Euroopa haige mees 
    AAVO KOKK peatoimetaja 
    Nägin nädala alguses huvitavat arutelu. 
    Die Zeiti üks juhtivaid ajakirjanikke rääkis, kui haige on Saksamaa. 
    Enam ei ole sotsiaalset stabiilsust, inimesed on hakanud kartma tulevikku ja ülikooliharidus muutub aina viletsamaks. 
    Ja muidugi on majandus väga vilets. 
    Selle peale küsis üks Kanada ajakirjanik, kas sakslased ikka on kindlad, et neil halvasti läheb. 
    Tõi võrdluseks uuringu Kanada noorte seksuaalelu kohta. 
    Uuring selgitas, et noored võrdlesid oma seksuaalelu filmistaaride seksuaaleluga ja ei olnud seepärast oma tulemustega kaugeltki rahul. 
    Ja see tekitas neile stressi. 
    Nii ka Saksamaa. 
    Võrreldes teiste riikidega läheb Saksamaal väga hästi, kuid sakslaste endi ootused on palju kõrgemad. 
    Ometi on Saksamaa haige. 
    See on sama haigus, mida näeme kõikides Ida-Euroopa riikides, sealhulgas ka Eestis. 
    Saksamaa tahtis endise Ida-Saksa alad KOHE korda teha. 
    Ehitas ka väikestesse linnadesse uhkeid maju ja tõstis idasakslaste pensioni kohe Lääne-Saksamaa tasemele. 
    Kindlasti olid need õiged investeeringud, aga liiga pika tasuvusajaga. 
    Pigem vajanuks Saksamaa rohkem investeeringuid, mis kohe toodangut andnuks. 
    Mis siis imestada, et ka Eesti majandus on seisma jäänud. 
    Esimese eduga teenitud rahast kulutasime liiga palju ilusatele autodele ja liiga ilusatele majadele. 
    Uue raha kogumine on aga palju raskem, kuna vaja on on maksta ka eelmise raha intressid. 
    KIRJAD 
    Olete tublid 
    See kiri on tuletatud 20. mai 1999 EE artiklist Must raha Hansapangas? (autoriks Sulev Vedler). 
    Pean mainitud artiklit 1999. aasta esimesel 5 kuul ilmunud EE artiklitest üheks parimaks. 
    Tuleb tunnistada, et mind ei üllatanudki niivõrd S. Vedleri artikli sisu, vaid selle ilmumine iseenesest. 
    On imekspandav, et EE-l leidus julgust murda omamoodi tabu, mis seisnes põhimõttes mitte seostada teatud asju teatud inimestega, sest need inimesed lihtsalt on niivõrd eetilised, et keegi ei julge nende vastu ja kohta midagi sõnada, sest see võib kohati ka väga kalliks maksma minna. 
    Olete tublid. 
    Toon ühe näite eetiliste inimeste elust väljaspool Eestit. 
    Elas Tšehhimaal üks ärimees, kelle äri läks üle ootuste hästi, tegeles põhiliselt autokaubandusega, rikkus tuli. 
    Ühel õhtul helises tema töölaual telefon. 
    Telefonis rääkis meeshääl, kes kutsus teda tema enda huvides kohtuma. 
    Mees läks. 
    Oma üllatuseks kohtus ta soliidses asutuses soliidse tausta ja reputatsiooniga kohalike ajalehtede veergudelt tuttava Tšehhi pangandustegelasega. 
    Mehe üllatus oli seda suurem, kui mainitud pangandustegelane mehelt katuseraha nõudma hakkas. 
    Mees jäi oma põhimõttele ­ mitte maksta sellele, kellel selleks tegelikult mingit õigust ei ole ­ kindlaks, kuid ei pidanud ulatuslikele tapmisähvardustele vastu ja otsustas oma firma välismaalastele maha müüa. 
    Kuidas on lood Eestis? 
    Kuna käimas on Keskturu erastamine, siis on ajakirjandus seda teemat ka põhjalikumalt käsitlemas. 
    Taas on ajakirjanduse veergudelt vilksamas läbi hulk inimesi, keda seostatakse allilmaga. 
    Kummaline on aga see, et neid samu nimesid hoitakse seoses selliste nimedega nagu Hansapank, Tamjärv jne. 
    Või ei ole siin ju õigupoolest midagi kummalist? 
    Samale küsimusele juhtis tähelepanu ka Harri Tiido oma 24. mai Pressiklubis, kes avaldas imestust, et kuidas saavad ühes reas, teineteist toetavalt, seista justkui erinevate eetiliste väärtushinnangutega inimesed, kuid teisalt, kas ikka ongi tegemist nii erinevate väärtushinnangutega inimestega. 
    Arvan, et ei ole olemas sellist töötasu, mida teie, lp EE toimetuse töökollektiiv, ei vääriks. 
    Olete tublid! 
    P. ARRO TALLINNAST 
    Eesti kino elab Ülekullatud linateosed EE nr 20 
    Sulev Vedleri artikkel, mis vaeb eesti filmi vaadatavust ja maksumaksja raha kulutamist ühe elaniku kohta eri filmiprojektide raames, on üldsust desinformeeriv ja eesti mängufilmi kompromiteeriv üritus. 
    Artikkel on pühendatud ­ nagu vanal nõukogude ajal kombeks, kampaania korras ­, toetamaks Eesti Filmi Sihtasutuse tegemata töid, alatooniga ­ eesti filmid on nii viletsad, et ei need ennast ära tasu. 
    Ja kuna nad ennast ära ei tasu, pole mõtet neid tootagi. 
    Eesti filmid löövad rekordeid, väidan ma vastu! 
    Kui Soome mängufilm Rukajärven tie saavutas kahe kuuga vaadatavuse 300 000 kinokülastajat, siis on see väga hea tulemus. 
    Aga tegi ta seda 30 filmikoopiaga (mis teeb vaid 10 000 vaatajat koopia kohta) ja seda mugavate kinode suurtes saalides üle Soome. 
    Eestis, kus rahvaarv on 4 korda väiksem, saavutavad filmid 10 000 vaatajat olematutes kinodes ühe koopiaga, riigipoolse levitoetuse olemasoluta, maksusoodustuste, filmikultuuri ja filmipoliitika puudumisel. 
    Soomes eksisteerib filmide näitamise ja filmide vaatamise kultuur. 
    Eestis on see kahjuks hävitatud ja pole veel taasloodud. 
    Soomes on kinosid, kus filme vaadata, ja on soome filme, mida vaadata. 
    Soome edetabeleid juhivad teatavasti kodumaised filmid. 
    Kõik see on poliitika. 
    Riiklik poliitika. 
    Õigel ajal suurendada filmide rahastamist, õigel ajal kinode ehitamist, ja mis kõige tähtsam, tegeleda mängufilmide tootmisega. 
    Kui ühel konkreetsel Eesti filmil on kaheksa linastusnädalaga 3700 vaatajat, siis seda mitte kõigest, vaid kõige kiuste. 
    Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjon ei valda informatsiooni kõige elementaarsemal tasemel. 
    Sellega seoses väljendan kahetsust Eesti filmikultuuri väljasuretamise üle nii lühikese aja jooksul, kui seda on kaks viimast aastat. 
    ARKO OKK mängufilmide Tulivesi, Minu Leninid, Lurjus operaator-lavastaja, mängufilmi Ristumine peateega produtsent ja režissöör 
    Miks ei või neeger (nagu valgegi) puhas olla? (Kirjad, EE nr 21) 
    Kirjutatud on (ja korduvalt), et eestikeelne sõna neeger ei ole halvustav, rassistlik jne, vaid täiesti neutraalne ja korralik sõna, sest ei ole seotud ingliskeelse sõimusõnaga nigger. 
    Neeger johtub hispaaniakeelsest negro'st, mis tähendab musta värvi. 
    Mitte musta kui räpast, pesemata olevust. 
    Ja et tegelikult on neegri solvamine, kui tema või tema naha suhtes kasutatakse sõna must, sest eesti keeles (muide, ainsana mulle tuntud poolest tosinast siinkandis tuntud keelest) tähistab see sõna võrdselt värvusega ka pesematust ja räpasust. 
    Mõnele väga angliseerunule aitab ehk asja selgitada, kui asi võõrkeeles ette teha ­ miks peaks neegrile meeldima ettepanek nimetada teda eesti keeles sõnadega, mille tähenduste hulgas on 'filthy' ja 'dirty-skinned'. 
    Nii nagu ilu on vaataja silmades, on ka kujuteldav rassistlik, šovinistlik, seksistlik jne halvustus neutraalsete väljendite kasutamise korral ikkagi ütleja suus ja südames (vrd venelane on halvustav, tuleb öelda vene inimene; kes siis ikkagi kahtleb selles, et venelane on inimene?). 
    Soovitan kõigil neil, kes järjekordselt kavatsevad hakata kedagi hurjutama sõnade neeger, venelane, minu naine (proua abikaasa asemel) jne, jne kasutamise pärast, enne oma suu puhtaks loputada. 
    Võiks ka lugeda Lilly kapteni Pitka äsja taasilmunud siiraid ja südamlikke kirjapanekuid neegritest (eriti laeva piinlikult puhtast ja lugupidamisväärsest aumeeskokast) ja paljude rahvuste liikmetest. 
    Enne ütlemist mõtlemist soovides. 
    HEIDO OTS Tallinn 
    üKS KüSIMUS 
    Kes on EV regionaalminister ja millega ta tegeleb? 
    EVELIN SAMUEL eurolaulik 
    Ma olen kuulnud küll selleteemalistest diskussioonidest...aga kahjuks ei ütle nii hommikul vara küll ühtegi nime. 
    (Kell on 11.36) 
    INDREK LINDSALU ESS avalike suhete juht 
    Heheee...tean küll! 
    Katrin Saks. 
    TOOMAS KIRSS seriaali produtsent 
    Meil on niisugune minister ka vä? 
    Ei kujuta ette küll. 
    Eesti Vabariigis on neid ju nagu seeni pärast vihma. 
    Ma tean, et peaminister on Mart Laar, temast järgmine Jürgenson...ja Mõisa tean ka. 
    PRIIT VAHE Benetrex Kasiinogrupi tegevdirektor 
    Eh...regionaalminister...See on nüüd küll hea küsimus. 
    Vist see õpetaja, naisterahvas sai. 
    HARRI KINGO skandaaliajakirjanik 
    Rahvastikuminister on Saks, regionaalministrit küll paugupealt ei tea. 
    Samuti pole mul aimugi, millega ta tegeleb, sest eelmisest Eesti Vabariigist saadik ma ei mäleta, et ta oleks millegagi hakkama saanud. 
    Ta võiks lahendada regionaalprobleeme, kuigi tegelikult on majanduse võrdne areng eri piirkondades majandusministeeriumi rida. 
    Ilmselt peetakse teda sellepärast, et mingid Euroopa Liidu normid nõuavad. 
    EDEK JääTES Motoklubi Eagle Riders president 
    Oooh...üks hetk... (küsib sõpradelt) Keegi ei tea. 
    Eks ta mingite kuramuse kohalike probleemidega tegeleb. 
    Aga milleks teda üldse vaja on, see ministrite kari niigi suur. 
    Õige vastus Toivo Asmer 
    Katastroofiprohvet Pentti Linkola 
    JAAN KAPLINSKI Eesti Ekspress 
    Igal ajal on oma prohvetid, kes püüavad inimestele selgeks teha, et elatakse valesti ja ees ootab hukatus. 
    Meie aja juurde kuuluvad ökoprohvetid, kes kuulutavad, et praegune õitseng rikastes maades on õletuli, mis kustub varsti, siis kui õled, see tähendab ressursid saavad otsa või saast kasvab meil üle pea. 
    Just nii arvab Pentti Linkola, vist Soome tuntuim teisitimõtleja ja katastroofiprohvet. 
    Linkola on hariduselt bioloog, kes nüüd elab väljaspool tarbimisühiskonda majakeses järve ääres ja hangib endale elatist kalapüügiga. 
    Peale kalapüüdmise on ta avaldanud hulga artikleid, pamflette ja raamatuid, mis sisaldavad tema kuulutuse. 
    Kui ta üheksakümnendate aastate algul külastas Tartut, sattusime vaidlema selle üle, kas demokraatia on maailmale ohtlikum kui diktatuur või ei. 
    Linkola leidis, et demokraatia ja vabadus on keskkonnale, biosfäärile hukatuslikud ja diktatuuririikides, näiteks Ceausescu Rumeenias või Nõukogude Eestis, on looma- ja taimeriigi seisund palju parem. 
    Oma vaateid diktatuuri ja demokraatia kohta ei ole Linkola muutnud, otsustades äsja Suomen Kuvalehtis ilmund artikli järgi. 
    Linkola meelest hävib praegu elusolendite liike tuhat korda kiiremas tempos kui loomulikult. 
    Et see häving peatada, peaks inimkond kahanema umbes kümnendikuni praegusest. 
    Sellist lahendust ei pea võimalikuks ka Linkola, ta pakub miinimumprogrammi, mis ei peataks elu allakäiku, võiks aga päästa osa elusolenditest, sealhulgas ka inimese. 
    Praegustest hukatuslikest muutustest peamisi ja silmapaistvamaid on kliimamuutus, mis ujutab üle osa põllumaid ja muudab osa kõrbeks või tundraks. 
    Kui on õige teooria Golfi hoovuse nõrgenemisest, ootab Soomet ja Eestit Siberi kliima. 
    Ökokatastroof algas vähehaaval sajandi keskpaiku, kui inimesi oli umbes kaks miljardit. 
    Tuleks jõuda tagasi selle arvu juurde. 
    Selleks peaks kehtestama ökodiktatuuri. 
    Demokraatia toetub inimeste tahtmistele, inimesed aga tahavad ikka elada rikkamalt ja paremini. 
    Ökodiktatuur kaotaks sünnitusvabaduse, sünnitada tohiks ainult litsentsi alusel. 
    Keelataks ka fossiilsete kütuste kasutamine, eraautod, televisioon. 
    Elektrit, mida toodetakse tuulejaamades, kasutatakse vaid sides ja rangelt limiteeritult ruumide valgustuseks. 
    Kütteaineks Soomes on vaid puu. 
    Paberit tohib kasutada samuti limiteeritult, paberikasutus väheneb paari protsendini praegusest. 
    Suur osa tööstuslikust tootmisest lõpetatakse, toota tohib ainult loa alusel tarvilikke asju. 
    Väheneb ka transport, põhiosa asjadest toodetakse kohapeal, niisama nagu põhitoiduski. 
    Nii ei jää palju järele suurtest linnadest ja maanteedest. 
    Nende alt vabanev maa metsastatakse nagu ka lennuväljad. 
    Hariduses pannakse pearõhk humanitaarainetele ja igasuguse võistlus-meelelaadi väljajuurimisele noortest. 
    Tohib avaldada ainult kõrgetasemelist kirjandust, ajaviitekirjandus kaob, nagu ka kollane ajakirjandus. 
    Säilinud ajalehtedes ei ole reklaami, ainult kuulutused, olulised teated ja uudised koos analüüsiga. 
    Majanduskasvu kuulutajad pagendatakse kaugele Lapimaale. 
    Nii pääsevad inimesed Linkola meelest tööpuudusest ja ületöötamisest nagu ka muudest tsivilisatsiooni pahedest. 
    Jääb aga vaimne kultuur ­ kirjandus, filosoofia, mängud, mõistatused, puhas vesi, metsad, lilled ­ see, mis elus on väärtuslikku. 
    Kuidas sellise ilusa naturaalmajandusliku utoopiani jõuda, kuidas kehtestada valgustatud ökodiktatuur? 
    Sellele ei oska Linkola vastata ja ta kardab, nagu tema kauged eelkäijad muistses Iisraeliski, et inimestele tuleb mõistus pähe liiga hilja. 
    Ühiskond, mida ta nimetab enesetapuühiskonnaks, jõuab arvatavasti oma loogilise lõpuni, mis sisaldub tema nimes. 
    Viimasel ajal tundub mulle aina enam, et Linkolal on õigus. 
    Vähemalt on ta inimene, kes räägib kõige olulisemast. 
    Oma artikli lõpul mainib ta ka ise, et ta tahtis kõigepealt osutada sellele, mis probleemidest peaks tegelikult tänapäeva maailmas arutlema ja kirjutama. 
    Olgu või tarbimisühiskonna ökonarri kombel, nagu teeb soome katastroofiprohvet. 
    President ja allahindlus 
    Eesti Ekspressi korraldatud ümarlauavestluses viimastel nädalatel kuumaks kerkinud president Lennart Meri majaehituse teemadel osalesid tõlkija ja kolumnist Enn Soosaar, kirjanikud Maimu Berg ja Rein Raud ning üks nooremaid keskerakondlasi Sven Mikser. 
    Vestlust juhtisid Kalev Kesküla ja Tarmo Vahter. 
    MARKO MÄGI 
    K esküla: Kummalisel kombel on üheks põletavamaks ühiskondlikuks probleemiks kujunenud presidendi maja. 
    Kas presidendil on õigus osta maja tingimustel, kui kõik tahavad teha talle allahindlust. 
    Soosaar: Mõned ringkonnad on näinud siin kogunisti korruptiivset tegevust. 
    Kuid minu arusaamise järgi ilmneb poliitiku või riigiametniku korrumpeeritus eelkõige kahel juhul. 
    Esiteks ­ kui riigilt, vallalt või linnalt palka saav inimene pistab omakasu eesmärgil käe riigi, linna või valla, see tähendab meie ühisesse rahakotti. 
    Teiseks ­ kui ta laseb endale teha kingituse, mis nõuab vastutasu põhimõttel käsi peseb kätt. 
    Presidenti ei ole keegi kunagi isegi kahtlustanud, et ta kusagilt midagi endale kantinud oleks. 
    Nii et selle teema võib minu meelest kohe kõrvale jätta. 
    Ja asjaolust, et leidub firmasid, kes on talle midagi teatud soodustustega müünud (väärib rõhutamist, et müünud, mitte isegi kinkinud), ei tohiks järelduda ometi see, et president on neile tänu võlgu, mida ta peaks hiljem oma kõrgelt ametipostilt kuidagiviisi kompenseerima. 
    Tal pole ju võimalik teha mingist suvalisest ehitusmehest näiteks kindralit või peaministrit. 
    Juba sellele võimalusele mõtlemine on minu meelest täielik absurd, nagu on absurd ka süüdistus, nagu president ekspluateeriks talgute korraldamisega tasuta tööjõudu. 
    Taluperede vastastikune abistamine hoogtöö korras on ju üks ilusamaid tavasid, mida meil oma esivanematelt on võtta. 
    Seda võiks korraldada igas alevis, igas külas. 
    Talgud võiks elustada. 
    Berg: Talgutega seoses tuleb mulle meelde Gustav Ernesaksa lesk, kes vahepeal oli hädas, et tema maja kukub talle kaela. 
    See maja on ehitatud talgute korras, RAMi meeskoori meeste poolt. 
    Ilmselt maja ongi nii vilets seepärast, et selle ehitasid need, kes ei osanud. 
    Kas Lennarti maja saab nüüd ka sama vilets, kui seda talgute korras ehitatakse? 
    Tegelikult ma arvan, et probleemi ei olegi. 
    Viimsi majaga seonduv on rohkem ajakirjanike kui presidendi probleem. 
    Et laima julgesti, küll midagi ikka külge jääb. 
    Et ilma laimuta pole ajakirjandust mõtet välja andagi. 
    Näen ajakirjanike suhtumises ka teatavat sotsialistlikku igandit, mingit erilist võrdsustamise tuhinat. 
    Tegelikult ­ kui mõni firma tahab teha soodustusi, on see firma enese asi, tegemist on ju eraettevõttega. 
    Korruptsiooni pärast arukas ärimees selliseid kingitusi ei tee ­ president ei ole täidesaatva võimu esindaja. 
    Pigem on loomulik eeldada austust presidendi institutsiooni ja miks mitte ka isiku vastu. 
    Raud: Minu meelest on ajakirjandus lähtunud kahest valest põhimõttest. 
    Esiteks ­ et igal asjal on kindel hind ja see hind on väljendatav rahas. 
    Nii see ju pole ­ me kõik teame, et üks ja sama asi võib maailma eri paigus maksta väga erinevat hinda. 
    Hind sünnibki eelkõige müüja ja ostja vahelisel kokkuleppel. 
    Teiseks võib olla mõnel firmal lihtsalt hea meel, et mõni nõnda austusväärt inimene nagu president Meri midagi tema käest osta tahab. 
    See võibki ajendada sooduspakkumisi tegema. 
    Kui vaadata asja laiemalt, siis on vabariigi valitsus ju lahedalt kinkinud igasugustele olümpiavõitjatele maju, ilma, et oleks korraldatud rahvahääletust, ja ajakirjandust see ka pole erutanud. 
    Kõik on aru saanud, et need inimesed on teinud midagi Eesti heaks ära, kasvõi teadvustanud Eestit maailmakaardil. 
    Aga niisugune tänu võiks laieneda ka mõnele heliloojale, dirigendile või muule kultuuritegelasele. 
    Pean ka sportlastest lugu, aga minu meelest on Lennart Meri teinud oma rahva ja riigi heaks palju rohkem kui need, kellele maja on juba kingitud. 
    Mikser: Kahtlemata keegi ei arvagi, et 72aastaselt ameti maha panev president peaks vastavalt majanduslikele võimalustele üürima näiteks Lasnamäele kahetoalise korteri. 
    Kõik eestlased peavad oma riigist ja selle juhist ikka nii palju lugu, et nad arvavad, et presidendil peaks olema ka pärast ametiaja lõppu õigus igati soliidselt ja ka võrdlemisi esinduslikult elada. 
    Nagu tõi üks leht näite, et kui Clinton Merile külla tuleb, siis vastuvõtt nõuab igal juhul teatavat esinduslikkust. 
    Selge, et endine president ei saa elada nagu tavaline pensionär. 
    Ometi olnuks palju soliidsem, kui valitsus või riigikogu oleks leidnud summa, mille piires võib ametist lahkuvale presidendile või mõnele teisele kõrgele riigiametnikule maja kinkida. 
    Korraldanud samuti vähempakkumise ja saanud ehk maja sama hinna eest kui president praegu. 
    See oleks olnud igal juhul parem variant kui see, et president peab maja ehitama oma raha eest. 
    Kahtlemata on presidendil õigus osta nii odavalt, kui ta saab, ja kaubelda nii hästi kui võimalik. 
    Aga samas ­ ega president ei ole ka mingi väljaspool kriitikat seisev inimene, ajakirjandusel on täielik õigus tema tehingute vastu huvi tunda. 
    Selles mõttes ma ajakirjandusele küll väga häbi ei teeks. 
    Parem, kui maja oleks tulnud riigi poolt ja seda ei peaks nimetama isegi kingituseks, vaid täiesti adekvaatseks tasuks inimesele, kes on kaheksa-üheksa aastat Eesti president olnud. 
    Berg: Aga maja ju ei tulnud riigi poolt. 
    Ja minu meelest on ajakirjandus selles küsimuses endale ikkagi häbi teinud. 
    Vahter: Presidendi maja küsimust on kõige teravamalt torkinud Sõnumileht. 
    Ta on teinud seda nii, nagu seda teevad Inglise kollased ajalehed, mis on väga ründavad ja provotseerivad. 
    See on kindel ajakirjanduse liik, mis eksisteerib vastavalt kultuurile. 
    Näiteks Soomes nii ägedaid kollaseid ajalehti ei ole, seal on need palju pehmemad ja meelelahutuslikumad. 
    Mikser: President Meri maja juhtum pole selles mõttes midagi ebatavalist ja erakordset, et mürgisuse trend valitseb meie ajakirjanduses juba pikemat aega. 
    Küsimus on selles, kus on lubatavuse piirid ja mis on mürgisusega liialeminek. 
    Enamasti ajakirjandus siiski läheb üle selle lubatavuse piiri, mida mina tahaks näha. 
    Kesküla: Nagu ma aru sain, olid kõik seda meelt, et selles, kui presidendil õnnestub osta midagi odavamalt, puudub igasugune kuriteo koosseis. 
    Soosaar: Kui Eesti oleks ideaalühiskond, tuleks muidugi vältida mistahes soodustuste tegemist ükskõik kellele. 
    Aga paraku Eesti on veel üleminekumaa ja me lihtsalt ei suuda oma tippjuhtidele vääriliselt maksta. 
    Kui presidendi kuupalk on 25 000 krooni kuus, teeb see aastas 300 000 miinus maksud. 
    Lennart Meri saab olla kõige rohkem üheksa aastat president. 
    Mis tähendab seda, et isegi siis, kui ta poleks nende aastate vältel lasknud endale ühtegi ülikonda õmmelda, ei oleks ühtegi raamatut ostnud, oleks naise ja tütre hoidnud näljapajukil, poleks ta ikkagi saanud üheksa aastaga kokku kolme miljonit krooni maja ehitamiseks. 
    See on tänapäevane kibe reaalsus ­ ükski tipp-poliitik ei suuda muretseda enda ametipalgast isegi keskklassi linnakorterit või äärelinnamaja. 
    Ei suuda peaminister, ei riigikogu esimees, ei riigikohtu esimees ega kaitseväe juhataja. 
    Mitte keegi. 
    Tarvitseb meil aga Tallinnas veidi ringi sõita ja me näeme, et üks villa trumpab teist üle. 
    Tähendab, et meil riigis raha tegelikult on, aga raha jaotamine tööpanuse järgi lonkab küll mõlemat jalga. 
    Vahter: Kas pole küsimus selles, et tavalisele kodanikule ei tehta üldjuhul hinnaalandust. 
    Hinnaalandust tehakse, kui inimene töötab parasjagu mingil tähtsal ametikohal, antud juhul presidendina. 
    Kui peaminister peab seaduse järgi oma kingitused välja ostma, kas peab seda ka president? 
    Mikser: On peetud arutelu ka riigikontrolöri osavõtul, et kes ja millal tohib osta millise soodustusega ja millisel juhul on see korruptsioon ja millisel mitte. 
    Kõlas selline arvamus, et kui inimene tänavalt läheb turule, ostab kilo porgandeid ja oskab seejuures hinna odavamaks tingida, ei teki seal mingit küsimust ­ äri toimub vastastikusel kokkuleppel ja ostjal on hea ärivaist. 
    Aga kui näiteks riigikogu liige läheb turule ja tal õnnestub hind poole odavamaks tingida, siis paratamatult tekib küsimus, kas tal oleks tingimine õnnestunud ka tavakodanikuna või läks see läbi just tänu sellele, et ta on riigikogu liige. 
    Kui presidendi käitumisest on võimalik kasvõi oletada korruptsiooni, on see väga halb. 
    Raud: Korruptsioonikahtlus tekib siis, kui porgandite ostja on mõni linna erastamisosakonna töötaja ja müüja turu omanikele lähedal seisev isik ning see ost-müük võiks otseselt mõjutada turu erastamise protsessi. 
    Nagu mainis ka Soosaar, ei saa president ehitusmehest kindralit või peaministrit niikuinii teha. 
    Aga kui mõni riigikogu liige omandaks mõne kaubamaja püsikliendi kaardi ja saaks seeläbi pidevalt soodustusi, siis ei tule ju kellelgi pähe korruptsiooniks pidada. 
    Ja kas ehitusfirma näiteks mõnele omaniku sõbrale võib hinnaalandust teha? 
    Berg: Mina leian, et see on igal juhul firma otsustada. 
    Soosaar: Probleem iseenesest on tõsine ja sellesse ei tohiks eetika külje pealt mingil juhul kergekäeliselt suhtuda. 
    Kõige lihtsam on muidugi tõsta tippjuhtide palk nii kõrgeks, et nad saavad ilma mingisuguste komplikatsioonideta ehitada endale maja ja maksavad kingitud sajakroonised istikud ilusasti kinni. 
    Aga samas on selge, et lähiajal pole neid palku võimalik nii kõrgele tõsta. 
    Kui otse minna ei saa, kas poleks võimalik minna ringiga ­ moodustada fond, kuhu teeksid annetusi nii riik kui ka eraettevõtjad. 
    Ja see fond toetaks juba mitte ainult alatasustatud poliitikuid, vaid ka näiteks teadlasi ja kultuuriisiksusi. 
    Nii saaks takistada ka ajude äravoolu ­ on küllalt kõrge intellektuaalse potentsiaaliga inimesi, kel poleks midagi Eestis elamise vastu, kui nad siin ka vääriliselt tasustatud saaks. 
    Raud: Samas võib selline fond oma tegevusega bürokraatiat ja korruptsiooni juurde toota. 
    Soosaar: Mina näen, et Eesti areng läheb küll tasapisi, aga pidevalt ülespoole ja lõpuks me saame oma presidendile võimaldada palga, mille eest saaks ka maja osta. 
    Topeltstandardite kasutamine presidendi puhul pole küll õige, aga mingisugune vahelahendus tuleb ikkagi leida. 
    Mikser: Me peaks hoiduma oma presidenti võrdsustamast monarhiga ­ president ikkagi allub sellisele kriitikale, millele ei pruugi alluda suverään. 
    Berg: Selge, et selles küsimuses mängivad rolli ka emotsioonid, mis järgmise presidendi puhul on tõenäoliselt teistsugused. 
    Eesti Ekspress Online: A-Osa - Elu Eesti Ekspress 03. juuni 1999 Elu 
    VANA FLäSH! 
    Kindral ratsutab linna 
    5. juunil 1945 kogunes Tallinnas Pärnu maanteele palju inimesi, kes tervitasid Eesti laskurkorpuse kojujõudmist Kuramaalt. 
    Kuigi üritus tipnes Võidu väljakul nõukoguliku paraadiga, ei mõelnud enamik eestlastest tol hetkel poliitikale. 
    Rahvas võttis meid väga südamlikult vastu. 
    Igaüks otsis oma tuttavaid või lapsi. 
    Oli sirelite õitsemise aeg. 
    Inimesed loopisid lilli tee peale, meenutab fotograaf Artur Rätsep. 
    Rohkem kui 20 000 Punaarmees võidelnud eestlase eesotsas ratsutas linna laskurkorpuse komandör Lembit Pärn. 
    Juuresoleva foto tegi Rätsep tänase Kalevi kommivabriku asukohal. 
    Kindralleitnant Pärn (1903­1974) oli sündinud Stavropoli kubermangus eesti külas. 
    Ta rääkis sajandialguse eesti keelt nagu paljud venemaa-eestlased. 
    Mehed pidasid Pärnast väga lugu, ütleb Rätsep. 
    LUUKAMBER on rubriik, kus teadjad räägivad, kuidas asjad tegelikult on. 
    Nussuke ja tussuke 
    Läinud nädala Kroo nika kirjutas, et viiuldaja CamilleŽi (pildil) pärsia kassipoja nimi on Nussuke. 
    CamilleŽi enda perekondlik hellitusnimi on aga Tussuke. 
    Nussuke on hellitav, vähendav tuletis sõnast nuss. 
    Sel sõnal on eesti keeles olnud läbi aegade üks ja seesama tähendus: coitus (F. 
    J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat 1893), suguühe (Väike murdesõnastik 1989). 
    Tussuke on hellitav, vähendav tuletis sõnast tuss. 
    Tuss on veidi mitmepalgelisem sõna, ta tähendab: tagumik; väljuv õhuvoolus; aur; vana, jõuetu inimene (Wiedemann), naisterahva, eriti väikese tüdruku suguelund; tagumik (A. 
    Saareste eesti keele mõisteline sõnaraamat 1962), peer; tagumik (Väike murdesõnastik). 
    Murretes on see sõna veel toss, puust kopsik ja nüri terariist, aga neist tähendustest on juba imelikum tussukest saada. 
    PEKKA ERELT 
    Kirjanik maksis turuärimehele kätte 
    Kirjanik Olev Remsu avaldas Loomingus (5/99) jutu Sponsor, mille peategelase Oskar Neeme prototüüp on ilmselt Tallinna turuärimees Mati Kebina. 
    Remsu kirjutab: Miljonär kandis Adidas -dressi, millest oli kaugele näha, et see pole ehtne, vaid kuskil Venemaa pärapõrgus tehtud, miljonäri valvasid kaks nahktagides tumma, kelle kohta Neem ütles, et need on minu inimesed. 
    Ihukaitsjad on Neeme vangilaagrikaaslased, kelle ülesannete hulka kuulub ka kapi tagant raha toomine. 
    Seal on viiesajakroonised korralikult riitadesse laotud nagu teisel inimesel küttepuud. 
    Ärimehe rikkus pärineb turukauplejate maksustamisest. 
    Turulised tohivad Neemele altkäemaksu anda ainult uhiuue viiesajakroonisega. 
    Teisi rahatähti Neeme rahakorjajad vastu ei võta. 
    Päevas teenib ta pool miljonit krooni. 
    Sellest peab Neem poole andma linnaisadele, muidu võetakse talt turg ära. 
    Mõned aastad tagasi töötas Remsu ajalehe Kultuurimaa peatoimetajana. 
    Lehe omaniku nimi oli Mati Kebina. 
    TARMO VAHTER 
    Eesti Päevalehes ilmunud tööotsimiskuulutuse näol on tegemist rahvaliku tarbeluulega. 
    Äriidee teenistusse on rakendatud primitiivse stiiliga vormivõttestik, mis tuttav tutvumiskuulutustest. 
    Viis esimest rida moodustavad superlatiivse enesekiituse, viis järgmist esitavad kergelt positiivseid ootusi tulevasele sekretär-juhiabile. 
    Poeesiat rakendatakse siin maskeerivas vormis. 
    Selle asemel, et öelda: tahan ilusat ja tarka naist, looritatakse himu luulega. 
    Loodetavasti tasub tulemus tehtud vaimupingutuse. 
    Muide, üldine komme pruukida tööotsimiskuulutustes riigikeelse sõna elulookirjeldus asemel teatava ladinakeelse väljendi sõnade esitähti CV, on märk selle võõrkeele arutust vohamisest moodsas eesti kõnepruugis. 
    Barbarismidest küllastunud makarooniline stiil ei ole meie kauni emakeele vääriline. 
    KALEV KESKüLA Luuletaja, kirjanike liidu tegevliige 
    REKLAAMIKLUBI on rubriik, mis tutvustab uusi reklaame vaadates tekkivaid mõtteid. 
    Ma kosin teda 
    PEPE LE PUNK 
    Blond ja sihvakas Kristiina Bellanova tirib pisut kortsumakippuva nahaga mustlasliku imagoga Soome pornostaaril Veronical pükse maha. 
    Erootikamessi külastajatest publik Helsigi Kaablitehases hõiskab elavnenult üle lesbi show' taustaks kõlava trip-hop -muusika. 
    Soome seksihuvilised tõstavad häält veelgi rohkem, kui viimane rõivatükk kaob Bellanova alakehalt. 
    Kui Kristiina ja Veronica selga on jäänud vaid põlvedeni säärtega saapad ja ehtekulinad, hoogustub muusikarütm ja kaks naist etendavad kõrgel laval akti, nagu oleks nende vahel kuum armastus. 
    Nägemata ei jää miski, mille tarvis pole vaja kehasse auke opereerida. 
    Koreograafilise lesbiühte lõppedes messil Sexhibition '99 koguneb üle kümnemeheline järjekord boksi juurde, kuhu on oodata autogrammide jagamisele Kristiina Bellanovat. 
    Viie meetri kaugusel, teises boksis, ootab Veronicat vaid kolm meesterahvast. 
    Kolm sõpra 
    Järjekorra esimesed kolm ­ Nico (19), Erik (23) ja Kristjan (22) ­ teatavad, et on kogu teadliku elu Bellanovat ihaldanud, ning ütlevad lühiintervjuu palve peale sulaselges tallinna keeles: boohhui. 
    Noored sommid on kui rikaste vanemate rikutud lapsed. 
    Kallilt riides, õpivad ülikoolis majandust, Erikul on ka väga uhke auto, mille näitamine Kristiinale peaks tema sõnul hästi mõjuma. 
    Küll ta siis mulle peale tuleb, naerab ta ülilõbusas maailmameistritujus. 
    Kui Kristiina boksi jõuab ja fännidega suhtlemist alustab, muutuvad joviaalsed noormehed mitu kilo ujedamaks. 
    Nad ei julge Bellanovale esialgu otsagi vaadata ning lükkavad autogramme vajavaid pabereid salamahti sekstähe ette. 
    Mõne aja pärast on jää murtud ning Erki jääb Kristiinaga pikalt vestlema, kuni järjekorras tagumised audientsi nõudjad ta eest ära puksivad. 
    Ma kosisin teda, möirgab Erik naerda. 
    Kuid ega ta õieti innustunud. 
    Eufoorilised sõbrad hirnuvad kaasa ning kõik kolm lubavad järgmisel kolmel erootikamessi päeval estotomasti Bellanova show sid vaadata ja uusi kosimiskatseid sooritada. 
    Kreemroosa pintsakuga vanamees 
    Kui pealehakkamist täis noormeeste jõugud on Bellanovalt seksmeened kätte saanud, saabub boksi ja selle ümbrusse vanemaid ja tagasihoidlikke härrasmehi. 
    Üks, silma järgi kõige vanem neist ­ värvikirevas ruudulises särgis, kreemroosa pintsakuga, kollakashalli habeme, odavate prillide ja eeskujuliku õllekõhuga ­, habemes mees, ligineb Bellanovale samm haaval. 
    Kiire, justkui muuseas liigutusega annab ta Kristiinale maailmakuulsa pornoajakirja Hustler soomekeelse numbri, mis teatas Bellanova come-back 'ist pornotööstusse, saab ihaldatud märgistuse, vaatab teda viivu sügavalt ja eemaldub. 
    Ei, ma ei räägi teiega, ütleb vanamees ajakirjanikule ja lisab enne rahva sekka kadumist: Bellanova fänn olen ma aga küll. 
    Kümne minuti pärast on kreemroosa pintsakuga vanamees boksi juures tagasi. 
    Ta vaatab Bellanovat kaugelt ja unistavalt. 
    Aeg-ajalt sihitult ringi sammudes. 
    Varsti on vanamehe sik-sak-sammud teda Bellanova lähedusse viinud ning ta võtab letilt Bellanova pornokogumiku. 
    Uurib videokassetti süvevenult, seest ja väljast, eest ja tagant, veel kord ja veel kord, kuni rehmab müüja suunas käega ning käib välja nõutud summa. 
    Ka videokasseti ümbrise palub ta Bellanoval viltpliiatsiga väärtuslikumaks sodida. 
    Rock'n'roll 'i lõngused 
    Sõbrad Manu (30) ja Heksala (25) on autojuhid. 
    Erootikamessile Helsingisse tulid nad üks Kotka, teine Pori linnast. 
    Nende riietus on rock'n'roll 'i-mehe-sugemetega ja poissmehelikult lohakas. 
    Heksala pea on kiilas, kuid kuklas kasvab kulunud asfaldi toonis räbal pats. 
    Peale porno on nende huvialadeks igaõhtune joomine või sohval lebamine. 
    Vaata ise! 
    Ta on põrgulikult hea välimusega muija. 
    Niisiis ­ miks mitte!?! põhjendavad nad oma Bellanova-obsessiooni. 
    Mis on temas see parim? 
    Kogu olemus, ütleb kõikuv Manu ja togib mind seejärel õlast: Tõsiselt! 
    No vaata ise! 
    Vaata, vaata! 
    Ja sa saad sellest ise ka aru. 
    Vaata teda korralikult, siis sa enam selliseid küsimusi ei küsiks. 
    See, et Kristiina on pärit Eestist, pole sõprade sõnul tema erutaja-talendis üldse oluline. 
    Miks saavad inimestest pornostaaride fännid? 
    Paha küsimus... 
    Emm... 
    Need inimesed aretavad oma voodis samu asju, mis nad pornost näevad. 
    Jätkat relaa! 
    See, mida nad kodus saavad, seda tulevad nad ka siia vaatama. 
    Olgu ta Kristiina, Amber Lynn või mingi kuradi russ. 
    Kas te soovite, et Bellanova tuleks pornobisnisesse tagasi? 
    Ennekõike tahan ma, et ta mu naiseks tuleks, tunnistab Manu. 
    Vuntsidega jänesepoiss 
    Pikk, kiitsakas ja veidi küürus, piiramata vuntsi ja voodist-tõusnud-soenguga umbes 30aastane mees tõstab oma õhukesest kilekotist mitmeid Bellanova-tooteid Bellanova ette. 
    Kui pornostaar neid autografeerib, võbiseb mees selle taustaks kergelt üles-alla ja edasi-tagasi. 
    Ta pakib pornokraami kilekotti ja asub tõtakalt lahkuma. 
    Minu tervituse peale võpatab ta nagu kahuripauku kuulnud jänesepoiss. 
    Soovile pisut juttu rääkida, vastab ta kiirete ja värisevate ei-noogutustega ja meelevaldse käevehkimisega. 
    Surub kilekoti veel tugevamini kaenla alla ja kaob kiirel nälginud gepardi sammul seksihuviliste massi. 
    * Fännirõngast vabanenud Kristiina Bellanova keeldub Eesti Ekspressile intervjuud andmast. 
    * Kristiina väidab, et pole juba neli aastat ühegi kaamera ees ilma riieteta poseerinud. 
    * Erootikamessist Sexhibition võtab ta enda kinnitusel osa vaid selleks, et reklaamida internetti. 
    Täpsemalt sekskaupluseketti Keltainen Ruusu ja selle võrgukodu. 
    Jukka Siitonen ­ Kollase Roosi mänedžer ­ usutab mind, et Bellanova on siin tõesti vaid selleks, et nende äri reklaamida. 
    Eesti diplomaat GPU võrgus 
    PEKKA ERELT 
    Pühapäeva, 20. juuni hommikul 1926 lahkus Eesti Vabariigi saatkonnast Moskvas saadik Aadu Birk. 
    Saatkonnatöötajad ootasid teda terve päeva tagasi, ent asjata. 
    Õhtul leiti Birgi magamistoast kiri, milles ta teatas, et lahkub ametist ja sõidab Prantsusmaale tervist parandama. 
    Järgmise päeva hommikul avastas toateenija, et Birgi vannitoa põrand ja ahi on täis põletatud pabereid. 
    Nii algas kahekümnendate aastate suurim spiooniskandaal Eestis. 
    Saadiku kummalised reisiplaanid 
    Birgil oli ühe pealtnägija sõnul hoonest lahkudes kaasas ainult pungil portfell. 
    Kahtlused kasvasid veelgi, kui sõjaväeatašee Emil Kursk sai keskpäeval teada, et Birk oli eelmisel päeval võtnud oma passi Türgi ja Prantsuse viisad. 
    Lahkumise eelsel õhtul aga oli Birk Soome saatkonnale ära müünud kogu Eesti saatkonna veinitagavara. 
    Järgmise päeva hommikul saabus Birgilt Kurski linnast telegramm: Teatage välisministrile minu ärasõidust Prantsusmaale. 
    Seejärel polnud Birgist nädalapäevad midagi kuulda. 
    Juunikuu viimasel päeval sai aga Petrogradi Eesti konsulaadi asekonsul Jaan Kanger ootamatu telefonikõne. 
    Helistajaks oli Birk, kes kutsus ta Detskoje Selo raudteejaama einelauda kohtumisele. 
    Birk oli just saabunud Ukrainast Romnõst oma naisevenna juurest, kust ta kavatses laevaga Odessast Konstantinoopolisse sõita. 
    Siis aga sai Birk kirja saatkonna masinakirjutaja Julie Kera käest, millest võis aru saada, et saatkonnas hautakse tema mahanottimise plaane. 
    Birk otsustas seetõttu kiiresti Eestisse sõita, kuid Helsingi kaudu. 
    Juuli algul sai Birk Soome viisa ja sõitis koos asekonsuliga Petrogradist ära. 
    Piirijaamas aga käskisid GPU ametnikud tal rongist maha tulla, kuna viisa polevat korras. 
    Birk sõitis Petrogradi tagasi ja üritas järgmisel päeval uuesti ­ taas tagajärjetult. 
    3. juulil paistis kõik juba laabuvat. 
    Dokumendid olid korras ja Nõukogude võimud olid andnud lubaduse Birki enam mitte kimbutada. 
    Enne ärasõitu läksid Birk ja Kanger Petrogradi Soome vaksali puhvetisse. 
    Mõne aja pärast väljus Kanger hetkeks, et kontrollida sõiduplaani. 
    Kui ta umbes minuti pärast tagasi tuli, polnud enam ei Birki, tema asju ega ka Kangeri enda sumadani. 
    Uksel aga seisis üks mees, kes viipas käega GPU ruumi poole ja palus tal sinna minna. 
    GPU röövib Birgi 
    Kui Kanger oli välja läinud, astusid Birgi juurde kaks GPU mundris meest ja kutsusid ta kaasa seletama vahejuhtumit Soome piiril. 
    Birk keeldus. 
    Järsku sai ta aga tõuke selga ja kisti puhvetist välja. 
    Samal momendil haarasid minust kinni viis-kuus vormita meest ja lohistasid mind jaama kõrvaluksest välja uulitsale, kus trepi ees lahtine auto ootas, kuhu mind sisse litsuti, kirjeldas Birk röövimist hiljem. 
    Järgmise päeva videvikul viidi Birk autoga linnast välja ühte Peterhofi lähedal asuvasse majja. 
    Birgi sõnul sunniti teda kirjutama Kangerile, et ta on oma reisikava muutnud, kuna Soome välisminister Setälä levitab tema kohta laimu. 
    Mõni päev hiljem viidi Birk Moskvast 50 kilomeetri kaugusel asuvasse Krjekšino mõisa. 
    Samal ajal polnud Eesti saatkonnas ega konsulaadis lähemaid teateid Birgi käekäigu kohta. 
    13. juulil tabas aga Eesti diplomaate külm dušš. 
    Ajalehes Izvestija ilmus Aadu Birgi nime all kirjutis Paljastused Eesti poliitika puhul, kus süüdistati, et hra Piip'i (EV välisminister) ja Eestis mõjurikka kindralstaabi poliitika viib Eesti rahvast hukatusse. 
    4. augustil ilmus Izvestijas taas Birgi kirjutis: Birk kinnitab Nõukogude Liidu ümberpiiramise plaani ning Poola juhitava sõjalise liidu olemasolu. 
    Eestis jõuti pärast neid artikleid veendumusele, et endine saadik Aadu Birk on läinud GPU teenistusse. 
    Ajakirjandus tembeldas Birgi äraandjaks ja levitas ta kohta uskumatuid lugusid: Birk on sõitnud oma suvemajja Nizzas, saatnud diplomaatilise postiga Hollandisse briljante jm. 
    Ilmusid ka lood Birgi tiivaripsutamistest masinakirjutaja Keraga, kes osutus GPU agendiks. 
    Nagu tunnistajate ülekuulamine näitas, olid Birgi ja Kera vahel tõesti lähedased suhted. 
    Hiljem selgus ka huvitav fakt: Krjekšino mõisas kirjutatud Izvestija artikli lõi masinal ümber Julie Kera. 
    Põgenemine Norra saatkonda 
    Birk ei võtnud kunagi Izvestijas ilmunud artikleid omaks. 
    Suurem osa nende artiklite sisust ei ole üldse minu kirjutatud. 
    Kuivõrd mind sunniti nende artiklite kokkuseadmisest osaliselt osa võtma, sündis see korduvate eluvõtmise ähvarduste varal, selgitas Birk hiljem. 
    Diplomaat Heinrich Laretei väitel tõestas seda ka originaalkäsikirjade ekspertiis: Eesti Vabariigile vaenulikud ütlused polnud kirjutatud Birgi käekirjaga, vaid võltsitud. 
    Need käsikirjad hankis sõjaväeatašee Moskvas kolonel Raud. 
    Pärast artikleid veeti Birk Krimmi, Voroneži ja septembri keskel lõpuks Moskvasse. 
    Oktoobris teatas Pravda, et Leningradi GPU on arreteerinud Eesti spioonid-terroristid, kellele lubati Birgi tapmise eest miljon marka. 
    Birk ise aga otsis oma sõnul pidevalt võimalust põgenemiseks. 
    See sobiv hetk saabus 4. märtsil 1927. 
    GPU oli andnud Birgile loa linnas jalutada koos saatjatega. 
    Seekord saatis teda Sergei, kellel Birk teadis olevat südamevea. 
    Teades, et südamehaige joosta ei suuda, kasutas Birk selle ära ja põgenes. 
    Ta jooksis üle Moskva jõe jää kõige lähemal asuva Norra saatkonna poole. 
    Jääauku kukkunud Birk jõudis läbimärjalt, kuid tervelt saatkonda. 
    Birk viibis Norra saatkonnas mõne päeva, kuni leiti võimalus tema toimetamiseks Eestisse. 
    8. märtsi õhtul viis saatkonnanõunik Jüri Sammul Birgi autoga Norra saatkonnast jaama. 
    Kuna Birk kartis üksinda sõita, läks Sammul temaga kaasa. 
    Oli ka põhjust. 
    Laretei väitel võtsid Birgi kõrvalkupees koha sisse neli GPU agenti, kuid röövimiskatset nad ei teinud. 
    Järgmisel päeval jõudis Birk Narva, kus ta arreteeriti poliitilise politsei poolt ning toimetati Tallinna Keskvanglasse. 
    Novembris 1927 alanud kohus Aadu Birgi üle lõppes pärast edasikaebamisi veebruaris 1929. 
    Birk mõisteti süüdi selles, et ta jättis täitmata välisministri ja riigivanema korduvad käsud tulla kodumaale. 
    Riigi reetmise süüdistuses aga mõisteti Birk õigeks. 
    Kas Aadu Birk oli Vene spioon? 
    Ajaloolase Eero Medijaineni andmeil langes Birk GPU osavalt seatud lõksu. 
    Ja mitte ainult Birk, vaid ka Eesti kindralstaap. 
    Kasutades ära Birgi halvad suhted sõjaväelise esindaja kolonel Kurskiga, ajas GPU nendevahelise konflikti veelgi teravamaks. 
    GPU-l õnnestus Birk viia lõpuks veendumusele, et üksnes tema suudab säilitada Eesti-Vene häid suhteid, kuna Eesti ja Poola sõjaväelased püüavad seda inglaste õhutusel omavahelise tiheda koostööga ära rikkuda. 
    Kõik see viis loomulikult selleni, et välisministeerium kaotas Birgi vastu usalduse ja ta kutsuti 18. juunil 1926 koju tagasi. 
    GPU agentidel läks aga korda saadikut veenda, et tema elu on ohus ja üheks pääseteeks oleks probleemi avalikustamine Nõukogude ajakirjanduses, kirjutab Medijainen raamatus Maailm prowintsionu peeglis. 
    Birk langeski võrku, ent reeturit temast ei saanud. 
    Selles oli kindel ka diplomaat Heinrich Laretei. 
    Kuigi kohtus mõisteti Birk õigeks, jäi talle reeturi plekk ikkagi külge. 
    Pärast skandaali lahkus Birk poliitikast ja tegutses ärimehe ja Eesti apostliku kiriku oikumeenilise sekretärina. 
    Artikli kirjutamisel on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale. 
    KÜSIGE POOLIKUT - Lühike õpetus sellest, kuidas osta salaviina. 
    ...ja salaviin voolaku ojadena 
    MEELIS HIIOB 
    Ajal, mil ametnikud pea iga päev salaviina pärast südant valutavad, ostis EE seda probleemideta neljast pealinna erinevast kohast. 
    Arusaamatuks jäi vaid salaviina villijate vaev kleepida pudelitele tuntud viinamarkide silte. 
    Odavam oleks trükkida kleebis kirjaga Salaviin, sest imelikus plastmasspudelis Finlandia Vodka on sama tõepärane kui Türgi Rolex. 
    Kauplus Anzhela, Tammsaare tee 133 
    Kunagisse välikäimlasse ehitatud poes kaubeldi veel mõne aasta eest alkoholiga täiesti ametlikult. 
    Kuid ühel ilusal päeval avastas tollane Mustamäe politsei poes salaviina ja pood jäi alkoholi müügiloast ilma. 
    Salaviina saavad aga soovijad endiselt, peab küsima vaid poolikut. 
    Seda küll vene keeles. 
    Kahekümnendates näitsik takseerib teid tabamaks, kas olete ment (politseinik ­ toim. 
    ) või mitte. 
    Kui te sellena välja ei näe, läheb ta taharuumi, pistab käe seal oleva diivani taha ja ulatab teile pooleliitrises plastpudelis Finlandia Vodka. 
    Pooliku eest tuleb välja laduda kõigest 27 krooni. 
    Keldribaar, Sitsi 4 
    Sitsi tänava alguses, bussipeatuse kõrval on roheline puumaja, mille keldris kohalike õlide kooskäimiseks suitsuvines baar. 
    Soovi putõlka vodki peale avab müüjatar pikemalt mõtlemata oma selja taga olevasse seina ehitatud peidiku. 
    Eemalt vaadates ei märkagi, et sein võib lahti käia ja seal taga midagi peidus olla. 
    Letile ilmub täpselt samasugune plastmasspudelis Finlandia Vodka nagu eelmiseski poes. 
    Seekord maksab pudel kõigest 25 krooni. 
    Keldribaar, Majaka 36 
    Sikupilli poega ühes majas asuv keldribaar on esmaspäevase õhtu kohta rahvarohke. 
    Baariletil lösutav turske vene rahvusest sell jälgib tähelepanelikult igat sisseastujat. 
    Küsima peab odavat ­ putõlku dešovku. 
    Baaridaam viskab pilgu noormehele ja kui see vähimatki märguannet ei anna, saab daam aru, et võib müüa. 
    Seejärel vajutab ta selja taga olevat kellanuppu, mille peale kostab teisel pool seina asuvast köögist uksekella plärin. 
    25kroonise ettemaksu järel palub baaridaam oodata välisukse juures. 
    Ukse juures küsib köögitädi: Võ? 
    , ning tuleb kliendi noogutuse peale paari minuti pärast oma valdustest välja juba tuttavaks saanud Finlandia Vodkaga. 
    Lahkumisel ei unusta ta sõnu peale lugemast: Otsjuda võ etogo ne polutšili (siit te seda ei saanud). 
    Kauplus Drjunja, Majaka 31 
    Nädal enne EEd on Õhtuleht sellest poest salaviina juba ostnud, nii pole teada, kas sealt enam midagi saab. 
    Enne meie poodi sisenemist tuleb sealt välja kaks asotsiaali moega meest, kel paberisse pakitud pudelid käes. 
    Järeldus on ühene ­ seal müüakse endiselt. 
    Poes tuleb taas küsida odavat. 
    Enne kui arugi saad, pistab poemüüja küsijale paberisse pakitud pudeli pihku ja küsib 23 krooni. 
    Pakki avades selgub, et seekord pole tegemist Finlandia Vodkaga, pudelil ilutseb hoopis silt kirjaga Smirnoff Vodka. 
    Pudel ise on aga täpselt sama. 
    TEISTPIDI MAAILM - Pealinnas veavad kirju laiali parempoolse rooliga autod. 
    Käiguvahetus vasaku käega 
    PRIIT VARE 
    Eesti Posti pirukas ootab meid postikeskuse õuel. 
    Sinna sõidame tavalise toimetuse autoga ja ma kujutan endale kõrvalistmel istudes ette, kuidas peaks rooli keerama. 
    Kõik tundub lihtne olevat, kuni tuleb meelde, et käike peab ju ka vahetama. 
    Vasaku käega. 
    See mõte teeb ärevaks. 
    Esimesed paarkümmend minutit kuluvad oranži postiauto uurimiseks. 
    On jah rool teisel pool. 
    Eesti Posti teenistuses on neli spetsiaalselt postiveoks ehitatud Ford Escorti. 
    Natuke kasutatud kujul osteti need soome kolleegidelt. 
    Põhimõte on lihtne ­ parempoolse rooli tõttu saab mugavalt keset pealinna hullunud liiklust peatuda, teeäärsest kastist kirjad võtta ja ohutult autosse tagasi pugeda. 
    Postivedajal tuleb peatuda paarisajameetriste vahemaade tagant. 
    Tallinnas levinud sõidumaneeride tundjad võivad kokku arvutada, kui palju autojuhte aastas Eesti Postil kuluks, kui masinate roolid oleks õigel pool. 
    Värisevate kätega avan postiauto ukse. 
    Silme ette kerkib pilt, kuidas tramm meist üle sõidab ning auto laiaks litsub. 
    Ja kuidas tuul meie äratulnud pead ja inimeste kirjad teadmata suunas minema viib. 
    Postiauto peremees Dane Olejnik valab õli tulle. 
    Tema roolib seda masinat juba kaheksandat kuud ja nüüd on hea rääkida, kui õudne alguses kõik oli. 
    Alguses ei saanud üldse aru, mis toimub, räägib ta. 
    Pööramine osutus täiesti võimatuks. 
    Lisaks olevat ta korduvalt valest uksest autosse sisse läinud. 
    See jutt ei sisenda just turvatunnet. 
    Igaks juhuks küsin, kas pedaalid on ikka samas järjekorras. 
    On küll. 
    Käigu sissepanekuks kulub umbes pool minutit. 
    Vasak käsi ei ole lihtsalt harjunud seda tegema. 
    Varem olid postiautodel automaatkäigukastid, kuid pidev seisma-liikuma sõidustiil lõhkus need ära ja nii ehitati masinatele tavalised käigukastid. 
    Seda tegid nad minu kiuste, mõtlen solvunult. 
    Dane räägib vahepeal veel hirmujutte. 
    Sellest, kuidas ta oma sõprade tavalise rooliga autodega eriti meelsasti sõita ei taha. 
    Ükskord proovisin ühega, sellel oli veel automaatkast ka, siis oli kõik täiesti sassis. 
    Ärevus on endiselt haripunktis. 
    Paremal käel on paha olla, ruumi jääb väheks. 
    Parem pool tundub üldse justkui ahistatud olevat, tahaks ukse kuhugi eemale suruda. 
    Aga siis hakkavad asjad laabuma: ime läbi liigub auto paigast. 
    Teine käik õnnestub ka sisse panna. 
    Kolmandat pole enam vajagi, sest törtsutame vaikselt õue peal ringi. 
    Hoonetest ja teistest autodest sõidan ebanormaalselt suurte kaartega mööda. 
    Tunne on sama, mis autokoolis. 
    Õnneks ei ole postikeskuse hoovile kogunenud pealtvaatajaid. 
    Pärast paarisaja meetri läbimist tuleb enesekindlus tagasi. 
    Mõttes kujutan juba ette, kuidas ma keset Tallinna liiklen nagu tavaline juht. 
    Kirun neid, kes ette jäävad, ja neid, kes peegleid tahavad küljest ära sõita. 
    Enne kesklinna minekut proovib oma võimeid fotograaf Ingmar. 
    Ta ronib rooli taha ja saab auto liikuma küll. 
    Aga siis tuleb hetk, mis kogu meie eksperimendi pea peale keerab. 
    On vaja käiku vahetada ja Ingmar vajutab siduri alla. 
    Kuid selle asemel, et vasaku käega teine käik sisse lükata, haarab Ingmar paremaga ukselingist. 
    Hullem jääb õnneks olemata. 
    Ent igasugune soov mööda Tallinna proovisõitu teha kaob ka minu seest jäägitult. 
    Lihtsalt ei julge. 
    Lohutuseks sõidutab Dane meid ise kesklinna. 
    Autole vaatab järele rohkem inimesi kui mistahes mersule või bemarile. 
    Eriti juhmide nägudega jõllitavad nad meid veel siis, kui ma kõrvalistmel (ehk siis tavamõistes juhi kohal) lehte loen. 
    Et kes siis rooli keerab. 
    Mõni päev hiljem kuulen raadiost uudist, kuidas üks sõiduõpetaja parempoolselt istmelt püüdis autot juhtida. 
    Siis mõtlen juba päris kindlalt, et kaskadööri ei saa minust mitte kunagi. 
    Sirje Ginter: Kohvikupidaja, sõidab punase 1988. aasta Austin Rover Miniga (rahvasuus Mr. 
    Beani auto) 
    Just praegu läks üks mees mööda ja ütles, et Bean on kohal. 
    Eks seda nalja ikka saab, peamiselt politseinikega. 
    Kui nad kusagil vasakul pool metsas on, siis ma lihtsalt ei näe neid. 
    Pimedas sõites on kõrvalistujale protokoll ka tehtud. 
    Ühel korral mõõdeti kõrval istuval tuttaval joove, viidi politseiautosse ja vormistatigi ära. 
    Siis, kui tulid autot konfiskeerima, said alles aru, et kaine juht on tegelikult koos rooliga teisel pool. 
    Riivo Sinijärv: Ekssuursaadik, 20aastase staažiga autojuht, sõitis parempoolse rooli taga Inglismaal 2,5 aastat 
    Naljakas, aga Inglismaale minnes sain sellest probleemist kahe tunniga üle. 
    Oli ainult väike psühholoogiline tõke. 
    Seevastu tagasi Eestisse tulles muutus asi tõsiseks. 
    Mul kulus umbes kolm päeva, et korralikult sõitmine taas selgeks saada. 
    Palusin abikaasat, et ta pärast igat pööramist jälgiks, kummal pool teed ma parasjagu olen. 
    Teistkordsel Inglismaale ja tagasi pöördumisel selliseid muresid enam ei olnud. 
    HÄÄBUV EESTLUS - Eesti Ekspress oli nädal aega Kaukaasia eestlastel külas. 
    Kaukaasia viimased eestlased 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Käbedal sammul tuleb mäest alla vanamammi ja ronib üle kägiseva rippsilla nagu noor tüdruk. 
    Ütleb sulaselges eesti keeles tere. 
    Kuigi Eesti Aiakeses on poeke olemas, eelistab Matilde Peters (71) iga päev nelja kilomeetri kaugusel asuvas Punase-Lageda keskuses leiva järel käia. 
    See on tema jaoks rituaal, mis rutiinsesse päeva vaheldust toob. 
    Kuu aega tagasi juhtus Matildel õnnetus, elektrilühise tõttu põles maja maha. 
    Tuletõrje tuli kohale küll, aga ei saanud üle jõe. 
    Raha saamiseks müüs naine lehmad, uue maja ehitusmaterjalidki on juba ostetud, kuid seisavad siinpool jõge. 
    Tuleb oodata suve keskpaika, kui jõgi madalaks jääb ja traktor läbi pääseb. 
    Matildel on kaks poega ja tütar. 
    Tütar läks moldaavlasele mehele ja sõitis abikaasa kodumaale. 
    Vanem poeg elab Adleris, nooremal läks sõjaväes mõistus korrast ära. 
    Raske elu mul, aga kuni tervis vastu peab, saan hakkama, kohmab Matilde ja astub kiirel sammul mööda teeserva edasi. 
    Eesti Aiake ­ eestlust meenutab vaid nimi 
    Venemaale Eesti Aiakese külla saabujale torkavad esmapilgul silma kontrastid. 
    Lagunenud majad ja metsistunud aiad, taamal kaunid lumised mäetipud. 
    Eestlasi elab siin paarikümne ümber, kunagisest eesti külast on tegelikult alles jäänud ainult nimi. 
    Jõgi poolitab küla kaheks. 
    Teisele poole pääseb ainult mööda kipakat rippsilda, autoga üle ei saa. 
    Viie aasta jooksul on püstitatud kolm korralikku silda, iga kord on vesi uhiuue ehitise minema viinud. 
    Peatun Roosi Orava (60) ja tema vanema tütre Diana Gubereva (34) pere kodus. 
    Roosi-ealised räägivad siin enamasti ilusat vanaaegset eesti keelt, Dianale tuleb emakeel meelde kolmanda päeva õhtuks, tema lapsed Vladimir (10) ja Valentin (5) räägivad vanaemaga ainult vene keeles. 
    Eks see ole minu süü, kahetseb Roosi. 
    Teine mees oli venelane ja nii kujuneski koduseks keeleks vene keel. 
    Minu vanaema rääkis ainult eesti keelt. 
    Siis läksin vene lasteaeda ja kooli ning eesti keel ununes, meenutab Diana. 
    Diana noorem õde Anzhela (29) saab mu jutust aru küll, kuid ühtegi eestikeelset sõna üle tema huulte naljalt ei tule. 
    Diana mees Vladislav (28) töötab Adleris miilitsana ja tuleb koju vaid nädalavahetuseks. 
    Vahemaa pole eriti pikk, kuid bensiin on kallis (2.50 rbl) ja palk väike (olenevalt kuust 400 ­ 1000 rbl). 
    Diana töötab kohalikus kultuurimajas ja teenib 300 rubla kuus. 
    Kaukaasia vangid 
    Kui Eesti Aiake oli rohkem vene küla moodi, majad tihedalt üksteise kõrval reas, siis Abhaasia külades Sulevi ja Salme asuvad iga talu põllumaad maja ümber. 
    Sulevi kõige viimases talus elavad Lilli Ormussaar (81) ja tema tütar Valve Vatter (60). 
    Tahaks enne surma kordki Eestis ära käia, unistab Lilli. 
    Kuid lisab samas, et tema oma tervisega nii pikka reisi enam ette ei võta. 
    Üks Valve poeg elab Eestis, temal käis Valve enne sõda korduvalt külas. 
    Noorimat lapselast pole ta näinudki. 
    Teine poeg ja tütar elavad lähedal ja käivad vahel emal abiks. 
    Aga neil omad pered ja omad tegemised, enamuse töödega pean ikka ise hakkama saama. 
    Raske on, ohkab Valve. 
    Hästi elavad need pered, kus mees majas, sest kogu elatis tuleb põllulapilt ja lehmadest. 
    Kuid järjest rohkem on majapidamisi, kus vanamammid üksi peavad hakkama saama. 
    Kui uurin, kas elu on sõjaajaga võrreldes kergemaks läinud, vangutab Valve pead ja ennustab uut sõda. 
    Krusinad on väga vihased ja nii nad seda asja küll ei jäta, kardab ta. 
    Sulevi neljaklassilises koolis käib esmaspäeva hommikul eesti keele tund. 
    Õpetaja Irma Nugis (62) tegeleb korraga kolme klassiga. 
    Lugemine ja tõlkimine läheb lastel vaevaliselt. 
    Kuigi Sulevis-Salmes räägitakse eesti keelt tunduvalt rohkem ja paremini kui Eesti Aiakeses, eelistavad lapsed omavahel suhelda vene keeles. 
    Irma hinnangul on paarikümne aasta pärast siinsed eesti asulad välja surnud. 
    Tema sõnul on enamik eestlasi omavahel suguluses ja noori on vähe. 
    Nii tekivadki segapered, kus koduseks keeleks vene keel. 
    Nugise pere on üks väheseid, kus on oma auto. 
    Tänu sellele saab Irma kaks korda nädalas turul käia. 
    Kuue lehma piimast jätkub endale ja juustu müügist teenitakse mitusada rubla nädalas lisa. 
    Lähen teisipäeval Irmaga turule kaasa ja veendun, et eestlaste juust on siin hinnas. 
    Irma tütar Meeri Nugis (45) tuleb emale turule appi. 
    Võtab müügist saadud raha ja läheb üle piiri Venemaale loomadele jõusööta ostma. 
    Üle piiri saavadki käia ainult naised, kel vastav luba olemas. 
    Mehed on Abhaasias nagu Kaukaasia vangid: ei lasta neid sisse ega välja. 
    Et sõja taaspuhkemise korral ikka riigis piisavalt kahuriliha oleks, teab Irma. 
    Meeri on kaks aastat asju ajanud, et Eestisse elama saada. 
    Nüüd lõpuks on tal viieaastane elamisluba olemas ja septembrist loodab ta päriseks Tallinnasse kolida. 
    Medõe haridusega peaks ikka tööd saama, unistab Meeri. 
    Sõja jäljed 
    Enne 1992. aastal alanud kodusõda elas Abhaasias 4500 eestlast. 
    Sõda peletas eestlased minema Suhhumi kandist, sest just seal oli sõjategevus kõige ägedam. 
    Suhhumisse saatis ka Eesti valitsus sõja algul kolm lennukit kaasmaalastele järele. 
    Piiriäärsetest Salmest ja Sulevist ei lahkunud ükski eestlane. 
    Täna ongi Salme-Sulevi Kaukaasia suurim eestlaste koloonia, sügisese rahvaloenduse andmetel elab siin 333 eestlast ehk 160 peret. 
    Praegu puudub ülejäänud eesti küladega igasugune side. 
    Enne sõda elasid paljud sealsed eestlased turismist ­ kes kord külmalt Eestimaalt mägedesse puhkama sõitis, tuli järgmisel aastal uuesti. 
    Praegu on turistil sinna pea võimatu pääseda ­ end Gruusia võimu alt vabaks võidelnud Abhaasiat ei tunnusta ükski maailma riik. 
    Abhaasia vastas samaga ja pani piirid võõraste jaoks kinni. 
    Venemaad ja Abhaasiat lahutab Psou jõgi, piir on tõeline rahvaste paabel. 
    Minu üle piiri toimetamiseks kuulati maad mitu kuud: peeti läbirääkimisi tähtsate ametnikega ja osteti ära piirivalvureid. 
    Paistab, et eeltöö on olnud korralik: satun täpselt õigete inimeste juurde, isegi passi ei küsita. 
    Abhaasia sõjamälestisteks on põlenud hooned. 
    Ikka nii, et üks maja püsti ja teine varemetes. 
    Sõja lõppedes saatsid abhaasid kõik grusiinid välja ja põletasid nende elamud maha. 
    Eesti poisid sõdisid Abhaasia poolel ja seetõttu on eestlased au sees. 
    Külg-külje kõrval elavad eestlased, armeenlased ja abhaasid. 
    Eestlased hindavad armeenlasi töökaks rahvaks, abhaase aga metslasteks. 
    Sõjast on mitu aastat möödas, kuid vanainimesed ei julge ööseks üksi koju jääda ega noored tüdrukud omapäi külavahel kõndida. 
    Just abhaasid olevat need, kes röövivad ja vägistavad. 
    Esimesed kaks päeva elan Sulevis, piirist 15 kilomeetrit üles mägedesse. 
    Sinna sõidan traktori mootoriga veoauto lahtises kastis. 
    Raputab mis kole. 
    Selle autoga käiakse üks kord nädalas piiri ääres turul. 
    Ühistransporti, posti- ja telefonisidet Abhaasias ei ole. 
    Arstiabi on praktiliselt olematu. 
    Kuigi sõda lõppes kuus aastat tagasi, ei saa blokaadi tõttu midagi paremaks minna. 
    Eesti põlgab Abhaasia eestlased ära 
    1997. aastal pani Salme küla rahvas raha kokku, et Elfriide Toomasson saaks sõita Musta mere äärest Moskvasse ja sealt edasi Eestisse tütre matusele. 
    Eesti suursaatkond aga teatas, et vanaproua Vene välispass dokumendina ei kehti, sest selles on olematu riigi Abhaasia tempel. 
    Toomasson pidi Eesti piiripunktist tagasi sõitma. 
    Välisministeeriumi ametnik ütles, et neil pole ühtegi töötajat, kelle ülesandeks oleks Abhaasia eestlaste probleemiga tegelemine ja seega ei oska nad kommenteerida. 
    Kodakondsus- ja migratsiooniameti integratsiooni- ja migratsiooniosakonna peaspetsialisti Arvo Einre sõnul tuleks Abhaasia eestlastel Eestisse pääsemiseks hankida Gruusia pass. 
    Salme elanikud ütlesid aga, et see variant on mõeldav ainult siis, kui plaanitakse päriselt Eestisse elama tulla. 
    Enamik tahab siiski vaid sugulastel külas käia. 
    Gruusia passiga aga Abhaasiasse tagasi ei saa: tembeldatakse kohe kodumaa reeturiks. 
    Lahendamata probleemi tõttu nägid paljud sealsed eestlased oma sugulasi viimati enne sõda. 
    Kuidas eestlased Kaukaasiasse said 
    Eelmise sajandi lõpus läksid tuhanded eestlaste perekonnad Kaukaasiasse: tsaaririik pakkus tühjaks küüditatud Abhaasias kõigile lahkelt tasuta maad. 
    On säilinud ajaleheartiklid, kus mägedesse kolinud eestlased kiidavad sealse maa rammusust ja head kliimat. 
    Tekkisid Eesti kogukonnad Suhhumis, Gagras, Ülem- ja Alam-Lindal, Estonkas, Sulevis, Salmes ja Eesti-Aiakeses. 
    Tänaseks on suuremaid eestlaste asundusi järel kolm: Venemaal Punase-Lageda (Krasnaja Poljana) piirkonnas Eesti Aiakese küla (Esto-Sadok), Abhaasias Sulevi ja Salme külad. 
    Tom of Estland teeb uut & vana 
    Sensuaalne töömees lebab väljakutsuvas poosis pööningukambris, mille seinad on ehitud kummaliste gräfititega. 
    Tema vööl ripub haamer, mis sümboliseerib fallost. 
    Võrgutavalt pihku surutud peldikupuhastamispump osutab vajadusele vabastada oma allasurutud seksuaalsus. 
    Ja põlve otsa tõmmatud kaitsevahend (kiiver) vihjab AIDSi-generatsiooni turvaseksi-ihalusele. 
    Mehe peakeses pulbitsevatest fantaasiatormidest annab aimu sisustusajakirjast pätsatud värvifoto, mille reprodutseerimisel on oskuslikult kasutatud nn zoomi-efekti. 
    MART JUUR 
    TRAGÖÖDIA - Aegna püsiasukad ja demineerijad on saart alati ohutuks pidanud. 
    Kuni esmaspäevani... 
    Palun ärge pange pomme lõkkesse!!! 
    LEA LARIN 
    Annaks jumal, et sellist päeva enam ei tule, korrutab üle kolmekümne aasta Aegnal suvitanud Valentina Gleb (62). 
    Sadama lähedal rohekas majakeses elav Valentina jõudis esimesena kohale, kui pauk käis. 
    Ja nägi kohe lõkke ääres mürsu ohvrit ­ heledapäist last. 
    Elatanud naine katsus igaks juhuks lamaja pulssi. 
    Aga teha ei olnud enam midagi. 
    Sõjast saati rannakivide vahel luuranud surm oli oma töö teinud. 
    Valentina koos ukrainlasest abikaasa Andreiga (73) hakkas haavatud lapsi lõkkeasemest eemale tirima. 
    Ma ei vaadanud, mis mulle kodust kätte sattus ­ käterätid, voodilinad, isegi salvrätid, kõik tassisin kokku, et verejooksu peatada, meenutab Valentina meeletut õhtut, mil ilmselt Vene armee poolt saarele jäetud mürsu lõhkemise tõttu lebasid rannal verised lapsekehad. 
    Samal ajal püüti mandrilt abi saada. 
    Flora puhkekodus väntas ketast teine saare suvine püsiasukas Urve Kinsel. 
    Saareelanike mäletamist mööda kulus ligi kaks tundi, enne kui Tallinnast helikopter arstidega ja kaatrid demineerijate ja uurijatega kohale jõudsid. 
    Samal ajal jõudis õnnetuspaigale ka teise grupi lastega saare kaugemas osas viibinud õpetaja. 
    Vigastatud lapsed viidi haiglasse. 
    Ülejäänud kolmest koolist pärit ekskursioonilised viis ära saare vahet sõitev alus Stefanie. 
    Laeva kapten Andres Lehestik kuulis kõmakat umbes miili kaugusel. 
    Imestasin, et mis õppused siin käivad, meenutab Lehestik. 
    Aegnale jõudes nägi kapten Kalle Klandorfi, kes keelas kõigil saarelviibijatel kuni uurimistoimingute läbiviimiseni lahkuda. 
    Aegnat on peetud ohutuks 
    Teisipäevaks on politseinikud ja pommieksperdid saarelt läinud. 
    Kitsuke lõkkease kõrbenud tekiräbalatega ja mürsust maapinnale jäänud lohk on politsei poolt lindiga piiratud. 
    Tulest kahes suunas välja sööstnud killurahe on kõrvetanud rohule kaks söestunud jutti. 
    Killud võisid lennata mitmesaja meetri või isegi kilomeetri kaugusele, ütleb Tallinna üksik-päästekompanii demineerimisrühma nooremleitnant Jaanus Ulm. 
    Esialgne ekspertiis on kindlaks teinud, et ilmselt oli tegu kahurist välja laskmata kildfugassmürsuga. 
    Vaid imekombel ei plahvatanud kogu mürsus leiduv trotüül ja killud ei lennanud igasse suunda. 
    Ligi neli tuhat lõhkekeha kahjutuks teinud Ulm kinnitab, et erinevalt nõukogude aja suletud sõjalistest objektidest Pakrist, Osmussaarest ja Naissaarest ei ole Aegna pommiohu poolest tuntud. 
    Viimati oli demineerijatel Aegnale asja aasta eest, üldse on saarelt leitud kolm lõhkamist vajavat objekti. 
    Põline suvitaja Urve mäletab, et kord veeretas üks poisike puhkekodu koridori põrandal granaati ja pärast seda leiti saarelt terve kast granaate. 
    Siiski ei oleks keegi osanud uskuda, et terve stagna-aja suurte tehaste puhkekodude rahvast risti-põiki läbi kammitud Aegna, kus igal sügisel korjavad seeni sajad seenelised, on paik, kus veel pool sajandit pärast viimast sõda võib mürske leida. 
    Saar kammitakse läbi 
    Valentina kinnitab, et lapsed tassisid mürsu lõkkesse mererannast kivide vahelt. 
    Vähemalt nii nad õnnetusest segastena rääkisid. 
    Ka Lehestik kuulis poisikeste seletust, et mürsk leiti rannast. 
    Ulm ei oska ütelda, kus kohast sai Kopli Kunstikooli laste poolt leitud mürsk Aegnale. 
    Ei taha arvata sedagi, kas tegemist on viimasest sõjast pärit surmalaadungiga või veel vanemaga. 
    Tema sõnutsi oli igal juhul tegemist vähemalt poole meetri pikkuse ja paarikümne kilo raskuse objektiga. 
    Eks ma mäletan poisikesepõlvest isegi, kuidas näpud igasugu paugu tegemise järgi sügelesid, mõtiskleb Ulm mürsu lõkkesse sattumise võimaluste üle. 
    Üksik-päästekompanii mehed ei leia teisipäeval Aegnalt suurt midagi ­ üks eelmisel päeval ekspertidel kahe silma vahele jäänud mürsukild (ning Šašlõkivarras ja muud prahti) välja arvata. 
    Järgmisel päeval plaanitakse suurema rühmaga tagasi tulla, et saar potentsiaalseid ohuallikaid otsides läbi uurida. 
    Kuigi metalliotsija võtab maksimaalselt 30 sentimeetri sügavusele pinnasesse ja ei tee vahet, kas on tegemist pommi või mutta uppunud kaelaehtega. 
    Ja kõigest hoolimata sõidab lastekaitsepäeval Aegnale järgmine klassiekskursioon ­ hommikul lähevad Pirital Stefanie pardale kümmekond Rahumäe põhikooli VII a õpilast koos klassijuhatajaga. 
    Lastel on kaasas suured pambud toidu ja riietega. 
    Ööbida plaanitakse telkides. 
    Kas ei ole kõhe pärast õnnetust saarele minna? 
    Meil oli ekskursioon pikalt ette planeeritud, ütleb õpetaja Anu Liho. 
    Tõsi ­ osa lapsi jäi tulemata. 
    Hea, et me eile seal ei olnud. 
    Kolmapäeval teatab BNS, et eelmisel õhtul leidis kohaliku puhkebaasi töötaja Aegna saarelt taas pommi. 
    Päästeameti pressiesindaja sõnul on nad kolmapäeva ennelõunal saanud leitud pommide kohta juba üheksa väljakutset. 
    PRETSEDENT - Tartus mõisteti süüdi lastelaagri korraldaja, kelle tähelepanematuse tõttu uppus 8aastane poiss. 
    Õpetaja vastutus 
    HELEN URBANIK 
    Esimesel juulil 1997 kella kahe paiku lõunal märkas juhuslik möödakäija Tartus Emajõe ujula juures oma elu eest võitleva lapse peanuppu. 
    See oli 8aastane Remo, kes koos teistega vees mängis. 
    Lastest sõitis mööda jõelaev ja poisike mattus kõrgete lainete alla. 
    Mööduja ei julgenud ise lastt päästma minna ja teatas õnnetusest vetelpäästesse. 
    Remot päästa ei suudetud. 
    Ta leiti 3,5 meetri sügavuselt jõe põhjast. 
    Hooletu laagrikorraldaja süüdi 
    Õnnetult uppunud poiss ei olnud sel päeval niisama sõpradega jõe ääres mängimas. 
    Ta viibis Tartu lasteraamatukogu korraldatud nädalases lugemislaagris ja poisi järele oleks pidanud valvama raamatukoguhoidja Ädu Neemre. 
    Neemre istus aga samal ajal, kui tosinkond laagrilast vees mängis, hoopis jõe kaldal ja luges ajalehte. 
    Hoolimatus tõi laagri korraldajale kaela kriminaalasja. 
    Ädu Neemret süüdistati Remo Kulli surma põhjustamises ettevaatamatuse tõttu. 
    Uurimise käigus selgus, et lugemislaagri korraldajal polnud laagrikasvataja litsentsi. 
    Tol päeval oli Ädu Neemre lastega üksi, kuigi tegelikult pidanuks nendega tegelema kaks inimest. 
    Lisaks jättis raamatukoguhoidja täitmata mitu olulist ohutusreeglit. 
    Näiteks selle, et kasvataja peab alati lastega vette kaasa minema. 
    Ta peab ka olema vees lastest eespool ning ei tohi neil lubada minna kaugemale kui 70 cm sügavusse vette. 
    Pärast mitut kohturingi mõistis Tartu ringkonnakohus eelmise aasta novembris Ädu Neemre süüdi ja määras karistuseks aastase vabadusekaotuse tingimisi. 
    Klassijuhataja jättis lapsed omapäi 
    Kahe aasta eest Tartus juhtunud lugu oli esimene pretsedent, kus kohus määras karistuse inimesele, kelle hoolde usaldatud lapsega juhtus traagiline õnnetus. 
    Kas sama võiks juhtuda ka esmaspäeval lastega Aegna saarel kaasas olnud Kopli kunstikooli õpetaja Olga Kulakovaga? 
    Pisikese Remo uppumises ja Aegna saarel juhtunud õnnetuses on palju sarnast. 
    Ka Kopli kooli seitsmenda ja kaheksanda klassi õpilastega läks saarele kaasa ainult üks täiskasvanu ­ kaheksandike klassijuhataja Kulakova. 
    Temagi ei hoidnud õpilastel kogu aeg silma peal, nood jooksid hoopis kampades mööda saart laiali. 
    Õnnetuspaigalegi jõudis Olga Kulakova alles ligi tund aega pärast plahvatuse toimumist. 
    Tema klassi poiss Heiki ütleb ühes intervjuus: Õpetaja Kulakovat nägin alles siis, kui meid kanderaamiga helikopterisse tassiti. 
    Kopter jõudis saarele poolteist tundi pärast õnnetust. 
    Õpetaja on väljasõidul kaasas, et selliseid õnnetusi ei juhtuks, ütleb haridusminister Tõnis Lukas. 
    Ta tunnistab, et õnnetuses kannatanud laste vanematel võib toimunuga seoses tekkida palju küsimusi. 
    Muu hulgas võivad nad ka küsida, kas ja kuidas oli õpetaja süüdi selles, mis nende lastega juhtus. 
    Vastutavad õpetaja ja direktor 
    Kahtlusi tekitab seegi, mismoodi üldse jaguneb kooli ja õpetaja vastutus õpilaste ohutuse eest? 
    Põhikooli- ja gümnaasiumi seadus ütleb vaid üldsõnaliselt, et personali ülesanded ja kohustused, õigused ja vastutus määratakse kindlaks kooli põhimääruse ja töösisekorraeeskirjadega. 
    Minister Lukase sõnul jaguneb vastutus koolis nagu igas teiseski asutuses: Maailma ees vastutab oma koolis toimuva eest direktor. 
    Igal sügisel peab direktor aga õpetajaid ohutuseeskirjade täitmisest instrueerima, järelikult vastutab klassis või ekskursioonil olles oma hoole all olevate laste eest ikkagi õpetaja. 
    Sel esmaspäeval samuti Aegnal viibinud Tallinna Saksa Gümnaasiumi õppealajuhataja Külli Puhkimi sõnul peab nende koolis õpetaja selgitama lastele ohutusnõudeid õppeaasta alguses. 
    Kool registreerib kõik väljasõidud ja alati on teada, kes läheb kuhu ja millal. 
    Meil kehtib vana reegel, et ühe täiskasvanu kohta võib kaasas olla kuni 15 last, selgitab Puhkim. 
    Kui lapsi on rohkem, võtab klassijuhataja kaasa näiteks mõne lapsevanema. 
    Aegna ekskursioonile sõitsid kaheks päevaks selle kooli viienda klassi lastega koos üks õpetaja, ühe lapse õde koos oma sõbraga ja üks lapsevanem. 
    Õpilastega juhtunud õnnetusi 
    12. detsember 1995. 
    Saaremaa Ühisgümnaasiumi põlengus hukkuvad kaks ja vigastusi saavad kümned õpilased. 
    Kool rikkus tuleohutusnõudeid. 
    Saare maakohus otsustab, et kooli omanik Kuressaare linn peab maksma hukkunud Raul Arva isale 720 000 kroonise kahjutasu. 
    Tallinna ringkonnakohus tühistab selle otsuse. 
    1. juuli 1997. 
    Emajões upub 8aastane Remo. 
    Poiss mängib jões koos teiste Tartu lasteraamatukogu lugemislaagri lastega. 
    Kohus mõistab laagri korraldaja Ädu Neemre süüdi surma põhjustamises ettevaatamatuse tõttu ja karistab teda aastase tingimisi vabadusekaotusega. 
    31. mai 1999. 
    Aegna saarel saavad mürsuplahvatuses vigastada kuus ja surma üks Kopli Kunstikooli kaheksanda klassi õpilane. 
    Klassijuhataja Olga Kulakova viibib õnnetuse hetkel Aegna teises otsas. 
    Kaitsepolitsei algatab kriminaalasja mürsu lõkkesse asetanud kaheksanda klassi õpilaste vastu. 
    OTSI SUGULASI - Mormoonide poolt internetti riputatud 400 miljoni isiku arhiiviandmeid külastab iga päev 100 miljonit inimest. 
    Mormoonide andmebaasid aitavad sugulasi leida 
    LEA LARIN 
    Möödunud nädalast alates võivad kõik huvilised internetis tasuta uurida mormoonide kiriku poolt kogutud andmebaasi, mis sisaldab 400 miljoni Põhja-Ameerikas, Briti saartel ja Soomes elanud isiku nime. 
    Need andmed on mormoonid kogunud maailma arhiividest inimeste sündide, surmade ja abiellumiste kohta peetud registrite mikrofilmidele ümberpildistamise teel. 
    Tänu mormoonide huvile välja selgitada kõikide usulahu liikmete sugupuud, (et siis kallid kadunukesed samuti oma usku pühitseda), saavad nüüd soomlased, ameeriklased ja inglased suhteliselt kerge vaevaga oma suguvõsa uuringuid alustada. 
    Aadress www.familysearch.com sai juba esimesel nädalal maailmas tohutult populaarseks ­ igapäevane 100 miljonit külastust tagab internetimaailmas külastatavuselt seitsmenda koha. 
    Mormoonide nime all tuntud Viimse Aja Pühakute Jeesuse Kristuse Kirik lubab, et selle internetikülje külastajaid ei hakata mormooniks pööramise palvetega tülitama. 
    Mormoonidest vabatahtlikud tegutsevad praegu 47 riigis. 
    Selle aasta lõpuks peaks interneti andmebaasis olema juba 600 miljonit nime. 
    Paljudes tekitab mormoonide algatus vaimustust, kuna sugupuu koostamine ja arhiivides tuhnimine on kogu maailmas küllalt aeganõudev ja seetõttu ka kulukas tegevus. 
    Samas on inimeste huvi postmodernses maailmas oma juurte uurimise vastu aiva kasvanud. 
    Eesti suguvõsade uurijatel on veel vara rõõmustada ­ meie arhiividest pärit andmeid internetist ei leia. 
    Mormoonidel endil pole lubatud arhiivist pärit allikaid avalikustada, ütleb Eesti Ajalooarhiivi regionaaldirektor Priit Pirsko. 
    Meie aga ei ole veel intellektuaalselt valmis. 
    Pirsko peab silmas seda, et Eestis ei ole arhiiviallikate digitaliseerimine võimalik. 
    See oleks esiteks hirmkallis, me kõik teame, et igasugune riist- ja tarkvara aegub viie aastaga ja vajab seetõttu tihedat väljavahetamist. 
    Teiseks on mikrofilmi puhul täpselt teada, kui kaua ta säilib ja mida teha siis, kui ta aegub. 
    CD-Romid on veel nii noor tehnika, et nende puhul ei saa me säilivuses kindlad olla. 
    1992. a aastal Eesti arhivaalide mikrofilmidele jäädvustamist alustanud mormoonid ei ole veel tööd lõpetanud: Utah' Geneoloogiaseltsi tellimusel pildistatakse Eesti arhiivides mikrofilmidele tuhandete kannete kaupa inimeste andmeid. 
    Üks mikrofilmi koopia jääb Eestisse, teine aga rändab Ameerikasse, kus mormoonid pühitsevad eestlaste esivanemad ümber oma usku. 
    Kui palju kandeid Eestimaa kirikuraamatutes (seal on andmed inimese sünni, surma ja abiellumise kohta) ja hingeloendites (sinna kanti inimeste nimed aastatel 1782­1858 pearahamaksu paremaks kogumiseks) kokku on, ei oska Pirsko öelda. 
    Igal juhul peab ta mormoonide poolt üle maailma arhiivides tehtavat tööd tänuväärseks algatuseks: Ebaadekvaatne on mormoonide tegevust rünnata, nad teevad ju maailma kultuuripärandi säilitamiseks ära suure töö ­ USAs Salt Lake Citys kalju sisse raiutud hoidlas on kogu maailma arhiivide tagatisfond. 
    Arhiivi direktori arvates on Eestis suguvõsade uurimise kõrgaeg veel ees. 
    Meil ei ole suguvõsade uurimine nii popp kui mujal demokraatlikes riikides, ütleb Pirsko. 
    Ometi on meil väga head allikad. 
    Teenusena pole riigiarhiivist suguvõsa uuringut võimalik tellida. 
    Küll võib inimene ise Eesti arhiivides allikatega tutvuda. 
    Ajalooarhiivis saab huviline arvuti vahendusel oma perekonnanime kontrollida professor Aadu Musta poolt koostatud Eesti perekonnanimede andmebaasist ­ enamik eestlasi sai perekonnanimed 1820­1830. aastatel. 
    Inerneti vahendusel saab Eesti nimede andmebaasi silmata Eesti KeeleWebi küljelt aadressilt ee.www.ee/Nimed. 
    Iisraeli peaministrit kaitseb eesti tüdruk 
    MIHKEL KäRMAS Jeruusalemm ­ Tallinn 
    Iisraeli peaministri kaitsemeeskonnas töötab juba mõnda aega 23aastane Tallinnas sündinud Mirjam Šein. 
    See Eesti tütarlaps oli kuni möödunud kuu keskel toimunud valimisteni peaminister Benjamin Netanyahu ihukaitsja. 
    Nüüd hakkab ta kaitsma 17. mail valimised võitnud Ehud Baraki, kellel on parajasti käsil Juudamaa uue valitsuskabineti moodustamine. 
    Mirjam on Concordia Ülikooli meediateaduskonna dekaani ja endise ETV peadirektori Hagi Šeini vennatütar. 
    Tema vanemad, Harry ja Reet Šein, kolisid Iisraeli 20 aastat tagasi ja elavad praegu Jeruusalemmas. 
    Pere kahest tütrest noorem kasvas üles Pühal Maal ja käis seal koolis. 
    Kolm aastat tagasi hakkas Iisraeli armee, kus on muidu kaheaastane teenistuskohustus ka naistel, lubama õrnemat sugu lennuväkke. 
    Praegu Iisraeli armee ohvitserikraadi kandev Mirjam konkureeris lennukooli ja valitigi tuhandete kandidaatide hulgast välja. 
    Esimesest naislennuväelaste lennust lõpetas kooli vaid üks, temagi töötab praegu navigaatorina. 
    Ülejäänutel jäi ülinõudlik lennukool pooleli, sh ka Mirjamil. 
    Sellele järgnesid kaitseväe korraldatud ihukaitsjate kursused ja teenistus peaministri ihukaitsjate hulgas. 
    Töö kõrvalt, mis toimub vahetustega, õnnestub Mirjamil elada ka isiklikku elu. 
    Septembris abiellub neiu noormehega, kellega ta tutvus ihukaitsjate kursusel. 
    Mirjam Šein ise keeldub korduvalt pildistamisest ja EE-le intervjuu andmisest, nentides, et ei tohi oma tööst rääkida isegi Iisraeli ajakirjanduses. 
    Kuhu koolilaps reisib 
    Kui Tallinnas sõidab neljanda klassi õpilane kooliga Pariisi ja Serena veeparki, peab maakooli sama vana koolilaps leppima väljasõitudega ümbruskonda. 
    BIRGIT PÜVE 
    Tallinna Prantsuse Lütseum lennutab koolijütsid Prantsusmaale keelt praktiseerima ja kultuuri õppima juba neljandas klassis, kuigi viimase klassi abiga. 
    Tartu Descartes'i Lütseumis sõidavad õpilased ihaldatud maale kaheksandas klassis. 
    Nii Tallinna, Tartu kui ka Saaremaa koolide esimeste klasside õpilased tutvuvad kodulooga kõigepealt oma maakonnas. 
    Enamik Tallinna ja Põhja-Eesti koolidest üritab algkoolis kindlasti ära käia Lahemaal ja Palamusel. 
    Sinna sõidetakse kokku ka teistest Eesti punktidest, nagu Valga, Viljandi, Kilingi-Nõmme või Türi. 
    Alates viiendast klassist on eesti õpilaste seas populaarsed sõidusihid ka saared Pranglist Ruhnuni. 
    Palamuse koolilapsed suve hakul aga Tallinnasse ei sõida, vaid lähevad Luua metsaparki, Lõuna-Eestisse Taevaskotta ja Munamäele. 
    Vaid üksikud rühmad sõidavad Palamuselt kooliekskursiooniga välismaale, viimastel aastatel pole sealt teisel pool piiri käidud. 
    Maakoolidel, kus lapsi vaid mõnisada, on suuremate sõitude takistuseks see, et kallist reisi saavad lubada vaid väheste perede lapsed. 
    Nii ei saa näiteks Tsirguliina keskkool Valgamaal pikemateks reisideks ei raha ega seltskonda kokku ning väljasõitudega ümbruskonda ja Tallinnasse ekskursioonid piirduvadki. 
    Kui Tallinna koolides sõidetakse Serena veeparki juba kolmandas-naljandas klassis, siis grupp koolilapsi Võru Vene gümnaasiumist jättis Rootsi minemata seepärast, et lisakulutused ainuüksi pealinna sõiduks on liiga suured. 
    Samas teeb Pärnus esimese välismaareisi Riiga kaasa juba esimese klassi laps. 
    Tartus, Jõgevamaal, Võrus ja Ida-Virumaal tulevad esimesed klassiekskursioonid Riiga veelõbustusparki alles viiendas klassis. 
    Eesti koolilaste välisekskursioonid viivadki kõige sagedamini naabermaadesse Soome ja Lätisse, kuhu meelitavad Serena ja Riia veelõbustuspargid, aga ka Tšehhi. 
    Pikimad reisid, kuhu gümnaasiumiealised õpilased tänavu sõidavad, on Pärnust Hispaaniasse, Paidest Belgiasse ning Viljandist Saksamaale. 
    Reisisihi Leetu valib vaid üksik Eesti kool. 
    Venemaal on ainuke linn St. 
    Peterburg, mida eestlased sageli külastavad. 
    Peipsi ääres Mustvees asuva 1. keskkooli direktor Luule Nõmm räägib, kuidas 80ndate lõpuni oli koolil traditsiooniks sõita igal aastal Krimmi ja Karpaatidesse, nüüd on koolireisid itta ära jäänud. 
    Selle asemel sõidavad esimesed klassid Tallinnasse Rocca-al-Maresse ja Tartusse putukanäitusele, keskkooliealised aga Itaaliasse. 
    Ise teenivad, vastab Nõmm selle peale, kust lapsed sõiduks raha saavad, käivad suvel augustini tööl. 
    Mustvee kool ei kinnita reeglit, et kaugemale sõidavad vaid eliitkoolide ja rikaste vanemate võsukesed. 
    Järgmisel aastal plaanivad viimaste klasside õpilased sõita Šotimaale. 
    Lõuna-Eestis on populaarsed ka jalgrattamatkad, millega vanemate klasside õpilased teevad poolele Eestile tiiru peale või matkavad Tartust saarteni ja tagasi. 
    Ent ratastega sõidavad gümnaasiumi esimesed klassid ka näiteks Saaremaalt Hiiumaale. 
    Kuhu viivad suvised klassiekskursioonid 
    TALLINN 
    1 kl Tallinn, matk Merivälja metsades 
    2 kl Lahemaa, Tallinn, Pakri poolsaar, Aegna saar, Padise, Haapsalu 
    3 kl Serena veepark Soomes, Lahemaa, Palamuse 
    4 kl Pariis, Serena veepark Soomes, piknik Stroomi rannas, Pärnu-Jaagupi, Palamuse, Tartu 
    5 kl Serena veepark Soomes, Naissaare, Kuremäe klooster, Palamuse, mõisatuur Eesti mõisates, Hiiumaa 
    6 kl Saaremaa, Naissaare, Kuremäe klooster, Matsalu, Prangli saar, Hiiumaa 
    7 kl Kihnu, Ruhnu, Aegviidu, Lelle 
    8 kl Stockholm, Riia, St. 
    Peterburg, Kihnu, Ahja 
    9 kl Stockholm 
    10 kl Lõuna-Eesti, Pühajärve, Narva, Virumaa, Tallinna botaanikaaed, Viimsi 
    11 kl Vargamäe 
    TARTU ja TARTUMAA 
    1 kl Tartu, Viljandi, Matsalu, Pärnu, Kuningvere, Alatskivi, Otepää, Taevaskoja, Valgemetsa, Lõuna-Eesti, Vapramäe, Peipsiääre, Alatskivi 
    2 kl Viljandi, Matsalu, Pärnu, Kuningvere, Otepää, Lõuna-Eesti, Vapramäe, Peipsiääre, Alatskivi 
    3 kl Viljandi, Matsalu, Pärnu, Otepää, Lõuna-Eesti, Peipsiääre 
    4 kl Riia, Viljandi, Matsalu, Pärnu, Kuningvere, Lõuna-Eesti, Peipsiääre, Alatskivi 
    5 kl Riia, Lõuna-Eesti 
    6 kl Riia, Matsalu, Taevaskoja, Lõuna-Eesti 
    7 kl Riia, Ida- ja Lääne-Virumaa, Kihnu, Hiiumaa, Tartu, Kuningvere, Alatskivi, jalgrattamatk Lõuna-Eestis 
    8 kl Pariis, St. 
    Peterburg, Vilnius, Riia 
    9 kl Riia, Saaremaa, Põlvamaa, Mustvee, Lõuna-Eesti 
    10 kl Vormsi saar 
    11 kl St. 
    Peterburg, jalgrattamatk saartele 
    JÕGEVAMAA 
    1 kl Tallinn, Tartu 
    2 kl Tallinn, Tartu 
    3 kl Tartu 
    4 kl Tartu, Lõuna-Eesti, Võrumaa 
    5 kl Riia, Munamäe, Rõuge 
    6 kl Riia, Tallinn 
    7 kl Saaremaa 
    8 kl Saaremaa, jalgrattamatk Võrtsjärve äärde 
    9 kl Saaremaa, Haapsalu 
    10 kl Itaalia, Riia 
    11 kl Itaalia 
    VÕRUMAA 
    1­6 kl Valga, Lõuna-Eesti 
    5 kl Praha, Helsingi, Saare- ja Hiiumaa 
    7­10 kl Riia 
    HAAPSALU 
    1­2 kl Tallinn 
    3 kl matk Paliveres, Hiiumaa 
    4 kl Pärnu, Tori, Matsalu 
    5 kl Hiiumaa, Riguldi-Roosta 
    6 kl Loode- ja Põhja-Eesti, Lahemaa, Vargamaäe 
    7 kl Hobulaid 
    8­10 kl Sigulda, Riia 
    PÄRNU 
    1 kl Riia, Tartu, Kurgja, Viljandi, Helme 
    2­4 kl Kurgja, Viljandi, Helme 
    5­6 kl Lõuna-Eesti, Manija, Aegna saar 
    7 kl Lõuna-Eesti, Aegna saar 
    8 kl Lõuna-Eesti, Hiiumaa 
    10­12 kl Hispaania, Praha, St. 
    Peterburg 
    SAAREMAA 
    1­3 kl Saaremaa 
    4 kl Tallinna botaanikaaed 
    5 kl Virumaa, Läänemaa 
    6­7 kl Virumaa, Läänemaa, Lõuna-Eesti, Munamägi, Pühajärve, Elva, Otepää, Rõuge 
    8 kl St. 
    Peterburg, Tallinn, Virumaa, Läänemaa 
    9 kl Praha 
    10 kl jalgrattamatk Hiiumaale 
    11­12 kl Praha 
    SILLAMÄE ja NARVA 
    1 kl Viljandi, Toila, Oru 
    2­3 kl Viljandi 
    4 kl Narva, Narva-Jõesuu, Viljandi, St. 
    Peterburg 
    5 kl Serena veepark Soomes, Narva, Narva-Jõesuu, Toila, Oru, Tartu 
    6 kl Serena veepark Soomes, Narva, Narva-Jõesuu, Toila, Oru, Hiiumaa 
    7­8 kl Serena veepark Soomes, Hiiumaa 
    11 kl Tallinn 
    Klaasist mees Punase Mere tagant 
    Kalju Lepik 7. X 1920 -- 30. V 1999 
    KALEV KESKüLA 
    Suur isamaalaulik, väliseesti kirjanduse mõjukaim luuletaja Kalju Lepik on lahkunud. 
    Lahkunud elust, aga mitte eesti luulest, kus ta jätkas jõuliselt ja originaalselt meie vaimuelus nii olulist isamaaluule traditsiooni. 
    Mu surm on kevad // mis igatseb // veeojade laulu.// Mu surm on valgete hangede // ilmsüütu sulamisrõõm, kirjutas ta noore mehena kogus Merepõhi (1951). 
    Kalju Lepiku luules on surmakujundeid väga palju: valusaid, nukraid, õudseid, elujaatavaid ja võlla-humoorikaid à la Heiti Talvik. 
    Kalju Lepikut üle lugedes tuli mõte, et ehk on luuletaja, kes surmaga nii palju kõnelnud, kes surma oma sõnadesse vangistanud, siinsest olemisest lahkumiseks kuidagi paremini ette valmistatud. 
    Ja temast maha jääv massiivne hingeline pärandustomp aitab ohjeldada elavate lahkumisnukrust. 
    Hea luule on niisugune igavikuline asi, mis aitab ajalikust fataalsusest üle olla. 
    Jahu tuleb tagasi teraks ja tera tuleb tagasi rukkipeaks ja tera tuleb tagasi külvaja pihku 
    muld annab tagasi külvaja ja külvaja külvab 
    Järvamaal Koeru alevikus sündinud Kalju Lepik kuulub esimesse iseseisvuse ajal ilmale tulnud kirjanduspõlvkonda, mis tähendab ühtlasi seda, et Eesti Vabariigis nad oma raamatuni ei jõudnudki, enne tuli suur sõda peale. 
    Siiski jõudis ta Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnaga tutvust teha, aga siis tuli Saksa sõjavägi. 
    Paadisõiduga oli tal rohkem õnne kui näiteks sama aasta mehel Jaan Krossil, ning viimsel hetkel, 1944. aasta oktoobris, põgenes ta Hiiumaalt Rootsi. 
    Kuigi Lepik oli osa käsikirju enne põgenemist hävitanud, oli Rootsi jõudnud mees valmis luuletaja, 1946 ilmus Stockholmis tema esimene luulekogu Nägu koduaknas. 
    Raamat esitas arbujalikult saledas stroofis lüürilisi ja humoorikaid kodumaapilte, aga muidugi ühes teadmisega, et koduaknast irvitab vastu võõra verine nägu. 
    Kalju Lepiku kui isamaaluuletaja suurus peitub tema tundetoonide avaruses ja vaatenurkade paljususes. 
    Lepik laenab julgelt Juhan Liivilt, Karl Eduard Söödilt, Gustav Suitsult, Henrik Visnapuult ja muidugi arbujatelt. 
    Nende motiivid ja allusioonid ühendab ta moodsa luule võtetega. 
    Mida kõike ei leia Lepiku luuletustest: taevani kisendavat paatost (Ükski võim ei saa sulgeda suud, karjeks avatud suud meie maa, meie õiguse järele), kurja irooniat nii vallutajate kui ka sotsialismimaal Rootsis heaolusse uinunud marmorpagulaste aadressil, ning sekka külalauliku vemmalvärssi (Minul on karvased sääred ja karvane rind, kogu küla peab ahviks mind.). 
    Lepiku suur isamaa-armastus ei sisalda ainult suuri sõnu, tõeliselt suures kires on nördimust, irooniat ja vihavalinguidki (Kui kord Kalev koju jõuab// kapast koduõlut jooma, // oma lapsi üles pooma.). 
    Poeedi luule mitmetahulisus võimaldas isegi Nõukogude Eestis üllitada ajalehe Kodumaa lisana väikese piraatkogu Sina oled kuusik ja mina lepik (1965), mis muu hulgas pagulasladviku suhtes justkui kriitikat sisaldas. 
    Tegelikult oli Lepik just ise seesama pagulasladvik, vähemasti vaimne ladvik. 
    Koos Bernard Kangro, Karl Ristikivi ja Arvo Mägiga moodustasid nad Eesti Kirjanike Kooperatiivi ja ajakirja Tulimuld ümber koondunud kirjanike tuumiku. 
    1966­85 oli Lepik Balti arhiivi juhataja, aastast 1982 oli ta Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees. 
    Lisaks kuulus ta paljude pagulasorganisatsioonide juhatusse. 
    Pagulaseks võeti. 
    Ei olnud klassivanem ega ühegi ühingu esimees. 
    Punaseid ei salli. 
    On üks isamaalik paomaalik isepaomaalik laulik. 
    Ühesõnaga üks täitsapoiss. 
    Nii tõmbas poeet tõe huumori liistule oma Varakult valmiskirjutatud juubelikõnes Kalju Lepiku viiekümnendaks sünnipäevaks. 
    Eesti luules pretsedenditu nali oli avaldada luuletus, mis koosnes pealkirjast Isikukultus ja autori portreefotost. 
    Pagulase traagika ja eksistentsiaalse igatsuse ühendus leiab eriti originaalse kujundikatte Lepiku kogus Klaasist mehed (1978): maapagu ei ole kunagi olnud maapagu on tühjus 
    ainult noor Lepik Saekoja tänaval külma kambri sees raamatud ees 
    tolm langeb liblika tiibadelt tuhandete teede tolm 
    Klaasist mehed lähevad läbi Punase Mere 
    Siiski suudab läbi klaasist mere läinud klaasist mees oma isamaad ka päris lihalikult armastada: Kodumaa, ma armastan metsa su jalgade vahel. 
    Tahaksin siiski kunagi, vähemasti oma loomingu kaudu, kodumaale jõuda, kirjutas kord Karl Ristikivi. 
    Kalju Lepikul oli rohkem õnne. 
    Tema jõudis mere põhja vajunud maa pinnaletõusu ära oodata. 
    Paguluses elanud isamaaluuletaja jõudis koju nii oma loomingus kui ka isikus. 
    Kui luuletaja-poeg isamaale tagasi pääses, oli tema ema veel elus, praegu on tema tütar Eesti Vabariigi riigisekretär. 
    Kalju Lepiku paljudest luulekogudest kokku pandud mahukas valikkogu Rukkilille murdmise laul (1990; koostaja Paul-Eerik Rummo) on ammugi eesti lugejate käes, aga vahest jõudis see siiski pisut liiga hilja, siis, kui isamaaluule hulkadele enam nii põnev polnud. 
    Seepärast julgeks küll soovitada see raamat (või mõni muu Lepiku kogu) uuesti kätte võtta ja tutvust uuendada. 
    Ei usu, et see oleks inimese jaoks, kel luule lugemise ja isamaa asjadest mõtlemise peale soont, mahavisatud aeg. 
    Kalju Lepik oli ka suur järelehüüdja. 
    Ta kirjutas tundejõulisi luuletusi lahkunud sõpradele-kolleegidele, aga ka prolooge eesti kultuuri tähtpäevade puhul. 
    See oli kohustus ja kultuuritöö, millele ta suutis anda kunstilise ja inimliku sisu. 
    Nüüd, kus väliseesti kirjandus hakkab otsa saama ja selle liidu esimeeski lahkunud, tahaks minejatele kangesti järele hüüda: kuni leidub veel ükski põlvepikkune lugeja, ei kao ka mälestus! 
    Ma usun seda tõesti! 
    Eludraama viimane vaatus 
    Helene Mugasto-Johani (1903­1999) 
    HEIE TREIER 
    Surra 96. eluaastal selge mõistuse juures, olles pimeda ja suurtes valudes vähihaigena suuteline oma mälust nagu kartoteegist fakte välja kaevama, ning olles hiljuti publitseerinud monograafilise koguteose, mille lõplik käsikiri sai kokku pandud alles 1997. aastal ­ kes meist oleks selleks võimeline? 
    Helene Mugasto-Johani sitkuse ja elutahte üle imestasid ka elunäinud arstid, kes veel mõned aastad tagasi teda opereerisid, ise uskumata, et seda inimest saab päästa. 
    Tema viskas aga muudkui nalja ja lohutas hoopis kirurge. 
    Elades ligi kakskümmend viimast aastat oma korterisse vangistatuna, hoidis Helene Mugasto-Johani end talutava tervise juures huumori ja konjakiga. 
    Ning muidugi telefoni, raadio ja külastajate abil, sest need olid ainsad kanalid, mis teda välisilmaga ühendasid. 
    Ta kuulus sellesse vitaalsesse kultuuritegelaste põlvkonda, kes suutis Eestis üle elada terve vastuolulise ja vägivaldse 20. sajandi, tulles elukeeristest kokkuvõttes ikkagi auga välja. 
    Helene Mugasto-Johanit teatakse peamiselt tema tegevuse järgi raamatukogunduse edendamisel nii pedagoogi kui ka teadlasena ­ ta ise peab eriti oluliseks oma panust lugemispsühholoogia-alaste uuringute algatamisel 1930. aastail. 
    Raamatute kõrval on terve tema elu olnud seotud kunstiga. 
    Tema saatuses on võtmerolli mänginud kaks suurt 1930. aastate kunstnikku, kes mõlemad tulid Pallase kunstikoolist. 
    Mõlemad olid andekad ja mõlemad surid noorelt ­ graafikust vend Hando Mugasto ning maalijast abikaasa Andrus Johani. 
    Helene ehk Lents (tema hüüdnimi sõprade seas) oli mõlema kunstniku esimeseks kriitikuks; paljudel Johani maalidel ning joonistustel võib ära tunda tema teotahtelise figuuri. 
    Nii pidas ta võimsa ja iseseisva naisena oma elu üheks missiooniks nii venna kui ka abikaasa mälestuse jäädvustamist. 
    Ilmselt poleks 1984. aastal ilmunud Hando Mugasto monograafiat Irina Solomõkova sulest, kui taganttõukajaks poleks olnud Helene Mugasto-Johanit. 
    Ja kohe kindlasti poleks 1998. aastal ilmunud kirjastuses Kunst koguteost Andrus Johani omas ajas, kui selle kokkupanijaks poleks olnud taas tema. 
    Ta ei saa enne surra, kui pole ilmunud seda Andrus Johani raamatut, ütles aasta tagasi prohvetlikult Leonhard Lapin, kes pani koguteosele pealkirja ning toetas raamatu ilmumist. 
    Siinkirjutajale jääb Helene Mugasto-Johani meelde suure tahtejõuga naisena, kellel oli võime säilitada endas vaimne noorus. 
    Eks pikapeale muutu inimese elusaatus müüdiks, millest kired kaovad. 
    Siis jäävad tuleviku raamatud märgistama teda ühe põlvkonna pikaealise esindajana, kes kuulus oma aega ja pidi tegema neid poliitilisi valikuid, mida ajalugu ette kirjutas. 
    Fakt aga räägib, et praegu võiks lauale laduda inimese elutööks saanud artiklid, publikatsioonid, uurimused, millest uued põlvkonnad saavad edasi astuda. 
    Puki tänava eliitrajoon 
    ENE LäKK 
    Pirita teega paralleelselt, Randvere tänavaga risti jookseb tee, mida ääristavad uhiuued, pastelsetes toonides majad. 
    Tänavat alustavad ja lõpetavad ridaelamud. 
    Nende vahele jääb pikk rivi eramuid. 
    Suured, pompoossed, funkstiilis majad. 
    Kogu rajoon koosnebki vaid ühest pikast tänavast, peaaegu kahe kilomeetri pikkusest tuiksoonest. 
    Veel aastapäevad tagasi laius siin tihe männimets. 
    Pärast pikka vaidlust kohaliku omavalitsusega võideti õigus rajada elamurajoon. 
    Meil vedas. 
    Päris alguses, kui hakkasime alles piirkonnast mingit nägemust kujundama, olid meil täiesti vabad käed. 
    Silmapiiril polnud ühtegi konkreetset tellijat oma soovidega, oli vaid kinnisvaraarendaja, räägib elurajooni arhitekt Vahur Sova M. Pressi arhitektuuribüroost. 
    Jõumeetod ja kavalus ansambli hoidmiseks 
    Kui kontseptsioon sai raamitud, selgitas kinnisvaraarendaja seda klientidele üht- ja teistpidi ning nõudis sellest kinnipidamist. 
    Tähtis oli iga hinna eest saavutada ühtne tervik, hoida ansamblit. 
    Tellijal oli küllalt suur probleem kohanduda sellise projektiga, tähendab sisearhitekt Meelis Press M. Pressi arhitektuuribüroost. 
    Meil ollakse harjunud sellega, et üks tõeliselt ilus maja on nagu päkapikul muinasjutus: viilkatusega, tornikestega ja rohkete aknakestega, ent hästi suur. 
    Kinnisvaraarendaja TTP Ehitus oli selgrooga vend. 
    Kui üks klient tahtis näiteks munakividest mõisa tüüpi romantilist elamist, siis tuli tal tühjade kätega lahkuda, meenutab Press. 
    Kui muidu ei saanud, siis öeldi, et kontseptsioon on kooskõlastatud linnaarhitektiga, ja teist võimalust lihtsalt pole. 
    Mustad lambad ja lemmikud 
    Igal arhitektil on klientide seas omad lemmikud ja ka mustad lambad. 
    Paljud majad on arhitekt Sova meelest kihva läinud. 
    Jalutades mööda ainsat külavaheteed, seletab Sova veidi piinlikkust tundes, et pole suutnud jõuliste klientide survele vastu seista. 
    Mõni nõudis majale viilkatust, teine muutis omatahtsi värvi. 
    Kui klient ikka tahab, siis pole midagi parata. 
    Teisel juhul jälle inimene soovis ümmargusi aknaid ja hästi palju. 
    No mida teha. 
    Nad ei usalda spetsialisti. 
    Need kõik on sellised koloriitsed inimesed, ega nende tahtmise vastu tõrkuda saa. 
    Kuid tagantjärele vaatan, et polegi väga halb tulemus. 
    Kahte kilomeetrit täita ühesuguste majadega on liig mis liig. 
    On ka kliente, kellega koos on väga mõnus töötada. 
    Näiteks üks tellija, kelle maitsemeeled on üliarenenud, mängib julge, samas peene maitse piiril. 
    Tema soovis oma valgele majale päikeseloojanguoranže aknaraame. 
    See mõjub erakordselt värskelt. 
    Kõik majad on loomulikult tehtud tellija näo järgi, pidades kinni loodud kontseptsioonist. 
    Piirkond pidi tulema funktsionalistlikus stiilis. 
    Et funkmaja on linnamaja, siis tuli seda väliselt sobitada männimetsa. 
    kümnemiljonilised eramud ja magusad krundid 
    See on kõige magusamate kruntidega eliitrajoon Tallinnas. 
    Asudes linna sees, palistab seda mõlemalt poolt metsavöö. 
    Sinna küll ehitada enam ei tohi, kuid kõigil elanikel oli võimalus saada maatükike krundile juurde. 
    Maja keskmine hind on kuus kuni seitse miljonit, kallimad ulatuvad kümne miljonini. 
    Maja ruutmeetri baashinnaks on 12 000 krooni. 
    Vastavalt materjalile võib hind tõusta. 
    Keskmine eramu suurus on 300 ruutmeetrit, on ka palju suuremaid. 
    Ridaelamud on alla 200. 
    Siinseteks klientideks on suurfirmade juhid. 
    Kui nii suur raha on olemas, on see üks parimaid kohti kodu tarvis. 
    Kuigi leidub ka puudusi: näiteks tugev müra. 
    Kaup on läinud 
    Huvitav on see, et majad on kohutavalt kallid, kuid kõik viimseni on müüdud. 
    Kaup läks kui soe sai. 
    Järelikult on asi ikka kvaliteedis. 
    Kui tegu on väga hea asukoha ja ilusate majadega, leidub isegi nii kallile kaubale ostja, tõdeb kinnisvarabüroo Arco Vara juhatuse esimees Ivar Siimar. 
    Kõikide majade ühiseks jooneks on krohvitud välisseinad ja suured klaaspinnad. 
    Näiteks fotol oleva eramu elutoa klaassein laiub ühe tahvlina 12 ruutmeetril. 
    Maja suur, piklik katusaken heidab läbi teise korruse klaaspõranda valgust ka esimesele korrusele. 
    Nende majade sisekujundus on sama napp, minimalistlik kui väljastki. 
    Valdavad on heledad toonid ja naturaalsed materjalid. 
    Kuigi Puki tänava majad on peamiselt nelja tüüpi, on majade sisearhitektuur täiesti omanäoline. 
    Kommenteerib kunstiajaloolane Andres Kurg 
    Tundub, et see on üks viimase aja õnnestunumaid elamurajoone. 
    Planeeringult hästi igav, pikk sirge tänav metsa sees. 
    Aga teistpidi ka hea, et pole hakatud küündimatult punnitades järele aimama sajandialguse aedlinnade kõveraid tänavaid. 
    Arhitektuurilt meeldivalt ühtne, moodsate detailidega, rahulikult modernistlik arhitektuurikeel (funktsionalism ­ modernism, nagu Arco Vara vastav internetilehekülg infantiilselt teada annab). 
    Pole liigselt skandinaavialik, nagu tihtipeale uued elamurajoonid kipuvad olema. 
    Võib leida isegi kohalikku ehitustraditsiooni (paekivi), mis on ju igati teretulnud. 
    Suur eelis on looduslikult olemasolev haljastus, mis tekitab juba väljakujunenud elamurajooni mulje; majad ei kõrgu üksi keset ängistavat tühjust. 
    Kui detailides norida, siis raudaed tuletab harmoonilise pehmuse taustal liialt meelde postsovjetlikku turvatungi ja tänava lõpus osa maju (teiste arhitektide projekteeritud) esindavad ikka toda uusrikaste edevust. 
    Kokkuvõttes: nagu raamat, mida saadab nii müügiedu kui kriitikute kiitus. 
    Siit edasi radikaalsem arhitektuur ületaks tõenäoliselt Eesti tellija praeguse hetke taluvuse piiri. 
    DOKTOR HIPI NÕUANDLA 
    Kallis patsient! 
    Kirjuta oma murest kranaatekspress.ee 
    Nõu küsib noormees 
    Tere doktor! 
    Saan paari kuu pärast 18 ja tahaksin selleks ajaks suitsetamise ära õppida. 
    Tegelikult tahaks juba varem suitsetama hakata, et suveks asi selge oleks. 
    Niikuinii pole suvel ju muud teha! 
    Olen paar korda linnast väljas mõnel külavaheteel salaja suitsetada proovinud. 
    Niisama pahvimine läks mul juba täitsa normaalselt, aga allatõmbamine ei tule veel välja. 
    Tahaks tõesti suitsetama hakata. 
    Ilge luuseri tunne tuleb peale, kui näed, kuidas kõik suitsu teevad, kallid sigaretimargid perse all. 
    Suitsuhind on muidugi kirves, aga mingi keskmise margi jaoks ikka raha leiab. 
    Kuule, poiss! 
    Suitsetamisega on sellised lood, et sul tuleb kursustele minna. 
    Neid, kes suitsetada ei oska, aga ikka tossutavad, on ju kõik kohad täis. 
    Aga kogenud suitsumees tunneb poosetaja ära ja avaldab valju tuututamisega põlgust. 
    Ära tule, tead, õhku rikkuma, kui asi käpas ei ole! 
    Ja kui juhtud politseile vahele jääma, tuleb trahv soolane. 
    Suitsetamiskursustest liigub muidugi hulle jutte, aga ega need suitsetamisõpetajad nüüd nii kurjad ka ei ole. 
    Loomulikult nad sõimavad, kui sa korralikult suitsu alla ei tõmba või suure ähmiga filtrile tule otsa paned. 
    Aga mis tost, peks ja tänitamine kuulub korraliku koolituse juurde. 
    Ja kui sa omale suitsu lähed ostma, siis ära mingite vanade Rumbade või Priimadega jamama hakka. 
    Need margid reostavad õhku ja varem või hiljem keelab Brüssel need ära. 
    Osta ikka mingit normaalset eurosaasta! 
    Eurovisioon ei ole pommuudis 
    HELEN URBANIK 
    Isegi võitjariigi Rootsi tabloidleht Expressen alustab pikka ülevaadet Eurovisioonist oma pühapäevases väljaandes alles 14. leheküljelt. 
    Pommuudis väikelinnas Kisas toime pandud politseinike mõrvast on lehe jaoks tähtsam. 
    See oli lihtsalt imeline! hüüab lauljanna Charlotte Nilsson üle kahe külje ulatuvas rasvases pealkirjas. 
    Ta pajatab ajakirjanik Staffan Erforsile elavalt oma läbielamistest. 
    Ka sellest, kuidas ta oli nii närvis, et ei suutnud kolme viimase riigi hääletustulemusi ära oodata ja pidi vahepeal tualetti jooksma. 
    Muu hulgas avaldab Expressen ülevaate 24aastase laulutähe eluteest, koos fotodega Charlottest seebisarja staarina ja näkiks rõivastet modellina hobusekehaga mehe süles. 
    Eluterve huumor 
    Kaunid naised, kohutavad kostüümid, kõlab esmaspäevase saksa päevalehe Die Welt kultuuriosas ilmunud ülevaate pealkiri. 
    Leht teatab lugejatele, et võistluse võitis 24aastane rootslanna, kellele anti äsja tema kodumaal aasta kõige erootilisema naise tiitel. 
    Sakslaste arvates sujus võistlus hästi, sest Jeruusalemma usklikud äärmuslased ei tulnudki võistluspaiga ette protestima. 
    Tänavatele kamandatud politseinikud vahtisid niisama ringi. 
    Ka kontserdil jäi kõik sündsuse piiridesse, sest pea kõik esinejad kandsid kurguni kinninööbitud kostüüme. 
    Inglaste päevalehest The Times ei leia lauluvõistluse kohta ridagi. 
    Nagu muide ka sellistest suurtest ja tuntud väljaannetest nagu The International Herald Tribune, Neue Zürcher Zeitung ja Le Monde. 
    Veidi vähem konservatiivne Inglise ajaleht The Guardian avaldab aga lõbusa kirjelduse sellest, kuidas kaks viikingi välimusega tursket rootsi laulumeistrit Lars Diedricsson ja Gert Lengstrand võtavad Iisraeli laulutüdruku Dana käest vastu auhinna. 
    Dana ei ole harjunud hoidma käes midagi raskemat kui jaanalinnusulgedest lehvik. 
    Ent vapra tüdrukuna tõstab ta ilusa neljamõõtmelise (teadustajate keelevääratus!) kunstiteose üles, teeb siis pähe hirmsa näo ja kukub sulgede lehvides põrandale. 
    Inglismaa kolmeteistkümnendat kohta mainib loo autor eluterve huumoriga: Inglismaa ei jõudnud kusagile. 
    Ent me jõudsime kaugemale kui Hispaania. 
    Esikülje alaserva pääseb lauluvõistlus vaid iirlaste väljaandes The Irish Times. 
    Iirlastes tekitab tõsist pahameelt see, et nende telefonihääletuse süsteem üles ütles. 
    Punktide jagamisel tuli kasutada varuvarianti, stuudios istuvat žüriid. 
    Kohalik telekompanii korraldab asjas juurdluse. 
    Esmaspäevane Helsingin Sanomat avaldab lauluvõistlusest välisuudiste bloki viiendal leheküljel lühiuudise. 
    Nad nimetavad võistlust hellitavalt Euroviisut. 
    Soome laul Jeruusalemmas ei võistelnud. 
    Isegi Ameerika telekanal CNN pühendab 29. mai õhtul lauluvõistlusele pisikese uudise. 
    Seal mainitakse, et Rootsi lõi esimese koha üle peafavoriidilt Islandilt ning et sakslaste bänd Surpriz tuli kolmandaks. 
    Eestist ei ole kahjuks üheski loos juttu. 
    Küll aga pääsevad fotod Surnumere mudas hullavatest delegatsiooniliikmetest France Pressi ja Reutersi infopanka. 
    Millest maailm sel päeval rääkis 
    Rootslaste Expresseni esiküljeuudiseks on kaks politseinikku mõrvanud natsidest pangaröövlite jälitamisoperatsioon. 
    Leht avaldab suure uduse foto kinni nabitud jõuguliikmest Andreas Axelssonist, mitte meelalt naeratavast võidulauljannast Charlotte Nilssonist. 
    Mõrvaloole pühendab Expressen tervelt kaheksa lehekülge. 
    Ka teise suurema päevalehe Dagens Nyheteri pealugu räägib politseinike mõrvaritest. 
    Uudisteagentuuri Reuters põhiuudised on esmaspäeval järgmised: Valgevenes said rockkontserdile järgnenud tunglemise käigus surma 54 pealtvaatajat ning Iiri politsei otsib IRA ohvrite haudu. 
    Ka The Irish Times lahkab põhjalikult 5 IRA poolt mõrvatud inimese matmispaikade väljanõudmise teemat. 
    Mai viimase päeva The Guardian pajatab silla pommitamisest Kosovos, Kašmiiri konfliktist ja Euroliidu püüetest päästa kiiresti oma väärtust kaotavat ühist valuutat eurot. 
    Lisaks avaldab ajaleht pika ülevaate 10 aastat tagasi Pekingis Tiananmeni väljakul toimunud üliõpilasrahutustest osavõtnud inimeste saatusest. 
    TEIST PÕLVE KUNSTNIK -Eurovisiooni lauluvõistluse videopostkaardid joonistas tuntud eesti kunstniku poeg. 
    Tenno Sooster ­ emigrandi elu Iisraelis 
    MIHKEL KäRMAS Tel Aviv ­ Tallinn 
    Möödunud laupäeval Jeruusalemmas toimunud Eurovisiooni finaalis näidati kõigi võistluslaulude ette 50sekundiline video- ja animatsiooniklipp. 
    Joonisfilmi valmistas firma, mille peakunstnik on eesti-juudi päritolu Tenno-Pent Sooster (41). 
    Üks käsi hooletult aknast väljas, kihutab Soosteri valge Datsun Tel Avivi eeslinna Petah Tikva poole. 
    Vestlus temaga kulgeb segamini eesti, vene ja heebrea keeles. 
    Enamiku elust Moskvas veetnud Tenno kotis on Loomingu Raamatukogu köide, mida ta viimastel päevadel eesti keele värskendamiseks on lugenud. 
    Ta räägib eesti keelt paremini kui paljud venelased Eestis. 
    Viimati rääkisin eesti keelt kaks aastat tagasi ühe Tallinnast pärit juuditariga, vabandab ta ning lülitub vene keelele. 
    Kuulsa isa laps 
    Hiljuti omandas Soosteri tehtud multifilmisarja näitamisõiguse Eesti Televisioon. 
    Tenno on esinenud näitustel oma installatsioonide ja õlimaalidega. 
    Ta joonistab karikatuure Iisraeli suurimale venekeelsele ajalehele Vesti. 
    Ometi teatakse Tennot tänu tema isale. 
    Hiiumaalt, Käinast pärit Ülo Sooster (1924­1970) oli kuni surmani Moskva alternatiivse kunstnikkonna liider. 
    Tegemist on ühe tuntuima ja läänes hinnatuima eesti kunstnikuga. 
    Kaheksa, enamasti endisest Nõukogude Liidust pärit töötajaga firma, kus Tenno töötab, tegeleb Iisraelis viimasena klassikalise multiplikatsiooniga. 
    Siinne majanduslangus ja Iisraeli suhete halvenemine USAga andis multifilmitööstusele tugeva hoobi, ohkab Sooster juunior. 
    Joonisfilmiga hakkas Tenno Sooster tegelema tänu oma isa eeskujule, kes 1968. aastal tegi kahekümneks aastaks kalevi alla pandud multifilmi Klaasist harmoonikum. 
    Tenno õppis animatsiooni Goskino kaheaastastel kursustel samal ajal režissööriks õppiva Heikki Ernitsa ja stsenaristiks õppiva Olev Remsuga. 
    Toona tekkis Rein Raamatul idee valmistada Eduard Wiiralti graafilise lehe Põrgu ainetel täispikk multifilm. 
    Moskvast saadeti appi seda tegema neli multiplikaatorit, nende hulgas Tenno Sooster, kes järgmise pool aastat töötas Tallinnfilmi toakeses imeilusa vaatega Niguliste kirikule. 
    Sellest ajast on ta jäänud joonisfilmile truuks. 
    Valik kahe kodumaa vahel 
    Tenno Sooster pidi üheksa aastat tagasi langetama raske otsuse. 
    Kas kolida ebastabiilsest Venemaa pealinnast isa kodumaale Eestisse või ema esivanemate maale Iisraeli. 
    Praegu on Sooster Iisraeli kodanik, kuid tahaks saada ka Eesti passi. 
    Otsust vaagides käis Tenno Hiiumaal sugulaste juures, kus ta pisipoisina kõik suved ja koolivaheajad veetis. 
    See osutus viimaseks Eesti külastuseks, sest osaliselt tänu oma vene-juudi päritolu abikaasa Nadja mõjule langetas ta otsuse siiski Püha Maa kasuks. 
    Kaasa võeti tütred, toona 10aastane Polina ja pooleteiseaastane Meedi, ning Tenno ema. 
    Praegu läheb just keskkooli lõpetanud vanem tütar sõjaväkke (Iisraelis on sõjaväekohustus ka naistel). 
    Pesamuna Meedi sarnaneb nagu kaks tilka vett oma Eestis elava tädiga, kelle järgi ta ristiti, ning on isa sõnul andekas joonistaja, kuid ei suuda üle viie minuti paigal püsida. 
    Sestap tegeleb plikatirts karate ja balletiga. 
    Mul oli Eestis palju sõpru ja sugulasi, aga ma nägin, et seal oleks olnud ikkagi raske ühiskonnaga kohaneda, räägib Tenno oma pärani aknaga elutoas, mille seintel ripuvad kaks isa tehtud õlimaali. 
    Moskva maffia käest Iraagi raketisaju alla 
    Ka Juudamaal kohanemine polnud kerge. 
    Heebrea keelt õppis Tenno alles uuel kodumaal. 
    Praegugi ei saa ta alati hoobilt kõigest aru, mis ajalehes kirjutatakse. 
    Töö leidmisega läks paremini. 
    Viiendal päeval pärast Iisraeli saabumist asus ta juba erialasele tööle. 
    Siis puhkes sõda Iraagiga, mis tõi kaasa majanduslanguse. 
    Veel enne firma sulgemist jõuti aga teha õppefilm, kuidas kasutada gaasimaski ja käituda häireolukorras. 
    Sattuda otse sõjapiirkonda oli meie pere jaoks väga veider. 
    Tükk aega valmistas see hoopis nalja, meenutab Sooster Tel Avivi pommitamist rakettidega. 
    Nalja tegi seegi, et vene emigrantide hulgas oli inimesi, kes ise olid neid Iraagi kasutatavaid (nõukogude päritolu) rakette valmistanud. 
    Oli isegi selline anekdoot ­ jumal tänatud, et me nii halvasti töötasime, nüüd päästab see meie naha. 
    Sõda tähendas värsketele emigrantidele siiski peost suhu elamist. 
    Kolm nädalat töötas Tenno koidust ehani maalri abilisena. 
    Siis sai ta uuesti tööd joonisfilmi alal ja teeb seda tänaseni. 
    Abikaasa Nadja, kes töötas Nõukogude Liidus Sojuzmultfilmis helirežissööri ja värvijana, läks aga Iisraelis ümberõppekursustele ja on praegu edukas ehtekunstnik, kes on võitnud mitmeid konkursse. 
    Hitleri kindralid huumoripeeglis 
    STUART WAVELL The Sunday Times, London 
    Dorseti koduperenaine luges üha kasvava uudishimuga kuulsaid nimesid iga kollaseks tõmbunud dokumendi päismikus. 
    Tema ees olid Briti luure ettekanded rohkem kui saja vangilangenud ohvitseri kohta, kes kuulusid Teise maailmasõja ajal Saksa sõjaväe kõrgematesse ridadesse. 
    Dokumente muutsid eriti huvitavaks ­ ja vahest ka unikaalseks ­ iseloomustused, mis olid koostatud siis, kui kõrged ohvitserid olid vangis Trent Parki laagris Londoni põhjaosas. 
    Iseloomustused olid kord lõbusad, kord lõikavalt kriitilised või kergeusklikud ­ üpriski erinevad kuivadest ülekuulamisprotokollidest, mida hoitakse Public Records Office'is Kew's. 
    Tola ja roosa elevant 
    Feldmarssal Gerd von Rundstedti, Saksa armee kõrgeimat väejuhti, kes liitlasvägede Normandiasse tungimise ajal vastutas Prantsusmaa eest, kirjeldati joomarlusele viitavate väljenditega. 
    Tema armee, tema perekond ja tema pudel näivad olevat tema elu suurim armastus, kirjutas anonüümne Briti luureohvitser. 
    Tsiteeritakse ka üht teist Saksa ohvitseri, kes ütleb, et väidetavalt oli Rundstedt, kui ta väejuhi kohalt Venemaal 1941. aastal lahkus, jõudnud roosa elevandi staadiumisse (nägi joomahulluses hallutsinatsioone). 
    Kindral Dietrich von Choltitzit, kes päästis Pariisi, andes 1944. aastal alla, kujutatakse kui viimast tola. 
    Ta oli filmidest tuttav Saksa ohvitser ­ paks, räme, monokliga silmas ja omaenda tohutust tähtsusest lõhkemas, märkisid tema vangishoidjad. 
    Tänu viimasele omadusele räägib ta vabalt ja on mõnikord liigagi jutukas. 
    Tunneb suurt muret sellepärast, et paista võimalikult heas valguses. 
    Erakordsed paberid 
    Professor Foot, kes on juhtivaid autoriteete Teise maailmasõja küsimustes, ütles, et dokumendid sisaldavad ebatavalist, isiklikku lähenemist ning polnud ilmselt kättesaadavad Basil Liddell Hartile, kes 1948. aastal avaldas vangivõetud Saksa ohvitseride ülekuulamisprotokollid, mis ta oli ise koostanud, sealhulgas ka von Rundstedti oma. 
    See on täiesti uus materjal. 
    Need dokumendid kõlavad nii, nagu oleks tegu armee või mereväe luuretöötajate poolt läbi viidud ülekuulamiste tulemustega. 
    MI5 pole sellesse ilmselt sekkunud, ütles Foot. 
    Paul Carr Public Records Office'ist kinnitas paberite erakordsust. 
    Need näivad olevat unikaalsed, arvas ta. 
    Erinevalt arhiivis leiduvatest sõjavangide ülekuulamismaterjalidest puudub neil liigituskood, kuid siiski on lisatud fotod. 
    Koostajaks on Combined Services Detailed Interrogation Center ja tegu näib olevat läbi kopeerpaberi tehtud koopiatega, mis viitab sellele, et ring, kus paberid liikusid, oli rangelt piiritletud. 
    Aare tuli päevavalgele, kui Lõuna-Inglismaal Dorsetis Poole'is elav Anne Foale sai oktoobris oma tädilt päranduseks George V ajastust pärit kirjutuslaua. 
    Tädi abikaasa, kes suri 15 aastat tagasi, oli sõja ajal kuulunud sõjaväeluuresse ja mõned protokollid võivad olla tema enda koostatud, arvab Foale. 
    Pärast tädi surma toodi kirjutuslaud minu garaaži, kuid ma olin ära Keenias ja nii ei võetud lauaga tükk aega midagi ette. 
    See oli nii viletsas seisus, et kogu pere pooldas selle väljaviskamist. 
    Aga ma otsustasin laua restaureerida ja alles aprilli algul, kui ma pabereid korrastasin, tulid dokumendid nähtavale. 
    Edevad ja juhmid kindralid 
    Iga dokument on nagu omaette lugu ning tähelepanekud võivad olla napisõnalised ja julmad, nagu see on kindralleitnant Karl Spangi puhul, kes võeti vangi Bresti lähedal 8. augustil 1944: Vaimselt häiritud ning ilmutas enesetapukavatsusi. 
    Väga natsivaenulik. 
    Kindralmajor Robert Sattleril, kes võeti vangi kaks nädalat varem Cherbourg'is, ei läinud paremini: Juhm, edev mees, kes tundis, et peab olema nats, kuid ei teadnud, kuidas asjasse õieti suhtuda. 
    Oma lühikest kasvu püüdis ta tasa teha teatava nipsakusega. 
    Kindral, kes organiseeris Kreeta vallutamise langevarjurite väeosa poolt, tekitas erilist lõbusust. 
    Hermann Bernhard Ramcke kinnivõtmisel leiti tema omandusest suurel hulgal prantsuse konjakit ja likööre ning täielik lõunaserviis, mis on ilmselt röövitud. 
    Selle ülimalt edeva mehe viimane tegu Bresti kaitsmisel oli sõnumi saatmine Hitlerile, milles ta soovitas, et teda premeeritaks kinnisvaraga. 
    Tema signaal jäi ilma igasuguse vastuseta. 
    Brestis võeti vangi ka viitseadmiral Alfred Schirmer, läbinisti nats. 
    Tema sajaprotsendiline sümpaatia natside vastu ja nõudmine, et laagris nr 11 kasutataks Hitleri tervitust, ärritas tema kaassõjavange. 
    Isegi Saksa kangelased ei leidnud armu. 
    Andreas von Aulock, hüüdnimega St Malo hull kolonel (selle sai ta Bretooni kindluse kaitsmise eest mis tahes hinnaga), tehti maatasa niimoodi: Ta oli iseendast väga heal arvamusel ­ ja veendunud, et meeldib naistele. 
    Ebausaldusväärne tüüp. 
    Briti iseloomustustekirjutajad paljastasid sageli oma skeptilist suhtumist vangide tegelike sümpaatiate suhtes. 
    Näiteks kindralleitnant Kurt Badinsky, jalaväekomandör, tunnistas, et jälestab Himmlerit, nimetas Hitlerit ahvipärdikuks... kuid tundis õudu, kui kuulis, et (20. juuli) atentaadikatse Hitlerile korraldasid kindralid. 
    Kindralleitnant Kurt Dittmar pani brittide kergeusklikkuse samuti proovile. 
    Ta jättis mulje, et on üsna tüütu. 
    (Tema) siiras soovis liitlastega koostööd teha pole mingit kahtlust, kuid muidugi pole see muud kui selge oportunism. 
    Head sakslased 
    Mõned vangid jätsid aga brittidele otsekohe mulje headest sakslastest. 
    Üks neist oli kindralleitnant Fritz Freiherr von Broich, endine ratsaväelane, lõbus ja sädemega silmis. 
    Ta on natsivastane, allaandmise pooldaja ja monarhist. 
    Ta kadestab meid meie poliitilise süsteemi pärast. 
    Ühe iseloomustava joone silmatorkav väljajätmine viitab luureteenistuste vahelisele rivaliteedile ja info varjamisele brittide eest. 
    Franz Halder, Saksa kindralstaabi endine ülemus, ei maini oma juhtrolli varases Hitleri-vastases vandenõus, mis kukkus läbi, kui Hitler lahkus Berliinist, et kohtuda Neville Chamberlainiga Münchenis. 
    Praeguseks on teada, et Halder rääkis sellest ameeriklastest ülekuulajatele juulis 1945, nädal enne Trent Parki jõudmist, kuid ilmselt ei tema ega ameeriklased pidanud sobilikuks öelda brittidele, et Chamberlaini rahusobitusettevõtmine oli riigipöörde läbi kukutanud. 
    OHTLIK - Uus tehnoloogia aitab vanematel naistel emaks saada, kuid teadlased kardavad, et see võib põhjustada lastel geneetilisi ja psüühilisi häireid. 
    Heal lapsel mitu ema 
    LOIS ROGERS The Sunday Times, London 
    Teadlased on loonud lapsi, kellel on kaks ema. 
    Seni on sündinud kolm poissi ja kaks tüdrukut, kelle puhul on kasutatud uut viljakusravi, ja veel viis naist on rasedad. 
    Austraalias Sydneys toimunud konverentsil teatasid arstid hämmeldunud kuulajaskonnale, et neil on õnnestunud kombineerida kahe doonorema geneetiline materjal ühte munarakku. 
    Meetod on välja töötatud selleks, et anda emakssaamise võimalus vanemaealistele naistele, kelle munarakud pole viljastumiseks piisavalt kvaliteetsed. 
    Teadlased võtavad väheses koguses geneetilist materjali noore naise munarakust ja asetavad selle vanema naise munarakku, et viljastumine paremini õnnestuks. 
    Mõned teadlased aga kardavad, et säärane eksperimenteeriv menetlus võib põhjustada lastel hilisemas eas ettenägematuid geneetilisi puudeid. 
    Teised arvavad, et hägustunud identiteet võib tekitada psühholoogilisi häireid. 
    Esimese katselise lapse ema ei karda 
    Esimene laps, kelle sünnile aitas kaasa Jacques Cohen ­ embrüoloog, kes oli menetluse väljatöötaja St Barnabase meditsiinikeskuses West Orange'is New Jerseys ­, on nüüd peaaegu kaks aastat vana. 
    Viimane imik on kahekuune. 
    Kõik sünnitanud emad on 35­40aastased ja naised, kes andsid doonoritena teise komplekti munarakke, on kõik 20ndates eluaastates. 
    Esimese katselise lapse Emma ema Maureen Ott (42), kes elab Pennsylvanias, rääkis, et ei muretsenud põrmugi võimalike kõrvalekallete pärast, millest meile räägiti. 
    Mulle tundus, et risk pole suurem kui igal teisel minuvanusel sünnitajal, ütles ta. 
    Ott oli tulutult proovinud muid kunstliku viljastamise meetodeid, enne kui sai teada Coheni menetlusest. 
    Ta ütles, et ei tunne, nagu kuuluks laps veel kellelegi teisele peale tema, ning naisest, kes oli tema munaraku-doonoriks, ei tea ta midagi. 
    Ta kaalub ka teise lapse saamist sama menetluse abil. 
    Teadlased kardavad psüühilisi haigusi 
    Protseduuri hulka kuulub tsütoplasma (munavalge vaste inimesel) eraldamine noorema naise munarakust ja selle viimine vanema naise munarakku koos tulevase isa spermaga. 
    Tsütoplasma sisaldab geneetilist materjali, mis aitab embrüol kiiresti välja areneda. 
    Teadlased arvavad, et vanematel naistel on just see geneetiline materjal sageli kahjustatud. 
    Ameerikas on võimalik selliseid uuringuid läbi viia, sest munaraku-doonorid saavad seal kuni 30 000 dollari suurust tasu ning munarakkude varud on küllaldased. 
    Suurbritannias on munarakkude müük ebaseaduslik. 
    Kardetakse ka, et lapsed, kes on viljastatud tsütoplasma ülekande abil, võivad olla vastuvõtlikud psüühilistele haigustele, mis ilmnevad alles hilisemas eas. 
    Suurbritannia Inimviljastamise ja Embrüoloogia Volikogust (The Human Fertilisation and Embryology Authority) öeldi, et nad on tõsiselt mures menetluse turvalisuse pärast ja igaüks, kes soovib seda Suurbritannias katsetada, vajab eriluba, mida tõenäoliselt ei väljastata. 
    Londoni viljastamis- ja günekoloogiakeskuse professor Ian Craft selgitas: On ennatlik hakata lahendama naiste vananemisega seotud probleeme. 
    Me ei tea veel kõike sellest, milliseid tagajärgi toob kaasa ühe inimese geneetilise materjali viimine teise inimesse. 
    Hispaania keel esitab väljakutse 
    SINIKKA TARVAINEN dpa-ETA 
    Hispaania keele populaarsus on kasvamas ja hispaania keel saab kindlasti 21. sajandil teiseks rahvusvaheliseks keeleks, ütleb Fernando Rodriguez Lafuente Hispaania Cervantese instituudist, mis otsib võimalusi hispaania keele populariseerimiseks. 
    Hispaania keel on maailmas neljandal kohal mandariinihiina, inglise ja hindi keele järel, selgub teatemeteosest World Almanach. 
    Inglise keele kõnelejaid on maailmas 508 miljonit, hispaania keelt räägib 417 miljonit. 
    USAs elab üle 30 miljoni hispaania päritolu inimese. 
    Kui võtta arvesse nende kõrget sündivust, siis peaksid hispaania päritolu inimesed moodustama 2050. aastaks umbes neljandiku kogu USA elanikkonnast. 
    Üle 90 protsendi USA koolidest õpetas 1997. aastal hispaania keelt. 
    Hispaania keel kogub kiiresti populaarsust ja seda prantsuse ning saksa keele arvelt, väidavad hispaania keele eksperdid. 
    Sellised firmad nagu Coca-Cola, Toyota, Nike ja General Electric korraldavad turu-uuringuid nii inglise kui ka hispaania keeles ja üha rohkem USA ärimehi õpivad seda keelt, et saada juurdepääsu maailma ühele kõige kiiremini kasvavale turule. 
    USA eliit kardab hispaania keele mõju 
    Huvi hispaania keele vastu suureneb ka Euroopas, Põhja-Aafrikas, Jaapanis ja Hiinas, väidab Cervantese instituut. 
    Tegelikku Hispaania impeeriumi praegu alles rajatakse, ja see on kultuuriimpeerium, on öelnud mehhiko kirjanik Gabriel Mendoza. 
    Puerto Rico keeleekspert Frances Aparicio, kes töötab õppejõuna Michigani ülikoolis, on seisukohal, et USA eliit kardab hispaania keele edu. 
    Kuid lingvistilises võitluses ei piisa sellest, kui keelt laialdaselt kasutatakse. 
    Hispaania keelel on puudujääke, mida inglise või isegi vähem levinud jaapani keelel ei ole. 
    Üheksa hispaania keele kõnelejat kümnest elavad Ladina-Ameerika riikides, kus on suhteliselt madal elatustase. 
    Paljud neist ei suuda ajalehte osta ega ole kunagi näinud arvutit, kirjutab Hispaania päevaleht El Pais. 
    Vaid väike osa teaduslikest töödest avaldatakse hispaania keeles ja üksnes 1,5 protsenti Interneti lehekülgedest on hispaaniakeelsed, selgub Cervantese ülikooli uuringutest. 
    Internetis on hispaania keel alles viiendal kohal inglise keele (70%), jaapani keele (5%), saksa keele (3,3%) ja prantsuse keele (1,9%) järel. 
    Hispaania keele prestiiz^i kultuuri, teaduse ja majanduskeelena tuleb tõsta, rõhutas Rodriguez Lafuente. 
    Hispaania keel võib ka alla käia 
    Hoolimata rohkem kui tuhandest hispaaniakeelsest ajalehest ja nn hispaania filmi buumist, pidurdab keele imago parandamist hispaaniakeelse elanikkonna madal majanduslik tase. 
    On tehtud jõupingutusi hispaania keelele suuremate õiguste saamiseks USAs, kus elab 30 miljonit seaduslikku hispaanlast ja lisaks miljoneid illegaale sellistest riikidest nagu Mehhiko, Puerto Rico, Kuuba, Tšiili, ja Argentiina. 
    Kuid seni on need katsed olnud edutud ning USA valitsus ei taha kuuldagi nn kakskeelsest Kanada mudelist, väidavad hispaania keele eksperdid. 
    Paljud hispaania päritolu USA kodanikud räägivad hispaania-inglise segakeelt, hispaania päritolu USA kirjanikud avaldavad oma raamatuid inglise keeles ja hulk kolmanda põlvkonna hispaanlasi ei räägi enam üldse oma emakeelt, ütlevad eksperdid. 
    India imelaps pürib noorimaks magistriks 
    India kirjaoskamatuimast osariigist pärit imelaps, kel nelja kuu pärast täitub 12 eluaastat, seab suuri eesmärke. 
    Tahan saada noorimaks magistriks maailmas, teatas Bihari osariigis elav Tathagat Avtar Tulsi. 
    Seda au ei tule lapsel arvatavalt enam kaua oodata. 
    Bihari Patna ülikool on füüsikat õppiva geeniuse magistrikraadi kaitsma lubanud juulis. 
    Delhi Jawaharlal Nehru Ülikooli kolmeliikmeline füüsikaõpetajate komitee leidis poisi olevat kõlbuliku, nentis Patna Ülikooli aserektor Nazar Ahsan. 
    Wunderkind' il tuli loa saamiseks siiski kõvasti pingutada, kuna põikpäised haridusametnikud ning osariigi võimud ei soovinud teda magistrieksamile lubada. 
    Kaheaastase magistratuuri läbis poiss kaheksa kuuga. 
    Mullu detsembris sai Tulsist maailma noorim ülikoolilõpetaja. 
    Suurbritannias elava Sittam Pali käes olnud rekord, 11 aastat ja kaheksa kuud, sai ületatud kuue kuuga. 
    Koolidesse ja eksamitele pääsuks on Tulsil tulnud muu hulgas kohtute abi kasutada. 
    Poiss on kirjutanud ka mitu teaduslikku tööd. 
    REUTERS-BNS 
    Robotkoerte partii müüdi internetis 20 minutiga maha 
    Sony teatas, et teisipäeva hommikul internetis müüki pandud robotkoerte partii müüdi Jaapanis maha 20 minutiga. 
    Kolm tuhat robotkoera Aibo leidsid ostja hinnaga 2.066 dollarit tükk. 
    Teisipäeval läheb 2000 koera interneti vahendusel müüki ka USAs, kus ühe koera hinnaks on 2500 dollarit. 
    Sonyl on juba plaanis täiendavaid koeramüüke korraldada. 
    Aibo on 27 sentimeetrit kõrgune, ta oskab saba liputada ja temaga saab jalutama minna. 
    Koer on programmeeritud mitmesuguseid trikke tegema, kuid oma nimele ta siiski reageerida ei oska. 
    REUTERS-BNS 
    SURMAVAD TELEMASTID - Briti teadlased on tõsiselt mures vähkkasvajate leviku pärast inimeste hulgas, kes elavad telemastide läheduses. 
    Telemastid võivad põhjustada vähki 
    DAVID LEPPARD, GARETH WALSH, CHRIS HASTINGS The Sunday Times, London 
    Briti juhtiva epidemioloogi professor Gordon Stewarti läbiviidud uurimus näitab, et vähki, sealhulgas leukeemiasse haigestumise risk on seotud telemastidega. 
    Uurimus paljastas, et vähki haigestumise risk on suurem inimestel, kes elavad telemastist seitsme kilomeetri raadiuses. 
    Stewart, kes on Glasgow' ülikooli emeriitprofessor ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni endine konsultant epidemioloogia alal, sai ülesandeks läbi viia üksikasjalik geograafiline analüüs vähi leviku kohta. 
    Ta leiab, et leukeemia küsimuses on küllalt palju lahtisi otsi, mis vajavad edasist uurimist. 
    Stewart soovib, et valitsus, mis eitab igasugust telemastidega seotud riski, viiks läbi uue uurimuse. 
    Stewarti järeldused on kooskõlas mujal maailmas tehtud uuringutega. 
    Hiljuti avastasid teadlased Austraalias Sydneys, et võimsate telemastide läheduses paiknevates eeslinnades on laste haigestumine leukeemiasse 60 protsenti kõrgem kui teistes eeslinnades. 
    Havail läbi viidud uurimus seostas vähki samuti telemastidega. 
    Lapsed haigestuvad leukeemiasse 
    Üks ärevaks tegevaid piirkondi asub Londonis Crystal Palace'i telemasti ümber. 
    Sealsetel elanikel on 33 protsendi võrra suurem tõenäosus haigestuda vähki. 
    Möödunud aasta novembris avastati 14aastasel Barry Pepperdine'il, Churchfieldsi algkooli endisel õpilasel, leukeemia. 
    Vaid mõned nädalad varem oli ta kohalike koolide vahel korraldatud 1500 meetri jooksus tulnud esikohale ning unistas saada sportlaseks, kes osaleb olümpiamängudel. 
    Tema naaber Lizzie Burningham õpib samuti Churchfieldsis. 
    Kaks aastat tagasi, kui ta oli 10aastane, avastati ka temal leukeemia. 
    Üle tee elab 15aastane Jack Humberstone. 
    Kaks kuud tagasi ütles arst, et tal on õlavarreluu vähk ning et käsi tuleb võibolla amputeerida. 
    Ümber nurga elab 16aastane David Carr, kelle leukeemia on mõnevõrra taandunud. 
    Need neli last elavad tillukesel tänavate kolmnurgal, mis jääb umbes miili kaugusele 1000 jala kõrgusest Crystal Palace'i telemastist. 
    Suurbritannias tuleb lastel ette ainult umbes 450 leukeemiajuhtu aastas. 
    Leukeemiasse haigestumise määr Londoni lõunaosas paikneva masti läheduses on tunduvalt kõrgem kui mujal, nagu väidab statistika. 
    Mida kaugemal mastist inimesed elavad, seda harvemaks jäävad vähki haigestumise juhtumid. 
    Vähihaigeid kaks korda rohkem 
    Stewart uuris 21 telemasti ümbrusesse jäävaid alasid puudutavaid andmeid kogu Suurbritannias. 
    Vähki haigestumise risk polnud enamasti märkimisväärne, kuid Crystal Palace on üks neljast ühe-megavatisest saatjast kogu maal ning vähijuhtumite määr oli selle ja teiste suurte mastide ümbruses tunduvalt kõrgem. 
    Wenvoe's Cardiffi lähedal on tillukeses St Georgesi ja St Bridesi vallas viimase viie aasta jooksul surnud vähki vähemalt kaheksa elanikku. 
    Lõuna-Inglismaal Bedfordshire's Sandy Heathi masti lähedal paiknevatel tänavatel on iga kümne majakonna kohta üks inimene surnud vähki. 
    Vähijuhtumite arv on suur ka Kesk-Inglismaal paikneva Sutton Coldfieldi masti lähedal. 
    Dr Henry Slominski, arst, kelle vastuvõturuumid jäävad telemastist umbes miili kaugusele, ütles, et esmakordselt märkas ta erinevate vähivormide kõrget esinemissagedust 1990ndate alguses. 
    2500 patsiendist esines pahaloomulisi kasvajaid umbes kolmekümnel. 
    Arvud näitavad, et 1,4 miili raadiuses mastist oli leukeemia esinemissagedus täiskasvanutel kaks korda suurem kui tavaliselt. 
    Igal üksikjuhul otsesed tõendid vähi ja telemasti vaheliste seoste kohta puuduvad, kuid Stewarti sõnul on tegu probleemiga, mida ei saa eirata ja mis vajab edasisi uuringuid. 
    Kuulda on olnud ka väiteid, et mastid võivad otseselt mõjutada maste hooldavate inseneride tervist. 
    Üks neist on oma endise tööandja tervisekahjustuste pärast kohtusse kaevanud. 
    Loode-Inglismaal töötav dr Alan Wright, kes vaatas läbi 10 inseneri, leidis, et meestel on keharütme kontrolliva ajuhormooni tase väga madal. 
    Ameerika Catholic University professor Ted Litovitz, kes on säärase kiirguse tagajärgi uurinud viimased kümme aastat, ütles, et kui lülitada sisse organismi kaitsemehhanism haiguse vastu, mida mitteioniseeriv kiirgus teebki, ja kui seda pidevalt iga päev sisse lülitada, siis käib see lõpuks maha ega lülitu enam sisse. 
    Vähi ja telemastide seos tõestamata 
    Riiklik Kiirguskaitse Nõukogu, kes nõustab elanikkonda kiirguse küsimustes, väidab, et tõendid telemastide tervist kahjustava mõju kohta puuduvad. 
    Nõukogu on olnud tegev telemastide hooldamisel sellest ajast peale, kui BBC need kolm aastat tagasi maha müüs. 
    Nõukogu esimees Bruce Randall teatas, et kõik mastid töötavad lubatud ohutusnõuete piirides. 
    Mõned juhtivad teadlased suhtuvad samuti skeptiliselt seostesse vähi ja telemastide vahel. 
    Sir Richard Doll, väljapaistev epidemioloog, kes esimesena avastas seose vähi ja suitsetamise vahel, ütles, et ükski uurimus pole seni andnud usaldusväärset tõestusmaterjali. 
    Kuid teadlaste vaidlused ei lohuta kuigivõrd Barry Pepperdine'i. 
    Tema ema Betty ütles paar nädalat tagasi: Kui saime teada, et poisil on leukeemia, tundus, nagu oleks käes maailma lõpp. 
    Mulle poleks pähegi tulnud telemaste süüdistada. 
    Ent kui mingi seos on siiski olemas, siis ma ei usu, et me ära kolime. 
    See oleks juba natuke hiljaks jäänud, või kuidas? 
    Artikkel on avaldatud lühendatult. 
    Sõda Draamateatris 
    Ärgem lammutagem vana teatrit veel, laulab Eesti Draamateatri Päästmise Komitee meesansambel. 
    JAANUS KULLI 
    Viis karmi näo ja olekuga meest istuvad kitsas täissuitsetatud toas, arutavad midagi, vaidlevad, veavad pliiatsiga paberile skeeme. 
    Ja nii juba mitu päeva hiliste õhtutundideni välja. 
    Need mehed ­ Mikk Mikiver, Mati Unt, Evald Hermaküla, Ivo Eensalu ja Hendrik Toompere juunior ­ on Eesti Draamateatri lavastajad, kes asutanud Draamateatri Päästmise Komitee ning võtnud südameasjaks päästa teatri maine lõplikust hävingust. 
    Ühtlasi on vaja paika panna järgmise hooaja repertuaar, mille lahkuv teatrijuht Merle Karusoo Undi sõnul tegemata jättis. 
    Kui juba päästekomitee, läheb varsti revolutsiooniks, ütleb eestlase ajalooline mälu. 
    Ka enam kui aasta käärinud kriis Eesti Draamateatris on jõudnud revolutsioonilise situatsioonini, mida endistel aegadel maailmaparandajat Leninit tsiteerides iseloomustati kui olukorda, kus ülemklassid enam ei saa ja alamklassid enam ei taha vanaviisi. 
    See on rohujuure tasandil kodanikualgatus, et me viiekesti kokku tulime, ütleb aga Mati Unt. 
    Eesti Draamateatri päästekomitee näeb teatri uue juhina Hendrik Toomperet. 
    Ära usu hundi juttu, ütleb vanarahva tarkus. 
    Sama kordab ka üks Mati Undi kolleeg. 
    Kultuuriministeeriumi kantsler Margus Allikmaa haarab peast, kui kuuleb teatri lavastajate kodanikualgatusest. 
    Eesti Draamateatri põhimääruses on kirjas, et peanäitejuhi võtab tööle direktor, kooskõlastades peanäitejuhi kandidatuuri eelnevalt kultuuriministeeriumiga, kinnitab ta. 
    Päästekomitee liige Unt täpsustab: Meie peanäitejuhi pakkumine on moraalne, mitte juriidiline. 
    Aga ma ei näe ka põhjust, miks ei võiks Toompere läbi minna. 
    Mati Unt pakkus juba kaks aastat tagasi noort Toomperet teatrijuhiks, ent siis polnud aeg küps. 
    Vihjeid juhiks hakata on tehtud ka Undile endale. 
    Et kas ma ei võiks olla jõulurahu Andres Tarand, itsitab Unt. 
    Üks on selge ­ 1. juulist on teatri (peanäite)juhi tool taas vaba. 
    Nagu ta oli vaba ka aasta tagasi. 
    Siis kutsus tollane minister Jaak Allik teatrisse Karusoo. 
    Tunnen Jaak Allikut kui väga tarka inimest ja režissööri kalduvustega poliitikut. 
    Mäletan väga hästi tema lauset, et huvitav oleks näha Merle Karusoo lavastust nimetusega Eesti Draamateater. 
    Nüüd oleme selle ära näinud. 
    Siinkohal on Undi sarkasm lõikav. 
    Miks draamateatri lavastajad asutasid päästekomitee? 
    Olukord oli ekstreemne, selgitab Unt. 
    Isegi need paar tükki, mis mingis programmis eelmine juhtkond eesotsas Karusooga järgmiseks hooajaks välja pakkus, osutusid lähemal vaatlusel blufiks. 
    Tegelikult polnud meil absoluutselt mitte midagi, millega minna vastu tulevasele hooajale. 
    Paar-kolm korda koos käinud komitee on välja valinud esialgse repertuaari. 
    See raske periood, mil teatrit valdas üldine letargiline ja lootusetu atmosfäär, on tänu meie algatusele paljude inimeste silmad siin majas jälle särama löönud ning koos kevadega on tulnud ka tegutsemistahe, on Unt lapselikult siiras. 
    Mittekoosseisulise lavastaja Priit Pedajase hinnangul polnud olukord tetris aga üldsegi nii lootusetu ja hull, nagu ajakirjandus võimendanud. 
    Olen jätkuvalt seisukohal, et Karusoo oleks võinud teatris edasi töötada, arvab Pedajas. 
    Midagi katastroofilist lahti ei olnud. 
    Juhtkonna viga oli selles, et mingid otsused oleks pidanud kiiremini vastu võtma, repertuaari kiiremini paika panema. 
    Küll on täna katastroofiline saali täituvus. 
    Karusoo aasta 
    Kolm nädalat enne Karusoo lahkumist esietendub draamateatris suvelavastus, Madis Kõivu Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta, mille toob välja Priit Pedajas. 
    Eeloleval laupäeval korraldab teater selle puhul performance Ži, kus Karusoo kabineti aknast kolmandalt korruselt loobitakse 170 000 krooni eest alla teatri ladudesse seisma jäänud läkiläkisid, kangaid, rehasid ja mida iganes. 
    Nii saame juurde ruumi, õhku ja tööruume, õigustab show Žd teatri meediajuht Ants Johanson ja lisab: See ei ole mingiks häbiks teatrile, et ühest etendusest niimoodi rahvale teavitatakse. 
    Sellepärast ei ole veel vaja ei päästekomiteed ega ajutist valitsust. 
    Mati Unt on otse vastupidisel arvamusel: Selline peanäitejuhi lahkumine, kus kaste aknast alla loobitakse, on difameeriv. 
    Kogu vana kraam kavatsetakse sealsamas teatri kõrval endisel turuplatsil oksjoni korras maja müüa. 
    See kastide lennutamise ja oksjoni etendus jääb Karusoole, kelle lavastus Küüdipoisid oli kahtlemata hooaja parimaid ja kelle teatrijuhtimise ajal paljud olid sunnitud majast lahkuma, viimaseks. 
    Milline aga siiski oli Karusoo aeg teatris? 
    See oli keerulisem, kui üldiselt arvatakse, ütleb Mati Unt. 
    Meedias on ennekõike räägitud Karusoo ja trupi vahelistest pingetest. 
    Ent pinged valitsesid ka administratsiooni ja kunstilise juhi vahel. 
    Karusoo tõi majja kaks Johansoni: Mart Johansoni tegevdirektoriks ja Ants Johansoni meediajuhiks. 
    Kui sügisel teatri hooaega tutvustades uus teatrijuht muu hulgas tegevdirektorit esitles, ei uskunud paljud oma silmi. 
    Kuskilt nurgast ajas ennast vaevaliselt püsti Kihnu trois noorhärra. 
    See on meie uus tegevdirektor, vuristas Karusoo rõõmsalt. 
    Ajakirjanikud, kes olid siin majas harjunud suhtlema alati laitmatut ülikonda kandva Margus Allikmaaga, lausa pidid aru saama, et ees on oodata suuri muudatusi. 
    Paar kuud hiljem on finantsidega tegeleva Mart Johansoni lemmikfraasiks Ärme räägime rahast, ärme räägime rahast. 
    Nende sõnade juures vehib ta energiliselt kätega ja saadab kabinetist välja kõik, kes tulnud olulisele paberile allkirja nõutama. 
    Mart ja Ants Johanson olid Karusoo kolleegid juba Pirgu mälusektori päevil. 
    Kuid üks asi on mälusektor, teine Eesti Draamateater. 
    Mida vähem me kolleegidega suhtleme, seda parem, on nüüd nende moto. 
    Ants Johanson elab üldse Tartus ja suhtleb teatriga meili või telefoni kaudu. 
    Mida nähtamatum ma olen, seda parem, viskab meediajuht nalja. 
    Tegelikult on asi naljast kaugel. 
    Me olime valmis koostööks, paraku selgus juba mõne aja pärast, et see ei õnnestu, leiab Mati Unt. 
    Ka Karusoo tõmbus üha enam oma kabinetti, varsti lävis ta kolleegidega vaid kirja teel. 
    Suhtlemine läks väga raskeks, meenutab endine meediajuht Reet Weidebaum. 
    Merle tuli laua juurde ja asetas mu ette A 4 formaadis paberilehe, mille servale oli kirjutatud paar-kolm lauset. 
    Paberi peal tuli ka vastata. 
    Samasuguseid kommunikatsioonihäireid mainivad teisedki. 
    Tänaseks draamateatrist lahkunud töötaja, kes ei soovi oma nime nimetamist, kinnitab, et juba õige pea pärast Karusoo ja kompanii majja tulekut selgus, et sel seltskonnal puudusid elementaarsed juhtimisalased teadmised. 
    Merle oli inimestega suheldes väga agressiivne, mis omakorda tekitas automaatselt vastureaktsiooni, ütleb ta. 
    Merle valis väga inimesi, kellega suhelda, kellega mitte, lisab Weidebaum. 
    Kuna Merle ja kompanii lõhkusid maha senised majasisesed sõbralikud ja avatud suhted, siis selle asemel oleks pidanud ehitama üles uuel professionaalsel tasemel suhtlemis- ja juhtimisstiili. 
    Kuid mulle näib, et seda ei tehtud, räägib endine meediajuht Reet Weidebaum. 
    Karusoo kui loomeinimese suhtes ei olnud peaaegu et kellelgi mingit vastuseisu, kinnitab üks endine kolleeg. 
    Aga tema juhtimisstiil ja suhtlemismeetodid olid paljudele vastuvõetamatud. 
    Karusoo tulekul lahkus / sunniti lahkuma teatrist mitmeid oma ala professionaale. 
    Nimetagem või Ülev Aaloed. 
    Ma tahaks olla Karusoo vastu aus. 
    Kui ta meeskond oleks olnud vähegi kompetentsem ja asjalikum, siis oleks konfliktid olemata, leiab endine kirjandustoimetaja Marika Lahe. 
    Karusoo puhul pole oluline kompetentsus, vaid lojaalsus, põhjendab oma teatrist lahkumist Marika Lahe. 
    Kõige enam etteheiteid kuulebki Mart ja Ants Johansoni aadressil. 
    On arvatud, et kui Karusoo kõrval ning trupi ja peanäitejuhi vahel oleks seisnud kõigi osapoolte poolt aktsepteeritud direktor, jäänuks mitmed konfliktid sündimata ja Karusoo võinuks enda loomingulisi ideid majas täna edasi arendada. 
    Selge see, et aasta on napp kõigi oma plaanide elluviimiseks. 
    Kuid täna on see juba tagantjärele tarkus. 
    Rongi tagasi ei pööra. 
    Kirjandustoa likvideerimine 
    Teatrijuhi kohale asudes oli Karusoo üks esimesi ettevõtmisi kirjandustoa likvideerimine. 
    Reet Weidebaum: Merle Karusoo vajas kabinetiks avarat ruumi, kus teha tööd ja võtta vastu inimesi. 
    Kirjandustuba jäi ilma toata. 
    Toimetajad töövahenditeta ­ raamatud ja tekstiraamatud olid pakitud kastidesse. 
    Reet Weidebaum ei salga, et on mõnevõrra kibestunud asjade käigust teatris. 
    Meie kirjandustoa meeskonna ülesehitatud töö - suhted avalikkusega, meedia ja publikuga ­ see kõik lõhuti maatasa, ütleb Weidebaum. 
    Ma olen nõus, et mu töö tehakse maatasa. 
    Aga kui selle asemele ei tule uut ja paremat, siis ma ei saa aru, miks kogu struktuuri muudeti, ütleb ta. 
    Selle asemel, et sukelduda teatri põhiprobleemidesse, hakkas uus juht sehkendama pisiasjadega. 
    Sekretäril käskis ta kirjutada paberile üles, millega ta tegeleb. 
    Sekkus mängukavade koostamisse, kuid ajapuudusel ei suutnudki neid kokku panna. 
    Nii ei teadnud näitlejad ette, millal nad on etendustega kinni statsionaaris, millal on väljasõidul, millal on hoopis vaba päev. 
    Karusoo paljukiidetud põhimõttekindlus muutus kohati lausa naeruväärseks, sest kõik tema põhimõtted keskendusid mingite pisiasjade lahendamisele ja suuremad probleemid jäid sellepärast lahendama, räägib üks draamateatri endine administratiivtöötaja. 
    Karusoo alustas sellega, et ta hakkas tegelema pisiasjadega, lisab Marika Lahe. 
    Näiteks nõudis Karusoo, et ta peab kõik kavalehed üle vaatama. 
    Ta ei aktsepteerinud lavastaja Petersoni ja tõlkija Jaan Unduski koostatud kavalehte lavastusele Harjumuse jõud. 
    Kohe, kui õhk oli vanadest olijatest puhas, hakkas uus juhtkond endale soetama mobiiltelefone ja traadita telefone. 
    Arvestades nappi eelarvet ja sedagi, et ees on suvi, mis kassat ei too, oli see pehmelt öeldes ootamatu kulutus. 
    Samas, kui üks firma pakkus saali ühe päeva üüri eest üle 50 000 krooni, põlgas Mart Johanson tehingu ära, öeldes, et selles majas tehakse teatrit ja mitte palagani. 
    Margus Allikmaa: Arvan, et tänaseks päevaks on draamateatri näitetrupp saanud aru vähemalt ühest asjast: et rohkem väljaastumisi teatri juhtkonna vastu nad teha ei saa. 
    Siis ei võta neid enam keegi tõsiselt. 
    On tekkinud olukord, mida võib iseloomustada, parafraseerides Švejki: lõuad pidada ja teenida, ning kui ei meeldi, siis ära minna. 
    Järgmist hädakisa ei võta enam keegi kuulda, isegi kui neil on õigus, on endise teatrijuhi ja tänase kantsleri karm hinnang trupi meelsusele ja võimalikele uutele konfliktikolletele. 
    Kogu see asi on äärmiselt kahetsusväärne. 
    Ma ei oska midagi ennustada, mis edasi saab, on eemalseisja Pedajase napp kokkuvõte. 
    Allikmaa ei välista, et tulevaseks teatrijuhiks võib uus direktor kutsuda nii Karusoo kui ka Pedajase. 
    Tänasel päeval ei otsusta draamateater mitte ühegi juhi üle, teeb Allikmaa vihje päästekomitee kanditatuurile Hendrik Toomperele. 
    Pedajas kinnitab, et kui talle vastav ettepanek tehakse, võtab ta selle kaalumisele. 
    Kõigepealt peab aga selguma, kes on uus direktor. 
    Personaliotsingufirmasse Fontes on laekunud kuus sooviavaldust kandideerida Eesti Draamateatri direktori kohale. 
    Üks kandidaatidest on Priscilla. 
    Veelgi rohkem teatrit? 
    Ah, intriigid! 
    PEETER SAUTER 
    ks nõukogudeaegne anekdoot räägib, kuidas Ivan Ivanovitš on Leningradis kalli hotelli tualetis valvur. 
    Noored kandid, kes hotellis asju ajavad, tervitavad teda kempsus käies alati ees- ja isanime pidi. 
    Ja siis on Ivan Ivanovitš korraga kadunud. 
    Juhuslikult avastavad kandid ta töötamas jaamapeldikust: Kakimi sudbami, Ivan Ivanovitš?... 
    Eh, lööb Ivan Ivanovitš väsinult käega ja tõmbab poistele rullist paberit, intrigi, intrigi... 
    Mis puhul siis selline anekdoot? 
    Tallinna Keskturu pooleliolev erastamine ja kommertsdirektor Vadim Polistšuki (50) väidetavalt kasuahne roll selles paistavad ajakirjanduse peegelduses anekdootlikud. 
    Vihjatakse linnaametnike äraostmisele, vihjatakse Polistšuki seotusele talvise plahvatusega turul (mille abil justkui suruti välja maksujõuetuid eesti kaupmehi), vihjatakse tema seotusele aktsiaseltsidega, kes ainsana turgu erastada soovisid. 
    Tõsi, vahepeal tegi suurema pakkumise ka grupp eesti ärimehi, aga nad tõmbusid tagasi. 
    Need väited on vähemalt seni olnud Polistšukile nagu hane selga vesi. 
    Kõik eesti ajakirjanduses enda kohta kirjutatu laseb Vadim Polistšuk vene keelde tõlkida. 
    Oma üheksaruutmeetrises luitunud kabinetis 1949. aastal ehitatud klubihoones on tal see kollektsioon käeulatuses. 
    See on kõik absurd. 
    Mina neile pressis vastama ei hakka, ütleb hoolikalt sõnu valiv turujuht. 
    Kui me elame õigusriigis, siis ma olen valmis vastutama seaduse, mitte aga ajaleheartiklite ees. 
    Muide, kogu mu minevik on kristalselt puhas. 
    Ja erastamisel ei osta mina endale mitte ühtegi aktsiat. 
    Kui ma peaksin uskuma jutte turul pöörlevate miljonite voolamisest kommertsdirektori taskusse, ei oskaks arvata, kuhu mees oma raha paneb. 
    Tal peaks olema suured kapid. 
    Kui aga peaksin uskuma erakordselt veenvalt kõnelevat Polistšukki, et tema eesmärk on vaid hästifunktsioneeriv turg, paneks mind pead vangutama mõte, et ta on nii idealistlik mees ja käib selle nimel tööl seitse päeva nädalas (jah, laupäev ja pühapäev pole tal küll täispikad tööpäevad). 
    Ehk on tõde kuskil vahepeal. 
    Ukrainlane Polistšuk suunati pärast majanduse õppimist Leningradis Tallinna Paberivabrikusse, mis asus praeguse Stockmanni kohal, meistriks. 
    Ta töötas ennast kiiresti üles direktoriks. 
    Tallinnas sai ta ka teise kõrghariduse TPIst. 
    Veebruaris sai Polistšuk 50aastaseks ja pidu ta ei pidanud. 
    Miks? 
    Ta arvab, et pole lihtsalt midagi olulist elus korda saatnud, et peaks pidutsema. 
    Polistšuki 26aastane poeg on äsja lõpetanud stuudiumi Leningradis (nagu Polistšuk ütleb). 
    Kui suur seal kooliraha oli? 
    (Mõtleb hetke.) 
    4000 dollarit aastas, kui ma õigesti mäletan. 
    Eks mul tuli maksta. 
    Isa asi! 
    Pluss elamiskulud. 
    Palju Polistšuk ise teenib? 
    6000 krooni kuus, pluss teine samapalju preemiaks. 
    Minu palk pole siin oldud kahe aasta jooksul tõusnud. 
    Aga turgu rentivate firmade käive on kasvanud kahekordseks! 
    Mina ei ole enam selline, kes tahab hommikul äri alustades õhtul uude Mercedesesse istuda. 
    Sellised mehed siin turul kohta ei leia. 
    Polistšuki kasutada on tööauto Nissan Primera. 
    Turu nõukogu liige Valve Kirsipuu paneb imeks, miks võtsid oma pakkumise tagasi turgu erastada soovinud eesti ärimehed. 
    Oli selle taga surve? 
    Või on turu rentnikega sõlmitud lepingud sellised, et kellelgi teisel pole turgu erastada mõtetki? 
    Tulevikku prognoosides oletab Kirsipuu, et linnavalitsuses domineeriv keskerakondlik teerull käitub samamoodi, nagu on käitunud varemgi, ja turg erastatakse turgu rentivatele firmadele. 
    Vadim Polistšuki selja taga on riiulitäis esinduslikke napse. 
    Ilmselt vajalik ärivestluste atribuutika. 
    Mina olen karsklane, poetab Polistšuk ja vaatab mulle siiralt ja avalalt otsa. 
    Samamoodi vaatab ka siis, kui räägib oma teistest põhimõtetest. 
    Ta pole kunagi olnud parteis. 
    Ei nõukogude ajal erinevatel kohtadel direktorina töötades ega nüüd. 
    Tal on kodanikupositsioon ja ta peab seda oluliseks. 
    Teate, mis see on? 
    See on inimese suhtumine oma töösse ja keskkonda. 
    Nõukogude ajal oli juhi vastutus palju suurem. 
    Polistšuk väidab, et loob turul soodustusi eesti kolhoosnikele (tema väljend)! 
    Ta ei pea õigeks, et turul müüakse kasutatud lääne riideid ­ ei taha isegi nende lettide juurde minna. 
    Kümme viimast aastat on Polistšuk ka taimetoitlane. 
    Igapäevased juurikad ja puuviljad ostab ta, turukott näpus, siitsamast. 
    Need on sama värsked kui Stockmannis, seda ma teile garanteerin, ainult odavamad. 
    Polistšukki on telefonitsi korduvalt ähvardatud. 
    Aga ma ei tee väljagi. 
    Turul keevad alati emotsioonid. 
    Polistšukil on kotis elitaarne püstol Zigsauer. 
    Püstoli muretses ta endale siis, kui turule tööle tuli. 
    Mees demonstreerib oma püstolit meelsasti. 
    Tema viis aastat tagasi püsti pandud kahekorruselist maja Kakumäel valvavad dobermann ja kaukaasia lambakoer. 
    Puhkusereisil käis Polistšuk viimati kolm aastat tagasi. 
    Aga siis kolm kuud järjest džiibiga mööda Kesk-Aafrika riike seiklemas. 
    Minuga hirmutati seal lapsi, naerab Polistšuk ­ need polnud valget meest varem näinud. 
    Sel aastal loodab ta puhata Sotšis. 
    Läheme turgu vaatama. 
    Vadim Polistšuk torkab püstoli kotti, koti kapi kõrvale ja tõmbab läikivate nööpidega pintsaku selga. 
    Kabineti uks meie selja taga jääb lukustamata. 
    Koos kommertsdirektoriga mööda turgu sammudes on selge, et kõrval astub hazjain. 
    Müüjad hindavad pilguga, kas sobib astuda ligi kättpidi tervitamiseks. 
    Mõni astubki. 
    Eesti juurikaid on turul vähe. 
    Komistan vaid paari koti pesemata porgandite otsa. 
    Niguliste ümber krabiseb raha 
    Kas muuseum või tegevkirik?. 
    MADIS JüRGEN 
    Põhjasõja ajal elas Tallinnas mees, kelle nimi oli de Croix. 
    Ta küsis kõigilt raha ja ei maksnud kunagi tagasi. 
    Kui ta suri, kogunesid võlausaldajad nõu pidama, et mis temaga teha. 
    Panid ta Niguliste kiriku alla keldrisse ja sinna nad ta ka unustasid. 
    Kunagi saja aasta pärast sattus keegi keldris de Croix' muumia peale. 
    De Croix'ga otustati raha teenida. 
    Muumiale pandi uhked riided selga ja ta pandi rahvale vaatamiseks välja. 
    Nii räägib ilus giidineiu lastele kiriku ees. 
    Muuseumis ära mineraalvett joo! 
    Niguliste saalis on õhuniiskus 50­60% ja temperatuur 19 kraadi. 
    Talvel alla 18 kraadi ei lange. 
    Nigulistes on viis keskaegset altarit ja Bernt Notke kuulus Surmatants. 
    Temperatuuri ja õhuniiskuse kõikumist need väärtused ei kannata. 
    Ma ütlen otse välja! 
    ­ see on direktor Maiu Lagrekül, kes otse ütleb. 
    Muusiku jaoks on see ikka kontsertsaal. 
    Muusik võtab klaveri juures välja oma BonAqua-pudeli. 
    Ja mis juhtub, kui ta sellelt korgi pealt ära keerab? 
    ­ seal viskab ju mõnikord vett välja. 
    Ja mis teeb vesi altarimaaliga!? 
    Muinsuskaitseinspektsiooni juhataja Liisa Pakosta: Mis teha, altarit ei saa panna klaaskappi ja eksponeerida nagu konna piirituses. 
    EELK tahab muuseumist kirikut teha 
    Mõnda aega on olnud õhus Niguliste muuseum-kontsertsaali muutmine tegevkirikuks. 
    Niguliste direktriss Maiu Lagrekül ahastab käärkambris: See on tappev, uskuge, see on tappev! 
    Kunstimuuseumi filiaalidest toob Niguliste kõige rohkem sisse (kontserdid, kruiisid, firmade aastalõpuüritused). 
    Kulutab ka kõige rohkem (elekter). 
    Kiriku aastased kulud on Jüri Kuuskemaa andmetel 3,2 miljonit. 
    Raido Rüütel, Toomkoguduse juhatuse esimees: Majanduslikult ei kannataks üldse mõeldagi, et üks kogudus sellega hakkama peaks saama. 
    Tegelikult on see, mida EELK tagasi tahab, Niguliste pastoraadihoone alune maa, ütleb Kunstimuuseumi direktor Marika Valk. 
    Niguliste kiriku pastoraadihoone on praegu maatasa, ta asus Niguliste kiriku lõunaküljel. 
    Direktriss Maiu Lagreküli arvates võiks Niguliste muuseumil olla hotellikene, kuhu saab paigutada esinejad, võimalus konverentsipidamiseks, toitlustamiseks. 
    Jüri Kuuskemaa kuulis Toomkirikus toimunud koosolekul oma suureks imestuseks, et Niguliste pastoraadialuse maa on EELK juba tagasi saanud. 
    Tallinna Muinsuskaitseinspektsioon kinnitab Kuuskemaa juttu. 
    Konsistooriumil olevat kavatsus maa kohe maha müüa, et rajada Niguliste pastoraadi maale eliithotell. 
    Müümist takistavat ainult see, et EELK ootab detailplaneeringut. 
    Konsistooriumi haldusdirektor Tarmo Lääts ei taha midagi kommenteerida. 
    Raido Rüütel, Toomkoguduse juhatuse esimees, kes esitab oma isiklikku arvamust, arvab, et mõistlikum oleks, kui nii Niguliste kui ka pastoraadialune maa ikka muuseumile jääks. 
    Niguliste kirikule lift? 
    Ka muuseumirahval on plaane, kuidas raha teenida. 
    Muuseumidirektor arvab, et Niguliste torni tuleks teha lift. 
    Praegu tuleb torni pääsemiseks rääkida nõusse taskulambiga töömees. 
    Taskulambiga mees teeb võtmega uksi lahti ja paneb neid meie järel uuesti lukku. 
    Tuleb vinnata ennast mööda pimedat redelit üles torni. 
    Aknalaudadel on kaks surnud piiritajat ja kolm tuvi. 
    Tornist on näha, kuidas Toompeal on keegi ennast päikese käes magamistoolil välja sirutanud. 
    Kui oleks pikksilm, võiks vaadata, mida tellivad endale Raekoja platsil näoga päikese poole istuvad turistid. 
    Jüri Kuuskemaa ütleb, et lift tooks kindlasti turiste majja juurde, aga kardab, mis saab siis kiriku niiskuskliimast. 
    Muuseumidirektori plaanile teha lift väljapoole maja on ta selgelt vastu. 
    Lepiksonile Püha Jüri rüü selga ja lohet tapma? 
    Veel ideid raha teenimiseks? 
    Keskaegne Tallinn olevat rikas kunstiväärtuste poolest seetõttu, et inimesed hakkasid oma hingele mõtlema. 
    Väga palju pärandati kirikule. 
    Inimene ei anna mitte midagi niisama. 
    Ta on mures oma hinge pärast ja annab raha kirikule ikka iseendale mõeldes. 
    Mis häda pärast peaks tänapäeva inimene annetama raha kirikule, kui tal hinge ei ole? küsib Jaani kiriku õpetaja Toomas Paul. 
    Ja lisab: Tänapäeva inimesel ei ole hinge! 
    Järsku võiks Niguliste tellida kaasaegse altarimaali. 
    Lepikson Püha Jürina hobuse seljas draakonit tapmas? 
    Või Luukas, Luik ja Lõhmus Neitsi Maarjate ja Ristija Johannestega vaheldumisi? 
    Nii tuleks ehk raha ja tuleks hingepäästmine. 
    Raido Rüütel naerab ja ütleb, et Lepikson on pagan. 
    Midagi hoopis teisest ooperist 
    Dirigent Tõnu Kaljuste ütleb, et halva akustikaga kirikut pole üldse olemas. 
    On esitamiseks valesti valitud muusika. 
    Nigulistesse sobib keskaegne muusika. 
    Näiteks gregoriuse koraalid, Dufay, Lasso, Victoria jms. 
    Ja muidugi Pärt. 
    Pärdi kaks viimast plaati (Litany ja Kanon Pokajanen) on Kaljuste plaadistanud Nigulistes. 
    Muuseas. 
    Ükskord, kui organist õhtul kirikus harjutas (see oli eelmisel sajandil), kuulis ta lohisevaid samme. 
    Algul arvas, et de Croix on üles ärganud, aga siis selgus, et koristaja oli ta selga võtnud, sest Antoniuse kabeli lagi oli vett läbi lasknud ja koristaja viis de Croix' käärkambrisse vihma eest varju. 
    Toomas Paul (Jaani kiriku õpetaja): Kui ma privaatselt ütleks, siis on päris tore, et Nigulistes muuseum-kontserdisaal edasi on. 
    Jüri Kuuskemaa (kunstiajaloolane): Mina olen asjast nii aru saanud, et pastoraadialune maa on EELK-le tagasi antud. 
    Tõnu Kaljuste (dirigent): Minu jaoks pole vahet, kas võtab mind uksel vastu muuseumivalvur või kirikuteener. 
    Kui ma seal esinen, on see minu jaoks Niguliste kirik. 
    Raido Rüütel (Toomkoguduse juhatuse esimees): Minu isiklik arvamus on, et oleks parem, kui kirik siin vahele ei segaks. 
    Kui kirik hakkaks siin oma maad tagasi tahtma, tekitaks see ainult paksu verd. 
    Kiriku reiting on kõrge. 
    Mis sel vaesel Maalil veel järele jääb, kui ta kirikusse ka enam ei usu. 
    Henno Sillaste (arhitekt): Kus on viis eestlast, seal on ka kuus parteid. 
    Jäähoki kaitseks 
    ANTS JüRMAN 
    Pärast Naganot ei suutnud paljud hokisõbrad MMvõistlustele keskenduda, väidab Tiit Karuks 20. mai EEs. 
    Olen vaadanud kõiki MMe alates 1969. a Stockholmist ­ seega oli käesolev 30. aasta. 
    Mingeid keskendumisraskusi ei ole ma aga senini tundnud. 
    Pigem on probleem eesti ajakirjanduses, kes püüab alavääristada iga-aastaseid MMe, seades need uudistes tahapoole kohalikest võistlustest. 
    Teleekraanil jäetakse väravad näitamata ning trükiajakirjanduses avaldatakse üksnes mängu lõpptulemus ilma igasuguse statistika ja kommentaarideta. 
    Mis puutub Nagano OMi, siis ei olnud see mitte sedavõrd murranguline sündmus jäähoki ajaloos, kui püütakse väita. 
    Ajaloos on toimunud üks tõeline murdemoment ­ 1972. aasta septembris-oktoobris, kui N Liit mängis NHLi koondisega ning saavutas legendaarses Montreali Forumis avamängus võidu 7:3. 
    Kui juba otsida jäähokist tippsündmust, siis on selliseks 1976. a Canada Cupi nime all alguse saanud turniir koondiste vahel, kus erinevalt Nagano olümpiast on osalenud kõik selleks hetkeks terved olnud mängijad. 
    Kahju, et jäähokist kirjutades ei leia kajastamist kohalikud tegijad. 
    Totter on lugeda, kui ajakirjanikku huvitab üle kõige Toivo Suursoo eesti keele oskus, mitte aga tema mängijaoskuste kirjeldamine. 
    Per-Hakan Loob (eesti päritolu rootsi mängija, kes on võitnud nii Stanley karika, MM tiitli kui ka OM kulla) ei kõnele samuti eesti keelt, kuid vähemalt minu jaoks jääb ta igavesti oma ala suureks meistriks. 
    Meil tasub vaadata, millises ümbruses me elame. 
    N Liit (selle õigusjärglane Venemaa) ja Rootsi on mitmekordsed maailmameistrid. 
    Soome on selle kümnendi stabiilseim hokimaa ja samuti maailmameister aastast 1995. 
    Lätigi on maailma esikümne piirimail, kuigi häda on selles, et tegijad mehed on tuttavad veel Riia Dünamo aegadest. 
    Kui liita nende riikide NHLis mängivad hokimehed kokku, võiks koostada neist terve NHLi divisjonitäie klubisid. 
    Eesti asub piirkonnas, mis võib oma tugevuselt võistelda Põhja-Ameerikaga. 
    Riigina on ta aga jäähokis kui omaette oaas, eriti alasse suhtumiselt, mitte niivõrd tasemelt. 
    Julgen teha avalduse, mis ilmselt ei meeldi paljudele ­ Eestis mängitav hoki on sportmängudest maailma absoluutsele tipptasemele kõige lähemal, mida ei saa sugugi öelda tema seisundi kohta teiste spordialade hulgas. 
    Kui nüüd veel tuua paralleele korvpalliga, siis oli esimene eestlane NHLis üle 20 aasta enne esimese mehe jõudmist NBAsse. 
    Häbeneda ei ole midagi peale hokireportaažide kehva taseme. 
    Vaatasin läinud aastal TV1-st öiseid NHLi ülekandeid ja see edastus tundus küll mannetu. 
    Kui reporterite tekstis oleks asendanud mõned sõnad, siis oleks sobinud see ükskõik milliste sportmängude kommenteerimiseks. 
    Absoluutselt puudus terminoloogia, valesti hääldati Quebeci provintsist pärit mängijate nimesid, võistlusmäärusi ei tuntud ja seetõttu räägiti rumalusi. 
    1967. a võeti Põhja-Ameerikas vastu otsus suurendada Rahvusliku Hokiliiga vana kuuikut ­ Montreal, Toronto, Chicago, Detroit, Boston ja New York Rangers ­ rohkem kui poole võrra. 
    Tollal avaldasid mitmed kartust, kas paigus, kus pea kunagi lund ei saja ning vesi jääks ei külmu, leiab ala poolehoidjaid. 
    Leidis küll. 
    Eesti päevalehtede spordiajakirjanikud pole selle kümnendi teisel poolel viitsinud mainidagi, et eksisteerib iga-aastane turniir, kus mängivad Soome, Rootsi, Venemaa, Saksamaa, Tšehhi ja Slovaki parimad klubid. 
    Tase on Eesti klubide jaoks kõrge. 
    Kui saada veel oma klubimeeskond Soome I ja II divisjoni piirimaile põhjanaabrite sarja mängima, tooks ka Tallinnas tribüünidele pealtvaatajad. 
    Ning kui kohalik ei tule, siis tuleb fänn lahe teiselt kaldalt omadele kaasa elama. 
    JALGPALLIKUNINGAS - Manchester Unitedi peatreener Alex Ferguson näeb ka laes vutiväljakut. 
    Inglased imetlevad šotlast 
    Endine Ameerika president Lyndon Johnson ütles kunagi kuulsa lause, et õnnetu Gerald Ford ei suutnud samaaegselt nätsu närida ja kõndida. 
    Kuid Alex Ferguson nätsutab nätsu kogu aeg, kõndigu ta kus tahes. 
    Mis sest, et Fergusoni taktika sai uue pöörde kolmapäeva öösel, tol hingematval hetkel, kui otsekui tänu jumalikule vahelesegamisele saavutati lisaajal võiduseis 1:2. 
    Vaatepilt vaestest Saksa jalgpalluritest, kes lamasid vapustusest lööduina väljakul, oli üks liigutavamaid pilte, mida inglise jalgpallifännid üle hulga aja näha on võinud. 
    Ja selle kõige taga seisab šotlane. 
    Manchester Unitedil on teadaolevalt neli miljonit fänni kodumaal ja rohkem kui kümme miljonit mujal maailmas, mis teeb Fergusonist tõsiseltvõetava ususekti jumal-kuninga. 
    Ta teenib juba praegu 1,25 miljonit naela aastas ja pärast kolmekordset võitu ­ liiga-, FA karika ja Euroopa karika mängudel ­ võib ta ise endale hinna määrata. 
    Kuigi ta imetleb Briti peaministrit Tony Blairi (ja peab regulaarseid telefonivestlusi tema pressisekretäri Alastair Campbelliga), on ta läbi ja lõhki vana leiborist. 
    Ärge kunagi mainige mu nime ühes lauses koos selle naisega, teatas ta kord teravalt, kui keegi võrdles tema otsustavust Margaret Thatcheri omaga. 
    Kui talle viimase valimiskampaania ajal leiboristide partei peakorterist helistati ja abi paluti, andis ta asjalikku nõu: Jätkake lihtsalt tegelemist asjadega, mis on tõesti tähtsad ­ töökohad, koolid, haiglad, kuritegevus ­, ja ärge kaotage meelekindlust. 
    Fergusoni poliitilised vaated on nagu ikka inimesel, kes on üles kasvanud töölisperekonnas Glasgow's Govani rajoonis. 
    Ta isa oli laevaehitaja, ema tehasetööline. 
    Tema tuline loomus on sünnipärane ja üks algkooliõpetaja meenutab: Ta võis alustada kaklust ka täiesti tühjas toas. 
    Ta isa käis peale, et poeg õpiks selgeks mingi ameti, ja 16aastaselt hakkas Alex tööriistavalmistaja õpipoisiks. 
    Olen uhke selle üle, et viis aastat tööriistu valmistades ei jäänud ma kordagi tööle hiljaks, räägib Ferguson. 
    Kui isa mind igal hommikul kell 6.30 voodis jalast raputas, siis sellest piisas. 
    Kui kõik õpipoisid 1960­61 Glasgow's streikisid, oli Ferguson, kes töötas tollal Remingtoni kirjutusmasinatehases, selle keskpunktis. 
    Kui isiklikust vaatevinklist lähtuda, siis ei vajanud ma raha, sest teenisin lisa poolprofessionaalina jalgpalli mängides, jutustab Ferguson. 
    Teistel ei läinud niisama hästi ja nõnda ma juhtisingi streiki kõikide hüvanguks. 
    Kui ta õpipoisiaeg otsa sai, liitus ta Dunfermline'iga täiskohalise profijalgpallurina. 
    Ta oli pikka kasvu, kiitsakas, agressiivne ründaja, kes mängis teravate küünarnukkidega, kuid oli piisavalt hea, et ühineda Rangersitega. 
    Seal tehti temast lõpuks patuoinas lüüasaamise eest Celticu käest 1969. aasta Šoti karikamängu finaalis, ja ta sai oma peatsest vallandamisest teada ajalehereportaažist, viibides ise suvise tuuri ajal välismaal. 
    Meeskonnakaaslased mäletavad, et leidsid ta pidžaamaväel hotelli fuajeest purujoobnuna ning täiest kõrist karjumas. 
    Ta lõpetas oma mängijakarjääri Falkirkis (kus ta juhtis mängijate streiki, kui mänedžer vähendas nende kulusid pärast 6:1 lüüasaamist) ja Ayr Unitedis. 
    Ma ei võitnud kunagi seda, mida tahtsin võita, räägib Ferguson. 
    See vormis mind. 
    Treenerina on sul võimalus endaga midagi peale hakata. 
    Fergusonist sai peagi Paisleys baseeruva St Mirreni treener. 
    Seal sõitis ta ringi mööda tänavaid ning käsutas inimesi matše vaatama. 
    Pealtvaatajate arv tõusis 1200-lt 12 tuhandeni, kuid lõpuks sai ta kinga pärast tüli tõsiselt solvunud esimehega. 
    Aberdeenis kujunes lõplikult välja Fergusoni treeneristiil. 
    Ta tekitas meis jälitusmaania Celticu ja Rangersi, Šoti FA ja Glasgow' meedia suhtes, pajatab endine Aberdeeni mängija Mark McGhee. 
    Ta arvas, et nad kõik on meie vastu, ja see tegi oma töö. 
    Ka tema lähenemine distsipliinile oli üpris omapärane. 
    Kord viskas ta poolaegade vahel peetud vestluse käigus mängijate pihta terve kannutäie teed. 
    Ta tundis selle koha ees kahtlemata aukartust, kui esimest korda platsi ilmus, jutustab Norman Whiteside, kes tollal mängis Unitedis. 
    Ta tuli trenni ajal meie juurde ja ütles: See siin on suur koht, suur koht. 
    Kuid United polnud liigamängudel 20 aasta jooksul ühtegi võitu saavutanud ja tundus, et neil tuleb veel 20 aastat oodata. 
    Sügisel 1989 ähvardas meeskonda laialisaatmine ja Old Traffordis lahtirullitud lipult võis lugeda: Kolm aastat vabandusi. 
    Tänan, Fergie. 
    Ferguson tundis, et asi on halb. 
    Iga kord, kui keegi mulle otsa vaatab, on mul tunne, nagu oleksin selle mehe reetnud, ütles ta tollal. 
    Sir Bobby Charlton astus vahele ja veenis nõukogu, et see Fergusoni ei vallandaks; ning siis juhtus väike ime: United võitis FA karika. 
    See oli tulemus, mis vallandas aastakümne, mis oli peaaegu kogu aeg edukas, ning lõi Fergusonile hea motivaatori ning nutika talentideleidja maine. 
    Ta tunnistab, et Eric Cantona ostmine Leedsilt oli kõige paremini kulutatud miljon, kuid suur osa saladusest seisnes tolle maakuulamis- ja värbamismasina taastamises, mille abil oli üles ehitatud Busby Babes. 
    Tema alluvuses on 60 mängijat, mis tähendab, et ta tunneb algajaid mängijaid sama hästi kui kõige kuulsamaid. 
    Siia lisandub veel järjekindel, pühendunud isiksus. 
    Tema auto registreerimisnumbrilt võib kokku lugeda sõna FAN (fänn) ja ühe sõbra sõnul näeb ta jalgpalliväljakuid ka laes, kui ta öösel voodis lamab. 
    Kord, kui ta viis oma otsatult kannatliku abikaasa Rooma romantilist nädalalõppu veetma, lõppes lugu sellega, et nad läksid Laziot vaatama. 
    Ent nad mõlemad armastavad hobuste võiduajamisi ning Fergusonil on mitu hobust, kellest esimene kannab nime Queensland Star ­ laeva järgi, mida ta isa ehitada aitas. 
    Ta on endiselt Šotimaa patrioot, viidates šotlastele kui ülemrassile, ja tema laua kohal ripub silt, millelt võib lugeda HACUMFIGOVAN. 
    Tõenäoliselt saab temast peagi rüütel ja kahtlemata peab leiboristide partei juba praegu palavikuliselt plaani, kuidas tema saavutusi enda huvides rakendada. 
    Jääb üle vaid loota, et ta jalgpallist ei loobu ja väldib teeäärseid lõkse. 
    THE SUNDAY TIMES, London 
    Artikkel on avaldatud lühendatult. 
    Koduarvutiga maavälise elu otsingule 
    RENATE GRIMMING dpa-ETA 
    Sajad tuhanded arvutiomanikud osalevad teaduslikus eksperimendis, lootes leida mingit märki maavälise tsivilisatsiooni olemasolust. 
    Peaaegu pool miljonit kosmosehuvilist ja muud entusiasti on internetist oma arvutisse tõmmanud programmi, mis analüüsib kaugetelt tähtedelt ja planeetidelt raadioteleskoopidega kogutud infot. 
    See on üks osa California Berkeley Ülikooli astronoomide ja tehnikute Maavälise Mõistuse Otsingu ehk lühendatult SETI projektist (Search for Extraterrestrial Intelligence). 
    SETI home'i nime kandev koduarvutite vaba jõudlust ära kasutav projekt asub tööle kuvarisäästuprogrammi ehk screensaver 'i asemel. 
    Ühte liidetakse jõudeolevate laua- ja sülearvutite ressursid, muutes nad kokku superarvuti sarnaseks. 
    Modemi kaudu saavad kasutajad oma arvutisse laadida teatava taevasektori andmed, kokku ligi veerand megabaiti. 
    Programmil kulub analüüsiks umbes kaks päeva ja kui ta peaks midagi kahtlast avastama, saadab kasutaja selle SETI-le edasiseks analüüsimiseks. 
    SETI uurijad on juba aastakümneid võimsate raadioteleskoopidega taevast kamminud, võttes iga sekundiga vastu mitmeid gigabaite raadiosignaale. 
    Just raadiolaineid peetakse kõige tõenäolisemaks vahendiks maavälise mõistusliku elu avastamisel, kuna nad suudavad läbistada avakosmose tähtedevahelist tolmu. 
    Juba kogutud hiiglasliku infohulga töötlemiseks ei piisa ei tänapäeva suurarvutite ega ka järgmise põlvkonna superarvutite võimsusest. 
    Ekspertide kinnitusel võtaks Linnutee ja muude galaktikate sadadelt biljonitelt tähtedelt ja planeetidelt kogutud info läbitöötamine tänapäeva meetodite korral tuhandeid aastaid. 
    Ülesande näiline võimatus innustas selle lahendamisega tegelema Berkeley Ülikooli lõpetajat David Gedye't. 
    SETI home projekti väljamõtleja otsustas töökoormuse kogu maailma sadade tuhandete arvutite vahel ära jaotada. 
    Tänaseks on temast saanud Seattle'i ühe internetimängu firma direktor. 
    Seejärel võttis projekti omaks ka Berkeley Ülikool. 
    Kuigi plaan toetub kindlale teaduslikule alusele, on enamik astronoome seda eiranud, väidab Saksa ekspert Daniel Fischer. 
    Mõte seisneb arvutustöö efektiivsuse kümnekordses suurendamises, jagades töökoormuse miljonite arvutite vahel, selgitab Fischer. 
    Kuna maavälise mõistuse olemasolu kohta pole mingeid tõendeid, ei oska keegi ka ennustada, mis sellest asjast lõpuks välja tuleb. 
    SETI projekt kasutab raadiosignaale, mida ligi seitsme aasta vältel püüdis Arecibos, Puerto Ricos asuv maailma suurim raadioteleskoop. 
    17. maist alates saavad PC- ja Macintosh-tüüpi koduarvutite omanikud töödelda osa neist signaalidest, kui nad võtavad ühendust aadressiga http://setiathome.ssl.berkeley.edu ja tõmbavad oma arvutisse screensaver 'i tüüpi programmi. 
    Programm käivitub automaatselt, kui arvutit parasjagu ei kasutata. 
    Omanik saab saabuvaid signaale jälgida screensaver 'i graafilise kuva abil. 
    Miljonid arvutid tarbivad elektrit, kuid seisavad minuteid või isegi tunde jõude, kuni nende kasutajad parasjagu kohvi keedavad, helistavad või näiteks söömas käivad. 
    Miks peaksid kõik need arvutid kuvaril lendavaid röstereid või ujuvaid kuldkalu näitama, kui neid võiks hoopis kasutada, leidmaks vastust igiammusele küsimusele kas me oleme üksi?, pärib Dan Werthimer, California Ülikooli astrofüüsik, kes aitas SETI home'i tarkvara välja töötada. 
    Projekti sponsorid on arvutitootja Sun Microsystems, filmikompanii Paramount Pictures, Fuji Film, kõvaketaste tootja Quantum ja paljud teised. 
    Esialgselt on SETI home projekti kestuseks plaanitud kaks aastat, mille vältel projekti kodulehekülge uuendatakse regulaarselt. 
    Krediitkaarti asendab pastakas 
    MARK PRIGG The Sunday Times, London 
    Krediitkaardi asemele võib peagi astuda tark ja nutikas pastakas. 
    Ameerika firma BD Group töötab parajasti oma krediitkaardipastaka näidismudeli kallal. 
    Pastakas registreerib kasutaja sõrmejäljed ja tunnetab, kuidas inimene tšekile allkirja andes kirjutab. 
    Pastaka programmijuhi Gerald Blacki sõnul võib pastakas ühel päeval krediitkaardid täielikult asendada. 
    Praegu me elame kaartidel põhinevas maailmas, kuid kaartide kaasaskandmine on ebamugav ja pakub võimalusi petusteks ­ kaardi varastamine ja allkirja võltsimine on suhteliselt lihtsad, selgitab Black. 
    Meie pastakaga on võltsimine võimatu. 
    Sõrmejälgi lihtsalt ei saa võltsida, ja isegi kui saaks, siis jälgime me väga täpselt, kuidas pastakat kirjutamisel kasutatakse ­ ning seda on raske võltsida. 
    Praeguseks on firma katsetanud ja patenteerinud mitu süsteemi kuuluvat osa. 
    Meeskond teeb tööd, et lõpetada pastaka näidiseksemplar, mida loodetakse näidata peamistele krediitkaardifirmadele kolme kuu jooksul. 
    Teame, et kaardifirmad on tundnud huvi biomeetria ja sõrmejälgede-tehnoloogia vastu, nii et tegu on loomuliku valikuga, kinnitas Black. 
    BD Group on juba alustanud läbirääkimisi nii ICLi kui ka IBMiga pastaka integreerimiseks uutesse planeeritavatesse krediitkaardi-arvutisüsteemidesse. 
    Tõenäoliselt tuleb pastakas turule kahes järgus. 
    Esimeses järgus saab pastakat kasutada kliendi allkirja võrdlemiseks, kuid kaardi kaasaskandmine on pastakakasutajale endiselt kohustuslik. 
    Teises järgus muutub kaart vabatahtlikuks. 
    Ühe pastaka tootmiskuludeks kujuneb tõenäoliselt umbes 80 naela (u 2000 krooni) ja see kas asendab olemasolevad krediitkaarditerminaalid kauplustes või töötab nendega paralleelselt. 
    Sõrmejälgede sensorite hinnad langevad kogu aeg, räägib Black. 
    Arvame, et meie loodav näidiseksemplar läheb maksma umbes 250 naela (u 6000 krooni), ent kui algab masstootmine, siis langeb hind tunduvalt. 
    Üks suuremaid probleeme, millega tegelda tuli, oli see, kuidas kindlustada, et klient hoiaks pöialt ja nimetissõrme alati just sensorite kohal. 
    Lahenduseks varustati pastakas väikese kõrgendikuga, mis jookseb piki pastaka külge ja aitab kasutaja sõrmedel õige asendiga kohaneda. 
    Pastaka idee pärineb kasiinopidajate kombest lasta kundedel kihla vedada, ilma et nood kaarte kasutaksid. 
    Tahtsime luua midagi kaarditaolist, mis talletaks kasiinokrediidid, mis tähendab, et poleks vaja kaasas kanda sularahapatakaid või mitut kaarti, jutustab Black. 
    Aga kui me probleemi süvenesime ja pastakaga välja tulime, siis mõistsime, et tegu on millegi niisugusega, mis võib mõjustada kõiki kaartidega sooritatavaid toiminguid. 
    Lendauto 
    Firma Moller International tutvustas äsja esimest lendauto terviklahendust, millega viiakse läbi ametlikud katsetused. 
    Skycar M400 nimeline 4-kohaline liiklusvahend hõljub maapinna kohal ja liigub edasi nelja jõuallika poolt tekitatava õhuvoolu toimel. 
    Iga jõuallikas sisaldab kahte Wankelmootorit. 
    Neist ühe rikke puhul jätkab teine tööd ja lubab lendauto maandada. 
    Jõuallikast väljuv õhuvool on juhitav ja võimaldab seada lennukõrgust ja kiirust. 
    Esialgsel lahendusel ületab mootorimüra 70 dB, mis on linnas liiklemise jaoks pisut kõrge, kuid piisavalt madal linnaväliseks liiklemiseks. 
    Juhtimissüsteem on automatiseeritud ega nõua juhipoolset pidevat aktiivset sekkumist. 
    Navigeerimiseks on Skycar varustatud GPS süsteemiga ja maandamisele aitavad kaasa keret ümbritsevad kaugusmõõteandurid. 
    Lennul juhtuvate õnnetuste vältimiseks on lendauto varustatud kahe langevarjuga, millest üks rakendub suurtel kiirustel ja teine masina seismajäämisel. 
    Langevarjuga maandamisel tagatakse reisijate turvalisus, kuid lendauto kere saab kannatada. 
    Liikumiskiirus on kuni 650 km/h ja kütusekulu 100 km läbimisel jääb alla 15 l. 
    Vertikaalseks maandumiseks ja õhkutõusmiseks on vaja vaid 10m diameetriga platsi. 
    ARNE PAJULA 
    lühidalt 
    Satanismiilmingud Viljandi lossimägedes 
    Viljandi lossimägedes jalutanud inimesed leidsid sealsete puude küljest saatana kujutisega puutükke. 
    Pauluse kiriku õpetaja Mart Salumäe kinnitas ajalehele Sakala, et joonistustel oli kasutatud satanistlikke sümboleid. 
    Sellele viitasid tagurpidi ristid, soomustega sarvik ning puust nuga, mis oli verele viitavalt värvitud punaseks. 
    Pigem on see poisikeste püüdlus kunsti poole kui satanism, tõdes Salumäe. 
    Kuid tema sõnul võib olla Viljandis gruppe, kellel on satanistlikud kalduvused. 
    Pauluse kiriku uksele on soditud tagurpidi riste ning põletatud kiriku teadetetahvlit. 
    Viimasel ajal on Eestis märgatavalt sagenenud haudade rüüstamine ja muud sellelaadsed toimingud. 
    Riigikogu muutis 68 aastat vana seadust 
    Riigikogu sõnastas ümber 68 aastat vana seaduse, mis kinnitas rahvusvahelise protokolli mürkgaaside sõjas kasutamise keelamise kohta. 
    Lämmatavate, mürgiste või neile sarnanevate gaaside ja bakterioloogiliste vahendite sõjas tarvitamise keelu kohta käiva protokolli kinnitamise seaduse võttis Riigikogu vastu 19. mail 1931. aastal. 
    Praegune Riigikogu parandas selle akti esimese paragrahvi sõnastust. 
    Kinnitatud protokoll ise kirjutati alla 1925. aastal Genfis 28 riigi poolt. 
    Eesti esindajana andis sellele allkirja Johan Laidoner. 
    KINGITUS AJAB SUU PÄRANI: Motoriseeritud jõuku organiseerunud Põhjamaade suurfirmade juhid jõudsid oma rännakuga ka Toompeale. 
    Mart Laar soovis mootorratturitele naela kummi ning kinkis ürituse eestvõtjale, Elcoteq Networki suuromanikule Antti Piippole ka vajaliku naela. 
    Piippo suu vajus üllatusest pärani lahti. 
    Hansapank uuris Eesti Ekspressis ilmunud artikli tagamaid 
    Kohe pärast artikli Must raha Hansapangas? ilmumist kaks nädalat tagasi alustas panga sisekontroll loos kirjeldatud tehingute täiendavat läbivaatamist, eesmärgiga lehe väited ümber lükata. 
    Uurimine selgitas välja, et kaks suve tagasi Hansapanka saabunud 700 miljoni krooni ülekandedokumentidel asus kohas, kus tavaliselt seisab teave makse saatja kohta, tõepoolest vaid segane märkus one of our clients ehk nii, nagu kirjutas Eesti Ekspress. 
    Küll aga oli teises kohas, kuhu kantakse lisateave, välja toodud raha saatja nimi. 
    Eesti Ekspressile seda paberit pangasaladuse hoidmise tõttu ei näidatud. 
    Seega ei tuvastanud pank, et tegemist oleks keelatud anonüümse tehingu ja rahapesule kaasaaitamisega. 
    Samale tulemusele jõudis Hansapank ka kaks aastat tagasi. 
    Panga sisekontroll kinnitab, et dokumendid läbisid juba saabudes tavapärase kontrolli, mida pangas suurte summade puhul alati tehakse. 
    Samuti suurendas Hansapanga kindlustunnet tõik, et raha saabus Šveitsist Eestisse USA Bankers Trusti kaudu ning saatja pank peab vastutama raha puhtuse eest. 
    Sisekontrolli raport juhib aga tähelepanu asjaolule, et enamiku välismaalt laekuvate maksete puhul saatja aadress puudub. 
    Leonhard Lapini kunst püstitas tsensuurirekordi 
    Kuressaare lossis avati 21. mail professor Leonhard Lapini näitus 64 tööga, millest nädala pärast eemaldati kohalike seltskonnategelaste survel 20 tööd. 
    Tegemist oli lossitornis III korrusel eksponeeritud graafiliste lehtedega sarjast Suprealism, milles Lapin ühendab pornot ja popkunsti. 
    Tema uusimates töödes esineb sadomaso sümboolikat. 
    Lapin ise tõlgendas intsidenti kui Eesti stagneerumise tundemärki, mis majandusvallast hakkab ulatuma kunstiellu. 
    Tsenseeritud töid on võimalik näha alates 6. juunist Pärnu Uue Kunsti Muuseumis näitusel Mees ja naine. 
    Eesti ja Soome seksiuurijad kohtuvad 
    Eesti Akadeemiline Seksuoloogia Selts sõidab Soome kohtuma sealse seksuoloogide seltsiga. 
    Doktor Kai Haldre Eesti Pereplaneerimise Liidust ootab kohtumist suure huviga: Soome kuulus sotsioloog Osmu Kontula võrdleb eestlaste ja soomlaste seksuaalsust. 
    Mõlemal pool lahte ühendab seksitemaatika uurijate selts tosinat inimest, Eestist kuulub lisaks arstidele seltsi ka kirjanik ja seriaali Kired stsenaariumi üks autoritest Aita Kivi. 
    Soovahetuse nõuded kinnitatud 
    Sotsiaalminister Eiki Nestor andis välja määruse, mis kehtestab soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded. 
    Nõuded tuli kehtestada, sest Eesti seadustes pole piiranguid soovahetuseks. 
    Määruse järgi on soovahetuse arstlike toimingute sooritamiseks vajalik teha avaldus Sotsiaalministeeriumile. 
    Lisaks peab ekspertiisikomisjon tegema otsuse soovahetuse võimalikkuse kohta. 
    Et ekspertiisikomisjon langetaks positiivse otsuse, peab soovahetuse soovijal transseksuaalne identiteet olema esinenud vähemalt kaks aastat. 
    Härra Ühispank ja Preili Hansapank 
    SULEV VEDLER 
    Nad on noored ja edukad, kuid väga erinevad inimesed. 
    Nii nagu nende pangadki. 
    Erik Sakkov armastab lustakust, hoogsust, kohati isegi veidi üle vindi keeratud ideid. 
    Näiteks kavandas ta järje Banco Unione klipile, kus hea suudlejana ja motorolleri juhina (tempo magnifico! 
    ) tuntud Milano modell Massimo Salvaggio seisaks viimaseid kuid raseda naise kõrval, kuulataks kõhust tulevaid südamelööke ja ütleks naeratades: Deposito! 
    Järgmises lõigus hellitaks mees juba maimukest. 
    Intresso! 
    Ühispanga naistöötajad laitsid idee maha. 
    Ühel seminaril esitas Erik aga kolleegidele teistest firmadest naljaga pooleks mõtte trükkida mustal põhjal leht, kus säranuks vaid Ühispanga logo ja kiri bla-bla-bla. 
    Kreizi sell, kas pole? 
    Inimesekeskne Hansapank 
    Hansapangas Sakkovi ideed kiiresti läbi ei läheks, kui üldse läheks. 
    See on julguse asi. 
    Ühispanga juhtkond on mind usaldanud. 
    Seal ei julgetaks nii teha, ütleb Sakkov. 
    Hansapank on hoopis teistsugune. 
    Rahulik, hästi läbimõeldud ja paraku üsna külm. 
    Kuid lähiajal muutub palju. 
    Hansapank saab uue, inimkeskse näo. 
    Siin ei ole kohta agressiivsusel ega naljal. 
    Keegi ei ahheta bondilikult püha müristus! ega meelita hoiustajaid silmaripsutusega. 
    Hansapank rõhub avatusele, edasiliikumisele ja soojusele. 
    Nende kolme sõnaga iseloomustatakse ka Kristi Liivat ennast. 
    Juba mitu aastat tagasi oli tema silmadest näha anne, mis tahtis kasvada. 
    Ja ta tegi enda kallal harvaesinevalt sihikindlat tööd, räägib endine hoiupankur Aimar Jugaste. 
    Väga tubli, äärmiselt süsteemne, töökas, ütleb Hansapanga juhataja Indrek Neivelt. 
    Ja lisab: Usun, et ma ei tee kellelegi liiga, öeldes, et Kristi on meie juhtkonnas positiivses mõttes kõige suurem üllataja. 
    Sest preili Liiva ei ole puhtavereline turundus-inimene. 
    1995. aastal kutsuti mind tööle Hoiupanga PR-tiimi. 
    Alustasin suhtekorralduses siselehe toimetajana ametiredeli madalaimalt astmelt, klassikalises õpipoisi rollis, ütleb ta. 
    H-pankade ühinemise ajaks oli Liiva ametis Hoiupanga PR-juhina. 
    Pärast ühinemistormide vaibumist algas töö uuenenud panga uue imago loomiseks. 
    Sest Hoiupangal oli küll rahvaliku panga maine, kuid Daiwa-laen rikkus selle ära. 
    Hansapank oli aga elitaarne ja külm, liialt palju vaid rikka rahva asutuse moodi. 
    Hansapanga tiim tegi terve aasta kõvasti tööd, et pangale uus ja inimlikku soojust kiirgav nägu luua. 
    Inimene peab pangas end hästi tundma. 
    Teadma, et seal töötavad inimesed, kes teda tunnevad ja raha-asjad korda ajada aitavad. 
    Hansapanga uus nägu just selline ongi, ütleb Liiva. 
    Ühispank otsib originaalsust 
    Tegelikult ei ole ka isand Sakkov mingi pullitegija. 
    Tal on hoopis kindel tahe Ühispanka konkurentidest eristada. 
    Sakkov tuletab siinkohal meelde rollinguid, kes lõid teadlikult pahade poiste imago, kuna heade poiste koht oli biitlite poolt ära võetud. 
    Sama seis valitses Eesti panganduses: Hansapank oli paipoisi koha endale reserveerinud. 
    See tähendas, et Ühispank sai vaid endale ainuomasel moel peale tungida. 
    Nii sündisidki üksteise järel kuldset hobuserauda kujutav logo, itaaliapäraselt vürtsikas Banco Unione klipp (assortimento massimale, % optimale), hoiukampaania (50ndate stiilis töölisnoored plakatitel, mis lubasid eriti rammusat protsenti) ja loomulikult panga oma bondiaana, ehtsa härra Q Desmond Llewelyniga peaosas. 
    Täna on Eestis vähe neid, kes Ühispanka ei tea. 
    Sakkovi ideed on mujalgi heakskiitu leidnud. 
    Ühispanga reklaamplaktid ripuvad ka panga suuromaniku, Rootsi SE-Bankeni Malmö ja Stockholmi kontorite seintel. 
    Ning kaardifirma VISA juhtkonnal on taskus Ühispanga Navitrolla piltidega krediitkaardid. 
    Ta on meile konkreetse stiili välja kujundanud ja see on väga hea, ütleb panga asepresident Janek Mäggi. 
    Kindlasti teeb ta asju õigesti. 
    Kuid need peavad olema õiged asjad. 
    Hansapanga torukübarast sai lõpuks purjekas 
    Hansapanga torukübarat meenutanud, kuid tegelikult stiliseeritud hansakoget kujutanud logo asendus sellest nädalast uue, läänetuule toel sõitva purjelaevaga. 
    Disainer Argo Vaikla lõi vana logo 1991. aastal, kui Hansapank kujutas endast Hannes Tamjärve ja tema sõprade panka. 
    Täna on Hansapanga nišš kogu Baltikum. 
    Ehk Hansapangast on saanud asutus, mis vajab rahvusvaheliselt arusaadavat imagot. 
    Seda rõhutab ka panga koostööpartner, logo ja värvid loonud Norra Scandinavian Design Group. 
    Brändid on ainus täiesti rahvusvaheline keel ­ äri esperanto, ütleb SDG projektijuht Bård S. Annweiler. 
    Värvidest kaaluti senise halli ja tumesinise asemel helesinist ja tumesinist, kuid see ühendus oli liiga külm. 
    Kaaluti ka rohelist ja kollast, kuid kollane oli konkurentide (loe: Ühispanga) värv ja kuulutati seetõttu sobimatuks. 
    Lõpuks jäädi kvaliteeti sümboliseeriva mererohelise ja elujõulise oranži juurde. 
    Uus imago maksab pea 20 miljonit 
    Pangasiseselt õnnistati uus logo sisse laupäeval Rocca al Mare tivolis toimunud kinnisel peol. 
    Panga juhtkonna liikmed pakkisid tuhatkonna üle Eesti kokku sõitnud pangatöötaja ees vana lipu kokku ja rullisid uue lahti. 
    Väga harras moment, ütleb Indrek Neivelt. 
    Rahvale esitleti uut logo esmakordselt esmaspäeva hommikul panga peahoone ees. 
    Kõik soovijad said pangasaalis kohvi juua ja uutes värvides tehtud torti maitsta. 
    Juba on alanud kolm miljonit krooni maksev võimas reklaamikampaania lehtedes ja tänavatulpadel. 
    Head mõtted saavad alati teoks, lubab pank. 
    Kuna Hansapank on viimasel ajal end sihilikult tagaplaanil hoidnud, kerkib uue imago esitlus seda võimsamana esile. 
    Ainuüksi teisipäevases Postimehes näitas Hansapank end üheksal (!) leheküljel, kusjuures neist neli olid täisleheküljed. 
    Kui lisada siia kontorisiltide vahetamine, uute blankettide trükkimine ja muu atribuutika vahetus, maksab uus imago kokku ligi 20 miljonit krooni. 
    From Ühispank with love 
    Nii nagu Kristi Liiva, pole ka Erik Sakkov õige pankur ega reklaamiinimene. 
    Paljud tunnevad teda hoopis kunagise bändi Pantokrator liikmena, mis tegi talle ja ainult talle omast rokki. 
    Sakkov mängis sünti. 
    Isegi oma esimese palga, suvel Kambja sovhoosi poegimislaudas heinaviskamise ja silotegemise eest teenitud 74 rubla kulutas süntesaatori ostmiseks. 
    Ühispanka, tookord veel Põhja-Eesti Panka, kutsusid Sakkovi panga uued juhatajad, Tartust pärit Lembit Kitter ja Jaan Tamm. 
    Tamm oli Sakkovi bridžipartner. 
    Mõlemad elasid ka tükk aega ühes üürikorteris. 
    Aga nädalalõpud veetis Erik Tartus, oma pere juures. 
    Enam-vähem tallinlane on ta alles viimased poolteist aastat. 
    Elab nüüd Viimsis. 
    Loojainimesena jätkab ta praegugi. 
    Ühispanga Bondi-kampaanias on palju tema kätt mängus, sest Erik on agent 007 fännina vaadanud läbi kõik filmid ja mõnda neist koguni mitu korda. 
    Pank vajas U-panga reklaamimiseks uue tehnika kasutaja kujundit. 
    Bond sobis selleks imehästi. 
    Seda enam, et Bond ei ole mitte ainult superagent, vaid ka hästi hakkama saava inimese võrdkuju. 
    Lisaks sarnanes Itaalia modell Massimo Salvaggio Bondiga. 
    Mis seal salata, julgust andis ka see, et mehel oli täiesti juhuslikult õige Bondi kell käe peal ja edeva inimesena kasutas ta alati võimalust oma kella tutvustamiseks, muigab Sakkov. 
    Jõudu tööle! 
    Kui Hansapank paar aastat tagasi uue Rävala puiestee kontori avas, käis selle juurde kiri nagu oaas keset kõrbe, mis oli kui mitte otsene, siis kaudne vihje kõrval seisnud veel remontimata Ühispanga peahoone aadressil. 
    Tookord ei võetud Ühispanka liiga tõsiselt. 
    Ja ega Ühispankki teiste pankade ja teiste pankurite kohta midagi head öelnud. 
    Nüüd räägivad Liiva ja Sakkov teineteise asutustest teatud respektiga. 
    Liiva kiidab Bondi-kampaania tehnilise teostamise professionaalsust (siia juurde käib lause eks igas mehes on midagi poisilikku). 
    Sakkov aga, kelle kabinetist Ühispanga peamaja 10. korrusel on Hansapank hästi näha, ütleb omakorda, et ei pea õigeks ja eetiliseks konkurendi tegevuse kommenteerimist. 
    Soovib Hansapangale jõudu. 
    Ka meid aitab see, kui tegeleme oma asjadega ­ läbimõeldult ja pespektiivitundega, märgib ta. 
    Mõlemad usuvad, et just tema pank on parim. 
    PREATONI MAALETOOOJA - Peeter Tammoja on pühendunud internetikaubanduse arendamisele. 
    Tammoja Interneti äris 
    PAAVO KANGUR 
    PEETER TAMMOJA 
    sündinud 1953 1978 lõpetanud TPI tootmisökonoomika eriala 1986 MBA, Moskva Väliskaubanduse Akadeemia Praktiseerinud UNIDO (United Nations Industrial Development Organization) juures 1989­1995 Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees 1995­1997 kinnisvarabüroo Uus Maa ja mitmed investeerimisprojektid 1998 Index Neti boss, Interneti kaubamaja loomine 
    Endine Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees Peeter Tammoja on toonud Eestisse nii itaallase Ernesto Preatoni kui ka Tolaram grupi Singapurist. 
    Kunagi üritas ta teha karjääri ÜROs Tööstuse Arenguorganisatsioonis, kuid iseseisvustuuled tõid ta Eestisse. 
    Sõltumatus on valikuvõimaluste paljusus, ütleb Tammoja. 
    Oleks meil ainult Rootsi ja Soome investorid, siis oleks siin palju igavam pilt. 
    Ma ei võtnud Preatonit alguses tõsiselt, kuna olin näinud igasuguseid jutumehi. 
    Kaks kuud vedasin teda Kristiine Keskusesse, kuni ta selle lõpuks ära ostis, ütleb ta. 
    Ma olen Preatonilt palju õppinud. 
    Tammoja on proovinud kätt ka kinnisvaraäris. 
    Ta oli kinnisvarabüroo Uus Maa looja, kuid müüs selle tegevjuht Urmas Laurile maha. 
    Mulle ei sobinud see äri. 
    Läinud aastal pühendus Peeter Tammoja elektroonilise kommertsi arendamisele. 
    Alustati tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamisega, mis lõpuks viis oma Interneti kaubamaja loomisele. 
    Firma loomise idee tekkis 1997. aasta lõpus seoses Tallinna tehnikaülikooli teadlaste Enn Õunapuu ja Leo Võhandu poolt väljamõeldud Ostu-Info süsteemi praktikasse rakendamise vajadusega. 
    Me oleme investeerinud kuus miljonit krooni. 
    Kuidas Interneti investeeringutest raha kätte saada? 
    Selles osas ei ole Tammoja eriti optimistlik. 
    Riik võiks ka midagi teha. 
    Näidata üles tarkust ja vabastada internetikaubandus käibemaksu alt, nagu juba paljud maailma riigid on teinud. 
    Tammoja kannatab Interneti ärimehe tüüpprobleemi all: Internet eeldab investeeringuid tehnoloogiasse, kuid raha tagasi teenida ei ole sugugi lihtne. 
    Tammojal ei ole illusioone välisinvestorite suhtes. 
    Kui müün neile 51 protsenti firmast, siis mida ma ise hakkan tegema? 
    Aitab teistele töötamisest, ütleb Viljandist pärit mees, kes N Liidu ajal oli liiga noor ja Eesti Vabariigi ajal on liiga vana. 
    Ta hindab Index Neti tehnoloogilisi lahendusi väga kõrgelt. 
    Täna suudame võistelda maailma suurimate tegijatega, mida nad on isegi tunnistanud, räägib ta. 
    KIRJASTAMISÄRI - Eesti Ekspress on peagi aastaplaani täitmas. 
    Ajalehtedel läheb taas paremini 
    Ajalehtede reklaamimahud I kvartal, miljonit krooni 
    Eesti Päevaleht 12 Postimees 11,2 Äripäev 10,4 Eesti Ekspress 9,1 Sõnumileht 3,2 Õhtuleht 2,7 
    ALLIKAS: EESTI PäEVALEHT 
    SULEV VEDLER 
    hel kenal kevadpäeval paar nädalat tagasi teatas Eesti Ekspressi peatoimetaja Aavo Kokk toimetusele üllatava uudise, et Ekspress on olnud erakordselt edukas ning et oleme kohe-kohe oma aastakasumit täitmas. 
    Kasumiplaan on veidi üle kolme miljoni krooni. 
    Lõõpisime seepeale, et ehk saab üleliigse kasumi ajakirjanike vahel ära jaotada ja et ehk peaks juba juunis lehe päismikusse 2000. aasta kirjutama. 
    Igal juhul on meil hea meel teha jätkuvalt kasumlikkuselt Eesti parimat ajalehte. 
    Mitte kunagi varem ei ole Eesti Ekspressi põhiplokk olnud kevaditi nii paks kui praegu ­ trükime tavaliselt 56 lehekülge ja korra tegime koguni 64 lehekülge! 
    Seda tänu reklaamile, mida on tulnud plaanitust rohkem. 
    Teiseks juhib Ekspress varasemast paremini oma kulusid. 
    See põhineb suuresti reklaami ja sisu suhte kõikumisel. 
    Tulevik küsimärgi all 
    Nii edukad kui ka me pole, tunnevad omanikud lehe pärast ikkagi teatud ebakindlust. 
    Viimases Bonnier-grupi aastaaruandes puudub teiste väljaannete kõrval Eesti Ekspressi pilt. 
    Võibolla on asi selles, et Eesti Ekspress on rootslastele tundmatu toode, meil ei ole Põhjamaades analoogi. 
    Ekspressgrupi juhataja Gunnar Kobin kutsub aegajalt kokku väga tõsiseid koosolekuid, kus kaalutakse kõige erinevamaid reformivariante, alates lehe või mõne tema osa kinnipanekust ajakirjaks muutumiseni välja. 
    Eesmärk on üks: tiraaži pikaajaline langus peatada ja see hoopis tõusma panna. 
    Nii et teil tasub veel sel aastal oodata muutusi. 
    Kui radikaalsed need tulevad, ei tea me veel isegi. 
    Kõige paksem Päevaleht 
    Teistel lehtedel läheb oodatust, õigemini kardetust samuti paremini. 
    Kardetust seepärast, et lehed olid tänavuse aasta suhtes päris pessimistlikud. 
    Näiteks Päevaleht kavandas oma reklaamimahu jäämist eelmise aasta tasemele. 
    Sel teisipäeval ilmus aga kõigi aegade kõige paksem, 28/leheküljeline Eesti Päevaleht. 
    Selle lehenumbri käive oli ligi 400 000 krooni, mis pani peatoimetaja Kalle Muulit meenutama, et sama suur oli Rahva Hääle terve kuu reklaamikäive enne Päevaleheks ühinemist. 
    Uus rekord sündis suuresti tänu Hansapanga massiivsele reklaamikampaaniale, mis pani lehe peadirektori Hando Sinisalu õhkama, et ka teised firmad võiksid tihedamini ja vähemalt samasuure käraga oma logo ja värve muuta. 
    Sel kevadel tõusis Päevaleht reklaamikäibe poolest Eesti parimaks leheks. 
    Aprillis jõudis leht üle aasta kasumisse, mis oli Sinisalu sõnul 300 000 krooni. 
    Kuid suvi pole reklaamiturul kunagi eriti edukas aeg olnud ning lähikuud viivad lehe tõenäoliselt jälle kahjumisse. 
    Aasta kokkuvõttes peab Päevaleht kasumisse jõudma alles järgmisel aastal. 
    Päevalehel on täita veel üks ammune unistus: saada lugejate arvu poolest Eesti suurimaks leheks. 
    Kevadise BMFI uuringu järgi jäi Päevaleht Postimehest maha vaid 8000 lugeja võrra, mis on varasemaga võrreldes väga suur edasiminek. 
    Postimees püsib kahjumiga graafikus 
    Postimehe peadirektori Erik Roose sõnul püsib ka tema leht paikapandud graafikus. 
    Kasumit veel ei teenita, nullijõudmine on planeeritud aasta lõpuks. 
    EE teada moodustas Postimehe esimese kolme kuu kahjum ligi veerandi Eesti Meedia (nii on Postimeest välja andva grupi nimi) 16 miljoni krooni suurusest kvartalikahjumist. 
    Päevalehe esimese kvartali kahjum oli 2,3 miljonit krooni. 
    Postimees on oma tulusid suurendanud paari lihtsa nipiga. 
    Nii hakati Postimees Extrat trükkima teisele, veidi odavamale paberile. 
    Kultuurilisa aga tõsteti reedese lehe vahelt laupäevasesse väljaandesse, sest laupäevane leht maksab tavapärase 8 krooni asemel 12 krooni. 
    Ehk Postimees saab nüüd täpselt sama asja eest poole võrra rohkem raha küsida. 
    Eesti Meedia teeb uue superpaketi 
    Eelmisel aastal kulus Eesti Meedial raha meeletult palju. 
    Ainuüksi uue trükikoja rajamine maksis 85 miljonit krooni. 
    Tallinna-aktsioon ehk pealinnas läbiviidud suvine sooduspakkumine, Tallinna Postimehe asutamine ning oma müügi- ja kodukandefirmade asutamine nõudis veel 35 miljonit. 
    Kokku nõudsid Eesti Meedia investeeringud mullu 200 miljonit (!) krooni. 
    Reklaamitulude kasvuks oli plaanitud 35 protsenti, kuid tegelikult jäi sellest 10 miljonit puudu. 
    Sel aastal on kontsern tunduvalt konservatiivsem: reklaamitulud peavad mulluselt 113 miljonilt kroonilt kasvama 118 miljonini ehk vaid nelja protsendi võrra. 
    Eesti Meedia juhatuse liikme Toomas Issaku sõnul valmistab kontsern praegu ette paketti, mis lubaks kliendil end üheaegselt reklaamida nii Postimehes, Sõnumilehes kui ka gruppi kuuluvates maakonnalehtedes. 
    Uus pakett peaks kontserni tulusid veelgi kasvatama. 
    Tabloididel läheb kehvasti 
    Suhteliselt segane seis valitseb aga tabloidide ehk Õhtulehe ja Sõnumilehe turul. 
    Mõlemad teevad lugejate köitmiseks väga tõsist tööd. 
    Näiteks Õhtulehe peatoimetaja Priit Hõbemägi kulutab iga päev vähemalt tunni, sageli aga rohkemgi lehe esikaane peale. 
    Hea esikaane puhul kasvab lehe läbimüük 10­20 protsenti. 
    Kuid reklaamimüügi poolest pole kumbki projekt kasulik. 
    Eesti Ekspressi reklaamiosakonna arvutused näitavad, et Sõnumileht andis aprillis oma klientidele reklaamid kätte poolmuidu ehk 57protsendise allahindlusega. 
    Samaga vastas Õhtuleht, kelle allahindlus oli 48 protsenti. 
    Ehk mõlemad lehed on tõsises kahjumis ja vajavad teineteisega sõja pidamiseks lisainvesteeringuid. 
    Kogu probleem seisab selles, et tabloidid on taditsiooniliselt üksikmüügi väljaanded ja tundub, et eestlastel pole lihtsalt piisavalt vaba raha, et seda senisest enam meelelahutuslike väljaannete peale rohkem kulutada. 
    Nii et kaugemas perspektiivis jääb Eestisse ilmselt kaks päevalehte ja ainult üks õhtuleht. 
    Kahe tabloidi ülalpidamiseks pole Eestis lihtsalt piisavalt lugejaid. 
    Usaldusväärsemad andmed ajaleheäri kohta selguvad aga alles mõne kuu pärast, kui Ekspressgrupp ja Eesti Meedia esitavad äriregistrisse oma majandusaasta aastaaruanded. 
    Kuid neiski võib teatud ilustusi esineda, sest ajalehed kauplevad samamoodi usaldusega nagu pangad ­ igaüks püüab suurem ja uhkem olla, et endale veelgi rohkem lugejaid ja reklaamikliente meelitada. 
    Nädala nipp 
    Oma kauba toomiseks tarbijani ja läbimüügi suurendamiseks on mitmeid võimalusi. 
    Tempo hakkab juunist alates tutvustama taibukamaid viise uute klientide võitmiseks. 
    Kõigepealt köitsid tähelepanu Kopenhaageni lennujaamas ringi käivad Finlandia Vodka tibid, kes kallavad kõigile. 
    Kasuta juhust. 
    Otsi tee oma hukkuva firma päästmiseks. 
    Kogu mäda tuleb paisest välja lasta 
    SELLE MõTSAR 
    Kas Enn Sarapile esitatud üldised etteheited on leidnud vahepeal faktilist kinnitust? 
    Praegu teevad nõukogu ja ajutine juhatus tööd. 
    Positiivsetest tulemustest nii palju, et nüüd hakkab Tallinna Sadam oma hanketöödes lähtuma riigihankeseadusest. 
    Teatavasti seni seda ei tehtud. 
    Ma pean seda väga tugevaks möödalaskmiseks. 
    Mis puudutab võimalike muude probleemide ilmsikstulekut, siis seda võin küll öelda, et kahjuks on suurem osa informatsiooni osutunud tõeks. 
    Mis osutus tõeks? 
    See, mis puudutab sadamale kahjulikke lepinguid. 
    On ilmselt juhtumeid, kus osa töötajaid on läinud ühte või teise ettevõttesse omanikuks ja teinud enda jaoks kasulikke lepinguid. 
    Teatavasti toimus ühe firmaga ülikasuliku lepingu pikendamine aastani 2006 just samal päeval, kui Sarap vallandati. 
    Kas konkreetse süüdistusega jõutakse kohtusse? 
    Kas asi läheb kriminaalseks või on tegemist haldusõigusrikkumisega, ei julge praegu ennustada. 
    Oskate öelda suurusjärku, mille ulatuses on Sarap sõlminud sadamale kahjulikke lepinguid? 
    Ma ei hakkaks spekuleerima, sest üks küsimus on see, et ta vajas väljavahetamist, teine küsimus on käegakatsutav kahju ning konkreetsed süüdistused ja kohtuprotsessid. 
    Palju midagi tõestada õnnestub, see on omaette teema. 
    Ülisoodus leping ­ selle puhul ei ole võimalik kedagi konkreetselt süüdistada, formaaljuriidiliselt on see täiesti korrektne. 
    Selle asemel, et riigihankeseadusele alluda, palgati kalleid advokaate, kes kirjutasid riigile põhjendusi, miks mitte alluda ja miks nad ei lähtu riigihanke põhimõtetest. 
    Nii et pole välistatud, et konkreetse süüdistuseni ei jõutagi? 
    Ei saa lubada mingisugust kinnimätsimist, selle probleemiga tegeletakse, ka audiitorkontroll jõuab varsti lõpule. 
    Nii palju, kui selles mädapaises on mäda, tuleb kõik välja lasta. 
    Miks mitte kaasata professionaalseid välisuurijaid? 
    Audiitorfirma on rahvusvaheline. 
    Olete leidnud fakte Sarapi osaluse kohta sadamas tegutsevates firmades? 
    Neid asju on seal igasuguseid, nagu kui fantaasia suudab välja mõelda. 
    Kui ma fakti toon, pean seda ka kohe kohtus tõestama. 
    Kui niisugused faktid tulevad, siis need kohtusse ka jõuavad. 
    Aga kindlasti toimetati seal väga kavalalt. 
    Mitmele miljonile te siis hindate Sarapi varasid? 
    Jätaks selle uuriva ajakirjanduse hooleks. 
    Mul on isegi natuke raske ette kujutada 100 000 kroonist kuusissetulekut. 
    Ma ei kujuta ette, mida kõike sellega võib kokku osta. 
    Tema osaluse kohta firmades ma ei julge midagi pakkuda. 
    Kindlasti on tegemist äärmiselt jõuka inimesega, aga ma ei julge midagi pakkuda. 
    Keda näeksite meeleldi Sarapi asemel? 
    Laitmatu reputatsiooniga inimest, kes on vaba igasugustest huvigruppide survetest. 
    Praeguse konkursi ajal on näha, et erinevad huvigrupid üritavad asja endale soodsasse valgusesse seada, kasutades kõikvõimalikke propaganda tegemise vahendeid. 
    Kas see pole idealism? 
    Sadamaga seotud huvigruppide võimsust arvestades tundub, et Fontese poolt uue peadirektori otsimist võib nimetada ka lihtsalt eetiliseks vormistamiseks. 
    Nojah, et asi on nagunii kokku lepitud... 
    Ma ei kujuta ette niisugust soliidset personalifirmat, kes lubaks endale sellist süüdistust. 
    Ma ei loe seda idealistlikuks. 
    Ma ei kujuta ka ette, et sellist ametikohta hakkab pidama inimene, kellele hakatakse pidevalt tegema etteheiteid, et ta on kellegi esindaja. 
    Konkureerima peaks nii isikud kui ka ideed. 
    Tallinna Sadama areng peaks liikuma selles suunas, et lisaks ida-läänesuunalisele transiidile areneb ka lääne-idasuunaline transiit ning laieneb kaupade nomenklatuur. 
    Mul oli kuu aega tagasi vestlus Prantsuse saadikuga ja esmaspäeval viibis juba Pariisi sadama delegatsioon Eestis, tunti konkreetset huvi lääne-ida transiidi suunamisele Tallinna Sadama kaudu. 
    Ühe Tallinna Sadama osa arengut takistavad lõputud kohtuvaidlused? 
    Jah. 
    Ookeani pankrotipesas on Paljassaare sadam. 
    Minu arust tuleb igal juhul ära hoida Paljassaare sadama infrastruktuuri sattumine eravaldusesse. 
    See on täiesti lubamatu ning on kummaline, et seni Tallinna Sadam ja riik tervikuna sellesse kohtuvaidlusse nii leebelt on suhtunud. 
    Omal ajal anti Paljassaare sadam Tallinna Sadama valdusesse ja mitte mingit õigust ei ole käsitleda seda Ookeani pankrotivarana. 
    Kas jätkate poliitikat: plats puhtaks? 
    Kui platsi puhastamise all mõeldakse seda, et meie mureks on jätkuvalt riigiettevõtete ja riigi juhtimise korrastamine, siis palun väga. 
    Kui töö käigus selgub, et üks või teine asutus vajab juhi muutust, siis seda tuleb loomulikult teha. 
    Kui kindel on Parbo Juchnevitsi positsioon? 
    Mul ei ole Juchnevitsi tegevusele olulisi etteheiteid. 
    Töö käigus me probleemidega tegeleme, võib-olla tehakse mõningaid muudatusi nõukogus, mille koosseis on juba paar aastat vana. 
    Nagu sadama nõukokku, võiks ka siia kaasata Kaubandus-Tööstuskoja esindaja, Tööandjate Keskliidu esindaja. 
    Muudatused ei ole seotud sellega, et mul on konkreetsed etteheited nõukogu liikmetele. 
    Viimane suurem probleem, mis Eesti Raudteega üles kerkis, oli seesama riigihankeseaduse probleem. 
    Nüüd Eesti Raudtee juhtkond tegeleb selle seaduse rakendamisega. 
    Me oleme kokku leppinud, et raudteega ei toimu pseudoerastamist kontsessioonilepingu kaudu, nagu oli Telekomi puhul, vaid protsess toimub erastamisagentuuri kaudu ja lähtudes erastamise seadusest. 
    Kaubavedu raudteel hakkab erastama hääbunud ja spetsialistidest tühjaks jooksnud erastamisagentuur? 
    Ma ei vaataks kitsalt erastamisagentuuri, vaid seda koos vastava seadusandlusega, mis moodustab keskkonna, mis garanteerib erastamise seaduslikkuse, piisava läbipaistvuse jne. 
    Läbirääkimiste töörühma kaasatakse teede- ja sideministeeriumi spetsialiste ja väliskonsultante. 
    Meie soov on leida tugev strateegiline investor, mitte mingi riiulifirma, ning mul on hea meel, et huvi tunnevad väga suured firmad. 
    Eelmisel kuul oli siin Inglise kaubandusminister ja homme (kolmapäeval) tuleb Inglise transpordiminister ning üks olulisi punkte, mida me arutame, on just nimelt raudtee erastamine. 
    Millal toimub erastamine? 
    Rahvusvahelise erastamise põhikriteeriumid paneme paika suve jooksul ja rahvusvaheline konkurss saab välja kuulutatud suve lõpus, septembri algul. 
    Mais loodi täiesti uus struktuuriüksus ­ raudteeamet ­, mis teoreetiliselt peaks kujunema väga võimsaks? 
    Seni pole ametid oma efektiivsust ja sõltumatust tõestanud. 
    See on üks suund meie ministeeriumi töös: arendada välja tururegulaatorid nii sides kui raudteel. 
    Pooleteise aasta pärast lõpeb eriõiguste leping Eesti Telefoniga, telekommunikatsiooni seadus on praegu riigikogus lugemisel, me loodame selle vastu võtta veel enne oktoobrit. 
    Sideametist peab kujunema mitte ainult tehnilise järelevalve organisatsioon, vaid ta peab olema valmis ka avaneva konkurentsi mõttes sideturu regulaator olema. 
    Täpselt sama on raudteeametiga. 
    Raudteeamet peab olema regulaator infrastruktuuri kasutamisel, turu reguleerimisel... seni olid raudteetariifid eri firmadele väga erinevad. 
    Need ametid peavad tagama erapooletuse. 
    Mis tagab raudteeameti juhi sõltumatuse? 
    Kas tema väike palk või ihalus karjääri teha? 
    Loomulikult ametnike palgatase ei suuda konkureerida erasektori palgatasemega, nagu ka ministri palgatase. 
    Kui ametnik muutub erapoolikuks, siis ta kaua oma kohal vastu ei pea. 
    Raudtee ja maanteede korrashoid on otseselt seotud aktsiisimaksu laekumisega. 
    See näitaja pole just eriti hea. 
    Mida kavatsete ette võtta? 
    Tuleb tunnistada, et vedelkütuse märgistamise üritus on ebaõnnestunud. 
    Ahjukütust tuleb maksustada sama maksumääraga ning neile, kes kasutavad seda oma maja kütmiseks, tuleb aktsiis otse kompenseerida. 
    Sellise mehhanismi käivitamine on võimalik. 
    See maksupettuste kanal tuleb läbi lõigata. 
    Uudised 
    FLÄSH! 
    JUHTUB KA PARIMATES PEREDES: Kõik manöövrid ei õnnestu alati nii nagu planeeritud. 
    Sama juhtus ka paar nädalat tagasi Harju Politseiprefektuuri Suzukiga, mille foto autor leidis varahommikusel ajal katuse peale keeratuna Paldiski maanteelt. 
    Narkopolitseinik kaotas operatiivinfo 
    Aprilli viimastel päevadel unustas ilmselt ebakaine Tartu narkopolitseinik Nikolai Suvi oma kodulinna Krooksu-nimelisse baari operatiivinfot sisaldava märkmiku. 
    Tudengi leitud märkmik jõudis ülikoolilinna narkodiilerite kätte. 
    Nüüd olla viimastel teada kõik, mis politseinikel omakorda teada: oletatavad narkokullerid, nende kontaktid, kohtumiskohad, varustajad jm. 
    Lisaks leiti märkmiku vahelt narkopolitseiniku palgatõend ja maksmata veearve. 
    Märkmiku tagasiostmisest on huvitatud nii Tartu, Tallinna kui ka Keskkriminaalpolitsei. 
    Liikluspolitsei kasutab kaameraid 
    Politsei kasutab liikluseeskirjade rikkujate püüdmiseks peidetud kaameraid. 
    Tallinna politsei pressiesindaja Mart Sooniku sõnul on neil olemas erivahenditega varustatud eravärvides sõidukid, mis vahel liikluspolitseinikke abistavad. 
    Nii näiteks ei pruugi punase tulega ristmiku ületanud juht märgata mingit politseiautot ega kaamerat, kuid kilomeeter hiljem võidakse ta kinni pidada ja öelda, et rikkumine on salvestatud filmilindile. 
    Möödunud esmaspäeval praktiseerisid politseinikud kaameraga eeskirjarikkujate püüdmist Tallinnas Sõpruse puiestee ja Linnu tee ristmikul. 
    Varastatud graafika käes 
    Läinud sügisel kirjutas Eesti Ekspress graafikavargusest Tartu Obu galeriis. 
    Päise päeva ajal septembrikuus kadus galerii laualt tüse mapp eesti graafikat. 
    Mapis olid Priit Pärna, Jüri Mildebergi, Reti Saksa, Inga Heamägi, Mall Nukke ja Maie Helmi graafilised lehed ­ koguväärtuses umbes 30 000 krooni eest. 
    Läinud nädalal kutsuti galeriijuhataja Lembi Randma Tartu Politseiprefektuuri, kus talle näidati üht osa septembris varastatud töödest. 
    Politsei ei soostunud eeluurimise huvides galeristile ütlema, kellelt vahepeal raamitud lehed kätte saadi. 
    Teada on, et kahtlustatav on Tartus tuntud kunstihuvilise ja igapäevase galeriikülastajana. 
    Undusk ajakirjanduses tagasi 
    Eelmises Riigikogus töötanud Feliks Undusk naaseb taas ajakirjanduspõllule, alustades saatesarjaga Terad ja sõklad Kuku raadios. 
    Igal esmaspäeval eetrisse minevas saates lubas Undusk kõneleda ümbritseva elu probleemidest. 
    Mulle on alati meeldinud asjadega sügavuti minna ja detailidesse laskuda, sõnas reformierakondlane Undusk. 
    Esimese saate teemaks oli laevandussõja hetkeseis. 
    Eksriigikogulase sõnul hakkab ta tegema kaastööd ka ajalehtedele, esimesi artikleid pidavat lugeda saama juba järgmisel nädalal. 
    Undusk ei kinnitanud, et ta oleks lõplikult otsustanud poliitikast loobumise. 
    See sõltub paljudest asjadest, mõned neist selguvad alles poole aasta pärast, nentis kunagine telestaar. 
    Töö riigikogus on passiivne nupulevajutamise amet, mind köidavad tegusamad asjad. 
    Aprillis tuli poliitikast ajakirjandusse tagasi veel teinegi tuntud sulemees Raivo Palmaru, kes asus tööle ajakirjas Luup. 
    Eesti läheb maailmanäitusele 
    Äsja lõppes EXPO 2000 ideekonkursi tööde esitamise tähtaeg. 
    Kokku laekus Eesti Investeeringute ja Kaubanduse Arendamise Sihtasutuse (EIKA) konkursile 18 tööd, mis pakuvad Eesti tutvustamiseks mitmeid lahendusi. 
    EXPO 2000 teemadeks on Inimkond, loodus ja tehnoloogia ning konkursi tulemused avalikustatakse 10. mail. 
    Zhürii liikme Erki Peegeli sõnul oli tegemist konkursiga leidmaks ideid, kuidas võiks Eestit maailmanäitusel tutvustada. 
    Eestile on Hannoveris toimuval EXPO 2000-l reserveeritud 1500 m² suurune ekspositsiooniplats, mille lähemateks naabriteks on Läti, Leedu, Ukraina, USA ja Itaalia. 
    Neist suurim ja ilmselt kõige mõjusam on USA paviljon. 
    Enamik 180 osalevast riigist on oma paviljoni mudelit juba demonstreerinud. 
    Jäime tõepoolest konkursi korraldamisega natuke hilja peale, tunnistas Peegel. 
    Valitsuse otsus näitusele oma paviljoniga minna võeti vastu märtsis. 
    Seetõttu on meil tuli takus ja eelistame tööd, mis on kiiresti teostatav, ütles Peegel. 
    Eesti väljapaneku kulminatsiooniks kujuneb kindlasti 27. septembril 2000 toimuv rahvuspäev. 
    Eve Finki üürike lapsepuhkus 
    Kroonika skandaalse esikaanepildiga tuntuks saanud Tallinna abilinnapea Eve Fink pöördus kuu aega pärast lapse sündi tagasi Tallinna juhtimise juurde. 
    Laps sündis 20. märtsil, abilinnapea kohuseid täidab Fink taas 3. maist. 
    Abilinnapea nõuniku Karin Varkeli sõnul võimaldas Fingi enda ja lapse tervis tal tööle tulla, lapsepuhkus oligi võimalikult lühikesena planeeritud. 
    Väike Eva Fink on praegu vanaema hoolealune. 
    Elu Sõna pastori ränk ennustus 
    Elu Sõna Leht nr 7 avaldas oma vastutava väljaandja pastor Albert Türnpu artikli, milles väidetakse, et Kosovo konflikt on kõigest peaproov suurema konflikti puhkemiseks Iisraelis. 
    Praegu väidavad araablased, et on seal alati elanud, kirjutab Türnpu. 
    Kuid aladelt läbi sõitnud Mark Twain väidab, et paik oli kõikidest hüljatud, mahajäetud kõrb ja soo. 
    Samas lehes ilmus ka reklaam, milles Elu Sõna kirjastus pakub 25 krooni eest müüa kassetti, mille peal on Türnpu loeng teemal Kosovo, Iisraeli sündmuste peaproov? 
    . 
    40 kooli teeb oma Eesti Ekspressi 
    Ligi 40 Eesti kooli on teatanud oma osavõtust Eesti Ekspressi korraldatavast võistlusest Teeme ise Eesti Ekspressi. 
    Kõige rohkem on osavõtjate hulgas Tallinna koole ­ 14. 
    Järgnevad Tartu kolme ja Pärnu kahe kooli ning Asso Kommeri skautmalevaga. 
    Ainsa vene koolina osaleb Narva Paju kool. 
    Võistlejad peavad tegema kaheksaleheküljelise Eesti Ekspressi. 
    Kaks paremat tööd ilmuvad täismahus Eesti Ekspressis. 
    MU KODU ON MU KINDLUS: Advokaat Viktor Kaasiku peatselt valmiv ühepereelamukene Tallinnas Eesti Näituste paviljonide ligidal lööb üle isegi sealsamas kõrval paikneva Eesti Näituste suuromaniku Igor Pihela lossi, millest Ekspress avaldas foto möödunud septembris. 
    Kaasiku maja arhitekt on Eesti Ekspressi andmetel Allan Strus. 
    Viktor Kaasik on endale nime teinud paljudes omanditagastamisvaidlustes, ta esindas kohtus ka parvlaeva Estonia uppumise läbi kannatanuid ja oli osaline Eesti esimesel DNA abil isatuvastamise protsessil. 
    Loodetavasti tutvustab Kaasik oma uut kodu ka parimatele klientidele. 
    Külmunud miljonid 
    SULEV VEDLER 
    Ühispangal on hiigelsuur salanõue Eesti Panga vastu. 
    Tallinna linnakohtus käib praegu kohtuprotsess, mis otsustab, kas PEAP ja UBB endistele klientidele on võlgu VEB või hoopis Ühispank. 
    Tartu ärimees Vambola Kolbakov nõuab kohtu kaudu Ühispangalt rohkem kui 50 miljonit krooni, mis jäi UBBsse kinni. 
    Kolbakovi loogika on lihtne: Minu firma oli UBB klient, Ühispank on UBB õigusjärglane, seega peab Ühispank raha välja maksma. 
    VEB-fondiga ei ole mul pistmist! 
    Kolbakovi advokaat Maria Mägi ütleb, et see on üks selgemaid nõudeid, mida ta on kunagi näinud. 
    Kuigi Ühispank ei ole nõuet kunagi tunnistanud, teeb ta varjatult ettevalmistusi tagasilöögiks. 
    Pank on hakanud VEBi sertifikaate enda kätte koguma. 
    PEPi ülevõtmise käigus sai ta endale kõik need sertifikaadid, mis olid valitsuse käes. 
    Eelmisel aastal ostis Ühispank 12 miljoni krooni eest ka need sertifikaadid, mis olid Eesti Panga käes. 
    Kuid asutuste ja ettevõtete käes leidub veel rohkem kui 300 miljoni krooni eest VEBi sertifikaate. 
    Kui kohus otsustab Kolbakovi kasuks, lähevad need omanikud tõenäoliselt panga kallale. 
    See teeks Ühispanga kasumis ja kapitalireservides suurpuhastuse. 
    Seepärast protsess venibki. 
    Ühispanga advokaadil tuleb ikka ja jälle midagi ette ning ta ei saa kohtusse tulla. 
    Eesti Pank ei anna aga seoses kohtuasjaga VEBi kohta mingit infot. 
    Sihtasutust VEB teavad üksikud. 
    See asub Tallinna kesklinnas hallis graniitmajas, kus VEBile ei viita ükski silt. 
    Selle telefoninumbreid ei ole üheski korralikus telefoniteatmikus. 
    Selle ainus töötaja, Eesti Panga arveldusvalitsuse endine juhataja Vladimir Mihailov ei ole üldtuntud tegelane. 
    Ometi on VEB üks suuremaid rahaasutusi Eestis. 
    Ta võlgneb oma võlausaldajatele üle 800 miljoni krooni. 
    Seda juba seitsmendat aastat. 
    VEB ei suuda oma võlgu tasuda, kuna tema vara on kinni külmununa Moskva Vnešekonompangas. 
    Venemaalt ei ole tagasi tulnud mitte üks sent ega kopikas. 
    Seetõttu hinnatakse VEB-fondi sertifikaatide turuväärtust nullilähedaseks. 
    Ometi nõuavad nende omanikud oma raha ja võivad selle heade advokaatide abiga ka kätte saada, sest Moskvasse ei paigutanud raha mitte ettevõtted ja asutused ise, vaid pangad, kelle kaudu nad arveldasid. 
    Eesti riik on VEBi sertifikaatide tõttu juba sadu miljoneid kroone kulutanud. 
    Ja kulutab veel. 
    Ainuüksi selle aasta riigieelarves on VEBiga seotud võlakirjade lunastamiseks ja intresside maksmiseks eraldatud 57 miljonit krooni. 
    Venelased panevad arved kinni 
    VEBi sünnilugu algas märtsis 1992, kui Eesti Pank sai Moskvast kirja, et tema korrespondentarve Vnešekonompangas on külmutatud. 
    Kuid Eesti Pank ei heitnud meelt. 
    Ta teatas, et lõpetab kommertspangandusega tegelemise sootuks ning et klientide teenindamisega hakkab tegelema vastasutatud Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP). 
    Kiire näpuliigutusega sai Eesti Panga probleemist PEAP probleem. 
    Kaasavaraks sai uus Moskvasse kinnijäänud summad. 
    Loomulikult ei olnud need kasutamiskõlbulikud ning uuel pangal läks raskeks. 
    Pool aastat pärast sündi seisis PEAP ühe jalaga hauas. 
    Sama seis valitses ka Balti Ühispangas ehk UBBs. 
    Tema Moskva konto oli samamoodi kinni ja välisarveldustel kriips peal. 
    VEB päästab Eesti krooni 
    Nii imelik, kui see ka ei näi, Eesti Pank otsustas mõlemad pangad päästa. 
    Põhjus oli lihtne: Moskvasse oli kinni jäänud üle 800 miljoni krooni, mis moodustas kolmandiku käibelelastud kroonidest. 
    Pankrottide korral oleks kroon kolinal põhja läinud. 
    Ning Urmas Kaju, Šveitsi 10 miljoni dollari afäärist tuntud tegelane, Eesti Panga toonase presidendi Siim Kallase parem käsi, joonistas plaani, mis päästis krooni esialgu võimalikult odavalt, kuid sundis riiki hiljem sadu miljoneid kulutama. 
    See plaan oli VEB-fond. 
    Seaduslik vargus Riigikogus 
    1993. aasta alguses võttis Riigikogu vastu otsuse VEB-fondi moodustamise kohta. 
    Sellega jäid UBB ja PEAP valuutakliendid oma kontodest ilma. 
    Vastutasuks said nad lubaduse, et neile antakse kunagi VEB-fondi sertifikaate. 
    See fond hakkab teie raha Moskvast tagasi nõudma! oli Riigikogu sõnum. 
    Sisuliselt oli tegemist sundvõõrandamise ehk seadusliku vargusega. 
    Ehk see on sama hea, kui Riigikogu teataks Eesti Ekspressi lugejatele, et head inimesed, otsustasime seoses Vene kriisiga teie pangaarved kinni panna, kuid ärge muretsege, te saate mingi tundmatu fondi sertifikaate vastu ning kui kõik hästi läheb, siis antakse raha ka. 
    Kuid Moskvasse külmunud rahaga ei läinud hästi. 
    Venelased keeldusid miljoneid tagasi andmast, väites, et Eesti ettevõtted on omakorda neile võlgu, et Eesti peab tasuma oma osa Nõukogude Liidu välisvõlast ning et VEB-fond ei ole õige läbirääkimistepartner. 
    Venelased tunnistavad teise poolena ainult valitsust. 
    VEBi pealikul Mihailovil jääb üle vaid Moskvaga tulutut kirjavahetust pidada. 
    Riik paneb raha huugama 
    Eesti poolel hakkasid aga miljonid liikuma, sest Eesti Pank ja valitsus lõid põhjaläinud pankade varemetele Põhja-Eesti Panga ehk PEPi. 
    PEPi suurim vara oli needsamad VEBi sertifikaadid, kokku 357 miljoni krooni eest. 
    Kuid pank sai neist kohe lahti. 
    100 miljonit läks Eesti Pangale, kes andis vastutasuks samapalju sularaha. 
    Ülejäänu võttis valitsus endale. 
    Kuna aga riigi rahakott seisis tühjana, maksis valitsus nii sertifikaatide kui ka PEPi aktsiate eest võlakirjadega. 
    Nende võlakirjade peale kulub ainuüksi tänavu 57 miljonit krooni. 
    Äriideena kukkus PEP paraku läbi. 
    Ta muutus riiklikuks prügipangaks. 
    Just siitkaudu tehti 10 miljoni dollari afäär, siit sai poliitik Koit Kaaristu kasutu väetisetehase ehitamiseks laenu, siia koondati Sotsiaalpanga kehvad laenud. 
    Pole ime, et see pank lõppkokkuvõttes vaid kahjumit tõi. 
    Hanschmidti salanõue 
    Riik oli õnnega koos, kui Ühispank lõpuks PEPi üle võttis. 
    Kuid see maksis veel paarsada miljonit, mida Eesti Pank ja valitsus majade, maa ja väärtpaberite näol Ühispangale andsid. 
    Seega kulutas Eesti riik 100 miljonit krooni PEPi sünniks, 200­300 miljonit tema ülalpidamiseks ning kulutab veel 300­400 miljonit võlakirjade väljaostmiseks. 
    Kallis projekt, kas pole? 
    Suurim nali peitub aga Ühispanga presidendi Ain Hanschmidti seifis. 
    Ühispank on viimase aasta jooksul saanud enda kätte pea kõik need VEBi sertifikaadid, mis kuulusid varem valitsusele ja Eesti Pangale. 
    See tähendab, et Ühispangal on õigus VEBilt raha nõuda. 
    Ent kui kohus otsustab, et raha peaks sertifikaadi omanikele välja maksma mitte VEB-fond, vaid Ühispank (vt kõrvallugu), rakendub teine skeem. 
    Ühispank läheb Eesti Panga vastu. 
    Meenutagem: raha külmus Moskvas, kuhu selle paigutas Eesti Pank. 
    Seetõttu ongi Ühispangal võimalus Eesti Pangalt miljoneid nõuda. 
    Nii ootab paber Hanschmidti seifis oma aega. 
    Paranoia 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Igal inimesel on õigus oma mõtted paberile panna ja need ajalehte tuua. 
    Igal ajalehel on õigus ja kohustus tule alla sattunud ettevõtte juhtidelt kommentaari küsida. 
    Millegipärast ei saa mõned firmajuhid sellest aru ja võtavad ajakirjaniku küsimusi otsese rünnakuna. 
    Tänasest Tempost võite lugeda artiklit ASist Tallinna Vesi, mille kirjutamiseks sai toimetus tõuke geoloogiateaduste kandidaadi Erna Sepa saadetud kaastööst. 
    Proua Sepa kirjatükk on süüdistav, Tallinna Vee juhtkonna arvates ka diletantlik ja läbinisti vale. 
    Seda kergem peaks ju olema süüdistused ümber lükata ja õiglus jalule seada, kuid vastuse andmisel tekkis Tallinna Vees peaaegu ületamatuid raskusi. 
    Ma saan aru, et kommenteerimiseks oli võibolla liiga vähe aega, et peadirektor oli välismaal ja et kogu teema põhjalik lahkamine nõuaks vähemalt kaks korda nii palju leheruumi. 
    Samas tunnistas ASi Tallinna Vesi peadirektor Enno Pere telefonitsi, et ajakirjaniku saadetud küsimused on äärmiselt lihtsalt vastatavad. 
    Ööpäeva jooksul aga vastuseid ei tule, selle asemel helistab Enno Pere toimetusse ja süüdistab ajakirjanikku isiklikus vaenus Tallinna Vee vastu. 
    Artikkel olla meelega ajastatud nii, et tema ära oleks. 
    Kes ikka Erna Sepalt sellise kaastöö tellis ja kas me seda äkki ise ei kirjutanud? 
    Kuidas saab toimetus sellisele kirjale üldse tähelepanu pöörata? 
    Ja lõpuks: miks ilmus selline kaastöö välja samal ajal Edgar Savisaare rünnakutega Tallinna Vee vastu? 
    Äkki on ajakirjanik ise Savisaare palgal? 
    Fakt on see, et üks lühike lugejakiri ajab terve Tallinna Vee maja kihevile. 
    Peadirektor keelab ökonoomikadirektoril kokkulepitud intervjuule tulla. 
    Avalike suhete juht helistab närviliselt vabandades, et vastused viibivad. 
    Annaksin pool kuningriiki, et kärbsena Tallinna Vee kontori laes istuda ja näha, mis seal tegelikult toimub. 
    Miks toimetus otsustas Erna Sepa kaastööle siiski tähelepanu pöörata, kui tegemist diletantlikkuse ja lausvalega? 
    Sest kui nii arvab geoloogiateaduste kandidaat (olgugi, et 60. aastatel kraadi saanud), võib samamoodi arvata enamik tallinlastest. 
    Ja tegelikult teeb ajaleht Tallinna Veele teene, et võimaldab ettevõtte juhtkonnal väärarvamuse ümber lükata. 
    Kui tegemist on tõepoolest valega, ei tohiks see erilisi raskusi tekitada. 
    TRANSIIT - Moskva poliitikud ei jäta katseid muuta transiit Eesti juhtkonnale välispoliitiliseks survevahendiks. 
    Sihikul on Eesti-Vene naftajuhe 
    OLEG SAMORODNI 
    Transiit on Eesti majanduse üks tähtsamaid valdkondi. 
    Esimeses järjekorras Vene naftatoodete transiit. 
    Venemaal mõistetakse transiidi strateegilist tähtsust Eesti jaoks suurepäraselt. 
    Moskva poliitikud ei jäta katseid muuta transiit Eesti juhtkonnale välispoliitilise surve avaldamise efektiivseks vahendiks. 
    Juba kuus aastat viiakse ellu projekti ehitada naftajuhe Timaani-Petšoora maardlast (nn Balti naftajuhe, BTS) Balti mere Vene kaldale rajatavate sadamateni. 
    Ehitamine läheb visalt: Vene valitsusel pole piisavalt raha ja potentsiaalsed Lääne investorid ei kiirusta lubatud finantseeringuid täies mahus avama. 
    Sellest hoolimata kujutab BTS projekt tõsist ohtu Eesti transiidi majanduslikele huvidele ja võib edaspidi muutuda Eesti poliitilisele juhtkonnale pideva mure allikaks. 
    Majandusliku otstarbekuse kõrval tõusevad BTS kasuks esile ka välispoliitilised argumendid: 1) Venemaa maksab Balti riikidele igal aastal sadu miljoneid dollareid oma nafta ja naftatoodete transiidi eest; 2) on olemas potentsiaalne oht, et poliitilise situatsiooni teravnemise korral Balti regioonis sulgevad Balti riigid Vene nafta ees ekspordikoridorid; 3) kui Moskval on võimalik vähendada naftatoodangu transiiti Balti suunal, kaasneb sellega automaatselt võimalus mõjutada Balti riikide sise- ja välispoliitikat. 
    Eesmärgiga kiirendada BTS projekti realiseerimist plaanib Vene valitsus kehtestada lisamaksu, mida hakkavad maksma kõik Vene naftat eksportivad kompaniid. 
    Peale selle on Vene valitsusel kavas viia sisse range kord, mille järgi hakatakse täpselt reguleerima Vene kompaniide naftatoodangu suurendamist ning hoidma seda vastavuses naftajuhtmete läbilaskevõimega Venemaa territooriumil. 
    Eelkõige annab BTS projekti realiseerimine valusa löögi Eesti naftatransiidile, mille juhte vaevalt jätab ükskõikseks nende tulude saatus. 
    Lõppkokkuvõttes võib naftaparunite lobialane aktiivsus tekitada järjekordse sisepoliitilise (valitsus-) kriisi kõigi sellest tulenevate ebameeldivate tagajärgedega. 
    Antud tingimustes on Eesti poolel kolm tegutsemisvarianti. 
    Esiteks, äraootav-äiutav. 
    Et nagu võiks kõikvõimaliku korralageduse ja kroonilise rahapuuduse tõttu Vene sadamate ehitamine Baltikumi, samuti nendeni viivate naftajuhtmete rajamine lükkuda edasi määramatusse tulevikku. 
    Teiseks, paanitsev-palavikuline, mille puhul Eesti riigi juhid püüavad poliitiliste järeleandmiste kaudu võita Moskva poliitikabojaaride sõprust, kes annavad lubadusi mitte piirata Vene nafta transiiti läbi Eesti. 
    Kolmandaks, ratsionaalne-kaalutletud, mis eeldab ettenägelikku tegutsemist, et objektiivselt takistada BTS projekti realiseerumist. 
    Sellega seoses väärib tähelepanu aastatagune teadaanne, mis on jäänud praktiliselt märkamata. 
    Jutt on Eesti Raudtee ja Vene Oktjabrski raudtee täideviimata plaanist asutada Ivangorodis Eesti-Vene ühine tolliterminaal, mis oluliselt kiirendaks raudteekoosseisude (sealhulgas naftatsisternide) Eesti-Vene piiri ületamist. 
    Asi jäi toppama, sest ei vene ega eesti raudteelastel pole seni õnnestunud leida investoreid, kes nõustuks mahutama raha Ivangorodi tolli-piirikompleksi moderniseerimisse. 
    Loomulikult ­ Ivangrodi tollipunkti näide on vaid tilk meres. 
    Kuid nagu teada, just tilgad uuristavad kive. 
    KOLM VERSIOONI - Uudisteagentuur ETA on sattunud kas nõiaringi, lolluse või väljapressimise ohvriks. 
    Konkurents infoturul suremas 
    SELLE MÕTSAR 
    Vaatan seda kui selget väljapressimise katset, kõlab uudisteagentuuri ETA peadirektori Neeme Brusi seisukoht ETAt ähvardava ligi kuue miljoni kroonise kohtuhagi kohta. 
    Evastu hagi koostav vandeadvokaat Maria Mägi pärib vastu: Kas ta tuli siis notari juurde väljapressimiskatsele alla kirjutama?! 
    Ajakirjandusmaja endist omanikku ETAt näib kummitavat rahaprobleemide nõiaring. 
    Enne maja müüki oli kasumiaruanne aastaid kroonilises miinuses, pluss kahe miljoni kroonine laen Ühispangalt ja koos intressidega kuue miljoni kroonine võlg maksuameti ees. 
    Eelmisel aastal otsustas ETA võlgadest vabaneda ja pakkus oma bilansis olevat maja 40 miljoni krooni eest müügiks. 
    Keegi ei tahtnud. 
    Nüüd, pärast maja müüki selle aasta veebruaris, võtab maja omandamise pärast käiv sõda tornaadolikke pöördeid. 
    ETA otsustab võlgadest vabaneda 
    Selle aasta algul tegi ETA nõukogu otsuse: müüa Pärnu maanteel asuv ajakirjandusmaja 16 miljoni krooniga. 
    Kaks riiulifirmat, Jakarta Grupp ja Houses & Flats, olid nõus maja eest küsitud raha välja käima. 
    Riiulifirmade taga on 3 investorit, neljas pidi olema välisinvestor, kes lubas ettevõtmist rahastada, jääb Jakarta Grupi ja Houses & Flatsi tausta avav allikas kidakeelseks. 
    Riiulifirmasid esindab Maria Mägi. 
    ETA sõlmis nende firmadega veebruari esimesel poolel notariaalse ostu-müügi eellepingu. 
    Eelleping sõlmiti sellepärast, et ETA-le kuuluval ajakirjandusmajal oli peal pant Ühispanga kasuks ja seetõttu ei saanud kohe ostu-müügilepingut sõlmida. 
    Teiseks pidi ETA eelnevalt hankima maja kaasomaniku Esma Auto kinnituse, et see ei kasuta oma eelisostuõigust. 
    Salajased investorid aga vajasid eellepingut selleks, et mitte ilmaasjata hakata 16 miljonit krooni koondama. 
    Inetust pardipojast saab ihaldatav 
    Notariaalsesse ostu-müügi eellepingusse kirjutati kurjakuulutav klausel. 
    Kui üks või teine pool eellepingust kinni ei pea, peab ta maksma üle viie miljoni krooni trahvi ehk 30 protsenti ajakirjandusmaja müügihinnast. 
    Et hoonet pandist vabastada, pidid riiulifirmad 23. veebruaril kandma Ühispanka deposiiti kaks miljonit krooni. 
    25. veebruariks oli planeeritud ostu-müügilepingu vormistamine. 
    Ent Esma Auto, kes Brusi sõnul veel enne eellepingu sõlmimist ei olnud maja ostust huvitet, muutis meelt. 
    Nüüd otsustas Esma Auto eelisostuõigust kasutada ja 18. veebruaril vormistatigi ETA ja Esma Auto vahel ajakirjandusmaja ostu-müügileping. 
    Majast ilma jäänud Jakarta Grupp ja Houses & Flats nõuavad leppetrahvi ja valmistavad ette hagi, mis nõuab uudisteagentuurilt enam kui viit miljonit krooni. 
    Üle miljonikroonise trahvi peavad need kaks firmat väidetavalt maksma oma välisinvestorile, kellest nad ei suutnud ajakirjandusmaja omanikku teha. 
    Majaomaniku seisuses pole enam ka Esma Auto, kes müüs selle kiirelt edasi N.L.K. 
    Kinnisvarale, mida on seostatud Andres Saamega. 
    Mõtlemisoskus tulnuks kasuks 
    Miks Neeme Brus sõlmis sellise kalli notariaalse ostu-müügi eellepingu, kui ta polnud kindel, kas Esma Auto ei kasuta oma eelisostuõigust? 
    Eellepingut tehes käitusime me täiesti seaduslikult, see sai tehtud juristide poolt, räägib Brus. 
    Esma Auto väitis mulle, et ei osta maja. 
    Paberkandjat Brusil paraku selle väite kohta pole ning ajakirjandusmaja müügitehing võib sisuliselt lõpetada konkurentsi Eesti infotööstusturul. 
    Kahe riiulifirma kohta, kellega Brus oli ostu-müügi eellepingu sõlminud, ütleb Brus: Ma ei tea, kes on nende kahe riiulifirma taga tegelikult, aga võib arvata, et nad on äriilmas tuntud nimed. 
    Kui majast ilmajäänud firmad annavad hagi kohtusse ja selle ka võidavad, võib ETA rahatasku olla varsti samas seisus nagu enne maja müüki. 
    16 miljonist kroonist, mis majamüügist saadi, läks suur osa võlgade kustutamiseks ning lisaks on ETA rentinud endale uued ruumid varsti valmivas büroohoones Pärnu maanteel, Kalevi kommivabriku vastas ning aastase rendigi ette maksnud. 
    Ka meil võivad ju olla korralikud tingimused, põhjendab Brus kolimist kallimale pinnale. 
    Meie omanik on riik. 
    Meedias pole palju projekte, mida omanik ei toetaks. 
    Maja müük oleks ETAt hoidnud vee peal ehk aasta, sest tegemist on firmaga, mis pole kunagi majanduslikult mõelnud, kommenteerib hääbuvat konkurenti BNSi aktsiate omanik ja nõukogu esimees Allan Martinson. 
    Riiulifirmasid esindava vandeadvokaadi Maria Mägi sõnul tehakse otsus, kas hagi antakse kohtusse või mitte, pärast seda, kui ETA-lt on saadud korrektne vastus, kas jõutakse kohtuvälisele kompromisslahendile. 
    ETA vastus on Mägi sõnul kahtlaselt veninud. 
    DEBATT - Geoloogiateaduste kandidaat Erna Sepp süüdistab ASi Tallinna Vesi maksumaksja raha raiskamises. 
    Tüliõunaks Tallinna Vesi 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Monopoolse ettevõtte tegevus tõstatab teenuse tarbijate seas alati hulga küsimusi. 
    ASi Tallinna Vesi juhtkond vastab lugejakirja süüdistustele. 
    Erna Sepp, geoloogiateaduste kandidaat: Tallinna Vesi sipleb võlgades. 
    Milles asi? 
    Arvatavasti gigantomaanias, aga ka ebapiisavas kompetentsuses ning ebaperemehelikkuses. 
    Roland Aas, ASi Tallinna Vesi avalike suhete juht: Mitte ükski Lääne pank ei annaks tõsistes võlgades vaevlevale ettevõttele 300 miljoni krooni suurust laenu 5,78protsendise intressiga. 
    Sepp: Viimase viie aasta jooksul on Tallinna veemajandusse investeeritud üle ühe miljardi krooni, ilma et nende paigutamise põhjendamiseks oleks tehtud vajalikke tehnilis-majanduslikke ja ökoloogilisi kaalutusi. 
    Aas: Eranditult kõigi viimase nelja aasta investeeringutel ja laenudel on soliidsete Euroopa firmade poolt tehtud ökonoomilised põhjendused. 
    Soome Maa ja Vesi, Inglismaa Parkman, Rootsi SIDA programm, Phare programmid. 
    Sepp: Lõviosa vahenditest paigutati Soome lahe puhtuse tagamiseks, kuigi enamik reostusest tuleb ida poolt. 
    Selle tarvis rajati ülivõimas, tänastest vajadustest peaaegu kaks korda suurema tootlikkusega veepuhastusjaam. 
    Sama võib öelda ka joogivee puhastamiseks rajatud osoneerimiskompleksi kohta. 
    Aas: Heitvee puhastusjaama ehituse ja võimsuse otsustas vabariigi valitsus oma määrusega juba 1992. aastal, tegemist oli Eesti ja Soome vahelise keskkonnapoliitilise kokkuleppega. 
    Kui Venemaa ei suuda Peterburi heitvee puhastusega toime tulla, siis ei anna see Eestile õigust rahvusvahelistest keskkonnalepetest mitte kinni pidada. 
    Kaks aastat tagasi käiku läinud osoonikompleks on tunduvalt parandanud joogivee kvaliteeti. 
    Seda on tunnistanud nii väliseksperdid kui ka Eesti Tervisekaitseamet. 
    Sepp: Mis kasu sellest on, et veepuhastusjaamas vastab vesi tervisekaitse nõuetele, kui tarbijateni jõuab ikka madala kvaliteediga joogivesi? 
    Järelikult oleks veemajanduse korrastamist pidanud alustama tiheasustusega rajoonidest. 
    Aas: Väide, et kõigepealt tuleks korrastada vee- ja kanalisatsioonivõrgud ja alles siis veepuhastus, kannab nõukogulikku mõttelaadi. 
    Euroopas korrastatakse kõigepealt süsteemid, mis põhjustavad halva kvaliteedi. 
    Sepp: Uusrajoonidesse nagu Tiskre ja Veskimöldre kanalisatsioonitrasside rajamisega rahuldatakse vähemuse huvi enamuse arvel. 
    Maksavad majaomanikud ainult liitumistasu, tegeliku trassi hinna maksab kinni linn ehk maksumaksja. 
    Aas: Kuna Eesti on otsustanud liituda Euroopa Liiduga, tuleb täita rida eeltingimusi. 
    Üheks nõudeks on 95­100 protsendi ulatuses olemasolevate elamurajoonide kanaliseerimine. 
    Et seda nõet täita, otsime võimalusi nende tööde finantseerimiseks ilma tarbija tasku kallale minemata. 
    Ettevõtte aktsiate osaline müük on üks võimalusi selle probleemi lahendamiseks. 
    Raamatute hinnad jätkavad tõusu 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Eesti Rahvusraamatukogu teeb Statistikaameti tellimusel igal aastal kokkuvõtted raamatute tiraazhidest. 
    Viimastel aastatel on tiraazhid langenud. 
    1998. raamatute keskmine trükiarv oli 1940 eksemplari, 1997. aastal 2220. 
    Ilukirjanduslikke teoseid ilmus mullu 635 nimetust, seega 69 võrra vähem kui 1997. aastal. 
    Kaanehind tõuseb 
    Raamatute vähese müügiedu taga on kõrged hinnad. 
    1. jaanuarist on raamatutel käibemaks 18 protsendi asemel 5 protsenti. 
    Teoreetiliselt oleksid raamatud pidanud poes odavamaks minema, kuid tegelikult hinnad hoopis tõusid. 
    Meie hindasime 1. jaanuarist raamatud ümber ja esialgu saime tõepoolest odavamalt müüa, ka huvi tõusis märgatavalt, meenutas kaupluse Areng juhataja Vaike Kark. 
    Aga järgmine partii tuli kirjastustelt juba palju kõrgema hulgihinnaga. 
    Siin on meil nokk-kinni-saba-lahti, ütles kirjastuse Ilmamaa direktor Mart Jagomägi. 
    Kui raamatuid ei osteta, peame tiraazhi vähendama. 
    See tõstab jälle üksiku eksemplari hinda ja ostetakse veel vähem. 
    Kark on kindel, et kirjastused elavad paremini, kui nad välja näitavad. 
    Ent ükski kirjastus ei olnud nõus oma majandustulemusi avaldama, kohmati, et kuidagi tuleme otsotsaga kokku. 
    Raamatu hulgihinnast 3 protsenti läheb kirjastuse kasumiks. 
    Palju jutukamad on raamatupoed. 
    25protsendisest juurdehindlusest läheb juhatajate sõnul üle poole rendi maksmiseks, ülejäänud summa võtavad palgad, telefonid, reklaam ja muud kulutused. 
    Maha tuleb kanda umbes 0,1 protsenti sisse ostetud raamatutest, varastatakse aga tunduvalt enam. 
    Edukamatel poodidel ulatub kasum paarisaja tuhande kroonini. 
    Trükiarv tunde järgi 
    Kirjastuste suurim probleem tundub olevat õige trükiarvu ennustamine. 
    Mul on tunne, et kirjastajad ei oska oma tiraazhe hinnata, vastav töö absoluutselt puudub, ütles Eesti Raamatukaubastajate Liidu juhatuse liige Sirje-Mai Pihlak. 
    Kaks aastat tagasi läks väga hästi müügiks Eesti ajaloo esimene köide. 
    Tänavu ilmunud teist osa trükiti ettenägelikult suurem kogus (2500 tk), kuid seda millegipärast ei osteta. 
    Kirjastuse Tiritamm tegevdirektori Sirje Saimre sõnul on neil kõikide raamatute trükiarv 2000 ümber. 
    Otsitakse hulgimüüjat 
    Kätte jäänud raamatutest lahti saamiseks korraldavad kirjastused paar korda aastas odavaid suurmüüke. 
    Raamatupoed on sel ajal täiesti tühjad. 
    Kuidas nad küll aru ei saa, et saevad oksa, millel ise istuvad, ohkas Vaike Kark. 
    Me oleme ju teineteisest sõltuvad: kui poed pankrotti lähevad, pole neil oma raamatuid enam kuskil müüa. 
    Nii kirjastajad kui kaupmehed möönavad ühist probleemi: Eestis ei ole tõsiseltvõetavat raamatutega tegelevat hulgifirmat. 
    USUTLUS Tallinna Keskturu kommertsdirektorit Vadim Politstšukki süüdistatakse korruptsioonis ja seotuses Jevgeni Bõkovi mõrvaga. 
    Vadim Polistšuk: süüdistused on alusetud 
    MEELIS HIIOB 
    Milline on teie arvamus Keskturu müügist? 
    Tegemist on positiivse otsusega, turu müümisega pääseb linn lõpututest vaidlustest. 
    Juhin aga tähelepanu, et viis turul tegutsevat firmat pakkusid alternatiivina välja turu rendilevõtu võimaluse. 
    Rendiaja kestus oleks vähemalt kümme aastat, renditasu kaks miljonit krooni aastas, seega oleks linn rendiaja lõpuks teeninud 20 miljonit. 
    Ollakse valmis võtma ka investeerimiskohustus, mis tõstaks turu hinda kümne aasta pärast oluliselt. 
    Majandusmehena leian, et kõige targem otsus oleks linnal turg rendile anda. 
    Kui palju võib linn turu müügist teenida? 
    Kahe aasta eest üritati turgu müüa 30 miljoni krooni eest. 
    Isiklikult ei tea ma küll kedagi, kes niivõrd utoopilise hinna maksaks. 
    Ma ei usu, et hind tõuseb rohkem kui kaks miljonit alghinnast, 15 miljonist kroonist. 
    Iga majanduslikult mõtlev inimene saab aru, et olukorras, kus ligi 95% turust on pikaajaliste lepingutega välja renditud, ei ole tal suuri võimalusi oma tahtmist maksma panna ega ka teenida. 
    Kas uuel omanikul pole siis võimalik rendilepinguid lõpetada? 
    Teoreetiliselt on, praktiliselt saab see olema väga kulukas. 
    Rendilepingud on sõlmitud 15st 25 aastani. 
    Rendilepingu järgi tuleb ennetähtaegsel lõpetamisel maksta selle eest trahvi ning välja maksta saamata jäänud tulu. 
    Need firmad on tänaseks investeerinud turgu 16 miljonit krooni, millele lisandub veel 20 miljonit. 
    Kas teie olete üks Keskturu ostmisest huvitatud isikutest? 
    Ei. 
    Paar nädalat tagasi seostas ajakirjandus teid ja tapetud Jevgeni Bõkovit möödunud aastal Keskturul toimunud plahvatusega? 
    Bõkovit tundsin ma üle kuue aasta ja olen selle üle uhke. 
    Ta oli tõeline isiksus ja hea budo-õpetaja. 
    Budo oligi see, mis meid kokku viis, toetasin Eesti budomeeskonda rahaliselt aastaid tagasi ja toetan ka täna. 
    Väited, nagu oleks Bõkov olnud seotud maffiaga ja tema tapmise tagamaid võiks otsida möödunudaastasest pommiplahvatusest Keskturul, kuuluvad skisofreenia valdkonda. 
    Minu teada polnud Bõkovil ei grupeeringute ega ka pommiplahvatusega mingit sidet. 
    Miks möödunudaastane pommiplahvatus aga üldse toimus, ei tea me tänaseni. 
    Ma ei saa üldse aru, kellele see kasulik oli. 
    Kas vastavad tõele kuuldused, et teataval ringkonnal on huvi teid mõrvata? 
    Otsest ähvardust ei ole mulle küll tehtud, kuid tunnen minu ümber toimuvast, et väide ei ole tõest kaugel. 
    Iseküsimus on see, kas minu mõrvamine on arukas tegu. 
    Keskturu nõukogu liige Valve Kirsipuu on nii teie kui ka turu direktori Margus Kuustiku vastu esitanud hulgaliselt süüdistusi. 
    Kahjuks ei oma ükski Kirsipuu süüdistustest mingit tõepõhja, ei korruptsiooni ega muus osas. 
    Turul ei leidu ühtegi inimest, kes võiks tõsiselt väita, et on andnud minule või Kuustikule kasvõi ühe krooni altkäemaksu. 
    Kordan, süüdistused on alusetud. 
    Kuid selleks, et meid kord uskuma hakataks, palusime kõiki Kirsipuu süüdistusi politseil kontrollida. 
    Aprilli alguses saatsime vastava kirja Keskkriminaalpolitseile ja ärakirjad nii Kaitsepolitseile kui ka Riigiprokuratuuri. 
    Kui süüdistused ei pea paika, siis millega neid seletada? 
    Minu puht subjektiivne arvamus on see, et Kirsipuu soovib turu anda tema poolt esindatava huvigrupi kontrolli alla. 
    Kes selle huvigrupi moodustavad, seda ei oska ma kindlalt öelda. 
    Kordan veel, et Kirsipuu käitumine on enam kui kummaline. 
    Milles väljendub Kirsipuu kummaline käitumine? 
    Turul on toimunud palju kummalisi väikseid tulekahjusid ja akende purustamisi. 
    Iga kord, kui midagi sellist juhtub, kutsub Kirsipuu kiiresti kokku pressikonverentsi ja serveerib toimunut kui terroristlikku akti. 
    Mis põhjustel siis süütamised ja klaaside lõhkumised on toimunud? 
    Ilmselt soovib keegi meid šantazheerida. 
    Kellelegi otseselt näpuga näidata ma ei saa, sest politsei pole neist juhtumitest ühtegi avastanud. 
    Väiksema kuritegevusega oleme siiani ise hakkama saanud. 
    Mitmedki politseijuhid on kinnitanud, et tänavakuritegevuse, näiteks taskuvarguste osas on Keskturg kõige turvalisem. 
    Kuna meil pole piisavalt jõudu suuremaid ekstsesse (tulekahjud ja muud rünnakud) vältida, oleme teinud Tallinna politseile ettepaneku avada turu erastamiseni siin politseipunkt. 
    Turg omakorda võtaks kõik selle ülalpidamisest tulenevad kulud enda kanda. 
    Ajakirjanduses on väidetud, et Keskturul tuleb müümise eest katuseraha maksta. 
    Kui suur see summa on? 
    Veel mõne aasta eest tuli katuse eest tõesti maksta. 
    Tänaseks oleme selle probleemi oma jõududega lahendanud ja nüüd võib iga talumees tulla siia rahuliku südamega ning midagi kartmata oma kaupa müüa. 
    Süüdistused, nagu korjataks praegu kaitseraha, on alusetud, see on kunstlikult tekitatud probleem turu juhtkonna diskrediteerimiseks. 
    Kuidas kommenteerite väidet, et Keskturul on tarbekaubad tõrjunud välja kodumaised põllumajandussaadused? 
    See väide on vale. 
    Meie seisukoht on ja saab olema, et eelistatud on just kodumaine toodang. 
    Mis aga puudutab tarbekaupade kui selliste müüki turul, siis need on seal ka edaspidi. 
    Millegipärast ei ole tarbekaupade turul müümist vaidlustavad isikud vaevunud kontrollima tausta. 
    Nimelt, just tarbekaupade müük hoiab ülal toidukaupade müüki. 
    On ju selge, et tonni kartuli mahamüümine ei anna arvestatavat tulu. 
    Kui aga nõuaksime talumehelt reaalset kohatasu, peaks ta hinda kas oluliselt tõstma või maksma pea kogu oma kasumi meile. 
    Kas Keskturul valitseb onupojapoliitika, nii et kauplemiskohad saavad vaid teie isiklikud tuttavad? 
    Selline väide on absoluutselt vale. 
    Mingeid eelistusi me kellelegi ei tee. 
    Selle kahe aasta jooksul, mil olen Keskturul töötanud, on siit meie nõudel lahkunud vaid üks firma, aktsiaselts Kaul. 
    See oli firma, kus peitusid kõik turu vastu suunatud süüdistused ­ valearved, petu- ja mittekvaliteetne kaup, vargused jne, kusjuures selle väite kavatseme ka tõendada. 
    TURUMÜÜJA - Keskturu kontrolliõiguse pärast võib puhkeda allilmasõda. 
    Keskturu erastamine tekitab endiselt pinevust 
    MEELIS HIIOB 
    Keskturu erastamine võib endaga kaasa tuua pommiplahvatusi ja verevalamist. 
    Nii ennustavad mitmed politseinikud ja turumüüjad. 
    Põhjuse selleks annavad viie keskturul tegutseva firmaga sõlmitud pikaajalised rendilepingud. 
    Nimelt on 15­25 aastaks sõlmitud lepingutes kirjas, et nende ennetähtaegse lõpetamise korral tuleb tasuda nii trahvisummad kui ka saamata jäänud tulu. 
    Seega summad, mida uuel omanikul rentnikele maksta tuleks, ületaksid kümneid miljoneid kroone. 
    Kas tal selleks huvi on, näitab tulevik. 
    Pikaajaliste rentnike käes on ligi 95% turust. 
    Neist vabanemata ei omaks uus valdaja turu üle tegelikku kontrolli. 
    Vabatahtlikult ma oma müügipinda ei loovuta, ega muuda lepingutingimusi. 
    Kui minust tahetakse lahti saada, siis kavatsen esitada uutele omanikele korraliku arve. 
    Selleks on mul rendilepingust tulenev õigus, sõnab üks pikaajalist rendilepingut omav turukaupmees. 
    Samas mööndes, et eluga riskida ta ei kavatse. 
    Kui minu kioski või kodu juures hakkavad plahvatama pommid, olen nõus ka väiksema kompensatsiooniga lahkuma, lisab turukaupmees, kes oma julgeoleku tõttu ei avalda oma nime. 
    Möödunud nädalal otsustas Tallinna Linnavolikogu müüa Keskturu enampakkumisel. 
    Ostust on huvitatud kaks jõudu: praegune turu juhtkond ja allilmaga seotud ärimees. 
    Politsei operatiivinfo kohaselt huvitub Keskturu ostmisest Tallinna allilma esiviisikusse kuuluv Oleg Lvov, kes peituvat hästituntud ärimehe taha. 
    Oleme täheldanud, et mõned allilmaga seotud isikud on liigutanud offshore pangaarvetel arvestatavaid summasid. 
    Eriti hoogustus see pärast volikogu otsust turu müümisest oksjonil. 
    Ilmselt ei taha Lvov oma nime ostuga seostada ja kasutab seepärast tuntud ärimeest, lausub kriminaalpolitseinik. 
    On täiesti reaalne, et praegune juhtkond ei saa nii palju raha kokku, kui seda on vastaspoolel. 
    Kuna tuntud ärimees on sügavates majandusraskustes, siis pangad talle krediiti ei anna. 
    Tema raha algallikate uurimisel võib jõuda offshore firmade rägastikku. 
    Politseinike informatsiooni kinnitab osaliselt ka praegune turu juhtkond. 
    Surnud hinged 
    AAVO KOKK peatoimetaja 
    Eelmises Ekspressis kirjutas Tarmo Vahter inimestest, kes esimest korda on sattunud riigikogusse. 
    Õieti nende kohanemisraskustest. 
    Kummaline olukord ju ­ inimesed, kes enne elasid all-linnas või hoopis kusagil väljaspool Tallinna, peavad nüüd harjuma sellega, et veedavad suurema osa ajast Toompeal kinnises ruumis. 
    Milles seisneb riigikogu liikme töö? 
    On see seaduste tegemine või ametnike poolt riigikogu arutellu sokutatud seaduseelnõude lugemine ja otsustamine, mis on rahvale parem? 
    Kui nad on rahva esindajad, siis peaksid nad vahepeal ka rahvaga kokku puutuma. 
    Samas ­ need kolm inimest, kellest Tarmo kirjutas, mõistsid iga Toompealt ära oldud minutit kui töölt puudutud aega. 
    Mõtlesin, et otsin üles oma saadiku ja arutan seda asja temaga. 
    Helistasin Riigikogu infotelefonil ja küsisin inimeste kohta, kes Tallinnast Haabersti linnaosast mäe peale pääsesid. 
    Lahke naishääl kahetses, et neil selliseid andmeid ei ole, kuid soovitas helistada Vabariiklikku Valimiskomisjoni. 
    Helistasin. 
    Ka seal olid lahked inimesed, aga ka nemad ei osanud aidata. 
    Mulle seletati, et esiteks moodustasid mitu Tallinna linnaosa ühe valimisringkonna ja teiseks oli palju neid, kes valiti üleriigilise mandaadiga. 
    Igal juhul pole teada, kas Õismäe kandi inimesi seal on või mitte. 
    Põlvamaaga näiteks olevat lihtsam ­ arvutist saab kohe järele vaadata, kes tollest ringkonnast riigikokku pääsesid. 
    Praktilise nõuandena sain siiski soovituse helistada mõnda riigikogu fraktsiooni. 
    Nood pidid väga täpselt teadma, kes keda esindab. 
    Kahju vaadata, kuidas noored hinged hukka lähevad. 
    Täna veel imestavad, et kuidagi liiga vara hakatakse Toompea kohvikus alkoholi pruukima. 
    Homme aga vaadatakse asjale juba nagu Ülo Nugis mõned päevad tagasi ­ Toompeale pääs on meist paljudele töö ja leiva küsimus. 
    Äris aitab firma järjele tavaliselt selle läbiraputamine ja osa inimeste saatmine tööjõuturule. 
    Võibolla oleks mõistlik ka riigikogu liikmete arvu kärpida näiteks poole võrra? 
    KIRJAD 
    Närv läks mustaks 
    Lugedes EEs avaldatud artikleid Eesti Telefoni kohta, tahan ka omalt poolt arvamust avaldada. 
    Meil Mõigu elamurajoonis on väga halb telefoniside. 
    Olen pikka aega Eesti Telefoni ülemustega asju ajanud. 
    Mind on seal peenelt vastu võetud, Enno Kiviloo pakkus oma moodsas kabinetis kohvi, rääkis, kuidas nad arendavad maapiirkondi, ja raha ka ikka pole jne, aga selle viisaka kohtlemise ainus põhjus on tegelikult see, et meiesugustest tüütutest kaebajatest suurema kärata vabaneda. 
    Mind on jooksutatud õige mitmete ametnike vahel, aga tulemus oli, et meile pakuti oma raha eest digitaaljaama paigaldamist. 
    Miks siis meie raha eest, kui mujale pannakse Eesti Telefoni raha eest! 
    Olen pöördunud ka tarbijakaitseametisse, kus hr Üksti vastus kõlas, et pöördugu ma Enno Kiviloo poole Eesti Telefonis. 
    Ring sai täis, olen kogenud ainult demagoogiat ja jooksutamist, tegelikult ei tahagi Eesti Telefon meie probleemi lahendada! 
    IVO NÕGISTO Tallinn 
    Võitlen edasi Kodust saab põrgu (EE nr 17) 
    Igas konfliktis on kaks poolt: omanik ja üürnik. 
    Aino Runge on minulegi tuntud nimi ja ootan juba ca 1 aasta temalt vastust oma kirjale. 
    Ise olen olnud 25 aastat üürnik, olen kolinud oma elus vähemalt 7 korda ümber ja olen üksinda kasvatanud oma 3 poega. 
    Ja minul ei ole kunagi olnud vajadust terroriseerida korteri omanikke ­ probleemid on lahendatud otseselt kirja teel. 
    Ajad on muutunud ja enam ei reguleeri riik üürnike asju. 
    Seda peab ikka üürnik ise tegema. 
    Iga konflikt on lahendatav dialoogi ja kompromisside abil. 
    Üürnikul ei ole enam samu õigusi, kui oli nõukogude ajal, vaid üürnik peab endale selgeks tegema, et maja omanikul on teatud õigused, olenemata sellest, kas temale on maja tagastatud, kingitud või ta on selle ostnud. 
    Ennekõike kannab omanik vastutust oma omandi eest ning üürnikul ei ole mitte mingil juhul õigust omavoliliselt omanikule kahjumit toota. 
    Igal pool maailmas kolivad inimese päeviti ümber, Eestis ei olnud varasemat ümberkolimist sellel lihtsal põhjusel ­ et ei olnudki kortereid! 
    Elanikud pidid olema rahul sellega, mida riik neile organiseeris. 
    Elanikud pidid alla neelama fakte, et korterid lagunesid, koridorid haisesid ja majahoidjat ei huvitanud teha tööd. 
    Sellest olukorrast taheti pääseda ­ ja ometi ollakse rahulolematud. 
    Eesti on vaba, kortereid saada ­ milleks siis laulda nutulaule?! 
    Siis pole vaja üürnike ega ka omanike elu põrguks teha! 
    Mina ise tulen edasi võitlema oma õiguste saavutamiseks, seda kindlasti mitte asotsiaalidega, haisu- ega piduloomadega, ei prussakate, ei kirpudega ­ need kõik on juba tänu isehakanud üürnikele minu omandis olemas! 
    AINO SIEBERT Saksamaa 
    Toomas H. Liivi toetuseks Depressiooni anatoomia (EE nr 15) 
    Kahju on lugeda ületöötanud andekast ajakirjanikust, minu meelest makstakse burn out sündroomiga mujal maailmas haigusraha 1­1 1/2 a, kuid soovitusena lisaks, et palju targem on teha kirjatööd vaid 2 tundi päevas ja 4­5 t füüsilist tegevust, kasvõi näiteks postiljonina või muud. 
    Mitmed firmad otsivad töötajaid. 
    Võib ka muul viisil kas jalutada või joosta, ennast ka piirata info hullusest, limiteerides seda paari tunnini (ajutiselt). 
    Ületöötamisest ülesaamiseks kulub pikk periood, 1­2 aastat, ja ega kirjatööd tasuks unustada, võib ju hoopistükkis mõne raamatu valmis saada või mõnele Euroopa tuntud väljaandele kaastööd teha, raamatukogus tasub ka käia. 
    Natuke aega tuleb kadedatest hoiduda ja suhelda lihtsate inimestega, oma ringkonnast kõrval, kuid kindlasti pole kõik halvad. 
    Arsti mainele ei tule hoopistükkis sellised avaldused kasuks, esmane kohus on patsienti aidata ja vajadusel endast targema kolleegi juurde suunata, mitte ülbitseda. 
    Kui rahaasju muidu korda ei saa, siis saab korteri väiksema vastu vahetada, betoonmaja ei sobi alati elamiseks ja võib kahjulikult närvisüsteemile mõjuda ning ega ajutine välismaalgi töötamine kahjuks tule. 
    Peaasi on teada, et on veel teisi harituid, kel sama sündroom ja sellised asjad. 
    Nii et aeg puhkuseks ja vahelduseks, täitsa lihtsaks hapnikurikkaks tööks ­ edaspidi tulevad hoiu-laenukassad ka, et abivajajaid aidata. 
    Võib-olla olite kellelegi konkurent, palju, palju võimekamale, kes kunagi ise omi artikleid ei kirjuta. 
    NAISINIMENE 
    Häiriv viga Meie Lennart (P. Erelt, T. Vahter. Kirjastus Tänapäev) 
    1996. aasta presidendivalimiste ajal küsib ETV ajakirjanik (Sulev Valner) Lennartilt: Keda te tagasivalimise korral Kadriorgu tööle võtaksite? 
    Ma võtaks Salingeri, raamatu Kuristik rukkis autori. 
    Ta kirjutas president Kennedy kõnesid (lk 56). 
    Kahjuks pole maailmakuulus sulesepp Jerome David Salinger (sünd 1. l 1919) ealeski president Kennedy kõnesid sepistanud. 
    Seda tööd tegi hoopis Herbert Salingeri ja Jehanne Pietry Salingeri seaduslikust abielust 14. lV 1925 sündinud Pierre Emil George Salinger. 
    1959­1960 oli Pierre Salinger senaator Kennedy pressisekretär ning 1961­1964 USA presidendi (Kennedy, Johnson) pressisekretär. 
    ANDRI IVIN 
    Stoel toidab ussi 
    JUKU-KALLE RAID 
    Ajalehe Keskus peatoimetaja 
    Piibli järgi tekitas jumal palju segadust. 
    Just siis, kui inimesed olid ära leppimas ja tahtsid teha leppimise märgiks torni, mis ulatuks taevani, viskas jumalal üle ja ta torkas oma raudse ning halastamatu käe vahele: Paabeli tornist said Paabeli varemed. 
    Jumal ei vihastanud torni kõrguse, vaid ehitajate lolli plaani üle: tuua välja miski semantiline kõrgusesse püüdlev ühtset loovust eviv märk ja hakata seejärel rahulikult elama. 
    Jumalale see plaan ei meeldinud. 
    Nii ajaski ta inimesed laiali, pillutas mööda maailma ja segas keeled. 
    Kui üksteisest aru ei saada, on lihtsam tülitseda, mõtles jumal, kellele meeldis vaid üks keel ­ see, milles tema on kirjutanud. 
    Jumala probleem oli kakskeelsus. 
    Inimeste tuju pidi keele- ja seetõttu ka mõtteerinevuste tõttu olema kogu aeg sitt. 
    Mõni aeg tagasi rääkis eesti keele halb ingel Max van der Stoel sellest, et tarvis oleks õgvendada keeleseadust. 
    Tõsi ­ muutmisest ei olnud juttu; juttu oli halvast olukorrast riigis, mil müüjad ja parlamendiliikmed peaksid oma asju saama ajada vene keeles. 
    Stoeli hollandlikult segast ja mitmerahvuslikku hinge ning situatsioonitaju morjendas vene keele ­ ja seoses sellega venelaste ­ ikka veel halb seisukord Eestis. 
    Vaene Stoel, sest tal on oma palga pärast valus. 
    Ma ei usu kottigi, et ta muidu taolistele probleemidele mõelda viitsiks. 
    Kui ta nii lolli juttu ei ajaks, poleks tal töökohta. 
    Isiklikult olen ma rääkinud mitmete umbkeelsete sõpradega vene keeles ja ma ei tunne ennast diskrimineerituna. 
    Nad ise ütlevad ka ­ näiteks fotograaf Nikita (umbvenelasest pelmeenisööja Lasnamäelt) ja Tallinnas elanud gruusia kirjanikust sõber Edik (suri sel nädalal, oskamata ühtki eestikeelset sõna peale tere) 
    ­, et mind nad oma umbkeelsusega ei diskrimineeri. 
    Usuvad vähemalt. 
    Kuidas siis mina neid? 
    Kui nad ennast üldse diskrimineerituks võiks arvata, siis vaid seepärast, et nad ei oska öelda kohaliku keeles mitte kui midagi. 
    Ja selles ei süüdista nad mind ega ühtegi muud eestlast, vaid ainult iseend. 
    Ise teavad. 
    Ise elavad. 
    Ise räägivad selles keeles, milles nad mõnigi kord vestluspartnerit ei leia. 
    Ükski eestlane selles süüdi pole. 
    Ja nad arvestavad ise kõigi tagajärgedega. 
    Stoel toidab ussi. 
    Ma ei räägigi absurdsest kujutluspildist, mis maaliks temasuguse mehe üles näiteks Saksamaa lõuendile rääkimaks samasugust juttu näiteks kurdide keeleõiguste kaitsest. 
    Ei. 
    Seal tehakse asju teise pintsliga. 
    Tema tahab oma kordumatu joonise maalida Eesti lõuendile; tahab, et öeldakse ja arvestatakse: Stoel ütles uudistes, et vähemuse olukord vähemusprobleemidega riigis on halb. 
    Et tema, Stoel, jälgib pingsalt, saab aru ja astub välja. 
    Möönan. 
    Kakskeelsus on inimeste üks põhilisi probleeme. 
    Selles Stoel ei eksi. 
    Aga see probleem ei puuduta räägitavat keeletasandit, näiteks Narvas elavat üksikut eestlasest pensionäri, kes poes eesti keele rääkimise peale kurele saadetakse. 
    On teid närvi ajanud põhimõttelagedus, mis ei küsi asjade olemusest, vaid lõikab loorbereid ainult esitamisprofiidist? 
    Mind on. 
    See on kakskeelsuse probleem, mis ei küsi keelebarjäärist. 
    Küsimus on inimöeldu keele kahes harus; küsimus on juudakeelsuses. 
    Ja see on ainuke mõistlik järeldus, milleni Stoeli jutt võib viia. 
    Mitte selleni, et las räägivad teises keeles. 
    Las teevad, mida tahavad. 
    Et üldse ­ kui müüjad juba räägivad, küll siis mõni loll kaevur ärkab, kisama hakkab ja endale tööbrigaadis venekeelsete roppude sõnade brigadirile legaalselt näkkupaiskamise õigust nõuab. 
    Hale on mõelda inimesele, keda kutsutakse spetsialistiks (olen näinud paberit, milles Stoeli nii tituleeritakse), kui ta ei taba ­ ja tal ei ole mingit soovi tabada ­ asjade, siinkohal keelesituatsiooni, sügavamat olemust. 
    See barjäär, millest räägib Stoel, seletades venekeelsuse diskrimineerimist, on fiktsioon, milles orienteeruvad ainult paberid ja propaganda. 
    Ja propagandistid, kellel on vaja end paigutada poliitilisele tublikaardile. 
    Nagu Stoel. 
    Stoel soendab Euroopa viledaks kulunud mantli hõlma all ussi. 
    Stoelisugusel bürokraatiahammasrattal ei jää muud üle. 
    Ametnikkond on tema selja taga, bürokraatlik mõtteviis ta ainus armuke. 
    Et õigustada probleemi, teha tööd probleemi lahendamise üllal eesmärgil, on enne vaja teha tööd probleemi väljamõtlemisel. 
    Tahaks käituda õela juudana, võtta Stoelilt ja temasugustelt eurohammasratastelt probleem. 
    Taiwani nuhtlus 
    ARNE PAJULA 
    EMöödunud aasta juunis hakkas Taiwanil levima eriti ohtlik arvutiviirus, mille käivitumiseks oli määratud 26. aprill. 
    Tegemist on kuupäevaga, mil toimus Tšernobõli katastroof, ja nii sai viirus endale hüüdnimeks Tšernobõl. 
    Ametialases pruugis on kasutusel viiruse koodis eneses sisalduv lühend CIH, mis tuleneb autori nime esimestest tähtedest. 
    Taiwani ametivõimud on tänaseks 24aastase Cheng Ing-hau üle kuulanud, kuid kuna tema vastu ei ole seni esitatud ühtegi kahjunõuet, lubati tal jätkata ajateenistust Taiwani armees. 
    Cheng Ing-hau kahetses sügavalt viiruse üllatavalt laia levikut ja pakkus vabatahtlikult kõigile ohvritele omapoolset abi. 
    Spetsialistide hinnangul võis maailmas nakatuda isegi kuni 3% personaalarvutitest, mis kasutavad tööks Windows 95 või 98 keskkonda. 
    Tšernobõli viiruse tegevus on varjatud ja salakaval. 
    Osavalt peidab ta ennast kõvakettale salvestatud.exe failide sees esinevatesse tühjadesse kohtadesse nii, et failide suurus ei muutu, ja seetõttu on tema avastamine tavalisest keerukam. 
    Viiruse salakavalusest räägib selget keelt fakt, et autoriteetne arvutifirma IBM tarnis tänavu märtsis partii IBM Aptiva arvuteid, millele CIH viirus oli juba tehases installeeritud. 
    Ettenähtud päeval, 26. aprillil, käivitub hävitustöö. 
    Esmalt üritab viirus end kopeerida kõvaketta algusesse. 
    Seal asub kõvaketta kõige olulisem info, mille alusel leitakse kasutaja poolt kettale salvestatu üles. 
    Selle info hävitamine muudab kõvakettal leiduva kasutajale kättesaamatuks. 
    Sellega viiruse tegevus ei piirdu. 
    Järgmisena asub CIH arvuti emaplaadil asuvasse püsimällu salvestatud BIOSi kallale, püüdes ka seda üle kirjutada. 
    Kui see peaks õnnestuma, ei ole arvuti emaplaadil asuvad protsessorid enam võimelised omavahel suhtlema. 
    Mõnda tüüpi emaplaatide puhul võib BIOSi häving olla surmahoobiks. 
    Ainsaks lahenduseks jääb kulukas emaplaadi väljavahetamine. 
    Üllataval kombel on olukord Eestis küllaltki rahulik. 
    ASi PCT Arvutid juhataja Harro Kalda nentis, et nende poole on nädala jooksul pöördunud veidi üle 40 abivajaja, enamikus väikefirmad ja ka erakliendid. 
    Ükski arvutivõrguga suurfirma välist abi ei vajanud. 
    Sarnane situatsioon oli ka MicroLinkis. 
    Ats Vooglaid, AS MicroLink Teeninduse osakonnajuhataja, on veendunud, et põhiliseks abimeheks oli eelmise aasta oktoobrist kõigile müüdud arvutitele paigaldatud viirustõrje programm Norman Antivirus. 
    Kokku tabas viirus 69 Tallinna ja 25 Tartu klienti. 
    Umbes 1/3 jaoks lõppes nakatumine emaplaadi väljavahetamisega. 
    Enamiku moodustasid taas väikefirmad, lisaks paar vallavalitsust ja kooli. 
    Tšernobõli viiruse levik tõi kaasa viirustõrje programmide ostubuumi. 
    Harro Kalda sõnul on laod tühjad ja uusi viirustõrje programme peavad soovijad ootama halvemal juhul kuni neli nädalat ­ selline on tarkvaratootjate tavaline tarneaeg. 
    Ats Vooglaid tuletas omalt poolt kõigile meelde, et Internetist leiab mitmeid viirustõrje programme, mis on vabas kasutuses ja mille eest eraisikutelt ei nõuta tasu. 
    CIH viiruse mõju ei piirdu kahjuks ainult Tšernobõli aastapäevaga. 
    Viiruse üks vorm käivitab hävingu hoopis 26. juunil. 
    Leidub ka vorm, mis üritab iga kuu 26. kuupäeval oma tapatööd teha. 
    KURJATEGIJA PÜÜTI KINNI: Tänu viirustõrjeprogrammile ei õnnestunud Tšernobõli viirusel arvutit nakatada. 
    Tõeliselt agressiivne 
    Mercedese SUV on seni saadaval kahes modifikatsioonis: ML320 ja ML430. 
    Näitustel ilma teinud kontseptsioonimudeli AAVga võrreldes kujundati neile ootamatult lahke ja tädilik välimus. 
    Uus ML55, mis peaks tootmisse jõudma sügise lõpuks, on oma välimuse poolest algsele ideele palju lähemal. 
    Agressiivse välimusega kooskõlas on ka kapotialune. 
    Seal leiab endale koha 340hobujõuline 5,5- liitrine V8, mis algupäraselt tuksub E55s. 
    SUVi jaoks sobivaks on mootori kohendanud Mercedese sisemine tuning firma AMG. 
    Alla 7 sekundiga 0 kuni100 km/h rebivat mootorit tasakaalustamas on Mercedese uus pidurdusjõu toetuse ja elektroonse stabiilsuskontrolli programm, mis samuti debüteeris mudelil E55. 
    Nostalgiline saba 
    Viimaste autonäituste kontseptmudelid on rõhutatult viitamas 30. aastate klassikaliste vormide nostalgilisele tagasitulekule. 
    Sellise neoretro ühe esimese näitena peaks lähema pooleteise aasta jooksul turule jõudma Chrysleri PT Cruiser. 
    Väikeautode turunišši ründav mudel põhineb Chrysler Neoni veermikule, kuid kere on kujundatud nii, et sisemuses oleks võimalikult palju ruumi. 
    Retrolikul tagaluugil on selle juures oluline roll. 
    Odav Toyota 
    Toyota valmistab ette uut väikeautot nimega ECHO. 
    Corollast tunduvalt odavama ja mõõtmetelt väiksema mudeli sisemus on disainitud üllatavalt mahukana. 
    Ruumikuselt jääb ECHO Corollale alla tunduvalt vähem kui välismõõtmetelt. 
    Esisillaveoga auto jõuallikaks plaanitakse 1,5-liitrist 4silindrilist kahe nukkvõlliga alumiiniumist ploki ja silinderpeadega mootorit, mille võimsus 6000 pöörde juures on 108 hobujõudu. 
    Mudelivalik hõlmab kahe- ja neljaukselisi kerelahendusi, käigukastideks kas 4käiguline automaat või tavaline 5käiguline. 
    Huvitavalt on ECHOs lahendatud armatuurlaud, mis asetseb esipaneeli keskel ja on tõstetud tavatult kõrgele. 
    Leivad ühes kapis 
    Porsche ja VW ühendasid oma jõud, et hiljemalt aastaks 2001 ülipopulaarseks paisunud SUVide turule jõuda. 
    VW mudel hakkab juba võtma selgeid jooni. 
    Mootoriks planeeritakse Audilt pärinevat 195hobujõulist 2,8-liitrist V6. 
    Audi quattrolt pärineb ka alalise nelikveo süsteem. 
    Ei ole mingit kahtlust, et Porsche märgiga kaunistatud mudel saab varustatud tunduvalt võimsama ja jõulisema mootoriga ning väärikama hinnalipikuga. 
    Ilmselt muudetakse sportlikumaks ka välisilmet. 
    1. SINA 
    Ladna vend 
    Oletame, et te tahate teada, mis on väärt teie mitu aastat tagasi ostetud pakk Ühispanga aktsiaid. 
    Helistate mõne panga väärtpaberiosakonda ja noorepoolne maakler hüüab rõõmsalt telefoni: Kuule, sina, tõmba pärast traati! 
    Vanema inimese võtab niisugune käitumine tummaks. 
    Ta lihtsalt ei tea, et panga-, arvuti- ja ehitusmehed pöörduvad haruharva kellegi poole teietades. 
    Nad sinatavad sujuvalt kõiki, ükskõik kui kõrge ülemus või väike vend jutukaaslane poleks. 
    Laps 
    Lapsele on kõik tädid ja onud sinad, olgu sugulased või võõrad. 
    Kui laps läheb kooli, õpib ta selgeks sõna teie. 
    Õpsile ja sööklamutile ei kõlba nüüd enam sina öelda. 
    Kuigi tahaks. 
    Vanema põlve õpetajatel on eriti linnakoolides tavaks, et gümnaasiumi jõudnud noort peetakse Täiskasvanuks ja talle tuleb öelda teie. 
    Nooremad õpetajad nii ranget vahet ei tee. 
    Kui üks õpetaja ütleb teie ja järgmine sina, ajab see noore inimese lihtsalt segadusse. 
    2. NII JA NAA 
    Viisakas 
    See inimene ei ole unustanud ema õpetussõnu: võõrale inimesele on viisakas öelda teie. 
    Kohtumise alguses ta nii talitabki. 
    Viisakal inimesel on aga varuks üks kaval nõks. 
    Nimelt meeldib talle arutada äriasju mõnes kohvikus või restoranis. 
    Ta armastab hästi süüa ja juua, meeldivat teenindust ja vaba õhkkonda. 
    Juba esimese ühise õlleklaasi juures küsib ta jutukaaslaselt tavaliselt: Kas tohib, ma ütlen teile sina? 
    Sellisest ettepanekust on raske keelduda. 
    Ebaleja 
    Võõra inimese sinatamine on tema jaoks harjumatu. 
    Ta tunneb end seejuures nagu värskelt armunud noormees esimest korda pruudi vanematega kohtudes. 
    Tahaks väga tüdrukul käest kinni võtta, aga ei julge. 
    Paaril esimesel kohtumisel ütleb ebaleja kaaslasele seepärast läbisegi teie ja sina. 
    Ise läheb iga kord, kui eksib, näost kõrvuni punaseks. 
    Et mitte häbisse jääda, hakkab ebaleja lõpuks rääkima ümber nurga. 
    Nagu üks poemüüja, kes küsis otse enda ees seisvalt kliendilt: Mida temale? 
    Naljatilk 
    Ütleb vahel naljatamisi teie oma kõige paremale sõbrale. 
    Tema käes on käkitegu hommikul tööle tulles hea kolleegi käest küsida: Ja kuidas t e i e siis täna magasite? 
    Ning juba järgmises lauses läheb ta sinatamisele üle. 
    Enamasti teevad selliseid trikke need, kellele meeldib väga sõnadega mängida. 
    Kahesuguline 
    Mõni aeg tagasi oli siseministriks mees, kellele ükski alluv ei julgenud öelda sina. 
    Mees ise sinatas aga viimset kui üht töötajat. 
    Politseinike jaoks, kes üksteisele kunagi teie ei ütle, oli selline olukord eriti imelik. 
    Sellist inimest teietatakse kahel põhjusel: ta on teiste jaoks väga suur autoriteet või teda lihtsalt kardetakse. 
    3. TEIE 
    Kuivik 
    Töötab juba kolmekümnendat aastat samas asutuses, näiteks raamatupidaja või arstina. 
    Ta teietab isegi oma kabinetikaaslast, mis siis veel teistest kolleegidest rääkida. 
    Tiitlid nagu härra, proua ja preili on kuiviku jaoks tabu. 
    Meelsasti ütleks ta kolleegile vanast harjumusest seltsimees, aga kardab, et ta võidakse ideoloogilise sobimatuse pärast pokri pista. 
    Kuivik kõnetab harva kedagi eesnime pidi. 
    Kõrge ametnik 
    Mis mulje jääks Eesti Panga presidendist, kui ta pöörduks mõnel tähtsal konverentsil esinedes rahandusministri poole: Siim, kuidas sul selle eelarvega on? 
    Etikett lihtsalt ei luba niisuguse kaliibriga mehel läbirääkimistel lauanaabrile sina öelda. 
    Töökaaslastega võib kõrge ametnik hea sõber olla küll. 
    Naabrimehele ja lapsepõlvesõbrale ütleb ka meelsasti sina. 
    Professionaal 
    Asjalik inimene, kes leiab, et teietamine käib professionaalsusega kokku. 
    Üks rezhissöör tegi kord portreefilmi ühest Eesti naisnäitlejast. 
    Nägi teda mitu kuud järjest pea iga päev ja nad said suurepäraselt läbi. 
    Aga sinatada julges rezhissöör näitlejatari alles siis, kui viimased kaadrid olid juba filmitud. 
    Kas ütlete võõrale teie või sina? 
    Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja 
    Kohati tundub, et sinatamisega minnakse liiale. 
    Millegipärast on võõrastav soomlaste komme kõiki ja kohe sinatada. 
    Töö juuures on küll nii, et kuna on tegemist meeskonnatööga, peavad uued töötajad kiiresti sisse elama ja tseremoonitsemiseks ei jää aega. 
    Vahur Kraft, Eesti Panga president 
    Võõraid inimesi tõesti teietan viisakusest. 
    Arvan, et see tuleb traditsioonilisest kodusest kasvatusest, mitte minu positsioonist. 
    Sõpradele ja headele tuttavatele ütlen sina. 
    Andres Bergmann, ärimees 
    Sina ja teie kasutamine on vajalikud selleks, et panna paika kogu suhtlemise sõnavara ja piirid. 
    Kui vestluse alguses öeldakse teie, siis see jääbki nii. 
    Pöördumise valik määrab selle, kuhumaani suhtlemisel minna võib. 
    Äris on see väga tähtis. 
    Agve Aasmaa, Hansapanga personalidirektor 
    Kui olin pangas alles uus töötaja, tuli mulle koridoris vastu Jüri Mõis ja ütles: Kas sa juba tead, et siin majas sinatatakse kõiki. 
    Meie poliitika on selline, et töötajad võivad üksteist juba esimesel kohtumisel rahumeeli sinatada. 
    Vahel tekib neil endil lihtsalt tõrge ja nad ütlevad alguses teie. 
    Hannes Võrno, teleajakirjanik 
    Kahvli saates lepime enne eetrisse minekut külalisega alati kokku, kas ütleme talle sina või teie. 
    Tavaliselt sinatame nendega, kes on meie head tuttavad, või inimestega, kes ise sellise ettepaneku teevad. 
    Kõrgetele ametnikele avaldame austust teiega, isegi siis, kui nad on meie sõbrad. 
    Samas palus peaminister Mart Laar ise Kiur Aarmal ennast intervjuu ajal sinatada, sest nad on juba pikka aega head tuttavad. 
    Teet Kallas ja Tiiu Varik tänavale 
    SULEV VEDLER 
    Pankrotistunud Maapank pani eelmisel nädalal müüki korterid, kus elavad populaarse telesarja Õnne 13 stsenarist ja (aja)kirjanik Teet Kallas, seitsmekümnendate aastate tuntud laulja Tiiu Varik ning riigikogu eelmise koosseisu liige ja tarbijakaitsja Aino Runge. 
    Korterid läksid müüki kuue miljoni krooni suuruse laenu katteks, mida ei suuda Maapangale tagasi maksta AS Reflet. 
    Reflet tagas laenu Tallinna kesklinnas Raua tänaval asuva kolmekorruselise krohvitud elumajaga, kus eespool mainitud kuulsused elavad. 
    Korterite müüki korraldav kinnisvarabüroo Tipoliin küsib ruutmeetri eest 5500­6000 krooni. 
    Maakler Elle Januško sõnul on huvi korterite vastu suur. 
    Majaelanikud kardavad, et peavad kodust lahkuma, kuigi neil on korterite eelisostuõigus. 
    Mul ei ole raha väljaostmiseks, tunnistab Teet Kallas, kelle 131m² korter maksab üle 700 000 krooni. 
    Ta küsib, kuhu ta oma perekonna ja 12 000 raamatuga küll kolima peab. 
    Tegelikult on isand Kallase olukord hulga hullem, sest maja eelmine peremees tahab teda üürivõla pärast tänavale tõsta. 
    Kallas ei ole üüri maksnud juba kaks aastat. 
    Tema võlg on ligi 31 000 krooni, kusjuures üür on vaid kaheksa krooni ruutmeetri kohta. 
    Järgmine kohtuistung toimub maikuus. 
    Kohus menetleb samasuguseid hagisid ka Tiiu Variku ja üürnik Galina Mihheleva vastu, kes võlgnevad vastavalt 23 000 krooni ja 22 000 krooni. 
    See kolmik ei maksa üüri, kuna nende väitel tagastati maja Ameerikas elavale Johannes Nõmmikule ebaseaduslikult ning seega ei ole Nõmmikul ja tema siinsel esindajal Jaan Lorensil õigust üüri küsida. 
    Majaelanike väitel on Nõmmiku allkirjad dokumentidel, mille alusel maja tagastati, võltsitud. 
    Nad on pöördunud oma väitega nii kaitsepolitsei, keskkriminaalpolitsei kui ka kohtuorganite poole. 
    Kohtuprotsessis esindab elanikke tippadvokaat Viktor Kaasik. 
    Just Kaasik soovitas neil üür maksmata jätta. 
    Üürnike ja omaniku sõda on käinud mitu aastat ja jõudnud välja isegi niikaugele, et mullu suvel kutsusid majaelanikud maja eest pügamata muru tõttu Lorensi vastu politsei välja. 
    Ütlesin, et ei saa muru pügada, kuna üüri ei maksta. 
    Politsei tegi mulle hoiatuse, räägib Lorens. 
    Kuid kogu see vägikaikavedu võib osutuda mõttetuks, sest Raua 51 ei kuulu enam Nõmmikule, vaid hoopis Maapangale. 
    Majale seatud hüpoteegi alusel andis pank laenu firmale Reflet, kes pidas Pärnu maanteel praeguse Argentiina restorani kohal grillbaari. 
    Tegemist oli tüüpilise maapangaliku laenuga, kus pankurid ei teadnud, kuhu raha tegelikult kadus. 
    Seetõttu võttis pank eelmisel aastal Raua tänava maja võla katteks endale ja pani nüüd müüki. 
    Seega võivad elanikud küll kohut käia ja korterite erastamisõiguse lõpuks kätte saada, kuid isand Lorens on maja peale laenu võtnud, selle ära raisanud ning pank müüb võla katteks korterid heausksetele ostjatele edasi. 
    VÕITLUS JÄTKUB - Lastest ja kodust ilma jäänud invaliid lubab EE-le saadetud kirjas jätkata võitlust inimväärse elu eest. 
    Olen sõjaks vallaga küps 
    (loe ka EE nr 15.) 
    Mihkel Kärmas 
    Lp hr Kärmas! 
    Aitäh loo eest, mis tõi esile lõpuks ometi minust suure plahvatuse! 
    Esmamulje loost oli jahmatav, julm. 
    Pärast mõistsin - just seda julmust oligi mulle vaja, et oma lõplikut piiri ületada. 
    Olen sõjaks vallaga küps. 
    Suudan ise enda eest vastutada. 
    Kuigi olen maailmas üksinda, siiski pean/tahan iseend ja lapsi kaitsma/kaitsta. 
    Olen isegi kaua vahutavas ooperis viibinud. 
    Enam ei suuda vaikida nukukesena, keda võib puude tõttu prügikasti visata. 
    Jah, ema hoidis mind väga! 
    Aga ema poleks suutnud mind üksi koolitada. 
    Sest mind viis kooli 2x nädalas 9 aastat järjest tädi (paegune mamma) oma autoga ja omast tööajast, seega olen tädile samuti tänulik. 
    1. ja 11. klassis käisid õpetajad mul kodus. 
    Kuid, minu püüdlustele emaga leppida, vastab ema alati eitavalt. 
    Päris tõsiselt. 
    Olles ise ema, ei suuda ma mõista oma ema mitteandestamist. 
    Kõik lapsed on elus kordki vastu ema tahtmist, aga emad peaks alati andestama. 
    Minu neiupõlve päevikud jäid ema kätte, seega minult pole keegi nende sisu praegu näinud. 
    Päevikus oli muu ka peale õnne... 
    Neid päevikuid ei anna ema mulle. 
    Kirjutan tänaseni päevikut. 
    Kõike kuiste. 
    Sest tahan tõesti oma seebiooperist raamatu kirjutada, pool on kirjutaud. 
    Aivar leidis mind ajakirjast Noorus. 
    Ega ta poolnudki ainus noormees, kes mind siis taga ajas... 
    Filmi ei olnud näinud just minu sõrbrad/sõbrannad aastaid. 
    Muide, armunud on alati õnnelikud. 
    Rahvas võib aga mida tahes arvata, kuid me Aivariga olime tõepoolest õnnelikud armastajad. 
    Kuid me armastus ei pidanud eluraskustele vastu, suri vägivallas. 
    Seda juhtub ju tervetegagi. 
    Küsimust ei saa asetada sedasi, et miks mina kui invaliid mehele läksin. 
    Poleks mina armastanud, poleks abiellunud! 
    Ja Aivargi samamoodi... 
    Ega vist südameta inimesena ei tuleks minuga toime... 
    (avaldatud lühendatult) Siiralt Tiia Järvpõld 
    Tiia on võimeline elama 
    Tunnen-tean Tiiat juba lapsepõlvest. 
    Ka minul oli sünnipuudega tütar, nii me tutvusimegi. 
    Ja sellest ajast alates olen Tiiaga kirjavahetuses ja me oleme väga palju kohtunud. 
    Tiia on mitmel korral olnud pikemat aega minu juures ka lastega. 
    Rõõmustasin väga, kui Tiia abiellus. 
    Ta oli koos Aivari ning pisi-Meriliga paar nädalat minu juures. 
    Kõik näis minevat hästi. 
    Aivar hoolitses otse liigutavalt Tiia ja lapse eest. 
    Tiia ei kurtnud ka hiljem, ka siis, kui juba Silver ringi jooksis. 
    Tiia oli lastega minu juures ka siis kui ta kandis kolmandat last. 
    Siis tundus juba, et midagi on korrast ära, aga Tiia ei kaevanud millegi üle. 
    Kui avaldasin arvamust, et kas seda pole talle liiast, vastas ainult, et ta ei saanud midagi parata, ega ta ise ka ei oleks rohkem lapsi tahtnud. 
    Kolm aastat tagasi sõitsin aga Tiia appikutse peale Kaagverre ja tõin ta enda juurde. 
    Väike Merli oli siis mõnekuune. 
    Juba siis oli Aivar Tiiat peksnud. 
    Tiia oli istmiku peal hüpeldes kolmandalt korruselt mööda kivitreppe alla tulnud, kogu keha oli siniseid plekke täis. 
    Juba siis oli Tiia valmis Aivarist lahku minema, kui vaid saaks kuhugi elamiskoha. 
    Püüdsin siis Tiiat aidata: kirjutasin kirju alates sotsiaalministeeriumist, Tartu maa- ja linnavalitsusest kohaliku omavalitsuseni. 
    Ministeeriumi vastuses süüdistati Tiiat ennast, et poleks tarvis olnud lapsi muretseda, kui nende eest hoolitseda ei suudeta. 
    Mujalt ei vastatud üldse. 
    Püüdsin üles leida ka Tiia ema, kes töötas Tartu linnas vanurite abistajana, aga ta ei soovinud minuga kohtuda ega ka Tiiat näha. 
    Püüdsin siis Tiia Tartusse turvakodusse paigutada, aga sinna ei võetud teda vastu - öeldi, et nemad võtavad vastu ainult lapsi, mitte emasid. 
    Viisime ta siis lõpuks maale ühe tädi juurde, kuni asjaolud selguvad. 
    Selgust ei tulnudki ja Tiia oli sunnitud tagasi koju, st Aivari juurde minema. 
    Edasi läks kõik aina hullemaks. 
    Veel kaks aastat tagasi oli Tiia lastega nädalalõpupäevad minu juures, aga mina ei jaksa puht füüsiliselt enam tema eest hoolitseda ja ma olin sunnitud ta koju tagasi saatma. 
    Juba möödunud suvel oli Tiia hooldekodus, aga läks lõpuks jälle koju... jälle peksmised, mida näidati nüüd juba televiisoris. 
    Kui Tiia oli haiglas, viisid Aivari vanemad lapsed endi juurde. 
    Kena neist! 
    Aga miks keelavad nad nüüd Tiial lastega kokku saada, miks nad Tiia kirjadele isegi ei vasta? 
    Milles Tiiat süüdistatakse? 
    Ta on haritud naine. 
    Tõsi, tal on väga suur füüsiline puue, aga ma olen ise näinud teda oma lapsi mähkimas, söötmas, nende pesu pesemas ja muid vägagi peeneid töid tegemas - jalgadega. 
    Tiia on sündimisest saadik südilt võidelnud oma koha eest siin päikese all ja see on tal ka õnnestunud. 
    Ta on suutnud väga palju, hoolimata oma puudest. 
    Nüüd otsitakse süüdlasi ja selleks püütakse vägisi teha Tiiat, võttes temalt temalt karistuseks lapsed. 
    Millise õigusega? 
    Püütakse pugeda küll rahapuuduse, küll Tiia invaliidsuse taha. 
    Ministeerium poeb selle taha, et Eestis on nii-nii-palju invaliide, ei saa eelistada üht teistele. 
    Kui palju on Eestis naisi, ka terveid naisi, kes oma elu ohtu pannes sünnitanud ja peaaegu ka üles kasvatanud kolm tervet ja tublit last? 
    Mis on siis Eesti Vabariigis esmatähtis, kas lapsed ja nendele oma kodu võimaldamine või ametnikud, kes ei taha ega viitsi oma kohustusi täita? 
    (avaldatud lühendatult) Stella Noode, 71a pensionär 
    Tiia kiri Mäksa vallavalitsusele ja sotsiaalministeeriumile 
    Sotsiaaltöötaja peaks kõigepealt oma kliendiga suhtlema eelarvamustevabalt so ületama iseenda kõik kartused oma kliendi suhtes. 
    Seesugust suhtlemist hr Orriniga pole ma aastaid kogenud. 
    Tunnetan alati jutuajamistel temaga, et hr Orrin pelgab esmalt minu häälduspuuet. 
    Tal on eelarvamus, et ma ei suuda end selgelt väljendada ja seejärel tajun, et sotsiaalnõunik (ainukese inimesena!) kõneleb minuga pudikeeles nagu vaimselt alaarenenud lapsega. 
    Valla sotsiaaltöötaja Orrin on olnud üsna ükskõikne, sest ta ei ole suutnud end asetada abivajaja olukorda. 
    Toon näite: lahutusavaldust ei julgenud valla sotsiaalnõunik kohtusse viia, öeldes, et ta kardab perekonda lahutada, kuigi samas väitis, et ega Aivariga enam pole võimalik koos elada. 
    Ausalt öeldes, lahutusprotsessi algatuse tants keerles minus just julge abistaja puudumise tõttu üle asta. 
    Mõistsin mõistusega, et Aivariga kooselu on võimatu, kuigi südamies oli veel alles armastustunne. 
    Siiski soovisin lahutust, aga mul ei olnud kedagi, kes oleks lahutusavalduse kohtusse viinud. 
    See tobe tants viiski mind meeletu otsusele - püüda veelkord Aivariga leppida... 
    Leppimiskuude lõppfaasi teab terve Eestimaa. 
    Niisiis, lahutuses ei aidanud vallast ükski ametnik mind. 
    Õnneks mõistis minu abielulahutuse suluseisu pikaravi osakonna töötaja proua Nirk, kes hakkas julgelt mind abistama ja lahutusasja ajama. 
    Oleks hr Orrin mõistnud poolteist aastat tagasi mind poolelt sõnalt nagu pr Nirk, siis oleks praegune olukord ehk natukenegi leebem meie kõigi jaoks... 
    Kõige õudsemaid vägivallast tingitud kannatusi, mida tundsin kaks pool kuud, pole tegelikult kuskil avaldusel, sest neist lihtsalt ei kuulatud õigel momendil ning siis tuli šokiperiood, mil ma ei suutnud olnud jubedustele mõeldagi, ammugi rääkida... 
    Tõsi, ma ei suutnud hr Orrinile ega politseile otseselt öelda, et midagi on palju meil viltu... üks suur põhjus oli mõistmises, et politseil pole võimalik lahendada kõiki olevaid/tulevaid probleeme, mis on suuremal määral kõigele vaatamata sotsiaalseid. 
    Kas keegi on mõelnud, kui mina oleksin füüsiliselt normaalne, siis võiksid olla minuga teised probleemid - ehk oleksin põhja käinud naine... 
    Soovin sellega öelda seda, et inimese füüsiline mõõt ei võrdu inimväärikuse ja inimese probleemi mõõduga. 
    Näiteks, mina ei igatsegi iseendale füüsiliselt tervet keha, sest ma ei tea, milline madal oleks siis mu elu põhimõte või eneseväärkikus ja intellekt... 
    Ometi soovitan endaga kokkupuutunud sotsiaaltöötajatele olla nädal aega kätetult -jalutult täie mõistuse juures ratastoolis: kuidas olla ratastoolis niiviisi, et nende ellujäämine sõltub ainult neist endist - ametnikud ei hooli nende saatusest ning nende lapsed ja lapselapsedki (ametnik tõdeb seda!) häbenevad neid. 
    Seejärel kõneleksime edasi iidoliks olemise teemal. 
    Mina ei ole ealeski tahtnud olla iidol, kangelanna, filmitäht ega isegi kaitsekivi. 
    Olen puudega noor naine, kes teab: Eestimaal on tuhandeid füüsilise puudega inimesi, kes vajaksid samamoodi abi ja toetust nagu mina ise, aga nad ei julge avalikult oma vajadustest rääkida; nad arvavad ekslikult, et neil pole õigust soovida võrdväärset elu kaaskodanikega. 
    Praeguses ühiskonnas on kõige lihtsam kõigil iseend elusalt maha matta... 
    Kuidas saab otsustada teis(t)e eest, kui ta ise ei teagi midagi ega pole näinudki minu ja laste vahelist sidet? 
    Võib-olla mõnel lasteaia peol on mind silmanurgast nähtud koos lastega, kuid enamat küll mitte. 
    Minu meelest, iga inimene otsutsab ise, mis tuleb või on homme - otsustuste tagajärgi näeb ja kogeb inimene ise homme rõõmsa- või kurva meelega. 
    Keegi teine ega kolmas ei saa kellegi viienda või kuuenda eest elu elada. 
    Aga minu vallaametnikud otsustasid mitte ainult minu, vaid minu lastegi eest. 
    Üleüldse on vallas otsustuseid tehtud juba ammu minu selja taga, justkui oleksin inimõigusteta ja otsustusvõimetu tühi hing. 
    Mida rohkem sellele mõtlen, seda kindlam olen selles, et vald tahtis minust ja minu lastest (ennem perestki) lahti saada. 
    Ei ole inimesi - ei ole probleeme! 
    Vallaametnikud on oma käed puhtaks pühkinud, nende jaoks probleem lahendatud - mina olen igaveseks hooldekodus, lapsed vanavanemate juures, Aivar vangis - ning küll minu karjuv hääl varsti vaibub. 
    Kuid valla kurvastuseks pean ütlema, et mina ei jäta asja lihtsalt jaanalinnu kombel liiva alla. 
    Probleem on lahendamata. 
    Igakord, kui arusaamist pole, ei saa pugeda rahamure taha. 
    Mõelge natuke loogilisemalt: hooldekodule suudab vald tasuda, kuid näiteks sotsiaalkorteri (poole) üüri jaoks ei jagu vallal ressurse. 
    Inimese iseseisev elamine võib olla omavalitsusele isegi odavam, kui hooldekandeasutuses elamine. 
    Minu laste tuleviku üle otsustasid kõik teised isikud, mitte nede ema s.t minuga pole silmast-silma midagi arutatud. 
    Justnagu minult oleks emaõigused ära võetud, nagu polekski mina lastelel olnud mitte keegi. 
    Mitte mind ei lahutatud lastest ainult, vaid ka lapsed lahutati minust... 
    Laste meelest olen (olin?) ema nagu ema ikka. 
    Tuletan meelde ainult Silveri lauset naabrile: Kõik emmed pesevad pesu! 
    . 
    Merili uskus, et mina emana suudan neid aidata. 
    Ometi lapsed teadsid, et vajan füüsilist abi. 
    Kindlasti tahan lapsi endale. 
    Tooge, palun, üks põhjus veel peale füüsilise puude, miks mina ei tohi laste eest vastutada ja armastades kasvatada! 
    Joodik ma ei ole. 
    Vägivaldne samuti mitte. 
    Mina ei ole enam vaikne ja kartlik tüdruk, olen nüüdseks kasvanud kartmatuks. 
    Seebooper peab ju alati õiglusega ja hästi lõppema! 
    (avaldatud lühendatult) 26.4.1999 
    Tiia Järvpõld 
    Kerjusmunga unistus 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Võrus budistide ühenduse Kulgejate Kihlakund loonud kerjusmunga Ants Luige (46) välimus ei vasta tüüpilisele ettekujutusele budistist. 
    Kiila pea ja heleda ürbi asemel kannab Ants kaabulotti, teksaseid ja kampsunit. 
    Võrus on Ants tuntud mees: mõni vaatab võõristusega järele, mõni astub juurde ja küsib nõu. 
    Armas külaline, söö kõht täis 
    Kolm aastat tagasi tuli Ants Tallinnast Võrumaale metsavahiks. 
    Elas paksu metsa sees üksikus Aruküla talus, lähim küla nelja, pood kaheksa kilomeetri kaugusel. 
    Siin üritas ta esimest ja tõenäoliselt viimast korda elus perekonnainimene olla, kuid loobus. 
    Ei saa olla korraga budist ja perekonnapea. 
    Abielu on võitlus ja budist ei võitle. 
    Tundsin ennast lõpuks sisemiselt nii mustana, meenutab Ants. 
    Endine naine saab enda ja Antsu kahe ühise lapse kasvatamisega hästi hakkama. 
    Kuid ometi hoiab just perekond Antsu Eestimaal kinni ja ei lase Tiibetisse palverännakule minna. 
    Ju siis ongi see niimoodi mõeldud, et minu missioon või elu ülesanne asub Eestis, mõtiskleb munk. 
    Kui üksindus ja lindude kisa Antsu sügisel hulluks hakkasid ajama, tuli ta Võrru talvituma. 
    Sellest ajast on maja tühjalt seisnud ja Ants kartis natuke sinna tagasi minna: äkki on armas koht vahepeal ära lagastatud. 
    Külas lõhuti talveks üksi jäetud majas kõik aknad ära. 
    Aga ei, majas oli küll sees käidud ja mõnda aega ka elatud, kuid kõik on korras. 
    Küllap aitas Antsu jäetud kiri: armas külaline, söö kõht täis ja tunne ennast hästi. 
    Suveks kolib munk Arukülla tagasi. 
    Eestlased on nõiarahvas 
    Esimene, kuigi mitte teadlik kokkupuude budistliku mõtteviisiga oli Antsul kümnendas klassis, kui koolivennad teda äkki vahetunni ajal klobima hakkasid. 
    Kui õpetaja vahele tuli, ütles Ants: Lähme siis mujale. 
    Seepeale ehmusid poisid ära: mida sa ikka peksad, kui teine sellega rahul on. 
    Hiljem tuli välja, et keegi Antsu nägu noormees oli ühe poisi vanemalt tänaval koti röövinud. 
    Tuleb ennast usu hoolde anda, siis ei juhtu sinuga midagi, on üks Antsu elutarkusi. 
    Ta usub, et oli ka eelmises elus budist: kuidas ta muidu iseenesest, ilma õppimata, sellise mõtteviisi omaks võttis. 
    Tõsiselt süvenes Ants budismi Vello Väärtnõu juhendamisel. 
    30aastaselt hakkas juba ise noori õpetama. 
    Noor budist ei olnud enda arvates selleks veel kaugeltki valmis, aga kui huviline nööbist kinni võttes juhatust nõudis, andis alla. 
    Õnneks õppis ta ka ise õpetamise kaudu väga palju, tegemist oli rohkem koostööga. 
    Sügisel metsatalust Võrru kolinud, asus Ants mõttekaaslasi otsima. 
    Lehekuulutuse peale tuli kokku kümmekond inimest, jaanuaris loodud Kulgejate Kihlakunnaga ühines kuus. 
    Antsu sõnul on kihlakunna eesmärk muuta inimese meeleolu paremaks, eeskujuks on Mahajana ehk Suure Vankri õpetus. 
    Mida kihlakund koos käies teeb? 
    Kahju, et meil täna kokkusaamist ei ole, kahetseb Ants ja selgitab, et budistide riitusi on võimatu ümber jutustada. 
    Ega me seal palju ei räägi. 
    Lööme trummi ja loeme pühakirja. 
    Ja kokkuvõttes on ruumis nii hea energia, et iga ühises meditatsioonis osaleja leiab sisemise tasakaalu. 
    Enamik Eesti budiste üritab Antsu sõnul luua siia väikest Tiibetit või väikest Jaapanit. 
    Kulgejad tahavad olla eestipärased budistid. 
    Antsu arvates on eestlastel väga suur potentsiaal, meie hulgas on protsentuaalselt palju sensitiivsete võimetega inimesi. 
    Oleme nõiarahvas ja peame seda traditsiooni hoidma, õpetab Ants, kes püüab välja töötada oma eesti-budistlikku loitsimissüsteemi. 
    Vanast kuurist saab Eesti esimene budismiklooster 
    Aruküla talu ümbruses on Antsu sõnul väga palju head energiat. 
    Õue peal on maasse rammitud haavatüvi, mis võtab ära kõik halvad emotsioonid. 
    Veidi eemal on energiat andev budismipost. 
    Kui Antsu uskuda, siis tunnetab tavaline inimene paiga energeetilisi võimalusi alles pärast suitsusaunas käimist ja puhastumist. 
    Elumaja kõrval küürutavast kuurist saab Antsu unistustes kunagi esimene Eesti budistlik klooster. 
    Kui katoliitlik klooster on massiivne paksude kiviseintega hoone, siis budismis pole väline pool tähtis. 
    Saaks siia uue katuse peale, muud ei olekski vaja. 
    Klooster oleks eelkõige õppeasutus, mugavused on teisejärgulised, unistab Ants. 
    Kloostri asutamiseks läheks vaja 50 000 kuni 100 000 krooni. 
    Antsul endal raha ei ole, ka pole Kulgejate Kihlakunnas pühendunud ja ühtlasi varakaid liikmeid. 
    Aga ükskord teeb Ants oma eluunistuse teoks niikuinii. 
    Lõpmata suur üksindus 
    Mungaks saamiseks ei pea budist mingeid eksameid tegema ega kirikunõukogu ees vandeid andma. 
    Piisab, kui endale lubada valest hoiduda, kõige elava eest hoolt kanda ja rumaluse vastu võidelda. 
    Ants tegi seda juba aastaid tagasi. 
    Et Ants just kerjusmunk on, kujunes välja iseenesest ­ raha ei ole teda kunagi armastanud. 
    Võrus aga tõelist kerjusmunga elu elada ei saa: liiga väike linn. 
    Ja Tallinnas on konkurents teiste kerjustega liiga suur, et ära elatuda. 
    Seepärast elab Ants Võru vaestemajas, süüa ja riideid saab heade tuttavate käest ja töötu abiraha kulub ka marjaks ära. 
    Nii käib ta mööda oma otsingute teed, ilma et ta maistest hüvedest puudust tunneks. 
    Aga raske on mul küll, tunnistab Ants. 
    Ja mitte raha, vaid üksinduse pärast. 
    Usk on üks lõpmata suur üksindus. 
    Teine kõige raskem asi on kinni pidada lubadusest endale mitte valetada. 
    Ükskord oli aga Antsul nii raske, et ta kavatses oma otsingutest loobuda. 
    Ja nagu ta selle otsuse vastu võttis, peatus auto ja kutsus ta peale. 
    Võhivõõral inimesel oli abi vaja ja mungast mööda sõites tabas ta ennast mõttelt: tema võib aidata. 
    See oli märk, et olen õiget teed käinud ja ei tohi loobuda, teab Ants. 
    Ning elab siiani usus ja lootuses ükskord Valgustatuks saada. 
    Kui mitte selles, siis mõnes järgmises elus. 
    Horoskoop 29. aprill - 05. mai 
    KALJUKITS 
    Tänasel neljapäeval võid olla ühele kui teisele tähtsaim isik maailmas. 
    Ja seetõttu võiksid kedagi kiites või kritiseerides olla ettevaatlik. 
    Kui sa just igasuguste "geeniuste" ja "oinastega" üle ei paku, on kõik hästi. 
    Nädalalõpul puutud kokku tänapäevasemate jututeemade ja üleskutsetega. 
    Hea, kui sa iga rahahõngulise jutu puhul näost kaameks ei muutu, ja tänapäevast tehnikat maapõhja ei vannu! 
    Laupäevast alates näed oma partnerit peibutavamas valguses. 
    Nagu näha, pole ta kõiki oma võlusid veel esile toonud. 
    Uus ärinädal toob magusamaid koduseid hetki ja tundepuhanguid. 
    Võibolla pole ilus, aga liiga kuivalt ja tõsiselt on raske midagi võtta. 
    VEEVALAJA Tänaseks märgusõnaks võiks olla: "Veel pisut aega ja siis..." 
    Teab, kui suur vee valaja sa reedel, laupäeval ja pühapäeval oled, aga ­ ennast ­ valad välja küll. 
    Kuna ka Kuu on juhtumisi Veevalaja märki ennast ära eksitanud, tood oma paremad leiva- ja tõmbenumbrid välja. 
    Uue ärinädala esimeste päevade jooksul satud täideminevate unistuste rajajoonele. 
    Pisut ettevaatlik ja tähelepanelik võiksid olla raha ja kuivade numbritega, vaata, et asjad ja esemed koos inimestega ära ei kaoks! 
    Ja kui inimesed ongi liiga udused ja harrastavad intelligentset skleroosimeditatsiooni, peab vähemal üks ­ Veevalaja ­ natuke jalgupidi maa peal olema. 
    KALAD 
    Arginädala lõpul lõõgastud paremini omade seltskonnas, mis võib veereva lumepallina tund-tunnilt kasvada. 
    Reedel, laupäeval ja pühapäevalgi ei ole iga inimene, masin, toit, ilm või mistahes muu veel seetõttu vale, et sa neist esimesel hetkel aru ei saa. 
    Õpihimulistel Kaladel on kergem, kui elu annab ennast uurida, tasub üht-teist kõrva taha panna. 
    Ja kui mõnda juttu ei tohikski kuulata ega teada, ei jookse info siiski mööda külgi maha. 
    Pähe selgusttoovaid hetki on oodata iseäranis pühapäeva õhtul, esmaspäeval ja teisipäeval. 
    Sa üllatad uuega! 
    Ei teagi, mis või kes on huvitavam, kas sinu jutt või sa ise. 
    Kolmapäev on majanduslikuma näoga. 
    JÄÄR Neljapäeval õnnestub põhitöös midagi muuta ja edasi viia. 
    Ka ametnikud ja töökaaslased on vaatamata oma erialale või positsioonile üllatavalt targemad. 
    Igaüks polegi nii teisedimensiooniline nagu purjus horoskopist. 
    Laupäeval kulmineeruva Merkuuri ja Marsi vastasseisu ajal suudad mõndagi olulist välja öelda, aga diplomaatilisi ülesandeid täites tuleks šokiteraapilist otsekohesust siiski vältida. 
    Ka kroonu- või kooliaegsed väljendid osutuvad tippläbirääkimiste puhul liiglihaks. 
    Nädalalõpul oled jääralikult algatuslik: pioneer ei karda... 
    Kuigi uue nädala päevad on udumaigulised, on raha lõhna siiski õhus olemas. 
    Suuremateks tegudeks sobib kolmapäev. 
    SÕNN Neljapäeval on raske oma paremaid arvamusi varjata ja neid kellegi teise omaga ära segada. 
    Reedel ja nädalalõpul oled tööd tehes või põhikohustusi täites omas rollis nagu rongi teele saatev jaamaülem. 
    Reedeks haripunkti jõudva Päikese ja Uraani kvadraadi ajal oled oma omapärasuses veenvam. 
    Eriti võid hiilata mõne huvitava inimese sünnipäeval või muul tähtsamal sündmusel. 
    Laupäeval näivad takistused ei teeni "meelelahutuslikku" enesehaletsemiseesmärki, pigem oled traktorist, kes tuleb pea igast august välja. 
    Pühapäevast alates, kui Merkuur hakkab kahtlase visadusega Sõnni märki vallutama, on sul rohkem mõistust peas kui mõnel... 
    KAKSIKUD Nüüdse nädala lõpupoole oled väljenduslikum ja seksikam. 
    Sellest ei vaiki näiteks Veenuse, Merkuuri ja Marsi koosmõju, mis sunnib isegi peeglit nautima. 
    Nädalalõpp toob tihedaid ja üksteise küljes olevaid pisisündmusi. 
    Mitme mobiiltelefoni või inimesega ei maksaks ühekorraga oma intiimasjadest rääkida, sisutihedal ajal oleks targem igaüht ereldi ette võtta nagu vana psühholoog. 
    Uus nädal teeb sind sinasõbramaks käesolevate kohustustega, olgugi et mõnikord sinu mõtted ja taustamuusika teistsugusel lainel on. 
    Muuseas, sinu tööandjad on esmaspäevast alates parema mäluga ja inimese moodi. 
    Mõnigi ametnik ei tea isegi, miks ta nii lahke on. 
    VÄHK Kuigi on olnud ja on nüüdki kiire, jääb sul partneri jaoks rohkem aega. 
    Kindlasti võtab ta sind ümberriietumatagi tõsisemalt, ta nägu võib hakata peas kummitama nagu hommikul kuuldud lorilaul. 
    Alates laupäevast, kui Veenus hakkab uitama Vähi märgis, läheb partnerlusevärk veelgi huvitavamaks. 
    Tasakaalutunne tuleb muusika, tunnete ja eneseimetlemise kaudu. 
    Uus ärinädal on vaimu ülestõstvama tähendusega. 
    Võimalik, et paljud sinu ümber lähevad kole filosoofideks kätte või hakkavad maailma parandama. 
    Õppetükke käes hoidvatel Vähkidel kipub vaimne vorm paranema. 
    Kolmapäeval või suuremaks tööks minna. 
    LÕVI 
    Tänased pingutamised tasuvad ära, niikuinii tulevad varsti puhkehetked, ja ega see tasumise (tund) päev ka kaugel ole. 
    Reede, laupäev ja pühapäev on partnerlusalaselt peibutav ja edasiviiv. 
    Telefoniga polegi mõtet iga kord pikalt jahuma hakata, parem juba saada kokku ja küll liivakella asendav kohvitass või muu rüübe jutuotsad ilusasti kokku tõmbab. 
    Uusi lootusi ülesõhutaval ärinädalal on raske kõige vanameelsematega liituda ja ainult "Las jääda nii kui oli" laulda, pigem otsid uut ja huvitavat nagu väljapuhanud tuuker. 
    Teisipäevaks haripunkti jõudva Päikese ja Jupiteri kvadraadi ajal sunnib keegi sind oma õnne kasutama. 
    Õigesti teeb! 
    NEITSI Maaelemendi tugevnenud mõju tõttu oled kas just maisem, aga tahtejõulisem kindlasti. 
    Nädalalõpul naudid kasulikke tegevusi (tehinguid). 
    Nädalalõpp lähendab sind koduloomade ja teiste omamoodi mõtlevate tegelastega. 
    Väga koduselt võid tunda ennast metsas. 
    Pühapäeva õhtul, esmaspäeval ja teisipäeval tulevad uued partnerlustuurid peale. 
    Põgeneda polegi kusagile, meeldivad koosolemised lähevad paremini peale. 
    Kui mõni Neitsi on nädala jooksul liiga tõsiseks muutunud, teeb lustikummut oma töö ära. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval toimivate Neptuni tegemiste ajal võid kellegi fantaasialennukusest nakatuda ja ise ka lennata. 
    KAALUD Ajalõigu jooksul on raske vahanukku või puukuju mängida, elu tuleb su sisse ka grammideta. 
    Kui keegi soovitab sul rahvateatrisse ennast pakkuma minna, võib ta mõtelda seda tõsiselt. 
    Ülesköetud sõnades ja tunnetes on kaassüüdlasteks näiteks Merkuuri, Veenuse ja Marsi "keevad rütmid". 
    Nädalalõpul võid endast välja minematagi ennast välja elada. 
    Esmaspäevast alates on kergem argirütmiga harjuda ja vilunud muljet jätta. 
    Kui sa just liiga palju ei räägi ja jääd mõnigi kord oma liistude juurde, lähevad tööd koos päevadega edasi. 
    Kolmapäeval on oodata kõditavaid tundmusi ja erutavaid kokkusaamisi. 
    Ka mõni telefonikõne, kiri väärib kuulamist-lugemist küll. 
    SKORPION Kui oled iseenese koos oma võimetega unustanud, tuletab keegi neid haruldasi tõiku taas meelde. 
    Reedel on kergem enda moodi olla kodus, kirikus kui kõrtsis. 
    Kui laupäeval läheb mõni asi harjumatult kiiresti edasi, on see loomulik. 
    Võimalik, et sihileviivaid pingutusi on ka rohkem. 
    Pühapäevast alates räägib või sosistab keegi umbes sama tarka juttu nagu sa ise. 
    Ära solvu, kui ta teeb seda veelgi paremini, peaasi, et aitab kuulata, kuigi mõnikord on sõnu samapalju kui sekundeid. 
    Uue nädala esimestel päevadel elavneva vee elemendi jõul pole elu kaugeltki vesine, pigem hõõguv nagu vein. 
    Harjumuslikuks saanud meelelahutusi ­ kasvõi rumalusi ­ ei maksaks ägedate Neptuni seisude ajal unustada. 
    AMBUR Järelejäänud arginädal sobib liitmiseks, lahutamiseks ja arvepidamiseks. 
    Kui sa just raha koos iseenesega ei mõnita, võivad asjad õigematpidi edasi minna. 
    Nädalalõpul valvab keegi, et sul uni pealt ära ei läheks. 
    Seltskonnasümbolite taustal ei õnnestu eriti närveerimise või kurja õpetaja mängimisega aega sisustada. 
    Uueks nädalaks kasvavate naismärkide mõju all olles oled edukas, kui sa liialt ei rabele; suhetes tuleks arvestada ealiste, sooliste või kutsehaiguslike omapäradega. 
    Tobedad jutud ja mõtted lähevad peast paremini välja kodus. 
    Kolmapäevased pealehakkamised on ikka-hakkamised-küll. 
    MEES VARJUS 
    Hollandlane MAX VAN DER STOEL, OSCE vähemusrahvuste ülemkomissar ja Lennart Meri sõber, valutab Euroopas südant välismaal elavate venelaste, ungarlaste ja albaanlaste pärast. 
    Ta arvab, et teab alati õigeid lahendusi, ainult et maailm ei taha teda kuulda võtta. 
    7. mail on ta taas Tallinnas. 
    Sel suvel 75aastaseks saav Max van der Stoel on väga raskesti kättesaadav inimene. 
    Ta on iga nädal lennus. 
    Ta on hõivatum kui Hollandi välisminister. 
    Tema tööpäev algab alati kell kaheksa hommikul, olgu siis Haagis, Pekingis või Bukarestis. 
    Tema Haagi kontori sekretariaadi telefonidel pole automaatvastajat, kuhu teadet jätta, ning kontori ainsa arvuti elektrooniline post on ülekoormatud. 
    Kui esmaspäeva hommikul kontorisse helistada, tervitatakse sind inglise keeles: High Commissioner's office. 
    Samal pärastlõunal tagasi helistanud sekretär jätab teate aga hollandi keeles. 
    Teemad, millest soovitakse van der Stoeliga rääkida, kirjutab üles tema nõunik Gaius Scheltema. 
    Kui küsin temalt, kas ülemkomissariga vesteldes võiks puudutada ka Lääne-Euroopa rahvusvähemuste ja rahvuskonfliktide probleemi, saan kategooriliselt eitava vastuse: Härra van der Stoel räägib ainult Ida-Euroopast. 
    Max van der Stoel annab 4. mail meelsasti lühikese telefoniintervjuu. 
    Ta mäletab, et Eesti Ekspress on teda aastate eest juba korra küsitlenud. 
    Ta räägib selgete lausetega, tasasel häälel ning tema vastused on diplomaatilised. 
    Van der Stoeli sõnul on Eesti olnud talle raske maa. 
    Alati ebaõigluse vastu 
    Max van der Stoel pole karjääridiplomaat, kuid tema karjäär diplomaadina on olnud tähelepanuväärne. 
    Alates 1992. aastast, mil van der Stoel nimetati OSCE vähemusrahvuste ülemkomissariks, on ta rahvusvaheliselt ilmselt tuntuim hollandi diplomaat. 
    Ülemkomissari tööperiood kestab kolm aastat ja van der Stoel on sellele kohale valitud kaks korda. 
    Ametis on ta kuni 1999. aasta lõpuni. 
    On huvitav, et Hollandi valitsuseliikme ja parlamendisaadikuna ei leia me tema nime aastate kaupa olulisi nimesid, ettepanekuid ja poliitilisi otsuseid äratoovast Hollandi ajaloost (Geschidenis van de Lage Landen in jaartallen, 1988). 
    Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon (OSCE) asutati Helsingis üle 20 aasta tagasi Nõukogude Liidu ja lääneriikide poolt külma sõja laineharjal, mil van der Stoel juhtis välisministrina Hollandi välispoliitikat, otsides sotsialistina teed Raudse Eesriide lõdvendamiseks Ida ja Lääne vahel. 
    Aktiivset rahu- ja pingelõdvenduspoliitikat toetav van der Stoel võis aga ka konflikti minna oma partei ametlike seisukohtadega, kui soovitud tulemus teda ei rahuldanud. 
    1969. aastal ei tervitanud ta Vietnami sõjas järjekordset Vietkongi armee võitu, sest kui opositsiooni liige ja riigisekretär, kui demokraat ja sotsialist, ei saa ma kiita Vietkongi valitsust, mis on kaugel demokraatlikust sotsialismist. 
    1970.­80. aastatesse langeb ka van der Stoeli kirglik tuumarelvastuse vastane võitlus. 
    1981. aastal kui van der Stoel oli lühiajaliselt teist korda Hollandi välisminister, lansseeris ameerika politoloog Walter Laqueur iroonilise maiguga termini hollanditis, mis peaks sümboliseerima Euroopa neutraliteedipoliitika uut astet. 
    Nüüd, ülemkomissarina, saab van der Stoel ühendada oma vana mure ­ rahu Euroopas ­ ja vähemusrahvuste inimõigused. 
    Poliitikuna on tema peaalaks alati olnudki Euroopa integratsioon ja inimõigused. 
    Juba 1967 tegi ta Euroopa Nõukogule ettekande mustade kolonelide rängast diktatuurist Kreekas. 
    1992 ja 1998 esitas ta raportid inimõiguste rikkumiste kohta Iraagis. 
    Oma spetsialiteediks peab ta ka relvastust ja Saksa DV ajalugu. 
    1977. aastal, välisministrina T?ehhoslovakkiat külastades?okeeris ta sealseid ametivõime aga dissidentliku liikumise Harta '77 liikmetega kohtumisega. 
    Demokraat pidi demokraatidega kohtuma, ütleb van der Stoel. 
    Ta on selle üle siiani uhke. 
    Venelaste või eestlaste sõber? 
    1990 pandi van der Stoel oma parteis vastutama suhete eest Ida-Euroopa riikidega. 
    Eesti köitis tema huvi varakult. 
    21. mail 1991 ilmus Hollandi kõige soliidsemaks päevaleheks peetavas NRC-Handelsbladis tema programmiline artikkel iseloomuliku pealkirjaga Soome mudel on lahendus Balti riikide jaoks. 
    Ta kirjutas selles, et kuna märkimisväärne osa vene vähemusest hääletas Balti riikide sõltumatuse poolt, tuleb neid tulevikus arvesse võtta. 
    Ning et kui Balti riigid vabaks saavad, peavad nad lähtuma sõprusest ja koostööst Nõukogude Liiduga nagu Soome. 
    Max van der Stoeli suhted Eestiga on vastuolulised. 
    Nii Eesti kui Hollandi ajakirjandus rõhutavad, et eestlaste jaoks on van der Stoel venelaste sõber, venelastele jälle liiga Eesti-sõbralik. 
    Van der Stoeli initsiatiivil saatis president Meri riigikokku tagasi seaduse, mis oleks peaaegu võimatuks teinud venelastele Eesti kodakondsuse saamise. 
    Eestlastele tunduvad tema keeleseaduse parandused aga pigem prokolonialistlikena ja vastutulekuna suurele keelele kui väikese keele kaitsena. 
    Ent van der Stoel kurdab, et temast pole Eestis vist päriselt aru saadud: Ma tervitan iga sammu muulaste eesti keele parandamisel, eesti keele tugevdamisel Eesti ühiskonnas. 
    Loomulikult peate te kaitsma oma keelt, aga mitteametlikus asjaajamises võiks vastu tulla ka venekeelsele elanikkonnale. 
    Hollandis ei näe tänavatel türgi- ja araabiakeelseid reklaame ega kuulutusi, asjaajamine toimub kõikjal hollandi keeles. 
    Eestis kohtab venekeelseid silte arvukalt siiani. 
    Van der Stoel arvab, et siin puudub probleem: Teises keeles reklaam pole Hollandis keelatud. 
    Palju tähtsam on, et inimestel oleks motivatsioon riigikeelt õppida. 
    Ma pole ühtegi teist maad näinud, kus vastuseis minu vastu nii tugev oleks. 
    Ma alustan Eestis iga kohtumist sõnadega: Ma tunnen väga hästi teie probleeme ja tundeid pärast 50 aastat Nõukogude okupatsiooni. 
    Ma tunnen ajalugu, ma saan aru löökidest, mis on läbi elatud. 
    Aga samas küsin ma vastu: Mida te tahate venelastelt? 
    Kas nad mingitele immigratsioonisaartele saata? 
    Sakslasi, oma lähimaid keelesugulasi, ei salli hollandlased aga viie okupatsiooniaasta (1940­1945) pärast tänase päevani. 
    Kas van der Stoel teeb vahet põliselanikel ja hilisematel kolonistidel? 
    On ta abstraktne humanist, kelle vasakpoolsed võrdsuseideaalid toituvad populistlikest kaalutlustest? 
    Või Lääne-Euroopa hirmust äraarvamatu Venemaa ees? 
    Mida on pidanud tema põlvkond Hollandis kogema? 
    Läbimurdepõlvkonna sotsialist 
    Van der Stoel on hollandi nn läbimurdepõlvkonna jõuline liige. 
    Selleks nimetatakse Teise maailmasõja traumeerivate mälestuste kogemusega põlvkonda, kelle sümpaatia kaldus sõja järel, majandusliku viletsuse ja raskuste aastail instinktiivselt sotsialismi ja Nõukogude Liidu poole, majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse utoopia poole. 
    Kommuniste Hollandis pärast sõda küll valitsusse ei võetud nagu Belgias, kuid sotsialiste rõõmuga. 
    1946. aastal asutati seal endistest sotsialistidest, kristlikest demokraatidest ja liberaaldemokraatidest veel uus vasakpoolne sotsialistlik partei ­ Tööpartei, mille liikmeks astus ka Max van der Stoel ­ see on mõjukas poliitiline jõud siiani. 
    Läbimurdepõlvkond pidi läbi elama ka Hollandi koloniaalimpeeriumi huku: 1948 alustas Holland verist sõda oma tähtsaimas koloonias, iseseisvust taotlevas Indoneesias, ja kaotas. 
    1975 sai suveräänseks Suriname. 
    Kuid tema põlvkond osales aktiivselt ka Hollandi majandusliku ime teokstegemisel, suure Gastarbeiter' ite kogukonna tekke stimuleerimisel 1960.­70. aastatel. 
    1980.­90. aastatel tuli Hollandisse tohutult poliitilisi põgenikke Marokost, Türgist, Iraanist, Bosniast, Jugoslaaviast, Vene juute jm. 
    Samuti töötuid ja ebamäärase taustaga isikuid endistest kolooniatest (Hollandi Antillidelt), kes moodustavad suurema osa kriminogeensest massist. 
    Nende integreerimine Hollandi ühiskonda on riigi tõsine probleem. 
    Pealegi hakkab ka Hollandis kaasa mängima keeletaust. 
    Nimelt oli muulastel kuni 1990. aastate alguseni vaid hollandi keele õppimise õigus, mitte kohustus. 
    Loodeti ka, et Gastarbeiter' id lähevad tagasi oma kodumaale. 
    Hollandi keele õppimine muutus Hollandisse elama asunud teistset rahvustest isikutele kohustuslikuks alles sel kümnendil. 
    Kuid keelekoolid on üle koormatud ja õpetajaid ei jätku. 
    Etnilised konfliktid pole loodusõnnetused 
    Kas Eesti on Max van der Stoeli arvates muulaste integreerimisel edasi läinud? 
    Eesti olukord on varasemast palju parem, vastab ülemkomissar energilisel toonil. 
    Eesti areng majanduses on olnud muljetavaldav ja see on soodustanud ka muulaste integratsiooni. 
    On hea, et Eesti ja Läti valitsused omavad nüüd venekeelse elanikkonna integreerimisprogrammi. 
    Aga Venemaa rahvusvähemused? 
    Te ju teate ka ise, millised probleemid seal on, vastab ta napisõnaliselt. 
    Tšetšeenia, antisemitism... 
    Kosovo teeb van der Stoelile valu. 
    Ta ütleb, et rahvusvaheline avalikkus pidanuks sekkuma palju varem. 
    Etnilised konfliktid pole loodusõnnetused, me suudame neid vältida. 
    Vähemusrahvuste probleemid mõjutavad kogu Euroopa rahu ja stabiilsust. 
    Kuid Jugoslaavia ei andnud talle Kosovo külastamiseks enne 1998. aasta veebruari viisat, siis oli UCK aga alustanud juba rünnakuid serblaste vastu. 
    Peale Kosovo nimetab ülemkomissar veel 10 etnilist pingekollet. 
    Näiteks Makedoonias on ülemkomissar viimase viie aasta jooksul olnud üle 30 korra, et lahendada pingeid makedoonlastest enamuse ja albaanlastest vähemuse vahel. 
    Van der Stoel süüdistab Kosovo praeguses dramaatilises olukorras rahvusvahelise avalikkuse naiivset usku illusioonidesse ajal, mil midagi oleks saanud veel ette võtta. 
    Tal on kahju, et NATO strateegiliste vigade tõttu on hukkunud serblastest tsiviilisikuid ­ Kuid see on Serbia pärast. 
    1998 sõitis ta ühest Euroopa pealinnast teise, käis Washingtonis, kuid kohtumistest polnud kasu: Holbrooke'i missioon tuli liiga hilja. 
    Ta leiab, et Miloševiciga läbirääkimistelt edu ootamine oli vale poliitilise analüüsi tulemus ning et Kosovo peab saama kolmandaks Jugoslaavia vabariigiks Serbia ja Montenegro kõrval. 
    Ning Miloševich peab lahkuma. 
    Võitleb ka mustlaste õiguste eest 
    40 aastat ootas van der Stoel Raudse Eesriide murdumist Lääne ja Ida vahel ning ühtse Euroopa teket, kuid kui see lõpuks toimus, sai tõelisuseks hoopis natsionalism. 
    Peale vene vähemuse Balti riikides ja väljaspool Albaaniat elavate albaanlaste teeb talle suurimat muret ungari vähemus Slovakkias ja Rumeenias. 
    Ehkki ta kiidab Slovakkiat suhtumise muutumise eest ungari vähemusse, maksis sellega venitamine van der Stoeli teada Slovakkiale koha nende endiste idabloki riikide seas, kes valiti välja Euroopa Liiduga ühinemisläbirääkimistele. 
    Rumeeniat peab ta seevastu halvaks näiteks ultranatsionalistlikust rahvuspoliitikast. 
    Peale selle huvitavad teda mustlased. 
    Minu kontoris tehakse praegu uurimust Euroopa mustlaste olukorrast. 
    Eriti palju elab neid Rumeenias, Hispaanias, Slovakkias, Ungaris ning nende elamis- ja töötingimused on täiesti erinevad. 
    Näiteks Rumeenias elavad nad jubedates tingimustes, suhtumine neisse on väga halb ning tööd leida peaaegu võimatu. 
    Aga baskid Hispaanias, küsin Lääne-Euroopa rahvusvähemuste kohta. 
    Loodan, et sealne olukord paraneb, vastab ta 
    Milline on van der Stoeli taktika vaenulike poolte lepitamisel? 
    Ma proovin vähemusi ja nende valitsusi teineteisega rääkima panna, ja mitte relvadega. 
    Ma tahan dialoogi elus hoida. 
    Astu vahele nii kiiresti kui võimalik, sõnastab ülemkomissar oma meetodi. 
    Van der Stoeli töö leiab aset kulisside taga. 
    Edu nõuab vaikust, ütleb ta. 
    Ta otsib ise üles pingekolded, kuulab ära eri osapooled ja korraldab siis seminari või konverentsi. 
    Kuid ei mingeid telekaameraid, et vastaspooled ei hakkaks vaatajate ees populistlikult esinema ja kokkulepitud küsimustest kõrvale hoiduma. 
    Eelistab pihitooli, mitte kindralinspektorit 
    Sageli kutsub van der Stoel ühe või teise poole esindaja enda juurde hotelli, mõnikord isegi mõlemad vastalised koos, et mitteametlikus atmosfääris probleemide põhjusi otsida ning ka lahendusi välja pakkuda. 
    Sellist töömeetodit nimetab ülemkomissar ise pihitooliks (sõnamäng ­ stoel on holl. k tool ­ H. L.). 
    Kuni väikseimate detailideni laseb van der Stoel siis endale küsimusi selgitada: kultuuri, haridust, suhteid naabermaadega, erinevusi etniliste gruppide vahel. 
    Kuid pärast kuut aastat ringireisimist ja preventiivdiplomaatiat tunnistab van der Stoel, et sa ei pea imet ootama. 
    Kõige vähem meeldib talle, kui teda kindralinspektoriks kutsutakse. 
    Ma olen etniliste vähemuste ülemkomissar. 
    Olen vahendaja, lepitaja. 
    Ta on tüüpiline lääne diplomaat: Ma otsin kompromisse. 
    Sel reedel on Max van der Stoel taas ühepäevasel pistrikvisiidil Tallinnas, Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtul. 
    Millest ta härra Meriga räägib? 
    Sõltub härra Merist. 
    Kindlasti Eestist ja Euroopast, üldistest asjadest. 
    Diplomaatilistes ringkondades räägitakse ühte anekdooti. 
    Max van der Stoel ootab Kadriorus kokkulepitud ajal Lennart Meri audientsi. 
    Van der Stoel ootab ja ootab, aga presidenti pole kusagil. 
    Lõpuks Meri siiski saabus, vabandades hilinemise pärast. 
    Ta olevat ühe ajalooraamatu lugemisse niivõrd sisse elanud, et oli Max van der Stoeli sootuks unustanud. 
    Artikli kirjutamisel on kasutatud Hollandi ajakirjanduses ilmunud materjale aastaist 1991­1999. 
    Tööga tippu 
    LEA LARIN 
    K aia Kanepi on pikk ja sihvakas tüdruk, kelle kohta Interneti otsingusüsteemid sülgavad välja igas keeles fakte. 
    Peamiselt selle kohta, et 13aastane Haapsalu koolitüdruk on silma paistnud rahvusvahelistel tenniseturniiridel. 
    Viimati võitis Kaia Bulgaarias Ida-Euroopa regiooni turniiril kuni 14aastaste seas esikoha ja kohe järgmisel turniiril jäi teiseks. 
    Selles mastaabis turniirivõit on esmakordne, muheleb treener Tiit Kivistik. 
    Lisaks medalile ja lillekimbule tähendab võit seda, et rahvusvaheline tenniseföderatsioon katab Kaiale suvel viiest omavanuste tippturniirist osavõtmise kulud. 
    Suur toetus perekonnalt 
    Seni on Kaia sporditeed kõige rohkem toetanud perekond. 
    Muretsenud viis tippklassi reketit ja kui treener Kivistik ei saa välismaale sõita, läheb ema Kaiaga kaasa. 
    Ka selleks, et kolm korda nädalas kaks korda päevas Haapsalust Uuemõisa tennisehalli sõita, kulub kodu toetus ära. 
    Kuid seda heas mõttes fanatismi ei maksa imeks panna ­ reketiga suhtleb terve Kanepite pere: isa-ema on harrastustennistid, Kaia vanemaid õdesid Kadrit ja Karinit peab treener Tiit Kivistik Eesti tasemel arvestatavateks mängijateks. 
    Õdedega käisin mängimas, ütleb Kaia väikelapse-east alguse saanud tennisemängu kohta. 
    Reketipisik on ilmselt pärit vanaisa Albert Kanepilt, kes oli kibe lauatenniseäss. 
    Lisaks suurepärasele tagantjoonele (see tähendab, et palli lüüakse tagantkätt piki joont), millega Kaia on tähtsatel hetkedel turniiridel silma paistnud, on tüdruk Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumist seni koju toonud ainult viisi. 
    Sel aastal küll kõik viied ei tule, arvab Kaia kerge kahetsusnoodiga. 
    Kuigi kool on väga mõistev ja kehalisest kasvatusest ja käsitööst on tüdruk vabastatud ­ selleks, et päeva sisse kaks trenni mahuks ­ on Prantsusmaal, Hollandis, Soomes, Rootsis, Itaalias ja Inglismaal mängitud/võidetud setid röövinud kallist õppimise aega. 
    Selle eest ütleb Kaia, et tänu reisimisele pole tal keeltega probleeme ja et inglise keel on kogunisti tema lemmikõppeaine. 
    Ameerika tenniseakadeemiast Kaia ei unista, endises KEKi tennisehallis spordiklubis Reket on ideaalilähedased tingimused ­ kodu toetus (kodus on Kaial valge bokser Blanco) on fantastiline ja treeneril jagub enim saavutanud õpilase jaoks piisavalt aega. 
    Need Ameerika suured tenniseakadeemiad on lihtsalt üle reklaamitud. 
    Momendil on tal siin parem, usub Kivistik ja seda arvamust toetavad ka Kaia vanemad. 
    Tulevaste saavutuste kohapealt on kidakeelsed nii tennisist kui ka treener ­ unistada ju võib, aga ennustada... sõnadesse saab pandud eesmärk jõuda maailma edetabelis saja hulka, kuhu varem on eestlastest korraks jõudnud Andres Võsand. 
    Ühiselt ütlevad õpetaja ja õpilane, et maailma tennisetippudest hindavad nad Martina Hingist ­ kuna Hingis mängib mõistuse ja mitte toore jõuga. 
    Ennustatakse säravat tulevikku 
    Treeneri sõnutsi sobivad Kaiale rohkem liivaväljakud ­ kiirema põrkega kunstkatte jaoks on tüdruk liiga noor ­ pikkust viskav keha vajab jõu leidmiseks aega. 
    Ta on palju endast vanemate vastu mänginud, aeglasel väljakul on kergem vastu hakata, nendib Kivistik. 
    Arstid ennustavad, et Kaia kasvab pikaks ­ Kanpeite pere vanim tütar Kadri on 185 cm pikkune. 
    Kuigi treener salaja usub, et ka tema kasvandikust saab tulevikus jõustiili esindaja, on ta igaks juhuks õpilast treeninud kombineeritult, et areneksid nii osavus kui ka jõud. 
    Agressiivsust peab juurde tulema, ta on praegu liigagi rahulik ja laseb endale liiga teha, arvab Kivistik. 
    See ei tähenda, et Kaia poleks võitleja tüüp ­ selleks, et naiste ja suurtega konkureerida, peab vaim olema tugev. 
    Kui võistlustele lähen, ma ei närvitse, enne mängu ikka natuke küll, tunnistab Kaia. 
    Eriti enne esimest mängu. 
    Lisaks mõjuvad pikad turniirid väsitavalt ­ Bulgaarias olid kõik lapsed lõpuks väsinud, elamistingimused meenutasid möödunud aegu. 
    Kaia oli tubli ja võitles lõpuni, ütleb Kivistik rahulolevalt. 
    (Seda enam, et slaavi maades korraldatava turniiri puhul hoidis treener hinge kinni, et Kaia ikka kohalikke neidiseid võidaks.) 
    Tennisemängus on väga tähtis sparringupartner, kellega harjutada. 
    Meie jutuajamise jooksul toksib Kaia üle võrgu kahe 15aastase poisi vastu. 
    Need on talle parajad konkurendid, kommenteerib Kivistik. 
    Muidugi peaksid tavalisel juhul paar aastat vanemad poisid tüdrukust justkui teerulliga üle sõitma, aga see on ju Kaia. 
    Eestis pole tal midagi teha, omavanustest on ta pea jagu üle, ütleb naisteturniiridest osavõtu ja sealt külgehaakuva väärtusliku kogemustepagasi üle mõtisklev Kivistik. 
    Ja ega Euroopa tasandil pole selles vanuses ka eriti kedagi. 
    10. juunist, kui Kaia saab 14, on möödundaastasel Eesti naiste meistrivõistuluste pronksmedaliomanikul käes luba ka rahvusvahelistest naiste tenniseturniidest osa võtta. 
    Kivistik usub, et Kaia võib sel aastal tulla Eesti naiste meistriks. 
    Pall on ümmargune, ütleb ta mõtlikult, mine sa tea. 
    Hüvasti, kroon! 
    Hansapanga juhatuse esimees Indrek Neivelt ütleb, et Eesti peaks võimalikult kiiresti kroonist loobuma ja eurole üle minema. 
    SULEV VEDLER 
    Kes euro käibelevõtust võidavad? 
    Kõik laenuvõtjad, sest laenamine läheb odavamaks, vahe Eesti ja Euroopa intressitasemete vahel väheneb ning intressid muutuvad stabiilsemaks (vt joonis). 
    Laenuvõtjate kaudu võidab kogu ühiskond. 
    Raha hind muutub odavamaks, investeeringuid tuleb rohkem, tööpuudus väheneb. 
    Kas laenamine muutub kõigile odavamaks? 
    Jah. 
    Kes euro tulekust kaotavad? 
    Hoiustajatel ei lähe elu paremaks. 
    Näiteks tähtajalisi kroonihoiuseid on praegu 6,1 miljardit krooni. 
    Kui hoiustajad saaksid intresse 3-4 protsenti vähem, jääb neil teenimata kokku ligi 200 miljonit krooni. 
    Kuid samapalju jääb laenuvõtjatel maksmata. 
    Missugust kasu pank saab? 
    Pank on pigem kaotaja kui võitja, sest intressitulud vähenevad. 
    Oluliselt suureneb ka pankadevaheline konkurents. 
    Kas teilt hakkaksid laenama ka need ettevõtted, kes praegu otse välismaalt raha saavad, nagu Eesti Energia ja Eesti Telefon? 
    Ei, see ei tähenda seda. 
    Aga pangal oleks soodsam välismaalt raha hankida. 
    Meil oleks soodsam kindlasti. 
    Kuid meie huvi on hoopis see, et saaks majanduse efektiivsemalt käima, siis saaks ärimahud suuremaks. 
    Pangad kasutavad ka praegu väga palju valuutat. 
    Kui palju te välisvaluutas laene välja annate? 
    Üle poole läheb valuutas. 
    Te annate laene küll valuutas, ent devalveerimise korral satuksid laenuvõtjad hätta ja laenud lähevad halvaks. 
    Osa laenudest läheks kindlasti. 
    Euro tulekuga kaotaksime devalveerimise hirmu. 
    Seda küll ei oleks enam. 
    Siis ei ole tõesti vaja igal aastal devalveerimisartikleid kirjutada. 
    Lehemeeste töö väheneb. 
    Krooni kaotamine on tundlik teema. 
    Jah, see on väga delikaatne küsimus. 
    Kroon on ju kõige püham asi eestlaste jaoks. 
    Ega me ei tahagi öelda, et eurole üleminek on ainuke lahendus. 
    Me tahame diskussiooni algatada. 
    Kuidas Eesti Pank sellesse plaani suhtub? 
    [Eesti Panga president] Vahur Kraft ütles esmaspäeval, et ärge arvake, et see on ainuke õige lahendus. 
    Väga õieti ütles. 
    Aga mina arvan, et kui intressid lähevad stabiilsemaks ja intressid langevad, siis investeeringud suurenevad ja tööhõive suureneb. 
    Tööhõive probleemid hakkavad ju üha rohkem ja rohkem päevakorda kerkima. 
    Selleks, et kiiremat majanduskasvu saavutada, peab tegema uusi suuri investeeringuid. 
    Tööstusinvesteeringud on aga väga kapitalimahukad. 
    Kuid Eestil tuleb teha just kapitalimahukaid investeeringuid, et kiiremini edasi areneda. 
    Et raha hind on siin oluliselt kallim kui teisel pool lahte, siis ei taha seda keegi teha. 
    Seda konflikti saab eurole üleminekuga lahendama hakata. 
    Kuidas Hansapanga rootslastest põhiomanikud eurole ülemineku plaani suhtuvad? 
    Ma ei ole nendega sellel teemal otseselt rääkinud. 
    Aga ma näitasin ka neile seda pilti (vt graafik) ja nad ehmusid väheke ära. 
    Ma olin ka ise üllatunud, et see pilt nii kole on. 
    Eesti intressid liiguvad nagu ameerika mäed või kardiogramm. 
    Kui kiiresti on võimalik eurole üle minna? 
    Seda peavad ütlema need inimesed, kes tunnevad tehniliselt seda süsteemi paremini. 
    Sularahas eurot ei ole nagunii veel olemas. 
    Eesti ei saa ka enne rahaliitu astuda, kui ta on saanud Euroopa Liidu liikmeks. 
    Mida peaks tegema, et majanduselu juba praegu elavada? 
    Piisab, kui valitsus ja Eesti Pank ütlevad väga selgelt välja, millal me Euroopa Liitu jõuame. 
    Mis siis juhtuks? 
    Näiteks saame kinnituse, et Eesti ühineb aastal 2003. 
    Kui täna on Eesti ja Euroopa intressimäärade vahe neli protsenti, siis see ei läheks nulli mitte aastaks 2003, vaid aasta või kaks varem. 
    Vahe hakkaks juba praegu vähenema. 
    Varem oli Vene turg ime, millesse Eesti uskus. 
    Nüüd räägid eurost ja propageerid Poola turgu. 
    Miks just Poola? 
    Asi on selles, et Vene turg on vaene turg. 
    Keskmine Vene riigi kodanik on poole vaesem kui keskmine eestlane. 
    Kui Venemaa oma tööstuse vähegi korda saab, siis on meil oma tööjõumahukat toodangut sinna eksportida väga raske, et mitte öelda võimatu. 
    Me ekspordime praegu väga tööjõumahukat toodangut, olles ise poole rikkamad. 
    Selles süsteemis on viga sees. 
    Seega peame vaatama rikkamate riikide nagu Poola poole? 
    Poolas elab 40 miljonit inimest, kellest 20 protsendil on sama elatustase mis keskmisel rootslasel. 
    Ehk Poola turg on sama suur nagu Rootsi turg pluss veel midagi. 
    Kui keskmist poolakat võrrelda keskmise venelasega, siis poolaka elatustase on oluliselt kõrgem. 
    Üle kahe korra kõrgem. 
    Poola turg peaks olema teoreetiliselt pool Vene turgu. 
    Kuid kaup liigub täna pigem teistpidi. 
    Eesti poed on odavat Poola träni täis. 
    Ju nad suudavad odavamalt toota, kuigi keskmine palk on Poolas Eesti omast 30­40 protsenti kõrgem. 
    Ma ei taha öelda, et me peaksime ainult Poolat ja teisi idaploki maid oma eesmärgiks võtma, vaid ka Soomet ja Rootsist tuleks paremini vaadata. 
    Poolast on pärit Hansapanga üks suuremaid aktsionäre. 
    Oled sageli Poolas käinud? 
    Mitte kordagi. 
    Kavatsen juunis minna. 
    Aga Rootsis? 
    Kuigi kõik mõtlevad, et ma elan Stockholmi lennuks, olen viimase kahe aasta jooksul, nii uskumatu kui ka see pole, vaid ühe korra Rootsis käinud. 
    See on tõesti niimoodi. 
    NÄDALA ANEKDOOT 
    Robert Lepikson kimab mööda teed. 
    Jõuab raudteeülesõidukohani, mille ees tõkkepuu langema hakkab. 
    Rong juba paistab. 
    Lipsan läbi... mõtleb Lepikson ja annab gaasi. 
    Jess! 
    Ja sõidab edasi. 
    Uus ülesõidukoht, sama olukord. 
    Lipsan läbi! annab Lepikson takka. 
    Jess! 
    Ja sõidab edasi. 
    Kolmas ülesõit, rong läheneb. 
    Lipsan läbi! mõtleb Lepikson ja litsub pedaali. 
    Kõva pauk ja ragin! 
    Jess! rõõmustab vedurijuht ja sõidab edasi. 
    Uusi poliitilisi anekdoote ootame aadressil kranaat ekspress.ee 
    IN MEMORIAM Mootorite maailma on tabanud raske kaotus Puhka rahus, Volkswagen Passat! 
    PROF. A. HABIB 
    Vana hea Volkswagen Passat oli mind aastaid truult teeninud. 
    Ja nüüd jättis Vikatimehe kondine käsi minu ellu haigutava tühiku, mida võib täita vaid uus elujõuline auto! 
    Paraku olen juba vana mees, ka minu abikaasa on kõrges eas ­ nii et autosaamislootused on meil praktiliselt nullilähedased. 
    Alles nüüd mõistan, miks peab inimesel ikka rohkem autosid olema. 
    Aga me naisega lükkasime teise auto ostmist ikka edasi ja edasi, kuna tundus, et veel nii palju tööd on teha ja pole aega koju auto eest hoolitsema jääda... 
    Truu saatja eluteel 
    Olin aastaid elanud, mõtlemata, et kogu selle aja oli mul perse all 79. aasta volkar. 
    Kuu aega tagasi avastasin oma truu teenri kõhu alt sakiliste servadega koleda augu. 
    Hõõrusin käsi kokku suurest rõõmust, arvates, et olen vabanenud ebamugavast kohustusest autosalongi regulaarselt rämpsust koristada. 
    Nüüd piisas sellest, et lükkasin põrandal vedelevad suitsupakid, hamburgeripaberid, tühjad pudelid ja suitsukonid kingakontsaga läbi augu otse tänavale, kus vallatu tuul prahi nelja ilmakaare poole laiali lennutas. 
    Kuidas matta? 
    Olles silmitsi kurva reaalsusega, tuli mul mõelda oma 3-rattalise sõbra väärikale ärasaatmisele (neljas ratas tuli autol juba varem Õismäe ringteel alt ära ja jäigi kadunuks). 
    Pöördusin selles küsimuses ühe tuttava pastori poole, kes arvas, et saksa auto, nagu üks Volkswagen on, tuleks matta luterliku kombe kohaselt. 
    Ise ma kaldusin eelistama kas katoliiklikke või vähemalt õigeusu matuseid, kuna mulle meeldib müstiline atmosfäär, mida need tseremooniad pakuvad. 
    Juudiusu matus ei tule kõne alla juba sellepärast, et sellisel puhul asetatakse kadunuke hauda istuvas asendis. 
    Auto kere on aga ikka veel liiga kange, et teda istuma väänata. 
    Ja pealegi peaks auto väntvõll olema ümber lõigatud. 
    Võimas tseremoonia 
    Helistasin oma sõbrale magister Mardile ja küsisin, mis tema asjast arvab. 
    Mart kavandas oma vaimusilmas suurejoonelise rituaali: minu sõbrad (välja arvatud tema ise, kuna tal olevat selg haige) kannavad autot oma õlgadel. 
    Neile järgnen mina ­ mustas kitsas ülikonnas, käes valgetest liiliatest pärg. 
    Matuserongkäigu ees kõnnib kaunis daam (sobib näiteks elukohajärgne miss), kes hoiab käte vahel lahkunu riiklikku registreerimisnumbrit. 
    Mart ütles, et kohal peaks viibima Saksa saatkonna autoasjanduse atašee, nahktagi seljas, Volkswageni Eesti esinduse direktor ja härra president Lennart Meri, kes peaks ühe ilusa kõne. 
    Veel oleksid ärasaatmisele oodatud Nobeli preemia eluaegne kandidaat Jaan Kross, legendaarne tandem Maarja-Liis Ilus ja Ivo-Linna Kole ning valimised võitnud erakond eesotsas Edgar Savisaarega. 
    Krematsioon Taara tammikus 
    Lõpuks aga selgus, et see ilus tseremoonia jääb ära. 
    Ootamatult jäid kõigi sõprade seljad haigeks nagu Mardil (ma arvan, see on mingi viirus). 
    Saksa saatkonna autoasjanduse atašee saadeti ootamatult riigist välja. 
    Ükski prominent peale Jaan Krossi poleks kohale tulnud. 
    Mul ei jäänud üle muud kui pidada matus Taarausu kombe kohaselt. 
    Lohistasin auto ühte pühasse hiide Hiiu metsas ja pistsin tule bensiinipaaki. 
    Nii leidis auto hing uue kodu Manalas, kus manalamehed temaga nüüd ringi rallivad. 
    Usulahk viis Eesti lapsed Ameerikasse orjadeks 
    MIHKEL KÄRMAS 
    Neljapäeva varahommikul tõusis Tallinna lennuväljalt õhku lennuk, mille pardal oli kaks naisterahvast, kelle pileti maksab kinni ameerika maksumaksja. 
    Nende reisisiht on Marylandi osariik USA idarannikul. 
    Nende eesmärk ­ anda tunnistusi usulahu Usu Sõna liidrite üle peetaval kohtuistungil ja tuua tagasi kodumaale oma sekti küüsi langenud lapsed. 
    Seda pärast kaks aastat kestnud võitlust bürokraatia ja ükskõiksete ametnikega. 
    Nagu ta (kogudusse) läks, muutus ta juba nende lapseks. 
    Ta oli pastoritest täiesti sõltuv. 
    Ta oli nagu robotlaps, jutustab Maia oma poja sattumisest karismaatilisse usulahku. 
    Viis aastat tagasi kutsusid Usu Sõna Tallinna koguduse liikmed tema praegu 16aastase poja Stanislavi Meremeeste Klubilt üüritud ruumidesse Jumalast rääkima. 
    Sarnasel moel leidsid sinna tee Inna pojad Roman (19) ja Sergei (21). 
    15 ustavat jüngrit 
    Vastsündinute USAsse vahendamise tõttu kurikuulsaks saanud Usu Sõna pidi 1997. aasta algul oma tegevuse Eestis kokku tõmbama. 
    Täiskasvanud liikmed lahkusid pärast ajakirjanduses puhkenud skandaale. 
    Aga ustavaks jäänud noored jüngrid ­ peamiselt venekeelsed Lasnamäe ja Kopli lapsed ­ said kutse sekti liidritele Ameerikasse järgneda. 
    Esimesena, 1997. aasta veebruaris, sõitis Suure Lombi taha seltskonna pesamuna Stanislav. 
    Kutsuja oli Usu Sõna naispastor Joyce E. Perdue, kelle töö- ja elamisluba oli Eesti vabariik varem pikendamast keeldunud. 
    Ma nägin, kuidas poeg oli südames koos pastoriga, ja ma lihtsalt ei suutnud teda keelata minemast, sest see võinuks tekitada noorukile täieliku depressiooni ja minust oleks võinud saada tema vihavaenlane. 
    Laps oma uudishimus tahtis näha, mis see Ameerika ikka on, räägib abikaasast lahutatud Maia. 
    Kokku läksid pastori kutsel Eestist Ameerikat avastama 15 poissi ja tüdrukut. 
    Ametlikult toimus asi õpilasvahetuse sildi all. 
    Kõik nad asusid tegelikult elama Perdue maakodus Baltimore'i lähistel Marylandi osariigis. 
    Lapstööjõud farmis 
    Unistus maapealsest paradiisist purunes ruttu. 
    Möödunud suvel vahistas politsei Perdue ja tema kaaslased. 
    Süüdistused on rängad. 
    Neile pannakse muu hulgas süüks lapstööjõu kasutamist. 
    Turisti- ja üliõpilasviisaga riiki sisenenud lapsed töötasid päevas kümme tundi majaehitusel ja koristustöödel. 
    Koju helistada neil ei lubatud. 
    Kirju saata õnnestus haruharva. 
    Kodustele teatati aga, et lapsed pannakse õppima kohalikku kristlikku kooli, rohkem informatsiooni ei antud. 
    Nii kestis, kuni pastori maja uksele prõmmisid politseivormis mehed. 
    Nad olid orjad! 
    See on täielik inimõiguste rikkumine. 
    Raha neile töö eest ei antud. 
    Riiete eest pidid nad tasuma tööga, süüdistab esimest korda üle kahe aasta poega näost-näkku näha lootev Maia. 
    Stan tahab koju 
    USA immigratsiooniametnikud panid pastori kodust leitud ebaseaduslikult riigis viibivad noored trellide taha. 
    Need, kes usuliidrite vastu tunnistamisest keeldusid, saadeti pärast ülekuulamisi tagasi Eestisse. 
    Üllatav on, et rohkem kui pooled keeldusid tunnistuste andmisest. 
    Praegu viibib USAs veel kuus noort, kes siiski nõustusid kohtuprotsessil kannatajatena osalema. 
    Nende hulgas on ka Maia ja Inna lapsed. 
    Nooremad kuuest elavad uutes peredes ja käivad riigi kulul keskkoolis, kaks vanemat noormeest töötavad. 
    Nüüd Stan (see pastorite pandud ameerikalik hüüdnimi on tal siiani külge jäänud ­ toim.) helistab ja räägib, et emmekene, kuidas ma sind armastan. 
    Armastan sind ja Eestimaad, vahendab ema ja suundub enne pikka reisi kaubamajja pojale kingitusi ostma. 
    Süüdistus: äri maimukestega 
    Eestis saadab usulahku Usu Sõna kahtlane kuulsus tänu vastsündinute vahendamisele USA perekondadesse. 
    1996. aastal kirjeldati ajakirjanduses juhtumit, kus nooruke ema sai ameerika usulahult lapsest loobumise lepingu kinnituseks 5000 dollarit. 
    Lapse müük on ebaseaduslik. 
    Siseministeeriumi usuasjade talituse juhataja Ilmo Au mäletab tagasihoidlikku Usu Sõna kogudust selle järgi, et 1995. aastal jäeti selle koguduse õpetaja Joyce Perdue ilma Eesti elamis- ja tööloast. 
    Põhjuseks oli ühe koguduseliikme kaebus, et Usu Sõna õpetuse järgimine purustas tema perekonna. 
    Usu Sõna on pärit USA Marylandi osariigist, kus ta on tegutsenud 20 aastat. 
    Eestis on Usu Sõna kogudus (The Word of Faith Victory Center) aktiivselt tegutsenud alates 1992. aastast. 
    1995. aastal sai kogudus siseministeeriumi usuasjade talituselt ametliku tegutsemisloa. 
    Väikesearvuline kogudus üüris ruume Meremeeste Klubilt ja liikmeskond on põhiliselt venekeelne. 
    Koguduse direktor Robert C. Hendricks ja koguduse vanemdiakon Regina Rusitski väitsid, et lastele USAs adopteerimisvõimaluste otsimine sai alguse sellest, et kogudusse sattus abi otsima paar kriisis olevat lapseootel naist. 
    See teenus oli siiski põhjalikult läbimõeldud. 
    Nn doonoremaga sõlmiti sünnituseelne kokkulepe. 
    Lapsest loobuda otsustanud ema distsiplineeris vabastamislepingu lause, et kõik Usu Sõna poolt tehtud kulutused lapsele ja asjaajamisele tuleb hüvitada. 
    EE-l ei õnnestunud täpselt teada saada, palju lapsi ameerika usulahk USAsse vahendas. 
    Mõnedel hinnangutel on tegemist kuni kümmekonna lapsega. 
    Kehakaal on looduse meelevallas 
    THE SUNDAY TIMES, LONDON 
    Kanada McGilli ülikooli teadlased on avastanud rasvageeni, mille eemaldamine peaks võimaldama süüa nii palju, kui tahad, ilma kaalus juurde võtmata. 
    Halb uudis on aga see, et uurimistöö on alles väga varases järgus. 
    Ja tõendeid selle kohta, et niisugust geenitehnoloogiat saab rakendada inimestel, on veel vähevõitu. 
    Bill Clinton ei jaksanud joosta 
    Neid, kes vaevlevad rasvageeni meelevallas, leidub igal elualal ja nad kõik on mingil ajahetkel võidelnud oma ümaruse vastu. 
    Asteroidtagumikuga Monica Lewinsky kaebleb oma alaliste kaaluprobleemide üle niisama palju, nagu ta kaebleb oma nurjunud romaani üle presidendiga. 
    Paistab tõesti, et tema ja Bill Clinton kulutasid vähemalt mõned oma koosveedetud hetkedest tüsedusprobleemide arutamiseks. 
    Monica on tunnistanud: Ta rääkis, et kui ta oli väike poiss, siis oli ta niivõrd ülekaaluline, et iga-aastasel munajooksul lihavõttepühade ajal ei suutnud ta joosta sama kiiresti kui teised. 
    Ja et kui ta ükskord lõpetas, polnud enam ühtegi šokolaadimuna järel. 
    Kehakuju määravad geenid 
    Rasvumine näitab vaieldamatult tõusutendentsi. 
    Keskmine Briti mees kaalus 1900. aastal 70 kg ja naine 57,5 kg. 
    Praegu on samad näitajad 78 kg ja 67 kg, kuigi osaliselt läheb see selle arvele, et inimesed on ka pikemad. 
    Ent kui suhtarvudest rääkida, siis lähevad inglased ikkagi kogu aeg paksemaks. 
    1980 olid kuus protsenti Briti meestest ja kaheksa protsenti Briti naistest ametlikult tüsedad (ideaalkaalust rohkem kui 20 protsenti raskemad), kuid praegu on need näitajad vastavalt 15 ja 16,5 protsenti. 
    Arvatakse, et aastaks 2005 on 18 protsenti Briti meestest ja 25 protsenti Briti naistest ülekaalulised. 
    Mõnede teadlaste arvates algab tüsedus juba enne sündi.
    Näiteks kaksikute uurimine näitas, et vähemalt 60 protsendi ulatuses määravad kehakaalu pärilikkustegurid. 
    Samuti, et geenid määravad ära ka selle, kas paksud naised on pirnikujulised (lisakaal on kogunenud puusadele ja reitele) või õunakujulised (lisakaal on vöökohal). 
    Pirnikujulisus on tervisele ilmselt vähem ohtlik kui õuna kuju. 
    Kontkõhnad modellid annavad eeskuju 
    Vaatamata säärastele eelsoodumustele paksusele, tahavad kõik juba maast madalast olla saledad. 
    Ühe uurimuse kohaselt eelistas 41 protsenti tüdrukutest, kes olid kõigest üheksa-aastased, saledamat kehakuju, kui on neil endil (arvatakse, et sama suur protsent täiskasvanud naisi peab dieeti). 
    Tüdrukute nukud on samuti uute aegadega kohanenud. 
    Sindy ­ üks neist, kes on kõige kauem vastu pidanud ­ on nüüd blond ja peaaegu anorektiliselt kõhn nagu hooletusse jäetud laps, võrreldes tolle brüneti ja tavalise kehakujuga olendiga, kes ta oli 30 aastat tagasi. 
    Teismelised tüdrukud nimetavad neid kõhnu, poodiumil kõndivaid riidevarnu pidevalt oma eeskujudeks. 
    Paksud tõstavad mässu 
    Võib juhtuda, et rasvageeni omanikel ei jää muud üle kui oma saatusega leppida. 
    Ameerikas on paksude raev jõudnud tänavale ja suurusega leppimise liikumise pooldajad organiseerisid Miljoni kilo marsi. 
    Üks masside eestkõneleja ütles: Meil ei jää muud üle kui astuda välja meie pagendamise vastu ühiskonnast. 
    Siin me oleme, me oleme kerakujulised, me oleme paksud ja nii see on. 
    San Franciscos ­ mis uhkeldab Girth and Mirth (Ümbermõõt ja lust) nimelise survegrupiga paksude homoseksuaalide kaitseks ­ võib paksude inimeste naeruvääristamine varsti kriminaalkuriteoks muutuda. 
    Veebruaris riputas üks jõusaal linnas üles plakatid, mis kujutasid irevil hammastega tulnukat ja loosungit: Kui nad saabuvad, siis söövad nad kõigepealt paksud ära. 
    See kutsus esile rahutusi. 
    Demonstrandid nõudsid otsekohe, et keelataks paksude mõnitamine nagu iga teinegi diskrimineerimine. 
    Me esindame 97 miljonit ameeriklast, kes on paksud, ütles protestiliikumise juht Marilyn Wann. 
    Meie kõrvaletõrjumine võib olla ohtlik, sest me võime mõnele lihtsalt peale istuda. 
    Paksud teenivad vähem, kuid neil veab seksis 
    Suurbritannias läks ärevaks möödunud aasta lõpul, kui Granada grupi juhtivtöötaja ütles, et ei võta tööle pakse inimesi, kuna nood tervislikel põhjustel sagedamini töölt puuduvad ja on üldse laisa ja lohaka töössesuhtumisega. 
    Tüseduse uurimise infokeskus kinnitas läbiviidud uurimuste põhjal, et ülekaalulistel kandidaatidel on töövestlustel väiksemad võimalused töökohta saada ja et paksud naised, kes töötavad, teenivad vähem kui nende saledamad kolleegid. 
    Kuid see-eest on paksukestel suurepärane seksuaalelu. 
    Ameerikas peab paksude aktsepteerimiseks loodud riiklik ühing (National Association to Advance Fat Acceptance) regulaarselt konverentse, kus Hindenburgi-suurusi naisi ümbritsevad võlutud PI-d. 
    Need on paksude imetlejad ­ tavaliselt kõhnad mehed, keda tuntakse ka lihajahtijate või tselluliidisurfajatena. 
    Seksuaalselt sisse võetud paksudest naistest, panevad PI-d kuulutusi tüsedatele mõeldud ajakirjadesse, näiteks: Saksa mees, 38/180/86, otsib väga paksu naist, vähemalt 270 kg, puusaümbermõõduga 250 cm või rohkem, 165­190 cm pikka. 
    Majanduslikult kindlustatud ja valmis sinu juurde sõitma. 
    Jänesetoit kõiki ei meelita 
    Kui darvinismi seisukohalt rääkida, siis täitis tüsedus tähtsat eesmärki, nagu leiab Briti tippteadlane dr. James Stubbes. 
    Inimkonna arenedes piiratud loodusvaradega keskkonnas, selgitas ta, ei olnud kaalus mahavõtmine olelusvõitluses eeliseks. 
    Parem oli oma kehakaalu säilitada ja natuke ülekaalus olla ­ juhuks, kui peaksid saabuma vaesed ajad. 
    Seda eriti naiste puhul, kes lapsi sünnitavad ja toidavad. 
    Paistab, et mõned rasvageeni omanikud leiavad tolles väheses ülekaalus endale lohutust, ning disainerid, nagu Pariisi Ronde de Nuit kõrgmoe looja Edmond Boubil, õnnistavad ümmargusi naisi eksootiliste kostüümidega, mida esitlevad uhkelt sajakilosed modellid. 
    Vahest osutub see tervislikumaks kui laboratooriumikatsed rasvageeni isoleerimiseks. 
    Mitte kõik meist ei rajanud endale teed toitumisahela tippu selleks, et seal sellerit süüa. 
    Võltsitud W 
    MIHKEL KÄRMAS 
    Kunstiturul ja kollektsioonides ringleb kümneid graafilisi lehti, mis on tehtud pärast Eesti esikunstniku surma. 
    Pole välistatud, et üksikuid töid valmistatakse ka tänapäeval. 
    Ma ei tea, kas seda (Wiiralti võltsgraafikat) pakuti mulle teadlikult või mitte. 
    Hinda küsiti igatahes sama palju kui originaali eest, räägib suurärimehest Wiiralti koguja Toomas Sildmäe äsjasest juhtumist. 
    Ise olen näinud ühte sellist graafilist lehte, räägitakse aga mitmest. 
    Signeeritud võltstöö hind turul ulatub rohkem kui kümne tuhande kroonini. 
    Wiiraltiga on alati hirm, et ei tea, kas see on päris, räägib Tartu Obu Galerii juhataja Lembi Randma. 
    Seni on Wiiralti nn järeltõmmistest kollektsionääride hulgas räägitud peamiselt kuulujutte. 
    Olen sel teemal spekulatsioone kuulnud, tunnistab kunstiagentuuri Haus juht Piia Saarna. 
    Autoriõigused prügikastis 
    Asjatundja tunneb hiljem tehtud graafilise lehe ära eeskätt teistsuguse paberi ja signatuuri puudumise või võltsitud signatuuri ­ W ­ järgi. 
    Kunstiajaloolane Mai Levin teab, et Wiiralti töid paljundati pärast sõda veel aastate jooksul salaja näiteks kunstiinstituudi graafikatrükikojas ja graafika eksperimentaalateljees. 
    Seda ei peetud moraalituks. 
    Arusaamad autoriõigustest olid toona teised, räägib Eesti parim Wiiralti asjatundja. 
    Aeg-ajalt on tõesti näha tõmmiseid, mis on tehtud Wiiralti plaatidest hiljem, tunnistab kunstiteadlane Jüri Hain. 
    Mõnede tõmmiste puhul on isegi näha vead, mille on plaadile tekitanud ajahammas. 
    Levini kätte on sattunud 1950.­1960. aastatel tehtud nn järeltõmmiseid. 
    Üks neist on Wiiralti ofort Kunstnikud külas. 
    Tegemist on karikatuuri laadis väikese lehega, mille Wiiralt tegi 1917. aastal. 
    Ilmselt jäi trükiplaat sugulastele ja liikus sealt edasi käest kätte, oletab Levin. 
    Enamik trükiplaate luku taga 
    Üliproduktiivne Wiiralt, kelle 100. sünniaastapäeva tähistati mullu, on siinsete ostjate seas populaarseim Eesti kunstnik. 
    See teeb temast ahvatleva võltsimisobjekti. 
    Kunstiajaloolased loevad kokku üle 400 Wiiralti trükiplaadi. 
    Tema joonistusi ja monotüüpiaid on tuhandeid. 
    Näiteks käis möödunud nädalal Tallinnas toimunud kunstioksjonil suurem rebimine Wiiralti 1934. aastast pärit töö Lamavad aktid pärast, mille hind tõusis 21 000 kroonilt 30 500 kroonile. 
    Lõplikku ülevaadet Wiiralti trükiplaatide asukohast pole. 
    Mõningaid varaseid plaate liigub veel kogujate käes ja on võimalik, et nad teevad neist ka tõmmiseid. 
    Kuid ma ei usu, et need enam eriti kvaliteetsed on, usub Levin. 
    Need on pisikesed ja marginaalsed asjad. 
    Pole näinud kedagi nendega äri tegemas, ei näe ohtu Kunstiülikoolis õppejõuna töötav Hain. 
    Eestis on kümmekond kohta, kus sellist tööd tehniliselt teostada saab ­ trükipressid on mitmete kunstnike ateljeedes ja suuremates kunstikoolides. 
    Kunstiajaloolaste teada asub enamik plaatidest siiski turvaliselt luku ja riivi taga. 
    Eesti Riiklikus kunstimuuseumis hoitakse umbes 45 plaati. 
    Pisut vähem on neid Stockholmis Eesti Komiteele kuuluvas Wiiralti asjade ja tööde kollektsioonis. 
    Distsiplineerimatu kunstnik 
    Millal ja kes Wiiralti töödelt nn järeltõmmised tegi? 
    Enne kunstimuuseumi sattumist oli suur osa Eestis asuvatest plaatidest kahe kollektsionääri, Ott Kangilaski ja Alfred Rõude käes. 
    On teada, et näiteks Wiiralti uurimisega tegelenud Kangilaski lasi enda käes olnud trükiplaatidest trükke teha. 
    Nii on reprodutseeritud näiteks puulõiget Hiline võõras ning kuivnõela tehnikas valminud tööd Ema ja laps. 
    1977. aastal Wiiraltist portreefilmi vändanud Mark Soosaar tunnistab, et on suure meistri võltsingu küsimusega vaid korra kokku puutunud, kui kollektsionäär Alfred Rõude kinkis talle kolm eksemplari tööst Puulõike sünd. 
    Nõukogude perioodi lõpul, majanduslikult raskes olukorras tahtsin seda müüa. 
    Viru tänava komisjonikaupluse hindaja ütles aga, et tema seda tööd müüki ei pane, sest Wiiralt ei signeerinud oma töid kunagi pliiatsiga. 
    Ma ei hakanud temaga vaidlema, meenutab filmimees. 
    Mullu Eduard Wiiralti monograafia kirjutanud Mai Levini sõnul on ka riikliku kunstimuuseumi kollektsioonis Wiiralti plaate, millelt muuseum ise pärast sõda tõmmiseid tellis. 
    Praegu on plaadid kaetud lakiga, mis teeb trükkimise võimatuks. 
    Kunstiteadlase Jüri Haini sõnul tegi kunstnik Boris Lukats enne sõda järele Wiiralti linoollõike, mille alla pani isegi viimase initsiaalid. 
    Segadust külvas ka Wiiralt ise. 
    Mõnedest plaatidest tegi ta sadu tõmmiseid. 
    Loogiliselt arvame, et ühte tööd võiks olla 20­30, aga tegelikult on 200­300, jutustab galerist Piia Saarna. 
    Üldjuhul rikuvad või hävitavad kunstnikud pärast tiraazhi plaadi ära, et töid enam juurde ei saaks teha. 
    Wiiralt siiski seda alati ei teinud. 
    Õnneks ­ sest need plaadid on iseenesest taiesed, leiab Mai Levin. 
    Sealt on näha kunstniku töö protsessi. 
    Eriti sellise tehnilise geeniuse puhul nagu Wiiralt. 
    Võltsing või mitte? 
    Üks põhjus, miks võltsitud Wiiralti töid pole suure kella külge pandud, on kunstiringkondade kahetine suhtumine nn järeltõmmistesse. 
    Mina ei näe siin mingit hirmsat ohtu. 
    Isegi kui keegi teeb Wiiralti tööst tõmmise. 
    Kui see juhtub õnnestuma, mis see siis on? 
    See ei ole võltsing, kui ta teeb selle Wiiralti plaadist. 
    See on ju Wiiralti looming, arutleb Levin. 
    Signeerimata töö pole päris väärtusetu, aga siis on aus seda ka niiviisi serveerida. 
    Kui keegi tahab selle pealt ebaausalt teenida, siis ei tule selle müük korralikus galeriis kõne alla, teoretiseerib kunstioksjonite korraldaja Piia Saarna. 
    Kui öelda ausalt, et see ei ole Wiiralti loal trükitud, siis jääb asi ostja otsustada, arvab galerist Lembi Randma. 
    Mai Levini sõnul on palju hullem, kui Wiiralti pähe pakutakse mõne teise kunstniku tööd. 
    Mitmed 1930. aastate Riigi Kunsttööstuskooli õpilased tegid Wiiralti eeskujul kaameleid ja neegripäid. 
    Üks Wiiraltiga tihti segiaetavaid autoreid on Alo Hoidre, kelle üks graafiline leht leidis möödunud nädala oksjonil uue omaniku. 
    Jüri Haini sõnul on probleeme ette tulnud ka Wiiralti tööde äärmiselt kvaliteetsete fotoreproduktsioonidega, mis on tehtud 1960. aastatel. 
    Nende avastamine klaasi alt polegi nii lihtne, kui arvata võib, nendib Hain. 
    Eduard Wiiralt 
    * Eduard Wiiralt (kodanikunimi Viiralt) sündis 1898. aastal Peterburi kubermangus Robidetsi mõisa teenijate perekonnas. 
    * Wiiralt õppis Tallinna Kunsttööstuskoolis ja Pallases. 
    Õpingud katkestas osalemine Vabadussõjas. 
    1924. aastal lõpetas Wiiralt Pallase graafiku ja kujurina ning töötas mõnda aega seal õppejõuna. 
    * Enne sõda elas Wiiralt 14 aastat Prantsusmaal, sh aasta Marokos. 
    Teise maailmasõja elas ta üle Eestis. 
    * 1945 sattus Wiiralt Rootsi ja sealt edasi uuesti Pariisi, kus ta 1954. aastal suri. 
    Ainsa eestlasena on ta maetud Pere-Lachaise'i kuulsuste kalmistule. 
    * Wiiraltit peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks, kelle paljudest töödest on tuntumad Põrgu, Kabaree, Neegripead, Lamav tiiger ja Kaameli pea, millega ta tahtmatult tänu välisele sarnasusele president Lennart Meriga masside mällu kinnistus. 
    Ka meie, eestlased, valetame! 
    TOOMAS ALATALU 
    Mul on elus vedanud vahetu kogemusega. 
    Veebruaris 1990 olin Nicaraguas ja läksin mõistagi ka sandinistide viimasele valimiseelsele miitingule. 
    Rahvast oli, nagu ikka, murdu ­ üle poole miljoni. 
    Aplodeeriti ja karjuti Viva sandinista, nagu alati. 
    Ainuke häiriv moment oli see, et miitingult oldi justkui liiga kärmed lahkuma. 
    Arvasin, et nende kiirustamise põhjuseks on neljapäev, st järgmine päev oli samuti tööpäev. 
    Hiljem, juba Tallinnas, sain teada, et üle poole antud miitingul osalenuist andis oma hääle hoopiski opositsioonile, kes tuli ka Nicaraguas võimule. 
    Valijad kardavad avalikku arvamust 
    Nii julgesin ühes konverentsi ettekandes öelda otse, et totalitaarses ühiskonnas elanud inimesed võivad valetada. 
    Mõistagi tekitas see elevust ­ idabloki inimene kinnitab, et neil kõik valetavad. 
    Arvamusküsitlejatele. 
    Tegemist on omapärase nähtusega endistes totalitaarsetes riikides, mille seletamine on Lääne sotsioloogiale siiani pähkliks. 
    Tuum on muidugi selge ­ inimesed, kes on aastakümneid harjunud rääkima ühte ja tegema teist, ei usalda neilt nö tõde ammutavaid arvamusküsitlejaid. 
    Mis teha, kui vabaks saanud ühiskondades kardetakse siiani öelda, et kavatsetakse hääletada opositsiooni poolt. 
    Ilmselt valetatakse ka sellepärast, et ei julgeta minna vastuollu avaliku arvamusega, mida kujundab (suurelt osalt raja tagant finantseeritav) ajakirjandus ja mis on häirivalt ühesuunaline. 
    Nii Leedu 1992. a ja Serbia 1994. a näited kui ka mullused valimised Lätis (kus vasakpoolsed said prognoositust kohe tunduvalt suurema toetuse) lubavad järeldada, et üks osa rahvast ei julge teatada oma valmisolekust toetada vasakpoolseid, ehkki nad seda teevad. 
    Täna võib väita, et ka potentsiaalne Eesti valija on hakanud rääkima ebatõtt. 
    Ennustused 1995 ja 1999 
    1995. aastal prognoositi KMÜ-le nädal enne valimisi 30 protsenti häältest, tegelikult koguti pisut üle 32 protsendi. 
    Reformierakonnale pakuti 15 protsenti, saadi 16 protsenti. 
    Keskerakonnale 13 protsenti, saadi 14 protsenti. 
    Mõõdukatele vastavalt seitse ja kuus protsenti. 
    Isamaa ja ERSP kogus prognoositud kuue protsendi asemel ligi kaheksa protsenti hääli. 
    Kõik kõikumised jäid kolme protsendi piiridesse. 
    1999. a avaldati EMORi küsitlustulemused nädal enne valimisi ja need kajastasid jällegi ­ nagu neli aastat tagasi ­ valijate meelsust veebruari keskel ehk ajal, mil tõeline valimiskampaania alles startis. 
    Nagu teada, lubas sel hetkel Keskerakonda toetada 17 protsenti, tegelikuks toetuseks osutus 23,4 protsenti. 
    15 protsenti valijatest lubas hääle Reformierakonnale, andis 16 protsenti. 
    10 protsenti lubas toetuse EME-le, nii hääletas 7,3 protsenti. 
    Ja jällegi imed ­ Mõõdukad kogusid lubatud üheksa protsendi asemel 15, Isamaaliit kaheksa protsendi asemel 16. 
    Koonderakond sai hääli nelja protsendi asemel 7,6, Ühinenud Rahvapartei jällegi kolme protsendi asemel kuus. 
    Nagu näha, olid kõikumised sedapuhku tunduvalt suuremad kui neli aastat varem ­ kuni kaheksa protsenti! 
    Igal juhul rohkem kui väidetav lubatud eksimus +/- viis protsenti. 
    KMÜ toetajad läksid naabri manu 
    Mõistagi võib tuua erinevaid argumente ­ mõnede erakondade edukas häältekogumine viimase nädala jooksul, Koonderakonna ja EME toetajate massiline loobumine valimisurnide juurde tulekust, halb ilm jms, ent ikkagi jääb võimalikuks ka tõdemus ­ sedapuhku valetasid eestlased küsitlejatele üsna usinalt. 
    Nädal enne valimisi korraldas Koonderakond tasuta propagandaürituse Tallinnas Linnahallis. 
    Rahvast oli kõvasti ­ öeldi, et umbes 3000. 
    Koonderakonna Tallinna ladvik säras, kuigi oli näha, et kandidaadid ei huvitanud rahvast ­ ligiastujaid fuajees oli silmatorkavalt vähe. 
    Nagu teada, sai Koonderakond valimistepäeval Tallinnas napilt üle 3000 hääle. 
    Rahvas tuli üritusele, aplodeeris, ent oli valmis hääletama hoopis teiste poolt. 
    Valimistest osavõtt oli seekord järsult väiksem nelja aasta tagusest. 
    Selle tegelik suurus tuleb eriti välja siis, kui öelda, et 1995. aastal võttis valimistest osa umbes 540 000 ja nüüd 490 000 inimest. 
    Niisugust passiivsust küsitlused küll ei tõotanud. 
    Kui lähtuda sellest, et Koonderakond ja EME kogusid nüüd 102 000 (!) häält vähem kui KMÜ 1995. aastal, võib näiteks eeldada, et suur osa valimistest eemalejääjaist pärines just nende hulgast. 
    Ometi oli ka teine võimalus ­ reageerida teiste erakondade või üksikkandidaatide poolt hääletamisega. 
    Osaliselt nii ka tehti. 
    Nimelt kinnitab 1995. ja 1999. aasta absoluutarvude kõrvutamine seda, et suurvõitjad olid just KMÜ lähinaabrid nö poliitilises spektris ­ Keskerakond (+38 000 häält) ja Isamaa (+35 500 häält). 
    Kas mitte sellest, st kõigest naabri manu üleminekust, ei tulenenudki ebaausad vastused küsitlejatele!? 
    Koonderakonna kaks poolaega 
    HANNES RUMM Eesti Päevaleht 
    Nii nagu korvpalliklubide koondisele Kalev, polnud ka Koonderakonnale pärast 1995. aasta valimisvõitu võrdseid vastaseid. 
    Liidermängijad Tiit Vähi, Arnold Rüütel, Endel Lippmaa ja Andrus Öövel olid tippvormis, meeskonna tagavarameeste pink pikk ning publiku poolehoid täielik. 
    Paraku tehti viga kohe alguses mänguplaani valides, minnes kaasa Keskerakonna ülevälja pressinguga. 
    See avas vastastele Koonderakonna kaitses suured augud ja lasi neil visata palju lihtsaid korve. 
    Paljuski valest mänguplaanist johtuvalt kukkus Koonderakonna mängujuht Tiit Vähi viie veaga mängust välja juba esimese poolaja lõpuks. 
    Ette rutates ­ mängu lõppedes polnud algkoosseisus rivis enam kedagi, võõrmängija Arnold Rüütel oli oma naha päästmiseks lepingu katkestanud. 
    Vähit asendanud Mart Siimann alustas teist poolaega särtsakalt, kuid üle jõu käiv liidriroll lõi tal hinge kinni esimeste mänguminutite järel. 
    Mängu lõppedes oli platsil juba ette masendava kaotusega leppinud playmaker. 
    Kuna Koonderakonna mäng oli ilmetu, peamiselt hoiti pikalt palli ega osatud sellega rünnakul midagi peale hakata, pöördus publiku üldine pahameel oma kunagiste lemmikute vastu. 
    Tundes mängu käest libisemas, lõid meeskonnas lõkkele sisetülid. 
    Väljakuveerele sunnitud Koonderakonna parim mängija Vähi juhendas sageli meeskonnakaaslasi põhimõttel mida halvem meeskonnale, seda parem mulle. 
    Jüri Ott ja Ülo Nugis, kellest palliplatsil asja polnud, võitlesid vihaselt endale kohta põhikoosseisus. 
    Nii oli lõpuminuteil väljakul täiesti võhmal ja igasuguse motivatsioonita meeskond, kellest vastased kergelt üle jalutasid. 
    Arstid jätsid vanuri surema 
    ANNE PROMMIK 
    Ajuinfarkti saanud vana naine jäi omaste sõnul esmaabita, sest kiirabitöötajad nõustusid ta haiglasse viima alles viiendal kutsel. 
    Järgmisel päeval patsient suri. 
    Meedikud ei teinud midagi valesti, ta ei oleks nagunii ellu jäänud, ütleb patsiendi raviarst Hendrik Mägi Järve haiglast. 
    Oma töötajatele annab õiguse ka Tallinna Kiirabi peaarst Aleksander Mõistus. 
    Kadunu omaksed selle teadmisega ei lepi. 
    Liiga vana, et elada 
    Selle aasta 25. jaanuaril tabas 86aastast Anna Peterson'i insult. 
    Kohalekutsutud kiirabitöötajad ei vaevunud haiget korralikult läbigi vaatama. 
    Arst kiikas üle ukse ja konstateeris ­ surnud, räägib Anna Petersoni tütretütar Anneli Järvet. 
    Vanaema veel hingas, arst ja õde teda haiglasse viima ei nõustunud. 
    Kiirabiarst Ilona Neupokojeva versiooni järgi diagnoosis ta ajuinfarkti ning selgitas omastele, et üliraske seisund ei võimalda haiget transportida. 
    Masin sõitis ära, paanikas Anneli helistas uuesti kiirabisse. 
    Sain järjepidevalt sama vastuse: ta on nii vana, et nagunii sureb kohe. 
    Ükski haigla teda vastu ei võta. 
    Kui Anneli äi ähvardas kaevata kiirabitöötajate peale sotsiaalministeeriumi, saadeti viienda helistamiskorra peale auto välja. 
    Vahepeal oli möödunud pea neli tundi. 
    Kui juba tuttav kiirabibrigaad saabus, oli nende esimene küsimus: Noh, mis NÜÜD on? meenutab Anneli nördinult. 
    Arstid olid niimoodi häälestatud, nagu oleks neid kutsutud kartuleid võtma, mitte inimese elu päästma. 
    Neupokojeva räägib, et haiglasse viimine otsustati ainult omaste tungival nõudmisel, kuigi vana naise seisund seda lubanud ei oleks. 
    Anneli Järveti sõnul ei olnud brigaad võimeline isegi vanaema transportima. 
    Nad teatasid, et nemad haiget autosse ei saa, umbes nii, et otsige ise kasvõi inimesed tänavalt, kes teda tassivad. 
    Lähedased said Anna oma jõududega alla viidud. 
    Õde ei pannud käsigi külge, mäletab Anneli. 
    Järve haigla vastuvõtuosakonnas probleeme ei tekkinud. 
    Valvearst küsis veel minu käest, missugust esmaabi on haigele antud. 
    Ei mingit! kinnitab Anneli Järvet. 
    Kiirabiarst toimis eetiliselt 
    Anna Petersoni seisund läks üha halvemaks ja järgmisel päeval ta suri teadvusele tulemata. 
    Ma ei saa väita, et õigeaegse abi korral oleks vanaema ellu jäänud, ütleb Anneli, aga paljud inimesed elavad normaalselt edasi ka peale insulti. 
    Spetsialistid tema oletust ei jaga. 
    Tema insult oli piisavalt raskekujuline. 
    Olen sajaprotsendiliselt kindel, et haige ei oleks elama jäänud, märgib Järve haigla neuroloogiaosakonna juhataja Hendrik Mägi, kes oli Anna Petersoni arst. 
    Kiire haiglasse toomine patsienti päästnud ei oleks, kinnitab Mägi. 
    Küsimus pole selles, et nad teda ei päästnud. 
    Nad isegi ei üritanud seda teha! raiub Anneli Järvet. 
    Üks kiirabibrigaad ei saa otsustada, millal on vanainimesel aeg surra! 
    Tallinna Kiirabi peaarst Aleksander Mõistus väidab, et kiirabiarst toimis eetikanormide kohaselt. 
    Esitasime seletuse sotsiaalministeeriumile, ja seda teemat arutasime ka Tallinna Kiirabi ravinõukogu istungil. 
    Kõigi analüüside ja arutelude tulemusena jääb õigus arstile, kaitseb Mõistus oma alluvaid. 
    Anneli Järvet esitas sotsiaalministeeriumile kaebuse arstide käitumise kohta. 
    Sõltumatu eetikakomisjon teeb ekspertiisi, kas brigaad tegutses valesti, räägib sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Sven Kruup. 
    Täna langetab komisjon otsuse, mis sisuliselt midagi ei muuda: kui ka tuvastatakse, et arstid on toiminud nii meditsiiniliste kui ka eetikanormide vastaselt, midagi radikaalset ette võtta ei saa. 
    Meie ei ole kohus. 
    Võime teha ainult tungivaid ettepanekuid nende töötajate ülemustele. 
    Äärmisel juhul suunatakse valesti käitunud töötaja uuesti atesteerimisele, seletab Kruup. 
    Masin ja tema teenrid 
    Portree AS Printalli uuest trükimasinast, mille süül on Eesti Ekspress jõudnud viimasel kahel nädalal lugejate kätte meeletu hilinemisega. 
    MADIS JÜRGEN 
    Mis ta nimi on. 
    Solna G-150 
    Hüüdnimi. 
    Poltaava, uus solna, juust jne. 
    Kes ta välja mõtles. 
    Rootslased. 
    Kasutatud on ameeriklaste tehtud osi. 
    Kus tema peal trükivad. 
    Venelased 
    Kui vana ta on. 
    Tuttuus. 
    Kui pikk. 
    21 meetrit. 
    Kui kõrge. 
    4,1 meetrit. 
    Palju maksab. 
    50 miljonit. 
    Mis värvi. 
    Sinine. 
    Palju selliseid masinaid üldse olemas on. 
    Viis. 
    Missuguseid maailmakuulsaid ajalehti nad trükivad. 
    Mitte ühtegi maailmakuulsat lehte. 
    Missuguseid rootsi ajalehti selline trükib. 
    Mitte ühtegi rootsi ajalehte. 
    Missuguseid eesti ajalehti trükib Solna G-150. 
    Eesti Päevalehte, Eesti Ekspressi, Meie Meelt. 
    Õhtuleht ootab õudusega oma järge. 
    Kalle Muuli (Eesti Päevalehe peatoimetaja) 
    Mina ei julge enam oma mobiili võtta ega saa ilma autota mööda linna liikuda ja üleüldse ei taha enam kellegagi rääkida, sest iga nurga peal võtab keegi kuuehõlmast kinni ja tahab teada, miks leht ei jõua õigeks ajaks valmis. 
    Toimetusele on kah piinlik otsa vaadata. 
    Palju masin tööinimestele tööd annab. 
    Päevases vahetuses neli trükkalit, öises viis. 
    Ja kaks tädi. 
    Kui kõva häält ta teeb. 
    Kui tuurid peale võtab, ulub nagu hull 
    Kui kõva häält tema peale tehakse. 
    Minge Muuli ukse taha ja kuulake (Narva mnt 13, IV korrus). 
    Kui kiiresti ta paberit ringi veab. 
    350 meetrit paberit minutis, st 21 km tunnis. 
    Mida ta oma tööks vajab. 
    Elektrivoolu ja vett ja paberit ja värvi. 
    Kõvasti kruvimist. 
    Kui palju ühe Ekspressi jaoks värvi läheb. 
    90 kilo igat värvi (must, punane, sinine, kollane). 
    Kui palju ühe Ekspressi trükkimiseks paberit läheb. 
    Terve tiraa(ogonek)i peale 12 tonni. 
    Palju masin praaki teeb. 
    Viimasest Ekspressist kuus tonni ehk pool tiraa(ogonek)ist. 
    Palju lugejaid lollitab. 
    Eesti Päevaleht on trükikoja süül märtsis-aprillis hilinenud 20 korda. 
    Eesti Ekspress on hilinenud viimasel kahel nädalal. 
    Kuidas ta seda teeb. 
    Ta mäkerdab paberi mustaks, tõmbab paberi katki ja voltimismasin läheb umbe. 
    Andrus Purde (EE turundusjuht) 
    Ühel hommikul rääkisin kolleegiga juttu, leht niimoodi käes. 
    Pärast oli lõug sinine, sest leht oli läinud vastu lõuga. 
    Kindlasti on lugejate hulgas sado-maso-tüüpe, kellele meeldib tahma vahelt tähti kokku veerida, aga ma kardan, et neid ei ole palju. 
    Mil viisil trükikoda masina praaki põhjendab. 
    Et ebaühtlase kvaliteedi põhjused on objektiivset laadi. 
    Palju masin edaspidi hilineda kavatseb. 
    Taevas ise teab. 
    Palju raha raiskab. 
    118 000 krooni ulatuses on tulnud pretensioone reklaamiklientidelt. 
    Paberiraiskamise arve pole veel kokku löödud. 
    Kes arved maksab. 
    Kui trükikojal raha on, püüab kinni maksta. 
    Aga trükikojal pole raha. 
    Juho Karu (Eesti Ekspressi tootmisdirektor) 
    Masin pole tasemel, see on selge. 
    Teiseks ­ trükikojas on töömoraal madal. 
    Ja Solna tehase monteerijad (rootslased) võtavad ka asja väga leigelt. 
    Nad arvavad, et niisugune trükikvaliteet on eesti turul hea küll. 
    Et see ei olegi üldse mingi probleem. 
    Kui kaua masinat enne trükkima asumist häälestada tuleb. 
    Reguleerimiseks on ette nähtud pool tundi, tegelikult läheb kuni poolteist. 
    Ega häälestajad vahel järsku purjus ei ole. 
    See oli vanasti, kui öine vahetus hommikul lauldes koju läks. 
    Kui palju häälestamise käigus paberit kulub. 
    Ette on nähtud, et kaksteist protsenti. 
    Vahel läheb viiskümmend. 
    Kui kaua masin Eesti Ekspressi trükib. 
    Peaks trükkima kaks ja pool tundi, tegelikult on läinud kuni poolteist ööpäeva. 
    Kui tihti masinat parandada tuleb. 
    Viimase Eesti Ekspressi trükkimise ajal tuli masin peatada 23 korral tehnilise rikke tõttu. 
    Mis siis saab, kui masin käib täie auruga ja on näha, et üks polt lendab kohe-kohe minema. 
    Siis pannakse masin seisma, et polt kinni keerata. 
    Aga et poldile ligi pääseda, tuleb pool masinat laiali lõhkuda. 
    Kui palju sel masinal vene masinatega ühist on. 
    Venelased selliseid ei teinud. 
    Kust osasid saab. 
    Ise tuleb teha. 
    Kui palju masinale puhkust on ette nähtud. 
    Nii palju, nagu ise võtab. 
    Hanno Barkala (Printalli peadirektor) 
    See masin on sisse töötamata ja toores. 
    Aga me oleme teda nii palju parandanud, et ta hakkab juba paremaks minema. 
    Mis siin salata, eks rootslased suhtuvad meisse ikka nagu pärismaalastesse. 
    Umbes nii, et kui sauna lähete, siis tuleb enne riided ka seljast ära võtta. 
    Ja kui meie selle jutu peale naerame, siis vaatavad ­ näe, ülbeks ka läinud! 
    Miks masin osteti. 
    Et säilitada turul liidripositsioon ja pakkuda klientidele veelgi paremat kvaliteeti kui seni. 
    Kes masina ostis. 
    Oli aeg, kui kõik, kellel selleks vähegi võimalust oli, kelkisid, et nemad olid ostmise taga. 
    Kes ostetud masina eest vastutab. 
    Praegu ei rutta keegi end vastutajaks, ostjaks või süüdlaseks tunnistama. 
    Kas Ekspress Grupil on lahendused olemas. 
    Jah on. 
    Mis päästab. 
    Konkurents. 
    Veel kord Kalle Muuli Eesti Päevalehe peatoimetaja) 
    Kui viisime märtsi algul trükikotta Eesti Päevalehe trükkimist vaatama kolleegid Rootsi Bonnierist ja Dagens Nyheterist, küsis ühes Rootsi ajalehes tähtsat ametit pidav sõber trükikija räpakust ja üldist uimerdamist nähes päris siiralt: Kas neid töötajaid ei saaks kõiki korraga lahti lasta? 
    Nostalgiliselt positiivsusest 
    TIIT KARUKS, Kuku raadio 
    M eenutan mõnusat juuniõhtut kümmekond aastat tagasi Helsingist 150 km kaugusel umbes 20 000 elanikuga tööstuslinnas Valkeakoskis. 
    Kohalik tegija, Haka jalgpallimeeskond, võõrustas meistriliiga mängus naaberlinna Tampere klubi Ilves. 
    Tunnijagu enne kohtumise algust kihas staadioni ümber ja sees elu. 
    Rüübati õlut ja kokat, haugati peale küpsetatud vorstikesi. 
    Sõlmiti kihlvedusid, lobiseti niisama. 
    SÜNDMUS tõi tol õhtul Valkeakoski staadionile ligi 5000 entusiastlikku huvilist ­ suuremalt osalt kodumeeskonna pooldajad, ent üksjagu fänne ka Tamperest. 
    Inimesed nautisid mängu, õhkkonda ja iseennast. 
    Õhtu SkyDome'is 
    Midagi veel tunduvalt võimsamat kogesin 1994. aasta suvel Toronto SkyDome'is. 
    Tegemist on maailma ühe uhkema, kuni 55 000 huvilist mahutava sisehalliga. 
    Liikuv katuseosa võimaldab aga muuta selle 20 minutiga välisstaadioniks. 
    Niisiis, selgetel suveõhtutel staadion, vihmastel päevadel ja külmematel aastaaegadel õdus hall. 
    Tol suveõhtul polnud katust vaja. 
    Ma ausalt öeldes isegi ei mäleta täpselt, kellega torontolaste uhkus, pesapallimeeskond Blue Jays, tol korral mängis. 
    Ilmselt Detroidi klubiga, ehkki see pole antud kontekstis üldse oluline. 
    Tund aega enne kohtumise algust olid tribüünidel praktiliselt kõik kohad täidetud. 
    Et meie olime tulnud tuttavate hooajapiletitega, saime KOGU MÄNGU headelt kohtadelt jälgida. 
    Just KOGU MÄNGU, sest väljakul toimuv polnud kaugeltki selle kõige olulisem osa. 
    Näis, et tervislikult toituvad ja terveid eluviise järgivad põhjaameeriklased on hulluks läinud. 
    Lausa paaniliselt varustati end popcorni, jäätise ja õllega. 
    Varutut järati ja lonksati väsimatult. 
    Kui üks laar otsa sai, osteti pidevalt tribüünidel ringlevatelt poistelt-tüdrukutelt uus. 
    Ja nii neli-viis tundi järjest. 
    Mängu lõppu jäi tribüünidele meenutama paks kultuurikiht. 
    Aga nad ei elanud seda üle. 
    Tavaeurooplasele on pesapall igav ja monotoonne mäng. 
    Pause on tunduvalt rohkem kui tegevust. 
    Ka kõnesolevat kohtumist ilmestas vaid üks nö läbijooks, seegi torontolaste ebaõnneks Detroidi kasuks. 
    Seda enam oli aega tribüünidel ja vahekäikudes toimuvat jälgida. 
    Paljudel, iseäranis teismeeas pealtvaatajatel olid käes pesapallikindad. 
    Nende funktsioon sai selgeks, kui pall aeg-ajalt tribüünile lendas. 
    Osavalt püüti see kindasse ja võeti suveniiriks. 
    Aeg-ajalt tuli selleks naabritega ka pisut kähmelda. 
    Üks tüdruk pudenes palli haarates tribüüni eendilt pea ees alla. 
    Teistel oli lõbu laialt. 
    Meie kõrval oli koha sisse võtnud kauboirõivastes eakam abielupaar. 
    Härra jälgis mängu suhteliselt rahulikult, ülesmukitud proua aga võimles, mis jaksas. 
    Istus-tõusis, istus-tõusis, viibutas Blue Jaysi ergutavaid loosungeid. 
    Mõtlesin tahtmatult: suhteliselt vana inimene juba, kuidas ta ei väsi. 
    Ühel hetkel näidati raugematult võimlevat tädi staadioni tohutu suurel videoekraanil. 
    See oli ekstaasi tipp. 
    Panid sa tähele, Bill, meid näidati, hõiskas ta ja tonksas oma meeskaaslast. 
    Ja heitis siis säravast naeratusest saadetud pilgu meie poole: kas teiegi nägite? 
    Noogutasime ja naeratasime vastu. 
    See oli meie naabri suurhetk. 
    Selle hetke lootuses oli ta tulnud SkyDome'i. 
    Näinud vaeva loosungite ja iseenda maalimisega. 
    Pärast oma suurhetke rahunes tribüüninaaber tuntavalt. 
    Ta oli saanud, mida SkyDome'i otsima tuli. 
    Ta lahkus positiivsete emotsioonidega. 
    Ta nautis ümbritsevat ja iseennast. 
    Usun, et suutis positiivsust süstida ka teda ümbritsevatesse inimestesse. 
    Kahel põhjusel 
    Miks ma koorman Eesti Ekspressi spordilehekülgede lugejat paari subjektiivse meeleolukilluga, mis ei sisalda karvavõrdki informatsiooni tippmeeste ja -naiste, medaliheitluste ja spordis liikuvate suurte rahade kohta? 
    Teen seda kahel põhjusel. 
    Esiteks, mulle on olnud alati võõras nn karmide fännide agressiivsus. 
    Käisin 1989. aastal koos Tallinna hokipoiste meeskonnaga 14aastaste turniiril Chicagos. 
    Meie poiste vastased olid tugevad: Chicagost, Detroidist, Torontost, Bratislavast. 
    Põhjaameerika poiste vanemad pakatasid agressiivsusest: nad olid valmis ise platsile tormama, löökväljend oli KILL THEM. 
    Nad pidasid sellist kaasaelamisviisi täiesti loomulikuks: OK, mida me oleme halvasti teinud? 
    Teiseks sooviksin siiralt, et siiagi leviks positiivne mõtteviis. 
    Mitte kurjalt kiibitseda, läbustada, purustada, vaid olla ise positiivne ja levitada seda ka ümberringi. 
    Kasvõi sellises esmapilgul primitiivses pakendis nagu meie naaber Toronto SkyDome'i tribüünil. 
    Negatiivsus ei tulene vaid majanduslikust surutisest. 
    Eestlased mängivad jalgpalli nagu šotlased 
    TAUNO VAHTER 
    P äev enne volbrit. 
    Ilm on vihmane ja maa on kaetud sopaloikudega. 
    Ilma trotsides jooksevad jalgpalliväljakule 22 fanaatikut. 
    See on Eesti jalgpallimeistrivõistluste IV liiga. 
    Täna kohtuvad Tartu ülikooli meeskond FC Fauna ja Tartu kompanii üleajateenijate meeskond. 
    Plats nagu õieti reeglitepärast muljet ei jäta. 
    Ääres kasvab kahes kohas muru ja keskel laiutab ilmatu sopaloik. 
    Väravad on terasest ­ noh need, mis tegelikult ära keelati pärast seda, kui mitu mängijat sai surma pähekukkunud lati tõttu. 
    Siin selline pisiasi ei loe. 
    Väljaku ja trahvikasti piir on märgitud liivahunnikutega, teised märgistused puuduvad osalt üldse. 
    Vägisi tuleb meelde šoti filmi Acid House samasugune meeskond, kes unistas päevast, mil nad saavad mängida kohe sellisel platsil, kus väravatel on võrgud. 
    Ja siis läheb mänguks. 
    Sõjaväelastel on seljas pruunid maikad ja kollast-sinist värvi püksid. 
    Rootsi abi, pakub keegi. 
    Ülikooli meeskonnal kipub üldse igaühel erinev munder olema: Marati dressidest kuni second-hand''i ja koondise särkideni. 
    Üldiselt siiski sinisepoolne. 
    Ei märka ainult nokamütsi kirjaga Regatt 1980. 
    Filmis My name is Joe oldi sunnitud poest meeskonnale Brasiilia särgid varastama, et ühtset vormi saada. 
    Üsna kohe saab selgeks, et meeskonnad on küllaltki võrdsed. 
    Üks lööb seisvast pallist mööda ja kukub sopaauku, teine ropendab üle väljaku nagu praporštšik voi mitšman: NAHHUI, ANNA SEE PALL SIIA!!! 
    Kohtunik siiski seekord veel küljeaudi vilistamise eest molli ei saa. 
    Tsiviilühiskonda nad ikka ei sobi, märgib üks Fauna fänn. 
    Äkitselt saab üks ülikooli meeskonna mängija palli ja lööb selle päris kauni kaarega tagumise posti juurde väravasse. 
    Sa kurat, nagu Ronaldo, karjub üks kümmekonnast ülikooli meeskonna poolehoidjast ja hüppab koos teistega üles-alla. 
    Siis hakatakse viiekesi lainet tegema, võit juba paistab. 
    Sõjaväelaste omaksed ja pruudid teevad hoopis vaiksemat häält. 
    Või tulidki nad lihtsalt poisse vaatama? 
    Järgmiseks hakkavad FC Fauna fännid arutama eelmise päeva Brasiilia-Barcelona mängu ja seda, kelle pool õieti mängis Rivaldo. 
    Kui sõdurite neiud hõiskama hakkavad, tuleb välja, et vahepeal olla ka viik tehtud. 
    Väravat küll keegi märgata ei jõudnud. 
    Poolaeg. 
    Tüsedam mees, rühmaülem, läheb koos alluvatega nõu pidama ja arvatakse, et kui neile võitu ei tule, siis 10 km metsajooksu on garanteeritud. 
    Järgmise poolaja plaanid on kõigil väga kavalad. 
    Kas 3-4-3 on parem kui 4-4-2 süsteem? 
    Või võtaks hoopis kaitsesse kellegi tagasi? 
    Ei tea. 
    Soparalli jätkub. 
    Teine poolaeg algab üsna veriselt. 
    Keegi kukub pikali ja tõmbab vastu pudelipõhja käe lõhki. 
    Teisele antakse jalaga kõhtu ja siis küünarnukiga pähe: Miks kohtunik kaarte ei anna? 
    Tal vist pole praegu. 
    Tore on. 
    Vahepeal tulevad sõjaväeosast ülemused PAZ-bussiga ­ noh see, millega laipu veetakse ­ kaitseväele järele. 
    Mängus lüüakse veel lähedalt paar väravat. 
    Siis tuleb sõjaväelastele penalt. 
    Päris hea ­ väravast ainult meetri mööda. 
    Väravavaht vastab sellega et laseb aeglaselt tema poole veereva palli lihtsalt jalge vahelt läbi. 
    Lõpus õnnestub veel ülikooli meeskonnal viigistada ja 3:3 asi lõpebki. 
    Kui hästi läheb, on duširuumis ka (sooja) vett... 
    Aga paistab, et kõigil oli siiski lõbus ­ jalgpall on tõusuteel! 
    VASTASSEIS BC - Tallinn ja Nybit virgutavad talveunest ärganud korvpallielu. 
    Heateo ootel 
    ANDRUS NILK, Postimees 
    B Tallinna ja Nybiti meeskonnad teevad koduse korvpallielu virgutamiseks suurima heateo siis, kui selgitavad tänavuse Eesti meistri alles viiendas kohtumises. 
    Läbi pika talve veeres korvpalliliiga tasa ja targu. 
    Medalikohtumised on äratanud mängijates enese maksmapaneku tahte ja publikus kaasaelamisjoovastuse. 
    Pealtvaatajad ihkavad näha kirglikke ja läbimõeldud etteasteid ­ poolfinaalides üht-teist haaravat juba sündis ning BC Tallinna ja Polarise viimase kohtumise aegu Kalevi hallis nappis istekohtadest. 
    Et korvpalliliiga juhtkond ei peaks tegemata tööde pärast piinlikkust tundma, tuleks piletimüügiga finaaliheitlusteks varem alustada, Kalevi halli esiuksed ka enne mängu avada ning saali küljetoolid panna. 
    Huvi korvpalli vastu on tagasilöökidest hoolimata kõrge, kõige vähem on põhjust seda unustada ala vedajatel. 
    Vaimujõudude duellid 
    Poolfinaalid andsid taas märku, et eredad mängijaisiksused, kelle jõud ja võimsus avalduvad tulistes olukordades, ei sünni üleöö. 
    Ameeriklase Ron Baylessi lahkumise järel BC Kalevi põhiviisiklaseks kerkinud Kaur Heinaru rassis virgalt, noppides väledalt vaheltlõikeid ja sööstes julgelt korvile. 
    Kuid kaheksa aastat vanema Nybiti mängujuhi Valdo Lipsu kasuks rääkisid varasemad vopsud ­ tema vaim talus pinget paremini. 
    Eurosari arendas Jaanus Liivaku mängulugemisoskust ja suurendas enesekindlust. 
    Otsustavas kohtumises vajas Polarise põhitegija aga vaimuvärskust, et midagi üllatavat pakkuda ja kogenumaid vastaseid segadusse viia. 
    Kuus aastat vanem, Vana Maailma ühes tugevamas liigas Kreekas karastunud Aivar Kuusmaa tegi tükke, millest sadu, võibolla isegi tuhandeid kordi kasu lõiganud. 
    Kõigis tema liigutustes peegeldus veendumus ­ mängin nii, kuidas mulle ja kogu meeskonnale sobivam. 
    Kõige varem algas finaalseeria treeneritele Üllar Kerdele ja Tiit Sokule, kelle hooleks vastaste haavatavaimad kohad selgeks saada. 
    Väikest eelist omab Nybiti juhendaja Sokk, kes on BC Tallinna pallurite Margus Metstaki, Indrek Rumma ja Kuusmaaga väljakul mitu puuda soola söönud. 
    Ta teab, millest Metstak korvialuses möllus hoidub, mis sunnib Rummat rutates ründama ja kuidas Kuusmaa närv krussi tõmbab. 
    Samas on olümpiavõitjal peaaegu võimatu midagi ette võtta, kui hoolealuste tahe jääb Metstaki, Rumma ja Kuusmaa võiduihale alla. 
    Ka kõige paindlikumast taktikast ei pruugi üleoleku vormistamiseks piisata, kui vastaste vaim on tugevam. 
    Tulevikku silmas pidades jõudsid finaali õiged meeskonnad. 
    Rahastajate lootused 
    BC Tallinn võitis tunamullu meistritiitli ja tuli mullu teiseks, ometi on sügisest saadik kõlanud kuluaarijutud, et sponsorid peavad korvpallimeeskonna toetamist raskenenud majanduskeskkonnas luksuseks. 
    Nybit on olnud tänavu väidetavalt ainus korvpalliklubi, kus palka õigeaegselt makstud. 
    Juba finaal tähistab möödunud hooajal viienda kohaga leppinud meeskonnale läbilööki. 
    Ent rahastajate lootused kasvavad kindlasti paarisrakendis kulutustega. 
    Sponsorid ootavad (nõuavad?) palluritelt edu ­ kui tuleb toetada kuld- või hõbemedali pälvinuid, on ehk kergem pangaülekandeid sooritada. 
    Heal mehel mitu ametit 
    PRIIT VARE 
    Suurem osa inimesi läheb hommikul tööle, võtab kätte pastaka, labida või mõne muu töövahendi ja veedab selle seltsis terve päeva. 
    Ning ka järgmise päeva, nädala, kuu, aasta. 
    Ent on ka teist tüüpi inimesi, nemad ei suudaks elu sees taluda mõtet, et päevast-päeva tuleb teha ühte ja sama tööd. 
    Nende jaoks on palju parem tegeleda korraga nii erinevate asjadega kui vähegi võimalik. 
    Pastor-päästeametnik-ajalooõpetaja 
    Lihula on vaikne koht, kuid seal elaval Paul Gillil (27) igav ei ole. 
    Seda võib välja lugeda juba tema pikast töökohtade reast: mees on korraga nii pastor, päästeametnik, ajalooõpetaja kui ka üliõpilane. 
    Täna olen Tallinnas ning tegelen koguduse asjadega, homme olen 24 tundi päästeteenistuses valves, neljapäeval sõidan Tartusse kooli, reedel annan ise tunde, laupäeval olen taas valves, pühapäeval töötan koguduses ja esmaspäeval on vaja jälle koolis tunde anda, kirjeldab Paul oma nädalaplaani. 
    Lihulasse tuli mees viis aastat tagasi, esimeseks ametikohaks oligi Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide koguduse pastor. 
    Aastatega tekkis Paulil järjest rohkem tuttavaid, ühel päeval kutsus kohalik päästeamet teda tuletõrjujaks. 
    Neile oli vaja alkoholi mittetarvitavat ausat meest, räägib pastor. 
    Kuna mul oli aega üle ja päästeteenistus andis ka palgalisa, siis läksingi. 
    Hetkel käib Paul tuletõrjujaks seitsmel ööpäeval kuus. 
    Kui parasjagu midagi tõrjuda pole, siis istub raamatute taga, sest tegemist vajab õppetöö. 
    Paul nimelt õpib Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. 
    Pastor-päästeametniku elukutsele lisandus hiljem veel õpetaja oma. 
    Lihula Gümnaasium kutsus mehe ajalootunde andma. 
    Praegu kulub selleks kaks päeva nädalas, kuid varsti hakkab ta ka usuõpetust õpetama ja koormus koolis võib tõusta. 
    Vahel on tõesti tunne, et tänu nii erinevatele ametitele saab osa asju tehtud veidi pinnapealselt, tõdeb hetkel ülikonnas koguduseasju ajav Paul. 
    Kuid hakkama saab ilusasti. 
    Mehe väitel on tuletõrjuja ja kooliõpetaja ametid tal 1800 elanikuga Lihulas andnud palju häid kontakte. 
    Nende abil saab pastoritööd paremini teha. 
    Seevastu päästeametnikuna mõnes õnnetusepaigas rassides näeb ta palju inimesi, kes just pastori abistavat lohutust vajaksid. 
    Kahjuks pole tal siis aega kedagi lohutada. 
    Pastori ja tuletõrjuja töökohad on tõesti väga erinevad, kuid samas on ju mõlema ameti sisuks inimeste aitamine, mõtestab Paul, lisades, et ta peab tegelikult veel ühte ametit. 
    See on abikaasaks ja pereisaks olemine ning kolme alla kümneaastase lapse kasvatamine. 
    Surnumatja-pulmavanem 
    Viljandi mehe Ain Alre (41) elukutsed erinevad nagu öö ja päev. 
    Ühte tööd teebki ta rohkem valgel ajal ning teist õhtuti. 
    Ain on surnumatja-pulmavanem ühes isikus. 
    Vahel käib ka niisama tantsuõhtutel laulmas või muusikat tegemas. 
    Just laulmine oli kultuuritöötajaks õppinud Aini jaoks esimene kõrvaltöö. 
    Loogilise jätkuna tuli pulmavanaks käimine, mida ta tänaseks teinud juba üle kahekümne aasta. 
    Nelja aasta eest lisandusid pulmadele matused. 
    Nüüd juhtub Aini elus sageli nii, et hommikul matab ta surnu ja sama päeva õhtul paneb noored paari. 
    Pole välistatud, et pulmast otse tuleb hommikul taas kedagi matma minna. 
    Ükskord juhtus isegi nii, et pool pulmarahvast oli järgmisel päeval matusel, sest lisaks noorpaarile tundsid nad kõik ka lahkunut, meenutab Ain. 
    Tema sõnul sobivad pulmavana ning surnumatja tööd hästi, need suisa täiendavat teineteist. 
    Mõlemad ametid on justkui psühholoogiks olemine, sest inimesi tuleb kogu aeg jälgida ning analüüsida nende reageeringuid juba ette. 
    Inimesed, kes mind teavad surnumatjana, kahtlevad vahel, kas ma olen pulmas äkki sama tõsine kui matustel, räägib Ain. 
    Hiljem on nad öelnud, et oli väga lõbus pulm. 
    Samas seab surnumatja töö pulmavana elukutse suhtes teatud nõudeid. 
    Kohtades, kus ma olen hiljuti kedagi matnud ja nüüd lähen laulma või pulma tegema, ei saa ma endale ikka päris kõiki nalju lubada, nendib Ain. 
    Ain on kindel, et pulmavanaks võib õppida igaüks, kuid surnumatjaks peab sündima. 
    Kui pulmas mõni mäng käima ei lähe, saab kohe uuega alustada. 
    Seevastu inimese viimsele teekonnale saatmine on üks ja ainuke, siin mingeid vigu parandada ei saa. 
    Pulmavana-surnumatjana käib Aini käest läbi tohutult paljude inimeste elulood. 
    See on uskumatu, kuidas mõnel on elus õnn õnne otsa ja teisel jälle ainult õnnetused, lausub ta. 
    Ma olen tänu nendele töödele nii palju elu näinud, et võiksin suisa nõustajaks hakata. 
    Esialgu jätkab Ain siiski samal rindel. 
    Õigemini rinnetel. 
    Ettevõtliku mehena ei välista ta siiski võimalust veel mingite sootuks erinevate asjadega tegelema hakata. 
    Üheksakümnendate alguses oli ta muuseas lisaks kõigele ka veel agar ristsõnade kirjastaja. 
    Arst-puhvetipidaja 
    Väga erinevate ametite selgeks õppimise võib tingida elu ise. 
    Mööda merd seilavatelt Eesti laevadelt võib leida mitmeid inimesi, kelle ametinimetus võiks naljaga pooleks olla arst-puhvetipidaja. 
    Nõukogude Liidu ajal töötas igas laevas arst. 
    Ent uue korra järgi enam eraldi arste vaja polnud. 
    Kes ei tahtnud koondatud saada, see õppis ümber, ütleb Eesti Merelaevanduse personalijuht Andres Naat. 
    Suuremast osast laevaarstidest said puhvetipidajad. 
    Seoses uue korraga on mitme erineva ameti pidajaid laevades veelgi. 
    Nii peavad näiteks tüürimehed läbima täiendava meditsiinilise abi kursused, omandades käitumise tervelt 20 eri diagnoosi puhul. 
    Üks korralik tüürimees peab muu hulgas oskama ka sünnitust vastu võtta. 
    Võta pits ja pea aru! 
    IVI NIINEP 
    Sõltuvushaigused on tuntud juba ammu. 
    Mõnigi neist on Piiblis surmapatuks kuulutatud. 
    Liigsöömisele, suitsetamisele, alkoholi tarvitamisele ja narkomaaniale on Eestis viimasel ajal lisandunud sõltuvus mänguautomaatidest ja arvutitest. 
    Inimesed tunnetavad oma sõltuvust ja soovivad sellest vabaneda, kuid kahtlevad, kas saavad sellega hakkama ilma kõrvalise abita. 
    Kuhu ja kelle poole pöörduda? 
    Abistajate armeed ulatuvad nõidadest kuni kõrgtasemega professionaalideni välja ja kõik lubavad sajaprotsendilist resultaati. 
    Üks võimalikke valikuid on viimasel ajal populaarseks saanud kodeerimine. 
    See termin on eesti keelde muutumatult üle kandunud vene kõnekeelest ja kannab endas mõningast salapära. 
    Ilmselt just seetõttu on ta laialt kasutusel meedias ja reklaamis. 
    Kodeerimine ­ mis asi see veel on? 
    Kodeerimise variante on palju. 
    Enamasti on tegemist ritualiseeritud tegevusega, mida viib läbi spetsialist. 
    Meetodi aluseks on elu alalhoiu instinkt ja kogu rituaal on üles ehitatud võimalikult suure (surma)hirmu tekitamisele. 
    Niisiis, sisendatud koodi rikkumine toob endaga kaasa pöördumatu tagajärje ­ surma. 
    Vaatame alkohooliku näitel, kuidas see toimib. 
    Pikemaajaline alkoholitarvitamine teeb inimese alkoholist sõltuvaks. 
    Tänu oma sõltuvusele muutub inimene sisendusele paremini alluvaks. 
    Ravi üheks tingimuseks on vabatahtlikkus ja mõnuaine tarvitamise peatamine vähemalt 14 päevaks. 
    Selline paus on vajalik tahtemehhanismide aktiveerimiseks ja nn ootuse stressi tekitamiseks. 
    Järgneb kodeerimise rituaal, mis peab olema huvitav ja on variantidelt väga mitmekesine. 
    Ilmneb, et efekt on enam kui tagasihoidlik. 
    Vähemalt kolmeks aastaks loobub alkoholist keskmiselt vaid kolm igast kümnest kodeeritust. 
    Teised seitse jätkavad joomist ja tihti veelgi metsikumas tempos. 
    Protsessi käigus asendatakse üks sõltuvus teisega. 
    Kodeeritav oli sõltuv ja selleks ta ka jääb. 
    Varem sõltus ta alkoholist, nüüd koodist. 
    Häda on selles, et mõlemad on väljaspool tema enda kontrolli. 
    Nii nagu ta siiani ei suutnud kontrollida oma joomist, ei suuda ta tihti kontrollida ka koodi. 
    Kuna kõik on üles ehitatud elu alalhoiu instinktile, peab ju joojat väga tugevasti hirmutama. 
    Sõnum on lihtne ­ kui jood, tapab sind kood! 
    Elada edasine elu surmahirmu all on täiesti võimalik, arvestades, et oled ise selleks nõusoleku andnud. 
    Samas võib nii tekkiv stress muutuda surmahirmust võimsamaks ja inimene pöördub oma ainsa lohutaja poole tagasi. 
    Nii on üpris loomulik, et pikema aja vältel kaotab kood tihti oma töövõime. 
    Reaalselt aitaks vaid isikliku vastutuse võtmine oma joomisprotsessi üle. 
    Uurides mujal maailmas olemasolevaid kogemusi, selgub, et niisugust kodeerimise praktikat ei ole teistes Euroopa riikides esinenud. 
    Mujal maailmas on teraapias ja üldse abistamistegevuses esmane reegel inimesest lugupidamine. 
    Hirmutamist lihtsalt ei peeta isiksuse abistamisel ja kujundamisel sobilikuks. 
    Kodeeritu elu 
    Kiire terveksravimise korral jäävad lahtiseks küsimused, millega asendab endine sõltlane need emotsioonid, mida joomine tal tekitas, ja millega täidab ta oma aja ning vaimse tühiku. 
    Varem oli see ju ühemõtteliselt seotud joomise, alkoholi muretsemise ja paranemisega. 
    Sageli võtab sõltuvusest vabanemine kuju, kus endine jooja lebab nüüd televiisori ees ja kritiseerib kõike, mida märkab. 
    Varem tal eluliste probleemide jaoks silmi ega kõrvu ei jätkunud. 
    Ülimalt tõenäoline on, et umbes aasta jooksul jääb ta tõsiselt haigeks. 
    Üheks põhjuseks on kindlasti alkoholi pikaajalise toime poolt organismile tekitatud kahjustused, kuid tihti on haigused hoopis psühhosomaatilise päritoluga. 
    Tulenedes just negatiivsest enesesisendusest, murest ja stressist. 
    Niisiis, suureks küsimuseks on, millega nüüd maandada pingeid, mida kutsub esile tekkinud probleemide hulk. 
    Antud juhul aitaks enne ja pärast kodeerimist käivitatav aktiivne rehabilitatsioon ja teraapia. 
    Kodeerimine jätab tähelepanuta ka inimeste põhivajadused. 
    Enamikul juhtudel alustatakse joomise ja suitsetamisega varajases puberteedieas. 
    Selle aluseks on vajadus silma paista, näida iseseisev ja kuuluda gruppidesse, kus reeglina tuntakse end hästi sõltumatutena. 
    Kujuneb tingrefleks ja edaspidi, sattudes olukorda, kus ei tunta end piisavalt iseseisvana, haaratakse automaatselt klaasi või sigareti järele. 
    Kui tegemist on ainsa käitumismudeliga, mis päästab inimese ebakindlusest, satub ta pärast kodeerimist tugevasse stressi. 
    Juhul, kui jooja tahab kõigest hoolimata edasi juua ka pärast koodi asetamist, tuleks kood eraldada. 
    Selline instrueerimine käib kodeerimisrituaali hulka. 
    Pahatihti ei olda selleks enam võimelised. 
    Lihtsam on kood proovile panna ja kui midagi ei juhtu, ollakse pettunud ning kantakse see pettumus üle kõigile abistajatele. 
    Nii muudab ebaõnnestunud kodeerimine inimese edasise psühhoteraapilise toetamise peaaegu võimatuks. 
    Eetiline probleem 
    Inimene on valmis vahetama joomise elu vastu, kuid katsetades ebaõnnestunult kodeerimist, kaotab igasuguse usalduse abistajate suhtes. 
    Siitpeale ei motiveeri inimest joomisest loobuma ja täisväärtuslikku elu elama enam miski. 
    Algab isiksuse degradatsioon. 
    Selline haige sarnaneb parandamatu vähihaigega. 
    Lennupileti hind tõusis 
    SELLE MÕTSAR 
    Pakkumine ­ kaks piletit Londonisse ühe hinnaga ­ pole küll enam sama mis eelmisel aastal, tõdeb Ekspress Grupi juhi abi Angelika Viirsaar. 
    Kui mullu sai kevadise Londoni tuuri teha paari tuhande krooni eest, siis nüüd tuleb välja käia üle 7000 krooni. 
    Seoses SASi ja Estonian Airi koostöö algusega saavad lennukompaniide ühendusega Star Alliance seotud lennufirmad Estraveli hinnangul enda kätte ligi 70 protsenti Eesti lennupiletite turust. 
    Mauri Saarend Estravelist märgib, et enne võistlesid SAS ja Estonian Air reisijate pärast omavahel. 
    Nüüd koordineerivad nad koos oma hinnapoliitikat ja lendude graafikuid ning soovivad saada võimalikult suurt kasumit. 
    SASil ja Estonian Airil on nüüdseks Eesti turul hindade tõstmist võimaldav positsioon, märgib Saarend. 
    Pärast Estonian Airi ja SASi koostööplaanide teatavaks tegemist tühistas SAS kõik oma lepingulised soodushinnad Skandinaaviasse. 
    Estonian Air tegi hiljem sedasama oma madalamate (rohkemate kitsendustega) hindadega ning tõstis kallimaid (ilma pühapäevareeglita) turistiklassi soodushindu. 
    Lendamine Eesti ja Skandinaavia vahel on kallinenud. 
    Seda, et lennupiletite hinnad on seoses SASi ja Estonian Airi koostööga tõusnud, kinnitavad ka reisibürood Reisiekspert ja Estonian Holidays. 
    Reisieksperdi ticket-manager Mehis Kivilo ärgib, et näiteks Helsingis, kus lennukompaniide vahel on konkurents palju tihedam kui Tallinnas, on sageli ka lendamine odavam: Kuna võimaluste arv on suurem, võib tekkida ka rohkem spetsiaalseid pakkumisi. 
    Näiteks Malevi hind Helsingist Londonisse on 4950 krooni, Finnairi hind Tallinnast Londonisse 5600 krooni. 
    SASi ja Estonian Airi vahelise koostöö plussiks on kolmikliidu ­ Estonian Air, Lufthansa, SAS ­ teke. 
    See annab enam võimalusi läbi Skandinaavia kaugematesse sihtpunktidesse pääsemiseks. 
    Kivilo sõnul on sageli hinnad küll kõrgemad kui vanad, SASi ja Lufthansa hinnad samal marsruudil, aga lendamisvõimalusi on hulga rohkem. 
    Kui SASi ja Lufthansa reis Washingtoni oli 9900 krooni, siis kolmikliidu alusel tuleb hinnaks 12 200 krooni, toob Kivilo näite. 
    Estonian Airi hinnad tõusid järsult 
    Kivilo sõnul on kõige suuremaks üllatuseks klientidele 1. märtsil toimunud suured muutused Estonian Airi piletihindades: Skandinaavia reiside puhul olid enne SASil ja Estonial Airil kokkuleppelised soodushinnad, mis nüüd on suures osas kaotatud, muudetud nn avalikeks hindadeks. 
    See tähendab, et vanadel aegadel kehtinud Estonian Airi soodustariifid Eesti kodanike jaoks on kadunud. 
    Veel mitte väga ammu sai näiteks Tallinnast osta pileti Helsingisse ja tagasi 1920 krooni eest, nüüd maksab sama pilet juba 2700 krooni. 
    On ka näiteid, kus lennupilet on läinud odavamaks. 
    Näiteks varem oli Madridi pilet 8200 krooni, nüüd on see 8100 krooni. 
    Vastupidine näide räägib jälle, et varem maksis reis Nizzasse 6500 krooni, nüüd 8100 krooni. 
    Kivilo sõnul on püütud Euroopa hindu ühtlustada ning määratletud selleks neli piirkonda. 
    Umbes 6500 krooni maksavad Saksamaa reisid, 8100 krooni Euroopa lõunaosa, 7100 krooni Euroopa läänepoolsed piirkonnad ning 8300 krooni Portugali linnad. 
    Estonian Airi pressiesindaja Raimond Made toob piletihindade muutustest rääkides loomulikult ainult positiivseid näiteid. 
    Et Ida ja Balti riikide suuna äriklassi piletihindu alandati. 
    Lääne suuna äriklassi piletihinnad ei muutunud. 
    Noorsoohinnad ei muutunud jne. 
    Euroopas on lendamine luksus 
    Kui praegu osta ühe suuna äriklassi pilet Tallinnast Kopenhaagenisse, läheb see maksma 5500 krooni. 
    Täpselt sama raha eest sai aprillis vaata et kogu Põhja-Ameerikale ringi peale teha. 
    Reis ­ New York - Fort Lauderdale - San Francisco - New York ­ maksis samuti 5500 krooni! 
    Kui Põhja-Ameerikas on lend väga igapäevane ja paratamatu asi, siis Euroopas on lend midagi sellist, mis pakub vaheldust, mis pole igapäevane, kommenteerib Kivilo. 
    Teenuseid, mida lennukis pakutakse, on Euroopa reisidel muidugi rohkem. 
    Sellise pikkusega lennureisil nagu Tallinn-Helsingi ei tuleks Ameerikas kellelgi pähe hakata midagi söödavat pakkuma. 
    Kui kuuetunnise lennu jooksul klaasi mahla ja võileiva saad, on hästi läinud. 
    Ent ilmselt oleks paljud reisijad nõus ka Euroopa lennud ilma söögita välja kannatama, kui piletid poole odavamad oleks. 
    Põhja-Ameerika ja Euroopa lennupiletite võrdluse jätkuna märgib Kivilo: Euroopas on arenemas uus trend, mis õnneks siia pole veel jõudnud. 
    Asi hakkab muutuma reisibüroode-vaenulikuks. 
    Kuna lennufirmad teevad koostööd, hakkab komisjoni protsent reisibüroodele vähenema. 
    Praegu saavad Kivilo sõnul reisibürood lennufirmadelt standardpiletite puhul umbes üheksaprotsendist soodustust. 
    Samas näiteks Skandinaavia-sisestel Lufthansa lendudel ainult viis protsenti. 
    Reeglina on protsent siiski suurem, lisab Kivilo. 
    Estonian Holiday tegevdirektori Andres Huule õnul on see ülemaailmne trend, et reisibüroodele tehtavad komisjonitasu protsendid vähenevad. 
    Samas pakuvad aeg-ajalt reisibürood lennupiletit koos ööbimisvõimalusega hotellis odavamalt, kui sama lennupilet maksab lennujaama kassast ostes. 
    Lennufirmad annavad soodsaid paketi tegemise hindu, aga siin sees võib-olla igasugu tingimusi. 
    Näiteks kohustus veeta pühapäev sihtkohas. 
    Paketi hind võib tõesti olla madalam kui pileti hind, selgitab Huul. 
    Tinglikud näited, palju reisijale läinuks maksma odavaim Estonian Airi lennupilet Tallinna ja Kopenhaageni vahel enne ja palju maksab see praegu. 
    REISIJA SOOV HIND ENNE HIND NÜÜD Olla kohal kuni 5 päeva, 4100 4995 sh laup/pühap vaheline öö. 
    Valmis pileti välja ostma 3 pv pärast koha broneerimist. 
    Olla kohal 1 nädal. 
    Valmis pileti 3900 5745 välja ostma 1 kuu enne reisi. 
    Olla kohal 1 nädal. 
    Ostab pileti 4100 5745 vahetult enne reisi. 
    Olla kohal 4 pv nädala sees 6060 8000 (ilma pühap.reeglita) 
    Ühe suuna pilet Tallinnast 30305550 Kopenhaagenisse 
    ALLIKAS: ESTRAVEL 
    Misjonär 
    AAVO KOKK 
    Välisministeeriumi saal on rahvast täis. 
    Inimesed on tulnud kuulama Eli Goldratti, kelle nägu ja pilt kantakse kusagilt Hollandist üle maailma laiali satelliidi vahendusel. 
    Korraga enam kui 50 000 kuulajani. 
    Nad on maksnud 500 dollarit, et sellest osa saada. 
    Loeng lõpeb ja algavad küsimused. 
    Korraks tuleb ekraanile ilusasti kujundatud tekst Goldratt Satellite Program. 
    Värviline ja kaalukas nagu mõnel Hollywoodi kinokompaniil. 
    Goldratti buum algas Eestis aastapäevad tagasi, kui Fontese kirjastus paiskas võimsa reklaamikampaaniaga müügile tema romaanivormis kirjutatud äriõpiku Eesmärk. 
    Tänaseks on seda müüdud juba umbes 3500 eksemplari ja nii on tegemist ühega enimmüüdud raamatutest Eestis. 
    Goldratti maaletooja Heiti Pakk arvab, et raamat ilmus lihtsalt õigel ajal. 
    Eestis oli huupi tulistamisega saavutatud edu otsa saanud. 
    Esimest korda tunti, et kusagil on piirang. 
    Goldratt just sellest räägibki, kuidas piiranguid juhtida. 
    Väljakannatamatusest saab lummus 
    Esimese küsimuse esitab keegi Mark Fairfieldist USAst, siis Robert Washingtonist, siis Giaulicca Bolognast, siis Fiona Hollandist ja lõpuks Rolando Mehhikost. 
    Ilmselt on küsimusi kümneid, kuid Goldratti assistendid on arvatavasti sõelunud välja sobivad. 
    Just sellised, mis lubavad lektoril reklaamida oma järgmisi loenguid. 
    Viimase küsimuse ajal algab vaikne taustmuusika, mis vähehaaval valjenedes ja lõpuks kõnest üle mängides annab märku seansi lõpust. 
    Kõik see meenutab natuke USA pühapäevahommikusi telejutlusi, mille salvestusi kunagi Eesti telekanalid näitasid. 
    Paljud väga head lektorid tunduvad alguses kummalised. 
    Nii on ka Goldratti kuulamine esimesed kümmekond minutit lausa väljakannatamatu. 
    Pisike jässakas lahtise särgikaelusega ja pigimütsiga mees tõstab kohati hääle lausa kriiskamiseni. 
    Itsitab ise oma naljade üle ja pillub saali pidevalt küsimusi ­ Kas mul on õigus? K
    Jah või ei? 
    Kas see on selge? 
    Jah või ei? 
    Atlantas Goldratti loengul osalenud Norma Grupi juhatuse esimees Toomas Tamsar räägib, kuidas mees oli küsimustele vastates küüniline, soovitades näiteks viis minutit järele mõelda ja siis uuesti küsida. 
    Kuid edasi kuulates ta lummab. 
    Esiteks sellega, et tema mõte liigub neetult kiiresti. 
    Teiseks oma kogemustega. 
    Alles on ta toonud näite terasetööstusest, juba räägib aga sellest, millised on probleemid autotööstuses, siis kirjeldab, kuidas töötab üks reisilennukite remondifirma Iisraelis, kusagile jutu sisse viskab näite, kuidas ta õpetas Mossadi spetsialistidele Saddam Husseini näite varal uusi mõtlemistehnikaid. 
    Ning lõpuks on temas midagi kirglikku ja fanaatilist. 
    Eesmärk ­ õpetada läänemaailm uuesti mõtlema 
    Eli Goldratti isa oli rabi ja ka vanaisa oli rabi ning nii veel üksteist põlve enne neid. 
    Eli oli esimene, kes selle rea lõhkus, hakates füüsikuks. 
    Levib legend, et selle sammu õigustuseks püstitas Eli Goldratt endale eesmärgi ­ õpetada läänemaailm uuesti mõtlema. 
    Tõepoolest, Goldratti kuulates tabad ennast sagedasti mõttelt, et tegemist pole pelgalt juhtimisteoooria, vaid misjoniga. 
    Oma õpetuse propageerimiseks on Goldratt kirjutanud hulga raamatuid. 
    Nendest kaks paremat ­ Eesmärk ja Asi pole vedamises ­ on tõlgitud ka eesti keelde. 
    Oma isa järgi nimetatud instituudi kaudu on ta endaga sidunud suure hulga jüngreid ning üles ehitanud võimsa koolitus- ja müügivõrgu. 
    Instituut on üles ehitatud nagu audiitorfirma. 
    Selles on partnerid, kellega töötavad koos erineva tasemega konsultandid. 
    Eestlastest on sellesse ringi konsultandina seni pääsenud vaid Heiti Pakk. 
    Tema sõnul on Goldratti lähikondlasi kahesuguseid ­ ühed on väga pühendunud ja truud, kelle jaoks õpetus on eelkõige Tema sõna. 
    Teised on inimesed, kes võtavad seda kui jõulist õpetust, mida tuleb võimalusel edasi arendada. 
    Goldratti õpetus 
    Goldratti järgi on kogu majandustegevuse keskmes piirangud, mida tuleb ületada. 
    Esialgu põrkutakse füüsilistele piirangutele ­ toota võiks rohkem, aga kusagil tootmisliinil on pudelikaelad, mis seda takistavad. 
    Kui need on leitud ja laiendatud, saab piiranguks rahaga ümberkäimine. 
    Goldratt seletab, kuidas juhtimisarvestust ümber korraldades saab sama rahaga toota palju enam. 
    Tuleb lihtsalt toota vaid seda, mis hetkel läheb, ja nii väikese laovaruga kui võimalik. 
    Edasi saab piiranguks tavaliselt turg. 
    Nüüd tuleb uurida klientide probleeme ja vajadusi ning aidata ka nendel ületada oma piiranguid. 
    Ning lõpuks tuleb inimeste vastuvõtusuutlikkuse ehk õppimisvõime piirang. 
    Seesama kaheksanädalane satelliitprogramm ongi kavandatud selleks, et muuta tippjuhtide mõtteviisi. 
    Jüngrid 
    Tarmo Prikk, Kitmani juhatuse esimees 
    Firmast on Goldratti kuulamas ca 30 inimest. 
    Oleme tootmise piirangud ja tootmisprotsessi paremini järjekorda pandud. 
    Kahjuks on aga ilmnenud, et meie suurim piirang on turg. 
    (Kitman ehk endine ETKVL KIT valmistab kaupluste metallmööblit, Soome kaubamärkide all müüdavaid metallkaminaid ja mitmesuguseid valumetalltooteid ­ Toim.) 
    Kui inimesed on Goldratti kuulnud, siis kuuldub oluliselt vähem argumente, et mõnda asja ei saa teha sellepärast, et nii pole kunagi tehtud. 
    Andres Kull, Kroonpressi peadirektor 
    Meil on Goldratti kuulamas kaheksa inimest. 
    Oma töökorralduses oleme saanud palju abi tema projektijuhtimise teooriast. 
    Üks trükikoja töövahetus ongi nagu üks pisike projekt. 
    Muu ideoloogia on pigem üldisele hoiakule kasuks tulnud. 
    Enne loenguid pidid inimesed tema eesti keeles ilmunud raamatud läbi lugema. 
    Ja kohe oli näha, kuidas nad hakkasid tootmisest pudelikaelu otsima. 
    Toomas Tirs, Eesti Telefoni personalidirektor 
    Goldratti metoodika on väga tervemõistuslik. 
    Teised õpetused pole ka nii süstemaatilised. 
    Goldratti instituudi konsultandid, kes Eesti Telefonis on käinud, on uskumatult süsteemsed ja suudavad paljastada iga ebaloogilisuse su arutlustes. 
    Eesti Telefonis oleme infosüsteemide arendamise vallas käima pannud Goldratti moodi projektijuhtimise. 
    Enne praegust satellitkoolitust tegime natuke firmasisest koolitust ja infosüsteemide inimestele hakkas asi nii meeldima, et nad võtsid selle oma töös aluseks. 
    Tõnis Sildmäe, Hansapanga infotehnoloogia juht, juhatuse liige 
    Hansapangast on Goldratti kuulamas enam kui 200 inimest. 
    Iga osavõtja sai kingituseks eesti keelde tõlgitud Goldratti raamatud. 
    Tema fanaatikuid on Eestis päris palju ja Hansapanga juhtkonnaski on mõni. 
    Mulle isiklikult meeldib tema selge probleemikäsitlus. 
    Hansapangas oleme proovinud seni kasutada tema mõtlemistehnikaid, kuid otsustasime ka, et kuulame satelliitprogrammi lõpuni ja siis otsustame, kuidas edasi tegutseme. 
    Peep Aaviksoo, Eesti Mobiiltelefoni juhatuse esimees 
    Kui paljud üle-eelmisel sügisel lugesid raha, siis nüüd peaks olema õige aeg lugeda raamatuid. 
    Goldratt on minu analüüsivõimet tõstnud. 
    Meelis Milder, Baltika juhatuse esimees 
    Oleme suutnud tänu Goldratti teooria rakendamisele suurendada tootmise läbilaskevõimet. 
    Lähemal ajal kavatseme teha maffiapakkumise kaubandusele. 
    Valmistoodangu ladu jääks Baltikasse ning me varustaksime poode väga lühikese etteteatamisaja peale. 
    Lisaks sellele loodan, et satelliitprogrammis osalevad inimesed saavad kasulikku oma igapäevaülesannetega toimetulekuks. 
    Altkäemaksuvõtjad Eesti Wabariigis 
    PEKKA ERELT 
    Eesti Riigiarhiivi hoidlates asub 1929. aastal alustatud eeluurimise toimik Tallinna linnavalitsuse ametnike altkäemaksuvõtmiste kohta. 
    Kui sellest aastad ja nimed kustutada, võiks kirjeldatud sündmusi rahumeeli ka tänapäeval toimuvaiks pidada. 
    Kõige ohtramalt voolas altkäemakse linnavalitsuse majandusosakonda, mis tegeles maade rentimise, müügilubade andmise ja muu tulusaga. 
    Seitsekümne aasta eest juhtis seda osakonda libe saarlane Eduard Paima l, kes oli üle linna tuntud pistisevõtja. 
    Peagi aga hakkas linnaametniku tegevuse vastu huvi tundma kriminaalpolitsei ja 1929. aastal Paimal arreteeriti. 
    Jah -sõna ümbriku eest 
    Politsei tähelepanu juhtisid Paimalile aasta varem toimuma hakanud sündmused. 
    Nimelt planeeriti siis kõik Lasnamäe rendimaad majandusosakonna korraldusel ümber, tükeldati ja renditi uutel alustel välja. 
    Uued alused tähendasid ühtlasi ka seda, et maatüki saamisele pidi eelnema ümbrik Paimalile. 
    Kes õigel ajal ei osanud pistist anda, jäi maast ilma. 
    Nii juhtus kaevumeister Sillenbergiga, hoolimata sellest, et tema maja selle maa peal asus. 
    Sillenberg nimelt ei võtnud kuulda Paimali soovitust tulla Pääskülla tema talusse puurkaevu parandama. 
    Et saada väiksemat maatükki rendile, tuli maksta 100 krooni, millest 50 oli meelehea linnaametnikule. 
    Kel raha polnud, sellega käitusid ametnikud jõhkralt. 
    Põllutöölisele Marie Petersonile taheti anda vesist ja kõlbmatut krunti Sõjamäe raba ääres. 
    Kui naine põlvili palus paremat tükki, andis Paimal järele ja palus paari päeva pärast naasta. 
    Kahe päeva pärast öeldi naisele külmalt, et talle lubatud maatükk anti kellelegi teisele. 
    Peterson hakkas nutma, öeldes, et nüüd jääb tal ainult endale ots peale teha. 
    Jah, tehke täna kohe ots peale, vastas linnaametnik ülbelt. 
    Paimalist sõltus ka Tallinna Uuel turul kauplemise loa saamine, mida väljastas majandusosakond. 
    Ka siin kehtis ümbrikureegel. 
    Kui turu kohvikaupmees loast ilma jäi, läks ta majandusosakonda põhjendust küsima. 
    Lihtsalt ei anna, kostis Paimal. 
    Kui kaupmees lahkus, tuli Paimal talle koridori järgi. 
    Te olete turul väga hästi kaubelnud, kostis ta. 
    Mees ei saanud vihjest aru ja jäigi loast ilma. 
    Targemad olid võimüüjad, keda taheti turult ära ajada. 
    Nad viisid Paimalile igaüks 30 krooni ning said edasi kaubelda. 
    Ühte turu aedviljakaubitsejat jooksutas Paimal viis korda, kuid kauplemisluba ei andnud. 
    Seejärel aga kutsus enda juurde koju. 
    Pärast seda, kui kaupleja lahkudes jättis lauale ümbriku 50 krooniga, polnud loa saamisel edaspidi enam mingeid takistusi. 
    Sissekukkumine veksliga 
    Ümbriku andmisi kohtus tõestada ei suudetud, kuna asitõendid puudusid ja tunnistajate ütlused olid tihti vastukäivad. 
    Silmuse pani Paimal endale kaela sellega, et võttis 1929. aasta kevadel Liiva kõrtsi rentniku käest meeleheaks 100kroonise veksli. 
    Selle eest lubas Paimal toetada linnavalitsuses kõrtsmiku palvet alkoholi müügiloa saamiseks. 
    Kui kriminaalpolitsei ülekuulamisel Paimalilt veksli kohta küsis, kaotas linnaametnik pea ja hakkas puterdama. 
    Algul seletas ta, et sai veksli võla katteks, hiljem aga salgas selle saamise üldse maha. 
    Mehe seletused muutusid järjest absurdsemaks. 
    Paimali väitel ilmunud veksel tema korterisse arusaamatul kombel siis, kui teda ennast kodus polnud. 
    Samuti ei mäletanud Paimal, kuhu see veksel hiljem jäi. 
    Kohtus oli Paimal sunnitud 100kroonise veksli saamise omaks võtma, kuid oma vastuolulisi tunnistusi ta põhjendada ei osanud. 
    Lõplikult kukkus Paimal sisse vanglast salaja saadetud kirjaga, milles ta palus oma abikaasal veksel hävitada. 
    Ometi ei tunnistanud Paimal end kunagi süüdi, ei vanglas ega kohtus. 
    Loobun igasuguste seletuste andmisest. 
    Ütlen ainult, et altkäemaksu ega meelehead kellegilt kunagi nõudnud ega saanud pole, kinnitas ta Tallinna keskvangimajas. 
    Kohus mõistis Eduard Paimali sellegipoolest süüdi altkäemaksuvõtmises ja määras ta üheks aastaks ja neljaks kuuks vangi ühes teenistusest väljaheitmisega. 
    Lisaks tuli Paimalil tasuda kohtukulud ja maksta 200 krooni trahvi. 
    Otsus kaevati advokaatide poolt edasi, kuid Kohtupalati kriminaalosakond langetas ootamatu otsuse. 
    Paimal mõisteti kolmeks aastaks vangiroodu ühes õiguste kaotamisega. 
    Riigikohus jättis otsuse muutmata ja magusat elu nautinud linnaametnik pidi järgmised aastad linna trellide tagant vaatama. 
    Altkäemaksud Uuel turul 
    Tallinna Uue turu ülevaataja Mihkel Moor oli kahekümnendatel aastatel A ja O, kellest kaupleja täielikult sõltus. 
    Linnavalitsuse teenistuses olnud Moor sai küll linnalt palka, aga tema põhisissetulek tuli altkäemaksudest ehk kingitustest. 
    Kümme aastat Tallinna turgu valitsenud ülevaataja otsustada oli nimelt see, kes millise müügikoha endale sai. 
    Kui Moor tahtis kauplejat kehvemale kohale ümber tõsta, tuli talle meeleheaks maksta 20 krooni. 
    Siis võis aasta aega jälle muretult kaubelda. 
    Ümberpaigutamisega ähvardas Moor kauplejaid pidevalt, teenides nii väljapressimise teel kena kopika. 
    Kauplemise loa saamiseks tuli samuti pistist anda. 
    Kui kriminaalpolitsei 1929. aastal Moori tegevust uurima hakkas, tunnistas ülekuulamisel turu või- ja juustumüüja, et loa saamiseks andnud ta Moorile tema kontoris ümbriku sees 10 krooni, mille ülevaataja oma sahtlisse tõmmanud. 
    Müügilauad turul olid paigutatud ridadesse, parimad kohad olid esimeses reas. 
    Kes ei maksnud, pidi teiste selja taga müüma. 
    Nii juhtus kord ühe lihamüüjaga. 
    Kui mees ülevaataja juurde õigust saama läks, kostis too ülbelt: Noh, ega's seda nii kergesti ka ei saa, peab midagi minule ka näitama! 
    Kui lihamüüja pärast päeva lõppu Moorile singikamaka ja pudeli kristallviina andis, saigi ta mõne aja möödudes esimesse ritta. 
    Igal aastal enne jõulupühi tegid Tallinna turu kaubamaja kauplejad korjanduse, mis läks jõulukingituseks turu ülevaatajale, kojamehele, öövahile ja konstaablile. 
    Annetuse suurus oli tavaliselt viis krooni, kokkukogutud summa anti turu ülevaatajale, kes selle siis ära jagas. 
    Igaüks sai niiviisi 20­30 krooni meelehead. 
    Toimis ka omamoodi raamatupidamine: kauplejast rahakorjaja seadis sisse nimekirja, kus oli ära märgitud iga annetaja nimi ja annetatud summa. 
    See nimekiri anti ühes rahaga turu ülevaatajale. 
    Kes ei maksnud või andis liiga vähe, seda tabas karistus halvemale müügiplatsile ümber paigutamise näol. 
    Kinke Moorile ei tehtud mitte ainult enne jõule, vaid ka lihavõttepühade aegu. 
    Tavaliselt ostsid lihakauplejad pudeli viina ja singi, mis viidi ülevaatajale koju kätte. 
    Keegi turukauplejatest pole minule pühadeks midagi andnud, ei raha, sinki ega viina, eitas Moor ülekuulamisel kõiki süüdistusi. 
    Täpselt samamoodi vastasid ka kaks tema abi. 
    Minu äraoleku ajal oli turul asuvasse minu kantseleisse lauale pandud üks ümbrik, millel minu nimi peal oli ja milles raha oli, eitas ka turu konstaabel Zimmermann meelehea vastvõtmist. 
    Tema sõnul selgitas ta kinkija välja ja andis ümbriku tagasi. 
    Jutukamad olid väiksemad tegelased, kes ei eitanud kingituse saamist. 
    Turu kojamees tunnistas ülekuulamisel, et ta sai raha truu teenistuse eest, meelehead aga ta eitas. 
    Ka öövaht tunnistas raha saamist, öeldes, et 1928. aasta jõulude ajal pisteti talle kaubamaja ukse ees pihku paberinutsakusse keeratud 20 krooni. 
    Rahaandjad minule ei ole ütelnud, mispärast nad kingituse annavad, lisas ta juurde. 
    Kohtu-uurija ei suutnud Moori vastu piisavalt süütõendeid koguda ja eeluurimine lõpetati. 
    Niisamuti ei saadud tõestada meelehea andmist teistele turuametnikele. 
    Just nagu tänapäeval ­ kõik teavad, et ametnikud võtavad pistist, ent tõestada seda pole võimalik. 
    Isegi filmimine ei aita. 
    Belgia sodi 
    AAVO KOKK peatoimetaja 
    Mõni aeg tagasi oli Avaliku Sõna Nõukogus arutlusel ühes Eesti lehes ilmunud artikli pealkiri. 
    Tolles artiklis oli juttu sellest, kuidas valeglükoos tappis kaks imikut. 
    Belgias, nagu selgus artikli alapealkirjast. 
    Avaliku Sõna Nõukogus käis vaidlus selle üle, kas niivõrd kauget sündmust oli õige Eestis esitleda nii suurelt. 
    Ajakirjandusteoreetikud väitsid, et tegemist on välisuudisega ning jõuline pealkiri laste surmast eksitab inimesi mõtlema, et see kõik juhtus meil. 
    Ajakirjanduspraktikud olid hoopis teisel arvamusel, pidades seda Eesti jaoks oluliseks sõnumiks. 
    See väide tugines asjaolule, et sama ravimit (tõsi küll, mitte sama tootepartiid) kasutasid ka Eesti haiglad ja kehva õnne korral võinuks kõik see juhtuda Eestis. 
    Eelmisel nädalal, kui Euroopa Liit keelas liikmesriikidesse Belgia liha sisseveo, ei kõhelnud sama tegemast ka Eesti ametnikud. 
    Põhjus teatavasti selles, et lihaloomi oli söödetud ainetega, mis võivad tekitada vähki. 
    Enamgi veel ­ üks tolliametnik teatas ajakirjanikele, et kaalutakse piiranguid ka Belgia naaberriikide liha sisseveole Eestisse. 
    Igaks juhuks, kuna riigid on ju nii lähestikku ja kes teab... 
    Meil läks hästi. 
    Õnneks pole me Belgia naabrid. 
    Kui mürgine liha oleks avastatud näiteks Lätis, siis oleks ka Eesti liha praegu kusagil Poola-Saksamaa piiril kinni. 
    Igaks juhuks... 
    Selliste halbade uudiste vastu ei saa ennast päriselt keegi kaitsta. 
    Kui kusagil müüakse halba toitu, siis kannatavad teisedki poed, sest sama toitu ostetakse ka mujal vähem. 
    Kui mõni ajaleht kirjutab midagi lolli, siis nimetatakse lolliks kogu ajakirjandust. 
    Kui mõni kaitseliitlane vales kohas püssi laseb, siis hinnatakse selle järgi kogu Kaitseliitu. 
    Kui mõni Ford on vilets, arvustatakse teravalt nii mudelit kui ka kogu automarki. 
    Ainus võimalik kaitse on tõendada, et firma tegevus tervikuna on kontrolli all ning kui kusagil ilmneb praak, siis on see juhus või kellegi viga. 
    Aga Eesti firmad pole kahjuks selliseks kaitseks eriti valmis. 
    Kui ajakirjandus hakkas uurima, kas ka Eestis võiks olla Belgia mürgiga liha, siis oli selle info hankimine ääretult keeruline. 
    Paljud firmad ei mõistnud, et asja avalik uurimine on neile kasuks, mitte kahjuks. 
    VASTUKAJA 
    PALJU ONNEAAA! 
    Kolleeg Madis Jürgen võitis esimese Gutenbergi preemia, mida annab alates sellest aastast välja Ekspress Grupp. 
    Võitja on sunnitud sõitma nädalasele tutvumisreisile enda poolt valitavasse Bonniers kontserni ajakirjandusväljaandesse. 
    KIRJAD 
    Kirjake Kaplinskile, Mutile ja teistele EE 13. mai, 20. mai. 
    Õnnitlen ja tänan Jaan Kaplinskit tema artikli Eesti kui usuasi eest. 
    Õnnitlen Mihkel Mutti selle puhul, et ta lõpuks on avalikult välja öelnud, et intellektuaaliseisus millekski kohustab. 
    Need, kelle jaoks vastuolu liberalistliku individualismi ja rahvusliku kollektivismi vahel on painav ja täiesti praktiline probleem, vajavad selle diskussiooni jätkumist nagu õhku. 
    Kas naiivikud eksisteerivad vaid Kaplinski kujutluses? 
    Kui neid enam Eestis pole, siis kes nad olid ja mida nad tegid? 
    Miks nad oma naiivsusest loobusid? 
    Kas Eestis segatud turumajandusest ainult räägitakse või on veel võimalusi turumajanduse reaalseks segamiseks? 
    Milline see segu olema peaks? 
    Kas ENSVs ei saanud kirjutada vanadest kultuuridest? 
    Kas ENSVs kiusati taga neid, kes establishmendiga vastuollu ei läinud? 
    Kas Eestis praegu establishmendi huvide rikkumine on ohutu? 
    Mihkel Mutt proovigu järgi ja uurigu näiteks sadamarajoonis tegutsevate firmade tekkimislugu või Valve Kirsipuu väiteid Keskturu erastamise kohta. 
    Kas hakatakse taga kiusama või mitte? 
    Kas on võimalik tõmmata piiri nende tagakiusajate ja Eesti establishmendi vahele? 
    Kõik need on küsimused, mida saab ajada nii konkreetseks, et neile saab ka vastata. 
    Arvata, nagu eitaks Kaplinski kooslusi inimkonna ja perekonna vahepeal, on äärmiselt naiivne. 
    Mulle tundub (nagu Kaplinskilegi?), et eesti rahvas on demokraatlikul teel loonud endale korrumpeerunud ja individualistliku riigi. 
    Igaüks, kes ütleb: Sitt! 
    , saab vastuseks: Sinimustvalge sitt, seda pole vaja koristada. 
    Illusiooni, et enda sitta pole vaja rookida, võib vabalt nimetada ka eesti usuks. 
    Mihkel Mutt on valmis konkreetseks minema. 
    Isegi Mati Unt on valmis tunnistama, et mõned tendentsid teda häirivad. 
    Kaplinski on jõu kokku võtnud, ja natuke tõsisemalt öelnud. 
    Oleks kahju, kui asi sinnapaika jääb. 
    Mõned inimesed Eestis ootavad pikisilmi haritud, kuid samas isiklikke ja konkreetseid seisukohti (à la Hvostov). 
    Mida te tahate, härrased isakesed? 
    Tolerantset mittekolkalikku riiki? 
    Milline täpselt see olema peaks? 
    Euroopa kultuuri? 
    Täpsemalt paluks! 
    Millest te olete nõus loobuma? 
    Millest inimesed loobuma peaksid? 
    Kurb küll, kuid poliitiline diskussioon peab minema väga intiimsete ja ohtlike asjadeni. 
    Igaüks ise teab lähenemine praeguses Eestis ei tööta. 
    PEETER IVASK 
    Presidendi kantselei selgitab EE 27. mai 
    Kultuurirahastu on riigieelarve väliste sihtotstarbeliste rahaliste vahendite kogum, mille Vabariigi President asutas 4. novembril 1993, lähtudes Euroopa riikides kujunenud tavadest, kus riigipeale on ette nähtud rahalised vahendid heategevuse, kultuuri, teaduse või sotsiaalse algatuse toetamiseks. 
    Alates 1993. aastast on Vabariigi Presidendi Kantseleil avatud eriarve (sarnaselt Vabariigi Presidendi Vähemusrahvuste Ümarlaua ja Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise Komisjoniga), kuhu kantakse kõik Kultuurirahastule annetatud summad ja tehakse ka nendega arveldusi. 
    Seega on tegemist Vabariigi Presidendi Kantselei kui riigi ametiasutuse, mitte kodanik Lennart Meri isikliku arvega. 
    Kultuurirahastut on toetanud korduvalt ka Lennart Meri (näiteks 1993. aastal 17 332 krooni; 1994. aastal 2395 krooni; 1996. aastal presidendi ühe kuu palk Saaremaa Ühisgümnaasiumile). 
    Annetatud summade pealt maksavad tulumaksu kõik Kultuurirahastule raha annetanud nii füüsilised kui ka juriidilised isikud (ka president Lennart Meri). 
    Kultuurirahastu ei ole praegu iseseisev juriidiline isik. 
    Vabariigi President on soovinud kujundada Kultuurirahastu riigi asutatud sihtasutuseks. 
    1996. a vastuvõetud riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse kohaselt võib riik põhiseadusliku institutsiooni kaudu asutada eraõiguslikku juriidilist isikut üksnes riigieelarves selleks sihtotstarbeliselt eraldatud vahendite arvel ja selle asutamise küsimuse peab ülalnimetatud seaduse kohaselt eelnevalt läbi arutama Riigikogu pädev komisjon. 
    Vabariigi Presidendi kui põhiseadusliku institutsiooni ülesandel pöördus Vabariigi Presidendi Kantselei Riigikogu poole eraõigusliku sihtasutuse Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu asutamiseks esmakordselt 1997. aasta suvel, kuid küsimust Riigikogus sisuliselt ei arutatud põhjendusel, et riigieelarves puuduvad Kultuurirahastu asutamiseks sihtotstarbeliselt eraldatud eelarvelised vahendid. 
    1999. a riigieelarves eraldati Vabariigi Presidendi Kantseleile sihtotstarbeliselt 200 000 krooni Vabariigi Presidendi juures asuvale institutsioonile Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu. 
    Sellest tulenevalt esitas Vabariigi Presidendi Kantselei 1999. aasta veebruaris materjalid sihtasutuse asutamiseks uuesti Riigikogule. 
    Selgitavalt rõhutan, et Paslepa suveresidents ja seal asuv kaater ei kuulu Lennart Merile. 
    Endine Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse Autobaasi Paslepa Kalapüügibaas anti riigikantselei poolt Vabariigi Presidendi Kantselei bilanssi 01.07.1995 ja on kantud riigivara nimekirja. 
    Kaatri Thule liisis Vabariigi Presidendi Kantselei 01.07.1995 Hoiupanga Liisingu ASilt ja see saab riigi omandiks 01.08.1999, kui lõpeb kapitalirendi leping. 
    Vabariigi President on kasutanud seda Paslepa ametikodusse saabunud külaliste ja kolme maakonnavisiidi puhul. 
    Riigivara arvelevõtmise ja soetamisega seotud küsimuste korraldamine on Vabariigi Presidendi Kantselei kui riigiasutuse direktori otsene ametiülesanne. 
    Aastatel 1995­1998 oli direktor dr Jaanus Pikani. 
    URMAS REINSALU Presidendi kantselei direktori kt 
    ÜKS KÜSIMUS 
    Mida teha vendade Voitkadega? 
    MART LAAR, peaministrist metsavendade-uurija 
    Kui otsida võrdlusi lähiajaloost, siis meenutavad vennad Voitkad nende gruppide tegevust, mille näiteks on nõukogude partisanid. 
    Metsavendlusega siin küll mingit paralleeli tuua ei saa. 
    Tuleks leida võimalikult kiire lahendus, mis tooks Voitkad metsast välja. 
    Kui osutuvad tõeks need kuriteod, mida nad on väidetavalt sooritanud, siis tuleb neid ka vastavalt seadusele karistada. 
    HELIR-VALDOR SEEDER, Viljandi maavanem 
    Mida teha? 
    Loomulikult tuleb mõistuse piires jätkata nende püüdmist. 
    Juhul, kui nad tabatakse, tuleb nende üle ka kohut mõista ja neile karistused määrata. 
    Samas ei arva ma, et Voitkade püüdmiseks peaks toimuma üleriigiline kampaania. 
    Tegemist on küll seaduserikkujatega, aga mitte nii ohtlike kurjategijate, retsidivistidega, et nende tabamiseks peaks kõiki jõude haarama. 
    Ma arvan, et Eesti riigis on Voitkadest palju suuremaid kurjategijaid, kellele tuleks tähelepanu pöörata. 
    Kaitsepolitseiameti sekretär 
    See ei ole teema, millega peaks kaitsepolitsei tegelema. 
    KRISTIINA OJULAND, euromeelne riigikoguja 
    Kas ma võin kõigepealt küsida, kas nad on metsast välja tulnud? 
    Kui nad ise välja tulevad või nad kätte saadakse, siis tuleks nende puhul ka seadusetähte vaadata. 
    Niimoodi ma tegelikult eriti kommenteerida ei tahaks... 
    Kui neile kvalifitseeritakse mingeid tegusid kaela, siis tuleb neile ka karistus määrata. 
    Rändrüütlite aeg 
    JüRI PINO Õhtuleht 
    Kilkavad siin, et uus keskaeg tulemas, eriti need, kes liigselt vaimuvara sisse ammutanud, audoktor Umbertot eriti. 
    Mõningad märgid näitavad, et jah, tuleb vist küll midagi niisugust, nagu n-aegse kooli kuuenda klassi ajalootundides õpitud. 
    Nagu märgatud, eristavad ülemised kihid ennast aina enam alumistest kihtidest, korralagedus levib, igaüks peab aina rohkem enda eest ise väljas olema ja üldse, ajastu kisub kuidagi hämaraks kätte. 
    Et killustumine käib, näeb igaüks: kõik need turvafirmade valvatud territooriumid, linnaosad ja nii edasi, kuhu aina hatusemaks pudenev riigivõim enam varsti ninagi ei pista. 
    Kirikuga on muidugi nii nagu on, ei saa öelda, et oleks kuidagi asjapulk, kuid, nentigem, tõsine usuhullus rabas Euroopat siiski alles keskaja lõppedes, reformatsiooni ja ususõdade aegu. 
    Päris keskaeg, kui ristisõjad välja arvata, mingi erilise usklikkusega silma ei paistnudki. 
    Pealegi, ega religioon tarvitse tähendada kirikut, ristimärki, preestreid, liturgiaid. 
    Sobib ka muu, peaasi, et kõik usuks. 
    Või vähemalt enamik. 
    Nagu näiteks ühinenud Euroopasse või nii. 
    Kui ei usu, ketser valmis. 
    Üks, mis keskaegu kindel, on seisused. 
    Igaühel oma asi ajada, kokkupuuted hädapärased ehk siis tööalased. 
    Ning kui me vaatame enese ümber, kipub see aeg juba käes olema. 
    Ega naljalt ei kohta kuskil väljaspool tööd suhtleva iseloomuga üritusel ­ no pidu pannes, näiteks ­ enam väga erinevate elualade esindajaid. 
    Näib küll, et üks on siit, teine sealt, kuid juba väljanägemine kõneleb: sama seisuse vennikesed. 
    Kas kõik lipsuga ja rõhutatult hoolitsetud, kõik rõhutatult ah-see-on-väline välimusega, kõik roobades. 
    Mõeldud on muidugi spontaanselt tekkinud suhtlusiseloomuga üritusi, mitte perekondlikke pidusid, kus, jah, võib küll setu PR-inimesega kõrvuti istuda. 
    Muidu hoiavad omad koerad ikka kokku. 
    Valged kraed valgetega, sinised sinistega. 
    Ongi nagu valmis. 
    Millega seoses objekti manu tagasi: millise keskaegse seisusega võiks võrrelda euroasjade ajajaid ja ametnikke? 
    Kuskilt otsast tundub, et eks nad uue religiooni ­ selle ühtse ja piirideta ­ kuulutajad ole. 
    Preestrid. 
    Teisalt, see pole üleüldine religioon, ketsereid veel küllaga. 
    Ja preestrilt ootaks nagu, et respekt tema vastu tuleks austusest, lugupidamisest, suurematest teadmistest, lähedusest jumalaga, karismast. 
    Mitte sellest, et tal on võim ja vägi, olgugi ta ise kes tahes. 
    Selline vaimupõhine värk. 
    Kuid ühineva Euroopa kuulutajad kipuvad endast aina enam võimu kujutama. 
    Neil on sõna öelda. 
    Mis viib mõttele, et ega nad preestrid ole, pigem aadel, pigem päris täpselt: rüütelkond oma kujunemisajas. 
    Mis ei tähenda lihtsalt ülikuid, vaid hämmastavat, praktilistel eesmärkidel ­ araablased, viikingid, ungarlased ­ kujunenud, algul avatud, mingist hetkest aga vägagi suletud seisust. 
    Kunagi, sel varasemal keskajal, nii Karl Martelli aegu, piisas rüütliks ehk ratsanikuks saamiseks hobusest ja varustusest ­ mis võisid ka varastatud olla. 
    Sugupuu või muidu minevik polnud tähtis, tähtis oli tunnustada ideed ratsa sõdimisest kus ja kellega tahes. 
    Mõõgad, soomusrüüd ja hobused, see on tegelikult butafooria. 
    Mõõga eest käib eurojutt, soomuse-suksu eest kontorirõivas. 
    Vahel näib, et euroinimeseks saamiseks pole olnud tarvis muud kui tunnustada ideed ­ ise seda võibolla uskumatagi ­ olla õigel ajal õiges kohas ja ­ valmis! 
    Lapitilöök õlale on tööpost euro-liitega organisatsioonis. 
    Olid kes tahes, nüüd oled rüütel. 
    Tuleb tunnistada, et inimestest, kes praeguseks meil siin seda piirideta ja ühtset esindavad, polnud me varem kuulnudki, äkki olid nad kohal ja nendega tuli arvestama hakata. 
    Üks huvitavam omadus, mis rüütleid eristas vanast ülikkonnast, oli nende rahvusvahelisus. 
    Olid sa sakslane, prantslane, hispaanlane, ennekõike olid rüütel. 
    Teenisid keda tahes, keda kus, kui see muidugi rüütlusega kokku sobis. 
    Nii kohtab siiani suvalisel Euroopa maal võõrast päritolu aadlinimesid. 
    Eks nad kunagi tulid ja tundus hea olevat. 
    Või õieti jäid rahvusriikide tekkimise ajal piiride taha. 
    On ju piir uusaegne leiutis ­ nagu ka raudtee, eheh! 
    Uus Euroopa tuleb piirideta. 
    Samamoodi ei tea euroametnik hommikul kohe, kus ta ärkab. 
    Ega pea ka hoolima. 
    Rahvusvaheline, rahvusülene seisus. 
    On lihtsalt veel selline aeg, kui läänid pole välja jagatud, rüütlid alles rändavad. 
    Kuni saavad euroopa komissarideks, instruktoriteks, järelevaatajateks, paruniteks. 
    Aga matsid jäävad matsideks. 
    Miljonär jätab valerahategijad tööta 
    Suurbritannia üks rikkamaid mehi on leiutanud peaaegu nähtamatu elektroonilise vesimärgi, mis teeb sulidele võimatuks rahatähtede, krediitkaartide ja aktsiasertifikaatide võltsimise. 
    Süsteemis, mis kannab nime MicroBar, kasutatakse dokumendi taustale info kodeerimiseks kaoseteooriat. 
    MicroBar on palja silmaga nähtamatu, kuid skänner võib seda lugeda ja dekodeerida. 
    Märki saab trükkida vaid originaaltrükiplaati kasutades ning vähimgi katse dokumenti kopeerida ­ isegi kui kasutatakse kõrgeima kvaliteediga varustust ­ muudab mustri häguseks ning reedab, et tegemist on võltsitud dokumendiga. 
    Süsteemi toetab Debden Security Printing (DSP), mis on Inglise Panga kommertsharu. 
    MicroBari leiutaja William Johnson juhib firmat nimega Durand Technology. 
    Ta väidab, et matemaatiliselt on peaaegu võimatu kasutatavat kodeerimissüsteemi lahti muukida. 
    Johnson, kelle varanduseks hinnatakse vähemalt 150 miljonit naela, ütles, et valemi töötas välja Leicesteris asuva De Montforti ülikooli matemaatikaosakonna juhataja, professor Jonathan Blackledge ning see oli mõeldud sõjaväelastele, et nood saaksid turvaliselt suhelda. 
    Ehkki ühegi asja kohta ei saa öelda, et see on täiesti turvaline, tagab kaoseteooria, mida me kasutame, 99,9protsendilise turvalisuse ja kahtlemata on see märksa turvalisem kui mis tahes muu meile tuntud salakirjameetod. 
    Tema süsteemis kasutatakse tavalist arvutiskännerit, mis MicroBarid üles leiab. 
    Kuid kaubandusele mõeldud variandis võib kasutada kaubamajade skännereid, et kindlaks määrata rahatähtede kehtivust. 
    Kui on otsustatud, millist infot MicroBar peab sisaldama, muudab matemaatiline valem selle info näiliselt abstraktseks punktidest koosnevaks kujundiks. 
    MicroBari loomiseks kasutatud valemit hoitakse Inglise Pangas, et takistada selle teistkordset kasutamist. 
    Seejärel kasutatakse teist valemit ja võtit, et sulandada see kujund märgistatava dokumendi tausta. 
    Skänneri abil on võimalik MicroBari lugeda ja dekodeerida. 
    Ent kui tegu on võltsinguga, ei suuda skänner MicroBari dešifreerida ja alarmeerib kasutajat. 
    Koos kodeeritud infoga peidetakse kujundisse ka võti, mis võimaldab skänneril info lahti muukida. 
    Durand, mille tehnikadirektor on Bruce Murray, kulutas süsteemi loomiseks kaheksa aastat, ning väidab, et MicroBare on lihtne peita mingi kujundi tausta ­ näiteks rahatähe või sertifikaadi vesimärgile. 
    Johnson pajatab MicroBari kohta järgmist: Täieliku nähtamatuse saavutamiseks läheb vaja mõningast kunstioskust. 
    Tavaliselt töötame me koos kujundajaga, et asjad õigesti läheksid. 
    Sel juhul on kujundi mustrit võimalik näha üksnes eriti võimsa mikroskoobi abil. 
    MicroBari võib paigutada nii, et see läbib kas tervet taustakujundit või ainult tillukest osa sellest, mis teeb tema avastamise veelgi keerulisemaks. 
    Oleme valmistanud mõningaid näidissertifikaate, ühe MicroBariga ja teise ilma. 
    Ehkki ma tean täpselt, kus MicroBar asub, ei suuda ma neil vahet teha, nendib Johnson. 
    Selliste dokumentide puhul nagu näiteks isikutunnistus võib MicroBari peita ka omaniku fotole. 
    Tõenäoliselt võetakse MicroBar kõigepealt kasutusele krediitkaartide ehtsuse kontrollimiseks. 
    Kuna me kasutame tavalist trükkimisprotsessi, võime MicroBari panna ükskõik millele ­ alates plastikkaartidest, lõpetades kaubakonteineritega, selgitab Johnson. 
    Algselt lootis ta, et süsteem võetakse kasutusel Briti rahatähtedel, kuid DSP ühe direktori Robin Bakeri sõnul pole see siiski veel võimalik. 
    Rahatähed kujundatakse valmis tükk aega varem ja praegu pole õige neid rahatähtedel kasutada. 
    Ent me mõistame MicroBari tohutut kaubanduslikku potentsiaali, nii et oleme otsustanud Durandiga koostööd teha selle turustamiseks, ütles Baker. 
    Kuid pank ei välista MicroBaride kasutamist tulevikus. 
    DSP, mis kasutab Inglise Panga trükipresside vabu võimsusi, garanteerib nende trükiplaatide turvalisuse, mida kasutatakse MicroBaride trükkimiseks dokumentidele. 
    Trükiplaadid on kõige võti, sest need on ainsad asjad, mille abil saab luua säärasel tasemel dokumente, et MicroBar on loetav. 
    Esmajärjekorras tagame me trükiplaatide kaitstuse ning samas hoiame saladuses ka matemaatilisi võtmeid, mis on vajalikud MicroBaride loomiseks, kinnitab Baker. 
    THE SUNDAY TIMES London 
    Eesti Suhtekorraldaja mull on lõhki 
    INDREK IBRUS 
    Ta on ilus, noor ja tark, oma igapäevast leiba teenib ta pideva pillerkaaritamisega ja see leib on rammus ­ peenraha ta ei loe. 
    Nii kõlab stereotüüp, millega suhtekorraldajaid üldiselt kirjeldatakse. 
    Suhtekorraldajad ise on nõus, et veel paar aastat tagasi oli sel stereotüübil pahatihti ka alust. 
    Suhtekorraldusbüroo Hill&Knowlton esimees Peep Mühls väidab varmalt, et nüüdseks on see etapp läbitud, ent möönab siiski, et mõne aasta eest, kui Eestis tekkis PR-firmasid nagu seeni peale vihma, polnud paljudel tollastel noortel PR-meestel ja -naistel päris selget arusaama, mida ikkagi pakkumas ollakse. 
    See mõjus sellise väljakutsuva, eduka välise mainega alana ­ head autod, kaunid daamid, kommenteerib Mühls, kellele endale aga konkurendid just taolist käitumist omistavad. 
    Sisuliste teadmiste puududes sellelesamale välisele efektile just rõhuma hakati. 
    Ja esialgu see töötas ­ glamuurne PR muutus trendikaks. 
    Ettevõtjate seas sai prestiižseks omada lausa isiklikku suhtekorralduskonsultanti, kes pidi firmajuhiga kõigil ärikohtumistel kaasas käima. 
    Ikka selleks, et demonstreerida oma kaasaegsust. 
    Majanduslanguse taustal on endisest stereotüübist saanud suhtekorraldajaile hoopis raske taak. 
    Raha annavad ettevõtjad välja nüüd väga ettevaatlikult ning bravuurne maine ei tule suhtekorraldajaile enam kasuks. 
    Asjaolu, et suhtekorraldajate töö tulemuslikkust on väga raske kuidagi konkreetselt mõõta ning esitatud arved ei ole seetõttu eriti läbipaistvad, on muutnud firmajuhte suhtekorraldajate vastu veelgi umbusklikumaks ning ettevaatlikumaks. 
    Paljudel juhtudel eelistavad kliendid nüüd staažikamaid büroosid, kelle hinna-kvaliteedi suhtes ollakse kindlad, et vältida sattumist nn õhumüüjate otsa, kommenteerib Henri Käsper, suhtekorraldusfirma KPMS & Partner juhatuse esimees. 
    Suurte PR-firmade juhtide sõnul on suhtekorralduse üldist mainet rikkunud see, et suhtekorraldajaks võib hakata igaüks. 
    Mingit atesteerimist läbi tegema ei pea ning nii on turule sattunud mitmeid tegijaid, kes kasutasid firmajuhtide esialgset teadmatust osavalt ära. 
    Ettevõtja kätt hoides seletati, mida kõike võib suhtekorraldusega korda saata ning palju see kõik Läänes maksab. 
    Hiljem aga esitati arveid näiteks aja eest, mis kulus Tallinnast Tartusse sõitmiseks, või kasseeriti kümne inimese küsitlemise eest 60 000 krooni. 
    Rahvasuu kinnitab, et taolised juhtumid pole erandid. 
    Seetõttu on loomulik, et suhtekorraldaja stereotüübi juurde käib oskus hästi raha küsida. 
    PR-inimesed ise eitavad seda kategooriliselt. 
    Peep Mühls rõhutab, et suhtekorraldus on sisuliselt väike-ettevõtlus ning võrreldes teiste konsultantidega on PR-mehed väikesepalgalised ­ keskmine suhtekorraldaja teenib 15 000­ 25 000 krooni. 
    Suhtekorraldusbüroo Rull ja Rumm juhataja Ivo Rulli hinnangul on müüt raha kokku ajavast suhtekorraldajast loodud osaliselt ajakirjanike poolt, kes oma endiste kolleegide peale ehk pisut kadedad on. 
    Ta möönab siiski, et müüdi taga on ka suhtekorraldajate endi teadlik tegevus ­ tõsiseltvõetavuse saavutamiseks peab PR-konsultant endale eduka spetsialisti maine kujundama. 
    Soliidse maine kujundamine on praegu suhtekorraldajate eluküsimus. 
    Eesti väikesel turul tegutsevate ettevõtjate seas on mitmete eetiliselt noateral kõndinud suhtekorraldajate aferistlikud tembud folklooriks saanud ning sestap on potentsiaalsed kliendid muutunud üsna ettevaatlikeks. 
    Suhtekorraldajad üritavad neile vastu tulla ­ põlglikult siunatakse endisi konkurente ja lubatakse uut ja hoopis eetilisemat tulevikku. 
    Vana kala Suhtekorralduse maaletooja. 
    Keskmise PR-mehe kohta tavatult vana ­ 30 ringis. 
    Tavaliselt endine ajakirjanik, kes hakkas umbes viie aasta eest ühtäkki lipsu kandma, ingliskeelseid oskussõnu puistama ning tagatipuks oma PR-firma asutas. 
    Tänaseks on firma suureks kasvanud ning vana kala on end ka ise vanaks kalaks pidama hakanud. 
    Kaldub kõiki teisi turul tegutsejaid paika panema, õpetama, räägib palju eetikast. 
    Pöörab suurt tähelepanu oma sotsiaalsele staatusele, mis tema hinnangul sõltub tutvustest õigete inimestega. 
    Ajakirjanikuaastatest pärit laia suhtlusringkonda püüab pidevalt täiendada, ent nüüd juba väga valivalt. 
    Selle nimel kuulub mõnda viskiklubisse või muusse eliitühendusse. 
    Analüütik Töötab suures suhtekorraldusbüroos. 
    Aga ükski ajakirjanik ega kliendist firmajuht pole teda kunagi näinud. 
    Ent ometigi on enamasti just tema see, kes mõtleb välja kõik selle, mis hiljem ajakirjanike või klientideni jõuab. 
    Analüüsib, sünteesib, koostab strateegiaid, ent kuna pole eriti veenev esinduspersoon, jääb veel kauaks tundmatuks bürooametnikuks. 
    Presentatsioonibeib Teab kõike tikuvõileibadest, küpsistest ning karastusjookidest. 
    Teab, kust neid tellida, kuidas serveerida. 
    Oli filoloogiatudeng, aga ajalehekuulutuse peale õnnestus tal PR-firma sekretäriks saada. 
    Sai veidi firmasisest koolitust ning nüüd töötab büroos assistendina. 
    Mõni on lugenud läbi juba paar erialast raamatut ning tõusnud seepeale projektijuhiks. 
    Tsiteerib usinalt loetut. 
    Mullipuhuja Endine noor ajakirjanik, kes vanade kalade firmade esialgset edu nähes otsustas samuti oma firma teha. 
    Närune ajakirjanikupalk ei hoidnud kinni, suhtekorralduse trendikas glamuur tõukas takka. 
    Kuna majandusliku kõrgperioodi aegu oli suhtekorralduse tellimine ka firmajuhtidele prestiižiküsimus, hakkaski raha kiirelt uksest ja aknast sisse voolama. 
    Peatselt õnnestus osta uus BMW, hakkas eristama tunnustatud veinimarke. 
    Endise ajakirjanikuna oskab oma töös edukalt ära kasutada vanu kolleege. 
    Majanduslanguse tulles hakkas aga tõmblema. 
    Kliendid hakkasid ühtäkki raha lugema ning selgelt mõõdetavat teenust ootama. 
    Mullipuhuja ei suutnud seda pakkuda. 
    Üritas seepeale mulli veel suuremaks puhuda. 
    Kui see lõhkes, oligi lips läbi. 
    Nüüd sipleb võlgades ning kirjutab artikleid, kus üritab end meditsiiniliste probleemidega välja vabandada. 
    Just nende pärast on teised ühtäkki eetikast rääkima hakanud. 
    Üliõpilane Õpib Tartu Ülikoolis suhtekorraldust ning avalikkussuhteid. 
    On väga enesekindel, sest teab, et on esimene Eestis, kes saab süstemaatilist erialast haridust. 
    Suhtub vanadesse tegijatesse seetõttu veidi üleolevalt ­ peab neid iseõppijaiks. 
    Räägib, et senised tegijad on suhtekorralduse maine täis teinud, ning usub, et on suuteline seda taastama. 
    Usub, et omandatav haridus tagab talle väga kindla tuleviku. 
    Eesti autojuhid soomlaste palgal 
    MEELIS HIIOB 
    Soome ajakirjanduse väitel teostavad Eestis registreeritud veoautod Soome-siseseid vedusid, mida sealse seadusandluse järgi teha ei tohiks. 
    Esmaspäevane Soome suurim päevaleht Helsingin Sanomat avaldas pea leheküljelise artikli sellest, kuidas põhjanaabrite transpordifirma kasutab Soome-sisesteks vedudeks oma Eesti tütarettevõtte autosid. 
    Helsingin Sanomate ajakirjanikud jälgisid mitmel hommikul transpordifirma Niinivirta Yhtiöt terminaali juures toimuvat. 
    Kahel järjestikusel hommikul nägid nad, kuidas Eesti numbrimärki kandvad Niinivirta Transport kirjadega autod haakisid taha Soome numbrimärke kandva järelkäru. 
    Ajakirjanike väitel ei lahkunud need autorongid Soomest, vaid sõitsid sisemaal asuvatesse linnadesse. 
    Soome seaduste järgi ei tohi välisriigis registreeritud autod teostada riigisiseseid vedusid. 
    Helsingin Sanomate ajakirjanikud palusid toimuvat kommenteerida Niinivirta Transpordi tegevdirektoril Pentti Niinivirtal, saamata selget vastust, miks firma ikkagi rikub Soome seadusi. 
    Küll aga leidis firma juht, et põhjanaabrite transpordiministeerium on rahvusvahelistumises jäänud teistest riikidest arengust maha. 
    Niinivirta Transpordi Eesti osakonna juhataja Arno Aasmaa keeldus EE-le lisateavet andmast. 
    Helsingin Sanomat on saanud erinevaid andmeid sellest, mitu autot päevas niisuguseid ebaseaduslikke vedusid teostab. 
    Soome auto- ja veoala ametiühingu hinnangul liigub selliseid autoronge päevas kuni 500. 
    Soome rahvusvaheliste autovedude liidu hinnangul on arv veidi väiksem ­ 200­300 autorongi päevas. 
    Välisriigi, peamiselt Eesti ja Venemaa tööjõudu kasutavad Soome suured transpordifirmad, kel emmas-kummas riigis oma esindus. 
    Skeem on iseenesest lihtne: Eestis või Venemaal registreeritud tütarettevõte auto saabub Soome järelkäruta. 
    Läbib sealse tolli ja suundub emafirma terminaali, kus autole haagitakse taha riigisiseseks veoks mõeldud käru. 
    Helsingin Sanomate väitel saab sealne politsei pidevalt vihjeid ebaseaduslike vedude kohta. 
    Seaduserikkumise tõendamine aga on topelt saatelehtede kasutamise tõttu pea võimatu. 
    Seni on võõrtööjõu kasutamise vastu protesteerinud vaid Soome ametiühingud. 
    Sealse veoatude liidu poolt pole pretensioone tulnud, sest Helsingin Sanomate väitel osutab ebaseaduslikku veoteenust ligi 20 nimetatud liidu liikmesfirmat. 
    Ametiühingute ja politseinike nurin on nüüdseks jõudnud ka Soome transpordiministeeriumisse. 
    Viimase töötaja Harri Cavén lubab Helsingin Sanomates, et nad hakkavad avaldama survet eestlastele ja venelastele, et need ei väljastaks enam veoluba firmadele, mis Soomes ebaseaduslike veoteenustega vahele jäänud. 
    Eesti Transpordifirma Arco Transi juhataja ja ühe omaniku Kaido Kaljusaare sõnul on eestlastele surve avaldamine mõttetu ­ on ülimalt lihtne veoloast ilma jäänud firma asemele luua Eeestis uus firma ja sellele taas luba taotleda. 
    Soome pürgimise põhjus on lihtne, Eestis on veolubadega täielik hullumaja. 
    Soome on aga EÜ liige, mistõttu sealsetel firmadel praktiliselt veokvoote pole, räägib Kaljusaar. 
    Ermo Perolainen Eesti Rahvusvaheliste autovedajate assotsiatsioonist ütleb, et kui sellised veod Soomes tõesti aset leiavad, siis on see seaduserikkumine: Soome-Eesti vahelise lepingu alusel ei tohi Eestis registreeritud autod teostada Soome siseseid vedusid ja vastupidi. 
    Kui Soome transpordiministeerium hakkab oma Eesti kolleegidele pretensioone esitama, võib seadust rikkunud firmasid oodata Eestis isegi tegevuslitsentsist ilmajäämine. 
    Kuidas kalamehed elavad? 
    1955, kaks aastat pärast Stalini surma sõitis esimene Eesti kalalaev Atlandi ookeanile heeringat püüdma. 
    Püügiretke tegi kaasa kirjanik Juhan Smuul (valge soniga), kes istub Tallinna sadamas tehtud fotol meremeeste keskel. 
    Järgmisel aastal valmis Smuulil näidend Atlandi ookean, mis kujutas poeetilise realismiga heeringalaeva argipäeva. 
    REKLAAMIKLUBI on rubriik, mis tutvustab uusi reklaame vaadates tekkivaid mõtteid. 
    Lupsti sisse ja lupsti välja 
    Sinisel taustal naine demonstreerib auku. 
    Kõige pilkupüüdvam ese on naise käes olev ümmargune ketas, mille vorm ja värv viitavad ühemõtteliselt naise suguelunditele. 
    Sugu/internetiühte võimalikkust ja selleni jõudmise kergust rõhutab naise kutsuvalt august viipav sõrm. 
    Naine on jäädvustatud imeliku nurga alt, mis teeb ta keha töntsakaks, nii et kintsud meenutavad kalkunit. 
    Hästi arenenud puusade piirkond on arhetüüpne viide asjaolule, et antud isend on suguküps. 
    Pildinaise ja internetiühte kättesaadavust rõhutavad meelalt avatud suu ja pingutatult esile tõstetud rinnad. 
    Sinine taust kutsub sukelduma ja aitab töömuredest lõõgastada, et seksimiseks vajalikule lainepikkusele jõuda. 
    Pilt peab tekitama tunde, et interneti kasutamine antud toote abil on sama mõnus kui suguühe pildil kujutatud naisega ­ lupsti sisse ja lupsti välja, vahepeal on mõnus soe ja natuke niiske. 
    Naissoost netis surfajale peaks korraldama eraldi kampaania, mille visuaalseks fookuseks oleks noor nägus mees äärmiselt esiletungiva fallosega ­ kui kõige pikema, kestvama ja rahuldustpakkuvama internetiühenduse sümbool. 
    Kuid kuidas veenda lapsi ja impotente? 
    LEA LARIN 
    LUUKAMBER on rubriik, kus teadjad räägivad, kuidas asjad tegelikult on. 
    Eesti poisid Venemaal kuumad 
    Aasta tagasi kirjutas Ekspress, et lätlased räägivad eestlastest anekdoote. 
    Moskvas töötava eestlase teatel liiguvad samasugused anekdoodid meie kohta ka venelaste hulgas. 
    Lugude peategelased on gepid, mis on lühend mõistest gorjatšije estonskije parni (kuumad eesti kutid). 
    Hoolimata sellest, kui meeldivaks või mittemeeldivaks lood osutuvad, on kena tõdeda, et laial Venemaal pole meid unustatud, ütleb Moskvas töötav eestlane. 
    Näiteks leedukate kohta pole kuulda olnud ühtegi anekdooti. 
    Tulevad metsast koju eesti mehed: isa ja kaks poega. 
    Üle metsatee jookseb jänes. 
    Tunni aja pärast ütleb üks poeg: Näe, mäger jooksis üle tee! 
    Teise tunni pärast arvab teine vend: Minen`d ikka, see ju põder... 
    Kolmanda tunni pärast koju jõudes pahandab isa: Ne ssortesj, gorjatšije estonskije parni! (kuumad eesti poisid, ärge riielge). 
    Lendab hohol (ukrainlane) lennukis ja sööb pekki. 
    Tema juurde tuleb eestlane ja küsib: Eto shto u vas? (mis see teil on?) 
    Salo, no võ jego jest nje budjete (pekk, aga teie seda ei söö). 
    Potshemu? (miks?) 
    Vo, ja nje dam! (sellepärast, et ma ei anna) 
    ENE LäKK 
    Andke rikkad üles! 
    Hansapanga personaalpanganduse osakond on asunud veini ja toiduga üles ostma andmeid eriti rikaste inimeste kohta. 
    Kui annate üles kolm rikast, siis saate 1500 kroonise õhtusöögi kahele restoranis Egoist. 
    Ühe rikka eest saab õiguse valida 350 kroonine vein Gloria Veinikeldris. 
    Muidugi kehtib eeldus, et rikkad avavad Hansapangas ka konto. 
    Rikas on inimene, kelle bruto sissetulek kuus on vähemalt 25 000 krooni või isiklik varandus ületab 300 000 krooni. 
    Soovitav on olla tugev mõlemal alal. 
    PAAVO KANGUR 
    Hinnalised kingad peidetud 
    Tallinna WTC kaubanduskeskuses on tilluke kingapood, mille tõmbenumbriks on 4900 kroonised Versace naistekingad. 
    Igaks juhuks hoiab müüjanna kingapaari leti all, et need huviliste poolt viga või koguni varastatud ei saaks. 
    Nii näevad haruldusi vaid need, kes teavad nr 40 musti kingi vaadata küsida. 
    WTC kaubakeskuse hääbumist on selle vähesed külastajad näinud juba poolteist aastat. 
    Sealt on lahkunud või oma pankroti leidnud umbes 20 äri. 
    TIINA KAALEP 
    VENE ELU - Uue eesti mängufilmi Karu süda võttegrupp tutvus filmivõtete ajal ka Komimaa külaeluga. 
    Komimaa vohav viletsus 
    VEIKO TALUSTE 
    Komi on vangilaagrite maa. 
    Silmapiiril paistavad üle metsade pea kõikides suundades laagrite tornid. 
    Praegu pole paljud neist enam kasutusel, säilinud on vaid lagunevad õudused. 
    Nende läheduses viibides tunned, kuidas käed muutuvad mustaks ning must aura, mis nende ümber valitseb, sind endasse imeb. 
    Kunagine vangilaagrite rajamine mõjutab siiani Komimaa elu. 
    Külades on sageli üle poole elanikkonnast endised vangid ja vangivalvurid. 
    Petšorje külas kuulub võim sisuliselt tsooni ülemale Ivan Ivanõtšile, kellega Eesti filmigrupp pidi tahes-tahtmata kokku puutuma. 
    Oma mõttemaailma poolest, kui seda üldse eksisteerib, ei erine valvurid suuremat vangist. 
    Masendav külaelu 
    Külade vahel saab mööda teed liikuda vaid talvel. 
    Suvel kulgeb liiklus mööda jõge, kevadel ja sügisel on ainsaks liiklusvahendiks helikopter. 
    Ka Eesti filmigrupp saabus Kõrta külla kopteriga. 
    Praeguse Kõrta küla ajalugu algab 1938. aastast. 
    Tegelikult oli vana Komi küla teisel pool jõge juba sajandeid, nõukogude korra algusaastail see hävitati. 
    Vanast külast säilis vaid üks hoone, mis uude külla ümber ehitati. 
    Teised hooned on palkidest ja laudadest ehitatud väikesed barakid. 
    Külavaheteed meenutavad suuri mudaauke, kuhu kuni põlvini võib sisse vajuda. 
    Poes haigutab lettidel tühjus, kuna pole raha, et tellida kopterit, mis kaupa tooks. 
    Külas valitseb töötus ja tegevusetus. 
    Inimesed istuvad lihtsalt majatreppidel ja räägivad juttu. 
    Levinud on samagonni ajamine ja joomine. 
    Ainuke tegevusala, mis sisse toob ja normaalselt elatab, on jahindus. 
    Jahimehed elavad teistest külaelanikest tunduvalt paremini. 
    Samas hakatakse jahindusega järjest rohkem tegelema ning suurenevad tülid jahimaade pärast. 
    Kütid lähevad metsa tavaliselt kolmeks-neljaks päevaks, ööbides jahionnides. 
    Nõukogudelik meelsus elab 
    Filmivõtted Kõrtas puhusid väikesele külale elu sisse. 
    Filmitegijate tööd jälgis pidevalt paarkümmend külaelanikku, klubi ette, mis filmis poe rolli täitis, tõsteti isegi pink, et end mugavamalt tunda. 
    Paljud külaelanikud mängisid kaasa episoodides ja massistseenides, teenides niiviisi lisaraha. 
    Filmigrupi liikmed ja näitlejad elasid võtteperioodi ajal perede juures, nähes kohalikku elu ka seestpoolt. 
    Sauna tehti külas tavaliselt laupäeviti. 
    Kokkuhoiu mõttes käib tihti ühes saunas mitu peret, kuna pealelõunaseks saunaminekuks tuleb seda juba varahommikul kütma hakata. 
    Komi keel ja kultuur on neis külades praktiliselt välja surnud. 
    Komi keelt räägivad veel vaid üksikud vanemad inimesed. 
    Rahvas usub seal siiani kommunismi kui helgesse tulevikku, lapsi kasvatatakse samas vaimus. 
    9. mail toimusid Suure Isamaasõja võidu puhul külas suured pidustused. 
    Klubis esitasid kõige pikema ja patriootilisema kava just väiksed lapsed. 
    Maikuu lõpul tähistati piirivalvurite päeva, siis võis näha mitut noormeest külas liikumas täies sõjaväemundris, koos medalite ja märkidega. 
    Võtteperioodi ajal olid külas matused; vana mees saadeti viimsele teekonnale tulipunases kirstus. 
    Veiko Taluste on filmi Karu Süda kunstniku assistent. 
    Advokaadi Villa ­ häbenemata vanamoodne 
    TRIIN OJARI 
    Eesti Näituste sinise paviljoni taha kerkinud minikülas torkavad oma suurusega silma kaks maja: Näituste esinduselamu ja tuntud advokaadi villa. 
    Mõlemad tumepunasest klinkertellisest. 
    Ehkki reaalselt lahutab neid vaid paar krunti, on majade vaheline vaimne lõhe mõõdetav sajanditega. 
    Täiesti teadlikult väikest mõisa meenutav Advokaadi Villa lähtub puhtakujuliselt (ja sellisena tuleb talle ka au anda) ajaloost eeskujusid laenavast traditsionalismist. 
    Selle taga on usk, et vanu stiile matkiv vorm muutub sümboliks. 
    Et selline arhitektuur räägib antud Advokaadi Villa puhul soliidsest ametist, traditsioonilisest maailmavaatest, staatilisest ja klassikaliste printsiipide järgi ilusaks vormitud elust. 
    Sellise arhitektuuri eesmärk polegi vaimustuda kaasaegse mobiilse ja piire ümberhindava maailma võimalustest, luua sündmust ja voolavat keskkonda. 
    Igav? 
    ­ võib-olla. 
    Turvaline? 
    ­ kindlasti. 
    Modernism on vigane, ei karda villa arhitekt Allan Strus konstateerida. 
    20. sajandi tehnokraatia kogemus olevat inimestes tema meelest palju ära rikkunud. 
    Elunäinud keskealise asemel on tegu noore ja ameerikalikult intensiivse mehega, kes saanud hoopis teiselaadse arhitektuurimõtte maaletoojaks. 
    Kainele Kunstiülikooli haridusele on ta lisanud eksootilise (aga mis siin Eestis eksootiline poleks!) aasta Prints Charlesi arhitektuurikoolis Londonis ja magistridiplomi Notre Dame'i Ülikoolist USAst. 
    Mõlemad koolid on jäigalt klassikalisi eeskujusid ja traditsioonilist arhitektuurikeelt propageerivad asutused, kus au sees sümmeetrilised kompositsioonid ning vanad head elemendid. 
    Nagu võlvkaared, sambad, kuplid. 
    Olulisim on ideoloogia ­ oma itaalia-villaliku tsentraalse põhiplaani ja telgsümmeetriaga (korraks olnud mõttes teha ka kuppel!) püüab Advokaadi Villa manifesteerida õilsaid ja humaanseid väärtusi. 
    Tõsi, itaalia renessanssi ameerika koloniaalstiiliga miksivas vormis. 
    Nii-öelda lisaväärtuseks on veel Eesti ajalooline mõisaarhitektuuri kontekst. 
    Ehitusmaterjalidest kuni uksekaare sillusekivide arvuni on majas kõik nagu vanal heal ajal, oodates vaid puitpitsilisele rõdule jõukat plantaatorit oma silmapiirini ulatuvatest istandustest ülevaadet saama. 
    Kuid krunt on kogu selle suursugususe jaoks veidi kehv. 
    Tehnokraatlikule moodsale maailmale vastandab Strus siiralt oma eeskuju Vitruviuse, Vana-Rooma arhitektuuriklassiku, kelle printsiibid kehtivad ka kaasaja totaalselt muutunud ühiskonnas ­ isegi tunduvalt uuemate hoonetüüpide puhul, kui seda on elamu. 
    Siin pole tegu Eestis tavalise ajuvaba mõõdukas-funktsionalism-modernism vormiflirdiga, vaid tõsisema neokonservatiivse angloameerika ideoloogiaga. 
    Lõhe modernistide ja vanameelsete vahel on eksisteerinud läbi moodsa arhitektuuri ajaloo ja üks praeguse kultuurisituatsiooni vaieldamatuid omadusi on see, et kõik suunad on paralleelsed ja ühtviisi õiged. 
    Seetõttu võiks mõttetu vormikriitika asemel vaid kahelda, kas uusvana arhitektuuri sisse kodeeritud sisu töötab. 
    Kas lastes pilgul puhata villa ümmarguse keskhalli skulptuuriniššidel, see ümbritsev räpane ja põnev maailm ka tõesti olematuks muutub. 
    Villa suurimaks sõnumiks Eestis võiks olla kutse diskussioonile ­ kuidas ja millest uute eramute omanikud rääkida tahavad. 
    Milline peaks olema maja, kus on mõnus elada? 
    LEONID APANANSKI, AB Kindlustuse Grupi suuromanik: Kui suur maja peab olema, on mugavuse küsimus. 
    See on väga individuaalne ja oleneb paljudest asjadest. 
    Maja peaks olema nii väike kui vähegi võimalik. 
    Näiteks vaid nii palju tube, kui on lapsi, pluss veel magamis- ja elutuba. 
    Kodu peab olema mugav, hubane ja turvaline eelkõige psühholoogilisest seisukohast. 
    Mõni tunneb ennast mugavamalt linnakära sees, mõni jälle metsatuka ja jõe ääres. 
    Mina tunnen ennast paremini linnas. 
    TIINA LANG, ajakirja Anne peatoimetaja: Kodumaja puhul on oluline asukoht ja ümbrus. 
    Et lapsed saaksid hõlpsasti ja kiiresti kooli sõita, et ei peaks neid alailma autoga vedama. 
    Uuselamurajoonid mulle ei meeldi. 
    Naudin juba sisseelatud paiku ­ Nõmmet, Piritat, Pirita-Koset. 
    Seal on olemas kõrghaljastus ja üldjuhul pole ka krundid väga väikesed. 
    Mulle ei meeldi elada kobaras koos, maja majas kinni, armastan privaatsust. 
    Sestap peaks krunt olema 1000­1200 m2 
    Arvestades minu pere suurust ­ kaks täiskasvanut ja kaks last ­, piisab 140­160-ruutmeetrisest kahekorruselisest rõduga eramust, mille juurde kuulub garaaž kahele autole ja kerisega puusaun. 
    Vaja on kolme magamistuba, elutuba ja kabinetti, köök-söögituba ja majandusruumi. 
    Eelistan kivimaja, kuna selle eluiga on pikem. 
    Nii kodukujunduse kui ka -sisustuse valin muidugi ise. 
    Praegu just tegelen sellega, kuna ostsin hiljaaegu pool maja. 
    Mõningates sisekujunduse küsimustes kuulaksin hea meelega nõustajat. 
    Supermoodsat mööblit ja disaini ma ei vaja, tunnen end sellises keskkonnas kõledalt, kõik mõjub liiga steriilselt. 
    Eelistan klassikalise disainiga täispuidust mööblit, mis on küll kallis, kuid ei lagune aastaga koost. 
    Pean vajalikuks mitte kokku kuhjata odavaid asju. 
    Asju olgu pigem vähem, kuid nad olgu korralikud. 
    MARK SOOSAAR, režissöör 
    Majas, kus on hea elada, peab olema valgust. 
    Just nii palju kui vaja, kui palju inimtüübile vaja. 
    Praegu olen ma puhkusel kohas, kus on väga vähe valgust ­ silmad tahavad ka puhata. 
    Interjööri ülesehitusel ongi kaks põhimõtet: kas mustal foonil heledad asjad või vastupidi. 
    Kodutunde annab soojus. 
    Maja võib olla vaene, seal võib olla väga vähe asju, aga ta peab olema soe. 
    Nii et kui sisse astud, saad aru, et see on soe. 
    Maja suurus sõltub jälle sellest, kui palju ruumi inimene enda ümber vajab. 
    Eestlased on elanud tihedalt koos, siis, kui olid suured pered. 
    Ma arvan, et maja peaks olema nii suur kui vaja. 
    Kui inimene arvab, et tal peab olema nii palju tube, et sellega eputada, nii ja nii palju ruutmeetreid, siis minu arust on see rumal. 
    VIKTOR KAASIK, advokaat: Mõni tunneb ennast hästi kümnel ruutmeetril, mõnele ei piisa ka sajast. 
    Selleks, et oleks hea elada, ei pea elama majas, vaid võib elada ka korteris. 
    See, kui suur kodu on, ei oma mingit tähtsust. 
    See peab olema nii suur, et midagi ei jääks tegemata sellepärast, et ei ole ruumi. 
    Kodutunnet ei tekita kodu suurus, vaid see, kuidas seal elatakse. 
    Kodutunde tekitavad inimesed. 
    Jurist, kes ei salli bürokraatiat 
    ANNE PROMMIK 
    A rdi Šuvalov, üks 260st Eesti kohtunikust, istub Harju Maakohtu saali nr 306 kaarlagede all massiivse laua taha ja avab harjunud liigutusega priske servadest räbaldunud kausta. 
    Aknast sissetungiva juunipäikesega võistlevate klaaskuplite all manab talaaris mees näole range ilme. 
    Sama stsenaarium kordub ilmselt ka 12. juunil, kui algab protsess 1997. aasta septembris 14 noort meest surmasuhu juhtinud Jaanus Karmi üle. 
    Kohtunik Šuvalov on umbusklik; enne intervjuud tahab täpselt teada, millele vestlus keskendub. 
    Peatsest Kurkse tragöödiat puudutavast protsessist juttu tegema pole ta nõus. 
    See Ardi Šuvalov, kellega mina kohtun, tuleb kolmapäeva hommikul hoogsa sammuga trepist üles, spordikott üle õla. 
    Sinine särk ja rõõmsavärviline lips, õhetus näol. 
    Jäin vist natuke hiljaks, tulen just trennist, vabandab ta veidi kohmetult. 
    Siseveendumuse järgi 
    Kohtuniku kabineti aknal toretseb massiivne potipalm. 
    Ega see töö igav ole. 
    Naljakaid juhtumeid on tihti, räägib Ardi Šuvalov. 
    Praegu ei meenu ühtki. 
    Šuvalov on kohtunikuleiba söönud kümme aastat. 
    Küllalt pikk aeg. 
    Ei teagi, kuidas nii kaua vastu olen pidanud, osalt harjumusest, aga ka huvist. 
    Õigusteadust õppis Tartus, nagu enamik Eesti juriste. 
    Šuvalov on spetsialiseerunud kriminaalasjadele. 
    Need on reeglina mahukamad, aga ei saa öelda, et keerulisemad kui tsiviilasjad, arvab ta. 
    Ärisuhted ja majandus on arenenud kiiresti, kriminalistikas on põhilised tõendiallikad aja jooksul jäänud samaks. 
    Kohus peab rajama oma otsused tunnistajate ütlustele, sest ekspertiisivaldkond on aeglaselt järele jõudnud. 
    Väga palju peab Šuvalov töös kasutama intuitsiooni, mida seaduses tähistab termin kohtuniku siseveendumus. 
    Ameti teevad raskeks puudulikud õigusnormid ja mitmeti mõistetavad seadused. 
    Kas kohtust saab head abi, on tavainimese hinnata, arvab Šuvalov. 
    Seadus peaks idee järgi andma probleemidele lõpliku vastuse, aga seda juhtub harva. 
    Vahepealne tühi ruum tuleb paratamatult täita kohtul. 
    Õigusemõistjatelt oodatakse sageli kommentaare kohtulahenditele. 
    See näitab, et otsused ei ole lihtinimesele piisavalt arusaadavad. 
    Kuigi peaksid kindlasti olema, tähendab ta. 
    Kohtunikuameti hüved 
    Huvi kohtuniku elukutse vastu on praegu tagasihoidlik. 
    Kõrgharidusega juristil on võimalus arvestada parema teenistusega. 
    Samas tundub mulle, et Eestis on kohtunikuametil paremad sotsiaalsed garantiid kui teistel ametnikel, arvab Šuvalov. 
    Millised siis? 
    Võivad taotleda ametikorterit, kohtunikupensioni... loetleb ta. 
    Kohtuniku palgasumma jätab Šuvalov nimetamata. 
    Sõltub, millises astmes, lisatasud ka... aga see on kõrgem kui paljudel riigiametnikel. 
    Kui kohtunikke oleks Eestis rohkem, siis võiks kiiremini asju lahendada. 
    Riigi aspektist ei saa see arv liiga suur olla. 
    Võibolla oleks õigem suurendada kohtunikuabiliste arvu, et kohtunikul ei oleks nii palju paberitööd, arutleb Šuvalov. 
    Teda segab tohutu bürokraatiahulk. 
    Šuvalovit ära osta ei ole tema väitel püütud. 
    Eesti on väike, enamik juriste saanud hariduse samast kohast. 
    Kõik tunnevad kõiki. 
    Kas ma olen hea kohtunik? 
    Muigab. 
    Ei oska öelda. 
    Tahaks olla. 
    Kohtunik ei pea olema ainult hea, vaid eelkõige tark. 
    Advokaadid hoiavad Versace-legendi puhtana 
    JOHN FOLLAIN The Sunday Times, London 
    Sel kolmapäeval andsid Donatella ja Santo Versace esimese moe show ' Suurbritannias pärast nende venna Gianni mõrvamist juulis 1997. 
    Ent sellal kui supermodellid poodiumil uhkeldasid, ujutas terve juristide armee Ameerika, Prantsusmaa ja Suurbritannia kirjastajaid ja ajalehetoimetusi üle kirjadega, hoiatades neid raamatu eest, mille ilmumist Versaced ei soovi. 
    Peaaegu kaks aastat pärast Gianni Versace tapmist oma villa trepil Miami Beachil Floridas on keelu alla sattunud raamat, mis väidetavalt paljastab tema eraelu. 
    Undressed: The Life and Times of Gianni Versace (Paljastatud: Gianni Versace aeg ja elu), mille kirjutas briti ajakirjanik Christopher Mason, pidi ilmuma New Yorgi Little, Browni kirjastuselt järgmisel kuul. 
    Raamatus kujutatakse moeloojat geeniusena, kes türanniseeris oma alluvaid ja nääkles ajakirjanikega, ning maalitakse ebameeldiv pilt Gianni elusolevate õdede-vendade elustiilist. 
    Raamat 400 intervjuu põhjal 
    Kuid Little, Brown New Yorgis ja Londonis ning Albin Micheli kirjastus Pariisis on raamatu kirjastamisest loobunud. 
    Nad on saanud kirju advokaatidelt, kes esindavad Donatellat (40), kes on nüüd Maison Versace kunstiline juht, ja Santot (54). 
    Mõlemad väitsid, et raamatus oli ebatäpsusi, ja ähvardasid kirjastajaid ning raamatu autorit kohtuga. 
    Mason (38) tohib oma kuuekohalise ettemaksu endale jätta, kuid pärast kaheaastast tööd ja intervjuusid umbes 400 inimesega võib juhtuda, et raamat ei jõua kunagi poelettidele. 
    Mason keeldus möödunud nädalal kommentaare andmast. 
    Versacede advokaadid hoiatasid möödunud nädalal Briti ajalehti, sealhulgas ka The Sunday Timesi, et nad ei avalikustaks raamatu sisu ega Masoni kommentaare oma otsusele raamatu avaldamisest loobuda. 
    Päeval, mil Versace viimast korda News Cafest koju jalutas, teatas Little, Brown, et nad on palganud Masoni, kes kirjutas vabakutselisena artikleid The New York Timesile ja teistele väljaannetele, kirjutama Versace 350-leheküljelist biograafiat. 
    Mason, kes enne Ameerikasse kolimist lõpetas Cambridge'i inglise keele ja kunstiajaloo erialal, kohtus Versacega esmakordselt aasta enne moekunstniku surma, kui ta ajaleheartikli kirjutamise eesmärgil külastas tema linnamaja Manhattanil. 
    Mason kasutas Versace kodu kirjeldamisel väljendit steroididel võrsunud uus-klassitsism, mis oli Versacele väidetavalt nalja teinud. 
    Õde ja vend kaitsevad Gianni au 
    Miami Beachi politsei leiud on algusest peale lasunud Versace-legendil raske koormana, pajatades meesprostituutidest, kelle teeneid Versace ja ta boyfriend kasutasid, ja sellest, et Gianni oli kohtunud Andrew Cunananiga ­ homoseksuaalist sarimõrvariga, keda Gianni surmas süüdistatakse. 
    Donatella asus pärast venna surma kähku oma perekonna mainet kaitsma. 
    Pärast Gianni surma väldib ta inimesi palju rohkem ja käib harva väljas. 
    See on omamoodi enesekaitse. 
    Ta on pununud enda ümber soomusrüü, mille sees peitub väga habras naine, ütles moeajakirjanik ja perekonnasõber Gianluca Loverto. 
    Märtsis, kui New Yorgi Little, Brown oli saatnud Masoni käsikirja koopiad ajakirjatoimetajatele eelarvustamiseks, teatasid Gianni sõbrad ja töökaaslased Masonile, et neile olid helistanud Versacede esindajad ja küsinud, kas nad on rääkinud raamatu autoriga. 
    Varsti pärast seda maandusid Little, Browni peatoimetaja ja Masoni raamatu toimetaja Michael Pietschi lauale kirjad neljalt advokaadibüroolt New Yorgist ja Londonist. 
    Versaced olid pahased ja kasutasid Suurbritannia represseerivaid laimuvastaseid seadusi ning Ameerika rangeid eraelu kaitsvaid seadusi, et peatada mainet kahjustavate lõikude ilmumine raamatus. 
    Üks kiri tuli vähetuntud Briti advokaadilt David Price'ilt, kes 1970. aastate lõpul oli lühikest aega ühe uue laine ansambli kitarrist ja laulja. 
    Ta sattus Versacede tähelepanu orbiiti, kui ta esines nende vastu kohtus. 
    Price esindas ajakirja Punch, mis vihjas, et Versace varandus oli seotud maffiaga. 
    Versaced andsid asja kohtusse ja saavutasid 100 000 naelase kahjutasu ning avaliku vabanduse. 
    Price'i kiri ähvardas Little, Browni kohtusse kaevata, kui kirjastus jätkab ja raamatu avaldab. 
    Ühe Little, Browni allika sõnul oli ilmselge, et Versacedel oli õnnestunud saada enda kätte koopia käsikirjast, mis vajas juriidilist kohendamist. 
    Little, Brown ei käinud käsikirjaga kuigi hoolikalt ümber, ütles Price möödunud nädalal. 
    See saadeti toimetajatele. 
    Tõtt-öelda olime me raamatu pärast algusest peale mures: meile räägiti, et ta [Mason] esitas pealetükkivaid küsimusi ja käis mitte just kõige paremate allikate juures. 
    Raamatu autor kardab kohut 
    Londoni Little, Brown, mis pidi avaldama raamatu augustis, kirjutas seejärel Price'ile ja küsis, millele perekond konkreetselt vastu seisab. 
    Vastuseks saabus pikk memorandum, mille olid koostanud New Yorgi advokaadid ja mis sisaldas mitmete inimeste tunnistusi ning ­ Price'i sõnul ­ tõendeid, et raamatus esinevad vihjed, kaasa arvatud need, mis puudutavad Donatellat, ei vasta tõele. 
    Albin Michel teatas möödunud nädalal, et ka see aitas kaasa Versacede tahtele allumisele ja kirjastamisplaanidest loobumisele. 
    Ühe sõbra sõnul räägib Mason kogu loost väga vastumeelselt, sest kardab kohtussekaebamist. 
    Kui kulutada 35 miljonit aastas reklaami peale, siis annab see inimesele tohutult mõjuvõimu, ütles too sõber. 
    Mason leiab, et kohtuasi rikuks ta elu. 
    Muud katsed kirjutada Versacede perekonnast ja Gianni pärandist on jäänud pidama eraelu kaitsvate ja laimuvastaste seaduste taha. 
    Hiljutine Kanal 4 Varjatud elude dokumentaalfilm pidas vaevarikast võitlust, et lõpule viia oma uurimus Versacede impeeriumi kohta. 
    Pärast Gianni surma on ainult üks mängufilm ­ väikese eelarvega Versace mõrv ­ valmis saanud. 
    Sõltumatu Pan Am Pictures lootis, et see kujuneb ülemaailmseks hitiks. 
    Selle asemel tõrjusid ühe suure piirkonna ­ Itaalia telekanalid selle välja. 
    Pan Ami juhi Sam Lupowitzi sõnul olid selles süüdi Versaced. 
    Nii [riigi omanduses olev] Rai TV Itaalias kui ka Mediaset pakkusid meile suuri summasid levitamisõiguse eest. 
    Kuid varsti pärast seda öeldi meile, et peame muretsema kirja Versacede perekonnalt, milles nad annavad oma nõusoleku filmi näitamiseks. 
    Kiri jäi tulemata. 
    Ainus otsene Versacede-poolne kommentaar Masoni raamatu kohta pärineb Santolt. 
    Ma ei mõista, miks inimesed räägivad asjadest, millest nad midagi ei tea, ütles ta möödunud nädalal. 
    Kui palju aastaid on möödas sellest, kui suri Marilyn Monroe? 
    Iga kolme kuu, iga poole aasta tagant ilmub uus raamat uue versiooniga. 
    Ekspress leidis poest keelatud Belgia liha 
    TARMO VAHTER PEKKA ERELT 
    Mida te meilt tahate?! küsis telefonikõnele vastanud tarbijakaitseametnik pahuralt. 
    Toru teises otsas ootav tallinlanna Ellen jäi nende sõnade peale hämmastusest keeletuks. 
    Ta tahtis hoiatada, et Saaremaal müüakse vabalt Belgia sealiha. 
    Läinud pühapäeval oli Elleni abikaasa ostnud Kuressaarest Saaremaa tarbijate ühistu Tooma kauplusest poolekilose käntsaka searibi. 
    Poe hinnakleeps kandis suurt kirja Rootsi seakülg. 
    Selle kõrval oli aga liha maaletooja originaalsilt, mille kaks sõna Ellenit ehmatasid. 
    Valmistatud Belgias. 
    Ellen oli näinud telerist uudist, et Eesti piirilt saadeti tagasi koorem Belgia sealihaga. 
    Paljud Euroopa riigid on keelanud Belgia liha sissetoomise, sest loomi võib olla toidetud vähkitekitava söödaga. 
    Ametnikke liha ei huvita 
    Selle hirmu pärast Ellen tarbijakaitseametisse helistaski. 
    Kelle poole ma siis pöörduma peaks? küsis ta. 
    See on tervisekaitseinspektsiooni probleem, vastas ametnik. 
    Ellen valis tervisekaitseinspektsiooni telefoninumbri. 
    Ta sai ühenduse inspektoriga, kes ütles, et tal on väga kiire. 
    Helistage tunni aja pärast uuesti. 
    Tunni aja pärast inspektori telefon ei vastanud. 
    Meie töötajad on koosolekul, seletas tervisekaitseinspektsiooni sekretär. 
    Ellen tundis, kuidas temas tekkis trots. 
    Ta helistas uuesti tarbijakaitseametisse. 
    Seekord soovitati tal pöörduda veterinaar- ja toiduinspektsiooni. 
    Telefonil vastanud veterinaarametnik rääkis Ellenile, et vaevalt suudavad tervisekaitsjad kahtlase liha müüki takistada. 
    Tegelikult oleks vaja valitsuse otsust, mis keelaks Belgia liha müügi, kurtis ametnik. 
    Eestis pole võimalik teha vastavaid analüüse liha kvaliteedi määramiseks. 
    Neid saaks teha Rootsis, aga see maksaks kümme tuhat krooni. 
    Tarbijakaitse ei suuda liha leida 
    Veterinaar- ja toiduinspektsiooni peadirektori asetäitja Heino Lutsoja sõnul pole Belgia liha ümbertöötlemine otstarbekas. 
    Õigem oleks see ära põletada, et ükski elusolend ei saaks seda süüa. 
    Mürgise liha hävitamine toimub tervisekaitse kontrolli all. 
    Esmaspäeval saatis veterinaar- ja toiduinspektsioon tarbijakaitseametile ja tervisekaitseinspektsioonile ettepaneku keelata Belgia lihatoodete müük. 
    Seega on nende toodete müük keelatud. 
    Me kontrollime praegu poode, aga keelatud kaupu avastanud veel pole, kommenteerib tarbijakaitseameti kaubandusjärelevalve osakonna juhataja Andres Kadaja. 
    Kui kuskilt leitakse, võetakse kohe müügilt ära, lubab ta. 
    Mis ärakorjatud lihast edasi saab, Kadaja veel ei tea. 
    Kuna analüüside tegemine on väga kallis, võidakse liha isegi ilma uuringuteta kohe hävitada. 
    Kaks tonni liha ootab laos 
    Saaremaa poepidajate sõnul on Belgia suitsuribi mujal valmistet samasugusest toidust odavam. 
    Tooma kauplus müüb suitsuribi kilo 47 krooni 50 sendiga. 
    Muu lihakilo maksab oma 50­60 krooni. 
    Kuressaare kauplusesse jõudis Belgia liha osaühingu AD REM Pluss kaudu. 
    See on üks mitmest firmast, mis vahendavad Belgia liha Saaremaale. 
    AD REM Plussi müügisekretäri Triin Kapi sõnul tellisid nad Belgia suitsuliha ja maksapasteeti enne skandaali puhkemist. 
    Laojäägiga käitume vastavalt turu olukorrale, see sõltub tarbijast ja maaletoojast. 
    Kõnealuse Belgia liha maaletooja Eestis on Tallinna hulgimüügifirma Ottenhof. 
    Belgia äripartnerid on kinnitanud Ottenhofi tegevdirektorile Hannes Volterile, et siia toodud liha pole mürgine. 
    Pärast veterinaarametilt saadud müügikeeldu tegi Ottenhof inventuuri. 
    Praegu seisab firma laos 1,5­2 tonni Belgia lihatooteid. 
    Kui meil seda müüa ei lubata, matame liha maha ja Belgia partner maksab kahju kinni, on Volter rahulik. 
    Viimati tõi Ottenhof Belgiast liha mai algul. 
    Kolm nädalat tagasi ootas Belgias veoauto uue lihakoorma pealelaadimist. 
    Kuid eestlased olid saanud haisu ninna, et Belgia lihaga on midagi lahti. 
    Me ei lasknud liha peale panna, ütleb Volter. 
    Belgia liha on leidnud ostjaid põhiliselt vaesema elanikkonnaga piirkondades. 
    Ida-Virumaal, Saaremaal ja vähem Võrumaal. 
    Kas Belgia liha maaletooja ise seda sööb? 
    Ma olen proovinud, aga eelistan eestimaist, vastab Volter. 
    Lisaaineterohked toiduained Eesti poodides 
    Veterinaar- ja toiduinspektsiooni poolt avastatud lubatud piirnormidest suuremaid jääke sisaldavad tooted Saksamaa Dahli Kakao-kirsi keeks 
    Kirsikeeks 
    Mustika rullbiskviit 
    Kakao ja marjade rullbiskviit 
    Vaarika rullbiskviit 
    Keeks 
    Kiivikeeks 
    Õunakeeks 
    Dessert kakao-kiivikeeks 
    Sidrunikeeks 
    Dessertkakaokeeks 
    Marmorkeeks 
    Dessertkiivikeeks 
    Apelsinikeeks 
    Vaarikakeeks 
    Kakao-aprikoosi rullbiskviit 
    Kakaokeeks 
    Lady cake šokolaadikeeks 
    Puuviljakeeks 
    Marmorkeeks 
    Herren-keeks 
    Schlunder Martsipanikeeks 
    Jumbo Kuivatatud aprikoos Jumbo 
    Poola Anja cake Puuviljakeeks 
    Kookoskeeks, kirsikeeks 
    xxx Kartul 
    Holland Hiina kapsas 
    Hispaania Iberica Magdalenas keeks 
    Clay GumStraws närimiskumm 
    Dulciora sa Gummy kommid, põldmari (punane) 
    Cupa Chups Smint pastillid (sidruni-, mündi- ja piparmündimaitselised) 
    xxx apelsinid, mandariinid, tomatid, melonid 
    Belgia Chocolla Puuviljakeeks 
    Kirsikeeks 
    Šokolaadi-kakaokeeks 
    Sidrunikeeks 
    Mustika rullbiskviit 
    Soome Fazer Dina küpsised Ungari Happey HappeyGum närimiskomm (punane) 
    Keemiat täis biskviidid 
    Praegu avastatakse tervisele kahjulikke toiduaineid Eestis iga kuu. 
    Näiteks Tartu tervisekaitsetalitus avastas mais Chocolla kakaorullbiskviidis ja kirsitäidisega keeksis üle normi säilitusainet propüleenglükooli. 
    Belgias ja Saksamaal toodetud keeksides oli seda isegi kümme korda lubatust rohkem. 
    Eesti laborianalüüside õigsust kinnitas ka Soome tollilabor. 
    Niisuguseid toiduaineid leitaks rohkemgi, kuid labori tööjõudlus on piiratud. 
    Kuni selle aastani polnud normatiive, mis tähendas, et toodete müüki polnud võimalik ära keelata. 
    Võis ainult soovitada inimestel üht või teist toiduainet mitte osta. 
    Keelatud toiduaine peab müügilt kõrvaldama maaletooja või hulgifirma, mis selle sisse tõi. 
    Ärakorjatud toiduained tuleb kas valmistajale tagasi saata või hävitada. 
    Akt selle kohta tuleb esitada tervisekaitsetalitusele. 
    Kuna Eestil puudub jäätmekäitlusettevõte, pole hävitamine sisuliselt võimalik. 
    Seega ei jää maaletoojal muud üle kui kaup lähteriigile tagastada. 
    Veterinaareeskirjade korduva rikkumise puhul võiks firmadelt ära võtta ka litsentsi, kuid põllumajandusministeerium pole siiani vastavat seadusandlust välja töötanud. 
    Tallinna Kaubamaja toidukaupade osakonna juhataja Sigrid Õige sõnul on märgatavalt vähenenud Saksamaal ja mujal toodetud kauasäilivate keekside ostmine. 
    See pole viimase aja tendents, vaid täheldatav juba aasta jooksul. 
    Kondiitritoodete nagu paljude teistegi toidukaupade puhul on inimesed hakanud eelistama eestimaist. 
    Kunagi olid need välismaised keeksid ja rullbiskviidid meie ostja jaoks uued ja huvitavad. 
    Uudsuse võlu on hakanud kaduma ja ka säilitusainete kahjulikkusest on järjest rohkem avalikult juttu olnud. 
    Praegu on meil müügis olevate kodumaiste kondiitritoodete laia valiku kõrval välismaa keekside osakaal tühine. 
    Hispaania päritolu Chupa Chupsi pulgakommid on Õige sõnul endiselt paljude laste jaoks head. 
    Tundub, et ka lapsevanemad ei teadvusta veel eriti, et Chupa koosneb peamiselt suhkrust ja värvist. 
    Hästi lähevad kaubaks ka Kreeka dzhemmid, just madala hinna tõttu. 
    Kõrvuti müügil olevaist Hollandi ja Eesti tomateist müüakse rohkem Eesti omi, hoolimata kümnekroonisest hinnavahest Hollandi kasuks. 
    Hiljuti ei võtnud Kaubamaja müüki Valio suuri jogurteid, sest Eesti jogurtite kõrval neid enam peaaegu ei ostetud. 
    PROVINTSIVÕMM 
    Mõni käib kalal, teine kogub marke ­ mullu pensionile jäänud Elva politseinik otsib vabal ajal metsavendi Voitkasid. 
    Vanamees ja lindpriid 
    MIHKEL KäRMAS 
    Rohelisel pingil Elva raudteejaama esisel istub heasüdamliku ilmega hallipäine härrasmees, must barett kõvasti peas ja pruun nahkportfell hoolikalt jalge kõrvale asetatud. 
    Veerand tundi hiljem murrab ta juba kümmekond kilomeetrit linnast eemal tarmukalt läbi kuusetihniku. 
    Möödunud aastal pensionile jäänud Elva politsei vaneminspektor Mikk Puhalainen (64) on Voitkade püüdmisele pühendanud viimased 13 aastat. 
    Tagaotsitavate vendade pildid rahakoti vahel ja pussnuga enesekaitseks taskus, kammib staažikas jälitaja suure laternaga veneaegse mootorratta seljas Lõuna-Eesti metsi. 
    Vajaduse korral ööbib ta metsas. 
    Uue aja metsavennad Aivar (32) ja Ülo Voitka (31) on Eesti kõige kauem tagaotsitud kurjategijad. 
    Ei miilits, Vene armee, Eesti politsei ega kaitseliit ole suutnud neid kahte meest kinni võtta. 
    Nad on alati kõndinud minust samm eespool, nendib Puhalainen, kes puutus Tartu arestimaja kriminaaljälituses Voitkade looga kokku kohe, kui poisid 1986. aastal tagaotsimisse pandi. 
    Meie esimene objekt on raba serva ehitatud viilkatusega onn, mille katus on kasetohust ja seinad tihedalt samblaga topitud. 
    Soome ajaleht kirjutas, nagu see oleks üks Voitkade pesadest, aga mina seda ei usu, teatab Voitkade käekirja tundev Puhalainen. 
    Isa poolt soome päritolu mees andis hiljaaegu intervjuu põhjanaabrite Helsinkin Sanomatele. 
    Möödunud nädala kolmapäeva öö veetis Puhalainen Viljandis politseistaabis, kus koordineeriti viimaste aastate suurimat inimjahti. 
    Sama päeva pärastlõunal röövisid tagaotsitavad vennad kärbiku ähvardusel püstolid kriminaalpolitsei komissarilt Andres Sinimerilt ja juhtivinspektorilt Ahti Oleskilt ning sidusid nad puu külge kinni. 
    180 meest kammisid öö läbi metsa, kuid Voitkadel õnnestus jälle politsei ja kaitseliitlaste piiramisrõngast välja hiilida. 
    Puhalainen pole kordagi Aivarit ja Ülot näost-näkku kohanud, kuid arvab, et nood teda on metsast küll piilunud. 
    Ma ei ole nende peale vihane. 
    Tunnustan nende vaprust end niiviisi metsas varjata, teha paarikümnekilomeetriseid matku ja nälga näha, räägib mees, kellel on endal täiskasvanud poeg ja tütar. 
    Tahaksin, et nad tuleksid ise välja. 
    Kätte saadakse nad niikuinii. 
    Ja siis võib ka must stsenaarium rakenduda. 
    Seni pole Voitkade käe läbi keegi surma saanud ja varastanud on nad enda tarbeks. 
    Puhalaineni arvates ähvardab Voitkasid tabamisel maksimaalselt kaheaastane vabadusekaotus. 
    Pühaste külakauplusse, kus Voitkad kunagi leiba ja soola ostmas ning ajalehte lugemas käisid, jääb Puhalainenist maha infoleht: Politsei palub abi tagaotsitavate tabamiseks. 
    Müüja märgib hoolsalt paberitükile politsei numbri ja lubab otsekohe helistada, kui midagi kuuleb. 
    1980. aastate keskel varastas Aivar Voitka veoauto ja mõisteti selle eest vangi. 
    Kohe, kui ta vabakäigu vangiks, nn keemiasse määrati, kasutas ta võimalust ja põgenes koos noorema vennaga metsa. 
    Kulus seitse aastat ja arvati, et poisid on metsas nälja ja haiguste kätte kõngenud, kui nad ennast 1993. aastal uuesti meelde tuletasid. 
    Oletatavaid salakütte kontrollima tulnud Puka politseikonstaabel Kunnar Vahi ja jahisektsiooni esimees Tõnu Uibopuu sattusid vendadele peale, kuid jälle olid Voitkad osavamad ja said sõjasaagiks politseiniku Makarovi. 
    PUNKRIELANIKUD!!! 
    Te olete politsei poolt ümber piiratud, andke alla ja tulge välja, siis garanteerin teile elu ja puutumatuse! etendab Puhalainen erilise hingestatusega Voitkade punkri piiramist. 
    Oleme mändidega kaetud mäenõlval, sadakond meetrit kohast, kus Puka politseikonstaabel plindrisse jäi. 
    Siit avastas Puhalaineni juhitud 50meheline politseisalk Voitkade peidupaiga, mille seinu vooderdasid Tartu linnavolikogu liikme suvilast varastatud püssiplaadid ja seksajakirjadest rebitud pildid. 
    Kaitseliit lasi hiljem kogu kupatuse õhku, nii et männid lendasid kahte lehte, jutustab Puhalainen. 
    1997. aasta juunis astusid viisteist minutit enne sulgemist Urvaste kauplusse kaks noormeest. 
    Raha siia! käratasid nad kärbiku ähvardusel. 
    Röövlite saagiks langes umbes 3000 krooni, seljakotid toppisid nad külmletist võetud liha täis. 
    Puhalainen, kes tundis ära Voitkade käekirja, vabastati põhitööst ja pandi juhtumit uurima. 
    Hasartne kütt Puhalainen leidis ühest Võrtsjärve kaldal sisse murtud suvilast Aivar Voitka näpujäljed ja tõestas must-valgel, et surnuks peetud vennad on elus. 
    Tänaseks on kuritegu, mille pärast Voitkad algselt tagaotsitavaks kuulutati, ammu aegunud. 
    Sellele on aga lisandunud mitu vargust ja röövi. 
    Niipea, kui kuulen, et kuskil on suvilast pada ja pann võetud ­ tavaline varas ju sellist asja ei võta ­, sõidan mina kohe kõpsti sinna, kirjeldab Puhalainen energiliselt. 
    Võrtsjärve-äärse talu õue keerab roheline villis. 
    Selles sõidab Miku hea sõber ja abimees Jaan Krimses (55). 
    Üits neist käis sehen piima otsmas, meenutab taluperemees tihedas murrakus paari aasta tagust Voitka-juhtumit. 
    Jaanil on igaks juhuks TT-püstol taskus. 
    Oma minevikust räägib Puhalainen vastu tahtmist. 
    Põlva taluniku perest pärit noormees teenis sapöörina nõukogude armees polaarjoone taga Murmanskis. 
    Pärast seda õpetas ta eriinternaatkoolis poisse traktoristiks, kuni 1972. aastal suunas Tartu rajooni parteikomitee ta miilitsasse. 
    Majori aukraadini jõudnud mees ei häbene oma punast minevikku. 
    Poliitiliste asjadega mina kokku ei puutunud, kinnitab Puhalainen, kellele Arnold Rüütel isiklikult miilitsaaja lõpus eeskujuliku teenistuse eest autasu rinda pani. 
    Oleks nad rumalad, oleks nad ammu käes olnud, kiidab Mikk mehi, kelle skalpi ta jahib. 
    Seisame metsasihil elektriposti all, kust vennad oma punkri jaoks elektrit varastasid. 
    Voolujuhe, mille jupid tänaseni posti jalamil paistavad, oli posti küljes nutikalt tsemendiga maskeeritud ja jooksis maa alt saja meetri kaugusel asuvasse punkrisse, kust leiti koguni värviteler. 
    Minul endal oli toona must-valge televiisor, muigab Puhalainen. 
    Kaks aastat tagasi ajas Puhalainen koos kaitseliitlasest sõbraga taga talust gaasiballooni varastanud mehi. 
    Jäljed viisid ühe suvila hoovi. 
    Uks oli lukus, trepil seisid läbivettinud tossud ja nii auklikud sokid, nagu Puhalainen polnud varem näinud. 
    Voitkad! tõusis politseikomissari vererõhk. 
    Koputusele keegi ei vastanud. 
    Jälitajad hakkasid juba ust maha murdma, kui selgus, et peremees ise oli hommikul põhku kokku lükanud ja magas toas õiglase und. 
    Teeots Karula rahvuspargis on vaevunähtav. 
    Kilomeetri pärast oleme sunnitud auto maha jätma. 
    Veel kakskümmend minutit jalgsimatka läbi soise padriku ja tiheda vihmamärja kuusemetsa ning oleme Voitkade kõige paremini säilinud punkri juures. 
    Võrratud poisid, on vana politseiniku hääles imetlusenoot, kui peidikukaant eemaldame. 
    Nad võiksid, kurat, tõesti kaitseväes instruktorid olla. 
    Punkrisse on jäänud veel Voitkade valmistatud moos. 
    Võtame mälestuseks kaasa alumiiniumpoti. 
    Ausalt öeldes on mõnikord üksi kõhe küll metsa minna. 
    Ma mõtlesin, et kui ma Voitkasid kohtan, tutvustan ennast hoopis ajakirjanikuna ja küsin, kuidas neil on õnnestunud ennast nii kaua varjata, räägib Puhalainen punkrilael seistes ja lubab metsavendasid otsida nii kaua, kui tervis vastu peab. 
    PROVINTSIVÕMM - Mõni käib kalal, teine kogub marke ­ mullu pensionile jäänud Elva politseinik otsib vabal ajal metsavendi Voitkasid. 
    Vanamees ja lindpriid 
    MIHKEL KäRMAS 
    Rohelisel pingil Elva raudteejaama esisel istub heasüdamliku ilmega hallipäine härrasmees, must barett kõvasti peas ja pruun nahkportfell hoolikalt jalge kõrvale asetatud. 
    Veerand tundi hiljem murrab ta juba kümmekond kilomeetrit linnast eemal tarmukalt läbi kuusetihniku. 
    Möödunud aastal pensionile jäänud Elva politsei vaneminspektor Mikk Puhalainen (64) on Voitkade püüdmisele pühendanud viimased 13 aastat. 
    Tagaotsitavate vendade pildid rahakoti vahel ja pussnuga enesekaitseks taskus, kammib staažikas jälitaja suure laternaga veneaegse mootorratta seljas Lõuna-Eesti metsi. 
    Vajaduse korral ööbib ta metsas. 
    Uue aja metsavennad Aivar (32) ja Ülo Voitka (31) on Eesti kõige kauem tagaotsitud kurjategijad. 
    Ei miilits, Vene armee, Eesti politsei ega kaitseliit ole suutnud neid kahte meest kinni võtta. 
    Nad on alati kõndinud minust samm eespool, nendib Puhalainen, kes puutus Tartu arestimaja kriminaaljälituses Voitkade looga kokku kohe, kui poisid 1986. aastal tagaotsimisse pandi. 
    Meie esimene objekt on raba serva ehitatud viilkatusega onn, mille katus on kasetohust ja seinad tihedalt samblaga topitud. 
    Soome ajaleht kirjutas, nagu see oleks üks Voitkade pesadest, aga mina seda ei usu, teatab Voitkade käekirja tundev Puhalainen. 
    Isa poolt soome päritolu mees andis hiljaaegu intervjuu põhjanaabrite Helsinkin Sanomatele. 
    Möödunud nädala kolmapäeva öö veetis Puhalainen Viljandis politseistaabis, kus koordineeriti viimaste aastate suurimat inimjahti. 
    Sama päeva pärastlõunal röövisid tagaotsitavad vennad kärbiku ähvardusel püstolid kriminaalpolitsei komissarilt Andres Sinimerilt ja juhtivinspektorilt Ahti Oleskilt ning sidusid nad puu külge kinni. 
    180 meest kammisid öö läbi metsa, kuid Voitkadel õnnestus jälle politsei ja kaitseliitlaste piiramisrõngast välja hiilida. 
    Puhalainen pole kordagi Aivarit ja Ülot näost-näkku kohanud, kuid arvab, et nood teda on metsast küll piilunud. 
    Ma ei ole nende peale vihane. 
    Tunnustan nende vaprust end niiviisi metsas varjata, teha paarikümnekilomeetriseid matku ja nälga näha, räägib mees, kellel on endal täiskasvanud poeg ja tütar. 
    Tahaksin, et nad tuleksid ise välja. 
    Kätte saadakse nad niikuinii. 
    Ja siis võib ka must stsenaarium rakenduda. 
    Seni pole Voitkade käe läbi keegi surma saanud ja varastanud on nad enda tarbeks. 
    Puhalaineni arvates ähvardab Voitkasid tabamisel maksimaalselt kaheaastane vabadusekaotus. 
    Pühaste külakauplusse, kus Voitkad kunagi leiba ja soola ostmas ning ajalehte lugemas käisid, jääb Puhalainenist maha infoleht: Politsei palub abi tagaotsitavate tabamiseks. 
    Müüja märgib hoolsalt paberitükile politsei numbri ja lubab otsekohe helistada, kui midagi kuuleb. 
    1980. aastate keskel varastas Aivar Voitka veoauto ja mõisteti selle eest vangi. 
    Kohe, kui ta vabakäigu vangiks, nn keemiasse määrati, kasutas ta võimalust ja põgenes koos noorema vennaga metsa. 
    Kulus seitse aastat ja arvati, et poisid on metsas nälja ja haiguste kätte kõngenud, kui nad ennast 1993. aastal uuesti meelde tuletasid. 
    Oletatavaid salakütte kontrollima tulnud Puka politseikonstaabel Kunnar Vahi ja jahisektsiooni esimees Tõnu Uibopuu sattusid vendadele peale, kuid jälle olid Voitkad osavamad ja said sõjasaagiks politseiniku Makarovi. 
    PUNKRIELANIKUD!!! 
    Te olete politsei poolt ümber piiratud, andke alla ja tulge välja, siis garanteerin teile elu ja puutumatuse! etendab Puhalainen erilise hingestatusega Voitkade punkri piiramist. 
    Oleme mändidega kaetud mäenõlval, sadakond meetrit kohast, kus Puka politseikonstaabel plindrisse jäi. 
    Siit avastas Puhalaineni juhitud 50meheline politseisalk Voitkade peidupaiga, mille seinu vooderdasid Tartu linnavolikogu liikme suvilast varastatud püssiplaadid ja seksajakirjadest rebitud pildid. 
    Kaitseliit lasi hiljem kogu kupatuse õhku, nii et männid lendasid kahte lehte, jutustab Puhalainen. 
    1997. aasta juunis astusid viisteist minutit enne sulgemist Urvaste kauplusse kaks noormeest. 
    Raha siia! käratasid nad kärbiku ähvardusel. 
    Röövlite saagiks langes umbes 3000 krooni, seljakotid toppisid nad külmletist võetud liha täis. 
    Puhalainen, kes tundis ära Voitkade käekirja, vabastati põhitööst ja pandi juhtumit uurima. 
    Hasartne kütt Puhalainen leidis ühest Võrtsjärve kaldal sisse murtud suvilast Aivar Voitka näpujäljed ja tõestas must-valgel, et surnuks peetud vennad on elus. 
    Tänaseks on kuritegu, mille pärast Voitkad algselt tagaotsitavaks kuulutati, ammu aegunud. 
    Sellele on aga lisandunud mitu vargust ja röövi. 
    Niipea, kui kuulen, et kuskil on suvilast pada ja pann võetud ­ tavaline varas ju sellist asja ei võta ­, sõidan mina kohe kõpsti sinna, kirjeldab Puhalainen energiliselt. 
    Võrtsjärve-äärse talu õue keerab roheline villis. 
    Selles sõidab Miku hea sõber ja abimees Jaan Krimses (55). 
    Üits neist käis sehen piima otsmas, meenutab taluperemees tihedas murrakus paari aasta tagust Voitka-juhtumit. 
    Jaanil on igaks juhuks TT-püstol taskus. 
    Oma minevikust räägib Puhalainen vastu tahtmist. 
    Põlva taluniku perest pärit noormees teenis sapöörina nõukogude armees polaarjoone taga Murmanskis. 
    Pärast seda õpetas ta eriinternaatkoolis poisse traktoristiks, kuni 1972. aastal suunas Tartu rajooni parteikomitee ta miilitsasse. 
    Majori aukraadini jõudnud mees ei häbene oma punast minevikku. 
    Poliitiliste asjadega mina kokku ei puutunud, kinnitab Puhalainen, kellele Arnold Rüütel isiklikult miilitsaaja lõpus eeskujuliku teenistuse eest autasu rinda pani. 
    Oleks nad rumalad, oleks nad ammu käes olnud, kiidab Mikk mehi, kelle skalpi ta jahib. 
    Seisame metsasihil elektriposti all, kust vennad oma punkri jaoks elektrit varastasid. 
    Voolujuhe, mille jupid tänaseni posti jalamil paistavad, oli posti küljes nutikalt tsemendiga maskeeritud ja jooksis maa alt saja meetri kaugusel asuvasse punkrisse, kust leiti koguni värviteler. 
    Minul endal oli toona must-valge televiisor, muigab Puhalainen. 
    Kaks aastat tagasi ajas Puhalainen koos kaitseliitlasest sõbraga taga talust gaasiballooni varastanud mehi. 
    Jäljed viisid ühe suvila hoovi. 
    Uks oli lukus, trepil seisid läbivettinud tossud ja nii auklikud sokid, nagu Puhalainen polnud varem näinud. 
    Voitkad! tõusis politseikomissari vererõhk. 
    Koputusele keegi ei vastanud. 
    Jälitajad hakkasid juba ust maha murdma, kui selgus, et peremees ise oli hommikul põhku kokku lükanud ja magas toas õiglase und. 
    Teeots Karula rahvuspargis on vaevunähtav. 
    Kilomeetri pärast oleme sunnitud auto maha jätma. 
    Veel kakskümmend minutit jalgsimatka läbi soise padriku ja tiheda vihmamärja kuusemetsa ning oleme Voitkade kõige paremini säilinud punkri juures. 
    Võrratud poisid, on vana politseiniku hääles imetlusenoot, kui peidikukaant eemaldame. 
    Nad võiksid, kurat, tõesti kaitseväes instruktorid olla. 
    Punkrisse on jäänud veel Voitkade valmistatud moos. 
    Võtame mälestuseks kaasa alumiiniumpoti. 
    Ausalt öeldes on mõnikord üksi kõhe küll metsa minna. 
    Ma mõtlesin, et kui ma Voitkasid kohtan, tutvustan ennast hoopis ajakirjanikuna ja küsin, kuidas neil on õnnestunud ennast nii kaua varjata, räägib Puhalainen punkrilael seistes ja lubab metsavendasid otsida nii kaua, kui tervis vastu peab. 
    KOSOVO 
    Kriisi mittetõhus lahendamine viib üha sügavamale apaatiale serblaste ja albaanlaste suhetes, mida mõlemalt poolt süvendab massimeedia. 
    Rahu sõlmimine ei too rahuldavat lahendust 
    MARKO MÖLDER 
    Kriis endises Jugoslaavias annab tunnistust riikide suveräänsuse doktriini kriisist rahvusvahelises õiguses. 
    Tänapäeval on suveräänsus määratletud territoriaalse puutumatuse ning isevalitsemise printsiibi kaudu. 
    Suveräänsed riigid on võrdsed ja rahvusvahelise õiguse subjektid. 
    Suveräänsuse tunnistamine tähendab loobumist interventsioonist ja selle lubamatuse tunnustamist. 
    Selles tähenduses on suveräänsus rahvusvaheliste piiride allikas. 
    Suveräänsust uuristab tänapäeval suveräänsuse absoluutne aheldamine territooriumi külge, sest territoriaalse suveräänsuse märgukiri saab etnilise puhastuse valemiks. 
    Etnilise segunemise tõttu, mille on loonud ajaloolise natsionalismi seos kultuurigruppide vahel, on territoorium ebastabiilsuse allikas ning rahvusvaheliste konfliktide ajend. 
    Jugoslaavia föderatsiooni lagunemisel pidid ÜRO ja Euroopa Liit tunnustama rahvaste enesemääramisõigust territoriaalsete õigustuste, mitte rahvuslike gruppide kaudu. 
    Territooriumiga seotud mittesekkumise ja enesekaitse õiguse normid, mis kaitsevad suveräänset režiimi, on vastuolulised. 
    Enesekaitseõigus annab igale riigile õiguse määrata omaenese tegevus isegi juhul, kui see loob pingestatud õhkkonna teises riigis. 
    Mittesekkumise norm piirab enesekaitseõiguse mittelegitiimseid rakendamise viise, mis rikuvad teise riigi õigusi. 
    NATO ja USA sekkumise õigustus põhineb etnilise puhastuse lubamatusel, mis kaalub üles Serbia enesekaitse õiguse. 
    Sekkumine peab olema tõhus Konflikti algusest peale on rahvusvaheline üldsus rääkinud Kosovo provintsis elavate albaanlaste õiguste tagamisest, ent mitte enam. 
    Sekkumise eesmärk on status quo taastamine ning Miloševiei natsionalismi lõpetamine. 
    Lootus, et Kosovo miiniväljadele pöördunud albaanlased leiaksid Serbia valitsusega ühise keele, on illusoorne. 
    Kosovos asuv püha polje, mis on serblaste õigeusu kultuuri sümbol, jääb rahust hoolimata serblastele pühaks ja puutumatuks. 
    Vägivalda ei saa lõpetada kedagi diskrimineerimata. 
    Maksimaalne vägivald pole lubatud isegi juhul, kui see võiks kiirendada konflikti lõppu. 
    Kosovo kriisi mittetõhus lahendamine viib üha sügavamale apaatiale serblaste ja albaanlaste suhetes, mida mõlemalt poolt süvendab massimeedia. 
    Nõusolekuta sekkumisega endisesse Jugoslaaviasse rikkus NATO viimase suveräänsust. 
    Inimõiguste suuremahuline rikkumine, mida hinnatakse juhtumite sageduse ja raskuse astmega (massimõrv), kaalus üles Serbia suveräänsust toetavad argumendid. 
    Sekkumisel teise riigi siseasjadesse peab rikkumiste kõrvaldamise meetod olema asjakohane ja tõhus. 
    Endises Jugoslaavias toimuva etnilise puhastuse puhul tähendab see võimsa sõjaväe osavõttu konfliktist. 
    Siiski, NATO pole arvestanud võimalike ohvrite ja kulutustega ning on tehniliste probleemide tõttu muutnud küsitavaks kogu operatsiooni ning rikkunud rahvusvahelise õiguse norme, mis nõuavad konfliktide kiiret lahendamist. 
    Sekkumise õigustamine ning rünnakute alustamise venimine annab märku NATO otsustusvõimetusest piirjuhtumite korral. 
    Otsuseid sekkumiseks saab teha ühiste integreeritud väärtuste põhjal, mida aga kahjuks rahvusvahelises süsteemis kunagi ei saavutata. 
    Seetõttu muutuvad etnilised konfliktid maailmas üha ohtlikemaks ning raskemini tõrjutavateks. 
    Kas lääs tunnustab Kosovo eraldumist? 
    Kui etniliste vähemuste püüdlused viivad setsessionismi, siis riik laguneb. 
    Jugoslaavias toimunu andis inspiratsiooni järjekordsele eraldumistaotlusele. 
    Üks rahvuse tunnustamise tingimus on tema seostatus antud territooriumiga. 
    Sellest hoolimata loovad rahvuse poliitilised faktorid. 
    Slovakid, lätlased, eestlased või albaanlased ei loonud oma riiki ühise keele, vaid ajaloolise kogemuse tulemusena ja selle protsessis. 
    Miloševiei etniline natsionalism on keelatud natsionalismi vorm, mis viis etnilisele puhastusele ning püüab elimineerida albaanlaste osalust poliitilises ja sotsiaalses elus. 
    Sellest hoolimata on lääneriigid Kosovo tunnustamise vastu ega luba selle eraldumist. 
    Teisalt on selge, et autonoomia staatus Kosovo Vabastusarmee liidreid ei rahulda. 
    Selline vastuseis viib paremal juhul ajutisele lahendusele (Kosovo autonoomia), halvemal juhul aga Serbia albaanlaste uutele katsumustele. 
    Üks enesemääramise eesmärke on suveräänse omariikluse saavutamine. 
    Horvaatia puhul toimus iseseisvumine enesemääramiskontekstis. 
    Seda kogemust kasutavad praegu Serbia albaanlased. 
    Maailmas on ligi 8000 identifitseeritavat kultuuri ja keelkonda ning vähem kui 200 riiki. 
    Erandid vähemuste tunnustamisel iseseisva üksusena loovad rahvusvahelist julgeolekut uuristava pretsedendi. 
    Seetõttu ei toeta rahvusvaheline õigus etniliste gruppide setsessionistlikke püüdlusi. 
    Eraldumise õiguse puudumine tähendab, et teised riigid ei saa riikide siseasjadesse vahelesegamise normi rikkumata eraldumispüüdlusi toetada. 
    Kosovo eraldumise argumentide seatakse vastu mõju Balkani regiooni stabiilsusele. 
    Seega ei saa enesemääramiseõigus olla Kosovo eraldumise õigustus, vaid üksnes inimeste õigus vabalt määrata oma tegevus ja tulevik. 
    Bosnia-Hertsegoviina kogemus, mis seadis suurel määral ohtu slaavi-moslemeid, serblasi, vähem horvaate ja jugoslaavlasi, ei luba rahvusvahelisel üldsusel oma vigu korrata. 
    Bosnias polnud võimalik joonistada piire, mis oleks lahendanud rahvuste probleemid vastandlike rahvusgruppide vahel. 
    Kosovo Vabastusarmee esmaseks eesmärgiks on 1990. aastal vägivaldselt likvideeritud autonoomia tagasivõitmine ning territooriumi ühendamine Albaaniaga. 
    Rahvusvaheline õigus kaitseb diskrimineeritud albaanlaste õigust loobuda rahvusvaheliste piiride puutumatuse normist oma kultuuri säilimise nimel, ent mitte Serbia territooriumi lõhkumise kaudu. 
    See viib Kosovo konflikti üha kaugemale mõlemaid pooli rahuldavast lahendusest. 
    Marko Mölder on TÜ praktilise filosoofia IV aasta üliõpilane 
    Geopoliitilised panused on inimõigustest tähtsamad 
    SERGEI STADNIKOV Eestis on väga levinud arvamus, et NATO aktsioonid on esimesed puhtmoraalsetel kaalutlustel ettevõetud militaarsed operatsioonid ajaloos. 
    Kui põhjalikumalt mõtestada Jugoslaavia-kriisi kulgu viimase kümne aasta jooksul, siis eetiline argumentatsioon Lääne poliitikas esineb peamiselt geopoliitiliste otsustuste teostamise ettekäändena. 
    Peamiseks vastutajaks Jugoslaavia lagunemise eest võib pidada tšernogoorlasest serbia natsionaalkommunisti Slobodan Miloševi ei, kes 1989. a käivitas ägeda šovinistliku kampaania, mille käigus tühistati muu hulgas Kosovo krai autonoomia (kaasa arvatud albaaniakeelse kõrghariduse kaotamine). 
    Nagu iga rahvusliku tõusu ajal, elustusid vanad ning tekkisid uued rahvusmüüdid. 
    Näiteks veendumus, et serblased peavad elama koos zühes õigeusklikus riigis nn Suur-Serbias, mis veidi ületaks Kreeka territooriumi. 
    Jugoslaavia teiste vabariikide võimude reageering algavale lagunemisele oli hüsteeriliselt ebaadekvaatne. 
    Eriti Horvaatias, kus keskvalitsusega pikemaid läbirääkimisi pidamata kuulutati ühepoolselt välja iseseisvus. 
    Seal asuti samuti kujundama oma mütoloogiat, mille keskmesse tõsteti katoliiklus ja selle kaudu kuulumine Õhtumaa tsivilisatsiooni. 
    Ajaloolise järjepidevuse otsinguil pöörduti Teise maailmasõja aegse natsi-Saksamaast sõltuva Horvaatia riikluse poole. 
    Horvaadi ideoloogid püüavad igati leevendada selle marionettriigi kõige võikamaid aspekte ­ eelkõige juutide ja õigeusklike serblaste genotsiidi. 
    Saksa-itaalia kirjanik Curzio Malaparte kujutab oma tõsielu faktidel tuginevas teoses Kriket Poolas (e.k 1974) väga täpselt tolleaegset olukorda Balkanil (mis korv seisis Horvaatia juhtiva võimukandja ja sadisti poglavnik Ante Pavelici laual?). 
    Ärgem unustagem, et sõjajärgsetel aastatel tegutses aktiivselt fašistlikust ustašite liikumisest väljakasvanud horvaadi emigratsioon, kes organiseeris mitmeid terroriakte Jugoslaavia välisesinduste vastu; näiteks hõivati 70. aastate algul Jugoslaavia saatkond Stockholmis. 
    Praeguse Horvaatia diktaatoriks sai endine kommunist ja kindral Franjo Tudjman, kelle võimuiha ei ole oma serbia ametivenna omast sugugi väiksem, kuid tervis veab alt ­ 70aastane kindral-president on vähihaige. 
    Igal juhul väärib Tudjmani-fenomen omaette ajakirjanduslikku portreeuurimust. 
    Sõjaajal said just ustašite veretööd kõige kurikuulsamateks, seda mäletavad hästi kõik sealsed rahvad. 
    Pole ime, et Horvaatia serbia vähemus ei tahtnud säärases riigis elada. 
    Toimiti negatiivse loogika järgi: kui teil on õigus eralduda, siis sama võime ka meie teha. 
    Horvaatia-vastase väljaastumise käigus mõrvati kümneid tuhandeid inimesi ning sajad tuhanded olid sunnitud põgenema. 
    Leidis aset esimene etniline puhastus sõjajärgses Euroopas. 
    Kriisi alguses hoiatasid mitmed eksperdid, diplomaadid ja teadlased lääneriike Horvaatia liialt kiire tunnustamise eest. 
    Pakuti välja rida kohalike referendumite ja maa-alade vahetamise stsenaariume. 
    Kuid eeskätt Saksamaa survel aktsepteeris Euroliit uue riigi sõltumatust. 
    Üsna pea tegi seda ka Venemaa. 
    Edasine on rahvusvahelisele üldsusele juba hästi teada, välja arvatud ehk kahesaja tuhande serblase väljakihutamine Horvaatia vägede poolt taashõivatud Krainast 1995. sügisel. 
    Nüüd tehti juba neid kollektiivsüüdlasteks hiljutise ülekohtu eest. 
    Ja demokraatlikke Lääneriike see asjaolu eriti ei häiri. 
    Geopoliitilised panused on praegugi inimõigustest tähtsamad. 
    IDENTITEET - Homod tunnevad üksteist ära detektori abil. 
    Homodetektor meelitas ligi metsaelanikke 
    ÜLO JALAKAS 
    Tilluke seadeldis kannab nime Gaydar ja see hakkab vibreerima, kui teine samasuguse seadeldisega homoseksuaal lähedusse ilmub. 
    Gaydar aitab vältida ebameeldivaid vahejuhtumeid, millesse teisele inimesele läheneda püüdvad homod muidu sattuda võivad. 
    Tõsi küll, seadme katsetamine andis esialgu üsna ootamatuid tulemusi. 
    Kui detektoriga varustatud katseisik läbi pargi jalutas, mõjus see kahtlemata ligitõmbavalt. 
    Paraku mitte homodele. 
    Nende asemel asusid meest jälitama armuvalus mägrad ja ärritatud oravad. 
    Ka reageerisid detektorile kõikide läheduses viibivate autode alarmsüsteemid, mis üksteise järel üürgama hakkasid. 
    Nüüdseks on tehnilised probleemid siiski lahendatud ja homoseksuaalsete kalduvustega mehed ja naised võivad rahumeeli endale detektori abil kaaslast otsida ­ metsloomad neid enam kimbutama ei tule. 
    Detektor kasvas välja seadeldisest, mis oli algselt mõeldud vibreeriva uksekellana kõva kuulmisega inimestele. 
    Selle leiutaja, 20aastane David Elliot sai idee uksekell homodetektoriks ümber kohandada siis, kui üks tema tantsukursusekaaslasi kurtis talle, kui raske on teist homoseksuaali ära tunda. 
    Praeguseks on Gaydar Inglismaal juba müügile tulnud. 
    Seadeldis maksab 21 naela (u 500 krooni). 
    Carl Lewist piinab liigesepõletik 
    Kõigi aegade suurimaks sportlaseks hinnatav Carl Lewis on tunnistanud, et vaevleb liigesepõletiku küüsis. 
    Kunagisele maailma kiireimale inimesele teeb tavaline kõndki valu, ning ta veeretab süü ületreeningule ja valuvaigistitele, mis on saanud nüüdisaja tippspordi lahutamatuks osaks. 
    Kuu aja pärast 38aastaseks saav 100 m jooksu eksmaailmarekordimees ja üheksakordne olümpiavõitja ­ seejuures neli ainulaadset järjestikust võitu kaugushüppes ­ on öelnud, et tema selg on halvemas seisukorras kui enamikul samaealistel inimestel. 
    Ameeriklane on viimane endiste spordikuulsuste reas, keda pärast pühendumist kehalise täiuslikkuse tagaajamisele ähvardab karkudega käimine või ratastool. 
    Lewis kustub üles vähendama kõrgtasemel treeninguid ja valuvaigistavate rohtude tarvitamist. 
    Teinekord olen saanud hädavaevu kõndida, sest mu selg on olnud nii kange, ütles ta. 
    Ükski ravim pole valu vastu mõjunud. 
    Liigesepõletik tekib siis, kui luid kattev kõhr ära kulub ja luud hakkavad üksteise vastu käima. 
    Rängematel juhtumitel kannatab haige pidevat piina. 
    Lewis esitas oma kehale eriti suuri nõudmisi. 
    Ühe treeningu ajal sooritas ta ligi sada hüpet, higistas väsimatult kangiruumis ja sprintis täie jõuga. 
    Esimest korda tundsin seljas valu 1990. aastal, märkis Lewis. 
    Arstid selgitasid, et selle põhjustas kaugushüppe äratõukel ja maandumisel kehale langev pinge. 
    1986. ja 1990. aastal tehtud põlveoperatsioonid kahjustasid samuti Lewise liigeseid. 
    Mu seisund on parandamatu, aga vähemalt usun, et hullemaks olukord ei muutu, sõnas ta. 
    Sportlased kasutavad valust vabanemiseks sageli kortisoonisüste, mis lubavad neil vigastatud liigesega harjutada ja võistelda. 
    Kui vigastusel ei lasta paraneda ja kõhrel tugevneda, tekib liigesepõletik kiiremini, selgitas Kopenhaageni ülikooli doktor Morten Weidner, kes on uurinud kortisooni pikaajalist toimet. 
    Ameerikas läbiviidud uuringud näitasid, et rohkem kui 100 kilomeetrit nädalas läbivad jooksjad on vastuvõtlikud põlveliigese põletikule. 
    Lewis tunnistas, et liigesevalust on saanud nüüdisaja tippatleedi halvim töörisk. 
    Parima aja oma elust viskasin oma 80kilost keha õhku ja kukkusin suure hooga liivakasti. 
    Mida muud ma üldse võisin oodata? 
    The Sunday Times 
    Tippatleedid panevad seljad vastamisi 
    Olümpialiikumises suuremat sõnaõigust taotlevad tippsportlased kogunevad nädalavahetusel New Yorgis nõu pidama. 
    Olümpiasportlaste koostöörühm OATH (Olympic Athletes Together Honourably) tahab avaldada korruptsiooni skandaalide rägastikus siplevale Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele mõju, et organisatsioonis tehtaks põhjalikumaid muudatusi ega lepitaks kosmeetilise raviga. 
    Kolm kuud tagasi loodud koostöörühma eestvedajad on Kanada ujuja, olümpiavõitja Mark Tewksburry ja kahekordne kiiruisutamise hõbemedaliomanik Susan Auch. 
    Nad kutsusid esimesele nõupidamisele 14 riigi sportlasi ja ametnikke. 
    Kutsute hulgas on Austraalia ujumiskuulsus Dawn Fraser, kiiruisutamise kolmekordne olümpiavõitja Johann Olav Koss Norrast, Kanada kiiruisutamistäht Gaetan Boucher. 
    OATH tahab saada kõikvõimsas ROKis rohkem sõnaõigust. 
    Kas ROK, kelle väitel toimuvad olümpiamängud sportlaste jaoks, toetavad sportlasi, annavad neile võimu ja täielikud õigused olümpiaperes? küsis Koss ROKi äsjasel kokkusaamisel. 
    Koss püüab ROKis esile kutsuda muutusi. 
    Lääne ajakirjanduse hinnangul jookseb norralane aga vastu müüri ­ ROK ei andvat kübetki võimust sportlastele vabatahtlikult. 
    Koss vajab OATHi sarnast ühendust nagu haamrit, millega ROKi hoonele väljast prõmmida, kui olümpiaisandad lepivad kosmeetiliste muudatustega. 
    Olümpialinnade valimisel tekkinud korruptsiooniskandaalide edasise vohamise ärahoidmiseks moodustatud reformikomisjoni 80 liikmest 44 on ROKi esindajad. 
    See on nali, kirjutas Toronto Star. 
    TREENER - Eesti korvpallikoondise uus peatreener Üllar Kerde tahab igast mängijast parimat leida. 
    Kerde astub giljotiini alla 
    ANDRUS NILK Postimees 
    llar Kerde võttis vastu ameti, mis tõotab teda senikogematusse aupaistesse tõsta, ent ähvardab ka häbiposti naelutada. 
    Viimase kümnendi edukaim treener, Eesti koondise 1993. aasta Euroopa meistrivõistlustel kuuendaks roolinud Jaak Salumets, on tavatsenud eestlaste armastatuima pallimänguala esindusmeeskonna juhendamist võrrelda giljotiini all kõõlumisega. 
    Langetasin oma elu ühe tähtsama otsuse, räägib Kerde. 
    Kui öelnuksin, et ei taha seda ametit, siis valetanuksin. 
    Iga treener ihkab tõusta nii kõrgele kui võimalik. 
    Mõttekaaslane, mitte veltveebel 
    Kerde läheb täispangale: ta andis nõusoleku juhendada ka korvpalliklubide koondist ehk suurt-Kalevit Euroopa Saporta karikavõistlustel. 
    Klubide koondise jätkamises pole küll veel selgust ­ puudub raha. 
    Enne mängijate värbamist ootab peamänedžer Riho Soonik hasartmängumaksu nõukogult, Tallinna linnavalitsuselt ja sponsoritelt toetuse saamiseks kinnitust. 
    Pallurite palkamiseks on alajuhid valmis kulutama ligi viis miljonit krooni. 
    Seis on raskem kui kaks aastat tagasi, märgib Kerde. 
    Tipptegijad loobuvad aasta-paari pärast, tuleb leida asendajad. 
    Klubide koondises nuusutab tulevärki kaheksa meest, lisandub kaks võõrmängijat. 
    Noorte utsitamiseks vajaksime B koondist, millele tuleb leida rahvusvahelisi turniire. 
    Võibolla tasub seda lähetada novembris USA-turneele, põhikoosseisu jõudu hoiaksin Saporta sarjaks ja Põhja-Euroopa liigaks. 
    Ka klubid peaks huvituma teisest meeskonnast, kus järelkasv saab karastuda. 
    Kutsesse asuda BC Tallinna peatreeneriks suhtus Kerde kõhklevalt.
    Lõviosa elust oli ta töötanud noortega, Noorte Meeste Kristliku Ühingu peasekretärina mitu aastat korvpallist eemal viibinud. 
    Mängijad nägid Kerdes mõttekaaslast, mitte veltveeblit, ja käisid visalt peale. 
    1997. aastal võitis BC Tallinn Rauno Pehkale, Margus Metstakile, Indrek Rummale tuginedes esimese meistritiitli. 
    Kerde pisendas oma osa nii väikeseks kui võimalik: Kogenud mehed teadsid väga hästi ise, kuidas tuli mängida. 
    1998. aastal jäi BC Tallinn Pehkata, kuid murdis nõrgenemise ja vigastuste kiuste taas finaali. 
    Kerde usaldas vajalikel momentidel reamängijaid. 
    Tänavuseks hooajaks liitus meeskonnaga Aivar Kuusmaa. 
    Kui me ei võitnuks, pidanuks korvpallist kaugele tormama, märgib Kerde. 
    Sügisest saadik kuulsin, kui head mängijad meil on, et treeneril jääb ainult lipsu kohendada. 
    Esimese kohtumise Kaleviga kaotasime 26 punktiga ­ pidin häbi pärast maa alla vajuma. 
    Ma ei osanud midagi ette võtta. 
    Pigem õpetaja kui treener 
    BC Tallinna juhtmängijate meelest peaks Kerde end rohkem usaldama. 
    Tal jätkuvat teadmisi, ta oskavat neid edasi anda. 
    Olen pigem õpetaja kui treener, tõdeb Kerde. 
    Nõukogude ajast jäi meelde, et treenerid karjusid, õpetajad andsid aga vaikselt nõu. 
    Treeneritöö algul kargasin ka püsti ja röökisin. 
    Nüüd lähtun põhimõttest, et jätan rumala mulje, kui jätan midagi tegemata. 
    BC Tallinna treenerina sõdis Kerde klubide õiguste eest ja heitis korvpallijuhtidele ette kogu auru kulutamist Kalevi euroheitlustele. 
    Alaliidu president Priit Vilba soovitas tal intervjuude andmine lõpetada ­ tema mõtteavaldused kahjustavat ala mainet. 
    Üks leht avaldas hämmeldust, kuidas Kerde Vilba ja Soonikuga ühte paati sai istuda. 
    Ma pole kunagi olnud Vilba ja Sooniku vastu, tõdeb Kerde. 
    Olen esitanud seisukohti, mis pole korvpalliliidu poliitikaga sobinud. 
    Häda tekib siis, kui juhtkonna hääl ei kosta tegijateni. 
    Pean tähtsaks, et liidu juhatusse kuuluks ka treenerite esindaja. 
    Koondise senise juhi Maarten van Genti abitreenerina koges Kerde eelmise EM-võistluste kadalippu, kui Eesti viimase võiduga Hollandi üle vältis valikturniirile langemist, ja kümmet lüüasaamist Ameerika-turneel. 
    Mitte keegi pole kirunud, et van Gent ei teinud tööd, ja nii ei saagi öelda, hindab Kerde eelkäija panust. 
    Ametisse asudes pakkus ta mulle mängude videosalvestusi ja raamatuid. 
    Ütles: Kõik peavad olema võrdsed. 
    Kodused ametikaaslased põiklevad mõnigi kord salvestuse laenamisest kõrvale. 
    Maarten ütles välja, kui polnud kolm kuud palka saanud, sest on harjunud teistsuguse tööstiiliga. 
    Meie lepime, kui maksmisega hilinetakse. 
    Kolaka ootel 
    Enne otsustavat poolfinaalmängu Tartu Polarisega, kui seis oli 2:2, katkestas Kerde treeningu. 
    Ta nõudis hoolealustelt sitkemat kaitset, pallurid eelistasid aga järgmise päeva mänguks jaksu hoida. 
    BC Tallinn võitis viienda kohtumise ülekaalukalt. 
    Oli senisest hoopis parem mäng, märgib Kerde. 
    Järelikult oli vaadete kokkupõrget vaja. 
    Sellest vastuolust me rohkem ei räägi. 
    Me pole riietusruumis kussutanud-sussutanud, aga väljakul me ei karju. 
    Kord tõstsin Rumma vastu häält. 
    Ta ütles: Treener, pole vaja. 
    Karjumisega ei tarvitse oma tarkust tõestada. 
    Tippmängijat 172 cm pikkusest Kerdest ei sirgunud. 
    Ta ei viitsinud igal hommikul teistest varem treeningule minna, et visa tööga väikest kasvu korvata. 
    Mõni sõber on öelnud: Üllar, nüüd saad kolaka kätte. 
    Rahvas kirub, et mängijate tase on kehv, Euroopas läbi ei löö. 
    Mulle meeldivad olukorrad, kus keegi ei usu õnnestumisse. 
    Tahan näidata, et suudame midagi ära teha. 
    Eesti korvpallikoondise vastse peatreeneri Üllar Kerde ettepanekud: 1) Esindusmeeskonna kõrvale tuleks moodustada ka B koondis, et paarkümmend mängijat oleksid pidevalt treeningurütmis. 
    Nii rikkad me pole, et kaht võistkonda ülal pidada, võimekamad noored võiksid harjutada ka töö kõrvalt. 
    2) Eurosarjas esinevad profimängijad peavad tegema lepingu oma koduklubiga. 
    Klubide koondis maksab tema eest klubile renti, mis moodustab vähemalt poole palgast. 
    Lisaks teenib pallur klubide koondises võidupreemiat. 
    Siis on kõik läbipaistev: klubide omanikud teavad, kuidas raha kulub ja kui palju kellelegi makstakse. 
    Siis ei teki võimalust, et ühe klubi põhimängija saab vähem kui teise pingimängija. 
    3) Ka noorte korvpallile tuleb tingimata raha leida. 
    Spordikoole lõhkuda ei saa, sest täisvereliste klubide tekkimine võtab aega. 
    4) äsja loodud treenerite liit peaks saama oma esindajale koha korvpalliliidu juhatusse. 
    5) Eesti liigas tohib iga klubi kasutada kaht välismängijat. 
    Pärast 15. veebruari ei saa klubi enam uusi pallureid värvata, vastasel juhul võib tulla ühel aastal kahe riigi meistriks, nagu tänavu juhtus naistel. 
    Kõrgtehnoloogiast ei piisa heade fotode tegemiseks 
    TOBIAS WIETHOFF dpa-ETA 
    Paarikümne aasta eest viis fotoamatöörist isa oma pereliikmed meeleheitele, lastes neil lõputult oodata, kuni ta fotoaparaadi objektiivi rõngaid kruttides säritust ja fookust täpselt paika sättis. 
    Tänapäeval teeb selle töö ära automaatika, mis aitab kodurahu hoida. 
    Seega võiksid fotoamatöörid varem tehnilise töö peale kulunud aega kasutada loominguliselt ja mõelda, millist pilti nad tahaksid teha. 
    Õnnetuseks talitavad nad otse vastupidi. 
    Kuigi üle- või alasäritatud ja ähmaste fotode protsent pidevalt kahaneb, langeb samaaegselt ka amatöörfotode kunstiline tase. 
    Eksperdid süüdistavad selles osalt moodsate fotoaparaatide tipptehnoloogiat. 
    Autofookus teeb küll pildistamise lihtsamaks, kuid selle tagajärjel kannatab fotode kvaliteet, ütles hiljuti Saksa Fotoseltsi esimees Georg Holzmann. 
    Enamiku amatöörkaamerate autofookuse mehhanismis kasutatav sensor keskendub väikesele alale kujutise keskel, mis meelitab paljusid harrastajaid ka foto visuaalset keskpunkti otse pildi tsentrisse seadma. 
    Koos automaatse säritustehnoloogiaga, mis kasutab programmeeritud standardseid säritusalgoritme, annab see tulemuseks stereotüüpse foto, kus puudub isikupära ja loomingulisus. 
    Ehkki enamiku aparaatide automaatikat saab välja lülitada, nõuab automaatsest mugavusest loobumine teatavat vaimujõudu, märgib Holzmann. 
    Holzmanniga nõustub ka Detlev Motz, kes juhatab ajakirja Colour Foto igakuist parimate lugejafotode võistlust. 
    Loominguline fotograafia käib alla, märgib ta, inimesed lihtsalt plõksivad pilte, nagu tuju tuleb. 
    Võistluse (ogonek)ürii ei hoidu hindamisel karmist kriitikast ­ kui foto tehnilisele poolele pole midagi ette heita, siis koondub hukkamõist ebaoriginaalsele või puuduvale kompositsioonile. 
    Eriti kehvi fotosid on ajakiri koguni avalikult häbistanud, sealjuures autori nime varjamata. 
    Asjatundjate kommentaarid rõõmustavad Saksa fotoaparaatide tootjat Leicat, mis on aastate jooksul kangekaelselt autofookuse ja autosärituse tehnoloogiat eiranud. 
    Autofookusega on varustatud vaid Leica minimudelid. 
    Leica kallimad (umbes 2600 dollarit) pildiotsijaga (M6) ja peegel-refleks kaamerad (R6.2) vajavad käsitsi fokuseerimist ning M6 võimaldab ainult käsitsiseatavat säritust. 
    Mõlemad automaatsüsteemid on peal vaid suurel Leica R8-l. 
    Leica põhimõttekindlus on selle firma fotoaparaatide turul erakuks muutnud. 
    Firma pikaajaline konkurent Contax, mis omal ajal kuulus sakslastele, kuid praegu on jaapanlaste valduses, on juba aastaid autofookusega üheläätselist reflekskaamerat pakkunud ­ veel üks põhjus, miks Leica tunneb end üha suuremal määral viimse rüütlina, kes loomingulise fotograafia püha graali kaitseb. 
    Leica suhtumist kinnitab ka nende M6 fotoaparaadi edu. 
    M6 pärineb otseselt esimesest väikekaamerast, mille Ernst Leitz GmbH jaoks 1920. aastatel konstrueeris Oskar Barnack, ning erineb 1953. aastal välja toodud M-seeria vanaisast peamiselt vaid elektroonilise eksponomeetri olemasolu poolest. 
    M-seeriast, mille väljasuremist ennustati juba 1970. aastate keskel, on saanud Leica grupi süda ja hing, rõhutab firmaesindaja Gero Furcheim. 
    M6 läbimüük on kahekordistunud aparaadi väljatoomisest peale 1984. aastal ning ületab ka tehniliselt palju kaasaegsema R8 üheläätselise reflekskaamera müüginäitajaid. 
    Arvutiajastul kasvab igatsus vanade tuttavate asjade järele, arvab Furcheim. 
    Teda ei üllata, et vanamoelise raskestikäsitsetava fotoaparaadiga tehakse siiani paremaid pilte kui uutega. 
    M6 sunnib fotograafi oma peaga mõtlema, märgib ta. 
    Kuid ka mõned muud firmad pole klassikalistest fotoaparaatidest loobunud. 
    Nürnbergis asuva Saksa tarbijauuringute ühingu andmetel moodustavad üheläätseliste refleksaparaatide kategoorias autofookuseta mudelid läbimüügist 6,7 protsenti, kuid jäävad ilmselt moodsamate tüüpide varju. 
    Isegi Jaapani Nikoni kontserni pressiesindaja ei suuda vastata, miks keegi soovib kulutada 1800 dollarit praeguseni tootmises oleva Nikon F3, 1980. aastate tehnoloogiat kasutava aparaadi peale, kui ainult paarisaja lisadollari eest saaks ülikaasaegse autofookusega Nikon F5. 
    Ju need on samad inimesed, kes autol käiku vahetades gaasi annavad, arvas Nikoni esindaja. 
    Pentax tõi uue käsitsifokuseeritava mudeli MZ-M turule pisut rohkem kui aasta eest, ent selle aparaadi hind on umbes 275 dollarit. 
    Peamine sihtgrupp koosneb ostjatest, kes kavatsevad oma esimest tõsist fotoaparaati osta ­ ja seesama grupp lõikab suurt kasu sellest, kui ta ei saa esmalt täisautomaatikale loota, arvab Holzmann. 
    Teiselt poolt, fotoaparaadid on noorte seas staatusesümbolid, märgib ta. 
    Need ostjad naeravad käsireguleerimisega mudelite üle, ütleb ta. 
    Holzmann, kelle organisatsioon teeb koostööd Saksa fotoklubidega, rõõmustab, kui inimesed amatöörfotograafiaga tegelema hakkavad, ent ta tunnistab, et noortes tõsist fotohuvi äratada läheb iga aastaga raskemaks. 
    Holzmanni arust võib Saksa fotoamatööride seltsides valitsevat konservatiivset esteetikat seletada ka asjaolu, et paljud liikmed hakkasid pildistama aastaid tagasi ja pole sellest peale oma stiili muutnud. 
    Paljud klubid on end värskete stiilide ees sulgenud, märgib Holzmann ­ mõned on lausa kloostriteks muutunud, kuhu uustulnukatel on raske pääseda või sisse saades vanade olijate heakskiitu võita. 
    ELEKTRONPOST - Viirusehoiatuse edasisaatmine teeb teist endast arvutiviiruse. 
    Ettevaatust, uus arvutiviirus! 
    MIHKEL LAUK 
    Klassikaline muinasjutt räägib karjapoisist, kes külarahvast hullutas kisaga: Hunt on karja kallal! 
    Tänapäeval on hundid ammu maha notitud ja nende asemel hirmutatakse vastastikku üksteist arvutiviirustega. 
    Kuid ikka täiesti asjatult. 
    Appi, kole viirus tuleb 
    Teie e-maili postkasti laekub jubeda pealkirjaga kiri: Virus Warning!!! või Mobile phone virus või Phone Fraud või Ettevaatust! Uus viirus tulekul!!! 
    Te loete kirja läbi ja ehmatusega saate teada, et mingi pahategija on järjekordse arvutit või mobiiltelefoni kahjustava viiruse välja mõelnud ja Interneti-avarustesse hulkuma lasknud. 
    Kuna kiri tuli teile tuttavalt inimeselt, kes töötab prestii(ogonek)ikas firmas ja on kindlasti teadlik niisuguste asjade tõsidusest, siis te teete täpselt nii, nagu on hoiatuses soovitatud: saadate selle teate kõigile oma aadressiraamatu e-adressaatidele ­ kahele-kolmele kindlasti, võib-olla koguni sajale. 
    Nakatunu 
    Te olete asjalik inimene, hindate info liikumise kiirust, mugavust ja odavust. 
    Seepärast kasutate tihti e-maili. 
    Ühel teile täiesti ootamatul hetkel saate kurja kirja mingisuguselt arvutivõrkude administraatorilt sisuga, et teie e-mailidega kaasneb viirus kauni nimega Melissa. 
    Kui te juhtute olema asjaga kursis, siis teate mida ette võtta. 
    Kui te pole kellestki Melissast midagi kuulnud, siis selgitab õnnetu administraator teile kannatlikult, et see viirus kopeerub teie arvutisse ja paljuneb automaatselt, pookides ennast kaasa kõikidele väljastatavatele e-mailidele. 
    Leidke üks erinevus 
    Ülaltoodud kahte juhtumit võrreldes on lihtne leida üht olulist erinevust. 
    Nakatanu saastas e-maile tahtmatult Melissaga. 
    Need, kes karjusid üle maailma, et viirus tuleb, täitsid ühe teist tüüpi nakkuse eesmärke vabatahtlikult. 
    Võib vabalt öelda, et tegelikult toimisite ise viirusena. 
    Kokkuvõttes võib kirjeldatud protsesside vahele vabalt võrdusmärgi panna: mõlemad suurendavad elektronposti liikluse mahtu Internetis. 
    Tagajärjed 
    Noh, ja mis siis? 
    Las need meilid liiklevad. 
    Keda see segab? 
    ­ küsite süütu karjapoisikesena. 
    Osutub, et külamehed ei maga. 
    Suure hulga mõttetu e-maili saatjaile vaadatakse viltu ja teie aadress kantakse musta nimekirja. 
    Nimelt on Interneti arengu üheks kõrvalnähtuseks otsereklaami tegemine elektronposti kaudu. 
    Kui sellist otsereklaami korraldada pealetükkivalt ja ebaviisakalt, siis omandab tekkinud kirjadevool nimetuse spam ehk junk-mail ­ ühesõnaga prügipost. 
    Mitmed internetiteenuste pakkujad on asunud looma andmebaase spammi allikate blokeerimiseks ja järjest rohkem tõsiseks tööks mõeldud internetiservereid kasutab neid andmeid. 
    Tegelikus elus tähendab see seda, et ühel päeval ei jõua teie e-kirjad enam adressaatideni. 
    Teile tagasisaadetud teade sisaldab umbes sellist infot: sender teie.nimi firmanimi.ee rejected. 
    IT-töötajatel jääb üle ainult hambaid kiristada, sest oma serveri eemaldamine sellisest mustast nimekirjast ei ole sugugi kerge. 
    Niisiis, tühisena näiva viirushoiatuse massiline laialisaatmine tõstab teid teenindavate IT-töötajate töökoormust. 
    Kadunud e-maili kohta tuleb jagada selgitusi, inimesi õpetada ja samal ajal ka mustade nimekirjadega kraagelda. 
    Ei ole kunagi kuulnud, et võrgu- ja riistvara-administraatorid kurdaksid tavalisel päeval vähese hõivatuse üle. 
    Küll olen omal nahal kogenud, et ülaltoodud sisuga meili adressaat peab oma esmaseks kohuseks informeerida ja süüdistada IT-töötajat. 
    Viimase kuu jooksul on analoogilised teated Eestis saavutanud järjekordse tõusulaine iseloomu. 
    Uudis on nüüd see, et keegi lausa viitsib neid tõlkida või lausa mõtleb nad ise välja. 
    Igaühel oma töö 
    Viiruste avastamise, analüüsi ja tõrjeprogrammide väljatöötamisega tegelevad spetsiaalsed firmad. 
    Nemad levitavad ka autentset informatsiooni. 
    Parim allikas info hankimiseks on Internet ise. 
    Viirusest teavitamine ei aita kedagi ega kaitse ühtegi arvutit või telefoni, kui edastatav informatsioon ei sisalda: · kirja autori nime ja kontaktandmeid; 
    · viiruse toimemehhanismi: mida ja kuidas ta rikub, kuhu ennast installeerib ja mis tingimustel, jne; 
    · täiendava info hankimise allikat. 
    Kuldsed reeglid 
    Tavalise e-maili lugemine ei saa mitte kuidagi kahjustada teie arvutit ega tundmatu kõne vastuvõtt teie telefoni. 
    Paanikaks ei ole seega põhjust. 
    Pahalane peitub ikka kas kirja külge liidetud failides või kirja sisus, mis nõuab enda paljundamist ja edasisaatmist. 
    Vältimaks viiruste levikut, · kasutage viirusetõrje programmi ning uuendage selle andmebaase regulaarselt; 
    · hoidke ennast kursis reaalselt eksisteerivate viirustega; 
    · teavitage Viiruse hoiatuse saatjat tema tegevuse kahjulikkusest ning mõttetusest. 
    Interneti-viited 
    http://www.datafellows.com/vir-info/ ­ asjalik ja kergesti kasutatav viiruste infokeskus. 
    ­ Melissa info. 
    http://www.mcafee.com/, http://www.symantec.com/ ­ viirusetõrjeprogrammide kodud. 
    http://www.imrss.org/ ­ spammiserverite andmebaas. 
    http://www.orbs.org/ ­ NB! 
    See andmebaas sisaldab ja registreerib mitte ainult tegelikke, vaid ka võimalikke spammiallikaid. 
    Lugege kindlasti. 
    ­ sendmaili konfigureerimine mittesoovitava elektronposti tõrjumiseks. 
    RHG toob ligi 80 miljonit krooni värsket raha 
    PAAVO KANGUR 
    Järgmisel esmaspäeval selguvad Reval Hotelligrupi (RHG) 48 miljoni kroonise aktsiate emissiooni tulemused. 
    Mai lõpus viibis RHG juhtkond väljasõidul Helsingis, Stockholmis ja Londonis. 
    Eesmärk on tugevdada ettevõtte maksevõimelisust ehk likviidsuspuhvrit ja emiteerida 1,3 miljonit uut aktsiat hinnavahemikus 35 kuni 40 krooni. 
    Keegi ei kahtle, et RHG on hea firma. 
    Pigem kaheldakse kogu regiooni tulevikus ja raha teenimise võimalustes: liiga väike ja halvad mälestused, ütleb Reval Hotelligrupi juhatuse esimees Andres Liinat kokkuvõtlikult. 
    Veel on kavas saada raha juurde Maailma Panga tütarorganisatsioonilt IFC (International Finance Corporation) ja müüa neile 700 000 aktsiat emissiooni tasakaaluhinnaga. 
    Need käigud peaks paisutama RHG omakapitali kokku ligi 80 miljoni krooniga. 
    Rahandusekspertide sõnul ei ole kahtlustki, et RHG saab selle raha. 
    Küsimus on selles, et Baltikum ja Eesti on väike. 
    3 miljonit dollarit on väike summa, investeerimisfondide jaoks minimaalne investeering. 
    Põlvejälgedest 
    Eesti turg kukub. 
    Ehitusturg on langenud ligi kaks korda, ütleb Eesti juhtiva ventilatsioonifirma omanik, ja arvutiturg 30 protsenti, lisab arvutimüüja. 
    Riigieelarve täitmisest jääb puudu 2-3 miljardit krooni. 
    See tähendab, et ostjaid on vähem, kui soovime. 
    Mida teha? 
    Nüüd on eestlaste kord jätta põlvejägi doonorturgudele, vastab Liinat. 
    Doonorturud on Liinati sõnul Soome, Rootsi, Saksamaa ja Venemaa. 
    Kui Soome turul oli juhtiv kliendigrupp 1998. aastal vene turistid, siis vaid 4 protsenti RHG klientidest on Venemaalt. 
    Helsingis on kümme korda rohkem vene turiste kui Tallinnas, ütleb Liinat. 
    Turism on Eestile tähtis, turismi tulud moodustavad kaudselt 21 protsenti Eesti sisemajandusproduktist. 
    Nõudlus hotellikohtade järgi kasvab ligikaudu 6 protsenti aastas, ütleb Liinat. 
    Kuid uute hotellikohtade pakkumine kasvab aastatel 1999­2001 veelgi kiiremini. 
    Uued hotellid vähendavad täituvust ja äri kasumlikkust. 
    Plaani siseneda Tallinna turule peavad SAS Radisson, Ramada, Holiday Inn. 
    Avamisel on Metropol. 
    Accor plaanib maale tuua hotelliketti Good Morning, mis oleks RHG poolt vastavatud ExpressHotelli konkurent. 
    RHG aga üritab laieneda ka Riiga. 
    Otsime partnerit, kes võtaks Riias kinnisvara arendamise rolli ja riski. 
    RHG on ennekõike hotellioperaator. 
    Meil on rahalised ressursid hotellisisustuse ja tehnoloogia ostmiseks ja läbirääkimised käivad mitme kinnisvara arendajaga. 
    Konkurendid ei maga. 
    Juulis lööb SRV kopa maha Tallinna Kaubamaja taga, et valmis ehitada SAS Radisson. 
    Samuti elab idee ehitada Viru hotelli teine järk. 
    Enamuspaki Finest Hotel Groupist on ostnud Scandic. 
    Reval Hotelligrupi näitajad 
    1998 Käive 210 miljonit krooni. 
    Puhaskasum 23 miljonit krooni. 
    Laenukoormus 45 miljonit krooni. 
    Täituvus 69 protsenti. 
    Ligikaudne keskmine palk grupi hotellides 6500 krooni. 
    ARVAMUS 
    Õppigem põlvitama, unustamata oma huve 
    PAAVO KANGUR toimetaja 
    Aeg-ajalt inimesed võitlevad millegi nimel. 
    Ja kui nad on oma eesmärgi saavutanud, siis nad avastavad, et nad ei tahtnudki seda. 
    Kunagi alustasid kirikutegelased võitlust iseseisva Eesti Apostlik-Õigeuskliku kiriku eest, mis alluks vaimselt Konstaninoopolile, mitte Moskvale. 
    Kümmekond aastat hiljem on üritus võidetud, aga ometi tundub Eesti meestele, et nad on eesmärgist kaugemal kui varem, sest administratiivne võim kiriku üle võib nihkuda Istanbuli. 
    Konstantinoopol ehk Istanbul on Eestisse määranud oma mehe ­ piiskop Stephanose, sest Soome peapiiskop Johannes olla öelnud, et Eestis ei ole väärilist piiskopi kandidaati. 
    Jah, nii võib juhtuda. 
    Lääs ei mõista meie mõningaid püüdlusi. 
    Ja Eesti ei mõista Läänt. 
    Max van der Stoel, Soome kirjanik Jörn Donner on Eestis kiiresti muutunud sõimusõnadeks, millega hirmutatakse väikseid lapsi. 
    Miks nad küll saadavad meile Euroopast pahasid inimesi, kes räägivad, et baltlased kiusavad venelasi? 
    Või ei mõista me Euroopa ametlikku seisukohta, mida tuleb baltlastele väga ettevaatlikult sõnastada, et viimased enesevalitsust ei kaotaks. 
    Euroopa saab aru, et stalinlikud kuriteod olid jubedad, kuid kuidas siiski edasi. 
    Kuidas toita lapsi ja pensionäre, kuidas luua uusi töökohti? 
    Riias IREXi (USA valitsuse poolt spondeeritav organisatsioon) seminaril nägin järgmist eurooplast ­ Riias töötavat Taani külalisprofessorit Morten Hansenit, kes väljendas meie tavaarusaamadele ebasobivaid mõtteid, nagu: Läti on tore koht elamiseks, kui Venemaa oma majandusasjad korda saab; kas on ikka vaja sinna Euroopa Liitu nii kiiresti pürgida, sest sealt on väga raske välja saada; kui lätlased tahavad pääseda Euroopa Liitu, siis tuleks lahendada vähemuste diskrimineerimise küsimus; tahaks näha avalikku diskussiooni Euroopa küsimustes. 
    Leedukas arvas Taani professori mõtetest, et euroasi on Balti ametlik mäng, millele ei ole paremaid alternatiive. 
    Hoopis huvitavam mäng käib transiidisektoris, mida ühe versiooni järgi juhib Tartu 2. Keskkooli maffia ninamees Tiit Pruuli ja selles mängus on transpordiminister Toivo Jürgenson vaid ettur ja Pruuli ise annab oda mõõdu võib-olla välja. 
    Aga võib-olla on ta vanker ja sel juhul on Jürgenson oda. 
    Kes on kuningas, kes lipp? 
    Arvatavasti hollandi või vene nimedega Eesti pressi jaoks suhteliselt tundmatud tegijad transiidikoridori eri otsades. 
    Lätis olla olukord nii: lipp on Ventspilsi linnapea, naftatoru-magnaat Aivars Lembergs, kelle meeskonna vanker on peaminister Vilis Kristopans. 
    Neile mängivad vastu vene jõud, kusjuures küsimus on hinnas ja kasumites. 
    Ja siseriiklikult on vastumängija toiduainetetööstur, endine peaminister Andris?kele. 
    Leedus peetakse lahinguid USA ja Vene korporatsioonide vahel mõningate strateegiliste ettevõtete pärast. 
    Näiteks venelased keerasid kaheks nädalaks ameeriklaste huvisfääri kuuluva Mazeikiai Nafta toorainetoru kinni ja leedukad imesid näppu. 
    Nimelt mingi tänaseks tagandatud Leedu majandusminister ütles Lukoili bossile Vitali Alekberovile tüüpilise Balti ebaviisakusega sõnad, et nii kaua, kui tema on seal, nii kaua Ivan Leedus ei investeeri, ja Mazeikiai Nafta lubati müüa täies mahus ameeriklaste Williamsile. 
    Hiljem keerati naftakraanid jälle lahti, sest Vene, USA ja Leedu energiasektorid tahavad koostööd teha. 
    Rongijaamade perroonid on eluohtlikud 
    Tallinna ümbruse rongijaamade perroonid lagunevad üha enam. 
    Klooga-Ranna perrooni tahetakse eluohtlikkuse tõttu sulgeda, Kivimäe perroon kukkus kokku, kohe ootab sama saatus Kehra jaama perrooni, Niitvälja perrooni trepist saab alla ainult kaskadöör... 
    Peale Tondi ja Saue jaamade on kõikjal sarnane olukord. 
    Eesti Raudtee haldusdirektor ja AS Elektriraudtee nõukogu esimees Jaanus Paas: Eesti Raudtee andis jaanuaris perroonid ja jaamahooned Elektriraudteele kolmeks aastaks infrastruktuuri kasutamise lepinguga rendile. 
    Vastavalt lepingule peab nende korrasoleku eest hoolitsema Elektriraudtee. 
    Miks kõik laguneb, tuleb nende endi käest küsida. 
    Minu teada olid neil eelarves perroonide korrastamise jaoks päris korralikud summad ette nähtud. 
    AS Elektriraudtee juhatuse esimehe Arnold Knuuti sõnul olid perroonid juba siis katastroofilises olukorras, kui Eesti Raudtee need jaanuaris rendile andis. 
    Viimase kahe aasta jooksul ei ole ühtegi perrooni remonditud. 
    Enne seda parandati kahte, ütles Knuut. 
    Halvas olukorras on peaaegu kõik. 
    Mõnel on see väljast näha, mõnel mitte. 
    Elektriraudtee üritas riigieelarvest perroonide remontimiseks raha saada, kuid see ei õnnestunud. 
    Isegi kui oleksime saanud, oleks see nagunii eelarve kärpimisel maha võetud, nentis Knuut. 
    Ega enne raha ei anta, kui mõni perroon päris kokku kukub. 
    Meil endal sellist raha ei ole. 
    Elektriraudtee personali- ja haldusosakonna juhataja Evi Tammemägi sõnul on perroonide olukorra selgitamiseks tellitud ekspertiis. 
    Eluohtlike jaamade remondiks üritatakse siiski raha leida. 
    Knuuti hinnangul tuleks viivitamatult remontida kuus perrooni, lähiajal veel 12. 
    Kokku on Elektriraudtee hallata 51 jaama. 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Claudia annab turvamehed üle 
    Claudia Turvasüsteemide juhatuse esimees Andrus Nurga ütles, et Claudia annab turvateenistuse üle Akropolile ja ESSile ning jätkab turvaseadmete hulgimüügi ja paigaldamise alal. 
    Suurte investeeringute ja langevate hindade tingimustes jookseb äri lihtsalt kinni, ütleb Nurga. 
    Meil tekkisid veidi üle poole miljoni kroonised maksevõlad. 
    Kuna 50 protsenti Claudia Turvasüsteemide aktsiatest on müüdud Ameerika firmale Harrison Digicomile, siis me lahendame oma finantsprobleemid peatselt, lubas ta. 
    Eesti turvaturu liiderettevõtte ESSi juhatuse esimehe Urmas Sõõrumaa sõnul vajab turvaturg korrastamist. 
    Aina langevate hindade juures ei ole võimalik korralikult töötada ja riigimakse maksta. 
    Madalad hinnad tähendavad ka odavaid töötajaid ja madalat kvaliteeti. 
    Hinnad on nii all, et paljud turvafirmad ei jõudnud maksta riigimakse, ütles Sõõrumaa. 
    Selline konkurents ei ole tervendav, vaid tapab ausa äri. 
    Võimatu on konkureerida väikefirmadega, kes maksavad ümbrikupalkasid. 
    ESS osaleb ka kindlustusturul. 
    Selle osaliste kogukahjum oli eelmisel aastal 200 miljonit krooni. 
    Nii on võimatu töötada, ütleb Sõõrumaa. 
    ESSile kuuluvad Salva Kindlustuse enamusaktsiad. 
    Peame peatama hinnalanguse ja korrastama turvaturu, ütleb Sõõrumaa. 
    Üheks sammuks selles suunas oli Claudia turvateenuste ülevõtmine. 
    ESSi aktsiate kontrollpakk kuulub Taani firmale Falck. 
    IMPEERIUMI PÄÄSTMINE - Sedin peab müüma Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi (TVMK) IKEA-le või mõnele teisele välisinvestorile. 
    Maapanga võlad lämmatavad Sedini 
    SELLE MõTSAR 
    Eelmise aasta kevadel laenas Peter Sedini suurosalusega Nordika Kindlustuse tütarfirma Nordika Kinnisvara Hüvitusfondilt Maapanga aktsiate ostmiseks 35 miljonit krooni. 
    Fond sai pandiks Marlekori vallasvara ­ endise Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi hooned ja 34 protsenti TVMK aktsiaid. 
    Sedin tegi ühe kinnisvaratehingu: muutis vallasvara kinnisvaraks. 
    Protseduuri käigus seadis esimese järgu nõude hüpoteegile Nordika Kindlustus. 
    Hüvitusfond peab leppima teise järgu nõudega ehk jääma justkui oma tagatisest ilma. 
    Nii ta lootis, kommenteerib Nordika Kindlustuse soovi jätta fond tagatisest ilma Hüvitusfondi juhatuse esimees Aare Tammemäe. 
    Nordika Kindlustus on sõlminud Marlekoriga hüpoteeklepingu. 
    Hüvitusfond on vaidlustanud hoonete kinnistamise. 
    Tammemäe sõnul on Hüvitusfondi problemaatilisimad võlgnikud, kellele antud laenud tuleb ilmselt korstnasse kirjutada, ERA Pank ja Talinvest. 
    Tammemäe avaldab lootust, et Nordika Kinnisvarale antud 35 miljoni kroonise laenu tagasisaamine liigub siiski positiivses suunas. 
    Fond on saanud mandaadi TVMK aktsiate müügiks. 
    Üks võimalik TVMK aktsiate ostja on Rootsi firma IKEA. 
    Selgitab Nordika Kindlustuse juhatuse esimees Tiit Arge: Kas Nordika Kindlustus üritas Hüvitusfondi tagatisest ilma jätta? 
    Absoluutselt mitte. 
    See on laenulepingu nõrkus, et seal on kirjas, et tagatiseks on hooned ja 34 protsenti TVMK aktsiaid. 
    Me ei ole fondile pantinud kinnistut. 
    Nordika Kindlustus peab aga vastavalt kindlustusseadusele oma reserve hoidma teatud proportsioonides. 
    Ühe osa sealhulgas hüpoteeklaenudes. 
    Nordika Kindlustus andis Marlekorile laenu ja Nordika kasuks vormistati hüpoteek. 
    See ei lähe vastuollu Nordika Kinnisvara ja Hüvitusfondi vahel sõlmitud pandilepinguga. 
    Lepingus on kirjas, et Hüvitusfondile on panditud hooned. 
    Hüvitusfondil on õigus seada teise järgu hüpoteek. 
    Jah, Hüvitusfond küsis meilt, kas ei saaks seada esimese järgu hüpoteeki nende kasuks, me vastasime, et ei saa. 
    Nad võivad seada oma nõude esimesele vabale kohale ja see esimene vaba koht on teine koht. 
    Meil pole ka Hüvitusfondiga kunagi olnud juttu laenu realiseerimisest hoonete müügi teel. 
    Hüvitusfondile antud laenu tagatise puhul räägime ennekõike ikka TVMK aktsiatest. 
    Me oleme andnud neile mandaadi 100 protsendi aktsiate müügiks. 
    Ilmselt saab aktsiate müük teoks sellel aastal ja me tagastame ka laenu. 
    Mõned päevad tagasi oli nn Suur Aastapäev ehk möödus aasta Maapanga litsentsi tühistamisest Eesti Panga poolt. 
    Nordika Kindlustus oli viimane, kes investeeris Maapanka. 
    Kuidas te vaatate sellisele otsusele täna? 
    Lähtuvalt sellest informatsioonist, mida omab Nordika Kindlustus ja mida oman mina seoses Maapangaga täna, oli seekordne otsus loomulikult vale. 
    Aasta tagasi läks see aga igati kokku meie äriplaanide ja arengukavadega. 
    Nordika Kindlustusel oli huvi omada Maapanga filiaale kindlustuspoliiside müügiks. 
    Ehk, kui tavaliselt tehakse pankade juurde kindlustusfirmad, siis meie tahtsime teostada vastupidist ja Maapank oli selleks igati sobiv. 
    Aasta tagasi oli meie investeerimisotsusel Eesti Panga toetus, Vahur Kraft isiklikult andis suuri lubadusi. 
    Maapanga senine aktsionar EBRD lubas augustis teha täiendava 250miljonilise investeeringu ja avada krediidiliinid, juhul kui kaasatakse uusi investoreid ja kujuneb välja selge aktsionäride ring. 
    Selliste lubaduste toel enesetunne paisus, kuni lõpuks tõesti tundsid, et oled ringi sisse pääsenud. 
    Tegevjuhtkond otsis aktiivselt uusi aktsionäre. 
    Nordika Kindlustus oli üks neist. 
    Teine oli Neinar Seli. 
    Tol ajal olid meie otsuse tegemise aluseks panga tegevjuhtkonna poolt esitatud dokumendid panga majandusliku olukorra kohta, millest selgus, et panga kahjum on 54 miljonit. 
    Meil polnud põhjust selles kahelda: panka oli revideerinud pangainspektsioon, auditeerinud rahvusvaheline audiitorfirma KPMG. 
    Investeerimisotsuse aluseks oli kokkulepe Maapanga seniste suuraktsionäride EBRD ja Baltic Fundiga. 
    Nüüd me teame, et tegelikkuses osutus kahjum kümme korda suuremaks. 
    Maapangas juhtunut uurivad Riigikogu komisjon ja majanduspolitsei. 
    Oma uurimuse on teinud Taani eksperdid. 
    Täna võib Nordika Kindlustus ennast süüdistada vaid selles, et uskus Maapanga tegevjuhtkonda, seniseid aktsionäre, Eesti Panka ja audiitoreid, kuid see on juba tagantjärgi tarkus. 
    On väidetud, et 35 miljoni kroonise laenu saamisel Hüvitusfondist oli suureks abiks üks fondi juhtivtöötaja. 
    Meil oleks hea meel, kui me poleks Hüvitusfondist seda laenu saanud. 
    Tegelikult anti kõrge intressiga, üle 15 protsendi, välja suur laen. 
    Mingit erisoodustust me selle laenuga ei saanud. 
    Tegelikult, kui me oleks jätkanud nn kaasmängu Hüvitusfondi forward-tehingutega, mille pealt pank kogu aeg haledalt kaotas ja fond võitis, oleks me võinud Maapanga tegevust pikendada. 
    Juttu on forward-tehingust, mis oleks mais toonud Maapangale 65 miljonit krooni kahjumit. 
    Tuli välja, et Hüvitusfondis ja Maapangas on see tehing kajastatud erinevalt. 
    Selle mänguga me kaasa ei läinud. 
    Kuidas olla edukas? 
    IMRE-GUSTAV VELLAMAA 
    Igapäevaelus kohtab kahte tüüpi edukaid inimesi. 
    Ühed on edukad iseenda jaoks ­ need, kes elavad, järgides oma väärtushinnanguid ­ ning teised on edukad ühiskonna jaoks, nad järgivad küll omi väärtushinnanguid, kuid aitavad sellega ka teistel kaaskodanikel juhinduda oma isiklikest ning ühiskonnas aktsepteeritud väärtushinnangutest. 
    Ühiskonna arengu seisukohalt on kahtlemata tähtis just teine tüüp inimesi ja nendest juttu tulebki. 
    Tänapäeva maailmas (Eestis?) näib olevat vaid üks reaalne parameeter, millega saab edu mõõta ­ so raha. 
    Ja et olla ühiskonna jaoks edukas, peab raha olema teatud hulk ning seda tuleb osata teatud moel kasutada. 
    Üldlevinud ja lihtsustatud arusaama kohaselt väljendub iga riigi edu ja/ehk rikkus tootmises ja tarbimises. 
    Mida rohkem suudetakse toota ja tarbida, seda suurem on SKP ja seda rikkam on ühiskond. 
    Briti majandusteadlane ja kirjanik Charles Handy on oma raamatus The Empty Raincoat. Making Sense of the Future kirjutanud selle kohta nii: Mida rohkem visata ära asju ning osta uusi asju vanade parandamise asemel, seda rikkam paistab ühiskond. 
    Majandusteooriast on tuttav väide, et toota tuleb tasemeni, kus piirkulud saavad võrdseks piirtuludega, ehk siis kasum tuleb optimeerida, mitte maksimeerida. 
    Riigi rikkuse tasandil tähendaks see, et toota ja tarbida tuleb optimaalselt, mitte maksimaalselt. 
    Kuna teooria ja praktika räägivad teineteisele mõneti vastu, siis tekib küsimus ­ kumma suuna järgimine muudab meid edukaks? 
    Alljärgnevalt üks näide, mida ma nimetaksin šokolaadiparadoksiks. 
    Kes väikestest lastest ei unistaks ekskursioonist šokolaadivabrikusse? 
    Vaimusilmas nähakse end kahe käega šokolaadi suhu toppimas, nii et saaks kohe mitmeks kuuks oma šokolaadivajaduse rahuldatud. 
    Mis toimub aga tegelikult? 
    Algab ekskursioon. 
    Keegi onu räägib midagi, kuid see pole oluline, sest juba ongi jõutud šokolaadikonveieri äärde. 
    Kiiresti süüakse ära esimene šokolaad, millele järgneb kohe ka teine. 
    Tõsi küll ­ teise šokolaadi söömiseks kulub rohkem aega. 
    Suu on juba paks, kuid see ei heiduta ­ hingatakse sisse mahv (šokolaadi)õhku, juuakse ära klaasitäis limonaadi ja muudkui edasi. 
    Makku rändab ka kolmas šokolaaditahvel. 
    Ja äkitselt tuntakse, et rohkem nagu ei tahagi. 
    Alates sellest hetkest jagunevad lapsed kahte rühma. 
    Esimesse, väiksemasse rühma kuuluvad need, kes kas loobuvad või võtavad veel ühe šokolaadi, mis jääb üldjuhul küll lõpuni söömata. 
    Teise, suuremasse rühma kuuluvad need, kes endale vägisi veel mitu šokolaadi sisse keeravad ja saavad sellest kõhuvalu või midagi sarnast. 
    Millise järelduse me võime sellest näitest enda jaoks teha? 
    Esiteks, optimaalsus on see, mida peame alati arvestama. 
    Maksimeerimist tuleks käsitleda ühiskonna ressursside raiskamisena. 
    Selgeks näiteks on kaupluste lõpumüügid. 
    Ka parimates kaubamajades müüakse paljud kaubad lõpuks alla omahinna, sest muidu tuleks nad lihtsalt ära visata. 
    Optimeerimise seisukohalt on huvitav vaadelda ka Euroopa põllumajanduspoliitikat. 
    Farmeritele makstakse selle eest, et nad ei kasvataks rohkem teravilja kui vaja, st et tootmine oleks optimaalsel tasemel. 
    Samas ei saa selliseid soodustusi näiteks rõivatootjad. 
    Miks? 
    On selge, et üle teatud piiride ei ole keegi võimeline sööma, küll aga rõivaid kandma. 
    Kuid kui need piirid on toiduainete puhul leitud, miks siis ikkagi neid piire ületada soovitakse? 
    Nagu öeldud, on edukas see, kes järgib oma väärtushinnanguid. 
    Käesolevas näites siis need, kes soovivad olla ja on farmerid. 
    Mida aga teha siis, kui tasakaalustatud ühiskonna arengu jaoks on optimaalne näiteks kaks korda vähem edukaid inimesi, kui neid olla soovib? 
    Tõenäoliselt tuleb hakata kas vähem-edukaks või vahetada tegevusala. 
    Mõistagi ei ole see kerge, kuid kunstlikele vahenditele ei saa ometi lõpmatuseni loota ­ kõik see tuleb ju kellegi teise arvelt ning mingil momendil peab see lõppema. 
    Ning lõpuks, hoolimata kõigist meetmetest on Euroopa sadamate külmlaod ääreni täis juba mitu aastat tagasi külmutatud kanakoibi jms. 
    Kahjuks peamegi järeldama, et kui majandusteoreetiliselt on optimaalsuse leidmine väga lihtne, piirkulud = piirtulud, siis tegelikus elus on see kogu ühiskonna jaoks võimatu. 
    Leevendamaks esimese ülesande lahendamatust, üritaks lahendada teist ­ kuidas tuleb elada, et olla edukas, ehk: või äkki ei peagi? 
    Tsiteerigem taas Charles Handyt: Ka vaba aeg, hinnaline kaup, arvestatakse rikkuseks vaid siis, kui selle peale raisatakse raha. 
    Põhjus, miks sakslased on rikkamad kui britid, on selles, et sakslased elavad korterites ja britid armastavad aedadega maju. 
    Kui elada korteris, tähendab iga kodust lahkumine raha kulutamist (või raha juurdesaamist). 
    Samal ajal lähevad britid välja aeda ja vaatavad, kuidas kurgid kasvavad, või rohivad oma lillepeenraid. 
    Kumb on siis edukam, kas britt või sakslane? 
    Murphy seaduse järgi, mis ütleb, et seal on hea, kus meid pole, on sakslane veendunud, et britt on temast edukam, ja vastupidi. 
    Jättes kõrvale inimlikud nõrkused, on mõlemad, nii britt kui ka sakslane võrdselt edukad, sest nad saavad teha just seda, mida ihaldavad, ning järgivad oma väärtushinnanguid, mis ei peagi kattuma. 
    Situatsioon muutuks sootuks, kui sakslane peaks hakkama ka lillepeenraid rohima, kuigi ta aias rohimise asemel parema meelega hoopis baaris õlle jooks. 
    Arenenud riikides muutub üha loomulikumaks, et suur hulk inimesi töötab vaid osalise tööajaga, st suur osa nende tööpotentsiaalist jääb kasutamata. 
    Sellevõrra on neil inimestel aga rohkem vaba aega. 
    Üks Suurbritannia töötaja, kes oli sunnitud loobuma ületunnitööst, rääkis: Me kaotasime üsna palju rahalises mõttes, kuid üsna varsti oli see tähtis vaid üksikutele. 
    Tekkis... sõprus: olime äkki võimelised minema kaugemale poliitilistest vestlustest ning saime hakkama sellega, et rääkisime armastusest, impotentsusest, armukadedusest... just sel ajal hakkasime mõistma, kui hull on tegelikult töötada vabrikus laupäeva pärastlõunal ja õhtuti... me õppisime uuesti elu mõtet. 
    Samas on palju ka neid, kes oleksid nõus oma vaba aja töö vastu vahetama, et pisutki lisa teenida, kuid ei oma selleks võimalust. 
    Kas see on paradoks? 
    Kindlasti mitte, sest siingi on tegemist vaid väärtushinnangutega. 
    Esimesse gruppi kuulujad võivad endale lubada vaba aega, sest lisatulust loobumine ei takista neil oma primaarseid vajadusi rahuldamast. 
    Sekundaarsete vajaduste hierarhias haarab vaba aeg aga nende jaoks esimese positsiooni. 
    Nende inimeste jaoks, kes lisatööd soovivad, on vaba aeg väärtushinnangute pingereas tagapool, olgu põhjuseks siis kas esmaste vajaduste rahuldamatus või lihtsalt teised huvid, teine elustiil või mis iganes. 
    Tõenäoline on aga see, et ajahetkel, kui inimesed on rahuldanud oma olulised vajadused, saavutab vaba aeg ka nende inimeste vajaduste hierarhias esimese koha. 
    Mõlemat kirjeldatud inimgruppi seob seega üks ülesanne: jõuda järgmiste vajaduste rahuldamiseni. 
    Kuidas seda saavutada? 
    Nagu öeldud, on paraku edu ainuke reaalne mõõdupuu raha. 
    Siit tuleneb meie viimane küsimus: Kust saada raha, et olla edukas? 
    Kas varastada? 
    No jaa, iseenda jaoks võib ju varas edukas olla, kuid ühiskonna jaoks kindlasti mitte. 
    Saada ootamatu pärandus? 
    Miks mitte? 
    Ühiskond võib pärija isegi edukaks tunnistada, kuid kas ka pärija ise? 
    Seega jääb kolmas võimalus ­ oma võimete, oma oskuste kasutamine. 
    Üks hakkab puusepaks, teine lauljaks. 
    Kolmandast saab ajakirjanik jne. 
    Nii lihtne see ongi! 
    Loomulikult ei saa kõik olla võrdselt edukad ­ mõni on juba looduse poolt andekam, mõnda soosis õnnelik juhus jne. 
    Kuid küsimus ei ole ju selles, kas keegi Jim Box peab olema edukam kui Luciano Pavarotti. 
    Kui Luciano on Jimist edukam, ei tähenda see veel seda, et Jim on ebaedukas. 
    Mida öelda kokkuvõtteks? 
    Papagoi ei hakka iialgi laulma nii nagu musträstas ja musträstas ei saa endale iialgi nii värvikirevat kuube kui papagoi. 
    Kas nad peaksid selle üle kurvastama ­ vaevalt küll. 
    Inimestega on aga täpselt samuti ­ igaüks on suure tõenäosusega sündides midagi Jumalalt kaasa saanud, see tuleb vaid üles leida ja lõpuni voolida. 
    Esitatud lugu leidis äramärkimist 28-ndal Rahvusvahelisel Juhtimissümpoosiumil St. Gallenis. 
    NäDALA NIPP 
    40 000 tellijat hetkega 
    Maikuus esimese numbri üllitanud ajakirjal Kodu ja Aed oli juba enne ilmumist 40 000 tellijat. 
    Üksikmüüki läks vaid 5000 eksemplari. 
    Eesti oludes üllatavalt suure tiraaži saavutas ajakiri 410 000 laiali saadetud otsepostituslehega, kus kõigile tellijatele lubati kingituseks raadio hinnaga 149 krooni. 
    Ajakirja aastatellimus maksis 199 krooni. 
    Ajakirja vastutav väljaandja Ivo Karlep ütles, et ei osanud sellist edu oodata. 
    Samas annab ta endale aru, et tellijate võitmisest palju raskem on neid hoida. 
    Kui meil aasta pärast on 30 000 tellijat, oleme teinud väga head tööd, ütles Karlep. 
    Karlepi arvates ei tellitud ajakirja siiski mitte ainult raadio, vaid ka huvitava ja kvaliteetse sisu pärast. 
    Kuu alguses said raadiod otsa. 
    Praegu oodatakse uut partiid ja Karlep lubas, et kõik tellijad saavad oma kingituse juunikuu jooksul kätte. 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Nägemusega mees, kes peab tähtsaks üksikasju 
    TOM BURNS Financial Times 
    Enamikul laupäeva pärastlõunail viimase kolme aasta jooksul on Angel Corcostegui käinud tund aega kestvas golfitunnis ühes Madridi maaklubis. 
    Asja juures on veider see, et ta pole seni veel kordagi golfi mänginud. 
    Veelgi imelikum on, et ta sellega üldse ei kiirustagi. 
    Asi on selles, et mind paelub tehnika, räägib Banco Santander Central Hispano tegevjuht. 
    Banco Santander Central Hispano on eurotsooni uusim ühinenud pank ja turukapitalisatsiooni poolest selles tsoonis suuruselt kolmas. 
    Mulle meeldib asju põhjalikult tundma õppida. 
    Bilbaos sündinud, jesuiitide juures hariduse omandanud, järgmisel aastal 48aastaseks saava täiskarsklase sõpru ei üllata tema vastupandamatu huvi golfikepi liigutamise peensuste vastu. 
    Mida mõõta ei saa, seda pole olemas 
    Ta on meister üksikasjade tundmises ja programmeerib end sellele vastavalt, jutustab üks sõber, kes kohtas teda esmakordselt rohkem kui 20 aastat tagasi, kui nad mõlemad töötasid Wall Streetil. 
    Kui tal üldse mingeid puudusi on, siis on see oskamatus lõõgastuda. 
    Ehitusalane teaduskraad seletab mingil määral Corcóstegui lineaarset suhtumist ellu. 
    Oma põhiuskumust väljendas ta märtsikuus peetud ergutuskõnes ligi 2000 mänedžerile Banco Santanderi ja Banco Central Hispano juhtivtöötajate tutvumiskokkutulekul, millega tähistati 35 miljardi dollari suurust ühinemist. 
    Seda, mida ei saa mõõta, pole olemas, ütles ta BSCH vägedele. 
    Võtkem näiteks teeninduskvaliteet, sest me tegutseme äris, mis osutab finantsteenuseid, ja seepärast on teenindus kõige tähtsam, selgitas ta. 
    Teenindus kas on või seda pole, ja seda saab mõõta, hinnates kümnepallisüsteemis, kas klient saab tõhusa ja kiire, naeratuste saatel kulgeva, vaid talle tähelepanu pöörava teeninduse osaliseks puhtas ümbruses. 
    Säärased põhimõttekindlad ideed on olulised, sest Corcóstegui juhib asutust, mis jõudis vargsi ette ühinemispalavikust, mis on tabanud Euroopa pankasid alates euro väljatulekust jaanuaris. 
    BSCH ühendas endasse Banco Santanderi, mis oli Hispaania suurim pank, ja Banco Central Hispano, mis oli suuruselt kolmas. 
    Ühinenud panga käsutada on 17 protsenti kodumaistest laenudest, 18 protsenti deposiitidest ja 23 protsenti Hispaania avatud investeerimisfondide õitsvast turust. 
    Corcóstegui peab Prantsusmaa Société Générale'i ja Paribase liitumisplaane asjade loomulikuks käiguks. 
    Sellele järgnenud Banque Nationale de Paris' vaenulik streigiähvardus oli sedasorti samm, millega eurotsooni pankade tegevjuhid peavad õppima arvestama. 
    Püüdlusi suurenemise poole ei saa Corcóstegui sõnul enam peatada. 
    Kui tahad finantsteenuste osutamise mängus eurotsoonis kaasa teha, peab sul olema tugev lähtealus, mis tähendab 20­25 protsenti turuosast oma maa territooriumil ja 40­50 miljardi dollari suurust turukapitalisatsiooni, leiab ta. 
    Pankade ühinemiste kolm faasi 
    Corcóstegui mõistab hukka arvamuse, et ühinemised tähendavad kaitsetaktikat. 
    See äri seisneb parimate teenuste osutamises madalaimate hindadega ja kulusid saab vähendada vaid mastaapide ökonoomsuse kaudu. 
    Ta on veendunud, et riikidesisesed pankade ühinemised eurotsoonis koguvad kiirust aastani 2002, mil inimestel on eurod tõesti rahakotis. 
    Kuid ta usub, et säärased ettevõtmised iseloomustavad üksnes esimest kolmest kontsentreerumisfaasist: niipea, kui on olemas tõeline eurotarbija ja euroturg, algab teine faas, mis toob kaasa eri riikide pankade ühinemisi eurotsoonis. 
    Oma ülesandeks peab ta praegu valmistumist teiseks faasiks, sest ta arvab, et BSCH ja teised euro-raskekaallased jagavad eurotsooni panganduskaardi omavahel ära. 
    Juba nüüd ka märksa avaramale mängumaale. 
    Kolmas faas toob kaasa suurte europankade ja USA pankade ühinemisotsinguid. 
    Corcóstegui, kes ostab ohtrasti juhtimisalaseid raamatuid iga kord, kui ta New Yorgis käib, on säärastest väljavaadetest vaimustatud. 
    Olen seda sorti mänedžer, kellele meeldivad suured ja keerulised projektid. 
    Tahan mõista suurte korporatsioonide kogu organisatsioonilist aluspõhja. 
    Ta räägib bürokraatia kaotamisest ja selgelt määratletud nägemusega terviku loomise ilust, mis on väga tundlik inimtegurite suhtes. 
    Oskus meisterdada pankade ärikorve 
    Ta on ka elavalt huvitatud ärikorvide loomisest. 
    BSCHs on neid kolm: * Panga põhitegevus Hispaanias. 
    * Grupi tööstusse paigutatud varad. 
    * Grupi laialdaste finantsteenuste frantsiis Ladina-Ameerikas. 
    Ühinemised sobivad tema paljuimetletud intellektile ja esitavad talle silmanähtavalt väljakutse. 
    Tema entusiasmis peegeldub pikaajaline tutvus pankade ühinemistega. 
    Ta on selgeks õppinud, kuidas pääseda soovimatutest ülevõtmistest, kuidas kindlustada sõbralikke ühendusi ja kuidas päästa kõikumalöönud liite. 
    Selleks ajaks, kui Banco Vizcaya 1987. aastal Corcósteguile jahti alustas, et teda endale saada, oli ta veetnud kümme aastat USAs. 
    Ta oli saanud doktorikraadi rahanduses Whartonist, olnud ametis Maailmapangas ja töötanud Chase Manhattanil, kus ta tõusis peaökonomistiks. 
    Aasta pärast tööleasumist Banco Vizcayasse juhtis ta osavalt panga vastupanu Kuwait Investment Office'i vaenulikele lähenemiskatsetele. 
    Tal oli keskne koht sellele järgnenud ühinemisel ühe teise Baski panga ­ Banco Bilbaoga, mille tulemusel tekkis BBV ­ tollal suurim pank Hispaanias. 
    1994 lahkus ta BBVst, et asuda tegevjuhina tööle Banco Central Hispanos, mis teatas oma kasumite kukkumisest. 
    Corcóstegui läks reservide kallale, et turgutada BCH kahjustada saanud laenuportfelli, vähendas dividendide väljamaksmist ja kulutas kaks aastat, et peatada panga tulude väljavoolamine. 
    1997. aastal, kui BCH saavutas oma endise kasumitempo, määrati ta aseesimeheks ja panga presidendi José Maria Amusategui esimeseks mantlipärijaks. 
    Sihtjoon silme ees 
    Angeli jõud peitub tema oskuses omada väga selget nägemust selle kohta, kus me parajasti asume ja mis suunas liigume, kõneleb üks kolleeg, kes on Corcósteguiga BCHs lähedalt koos töötanud. 
    Tal on erakordne võime oma strateegia edasiandmiseks teistele ning ta teeb seda rahulikult, survet avaldamata, kõiki asjaosalisi julgustades ja toetades. 
    Kui Amusategui alustas möödunud aastal salajasi liitumisläbirääkimisi Santanderi esimehe Emilio Botiniga (64), polnud kummalgi kahtlust, et Corcóstegui ­ kes oli küll kahest pangast väiksema tegevjuht ­ on ideaalne kandidaat nende mõlema asjade ajamiseks. 
    Balti probleem: primitiivne eksport 
    Eesti majandus on ülemineku staadiumi läbinud. 
    Erasektori osa Eesti majanduses on suurem kui näiteks Prantsusmaal või Hispaanias. 
    Pigem on Eesti ja kogu Baltikumi majanduse probleem madal sisemajanduse koguprodukt ja primitiivne eksport. 
    Ligikaudu 80 protsenti Balti riikide ekspordist moodustab kohalike loodusressursside ja odava tööjõu müük, ütles Eesti Tuleviku Instituudi direktor Erik Terk Riias peetud IREXi seminaril. 
    Majanduspoliitiline mõtlemine peab muutuma. 
    Kui jätkame poliitikat, et riik hoidku käed eemale majandusest, siis jäetakse meile globaliseeruva majanduse kõige vähem tasuvad nurgakesed, lausus Terk. 
    Eesti ekspordistruktuur 
    [originaali tabel välja jäetud] 
    Euroopa toiduäri kosub Frankensteini-hirmust 
    JANE MERRIMAN Reuters-ETA 
    Köögiviljakultuuride geneetiline töötlemine võib anda püsiomadustega tomati- või kahjurikindla maisisordi, kuid kas nende söömine ikka on tervisele ohutu? 
    Euroopa tarbijad ei paista seda eriti uskuvat. 
    Teabeuputus geneetiliselt töödeldud toidukultuuride tervistkahjustava mõju kohta on ostjaid heidutanud ning ajendanud suuri kaubanduskette loobuma nn Frankenstein-toiduainete müümisest ning kauplema üksnes looduslike läbiproovitud puu- ja köögiviljadega. 
    Kauplused on edukalt otsustamise enda kätte haaranud, pakkudes geenimutatsioonivabu ehk GM-free märgistusega tooteid, tulles vastu terviseteadlike ostjate nõudlusele loodusliku ehk orgaanilise juur- ja puuvilja järele. 
    Briti kauplusekett J. Sainsbury Plc on moodustanud konsortsiumi kuue teise Euroopa supermarketiga, et ujutada maakera oma kaubamärgi all üle ehedate toiduainetega. 
    Sellesse kooslusse kuuluvad veel Briti Marks & Spencer Plc, Prantsuse Carrefour Delhaize of Belgium, Itaalia Effelunga, Šveitsi Migros ja Iiri Superquinn. 
    Briti juhtiv supermarket Tesco Plc on lubanud tagada, et mutanttoiduaineid sisaldavad tooted kannavad vastavat märget. 
    Selle rivaal, ASDA Group Plc, aga kindlustab, et tema firmamärgi all müüdavad tooted on eranditult GM-vabad. 
    Kuid üks Briti väiksem toidukaubastu, Iceland, on oma suuremaist võistlejaist ette jõudnud ja keelanud oma firmasildi all GM-toiduaineid müüa juba möödunud aasta maikuust. 
    Keskkonnakaitse liikumise Greenpeace liige ja konsortsiumi esimees Malcolm Walker lõikab kasu omaloodud väljendi Frankenstein-toiduaine pealt. 
    Walkeri sõnul on geenimuutmise vastane antipropaganda aidanud suurendada läbimüüki kuni 12 protsendi võrra möödunud aastal ja 10 protsendi võrra selle aasta esimeste kuude jooksul. 
    Ilma kahtluseta on muundatud toiduainete kõrvaldamine tema kaubamärgi alt toonud juurde hulgaliselt uusi ostjaid, ütles Walker. 
    Toidukultuuride geneetiline töötlemine on Suurbritannias muutunud kuumaks teemaks ning tarbijad keelduvad uskumast valitsuse kinnitusi selle ohutusest. 
    Inimeste skepsise põhjus peitub paar aastat tagasi puhkenud hullu lehma tõvest nakatatud liha skandaalis, kui valitsus täpselt samuti püüdis avalikkust selle kahjutuses veenda. 
    Briti GM-vastasuse tuhinat on lõkkele puhunud ka prints Charles, kes on ammust aega mahepõllunduse pooldaja ning jagab nüüd vastavaid tõekspidamisi ja kahtlusi kunstpõllunduse saaduste suhtes oma interneti koduleheküljel. 
    Walesi prints vaeb seal geenitöötluse võimalikke ohte inimeste tervisele ja keskkonnale ning kritiseerib geenimanipuleerijaid, kes püüavad asjata Jumalat matkida. 
    USA kompanii Monsanto, kes seisab modifitseeritud sojaoa taga, korraldas Euroopas tohutu reklaamikampaania oma toodete eeliste selgitamiseks, kuid paistab, et tarbijad pole see eriti veennud. 
    Saksamaa ja Rootsi olid esimesed, kes geenitöötluse debatiga kohe kaasa läksid, nii et mutant-toiduained olid poolteist aastat tagasi seal peamine tarbijakaitse teema. 
    Neis kahes riigis on toiduainete suurtootja Unilever juba loobunud geneetiliselt töödeldud tooteid pakkumast. 
    Firma pressiesindaja sõnul on praegu kaalumisel, kas järgida Suurbritannia toidukaubastute eeskuju ja kasutada üksnes GM-vabu koostisaineid. 
    Nende üldine põhimõte on püüda vastu tulla tarbija eelistustele. 
    Tarbijauuringud aga kinnitavad veelgi inimeste umbusku geneetiliselt töödeldud toiduainete suhtes. 
    Rahvusvahelise nõustamisfirma Healey & Baker korraldatud arvamusküsitlus näitas, et 61 protsenti Euroopa tarbijaist püüavad neid vältida. 
    Briti suuruselt teine toiduainete tarnija Sainsbury saab kuni 500 järelepärimist päevas mutant-toiduainete kohta ning talle käiakse pidevalt peale, et avataks spetsiaalne GM-teemaline teabetelefon. 
    Sainsbury esindaja Helen Lo ütles, et firma loodab GM-vastase hoiakuga läbimüüki tõsta. 
    Meie klientide surve oli nii tugev, et pidime kokkuostul üle minema GM-vabade toiduainete tootjaile. 
    Ka tema kinnitas, et sellest peale, kui puhkes vaidlus geenitöötluse üle, on orgaaniliste produktide läbimüük kasvanud. 
    Sojauba ja selle saadusi, näiteks õli ja letsitiini, kasutatakse laialt igapäevastes toiduainetes, sealhulgas leivas, makaronitooteis, jogurtis, Œokolaadis ja jäätises. 
    Euroopa Liidu eeskirjad aga ei nõua kõigi saaduste allika märkimist etiketil, isegi kui see võib olla geneetiliselt töödeldud kultuur. 
    Tarbijakaitseühingu korraldatud küsitlus näitas, et 92 protsenti tarbijaid leidis, et kõik geneetiliselt töödeldud kultuuride saadusi sisaldavad tooted peaksid kandma pakendil vastavat märget. 
    Kui õunad ja piim teevad haigeks 
    SANDRA HOFFMANN dpa-ETA 
    Enamikule inimestele on värske õun, pähklišokolaad või taldrikutäis mereande osa igapäevastest mõnudest. 
    Kuid allergia all kannatajale võib isegi suutäis teatavat toitu tõsiseid tagajärgi kaasa tuua, alates nahapunetusest, iiveldusest ja oksendamisest kuni neelamisraskuste ja eluohtliku šokini. 
    Ekspertide hinnangul kannatavad toiduallergiate all miljonid inimesed ja see nähtus laieneb. 
    Allergiaks võib pidada iga ülitundlikkust, mis inimese haigeks teeb, selgitas Dieter Vieluf Borkumi saarel asuvast Nordsee kliinikust. 
    Sellise ülitundlikkuse põhjuseks on immuunsüsteemi väärastunud reageerimine. 
    Inimkeha kaitsesüsteem ei suuda enam vahet teha ohtlike ainete ja kahjutute sissetungijate vahel. 
    Tulemusena produtseerib ta ülemäärases koguses antikehasid, mis omakorda vallandavad organismis allergilist reaktsiooni põhjustavaid aineid, nagu histamiin. 
    Allergiat põhjustavate toitude valik on äärmiselt lai ja sõltub suuresti east. 
    Allergiakalduvuse pärinud väikelapsed kannatavad palju piima- ja kanalihaproteiini ülitundlikkuse all, kuid see allergia kaob sageli aja möödudes, selgitas Hamburgis asuva Saksa Allergialiidu (AEDA) esindaja Stefanie Giessen. 
    Õnnetuseks ilmub allergia tihti hiljem taas välja teisenenud kujul, näiteks tundlikkusena aed- või puuviljade vastu. 
    Üha sagedasemaks muutuvad ka ristallergiad, kus näiteks puude õietolmust põhjustatud nn heinanohu ohvrid on ühtlasi tundlikud õunte suhtes, või teraviljade õitetolmust tingitud allergia ei lase müslit süüa. 
    Bonnis asuva Saksa Nahahaiguste ja Allergiate Toetusgrupi (Deutsche Haut- und Allergiehilfe) kinnitusel käivitab ligi 90 protsenti toiduallergiatest väga väike toiduainete grupp. 
    Kõige tõenäolisemalt tekitavad allergiat lehmapiim, kanamunad, tsitruselised ja tomatid, nisu ja kala. 
    Kuid probleeme tekitavad ka kaunviljad, nagu herned ja oad, šokolaad, sojaoad, mais ja pähklid. 
    Praegu pole veel leitud viisi toiduallergiatest jagusaamiseks. 
    Praktiliselt ainus kaitsevahend on loobuda allergiat käivitavate toitude söömisest. 
    Seega on esimene asi kindlaks teha, mis toitudele inimene negatiivselt reageerib, rõhutas Sonja Laemmel Mönchengladbachis asuvast Saksa Allergia- ja Astmaliidust. 
    Kuid traditsioonilised testid suudavad avastada ainult osa allergeene. 
    Tõhusam viis on kasutada nn provokatsioonidieeti, mille korral kahtlased toiduained ükshaaval toidusedelilt eemaldatakse, kuni sümptomid kaovad. 
    Et allergiat tekitanud ainete suhtes sajaprotsendiliselt kindel olla, lisatakse mahatõmmatud toidud seejärel taas ükshaaval dieedile. 
    Kui ilmneb allergiline reaktsioon, siis on ka süüdlane käes ja allergiahaige dieeti saab vastavalt korrigeerida. 
    Äärmuslikel juhtudel pole see kahjuks võimalik. 
    Vähemalt lääneriikides on väga raske saada hakkama selliste põhitoiduaineteta nagu piim või munad, tunnistab Dieter Vieluf. 
    Vähe sellest, kui allergiahaige otsustab omapäi probleemi lahendada ja loobub olulistest toiduainetest, näiteks piimatoodetest, ilma neid millegagi asendamata, riskib ta tõsiste tervisehäiretega. 
    Seetõttu on oluline, et allergiahaiged arutaksid oma dieedi läbi erialaspetsialistidega, kes aitaksid neil võimalikke toitainevaegusi alternatiivsete toodetega asendada. 
    Tihti polegi haigetel tarvis ebasoovitavast toidust täiesti loobuda, selgitas Sonja Laemmel. 
    Palju sõltub sellest, kuidas toit on valmistatud. 
    Näiteks aed- ja puuviljade keetmine hävitab enamasti allergiat tekitavad ained. 
    Erandiks on sellerid ja pähklid, mille puhul kuumutamine ei aita. 
    Mõnel juhul on abi sellestki, kui valida sama toiduaine teisi liike, näiteks jääda traditsiooniliste õunaliikide juurde ja hoiduda uutest hübriididest, soovitas Laemmel. 
    Kuid isegi allergiasse väga ettevaatlikult suhtuval inimesel võib mõnikord tekkida probleeme soovimatute ainete vältimisega ­ näiteks restoranis. 
    Sellisel juhul aitab ennetav antihistamiini või kromoglütsiini manustamine ja ei lase allergial õhtut ära rikkuda. 
    Kuid siinkohal tuleb soovitada nende ainete minimaalset pruukimist ­ pikaajaliseks raviks nad ei kõlba. 
    Uudised 
    Leia Eesti Ekspressist vennad Voitkad! 
    Täna alustab Eesti Ekspress oma suvist meediamängu Leia vennad Voitkad! 
    Iga nädal peidame lehe fotodesse ja illustratsioonidesse ära kaks venda Voitkat. 
    Mõnikord peidavad vennaksed ennast koos ühel fotol, vahel aga redutavad eri piltidel. 
    Tähelepanelikelt lugejatelt ootame teadet, mis leheküljel vennad Voitkad ennast varjavad. 
    Õnnelike leidjate vahel loosime iga nädal välja kaks Heiki Ernitsa lehmapildiga T-särki. 
    Suve lõpul läheb kõigi vastajate vahel loosimisele peavõit. 
    Selleks on ehtne alumiiniumpott, millega vennad Voitkad Võrumaa maa-aluses punkris endale süüa tegid. 
    Vastused palume saata hiljemalt esmaspäeval kl 12 faksil 669 81 54 või e-meilil ekspress ekspress.ee, märgusõna Vennad Voitkad. 
    VÕISTLUSE PEAVÕIT: Vendade Voitkade pott. 
    Lea Larin Xpressi toimetama 
    Senine Eesti Ekspressi ajakirjanik Lea Larin asus tööle noorteajakirja Xpress peatoimetajana. 
    Larini sõnul peab ta Xpressi peamiseks eesmärgiks lugejate kursishoidmist asjadega, mille teadmine on omaealiste seltskonnas oluline. 
    Xpress muutub noorte hoiakuid kujundavaks ajakirjaks, sõnas värske peatoimetaja. 
    Õige peatselt saab Xpressi lugeda ka internetis. 
    Vargad petsid turvafirmat 
    Mai lõpupäevil suutsid vargad üle kavaldada turvafirma Akropol töötajad ja viia Radiolinja Eestist minema kaks arvutit. 
    Akropoli valvekeskus sai häire Vilmsi tänaval asuvast Radiolinja kontorist. 
    Kohale saadeti küll patrullekipaaž, kuid vargaid ei leitud. 
    Radiolinjast ei soovitud juhtunut kommenteerida. 
    Akropoli peadirektori Urmas Piiri sõnul ei soovi nemad varguse meetodi kirjeldamisega õpetada neid üle kavaldama. 
    Rääkiv ja mõtlev külmkapp 
    Electrolux tutvustas kolmapäeval Tallinnas mõtlevat-rääkivat külmkappi Screenfridge, mis on varustatud arvuti, raadio, televiisori, interneti, videokaamera ja muude aastatuhande lõpu tehniliste vahenditega. 
    Kapp on seest nagu ikka tavaline külmik, vaid esiuksel on väike ekraan ja kõlarid. 
    Nende abil saab sooritada kümneid erinevaid operatsioone, alates retseptide lugemisest kuni internetis surfamiseni. 
    Näiteks on pereliikmetel võimalik jätta üksteisele külmkappi videoteateid. 
    Tulevikus on plaanis kapile lisada ka nn lugeja, mis hakkab infot koguma poodides kasutatavatelt elektroonilistelt märgistustelt. 
    Siis peab külmik ise arvestust, millised toiduained on olemas ja millised otsa lõppenud. 
    Screenfridge'i hinda ei osata veel öelda, sest see sõltub juba konkreetse toote funktsioonidest. 
    SCREENFRIDGE: Esimene külmik maailmas, mis kokku joosta võib. 
    Hallaste skandaalitses Tallinna lennujaamas 
    Lõbumajaskandaaliga kuulsaks saanud endine usutegelane, praegune ärimees Illar Hallaste tekitas 27. mail Tallinna lennujaamas skandaali. 
    Sotšist puhkuselt naasnud Hallaste ootas oma pagasit ja ei olnud rahul, et enne teenindati Finnairi lennukiga saabunud noori päästearmeelasi, kellest enamik olid mustanahalised. 
    Mida see Eesti Vabariik arvab, et sellised üle piiri laseb, räuskas purjus Hallaste inglise keeles. 
    Kuradi mustad, teid kõiki tuleks seina äärde panna või siis vähemalt valutult süst teha. 
    Silma järgi 16­18aastased lapsed olid ehmunult vait, võtsid oma kotid ja jooksid tollitsooni. 
    Hallastega pahandama hakanud eestlastele teatas endine pastor, et neegreid, veel vähem päästearmeelasi Eestisse lasta ei tohiks. 
    Pretsedenti nägi pealt terve lennukitäis rahvast. 
    Ma ei arva, et oleksin olnud väga purjus, kommenteeris Hallaste. 
    Teiseks ei ole mul ühtegi põhjust inimese kohta halvasti öelda ainult sellepärast, et ta on päästearmeest ja mustanahaline. 
    Ja inglise keelt ma alles õpin. 
    Puhkuse kõrvalt jõudis Hallaste Sotšis tegelda ka äriga, pakkudes hotelli direktorile koostööd, ja lubas oma raha eest uue ja palju parema lennuki Tallinna ja Sotši vahel käima panna. 
    Neerusiirdaja hoog ei rauge 
    MIHKEL KäRMAS Tel Aviv ­ Tallinn 
    Rabini-nimelise meditsiinikeskuse pääsla Tel Avivi eeslinnas meenutab neljapäeva keskpäeval rahvarohket idamaist bazaari. 
    Turvamehed otsivad sisenejatelt relvi. 
    Mööda tõttavad rohelistes ja valgetes kitlites meedikud, tuues meelde kaadrid seriaalist Kiirabihaigla. 
    Mitmel hektaril laiuva Iisraeli suurima meditsiinikeskuse peahoone viiendal korrusel kabinetis töötab Iisraeli kuulsamaid arste ja maailma tunnustatumaid elundite siirdamise spetsialiste professor Zaki Shapira (62). 
    Kirurg, kelle nimi oli möödunud aastal Eestit vapustanud neeruskandaali epitsentris. 
    Ta ei räägi teiega mingil juhul! 
    Nii teatab Shapira sekretär tõredalt läbi vastuvõtuluugi, mis meenutab bussijaama piletikassat. 
    Paari päeva jooksul on sama sekretär telefonis teatanud, et doktor on kas just haiglast lahkunud, pole veel tulnud või teda ei oodata sel päeval üldse tööle. 
    Nüüd on EE murdnud välja kuulsa kirurgi ooteruumi. 
    Dr. Shapira ei soovi rääkida ühegi ajakirjanikuga Eestist. 
    Ta ei võta teid mingil juhul vastu, on tõmmu sekretär kategooriline ka pärast kümneminutilist veenmist. 
    Lõpuks ähvardab sekretär turvamehed kutsuda. 
    Meditsiinikeskuse Beilinsoni haigla elundite siirdamise osakonna juhatajal on põhjust ajakirjanike vältimiseks. 
    Läinud aastal Eestis puhkenud neeruskandaali tõttu, kus segastel asjaoludel siirati Tallinna Keskhaiglas kuuele Iisraeli kodanikule rumeenia päritolu doonorite neer, materdas Shapirat ka Iisraeli ajakirjandus. 
    Eesti kinkis juuditarile elu 
    Mullu 24. jaanuari öösel kell pool kaks maandus Ben Gurioni lennuväljal lend ROL-144 marsruudil Tallinn-Odessa-Tel Aviv, mida polnud kirjas üheski lennuplaanis. 
    Öisel lennuväljal võtsid tšarterlendu vastu eraturvafirma töötajad. kiirabiautod sõidutasid ligi kaheksatunnise lennureisi läbi teinud patsiendid otseteed Medical Center Herzlia erahaiglasse toibuma. 
    Tilgutite all lamas kuus Tallinnas uue neeru saanud inimest: Uri Dikoff (m), Ram Tsafrir (m), Ora Gutmacher (n), Simon Peshko (m), Jael Albaum-Fattal (n) ja Arie Rachmann (m). 
    Neli meest ja kaks naist on täna kõik elus ja hea tervise juures. 
    Eestis siirdamisoperatsiooni läbi teinud Odessast pärit Ora Gutmacher elab Põhja-Iisraeli sadamalinnas Haifas. 
    Nagu teised Shapira patsiendid keeldub üle 60aastane proua ajakirjanikega kohtumast, kuid soostub telefonis EEga vestlema. 
    Enne operatsiooni ootas naine uut neeru neli aastat, kuni tema seisund muutus kriitiliseks. 
    Sestap leiab ta oma elu päästnud arsti iseloomustamiseks ainult häid sõnu. 
    Zaki Shapira on džentelemen. 
    Pean teda ausaks ja heaks arstiks, kordab ta. 
    Gutmacher käib iga kolme kuu tagant arstlikus kontrollis. 
    Doonorite leidmisest ja operatsiooni finantseerimisest ei tea Gutmacher ja tema pensionärist abikaasa enda sõnul midagi: Meie ei andnud doonoritele mingit raha ega tea, et keegi teine oleks seda teinud. 
    Proua Gutmacheri operatsiooni aidanud tema sõnul finantseerida USAs elav vend. 
    Eesti on väga ilus maa, räägib neeruoperatsiooni ajal Tallinnas Viru hotellis elanud härra Gutmacher. 
    Me tahame tulla veel kord Eestisse, sest see riik andis minu naisele elu tagasi. 
    Mr. Troublemaker 
    Mulluse skandaali laineharjal nõudis Iisraeli tervishoiuminister Yehoshua Matza telekaamerate ees, et Shapira suhtes algatataks kriminaalasi ja tema tegevus Beilinsoni haigla osakonnajuhatajana peatataks. 
    Iisraeli suurim väljaanne Yedioth Ahronoth (Viimased Uudised) iseloomustas dr. Shapirat kui meditsiini paha poissi ­ andekat, ent moraalitut. 
    Ta on troublemaker (ingl k ­ pahanduste tegija), iseloomustab Eran Tiefenbrunn, mullu Tallinnas neeruskandaali kajastamas käinud Iisraeli päevalehe ajakirjanik. 
    Ta on meie parim siirdamisekspert, aga tema moraalsed väärtused on küsitavad. 
    Iisraeli meedikute assotsiatsiooni eetikakomitee juht Eran Dolev mäletab, kuidas tervishoiuminister tema juhitava kolleegiumi seisukohta küsis, kuid Shapira tegevust polnud tema sõnul võimalust õieti uuridagi. 
    Lugesime küll lehest, et ta tegutses Eestis. 
    Kuid Shapira eitas kõiki süüdistusi. 
    Ja kuna me ei saanud kunagi tema tegevuse kohta ainsatki ametlikku kaebust või tunnistust, ei saanud me mitte midagi teha. 
    Kuulujuttude ja klatšiga meie ei tegele, räägib Dolev usutluses EE-le. 
    Kui me hakkaksime teda omal initsiatiivil uurima, kaebaks tema meid kohtusse, nendib eetikakomisjoni juht. 
    Kui kuritegu toime pandi, siis leidis see aset Eestis, jõudsid järeldusele juhtumit uurinud Iisraeli politseinikud, loobudes kriminaalasja algatamisest. 
    Hoolimata tervishoiuministri ähvardustest, ei rakendatud Shapira suhtes püsivat karistust. 
    Mullu suvel tegi Shapira juba Iisraelis sugulaste vahelise neerusiirdamisoperatsiooni ning tänavu aprillis siirdas ta Beilinsoni haiglas 50aastasele mehele uue maksa. 
    Siirdamisluba siiski olemas 
    Eesti lehed kirjutasid mullu Iisraeli ajakirjandusele viidates, et Shapiral puudus juba Tallinna tulles siirdamislitsents ja tema pea kohal rippus karistus seoses sarnase neerusiirdamisjuhtumiga Türgis. 
    Kahtlusi lisas Eestis operatsioonijärgsel pressikonverentsil näidatud heebreakeelne dokument, mis osutus koopiaks kirurgilitsentsist, mitte aga siirdamisloaks. 
    1996 augustis väitis üks mees ajalehele Yedioth Ahronoth, et temalt on vägisi võetud neer. 
    Algselt oli ta andnud allkirja, et on ühe neeru loovutamisega nõus, kuid hiljem keeldus. 
    Mees aga viidi enese väitel vägisi Tel Avivi lähistel asuvasse Beilinsoni haiglasse, kus talt võeti siirdamiseks neer. 
    Pärast artiklit teatas mitu inimest, et on tuhandete dollarite eest müünud Shapirale siirdamiseks neere. 
    1997. aastal ostis Shapira ajalehe Yedioth Ahronoth andmetel taas elusdoonoritelt neere ning tegi siirdamisoperatsiooni seekord juba Türgis Ankaras. 
    Eetikakomisjoni juht Dolev lükkab väite Shapira siirdamislitsentsi tühistamisest ümber. 
    Temalt ei võetud kunagi ühtegi litsentsi ära. 
    Shapira tegutseb siiani täie volitusega, kinnitab Iisraeli ühe tuntuma siirdamisspetsiga isiklikult tuttav Dolev. 
    Fantoomdoonorid kaovad 
    Kui uskuda kõigi asjaosaliste juttu, sadasid kuus neerust loobunud meesterahvast ­ Sergiu Negai, Nicolae Nikolaev, Sergiu Calenic, Dimitru Marian, Marius Vaduva ja Vasile Nikolaev ­ alla selgest taevast. 
    Neerusiirdamisoperatsiooni läbinud 24aastase vaimupuudega noormehe Ram Tsafriri isa Shmuel Tsafrir, kes on patsientide omastest ainsana avalikkuses esinenud, leidis enda sõnul oma eluohtlikus seisukorras pojale neerudoonori sõprade kaudu. 
    Perekond Gutmacherid seevastu väitsid, et ei tea doonorite taustast midagi. 
    Ühe versiooni kohaselt leidis doonorid hoopis Tallinna keskhaiglaga operatsioonide korraldamiseks lepingu sõlminud Iisraeli firma Pariasu. 
    Vahendusfirmat esindanud advokaat Chaim Efraima eitas seda ajakirjanikega rääkides. 
    Küll aga seisis Pariasu hea selle eest, et doonor allkirjastas dokumendi, et ta pole patsiendilt oma teene eest mingisugust tasu saanud. 
    Iisraeli ajakirjanduses tekitas kahtlusi ka doonorite rumeenia päritolu. 
    Rumeenlased on nimelt Iisraeli suurim võõrtööliste grupp, mis annab alust oletuseks, et nende inimestega lepiti neeru loovutamise osas kokku Iisraelis. 
    Viis aastat Iisraeli tervishoiuministeeriumi osakonnajuhatajana töötanud Ilja Sundelevitshi sõnul oleks see ebaseaduslik. 
    Tõestada ei õnnestu aga midagi, sest tunnistajad on nelja tuule poole põgenenud. 
    Doonorid lahkusid Eestist päev enne kriminaalasja algatamist. 
    Siirdamismonopol tartlastele 
    Paljude arvates ajas Shapira aukartustäratava CVga ning maheda naeratusega Tallinna keskhaigla arstidel pea segi, koostades nende nähes elundiloovutusprotokollid, millele doonorid koos kahe tunnistajaga alla kirjutasid. 
    Seega oli kõik kooskõlas Eesti seadustega, mitte aga rahvusvaheliselt aktsepteeritud reeglitega. 
    Tänaseks on elundisiirdamisele pandud ranged piirid. 
    Sotsiaalministri määrusega tohib kudede siirdamise operatsioone läbi viia ainult Tartu Ülikooli kliinikus. 
    Karmistunud on ka välisarstide gastroleerimise eeskirjad. 
    Põhimõtteliselt ei saaks sellist siirdamisoperatsiooni Tallinna keskhaiglas enam teha, kommenteerib keskhaigla kirurgiakliiniku juhataja Leonhard Kukk uusi mängureegleid. 
    Siirdamiskeskus Läänemere kaldale 
    Siirdamisoperatsioonide õnnestumise korral plaanisid juudi arstid Tallinna uusi patsiente tuua. 
    Suurele siirdamisprojektile tõmbas kriipsu peale puhkenud skandaal. 
    Eesti valiti siirdamisoperatsiooni jaoks välja seetõttu, et Iisraelis on elundite siirdamine tervishoiuministeeriumi kantsleri loata keelatud isegi siis, kui tegemist on patsiendi lähisugulasega. 
    Siinsetele arstidele öeldi, et operatsioonid otsustati teha Tallinnas, sest siinne teenus on kvaliteetne ja odav. 
    Iisraeli ajalehe Ha'aretz andmetel läks siirdamine igale patsiendile maksma 150 000 dollarit, mis läks siirdamise korraldanud firmale Pariaso. 
    Firmat esindanud advokaadi Chaim Efraima sõnul kulus raha tšarterlennuki üüriks, 11-liikmelise meditsiinilise tiimi tasuks, ruumide rendiks ja hotelli majutuseks. 
    Tähelepanuväärne on, et Riia siirdamiskeskuse juht Rahael Rosenthal keeldus sarnasest tehingust kategooriliselt. 
    Eestis tuli lugu ilmsiks, kui üks meditsiinis töötav inimene võttis ühendust ajakirjanikega. 
    Mis juhtus 18 kuud tagasi? 
    * 17. ja 18. jaanuaril 1998 tegid Iisraeli arstid 14tunnise operatsiooni käigus Tallinna keskhaiglas kuuele oma maa kodanikule neerusiirdamise operatsiooni, tuues ise kaasa neerudoonorid. 
    Kogu protseduuri esitleti kui näidislõikust, mida juudi arstid koolitusprogrammi raames siin sooritasid. 
    Alguses väitsid iisraellased keskhaigla peaarstile Andrus Mäesalule, et neerudoonorid on patsientide sugulased. 
    Hiljem osutus see valeks. 
    * Iisraeli firma Pariasu ja keskhaigla vahel polnud sõlmitud korralikku lepingut. 
    6. jaanuaril 1998 koostati küll dokument, mis kandis pealkirja Minutes ning mida võib käsitleda koostööprotokollina. 
    Selle järgi maksis Pariaso haiglale ühe operatsiooni eest 8000 dollarit. 
    Kokku sai haigla umbes 670 000 krooni. 
    * 22. jaanuaril 1998 algatas keskkriminaalpolitsei kriminaalasja viisades valeandmete esitamise suhtes (karistus kuni aastane vabadusekaotus). 
    Paberite järgi tuli seltskond siia turismi- ja ärireisile ning peatus Tallinna hotellides. 
    Siirdamisoperatsiooni suhtes kriminaalasja ei algatatud. 
    * Päev pärast kriminaalasja algatamist lahkus Shapira koos oma patsientide ja nende sugulastega Eestist. 
    Lennukile läks Shapira otse ülekuulamiselt Laial tänaval keskkriminaalpolitseis. 
    Juhtumi uurija, keskkriminaalpolitsei komissar Lea Kadak märkis, et Eesti politseil polnud ühtegi põhjust nende kinnipidamiseks. 
    Kriminaalasi lõpetati tänavu jaanuaris kuriteo koosseisu puudumise tõttu. 
    Kolm revolutsioonilist ideed Võrumaal 
    ENE LÄKK 
    Kuus mustanäolist meest istuvad kolhoosiaegse farmi ukse juures ja lasevad leiba luusse. 
    Neil on lõuna. 
    Mustade nägudega mehed on söetootmise töölised. 
    Võrumaal Missos tehakse sütt, mida saab süüdata vaid tiku ja paberitükikese abil. 
    Pole tarvis mingit süütevedelikku. 
    Kogu toodang läheb kui soe sai ­ Soome. 
    Väike osa jääb Eestimaale ka. 
    Tulge aga sisse, kutsub üks lõunatajatest. 
    Söe pakkimisliin suure, poolenisti tühja ruumi nurgas parajasti seisab. 
    Lõunaaeg ju. 
    Söetootmise direktor Tõnu Sults seletab vabandades, et tootmine pole tegelikult veel täit võimsust saanud ja asi on alles katsetamisjärgus. 
    Aga nõudlus on suur, ütleb ta. 
    Me ei jõua nii palju toota, kui küsitakse. 
    Poole ruumist võtab enda alla hiigelsuur ahi. 
    On väga palav. 
    Pikad haava- ja lepapuud pannakse ülevalt kaheksa suure konteineriga ahju. 
    Seal küpsetatakse neid 18 tundi ja tõstetakse seejärel välja jahtuma. 
    Vahel on läinud mõni konteiner põlema ka, räägib Sults. 
    See juhtub siis, kui konteiner avada enne mahajahtumist. 
    Põlenud söega pole enam midagi peale hakata. 
    Tootmise omanik Paavo on Saaremaa mees. 
    On veel teisigi osanikke, aga neid ta nimetada ei taha. 
    Ise jääb samuti meie jaoks perekonnanimetuks. 
    Paavo räägib, et tuli mandrile äri tegema. 
    Asusid koos perega Võrru elama. 
    Nüüd on söetootmise omanikud hektarite viisi Võrumaa metsa ostnud. 
    Leppa ja haaba kasutavad nad grillsöe tooraineks. 
    Grillsöe tootmine käib ööpäev läbi kahes vahetuses. 
    Kõige hullem oli korralike tööliste leidmine, räägib Sults. 
    Siit käis läbi 80 inimest, enne kui kaheksa meile tööle sobis. 
    Paljud eelistavad saada töötu abiraha, selle asemel, et 2000­4000kroonise kuupalgaga tööd rabada. 
    Kas selline äri rikkaks ka teeb? 
    Kas nüüd just rikkaks, aga leiba annab endale ja perele kindlasti. 
    Ja tegevuse, räägib omanik Paavo. 
    Praegu on rahulik ja mõnus tegutseda, ühtki konkurenti pole. 
    Sütt, küll teistsugust, toodetakse veel ainult Narvas. 
    Revolutsionäär Niilo 
    Siia nurka pole küll ükski ajakirjanik seni ära eksinud, imestab Misso valla Nopri talu noorperemees. 
    Tiit Niilot võib nimetada revolutsioonilise liikumise juhiks. 
    Lõpuks on piimatootjad välja astunud piimatöötlejate vastu. 
    Nad on otsustanud ise hakata tegelema nii toodangu töötlemise kui ka turustamisega. 
    Aitab piima poolmuidu töötlejale andmisest, leiab Niilo. 
    Äsja ühinesid 22 käitlemistalu üle kogu Eesti. 
    Seda liikumist Niilo veabki. 
    Niilo enda talus käib kibekiire meierei ehitus. 
    Majapidamise üle 80 veisest on pooled lüpsilehmad. 
    Piimatoodang ühe lehma kohta on palju kõrgem kui Eesti keskmine. 
    Praegu läheb veel kaks kolmandikku piimast Võru Juustule, kolmandikust teeb Nopri talu perenaine Vilve jogurtit, kohupiimakreemi, karamellikreemi, sõira ja vahel ka võid. 
    Ise olen ma õppinud lihatehnoloogiat. 
    Piimatoodete retseptid saime iseproovimise ja katsetamise teel. 
    Internet on meid palju abistanud, räägib talu noor perenaine. 
    Müügilitsentsi oma toodetele pole nad veel saanud. 
    Kui meierei valmis, loodavad ka selle hankida. 
    Siis hakkavad oma tooteid poes müüma. 
    Praegu pakuvad nad oma toodangut turul ja naaberkülades. 
    Ümbruses pole enam järel peaaegu ühtki lehma. 
    Nõudlus Niilo piimatoodete järele on väga suur. 
    Olen investeerinud siia talusse sadu tuhandeid kroone, selle asemel et oma noorele naisele veidigi garderoobi osta, räägib taluperemees kahetsustundega. 
    Hakkaks juba midagi tagasi ka tulema. 
    Aga praegu ajab üks rahahäda teist taga. 
    Ikka peab paluma, et keegi ootaks oma võlaga. 
    Ei tea, kui kaua niiviisi vastu peab. 
    Niilo leiab, et riik pole kõiki oma lubadusi täitnud. 
    Selle aasta lubatud abi on seni saamata. 
    Võibolla seda ei saagi. 
    Niilo oma perega elab vanaisa talus. 
    Tal on kasutada 100 hektarit maad, 35 sellest on päris oma. 
    Peres on viis last, abiks veel peremehe õde ja ema. 
    Niilo on õnnelik, et annab tööd kolmele töötajale ja ka oma perele. 
    Muret teeb laste haridus. 
    Sügisel lubatakse külakoolis teha liitklassid. 
    Liidetakse esimene klass teisega ja nõnda edasi. 
    See on ju tagasiminek. 
    Kas selle pärast peab nüüd kõik nurka viskama ja ära kolima? 
    Kui Niilo taolised viimsed mohhikaanlased ääremaadelt ära lähevad, jääb vaid lõõtsuv tuul seltsiks tühjadele nõlvadele. 
    Praegu oleme veel optimistid, on Tiit Niilo kindel. 
    Energiatalud Võrumaale 
    Äkki on taluomanikud äriideena avastanud taluelektrijaamad ja energiatalud. 
    Eriti sobivad väikesed hüdroelektrijaamad Kagu-Eesti mägisele alale. 
    Eestimaal oleks elektrijaama rajamiseks sobivaid kohti üle 50. 
    Neid tasub ehitada just vanadele vesiveskitammidele, räägivad kordamööda Mati Kokk ja Priit Jagomägi. 
    Mehed, kes on uurinud hüdroelektrijaamade rajamise võimalusi Eestis ja valinud mitmete tehniliste lahenduste seast sobivaima. 
    Esimese Eesti Vabariigi ajal oli selliseid jaamakesi 1200. 
    Mati, vaene mees, on Võrumaal väga nõutud, naerab Jagomägi. 
    Kui mõned nädalad tagasi oli ettevõtlusmess, ründasid teda nii Arnold Rüütel kui ka kõik külamehed. 
    Paljud talunikud näevad energiatalus head tuluallikat. 
    Nad tahavad kiiremas korras nõu ja abi selle ehitamiseks. 
    Võrumaal, Vastseroosas on hüdroelektrijaama projekt juba valmis. 
    Kui tamm on olemas, siis 20kW hüdroelektrijaama rajamine läheb maksma 120 000 krooni, räägib Kokk. 
    Kulutused tasuvad end ära ühe aastaga, sest sama raha eest toodaks jaam elektrienergiat. 
    Kui kord investeering tehtud, toob see tulu 50 aastat. 
    Nii et hüdroelektrijaama omanik on surmani kindlustatud. 
    On kaks võimalust: kas tarbida ise omatoodetud elektrienergiat ja säästa raha, mis tulnuks riigile elektri eest maksta, või müüa omatoodetud energia Eesti Energiale. 
    Riik on seadusega kohustanud Eesti Energiat ostma eraviisil toodetud energiat ja maksma tootjale 90 protsenti kodutarbija päevasest tariifist. 
    Sellest ei lähe ka käibemaksu maha. 
    Mis kasu riik sellest saab? 
    Näiteks Läti toetab väga palju selliseid väikehüdroelektrienergia tootjaid. 
    Seal ostetakse tootja käest elektrienergia ära lausa kahekordse tariifiga. 
    Riigile on strateegiliselt oluline, et keegi toodaks ka alternatiivselt elektrienergiat. 
    OOTAMATU TÖÖPAKKUMINE - Eesti noormehed värbavad elektronposti kaudu tüdrukuid pornofilmidesse näitlejateks. 
    Pornotäheks läbi interneti 
    HELEN URBANIK PRIIT VARE 
    Sulle on sõnum! sähvatas rõõmus kiri ühel kevadpäeval paljude tütarlaste arvutiekraanil. 
    Lootusrikkalt avasid nad oma elektronpostkasti. 
    Saatja aadressi (estoniansex.hotmail.com) märgates muutusid tüdrukud aga pisut ärevaks. 
    Ning kirja sisu ajas paljudel lihtsalt südame pahaks. 
    Selle väikese reklaamiga tülitab Sind Max's firma USA-st, teatab kiri, milles pakutakse kõrget palka ja eneseteostusvõimalust. 
    Kõike seda aga pornotööstuses: Nimelt vajab meie firma noori neide, kes oleksid nõus osalema pornofilmides, alasti fotosessioonidel, tantsijannana, reklaamtüdrukuna. 
    Tööpakkumine alaealistele 
    Teate said mitukümmend tütarlast alates keskkooliplikadest ja lõpetades kolmekümnendates eluaastates naistega. 
    Tööd pakutakse ka 15aastastele tüdrukutele. 
    Nemad on aga veel alaealised, kelle kasutamine pornograafilises situatsioonis võib tuua kaasa kuni nelja-aastase vangistuse. 
    Tööpakkumisele on alla kirjutanud kaks noormeest ­ Reijo ja Margus. 
    Oma teates väidavad nad, et Tartust pärit Kristiina töötab juba Los Angeleses ja teenib seal kerge vaevaga 70 000 krooni nädalas. 
    Sihtgrupiks valisid noormehed ühel interneti tutvumiskuulutuste leheküljel üles riputatud tütarlaste elektronaadressid. 
    Sõpra ja elukaaslast otsivaid tüdrukuid solvas ootamatu tööpakkumine pornofilmis. 
    Mõned neist saatsid vastuseks sõimukirja, üks vanem naisterahvas tahtis pornoagente isegi kohtusse kaevata. 
    Esinäitlejannat otsib FBI 
    Üks tüdrukutest läkitas värbajatele täpsustavaid küsimusi. 
    Noormehed vastasid seepeale lahkelt, et kõik kulud katab firma ning filmi käsikirja saab lugeda juba kuu aega enne võtteid. 
    Ka palusid nad endaga ööpäevaringselt kontakti otsida. 
    Kui helistasime sellele tüdrukule antud mobiiltelefonil ja värbajaid küsisime, ei tunnistanud kõne vastuvõtnud noormees ühtegi pakutud nimedest. 
    Väidetavalt Hollywoodis head elu nautiva 31aastase Kristiina vastu tunnevad aga pornograafilise sisuga töö ja viisarežiimi rikkumise tõttu huvi FBI ja kohalik migratsiooniamet. 
    Pakkumises mainitud firma Max's on üks Ameerika suuremaid pornofilmide tootjaid. 
    Esindused asuvad nii Euroopas kui mujal maailmas, filme müüvad ka Eesti pornopoed. 
    Seda, kas nendes mängivad Eesti tüdrukud, siinsed filmilevitajad öelda ei oska. 
    Eesti tuntuim pornostaar Kristiina Bellanova on teinud erootilisi filme Soomes, Hispaanias ja Hollandis. 
    Mõned aastad elas ta tagasitõmbunult, hiljuti tegi aga comeback 'i erootikaajakirjas Hustler ja esines Soome erootikamessi lesbi show 'l. 
    Kristiina esimene alastifoto ilmus pea kümme aastat tagasi ajakirjas Sexer. 
    Teinimissi pornopaljastus 
    17aastane Kati Pobul saab 1994. aasta märtsis kohalikel missivõistlustel teinimissi tiitli. 
    Paari päeva pärast peab ta aga auhinnad Valeri Kirsile tagasi andma. 
    Avalikuks tulevad Soome pornoajakirjas Jallu ilmunud alasti poseeritud fotod, lisaks film nimega Teiniorgiat. 
    Pildid Kati Pobulist tegi skandaalne Soome pornoprodutsent Heikki Mattinen alias Kullervo Koivisto. 
    Millal on lapsel parem kodust ära olla? 
    LEA LARIN 
    K alle* elulugu on ehmatanud nii mõndagi Keila haigla lasteosakonda külastanud inimest. 
    Poiss näeb välja nagu seitsmekuune imik. 
    Tegelikult on ta pooleteise-aastane. 
    Haiglasviibimise peamiseks põhjuseks on olnud alatoitlus. 
    Kallet ravinud arsti hinnangul saab poiss kodus piima vaid nii palju, et elu sees püsiks, mitte aga piisavalt kasvamiseks ja arenemiseks. 
    Suure osa oma elust ongi Kalle haiglas veetnud ­ haiglasse sattus ta enneaegse lapsena juba otse sünnitusmajast. 
    Pooleteise eluaasta jooksul on poiss veel kolm korda kahe kuu kaupa Keila haiglas kosumisel olnud. 
    Laps on kõhn ja vähe arenenud. 
    Iga kord hoiame teda siin niikaua, kuni ta mingile tasemele areneb, kirjeldab doktor Maila Raidmäe. 
    Vahepeal, kui ta kodus käib, toimub tagasilangus ­ poiss unustab keeramise ära. 
    Ja mis siin imestada, eks igasugune liigutamine nõuab energiat. 
    Energiat arsti hinnangul aga Kallel pole ­ suulae lõhe tõttu on tema toitmine omaette kunst. 
    Ma ei tea, kas vanemad ei taha või ei oska teda toita, on dr Raidmäe nõutu. 
    Haiglas ollakse Kalle perekonnaga kursis: Isa on tal eakas, ema noor ja pidevalt jooksus, räägib arst. 
    Vallast öeldakse, et tegemist ei ole pahatahtlike inimestega, ilmselt ei saa nad lihtsalt oma eluga ja lastekasvatamisega hakkama. 
    Kui Kalle juures kodus käia, ega seal midagi viga pole ­ tuba on soe ja korras, räägib perel silma peal hoidnud Kuusalu valla lastekaitseinspektor Kai Sinisalu. 
    Probleem on selles, et lapse emal käivad joomahood. 
    Isa on vana ega jõua kahe väikese lapse eest hoolitseda (Kallel on vanem vend). 
    Sinisalu sõnutsi pakkus ta võimalust lapsest loobuda, kui poiss sündis, aga ema oli sellele kategooriliselt vastu. 
    Poiss on registreeritud vallaslapsena, riigilt saadavat lapsetoetust püüab välja võtta isa ­ et emal ei tekiks raha saades kiusatust tuuritada. 
    Kuigi poisike on juba vanuses, mil lapsed tavaliselt teevad esimesi samme, ei oska Kalle veel isegi istuda. 
    Kui ma viimati teda nägin, lamas ta voodis, räägib Sinisalu. 
    Ema ütles, et istuda ta veel ei oska, on arengust kõvasti maas, kuna ta nii enneaegselt sündis. 
    Viimati haiglas olles ajas Kalle ennast püsti. 
    Meid häiribki see, et kodus olemise ajal lapse areng seisab, ütleb dr Raidmäe. 
    Kalle viimasest haiglaskäigust lastekaitsetöötaja kuulnud pole: Viimati, kui ma isaga rääkisin, jutustas ta küll, et viib last haiglasse masserima. 
    Kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajal on õigus sekkuda, kui lapse elu, tervis või areng on ohus, ütleb sotsiaalministeeriumi sotsiaalkaitse osakonna spetsialist Signe Kaplan. 
    Lapsele tuleb leida parim variant ­ kas tugipere või hoolduspere näol. 
    Praktikas tähendab see seda, et laps ei pea sugugi lastekodusse minema, vaid kohalik omavalitsus võib sõlmida lapse kasvatamiseks lepingu hooldusperega (mida rahva seas kutsutakse kasupereks). 
    Hooldusperel on õigus kohalikult omavalitsuselt taotleda lapse jaoks igakuiselt kuni 1700 krooni. 
    Kuusk peab muudatust oluliseks, sest varem finantseeris riik lastekodu, nüüd aga finantseerib omavalitsuste kaudu last. 
    Ka tugiperel (kes probleemse pere elu aitab korraldada, vaatab, et lapsed saaksid õigel ajal kooli-lasteaeda jne) on õigus omavalitsuselt lastele tehtavate kulutuste katmist nõuda. 
    Seaduste järgi on õigus laps perest eraldada, kui lapse peresse jäämine ohustab tema tervist või elu. 
    Vanemlike õiguste äravõtmise üheks põhjuseks võib aga olla alkoholi, toksiliste ainete või uimastite tarvitamine lapsevanemate poolt. 
    Eestis 1993. aastal tehtud uurimuse põhjal on majanduslikud raskused ja alkoholism peamisteks laste hooldusperesse sattumise põhjusteks. 
    Kaplan ütleb, et kahjuks on Eestis vähe juurdunud arusaam ­ abi vajavast lapsest tuleks kohe lapse elukohajärgsele sotsiaaltöötajale teada anda. 
    Kõige rohkem näevad lastega toimuvat arstid, lasteaiakasvatajad ja õpetajad. 
    Üheks põhjuseks, miks inimesed ei kiirusta lastekaitsetöötajale südant puistama, on Kaplani arvates kahtlemata asjaolu, et lastekaitsetöötajat ümbritseb ametniku aura. 
    Tegelikult peaks juhtumitega töötama eraldi inimene, kellest rahasaamine ei sõltu ja kes mitte kunagi ei sekkuks sedalaadi asjadesse, ütleb ta. 
    * ­ nimi muudetud 
    Eestis on: 22 lastekodu 2 lasteosakonda hoolekandeasutustes 1589 last hoolekandeasutustes, neist: 1100 last lastekodudes ja koolkodudes 2278 last eestkoste all 387 last hooldusperes 319 last võeti 1998. aasta jooksul eestkoste alla 320 last võeti 1998. aasta jooksul hooldusperesse 225 lastekaitseametnikku (84 omavalitsuses, kõigis valdades pole) ALLIKAS: SOTSIAALMINISTEERIUMI SOTSIAALKAITSE OSAKOND (ANDMED 1998. AASTA LõPU SEISUGA) 
    Kümme aastat hiljem 
    Sügisel 1989 alustas kümneaastane eesti poiss kirjavahetust eakaaslastega üle maailma. 
    Aasta-paari pärast jäi suhtlus soiku. 
    Tänavu kevadel otsis ta aga vanad kirjasõbrad taas üles. 
    TAUNO VAHTER 
    Esimene kiri saabus Uus-Meremaalt. 
    Ryan Jennings oli siis 12aastane poiss, kes elas väikses Hastingsi linnas. 
    Imestama pani, et jõulude ajal oli neil tema jutu järgi sooja 40 kraadi. 
    Üsna uskumatu tundus ka, et kellelgi võiks olla oma katamaraan. 
    Ja peale selle oli Ryanile ostetud uus, värvilise ekraaniga arvuti. 
    Kuna kirjad liikusid kauem kui kaks nädalat, oli suhtlemine üsna hõre. 
    1991. aastal tuli viimane kiri, kus Ryan kirjeldas oma lendu koos isaga Euroopasse. 
    Muu hulgas lendasid nad üle Kuveidi, kus oli äsja lõppenud Lahesõda. 
    Lennukiaknast paistsid suitsevad ja leekides naftamaardlad ­ tundus, nagu oleks kogu maa põlenud. 
    Järgmisena vastas Jonathan Grant USAst, kes elas Washingtoni lähedal. 
    Ta mängis flööti, pesapalli ja arvutimänge. 
    Parim oli tema puhul aga see, et ta saatis pakitult uusi Ameerika postmarke. 
    Tollastesse rubladesse ümberarvestatult vastas markide väärtus suurele osale nii mõnegi inimese palgast. 
    Ka tema oli endale just saanud uue arvuti. 
    Postipakiga vahetasid omanikku Tallinna album ja raamat Mount Vernonist, mis oli Valge Maja eelkäija. 
    Soomest tuli kiri Henri Mattilalt. 
    Henri oli juba käinud Araabia Ühendemiraatides, Dubais ja Indias. 
    Korra oli ta sattunud ka Tallinna. 
    15aastasena oskas ta rootsi, inglise, saksa ja hispaania keelt. 
    Kodus tegi ta keemiakatseid ja plaanis kunagi minna keemiat õppima. 
    Henrilgi oli just tegemist oma uue kompuutriga, arvutiajastu oli kogu maailmas hoogu võtmas. 
    Järgmistes kirjades küsis ta üha murelikumalt balti rahutuste kohta. 
    Hiljuti oli toimunud Vilniuse veresaun. 
    Mõne kuu jooksul tuli Soomest veel hulk viierealisi kirju. 
    Neist enamik oli poistelt, kes elasid kuskil pärapõrgus ning kelle hobiks olid alati kalapüük ja jäähoki. 
    Jugoslaaviast kirjutas Sasa Hiti. 
    Üllatuslikult oli Sasa tüdrukunimi. 
    Õieti elas ta hoopis Sloveenias. 
    Kirjale oli Sasa kleepinud omajoonistatud Jugoslaavia lipu, koos viisnurgaga. 
    Ta jõudis kirjutada, et mängib kitarri ja et tal on vend. 
    Varsti läks ka Jugoslaavias elu keeruliseks. 
    Kõige imelikumad kirjad saabusid Ghanast ja Alžeeriast. 
    Osa kirju tuli prantsuse keeles ja seega polnud nendega midagi peale hakata. 
    Üks ghanalane kirjutas ümbrikule riigi kohta lihtsalt Eesti. 
    Kolme kuu pärast jõudis see kohale templitega, mis näitasid, et kogemata oli kiri sattunud USAsse. 
    Sealt oli see suunatud läbi Moskva Eestisse. 
    Walesi piiri lähedal elav inglane Andrew Miller mängis jalgpalli. 
    Tema lemmikmeeskond oli Manchester United ja kooli lemmiktundideks inglise keel ja kunstiõpetus. 
    Mõni aasta hiljem algas kõige pikem kirjavahetus Emily Oglega Inglismaalt. 
    Tema on ka ainus, kellega on kokku saadud ­ õpilasvahetuse kaudu. 
    Koolis olid ta põhiaineteks geograafia ja bioloogia. 
    Pärast kahenädalast Eestis viibimist oli tal üsna kõrini kõigi Eesti kirikute nägemisest, mölakatest taksojuhtidest ning rahvustoitudest. 
    Suurema mulje jätsid talle aga vene kirikud, klooster ja piir. 
    1999. aasta talvel võis aga eri maailma paigus näha postkastide juures üllatunud nägusid. 
    Mõte uuesti kirjutada tekkis juhuslikult ­ vanad kirjad tulid ühest sahtlist välja. 
    Kuidas adressaate üles leida? 
    Esimesena läks käiku Interneti otsingusüsteem. 
    Henri Mattila nimi oli ühel Kuveidi koduleheküljel. 
    Selle omanikult õnnestus saada tema e-maili aadress. 
    Väheste lootustega sai sinna kirjutatud, kuid vastus tuli juba mõne minuti pärast. 
    Tegu oligi sama Henriga, kes oli korraks tulnud lugema oma ülikooliaegset e-maili aadressi. 
    Vahepeal oli ta lõpetanud ülikooli keemikuna ja jõudnud tööle Neste esindusse Austrias, kus töötab nüüd business controller' ina. 
    Enne töötas ta Brasiilias ja Saksamaal. 
    Jõulud veetis ta Ghanas, Togos ja Elevandiluurannikul. 
    Tippspetsialistina on ta pidevalt lennus ning peale töö tal suurt millekski aega ei ole. 
    Kuna rohkem kedagi interneti kaudu tabada ei suutnud, läks teele 16 kirja. 
    Esimesena tuli vastus Emilylt, kes õpib nüüd Bristoli ülikoolis majandust ja politoloogiat. 
    Viimane aasta on läinud raskelt. 
    Tal on kindel plaan mõrvata õppejõud, kes talle mikroökonoomika eksami eest 31 protsenti andis. 
    Muu hulgas loodab Emily, et ma pole vahepeal jooma kukkunud. 
    Ta ise töötab vahel kiirsöögikohas. 
    Teine britt, Andrew, oli ainus, kes ei vastanud e-mailiga, vaid tavalise kirjaga. 
    Tema lugu on üks ilmekamaid tõendeid maailma väiksusest. 
    Nagu teisedki inglased, teadis ka tema Eesti kohta vaid jalgpallimeeskonda ja eriti kuulsat ärajäänud Eesti-Šoti mängu. 
    Andrew käis koguni Monacos vaatamas, kuidas Eesti mängis Šotiga viiki. 
    Pärast kooli lõppu õpetas ta Ukrainas inglise keelt ning plaanib nüüd minna seda ka ülikooli õppima. 
    Vahepeal jõudis ta töötada šokolaadivabrikus. 
    Tema lemmikmeeskond on endiselt Manchester United. 
    Sel sügisel on tal plaan tulla Eestisse Šoti meeskonnale kaasa elama. 
    Sloveenlanna Sasa õpib Ljubljana ülikoolis inglise keelt. 
    Tema kirjades on üllatavalt raskeid sõnu. 
    Sasa lubas mitte enam saata joonistatud Jugoslaavia ega ka Sloveenia lippu, pealegi on nad sarnased. 
    Tal oli hea meel, et ka mõni välismaalane oskab eristada Sloveeniat ja Slovakkiat. 
    Nagu ta ise ütles: Aga noh, eks me slaavi rahvad tunne üksteist! 
    Hiljem ta küll tunnistas oma viga ja tutvus Eesti ajalooga. 
    Kosovo sõja algul võrdles ta serblasi iraaklastega ning polnud oluliselt heldem ka horvaatide suhtes: Tudjman on tõeline pind perses! 
    Vähemalt sama irooniliselt suhtub Sasa Euroopa Liitu pärast komisjoni tagasiastumist, rääkimata USA eksimatusest ja ülimuslikkusest. 
    Ning temagi teadis, et Eesti on Sloveeniaga jalgpalli mänginud. 
    Paras üllatus oli talle see, et ma kümme aastat hiljem ta sünnipäeva teadsin. 
    Teistest märksa hiljem tuli vastus Ryanilt Uus-Meremaalt, kes oli vahepeal USAs arvutikoolitusel. 
    Ta on kolinud pealinna Wellingtoni, kuhu talle kiri edasi saadeti. 
    Kui 12aastaselt oli Ryani ainus mure mäestikurattaga sõitmine, siis nüüd töötab ta arvutispetsina üle 60 tunni nädalas. 
    Praegu see veel meeldib talle. 
    Eestlastest ei tea ta midagi. 
    Ka Jonathan on tudeng. 
    Ta õpib Pennsylvania ülikoolis massikommunikatsiooni ning teeb kooliraadios rokisaadet. 
    Suvel läheb ta tööle basseinivalvuriks. 
    Ainus eestlane, keda Jonathan teab, töötab hambaarstikabinetis, kus ta käib. 
    Me oleme kaotanud Õpetaja 
    Peterburis suri legendaarne muusikaõppejõud Ilja Mussin (6.01.1903 ­ 6.06.1999), kelle käe all on õppinud ka eesti dirigente. 
    Anu Tali Pühapäeva, 6. juuni hommikul, päeval, mil maailm tähistas Puškini 200. sünniaastapäeva, suri St. Peterburgis rahvusvaheliselt tunnustatud professor, mitmete silmapaistvate dirigentide õpetaja Ilja Mussin. 
    Maestro tähistas just hiljaaegu oma 95aastast juubelit ja juhatas sel puhul Filharmoonia suures saalis toimunud kontserdil oma praeguste ja varasemate õpilaste kõrval ka ise. 
    Elanud üle kolm infarkti, oli ta raudnaelana alati konservatooriumis tagasi või viis läbi meistriklasse. 
    Suurema osa oma elust pühendas Mussin õpetamisele, olles alusepanijaks St. Peterburgi Riikliku Konservatooriumi dirigeerimiskoolile. 
    Jäädes kõrvale aktiivsest dirigenditööst, pühendus Ilja Mussin täielikult oma õpilastele, töötades nendega kuni surmani kolm korda nädalas ligi neli tundi klassis ja peale selle juhendades nende tööd kahel korral nädalas orkestri ees. 
    Ilja Mussinit iseloomustab ehk kõige paremini armastus inimeste vastu ja erakordselt peen muusikatunnetus. 
    Õpilased olid talle väga lähedased ­ minu perekond, nagu ta ise ütles ­ nende seltsis veetis ta suure osa oma ajast ka pärast tunde. 
    Koolist saabudes tavatses ta veeta aega tunnis toimunu kohta ülestähendusi kirja pannes või õpilastega vesteldes. 
    Alati oli meist keegi temaga ja meie klassi, kus õppis lõpus 18 dirigenti (kuigi tunnis oli vaatlejaid 30 ümber), ühendas respekt ja armastus oma õppejõu vastu. 
    Mussin, kelle dirigeerimispõhimõtted lähtusid eelkõige muusikalisest väljendusest, ei olnud mitte alati tunnis väga kannatlik noorte dirigentide arengut jälgides (95aastasena ei olnud tal palju aega), kuid tema ägenemist saatis alati huumor. 
    Ta tõi muusika iseloomustamiseks kõige eredamaid elulisi näiteid, jutustades meile oma 60 aasta tagustest õnnestumistest, läbikukkumistest, kohtumistest heliloojatega, kellest täna vaid ajalooraamatutest loeme. 
    Nii nagu nüüd ka oma professorist Ilja Aleksandrovitš Mussinist. 
    Meile jäävad tema raamatud Dirigeerimise tehnika, Dirigendi kasvatusest ja Elu õppetunnid ning nendele, kellel õnnestus teda tunnis kohata, mingi seletamatu vajadus otsida seda midagi dirigeerimise kunstis, millele professor oma elu pühendas. 
    Nagu ta tavatses oma õpilastele öelda: Teate, dirigeerimine on tegelikult väga lihtne, tuleb lihtsalt teada, kuidas seda teha. 
    Jüri Alperten Võib näida paradoksaalsena, aga see väikesekasvuline Suur Inimene suri 95aastasena täies elujõus tööpostil. 
    Ma tundsin teda peaaegu veerandsada aastat. 
    Ma käisin tema juures konsultatsioonidel juba siis, kui astusin Tallinna konservatooriumi, ja olin temaga kontaktis pidevalt kuni Leningradi konservatooriumi lõpetamiseni. 
    Isegi Nõukogude Armees teenimise ajal käisin pidevalt tema tunde jälgimas. 
    Esimesed üliõpilased, keda ma tundides juhatamas mäletan, olid meil juba hästi tuntud Andrei Tšistjakov ja praegune Maria teatri peadirigent Valeri Gergiev. 
    Kui ma esimest korda klassi sisenesin, tundsin seal erilist atmosfääri. 
    Klass oli rahvast täis, kellelgi ei olnud konkreetset tunniaega, professor tuli kell 15.00 ja kõik olid kohal, oodates ja lootes pinevusega, et nemad on need õnnelikud, kes täna saavad juhatada. 
    Alati oli klassis palju pealtvaatajaid, kes ei olnud otseselt seotud selle erialaga, kuid kes nautisid seda, kuidas nende silme all sündis ime. 
    Paari tunniga oli inimene võimeline oma kätega midagi väljendama. 
    Publikut kogunes nii palju, et Mussinil tuli kolida klassi, mis mahutas mitusada inimest. 
    Mussin ei olnud aktiivselt tegutsev dirigent ja sellepärast pühendus ta peamiselt oma õpilastele. 
    Ta oli väga intelligentne, heatahtlik ja huumorimeelega inimene, kes kohtles oma õpilasi lugupidavalt nagu oma sõpru. 
    Kui kellelgi tema õpilastest oli kontsert, oli professor alati kohal. 
    Tema kooli omapära oli see, et kõik andekad õpilased olid täiesti erinevad ja omanäolised, aga ülejäänud, kes ei suutnud tema õpetustest õigeid järeldusi teha, said ühtemoodi keskpärasteks dirigentideks, sealjuures hea manuaalse tehnikaga. 
    Ise ütles professor naljatades, et võib ka koristaja mõne tunniga juhatama õpetada. 
    Nüüd, õpetades juba oma õpilasi, tajume, kui raske on edasi anda teadmisi, millega meie professor sai justkui mängeldes hakkama. 
    Ma arvan, et ma väljendan paljude muusikute arvamust, öeldes, et Mussini näol me kaotasime ühe neist legendaarsetest õpetajatest, kes tegid kuulsaks Leningradi dirigeerimiskooli, mis on tuntud ja hinnatud kogu maailmas. 
    On kurb, et järgmisel 6. jaanuaril ei saa ma võtta telefonitoru, et teda õnnitleda sünnipäeva puhul, ja ta ei tunne mind häälest ära, nagu ta on seda teinud viimased 15 aastat. 
    Kõik need, keda prof Mussin on umbes 70 (!) aasta jooksul õpetanud, langetavad sügavas leinas pea. 
    Eri Klas Meil oli omal ajal Mussiniga mure, sest ta palus iga kord oma õpilasi: Kas te ei saaks mulle kuidagi kombineerida mõnda kontserti? 
    Peaaegu kõik tema õpilased said Nõukogude Liidus mõne juhtiva orkestri või vähemalt hea orkestri peadirigendiks. 
    Ja kõige suuremaks kingiks Mussinile oli, kui teda kutsuti selle orkestri ette juhatama. 
    Ta oskas kõiki vigureid ja trikke ja õpetas neid oma õpilastele ­ kõik tema õpilased juhatavad väga ilusti. 
    Kui tema läks orkestri ette, siis me mõtlesime, et küll oleks tore, kui saaks selle mehe panna kappi ja ainult käed välja jätta, siis orkester ehk mängiks koos. 
    Nii kui ta hakkas oma kerega sinna juurde liigutusi tegema, läks orkester segamini. 
    Katkend raamatust: Eri Klas Kes ma olen 
    Rusikaga näkku sõprus 
    PEKKA ERELT 
    Eestlased peksid sakslasi. 
    Sakslased peksid eestlasi. 
    Tallinnas viibis sõprusvisiidil Saksa raskeristleja Admiral Hipper. 
    Nii võinuks kõlada relvavendade külaskäiku kokkuvõttev lühiuudis. 
    1939. aasta 12. juuli hommikul kell 10 heitis Tallinna reidil ankru vette hiiglaslik sõjalaev. 
    10 000tonnine rauamürakas kandis nime Admiral Hipper. 
    Tegemist oli ühe uuema ja moodsama Saksa raskeristlejaga. 
    Laev oli saabunud kuuepäevasele mitteametlikule visiidile ning ajas elevile kogu Tallinna. 
    Peod, pärjad ja vastuvõtud 
    Juba hommikul oli Tallinna sadamas ja mere ääres uudistamas hulganisti linnarahvast, nii eestlasi kui ka sakslasi. 
    Midagi nii üüratut polnud siin enne nähtud. 
    Teised laevad tundusid Admiral Hipperi kõrval kääbustena. 
    Aukartustäratavalt suur oli ka laeva meeskond, kuhu kuulus 30 ohvitseri ja 1200 madrust, keda juhtis mereväekapten Heye. 
    Algasid vastastikused visiidid, teejoomised, vastuvõtud, pidulikud lõunad, väljasõidud, pardapeod ja pärjapanekud, millest ajalehed avaldasid rea poliitiliselt korrektseid, ent igavaid teadaandeid: Laeva komandör tervitas ajakirjanikke klaasi veini juures, märkides seejuures, et külaskäiguga tahetakse kõvendada sõprussidemeid mõlema maa vahel. 
    Muide märkis komandör, et Tallinn on ilus linn. 
    Linnarahva lõbuks mängis Harjumäel ristleja orkester ja Kadrioru staadionil peeti jalgpallimatš Admiral Hipperi ja Tallinna garnisoni meeskondade vahel. 
    Sakslased võitsid 1:0. 
    Ühel päeval lubati ristlejat uudistama ka tallinlasi. 
    Õnnelikumatele linlastele sai osaks näha ka raiuvat saksa marsisammu. 
    Lahkumiseelsel päeval toimus nimelt traditsiooniline pärgade asetamine sõjaväe kalmistule. 
    Kalmistult naastes korraldas sõjalaeva komandör Liivalaia tänaval spontaanse paraadi, demonstreerides Saksa sõjaväe uut paraadsammu. 
    Elagu Moskva! Maha Hitler! 
    Päeval oli kõik rahulik ja ilus. 
    Siis aga saabus laupäeva õhtu ja madrused lasti linna peale lõbutsema. 
    Välkuma hakkasid noad ja lendama telliskivid. 
    Kakluste ja vahejuhtumite kohta on Eesti Riigiarhiivis säilinud sakslaste koostatud ettekanded, mis jätavad Tallinna ööelust hirmsa mulje. 
    Balti jaama lähedal üksi jalutavale madrusele tulid vastu kolm umbes 25aastast tsivilisti. 
    Nad sülitasid tema poole, sõimasid ja karjusid: Teie neetud natsid! 
    Elagu Moskva! 
    Samas kandis ründasid 15 noort kommunisti ja nende naist veel kahte madrust, hüüdes Elagu Stalin! 
    . 
    Kell 24 veetsid restoranis Marcelle aega 50­60 Hipperi madrust. 
    Kõrtsis pidutsesid ka eraisikud, kes karjusid saksa madrustele: Elagu Moskva! 
    Maha Hitler! 
    Vabaduse platsi lähedal aga käis tõsine tänavakaklus madruste ja tsivilistide vahel. 
    Seda juhtus pealt nägema üks Hipperi ohvitser. 
    Kui läksin kaklejate poole, tungiti mulle selja tagant kallale. 
    Ümber pöörates märkasin noaga meest. 
    Tõrjusin rünnaku tagasi, lõin ta seejärel pikali ja võtsin noa ära. 
    Tülis sai minu vasak käsi vigastada, kirjeldas ohvitser toimunut. 
    Kell kolmveerand üks öösel ründasid kohalikud vanalinnas nelja madrust. 
    Kui mina nägin, et tsivilist üritas minu kaaslast telliskiviga lüüa, rebisin ründaja kõrvale ja andsin talle hoobi näkku. 
    Siis tormas üks teine tsivilist noaga minu suunas. 
    Ma põikasin löögist kõrvale, kuid noaots siiski vigastas mu paremat kätt. 
    Pärast komistamist püsti tõustes sain jalaga näkku, kandis ülemustele ette kakluses kannatada saanud madrus. 
    Riigiarhiivis on säilinud ka juurdlusmaterjalid ühe eestlasest kakleja kohta. 
    Rusikaga näkku 
    Politsei konstaabel Verner Toom tegi oma igaõhtust ringkäiku. 
    Väike-Karja tänavat mööda Raekoja platsile ja siis Viru tänavat pidi tagasi all-linna. 
    Kell oli just saanud 11. 
    Täna on linna kõrtsid Saksa madruseid täis, hoia silmad lahti, oli ülemus teda hoiatanud. 
    Järsku kostis selja tagant Vanaturu kaela poolt sammude müdinat ja vihaseid hõikeid. 
    Toom pööras ringi ja nägi kolme valgete mütsidega madrust. 
    Nad hoidsid kinni siplevat ja vanduvat meest, kes madruse moodi välja ei näinud. 
    Kinninabituks osutus 16aastane Raimond Remmel, kes madruste sõnul olla Väike-Karja tänaval ühte neist näkku löönud. 
    Konstaabel võttis Remmelil kraest kinni ja viis ta jaoskonda. 
    Politseisse toimetati ka kakluses osalenud kolm madrust, nende hulgas väidetav kannatanu Max Bociani. 
    Saksa madrused, nähes mind naermas, hakkasid ka naerma ning rääkisid midagi saksa keeles. 
    Sellepeale üks madrustest lõi minule käega näkku nii, et mina tänavale maha kukkusin. 
    Ka teine madrus lõi mind jalaga, kui veel maas lamasin. 
    Tõusin maast üles ja jooksin eemale Viru tänava suunas. 
    Madrused jooksid järele ja võtsid mind kinni Vanaturu kaelas. 
    Rahvas kogus kokku ja ka politseinikud tulid, seletas Remmel jaoskonnas. 
    Bociani seletus oli aga risti vastupidine. 
    Nimelt oli just Remmel teda näkku löönud, mitte vastupidi. 
    Kummal oli õigus? 
    Pealtnägijaid juurdluse protokolli järgi kindlaks ei tehtud (või ei tahetud teha). 
    Selle ja teiste linnas toimunud kakluste süü keerati eranditult kohalike kraesse, et vältida Saksamaa ärritamist. 
    Raimond Remmeli kohta kirjutati juurdlusmaterjalides: Lihttööline. 
    Joodik. 
    Kraadepoiss. 
    Ilma kindla teenistuseta. 
    Kaaki karistati elamiskeeluga Tallinnas ja Harjumaal kuni kaitseseisukorra lõppemiseni. 
    Ehk määramata ajaks. 
    Talle anti käsk lahkuda linnast viie päeva jooksul. 
    Kokku oli kohalike ja madruste vahel üle kümne konflikti. 
    Politseidirektori ettekande kohaselt olid vahejuhtumite põhjused juhuslist laadi ja tekkinud momendi meeleolude mõjul alkoholi tarvituse tagajärjel. 
    Politsei karistas tülitsemise eest 15 eestlast ja venelast, kellele määrati enamasti rahatrahv 30­150 krooni või kolm nädalat kuni kolm kuud vanglakaristust. 
    Kahenäolised 
    AAVO KOKK peatoimetaja 
    Eelmises Ekspressis avaldasime seltskonnakülgedel foto äsja laulukonkursi Kaks takti ette võitnud Tanel Padarist, kes teise noormehega käest kinni torti lahti lõikab. 
    Just nagu homopulmas, kuivõrd noore muusiku produtsendid on talle väga stiilse seksika homoimago kujundanud. 
    Kuulsad ja edukad muusikud on Eesti Ekspressi peale nüüd pahased. 
    Nädala alguses helistas mulle Tanel Padari manager ja kurtis, et meie pildiallkiri mõjub Tanel Padari muusika läbimüügile halvasti ja hävitab produtsentide noore talendi kergitamiseks tehtud pingutused. 
    Kummalised inimesed need muusikaprodutsendid. 
    Ise loovad mehele müügitoetuseks homoimago ja siis, kui ajakirjandus sellest kirjutab, kargavad ajakirjandusele kallale. 
    Veel kummalisemad mõtted liiguvad sõnumilehtlaste peas. 
    Skandaali üles puhudes arutleb Tarmo Michelson, et sellisel juhul võib iga ajakirjanik kirjutada ka Koit Toome ja Maarja-Liis Ilusa pildi allkirjas, et nad on suguühtes. 
    Et kui tundub, siis muudkui kirjutad. 
    Nojaa, eks igaühele tundub nii, nagu ta on harjunud mõtlema. 
    Eesti Ekspress viitas Padari homoimagole, kuna homostiil ja homokultuur on kaasaegse kultuuripildi oluline osa. 
    Kusjuures seda kannavad sagedasti ka mehed, kellel puudub teiste meeste poole igasugune seksuaalne tõmme. 
    Siinsamas mõni lehekülg edasi analüüsib Lii Unt meie homoskandaali, küsides, kas tegemist on kaksikmoraaliga või lihtsalt imagokujundajate rumalusega. 
    Ise kalduksin kahtlustama viimast. 
    Inimesed, kellega selle juhtumiga seoses olen pidanud kohtuma, ei mõista mainekujunduse lihtsat tõde ­ maine on üks ja jagamatu. 
    Muusik ei saa olla Tallinnas ühe imagoga ja Haljalas hoopis teisega. 
    Ükski firma ei saa rääkida töötajatele ühte juttu, avalikkusele aga hoopis teist. 
    Kui keegi nii teeb, siis kaotab ta usalduse. 
    Üks juttudest on ju vale, üks imagodest võlts. 
    Siinsamas lehes leiate loo näiteks Terje Arust. 
    Ärinaisest, kes kandideeris riigikogu valimistel, poseerides hirmkalli Jaguari kapotil. 
    Hull mõte. 
    Naine tahab minna Toompeale rahvast esindama, kuid valib reklaamis oma kaaslaseks eksklusiivauto Jaguar. 
    Muidugi ei saanud ta riigikogusse. 
    Inimesed ei usalda mitmenäolisi. 
    KIRJAD 
    Täidame presidendi ülesande ennetähtaegselt! President küsis ärimeestelt, miks peab tema nende, laiskade eest otsima Eestile oma Nokiat, ning pani südamele, et igaühel tuleb neid aastas leida vähemalt kuus tükki. (Postimees, 6.5.99) 
    Reklaamibüroo Zoom suhtus presidendi üleskutsesse äärmise tõsidusega ning kutsus kohe pärast selle ilmumist kokku aktsionäride üldkoosoleku. 
    Koosolek tõdes, et Kaur Hanson on täitnud plaani ennetähtaegselt ning selle isegi ületanud. 
    Hansonil on neli Nokia talverehvi, Nokia mobiiltelefon koos laadijaga ning Nokia monitor; see teeb kokku seitse Nokiat. 
    Asko Künnapi valduses on kaks Nokia kummikut ning telefon koos laadijaga, kokku seega neli Nokiat. 
    Koosolek kohustas Künnapit leidma veel kaks Nokiat. 
    Seevastu Priit Isokil ei õnnestunud leida mitte ühtegi Nokiat. 
    (Nokia valmistatud värvilist traati Isoki jalgratta kodarate ümber koosolek ei arvestanud.) 
    Kollektiiv otsustas võtta Isoki seltsimehelikule käendusele ning kohustas teda alustuseks kuduma Nokia logoga suusamütsi (pibo). 
    Koosolek saatis presidendile tervituse ning lubas täita käesoleva aasta plaani üheteistkümne kuuga. 
    KAUR HANSON Juhataja 
    Veel Laarist ja heinapepredest Martin Pomm. Peaminister on möku (EE nr 15) 
    Miskipärast kujutan ma ette, et ajakirjandus võiks inimestele rääkida millestki, mida nad ei tea, ning avada teemasid uue nurga alt. 
    Tunnen end veidi rumalana, nähes, et te olete pühendanud pool lehekülge peaasjalikult Mart Laari välimusele. 
    Kui mina oleksin kolumnist, räägiksin ma näiteks sellest, kuidas Laar oli 80. aastatel 24. Keskkoolis ajalooõpetajaks. 
    Ta oli oma ajalootundidega täielik staar. 
    Ma räägiksin tema ajalooringist, mis toimus peale tunde ja oli mõeldud vanematele klassidele (ning mida nooremad õpilased sedavõrd hindasid, et mõnigi hankis endale meelega samal ajal ja samas kohas järeltöö). 
    Siis räägiksin veel sellest, kuidas kogu lugu muidugi Laari vallandamisega lõppes (minu teada ei olnud selle taga isegi mingit reetlikkust, laps avameelitses mõtlematult oma parteilastest vanematega). 
    Võibolla räägiksin ka sellest, kuidas Laar hiljem, 87. aastal, oma lõpetajatele lilli tõi. 
    Mäletan, tal oli suur riidest õlakott, pilgeni valgeid ülaseid täis. 
    Nojah, muidugi ei ole ma kolumnist. 
    Aga on veel midagi, mida tahaksin ütelda... ainult Teile, lugupeetud sisepoliitiline kolumnist. 
    Õieti on see küsimus. 
    Vaadake, teie kirjutist lugedes tekivad täiesti tahtmatult oletused Teie välimuse kohta. 
    Minu kujutlusse tõuseb pikk, sale, tumedapäine noormees, kelle liigutused on nagu pantril, ripsmed nagu vasikal ja kelle läbitungiv pilk võtab jalad nõrgaks. 
    Kas olete tõesti nii imeilus? 
    MAIU VARNER 
    Veel kodeerimisest Kodeerimine (EE nr 18) 
    Lasksin ennast kodeerida 1991. aastal karskusühingu kaudu viieks aastaks. 
    Enne seda olin suitsetanud üle kümne aasta ja püüdnud sellest korduvalt ja tulemusteta vabaneda. 
    Kodeerimise tagajärjel ei juhtunud vähemalt minuga midagi hullu. 
    Haigeks ei jäänud, depressiooni ei langenud. 
    Viie aasta möödudes ei tundnud ma mitte mingisugust isu suitsu järele ja ei ole seda tundnud tänaseni. 
    Ühel minu tuttaval nii hästi ei läinud, aga ka temaga ei juhtunud midagi hullemat kui see, et ta lasi lihtsalt koodi eemaldada. 
    Samas tean kahte inimest, kellel on just tänu koodile perekonnaelu korras. 
    Minu meelest on see normaalne, et kõik inimesed ei reageeri kõigele täpselt ühtemoodi. 
    Ja selline kodeerimine ei saaks ju eksisteerida juba nii mitu aastat, kui kõigil asi ainult halvasti lõpeks. 
    K. PERT Jürilt 
    Avaliku elu tegelastel võiks rohkem huumorimeelt olla! Seltskond (EE nr 18) 
    06. mail TV-3 saates Kahvel oli esinejast popstaar Jaak Joala nördinud, et EE valas poriga üle Kaks takti ette saate võitja Tanel Padari, kuna EE seltskonnaleheküljel oli olnud tordilõikamise juures pildiallkirjaks: Eesti esimene gay laulatus. 
    Saate lõpus sõna võtnud Tanel Padar lubanud EE laimamise eest kohtusse kaevata. 
    06. mail ilmunud telelehes Nädal oli aga samuti foto, kus ETV uudistediktor Urmas Liiv oli poseerimas suudlemist Tanel Padari põsele ning pildiallkirjaks oli umbes nii, et Urmas Liiv palus luba, et kas ta võib Tanel Padari põsele jätta huulepulgajäljega musi. 
    Olen kuulnud, et kui meesterahvas kannab kõrvas rõngast, ei tehta numbrit, et võibolla on see tervislikel põhjustel. 
    Kuid kui kõrvarõngas on vasakus kõrvas, et siis võib see juba küsimusi tekitada. 
    Tanel Padaril on teatavasti kõrvarõngad mõlemis kõrvus. 
    Ka minul kui avaliku elu tegelasel kirjasaatjana on tulnud ette selliseid juhuseid, kui mind on ajakirjanduses mustatud. 
    Üks näide. 
    Paari aasta eest avaldas Teleleht allkirjata loo Maie Parriku laulud lauldud, kus seisnes ka selline solvav asi, et progressiivsete ajalehtede toimetustes on Maie Parriku ja Hillar Kohvi laadsete kirjasaatjate loomingu tarbeks sobiv paik. 
    Kadunud Post paigutas vastavad teosed kausta Hullude kirjad. 
    Viimasel ajal on mind parodeeritud ka Kanal -2 Vigla shows. 
    Aga mina leian seda, et mida rasvasem paroodia tehakse, seda rohkem ka rahvas tegelikku Hillar Kohvi teab ning populaarsus kasvab. 
    Arvan, et ka Padari populaarsus kasvab nüüd senisest veelgi rohkem. 
    HILLAR KOHV 
    ÜKS KÜSIMUS 
    Kas Te laseksite ennast urnis matta? 
    MARGUS UUDAM Hüvitusfond 
    Vabandust, kas te võiksite küsimust korrata? 
    Vaikus. 
    Järgneb naerupahvak. 
    Kas ma tohiks tagasi helistada? 
    Ma ei tahaks sellel teemal... improviseerida. 
    Poole tunni pärast on Uudam end kogunud. 
    Tõenäoliselt jätaks selle... eee... ürituse korraldajate otsustada. 
    Minul isiklikku eelistust ei ole. 
    AIN SAARNA Eesti Raadio direktor 
    See küsimus ei ole sugugi imelik. 
    Jaa, raudselt. 
    Olen selle peale mõelnud küll. 
    Minu meelest on tuhastamine ilus ja puhas tseremoonia. 
    Proosaliselt öeldes: mulle ei meeldi, kui mind pärast lahkumist veel edasi-tagasi solgutatakse. 
    Kui juba läinud, siis olgu läinud. 
    Itsitab telefoni. 
    Aga loodan, et urnipaneku aeg ei ole veel lähedal. 
    OLAV KIRSEL Metsakalmistu direktor 
    Ausalt öeldes ei tunne veel selle vastu huvi, heh-heh. 
    Jään praegu vastuse võlgu... kuigi eesti rahvale ilmselt on põletamine kultuuriliselt lähedane. 
    Kuhugi testamenti seda kirja panema küll ei hakkaks. 
    Ma ei poolda näiteks ka seda, et hauakivile raiutakse veel elava inimese nimi ja sünnidaatumid. 
    Milleks? 
    Mõtleb. 
    Aga muide, kas te seda ikka teate, et ajakirjanikele on meil siin eraldi ala olemas? 
    Kvartal 20. 
    ENEL EHA eksmiss, Eesti Telefoni suurklientide talituse reklaamijuht 
    Aga miks ka mitte??? 
    Tegelikult ma ei ole sellele mõelnud, võibolla vanus ei ole see... 
    Naerab. 
    Igal juhul ei arva urnimatustest midagi negatiivset. 
    ENNO TAMMER Eesti Päevalehe ajakirjanik 
    Väga lihtne küsimus. 
    Jah, laseks küll. 
    Mis põhjendust siin vaja on. 
    TANEL PADAR tõusev täht 
    Hmmm... 
    Noo... mina ei tea. 
    Tallinski TehnoGorodok 
    PRIIT HÕBEMÄGI Õhtuleht 
    Väga rikkad inimesed on hoopis teistsugused kui meie. 
    Varem või hiljem tekib neil pidurdamatu vajadus oma hiigelvaranduse kohta mingi filosoofia luua ning siis seda levitama hakata. 
    Kui neil filosoofikalduvusi ei ole, siis liiguvad nad ärist poliitikasse ja esinevad varem või hiljem mõne sellise avaldusega, mis isegi kõvakskeedetud poliitikutele judinad naha vahele ajab. 
    Nii nagu näiteks värske Isamaa siseminister, multimiljonär ja ekspankur Jüri Mõis, kes aprilli lõpus ootamatult teatas, et Eesti peaks siin elavatele kodakondsuseta isikutele ja välismaalastele selgelt mõista andma, et nad on Eestis soovitud ja vajalikud inimesed. 
    Nädal hiljem käis Tallinnas välkvisiidil ülirikas Soome elektroonikatööstur, Elcoteq Networki CEO Antti Piippo. 
    Kui president Lennart Meri kutsus eestlasi üles leiutama Eesti Nokiat, siis jättis ta ehk meelega välja ütlemata, et tegelikult on Eestis Nokia juba olemas ­ ja see ongi Antti Piippo ettevõte Elcoteq, mis ostab maailmast kokku elektroonikakomponente ja koostab nendest Tallinnas kuulsaid Nokia ja Ericssoni mobiiltelefone. 
    Nokia võidukäik on ka Elcoteqi võidukäik ja nii ongi Eestil Lasnamäe külje all juba oma Nokia olemas, see päris õige Nokia veel pealegi. 
    Piippo kurdab, et Eesti noortel puudub huvi kõrgtehnoloogilise hariduse vastu, et nad ei taha saada insenerideks, sest see pole Eestis moodne. 
    Kui pole noori andekaid insenere, siis on raske hankida kodumaisesse tootmisse välismaiseid investeeringuid. 
    Järelikult vajame kõigepealt andekaid ja rikkaid eeskujusid, sest maailm nõuab juba ammu, et vaimu võidukäik oleks tingimata seotud mateeria võidukäiguga. 
    Näiteks Inglismaal on miljonäride juurdekasv viimastel aastatel olnud hämmastavalt kiire. 
    Kõige rohkem noori rikkaid on tekkinud elektroonikatööstuses. 
    Kui ka Tallinna tänavatel sõidaksid ringi paarikümneaastased kutid hõbedaste Porschedega, kes on teeninud oma miljonid tarkvara kirjutades või pruugitud arvutitega kaubeldes, mitte aga käibemaksupettuste ja hämarate kinnisvaratehingute abil, siis oleks see samm parema tuleviku poole. 
    Ning siinkohal haakuvad Piippo mure ja Mõisa mõte ­ miks mitte puuduvad ajud kusagilt mujalt sisse tuua? 
    Kui juba Ameerika Ühendriigid ei häbenenud pärast Teist maailmasõda oma tuumarelvastust ja raketitööstust üles ehitada natsi-saksa parimate spetsialistide najal, siis ei tohiks meiegi häbeneda endise N Liidu inseneride kasutamist! 
    Kusagil maailmas pole nii palju töötuid tuumafüüsikuid ja kõrgtehnoloogia spetsialiste kui Venemaal. 
    Toogem nad siis Eestisse! 
    Eesti pole neile tundmatu maa ja elu siin ikka sellevõrra hea, et ega nad kaua ei mõtleks, eriti kui perekonna tohib kaasa võtta. 
    Kui Mustamäe külje alla endiste N Liidu teadlaste jaoks luua TehnoGorodok, siis oleks see teine samm Eesti tehnoloogiliseks läbimurdeks ja globaliseerumiseks. 
    Mitte ainult Venemaalt, vaid Ukrainast, Valgevenest ja mujalt tuleksid nii kogenud insenerid kui ka noored andekad inimesed siia hüppelaua otsale kiikuma, sest stepituultest ei leia neid keegi, kuid Tallinnast küll. 
    Siit edasi läheks nende tee mõne aja pärast juba Soome, Rootsi, Saksamaale, Ameerikasse ja Jaapanisse. 
    Nende tehtud töö, innustav eeskuju ja edumeelne mõte jääks aga Eestisse ning kasu oleks sellest juba kolmepoolne. 
    Tuuleklaas ­ see on imelihtne 
    TOOMAS VABAMäE 
    Carl Benzi esimene auto ajas läbi ilma klaasideta, kuid pärast seda on pea kõik mootori jõul liikuvad sõidukid olnud vähemal või suuremal määral klaasitud. 
    Kuigi autode klaasid koosnevad enam-vähem samast materjalist nagu näiteks majade aknad, on nende valmistamine oluliselt keerulisem ja klaasid ise kallimad. 
    Põhimõtteliselt on asi lihtne: võetakse kaks klaasi, pannakse nende vahele kile, painutatakse veidi ­ ja lamineeritud tuuleklaas ongi valmis. 
    Toormaterjaliks autoklaaside valmistamisel on nn float-klaas. 
    See paistab silma eriti sileda pinna ja ühtlase paksusega, valmistamise tehnoloogia põhineb sulaklaasi valamises sulatina peale. 
    Klaasi tahkumistemperatuur on tina sulamistemperatuurist kõrgem, seega puutub klaasileht kogu protsessi käigus kokku ainult ideaalselt sileda tinapinnaga. 
    Teiseks oluliseks komponendiks autoklaaside valmistamisel on klaaside vahele pandav kile. 
    Tänapäeva autodel on lamineeritud tuuleklaasid kohustuslikud, kallimatel markidel kasutatakse sama tehnoloogiat ka taga- ja küljeakende valmistamiseks. 
    Tuuleklaaside puhul on peamiseks kaalutluseks turvalisus ­ lamineeritud esiklaasi tabanud kivi ei tule sellest läbi ja ei löö seda kildudeks. 
    Avarii puhul peaga esiklaasi lennanu võib loota, et klaas annab tänu oma mitmekihilisele struktuurile pisut järgi, kuid laiali ei lagune ja õnnetuse ohvril autost välja paiskuda ei lase. 
    Lamineeritud küljeklaasidel on aga ootamatult hea mürasummutav efekt. 
    Esiklaasidega võrreldes on külje- ja tagaklaaside valmistamine keerulisem, sest uuematel autodel on nad tihti kahes tasandis kõverad. 
    Sel põhjusel on ka tagaklaasid esimestest kallimad. 
    Samuti tuleb tagaklaasile peale trükkida soojenduse traadid ja suuremad pinnad on vaja katta klaasi servades. 
    Aga milleks on üldse klaasiservades need mustad, sageli küllalt laiad ribad? 
    Kes arvavad, et ilu pärast, ei olegi tõest nii kaugel. 
    Trükitud pinna üheks funktsiooniks on tõepoolest klaasiserva alla jäävate konstruktsioonielementide varjamine, samuti kaitseb see päikesevalguse eest liimikihti, mis klaasi auto küljes hoiab. 
    Korralikke autoklaase tehakse ka Eestis. 
    Elvas asuv tehas oli perestroika ajal ühisettevõtluse musternäide, praegu aga tasemel ettevõte mistahes mallidega mõõtes. 
    Mõnevõrra suurem käsitsitöö maht on seletatav tootmise spetsiifikaga: Elvas valmistatakse klaase nimelt varuosaturu tarvis, mistõttu partiid on oluliselt väiksemad kui monteerimiskonveierite jaoks töötavates tehastes. 
    Peamised klaasi kvaliteeti määravad protsessid töötavad arvutijuhtimisega ning tehase tootmisvõimsusest annab aimu fakt, et Balti turule jääb vaid umbes kümme protsenti toodangust. 
    Mis autoklaasid maksavad? 
    Keskmise omaniku keskmise auto keskmine esiklaas pisut alla tuhande krooni, kuid suurte reisibusside mitmeruutmeetriste tuuleklaaside hinnad ulatuvad kümnetesse tuhandetesse. 
    Autoklaase saab kindlustada 
    LEA LARIN 
    Eesti kindlustusfirmades käsitletakse autoklaaside kindlustamist vabatahtliku kaskokindlustuse osana või lisariskina. 
    Eesti teeolud ei ole just normaalsed ­ lahtisi objekte on palju, ütleb Salva Kindlustuse kindlustusdirektor Urmas Kivirüüt, seetõttu on klaaside, eriti esiklaaside kindlustus väga nõutud toode. 
    Salva Kindlustuse poolt pakutav kaskokindlustus hõlmab ka klaasi(de)kindlustust. 
    Klaaside kindlustamisega suureneb kindlustusmakse esiklaasi puhul 350 krooni ja salongiklaaside puhul 675 krooni võrra. 
    Sõltuvalt automargist võidakse esiklaasi kindlustamist käsitleda lisariskina ­ näiteks busside ja veoautode puhul. 
    Omavastutust klaasi purunemise korral Salva ei rakenda, kuid Kivirüüt märgib, et turg sinnakanti liigub ­ kindlustuspreemia on väike, kuid hüvitis, mis sõiduauto klaasi puhul on umbes 1500 krooni, võib bussiakna puhul alata 65 000 kroonist. 
    Auto klaasi(de) kindlustamine on täiskasko (katab liiklusõnnetuse, loodusõnnetuse, tulekahju, vandalismi) kindlustuse lisarisk, mida kliendid küllalt sageli lisariskina eelistavad, ütleb Leks kindlustuse kaskokindlustuse müügijuht Arvo Vääno. 
    Esiklaasi kindlustamine lisab aastasele täiskaskokindlustusele 350 krooni, kogu salongi klaaside kindlustamine tõstab preemiat 500 krooni võrra. 
    Kui klaas puruneb, katab kindlustus nii uue klaasi kui ka selle paigaldamise hinna. 
    Samuti katab klaasikindlustus uute tihendite hinna, juhul kui mudelil on tihendid, mis tuleb uue klaasi paigaldamisel asendada. 
    Klaasikindlustuse puhul ei rakendata ka Leksis omavastutust. 
    Juhul, kui autoklaas langeb autovarga ohvriks, sõltub kliendi nõudest, kas ta soovib hüvitist autovarguse realt pealt (rakendatakse omavastutuse määra) või siis klaasi lõhkumise eest. 
    Sampo kindlustuses on klaasikindlustus mõlema pakutava kindlustuspaketi (osakasko ja täiskasko) lahutamatu osa. 
    Eraldi klaasikindlustust osta ei ole võimalik, ütleb Eero Link Sampost. 
    Kindlustuse objektiks klaasikindlustuse korral on sõiduki aknaklaasid (kõik ukseklaasid, esiklaas, tagaklaas). 
    Ei hüvitata sõiduki tulede ning peeglite kahjustamise kahju ega ka mingi muu klaasi kui sõiduki aknaklaasi kahjustamist. 
    Kindlustusobjekti aknaklaasi purunemist käsitletakse iseseisva kindlustusjuhtumina vaid siis, kui ühe õnnetusjuhtumi tõttu saab sõiduki teeliikluses osalemisega kahjustada ainult sõiduki aknaklaas. 
    Näiteks, kui lüüakse aken sisse ja varastatakse autost raadio, siis on tegemist vargusega ja rakendatakse põhiomavastutust (Sampos minimaalne omavastutus 3000 krooni). 
    Sampos on autoklaaside kindlustamisel lepingus omavastutus, minimaalne klaasi omavastutus on 750 krooni. 
    Klaas säästab bensiini 
    Uskumatu? 
    Sugugi mitte, uuemad soojuskiirgust takistavad autoklaasid teevad pealkirjas väidetu tõeks. 
    Thermocontroli nime kandev klaas, kus välimise klaasikihi siseküljele on pihustatud õhuke hõbedakiht, laseb läbi 77% nähtavast valgusest (tavaline klaas 89%), kuid ainult 45% kogu kiirgusest (tavaline klaas 79%), takistades peamiselt soojuskiirgust. 
    Kui autosse pääseb vähem soojust, töötab konditsioneer väiksemal võimsusel, järelikult nõuab ta vähem võimsust ka mootorilt. 
    Saadav kütusesääst ei pruugi meie oludes teab kui suur olla, kuid kuumas kliimas ja suures autos võib pikapeale avalduda päris tuntavalt. 
    Asjale võib läheneda ka teistpidi: konditsioneeri sama võimsuse juures võib klaasipinda suurendada ilma auto sisemust talumatult kuumaks muutmata. 
    Ja seegi pole kõik: vähem päikesekiirgust tähendab, et sünteetilised materjalid kestavad kauem ja ei hakka kuumaga haisema, samuti on võimalik kasutada salongi viimistluses materjale, mis tavaliste klaaside korral ultraviolettkiirguses kiiresti oma välimuse kaotaksid. 
    Vett-tõrjuvad vedelikud 
    Autoklaasi libedamaks tegevad imevedelikud toimivad perfektselt, kui kasutamisjuhendit täpselt järgida, kuid efekt võib olla soovitule vastupidine. 
    Imeõhuke kile ei lase veel üle klaasi laiali valguda, vaid tekitab suuri tilku. 
    Kiirel sõidul lendavad need tilgad kergesti minema, kuid linnaliikluses lubatud tempoga kulgedes jäävad ikkagi klaasile ja võivad pimedas mõnel juhul nähtavuse praktiliselt nulliks muuta. 
    Ei kao ka vajadus klaasipuhastajaid kasutada, kuigi mõnikord on võimalik kojamehed pideva vehkimise asemel intervalliga tööle panna. 
    Kojameeste jalamatt 
    Mõnedel autodel on klaasi alaservadesse tehtud randid, mis klaasipuhastajate harju seal leiduvast saastast puhastavad. 
    Samaks otstarbeks on olemas ka klaasile kleebitavad puhastusribad, mida võib paigaldada mistahes autole. 
    Harjad käivad iga töötsükli jooksul edasi-tagasi üle puhastava riba ning peaksid suure osa muidu kaasaveetavast saastast sinna maha jätma. 
    Efekt ei pruugi olla kohe silmaga nähtav, kuid klaasi kraabitakse vähem ja ta püsib kauem läbipaistvana. 
    See peaks korvama ka kojameeste tavalisest pisut kiirema kulumise. 
    Ratsa läbi Islandi 
    Eesti Ekspress osaleb suursuguses maailmavallutuskavas. 
    Madis Jürgen 
    Viieliikmeline ratsaseltskond valmistub ulatuslikuks maailmahõlvamiseks hobuste seljas. 
    Juulis sõidetakse islandi tõugu hobustega alustuseks risti üle Islandi saare. 
    Tegelikult algas ambitsioonikas tuur juba mõned aastad tagasi, kui allakirjutanu ja kunstnik Aivar Juhanson ratsutasid kaks korda ühest Eestimaa otsast teise. 
    Nüüd liituvad Ekspressi esindusega Jaanus Mikk, Tallinna Hipodroomi asedirektor; Anu Tammemägi, arhitekt; Lea Avango ASist AVIS. 
    Läbitakse 300 kilomeetrit, teel ollakse kümmekond päeva. 
    Kui sõit sõidetud ja ratsutamisetuju pole lõplikult ära läinud, kavatseb nimetatud seltskond ületada edaspidi soome hobusega Soome, norra fjordihobusega Norra, connemara hobusega Iirimaa. 
    Aga miks mitte ka ahhal-tekiini hobusega Turkmeenia, araabia hobusega Araabia. 
    Kuigi siin läheb juba raskeks, sest ahhal-tekiinid ja araablased on ühed tulisemad, keda üldse hobusetõugude hulgast leida. 
    Elame, näeme. 
    Islandi hobune 
    Islandi hobune on väike, karvane, vastupidav ja visa 
    Pisikesele islandi hobusele võib selga laduda terve heinasao ja koorma otsa upitada veel paksu vanamehe. 
    Islandi hobused on ainukesed hobused maailmas, kes lisaks sammule, traavile ja galopile kasutavad veel neljandatki liikumisviisi ­ tölti. 
    Tölt on kiire samm, kusjuures tagumine jalg puudutab maad enne kui esimene. 
    Tölti astudes näeb islandi hobune kahtlaselt õmblusmasina moodi välja. 
    Islandi hobused on heatahtlikud 
    Nad on rahulikud ja stressivabad ja nende seljas on mugav sõita. 
    Rahulikud on nad seetõttu, et kuni kolmekümnendate aastateni oli hobune Islandil ainuke liiklusvahend. 
    Islandi hobune on harjunud, et tema seljas sõidavad väikelapsed ja kaheksakümneaastased ja et väga kõvasti neid loksutada ei tohi. 
    Islandlased hoiavad oma hobust 
    Islandlased on jälginud kiiva tähelepanuga, et nende hobune võõrastest tõugudest mõjutatud ei saaks. 
    Aastatel 1200­1900 ei tohtinud Islandi saarele tõupuhtuse huvides tuua mitte ühtegi hobust. 
    Ja kui mõni islandi hobune saarelt ära viidi, ei tohtinud teda sinna enam kunagi tagasi tuua. 
    Islandi hobune elab kõrge eani 
    On teada Islandi hobune Tulle, kes elas 57 aastat vanaks ja läbis veel 45aastasena vankri ees joostes 40 kilomeetrit. 
    Võrdluseks ­ viieteistkümneaastast ratsahobust peetakse üldiselt staazcaron;ikaks ja tema tippsportlase-iga hakkab ühele poole saama. 
    Islandi hobune on kallis 
    Rootsis ja Soomes on islandi hobune väga popp ja maksab 20­50 tuhat FIMi. 
    Kallimad on just need hobused, kes tölti sõidavad. 
    Eestis vaevalt hakkaks keegi islandi hobuse eest nii suurt raha välja andma. 
    Väheseid eestlasi, kellel endal islandi tõugu hobune, on Jaanus Mikk 
    Jaanus Mikk oli mõni aasta tagasi Islandil, ja Islandi kirjanik, filmirezcaron;issöör ja hobusesõber Thrainn Bertelson näitas talle karjamaaservas pisikest halli täppi. 
    See täpp oli hobune. 
    Halli täpi kõrval oli väike must täpp. 
    Must täpp oli hobusevarss. 
    Rezcaron;issöör Thrainn ütles Jaanusele, et Jaanus, see väike varss seal karjamaal on nüüd sinu hobune. 
    Jaanus pani hobusele kohaliku talu järgi nimeks Oddi. 
    (See on koht, kus kirjutati Vanem Edda.) 
    Oddi elab siiani Islandi saarel. 
    Miks on oluline kirjutada islandi hobusest? 
    Et eestlased võtaksid eeskuju islandlastelt ja suhtuksid tähelepanelikumalt sellesse, mis meil endal olemas on ­ eesti tõugu hobusesse. 
    Eesti tõugu hobuseid on nii vähe järele jäänud, et juba mõni aasta räägitakse tõsiselt nende hääbumisohust. 
    Fläshid Stalini ajast 
    TARMO VAHTER 
    1949. aasta oktoobriparaadil sõidab kolonni ees lahtine Moskvitš. Helehallis autos seisavad püsti rahvariides neiud, kes hoiavad üleval Stalini portreed. 
    Foto autor, 80aastane Artur Rätsep naeratab: See oli minu auto. 
    Olin selle äsja Leningradist toonud, sest Eestis ei olnud siis veel ühtegi autokauplust. 
    Tuttav motosportlane Jaan Küünemägi laenas Rätsepalt autot paraadi jaoks. 
    Minu üllatuseks kasutas ta seda Stalini portree vedamiseks. 
    Uhiuue, 8500 rubla maksva Moskvitši ostis Rätsep nelja kuupalga eest. 
    Ta oli tollal noor fotograaf, kes pildistas ajakirjadele Pilt ja Sõna ning Eesti Naine. 
    Oma esimesed fotod tegi Artur Rätsep juba 1935. aastal. 
    Esimesed säilinud pildid pärinevad 1939. aastast ja kujutavad haakristilipuga Saksa sõjalaeva Admiral Hipper Tallinna reidil. 
    Pärast sõja puhkemist sai Rätsep kutse Punaarmeesse. 
    Kuigi fotograafia oli talle üha rohkem meeldima hakanud, ilmus ta sõjakomissariaati ilma kaamerata. 
    Oli selge, et Vene armees peeti fotoaparaadiga inimest spiooniks. 
    Ma ei tahtnud eluga riskida, ütleb ta. 
    Kui Rätsep 1944. aasta lõpus koos Eesti laskurkorpusega Tallinna naasis, hankis ta ruttu kasutatud Zeissi kaamera. 
    Igaks juhuks pakkis ta fotoaparaadi hoolikalt muude asjade hulka. 
    Tuttavalt ohvitserilt laenas ta 2000 rubla, selle eest sai Riiast 50 mustvalget Saksa filmi. 
    Kuidas kaamera ja film omavahel kokku sobivad, seda Rätsep ei teadnud. 
    Luba pildistamiseks küsis ta polguülemalt alles 9. mail 1945, kui raadio teatas sõja lõppemisest. 
    Korpuse jalgsimarss Lätist koju kestis kaks nädalat. 
    Siis sai Rätsep lõpuks filmid ilmutusse anda. 
    Kõik rohkem kui 200 fotot tulid välja. 
    Üks neist on kuulus pilt Tallinna ratsutavast kindral Lembit Pärnast. 
    Sõjajärgsel ajal kuulus fotograafi töö ohtlike ametite hulka. 
    1946. aasta suvel sõitsid Artur Rätsep ja tema õde Marta rongiga Tallinnast Rakverre. 
    Vagunid oli tuubil täis kotipoisse, kes olid saabunud ikaldunud Venemaalt Eestisse kartuleid kokku ostma. 
    Rätsepad seadsid end sisse rongi katusel ja tee peal tegi vend õest mõned kaadrid. 
    Vaevalt jõudis rong Rakverre, kui vagunisaatja kiirustas julgeolekusse kaebama. 
    Rongi katusel on diversant! 
    Kaks tšekisti jooksid Rätsepale järele ja võtsid ta kinni. 
    Veidi aega varem oli üks Rootsi eesti leht avaldanud mitu pilti Balti jaama kotipoistest. 
    Poolik film võeti kaamerast välja ja läks tähtsa asitõendina ruttu ilmutusse. 
    Õnneks oli piltidele jäänud ainult õde Marta. 
    Rätsepa eest kostis hea sõna ka laskurkorpuse staabiülem kindral Jaan Lukas, kellele tšekistid helistasid. 
    Kuus tundi hiljem oli Rätsep vaba mees. 
    Kotipoiste fotode autor Ivar Paalmann aga istus nende eest kümme aastat Siberis. 
    Stalini ajal sai nalja ka. 
    Ükskord pidi Rätsepa kolleeg Õhtulehest lahkuma Tallinna taastamistöödelt poole pealt. 
    Toimetuses filmi ilmutades selgus, et kompartei esimene sekretär Nikolai Karotamm hoidis käes tühja labidat. 
    Sellist fotot ei sobinud avaldada. 
    Nii joonistaski retušeerija labidale musta vesivärviga kopsaka mullahunniku. 
    Teine kord tuli retušeerida pilti nii, et kõigil paraadi jälgivatel riigijuhtidel oleksid käed korraga tervituseks tõstetud. 
    Selleks sobitas toimetus kokku mitu fotot. 
    Alles lehes selgus, et Vene teatrile oli tekkinud nelja samba asemel seitse sammast. 
    Selline piltide võltsimine oli siiski erand. 
    Rätsep pole nõus fotograaf Peeter Linnapi hiljutise väitega, et Stalini aja fotograafid töötlesid pilte ideoloogilistel põhjustel. 
    Me kaotasime pildilt kriime ja muid tehnilisi vigu. 
    Või retušeerisime kontuure teravamaks. 
    Ajalehefoto trükikvaliteet oli tollal väga kehv. 
    Artur Rätsep asus 1952. aastal ametisse Rahva Hääles. 
    Ta hakkas ka kirjutama ja töötas 17 aastat peatoimetaja asetäitjana. 
    1980ndatel soovitasid kolleegid Rätsepal pensionile minna, kuid ta jätkas tööd erikorrespondendina. 
    Tema endisele kohale asus Rein Kaarepere, kellele järgnes hiljem Siim Kallas. 
    Peagi liikusid Kaarepere ja Kallas uutesse eluvaldkondadesse kõrgematele kohtadele. 
    Rätsep aga jäi. 
    Rahva Häälest lahkus ta alles 1994. aastal. 
    Viimasel ajal on Rätsep korrastanud oma arhiivi, kus on umbes 10 000 pilti. 
    Mul oleks hea meel, kui minu kogu säiliks tulevikus tervikuna. 
    Sada aastat peaks see küll vastu pidama. 
    Oma kõige värskema foto tegi Rätsep läinud nädalavahetusel, kui ta pildistas uute puude istutamist Mustamäele. 
    See pilt ilmub järgmises Mustamäe linnaosa lehes. 
    Teen lihtsalt, et liigutada, on autor tagasihoidlik. 
    Eesti Ekspress alustab järgmisest nädalast uue rubriigiga, kus ilmuvad vana aja Fläshid Artur Rätsepa kogust. 
    Draakon on ärganud 
    PAAVO KANGUR 
    Tegevuspaik Dali, kaks tuhat aastat vana linn kuskil Tiibeti eelmäestikus Hiinas. 
    Võtan hobutakso, et sõita kolme pagoodi juurest tagasi hotelli. 
    Hobutakso juht, nagu enamik hiinlasi, ei oska ühtegi võõrkeelt. 
    Politsei on blokeerinud liikluse ja hobutakso mees üritab mulle pakkuda uusi teenuseid. 
    Nii ta kihutab hotellist hoopis eemale sadamasse, et müüa mulle matk järvel. 
    Ma saan aru, et ta tahab raha teenida. 
    Kõige lihtsamatele küsimustele on võimatu vastust anda või saada ilma hiina keelt oskamata. 
    Eurooplast Hiinas esialgu hulluks ajavat suhtlemis- ja keelebarjääri on võimalik ületada vaid usaldusväärse kohaliku stiiliga harjunud saatja abil. 
    Hiina on maa, mis muudab põhjalikult eurooplase arusaamu maailmast. 
    Kui Hiinasse tööle saanud Lääne diplomaadid räägivad alguses euroopalikest või Ameerika väärtustest, et mitte öelda kristliku maailma väärtustest, siis Hiinas elades saavad nad aru, et see on teine süsteem. 
    Hiinlased ei ole kristlased. 
    Nende arusaamad põhinevad budismil, taoismil, konfutsianismil. 
    Küsin, kas neil on ameerika unelm ­ suur auto, suur maja ja järjest rohkem raha? 
    Eesti Beijingi saatkonna hiinlannast sekretär seletab mulle hiinalikke eluväärtusi ­ kui sul on nii palju, et ära elada, pead olema rahul. 
    Pead kontrollima oma soove ja ihalusi. 
    Räägime eestilikust või ehk euroopalikust pidevast võitlusest võimu pärast. 
    Kas see ei ole energia raiskamine? küsib ta mult vastu. 
    Hiina ei saa lubada energia raiskamist. 
    See riik peab toitma 25 protsenti maailma rahvastikust seitsme protsendi maailmas haritava maaga. 
    Konkurss Beijingi ülikooli rahvusvaheliste suhete erialale on tuhat soovijat ühele kohale. 
    Varsti Eestisse saabuv Beijingi kõrge ametnik Zhu Bangzao ütleb, et Hiinale ei ole niivõrd tähtis tootmise efektiivsus, kuivõrd töö, tegevuse ja toidu andmine 1,2 miljardile inimesele. 
    Euroopa on alati üritanud teisi õpetada. 
    Aga tegelikult ei ole meil neile midagi õpetada. 
    Me ei suuda endagi probleeme lahendada Balkanil, teiste omadest rääkimata. 
    Lääs on viimased kümme aastat püüdnud õpetada Venemaad, kuid võõraste väärtuste kiire pealesundimine ei ole Venemaad aidanud. 
    Hiina ametlik poliitika on üks riik, kaks süsteemi. 
    See loosung on valitud selleks, et selgitada kapitalismi ehitamist maal, mis oli kunagi valinud kommunistliku tee. 
    Hiina viimase laine reformid algasid 1985. aasta märtsis, täiesti juhuslikult samal ajal kui Venemaal. 
    Andes inimestele vabaduse tööd teha ja raha teenida, lahendati kiiresti toitlustusprobleemid. 
    Tänaseks on Hiina kapitalistlikum kui Soome või Rootsi. 
    Samal ajal võib Hiinas täies mahus kohata seda, mida me tavatseme nimetada keskajaks. 
    Ja kõike seda nimetatakse Hiinas hiinaliku iseloomuga sotsialismiks. 
    Kuid keskaeg, kapitalism, sotsialism, kommunism on vaid sõnad. 
    Tähtis ei ole, mis värvi on kass, vaid et see kass hiiri püüaks. 
    Nii sõnastas Hiina tee üks Mao järgne parteijuht. 
    Dalist Hongkongini 
    Vastuolude maa: Dalist Hongkongini on mõni lennutund. 
    Dalis haritakse maad nii, nagu seda on tehtud paar tuhat aastat. 
    Aastatuhandete kogemusele on lisandunud vaid mõned pisitraktorid kündmiseks. 
    Aga saak lõigatakse maha samamoodi kui 2000 aastat tagasi. 
    Ikka sirbiga. 
    Ning kuidas ongi teisiti võimalik lõigata saaki kümme korda kümne meetri suurustel astmeliselt mäkke ronivatel viljapõllukestel. 
    Hongkongi uus merre ehitatud 20 miljardit dollarit maksnud lennujaam on üks inimkonna tippsaavutusi sel sajandil. 
    Trust me ­ usalda mind ­, ütleb Hongkongi lennujaama tolliametnik mandri-Hiinast tulnud valgele mehele. 
    Siin on free zone ­ vaba tsoon. 
    See Briti koloonia tugipunkt Hiinas anti 1997. aasta 1. juulil üle hiinlastele. 
    Muide, 1984 detsembris, kolm kuud enne seda, kui Hiinas ja Venemaal puhkes perestroika, võtsid britid ja hiinlased Hongkongi saatuse küsimuses vastu ühisdeklaratsiooni. 
    Hongkongi lennujaamast võib osta kõiksugu raamatuid: hiinakeelse Ameerika presidentide suguelu, ingliskeelse Mao Zedongi elu puudutava raamatu, kus Hiina kauaaegne liider pannakse ühte patta Napoleoni, Hitleri ja teiste taolistega. 
    Muidugi on müügil ka Salmon Rushdie Saatanlikud värsid, dalai-laama raamat budismist, siis raamat Kremli sõpradest ja raamatud Hiina võimalikest arengutest. 
    Ühest neist ­ Draakon on ärganud ­ saab teada, et aastaks 2030 on Hiina majandus maailmas kõige võimsam. 
    Kui täna käivad Ameerika poliitikud ringi ja taovad vastu rinda, et nad on superpower ­ superjõud ­, siis 30 aasta pärast ei pruugi see enam nii olla. 
    Nii et NATO pani oma raketi Belgradis väga valesse kohta. 
    Väga paha viga, vangutab pead Eesti aukonsul Hongkongis Jeffrey K. F. Lam. 
    Ta on hongkonglane ja hiinlane, 40 000 töötajaga mänguasjadeimpeeriumi juht. 
    Paar nädalat enne Hiina Belgradi saatkonna pommitamist ennustab Financial Time: USA ei tea, kes on ta vaenlane pärast Venemaa kokkuvarisemist, ja Hiina pakub selleks palju võimalusi. 
    Ja Hongkongi viimane Briti kuberner Chris Patten ütleb oma mälestusteraamatus nukralt, et Briti koloonia 150aastane ajalugu on läbi saanud. 
    Ja see pidigi läbi saama, sest koloonia 20. sajandi lõpus on sama haruldane kui Sumatra ninasarvik. 
    Hongkong kui Hiina spetsiaalne administratiivne regioon on endiselt mandrihiinlastele viisaga suletud piirkond. 
    Hongkongi ajalehed on täis artikleid uusmigrantide kohanemisraskustest ja sellest, kui palju nad lähevad maksma Hongkongi eelarvele. 
    Kuigi Hongkongi 7 miljonist elanikust on 98 protsenti hiinlased, on uustulnukatel suured probleemid. 
    Macao 
    Meie grupiga kohtuva Macao kuberneri kindral Vasco Joaquim Rocha Vieira silmad on kurvad, sest tänavu 20. detsembril lõpeb Hongkongist 60 kilomeetri kaugusel asuva Portugali koloonia Macao 500aastane ajalugu. 
    Suure tõenäosusega pöördub kuberner tagasi Portugali ja saab selle riigi järgmiseks presidendiks. 
    Macaost saab aga Hiina spetsiaalne administratiivne regioon oma raha ja piiriga. 
    Enne sõitu kingiti meile Tallinna Hiina saatkonnas raamat Hiina 1998. 
    Seal on kirjas, et 1553 andsid portugallased altkäemaksu Guangdongi provintsi kohalikule võimule ja said õiguse alustada Macaos kaubandust. 
    Täna on Macao poole miljoni elanikuga linnriik, mille elanikest enamiku moodustavad hiinlased. 
    See linn saab suurema osa oma tuludest üheksast mängupõrgust. 
    Kunagi poolsada aastat tagasi olid Macao ja Hongkong ühesuurused. 
    Hongkongis on 7 miljonit elanikku ja sellest linnast on saanud Aasia finants- ja kaubanduskeskus ning värav Hiinasse. 
    Ent Macao on jäänud vaikseks nurgakeseks. 
    Britid on agressiivsed ja teevad lühikesi lõunaid, portugallased aga elunautijad ja eelistavad pikki lõunaid, seletab Eesti aukonsul Macaos suurärimees Liu Chak-Wan möödaminnes. 
    Horoskoop 13. - 19. mai 
    KALJUKITS Suureneva tahtejõu tõttu võid igast takistusest läbi minna nagu tank. 
    See ei tähenda, et peaksid nagu uni peale käima või kedagi millekski sundima. 
    Suuremat rolli etendab sinu iseloom, ikkagi ­ loom ise. 
    Neljapäeval on kergem üksikasjadest ja "vastikutest" arvudest paremini aru saada. 
    Reedesed naljad, meelelahutused ja ilunumbrid saavad harjumuseks, vähemalt maikuuks. 
    Pühapäeval on lihtsam kellegi jaoks hea olla; mitte just pugeda, aga komplimendid lähevad täie ette küll. 
    Esmaspäeval oled kaljukitselikult tegev ja töökas. 
    Partnerlust elavdavatel teisipäeval ja kolmapäeval on kergem kokku saada, juttu teha, ära leppida või armuda. 
    VEEVALAJA Tundeid ülessoojendaval ajal on raske tigedat poemüüjanägu teha või uhkeksläinud pomo mängida. 
    Hoopis parema jutu peale võib saada ka endast vanema generatsiooni esindajatega. 
    Millestki on võimalik ikka rääkida: kasvõi sigarettidest, mänguasjadest, kosmosest, kummitamisest... 
    Neljapäeval õnnestub hambakirurgi kombel hakata raskeid küsimusi harjumatultki kiiresti lahendama. 
    Kole väle oled vigade parandamisi tegema reedel ja laupäeval. 
    Merkuuri, Uraani ja Kuu sõlmede toel oled ühteaegu geniaalne kriitik ja ka maailma(ära)parandaja. 
    Esmaspäevase tegutsemiskire ajal tasuks aeg-ajalt tegelda ka mõtlemisega. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval saavad lihtsamadki asjad naudinguliseks. 
    Käed sügelevad! 
    KALAD Nädalapäevade jooksul saavad mõtlemine ja rääkimine huvitavamaks, oleks nagu ennegi... 
    Aeg on paslik ka küsimusteks-vastusteks. 
    Muuseas, liiga targad ja rumalad küsimused pole seadusega ära keelatud. 
    Neljapäeval jätkub sul olmeküsimuste lahendamiseks uskumatult palju visadust. 
    Reedel ja laupäeval töötavad pea ja lihtsamad aparaadid paremini. 
    Pühapäeval ja esmaspäeval asetleidvad kohtumised hakkavad korduma. 
    Ja sinu nägu jääb kõikidele hästi meelde, ka siis, kui oma aupaiste ära unustad. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval tuleb julge pealehakkaja ja võidumehe mängimine hästi välja. 
    Tahtmist ju on. 
    JÄÄR Nüüd ei tule enesehaletsemisest kurbade laulude saatel küll midagi välja. 
    Asjad pöörduvad sulle kasulikuks, kui oled mitte just nahaal, aga püsiv ja hobuse kannatusega. 
    Kõikse paremini särad nagu täht taevas tänasel neljapäeval. 
    Seepärast tahetakse võimaluse korral just sinuga tegemist teha. 
    Reedel ja laupäeval saavad maikuised äri- ja rahamängud arusaadavamaks ­ kui kuskilt tilgub, siis tuleb ka edaspidi. 
    Pühapäeval ja esmaspäeval on lihtsam olla jutukas ja kirglik. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval tulevad kodused istumised ja omaeluelamised paremini välja. 
    Rabelemine rabelemiseks, aga mõnikord on puu all ka hea istuda. 
    Nalja võib saada ka esivanematega suheldes. 
    SÕNN Et mai on sinu kuu, on nüüdse aasta viienda kuu keskel rohkem märgata kui muidu. 
    Esile tõstavad sind iseäranis Päike ja Merkuur. 
    Täna on oodata nii kunsti kui ka muid ­ äraviivaid ­ mõjureid. 
    Järjepidevuse huvides ei maksaks kohe päris pilvedesse kolida, ning ümbrust, pangaarvet ja oma keha ei maksaks ka unustada. 
    Reedel ja laupäeval oled oma sõiduvees küll, ja sõit on kui Tallinna-Moskva rongis, ei mõtlegi niipea ära lõppeda. 
    Pühapäeval ja esmaspäeval läheb sinu poolt pakutav kaup (naeratus ja läbimõeldud jutt) paremini peale. 
    Edu huvides ei tasuks olla väga poolseitsmeselt uimane. 
    Teisipäevast alates läheb elurütm hoopis kiiremaks. 
    KAKSIKUD Õppimist soosival ajal ei ole veel iga arusaamatu võõrsõna, number või inimene veel valed. 
    Paremini läheb neil Kaksikutel, kes ennast ilmatu maailmatargaks ei pea. 
    Iga ootamise ja venitamise pärast ei tasuks oma närvide olemasolu näidata. 
    Parem anna aega atra seada. 
    Kuigi sinu talent särab oma parimates õites juba laupäeval, oled rohkem löögivalmis pühapäeval ja esmaspäeval. 
    Siis on kergem ennast pakkuda, teha ettepanekuid ja oma olemasolu meelde tuletada. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval võivad su väga head mõtted leida paremat rakendust. 
    Äris ja muudes ettevõtmistes tuleks taevaennete seisukohalt olla tundlikum ja tähelepanelikum. 
    VÄHK Seitsme päeva jooksul saab selgeks, kes on sõber, kes vaenlane või kes kadetseb magusa näoga. 
    Kellega oled luurel ära käinud, sellega kõlbab ka hiljem objektile minna ja igasuguseid tegusid ära teha. 
    Neljapäeval soosib sind töökeskkond, ka ametnikud ja töövahendid on sinu kui Vähi suhtes väga normaalsed. 
    Nädalavahetuse aegu on sul ennast kergem mõne idee või ideekandja nimel kokku võtta. 
    Arusaamist on oodata elu salapärastes koridorides ja iseenese alateadvuslikus mälusopis. 
    Iseendaks saavad eriti loodussõbralikumad Vähid. 
    Maailm ja teabekanalid kavatsevad ennast Vähi järgi häälestada eriti teisipäeval ja kolmapäeval. 
    Seetõttu tahetakse sinu pilli järgi tantsida ja muid huvitavaid asju teha. 
    LÕVI Midagi peaks nüüd töö asjus muutuma. 
    Kiiret edu ja uusi ülemusi pole mõtet oodata, aga sammud lähevad õigemat pidi edasi küll. 
    Neljapäeval aitab sind vana hea sõber ­ mõistus. 
    Oodata on keerdumbsõlmedega seotud lahendusi. 
    Reedel ja laupäeval lähevad tööalased kavandid edasi. 
    Vormis on eriti loomingulised ja natuke isepäised Lõvid. 
    Esmaspäeval on oodata tegutsemisenergiat ja seesmist kuumust. 
    Kui sa just liigutuste ja mõtlemise järjekorda segamini ei aja ja ümbrust ei unusta, on kahjukannatavaid ohvreid vähem. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval saab mõni minevikuudu ja vastuseta jäänud küsimus selgemaks. 
    Ettevaatust, nimesed on õrnad! 
    NEITSI Ajalõik on teoreetiline ja plaanipidava iseloomuga. 
    Kergem on kedagi õpetada ja seda mitte ainult oma oskamatuse või vanaduse tõttu. 
    Silmi maast üles tõstes näed mõndagi huvitavat, olgu tegemist sauna, lennuki, Filosoofi tänava või millega iganes. 
    Paigad on võrdsed! 
    Neljapäeval on sul lihtsam olla neitsimärgilikult üksikasjalik ja täpne, olgu elukutselisi vee- või kokteilisegajaid kuipalju tahes. 
    Reedel ja laupäeval velmavad ideed on liiga head, et neist ainult luuleimprovisatsioone luua, kuigi ka viimane pole paha. 
    Pühapäeval ja esmaspäeval läheb suuremaks tööks ja tulemusteks. 
    Teisipäeval äratab sind talveunest üles seltskond. 
    Ka kolmapäeval on seltsis segasem. 
    KAALUD Oled oma tunnetega tükkis nii salapärane, et annab ära seletada. 
    Kui midagi ette võtad, lähed nagu fanaatik väga sisse. 
    Seetõttu ei möödu ka mahaistumised, söögikorrad ja armatsemised nagu öine ekspress, kiiret pole. 
    Tänasel neljapäeval toimuvad kohtingud ja jutud tulevad huvitavamalt välja. 
    Hea, kui tekiks järjepidevus, midagi võiks kokku leppida ka edaspidiseks. 
    Pühapäeval ja esmaspäeval "vaevavad" sind unistused. 
    Müstiline reisikirg võib ka ootamatult peale tulla. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval on lihtsam jalgadega maa peal olla ja midagi nähtavamat korda saata. 
    Kõiksuguste lihtsate ja keeruliste ülemuste ning ametnikega saab asju ajada. 
    SKORPION Erinevad suhted on nüüd nagu mitu rauda tules. 
    Kahtlaselt kiiret arengut on oodata ka põhipartnerlustasapinnal. 
    Kergem on seda kõike uskuda reedel ja laupäeval. 
    Kõik naeratused, mossitamised ja "äärelinnaväljendid" jäetakse meelde, võibolla mõni isegi filmib sind. 
    Nädalalõpul on kergem rasketest inimestest jagu saada, leebuda või mõnele päris lapsikule lalinale kriips peale tõmmata. 
    Uuel ärinädalal on sul võimalik tutvuda erinevate arvamustega. 
    Igasugused ahastamisplaanid ei lähe kellelgi sinu suhtes nii naljalt täkkesse. 
    Liikuval, kiirel ja suheterikkal ajal pole aega enesessetõmbumise, eneseimetlemise ja valvelseismisega tegelda. 
    AMBUR Sinul kui tulihingelisel Amburil oleks vaja nüüd olla üksikasjalik, kasvõi nohik. 
    Meditsiini ees hirmu tundnud Amburid saavad uute tunnete jõul endast üle. 
    Reedel ja laupäeval erutavad sind tervislikumad eluviisid, looduskaitse, loomad ja muud normaalsemad asjad. 
    Pühapäeval ja esmaspäeval viivad su jalad sind mõne olulise inimesega kokku. 
    Et telefoniarved su sissetulekuid ei ületaks, võiksid kellegagi kokku saada ja ümarlaua toel mõtteid ja tundeid välja käia. 
    Ja kui nädalavahetuse aegu ongi juttu palju nagu õhku, areneb mõni koostegevuskavand sellegipoolest. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval erutavad sind kõmu, paravärgid ja igatsorti kollased ja muud värvi nähtused. 
    Jänesed šampanjat ei joo 
    TIINA JÕGEDA 
    Hallo! 
    Tere, jah, ei, meil siin idarindel on rahulik! 
    Maie Metsalu paneb toru hargile. 
    Ta ei ole sõjakorrespondent Kosovos, vaid istub oma vaikses moodsas kabinetis Jõhvis, Ida-Virumaa tööhõiveameti juhataja toolil. 
    Ida-Virumaast on püütud teha Eesti Kosovot ­ nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. 
    Eriti pärast seda, kui kapitalistid Oru Turbakombinaadist, Kiviterist, Viru Rannast ja teistest endistest suurettevõtetest nagu NATO pommitajad üle lendasid. 
    Ida-Virust sai sotsiaalse katastroofi piirkond. 
    Me ei ole kunagi nii palju töötu abiraha välja maksnud kui sel aastal, ohkab Metsalu. 
    Arvude keeli: Ida-Virumaal on tööealist elanikkonda 115 958 inimest, neist iga kümnes on pöördunud Tööhõiveametisse. 
    Kõige lihtsam on jääda kaotatud töökohta taga leinama ja tegevusetult masendusse langeda. 
    Mandumine käib väga kiiresti, ütleb Ontika koolituskeskuse rektor Eha Korkus. 
    Kui inimene on neli kuud tööta olnud, siis ta lööb üldse käega. 
    Töökohti Ida-Virumaal tuleb otsida tikutulega. 
    Aga milleks üldse oodata, millal mõni ettevõtja suvatseb tulla töökohti looma? 
    Võib ka ise tööandjaks hakata. 
    Kui oled töötuks registreeritud, võib ettevõtluse alustamiseks saada riigilt tagastamatut abi kuni 10 000 krooni. 
    Häda on selles, et eluaeg palgatöölistena käsku täitma harjunud inimesed ei oska ega julge eraettevõtluse sogasesse vette hüpata. 
    Kõige raskem on äriidee leidmine. 
    See ameerika koolipoiste põhimure on hästi tuttav ka Ida-Viru tööhõiveametnikele. 
    Tullakse meie juurde ja küsitakse: andke nõu, mida ma teha võiksin, räägib Maie Metsalu. 
    Kümne tuhande krooni riigilt kingitusena saamise võimalus kõlab peibutavalt. 
    Tullakse väga sinisilmsete plaanidega, aga kui läheme konkreetseks, siis seebimull lõhkeb, ütleb Metsalu. 
    Iga kolmas plaan on bluff. 
    Siiski on Eestis päris palju väikeettevõtjaid, kes on oma äri selle rahaga käima lükanud: autolammutajad, turismitalud, köögiviljakasvatajad, juuksurid, kingsepad, õmblejad jne. 
    Kõiki neid ühendab üks tunne minevikust: nad olid töötud, mustas masenduses, ega osanud endaga pärast palgatöö kaotamist midagi peale hakata. 
    Kuni ühel hetkel võtsid ennast käsile. 
    Seda enam, et Tööhõiveameti vitaalsed ametnikud neid pidevalt ärgitasid: Jänesed šampanjat ei joo! 
    Töötu peab Tööhõiveametist ettevõtluse starditoetuse saamiseks: 1. läbima ettevõtluskoolituse; 2. omama vettpidavat äriideed; 3. koostama äriplaani, mille vaatab läbi Tööhõiveameti komisjon; 4. sõlmima lepingu, millega kohustub raha kasutama vastavalt äriplaanile, vastasel korral tuleb raha tagasi maksta. 
    5. Ettevõte peab käima minema kolme kuu jooksul. 
    6. Ettevõte ei tohi põhja minna enne ühte aastat. 
    Juri: Kui tööd ei ole, siis maalin 
    Juri Jegorov (36) on tehnikumiharidusega arhitekt. 
    Sellist haridust anti omal ajal Leningradis. 
    Mõni aasta tagasi katsetas ta oma reklaamiagentuuriga, kuid ebaõnnestunult. 
    Siis töötas tislerina mööblitööstuses ­ kuni jäi töötuks. 
    Kui Juri Tööhõiveametisse tuli, oli ta alguses väga ebakindel ega uskunud sugugi, et ta iseseisvalt hakkama saab, meenutavad tööhõiveametnikud. 
    Nüüd teeb mees kõik ise: ostab puidu, teeb mööblitüki valmis, leiab müügikoha või ostja. 
    Tõsi, kerge see pole. 
    See pole seeriatoodang, vaid nikerdatud käsitöö: lillelauad, kirjutuslauad, riiulid jne. 
    Äri läks eriti hästi siis, kui ta möödunud suvel oma vanade Peterburi tuttavate kaudu suuri tellimusi hakkas saama. 
    Juri: Siis aga tuli 17. august ja kõik lendas uppi. 
    Sel päeval teatavasti devalveeriti vene rubla ja raha väärtus sulas nagu kerisel. 
    Vaesunud idavirulastele lillelaudade ja nikerdatud kirjutaslaudade müümine on aga vaevaline. 
    Ent siiski tululikum kui töötu abirahast elada. 
    Kas inimene võib Ida-Virumaal tööd saada, kui ta ise aktiivne on? 
    Juri mõtleb väga kaua. 
    Mõni läheb oma šansist mööda, mõnele jälle tuleb kõik ette ära teha, kõlab filosoofiline vastus. 
    Kui mul tööd ei ole, siis ma joonistan ja maalin, ütleb Juri. 
    Maalid viib ta aga müüki Meeli juurde Kohtla-Järvele. 
    Vladimir: Kõigepealt maksa võlad, siis laienda 
    Vladimir Gorohhov (45) on kolmanda grupi invaliid. 
    Grupi peale pandi ta eelmisel aastal pärast infarkti. 
    Infarkti sai aga... 
    Mis te mõtlete, et ma sain niisama infarkti? räägib Vladimir. 
    Kõik kaotada, oma raha ja töökoht ­ see pole niisama. 
    Poeg käis koolis. 
    Mis mees sa oled, kui ei suuda peret ülal pidada... 
    Kõik näitasid näpuga. 
    Psühholoogiline surve oli väga suur, kaotasin eneseusalduse, tekkis apaatia. 
    Mõned aastad tagasi lükkas Vladimir äri käima, kuid ebaõnnestus. 
    Pikemalt ei hakka ta tookordsest hävingust rääkima. 
    Tookord, kui põhja läksin, oli mul organiseerimisprobleeme. 
    Nüüd olen õppinud rahaga ümber käima: kõigepealt maksa võlad, siis palgad ja siis alles laienda ja arenda. 
    Vladimir on 12 aastat juhtinud riigile kuuluvat õmblustootmist. 
    Pärast infarkti pani ta ennast Tööhõiveametis töötuna kirja ja hakkas ääri-veeri äriplaanile mõtlema. 
    Töötuid õmblejannasid on Sillamäel küllalt, Peterburist leidis ta tellimused laudlinadele ja käterätikutele. 
    Tootmisruumid rentis ta Silmeti kõrvalmajas. 
    Me alustasime detsembris kuue naisega, paremini hakkas minema märtsis, kui saime tellimused Rootsist ja Saksamaalt. 
    Nüüd istub tal õmblusmasinate taga ligi 30 inimest ja kui tellimusi lisandub, võtab ta ka õmblejaid juurde. 
    Vladimir viipab üle tootmissaali, mis on täis uusi Jaapani õmblusmasinad ­ 10 000 krooni tükk. 
    Praeguseks on ta leidnud endale ka äripartnerid, kes olid valmis suuremaks investeeringuks. 
    Aga alguses polnud mul isegi bussiraha, et äriasju ajamas käia, ka kantseleitarbeid oli vaja osta, nii et iga kroon kulus marjaks ära, ütleb Vladimir. 
    Praegu on dünaamiline aeg, aina peab jälgima, mis toimub, ütleb Vladimir. 
    Tema rahulolevast viipest üle vurisevate masinatega saali küll ei arvaks, et mehel veel aasta eest bussipileti ostmine probleem oli. 
    Meeli: Tutvused ja sidemed on äri alus 
    Meeli Müllerbeck on pärit Kohtla-Nõmmelt. 
    Ta on lõpetanud Tartu Kunstikooli, oli neliteist aastat Jõhvi kunstikoolis õpetaja, kuni jäi töökohast ilma. 
    Mitte et teda otseselt koondatud oleks, aga tulema ta sealt tuli ja nüüd ei kahetse ka. 
    Esialgu ei olnud mul mingit konkreetset plaani, mida edasi teha. 
    Mõningal määral olin küll ettevõtlust eemalt piilunud, vaatasin Tallinna ja Tartu galeriid üle, aga sellist eesmärki ­ oma kunstigaleriid teha ­ mul küll ei olnud, ütleb Meeli. 
    Aga sõbranna käis peale. 
    Meeli pani ennast töötuna kirja ja läks ettevõtluskursustele. 
    Ilma kursusteta poleks ma iialgi julgenud äri ajama hakata, olin eluvõõras kunstnik, ettevõtluskogemus puudus täielikult. 
    Õppisin siis masinakirja, asjaajamist, ärietiketti ja äriplaani koostamist. 
    Ettevõtlustoetuse eest tellis ta oma jooniste järgi valmistatud mööbli pisikesse kaupluseruumi endises tehase ühiselamus. 
    Nagu me kursustel õppisime, pidid ärisidemed kõige tähtsamad olema, ütleb Meeli. 
    Kuna tal on kunstnike hulgas palju tuttavaid, siis kauba leidmisega raskusi pole. 
    Müümisega on iseasi. 
    Algul olin ikka närvis ja palvetasin, et tuleks ometi klient uksest sisse, räägib Meeli. 
    Nüüd olen omandanud väärtuslikke kogemusi, näiteks ­ müümisel ei tohi pinget tekkida, ei tohi välja näidata, et sa nii väga tahad, et klient midagi ostaks. 
    Siis ta ei osta. 
    Inimene nagu seebiseriaalist ­ rikas, õnnelik ja ilus 
    LEA LARIN 
    T erje Aru (34) lausa kiirgab elurõõmu ­ ühtviisi tunneb ta rõõmu lastest, mehest, tööst, ilusast ilmast ja muidugi oma uuest autost. 
    Avalikkusele torkas Terje Aru silma riigikogu valimiste ajal, mil tema pikad lehvivad lokid ja Jaguari kapotile toetuv figuur teiste kandidaatide massist eristasid. 
    Olen Ukrainas igasugu metslastega äri teinud, aga selliseid asju, nagu Eesti erakondades toimub, ei näe kusagil, naerab Aru riigikogu valimisi meenutades. 
    Kui mina Arenguparteisse jõudsin, oli sõda juba alanud, ütleb Aru. 
    Selle partei geneetilisse koodi on pooldumine sisse kodeeritud! 
    Lõpuks kandideeris Aru riigikogu valimistel Eesti Maarahva Erakonna nimekirjas 49. kandidaadina ja sai Pirita linnaosas 157 häält. 
    Jaguar paneb suu vett jooksma 
    Paar kuud pärast valimisi tõstis ajakirjanike huvi keemistemperatuurini teade, et seesama Terje Aru kõndis autosalongi ja ostis endale Eestis seni ainukese S-Type Jaguari. 
    Varem olid Arudel Volkswagenid ­ Sharan ja Passat. 
    Kuigi ka VW on Terje Aru sõnutsi hästi äge ja viimase peal auto, mõtles ta kaks viimast aastat pingsalt, millist päris oma autot endale osta, juttu oli BMWst ja Mercedesest. 
    Mees ütles, et auto peab olema esisillaveoga. 
    Ja siis nägi Terje Õhtulehes mustvalget pilti S-Type Jaguarist ning armus silmapilkselt. 
    Mõtlesin, et teen üllatuse ja kellelegi ei räägi, läksin Jaguari salongi ja tellisin auto ära. 
    Autot tuli pärast tellimuse sisseandmist oodata pool aastat, aga praegu on Terje oma autoga ülimalt rahul. 
    Kilomeetrilugeja näitab, et üle 600 000 krooni maksnud masinaga on sõidetud vaid 858 kilomeetrit. 
    Eks säärane sõiduk tõmba enesele tähelepanu ­ isegi põhjamaiselt uimased eesti mehed on valmis Jaguari roolis istuva kauni daamiga tutvumise nimel väheke pingutama. 
    Terje jutustab naerdes, et autos kuulab ta Easy FMi ja muudkui laulab: Mulle hirmsasti meeldib autos laulda, eriti kui päike paistab, siis ma muudkui laualan. 
    Varem polnud sellest midagi. 
    Aga nüüd, kui uue auto ostsin ­ täiesti jube, kuidas mind tähele pannakse. 
    Kõik vaatavad! 
    Tihtipeale käin pangas ära ja tagasi tulles on kojamehe vahel visiitkaart ­ umbes nii, et Vaatasin, kuidas te terve tee laulsite... äkki võtate ühendust! jutustab Terje rõõmsalt. 
    Teostab end kaubanduses 
    Silmatorkavalt kaunis daam ei vasta siiski tüüpkujutlusele autoga beibest. 
    Terje Aru põhitööks on jalatsite hulgimüügifirma, mis toob Baltimaadesse Põhjamaade suurima jalatsitootja Janita toodangut. 
    Kuna Soomes toodetud sügis-talvised jalavarjud on laia liistuga ja naturaalsest karusnahast voodriga, edeneb äri hästi. 
    Hea on müüa asja, mis on kvaliteetne, kinnitab Aru. 
    Isegi tarbijakaitse eksperdid ütlevad, et selle tootega pole peavalu. 
    Mis siin salata, ise käib jalatsiteadlik daam kingi ostmas Riiast ­ Eestist lihtsalt ei leia piisavalt moekaid jalavarje. 
    Kaubamärkidest eelistab Nina Riccit (ka rõivaste osas) ja daamilikult kõrget ja peenikest kontsa. 
    Praegu pakub ettevõtlikule daamile tegutsemislusti Pirital avatud pubi La Ferme. 
    Poolkeldrikorruse võlvitud ruumides asuv pubi on nime saanud klikiaegse tubakavabriku järgi. 
    Restoranipidamine on minus äratanud huvi kokanduse vastu, kinnitab Terje Aru reipalt. 
    Seni tegi Arude perele süüa venelannast koduabiline. 
    Armastab lapsi ja kadestab suuri peresid 
    Jalatsimüügile ja pubile lisaks käib Terje veel Pirita majandusgümnaasiumis tunde andmas. 
    Oh, ma ärkan hommikul 6.50, vastab ta selle kohta, kuidas on võimalik nii palju jõuda. 
    Ma armastan lapsi väga, ütleb ta ärinaise puhul üsna ebatavalise kalduvuse kohta koolis tunde andmas käia. 
    Ma ei kujutaks oma elu ette nii, et ma ei saa õpetajatööd teha. 
    Just õpilased soovitasid õpetaja Arul teha valimisreklaami pilt koos autoga. 
    Pange hästi kift auto, näiteks Jaguar, soovitasid lapsed. 
    Ma siis paningi selle auto foto, mille ise olin endale tellinud, ütleb õpetaja Aru kelmikalt. 
    Terjel endal on kaks last ­ Karita (14) ja Mihkel (10). 
    Lapsed on mul vapustavad, kinnitab ta. 
    Kahe kuu eest leidsid lapsed tänavalt bokser Mixi ja hoolimata Arude jõupingutustest leida koera peremees, jäi omanik leidmata ja kutsu Arude perre. 
    Paljude naiste success-story taga on abikaasa toetus. 
    Proua Aru kasutab oma kinnisvaraarendajast mehe Lembitu kohta ainult ülivõrdeid: Minu mees Lembit on väga normaalne. 
    Ja ilus. 
    Ta on kõige targem mees, keda ma kohanud olen. 
    Ainuke erinevus Terje ja Lembitu vahel olla see, et Terje tunnistab ennast hästi emotsionaalseks ja positiivseks (Nagu hommikul päike paistma hakkab, nii ma olen rõõmus!), Lembit aga on hästi konservatiivne. 
    Oma maja kesklinnas Stockmanni kaubamaja lähistel elaval perekond Arul veel ei ole, kuid kopp on juba maasse löödud. 
    Piritale Kloostrimetsa 2,5hektarisele krundile mahub kaks maja ­ ühe projekti tegi Emil Urbel ja see on Terje sõnutsi fantastiline. 
    Sissejuhatuseks ehitatakse valmis Lembit Aru enda projekteeritud väiksem elamu. 
    Kuidas saab üks inimene pidevalt nii õnnelik olla? 
    Terje Aru ei suuda meenutada ühtegi pilve, mis tema elutaevas säravat päikest oleks tumestanud. 
    Ma lihtsalt olen kogu aeg õnnelik, kinnitab naine. 
    Kui on kevad, olen selle üle õnnelik, et on kevad. 
    Kui tuleb suvi, olen jälle õnnelik. 
    Terje usub, et kui positiivselt mõelda, siis lähebki elus hästi. 
    Ma usun, et kõik inimesed on head, nii kõlab Terje Aru kreedo. 
    Pisukest kadedust tunneb ta ainult nende vastu, kellel on palju lapsi. 
    Pärast pikemat mõtlemist on ta nõus möönma, et küllap leidub neidki, kes teda kadestavad. 
    Aga ma ei ole ju 100kroonine, et peaksin kõigile meeldima, imestab ta isegi. 
    Parteilooja portree 
    Ta on 20aastane. 
    Tal on auto, relv ja pruut. 
    Ta on endine ajakirjanik Sten Andreas Hankewitz, kes Eesti Rahvusdemokraatliku Erakonna loomise pärast Äripäevast lahkuma sunniti. 
    STEN ANDREAS HANKEWITZ 
    Haridus: 20. Keskkool Auto: Audi Relv: püstol Walther Senised saavutused: Äripäeva parim reporter 1998, Bonnieri ajakirjandusauhinna II koht 1998 (koos Inno Tähismaaga) 1999 veebruaris asutas Eesti Rahvusdemokraatliku Erakonna, kuulub juhatusse 1999 aprillis oli sunnitud Äripäevast lahkuma 
    LEA LARIN 
    Oled oma noore elu jooksul jõudnud palju korda saata, Äripäevas peeti sind reporteriks­imelapseks, võitsid auhindu... 
    Äripäeva läksin kuulutuse peale. 
    Imelaps? 
    Juhtus kogemata: võibolla on see anne. 
    Olin Äripäevas väga rahul. 
    Kuna ma olen tähtkujult Jäär, siis meeldib mulle enda esiletõstmine. 
    Selle plaani sättisin endale juba kevadel, et Äripäevas esimene olla. 
    Bonnieri auhind oli muidugi täielik vapustus. 
    Ja siis selgus, et kuulud Eesti Rahvusdemokraatliku Erakonna loojate hulka, ning sul tuli ajakirjanikutööga hüvasti jätta. 
    Millest selline mõte ­ luua partei? 
    Puhtalt vaimuvälgatus. 
    Arutasime igasuguste teemade üle, plaanis oli midagi ära teha. 
    Kui inimesel on mõte sellist asja teha, siis ilmselt on riigil midagi viga. 
    Tuleb midagi paremaks teha. 
    Kui palju liikmeid teil praegu on? 
    Kas naisi ka on? 
    Paarikümne ringis. 
    On küll naisi, noortekogu esinaine näiteks. 
    Ma eeldan, et nelja aasta pärast on tuhat liiget koos ja partei registreeritud. 
    Mis minu elus muutub, kui teie partei võimule saaks? 
    Ilmselt väga palju muutuks. 
    Muutuks riigivõimu struktuur. 
    Kõige radikaalsem punkt programmis, mis me sisse panime, on see, et me pooldame presidentaalset riigivõimu. 
    Minu arvates on presidendivõim nii Ühendriikides kui ka Venemaal väga efektiivne. 
    Eesti on väga noor riik selleks, et püüda hakkama saada nii, nagu me praegu püüame hakkama saada. 
    (Järgnevate lausete jooksul tõuseb Hankewitzi hääl jätkuvalt ja omandab lõpuks sisendava jõu.) 
    Eestile on vaja tugevat juhti, kes näitab inimestele ette tee. 
    Tõestab inimestele, et seda teed pidi minnes on HEA. 
    Inimesed jõuavad sinna ja näevad, et see on lihtsalt hea. 
    Sest Eesti rahvas on niivõrd noor. 
    Misasi on hea? 
    Mis tee see on? 
    See on väga suhteline, mis on hea. 
    Ei saa niimoodi seletada, mis hea on. 
    Me näitame rahvale teed. 
    Programmis on veel punkt selle kohta, et üksikisiku tulumaks ei tohi olla üle 25 protsendi. 
    Kaitseväe alal pooldame palgaarmeed. 
    Palgaarmee peaks olema piisavalt suur, et olla sellisel tasemel nagu Rootsis. 
    Rootsi riik suudab jääda igas olukorras iseseisvaks, mitte liituda ühe või teise poolega. 
    Riik peaks suutma tagada neutraalsuse. 
    Sa usud, et neutraalsus Venemaa piiri ääres on võimalik? 
    On, kindlasti on. 
    Kõigiga hästi läbi saada, mitte tüli norida. 
    Kas pooldate liitumist NATOga? 
    NATOga kindlasti. 
    Kas sa ise läheksid Eesti Vabariigi sõjaväkke? 
    Praegusel hetkel küll mitte. 
    Pooldan vabatahtlike armeed, mitte sunniviisilist ajateenimist. 
    Põhiseadus näeb ette inimese otsustusvabaduse: miks ei võiks inimene selle üle otsustada, kas ta tahab minna aega teenima? 
    Miks saata praegusel hetkel inimesi peaaegu et surmasuhu? 
    Kui seal ikka pidevalt juhtub igasuguseid asju? 
    Kas Eesti peaks kuuluma Euroopa Liitu? 
    Ei. 
    Milleks meil seda vaja on? 
    Alles me saime kümme aastat tagasi ühest liidust välja, kus oli enam-vähem sama struktuur ­ üks riik, üks raha ­, miks me peame sinna tagasi minema? 
    (Siinkohal kõlab noormehe hääles eriline veendumus.) 
    Miks me ei võiks säilitada Eesti omariiklust sellisena, nagu ta paljude arvates olema peaks? 
    Et oleks Eesti rahvas, Eesti riik, Eesti raha. 
    Euroopa Liit hävitab meie kultuuri, hävitab seda omapära, mis eestlastel on. 
    Mis eestlased on? 
    Eestlased on suhteliselt unikaalne rahvas. 
    Näen su jutus vastuolu ­ pooldad iseseisvat Eestit, aga omapoolset kohustust sõjaväes aega teenides sa täita ei taha? 
    Praegust situatsiooni arvestades on minu elu seal ohus. 
    Inimene, kes leiab, et tal on oskusi ja ta tahab sinna minna, ilma et ta seal surma saaks... otse loomulikult. 
    Ma võin seal ise endale otsa peale teha või võib keegi mind maha lasta... 
    (Ärritunult.) 
    Me kuuleme peaaegu iga kuu, kui keegi seal maha lasti. 
    Millega sa siis kavatsed riiki teenida? 
    Noo... 
    Kasvõi, et seda riiki paremaks ja rahvalähedasemaks teha. 
    Milline on teie partei sotsiaalpoliitika? 
    Olen ise otseselt sotsiaalpoolega kokku puutunud. 
    Mu isa tegeleb sellega, ta on vanurite enesetäienduse keskuse juht. 
    Et vanemaealised suudaksid eksisteerida täpselt nagu normaalsed inimesed, et neil oleks eneseteostusvõimalus. 
    See on väga tähtis. 
    (Murduval häälel.) 
    Üldse, mida vanemad nad on, seda enam on nad seda väärt. 
    Nad on nagu... nad on meie emad-isad tegelikult. 
    Miks sinu algatatud parteid neonatsistlikuks nimetatakse? 
    Sõnumilehe korrespondent Allan Alaküla arvas kogunisti, et Eesti Rahvusdemokraatlik Erakond on mingi võõrriigi luure palgal? 
    Alaküla on loll. 
    Seda, et Alaküla on loll, näitab ka see, et ta kirjutas, just nagu ei saaks ilma poliitilise pagasita sellist programmi luua. 
    Aga poliitilist pagasit mul ei ole ja see on minu tehtud programm. 
    Tartus peetud nn neonatside peoga pole ei minul ega erakonnal absoluutselt mitte mingit pistmist. 
    Ma tahaksin hea meelega näha seda inimest, kes teatas Postimehele, et me sellega seotud oleme. 
    Milliseid liitlasi te Eesti poliitilisel maastikul näete? 
    Pooldan kolmikliitu. 
    President Meri on muidugi ideaalne. 
    Kuidas suhtub ERDE vene rahvusvähemusse? 
    Neutraalselt, kui nad on integreerunud ühiskonda ja kui nad tahavad siin riigis elada ja selle riigi jaoks kasulikud olla. 
    Kui peab kuulama mingisuguse venelase käest seda, et kui sitt riik see on, siis palun väga, ta võib siit minema minna. 
    Mis rahvusest sa ise oled, Hankewitz ei ole just klassikaline eesti nimi? 
    See on saksa nimi. 
    Suguvõsa tean ma mingil määral, see läheb keeruliseks. 
    Vanim välismaalasest sugulane on mul isapoolne vanavanaema ja tema on puhas rumeenlane. 
    Miks sul selline soeng on? 
    Hahahah. 
    Selline soeng on mul juba pikka aega... niimoodi on mugav. 
    Mida su vanemad ütlesid, kui töökohast ilma jäid? 
    Mis sinust edasi saab? 
    Oluliselt midagi pole öelnud. 
    Nad aktsepteerivad mu otsustusvõimet. 
    Mingil määral tunnevad mulle kaasa, et ma töö kaotasin. 
    Edaspidid loodan erakonda edasi arendada, see on minu jaoks liiga väärtuslik, et praegu pooleli jätta. 
    Eeldatavasti otsin mingit muud kui ajakirjanikutööd, Sõnumileht suutis mu maine niivõrd maha tampida. 
    Uus reklaam kiidab venelast 
    TARMO VAHTER 
    Kindlasti ärritab see reklaam mitmeid inimesi. 
    Üks tuttav juba imestas, et kas meil muud teha ei ole! 
    Peda reklaamidiplomand Mari Lehtmets (25) on võitlusvaimu täis. 
    Koos õpingukaaslaste Alvar Jaaksoni (30) ja Saskia Saulusega (28) on ta Eesti kõige julgema sõnumiga reklaami autor. 
    Väljanägemiselt on reklaamid tavalised. 
    Ka piltidel on inimesed nagu inimesed ikka. 
    Arst, õpetaja, sõdur, laps ja abielupaar. 
    Ootamatu on ainult fotode juurde käiv tekst Eestis elab palju rahvusi. 
    Venelaste ja teiste rahvusvähemuste suhtes sallivusele kutsuvat reklaami pole Eestis varem tehtud. 
    Algselt diplomitööna valminud reklaamid ilmuvad järgmise kuu aja jooksul suuremates eesti ajalehtedes ja raadios. 
    100 000 krooniga toetab kampaaniat Avatud Eesti Fond. 
    Eesti Päevaleht, Äripäev, Vikerraadio, Raadio 2 ja Sky Raadio reklaamide eest raha ei küsi. 
    Tavalised venelased 
    Inimesed reklaamidel pole modellid, vaid tavalised mitte-eestlased. 
    Juut, ukrainlane ja venelased. 
    Tallinnast, Keilast, Mustveest. 
    Otsisime just tavalisi inimesi. 
    Mida rohkem juuksed sassis, seda parem, ütleb Alvar Jaakson. 
    Üks neist on vene kiirabiarst, kes turgutas astmahaigel poolteist tundi eluvaimu sisse. 
    Kui kiirabi ka järgmine päev kutse peale kohale tuli, ohkas haige rõõmust: Jumal tänatud, lõpuks eesti tohter! 
    Kui Mari Lehtmets seda lugu kuulis, hakkas tal piinlik. 
    Kui sa mõtled venelasele, tekib ettekujutus küüslaugu järgi lõhnavast laisast ja pätist inimesest. 
    Aga see on ju stamp! 
    Mõne aasta eest töötas Lehtmets vene patendibüroos. 
    Eesti firmas vihud aastaid tööd teha, keegi midagi ei ütle. 
    Venelased suhtuvad töökaaslastesse palju südamlikumalt. 
    Šokireklaam jäi tegemata 
    Alvar Jaaksoni sõnul toimus mullu samalaadne kampaania Lätis. 
    Telereklaam tutvustas venelastele, kui kasulik oleks neil oma lastele Läti kodakondsus võtta. 
    Vastava kampaania on korraldanud ka sakslased. 
    Pärast Berliini müüri langemist rõhutas üks reklaam ida- ja läänesakslaste sarnasust. 
    Märksõnad olid Goethe, õlu ja õllevorstid. 
    Eesti tudengite esimene idee oli teha šokireklaam. 
    Nad mõtlesid näidata, mis eestlane venelasest mõtleb. 
    Et venelane on tibla ja vant. 
    Pärast järelemõtlemist kandsid autorid mõtte maha. 
    Venelast vandiks pidav inimene oleks võinud hoopis oma eelarvamustele kinnitust leida, ütleb Mari Lehtmets. 
    Vaevalt me ühe kampaaniaga vanu tõekspidamisi muudame. 
    Praegu käib sel teemal imal vingumine, vaja oleks tõsisemat vaidlust. 
    NÄDALA ANEKDOOT 
    Sõidab Rein Veidemann koos Andraga vana autoloksuga USA-s. 
    Jõuavad kiirteeni, mille tõkkepuu ees seisab valvur ja teatab: Tasu 10 dollarit: 5 auto eest ja 5 kaasreisija eest. 
    Rein jääb mõttesse, siis raputab pead. 
    Auto võite küll viieka eest saada, aga naist ma alla kuue dollari ära ei anna! 
    Universiooni lauluvõistlus tulekul 
    Tänavune universumi lauluvõistlus Universioon 99 toimub planeedil Marss. 
    Meie väikest koduplaneeti esindab sellel tähtsal tähtedevahelisel mõõduvõtmisel Rooma Paavst Johannes Paulus II lauluga Mea Culpa. 
    AIVO KÄÄPIÖ Vatikan-Tallinn-Baikonur 
    Nagu teada, osalesid Maapealsel eelvoorul ka Michael Jackson, Boriss Jeltsin, Koit Toome ja Push Up. 
    Paraku andis (objektiivsuse huvides) UFO-dest komplekteeritud eelzhürii oma punktid just Johannes Paulusele, kuigi publiku lemmikuks osutus ülekaaluka punktisummaga eelpoolmainitud hiiglasliku rinnapartiiga humanoid-android. 
    Metsik tiimitöö 
    Rõivad, milles Johannes Paulus II astub kogu galaktika kriitilise pilgu ette, on spetsiaalselt Tema Pühaduse jaoks õmmelnud rätsep Arne Niit. 
    Taustalauljatena astuvad koos paavstiga üles peapiiskop Jaan Kiivit, metropoliit Aleksius II ja Dalai-laama. 
    Laulu Mea Culpa tutvustav video on vändatud Eesti Televisioonis, klipi eelarve oli 15 miljardit krooni ja rezhisöör Rando Pettai soovil astusid muusikavideo intiimstseenis üles Toomas ja Inna Lepp. 
    Paavst on favoriit 
    Analüütikute hinnangul on Maa laulul väga head võiduvõimalused, kuna ülejäänud mustmiljon esinejat kogu Galaktikast ainult piuksuvad, mulksuvad, korisevad ja inisevad ning kriiskavad ultrahelisagedustel ja näevad välja nagu mingid peletised. 
    Väga suur osa neist pole inimsilma ega -kõrva jaoks üldse hoomatavad, kuna asuvad teistes dimensioonides. 
    Ainult Berenike Juuste tähtkuju esindaja, hiiglasuurt tatikamakat meenutav tenor Ebagabalus ning Magalhaesi pilvelt pärit robot Monster Caballee suudavad Johannes Paulus II ebatervet konkurentsi pakkuda. 
    Kosmoselaev, mis viib Maa Universumi-laulu tiimi Marsile, stardib mai alguses Baikonuri kosmodroomilt. 
    DOKTOR HIPI NÕUANDLA 
    Kallis patsient! 
    Kirjuta oma murest kranaat ekspress.ee 
    Vanapoisi neuroos 
    Seitse aastat tagasi nägin unes, kuidas ma sõidan punase, kahesilindrilise, neljataktilise ilma külgkorvita Uraaliga Tartust Elvasse. 
    Mootor mürises mu jalgade vahel ja liikumises oli tohutu hoog! 
    See unenägu ei tahtnud kuidagi ununeda. 
    Ja siis viis aastat tagasi nägin Toilas ühte kunagist klassivenda, kellel oligi täpselt niisugune mootorratas jalgade vahel. 
    Ma küsisin talt sõita, klassivend lubas ka. 
    Alguses sujus kõik hästi. 
    Keerasin gaasi põhja. 
    Lendasin mööda kruusateed nagu nool, kõrvus kõikevallutav plärin, mis kõlas nagu sfääride muusika. 
    Tõelisest joovastusest oli puudu vaid üks tilk, aga siis läks tsikkel katki, kuna ma ei olnud kordagi käiku vahetanud! 
    Niisugune on minu lugu. 
    Lubasin õnnetule klassivennale lõhutud motika eest pudeli viina osta, aga saatus tahtis nii, et pole talle veel tilkagi ostnud. 
    Nüüd lasub mul karmavõlg! 
    Katkise mootorratta hing käib mind täiskuuöödel painamas ja käsib mul endal tsikkel osta! 
    See karmavõlg on nii hirmus. 
    Hiilin nagu vari leheputkade ümber ja loen Kuldsest Börsist motikate müügikuulutusi. 
    Palun aidake mind! 
    See haigus, mis sind on tabanud, pole tegelikult karmavõlg, vaid niisugune tavaline neuroos mis tabab 30 aastaseid mehi, kes pole veel naist võtnud. 
    Paar kuud tagasi läksin isegi ühe kuulutuse peale kohale, sest olen kah poissmees! 
    Seal pakuti 1000 krooniga heas korras tsiklit. 
    Aga kui ma kohale jõudsin, siis ootas mind kuurinurgas mingine äratrööbatud romu, latern katki ja tagumine kumm viltu all. 
    Räägin seda sellepärast, et saaksid aru: mina sind aidata ei saa, kuna vajan ise abi! 
    Aga nõu võin anda küll - võta naine! 
    Kui korralik motikas raiskab 100 kilomeetri peale umbes 5 liitrit bensiini, siis naisel kulub selleks ligi 200 krooni. 
    See on tõesti väheke kallis, aga see-eest lendab kõik jama su peast välja. 
    Ja kui ei lenda, siis naine peksab selle vägisi välja! 
    Nii ütles juba vana Freud! 
    Usu, mida targemad räägivad ja tee mida öeldakse, siis on tervis korras ja tuju hää ning pussuhais käib üle pää! 
    NAGU KAKS TILKA VETT 
    Pastoritest lasteärikad lähevad vangi 
    MIHKEL KÄRMAS 
    Eestist venekeelseid lapsi Ameerikasse sunnitööle meelitanud ususekti Usu Sõna kolme juhti ähvardab kaheaastane vanglakaristus. 
    Pastor Joyce E. Perdue (55), abiõpetaja Robert C. Hendricks (37) ja administraator Elizabeth Brown (40) võtsid omaks tosina lapse ebaseaduslikult õpilasviisadega riiki smugeldamise ning nende tööle sundimise puhastus- ja kolimistöödel. 
    Merikese laps maksis 5000 dollarit 
    Usu Sõna (Word of Faith Outreach Organization) saatvad skandaalid puhkesid Eestis kolm aastat tagasi. 
    1996. aasta augustis tuli Tallinnas Õhtulehe toimetusse hiljuti väikese poisi emaks saanud 19aastane Merike (nimi muudetud) ja tunnistas, et temalt üritati maimukest osta. 
    Raseduse ajal selgus, et Merikest koos lapsega isakoju ei oodata. 
    Päästerõngana tundus kuulutus ajalehest Kupetšeskaja Gavan. 
    Selles kutsuti rasedaid üles mitte tegema aborti, vaid andma laps perekonda, kus neid pole. 
    Kuulutuses toodud mobiiltelefoni numbril vastas ameeriklane hüüdnimega Bob (Robert Hendricks ­ toim.), kes lubas maimukesele USAs uue kodu leida. 
    Merikese sõnul maksid Usu Sõna kupeldajad lapse eest kokku 5000 dollarit. 
    Seaduse järgi võib kohus selle teo eest mõista kuni seitse aastat vabadusekaotust. 
    Õnneks muutis Merike viimasel hetkel meelt. 
    Lapse tagasisaamisel takistusi ei tehtud. 
    Lepitud ajal kohtusid Olümpia hotelli ees kaks sõiduautot, ühes autos Merike koos sõbranna emaga, teises lapsevahendajad. 
    Mõlema auto aknad vändati alla ning laps anti emale tagasi. 
    Mingit ähvardamist ega noomimist polnud, paluti ainult vaikida, pihtis Merikesega kaasas olnud sõbranna ema. 
    Beebi vabastamine emast 
    Tagantjärele selgus, et Usu Sõna sõlmis doonoremaga koguni algelise lepingu, pealkirjaga Kiri vabastada oodatud laps lapsendamiseks. 
    Selle järgi pidi ema kõik Usu Sõna kulutused lapsele ja asjaajamisele hüvitama, kui ta meelt muudab. 
    Sotsiaalministeeriumi perebüroo spetsialisti Signe Kaplani sõnul vahendas Usu Sõna ametlikult ainult 8aastase Vladimiri lapsendamist Kopli lastekodust. 
    Järgmisele katsele vahendada USAsse vastsündinu, kes juba ameerikalikult Jonathaniks ristiti, pani sotsiaalministeerium veto. 
    Kaplan ei välista, et seadustest mööda hiilides eksporditi lapsi veel. 
    Vea tegid nad siis, kui hakkasid venekeelses ajalehes kuulutama, et noored emad, kes ei taha oma lapse eest vastutust kanda, pöördugu Usu Sõna poole, räägib Kaplan. 
    Meie tegime selle peale politseisse avalduse, kus algatati kohe kriminaalasi. 
    Kahtlase lapsendamisäri vastu tundsid huvi ka kaitsepolitsei ja USA saatkond, kuid karistust ei järgnenud. 
    Kinni võtta ei olnud kuskilt, meenutab Kaplan. 
    Siiski keeldus siseministeerium ameerika pastoritele elamis- ja tööloa andmisest. 
    Siseministeeriumi usuasjade talituse juhataja Ilmo Au sõnul sai otsustavaks ühe koguduseliikme kaebus, et Usu Sõna õpetuse järgimine purustas tema perekonna. 
    Juuksur-messiase missioon luhtub 
    Usu Sõna tegutses Eestis kokku viis aastat. 
    Peamine süüdistatav, 20 aastat tagasi loodud karismaatilise kiriku liider ja asutaja Joyce Perdue, töötas kuni Jumala kutse saamiseni juuksurina. 
    1992 kuulis naispastor uut kutset ­ ta müüs maha oma kodu ning kolis koos kindlustusspetsialistist abikaasa Donaldi ja koolieas poja Donnie'ga Eestisse, et siin misjonitööd teha. 
    Tallinnas üürisid nad Meremeeste Klubilt Uus-Sadama tänavas ruumid, misjonäride tõlgiks ja paremaks käeks hakkas juuditarist Regina Rusitski. 
    Usu Sõna Tallinna koguduses käisid peamiselt venekeelsed inimesed, keda meelitasid sinna tasuta söök ning humanitaarabina jagatavad riided. 
    Pärast skandaali pudenes see seltskond laiali. 
    Kinnitamata andmetel käivad mõned koguduse allesjäänud liikmed kellegi pastor Konstantini juhtimisel tänaseni koos ühes majas Pääskülas. 
    1997. aastal Eestist lahkudes kutsus pastor Joyce (nii kutsuti teda jüngrite hulgas ­ toim.) piiblikoolis õppimise ettekäändel endaga kaasa 15 inimest ­ koguduse tõlgi Regina Rusitski (31) koos tütrega ning 13 vene rahvusest noorukit, suurem osa neist alaealised. 
    Enamikul olid Eesti passid, mõnel hall välismaalase elamisluba. 
    Väidetavalt käskis Perdue neil viisataotlustel valetada, et nad lähevad USAsse õppima ­ tagantjärele sai sellest tema vastu esitatud süüdistuse nurgakivi. 
    15tunnised tööpäevad 
    Piiblikooli ja misjonitöö asemel pandi peamiselt Koplist ja Lasnamäelt pärit noorukid tööle Usu Sõnaga seotud puhastus- ja koristusfirmasse. 
    14- kuni 21aastased noored puhastasid kortereid, kontoriruume ja raamatukauplusi ning panid kokku mööblit. 
    See oli nagu vangla, pihtis Jelena Parmanova (18) ajalehele Baltimore Sun. 
    Noorukite tööpäevad olid ülipikad. 
    Äratus toimus kell viis. 
    Kell kuus algas töö. 
    Kell üheksa vahetasid nad riided ja läksid tundidesse ­ kolm korda nädalas kogunesid noored ühte klassiruumi, kus Perdue abikaasa Donald õpetas neile ajalugu ja inglise keelt. 
    Keskpäeval läksid nad uuesti tööle. 
    Süüdistaja sõnul töötasid lapsed mõnikord kella üheksani õhtul. 
    Siis koguneti Perdue maja elutuppa, mida kasutati ka palvuste pidamiseks, kus neile järgmise päeva ülesanded jagati. 
    Pastorid maksid noortöölistele 10­60 dollarit nädalas, kolimistööde eest 75­100 dollarit. 
    Samal ajal ostis Perdue 500 000 dollarit maksnud kolmekorruselise maja ja käis Mehhikos kruiisil. 
    Õdede Julia (18) ja Rita Rastase (18) sõnul kasutas Perdue tööle sundimiseks ähvardusi ja karistusi. 
    Mõnikord jättis ta raha maksmata. 
    Teinekord kasutas psühholoogilist mõjutamist. 
    Näiteks, kui Julia unustas õhtul toidu külmkappi panemata, sundis Perdue lapsi magamise asemel kella neljani hommikul püsti seisma. 
    Kell viis asuti tavapäraselt tööle. 
    Tunnistajatel lubatakse USAsse jääda 
    USA immigratsiooniteenistus INS (Immigration and Naturalization Service) jõudis juhtumi jälile tänu vihjele. 
    Kinnitamata andmetel helistas agentidele naispastori 33aastane tütar pärast järjekordset perekonnatüli. 
    Immigratsioonikohtus noori esindanud advokaadi Ana C. Zigo sõnul lubati lastel, kes olid nõus kohtus sektiliidrite vastu tunnistusi andma, prokuratuuri tunnistajatena USAsse jääda. 
    Tähelepanuväärne on, et tunnistusi soostusid andma vaid seitse noorukit. 
    Teised saadeti Eestisse tagasi ilma mingite süüdistusteta. 
    Nemad ei taha läbielatust midagi rääkida ka siin. 
    Möödunud nädalal käis kohtuistungil tunnistusi andmas USA Tallinna saatkonna konsul Henry Hand. 
    Baltimore'i tunnistusi andma lendas ka kahe ususekti Ameerikasse meelitatud noormehe, Sergei (21) ja Romani (19) ema Inna Osovets. 
    Kaitsjaadvokaadid saavutasid süüdistajaga kokkuleppe, mille kohaselt sektiliidrid võtsid omaks viisaeeskirjade rikkumise ja Eesti kodanike smugeldamise USAsse. 
    Kokkuleppe kohaselt võivad pastor Perdue ja abiõpetaja Hendricks saada kuni kaheaastase vanglakaristuse ning administraator Brown 18 kuud vangistust. 
    Maksimumkaristusena ähvardas neid viieaastane vangistus. 
    Ka Rootsis leidub kodutuid 
    ABIGAIL SCHMELZ Reuters-ETA 
    Kerjused ja kodutud Rootsis? 
    Nii mõnegi meelest ei sobi kodutus kuidagi kokku Rootsi kui maailma edukaima heaoluriigiga. 
    Paneb imestama, et seda võib esineda riigis, kus toimib nii suuremeelne sotsiaalabisüsteem. 
    Kus vanematel on võimalik palgast kogutud säästude arvel vastsündinud lapsega koju jääda ja immigrantidele makstakse rootsi keele tunnis käimise eest peale. 
    Kuldne aeg oli Rootsis vägagi kuldne ­ me rajasime heaoluriigi, millest võitis enamik töötajaid, ütles Widar Andersson, Rootsi valitsuse moodustatud kodutuse uurimise komisjoni esimees Reutersile. 
    Aga kui sa siia ei sobi, kui sa ei ole normaalne, siis võivad sellel väga rängad tagajärjed olla. 
    Vastupidi USA suurlinnadele, kus pargipingil magavad hulgused on üsna harilik pilt, näeb Rootsis kerjuseid ja kotinaisi harva. 
    Aga viimasel ajal, kui töötute hulk on kasvanud ja sotsiaaltagatisi kärbitud, võib neid juba tihedamini kohata. 
    Paljud valitsusparteide liikmed ei teinud märkamagi narkomaane, prostituute ja kodutuid. 
    Need poliitikud olid pärit põlvkonnast, kes heaoluriigi kunagi üles ehitas. 
    Nad ei tunnistanud seda probleemi Rootsis, ütles Andersson. 
    Praegune valitsus on hoopis teistsugune. 
    Üks põhjus, miks kodutute hulk Rootsi suuremates linnades silmanähtavalt on kasvanud, peitub kindlasti psühhiaatriliste hooldusasutuste reformis 1990. aastate alguses. 
    Aastaid hooldusasutustes kinni peetud patsiente hakati äkki hoopis tänapäevasemate meetoditega ravima kui seni. 
    Varem anti neile rahusteid, tehti elektrišokke või steriliseeriti. 
    Nüüd asendati see päevahooldusprogrammiga. 
    Paljud ei suutnud sellega kohaneda ja eelistasid elada tänaval, ehkki neil oleks võimalik olnud korter saada. 
    See oli ootamatu ja soovimatu tulemus. 
    Raviprogrammid pole nii hästi läbi mõeldud, nagu tarvis oleks... 
    Need endised hooldekodu patsiendid kannatavad valdavalt üksilduse ja abituse all, ütles Andersson. 
    Ametlikel hinnanguil on Rootsis umbes 11 000 kodutut, neist 5000 Stockholmis. 
    Kodututele oma ajakiri 
    Kunagi ammu muusiku ametit pidanud Lars Erik Asp on paar viimast aastat elanud tänaval. 
    Nad sunnivad mind minema ühiselamusse, kus elab igasugust rahvast, näiteks täiesti allakäinud narkomaane. 
    Mina nendega koos elada ei taha, ütles Asp. 
    Anderssoni komisjon kavatseb esitada oma ettepanekud 2001. aastaks. 
    Sotsiaalabisüsteemi on kritiseeritud liiga jäiga bürokraatia pärast, mis takistab selle eri ameteid omavahel lävimast. 
    Enamik neist, kes tänavail elavad, ei suuda iial läbi selle kadalipu manööverdada. 
    Me peaksime rohkem individuaalseid abipakette koostama, ütles Andersson. 
    Kuid tuhandete Rootsi kodutute jaoks pole valitsuskomisjonile antud tärmin ­ 2001. aasta ­ piisavalt lähedal. 
    Stockholmi raekojas vaidlevad poliitikud selle üle, kuhu tuleks pealinna kodutute püsielamu rajada. 
    Paljud linnaasukad ei soovi oma nina alla sellist erimaja. 
    Heategevad organisatsioonid, nagu Päästearmee ja Linna Hoolekanne, peavad supikööke ja öömaju inimeste tarvis, kes ajutist peavarju vajavad. 
    Hoolekande 22 voodikoha peale on alati järjekord ­ nende peamine klientuur koosneb narkomaanidest. 
    Linna Hoolekande juhataja Lasse Ström ütles, et harilikult seisab neil lõunajärjekorras iga päev umbes 130 inimest, et saada kuue krooni (10,8 Eesti krooni) eest sooja sööki ning kohvi, putru, piima ja võileibu. 
    Meie oleme nende viimane väljapääs. 
    Siin käib igasuguseid inimesi ­ neid, kellel pole tööd, ja neid, kes pole kunagi töötanud, ütles Ström. 
    Strömi arvates peaks narkomaane pärast ravikeskusest välja laskmist edasi toetama. 
    Teine projekt, mis on mõeldud abiks kodutuile, on ajakiri pealkirjaga Olukord Stockholmis, mis hakkas ilmuma 1995. aastal Briti Suure Lehe eeskujul. 
    Palju on inimesi, kellel pole töötu kindlustust ja kes vajaksid järje peale aitamist, et mitte lõplikult põhja käia, ütles Ulf Stolt, ajakirja Olukord Stockholmis peatoimetaja. 
    Mobiiltelefoniga kodutu 
    Kodutud võivad esimest korda projektikeskusse tulles saada viis tasuta eksemplari ajakirja, et need maha müüa. 
    Edaspidi saavad nad neid osta 10 krooni eest ja tohivad müüa 20 krooniga. 
    Kellel on ärilist taipu, tuleb tagasi ja ostab veel 10 eksemplari. 
    Kellel pole, see läheb viie esimese ajakirja müügist saadud rahaga lähimasse viinapoodi ja me ei näe teda enam iialgi. 
    Aga enamasti seda ei juhtu, ütles Stolt. 
    Asp, kes eelistab ajakirja müüa, selle asemel et saada riigilt oma ettenähtud 35 krooni, ütles, et võib tunni ajaga teenida umbes sada krooni. 
    Ta usub, et see projekt aitab vähendada kerjamist ja pisiriisumist kauplustest. 
    Me hoolitseme igasuguste inimeste eest üle kogu maailma, ainult mitte omade eest, ütles Asp. 
    Kuid Asp on võrreldes teiste riikide kodututega ometi veel päris kadestusväärses seisus ­ nagu paljudel rootslastel, on ka temal mobiiltelefon. 
    Suur osa tema sissetulekust kulub selle arvete maksmiseks. 
    See on mu ainuke ühendus muu maailmaga, ütles Asp. 
    Igas kuukirja numbris on mõni sotsiaalrubriigi lehekülg pühendatud ka kodutuse teemale. 
    Paljud kodutud ei taha, et neid intervjueeritaks. 
    Võib-olla nad pelgavad, et nende eksnaine või lapsed saavad teada, et paps on nüüd kodutu, ütles Stolt. 
    Aga see on hea võimalus lugejail kogeda, et need on samasugused inimesed nagu sina või mina. 
    Kunagi ammu oli neilgi perekond, töö ja korter ­ ainult et nad on kuidagi hammasrataste vahele jäänud. 
    Vein ei pruugi südameataki eest kaitsta 
    IRA SCHAIBLE dpa-ETA 
    Ehkki mitmed epidemioloogilised uurimused on näidanud, et vähene või mõõdukas alkoholitarbimine võib vahel kahandada südamehaiguse riski kuni 45 protsendi võrra, kehtib see ainult väikese osa kohta inimestest. 
    Selle väite vastu räägib tõsiasi, et Saksamaal on umbes kolm miljonit alkohoolikut ja kümme miljonit inimest, kelle tervis on alkoholist kahjustatud. 
    Heidelbergi ülikooli professori Manfred Singeri sõnul sureb Saksamaal igal aastal umbes 40 000 inimest alkoholi tarbimisest põhjustatud haigustesse, ehk viis korda rohkem kui liiklusõnnetuste tõttu. 
    Dr. Johannes Scholl Münchenist ütles, et mõõdukas veini ja õlle joomine võib aidata südameataki vastu. 
    Aga see sõltub juba inimese joomis- ja söömisharjumustest, kas alkoholil on neile kasulik või kahjulik toime. 
    Alkoholi tuleb tema sõnul juua söögi kõrvale ja mitte mingil juhul rohkem, kui Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on soovitanud. 
    WHO soovitab naistel juua kõige rohkem 20 grammi alkoholi päevas ja kaks korda sama palju meestel. 
    Singeri andmeil sisaldab näiteks kolmandik liitrit õlut juba 13 grammi alkoholi ja 200grammine klaas veini 16 grammi. 
    Peale selle on see kasulik üksnes neile, kes joovad regulaarselt, aga vähe. 
    Inimesi, kes aeg-ajalt prassima satuvad, ähvardab märksa suurem südameataki oht, kuigi nädala lõikes arvestatuna võib nende ühe päeva kohta joodud alkoholikogus olla sama suur. 
    Ehkki uuringud näitavad, et reeglipäraselt vähestes kogustes alkoholi tarbivatel inimestel on väiksem südamehaiguste oht kui läbi ja lõhki täiskarsklastel, ei tähenda see veel, et karsklasi tuleks jooma õhutada. 
    Mõni selline uurimus on täiskarsklaste hulka arvanud ka mittealkohoolikud, mis muudab saadud järeldused mõnevõrra kahtlaseks, ütles Stephan Teyssen Mannheimi ülikoolist. 
    Nii Singer kui ka Teyssen rõhutasid, et alkohol on Saksamaal kõige levinum mõnuaine ning enamasti selle kahjulikkust alahinnatakse. 
    Seda tehakse peamiselt ärilistel kaalutlustel, kuna nii valitsus kui ka kaupmehed on alkoholi müügist huvitatud. 
    Saksa alkoholitööstuse aastakäive on 35 miljardit marka (280 miljardit Eesti krooni) ja see annab tööd 85 000-le inimesele. 
    Suur hulk firmasid teenib alkoholi pealt tulu, ütles Singer. 
    Vastukaaluks tuleks meenutada alkoholi kuritarvitamisest tekkivat kahju Saksa majandusele, mille suuruseks ta hindas 40 kuni 80 miljardit marka (320 kuni 640 miljardit Eesti krooni) aastas. 
    Atentaat Gorbatšovile Punasel väljakul 
    Leningradlane Aleksandr Šmonov on osutunud ainsaks klassikaliseks terroristiks, kes otsustas tappa NLKP peasekretäri. 
    See on lugu, mida on aastaid varjatud. 
    JAAK OLEP KesKus 
    7. novembril 1990. toimus Moskvas Punasel väljakul töötajate demonstratsioon. 
    Toimus nii, nagu see aastakümneid standardselt on toimunud. 
    Kommunistliku partei peasekretäri Mihhail Gorbatšoviga seisid mausoleumi pealsel tribüünil ja jälgisid, kuidas nõukogude korrast vaimustunud rahvahulk neist lippude ja transparentidega mööda liikus. 
    Kommunistliku nomenklatuuri julgeolekut tagasid väljaõppinud seltsimehed KGB 9. peavalitsusest, mille ülesandeks oli poliitilise nomenklatuuri turvamine. 
    Kuid äkki toimus midagi ootamatut ­ ühes kolonnis läks rabelemiseks ja kostis kaks lasku. 
    Kuulid lendasid kõrgelt üle mausoleumi, tekkis väike rüselemine, üks mees eraldati massist ja kanti vilkalt kõrvale, ning töörahva manifestatsioon võis rahus jätkuda. 
    Laskjaks oli leningradlane Aleksandr Šmonov, kes rahvahulgas Lenini mausoleumi juurde jõudes tõmbas palitu hõlma alt välja jahipüssi. 
    Seda märgati ja julgeolekutöötajad hüppasid välkkiirelt Šmonovi püssist kinni. 
    Šmonov, lollike, ei teadnud, et igas Punast väljakut ületavas demonstrantide kolonnis oli Kremli-poolses reas, ja mitte ainult, tubli ports julgeolekumehi. 
    Nemad lõidki Šmonovi püssitoru kiirelt taeva poole ja võtsid ta mõni hetk hiljem oma hoole alla. 
    Ei nõukogude ega maailma ajakirjandusse jõudnud sellest atentaadikatsest sellal ühtegi rida. 
    Nõukogude riigis oli salastamine viidud kõrgeimale astmele. 
    Šmonovit ei toodud kohtu ette, ta pandi vaikselt hullumaija. 
    Kuid mõni aeg tagasi lasti ta sealt välja ning ta andis inervjuu ajalehele Moskovski Komsomolets. 
    1952. aastal sündinud Šmonov on tehnilise keskharidusega, parteitu. 
    1989. aastal astus Šmonov Leningradi Rahvarindesse, 1990. aasta algul Venemaa Vabasse Demokraatlikku Parteisse. 
    Osales aktiivselt nii Rahvarinde kui ka Venemaa Vaba Demokraatliku Partei üritustel ja pikettidel. 
    Teatas oma atentaadikavatsusest ette 
    Mõte tulistada Gorbatšovi ja Anatoli Lukjanovit tekkis Šmonovil 1990. aasta jaanuaris. 
    Sellepärast, et ma pean neid süüdlasteks rahulike inimeste tapmises 19. aprillil 1989. aastal Tbilisis ja 20. jaanuaril 1990. aastal Bakuus, ütles mees. 
    Peale Gorbatšovi pidas ta vastutavaks ka Lukjanovit, sest tema õigustas kõiki neid tapmisi. 
    Veel pidas Šmonov neid süüdlasteks ebademokraatliku võimuhaaramise tõttu ja uskus, et selline karistamatus viib edaspidistele verevalamistele. 
    Mul oli õigus, sest juba pärast minu arreteerimist toimus veretöö Vilniuses. 
    1990. aasta juunis saatis Šmonov Poliitbüroole kirja, milles hoiatas, et püüab neid tappa. 
    Kokku oli kirjas 13 punkti. 
    Instinktiivselt valmistusin ma terroriaktiks kaua, rääkis Šmonov, sest astusin juba 1987. aastal jahimeeste ja kalameeste seltsi, kuid alles 1990 ostsin ma Tšehhi päritoluga kaheraudse jahipüssi. 
    Saagisin jahipüssi torud lühemaks, et püss mantli alla mahuks. 
    Harjutasin suvila naabruses olevas metsas laskmist 50 meetri pealt. 
    Psühhiaatrid tunnistasid süüdimatuks 
    Järgnevalt rääkis Šmonov Punasel väljakul toimunust. 
    5. novembril sõitsin Moskvasse. 
    Püssi ühe raua laadisin Poleva kuuliga, teise raua Sputnikuga. 
    Muidugi närvitsesin, ma teadsin, et võin hukkuda. 
    Kuid kõhklusi ­ lasta, või mitte lasta ­ mul enam ei olnud. 
    7. novembril läksin koos demonstrantidega Punasele väljakule ja, jõudnud mausoleumi kohale, võtsin mantli hõlma alt püssi ning hakkasin sihtima. 
    Ilmselt sihtisin liiga kaua, sest keegi lõi mu püssitoru üles ja minu külge klammedus mitu meest. 
    Pärast viidi Šmonov Lefortovosse. 
    Seal oli ta kuu. 
    Kannatasin väga, et ei tabanud, muidu on ju väga tobe hukkuda. 
    Arvasin, et toimub sõjakohus ja mind pannakse seina äärde. 
    Kuid tehti hoopis psühhiaatriline ekspertiis, milles osales seitse psühhiaatrit, kaks neist tunnistas mind terveks, viis aga süüdimatuks. 
    Nii suunatigi mind vaimuhaiglasse. 
    Objektiivselt olnuks isegi parem, kui mind oleks tunnistatud süüdivaks. 
    On üks asi, kui Gorbatšovi ja Lukjanovit lasi süüdimatu ­ rahvas mõtleb, et jälle üks vaimuhaige välja ilmunud. 
    Aga see ma küll ei ole. 
    Teine lugu on siis, kui neid laseks täie mõistuse juures olev isik. 
    Siis oleksid nad edaspidi kartnud, et nende sigadused lõpevad karistusega. 
    Pärast kohut saadeti Šmonov psühhiaatrilisse ravilasse. 
    Hullumajas oled nagu loom, kelle peal katsetatakse: sa oled kogu aeg tablettide ja süstide peal. 
    Mõned süstid on väga valusad, et mitte öelda piinavad. 
    Viis protsenti ravialustest süüdistas mind, kümme toetas mu tegu, aga ülejäänutele oli see ükstakõik. 
    Põgeneda hullumajast ma ei kavatsenud, ja sõbrad Vabast Demokraatlikust Parteist aitasid mind väga, tõid mulle kirjandust ja organiseerisid haigla ees pikette. 
    Möödunud aasta 7. juunist on Šmonov vaba ja töötab Peterburis santehnikuna. 
    Ta oli abielus, kuid naine ei kiitnud ta terroristlikku tegu heaks ja lahutas. 
    Ka ta vanemad ei kiitnud tegu heaks, kuid nüüd on olukorraga leppinud. 
    Ikkagi oma poeg. 
    Kindlustusfirmad nõuavad uusi turvameetmeid 
    HEIKO HAUPT dpa-ETA 
    Eesmised ja külgmised turvapadjad ja salongist kergemini deformeeruvad esiosad on muutnud autod ohutumaks kui kunagi varem, kuid täiuslikkusest on nad ikka kaugel. 
    Hiljutiste autoõnnetuste statistika näitab, et teatud tüüpi avariides ei suudeta vältida jala- ja vaagnaluumurde. 
    Kannatadasaanud vajavad sageli pikka ravi ja see läheb kindlustusfirmadele kalliks maksma. 
    Sel põhjusel on tõenäoline, et järgmise põlvkonna autod saavad eraldi turvapadjad, mis kaitsevad just neid kehaosi. 
    Autoohutuse Instituut, mida toetab Saksa kindlustusfirmade liit, tellis hiljuti liiklusõnnetuste uurijatelt analüüsi eri tüüpi avariide põhjustatud vigastuste kohta. 
    Uurimistöö viidi läbi Allianzi kindlustusseltsi tehnokeskuses Müncheni ligidal ja see hõlmas 15 000 avarii ohvrite vigastusi, selgitas AZT direktor Dsieter Anselm. 
    Eksperdid arvasid kokku avariide põhjustatud kogukahju, sealhulgas haiglaravi, töötasukaotuse ja invaliidsustoetused. 
    Need näitajad on kindlustussektorile ülimalt olulised. 
    Kuid ühtlasi näitavad need arvud ka elukvaliteedi langust, mida põhjustab pikaajaline haiglasviibimine või jääv tervisekahjustus, märkis Anselm. 
    Uurimine näitas, et keskmised kulutused olid kõrgemad külgkokkupõrke korral, võrreldes otsekokkupõrkega. 
    Keskmine kahju ühe külgkokkupõrkes vigasaanud sõitja kohta on Saksamaal võrdne 66 000 dollariga. 
    Seevastu otsekokkupõrkest tingitud rahaline kahju ei ületa 49 000 dollarit. 
    Kolmas kokkupõrke liik, mida nimetatakse nurgeti kokkupõrkeks ­ mille puhul autod põrkuvad teineteise suhtes nurga all ­, läheb kindlustusseltsidele keskmiselt maksma 59 000 dollarit inimese pealt. 
    Tagant sissesõitmise keskmine hind on võrdne 25 888 dollariga ning külgkokkupõrke korral vastaspoolel istunud sõitja vigastused maksavad 20 000 dollarit. 
    Külgkokkupõrke korral kõige sagedasemad rasked vigastused tabavad sõitja pead ja rindkeret ­ 35 protsendil juhtudest. 
    Selliste vigastuste eest kaitsevad uusimat tüüpi külgmised turvapadjad. 
    Kuid mingid olemasolevad turvavahendid ei kaitse sõitjat sageduselt teise vigastusteliigi ­ vaagnaluumurru eest, mis tabab 33 protsenti kannatanuist. 
    Otsekokkupõrkeid simuleerides leidsid katsetajad, et eesmised turvapadjad vähendavad peavigastuste arvu. 
    Samas sai 32 protsenti ohvreist rinnakorvi- ja 22 protsenti jalavigastusi. 
    Nende andmete põhjal nõuab Anselm nüüd, et autotootjad hakkaksid mõtlema lisa-turvapatjadele, mis kaitseksid põlvi ja vaagnapiirkonda, ning kavandaksid meetmeid jalgade kaitseks. 
    Autoostjatel ei tarvitsegi uusi kaitsemeetmeid teab kui kaua oodata. 
    Sügisesel Frankfurdi automessil esitletakse otsustavaid uuendusi autode turvalisuse osas, kinnitab Hans-Thomas Ebner, Frankfurdis asuva Saksa autotootjate liidu (VDA) tehnikaosakonna juht. 
    Ebneri sõnul on autode turvalisus viimase paari aastaga dramaatiliselt paranenud. 
    Tänapäeva autod kaitsevad sõitjat eriti tõsiste vigastuste eest. 
    Seega on loomulik, et viimase aja uurimistöö keskendub väiksematele vigastustele. 
    Autode turvalisus kasvab pidevalt, kinnitab Ebner. 
    AZT-keskuse juht Anselm nõustub väitega, et uusimate automudelite turvatehnika on palju täiuslikum. 
    Näiteks viimase Mercedese S-klassi kere juures taotletakse külgkokkupõrke korral minimaalset deformatsiooni. 
    Ka uue Ford Focuse külgi on spetsiaalselt tugevdatud. 
    Ja Volkswagen Golfi konstruktsioon väldib külgkokkupõrkes uste sissemuljumist. 
    Ka turvapatjade tõhusust on suurendatud. 
    VW esindaja Jens Bobsien kinnitas Wolfsburgis, et uuel Passatil on peakaitse-turvapadjad. 
    Tulevikus saavad lisavarustusena külgmised turvapadjad ka Volkswageni väiksemad mudelid nagu Lupo või Polo. 
    Tootjate ohutusteadlikkuse taga on käegakatsutavad ärikaalutlused, kommenteeris VDA esindaja Ebner. 
    Iga vigasaanu on klient. 
    VALE ANATOOMIA - Enamikuga valedest tulevad lagedale haritud inimesed ning naised tabavad kähku ära, millal mehed neile udujuttu ajavad. 
    Naistest saavad sama head luiskajad kui mehed 
    JOHN HARLOW The Sunday Times, London 
    Varem peeti tüüpiliseks valevorstiks töölisklassi esindajat. 
    Nüüd on aga asemele tulnud uus põlvkond keskklassi jutuvestjaid, kelle väljamõeldistele ja pettustele tuleb kasuks ülikooliharidus. 
    Virginia ülikooli psühholoogiaprofessori Bella DePaulo uurimus näitas, et valesid esineb tavaliselt viiendikus kõigist 10minutilistest vestlustest. 
    Kuid juhul, kui vestlejatel on ülikooli- või kolled(ogonek)iharidus, tõuseb see näitaja kolmandikule. 
    Haridus annab mõnele inimesele petmiseks vajaliku sõnavara ja enesekindluse. 
    Valed ei pruugi olla olulised ­ need on nn valged valed ­, kuid nad on viimistletumad ja usaldustäratavamad kui teistes ühiskonnakihtides, selgitas DePaulo. 
    DePaulo värbas 3000 inimest kõikvõimalikelt elualadelt osalema reas katsetes, mille hulka kuulusid valede äratundmine videolindilt, päevikute pidamine sotsiaalsete kokkupõrgete kohta ning omaenda pettuste ülestähendamine. 
    Pettuste arv oli selgelt suurem inimeste seas, kes olid käinud või õppisid veel kolledžis, ütles ta. 
    Haritud ja aus muutub järjest haruldasemaks 
    Teinegi uurimus osundab, et kõrgemalt haritud inimesed on valelikumad. 
    San Francisco California ülikooli psühholoog dr Paul Elkman viis läbi valede uuringu 500 inimese hulgas. 
    Ta avastas, et haritumad inimesed pole mitte ainult paremad valetajad, vaid nad saavad ka paremini aru, millal teised valetavad. 
    Elkmani testist selgus ka, et kõrgeima punktisumma kogusid ametnikud Föderaalsest Juurdlusbüroost, mis on üks hariduse suhtes kõige nõudlikum politseijõud maailmas. 
    Hertfordshire'i ülikooli psühholoog dr Richard Wiseman ütles, et teadlased alles hakkavad aru saama, kuidas kõrgem haridus oma rõhuasetusega lugude päheõppimisele ja ümberjutustamisele soodustab võimet kujundada ja meelde jätta valesid. 
    Valitseb seos, millel võib olla midagi pistmist omandatud haridusega, kuid me ei mõista seda veel täielikult, tunnistas ta. 
    Kirjanik ja endine valitsusminister Edwina Currie ütles, et ta tunneb mõnd haritud parlamendisaadikut, kes ei valeta kunagi, kuid sääraseid isikuid kohtab järjest harvemini. 
    Olen näinud Alamkojas toimuvat kultuurimuutust. 
    Täiskasvanumad naised tõmbavad endale pigem tohutuid pahandusi kaela kui valetavad. 
    Ent nooremad, kellel on väga hea haridus, on tavaliselt halastamatumad ega hooli tõest suuremat, rääkis ta. 
    Currie hinnangul jõuavad naised valetamises meestele kiirelt järele. 
    Mäletan, kuidas kolleegid uhkeldasid kord avameelselt sellega, kui palju raha keegi sai Idast pärit härrasmehele Briti passi hankimise eest, ja muude sääraste asjadega. 
    Nad ei saanud kuidagi pidama. 
    Isegi kõige targemad lõid kaasa, meenutas ta. 
    Valetavate naiste hulk suureneb kiiresti 
    Psühholoogid leiavad ka, et haritumad inimesed võivad olla küll suuremad valetajad, ent naised hakkavad valetamises meestest ette jõudma. 
    Levinud arvamus on, et mehed valetavad rohkem kui naised, puhudes tavaliselt suuri sõnu oma töö ja mehelike võimete kohta. 
    Naised samal ajal mitte ainult ei luiska vähem, vaid valetavad üksnes selleks, et säästa teiste tundeid ja kaitsta oma pereliikmeid. 
    Kuid see on nüüd muutumas. 
    20 aastat tagasi tõestasid Bathi ülikooli teadlased, et mehed valetavad 10 korda sagedamini kui naised. 
    Ameeriklaste viie aasta eest läbiviidud uurimistöö näitas, et see number oli kokku kuivanud ja mehed valetasid kõigest kolm korda sagedamini kui naised. 
    Nüüdseks on vahemik kahanenud vaid mõne korrani, selgub Alderi Professionaalse Psühholoogiakooli uurimusest, mis peaks varsti ilmuma. 
    Vastates küsimusele, kas nad valetaksid ja petaksid töölevõtuvestlusel, ütlesid 68 protsenti meestest ja 62 protsenti naistest, et nad oleksid tõega vähemalt kokkuhoidlikud. 
    Uurimus osundab, et kui mehed valetavad niisama palju, nagu nad seda alati on teinud, siis naised jõuavad neist järgmisel aastakümnel ette. 
    See näitab, et kui kaalul on raha või seks, on kõik kihlveod nüüdseks mõttetud ja naised mängivad seda mängu vähemalt sama hästi kui mehed, rääkis Steven Lunden, kes seisis uurimistöö eesotsas. 
    Võtkem või naistest tippjuhtide arvu suurenemine töökohtades. 
    Nad pidid meeste mängu viimaste aastate jooksul ära õppima ning nii mõnigi kord näitavad nad, et on selles paremad kui meie ise. 
    Nende pettused on alati olnud eesmärgistatumad ja nüüd on, mille nimel pingutada. 
    Ilmselt on naised tuleviku-valetajad. 
    Valed muutuvad 
    Mõned naised hakkavad valetama juba varakult, kuid seejärel võõrduvad sellest. 
    Näitlejanna Jenny Seagrove tunnistas hiljuti, et oli lapsena kohutav valevorst. 
    Aga ma jäin vahele ja sain oma õppetunni kätte. 
    Piinlikkustunne haris mind. 
    Pärast täiskavanuks saamist olen alati tõtt rääkinud, eriti suhetes. 
    Sara Edeni tutvumisteenistuse asutaja Karen Mooney pajatas, et kõige tavalisemad valed, mida partneri otsijad enda kohta räägivad, on muutuma hakanud. 
    Varem valetasid naised oma vanuse ja mehed oma pikkuse kohta. 
    Nüüd kelgivad naised üha sagedamini sellega, kui palju raha nad teenivad, korrates kõiki meeste nükkeid. 
    Tegelikult on see natuke kurb, kuid valetamine on järjest tavapärasem, kõneles ta, enne kui paljastas, et Sara Edenit pole kunagi olemas olnud. 
    Mulle lihtsalt meeldis selle nime kõla. 
    See on ju süütu vale, eks ole? 
    Sinead tõotab teenida Jumalat 
    MAURICE CHITTENDEN The Sunday Times, London 
    Tema ilmutus on samaväärne ilmutusega Damaskuse teel. 
    Poplaulja Sinead O'Connor jõudis otsusele, et miski pole võrreldav Jumalaga ­ ning läks palverännakule Lourdes'i, tehes seega esimese sammu naispreestriks saamise teel. 
    O'Connor (32), kes kunagi rebis puruks paavst Johannes Paulus II pildi, on koguni välja valinud nime oma uue kutsumuse tarvis: ta soovib vaimselt ümber sündida ema Bernadette'ina. 
    Lauljatar suundus usupühamu juurde Prantsuse Püreneedes pärast paari tormilist nädalat, mille kestel teda süüdistati tütre endalenäppamises lahingus hooldusõiguse pärast lapse isaga ning veidras käitumises Linda McCartney mälestuskontserdil. 
    Lauljatar ise selgitas: See on mu elu, mida ma päästa üritan. 
    Olen alati unistanud siin elamisest. 
    Sõbrad räägivad, et Sinead viibib isehakanud piiskopi Michael Coxi seltsis, kes juhib Trento usulahku, mis harrastab ikka veel 16. sajandist pärit ladina missat. 
    Sekti liikmed väidavad, et naiste ordineerimine on ainus moodus, kindlustamaks, et maailmas oleks küllaldaselt preestreid. 
    Endine Iiri sadamapolitseinik Cox on öelnud inimestele Lourdes'is, et O'Connorist saab väga hea preester. 
    Ent Coxi kriitikud väidavad, et mees on ise täiesti ebatraditsiooniliselt kasutanud tasulist õnnistustelefoniliini, et koguda raha oma kirikule Co Offalys. 
    Kui O'Connor tõesti vaimulikuseisusse astub, on tegu küll täieliku kannapöördega naise elus, kes 10 aastat tagasi sai looga Nothing Compares 2U kuulsaks kui paljakspügatud peaga lauljanna. 
    Varem on ta süüdistanud Vatikani ajaloo moonutamises ja selles, et Vatikan kasutab abielu, lahutusi ning eriti sündimuse kontrolli ja aborte inimeste üle võimu saavutamiseks. 
    Ta ütles, et kristlus on süüdi selles, et naised enam enda üle uhkust ei tunne. 
    Paavsti pildi lõhkirebimine viis selleni, et ta Bob Dylani austamiskontserdil 1992 lihtsalt maha karjuti. 
    O'Connori naasmine katoliikluse rüppe on järg tervele reale probleemidele tema isiklikus elus. 
    Möödunud aastal ilmus ta ekraanile, kehastades filmis The Butcher Boy Neitsi Maarjat. 
    Kuid O'Connor on endiselt võimeline skandaale korraldama. 
    McCartney mälestuskontserdil kappas ta vahetpidamata lavale, loopides George Michaelit aluspesuga ja solvates Uus-Meremaa lauljat Neil Finni, kes oli just pühendanud laulu oma naisele kaugel kodus. 
    O'Connor viitas, et küllap naine teda seljataga petab, sellal kui mees ära on. 
    Ülemöödunud laupäeval kinnitas O'Connori kodus Londonis telefonile vastanud naine, et Sinead on Lourdes'is, kuid ei kommenteerinud tema plaane saada naispreestriks. 
    Vaimulikuks olemine ei tähenda, nagu hakkaks O'Connor end rokis kohatuna tundma. 
    Üks teine Trento preester on isa Fran Heaton, krässuspäine jalgrattur, kes tõelise isa Tedi stiilis esineb juhtlauljana Iiri heavy-metal ansamblis Plain Krazee. 
    Põrm maamulda või raamaturiiulisse? 
    Ühe mehe kaks naist ei jõua üksmeelele, mida tuleks teha lahkunu tuhaurniga. 
    PRIIT VARE 
    Tallinlane Juri D. (lahkunu ja lähedaste nimed on muudetud) lahkus siit ilmast möödunud aasta aprilli lõpus. 
    Nüüd, aasta hiljem, otsustasid paljud tuttavad tema hauale surma-aastapäevaks lilli viia. 
    Hakates uurima, kuhu tuhastatud põrm maetud on, tuli neile üllatusena, et omaksed polnudki veel meest maamulda sängitanud. 
    Ükski seadus ei nõua inimese matmist. 
    Üks lahkunu tuttavatest, advokaat Mart Leedo, on nõutu. 
    Sõidan arvutiekraanil mööda seadusi üht- ja teistpidi, kuid kusagil pole kirjas, et tuhaga urni ei võiks korteris hoida, nendib Leedo. 
    Samas oli tegemist väga asjaliku inimesega, keda tahaks tõesti vahel surnuaiale mälestama minna. 
    Tutvusringkond kisub tülli 
    Juri põrm tuhastati. 
    Urn tuhaga seisab tänaseni lahkunu eksabikaasa Kadri D. käes, kes lahutas mehest juba 1992. aastal. 
    Õigemini on urn sellest abielust pärit kahe alaealise lapse riiulis ning koos emaga on nad otsustatud seda mitte maha matta. 
    Teise rinde eesotsas on lahkunuga viimastel aastatel koos elanud Niida G. 
    Kuna nende kooselu polnud seaduslikult registreeritud, siis pole tal mingit õigust tuhaurni enda kätte saada, et seda maha matta. 
    Kuid võitlus selle nimel käib. 
    Niida organiseeris rea pabereid, mille järgi on just temal suurem moraalne õigus tuhastatud kadunukese tuleviku üle otsustada. 
    Nende paberite hulka kuuluvad kümnete naabrite kirjutised, milles avaldatakse arvamust, et just Niida oli surnule viimastel aastatel kõige lähedasem ning peaks seetõttu omama õigust tuhaurni maha matta. 
    Lisaks on lahkunust kui toredast inimesest kirjutanud mitmed tema tuttavad. 
    Nende sõnul tuleks nii lugupeetud mees kindlasti korralikult maha matta, et omaksed saaksid haual käia. 
    Partei nõuab matmist 
    Juri kui endise Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei funktsionäri tutvusringkonda kuulusid mitmed tuntud inimesed. 
    Juba ongi grupp parteiliikmeid kirjutanud avalduse, milles paluvad oma vana tuttava mulda sängitamist. 
    Teiste seas tegi avalduse ka lahkunu tuttav, laulja Oleg Sõlg, kes ansambli Polyphon nimel avaldab sügavat nördimust olukorra üle. 
    Niida sõnul suudaks ta koguda veel kümneid allkirju. 
    Enda väitel ei taha Niida mitte mingisugust materiaalset kasu. 
    Tema soovivat vaid inimese korralikult viimsele teekonnale saata. 
    Kuidas ikkagi saab nii, et lugupeetud inimese tuhka pole maha maetud, sõnab Niida. 
    Minu arust ei ole see küll eetiline. 
    Teine pool seevastu oma otsust muuta ei kavatse. 
    Surmast on tehtud palagan ja seda vähem on meil lastega mingit tahtmist urni matta, lausub Kadri, kelle sõnul ei saagi keegi neid sundida seda tegema. 
    Too proua on meile ainult ebameeldivusi toonud ning ma ei imestaks, kui ta urni pärast matmist üles kaevaks. 
    Eestis tuhamüüre veel pole 
    Matusebüroo Kristin juhataja Sven Erik Nielseni sõnul tuleb surnu omastel taoliste probleemide korral üksmeelele jõuda. 
    Hukkunu sugulased kisuvad tihtipeale tülli, eriti varanduse jagamise pärast. 
    Siis võivad tekkida ka lahkhelid matmisküsimustes. 
    See on krematsiooni kehvem pool ­ pärast tuhastamist ei tea paljud, mida oleks kõige õigem urniga peale hakata, lausub Nielsen. 
    Eestis mingit kindlat rituaali veel välja kujunenud pole. 
    Mõned matavad tuha niisama maha, mõned teevad seda koos urniga. 
    Lisaks on kombeks tuhka laiali loopida koduaeda või merre. 
    Välisriikides saab tuha raputada näiteks spetsiaalsete müüride äärde surnuaedades. 
    Midagi sarnast on Nielseni sõnul plaanis rajada ka Eestisse. 
    Tuhaurnide raamaturiiulil hoidmise komme levib nii välismaal kui ka siin. 
    Idee järgi puudub igasugune kohustus säilmeid matta, keegi ei keela nende hoidmist kasvõi sektsioonkapis, ütleb Tallinna Matusebüroo direktor Margus Loogna. 
    Mingitest lahkhelidest kadunukese tuha tuleviku pärast Loogna kuulnud ei ole. 
    Ka Tallinna Krematooriumi on seni jõudnud vaid üksikud tülid. 
    Meie firma tuhastatud inimeste hulk ulatub 8000 inimeseni, vaid kolmega on tekkinud probleemid, kuna omaksed ei jõudnud omavahel kokkuleppele, räägib krematooriumi juht Heigo Rohtla. 
    Ühed sugulased tahavad matta, teised mitte. 
    Rohtla sõnul tuleks inimlikult võttes asi ikkagi lõpule viia. 
    Kuid samas ei saa jälle öelda, et matmata jätmine oleks vale, lausub ta. 
    Tuhastamine kogub hoogu 
    Eelmisel aastal tuhastati Eestis 10 protsenti surnutest. 
    Tuhastamine maksab 1900 krooni, tuhaurni hind ulatub 200­700 kroonini. 
    Koos tseremooniaga tuhastamise korral tuleb omastel arvestada ca 4000kroonise väljaminekuga. 
    Pastor Albert 
    HANNES TAMME 
    E lu Sõna Tartu koguduse pastori Albert Türnpu (32) suur unistus on saada rahvusvaheliselt tuntud misjonäriks ja muuta kord Eesti misjonäre lähetavaks maaks. 
    Sel nädalal sõitis ta usukonverentsile Siberisse. 
    Tihedasti ringisõitva Türnpu jutlused on oodatud Kiievis ja Moskvas, Rootsis ja Soomes. 
    Igal pühapäevahommikul peab pastor Albert jutluse kodulinnas Tartus. 
    Pühapäeva õhtuti sõidab ta oma vana Mazdaga Tallinna Elu Sõna koguduse liikmete vaimu harima. 
    Viimasel ajal on pastor oma jutlusteks innustust saanud Kosovo sõjakoldest. 
    Nimelt usub hoolikalt piiblit uurinud Türnpu, et sõda Kosovos võib olla peaproov nn rahuvalveoperatsioonile Iisraeli vastu. 
    Piiblis leiduvat hulgaliselt vihjeid sellele, et paganad (mittejuudid) rebestavad end Jeruusalemma pärast ja Jumal karistab kõiki, kes astuvad Iisraeli vastu. 
    Ma ei arva, et see võiks lähiajal juhtuda, aga piibli järgi kogunevad maailma rahvad ühel päeval Iisraeli vastu ja saavad hukka, kuulutab Türnpu prohvetlikult. 
    Oma jutlustes ja kirjutistes propageerib ta mõtteviisi, et Eesti ei peaks Iisraeli vastu välja astuma ja Palestiina riigi loomist ning Jeruusalemma jagamist toetama. 
    Sel suvel sõidab Türnpu kaheksandat korda Iisraeli. 
    Alberti lastearstist ema Galina on juut. 
    Tosin aastat tagasi Eestis levima hakanud kristlust propageeriva Elu Sõna usuliikumise eesmärki ei oska Türnpu ühe lausega kokku võtta. 
    Arvan, et laiemalt võiks see tähendada Jumala armastuse toomist iga inimeseni, kes seda ise soovib, märgib ta. 
    Türnpu juhib Tartus 300 liikmega kogudust, selle juures asuvat kirjastust ja on viiendat aastat ilmuva ajalehe Elu Sõna Leht vastutav väljaandja. 
    Sama pikalt kui ajaleht tegutseb Tartus juba viiendat aastat kristlik kool, kus lisaks pastor Albertile endale õpetab looduslugu tema abikaasa Heli ja matemaatikat isa Heino, kes on Tartu ülikooli matemaatikateaduskonna õppejõud ja kes aastaid oli Tartu linnavolikogu liige. 
    Elu Sõna Piiblikooli on tänaseks lõpetanud üle 900 inimese. 
    Alguses oli selle ümber päris võimas meediamüra, põhjuseks valdavalt see, et Tartusse oli õppima saabunud hulk vene keelt rääkivaid inimesi, kel polnud Eestis elamisluba. 
    Türnpu lapsi ja noori hullutavate koosolekute peale olid pahased ja lausa raevus lapsevanemad, kelle võsukesed kas siis uudishimust või huvist millegi alternatiivse vastu Elu Sõnaga liitusid ja koolid pooleli jätsid. 
    Olin viieteistkümneselt Elu Sõna esimeses tuumikus, käisin Tartus piiblikoolis, osalesin pikettidel ja pidin selle tõttu keskhariduse õhtukoolis omandama, meenutab ASi Eesti Telekom infojuht Raul Kalev. 
    Tänaseks on Kalev Elu Sõnast distantseerunud, kuid mäletab Albert Türnpud kui siirast, aga samas kinnist ja kohati ka salakavalat inimest, kes võtab usuasja hingega ja elus kõik korralikult läbi mõelda püüab. 
    Eesti Ühispanga asepresident Janek Mäggi tunneb Türnpud kümmekond aastat ning peab teda vaieldamatult üheks tuntumaks ja tugevamaks jutlustajaks Eestis. 
    Mäggi sõnul on Türnpu paljudele autoriteet, tohutult lugenud ja ennast igati täiendanud. 
    Nõo keskkooli aegne pinginaaber, Tallinna Piimatööstuse ASi nõukogu esimees Oliver Kruuda mäletab Albertit juba kooliajast terava mõistusega poisina, kel polnud probleemiks end kehtima panna. 
    Eriti andekas oli Albert keeltes, neis aitas ta ka mind, märgib Kruuda. 
    Viimasel ajal on koolivennad kohtunud peamiselt lennujaamades. 
    Türnpul on juba kolmas Eesti pass. 
    ERKI teise kursuse tudeng Albert Türnpu oli 1986. aasta 20. aprillil minemas koos laulukooriga Lenini sünnipäevale pühendet kontserdile laulma, kui tundmatu lätlane teda ühel Tallinna tänaval kõnetas. 
    Võõras küsis teed ja ütles, et lasku ma Jumala armastus oma südamesse, meenutab Türnpu, kelles just see hetk midagi muutis. 
    Seltskondlik malevaelu nautija Albert jättis mõne aja pärast kunstiülikooli pooleli, unustas suitsu ja napsi ning tundis end justkui uuesti sündinuna. 
    Sealt alates hakkas Albert käima ka Elu Sõna jutlustajate tundides. 
    Juba 1989. aastal rändas ta tõlgina jutlustaja Karl Gustav Severiniga mööda lagunevat Nõukogude Liitu. 
    Järgnes piiblikool Uppsalas ja koguduse loomine Tartus. 
    Elu Sõna aktiivne tegutsemine ei meeldinud Tartus paljudele, võimukandjatele sealhulgas. 
    Pärast pahaseid artikleid Postimehes öeldi Elu Sõna kogudusele üles rendipinnad. 
    Polnud enam kuskil koosolekuid pidada. 
    Lõpuks eraldas Tartu linnavalitsus raekojas tüütamas käinud Türnpule kogudusehoone rajamiseks krundi Annelinna serva soisele alale. 
    Tegime isegi eskiisprojekti ja tahtsime hakata ehitama, aga ilmnes, et ainuüksi hoone vundamendi rajamine sohu oleks nõudnud kümneid miljoneid kroone, märgib Türnpu. 
    Samas koges noor pastor enese sõnul korduvalt ilmutust, et kogudusel saab Tartus olema 3000 kohaga maja. 
    Möödunud kevadel kohtus Türnpu baptisti koguduse liikme Arvi Uigaga, kes oli 1996. aastal alustanud Tartu Jõgeva-poolsesse linnaserva hiiglasliku remondi- ja kaubakeskuse ehitamist. 
    Uigal sai raha otsa ja pangad ei nõustunud enam laenu juurde andma. 
    Arvi kinkis selle hoone kogudusele ja ma tundsin väga selgelt, kui suuri imesid Jumal võib teha, muheleb Türnpu. 
    Tänaseks on Uiga poolt plaanitud õlivahetuskeskuses valmimas kristlik kool, kauplusepinnale tehakse jutlusesaali, värvipoe ja rehviposti asemele tulevad kirjastus ja kontoriruumid. 
    Türnpu toetab Mart Laari valitsust, unistab rahvuslikust ärkamisest, võitleb abortide vastu, armastab India ja Tai roogasid ja perekond on tema jaoks Jumala järel tähtsuselt teisel kohal. 
    Tartus sööb vamm kunsti 
    HEIE TREIER 
    Tartu Kunstimuuseumi rahvas on mõnda aega vaikselt pealt vaadanud, kuidas järjest vajuva Vallikraavi tänav 14 hoone keldrikorrusel võtavad võimust hallitusseened. 
    Kunstimuuseumi kogud on hävimisohus. 
    Kuna muuseumihoone asub orus, koguneb pärast tugevaid vihmasadusid niiskus nagu kotti, ja kuna eriti 1998. a suvi oli vihmane, ulatus maja õhuniiskus 65­90 protsendini. 
    Sellele järgnes kütteperiood, kus õhuniiskus langes alla normi, 10 protsendini. 
    Muidugi puuduvad muuseumil kliimaseadmed. 
    Hallitusseen vohab 
    Keldrikorrusel asuvad hoidlad maalide ja skulptuuridega. 
    Tartu Kunstimuuseumi (TKM) peavarahoidja Tiiu Talvistu väitel on kõigi puuskulptuuride seisukord viimasel ajal silmanähtavalt halvenenud ja pildiraamidest ronib pappmaterjal välja. 
    Kindlasti on sellele kaasa aidanud aastakümneid kestnud briketiküte koos tekkiva tolmuga, asuvad ju ahjusuud otse fondiruumides. 
    Veebruaris telliti mikrobioloogilt Kurmo Konsalt ekspertiis, millest selgub, et hoidla puitseina allosa on pruunmädanikust tugevalt kahjustatud ja ehituskonstruktsioonidel vohab hallitusseen (Aspergillus, Penicillium, Chaetomium). 
    Selle kolooniad on kandunud nüüd ka lõuendite esi- ja tagakülgedele, samuti raamidele, puitskulptuuridele ning nahast tarbekunstiteostele. 
    Metallteostel on niiskuse tõttu rooste. 
    Hävimas on rahvuslik vara. 
    Muuseumi kaks restauraatorit tegelevad põhiliselt piltide raamimisega. 
    Muuseumi töö seiskub 
    Üldsusele on kunstikogust praegu Kivisilla pildigaleriis kättesaadav vaid jäämäe veepealne osa. 
    Tartu Kunstimuuseumi kogud erinevad oma rõhuasetuselt Eesti Kunstimuuseumi kogudest, kahel linnal on erinev vaatenurk kunstile. 
    TKM olukorda ei tee paremaks sealsete töötajate pessimism. 
    Vastne kultuuriminister Signe Kivi, kes käis olukorraga kohapeal tutvumas, pole rahul muuseumirahva seas valitseva minnalaskmis-meeleoluga. 
    Ilmselt pidi praegune olukord küpsema juba pikema aja kestel, ent häirekella lööma hakati alles selle aasta alguses. 
    Lähituleviku tegevuskavaks on Vallikraavi näituseruumide sulgemine ja kunstikogude evakueerimine keldrist ülemisele korrusele, millega muuseumi aktiivne tegevus seiskub. 
    Samas on Tartus täheldatav suur huvi tõus kunsti vastu, väidab TKM pedagoogika osakonna juhataja Reeli Kõiv. 
    Järjest rohkem nõutakse muuseumi lektoritelt kunstiajaloo loenguid ning järjest rohkem aktiveerub töö koolidega, mille väljundiks on laste joonistuste näitused. 
    Muuseumil puuduvad aga ruumid loengute pidamiseks ja pedagoogikatöö arendamiseks. 
    Muuseumi tuleviku uljad ideed 
    Olukorrast väljapääsemiseks on TKM direktor, kunstiteadlane Enrico Talvistu esitanud üsna uljaid ideid. 
    Ta paneb ette üürida muuseumile Kivisilla pildigalerii kõrval asuva endise Hoiupanga, nüüdse Hansapanga maja (Raekoja plats 20) teine korrus, et luua sinna näituseruumid ja pedagoogikakeskus. 
    Või osta terve viiekorruseline maja riigile. 
    Siis võiks ehitada Kivisilla pildigalerii ja värskelt omandatud hoone vahele klaasist koridori. 
    Läbirääkimisi pangaga pole ministeeriumi tasemel aga seni alustatud. 
    Ideid, millest ei taheta veel laiale ringile rääkida, on teisigi, kasvõi Tartu ülikooli rektoril Jaak Aaviksool, kellega kultuuriminister Signe Kivi on samuti nõu pidanud. 
    Olukord peab leidma lahenduse seniste ehitiste baasil, sest spetsiaalset muuseumihoonet pole Tartusse niipea võimalik ehitada, väidab Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Ebe Nõmberg. 
    Prioriteedid on paigas ja järjekord pikk ­ pärast Muusikaakadeemia uue hoone valmimist sel aastal lähevad järgmisena ehitamisele Eesti Kunstimuuseumi ning Eesti Rahva Muuseumi hooned. 
    Ühtlasi pole võimalik sel aastal ministeeriumist enam kuidagi raha juurde saada. 
    Vallikraavi tänava hoone, milles muuseum on oma asutamisest (1940) alates paiknenud, on määratud mädanema vähemalt kuni uue aastatuhande saabumiseni. 
    Krooni isandad 
    Lähema aasta jooksul peavad Eesti poliitikud tegema mitu ülitähtsat otsust. 
    Tulemusena kujundatakse Eesti finantssüsteemis palju asju põhimõtteliselt ümber aastateks. 
    Otsustamist vajab: - riikliku Hüvitusfondi saatus, - riikliku Optiva Panga saatus, - riigikassa ja Ühispanga vahekord, - ühtse finantsinspektsiooni moodustamine, - kes saab Eesti Panga järgmiseks presidendiks. 
    Vaiksed läbirääkimised poliitiliste ja majanduslike rühmituste vahel on juba alanud. 
    Lähimate kuude jooksul selgitatakse ilmselt eri poolte huvid ja siis sõlmitakse kokkulepped. 
    SULEV VEDLER, SELLE MÕTSAR, AAVO KOKK 
    Sel teisipäeval arutas valitsus taas, et pensioniameti ja haigekassade raha peab liikuma riigikassa kaudu. 
    Kui Eesti Ekspress küsis peaminister Mart Laarilt, miks seda asja üldse käsitleti, seaduse järgi peab riigi raha nagunii riigikassa kaudu käima, tunnistas peaminister, et ta ei saa ka ise sellest aru. 
    Kuid nii nagu varemgi lükkas valitsus otsustamise edasi. 
    Populaarse põhjenduse kohaselt ei tohi penisoni- ja ravisummasid riigikassa kätte anda, kuna sellega hakataks eelarveauke lappima. 
    Tegelikult kardavad pensioniameti ja haigekassa juhid oma võimu pärast: mängus on 10 miljardi krooni suurune summa. 
    Hiljuti hakkas ajakirjandusse tilkuma informatsiooni, et peagi liidetakse Hüvitusfond ja Optiva Pank. 
    Hüvitusfondi juht Aare Tammemäe ütles infot kontrollinud ajakirjanikule, et Hüvitusfondi tuleviku kohta on tõesti peagi vaja teha poliitiline otsus, kuid kinnitas, et Optiva Pangaga liitumisest pole juttu olnud. 
    Sellise jutu levikust on huvitatud Optiva Pank ise. 
    Siseministeeriumi töötajad on uue ministri konkreetsusest ja haardest vaimustatud. 
    Kuid nendivad, et Jüri Mõis on palju suuremate ambitsioonidega, kui siseministeerium võimaldab. 
    Mitmed seisukohad ja kolleegidele tehtud avaldused eeldaksid, et nende teokstegija on vähemasti peaminister. 
    Kuid juba keerutatakse ka konstruktsiooni, et Mõis võiks olla tubli isamaaline kandidaat Eesti Panga presidendiks. 
    Valitsusparteide koalitsioonilepingus on muu hulgas ka kokkulepe moodustada Eestis ühtne finantsinspektsioon pankadele, kindlustusfirmadele ja väärtpaberituru järelevalveks. 
    Hiljuti valmis Eesti Panga ja rahandusministeeriumi ühine, ca 50-leheküljeline raport selle asutuse moodustamise kohta. 
    Ministeerium pakkus parima variandina selle allutamist rahandusministeeriumile. 
    Eesti Pank pooldas iseseisvat asutust. 
    Üks Eesti Panga kõrge ametnik ütleb, et pank ei lepi iialgi, et see alluks rahandusministeeriumile. 
    Hüvitusfondi nõukogus on mitu erupoliitikut. 
    Kuigi nende ametiaeg võiks kesta veel enam kui pool aastat, lähevad nad ilmselt juba lähiajal vahetusse. 
    Fondiga lähedalt seotud isikud arvavad, et Reformierakond püüab säilitada fondi tuleviku määramisel liidripositsiooni ­ on ju erakonna üks juhtfiguure Jürgen Ligi Hüvitusfondi nõukogu esimees. 
    Oluliseks isikuks fondi tuleviku määratlemisel peetakse nõukogu esimehe asetäitjat keskerakondlikku Siiri Oviiri. 
    Kuna Keskerakonnal puudub oma finantsasutus, siis on ootuspärane, et just Hüvitusfondi tuleviku määramisel püütakse jõuliselt kaasa rääkida. 
    Uue nõukogu üks esimese arutlusteemasid ongi ilmselt Hüvitusfondi tulevik. 
    Riigikassa korda! 
    Rahandusminister Siim Kallas ja ministeeriumi kantsler Aare Järvan kavandavad muudatusi riigikassas. 
    Eelkõige puudutab see riigikassa ja Ühispanga vahekorda. 
    Praegu on 1,6 miljardit valitsuse raha Ühispangas ja vaid 290 miljonit Hansapangas. 
    See ei ole õiglane, kuna Hansapank on Ühispangast suurem. 
    Ilmselt toetab jõudude vahekorra ümbermängimist ka siseminister Mõis, kes oli Hansapanga eelmine juhataja. 
    Kas muutuste tuuled viivad oma kohalt riigikassa juhataja, tihti Ühispanga-meelseks tunnistatud Ahti Kallaste, näitab lähitulevik. 
    Praegu loodame koostööd teha, ütleb kantsler Järvan. 
    Selge on see, et Kallastet Hansapanga sõbraks nimetada ei saa. 
    Just tema koos eelmiste kantslerite Enn Pandi ja Agu Lellepiga sepistas valmis rahandusministeeriumi ja Ühispanga ühisfirma. 
    Lisaks on nende isiklikud tehingud Ühispanga aktsiatega valdkond, millest nad eriti rääkida ei taha. 
    Ühispangale oleks riigi raha väljaviimine paras põnts. 
    Kuid ta elab selle üle. 
    Ühispangal on üht-teist Eesti Panga ja Siim Kallase kohta seifis tallel. 
    Seega: kui riigi raha lähebki Ühispangast välja, siis väga aeglaselt. 
    Kindlasti saab riigikassa juurde kontrolli ülesande. 
    Kuna just selle asutuse kaudu tehakse tulevikus kõik riigiasutuste tehingud, siis koondub sinna üha enam informatsiooni. 
    Seega on kohe palju neid, kes võimukat kohta ihaldavad. 
    Paras paar ehk Hüvitusfond+Optiva 
    Valitsus ja Riigikogu peavad midagi kiiresti ette võtma ka Hüvitusfondiga, mis sai eelmisel aastal 357 miljonit krooni kahjumit. 
    Ilmselt asutus kosub peagi, sest Eesti finantsolukord paraneb vaikselt. 
    Kuid ikka jääb küsimuseks see, kuidas fond lõpetada, sest selle esmane ülesanne on erastamisväärtpaberite turult kokkukorjamine. 
    Erastamine on aga varsti läbi. 
    Põhimõtteliselt on võimalikud kolm lähenemist: fond kas erastatakse, liidetakse kellegagi või pannakse lihtsalt kinni. 
    Erastamisjutte alustas juba fondi eelmine juhtkond eesotsas Arle Möldriga. 
    Seda liini jätkab ka praegune juht Aare Tammemäe. 
    Hüvitusfondi nõukogu esimees Jürgen Ligi mõlgutab aga mõtteid, et ehk oleks kõige kasulikum, kui fond siiski iseseisvalt jätkaks. 
    Liitmisjuttu levitavad peamiselt Tammemäe suurim oponent fondi juhatuses Margus Uudam (ta tahtis ise fondi juhatajaks saada ja oli seetõttu Tammemäega vahepeal parajas raksus) ning Optiva Panga seltskond. 
    Selle plaani kohaselt saaks pangast fondihaldur või fond ostaks panga ära. 
    Kuid see ei lahenda veel probleemi, kuna riik ei ole huvitatud kommertspanganduses tegutsemisest ehk varem või hiljem tuleks fondi/panga sümbioos ikka edasi müüa. 
    Mida kiiremini fond likvideeritakse, seda kasulikum on ka riigile. 
    Järelevalvet seal ju ikka pole, sõnab Eesti Panga asepresident Helo Meigas. 
    Imejooksja naerab kinolinal 
    JAAN EIK 
    Maailma parim pikamaajooksja Haile Gebrselassie pelgab, et tema eraelul on peagi lõpp. 
    Nädala pärast tuleb Etioopia sportlasest vändatud film Ameerika Ühendriikides kinoekraanidele. 
    Film, mis kannab pealkirja Endurance (Vastupidavus), jutustab 5000 m ja 10 000 m jooksu maailmarekordimehe Gebrselassie kujunemisloost. 
    Et miniatuurne, 164 cm pikkune ja 53-kilone Haile on oma kodumaal väga armastatud ja kõik möödujad tahavad teda puudutada, tuli filmi autoril Leslie Woodheadil teda sageli peita. 
    Ta hoidis oma kangelast tumedate klaasidega autos, kuni kaamera oli ülesvõtmiseks valmis seatud. 
    Filmis löövad kaasa ka peategelase üheksa venda ja õde ning hulk sugulasi. 
    Teismelist Hailet mängib vennapoeg. 
    Õde kehastab suurjooksja ema, kelle 15 aasta tagune surm teeb Gebrselassiele siiani haiget. 
    Woodheadi hämmastas, et pereliikmed suutsid oma elu valulikke aegu taasluua. 
    Keegi neist ei näidelnud. 
    Neil pole kunagi olnud televiisorit. 
    Nad lihtsalt meenutasid, mida nad olid tundnud, on öelnud autor. 
    Vaataja näeb, kuidas pisikesest poisist sirgub väikesekasvuline jooksja, kes väsimatult lippab mööda Etioopia maastikke ja tänavaid. 
    Jooksva Gebrselassie filmimiseks oli raske 35-millimeetrine kaamera kinnitatud veoki tagaluugi külge. 
    Porised rööplikud teed vähendasid kiiruse 50 kilomeetrini tunnis. 
    Ent Haile ei tunnista ju teist kohta. 
    Ta püüdis alati veokile järele joosta. 
    Jõudis ta liiga lähedale, oli halb filmida. 
    Atlanta olümpiamängudelt 10 000 m jooksu võitjana naasnud Gebrselassiet tervitas Addis Abeba lennujaamas miljon etiooplast. 
    Väga vaesest perekonnast pärit suurjooksja tunneb end rahvuskaaslaste keskel kergelt ja hästi. 
    Ma ei taha Etioopiast lahkuda, on sõnanud Gebrselassie. 
    Kui pean kuu aega eemal olema, tekib koduigatsus. 
    Jooksen oma kaasmaalaste heaks. 
    14. mail näevad Haile säravat naeratust New Yorgi ja Los Angelese kinokülastajad. 
    Arvatavasti on minu eraelul nüüd lõpp, lisas Haile. 
    TREENER Teitur Thordarson ei kahetse, et tuli Eestisse. 
    Rõõm teha ülesehitavat tööd 
    TIIT KARUKS Kuku raadio 
    Korvpallitreener Maarten van Gent on mitmel puhul kurtnud, et tema tööd raskendab eestlaste mõttelaad. 
    Eestlased ei mõistvat teda, tema omakorda eestlasi. 
    Eesti jalgpallikoondise ja FC Flora juhendaja Teitur Thordarson ei näe mõttelaadis mingit probleemi. 
    Kergitab pisut imestunult kulmu, kui selle küsimuse esitan: tema arvates on koostöö laabunud suurepäraselt. 
    Eestlased mõistavad Thordarsoni, tema omakorda eestlasi. 
    Õige suund 
    Teituri sõnul liigub siinne jalgpallielu õiges suunas, kolme aasta jooksul on asjad nobedalt edenenud. 
    Üllatavalt nobedalt. 
    FC Flora on liiderklubi, seda nii treeningutööd kui ka klubi organisatsiooni silmas pidades. 
    FC Flora üleolekus Thordarson probleemi ei näe: Kui on suudetud üles ehitada normaalselt toimiv klubi ­ põhimeeskonnast noortetiimideni ­ on see eeskujuks teistelegi. 
    Pealegi on ka arenenud jalgpalliriikides kolm kuni viis klubi teistest tunduvalt tugevamad. 
    Eesti-suuruses riigis näeb islandlane võimalusi kolme-nelja profiklubi olemasoluks. 
    Sedagi alles siis, kui suureneb meistriliiga mängude külastatavus ja hakkab tööle mõjus sponsorsüsteem. 
    Ülejäänud klubidel tuleb tegutseda poolprofessionaalsetel alustel. 
    Tänane Norra meistriliiga koosneb Teituri sõnul profiklubidest, ent selleni on rikas riik jõudnud alles viimase kümnekonna aastaga. 
    Mis oli algul kõige raskem? 
    Kas kohalike vutimeeste ja -tegelaste teatud väljakujunenud mentaliteet ja meelelaad. 
    Selgub, et hoopiski mitte. 
    Kõige raskem oli keelebarjäär. 
    Mina ei osanud eesti keelt, mängijate seas oli palju neid, kes ei mõistnud piisavalt inglise keelt. 
    Aga mõlemad pooled on tublisti õppinud. 
    Mina saan juba päris hästi aru eesti keelest. 
    Rääkimisega on pisut rohkem raskusi, aga ma edenen selleski vallas. 
    Mängijad suudavad suhelda inglise keeles, saavad aru treeninguülesannetest, selgitab Thordarson. 
    Mõistagi tuli islandlasel muuta ka mängijate mentaliteeti ­ professionaalsuse suunas. 
    Thordarson sisendas mängijatesse teadmist, et professionaalsus ei tähenda pelgalt tugevasti treenimist, et tarvis on ka õigesti toituda ja puhata, hoida distantsi alkoholi ja tubakaga. 
    Praegu polevat see Eesti koondises ja FC Floras probleem. 
    Aga veel mõni aasta tagasi oli. 
    Meeskonnast pidi lahkuma üksjagu kogenud mängijaid. 
    Nende asemele tulid noored, kes soovisid kehtestatud mängureeglid omaks võtta, jalgpalluritena areneda. 
    Praegune meeskond on optimaalne kooslus kogemusest ja noorusest. 
    Seda tõestavad viimasel ajal tublisti kerkinud mängutase ja -tulemused, võtab Thordarson kokku muutuste põhiolemuse. 
    Luua elujõulisi klubisid 
    Norra spordifenomen puudutab ka jalgpalli. 
    Pandi paberile ja otsustati ellu viia 15 aasta programm, mis pidi viima sealse jalgpalli küllalt sandist seisust maailmaklassi. 
    Eesmärk oli rahvuskoondise jõudmine MMi finaalturniirile. 
    Norralased jõudsid eesmärgile. 
    Norra jalgpallurid on hinnatud tegijad Euroopa juhtivates klubides. 
    Thordarsoni arvates algab kõik organisatsioonist: Kui norralased oma programmi elluviimist alustasid, oli neil üsna korralikult toimiv klubidevõrk üle kogu riigi. 
    Töötav infrastruktuur. 
    Eestis seda praegu pole. 
    On üks korralikult ülalt alla toimiv klubi ja tükk tühja maad. 
    Põhja saab laduda ainult toimiva klubisüsteemi kaudu. 
    See tähendab, et igal klubil peavad olema põhimeeskonna kõrval ka reservkoosseis, noorte- ja lastemeeskonnad. 
    Nende loomine võtab aastaid. 
    Kui palju aastaid? 
    Sest meil on kiire, püüame kõigil elualadel edasi liikuda forsseeritud tempos. 
    Arvan, et vundamendi ladumine võtab kaheksa kuni kümme aastat. 
    Siin on omad reeglid ja loogika. 
    Aga kõik märgid on olemas: jalgpalli tuleb rohkem mängijaid, kes on saanud normaalse ettevalmistuse. 
    See omakorda aitab luua põhja ja tõsta siinse jalgpalli taset, on peatreener mõõdukalt optimistlik. 
    Koondis aina tugevneb 
    Koondise mängus on Thordarsoni arvates toimunud oluline nihe: Teine koht EMi valikgrupis peaks seda tõestama. 
    Loomulikult on meil seda väga raske hoida: peame ise näitama superjalgpalli ja meile soodsalt peaksid lõppema ka vastaste omavahelised kohtumised. 
    Muidugi, osalemine EMi finaalturniiril annaks koondisele haruldase kogemuse. 
    Eesti koondis võib Thordarsoni arvates maksimaalse esituse korral ükskõik millisele meeskonnale vastu hakata. 
    See lubab peatreeneril suhtuda optimistlikult ka kodumängu ülitugeva Tšehhi koondise vastu. 
    Mängupilt tuleb Tallinnas hoopis teine kui sügisel Teplices, lubab Teitur. 
    Küsisin Thordarsonilt, on ta Eestisse tulekut mõnel tusahetkel kahetsenud. 
    Mitte sekundikski. 
    Olen siin õnnelik. 
    Möönan nagu mitmes varasemaski usutluses: kui otsustasin Eesti kasuks, pidasid kolleegid Skandinaaviast mind hulluks. 
    Tulin siia selleks, et aidata oma kogemust ja nägemust mööda üles ehitada teie rahvuslik jalgpall. 
    Põnev on olla millegi uue sünni juures. 
    Teitur Thordarsoni leping lõpeb tänavu sügisel. 
    Kas ta jätkab Eestis? 
    Mida oleks vaja teha, et ta jätkaks? 
    Ja mis saab juhul, kui Thordarson siiski lahkub? 
    Papagoi või sirjelind? 
    LII UNT Stiil 
    Inimene, kes avalikul esinemisel oskab rõivastuda perfektses gay stiilis, peaks oskama nautida ka gay sõbralikke nalju. 
    Vastasel korral tekib küsimus, miks ehib ta end võõraste sulgedega. 
    Oleks mõistetav, kui Ekspressi gay laulatuse pila protestiksid ülemaailmsed gay organisatsioonid, kes on võidelnud gay abielude seaduslikkuse eest ja mõnes lääneriigis oma eesmärgi saavutanudki. 
    Neile võib gay laulatus olla püha üritus, mille üle nalja heita on sündsusetu. 
    Ent miks ähvardab kohtuga äratuntavas gay stilistikas esinev noor laulja? 
    Miks riivab sõna gay pildiallkirjas hingepõhjani eesti muusikuid? 
    Tõstmata üles küsimust, kas gay on sõimusõna või ühe ühiskonnas aktsepteeritud seksuaalvähemuse hellitusnimi, näen siin kahte võimalust ­ kas tegemist on uue kaksikmoraali või lihtsalt rumalusega. 
    Noormees, kes värvib pea valgeks, ajab tuka püsti, topib rõnga kõrva ja libistab liibuva särgi üle raseeritud kaenlaaluste, võiks natuke mõelda ka, et ta ei tee seda tühjale kohale. 
    Enne teda on paljud noormehed üle maailma just sellises rõivastuses väljendanud oma iha ja nõudnud seaduslikku õigust armastada meest ning täpselt nii on maailm selle omaks võtnud. 
    See, et heterodki homo moodi riietuvad, ei muuda stiili algupära. 
    Pigem väljendub selles gay liikumise akspteerimine enamuse poolt. 
    Võib ju olla, et Jaak Joala ei tunne riietusstiile ja sellele vastavaid hoiakuid. 
    Võibolla kasutavad meie muusikud varjatult gay ideed propageerivaid stiliste. 
    Siiski ma kahten, kas tänapäeva noormehed ise sellist asja ei taba. 
    Eas, kus seksuaalse identiteedi leidmine on päevakorras. 
    Ajal, kus gay olla on uhke ja hää (öelgu eesti muusikud mida tahes). 
    Poistel on kibe valu moodsalt seksikas välja näha (see tähendab gay) ja samal ajal vanaema rõõmuks silmi pööritada ­ mis te õige mõtlete, ma pole mingi pervert! 
    Niiviisi, täiesti süütul moel sigineb maailma uus kaksikmoraal. 
    Mina isklikult sooviksin kõik ilusad poisid endale hoida või vähemalt jagada suguõdede vahel. 
    Kahjuks on elu mulle õpetanud, et nähes eespool kirjeldatud väliste tunnustega poissi, mõtlen automaatselt ­ jälle üks mees naiste rüpest kaotsi läinud. 
    Tema tegelik seksuaalsus ei lähe sealjuures korda, mina tema magamistuppa ei kipu. 
    Oluline pole seegi, et moekamad gay 'd on tänaseks oma blondeeritud pea pruuniks värvinud ja rõnga kõrvast ära võtnud. 
    Märksüsteem toimib iseenesest, signaalid saadetakse otse alateadvusesse. 
    Eesti gay 'd, erinevalt lääne kolleegidest, sotsiaalsusega silma ei paista. 
    Ei korraldata meil gay marsse, ei homokarnevale nagu igas suuremas Euroopa linnas. 
    Karta on, et ükski Eesti gay aktivist ei kaeba kohtusse Jaak Joalat ja Tanel Padarit, kes gay laulatuse ideed rängaks solvanguks peavad. 
    Vaid naistejakirjandus tegeleb Eestis mingil määral gay temaatikaga, propageerides moelehekülgedel gay stiili (ütlemata, millega tegu) ja selgitades probleemlugudes, kuidas edasi elada teadmisega, et sinu poeg või armastatu eelistab mehi (oh, see on nii normaalne!). 
    Gay probleem oleks juskui naiste mure. 
    Et siiski mitte ainult, näitab arusaamatus EE tõesti tabava pildiallkirjaga. 
    Kohtuasjade vältimiseks oleks aeg võtta antud küsimuses laiem, kultuuriline hoiak. 
    Eelnevalt poleks paha igaühel isiklikult teha väike enesetest. 
    (Näiteks ­ kas mina solvuksin, kui keegi ütleks, et ma paistan lesbina. 
    Kui, siis miks? 
    Homofoobia allub hästi psühhoanalüüsile). 
    Vastasel juhul jäävad homod kahe tule vahele ja liiga haavatavaks, et neist inimestena asja saaks ­ püha lehma ei tohi puutuda, vigast samuti mitte. 
    Ma siiski julgen arvata, et meie pojad on märksa targemad (ja kavalamad), kui me arvame. 
    Tanel Padar igatahes oli telesaate Kahvel ajaks oma veast aru saanud ja homotuka mereröövlirätiga kinni katnud, jättes kõrvarõnga röövlistiili atribuudiks. 
    Vanaemale võib tulemus hirmutavamgi tunduda, aga mitte keegi ei kipu noormeest sellisel kujul poistega paari panema. 
    Optimistlik visioon 
    SEAN HARGRAVE The Sunday Times 
    Londonis asuva Bruneli ülikooli õppejõud väidab, et võib arvutid sada korda kiiremaks muuta. 
    Tony Anson usub, et mälusulamid võivad tuua üllatavaid muutusi ka koduarvutitesse. 
    Mälusulamite puhul on tegemist nikli ja titaani sulamitega, mis pärast kokkupressimist taastavad oma algkuju, kui neid soojendada. 
    Oma uut tehnoloogiat rakendab ta juba meditsiiniinstrumentide peal. 
    Operatsiooniriistad ja abivahendid, mis on valmistatud mäluga sulamitest, saab pressida kokku ja viia patsiendi kehasse, kasutades lukuaugukirurgiat. 
    Kui nad seejärel soojenevad kehatemperatuurini, taastub nende algne kuju ja neid saab kasutada, et näiteks lõigata lahti arter või operatsioonihaava lahti hoida. 
    Lisaks meditsiiniinstrumentidele uurib Anson seda, kuidas soojuse abil sulamite pinna struktuuri muuta. 
    Kristallid on tavaliselt ruudukujulised, kuid me võime neid kuumuse abil pisut venitada, selgitab Anson. 
    See tähendab, et võime mõned kristallid rombikujuliseks muuta ja mõned muutmata jätta. 
    Silmapilkselt on käes kiiresti muudetav, suure tihedusega materjal binaarse informatsiooni salvestamiseks, mis sobiks arvuti mäluseadmeks. 
    Kui vaadata sälgukesi, mille abil on salvestatud informatsioon CD-Romile, räägime me tasandist, kus mõõdud on mikromeetrites. 
    Mälusulamite abil saame edasi liikuda nanomeetrite tasandile. 
    Oleme teinud mõningaid arvutusi ja leiame, et võime arvutid sada korda kiiremaks muuta ja suurendada nende mälu mahtu sama suurel pinnal vähemalt sajakordseks, tõdeb Anson. 
    Oleme välja arvutanud, et CD-Romi suurusele pinnale, kuhu tavaliselt mahub 650 Mb, võiksime mahutada isegi tuhat Gb. 
    Kui arvuti kasutab meie mäluseadmeid, siis võiksime saavutada andmete liikumise kiiruse 27 Gb sekundis praeguse kiiruse asemel, mis on vaid mõni Mb sekundis. 
    Soojuse suunamiseks on kavas kasutada elektronkahurit, mis sarnaneb televiisori kineskoobis kasutatavale, kuid on märksa täpsemini juhitav. 
    Selle abil elektronidega pommitades saaks soojendada iga üksikut kristalli sulami pinnal, muutes vajaduse korral nende kuju nii, et see lülitub kas sisse või välja ­ nagu digitaalkood. 
    Me ei mõtle siiski ainult arvutitele. 
    Kui suudame tõestada, et tehnoloogia toimib ja on rakendatav, võime seda kasutada televiisorite puhul, sisestamaks seadet, mis salvestab, ütleme, viissada tippfilmi, nii et teie käsutuses on täielik meelelahutusaparaat. 
    Loodame, et mälusulamid tulevad appi seal, kus iganes vajatakse kõrgtihedusega mälu. 
    Anson on teema uurimiseks asutanud firma Dynamic Material Development Bruneli ülikoolis Londonis, kus ta loenguid peab. 
    Aprilli algul võitis ta Kaubandus- ja tööstusministeeriumi 43 000naelase nutikusauhinna ja kasutab seda nüüd oma tehnoloogia katsetamiseks tegelikkuses. 
    Arvuti kohta on meil matemaatiline mudel, mis skeemi toimimist kinnitab, ütleb Anson. 
    Kuid nagu teada, on asja töölerakendamisega tegelikkuses sootuks teised lood. 
    Järgmisel aastal samal ajal peaks meil olema juba midagi käegakatsutavat, mis osutab, et tehnoloogia tõesti toimib. 
    See pole ehk täielikus töökorras näidiseksemplar, ent see peaks vähemalt näitama, et meie käsutuses on elujõuline, uskumatult võimas alternatiiv moodsale arvutitehnoloogiale. 
    Anson on rajanud ka firma, et uurida, kuidas saaks mälusulameid tööstuses laiemalt kasutada. 
    Esimest korda puutus ta uudsete sulamitega kokku siis, kui teostas Euroopa Kosmoseagentuuri rahastatud uurimust kosmosetehnoloogiale maapealsete rakenduste leidmiseks. 
    Quake3Test 
    Teisipäeva varahommikul ta tuli. 
    Idsoftware oli kõigi huviliste ootused üles kütnud ja nii olid hetk pärast väljakuulutamist kõik mänguhuvilisi teenindavad serverid 22 MB-se faili tõmbajaid täis. 
    Ligipääs õnnestus umbes seitse tundi hiljem. 
    Rõõmsa üllatusena oldi Eestis seekord ootamatult aktiivsed. 
    Aadressil http://justfun.kul.ee/files oli õhtuks vajalik fail ja tänu Estonian railniggas serverile (194.106.101.97:279 60) sai kohe ka kätt proovida. 
    Test sisaldab kahte mängutasandit, millest esimene meenutab üllatavalt palju Quake1, samas kui teise tasandi analoogi leiab Quake2 -st. 
    Visuaalsed efektid on ootuspäraselt võimsad, sest mäng nõuab eeltingimusena OpenGL-i toetavat videokaarti. 
    Oma olemuselt tundub Quake3Test lähedasem klassikalisele Quake1 -le. 
    Tempo on ülikiire ja nõuab vilumust. 
    Uustulnukatele armu ei anta. 
    Nende virtuaalkehade tükid katavad põrandaid ja seinu. 
    Võrgus ettetulevad viivitused ja tõrked on osavalt ära silutud ja seetõttu on kõik ekraanil toimuv hästi sujuv. 
    Aitab! 
    Näpud sügelevad juba. 
    Kohtume serveri vahendusel. 
    Tulevikukultuuri alustalad Viljandis 
    ARNE PAJULA 
    Laupäeval Ugala teatrisaali täitnud inimesi ühendas visioon hüppavast tiigrist. 
    Lennuka kujundi loonud president tegeles samal ajal sootuks maalähedasemate asjadega, kuid sellest polnud suurt lugu. 
    Kohal oli peaminister Mart Laar, kes üritas üle võtta Tiigri ülemtoetaja rolli. 
    Kampaaniast tüdinenud Toomas Hendrik Ilves talle ilmselt vastu ei hakka. 
    Hirm suurelt mõelda 
    See Ago Vilo kokkuvõtlik fraas kirjeldab hästi käesolevat situatsiooni. 
    Tehnoloogia areng käitub meiega nagu võlujook Alice'iga Imedemaal. 
    Kui aasta tagasi tõesti tundus, et Tiiger hüppab ja lendab üle pea, siis nüüd oleme ise peaga vastu lage ja Tiiger lohiseb kusagil all. 
    Saba ees ja mööda maad. 
    Uusi suuri investeeringuid rahanäljas Eestimaa endale lubada ei saa. 
    Selgunud on ka karm igapäevareaalsus ­ arvuti ilma inimese hoolitseva abita ise tööd ei tee, tasuta Interneti-ühendusi keegi ei paku. 
    Raha teenuste ostmiseks Tiigrihüpe ette ei näe ja vabatahtlike annetusi korjavad koolmeistrid tõmmatakse haridusametnike poolt halastamatult liistule. 
    Soome Haridusministeeriumi nõuniku Matti Sinko ettekanne selgitas olukorda naabermaal ja osutas, et ka seal ollakse samade probleemide ees, ent tänu paremale finantseerimisele on probleeme võimalik lahendada. 
    Hooldusele mõeldud summasid edaspidi lihtsalt kolmekordistatakse. 
    Vanaemad ja eelistused 
    TTÜ emeriitprofessor Leo Võhandu, kes arvutimessil kohtas suurel hulgal tuttavaid vanemaid daame, väitis, et vanaemad meil arvuteid ei karda. 
    Võhandu nentis, et Tiigrihüpe ei muuda ainult haridust. 
    Protsess on palju avaram ja mõjutatud saab kogu kultuur. 
    Klassikaline ja humanitaarkultuur asendub arvutinohikute ehk nn nersdikultuuriga! 
    Muutub haridus ja selle tõttu kogu kultuurikontekst. 
    Noored loovad oma hoopis teistsuguse mõtteviisi abil uue kunstmaailma, mis simuleerib aktiivselt objektiivset reaalsust ja toimib kiiremini kui tavamaailm. 
    Tallinna Pedagoogikaülikooli esindanud Mati Heidmets küsis, millised peaks olema meie tulevikueelistused, ja vastas ise: Vaja on teha kolm asja: luua juurdepääsuvõimalus igaühele, kujundada välja totaalne õpikeskkond ja virtualiseerida avalik sektor. 
    Osutus, et riigi tasemel on kõik see kokku võetud tingnimetuse Tiigrihüpe 2 all. 
    Sõnum Eesti Telefonile 
    Mart Laar lõpetas päeva pika ja igava sõnavõtuga, mis ilmselgelt alahindas auditooriumi, kuid sisaldas ka paar tõsist seisukohta. 
    Esmalt lubas Laar valitsuse nimel, et kontsessioonileping Eesti Telefoniga loetakse väga tähelepanelikult läbi ja kõik oma kohustused peab Eesti Telefon tähtajaliselt täitma. 
    Eriti rõhutas Laar vajadust tagada võrdväärne juurdepääs andmesidele ka linnadest kaugetes maakohtades. 
    Teiseks oluliseks asjaks pidas ta Infotehnoloogiakolled(ogonek)i rajamist, sest kvalifitseeritud tööjõust on juba täna puudus. 
    TARTU ÜLIKOOLI REKTOR JAAK AAVIKSOO: Ühiskond muutub, keskkond muutub. 
    Eesti inimene peab uutes tingimustes toime tulema. 
    Tiigrihüpe on päästevest tuleviku jaoks. 
    PEAMINISTER MART LAAR: Valitsus kavatseb koduarvutite käibemaksu vähendades tagada nende hinna alanemise ja laiema leviku. 
    Kvaliteetne Internetiteenus peab olema kõigile mõistliku hinnaga kättesaadav. 
    TIIGRIHüPPE SIHTASUTUSE JUHATAJA ENEL MÄGI: Hoog on sees. 
    Karta on, et õpetajaskonna vastuseis võib seda pidurdama hakata. 
    Tahame, et Tiiger jääks edasi hüppama üha jõulisemalt ja organiseeritumalt. 
    EESTI INFORMAATIKAKESKUSE DIREKTOR IMRE SIIL: Riigi keskaparaadis on infotehnoloogia infrastruktuur juba paigas. 
    Nüüd tahame jõuda kohalike omavalitsusteni ja sealt edasi kodanikeni. 
    Räiged pettused Bekkeri sadamas 
    SELLE MÕTSAR 
    Toll paljastas uue skeemi, kuidas Eestisse salaja kütust tuuakse. 
    Ametlikult deklareeritakse, et kütteõli, mis Venemaalt mööda raudteed Eestisse tuuakse, ladustatakse tolliladudes ning hiljem liigub see punkerlaevadega siit mööda sõitvatele kaubalaevadele. 
    Tolliameti revisjon aga näitab, et tegemist ei ole kaubalaevade kütusega, vaid kerge kütteõli või diisliga, ning sellega ei varustata mitte kaubalaevu, vaid laaditakse Bekkeri sadamas punkerdajalt autodesse ning salakütus liigub maksuvabalt riiki. 
    Logman Investi nõukogu esimees Endel Siff märgib, et tegemist pole mingite uute petteskeemidega, aga tal on hea meel, et toll oma tööd lõpuks tõsiselt võtab. 
    Bekkeri sadamas ligi seitse aastat tegutsenud Naftar jäi tollile vahele 16. aprillil. 
    Naftar on firma, mis toob ise Venemaalt kütteõli, rendib tollilaos kütusemahuteid ning transpordib hiljem kütuse oma punkerdajatega siit mööda sõitvatele kaubalaevadele. 
    Reeglina laevadele, mis tulevad Peterburist ja lähevad Taani väinadele. 
    Seda kütust, mis tuleb ladudest ja läheb laevadele, Eestis ei maksustata. 
    Kogu partii peale vormistatakse transiidideklaratsioon, mille tähtaeg on 30 päeva. 
    Seejärel tuleb tollile esitada kviitungid, kus on kirjas laevadele transporditud kütuse kogus, ning laeva kapten peab kinnitama seda oma allkirja ja pitsatiga. 
    Naftari kütus laevadele ei läinud. 
    16. aprillil tabas toll, et Bekkeri sadamas toimus kütuse laadimine Naftari punkerdajalt autodesse. 
    Iseenesest ei pruugi ka see veel olla rikkumine, sest võib ju olla, et laev ei võta tervet kogust ära ja ülejääk viiakse autoga tagasi tollilattu, kuid selleks peab kindlasti olema tolliluba. 
    Naftaril seda polnud, räägib Tallinna Tolliinspektuuri juhataja Toomas Udu. 
    Kontrollimisel selgus, et kütteõlina deklareeritud kauba asemel, mida laevad kütusena kasutavad, oli tegu kas kerge kütteõliga või diisliga. 
    Me ei oska öelda, kas tegemist on kerge kütteõli või diisliga, sest keemilistes parameetrites vahet pole. 
    Küsimus on ainult selles, et kerge kütteõli kuulub erimärgistamisele, tuleb punaseks värvida, ja diiselkütust ei tule, selgitab Udu. 
    Kerge kütteõli pealt tuleks maksta aktsiisi 24 senti liitri pealt, diiselkütuse puhul kaks krooni ja 32 senti. 
    Naftari petuskeem oligi üles ehitatud sellele, et ta deklareeris, et veab Eestisse kütteõli. 
    Kaup tuleb Eestisse raudtee saatelehega. 
    Tollilattu paigutamisel mõõdetakse küll kütuse kogust, aga reeglina ekspertiisi ei tehta, sest tootjatehasest tuleb kaasa sertifikaat, mis näitab, mis kütusega tegemist. 
    Ma ei saa veel väita, et sertifikaadid on võltsitud, sõnab Udu, võib-olla on tootjatehasega kokkuleppel antud juba vale sertifikaat kaasa. 
    Praegu on sertifikaadid kontrollimisel. 
    Toll tabas ühe auto, kuhu Naftari tankerist Irja oli laaditud 30 tonni kütust. 
    Naftari kuu kaubakäive on keskmiselt 400 tonni. 
    Me tuvastasime, et samal päeval oli välja läinud veel kolm autot, kogused kõiguvad 29 800­36 000 liitrini, räägib Udu. 
    Aasta algusest on nad salakütust sisse toonud ikka sadades tonnides. 
    Meie revisjon pole veel päris lõplik. 
    Toll arestis kõigil Naftari viiel tankeril oleva kütuse. 
    Kokku 2660 tonni. 
    N-Terminaal üllatunud 
    Salakütuse liikumise paljastamine Bekkeri sadamas on tähelepanuväärne aktsioon pärast pikka aega kestnud vaikelu. 
    Viimased suuremad salakütuseoperatsioonid olid 1995. aastal. 
    Siis oli asi hoopis primitiivsem, meenutab Udu, toodi 60 vagunit sisse, igas vagunis 60 tonni kütust, vormistati maksudeta deklaratsioon, vahendajad müüsid kütuse ruttu kellelegi edasi ja kadusid. 
    Bekkeri sadam, kus seekord salakaup arestiti, on antud 30 aastaks kasutusvalduslepinguga rendile firmale Rasmusson, mille aktsiad kuuluvad Logman Invest ASile. 
    Logman Investi üks suuraktsionär on Endel Siff, kes on ka N-Terminaali suuraktsionär. 
    Viimasele kuulub omakorda 30 protsenti Bekkeri sadamas korda pidava turvafirma Lilto aktsiatest. 
    Kas Lilto ei märganud salakütuse liikumist Bekkeri sadama territooriumil? 
    Rasmussoni juht Oleg Ivanov ei soovi Naftari salakütuse teemal kommentaare anda. 
    Siff räägib, et ta välistab Naftari mistahes seotuse firmadega, kus tema on aktsionäriks. 
    Mitteametlikult selliseid vihjeid tehakse. 
    Naftari salakütus on ka minu jaoks üllatus, väidab N-Terminaali peadirektor Aigar Ojaots. 
    Tema sõnul näevad sadama sisekorra eeskirjad ette, et Bekkeri sadamas kontrollitakse kütuseautode dokumente. 
    Sadamale jäävad saatekirjad sealt välja liikuva kauba kohta. 
    Sadama juhtkond on huvitatud, et niisugust kahtlast äri Bekkeri sadamas ei aetaks, räägib Ojaots. 
    Kindlasti me ei taha, et Bekkeri sadam saaks sellise kuulsuse, et sealt veetakse aktsiisivaba kütust. 
    Karistuse määrab toll Naftarile pärast revisjoni lõppu. 
    Seaduse järgi võib määrata trahviks kauba kolmekordse maksumuse, pluss kauba konfiskeermine. 
    Üks suur karistus on, et me oleme võtnud nende punkeritel loa tegutseda, lisab Udu. 
    Naftari juhatuse esimees Aleksandr Kazin möönab kurvalt, et firma seisab juba kuu aega tööta. 
    Kazini sõnul ei ole temal õigust kommenteerida tolliameti tegevust. 
    Usutlus TÜ Ahhaa-keskuse projektijuhi Tiiu Sillaga. 
    Tartusse tulevad hiidputukad 
    ENE LÄKK 
    Varsti avatakse Ahhaa teaduskeskuses põnev näitus!? 
    Näituse Ahhaa, putukad! avame Tartu messikeskuses 22. mail. 
    Tegemist on maailmakuulsate Jaapanis Kokoro robotifirmas valmistatud putukate hiidmudelitega, mida täiendavad Londoni Loodusajaloo muuseumi interaktiivsed stendid ja 3D-stereoslaidid putukate elust. 
    Kuivõrd Ahhaa-keskus on Tartu ülikooli projekt, siis osaleb näitusel ka ülikooli teadlaskond, nii teadusteatri etendustes keemia, matemaatika või füüsika värvikaid tahke näidates kui ka näiteks putukakogujate tööd tutvustades. 
    Muidugi paneme üles oma suurepärase Zeissi planetaariumi, kus päise päeva ajal saab näha kasvõi lõunapoolkera tähistaevast. 
    Esimest korda Eestis võib publik imetleda ka EXPO 98 maailmanäituseks Lissabonis loodud 80ruutmeetrist klaasist multimeediapõrandat. 
    Palju ekspositsiooni rentimine maksma läheb? 
    Hiidrobotputukate rendisumma on poole miljoni krooni suurusjärgus, aga siia lisanduvad veel tõepoolest kõrged transpordi- ja kindlustuskulud. 
    Näitus saabub Tartusse kolmel treileril Ateenast, kus ta 6. maini kreeklasi rõõmustas, ja edasi saadame ta meilt juulis Kesk-Euroopasse. 
    Selliste näituste osas sõlmitakse rendilepped paar aastat ette, kuivõrd nende populaarsus kõikjal maailmas on üha tõusnud. 
    Kes on Ahhaa teaduskeskuse finantseerija(d)? 
    Ahhaa-keskus on Tartu ülikooli projekt, nii et toetume kõigepealt ülikooli eelarvele, millele lisandub Tartu linna tugev abi. 
    Sel aastal on keskusele finantsvahendeid eraldanud veel Avatud Eesti Fond, Tiigrihüppe Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital ja mitmed sponsorid, avatava näituse suurtoetajateks on end pakkunud Postimees, AS Trio ja DELL. 
    Oleme saanud mitmetelt firmadelt ka otseselt putukanäituse sujuvaks korraldamiseks suunatud summasid või muid vahendeid. 
    Kui suured summad on Ahhaa-keskusel opereerimiseks? 
    Ülikooli eelarvereal on tänavu umbes veerand miljonit krooni, mis moodustab umbes viiendiku kõigist vahenditest, millega Ahhaa-keskus sel aastal oma plaane ellu viia saab. 
    Lisaks putukanäitusele on kavas korraldada väiksemaid näitusi ja muid atraktiivseid haridusüritusi, õpetajakoolitust ja ühtlasi loome vähehaaval tuleviku tarvis püsiekspositsiooni. 
    Te teete Tallinna loodava teaduskeskusega koostööd, kuidas? 
    Esiteks, vahetame hoogsalt mõtteid ja kavandame tulevikku kahe teaduskeskuse arengukavade kooskõlastamise kaudu. 
    Teiseks, Tartu Ahhaa tervitas Tallinna keskuse töö alustamist sedaviisi, et lähetasime pealinna sel kevadel nii oma planetaariumi kui ka hologramminäituse, mis tõi Energeetikamuuseumi värskesse teaduskeskusse hulgaliselt agaraid külastajaid. 
    Kolmandaks, avataval robotputukate näitusel saavad kõik huvilised omakorda tegutseda Tallinna keskuse poolt meile laenatud eksponaatide juures. 
    Koostöö oleneb mudelist ­ kui näiteks Soomes ja Prantsusmaal on koondatud võimsad vahendid põhiliselt ühte suurde keskusesse pealinnas, siis Rootsis ja Ühendriikides peab iga linn vajalikuks pakkuda oma rahvale kohapealset mõnusat haridus- ja meelelahutusvõimalust. 
    Tallinna teaduskeskusel on tugevad investeerijad. 
    Kas Tartu omal pole plaanis kaasata näiteks Tartu linna ja teisi vajalikke, rahakaid asutusi, organisatsioone, firmasid ning moodustada samuti oma sihtasutus? 
    See küsimus on arutlusel olnud, aga Tartu teaduskeskuse omanäolisus kujuneb eelkõige tema seotuse kaudu Tartu ülikooliga. 
    Sedakaudu saame tutvustada teaduslugu nii Eesti kui ka kogu maailma ulatuses ­ on ju Tartus tehtud ja tehakse praegugi tipptasemel teadust, millest saaks külastajatele lihtsas ja põnevas vormis jutustada. 
    Tartu linn on aga sõlminud ülikooliga koostöölepingu Ahhaa-keskuse arendamise osas ja sama teed on kasutanud teisedki meie head partnerid. 
    Milline vahe hakkab olema Tallinna ja Tartu teaduskeskuste vahel? 
    Eks ikka umbes 180 kilomeetrit, mis parata. 
    Aga kui tõsiselt, siis oleme kavandanud oma põhisuundumused selliselt, et Tallinnas hakatakse kujundama ekspositsiooni põhirõhuga energeetikal ja kõrgtehnoloogial, Tartus aga tegeldakse eelkõige loodusteaduste ja meditsiiniga ­ selline jaotus oleks meie oludes kõige loogilisem. 
    Samas annab koostöö võimaluse vahetada näitusi kahe linna vahel. 
    Tulevikuplaanid? 
    Saada rikkaks ja ehitada Toomemäele maailma parim teaduskeskus. 
    Või siis ­ olgu rikkusega kuidas on, aga ikkagi ehitame Tartus üles ühe tõeliselt mõnusa õppimise ja vaba aja veetmise võimaluse. 
    Säästmise kasv ­ oht majanduskasvule 
    ANDRES LAISK Hüvitusfond 
    Eesti ettevõtted ja asutused loevad oma raha hoolikamalt kui kunagi varem. 
    Mainekad majandusmehed kutsuvad inimesi üles säästma. 
    Nende tees on, et Eesti majanduse ebastabiilsus saab alguse liiga vähesest säästmisest. 
    Säästmine on kahtlemata vajalik. 
    Seda eelkõige inimeste endi seisukohalt, kes kindlustavad end töövõime languse või töökoha kaotuse vastu. 
    Küsitav on aga säästmise makromajanduslik efekt. 
    Säästmise kasv toob paratamatult kaasa tarbimise vähenemise. 
    See kärbib aga teistpidi kodumaise mitteeksportiva tööstuse ja teenindussfääri tulusid, sest rahvas ei kuluta enam nii palju kui varem. 
    Ehk rõivakaupmeestel, müügiagentidel, lehmakasvatajatel ja teistel kohalikel leiutajatel läheb elu raskemaks. 
    Küll aga kasvab pankade tähtsus majanduses. 
    Nende kätte koondub raha ja just nende otsustest sõltub majanduse käekäik. 
    Paraku kannatab raharingluse efektiivsus. 
    Sest raha jõuab pankade vahendusel tagasi sinna, kuhu ta jõuaks ka kodumaise tarbimise korral ­ tootmisse ja teenindusse. 
    Kuna aga tarbimine on vähenenud, siis peavad tootmis- ja teenindusettevõtted üha rohkem pangakrediite kasutama. 
    See toob kaasa laenukulude kasvu ja ebaefektiivse tootmise ehk kokkuvõttes väiksema konkurentsivõime ja pidurdatud arengu. 
    Veel hullemaks läheb olukord siis, kui pangad otsustavad nende kätte usaldatud raha Eestist välja suunata. 
    Paraku nii juhtubki. 
    Hansapank ja Ühispank hoiavad üha rohkem raha välismaal. 
    Ühest küljest on see õige, sest likviidse ressursi hoidmine Eestis on liiga riskantne ja ainult kahe suurpanga olemasolu nõuab riskide hajutamist silmas pidades raha välispankadesse paigutamist. 
    Teisalt ei jõua ressurss enam sinna, kus toodetakse lisaväärtust ­ tööstusse ja teenindusse. 
    Pangad põhjendavad seda konservatiivsema laenupoliitika ja investeerimiseks kõlbulike projektide puudumisega. 
    Tegelikult on aga alguse saanud ohtlik protsess, kus pangad on asunud toitma iseennast ja selle arvelt kannatab nende roll raharingkäigu ühe lülina. 
    Hoopis kodumaine tarbimine on see, mille kasvule tuleks keskenduda. 
    Säästmise kasv on iseloomulik arenenud majandusele ja tõlgendatav pigem tagajärje kui põhjusena. 
    Majanduse praegune arengufaas nõuab raharingluse kiirendamist ja efektiivsemaks muutmist. 
    Ühe sobiva vahendina pakun siinkohal välja kodumaiste ettevõtete võlakirju. 
    Aktiivne võlakirjaturg võimaldab kokku viia raha vajaja ja omaja vahendajate abita. 
    Mõlemad pooled võidaksid, sest ettevõtted saaksid odavamalt laenu, rahvas teeniks aga rohkem intresse, kui pangad praegu maksavad. 
    Vedrupüksid ja fakiirivoodi 
    Tallinna teadus- ja tehnikakeskusele osteti Soome teaduskeskusest Heureka 700 000 krooni eest laste-, energeetika- ja keeleekspositsioon. 
    Läinud teisipäeval jõudsid eksponaadid Tallinna. 
    Eksponaate on viieteistkümne ringis. 
    Näiteks eksponaat hüpe seinale, kus krõpsukombinesoonis laps võib hüpata vastu krõpsuseina, jäädes sinna külge rippuma. 
    Veel tulevad nn vedrupüksid, milles hüpates saab proovida kaaluta oleku tunnet. 
    Fakiiri nõelvoodisse heites koged, et nõelad polegi nii teravad. 
    Keelegloobuse abil on võimalik kuulata üht ja sama juttu 60 keeles. 
    Tallinna teadus- ja tehnikakeskus avab oma uksed alles 1. septembril. 
    Seni saab Heureka museaale uudistada Tartus Ahhaa teaduskeskuses koos Jaapanis valmistatud hiidputukate mudelitega. 
    Loomisel on sihtasutus Tallinna tehnika- ja teaduskeskuse rahastamiseks. 
    Peaasutaja ja -rahastaja on Eesti Energia, kes annab selleks tänavu 2,5 miljonit krooni. 
    Peale selle ruumid ja muuseumi eksponaadid. 
    Teine asutaja on Tallinna Soojus, kes katab kütte- ning arvuti-videotoa väljaehituskulud ühe miljoni krooni ulatuses. 
    Tallinna linn on lubanud aidata ruumidega ja Tallinna Tehnika ülikool koolitada spetsialiste ning välja arendada ekspositsioone. 
    Ka firmad ja mitmed isikud on tundnud asja vastu huvi. 
    Heldur Meerits näiteks, kes on suur teaduskeskuste fänn, hakkab tõenäoliselt esindama sihtasutuse toetamiseks loodavat sihtkapitali seletab tehnika- ja teaduskeskuse juhataja Kertu Saks. 
    Täna asub teaduskeskus Eesti Energia muuseumi ruumides, kus korraldatakse juba mitmesuguseid näitusi. 
    Praegune 1700ruutmeetrine pind jääb meile kitsaks. 
    Käisime äsja vaatamas uusi ruume, kuhu laieneda. 
    Üheks võimalikuks kohaks oleks Rocca al Mare kaubanduskeskus ja teiseks ­ mere ääres paiknevad vesilennukite angaarid, räägib Saks. 
    ENE LÄKK 
    SEBIJA - Meelis Malk on nelja aasta jooksul usalduse kaotamise tõttu lahti lastud vähemalt viielt töökohalt. 
    Pettuste jada 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Sõnumilehe märtsis tööle asunud turundusjuht Meelis Malk töötas tasuval ametikohal vaid kaks nädalat. 
    Siis kadus ta kümneks päevaks. 
    Kui ta lõpuks välja ilmus, olid tema vabandused absurdsed ja naeruväärsed, ütles Sõnumilehe peatoimetaja Urmo Soonvald. 
    Malgu sõnul käis ta Lõuna-Euroopas isiklikke probleeme selgitamas. 
    Juhtival kohal töötav inimene ei saa sõnagi lausumata ära kaduda. 
    Sellega kaotas ta maine nii minu, peadirektor Toomas Leito kui ka turundusosakonna silmis, lisas Soonvald. 
    Malk vallandati. 
    Sõnumileht teadis, kelle ta tööle võttis. 
    Meelis Malga senine karjäär koosneb juhtivatest kohtadest soliidsetes firmades, kuskil ei pea ta aga vastu üle poole aasta. 
    Tema eelnevate töökohtade nimistu on kirju: Nõmme politsei abikomissar, rahandusministri nõunik, Eesti Ekspressi reklaamidirektor, reklaamibüroo projektijuht, Maksimarketi turundus- ja kaubandusdirektor, veinide maaletooja Dunkri Kaubanduse müügijuht. 
    Kõikjal on ta jätnud endast maha vastakaid tundeid ja ohtralt pistise- või pettusekahtlusi. 
    Politsei auto oma nimele 
    Tallinna politsei tollane prefekt Ralf Palo vallandas Nõmme jaoskonna tollase komissari Lembit Ülperi ja abikomissari Meelis Malga 1993. aasta mais politsei maine kahjustamise tõttu. 
    Prefektuuri tollane majanduspolitsei süüdistas neid humanitaarabina Saksamaalt saabunud Eesti politseivärvides ja vilkuritega sõidukite BMW ja Nissan omastamises 
    Sõidukite kinkijaks oli Malga kinnitusel Rahvusvaheline Politseinike Organsatsioon (IPA), mille sekretäriks oli keegi Eesti päritolu politseinik Richo Zieminski Saksamaalt. 
    Temast ja Malgast said peretuttavad. 
    Too rahvusvaheline politseinike ühendus aga valis abisaajaks välja just Ülperi ja Malga Nõmme politseijaoskonnast. 
    Kingituse andiski IPA lähetus 1992. aasta detsembris tollase Politseiameti peainspektori Jüri Nurme juureolekul üle tingimusel, et autod jäävad Ülperi ja Malga käsutusse Nõmme jaoskonnas. 
    Et kuulu järgi ihaldas autosid Politseiamet, registreerisid Malk, Ülper ja Zieminski politseikirjadega autod autoregistris isiklike sõidukitena. 
    Pärast sakslaste lahkumist käisid Politseiameti ja Tallinna prefektuuri juhid korduvalt Nõmmel autosid endale nõutamas. 
    Lõpuks algatasid Politseiameti peadirektor Igor Aman ja Tallinna prefekt Palo ametkondliku juurdluse. 
    Tallinna majanduspolitsei saatis eeluurimistoimiku Uurimisametile. 
    Uurija keeldus kuriteo koosseisu puudumisel kriminaalasja algatamast. 
    Märtsis saabus Palo Nõmme politseijaoskonda ja luges ette käskkirja, millega tagandas Malga ja Ülperi esialgu ametist. 
    Kaks kuud hiljem mõlemad vallandati. 
    Reklaamidirektorist kleptomaan 
    1995. aasta algul tuli Malk tollal lahkuva rahandusministri Andres Lipstoki nõuniku kohalt Eesti Ekspressi reklaamidirektoriks. 
    Lipstok meenutab, et Malk oli energiline töötaja, kuid sattus mõnikord teistega konflikti 
    Võimekas, aktiivne, arukas, loetleb Malga omadusi Ekspress Grupi peadirektor Gunnar Kobin. 
    Jättis tõsise rahmeldaja mulje. 
    Malk jõudis töötada Eesti Ekspressis ligi kuus kuud. 
    Siis kadusid hämaratel asjaoludel ühe reklaamitellija poole aasta reklaamitasud firma kassast. 
    Selgus, et inimene on kleptomaan, lisab Kobin Malga iseloomustusse. 
    Ta võttis kliendilt poole aasta reklaamiraha ette ja kui see välja tuli, lubas maksta osade kaupa tagasi, aga viivitas sellega. 
    Kobini sõnul pani selline toiming teda imestama seetõttu, et Malga sissetulek oli hea ­ tal polnud vajadust selle raha järele. 
    Pealegi oli Malgal saada preemia, mis ületas laenatud summat mitmekordselt. 
    Hiljem leppis ta oma sõnul tööandjaga kokku, et loobub saadaolevast preemiast. 
    Kaotas usalduse 
    Vahepeal jõudis Malk pidada mitmeid töökohti. 
    Tööandjad temast rääkida ei taha. 
    Maksimarketi ja Dunkri Kaubanduse töötajate mäletamist mööda lahkus Malk mõlemast firmast usalduse kaotamise tõttu. 
    Maksimarketi juhataja Raul Kadaru sõnul ei leidnud ükski kahtlus siiski kinnitust, kuigi Malgal oli raskusi firma eelarve rahade sihipärase kasutamisega. 
    Malga taotlused olid firma poolt pakutavast suuremad... 
    Me rahuldasime tema lahkumispalve päevapealt, nendib Kadaru. 
    Äripartnerid, kes Malgaga tollal kokku puutusid, pidasid teda ETK-ketti kuuluva Maksimarketi muidu suhteliselt vanameelses seltskonnas edumeelseks ja mõistliku jutuga töötajaks. 
    Ainult et jutud ei pruukinud hiljem alati paika pidada ja lubadused jäidki sageli lubadusteks. 
    Malk tegeles kaubandusjuhina Maksimarketi kolmanda, Rocca al Mare kaubanduskeskuse avamisega. 
    Praegu ei tööta Meelis Malk kusagil. 
    Tema mobiiltelefonile vastava naisterahva sõnul ei ole Malka võimalik praegu kuskilt kätte saada. 
    KIHUTUSTÖÖ - Saksa turismifirmade kampaania peletab Türgist ka Eesti turistid. 
    Ahvatlev kohutav Türgi 
    VALLO KOHA 
    Reisikorraldaja Wris Tours lükkas aprilli algul turismireiside alustamise Türgi kuurorti Marmarisse tavapärase mai asemel juunisse. 
    Põhjuseks väidetavad kurdide ähvardused hakata ründama turismipiirkondi. 
    Marmarises kolmandat aastat töötav eestlane Lembitu Inno väidab aga, et hirm kurdide pommide ees on Saksa turismifirmade omavahelise propagandasõja järellainetus. 
    Saksa turismifirmad peavad propagandasõda 
    Marmarise linnapilt on tänavu selline nagu tavaliselt, ainult sakslasi on palju vähem. 
    Kaks suurt Saksa turismifirmat, TUI ja Neckerman, peavad Türgit liiga ohtlikuks. 
    Türgi on sakslaste enim soositud puhkepaik, seda eeskätt oma hinnaklassi tõttu. 
    Paraku ei ole Saksa enda reisibüroodel Türgi turul erilist võimu. 
    Saksamaal ja Austrias müüvad Türgi Rivierat türklaste firmad Öger Tour ja Nazar. 
    Nende pakettide hinnad on sakslaste omast tunduvalt soodsamad. 
    Seoses kurdi töölispartei liidri Abdullah Öcalani vahistamise ja eelseisva kohtuprotsessiga loodavad sakslastest turismigigandid õõnestada türklaste firmade tegevust nii palju, et aasta pärast omada Türgi müügi osas Saksamaal liidri kohta. 
    Mida tugevam on Saksamaal Türgi-vastane kampaania, seda rohkem lendavad potentsiaalsed saksa puhkajad Neckermanni ja TUI kaudu riikidesse, mis ei ole Türgi. 
    Kreekat ja Hispaaniat müüvad Saksamaal pea ainult nemad, ütleb Inno. 
    Kurdid ei pane pomme turistidele 
    Inno arvates ei olnud pommiähvardus Ankara puhkekeskustele midagi muud kui lihtne poliitiline manööver Euroopa jaoks. 
    Selle idee oli nõrgendada Türgi turismimajandust ning see neil ka õnnestus, ütleb ta. 
    Kui hästi või halvasti see PKK-l välja tuli, on näha otseselt Saksamaa turismiturul. 
    Tundub, et muud eurooplased peale sakslaste ei ole selle propagandaga suurel määral kaasa läinud. 
    Marmarises on kõik nii nagu igal aastal, ütleb Inno. 
    Pomme pole siia kunagi pandud ega pandagi. 
    Türgi on suur riik. 
    Pindala 17 korda suurem kui Eestil. 
    Juba 16 aastat on kurdid oma võitlust pidanud Marmarisest 2000 km kaugusel. 
    See on kaks korda nii kaugel kui Tallinn Moskvast. 
    Sealsest turismimajandusest üle poole on kurdi rahvusest ärimeeste käes. 
    See on teiseks oluliseks põhjuseks, miks Marmarisse pomme ei panda, arvab Inno. 
    Ajavad hirmu nahka 
    Olen mitmelt eestlaselt kuulnud, et siin on suurest hirmust isegi prügikastid tänavatelt ära korjatud. 
    Kust selline jutt? 
    Normaalsed inimesed, olgu nad türgid või kurdid, elavad siin maal rahulikult koos, ajavad oma äri ega pea õigeks PKK tegevust. 
    Nii türgid kui ka kurdid kuuluvad koos ka nn rahvapolitseisse, mis seisab kodude ja äride turvalisuse eest. 
    Öcalan istub kinni ja ootab oma kohtuotsust, mida aga ei tehta kohalikke olusid tundes mitte enne turismihooaja lõppu, vaid lükatakse kuu haaval edasi. 
    Kõnekas on Lembitu Inno sõnul ka fakt, et oma 16aastase vabadusliikumise ajal ei ole PKK kunagi teinud häda turistidele, mis on ilmselt selge argument, eristamaks propagandat ja tegelikkust. 
    Eestlasi sõidutavad soomlased 
    Turismihooaeg Türgis algab maist ja kestab novembri lõpuni. 
    Kuna Eesti turismifirmad Türgi-reisid katkestasid, saabuvad eestlased sinna praegu põhiliselt Soome kaudu. 
    Kui otsustada selle järgi, palju tuleb eestlasi nädalas Soome kaudu Marmarisse, siis tundub, et eriti tõsiselt seda propagandat ei võeta. 
    Soomlaste DeTouriga saabub Marmarisse igal nädalal ikkagi mitte alla 40 eestlase. 
    Kriisikolded röövivad reisifirmade leiva 
    Wris Toursi direktor Margit Rebane-Pent: Siiani on suur hulk lende Türki ära jäetud. 
    Võtsime vastu otsuse, et juuni alguses alustame reise uuesti. 
    Klient paistab mitte kartvat. 
    Mitteametlikel andmetel on vahepeal seal käinud ligi 40 eestlast. 
    Kohapeal on praegu rahulik, samuti tõhustati turvameetmeid. 
    Mais tegi Türgi pool soodustusi lennujaamamaksudes ja hotellihindades. 
    Baltic Toursi müügidirektor Ene Bone: Türgi reise ostetakse muidugi vähem, inimesed on ettevaatlikud. 
    Kosovo kriisi tõttu on jäänud ära bussireisid Horvaatiasse ja Ungarisse ­ ei saa rühma täis. 
    Itaalia grupigi saime suurte raskustega kokku. 
    Estraveli pressiesindaja Mauri Saarend: Oma osa selles, et kliendid vähem Türki reisivad, on kindlasti saabunud viisavabadusel lõunariikidega nagu Kreeka, Hispaania, Itaalia, Portugal ja Prantsusmaa, mis Türgiga turistide pärast konkureerivad 
    Cassandra Reisbüroo juhatuse esimees Avo Meerits: Ega seal Türgis nii ohtlik ka ei ole. 
    Kurdid ähvardavad peaaegu igal kevadel. 
    Reaalne oht tekib siis, kui hakatakse Öcalani üle kohut mõistma. 
    Olukord on praktiliselt sama mis Iisraelis ja ma ei julge väita, et sealsed turvameetmed millegipärast paremad oleksid. 
    Olen veendunud, et öises Tallinna vanalinnas on oht pihta saada suurem kui Türgi Rivieras. 
    Isegi Wris Tours, kes esimesena teatas, et jätab Türgi reisid ära, reklaamib sinna odavaid puhkusi, kuigi sisuliselt vahepeal midagi muutunud ei ole. 
    Ainuke asi, mis on teisiti: sel aastal on vähem sakslasi kui varematel aastatel. 
    See võimaldab pakkuda eestlastele soodsamaid hotellikohti, nii et puhkus muutub odavamaks. 
    Kes teab, miks tegelikult reise vähendati. 
    Konkurendid võivad öelda, et seda tehti kõrge konkurentsi pärast. 
    Pole kindel, kas põhjuseks on kurdide vägivalla oht või hoopis rahva langenud elatustase. 
    Palju rohkem mõjutab reisifirmasid Balkani olukord. 
    Selge, et inimene hoiab Horvaatiast, Bulgaariast, Sloveeniast ja ka Ungarist eemale. 
    Aadria mere äär on sakslastest ja ameeriklastest puhas. 
    Selge on see, et kogu turismitööstusele on sellega antud hoop. 
    Mingi osa inimesi otsustab oma reisi edasi lükata ja seetõttu on oluliselt vähenenud reiside arv. 
    Samal ajal on Londonis toimunud kolm suurt plahvatust. 
    Et keegi Inglismaale reisimist ohtlikuks peaks, ei tule pähegi. 
    Gondvana Reiside projektijuht Toivo Mäeste: Meil oli aprilli lõpus plaanis teha bussireis Türgisse-Kreekasse läbi Jugoslaavia, Kosovo kriisi tõttu olime sunnitud marsruuti muutma ja läheme läbi Rumeenia. 
    Seega teekond pikeneb ja reis tuli edasi lükata. 
    Inimesed kardavad ka Ungarisse minna. 
    Möödunud nädalal Portugali-Aafrika reisil läbi Veneetsia usutleti, et ega ohtu ei ole. 
    Ent sellepärast keegi sõitmata küll ei jäta. 
    90 protsenti sõitudest on toimunud. 
    ANNE PROMMIK 
    Kes võidab ravimisõja? 
    DAVID PILLING The Financial Times, London 
    Kas USA võtab maailma farmaatsiaäri enda kätesse? 
    See küsimus tundub lausa naeruväärne. 
    On ju ravimitööstus üks Euroopa kõige konkurentsivõimelisem ja edukam tööstusharu. 
    Ja seda peaaegu kõigi näitajate osas. 
    Šveitsi Novartis ja Roche ning Suurbritannia Glaxo Wellcome ja SmithKline Beecham on tööstusharu kümne esimese firma hulgas. 
    Kagu-Inglismaa on maailma üks juhtivaid meditsiiniuuringute keskusi, mis Ühendatud Kuningriigis võistleb töökohtade loomisel finantsteenuseid osutavate firmadega. 
    Veelgi enam, Euroopa oli see, kes sajandivahetusel pani aluse ravimitööstusele, kui Saksa ja Šveitsi värvitootjad rakendasid oma keemia-alaseid teadmisi farmaatsiatööstuse leiutamiseks. 
    Kuid sajandilõpu lähenedes on firmad, mida veel hiljaaegu peeti Euroopa konkurentsivõime musternäidisteks, hakanud oma USA võistlejate varju jääma. 
    Ennustuste kohaselt valmistatakse aastal 2002 maailma kõige müüdavamast 25 ravimist Euroopas vaid kolme. 
    USA firmade arvele langeb vähemalt 20 ravimit. 
    Kõigest kümme aastat tagasi valmistati pooled enimmüüdavatest ravimitest Euroopas. 
    Ehkki läbilöögiravimid (need, mida müüakse rohkem kui miljardi dollari eest aastas) pole edukuse ainsad näitajad, tähendab uurimistööde astronoomiline maksumus seda, et firmad ei saa ilma sääraste ravimiteta hakkama. 
    Raske on ette kujutada, kuidas suudavad Euroopa firmad jääda tööstusharu edetabeli tippu ja teenida sama suurt kasumit nagu nende kolleegid USAs, kui nad ei tooda piisavas koguses enimostetavaid ravimeid, räägib farmaatsiauuringute töökoja Evaluate juhataja Jonathan de Pass. 
    Liitumised Euroopas 
    Läbilöögiravimite puudumine pole ainus märk Euroopa ravimitööstuse langusest. 
    Kuus kümnest esifirmast müügiedu järgi ja kaheksa esitosinast turuosa järgi on Ameerika firmad. 
    Endisi jõujaamu, nagu Saksamaad, ähvardab oht muutuda varumängijaiks. 
    Euroopa firmad on oma täbarat seisukorda endale tasahilju tunnistama hakanud. 
    Viimaste kuude jooksul on teatatud Euroopa firmade kolmest suuremast ühinemisest. 
    Vähemalt kahte neist ­ Prantsuse firmade Sanofi ja Synthélabo liitu ning Saksa firma Hoechsti liitumist Prantsuse Rhone-Poulenciga ­ peavad USA konkurendid nõrkadeks Euroopa firmadeks, mis heitsid ühte vaid mugavuse pärast. 
    Suurbritannia firma Zeneca, mis aprilli algul jõustas oma abielu Astraga, on mõnevõrra erandlik. 
    Kuid ehkki Zeneca on kiiresti kasvanud, olid paljud analüütikud veendunud, et tal poleks jätkunud jõudu lõpmatuseni üksinda edasi tegutseda. 
    Et teada saada, kui kaugele asi võib minna, vaadelgem kummalist juhtumit Mercksiga. 
    Ravimimaailm uhkeldab kahe firmaga, mis seda nime kannavad: üks on vana ja väärikas Saksa kompleks, teine tema noorem Ameerika võsu. 
    Pärast nende eraldumist Esimese maailmasõja järel on USA lapsukesest saanud maailma edukaim ravimitootja, mille turuväärtus on 200 miljardit dollarit ja millele ei leidu võrdset uuenduste vallas. 
    Tema kunagise sakslasest esivanema väärtuseks peetakse praegu pelgalt kuut miljardit dollarit ­ see on umbes kolmekümnendik tema USA paarilise suurusest ­ ning tema tulevik iseseisva tervikuna on ebakindel. 
    Mis siis peitub Euroopa ravimitööstuse näiliselt ootamatu languse taga? 
    Ja kas seda protsessi on võimalik ümber pöörata? 
    Ilmselt pole viga eurooplaste teadusuuringutes. 
    Euroopa laboratooriumide ja teadlaste taset peetakse endiselt maailmaklassiks. 
    USA kiiresti kasvava ravimifirma Pfizeri edu põhineb suuresti real avastustel, mis tehti firma teaduskeskuses Sandwichis Inglismaal. 
    Enamik edukaid USA firmasid jätkab märkimisväärset osa teadustööst endiselt Euroopas. 
    Tõsi küll, biotehnoloogiatööstusel ­ tänu millele ravimite avastamine ei põhine enam mitte niivõrd keemial kui bioloogial ­ on USAs 15aastane edumaa. 
    Kui teadustöö kaela ei saa süüd ajada, kelle kaela siis saab? 
    Läbilöögiravimite võidukäik 
    Enamikul farmaatsiatööstuse juhtivtöötajail, kes tahavad tungida Euroopa rangelt reguleeritud tervishoiusüsteemi, on vastus varnast võtta. 
    Nad leiavad, et kuna Euroopa valitsused püüavad pidevalt vähendada ravimitööstuse eelarvet ega ole kuigi varmad heaks kiitma uusi (kallimaid) ravivahendeid, siis ei leia Euroopas baseeruvate firmade teadusuuringud küllaldast tunnustust. 
    Euroopas pole uuendusteks piisavalt ajendeid, räägib USA firma Eli Lilly nõukogu esimees Sidney Taurel. 
    Rohked liitumised selles tööstusharus Euroopas on meie arvates selle tulemus, et sealne keskkond on farmaatsiatööstuse jaoks ideaalsest kaugel. 
    Seda seisukohta kinnitavad osaliselt ka faktid. 
    USA ravimiturg ­ mille arvele langeb umbes 40 protsenti kogu tööstusharu turustusest ja 60 protsenti kasumist ­ on viimase aastakümne jooksul laienenud märksa kiiremini kui Euroopa oma. 
    Tundub, et kindlustusfirmad on palju varmamad ravimite eest maksma kui valitsused: möödunud aastal kasvas retseptiravimite müük USAs 12 protsenti võrreldes kõigest kuue protsendiga Euroopas. 
    Kui tahetakse uuendusi, tuleb nende eest ka maksta, räägib Glaxo juhatuse esimees sir Richard Sykes. 
    Ei saa öelda: Tahame olla ettevõtjate ühiskond, tahame võistelda ülejäänud maailmaga, aga me pole valmis teie toodete eest maksma. 
    Võti on Ameerika turg 
    Kuid Euroopa loid turg seletab vaid osaliselt sealse farmaatsiatööstuse üleüldist langust. 
    Tõsi küll, selle abil võib seletada Saksa ja Prantsuse firmade käitumist, kes on oma kohaliku turu haardes. 
    Neid pole karistatud mitte ainult survega hindu madalal hoida, vaid nad on kõrvale jäänud ka USA kullaaugust. 
    Ei Sanofi, Synthélabo, Hoechst, Bayer, BASF ega Shering ole USAs piisavalt esindatud. 
    Paljud Ameerika firmad seevastu ajavad 60­70 protsenti oma ärist õitsval koduturul. 
    Tõsi on seegi, et selle abil võib seletada mõnede Šveitsi ja Suurbritannia firmade paremat käekäiku. 
    Šveitsi firmad Roche ja Novartis on oma äriga USAs sobivas proportsioonis esindatud. 
    Glaxo Wellcome turustab seal rohkem kui 40 protsenti, AstraZeneca ja SmithKline Beecham aga ligi 50 protsenti (osaliselt sellepärast, et osa SmithKline'i firmast pärineb USAst). 
    Kuid isegi nendel firmadel pole nii palju läbilöögiravimeid kui nende USA kolleegidel. 
    Nii et sääraste ülemaailmsete firmade suhtelisele langusele peab leiduma mingi muu põhjus. 
    Mingil määral võib seda seletada sellega, et paljud Euroopa firmad jäävad jänni uuendustetsükli kõige olulisemas faasis. 
    Eriti just Suurbritannia firmad on kannatanud patentide aegumise pärast, mis kahandab müüki, kui võitlus ravimi autorluse pärast on kord juba pihta hakanud. 
    1998. aastaks langes Suurbritannia firmade arvele vaid seitse maailma 50st enimmüüdud ravimist, 1988. aastal oli see arv kaks korda suurem. 
    Kuid miks pole Euroopa firmad suutnud välja tulla uute läbilöögiravimitega vanade asemel? 
    Vahest seepärast, et nad on valinud valed ravimid. 
    Viimase 10 aasta jooksul on elustiiliravimid ­ mis parandavad elukvaliteeti ja leevendavad vananemise sümptomeid ­ haaranud enda alla järjest suurema turuosa. 
    1998. aastal oli sääraseid ravimeid 10, kümme aastat tagasi aga kõigest kaks. 
    Eredamad näited on Viagra meeste impotentsuse vastu, Premarin menopausi sümptomite korral, Prozac depressiooni puhul ja terve rida kolesterooli vähendavaid ravimeid. 
    Valdava osa neist valmistatavad USA, mitte Euroopa firmad. 
    Miks oskasid USA firmad ennustada elustiiliravimite pealeminekut paremini kui Euroopa omad, jääb ebaselgeks. 
    Lähedus USA turule ­ koos selle rikaste, vananevate sünnitajatega ja leebema reguleeritusega ­ andis neile ilmselt parema võimaluse ette näha, millises suunas farmaatsiatööstus liikuma hakkab. 
    Glaxo seevastu kasutas miljardeid, mida ta teenis oma erakordselt eduka maohaavandiravimi Zantaciga, esmajärgulisteks teadusuuringuteks säärastes valdkondades nagu astma ja HIV. 
    Kuigi tänu nende jõupingutustele töötati välja olulisi ravimeid, pole need elustiiliravimitele järele jõudnud. 
    Kuna ravimite väljatöötamiseks kulub vähemalt 10 aastat, annab USA rulett elustiiliravimitega neile ilmselt eelolevateks aastateks mõningase edumaa. 
    Evaluate'i hinnanguil kuuluvad viis esikümne ravimit 2002. aastal elustiiliravimite hulka. 
    Neid kõiki valmistavad USA firmad. 
    Lühidalt öeldes, järgmise kolme kuni viie aasta jooksul peavad Euroopa firmad, erinevalt USA omadest, ägedalt võitlema. 
    Aastatel 2002­2005 on USA firmade käes kord võidelda hukutavate aegunud patentidega. 
    Üks läbilöögiravimitele lootmise ohte seisneb selles, et kui üks toode jääb patendist ilma, võivad kogu selle ravimirühma tulud üleöö langeda. 
    See annaks eurooplastele uue võimaluse. 
    Kuid de Pass on veendunud, et Euroopa firmadel on ohtlik käed rüpes oma korda ootama jääda. 
    Need Euroopa firmad, kes kaaluvad liitumist Atlandi-taguste firmadega ­ nagu Glaxo olevat teinud Bristol-Myers Squibbiga ­, saavad edasi liikuda ehk juba nüüd, mil neisse suhtutakse veel kui võrdväärseisse partnereisse, arvab ta. 
    Kui USA firmad jätkavad kasvamist samas tempos, siis pole ka Euroopa suurimad firmad neile varsti enam partnerid, vaid sihtmärgid, mida üle võtta. 
    Eestis steriliseeriti enamasti naisi 
    PAAVO PALK politoloogiamagister 
    Läinud aasta oktoobris kirjutas EE, et 1937. aastal jõustunud steriliseerimisseadust ei rakendatud. 
    See väide oli ennatlik. 
    1930. aastatel, kui tõupuhtuse eest hoolitsemine Euroopas moodi läks, rakendati sundsteriliseerimist ka Eestis. 
    Steriliseerimise seaduse väljatöötamise eestvedajaks kujunes Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts Tõutervis, kes esitas vastava eelnõu projekti valitsusele 1934. aasta märtsis. 
    Seltsil oli esimese iseseisvusperioodi vältel umbes 60 liiget, kes esindasid erinevaid elualasid ja poliitilisi vaateid, alates vabadusvõitlejast Johan Pitkast ning lõpetades juunikommunisti Nigol Andreseniga. 
    Eesti ajakirjandus teavitas oma lugejaid maailmas tõupuhtuse üle toimunud aruteludest juba 1920. aastate algul. 
    Väideti, et rahva tõugu võib parandada, kui teaduslikult suudetakse kindlaks määrata, kellel lubatakse sigida. 
    Esialgu võis rääkida eelkõige Ameerika Ühendriikide eeskujust, kus steriliseerimisega oli 1907. aastal algust teinud Indiana osariik. 
    Viimase kogemused võtsid üle veel paarkümmend osariiki ja 1935. aastaks olid jänkid muutnud sigimisvõimetuks umbes 26 000 kaasmaalast. 
    Esialgu näis asi ka Eestis üsna karm. 
    Eugeenika ja Genealoogia Seltsi algatusel 1935. aasta jaanuaris kokku kutsutud II Rahvusliku kasvatuse kongress soovitas kõik abiellujad enne naitumist läbi vaadata ning soovijaid ainult vastava tunnistuse saamisel registreerida. 
    Rahvaleht kirjutas, et Eestis on 35 000 alaväärtuslikku kodanikku, mitmed teised ajalehed aga väitsid, et steriliseerida tuleks vähemalt 1000 inimest. 
    1935. aastal oli valitsuse istungitel kõneks sotsiaalhoolekande seaduse täiendusena kavandatud eelnõu, mis nägi ette vaimuhaigete, nõdramõistuslike ja teiste tõutervislikult alaväärtuslike isikute sigivõimetuks tegemise. 
    Steriliseerida tuli ka süfiliitikud, langetõve põdejad, parandamatud alkohoolikud ja narkomaanid. 
    Seksuaalroimarid tuli eelnõu kohaselt kastreerida. 
    Sotsiaalhoolekande täienduse eelnõu jäi siiski vastu võtmata. 
    Kaks aastat hiljem kehtestas riigivanem Konstantin Päts oma dekreediga hoopis eraldi steriliseerimise seaduse, mis jõustus 1. aprillil 1937. 
    Uus seadus, mille koostamisel võeti eeskujuks nii Saksa kui ka Taani vastavad õigusaktid, oli eespool nimetatud eelnõuga võrreldes leebem. 
    Kastreerimisest, mida tollal seksuaalroimarite suhtes rakendas isegi Šveits, oli üldse loobutud. 
    Võrreldes omaaegse eelnõuga, oli uues seaduses piiratum nii steriliseeritavate ring kui ka isikute hulk, kes võisid selleks ettepaneku teha. 
    Steriliseerida võis ainult isikuid, kes olid sugutungi ebanormaalsuse tõttu ohtlikud seltskonnale või iseendale. 
    Ettepanekut steriliseerimiseks ei võinud teha politsei esindajad, vaid 1) operatsioonile kuuluvad isikud ise, 2) ametlikud arstid, teovõimetute isikute eestkostjad ja hooldajad, kes ei ole isiklikult huvitatud suguvõimetuks tehtava pärandusest, ja 4) hoolekande- ja raviasutuste juhid. 
    Steriliseerimise otsustamiseks moodustas sotsiaalministeerium kaks ringkonnakomisjoni, ühe Tartus ja teise Tallinnas. 
    Kuna vastavalt seadusele steriliseerimisega seonduv salastati, siis on toimunu kohta raske üksikasjalikumat teavet saada. 
    1938. aasta märtsis teatas sotsiaalministeerium, et Tartus tehti ettepanek steriliseerida 14 ja Tallinnas 17 inimest. 
    Enamasti olid need naised, mehi oli väljapakutute hulgas 6. 
    Tartu komisjon soovitas steriliseerida 10 ja Tallinna komisjon 11 inimest ning nii ka tehti. 
    21 steriliseeritust on teada vaid niipalju, et kaks neist olid mehed. 
    19 steriliseeritud naisest üks kaebas steriliseerimisotsuse enne selle täideviimist riigikohtusse edasi, kuid jäi kaotajaks. 
    Edaspidiste steriliseerimiste kohta on päris vähe andmeid, kuigi asjaga siiski tegeleti. 
    Seda kinnitab 1939. aasta juuli Politseilehe lausekatke...ka järgnevatel aastatel oli steriliseeritute arv väike. 
    FLÄSH! 
    Eesti Ekspress ootab avaldamiseks nädala parimaid fotosid kuumadest sündmustest, inimestest ja olukordadest. 
    Avaldatud foto honorar 750 krooni puhtalt! 
    Pätt unustati vangi panna 
    Tallinna linnakohtus üle kahe aasta vabadusekaotust saanud varas unustati tagaotsimisse panna. 
    Asja vastu hakkas huvi tundma kannatanust ärimees, kui pätt tema sekretärile tänaval vastu jalutas. 
    Ka kuritegu, mille eest noormees vanglakaristuse teenis, on kurioosne. 
    Möödunud aasta novembris varastas 17aastane müügimees Taavi Õismaa tööandjalt ligi 90 000 krooni ja lõi selle koos sõpradega kahe õhtuga lõbumajas läbi. 
    Lisaks Mustamäel reserveeritud lõbumajale, tellisid poisid limusiini, millega mööda pealinna tänavaid koos prostituutidega ringi tiirutati. 
    Poeomanikust kannatanu leidis sõprade abiga vargapoisi üles Koplis asuvast hotellist Ookean ja toimetas ta ise politseisse. 
    Et Taavi oli varem tingimisi karistatud seoses kelmuste, auto- ja korterivargustega, määras kohtunik Eha Popova talle karmi karistuse ­ kaks aastat ja kuus kuud kinnist vanglat. 
    Taavile anti kümme päeva otsuse edasi kaebamiseks. 
    Kui ta seda ei teinud, pöörati kohtuotsus 10. veebruaril täitmisele. 
    Tänaseks, üle kolme kuu hiljem, pole Taavi Vanglate Ameti andmetel vanglasse jõudnud. 
    Esimesel järelepärimisel selgub, et ta pole ka tagaotsitav. 
    Politseiameti pressiesindaja Aet Truu sõnul on asi lihtsalt dokumentatsiooni vormistamata jätmises. 
    Tema tagaotsimistoimiku sisseseadmine on paari päeva küsimus, lubas Truu. 
    Tegelikult on teda juba otsimas käidud korteris, kus ta viimastel andmetel elas. 
    Seal on aga uks lahti ja kedagi pole. 
    Kaupluseomanik O. N., kellele vargapoiss ja tema neli sõpra tänaseks on vaid osa kahjust hüvitanud, on endast väljas. 
    Ühe korra püüdsin ta juba kinni ja viisin nattipidi politseisse, nüüd pean ta vist ise vanglasse ka talutama! 
    Toomas Lepp ähvardab valitsuse kukutada 
    ETV peadirektor Toomas Lepp ähvardas riigikogu menetluses olevast avalik-õiguslikus televisioonis reklaamiaja müüki keelustavast ringhäälinguseadusest kuuldes valitsuse kukutada. 
    Inimesed ütlevad eriti erutusseisundis igasugu kummalisi asju, kommenteeris valitsuse pressibüroo direktor Kaarel Tarand. 
    Ei saa eitada, et meil oli härra Lepaga kõne all võimalus, et ETV kukutab valitsuse. 
    ETV katkestas seni reklaamiaja müüki tõkestanud lepingu erakanalitega mai alguses. 
    Joobes juhtivinspektor töölt lahti 
    Tallinna politsei abiperfekt Kalle Klandorf kirjutas kolmapäeval alla majanduskuritegude juhtivinspektori Eero Blumani töölt vabastamise käskkirjale, kuna too oli kell 12 päeval tööl ebakaines olekus. 
    Blumanil mõõdeti töökohal joobeks 2,0 promilli, hilisem ekspertiis tuvastas 1,6promillise joobe. 
    Georgica jättis Haapsalus saali tühjaks 
    Kuuel rahvusvahelisel festivalil tunnustust ja auhindu pälvinud Sulev Keeduse mängufilm Georgica ei toonud Haapsalu kinno Kuu neli päeva järjepanu mitte ühtegi inimest. 
    Viiendal päeval tulid filmi uudistama kümme Haapsalu kooliõpetajat. 
    Kuna re(ogonek)issöör Keedus oli ise filmi Haapsallu toimetanud, nägi ta oma silmaga, et saal jäi tühjaks, ja nii ei esitanud filmi levitav Stuudio F-Seitse kinole Kuu ka mingit arvet. 
    Kuuendal päeval tuli film ekraanilt maha võtta, see on minu 30aastases kinomehe praktikas esimene taoline kurioosne juhtum, ütleb kino Kuu juhatuse esimees Paul Oks. 
    Ometi ei jäta Paul Oks jonni eesti filmi propageerimisel. 
    Juba homme esilinastub Haapsalus Arko Okki mängufilm Ristumine peateega. 
    Kaitseministeeriumil aadressid sassis 
    Nädala alguses laekus kaitseministeeriumist Keila vallavalitsusse kiri, mis pani vallavanema Tiit Mae õhku ahmima. 
    See, mis seal kirjas seisis, oli nagu pudru ja kapsad, rääkis Mae. 
    Ma ei saa aru, mida mõtles kirja ettevalmistanud ametnik, ja (kaitseministeeriumi kantsler ­ toim.) Tarmo Mänd vist üldse ei lugenud, millele ta alla kirjutas. 
    Nimelt oli kiri, mis teatas lähiajal korraldatavatest sõjaväeõppustest, adresseeritud Keila linnavalitsusele, kirja päises viidati Keila vallavalitsusele ja pöörduti hoopis Paldiski linnapea Jaan Mölderi poole. 
    Pime soomlane kukkus surnuks 
    Öösel vastu laupäeva kukkus hotell Olümpia kaheksandalt korruselt surnuks soome turist Mikael (34). 
    7. mail saabus Mikael koos grupiga hotelli. 
    Kesköö paiku nägi üks hotellikülastaja, kuidas turvamehed purjus ja pimedat turisti tema numbrituppa talutasid. 
    Laupäeva hommikul Mikaeli enam toas ei olnud. 
    Otsingud kandsid vilja alles pärastlõunal. 
    Kell 16.23 teatati Olümpiast kesklinna politseisse, et hotelli tiiva teisel korrusel lebab inimene. 
    Mees oli kaheksanda korruse lahtiselt rõdult alla kukkunud. 
    Päästeteenistust kohale ei kutsutud, kiirabitöötajad said ise laiba läbi akna kätte. 
    Surnukeha viidi keskhaiglasse ekspertiisi. 
    Olümpia hotelli tegevdirektor Feliks Mägus ütles, et ilmselt oli tegu õnnetusjuhtumiga, hotell siin oma süüd ei näe ja keegi ei süüdista ka hotelli turvanud ESSi. 
    Mägus ei usu ka, et turisti surm hotelli mainet kahjustab. 
    Kui te tänaval kukute ja jalaluu murrate, kas te süüdistate siis linnavalitsust või heidab see linnale halba valgust? küsis ta. 
    Kui purjus ohver oli, ei oska Mägus öelda, ekspertiisi tulemused pole veel selgunud. 
    Meie külalised võtavad ikka õhtuti õlle või paar, ütles ta. 
    Ka on Mäguse sõnul loomulik, et rõduuksed kergesti lahti käivad ja kõigile külalistele avatud on. 
    Ülejäänud hotellikülalisi ja avalikkust juhtumist ei teavitatud. 
    Milleks teisi traumeerida, sõnas tegevdirektor. 
    Ühest küljest pole selline juhtum mingi saladus, samas ei ole me negatiivsetest uudistest huvitatud. 
    Ta ei mäletanud, et Olümpias keegi ennast varem surnuks oleks kukkunud. 
    Tallinna politseiprefektuurist öeldi, et selliste juhtumite kohta eraldi statistikat ei tehta, kukkumised lähevad õnnetusjuhtumite alla. 
    Kuuldused jäägriadvokaadi surmast liialdatud 
    Eesti Ekspressile kinnitati, et eelmisel nädalal nähti Tallinnas väidetavasti allilmas puhkenud tapatalgute ohvriks langenud Hillar Mardot. 
    Endise jäägrikompanii advokaat-nõunikku Mardot nähti ühe relvapoe juures, kuid politseile laekunud avalduse põhjal on Mardo kadunud. 
    Mardo ilmumisele eelnenud päeval otsis Pärnus tema surnukeha paarkümmend sõdurit. 
    Meie saame tugineda olemasolevatele andmetele: faktidele ja sündmustele, kommenteeris keskkriminaalpolitsei ülemkomissar Andres Anvelt. 
    Kadumise puhul on uurimise üheks versiooniks alati, et inimene on surnud, kas fataalse õnnetuse või siis tapmise tõttu. 
    Mardo kohta ütles Anvelt, et kuni inimese surnukeha pole leitud, ei ole ka otseseid tõendeid, et ta oleks tapetud. 
    Loomulikult ei saa välistada, et inimene on elus ja terve ja varjab ennast mingitel põhjustel, lisas ta. 
    Politsei kuulutas Mardo tagaotsitavaks 3. mail. 
    Selleks ajaks oli Pärnust Kohila poole teele asunud Mardo juba kümmekond päeva kadunud olnud. 
    Auto, millega Mardo sõitis, leiti mahajäetult Pärnust Metsakalmistu juurest. 
    Virtuaalne välispoliitika 
    Möödunud reedel tegi peaminister Mart Laar oma Läti kolleegile Vilis Krištopansile ettepaneku luua Balti Ministrite Nõukogu tööks virtuaalne kontor. 
    Kulude kokkuhoidmiseks pakkus Laar välja variandi loobuda statsionaarse kontori rajamisest. 
    Kasutades arvuteid ja Internetti saaks vabalt luua virtuaalse kontori, nii õnnestuks nõupidamisi korraldada kabinettidest lahkumata. 
    Lisaks kulude vähenemisele mõjuks see positiivselt ka Baltimaade imagole. 
    Laari muutis välispoliitiliselt aktiivseks arvutiärimeestelt sünnipäevakingituseks saadud veebikaamera. 
    Pärnu ostab Matti Miliuse 
    Kaks Pärnu ärimeest Arno Metsmaa ja Kalmer Paales maksavad legendaarsele Tartu kunstikogujale Matti Miliusele iga kuu 1500 krooni, et Milius suveperioodil Pärnusse elama koliks. 
    Alates 1. juunist peaks Milius igal hommikul keset Pärnu keskväljakut lugema ühe luuletuse. 
    Korteriüüri Miliuselt ei küsita. 
    Tehingu idee pärineb alternatiivse kooli Academia Non Grata kunstiõppejõult Sorgelt. 
    Matti Milius ootab, millal Tartus tema kunstikogu kõrgemalt väärtustama hakatakse. 
    Valikut sellest eksponeeritakse praegu kuni juulini või kauem Tartu Ülikooli Muinasteaduste Muuseumis Toomemäel. 
    Ka Illegaardi galerii üks omanikke Sirje Kinter tegi juba Miliusele ettepaneku hakata alates augustist näitusi kureerima. 
    Naispiirivalve uued riided 
    AAVO KOKK peatoimetaja 
    Lendasin hiljuti briti lennufirmaga Debonair. 
    Selle firma stjuardesside vorm oli uskumatult kaunis ­ pikk roosakas lilleline kleit, lühike tumesinine jakk ning 30ndatest aastatest tuntud daamikübar. 
    Olen mõnikord lennuväljadel näinud ka British Airwaysi stjuardesse, kelle vorm samuti on väga köitev. 
    Ja alati olen unistanud, et lendan kunagi selle vahva firma lennukiga. 
    Mõtlesin nendele kaunistele vormirõivastele uuesti, kui läbisin Tallinna lennuväljal passikontrolli. 
    Vaatasin minu passi kontrollivat kena neiut ja mõtlesin, mis tunne tal võiks olla selles rohelise T-särgi peale tõmmatud takusest riidest tuhmrohelises vormipluusis. 
    Vorm on ju iseenesest korralik. 
    Isegi hästi valmistatud, nagu asjatundjana kinnitas ühe õmblusfirma juht. 
    Õmblused olevat sirged. 
    Ometi jätab praegune piirivalvevorm tänasest Eestist täiesti vale mulje. 
    Eestit reklaamitakse kui avatud ja lahedat riiki. 
    Lõuna- ja õhtusöökidel võimalike investoritega arutatakse enam-vähem alati ka Eesti naiste erakordset ilu. 
    Ja siis tabab Eestisse tulijaid hoopis teine reaalsus. 
    Turiste ja investoreid võtavad vastu inimesed, kes on mundris, mis meenutab tuleviku totalitaarühiskondasid meenutavaid fantaasiafilme. 
    Elton Johni laulu Nikita videos saabub limusiin Vene piirile. 
    Ainus piirivalvur on pimestavalt kaunis neiu karmis sinelis. 
    Silmatorkamatus ja karmis. 
    Ning nii nagu vorm, nii ka inimesed, kes muutuvad kiiresti vormi orjaks ning hakkavad käituma nii, nagu vorm nõuab. 
    Kinniselt ja karmilt. 
    Pangem Eesti nais- ja meespiirivalvurid kenamalt riidesse. 
    Eesti Ekspress ootab suve jooksul kõikidelt õmblusfirmadelt ja patriootlikult meelestatud kodanikelt jooniseid ja näidiseid, kuidas piirivalve vorm võiks välja näha. 
    Saadame laekunud ideed piirivalveametile edasi. 
    Alati elegantne piirivalveameti peadirektor admiral Kõuts on mees, kes oskab ilusat riiet hinnata. 
    VASTUKAJA 
    VOITKA-BUUM: vennad Aivar ja Ülo on koos Evelin Samueli ja viiuldaja Camille'ga selle suve supertähed! 
    Nüüdseks on Eesti Ekspressist alguse saanud Voitka-hüsteeria lõpuks jõudnud ka Postimehe veergudele. 
    Sisuliselt kujutab Toomas Sildami artikli saidbaarina avaldatud jupike Kui politsei jõuab Voitkadeni, siis... enesest abitut katset parodeerida Heiki Ernitsa võimsat värvilist meediamängu Voitkajaht, mis ilmub meie järgmises, Jaanipäevale & Võidupühale pühendatud erinumbris. 
    Head lugejad, jääge meie kanalile! 
    Ja teie, kallid Voitkad, jääge metsa edasi! 
    KIRJAD 
    Austatud EE kirjadetoimetus! 
    Miks laulutäht Anne Veski Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel ei esinda? 
    Eurovisiooni lauluvõistlust peetakse igal aastal erinevas riigis. 
    Nagu aru võib saada on lood sellised, et järgmist Eurovisiooni viiakse läbi seal riigis, mille esindaja on eelmise Eurovisiooni võitjaks tulnud. 
    Olen ka ise igal aastal seda lauluvõistlust vaadanud ning olen imestanud selle üle, et miks Eesti riiki ei saadeta Eurovisioonil esindama mõnda kogenud lauljat. 
    Pole ju uudiseks see, et meie lauljatest on enim võidukas olnud Anne Veski, kel on minu arvates kõrge tase. 
    Seda näitas või seegi, et ta võitis 1984. aastal Sopoti lauluvõistlusel kaks esimest preemiat, mille tulemusena omistati talle ka teenelise kunstniku aunimetus. 
    Tollal ta esindas koguni Nõukogude Liitu. 
    Ma ei taha öelda ka paha sõna selle aasta Eurovisiooni 6. koha võitja Evelin Samueli aadressil, kuid minu arvates tema taset siiski Anne Veski omaga võrrelda ei anna. 
    3. juuni EEs kirjutas Helen Urbanik, et Eurovisioon ei ole pommuudis ning et välismaa lehed selleteemalisi uudiseid esilehekülgedele ei panegi. 
    Olgu kuidas on, kuid kui ikka ülemaailmsel lauluvõistlusel tuleb ühe riigi esindaja võitjaks, siis vähemalt on see selle võitjaks tulnud riigi jaoks ometi suureks uudiseks. 
    Tulevikus loodan, et Eestit esindaks Eurovisioonil siiski kogemustega laulja, näiteks Anne Veski. 
    HILLAR KOHV Viinahaualt Pärnumaalt 
    Neeger pole sõimusõna 
    EEs nr 21 ilmus lugejakiri, mis peegeldab Eesti teatud ringkondades viimased 10 aastat levinud arusaamu, nagu oleks sõna neeger rassistlik ja musta rassi halvustav. 
    Selline eksiarvamus tuleneb ilmselt eestikeelse neegri ja ingliskeelse sõimusõna nigger kõlalisest sarnasusest. 
    Tegelikult on neeger eesti keeles ametlik musta rassi esindaja nimetus ja vastab ingliskeelsele mõistele negro, millel puudub igasugune rassistlik varjund. 
    Inglise keele niggeri õiged eestikeelsed vasted oleksid aga halvustavad murjan ja moorlane. 
    Oleks kena, kui ka filmitõlkijad paremini nii oma kui võõraid keeli tunneksid ja ei süvendaks kõlalistest sarnasustest lähtuvaid väärarusaamu. 
    Muidu võiks varsti ehk soomekeelse puku (ülikond, riietus) eestindada kui kõht jne, jne. 
    M. JäNES Tallinnast 
    Murumängud ­ show Toompeal 
    Mina ja minu tuttavad oleme pidevalt vaadanud Riigikogu istungeid, aga meile jääb arusaamatuks praeguse opositsiooni käitumine. 
    Paistab, et tegemist on kas psüühiliselt haigete inimestega või tuuletallajatega, või on alanud Toompeal hoopis suviste etenduste hooaeg. 
    Need murumängud lähevad iga päevaga üha jõulisemaks ja kontrolli alt välja. 
    Tahaks loota, et lõpuks terve mõistus võidaks, sest see mõttetu labane, naeruväärne tsirkus ei vii meid kuhugi. 
    Jääb mulje, et mõnele artistile on peaministri koht lausa eluküsimus ja seoses sellega muututakse lapsikuks labaseks klouniks. 
    Lausa imelik, et Edgar Savisaar nimetab end infoallikais ainult oma valijate huvide kaitsjaks, ja siis selle nimel takistatakse parlamendi tööd, et show sid korraldada. 
    Näiteks: 26.05 vastu 27.05 öösel toimus tsirkuseartistide etteaste. 
    Piinlik on vaadata sellist mudamaadlust ja porispööramist, mis on täis vaenu ja vihkamist. 
    Häbi peaks olema selle eest töötasu vastu võtta. 
    Tunneme kaasa opositsioonile, ega see võimu haaramine ja peaministri koha kättesaamine ei saa kerge ega lihtne olema. 
    Soovitame Edgaril visata pikali spiikritöölauale, sest tal seda massi jätkub, et blokeerida hoopis Riigikogu töö, siis jääksid ära öised etendused. 
    Või on opositsioonil hoopis eesmärk eesti rahvast lõhestada? 
    Meie savisaarlased ja meie valijad, välja arvatud kõik ülejäänud, teise sordi inimesed. 
    Ka minu tutvusringkonnas on inimesi, kes valisid Keskerakonda, aga nüüd siis jagatakse ja sorditakse valijaid. 
    Ilmselt ei ole siis ühist eesti rahvast, on teie, meie ja kolonistid. 
    Ootame ja loodame, et opositsioon lõpetab kiskumise ja kaklemise ja auru ja vahu ning mullikeste väljaajamise. 
    Selle asemel olge kenad ja laske Riigikogul parem tööd teha. 
    Meie küll ei usu opositsiooni populistlikke lubadusi, pigem on see Keskerakonna valimiskampaania ja tants ümber aurukatla. 
    Kas tõesti on opositsioonil kusagil kullaauk, kust välja kaevata ja jagada? 
    Ka istumise show meister vennake Villu Reiljan võiks korraks maha istuda ja mõelda oma senise tegevuse üle. 
    Samuti on piinlik kuulata ja vaadata, kuidas O. Raju möllab ja murrab nagu sügisene torm. 
    Soovitus, ärge teotage ega tehke eesti rahvast naeruväärseks. 
    Mis küll arvavad meist ja meie klounidest teised riigid ja rahvad? 
    Kui nii väikeses riigis, kus eestlasi alla miljoni, neurootikud kemplevad ja sahkerdavad. 
    Selline jõu ja vägivalla poliitika näitab, et miski on meie riigis tõesti paigast ära. 
    See võim on tõesti magus ja mõjub kui uimasti. 
    Seepärast jääbki lihtkodanikule mulje, et kõik toimub võimuhaaramise eesmärgil ja ilmselt arvatakse, et ollakse maailma naba. 
    Mina ja minu tuttavad soovitame opositsioonile mõelda Eesti riigi ja rahva heaolule ja tööle hakata. 
    Ärge otsige vaenlasi sealt, kus neid ei ole, ida piiri taga peaks neid jätkuma. 
    Lugupidamisega E. RõUK 
    üKS KüSIMUS 
    Mida teete oma kooli kahemeestega? 
    TOIVO PRUUL, Kärdla keskkooli direktor 
    Need, kellel on kuni kaks puudulikku, saavad selle nädala jooksul oma hinded ära parandada. 
    Kes teeb ära, see läheb teise klassi. 
    Kes ära ei tee, siis õppenõukogu otsustab, kas viiakse järgmisse klassi või jäetakse istuma. 
    TÕNU OTS, Lihula gümnaasiumi direktor 
    Õpetame. 
    Meil on nüüd aasta aega olnud abiklass, kuhu me koondame õpiraskustega keskastme lapsed. 
    Õpiraskustega kaasnevad tihti ka käitumishälbed, laps tunneb ennast halvasti, sellepärast, et ta ei oska. 
    Aga meil on nn individuaalklass, kus õpib 16 last lihtsustatud programmi alusel. 
    Need, kes tervise tõttu on palju puudunud, jätame istuma. 
    Ja 2-4 klassini jätame ka istuma, sest nende jaoks abiklassi ei ole. 
    HELMER JÕGI, Treffneri gümnaasiumi direktor 
    Treffneri gümnaasium on nii hea gümnaasium, et siin ei olegi kahemehi. 
    (Naerab.) 
    Nali naljaks. 
    Esimesel õppeaastal võib olla kuni viis kahte. 
    Kui on enam kui viis kahte, peab õpilane esitama õppenõukogule loa järelarvestuste sooritamiseks ja siis õppenõukogu otsustab, kas tal lastakse arvestus uuesti teha. 
    Sellel aastal oli 10. ja 11. klassis kuus kahelist õpilast. 
    MEELIS SÜGIS, Tartu Vaba Waldorfkooli direktor 
    Meil on natuke teistmoodi hindamissüsteem, kasutame kirjeldav-iseloomustavat hindamissüsteemi kuni kaheksanda klassini. 
    Ka suvist lisatööd ­ see on üks võimalus. 
    Istuma me praktiliselt ei jäta, kuigi paar juhust on olnud. 
    Istuma jätmist me ei poolda. 
    ELMU KOPPELMANN, Tapa gümnaasiumi direktor 
    On nii, naa ja kolmandat pidi lahendusi. 
    Suvetöö võimalus on muidugi ka. 
    Aga ma ei arva, et see on hea, sest kahe nädalaga ei tee ikkagi üheksa kuu tööd ära. 
    On ka neid, keda jäetakse istuma. 
    Argielu varjutab hirm 
    HARRI TIIDO Kuku raadio 
    Nädala algul lugesin ajalehest The New York Times pilkupüüdvat pealkirja: Euroopa põhjapanev hirm toidu ees. 
    Kõlab, nagu oleks kaalujälgijate liikumine Vanas Maailmas võimu võtnud. 
    Tegelikult oli jutt Belgia põllumajandustoodangust, mis teadupärast ohtlike kemikaalide võimaliku sisalduse pärast müügikeelu alla sattunud. 
    Esmapilgul tundub, et meil sedalaadi hirmuga pistmist ei ole. 
    Samas loeme, et ka Eesti keelab ühe, teise või kolmanda toiduaine sisseveo ühel või teisel põhjusel. 
    Ammuks see oli, kui Briti saartel möllanud hullu lehma tõbi sealtkandi loomaliha ohtlikuks tunnistas, kuigi just sel ajal Iirimaal külmutatud liha suundus mõni kuu tagasi humanitaarabina Venemaale. 
    Eks või meienigi sellise omakasupüüdmatu abi sildi all või siis tulu nimel kõigeks valmis olevate vahendajate lahke abiga jõuda toiduained, mis mingil ajahetkel mürgikahtlustuse tõttu meist Lääne pool müügilettidelt koristatud. 
    Küsimus mitmesugustest lisaainetest on omaette teema ja ma ei hakka veterinaaria asjatundjatega vaidlema ühe või teise toidulisandi kasulikkuse või kahjulikkuse üle. 
    Probleem on pisut laiem. 
    Jutt on hirmust. 
    Tarbijat võib taoliste lugude lugemisel pikkamööda haarata hirm igasuguse välismaise toidu ees. 
    Osaliselt on selline hirm puhuti ka põhjendatud. 
    Siit peaks tulenema loogiline järeldus, et kui kõik mujalt tulev on kahtlane, siis miks mitte tarbida seda va kodumaist ­ tootjad ju kurdavad, et olud rasked ja kokkuostuhinnad madalad. 
    Kui turul on nõudlust ja tootjal toodangut, peaks need kaks poolt ju rõõmust kiunatades kokku saama. 
    Aga võta näpust ­ alati ei saa! 
    Põhjuseid on mitu. 
    Üks on see, millele mitmed eestimaised lihatootjad viitavad ­ töötlejad toovad väljast odavat liha ja seetõttu jääb kodumaine kaup lauta seisma. 
    Järelikult peaks kodumaine looma- või linnukasvataja püüdma ise turule jõudmiseks teed leida. 
    Kuid siin näib ette tõusvat hirm ­ hirm iseenese võimetuse ees, hirm endasugustega koostöö tegemise ees, hirm turul valitseva olukorra ees. 
    Hiljuti helistas mulle üks seakasvataja, kellega samal teemal vaidlesime. 
    Jutust koorus välja üks seik ­ abi on vaja riigilt, valitsus peab aitama, riigiisad tulgu seaduste-määruste turvil nõu ja jõu (loe: rahaga) appi. 
    Pakkumisele, et miks mitte proovida otse oma toodangut turustada, kõlas aga vastus ­ lähed ise turule, lüüakse lihtsalt maha. 
    Et vaadake, mis juhtus Tallinna Keskturul mehega, kes Kuusalu kandist linna oma kaupa müüma käis ja ilmselt turgu kontrollivatele jõududele ei allunud. 
    Pakkusin varianti, et ehk tasuks üks talupidajate oma turg rajada siiasamasse pealinna. 
    Vastus kõlas ­ ei tasu, niikuinii läheb seegi kohe kantpeade kontrolli alla ja tootjal pole sellest ikka midagi kasu! 
    Turul liha või piima või ükskõik millise toodangu müümine ei ole kindlasti lõplik väljapääs olukorrast, antud juhul on iva muus. 
    Asi on hirmus ja lootusetusetundes. 
    Et turul valitsevad mustad jõud, kelle vastu keegi ei saa. 
    Et riik aidaku talumeest impordipiirangute ja toetustega. 
    Et läbi löövad ainult need, kellel kusagil oma käsi sees. 
    Vaat see on vist kõige hullem variant. 
    Kui inimene ei julge enam tegutseda, kuna see tegutsemine võib ohtlikuks saada tema elule ja tervisele, ning kui ta selles hirmus igasuguseid kuritegelikke jõude juba loomulikuks, meie elu lahutamatuks osaks peab, siis on riigis lood kehvad. 
    Kuid mida muud see lehelugeja arvata saabki, kui leheveergudel leidub ridamisi aadresse salaviinamüügi punktidest, kui Tallinna Keskturu erastamisel räägitakse rahulikult erinevate kuritegelike ühenduste konkurentsist, kui avalikus arvamuses allilmategelase mainega tüübid poseerivad nii otseses kui kaudses mõttes kõrvuti igat masti prominentidega kui võrdsed võrdsete kõrval. 
    Inimest hakkab valdama alateadlik hirm, mis on parim tugi ebaseadusliku tegevuse üldiselt aktsepteerituks ja suisa seaduslikuks kuulutamisele. 
    See on aga palju hullem kui Euroopa riikides leviv hirm toidu ees. 
    Valuveljed: nii silmailu kui tarbeasi 
    TOOMAS VABAMäE 
    Kergmetallist valatud veljed teevad banaalsest massiautost eripärase sõiduriista 
    Tänapäeva maailmas valmistatakse sõiduautosid üha suuremate seeriatena ning üldine unifitseerimine on teinud eri tootjate väljalastavad sõiduriistad üksteisega äravahetamiseni sarnaseks. 
    Paljud autoomanikud lepivad faktiga, et nende sõiduk on täpselt samasugune nagu sadadel ja tuhandetel teistelgi, kuid individuaalsust taotlevaid inimesi seesugune võrdsustamine ei rahulda. 
    Just nemad moodustavad publiku mitmesugusele lisavarustusele, mis ei tee küll autot silmanähtavalt kiiremaks või ökonoomsemaks, muudab aga tublisti atraktiivsemaks tema väljanägemise. 
    Enimlevinud tuuninguelementideks on kahtlemata valuveljed. 
    Mida valuveljed annavad? 
    Praktiliselt kõikidel moodsatel võidusõiduautodel kasutatakse kergmetallist valatud velgesid. 
    Nende eelised traditsiooniliste, terasest stantsitute ees on tuntavad: kergem kaal ja suurem valmistamistäpsus. 
    Kaalu vähendamine on nendel sõidukitel absoluutne prioriteet, kuid kergemad ja paremini balansis veljed mõjutavad ka juhitavust. 
    Kui tavakodanik kruvib oma autole alla valuveljed, siis tunneb ta ennast kõrvust tõstetuna: auto peaks nüüd olema enneolematult sportlik, kerge, hästi teed hoidev jne. 
    Tegelikult avaldub vahe sõiduomadustes vaid kvaliteetsete velgede korral, mis on tavapärastest oluliselt kergemad. 
    Auklikul teel või raudteeülesõidul on siis selgesti tunda, et kergemate velgedega auto rappub vähem. 
    Keskmised, suhteliselt rasked valuveljed mingit praktilist kasu ei too, pigem on tegemist platseeboefektiga, kus inimese usk asjasse on olulisem kui asi ise. 
    Optiline efekt 
    Auto välimuse muutmine on valuvelgede kasutamisel nii või teisiti peaeesmärk, rääkigu omanik mistahes muinaslugusid. 
    Ja mis selles halba on? 
    Optimaalse lutsukommikujuga sõiduk muutub otsekui nõiaväel, kui vaid teised veljed alla keerata. 
    Pealegi on velgede vahetamine imelihtne, naabertänavas asuvas kummiboksis tõstetakse neli rehvi ümber poole tunniga ja ka tasu selle eest on üsna tagasihoidlik. 
    Veljetootjaid on maailmas ilmselt tuhandeid ja erineva disainiga velgesid veel rohkem. 
    Veljed võivad olla massiivsed või õhulised, kodarate arv võib ulatuda kolmest paarikümneni, ja vastavalt võib ka saavutatud efekt olla kas senisest agressiivsemana või hoopis elegantsemana mõjuv auto. 
    Klassikalise disainiga nelja või viie kodaraga velg on sportlikuma välimusega, itaalia tippdisaineri kujundatud imepeente kodaratega ratas aga puhas silmailu. 
    Tipptehnikast kui kunstist lugu pidada oskav inimene ei näe sellises veljes mitte lihtsalt tarbeeset, vaid pigem skulptuuri, millele on antud praktiline kasutamisväärtus. 
    Valuveljed nõuavad hoolt 
    Kergmetallist valatud veljed on küll ilusad, kuid et ilu säiliks, tuleb nende eest ka pidevalt hoolt kanda. 
    Velgede pesemine on kõige lihtsam toiming, mida perioodiliselt teha tuleks. 
    Korraliku tulemuse saamiseks peaks kasutama spetsiaalseid velgede puhastamiseks mõeldud vahendeid, need võtavad lahti ka sellise saasta, mida muidu kuidagi eemaldada ei õnnestu. 
    Velgesid kraapida ei tohi, sest see kahjustab kattevärvi ja kratsitud pinnal hakkab korrosioon kiiresti arenema (alumiinium roostetab samuti). 
    Puhastatud ja kuiva velje võib ka üle poleerida, siis näeb ratas parem välja ning siledale pinnale on mustusel raskem külge jääda. 
    Äärekivid kujutavad velgedele suurt ohtu. 
    Kerge riivakas parklassesõidul ei pruugi ratast kõveraks lüüa, kuid võib velge katva lakikihi maha koorida ja siis on korrosioonil jälle vaba tee. 
    Pisikesi kivitäkkeid ja kriipse saab ka ise parandada, suuremad kahjustused aga vajavad asjatundja sekkumist. 
    Siingi kehtib reegel, et kallim ja kvaliteetsem toodang kestab kauem ja on vajaduse korral ka kergemini remonditav. 
    Metall Magnesia linnast 
    Kõige kergemad valuveljed valmistatakse magneesiumist. 
    Oot-oot, kuidas, magneesiumist? 
    Aga kooli keemiatunnis ju näidati, kuidas magneesium heleda leegiga põleb. 
    Kõik on õige, magneesiumipulber on kergestisüttiv aine ning seetõttu kasutatav ka pürotehnikas. 
    Suurte tükkidena on magneesium aga nii püsiv, et sellest saab valmistada ka teisi autoosi, mitte ainult rattaid. 
    Eesti Entsüklopeedia ütleb, et magneesium (Mg) on Mendelejevi tabel 12. element, tihedus 1,74 Mg/m3 (võrdluseks: alumiiniumil 2,7, raual 7,8), sulamistemperatuur 650 kraadi. 
    Magneesium on keemiliselt aktiivne, kuid kuivas õhus püsiv, kattub oksiidikihiga. 
    Magneesiumi on autoehituses kasutatud juba kahekümnendatest aastatest peale, polümeeride tehnoloogia arenedes aga hakati paljusid magneesiumdetaile asendama plastist valmistatutega. 
    Ka magneesiumveljed pole mingi uudisasi: kuuekümnendatel aastatel tehti Chevrolet Corvette'i imepärase kujuga veljed just sellest materjalist. 
    Magneesiumil on ka puudusi. 
    Esiteks on tema mehaaniline tugevus alumiiniumi omast väiksem, mis tähendab, et detailid peavad olema suuremad, see omakorda vähendab kaaluvahega saavutatavat võitu. 
    Teiseks tuleb magneesiumi mehaanilisel töötlemisel olla väga ettevaatlik, sest tekkivad laastud ja puru on tuleohtlikud. 
    Kolmandaks on magneesiumi kasutamine piiratud tema keemilise aktiivsuse tõttu, juba õhuniiskus või kokkupuude rauast detailidega tekitavad kiireltareneva korrosiooni. 
    Eestis tehakse valuvelgi 
    Valuvelgi tehakse ka Eestis ning ­ üllatus-üllatus ­ juba üle veerand sajandi. 
    Türil asuv OÜ Mewitep valmistab peale velgede ka teisi kergmetallist valutooteid. 
    Viie töölisega väikeettevõte töötab oma võimsuse piiril ning seepärast on ka info firma tegutsemisest ja toodetest põhiliselt suusõnalisel teel leviv. 
    Türil valatakse veljed muldvormidesse, mis teeb tootmise ja ka lõpptoodangu suhteliselt odavaks. 
    Lääne päritoluga plekkvelg on kaupluses ligikaudu sama hinnaga kui Mewitepi valatud alumiiniumratas. 
    Tallinnas asuva Kavori tuntus põhineb firma poolt ehitatud Estonia-vormelitel, kuid ka nendel kasutatavad veljed on juba pikki aastaid olnud omatoodang. 
    Vajalik magneesiumivalu tehti Sillamäel, Kavoris anti velgedele nende lõplik kuju. 
    Uuemal ajal tegeldakse Kavoris ka valuvelgede remondiga, mis on äärmiselt keeruline ja täpsust nõudev protseduur. 
    Veidi tehnoloogiast 
    Valuveljed, nagu nimetus ütleb, valmistatakse valamise teel. 
    Tavaliselt kasutatakse alumiiniumisulameid, kuid eriti kergete velgede (näiteks võidusõiduautodel kasutatavate) materjaliks on magneesium. 
    Väiksemad tootjad kasutavad valamist muldvormidesse. 
    See on odavam, kuid niisugusel viisil valatud veljed nõuavad tublisti järeltöötlemist. 
    Kokilli (metallvormi) valamine annab lõpp-produktile lähedasema tulemuse, kuid ka siin ei pääse viimistluseta. 
    Kõige puhtam pind saadakse survevaluga, selle tehnoloogia korral vajavad pinnad vaid õige põgusat silumist. 
    Silutud toorikutesse puuritakse kinnitus- ja tsentriavad ning seejärel veljed värvitakse ja/või lakitakse. 
    Lakkimine pole vajalik mitte ainult ilu pärast. 
    Kooli keemiatunnist meenub, et alumiinium on üsna agressiivne metall ja kipub kergesti korrodeeruma, lakikiht peab seda takistama. 
    Kallimad kergmetallveljed valmistatakse monteeritavatena kahest või kolmest osast. 
    Kaheosalistel velgedel valatakse velje pöid ja südamik eraldi ning kinnitatakse omavahel poltidega. 
    Selline konstruktsioon lubab erinevatest elementidest kokku panna praktiliselt mistahes mõõdu ja kujuga rattaid. 
    Kõige eksklusiivsematel, kolmeosalistel velgedel valmistatakse pöid kahest osast valamise või stantsimise teel, hermeetilisuse saavutamiseks liimitakse pöia sisemine ja välimine pool omavahel kokku. 
    Velje südamik kinnitub pöiale poltidega nagu kaheosaliselgi veljel. 
    Naine, kes naerab kogu aeg 
    PEETER SAUTER 
    M erry Bullock (49) naerab kogu aeg. 
    Või kui ei naera, siis naeratab. 
    Päikseprillid eest ära võtta? 
    Palun väga. 
    Aga ma peaksin siis vist huuled ka ära värvima, või kuidas te arvate? 
    Jooksebki värvima. 
    Ega ta sinna puutüve peale vist ei istu, sosistab mulle fotograaf Aivar, tal on valged püksid jalas. 
    Aga Merry Bullock istub küll. 
    Ta on avatud ja koostöövalmis. 
    Üdini ameerikalik. 
    Ehkki ütleb, et tahab olla eestlaslik. 
    Et Eesti ja eestlased kohe tõmbavad. 
    Ja ta ei tea, miks. 
    Näiteks küsin: Mida te unes näete, proua Bullock? 
    Eesti maastikke. 
    Tõsiselt? 
    Bullock naerab jälle: Ma ei mäleta oma unenägusid. 
    Enne vastamist peab ta alati mõnesekundilist pausi ja kõik ta vastused on poliitiliselt ülikorrektsed. 
    Me räägime läbisegi eesti ja inglise keeles. 
    Kui teine meist aru ei saa, vahetame keelt. 
    Proua Bullock on psühholoogiadoktor. 
    Ta sai doktoriks 29aastaselt. 
    Erialaks laste arengupsühholoogia. 
    Teaduslikke publikatsioone on tal üle 70 ­ nii et tõsine teadlane, aga ta pole neid kunagi kokku arvanud. 
    Ta on Tartu ülikooli Euroopa kolled(ogonek)i direktor ja tegeleb Tallinnas teaduste akadeemia teaduspoliitikaga. 
    Viimane tähendab teaduse riigipoolset juhtimist ja toetamist. 
    Korralikes riikides saab teadus kaks protsenti eelarvest, aga meil alla ühe. 
    Peale kahe ameti on Merryl ka kaks last ­ Juulia (6) ja Luukas (11). 
    Ikka neli päeva Tartus ja kolm Tallinnas. 
    Enamasti sõidab ta bussiga. 
    Mul on väga-väga vana kollane Mazda. 
    Üheksa-aastane. 
    See läheb hästi edasi, 100-110ga. 
    Aga nädalas korda kaks murtakse autosse sisse. 
    Raadiod ja kõik asjad on läinud. 
    Oh, see on tõsine asi. 
    Tartu päevade ajal hoiab Tallinna kodus Kentmanni tänava rendikorteris lapsi hoidja. 
    Luukas ütleb, et olukord on talutav... 
    Luukas õpib Inglise kolled(ogonek)is ja tema lemmik on Star Trek. 
    Need on uhked ametid, aga Ameerika mastaapides ei saa sissetulek teil suur olla. 
    Kas te elate oma Ameerika säästudest? 
    Ei ela. 
    Bullock naerab jälle. 
    Jaah, see on tegelikult mu probleem küll. 
    Aga saame üle. 
    Ma olen optimist... 
    Isegi siis, kui... 
    Isegi siis, kui vahel mõni asi ootamatult kaela langeb. 
    Niimoodi ­ puuuh! 
    Bullock näitab käega, kuidas mõni asi võib ootamatult kaela langeda. 
    Nüüd on Bullock tõsine. 
    Me lepime kokku, et täna ei räägi abielust ja lahutusest välisminister Toomas Hendrik Ilvesega. 
    Bullock on Eestis elanud kaks aastat. 
    Aga neli aastat enne seda hakkas Eestit ja eestit õppima, sest siis sai abikaasa Washingtonis saadikuks. 
    Endine Tartu ülikooli rektor Peeter Tulviste mäletab, et juba neil aegadel tassis proua Bullock Eestisse psühholoogiaraamatuid ja jagas tuttavatele. 
    Ja purssis eesti keelt. 
    Siis valdas ta eesti restoranikeelt, nagu ta ise ütleb. 
    Ta räägib ka prantsuse ja saksa keelt. 
    Ja on neiski maades elanud ja töötanud. 
    Kas Merry Bullocki tulevik on seotud Eestiga? 
    Jaa. 
    Ma lähen nüüd paariks aastaks Ühendriikidesse. 
    Mul on seal töö ootamas. 
    Aga siis ma tulen Eestisse tagasi ja jäängi siia. 
    Ma ei oska seletada, miks mind Eesti tõmbab. 
    Selline asi on inimesel südames, mitte peas. 
    49aastaselt vaatab inimene oma elule natuke ümmargusemalt kui varem. 
    On algus ja on lõpp ja sa jätad siia mingid asjad maha. 
    Nüüd mõtlen ma rohkem sellest, mis minust maha jääb. 
    Ma mõtlen rohkem oma panusest ühiskonnale, kui isiklikust elust. 
    Mul on palju kogemusi ja sellest on teiste abistamisel kasu. 
    Lisaks muudele ametitele on Merry Bullock aktiivne heategevuses. 
    Ta on eriolümplaste patroon. 
    Ta kuulub Tallinna lastehaigla toetusfondi nõukogusse. 
    Perepäeval lastehaigla tagahoovis, kus mürtsub muusika ja laulab Maiken, tantsivad Palestra piigad ja tuututab tuletõrjeauto (kui mõni laps autokabiinis tuutu käima tõmbab), sõidetakse koguperevigursõitu, et võita Volkswageni uut põrnikat, ja sõidetakse hobusel ratsa. 
    Sellel Perepeol seisab Merry Bullock sinivalges telgis leti taga ja müüb vanu, annetatud asju. 
    See on heategevusmüük lastehaigla toetuseks. 
    Merry Bullock on ise heategevusmüügist ostnud punutud käekoti. 
    Eesmärk on, et üritus tooks haiglale sisse 30 000 krooni, aga Bullock kardab, et summa tuleb kesisem. 
    Eestlased pole taoliste asjadega harjunud. 
    Ja kogu Euroopa pole heategevusega harjunud. 
    Aga tegelikult teeb see inimestele head, kui nad tulevad ja suhtlevad teistega. 
    Ostke ometi midagi! 
    Kasvõi kõige väiksemgi asi. 
    Ma koban taskuidpidi. 
    Mul pole sentigi. 
    Piinlik on. 
    Puuetega inimestega on Bullock lähedalt seotud. 
    Ta emal, Nancy Bullockil, kes praegu on 89aastane, on juba 40 aastat jalad osaliselt halvatud. 
    Bullock peab pausi. 
    Käib koos Juuliaga ratsutamas. 
    Kas lastepsühholoogi lapsi vaadatakse erilise tähelepanuga? 
    Ikka naer: Ei, no sellepärast küll mitte! 
    Ja ega ma oma lastega ju ei eksperimenteeri! 
    Istume liivakasti servale. 
    Sipelgad asuvad kohe meidpidi üles ronima. 
    Järgneva jutu iga lause järel tõstame sipelga või paar enda pealt maha. 
    Mina ei saa aru, kuidas nad nii kiiresti kaelani võivad jõuda. 
    Aga meie Bullockiga teeme mõlemad nägu, et sellest pole midagi. 
    Ma vahel mõtlen, et miks mõned lääne inimesed tahavad Eestis elada. 
    Et olme on ju nadi. 
    Kempsud ja... 
    Ega see pole tähtis. 
    Kui pott on olemas ja natuke paberit ka, siis mulle piisab. 
    Ma sõidan koos lastega palju ringi ja mulle meeldib Eesti loodus. 
    Mere ääres ja käime Abjas talus, mille Toomas tagasi sai. 
    Jalgrattaga sõidame ka. 
    Muide, mulle meeldib väga sõprade juures saunas käia. 
    Mulle meeldib talvel lavalt hange karata ­ see on suurepärane. 
    Ja ega ma enne Eestisse tulekut soome saunas polnud käinud. 
    Ja siis ma teen veel joogat ja aeroobikat. 
    Kui Eestis teadus nii vähe raha saab, kas see ohustab meie tulevikku? 
    USAs öeldakse, et igast teadusesse pandud dollarist tuleb viis tagasi ­ tehnoloogia arengu läbi. 
    Mis keeltes te oma tööpabereid kirjutate? 
    Igasugustes. 
    Aga kui ma eesti keeles kirjutan, siis peab keegi selle pärast läbi vaatama. 
    Millist uudistesaadet te jälgite? 
    CNNi? 
    Ei, ei ei. 
    Mõnikord Aktuaalset Kaamerat, aga mõnikord, mina ei mäleta, mis see on, kanal kolm või? ­ kus alguses tulevad need liikuvad peeglid ette... 
    Ma loen palju ilukirjandust. 
    Uuemaid ameeriklasi, ja ma proovin eestlasi ka lugeda ­ rohkem klassikat. 
    Ja teatris käin. 
    Viimati vaatasin Arkaadiat. 
    Aga üldiselt täidavad töö ja lapsed kogu mu elu. 
    Juuli, Juuli, tule siia. 
    Juulia tuleb joostes. 
    Are you bored? 
    Tahad veel raha ratsutamiseks? 
    Juulia sosistab midagi. 
    Where do get them? 
    Lähme vaatame. 
    Merry Bullock tõuseb ja läheb. 
    Ma kougin endal pükstest sipelgaid välja. 
    Küll teda on hea pildistada, kiidab Aivar. 
    Ta on nii liikuv, mitte nagu eestlane, kes toetab lõua peopessa ja jääbki nii kogu intervjuuks. 
    Lapsed leelutavad lastelaulukesi mikrofoni. 
    Päris muhe. 
    Aga haiglaakendel on lapsed, kes palatitest välja ei saa. 
    Nad on seal juba mitu tundi. 
    Võimalus autot võita on muud atraktsioonid tahaplaanile surunud. 
    Sõidetakse nii, et isa on roolis, silmad kinni seotud, ja laps on tema selja taga ja õpetab, kuhu keerata. 
    Tasakesi muidugi, aga ikkagi aja peale. 
    Kui naine on 49, mida ta elult ootab? 
    Ma olen alati mõtelnud, et tulgu, mis tuleb, kõik on huvitav. 
    Ja ma mõtlen praegu ka nii. 
    Ma tahan kuidagi olla kasulik... seltskonnale, ühiskonnale. 
    Mu 89aastane ema on siiani väga aktiivne ja elurõõmus. 
    Bullock muudkui naerab. 
    Milline te väsinuna olete? 
    Siis ei suuda ma korralikult eesti keelt rääkida. 
    Miks heategevus meil pop ei ole? 
    Pole harjumusi. 
    Kuigi, vanal ajal olid maainimestel ju need, need naabrite aitamised... 
    Talgud? 
    Just. 
    Praegu tegelevad heategevusega põhiliselt suured firmad. 
    Aga see võiks lusti pakkuda igale inimesele. 
    Suhtlemine, kontaktid, enda kitsast ringist väljatulek. 
    Mis te suvel teete? 
    Lähen laulupeole ja sõidan Eesti delegatsioonis Budapesti Euroopa teaduskonverentsile. 
    Esinema? 
    Ei, keegi Eestist ei esine. 
    Mul on tuttavaid, kes on rahvusvaheliste teadusorganisatsioonide presidendid. 
    Mitte keegi ei tea, kuidas seal kõnetooli saab. 
    Millele te mõtlete oma Tallinn-Tartu-Tallinn autosõitudel? 
    Ma laulan. 
    Ehkki ma ei laula hästi. 
    Laulan laule, mida mu lapsed mulle on õpetanud. 
    Ja Merry Bullock laulabki, sõnu pisut segi ajades: Metsas elas mutionu... 
    Eesti oma Disneyland 
    Artur Rätsepa fotokogu 
    See foto taldrikusuuruste kõrvadega Miki-Hiirest pole tehtud teps mitte Ameerikas, vaid 1930ndatel Haapsalu rannas. 
    Miki-Hiire kuju autor on tõenäoliselt kunstnik Roman Haavamägi, kes kaunistas oma kodulinna muu hulgas krokodilli- ja jääkarukujuga. 
    Haapsalu supelrand oli sõjaeelses Eestis üks peenemaid. 
    Suvel 1937 lõõgastus seal ka diplomaat Georg Meri perekond koos kaheksa-aastase poja Lennartiga. 
    Ainult üks kirst 
    1946. aasta suvel toimus Eesti NSVs suurejooneline poliitiline show, luuletaja Lydia Koidula (1843-1886) ümbermatmine. 
    Poetessi elukaaslane, läti tohter Michelson oli tollase kirjandusteaduse jaoks paha mees. 
    Seepärast jäid tema luud-kondid maha Kroonlinna kalmistule. 
    Koidula põrm toodi Eestisse meritsi. 
    Fotol seisavad enne kirstu maaletõstmist auvalves kunstnik Evald Okas, näitleja Ants Lauter, revolutsionäär Juliana Telman ja kirjanik Märt Raud. 
    Sel nädalal (?) maetakse samuti Metsakalmistule ümber ohvitser Alfons Rebas. 
    Tema abikaasa Agnia aga jääb Saksamaale Augsburgi kalmistule. 
    1990ndate algul kirjutas Mati Unt raamatu Doonori meelespea, kus vägivaldselt lahutatud Koidula ja Michelson käisid öösiti vampiiriks. 
    Kas Unt teeb nüüd Doonori meelespeale järje? 
    Pikkade porgandite öö 
    Mingil kummalisel põhjusel on allakirjutanust saanud toimetuse valve-psühhoanalüütik. 
    Niikui ülemused kuskilt midagi freudistlikku leiavad, tulevad nad padavai minu juurde ja tahavad, et ma nende leidu analüüsiksin. 
    See on täpselt samasugune needus, mis sunnib kolleeg Kesküla lakkamatult alkoholist ja kolleeg Pilvret naisteasjadest kirjutama. 
    Ei saa muidugi salata, et minu praktikas on mõned juhtumid, mille lahendamine on olnud hiilgav! 
    Aga samas tunnen vajadust oma spetsialiteeti laiendada. 
    Aga paraku ei anta selleks võimalust! 
    Jälle topiti mulle mingi rõvedus nina alla ­ ajakirja Tervisetrend reklaam seekord! 
    No mis ma oskan öelda? 
    See on ju elementaarne! 
    Porgand sümboliseerib muidugi fallost. 
    Ja pudel sümboliseerib samuti fallost. 
    Reklaam on mõeldud neile, kellele kahest fallosest ei piisa. 
    Ilmselt aitab neid Tervisetrend... 
    Oh issand jumal, et need reklaamibürood ka muud välja mõelda ei oska! 
    Muud ei ole kui üks fallosejura käib kogu aeg. 
    Aga kolleeg Pilvre hinnangul ongi Lääne ühiskond väga fallosekeskne. 
    DR. MART JUUR 
    P. S. 
    Just äsja käis kolleeg Kesküla ja tahtis et ma arvustaks Jean Genet` Varga päevikut. 
    Ui, ma ei või, ma ei või! 
    See Varga päevik on üks ropp prantsuse homojutt. 
    Palusin Kalevil oma murega pöörduda pornokomisjoni poole, minu meelest on see rohkem nende rida. 
    Meditsiin on siin võimetu. 
    LUUKAMBER on rubriik, kus teadjad räägivad, kuidas asjad tegelikult on. 
    Vennad Voitkad Lätis populaarsed 
    Riia taksojuhil on kliendile kaks küsimust. 
    Kas oled Tallinnast? 
    Kas vendi Voitkasid tead? 
    Juuni alguses olid vennad Voitkad Lätis ülipopulaarsed, et mitte öelda kõige tuntumad eestlased. 
    Eestlaste jaoks on endiselt kõige tuntum lätlane heliloojast presidendikandidaat Raimonds Pauls, kellenimeline ööklubi Vernizaa(ogonek) tegutseb Riias juba mõned kuud. 
    PAAVO KANGUR 
    Keel, mis võtab isu ära 
    Kumb tekitab teis suuremat ahvatlust: kas roog nimega consommé või tugevalt kontsentreeritud rasvata loomalihapuljongi nime kandev hõrgutis? 
    Kohalike tipprestoranide, nagu le Bonaparte, menüüst te consommé söögiisu peletavat eestikeelset nimetust ei leia, kuigi keeleseadus sunnib restoranipidajaid kogu menüüd tõlkima. 
    Mida näiteks itaallased ütlevad ühe lihtsa sõnaga tortellini, tuleb eesti keeles lahti seletada kahel masinakirjareal. 
    Itaalia sealihavorsti, pistaatsiapähklite, seahakkliha, soola, pipra ja maitsetaimedega täidetud durumjahupelmeenid ­ lõppu jõudes on teil isu kindlasti kadunud. 
    Paljudel roogadel ja toiduainetel pole eesti keeles veel nime olemaski ning ka Eesti Keele Instituut ei oska tihtipeale nõu anda. 
    Mõne aja eest oli keelenõuanne hädas restoranide Gloria ja Egoist vene roogadele eestikeelse nime leidmisega. 
    Lihavõttemaiustele paša ja baba nad sobivat vastet ei leidnud. 
    Roanimetuste eesti keeles lahtiseletamine muudab nimed vahel lausa mõttetuks. 
    Näiteks prantsusekeelne café au lait toob silme ette suure aurava tassi kanget kohvi piimaga, eestikeelne piimaga kohv aga meenutab koolisööklas pakutud lahjat jooki räpases klaasis. 
    HELEN URBANIK 
    Tipp-poliitik jala ei käi 
    Põhilise osa oma elust veedab Edgar Savisaar Toompeal. 
    Keskerakonnal on sinna ostetud osa majast, kus paikneb partei peakorter. 
    Toompeal asub ka riigikogu. 
    Täiselujõus mees kõnnib nende kahe maja vahelise maa maha paarisaja sammuga. 
    Vaatamata sellele, et Savisaar on üks suurema kehaümbermõõduga rahvasaadikutest, ei läbi tema seda distantsi omil jalgadel. 
    Riigikogust parteistaapi sõidutab Keskerakonna liidrit autojuhiga Mercedes. 
    PRIIT VARE 
    VäLISEESTLANE Endine Sotši miilitsaülem Ugo Reiljan on kõige kuulsam Abhaasia eestlane. 
    Kodumaa ei tule Abhaasia eestlastele vastu 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    U go Reiljani (62) kabinet Sotši äärelinnas on kitsas ja tagasihoidlik. 
    Suurel kulunud kirjutuslaual virn pabereid ja telefon. 
    Vägilasekasvu Reiljanile tundub ruum kitsaks jäävat: iga pöörde peale lendab pabereid. 
    Ühte Sotši linna tähtsaimat meest ei paista teda töö juures ümbritsev kitsikus häirivat. 
    Hiljuti sõitis Ugo lapsepõlvesõber Sergei Kilk Reiljanile kuuluva bemariga telliskivimärgi alt sisse ja miilits pidas auto kinni. 
    Küllap oli korravalvur alles algaja, sest tahtis vägisi trahvi teha ja võttis lõpuks auto volituse puudumise tõttu Sergei käest äragi. 
    Kahe tunni pärast oli auto Ugo hoovi peal tagasi. 
    Nooruke miilits sai aga karmi hoiatuse. 
    Abhaasia eesti külade Salme ja Sulevi rahvas kurtis, et mingid poisikesed käivad piiriäärsel turul varastamas. 
    Kui Ugo järgmine kord Sulevisse vanematele külla sõitis, võttis ta poisid ette. 
    Minu maja on Venemaa poolel otse piiri ääres ja kodus on mul optilise sihikuga püss. 
    Kui te veel siin turul ringi nuusite, lasen teid oma koduaknast maha, ähvardas Ugo. 
    Enam neid kaake sealkandis ei nähtud. 
    Nii räägivad endisest Sotši miilitsaülemast legendid. 
    Nüüd, juba pensionärina, on tema korraldada rahavedude turvalisus Musta mere rannikul Abhaasiast Krimmini. 
    Peaaegu jumal 
    Abhaasia eestlaste jaoks on Ugo Reiljan peaaegu jumal. 
    Ma saan kõigiga asju ajada. 
    Tahan, võtan oma lauatelefonilt kõne Gruusia presidendile, tahan, Jeltsinile. 
    Ja kõik saab räägitud. 
    Aga Eestis põrkan iga kord peaga vastu seina, kirub ta. 
    Mõned korrad on Reiljan suutnud Eesti ametnikud Abhaasiasse kohale tuua. 
    Paar aastat tagasi käis seal ka kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist. 
    Reiljan sülitab sellest kohtumisest rääkides üle õla. 
    Mina tahtsin Kollistilt vastust küsimusele, kuidas edasi elada. 
    Tema aga rääkis, kuidas siit inimesi minema viia. 
    Kuidas ta aru ei saa, et Abhaasia eestlased ei taha oma kodust ära minna, vaid vahel oma sugulastel külas käia, pahandab Ugo. 
    1992. aastal, kui Gruusia-Abhaasia sõda algas, saatis Eesti Suhhumisse kolm lennukit ja tõi mitusada abhaasia eestlast Eestisse. 
    Enamik lahkunuist olid noored. 
    Ugo Reiljani arvates ei olnud see kuigi hea idee. 
    Noored läksid ära, vanad jäid siia. 
    Mina ei jaksa neile kõigile leiba tassida. 
    Aga pole jäänud kedagi, kes nende eest hoolitseks, räägib Ugo. 
    Abhaasia eestlased Tartu Ülikooli 
    Ugo Reiljanil on palju ideid, kuidas Eesti riik võiks mägedes elavaid suguvendi aidata. 
    Sulevi ja Salme koolis õpetatakse eesti keelt. 
    Lastel pole aga õppimiseks motivatsiooni. 
    Haridusministeerium ja Tartu Ülikool võiksid meile vastu tulla ja igal aastal meie kõige parema gümnaasiumilõpetaja ainult vestluse põhjal tudengiks võtta, peab Ugo plaani. 
    Eesti võiks aidata ka Sulevi küla kultuurimaja juhataja töölevõtmisega. 
    Piisaks poolest keskmisest Eesti palgast. 
    Enne sõda käis kultuurimajas vilgas tegevus laulu- ja tantsuringidest pasunakoorini välja. 
    Nüüd pole juhataja palkamiseks raha ja pasunad roostetavad nurgas. 
    Abhaasia eestlased ei istu siiski, käed rüpes, vaid asusid omaalgatuslikult raamatukogu rajama. 
    Praegu on kokku kogutud 17 eestikeelset raamatut. 
    Vähemalt ühe heateo on Eesti riik Ugo arvates siiski teinud: saatis Salme põhikooli eesti keele õpetaja, maksab talle palka ja varustab õpikutega. 
    Sulevi algkooli õpetaja teeb tööd entusiasmist ja ilma palgata, kuid teist sellist inimest olnuks võimatu leida. 
    Tahavad laulupeole 
    Eelmisel reedel oli Ugo Reiljani telefon punane: Mul läksid viimased mustad juuksed peas halliks. 
    Juba üle poole aasta näeb ta vaeva, et mõnikümmend naist juuli alguses Tallinnasse laulupeole tuua. 
    Abhaasia passiga ei lasta lauljaid aga üle Eesti piiri. 
    Viisa vormistamiseks on vaja saada kas Gruusia või vene pass. 
    Nad tulevad kella kuueks siia, aga mul pole neile veel midagi tarka öelda. 
    Aega jääb väga väheks, kurvastab Ugo. 
    Kui dokumendid käes, tuleb passinumbrid Eestisse saata, kus vormistatakse küllakutse ja seejärel tuleb veel Moskvasse viisade järele minna. 
    30 passi eest on juba makstud 1500 dollarit, mis on Abhaasias väga suur raha. 
    Ainult osaliselt on seni kokku saadud ka transpordiraha. 
    Kokku oleks vaja 6000 dollarit. 
    Kas tõesti ei või Eesti ja Gruusia omavahel kokku leppida ja seekord erandit teha. 
    Viisa võiks ju piiri peal anda, pahandab Reiljan. 
    Eesti ei tule ühtegi sammu meile vastu. 
    Gruusia passi taotlevad sealsed eestlased salaja. 
    Kui Abhaasias sellest teada saadaks, peetaks neid kodumaa reeturiteks ja võidaks omakohtu korras maha lasta. 
    Ma tulen naistega Tallinnasse kaasa ning tahan siin ametnike ja ministritega kohtuda. 
    Kui Eesti ka edaspidi keeldub meid aitamast, salgan selle maa maha ja ei astu enam kunagi Eestimaa pinnale, lubab Reiljan kibestunult. 
    Hüljatud laste palat 
    HELEN URBANIK 
    Ühes Tallinna lastehaigla palatis lamab pisikestes voodites kolm vastsündinud imikut. 
    Lõhnavad natuke sooja piima järele ja on armsad nagu väikesed lapsed ikka. 
    Sünnitusmajad upuvad alati lilledesse, kuid lastehaigla enneaegsete ja vastsündinute osakonna viiendas palatis ei näe ühtegi õit. 
    Tavaliselt rõkkab sünnitusmaja emade rõõmsast sädinast, siin on aga väga vaikne. 
    Need lapsed on hüljatud, sellepärast. 
    Kümnendik hüljatud imikud Väike tüdruk aknaaluses voodis nägi ilmavalgust 26 päeva tagasi. 
    Ta kaalus sündides ainult kilo ja 890 grammi. 
    Pärast enneaegset sünnitust Pelgulinna haiglas jättis 22aastane ema oma pisitütre maha. 
    Imik toodi Mustamäe haiglasse, sest arstide keeli on tal ebaküpsed kopsud. 
    Tema voodinaaber, pisike poiss, sündis kaheksa päeva varem. 
    Poisike tuli ilmale Tallinna Keskhaiglas, samuti enneaegsena (kaal 1650 grammi). 
    Diagnoos: kaasasündinud süüfilis. 
    Sellegi imiku jättis 21aastane ema maha. 
    Palati vanim patsient on neljakuune. 
    Raske närvisüsteemikahjustusega poiss sattus lastehaiglasse juba teist korda, oma uuest kodust Tallinna väikelastekodus. 
    Lastehaigla enneaegsete ja vastsündinute osakonnas on juhataja Adik Levini sõnul praegu kaks palatitäit emata lapsi, kokku kuus imikut. 
    Ligikaudu kümnendik osakonna patsientidest on hüljatud lapsed. 
    Emad lahkuvad liiga kiiresti 
    Sünnitusmaja kirjutab ema kiiresti koju, ütleb doktor Levin. 
    Arsti suu tõmbub äkitselt kibedalt viltu, nagu oleks hammustanud hallitama läinud pähklit: Ei, ma vabandan, mitte ema, vaid naise. 
    Oma lapse jätab ema sünnitusmajja. 
    Mõned neist naistest kirjutavad avalduse lapsest loobumiseks, mõned jooksevad lihtsalt minema. 
    Kui hüljatud imik on terve, viiakse ta juba viiepäevasena sünnitusmajast väikelastekodusse. 
    Enneaegsed ja haiged hüljatud vastsündinud satuvad aga Tallinna lastehaiglasse, neid tuuakse siia kõigist Eesti sünnitusmajadest. 
    Imikud jäävad tavaliselt umbes kuuks ajaks Mustamäele kosuma, kus südamliku olemisega õde Marina joodab neile lutipudelist piima ja vahetab kordamööda mähkmeid. 
    Haigla statistikaosakonna andmetel maksab ühe vastsündinu ravi umbes poolsada tuhat krooni, kuid haigekassasse on saadetud ka kuni 300 000 krooniseid arveid. 
    Rändemad ja noored sünnitajad 
    Tallinna tervishoiu- ja sotsiaalabiameti vanemspetsialisti Merle Leopardi sõnul jätavad vastsündinuid enamasti maha kahte sorti emad. 
    On neid, kes rändavad mööda Eestit ja poetavad oma lapsed suvalisse sünnitusmajja. 
    Üks selline rändema on riigi ülalpidamisele jätnud juba kaheksa last. 
    Tihtipeale pole neil naistel elamisluba või on nad oma dokumendid sünnitama sattumise ajaks kusagile ära kaotanud. 
    Näiteks läks üks ema pärast sünnitamist Ukrainasse oma pabereid korda ajama ja pole siiani välja ilmunud. 
    Lapsest otsustavad loobuda ka väga paljud noored sünnitajad. 
    Tallinna linnas jätab kuus üks või kaks ema maha oma vastsündinud lapse. 
    Mõttetu ooteaeg 
    Tallinna sotsiaalamet annab alates eelmisest aastast kõik hüljatud laste juhtumid lahendamiseks edasi mittetulundusühingule Lapsele oma kodu. 
    Sealsed sotsiaaltöötajad peaksid pärisvanemaid paarikuise ooteaja jooksul ümber veenma, et nad lapse enda juurde tagasi võtaksid. 
    Alles pärast seda saavad hüljatud imikud lapsendamiseks vabaks. 
    Mittetulundusühingu töötaja Tuuli Valk leiab, et see ooteaeg on enamasti mõttetu. 
    Need emad on oma sillad juba põletanud, ütleb ta. 
    Nad pole laste isadele rasestumisest rääkinud, tihti ei tea isegi sugulased-tuttavad, et naine last ootab. 
    Niisugused naised oma otsust ei muuda 
    Lastehaigla viienda palati tillukesed patsiendid magavad rämmatavas kuumuses. 
    Mõne nädala pärast sõidavad nad siit järgmisesse peatuspaika, väikelastekodusse. 
    Palati väikestesse vooditesse tulevad nende asemele aga uued hüljatud. 
    Mis hüljatutest saab? 
    Hüljatud lapsed on moodsa ühiskonna probleem. 
    Meie haiglas on neid poole rohkem kui kolm-neli aastat tagasi. 
    Arvan, et see protsess süveneb veelgi. 
    Adik Levin, Tallinna lastehaigla osakonnajuhataja 
    Mulle tuleb viimasest ajast meelde ainult üks juhus, kus ema oma lapse tagasi võttis. 
    Pärast kahekuust ooteaega jääb enamik neist lastekodusse. 
    Merle Leopard, Tallinna tervishoiu- ja sotsiaalabiameti vanemspetsialist 
    Minu arvates tuleks neid emasid juba enne sünnitamist nõustama hakata. 
    Tuuli Valk, mittetulundusühingu Lapsele oma kodu sotsiaaltöötaja 
    Tunnetuse küsimus 
    PRIIT VARE 
    Alguses proovis James Bond objekti avada käte abil. 
    Ta mudis näppudega väärtuslikku vedelikku sisaldavat pakendit, ent midagi ei juhtunud. 
    Bond väänas paki ülemist otsa siia-sinna juba päris jõuliste liigutustega. 
    Ikka ei miskit. 
    Suures hädas tegi agent 007 kiire kõne oma tehnilisele nõuandjale, mr. 
    Q-le. 
    Saadud soovituste järgi haaras ta laualt noa ning suskas sellega objekti augu. 
    Ja ennäe, õunamahla pakk oligi lahti! 
    Mahlapakk ei ole ainukene pakend, mille korraliku avamisega isegi superluurajad hädas on. 
    Hea tahtmise juures leiab tavalisest toidupoest kümneid asju, mis lihtsalt ei tule lahti. 
    Ekspress kutsus külla just selliste asjade tootjaid-maaletoojaid, et need ise oma pakendite kallal vaeva näeksid. 
    Toimetusse kogunesid Tallinna Piimatööstuse suhtekorraldusjuht Kristina Seimann, plaadifirma Sony Music esindaja Eestis Koit Raudsepp ja Tallinna Külmhoone müügijuht Veiko Muru. 
    Ülesanne kõigil üks ja seesama: avada Largo mahlapakk, jäätis Väike Tom, Tere-sarja hapukoor ja kilesse pakitud helikassett. 
    Foolium teeb avamise raskeks 
    Kristina Seimann Tallinna Piimatööstusest alustab helikassetist. 
    Ilm on nii palav, et võtab käed higiseks. 
    Veidi pusimist ja ta saabki kilele küüned taha. 
    Tulemus ­ 35 sekundit. 
    Järgmisena läheb avamisele jäätis Väike Tom. 
    See on nüüd küll taotluslik! ohkab Kristina. 
    Ta on umbes viis sekundit lootusetult pusinud. 
    Veel viisteist sekundit ja kileümbris alistub. 
    Mahlapaki avamine Kristinale raskusi ei tekita. 
    Largot valmistav Epeks on Piimatööstuse üks tütarettevõtteid ja nii teab suhtekorraldaja mahlaümbrisest kõike. 
    Ta väänab pakendi servad tagurpidi, mudib natukene ning ülesanne saabki paari sekundiga täidetud. 
    See avamine on nii keeruline sellepärast, et paki sisekülge katab foolium, räägib Kristina. 
    Kui fooliumit poleks, ei seisaks ilma säilitusaineteta mahl värskena. 
    Varsti enam paki nurki mudima ei pea, kõiki mahlu hakatakse müüma korgiga pakis. 
    Viimane katsealune on hapukoor. 
    See pakitakse plastmassvannikesse, mida katab kilepaber. 
    Kile äratõmbamine on vaevanõudev ettevõtmine, sest pole nurka, millest kinni haarata. 
    Kristina aga nurgast kinni ei haaragi. 
    Ta võtab hoopis noa ja lõikab kile lahti. 
    Tegelikult ei peagi seda koort lahti koukima, see ongi mõeldud niimoodi lahti lõikamiseks, ütleb ta. 
    Ja veel ütleb ta, et eestlastel on vanast ajast jäänud sisse omapärane harjumus: suurem osa hapukoorest ostetakse hoopis kilepakendites. 
    Mistõttu kaob karbi kujul õige pea müügilt ära ka Tere-sarja hapukoor. 
    Autovõti on oluline instrument 
    Doktor Koit võtab esimesena ette mahlapaki. 
    Ma tean küll, kuidas see lahti tuleb, teatab ta ülima enesekindlusega. 
    Võtad kahvli ja surud siia sisse. 
    Kahvlit aga ei ole ja Koit proovib paljaste kätega. 
    Aeg tiksub. 
    Lõpuks võtab ta taskust autovõtme ja kasutab seda nagu kangi. 
    Pakk annab järele ja avaneb, mis sest, et veidi räsitud. 
    Lõpptulemus 45 sekundit. 
    Veel proovib Koit lahti teha korgiga mahla. 
    Tulemus paraneb märgatavalt: koos õpetuse lugemisega võtab protseduur aega 15 sekundit. 
    Nüüd hapukoor. 
    Mina ostan ainult kiles koort, ei jäta ta virisemata. 
    Ent haarab siis kiirelt jälle autovõtme ning lööb selle läbi koorepaki kaane. 
    Sekund ja pakk on lahti. 
    Koorese autovõtme tõmbab ta suurima heameelega läbi suu puhtaks. 
    Jäätise juures ei aita ka autovõti. 
    Umbes pool minutit tugevat mässamist ja siis saab Koit Väikese Tomi kätte. 
    Viimane etapp on helikassett. 
    Sony Musicu maaletoojana on Koit neid kilesid ära kiskunud küll ja veel. 
    Vahel tuleb kassettidele kleepida raadiojaamade kleepekaid, siis on vaja kilesid ära võtta kokku mitmetel tuhandetel helikandjatel. 
    Seda on kõige parem teha paberinoaga, nendib ta elutargalt. 
    Nüüd seda nuga käepärast ei ole. 
    Koit sebib vaikselt umbes nelikümmend sekundit ja saab siis kasseti kätte. 
    Miks see kile nii raskelt ära tuleb? 
    Kassett on kadunud formaat, sõnab Koit. 
    Plaadifirma teeb kõik, juhtimaks inimesi hoopis cd-sid ostma. 
    Ta lisab veel, et mingi ninasõõrmeid kõditav tegevus peab ju fännidele enne lemmikmuusika kätte saamist jääma. 
    Jäätist tuleb avada õige tehnikaga 
    Veiko Muru on Külmhoone müügijuhina töötanud lühikest aega. 
    Seetõttu läbis ta kolleegide abil enne katsetusele tulekut põhjalikud jäätise Väike Tom avamise kursused. 
    Esimese jäätise lahti saamine tal siiski ebaõnnestub, sest käed lähevad liiga higiseks. 
    Pärast kätepesu läheb libedamalt ­ jäätisepakk avaneb vastupunnimata paari sekundiga. 
    Inimesed avavad seda pakki valesti, ütleb Veiko. 
    Mitte otsast ei tule rebida, vaid võimalikult jäätise ligidalt tõmmata ümbritsevat kilet laiali. 
    Mehelikku professionaalsust näitab Veiko üles ka teiste pakendite puhul. 
    Mahla avab ta paari sekundiga ­ voldib paki ülemise ääre tagasi ja asi läheb lahti nagu iseenesest. 
    Ma käisin ühel presentatsioonil, seal õpetati, tunnistab ta. 
    Hapukoorega käib asi ka lihtsalt. 
    Veiko murrab ära plastmassvannikese nurga ja tõmbab selle koos kilepaberiga ära. 
    Vaid kassetiga on rohkem pusimist, paarkümment sekundit läheb aega. 
    Pärast eksperimendi lõppu räägivad asjaosalised, et paki avamiseks on vaja natuke teadmisi, kuid rohkem tunnetust. 
    P.S. 
    Järgmisel hommikul proovib loo autor mahlapaki ees keskenduda. 
    Teeb kõik nii, nagu tegi Veiko, kuid tulemus on lootusetu: paki avamiseks kulub umbes kaks minutit ning pärastvalamist on kõik kohad mahla täis. 
    Ilmselt pole see tegevus ikkagi veres. 
    KOHTUNIK Ardi Šuvalov otsustab, kes oli süüdi Kurkse tragöödias. 
    Horoskoop 17. juuni - 23. juuni 
    KALJUKITS Nüüdsama peaks tööd, jutte ja tööjutte jätkuma rohkem kui muidu. 
    Kergem on millessegi või kellessegi kiinduda. 
    Huvi äratad ka sina ise. 
    Nädala lõpupoole võid kodunt midagi huvitavat üles leida. 
    Vaevalt et nüüd tagahoovi on kulda maetud, vahel piisab odavast... 
    Esmaspäevast alates võivad partnerid ja tööandjad sinust rohkem huvituda. 
    Võimaluste ja suhete kestvuse nimel ei maksaks kedagi suusoojaks pikalt või seenemetsa saata. 
    Asju saab ajada ka kohapeal. 
    Pakutavad ülesanded ja aukohustused väärivad kinnihakkamist. 
    Kui sa endale just pähe istuda ei lase ja iga häälest ära pilli järgi ei tantsi, ei lähe ka suunad segamini. 
    VEEVALAJA Neljapäeval ja reedel peaksid telefonijutud ja isegi jooksupealtkõnelused ja huvitavad naeratused paremini õnnestuma. 
    Kui mõni suhe on segane ja salapärane nagu kriminull, saab nüüd küsimuste-vastuste teel mõni hingeasi liigagi lihtsaks. 
    Laupäeval tahab su partner, et sa ennast kokku võtaksid. 
    Kirurgi või ägeda massööri kombel tahab ta sinust igasugust jama ja üleliigset välja peksta. 
    Kõige "hullem" on see, et tal võib olla õigus. 
    Sel päeval toimivad õnnelikud suhtlemiseisud ei lähe sinust üle ega ümber. 
    Uus ärinädal peegeldab kokkupuuteid nii globaalsete kui ka pisiküsimustega. 
    Edeneda võivad välismaised töösuhted. 
    Kolmapäev sisendab kindlustunnet. 
    KALAD Praegune aeg on sama salapärane nagu sa ise. 
    See aga ei takista suhteid lihtsamate inimeste ja mittevasturääkivate loomadega. 
    Reede, laupäev ja pühapäev peaks suhtealastele keerdsõlmedele tooma lahendusi. 
    Seetõttu pole mõtet telefoni välja lülitada ja linnatänavail kinnisilmi sensitiivsust harjutada. 
    Uus ärinädal vallutab sind uute kirgede ja tahtmistega. 
    Oma südame olemasolu pole mõtet unustada, ka järelejäänud sarvi pole vaja maha joosta. 
    Aga see-eest on hõlpsam millessegi süveneda ja tahtejõudu kasvatada. 
    Kolmapäeval jõuab ka ajast kõige rohkem mahajäävate Kaladeni suve olemasolu kohale. 
    Pead vallutavad reisiplaanid tahavad tegelikustuda. 
    JÄÄR Oodata on põnevaid ja elevileajavaid jutte. 
    Igasuguseid sõnu pole diplomaatia huvides riimi või jutujätku tarvis vaja kasutada, ütlemata ei jää niikuinii midagi. 
    Laupäevaks võimenduva Päikese ja Jupiteri koossümboli taustal naeratavad väljavaated nii ägedalt, et neid esmapilgul ei märkagi. 
    Sinu mõtted müüvad, eriti siis, kui tead ise ka, mida ütled. 
    Esmaspäevast alates kipub minema jälle suuremaks jutustamiseks ja armatsemiseks. 
    Parema tunde ja laengu saad koduses õhkkonnas või kodu meenutavas paigas. 
    Ärevileajavad jutud ei mõtle kustuda ka kolmapäeval. 
    Kesknädalase õhkkonna sees tulevad otsustamised ja kindlaksjäämised paremini välja. 
    SÕNN Sinu jaoks etendavad praegu rolli lihtsad rahateenistus- ja majapidamisküsimused. 
    Kuna tüüpilisem Sõnn just teab mis lihasuretaja pole, ei jookse sinulgi need maised ja mugavad asjad mööda külgi maha. 
    Reedeks mõjuvõimu võtva Veenuse ja Saturni pingeasendi tõttu läheb norutunne kiiremini mööda, elu pakub pinget ja maharahunemisvõimalusi. 
    Patukahetsus- ja enesehaletsemismeeleolus ei tohiks mööduda laupäev. 
    Ja kui "king" peakski kuskilt liiga palju pigistama, suudad oma "jalad" ära ravida. 
    Esmaspäeval ja teisipäeval tulevad su hirmus head mõtted salapärase lauba tagant välja. 
    Kolmapäeval viivad jalad sind niikuinii kellegagi kokku. 
    Huvitavaks läheb! 
    KAKSIKUD Neljapäev võiks olla energiaküllane ja lõbus. 
    Päikese ja Marsi "kergeloomulise" asendi ajal kogud enda ümber nii inimesi kui ka energiat. 
    Kui sind sünnipäevale kutsutakse, kasvõi iseenese omale, ära kiirusta ära ütlema! 
    Laupäevaks haripunkti jõudvate Päikese, Jupiteri ja teiste sõprade mängude ajal jõuab kasulik teave kiiremini kohale. 
    Selle jaoks oleks vaja seltskonda sulada ja kui tarvis, ka naljast aru saada. 
    Esmaspäevast alates hakkavad kodused sinu vastu suuremat huvi tundma. 
    Ei, sa ei pea midagi kinni plekkima, huvitav oled niisama. 
    Oma kassi aasta vägitegusid ja avastusi näed pisut romantilisemas valguses aga kolmapäeval. 
    . 
    VÄHK Nagu ehtsale Vähile kombeks, hakkad taas kord mineviku asju üles võtma. 
    Kui keegi või miski on ära kadunud, võib too hea näoga, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud, taas välja ilmuda. 
    Võimalik, et kuskil ilma otsas ootab mõni töötasu või täideviimata lubadus. 
    Nädalalõpul erutavad sind töö ja sellele järgnevad tõigad. 
    Muuseas, võid kergesti reklaami ohvriks langeda. 
    Aga kui sa igat üleskutset kui piiblit või mantrat ei loe, on raske lollusi teha. 
    Nädala lõpu õhkkonnas saavad nüüdse sajandi lõpuga kaasnevad eesmärgid klaarimaks. 
    Suve algusest alates hakkad rohkem ilma ja muid huvitavaid asju tegema. 
    Kolmapäeval hakkab veri koos kohviga keema! 
    LÕVI Kuud ja päikesed naeratavad Sulle neljapäeval ja reedel rohkem. 
    Kui miski nüüd koos sinu enesega liikuma hakkab, ei peata seda naljalt keegi. 
    Reedel ja laupäeval, kui Veenus igasuguseid karmapunkte läbib, on keeruline elu kergemaid ja raskemaid tõiku eristada. 
    Nädalalõpp sobib neile Lõvidele, kes tahavad ennast kokku võtta, kaalust maha võtta ja neile, kes ei viitsi enam kannatamisega tegelda. 
    Nädala lõpul ja uue alguses ei maksaks rahajutte õiges kohas ja sobival ajal just ebaviisakaks pidada. 
    Esmaspäevast alates erutavad sind põnevad jutud. 
    Võimalik, et räägitakse sinust! 
    Kolmapäeval teevad Veenus ja Uraan sind väga eriliseks. 
    NEITSI Tänasel neljapäeval tulevad tööalaselt huvitavad asjad ja inimesed päevavalgele. 
    Kindlasti tasuks midagi küsida, niikuinii kellelegi meeldib vastata ja üldse rääkida. 
    Reedel, laupäeval ja pühapäeval on sinu maskotiks Kuu. 
    Seepärast jätad palju elusama, võibolla ka lapselikuma mulje. 
    Nii või teisiti, sind märgatakse ja sinust tahetakse, ka enne suu avamist, aru saada. 
    Nädala lõpul olevad enesenäitamised ja muud huvitavad numbrid jätavad mulje. 
    Suve algusest alates kõlbab oma häid ja teki all tekkinud mõtteid kasutada ka praktikas. 
    Sinu asjad lähevad hästi eriti siis, kui sa pole liiga kinnine ega hirmunud. 
    Kolmapäeval on palju uudiseid. 
    KAALUD Täna tulevad uued energiahoovused liikudes ja muljeid vahetades. 
    Ringi tiirutades võib jääda ette ka mõni parema mõjuga Meka. 
    Kasvavat tegutsemiskirge peegeldavad näiteks Päikese ja Marsi trigoon. 
    Laupäeval hakkab keegi, võimalik, et partner, sulle midagi head ja tähenduslikku ütlema. 
    Võibolla kiidab või ütleb midagi muud magusat. 
    Suhet otsivad Kaalud võivad sobiva inimese peale sattuda samal ajal. 
    Pühapäevane udu(kogu) muutub esmaspäeval teistsuguseks. 
    Ütle veel, et uue nädala ja suve algusega midagi ei muutu. 
    Kõige suuremaks üllatajaks ja meelelahutajaks oled ise. 
    Teistsugust ja paremat juttu võid hakata kuulama tööpostil. 
    SKORPION Täna ja homme on rohkem võimalusi paremaks ülemuseks saada. 
    Ka tulevad jutud endast kõrgemalseisvate tööandjate ja teiste heade onudega paremini välja. 
    Reedel peaks suhtlemisprobleemidele tulema lahendusi. 
    Võibolla oled vahepeal head teinud. 
    Mõni lill, šokolaad, õlu või naeratus tuleb bumerangina kui hea karma tagasi. 
    Laupäeval on raske ütelda, mis on kerge ja mis on raske, olgu tegemist muusika või elu enesega. 
    Suvi algab temale kohase meeleoluga. 
    Meri, mets ja värske õhk peibutavad rohkem kui tavaliselt. 
    Mõni Skorpion hakkab luuletama või innustub laulust: "Pole sul tarvis teada, mida ma teen..." 
    Kõige auväärsema mulje jätad sa rahvale kolmapäeval. 
    Kesklinna kosilased 
    ANDRES KURG 
    Tartu valulapseks on senini II maailmasõjas tühjaks pommitatud kesklinn. 
    Hoonestusprojekte Ülikooli t ­ Vanemuise t ­ Vabaduse pst ja Riia mnt vahelisele maalapile on välja käidud juba 1945. aastast alates, kuid suures osas ka rahaliste takistuste tõttu on need jäänud kogumahus teostamata. 
    Tagantjärele stalinistlikku pompoossust või hilisemat industriaalset raskepärasust põlates ütleksid paljud kindlasti, et õnneks on kesklinn siiani tühi. 
    Vabaturumajanduse algusaastad tõid küll mitu uut hoonet vaba keskuse servadesse ja lähedusse, ent päris kosilaseks ei pääsenud sellele keegi. 
    Veidi pirtsakas, aga paljunäinud pruut ootab ikka veel oma ainust ja õiget! 
    ERA pank, 1995 Arhitektid Ene Eharand ja Enn Lüüs 
    Valmimise järel tekitas see hoone arhitektuuriringkondades suure poleemika: asukohalt ja mahult igati õnnestunud maja oli oma arhitektuurilt valjuhäälselt vanamoodne. 
    Õigustatult tänitati Saksa-DV-pärasuse ja avaliku juugendiihaluse pärast. 
    Leiti, et tegu on lääge postmodernismiga. 
    Seni vaid uusrikaste elamutes avaldunud historismi näilisesse turvalisusesse põgenemine tungis nüüd ka avalikku sfääri. 
    Tundub aga, et praeguseks on majaga harjutud, selle linnaehituslik jackpot tekitab tunde, et too maja on seal juba ammu olnud. 
    Maja on elav näide sellest, et eksisteerivad paralleelselt kulgevad arhitektuurimaailmad, kus omavahelised lõikumised on peaaegu olematud ja ühe keel on teise jaoks otsetõlkena välistatud. 
    Emajõe Ärikeskus 1998 Arhitekt Indrek Vainu (arhitektuuribüroo Kalle Rõõmus) 
    Stiilipuhas monument rahale. 
    Selle hallutsinatoorne suur must tagafassaad raamib laguneva bussijaama ühte külge ­ varjab vaesed ära. 
    Ma ei usu, et Tartu tulevik on laialdases äritegevuses ja panganduses, et sinna kerkib veel massiliselt tornjaid peegelklaasmaju. 
    Ma arvan hoopis, et pläsku jääb ainukeseks ja disproportsionaalseks ülejäänud linna suhtes. 
    Fortuuna maja 1998 Arhitektid Jüri Siim ja Anu Kulbach (arhitektuuribüroo Siim & Põllumaa) 
    Monumentaalse ambitsiooniga luksuslik kesklinna kortermaja, kus kahel esimesel korrusel on bürood. 
    Maja sekundeerib mõningal määral Emajõe Ärikeskuse mahulistele ja äriliste kaalutlustele. 
    Kindlasti on hinnatav oma vaadetega Emajõele ja kesklinnale. 
    Ilma naaberhooneteta on maja ehk liigagi silmatorkav. 
    Teenindusmaja ümberehitus 1999 Arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik (arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik) 
    Maja haakub Künnapu ja Padriku büroo viimase aja high-tech 'i tööde lainega. 
    Särav klaas, läikiv nikkel, reklaamikonstruktsioonid katusel. 
    Korralikult teostatud ja igati vajalik teenindushoone, kus on ka sisekujundusega vaeva nähtud. 
    1970. aastal valminud teenindusmaja oli oma aja lihtsalt ära elanud, uus ligitõmbav arhitektuur mõjub siin kui äratussüst. 
    Puuraha ja lukselamud Aravetel 
    INDREK IBRUS 
    Rakvere ja Paide vahel asuva Aravete Agro töötajate lastel on harva võimalust silgata poodi kommi ostma. 
    Keskmiselt 1000 krooni on summa, mille paljud majandi töötajad igal palgapäeval tasku panevad. 
    See on 300 krooni allpool ametlikku vaesuspiiri. 
    Leib ja liha tšeki eest 
    Mullu sügisest alates hakati Aravete Agro töötajatele osa palka maksma tšekkides ehk puurahas. 
    Keskmiselt tuhat krooni saavad töötajad sularahas, ülejäänud tuhat või rohkem krooni aga tšekkides. 
    Puurahaks on paberileht, millele on märgitud ostulimiit. 
    Selle eest saab osta kaupa rahva suus kolhoosipoeks kutsutavast kauplusest. 
    Iga ostu märgib müüja paberilehele, et kulutatud summast oleks selge ülevaade. 
    Agro juhid on puuraha kasutusele võtmise üle veidi uhkedki ­ parem maksame nii, kui et ei maksa mitu kuud üldse mitte midagi. 
    Kuna puuraha pealt säästa pole mõtet, ostavad sunnismaisusele määratud töötajad kõik liha ja vorsti välja ning püüavad seda siis sugulaste ja sõprade kaudu maha müüa. 
    Nii on meil suur müügiagentide võrk välja kujunenud, rõõmustavad Agro juhid. 
    Suured toetused, suured võlad 
    Toetuste jagamise ja TOPide järgi peaks Aravetel kõik korras olema. 
    Põllumajandusministeeriumi andmeil sai Agro nii suurima ikaldustoetuse (2 miljonit) kui ka suurima piimalehmatoetuse (1,75 miljonit). 
    Ajaleht Äripäeva 1997. aasta edukate ettevõtete seas oli Agro käibe TOP 500, kasumi TOP 200 ja kasumikasvu TOP 200 seas. 
    Ometi on Agrol juba pikka aega olnud raskusi miljoniliste võlgade maksmisega. 
    Veebruaris oli osaühingul kolme miljoni suurune käibe-, sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu võlg. 
    Ka on Agro olnud üks suurimaid Eesti Energia võlglasi. 
    Hetkel on meil jooksvat võlga 1,2 miljonit, ütleb Agro tegevdirektor Leonid Linkov. 
    Miks ikkagi sattus Agro võlgadesse? 
    Turu värk! kirub juhatuse esimees Alar Ainumäe. 
    Tema väitel põhjustas Agro võlad ja suure kahjumi Vene kriis ning piima ja liha kokkuostuhindade langus. 
    Mitmetuhandelist loomakarja ei ole ka võimalik kohe ära tappa, kuna liha pole kuhugi panna. 
    Raha ei jätkunud enam palkade maksmiseks, mistõttu võetigi kasutusele puuraha. 
    Kahjumit toodab ettevõte praegu vähemalt 600 000 krooni kuus. 
    Pankrotini pole nii enam väga pikk tee. 
    Me oleme ikka nii kuradi plindris, et... vannub Ainumäe. 
    Eelmisel nädalal lubas ta südametäiega sead maha tappa ja ühte suurde auku ajada. 
    Kui Prantsusmaal lasti sead Eiffeli torni juures lahti, siis me mõtlesime, et tähelepanu püüdmiseks näitame, mis olukorras me oleme, ütleb ta. 
    Juhid elavad hästi 
    Agro juhatuse esimees Alar Ainumäe on kolhoosiesimees juba 1957. aastast, Aravetet on ta juhtinud alates 1970. aastast. 
    Sotsialistliku võistluse eesrindlast Ainumäed autasustas riik Lenini, Oktoobrirevolutsiooni ja Tööpunalipu ordeniga ning ordeniga Austuse Märk. 
    Üle vabariigi kuulsa ja partei liinis soositud majandi juhid said endale nii mõndagi lubada. 
    Kaheksakümnendatel aastatel ehitas riik Aravetele neli uhket Vilen Künnapu projekteeritud eramut, mille fotosid avaldati tihti Nõukogude Eestit tutvustavates värvialbumites. 
    Neist ühe sai Ainumäe ja teise kolhoosi peaagronoom ja praegune Agro juhatuse liige Ants Käärma. 
    Uhked majad ei kerkinud Aravetele ainuüksi Nõukogude ajal. 
    Aravetelt natuke maad Albu suunas kõrgub mäeküljel imposantne eramu. 
    See punastest tellistest maja ei kuulu metalliärikale, vaid Agro tegevdirektorile Leonid Linkovile. 
    Hiljuti valminud elamu pakub Aravetel elavat kõneainet, sest kontrast tuhandekroonise palgaga inimeste ja direktori eluolu vahel on väga suur. 
    Aravete Agro sattumine majandusraskustesse on kaasa toonud sotsiaalse kihistumise asulas. 
    Ja see vaid kasvatab Agro juhtide mõjuvõimu. 
    Majandis töötavail inimestel pole ju võimalust olukorda mingil kombel muuta, sest Agro on Aravete ainus arvestatav tööandja. 
    Juhte kirutakse, kuid ka kardetakse. 
    Pärast Äripäevas ilmunud kirjutist Aravete Agro kohta on tööinimeste suud lukus. 
    Eesti puurahad 
    Puuraha ehk koduraha erineb päris rahast selle poolest, et tema eest pole võimalik igal pool ja kõike osta. 
    Tavaliselt on puuraha puhul tegemist raha asendajaga, milles üks või teine ettevõte maksab oma töötajatele palka. 
    Varasemad teadaolevad kodurahad on pärit arvatavasti 15. sajandist ja need olid Tallinna linna tinazhetoonid. 
    16. sajandist on teada rohkesti linna- ja veskirahasid. 
    Ühed tuntumad Eesti kodurahad anti välja möödunud sajandil Hiiumaal. 
    Nimelt hakkasid 1830. aastal Kärdla kalevivabriku omanikud vennad von Ungern-Sternbergid välja andma ettevõtte raha. 
    Kuni 1839. aastani olid rahad nahast, hiljem paberist. 
    Arvestust rahamärkide väljaandmise ja käibe kohta ei peetud. 
    Neid Kärdla kalevivabriku puurahasid kutsuti klubideks ja nende eest sai kaupa osta ainult vabriku poest. 
    Hiljem raha käibimisala laienes üle Hiiumaa ja isegi Haapsallu ja Tallinna. 
    Vabrikus töötavatele perekonnainimestele maksti puurahas palka iga kuu, vallalistele aga kolme kuu tagant. 
    Kärdla kalevivabriku rahad olid käibel üle poole sajandi. 
    Et puuraha oli välja antud ilma riigivalitsuse loata, keelati selle kasutamist korduvalt. 
    Hiidlaste puuraha kõrvaldati käibelt veebruaris 1886. 
    Puurahasid anti Eestis palju välja 19. sajandil Napoleoni sõdade ja Krimmi sõja ajal, milleks ajendas väiksemate kupüüride puudus. 
    Tänapäeva tuntuim puuraha on aprillis 1992 Tartus välja lastud nn Veetõusme raha. 
    Kodurahade hulka võib lugeda ka Aravete Agro puuraha, milles majand töötajatele palka maksab ja mis kehtib ainult majandi poes. 
    Artikkel põhineb Heino Rossi käsikirjal Hiiu-Kärdla raha ja Ivar Leimuselt saadud andmetel. 
    Kooliseadus lubab kahtedega klassi lõpetada 
    BIRGIT PÜVE 
    Tallinnas asuva Katleri põhikooli algklasside õpetaja Tõnu Piibur räägib, kuidas koolides istuvad õppenõukogud õpilastele pähe ja jätavad nad klassi kordama. 
    Samas pole enamik õppenõukogu liikmetest last ihusilmaga näinudki ning ei tea temast muud kui seda, et tunnistusel on vähemalt kolm kahte. 
    Sellest piisab, et last istuma jätta. 
    Hinne on õpetajapoolne hinnang, ei tähtsusta Piibur hinnet üle. 
    Tema arvates ei saa kolmanda klassi lapse saatuse üle otsustada keemia-, füüsika- või arvutiõpetaja, kes kunagi lapsega kokku ei ole puutunud, kuid kellel on õppenõukogus sõnaõigus. 
    Sama meelt on kooli lastevanemate komitee esinaine Riina Saaliste, kes koos 26 kolmanda klassi lapse vanematega tegi nädal tagasi avalduse, et üht kahtedega õpilast istuma ei jäetaks, vaid et too saaks koos endise õpetaja ja kaaslastega jätkata. 
    Last tunneb kõige paremini ikkagi klassijuhataja, kes päevast päeva temaga tegeleb ja näeb, millised on tema võimalused, on ta kindel, et istuma jätmine last ei aita. 
    Iga lapsega tuleb tegeleda eraldi koos õpetaja ja lapsevanemaga, mitte, et keegi tädi kuskil koolinurgas otsustab. 
    Lapsevanemad asusid õpetajaga seaduse kallale 
    Õpetaja Piibur, lastevanemate komitee ja kooli direktor Meeli Kaldma soovivad, et õppenõukogu kõrval saaks lapse saatuse üle otsustamisel sõna sekka öelda ka tema vanemad. 
    Algust on juba tehtud: sellel sügisel lähevad klassikaaslastega koos neljandasse klassi kõik neli last, kes pidid algselt kahtede pärast istuma jääma. 
    Ent sellest ei piisa. 
    Kool tahab koos riigikogu liikme Aimar Altosaarega muuta ka õpilaste järgmisse klassi üleviimise korda. 
    Õppenõukogu ülesannetest ja pädevusest rääkiva peatüki punkti, mis ütleb, et nõukogu otsustab õpilaste klassist klassi üleviimise, täiendavale õppetööle ja klassikursust kordama jätmise, lisaksid nemad hea meelega sõnapaari: koostöös lapsevanemaga. 
    Eriti meeldivalt otsust vastu ei võetud, tunnistab direktor Kaldma, et on ka vanade arusaamadega õpetajaid, kes kaheliste õpilaste istuma jätmist pooldavad. 
    Kaldma arvab, et määrus on ajale jalgu jäänud ja vajab muutmist. 
    Direktori sõnul lähtus nõukogu seadusest, otsustades lapsed istuma jätta, praegu on see otsus aga peatatud. 
    Piiburi sõnul on pretsedent loodud haridusministri määruses oleva lausejupi alusel, mille järgi laps jäetakse üldjuhul klassikursust kordama. 
    See üldjuhul lubabki teha erandeid, selgitab omakorda direktor. 
    Tartu Treffneri gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi peab mõtet kaotada klassi kordamine ära kergema vastupanu teed minekuks. 
    Neid õpilasi on ­ ja mitte vähe ­, kellel motivatsioon puudub. 
    Ja nendega on raske, räägib Jõgi, kelle sõnul vajab iga laps ikkagi teatud edutunnet. 
    Jõgi arvates peab õpetaja tunnetama seost õpilasega ning aru saama, kas on veel võimalik järje peale saada või mitte. 
    Ühest vastust ta probleemile ei tea. 
    Toivo Pruul, kes juhib Kärdla keskkooli, ütleb jälle, et istuma jätmine on halb lahendus, mis mõjub halvasti nii kodule kui ka koolile. 
    Pruul toetab Katleri põhikooli algatust ja lisab, et põhjanaabrid on meist tunduvalt targemad, kui ei jäta kahelisi õpilasi istuma, vaid aitavad lapsi kohe, kui õpiraskused tekivad. 
    Iseasi, kas Eesti koolid on selleks valmis. 
    Altosaar peab kõige tähtsamaks lapse huvitatust. 
    Lisaks õppenõukogule tuleb arvestada lapsevanemate ja lapse enda soovi ja huvi, arvab Riigikogu liige. 
    Ta kavatseb kõigepealt teiste koolijuhtide ja õpetajatega aru pidada ning seejärel haridusministriga rääkida. 
    Võibolla ei peagi seadust muutma, vaid piisab ainult määrustest, räägib Altosaar, kuid ei usu, et juba sügiseks midagi muutuks. 
    Kool soosib looderdamist? 
    Seda, et kool laste järgmisse klassi lubamisega looderdamist soosib, Riina Saaliste ei usu. 
    Kuigi just see on üks põhjus, miks osa õpetajaid kaheliste laste edasiviimise vastu on. 
    Kui asi ei kanna, siis tulevad korrektiivid hiljem ja jäädakse hiljem istuma, arvab lapsevanem Saaliste, pidades seda teistpidi jälle stiimuliks, kui halbade hinnetega lapsed järgmisse klassi edasi saavad. 
    Neil on oma keskkond, õpetajal huvi aidata ja õpetada, et neist saaksid ikkagi inimesed, on ta positiivne. 
    Direktor Kaldma räägib, et erandeid on tehtud tegelikult varemgi. 
    Näiteks lubati ühel aastal kaheksanda klassi poisil ja tüdrukul parandada sügiseks kahed ära, et nad saaksid üheksandasse klassi minna. 
    Poiss sai sellega hakkama, tüdruk aga mitte ja pidi veel aasta samas klassis õppima. 
    Kaks poissi, kes halbade hinnete pärast esialgu istuma pidid jääma, ei ole Riina Saaliste sõnul rumalad. 
    Vastupidi, nad loevad väga palju. 
    Aga nad ei suuda nelikümmend viis minutit rahulikult ühe koha peal istuda. 
    See ei aita neid, kui nad istuvad järgmine aasta jälle samas pingis, on Saaliste veendunud. 
    Lihula gümnaasiumi direktor Tõnu Ots teab, mida tuleb teha kaheliste õpilastega: Õpetada. 
    Koolis loodi aasta tagasi eraldi abiklass õpiraskustega keskastme lastele, mis Otsa arvates on igati kasulik. 
    Lastele antakse põhiainete emakeele, matemaatika ja võõrkeele kõrval ka süvendatud tööõpet, nii näiteks parandasid nad tänavu jalgrattaid. 
    Istuma jätmisel on nii head kui ka halvad küljed, arvab direktor, on lapsi, kes avanevad hiljem. 
    Ta vajab lihtsalt veel aega, et areng jõuaks järele. 
    Nende jaoks ei ole istuma jätmine kurjast. 
    Hollywoodis märatseb nälg 
    Maailma kõmupress (ja tema kiiluvees ka Eesti sopaajakirjandus) avaldab meelsasti luukerekõhnade filmitähtede fotosid ja kirjutab lemmiknäitlejaid tabanud anoreksiast. 
    Tegelikult on asi märksa kohutavam: Hollywoodis valitseb nälg! 
    TRIIP RILLEPUTS 
    Woshingtoni Postimees 
    Ma olen kohutavalt näljane, tunnistab inimvare, mis on järele jäänud kunagisest sekspommist Pamela Andersonist. 
    Ma pole juba kaks nädalat midagi söönud... 
    Reedel jagati linnavalitsuse hoone juures mädanenud peete, aga ma olin liiga nõrk, et rüseluses toidukoormani jõuda. 
    Kohutav tragöödia 
    KÕHN JA TÖÖTU DEMI MOORE: Elab lapsetoetusrahadest ja suureks jäänud riiete müümisest. 
    Eksabikaasa Bruce Willis hoiab alimentide maksmisest kõrvale, kuigi leidis tööd kohviku turvamehena. 
    Ka Gwyneth Paltrow on kohutavalt kõhnaks jäänud. 
    Toidust rääkides hakkab vaese tüdruku suunurkadest kosena sülge voolama. 
    Filmistuudio juhtkond jagas näitlejatele välja talongid, millega saab osta 50 grammi aganaleiba ja 100 grammi odrakliisid ööpäevas... 
    Aga Clint Eastwood ja Harrison Ford tulid mulle jahusabas kallale ja kiskusid talongid käest! 
    Ka teleseriaalist Ally McBeal tuntud Calista Flockhart sattus päise päeva ajal röövlite küüsi: Meil õnnestus Wanda Shepardiga kahe peale kuskilt farmist üks nutria hankida. 
    Et seda jõledat elukat osta, pidin pandimajja viima hinnalise kaelakee, mis oli mu vaarema kallis mälestusese. 
    Aga kui siis Wandaga teineteist toetades mööda avenüüd kodu poole vaarusime, ründas meid hullunud Stallone, kes purgi nutriaga vägisi käest ära kiskus. 
    Paraku polnud Sly'l määratud sellest närilisest kõhtu täis saada ­ sadakond meetrit eemal langes vaene itaalia immigrantide järeltulija koleda tirooli koljati Arnold Schwartzeneggeri ohvriks, kes nutria koos purgiga kohapeal nahka pani. 
    Filmitööstus erastamise ootel 
    Tegelikult on tragöödial väga proosaline põhjus ­ nimelt ei suuda pankroti äärel kõõluv meelelahutustööstus näitlejatele palkasid välja maksta. 
    Mul on viimase 50 X-failide osa eest raha saamata, kaebab David Duchovny, keda nagu paljusid teisigi muukeelseid filmistaare ähvardab vallandamine. 
    Saamatajäänud töötasu ootavad veebruarikuust saadik ka Gillian Anderson, Leonardo DiCaprio, George Clooney jpt. 
    Ameerika kultuuriministeeriumi arvates saab Hollywoodis kujunenud sotsiaalselt plahvatusohtlikku olukorda leevendada vaid kinokompaniide erastamine ja väike-ettevõtluse arendamine. 
    Paraku on USA kinokompaniide erastamise vastu huvi tundnud vaid kääbuskontsern Eesti Energia. 
    Aga Ameerika näitlejad pelgavad, et eestlastest omanikud vallandavad nad niikuinii. 
    Ja tõepoolest, Eesti Energia äriplaan näeb ette, et Hollywoodi stuudioid ja tehnikat kasutades hakatakse seal väntama odavaid C-kategooria filme, kus saavad tööd eelkõige Ida-Virumaa töötud kaevurid. 
    Ameerika seisab silmitsi kõigi aegade suurima majanduskriisiga. 
    Lokkab kuritegevus, prostitutsioon ja salaviinaäri. 
    Los Angeles ­ Kiviõli ­ Tallinn 
    Kapo pidas väljapressimiselt kinni riigiametniku 
    MEELIS HIIOB 
    Nädalavahetusel pidasid Kaitsepolitsei (Kapo) töötajad kinni Eesti Veeteede Ameti Läänemaa navigatsiooniosakonna juhataja asetäitja Rait Lepalaane. 
    Väidetavalt üritas Lepalaan saada altkäemaksu Hiiumaal suvitavalt isikult selle eest, et viimane saaks tarbida kraanivett tema maad läbivast torustikust. 
    Meie menetluses on kriminaalasi Veeteede ameti töötaja suhtes, keda süüdistatakse altkäemaksu väljapressimises. 
    Täpsemaid kommentaare me veel anda ei soovi, lausus Kapo pressiesindaja. 
    Ma ei oska veel midagi kommenteerida, kuna olen saanud alles esialgse info Lepalaane kinnipidamisest, lausus Veeteede Ameti peadirektor Kalle Pedak. 
    Peatasin hetkel tema tegevuse ja ootan nüüd täiendavaid materjale, et viia läbi ametkondlik juurdlus. 
    Eestis levivad võltsitud juhiload 
    MEELIS HIIOB 
    Mitu nädalat järjest saabub Eesti Autoregistri Keskusele (ARK) Saksa politseilt järelepärimisi juhilubade õigsuse kohta. 
    Eestlased on hakanud Saksa politseile esitama võltsitud pabereid, mis esmasel vaatlusel meenutavad väga ehtsaid Eesti juhilube. 
    Saksa politseinikes on kahtlust äratanud fakt, et load on trükitud papile ning omaniku pilt on neile kleebitud. 
    Samuti on omaniku fotole löödud kas Tartu liikluspolitsei või ARK tempel, mida pärislubadel ei ole. 
    Ka lubade taha trükitud kategooriate selgitus on sama mis algaja juhilubadel, kuid seerianumbrid on võltslubadel sarnased algaja juhi staatusest väljajõudnu lubadele. 
    ARK direktori asetäitja Juhan Kaarpalu sõnul on tegemist ilmselt laiaulatuslikuma võltslubade valmistamise ja levitamisega, sest Saksamaalt tulnud võltsdokumentide seerianumbrid jäävad vahemikku EE 007420 kuni 007817. 
    Mai lõpul leidis Keskkriminaalpolitsei ühest Tallinna korterist muu hulgas mõned tühjad samast seeriast pärit võltsjuhiload koos N Liidu võltsitud juhilubade blankettidega. 
    Selliseid võltslube kasutavad peamiselt autovargustega tegelevad isikud, ütleb Keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude osakonna inspektor Margus Õun. 
    Autovargad saavad Saksamaale minnes kaasa komplekti võltsitud dokumente: juhiload, tehniline pass jm. 
    Õuna sõnul ei ole politsei suutnud tuvastada, kas selliseid dokumente ka tavakodanikele müüakse. 
    Samas ei saa ta seda ka välistada. 
    Piiritu fantaasia 
    Võltslubade valmistajate fantaasia on piiritu. 
    ARK töötajate kätte on sattunud juhiluba, mis sarnaneb küll Eesti juhiloale, kuid paber, millele nn juhiluba trükitud, pärineb endise N Liidu sisepassist. 
    Nii paistabki väidetavas EV juhiloa paberis vesitrükk kirjaga CCCP. 
    Mõned kavalpead on ARKs üritanud välja vahetada endise N Liidu võltsjuhilube, kuid on vahele jäänud faktiga, et need olla justkui Eestis välja antud. 
    Kui ARK oma arhiividest loa õigsust on kontrollinud, pole seal selle väljaandmise kohta vähimatki märget. 
    Kui võltslubade kasutajad selle nipiga vahele jääma hakkasid, üritasid võltslubade levitajad ARKd taas üle kavaldada. 
    Nüüd lüüakse lubadele mõne endise N Liidu, peamiselt Leningradi miilitsaosakonna tempel. 
    Lubadele lisatakse ka võltsitud autokooli tunnistus. 
    ARK juhtide ettevalmistusosakonna spetsialisti Rein Vihmanni väitel on selliste võltsingute avastamine juba raskem. 
    Need, kes tihti autoga Venemaal käivad, on puht praktilistel kaalutlustel oma juhilube võltsima hakanud. 
    Põhjus on selles, et Vene miilits korjab iga väiksemagi rikkumise korral load ära. 
    Venemaalt lube tagasi saada on aga pea võimatu. 
    Kavalad autojuhid teevad oma ehtsatest juhilubadest värvikoopiad, liimivad need kokku ja kiletavad ära. 
    Selliseid juhilube ei suuda Vene militsionäärid õigetest eristada. 
    Olematud USA juhiload 
    Lisaks võltsitud Eesti ja N Liidu juhilubadele on Eestis ringlema hakanud ka hulgaliselt erinevaid versioone USA juhilubadest, neist enamik on võltsingud. 
    Õige USA rahvusvaheline juhiluba meenutab raamatut ja on kehtiv ainult koos USA juhiloaga. 
    Eesti mustal turul ringlevad peamiselt kiletatud paberid, millele kantud juhi isikuandmed ja liimitud foto. 
    USA ametivõimud nimetavad neid 10dollarilisteks alkoholiostu lubadeks, mis tuleneb sellest, et mitmes osariigis müüakse selliseid juhilube kümne dollari eest alla 21 aasta vanustele noorukitele, kes soovivad alkoholiostuks dokumenti, mis tõendaks nende ostuealisust. 
    Kõrgemal tasemel võltsingud maksavad juba rohkem, neile skaneeritakse pilt sarnaselt Eesti juhilubadele. 
    Selline võltsitud juhiluba leiti ka ühelt Tallinna allilma autoriteetsemalt isikult Aleksander Makušinilt. 
    Hambad kauniks 
    HEIKO HAUPT dpa-ETA 
    Uskuge või mitte, kuid leidub inimesi, kes ootavad kohtumist hambaarstiga. 
    See peab eriti paika noorte puhul, sest hiljutine trend tõmbab moeteadlikke noormehi ja naisi arstikabinetti, kuhu nad muidu poleks hädavajaduseta kippunud. 
    Jutt on hambakaunistustest, mis muudavad tänapäeva hambatehniku omalaadseks meditsiiniliseks ehtekujundajaks. 
    Tillukesed kuldornamendid kinnitatakse hamba külge, et omaniku naeratust eriti säravaks muuta. 
    Parim uudis on aga see, et niisugune iluravi pole põrmugi valus. 
    Nagu paljud muud moeröögatused, pärineb ka see trend USAst, kus kullast hambaehted kannavad nimetust dazzlers. 
    Hamburgi hambaarst Carsten Loebel selgitab: Miniatuursed ehted valmistatakse 18karaadisest kullast ja on umbes 0,5 mm paksused. 
    Saadaolevate kujutiste valikusse kuuluvad näiteks kullast südamed, dollarimärgid, delfiinid, taevatähed, dinosaurused ja arvutifännidele rõõmuks isegi -märgid. 
    Kokku pakume me umbes 20 kujutist, pluss kirjatähti ja numbreid, lubab Anton Kerni firma esindaja Thomas Frosch Würzburgist. 
    Paraku ei saa kliendid hambaehteid omale otse tellida ­ neid tohivad müüa ainult hambatehnikud. 
    Pole ju soovitav, et inimesed omale ehteid tavalise superliimiga hammastele kleebiksid. 
    Kullast hambaehted ilmusid Euroopasse esmalt umbes kahe aasta eest ja nende populaarsus on hiljuti järsult kasvanud, kinnitab Frosch. 
    Praegu on nõudlus üpris suur. 
    Üks põhjus võib olla see, et kuldornamendid ehivad hambaid tõepoolest ja neid saab kiiresti ja valutult paigaldada, nad püsivad kaua ega kahjusta hambaid mingil määral. 
    Esmalt tuleb hamba pinda keemiliselt karestada, selgitab dentist Loebel. 
    Seda tehakse üsna kergelt, nii et karedad kohad kaoksid 12­24 tunniga, kui ehteid ei paigaldataks. 
    Karestamine on vajalik selleks, et tõhustada läbipaistva plastikliimi toimet, millega hambatehnik kuldehte paigale kinnitab. 
    See ongi põhiliselt kõik. 
    Kuid Loebel soovitab ka hamba serva täidisega tasasemaks muuta ja kuldehte õõnsused samuti plastikuga täita. 
    Esiteks muudab see hammaste puhastamise mugavamaks, teiseks välistab ebameeldiva tunde, kui keel tajub hamba küljes olevat võõrkeha. 
    Kokku võtab toiming umbes 15 minutit, lubab Loebel. 
    Protseduur maksab ligikaudu 200 marka, mis katab nii ehte hinna kui ka paigaldamise. 
    Kogu asi on hammastele täiesti kahjutu, kinnitab Saksa hambaarstide ühingu esimees Siegwart Peter, lisades, et ka ehte eemaldamine ei tee kahju. 
    Pärast võib need maha võtta hambaid põrmugi vigastamata. 
    Puhtmeditsiinilisest seisukohast peab Peter seda moodi koguni kasulikuks: plastmass on tavalise plommimaterjaliga identne või sellele väga lähedane, kuid värvitu ja mitte valge. 
    Nagu plomm, katab see hamba pealispinna ja kaitseb seda kahjustuste eest, ehkki hammaste esikülg tavaliselt nagunii palju ei kulu. 
    Kuigi enamik hambaehete tellijaid soovivad lihtsalt naeratusele kullasära lisada, on mõnel kundel erilised põhjused. 
    Kord käis minu juures rahandusalal tegutsev klient, kes laskis tähtsa vastuvõtu eel hambale dollarimärgi panna, meenutab Loebel. 
    Hiljem tunnistas mees, et ebaharilik ehe oli äratanud paljude peokülaliste tähelepanu ja andnud kõneainet ­ tänu sellele sõlmis ta mitu tulusat tehingut. 
    USUHULLUS Kui maailmalõppu ootav Aumi sekt ostis Jaapani külakeses maja, võttis maad kabuhirm. 
    Saatan saabus Kitamimakisse 
    PEKKA MYKKÄNEN Helsingin Sanomat 
    Jaanuaris olid Kitamimaki külarahva närvid viimseni pingul. 
    Lapsed evakueeriti küla keskel asuvast lasteaiast. 
    Mehed kühveldasid kaitsevalli ja seadsid üles okastraattõkkeid. 
    Operatsiooni juhtima valitud Masayoshi Mizushina andis nõu, kuhu paigutada valvekaameraid. 
    Keegi saadeti prožektorite järele. 
    Naisedki harjutasid raadiosaatjate kasutamist. 
    Valvekeskuses häälestati tööle kuut televiisorit ja faksi. 
    Saatan oli end ilmutanud Kitamimakis. 
    Nagano olümpialinna lähistel asuv Kitamimaki on varsti juba pool aastat elanud kabuhirmus. 
    Õudusunenägu sai alguse eelmise aasta novembris, kui endine prokurör Seigi Nagai ostis maja keset rahulikku maakülakest. 
    Ohutuna näiv uustulnuk hakkas oma maja ümber rajama plekkaeda ja krundil jõlkus mujalt pärit noorukeid. 
    Pärast väikest nuhkimist selgus, et Nagai oli kinnisvaratehingus olnud vaid vahemehe rollis. 
    Tegelikuks ostjaks osutus Aum. 
    Pelgalt sõna Aum kuulmise peale hakkab paljudel jaapanlastel paha. 
    Aum Shinrikyo ehk Ülima Tõe usulahk gaasitas nelja aasta eest Tokyo metrood sariiniga. 
    Kaksteist inimest sai surma ja üle viie tuhande sattus haiglasse. 
    Rünnak toimus hommikusel tipptunnil ja vapustas jaapanlasi sügavalt. 
    Sariin on närvigaas, mis töötati välja Saksamaal Teise maailmasõja ajal. 
    See oli hirmus, ütleb 12aastane Kaori Oiike. 
    Ta mäletab täpselt 1995. aasta 20. märtsi uudistesaateid. 
    Kuid veel kohutavam oli, et nad minu külla tulid. 
    Alati, kui isa või ema öösel valvekorda lähevad, kardan nende pärast. 
    Ema, Toshimi Oiike, ei pea siiski üksi valvesse minema. 
    Ümber Aumi krundi on pidevalt ööpäevaringselt valves 60 inimest. 
    Valvemeeskonda kuulub 20 000 inimest. 
    Kuuest naaberkülast on saadetud abiväge, aitamaks kurnatud Kitamimaki küla maja valvamisel, kust usulahu liikmed on praeguseks välja aetud. 
    Sel korral septembris maailmalõppu ootav usulahk Aum on jaapanlaste õuduseks ärganud ellu üllatava innuga, kuigi kaks selle juhti istub vangimajas. 
    Arvutite edasimüügiga rikkaks saanud usulahk on ostnud kinnisvara 43 külas üle Jaapani. 
    Kui Aum praeguse kiiruga levib, valitseb Jaapanit varsti Aumi guru. 
    Me tahame, et valitsus Aumi ära keelaks, nõuab Mizushina. 
    Jaapani valitsus on seni lubanud Aumil tegutseda, kuna põhiseadus tagab usuvabaduse. 
    Kitamimakis on otsustatud põhiseadusest mööda vaadata. 
    Paari nädala eest tulid Aumi liikmed autoga. 
    Valvas külaelanik lülitas sisse valjuhäälse sireeni ja peagi oli kohal sadakond Kitamimaki elanikku, kes piirasid auto ümber ja lükkasid usulahu liikmed autosse tagasi. 
    Selles kohas seadused ei kehti. 
    Tegemist on usundi diskrimineerimisega. 
    Aumi liikmed pole korda saatnud midagi seadusevastast, aga meil pole õigust elada teiste kombel. 
    Valitsuses näikse kehtivat selline mõtteviis, mis võib viia Aumi keelustamiseni. 
    Jaapan on rahvusena astumas libedale teele, ütleb Aumi pressiesindaja Hiroshi Araki usulahu peakorteris Tokyos. 
    Araki taga kerib noor naine Takako Tatsukawa režiipuldis uudistesaate klippi õige koha peale. 
    Seitse teleritega ühendatud videomagnetofoni on valmis lindistama usulahuga seotud uudiseid ja reportaaže. 
    Riiulitele on laotud ajalises järjestuses sadu Aumiga seotud ajaleheartikleid. 
    Garaaži juurde ehitatud Aumi närvikeskuses klõbistab teine noorik arvutiklaviatuuri. 
    Ta täiustab Aumi Interneti kodulehekülge. 
    Arvutiekraani ja usulahu peakorteri seinu katavad punnpõsksed näolapid. 
    Need kuuluvad Shoko Asaharale. 
    Hiroshi Araki, 31, on kuus aastat olnud Shoko Asahara jünger. 
    Ta on usulahu nn shuke ­ liige, kes on loovutanud oma vara Aumile ja katkestanud sidemed oma perega. 
    Seda võib võrrelda mungaga, kes on jätnud oma naise maha ja läinud kloostrisse looma sidet Jumalaga. 
    Nüüd peab hoolima kogu universumist, mitte vaid isekal moel oma perest. 
    Kõiki peab armastama, seletab Araki. 
    Ühes oma raamatus kuulutab Shoko Asahara ennast Kristuseks. 
    Kaanepildil ripub ta ristil, okaskroon peas. 
    Asahara põhiõpetuse hulka kuulub budismi kommete kohaselt elamine selle 2500 aasta vanuses vormis. 
    Ta on võtnud mõnda üle ka taoismist, zoroastrismist, katoliiklusest ja tehnoloogiausundist. 
    Asahara pooldajad kannavad peas utopistlikuna näivat seadeldist, mis kiirgavat juhi hinge võnkeid. 
    Tehnoloogiasse uskuv usulahk teenib raha arvutite müügiga. 
    Eelmisel aastal tõi müük nende kassasse üle 800 miljoni krooni. 
    Usulahu käive pea kahekordistus eelmise aastaga võrreldes. 
    Hinnatakse, et 1998. aastal ostis usulahk kinnistuid umbes 25 miljoni krooni eest. 
    Eelmisel aastal osales üle 7000 inimese Aumi seminaridel. 
    Nendest kogunes kassasse üle 2,5 miljoni krooni tulu, nendib Jaapani julgeolekuameti uurimus. 
    Agaralt soetatud kinnisvara kasutatakse Aumi väitel palvetamiseks. 
    On tähtis valmistuda, ütleb Araki. 
    Tema sõnul maksaks olla valvel 2. või 3. septembril. 
    Siis võib saabuda maailmalõpp või inimkonda tabada mõni hiiglaslik katastroof. 
    Vaid Aumi liikmed jäävad ellu. 
    Hiroshi Araki kurvastuseks ei saa ta viimsetpäeva vastu võtta ühes oma guruga. 
    Asahara istub sariinitamise pärast kinni. 
    Logisev kohtuprotsess kestab tõenäoliselt veel aastaid. 
    Araki ei eita otseselt oma juhi süüd. 
    Oli ta siis süüdi või mitte, mina usun, et ta on suur pühak. 
    Usun, et ta on õilis mees ning ta on jõudnud väga kõrgele tasandile, tõdeb Araki. 
    Asahara on abielus. 
    Tal on kaks poega, seega on ta caike, koju jäänud pooldaja. 
    Jüngritele on seda seletatud nii, et madalamal tasandil suudab Asahara päästa rohkem hingi. 
    Tokyo tänavatel jagatakse Aumi värvikirevaid seminarikutseid, kuid usulahk on jäänud väikseks. 
    Poolehoidjaid on Jaapanis järel vaid tuhat, kuigi neid enne rünnakut metroos oli kümmekond tuhat. 
    Asahara õpetus on levinud Ühendriikidesse, Poolasse ja Venemaale, kus Aum on keelatud. 
    Üle maailma on pooldajaid mõni tuhat. 
    Hoolimata väiksest liikmeskonnast hoiab Aum Kitamimaki küla oma ohjes. 
    70aastase kitamimakilase Sakie Komiga silmad kipuvad valveruumi monitori vaadates kohvijoomisele vaatamata kinni vajuma. 
    Veel 20 minutit ja vahikord vahetub. 
    Sakie võtab valverühma lindi käsivarrelt maha ja valmistub minema koju mööda põldude ja lammaste poolt palistatud teed. 
    Ta jõuab veel vastata ühele küsimusele ­ mida ta arvab Shoko Asaharast. 
    Ta on saatan. 
    Saatan number üks. 
    Kristuse nägu leiti kloostrist 
    JOHN FOLLAIN The Sunday Times, London 
    Peaaegu neli sajandit pärast müstilist kadumist leiti kristluse üks kõige austusväärsemaid reliikviaid kloostrist, mis varjab end Apenniinide mäestikus Itaalias. 
    Nii väidab teadlane, kes on ajanud legendaarse Veronika rätiku jälgi juba rohkem kui kümme aastat. 
    Väikest plekilist ja pleekinud riidetükki, mida hoitakse tillukeses Manopello külas, peab sealse kaputsiinide kloostri ülem isa Germano pühaks ikooniks, millel on imettegevad omadused. 
    Vatikani Gregoriuse ülikooli kristliku kunsti ajaloo professor Heinrich Pfeiffer leiab, et kloostriülemal on õigus. 
    Pfeifferi sõnul on riidetüki näol tegemist pearätikuga, mille andis Kristusele üks naine, kui Kristus kandis risti Kolgatale. 
    Kristus surus rätiku oma higisele ja verisele näole, jättes sellele Jumalapoja kujutise, ning andis naisele tagasi. 
    Rätik, mille mõõdud on 17x24 sentimeetrit, on peaaegu läbipaistev. 
    Kuid punakaspruunid märgid sellel moodustavad habemega, pikkade juustega, suurte pärani silmadega mehe näo kujutise. 
    Nägu muutub ajuti nähtamatuks, sõltudes valguse langemisnurgast. 
    Tõika, et nägu kord ilmub, kord kaob vastavalt sellele, kust tuleb valgus, peeti keskajal juba iseenesest imeks, ütles Pfeiffer. 
    Ajalugu tunneb vähe sääraseid esemeid. 
    Tegemist pole maaliga. 
    Me ei tea, mis aine näo kujutise moodustab, kuid see on vere värvi. 
    Rätikust tehtud suurendatud digitaalfotod näitavad, et kujutis on kanga mõlemal poolel täpselt ühesugune ­ vägitükk, mida iidse tehnoloogia abil olnuks võimatu saavutada. 
    Fotosid on kasutatud ka selleks, et võrrelda rätikut näoga Torino surilinal, mida miljonid kristlased peavad Kristuse surilinaks. 
    Ilmnesid hämmastavad sarnasused: näod on ühesuguse kujuga, mõlemal on pikad juuksed ja kahl otsaesisel, ning habemed langevad kokku. 
    Teated rätiku-legendist ulatuvad neljandasse sajandisse, kuid alles keskajal hakati seda tõsisemalt seostama Kristuse kannatustega. 
    Alates 12. sajandist kuni 1608. aastani säilitati Veronika rätikut Püha Peetruse kirikus Roomas, kus palverändurid käisid seda kummardamas kui Kristuse kujutist. 
    1608. aastal nõudis paavst Paulus V kabeli lammutamist, kus reliikviat hoiti, ning kangatükk viidi Vatikani arhiivi, kus kataloogi tehti sellekohane sissekanne, mida täiendab joonis. 
    Seejärel rätik kadus. 
    Vatikan, mis hiljem esitas Veronika rätiku koopiaid originaali pähe, et palveränduritele mitte pettumust valmistada, pole kadumist kunagi millegagi seletanud. 
    Vastavalt kloostri ülestähendustele müüs ühe sõduri naine 1608. aastal rätiku ühele Manopello aadlimehele, et oma abikaasat vanglast vabastada. 
    Aadlimees kinkis rätiku hiljem kaputsiinidele. 
    1618. aastal asetati see kahe klaasi vahele ja paigutati hõbeda ja kullaga kaunistatud pähklipuust raami. 
    Seal on see olnud siiamaani. 
    Alles pärast 13 aastat kestnud tuhlamisi mööda arhiive õnnestus Pfeifferil rätikule jälile saada. 
    Professor usub, et tema tõendid rätiku ehtsuse kohta on piisavad, kuid skeptikuid pole kerge veenda. 
    Oxfordi ülikooli usuteaduste professor Keith Ward: Gregoriuse ülikool on üpris austusväärne, kuid arvan, et väide rätiku kohta on täielik absurdsus. 
    Peaaegu kõik võtavad seda legendina. 
    Minu meelest kuulub see samale tasandile Muhamedi näo nägemisega kartulis. 
    Kriitikud väidavad, et juba nimi Veronika reedab väljamõeldist, sest see tuleneb ladina- ja kreekakeelsetest sõnadest 'vera' ja 'ikon', tähendades 'ehtsat kujutist'. 
    Veronikast on saanud fotograafide kaitsepühak. 
    Ehkki lugu rätikust on laialt levinud ­ filmis Suurim lugu, mida eales räägitud oli selle kohta liigutav stseen ­, ei esine see Piiblis. 
    Enamik asjatundjaid järeldab, et lugu mõeldi välja, et reliikviale seletust anda. 
    Cambridge'i ülikooli usuteaduste doktor Lionel Wickham: Pfeiffer võis leida eseme, mida keskajal au sees hoiti ­ selle vastu ma ei vaidle. 
    Kuid kas see ulatub tagasi varasemate sündmusteni, on sootuks teine asi. 
    Ta kirjeldab Veronika-legendi ajaloolist tõepära kui midagi Miki-Hiire ja kolme musketäri vahepealset. 
    Teaduslikud uuringud võivad edaspidi heita valgust rätiku päritolu kohta, kuid need võivad sama hästi ka kahjustada väikest ja habrast kangatükki, ilma et müsteerium ilmtingimata laheneks. 
    Ägedad vaidlused käivad endiselt Torino surilina ümber, näiteks isegi 1988. aastal tehtud süsinik-14-analüüside kohaselt pärineb see ajavahemikust 1260­1390. 
    Džungel paljastab Seeba kuninganna kuningriigi 
    MARK MACASKILL The Sunday Times, London 
    Briti arheoloog on avastanud iidse maa-ala, mis arvatakse olevat legendaarse kuninganna riik, kus asub ühtlasi ka Aafrika vanim linn. 
    Dr Patrick Darling leidis koha, mis hõlmab umbes 600 ruutkilomeetrit, Nigeeria lõunapoolseid vihmametsi uurides. 
    Ta leidis rohkem kui kahe meetri kõrgused mudavallid ja 160 kilomeetri pikkuse kraavi, mis arvatakse olevat osa kaitseehitistest. 
    Avastus tekitab elevust piibliuurijate seas kogu maailmas. 
    Seeba kuningannat mainitakse Vanas Testamendis seoses kuningas Saalomoni valitsusajaga. 
    Kuninganna olevat külastanud kuningas Saalomoni õukonda, tuues kaasa kulda, kalliskive ja vürtse. 
    Kuningannat mainitakse ka Koraanis. 
    Linna väljakaevamine ja selle algupära kindlaksmääramine võtab aega mitu aastat. 
    Vahepeal kujuneb see tõenäoliselt religioossete vaidluste keskseks teemaks. 
    Kuni tänaseni uskus enamik ajaloolasi, et Seeba kuninganna kuningriik asus Jeemenis, Araabias või Etioopias. 
    Bournemouthi ülikooli teadlane Darling kinnitas, et tegemist on väga põneva leiuga. 
    Keegi ei tea täpselt, kes andis korralduse selle suure mälestusmärgi rajamiseks, kuid see pidi olema keegi, kel oli tohutult mõjujõudu ja võimu, ütles ta. 
    Portugali maadeuurija Pacheebo Pereiro oli esimene, kes oma kirjatöödes 500 aastat tagasi avaldas arvamust kuningriigi olemasolu kohta neis paigus. 
    Need kannustasid Darlingut toda maa-ala uurima ja esmakordselt ka kaardistama. 
    Ta on töötanud projekti kallal salaja juba 1994. aastast peale, lennates mitu korda aastas Lagosesse ja rajades matšeetede abil teed läbi džungli. 
    Ta on avastust viis aastat vaka all hoidnud ning on oma külaskäikude ajal linna edukalt kaardile kandnud ning üles joonistanud selle põhiplaani. 
    Isegi tudengid, kes teda mitmel korral tema rännakuil saatsid, ei paljastanud saladust. 
    Seeba kuninganna Bilikisu Sungbo on üks meeldejäävamaid tegelasi piibliajaloos. 
    Ehkki ta on populaarne tegelane, puuduvad kindlad tõendid tema elu kohta. 
    Paljud ajaloolased usuvad, et ta valitses ligi 3000 aastat tagasi, juhtides Seeba kuningriiki. 
    Esialgsed pinnaseproovid näitasid aga, et sealne piirkond ulatub kõigest 1200 aasta tagusesse aega. 
    Vaatamata ebakindlatele andmetele, mis ümbritsevad tema päritolu, ollakse üldiselt arvamusel, et Sungbo oli rikas, kuid lastetu mustanahaline naine. 
    Lääne-Aafrika traditsioonis on levinud kirjeldus, kuidas ta asus ehitama kuningriiki kui ohvriandi jumalatele laste saamiseks. 
    Arvatakse ka, et Sungbo haud asub lagendikul kuningriigi piiri lähedal, ning see meelitab igal aastal kohale tuhandeid palverändureid. 
    Kuid ainult meestel on luba seda külastada ­ naisi ei lasta kaugemale kui hauda piirava vallini. 
    Darling usub, et ka palee võib veel täielikult alles olla ­ koos eluruumide, õuede ja pühamutega. 
    Tõenäoliselt kolmekorruseline ehitis võib olla üks tuhandetest väiksematest rajatistest, mida varjab endiselt tihe alusmets. 
    Oletus, et Sungbo elas Nigeerias, ongi juba piibliuurijad ja klassikaliste teaduste uurijad kahte lehte jaganud. 
    Maikuu keskel ütles klassikaliste teoste väljaandja Michael Sanders, et ta ei usu põrmugi, et Seeba kuninganna elas Nigeerias. 
    Ida-Aafrika on märksa tõenäolisem ­ kuidas muidu oleks ta saanud kuningas Saalomoni juurde reisida? 
    Klassikaliste teaduste ekspert Andrew Wilson arvas aga, et põlvest põlve edasi antud uskumustes on alati terake tõtt. 
    Ma ei heidaks kõrvale oletust, et ta elas Lääne-Aafrikas. 
    Loomad on sama veidrad kui inimesed 
    STEVE FARRAR The Sunday Times, London 
    Ameerika bioloog Bruce Bagemihl on kümneaastase uurimise tulemusena jõudnud järeldusele, et ligi 300 looma- ja linnuliigi puhul võib täheldada homoseksuaalset käitumist. 
    Bagemihl usub, et säärane käitumine on kindel tõend selle kohta, et loomade seksuaalelu ei keerle ainuüksi paljunemise ümber. 
    Loomade homoseksuaalsus on rikas ja mitmetahuline nähtus, mis on niisama keeruline ja mitmekesine nagu heteroseksuaalsuski ­ gay -loomade elu on mitmekülgsem, kui me kujutleda oskame, ütles ta. 
    Bagemihli vaated tuginevad kahe sajandi vanuste laiahaardeliste zooloogiliste uurimuste läbitöötamisele. 
    Nendes uurimustes kirjeldatakse tohutul hulgal erinevaid käitumismalle, sealhulgas ka biseksuaalset käitumist, aga ka käitumist, mis on vaieldamatult homoseksuaalne. 
    Bagemihli töö tulemused avaldatakse juulis Biological Exuberance'is pealkirja all Loomade homoseksuaalsus ja looduse mitmekesisus. 
    Homoseksuaalsus liiki ei hävita 
    Enamik isaseid nokisdelfiine paaritub nooruses teiste isastega, kuid ei seo end kunagi emasega ­ isegi mitte pärast paaritumist. 
    Isased humboldti pingviinid võivad rajada eluaegseid homoseksuaalseid suhteid ja jäävad truuks oma partnerile, kuni üks neist sureb ­ loomaaedades elavatest lindudest on vähemalt üks paar kahekümnest homoseksuaalne. 
    Kuningpingviinide seas näitavad mõned linnud üles eelistust omasoolise kaaslase vastu, samas kui paaritumata vastassoo esindajad on vabalt kättesaadavad. 
    Bonobo ehk kääbusšimpans on tavaliselt promiskuiteetne, omades mõlemast soost partnereid ­ homoseksuaalsus hõlmab peaaegu poole kõigist seksuaalvahekordadest. 
    Emased grislikarud sõlmivad mõnikord omavahelise liidu ja kasvatavad poegi ühtse perekonnana, ehkki seksuaalset käitumist pole täheldatud. 
    Vangistuses pühenduvad kummastki soost elevandid mõnikord homoseksuaalsele tegevusele, kasutades teineteise puudutamiseks lonte. 
    Suurbritannias elutsevatest loomaliikidest esineb homoseksuaalseid kalduvusi puna- ja halloravatel, mäkradel, hallhüljestel, punahirvedel, ühe luigeliigi esindajatel ja sinikaelpartidel. 
    Sääraste lindude nagu varblaste, kuldnokkade, vareste, harakate ja musträstaste kosjarituaalid on samuti sageli suunatud samasoolistele partneritele. 
    Bagemihli uurimus esitab väljakutse teooriale, mille kohaselt homoseksuaalsus võib olla loomulik viis iibe vähendamiseks, kui liik keskkonna suhtes liiga arvukaks muutub. 
    Isegi sellise linnuliigi puhul nagu must karkjalg, keda on looduses järel vähem kui sada paari, leidub endiselt emaslindudest koosnevaid homoseksuaalseid paare. 
    Bagemihl ei usu, et nad kujutavad mingit tõsist ohtu liigi säilimisele. 
    Homoseksuaalsed aktid pole mäng 
    Bagemihl ei jaga mõtet, nagu kujutaksid seksuaalvahekorrad samasooliste loomade vahel endast lihtsalt teatavat sorti mängu, eksimusi identiteedi määratlemisel või võimu maksmapanekut. 
    Ta arvab, et suurem osa kõnealusest käitumisest tuleneb sellest, et indiviid on kas biseksuaalne või ­ mõnel juhul ­ tõepoolest homoseksuaalne. 
    Bagemihl leidis tõendeid homoseksuaalsuse kohta veel paljude teiste loomaliikide puhul. 
    Siia hulka kuuluvad sisalikud, kilpkonnad, konnad, maod, kalad, mardikad, kiilid, liblikad, ämblikud ja mesilased. 
    Uurimuses leitakse, et homoseksuaalsus on erinevate tegurite, looduse ja kasvatuse koosmõju tulemus. 
    Mõju avaldavad ka sotsiaalsed ja kultuurilised pinged, mida tekitavad teised läheduses elavad loomaliigid. 
    Isased gorillad, kes elavad vaid isastest koosnevas rühmas, kus homoseksuaalsus on tavaline, löövad sageli kaasa, kuid hilisemas elus paarituvad emastega ja hoolitsevad isana järeltulijate eest, kui neist saavad erisoolistest isenditest koosneva rühma liikmed. 
    Selgub ka, et homoseksuaalsuse levik võib erineda ühe ja sama loomaliigi piires, kes elavad erinevas keskkonnas. 
    Bagemihl tõlgendab seda kui teistelt sama rühma liikmetelt õpitud tegevuse ilmingut. 
    Isegi kui indiviidil on sünnipärane soodumus teatud seksuaalsuse suhtes, sõltuvad selle ilmingud sotsiaalsetest, kultuurilistest ja muudest teguritest, selgitas ta. 
    Raamat tekitab vaidlusi 
    Tema uurimus on põhjustanud vaidlusi zooloogide seas Ameerikas, kus raamat on juba ilmunud. 
    Mõned arvavad, et ilmne homoseksuaalne käitumine ei tähenda tingimata, et looma võib pidada homoseksuaaliks selles tähenduses, nagu inimesed seda terminit mõistavad, ja et Bagemihl tõlgendab nende tegevust valesti. 
    Oleks vale inimese väärtushinnanguid ja motiive loomadele üle kanda ­ ehkki meie vahel on palju ühisjooni, leidub ka hiigelsuuri erinevusi, väitis üks zooloog. 
    Geid on kulutanud aastaid, et ümber lükata väidet, nagu oleks homoseksuaalsus ebaloomulik, ent Bagemihli paljastused pigem lõbustavad kui julgustavad neid, nagu leidis Alan Sinfield, kes on Sussexi ülikooli inglise keele professor ja asjatundja kultuuriliste suhtumiste vallas homoseksuaalidesse. 
    Nad hoiavad sellest teemast pigem kõrvale ja ütlevad, et pole oluline, mida loomad teevad ­ meie oleme kõrgemaltarenenud liik, nentis Sinfield. 
    Hiina spermapank kogub rikaste ja kuulsate seemnevedelikku 
    ks Hiina spermapank kogub seemnevedelikku intellektuaalidelt ja rikkuritelt, et seda kasudega edasi müüa jõukaile, kuid viljatuile paaridele, kes unistavad ilusatest ja tarkadest lastest. 
    Sichuani provintsipealinnas Chengdus asuv kliinik tahab pakkuda kõrgete kvaliteedinäitajatega, valitud spermat, teatas poolametlik uudisteagentuur China News Service. 
    Viimastel aastatel on viljatute paaride nõudmised aina suurenenud. 
    Nad tahavad ilusaid, intelligentseid ja läbilöögivõimelisi lapsi, teatas CNS. 
    Spermapank ootab geenimaterjali filmitähtedelt, edukatelt ettevõtjatelt, tuntud kirjanikelt, sportlastelt ja lauljatelt, öeldi teates. 
    Kliiniku poole pöörduvad paarid saavad spermat valida suurest tabelist, kus kirjas doonorite positiivsed omadused. 
    Annetajate nimed jäävad saladuseks. 
    Teenus hakkab loomulikult maksma palju rohkem, kui on tavalise kunstliku viljastamise taks, mis on 20 000­30 000 renminbit (1300­1400 dollarit), ütlesid kliiniku esindajad. 
    REUTERS-BNS 
    Orjatöö Eesti piiril 
    50 miljonit krooni maksva Koidula piiripunkti ehitusel askeldavad viiekroonise tunnitasuga noorukid tööbörsilt. 
    TIINA KAALEP HANNES TAMME 
    Realist, kes sihib maksimumi 
    TOOMAS VABAMäE 
    Küll sellel onul on pikk nägu, hüüatas ajakirjaniku kaheksa-aastane tütar aasta eest, kui nägi Markko Märtinit televiisoris intervjuud andmas. 
    Vahepeal on järjest pikemaks ja pikemaks veninud aga Markko konkurentide näod: kodumaistel ralliteedel on vahe jälitajatega aina suurenenud ning võiduvõimalusi jagub teistele vaid siis, kui Märtinil midagi juhtub. 
    Hiljuti Kreekas Akropolise rallil saadud viies koht on eestlaste esimene jõudmine MM-võistluste punktisaajate hulka. 
    See annab Maarjamaa teedel rallivatele meestele taas lootuse esikohti võita: tõenäoliselt stardivad Märtin-Kitsing tänavu vaid raja taga. 
    Markko Märtin 
    Sündinud 10. novembril 1975. 
    Ralliga alustas 1994. 
    Sõidab koos Toomas Kitsinguga 1997. aastast. 
    MM-karjäär: 1997 ­ Jyväskylä rallil katkestas 14. kohalt. 
    1998 ­ Portugali rallil katkestas 11. kohalt; Jyväskyläs 12. koht; San Remo rallil katkestas 26. kohalt; Suurbritannias 9. koht. 
    1999 ­ Rootsis 8. koht; Portugalis katkestamine 10. kohalt; Kreekas 5. koht. 
    Pealtnäha on Markko tõus maailma eliiti olnud kiire ja sujuv. 
    Esimese rallistardi tegi ta kaks kuud pärast oma 18. sünnipäeva ja lõpetas Eesti meistrivõistluste hooaja teise kohaga. 
    Edasi ümberistumine neljarattaveolisele Fordile ja sekkumine koduste rallide absoluutesikohtade jagamisse. 
    Kvalitatiivne hüpe toimus siis, kui Toomas Kitsing kutsus Markko enda kõrvale Toyota rooli keerama. 
    Koostöö sujus algusest peale ja on mehed praeguseks lennutanud eestlaste jaoks senitundmatuse kõrgusse. 
    Naabrimees Jaan Habicht, kes Märtinite talu läheduses külalistemaja peab, meenutab, kuidas Markko tuli tema juurde rallisõiduks raha küsima. 
    Habicht oli nõus, kuid seadis Markkole tingimuse: poiss tehku endale selgeks, kes on kes ja mis on mis maailma rallispordis. 
    Mõne aja pärast olid Markkol asjad selged, kuid tema esimeseks sponsoriks saanud Habicht pidi tunnistama, et oli ise kodutöö tegemata jätnud. 
    Kalju Märtin noogutab nõusolevalt: nii see oli. 
    Markko esimeseks toetajaks oligi isa, samuti endine rallimees, ning mõned ümbruskonna väikeettevõtjad. 
    Markko ambitsioonide kasvades on nende toetus muutunud materiaalsest moraalseks, kuid mõnedki tema karjääri algusele kaasa aidanud inimesed olid hiljuti Kreekas Markko senist suurimat kordaminekut jälgimas. 
    Markko isakodu asub Tartu vallas Maramaal, viie kilomeetri kaugusel linnapiirist, suurest teest eemal. 
    Kitsukese ja kurvilise kruusatee mõnisada viimast meetrit meenutavad head kiiruskatset. 
    Taluõu on keskmisest tublisti puhtam ja korrastatum. 
    Esimeseks vastutulijaks on hundikoer, kes tervitab saabujat paari haugatusega, kuid rahuneb peagi. 
    Majaperemees Kalju patsutab koera ja räägib, et penigi armastab autosõitu: mida kiiremini, seda parem. 
    Mehel on jalad sidemetes. 
    Kreeka-sõit pakkus küll elamusi täie raha eest, kuid pooleteisetunnine uinak lõunamaa päikese all lõppes põletushaavadega. 
    Isale polnud Markko kõrge koht üllatus, ta oli pojale ennustanud kuuendat kohta. 
    Markko lähim kodune konkurent Ivar Raidam arvab, et Kreekas oli Markko ise kiire ja tal oli ka piisavalt õnne. 
    Raidami meelest oli MMi punktikohale jõudmine seniste tulemuste põhjal vaid aja küsimus, kuid tuli siiski üllatavalt vara, tema oleks sellist tulemust oodanud hooaja lõpu poole. 
    Markko enda arvates oli esmakordselt tehase toetusel võisteldes senisest palju kindlam tunne. 
    Hulludest teeoludest tingituna ei olnud tegemist mitte kihutamise, vaid tasakesi sõitmisega, auto aga lagunes ikka nagu tavaliselt. 
    Viienda koha tegi võimalikuks muu hulgas ka paljude tehasesõitjate katkestamine, kuid Markkol jagus olukorra hindamisel kainet mõistust. 
    Markko käis koolis Tartus, linnaliinibusside lõpp-peatuseni on Maramaalt seitse kilomeetrit. 
    Talvel said maalapsed kange pakasega külmapüha pidada, Markko aga pidi ikka linnatee ette võtma, olgu ilm milline tahes. 
    See karastas vaimu. 
    Oma sõnade järgi pingutas Markko koolis vaid täpselt nii palju kui vaja. 
    Isagi arvab, et hinded olid poisil korralikud, õppimisega probleeme polnud: Ta on kogu aeg vaba mõtlemisega olnud, teeb, mida tahab. 
    Aga muret ei ole küll olnud. 
    Üks vanema põlve rallisõitja arvas pärast Kreeka rallit, et Märtin on vaatamata vastikule iseloomule siiski toetamist väärt. 
    Asjaosaline ise on nõus, et tal hea iseloom küll ei ole. 
    Isa arvates on Markko teinekord väga äkiline ja kergesti solvuv, kuid nahhaalsusest jääb pisut puudu. 
    Jaan Habichti meelest on Markko kohati väga isekas, kuid nii individualistlikul spordialal tuleb see vast kasukski. 
    Mõlemad on aga ühel meelel selles, et suureks puuduseks on tal kidakeelsus ja tagasihoidlikkus. 
    Markko on ka ise teadlik, et suhtlemisoskus on omadus, mida oleks vaja arendada: Õigel ajal õiges kohas õiget asja öelda või õigel ajal suu kinni hoida, see võib palju aidata. 
    Markko on täiskarsklane: ei suitseta, ei joo, isegi kohvi mitte. 
    Isagi ei suuda meenutada, et ta oleks näinud Markkot kasvõi võistlusjärgsel banketil vahuveini maitsmas. 
    Kreekas oli Märtin-Kitsingu auto Marlboro värvides, kuid sõitja siin vastuolu ei näe: erand kinnitab reeglit ja kui sponsor raha maksab, siis on üsna ükskõik, mida ta auto peale kirjutab. 
    Neid, kes saavad endale lubada sponsoreid tegevusala järgi valida, ei ole palju ning lõppeks püsib suur osa kogu maailma võidusõidust tubaka ja vägijookide müügist saadud rahal. 
    Eestlased kipuvad ennast ikka soomlastega võrdlema, seda ka rallispordis, kus põhjanaabritel kadestamisväärsed traditsioonid ja saavutused. 
    Lihtsaim loogika ütleb, et kui nemad said, siis miks meie ei peaks saama. 
    Markkol (tema ema on soomlanna) on aga asjast oma arvamus: Eestlastel pole alust ennast rallirahvaks pidada ja soomlastega võrrelda, see on täiesti mõttetu tegevus. 
    Pole mingit põhjust, et meil peaks sama hästi minema kui soomlastel. 
    Markko annab endale aru ralli kui äri tagamaadest: Soome turg on pisike, Eesti oma lausa olematu, sõitja marketingiväärtus aga võib tehasetiimi jaoks olla määrava tähtsusega. 
    Eesmärkidest rääkides on Markko ettevaatlik ja ei hakka kohti või tiitleid välja pakkuma, ütleb vaid, et praegu on sihiks võimalused ja oskused ära kasutada. 
    Autospordi keerdkäikudes ei olene kõik sõitja võimetest. 
    Olla õigel ajal õiges kohas või valel ajal vales kohas võib otsustada kõik, püsib Markko kahe jalaga maa peal. 
    Siiski möönab ta, et kõik võidusõitjad tahaksid saavutada maksimumi ning MMi kümnes koht pole tema sihiks. 
    Kalju Märtin seevastu tulevikuplaanidest saladust ei tee: Noh, me oleme eesmärgi maha pannud, ikka maailmameistriks! 
    Venelased valivad kahes kolonnis 
    OLEG SAMORODNI 
    Eesti venekeelsed poliitikud valmistuvad juba innukalt sügisesteks kohalikeks valimisteks. 
    Eelmiste valimiskampaaniate kibedast kogemusest õppust võttes üritasid venelased koostada munitsipaalvalimisteks ühtset valimisnimekirja. 
    Paraku on ka seekord vene poliitikute seas näha kahe keskme kujunemist. 
    Neist esimene koondub Eestimaa Ühinenud Rahvapartei (EÜRP) ümber. 
    Hiljutistel riigikogu valimistel oli EÜRP oma alatisest konkurendist ­ Vene Erakonnast Eestis (VEE) ­ tunduvalt edukam. 
    Juba veebruaris käis EÜRP esimees Viktor Andrejev koos grupi erakonna juhatuse liikmetega Moskvas. 
    Moskva linnavalitsuse nõuniku Aleksandr Perelõgini vahendusel kohtusid EÜRP esindajad Moskva linnapea Juri Lužkoviga. 
    Tõenäoliselt kooskõlastati tol kohtumisel tegevusplaan VEE esimehe Nikolai Maspanovi kõrvaletõrjumiseks, sest tema pidev tülitsemine EÜRP juhtkonnaga muutis kahe vene partei lähenemise võimatuks. 
    Mõningail andmeil plaaniti algul VEE uueks liidriks Eesti Rubiksit Lembit Annust, kes aprilli keskpaigas käis Moskvas riigiduuma esimehe Gennadi Seleznjovi intervjueerimise ettekäändel. 
    Samal ajal aga vestles Annus ka tollesama Perelõginiga. 
    Ajakirjandus sai Vene Erakonnas plaanitavast võimuvahetusest haisu ninna. 
    Ajaleht Molodjož Estoni avaldas paljastava kirjutise, milles vihjati, et Eesti Rubiksi seljataga seisab nädalalehe Russki Telegraf peatoimetaja Viktor Iljaševitš. 
    Miski ei ühenda inimesi nii nagu ühise vaenlase olemasolu. 
    Iljaševitš toetas pikka aega Maspanovit, kuid siis tekkisid neil erimeelsused. 
    Parlamendivalimiste kampaania ajal ilmusid Russki Telegrafis regulaarselt Maspanovi isikut ja tegevust kritiseerivad artiklid. 
    Sellel pinnal toimuski tõenäoliselt EÜRP ja Iljaševitši lähenemine, Russki Telegraf muutus tasapisi EÜRP hääletoruks. 
    Samal ajal hakkas Russki Telegrafis üha sagedamini ilmuma kiitvaid kirjutisi EÜRP patrooni ­ Moskva linnapea Lužkovi ja EÜRP strateegilise liitlase eelseisvatel valimistel ­ Keskerakonna liidri Edgar Savisaare kohta. 
    Vene päevalehed Estonija ja Molodjož Estoni avaldavad vastukaaluks küllalt sageli kriitikat EÜRP juhtide aadressil. 
    8. mail kutsusid Maspanovile opositsioonilised Vene Erakonna aktivistid kokku parteikongressi, kus Maspanovit süüdistati VEE läbikukkumises riigikoguvalimistel ja ta hääletati erakonna juhatusest välja.Tema asemele asus ajaloolane Oleg Sidelnikov. 
    Annus pole esialgu veel Rubiksiks saanud. 
    Mõningail andmeil etendas selle kongressi ettevalmistamises ja läbiviimises olulist rolli Russki Telegrafi peatoimetaja. 
    Huvitav detail: eraisikuna on Iljaševitš Vene Erakonna logo omanik. 
    VEE uus juhatus teatas kohe valmisolekust minna sügisestele valimistele liidus EÜRPga. 
    Maspanov ei kavatse aga ilma võitluseta lahinguväljalt lahkuda. 
    Ta kuulutas 8. mail toimunud suurkogu ebaseaduslikuks ning viis 5. juunil läbi oma kongressi, kus deklareeriti VEE ühinemist valimisliiduga Rahva Usaldus. 
    Maspanov kahetses tehtud vigu ning ta valiti VEE esimeheks tagasi. 
    Küllap sai tagasivalimine teoks sellepärast, et parlamendivalimiste kampaania läbiviimiseks oli VEE võtnud 400 000 krooni laenu ASilt Poolsaar, mille omanikuks on Maspanov ise. 
    Raskolnikute pealiku Sidelnikovi parteijuhiks valimise ähvardab Maspanov kohtus vaidlustada. 
    8. mail peeti ühtlasi ka vene valimisliidu Rahva Usaldus asutamiskoosolek. 
    Eraisikuina kuuluvad valimisliitu EÜRP, VEE, Vene Ühtsuspartei ja veel paarikümne venekeelse organisatsiooni esindajad. 
    Rahva Usalduse suhted EÜRP ja VEEga pole siiski pilvitud. 
    VEE ühines Maspanovi näol Rahva Usaldusega. 
    Maspanovi vastased eelistavad parteidevahelist valimisliitu EÜRPga. 
    EÜRP liidrid on seisukohal, et venelased peavad koonduma Ühinenud Rahvapartei lipu alla, kuna ainult sellel parteil on valimiskampaania läbiviimiseks piisavalt finantsvahendeid ja poliitilist autoriteeti. 
    Riigikogulase Sergei Ivanovi juhitav Rahva Usaldus pooldab Eesti venekeelsete elanike ühiskondlik-poliitiliste jõudude parteidevälist koalitsiooni. 
    Oma osa on siin ka EÜRP esimehe Andrejevi ja EÜRP juhatuse liikme Ivanovi omavahelisel rivaalitsemisel parteiliidri koha pärast. 
    Keskerakondlaste toetusel kukutas Andrejev isegi läbi Ivanovi kandidatuuri riigikogus Eesti-Vene parlamendigrupi esimehe valimistel. 
    Pole välistatud, et kohalikele valimistele lähevad venelased siiski kahe nimekirjaga. 
    Kellel on suuremad šansid, on raske ennustada. 
    Vastloodud valimisliit Rahva Usaldus võib praegustes vene poliitikutes pettunud valijates teatud huvi tekitada. 
    Tasub meenutada, et kohalikel valimistel on EÜRP traditsiooniliselt esinenud vähem edukalt kui parlamendivalimistel. 
    Teisest küljest paistavad EÜRP organisatoorsed ja rahalised võimalused tõesti etemad. 
    Kiusatuse küüsis 
    ANDRUS NILK Postimees 
    Spordimaailma tabasid juuni alguses jälle halvad päevad. 
    Marco Pantani kõrvaldati veretestis põrununa Itaalia velotuurilt ja esikohta hoidnud jalgrattur teenis 15päevase võistluskeelu. 
    Kolmekordse olümpiavõitja Michelle Smithi püüe spordikohtu kaudu dopingusüüdistusest ja nelja-aastasest võistluskeelust vabaneda kukkus läbi ning iirlanna tõmbub tippujumisest tagasi. 
    Dopingupolitsei sai jälile ka Saksamaa kergejõustiklasele Eric Kaiserile ning Hiina ujujatele Xiong Guomingile ja Wei Wangile. 
    Juhtumite stsenaariumid on erinevad, peamine tõukejõud on aga ühesugune ­ kiusatusele on raske vastu panna. 
    Kuulsus, mis tundub nii lähedal, samas aga kättesaamatu. 
    Raha, mida võiks alati pisut rohkem olla, et soetada kiirem auto ja avaram elupaik. 
    Miks mitte kiusatusele järele anda, kui petturiks tembeldamise kõrval on alati olemas suurem võimalus olukorrast puhtalt välja tulla? 
    Kahtlus osutus tõeks 
    Kõige jõulisemaks ratturiks hinnatav Pantani tõrjus dopingukahtlused tagasi. 
    Ma olen puhas, teatas Piraadiks hüütu. 
    Mul pole isegi treenerit, rääkimata arstist. 
    Edu on tulnud ränga tööga. 
    Pantani vere hematokriti väärtus oli 52, rahvusvahelise jalgrattaliidu UCI reeglid lubavad 50. 
    Kõrge hematokriti tase osutab punaste vereliblede hulga suurenemisele, mis aitab parandada organismi varustamist hapnikuga. 
    Punaseid vereliblesid toodab aga kurikuulus keelatud hormoon erütropoetiin (EPO), mille tuvastamine tavalises dopingutestis pole võimalik. 
    Veretestimise võttis UCI kasutusele jalgratturite survel ­ ausaid sportlasi häirivad valemängurid kõige enam. 
    Ka Smithi saavutusi varjutasid enne lõksukukkumist kahtlused. 
    Iirlanna püünele tõusmise järel Atlanta olümpiamängudel avaldasid konkurendid hämmeldust ­ kuidas Barcelona olümpial keskpäraseid tulemusi ujunu suutis paari hooajaga isiklikust tippmargist nii rohkesti sekundeid kärpida? 
    Kuidas tema keha pärast koostöö puhkemist dopingutarvitamise eest karistuse saanud hollandlasest kettaheitja Erik de Bruiniga märgatavalt jõulisemaks muutus? 
    Kahtluste puistamises nähti kadedust, isegi USA president Bill Clinton tõttas Smithi kaitsma. 
    Rahvusvahelise ujumisliidu FINA juhid lasid Smithi kontrollida erilise innuga. 
    Kord ei ilmunud iirlanna juhuslike testijate kutse peale välja, karistus piirdus hoiatusega ­ järgmine kord ootab võistluskeeld. 
    Eelmisel aastal esitas Smith dopingukontrollijaile uriiniproovi asemel alkoholi. 
    Lausanne'i kolmeliikmeline spordikohus CAS ei võtnud kuulda süüdistatu selgitusi, et uriiniproovid polnud tema omad või keegi kolmas isik oli neid rikkunud. 
    CAS jättis FINA karistuse kehtima. 
    Jones kaitseb ametiau 
    Ükskõik, mida otsustab solvunud Pantani tulevikus teha, ajalukku läheb ta 1998. aasta Tour de France'i võitjana. 
    Meedialt rahule jätmist palunud Smithilt ei võeta tema tiitleid, sest ta võitis need enne saatuslikku testimispäeva. 
    Ta kavatseb advokaadi abil anda oma juhtumi Euroopa Inimõiguste Kohtu arutada. 
    Ametnikud peavad pidu ­ nad on avalikkusele näidanud, et suudavad pettureid püüda. 
    UCI juhte on süüdistatud saamatuses ja petturite soosimises, mullusel Tour de France'il vallandunud dopinguskandaal sundis neid kontrollimist tihendama. 
    FINA liidreid on sarjatud tahtetuse pärast keelatud ainete kasutajaid kinni püüda. 
    Tippsportlased tunnevad kiusatuse küüsi sattunute pärast pigem muret, kui ruttavad neid hukka mõistma. 
    On kahju, kui meedia sunnib uskumatuid aegu jooksnud sportlased tundma, et nad on tarvitanud midagi keelatut, ütles USA kergejõustiklanna Marion Jones. 
    Kurnav on joosta kahtlustega võidu, aga ma ei suuda mõista, et kõik peaksid olema petturid. 
    Kui sa oled ise käitunud õigesti, kui arengut tõestab iga võistlus, on raske omaks võtta, et keegi rivaalidest püüab sind alistada pillide abil. 
    Võin üksnes öelda, et viimasel aastal testiti mind 20 korda ­ neist 15 korda väljaspool võistlust, kui ukse taga seisnud inimesed palusid mul minna vannituppa. 
    Ma olen nõustunud ja ma ei tea midagi rohkem, kui suudan rajal näidata. 
    Marion Jones tahab Sydney olümpiamängudel korda saata enneolematut ­ võita viis olümpiakulda. 
    Ta tahab uuendada Florence Griffith-Joynerile kuuluvaid 100 m ja 200 m jooksu maailmarekordeid. 
    Kui Griffith-Joyner möödunud sügisel südamerabandusse suri, kuulis ja luges ta meediast arvutul hulgal kahtlustusi, et täiuslikkust taotlenud sprinteri surma põhjustasid sportlaskarjääri ajal tarvitatud anaboolsed steroidid. 
    Ta tajub, et avalikkuse surve kasvab ka temale. 
    Ta kaitseb ametiau. 
    Kiusatuse ohvri comeback 
    Kanada sprinter Ben Johnson, 1988. aastal Souli olümpiamängudel kuldmedalist ilma jäänu ja dopingupolitsei esimeseks suureks ohvriks langenu, tahab jooksurajale naasta. 
    Ontario provintsi kohus leidis, et rahvusvahelise kergejõustikuliidu antud eluaegne võistluskeeld polnud õige. 
    IAAF arutab Johnsoni-juhtumit augustis. 
    Nagu Ben ei jõudnud ausal viisil oma tähetunnile ligineda, ei läbe ta IAAFi päästvat otsust oodata. 
    Ta startis üksinda Kitcheneri võistlusel, hommikuste ja õhtuste ametlike startide vahepeal. 
    Traktor vedas rajale tõkkeid, mänedžer palus muusika vaiksemaks keerata. 
    Kõlas pauk ja Johnson pingutas lihaseid. 
    100 meetrile kulus 11 sekundit. 
    Oli imeline tunne nullist jälle 100 meetri lõppu jõuda, märkis ta. 
    Suve lõpus olen võimeline jooksma 10 sekundiga ja järgmisel aastal teen midagi erilist. 
    Kes seletaks, mis kiusab 37-aastast Johnsonit küll nüüd? 
    OLÜMPIALINN - Laupäeval selgub Soulis 2006. aasta taliolümpiamängude korraldaja 
    Helsingi võimalused kerkisid 
    JAAN EIK 
    Laupäeval kandideerivad 2006. aasta taliolümpiamängude korraldusõigusele Soulis toimuval valimisel Helsingi, Šveitsi talikuurort Sion, Itaalia tööstuslinn Torino, Klagenfurt Austriast, Poprad-Tatry Slovakkiast ja Zakopane Poolast. 
    Nädal aega tagasi alustasid kandidaatlinnad ROKi liikmeid majutavas hotellis tutvustamiskampaaniat, püüdes otsustajate poolehoidu võita. 
    ROKi soomlasest liige Peter Tallberg ütles Helsingin Sanomatele, et Helsingi on teeninud üha rohkem toetajaid. 
    Olümpiamängude võistluspaikade jagamine mitme linna vahel ­ osa alasid toimuksid ka Lahtis ja Lillehammeris ­ vastab hästi ROKi uuenduspoliitikale. 
    Hodleri paljastus tegi Sionile karuteene 
    Põhisoosik Sion on vaatlejate arvates loovutanud positsiooni. 
    Osa ROKi liikmeid ei suuda andestada ROKi šveitslasest liikmele Marc Hodlerile, kes paljastas möödunud sügisel olümpialinnade valimisel moodi läinud ROKi liikmete äraostmise. 
    Hodler ja Šveitsi meedia on ilmselt teinud meile halba, ütles Sioni kandideerimiskomitee esimees Jean-Daniel Mudry. 
    Selle vastu pole aga enam rohtu. 
    Šveitsis valitseb demokraatia, lehemehed võivad kirjutada mida tahes. 
    Sioni vastu võib rääkida ka Šveitsi liialt tähtsustatud koht maailmaspordis. 
    Lausanne'is asub ROKi peakorter, samuti ligi kümne alaliidu keskus. 
    Rahvusvahelise jalgpalliliidu ja rahvusvahelise suusaliidu juhid on šveitslased. 
    Sion on ainus linn, mis on varem olümpialinnaks pürginud. 
    Sion pole mu meelest hea valik, ütles Tallberg. 
    Seal tuleksid mängud peaaegu samasugused nagu Albertville'is või Naganos. 
    Sportlased ja asjaosalised peaksid palju liikuma. 
    Sionis tuleks veel ehitada mõned väikesed olümpiakülad, ei usu, et rahvuslikud olümpiakomiteed soostuksid üürima kalleid majutuspaiku. 
    Kahjuks mõned ROKi liikmed ei mõista niisugustest raskustest midagi. 
    Torino mõjukas spurt 
    Mõjuka lõpuspurdi on vaatlejate arvates teinud Põhja-Itaalia hästi ligipääsetav linn Torino. 
    ROKile lähedalseisvate isikute arvates korjab Torino hääli Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika riikidelt, kus pole talispordi traditsioone. 
    Nagu alati, jätavad paljud valijad otsustamise viimasele hetkele. 
    Esimest korda ei saanud kandidaatlinnad kutsuda ROKi liikmeid võistluspaikadega tutvuma. 
    Esitlus piirdub Soulis 45-minutilise sõnavõtuga ROKi istungjärgul. 
    Valijameeste komitee sõelub kandidaatidest kaks paremat. 
    ROKi üldkogu hääletab kahest finalistist võitja. 
    ROKi venelasest liige Vitali Smirnov, keda on samuti kahtlustatud mõjutatavuses Salt Lake City olümpialinna valimisel, kurtis, et see, et ei saa kandideerimislinnaga tutvuda, teeb otsustamise raskeks. 
    Kas on võimalik armuda neidu, keda sa pole näinud ihusilmaga, vaid oled temast üksnes raamatust lugenud? küsis Smirnov. 
    Vormelikihutajad möödasõitudega hädas 
    Vormel-1 klassi autodel ohutuse huvides kasutusele võetud kitsad, soonilised kummid ei võimalda kurvides kergelt mööduda ja kihutajad nõuvad taas siledate laiade rehvide kasutusele võtmist. 
    Rahvusvahelise Autoliidu presidendi Max Mosley ettepanekul tehtud uuendus pidi muutma autod aeglasemaks ja võidusõidu ohutumaks. 
    Ent roolikeerajate arvates on möödumine saamas harvaks nähtuseks. 
    Mosley on kaotanud ka oma lähima liitlase ­ F1 klassi MMvõistluste juht Bernie Ecclestone oli rehvide muutmise vastu. 
    Jagasime teooriat, et autod tuleb kurvides ohtumaks muuta, ütles Ecclestone. 
    Maxi soov oli minna kummide kallale. 
    Ta leidis, et 200kilomeetrine tunnikiirus on ohtlikum kui 160, kuid inimesed võivad hukkuda ka 40kilomeetrise tunnikiirusega. 
    Peame laiadele, siledatele rehvidele tagasi pöörduma, et kurvides tekiks ratastel rohkem hõõrdumist ja suureneks möödumise võimalus. 
    Marjandus on Eesti kullaauk 
    ENE LäKK 
    Kohalikud vaatavad mind kui hullu, räägib mustika- ja jõhvikaistanduse omanik Toomas Jaadla. 
    Tema põldudel kasvavad mustikad kui viinamarjad. 
    Jõhvikad on kui pisikesed tomatid. 
    Uudistajaid ja õppijaid käib murdu. 
    Teine mees peab marjandust suureks tuluallikaks ja ennustab sellele põllumajanduses 15protsendist osa. 
    Töövilja võib maitsta ja sellest lobiseda alles pärast meeletut hobusetööd, on astelpaju kasvatuse projektivedaja Lauri Aaspõllu esialgu kidakeelne. 
    Praegu on projekt alles embrüonaalses faasis. 
    Astelpajul pole vaenlasi 
    Astelpajul on ebaõnnestunud nimi. 
    Pole tal mingit pistmist pajuga. 
    Pigem oliivipuuga. 
    Kasvult kirsipuu sarnane. 
    Hõbehall. 
    Sümbioos lämmastikbakteritega on nagu liblikõielisel ristikheinal. 
    Marjad apelsinioranžid. 
    Paljuneb vegetatiivselt kui õunapuu: ainult taimede kaudu. 
    Looduslikke vaenlasi ei ole. 
    Jänes proovis marju ja sülitas välja. 
    Sama lugu oli kitsedega. 
    Kinomehest ettevõtja 
    Lauri Aaspõllu kohta teab üks astelpaju kasvataja rääkida, kuidas ta Venemaal ostnud neidsamu marju kokku, rentinud lennuki ja turustanud Rootsi meditsiinitööstusele. 
    See on müüt, protesteerib Aaspõllu, kes aastaid tagasi Moskvas hoopis kinoasjandust õppis, kuid kelle huvi astelpaju vastu tekkis tõepoolest juba seal. 
    Üliõpilaspäevil vaevas teda tänapäeval ravimatuks peetav nahaprobleem. 
    Siberist toodi puhast astelpajuõli, mis aitas vaevast vabaneda. 
    Üks jõhvikasuurune mari sisaldab sama palju vitamiine kui apelsin. 
    Venelased kasutasid astelpajuõli kiirgusvastase toime tõttu kosmonautikas. 
    Kuigi Venemaal kasvab astelpaju ka metsikult, tehti tohutuid investeeringuid tema kasvatamiseks ja aretamiseks. 
    Astelpajukasvatus - jälle mõni Eesti Nokia 
    Lätlased subsideerisid läinud aastal 70 miljoni krooniga innovaatilist aiandust. 
    Soomlastel on marjaistandusi 10 000 hektaril. 
    Eestil on põhjanaabritega võrreldes parem kliima ja mullastik. 
    Kus on marjai standused? 
    Lauri Aaspõllu peab Eestile väga perspektiivikaks just astelpaju kasvatamist. 
    Tal on plaanis rajada üle Eesti 600 hektari suurune istandus. 
    Üks hektar annab saaki keskmiselt 5-6 tonni, 50 000 krooni eest. 
    Seda marja saab kasvatada imeodavalt. 
    Ühe kilo tootmiskulud on vaid neli krooni. 
    Müüa saab viis kuni kümme korda kallimalt. 
    Soomes makstakse kilo eest lausa 150 marka. 
    Nõudlus astelpaju järgi on kogu maailmas väga suur. 
    Seda kasutatakse meditsiini- ja kosmeetikatööstuses. 
    Kloonimine nõuab aega 
    Projekti selgroog on olemas, aga liha kasvatamine selle ümber võtab aega, räägib Aaspõllu. 
    Taimematerjali jagub praegu vaid mõnesajale hektarile. 
    Astelpaju istikute kasvatus on väga aeganõudev protsess. 
    Eesti merelisses kliimasse sobivad vaid vähesed liigid. 
    Kõik, mis siin sobib kasvatada, on Aaspõllul olemas. 
    Tal on mikropaljunduslabor ja kaks paljunduskeskust, mis toodavad taimi nii palju kui emaistandusest saadav materjal seda võimaldab. 
    Aga ikka ei jätku. 
    Ka mujal maailmas ei jätku seda hinnalist paljundusmaterjali. 
    600 hektari suurune istandus 
    Aaspõllul on plaanis 600 hektarist neljale viiendikule rajada oma istandus. 
    Ülejäänud 120 hektari jao taimed müüb koostööpartneritele, kes peavad olema haritud, motiveeritud ja perspektiivikad. 
    Kellest saaksid ühtlasi kaasosanikud-tegevjuhid. 
    Nii saab parema tulemuse, usub Aaspõld. 
    Astelpajukasvataja rajab viis istandust eraldi viie keskusena efektiivse logistikasüsteemiga. 
    Kuigi marju võib koristada kahe kuu jooksul, säilib saak pärast korjamist vaid kaks tundi. 
    Igal keskusel peab olema oma ladu ja külmutustehnika. 
    Enne tootmist igakülgsed uuringud 
    Nelja aasta jooksul on projekti investeeritud 13­14 miljonit taimematerjali ostmiseks, emaistanduste ja paljunduskeskuste rajamiseks, tööjõusse, aga peamiselt uuringutesse. 
    Analüüsitakse olukorda, kui astelpaju toota näiteks 5000­6000 hektaril. 
    Need uuringud on vajalikud kümne aasta pärast. 
    See on nagu suure laevaga ­ kui tahad kurssi muuta, tuleb varakult tegutseda, toob projektijuht näite. 
    Ehkki astelpaju saagi järele on nõudlus maailmas suur, tahetakse sellest Eestis mitmesuguseid tooteid valmistama hakata. 
    TTÜ toiduaineteinstituudis käivad kolmandat aastat sellealased uuringud. 
    Aianduskaadri defitsiit 
    Kõige hullem on tööjõuga. 
    Raske on leida pädevat aianduskaadrit, kes suudaks adekvaatselt taimi paljundada. 
    Lauri Aaspõllu tõmbab paralleeli kirjandusprofessoriga, kes ei oska lugeda. 
    Kogu tööjõud tuleb endal välja koolitada. 
    Eestlased nõustavad ka soomlasi ja sakslasi. 
    Seal annavad parimad sordid ainult 2-3 tonni hektarilt. 
    Saagi korjamine on aeganõudev ja tülikas. 
    Aaspõld koos Läti kolleegiga leiutasid mehhaanilise vibraatori, mis on ehitatud elektritikksae baasil. 
    Astelpaju oks on nagu maisitõlvik, mida puistatakse. 
    Terve põõsa raputamine ei mõjuks, sest marjad on tugevasti oksa küljes kinni. 
    Jõud tuleb viia marjani, räägib agregaadi leiutaja. 
    Kanadalased on tellinud juba sada sellist korjamisaparaati. 
    Marjakasvatus on tegevus, millega Eesti saaks silma paista. 
    Ala, kus ta võiks olla maailma parimate hulgas, räägib astelpaju istanduse rajaja Aaspõllu. 
    Mustika- ja jõhvikaistandus Tartumaal 
    Mustika- ja jõhvikaistanduse rajaja Toomas Jaadla räägib, et tal on pensionini veel 15 aastat. 
    Et ta on Tallinnast pärit ja enne marjadega jändama hakkamist pidas ehitusinseneri ametit. 
    Maad polnud tal üldse. 
    30 hektarit on riigilt erastanud. 
    Ta on istanduse mõtet mõlgutanud juba kümme aastat. 
    1991. aastast hakkas katsetama. 
    Seemned saatis talle Kanada tuttav ümbriku sees. 
    Kiri võeti küll KGB poolt lahti, aga kinnihoidmise kohas jäid ümbrikusse mõned seemned. 
    Nendest sai Jaadla 30 taime. 
    Algul ma ei pidanud neist midagi. 
    Kui marjad tulid peale, siis võttis tõsiseks, meenutab Toomas Jaadla istanduse rajamise aegu. 
    Hakkasin asja ajama ja sain uue portsu seemneid. 
    Valuline on möödas 
    Algus oli väga valuline. 
    18 ha turbaraba maaparanduseks kulus pool miljonit. 
    Ent tulu hakkab saama alles neljandal aastal. 
    Nüüd, kui kevadel krooni kulutan, saan sügisel kolm-neli tagasi, räägib Jaadla. 
    Kõik tehtud kulutused tulevad ots otsaga kokku alles kaheksandal aastal. 
    Niisiis peaks laen olema vähemalt kümneaastane ja tagasimaksmisega mitte enne nelja aastat. 
    Vahepeal oli Jaadlal täiesti lootusetu tunne. 
    Kuid nüüd on rasked ajad õnneks möödas. 
    Mustikas ja jõhvikas tahavad kasvada happelises mullas. 
    Selliseid turbarabasid on Eestis kokku üle 2000 hektari. 
    Üksik hunt keset metsa 
    Jaadla elab üksinda talus nagu hunt metsas. 
    Ei ole tema talu läheduses ühtki naabrit. 
    See-eest käib väga palju uudistajaid ja istikute ostjaid. 
    Jaadla on külalised kokku lugenud ja saanud aastas mõnisada inimest. 
    Marjakasvataja abikaasa elab aga seni Tallinnas ja teenib raamatupidamisega raha. 
    Kõik läheb marjapõldu. 
    Peamine teenistus on tulnud siiani istikute müügist, räägib linnast pärit maamees. 
    Toomas Jaadla viib ka koolitust läbi. 
    Huvilisi on tohutult. 
    See on nagu Hiina vanasõna, mis ütleb: õpeta mind kala püüdma. 
    Kala püüdma Jaadla õpetab, aga õnge neil veel ei ole. 
    Jaadla loodab, et ehk nii mõnestki saab asja. 
    Koos oleks kergem saaki turustada. 
    Seni on kogu kraam käest peaaegu et krahmatud. 
    Nii jõhvikas kui ka mustikas on väga head ja tohutult suured söögimarjad. 
    Ettevõtja peab veidi hull olema 
    Talu tuksub, algus on olemas. 
    Juba on näha, mis tuleb. 
    Igal juhul tasub see tegevus ära. 
    Et sellist asja teha, peab veidi hull olema, hullul peab maa olema ja ka pere peab veidi hull olema, mõtiskleb Toomas Jaadla. 
    Hiinlased külastasid Tallinna 
    PAAVO KANGUR 
    Läinud nädala lõpul Eestis olnud Hiina delegatsioon külastas Eesti Ekspressi toimetust, paari telejaama ja Tallinna Sadamat. 
    Hiina delegatsiooni juhtis Hiina Välisministeeriumi infoosakonna direktor Zhu Bangzao. 
    Muuga sadamas tundsid hiinlased huvi konteinerterminaali vastu. 
    Selle terminaali potentsiaalne suurinvestor on Hongkongi sadama suurimaid operaatoreid Hutchison. 
    Hiina huvi Eesti vastu on tingitud eelkõige Eesti soodsast geograafilisest asendist, headest transporditingimustest ja teaduslik-tehnilisest potentsiaalist. 
    Eesti huvi Hiina vastu tuleneb Hiina investeerimispotentsiaalist ning võimalustest, mida pakub Hiina hiiglaslik turg, öeldi välisministeeriumist. 
    1998. aasta 30. septembri seisuga oli Hiina Eestisse teinud otseinvesteeringuid 37,5 miljoni krooni ulatuses, olles sellega Eestisse investeerinud riikide hulgas 24. kohal. 
    Kõige rohkem, 29 miljonit krooni, on Hiina ettevõtted investeerinud hulgi- ja jaekaubandusse, 4,2 miljonit krooni on läinud tööstussektorisse ja 2 miljonit hotellindusse ja restoraniärisse. 
    Veel 1996. aastal oli Hiina Eestisse investeerinud maade hulgas 14. kohal. 
    Kaubavahetuse arendamisel tekitavad teatud probleeme suur vahemaa ning transpordiküsimused, aga ka Mandri-Hiina ettevõtete maksevõime, seetõttu on kasulik konsulteerida alati Eesti saatkonnaga Pekingis. 
    Sellegipoolest suureneb Eesti kaubavahetuse maht Hiinaga aasta-aastalt. 
    Hiina oli 1998. aasta kokkuvõttes Eesti kaubanduspartnerite hulgas käibe poolest 26. kohal. 
    Kaubavahetusbilanss on pidevalt negatiivne. 
    Import Hiinast ületab Eesti ekspordi sinna 13- kuni 15-kordselt, kinnitati Eesti välisministeeriumist. 
    Eesti ekspordib Hiinasse masinaid ja seadmeid (peamiselt aurukatlad ja nende osad, saateaparatuur ning mitmed elektroonikaseadmete osad), tekstiili ja tekstiilitooteid (enamjaolt puuvillane riie, särgid) ning metalle ja metallitooteid (näiteks sanitaartehnilised tooted, soojendusseadmed). 
    ELU MAAL - Krahv Holger Wachtmeister puhus Läänemaa külale elu sisse, avades seal plaastripakkimistöökoja. 
    Rootsi krahvi Parivere tehas 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Tuudi kolhoosi laudaks ehitatud koletu kivihoone katus paistab Läänemaal Parivere külas juba kaugelt silma. 
    Pärast valmimist 1991. aastal jäi maja tühjalt seisma. 
    Praegu on see koloss pariverelastele edasijõudmise ja lootuse sümboliks ­ neli aastat tagasi loodud firmas OÜ Sereeter töötab 15 naist. 
    Ettevõte aga laieneb ja paari aasta pärast peaks siin töötama ka 40 meest. 
    Väikeses külas on sellise suurusega ettevõttel tähtis roll. 
    Kõik ekspordiks 
    Nii hoonet haldava Parivere Tsehhi kui ka OÜ Sereeteri ainuomanik on rootslane krahv Holger Wachtmeister (46), kelle suguvõsa juured ulatuvad ka Eestisse. 
    15 aastat pidas ta Lõuna-Rootsis talu, tegeles vähikasvandusega, pidas lehmi ja hobuseid. 
    90ndate alguse Rootsi majanduskriis lõi aga talul jalad alt ­ inimestel polnud raha ja vähke enam ei ostetud. 
    Hobustest rääkimata. 
    Korduvalt Riias sugulastel külas käinud Wachtmeistrile hakkas Ida-Euroopa aina rohkem meeldima. 
    1994. aasta sügisel ostis ta 177 000 krooni eest Pariveres laudahoone, järgmisel aastal läks haavaplaastrite pakkimise töö lahti. 
    Treiler toob pakkimata plaastrid Pariverre, naised pakendavad ja kaup läheb Rootsi tagasi. 
    Iga naine pakib nädalas umbes 60 kasti plaastreid, palka makstakse tükitöö eest: 12 krooni kast. 
    Osaühingu eelmise aasta käive oli ligi poolteist miljonit krooni. 
    Selle ala peale inimesi juurde tööle võtta ei saa, kahetseb krahv. 
    Juba praegu teeme rohkem, kui Rootsi partner Cederroth müüa jaksab. 
    Cederroth on üks Rootsi suuremaid esmaabitarbeid tootvaid firmasid, mille käive on ligi miljard Rootsi krooni aastas. 
    Plaastripakendamine käib vaid väikesel osal maja pinnast. 
    Endises laudas on ka sepikoda, kus üks kohalik mees käsitööna raudnaelu valmistab. 
    Oskusi piisaks, võiks vahelduseks ka muud sepistada, kuid just naelad lähevad Rootsis eriti hästi kaubaks. 
    Vanade majade renoveerijad maksavad ühe naela eest kuni 12 Rootsi krooni. 
    Ülejäänud vaba pinna rentis Wachtmeister rootsi ärimehele Jan-Olof Falkile, kes asub valmistama köögimööbli kapiuksi. 
    Puit tuleb Ameerikast, valmis uksed eksporditakse Saksamaale. 
    Tootmine peaks käima minema juuli lõpus ja perspektiivis saab kapiuksetehases tööd 40 kohalikku meest. 
    Raha ei loe 
    Välismaalasel pole kerge Eestisse äri ajama tulla. 
    Ka Wachtmeister ei saanud tükk aega siinse bürokraatia süsteemist aru ja seetõttu oli algus keerulisem, kui ta ette nägi. 
    Tema sõnul vastutab Rootsis näiteks elektrik ise oma töö eest. 
    Eestis pidid elektrikud tollal aga igal aastal eksami sooritama. 
    Wachtmeister seda ei teadnud ja võttis tööle vastava tunnistuseta mehe. 
    Üsna pea määrati noorele ettevõttele kopsakas trahv. 
    Õnneks ei teinud ma suuri plaane ja kalkulatsioone. 
    Olen liikunud sammhaaval ja tagasilöögid pole mind eriti muserdanud, räägib krahv. 
    Wachtmeister ei oska öelda, kui palju ta Eesti ettevõtmistesse investeerinud on. 
    Ma ei ole raha lugenud. 
    Samas võtan sellel kuul esimest korda oma palga välja, lisab ta. 
    Elamiseks ja investeeringuteks saab Wachtmeister raha oma Rootsi PR-firma tuludest. 
    Mees leiab, et Eesti on väga perspektiivikas maa ja eriti palju saab ära teha just maapiirkondades. 
    Näiteks pakub ta välja vähikasvatuse, millega siin seni eriti ei tegelda. 
    Rootsis maksab vähikilo 250 SEKi. 
    Eesti areneb liiga kiiresti, arutleb krahv. 
    Ohtlik on see, et suur osa välislaenudest läheb tarbimiseks Tallinnasse ja liiga väike osa tootmiseks Valgas. 
    Orden või kuul 
    AARE KILP 
    Kuigi avalikkusele serveeriti aasta tagasi Aare Kilbi ja Priit Halleri Hoiupangast lahkumise põhjusena infovarjamist omanike eest, pälvis juhtide tegevus panga nõukogu täieliku heakskiidu. 
    Nõukogu kinnitab, et on olnud rahul ja hinnanud Aare Kilbi panust Hoiupanga juhatuse esimehena, on kirjas mullu aprillis lahkunud juhtide allkirjadega ingliskeelses lahkumislepingus. 
    Panga poolt kirjutas lepingule alla nõukogu esimees Joakim Helenius nõukogu otsuse alusel. 
    Lepingus ei ole sõnagi info varjamisest, Daiwa laenust, Hoiupanga emissioonist ega Hoiupanga Töötajate Aktsiaseltsist (HTAS). 
    Küll aga määrab leping, et juhul, kui Aare Kilbi vastu algatatakse seonduvalt tema tööga Hoiupangas kohtuasi, maksab õigusabi kulud pank. 
    Lahkumistasu maksis Hoiupank Aare Kilbile eduka teenistuse ja võetud piirangute eest. 
    Ma ei tohtinud kolme kuu jooksul asuda tööle Balti riikide finantsinstitutsioonis Hoiupanga nõukogu loata. 
    Selle otsuse tegid ühehäälselt Hoiupanga nõukogu seitse laitmatu ärireputatsiooniga liiget ­ Joakim Helenius (Hansa Investeeringud), Magnus Franke ja Lars-Olaf Ödlund (Swedpank), Jonathan M. Harfield ja Salvatore Candido (Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank), Andrus Alber (Eesti Pank) ning Gunnar Okk (Eesti Energia)... 
    Miks? 
    Et seda mõista, tuleb minna ajas tagasi. 
    Loomulikult on järgnev minu kui ühe asjaosalise vaatenurk. 
    1997. aasta külm sügis 
    Suve lõpuks oli Tallinna börs ühtlaselt kiire tõusuga roninud tippu, aktsiate hinda kajastav börsiindeks TALSE oli ligi kolm korda suurem kui praegu. 
    Rahvusvahelised reitinguagentuurid olid hinnanud Eesti riigi ja juhtivad pangad ühe väiksema riskiastmega Ida-Euroopas. 
    Ajakirjandus koostas edetabeleid edukatest investoritest, kes olid saanud üleöö miljonäriks. 
    Ettevõtted suunasid vaba raha börsile, firma raha börsil aktsiate asemel pangadeposiidil hoidev finantsist riskis töökoha kaotusega. 
    Languse ennustajaid koheldi kui kohtlasi. 
    23. oktoobril 1997 puhkes Hongkongis viimase paarikümne aasta rängim finantskriis. 
    Laenuprotsent kerkis päevaga 44 korda (7-lt 300-ni). 
    Samal päeval sattus välisspekulantide surve alla ka Eesti kroon. 
    Rahanduseksperdid kinnitasid, et valuutakomitee süsteem peaks välistama krooni devalveerimise võimaluse. 
    Sarnase rahasüsteemiga Hongkongis pööras majandus languse teele. 
    USA börsiindeks Dow Jones läbis oma aastakümnete ajaloo suurima punktilanguse. 
    Ka Tallinna börsil langesid aktsiahinnad päevaga 15 protsenti. 
    Eesti rahasüsteemi tabas likviidsuskriis, pankadevahelise rahaturu intressimäärad tõusid kahe kuuga kolm korda. 
    Tekkinud rahakriisi peapõhjuseks pidas Hansapank-Eesti peadirektor Indrek Neivelt rasket olukorda kogu maailma finantsturul. 
    Eesti krooni võimalikule haavatavusele juhtis tähelepanu ka analüütik Hardo Pajula, kelle väitel on kroon täpselt nii kindel kui kõige nõrgem suur kommertspank. 
    Emissioon vastu talve 
    Hoiupanga nõukogu otsustas emiteerida septembris 3 miljonit aktsiat hinnaga 230 krooni aktsia, mis pidi tooma panka 690 miljonit krooni. 
    Emissioon lükkus korraldaja vahetuse tõttu siiski oktoobrisse. 
    Tagantjärgi tuleb tõdeda, et selline ajaline nihe sai turulanguse tõttu saatuslikuks. 
    Emissiooni korraldaja Hansa Investments võttis vastavalt nõukogu otsusele kohustuse garanteerida emissioon, otsides turult allgaranteerijaid hinnaga 200 krooni aktsia. 
    Üheks allgaranteerijaks sai HTAS, kes garanteeris 1,5 miljonit aktsiat hinnaga 230 krooni tükk. 
    HTAS jäi ilma garanteerimistulust 30 krooni aktsialt ehk 45 miljonit krooni. 
    See raha oli Hoiupanga ja selle mitme tuhande aktsionäri puhas võit. 
    HTASi omanike kasuahnusest rääkijaile tasub meelde tuletada, et sama hinnaga 230 krooni aktsia oleks võinud kasu saamise eesmärgil osta aktsiaid iga soovija. 
    Hoiupanga aktsia hind turul oli emissiooni viimasel päeval 184 krooni, mistõttu HTAS sai raha ülekandmise hetkel paugupealt 69 miljonit krooni kahju. 
    Piltlikult öeldes ostis HTAS kokkuleppe järgi värske tomati hinnaga 20 krooni kilo kliima järsust jahenemisest riknenud tomateid, mida ülejäänud turulised said osta 4 krooni odavamalt. 
    Hoiupanga emissioon säilitas usalduse 
    Samal sügisel kavandas emissiooni ka Hansapank. 
    1997. aasta oktoobri alul peetud aktsionäride erakorralisel üldkoosolekul lubas Jüri Mõis, et emissiooni ei tule, kui panga aktsia hind langeb börsil alla 205 krooni. 
    Hansapanga emissioon toimus aasta hiljem hinnaga 100 krooni aktsia. 
    1997. aasta neljandas kvartalis oli Eesti ajaloo suurim jooksevkonto defitsiit ­ 3 miljardit krooni. 
    Taandatuna iga Eesti elaniku kohta tähendab see, et nende kuude jooksul oli ta ostnud kaupa ja teenuseid 2000 krooni eest rohkem, kui reaalselt teenis. 
    Pangad tõid selles kvartalis Eestisse 3,5 miljardit krooni välisraha ja sealt tuligi see raha, mida sai kulutada. 
    Kui pangad raha juurde tuua ei oleks suutnud, kes oleks seda nende asemel teinud? 
    Alternatiividena tulevad kõne alla riigireserv, Eesti Panga reserv või rahvusvaheline riigilaen... 
    Hoiupanga aktsiaemissioon toetas oluliselt Eesti pangandussüsteemi usaldusväärsust, mistõttu õnnestusid rahakriisi sügisel Eesti pankade lühiajalised rahvusvahelised laenud. 
    Kui osa Hoiupanga tippjuhte ei oleks aktsiaid märkides riskinud oma 130 miljoni krooniga ning Hoiupanga juhatus ei oleks teinud saatuslikku otsust finantskohustuse võtmise kohta Daiwa pangale, kukkunuks Hoiupanga aktsiaemissioon tol hetkel läbi. 
    1,5 miljonit aktsiat ei olnud emissiooniga suunatud mitte HTASile, vaid tema võttis kohustuse ostjate huvi puudumisel 1,5 miljonit märkimata aktsiat välja osta. 
    Hinnaga 230 krooni aktsia ei ole need väärtpaberid müüdavad tänase päevani. 
    (Ühinemiskurssi arvestades oleks Hoiupanga aktsia hind täna ca 100 krooni.) 
    Hoiu-Hansa ühinemine 
    Samal ajal ­ 1997. aasta lõpus ­ algasid Hoiupanga ja Hansapanga läbirääkimised ühinemiseks. 
    Protsess käivitus tegevjuhtide eestvõttel. 
    Hoiupanga suuromanikud said kavatsusest teada järgmise aasta jaanuaris ning innustusid hetkega, andes ühinemisele uut hoogu. 
    Märtsis moodustatud ühinemiskomisjonis olid liikmetena kaasatud mõlema suuromaniku ­ Swedpanga ja EBRD ­ esindajad. 
    Omanike tahe oli kindel. 
    Mullu aprillis kavandas Hansapank aktsiaemissiooni, peatades sel ajal ühinemisläbirääkimised, sest aktsia ostja peab teadma, kas ostab Hansapanka või ühinevat panka. 
    Emissiooni üks tõenäoline märkija oli tänane Ühispanga suuromanik Skandinaviska-Enskilda Banken (SEB). 
    Emissiooni toimumisel SEBile sülle kukkuv osalus kustutanuks Swedpanga lootuse saada Balti riikide suurima panga suurimaks aktsionäriks. 
    Eesmärgi täitmiseks vajas Swedpank kiirelt põhjust, et Hansapank loobuks emissioonist ning jätkaks ühinemisläbirääkimisi. 
    Hoiupanga nõukogu otsustas vabastada läbirääkimistel tormakat ühinemist mitte toetanud tippjuhid Aare Kilbi ja Priit Halleri, pakkudes välja lahkumistingimused, mis kuuluvad lääne tava järgi vaenulike ülevõtmiste juurde. 
    Oli situatsioon, kus ei olnud teisi valikuid ­ orden või kuul. 
    Hõbemärgiga lahkusin ma Hoiupangast esimesel korral 1994. a. 
    Kahe juhi lahkumise järel lubas nõukogu uuele juhatusele täielikku toetust, millega anti hinnang, et Hoiupanga juhtkond ei kahjustanud omanike huve. 
    Tõsi küll, nõukogu toetus juhatusele jäi lühiajaliseks. 
    Uue panga juhatusse hoiupankurid ei pääsenud. 
    Ühinemisotsuse kindlustamiseks pidi Hoiupanga nõukogu saama kontrolli alla ka need 1,5 miljonit aktsiat, millised omandas emissioonist HTAS. 
    Hoiupanga nõukogu pettumuseks ei soostunud aga Hansapank samal päeval nende aktsiate ostuks võetud laenu refinantseerima. 
    Nõukogu otsustas laenu kustutamiseks soetada tagatiseta võlakirjad. 
    See viis hiljem Hansapanga kohtusse HTASiga, mille ainuomanikuks on saanud Marcel Vichmann. 
    Siit on hargnenud kurnav protsess, mis on vastakuti viinud mitmed endised kolleegid. 
    Jätkub kirglik, kuid seni edutu keskustelu moraalse või juriidilise tõe ja õiguse ülimuslikkusest. 
    Juhid üle parda 
    Eeltoodut arvestades oli järgnenud ühinemisläbirääkimistel jõupositsioonil Hansapank. 
    Varem deklareeritud võrdsete ühinemine muutus kiirelt ümber agressiivseks ülevõtmiseks, Hoiupanga ohvitserid talutati tuleriidale, pangale kujundati ajakirjanduses negatiivne maine, isegi pangahooned osutusid väärtusetuteks. 
    Hansapanga juhtide käitumine oli arusaadav. 
    Kuigi parim on äri, millega jäävad rahule mõlemad pooled, ei ole äri heategevus, vaid on pigem egoism. 
    Suure tõenäosusega oleks Hoiupank domineerivas rollis käitunud sarnaselt. 
    Eesti lühikeses pangandusajaloos leiab küllalt näiteid ülevõtmistest, mille järel liidetud panga juhtkond justkui juhuslikult üleliigseks osutub. 
    (Nii liitis Hoiupank Tööstus-Ehituspanga, Ühispank Tallinna Panga, Investeerimispank Forekspanga ja hiljem võttis Swedpank üle Hansapanga...) 
    Neist tormilistest sündmustest on möödunud kõigest aasta ja täna on iseenesestmõistetav, et Eesti panganduse lipulaeva Hansapanga omanik on hoiupank Rootsist (endine Sparbanken). 
    Panga algselt suurtele äriklientidele suunatud tegevus muutub järjepidevalt jaekliendi suunas. 
    Sinine lipuvärv on asendunud erksa ja rahutuma oranži-mererohelisega. 
    Kaheksast Hoiu-Hansa ühinemisläbirääkijast jätkab täna Hansapangas vaid praegune juhatuse esimees Indrek Neivelt. 
    Ja vaatame huviga tulevikku. 
    Mis juhtub siis, kui Swedpanga ostab ära mõni Euroopa suurem pank..? 
    Tõenäoliselt vahetuvad taas juhid ja lipuvärvid. 
    MUUGA SADAM LAIENEB - Naftaärimees Toomas Tuul on pühendunud konteinerterminaali rajamisele. 
    Konteinerterminaal Muugale 
    PAAVO KANGUR 
    Transiidiärimees Toomas Tuul (48) on taas Eestis ja arendab Muuga sadama konteinerterminaali projekti. 
    Tuul oli läinud aastal Lukoili Londonis asuva eksportfirma Lukoil Europe asedirektor. 
    Töötasin peamiselt Musta mere äärsete naftaprojektide kallal. 
    Perekondlikel põhjustel pöördusin tagasi Eestisse. 
    Samuti tundus Musta mere ääres äri ajada kaunis võimatu. 
    Sealt pärit meestele oli see ülesanne lihtsam, ütleb Tuul. 
    Nüüd istub Tuul Muuga sadama peahoone seitsmendal korrusel. 
    Tänaseks on konteinerterminaali eeltööd lõpetatud ja tulevane plats on liivaga ületäidetud ja jäetud vajuma. 
    Koos Euroopa suurima, Hollandi päritolu konteinerterminaali Europe Combined Terminals BVga (ECT) on valminud äriplaan. 
    Loodame 1. detsembril 2000 terminaali käivitada. 
    See eeldab umbes 200meetrise kailõigu valmisehitamist ja spetsiaalse konteinerite tõstmiseks mõeldud kraana paigaldamist. 
    Kai plaaniline üldpikkus on 600 meetrit. 
    Muuga sadama direktori Joel Tammeka sõnul läheb esimene järk maksma ligikaudu 150 miljonit krooni. 
    Sellest 103,5 miljonit krooni investeerib Transiidikeskuse tütarettevõte Muuga Konteinerterminaal, ütles Tuul. 
    Globaalsed plaanid 
    Muuga konteinerterminaali esialgseks mahuks on plaanitud 100 000 konteinerit aastas, mis on maailma mastaabis tühine. 
    Maailmaturu maht on 180 miljonit konteinerit. 
    Läbi Singapuri sadama liigub aastas 15 miljonit konteinerit, sama palju ka läbi Hongkongi. 
    Ometi võib Muuga Konteinerterminaali tulevane suuromanik viia Muuga globaalsesse mängu. 
    Konteinervedude turg kasvab 10 protsenti aastas. 
    Üha uued tooted, sealhulgas ka nafta, hakkavad liikuma konteinerites. 
    Muugal on tulevikus võimalik saada globaalsesse konteinerkaupade liikumise ketti. 
    Nimelt plaanib eelmainitud Hollandi firmat ECT osta Hongkongi suurim tegija Hutchison Port Holdings. 
    Seejuures on Hutchison konteinerite käibelt (ligi 15 miljonit tingkonteinerit 1998) ligi neli korda suurem kui hollandlased. 
    Praegu on kahe firma ühinemine arutusel Eurokomisjonis. 
    Nimelt oleks uus tekkiv firma PSA Corporationi kõrval maailma suurim ja Euroopas võimas turuliider, mis võiks ohtu seada konkurentsi. 
    Igastahes plaanib Transiidikeskus müüa vastavalt ECTga sõlmitud memorandumile 50 protsenti Muuga konteinerterminaali aktsiatest. 
    Tallinnal oleks tulevikus võimalik saada konteinerite üheks ümberlaadimise kohaks suurtelt laevadelt väiksematele, loodab Tuul. 
    Ta ei soovi tulevikku ennustada ning tahab kasvada samm-sammult. 
    Näiteks üks Hollandi firma ehitas Leedu suurimas sadamalinnas Klaipedas välja suure naftaterminaali, mis seisab tööta. 
    Ta ei usu, et Muuga saaks suureks Hiina konteinerkaupade sadamaks, nimetades Muugat tagahooviks ja turuks ennekõike Venemaad. 
    Transiidikeskus 
    Tuul peab Transiidikeskuse tööd Muuga sadamale väga oluliseks, sest nad aitavad laiendada läbi sadama liikuvaid kaubagruppe ja seega vähendavad majandusriske. 
    Ta teab ka naftaterminaali Scantrans endise peadirektorina, kes on Scantransi ühe omanikku Voncare taga, kuid ei ütle. 
    Ennekõike tasub terminaalidesse investeerida kaubavoogude tekkimisega seotud ettevõtetel. 
    Teistel võivad riskid kasvada üle pea. 
    Transiidikeskus on Muuga sadamas tegutsev transiidifirma, millele kuulub lisaks konteinerterminaali projektile ka külmutatud toodete ja autode terminaal Refetra ja 50 protsenti kuivpuistainete (väetised) terminaalist (DPT). 
    Transiidikeskuse aktsiatest kuulub 85 protsenti Aadu Luukasele ja Toomas Tuulele ning 15 aktsiatest Anatoli Lipinskile ja Sergei Artjomovile. 
    Naftaärimees Toomas Tuul Loodava Muuga sadama konteinerterminaali projektijuht. 
    Ainus eestlane, kes on töötanud Vene naftafirma Lukoili Londonis asuva ekportfirma Lukoil Europe asedirektorina. 
    Muuga sadama Transiidikeskuse suuromanik. 
    85 protsenti aktsiatest kuulub temale ja Aadu Luukasele. 
    90ndatel on töötanud juhtivatel kohtadel N-Terminaalis, Scantransis, Transiidikeskuses ja Lukoilis. 
    Uudised 
    Sada krooni puhtalt kätte igale keskturu piketeerijale 
    Tallinna keskturu erastamise küsimuses korraldatavale piketile värbavad korraldajad plakati-kandjaid, kes saavad selle eest sada krooni. 
    Tundmatuks jääda soovinud sagedasti turul käiva inimese sõnul kutsuti teda neljapäeval, 16. juulil osalema piketil. 
    Öeldi, et tuleb kanda mingit plakatit ja selle eest saab sada krooni, kinnitas ta. 
    Paluti veel tuttavaid ka kutsuda, peaasi, et oleks eestlased ja näeksid inimese moodi välja. 
    Rahapakkujad ei öelnud, mis plakatil on. 
    Ka ei olnud juttu, kas miiting tuleb turu erastamise poolt või vastu. 
    Ei ole teada, kuskohas raha eest piketeerijad täpselt seisma hakkavad. 
    Neljapäeval pidi toimuma Mõõdukate poolt korraldatud pikett turu erastamise vastu. 
    Sellele üritusele loa taotlemisega jäi erakond aga hiljaks. 
    Kes veel neljapäevaks miitingut planeerisid, ei ole teada. 
    Keskturu erastamine tuleb Tallinna volikogus arutlusele samuti neljapäeval. 
    Turu erastamise vastu võitleva juristi Mare Siiraku sõnul on oma allkirja Tallinna keskturu erastamise vastu andnud ka peaminister Mart Laar. 
    Küüditaja sai ajutise elamisloa 
    80aastane küüditaja Vassili Beskov sai peaminister Mart Laarilt erandina kuueks kuuks elamisloa. 
    Pärnu maakohus karistas sel kevadel Beskovi küüditamise eest kaheksa-aastase vanglakaristusega tingimisi. 
    Juuni algul sai tähtajalise elamisloa ka 80aastane Ivan Skouratov. 
    Tema võib elada Eestis 2000. aasta 4. märtsini. 
    Eesti korteriühistud puhastasid Rootsis kanalisatsiooni 
    6­11. juunil käis Rootsis Gävle linnas Eesti korteriühistute delegatsioon, et sealsest elamumajandusest midagi kõrva taha panna. 
    Visiidi käigus kohtus Eesti Korteriühistute Liidu (EKÜL) juhtkond ka Rootsi peaministri Göran Perssoniga. 
    EKÜLi juhatuse esimees Andres Jaadla andis oma sõnul peaministrile ülevaate EKÜLi arengust ja käimasolevatest projektidest Rootsi vastava organisatsiooniga. 
    Peaminister tunnustas meie visa tööd ja kohtumine möödus soojas õhkkonnas, ütles Jaadla. 
    Kohalik Gävle Päevaleht aga kommenteeris Eesti delegatsiooni tegemisi järgmiselt: Muru, jalgrattakumm ja pesuköögid avaldasid eestlastele kõige suuremat muljet. 
    Täna lähevad tema [Andres Jaadla] ja teised külalised koos kinnisvarahooldajatega Säträsse ja proovivad ise puhastada kanalisatsiooni ning teha muid praktilisi töid. 
    Selle vastu pole Andres Jaadlal midagi. 
    See on see, mida meil tuleb õppida, ütleb ta. 
    Estonian Airi suvekampaania Hinnad tõusevad 
    Estonian Airi suvekampaania Kaks ühe hinnaga jõudis kehtida vaid üheksa päeva, kui hinnad kerkisid umbes kümme protsenti. 
    Firma infojuht Raimond Made seletas firma tegemisi sellega, et esimesele variandile liideti otsa ka SASi sihtkohad. 
    See on puhtalt meie töökorralduse küsimus, rääkis Made. 
    Kampaania oli alguses planeeritud ainult Estonian Airi 13sse sihtkohta, kuid pärast läbirääkimisi SASiga saavad kliendid lennata veel viide punkti. 
    Hindade umbes kümneprotsendiline tõus on seotud sellega, et lende saab nüüd kombineerida SASiga, mis annab rohkem lennuvõimalusi ja muudab lendamise paindlikuks, kommenteeris Made. 
    Seega on kampaania märksa kliendisõbralikum, kuna annab oluliselt rohkem lende sihtkohtadesse ning suurema kindluse, et soodushinnaga reis ei jää ära näiteks kohtade puudumise tõttu. 
    Kliendi suhtes sõbraliku käitumise tagajärjel tõusevad aga nn soodushinnad algselt lubatutega võrreldes ikkagi kümme protsenti. 
    Estonian Airi ja SASi koostöö tulemusel kergeneb just Skandinaaviasse lendajate rahakott, kuna neile kahele kuulub otselendude monopol. 
    Kui konkureerida pole enam vaja, siis tuleb kiirust hindavatel reisijatel see omast taskust kinni maksta. 
    Uus ajakiri Eestist ja eestlastest 
    Tallinna Eesti Maja üllitas ingliskeele ajakirja Global Estonian. 
    Eesti Maja direktori ja ajakirja väljaandja Viido Polikarpuse sõnul on ajakirja sihtgrupiks Eestist huvitatud inimesed kogu maailmas. 
    Esimeses numbris kirjutatakse muu hulgas president Lennart Merist ja peaminister Mart Laarist, Fred Jüssi fotode abil tutvustatakse Eestimaa kauneimaid paiku ja lahatakse Euroopasse integreerumise probleeme. 
    Väljaande tiraaž on 10 000 eksemplari. 
    Eestis levitatakse ajakirja turismiinfopunktides, läbi ministeeriumide jõuab üllitis ka paljudesse lääneriikidesse. 
    Kooli-Ekspressi võitjad teada 
    Kooli-Ekspressi võistluse võitsid Tallinna Ühisgümnaasiumi (märgusõna Peko) ja Tallinna Kuristiku gümnaasiumi (ERNA) võistlustööd. 
    Eesti Ekspressi ajakirjanikest koosnev žürii tõstis esile võidutööde mitmekesist sisu ja õhulist kujundust. 
    Ühisgümnaasiumi ja Kuristiku gümnaasiumi õpilased kirjutasid asjadest, mis on eestlastele olulised, ütleb Eesti Ekspressi peatoimetaja Aavo Kokk. 
    Kaheteistkümne võistlustöö hulgas tuli kolmandaks Tallinna Väike-Õismäe (Töökas kollektiiv) gümnaasium ja neljandaks Märjamaa gümnaasium (Sipelgas). 
    Kaks võidutööd ilmuvad suvel Ekspressi vahel täielikult kaheksal leheküljel. 
    Ülejäänud võistlejate kirjutised avaldatakse valikuliselt. 
    Kuldnokk põhjustab segadust 
    Vilsandi ilmajaama töötajad satuvad pidevalt segadusse, sest maja juures pesitsev kuldnokk matkib kõiki hääli alates telefonihelinast kuni laste kisani. 
    Kuna ilmajaama eest hoolt kandev pere elab sealsamas, juhtub sageli, et kuldnokk keerab kogu elu pea peale. 
    Näiteks ärkas pereema kella kuue asemel üles kell viis, sest lind imiteeris äratuskella helinat. 
    Teisel korral sattus ärevusse pereisa, kes laste kisa peale neid otsima hakkas. 
    Hetke pärast selgus, et häält tegi hoopis maja akna taga elav lind. 
    Veel on kuldnokk teinud järele telefonihelinat ja naabri metallilõikaja heli. 
    Kuidas meid jagatakse 
    AAVO KOKK peatoimetaja 
    ks minu tuttav noorepoolne abielupaar on Hansapanga peale üsna pahane. 
    Vanasti oli mehel konto Hoiupangas ja naisel Hansapangas. 
    Seltskondlikel koosviibimistel oli nende mängulist pangateemalist nääklemist lausa nauding kuulata. 
    Kumbki kiitis oma panka ja otsis tögavaid näiteid teise panga teenuste, teeninduse, juhtide ja imago kohta. 
    Nüüd on mõlemal konto Hansapangas, kuid kumbki pole rahul. 
    Panga teenindustase on ju hea, kuid see eripära, mis pangast peaaegu et sõbra tegi, on kadunud. 
    Kumbki pole enam selle panga klient, kelle nad kunagi valisid. 
    Hansapank on seda vaikset pettumust ilmselt tunnetanud ning valmistab ette suuremat imagomuutust. 
    Veel enne suurt suve täidab tänavaid ja ajalehti Hansapanga reklaam. 
    Kuulduste järgi muutub tublisti panga logo, aga muutuvad ka värvid. 
    Praeguste rahulike toonide asemele peaks tulema midagi hoopis värvilist ja kärtsu. 
    Lisaks sellele üritatakse mingil moel jagada klientuuri, eristades rikkamaid ja vähemrikkaid. 
    Niisiis nagu näide marketingi õpikust ­ kui asutus muutub, tuleb muuta ka imagot. 
    Kui kliente on liiga palju, tuleb neid jagada ning eri seltskonda eri moel teenindada. 
    Veel kehvem lugu on aga Polarise klientidega. 
    Kindlustusinspektorid ja firmajuhid räägivad asjalikult, kuidas müüakse Polarise lepingute portfelli. 
    Mis portfelli? 
    Tegelikult müüakse ja jagatakse inimesi, kes on Polarise kliendid. 
    Olen ise aastaid ostnud Polrisest nii elu kui ka varakindlustust. 
    Just sellepärast, et saan mõlemad ühe inimese käest. 
    Nüüd on keegi kusagil otsustanud, et osa minust on edaspidi Sampo klient ja osa BICO klient. 
    Täielik jama ju. 
    Esimesel võimalusel loobun ma ühest või mõlemast. 
    Kliendina huvitab mind mugavus ja asjaajamise selgus. 
    Mulle ei meeldi, et mind jagatakse. 
    KIRJAD 
    Veel Mart Laarist Peaminister on möku. Martin Pomm. EE nr 14 
    Pidasin Eesti Ekspressi soliidseks ja heaks leheks. 
    Olen tellinud Teie lehte 6 aastat, aga nüüd jääb 1999 vist viimaseks, sest selline sopaloopimine on lihtkodanlikule arusaamatu. 
    Ilmselt on toimetuse liikmetel alaväärsuskompleks ja see küünilisus on väljaspool igasugu arvestust. 
    Lõbustusasutusi on küllaga, kus võite fantaseerida oma seksmänge ja sel teemal diskuteerida. 
    Seepärast soovitame Teil minna seksodroomile, kui selleks on juba nii suur vajadus. 
    Seksfantaasiate käes vaevlev rahulolematu toimetaja ei peaks küll oma sekstundeid ja illusioone peaministri kaela valama. 
    Mina ja minu sõbrannad oleksime väga tänulikud, kui ei räägitaks kõikide naiste ja avalikkuse nimel, sest meie pole Teid küll selleks volitanud. 
    Kui Teie ei võta peaministrit ja valitsust tõsiselt, siis on see Teie probleem. 
    Peale selle see rumal ja kasimatu inimene teeb kriitikat ka teiste riikide poliitikute arvel. 
    Kõik see näitab vähest arengutaset ja kasvatamatust. 
    Tekib küsimus, kas mehe väärtust tuleb hinnata ainult seksikusega? 
    Arvame, et riigi juhtimine ja seksuaalfantaasiad ei sobi kokku. 
    Meie ei kujuta ette, et Eesti riiki juhiks strippar. 
    Arvame, et riigi juhtimiseks on vaja hoopis palju muid omadusi. 
    Näiteks mõistust, ausust, inimväärikust, töökust, viisakust jne. 
    Lugupidamisega EVA RÕUK Laagri 05.05.99. a 
    Tere! 
    Soome meedia on väitnud, et hiljuti olevat keegi Martin Pomm kirjutanud EEs halvustavalt Soome peaministrist, kes lausa ajavat soomlased jooma oma masendunud olemusega. 
    Kuna olen kirjutamas pikemat käsitlust Eesti ja Soome suhetest ning meedia rollist selles, palun mind valgustada, kas sellise nime all on keegi ülepea kunagi EEs hiljuti midagi kirjutanud ja kui, siis millises numbris. 
    AIN HINSBERG 
    TOIMETUSELT: Vt. eelmine kiri 
    Avaliku Sõna Nõukogu otsus 28.04.1999 
    Avaliku Sõna Nõukogu arutas Vello Kulla kaebust Eesti Ekspressi kirjutise Marbella koloonia (Meelis Hiiob, Mihkel Kärmas; 18.12.98) ja Marahhovski suhtleb komissar Kulla vennaga (Madis Jürgen, 15.01.99) kohta. 
    Vello Kulla leiab, et kirjutistes on rida faktivigu. 
    Samuti on ajaleht avaldanud vastulause juures oma kommentaari (08.01.99). 
    Samuti heidab kaebuse esitaja ajalehele ette soovimatust suhelda ja allikate mitteavaldamist. 
    Eesti Ekspressi toimetaja Aavo Kokk teatas vastulauses, et toimetus peab kirjutises toodud fakte tõesteks. 
    Informatsiooniallikaid ei pea toimetus võimalikuks avaldada. 
    Aavo Kokk väidab, et on pikalt suhelnud Vello Kullaga. 
    Avaliku Sõna Nõukogu asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole ASNil võimalust hinnata kirjutises toodud faktide tõepärasust. 
    Vaidlusaluste faktide õiendamiseks on Vello Kulla saanud kasutada võimalust vastulauseks (08.01.99). 
    Kuigi toimetus on seda pisut lühendanud, on vastulause põhisisu adekvaatselt edasi antud. 
    ASNi hinnangul ei saa seda pidada hea ajakirjandustava rikkumiseks. 
    URMAS LOIT esimees 
    Kultuurilise hoiaku laiendamisest... Papagoi või sirjelind. EE nr 19 
    Eesti suurima tiraa(ogonek)iga ja mõjukas ajaleht, uuriva ajakirjanduse lipulaev on võtnud ette kampaania 18aastase koolipoisi vastu. 
    Selle asemel, et avaldada vabandus oma töötaja ebaõnnestunud nalja pärast, asub toimetus Tanel Padarit edasi sarjama, tellides moekunstnikult artikli, millistest naljadest niimoodi riietuv (kammiv ja raseeriv) laulja peab solvumata aru saama. 
    Lii Undi selgitused riietuse läbi saadetavatest alateadvusele suunatud signaalidest on muidugi huvitavad, aga vaevalt on nendel nii ühene tõlgendus. 
    Padari väljanägemine esindab üht tüüpi ameerika poistebändi imagost, kus üks poistest on salkuspäine britt, teine latiino, kolmas blond puhastverd aarialane jne. 
    Ja tingimata on poistebändi poisid nägusad ja armsad, meeldides samaaegselt nii tütarlastele, daamidele kui ka (vanadele) meestele. 
    Midagi taolist on Rumal Noorkuu. 
    Antud küsimuses laiema kultuurilise hoiaku (mis asi see on?) saavutamiseks peab EE küll palju artikleid kirjutama ja katseliselt solvama mitmesuguseid inimesi, kes oma soengu ja särgiga saadavad välja signaale. 
    Väike gay stiili õpik oleks hea, saaks end üle vaadata ja iseendas selgusele jõuda. 
    Kui Stiil, siis stiil, mis tähendab ka käitumise stiili, pieteeti ja tolerantsi mitmes suunas. 
    Isegi riietusstiile tundmata ja gay pulmade fotodega kursis olemata on inimesel õigus solvuda. 
    K.K. 
    (vabandan anonüümsuse pärast, aga pole oma väljanägemise signaalides kindel) 
    Täpsustus 
    Filmi Georgica levitab Eestis firma Q-film, mitte F-Seitse, nagu kirjutas eelmine EE. 
    ÜKS KÜSIMUS 
    Miks te ei vaata Eesti Televisiooni? 
    KAAREL TARAND Peaministri nõunik 
    Pikk vaikus. 
    Väga hea küsimus. 
    Mitme sõnaga ma vastama pean? 
    Ma võiksin sellest umbes tund aega rääkida... 
    Mõtleb. 
    Ma vaatan Eesti Televisiooni. 
    Seda nii tööalaste kohustuste kui ka uudishimu tõttu. 
    Vaatan parema puudumisel. 
    Kõik. 
    ANDRES JõESAAR TV3 peadirektor 
    Mina vaatan. 
    Ma vaatan kõiki televisioone. 
    KRIS TASKA Kanal 2 
    Kas see on nagu mingi eelarvamus? 
    Tähendab... mina konkreetselt vaatan ETVd väga vähe, aeg-ajalt AKd. 
    Muu programm ei sobi minu vanusele, sihtgrupile, huvidele. 
    Ma arvan, et meil on head kommertskanalid. 
    VALLO TOOMET TV1 peadirektor 
    Vaatan ikka. 
    Seal aeg-ajalt on üht-teist. 
    ANTS JOHANSON Draamateatri avalike suhete juht 
    Hahahaa! 
    Aga ma ju vaatan. 
    Olen lapsepõlvest peale harjunud seda vaatama. 
    SIGRID HARTMAN modelliagentuuri omanik 
    Mmm... kurat, ma vaatan seda. 
    Hehee, ülejäänud kanalid on ju üleni seepi täis. 
    Vaatan harivaid saateid ja uudiseid, kuigi mitte järjepidevalt. 
    REIN RAUD Humantiraarinstituudi rektor 
    Ma vaatan üldse väga vähe televisiooni. 
    Aga kui, siis ETVd. 
    Minu jaoks oleks ainuke põhjus selle mittevaatamiseks, kui see muutuks kommertskanalite sarnaseks. 
    TANEL PADAR tõusev täht 
    Miks ei vaata vä? 
    Aga kes ütles, et ei vaata? 
    Miks vaatan vä? 
    No mõnikord ikka üht-teist... ega seal vist tegelt midagi vaadata pole... 
    Viisakuse võimetus 
    HARRI TIIDO 
    Kuku raadio 
    Paljud lugejaist on kindlasti vähemalt korra sõitnud autoga maja ette või parkimiskohta, kus kolmel viimasel vabal parkimiskohal laiutab sinna risti-põiki seisma jäetud sõiduvahend. 
    Mõnel puhul on sõidukis sees ka omanik, kes teid teie palve peale koomale võtta lihtsalt pikalt saadab. 
    Mida sellisel juhul teha? 
    Kui tegemist on tagatipuks veel autos lihtsalt juttu vestvate ja suitsu tõmbavate nolkidega, siis võib nii mõnelgi inimesel (siinkirjutaja kaasa arvatud) esmareaktsiooniks olla soov neid nii-öelda füüsiliselt õpetada. 
    Kuid kes on sellisel juhul järgnevas võimalikus kehavigastuste tekitamises süüdlane? 
    Kunagi esitasin selle küsimuse ühele Eesti politseijuhile, kes vastas ühemõtteliselt ­ süüdi on see, kes esimesena kasutab füüsilist vägivalda. 
    Seega ­ kui teid solvatakse sõnadega, siis peab ka teiepoolne vastus piirduma verbaalsusega. 
    Mõju on kõigi eelduste kohaselt null või miinusmärgiga ­ teie auto jäetakse meelde ja pärast ei õiendata arveid mitte teie, vaid teie sõidukiga. 
    Politseijuhi soovitus oli kutsuda korravalvurid, kes juhiksid tähelepanu parkimiseeskirjade rikkumisele või millelegi sellisele. 
    Kuigi ka sellel juhul võib laiutaja väita, et siin pole maas mingeid jooni, järelikult peatun-pargin, nagu tahan. 
    Elumajade ees see ju nii ongi. 
    Pealegi ei pruugi laiutajad politseid ära oodata, kui too üldse niivõrd tühise asja peale vaevub kohale tulema. 
    Sama lugu võib teiega juhtuda ka teie elumaja trepikojas, kus kari nolke näiteks õlut joob, suitsetab, põrandale sülitab ja konid maha viskab. 
    Tihti lisandub veel midagi, mis järgneb õllejoomisele. 
    Kui pöördute kaebusega õiguskaitse poole, on ainus soovitus tõenäoliselt välisukse lukustamine ja lukushoidmine. 
    Üldjoontes taandub küsimus osa inimeste kultuuritusele. 
    Kultuursus (või selle puudumine) pärineb juba kodust, ja kui õiget kodu ei ole, siis pole ka midagi oodata-loota. 
    Jääb aga küsimus ­ kuidas peaks käituma tsiviliseeritud inimene, kes üha sagedamini (nagu mulle tundub) põrkub argielus pehmelt öeldes molkustega? 
    Kui meenutada mitmeid ajakirjandusse jõudnud politsei- ja kohtulugusid, siis näib pilt olevat paljuski samasugune ­ pätid lastakse vabadusse ja veel vabandatakse nende ees. 
    Iseenda kui kodaniku argiõiguste kaitseks käe tõstnud inimene jääb aga igal juhul süüdlaseks, kuna ta ei hakka toimunu kohta isegi valetama ning tunnistab kõik ausalt üles. 
    Heal juhul aitab patukahetsus karistust kergendada, pätt aga irvitab rõõmsalt ja haub kättemaksu, mis kindlasti tulemata ei jää. 
    Mõni aeg tagasi helistas mulle üks raadiokuulaja, kes oli juba mitmendat korda oma korterist tabanud ühe ja sama alaealise varga. 
    Poiss olla ainult irvitanud ja teatanud, et õhtuks on ta niikuinii väljas ning sa vanamees veel kahetsed seda politsei kutsumist. 
    Mees oli mures ja tige nagu herilane, kuna oli veendunud, et vargaga tõesti midagi ei juhtu. 
    Mida teha? 
    Kui ausalt öelda, siis soovitasin tal lihtsalt iga kord, kui ta selle päti veel kätte peaks saama, poiss ise trepist alla politsei kätte viia. 
    Mees ei saanud algul aru, kuid siis hakkas koitma ­ ikkagi mitu trepikäiku alla minna, ja kui pätt iga kord ülemisel astmel lahti rabeleb ning alla kukub, siis ei saa tema ju sinna midagi parata. 
    Ma ei tea, kas see mõtteviis oli õige ja kas siin ei ole tegemist vägivallale õhutamisega. 
    Võib-olla, kuigi sõnaselgelt ei ütelnud seda välja ei mina ega helistaja. 
    Kuid me mõlemad saime ilmselt aru, mida teine mõtles. 
    Viisakas inimene on nimelt väga abitu. 
    Ta on abitu sellesama seaduse ees, mis on mõeldud kõigi kaitseks, kuid pahatihti kaitseb kurjategijat rohkem kui ohvrit. 
    Ohvril puudub õigus õigusemõistmise enese kätte võtmiseks ja seaduskuuleka inimesena jääbki ta kannatajaks, pargib oma auto teise kohta, läheb pätikambast vaikides mööda ja ei pane peatselt tähele isegi seda, kui tema silma all kedagi pekstakse või röövitakse või tapetakse. 
    Ta on lihtsalt viisakas inimene, tsiviliseeritud ühiskonna produkt, kes kannatab seaduskuulekuse sündroomi all. 
    Kvartal 20 
    Metsakalmistu: asutati 1933 avati ametlikult 1939 pindala 48 ha Esimesena maeti Eduard Vilde Ainus hoone paekivist kabel 1935/1936 (H. Johanson) Ainsad monumendid: Konstantin Pätsi matmispaik 1939/1990 fašismiohvrite mälestusmärk 1984 (V. Künnapu) kuulub Tallinna linnale haldab OÜToonela Avaliku linnakalmistuna asutatud kalmistu on tuntud avaliku elu tegelaste matmispaigana. 
    LEA LARIN 
    Metsakalmistu kvartalis 20 võivad kõrgete mändide all viimset rahu nautida ajakirjanike liidu (EAL) liikmed. 
    Kuigi eeltööd ajakirjanikele väärika puhkepaiga kindlustamiseks alustati juba Märt Müüri ajal, sündis leping toonase EALi juhi Toivo Tootseni ja Metsakalmistut haldava aktsiaseltsi Toonela direktori Olav Kirseli vahel alles 1995. aastal. 
    Lepingu kohaselt saab kirjatsura viimse puhkepaiga kvartalisse 20 EALi kirjaliku avalduse alusel. 
    Võimalikud on variandid ­ kas traditsiooniline hauaplats kahele või siis meeter korda meeter krundike urnimatuseks. 
    Ajakirjanike viimse puhkepaiga vahetus läheduses on eraldatud kvartalid Riigikantselei töötajate, ühenduse Memento liikmete, muusikute, kirjanike, kunstnike ja arstide matmise jaoks. 
    Kirsel ei oska öelda, kui suur kvartal 20 on ja kui palju ajakirjanikke lõpuks seal viimse puhkepaiga leiab: Kui Tootsen veel Pirita halduskogus oli, siis seda asja aeti, aga detailplaneeringut sellele kvartalile ei ole. 
    Silma järgi võib arvata, et kvartal 20 katab künklikul mändidealusel maal umbes 800 ruutmeetrit. 
    EAL kohustus sõlmitud lepingu kohaselt heakorra eest tehtud kulutuste eest tasuma. 
    Mingit hooldust nad tellinud pole, ainult need, kellel siia on lähedased maetud, on töid tellinud, nendib Kirsel. 
    Kvartalis 20 puhkavad viimset und armastatud spordiajakirjanik Heino Mikkin, raadioajakirjanikud Tõnu Teder, Jüri Oll ja Enn Kask, Eesti Kommunisti vastutav sekretär Hans Eduard Aasamaa, kirjastusejuht Vello Lindsalu, populaarsed teleajakirjanikud, väliskommentaator Rein Soomets ja Horoskoobi saate tegija Andres Vihalem, ajalehe Vetšerni Tallin peatoimetaja Stanislav Davõdov ja paljud teised. 
    Kahjuks ma ei ole ise sinna vaatama jõudnud, kuigi mitu korda olen kavatsenud, ütleb EALi nõunik Hugo Alter. 
    Ma tean, et Enn Leissonit taheti ka sinna matta. 
    Eesti Ajakirjanike Liitu kuulub praegu 900 inimese ringis. 
    Alter kinnitab, et nooremaid liikmeid tuleb kogu aeg juurde: igal juhatuse koosolekul arutatakse kümmekonda liikmeksastumise avaldust, aastas koguneb sel viisil saja uue EALi liikme ringis. 
    Liitu kuulumise eelduseks on iga-aastase liikmemaksu tasumine ­ kas 1% palgast või siis 460 krooni. 
    Meil oli see suitsuputkas terve nädala teema, et kas tasub ajakirjanike liitu kuuluda või mitte, ütleb Õhtulehe toimetaja Rait Raidmaa. 
    Lõpuks leidsime, et ainuke kasu, mis liitu kuulumise eest saab, on tasuta plats Metsakalmistul. 
    Ja nekroloog. 
    Nõukogude ajal oli Sojuz šurnalistov (ajakirjanike liit ­ vene k) kõva sõna, Moskvas Arbatil oli eraldi restoran, kus sai ilma järjekorrata ja odavalt süüa. 
    Müüri ajal oli ka asjast kasu. 
    100 FIMi eest võis osta rahvusvahelise pressikaardi, mille eest sai välismaal tasuta muuseumidesse, nendib staažikas ajakirjanduse alal töötaja. 
    Vahepeal prooviti veel igasugu lollusi ­ et EALi liikmepiletiga saab lokaalis Roheline Ämblik poole hinnaga praadi või siis Kõveras Kõrtsis kaks õlut korraga, aga praegu on see lihtsalt papitükk. 
    Me oleme ikka ametiliit, kuigi see omanikele ei pruugi meeldida, ütleb Alter ja kinnitab, et möödunud aastal ennistati tänu EALi tegevusele tööle neli ajakirjanikku. 
    1992 
    Portugal, Sevilla 
    Eesti jagas telkpaviljoni Leeduga, Läti ei osalenud 
    Kahe peale 380 m2 
    Oli rubla-aeg ja paljud asjad said tehtud väga odavalt, täpset eelarvet ei mäleta keegi. 
    Näituse ajal tuli Eestis käibele oma raha. 
    Uhiuued kroonid-sendid olid külastajate seas suur hitt. 
    1993 
    Lõuna-Korea, Taejon 
    Eesti jagas ajutist paviljoni Rumeenia, Läti ja Leeduga 
    Pinda 150 m2 
    Riigieelarvest 1,5 miljonit, paviljoni ja transpordi tegid korraldajad välja. 
    Paaril näitusele järgnenud aastal oli Eesti kaubavahetuse bilanss Koreaga selgelt plussis. 
    1998 
    Hispaania, Lissabon 
    Eesti oli oma paviljonis 
    Pinda 640 m2 
    Riigieelarvest 6,2 miljonit.Järele jäänud varasid on müüdud 2,4 miljoni krooni eest. 
    Lissabonis üürisid korraldajad 7toalise korteri, kus tihedamatel päevadel magas põrandal koos kuni 29 inimest. 
    Isegi koristaja võeti Eestist kaasa, sest nii oli odavam. 
    2000 
    Saksamaa, Hannover 
    Eestil on oma paviljon 
    1500 m2 suurune krunt 
    Riigieelarvest küsitakse 28,9 miljonit krooni 
    Otsuse Hannoveri näitusel osaleda tegi valitsus täpselt neli aastat tagasi. 
    Täna pole meil veel väljapaneku täpset ideed ega raha, mille eest Saksamaale sõita. 
    EXPO - Kolm võimalust, kuidas lahendada Eesti maailmanäitusel esinemise probleemi. 
    Korduvkasutusega maailmanäitus 
    HELEN URBANIK 
    Eesti ekspositsiooni ideekonkurss 2000. aasta maailmanäituseks lõppes läbikukkumisega. 
    Ei tulnud ühtegi kõlblikku pakkumist. 
    Pakume välja kolm lahendust, mida Eesti võiks sellises ilma ideeta olukorras ette võtta. 
    Mõistlik lahendus: korduvkasutusega väljapanek 
    Maailmanäitus on nagu olümpiamängud ­ paar sportlast jookseb seal mõne päeva. 
    Et neid sinna saata, kulub miljoneid kroone, ütleb Ignar Fjuk, Eesti väljapaneku peakorraldaja Sevillas ja Lissabonis. 
    Mängudel osalemata jätta ei saa, naabrid hakkavad kahtlustama, et Eestis on midagi viltu. 
    Expo toimumise kohta ja aega teatakse ette vähemalt viis aastat. 
    Sellest ajast saadik, kui seitse aastat tagasi Sevillas valmis meie paviljon kuu aega pärast näituse avamist, jääb Eestis ekspositsiooni korraldamine alati viimasele minutile. 
    Võiksime siis teha oma väljapaneku üks kord ja korralikult. 
    Mõelda välja väärikas idee, valmistada korralikud stendid, koostada põhjalik tutvustav materjal. 
    Järgmisel korral jääb üle teha ainult upgrade nagu natuke vanaks jäänud arvutile ja ekspositsioon uues kohas jälle üles panna. 
    Hannoveri näituse peakomissarile Andres Pajustele mõte meeldib. 
    Esimene pääsuke ­ Eestit tutvustav CD, mille sisu saab uuendada ­ valmib koostöös Eesti Instituudiga. 
    Äärmuslik lahendus: Eesti ei osale Expol 
    Ainus lootus seal kuidagi silma paista on mitte osaleda, ütleb Lissaboni esinemist meenutades lavastaja Peeter Jalakas. 
    Kui Eesti talitaks Jalaka nõuande järgi ega läheks järgmisel aastal Hannoveri, jääks riigikassasse alles 30 miljonit krooni. 
    20 miljonit sakslast ja sama palju turiste ei näeks muu hulgas universumi kärjekujulist ehitust kujutavat Eesti paviljoni ega maalilisi pilte meie rabamaastikest. 
    2000. aasta 1. juunil ei kõlaks Hannoveri paraadplatsil näituse avatseremoonial Veljo Tormise Raua needmine Tõnu Kaljuste koori esituses. 
    Sakslased palusid avamisele ühe Eesti koori ja Kaljuste kollektiiv on üks neist, kes võiks seal laulda. 
    Tähtsad poliitikategelased arvaksid, et Eestis käib sõda nagu Somaalias. 
    Muul põhjusel üks riik Expole minemata ei jäta. 
    Majandustegelased kahtlustaksid, et Eestis kestab tõsine majanduskriis. 
    Nagu Malaisias, kes vahepeal loobus Hannoveri näitusel osalemisest. 
    Ulmeline lahendus: Eesti korraldab oma Expo 
    Järgmine võimalus taotleda maailmanäituse korraldamist oleks aastal 2010. 
    2005. aasta maailmanäitus pannakse püsti pisikeses Seto linnas Nagoia lähistel Jaapanis. 
    Tallinn võiks võtta kampa lähemad naabrid Helsingi (parvlaevad seilaksid siis Tallinna lahel sama tihedalt kui praegu mandri ja Saaremaa vahel) ja Riia (lätlased ei sõidaks siis Eestisse mitte ainult kalapüüdmise pärast). 
    Raha oleks vaja umbes 70 miljardit krooni. 
    Nii palju kulutab Hannover 2000. aasta näituse peale. 
    Kusagile Tallinna veerde, näiteks Paljassaarde, kerkiks näituseväljak ja uhked paviljonid, mille arhitektuurilise väärtuse kõrval Ühispanga maja oleks poisike. 
    Ehitusfirmad saaksid tööd nii et tapab. 
    Nelja kuuga käiks siit läbi nelikümmend korda rohkem turiste kui praegu aastaga. 
    Eesti saaks paugupealt üle ilma tuntuks. 
    Kui näitus läbi, oleks meil, kuhu Pääsküla asotsiaalid elama panna. 
    Järele jäävate messihallidega poleks siinses kliimas midagi targemat peale hakata. 
    Isegi Sevilla näituse väljak on praegu maha jäetud ja hulkurid kasutavad seda ööbimispaigana. 
    Horoskoop 20. - 26. mai 
    KALJUKITS Eelolev periood nõuab korda, täpsust ja puhtust. 
    Aga tasakaalu huvides ei maksaks kogu aeg luupi kaasas kanda ja elukutselist kohtumõistjat etendada. 
    Ka staa(ogonek)ika piletikontrolöri platnoimaneerid osutuvad magusate suhete ajal üleliigseks. 
    Neljapäevaste tundmuste ajal on sajandi viimane aasta elamist väärt juba nüüd. 
    Peaasi, et elu kohe lõpuni ära ei põle ja mõned sarved jääksid alles. 
    Viimaseid võib veel vaja minna. 
    Neljapäeval kipud kole energiliseks, eriti siis, kui läheb rääkimiseks, söömiseks või armastuse avaldamiseks. 
    Esmaspäevast alates vaatavad töökaaslased sind uue pilguga. 
    Ka sinupoolsed küsimused ja arupärimised pakuvad mälumänguri kombel huvi. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval on lihtsam midagi ära teha. 
    VEEVALAJA Elu sunnib range treeneri kombel sinu uusi eneseteostamisi suisa tagant. 
    Oled kui televisioonisaates, kust põgeneda pole (õnneks) kusagile. 
    Täna ja homme vajab keegi sinu lähedust ilma ilukõnedetagi. 
    Koosolemisvaim ei jahtu ka laupäeval. 
    Ühisloomingulisedki lahendused on mõnikord lihtsad, vajavad ühe või teise vana tõe meeldetuletamist. 
    Uuest nädalast võimutsema hakkavate õhumärkide paraadi taustal läheb mõni asi vägagi libedalt, ka ilma kohusetundliku ähkimise-puhkimise, higistamise ja nutulauluta. 
    Päikese, Merkuuri ja Neptuni tempude ajal kasvab fantaasia tegelikkusega kokku nagu sukk ja saabas. 
    Riskimeelsust üleskuumendaval ajal võiksid jälgida tuntud lauset: "Usalda, aga kontrolli!" 
    KALAD Aja jooksul ei õnnestu sul kõiki maitseid ja tundmusi teaduslikult käsitleda. 
    Ka ei tule kinnise, eriti tähtsate asjade uurija mängimisest head nahka välja. 
    Kergem on poolelijäänud jutte jätkata koduste, vanemate ja külaelanikega. 
    Suhtlemist väärivad puud ja koduloomad. 
    Neljapäeval ja reedel tunned ennast tõsises õhkkonnas paremini, isegi ümbritsev lärm meenutab meditatiivset löökpillimängu. 
    Arste ja polikliinikuid kartnud Kalad harjuvad piirituselõhna ja lahtiriietumisega paremini. 
    Laupäeval ja pühapäeval, kindlasti ka esmaspäeval, kujuneb sinu jaoks huvitavamaks eluvaldkonnaks partnerlus. 
    Uuest nädalast alates köidavad sind rohkem tänapäevane tehnika, senikandmatud riided ja ärapöördumatult pöörased sammud. 
    JÄÄR Jäära põhiloosungiks saab keskealiste lapsepõlvemälestus: "Õppida, õppida, õppida..." 
    Parema lõhnaga raamatud ja tänapäevased teabevahendid satuvad kiiremini käeulatusse. 
    Tõsi see on: kui tund on tulnud, jalutab kohale ka õpetaja. 
    Kuigi nädalalõpul võib olla palju targutamisi, kordaminemisi, veesegamisi ja muid huvitavaid rituaale, jõuab mõnigi kõnelus ivani. 
    Kohtumised hakkavad korduma nagu hommikuti tõusev Päike Kaksikute sodiaagimärgis. 
    Nädalalõpus ei pea sa just kuulsaks saama, aga iseendaks saada on sul võimalusi küll. 
    Uue nädala esimesel poolel köidavad sind pilved, lennukid ja kõrged filosoofiad. 
    Pidepunktideks saavad usk, põhimõtted ja muud ilusad asjad. 
    Aga igat pikanäpumeest ära mõne kuulsa pianistiga segamini aja, välimus on mõnikord petlik. 
    SÕNN Eelolevad pingutamised võivad kasulikuks kujuneda isegi sulle. 
    Edu nimel ei tohiks ainult lamades ööbikuid kuulata ega kedagi nõidudes ligi meelitada. 
    Esimene samm tuleb kõikidel Sõnnidel astuda ise! 
    Kuigi nüüd on argiselt kiire, oleks koju nagu midagi imelist peidetud. 
    Mitte ainult voodi. 
    Pühapäeval ja esmaspäeval kujunevad raskuste ületamised ja iseenda tõestamised otsekui sportlikuks naudinguks. 
    Nädalavahetuse ajal kaovad nuripidised mõtted tantsides, lauldes või kasvõi omaette naerdes. 
    Uue nädala algus on konkreetne ja asjalik nagu sa ise. 
    Unelmatest ja tunnetest ei maksaks aeg-on-raha-stiilis mööda vaadata, need hakkavad vähemalt kahe sajandi jooksul niikuinii korduma. 
    KAKSIKUD Nüüd on sobiv aeg oma olemasolu taas meelde tuletada. 
    Päikese ja Merkuuri toel on sul aeg lavale minna, midagi öelda ja teha. 
    Mõtete, tunnete ja arvamuste segapudru hakkab kokku koonduma, ja seepärast jätadki kahtlaselt huvitava mulje. 
    Neljapäeval ja reedel on aeg Kaksikule meelepäraselt teaberikas. 
    Ka rääkimishaigust põdevad persoonid on rohkem vaateväljas, aga neid saab ainult suunata. 
    Pühapäeval köidavad sind üksikasjad ja kodu. 
    Kui sa just igale inimesele pähe ei astu ega istu, saavutad mõnusa koduse olemise. 
    Esmaspäevast alates võtab elu kelmika ja lõbusama alatooni. 
    Raske on mõne autoriteediks pürgiva asjamehega juttu viisaka ja tõsise näoga kuulata. 
    Sind köidavad mängud, hobid ja anekdoodid. 
    VÄHK Aeg on kui romaani lõpp, kus varjujäänud ja erutavad asjad tulevad päevavalgele. 
    Kokkupuuteid võib olla kolleegidega eelmisest koolist, töökohast või elust. 
    Ajalõik sobib ju vanade võlgade, lubaduste ja edasilükatud tegevuste klaarimiseks. 
    Neljapäeval võib su pea lõigata ka teab mis pudelite või poliitiliste nõuandjateta. 
    Neljapäeval ja reedel tõmbab sind raha või see, mida saab selle eest osta, müüa või vahetada. 
    Müstilisemad Vähid hakkavad võib-olla sente veeretama või vallutavad neid fetišistlikud meeleolud. 
    Nädala lõpus ja uue alguses on juttu palju. 
    Kvantiteedi kõrval kasvab tasapisi ka kvaliteet. 
    "Igale poole" ei maksaks kõiki alati saata, muidu ei teagi, miks ei öelda enam "Tere"! 
    Uuel nädalal oled vähilikult kodusem ja artistlikult väljendusrikkam. 
    LÕVI Asjaajamiste käigus saab selgemaks, kes on sõber, kes vaenlane, kes tahab rääkida, kes külge lüüa. 
    Kuigi hooaeg hakkab läbi saama, köidavad sind unustatud klubid, seltsid ja ühingud. 
    Neljapäeval ja reedel võetakse sind tõsisemalt, oled lõvilikult kuninglik ja päikeseline. 
    Ja teistel on nii hea sooja saada. 
    Raske on sul üleliigse või vähemtähtsama inimese, pööbli või paadialuse muljet jätta. 
    Laupäeval võib su kätes ja peas rohkem energiat olla. 
    Hea, kui sa ei piirduks kätega vehkimise ja paljukuuldud sõnadega. 
    Aeg on midagi luua, näiteks mõni äriidee. 
    Uue ärinädala värsked tuuled toovad kõikvõimalikke jutuajamisi erinevate ametnike ja tüüpidega. 
    NEITSI Suuremat osatähtsust hakkab sinu elus etendama põhitegevus. 
    Ükskõik kas lasteaed, kool, töökoht, eraotsad või puu all istumine. 
    Tiitlitele vaatamata võib iga ametnikuga juttu teha. 
    Vastu ootusi ei antagi vastu lõugu, võibolla vabandatakse ja kutsutakse tagasigi. 
    Klientide või turu huvides peaksid mõnikord olema pealiskaudsem, endast rumalam või meelelahutuslikult naljakam, vahel isegi-enda-moodi. 
    Neljapäeval ja reedel istuvad saladuste puurimised: ristsõnad, kõmu, malemäng, kaartide panemine... 
    Laupäeval, pühapäeval ja esmaspäeval, kui Kuu on kolinud Neitsi märki, öeldakse sulle komplimente ja muid ilusaid asju. 
    Võta seda tõena, sest sinu populaarsus kasvab. 
    Sinu inimlikest veidrustest vaadatakse üle. 
    Uus ärinädal toob ärilisi mõtteid. 
    KAALUD Kevade viimase kolmandiku alguses hakkavad su mõtted reisima ja pea võtab kõiksuguseid teadmisi kole hästi vastu. 
    Eksamitele mõtlevad Kaalud võiksid õppimisega kohe pihta hakata. 
    Aja jooksul võid poliitika alal eriti jutukaks muutuda. 
    Ka sul on iga tegelase välimuse ja sisemuse kohta oma arvamus. 
    Kaalulikult seltskondlik kipud olema eriti neljapäeval ja reedel. 
    Nädalalõpul käid teises ilmas ära mitte ainult unenäos, vaid ka muidu. 
    Eriti peibutavad sind vähemkasutatud uksed, kõrvaltänavad, metsatukad ja oma kodune maailm. 
    Lastega tiirutavad või kohtama minevad Kaalud võivad jõuda loomaaiani. 
    Tulin-nägin-võitsin-tunnet võid kogeda iseäranis esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval. 
    SKORPION Sinu lemmiklauluks võib saada: "Muutub kõik, muutuvad moed ja kombed..." 
    Sinu kuvand muutub, pöördelised momendid ei ole pelgalt välised. 
    Igasugused jutud seesmisest ümbersünnist ja inspiratsioonisähvatustest saavad selgemaks, seda enam, et oled Skorpion. 
    Sind köidavad saladused, huvitaivamaks ruumiks võib kujuneda magamistuba, lemmikjutuajamiskohaks mõni keldribaar, peaasi, et oleks sünge. 
    Neljapäeval ja reedel võiksid tööl olles või vägesid juhatades olulisi asju ja lubadusi kellelegi meelde tuletada. 
    Tööasjad peaksid õigematpidi edasi liikuma. 
    Pühapäeval ja esmaspäeval on oodata naudingulisi ning loomingulisi sünnivalusid. 
    Hakkab looma! 
    Seltskond aitab kaasa. 
    Uus nädal toob eksootilisi hetki, küsimusi ja vastuseid. 
    AMBUR Kevade viimase kolmandiku algus teeb sindki suhtlevamaks ja ahvatlevamaks. 
    Sinu partner teeb suu lahti, mitte ainult arsti juures või süües. 
    Mõnikord aitab teema vahetamisest ja "nõrkadest" kohtadest. 
    Tõenäoliselt hakkad kellegagi rohkem liini ajama. 
    Neljapäeval ja reedel oled Amburile omaselt laiahaardeline, loodetavasti mitte liiga hajevil ja pilvedes. 
    Nädalalõpus tekkivaid töömõtteid on julgust välja öelda ka esmaspäeval, võimalik, et ka edaspidigi. 
    Edu huvides ei tasuks klouni kombel saja asjaga ühekorraga tegelda. 
    Töökoosolekutel ja aruteludel on liiga pikad sissejuhatused, eel- ja järelmängud vastunäidustatud. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval läheb fantaasialennukaks suhtlemiseks. 
    Hillar Mardo naine loodab, et mees on veel elus 
    LEA LARIN 
    Kuigi mitu inimest arvavad, et nägid Tallinnas endist jäägrinõunik Hillar Mardot, ei usu kadunud mehe elukaaslane Kersti Saadlo, et mees vabaduses on. 
    See ei ole võimalik, et Hillar poleks minu või lastega ühendust võtnud, kui tal oleks võimalus vabalt ringi liikuda, ütleb Kersti Saadlo. 
    Aprillis oli meie poja sünnipäev ­ Hillar oli kingid ostnud, need saadi autost kätte, aga et ta ise ennast varjab, ei ole isegi ideena usutav. 
    Üks variant on, et Tallinnas nähtud mees on Pärnu kaitseliitlane Andres Lepiku, kes on Hillariga väga sarnane, arvab Saadlo. 
    Isegi tuttavad on eksinud ­ kui Asso Kommer vanglast vabastati, süüdistasid kõik tuttavad Hillarit, et miks sa meile ei öelnud, ise käisid ju tal vanglas vastas! 
    Aga Hillar ei teadnudki midagi Kommeri vabastamisest, seal käis hoopis Lepiku. 
    Saadlo ei usu Tallinnas nähtud Mardo tõelisusesse ka seetõttu, et mees olevat töönarkomaan: Hillar ei suuda ühtegi päeva niisama puhata ega tööta olla. 
    Ei ole usutav, et ta kõik oma tegemised lihtsalt hülgas. 
    Mardole kuulunud firma OÜ Wilperk tegeles lisaks baaripidamisele puidutööstusega. 
    Praegu pidavat asjad nii baaris kui ka saetööstuses seisma. 
    Hillar Mardot nähti viimati reedel, 23. aprillil Kohilas tema enda baaris Can-Can. 
    Nädalavahetustel on baar hommikul kella neljani avatud ja naise sõnutsi oli tavaline, et Mardo hommikul sealt läbi astus ja kassa kaasa võttis. 
    Saadlo teada ei ole õnnestunud välja selgitada, kuhu Mardo Can-Canist õhtul kella üheksa paiku koos kahe noorema mehega ­ Viljar Vahesalu ja Marek Keimoneniga ­ sõitis. 
    Sealtmaalt on must auk, ütleb ta. 
    Pühapäeval proovis Saadlo mehele helistada, ent asjatult. 
    Esmaspäeval leiti Pärnu Metsakalmistult Mardo auto. 
    Marek Keimoneni vanemad ja sugulased otsisid auto leidmise paiga ümber metsast mehi taga, otsisid ka politsei ja sõjavägi. 
    Leitud ei ole midagi. 
    Raplas muusikaõpetajana töötav Kersti Saadlo ütleb, et sõbrad-tuttavad on abi otsinud ka sensitiividelt: Need ütlevad, et mehed on elus, aga neid hoitakse kusagil vangis kinni. 
    Ma keskendun lastele ja tööle, ütleb Hillar Mardot 20 aastat tundnud naine. 
    Kuigi psüühiliselt pole mul raske ühtegi versiooni uskuda, ei ole see Hillari iseloomule omane, ennast meie eest peita. 
    Ta suhtus asjadesse vahel liigagi tõsiselt, kuigi püüdis endale seikleja imagot kujundada. 
    Anne Jumala armust 
    VALTER HEUER 
    L embit Oll tegi oma viimase käigu ööhämaruse varjus. 
    Kui palju tuhandeid malekäike oli ta teinud heledasti valgustatud malesaalides! 
    Ise alles tee esimesel poolel, vaevu kolmekümnekolmene, oli ta jõudnud neid sooritada juba tuhandeid, rohkem kui enamik professionaale poole pikema eluea vältel. 
    Ja kui palju helget ilu oli meister nende kaudu jaganud selle salapärase mängu sõpradele ja austajatele. 
    Sest Lembit Oll oli ilma igasuguse sentimentaalsuseta tõesti Meister, anne Jumala armust, mitte käsitöölisest palgateenija. 
    Nüüd öeldakse, et lahkunu oli veel paari päeva eest tulevikku vaatav ja teotahteline. 
    Nõnda võis see näidagi ja nõnda võis see isegi olla, ent ometi oli saatus asetanud tema ööhämaruse rajale ja ühel hetkel ei suutnud ta enam pimeduse kutsele vastu panna. 
    Ammust aega on arutatud, kas võib võistlusmales vajalik talutavuse piirini või vahel üle sellegi küündiv totaalne kontsentratsioon inimese tasakaalust välja viia. 
    Sest mitu kõige esimest malekuulsust (malegeeniuste nimekirja alustanud Paul Morphy, uue male isaks kutsutud Wilhelm Steinitz, meteoorina sähvatanud Harry Nelson Pillsbury) kuuluvad just niisuguste ohvrite hulka, vähemtuntuid on mõistagi rohkem. 
    Aga juba sada aastat tagasi väitis kogenud arst suurmeister Siegbert Tarrasch, et säärastel juhtudel on tegemist kurja saatuse poolt kaasa antud eeldustega, mida male võib aidata üksnes kiiremini esile tuua. 
    Oll polnud luuletaja, tema tõstis puunuppe. 
    Ent kas ei käi need kordumatud luuleread temagi kohta? 
    Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. 
    See helin mu elu ja minu hing, tal kitsaks on jäänud maapealne ring. 
    Nüüd mängib Oll vaimuderiigis, võib-olla Morphy, Alehhini, Botvinniku endaga. 
    Kuid jätkem väljamõeldud kujundid. 
    Tallinna malekooli ilmus Kohtla-Järve koolipoiss 1980. aastal, ja juba 1983ndal, ise alles kuueteistkümne piiril, osales ta Tali, Petrosjani ja teiste rahvusvaheliste tuusade kõrval Kerese mälestusturniiril, sai täisväärtusliku seitsmenda koha, Eesti esindajatest küündis temast ettepoole vaid Ehlvest. 
    Poisiohtu mängijal oli silmapaistev malevaist, tema ea kohta suured teadmised, mis toetusid erakordsele mälule. 
    Peaasi, ta armastas malet, mitte ennast males. 
    Ei saa jätta meenutamata, et pärast Kerese lahkumist kiputi varem eestlaste rahvamänguks nimetatud malet tähelepanu keskmest kõrvale lükkama, ehk polnud Olli kõrval ka arusaavat ja tarka sõpra, kes oleks osanud teda mõista ja toetada. 
    Ometi suutis ta ennast ka nõnda maailma maleeliiti suruda. 
    Mis teha, kui kõige suuremad võidud jäid olemata, kõige ilusamad partiid mängimata. 
    Tundkem parem rõõmu selle üle, mida ta suutis meile pärandada. 
    Seda pole igaühele antud. 
    Jüri Mõis ei soovi saada Eesti Panga presidendiks 
    Siseminister Jüri Mõis ütleb Ekspressile antud intervjuus, et lootus pääseda Euroopa Liitu on ametnikud kiiremini liigutama pannud. 
    SELLE MÕTSAR 
    Uue valitsuskabineti ministrid, v.a Jüri Mõis, avalikustasid Eesti Päevalehes oma eelmise aasta tulud, mispeale Äripäev nimetas teid seltskonna ainukeseks mustaks lambaks. 
    See lugu pani mind ennastki imestama, et miks leht sellise hoiaku võttis. 
    Ma lihtsalt ei saanud oma tulusid avalikustada, kuna need on nii suured, et mõjuksid hooplemisena. 
    Põhimõtteliselt olen ma väga avalikustamise poolt. 
    Ma olen Eesti riigi üks suurimaid maksumaksjaid. 
    Pean deklareerima oma tulusid nii maksuametile kui ka riigikogu vastavale komisjonile. 
    Aga see informatsioon ei ole Eestis avalik. 
    Kui te põhimõtteliselt pooldate avalikustamist, kui suured on siis teie tulud? 
    Ei avalda. 
    Veel eelmisel aastal avaldati Riigi Teatajas ka ministrite tulud. 
    Uus korruptsioonivastane seadus on selles mõttes kinnisem. 
    See pole kinnisus, see on privaatsus. 
    Kui palju te deklareerisite tulusid oma aktsiamüügist Swedbankenile? 
    Ma ei müünud sel ajal ühtki aktsiat. 
    Kas tõesti? 
    Hansapanga asutajad on ju väga läbipaistvate tähekombinatsioonidega firmade omanikud. 
    HTB Investeeringud (Hannes Tamjärv), JMB Investeeringud (Jüri Mõis). 
    Aktsiaid müüs JMB Investeeringud, mis ei ole börsiettevõte ega pea seega ka oma majandusnäitajaid avalikustama. 
    Jüri Mõis ei müünud aktsiaid. 
    Milline on teie prognoos nn Daiwa juhtumi arengustsenaariumile? 
    Kas Hansapanga ja Marcel Vichmanni vaheline kohtuskäimine jääb lõputult venima ja lõpuks unustatakse? 
    Daiwa kliiniline pilt koosneb kahest osast. 
    Esiteks tehti teadlikult sulitemp, mida asuti varjama. 
    Hoiupank börsiettevõttena ei kõssanud oma aastaaruandes sellest sõnakestki. 
    Teiseks, kui polnud enam võimalik varjata kohustusi, sattusid Hoiupanga halvaks üllatuseks aktsiad Marcel Vichmanni valdusse. 
    Kas kohtuskäimine hakkab venima ja unustatakse ­ seda näitab meie õigusmaastik. 
    Kas võib tõesti uskuda, et teised Hoiupanga Töötajate ASi endised aktsiaomanikud Olari Taal, Aare Kilp, Priit Haller, Heino Viik ja Juta Maar lihtsalt kinkisid oma aktsiad Vichmannile? 
    Muinasjutuna tundub küll. 
    Millised on suuremad erinevused pankuri ja siseministri töös? 
    Siseministri amet on palju huvitavam, maailm liigub siin palju kiiremini kui pangas. 
    Lootus pääseda Euroopa Liitu, milles nähakse võimalust tsiviliseeruda, paneb kõiki kiiremini liigutama. 
    Teisalt on ka palju sarnasusi, näiteks üks põhiküsimusi on, kuidas saada korralikud andmebaasid. 
    Millised on siseminister Jüri Mõisa tegevuse prioriteedid? 
    Turvalisuse tagamine. 
    Surmaga lõppevaid õnnetusjuhtumeid on Eestis kaks korda rohkem kui Soomes. 
    Teiseks, mitte-eestlaste staatuse reguleerimise küsimus, elamislubade andmise lihtsustamine. 
    Siin ma ei räägi kodakondsuse andmisest, see on täiesti erinev temaatika. 
    Elamislubade andmise liberaliseerimine parandab oluliselt Eesti investeerimiskliimat ja seeläbi ühiskonna heaolu. 
    Kolmandaks prioriteediks on avaliku halduse korrastamine. 
    Kui suur on riigibürokraatide arv näiteks 35 000 elanikuga Põlvamaal? 
    Kas meil tõesti on nii palju raha, et seda kinni maksta? 
    Indrek Neivelt koges seda bürokraatiaahelat lapse sündimise puhul makstava toetuse kättesaamisel. 
    Ta nimetas seda kõige kilplaslikumaks organisatsiooniks, mida ta näinud on. 
    Selle asemel, et saada sünnitusmajas ühe allkirja vastu raha kätte, kulus tal selle kättesaamiseks mitu nädalat. 
    Riigiasutustes asju ajada on kohutav. 
    Kuidas siseministeerium reageerib nädalavahetusel toimunud juhtumile, mil Eesti kaitsejõudude eliitüksuse liige Indrek Holm üritas Võrumaa talumehi röövida ning mis lõppes tulistamisega? 
    Olime kogu nädalavahetuse vastavate teenistustega ühenduses. 
    Kui näed, kui lähedal kuritegevus on, siis tekkib küsimus, miks. 
    Arvan, et kuritegevuse probleeme ei lahendata politseinike ega sõjaväelaste arvu suurendamisega. 
    Oluline on kurjategijate huvi suunamine legaalsesse sfääri. 
    Kui Narva Elektrijaamad, Eesti Raudtee kiiresti müüa, loome uusi töökohti. 
    Järgmisel kevadel saab täis keskpanga presidendi Vahur Krafti ametiaeg. 
    Võimaliku uue kandidaadina sellele kohale pakutakse teid. 
    Olete te nõus hakkama Eesti Panga presidendiks? 
    Praeguses seisus ei tahaks küll selleks saada. 
    Eesti Pangal on korralik president. 
    Eesti Panga suurim ülesanne on kindlustada Eesti krooni ja pangandussüsteemi stabiilsus. 
    Läbi lastehaiguste ja kalliks läinud õppetundide on need ülesanded täidetud. 
    Kuna Eesti pangandussüsteem on nii korras, on keskpanga presidendi koht minu jaoks liiga rahulik, liiga must-valge. 
    Mulle meeldib midagi kirevamat. 
    Kas Krafti väljavahetamine tuleb üldse kõne alla? 
    Milleks? 
    Meie majandussüsteem on stabiilne, kõrgete ametipostide vahetus on ebastabiilsuse ilming. 
    Milline on Hüvitusfondi tulevik? 
    Minu arvates on äärmiselt oluline, et suur raha (peamine materiaalne väärtus on tänapäeval eelkõige raha) oleks kindlates kätes. 
    Üheksa iseseisvusaasta jooksul on selgeks saanud, kelle kätte võib raha usaldada. 
    Neid finantsstabiilsuse allikaid pole raske nimetada: Eesti Pank, Hansapank, pärast rootslaste kätte minekut ka Ühispank ning loodetavasti saab selleks, pärast Aare Järvani asumist kantsleri kohale, ka rahandusministeerium. 
    Mitmed muud kohad, sealhulgas Hüvitusfond, on näidanud, et sealt läheb raha kaduma. 
    Üks neist institutsioonidest, kes on oma usaldusväärsust tõestanud, tuleks panna Hüvitusfondi järelevalvajaks. 
    Kas poleks otstarbekam Hüvitusfondi varad ja kohustused müüa? 
    Kellele? 
    Kes neid tahaks? 
    Kes oleks siis sobivaim järelevalvaja? 
    Eesti Pank. 
    Mõningaid funktsioone saaks kindlasti nii Ühispank kui ka Hansapank teenuse osutamise korras üle võtta. 
    Milline on riigipanga ehk Optiva Panga tulevik? 
    Tume. 
    Väga raske on talle turunišši näha. 
    Kas võiks kõne alla tulla Optiva kujundamine investeerimispangaks ning selle müük? 
    Viimane investeerimispank tehti paar kuud tagasi Lõhmuse, Haaveli ja Viisemanni poolt. 
    Investeerimispank on alati rajatud inimeste professionaalse tuntuse peale. 
    On raske kujutada Optivat selles sektoris konkureerimas. 
    Teie olete siis seisukohal, et kahest suurpangast Eestis piisaks? 
    Seda on liiga palju. 
    Üks maailma juhtiv analüütik arvas, et 1999. aastal on oodata Rootsis pankade ühinemist. 
    Rootsi on liiga väike, et omada nelja iseseisvat panka. 
    Kas see, et Svenska Enskilda Banken nõustus saama Ühispanga suuraktsionäriks, tähendas ka teatud lubadusi keskpangalt ning valitsuselt? 
    Kust mina tean? 
    Seda on igati põhjust arvata, sest see oli Eesti riigile väga positiivne sündmus. 
    Ühispank on riigi eelarveraha põhiline hoidja ning kui see hoidja sai positiivse investori, siis on tõenäoline, et valitsus lubas uuele investorile, et ta järgmisel päeval kogu oma raha pangast ära ei vii, näiteks riigipanka ehk Optivasse. 
    Milliseks kujuneb Riigikassa ja Ühispanga vahekord? 
    Minu arvates on Eesti pangandus tehnoloogiliselt maailma tasemel. 
    Eesti riik on veel suhteliselt laisaks kliendiks (panganduses on kasutusel termin laisk raha, see tähendab ebaratsionaalne hoiustajale, kuid väga hea pangale). 
    Valitsused üldiselt ongi nn laisaks kliendiks. 
    Ilmselt need vahekorrad normaliseeruvad, selles mõttes, et optimeerimise käigus riik kui panga hoiustaja hakkab ratsionaalsemalt käituma. 
    Kas kindlustus-, väärtpaberi- ja pangainspektsioon ühendatakse? 
    Teoreetiliselt on see ehk vale, aga praktiliselt ratsionaalne. 
    Arvata, et Eestis on nii palju potentsiaalset intelligentsi, et suudaks kõik kolm inspektsiooni komplekteerida, on illusoorne. 
    Verevaene Tähtvere 
    ANDRES KURG kunstiajaloolane 
    Tähtvere varasema osa projekteerimine ja ehitus langeb 1930. aastatesse. 
    Linnaosa planeering valmis Arnold Matteusel 1929. aastal. 
    Nagu Tammelinnaski, nii on ka siin tänavavõrgustik organiseeritud keskse puiestee ümber. 
    Klassikaliselt sümmeetrilisele planeeringule lisab aedlinlikke kaarjaid vaateid Vikerkaare tänav. 
    Kuigi algne idee oli ehitada Tähtverre vaid ühepereelamud, siis kruntide kallidusest ja korteripuudusest tingituna valmis enamik 1930. aastate maju 2­4korterilistena. 
    Teadlikult taotleti linnaosa puhul saavutada ühtset arhitektuurilist ilmet. 
    Kohati on see tekitanud veidi verevaest stampvõttestikku. 
    Linnaosa II maailmasõja eelne osa ongi hinnatav eelkõige just oma terviklikkuse poolest. 
    Linnalise asukoha osas on Tähtvere positsioon omalaadne, sest selle üks serv paikneb peaaegu kesklinnas, teine külg on aga juba linna piiril. 
    Vikerkaare 11, arhitekt Arnold Matteus 1938 
    Sümmeetriline, keskse kivitrepikojaga kahekorruseline maja sai Tähtvere hoonestuses levinud tüübiks. 
    Kui tavaliselt paiknes sellises majas kummalgi korrusel kaks korterit, siis selles on maja paremas, hoovi poole eenduvas tiivas üks suur, läbi kahe korruse ulatuv korter. 
    Korteri esimesel korrusel on lisaks hallile eraldi kabinet. 
    Peale selle omavahel lükandustega eraldatud elu- ja söögituba, kust avaneb uks suurele terrassile. 
    Söögitoa taga on omaette trepiga köök ja nn teenijatuba. 
    Magamistoad, vannitoaga nende vahel, paiknevad ülemisel korrusel. 
    Tegu on Tähtvere ühe luksuslikuma korteriga, vastates loogilise, avara planeeringuga, mugavale elukvaliteedile. 
    Hermanni 9, arhitekt Jaagup Linnakivi 1937 
    Maja esindab 1930. aastate teisel poolel Eestis levinud moodsat elamutüüpi. 
    Selliseid leidus eriti palju Nõmmel. 
    Muidu üpris tavaline maja on Tähtvere kohati tuimas hoonestuses arhitektuurilt eristuv. 
    Mõlemal korrusel asuvad sarnased, neljatoalised korterid, esindades keskmist elustandardit. 
    Praegusele silmatorkamatusele aitab kindlasti kaasa tume krohv. 
    Jakobsoni 7, arhitekt Henn Kuvasto 1947 
    Sõjajärgne elamu, mis on osa kaksikmajast. 
    Ornamendi rehabiliteerinud stalinismi ajal kasutab edukalt 30ndate lõpu traditsionalistlikke võtteid. 
    Tähtvere üldilmega suhteliselt kooskõlas olev maja, millele moodne aeg on toonud räigelt sobimatud peegelklaasidega aknad. 
    Vikerkaare 24b, arhitekt Arnold Matteus 1971 
    Kitsal kolmnurksel krundil asuv maja esindab Tähtvere uuemat hoonestust, kui suuri krunte jaotati väiksemateks ja linnaosa tihendati. 
    Arhitektuurilt levinud 1970. aastate lamekatuseline modernism, mille suhteliselt paindlikku põhiplaani kammitseb elamispinna maksimum ­ 60 m². 
    Kreutzwaldi 19 e, Vilmar Lill 1996 
    Osa elamugrupist, mis asub Tartu piiril, Emajõe ääres. 
    Suured ja traditsiooniliselt kalliks peetavast materjalist majad on luksusliku elujärje võrdpildiks neile, kelle ettekujutus romantilisest kodust piirdub preeriarantšoga. 
    Et majad on otsapidi linnast väljas ja ühes neist asub projekti kohaselt ka eluköök (talutüpoloogia pärand), siis tulekski neid vaadata hoopis kohaliku maaehituse veidra edasiarendusena. 
    Tervikliku ilmega paikkond 
    Kommenteerib AS Eravara peamaakler RAUL MÄSAK 
    Tähtvere on Tartu linna üks hinnatumaid elurajoone. 
    Selles piirkonnas on hea looduskeskkond ja väljaarendatud infrastruktuur. 
    Enamik vaadeldavaist majadest asub Tähtvere vanemas osas. 
    Peamiselt 1930. aastate Tartu laadis funksugemetega krohvitud puitelamud. 
    Esinduslikes hoonetes on hea planeeringuga 4­5toalised korterid. 
    Majadel on suur krunt (1500­2000 m²). 
    Vikerkaare 11 
    Plekk-katusega heas seisukorras krohvitud puitmaja. 
    Sellist tüüpi majas on reeglina neli 4-toalist ligi 100 m² suurust korterit. 
    Maja on omanikule tagastatud. 
    Viis aastat tagasi tehti kapitaalremont. 
    Kinnistul on suur krunt (üle 1500 m²). 
    Hind ulatub kahe miljoni kroonini. 
    K. A. Hermanni 9 
    Jälle üks plekk-katusega krohvitud puitmaja. 
    Väljast hinnates on hoones tõenäoliselt kaks korterit. 
    Maja üldpinda võib olla ligi 250 m². 
    Esimesel korrusel on tehtud remont, teisel ilmselt mitte. 
    Maja ümber on suur krunt: ligi 2000 m². 
    Maja hind ulatub 1,1 miljonini. 
    C. R. Jakobsoni 7 
    Hoones käib kapitaalremont. 
    Juba on paigaldatud uus tsinkplekist katusekate, vahetatud aknad jne. 
    Küsitav on remondi käigus paigaldatud uute peegelklaasidega akende sobivus, kuna ei ole järgitud raamide endist jaotust. 
    Krundi suurus ca 1200 m², krunt korrastamata, hind kõigub miljoni krooni ümber. 
    Vikerkaare 24b 
    Tüüpiline 70ndate alguse lamekatusega elamu. 
    Maja on ehitatud väikeplokist, kaetud pritskrohviga. 
    Puuduseks väike krunt ja teiste elamute liigne lähedus, mis saavutati endiste suurte kruntide tükeldamisega. 
    Hind ligi 700 000 krooni. 
    Kreutzwaldi 19e 
    Tartu linna üks kalleim elamu. 
    Maja asub neljamajalises grupis, Emajõe ürgoru järsul veerel, Tallinna-Tartu maantee ääres. 
    Elamugrupp on maanteest eraldatud müüriga. 
    Elamud on uued, kaasaegse arhitektuuriga, väga suure üldpinnaga, ehitatud kvaliteetselt ja kallilt. 
    Puuduvad tüüpilised uuselamurajoonide hädad, sest kompleksselt on lahendatud kommunikatsioonide, teede ja haljastuse küsimused. 
    Oma eksklusiivsuse ja kõrge hinna (eeldatavasti 2­3 milj) tõttu on ostjate leidmine Tartu tingimustes väga problemaatiline. 
    Rahvusküsimus on vanainimeste probleem 
    TIINA JÕGEDA 
    ks klimp supi sees ­ niimoodi narriti vanasti eesti koolides neid, kes olid vähemuses. 
    Ei olnud mõnus tunne istuda tunnis, kui oled klassis ainuke venelane. 
    Aastatel 1994­1997 õppis eesti koolides üle 3000 muukeelsest kodust pärit lapse. 
    See arv kasvab aasta-aastalt, sest vene laste õppimine eesti koolis on muutumas trendiks. 
    Muulaste integreerumist uurinud sotsioloogide Ivi Proosi ja Iris Pettai väiteil sooviks vähemalt veerand kõikidest vene peredest oma lapsi eesti kooli panna. 
    Sagedamini langetavad sellise otsuse just edukamad ja haritumad vene lapsevanemad. 
    Inglise Kolled(ogonek)is õpib peaaegu igas klassis üks venelane. 
    Eliitkooli pääsemiseks peavad nad läbima konkursi eestlastega võrdsetel tingimustel. 
    Kooli õppealajuhataja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Virve Maasik usub, et pigem on see lapsevanemate-poolne tunnetatud vajadus kindlustada lastele tulevik. 
    Ma ei tea, kas see on hea mõte tulla eesti kooli ainult eesti keele pärast, ütleb ta. 
    Lapsed peaksid põhihariduse saama ikkagi emakeeles. 
    Siiski tõdeb Maasik, et kõige tähtsam polegi vast muulaste eesti keele õppimine, vaid see, et nad õpivad tundma ka meie kombeid, suhtlemislaadi ja kultuuri. 
    Ühiskonnateadlased ütlevad, et kooli-iga on sotsialiseerumisprotsessi kõige intensiivsem periood. 
    Tallinna eesti koolides on venelasi küll murdosa, kuid nad paistavad silma. 
    Nad on tragimad ja aktiivsemad, ütleb Inglise Kolled(ogonek)i lauluõpetaja Liivi Urbel. 
    Nad on avatumad ja jäävad koolielus kohe silma, leiab ka Pirita Majandusgümnaasiumi õpetaja Margit Sarapik. 
    Enamasti on nad ka keskmisest targemad. 
    Põlvkond 2000 
    Neli tüdrukut lubati viimasest tunnist ära ja nüüd istuvad nad oma kooli, Pirita Majandusgümnaasiumi akende all murul. 
    Pealtnäha tavalised koolitüdrukud: Jekaterina Škurd (Katja) ja Tatjana Danilova (Tanja) 11. klassist, Olga Jevdokimenko (Olja) ja Tatjana Moraraš (Tatjana) 7. klassist. 
    Tegelikult on nad ebatavalised, sest nad kujutavad teatud mõttes ideaali integreerumispoliitika tulemusena kujunenud tulevikuvenelastest. 
    Nad on juba sellised, nagu me tahaksime, et tulevikus oleks kogu muukeelne Eesti elanikkond. 
    Nad on pärit vene perekondadest ning räägivad kodus vene keelt. 
    Mõni aasta tagasi langetasid nende vanemad oma laste jaoks saatusliku tähendusega otsuse: panna laps eesti kooli. 
    Nelikust nooremad, Olja ja Tatjana, käisid juba eesti lasteaias ning räägivad eesti keelt puhtalt. 
    Ka suuremate tüdrukute kõnes ei kosta ühtki komistust. 
    Kirjandite kirjutamisega on teinekord raskusi, ma ei oska alati kõiki oma mõtteid väljendada, aga siis kirjutan nii, nagu oskan, ütleb Tanja. 
    Kui vaja, on nad eesti keele tõlgiks ka oma vanematele. 
    Katja tuli Pirita kooli viis aastat tagasi Tallinna 26. keskkoolist, mis on venekeelne inglise süvaõppega eliitkool. 
    Kolm aastat tagasi tuli samast koolist üle ka Tanja. 
    Alguses olin vanemate otsusele ikka väga vastu, sest kartsin, et ei saa eesti koolis hakkama, ütleb Katja. 
    Aga praegu olen ma endaga väga rahul, see oli õige samm, et ma siia kooli tulin. 
    Vanemad on ka rahul. 
    Eesti keelt peab oskama, siis saab parema töökoha. 
    Igaüks peaks endale selgeks tegema, mida ta elult üldse tahab. 
    Kui ta kavatseb Venemaale elama minna, siis tal muidugi pole mõtet eesti keelt õppida. 
    Vanematelt inimestelt ei ole mõtet keeleoskust nõuda, nõuda tuleb noortelt, kellel on energiat õppida, leiavad nii Katja kui ka Tanja. 
    Kõik neli tahavad astuda ka mõnda Eesti kõrgkooli, tõenäoliselt Tallinnas. 
    Rahvuslik identiteet ei hävine 
    Katja lõpetas äsja kooliprogrammis ette nähtud Lev Tolstoi Sõja ja rahu lugemise. 
    Ta luges seda vene keeles. 
    Vene tüdrukud ei pea käima vene keele tunnis, küll aga peavad nad kaasa tegema suuremad kirjalikud tööd. 
    Na õpivad eestlastele mõeldud programmide alusel. 
    Kas ei teki sellega ohtu, et nad kaotavad eesti koolis oma rahvusliku identiteedi? 
    Õpetaja Virve Maasik: Tegelikult on ju ka kodune kasvatus olemas. 
    Kui mina oleksin mingist muust rahvusest, siis ma küll õpetaksin kodus oma lapsele rahvuskultuuri. 
    Tüdrukud ise on veendunud, et ei ole oma rahvusidentiteeti kaotanud. 
    Nende vanavanemad elavad välismaal: Tatjana Morarašil Moldovas, Oljal Valgevenes, Tanjal Venemaal. 
    Tüdrukud satuvad neile külla väga harva, üle mitme aasta. 
    Rohkem kui rahvuslik omapära läheb neile korda isiksus. 
    Olja: Loomulikult on eestlastel omad rahvatantsud ja venelastel omad, aga eelkõige on tegu ikkagi inimestega. 
    Iga inimene on isemoodi ja isiksus loeb. 
    See, et ma olen venelane, ei tähenda, et ma ei oska suhelda eestlastega. 
    Tanja: Aga sünnipäevi peame me eraldi eestlastele ja venelastele. 
    Vene poisid on julgemad, eesti omad paremad 
    Eestlaste-venelaste suhete tuleviku pärast tüdrukud muret ei tunne. 
    Vanemad inimesed räägivad tõesti palju eestlaste-venelaste omavahelistest pingetest, ütleb Katja. 
    Meie selles probleemi ei näe. 
    Tanja: See ei ole noorte jaoks probleem, ma ei tea kedagi oma tuttavatest, kes eestlaste-venelaste suhete pärast hirmsasti kannataks. 
    Vanemal põlvkonnal on see probleem endistest aegadest jäänud, noortel ei teki isegi küsimust. 
    Tanja ja Katja püüavad meenutada, kas nad Tallinna ööklubides on märganud mingit rahvuste vahelist vaenu. 
    Ei meenu küll midagi, ütlevad nad. 
    Mis vahe on aga eesti ja vene poistel? 
    Katja ja Tanja: Vene poisid on julgemad. 
    Ja konkreetsemad. 
    Aga eesti poisid on paremad. 
    NÄDALA ANEKDOOT 
    Lennart Meri maja ehitusplatsile Viimsis ilmuvad ootamatult veoauto ja grupp tähtsaid ametnikke, kes hakkavad äsjaste talgute ajal kokkukuhjatud ehitusprahi hunnikut üle mõõtma. 
    Mida te teete? küsib hämmastunult Lennart Meri. 
    Võtame selle prahihunniku riikliku kingitusena arvele. 
    Kui ta seda välja ei maksa, viime ära ja hoiustame riigikantseleis. 
    Uusi poliitilisi anekdoote ootame aadressil kranaat ekspress.ee 
    Homod ja lesbid kohtuvad Laulukaare all 
    AIVO KÄÄPIÖ 
    Eelolevast üldlaulupeost tõotab kujuneda tõeline suursündmus, kuna kõik vanad kännud on laulu- ja tantsupeo orgkomiteest minema aetud ja rahvapeo korraldamine on antud noorte ja edumeelsete klubiinimeste kätte. 
    Üldlaulupeo uued korraldajad on Helen Jahmastol ja Uuno Vahva, kes üleilmset kuulsust kogunud LIBE-nimeliste stiilipidude ja tantsuõhtute läbiviimisega. 
    Tänavuse laulupeo motoks on Lust ja lillapidu, räägivad Helen ja Uuno justkui ühest suust. 
    Idee on muuta konservatiivne, ajast ja arust üritus moodsaks massive-party' ks, mille käigus kaovad sugudevahelised barjäärid ja klassikaline heteroseksuaalne maailm omandab uue dimensiooni. 
    Kerkib hiigelfallos 
    Eesti koorilaulusõbral avaneb harukordne võimalus traditsiooniliste mees- ja naiskooride asemel näha ja kuulda homo- ja lesbikooride taevalikku laulu. 
    Samuti võib kaasa elada transvestiitidest ja hermafrodiitidest koosneva moderntantsutrupi liikumiskavale. 
    Dirigendikeppi hoiavad seekord tuntud DJd Orav, Drummie, Vadya Lahari, P. Julm, TJ Rave ja TJ Limit, pajatavad Helen ja Uuno. 
    Laulupeo peadirigent on aga tuntud tantsutaat Riho Baumann. 
    Ja Lauluväljakul tegutseb ka esmaabipunkt, kus mängib plaate Rhytm Doctor! 
    Tuletornist kujundavad noored entusiastid hiiglasliku fallose, mille kallal sooritab oma nilbe live support act `i Donna Anna, külalisesineja New Yorgist ­ maakeeli on tegemist lihtsalt tuletorni vägistamisega. 
    Üllatus, üllatus! 
    Kuigi kõik esinejad on paljad nagu porgandid, ei puudu peolt siiski kaunid ja värviküllased Eesti rahvarõivad. 
    Need on kantud kehamaalingutena lauljate ja tantsijate kehadele, kinnitavad Jahmastol ja Vahva. 
    Üldlaulupeo suurimaks sürpriisiks tõotab kujuneda aga ürituse üle mõistuse kallis pilet, mille maksumuse jätavad korraldajad kiivalt enese teada, et mitte nurjata üllatusmomenti. 
    Niisiis, sõbrad ­ kohtumiseni laulupeol Makarovi flöödi juures! 
    Otsitakse Eesti Nokiat 
    Juba mitu nädalat kammivad kaitseliidu, kaitseväe, politsei ja päästeteenistuse ühendatud jõud Eesti asulaid, veekogusid ja metsi, et leida Eesti Nokiat. 
    OSKAR KÖÖKS 
    Korralduse hiigeloperatsiooni läbiviimiseks andis härra Meri, jutustab kaitseliidu luurepealik James Blond. 
    Kusjuures presidendi päevakäsus on öeldud, et leida tuleb mitte üks, vaid koguni kuus Nokiat! 
    Kõigist jõupingutustest hoolimata on otsijate saak olnud kesine. 
    Oleme leidnud ühe Rüütliristi kavaleri põrmu, 10 kilo lõhkeainet, Tartu narkopolitseiniku märkmiku, eelmisel suvel kaotsi läinud Jaan Krossi uue romaani käsikirja, kümnevõistluskoondise uue peatreeneri, Haapsalu bussijaama prügikasti visatud politseivormi, Kalevipoja parteipileti ja TV1 ostjad. 
    Hr Blondi väitel raskendab Eesti Nokia otsinguid asjaolu, et keegi ei tea, mismoodi see välja näeb või kust seda otsida tuleks. 
    Vahepeal tundus küll, et oleme millelegi jälile jõudnud. 
    Nimelt leidsime ühest Kopli barakist ettevõtte, mis vastas härra presidendi poolt antud kirjeldusele: seal valmisid tooted, mis rahuldasid inimeste vajadusi, ja toodete hind oli ka igati soodne, räägib kaitseliidu pealuuraja. 
    Paraku selgus üksikasjalikuma uurimise käigus, et tegemist oli hoopis Vene Nokia ehk salaviinavabrikuga. 
    Kuigi analüütikute hinnangul vähenevad lähenevat suvepuhkuste hooaega silmas pidades Eesti Nokia leidmise võimalused iga päevaga, jätkatakse otsinguid seni, kuni härra Merit tabanud lapsik Nokia-vaimustus üle läheb ja asendub Motorola või Ericssoni omaga. 
    Ülekullatud linateosed 
    Eesti riik maksab kohalikele mängufilmidele iga vaataja kohta sadu, kohati isegi tuhandeid kroone toetust. 
    SULEV VEDLER 
    Veebruari lõpus esilinastunud Valentin Kuigi Lurjus on rahaliselt viimaste aastate kõige kehvem film Eestis. 
    Riik toetas Lurjuse väntamist kokku rohkem kui kolme miljoni krooniga. 
    See tähendab, et iga Lurjuse vaataja kohta kulus 2358 krooni maksumaksja raha, kuna filmi on seni vaadanud 1300 inimest. 
    Rezcaron;issöör Kuigi sõnul on väheusutav, et Lurjuse vaatajate arv kasvab edaspidi. 
    Seda filmi ei ole võimalik ka välismaale müüa, kuna siis tuleb teha korralik ingliskeelne koopia ehk läheks vaja veel sada tuhat krooni. 
    Seda raha meil ei ole, märkis ta. 
    Kehvemate filmide edetabelis järgnesid Lurjusele Sulev Keeduse Georgica ja Rao Heidmetsa Kallis härra Q (vt tabel). 
    Kultuurkapitalis filmidele rahajagamises osalev Janno Põldma ütles, et ideede köögipool ei ole tugev. 
    Tema sõnul praakis Kultuurkapital eelmisel aastal välja vaid 30 protsenti filmide tootmiseks esitatud taotlustest. 
    Välismaal on valikusõel hoopis tihedam. 
    Euroopa Liidus läheb tootmisse iga neljas idee ja Hollywoodis iga kümnes. 
    Seetõttu on ka Ameerika filmidel suurem edu. 
    Teine Eesti filmide ebaedu allikas on kehv müügitöö. 
    Rezcaron;issöör Kuik tunnistas, et temal polnud Lurjusega mingit müügiplaani. 
    Oi taevas, see oli minu jaoks tume maa. 
    Olin produtsent olude sunnil, sest keegi teine ei tahtnud seda tööd teha, ütles ta. 
    Sellegipoolest sai ta riigilt kolm miljonit krooni toetust. 
    Krooniajal on Eestis vändatud ka üks erakapitalil põhinev film, Jaan Kolbergi Jüri Rumm. 
    Paraku lõppes film pankrotiga. 
    Toetused mängufilmidele 
    Film Aasta Rezhissöör Stuudio Toetus, kr Vaatajaid Toetus vaataja 
    kohta, kr Lurjus 1999 Valentin Kuik ON Film 3 066 000 1300 * 2358 Georgica 1998 Sulev Keedus Q-Film 5 811 000 3600 * 1614 Kallis härra Q 1998 Rao Heidmets Heidmetsa stuudio 3 190 000 7700 414 Minu Leninid 1997 Hardi Volmer Faama 4 672 000 15 200 307 Ristumine peateega 1999 Arko Okk Acuba 1 100 000 3700 297 Ameerika mäed 1994 Peeter Simm Lege Artis 2 400 000 + 15 000 ** 160 Tulivesi 1994 Hardi Volmer Tallinnfilm ++ 2 150 000 15 000 ** 143 Ma olen väsinud vihkamast 1995 Renita & Hannes Lintrop SEE 1554000+ 15 000 ** 104 * - film jookseb veel ++ - riigifirma, ehk arvesse võetud kui riigipoolne toetus 
    ** - eeldatav vaatajate arv 
    + - filmid said lisaks välistoetusi ALLIKAD: EESTI FILMI SIHTASUTUS, KULTUURKAPITAL 
    Kängurusaapad annavad hoogu 
    SEAN HARGRAVE The Sunday Times, London 
    K eahi Seymour on alati arvanud, et kängurud teavad saladust, kuidas liikuda kiiremini, vähem väsitavalt ja üleüldse lõbusamini. 
    See innustas teda välja mõtlema saapaid, mille kujundamisel ta lähtus känguru jalgadest. 
    Ta loodab, et saapad vallandavad teismeliste seas uue hulluse ja et need muutuvad niisama populaarseks kui rula või mägijalgratas. 
    Keahi viib oma näidissaapad, mis alles aprilli lõpul valmis said, New Yorki, lootuses leida suurt spordirõivastefirmat, mis hakkaks saapaid tootma. 
    Sellest ajast peale, kui ta 12aastaselt vaatas videofilmi kängurudest, on Solihulli kolledzcaron;i lõpetanud disainer arvanud, et oleks väga tore liikuda samamoodi nagu känguru. 
    Kängurud on tuntud selle poolest, et nad hüppavad osavalt ühest kohast teise. 
    Nende Achilleuse kõõlused toimivad nagu võimsad vedrud, mis loomale hoogu annavad ja ­ mis veelgi olulisem ­ varuvad endasse energiat järgmise hüppe tarvis. 
    Sellest põhimõttest juhindudes Keahi oma saapad kujundaski. 
    Käies kaotame me peaaegu kogu Achilleuse kõõluses oleva energia, sest meie kannad prõmmivad vastu maad, selgitab Keahi. 
    Taipasin kiiresti, et kängurul on võime umbes kolme neljandikku liikumisenergiast oma Achilleuse kõõluses säilitada. 
    Kuna ta ei peksa oma taldu vastu maad nagu meie, toimib kõõlus vedruna, mis säilitab ja annab energiat edasi väga tõhusalt. 
    Näinud videot, tahtis Keahi teada, kuidas kängurud saavad nii hõlpsalt ja nii kiiresti hüpata. 
    Õnnekombel õppis tema vanem õde ülikoolis bioloogiat ja varustas teda vajaliku info ning teatmeteostega. 
    Omaenda viimasel õpinguaastal transpordidisaini alal Coventry ülikoolis otsustas Keahi täiustada oma algseid kängurusaapaid, mille kallal ta oli töötanud varasematel kursustel ­ muuta saapad, mida isegi Forrest Gump oleks häbenenud kanda, trendikateks jalavarjudeks, mis meeldiksid noortele. 
    Disain, mille kasuks ta lõpuks otsustas, näeb ette lisapaelu, mis lähevad saapa varba- ja kannaosa alt läbi, saapad ise aga kallutavad nende kandja 30 kraadi võrra ettepoole. 
    Suured vedrud saapa tagaosas võimaldavad inimesel üles-alla hüpata, nagu oleks ta känguru. 
    Sammu tegemiseks kuluv energia suureneb, kui kokkusurutud vedru oma energiavaruga taas lahti kargab ning saapakandjat edasi lükkab. 
    Sportlastel läbiviidud uurimused on näidanud, et võistlejad, kelle Achilleuse kõõlus on pikem ja sääremarjalihased seetõttu kõrgemal, saavutavad paremaid tulemusi, sest nende sammud on vetruvamad, jutustab Keahi. 
    Tegelikult ainult seda ma teengi ­ pikendan inimeste Achilleuse kõõlust. 
    Pärast ülikooli lõpetamist möödunud aastal on noor disainer kulutanud aasta saabaste viimistlemiseks ja on nüüd valmis oma saapapaari Ameerikasse viima. 
    Sõiduraha sai ta tänu Kuningliku Kunstiühingu (Royal Society of Arts) reisipreemiale, mille ta võitis saabaste esialgse disainiga ühel möödunudaastasel võistlusel. 
    Oma saabaste hüppelauaks on ta valinud Ameerika, sest see on paik, kus enamik noortehullusi alguse saavad, ja seal on palju spordirõivafirmasid, kellele ei valmista raskusi saabaste tootmisse võtmine. 
    Keahi arvab, et saabaste müügihind jääb lõpuks 200­300 naela (u 5000­7200 krooni) vahele. 
    Keahi arvab, et lisaks noortele, kes tahavad niisama ringi hüpata, võivad tema disainitud saapad leida ka tõsiseltvõetavat rakendust, aidates politseinikel, päästetöötajatel ja talupidajatel liikuda keerukal maastikul kiiremini ja väiksemate jõupingutustega kui praegu. 
    Ent neid, kes loodavad endale uue hobi leida, peaks ettevaatlikuks tegema Keahi ehmatav ülestunnistus: Tean, et see on veider, kuid ma pole tegelikult ühtegi känguru elusast peast näinud. 
    Aga ma olen vaadanud palju dokumentaalfilme ja lugenud nende kohta tohutul hulgal raamatuid. 
    Võitlus lastereklaami pärast 
    RICHARD TOMKINS The Financial Times 
    Lapsed elavad praegu paremini kui kunagi varem. 
    Arenenud maades nende ostujõud üha kasvab. 
    Ühe USAs läbiviidud arvestuse kohaselt ulatub kuni 12aastaste laste sissetulek 27,5 miljardi dollarini. 
    Ja müntide kõlina tagant võib peaaegu kuulda reklaamiandjate salasosinal peetavaid plaane, kuidas noori tarbijaid nende käsutuses olevatest suurenenud sissetulekutest vabastada. 
    Euroopas seevastu terendab silmapiiril ähvardav komistuskivi. 
    Muude murede seas, mis seonduvad lastele suunatud reklaami eetilisusega, kardavad paljud riigid, et Rootsi ­ kus alla 12aastastele lastele suunatud reklaam televisioonis ongi juba keelatud ­ kasutab ära oma eesistujastaatust Euroopa Liidus 2001. aastal ja avaldab survet selle keelu laiendamiseks ELi 15 liikmesriigis. 
    Suhtumine lastereklaami erinev 
    Lastele suunatud reklaam ­ eriti televisioonis, mis on kõige mõjusam meediavahend ­ on vaidlusi äratav teema. 
    Lapsi peetakse sageli reklaamiandjate unelmaks: nad on naiivsed, kergesti mõjutatavad tarbijad, keda on lihtne manipuleerida ja suunata oma raha kulutama. 
    Vähem tähtis pole seegi, et lapsed avaldavad suurt mõju ka oma vanemate kulutustele, ning reklaamiandjaid süüdistatakse selles, et nad õhutavad lapsi kasutama sääraseid meetodeid nagu tüütamine ja psühhoterror, et sundida emasid-isasid rahuldama oma soove, mida reklaamid neis tekitanud on. 
    Ent üks asi on lastele suunatud reklaami hukkamõistmine. 
    Sõnavabaduse ­ olgu või kommertsliku sõnavabaduse piiramine on sootuks teine asi. 
    Eri maad suhtuvad asjasse erinevalt. 
    Norra on järginud Rootsi eeskuju ja keelustanud kõik telereklaamid, mis on suunatud alla 12aastastele lastele. 
    Belgia flaamikeelses regioonis on seda liiki reklaam piiratud viie minutiga enne ja pärast lastesaateid. 
    Kreekas on keelatud mänguasjade reklaam televisioonis, ehkki see on mõeldud rohkem Kreeka mänguasjatootjate kui laste kaitseks. 
    Ent USAs ja Suurbritannias juhinduvad reklaamiandjad pigem toimimistavadest ja iseregulatsioonist kui seadusandlusest. 
    See peegeldub ka tõigas, et lastele suunatud telereklaam on vastuvõetavam maades, kus seda on esinenud kauem. 
    Kommertstelevisioon on USAs ja Suurbritannias eksisteerinud juba aastakümneid, samas kui Rootsis on kommertstelevisioon toiminud kõigest 1992. aastast alates. 
    Laste ostuvõime kasvab pidevalt 
    Kuid isegi USAs ja Suurbritannias muretsetakse lastele suunatud reklaami mahu pärast ­ ja sugugi mitte kõige viimases järjekorras, sest see kasvab erakordse kiirusega. 
    Texase A&M ülikooli turundusprofessori James McNeali sõnul on lastele suunatud reklaamile tehtavad kulutused viimase 6-7 aasta jooksul kasvanud 15­20 protsenti aastas ­ ja seda lihtsal põhjusel: laste ostuvõime on kasvanud samas tempos. 
    Professor McNeal leiab, et see pole tingitud mitte ainult sellest, et vanemad annavad lastele rohkem taskuraha või ostavad lastele rohkem asju. 
    Põhjuseks on seegi, et vanemad annavad lastele rohkem sõnaõigust otsustes, milline auto perele osta, kuhu puhkuse ajal sõita, kuidas maja möbleerida ja millist toitu süüa. 
    McNeal on välja mõelnud sõna filiarhaat ­ nagu patriarhaat või matriarhaat ­, kirjeldamaks laste suurenevat mõjuvõimu perekonnas. 
    Ta arvab, et selle põhjuseks on vanemate sünge veendumus, et ühiskond keerab lastele selja, ning nad püüavad lapsi selleks ette valmistada, pakkudes neile nii head stardipositsiooni kui võimalik. 
    Rohked uurimisandmed näitavad, et viimase kümne aasta jooksul on vanemad tõesti kaotanud usu peamistesse valitsus-, haridus- ja usuinstitutsioonidesse, räägib professor McNeal. 
    Ehkki majanduse lähitulevik paistab helges valguses, kardavad lapsevanemad kaugemas plaanis, et nende lapsi ei oota hea elu. 
    Ajendatuna vanemate süütundest on alla 12aastaste laste aastane sissetulek USAs tõusnud McNeali hinnanguil 27,5 miljardi dollarini, millest säästetakse umbes neli miljardit dollarit ning ülejäänu kulutatakse ära. 
    Kuid McNeal on veendunud, et lapsed mõjutavad oma vanemate kulutusi märksa suuremal määral. 
    See summa ulatub tema arvutuste kohaselt umbes 188 miljardi dollarini USAs ja 1870 miljardi dollarini kogu maailmas. 
    Sinna hulka on arvatud nii need summad, mille vanemad kulutavad lastele, kui ka too tähelepanuväärne näitaja, mis peegeldab seda, mil määral lapsed mõjutavad rahakulutamisotsuseid perekonnas. 
    Lastereklaamid toimivad tõhusalt 
    Et reklaamiandjad ründavad järjest rohkem noid mõjukaid noori tarbijaid, ollakse selle tagajärgede suhtes vastakatel arvamustel. 
    Olemasolevad uuringud osundavad, et enamik kaheksa-aastaseks saanud lapsi teeb telesaatel ja reklaamil vahet. 
    Kuid see ei tähenda, nagu reklaamid ei toimiks. 
    McNeali uurimus viitab sellele, et lapsed usaldavad reklaame tavaliselt tunduvalt rohkem kui täiskasvanud, kusjuures kahtlused ja kaitsereaktsioon hakkavad tekkima alles 11-12 aasta vanuses. 
    Ütleksin, et algkoolilastele suunatud reklaamid just neile mõeldud telesaadetes toimivad väga tõhusalt selles mõttes, et kinnistavad lastes kaubamärkide nimetusi ja tekitavad soovi vastavaid tooteid omada, selgitab McNeal. 
    Kas see annab põhjust muretsemiseks? 
    Reklaamiandjad ütlevad, et tarbimisühiskonnas on turundus elu üks koostisosa ja selle tundmaõppimine kuulub täiskasvanuks saamise juurde; samamoodi õpivad lapsed sisseostude tegemist ja rahaga ümberkäimist. 
    Mis puutub tüütamismeetodisse, siis leiavad reklaamiandjad, et see on emotsionaalne viis kirjeldada nähtust, mis eksisteerib reklaamist sõltumatult. 
    Tegu on ülepaisutatud väljendiga, mis viitab tegelikult tuhande aasta vanusele probleemile, et lapsed küsivad vanematelt alati asju, mida nad ei saa, selgitab Suurbritannia reklaamiühingu asedirektor Lionel Stanbrook. 
    Aga ma ei usu, et 50 aastat tagasi leiutatud televiisor oleks midagi märkimisväärselt muutnud. 
    Ogilvy&Mather'si Londoni kontori äridirektor Martin Phelps: Need, kellel on lapsi, saavad peagi aru, et kogu elu lastega ­ sellest hetkest, kui nad hakkavad suhtlema ­ seisneb läbirääkimistes. 
    Reklaam on osa nendest läbirääkimistest, nagu seda on küsimus, kas laps peab magama minema või mitte või kas ta tohib välja minna ja aias mängida. 
    Rootslaste vastupidine arvamus on, et reklaami suunamine lastele on ebaeetiline, sest neil puuduvad kogemused ja küpsus. 
    Väga väikeste tarbijatega tegelemist peetakse ebaõiglaseks, sest neid kasutatakse lihtsalt ära, kinnitab Axel Edling, Rootsi tarbijakaitse ombutsmann ning valitsuse tarbijakaitseagentuuri juhataja. 
    Üllataval kombel ei paista aga lastele suunatud reklaami keeld Rootsi reklaamiagentuuridele erilisi raskusi valmistavat. 
    Keeld ei tee muud, kui sunnib olemasolevaid toimimistavasid kodeerima ja seepärast pole sel kuigi suurt mõju, selgitab Rootsi suure reklaamifirma Lowe Brindforsi president Bjorn Larsson. 
    Võibolla kaitseb Rootsi lapsi rohkem kui teised riigid. 
    Teisest küljest võib niimoodi vaid näida, sest keeld pole sugugi nii jäik, nagu seda sageli ette kujutatakse. 
    Selgub, et lastetoodete reklaamid on televisioonis endiselt lubatud, kui nad pole just otseselt lastele suunatud. 
    Ja isegi see keeld ei kehti satelliitülekannete kohta, mis edastavad Suurbritannia teleprogramme, mis lähtuvad üksnes Ühendatud Kuningriigi märksa leebematest seadustest. 
    SUURPANGA VARJATUD POOL - Iga üheksas kroon tuli salapärastelt isikutelt. 
    Must raha Hansapangas? 
    SULEV VEDLER 
    Eesti Ekspressi teada on Eesti Pank uurinud Hansapanga tehinguid, mis toimusid kaks aastat tagasi suvel ja mille käigus voolas panka ligi miljardi krooni ulatuses kahtlast raha. 
    See oli rohkem kui 10 protsenti kogu Hansapanka paigutatud rahast. 
    Suurem osa rahast tuli välismaalt ja anonüümselt. 
    Eesti seaduste järgi peavad pangad suurte summade puhul aga kindlasti selgitama, kes raha tegelikult teele lähetas. 
    Selleks, et uurijatel oleks lihtsam rahapesu vastu võidelda. 
    Kuid isegi pangainspektsioon ei jõudnud kohe raha algallikateni. 
    Eesti Pank tunnistab: meie käed on liiga lühikesed! 
    Keskpanga avalike suhete osakonna juht Andrus Kuusmann ütleb, et kui tegu olnuks tõestatud rahapesuga, siis oleks ka vastavalt reageeritud. 
    Samas tunnistab ta, et pangainspektsioonil pole õigust uurimist läbi viia, see on politsei asi. 
    Tegutsesime nende võimaluste piirides, mis meile on antud, ütleb ta. 
    Kas Eesti Pank pöördus politsei poole? 
    Ei, vastab Kuusmann ning lisab: Peamine vastutus lasub pangal endal. 
    Nemad peavad olema veendunud ja tuvastama raha allika. 
    Kas nad seda teevad või ei, selles osas jätab praegune seadus meie käed lühikeseks. 
    Selgeid sanktsioone rikkumiste eest pole. 
    Hansapanka juhtis kõnealusel ajal siseminister Jüri Mõis, kes on korduvalt rõhutanud heade äritavade ja eetilise käitumise tähtsust. 
    Eesti Ekspressi otsesele küsimusele vastates välistab Mõis täielikult võimaluse, et Eesti pankade, sealhulgas Hansapanga kaudu toimus või toimub rahapesu. 
    Ei, ei, ei, ütleb ta. 
    Zürichist tuleb üle 700 miljoni 
    Hansapanga suurim kahtlusalune tehing seondub Zürichis asuva Cantrade Private Bankiga. 
    See on Šveitsi suurima panga UBSi haru, mis on tuntud numbrikontode poolest. 
    Need on kontod, mille kasutaja ei pea raha liigutamiseks enda passi või mõnda muud dokumenti esitama, vaid ta saab seda teha spetsiaalse arvukoodi abil. 
    Juuli lõpus 1997 läks Cantradest mitmes osas teele kokku ligi 50 miljonit dollarit ehk üle 700 miljoni krooni. 
    Esmalt liikus see raha New Yorgis asuvasse Bankers Trusti ja sealt edasi Hansapanka. 
    Raha jõudis Eestisse anonüümselt, vaid šveitslaste märkega, et saatja on üks meie klientidest. 
    Tavaliselt liiguvad sellisel varjatud moel narkoärist, altkäemaksudest, finantspettustest jt kriminaalsetest tehingutest pärinevad summad ehk tegemist on rahapesuga. 
    Raha liikus samamoodi nagu narkodollarid Ameerikas 
    Ühe allika sõnul suunas Hansapank Šveitsist tulnud raha numbrikontole, mida Eestis avada ei tohi (kuid mida praktiseeris sellegipoolest Forekspank). 
    Seejärel peideti raha üleöölaenudesse, mida audiitorid ja revidendid tavaliselt ei kontrolli. 
    Nimelt võtavad pangad üleöölaene teistelt pankadelt, mitte tavalistelt hoiustajatelt. 
    Teise võimaluse kohaselt ei liikunud raha mitte numbriarvele, vaid mingile anonüümsele kogumiskontole, kust seda on raske üles leida. 
    Just sel viisil liigutas musta raha Ameerika suuruselt teine pank Citibank, kui tema kaudu pesi narkodollareid Mehhiko endise presidendi vend Raul Salinas de Gortrari. 
    Ka Salinase raha liikus lõpuks Zürichisse, Citibanki filiaali nimega Confidas. 
    Samuti on võimalik, et osa rahast jõudis Hansapanga kaudu lõpuks Tallinna börsile. 
    Juuli lõpus 1997 kasvas börsiindeks talse märkimisväärse kiirusega ehk raha pööritamine börsil oli eriti tulus. 
    Vähetuntud Tallinna firma hoiustab pea 190 miljonit 
    Zürichi kliendiga samal ajal soosis Hansapank veel mitut vähetuntud, kuid väga rikast firmat. 
    Pank pani ka nende hoiuseid ajutiselt üleöölaenudesse. 
    See võimaldas neil klientidel tavalisest tunduvalt suuremaid intresse saada. 
    Soositud klientideks olid maksuvabad kompaniid Ruby Investment Corp ning East Construction and Engineering, samuti Tallinna firma Baltreil, mis tegeleb raudteevedudega. 
    Ainuüksi Baltreil pani panka 190 miljonit krooni, kuigi veel mõned kuud varem olnuks see võimatu. 
    Nimelt oli Baltreilil aasta alguses vara kokku vaid veidi üle 30 miljoni krooni. 
    Kuid nüüd oli talle miskil moel 190 miljonit krooni vaba raha tekkinud. 
    Selline hiigelhoius pidanuks Hansapanga valvsaks tegema. 
    Nimelt ütleb Eesti Panga presidendi Vahur Krafti rahapesu tõkestamise kohta väljaantud määrus, et kahtlaseks võib lugeda tehinguid, mis ei ole oma mahult või iseloomult kooskõlas kliendi äritegevusega või mille majanduslik põhjendatus on kaheldav. 
    Baltreili tegevdirektor Vladimir Vinogradov keeldub suurhoiust kommenteerimast: See on firma asi. 
    Me ei anna mingeid kommentaare. 
    Kohe pärast Eesti Ekspressi kõnet võttis aga Baltreil Hansapangaga ühendust ja küsis, et mis toimub, et Eesti Ekspress tunneb asja vastu huvi. 
    Hansapank: me ei ole seadust rikkunud! 
    Hansapank jääb selle loo kommenteerimisel napisõnaliseks, viidates pangasaladusele. 
    Pangas avalike suhete eest vastutav Kristi Liiva ütleb korduvalt, et Hansapank ei ole kahtlast raha kasutanud ega rahapesule kaasa aidanud. 
    Seadusest on alati kinni peetud. 
    Saan seda kinnitada, ütles ta. 
    Liiva sõnul välistab juba rahvusvaheline rahaülekandesüsteem SWIFT anonüümsete rahaülekannete tegemise võimaluse. 
    Samas on Eesti Ekspress näinud Maapanga ülekandeid, kus on kirjas without name, without address ehk ilma nime ja aadressita. 
    Nagu ikka, läks see raha lemmikmaale Šveitsi. 
    EVEA pangaga tihedalt seotud firma Kolle BG kasutab ühe allika sõnul aga juba tükk aega süsteemi, kus tähtsamate rahaülekannete puhul asendab selgitavaid märkusi arusaamatu numbrite rida. 
    P. S. 
    Vahetult enne loo trükkiminekut sai Eesti Ekspress teada Zürichi miljonite tegeliku omaniku. 
    Samuti on see info Eesti Pangal. 
    48,4 miljonit dollarit paigutas Hansapanka seesama eelpool mainitud East Construction and Engineering, kes on ehitusfirma Estconde partner Venemaal. 
    See aga ei muuda olematuks tõsiasja, et Hansapanga vahendusel on tehtud kahtlasi tehinguid. 
    Endiselt on ju teadmata, kustkohast Hansapanga salapärased kliendid nii palju raha said. 
    Hansapank seda ei uuri. 
    Eesti Pank ka ei uuri. 
    Ja samuti politsei, kuna talle pole teatatud. 
    Kes uurib? 
    Mis on rahapesu? 
    Seaduse kohaselt on rahapesu kriminaalkorras karistatava teo otsese tulemusena saadud vara muundumine, üleandmine või varaga õigustoimingute sooritamine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on selle vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamine. 
    Tänavu juulis jõustub Eestis spetsiaalne rahapesu tõkestamise seadus. 
    Sellega seoses peab politseiametis tööd alustama rahapesu andmebüroo. 
    Siseminister Jüri Mõis ei osanud öelda, kui kaugele ministeerium selle loomisega on jõudnud. 
    Ma ei tea, ei ole ennast veel kõigi asjadega jõudnud kurssi viia, ütles ta. 
    Ülemiste Vanakese võitlused 
    Enno Pere: Sündinud 1938 Tallinnas. 
    Kooliteed alustanud Muhu algkoolis. 
    Lõpetanud TPI ehituse eriala. 
    Töötanud juhtivatel ametikohtadel Maardu Keemiakombinaadi ja Tallinna Veepuhastusjaama ehitusel, Tallinna linnavalitsuses, Ehituskomitees, Tallinna Sadamas. 
    1994­1999 Tallinna Vee juhatuse esimees. 
    PAAVO KANGUR 
    Kui panna kirsikivi kahe sõrme vahele ja pigistada, siis lendab see sealt välja. 
    Elu tõsiasjad. 
    Nii on ka inimestega. 
    Kui inimene jääb organisatsioonis ülemuste ja alluvate surve vahele, siis võib ta sealt välja lennata nagu lupsti. 
    Teeneka Tallinna Vee juhatuse esimehe Enno Perega (60) juhtus nimelt nii. 
    Ma jäin sirgeks ja ei kummardanud, ütleb ta. 
    Pere suhted Tallinna linnavolikogu esimehe Edgar Savisaarega on olnud aastaid teravad. 
    Kunagi viisteist aastat tagasi, kui Savisaar oli veel Tallinna Mererajooni plaanikomisjoni esimees, tegin talle märkuse, et miks ta tuleb tossudega linnavalitsuse ette. 
    Pere ei võta seda seika siiski päris tõsiselt. 
    Ehk seetõttu, et 90ndate hakul kutsus Savisaar teda Keskerakonda astuma. 
    Pere eelistas Tiit Vähi ja koonukate seltskonda. 
    Must kass on ka edaspidi mitmel korral Pere ja Savisaare vahelt läbi jooksnud. 
    Kunagi, kui kavatseti teha Tallinna Vee aktsiate emissioon, tahtis Pere kasutada Balti Cresco teenuseid või Hansa Investmenti, Savisaar aga oli tulihingeline Talinvesti pooldaja. 
    Ja nii ei tulnud emissioonist midagi välja. 
    Nüüd ei ole Savisaarel enne kohalike omavalitsuste valimisi rahvale muud pakkuda kui veidi odavamat vett. 
    Võitlus käib pätsi leiva pärast kuus, sest rohkem ei ole võimalik vee hinda alandada, leiab Pere. 
    Seekordne lüüasaamine Savisaarelt teeb aga Pere eriti sõjakaks: Mul oli infot poliitiliste rühmituste rahastamise kohta. 
    Ma oleks pidanud esimesena lööma, aga jäin hiljaks. 
    Nii et Savisaar jõudis mind enne maha võtta. 
    Savisaar töötles isiklikult kõiki Tallinna Vee nõukogu liikmeid. 
    Tallinna linnavolikogu nõunik Jakko Väli ütleb aga, et see ei olnud Savisaare ja Pere vaheline konflikt. 
    Pere tahtis olla keiser oma riigis, unustades, et tegemist on linnale kuuluva ettevõttega. 
    Ta kaotas ammu reaalsustaju ja ei saanud aru, et vee tarbimine väheneb ja investeeringuid ei saa finantseerida veehinna tõusu arvel. 
    Ja kui Peret kaitsnud Tallinna Vee nõukogu esimees ja abilinnapea Ants Leemets lahkus, saabus aeg ka Pere mahavõtmiseks, ütleb Väli. 
    Pere muutus liiga jultunuks ja läks isiklikke solvangute peale, seahulgas ka Savisaare aadressil. 
    Enno Perel oli probleeme ka enda juhitavas ettevõttes. 
    Ta ei saanud hästi läbi ökonoomikadirektoriga ja veel mõne kolleegiga. 
    Tahtsin mõned inimesed välja vahetada, kuna nad ei olnud piisavalt võimekad, kommenteerib ta neid kanakitkumisi. 
    Tallinna Vees oli kaks tulevikunägemust. 
    Pere tahtis kaasata täiendavaid laene paarisaja miljoni eest, et renoveerida veevarustuse ja kanalisatsiooni süsteeme. 
    Alalhoidlikumad leidsid, et firma laenukoormus on niigi suur ja entusiastlikust Perest tuleks vabaneda ning veehinna edasine tõus tuleb peatada. 
    Läinud neljapäeva õhtul võttis Tallinna Vee nõukogu Pere ühe hoobiga maha. 
    Juba reedel andis ta kahe tunniga ettevõtte üle. 
    1987 võeti sama mees sama kiirelt maha Tallinna Elamuehituskombinaadi eesotsast. 
    Ainult et siis anti kaks päeva aega asjade pakkimiseks, muigab mees. 
    Ka tol ajal oli Pere suur isemõtleja. 
    Arvestamata seda, et Nõukogude Eesti juhid said preemiat käikuantud elamuehitusruutmeetrite ja piimatoodangu eest, kauples ta Moskvast välja õiguse tootmise vähendamiseks. 
    Perele on iseloomulik mõelda globaalselt. 
    Minu matslik kõrvaldamine rikkus firma imago, usub ta. 
    Just oma rahvusvahelisele imagole ei mõtle Eestis keegi. 
    Minul õnnestus luua Tallinna Veele usaldusväärne rahvusvaheline maine. 
    Eesti on nii väike ja rahaahneid grupeeringuid on nii palju. 
    Tõepoolest ­ paar aastat tagasi pälvis ettevõte Eesti kõige rentaablima ettevõtte tiitli ja ilutses Äripäeva veergudel. 
    1998. aastal oli firma käive 492 miljonit krooni ja puhaskasum 47 miljonit krooni. 
    Seejuures laenude teenindamiseks kulus 39 miljonit krooni aastas. 
    Pere ei ole Eestis toimuvast vaimustatud. 
    Talle on jäänud mulje, et ühel hetkel hakatakse nõudma liiga lihtsaid lahendusi. 
    Eesti on jõudnud arengufaasi, kus isiksust peedistatakse igal tasandil. 
    Tänases Eestis ei austata ei isiksust ega professionaalsust. 
    Praegu toimub professionaalsete juhtide koristamine. 
    Enn Sarap oli esimene, mina teine. 
    J ärgnevad Väino Viilup, Leonid Lipavski ja Parbo Juchnevits, räägib Pere. 
    Eestis süveneb tarkade ja haritud juhtide puudus. 
    Ja lõpptulemusena võetakse Eesti ettevõtted lihtsalt üle. 
    Enno Pere on Tallinnas sündinud saarlane. 
    Tal on kaks last. 
    Poeg on 27, 29aastane tütar õpib Toronto Ülikoolis. 
    Isa Enno ei soovita tütrel praegu Eestisse tagasi pöörduda. 
    Perel endal on valida kas Brüssel või mõni kinnisvara-arendusega tegelev firma. 
    Kuuekümnese kohta on ta veel suurepärases vormis. 
    Keegi ei tegele Eesti jaoks raha väljapumpamisega Brüsselist. 
    Ta usub, et alla 70 miljoni krooni projekti kohta ei tasu küsima minna ja kogu Eesti kanaliseerimiseks ja veevarustuse viimiseks Euroopa tasandile on võimalik saada tasuta abi 4,8 miljardi krooni eest. 
    Kes ei riski, see ei joo šampanjat 
    TIIT KARUKS Kuku raadio 
    Pärast tšehhide kuldset väravat leidis kiretu kaamerasilm soomlaste pingilt meeskonna liidri Teemu Selänne. 
    Ründeässa pilgust peegeldus sügav nukrus. 
    Ta oli sel hetkel väga kurb ja väga üksi. 
    Selänne oli lohutamatu: ta oli tulnud Norrasse oma esimest MMi kulda püüdma ja see oli tema nina eest ära võetud. 
    Pisut rohkem kui aasta tagasi ­ pärast kaotatud poolfinaali tšehhidega Nagano talimängudel ­ peegeldus samasugune abitu kurbus suure Gretzky silmist. 
    Tõsi, Selänne ei nutnud. 
    Võib-olla tegi ta seda hiljem, riietusruumis. 
    Robustne strateeg 
    Selänne ja Saku Koivu olid Norra MMil tõelised liidrid. 
    Otsustavas mängus kaptenipaela kandnud Selänne oli väejuht mis väejuht: võitles iga ruutmeetri eest, viskus ette tšehhide visetele. 
    Ta ei pruukinuks seda teha, ründeliini tegijalt ei nõua keegi musta tööd. 
    Aga Selänne oli nii otsustanud. 
    Seda rohkem haiget tegi lisaajal saadud kaotus. 
    Ehkki, olgem ausad, tšehhid ja nende kaval peatreener Ivan Hlinka tegutsesid ettenägelikumalt: seisul 1:3 mõtlesid nad eeskätt lisaajale. 
    Soomlased aga noolisid jätkuva hasardiga Hnilicka väravat. 
    Lisaajaks ei jätkunud püssirohtu, mänguniite tõmbasid Hlinka hoolealused. 
    Uskumatu, aga turniiri varasemas faasis Venemaale 1:6 kaotanud Tšehhi tuli trammi alt välja ja mäng-mängult esitust parandades ka maailmameistriks. 
    Kõige rohkem üllatas väliselt pisut robustse Hlinka peen strateegia: tal oli iga vastase jaoks variant varuks. 
    Poolfinaali viskeseerias Kanada vastu tõi ta väravasuule peaaegu kogu turniiri pingil istunud teise väravavahi Robert Cechmaneki. 
    Loomulikult oli see risk. 
    Ent teisalt: kes ei riski, see ei joo šampanjat. 
    Esimeses poolfinaalmängus Soome vastu suutis Hlinka elimineerida soomlaste esikolmiku Selänne-Koivu-Tuominen. 
    Teises kohtumises, nähes, et 60 minutit kuulub Soomele, rahustas ta mängijad maha: see rong on läinud, keskenduge lisaajale. 
    šampanja kanti tšehhide lauale. 
    Soomlased on saanud täiskasvanuks 
    Tšehhimaal oli laupäeval ja pühapäeval (ilmselt ka esmaspäeval) pidu. 
    Soomes jäid külmkappidesse varutud šampusepudelid pauguga avamata. 
    Kes jõi, jõi murest. 
    Ja siin on soomlane vähemalt niisama põhjalik kui rõõmupeol. 
    Tundub, et Soomes võetakse jäähoki MMi kõige tõsisemalt. 
    Võit armsa vaenlase Rootsi üle on eluküsimus. 
    Kui juba finaali on jõutud, võrdsustatakse kaotus rahvusliku tragöödiaga. 
    Ühelt poolt näitab see, et maailmaspordis väärtustatakse üha suuremal määral vaid võitu. 
    Selline lähenemine on pärit Põhja-Ameerikast: maksab vaid esikoht, kes tuleb teiseks-kolmandaks, ei lähe absoluutselt korda. 
    Teisalt näitab see Soome koondise esinemine MMil, et sealne hoki on saanud täiskasvanumaks. 
    Veel neli-viis aastat tagasi olid nad rohmakad ja kärsitud, ei osanud oma hetke ära oodata. 
    Ma ei usu, et tollane Soome koondis suutnuks Rootsit otsustaval hetkel lisaajal võita. 
    PÄÄSTÄ SE ON KIINNI, ütles Soome koondise omaaegne treener Rauno Korpi pärast seda, kui kaheväravaline eduseis Rootsi vastu minutiga viigiks mängiti. 
    Tal oli tuline õigus: toonasel Soome koondisel tuli lihtsalt mõistusest puudu. 
    Ja nii paradoksaalne, kui see ka pole: vaimsed ja psühholoogilised varud aitas soomlastel leida... rootslasest treener Curt Lindström. 
    Rootsis on Lindströmi nimetatud ka reeturiks: muuta Rootsi koondis soomlastele haavatavaks, kuhu see kõlbab. 
    Fakt on aga see, et just Lindströmi käe all tuli Soome koondis 1995. aastal esmakordselt maailmameistriks. 
    Ja see pühaduserüvetamine toimus ei kuskil mujal kui Stockholmi Globenis. 
    See mitmekordistas rootslaste valu ja viha. 
    Kuhu lähed, jäähoki? 
    Soomlaste entusiasmist hoolimata kipub MM siiski taanduma teisejärguliseks sündmuseks. 
    Oma rolli mängib asjaolu, et jäähokiteatri etendused toimuvad igal aastal. 
    Teisalt tiksub alateadvuses, et suur osa maailma tippudest jahib MMi ajal Põhja-Ameerika hokikeskustes Stanley karikat. 
    Ütlen ausalt: pärast superetendust Naganos ei suutnud paljud hokisõbrad absoluutselt MMile keskenduda. 
    Kui oled alles äsja maitsnud hõrgutisi, kipub tavaline herkulopuder suus ringi käima. 
    Loodame, et Rahvusvahelise Jalgpalliliidu juhid ei korda jäähoki suunajate viga: jalgpalli MMi võlu on eeskätt selles, et tiitel mängitakse välja kord nelja aasta jooksul. 
    Kui tiitel lüheneb kahele aastale, muudab see ka ala aurat. 
    Loomulikult leidub neid, kes jaksavad igal aastal MMi algusest lõpuni jälgida ja oma lemmikutele ennastunustavalt kaasa elada. 
    Aga nemadki väsivad ükskord. 
    Maailma hokiareenil on paljugi muutunud. 
    Kanada pole enam vaieldamatu liider. 
    NHLiski domineerivad üha suuremal määral eurooplased. 
    Soome on lõplikult tippu murdnud. 
    Tšehhid kinnitavad jätkuvalt, et jäähoki, jalgpall ja tennis sobivad suurepäraselt neile. 
    Kunagise suverääni N Liidu järeltulija Venemaa pole suutnud väärtustada mängimist riigi koondise eest: tänavu liigutas kutse koondisesse vaid Ottawa Senatorsi tähe Aleksei Jašini südant. 
    Teised olid resoluutsed: mängiksime Venemaa koondises vaid raha eest. 
    Eks ta ole. 
    Maailmarändur külastas Eestit 
    ANDRUS NILK Postimees 
    Jalgrattaga ümber maailma sõitev India kodanik Prasad Reddy külastas möödunud nädalal ka Eestit ja seikles edasi Peterburi suunas. 
    Detsembris Egiptuses teekonda alustanud 27aastane Reddy on vändanud juba ka Kreekas, Itaalias, Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Saksamaal, Taanis, Rootsis ja Soomes. 
    Enne Tallinna jõudmist oli India kodanik läbinud üle 7000 kilomeetri, päevanormina keskmiselt 120 kilomeetrit. 
    Rändur ööbis kirikutes, krišnausuliste templites, koolides, ülikoolide ühiselamutes, bensiinijaamades. 
    Vajadusel lõi telgi lahti ja puges magamiskotti. 
    Taanis tutvus ta kahe tudengiga, kes kutsusid ta väikesele peole ja pakkusid öömaja. 
    Prantsusmaal ei osanud koerte klähvimise peale õue astunud talupidaja inglise keelt, aga kutsus tütre tõlkimisel abiks ja rändur sai ulualuse. 
    Hommikul sõin kõhu täis ja istusin heatujulisena rattale, rääkis Reddy. 
    Olen kohtunud sõbralike ja abivalmis inimestega. 
    Kui Antverpenis muuseume külastades temalt jalgratas varastati, ostis üks ärimees uue. 
    Saksamaa kiirteedelt saatis politsei ta väiksematele teedele. 
    Sponsorite värbamisele Bangalore ülikooli ärialal lõpetanud Reddy aega ei raisanud. 
    Kui kõik oleks ette korraldatud, poleks tegu seiklusega, vaid nagu koju saabumisega, märkis hindu. 
    Tahan iga päev kogeda uusi probleeme. 
    Teekonda alustas Reddy koos moslemist sõbraga, kuid too haigestus Amsterdamis ja hollandi arstid soovitasid retk pooleli jätta. 
    Ma pole reisi ajal nohugi tundnud, tõdes hindu. 
    Inimesed vajavad rahu, tutvustas Reddy oma ettevõtmise sõnumit. 
    Nad on jagunenud nahavärvi, keelte, kultuuri ja usu järgi, aga tegelikult moodustab kogu maailm vennaskonna. 
    Pole vaja konflikte ega sõdu. 
    Keegi peab rahu kuulutama, mõistsin seda juba väikese poisina. 
    Võitma peavad armastus ja harmoonia. 
    Euroopa läbimise lõpetab Reddy Londonis, kust siirdub laevaga Põhja-Ameerikasse. 
    Siis ootavad teda Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Aasia. 
    Vaim on valmis kahe-aastaseks rännakuks, sõnas Reddy ja lisas, et tema südamesoov on vestelda Lõuna-Aafrika legendaarse inimõiguste eest võitleja Nelson Mandelaga. 
    Edwards treenis rulluiskudel 
    Kolmikhüppe maailmarekordi omanik Jonathan Edwards harjutas Sierra Nevada mägedes rulluiskudel, pidades seda tõsiseks valmistumisviisiks, mitte lõbuks. 
    Möödunudsügisese jalaoperatsiooni järel otsis Edwards jõu taastamiseks uusi treeninguvahendeid. 
    Ta liitus odaviskajate Jan Železny ja Steve Backleyga, võttes kuulda tšehhist juhendaja Jan Pošpišili juhtnööre. 
    Rulluisutamine nõudis teiste lihasgruppide tööd kui jooksmine, ütles Edwards. 
    See drill arendas lihaste tasakaalu. 
    Jaanuaris harjutas Edwards odameestega Lõuna-Aafrikas. 
    Ta ihkas saavutada samasugust kehalist vormi nagu neli aastat tagasi, mil ta kroonis hooaega maailmarekordiga 18.29 maailmameistrivõistlustel Göteborgis. 
    Janiga ja Steve'i ga treenimine pani mind teisiti keskenduma, sõnas Edwards. 
    Leian, et olen innustunum kui kunagi varem. 
    Pärast nelja aasta tagust äkkedu olen kogenud ka langusi, nüüd mõistan, et need on olnud vajalikud õppetunnid. 
    Läinud suvel tuli Edwards Budapestis 17.99ga Euroopa meistriks. 
    See oli kohutav hüpe, tõdes ta. 
    Nii viletsa pingutusega nii kaugele lendamine avas mu silmad ­ tean, et suudan palju enam. 
    Üleinvesteeritud Munamägi 
    Väike-Munamäe suusakeskuse omanikud otsivad läänest investoreid. 
    Potentsiaalsed eesti ostjad kahtlustavad, et firma vara turuväärtus on väiksem kui bilansis näidatud. 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Väike-Munamäe suusakeskus otsib meeleheitlikult uusi investoreid, et vältimatuna näivat pankrotti ära hoida. 
    Kogu vara on panditud, käimas on varade hindamine. 
    Tõenäoliselt ületavad laenud-võlad vara väärtust. 
    Paljutõotav algus 
    Suusakeskust ehitava AS Väike-Munamäe Arenduse (VMA) lõid 1996. aasta sügisel vennad Jaan, Priit ja Teet Jagomägi ning Aare Tamme. 
    Neli kuud hiljem palgati direktoriks praegune kaitseministri nõunik Valev Plato. 
    Aare Tamme hooleks jäi mäekeskuse ehitamine. 
    Projekti käivitamiseks võeti Forekspangast 3miljoniline laen. 
    Esimesest päevast peale ehitas peatöövõtjana mäge AS Feer. 
    Suusakeskus hakkas poolest talvest tööle ja muutus üsna ruttu populaarseks. 
    1997. aasta suvel ostis Feer suure osa Jagomägede aktsiatest ja viis läbi aktsiakapitali laiendamise. 
    Tehingu tulemusena sai Feer VMAs enamusosaluse ehk 51 protsenti. 
    Kohe loobus aktiivsest tegutsemist suusakeskuses ka väikeaktsionäri ossa jäänud Aare Tamme. 
    Tulin ära, sest minu huvid ei kattunud uue suuromaniku omadega. 
    Sellel, mis nüüd mäe peal lahti läks, pole midagi ühist suusabisnisega, põhjendas Tamme. 
    Aare Tamme sõnul ei olnud VMA 1997. aasta suvel erilistes raskustes. 
    Keegi ei ostaks pankrotis olevat firmat, kommenteeris Tamme. 
    Emotsionaalne otsus 
    VMA oli Feerile ehitustööde eest võlgu. 
    Ehitaja lootis oma võla tagasi saada, eeskuju Soome sarnaste ettevõtmiste kujul oli ju olemas, usku ettevõtmise edukusse sisendas ka tollane Feeri Tartu osakonna projektijuht, soomlane Timo Räihä. 
    Räihä tegi koostöös Ruka suusakeskuse spetsialistidega ettevõttele uue äriplaani. 
    Ilmselt ei olnud Feer teadlik mõnedest Jagomägede võlgadest ­ osa suusakeskuse varast moodustas puhkebaas, mille eest oli erastamisagentuurile tasumata 200 000 krooni pluss sama palju EVPdes. 
    Teine komistuskivi oli 300tuhandene võlg Lõuna-Eesti ärimeestele Jaan Mugrale ja Andres Maserile, kes samuti Jagomägede käest aktsiaid tahtsid osta, pärast ettemaksu tegemist mõtlesid aga ümber ja et aktsiad olid veel märkimata, nõudsid nad raha tagasi. 
    Summa oli juba kulutatud. 
    Kohtuliku lahendi saamisel raha siiski tagastati. 
    Feeri otsus suusakeskus üle võtta oli emotsionaalne, tunnistas Väike-Munamäe Arenduse ASi juhatuse esimees Hannes Saarsoo. 
    Tamme ja Jagomägede idee oli ju iseenesest hea, kuid nad ei olnud ärimehed. 
    AS Feeri praegune tegevdirektor Roland Mäll: Enamuspaki ostmine oli vältimatu tegu. 
    Teine võimalus oleks olnud VMA pankrotti lasta, kuid siis ei oleks me tõenäoliselt oma raha kätte saanud. 
    Mälli sõnul ei osanud Feer arvestada, et klimaatiliste ja sotsiaalsete tingimuste erinevusest tulenev mõju äriplaanile on nii oluline. 
    Feer jätkas Munamäel majutuse arendamist. 
    Kõik tööd pidi Väike-Munamäe Arendus tellima läbi emafirma, kes palkas alltöövõtjad. 
    Kokkuvõttes maksis Munamägi Feerile suuri summasid: tööraha pluss Feeri poolt lisatud protsendid. 
    Iga kuu lisandusid paarikümnetuhandelised arved juhtimisteenuse eest. 
    Kui suusakeskus enam arveid maksta ei jõudnud, vormistati võlg ümber 16protsendiliseks laenuks, kokku 3,8 miljonit. 
    Viimase löögi andis suusakeskusele nelja väikese palkmaja ehitamine. 
    Esialgsete plaanide järgi pidi puhkekülla tulema maju üle tosina ning välistrasse rajades sellega ka arvestati. 
    Seepärast hindas Feer majade väärtuse kokku kolmele miljonile, rääkis Mäll. 
    Selle hinnaga on onnikesi aga aeganõudev ja peaaegu võimatu maha müüa. 
    Munamäe ainus lahendus oli müüa majad liisingfirmale (Ühisliising ­ G.V-S.) ja pikema aja vältel välja osta, ütles Mäll. 
    Rikas lääne investor päästaks 
    1998. aasta lõpus müüs Feer oma osa Väike-Munamäe Arendusest firmale Panthera Unica, praeguse nimega OÜ Baltic International Services, jäädes ise võlausaldaja rolli. 
    OÜ Baltic International Services omanik on IMG Investeeringukontrolli AS. 
    Praeguse seisuga on suusakeskusel laene kokku 13,4 miljonit krooni, vara bilansiline väärtus on 18 miljonit. 
    Ekspertide hinnang ettevõtte tegelikule väärtusele selgub, kui on peetud läbirääkimised finantsasutuste ja uute strateegiliste investoritega, ütles Saarsoo. 
    IMG Investeeringukontrolli juhataja Margus Maspanovi sõnul osteti Feeri osalus Väike-Munamäest lühiajalise investeeringuna, eesmärk on aktsiad kiiresti edasi müüa. 
    Ta ei kommenteerinud, kas Munamäe tegelik vara vastab bilansis näidatule. 
    Meie müüme eelkõige ettevõtmise potentsiaali. 
    See on Väike-Munamäel kindlasti olemas, ütles Maspanov. 
    Ta lisas, et 13 miljonit on väikese ettevõtte jaoks tõepoolest suur laenukoorem, kuid samas pole see summa lääne investoritele probleemiks. 
    Tähtis on sisse tuua suurte tegijate know-how 'd, sõnas Maspanov. 
    Raskest majanduslikust seisust hoolimata oli 1998./1999. aasta talvine hooaeg Väike-Munamäe suusakeskusele edukas. 
    Mägi on suusafännide seas järjest populaarsem, eelmise hooajaga võrreldes käive kahekordistus ja tõusis 2,6 miljoni kroonini. 
    Suusakeskuse direktori Taimo Turi sõnul oleks mõningate investeeringute abil võimalik tõsta käive paari aastaga viie miljoni kroonini. 
    Praeguses olukorras aga ei suuda mägi juba peale võetud laenegi teenindada. 
    Potentsiaalsed ostjad tulevad kohale, vaatavad ja vangutavad pead. 
    Eesti investorid on VMAst huvitatud vaid siis, kui nad kogu laenukoormat enda õlule ei pea võtma. 
    Ka kogenud lääne suusaärimehed ei ole rumalad ja teavad väga hästi, kus on ettevõtte taluvuspiir, millest alates investeeringud enam tagasi ei teeni. 
    Ostja pilguga käis mäge vaatamas ka näiteks ärimees Rein Kilk. 
    Praegusel hetkel pole see suusakeskus valmisprodukt, mida võiks osta või müüa, seal on liiga suur sasipundar, ütles Kilk. 
    Nii palju raha võis keskusele kulutada siis, kui see mägi oleks käsitsi kokku kantud. 
    Ma ei näe, kust need investeeringud võiksid tagasi tulla. 
    Üks võimalikest ostjatest on väikeaktsionär Aare Tamme. 
    Munamägi on praegu väga viletsas olukorras, nagu prügimägi. 
    Juhul, kui ma peaksin mäe üles ostma, aktsepteerin ainult Optiva Panga nõudeid. 
    Kuhu ülejäänud laenud tegelikult läinud on, on üks suur küsimärk. 
    10 miljoni eest peaks mägi juba valmis olema. 
    Torm veeklaasis 
    PAAVO KANGUR toimetaja 
    Tänase Tempo kaanelugu Üleinvesteeritud Munamägi põhjustas paar nädalat valusaid üleelamisi noorele ajakirjanikule Gea Velthut-Sokkale. 
    Ta valis enda jaoks riskantse teema ­ pankrotiohus Munamäe suusakeskuse. 
    Toimetusele oli teada, et suusakeskuses töötab ka kaks tema sugulast. 
    Eesti on väike. 
    Kogenud ajakirjanik väldiks sellistest firmadest kirjutamist ­ inimlikust vaatepunktist liiga keeruline. 
    Eesti on juba ammu üleerutatud seisundis: lugege päevauudiseid ja teil tuleb tahtmine peast kinni haarata ning küsida: mis toimub? 
    Kus me elame? 
    Kas selle eest võitlesid meie isad? 
    Inimestele viirastub üha enam, et kuskil on vaenlane. 
    Keegi tellib nende vastu lugusid. 
    Ajakirjanikud mõtlevad välja valesid jne. 
    Nii et suusakeskuse tegelased muutusid närviliseks. 
    Kaanel olev hr HS lubas endale kahemõttelisusi, millest noor ajakirjanik luges välja selgeid ähvardusi oma lähedaste aadressil. 
    Gea mõistis, et tema kallal rakendatakse piitsa ja prääniku meetodit. 
    Ta ei olnud varem sellise rünnakuga kokku puutunud ja küsis nõu peatoimetajalt. 
    Leiti, et Eesti Ekspress ei kaota midagi, kui artikkel ühe nädala võrra edasi lükata ja lisainfot koguda. 
    Seda aega kasutas vastaspool kaitse tõhustamiseks. 
    Kuid tegelik probleem on üldtuntud: 1996.-1997. aasta tarbimispidu hakkab kätte maksma. 
    Laenu on kerge võtta, aga elada pidevas finantssurutises on märgatavalt keerulisem. 
    Ja ei ole mõtet selles ajakirjanikke süüdistada. 
    VÕHIKLIK MÜÜK - Tallinna linn soovib Admirali basseini äärse maa koos ladudega müüa tuvastamata firmale. 
    Pealinn keeldus 24 miljonist 
    MEELIS HIIOB 
    Briti firma pakkus Tallinnale kesklinna sadama Admirali basseini äärse maa eest ligi 24 miljonit krooni, linn keeldus pakkumisest. 
    Sama maatükk soovitakse anda tuvastamatule USA kinnisvarafirmale. 
    Möödunud aastal soovis Briti firma M Baker Group osta Admirali basseini kõrval seisvad mahajäetud laod miljoni Inglise naelsterlingi (ligi 24 milj Eesti krooni) eest. 
    Tallinna linnavalitsus keeldus pakkumisest, selle põhjuseid täpsemalt selgitamata. 
    Inglaste idee oli rajada vanasse angaari tehaseväljamüügi (factory outlet ingl k) tüüpi kauplus. 
    Poe ümber oleks aga rajatud korralik park. 
    Linnavalitsus eelistas Hain Karu poolt Cannes'i kinnisvaramessil leitud väidetavalt USAs asuvat firmat Global Real Estate Investment Co. of New York. 
    See firma teatas kõigile Cannes'i kinnisvaramessil osalenutele, et tegutseb USAs New Yorgis ning et nende aastakäive on 200 miljonit USA dollarit. 
    Tallinna sadama ümbrusse on nad valmis investeerima 5­7 miljonit Eesti krooni, räägib Karu. 
    Neid ei huvita hoonestusõigus, sellise kaliibiriga firma tahab maa kohe ära osta. 
    EE palus USA saatkonnalt Tallinnas abi nimetatud firma leidmisel. 
    Ainuke firma, mille USA infoteenistus leidis ja mille nimi enim sarnane Hain Karu poolt öeldule, on Trans Global Real Estate Investment Corp. 
    See firma asub aga hoopiski Clevelandis Ohio osariigis. 
    USA infoteenistus ei välista, et Hain Karu poolt nimetatud firma eksisteeris, kuid möönab, et kui on tegu 200 miljoni dollarilise käibega firmaga, ei saa see neile märkamatuks jääda. 
    Cannes'i kinnisvaramess ei ole maailmas ja eriti USAs arvestatavate kinnsvaraarenduse firmade külastusnimekirjas. 
    Mitmed Inglise kinnisvaraarendajad pole Cannes'i kinnisvaramessist kuulnudki, küll aga filmimessist, lausub M Baker Groupi Eesti esindaja John Slade. 
    Inglased üritasid ka ise Karu poolt nimetatud firmat leida, otsimaks koostöövõimalusi, kuid ei suutnud firma asukohta tuvastada. 
    Minule helistas USAst aprilli lõpul nimetatud firmast keegi neiu ja uuris minu Tallinnas oleku aegu. 
    Nad tahtsid siia tulla olukorraga tutvuma, lausub Karu ja loetleb veel terve rea firmasid, mis Cannes'i kinnisvaramessil Tallinna sadamapiirkonna vastu huvi tundsid. 
    Cannes'i kinnisvaramess ei ole tõsiselt võetav, see on mõeldud peamiselt riigiametnikele ilusa puhkuse veetmise kohaks, kuid mitte arvestatavate kontaktide loomiseks, lisab Slade. 
    Kogu sadamaümbruse planeerimist on juba esimesest päevast valesti juhitud. 
    Linnavalitsuse ebakompetentsus peletab eemale ka teised investorid. 
    Admirali basseini räämas ümbrus ja majad riivavad tänaseni väliskülaliste silma. 
    Tuletõrje on omakorda pidanud kümmekond korda kõnealuseid angaare kustutamas käima. 
    Kõigi töötute äriprojektid ei õnnestu 
    Töötud saavad riigilt oma äri alustamiseks 10 000 krooni suuruse stardiraha, kuid mitte kõigi projektid ei õnnestu. 
    Kui töötuks registreeritud isik läbib kursused või on tal juba varem teadmised majandusest, saab ta esitada äriplaani, mille alusel makstakse talle 10 000 krooni tööturutoetust ettevõtluse alustamiseks. 
    Osa töötute projektid jooksevad ummikusse ja tööturuamet nõuab raha tagasi. 
    Selliseid juhtumeid tuleb ette küll, lausus tööturuameti jurist Ülle Oja. 
    Vahel kaovad äpardunud ettevõtjad ära, mistõttu tuleb neilt raha välja nõuda kohtu teel. 
    Reeglina siiski õnnestub meil varem kokkuleppele jõuda, ütles Oja. 
    Paljud ilmuvad kohe pärast seda välja, kui saavad teada, et neid on kohtusse kaevatud. 
    Nii näiteks nõuti kohtu kaudu ettevõtlustoetust tagasi plehku pannud töötult A.K-lt, kuid mees ilmus välja juba enne seda, kui tema kohtusse kaebamise otsus Riigi Teatajas ilmuda jõudis. 
    Talunik Rein Riga ellujäämisstrateegiad 
    PAAVO KANGUR 
    Talunik Rein Riga (46) on suhteliselt edukas. 
    Tema majapidamises on kolmsada lehma ja teraviljakasvatus. 
    Kui majandustingimused ei parane, läheb ta pankrotti. 
    Inimesi, keda meelitati maale isatalu tagasi võtma, on petetud. 
    Nad ahvatleti oma elukutse juurest suurte lubadustega maale. 
    Nüüd on nad kümme aastat puhkuseta rabanud ja nende tervis ei pea enam vastu. 
    Need, kes hakkasid rajama tühjale kohale, investeerisid hoonetesse, on täiesti puusse pannud. 
    Rein Riga ei kuulu otseselt maale meelitatute hulka. 
    Ta oli endise Ääsmäe sovhoosi abitootmise juht. 
    Nägin, et keegi ei tahtnud üle võtta kodukülas olevaid lehmalautu, ja nii ma nad siis ise üle võtsin. 
    Vastasel juhul oleks elu muutunud siin võimatuks. 
    Kui inimestel pole kuskil töötada ja endale elatist teenida, siis hakkavad nad varastama. 
    Riga talu põhikäibe annab piimatootmine ­ sada tonni kuus. 
    Oli paremaid ja halvemaid päevi, aga üldiselt läks kõik hästi. 
    Piima hind tõusis kuue aastaga 90 sendilt 3.30ni. 
    Kuid siis tuli Vene kriis ja kombinaadid ei suutnud enam piima eest maksta. 
    Tänavu 1. märtsil said põllumehed lehmatoetuse kätte. 
    Pärast seda langetasid kombinaadid piima hinda. 
    Lacto maksab talle nüüd 1.60 krooni piimaliitrist. 
    Kogu aeg on nöör ümber kõri, ütleb Rein Riga. 
    Kaotan iga kuu puhast raha. 
    Kui talvel oli korra hind 2.25 krooni piimaliitrist, siis sai natuke hingata. 
    Riga on teinud headel aastatel suuri investeeringuid. 
    Üks miljon läks laudaseadmete, 600 000 krooni traktori ostmiseks. 
    Vana tehnika kukub lihtsalt kokku. 
    Mul oli võimalus kas sulgeda laut või uuendada selle tehnika, räägib Riga. 
    Kuid lauta ei taha ta sulgeda. 
    Minu kolmsada lehma on ka siis elus, kui ülejäänud Eesti lehmad on ära söödud, loodab ta. 
    300 000 krooni jäi külmutusseadmetesse investeerimata, kuna kriis tuli peale. 
    Riga teab, et investeerimine põllumajandusse on alati seotud riskiga. 
    Eesti põllumehed on üldse kanged riskide võtjad. 
    Hurraaga on peale mindud ja see on olnud viga. 
    Ta on käinud vaatamas talusid Lätis, Leedus, Poolas ja teab, et seal aetakse asju vaoshoitumalt. 
    Sügisene piima kokkuostuhind 1.35 tähendab seda, et piimatootmises ei saa kasutada palgatööjõudu, ütleb Riga. 
    Teisisõnu, edaspidi kasvatan kümmet lehma ja toodangu müün otse tarbijatele. 
    See tähendab aga, et ka piimakombinaadid jäävad toorainest ilma. 
    Nüüd mõtleb ta hoopis väikse tapamaja peale maksumusega 50 000­60 000 krooni. 
    Kavatsen hakata sõpradele müüma korralikku loomaliha. 
    Lisaks mõtleb Riga mustsõstrakasvatusele. 
    Olen asja uurinud. 
    See on perspektiivne ja kindlustaks hea lisakäibe. 
    Poolas on rekkad põllu ääres, kogu toodang läheb Leetu sakslaste ümbertöötamistehasele. 
    Peab ikkagi olema ka muid variante kui liha, piim ja teravili. 
    Muidugi tähendab mustsõstarde kasvatus investeeringut ka korjamistehnikasse. 
    GLOBALISEERUMISE MUSTERNÄIDE Šveitsi firma Nestlé 495 vabrikut töötavad täna 77 riigis. 
    Piimatoodetega maailma tippu 
    DR. WILLY SCHENK Zürich 
    Kuidas müüakse toiduaineid? 
    Reegliks number üks nagu teistegi toodete juures ­ mida suurem on toodangu maht, seda madalam hind. 
    Reegel number kaks ­ ostjale on tähtis ka firma nime usaldusväärsus. 
    Reegel kolm ­ tarbija maitse erineb piirkonniti. 
    Šveitsi firma Nestlé on näide sellest, kuidas ilma suure kodumaise turuta jõutakse maailma suurimaks toiduainetekontserniks. 
    Poolteist minutit lõuna valmistamiseks 
    Kui palju kulub teil aega nõudlikele külalistele lõuna valmistamiseks? 
    New Yorgi Kennedy lennuväljal valmistavad 275 inimest reisijatele tunnis 7500 lõunakomplekti. 
    Maailma moodsaima ja suurima lennufirmadele toitu valmistava firma, LSG Sky köögis läheb ühe lõunakomplekti tegemisele poolteist minutit. 
    Halastamatus võitluses hindadega reageerivad firma juhid turuosa ratsionaliseerimise ja laiendamisega. 
    Mille järgi valitakse supermarketis kast tomateid? 
    Turul saaks müüjalt küsida, kas nad on värsked, sobivad konserveerimiseks, millised on nende maitseomadused. 
    Kauplustes pakendatud toiduaineid ja valmisroogi valides teeb tarbija valiku aga kaubamärgist lähtudes: võibolla on tal sellenimelise tootega head kogemused, võibolla meeldis reklaam ajalehes, televisioonis või reklaamplakatil. 
    Kaubamärgi reklaam või välimus on toiduainete puhul sageli tähtsam kui kvaliteedierinevused, mida tihti vaid spetsialistid saavad kindlaks teha. 
    Miks valmistavad ameeriklased nii halba šokolaadi? 
    Sellise nipsaka küsimuse esitas keegi Belgia ajakirjanik, külastades USA suurimat šokolaaditehast. 
    Ameeriklasest direktor reageeris rahulikult: Me võime oma laboris valmistada igasugust šokolaadi, kuid vastavalt uuringutele meeldib meie tarbijale magus, tugeva kakaomaitsega šokolaad. 
    Meie turustame seda, mida enamus nõuab. 
    Kui aga Belgia tahaks vähestele mõrudat šokolaadi armastavatele ameeriklastele seda pakkuda, siis on Belgia firmad selleks teretulnud. 
    Ameerika firma ei varusta šokolaaditurgu küll peenemate markidega, kuid teenib suuri kasumeid. 
    Tee ülesmäge 
    Šveitsi firma Nestlé rajati Genfi järve äärde 1866. aastal. 
    Tookord oli ta üks paljudest šokolaadifirmadest, kes töötlesid ja realiseerisid Šveitsi kui tolleaegse piimamaa rikkalikku toorainet. 
    Konkurentidest edukam ei oldud aga mitte šokolaadiga, vaid teerajajatena nendele tarbijatele orienteerudes, kes industrialiseerumisega oma toitumisharjumusi muutsid. 
    Kergesti riknev toorpiim töödeldi ümber hästisäilivaks kondenspiimaks, hiljem piimapulbriks. 
    Järgmine läbimurre toimus lahustuva kohvipulbriga Nescafé 1938. aastal. 
    Nescaféga tõusis käive ja firma nimi levis üle maailma. 
    Võimas läbimurre saavutati 80. aastatel, kui mitmete miljardite eest osteti kokku Ameerika ettevõtteid. 
    Toiduainete säilivus ja kiire valmistamisviis olid juba ammu ameeriklastele olulisemad kui eurooplastele, kes esitavad kõrgeid nõudmisi ka maitseomadustele. 
    Seetõttu on ameeriklased mõistetavalt turuliidrid ajal, mil toiduainetööstus oma valmistoite ja pika säilivusajaga tooteid ka teistele kontinentidele turustab. 
    Vahendajaks sobis globaliseerunud Šveitsi firma oma ülemaailmse müügivõrguga. 
    Ameerika majandusteadlane Michael E. Porter peab Nestlét eduka globaliseerumise musternäiteks. 
    Kuna väikse Šveitsi turg ei ole sobiv masstootmiseks, pidid tema ettevõtted tootma maailmaturul. 
    Tänaseks moodustub suurima toiduainetööstusfirma 70 miljardi suurusest käibest vähem kui üks protsent Šveitsis, vähem kui kolm protsenti firma 230 000 töötajast töötavad seal. 
    Ülemaailmselt tuntud lahustuva kohvi kõrvale on Nestlélt lisandunud ka teisi tooteid, sest juurde on ostetud mineraalvett, jäätist, sügavkülmutatud tooteid, loomasööta ja kosmeetikat valmistavaid ettevõtteid. 
    Tänaseks töötavad Nestlé 495 vabrikut 77 riigis. 
    Tootes eri piirkondades, saab arvestada kergemini ka erinevate maitseharjumustega: Nescaféd valmistatakse enam kui 200 maitsevariatsioonis. 
    Ida-Euroopa tulevikuturuna 
    Firma juhid tunnevad huvi iga paiga vastu maailmas, kus elustandard tõuseb ja maksujõuline tarbijaskond suureneb. 
    USA ja Lääne-Euroopa tarbimine enam oluliselt ei muutu, seda võib suurendada veel vaid kalli, kliinilisse valdkonda kuuluva toodanguga, nagu näiteks dieettoitud diabeetikutele, ja tervislikku toitumist harrastavatele tarbijatele mõeldud toiduainete valiku laiendamisega. 
    1989. aastast on Nestlé jõuliselt tunginud Ida-Euroopa turule, saavutades iga-aastase 12protsendilise kasvutempoga suurima käibetõusu. 
    Vaid Venemaalt tulid tagasilöögid, sest 1998. aasta augustis vähenes import rubla devalvatsiooni tõttu poole võrra ja Nestlé aastakäive sai 8 miljardi krooniga kannatada. 
    Turu laienemine toimub kolmes järgus: kõigepealt toovad Nestlé toodangut riiki sisse ja turustavad kohalikud ettevõtjad. 
    Baltikumis töötab seitse nõustajat, kolm nendest väikelastetoitude meditsiiniliste ekspertidena. 
    Grupijuhi peakorter on Riias. 
    Käibe kasvades võtab Nestlé üle sobiva turustusfirma või asutab iseseisva ettevõtte. 
    Kolmanda sammuna rajatakse vabrikud, mis on tugevamini orienteeritud kohalikule toodangule ja tarbijaharjumustele. 
    Nestlé on mitmel pool projekte alustanud kõrgpastöriseeritud piima turustamisega, sest vaid see on sobiv töötlemiseks. 
    Tagasi vanaema köögi juurde 
    Odavad hügieeniliselt pakendatud ning igal ajal kättesaadavad toiduained on vallutanud turu, sest suurem osa tarbijatest elab linnas. 
    Need aitavad tööga hõivatud inimestel toiduvalmistamisel aega säästa. 
    Ometi võib nii Šveitsi kui ka teiste tööstusriikide näitel leida ka nišše: kellel on aega, teevad meelsasti oma sisseostud turult talupidajatelt ja kaluritelt. 
    Gurmaanidele tahavad lokaalid aga pakkuda midagi, mida toiduainetetööstus ei paku. 
    Nii mõnedki igatsevad pärast maailmamenüüsid jälle vanaema köögi järele. 
    Looduslikule toidule orienteeritud tarbijad maksavad meelsasti kõrgemat hinda toiduainete eest, mis ei ole keemiliselt töödeldud ega läbi teinud geenitehnoloogilisi muudatusi. 
    Tõlkinud Irja Paurmann 
    Eesti peaks suunama sklerootilist Euroopa Liitu 
    Eesti majandussüsteem on võrratult edukam kui Euroopa Liidu oma, seda eriti välismajanduse osas, kirjutab ajalehes The Wall Street Journal Europe maikuu numbris TÜ professor Urmas Varblane. 
    Kaasautoriks Razeen Sally Londoni Ülikoolist. 
    See väide võimaldab edaspidi kindlasti suurendada Eestile liitumisläbirääkimistel jäetud vähest mänguruumi. 
    Ning veelgi rabavam mõte samast artiklist: Ja üldse peaks Eesti kui maailma parim ning edukaim reformija ise asuma õpetama ja suunama ülereguleeritud ja sklerootilist Euroopa Liitu. 
    Uudised 
    FLÄSH! 
    SOKI SAABUMINE: Neil päevil olid Frankfurdi lennukile vastu tulnud tallinlased tunnistajaks ajaloolisele sündmusele! 
    Eestimaa pinnale saabus räpane villane sokk, mis ilmus pealtvaatajate silmade ette pagasilindil vedeledes. 
    Nagu meie pealiskaudsele ajastule kahjuks tüüpiline, polnud haruldast külalist vastu võtmas ühtki prominenti ega ajakirjanikku. 
    Juuresolev fotogi on juhuslikult sündmuskohale sattunud amatööri tehtud. 
    Aga siis, kui vaene Šmigun talvel lennuki pealt tuli, olid küll kõik nagu hagijad koos! 
    Liviko müügijuht kadunud 
    27. aprilli hommikul läks AS Liviko müügijuht Arno Voika tööle. 
    Mõni tund hiljem nähti teda Tartus veel asju ajamas. 
    Sama päeva pärastlõunast teda aga nähtud pole, mistõttu otsib meest taga Tartu politsei. 
    Voikal oli seljas sinine jope kirjaga Viru Valge ja särk kirjaga Liivi Vodka. 
    Ringi liikus ta riiklikku numbrimärki 32 MBU kandva Toyota Corollaga, mille külgedel samuti kiri Viru Valge. 
    Millised võivad olla Voika kadumise põhjused, Tartu politsei kommenteerida ei soovi. 
    Evald Miksoni salapärased paberid 
    Eesti Ekspress läheb Islandile uurima Evald Miksonist mahajäänud pabereid, mis on arvatavasti tema mälestused. 
    Pakk pabereid asub Reykjaviki panga salajases seifis, mida Miksoni lapsed pole veel avanud. 
    Isa oli hästi innukas mälestuste kirjutaja, ütleb Miksoni tütar Anna Evaldsdottir. 
    Ta teadis palju nii Konstantin Pätsi lähikonnast kui ka 1941 arreteeritud kompartei juhi Karl Säre ülekuulamistest. 
    Mikson suri 1993. aastal Islandil. 
    Natside jälitamisega tegelev Simon Wiesenthali keskus süüdistas teda elu lõpuni sõjakuritegudes. 
    Ajaloolase Mart Laari sõnul pole see kinnitust leidnud. 
    Viljandi pensionär sai kuulsaks 
    Singapuri ja Lõuna-Aafrika Vabariigi ajalehed avaldasid uudise Viljandi pensionärist, kes pidas vahakuju elavaks inimeseks. 
    6. mai Sakala kirjutas, kuidas Alvi Märtens ootas Viljandi Ühispanga kontoris leti ette pääsemist. 
    Tema ees seisis üks inimene. 
    Tükk aega vaatasin, et kaua see mees seal seisab, rääkis pensionär pärast Sakalale. 
    Lõpuks selgus, et tegemist oli muusik Rudolf Tobiase vahakujuga. 
    Eesti ajalehtede liidu tegevdirektori Tarmu Tammerki sõnul noppis Sakala uudise üles Agence France-Press. 
    Sealt liikus see edasi üle maailma. 
    Algab kiikingu karikasari 
    Kiikingust ehk üle võlli kiikumisest ja naisekandmisest saavad Eestis tõsised võistlusalad, mille edendamise on enda peale võtnud Väike-Maarja vald. 
    Kiikinguklubi Vabariigi Võllimees kavandab kokku seitsme osavõistlusega kiikingu karikasarja, kinnitas klubi president ja unikaalse ala leiutaja Ado Kosk. 
    Esimene võistlus toimub 29. mail Väike-Maarjas. 
    Üks etappidest on kavas korraldada ka Tallinnas. 
    12. juunil toimuvad Väike-Maarjas järjekordsed Eesti lahtised meistrivõistlused naisekandmises, kus mehed läbivad kiiruse peale sajameetrise distantsi, naine kukil. 
    Kolm paremat paari saadetakse Soome Sonkajärvel (Väike-Maarja sõprusvald) toimuvale naisekandmise MMile. 
    Mullu võttis Eesti paar seal esikoha. 
    Väike-Maarja vallavanem Sven Kesler ise osales 1997. aastal Sonkajärvel oma abikaasaga naisekandmise võistlusel ja tuli 11. kohale. 
    Naisekandmisvõistlustel toimub ka kiikingu demonstratsioonesinemine ja katse pääseda Guinnessi rekorditeraamatusse, kus üle võlli lendab valitsev maailmameister Raigo Valmsen. 
    Väike-Maarja kooli 11. klassi õpilase nimel olev maailmarekord on praegu 6 meetrit ja 30 sentimeetrit. 
    Kiikingul on Eestis üle 60 harrastaja. 
    Statsionaarsed kiiged on üleval Viljandis, Pärnus ja Väike-Maarjas. 
    Narvas tegutsevad fašistid 
    Narvas tegutsevad fašistid ­ nii väidab 14. mai ajaleht Molodjo(ogonek) Estoni. 
    Lehe väitel karjusid 8. mail ligi 40 noort Narvas Daumani tänaval loosungit Sieg Heil. 
    Lehe väitel olid neonatsid peamiselt 14 kuni 18 aasta vanused lühikeste soengutega noorukid. 
    Umbes tunni-pooleteistkümne pärast saabus politsei ja grupp läks laiali, kirjutas Molodjo(ogonek) Estoni. 
    Lehe väitel tegutsevad neonatsid Narvas juba viis aastat. 
    Esimest korda kuulen, imestas Narva politsei pressiesindaja Jevgeni Solovjov. 
    Päev hiljem teatas Solovjov, et vesteldud on kõigi 8. mail tööl olnud politseinikega ning keegi ei tea sündmusest midagi. 
    Ka sündmuste raamatusse pole seliist juhtumit sisse kantud. 
    Sel päeval tööl olnud korrapidaja sõitis ära ja on linnas tagasi neljapäeval, siis kuulame ta üle, lausus Solovjov. 
    Lisaks lubas Solovjov kindlaks teha ka Molodjo(ogonek) Estoni korrespondendi ning temaga vestelda. 
    Sõjaväelased võivad saada ajutiselt kapteniks või majoriks 
    Rahvusvahelistele rahumissioonidele sõitvate Eesti sõjaväelaste auastmeid tuleb vahel ajutiselt tõsta, sest vastav ametikoht nõuab kõrgemat auastet. 
    Nii näiteks andis president Lennart Meri leitnant Urmas Rannale kapteni sõjaväelise auastme kuni 2000. aasta maikuuni. 
    Just nii kaua viibib ajutine kapten vaatlejana ÜRO Lähis-Ida rahuvalvemissioonil. 
    Vastavalt seadusele annab missioonide ajaks selliseid tiitleid president kaitseväe juhataja ettepanekul. 
    Ka hiljutiselt Bosnia rahuvalvemissioonilt tagasipöördunud sõdurite hulgas oli neid, kelle president missiooni ajaks majoriteks tegi. 
    Ekspress korraldab avaliku vaidluse globaliseerumisest 
    Kas maailma globaliseerumine toob Eestile õnne ja majanduskasvu? 
    Või ainult tööpuuduse ja kuritegevuse suurenemise? 
    Eesti Ekspressi algatusel vaidlevad selle üle poliitikud Edgar Savisaar ja Kristiina Ojuland, ärimees Allan Martinson, mõtleja Andrei Hvostov ning ajakirjanik Paavo Kangur. 
    Diskussiooni aluseks on äsja eesti keeles ilmunud Hans-Peter Martini ja Harald Schumanni raamat Globaliseerumislõks. 
    Väitlust juhib Eesti Ekspressi peatoimetaja Aavo Kokk, keda abistab Marek Kallin. 
    Üritus toimub reedel 21. mail algusega kell 12 hotelli Grand Mercure Tallinn konverentsisaalis Mercure. 
    Huvilised on oodatud kuulama ja küsimusi esitama. 
    Riigikogu liikmed said külmkapid 
    Pirita hotellis elav riigikogu liige Ingvar Pärnamäe (pildil) ei hoia enam toiduaineid rõdul, kus linnud neid ründavad. 
    Ühel päeval leidsin oma toast külmkapi, see oli väga meeldiv üllatus, ütles Pärnamäe. 
    Külmiku toimetas Pärnamäe tuppa riigikantselei. 
    Ajendiks oli Eesti Ekspressis ilmunud artikkel, mis kirjeldas poliitiku muret toidu värskuse säilitamisel. 
    Külmkapid said ka kõik teised Pirita hotellis elavad riigikogu liikmed. 
    Tegelikult olid need külmkapid hotellis olemas, aga me ei teadnud küsida, lisas Pärnamäe 
    Kindrali kolm päeva 
    AAVO KOKK TIINA KAALEP 
    Eelmise laupäeva hommikul üritas kaitseväe eriüksuse SOG juht Indrek Holm koos kahe kaaslasega röövida kolme Võrumaa meest. 
    Tekkis tõsine lahing, mille käigus said haavata nii Holm kui ka kaks röövitavat. 
    Uurimise käigus on ilmnenud, et Holm võib olla segatud ka mitmetesse varasematesse kuritegudesse. 
    See sündmus on seadnud kahtluse alla kaitseväe juhataja Johannes Kerdi võimekuse kontrollida ja juhtida kaitseväge. 
    Proloog ­ laupäev, 15. mai 
    Et röövi on segatud kaitseväelased, taipasid politseiametnikud siis, kui korjasid lahingupaigalt üles püstoli Heckler&Koch. 
    Selliseid relvi on Eestis vaid käputäis ja militaarsete huvidega kodanikud teavad hästi, et seda tüüpi kalleid püstoleid on ostetud Eesti eriüksustele. 
    Üks Heckler&Koch püstol maksab ligi kümme tuhat krooni. 
    Politsei võttis kiirelt ühendust kaitseväe luureülema major Riho Ühtegiga. 
    Relva number toksiti sisse relvaregistri andmebaasi ja hetk hiljem oli käes edasiste otsingute suund ­ Kaitseväe Spetsiaalsete Operatsioonide Grupp (SOG). 
    Major Ühtegi saatis Mustamäe haiglasse oma töötaja, kes tundis koomas mehes vaatamata segilastud näole ära mõnda aega sõjaväeluures, nüüd SOGs töötava Indrek Holmi (27). 
    Määrustiku kohaselt pidi major Ühtegi nüüd informeerima olukorrast oma otsest ülemust ­ kaitseväe juhatajat. 
    Ühtegi helistas kahele mehele ­ kaitsejõudude juhatajale Johannes Kerdile ning peastaabi ülemale Ants Laaneotsale. 
    Viimane on parasjagu puhkusel viibiva Kerdi kohusetäitja. 
    Määrustiku järgi pidanuks kindral Laaneots seepeale informeerima kaitseministrit ja presidenti. 
    Kummalisel kombel aga saatis kaitsejõudude peastaap teate vaid kaitseministrile. 
    President võis veeta rahuliku nädalavahetuse. 
    Pühapäev, 16. mai 
    Ajakirjandus on jalul. 
    Lehetoimetused valmistavad terve päev ette põhjalikke materjale SOGst ja selle ähmasest käsuliinist. 
    Traktoriostjad annavad Mustamäe haiglas tunnistusi, ründaja seisukord on endiselt ülikriitiline. 
    Kaitseminister Jüri Luik peab hulga kohtumisi ja telefonikõnesid. 
    Kindral Kert hoiab telefoni väljas. 
    President ei tea ikka veel midagi. 
    Kell pool viis hakkab Estonian Airi lennuk maanduma Kopenhaageni lennuväljale, kuid võtab üsna maa lähedal uuesti tuurid üles ja sööstab taevasse. 
    Me ei saanud maandumisluba, teatab piloot istmete käetugedest kinni haaranud reisijatele. 
    Üks reisijatest on president Lennart Meri, kes suundub Balti Arendusfoorumile. 
    Kell kuus annab Postimehele telefoniintervjuu kaitseväe juhataja Johannes Kert. 
    Tema sõnum on lihtne ­ intsident toimus teenistusvälisel ajal ja sellel ei ole midagi ühist Holmi teenistusega kaitseväes ega SOG-rühma tegevusega. 
    Muu hulgas mainib Kert, et talle on juhtunus palju ebaselget ja et ta muretseb kaitseväele langenud halva varju pärast. 
    Kindral Kert tunneb Indrek Holmi isiklikult ja uskus, et temast saab hea sõjaväelane. 
    Pärast intervjuu andmist, nii seitsme paiku, sõidab Kert Soome, et esmaspäeva varahommikul osaleda Sõjaväeakadeemia kursustel. 
    Pool kaheksa on Kopenhaagenis Taani endise välisministri Uffe Ellemann-Jenseni vastuvõtt. 
    President Meri trügib seltskonnas ringi, räägib paljude inimestega ja näib ennast mõnusasti tundvat. 
    Päris õhtul, kui president on ennast hotellis Danmark sisse seadnud, saab ta telefonitsi sõnumi presidendi kantseleist: kaitseväe eriüksuse juht on osalenud raharöövis. 
    President hakkab otsima Johannes Kerti, kuid saab temaga ühenduse alles mitmetunnise pingutuse järel. 
    Kerdi telefon on jätkuvalt väljas. 
    Vahepeal on Meri pidanud pikki telefonikõnesid kaitseminister Jüri Luigega. 
    President oli väga vihane. 
    Esmaspäev, 17. mai 
    Ajalehtede juhtkirjades võrreldakse sündmust Kurkse kriisiga. 
    Tsiviilkontrolli küsimus sõjaväe üle on jälle jututeema number üks. 
    Pressi hoiak kindral Kerdi suhtes on hukkamõistev. 
    Kopenhaageni foorumile saabub president alles esimese istungi lõpuks ja istub vaikselt eelviimasesse ritta. 
    Tema kõrval seavad ennast sisse Eesti saadik Taanis Jüri Kahn ja presidendi välisnõunik Toivo Klaar. 
    Meri kuulab natuke, võtab siis märkmeploki ja hakkab kirjutama. 
    Vaheajal istub Meri oma kaaskonnaga kohvinurka ja arutab midagi. 
    Võimalik, et õhtust ettekannet, võimalik, et Eesti sündmusi. 
    Igal vabal hetkel räägib Meri telefonitsi kaitseminister Luigega. 
    Meri oleks valmis kindralleitnant Kerdi kohe ametist vabastama, kuid Luik tasakaalustab olukorda. 
    Kerdi mahavõtmine tähendaks, et kaitsejõudude juhiks tuleks määrata kindral Laaneots. 
    Kuid tema nõukogude diviisikomandöri taust ja tankiüksuse juhi haridus ning vaated sõjaväe ja tsiviilühiskonna suhetele ei tee tast head kandidaati. 
    Laaneots on liiga sõjaväelaslik. 
    Nii eelistavad Luik ja Meri igal võimalusel Kerti hoida. 
    Veel poolteist kuud, kuni kindral läheb aastaks Ameerikasse õppima. 
    Siis oleks Laaneots vaid kaitseväe juhataja kohusetäitja ja probleemi saaks aasta edasi lükata. 
    Kuid Meri ja Kerdi suhted on sassis. 
    President ei räägi enam kaitseväe juhatajaga nagu varem kombeks. 
    Tema käsundusohvitser kapten Jaanus Elvre saadab presidendi laptop arvutist e-mailiga kirja Kadriorgu. 
    Kasutatakse krüpteeritud sidet nagu tavaliselt. 
    Kiri ütleb, et Johannes Kert peab teisipäeval ilmuma presidendi juurde aru andma. 
    Kaitseminister Jüri Luik moodustab komisjoni kaitsejõudude personalipoliitika uurimiseks. 
    Lisaks peab sama komisjon kahe nädala jooksul välja töötama soovitused SOG edasise tegevuse suhtes. 
    Peastaap on mures, ent elab oma tavalist elu edasi. 
    Johannes Kerti asendab Ants Laaneots. 
    Lõuna paiku saabub Kadriorust kuller kirjaliku käsuga kaitseväe juhatajale ilmuda teisipäeval kella kolmeks Vabariigi Presidendi juurde. 
    Telefonitsi saadakse Kert Soomest kätte ja antakse talle Kadriorust tulnud sõnum edasi. 
    Kert ei suhtu kutsesse tõsiselt ja usub, et kohtumist saab edasi lükata. 
    Kell pool seitse õhtul peab Meri Kopenhaageni foorumil kõne, kus arutleb Euroopa Liidu laienemise üle ning väidab, et uute riikide liitumine tuleb liidule kasuks, kuna sunnib liitu ennast liigutama. 
    Küsimuste ja vastuste voorus jääb Meri kõrvaltvaatajaks. 
    Enamik küsimus läheb Saksamaa endisele välisministrile Hans Dietrich Genscherile. 
    Meri on morn. 
    Raske öelda, kas koduste asjade või vähese tähelepanu pärast. 
    Esmaspäeva hilisõhtul püüab Kert Meriga kohtumist nädala lõpule lükata. 
    See ei õnnestu. 
    Teisipäev, 18. mai 
    Kell veerand üheksa hommikul kohtub Lennart Meri Taani peaministriga. 
    Räägitakse Euroopa Liidu asjadest. 
    Eestis toimuvat nad ei aruta. 
    Kohtumiselt suundub Meri lennuväljale, et Tallinna lennata. 
    Kindral Kert saabub ennelõunal Tallinna. 
    Peastaapi jõuab ta pärast kella kahte. 
    Kerdile tundub, et Holmi juhtumit kasutatakse ettekäändena tema isiku ründamiseks. 
    Alust selle arvamuse kujunemiseks on talle andnud Sõnumilehes ilmunud Jüri Kadaku kirjutis, kus Kerti kujutatakse kui südametunnistuseta karjeristi. 
    See on Kerdile hinge läinud. 
    Riigikaitsekomisjon soovib nüüd Kadaku loos ilmunud väidete kohta Kerdile küsimusi esitada. 
    Kolleegidele Kert kavatsusest tagasi astuda enne Kadriorgu sõitmist ei räägi. 
    Kadriorus on ta umbes tunni. 
    Kõrvalisi isikuid vestluse juures ei ole. 
    Paar tundi hiljem ilmuvad uudisteagentuuri BNS rasvaselt trükitud uudised sellest, kuidas president kaitseväe juhataja tagasiastumispalve tagasi lükkas. 
    Jälle on Johannes Kerdi telefon terve õhtu väljas. 
    Öö hakul lülitab ta selle siiski sisse. 
    Aga kõnedele ei vasta. 
    Kolmapäeva varahommikul sõidab Eesti kaitseväe juhataja Johannes Kert Eestist jälle minema. 
    Tahan, et Ints räägiks! 
    HELEN URBANIK 
    I vo * on laskunud mööda köit pea ees Viru hotelli katuselt alla. 
    1997. aasta sügisel otsis ta viis päeva järjest jääkülmast veest Kurkse katastroofi ohvreid. 
    Kaks ja pool aastat oli Ivo Kaitseväe spetsiaalsete operatsioonide grupi (SOG) liige. 
    Kapral Ivo (25) ja tema kümme rühmakaaslast ei elanud kasarmus ega kandnud laigulist sõjaväevormi. 
    Igal hommikul kella poole üheksaks sõitsid poisid oma autodega mõnda Tallinna lähedasse parki või metsa ja alustasid päeva viiekilomeetrise jooksutrenniga. 
    Kui kümme sitket noormeest Mustamäe luiteid mööda üles-alla rühkis, võinuks juhuslik möödakäija pidada neid näiteks olümpiamängudeks treenivateks kergejõustiklasteks või ujujateks. 
    Päeva sisustasid taktikalised õppused, õhtul käisid poisid enesekaitsetreeningus. 
    SOG juht Andrei Ambros on naljatamisi öelnud, et rühma liikmeks ei saa muidu, kui peab temaga kaklema. 
    Ambros kaalub ligi tsentneri. 
    Temast kahekümne kilo võrra kergem Ivo meenutab vastuvõtukatseid täiesti tõsise näoga: Teadsin, et saan tappa. 
    Aga vastu pidin hakkama, muidu ei oleks mind liikmeks võetud. 
    SOG polnud küll mingi salaorganisatsioon, kuid tööasjadest ei tohtinud ikkagi rääkida kellegagi peale rühma liikmete. 
    Kui tulin Viru katuselt alla, ei saanud ma kellelegi teisele öelda, et kartsin ja jalg värises, ütleb Ivo. 
    Kümme eriüksuslast on Ivo kõige paremad sõbrad. 
    Nad treenisid koos, käisid puhkuse ajal sukeldumas või Lõuna-Eestis suusatamas. 
    Ükski poistest pole abielus. 
    Ent neil kõigil on elukaaslased, ühel isegi väike laps. 
    Keegi erirühma liikmetest ei suitseta, mõni on ka täiskarsklane. 
    Indrek Holm oli Ivo sõnul alati see, kes peo ajal ärakukkunud sõbrad kindlasse kohta toimetas. 
    Indrekuga Jõelähtmel juhtunust kuulis Ivo sõpradelt laupäeval juba mõne tunni pärast. 
    Praegu küsivad poisid iga päev Indreku emalt ja õelt, missugune on nende koomas oleva sõbra seisund, sest peale sugulaste ei lasta kedagi tema juurde. 
    Ivo ei usu, et mees, kes eriüksuse fanaatikuna lükkas tagasi kõik paremad tööpakkumised, võiks olla raharöövi korraldaja. 
    Tahan, et Ints ise räägiks, soovib ta. 
    Ivo ise otsustas eriüksusest ära tulla aasta eest. 
    Kaitsevägi maksis talle kuus 4000 krooni, aga noorele mehele jäi sellest väheks. 
    Kolmandat kuud tegeleb Ivo kinnisvaraäriga. 
    Tume ülikond ja moekalt lai lips istuvad tema treenitud kehal aga kuidagi kentsakalt, nagu vanaema õhtukleit kümneaastase plika seljas. 
    * nimi on muudetud 
    SKANDAAL - Ühispank maksis kohtuvälise lahendi saamiseks sadu tuhandeid kroone. 
    Suurpanga salasobing 
    AAVO KOKK 
    Eesti Ekspressile on teatavaks saanud, et kohtuvälise lahendi saamiseks maksis Eesti Ühispank 1997. aastal Lõuna-Eesti ärimeestele Vambola Kolbakovile ja Veljo Ipitsale sadu tuhandeid kroone. 
    1997. aasta kevadsuvel esitas Vambola Kolbakovi juhitud aktsiaselts Imbi Eesti Ühispanka maksekorralduse sooviga kanda teise panka 20 000 krooni. 
    Ühispank raha üle ei kandnud, kuna Imbi soovis kasutada raha, mis Ühispanga ühel eelkäijal Põhja-Eesti Aktsiapangal juba 1992. aastal kinni jäi. 
    Imbi pöördus Tallinna Linnakohtusse ning võitis. 
    See ajas ärevaks Ühispanga juhtkonna. 
    Vambola Kolbakovi sõnul pakkusid Ühispanga juhid talle kohtuvälist lahendust ­ pank maksab Imbile 60 miljonit krooni ning Kolbakov võtab hagi tagasi. 
    Ühispank otsustas Kolbakovi väitel lubatud 60 miljonit krooni hankida börsiinvesteeringutest. 
    Selleks moodustati pangaga seotud off-shore firmades kaks aktsiaportfelli. 
    Kokkulepe oli selline, et neljandiku rahast panevad mängu Kolbakov ja tema äripartner Veljo Ipits, kolm neljandikku aga Ühispank. 
    Nii pandigi kokku stardikapital 2,5 pluss 11 miljonit krooni. 
    Edasi pidi kehtima reegel, et teenitud kasum investeeritakse uuesti ning Ühispank lisab veel kasumi jagu raha. 
    Seega, kui portfell teenis miljoni, pani Ühispank juurde teise miljoni. 
    Lõpliku kavandi järgi taheti portfell kasvatada 180 miljoni kroonini, millest 60 miljonit oleks saanud Kolbakov ja Ipits ning 120 miljonit krooni Ühispank. 
    Ühispanga asepresident Janek Mäggi möönab, et Vambola Kolbakov on olnud panga klient, kuid kinnitab, et Ühispank ühtegi aktsiaportfelli Kolbakovile teinud ei ole ja pank mingeid kohustusi võtnud ei ole. 
    Kolbakov selgitab, et kokkulepe ei pidanud, kuna hea plaani rikkus börsikrahh. 
    Salajase investeerimisportfelli tippväärtuseks jäi 32 miljonit krooni. 
    Edasi tuli langus ja Ühispank astus kokkuleppe tagant ära. 
    Vahepeal jõuti siiski kanda 250 000 krooni sularahas Kolbakovile ning tasaarveldati Ipitsaga tolle Ühispanga laenusid. 
    Nüüd on AS Imbi uuesti hagenud Ühispanka. 
    Nõudes seekord Ühispangalt juba 7,3 miljonit dollarit ehk kogu Põhja-Eesti Aktsiapanka ning hiljem VEB Fondi jäänud raha koos intressidega. 
    Uue aja Eesti üks suuremaid pangaafääre oli pankrotistunud Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga (UBB) pankroti tagajärjel VEB Fondi moodustamine. 
    Mõlemad pangad olid hoidnud suurt osa oma klientide rahast Nõukogude Liidu Välismajanduspanga kontodel. 
    Ühel heal päeval venelased aga külmutasid raha ja Eesti pangad sattusid ületamatutesse makseraskustesse. 
    Mõlemad pangad likvideeriti ning nende varemetele moodustati Põhja-Eesti Pank, mille täisomanikuks sai valitsus. 
    Kummalisel kombel aga ei jäänud Moskvasse külmunud raha mitte panga kohustuseks oma klientide ees, vaid klientide enda mureks. 
    Moodustati VEB Fond, mille haldajaks sai Eesti Pank. 
    Fondi täpset suurust ei oska täna keegi öelda, kuna tolle aja pangadokumendid on lootusetult sassis ja kasutusel oli üle 20 valuuta. 
    Teatakse vaid nii palju, et seda raha on 700­800 miljonit krooni. 
    Majanduslikult on tegemist täieliku absurdiga. 
    Sisuliselt on see sama, kui Hansapank teataks täna mõnele oma kliendile, et tolle hoiustatud raha laenati välja ettevõttele, mis ei taha raha tagasi maksta. 
    Ja kuna Hansapank ei suuda raha tagasi saada, siis peaks klient sellega ise tegelema. 
    Hansapank ei võta endale mingit vastutust. 
    Ometi see enam kui 700 miljonit krooni just sellises staatuses täna on. 
    Vahepal on ajaloo prügikasti kadunud ka Põhja-Eesti Pank, mille õigusjärglane on nüüd Eesti Ühispank, kes kadunukese endaga liitis. 
    Seega on just Ühispank see asutus, kes peab lahendama VEB Fondi raha omanike nõudmised. 
    Hansapank aasta välisinvestor 
    Eesti Välisinvesteeringute Agentuur valis aasta välisinvestoriks Hansapanga. 
    Autasu oli vastu võtmas Swedbanki nõukogu esimees Göran Collert. 
    Swedbankile kuulub 49,9 protsenti Hansapangast. 
    See on tõeliselt pikaajaline raha. 
    Me ei muuda seda investeeringut. 
    Me püüame ehitada platvormi Põhjamaade ja Eesti koostöö edendamiseks, et vahetada kogemusi ja edendada kaubandust siin piirkonnas. 
    See on globaliseeruvas majanduses väga tähtis, et meie, väiksed riigid, aitame teineteist ellu jääda finantssektoris. 
    Me teame, et ilma tugeva finantsplatvormita ei suuda me tulevikus kasvada, ütles Collert. 
    Toomas Tool pidi maksma 
    Tallinna Linnakohus mõistis aktsiaseltsilt Baltplast välja 309 121 krooni ehitusfirma Okri kasuks. 
    Läinud nädala lõpus arestis Linnakohtu täitevosakond Baltplasti arved ja käesoleva nädala teisipäevaks oli raha Okri arvel. 
    Baltplast on tuntud ärimehe Toomas Tooli firma. 
    Okri ehitas Baltplasti büroohoonet. 
    Tellija soovil teostati objektil olulises mahus lepingu mahtu ületavaid lisatöid, mille eest lõpuks keelduti maksmast. 
    Juhtum mängiti segaseks ja tellija poolt oli märgata kuritahtlikku lähenemist. 
    Nii pidime oma raha kohtu kaudu taga ajama poolteist aastat, ütles Okri ehitusdirektor Peeter Soe. 
    PAAVO KANGUR 
    Tallinna Linnakohus kuulutas välja Wiklari pankroti Esmar Ehituse hagi alusel. 
    Me ei ole neli kuud saanud ühtegi tööd. 
    Alla ehituse omahinda ei ole ka mõtet pakkuda. 
    See on pöördumatu protsess, ütles Wiklari juhataja Toomas Kuik. 
    Neli kuud tagasi oli olukord lootusrikkam. 
    Kuid asi pöördus pea peale ja ehitus pandi seisma. 
    Meil oli pikaajaline koostööleping Statoiliga, kes loobus pärast Alexela tanklate keti ostu uute ehitamisest, ütleb Kuik. 
    Tuntud poliitik Priit Vilba müüs oma osaluse Wiklaris maha paar aastat tagasi. 
    Feeri arendusjuht Riho Koost ütleb, et neil on olnud ajutisi makseraskusi, aga nad elavad edasi. 
    Koost loeb ette seitse käsilolevat objekti. 
    FKSM Nõukogu esimees Tiit Kuuli: Kuuldused meie surmast on tugevalt liialdatud. 
    Me ei ole täna ühegi maksega hilinenud. 
    Väikestele ja keskmistele ettevõtele ei ole aeg kerge, sest küsimus on selles, kes suudab kauem hinge kinni pidada. 
    Ja suurtel on kopsumaht vaieldamatult suurem. 
    Täna on soodsaim aeg ehitada, sest vaevalt jäävad ehitushinnad kauaks nii madalale, arvab Tiit Kuuli. 
    Loo koolimaja ehituskonkursile esitas pakkumise 30 ehitusfirmat. 
    Lootust võita on vaid neil, kes pakkusid tunduvalt alla omahinna, kommenteerib ekspert. 
    100 AASTAT VANA VOLTA: Turg ärkab, tööjõudu ei jätku. 
    Volta tuksub siiski 
    PAAVO KANGUR 
    Meil ei ole piisavalt tööjõudu. 
    Tahtsime teha koos Tallinna Tööhõiveametiga kursused 40-le elektrimootori mähkijale, kuid sinna tuli vaid kaks inimest. 
    Kui keegi ikka tahab tööd saada, siis ta ka saab. 
    Meil teenivad parimad mähkijad kuni 7000 krooni kuus. 
    Palga maksmise aluseks on tükitöö, ütleb tehas Volta juhatuse esimees Aivar Reivik. 
    Meil ei jätku ka konstruktoreid. 
    Eestis on ainult üks mees, hr Sepping, Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud, kes oskab elektrimootori konstrueerimiseks vajalikke arvutusi teostada. 
    Täna peaks me vastava teenuse tellima Helsingi Ülikoolist, ütleb Arvo Oorn, TTÜ professor ja tehase üks omanikke. 
    Seega on suuri probleeme ka uute toodete väljatöötamisel. 
    Mul on tunne, et koolitusega läheb siin Eestis järjest hullemaks. 
    Me oleme rääkinud, et meil on hea ajupotentsiaal, aga see on illusioon. 
    Ravor Investeeringute AS ostis Volta 1994. aasta septembris sisuliselt päev enne tehase pankrotti. 
    Kolm aastat tundus ostjatele Arvo Oornile ja Aivar Reivikule, et see oli viga. 
    Suure tehase ümberkujundamine ja probleemide lahendamine nõudis higi ja vaeva. 
    Koos tehasega tulid üle ka Volta elamud, puhkekodud ja ebamäärane kogus võlgu. 
    Kohtud olid ummistatud Voltat puudutavatest asjadest. 
    Venemaal jäi kinni sadu miljoneid rublasid vagunitäite elektrimootorite eest, mille väärtus muutus paariks pesumasinaks. 
    Me ostsime ettevõtte varad, ja võlakoorma. 
    Ajutine pankrotihaldur oli määratud. 
    Käisime läbi kõik suuremad võlausaldajad ja küsisime, kas elada lasevad. 
    Nad andsid dobro, aga tegelikult hakkasid nad kohe raha nõudma, ütleb Oorn. 
    Elamud tuli anda linnale, puhkekodud piirivalvele. 
    Vahepeal korjasime üüriraha... 
    Paberid olid segased. 
    Keegi ei saanud aru, kellele elamud kuuluvad... 
    See jama lõppes alles 1997 suvel, kui RAS Volta oli likvideeritud. 
    Siis tuli börsikrahh. 
    Ja ajal, kui jagati odavat raha, sõitis rong meie eest ära. 
    Täna on õnn olla väheste võlgadega ettevõte, räägib Oorn. 
    Nüüd hakkab Eesti turg ärkama, ja Eesti tööstusettevõtted eesotsas Kreenholmiga on Volta toodangust huvitatud. 
    Me oskame oodata ja me ei võta tarbetuid riske, ütleb Reivik. 
    Tehase läinud aasta käive oli 25 miljonit krooni, millest viiendik saadi Soome turul. 
    Järjest kasvab Eesti turu osatähtsus. 
    Täna võiks Eestis müüa toodangut 60 miljoni krooni eest aastas, kuid paljud Eesti ettevõtjad ei tule Voltasse, vaid üritavad elektrimootoreid osta Valgevenest, Lätist, Rootsist. 
    Samas näiteks ühel kliendil läks Rootsist ostetud ilus mootor katki. 
    Tuli välja, et mootor oli valmistatud hoopis Rumeenias. 
    Paljud proovisid mootoreid maale tuua, kuid selgus, et paari mootori müügist ei ela ära. 
    Kui Eestisse tuuakse viletsaid mootoreid, siis kasvab meil remonditurg. 
    Osa kaupa on mõeldud müümiseks ja osa kasutamiseks. 
    Nii on ka mootoritega, ütleb Reivik. 
    Kui Eestis ärkab masinaehitus, läheb mootoriehitajalgi lõbusamaks, ütleb Oorn. 
    Siin-seal Eestis juba tööpingiehitus käib ja pannakse kokku ka väiksemaid liine. 
    Need firmad on leidnud enda jaoks ka Volta, lisab Reivik. 
    Tähtis on, et Eesti tööstus suurendab omavahelist sisekäivet. 
    Kui meie tööline elab hästi, siis ta jaksab osta ka kohalikku jogurtit. 
    Reivik usub, et pärast Eesti ühinemist WTOga lahenevad probleemid ka Ida-turul. 
    Tehase venekeelne juhtkond tunneb Venemaa turgu hästi, aga seni on seal suudetud müüa vaid üksikuid autokoormaid elektrimootoreid. 
    Ka Lääne turg võib olla ettearvamatu. 
    Ühel suurel Saksa kliendil põles tehas maha. 
    Küsimus on ka krediteerimises. 
    Võimalik ostja ei saa aru, miks me tahame ettemaksu. 
    Nad küsivad, miks Eesti pangad ei võiks tehingut finantseerida. 
    Tavaline Saksa metallitööstusettevõte saab 5 protsendiga, miks peaks meie 15 protsendiga laenu võtma? küsib Oorn. 
    Kuna meie mõlemal naabril, Meretehasel ja Tallinna Masinatehasel läheb tunduvalt hullemini, siis me ei kurda, ütleb Reivik. 
    Majandusteoreetikud soovitavad keskenduda põhialale, kuid Eestis see eriti ei kehti, lisab ta. 
    Kui tehase kõrgem juhtkond ja turundusinimesed räägivad eesti keelt, siis tootmises, raamatupidamises ja direktsioonis räägitakse vene keelt. 
    See on endise Vene tehase jaoks suhteliselt optimaalne struktuur, arvab Reivik. 
    Läinud nädalal tähistas Volta oma 100aastast sünnipäeva. 
    See tehas rajati Balti riikide varustamiseks elektrimootoritega. 
    Tehase töötajate arv on muutuste käigus kukkunud paarilt tuhandelt 250-le. 
    Kõrbenud maakleri pihtimus 
    Usutlus EE Investeeringuid juhtinud Margus Järvega 
    SELLE MÕTSAR 
    Kas sinu naasmine Eestisse on seotud Hans H. Luige visiidiga Floridasse? 
    Jah, ta tegi pakkumise, et ärme enam Ameerikas äri tee, teeme ikka Eestis. 
    Tegelikult sain veel ühe pakkumise käivitada Peterburis üks hulgimüügifirma. 
    Millise pakkumise valisid? 
    Valisin mõlemad. 
    Luige juures hakkan tegema investeerimisalast finantsanalüüsi. 
    Olen käinud aktiivselt infot kogumas Maapangas, ERA Pangas, Balti Realiseerimiskeskuses ­ otsin rämpsu seest briljante. 
    Peterburi osas on mul vabad käed uute projektide alustamiseks. 
    Nii et pagendus jõudis õnneliku lõpuni. 
    Ma olin kuulnud versioone põgenemisest, aga esimesel kuul olid lihtsalt kommunikatsiooni raskused. 
    Tegelikult oli asi palju lihtsam. 
    Mullu juulis otsustasin paar nädalat Orlandos puhata. 
    Juhuslikult sain seal tuttavaks Christina Bieliga, kelle abil sain täieliku ülevaate Ameerika aktsiaturust. 
    Ta on MBA kraadiga (üle 10aastase töökogemusega) AT&T finantsanalüütik. 
    AT&T on 115 000 töötajaga firma, mille käive on 80 miljardit dollarit ja kasumimarginaal 14 protsenti. 
    Armusid. 
    Ei tea... umbes nii jah. 
    See oli mõlemapoolne diil. 
    Tegime koos sporti, mängisime malet. 
    Kuna tal on ka oma 500 000dollarine aktsiainvesteering, siis mina konsulteerisin teda, tema jälle tutvustas mulle Ameerika börsisüsteemi. 
    Kaua siis aega kulus diili sõlmimiseks? 
    Kolm päeva... piisavalt kaua. 
    Tellisin oma puise aktsendiga baaris jooke. 
    Kuna ta ema oli eestlane, tundis ta aktsendi ära ja hakkasime rääkima kõigest... 
    Börsikrahhist? 
    Loomulikult ka sellest. 
    Ameerikas käivitasid ka nö oma firma, Reutopia? 
    Shopping Highway Express, selle leiab homepage 'i pealt. 
    Reutopia on kolmest osast koosnev internetistruktuur. 
    Esiteks töötav kodulehekülg, mis pakub soodsaimat hinnaotsingu teenust ja müüb siis konkreetset kaupa: videolinte, fotokaameraid, mobiiltelefone, arvuteid jne. 
    Teiseks on investeeringud tarkvaraprogrammide arendusse. 
    Ja kolmandaks investeeringud interneti sektori aktsiaportfelli. 
    Kõike seda saab edasi juhtida ka Eestis. 
    Kui suur on portfelli maht ja tootlikkus? 
    Esialgne investeering oli neli miljonit krooni ja praeguseks on tootlikkus olnud 120 protsenti. 
    Samasugune on see ka interneti sektori fondidel. 
    Kas investoriteks olid Christina Biel ja Hans H. Luik? 
    Hans küll, aga Christina on väga konservatiivne ja interneti sektorisse ei investeeri. 
    Mis seisus on EE Investeeringud praegu? 
    Firma on hästi kapitaliseeritud. 
    Viimase kuue kuu jooksul on investeerinud 42 miljonit krooni, sh kahte tööstusettevõttesse ja kinnisvaraprojektidesse. 
    Minu suureks üllatuseks on nende investeeringute tasuvusaeg kaks aastat. 
    Oleme pidanud ka läbirääkimisi ühe pankrotipesa liisinguportfelli ära ostmiseks. 
    Rahapaigutused Tallinna Väärtpaberibörsile on EE Investeeringud lõpetanud. 
    Mida sa arvad Tallinna Väärtpaberibörsist ja kas viitsiksid veel siin maaklerina töötada? 
    Igapäevaselt kindlasti mitte, ehk teha üksikuid diile. 
    Tore, et Tallinna Väärtpaberibörs olemas on. 
    Vahe Ameerika börsidega on vaid selles, et neil on suurem aktsiate valik, kuid kaubeldakse siiski vähestega nagu siingi. 
    Aga New Yorgi börsil? 
    Seal töötada tahaks küll viimases järjekorras. 
    Ameerikas on aktsiad nii pikka aega tõusnud, et peab toimuma korrektsioon ja pole mõtet sinna kaotama minna. 
    Oled muutunud konservatiivseks? 
    Olen muutunud kokkuhoidlikumaks. 
    Kas tüüpiline ameerika investor on konservatiivne? 
    Ühest küljest on konservatiivne, aga teisalt paneb ta poole palka kogu aeg juurde. 
    Neil lihtsalt pole põhjust raha välja võtta, sest rahaga pole midagi teha. 
    Sügisel hakati seal koguni rääkima sotsiaalsest investeeringust, mis tähendab, et tuleb mõelda ühiskonnale ja paanika korral ei tohiks keegi hakata aktsiaid müüma. 
    Muidugi ei saa sellele anda seadusandlikku jõudu, aga Ameerikas on meedial väga kõva võim. 
    Kui edukas on sinu interneti kaubandus? 
    Ma sain selle käima veebruaris ja praegusel hetkel on kliente üle 10. 
    Siin kasumist rääkida ei saa, tegemist on ikka stardiperioodiga. 
    Turismiviisaga saab korraga USAs olla kuus kuud, olid üheksa? 
    Käisin vahepeal Ameerikast ära, aktsionäride üldkoosolekul Bahamas. 
    See reis tekitas minus hulgaliselt küsimusi: kuidas saab 90 miili Floridast eemal olla selline santide riik? 
    Ainult kaks kaasaegset hotellikompleksi. 
    Mustanahalised ametnikud, kes pomotsevad, ja ülejäänud on kerjused. 
    Inimesed elavad majades, mille kõrval asuvad prügimäed on neist suuremad. 
    Mitte et prügimäed nii suured oleks, aga majad on nii väikesed. 
    Samas raporteeritakse uhkelt välisinvesteeringutest. 
    Välist uhkust on riigil palju, aga efektiivsust vähe. 
    Igal inimesel on kubjas, üht tööd tehakse kahekesi... 
    Seal on küll kõikvõimalikke esindusi, näiteks ka Price Waterhouse'il, investeerimispangandust seal tõesti on, aga jaepangandus on puhtalt Kanada pankade käes. 
    Juhtus midagi põnevat ka? 
    Tavaliselt ujusin päiksetõusu ajal ookeanis koos delfiinidega, kes olid minust 10 m kaugusel. 
    Teinekord sai jalgupidi mudas soperdada jões, mis kubises alligaatoritest ja madudest. 
    Kas Christina Biel oli sinu lahkumise vastu? 
    Ei... natuke skandaalitses küll, aga pigem oli jaataval seisukohal... 
    Naistest ei saa ju alati aru. 
    Lubas Eestisse tulla, praegu me e-mailime. 
    Pidime tulevikus koostööd jätkama. 
    Härra Krupski päästmine 
    PEKKA ERELT 
    Oktoobris 1919 käisid Petrogradi lähistel vihased lahingud. 
    Kindral Judenitši juhitav valgekaartlik Loodearmee üritas punarevolutsiooni sünnilinna vallutada, kuid löödi peagi tagasi. 
    Gatšinas ja mujal võtsid pealetungijad vange, kelle hulgas oli algul tähtsusetuna näiv Aleksandr Aleksandrovitš Krupski. 
    Detsembri keskel algasid Tartus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel läbirääkimised. 
    Ühel päeval pöördus Vene delegatsiooni juht Adolf Joffe oma Eesti kolleegi Jaan Poska poole ootamatu küsimusega. 
    Ta palus leida ja endale välja anda Vene kodaniku Krupski, kes viibivat eestlaste liitlaste loodearmeelaste käes vangis. 
    Selle soovi taga seisvat Vladimir Iljitš isiklikult. 
    3. jaanuaril 1920 sai Poska Joffe palve ka kirjalikult. 
    Eesti Riigiarhiivis säilitatava kirja allnurgas on kõikeütlev käsikirjaline märkus: Nimetatud Krupsky on Leninile lähedalt sugulane. 
    Täpsemini Lenini abikaasa Nadežda Krupskaja sugulane. 
    Poska andis Joffele lubaduse, et Krupski leitakse kindlasti üles. 
    Algasid palavikulised otsingud. 
    Vabastamine enne hukkamist 
    Krupski asukoha kindlaks tegemisel hoidis silma peal sõjavägede ülemjuhataja isiklikult. 
    Palun teisel teel (agentide jne. läbi) lasta teateid korjata A. Krupsky kohta, kas ta on kuskil venelaste poolt praegu kinnipeetav ja, üleüldse, missugused teated selle isiku kohta ülepea olemas on, andis ülemjuhataja staap kindral Aleksander Tõnissonile jaanuaris 1920 kirjaliku käsu. 
    Krupskis nähti ka isikut, keda saaks mõne Venemaal kinniistuva eestlase vastu ümber vahetada. 
    15. jaanuariks oli Krupski Narvast üles leitud, mida kinnitab Poska kiri välisministeeriumile. 
    Kolme päeva pärast pöördus Narva linna komandant juba Vene garnisoni ülema poole palvega Krupski aresti alt vabastada. 
    Kuidas Lenini naisevend valgetelt kätte saadi, seda kirjeldab toonane välisministeeriumi sekretär William Tomingas oma mälestustes. 
    Saanud teada Krupski asukoha, sõitis Tomingas koos kindral Tõnissoniga Jaanilinna valgekaartlaste, nn Loodevalitsuse välisministri Krusensterni jutule. 
    Viimane keeldus Krupskit välja andmast. 
    Tõnisson võpatanud seda kuuldes ja näidanud siis käega seinakellale. 
    Olgu veerand tunni jooksul Krupski toodud siia minu ette. 
    Kui mitte, siis ma toon ta välja oma diviisi sõduritega. 
    Veerand tunni pärast seisis vang kindral Tõnissoni ees. 
    Järgnes ülekuulamine, mida viis läbi Tomingas. 
    Mis on teie nimi? 
    Mihhail Konstantinovitš Krupski (siin Tomingas eksib nimedega). 
    Kas teil on õde? 
    Jaa. 
    Mis nimi? 
    Nadežda. 
    Kus teid vangi võeti? 
    Gatšinas. 
    Kas olete olnud kohtu all? 
    Jaa. 
    Sõjaväe välikohus mõistis mind surma. 
    Seejärel kirjeldab Tomingas, kuidas ta viis nälginud Krupski kõigepealt Narva restorani. 
    Pärast seda lasi ta Krupski arstidel üle vaadata. 
    Narvast sõitsid mehed Tallinna, kus Tomingas muretses Krupskile korralikud riided. 
    Tominga missioon lõppes Krupski viimisega Tartusse, kus ta Joffele üle anti. 
    Tominga väitel tuli Krupski kõneks veel märtsis 1920 Moskvas, kus ta kohtunud Leniniga. 
    Ma ei unusta heategu, mida osutasite minu naisevenna vastu. 
    /---/ Lenin ei jää kellelegi võlgu, tänanud Vladimir Iljitš teda. 
    Tõde ja legendid 
    Ajaloolase Karl Martinsoni andmeil Nadežda Krupskajal ei olnud vendi ega õdesid. 
    Tegemist oli hoopis Krupskaja onupojaga, kes valgete kätte vangi langes. 
    Ometi näib, et see polnud Tomingase eksimus. 
    Nimelt on riigiarhiivis säilinud I diviisi sõjaväe teadete kogumise punkti salajane raport jaanuarist 1919, kus on kirjas: Krupski õde olla Leenini abikaasa. 
    Ka Tomingase kirjeldatud ülekuulamises nimetas Krupski ise ennast Lenini naisevennaks. 
    Kes siis eksib? 
    Üks võimalus on, et venelased ise luiskasid ja tähtsustasid Krupski sugulusastet ­ nii olnuks suuremad šansid, et eestlased ta hea tahte avaldusena vabastavad. 
    Nagu ajalugu näitab, läkski nõnda. 
    Aga sel juhul pidanuks ülekuulamisel ka Krupski valetama või mõtles Tomingas ülekuulamise ja muud detailid oma rolli tähtsustamiseks hiljem ise välja? 
    Võibolla oligi ülekuulamine legend, sest Martinsoni andmetel ei leidnud Marksismi-Leninismi Instituudi uurijad ka Tominga ja Lenini kohtumise kohta mingeid jälgi. 
    Seega veel üks legend. 
    Ometi oli Tomingas osaline Krupski vabastamises. 
    Nimelt on riigiarhiivis säilinud Vene rahudelegatsiooni sekretäri Nikolai Klõško telegramm Tomingasele detsembri lõpust 1919: Härra Joffe palub mind Teile meelde tuletada Teie lubadust anda teateid vene kodaniku Aleksandr Aleksandrovitš Krupski asukoha kohta. 
    Kui suur oli Tominga roll, on muidugi tagantjärele väga raske kindlaks teha. 
    Igal juhul on Tominga mälu petlik: telegramm kinnitab, et ta unustas Krupski ees- ja isanime. 
    Mis sai Aleksandr Krupskist? 
    Fakt on see, et ta saadeti 22. jaanuaril 1920 õhtuse rongiga sanitaarvagunis Tallinna. 
    Seda kinnitab I diviisi staabiülema teade välisministrile. 
    2. veebruaril sai Lenin Joffelt teate, et ei saa A. A. Krupskit ära tuua, sest see on haige ja viibib Tallinnas haiglas (V. 
    Lenin. 
    Eluloo kroonika). 
    Krupski lugu lõppes sellega, et pärast paranemist tõenäoliselt märtsi algul sõitis ta koju Venemaale. 
    Tänan Krupski eest, saatke ta Gatšinasse, paneb i-le punkti Lenini telegramm 5. märtsist 1920. 
    Kaabakate paraad 
    AAVO KOKK peatoimetaja 
    Kirjutame jälle Maapangast, Hüvitusfondist, Viru Rannast ja nende firmadega seotud kirjust tegelaskonnast. 
    Kogu see värk on nagu pahaks läinud tomat ­ nagu natuke näpuga puudud, pritsib kohe mingit vastikult lehkavat soga. 
    Alustasime kunagi Maapangast, rääkides, kui küündimatult seda juhitakse ning ennustasime pankroti. 
    Nii läkski. 
    Siis avastasime salatehinguid, millega panga raha kõrvale kanti ning siis ilmselt selle juhtide taskusse libistati. 
    Nüüd uurib neid juhtumeid politsei. 
    Peagi ilmnes, et Maapanga taga on veel Hüvitusfond, mille raha selle juhid olid erinevate pankade kaudu suunanud segastesse äridesse. 
    Nüüd on politsei uurimisega ka nende tehinguteni jõudmas. 
    Siis jõudsime välja börsifirmani Viru Rand, millest väga erinevad seltskonnad on aegade jooksul raha välja lüpsnud. 
    Kõige viimasena selle suuromanik Märts Vooglaid. 
    Olen paljude selle loo tegelastega eri aegadel kohtunud. 
    Nad on enamasti meeldivad vestluskaaslased ning terase majandusliku mõtlemisega inimesed. 
    Aga mind on alati häirinud nende maailmavaade. 
    Nad pole lojaalsed ei oma firmale, ei riigile. 
    Maksudest kõrvale hiilimine on selles seltskonnas hea tava. 
    Ning siin ma ei saa ega taha neid eriti süüdistada. 
    Eesti seadused võimaldavad tulumaksust hoiduda ning kui see hoidumine on seaduste piires, siis milles asi. 
    Teiseks on kogu Lääne Euroopas seaduste piires maksudest hoidumine üsna tavaline ja ühiskonnas aktsepteeritud nähtus. 
    Meenutame kasvõi tuntud sportlasi, kes soodsama tulumaksu nimel kolivad teise riiki elama. 
    Küll on Läänemaailmas taunitav ja karmilt karistatav ebalojaalsus oma firmale. 
    Isikliku kasu saamine oma tööandja arvel on samastatav vargusega. 
    Seega on Maapanga, Hüvitusfondi ja Viru Ranna segaste tehingute uurimine põhimõttelise tähtsusega. 
    Me peame valima, millise ärikultuuri valime. 
    aavo.kokk ekspress.ee 
    KIRJAD 
    Täpsustus Keskturu erastamine hetkel mõttetu EE nr 15 
    Tõe huvides pean vajalikuks juhtida tähelepanu mõningatele faktilistele ebatäpsustele Meelis Hiiobi artiklis. 
    Tõele ei vasta väide, et volikogu tegi käesoleva aasta 8. aprillil toimunud istungil otsuse erastada Keskturg eelläbirääkimistega pakkumise kaudu. 
    Tegelikult saatis volikogu eelnõu teisele lugemisele ja eelnõu arutamine jätkub neljapäeval, 22. aprillil. 
    Samuti pole õige, et volikogu 8. aprilli istungi päevakorras oli ettepanek müüa aktsiad avalikul enampakkumisel. 
    Sellist ettepanekut päevakorras polnud. 
    Volikogu arutas linnavalitsuse esitatud otsuse eelnõu AS Keskturg 100% aktsiate müük, mille p. 1 nägi ette aktsiate müügi eelläbirääkimistega pakkumisel. 
    MART PUKK Tallinna Linnavolikogu nõunik 
    Lõi pahviks Eesti ja vene koolitüdruk EE nr 15 
    Helen Urbaniku vaatlus lõi mind täiesti pahviks. 
    Autor on võrrelnud kahte Tallinnas Mustamäel elavat 12aastast tüdrukut ­ nende pere autosid, taskuraha suurust, koolihindeid, lugemiseelistusi jne ­, tehes järelduse, et nad on väga erinevad, ning on ülimalt mõistatuslikul eesmärgil sidunud selle tõdemuse asjaoluga, et üks tüdruk on eestlane ja teine venelane. 
    Ühe tüdruku isal on Opel Vectra (teisel vana Zhiguli), taskuraha teise tüdruku omast 15 krooni suurem ning koolikotis palju kulukat naiselikku varustust, mida teisel pole ­ kas tõesti arvab autor, et need erinevused on määratud rahvusega!? 
    Mis tarkust saab ammutada võrdlusest, et eesti tüdruk Diana õpib viitele ja vene tüdrukul Ksenijal on üks neli? 
    Või et ühe lemmikloom on hamster ja teisel kaks bokserit? 
    Rahvusest tulenevaid erinevusi näeb autor ilmselt ka vaba aja veetmises, seebiooperite, multikate ja lektüüri eelistustes. 
    Diana vaatab Päästja koolikella ja Ksenija Politseiakadeemiat ­ võimalik, et seebifriik oskabki sellest teha mingisuguseid kaugeleulatuvaid järeldusi olulistest erinevustest, aga enamik lugejaid ilmselt mitte. 
    Niisiis, koolitüdrukute Diana ja Ksenija võrdlemine on küll igati huvitav, aga väidetavate erinevuste täiesti meelevaldne seostamine nende rahvusliku kuuluvusega on puhas küündimatus. 
    Millegipärast tekib tunne, et lõppjäreldus oli paberile pandud juba enne seda, kui ta üldse kedagi võrdlema hakkas. 
    OTT UMMELAS 
    Rägbi või rugby Uudised EE nr 15 
    Leheküljel A3 olevas autorita loos on juttu rägbist. 
    Selle spordiala ingliskeelne nimetus on rugby ja sellest tulenevalt eestikeelse kujuna on seni kasutatud ragbi. 
    Mulle pakub huvi sporditerminoloogia arenemine ja sooviksin teada selle keeleuuenduse põhjendust. 
    MART TARMAK 
    Mina ka! 
    Eesti film: uue laine ootuses EE nr 14 
    Mind rõõmustas Peeter Riba depressiivne filmiarvustus eelmises Areeni numbris, kus peale mõningat nurinat käis autor välja väga progressiivse mõtte (Euroopa Liidu vaimus) ­ anda kinomeestele raha, et nad filme ei teeks. 
    Sobib. 
    Jagab seda raha siis sotsiaalministeerium või põllumajandusministeerium, on vaid tehniline küsimus. 
    Nagu ka see, kuidas ametnikke veenda, et ma kangesti kino tahan teha? 
    Või peab varem tehtud jama ette näitama? 
    Kuidas neid veenda enda ohtlikkuses? 
    Niikaua aga, kuni lahendatakse eelpool nimetatud tehnilised küsimused, on viimane aeg filmi hakata tegema. 
    Enne kui metsik uus laine oma tapva eetikaga puhta töö teeb. 
    Füüsilisest Isikust Ettevõtja TOOMAS HUSSAR 
    Õiendus Erakoolid kasumist ei unista EE nr 15 
    Erakoolide nimistust oli välja jäänud EBS Gümnaasium. 
    EBS Gümnaasium (endine Ärigümnaasium) on Eesti Kõrgema Kommertskooli poolt asutatud erakool, mis avas oma uksed 1997. a. 
    Koolil on Haridusministeeriumi koolitusluba ja me järgime täiel määral riiklikku õppekava. 
    Kasumit ei teeni ka meie, kuid Eesti Kõrgem Kommertskool kooli omanikuna toetab meid. 
    Õpilasi on siiamaani jätkunud, kuid ülearu palju neid ka ei ole. 
    Lugupidamisega LEE METS Direktor 
    MÕTE 
    Meid kaitstakse 
    JAAN KAPLINSKI 
    Mäletan hispaania kirjaniku Juan Goytisolo esinemist Strasbourgis. 
    Goytisolo oli käinud piiratud Sarajevos. 
    Ta rääkis, et uuema aja sõdades saab hukka ikka enam tsiviilisikuid ja ikka vähem sõjaväelasi. kes tahab tulevikusõjast terve nahaga pääseda, hakaku sõduriks. 
    Sõdu peetakse ikka kellegi kaitseks kellegi eest. 
    Maailmas ei ole vist enam sõjavägesid, nad kõik on muutunud kaitsevägedeks. 
    Kaitstakse kodu, kodumaad, isamaad, ema kapsaaeda. 
    See kaitsmine on on tänapäeval aga muutunud nii ägedaks, et kaitstavad kipuvad kaitsjatele ette ja jalgu jääma. 
    Nii püüavad nad sõja eest, ründajate ja kaitsjate eest põgeneda, kes kaugele eemale, metsa, mägedesse, kes maa alla, koobastesse ja mägedesse. 
    Kui sõdur mäletab sõjast võitlust, milles võib olla ka vaprust ja põnevust, siis rahulikul elanikul, kelle rahu sõda viis, on sellest hoopis teistsugused mälestused. 
    Temale on sõda põgenemine, redutamine, hirm pommide, mürskude ja kuulide ees, hirm sõjaväelaste- vabandust, kaitseväelaste-ees. 
    Kuna me kõik või vähemalt enamus meist on sündinud rahulike elanikena, jääb selkombel kogetud sõda luupainajana meie mällu. 
    Sellised õudusmälestused on ehk üks põhjus, mis ei lase sõdadel enne korduda, kui on peale kasvanud põlvkond, kellel pole sõjakogemust ja kes on valmis neid hankima. 
    Praegune sõda Kosovos meenutab mulle kahte asja- mu varase lapsepõlve mälestusi varjenditest, pommidest, põgenikke tuupi täis vagunitest, pardarelvade tärinast. 
    Ning ka sellest, kuidas Eestis viiskümmend aastat tagasi oodati sõda, oodati, et ameeriklased tulevad ja meid venelaste käest vabastavad. 
    Umbes nagu Kosovo albaanlased praegu.Või vähemalt mõne nädala eest, enne kui nende vabastamine päriselt pihta hakkas. 
    ARVAMUS 
    Rong see sõitis tsuhh 
    JÜRI PINO 
    Sõitis, sõitis, varsti enam ei sõida. 
    Ikka kuuleb, loeb, näeb raudtee lõppu kuulutumas. 
    Liinid suletakse, rööpad võetakse üles, sulatatakse medaliteks või millekski, ongi üks möödunud sajandi jäänus jälle maa pealt kadunud, puhta maapinnaga uude tuhandesse. 
    Protsess on ülemaailmne. 
    Seoses autotranspordi arenguga on raudteid üles võtma hakatud. 
    Tõsi, jah, Venemaa ehk välja arvatud, on Euroopa viimase viiekümne aastaga oma raudteid aina kokku ja kokku tõmmanud. 
    Meie siin muidugi ka, kus siis meie saame maha jääda. 
    Natuke on kahju. 
    Võibolla seepärast, et elu esimesed viis aastat möödusid Elvas. 
    Ja Elva, Elva on sihuke linn, kus kohalikud hullukesed arvavad ennast jaamaülemaks, nii nagu Tartus professoriks või luuletajaks, Tallinnas poliitikuks või projektijuhiks. 
    Selliseid linnakesi on veel. 
    Jõgeva, näiteks. 
    Tapa, näiteks. 
    Linnad, mis tekkinud raudteejaama ümber. 
    Ja on linnakesed, kus kunagi raudtee olnud, aga, ikka seoses selle autotranspordi arenguga, üles võetud. 
    Nagu lemmikkoht Abja-Paluoja, näiteks, kus on veel alles teetamm ja mälestus sellest, kuidas rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh, vedades puid Pärnusse. 
    Abja-Paluoja on kuskil Pärnu ja Viljandi vahepeal, metsade vahel. 
    See on linn, aga keegi ei tea seda ja keegi ei tea, kus see linn täpselt on. 
    Selge, et tegu on kurvavõitu kohaga. 
    Selline tasapisi surev linnake, kust kõik tahavad ära. 
    Raudtee on kummaline leiutis. 
    Selle ümber tekib töökohti, tekib elu, tekib võimalusi, tekib koht. 
    On jaam, on jaamaülem, piletimüüjad, laadijad, igasugu kindlapalgalisi riigitöötajaid, kelle töö pole väljamõeldis. 
    See on eriti tähtis, nad ei ärata maksumaksjas viha ega põlgust, nagu näiteks sotsiaalametnikud. 
    Võetakse raudtee ära, tulebki välja Abja-Paluoja, kus sotsiaalametnik käib korra kuus vanamammisid vaatamas: kas elavad veel? 
    Raudteega koos läheb kaotsi terve maailm, terve üheksateistkümnes sajand. 
    See oli ikka vapustav leiutis ja on tegelikult siiamaani, ehkki vanamoeliseks tunnistatud. 
    Raudtee nõudis täpseid kelli, ajagraafikuid ja nendest kinnipidamist. 
    Väeosad võis mässulisi töölisi rahustama viia enne, kui need jõudsid relvastuda-kindlustuda. 
    Koletut kolu, mida hobused iial vedada poleks jaksanud võis viia hästi kaugele. 
    Igaüks teab. 
    Nüüd on muu kraam rongi välja söömas. 
    Kuid sel söömisel saavad olema tagajärjed. 
    Tegelikult loobume me (veel) eelmise sajandi saavutustest ning langeme tagasi kuskile Napoleoni ajastusse. 
    Mis tähendab: linnade tähtsus hakkab rippuma sellest, kus nad on. 
    On mere ääres - suurepärane. 
    Laevatatava jõe ääres - ka hästi. 
    Emajõe ääres - nojah, see ei jää Tallinnast kaugele. 
    Ning on veel selline ühiskondlik värk: raudtee, rong on demokraatlik. 
    Autod ei ole. 
    Jah, lord võis/võib sõita esimeses klassis pehmel, turbalõikaja loomavagunis, kuid kohale jõuavad samaaegselt. 
    Nüüd kihutab härra nõunik valitsuse autoga maainimese siguliist viuh! mööda, nii lähedalt, nii ülbelt kui veel saab. 
    Veel: võib täheldada, et seadustest mittehoolimine ja autostumine käivad koos, samas suunas. 
    Autosse istunud, tuntakse ennast omal territooriumil, see tähendab, ollakse ise juht ja kuningas. 
    On loomulik, et igaüks, kes sellist talitamist takistab, on vaenlane, näiteks liikluspoolits, vastiku ja ebainimliku seaduse esindaja. 
    Tekib uus ühiskondlik kokkulepe, et kui ei tabata, pole varas, et kõiki seadusi ei pea täitma. 
    Inimene, kes muidu kärbest pelgab, ühtki ripakil asja ei kisu, muutub roolis kellekski teiseks, tahab kihutada, usub, et paar pitsi ei tee midagi, kirub koperdajaid, aeglasemaid, kõike, mis tema nii-nagu-tahan tüüpi talitamist takistada võib. 
    Loomulikult vihkab seadusesilma, seadust ennast. 
    Ning hakkab paratamatult kuritöötajaist aru saama. 
    Nagu näha, leebus levib. 
    Ei ole surmanuhtlust, vanglas peab mugav olema, mõnda ei maksagi kinni panna, süüdi on ühiskond. 
    Ja eriti kirutakse neid kuradi 50vagunilisi kaubaronge, mille taga tuleb oodata. 
    Hea vana ilm. 
    OHTLIK SUGU - Gigantomaan on ohtlik, mitte nagu mõni harilik veidrik, kes tegeleb oma korteris imelike tujudega. 
    Gigantomaanid ja veidrikud 
    JUKU-KALLE RAID ajalehe KesKus peatoimetaja 
    Jälle nägin ma gigantomaani seal, kus oligi arvata ­ Tammsaare pargi kohvikus, kunstpeenisliku plastmassvargamäe klaaslaudas. 
    Gigantomaan oli üks neist arhitektidest, kes tahab ehitada maju tänavatele, väljakutele, liivakastidesse, parkidesse ja laste mänguväljakutele. 
    Selle mehe üks gigantsemaid ideid on maha lõhkuda Kalamaja, pea ainus oma hõngu ohkav pealinnaosa. 
    Tal on sõbrad, kes tahavad teha Viru väljakust Viru väljaku, Vabaduse väljakust parkimisplatsi ja Nõmmest tornelamutega Lollidemaa. 
    Gigantomaan on ohtlik, mitte nagu mõni harilik veidrik, kes tegeleb oma korteris imelike tujudega. 
    Gigantomaan kujundab oma ümbruse välgukiirusel teiseks ja ei tee seda sugugi kodus nelja seina vahel nagu inimsõbralik veidrik. 
    Veidrik mängib sel ajal kodus vaikselt tikkudega, kui gigantomaan maja süütab. 
    Gigantomaaniat jätkub me ümber nii, et järgmise kümne aasta jooksul pole enam tõesti uut ilmekat gigantomaani vaja. 
    Miks pagana päralt oli meie gigantse kübaraga Linna-Ivil vaja joonistada mõne miljoni eest suuri lilli Vabaduse väljakule? 
    Misjaoks nüüd sinna parklat tahetakse ehitada? 
    Misjaoks oli vaja suuresti lugupeetaval anekdoodi-Baskinil libastuda kõige pikema kõne lindistaja suurerakonda astudes? 
    Gigantse teatri pärast Sauna tänaval? 
    Ja miks ostis mu sõber endale nii suure auto, et ma enam väravast sisse ei mahu? 
    Inimestega on juhtunud see kõige halvem. 
    Nad ei mahu enam ära. 
    Õigemini ­ suurushullustus neis on arenenud sinnamaani, et nad ei saa enam aru, et tegelikult mahuvad. 
    Selline areng on väldanud juba kaua; ma usun, et kõige aluseks oli gigantne vabaduskontsert napakalt suurel lauluväljakul. 
    Mul on ka vastuvaidlejaid. 
    Mõni neist ütleb, et eestlane lihtsalt on keskmisest rohkem gigantomaan ­ et väikese rahva asi, tuleb käia uhkel sammul ja teha väljapaistvaid mõttetusi. 
    Mul on meeles üks tore Lõuna-Ameerika kirjanduslik kuju Steinbeckilt, Danny nimeks, kes jõi ennast patrioodiks ja kõndis mobilisatsioonipunkti, et sõjaväkke astuda ja sakslasi peksma hakata. 
    Kui ametnik küsis, mida ta teha oskab, vastas Danny: Ma vä? 
    Ma võin kõike teha. 
    Ametnik küsis: Kas sa muulasid oskad nahutada? 
    Danny vastas: Ma vä? 
    Ma võin kõike teha. 
    Andke nad siia. 
    Sedapsi oli Dannyga ja selline lugu on veel paljudega siin maamunal. 
    Küsitluse käigus said mõned Danny sõbrad kaineks, hakkasid nutma ja tahtsid koju, aga siis oli juba hilja. 
    Ma kujutan ette, kuidas linnapea ütles Vabaduse väljaku täisjoonistajale: Ma vä? ning käskis värvi asfaldile kallata. 
    Või kuidas lugupeetud riigisekretär mõtles, kui oli politseiautole tagant sisse sõitnud: Ma vä? ja helistas siseministrile. 
    Tegemist oleks justkui mõne jampsliku ajalooõppetunniga, kus räägitakse maailma isevalitsejatest, nagu näiteks keiser Paul I (Ma tahan, Ma ei taha), tsaar Ivan IV (On nii ja vastu ei hakka), Winston Churchill (Mis siis, et sõda on. Tooge mulle Austraaliast nokkloom ja kohe) või Konstantin Päts (Vaadake, ega minu asemele ei olegi kedagi teist panna). 
    Vastutustundetul gigantomaanial ja veidrusel on oluline vahe. 
    Veidruseks saab pidada Nikita Hruštscaron;hovi põllumajanduslikult kiibakat soovi kasvatada maisi oma suvilas, gigantomaaniailminguks oli maisipõllu tegemine kogu riigist. 
    Kauboikaabud garderoobis oli Rumeenia diktaator Nikolae Ceausescu veidrus, rahvaga kui veistekarjaga käitumine suurushullustus. 
    Gigantomaania on kole, see rebib end välja arenevast maailmasüsteemist ja lösutab reptiilina paljude varvastel. 
    Parem siis juba veidrikud, nagu näiteks mõnedki Ameerika presidendid, kellest üks (eelmisel sajandil) Valges majas kodutunde suurendamise eesmärgil isegi sigu pidas. 
    See oli kindlasti üks tore ja loll inimene! 
    Tõsi ­ gigantomaania all kannatavad eelkõige just endised veidrikud, veidrused tõmbavad suurushullustust ligi. 
    Ja veidrikutel on tunduvalt rohkem eeldusi pumba juurde veidrusi tegema jõuda. 
    Veidrik on rahutu ja jõuab kaugele, tegeleb kõigega ning viib seetõttu oma hämmastava energia ja tahtega oma veidrad nägemused ellu. 
    Kui veidrik midagi teha ei saa, siis hakkab tal pea ringi käima ning suhu tuleb halb maitse. 
    Veidrikke ja gigantomaane on alati olnud. 
    Miskipärast on gigantomaanide osakaal aina kasvanud, veidrikud aga kipuvad välja surema. 
    Loodame, et gigantomaania on nagu magnettorm ja taandub. 
    Ehk leiavad siis kunagised gigantomaanid endas taas üles väikesed ja armsad veidrused ning tõmbuvad hämaratesse tubadesse nendega lähemalt tutvuma: Ivi joonistab põrandale lille, Eino teeb kodus prügikasti, Edgar lindistab tütrele diskot ja Mart ehitab klotsidest 30 000 maksva maja. 
    See tundub ju piisavalt veider, eks? 
    Aabrahamist, Ismaelist ja Iisakist 
    JÜRI ARRAK 
    Eesti Ekspressi 15. aprilli 1999 artiklis Meie mees Mekas on näiliselt tühine, aga sisuliselt oluline näpuviga. 
    Seal on kirjutatud: Saije on saanud alguse Aabrahami orjatari Hagari veeotsingutest oma lapsele Iisakile, kõigi araablaste esiisale. 
    Lause pisim ebatäpsus on orjatari nimes puuduv täht, õige nimi on Haagar. 
    Teine viga on selles, et ajal, mil egiptlannast ümmardajale Haagarile sündis poeg, oli Aabram (Rahva Isa) 86aastane ja tema nimi muutus Aabrahamiks (Rahvaste Isa) alles 99aastaselt, pärast lepingut Jehoovaga ja kogu tema suguvõsa ümberlõikamist selle lepingu kinnitamise märgiks. 
    Samuti muutus ka tema naise nimi Saarai'st ­ Saaraks (Printsess). 
    Kolmas ja tõsisem eksimus on Haagari poja nimes, see ei ole Iisak, vaid Ismael. 
    Aabram ja Saarai ei saanud lapsi, ning nad otsustasid jätkata sugu läbi Saarai ümmardaja Haagari ja Haagar jäigi Aabramist käima peale. 
    Kuid armukadeduse hoos alandas Saarai Haagarit ja viimane põgenes kõrbe. 
    Ingli soovitust kuulda võttes ta pöördus tagasi, alandas ennast Saarai ees ja sünnitas poja, kellele Aabram pani nimeks Ismael. 
    Ismael on kõikide araablaste esiisa ja tal oli egiptlannast naisega 12 poega. 
    Alles 13 aastat hiljem tegi Jehoova Aabramiga lepingu koos nimemuutuse ja ümberlõikamisega, ning siis sünnitas Saara Aabrahamile poja Iisaki ja Saara oli 90 ning Aabraham 99 aastat vana. 
    Pärast Iisaki sündi aeti Haagar koos 13aastase Ismaeliga minema, sest Aabrahami suguvõsa pidi jätkuma läbi Iisaki. 
    Siis toimuski EE artiklis kirjutatu, kus Jehoova, kuuldes Ismaeli nuttu, avas Haagari silmad ning ta nägi kõrbes kaevu ja nad said juua. 
    Aastaid hiljem, kui Jehoova proovis Aabrahami usku, käskides tal ohverdada oma poeg Iisak, oleks see, artikli põhjal, olnud egiptlanna Haagari poeg, araablaste esiisa, ja mitte Aabrahami kõige kallim, Saara sünnitatu. 
    Pealegi toimus Iisaki ohverdamiseks ettevalmistus Morija maal, samal mäel, kus praegu asub Jeruusalemm, ning võibolla otseselt Kolgatal. 
    See sündmus oli nagu eelprooviks 2000 aastat hiljem toimunud Kristuse ohverdamisele Jumala poolt, ainult Iisaki asemel ohverdati siiski jäär, kuna Kristus oli ise ohvritalleks. 
    Kaldun arvama, et need veakesed selles artiklis torkasid mulle seepärast silma, et pikemat aega valmistun maalima, kuidas Aabraham asub ohverdama Iisakit, ja vead ei pruukinud juhuslikult tekkida artikli ühte lausesse, vaid ilmusid selleks, et saaksin lisada selle väikese selgituse. 
    Igale mehele ei sobi kõrge ametipost 
    MADIS JÜRGEN 
    Süda tõmbub väikseks ja kõvaks nagu ploomikivi. 
    Jalalihastest imbub jõud aegapidi välja. 
    Ja vahepeal tundub, et aju pole käte-jalgade jaoks enam mingi autoriteet. 
    Tõstuk, mis viib ehitusmehed Ühispanga akna taha, on nagu kitsuke purre. 
    See purre kõigub. 
    Tolksti, vajub üks ots allapoole, ja siis teine. 
    Mingi kleeplint, mis on tõstekorvi küljes (ja millest õigupoolest kellegi elu ei sõltu), kleepub umbes 40 meetri kõrgusel akna külge kinni. 
    Tõstuk liigub, kleepekas tuleb hirmsa kärinaga lahti, ja mul käib seest tuline juga läbi. 
    Projektijuht Armand Kaber toetab vastu tõstekorvi äärt, nagu oleks see köögilaud. 
    Ta selja taga on tühi ruum. 
    Ta vehib kätega ja seletab. 
    Et kui kandev tross pooleks läheb, siis on siin teine tross veel. 
    Ja et kui mootor läbi kärssab, siis saab ennast käsitsi alla lasta. 
    Mootor pannaksegi seisma ja projektijuht näitab, kuidas saab käsitisi alla minna. 
    Jortsti, laskub riiul, ja ma hoian ennast instinktiivselt vastu maja. 
    Sein on klaasist, st pole kohta, kuhu sõrmed taha saaks, ja poisid ütlevad, et vaata, sa määrid jope ära. 
    Kõikuv õrs lõgistab edasi. 
    Monteerija Pavelil oli ükskord unenägu, et nad kukkusid kogu täiega kolinal ülevalt alla. 
    Luude-kontide pärast nad unenäos ei muretsenud. 
    Peitsid hoopis ülemuste eest katkist tõstukit. 
    Ükskord kukkus kilone haamer ülevalt alla ja sadas läbi kahe putka, st üksteise peal oleva soojaku. 
    (Mehed olid tulnud mõni hetk varem putkast välja jalgu sirutama.) 
    Ja mobiiltelefon kukkus miljoniks killuks. 
    Ja teine mobiiltelefon kukkus otsapidi liiva sisse. 
    Ükskord oli katusel nii kõva tuul, et pidi jope minema viima. 
    Ja minul tahavad prillid ära lennata. 
    Ühispanga aknad on tumedad ja sisse suurt midagi ei näe. 
    Kui panna käed kahelt poolt päikesevarjuks silmade juurde, siis näeb. 
    Üks tüdruk joob kuskil viieteistkümnenda korruse kandis midagi hästi suurest kruusist. 
    Lehvitan, ja ta lehvitab vastu. 
    Teisel pool maja on saunaaknad, aga mehed nendivad kahetsedes, et pole aega tõstukit ümber tõstma hakata. 
    Tõstekorvi ja maja vahelt pilust paistab kaugel all vaksapikkune tramm. 
    Projektijuht: Vererõhk ei tohi kõrge olla. 
    Langetõve ei tohi olla. 
    Pavel: Ja teise mehega ei tohi tülis olla. 
    Siin üleval on lihtne ­ väike oih, ja ongi mees all. 
    Heatahtlik nõusolek. 
    Pauhh, lõõtsub tuul vastu nägu. 
    Kui keegi on kellelegi suure summa raha võlgu, siis oleks võlgnik paras selle riiuli peal pangamaja akna taha sõidutada, ja ma usun, et asi saaks klaaritud. 
    Oleme katusel. 
    Pavel istub katuseserva paigaldatud ridval. 
    84 meetrit on tema jalge all ilus sinine õhk. 
    Mehel ei ole vähimatki hirmu ­ ta nagu uuriks maal aidaräästa all kärbsenäpipesa. 
    Järsku kukub näost ära, küünitab meie poole ja küsib, meeleheide silmis: EGA MUL PÜKSIPERSE KATKI EI OLE??? 
    Tahaks öelda poisile, et vaata, et sa, kurat, alla ei kuku. 
    Projektijuht: Üks väliseestlane käis ja uuris, et ju te siin ikka 30 000 kuus saate. 
    Mahlane naer. 
    Mehed vaatavad üksteisele otsa. 
    Viis-kuus-seitse saame kätte. 
    Ja projektijuht ronib mööda redelit Ühispanga kolmnurga tippu ­ sinna, kus õhtul vilguvad punased tuled. 
    Maapinnani on sealt 99 meetrit ja projektijuht lehvitab. 
    Mul on seda vaadates üsna kupatatud riisika tunne. 
    Ja kui ta sinna kolmnurga otsa püsti tõuseks, oleks maapinnani 100 meetrit. 
    Kuue minuti pärast astuvad mu jalad taas tänaval ja ma teenin oma elatist edasi õnnes ja tänumeeles. 
    Illar Hallaste, advokaadibüroo omanik 
    1979. aastal värvisime Vastseliina kiriku katust. 
    Kaks redelit olid omavahel kinni seotud, üks ühel pool, teise teisel pool torni. 
    Meil polnud mingeid kiivreid ja me ei olnud kuskile kinni seotud. 
    Üks poiss kukkus alla ka. 
    Viisime ta Võru haiglasse, kus keegi naisarst teda väänas. 
    Luu oli terve ja kahe päeva pärast värvis poiss katust edasi. 
    Jaan Künnap, alpinist 
    Nendel algajatel, kellel mäe otsas närv vedelaks lööb, tuleb tasapisi käpast kinni võtta ja maha istuda ja rahustada. 
    Maarja Taal, arst 
    Kõrgusekartust saab välja harjutada psühhoterapeutiliselt, ja saab ka ravimitega korrigeerida. 
    Raul Meel, kunstnik 
    Õhtul, kui päike on madalal ja varjud pikad, läheb Raul Meel metsa. 
    Läheb läbi türnpuuvõsa lagedamale kohale, kus vastu kõrget kaske toetub redel. 
    Ronib redelitpidi üles, ja istub puu otsa tehtud istmele. 
    Laseb ajal voolata ja püüab olla nii, et ei mõtle tund aega üleüldse mitte midagi. 
    (Magneet, juuli 1995) 
    Merike, eksstjuardess 
    Kõrgust vaevalt lennukis keegi kardab. 
    Aga ükskord Aerofloti ajal, kui juhtimiskeskuse vea tõttu sõitis lennuk läbi äikesepilve. 
    Stuardess istus köögis laua peal. 
    Lennuk sai sellise tohlaka, et stjuardess lendas kõrge kaarega laua pealt maha. 
    Kivikõrbe oaasid 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Paneelelamuid täis mägedel ringiuitaja võib hea õnne korral sattuda mõnele vanale talumajale. 
    Kümme meetrit eemal kõrgub räpase trepikojaga tornelamu, aga siin õitsevad sinililled ja õue peal on kooguga kaev. 
    Maja ja selles elavad inimesed on elav mälestus ajast, mil Õismäel laiusid kolhoosipõllud ja Mustamäel kasvatati käsivarrejämedusi porgandeid. 
    Ploomid poolele Mustamäele 
    Ants Schönbergi (58) maja kõrvale Mustamäele ehitati paar aastat tagasi bensiinijaam. 
    Kui suvel naise sõbrannad Kanadast külas käisid, ei julgenud nood seepärast kaevuvett juua. 
    Antsu kinnitusel on vesi endiselt puhtaim Tallinnas. 
    Antsul on lillas kommikarbis palju vanu fotosid ja tema suguvõsa lugu oleks hoopis eraldi artiklit väärt. 
    Üks sakslasest ajaloolane teadis aga täpselt, et vana Hävingu küla koha peal Tammsaare tee ääres oli juba kuussada aastat tagasi inimasustus. 
    See annab Antsule tema sõnul õiguse paneelmajade vahel talu pidada. 
    Maad on küll järele jäänud vaid pool hektarit, kuid ega Ants enam põldu künda saakski: pärast katuselt kukkumist ei tohi ta rasket füüsilist tööd teha. 
    Selgroog sai viga. 
    Antsu vanemad ostsid Mustamäele maa 1938. aastal, maja sai katuse alla 1945. 
    Otepäält tulnud Schönbergid ei suutnud ära imestada siinse mulla rammusust. 
    Kui Antsu uskuda, kasvasid porgandid käsivarrejämeduseks. 
    Ainult kartul mädaneb ära ja kasemahl on nagu hobusepiss, teab Ants. 
    Kunagi peeti siin lehmi ja hobuseid. 
    Praegu on ainsaks koduloomaks noor kaukaasia lambakoer, kelle meelistegevuseks on pisemate liigikaaslaste murdmine. 
    Pärast bensiinijaama ehitust jäi Antsu kass auto alla ­ oli just selle koha peal harjunud hiiri püüdma ja üritas sama tegevust asfalteeritud platsil jätkata. 
    Eks ta oli vana ja arult nõder ka juba, kahetseb mees. 
    Antsu ema elas 28 aastat pidevas hirmus, et nüüd lõhutakse kadunud mehe ehitatud maja ära, hoone jäi kavandatavale magistraalile täpselt ette. 
    Kui vene ajal muudkui lubati, et järgmisel aastal hakkavad ehitusega pihta, siis uues Eesti Vabariigis pole uue tee peale keegi mõelnud, vana käib veel küll. 
    Varaste vastu ehitas Ants maja ümber kõrge aia ja tõmbas okastraadi ka veel peale. 
    Ent aia äärde istutas 62 ploomipuud. 
    Mõned oksad ripuvad üle aia ja sügisel on ümberkaudsetel lastel hea raksus käia. 
    Kade mees Ants ei ole, kutsus meidki septembris ploomide võistusöömisele. 
    Viskas ametniku välja 
    Milli ja Vambola Lippmeister (68 ja 69) elavad koos tütre perega Õismäel vanas kahekorruselises kivimajas. 
    Vesi tuleb kaevust, postkasti käib Maaleht. 
    Ajakirjanik ja luuletaja Kalev Kesküla elab Vambola sauna asemele ehitatud tornmaja kaheksandal korrusel. 
    80ndate alguses pidi Lippmeistrite maja kohale tulema elektrialajaam. 
    Kurat küll, ütleb Vambola tere asemel. 
    Kas me ehitame siin õigusriiki või, jah? 
    Selliste pättide ja kaabakate juhtimisel näeme õigusriiki sama palju kui vene ajal kommunismi. 
    Ta on väga kuri, sest luges just lehest riigiametnike kallist koolitusreisist. 
    Milli läheb tuppa riideid vahetama, et pildi pääl kaunis välja näha. 
    Vambola on selle maja ise ehitanud. 
    1958. aastal alustas, 1962 sai esimese korrusega valmis. 
    Õismäel laiusid siis kolhoosipõllud. 
    Oleks ma teadnud, et siia selline magala tuleb, oleksin lausa metsa sisse oma onni püsti löönud, kahetseb ta. 
    1982. aastal hakati ümberkaudseid maju üksteise järel lammutama. 
    Omanikud said uued korterid. 
    Lippmeistrite pere oli aga ametnikele liiga kõva pähkel. 
    Kuidas ma ikka oma naise Lasnamäele oleks viinud. 
    Kui Vambola seletab, kuidas ta tollase linnapea Harri Lume asetäitja välja viskas, on tal silmad kavalad peas. 
    Paneb mees mulle ette paberi, et loobun oma majast vabatahtlikult. 
    Seda allkirja oleks ta võinud ootama jäädagi. 
    Järgmisel päeval seisis buldooser aia taga ja Vambola aias sees. 
    Lõpuks jõuti kokkuleppele: Lippmeistrid müüsid 4000 rubla eest linnale poole oma krundist. 
    Kogu maja eest oleks makstud 13 000. 
    Saun lükati ümber ja kasvuhoone tuli teise kohta tõsta. 
    Nüüd on Milli ja Vambola paneelmajade naabrusega harjunud, ainult päevitada oma aias ei saa. 
    Kuri koer hoiab ka õunavargad eemal. 
    Kuidas aga inimesed saavad oma prahti üle aia teiste hoovi visata, ei mõista Milli tänaseni. 
    Vangis pole häda midagi, kui mees oled 
    ALLAN TERAS 
    25aastane Magnar Tõnisson vabanes Tallinna Keskvanglast 14. aprilli pärastlõunal. 
    Pärast pooleteiseaastase karistuse kandmist kõndis noormees vanglaväravast välja, kaks kätt taskus, seljas sama ülikond, mida kandis arreteerimisel. 
    Kuidas tunne on? 
    Mõnus tunne on. 
    Väljas ju. 
    Väljas on külm ja tuuline. 
    Miks sul jopet seljas ei ole? 
    Jope oli, kuid ooper (operatiivtöötaja ­ toim.) võttis selle just ära. 
    Ma ei suutnud neile tõestada, et see minu oma on. 
    Nemad seal ei suutnud vastupidist ka tõestada. 
    Aga nüüd olen veidi paljas küll. 
    Kaua istusid? 
    Poolteist aastat seekord. 
    Kogu sroki (tähtaja ­ toim.) olin ausalt ära. 
    Mitmes see seekord sulle oli? 
    Kolmas. 
    Paaripäevaseid ja nädalasi istumisi ma muidugi ei arvesta. 
    Igasugust jama on elus olnud. 
    Tegelikult ma seekord ise midagi ei teinudki. 
    Varguse organiseerimise eest anti. 
    Mind poleks ehk üldse istuma pandud, kuid ma olin allkirja vastu vaba ja ei läinud siis kohtusse kohale. 
    Kuulutati tagaotsitavaks ja saadi lõpuks kätte ka. 
    Seesama ülikond oli siis seljas. 
    Mul läks sel ajal muidu hästi, üürisin Tallinna vanalinnas isegi korterit. 
    Kõik riided jäidki nüüd sinna. 
    Üür jäi ka maksmata. 
    Kas kandsidki siis seda ühte ülikonda poolteist aastat? 
    Loomulikult mitte. 
    Hankisin kohe endale teised riided ­ dressid. 
    Spordirõivastes olingi. 
    Millega sa need poolteist aastat tegelesid? 
    Tööd tegin. 
    Majandussalga 47. brigaadis. 
    Ehitasin, remontisin ja lammutasin. 
    Näiteks ooperi kummitoagi lammutasin enne mingi väliskomisjoni saabumist ära. 
    Mis see kummituba on? 
    Kummitoas peksti vange. 
    Mendid lõid poksikinnastega ning et pehmed seinad olid ümberringi, siis ei jäänud peksmisjälgi. 
    Räägitakse, et Tallinna Keskvangla majandussalka jäetakse oma karistust kandma need, kel päris tsoonis elu ei oleks ehk kelle elu seal oleks väga raske. 
    Ütleks hoopis nii, et majandussalgas on ka selliseid, kel on probleeme. 
    Kas sinul oli probleeme? 
    Minul oli probleeme ooperiga. 
    Istusin seetõttu ka kogu aja ära. 
    Igasugu retsid saavad kergemini ennetähtaegselt välja. 
    Majandussalgas olevat palju koputajaid. 
    Neid on igal pool. 
    Aga neil pole ka majandussalgas mingit elu. 
    Aga kui eriosakond tahab, võib ta igaühe koputajaks lavastada. 
    Näiteks on kambris nuga sees (peidetud). 
    Ja näiteks ooper teab seda. 
    Kui tahetakse sulle ära teha, siis kutsub ooper sind näiteks nädal aega iga päev kambrist välja. 
    Kasvõi lihtsalt niisama. 
    Ja siis tehakse läbiotsimine ja see nuga leitakse. 
    Teised arvavadki, et sina koputasid. 
    Mida siis tehakse? 
    Ütleks nii: kui antakse ainult kõvasti peksa, siis on väga hästi läinud. 
    See on väga leebe karistus koputamise eest. 
    Milline oleks siis range karistus? 
    Taha keeratakse, kukeks tehakse. 
    Kas pederastia on Tallinna Keskvanglas suur probleem? 
    See ei ole eriti levinud. 
    Suured isad ei võtagi kukkesid endaga ühte kongi. 
    Aga noored vene narkomaanid, need tõmbavad küll üksteist kogu aeg. 
    Juba näost näha. 
    Aga vägivald? 
    See on tavaline. 
    Kui esimest korda Patareis olin, löödi mul esihambad välja ja sain nuga. 
    26 venelast oli meie kuue eestlase vastu. 
    Aga päris ära tapetakse vaid siis, kui ooper ise kellegi surma tahab ja seda lubab. 
    Täpsusta. 
    Sügisel näiteks pani operativtšik (operatiivtöötaja ­ toim.) Kastõna tsoonikarantiinis ühte kambrisse kaks isakest, Kibu ja Pooniku, kel olid vanast tsooni ajast mingid rasboorid (arved klaarida ­ toim.). 
    Kõik teadsid, et need kaks ei mahu ühte kambrisse. 
    Ka ooper teadis seda väga hästi. 
    No ja isadepäeval leitigi kambrist Pooniku laip 48 noahaavaga. 
    Kibul endal on asjast pohhui (ükskõik ­ toim.), tal niigi 20 aastat veel istuda. 
    Üks tapmine tal ees või taga, kah asi. 
    Kuidas tulla vanglast tagasi elusana, vaimselt ja füüsiliselt tervena? 
    On see üldse võimalik? 
    Loomulikult on, kuid mingeid soovitusi selle kohta, kuidas seal hakkama saada, on raske anda. 
    Kõigepealt tasuks muidugi mõne endise vangiga rääkida. 
    Seda tuleks teha loomulikult enne, kui üldse mingit seadust rikkuda. 
    Kinni kukkudes ei tohi end kellegi teisena, paremana või halvemana näidata. 
    See tuleb ruttu välja. 
    Mida veel: riideid ei tohi ära anda-kinkida-kaotada, põrandat ei tohi hakata pühkima... 
    Asju, mida ei tohiks teha, on väga palju. 
    Räägiks nüüd hoopis rahast, sest sina istusid kinni just rahahimust. 
    Armastad sa raha? 
    Kuidas võtta. 
    Mulle meeldib hästi ja kallilt riides käia. 
    Naised, baarid... 
    Nagu ikka. 
    Raha on vaja, et hästi elada. 
    Palju sul praegu raha on? 
    400 krooni anti kaasa. 
    Kas see on kogu su 18 kuu teenistus? 
    Ei, teenisin viis ja poolsada krooni kuus, sellest võttis riik pool maha. 
    Kahjude katteks. 
    Nii et arvele kanti ainult 277. 
    Aga mul oleks võinud arvel ka 2000 olla, kätte oleks täna ikka ainult 400 antud. 
    Eile läks üks poiss välja, talle ei antud sedagi. 
    Mida vangid rahaga teevad, nad on ju riiklikul ülalpidamisel? 
    Ostavad poest kaupa, suitsu näiteks. 
    Suitsud on aga vanglaraha. 
    Selle eest võib osta mida iganes: viina, narkootikume, ka naisi. 
    Päris palju liigub ka sularaha, kuigi selle omamine on sees keelatud. 
    Minul raha oli, laenasin vahel isegi valvuritele. 
    Hinnad? 
    Pooleliitrine pudel Viru Valget maksab Patareis tavalisele vangile nii 150 krooni, kuid sees ei ole millelgi kindlat hinda. 
    Mõni saab niisama, mõnele isegi ei müüda. 
    Seal on kõik suhteline. 
    Kuidas Patareis see naisteäri käib? 
    Vanglas toimub ju kogu aeg liikumine. 
    Kedagi viiakse näiteks arsti juurde, kedagi tuuakse sealt... 
    Valvuril on lihtne mõni naisterahvas tunniks ajaks meestekambrisse anda. 
    100 krooni ja asi tehtud. 
    Kas need naised ise sellest rahast ka endale midagi saavad? 
    Nemad ei saa midagi, nad tahavad ise meeste juurde. 
    Aga nad on ka jubedad mõrrad ja parmud. 
    Rõve. 
    Kas salaviina ka vanglas liikus? 
    Salaviina jõid öösiti valvurid. 
    Seda lapikus plastpudelites. 
    Hea põues tööle kaasa võtta. 
    Muuseas, ka neid otsitakse seal vahel läbi. 
    Mina ise pole poolteist aastat viina võtnud. 
    Suitsetamise jätsin sees olles ka maha. 
    Mida sa nüüd edasi teed, vaba mees? 
    Ei tea veel. 
    Vaatan, jälgin elu esialgu. 
    Kes mind ikka tööle tahab? 
    Aga kuhu sa näiteks nüüd kohe, täna õhtul lähed? 
    Ei tea veel. 
    Paistab. 
    Koju ei taha minna? 
    Ei saa. 
    Või ei, tegelikult saaksin küll, aga ei taha. 
    Kõigepealt lähen Õismäele, vaatan, kas pruut töötab veel seal. 
    Ta teadis küll, et kinni läksin, kuid pole mulle kirjutanud. 
    Ja vaatan, kas Virus on pakihoid veel alles, üks sõber oli seal. 
    Kas su vanemad üldse teavad, et täna välja said? 
    Ei vist. 
    Vend teab, käis paar päeva tagasi kokkusaamisel. 
    Tegelikult on mul isa ees häbi. 
    Ta on selline tark ja tähtis mees, oskab seitset keelt. 
    Ma olen talle ikka ropult sitta kokku keeranud. 
    Muide, tal on täna sünnipäev. 
    Mina olen perekonna häbiplekk. 
    Männikul asub kristlik turvakodu vanglast vabanenutele. 
    Kas sa sinna ei taha ööbima minna? 
    Ei taha. 
    See tuleks ju kohe välja ja saaks vanglas teatavaks. 
    See on koht kõige madalamatele, päris viimastele. 
    Ma ei saa seda endale lubada, lükkaksin end ise mutta. 
    Pärast poleks mul enam seal sees elu. 
    Arvestad siis ikkagi võimalusega, et võid vanglasse tagasi sattuda? 
    Kunagi ei või teada, mida elu toob. 
    Aga mina enam vanglat ei karda, saan hakkama. 
    Isamaa nõunik 
    KALEV KESKÜLA 
    Andrus Kivirähk kirjutas hiljuti minu kohta, et naistele kohe sobivad ideaalid. 
    Ma kaalusin tükk aega, et kas ta mõtles seda tõsiselt või irooniliselt, näitasin seda ajalehte teistele ka ning lõpuks jõudsin veendumusele, et küllap see oli ikka tõsiselt mõeldud, kõneleb Riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni nõunik Sirje Kiin siiralt. 
    Sirje ideeline võitlejaloomus leidis rahuldust, kui ta kuuendas klassis malevanõukogu esimeheks valiti ja ta sai rivi ees marssida, vilenöör valgel pluusil. 
    Neljateistkümneselt alustas ta aga juba poliitilist võitlust, kogus allkirju kodulinna Viljandi ajalehe Tee Kommunismile Sakalaks nimetamise kohta. 
    Ülikoolis õppis Sirje paralleelselt eesti filoloogiat ja sotsioloogiat ning tegi pärast diplomeerimist Ülo Vooglaiu sotsioloogialabori juures teadustööd. 
    Sirje uuris Sirbi ja Vasara lugejaskonna ootusi ning leidis need lehe sisuga vastuolus olevat. 
    Teadagi kiskus asi vastaliseks. 
    Kommunistliku kasvatuse labori juhataja Mikk Titma keelas ühe ankeedi ära ja lõpuks pandi valminud kandidaaditöö raudkappi. 
    Sirjelt võeti allkiri, et ta uuringu tulemusi ei avalikusta. 
    40 Kirja mootor 
    Tõelise võitluskooli sai Sirje aga Neljakümne Kirja aktivistina. 
    Tagantjärele vaadates oli see põnev sotsiaalne eksperiment, lakmuspaber, mis näitas, milleks on inimene piirsituatsioonis võimeline. 
    Inimesed, keda ma pidasin tugevaiks, osutusid võimu surve all kõige vedelamateks. 
    Paljud olid siiski põhimõtteliselt valmis vangi minema, mina ka. 
    Kuigi Sirje ise kirjale alla ei kirjutanud ­ seda tegi tema abikaasa Rein Ruutsoo ning oli kokku lepitud, et perekonnast tohib seda teha vaid üks ­, ei jäänud Sirje võitlev eluhoiak ja tema katalüsaatori-roll organitel tähele panemata. 
    Pärast poliitilisi vintsutusi heideti Sirje 1982 parteist välja (sinna astumine oli muidugi prostitutsioon, aga mind veendi, et seda on eesti asja jaoks vaja) ning vallandati Keele ja Kirjanduse peatoimetaja asetäitja ametikohalt. 
    Nüüd sai temast esinemiskeeluga vabakutseline literaat, seisund, mis sundis kogu aeg uusi pseudonüüme leiutama. 
    1980. aastad olid Sirje jaoks tõeline dissidendiperiood. 
    Ruutsoodel olid tihedad kontaktid Soomega ja külla tulnud soomlastele pandi kaasa kõiksugu nõukogudevastaseid pabereid ja mikrofilme, mis oli vaja vabadusse toimetada. 
    Julged soome naised peitsid neid lapsevankritesse mähkmete vahele, sageli üsna uduses seisus meeskirjanikele sokutati aga lihtsalt pakike edasiandmiseks kaasa, selle sisu selgitamata. 
    Julgeolek passis pidevalt maja värava taga ja käis naabreid küsitlemas. 
    Meie laps kasvas üles jälitusmaania õhkkonnas, tunnistab Sirje. 
    Sirje kontaktisik Soomes, oli vana välisvõitleja Juhan Talve, kellest sai 1990. aastal Sirje teine abikaasa. 
    Esimene abielu õpetas mind elu mõistma, teine seda nautima, defineerib Sirje. 
    Rein Ruutsoo on tark inimene ja see ühendus pakkus palju vaimselt, kooselu Juhaniga on aga pehmendanud minu luterliku kodukasvatusega saadud tulemuslikkuse tarvet. 
    Kõike, mida sa teed, tuleb armastada. 
    Üheksakümnendail elas Sirje põhiliselt Soomes, Turus ja tegi vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd raadiojaamale Vaba Euroopa. 
    Dissidentlusest karastunud närvid 
    Sirje usub, et tema praeguses nõunikuametis tulevad võrdselt kasuks nii kümneaastasest dissidendikogemusest karastunud närvid kui ka isiklik kogemus elust lääne ühiskonnas. 
    Soome teed Sirje siiski Eestile ei soovita, Skandinaavia on liiga riigikeskne ja hoolekandeline. 
    Inimesele tuleb anda õng, mitte kala. 
    Selleks, et ümber jagada, peab enne midagi teenima. 
    Samas tunnistab valitsuskoalitsiooni lepingu üks kokkukirjutajaid, et Isamaaliit on liikunud kogu aeg vasakule, riigikesksuse suunas. 
    Suurimaiks Eesti ühiskonna ees seisvateks probleemideks on elatustaseme diferentseeritus ja keskklassi vähesus. 
    Naine siseringist 
    Oma igapäevases töös koordineerib Sirje Isamaaliidu saadikurühma suhtlemist meediaga ja täidab ka pressiesindaja ülesandeid. 
    Küsimusle, kas tema mõju Isamaaliidus on suur, vastab Mart Laari siseringi liige kõhklematult jah. 
    Sirje on enda sõnul hea suhtleja, kiire kirjutaja ja võib järjest 12tunniseid tööpäevi teha. 
    Seda võib uskuda. 
    Eesti kirjandusringkondades, kus ikka rahulikkust ja soliidsust hinnatud, peavad mitmed Sirjet ebakriitiliseks aktivistiks. 
    Mõni nimetab Sirje asjaajamisviisi lausa hüsteeriliseks. 
    Samas on uus turumajanduslik ajastu soosinud just Sirje tüüpi polüfunktsionaalseid tegusaid literaate. 
    Ma olen kirjandusteadust alati teinud ajakirjanikutöö kõrvalt, kinnitab Kersti Merilaasi monograafia ja mahuka kriitikakogumiku autor. 
    Lähema aasta jooksul loodab Sirje valmis saada Marie Underi monograafia ja selle nii doktoritööna kaitsta kui ka inglise keeles avaldada. 
    Isamaaliidu Naiskogu Tallinna piirkonna juhatajana näeb ta oma ülesannet poliitilise naisliikumise toetamises. 
    Naised on poliitika suur reserv, aga neil on põhjendamatult madal enesehinnang, minu töö on neid julgustada. 
    Naisel, kes niisuguse figuuri juures kannab pidevalt rahvariideid, peab olema ikka väga kindel enesehinnang, ütleb Sirje kohta imetlevalt üks sookaaslane. 
    Aga Sirje oskab mehigi toetada. 
    Vähemasti on tal emalikult siiras soov neile tuge pakkuda. 
    Sirje unistus on praegune valitsuskoalitsioon järgmiste Riigikogu valimisteni koos hoida. 
    Ta käsitab seda oma isikliku missioonina. 
    Eramu Nõmmel 
    Projekteerija: Ado Eigi Arhitektuuribüroo Arhitekt: Ado Eigi Ehitis valmis 1996. aastal 
    Funktsionalistliku käsitlusega elamu asub nurgakrundil, mis moodustati suurema krundi poolitamise teel. 
    Kahjuks on maatükk liiga väike ja ei toeta funktsionalistliku elamu avarusideed. 
    Seetõttu on maja projekteeritud suhteliselt suletuna: õu ei mängi eluruumi laiendajana oluliselt kaasa. 
    Algprojekt, mille alusel on rajatud keldrikorrus, erineb lõpplahendusest. 
    Omanike vahetus tõi kaasa muudatusi ruumiprogrammis. 
    Määraivamaks muutuseks osutus peasissepääsu viimine vaiksele kõrvaltänavale. 
    Peatänavalt viib nüüd uks vaid väikesesse kõrvalkorterisse. 
    Uue peasissekäigu ehitamine juba väljaehitatud kõrge soklikorruse juures sai kogu üldlahenduse õnnestumise võtmeks. 
    Ruumilahenduse põhiideeks on avatud voolav ruum ja valge värv. 
    Omaniku erisoovide tõttu ei õnnestunud seda küll täielikult realiseerida. 
    Küsimusi tekitas ka kolmanda korruse kasutuselevõtt elamispinnana, sest algselt oli seal ette nähtud vaid kerge suveruum. 
    Need puudused ei kahjusta ehitise põhiväärtusi ja suurejoonelist elegantsi. 
    PIRET LINDPERE ajakiri Maja 
    Maja hind kukub hullu naabruse pärast 
    Oletagem, et ülal pildistatud maja vahetus läheduses asub alumisel fotol näidatud ehitis. 
    Kui palju võib tõmmata räämas ümbrus alla hea arhitektuuriga, korras maja hinda? 
    Nõmmel asuva elamu näitel avaldavad arvamust kinnisvara hindajad Ennu Susi, Aivar Tomson ja Tiiu Lepasaar. 
    Aivar Tomson: Praegu on turusituatsioon muutunud. 
    Enamus jõukaid inimesi on juba endale majad soetanud. 
    Kes praegu ostavad, kalkuleerivad väga täpselt, mida ja kuhu osta. 
    Kui üks hinnaalandaja juba on tiheda liiklusega sõidutee lähedus, siis teine negatiivne põhjus ei pruugi enam nii palju hinda maha võtta. 
    Kui kumbki eraldi võtaks 10 ­ 15 protsenti hinda alla, siis koos esinedes ehk ainult viiendiku. 
    Ennu Susi: Maja hinnaks võiks olla 1,7 - 2 miljonit. 
    Raske on silma järgi hinnata ilma objektiga vahetult tutvumata. 
    Tundub, et eramu suuruseks on ligikaudu 350 - 400 ruutmeetrit. 
    Kui see m aja asuks kasvõi ainult 150 m teest eemal, oleks sõidutee mõju peaaegu nullitud. 
    Siin tuleb arvestada 10-15 protsendilise hinnalangusega. 
    Tiiu Lepasaar: Eramut oleks müüa väga raske, põhjuseks on maja suurus. 
    Praegu nõutakse väiksemaid ja odavamaid maju. 
    Väga tähtsaks peetakse maja ostmisel säästlikku hooldusvõmalust. 
    Teiseks tähtsaks hinna kujundajaks on asukoht. 
    Fotol olev maja seisab Vabaduse puiestee ääres, mis võib võtta maja hinda isegi kuni kümnendiku võrra alla. 
    Kuigi maja on heas korras, mõjutab ümbrus oluliselt hinda. 
    Kui näiteks kõne all oleva maja kõrval asuks lagunenud sara või prügimägi, võtaks see veel sama palju hinda alla. 
    Omavalitsused on seni võimetud korda looma. 
    Viletsa naabruse puhul on raske isegi turul väga nõutud kinnisvarast lahti saada. 
    Muidugi, kõigele leidub ostja, ent selleks tuleb hoone hinda kõvasti alla lasta. 
    Mida võtate ette nendega, kes tekitavad metsa alla prügimäe? 
    Neid on väga raske tabada. 
    Tavaliselt poetavad nad oma prahi ööpimeduses kellegi maale. 
    Ükskord saime tänu elanike abile ühe sellise firma kätte. 
    No mida te siis tegite? 
    Ei midagi erilist. 
    Sundisime teda oma jõududega prahi ära koristama. 
    Kui omanik pole juba aastate jooksul oma krundil ehitustööga alustanud, vaid on kuhjanud sinna igasugust vana rämpsu, kas siis võetakse ette sundvõõrandamine? 
    Kui inimesed sees ei ela, kavatseme selle maatüki küll sundmüüki panna. 
    Kui palju kinnistuid on sundvõõrandatud? 
    Seni mitte ühtegi. 
    Miks? 
    Protseduur on niivõrd keeruline. 
    Miks see seadus siis üldse tehti, kui seda keerulisuse pärast kasutada ei saa? 
    Ei tea. 
    Seni on sundvõõrandamist vaid üks kord Pärnus rakendada püütud. 
    Konkurss Teeme ise Eesti Ekspressi! 
    EESTI EKSPRESS kuulutab välja konkursi koolidele Teeme ise Eesti Ekspressi. 
    Konkursist saavad osa võtta kõik Eesti koolid. 
    Iga kool saab välja panna ühe toimetuse, mis koostab ja kujundab oma parimal äranägemisel A3 formaadis kaheksaleheküljelise Eesti Ekspressi. 
    Töö tuleb esitada Eesti Ekspressi peatoimetajale hiljemalt 7. juuniks 1999. 
    Kaks parimat toimetust saavad auhinnaks arvutikomplekti ning tööd ise avaldatakse täismahus Eesti Ekspressis. 
    Täpsemad tingimused 
    Iga kool saab välja panna ühe toimetuse. 
    Toimetuse suurus pole oluline, kuid toimetus peab valima peatoimetaja, kes suhtleb Eesti Ekspressiga ning vastutab sisu eest. 
    Leht on Eesti Ekspressi formaadis (A3) ja selle maht on 8 lehekülge. 
    Leht võib olla värviline. 
    Lehes peab olema ca 10-12 lugu, millest 3 on suurema mahuga (vähemasti 1 EE lehekülg) 
    Lehes peavad olema esindatud uudised, kommentaarid, fotod, karikatuur või joonistus, jm. 
    Lehe lugejana tuleb silmas pidada nii noori kui täiskasvanuid, nii mehi kui naisi, st tavalist Eesti Ekspressi lugejaskonda. 
    Toimetus on teemade valikus vaba. 
    Soovitav on aga lähtuda sellest, mis on parasjagu aktuaalne Eestis ja maailmas. 
    Leht peab vastama Eesti Ekspressi vaimule ­ elav, uusi vaatenurki esitav, teravmeelne. 
    Materjalid tuleb esitada kujundatud lehekülgede vormis, kasutades selleks mõnda üldlevinud kujundusprogrammi. 
    Lisaks materjalidele tuleb esitada lehe reklaamiplaan ehk kavand mismoodi peaks koostatud lehte reklaamima ja tutvustama, et inimesed seda kõhklemata ostaksid. 
    Kindlasti peab reklaamiplaanis sisalduma Eesti Ekspressi hüüdlause. 
    Töökorraldus 
    Oma võistkonna registreerimiseks tuleb Eesti Ekspressi peatoimetaja nimele hiljemalt 1. maiks 1999 saata avaldus, kus oleks kirjas võistkonna esindaja nimi, kontaktaadress ning esindatava kooli nimi. 
    6. mail korraldab Eesti Ekspress võistkondade esindajatele koolituspäeva. 
    Sellel osalemine pole kohustuslik, kuid soovitav küll. 
    Koolitusele tuleb registreeruda hiljemalt 3. maiks 1999, helistades selleks Eesti Ekspressi sekretärile telefonil 6 69 80 30. 
    7. juuniks tuleb esitada märgusõnaga varustatud tööd ning kinnine ümbrik, kus on märgitud, milline võistkond millise märgusõna taga peitub. 
    Eesti Ekspressi poolt moodustatud komisjon vaatab nädala jooksul tööd läbi ning kuulutab välja võitjad. 
    Eesti Ekspress määrab kummalegi õpilastoimetusele kuraatori, kelle juhendamisel lugusid ja kujundusi vajadusel lihvitakse, et need siis Eesti Ekspressis avaldada. 
    Riigikogu liige segatud rahapesusse 
    AAVO KOKK 
    Eelmisel reedel viis Estiko nõukogu esimehe Kalju Hellenurme advokaat Eesti Panka taotluse uurida ühte rahapesutehingut. 
    Möödunud aasta 23. detsembril maksis keegi Hoiupanga Ringi kontoris firma Card SA arvele kolm miljonit krooni. 
    Ringi kontor asub Tartus endises Tartu KEKi peahoones ­ majas, mille omanik oma firmade kaudu on riigikogu liige Neinar Seli. 
    Card SA kontolt kanti raha kohe edasi firmale Ageerise Kaup, mis omakorda kandis raha firmale Milleenia Valduse AS. 
    Sealt laekus raha uuesti Card ASi kontole, kust kolm miljonit krooni uuesti sularahas välja võeti. 
    Sularahaga opereerija ehk tankist oli oletatavasti Tartu ärimees Jaan Mugra. 
    Kogu selle tehingu orkestreerimises kahtlustab Hellenurm Tartu ärimeest, Reformierakonna aktivisti, Estiko nõukogu ja riigikogu liiget Neinar Seli. 
    Seli eitab, et tema on rahapesusse segatud. 
    Samuti lükkab ta ümber omandisidemed Tartu kaubahalliga, kuigi eelnev rahakeerutamine tehti just nimelt selleks, et saada sisuliselt ilma rahata enda kätte Tartu kaubahall. 
    Uskumatud tehingud kaubahalli korrustega 
    Estiko tahtis mõned aastad tagasi kaubahalli enda kätte saada. 
    Sama tahtmine oli ka Selil. 
    Esialgu aeti ühiselt äri, kuid peagi läksid partnerid tülli. 
    Eelmise aasta detsembri lõpus tehti ühe ja sama päeva jooksul mitu keerulist tehingut, mille tagajärjel müüs Estiko oma osaluse kaubahalli valitsemiseks tehtud firmas kolme miljoni krooni eest maha ning ostis teistpidi kümne miljoni krooni eest Kaubahalli nullkorruse, et sinna SPAR-keti kauplus teha. 
    Kaubahalli ülejäänud neli korrust läksid aga firmadele, mida juhib või kontrollib Neinar Seli. 
    Kokkuvõttes maksis Estiko seitse miljonit krooni ja sai kaubahalli nullkorruse. 
    Estiko äripartnerid aga teenisid 4,9 miljonit krooni ning said lisaks endale kaubahalli 1.­4. korruse. 
    Seesuguseid soodsaid tehinguid mäletatakse vaid pankade likvideerimise ajast. 
    Mitte lihtsalt börsiettevõte, vaid Hellenurme perefirma 
    Selle tehingu ilmsikstulek on osa Estiko nõukogus toimuvast võimuvõitlusest. 
    Nõukogu liige ning oma sõnul viiendikku firma aktsiatest kontrolliv Neinar Seli soovib Hellenurme nõukogu esimehe kohalt lahti kangutada. 
    Hellenurm ja Estiko on seni olnud lahutamatud. 
    Hellenurm oli Tartu plastmasstoodete tehase viimane nõukogudeaegne direktor. 
    Kui saabusid erastamise ajad, korraldas Hellenurm nagu paljud teisedki direktorid oma firma erastamise. 
    Tehasest sai AS Estiko. 
    Erinevalt paljudest teistest tegi Hellenurm aga avatud aktsiaseltsi ja võimaldas aktsiaid osta kõikidel. 
    Estiko oli ilmselt Eesti esimene suurettevõttest avatud aktsiaselts. 
    Nii sattus Estiko aktsionäriks näiteks ka praegune riigikogu liige Valve Kirsipuu. 
    Nüüd ütleb firma suuromanik Seli, et Kalju Hellenurme aeg on ümber saanud. 
    Seli heidab Hellenurmele ette, et see juhib Estikot nagu perefirmat. 
    Hellenurme elukaaslane Marje Abras on Estiko pearaamatupidaja. 
    Tolle poeg Rait Abras juhib Estiko kinnisvaraäri. 
    Hellenurme enda poeg juhtis veel hiljuti ühte Estiko tütarfirmat. 
    Lisaks sellele on Estiko tegevjuhtideks kogu aeg sattunud noormehed, kellest pole Hellenurmele olnud võrdset partnerit. 
    Hellenurm on teinud tehinguid, mille pärast on teda lihtne rünnata. 
    Estiko parfüümikauplusi pidav tütarfirma Hollander müüdi Hellenurme pojale. 
    Vaatamata sellele, et hind oli palju parem, kui Estiko nõukogu otsustas, teeb sugulusside tehingu kahtlaseks. 
    Emajõe Ärikeskuse ülemine korrus on firma Postrem Invest omanduses, kes rendib seda Estikole. 
    Selle firma taga on omakorda üks Saksa suurettevõte. 
    Hellenurm on eraisikuna selle firma esindaja. 
    Lisaks on ta ka oma eramu müünud samale Saksa firmale. 
    Millised on sakslaste ja Hellenurme tegelikud lepped, seda ei tea täpselt keegi. 
    Hiljuti Estikole ostetud Volvo S80 sai endale nõukogu esimees Hellenurm. 
    Teised nõukogu liikmed peavad endiselt sõitma oma autodega. 
    Hellenurme positsiooni teeb hapraks ka kesine konjunktuur. 
    Hellenurm oli see mees, kes ehitas Emajõe kaldale pilvelõhkuja. 
    Nüüd on see projekt pankroti piiril. 
    Hellenurm lasi ehitada Tartusse E-Kaubamaja juurde kaheksa miljonit krooni maksnud parkimismaja, kuigi piisanuks ka suuremast asfaltplatsist. 
    Hellenurm oli mees, kes ergutas Estiko nõukogu asutama firmat Eesti Spar. 
    Tõsi, Spari käes on tänaseks viis protsenti Eesti toidukaubanduse turust, kuid firma on suures kahjumis. 
    Hansapank saatis vale mehe 
    Estiko nõukogu on nagu Suure Prantsuse Revolutsiooni aegne parlament. 
    Seal on kaks kõvakäelist juhti Hellenurm ja Seli. 
    Valve Kirsipuu esindab Zirondi (eesti keeles soo), kaldudes selle poole, kes näib võitjaks tulevat. 
    Praegu näib võit kalduvat Seli poole. 
    Hellenurm, kes aimas ohtu, otsustas mõni aeg tagasi muuta jõudude vahekorda ning tegi Hansapangale kui Estiko suurimale krediteerijale ettepaneku saata oma esindaja nõukogusse. 
    Panga uus juhatuse esimees Indrek Neivelt aga ei tahtnud tülisse sekkuda, soovitades eraviisiliselt asi omavahel ära klaarida. 
    Pangast läks teele ümmargune kiri, et kui pankur peaks nõukokku valitama, siis on see Hansapanga poolt Mati Jostov. 
    Jostov oli paraku mees, kelle positsioon pangas pidevalt nõrgenes ning kes on tänaseks Hansapangast lahkunud. 
    Võitlus isikliku solvamiseni välja 
    Minu südametunnistusel on vaid üks asi, ütleb Kalju Hellenurm. 
    Ükskord võttis sekretär minu eest vastu Seli kõne. 
    Kui küsisin pärast, kes helistas, siis veeris ta paberilt ­ Nainar Suli. 
    Ma lasksin ta selle peale kohe lahti. 
    Nüüd on mul sellest tõeliselt kahju. 
    Seli ja Hellenurme võitlus on võitlus võimu pärast, aga ka äripõhimõtete kokkupõrge. 
    Riigikokku pääsenud Seli vajab endale uut imagot ja ihkab sellepärast soliidse ettevõtte tippjuhi kohta. 
    See tõstaks ta hoobilt ärimehe staatusest majandustegelaseks. 
    Hellenurm ei oska uut moodi juhtida, aga ta on tööstusest välja kasvanud mees ning ei armasta spekuleerimist. 
    Seli on aga oma varanduse loonud just spekuleerimisega ning üritab nüüd sellest mainest vabaneda. 
    Seli võib firma üle võtta 
    Hellenurm kavandas muudatusi Estiko aastakoosolekul, mis pidi olema 1. aprillil. 
    Kuigi kohal oli palju väikeaktsionäre, ei saadud koosolekuks vajalikku kvoorumit kokku. 
    Puudu jäid just Seli kontrollitavate firmade hääled. 
    Kuigi Seli oli aastakoosolekul kohal, ei saanud ta hääletada, sest tal ei olnud firma pabereid kaasas. 
    Järgmisel koosolekul, mis toimub sel neljapäeval, on kohal ilmselt palju vähem väikeaktsionäre ning Seli häältel ka palju suurem kaal. 
    Seli ettepanek on laiendada Estiko nõukogu viieliikmeliseks (Hellenurm jääks liikmeks) ning anda firma juhatusele lõpuks võimalus ise ettevõtet juhtida, mitte lõpmatuseni Hellenurme käskjalgadena tegutseda. 
    Soodsate asjaolude kokkulangemisel võib aga Seli Estiko üle võtta. 
    Estiko on börsil noteeritud ettevõte, millel on praegu kolm tegevusvaldkonda. 
    Tootmistegevus on keskendunud plastmasstoodetele ning kilest pakkematerjalidele. 
    Kaubanduslikust tegevusest on tähtsaim firma Eesti Spar, mis frantsiisib rahvusvahelist Spari kaubamärki. 
    Kinnisvaraäris omab Estiko palju kaubanduspindasid ning lisaks sellele kuulsat Tartu pilvelõhkujat. 
    Eelmisel aastal teenis Estiko ca miljon krooni kasumit. 
    Sõbrad on ustavad, kuid haruldased 
    Praegune elutempo ja ühiskonna ülesehitus tähendavad seda, et enamikul inimestest pole nii palju sõpru, kui oli eelmiste põlvkondade esindajail. 
    Ja olemasolevadki sõbrad on sageli vaid poolikud. 
    JOHN HARLOW The Sunday Times, London 
    Kuhu küll kõik sõbrad jäid? 
    Enamikul inimestest on ainult kolm lähedast sõpra ­ poole vähem kui eelmistel põlvkondadel, nagu selgub hiljutisest uurimusest. 
    Briti teadlased väidavad, et tüüpiline kolmekümnendates eluaastates inimene pole enam emotsionaalselt nii vastupidav, et investeerida uude sõprussuhtesse. 
    Selle asemel otsustab ta laia ringi poolikute sõprade kasuks, kes harva kattuvad tõeliste sõpradega. 
    Enamik tunneb üha rohkem vajadust tillukese suletud ringi järele, millest saab perekonna aseaine: nn Sõprade sündroom, mis sai nime populaarse teleseriaali järgi, kus tegelikke pereliikmeid kirjeldatakse kui ebameeldivaid segajaid. 
    Isegi kuulsused, kes on päevast päeva inimestest ümbritsetud, näivad olevat selle sündroomi haardes. 
    Victoria Adams, keda tuntakse rohkem Posh Spice'ina, on tüüpiline näide. 
    Paar nädalat tagasi tunnistas lauljanna, et temal ja ta peigmehel David Beckhamil, kes on Manchester Unitedi jalgpallur, on vähe sõpru. 
    Võiksime oma pulmad postkastis maha pidada, naljatas ta. 
    See kuulsustepaar pole kaugeltki ainulaadne. 
    Rida teaduslikke töid, mis peaksid peagi ilmuma, jõuab samale järeldusele: inimestel on vähem sõpru kui varem. 
    Teadlased kahtlustavad, et Sõprade sündroom on briti keskklassi esiletõusu ettenägematu tagajärg. 
    Londoni King's College'i sotsioloogiaprofessor Janet Askham ütles, et muutuse juured ulatuvad 1950. aastatesse, kui sotsioloog Elizabeth Bott tõi päevavalgele tõiga, et töölisklassi kuuluvatel inimestel on laiem ja sügavamate suhetega sõpradering kui keskklassi ametnikel. 
    Praegu, mil keskklassi suhtumised hakkavad ilmselt normiks kujunema ja me tegeleme rohkem tööga ning perekond killuneb, on sõpruse olemus muutunud. 
    Et inimesed abielluvad hiljem ja järjest rohkem inimesi jääb lahutuse tõttu üksikuks, on vajadus sõpruse järele suurem kui kunagi varem. 
    Vahest seepärast ta muutubki, arvas ta. 
    New Yorgi ülikooli teadlane, briti päritolu Geoff Collee on viimase kolme aasta jooksul läbi viinud uurimusi Atlandi ookeani mõlemal kaldal. 
    Tulemused olid üsna masendavad, kurtis ta. 
    Majanduslikust küljest võttes on meie elu ehk küll rikkam, kuid me oleme üksildasemad kui varem. 
    Inimesed on järjest jõhkramad ja hülgavad oma sõbrad, kui nood nende uue stiiliga enam kokku ei klapi. 
    Küsitlenud 1200 inimest, avastas Collee, et lähedasi sõpru on kõigest kolm, ehkki samal inimesel võib olla 50 mitte kuigi lähedast kaaslast. 
    Pereliikmeid luges lähedaste sõprade hulka vähem kui 10 protsenti inimestest. 
    Collee sõnul on lähedase sõbra määratlemiseks mitu võimalust. 
    Kas laenaksite talle suurema summa raha? 
    Kas pärast aastapikkust vahet sujuks vestlus endiselt kõhklusteta? 
    Kas nad mäletavad teie kohta kõiki pisiasju ja vastupidi? 
    Kas tunnete end nendega koos mõnusamalt ­ olgu tuju või koht milline tahes ­ kui lihtsalt töö juures või sporti tehes? 
    Keskmine mittelähedane sõprus kestab seitse aastat ja tüüpiline linnaelanik võib arvestada, et elu jooksul hülgab ta vähemalt tuhat sõpra, lisas Collee. 
    Televisiooni saatejuht Mariella Frostrup leidis, et uurimuste tulemustel on tõepõhi all. 
    Ma mõistan, miks inimesed aeg-ajalt oma vähemtähtsaid sõpru maha jätavad ­ tegemist on moodsa, iga seitsme aasta tagant korduva rahutusega. 
    Mul on väike valitud ring lähedasi sõpru, nende seas üks meesterahvas, mida veel eelmise põlvkonna ajal oleks valesti mõistetud, näitlejanna Gina Bellman ja üks abielus naine Itaalias, kes on minust nii erinev, kui üldse olla saab. 
    Olen sõltumatu, 35aastane naine ja minu jaoks asendavad nad perekonda. 
    Ilma nendeta ei tuleks ma toime. 
    Samas oleksid teised inimesed õnnelikud, kui neil oleks kolmgi lähedast sõpra. 
    Üks Goldman Sachsi juhtivtöötaja, kes soovis jääda anonüümseks, ütles, et jättis maha kõik oma sõbrad Šotimaal, et asuda tööle kommertspanka Londonis, ega ole suutnud uusi sõpru leida. 
    Ma ei räägi ühe ööga piirduvatest seksisuhetest ­ sõbrad kaovad niisama kiiresti. 
    Just siis, kui ma hakkan mõne semuga paremini läbi saama, viiakse ta kuskile mujale üle. 
    Michigani ülikooli professor Toni Antonucci on läbi viinud täiendavaid uuringuid, mis näitavad, et alates 30. eluaastast hakkavad inimesed sõpru välja sõeluma. 
    Nad ei tõmbu elust eemale ­ vanematel meestel ja naistel on vähem sõpru kui varem nende endi vabal tahtel. 
    Sellele võib kinnitust leida ka majandusest. 
    Postkaartide tootjad teavad rääkida, et nende tegevusalal suureneb läbimüük kõige rohkem vabandavate kaartide osas. 
    Üks postkaardivalmistaja selgitas: Need on seda tüüpi kaardid, mis saadetakse siis, kui kutsest lõunasöögile ära öeldakse, või käsitsi kritseldatud lisad jõulukaartidel, milles lubatakse kohtuda sõpradega järgmisel aastal. 
    Mida kiirem meil on, seda rohkem raha me kulutame, et ustavat sõprust kas või näiliseltki säilitada. 
    Kui soovid Viini ratastel bordelli kohale kutsuda, siis vali x 
    JULIA FERGUSON Reuters-ETA 
    Kui soovite Viinis lõbusalt aega veeta, helistage välja Erootiline Takso. 
    Teile saadetakse seepeale kohale liikuv bordell musta Cadillaci näol, mis maksab 250 USA dollarit tund ja mille juurde kuulub autojuht, lõbutüdruk või -poiss, joogid, hard-core pornovideod ja kondoomid. 
    Tuuri pikkus ei ole piiratud, kuid enamasti pole selle teenuse kasutajail marsruudi suhtes erilisi nõudmisi ja nad ei tunne suuremat huvi möödavilksatavate Viini kuninglike vaatamisväärsuste vastu. 
    Neil on sõidu ajal muudki tegemist, nii et ringi vaadata pole eriti mahti, ütles Viini Erootikatakso ja Magusate Unenägude eskordi- ja modellibüroo mänedzher, kes palus end hüüda lihtsalt Albertiks. 
    Inimesed pöörduvad meie poole seepärast, et me pakume põnevat vaheldust kodusele või hotelliseksile, ütles ta. 
    Enamik kundesid on ärimehed, kes kasutavad seda teenust lennuväljalt peatuspaika sõiduks või transpordiks ühelt ärikohtumiselt teisele. 
    Kojukutse hinna kõrval, mis praegu on 180 dollarit tund, pakub liikuv bordell Alberti meelest vaid 70 dollarit kallimalt kõrgel tasemel teenust. 
    Nende armuauto on Euroopas ainulaadne, ehkki USAs on seesugune lõbustus laialt levinud. 
    Alates möödunud aasta oktoobrist, kui see Viinis käiku lasti, on ta rahvale nii hästi peale läinud, et telliti veel teinegi Cadillac. 
    Meil on tipp-klassi tüdrukuid igale võimalikule maitsele. 
    Blonde, musti või punapäid. 
    Pikki ja lühikesi, rinnakaid ja neid, kes on spetsialiseerunud mingitele erinippidele, ütles Albert. 
    Kliendil on valida 40 naise hulgast, kelle vanus kõigub 19 kuni 40 aastani. 
    Agentuuri koduleheküljel on olemas kõigi nende fotod. 
    Saadaval on ka käputäis mehi. 
    Seda taksot tellitakse nii poissmehepidudeks, täisikka jõudmise pralledeks kui ka pulmakingiks. 
    Limusiini baaris leidub õlut, veini, +ampust ja kangemaid napse ning eriti januste kundede tarvis on pakiruumis veel varukülmik. 
    Enam-vähem kõik on lubatud, ütles Albert autokasutuseeskirjade kohta. 
    Kuid alaealisi me ei teeninda ning nõuame kummi (kondoomi) kasutamist. 
    Kes tahab seksida ilma, sel soovitame minna lõbumajja. 
    Taksoteenindajad on kliendi privaatsuse eest korralikult hoolitsenud. 
    Autojuht püsib kogu sõidu ajal oma rooli taga ega puutu kundega mingil moel kokku. 
    Sõitja kohtub vaid saatja(nna)ga. 
    Ma saan kokku nii paljude huvitavate inimestega igalt elualalt, sädistab 20aastane ronkmusta peaga lõbutüdruk Nina tugeva ungari aktsendiga. 
    Mõni tahab sedamoodi, teine jälle teistmoodi. 
    See on tore töö, sest selles on nii palju vaheldust. 
    Kaheksa meetri pikkuse limusiini kõik aknad on tumedad, kaasa arvatud autojuhi ja salongi vaheline klaassein. 
    Isegi kui tuli sees põleb ja televiisor mängib, ei ole väljast peaaegu midagi näha. 
    Mobiilne armupesa on ühtlasi ka helikindel ja niipea, kui auto sõitma hakkab, lähevad uksed automaatselt lukku, et vältida soovimatuid tülitajaid. 
    Autojuhiga, kelle põhiülesanne on sujuvalt sõita ja pärast salong ära koristada, saab kontakti võtta üksnes täiest jõust vastu vaheseina prõmmides. 
    Korraga võib autosse kuhjata nii palju kundesid ja nende seltsilisi, kui vähegi mahub, mingeid piiranguid peale ruumikitsikuse selle kohta ei ole. 
    Kui kunde soovib hullata kahe või rohkema totsiga korraga, tuleb tal maksta igaühe eest 250 dollarit. 
    Autot võib üürida sõiduks kuhu tahes, kasvõi välismaale. 
    Üks Saksamaalt pärit püsikunde tellis 5 000 dollari eest limusiini endale terveks nädalavahetuseks Münchenisse. 
    Teenust saab tellida interneti kaudu või telefoni teel. 
    Viie minuti jooksul helistatakse soovijale tagasi, et hanitamist vältida. 
    Me peame helistaja kindlaks tegema, kuna ikka võib ette tulla perverte või muidu pullivendi, ütles Erotika telefonineiu Kristina. 
    Alberti sõnul politsei tema ettevõtet eriti ei paina, kuna nii äri kui ka teenindajad on ametlikult registreeritud. 
    Illegaalseid immigrante tööle ei võeta, lisas ta. 
    Ja kui politsei otsustaks siiski pistelist kontrolli teha, siis ei tabaks nad armatsejaid ometi mitte kõige piinlikumal hetkel, nagu seadus ette näeb... 
    Või vähemalt loodetavasti mitte. 
    Hüvitusfondi juht nõuab pistist 
    ehk Kalarahva lood, vol3 
    SULEV VEDLER 
    Hüvitusfondi eelmine juhataja Arle Mölder küsis möödunud kevadel ärimees Märt Vooglaiu käest üle 21 miljoni krooni altkäemaksu. 
    Seda väidab dokument, mida näitab Eesti Ekspressile tundmatuks jääda soovinud, ent hästiinformeeritud allikas. 
    Tegemist on hoogsa käekirjaga täidetud kaheleheküljelise lepinguga. 
    Mölder ja tema ärikaaslane, Maapanga ideoloogiline juht Ain Kelus lubasid aidata Vooglaidu kalakombinaadi Viru Rand ülevõtmisel. 
    Vastutasuks pidi Vooglaid maksma neile 21 250 000 krooni. 
    Viru Ranna tavaline tööline, kes päevast päeva sprotte konservitoosi topib, peaks sellise summa kokkusaamiseks pea 500 aastat tööd rügama. 
    Seitsmepunktiline ja kolme allkirjaga (Kelus, Mölder, Vooglaid) leping sisaldab maksegraafikut. 
    Esimene raha üleandmine summas neli miljonit krooni pidi toimuma 3. juunil 1998. 
    Võrdlen teiste paberite pealt meeste allkirju. 
    Kõik näib õige olevat. 
    Klapib ka loogika: Hüvitusfond oli Viru Ranna suurim aktsionär ning fondi häälte abiga ja rahalisel toetusel sai Vooglaid võimu kalakombinaadis enda kätte. 
    Kuid kas paber on ehtne? 
    Vooglaid: Asjaga tegelevad kohtuorganid! 
    Kõne ajuti Hispaanias elavale Vooglaiule näib dokumendi ehtsust kinnitavat. 
    Vooglaid keeldub aga lepingu teemal pikemalt rääkimast, öeldes ainult, et probleem on keerulisem ning et selle asjaga tegelevad kohtuorganid. 
    Varasemates usutlustes on Vooglaid altkäemaksupaberit paar korda maininud, väites, et kaks meest lähevad selle pärast veel kinni! 
    Kahe mehe all mõtles ta Möldrit ja Kelust, kinnimineku all aga asjaolu, et altkäemaksuvõtmine on Eestis kriminaalkorras karistatav. 
    Mida ütleb Kelus? 
    Tema on enesekindel: Mina esindasin Viru Rannas vaid iseenda huvisid. 
    Ütleme nii, et selle lepinguga müüsin ma oma teadmisi Viru Ranna kohta. 
    Kelus oli selle dokumendi allkirjastamise ajal Maapanga tippjuhtkonnast lahkunud ning sai vaid panga nõuniku tasu. 
    Küll kuulus ta Viru Ranna nõukogusse. 
    Kelus toonitab, et Vooglaid on talle endiselt võlgu ­ Vooglaid sai ju Viru Ranna kätte, kuid lepingus lubatud miljoneid ei ole ta ära maksnud. 
    Jääb veel Mölder. 
    Kui ta selle loo mustandit näeb, jääb lihtsalt vait. 
    Ei ütle mitu minutit ühtegi sõna. 
    Lõpuks lausub, et peab nõu pidama. 
    Kolmik unustab kõik 
    Kolmapäeval kell 12.00 istuvad kõik kolm meest Eesti Ekspressi toimetuses. 
    Vooglaid on spetsiaalselt Hispaaniast kohale lennanud. 
    Miks te tahate mulle soppa pähe kallata? küsib Mölder. 
    Ta eitab lepingu sõlmimist. 
    Kelus ei tea sellest ka enam midagi. 
    Vooglaid on kõik järsku ära unustanud. 
    Aga Vooglaiu võlad? 
    Ei, mulle ei ole ta midagi võlgu, kinnitavad Mölder ja Kelus mõlemad. 
    Küll on hea, et inimesel on võime unustada. 
    Veel parem aga, et üks kolmest mehest, Märt Vooglaid, sai oma võlgadest lahti. 
    Siinkohal jääb veel kirja panna enne koosolekut kirjutatud lõik: Eesti Ekspress peab tõenäoliseks, et pistiseskandaal võib sumbuda, kui asjaosalised saavad omavahel kokkuleppele. 
    Sel juhul altkäemaksuleping kas kaob igaveseks seifisügavustesse või hävitatakse. 
    Seega ei saa Eesti Ekspress kindlalt väita, et riikliku Hüvitusfondi juht Arle Mölder pistist nõudis ja sai. 
    Küll aga tekib küsimus, miks pidi keegi tema vastu nii detailse lepingu võltsima. 
    Politsei uurib juhtunut 
    Keskkriminaalpolitsei asedirektor Kersti Jundas ütleb, et seoses Maapanga kriminaalasjaga uuritakse praegu, kas Mölder on ametiisikuna kuritegusid toime pannud. 
    Uurimine ei ole veel lõppenud. 
    Kuid nii Jundas kui ka otseselt asjaga tegelev uurija Indrek Tibar tunnistasid, et ei ole 21 miljoni krooni suurusest altkäemaksust midagi kuulnud. 
    Hüvitusfondi nõukogu esimehe, riigikogu liikme Jürgen Ligi sõnul käib fondis täiendav siseuurimine. 
    See peab välja selgitama, kas fondis on tehtud kahtlasi tehinguid ja kui on tehtud, siis kes on selles süüdi. 
    Oleme kuulnud mingist ligi 20 miljoni krooni suurusest summast, kuid see skeem ei ole veel selge, ütles Ligi. 
    Selle nädala alguses naasis oma Hispaania-kodust Tallinnasse Märt Vooglaid ­ Viru Ranna suuromanik ja endine juht, keda paljud peavad suurvõlgnikuks. 
    Mees ise kinnitab, et ei ole kellelegi võlgu. 
    Suurim nõue tema vastu on Hüvitusfondil, sest Vooglaiu firma ei täitnud mullu suvel sõlmitud kokkulepet osta fondi käest 48 miljoni krooni eest Viru Ranna aktsiaid. 
    Vooglaid ei ostnud aktsiaid, kuna Viru Rand oli kohe pankrotti minemas ehk aktsiate ost oleks olnud mõttetu rahakulutamine. 
    Võtke endale 10 miljoni krooni suurune ettemaks ja jätke mind rahule, oli Vooglaiu sõnum. 
    Kuid fond oli juba Viru Ranna aktsiad Vooglaiule edasimüümiseks ära ostnud ning ei jäänud Vooglaiu ettepanekuga nõusse. 
    Seetõttu loovutas fond oma nõude mõned kuud tagasi professionaalsetele võlgade sissekasseerijatele firmast Julianus Inkasso. 
    Vooglaid keeldub ka neile maksmast, väites, et tema ei ole kellelegi võlgu. 
    Leping on sõnastatud niivõrd segaselt, et õigust näib olevat mõlemal pool ­ nii Vooglaiul kui ka fondil. 
    Oma investeerimisfirma Herald Holding tegi Vooglaid puupaljaks, väites, et vara on õige hinnaga edasi müüdud. 
    Praegu üritab Julianus Inkasso Herald Holdingit pankrotti ajada, et õige hinnaga tehtud tehingud tühistada. 
    Samas avaldavad võlanõudjad ka Vooglaiule psühholoogilist survet, et ta isiklikult oma firma võlgade eest vastutaks. 
    Lisaks nõuavad Vooglaiu käest raha Saaremaa kalurid, kes müüsid talle mullu suvel Läätsa kalakombinaadi aktsiaid. 
    Vooglaiu maksuvaba firma maksis iga Läätsa aktsia eest 27 krooni ja müüs needsamad aktsiad edasi Viru Rannale hinnaga 320 krooni. 
    Miks Viru Rand ise kaluritelt aktsiaid kokku ei ostnud, on arusaamatu. 
    Seejuures oli Vooglaid sel ajal Viru Ranna juhataja. 
    Läätsast sai Viru Ranna tütarfirma. 
    Kui suvel tekkis Vene kriis, sattus Läätsa raskustesse, läks pankrotti ja vedas vee alla ka Viru Ranna. 
    Praegu on Viru Rand pankrotis. 
    Pankrotihaldur Arno Mägi sõnul on seal ligi 90 miljoni krooni ulatuses kahtlasi tehinguid. 
    Seoses Maapanga kriminaalasjaga uurib Viru Rannas juhtunut politsei. 
    Arle Möldri varjus pool 
    Arle Möldri nimi on ka varem valgustkartvaid tehinguid varjuna saatnud. 
    Enamik neist tehingutest seonduvad Maapanga ja Hüvitusfondiga. 
    Mölder oli Hüvitusfondi juhataja ning kuulus pankrotistunud Maapanga nõukogusse. 
    Maapanga nõukogu endine esinaine Malle Eenmaa teatas mõned kuud tagasi Riigikogu erikomisjoni ees, et Mölder oli Maapanga tegelik juht. 
    Viru Ranna endine juhataja Endel Pilder väitis kaks nädalat tagasi Eesti Ekspressis, et Mölder teadis, kuidas kadus Maapangast Viru Ranna 30 miljoni krooni suurune hoius. 
    Mölder ise on korduvalt väitnud, et Hüvitusfond ei teadnud, kuidas Maapank kasutas fondist saadud raha. 
    Ta andis selle kohta allkirja audiitorfirmale PriceWaterhouseCoopers, kes uuris mullu suvel Maapanga ja Hüvitusfondi vahelisi sidemeid. 
    Mölder lahkus Hüvitusfondi juhi kohalt eelmisel sügisel seoses fondi suure kahjumiga. 
    Siis tuli ka avalikuks, et Mölder kirjutas alla paberile, millega fond sai kümnete miljonite kroonide ulatuses kahju. 
    Tõe eest võitleja Tõnisson 
    JAANUS KULLI 
    Mis nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema, õigustab punnispõskne ja linalakast käharpea Tõnisson õpetaja Laurile sakste parve põhjalaskmist. 
    Arvo Kruusemendi Kevade filmis mängib Tõnissoni Ain Lutsepp. 
    Tõnisson on Lutsu õigluse kehastuse võrdkuju. 
    On aasta 1969. 
    Täpselt 30 aastat hiljem on Lutsepp taas Tõnissoni rollis. 
    Õigluse eest võitlejana. 
    Seekord aga ei seisa tema koguka selja taga mitte Paunvere koolipoisid, vaid Eesti Draamateatri näitlejad. 
    Kes on tõstnud mässu karmi käega teatrijuhi Merle Karusoo vastu. 
    Ain Lutsepp on Eesti Draamateatri usaldusisik. 
    Juba aastaid. 
    1. mail paneb ta usaldusisiku ameti maha. 
    Oleks juba ammu pannud, kui mitte kolleegid poleks teda mitu korda tagasi valinud. 
    Mitte juhuslikult või puht formaalsusest. 
    Ükskõik mis kandi pealt kolleegid Ain Lutsepast ka ei räägi, varem või hiljem jõuavad nad jutuga Aini aususe ja põhimõttekindluseni. 
    Kui kõik oleksid nii ausad, otsekohesed ja sirgjoonelised inimesed, oleks õudselt lihtne asju ajada, iseloomustab Lutseppa Draamateatri endine juht ja verisulis kultuuriministeeriumi kantsler Margus Allikmaa. 
    Nelja aasta taguses intervjuus Maalehele vastas Lutsepp küsimusele, mida peate inimestevahelistes suhetes kõige olulisemaks, vaid ühe sõnaga: ausust. 
    No comments! 
    Sama aus ja põhimõttekindel, kui on Lutsepp, on paljude arvates ka Merle Karusoo. 
    Kaks kõva kivi head jahu ei jahvata, teadis vanarahvas. 
    Tammsaare teadis, et eestlase tõel ja õigusel on kaks otsa. 
    Karusoo nõuab akuraatsust ja korda, kuid ise toob majja ebakompetentsed alamjuhid, kostab süüdistus ühest otsast. 
    Teisest otsast kõlab vastu, et tegeletagu oma põhitööga, näitlemisega. 
    Minu arvates inimesed kardavad, et peavad tööle hakkama, avab vastasseisu tagamaid Andrus Vaarik, üks kahest Draamateatri näitlejast, kes asunud Karusoo poolele. 
    Niisiis, ühes otsas on Lutsepp, teises Karusoo. 
    Kuigi kumbki pole seda iial soovinud. 
    Kompromissi ei näe enam keegi. 
    Seda konflikti ei lahenda enam isegi mingi imerohi, ennustab Vanemuise teatrijuht Jaak Viller. 
    Konfliktil ei ole tagasitõmbumise ruumi, lahkub kas üks või teine pool. 
    Karusoo pole veel aastatki Draamateatrit juhtinud, Lutsepp on seal majas olnud näitleja ligi kakskümmend aastat. 
    Kes peaks lahkuma? 
    Kui suur on ühe või teise õiguse mõõt? 
    Saatuse iroonia: Karusoo oli lavakas Lutsepale õpetajaks ja just Karusoo käis 1976. aastal autojuhina töötanud Lutseppa mitmel korral teatrikooli meelitamas. 
    Lutsepp, kes enne Kevadet polnud kordagi näitlemisega kokku puutunud, jäi endale kindlaks ja sisseastumiseksamiteks kohale ei ilmunud. 
    Ka Karusoo ei jätnud jonni. 
    Jättis kursusele paar vakantset kohta ja korraldas järelkonkursi. 
    Lutsepp oli kohal. 
    Ja sai teatritudengiks. 
    Peaaegu poolvägisi. 
    Siis ei mõelnud ma sedavõrd näitlejaks saamisele. 
    Minu soov oli õppida, ütleb Lutsepp, kes neljandal kursusel sai Panso-nimelise preemia. 
    15 aastat hiljem on Lutsepp ajakirja Favoriit küsitluse põhjal lavastajatele Eesti hinnatuim näitleja, kelle turuväärtuseks pakuti 19 290 krooni. 
    Võib vaid aimata, millise põlgusega Lutsepp ise, kes ennast kunagi pole afišeerinud, taolistesse edetabelitesse suhtub. 
    Vähestes intervjuudes on ta ikka ja jälle rõhutanud, et tähtis on ainult hetk, mis on laval, kõik ümberrääkimised ei ole tähtsad. 
    Lutsepp on elanud kogu elu Kivimäel. 
    6. mail saab seda elatud elu 45 aastat. 
    Koolis käis tollases Nõmme 10. keskkoolis. 
    Sealt õppealajuhataja ta Harju tänavale Tallinnfilmi Kruusemendi juurde saatiski. 
    Trepil tulid 8. klassi poisile vastu kaks meest, jäid seisma ja üks ütles teisele: Näe, Tõnisson on meil olemas. 
    Ütleja oli Kruusement. 
    Omamoodi Tõnissoniks on Lutsepp jäänud tänaseni. 
    Mitte ainult õigluse eest võitlejana. 
    Lutsepas on midagi maamehelikku. 
    Tõsidust. 
    Mõnikord on ta ehk liigagi tõsine, võtab asju, mis ei olegi vahest nii tähtsad, liialt südamesse, arvab kolleeg ja näitlejate liidu esimees Rein Oja. 
    Oma põhikogemuse elus olen saanud maal, ütleb Lutsepp, kes enne kooli ja kuni keskkoolini kõik suved Pandivere kõrgustikul Emumäel veetis. 
    Sestap ka soov minna geoloogiks õppima. 
    Ei õnnestunud, Tartus eksamite ajal varastati Lutsepp paljaks. 
    Lavakooli astus Lutsepp alles 22aastaselt. 
    Enne seda töötas neli aastat transamehena, elektrikuna ja autojuhina. 
    Näitlejatööle ei mõelnud Lutsepp isegi pärast Kevade edu. 
    Sest ta oli Kivimäel tihti kohanud Pansot ja Järvetit. 
    Ja mitte ainult tänaval või televiisoris. 
    Nägin ka, kuidas nad saunas käisid, meenutab Lutsepp. 
    Nad olid nii suured mehed, et ei võinud kuidagi arvata, et kunagi osalen ise niisuguses asjas, nagu näitemängu tegemine. 
    Kindlasti ei maksa Lutsepast teha revolutsionääri, kes korduvalt ja korduvalt üritab mingi võimu vastu astuda. 
    Selline võrdlus oleks hästi vale. 
    Ta on selleks liiga aus inimene, et hakkaks lihtsalt mingit eesvõitlejat mängima, leiab Margus Allikmaa. 
    Ain usaldusmehena on selle supi sisse sattunud, mul on tast lausa kahju, leiab Vaarik. 
    Niisiis, Draamateatri parv lebab jõepõhjas. 
    Kes ta sealt välja toob? 
    Lõppude lõpuks tuleb ikkagi nääpsukesel kultuuriministril Signe Kivil endal undrukusaba vöö vahele üles kerida, jõkke ronida ja kivid parve pealt maha veeretada. 
    POLIITILINE NALI - Heiki Ernitsa pilapilt Leninist põhjustas 1979 suure skandaali. 
    Kes käskis joonistada Leninit? 
    TARMO VAHTER 
    Kümneid kordi Tiit Vähit, Edgar Savisaart ja Mart Siimanni pilanud mees on silmanähtavalt uudishimulik. 
    Laual lebav roheline kaust sisaldab kunagise Eesti kõrgeima võimuorgani ­ kompartei keskkomitee büroo protokolle. 
    Mis seal ees ootab? 
    Eesti Ekspressi karikaturist Heiki Ernits asub kausta lappama. 
    Veidi hiljem hüüatab ta: Siin kirjutatakse, et ma võtsin Lenini foto kasutamise omaks. 
    Jama! 
    1980 sai Moskvas multifilmikursustel õppiv Heiki Ernits kutse ilmuda direktori juurde. 
    Veidra ilmega õppejõud ütles 25aastasele eestlasele, et tal tuleb kolid kokku panna. 
    Ernits oli siiralt üllatunud. 
    Te olete mingi pildi joonistanud, ütles juhendaja. 
    Pahandus johtus karikatuurist, mis ilmus 1979 naljaajakirjas Pikker. 
    Pilt kujutas paljulapselist isa koos perekonnaga. 
    Isal oli rinnas kvaliteedimärk, millega reklaamiti tolle aja parimaid kaupu. 
    Keegi oli avastanud, et tegelaste asend pildil sarnanes kahtlaselt Lenini perekonnafotoga. 
    Ernits oli tõesti kasutanud Lenini fotot karikatuuri põhjana. 
    Ta oli otsinud vanaaegset fotot, mille järgi oma pildi kompositsioon paika panna. 
    Lenini pilt sattus kätte esimesena. 
    Ma ei protestinud nõukogude võimu vastu, ütleb Ernits täna. 
    Olin riigi suhtes ükskõikne, jõin õlut ja kooserdasin ringi. 
    Ta lappab rohelist kausta ja irvitab naerda. 
    Tore, et isegi minu pildi koopia on siia vahele köidetud. 
    Ja koopia Lenini fotost. 
    Kaustast selgub, et Pikri parteiorganisatsiooni koosolekul kaitses Ernitsat endine KGB-lane, kirjanik Uno Laht. 
    Toimetuse kommunistid andsid Lahele vastulöögi, nendib aruanne. 
    Siis muutub Ernits tõsiseks. 
    Veidi jube on, et nii hirmsad tegelased nagu parteiboss Karl Vaino tegelesid minusuguse väikse mutrikesega. 
    Ernits on kuulnud, et Vaino karjus Pikri peatoimetaja Harri Lehiste peale nagu hull ja peksis lauda. 
    Protokoll teatab, et Pikri toimetus ilmutas poliitilist lühinägelikkust, ebapiisavat valvsust. 
    Ajakirjas ilmus kahjulik karikatuur rahvusvahelise lasteaasta teemal. 
    Peatoimetaja Lehiste sai valju parteilise noom ituse, mis oli tollal karmim karistus kui rahatrahv. 
    Ernits aga kutsuti kompartei keskkomiteesse. 
    Väikeses toas istus väike ametnik Enn Siimer. 
    Ernits kuulis, et tema karikatuuri oli analüüsinud tuntud kunstnik. 
    Too leidis, et karikatuur langeb Lenini fotoga kokku kümnest seitsmel juhul. 
    Ainsa erinevusena oli Ernits joonistanud tagumisele poisile pähe tekli. 
    Seda peeti viiteks Lenini nooremale vennale Dmitrile, kes õppis Tartus arstiks. 
    Ma mõtlesin, et kui isal on palju lapsi, siis käib mõni neist ka ülikoolis, seletas Ernits. 
    Siimer tundis Ernitsale kaasa. 
    Sama suhtumine valitses koosolekul, kus Ernitsat taheti komsomolist välja heita. 
    Pikker käis ringi ja kõigil oli lõbus olla. 
    Ernits pääses tühise noomitusega. 
    Kõhe tunne tekkis alles siis, kui Ernits sai kutse KGBsse. 
    Ta pani selga ülikonna ja laenas kolleegilt korraliku jope. 
    KGB-lased tahtsid teada, ega keegi Lenini fotot talle meelega ette ei sokutanud. 
    Rääkisin, et kunstnikuna on mul nägemismälu. 
    Et olen Lenini pilti näinud ja selle kompositsioon on mulle meelde jäänud. 
    Hallis ja lihtsas ülekuulamistoas oli suur seif. 
    Ainus aken avanes sisehoovi. 
    Kui Ernits on hiljem politseinikest karikatuure teinud, on ta seda ruumi joonistanud. 
    Vene ajal mängisid karikaturistid aeg-ajalt tulega, joonistades alltekstiga pilte, arutleb Ernits. 
    Tema tollane lemmik oli tundmatu autori pilt Jäälõhkuja Lenin, mis käis käest kätte. 
    See kujutas Leninit kirkaga jääd lõhkumas. 
    Oma Leninit ei hinda Ernits kuigi kõrgelt. 
    Nüüd ei saa sest enam keegi aru. 
    Noored ei tea, mis asi oli kvaliteedimärk. 
    Arhiivist leitud protokoll teeb Ernitsale jälle nalja. 
    Järgmise päevakorrapunktina pärast tema pilti rääkis Vaino Linnukasvatamise arendamisest vabariigis. 
    Kaasaegsete mälestusi 
    Kaido Liiva 
    1980 Pikri vastutav sekretär 
    Heiki kelkis ühiselamus, et ta tegi pildi Lenini foto järgi. 
    Jutt jõudis julgeolekusse. 
    Pildi ilmumisest oli möödunud kolm kuud. 
    Lugejad ja toimetus polnud midagi märganud, seos Leniniga oli liiga kauge. 
    Siis hakkas asi paisuma ja paisuma... 
    Heiki oli pannud iga detaili nii täpselt paika, et toimetusel polnud enam kuhugi vingerdada. 
    Ta oli kasutanud ainsat Lenini perekonnast säilinud fotot. 
    Heinz Valk 
    1980 Pikri kolleegiumi liige 
    Võtsime Pikris vastu otsuse, et Leninit pole solvatud. 
    Kuna Lenini isal oli rinnas kvaliteedimärk, on pildi näol tegemist heatahtliku huumoriga. 
    Partei sellega ei nõustunud. 
    Hillar Mets 
    1980 noor karikaturist 
    Eiks tegi pool asja, toreda pildi. 
    Tõeliseks hitiks vormus asi aga mitte tema töölaual, vaid suurte onude kabinettides. 
    Raha tünni peale! 
    George Soros. 
    Globaalse kapitalismi kriis ja avatud ühiskonda ähvardavad ohud. 
    VB Tallinn, 1999. 
    332 lk. 
    101 kr. 
    UNO LAHT 
    Ühesilmse piraadi teraskonksuga rummitünnile visatud luidoor tegi küll puhta kulla häält, aga tänagi proovib inimkond seda kui kujundit hamba all. 
    Sest ehkki Barbie tüüpi krediidivampide huultelt puudub inimvere maitse... 
    Jah, tänapäeval ei eita ka pärapõrgu viimne sõnnikutõstja, et elab üleilmses majanduses. 
    Ning et selleski, taevani kiidetud vabas Turumajanduses lämmatab tema kuitahes eraklikku vastupanu üleilmne hundiseaduste lõks. 
    Mingi nähtamatu või lausa avalik pangavõrgu hüdra kägistab miljardeid üksikisikuid, hävitab põlvkondlikke tööalaseid, loomulikke elulaade ja rahvalikke pärimusväärtusi, niigi väheseid säilinud iseolemise kultuure. 
    Üleilmselt kinnimakstud Pressi tünnikõmina ja WW-võrgu cyber -sahina saatel näib elitaarne osa inimkonnast suhtuvat üleilmsesse kriisi mittesekkuva käegalöömisega. 
    Umbes nagu jälgitakse El Niño loodusõnnetust ehk siis õliselt mahasilutud börsikrahhide murdlaine jada. 
    Tõsi küll, väga karvase Karl Marxi globalisatsioon kui viimase kümnendi moesõna on juba Wall Streetil & Harvardis ja Oxfordis teaduse piimahambaid murdnud. 
    Hüvangunurgast pakutav George Sorosi hoiatusraamat taob häirekella mitte vastu rummitünni, kuid igatahes veelgi piraatlikumalt?! 
    ­ ta nimelt lõhub XX saj lõpu Külma sõja priiskavat võitu üleilmse finantsturgude fundamentalismiga. 
    Lapselik küsimus: kuidas hea raha saab börsikirgede möllus muutuda väga pahaks rahaks ning siis ohjeldamatuks üleilmseks koletiseks? 
    Sellele vastabki oma raamatus kannatlikult, imelihtsalt ja üksipulgi väga sinisilmne habemeta mittemarksist Onu Soros. 
    Etteruttavalt ütlen kohe, et Lääne rahaturgude vägevad näevad just Sorosis ahnet finantspiraati, vaat et kõigi viimase aja börsikrahhide põhjustajat ja valuutasid paberiprahiks muutvat spekulanti, va teraskouku. 
    Aga just Lääne suurriikide üleolev poliitika sünnitanudki eks-nõukogude aladel kibestunud miljonite eristumise ­ Ida-Euroopat vallanud Vaikse Pogrommi surutise. 
    Lapselikku küsimust, mil moel hea raha muutub pahaks rahaks, selgitab oma raamatus sinisilmne Onu Soros tüütuseni. 
    Tähtsuselt paistab ta olevat kogu kihvakeeratud Aasia ning Londoni & Tokyo & Wall Streeti kurja juur... 
    Ta olla peasüüdlane küll vana hea Inglismaa naelsterlingi languse häbis, mativõtja Taist, Birmast, Koreast, Indoneesiast, Hongkongist ja Jaapanist, kuni Brasiilia tolmuahvideni (sealne suurim pank läks ju hiljuti lõhki, kujutage ette ­ vene väärtpaberitest!), mängurikkuja pusa USAs ning mõistagi meile eriti kalli Euro-Liiduni välja? 
    Sest Soros kahtles tõesti avalikult juba ette Brüsseli altkäemaksuvõtjate bürokraatlikus elujõus... 
    Muidugi tahab Soros ennast puhtaks pesta ja seetõttu meelitab põhjalastud Inglise naela ja Svjäzinvesti ­ muil mail nn Telecomidega petetud väikeaktsionäre nüüd kavala rebasena ümber vale kadakapõõsa...? 
    Tunamullu USA kongressi ees peetud selgituskõnes võrdleski Soros enda fundamentalismi kui laenunduse, börside & pankade globaalset ohjeldamatust üleilmse endapurustamise lammutuspommiga ­ riigist riiki kõikudes lööb see jalust maha eelkõige just nõrgemaid ­ rääkimata laissez fair''i liimi-paberit lakkunud väikeriikide kärbselaarist... 
    Kuulajate vastuvõtt oli peaaegu sama jahe-iroonilne nagu 1987. a Potsdamis, kus ta kutsus üles maailma vägevaid looma Ida-Euroopa maanteeröövi ohvriks toodud rahvastele uut Marshalli plaani. 
    Ka siis naerdi ta otseselt välja ­ endisest N Liidust krabatud miljardeid oli aga kullipilguga vanahärra Otto von Habsburg tuvastanud juba koguni Argentiinas. 
    Ainult et Sorost kunagi mõjutanud Karl Popperi filosoofilises mõõtkavas (1944) olnuks tollane fašism & kommunism Avatud ühiskonna vaenlastena tänasest fundamentalismi-Frankensteinist sama palju maas, kui näiteks Luftwaffe Junkersi pikeeriv pommiheit oleks taga moodsa jänkisuhikuri GPS-i tabavusest Doonau raudteesillal ­ st satelliidilt + - 3 m täpsusega... 
    Muide, piraat Soros julgeski juba tunamullu Kongressi ette hoiatada humanitaarpommituste tobedast mõttetusest. 
    Ehkki Soros vihjab, et kuuldused Ajaloo lõpust olid suuresti liialdatud, ei parasta ta tagantjärgi liialt Francis Fukuyama nüüd nii õnnetult hirnutud iluesseed, mille najal värske The Foreign Affairsi järgi tervelt 6 aastat vusserdati kogu USA välispoliitikat...?! 
    Praegu, lugedes magnaadist mõtleja hoiatusi Külma sõja priiskavast võidust, just USA ning Jugoslaavia bilansi likviidsusest Kosovos, tundub, nagu oleksid need peatükid eile kirja pandud. 
    Muide, Soros tajub oma lapsepõlve Kesk-Euroopat ülihästi ning mäletab, et vaatamata Jugoslaavias tegutsenud 20-le SS diviisile ­ sama palju kui Atlandi vallil! 
    ­ jäi Montenegro ainsaks vallutamata lennukite tankimise kohaks Londoni ja Moskva vahel. 
    Kus põgenikena võeti vastu nii mustlasi kui ka juute. 
    Seda märkis ta mullu juunis Stockholmis, Olof Palme mälestuskõnes. 
    Aga lisaks oskab ta ka täna enda taskuraha lugeda. 
    Päris Bosnia kriisi alguses 1995. a leevendas ta tollaste sõjaohvrite kannatusi 50 miljoni dollariga ­ muide, nüüd aprillis, pommitamise 25. päeval, uhkeldas NATO, et oli hävitanud objekte (sic!) 50 miljardi dollari eest! 
    Sorosi kui filantroobi mõõdu järgi olnuks pigem tegemist abstraktse impeeriumi vastutahtmist ja püksiteinud politseiniku kelkimisega. 
    Geopoliitilise maailmakorra puudumine ja kriisidelt loodetav profiit olla selle kui Marxi vana imperialismi jäänukid. 
    Miskipärast valdab lugedes ikka rohkem tunne, et autor ise e i usu tema pakutud avatud ühiskonna võimalikkusesse. 
    Too peaks olema ju utoopiline mudel? 
    ­ Eestile vastab senisest enim Indoneesia: keegi ei tea, kuhu kokkulaenatud raha on kadunud. 
    Aga Sorosile morjendab mingi solveigilikult karge Ice Creamie American Dream...? 
    Kaunimate rahalaostuse näidetena toob ta ära uus-jänkilikud vastsed seaduse & meditsiini & usu-šoubisnise ja tippspordi korruptsiooni liigid. 
    Võti asub nagu Eestiski üldjuhul paksu mati all, jumalat pole kodus ega teda kardetagi ning eriti tähtsailt riigivargailt e i nõuta vähimatki kutseoskust. 
    Sel moel sünnibki legaalne Wargariik, kus kambakraatia üllas lillevanik seob nii arsti, juristi kui postil istuvat politseiülemat, kohtualust rahandusministrit, muist prokuröridest rääkimata. 
    Teadaolevalt oskab hr Soros ka enda raha lugeda: Tallinna sünagoogi ehituseks kinkis ebajuutlikult vaid 5 dollarit, Avatud Eesti fondile aga jätkuvasti 5 miljonit, koos hellamliku paprikaga ungari restorani tarvis. 
    Samuti langeb ära kahtlus, et vaid enda süüme kergenduseks nõudis ta, et juba 1980ndal pidanuks Margaret Thatcherit ning Ronald Reaganit Turumajanduse võlukepikese laissez fair' iga maailma lollitamise pärast rahvusvahelise kohtuga nuhtlema? 
    Nimelt arvab Soros ikka, et just Külma sõja võitnud Lääne üleolev suhe tekitas eks-nõukogude aladel miljonite kibestunud vastuseisu ning eristumist, kerjustatud Ida-Euroopat rusuva Vaikse Pogrommi luupaine. 
    Kus tänini tuikab vene mässu bakuninlik seeme, haub parimat halvast, et lüüa jälle plats puhtaks! 
    Tähtis polegi, kelle kolpa kolksatakse, labidarõõmuks. 
    BROWNI LIIKUMINE - Rivaale dopingu tarvitamises süüdistanud pikamaajooksja suu läks lukku 
    Puhta spordi rüütlid 
    ANDRUS NILK Postimees 
    Aeg-ajalt viskab ikka kellelgi närv üle ja ta süüdistab peaaegu kõiki rivaale keelatud ainete tarvitamises. 
    Meedia kisendab skandaali eelaimuses, süüdistajal palutakse väidet tõestada. 
    Tõestamine pole võimalik, ja puhta spordi eestvõitleja satub ise löögi alla. 
    Lobeda suuvärgi ohvriks langes ka Inglismaa maratoonar Jon Brown. 
    Mullu, Euroopa meistrivõistluste eel kuulutas ta põlglikult, et pole mingit himu joosta võidu petturite jõuguga. 
    Pikamaajooksja peab olema kas aafriklane või dopingut tarvitanu, vastasel juhul ei võida ta iialgi. 
    Brown puistas kahtlustusi, et lõunaeurooplased, kes temast kiiremini jooksevad, kasutavad ka Tour de France'il palju kära teinud erütropoetiini (EPO), mida dopingukütid uriiniproovis ei avasta. 
    Püüan tõestada, et EPOtagi saab hästi joosta, lubas ta. 
    Euroopa meistrivõistlustel tuli Brown 10 000 jooksus neljandaks. 
    Ülekaaluka esikoha pälvis portugallane Antonio Pinto, kes tema määratluse järgi ei sobiks puhaste sekka. 
    Läinudkuise murdmaajooksu maailmameistrivõistluste eel jätkas Brown patuste häbimärgistamist: Tagasihoidlike võimetega inimesed näitavad fantastilisi tulemusi. 
    See on väga rusuv. 
    EPO, millest on läbi imbunud jalgrattasport, on saanud ka kestusjooksu lahutamatuks osaks. 
    Pühapäeval konkureeris Brown põlualustega Londoni maratonil, enne starti asumist esines ta aga ebatavaliselt tagasihoidlikult. 
    Kui leiaksin, et asi on kahtlane, siis ma ei jookseks, märkis Brown. 
    Londoni maraton on õiglane, aus ja usaldusväärne võistlus, tahan seal osaleda. 
    Arutlused dopingu tarvitamise ümber on haigus. 
    See võis ka minu kohta kehtida. 
    Korraldajad olid nõudnud temalt lubadust ­ ei sõnagi EPOst. 
    Pinto lõpetas maratoni teisena, Brown 44 sekundit hiljem isikliku rekordiga 2:09.44 neljandana. 
    Kahtlused on ilmselt sama vanad kui olümpialiikumise ajalugu. 
    Eestigi staadionidel kostab mõnikord kaeblemisi: pjedestaalile tõusmine on üle jõu käiv, sest sinna pääseb üksnes dopingu abil. 
    Ja edetabelisse pääseb üha sagedamini tulemusega, mis ei eelda suurt harjutamisvaeva. 
    Võibolla pakub seletuse kahanevale innule tippu pürgida toosama Brown. 
    Tegelikult on spordist raske naudingut saada, sest tase tõuseb nii kiiresti. 
    Rotterdami maratonil Eesti rekordit uuendanud Pavel Loskutovi, kes inglasest viis minutit aeglasem, minekulust on aga kindel. 
    Kogu talve on olnud hea harjutada, tean, kuidas edasi minna, sõnas ta, ilmes rõõm. 
    Ometi jäävad suurvõidud Loskutovist veel kaugemale kui Brownist. 
    Rotterdamis võidutsesid keenialane ja keenialanna, Londonis marokolane ja keenialanna, Bostonis keenialane ja etiooplanna. 
    Vabandage, olen valge nagu teiegi, on öelnud paljude Keenia jooksjate juhendaja doktor Gabriele Rosa. 
    Olen täielikult veendunud, et tulevik kuulub mustanahalistele jooksjatele. 
    PERSOON Mees, kes on suutnud kuulsusekoormat kanda. 
    Lihtsalt Gretzky 
    TIIT KARUKS Kuku raadio 
    See oli 1984. aasta maikuus, Stanley-sarja finaalseeria aegu. 
    Noored tippupürgijad Edmontoni Oilersist olid alistanud avakohtumises neli hooaega järjest NHLi valitsenud New York Islandersi newyorklaste koduhallis 1:0. 
    Kaks päeva hiljem said Gretzky ja Co sealsamas sugeda 1:6. 
    1983. aasta finaalseerias oli Islanders Oilersist kõrge kaarega üle käinud ­ neil kulus selleks vaid neli mängu. 
    Kas kõik kordub ka 1984ndal? 
    Vähemalt kahes esimeses kohtumises olid Islandersi mängijad Gretzky nullpoisiks jätnud. 
    Kas tiiger või kassipoeg 
    Wayne Gretzky isa Walter ja hokikolumnist Tim Taylor meenutasid neid keerulisi ja pöördelisi päevi raamatus Gretzky. 
    Kas põhihooaja tiiger muutub finaalmängudes nüride küüntega kassipojaks? 
    Selliseid vihjeid tehti üha sagedamini. 
    Kas ajalugu kordub? küsis Trent Frayne Toronto päevalehes Globe and Mail pärast esimest finaalmängu. 
    Kas juhtub tõepoolest nii, et finaalmängudes, kus meest võetakse raevukalt, kus kodumeeskondki mängib, nuga kõril, ei suuda Wayne visata väravaid põhihooaja stiilis? 
    Teine finaalmäng kinnitas seda; Islanders võitis 6:1 ja põhihooaja tiigrit polnud taas näha. 
    Loomulikult süüdistasid kõik Gretzkyt: Kuues finaalmängus Islandersiga pole Gretzky visanud ühtegi väravat, söödupunktegi on kogunenud vaid neli. 
    Kahe tänavuse finaalmängu saldo: viis viset, mitte ühtegi väravat ega resultatiivset söötu, pahandas Edmontoni päevalehe Journal vaatleja. 
    Kolmandas mängus oli kodujää eelist kasutanud Edmonton pidurdamatu ­ 7:2. 
    Gretzky arvele kogunes kaks resultatiivset söötu. 
    Kriitikuid see ei vaigistanud. 
    Alles pärast neljandat finaalkohtumist ­ Edmonton võitis sellegi 7:2 ja Gretzky viskas oma kaks esimest väravat finaalseerias ­ lausuti temagi kohta kiidusõnu. 
    Edmonton võitis ka otsustavama viienda mängu ­ sedapuhku 5:2. 
    Gretzky toetas omi kahe värava ning ühe resultatiivse sööduga. 
    Konkureeriva liiga WHA kaudu end NHLi pressinud Edmontoni Oilers oli saanud oma esimese Stanley-võidu ja Gretzkygi end võitjatüübina tõestanud. 
    13. mail 1984. aastal antud intervjuus laskis Gretzky aimata, mida see kevad talle tähendas ja maksma läks: Minu puhul ei tule kõne alla mingi kesktee. 
    On kaks võimalust ­ mind peetakse kas kangelaseks või patuoinaks. 
    Tollal 23aastase hokitähe tõdemuses on oma rolli mõistmise kõrval ka kübeke kibedust: tema elus oli kätte jõudnud aeg, mil latti ei tohtinud millimeetri võrragi allapoole lasta. 
    Oilersi epopöa 
    Wayne Gretzky kandis seda koormat auga. 
    Tema juhtimisel võitis Oilers Stanley karika veel kolmel korral (1985, 1987, 1988). 
    1990. aastal lükkas Oilers viienda Stanley võiduga kaheksakümnendate troonilt New York Islandersi. 
    Selle karikavõidu sai Oilers juba Gretzkyta: meeskonna omanik Peter Pocklington müüs oma trumpässa 1988. aastal Los Angelese Kingsile. 
    Oilersi poolehoidjatele tundus see samm tõelise pühaduserüvetusena: kuidas on võimalik, et Edmontoni linnale ja kogu Kanadale sedavõrd palju kuulsust toonud mängijasse suhtutakse nagu tavalisse kaubitsemisobjekti. 
    Tehingut Gretzkyga nimetati ka kõigi aegade suurimaks reeturluseks. 
    Huvilistel oli raske mõista, et hoki ja isegi THE GREAT ONE on töövõtjad suures äris. 
    Loomulikult oli kurb jälgida, kuidas Oilers lagunes: üksteise järel lahkusid kõik need, kes tegid tavalisest Kanada provintsilinnast Edmontonist Põhja-Ameerika parima hokikeskuse. 
    Läks Gretzky, läksid Messier, Anderson, Coffey, Lowe, Fuhr... 
    Tänane Oilers on taas NHLi hall keskmine. 
    Toonane pakkus NHLi ilusaimat hokit ja oli ka võidukas. 
    Suur Gretzky ja pisarad 
    Olen paaril korral näinud suurt Gretzkyt nutmas. 
    See oli siis, kui ta teatas oma klubivahetusest. 
    Ühel hetkel ei suutnud mees, pisarad kurgus, lihtsalt edasi rääkida ja kattis näo kätega. 
    See oli Nagano taliolümpiamängudel, kui Kanada oli bullitiheitluses alla jäänud tšehhidele, õigemini küll ühele tšehhile ­ väravavaht Dominik Hašekile. 
    Gretzky tuli Naganosse kuldmedalit võitma. 
    Ta oli kogunud kümneid säravaid võite, tema auhinnakapid olid karikatest ja aurahadest pungil. 
    Puudus vaid olümpiakuld. 
    See jäigi saamata. 
    Ja Gretzky nuttis. 
    Pärast Gretzky lahkumismängu intervjueeriti kümneid inimesi. 
    Väikeselt tüdrukult küsiti, mida ta arvab Wayne Gretzky kaotuspisaratest. 
    Tüdruk sai suust vaid..., seejärel hakkas ta lihtsalt nutma. 
    Pisarad olid sel õhtul ka Gretzky silmis. 
    Walter Gretzky ja Tim Taylori raamatu esimese peatüki pealkiri on Pisarad või šampanja? 
    . 
    Mõlemad on kuulunud lahutamatult suure Gretzky elu ja karjääri juurde. 
    See väljendub ka järgnevates ütlustes. 
    Gretzky 26. jaanuaril 1984: Veel kunagi varem pole ma tunnetanud sellist pinget ja painet. 
    Ei eales. 
    Hokivaatleja Howie Meekers 3. mail 1978 Expositoris: Tema mängijasilm ja anne on vaieldamatud, nuriseda ei saa ka uisutamisoskuse kallal. 
    Aga sellegipoolest: söösta 17aastasena profihokisse. 
    See tapab ta! 
    Gretzky 1983. aastal: Mulle meeldib, kui mind hellitatakse. 
    Aga mulle meeldib see ainult juhul, kui mind hellitatakse sellepärast, et olen oma vanaema lapselaps, mitte seetõttu, et mu nimi juhtub olema Wayne Gretzky. 
    Gretzky pidas pingele ja kuulsusele vastu. 
    Ja ta pole häbenenud nutta. 
    Maailm punase nupu taga 
    ARNE PAJULA 
    Tallinna Tehnikaülikooli Rehabilitatsioonitehnoloogia laborisse minnes tean juba ette, et laborijuhataja Kaido Kikkas on vihane. 
    Osutus, et peatselt toimuva rahvusvahelise workshop''i jaoks hangitud tehnilised abivahendid läksid laborile maksma palju rohkem kui algselt plaanitud. 
    Eesti Vabariigis ei ole need asjad vajalikud, laiutab Kikkas käsi. 
    Vähemalt arvab nii Eesti Toll, kes nõudis meilt üle 10 000 krooni käibemaksu, sest liigitas liikumispuuetega inimestele mõeldud seadmed tavaliste arvutijuppide hulka. 
    Ratastoolid on ju maksuvabad, miks siis need abivahendid järsku ei ole? 
    Nii jõuamegi jutuga seadusandluse juurde, mis Kaido Kikkase meelest on lihtsalt puudulik. 
    Meie riigis on küll olemas põhiseadus, mille järgi kõik on võrdsed ja mis väidab isegi, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all. 
    Tundub, et see kõik on seal rohkem Euroopa Liidu meelitamiseks, praktikas ei näe võrdsust ega hoolitsust kusagil! 
    Ent jutuajamise põhiteema on puuetega inimestele kohandatud arvuti. 
    Tegemist on mitme erineva klaviatuuri, hiiglasliku kastikujulise hiire ja tohutu punase nupuga varustatud riistaga. 
    Tegelikult ei ole arvutiga suhtlemiseks vaja rohkem kui paari-kolme sellist nuppu. 
    Nende abil saab raske liikumispuudega inimene, kes muidu istub nagu kaktus kodus, päris vabalt suhelda maailmaga. 
    Ma võin seda vajutada näiteks põlvega, või mistahes muu kasvõi vähekesegi liikuva kehaosaga, demonstreerib laborijuhataja oma uurimisobjekti. 
    Tavatult suurte tähtedega maksiklaviatuuri katab pleksiklaasist klaviatuuriraam, kus iga klahvi kohal on ümmargune avaus. 
    Sel moel saab arvutit kasutada inimene, kellel on koordinatsioonihäired. 
    Kui käed üldse ei liigu, võib pea külge kinnitada juhtimispulga, mille abil saab läbi avade klaviatuuri toksides kirjutada. 
    Kõige modernsem abivahend on puuteekraan, mis lubab arvutit mugavalt juhtida nii puuetega kui ka tervetel inimestel. 
    See toimub otse kuvarile vajutades. 
    Sarnast süsteemi rakendab näiteks Ühispank oma uutel pangaautomaatidel, milleni ratastoolis istuja kahjuks ei ulatu. 
    Vaatame veel ka võimalusi arvutihiire asendamiseks millegi töökindlamaga. 
    Tegelikult on hiir üks kõige halvemini juhitav seade üldse, nendib Kikkas ja soovitab samas kõigil huvilistel seda omal nahal katsetada: Võtke hiir tavakohase parema käe asemel hoopis vasakusse ja kohe näetegi, et ikooni tabamine ja topeltklikkimine pole sugugi nii lihtne! 
    Lõpuks mängime, et Kikkal liigub ainult põlv, ja asetame punase hiigelnupu õigesse asendisse ­ osutub, et arvuti allub äärmisel juhul isegi vaid ühe nupu kasutajale. 
    Aega kulub tohutult, kuid tähed saavad kirja pandud. 
    Inimene, kellele selline meetod oleks ainsaks suhtlusviisiks, ilmselt ajapuuduse all ei kannata. 
    Pigem kannatab ta ilma arvutita suhtluspuuduse käes. 
    Kaido Kikkas on kindlal seisukohal, et ühiskond võidaks palju, kui ta varustaks liikumispuuetega inimesed arvutite ja Internetiühendusega. 
    Miks peaks liikumispuudega, kuid täiesti terve mõistusega inimest hoidma kodus üksikvangistuses, makstes talle invaliidsuspensionit, kui ta samas arvuti abil suudaks teha tööd ja teenida ise enesele ülalpidamist? küsib Kikkas nõutult. 
    Ühe invaliidi eluaegne ülalpidamine kulutab üle poole miljoni krooni maksumaksjate raha. 
    Investeerides kasvõi vaid osakese sellest, saaks ühiskond pidevate kulutuste asemel hoopis lisatulusid maksudelt. 
    Meil on rõhk pandud koolitusele. 
    See on ju oluline küll, kursused tulevad ja lähevad, kuid kes võtaks puuetega inimese tööle? 
    Kui ühiskond pole ikka veel puu otsast alla tulnud, saab ta kõige kiiremini kahele jalale tehnika abiga! 
    Lõpuks juhib Kikkas tähelepanu sellele, et tehnilisi abivahendeid vajavate inimeste ring ei piirdu sugugi ainult liikumispuuetega inimestega. 
    Neid vajaksid oma igapäevatoimingute lihtsustamiseks ka paljud vanurid ning see on asi, mida ei tohiks unustada! 
    10 aastat hiljem 
    Aasta 1989 on ajalooline mitmes mõttes, näiteks Tallinna nimi jõudis esmakordselt ÜRO ametlikesse dokumentidesse. 
    78. plenaaristungil kinnitati Tallinna tegevusjuhised inimressursside arendamiseks puuete vallas ­ dokument, mis valmis Tallinnas toimunud ÜRO ekspertnõupidamisel, millele järgnes Rehabilitation Internationali poolt korraldatud puuetega laste rehabilitatsioonialane rahvusvaheline konverents. 
    10 aastat hiljem toimub Tallinnas taas Rehabilitation Internationali poolt korraldatav konverents. 
    Seekord kogunevad siia ICTA ­ Rahvusvahelise Kasutajasõbraliku Tehnoloogia Komitee liikmed Euroopa riikidest. 
    Lisaks tavakohastele tööistungitele on plaanis workshop' id TTÜ Rehabilitatsiooni Tehnoloogia Laboris ja Tallinna vanalinnas. 
    Neist esimene käsitleb arvuteid, kommunikatsiooni ja Internetti ning teine keskaegse linna barjääre ja ligipääsetavust. 
    Tallinna Linnavalitsuse Eurointegratsiooni büroo projektijuht, ICTA Maailmakomisjoni liige Tõnu Karu kommenteeris Vanalinna planeeritavat workshop''i nii: See toimub AS Sebe uues tõstukiga varustatud autobussis. 
    Osalevad rahvusvahelise tasemega eksperdid, kelle abiga püüame paika panna Tallinna vanalinna läbivat marsruuti, mis oleks liikumispuuetega inimestele ligipääsetav ja tagaks linnast ammendava ülevaate. 
    On selge, et kogu vanalinn ei saa iialgi 100% ligipääsetavaks, kuid püüame leida maksimaalse lahenduse. 
    KARM PRAKTIKA - Eesti günekoloogid steriliseerisid inimesi ilma neilt luba küsimata veel tosin aastat tagasi. 
    Vägisi viljatuks
    MIHKEL KÄRMAS 
    Eri hinnangutel võib Eestis nõukogude perioodil sundsteriliseeritute arv ulatuda kuni tuhande inimeseni. 
    Et kaks aastat tagasi Rootsis põhjustas ajakirjanduse paljastus tuhandete naiste sundsteriliseerimisest rahvusvahelise skandaali, eelistab enamik Eesti arste lähiminevikus toimunud eetiliselt küsitava väärtusega steriliseerimisi mitte mäletada. 
    EE-l õnnestus siiski tuvastada, et nõukogude Eestis steriliseeriti kuni 1980. aastate keskpaigani alaväärtuslikke indiviide. 
    See toimus tavalistes rajoonihaiglates näiteks keisrilõigete kõrvalproduktina. 
    Erinevalt Rootsist, kus aastatel 1935­1976 sundsteriliseeriti ligi 60 000 naist, olid sigimisvõimetuks tegemise kriteeriumid Eestis rangemad ja ulatus märksa väiksem. 
    Jah, nii oli! 
    Varem, jah, selliseid asju oli, nendib paarikümneaastase staazhiga Tartu naistekliiniku sünnitusosakonna arst Viivi Kull. 
    Mina isiklikult olen vist ühel korral seda pattu teinud. 
    See oli operatsiooni käigus, kui selgus, et järgmine rasedus võib muutuda naisele eluohtlikuks, meenutab doktor. 
    Muidugi tehti! ei keeruta üks Kulli prominentsemaid kolleege Tartus, kes palub selles kontekstis siiski oma nime mainimata jätta. 
    Munajuhale tõmmati sõlm sisse, selgitab ta arstiteaduses lihtsaks peetavat lõikust. 
    Riigikogu liikme ja psühhiaatri Anti Liivi sõnul tunnetasid arstid, et neil polnud mitte ainult moraalne õigus, vaid ka kohustus teatud sotsiaalse näidustusega inimeste sigimisele piir panna. 
    See polnud arstide pahatahtlik, vaid spontaanne ühiskonnaparanduslik tegevus. 
    Selles ei olnud mingit rassiviha või isiklikku viha, ei tauni dr. Liiv kolleegide käitumist. 
    Liivi väiteid kinnitab tuntud Tallinna arst. 
    Pidid olema kindlad näidustused. 
    Ei piisanud ainult sellest, et inimene on otu, nendib doktor. 
    Rohkem ei taha ta seda teemat kommenteerida. 
    Seni on steriliseerimise teemat Eestis ümbritsenud tabu-müür. 
    Pärast Rootsi skandaali otsis meestearst Margus Punab jälgi sundsteriliseerimistest Eestis. 
    Kõik väidavad raudselt, et mitte midagi sellist pole siin toimunud. 
    Keegi ei tea, keegi pole kuulnud, nendib Punab oma töö tulutust. 
    18 aastat naistearstina praktiseerinud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna juhataja Helle Karro mäletab ainult ühte konkreetset juhtumit, mil kerge puudega patsiendil tekkisid narkoosi käigus ohud ja arst otsustas naise luba küsimata steriliseerida. 
    Et korduskliente ei oleks 
    Vale on arvata, et miilits püüdis paadialuseid ja ullikesi ning viis nad, käed raudus, abordilauale. 
    Pole teada juhuseid, et Eestis oleks sigimisvõimetuks tehtud seksuaalmõrvareid ja psühhopaate, nagu nägi ette Eesti Vabariigis enne Teist maailmasõda loodud steriliseerimise seadus. 
    Naiste puhul oli steriliseerimine üldjuhul mõne operatsiooni kõrvalprodukt. 
    Viivi Kulli sõnul võis patsiendi steriliseerida ilma tema nõusolekuta arstide konsiiliumi otsusega. 
    Kui inimene ei olnud võimeline last kasvatama, kui tal oli näiteks vaimne puue. 
    Tal polnud hooldajat ning me ei teadnud, kes last kasvataks, loetleb doktor steriliseerimise põhjusi. 
    Üksikjuhtudel tuleb seda ka tänapäeval ette, kuid seda kaalutakse väga põhjalikult. 
    Moraalset tuge selliste operatsioonide läbiviimiseks andis arstidele Nõukogude Liidu tervishoiuministri määrus üle aja läinud abortide sooritamise kohta, kus raseduse katkestamist lubavate põhjuste hulgas toodi ära ka sotsiaalne näidustus. 
    Kui üks günekoloog peab kümme korda aastas naisele aborti tegema. 
    Patsient haiseb ja karjub. 
    Sageli lisanduvad sellele kerged suguhaigused. 
    Protseduuri tuleb teha vaat et gaasimask peas, kirjeldab Liiv kohutavat situatsiooni. 
    Sellise, pärast normaalse abordi piiriks loetavat 11. nädalat tehtud operatsiooni käigus seisid arstid pahatihti hea ka selle eest, et nende ees lebav naine uuesti ei rasestuks. 
    Paneb nii palju kui paneb, lapsi enam ei tule ­ ütleme räigelt, väljendub riigikogulane Liiv rahvalikult. 
    Piiramatu seksuaalelu 
    Mõelge, millised probleemid tekivad piiramatu seksuaaleluga vaimuhaigetel või endaga mitte toimetulevatel inimestel, küsib Liiv. 
    Arstile on ükskama, kas sünnib terve või vigane laps. 
    Vastutus tuleb panna vanematele. 
    Aga kui inimene ei saa aru, et ta ei saa hakkama ilma kahe teenijata, kelle ühiskond peab palkama? 
    Mina näiteks ei saa endale palgata kahte teenijat. 
    Meil räägitakse ainult õigustest, aga ei räägita kohustustest, mõtiskleb psühhiaatrist riigikogulane. 
    Lisaks sotsiaalsele näidustusele võidi steriliseerida ka vaimse puudega inimesi, eriti kui neil oli pärilik haigus. 
    Otsest seost psühhiaatriaga steriliseerimisel siiski Liivi sõnul polnud, ehkki ta tunnistab ise, et andis nõukogude ajal allkirja vähemasti kahekümnele üle aja läinud abordi sooritamise tõendile. 
    Sama kinnitatakse Koluvere hooldekodus. 
    Ma ei eita (sundsteriliseerimise) võimalust. 
    Aga konkreetselt ei oska ma ütelda. 
    Võibolla mõnedel palusid vanemad sellise protseduuri läbi viia, kommenteerib 330 patsiendiga Koluvere hooldekodu arst-psühhiaater Peep Kask. 
    Meie ei ole kedagi steriliseerinud. 
    Seda võin ma öelda kindlalt, nendib 1971. aastast Läänemaa suuremas hooldekodus töötanud arst. 
    Seadus lubab vabatahtlikku steriliseerimist 
    Eri andmetel tehti viimased sundsteriliseerimised Eestis 1986­1987. 
    Anti Liivi andmetel tehti selliseid protseduure pea kõigis rajoonihaiglates. 
    Selgitada, palju sundsteriliseerimisi Eesti meditsiiniasutustes läbi viidi, on ilma suurema juurdluseta praktiliselt võimatu. 
    Üks tee tõe jälile saada, on ükshaaval läbi töötada nõukogude perioodi abortide register, mis tolmub sotsiaalministeeriumi arhiivides. 
    Toona pandi paberile kohusetundlikult kirja nii abordi põhjused kui ka see, kas patsient steriliseeriti või mitte. 
    Ülesande mastaapidest annab ettekujutuse fakt, et üleläinud abortide arv oli nõukogude Eestis suurusjärgus 30 000 aastas. 
    Möödunud aastal Riigikogus vastu võetud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse järgi võib Eestis inimese steriliseerida üksnes tema enda soovil. 
    Teovõimetu isiku steriliseerimise otsustab kohus. 
    Seadus näeb ette, et steriliseerimist võib taotleda muu hulgas siis, kui on oht saada raske vaimse või kehalise tervisekahjustusega laps või kui isiku haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist. 
    Esimene vabariik: seadus oli, tegusid mitte 
    Ennesõjaaegsete tõupuhastajate hinnangul tulnuks kolmandik eestlastest steriliseerida. 
    Toona oli iga 100-150 normaalse inimese kohta üks vaimuhaige. 
    Lisaks veel terve armee kurt-tummasid, vagabunde, retsidiviste ja teisi alaväärtuslikke isendeid, kelle ülalpidamine neelas aastas miljardi rahva raha. 
    1927. aastal avaldas Eesti rassihügieeni eestvõitleja dr. Hans Madissoon raamatu Allväärtuslikkude ja kurikalduvustega isikute sigivõimetuks tegemisest. 
    Tema ideed langesid viljakale pinnasele, sest 1938. aastal valiti Madissoon Tartu Ülikooli eugeenika õppetooli abiprofessoriks. 
    Sarnaseid ideesid pooldanud dr Juhan Vilms ennustas muuhulgas, et aastaks 2000 saabub eesti rahva lõplik tõutervislik langus, millest päästab üksnes steriliseerimise ulatuslik rakendamine. 
    27. novembril 1936 Konstantin Pätsi poolt väljakuulutatud steriliseerimise seadus hakkas kehtima 1. aprillil 1937. 
    Seadus ilmselt jäi üksnes paberile, sest toonases meditsiinikirjanduses pole toodud mingit statistikat ega steriliseerimisjuhtumite kirjeldusi. 
    Meie oma Nokia 
    HELEN URBANIK 
    Sajandi alguses oli Eesti eelkõige tuntud kui riik, kus kasvavad väga tugevad ja osavad mehed. 
    Klassikalises maadluses tegi Georg Lurich tuule alla kõigile oma aja tugevatele. 
    Meest, kes suutis ühe käega üles tõsta viis meest, jäljendasid nii poisikesed kui ka suured mehed. 
    Jõumehekultus läks isegi nii kaugele, et tekkis hulgaliselt vale-Luricheid. 
    1920ndatel teenisime tänu soomlaste kuivale seadusele ära hulljulgete piiritusevedajate kuulsuse. 
    Paadid, mis vedasid viinalaadungeid üle lahe, olid omal ajal sama kiired nagu praegu Vormel 1 sarja Ferrarid või McLarenid. 
    Kuni Teise maailmasõja alguseni lõid maailmas laineid eesti peekon ja krehvtine taluvõi. 
    Tubli põllumajandusvabariigi maine säilis ka pärast sõda, mil Eestis kasvatatud kartuleid sõi kogu Peterburi oblast ja veel pool Venemaad takkapihta. 
    Külmutusautodes rändasid suurele nõukogudemaale ka sellised kurioosumid nagu Paikusel asunud Eesti ainsa pardikasvatuse pardid. 
    Sajandi viimasel kümnendil seotakse Eestiga peamiselt muusika-, spordi- ja filmiinimeste nimesid. 
    Pisikeste tähtedega seisab kiri made in Estonia ka mõnedel väga kentsakatel toodetel, nagu puust tulbid, Dracula vai või hiiglaslikud satelliitsideantennid. 
    Ühtegi tõeliselt säravat ekspordi-ideed meil paraku pole. 
    Eesti Ekspress otsis tuntud inimestelt vastust president Lennart Meri küsimusele: mis on Eesti Nokia? 
    Enamik neist arvas, et meid võiks tuntuks teha väga pisike ja hästi töötav riigiaparaat. 
    Nimetatagu seda kõrgtehnoloogilist bürokraatiat siis Õhukeseks Eestiks või Virtuaalseks Riigiks. 
    Nokia alustas papist ja kalossidest 
    1865. aastal asutas insener Frederik Idestam Lõuna-Soomes Emäkoski jõe ääres paberivabriku Nokia. 
    Parasjagu käis Euroopas tööstusrevolutsi oon ning paberit ja pappi oli hädasti tarvis. 
    Emäkoski äärde tekkis suur Nokia-nimeline asula. 
    Enne sajandivahetust hakkas Nokia naabruses tootma kalosse Soome Kummitööstus. 
    1920ndatel panid firmad leivad ühte kotti. 
    Kolmandana ühines nendega algselt Helsingis tegutsenud kaablitööstus. 
    1970ndatel valis Nokia uue tegevusala ­ telekommunikatsioonid. 
    Kümnekonna aasta pärast tehti Soomes esimesed taskutelefonid. 
    Nüüd ongi Nokia loobunud kõigest kõrvalisest ja keskendub vaid mobiilide tootmisele ja telekommunikatsioonile. 
    Profid otsivad ideed 
    Kaido Saarma, Arvutifirmade Assotsiatsiooni president 
    Eesti võiks maailma üllatada efektiivselt toimiva riigiga. 
    See oleks hästi tegutsev, proffide poolt juhitav ning infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni võimalusi kasutav arvuliselt väike riigiaparaat. 
    Nn Õhuke Eesti, mis sarnaneks pangaautomaadile bensiinijaama seinas. 
    Huvilisi jätkuks nii siin kui ka sealpool lompi. 
    Sellises riigis saaksid tööd ja kuulsust nii juristid kui ka poliitikud. 
    Miks ka mitte koduperenaised ­ asi see koduarvuti neile siis kinkida pole. 
    Linnar Viik, Tiigrihüppe juht 
    Ühele kaardile mängida ei soovitaks ­ kõrgtehnoloogia toodete elutsükkel on lühike ning tulevik võib paindumatu suurfirma lipulaeva ning rahvaiidoli staatuse aasta-kahega minema pühkida. 
    Kuid mis see Nokia siis oleks? 
    Üks asi, öeldud kahe sõnaga: virtuaalne riik. 
    Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat efektiivselt kasutav ning transparentne avalik sektor. 
    Teostatav kiiremini ja odavamalt kui Nokia, seotud vähema riskiga ning mõjutab inimesi vahetumalt. 
    Rainer Nõlvak, Avutifirma Microlinki asutaja 
    Arvan, et Eesti Vabariigi šanss on radikaalne kõrgtehnoloogiline omariikluse reform. 
    Usun, et juba väljamõeldud tehnoloogiate abiga õnnestub sisuliselt ümber korraldada rahvale vajalike funktsioonide täitmine võrreldamatult paremini ja efektiivsemalt, kui ükski riik seda siiani suutnud on. 
    Just siin saab Eesti ära kasutada oma peamisi trumpe ­ väiksus, taibukate inimeste olemasolu, avatus muutustele, vähearenenud bürokraatia. 
    Peeter Laurits, fotograaf 
    Minu meelest on Eesti Nokia praegu seesama Lennart Meri. 
    Kui tema aeg saab mööda, siis peame midagi uut välja mõtlema. 
    Muidugi oleks tore, kui kõik meie poliitikud oleksid in corpore haritud inimesed. 
    Kuid see on pehmelt öeldes utoopiline väljavaade. 
    Hardi Volmer, kunstnik, lavastaja ja režissöör 
    Eestile on viimasel ajal kõige rohkem kuulsust toonud muusika ja animafilm. 
    Paraku toovad nad ainult au ja kuulsust, raha mitte. 
    Kõrgtehnoloogiline tööstus on just selline asi, mida võiks Eestis arendada. 
    Kuid raha investeeringuteks pole ja ei tea, millal tuleb. 
    Peale rabade ja metsade ei ole meil ju midagi müüa. 
    Jaan Einasto, teadlane 
    Tõenäoseim on, et me saavutame edu arvutite, side ja nendega seotud tarkvara ühendamisel. 
    Juba praegu on meil edukalt töötavaid arvutifirmasid. 
    Lootus rajaneb sellel, et arvutite, side ja programmide süntees peaks võimaldama uut taset. 
    Eelduseks on senisest suurem tähelepanu haridusele ja teadusega seotud töö parem tasustamine, mis aitaks luua arenguks vajaliku üldise tausta. 
    Kersti Kaljulaid, peaministri majandusnõunik 
    Olles õppinud Tartu Ülikoolis geenitehnoloogiat ajal, mil ülikooli loodusteaduskonda olid naasnud esimesed välisriikides stažeerinud õppejõud, väidan ma, et just biotehnoloogia vallas on Eestil väga suur ja avalikkuse eest seni hästivarjatud potentsiaal. 
    Teadlasele on mõnevõrra mugavam töötada ülikooli juures ja uurida midagi selleks, et tekiks teadmine, kui töötada farmaatsiaettevõtte laboratooriumis selle nimel, et tekiks lahendus. 
    Siiski usun, et Eesti geenitehnoloogide noor ja võimekas seltskond peagi mõistab praktikas kasutatavate lahenduste leidmise vajalikkust ühiskonna ja kasulikkust nende enda jaoks. 
    TAMMUMINE JAHUS: Heade mõtete linn Tartu on Lenini kujuga hädas nagu tüdruk lapsega. 
    Alguses tahtis aselinnapea Astok kuju maha müüa, aga oksjon kukkus läbi. 
    Siis ütlesid lahked Pihkva venelased, et nad võtavad Lenini enda juurde, aga plaan jäi katki, sest ahne Astok ei olnud nõus kuju ilma rahata ära andma. 
    Siis käisid veel mingid ameeriklased kosjakaupa tegemas, aga va Astok nööris ikka hingehinda! 
    Praegu rohetab õnnetu monstrum koos muu vana koluga ohtlike jäätmete kogumisplatsil ja ootab head inimest, kes ta ihnsa Astoki orjusest vabaks ostaks. 
    Nii ei saagi keegi sünnpäevalapsele lilli viia. 
    Internetist raamatute ostmine takistatud 
    Mitmed internetiraamatupoe Amazon kliendid ei saa enam kaupa tellida, kuna kreditkaardiga maksmine ei õnnestu. 
    Amazon saadab raamatud tellinud inimestele juba viiendat nädalat kirju, et pangaga ei saa ühendust. 
    Hansapanga arveldusspetsialisti Ines Rantaneni sõnul tuleb probleem sellest, et panga ja poe vaheline andmetevahetuse aeg on liiga lühike. 
    Kui toimub autoriseerimispäring, siis saadab Hansapank poodi vastuse, kuid tihti jõuab side selle ajaga juba katkeda ning vastus poeni ei jõua, kirjeldas Rantanen. 
    Kõigil, kellel on internetis krediitkaartidega maksmisega korduvaid probleeme, soovitas Rantanen pöörduda panka, sest iga konkreetse takistuse põhjus on võimalik välja selgitada. 
    Mingeid piiranguid krediitkaartide kasutamiseks internetis tehtud ei ole, lisas ta. 
    Õlirünnak Tartu ülikoolis 
    Tartu ülikooli sellel talvel avatud keeltemaja laepaneelidesse imbunud õli levitab paha lõhna ja paneb pea valutama. 
    Hoones asus varem trükikoda. 
    Ilmselt voolas õli maha trükipressidest ja imbus esimese korruse lae sisse, ütles maja juhataja Toomas Kleimann. 
    Nüüd ilmuvad värskelt värvitud lakke pruunid plekid ning tudengid ja õppejõud kaebavad peavalu. 
    Ülikooli arhitekt Martti Preem pakub välja kaks lahendust: lasta õlil koguneda mingi imava materjali sisse või lõhkuda vahelagi lihtsalt maha. 
    Türklane kuulus auto lisavarustuse hulka 
    25. märtsil Tallinna reisisadamas kinni peetud Honda pagasiruumist leidsid piirivalvurid türklase, sõidukit juhtinud noormehed väitsid, et ostsid auto samal päeval, ilmselt siis koos türklasega. 
    Eesti Piirivalveameti pressiesindaja Ingrid Maasik ütles, et uurimine käib endiselt ning juhtumit pole veel võimalik kommenteerida. 
    Honda pagasiruumis Eestisse reisinud türgi noormees on aga esitanud Eesti Kodakondsus- ja Migratsiooniametile varjupaiga taotluse. 
    Sõda Jugoslaavias hirmutab eestlastest turiste 
    Reisibüroo Cassandra poolt maikuusse planeeritud Ungari-reisid jäävad ära, kuna reisihuvilised kardavad sõda Jugoslaavias. 
    Oleksin veidi täpsem, hulk inimesi on otsustanud Ungarisse sõita lihtsalt hiljem, lausus Aavo Meerits reisibüroost Cassandra. 
    Inimesed ei lähe Ungarisse kerge südamega, sõda piiririgis on neid ettevaatlikuks muutnud. 
    Ungari aukonsul Eestis Mall Hellam inimeste reisikartust ei jaga. 
    Mingit ohtu ei ole, sõda pole Jugoslaavia piiridest väljunud ja ei ole ka ette näha, et väljuks, kommenteeris Hellam. 
    Mina soovitaksin küll kindlasti praegu sõita, kuna on väga ilus aeg. 
    Suvel võib aga nii mõnelegi seal liiga palav olla. 
    Politsei noomis presidendi maale sõitnud autojuhti 
    President Lennart Meri majaehitusega seotud inimesed palusid politseil noomida autoga Rohuneeme tippu sõitnud inimest. 
    Politseinik ütles Viimsi elanikule, et too sõitis omavoliliselt sisse tõkkepuuga eraldatud eramaale. 
    Krundil kerkib Meri elamu. 
    Kuni viimase ajani tõkkepuud veel ei olnud, sõnas viimsilane. 
    Paljud kohalikud inimesed on Rohuneeme tipus aastakümneid puhkamas käinud. 
    1996. aastal avaldas 6,9hektarise neemetipu erastamise vastu protesti üle 200 viimsilase. 
    President kinnitas tollal, et neemetipp teistele inimestele suletuks ei jää. 
    Põllumajandusministeeriumile õunte eest odav auto 
    EE-le teadaolevalt ostis põllumajandusministeerium märtsi lõpul omale uue auto Volvo S70A. 
    Toimetuse andmetel näidati auto ostuhinnaks 280 000 krooni, kuid turuhind on sellel 390 000. 
    See on iganenud mudel, kuna oli mudelivahetusaasta, saime tehaselt ka auto hinda alla kaubelda, kommenteeris odavat automüüki Info-Auto üks omanikke Viktor Siilats. 
    Ma loodan, et sügisesest õunasaagist eraldab põllumajandusministeerium auto eest ka meile õunu. 
    SOODNE NINAESINE - Töötamine Eesti Pangas tähendab heale palgale lisaks mitmeid soodustusi. 
    Lahke tööandja 
    PRIIT VARE 
    Eesti Panga infoosakonna juhataja Andrus Kuusmanni kabineti nurgas vedeleb suur kilekott. 
    Selle sees on viis miljonit krooni. 
    Sularahaosakonna kingitus uue tööruumi puhul, ütleb Kuusmann. 
    Paraku ta kingitust käiku lasta ei saa, sest viis miljonit ei ole enam kasutamiskõlbulik ­ tegemist on käibelt ära korjatud ja purustatud rahatähtedega. 
    Huvitavad kingitused kuuluvad Eesti Panga juurde, see asutus hoolitseb oma töötajate eest ebariigiametlikult hästi. 
    Põhjus on lihtne ­ ilma taolise hoolitsuseta kõnniks nii mõnigi riigipankur kiirelt kommertspanka tööle. 
    Ränkade intressidega laenu tagasi maksvale pereisale tundub ühe keskpankuri elu paradiisina, kuhu temal iialgi asja pole. 
    Nimelt ei tohi Eesti Panga töötajad seaduse järgi võtta laenu kommertspankadest ja seetõttu laenab neile raha oma tööandja. 
    Protsent on aga hoopis teine, kui tavakodanik kusagilt pangast saaks. 
    Näiteks 1995. aastal kõigest 5,45 protsenti. 
    Ühe endise Eesti Panga töötaja sõnul oli see number viimati kaheksa protsenti. 
    Eks see intress on kommertspankadest pisut madalam küll, nendib Andrus Kuusmann. 
    Samas 1997. aastal mingisugust erilist vahet polnud. 
    Pangast lahkumisel laen vahetusse 
    Soodsat võimalust ei jäeta kasutamata. 
    Kuusmanni kinnitusel on hetkel laenu võtnud umbes kolmandik ligi kolmesajast töötajast. 
    Mõned aastad tagasi keskpanka külastanud riigikontrolörid märkisid oma aktis, et 1995. aasta lõpul oli laenujääke 138-l panga töötajal ja nõukogu liikmel, sealhulgas eluasemelaenu jäägid 62-l laenusaajal kokku 13,6 miljonit krooni. 
    Sellest pool kuulus 20-le pangajuhile. 
    Lisaks juhtis riigikontroll tähelepanu asjaolule, et laenude kasutamise ajal suurendati tunduvalt esialgset summat. 
    Kuusmanni väitel on keskpanga laenude puhul kehtestatud teatud limiit, millest rohkem laenu ei saa. 
    Selle limiidi piires on aga summade suurenemine võimalik. 
    Kui Eesti Panga töötaja peaks ametist lahkuma, siis on ka soodsal laenamisel lõpp. 
    Laen tuleb kommertspanga laenu vastu ümber vahetada. 
    Vastupidine protsess kehtib inimese korral, kes riigipanka tööle asub. 
    Minu laenu ostis keskpank kommertspangalt ära ja andis mulle ise uue laenu, kirjeldab Kuusmann enda tööletulekut. 
    Pensionisüsteem eeldab töötaja aktiivsust 
    Tavalisest erinev on ka keskpankurite pensionisüsteem. 
    Töötaja paneb vanuripäevadeks palgast kõrvale 300 krooni, sellest 100 pank hüvitab. 
    Pensionikindlustuse hüvitise suurus on kolmandik töötaja investeeringust, kuid mitte rohkem kui viis protsenti brutopalgast. 
    Selline nn osaluspension rajaneb eesmärgil, et inimene ise oleks huvitatud oma tuleviku nimel midagi ette võtma, räägib Kuusmann. 
    Sama süsteem kehtib veel näiteks spordiklubi külastamisel ja keele õppimisel: töötaja maksab poole, pank teise. 
    Kõikvõimalikud soodustused on Eesti Panga töötajate jaoks olulised, sest palgad pole nii kõrged kui kommertspankades. 
    Samas ei jää nad nendest palju maha, nagu nentis ka riigikontroll ­ 1995. aasta keskmiseks kuutöötasuks oli 7255 krooni. 
    Panga pr-mehe Kuusmanni sõnul on keskpangas palgad viimase kuue aasta jooksul tõusnud 3­3,5 korda. 
    Preemia on arvestatud keskmise palga sisse, väidab Kuusmann. 
    Eksriigipankuri kinnitusel võib keskpanga preemiataset võrreldes kommertspankadega pidada täiesti arvestatavaks. 
    Kunagise Eesti Panga asepresidendi Heldur Meeritsa sõnul oli tema ametisoleku ajal preemiasüsteem liiga automaatne. 
    Inimesed pidasid iseenesest mõistetavaks, et jaanipäev ja jõulud tähendasid palgalisa, tõdeb ta. 
    Kui osal inimestel lisatasusid kärbiti, tekitas see suuri emotsioone. 
    Samas lisab Meerits, et keskpank on koht, kus paljudel ametikohtadel ei avaldugi töötulemus kuu või kahega, vaid hoopis paari aastaga. 
    Seetõttu on ka preemiasüsteemi raske korraldada. 
    Meenemündid omahinnaga 
    Riigipankurite töö juurde käib sageli reisimine. 
    See sõltub osakonnast, mõned rohkem, teised vähem, sellel nädalal on ära kõigest neli inimest, ütleb Kuusmann. 
    Endise Eesti Panga töötaja väitel toimub palju sõite koolituse nime all. 
    Loomulikult koolitust antakse, kuid vahel on selliste reiside otstarbekus küsitav. 
    Paari aasta tagune riigikontroll juhtis tähelepanu ka töölähetuse hüvituste määradest ja nende maksmise korrast mitte kinnipidamise kohta. 
    Tavalisest riigiasutusest erinevad soodustused panevad levima mitmesugused kuulujutte. 
    Miks ikkagi maksis Eesti Pank kinni Urmas Kaju autoavarii kahju? 
    Andrus Kuusmanni kinnitusel tulenes see tavalistest seadustest, auto lihtsalt oli panga oma. 
    Pangal on tehtud Kajuga leping, mille alusel ta need kulud tagantjärele tasub, ütleb ta. 
    Veel lükkab Kuusmann ümber kuulduse, nagu saaksid keskpanga töötajad soodsamalt osta näiteks meenemünte. 
    Kui numismaatikutele maksab üks münt 600 krooni, siis keskpankurid saavat neid omahinnaga, 100 krooni tükk. 
    See ei pea paika, kinnitab Kuusmann. 
    Kommertspankadega tuleb sammu pidada 
    Kui Eesti Pank soodustusi ei pakuks, hakkaksid inimesed vahelduma. 
    Me oleme paratamatult sunnitud arvestama kommertspankade palgatasemega, nendib Kuusmann. 
    Ka endine riigipankur Meerits tõdeb, et palga maksmisel tuleb teiste pankadega arvestada. 
    Lisaks on keskpangas spetsialiste, keda mujal Eestis pole mitte kusagil, kasvõi sularaha emiteerijad, lisab ta. 
    Eesti Pank on sunnitud kaasa minema ka näiteks siis, kui infotehnoloogia vallas palgad muutuvad. 
    Meerits räägib, kuidas tema tööajal tuli arvutiinimeste palka 3­4 kuuga järsku 25 protsenti tõsta. 
    Hetkel töötab riigipangas 287 inimest, kaadri voolavus on olnud umbes 8 protsenti. 
    Kuusmanni sõnul on personalipoliika selline, et töötajate arv ei kasvaks üle 300. 
    Läti ja Soome keskpankades on ametis 700 inimest, Tšehhis 1400. 
    Soome Panga palgal on ainuüksi infomaterjalidega tegelevaid tõlke 7-8, räägib Kuusmann. 
    Meie oleme seni otsustanud selliseid teenuseid sisse osta. 
    Kuidas muutub töötajate arv siis, kui Eesti saab rahaliidu liikmeks, on tema sõnul keeruline öelda. 
    Eesti Panga töötajatele tehtud soodustused 
    Mingeid värskeid andmeid soodustuste kohta pank ei avalda. 
    Paariaastatagune riigikontroll tuvastas järgmist: Kehakultuuri ja kultuuriüritusteks kulutati aastatel 1994-1995 kokku 396,2 tuhat krooni. 
    Oma töötajatele jõuluürituste korraldamiseks, restorani külastamiseks jne kulutati nendel aastatel kehakultuuri- ja kultuuriürituste kulude, haldus ja majanduskulude arvel kokku 94,4 tuhat krooni. 
    1995. aastal kulutati kohvi ostmiseks oma töötajatele 29,8 tuhat krooni, ravimite ostmiseks 62 tuhat krooni. 
    Külaliste vastuvõttude ning oma töötajate koosviibimiste korraldamisel kulutati 1995. aastal alkohoolsete jookide ostmiseks 47,2 tuhat krooni ehk 20% nimetatud ürituste kogukuludest. 
    Kokku tehti oma töötajatele1994-1995. aasta jooksul mitmesuguseid erisoodustusi 1548700 krooni eest. 
    Kindlustusseltsid muutuvad läbipaistvaks 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Maaklerfirma AS In Bro & Partners avaldas 1998. aasta andmete põhjal väljaarvutatud Eesti elu- ja kahjukindlustusseltside usaldusreitingud. 
    Üks reitingu koostajaid, analüütik Raivo Sormunen ennustab, et kindlustusseltside maine hakkab taas tõusma. 
    Päris ametlikku ja läbinisti objektiivset usaldusreitingut Eesti kindlustusseltside kohta veel ei ole. 
    Põhjus on lihtne: selline uurimus maksab väga palju. 
    Samas on rahvusvaheliselt tunnustatud reitinguagentuurid andnud oma hinnangu mõnedele meie kindlustusseltside omanikele. 
    See tõstis näiteks Zürichi Kindlustuse punkte. 
    Raivo Sormuneni sõnul üritas In Bro reitingut koostades olla võimalikult objektiivne, selle tagamiseks hinnati kõiki seltse samade kriteeriumide alusel: vaadati näiteks seltside turuosa, juhtimisstrateegiat, omakapitali ja investeeringuid. 
    Reitingu koostamisel on arvesse võetud kindlustusseltside 1998. aasta majandusaruandeid, Kindlustusinspektsiooni aastaraamatuid ja ametlikku statistikat. 
    Töö aluseks on reitinguagentuuri Standard & Poors metoodika, mis Eesti oludele vastavaks kohandati ja mida täiendati. 
    Mõningaid andmeid oli raske kätte saada, sest senini ei olnud seltsil mingit kohustust neid avaldada, ütles Sormunen. 
    Sellest aastast hakkas aga kehtima rahandusministri määrus, mille järgi peab kvartaliaruanne kaks kuud pärast valmimist kõigile soovijatele kättesaadav olema. 
    Mida avatumad ettevõtted, seda kergem on valida, kus ennast või oma vara kindlustada. 
    Sormunen loodab, et see tõstab kindlustusseltside mainet, mis viimase aasta jooksul mõnede firmade makseraskuste tõttu on langenud. 
    Reitingus madalama hinde saanud seltside klientidel pole siiski ilmtingimata tarvis oma lepinguid tühistada ja kindlamasse seltsi üle minna. 
    See usaldusreiting pole kindlustustooteid ostvatele isikutele juhendiks, kuidas ja kellelt poliise osta. 
    Reiting on mõeldud selleks, et luua kindlustusturu olukorrast ülevaatlik pilt, rõhutas Sormunen. 
    Ise sõlmiks ta aga lepingu nimekirja eesotsas olevas firmas. 
    Ükski Eesti kindlustusselts pole veel pälvinud kõrgeimat hinnet ehk A-d. 
    Me ei saa panna kindlustusseltsile kõrgemat reitingut, kui on riigil, kus selts asub, ütles ta. 
    SAATUSE KÜÜSIS 
    Jaanuaris uue maksa saanud mehe operatsioon läks haigekassale maksma paarsada tuhat krooni. 
    Nüüd vajab mees uut lõikust. 
    Veerand miljoni eest uus maks 
    TIINA KAALEP SELLE MÕTSAR 
    Teisipäeva pärastlõunal sõidab kirurg Toomas Väli koos soome kirurgidega Helsingist Tampere suunas. 
    Lootuses leida Lehar Läänsalule uus maksadoonor. 
    Kirurg teab, et on oma patsiendi, aprilli lõpus 28aastaseks saava mehe üle riigi kuulsaks teinud. 
    Jaanuaris tehti Tartu Maarjamõisa haiglas talle esimene maksasiirdamisoperatsioon Eestis. 
    Nüüd vajab mees kordusoperatsiooni. 
    Jaanuaris paistis, et kõik läheb hästi. 
    Arstidel ja patsiendil vedas, kõik klappis. 
    Kahe hiidpika operatsiooni järel tehti kirurgidest pilti ja söödi üheskoos küpsiseid. 
    Haiglast väljasaamise päeval andis tagasihoidlik Harjumaa tisler Läänsalu hea Ameerika kombe kohaselt pressikonverentsi ja rääkis uuest elust. 
    Tänaseks on optimism haihtunud. 
    Läänsalul tekkis maksa äratõukereaktsioon. 
    Väli mõtleb kordusoperatsioonile teadmisega, et ilma selleta pole noormehel elada jäänud mitte kuid, vaid päevi. 
    Viimaseks lootuseks on proovida uus maks leida üleeuroopalise ootelehe kaudu, kuhu pannakse nende inimeste nimed, kes ilma uue maksata ei ela üle 48 tunni. 
    Arstikunsti ja majandusharu konflikt 
    Nii kõrget hinda, nagu läks maksma Läänsalule tehtud esimene maksasiirdamisoperatsioon, Keskhaigekassa raviteenuste hinnakirjas veel pole. 
    Seni on kõige kallim operatsioon hinnakirja järgi luuüdi siirdamine, kõigega kokku 209 000 krooni. 
    Sedavõrd kallid operatsioonid planeerib haigekassa aastaks ajaks ükshaaval ette. 
    Maksasiirdamisoperatsiooni, mille komplekshinnaks pakub maksasiirdamisprojekti juht dotsent Väli 261 000 krooni, ei ole haigekassa kulude real seni ette nähtud. 
    Seda pole ka raviteenuste hinnakirjas. 
    Numbrid räägivad, et ühe inimese raviks on sel aastal ette nähtud keskmiselt 2132 krooni. 
    Kui Läänsalu elu päästmiseks tehakse teistkordne maksasiirdamisoperatsioon, tähendab see arvude keeles seda, et Harjumaa haigekassa ja Tartu Ülikooli kliinikumi eelarvest kulutatakse ära ligi 250 inimese aastane raviraha. 
    Kas raha kulutada saja lootusrikka terveneja raviks või ühe patsiendi raviks? 
    Kes seda otsustab? 
    Kuidas on võimalik pääseda eelistatud patsientide nimekirja? 
    See maksasiirdamisoperatsioon on klassikaline näide vastuolust arstikunsti ja tervishoiuasutuse kui ettevõtte vahel, mis peab end ise majandama, nendib Keskhaigekassa direktor Maris Jesse. 
    Kuni asi on ökonomistide käes, on kõik selge, aga kui asi on konkreetses patsiendis, ei saa külmalt otsustada. 
    Arstil on soov iga inimest aidata. 
    Maksasiirdamisoperatsioon viidi läbi jaanuari algul. 
    Taotlus saada selle tarbeks 261 000 krooni jõudis keskhaigekassale veebruari teisel poolel. 
    Praegu, mil patsiendi päästmiseks kavandatakse kordusoperatsiooni, ei mõtle keegi rahast. 
    Jesse sõnul on see inimlikult mõistetav, ent teisalt ei saa süsteem nii toimida, et üks haigla teeb maailmaklassi operatsiooni ära ja siis esitab arve: Maarjamõisa pole ainuke ambitsioonikas, järgmine võiks olla Mustamäe haigla jne. 
    Esimese maksasiirdamisoperatsiooni eest on Keskhaigekassa otsustanud küsitud 261 000 kroonist välja maksta 168 000 krooni. 
    Sellest 120 000 krooni on praeguseks makstud. 
    See on maksimum, mida saame tasuda, märgib Jesse, ülejäänud 100 000 krooni on Maarjamõisa finantsrisk, mille peab ise teiste kulude arvelt tasa tegema. 
    Näiteks jätma raamatukokku raamatud või arvutid ostmata. 
    Raha eraldamise maksasiirdamisoperatsiooni eest tegi haigekassale eriti keeruliseks see, et sellist teenust raviteenuste hinnakirjas pole. 
    Nüüd on kirurg Väli esitanud Keskhaigekassale taotluse maksasiirdamisele komplekshinna kehtestamiseks. 
    Ent seda ei otsusta haigekassa, see on poliitiline otsus, mille peab tegema valitsus ja sotsiaalminister Eiki Nestor. 
    Jesse kardab, et teise maksasiirdamisoperatsiooni tarbeks pole keskhaigekassal enam kuskilt raha anda. 
    Juba praegu võib kindlalt ennustada, et planeeritud 4,1 miljardi kroonise ravikindlustuseelarve alalaekumine tuleb 600­700 miljonit krooni. 
    See, et me esimese operatsiooni tarbeks raha leidsime, näitab seda, et me väga tunnustame Eesti arstide saavutust, usub Jesse. 
    Kirurg ei anna alla 
    Statistika näitab, et 64 juhul sajast maks kohaneb uues organismis ja inimene elab mõnda aega õnnelikku elu edasi. 
    Väli lootis, et Läänsalu kuulub selle 64 protsendi hulka. 
    Läks aga teistpidi. 
    Kuskilt korjas patsient üles hulkuva viiruse. 
    Seda ravides selgus, et maksal on tekkinud äratõukereaktsioon. 
    Prooviti parimaid preparaate. 
    Tabletikarbi hind ulatus mitmeteist tuhandeni. 
    Aga abi sellest ei olnud, Läänsalu organism ei võtnud maksa omaks. 
    Lisaks murdis aprilli lõpus 28aastaseks saav noormees kaks nimmelüli. 
    Ta ei kukkunud, lihtsalt ülitugevate ravimite mõjul on luu rabe ja pude. 
    Nüüd pole tal enam tahtmist võidelda. 
    Arstid usuvad, et ta saaks ka praegu tõusta ja liikuda. 
    Läänsalu voodist ei tõuse. 
    Loomult melanhoolsevõitu kirurg Väli mure patsiendi seisundi pärast üha kasvab. 
    Lisaks kahtlus, et on operatsioonidega Maarjamõisa haiglale rahaliselt vee peale tõmmanud. 
    Väli on siiski otsustanud teha teine maksasiirdamisoperatsioon kohe, kui on leidnud doonormaksa, mis Läänsalule sobib. 
    Maksasiirdamisoperatsiooni ja vahetu viienädalase ravikuuri läbiviimise kogumaksumus kroonides 
    Palgad (30 inimesele) 36 500 
    Sotsiaalmaks 12 045 
    Verekomponendid 49 719 
    Analüüsid 31 159 
    Ravimid 68 005 
    Protseduurid 38 488 
    Uuringud 18 409 
    Aparatuuri amort. 
    2 940 
    Toit+majanduskulu 
    (arvestatakse 35 voodipäevaga) 3 972 
    Summa kokku 261 237 
    VIAGRA PSÜÜHIKALE - Lõpmatult antidepressanti võttes muutub see narkootikumiks, ütleb narkoloog Anti Liiv. 
    Antidepressant on nagu Viagra 
    SELLE MÕTSAR 
    Kui palju on Eestis inimesi, kes vajavad psühhiaatriahaigla ravi? 
    0,6 protsenti ehk umbes 10 000 inimest. 
    Umbes 40 000 kasutab või on kasutanud antidepressante. 
    Antidepressantide kasutamine jõudis Eestisse 1960. aastatel. 
    Kuna Eestis on juba sadakond aastat täheldatud maailma ühte kõrgeimat (võrreldav Soome, Ungari, Taaniga) enesetappude arvu, siis avasid antidepressandid siin täiesti uue perspektiivi. 
    Millise? 
    Antidepressantide keemiline edendamine on jõudnud selleni, et psühhiaatriahaigla ravi asemel saab inimene lihtsalt võtta ravimeid ning jätkata tööd. 
    Ilma et see tema kaaslastele silma torkaks. 
    Antidepressantide tarbimist Eestis võib kindlasti mõõta kilodega. 
    Ilma nendeta oleks meil enesetappude arv, mis praegu on 400 piires, kaks korda suurem. 
    Kõige kõrgemaks tõuseb antidepressantide tarbimine kevadkuudel märtsist maini. 
    Natukene väiksem on oktoobris, detsembris. 
    Milline on antidepressantide ajalugu? 
    Antidepressandid kuuluvad psüühikale toimivate ravimite hulka, mida saab laias laastus jagada kaheks. 
    Esimesed, mõõdukalt psüühikale toimivad ravimid, olid inimkonnal teada juba 2000­ 3000 aastat tagasi. 
    Siia hulka kuuluvad ka narkootikumid. 
    Kõige olulisem pöördepunkt oli 50. aastatel, mil Prantsuse teadlased, otsides sõja jaoks valuvaigisteid, avastasid ühe psüühikale toimiva aine. 
    Selle edasiarendamisel saadi mitut liiki ravimeid, mis 50. aastatel võimaldas kümnetel tuhandetel vaimuhaigetel lahkuda hullumajadest ja asuda väliselt enam-vähem normaalse inimesena tavaliste inimeste hulka. 
    Näiteks kui 30. aastatel viibisid skisofreeniahaiged Saaremaal Pilgusel psühhiaatriahaiglas 36 kuud, siis 50ndatel vähenes raviaeg neljale kuule. 
    Kellele te antidepressante välja kirjutate? 
    Ma toon näiteks ühe kunstniku, kes tuli minu juurde kolm aastat tagasi. 
    See naine rääkis, et ta on neli aastat vaevelnud, sest tal puudub loominguline inspiratsioon. 
    Ta oli loid, ükskõikne ning kurb, teadmata, miks ta seda on. 
    Kirjutasin talle kolmanda põlvkonna antidepressandi: kuu aega üks tablett päevas. 
    Kui seesama kunstnik oli umbes 500 krooni maksva ravikuuri läbi teinud, tegi ta kuu ajaga umbes sama palju tööd, nagu eelneva kahe aasta jooksul oli vajaka jäänud. 
    Kui palju antidepressandid maksavad? 
    Arvan, et on tulemas tabletid, mille hinnaks on 100 kuni 1000 krooni ­ sellised hinnajärgud on järgmise põlvkonna antidepressantidel. 
    Praegu on nad suurusjärgus 5­20 krooni, aga ma arvan, et lähitulevik toob siia 100­200kroonised ja kallimad tabletid. 
    Kui antidepressandid maailma nii imeliseks teevad, siis võib lõpuks iga inimene öelda, et ta neid vajab. 
    On olemas meestele mõeldud Viagra, mille toime on väga selgelt arusaadav. 
    Antidepressandid on viagra psüühikale. 
    Millest sõltub inimese vajadus antidepressandi järele? 
    Inimese võimekusest sõltub. 
    Suurte ambitsioonidega vähevõimekas inimene satub kergemini depressiooni kui väga võimekas, aga mitte eriti suurte ambitsioonidega. 
    Depressioonid on üsna suuresti provotseeritud sellest, et inimese ambitsioonid on suuremad kui võimed. 
    Väga analoogiline Viagraga. 
    Oma ambitsioonide teostamiseks vajab mõni mees Viagrat... aga miks ta seda vajab, on küsimus. 
    Kuidas siis psühhiaater kindlaks teeb, kas määrata antidepressant või mitte? 
    Selleks soovitan 15 aastat ülikoolis käia. 
    Ütlesite enne, et kirjutasite tänagi Riigikogus kahele inimesele antidepressandid välja. 
    Ma kirjutan neid välja kogu aeg. 
    Ümberringi on inimesed depressiivsed. 
    Ka näiteks ajakirjanike hulgas on palju depressiivseid, sest nende isiklikud ambitsioonid on tunduvalt suuremad, kui elu neil võimaldab saavutada. 
    Depressioonist võib ka ise pikapeale välja tulla, võib juua, neelata rohtusid... 
    ...ja sattuda sõltuvusse. 
    Jah, sõltuvus antidepressantidest on täiesti võimalik. 
    Tunnen isiklikult selliseid, kellel on sõltuvus. 
    Ütleme nii, et kui inimene on kasutanud Viagrat ja jätab selle järele, siis ei saa ta enam Viagra resultaati. 
    Siis jääb ta alati unistama, et kui nüüd võtaks järgmise Viagra, siis saaks jälle selle tulemuse. 
    Täpselt samuti on antidepressandiga. 
    Nii et kui kord antidepressandi sisse võtad, siis jäädki võtma? 
    Psühhiaatri abiga peab sellest ka taanduma, sest lõpmatult antidepressanti võttes muutub see narkootikumiks. 
    Sellepärast ongi vahetõkkeks arst, kes sekkub, märgates sõltuvuse tekkimist. 
    Kaua keskmiselt antidepressantide ravikuur kestab? 
    Süstimisel võib saada hea tulemuse kolme kuni viie päevaga. 
    Kas depressiooni on võimalik teadlikult ennetada? 
    Kui ma sellele vastaks, poleks mingit kahtlust, et ma oleks vähemalt ühe Nobeli preemia laureaat. 
    Kas te olete ise antidepressante tarvitanud? 
    Jaa, ma olen isiklikult läbi proovinud ühe kolmanda põlvkonna antidepressandi umbes kuu aja kestel. 
    Mõjus? 
    Jaa, täiesti kindlasti. 
    Tulemus oli selge ­ pilvine ilm muutus päikseliseks päevaks. 
    Mille poolest on antidepressandid efektiivsemad kui alkohol ja narkootikumid? 
    Umbes nii, kui mootorsaag on üle kivikirvest puulangetamisel. 
    Üks on primitiivne leiutis, teine on maailma hiilgavmate ajude toodang. 
    Kas mõned inimtüübid/grupid langevad enam depressiooni? 
    Umbes 25 aastat tehtud uurimistöö alusel võiks öelda, et depressioone on kõige sagedamini kultuuriinimeste hulgas ja kõige vähem kutsekooli lõpetanute hulgas. 
    Tartu ülikooli lõpetanute seas rohkem kui tehnikaülikooli lõpetanutel, aga see on suhteline. 
    Mida lüürilisem on inimene, seda suurem on risk saada depressioon. 
    Mida küünilisem ja ükskõikselt külmem on inimene, seda vähem depressioon teda ohustab. 
    Kas tänaval võib depressioonis oleva inimese ära tunda? 
    Otse loomulikult. 
    Depressiivsetel inimestel on isegi oma spetsiifiline lõhn, teda võib ära tunda tänaval kõnnaku järgi, depressioonis naised ei pööra tähelepanu oma välimusele jne. 
    Ameerikas psühholoogide populaarsus kasvab. 
    Mida arenenum maa, seda populaarsemad on psühhiaatrid, aga Eesti ei kuulu nende maade hulka. 
    Eestis on psühhiaatreid umbes 200, diplomeeritud psühholooge ikka 1000 vähemalt. 
    Kaugelt enamik neist ei tööta psühholoogina. 
    Oht muutuda ajuvabaks 
    KAUR KENDER New York 
    Huvitav on näha, kuidas eesti ajakirjandus on leidnud uue teema: kuulsuste allakäik. 
    Kurb, et esimesena räägib oma allakäigust Toomas H. Liiv, inimene kes on mulle väga sümpaatne ja kelle ajakirjanikutööd ma olen mitmel puhul imetlenud. 
    Kuus aastat tagasi hakkasin tegelema reklaamiga. 
    Tubli ja püüdliku reklaamimehe kõige esimeseks ja kõige tähtsamaks õpikuks on Ogilvy on Advertising. 
    Ma pidasin Ogilvyt sel ajal jumalaks ja Toomas H. Liivi pooljumalaks, sest ta oli David Ogilvyl külas käinud ja temaga RÄÄKINUD! 
    Toomas H. Liivi suhtekorraldaja karjääri jooksul õnnestus mul temaga isiklikult tutvuda. 
    Kasutaksin praegu võimalust, et öelda: Hei, Toomas, ainult Jumal võib su üle kohut mõista, kindlustusfirmad ja liisingufirmad käigu põrgu! 
    Ja usu mind, autoavariid ei ole need, mis tema kaalukaussi sinu kahjuks kallutada suudavad. 
    Kuna lugu kipub vägisi nekroloogiks, on ilmselt illumineeriv vaadata, kas kuskil veel analoogseid asju juhtub. 
    Esimesena meenub Depeche Mode'i solist Dave Gahan, kes minu mäletamist mööda mitu aastat järjest enesetapukatseid sooritas, et siis haiglas järjekordsel pressikonverentsil ema ja fännide ees vabandada. 
    Teisena meenub Kate Moss, kes minu teada just praegu depressiooniga võitleb. 
    Calvin Klein ütles talle lepingu sel aastal üles, ja ühelt peolt teisele tormav alkoholi- ja marihuaanasõltuvuses vaevlev tüdruk otsivat abi psühhiaatri juurest. 
    Toomas H. Liivi pihtimus oli aga nii Dave'i kui ka Kate'i omast erinev. 
    Põhiline erinevus on, et Toomas EI LUBA endaga hakkama saada. 
    Kui ma olin loo lugemise lõpetanud, aplodeerisin sisemiselt. 
    Kui inimene sellise pinge all ei luba, et nüüdsest on ta korralik, siis räägib see meile kahest asjast: 1. inimene on adekvaatne ja 2. inimene on tugev. 
    Lisaks on see inimene tark, sest avalikult antud lubadused suurendaksid veelgi pingeid ja ­ hei, me ju kõik teame, milleni pingete kuhjumine viib. 
    Teine erinevus on aga sama oluline. 
    Kate'il ja Dave'il ei ole rahaprobleeme. 
    Nemad on tõstnud tööstus. 
    Eestis selline tööstus puudub, mis Toomas H. Liivi suguste meeste annet kasutades ka neile raha (tõelist raha, miljoneid dollareid) suudaks maksta. 
    Nagu tõustes on meie tähed üksi, nii ka langedes. 
    Kui Eesti suudab parimal juhul pakkuda vaid sellist tasu, mille eest korra kuus Egoistis pidu teha (tagasihoidlikult, endal silma peal hoides), siis mujal maailmas kulutavad Toomas H. Liivi sugused mehed pidude peale vaid tühise protsendi teenistusest. 
    Ja mitte seepärast, et nad ihnsad oleksid. 
    Ei. 
    Lihtsalt seepärast, et tegelikult on joomine ja pidutsemine odav. 
    Lõpetuseks tahaksin rõhutada: Eestis on tõesti sajad tuhanded samasuguses depressioonis. 
    Ja kui olukord ei parane, muutub Eesti kõigepealt ajuvabaks riigiks (mõtlemisvõimelised surevad või sõidavad ära). 
    Ma väga loodan, et see nii ei lähe. 
    Ja Toomasele soovin jõudu. 
    Keep your head up! 
    Sõjaväe paraad Lätti 
    AAVO KOKK peatoimetaja 
    Kolmapäeval tähistab kaitsevägi võidupüha paraadiga Valgas. 
    See on vana eestiaegne traditsioon, et võidupühal peetakse kaitseväe paraadi iga kord eri linnas. 
    President süütab ühtlasi jaanitule ja kaitseliitlased viivad selle maakondadesse laiali. 
    Sõjaväe paraad on enamuses riikides suur sündmus. 
    Isegi seal, kus viimasest sõjast on möödunud mitusada aastat, paneb marssiv sõjaväeüksus põksuma mitte ainult poisikeste ja neidude südamed. 
    Eesti kaitseväe paraad tekitab aga veel kahetisi tundeid. 
    Osalesin ise kaitseväe paraadil kaks suve tagasi Võrus ­ reservohvitseride üksuse koosseisus. 
    Eelmisel õhtul, kui linnatänavad olid tühjenenud, algas kibe harjutamine. 
    Üksused rivistati üles, mingid ohvitserimundris asjamehed vaidlesid kõvasti omavahel, mis tegelikult peaks toimuma ja kes kus seisma. 
    Siis astus iga üksuse eest läbi üks noorem mees, kes kangesti Lennart Meri häälega lausus: Tervist, kaitseväelased. 
    Talle tuli vastata Tervist, härra president. 
    Kuidagi ei saanud ühtse vastamisega hakkama veteranide üksus ja kogu protseduur venis. 
    Siis saabus kohale kolonel Laaneots ja tervitamised algasid uuesti. 
    Ja venis jälle. 
    Lõpuks lasti üksustel marssida prooviks läbi selle koha eest, kus pidid seisma president ja kaitseväe juhataja. 
    Nii umbes viis-kuus korda. 
    Magama saime, kui õues juba valgenes. 
    Paraad ise läks aga väga hästi ja kuigi eelmine õhtu oli mu meele kogu selle värgi suhtes üsna kriitiliseks teinud, on mul siiski hea meel, et sain paraadil marssida. 
    Paraad on märk, et keegi kusagil on suuteline organiseerima noori mehi. 
    Ja see märk annab mingi alateadvusliku kindlustunde, et oleme suutelised oma loodut säilitama. 
    Kaitseväele on paraad aga tegelikult ainus võimalus ennast inimestele näidata. 
    Ja milline organisatsioon ei sooviks ennast heast küljest esitleda. 
    Võidupüha paraadid on juba piisavalt head, et pidada neid mõnikord seal, kus nad tegelikult peaks olema ­ Võnnus ehk, nagu lätlased seda linna tavatsevad nimetada ­ Cesises. 
    See mõte on lätlastele ilmselt valus, kuid kaugelevaatavad poliitikud nii Eestis kui ka Lätis peaksid mõistma ettevõtmise kasulikkust. 
    Saksamaa ja Prantsusmaa ühisaktsioonid on parim signaal muule Euroopale piirkonna stabiilsusest. 
    Nii vajavad ka Eesti ja Läti tugevaid ühiseid ettevõtmisi, mida maailma press märkaks ja kiidaks. 
    Voitkade otsimine jätkub! 
    Kallid sõbrad, andke andeks, et esimese Voitka-jahi tulemused ilmumata jäid. 
    Tšernobõli viirus sõi selle faili eelmisest lehest välja! 
    Üle-eelmises Ekspressis varjasid vennad Voitkad ennast leheküljel A 11 artikli Pornotäheks läbi interneti illustratsioonil ja A 44 artikli Miljonär jätab valerahategijad tööta vahetus läheduses. 
    Õigeid vastuseid laekus toimetusse veidi alla tuhande. 
    Loosi tahtel naeratas Heiki Ernitsa lehmapildiga T-särk Eimo Kährikule ja Kati Ristikule. 
    Võitjad võtku meiega ise ühendust telefonil 669 80 30, sest niukse kuumaga ei jaksa meie teiega ühendust võtma hakata. 
    Eelmises Eesti Ekspressis peitis üks vend Voitka end leheküljel A 29 artikli Tunnetuse küsimus Tallinna Piimatööstuse suhtekorraldaja Kristina Seimanni käekella peal. 
    Teine vend Voitka oli Areenis B 9 artikli Mis on semiootika? juures kahe varblase seltsis. 
    Sel korral tabas loosiõnn Evelyn Vahtrat ja Karolit. 
    Muu hulgas tuli vastuseid Eestist, Lätist ja Soomest, kaitseväe lahingukoolist, Vigala vallavalitsusest, Elcoteqist ja Eesti karjääridiplomaadi pojalt. 
    Täname kõiki detektiive! 
    Mäng jätkub, ka tänases lehes varjavad ennast vennad Voitkad. 
    Vastuseid ootame järgmiseks esmaspäevaks kl 12: e-meilil ekspress ekspress.ee 
    postiga Märgusõna Vennad Voitkad 
    KIRJAD 
    Niinivirta ei riku seadust 
    Eesti autojuhid soomlaste palgal EE nr 23 
    Nüüd on avalikkus võtnud hammaste vahele Niinivirta kontserni. 
    See 100% Niinivirta pere omandis olev ettevõte on 1997. aastal läbiviidud analüüsi kohaselt käibe järgi suuruselt kolmas transpordifirma Soomes. 
    Lisaks kodumaistele vedudele hõlmab firma tegevus ka autovedusid Kesk-Euroopas, kuhu kuuluvad ka Baltimaad, ning lisaks neile eraldi Venemaa veod. 
    Firma on võtnud suuna Venemaale juba nõukogude ajal, mis tähendab seda, et firmal on nimetatud vedude osas vankumatud kogemused ja oskused. 
    Baltimaade vedude osas on firmal iseseisvad firmad nii Tallinnas kui ka Riias ning nende tegevuspunktide juhtimise, operatiivse tegevuse ja haldamise eest vastutavad 100% selle riigi kodanikud, kus tegevuspunkt asub. 
    Selline rahvusvaheliseks muutumine tähendab praktikas seda, et meie teenistuses on erinevates ametites eesti, läti, saksa ja vene rahvusest inimesed, kes saavad soomlastega suurepäraselt läbi! 
    Niinivirta kontsern ei riku oma tegevusega seadust vedude teostamisega. 
    Meil on liigagi pikaajalised kogemused ja teadmised selle kohta, kellel on millise autoga õigus sõita, millise registreerimisnumbriga ja milliseid vedusid Soome siseselt tehakse. 
    Niinivirta kontsern ANTTI SAURAMA kommertsdirektor 
    Usaldus ehitajate vastu kadunud 
    EE nr. 24 Orjatöö Eesti piiril 
    Eelmisel nädalal Eesti Ekspressis ilmunud artikkel Koidula piiripunkti ehitusest muutis sügavalt minu arvamust siinsetest ehitusfirmadest. 
    Käid mööda linna ringi ja vaatad, kes mida ehitab. 
    Siltidel ilutsevad tuntud ning usaldustäratavate firmade nimed. 
    Kummaline, aga nemad tegelikult seal ei ehitagi, peamised tegijad on hoopiski ettevõtted metsast, kes ei häbene kasutada meetodeid, milliseid artikkel ka kajastas. 
    Sama edukalt võiks äri teha ju ka teistel elualadel. 
    Näiteks mõni tuntud piimatööstus võiks oma logoga pakkidesse panna kusagil nurga taga ei tea kelle tehtud piima. 
    Tulemus odavam ja maitse ka enam-vähem sama. 
    TõNIS KOPPEL 
    Kirjad vendadest Voitkadest 
    Aga nad peitsid ennast väga ebavoitkalikult, sest neid oli liiga lihtne avastada. 
    URMAS VEERSALU 
    Hakkasin viimast Ekspressi tagant ettepoole lugema, et tähtsamad ja tõsisemad asjad (Kranaat jt) enne loetud saaks. 
    Loen siis tagant ettepoole ja vaatan, et vennad Voitkad on ennast mingitele imelikele piltidele sokutanud. 
    Mõtlesin, et mõne häkkeri nali, alles päris ajalehe eesotsas sai asi selgeks. 
    MARTIN SCHWEIGERT 
    Üks vendadest oli seekord suutnud ennast hästi ära peita ­ sellegipoolest pika otsimise peale õnnestus ta üles leida. 
    ANU KALT 
    Esitaksin mitmeid argumente, miks neid Voitkasid üldse ei peakski uisapäisa suure kambaga mööda metsi taga ajama. 
    Esiteks propageerivad Voitkad Eesti kaitseväe ideaaliks olevat elustiili. 
    Iga kaitseliitlase ning lipniku unistuseks on elada mõnda aega metsas, rikkumata looduse keskel, puutumata tsivilisatsioonist, nii nagu seda tuleks olla sõjasituatsioonis. 
    Teiseks on Voitkad ideaalsed rohelised: nad ei tarbi elektrit, bensiini ja muud kila-kola, ei reosta loodust ning saavad nii väga hästi hakkama. 
    Kolmandaks ei tee ega ole teinud nad vähemasti minu teada muidu kriminaalselt ohtlikku tegevust: võrreldes Eesti Vabariigi põllumajanduspoliitikaga, on nende hävitav mõju talumeeste piimamannergule ning postkastile täiesti kaduvtühine. 
    Mobiiltelefonide ning autovõtmete revideerimisi võiks samuti rohkem olla: jääks maksumaksjale rohkem raha politseinike erakõnede ja erakihutamiste kinnimaksmise arvelt alles. 
    Tõepoolest, Voitkad ei maksa riigimakse, kuid arvestades sotsiaalmajanduslikku olukorda suures osas Eestis, oleks nende tõenäoline saatus käia lunimas kõikvõimalikke toetusrahasid ning täiendada maksumaksjate poolt ülalpeetavat töötute massi. 
    Käesolevaga kutsun üles koguma rahalisi annetusi vendade Voitkade toetuseks. 
    Et nad ise raha ei vaja, kulutataks see selleks, et lõplikult legaliseerida Voitkade ning teiste nendesuguste loodusinimeste elustiil. 
    Kui keegi talumeestest näeb kahtlast suitsu metsas või midagi sellist, jätke toidupakike ning mõned ajalehed kergesti leitavasse kohta. 
    Võiks lisada ka kirjakese paari sooja toetava sõnaga. 
    Kui Voitkad peaksid juhtuma minu kirja lugema, siis teadke: te ei ole üksi ­ on ka neid, kes mõistavad teid ning toetavad teid kogu hingega! 
    Ja ärge tulge mitte kunagi metsast välja! 
    JAAK LAINESTE 
    ÜKS KÜSIMUS 
    Miks te ei joo kokakoolat? 
    ANDRES DVINJANINOV Emajõe Suveteatri juht 
    Üldiselt ma väldin gaseeritud jooke ­ ajavad kõhu gaasi täis. 
    (Naerab. 
    ) 
    Ja kui ma sõidan palju autoga, siis on ebamugav. 
    Kokakoolat ma joon ikka. 
    Ma ei kuulu kokakoola vältijate hulka. 
    TIINA PARK saatejuht 
    Oi, väga lihtne küsimus! 
    Ma pole eluaeg kokakoolat joonud. 
    Esiteks, see ei maitse mulle. 
    Teiseks, Ameerikas olles lugesin väga palju kirjandust selle kohta ja see pole tervisele kasulik. 
    Olen lapsepõlvest peale puhast vett joonud ja pole tekkinud tahtmist juua. 
    MEELIS MILDER Baltika direktor 
    Lihtsalt ei joo. 
    Joon teisi jooke, nagu näiteks kali ja gaseerimata vesi. 
    Ma ei ole kunagi kokakoolat joonud, sest teised joogid maitsevad rohkem. 
    MEELIK MALLENE koomiksimüüja 
    Päris hea küsimus. 
    A ma pole kunagi seda joonud. 
    Ma ei armasta magusaid jooke, selles on liiga palju suhkrut. 
    Tuleb kaalu jälgida ­ ma niigi juba üle saja kilo... 
    (Naerab.) 
    Mulle ei meeldi kokakoola. 
    Joon naturaalseid mahlasid ja õlut. 
    MATI KAAL Tallinna loomaaia direktor 
    Aga miks te arvate, et ma ei joo? 
    Ma pole eriti suur väljaskäija ja sellepärast ei joo väga palju. 
    Aga mul pole ka otsest tõrget kokakoola vastu, vaatamata sellele skandaalile. 
    VELLO JÄRVESALU Pärnu linnapea 
    Ma ei joo seda, ei ole kunagi joonud. 
    Mulle ta ei meeldi, ajab kõrvetisi... 
    Ma joon parema meelega Saku õlut või näiteks Vichy vett. 
    See on maitse, mitte eelarvamuse küsimus. 
    Kiusukuu Toompeal 
    ENN SOOSAAR 
    Nagu kõik lapsed nii mäletan ka mina oma vanaisa vana mehena. 
    Ta oli noorena käinud Joosep Tootsi kombel Venemaal virtsahvti õppimas, olnud tsaariajal mitmes Harjumaa mõisas valitseja ja saanud Eesti aja algul Läänemaal oma talu peremeheks. 
    Ta õpetas mind külimitust rukist külvama ja lubas vagu ajades adrakurgedest kinni hoida. 
    Vanaisadest jäävad meelde nende olek ja jutud. 
    Aga ka nende põhimõtted. 
    Kui ma tagasi mõtlen, siis minu vanaisa ­ nagu tuhandete temaealiste ­ elu üheks juhtnööriks oli olnud heaseismine, et kapist ei saaks kunagi otsa leib, salvest vili, küünist hein. 
    Kui oli karta, et ots ei taha otsaga kokku tulla, muudeti varakult tarbimistava. 
    Nii mõnigi aasta tähendas see püksirihma pingutamist või tehtud plaani edasilükkamist. 
    Eestlase talupoeglik mõtteviis on alati nõudnud säästmist ja väljaminekute pidamist sõltuvuses sissetulekutest. 
    Meid ei ähvarda praegu nälg. 
    Aga majandus tammub teist aastat paigal ja ka tänavu ei ole oodata märgatavat tõusu. 
    Majandusnäitajate graafikunooled tõrguvad kolmandat-neljandat kvartalit järjest oma otsa kergitamast. 
    Aastad ei ole vennad ja majandus areneb kogu maailmas pendlina võnkudes. 
    See tarkus peaks meil tallel olema ja sammudki teada, mida astuda, kui heinad kipuvad enne loomade karjamaale pääsemist lõppema, kui leiba ei taha uudseviljani jätkuda. 
    Eelmise riigikogu vastuvõetud eelarve koostati eeldusel, et 1999 kogub riik oma kassasse jooksvate tuludena paar miljardit rohkem kui mullu ja kasutab jooksvateks kuludeks osa Telecomi müügist saadud raha. 
    Plussmiljardid jäävad tulemata ja erastamise läbi laekunud ühekordne lisaraha ähvardab peost pudeneda. 
    Me elame üle oma jõu. 
    Valitsus, kes vastutama peab, ei saanud läbi sõrmede vaadata. 
    Nagu ma aru saan, on kõik riigikogus esindatud erakonnad ­ ka need, kes toona tolle blufitud eelarve poolt hääletasid ­ võtnud oma retoorikasse sõnad kokkuhoid ja säästmine. 
    Väidetavalt ei ole keegi rihmapingutamise vastu. 
    Ainult et need, kes ei kuulu võimulolevasse koalitsiooni, leiavad, et valitsus on valest kohast kokku hoidnud, väärale alusele oma säästukava üles ehitanud. 
    Kahtlemata on kolmikliidu eelnõus vaieldavaid kärpeid. 
    Ent kui parandusettepanekuid esitatakse 559 ­ lõviosa ehk igast kaheteistkümnest üksteist Keskerakonnalt ­, on säärast tegevust väga raske eelarve konaruste silumisena käsitada. 
    Olnuks vastasleeril tõsi taga, keskendunuks ta argumenteeritud vastuväidetega piiratud arvule vaieldavustele ja saanuks kindlasti nii mõneski asjas oma tahtmist. 
    Paraku otsustas Keskerakond oma vähesed terad matta päratusse aganakuhja. 
    Viimased valimised andsid ohjad neljaks aastaks enamuskoalitsiooni kätte. 
    Opositsioonil ­ vähemusel ­ puudub hoob valitsuse eelnõusid põhja lasta. 
    Küll aga on nende võimuses mõttetuid parandusi tehes ja viimaste läbihääletamist nõudes (iga hääletamise ees nõupidamiste paus) riigikogu ja valitsuse tööd nädalate või koguni kuude kaupa halvata. 
    Ent miks? 
    Selle venitamisega takistatakse säästueelarve vastuvõtmist! 
    28 keskerakondlase mõlemad vanaisad oleksid oma lapselastele sootuks teist nõu andnud. 
    Kui aastast on kesist karta, tuleb kokku hoida, tuleb laristamist pidurdada. 
    Ja mida varem jaole saab, seda parem meile kõigile. 
    Kõrvaltjälgijal on raske määrata, kui palju on opositsiooni tõrjetaktikas olnud kiusu, kui palju kibestust, et märtsivalimised lõppesid nii, nagu need lõppesid, kui palju väljapressimist, et koalitsioon neid tõsiselt võtaks, nendega sobingusse astuks, kui palju liidrite puhast rumalust, väärarvestust. 
    Ja mil määral on ajendanud kogu super show 'd, mida ETV truuisti igasse Eestimaa nurka üle kannab, ettevalmistus sügisesteks valimisteks? 
    Iga teist parandusettepanekut saadab kaunis retoorika, sõnum laiadele rahvamassidele: meie oleme head ja hoolime, kõik teised on pahad ja muudkui nöögivad. 
    Siit kolm küsimust. 
    Kas üldsus ­ valija ­ annab endale aru, mis Toompeal on viimasel kuul toimunud? 
    Kui annab, kas too arutu vägikaikavedamine eelarvenumbrite ümbertõstmise ümber talle korda läheb? 
    Kui korda läheb, kumma leeri käitumist iseenda elujärje ja riigi arengu seisukohast ta õigemaks peab? 
    Vastused saame sügisel. 
    Standardid hakkavad ühtlustuma 
    MEELIS HIIOB 
    EE palus Autoregistri Keskusel kommenteerida kolme lugejaid huvitanud küsimust: mis vahe on eurostandardile ja USA standardile vastaval motokiivril, miks peavad olema autodel kollased suunatuled ja kui suurelt võivad olla toonitud küljeklaasid. 
    Eesti Autoregistri Keskuse (ARK) tehnojärelevalve osakonna juhataja Rein Einer: Seda, et Eestis pole saada euronõuetele vastavaid kiivreid, kuulen küll esimest korda. 
    Kui poodides müüakse tõesti vaid USA standardile vastavaid, siis peame seda infot kontrollima hakkama, sest Eestis tohib sõita vaid eurostandardile vastava kiivriga. 
    Eineri sõnul puuduvad ARK-l andmed selle kohta, milline tehniline erinevus on USA ja Euroopa kiivritel, sest neil on käepärast vaid eurostandard. 
    Jänkide tehnoandmete puudumise tõttu ei oska Einer vastata ka küsimusele, kumma standardi nõuded on karmimad. 
    Loomulikult on Euroopa standarditele mittevastava varustus kasutamise keelustamine Genfi lepinguga ühinenud maades osaliselt seotud siseturu kaitsega. 
    Teisalt on erinevus ka sertifitseerimise metoodikas, lausub Einer. 
    Tema sõnul tegeleb Euroopas sertifitseerimisega riik, USAs tootja. 
    Euroopas lasub seega ka järelkontrolli kohustus riigil. 
    Iga riik on inimesse investeerinud, seetõttu püüab ta ka tema elu hoida, et viimane talle raha tagasi teeniks. 
    Tsiklimehe peas olev kiiver on üks võimalus inimest kaitsta, sellest tulenevad ka kõrgendatud nõudmised kiivritele, sõnab Einer. 
    Lisaks sellele, et kiiver peab vastu pidama teatud löögijõule, tuleb selle valmistamisel lähtuda ka muudest ohutusnõuetest. 
    Näiteks kiivri visiir peab olema tehtud materjalist, mille purunedes ei tekiks inimest vigastada võivaid kilde. 
    Eineri sõnul tasub selliseid peakatteid osta volitatud müüjatelt, mitte nurgatagustest poodidest. 
    Viimastes müüdavates kiivrites võib sees olla küll eurotähistus, kuid see võib olla pesueht võltsing. 
    Nimelt eristab euronõuetele vastavat kiivrit teistest selle sisse õmmeldud riideriba, mis on sarnane auto turvavöödel olevaga. 
    Sellele on kantud ringi sisse kirjutatud E-täht koos numbriga ning sertifitseerimisandmed. 
    Inimene teab ise, kui palju kiiver teda kaitseb. 
    N Liidu ajal sai tollaste kiivritega sõidetud küll, ega siis nende euronõuetega ka lolliks tasu minna, lausub mootorratastega kokkupuutuv liikluspolitseinik. 
    Kui tsiklimehel on kiiver peas, olgu see sarvedega või mitte, peaasi, et on kinni, siis ei ole küll mingit põhjust pretensioone esitada. 
    Politseinikule jääb arusaamatuks, miks meil üritatakse euronõudeid alati poolikult rakendada. 
    Näiteks Saksamaal peab tsiklimees olema autobahn 'ile minnes täisvarustuses; kiiver, kombinesoon, kindad ja jalanõud. 
    Teksade ja t-särgiga ning paljajalu külavahelt välja minna ei või. 
    Tean konkreetselt ühte eestlast, kes läks t-särgiga, Œortsides ja paljajalu maanteele tsiklit proovima. 
    Talle öeldi, et ära jama, kuid mees ei kuulanud. 
    Nii kui teele sai, võeti ta paari minutiga politseinike poolt maha. 
    Sakslasest sugulane pidi eestlase lolluse pärast ära maksma 800 Saksa marga suuruse trahvi. 
    Euronõuetele vastavaid kiivreid on poodides müüa küll, sõnab Ülo Raudsepp ASist Ramo. 
    Tema sõnul on inimesed ka euronõudest teadlikud, kuid veidi vildakalt. 
    Mitmed ostjad on palunud meilt kiivreid, mille sees oleval sertifitseerimissedelil kirjas E- tähe järel võimalikult suur number. 
    Väidetavalt pidi see tähendama, kui kõvast materjalist kiiver on, tegelikult näitab number valmistajamaad. 
    Tuled 
    Kõik Eestis esitatavad tehnonõuded tulenevad Genfi 1958. a lepingust, millega ühineti 1995. aastal. 
    Genf 58 lepingu liikmeks olek on küll üheks eelduseks liitumisel Euroopa Liiduga, kuid seal esitatud normistikud ei ole nn euronõuded. 
    Nimetatud leping toimib ÜRO raames ja sellega on ühinenud ka teised endise Ida-Euroopa riigid, ka Venemaa ja Jaapan, ning lähiajal ühinevad veel teisedki mitte-Euroopa riigid. 
    Nii kummaline kui see ka ei tundu, liitus Euroopa Liit nimetatud konventsiooniga alles möödunud aastal, kuigi varasemalt oli enamik Euroopa riike juba selle liikmed. 
    Kõik lepingu liikmesriigid vastutavad, et nende territooriumil autodele ja mootorratastele valmistatavad detailid vastavad nimetatud lepingu lisades kirjas olevatele nõuetele. 
    Vaidluste korral on igal liikmesriigil õigus nõuda teiselt selgitust. 
    Einer toob näitena hiljutise vaidluse siniste esitulede lampide osas, millel oli küll Luksemburgis välja antud riiklik sertifikaat. 
    Eestis müüdud toodangu kontrollimisel selgus aga, et lampide vastavus nõuetele ei ole ligilähedanegi ja need saadeti Luksemburgi tagasi. 
    Pärast lambitootja paari ebaõnnestunud katset need nõuetele vastavaks saada peatati sealse vastutava ametkonna käsul tootmine. 
    Nüüd on ka mitmed teised Euroopa riigid keelustanud selle tehase sinised esitulede lambid. 
    Suunatuledega on nii, et kuskil pole kirjas, mis värvi peab olema või võib olla selle klaas. 
    Nõue on, et suunatule valgusspekter peab olema kollane, kommenteerib Einer. 
    Kuidas see saavutatakse, kas kollase klaasiga või nii tugeva kollase pirniga, ei oma tähtsust. 
    Väide, et kollast pirni ei tohi suunatulesse panna, on vale. 
    Kuna tulede asetus peab autol vastama tehase nõuetele, siis eraldi suunatulede lisamine autole on keelatud. 
    Vanadel USA päritolu autodel on suunatulede ise ümberehitamine Eineri sõnul teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt võimatu. 
    Nii võib näiteks USA autode tagatuled nii ümber ühendada, et üks neist vilguks kollaselt, kuid seda tuleb teha tehase nõudeid järgides. 
    Eineri sõnul ei ole ka tema saanud sakslastelt selget vastust, miks võetakse Saksamaal arvele mõned USA päritolu autod, mille suunatuled ei vasta euronõuetele. 
    Samas on sakslased ise just kõige suuremad kollase suunatule pooldajad. 
    Kuna on kindlaks tehtud, et juht, märgates eessõitval autol sisse lülitadud kollast tuld, võtab seda automaatselt kui pöörde märguannet. 
    Lähiajal jõustub piduri- ja tagumiste ääretulede osas ka uus nõue ­ milline peab olema tagatulede valgustugevus. 
    Nimelt on Eesti teedel liikumas hulgaliselt sõiduautosid, mille tagatulede klaasid on ise tumedaks toonitud ja näiteks päevavalguses ei ole neis põlevaid tulesid näha. 
    Hella tehas valmistab aga VW-le ja Audile tagatulesid, mis on toonitud, kuid neist väljuv valgustugevus vastab ettenähtud normidele. 
    Ameeriklased on juba nõustunud vastuvõetud tulede valguse reegliga ja on lubanud seda järgmise sajandi algusest rakendama hakata. 
    Seega lähevad ka nemad üle kollastele suunatuledele, räägib Einer 
    Ühes osas jäävad jänkide nõuded eurooplaste omadele kõvasti alla, selleks on esitulede standard. 
    Eineri arvates ei saa ameeriklaste esitulesid Eestis kasutada juba ainuüksi seepärast, et meil on pimedat aega niivõrd palju ja halvasti valgustavate esituledega sõitmine kujutab endast suurt ohtu. 
    Küljeklaasid 
    Sõiduauto küljeklaaside toonimine on lubatud juhiistme seljatoest tagapool asetsevate klaaside osas. 
    Tagaklaas võib olla toonitud täies ulatuses. 
    Toonimise ainuke nõue on, et klaas ei tohi peegeldada. 
    Klaasidel, mida ei tohi toonida, on lubatud kasutada turvakilesid, mis ei vähenda nende läbipaistvust. 
    Tallinnas liigub ringi aga palju kalleid autosid, millel klaasid lubamatult suures ulatuses toonitud ja mille roolis võib näha allilma tegelasi. 
    Eks nendega ole asi nii, et politsei teeb neile trahvi ja saadab nad täiendavale ülevaatusele. 
    Trahv ei ole aga eriti suur. 
    Hiljem on raske tõestada, et auto klaasid olid ka kordusülevaatusel lubamatult suures osas toonitud, vastab Einer. 
    Samas ei saa Einer aru, miks politsei üleüldse sellise protseduuri ette võtab. 
    Mujal maailmas ei tehta autole mittevastava tehnoseisundi pärast alati trahvi. 
    Lihtsalt ei lubata sellega edasi sõita enne, kui auto vastab nõuetele. 
    Politsei võiks ju nõuda klaasidelt kilede eemaldamist kohapeal. 
    Võta pits ja... 
    Belgias võib purjus juhile määrata 160 000 kroonise trahvi. 
    TOOMAS VABAMÄE 
    Kui tehnilistes küsimustes on ühinev Euroopa juba ammu enam-vähem harmoonilise kooskõla saavutanud, siis vintispäi autojuhtimisele vaadatakse erinevates Vana Mandri osades väga erineva pilguga. 
    Enamik Euroopast on arvamusel, et 0,5% alkoholi juhi veres on veel lubatav. 
    Briti saartel, mõnedes Lõuna-Euroopa maades ning kolmes Lääne-Euroopa väikeriigis ei karistata sohvrit ka siis, kui vastav näit ulatub 0,8ni. 
    Rootsis ja Poolas on leitud, et 0,2% on ülemine piir, mis tagab veel ohutu liiklemise. 
    Enamikus endistes idabloki maades on aga igasugune alkoholimanustamine enne rooli istumist keelatud. 
    Väga erinevad on ka purjuspäi autojuhtimise eest määratavad karistused. 
    Üldiselt suhtutakse sedasorti üleastumistesse väga karmilt. 
    Kreekas loetakse 0,8-promillist vere alkoholisisaldust nii raskeks seaduserikkumiseks, et selle eest määratakse kriminaalkaristus. 
    Rootsis võib 1-promillise joobega vahelejäänud juht järgmise kuu aega veeta rahvuslikus stiilis kardinate taga, lisaks jääb ta ilma juhiloast. 
    Belgias purjutanud autojuhti küll vangla ei ähvarda, kuid trahvi suurus võib Eesti rahasse ümberarvestatult ulatuda 160 000 kroonini. 
    Pisut väiksemate numbritega trahvikviitungeid võivad välja kirjutada Briti, Taani, Prantsuse ja Šveitsi liikluspolitseinikud, kuid sealgi ulatuvad maksimaalsed trahvimäärad kümnetesse tuhandetesse kroonidesse. 
    Mäletatavasti kurtis üks vindisena autoroolist tabatud rahvaasemik, et Eesti politsei peaks joobes sõidukijuhtimise eest karistuste määramisel järgima Euroopa tavasid. 
    Võiks vist küll, riigikassa saaks tublit täiendust... 
    Juuresolev tabel on koostatud nelja Euroopa riigi autoklubi andmete põhjal. 
    Nagu tavaks, lähevad erinevate allikate andmed pisut lahku. 
    Sel juhul on käesolevas tabelis väiksem number. 
    Kõige lihtsam viis ebameeldivustest hoidumiseks on aga lihtsalt veiniklaas või õllekann tellimata jätta. 
    Salapärased euronumbrid 
    Mootorsõidukite varustuse ja osade tüübiheakskiidu kord kehtestati 1958. aasta Genfi kokkuleppega. 
    See koos oma lisade ja täiendustega määrab ära täpsed nõudmised, protseduurid jne. 
    Muu hulgas on kokkuleppega paika pandud ka toodete markeerimise kord. 
    Märgistuse järgi on võimalik teha kindlaks palju andmeid konkreetse eseme kohta, sealhulgas ka riik, kust toote tüübiheakskiit pärit on (tootmise ja tüübiheakskiidu koht ei pea ilmtingimata kokku langema). 
    Kui keegi vaatab näiteks oma auto turvavööl leiduvat etiketti, siis tüübiheakskiidu päritolu näitab suur või väike E-täht ja sellele järgnev number. 
    Number näitab riiki järgmise tabeli kohaselt: 1 Saksamaa 
    2 Prantsusmaa 
    3 Itaalia 
    4 Holland 
    5 Rootsi 
    6 Belgia 
    7 Ungari 
    8 Tšehhimaa 
    9 Hispaania 
    10 Jugoslaavia 
    11 Suurbritannia 
    12 Austria 
    13 Luksemburg 
    14 Šveits 
    15 (vaba) 
    16 Norra 
    17 Soome 
    18 Taani 
    19 Rumeenia 
    20 Poola 
    21 Portugal 
    22 Venemaa 
    23 Kreeka 
    24 (vaba) 
    25 (vaba) 
    26 Sloveenia 
    Maitseme järele 
    ARNE PAJULA 
    Koolajookide pimetesti tulemused üllatasid kõiki proovijaid. 
    Võitis eestimaine Gruuv Cola, mida keegi testijatest varem isegi proovinud ei olnud. 
    Suvi tekitab janu, mille kustutamiseks on piiritult võimalusi. 
    Juua võib õlut, vett, koolat, limpsi ­ valikuvõimalustest pole puudust. 
    Mõnel pool tarbitakse janukustutajaid juba niisugustes kogustes, et tervis läheb käest. 
    Otsustasime toimetuses tutvuda kümne koolajoogiga, mis pudelisse või purki pandud mitmel pool maailmas. 
    Rariteetidena testiti ka kurikuulsaid ja Tallinna poodidest juba kaduda jõudnud Coca-Cola purgivariante. 
    Pimetestis osalejatest pooled olid mehed ja pooled naised, pooled teismelised ja pooled täiskasvanud. 
    Pensionäre me kiusama ei hakanud. 
    Osalejate löövamad hüüdlaused võtavad võistluse ilmekalt kokku. 
    Arvamuste mõningane vastukäivus on täiesti normaalne. 
    Pimetestil ei tea ju keegi, mis joogiga tegemist. 
    Julgemad pakkusid jookidele ka nimesid välja. 
    Mõnel juhul isegi täiesti õigesti. 
    Alguses oli Coca-Cola 
    ARNE PAJULA 
    Esimene Cola nime kandev jook sündis Atlanta linnas 8. mail 1886. 
    Dr. John Stith Pemberton keetis oma õuel lõkkel kokku esimesed 115 liitrit Coca-Cola siirupit. 
    Seda müüdi kui aju- ja närvitoonikut üle tänava asuvas poekeses. 
    Läbimüük 9 portsu päevas 
    Kihiseva joogi tegi siirupist üks tundmatu ostja, kes nõudis oma peavalu kiireks leevendamiseks siirupi segamist soodaveega. 
    See osutus tõeliselt heaks. 
    Algne siirup sisaldas võimsaid stimulante ­ Aafrika koolapähkli ja kokapõõsa lehtede ekstrakte. 
    Tegemist oli ajastule omase eksootilise, kokaiini sisaldava patentravimiga, millesarnaseid leidus tuhandeid. 
    Kaubamärk patenteeriti 1893. aastal ja esimest korda villiti jook pudelisse 1894. aastal. 
    Kokaiini sisaldava Coca-Cola müük jätkus aastani 1903. 
    Siis loobuti sellest komponendist lõplikult, teatades, et edaspidi kasutatakse valmistamisel ainult puhastatud kokapõõsa lehti. 
    Panama ja Kuuba olid esimesed maad väljaspool USAd, kus alustati Coca-Cola villimist. 
    Vältimaks loendamatute imitaatoritega segiajamist, villitakse jooki alates 1915. aastast eridisainiga klaaspudelisse. 
    1920. aastal avati Prantsusmaal Euroopa esimene villimisliin. 
    1927. aastal jõudis jook Belgiasse. 
    1955. aastal alustati Korea sõjas võitlevate sõdurite varustamiseks Coca-Cola villimist plekkpurkidesse. 
    Laiade rahvamassideni jõudis see uuendus 1960. aastal. 
    Aastal 1979 avastab Coca-Cola Hiina Rahvavabariik. 
    Legend väidab, et algselt libastuti tõsiselt, kasutades joogi nime kirjutamiseks märgikombinatsiooni tähendusega Hammusta vahast kullest. 
    Siiani käibib uuem vorm tähendusega Rõõm suus. 
    Tänaseks müüakse maailmas ühe päevaga üle 1 miljardi portsu firma tooteid. 
    Eriti tähtis! 
    Hästi informeeritud allikatele toetudes avaldame Coca-Cola ülisalajase retsepti. 
    1 unts kofeiini tsitraati 
    1 unts vaniljet 
    2,5 untsi maitseainete ekstrakti (apelsini-, sidruni-, muskaatpähkli-, kaneeli-, koriandri- ja apelsiniõie õli ja alkohol) 
    4 untsi kokapõõsa lehtede ekstrakti 
    3 untsi sidrunhapet 
    1 kvart laimimahla 
    30 naela suhkrut 
    2,5 gallonit vett 
    värviks karamelli 
    Kes on rannas KES 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Pensionär (1) 
    Ei suuda palavaga bussis sõita ja käib rannas vaid juhul, kui elab piisavalt lähedal. 
    Võtab võileivad, limonaadi ja abikaasa kodust kaasa. 
    Vahel sunnivad lapselapsed teda ujuma minema, kuid enamasti piirdub jalgupidi vees solistamisega. 
    Suhtleb meelsasti, kuid võib naabri ka surnuks rääkida. 
    Modell: Tamaara (58) 
    Lapsemeelne noor (2) 
    Tuleb randa sõpradega pulli tegema. 
    Katsetab läbi kõik lastele mõeldud atraktsioonid, mõne lõhub kogemata ära ka. 
    Heatahtlik, kiigejärjekorras vahele ei trügi. 
    Tutvusi just ei otsi, aga ära ka ei ütle. 
    Vahepeal loeb koomiksit. 
    Modell: Marko (20) 
    Turist (3) 
    Saabus hiljuti näiteks Miamist ja imestab, et Pirita ei jää kodubiitšile sugugi alla. 
    Ainult et siin on puud ja lastekiiged. 
    Üllatub, et nii paljud kogu perega randa tulevad ­ neil Ameerikas polevat see kombeks. 
    Soovitab randa rohkem nänni- ja joogiputkasid püsti panna. 
    On ülevoolavalt sõbralik ja sobitab iga vastutulijaga sõprust. 
    Modell: Doc (29) 
    Perekond (4) 
    Veedavad rannas reeglina terve päeva. 
    Lapsed sulistavad meres, ema päevitab ja isa taob kaarte. 
    Võtavad limpsi kodust kaasa, kohapealt ostavad jäätist. 
    Hoiavad omaette. 
    Modellid: Perekond Tuum 
    Koerakasvataja (5) 
    Algul läks lihtsalt koera jooksutama. 
    Siis mõtles, et käiks korraga rannas ka ära. 
    Nüüd lõõtsutab peni juba tunde kuumal liival, peremees vahib naisi ja kuulab kõrvaklappidest raadiot. 
    Teab küll, et koeraga rannas olla ei tohi, kuid keegi pole veel tulnud ära ajama. 
    Modellid: Eduard (31) ja Naida (1) 
    Endine nõukogude luureohvitser (7) 
    On hämmastavalt sarnane Vormsi Ennule. 
    Kannab kõikjal kaasas kohvrit ja kilekotti, sest koju Mustamäele ei saa midagi jätta: varastatakse kohe ära. 
    Rannas jalutab niisama, ujuma ei lähe, päris riidest lahti ka ei võta. 
    Väidab, et kohver on täis materjale, mis avalikustamise korral kukutaksid valitsuse. 
    Modell: Roland (57) 
    Ülemus (6) 
    Seisab püsti, lips ees, ja vahib ülbelt ringi. 
    Tikub ajakirjanikule ligi. 
    Ujuma ei lähe, kui, siis ainult uppuma. 
    Nõretab higist, kuid väidab, et palav ei ole. 
    Tööajal sai randa tulla sellepärast, et on tööandja ja võib seda luksust endale lubada. 
    Kohale sõitis taksoga, tagasi arvatavasti ka. 
    Kahetseb, et tal ei ole nii suurt õllekõhtu kui sõbral, kuid püüab sinnapoole. 
    Modellid: Heino (49) ja Haljand (48). 
    ANNALEENA PIHEL 
    E esti randadesse on ära eksinud ohtlikult palju lubamatult maitselagedaid rannariideid. 
    Inimesed hiilivad töölt paar tundi varem minema, lähevad randa ja võtavad end aluspesuväele. 
    DOWN! 
    Rannast on ­ muu maailma jaoks ­ saanud koht, kus käiakse ennast NÄITAMAS. 
    Näe, vaadake mu kõhulihaseid, mul on personaalne treener. 
    Näe, minu uued Gucci bikiinid. 
    Päevitusriided, rannalina, plätud, kübar, varbasõrmused: KÕIKE hoitakse täiuslikus kooskõlas. 
    Päevitamine kui selline on kahjulik ja võtab liialt kaua aega, et moekas inimene sellega tegeleks. 
    Randa tullakse vaid tunniks-paariks, olles end juba talvel päevitustablettide abil pruuniks söönud. 
    Mis jääb üle neile, kes Gucci bikiine osta ei jõua? 
    Rakendada ohtralt fantaasiat. 
    Põhitendentsid on hipišikk (pärlite, narmaste ja sulgedega kaunistatud roosad ja helesinised Väga Ilusad Asjad), ning voolujooneline sport-šikk. 
    Disainerid (Thierry Mugler, Alexander McQueen) propageerivad ka ufostiili (à la Jane Fonda või Star Trek). 
    Ja topleslus on täielikult välistatud. 
    Rase (8) 
    Arst ütles, et mõõdukas päike mõjub järgmisel kuul sündivale lapsele hästi. 
    Jalutab madalas vees mööda ranna-äärt edasi tagasi ja loodab salaja, et sünnitab pruuni beebi. 
    On jutukas ja rõõmsameelne. 
    Randa tuli sõbrannaga. 
    Modell: Deana (22) 
    Kontorirott (9) 
    Lasi töölt tunniks ajaks jalga, et natukenegi päikest saada. 
    Tundub teiste päevitajate vahel haiglaselt valge. 
    Piilub kartlikult üle õla, ega ülemust näha pole. 
    Ujuma ei lähe, põlgab vee liiga külmaks. 
    Modell: Anatoli (35) 
    Prominendist sportlane (10) 
    Päevitab avalikus rannas toplessina, aga pildistamist häbeneb ja keerab pea ära. 
    On väga pruun, sest treenib enamasti soojadel maadel ja jookseb napis riietuses. 
    Nahavähki ei karda. 
    Pärast läheb jooksuga koju tagasi. 
    Lihtrahvaga ei suhtle. 
    Modell: Jane (31) 
    Lantija (11) 
    On reeglina üksi. 
    Naislantija seisab madalas vees, selg mere poole. 
    Hoiab demonstratiivselt käes raamatut, kuid ei keera tundide kaupa lehte. 
    Meeslantija seisab liivariba keskel ja jõllitab pingsalt möödujaid. 
    Jalad on kergelt harkis, rinnalihased pingul. 
    Mõlemast soost lantijad on huvitatud eelkõige uute tutvuste sõlmimisest ja võivad kiiresti ümberkehastuda landitavaks. 
    Matemaatika lahendab kuritegusid 
    MARK PRIGG The Sunday Times, London 
    us matemaatilise analüüsi tarkvara on võimeline sirvima politseitoimikuid, et leida ühisjooni näiliselt seosetute kuritegude vahel. 
    Uus süsteem, mida hakkab kasutama Essexi politsei, kannab nime Leo. 
    Selle töötas välja Briti tarkvarafirma Autonomy ja see võimaldab juurdepääsu rohkem kui neli aastat vanadele teadetele kuritegude kohta, trahvimäärustele ja hädaabinumbri infole. 
    Leo eraldab tähendusliku ja asjakohase info politsei andmebaasist ja kontrollib, kas sel on sarnasusi mõne teise Essexi süsteemi juhtumiga. 
    Essexi politsei süsteemiarendaja Julian Robinson räägib, et süsteem kasutab kümneid andmebaase. 
    Meie käsutuses on alati olnud rohkesti infot, kuid selle läbilappamine pole kerge. 
    Nüüd teeb Leo seda automaatselt. 
    Tegu pole süsteemiga, mis ise kuritegusid lahendaks, kuid see aitab uurijail oma tööd teha, selgitab Robinson. 
    Süsteem on kättesaadav kõigile 4000-le Essexi politseitöötajale ning see sisaldab ka pilte ja infot vahistamiste kohta. 
    Autonomy asutaja Mike Lynch'i sõnul seisneb Leo peamine eelis selles, et see suudab teha üldistusi. 
    Ühe ja sama sündmuse kohta antud tunnistajate lausungid on sageli täiesti erinevad, nendib ta. 
    Üks inimene näeb näiteks teismelist koeraga, teine meest saksa lambakoeraga. 
    Ükski teine arvutisüsteem ei leia siit seoseid. 
    Kuid meie süsteem kasutab matemaatilist valemit, mis eristab öeldu tähenduse ja talletab selle. 
    Kui järgmisel korral toimub kuritegu, milles esineb kahtlusalune koos koeraga, saab uurija tegeleda ka selle juhumiga. 
    Kuna paljudel politseijõududel on toimikutes tuhandeid kuritegusid, otsustas Autonomy kuritegudevaheliste seoste näitamiseks kasutada graafilist ühisosa, mis võimaldab näha suuremat hulka informatsiooni üheaegselt. 
    Uurijad näevad omavahel seotud kuritegusid otsekohe arvutiekraanil ja võivad kasutada zoomi, et tabada rohkem üksikasju. 
    Arvuti võib välja tulla 50 omavahel seotud lüliga, millest 49 ei puutu asjasse. 
    Ent kuna need lülid on esitatud graafiliselt, näevad uurijad kõiki 50 korraga ja valivad kohe välja selle, mis aitab neid kuriteo lahendamisel, jutustab Lynch. 
    Autonomy kasutab süsteemis loomulikku keeleotsingut, mis võimaldab politseinikel sisestada tavalisi ingliskeelseid lauseid, selle asemel et valida kindlaksmääratud otsingusõnu. 
    Otsingusõnad pole nii usaldusväärsed, kuid lausega saab meie süsteem teada otsitava tegeliku tähenduse ja muudab otsingu palju tulusamaks, räägib Lynch. 
    Autonomy töötab ka alarmsüsteemi kallal, mis hoiatab uurijat automaatselt võimaliku kokkulangevuse korral, isegi kui see juhtum aastaid tagasi kõrvale jäeti. 
    Ainult üks kirst 
    1946. aastal saabus Kroonlinnast Tallinna tagasihoidlik alus Sulev. Laevalael seisis kirst, mille ümber seisid auvalves kunstnik Evald Okas, näitleja Ants Lauter, revolutsionäär Juliana Telman ja kirjanik Mart Raud. 
    Sadamas ootas suur inimsumm, kes oli tulnud vastu luuletaja Lydia Koidula (1843­1886) põrmu kojutoomisele. 
    Väljakaevamine Kroonlinna kalmistul toimus öösel viletsa valguse käes. 
    Kui Koidula kirst lahti tehti, tegin tema skeletist joonistuse. 
    Kahjuks on see pilt kaduma läinud, meenutab Evald Okas. 
    Ümbermatjad tõstsid Koidula säilmed uude kirstu, pannes sinna ka tema tammekirstu tükke. 
    Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile. 
    Rääkisime Juhan Smuuliga, et tegelikult peaks ka mehe ja lapse ära tooma. 
    Aga kõrgemalt poolt oli otsustatud teisiti, ütleb Okas. 
    Nõukogude kirjandusteaduse arvates oli Koidula surm seotud tema kodumaalt eemalviibimisega. 
    Selles oli süüdi tema abielu lätlasest sõjaväearsti Eduard Michelsoniga. 
    Sel nädalal maetakse samuti Metsakalmistule ümber kolonel Alfons Rebane. 
    Tema abikaasa Agnia põrm aga jääb Saksamaale Augsburgi. 
    1990ndate algul kirjutas Mati Unt raamatu Doonori meelespea, kus vägivaldselt lahutatud Koidula ja Michelson käisid öösiti vampiiriks. 
    Kas Unt teeb nüüd Doonori meelespeale järje? 
    Rahva Omakaitse fond hääbub rahapuudusse 
    Rahva Omakaitse fondi asutasid Tallinna ärimehed Juur ja Kivirähk paar kuud tagasi, et teenida lisa priskele ärimehepalgale. 
    Nüüdseks on fondi tegevus sisuliselt lõppenud, fondi arvel Ühispangas on tühised 33 krooni ja 51 senti. 
    Tegelikult see ei olnudki mingi fond, meenutavad ärimehed, vaid lihtsalt arveldusarve, mille peale anti kaks pangakaarti. 
    Kui me Ühispanga kontorisse seda avama läksime, vaatasid tellerid meid alguses jõle põlglikult, et näe, jälle tulevad mingid homod leibu ühte kappi toppima. 
    Aga kuuldes, et tegemist on Omakaitse meestega, muutus pangatöötajate suhtumine väga soojaks ja meid aidati lahkelt kõigi keeruliste paberite vormistamisel. 
    Ärimehed määrasid sularaha väljavõtmise limiidiks 100 000 krooni kuus. 
    Paraku laekus fondi arvele kokku ainult 253 krooni ja 51 senti. 
    200 krooni jõid ärimehed maha, 20 krooni kahmas pank teenustasu näol endale ja karta on, et ka hetkel arvel olev summake libiseb lõpuks Hanschmidti ja Mäggi taskusse. 
    Nii väikest raha pole võimalik automaadist kätte saada, pangakontorisse raha järele minna aga Juur ja Kivirähk ei soovi. 
    Raha Rahva Omakaitse fondi laekus eraisikute annetustest. 
    Annetajatel on raha tagasisaamise lootused praktiliselt olematud, täpselt nagu Hüvitusfondi kundedelgi. 
    Taas kord on sulid lihtsameelsetel naha üle kõrvade tõmmanud! 
    ÜLO JALAKAS 
    Eluks vajalik vedelik 
    Hoolitse enda eest ­ joo küllaldaselt vett, õpetab reklaam. 
    Iga päev pead sa jooma 2,5 liitrit vett. 
    Pooleteiseliitrine plastikpudel Saku Vichy Classique'i maksab poes 14.90 krooni. 
    2,5 liitrit ehk ühe päeva norm maksab seega ligi 25 krooni. 
    Enda eest hoolitsev inimene peab jooma kuus 750 krooni eest Saku vett. 
    Aastas kulub tal vee peale 9000 krooni. 
    See summa on isegi suurem kui kaks keskmist Eesti kuupalka. 
    9000 krooni eest saab osta ligi tuhat pudelit õlut. 
    Igale päevale jagub vähemalt kaks pudelit õlut. 
    Kui paljud meist eelistavad sel juhul mineraalvett? 
    TARMO VAHTER 
    LUUKAMBER on rubriik, kus teadjad räägivad, kuidas asjad tegelikult on. 
    Avis kollitab reservaadiga 
    Avise kiired reservatsioonid ei tõota midagi head, sest reservatsioon tähendab seletussõnaraamatu järgi lisatingimust (mittenõustumist või kahtlust milleski ja sellest tulenevalt endale jäetud õigust millekski). 
    Mis äkilisi lisatingimusi kavatseb firma kliendile veel seada? 
    Või soovib Avis kiiresti asutada Eestisse reservaate, sest seletussõnaraamatu järgi tähendab reservatsioon veel reservaati, pärismaalaste piiratud omavalitsusega ala. 
    Avisele tõotaksid edu kiired reserveeringud, st kliendi jaoks pandaks auto kinni, hoitaks auto sõiduvalmis. 
    PEKKA ERELT 
    5 korda jaan 
    PEKKA ERELT 
    1909 
    Jaan oli vaikne ja soe. 
    Eesti rahvas elas täisväärtuslikku elu, võttis viina ja laulis. 
    Tsaarivõimud aga jätkasid juba neljandat aastat viienda aasta revolutsiooni osavõtjate kinnipüüdmist ja hukkamist. 
    Viin, koolera ja ringmängud 
    Kunstnik N. Triik, kes Iisaku kihelkonda vanavara korjama läks, on, nagu meile telegraferitakse, kahtlasse haigusesse jäänud ja Jõhvis kolera haigemajasse paigutatud. 
    Jaanipäeva õhtut vastu võtma oli Pärnu rahvaaeda rohke arvuline rahva kogu ilmunud. 
    Kiigud käisivad kõik aeg. 
    Ka turnimise abinõuudel oli tuli taga. 
    Peagi hakkas jalakeerutus pääle, millest nii suured kui väikesed suure agarusega osa võtsivad. 
    Ringmängude ajal oleks võidud eeslauljaid julgemalt toetada. 
    Vaikne soe õhtu oli aiapiduks nagu loodud. 
    Aias põlesivad ilutuled. 
    Sõjakohus mõistis 22. juunil talupoja Mart Näre (20 a. v.) Virulase teatel poomise surma, sest et ta 1905. aastal Pärnu maakonnas Kõnnu-Enge mõisa rüüstamisest osa oli võtnud. 
    Viljandi linna Käsitööliste Abiandmise seltsi suvepidu 23. ja 24. juunil peab osavõtmise poolest kordaläinuks nimetama. 
    Alkoholi-puhvetis müüdi 100 kasti õlut ja mitukümmend tsetvertnoid viina ära. 
    Alkoholipuhveti tõttu oli kord piduplatsil nõrk ja mõned tegelased laulsivad teiste joodikutega ühes, nõnda et tõsised pidulised koorilaulusid ei kuulnud ja pidult lahkusivad. 
    (Postimehe Pärnu väljaanne) 
    1919 
    Juunis oli Lätimaa eestlaste sõjamürtsu täis ja jaani polnud kellelgi aega pidada. 
    Võnnu all anti sakslastele jaanilaupäeval peksa ning kui inglased poleks vahele seganud, oleks Riiagi Eesti linnaks saanud. 
    Lehed aga kandsid pühade aegu suuri pealkirju: Meie väed lõuna-väerinnal edasi tunginud ja Võnnu linna Landeswehrilt tagasi võtnud. 
    Landeswehr põgeneb korratuses. 
    Saksa prints ­ Eesti sõjavang 
    Kuulu järele on lõuna väerinnal muude raud-divisjoni meeste hulgas ka Saksa ühe osariigi nooruke prints vangi langenud. 
    Vangi langedes olnud prints oma elu eest nii hirmul, et ta pisarsilmil meie sõdurite ette armu paludes põlvili langenud ja igasuguseid teateid tõotanud anda, millest ta aga teab. 
    Inglastel Eesti kaasakesed 
    Ühel praegu Tallinna all viibival Inglise sõjalaeval on 14 meremeest Eesti neidudega abielus. 
    Sõja-aasta jooksul on inglased Eesti neidudest niivõrd lugu pidama õppinud, et nad meie maalt enestele eluseltsilised leidsid. 
    Nüüd on Eestimaalt viidud kaasakesed juba Inglis keele ära õppinud, kuna mehed jälle üsna soravalt Eesti keelt räägivad. 
    (Tallinna Teataja) 
    1929 
    Jaan tuli nagu ikka rahvapidude ja laulupäevadega üle kogu maa. 
    Rahvas jättis linnad maha ja põgenes susladega maale. 
    Piirivalvuritel aga algas kibe tööaeg, kuna suure üldrahvaliku peo tõttu hoogustus salaviinaäri. 
    Jaanipäeva-tung Tallinna raudteejaamades 
    Kuigi ilm laupäeval kiskus pilve ja ähvardas tuua vihma, siiski algas pealinna tühjaks jooksmine. 
    Tallinnast väljaminevad rongid olid äärmiselt täis, eriti Pärnu susla, mis sikutas rahvast Pärnu laulupeole. 
    Raudteetegelaste arvates on käesoleva aasta jaanipäevase liikumise tõstnud elavamaks 50 protsendi võrra odavate suvituspiletite sisseseadmine. 
    Naisel piiritus pükstes 
    22. juunil tabasid Turboneeme kordoni piirivalvurid Tallinna-Viinistu vahel liikuvast autobusest Viinistu küla elaniku Anette Seppmanni, kelle kehavormid näisid piirivalvuritele kahtlased. 
    Läbiotsimisel selgus, et Seppmann kannab oma keha küljes viis liitrilist nõu piiritusega. 
    Nõud olid erilised, keha vormide järele ning kõik viis olid peidetud pükstesse, mis omakord olid eriti selle jaoks valmistatud. 
    Naised on küll nupukad, kuid pükste intiimsus ei garanteeri salapiirituse puutumatust ­ piirivalvureil on hea nina. 
    Setu ökonoomsus 
    Ühel Järvesuu valla setul suri teine sigadest nn hiirte kätte. 
    Olgugi, et haigus nakkav, söötis setu lõpnud sea loomaarsti keelust hoolimata tervele seale ära. 
    Kuid tagajärg: ka see haigestus ja suri. 
    Ka seda ei lastud hukka minna. 
    Suitsetati ja soolati kõvasti ära ning praegu maitseda perele väga hästi, ilma et ükski surma märke oleks avaldanud. 
    (Vaba Maa) 
    1939 
    Jaanipäevast sai konstantinipäev. 
    Juhi auks muudeti tänavanimesid ja püstitati ausambaid. 
    Presidendi kõnesid aga saatsid kestvad või tormilised kiiduavaldused, mis järgmistel aastakümnetel olid veelgi kestvamad ja tormilisemad. 
    Sõjani oli jäänud vaid paar kuud, Eesti vabariiki vähem kui aasta. 
    Konstantin Pätsi nimelise tänava ristsed 
    Kolmapäeval toimus endise Kentmanni tänava pidulik ümberristimine Konstantin Pätsi tänavaks. 
    Nimelt võeti Eesti Panga seinalt endine tänavasilt, millel ilutses nimi Kentmanni ning asendati K. Pätsi nime kandva sildiga. 
    K. Pätsi tänav on kujunemas Tallinna esinduslikema ilmega tänavaks. 
    Avati president K. Pätsi sünnikoha monument 
    Pärnumaal Tahkurannas avati vabariigi president K. Pätsi sünnitalu lähedal Pärnumaa rahva poolt presidendi sünnikoha tähistamiseks püstitatud monument. 
    Enne avamistalitust külastas president koos ülemjuhataja ja teiste saatjatega oma sünnitalu. 
    Põlluotsal ­ nõnda on talu nimi, kus kiikus presidendi häll, valmistati kõrgele külalisele südamlik vastuvõtt. 
    Oma isa, äia ja vanaisa aupäevale olid ilmunud ka presidendi mõlemad pojad Leo ja Viktor Päts'id, pr. Helgi Päts ja presidendi kaks lapselast. 
    Kodukäija kohutas inimesi haigeks 
    Saaremaal Pöide vallas tulid Tagavere küla noored keskööl tantsuplatsilt. 
    Jõudnud külla ühe tühja ja lagunenud majani, mille peremees end läinud aastal üles poos, astus äkki tulijaile majast vastu valgesse linasse riietatud inimkogu. 
    Noored seda nähes kohkusid ja jooksid suures hirmus minema. 
    Selle kohkumise tagajärjel on mitu inimest haigestunud. 
    Kodukäija isikut tahetakse selgitada ja teda vastutusele võtta. 
    (Päevaleht) 
    1949 
    Jaani ei olnud, oli Jossif. 
    Põldudel ja tehastes müttasid stahhaanovlased ning lehed materdasid kodanlikke natsionaliste. 
    Helge aeg ei vajanud enam paganlikku jaani. 
    Veduritele jõevett 
    Türi veduridepoo töötajad võtsid endale kohustuse varustada vedureid jõeveega, et ära hoida katelde ummistumist lubjakorraga. 
    Selleks ehitatakse jõe äärde 400 meetri pikkune raudteeliin. 
    Ehitustööd teevad depootöötajad ühiskondlike tööde korras. 
    Kalurid lähevad rändpüügile 
    Peipsi Edu kaluriartelli kalurid valmistuvad rändpüügile minekuks meie vabariigi järvedesse. 
    Püünised ja mootorpaadid on juba korrastatud. 
    Lähemail päevil lähevad kalurid ekskursioonile Laadoga järvele, et tutvuda uuemate kalapüügivahenditega ja meetoditega. 
    Teadaanne 
    24. juunil kell 18 toimub EK(b)P Tallinna Linnakomitee Partei Haridusmajas avalik loeng eesti keeles teemal Rahvusvaheline olukord. 
    Lektor sm. Goldberg. 
    (Rahva Hääl) 
    Briti kõrtsikultuur vallutab Eestit 
    AET SüVARI 
    Kas ee-lukoht on Tallinnas või oo-led täitsa maalt, küll lõpuks ikka ette jääb sul Hella Hundi paab, laulis Folkmill neli-viis aastat tagasi. 
    Laul lauluks, aga sõnum oli, muide, sulatõsi. 
    Kuid siis jäi menupaik Hunt miskipärast kiratsema ja nüüd ei teata temast enam midagi. 
    Eesti kõrtsituru on vallutanud ­ kui mõni eriti visa maarjamaa mees välja arvata ­ Briti saarte tugeva kõrtsikultuuri kandjad. 
    Elupõliste tallinlaste poolt põlglikult uniseks ülikoolilinnaks ristitud Tartu on lõpuks sööda välja visanud. 
    Tal ei õnnestunud pealinlast meelitada suudlevate tudengite ega taskupudeli-kõrghoonega. 
    Kuid nüüd istub seesama elupõline tallinlane reede õhtul Wilde pubis, silmad õndsalt säramas, ja on seal nõus kasvõi pool tundi teinekord soojavõitu õlut ootama. 
    Miks ometi? 
    Wilde omanik on energiline iirlane Liam Allen, kellele kuulub ka Setanta pubi Otepääl. 
    Wilde juhataja Rain Eendra sõnul on nende edu just Alleni teene, kes maailmas ringi rännates palju kasulikku on kõrva taha pannud ja seda nüüd Eestisse kõrtsi luues ära kasutanud. 
    Ta käib pidevalt Iirimaal ja sealt naastes ta lausa plahvatab energiast ja ideedest, räägib Eendra. 
    Selles on tema eelis. 
    Ka mitmete Tallinna kuumade kõrtside omanik?otlane David Coutts rõhutab sama ­ välismaalased on rohkem reisinud, näinud, teinud. 
    Personali valib ta oma kõrtsidesse väga hoolikalt ja eelistab juhatajateks palgata inglasi-?otlasi-austraallasi, sest nad tulevad kohtadest, kus on juba aastasadu kõrtse peetud. 
    Nad oskavad luua atmosfääri, mis inimesi kõrtsi meelitab, lausub Coutts. 
    Couttsi sõnul on eestlased välismaalastest nigelamad kõrtsipidajad veel ka seetõttu, et tahavad saada liiga palju liiga kiiresti. 
    Eestlastest ettevõtjad ootavad, et nende investeering tasuks ära juba 12 kuuga, aga see pole võimalik. 
    Peeter Jõgioja, Tartu kõrtsi Krooks omanik, vaidleb sellele vastu: Meil ei olegi võimalik nii palju investeerida, ütleb ta. 
    Mind teeb kurvaks, et välismaalased tulevad ja neil läheb hästi, sest neil on võimalusi. 
    Pealegi on nad sündinud selle kultuuri sisse, aga kas meie oleme süüdi, et me ei ole? 
    Ma leian, et see on ebaõiglane. 
    Jõgioja sõnul ei ole Krooksul küll pärast Wilde avamist halvemini minema hakanud, sest õnneks on neil erinev sihtgrupp, aga muidu nii külmaverelisena tunduv kõvakäelisest trummarist kõrtsiomanik möönab, et alguses ehmus ta päris korralikult, kui kuulis, et uus iiri kõrts Tartus uksed avab. 
    Ka ärimees Rein Kilgile kuuluva lokaali Zum-Zum Kohviku AS direktor Urmas Adamson sõnab, et välismaalastega on raske, aga huvitav konkureerida ­ neil on nutikust, mida eestlastel kogemuste puudumise tõttu napib. 
    Kui vaadata nende sümpaatseid üllatavaid kohti, siis võtab ikka naerule küll, millise oskusega vennad teevad, sõnab Adamson. 
    Samas ei taha temagi tunnistada, nagu läheks Zumil pärast Wilde tulekut halvemini ­ teatud tagasilöök muidugi avamisel oli, kuid nüüd on Zum taas tasakaalus, väidab ta. 
    Adamson usub, et eestlastest tegijad hakkavad välismaalastele aina enam kandadele astuma. 
    Käsi pulsil 
    Edu saladus on stabiilsus, seda oleme Wildega mõlemad suutnud säilitada, leiab Jõgioja. 
    Just stabiilsust hindab väga kõrgelt ka Coutts. 
    Temale kuuluva Nimega baari püsimise paneb peatselt proovile selle lähedusse rajatav uus Oasise-nimeline kõrts, mis võtaks eestlasest konkurendi kõhu kõhedaks. 
    Kuid Coutts leiab, et selline konkurents on igati hea, sest see annab võimaluse oma stabiilsust katsetada. 
    Aga stabiilsusest ei saa juttugi olla, kui omanik selle järele ei valva. 
    Mina elan siin, magan siin ­ olen Krooksuga nii ära harjunud, väidab Peeter Jõgioja. 
    See aitabki stabiilsust säilitada. 
    Seda peab arvestama ka välismaalasest kõrtsipidaja ­ kuigi vahel on hea kodumaale mõtteid koguma minna, peab omanik siiski ise kõrtsil silma peal hoidma. 
    David Coutts tunnistab, et just sellega läkski ta alt Tartusse Nimeta baari loomisel. 
    Mul ei olnud võimalik kogu aeg Tartus viibida, sellepärast seal baar läbi ei löönud, sõnab Coutts. 
    Alati peab olema keegi, kes hoiab kätt pulsil, kontrollib, et asjad jookseksid, kinnitab ka Eendra. 
    See on hea veel tagasiside mõttes ­ kui omanik on kohal ja suhtleb klientidega, näeb ta kergemini, kus vigu tehakse. 
    Kriitika on edasiviiv jõud, lisab Urmas Adamson. 
    Zumi omanik Rein Kilk sõidab tihti sumedal suveõhtul tsikliga otse Zumi treppi, liigub rahva seas, kuuleb ja näeb, mida arvatakse. 
    Kõigele lisaks aitab ta niimoodi tsikliga treppi lennates imagot luua, leiab Adamson. 
    Ole kogu aeg olemas 
    Imagoloomine on omaniku püha kohus. 
    Võib liikuda rahva seas ja kuulata, kõrva taha panna ja selle järgi isegi talitada ­ see on üks asi. 
    Hoopis olulisem on aga mulje, mis kõrtsist jääb, kus omanik alati kohal ­ nagu kuumemates pubides Suurbritannias, kõikide pubide emamaal. 
    Selle nimel talub välismaalasest omanik koduigatsustki ega lähe oma pubist võimaluse korral sammugi kaugemale. 
    Kui eestlane tahab ka tegija olla, teeb ta samuti. 
    Peeter Jõgioja väidab, et on Krooksus viimane lahkuja ja esimene tulija, istub ka leti taga ja peseb koguni vetsu, kui vaja. 
    Aga imago loomise juurde käib ka kõik muu. 
    Näiteks omaniku maine, mis suures osas Krooksu boheemlaslikku ja Couttsi välismaalaste-lembeseid kõrtse kujundanud. 
    Ning kahtlemata käib maine loomise juurde Eestis ka teeninduskultuur ja toit. 
    Läänes võib-olla ei tuldagi selle peale, kui olulised need nõukogude ajal ära väntsutatud eestlasele on, aga restorani ja kõrtsi hing on hea kokk ja teenindaja, arvab Adamson. 
    Kahtlemata arvestame me, et see on eestlasele väga oluline, kinnitavad ka David Coutts ja Liam Alleni pubi juhatav Rain Eendra. 
    Aga Eestis ei ole ühtki kõrtsi, kus oleks täiesti tip-top teenindus, väidab Coutts. 
    Isegi Molly Malone'sis ei ole. 
    Põhjus ikka sama ­ omanikud ei jõua kogu aeg kohal olla. 
    Couttsi ideaalis tähendab hea teenindus seda, et personal tunneb püsikliente eesnime pidi, teab nende soove ja tõttab neile jookidega lauda juba siis, kui nad näpu püsti ajavad. 
    Jah, hästi läheb välismaalastel ­ raha on, ideedest ei tule ka puudust. 
    Külastajaid nagu laulupeol. 
    Aga eestlast päästab ainult visa hing imago loomisel (mille nimel Jõgioja koguni Prodigy laulja kahe-sarve-soengu pähe ajas, mis sest, et kole) ja kõva töö. 
    Selle võid lõpulauseks panna, et meil Wilde juhatajaga on üks lihtne elutarkus: kõrtsi saatuse otsustab inimene, kes temaga tegeleb. 
    Ei ole võimalik, et sa pole kogu aeg olemas, sõnab Jõgioja. 
    Kellele kuuluvad Tallinna ja Tartu menukõrtsid? 
    Tallinnas 
    Nimeta ­ šotlane David Coutts 
    George Brown ­ eestlane Rein Kilk 
    Karl Friedrich ­ eestlaste A&G, Saku 
    Molly Malone's ­ šotlane David Coutts 
    Ruby Tuesday ­ nime mitte avalikustav välismaalane 
    Tehas 43 ­ šotlane David Coutts 
    Diesel Boots ­ eestlaste AS Tropicana Kaubandus 
    Hell Hunt ­ nime mitte avalikustav eestlane 
    Kloostri Ait ­ eestlane Urmas Jäätma 
    Guitar Safari ­ eestlaste AS Tropicana Kaubandus 
    Avenüü ­ nime mitte avalikustav eestlane 
    Karja Kelder ­ eestlane Aare Hallap 
    Mokiy juures ­ eestlaste AS Mokiy Grupp 
    Amsterdam ­ hollandlane Judith Bruin 
    Kapten Tenkeš ­ eestlane Mati Hellam 
    Nimega ­ šotlane David Coutts 
    Vana Villemi Pubi ­ eestlane Aare Hallap 
    Tartus 
    Krooks ­ eestlane Peeter Jõgioja 
    Wilde ­ iirlane Liam Allen 
    Zum-Zum ­ eestlane Rein Kilk 
    Nimeta ­ šotlane David Coutts 
    Dyrrelmatt ­ eestlaste IS Muusikaklubide AS 
    Pikk teekond Tapalt Jeruusalemma 
    MIHKEL KÄRMAS Jeruusalemm ­ Tallinn 
    zahhodi-zahhodi, kutsub sandlipuu värvi jumega krimpsus valvur mind vene keeles üle lävepaku. 
    Väravavaht Mustafa on araablane ja haiguse tagajärjel pime. 
    Olen ühe põiktänava lõpus Jeruusalemma araabia linnaosas. 
    Kui roheline värav meie selja taga kinni langeb, sukeldume 36kraadisest palavusest kärarikkal tänaval vaiksesse jahedasse oaasi. 
    Ema Ksenja (71) on rõõmsameelne. 
    Tema pilk tumedate prilliklaaside tagant uurib vestluskaaslast tähelepanelikult. 
    Olen 50 aastat Eestist eemal olnud. 
    Minu eesti keel on arhailine, alustab Tapal sündinud naine vabandusega. 
    Ema Ksenjat võib nimetada väliseestlaseks. 
    Lahkunud 16aastasena sõja jalust Eestist Saksamaale, veetis ta suurema osa elust (40 aastat) Austraalias. 
    Sestap mõtleb ta inglise keeles ja räägib sujuvat eesti keelt. 
    Ema Ksenja elupaik viimased üksteist aastat ­ kinnine õigeusu klooster, mida mitmekeelses linnas tuntakse ka nimetuse Russian convent järgi ­ avati külalistele kolm aastat tagasi. 
    Juudi taksod kardavad Õlimäele sõita 
    Õlimäe kloostrisse pääsemine oli täpselt nii keeruline, nagu mind hoiatati. 
    Kristuse Taevaminemise Õigeusu Klooster Õlimäel asub küll linna igast kandist nähtava kõrgeima mäe otsas, kuid linnaosa etnilise koosluse tõttu juudi taksojuhid sinna ei sõida. 
    Araablasest taksojuht Tariq küsis kümneminutilise sõidu eest läbi imekitsaste ja järskude tänavate hingehinda ­ 50 seeklit (200 krooni). 
    Teine võimalus olnuks see vahemaa tõsiste palverändurite eeskujul kõrvetavas kuumuses jalgsi läbida. 
    Tegemist on nimelt Püha Linna ühe ajalooliselt tähtsaima paigaga. 
    Siia püstitati umbes 1600 aasta eest üks maailma esimestest kirikutest. 
    Möödunud sajandil samale kohale Vene tsaariperekonna poolt rajatud kloostri territooriumil asub piibliuurijate arvates paik, kust leiti Ristija Johannese maharaiutud pea. 
    Leidmise paika tähistab praegu kabel. 
    Pealegi tuleb iga külastus, eriti ajakirjaniku visiit, kooskõlastada kloostri ülemaga. 
    Ka sellest sündinud artikli loeb auväärne matuška enne trükki minekut üle. 
    Mošeede piiramisrõngas 
    Kuidas ma siia tulin? kordab ema Ksenja mõtlikult. 
    Lennukiga! teatab ta šarmika naeratuse saatel. 
    Ma ei räägi sellest, sest see on keeruline lugu. 
    Võibolla panen selle kirja ja avaldan postuumselt. 
    Nime, mis on märgitud tema passi, ta öelda ei taha. 
    Sel pole mingit tähtsust, leiab ta. 
    Õlimäe kloostrisse sattus eestlanna alguses külalisena. 
    Kogu olemus tunnetab, et Jeruusalemm on midagi väga erilist. 
    Alguses käisin mööda Jeruusalemma tänavakive ja korraga tuli see tunne minusse läbi sandaalipõhjade. 
    Siis polnud enam suurt tõuget vaja, kirjeldab ema Ksenja Iisraeli jäämise otsust. 
    Kloostri väljavenitatud maasiilu (1,5 kilomeetrit korda 150 meetrit) ümber on kolm mošeed. 
    Meie jutuajamise kestel hakkab kõrvalasuva usutempli imaam läbi valjuhääldi Allahi kummardajaid pärastlõunasele palvusele hüüdma. 
    Nii viis korda päevas. 
    Küla teises ajavööndis 
    Kloostri maailm kujutab endast tegelikult väikest iseseisvat küla. 
    Enamikul nunnadest on oma majake või korter. 
    Asunduse territooriumile mahub 500 õlipuuga istandus, millest pressitava saadusega toidetakse kloostri ja kiriku õlilampe ning valmistatakse toite. 
    Üks, millega väljastpoolt tulija peab arvestama, on mäetipul ja all-linnas kehtiv eri ajavöönd. 
    Kristuse Taevaminemise Õigeusu Klooster Õlimäel ei lähe kunagi suveajale üle. 
    Aeg on arbitraarne ­ milleks seda muuta, leiavad pühad õed. 
    Jeruusalemma patriarhile alluvas kloostris elab umbes 50 nunna vanuses 20 kuni 90 eluaastat ja neli preestrit. 
    Tung siia on väga suur, kinnitab ema Ksenja. 
    Seltskond on kirju: kloostrielanike hulgas on venelasi, araablasi, rumeenlasi, kreeklasi, sakslasi, austraallasi ja üks eestlane. 
    Distsipliin ­ nunna A ja O 
    Õlimäe kloostri elanikuks saamine eeldab eneseohverdust ja vastuvaidlematut kuuletumist. 
    Siin saab hakkama üks kolmest, räägib ise 1988. aastal Jeruusalemma jäänud ema Ksenja. 
    Ranguse tõttu ei saa hakkama, täpsustab ta. 
    Välja arvatud pühapäeval, kui pool päeva on vaba ja kärarikkaid töid üldse teha ei tohi, kordub päevakava päevast-päeva. 
    Kell 5.30 hommikul algab esimene teenistus, mis kestab kaks ja pool tundi. 
    Sellele järgneb hommikusöök. 
    Kell 9.30 asutakse töökohtadele. 
    Jõude istumiseks kloostris võimalust pole. 
    Osa tegelevad ikonograafia, teised väljaõmblemisega, mõned töötavad aias. 
    Sellega teenime leiva ja margariini selle peale, seletab ema Ksenja. 
    Eesti nunn on giid kloostri külalistele ning raamatukoguhoidja. 
    Teatud päevadel õpetab ta juudi üliõpilastele ristiusu ajalugu. 
    13.00 kinnitatakse keha, et asuda uuesti tööle. 
    Õlimäe klooster on idiorütmiline klooster, so nunnadel võib olla isiklikku varandust ja nad võivad teenida raha ka väljapoole suunatud tegevusega. 
    Territooriumilt lahkuda võib ainult matuška loaga. 
    Kell neli pärastlõunal algab kolme ja poole tunnine õhtune teenistus. 
    Ühist õhtusööki ei ole. 
    Pärast teenistust on ette nähtud täielik vaikus. 
    Ei külalisi, telefonikõnesid ega omavahelist suhtlemist. 
    Palvetatakse omaette. 
    Mõni kirjutab kirju, mõni peseb pesu. 
    Televiisorit pole, raadiot võib kuulata. 
    Raadio ilmus kloostrisse Lahesõja ajal, mil Iraak Iisraeli pihta rakette tulistas. 
    Toona lihtsalt pidi raadiot jälgima, et rakettide sisust kuulda (kardeti gaasi). 
    Telefon asub kloostriülema ruumides, aga seda ohtrate kõnedega kuritarvitada ei tohi. 
    Märkamatult on möödunud poolteist tundi. 
    Taksojuht Tariq, kes tahab võõramaalase tagasi linna viia, on muutunud närviliseks. 
    Ta laseb signaali ning lõpuks klopib väravale. 
    Tagasiteel räägib ta taksojuhtide väljakannatamatult raskest elust täpselt nagu tema Tallinna kolleegid. 
    See ei takista tal minult lõpuks 120 seeklit röövimast. 
    Nulltolerants - kas pääsetee? 
    RISTO PULLAT 
    estis on kuritegevus saavutanud teise vabariigi kõrgeima taseme. 
    1998. aasta jooksul üksi pandi vabariigis toime ligikaudu 46 000 kuritegu, millele lisandub veel nn latentne kuritegevus. 
    Enam kui pooled vabariigis registreeritud kuriteod pannakse toime pealinnas. 
    Elamine muutub Eestis järjest ohtlikumaks, sestap võiks rakendada maailmapraktika efektiivseimat ennast õigustanud kriminaalpreventsiooni meetodit nulltolerantsi (ingl k zero tolerance). 
    Eelkõige seostub see mõiste New Yorgiga. 
    Uus linnapea pani politsei tööle 
    Seitsmekümnendatel omandas New York lokkava kuritegevuse tõttu äärmiselt halva maine. 
    Kriitiliselt kriminogeenne keskkond sundis linnast ära kolima väidetavalt ligi miljon inimest, seetõttu vähenes maksumaksjate baas, mis omakorda tõi kaasa 5000 politseiniku vallandamise. 
    Kodanikud kaotasid usu korra ja turvalisuse võimalikkusse. 
    1993. aastal valiti New Yorgi 107. linnapeaks juristi haridusega Rudolph W. Giuliani. 
    Oma valijatele lubas Brooklynis sündinud mees eelkõige turvalisemat elukeskkonda. 
    Endise tunnustatud prokuröri ja omapärase rekordi ­ 4152 süüdimõistva kohtuotsuse omanikuna oli ta kaua kannatanud linnakodanikele otsekui lunastaja. 
    Guliani valitsusajal on linnas kuritegevus vähenenud poole ja tapmised 70 protsendi võrra. 
    Tema saavutuseks peetakse ka organiseeritud kuritegevuse väljajuurimist (näitena tuuakse siinkohal tavaliselt nn kurikuulsa Fultoni kalaturu vabastamine ühe perekonna mõju alt). 
    Koos Giulianiga asus 1994. a NYPDd (New York Police Department) juhtima William J. Bratton, kelle 1996. a vahetas välja tänini ametis olev Howard Safir. 
    Teatavasti ei ole Ameerika Ühendriikides föderaalpolitseid, vaid osariigi ja linna politsei ning tavaliselt vahetub koos linnapeaga ka politsei tippjuhtkond. 
    Seetõttu on kohalikul omavalitsusel võimalus politseid suunata ja temalt nõuda. 
    Politseinikele makstakse palka linna eelarvest. 
    Giuliani ametisseasumisel tehti muutusi politsei juhtkonnas, vabanedes neist, kes uute ideedega ei soovinud kaasa minna. 
    Võeti ühendust mitmete maailma suurlinnadega ja uuriti vastavat kogemust. 
    Kuna Giuliani nautis osariigi ja linna toetust, leiti raha ja palgati juurde politseinikke (praegu on New Yorgis 40 000 politseinikku), kes suunati tänavatele. 
    Tõsist tähelepanu hakati pöörama analüüsile, kaardistati kuritegevuse hetkeolukord, samuti karmistati personalipoliitikat ­ kui tulemust ei olnud, tuli koht vabastada järgmisele. 
    Tänu kõigele sellele on New Yorgi kuritegevus praegu viimase kolmekümne aasta madalaim. 
    Kolme vaala kontseptsioon 
    Kontseptsioon, mis pidi päästma linna toetus kolmele vaalale: nulltolerants, CompStat ja broken window ehk katkine aken. 
    Esimene neist eeldas reaktsiooni igale pisimalegi õigusrikkumisele. 
    Igasugune informatsioon fikseeriti preventiivselt võimalike probleemide lahendamiseks tulevikus (näiteks nooruk, kes jõi avalikus kohas õlut). 
    CompStat ehk Computer Comparison Statistics tähendab kuritegevuse monitooringu strateegilisi nõupidamisi, kus võrdleva analüüsi abil selgitatakse välja võimalikud negatiivsed arengud vastavas linnaosas. 
    Viimaseid peetakse Harvardi ülikooli John F. Kennedy halduskooli poolt kõige innovatiivsemaks viimase aja programmiks. 
    CompStat keskendub konkreetse asumi politseiülemale, kes peab tundma kohalikke olusid ja reageerima adekvaatselt. 
    Lahti seletatuna tähendab katkise akna teooria momentaanset reageerimist seaduserikkumisele ­ kui hoone aknal lüüakse katki üks ruut ja see jääb parandamata, on hoonel peagi kõik aknad sees. 
    Nulltolerants tõi tööd ja vastuseisu 
    Nulltolerantsi raames moodustati spetsiaalne rühm, tõkestamaks linna pikka aega vaevanud graffiti edasist levimist, sest isegi politseihoone, rääkimata metroost, oli sellega kaetud. 
    Identifitseeriti autorid, sisestades andmed, et uute teoste tekkimisel tuvastada kunstnik ning karistada tegijaid. 
    Graffiti kadumine linna seintelt oli selge sõnum linnas peremehetsenud kurjategijatele, et ajad on muutumas. 
    Prantslased vähendasid sama metoodikat kasutades graffitit linnas 93 protsenti. 
    Massilise perevägivalla puhul lõpetati igasugune veenmine ja rahustamine koduseinte vahel. 
    Korrarikkuja toimetati politseijaoskonda, kus iga säärane sündmus registreeriti. 
    Iseloomulik on asjaolu, et perekonda külastati alati ka sündmusele järgmisel päeval ja veel kolmel korral ühe kuu jooksul. 
    Sarnane taktika vähendas nn olmetapmisi 95 protsendi võrra. 
    Vastuseis nulltolerantsile oli politseijaoskondade tasemel üldine, kuna igalt pisirikkujalt tuli võtta sõrmejäljed ja uriiniproovid uimastite tuvastamiseks ja vormistada dokumendid. 
    Kõik see oli mugava eluga harjunud politseinikele ebameeldiv. 
    Kõige raskem võitlus narkootikumidega 
    Manhattan oli suurim narkokaubanduse piirkond, narkodiilerite aktiivne tegevus häiris nii linnakodanikke kui ka külalisi. 
    Moodustati spetsiaalne üksus (3500 narkopolitseinikku), mis koostöös teiste riiklike struktuuridega (FBI, DEA, ATF, US Customs) võitleb narkokuritegevusega. 
    Kahtlemata ei ole senini õnnestunud sellest profiitsest kuritegevuse liigist vabaneda, kuid tänavad on diileritest suuremalt jaolt puhtad. 
    Kõige halvamainelisem linnajagu on selles suhtes Washington Heights, kus tegutsevad peamiselt dominikaani päritolu diilerid. 
    Politsei andmetel on New Yorgis praegu ligi 300 000 narkosõltlast. 
    Väga range hoiaku on narkokuritegevuse suhtes võtnud Ameerika kohtud. 
    Erilise tähelepanu all on koolid, mille ümbrus püütakse diileritest puhtana hoida. 
    Kasutades kuriteo matkimist, pakutakse kooliõpilastele müüa uimasteid, sel viisil välja selekteerides potentsiaalsed narkohuvilised noored. 
    Politsei tegevuse resultatiivsust illustreerivad järgmised näitajad: 1993. a registreeriti 432 643 kuritegu, neist narkootkumidega seoses 64 832, 1997. a 239 224 kuritegu, narkootikumidega seoses 102 000. 
    Range kontroll ka politseinikele 
    Nulltolerants kehtib ka politseinike endi suhtes. 
    Ligi 1000-liikmeline NYPD sisekontrolli osakond kontrollib pidevalt oma kolleege nii võimaliku narkootikumide tarvitamise kui ka korruptsiooni suhtes. 
    Narkootikume kasutanud politseinik kaotab automaatselt töö koos kõige sellest tulenevaga, kaasa arvatud ilmajäämine pensionist. 
    1997. a oli 156 sellist juhtumit. 
    Politseinikud, kelle piirkonnas on viimasel ajal mingil põhjusel kasvanud kas varavastased või isikuvastased kuriteod, kutsutakse igal kolmapäeval ja reedel toimuvale CompStati nõupidamisele. 
    CompStati 12-liikmeline staff jälgib pidevalt linnas toimuvat ja probleemide tekkimisel valmistab konkreetsetes kriminaalasjades ette detailsed materjalid. 
    Hommikul kell 7 NYPD peakorteris algavale nõupidamisele pole tervislik hilineda. 
    Viimast kutsutakse õigustatult Ameerika inkvisitsiooniks, kahel korral läbipõrunud politseijuht võib kergelt sattuda tööbörsile. 
    Enamik jaoskonna ülemaid on kõrgema haridusega ning suure pingetaluvusega, neile esitatud nõudmised on suured. 
    Teenitult peetakse NYPDd üheks parimaks politseiorganisatsiooniks maailmas. 
    Iga politseinik alustab oma karjääri tänavalt, kus veedab esimesed 23 aastat. 
    Soovides ametiredelil tõusta, peab ta läbima kohustusliku teenistuse narkopolitseis. 
    Risto Pullat on Tallinna volikogu korrakaitsenõunik 
    Esimene suudlus jääb igaveseks meelde 
    JOHN HARLOE The Sunday Times, London 
    uuletajatel on õigus. 
    Esimene suudlus ­ olgu suudlejaiks siis Romeo ja Julia renessansiaegses Itaalias või tänapäeva teismelised bussiootepaviljonis ­ on kõige meeldejäävam kogemus elus. 
    See on nii võimas, et seda kõige romantilisemat intiimsust meenutatakse hiljem täpsemini kui mis tahes muid märksa suuremaid rõõme või muresid, mis juhtuvad aastaid hiljem. 
    Nii selgub vastavast uurimusest. 
    Paaridele meenub umbes 90 protsenti kõikidest üksikasjadest, mis seonduvad esimese suudlusega, alates särgi või pluusi värvist, lõpetades esimeste sõnadega, mis öeldi, kui huuled teineteisest eemaldusid. 
    Niisuguseid üksikasju mäletatakse märksa paremini kui teiste elusündmuste puhul, alates süütuse kaotamisest, lõpetades isa või ema surmaga. 
    Suudlus meeldivam kui süütuse kaotamine 
    Teadlased, kes avaldasid oma uurimuse tulemused Ameerika psühholoogiaseltsi iga-aastasel kokkutulekul Denveris Colorados, ütlesid, et mälestuse säärane jõulisus hämmastas neid. 
    Arvasime, et esikohale tuleb esimene seksuaalvahekord, kuid enamikul inimestest olid esikohal hoopis kõige esimene suudlus elus ja esimene suudlus inimesega, kellega neil on parajasti armusuhted, rääkis Indianapolise Butleri ülikooli teadlane Julie Link. 
    Uurimuse tarvis küsitleti ligi 300 keskklassi kuuluvat inimest, kelle esimene suudlus mahub ajavahemikku 1977 kuni viimased kuus kuud. 
    Sarah Fisher, kes on uurimuse kaasautor, tähendas, et uurijad küsisid ka seda, kus esimene suudlus toimus ­ ja avastasid, et mängureeglid on viimase 50 aasta jooksul peaaegu muutumatuks jäänud. 
    Esimene suudlus toimub tavaliselt poolavalikus kohas, nagu auto esiistmel või tüdruku maja ees head ööd soovides, ütles Fisher. 
    Suudlust peetakse sageli meeldivamaks kui süütuse kaotamist ­ sündmust, millega sageli kaasneb alkohol, mis vahest selgitabki, miks seda nii üksikasjalikult ei mäletata. 
    Naudingu põhjus teadmata 
    Kuid teadlasi paneb endiselt pead murdma küsimus, miks on suudlus nii märkimisväärne. 
    Nad teavad, et keskmine suudlus kestab 45 sekundit ja et selles on tegevad 34 musklit; et see põhjustab muutusi aju tolles osas, mida seostatakse tugevate emotsioonidega; et esimest korda mainivad suudlust kui kiindumuse väljendust vanad roomlased 2000 aastat tagasi; ja et eskimod ning Vaikse ookeani paljude saarte polüneeslastest rahvastik on hakkama saanud ilma suudluseta. 
    William Shakespeare ja Robert Browning ülistasid seda ja Jonathan Swift needis, kuid teadlased ei tea ikka veel, miks pakub see nii palju naudingut. 
    Dr. John Bohannon, kes juhtis Butleri ülikooli meeskonda, ütles, et esimene suudlus on emotsionaalne värav lapsepõlve ja täiskasvanuea seksuaalsuse vahel, mida isegi seks ei suuda asendada. 
    Seda tehakse vaid üksainus kord, sellel on rohkesti sotsiaalmütoloogilist kaalu ja erinevalt esimesest seksuaalvahekorrast põhjustab see harva pettumust. 
    Ka on tegu sündmusega, millest ­ erinevalt seksist ja mõnedest ebameeldivatest mälestustest ­ paarid räägivad oma sõpradele, mis mälestust veelgi kinnistab. 
    Leicesteri ülikooli psühholoog dr. Julian Boon ütles, et uurimuse tulemused hämmastasid teda. 
    Tegu on väga väikese osaga kõigest sellest, mis kuulub seksi ja romantika juurde ­ tillukese tilgaga armastuse panges, selgitas ta. 
    Arvan, et inimesed mäletavad seda vaid siis, kui see oli väga märg või väga eriline. 
    Kuulsuste esimesed kogemused 
    Ent ometi on selge, et paljud inimesed tõesti mäletavad esimest suudlust selle kõigis üksikasjus, isegi kui see oli tavaline. 
    Hollywoodi seksisümbol Brad Pitt meenutas, kuidas ta 12aastaselt korraldas kohtamise endast kolm aastat vanema tüdrukuga, et suudlemist õppida. 
    Leppisime kokku, et kohtume ja teeme seda, aga mul kulus julguse kogumiseks ikkagi oma pool tundi. 
    Hüppasin püsti, suudlesin teda ja jooksin siis jälle minema. 
    See oli imeline ja veider. 
    Jah, kuidas saaksin ma seda unustada? 
    Mõned inimesed olid tunduvalt varaküpsemad. 
    Ulrika Jonsson ütles, et oli üheksa-aastane, kui koges oma esimest romantilist suudlust ­ keelega. 
    Ta paljastas, et see oli tema esimene boyfriend Ula (11) ja juhtus see Neil Diamondi plaate kuulates. 
    See oli natuke kleepuv, mitte kuigi asjatundlik, kuid väga emotsionaalne ja ma olin meeleheitel, kui Ula hakkas käima teise tüdrukuga. 
    Kuid mitte kõik mälestused pole nii sulnid. 
    1960ndate modell Celia Hammond jutustas, et esimest korda suudles teda üks Itaalia tuntud näitleja, kes oli kolmekümnendates eluaastates, tema ise aga 16aastane. 
    Olin temast hirmsasti sisse võetud, aga kui ta mind suudles, sattusin paanikasse ja kuna tundsin, et olin jalgealuse kaotanud, tekitas see kogu ülejäänud eluks minus tõrke vanemate meeste vastu. 
    Endine olümpiavõitja ja Sport Englandi aseesimees Tessa Sanderson rääkis, et isegi ettevalmistused meistrivõistlusteks ei ajanud talle niimoodi kananahka ihule nagu esimene suudlus 17aastaselt. 
    Mäletan, et olin lihtsalt niivõrd hirmul, et ei teadnud, mida oodata, tunnistas ta. 
    Ent kuulsused pole ainsad, kes suurt sündmust mäletavad. 
    Londonis elav maastikuarhitekt Tom Landell-Mills (38) oli Cornwallis purjetamas, kui teda 12aastaselt esimest korda suudeldi. 
    See oli kogu mu elu meeldejäävaim sündmus. 
    See ei kestnud kuigi kaua, kuid tundsin tüdruku huuli oma suul veel terve nädalavahetuse. 
    Kahjuks ei mäleta ma ta nime, nentis ta. 
    Horoskoop 24. juuni - 30. juuni 
    KALJUKITS Seitsme päeva jooksul ei tule üksiolemisest midagi head välja. 
    Ka kõige omapärasemad ja naljakamad Kaljukitsed leiavad kuulajaskonna või vestluspartneri. 
    Kui mõni psühholoogikalduvustega tegelane sulle midagi soovitab, ära solvu ­ ta parandab sind heatahtlikult nagu hambaarst. 
    Nädala lõpupoole tuletatakse sulle igasuguseid olulisi asju meelde. 
    Mis teha, kui suure kiiruga vanus, sugu ja perekonnaseis ununeb. 
    Nädala lõpul naudid vaikust ja lähenevat täiskuud. 
    Esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval võetakse sind tõsiselt. 
    Liigne tähelepanu võib küll tüüdata, aga võib olla kasulik. 
    Kuu mõjul oled palju elusam kui mitmed palju nooremad. 
    VEEVALAJA Töötegevus või aktiivne puhkus viivad sind edasi. 
    Kaasinimeste huvides ära väga tähti näri (niikuinii ei jõua...) ja teisi pole mõtet ka erialaste küsimustega piinata. 
    Nüüdseks kulmineerunud Veenuse ja Uraani vastasasendi ajal suudab keegi sind meeldival moel julgustada. 
    Neljapäeval ja reedel sarnanevad su tööandjad muusikapoemüüjatega, nad vahetavad plaati, võibolla paluvad läbi lillede andeks. 
    Karjääriredelil ronijaist Veevalajatel on nüüd siht rohkem silma ees kui muidu. 
    Uus ärinädal sisendab sulle missiooni- ja pühendumisvajadust. 
    Võibolla seetõttu tahadki rohkem omaette olla. 
    KALAD Kättejõudnud ajalõik on julgeteks tegudeks soodus. 
    Kui sa midagi ikka tahad, lähed läbi tule ja vasktorude. 
    Kui on vaja helistada, koputada (tavalises tähenduses), küsida, ei hakka käed ja jalad värisema. 
    Sinus peidus olnud seiklejaveri pääseb mõjule. 
    Kui sa nüüd ei liialda, aega, ruumi ei unusta, jõuad igal õhtul terve nahaga koju. 
    Ka pole mõtet iseennast koos oma rahakotiga just kellegi teisega segamini ajada. 
    Nädala lõpul ja uue alguses maad võtvad tööküsimused ja mõtted on targemad kui muidu. 
    Täiskuise nädala esimestel päevadel ei saa sind keegi nagu ketikoera järel vedada. 
    Pigem oled nagu kass, kes kõnnib omapead. 
    JÄÄR Peibutavalt ja lummavalt mõjuvad kodu ja seda meenutavad paigad: hotellid, saunad, menupaigad jm. 
    Elu nimel ja arusaamatuste vältimiseks ära erinevaid paiku omavahel ära sega! 
    Tänaste ja homsete meelteväliste sümbolite taustal antakse sulle jääralikku pioneerimeelsust andeks. 
    Uuendused lähevad peale, alata võib endast. 
    Nädalalõpul on sinu märgusõnaks "produktiivsus". 
    Mis teha, inimesi, jutte ja "igasuguseid" sõnu on rohkem, kõik käib asja juurde. 
    Vaimse ja füüsilise tervise nimel oleks soovitav igasuguseid otseütlemisi ja "komplimente" vältida. 
    Kuu lõpp teeb tööalased olukorrad huvitavamaks ja naljakamaks. 
    SÕNN Eeloleva aja jooksul saad hinge- ja majandusprobleemide lahendamiseks vajalikku teavet. 
    Võimalik, et su õppimisvõime paraneb. 
    Võibolla on eeloleval ajal ühe tüüpilisema Sõnni jaoks juttu ja udutamist ülemääragi palju, kuigi mõni tekst võtab kahtlaselt erutava suuna. 
    Neljapäeval ja reedel õnnestub sul rippuma jäänud suhteid klaarida. 
    Keegi tahab sinust aru saada, olgu su jutt või nägemus nii tavatu kui tahes. 
    Laupäeval oled mihkel peidetud võimalusi välja nuuskima. 
    Kassiaasta tegelik nägu saab selgemaks. 
    Uus nädal on esimeste päevade jooksul muljetest, juttudest, liikumistest ja naljadest rikas. 
    KAKSIKUD Olukorrad viivad sind kokku raha ja kinnisvara puudutavate küsimustega. 
    Väärtushinnangud saavad selgemaks, võimalik, et saad ostu-müügi küsimustes asjalikku nõu. 
    Selgineb ka, kui palju kellegi jutt maksb. 
    Kuigi neljapäevased emotsioonid võivad üle pea kasvada, maksavad ikkagi sinu teod, ükskõik missgune su nägu on. 
    Laupäeval ja pühapäeval on sul kellegagi midagi olulist rääkida. 
    Kergem on mõnda poolelijäänud juttu ära lõpetada ja mõni ilus liigutus teha. 
    Kui laupäeval ja pühapäeval ei ole võimalik mõnda olulist tegelast kätte saada, võib ta välja ilmuda esmaspäeval. 
    Uuel ärinädalal ei tule tuuletallamisest midagi välja. 
    . 
    VÄHK Aja jooksul suudad kindlasti midagi lõpetada ja alustada. 
    Kui keegi arvab, et ta on sinust lahti saanud ja et ta mõne pättusega sinu suhtes vahele ei jää, peab ta kahjuks eksima. 
    Päikese ja Merkuuri asendid hoiavad sind jalgadega maa peal: väljas ja sinu ümber võib olla udu, aga mitte sinus eneses. 
    Neljapäeval ja reedel on raske ajast maha jääda, uute emotsioonide jõul astud isegi üle oma varju. 
    Nädala lõpul on kergem ennast ületada, midagi korralikult ja vaikselt ära teha, olla kasvõi vahel nohik, aga mitte möku. 
    Esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev võimaldavad sul liigagi huvitava persooniga kokku saada. 
    Keegi, kes on sind ammu jälitanud, saavutab oma sihi. 
    LÕVI Ajamasin keerab sind veidi tagasi. 
    Mõni unustatud inimene või asi tuleb päevavalgele. 
    Suve meeleolude tõttu tunned ennast paremini metsavaikuses ja linnulaulu saatel. 
    Ükskõikseks on raske jääda veekogude, vee ja jookide suhtes. 
    Veenuse ja Uraani vastandasendi tõttu pakub armastus ja kõik sinna juurde kuuluv pinget eriti neljapäeval. 
    Nädala lõpul, uue alguses pääseb vaoshoitud lõvilik seiklejakirg ja meelelahutusvajadus valla. 
    Suurimat rõõmu võid kogeda tantsupõrandal, lasteaias, jõusaalis ja muudes paikades, kus rõõmsad inimesed koos käivad. 
    Ärinädala hakul on kergem vahelduseks teha ka midagi päris kasulikku. 
    NEITSI Jaanipäeva meeleolud ja kontaktid elavad oma elu edasi. 
    Kindlasti on seitsme päeva jooksul oodata tihenevaid kohtumisi. 
    Raske on sulle midagi peale sundida. 
    Eeloleva aja märgusõnaks on "ise". 
    Neljapäeval ja reedel on võimalik piiluda tulevikku ja järgmisse sajandisse. 
    Kohustused ja ideed, mis peas kummitavad, ei kuulu ühepäevaliblikate hulka. 
    Laupäeval aga saad aru uuendusvõimalustest, mida pakub Kassi aasta. 
    Nädalavahetuse aegu valdavad kodused meeleolud hakkavad esmaspäeval asenduma seiklemis- või hulkumisvajadusega. 
    Piirata on ennast kerge ainult juuksuris. 
    KAALUD Jaanipäevased kilked, laulud ja teistsugune õhkkond süstib sinusse uusi unistusi. 
    Kuigi plaanid on huvitavad, oleks õige aeg maha võtta. 
    Saatust ei ole eriti põhjust kiruda ka neil Kaaludel, kes saavad peomeeleolust osa tööpostil olles. 
    Neljapäeval ja reedel on ahvatlusi palju, rahal on kombeks libiseda, aga kui oled mõistuse juures, pole suurt kahju karta. 
    Nädala lõpul on kergem rääkida ja mõelda, kuigi sõnad ja mõtteid võivad üksteist taga ajada. 
    Käsi ei tõrgu pliiatsit või telefoni kätte võtmast, ka elektroonika on rohkem sõber. 
    Esmaspäevast alates valdab sind tegutsemiskirg. 
    SKORPION Kuu lõpp kulgeb (jahi)maade avastamise õhkkonnas. 
    Otsustamatusehaigus võib sootuks kaduda, kergem on igasuguseid punkte panna. 
    Möödavilksatavad lennukid, laevad, rongid või jalgrattad avaldavad maagilist mõju, mõnegi peale tahaks kohe-kohe hüpata. 
    Neljapäeval ja reedel äratad tähelepanu rohkem kui muidu. 
    Võimalik, et keegi tahab sulle anda aukohustusi. 
    Ettevaatust! 
    Igasugused tiitlid ja hüüdnimed hakkavad ka kegemini külge. 
    Kergem on midagi või kedagi juhtida ja mõne suurema kavandiga algust teha. 
    Täiskuu ajal uue ärinädala esimestel päevadel tulevad kontaktivõtmised, pikemad teretamisrituaalid ja südamlikud vabandused hingeliigutavamalt välja. 
    Funktsionalistlik Pärnu linnapilt 
    ENE LÄKK 
    O lev Siinmaa (1881­ 1848) alustas oma tööd Pärnus linnaarhitektina aastal 1925. 
    Ta jõudis kujundada oma kodulinna Eesti üheks kõige kaasaegsemaks ning funktsionalistlikumaks linnaks. 
    Kuurordi uusehitised sulasid hästi kokku ümbritseva loodusega. 
    Ehitustegevus Pärnus oli eriti intensiivne 1930. aastate teisel poolel, majandusliku tõusu ajal. 
    Olev Siinmaad tuntakse peamiselt kui järjekindlat funktsionalisti. 
    Kuid nagu enamik funktsionalismi suurmeistreid, nii alustas ka Siinmaa oma arhitektipraktikat klassitsistlikus laadis. 
    Seda kinnitavad Pärnu mudaravila (1927) ja staadioni esimese tribüüni (1928, põles 1932) arhitektuur. 
    Klassikaline element lööb elegantsi ja teatava ebateaduslikkuse näol läbi isegi Siinmaa kõige stiilipuhtamates funkehitistes. 
    Siinmaa funktsionalistlikke eramuid iseloomustab mitmekesine, äärmiselt kontrastne masside jaotus, milleks on kasutatud iga vähimatki võimalust. 
    Ta kasutab rõhutatult vertikaalseid, horisontaalseid või ümaraid avausi, paigutades neid võimalikult asümmeetriliselt. 
    Osa tema kavandatud hoonete taga- või otsafassaade iseloomustab kaalutud geomeetriline pinnajaotus (Lõuna tänav 2a). 
    Kuid kunstiline efekt ei ole talle eesmärgiks omaette, pisimatki detaili iseloomustab otstarbekus ja lahenduse läbimõeldus. 
    Olev Siinmaa oli ka tunnustatud sisearhitekt. 
    Ta kujundas mööbli oma projekteeritud hoonetele (mudaravila, rannahotell, rannakohvik), kuid täitis ka muid tellimusi. 
    Hoonete interjöörikujundus vastas alati välisarhitektuurile. 
    Siinmaa enda maja (Rüütli 1a) peamiselt sisseehitatud mööbel on täielikus vastavuses hoone funkarhitektuuriga. 
    Hoone oli kavandatud tõeliseks maja-masinaks oma pöördtoolide, lükanduste, liikuva triikimislauaga jne. 
    Tänu tema projekteeritud hoonetele on Pärnu vaheldusrikkam ning moodsam. 
    Siiski, võrreldes Tallinna Nõmme piirkondadega on suvituslinn oma funktsionalistlikus ehitusstiilis olnud tagasihoidlikum. 
    Ka tänapäeval on Pärnu linnas jätkatud sama suunda ja ehitatud neofunktsionalistlikke hooneid ning elamuid. 
    KASUTATUD ON MARTIN RääGU UURINGUT KOLMEKüMNENDATE AASTATE FUNKTSIONALISM EESTIS, OLEV SIINMAA JA TEMA LOOMINGU MõJU TäNAPäEVA PäRNU LINNAPILDILE. 
    Rannakohvik Ranna pst 3 
    Silmapaistev funktsionalismi näide, mille on projekteerinud Olev Siinmaa aastal 1938, ehitatud 1939. aastal. 
    Asub rannapargi ja liivaranna piiril fassaadiga merele. 
    Suurte vitriin- (I korrus) ja ümarakendega (II korrus) kohvikuga liitusid seenrõdu, terrassid ja katusealune vabaõhukohvik, mis kokku mahutasid 1200 inimest. 
    Raudbetoonkonstruktsioonid olid nähtavale jäetud, samuti rõhutati ehitusmaterjalide ehedust (krohvimata tellis, rakisejälgedega betoon, läbipaistva värvikihiga puit). 
    Interjööris segunesid atraktiivselt funktsionalismi, rahvusliku stiili (nn talutuba) ja klassika kujunduselemendid (hävinud). 
    Kohvikuga liitus ühekorruseline riietuskabiinide ja rannapaviljonide osa, hoonet ilmestas elegantne vaatetorn (kõik hävinud). 
    Praegu paikneb hoones diskoklubi Sunset Club. 
    Üks eesti üks funktsionalismi tippteoseid. 
    Rajati mereäärsele krundile 1935.­1937. a arhitektide Anton Soansi ja Siinmaa ühise projekti järgi. 
    Eelnenud arhitektuurikonkursil domineerisid funktsionalistlikud lahendused. 
    Võitjateks (II auhind) tunnistati võrdselt arhitektide Erich Jacoby, Nikolai Kusmini ja Edgar Velbri võistlustööd, III auhind läks Edgar-Johan Kuusikule. 
    Ehitatu sisaldab motiive mitmest võistlustööst, eriti Kusmini omast, nii et Kusmin arvas, et viimatinimetatud on tema pealt kopeeritud. 
    Mahuka kolme-, osaliselt neljakorruselise tellistest ja raudbetoonist hoone liigenduses ja ruumijaotuses on rangelt arvestatud funktsioone. 
    Arvukate rõdude (500 m²) ja rohke klaaspinnaga (1000 m²) valge hoone mõjub elegantsena. 
    Hotellitubade rõhtliigendusega korpusest hoone lõunaküljel eendub poolümara otsaga puhkeruumide tiib, põhjafassaadi püstiseks aktsendiks on klaasist vaaterõdu. 
    Hotellis on 70 tuba, söögisaal, avarad hallid ja puhkeruumid, vasakus tiivas kuus garaaži ning müüriga piiratud õu külaliste autodele. 
    1938 tehti õue poole juurdeehitis Olev Siinmaa projekti järgi. 
    Tema tehtud oli ka hotelli interjööri- ja mööblikujundus, mis taotles dekoratiivsust ja esinduslikkust (hävinud). 
    Teise maailmasõja eelsed nõuded ei vastanud tänapäeva kõrgema klassi hotelli nõuetele, seepärast ehitati kuni üheksakümnendate aastateni sanatooriumi Estonia peahoone olnud ehitis ümber hotelliks aastail 1992­94 (arhitekt Ell Väärtõu, Andres Ringo). 
    Tubade struktuuri muudeti, siiski on osaliselt säilitatud fassaad. 
    Elamu Rüütli 1a (1932-1933) 
    Funktsionalismi meistriteos, mille Olev Siinmaa projekteeris enda elamuks. 
    Hoone projekteerimine oli Siinmaale huvitav katsumus. 
    Ta pidi maja mahutama väga väikesele (158 m²) kolmnurksele nurgakrundile. 
    Seepärast on ta õuest loobunud ning vaba maa kujundanud eesaiaks. 
    Kahekorruseline valge, tellistest ja raudbetoonist elamu on dünaamilise mahulise liigenduse ning ratsionaalse põhiplaaniga. 
    Keldrikorrusel on majandus- ja tehnoruumid. 
    Esimesel korrusel köök ning vaid niššide ja seinakappidega eraldatud eluruum. 
    Teisel korrusel arhitekti tööruum ja magamistoad. 
    Katusekorrusel päevitus- ja pesukuivatuskohad. 
    Interjööris oli praktiline ja lihtne sisseehitatud mööbel (köögis alates istepinkidest kuni triikimislaua ja koera asemeni), mida täiendas traditsioonilisem ja romantilisem sisustus. 
    Värvilahendus on hele (mahe sinine, roosakasvalge, kollane, hall), seintel õrn graniidimustriline tapeet, põrandad tammeparketist ja vahatatud männilaudadest. 
    Algne sisustus on ainult osaliselt säilinud. 
    Metsa vennad ehk kohus käigu kännu otsa 
    PRIIT HÕBEMÄGI 
    Ajal, mil Eesti meedia vaevleb kroonilise kangelaste nappuse käes, on kümmekond aastat ennast metsas varjanud vennad Voitkad muutumas meediakangelastest müütilisteks lindpriideks. 
    Ideoloogilisest küljest näevad igasugu okupante, rõhumist ja piiranguid kogema pidanud eestlased Voitkades muidugi vastuhakku Süsteemile. 
    Olgu selleks nõukogude võim või Eesti Vabariik, KGB või Kapo, miilits või politsei; igasuguste raamide eitamist, mida ühiskond oma liikmetele peale surub. 
    Üsna intrigeeriv on ka küsimus, kas Voitkasid võib nimetada metsavendadeks. 
    Ühest küljest just nagu ei või, sest metsavennad võitlesid ju nõukogude režiimi vastu, kuid Voitkad on opositsioonis Eesti Vabriigiga. 
    Teisest küljest ­ mis nad muud ikka on kui metsavennad? 
    Pikantse nüansi lisab see, et peaminister Mart Laar on ise juhtiv metsavendade uurija ega saa sellise ketserlusega leppida. 
    Vastuolu saab ületada, kui nimetada Voitkasid metsa vendadeks, sest nad on ju vennad, kes elavad metsas. 
    Kuid miks on just metsas elamine vennad kangelasteks teinud ja miks üldse peetakse aastate pikkust metsaelu nii ebatavaliseks? 
    Kuulus Inglise antropoloog Desmond Morris kirjutab raamatus The Human Animal: Inimesed on loomad. 
    Mõnikord oleme koletised, mõnikord imelised, kuid alati loomad. 
    Me peame ennast langenud ingliteks, kuid tegelikult oleme arenenud ahvid. 
    Ärme unustame, et 98,4 protsenti meie geenidest langeb kokku šimpansi omaga. 
    Ja kui meie geenid erinevad ainult 1,6 protsendi võrra selle kõnevõimetu ja karvase ahvi omadest, siis kas tasub arvata, et meil elava loodusega üldse enam midagi ühist ei ole? 
    Kommunaalsed mugavused, elekter, kodutehnika ja muud moodsad hüved on siiski alles viimase pooleteise aastasaja jooksul massidele kättesaadavaks muutunud. 
    Linnades on eestlased elanud alla tuhande aasta, külades viis tuhat aastat, kuid enne seda miljonite aastate jooksul metsas. 
    Eestlane on kohastunud just nimelt metsaeluks ja miljonite aastate jooksul väljakujunenud oskused pole meist kuhugi kadunud. 
    Me võime toituda metsataimedest ja toorest lihast, magada puu all ning ikkagi edasi elada. 
    Me võime metsas paljuneda, luua seal kodu ja järglasi üles kasvatada. 
    Enamik meist suudaks seda, kui teist võimalust ei enam ei oleks. 
    Ning miljonite aastate tagused oskused ärkavad ellu nagu igivanad mälestused. 
    Voitkad erinevad meist selle poolest, et nad on loodusele lähemal ja nende veri hüüab metsa poole. 
    Juba lapsepõlves ehitasid nad metsaonne, kui uskuda ajakirjandust. 
    Sest metsas on lihtsam ellu jääda kui linnas. 
    Linn kui elukeskkond on üks kõige ohtlikumaid kohti maa peal ­ hullumeelne liiklus, kõrge kuritegevus, keskkonnareostus, mürgiste säilitusainetega saastatud toit, tundmatuid laineid kiirgav elektroonika, närvesööv elutempo, südant hävitav konkurents. 
    Miks peaksid siis loodust armastavad maapoisid tahtma elada sellises kohas, kus sajad tuhanded inimesed ennast päevast päeva halvasti tunnevad ja selle keskkonna mõjul enneaegu surevad? 
    Kui vennad on jäljeküttide poolt neile armsast kodumetsast ükskord välja tiritud, siis ootab neid kohus. 
    Ilmselt määratakse neile karistus toidupoodide röövimiste ja politseinikult relvade äravõtmise eest. 
    Ja see saab olla vaid vabadusekaotus ehk ühiskonnast eraldamine. 
    Vabandage väga, aga nad juba on ühiskonnast eraldatud! 
    Vabatahtlikult! 
    Kui korravalvesüsteemi eesmärk on vennad metsast välja kiskuda selleks, et nad tervistava metsaõhu asemel toppida Rummu vangla paadunud retside sekka, siis pole see mitte karistamine, vaid hävitamine. 
    Kas siis see on õigusemõistmise eesmärk? 
    Mul on ettepanek: kohus sõitku metsa ja korraldagu tagaselja väljasõiduistung. 
    Arutagu seda asja nii ja teistpidi ja kuulutagu välja otsus: kaks aastat vabadusekaotust koos paranduslike töödega... metsas. 
    Ja las vennad siis töötavad Eesti metsa hüvanguks ­ teevad loomadele toidusõimesid, koristavad langenud puid, peavad tulekuival metsal silma peal ja teevad muudki kasulikku. 
    Ning neil oleks keelatud veel kaks aastat metsast välja tulla. 
    Pärast seda aga ­ palun väga! 
    Usun, et kõik oleksid sellega rahul ­ nii kohus kui ka metsa vennad. 
    Kohtuotsus ise aga tuleks jätta metsa kännu otsa. 
    Küll juba Voitkad selle üles leiavad. 
    Suvi meediamaastikul 
    TRIIP RILLEPUTS 
    Woshingtoni Postimees 
    Ajakirjanikud on nagu põllumehed ­ üks pidev vingumine halva ilma üle käib kogu aeg! Praegu kurdavad nad, et suur palavus ei lase tööd teha! Tere hommikust! Talvel oli neil jälle liiga külm ja sügisel segas vihm. Tuleb välja, et Eesti kliima ei sobi absoluutselt ajakirjandusega tegemiseks. 
    Ainult Ameerikas, kus toimetustes undavad konditsioneerid ja karjuvad mänedžerid, sünnib tõeliselt kvaliteetne vaba press! 
    Ja eesti ajakirjanike keelekasutus on allpool igasugust arvestust! 
    Seda näitab ilmekalt see, kuidas ajalehed kajastasid kohutavat juunikuist kuumalainet. 
    Kui Ameerikas mõni žurnalist ütleks, et plaažil põlevad linnainimeste ihud pruuniks, oleks tal kohe Neegerorjade Vabastamise Liiga advokaadid kukil ja ta mõistetaks süüdi rassismi ja Ku-Klux-Klani ideede propageerimise eest. 
    Ja vana anekdoot kolmest suvekuust (juuni, juuli, juudi) põhjustaks mõjukate juudiringkondade suure pahameele. 
    (Ausalt öeldes on meil siin talituses tõesti jõle palav... tahaks randa ujuma... tahaks Milleri õlut... 
    Kui ma Ameerikas Newsweegis praktikal olin, ei teinud seal mitte keegi suvel midagi asjalikku... 
    Kolati niisama mööda jutukaid, oodati, millal sööma pääseb, ja joodi viskit jääga... 
    Samuti ei viitsinud ükski juut ega neeger toimetusse õiendama tulla, kui lehte midagi poliitiliselt ebakorrektset sattus... 
    Ähh, lõpetan oma kolumni siva ära ja tõmban uttu!) 
    Lõpetuseks mõned poliitiliselt korrektsed uudissõnad: püstihull - vertikaalidioot 
    võimunälg - poliitapetiit 
    kirikurott - klerikaalnäriline 
    vallavaene - munitsipaal-asotsiaal 
    avalik naine - legaalleedi 
    ninatark - nasaalgeenius 
    altkäemaks - illegaal-manuaal investeering 
    sõimusõna - vulgaarverb 
    tühijutt - blankomonoloog 
    juhtoinas - mänedžerjäär 
    talutüdruk - agraarbeib 
    sõjakavalus - militaartillikas 
    Ilu-Eedi - dekoratiivdändi 
    keelepeksja - lingvahuligaan 
    Ilu terror keskkonna- ministeeriumis 
    uh, kallid lugejad, õues valitseb kehatemperatuur ja kehas valitseb keemistemperatuur, aga sellegipoolest jätkab Kranaadi Uuriva Ajakirjanduse Grupp oma ränka tööd ja viib teid täna ekskursioonile riigiasutusse, kus ministrina töötab vana hea Kranichi Heiks, seesama, kes kohtus süütuks mõisteti, kuna tõestada ei suudetud midagi. 
    Praegu töötab härra Kranich keskkonnaministrina. 
    Talle alluvad tuhanded hektarid metsa, miljonid linnud, loomad ja putukad ning kaks kaunist naist ­ supermodellid Crawford, Cindy ja Shiffer, Claudia. 
    Mõlemad kaunitarid töötavad ministri nõunikena. 
    Mis nõu võluvad väliseksperdid meie Heikile siis annavad? 
    No me õpetame ministrile, kuidas riides käia ja meiki teha, ütleb Crawford. 
    Ja samuti anname talle nõu hingeasjades, ütleb Shiffer. 
    Kõik, mis puudutab ministeeriumi süsteemis flirtimist ja võrgutamiskunsti, käib meie alt läbi! 
    Aga kas proua Kranichova ka juba teab, et tema mehel on siuksed linnukesed ametisse võetud? 
    Äkää, raputavad mõlemad supermodellid päid. 
    Ja parem ongi, kui ta ei tea! 
    Aga tüdrukute lootus on asjatu ­ me informeerime ministriprouat tema abikaasa kaadripoliitikast kindlasti! 
    Ja kaadrimuutused tulevad! 
    Oi-oi-oi! 
    Suured muutused! 
    UURIJA ULTRA 
    Entel-Tentel tõi tüli majja 
    MIHKEL KÄRMAS 
    Eesti suurim plaadimüügifirma Topten saatis hiljuti Eesti Televisiooni (ETV) ja Eesti Raadio (ER) peadirektoritele arupärimise, miks andsid riigifirmad oma plaatide müügi õiguse ilma konkursita vähetuntud hulgilaole ELVIS. 
    Muusikakonservid, mis Topteni mehi sulge haarama ajendasid (ETV salvestatud plaadid Entel-Tentel ja Horoskoop ning ERi Eesti Meeleolud ja kassett Õhtujutud) kuuluvad tänavuste müügihittide hulka. 
    Riigitelevisiooni plaadid müüvad ülihästi, nendib kaks nädalat tagasi saadetud järelepärimise allkirjastanud Topteni tegevdirektor Toomas Viilo. 
    Süüdistus: Topten on ise võlgu! 
    Miks müüakse eksklusiivselt läbi ELVISe? 
    Miks ei korraldata konkurssi? küsib üks Topteni omanikke ja protestikirja autoreid Auris Rätsep. 
    Karismaatilisele muusikaärimehele kuulub veel plaadifirma AidemPot, mille viimase aja põhiartikkel on Kutse Tantsule - sari ja Rätsepa artistist abikaasa Camille. 
    Vastus on lihtne. 
    Rätsep on ära unustanud, et tema ladu on Eesti Raadiole plaatide ja kassettide müügi eest võlgu ligi 60 000 krooni, pareerib ELVISe põhiaktsionär Aarne Valmis. 
    Päkapikudisko isaks tituleeritud Valmis teenib leiba põhiliselt tantsubändide ja kontserttuuride produtsendina. 
    Rätsep on ilgelt tige, et tal ei lähe enam nii hästi. 
    Inimene näeb ikka viga mitte endas, vaid teistes. 
    Aga kapitalism on selline, kostitab Valmis konkurenti kriitikaga. 
    Rätsep haugub selle peale, et ELVIS on ära võtnud 25­30 protsenti Topteni turuosast ja see teeb viha. 
    Tal jääb osa kasumist saamata, analüüsib Valmise kaastööline, produtsent Ernst Tael. 
    Kellest saab Turu mantlipärija? 
    Lisaks rahale (mis ühe mehe kaukast teise voolab) tundub konflikti taga olevat kahe värvika isiksuse ­ Auris Rätsepa ja Aarne Valmise ­ isiklik vastuolu. 
    Mullu suvel lahkunud vanameistri Margus Turu kingad tahavad täitmist. 
    Rätsep ja Topteni juht eitavad jõuliselt võlgnevust Eesti Raadio ees, nimetades seda spekulatiivseks põhjenduseks ja lambilt võetud väiteks. 
    Möödunud aasta aprillist alates kasutab Topteni kaubamärki OÜ EW Trade. 
    See firma on majanduslikult edukas ja ei ole võlgu ühelegi äripartnerile, sh Eesti Raadiole, kinnitab Toomas Viilo EE-le kirjalikult saadetud kommentaarides. 
    Tegemist on Eesti ärile tüüpilise tankisti kasutamisega. 
    Viilo jätab nimelt mainimata, et 1997. aastal, mil Topteni võlg Eesti Raadio ees tekkis, kuulus kaubamärk veel aktsiaseltsile Ramones. 
    Konkurent Aarne Valmise sõnul oli tegemist riiulifirmaga, mis koos võlgadega kõrvale heideti. 
    Üleöö sündis selle asemele EW Trade, mille kaubamärk jäi samaks. 
    Uue ja vana Topteni kontor asuvad samades ruumides, töötajad on suures osas samad ning logo on muutumatu. 
    Probleeme Topteniga on ka teistel. 
    Terminaatori plaadi levitamisega tegeleva Jaanus Raudkatsi sõnul võlgneb see firma talle Termika plaatide ja kassettide eest umbes 75 000 krooni. 
    Rätsep: vituttaa tosi kovasti 
    Aarne Valmis ja Ernst Tael pole ise ka puhtad poisid, leiab Rätsep. 
    Valmis pakkus umbes kümme päeva tagasi mulle osta poolt ELVISest. 
    On arusaadav, et edukast ettevõttest loobub ainult väga rumal ärimees, avameelitseb mitmes muusikaäris osanikuna tegutsev Rätsep. 
    ELVISe majandusnäitajaid ja ärikorraldust teades oleks mul põhjust hakata omanikuks vaid kahel juhul: kas väga purjus peaga või kui tasuta saaks ­ ka siis tuleks mõelda, millega end seon. 
    Üks Topteni aktsionäri tõsisemaid etteheiteid on, et Valmise firma Hitivabrik palgal on Eesti Raadios projektijuhina töötav ja Eesti Televisiooni Eurolaulu projektis osalenud Ernst Tael. 
    Üks tüliõun, kauamängiv Eesti meeleolud, on Taela enda produtseeritud. 
    Võtmetegijad on Tael ja Valmis. 
    Tegemist on osavate ärimeestega, ega siin midagi vinguda pole, avaldab Rätsep konkurentidele irooniliselt tunnustust. 
    Selgelt tõestatavat korruptiivset tegevust pole. 
    Pigem on see teema, et vituttaa tosi kovasti (ilmselgetesse, kuid tõestamatutesse korruptiivsetesse ilmingutesse suhtumise täpne soomekeelne väljend ­ Auris Rätsepa tõlge). 
    Pool tagumikku on riigiettevõtja ja pool eraettevõtja toolil! 
    Nii infot kantides on hea raha teenida. 
    See on ärieetiline küsimus, bravuuritseb ärimees. 
    Ernst Tael imestab etteheite üle. 
    Ma ei näe selles midagi paha, et töötan korraga Eesti Raadios projektijuhina ja Hitivabrikus, kommenteerib produtsent, kelle tööleping keelab ainult konkureerivates raadiojaamades töötamise. 
    Raadiol ei ole oma müügi, tootmise ja levitamise struktuuri. 
    ELVIS on aidanud need korraldada ja selle vastutasuks on tema reklaam ka plaadiümbrisel, selgitab Tael, meenutades samuti Rätsepa firma väidetavat võlga. 
    Konkurssi ei saanudki olla? 
    Aarne Valmise arvates ei saanudki müügilepingu sõlmimiseks konkurssi korraldada, sest Eestis on kolm arvestatavat muusika hulgiladu. 
    Firma Pedrobeat on orienteerunud peamiselt lääne toodetele. 
    Topten on küll suurema müügikäibega, kuid Eesti Raadiole võlgu. 
    Üle jääb ELVIS. 
    See läks loomulikku rada pidi, nendib Tael, kinnitades, et kõik toimus ülemuste teadmisel ja õnnistusega. 
    Rätsep meenutab seevastu oma luhtunud projekti teha Eesti videote kogumikkassett. 
    Läksin, müts näpus, televisiooni videoid küsima. 
    ETV peadirektor, härra Toomas Lepp, ütles, et kahjuks ei saa seda võimaldada, sest need videod on riigi omand. 
    See oli JURIIDILINE seisukoht! 
    Nüüd on näha, et plaate tuleb nagu varrukast, on Rätsep kibestunud. 
    Aarne Valmise sõnul pole tema firmal sugugi monopoli ETV ja ERi kõikidele plaatidele, vaid leping on sõlmitud konkreetsete toodete suhtes. 
    Tähelepanuväärne on, et riigiraadioga kehtib ainult suusõnaline kokkulepe. 
    Salme Reegi sisseloetud Õhtujuttude levitamise õiguste suhtes on olemas kirjalik leping näitlejanna pärija, ETV töötaja Juhan Paadamiga. 
    ETV peadirektor Toomas Lepa isikus sõlmis levitamislepingu Valmise firmaga Hitivabrik. 
    Müüki varjab saladuseloor 
    Kui palju Valmis&Co. riigiraadio ja -televisiooni salvestiste pealt rikastuvad? 
    Juuni alguse seisuga oli detsembris müügile tulnud Entel-Tenteli plaati valmistatud 2000 ja kassetti 5000 eksemplari. 
    Mais esimest korda turule paisatud Horoskoobi laule on valmistatud 2000 CDd ja 2000 kassetti. 
    Eesti Meeleolusid on tehtud 1000 plaati. 
    EE andmetel müüb näiteks Eesti Raadio oma plaati Eesti Meeleolud ELVISele hinnaga 100 krooni, pluss käibemaks. 
    ELVISe laost lähevad plaadid välja hinnaga 116 krooni, pluss käibemaks. 
    Poes kõigub plaadi hind 200-280 krooni vahel. 
    Valmis tunnistab, et eriti ETV plaadid müüvad hästi, kuid täpsetest numbritest vaikib. 
    Isegi kui kuldplaat välja anti, ei trükitud selle taha, mitu plaati on müüdud, jääb Valmis napisõnaliseks. 
    Eesti Raadio ja ETV kui maksumaksja poolt ülalpeetavate firmade kõikide plaatide läbimüügi kohta peaks info kindlasti avalikustatama, sest maksumaksjal on õigus teada, mis toimub. 
    See on korruptiivse maiguga, kui eraettevõtjast kodanik Valmis riiklikku infot isikuliselt filtreerib või varjab. 
    Vaevalt, et nimetatud riigiettevõtete juhid üldse teavad, kui suur bisnis see plaadiäri Taelale-Valmisele on, pragab Rätsep. 
    ETV ja ELVISe vaheline leping aga ei tähenda, et näiteks Entel-Tenteli plaati Topteni kauplustest osta ei saa. 
    Topten on lihtsalt sunnitud need plaadid konkurendilt pisut kallima hinnaga (1.80 krooni) ostma. 
    Müügihinnale nad aga juurde kirjutada ei saa. 
    Sõda käib selle pärast, et enamik Tallinna kauplusi on meie varustada. 
    Siin on aga kohale viimise hind väiksem kui plaate Antslasse viies, põhjendab Valmis. 
    Mis on ELVIS? 
    ELVIS'e kaubamärk kuulub OÜ-le Muusika Hulgiladu. 
    Mullu novembris asutatud firma põhiaktsionärid on neli produtsenti, kellel on omakorda isiklik plaadikompanii. 
    Äripartneriteks hakkasid Karel Boggens (Hüperpromootor), Kalju Oona (Kaljukotkas), Paul Pihlak (Elwood Muusik) ja Aarne Valmis (Hitivabrik). 
    Nende umbes 50 müügiartikli hulka kuuluvad teiste hulgas Ivo Linna Rock Hotel, Raha Paneb Rattad Käima - sari, Boris Lehtlaan, Vennaskond, Kuldne Trio, Lindpriid ja Väikeste Lõõtspillide Ühing. 
    Aarne Valmis on produtsendina turule toonud Smilersi, Jami, Onu Bella ja selle suve hiti Push Upi. 
    RAHVUSVAHELINE LAVASTAJA - Tartus Shakespeare'i lavastava taanlase Finn Poulseni jaoks on näitlejad ühesugused kõigis maailma nurkades. 
    Finn Poulsen 
    Sündinud 1939. aastal Kopenhaagenis. 
    Üheski ametlikus režiikoolis õppinud ei ole. 
    Esimese lavastuse tegi 21aastaselt. 
    1969. aastal kolis Rootsi, kus on töötanud seitsmes linnas. 
    1991. aastal hakkas juhtima Uppsala Linnateatrit. 
    Lavastanud Saksamaal, USAs, Venemaal. 
    Peaaegu nagu tartlane 
    PRIIT VARE 
    Finn Poulseni pea ümber on seotud rätik. 
    Nagu mereröövlil. 
    Ja hõbedane habe sätendab ka nagu röövlil. 
    Tegelikult ongi Poulsen veidikene röövel ­ oma lavastajaametit pidades vallutab ta üha uusi riike, teatreid, näitlejaid, publikut. 
    Viimastel aastatel ei ole tema vallutusretkedest puutumata jäänud ka Eesti. 
    Taani päritolu, kuid Rootsis elav lavastaja töötab hetkel Tartus juba neljanda etenduse kallal. 
    Juulis näevad vaatajad Emajõe Suveteatris tema lavastatud Shakespeare`i komöödiat Suveöö unenägu. 
    Neli lavastust on Poulsenist teinud peaaegu juba tartlase. 
    Ta tunneb ennast ülikoolilinnas väga koduselt, vaid eesti keel on liiga raske, et see selgeks õppida. 
    Nii lähevadki etenduse proovide käigus käiku inglise, saksa, rootsi, taani ning eesti keeled. 
    Kuigi Poulsen ei mõista, mida näitlejad etenduse ajal räägivad, saab just tema neist kõige paremini aru. 
    Ta istub küll vaikselt pingil, kuid tema keha on pinges: selgelt paistab välja, kuidas mees igat laval tehtavat liigutust läbi elab ja mõttes kaasa teeb. 
    Poulsen on lavastanud Rootsis, Venemaal, Saksamaal, Ameerika Ühendriikides. 
    Ta ei tunne, et eri riikides oleksid näitlejad erinevad. 
    Kui poleks keele erinevust, oleks kõik täpselt sama, ütleb ta. 
    Näitlejad moodustavad omaette sootsiumi, nende probleemid on ühised, nende rõõmud on ühised. 
    Miks Poulsenit nii palju kõikjale lavastama kutsutakse? 
    Emajõe Suveteatri juht Andres Dvinjaninovi sõnul on Poulsen tohutu töövõimega. 
    Ta armastab väga oma tööd ja on sellepärast nõudlik, kinnitab Dvinjaninov. 
    Samas suudab ta kogu meeskonna panna innustuma ning vaimustuma. 
    Just Poulseni meeskonnatööd tõstab Dvinjaninov eriti esile. 
    Lavastajad on tihtipeale tohutult mina-kesksed, Poulsenile tähendab tiimivaim rohkem. 
    Eestist on taanlane omale hea tiimi leidnud. 
    Suveöö unenägu saab olema juba tema neljas töö, mis baseerub Vanemuise trupil. 
    Poulseni tartlaseks muutumine sai alguse, kui Vanemuine tihendas koostööd Uppsala teatriga. 
    Vastastikustest külalisetendustest kasvaski välja võimalus partnerteatri peanäitejuhil siin oma kätt proovida. 
    Esimene lavastus oli Väikese onu saaga 1996. aastal, millest alates publik tema lavastustele tormi jookseb. 
    Näiteks Kaheteistkümnes öö mahtus 1997. aastal kümne enim külastajaid leidnud etenduse hulka Eestis. 
    Siinse teatrielu suureks plussiks peab Poulsen noorte haritud näitlejate olemasolu. 
    Näiteks oma kodumaal ei oleks ma Suveöö unenäo jaoks nii häid noori peaosalisi mitte kusagilt leidnud, tõdeb ta. 
    Rootsis minnakse näitlemiskunsti õppima vanemas eas kui Eestis. 
    Teiseks plussiks loeb Poulsen siinsete näitlejate rollide rohkust. 
    Paljudes riikides mängib näitleja vaid kaks-kolm osa aastas, nii on kogemused aeglasemad tulema. 
    Üks noor eestlane rääkis mulle, kuidas ta pärast kooli lõpetamist paari aasta jooksul osales 18 rollis, meenutab Poulsen. 
    See oleks Rootsi näitleja üheksa aasta töö. 
    Suveöö unenägu saab lõpliku lihvi juuliks, Emajõe Suveteater etendab seda Toomemäel. 
    Magic place, ütleb lavastaja tüki toimumiskoha kohta. 
    Poulsen on nimelt kuulnud, et eestlaste üheks suurimaks probleemiks tõotab kujuneda väike sündivus. 
    Ja nüüd on tal võimalus lavastada armastusest pakatavat teatrietendust sünnitusmaja ning nn Musumäe vahetus läh eduses. 
    Kummaline kokkulangevus, tõdeb ta veel kord. 
    Lavastaja sõnul saab tükki Toomemäel hästi mängida, sest juba autor ise kirjutas selle vabas õhus lavastamiseks. 
    Shakespeare`i vaatab Poulsen kui Suurt Meistrit. 
    Esimest korda asus ta klassiku kallale 46aastaselt. 
    Varem ei julgenud. 
    Enne kui Meistriga tegemist teha, tuleb aastaid kogemusi koguda, ütleb ta ise. 
    Poulseni järmised tööd pärast Emajõe Suveteatrit on samuti rahvusvahelised. 
    Sügisel hakkab ta pidevalt liikuma liinil Uppsala ­ Sankt-Peterburg. 
    Kahe linna teatrite koostöös sünnib etendus, milles astuvad üles nii rootslastest kui venelastest näitlejad. 
    Tükk tuleb ettekandele Uppsalas ja Sankt-Peterburis vahetustega. 
    Poulseni riigipiire mittetunnistav lavastajatöö jätkub. 
    Suunatud välk peatab pahategija 
    ARNE PAJULA 
    Ameeriklane Eric Herr on patenteerinud uudse relva, mis lubaks korravalvuritel saja meetri kauguselt kurjategijaid peatada. 
    Selleks läkitatakse teele elektrilaeng, mis võtab kurjategijalt võime kontrollida oma lihaseid. 
    Eric Herr ise kutsub oma leiutist teetanisaatoriks 
    Kosmoseteemalistes ulmefilmides kasutavad tegelased tihti faserit ­ relva, millest väljuv valguskiir peatab või hävitab vastase. 
    Samasugused riistad kuuluvad enamasti ka arvutimängude kohustuslikku arsenali. 
    Eric Herr väidab, et on võimeline sarnase relva looma, ning otsib patendi alusel relva prototüübi ehitamiseks lisaraha. 
    Arvatavalt kulub selleks umbes pool miljonit dollarit. 
    Elektrilöögi abil toimivaid enesekaitsevahendeid on loodud ka varem, kuid nende kasutamine on keerukas. 
    Kaks elektroodi tuleb ju vastu pahategija ihu vajutada. 
    Herri poolt patenteeritud relv lubab laengu kohale saata pikalt vahemaalt ja vajadusel peeglite abil teha seda isegi nurga tagant. 
    Laengu kohalesaatmiseks kasutatakse ultravioletsesse spektri ossa jäävat nähtamatut laserikiirt, mille footonid ioniseerivad läbi õhu liikudes molekule. 
    Nii tekib viivuks elektrit juhtiv ioonrada läbi õhu, millesse suunatakse 25 mA ja 100 Hz sagedusega vool. 
    Tekib suunatud välgu taoline ilming. 
    Inimlihaste tööd juhivad väikesed kehas liikuvad elektrilaengud, mis tabamuse korral osutuvad jõuetuteks ­ tunduvalt tugevam väline mõjur on haaranud lihased oma kontrolli alla. 
    Täpselt kontrollitud laeng toimib vaid keha välispinnal ja ei häiri elutegevuseks vajalike sisemiste lihaste, nagu süda ja diafragma tööd. 
    Selleks oleks vaja umbes kümme korda suuremat energiat. 
    Meie esimene prototüüp on liiga suur, et teda mugavalt kasutada. 
    Ta tuleb umbes kohvri suurune. 
    Äsja on aga Poolas välja töötatud uus laserdiood, mille abil võiks relva suurust vähendada nii, et ta meenutab taskulampi, kirjeldab kõrgharidusega inglise filoloog Herr olukorda. 
    Kuigi elektrilaeng ei põhjusta inimesele jäävaid kahjustusi, kardetakse siiski, et laserkiire sattumine silma võib seda teha. 
    Herri sõnul ei tohiks arvutuste kohaselt peale punetuse ja ärrituse muid kõrvalefekte olla. 
    Lihaste halvamiseks sobiliku relva kasutamine pakub eelkõige huvi politseinikele ja rahuvalvejõududele, kelle töö eeldab korra tagamist ilma inimohvriteta. 
    Esialgsetel katsetustel kasutatud eksimeerlaserite analooge toodetakse ka Eestis. 
    Meie teadlased puhkesid uuest lahendusest kuuldes üksmeelselt naerma. 
    Arnold Viil, AS Neweks: Infrapunalaseritega prooviti sarnaseid asju juba 15 aastat tagasi. 
    Põhiprobleemiks on laserite liialt madal (≈1%) kasutegur. 
    Piisavalt võimsa ioniseeritud kiire loomiseks peaks olema ca 100 kJ võimsusega laser, mis kaaluks üle tonni. 
    Jevgeni Slivinski, AS Estla: Tõesti, nii saab elektrit edasi kanda, kuid õhus olevad tahked lisandid, nagu tolm või suits, on võimelised kiire kustutama. 
    Kui madinaks läheb, on tavaliselt õhk väga must. 
    Esialgu jääb selline relv veel fantastikaks. 
    Internet saab kaitsepühaku 
    RICHARD WOODS The Sunday Times, London 
    Kohe-kohe võtab Internetiga ühendust kaitsepühak. 
    Õpetatud piiskop, kelle kaitsepühakuks kuulutamist Vatikan tõsiselt kaalub, elas umbes 1400 aastat tagasi. 
    Kui teie arvuti jookseb kinni või monitor ei näita pilti ning teid tabab kuratlik viha, ärge lööge arvutit rusikaga ­ Püha Isidorus Sevillast aitab varsti. 
    Isidorust peetakse maailma esimese andmebaasi rajajaks. 
    Nimelt koostas ta oma aja kohta tohutu, 20köitelise entsüklopeedilise teose. 
    See ongi ajendanud tõsiusklikke arvutikasutajaid pöörduma Vatikani poole Isidoruse Interneti kaitsepühakuks kinnitamise ettepanekuga. 
    Kaitsepühaku määramine on katoliku kirikus üks segasevõitu talitus. 
    Ühe või teise tegevusala jaoks usklike kaitsja määramine on tihti olnud mõne paavsti poolt ettevõetud ühepoolne toiming, kuid täpselt sama hästi võib pühaku valida ka rahvas ja paavst lihtsalt nõustub sellega. 
    Vatikan on tunnistanud, et Isidorust peetakse kõige tõenäolisemaks ülimaks võrguadministraatoriks, kuid allikad ei tea, millal täpselt paavst võiks rahva valikule anda oma õnnistuse. 
    Juhtus nii, et peaasjalikult katoliiklastest koosnev rühm Interneti kasutajaid Hispaaniast otsustas, et nad vajavad kaitsepühakut, ja valisidki selleks oma kaasmaalase Isidoruse, kommenteeris asja Vatikani pressiesindaja. 
    Läbi veebi levis hispaanlaste ettepanek kiiresti ja Isidoruse toetamine muutus massiliikumiseks. 
    Umbes aastal 560 sündinud Isidorus jätkas oma isa tööd Sevilla piiskopina ja kehtestas reegli, et kõik kirikud peavad asutama hariduskolleegiumid, kus peab kohustuslikus korras õpetama kreeka ja heebrea keelt. 
    Tema elutööna valmis 20st köitest koosnev teos Etümoloogiad (sõnaseletused), mis sisaldas kogu tolleaegse teabe usuteadusest alates ja mööbli ehitamisega lõpetades. 
    Tänaseni on raevunud arvutikasutajate ainsaks lohutajaks olnud üks apostlitest, Püha Juudas, kelle eeskoste all on kõik lootusetud ja kadunud asjad. 
    Püha Isidoruse kinnitamine netipühakuks ei tee asju siiski lihtsamaks, palvetega tema poole pöördujad peavad olema täpsed. 
    Kaitsepühakuks on ikkagi Püha Isidorus Sevillast, mitte aga Püha Isidor Maaharija, kes tegeleb talupoegadega. 
    Vaevalt, et vale kaitsepühaku poole teele saadetud palved oma eesmärki täidavad. 
    Kell jäi seisma öötunnil 
    VALTER HEUER 
    Šokiseisund on järele andnud, nüüd võib Lembit Olli rahulikumalt meenutada. 
    Pean küll ütlema, et meie vanusevahe ­ 38 aastat ­ välistas omamehelikke kontakte, ja alles kõige viimasel ajal oli juhuslikke sissepoole vaatamist võimaldavaid kohtumisi. 
    Vahetult olen saanud jälgida tema tee algust: Olli esimesed turniirid olid minu viimased. 
    Eesti male raske tee 
    Kolmekümnendate algul kerkis Eestis paljulubavaid talente rohkem kui Lääne-Euroopa suurriikides kokku. 
    See oli 1939ndal, kui Alehhin ja Capablanca pakkusid olümpiadebütandile Paul Keresele Buenos Aireses juba kuldmedalit. 
    Tuli niisama hiilgav pronks, ja poleks teise laua mees, Hitleri kutse peale Vaterlandi siirduv Paul Schmidt, mänginud äraarvamatult nõrgasti, võinuks maailmameistrite ennustus täidegi minna. 
    Mis juhtus aga edasi? 
    28aastase Ilmar Raua elutahe ütles üles sealsamas Argentiinas, Schmidt tuli sõjapäevil korra Suur-Saksamaa tšempioniks, pääses pärast sõda Ameerikasse, kus loobus võistlusmalest. 
    Teine sakslane, oma laua võitnud Gunnar Friedemann langes kusagil Peipsi taga. 
    Ahistatu seisusse langes Paul Keres. 
    Ometi ilmus Kerese kuulsuse ajel aina uusi üritajaid. 
    Kuid tormiaastad pühkisid platsi järjest puhtaks. 
    Kahe viimase Eesti-aegse (1939 ja 1940) koolinoorte meistrivõistluste esikaheksast oli sõja järel alles üksainus, Raul Renter. 
    Enamik kogenud mängijaid hukkus või kadus pagendusse. 
    Ent Kerese kutse elas edasi, areeni täitsid uued malejüngrid, kellest Iivo Nei ka rahvusvahelise tunnustuse omandas. 
    Enamiku pingutused siiski närbusid N Liidu keskastme alumisel piiril. 
    Seitsmekümnendate algul valitses juba selge kriis. 
    Tatjana Fomina üllatas küll esikohaga N Liidu koolinoorte turniiril 1971, ent noortekoondis tervikuna maandus järjest viimastel kohtadel. 
    Ja siis kaotasime ootamatult ka Kerese. 
    Poiss nagu kingitus 
    Sealsamas tuli Tallinna meistriks esmakordselt läbi aegade alles 14aastane koolipoiss. 
    Jaan Ehlvestist (1963) kirjutasin tookord: Tal näib olevat ehtne maletajakarakter, ja see maksab alati rohkem kui nn paljutõotav, aga kerglane anne. 
    1979. aastal pääses Ehlvest nn kadettide MM-võistlustele, järgmisel korral koguni noorte MMile, kus jäi ägedas heitluses napilt teiseks. 
    1981 krooniti ta Euroopa noortemeistriks. 
    Enam ei kaheldud, et maletaeva servalt kerkib uus täht. 
    Salapärane kahupea 
    Lembit Oll (1966), see väike tume kahupea, ilmus pealinna Ehlvesti tõusutee algul. 
    Oll ärataski kohe üldist tähelepanu, mängis välku nagu kõige ehtsam vana kala, oli teoorias (ise napilt neliteist) lausa entsüklopedist. 
    Mäletan esimesi arutamisi Olli tormakuse, samas nagu mänguisu puudumise üle. 
    Kui seis ei tulnud välja, oli ta liigagi kiiresti viiki leppimas. 
    Veidi vanema Ehlvesti mängus domineeris selge kapitaalne alge ja ka psühholoogilises plaanis oli ta üleolek ilmne. 
    Noorema pürgija trumbiks näis olevat ehe sära, mida väljastpoolt ei ammuta. 
    Aga tundus ka, nagu kannaks Oll endas mingit saladust. 
    Kohe paistsid silma tema pisiveidrused. 
    Pani veidi muigama, millise innuga oma teed alustav oletatav noor malelüürik rehkendas igasuguseid malekoefitsiente, varsti võis ta peast üles lugeda peaaegu terve maailma edetabeli. 
    1982. aasta ENSV tšempionaadile pääses Oll alles kolmanda varuna. 
    Tollal olid ta tulemused veel väga kõikuvad, kuid nüüd võitis ta partii partii järel. 
    Säärast publikutungi polnud malemaja varem näinud. 
    Enneolematu saigi tõeks, 15aastane mehehakatis võis end nimetada Eesti meistriks ­ ka Keres oli sellega toime tulnud alles üheksateistkümneselt. 
    Järgmisel aastal tegi Oll läbi ka rahvusvahelise tuleproovi. 
    Kerese memoriaalile olid tulnud Petrosjan, Tal, neli suurmeistrit ja kuus rahvusvahelist meistrit. 
    Oll edestas peale Ehlvesti kõiki kohalikke tuusi, sai jagu rahvusvahelise meistri normist. 
    Teist korda tuli ta sellega toime samal sügisel ja uus tiitel oligi käes. 
    1984. aastal pääses Oll esindama N Liitu noorte MM-võistlustel. 
    Kui mõelda, missugust tükikest kujutas Eesti suurel sotsialistlikul kodumaal ja missugune oli selle hiidriigi maletase, siis võib ainult imestada, et suutsime lühikese ajavahemiku järel esile tuua kaks nõnda andekat maletajat. 
    Võistluspaigaks oli tookord Kiljava Helsingi lähedal. 
    Eestlasest treenerit Oll kaasa ei saanud, küll olin ise koos filmioperaator Hans Roosipuuga Soomes, et meie poisi maailmaminekut jäädvustada. 
    Kodus oli igasugu instantsidesse kaevatud, et läheme Olli segama. 
    Püüdsimegi siis võimalikult eemale hoida, kuid Oll ise lähenes meile lausa jooksusammul. 
    Välgatas mõte: kui üksik on ta selles Paabeli segaduses. 
    Ei osanud mõista, et see üksildus on talle saatuse poolt kõikjale kaasa antud. 
    Muidugi, tõeline tark ja hoolitsev sõber oleks võinud tema ja musta seina vahel seista, aga kui kauaks, kes sedagi teab. 
    Lõpuks tuli ka suurmeistritiitel, järjest karmimaks muutuv professionaalse maletaja elu. 
    Näis küll, et Oll suudab toime tulla, ehk isegi paremini kui närbuma kippuv Ehlvest, oma teadmiste tõttu leidis ta tegevust ka eliittreenerina. 
    Paraku hakkasid haiguse tundemärgid üha selgemini ilmnema. 
    Olin tunnistajaks, missugust mõju avaldas talle suhete pingestumine maleliidu juhtkonnaga. 
    Oll ainult ei kurtnud, ta püüdis visalt seda seltskonda kohalt kangutada. 
    Võimalik, et kasutud üleelamised tõid kaasa uue ja viimase haigusepuhangu. 
    Aga kõige selle traagilise kõrval on just nendest suhtlemisaegadest jäänud soe mälestus. 
    Oletatava saladuse tagant paistis heasüdamlik, abivalmis ja ausameelne inimene. 
    Mu pisikese juubelisünnipäeva ajal oli kohal ka Oll. 
    Olime teineteisele ikka küllalt võõrad, aga seal surus ta mulle pihku, nagu meil armastatakse öelda, ühe väga hea prantsuse konjaki, nõnda hea, et ka minusugune asjatundja polnud midagi sihukest varem näinud. 
    Nüüd jääb üle seda mõnel vaikusetunnil valguse käes helkida lasta, pitsi kaupa proovida ja kogu oma elus kohatud üht kõige ustavamat malejüngrit meenutada. 
    INVESTEERINGUD - Eesti judokatele eraldatud raha on läinud õigesse kohta. 
    Kes teeb, see jõuab 
    TIIT KARUKS Kuku raadio 
    Olümpiaalade seisukohalt vaadatuna on tippsport üheselt äri, raius judokas Indrek Pertelson Kuku raadio saates Murumängud Wabariigis. 
    Mingil hetkel ­ kui sportlasesse ja tippspordiga seonduvasse on investeeritud ­ peab see hakkama ennast ära tasuma, leiab Pertelson. 
    Nõnda kehtivad tippspordis kõik reeglid, mis toimivad teisteski ärivaldkondades. 
    Poolteise tuhande pealt kaks medalit 
    Eesti Judoliidu presidendi Tõnu Lume sõnul tulnud Poola ajakirjanikud pärast tänavust EMi küsima, mis riik see Eesti õigupoolest on. 
    Palju teil üldse elanikke on? 
    1,45 miljonit? 
    Meil on 40 miljonit. 
    Kui palju on Eestis judokaid? 
    Poolteist tuhat? 
    Meil on mõnes linnaski rohkem. 
    Ja te võitsite kaks medalit. 
    Lisaks mängis Martin Padar Varssavi turniiril üle maailmameistri ja olümpiavõitja Nastula. 
    Suusatamisega paralleele tõmmates on see samasugune vägitegu kui võita Holmenkollenis Bjørn Dåhliet. 
    Võita lõvi tema koopas, kui lõvi on tippvormis. 
    Meil on treenerid: Aavo Põhjala, Feliks Saakjan, Andres ja Jaan Lutsar. 
    Meil on praegu eri treenerite toodanguna olemas tipud, kel kõigil on häid võimalusi ka tulevikus. 
    Meil on head toetajad. 
    Selles on meie tugevus, leiab Lume. 
    Oluline on meeskonna, positiivse perspektiivitunde hoidmine. 
    Inimestel ei sööda närve seest, inimestel on jõudu teisi aidata. 
    Vaevalt, et kellelgi siin Eestis pärast taasiseseisvumist pidevalt ja liiga hästi läheb. 
    Kõigil on omad probleemid, igaüks peab nendega lõppude-lõpuks ise hakkama saama. 
    Meie oleme ­ võimaluste piires ­ seda suutnud, lisab Pertelson. 
    On ilmselge, et judokatele suunatud investeeringud on läinud õigesse kohta. 
    Kvaliteetne spetsialist marketingi juhina 
    Eesti-suguses riigis on võtmetähtsusega suunata investeeringud õigetele sportlastele, õigetele aladele. 
    Endine maadleja ja väga hea inimene Peeter Saks ­ ta on olnud suure ja tõsise ettevõtte juht ­ sõnastas minu arvates kuldse tõe: tänases seisus on piltlikult öeldes parem inimest mitte tööle võtta kui võtta nõrk inimene. 
    On väga tark vaadata pidevalt tulevikku ja palgata väga kvaliteetne spetsialist marketingi juhtima. 
    Me peame täpselt teadma, mida me tahame. 
    Meil peab olema julgust anda õiglane hinnang plaanitu täitmisele. 
    Sel juhul oleks raha suunamine ja kasutamine Eesti tingimustes palju täpsem. 
    See on perspektiivne suund, filosofeerib Eesti esijudokas Pertelson. 
    Mõistagi on investeeringutega nii, et neid on alati vähe. 
    Kui aga vaadelda sportlaste seisu Eesti üldise majandusolukorra taustal, oleks ilmselt patt nuriseda. 
    Leian, et siinses spordis on praegu raha üldiselt piisavalt. 
    Ei saa ju mõelda nii, et riik peab toetama sportlasi ning jätma hooletusse laps- ja vanurinvaliidid, kes ei suuda ennast ise aidata, arvab judopresident Lume. 
    Teisalt kammitseb meid nõrk keskklass ja firmade nõrk keskklass. 
    See peaks kohalike omavalitsuste kõrval avalduma eeskätt sponsorite ja komanda sektori kaudu. 
    Kuuleme viimasel ajal tihti, et kolmas sektor meil peaaegu puudub. 
    Mujal maailmas teeb kolmas sektor ju väga palju. 
    Kui me räägime spordi juures olevatest inimestest, siis siin on üks lõik ühiskonnast, kus kolmas sektor on olemas. 
    Inimesed realiseerivad ennast spordile kaasaaitamise kaudu, ilma et nad sellest mingit kasu saaksid, mõtiskleb Tõnu Lume. 
    Lume arvates peab investeeringute süsteemi analüüsima mitmel tasandil: Üks on tavaline harrastussport, kus põhirõhk jääb kohalike omavalitsuste investeeringutele. 
    Riik peaks valdavalt tegelema spordibaaside väljaehitamise ja korrashoiuga ­ et oleks, kus sporti teha. 
    Tippsport saab oma võimalused läbi sponsorite, läbi olümpiakomitee sponsorite, valitsuse sihteralduste. 
    Põhimõtteliselt oleks süsteem nagu olemas. 
    Kaugeltki mitte täiuslik, aga siiski süsteem. 
    Pilk olgu suunatud tulevikku 
    Lume ja Pertelson on mehed, kes ei virise, vaid tegutsevad. 
    Jah, Pertelson on tihti kriitiline meie spordiametnike suhtes. 
    Aga samas on ta ääretult nõudlik ka enese vastu. 
    Pertelsoni ärritavad spordi juures olijad, kes laiskusest või lollusest jõuavad seisu, kus nad enam ei adu, et eilsele ja tänasele järgneb homme. 
    Me ei saa ennast lõputult turgutada mõttega, et Barcelona suveolümpial võideti kaks medalit. 
    Ärgem unustagem, et vahepeal on aeg seitsme aasta jagu edasi liikunud, et Lillehammeris, Atlantas ja Naganos jäime me medalita. 
    Või meie tipptreeneri Mati Alaveri mõttekäiku meenutades: Ramsau on minevik, kuigi meeldiv. 
    Juba järgmisel päeval tuleb hakata mõtlema tulevikule. 
    Aeg ei oota. 
    Närviraku siirdamine annab pimedatele lootust 
    MARK MACASKILL The Sunday Times, London 
    Teadlased on kahjustada saanud silmamuna taastamiseks välja töötanud uudse siirdamistehnoloogia, mis aitaks tuhandetel pimedatel või vaegnägemisega inimestel nägemist tagasi saada. 
    Tehnoloogia, mis töötati välja Suurbritannia oftalmoloogiainstituudis, seisneb selles, et mõnest teisest kehaosast, näiteks jalast, võetakse närvirakke, mis süstitakse silma, et asendada rakke, mis on kahjustunud kollatähni taandarengu või retiniidi tagajärjel. 
    Suurbritannias on need haigused kahjustanud rohkem kui 700 000 inimese nägemist ­ ning ravi puudumisel kannatavad ohvrid järjest suureneva nägemise hägustumise ja vähenemise all, mis lõpeb nägemise täieliku kaotusega. 
    Katsed rottidega õnnestusid 
    Meeskonda juhtinud professor Ray Lund avaldas oma töö tulemused silmauuringute konverentsil, mis peeti Floridas. 
    Juuni algul ütles ta: Olen rõõmus selle edu üle, mida oleme saavutanud, kuid on oluline, et me seda läbimurret edasi arendame, ütles ta. 
    Loodan, et aja jooksul saab seda protseduuri kasutada teatavate tõsiste silmakahjustuste raviks. 
    Lundi katsete käigus, mis viidi läbi pärilike silmahaigustega rottidel, võeti rakud jalanärvidest ja süstiti need võrkkesta ­ silma sellesse ossa, mis muudab valguse elektrilisteks signaalideks, mida ajul on võimalik lugeda. 
    Erinevalt ajurakkudest on säärastel perifeersetel närvirakkudel võime taastuda ja katsed näitasid, et kuue nädala jooksul oli loomade nägemine tunduvalt paranenud. 
    Sääraseid katseid on püütud teha varemgi, kuid need ebaõnnestusid, sest teadlased ei suutnud siirdatud rakke funktsioneerima panna. 
    Lundi triumf seisnebki selles, et tal läks korda siiratud rakud närvisüsteemi aktiveerima õhutada. 
    Tähelepanuväärne läbimurre 
    Kollatähni taandareng tekib, kui võrkkesta keskse ja peaaegu kõige tähtsama osa ­ kollatähni rakud hakkavad välja surema. 
    Haigus tabab kolmandikku inimestest, kes on üle kuuekümne, ning levib järjest rohkem ka nooremate hulgas. 
    Pärilik vorm ­ kollatähni düstroofia ­ algab juba teismeliseeas ja süveneb aastate jooksul. 
    Haiguse mõlemad vormid põhjustavad hägustunud ja moonutatud nägemist. 
    Sirged esemed, nagu telefonipostid, paistavad lainetavate joontena, ka võib nägemine muutuda lünklikuks, muutes lihtsad ülesanded, näiteks lugemise, peaaegu võimatuks. 
    Retiniit on vähem levinud, kuid niisama hävitav, põhjustades vaatevälja kitsenemist ja pimedaksjäämist. 
    Kuid Lundi tööst võib sääraste haiguste ravimisel abi olla ja teadlased on seda tervitanud kui kõige tähelepanuväärsemat läbimurret viimaste aastate jooksul. 
    Ravi kestab mitu aastat 
    Silmahaiguste ravi seab arstid ainulaadsete probleemide ette. 
    Oma suurusele ­ õigemini väiksusele ­ vaatamata on silm kogu kehas üks keerukamaid organeid, kus närvide ühenduskohtade tihedus on nii kõrge, et seda sorti siirdamisi, mis on olnud revolutsioonilise tähtsusega südame-, neeru- ja maksakirurgias, on võimatu läbi viia. 
    Kuid mõningaid silma osi, näiteks sarvkesta ja võrkkesta, on siiski võimalik siirata, et ravida sääraseid haigusi nagu katarakt ja glaukoom. 
    Tõusnud on ka nende lühinägelike inimeste arv, kes on lasknud oma nägemist laserkirurgia abil korrigeerida. 
    Lundi töö tähendab märkimisväärset edasiminekut võitluses tõsiste nägemishäiretega, leidis Moorfieldsi silmakliiniku professor Alan Bird. 
    Esimesed tulemused on paljutõotavad ja väga võimalik, et tulevikus saab protseduuri ka inimestel rakendada. 
    Iseliikuvad kunstjalad 
    MARK MACASKILL The Sunday Times, London 
    Mees, kes kaotas plahvatuses mõlemad jalad puusast saadik, on võimeline taas kõndima, pärast seda, kui Strathclyde'i ülikooli tehnikud paigaldasid talle uut tüüpi kunstjäsemed. 
    Säärane sündmus on esmakordne. 
    Teadlastel pole kunagi varem õnnestunud aidata inimest, kel pole jalgu, nii et ta kunstjäsemete abil tõepoolest kõndida saaks. 
    Inimesed, kel pole jalgu ­ kas amputatsiooni, sõjavigastuste või kaasasündinud defektide tõttu ­, veedavad oma ülejäänud elu traditsiooniliselt ratastoolis. 
    Strathclyde'i insenerid töötasid välja süsteemi, mille puhul amputeeritu peab lihtsalt keharaskust ühelt küljelt teisele suunama, et kunstjalgu iseenesest liikuma panna. 
    Jõud kantakse ühelt jalalt teisele lühikese juhtme abil, mis ühendab jalgu nende ülaosas. 
    Tulemus oli uskumatu, ütles disainer Bill Spence. 
    Panime jalad paika ja patsient tõusis püsti ning kõndis mööda tuba, kasutades vaid karke. 
    Nädala lõpuks, pärast nelja harjutussessiooni, suutis ta väsimatult kõndida veerand miili. 
    Patsient, kes on pärit Põhja-Aafrikast, toodi Strathclyde'i vahetult pärast jõulupühi ja on nüüdseks koos oma uute jalgadega koju tagasi läinud. 
    Helesinine toru läbi Soome 
    PAAVO KANGUR 
    Kui paljud inimesed arvavad, et Eesti probleem on lollid ja kasuahned ametnikud või pahad ja kasuahned ärimehed, siis Eesti tegelik probleem on majanduse nõrkus. 
    Eesti majanduse koguprodukt ühe elaniku kohta jääb 7 korda alla enamikule Euroopa tööstusriikidele, sealhulgas ka Soomele. 
    Eestis on pikka aega unistatud oma naftatorust, mis peaks kosutama Eesti viletsat majandust. 
    Lätlastel ju ometi on toru. 
    Soomes räägitakse aga üpris veendunult, et tulevane naftatoru hakkab minema marsruudil Kiriši ­ Peterburi ­ Primorsk ­ Porvoo, kus asub 4000 töötajaga naftakeemia tööstusküla ja naftasadam. 
    Täna jõuab nafta sinna läbi Ventspilsi sadama Lätis. 
    Muugale seda toru ei tule, sest võrreldes Porvooga on seal kehvad laevatamistingimused. 
    Porvoos on kõik valmis. 
    Seal on sadam 150 000 tonniste tankerite vastuvõtuks, seal on maa-alused naftahoidlad, ütleb Fortum Oil and Gasi president Veli-Matti Ropponen. 
    Naftatoru ehitus on otsustamata, aga me töötame selles suunas, ütles Ropponen. 
    North Transgas 
    Soomlased töötavad ka teise transiiditoru projekti kallal. 
    Prognooside järgi vajab Euroopa täiendavaid gaasiressursse järgmise sajandi alguses. 
    Soomlased tunnevad ka siin raha lõhna ja on huvitatud oma geograafilise asendi ärakasutamisest. 
    Täna on valida kahe torumarsruudi vahel: ühe plaani järgi ehitatakse gaasitoru Balti mere alla Soomest Saksamaale. 
    Teine plaan on ehitada merealune toru vaid Soome ja Rootsi vahelisele lõigule. 
    Selle projekti nimi on North Transgas. 
    Projekti rahastamine otsustatakse praeguse ajakava järgi 2004 lõpus ja toru ehitatakse aastatel 2004­2007. 
    North Transgas OY on Fortumi ja Venemaa Gazpromi ühisettevõte. 
    Projekti maksumus on mõõdetav mitmetes miljardites dollarites. 
    Fortumi huvid Eestis 
    Fortum OY tekkis Neste ja IVO ühendamise tulemusena. 
    Mõlemal neist olid suured huvid Eesti turul, mida käsitleti koduturu jätkuna. 
    Nii on Neste juhtivaid bensiinimüüjaid Eestis ja IVO-le kuulub 95 protsenti Läänemaa Elektrivõrgu aktsiatest. 
    Neste poolt 1992 aastal avatud bensiiniterminaal Muugal lõpetas ka Eesti visklemise ühest bensiini kriisist teise. 
    Mäletatavasti jagati 90ndate alguse Eestis bensiini talongidega ­ 20 liitrit kuus ­ ja räägiti elanike evakueerimisest Lasnamäe magalatest, juhul kui Venemaa talvel masuudi- ja gaasikraanid kinni keerab. 
    Ropponeni arvates on jätkuvalt Eesti majanduse ainus võimalus lasta välisinvestorid maale. 
    Juuni alguses ühendasid Fortum (Neste) ja Statoil oma jõud bensiinijaamade haldamisel Baltikumis ja Venemaal. 
    Selle liitumise eesmärk oli kulude kokkuhoid; ülevõimsuste ehitamise vältimine; kasvuvõimaluste ja hulgimüügi tugevdamine. 
    Selle tulemusena lähevad kõik mehitatud tanklad Statoili värvidesse ja mehitamata tanklad Neste värvidesse. 
    Ja kokkuvõttes saab ühinenud kett turuliidriks Eestis. 
    Ropponeni sõnul on see liitumine jätk maailma naftasektori liitumislainele. 
    Energeetika sektoris pakub Fortumile huvi sooja ja elektri koos tootmine. 
    Kuigi Eestis on äsja alanud energeetika erastamine, ei meeldi soomlastele viimase aja arengud. 
    Fortumi energiapoliitika arendusjuht Mikko Rönnholm nimetab Eesti viimaste kuude energiapoliitikat veaks. 
    Eesti Energia nimelise monopoli tugevnemine ei vasta Euroopa Liidu reeglitele ega ole muidugi Soome huvides. 
    See maksab teile tulevikus kallima elektrienergia näol kätte, arvab Rönnholm. 
    On vale anda ühele firmale monopol alates kaevandamisest, elektritootmisest kuni jaotusvõrkudeni. 
    (Mikko Rönnholmi arvamused ei pruugi kokku langeda kõigi Eesti osapoolte huvidega, aga kindlasti on need õpetlikud ja huvitavad ­ P.K.). 
    Me võime teha sama pakkumise nagu ameeriklased (NRG), kuid see ei ole Eesti jaoks parim lahendus. 
    Soovitame Eestile turu avamist, mitte monopoli andmist mõnele tootjale. 
    Rönnholm nimetab turvalisuse ostmist majanduslike soodustustega naiivseks poliitikaks. 
    Igastahes võib nentida, et tänase rahandusministri Siim Kallase võitlus monopolidega Eesti majanduses ei ole vilja kandnud. 
    Fortum ise aga üritab Soome parlamendis läbi suruda Loviisa Aatomielektrijaama laiendamise otsust. 
    Loviisa jaama kolmanda järgu ehitus annaks Soome rasketööstusele nii tööd kui ka elektrit. 
    Turbaelektrijaam Läänemaale 
    Fortumi plaanide hulka kuulub turbaküttel kombielektrijaama ehitamine Haapsallu. 
    Haapsalule sobiliku turbaküttel töötava kombielektrijaama investeering on esialgsetel hinnangutel 130­160 miljonit krooni, ütles Läänemaa elektrivõrgu (LEV) juhataja Are Veski. 
    Jutt on jaamast võimsusega 6 MW elektrit. 
    LEV käive oli 59 miljonit krooni ja kasum 1998. a oli küll veidi alla 8 miljonit krooni, kuid arvestades 153 MEEK suurust omakapitali, on kasuminumber enam kui tagasihoidlik. 
    Lähiaastatel kulutatakse kogu kasum (kui seda tekib) võrgu olukorra parandamiseks ja seega dividende ei maksta. 
    Fortum ostis 95 protsenti LEVi aktsiatest 1998. aastal 70 miljoni krooniga, millest pool tasuti EVPdes. 
    Ühtlasi võeti 100 miljoni kroonine investeerimiskohustus, mis läheb võrgu tehnilise seisukorra parandamiseks, klienditeenindussüsteemi kaasajastamiseks ja vastava tarkvara soetamiseks. 
    Eesti Kõrberebane 
    PEKKA ERELT 
    Metsakalmistule maetakse 26. juunil ümber Eesti tuntuma sõjamehe kolonel Alfons Rebase tuhastatud põrm. 
    Maetakse üksi, kuna tema abikaasa Agnia jääb puhkama Augsburgi. 
    Miks lahutati Rebane nagu Koidula pärast surma oma perekonnast? 
    See on delikaatne ja diskreetne küsimus, selgitab ümbermatmist korraldava Eesti Idapataljonide Võitlejate Klubi president Jaan Kuningas. 
    Lõpuks vihjab ta kolmekümnendatele aastatele. 
    Rebase teenistusleht on laitmatu. 
    Ometi on seal üks ootamatu seik. 
    Kümnendi keskel lähetati Rebane kaitseväest kaitseliitu instruktoriks. 
    Selle ümberpaigutamise põhjus olevat seotud Rebase abikaasaga. 
    Kuulduste järgi maksis Rebasele teenistuskoha kaitseväes tema abikaasa Agniaga seotud mingi piinlik juhtum. 
    Mõni aasta hiljem aga oli Rebane juba kuulsaim Eesti ohvitser. 
    Esimesed relvad 
    Nagu suur Vene väejuht Suvorov, armastanud ka väike Alfons lapsepõlves sõjamänge mängida. 
    Tema lemmiktegevuseks olnud mängukompaniide-rügementide loomine ning nende pidev ringipaigutamine. 
    1926. aastal muutis Alfons Vilhelm Robert Rebane mängud tõelisuseks. 
    Ta astus Kõrgemasse Sõjakooli. 
    Eesti Riigiarhiivis asuva toimiku andmeil ilmutas Rebane juba koolis juhiomadusi, see tähendab, tegi, mida heaks arvas. 
    Isetegevuse eest tuli tal viis korda kartsas istuda. 
    Ühel korral tabati kompanii korrapidaja Rebane voodist magamast, teisel korral oli Rebasel voodi kohendamata ja ta haukus rühmaülemale vastu. 
    Suhtumist ebameeldivatesse eeskirjadesse väljendas ta hiljem sõjatandril üheselt: Eeskirjade järgi, mis tulevad paberiuputusena, ei saa ühtegi lahingut võita. 
    Pärast sõjakooli lõpetamist 1929. aastal teenis Rebane 1. soomusrongi rügemendis, Kaitseliidu Lääne malevas, Auto-Tanki rügemendis jm. 
    Kümnekonna aasta jooksul ei paistnud Rebane millegi erilisega silma ja ei tõusnud vanemleitnandist kõrgemale. 
    Kui mitte arvestada laskevõistlustel võidetud moosilusikat ja hõbekarikaid. 
    Venemaa avarustes 
    Pärast Saksa vägede Eestisse jõudmist 1941 läks Rebane vabatahtlikult rindele. 
    1942. aasta algul võitles 184. 
    Eesti Julgestusgrupi kompaniiülem kapten Rebane juba Venemaal Volhovi rindel kindral Vlassovi armee vastu. 
    Augustis 1942 määrati Rebane 181. 
    Eesti Julgestusgrupi komandöriks, mis sügisel formeeriti ümber 658. 
    Idapataljoniks. 
    Algasid ohvriterikkad kaitselahingud ja taganemine, mis peatus alles 9. mail 1945 Tšehhis. 
    Rebasest sai hiilgav strateeg kaitselahingute ja piiramisrõngast väljamurdmise alal. 
    Vankadega sõjapidamist teab Rebane paremini kui keegi teine, on ta muidu mis ta on. 
    Augsberger vaidles temaga küll ühtelugu, aga lõpuks ütles, et mis ma vaidlen, sa teed ju ikka, nagu sa ise tahad. 
    Ja enamasti teed õieti, iseloomustas Rebast Heino Susi sõjaraamatu Sarviku sulased kangelane Sibula Ott. 
    Märtsis 1943 tõrjus pataljon edukalt Venemaal punaste suurrünnaku. 
    Kokkuvõttes hoidis Rebase pataljoni ja teiste eesti üksuste võit ära katastroofi, mille puhul võinuks punaarmee juba 1943. aasta kevadel tungida Eesti piirideni. 
    1944. aasta algul sai Rebane kuulsaks Vaškovo lahinguga. 
    Rebase ja Soodeni pataljonide mõnisada meest purustas neid ründava 3000mehelise punadiviisi. 
    Lahing oli hirmus. 
    Külaesine lagendik täitus venelaste laibakuhilatega, millest üha uued ja uued ahelikud üle ronisid ning eestlaste kuulipildujate poolt maha niideti. 
    Selle lahingu eest autasustati major Rebast 23. veebruaril esimese eestlasena Rüütliristiga. 
    Kui Rebane sellest kuulis, naeris ta: Aasta tagasi ei olnud meiesugustele lubatud anda isegi II klassi Raudristi, anti mingi Idarist, nüüd aga võime isegi rüütliteks saada! 
    Nende Venemaa lahingute pärast süüdistati Rebast tagalas ja eriti hiljem Nõukogude propaganda poolt meeste mättasse panemises. 
    Tõsi oli ju see, et paljudele lõppesid need lahingud kasepuust ristiga. 
    Rebase võitluskaaslased aga eitavad neid süüdistusi. 
    Viimsed lahingud 
    Kui võitlused kandusid 1944. aasta algul Narva alla, sai major Rebasest SS Obersturmbannführer Rebane ja Eesti SS Diviisi 45. rügemendi ülem. 
    Rebane puikles algul küll ägedasti vastu ja ähvardas rindevõitlusest üldse loobuda, ent lõpuks jäi nõusse. 
    Olukorras, kus terved sakslaste diviisid ja korpused olid segi löödud ja kabuhirmus taganesid, kaitsesid Rebase kutsikad üht kriitilist positsiooni teise järel. 
    Nad hoidsid oma rindelõiku viimse hetkeni ja jäid seetõttu pea igas lahingus kotti. 
    Kord piiramisrõngast läbi murdes jäi üksus raskerelvade tule alla. 
    Ka Rebase enda mantel oli killuauke täis. 
    Sügisese rebase nahk on odav, kommenteeris Rebane. 
    Pärast Putki ja Sinimägede lahinguid pidas Rebase üksus sügisel 1944 Tartu all oma viimase tõsise heitluse Eestis. 
    Taganedes satuti mitu korda vastamisi ka Eesti laskurkorpusega, esimest korda Vara lähedal. 
    Kumbki pool kutsus teist üle tulema ja kumbki keeldus. 
    Ühes rindelõigus aga lasti Rebase meestel tuld avamata üle rindejoone minna. 
    Ka Rebase üksus sihtis kuulipildujatule kõrgelt üle. 
    Meie ei tahtnud tappa oma vendi, ütles Rebane. 
    23. septembril taandus Rebase üksus üle Eesti-Läti piiri, võideldes võõral maal kuni sõja viimaste päevadeni. 
    9. mai hommikul 1945 alustas Rebane oma rügemendiga viimast teekonda ­ rindelt ära läände. 
    Mõnesajameheline üksus liikus öösiti mööda metsi Elbe suunas, Rebane ees ja mehed järel. 
    Olud muutusid üha ohtlikumaks ja lõpuks jagas Rebane tema ümber alles jäänud mehed väikesteks rühmadeks ja käskis igal rühmal püüda omapead läände jõuda. 
    Sõda on meile üksusena lõppenud, nüüd tuleb igaühel võitlust võidelda ise, ütles Rebane lahkudes. 
    Sellega oli 46. rügemendi sõjatee lõppenud, kolonel Rebase võitlused punastega aga mitte. 
    Läbikukkumine inglise luures 
    1950. aastal astus Rebane Inglise luure teenistusse. 
    Ühes oma abi Väino Pärteliga värbasid nad endiste leegionäride hulgast agente, kes pärast luurekooli Eestisse saadeti. 
    Paraku langesid luurajad KGB kätte, kes alustas Inglise luurega kassi-hiire mängu. 
    Novembris 1954 võttis Rebane Kielis vastu Eestist tulnud Valter Luksi ehk KGB agendi Sule. 
    Pärast pikka ülekuulamist tunnistas ta mehe omaks. 
    Rebast ei häirinud isegi hoiatus, mille ta sai EV aastapäeval veebruaris 1955 Londonis peetud piduõhtu ühelt külaliselt: Näete seda meest, sosistas ta Luksile osutades. 
    Ma tundsin teda Eestis. 
    Ta läks 1941. aastal Punaarmeesse ja sai majoriks. 
    Jama, vastas joobnud Rebane, ta oli reamees, kes deserteeris laskurkorpusest (Tom Bower. 
    Punane ämblikuvõrk). 
    Karm tõde selgus aprillis 1955, kui Eestist naasis agent Heino Karkmann ja teatas, et kogu luurevõrk on kagebeelastest läbi imbunud. 
    Pärast luureoperatsioonide läbikukkumist Rebane vallandati, mille järel ta pidas öövahi ametit. 
    1961 kolis Rebane elama Saksamaale Augsburgi, kus ta 3. märtsil 1976 suri. 
    Vahetult enne surma põletas ta oma kirjavahetuse, lootuses, nagu ta oma abilisele ütles, et ta lüüasaamine jääb KGB eest varjatuks (Punane ämblikuvõrk). 
    Kolonel Rebase hauale pannakse mustast graniidist kivi Eesti vabadusvõitlejate sümboli, koloneli eludaatumite ja märkega: Tammelehtedega Rüütliristi kavaler. 
    Miljon patja 
    AAVO KOKK peatoimetaja 
    Eelmisel nädalal saatis Eesti riik Kosovosse lennukitäie igasugust abikraami. 
    See on sisuliselt esimene kord, kui Eesti annab organiseeritud rahvusvahelist humanitaarabi. 
    Mõned ametkonnad on oma võimaluste ja vajaduse piires osutanud humanitaarabi ennegi, kuid sellest pole kujunenud riiklikku süsteemi. 
    Eesti peab andma rahvusvahelist abi. 
    Oleme suutnud ronida maailma riikide jõukuse edetabelis ülemisse poolde. 
    Tänased rahvusvahelised reeglid küll otse ei nõua, kuid soovitavad tungivalt, et edetabeli ülemise poole riigid annavad abi alumise poole riikidele. 
    Kirjutame selles lehes, kuidas abisaadetist organiseeriti ning kes on need firmad, kellelt kaupa osteti. 
    Konkursi tingimuseks oli, et kaup peab olema Eesti päritolu. 
    Uskumatu, millist kraami pakuti ­ tekid, vatikuued, spordikotid, EKG aparatuurikotid, ranitsad, padjad, pasteedid, lahustuv kohvi, puljongid, halvaa, viinerid ja sardellid. 
    Paljud pakkujatest olid väikefirmad, kellest pole ajakirjanduses kunagi juttu olnud. 
    Kuid ka suurfirmad, mis pakkumises osalesid ­ Kreenholmi Tekstiil, Põltsamaa Felix, Sangar, Balbino, jne ­, on oma toodanguga leheveergudel haruharva. 
    Eesti ajalehed kirjutavad oma majanduskülgedel sellest, kuidas firmad omanikku vahetavad, kuidas laenuintressid muutuvad või kui keegi mingi jamaga hakkama saab. 
    See, mis Eesti ettevõtetes tegelikult ja iga päev toimub, jääb ajakirjanike vaateväljast kahjuks välja. 
    Nii ei teagi me, et Eestis on näiteks firma, mis toodab miljon patja aastas. 
    Vilets lugu, kui ajakirjandus ei kirjelda, mis tegelikult sünnib. 
    Nii ei saa Eesti ju ka oma Nokiat. 
    Kui keegi selle kusagil isegi välja mõtleb ja tootmise käima paneb, ei saa inimesed sellest teada. 
    KIRJAD 
    Mis neegri jutt see olgu! Areen, EE nr 20 
    Märt Väljataga kasutab oma artiklis Hasso Krulli luulekogust Jazz korduvalt sõna 'neeger'. 
    Kas te ei leia, et seda sõna on tänapäeval kohatu kasutada? 
    Igal juhul häirib see tugevalt kõrva, kuna kõlab väga rassistlikult. 
    Ma arvan, et 'mustanahaline' või isegi 'must' kõlab paremini. 
    Kahjuks kohtab eesti ajakirjanduses sõna 'neeger' pahatihti. 
    Võib-olla ei ole selle taga alati teadlik rassism, kuid siiski viitab see alateadlikule rassismile või siis lihtsalt rumalusele. 
    Edu soovides 
    PILLE JA ANDRES 
    Väga armetu operatsioon Kindrali kolm päeva, EE nr 20 
    Ühest mõttest, mis tekib eilse EE lk A8-A9 artiklite põhjal. 
    Kolme Võrumaa mehe ründamisega seoses peame esialgu lähtuma olemasolevast, mille põhjal neid ründasid kolm kallaletungijat eesotsas SOGi ülema kt Holmiga. 
    Kõiki hämmatas toimunu: kuidas oli võimalik sellise isiku osutumine röövliks. 
    Asja uurimiseks on moodustatud kõrge komisjon. 
    Aga kui lugu tõesti oli nii, nagu alul paistab, siis peaks olema komisjoni üheks tähtsamaks uurimisobjektiks asja moraalse külje kõrval ka selle tehniline külg. 
    Kuidas on siiski lood selle eriüksuse väljaõppega? 
    SOGi vastasteks peaksid olema elukutselised terroristid ja tapjad, nüüd aga jäi Holmi juhitud grupp, olid siis need teised kaks, kes nad olid, võitluses kolme tavalise talumehega kaotajaks. 
    Vastaste taset võrreldes oli see armetu lüüasaamine. 
    On viidatud asjaolule, et ründajad ei oodanud relvastatud vastupanu. 
    Sellisel juhul väga halvasti ja läbimõtlematult ettevalmistatud operatsioon. 
    Igal juhul läbikukkumine ning kõrge komisjoni ülesandeks olgugi kaks küsimust lahendada: miks selline asi toimus ja miks ta nii oskamatult läbi viidi. 
    ÜLO KIILER 
    Viljandi 
    Ei taha venelasi Uus reklaam kiidab venelast, EE nr 19 
    Olen 52aastane Raplamaa elanik, kes seni on teie ajalehte huviga lugenud. 
    Siiani on see silma paistnud objektiivse ja aruka käsitlusega igal elualal. 
    Alati kui avada, siis võib kindel olla, et seest leiab sisukat lugemist! 
    Pastakat haarama sundis mind aga artikkel 13. mai lehes. 
    Selles oli juttu Tallinna Pedagoogika Instituudi üliõpilastest ja nende tehtud reklaamist. 
    Olen varemgi tähele pannud muulaste ühekülgset käsitlust, see reklaam läheb aga päris liiale. 
    (Tõe huvides ­ samu reklaame olen näinud ka muudes lehtedes.) 
    Niisiis tahavad eesti üliõpilased (nimede järgi küll!) 
    Eestimaad päris venelastele ära kinkida. 
    Mõistan, et raha eest ostetud reklaame peab iga väljaanne avaldama, aga mingi (sise)tsensuur võiks ju jääda. 
    Väidavad ju need reklaamid sõnaselgelt, et Eesti pole koduks üksnes eestlastele ­ loogikat õppinuna mõistan, et ju siis venelastele. 
    Kas me siis ei kogunenud selleks laulva revolutsiooni pidudele, et vene vägedest ja vene elemendist Maarjamaal lahti saada? 
    Rahvas, kes on küüditatud, kellelt ähvardatud võtta nende keel ja kodu ­ kas nüüd tahame oma kodu päriselt ära anda? 
    Iga päev loeme lehtedest ebastabiilsest Vene lagunevast riigist. 
    Kas tahame seda kaost ka oma hoovile? 
    Mul pole midagi vene inimeste vastu. 
    Olen nõus, et nende hulgas on väga haritud ja intelligentseid inimesi. 
    Ent olgu haritud oma kodus ­ Venemaal. 
    Eesti on eestlaste päriskodu ja peab selleks ka jääma. 
    Kahju, et meie tudengid, maa sool, sellise lühinägeliku hoiakuga kaasa lähevad. 
    Kas meil pole siis muid probleeme, mida aktiivsed noored lahendada saaksid ­ haiglad, pensionärid, kodutud lapsed jne jne. 
    EVALD HäRM 
    insener 
    Esmakordselt külastasin Nightmani Papagoi või sirjelind, EE nr 19 
    Hiljuti kutsusid Maie Parrik ja ansambel Operatsioon Õ mind Tallinnasse, et 13. mail Koplis toimuval bändi 5. aastapäeval luuletustega esineda. 
    Sõitsingi. 
    Kuna Tallinn on mulle võõras, siis oli mul pealinnas teejuhiks Maie Parrik. 
    Imestasin sellegi üle, et kioskis maksab trolli-trammi pilet 5 ning juhi käest ostes 7 krooni. 
    Miks nii? 
    Kontsert oli vahva, kuna Maie Parrik ja Operatsioon Õ laulsid hästi. 
    Halb oli ainult see, et ilm oli külm ja tuuline. 
    Kui kontsert läbi sai, mõtlesime, et kuhu edasi pidutsema minna, et sooja saada. 
    Mina avaldasin soovi külastada ühte homobaari, et näha, milline see välja näeb, kuna oma elu 32 eluaasta jooksul pole mul homobaaris käia õnnestunud. 
    Pärnus neid lihtsalt pole. 
    Seltskond noormehi ja neiu olid mu sooviga päri ning ühine otsus oli ­ Nightman. 
    Läksimegi. 
    Kohapeal selgus, et pilet maksab 25 krooni. 
    Raha aga oli napilt. 
    Grupi esimees kutsus välja sealse töötaja ja sõnas: Hillar Kohv on siin ja sellises kohas viibib ta oma elus esmakordselt, äkki on võimalus teil meid sisse lasta tasuta, et näha, mis sellises kohas toimub. 
    Töötaja tuli vastu ja lubaski meil seal tasuta pidutseda kella 02ni, mil baar suleti. 
    See baar oli tõesti vahva. 
    Läksime kõik ka tantsima ning saime sooja küllaga. 
    Nägin ka mitut gay paari ning ühte üksikut meeldivat noormeest. 
    Samas viibisid ka meie päevalehtede töötajad, kes samuti olid üksteist embamas. 
    Baarist saab ka tasuta gay 'de infoteatmiku Sina & mina. 
    Kõik see ilus aga lõppes natuke halvasti, sest sealt lahkudes ühed seal viibinud neiukesed solvasid ühte meie grupi noormeest pede sõnaga (see oli tõesti solvav tema jaoks, sest nii tema kui teised minu kaaslased viibisid seal vaid minu palvel). 
    Ütlesin solvunud noormehele, et oleks võinud sellele haukujale vastu öelda, et kas lesbid jäävad siis veel siia. 
    Mina oleksin nii öelnud. 
    Nightmanis ei käi mitte ainult homod, vaid ka heterod. 
    HILLAR KOHV 
    Viinahaualt 
    üKS KüSIMUS 
    Kui suure summaga olete nõus toetama presidendi maja ehitamist? 
    URMO SOONVALD Sõnumilehe peatoimetaja 
    Heh-heh... 
    Kohe võiks anda vähemalt 1000 krooni, aga kui see leiaks suuremat ühiskondlikku vastukaja, siis protsessiks võibolla suurema summaga. 
    Aga mina tahaks, et Eesti riik kingiks presidendile maja. 
    SVEN MIKSER noorpoliitik 
    Ma ei ole nõus seda toetama. 
    Oleks äärmiselt kummaline, kui mina parlamendiliikmena peaksin presidendi majaehitust finantseerima. 
    Arvan, et kõik riigiametnikud peaksid elama vastavalt oma majanduslikele võimalustele. 
    VLADIMIR POLISTüUK Keskturu boss 
    See on presidendi asi. 
    Mina tema tegevust ei kommenteeri. 
    INGRID RüüTEL rahvaluuleteadur 
    See on naeruväärne küsimus. 
    Minu lapsed ei oleks toetamisega nõus. 
    Hahahaa, sooviksin enne ehitada midagi neile. 
    President võiks oma majaga ise hakkama saada, nende sissetulek on märgatavalt suurem kui meie pere oma. 
    ROBERT LEPIKSON Võru maavanem 
    Ma ei ole nõus toetama mitte kellegi majaehitust! 
    Mulle ei meeldi mingite ebajumalate loomine ja nende kummardamine, Eesti rahval on see vist stagnaajast saadik sees. 
    Minu majaehitust ei toeta keegi ja miks mina peaksin seda tegema. 
    Valgest mehest ja soomlastest 
    JüRI PINO Õhtuleht 
    Ilmselt ei kahtle keegi, et valge mehe autoriteet maailmas on kadunud. 
    Mingi tühise mõnekümne aastaga. 
    Mitte et nüüd rassismi asja ajada tahaks või midagi taga nutaks, aga niisama, huvi pärast ­ kuidas siis nii? 
    Olid koloniaalimpeeriumid, olid niisugused sõnad nagu massa, sahib, baas, nüüd teatavad välisministeeriumid, et sinna-sinna-sinna pole europiidil soovitav reisida, võib jama tulla. 
    Ei mingit respekti enam. 
    Meie siin omas värskes iseseisvuses peaksime teoreetiliselt tundma siirast heameelt, et läbi. 
    Teisest küljest, jällegi, huvitav tundub. 
    Kuidagi imelik tundub, et nn. Kolmas Maailm ei pelga valget meest enam absoluutselt. 
    Pigem põlgab. 
    Kuidas nii ja kuidas nii kähku, võiks veel korra küsida. 
    Tegelikult ei peagi kaugele minema. 
    Ma muidugi ainult oletan, aga arvatavasti nägin ma elu esimest soomlast nii umbes viieaastaselt ja loomulikult Tallinnas. 
    See võis olla nii, et ema käekõrval kuskil kesklinnas sibavale minule jõudsid järele paar kirevates jopedes alkoholilõhnalist valjuhäälset isikut, kes rääkisid kummalises keeles, millest mina aru ei saanud. 
    Emme, mis keelt need onud rääkisid? võisin ma küsida, kui kodanikud eespool ära kadusid. 
    Soome, vastas emme rangelt. 
    Kodus Elvas võis see mulle meelde tulla ja ma võisin uurida, et misasi see Soome ja soomlased on. 
    Pisikesse pähe võidi toppida mida tahes, aga tõenäoliselt, et hõimlased, kes paremini elavad. 
    Või mine sa nüüd tea. 
    Loomulikult võisid need soomlased ka kained olla. 
    Sellised ausad estofiilid või -faagid. 
    Või polnud see üldse nii. 
    Ega tegelikult ei mäleta. 
    Hiljem, vähe kasvades, oli juba teada, kesasi see soomlane niisugune on. 
    Hõimlane, kes elab paremini, sest elab kapitalismis. 
    Kade oli. 
    Mingil ajal, kui see vabanemine algas, hakkasid kallid naabrid natuke üle viskama. 
    Siis nimetasime me neid vodkaturistideks. 
    Aga kade oli ikkagi. 
    Käis selline soome ehitustööline, sigalakkutäis, hõlmad laiali, mööda kesklinna, räuskas, tõmbasid ikka hõlmad vaheliti ja hiilisid eemale, et rüssäks ei peaks. 
    Vastik küll, aga tuleb respekteerida. 
    Noh, ja nüüd, võib öelda, me neist nagu väga lugu ei pea. 
    Öelda, et sa oled soomlane ­ jahah, a mis sul, mees, siia asja oli? 
    Kodus oled nii sitt mees, et elad abiraha peal, a siia tuled küll valget inimest mängima, koer! 
    Või pensionist. 
    Soomes loed raha, siin laiutad... 
    Turism on tähtis. 
    Aga esimesel võimalusel kehtestaks uuesti sissesõiduviisa... 
    Oletatavasti võis samamoodi käia mõne kolooniaelaniku, sellise keskmise Mowgli mõtlemine. 
    See valge inimese värk pole siin niisama öeldud. 
    Niisiis elas džunglis Mowgli. 
    Ühel päeval tulid valged mehed. 
    Nii nagu meil need estofaagid. 
    Karastunud vennad või pühamehed, kes teadsid umbkaudugi, kuhu nad lähevad, olid valmis ka lambasilma või Põltsamaa sinepit sööma. 
    Et ikka eluga teadust viia. 
    Seejärel tulid sõdurid, kaupmehed. 
    Noh, meil siin nagu Viru ehitajad ja varased nõukogudeaegsed turistid. 
    Igal juhul tulid asja pärast, olgugi selle nimi orjakauplemine või elevandiluu klaaspärlite vastu või teksad rublade ja viina vastu. 
    Ise olid sellised tüübid, kelle kohta võis küll tagaselja igasugu asju öelda, aga näkku ei iial. 
    Soome ehitusmees võis ju tunda ülemäärast kirge viina vastu ja muidu sigadusi teha, kuid vaevalt keegi seda talle ütlema tikkus. 
    Urradijuhhuhei! 
    Täpselt, nagu Mowgli ei läinud võõrleegionärile ütlema, et mingu koju. 
    Läks aeg, koloonia oli rahulik. 
    Tekkis huvi laiemates rahvakihtides. 
    Ja hakkas emamaalt tulema igasugu rahvast. 
    Ehk turiste. 
    Invaliide, pensionäre, töötuid, noorukeid. 
    Kurat, mõtles Mowgli. 
    Kurat, mõtlesime siin meiegi. 
    Tuleb välja, et valgete inimeste hulgas ei olegi ainult puudaste rusikatega ehitajad, sinepitseedivad estofaagid, võõrleegionärid, alkoholi mittepõlgavad preestrid ja nii edasi. 
    Tegelikult on nende hulgas hunnikute viisi jobusid. 
    Ehk turiste. 
    Massi, mitte massasid. 
    Kes vähe sellest, et ei näe respektisisendavad välja, ei tunne ka sinu vastu respekti. 
    Kes nõuavad taimetoitu, puhast peldikut, india restoranis kartuleid, purjuspäi turvalisust ja omakeelseid silte. 
    Mis muidugi viib Mowgli mõttele, et, pagan, need on samasugused jobud kui meiegi, mitte mingid jumalad. 
    Mispeale Mowgli käsi läheb taskus rusikasse: õige mul vaja selliste ülbust taluda. 
    Ja ongi respekt läinud. 
    Eurovisioon dieedil 
    MIHKEL KäRMAS Jeruusalemm 
    Pea ainus, mille pealt Eurovisoni lauluvõistluse korraldajad kokku ei hoia, on turvameetmed. 
    Nii käib ka Eesti grupiga lisaks ametlikule saatjale kaasas kaks kergelt relvastatud erariides turvameest. 
    Rahvarohkemates turismipaikades on neile lisaks veel kaks-kolm täisrelvastuses ja kuulivestidega sõdurit või politseinikku. 
    Kontserdipaika Iisraeli Konverentsikeskuses pääseb läbi tiheda metallidetektorite ja pagasikontrolli sõela. 
    Meie kohus pole ainult hea seista selle eest, et ei toimuks midagi ootamatut ülekande ajal, vaid ka tagada, et iga külaline naaseb koju turvaliselt, nendib turvaülem Isaac Ashkenazi. 
    Turvameetmetel on ka põhjust. 
    Lisaks araablastele, kelle suhted juutidega on pingelised, on valjuhäälset protesti jumalavallatu lustipeo suhtes avaldanud ortodoksi juudid, keda üksi Jeruusalemmas on 250 000. 
    Ilmekas näide, millega peoperemeed peavad rinda pistma, oli läinudaastase võitja Dana Internationali esitatava võistluste vahepala salvestamine Jeruusalemmas. 
    Rahvariietes Dana esitab Taaveti torni taustal nimelt seitsmeminutilise vahepalana popurrii Stevie Wonderi laulust Free ja traditsioonilisest juudi psalmist Dror Yikrah (eesti keeles ­ vabadus tuleb), mis on tekitanud vanameelsete pahameeletormi. 
    Kahjumiga laulupidu 
    Veel kolm kuud tagasi rippus 1999. aasta Eurovisiooni kohal aga sootuks ärajäämise oht. 
    Raskustes Iisraeli valitsus ei tahtnud eraldada varem lubatud kahte miljonit dollarit. 
    Valimiste eel ei julenud aga toonane peaminister Benjamin Netanyahu oma valijaid suursündmusest ilma jätta ja raha siiski leiti. 
    Eurovisiooni lauluvõistluse eelarve on seitse miljonit dollarit. 
    Summa, millega Eesti Televisioon elaks ära peaaegu terve aasta, kuid sellise suurürituse korraldamiseks on seda vähevõitu. 
    Võib lausa öelda, et juudid panid preili Eurovisiooni dieedile. 
    Kokkuhoiust räägib ka see, et esimest korda Eurovisiooni ajaloos ei saada esinejaid orkester. 
    Taustamuusika on varem salvestatud, otse esinevad ainult lauljad. 
    Koju paluti jätta ka oma juuksurid ja jumestajad. 
    Ehki ametlikud andmed puuduvad, peavad ka tänavuse Eurovisiooni korraldajad ilmselt arvestama kahjumiga. 
    Korduvalt Eurovisiooni lauluvõistlust korraldanud Iiri riigitelevisioon jäi plussi alles kolmandal korral. 
    Hoolimata napist eelarvest saab aga juutide organiseerimisanne Eurovisiooni lauluvõistluse veteranidelt parema hinde kui mullune Birmingham. 
    Mastaapne otsesaade 
    Samal ajal käib millenniumihõnguliste lavadekoratsioonide (kuldne päikeseketas, mille ümber tiirlevad kuldsed planeedid) taustal Iisraeli Kongresside Keskuses palavikuline töö. 
    Kui esimesed proovid esmaspäeval algasid, monteeriti veel kiiruga lava. 
    Laupäeva, 29. mai õhtul kell 10 läheb 3000 aasta vanusest linnast eetrisse kolmetunnine otsesaade üle 100 miljonile vaatajale umbes 30 riigis. 
    Iisraeli riigitelevisioonile on see teine mastaapne üritus ühe kuu jooksul. 
    Kaks nädalat tagasi tehti ülekannet Knesseti valimistelt. 
    Nüüd on järg veelgi surema ürituse käes. 
    Selleks on Iisraeli riigitelevisioon muretsenud Euroopa kaasaegseima ja väidetavasti võimsaima ülekandebussi, mis valmistati Belgias. 
    Saksamaalt lennutati kohale kokku 41 tonni heli- ja valgustehnikat. 
    Samuti on üles pandud võimas tagavarasüsteem, mis peaks kaitsma kõigi tehniliste viperuste eest. 
    Otse kuumalainesse 
    Tugeva pitseri lauluvõistlusele vajutab Iisraeli kliima, mis mõjub eriti põhjamaa lauljate häältele. 
    Üle Euroopa kokku sõitnud esinejad sattusid keset kuumalainet, tipptemperatuuridega kuni 40 kraadi. 
    Kohalikud tuletavad igal sammul meelde, et külalised peaksid jooma vähemalt 15 klaasi (kolm liitrit) vett päevas. 
    Päevitada, ehkki see on ruttu pruuniks saada soovijatele väga ahvatlev, tuleks ülima ettevaatusega, panevad siinsed inimesed südamele. 
    Teisalt valitseb külmetuse oht. 
    Näiteks angiin on kohalike sõnul suvine haigus. 
    35kraadise kuumuse käest võimsate konditsioneeridega 15 kraadini jahutatud ruumidesse tulles on külmetada imelihtne. 
    Rebimine Islandi ja Saksamaaga 
    Asjatundjad ja kohalik press hindavad Evelin Samueli ja eesti laulu võimalusi heaks. 
    Eestlaste kasuks mängivat viimane esinemisjärjekord ning see, et vahetult enne Diamond of Nighti kantakse ette kaks nõrgemaks peetavat lugu. 
    Kahtlemata loetakse Eesti trumbiks ka seda, et laval on viis kaunist naist. 
    Eri fännklubid asetavad Eesti laulu 2. kuni 9. kohani. 
    Eesti põhirivaaliks peetakse Islandit, Saksamaad ja Küprost. 
    Kõrget kohta ennustatakse ka Rootsile. 
    Inglise kihlveokontor William Hill ennustab aga tihedat rebimist Inglise, Hollandi ja Saksamaa loo vahel. 
    Eesti lugu on alles 11. kohal, ühe pulga peal Belgia, Bosnia-Hertsegoviina ja Prantsusmaaga. 
    Iseasi on, kuidas käituvad telefonihääletajad. 
    Kas tahtmatult või teadlikult õnnestus Eesti delegatsiooni juhil Juhan Paadamil korraldada Eestile tasuta PR-i. 
    Et Eesti saabus Iisraeli esimesena, ehtisid pühapäevaste lehtede esikaasi meie esinejate pildid. 
    Viimati korraldas Iisrael Eurovisiooni lauluvõistluse täpselt 20 aastat tagasi. 
    Kui tänavu lisab üritusele vürtsi vahetult enne laulukonkurssi toimunud ootamatu võimuvahetus, siis ka 1979 toimus Eurovisioon vahetult pärast tähtsaid poliitilisi sündmusi. 
    Nimelt kirjutati nädal enne seda Valges Majas alla ajalooline Iisraeli ja Egiptuse rahuleping. 
    Horoskoop 27. mai - 2. juuni 
    KALJUKITS 
    Aeg liigub loovate mõtete tähe all. 
    Kuigi moraalilugemiskiusatusi on palju, saad suurema aplausi osaliseks ikkagi tegudega. 
    Nädalavahetuse aegu naudid omaetteolemisi ka ilma käsuta. 
    Jutupaunikuid on ülearugi palju, sind köidavad huvitavamad asjad. 
    Kergem on millelegi pühenduda, kas iseenesele või mõnele teisele huvitavale tegelasele. 
    Esmaspäevased emotsioonid panevad su vere kiiremini käima ­ põnevamaks läheb, mis sest, et liigagi. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval jälitab sind Kuu. 
    Seetõttu on kergem oma sahtlisse või arvutisse jäetud mõtteid üles soojendada. 
    Kui su väljanägemine ja jutt just väga ära ei kohuta, võetakse sind kahtlaselt tõsiselt. 
    VEEVALAJA 
    Täna, homme ja ülehomme võivad kõiksugused asjamehed olla sinu suhtes vastutulelikumad. 
    Teab, kas nad tahavadki sinult midagi saada, võimalik, et meeldid niisama. 
    Seetõttu oleks õige aeg ka tööandjatelt midagi küsida ­ kas just vaielda vaidlemise pärast, aga oma arvamust ära riietehoidu unusta! 
    Reedel köidavad su meeli pikaajalised menetlused ja eesmärgid. 
    Kergem on midagi ära lahendada kui kaastunnet-lohutust otsida. 
    Huvitava nädala lõpus ja tähendusliku uue nädala alguses naudid seltskonda nagu üks Veevalaja kunagi. 
    Isiklik ja seltskonnaelu läheb omavahel segamini. 
    Nii nagu astroloogid ütlevad: "Sõbrad nagu lapsed, lapsed nagu sõbrad." 
    Uus nädal on alguses pimesikumängu sarnaselt põnev. 
    KALAD 
    Sinu teadmistering on kohe laienemas. 
    Seetõttu ei õnnestugi sul mõne ülemuse, ämma või võimuka sugulase arvamust viimse(päeva) tõena võtta. 
    Kergem on taas iseendaks saada kodus, ükskõik kas vannitoas, köögis ­ meeleolu küsimus. 
    Täiskuuhõnguline nädalavahetus paneb sind kõvasti tegutsema. 
    Vabrikuvilet kuulvate unenägude vältimiseks võiksid hilistel tundidel koos riietega võtta maha ka aja. 
    Kõiksugustest muljetest segiaetud pea klaarub nädalalõpuõhkkonnas paremini. 
    Oled nagu laskur, teades, kuhu sihtida ja kuhu mitte. 
    Laupäeva ja pühapäeva mõju alla jäädes on ka esmaspäeval kergem mõnele sobivamale uksele koputada ja midagi head küsida. 
    Teisipäevast alates köidab sind seltskonnalust. 
    JÄÄR 
    Kättejõudnud ajal ei õnnestu sul eriti ajast maha jääda ja toimekat paigaljooksu harrastada. 
    Keegi kas just ässitab, aga õhutab ja virgutab sind küll. 
    Võib-olla tahetakse sinust midagi-kedagi teha; on ju kahju, kui ilus talent kaduma läheb! 
    Nädalavahetus teeb su pea uue teabe suhtes eriti vastuvõtlikuks. 
    Vaevalt, et mõni kavala näoga matemaatikaõpetaja ennast unenäos meelde tuletab, küllap harid ennast päevaajal ise. 
    Kõikse paremini tunned ennast ratastel, olgu tegemist rulluiskude, trammi, auto või muu seesugusega. 
    Marsi, Jupiteri ja muude taevamängude ajal on raske paigal püsida. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval vaadatakse sind töökeskkonnas parema pilguga. 
    SÕNN 
    Neljapäeval, reedel ja laupäeval õnnestuvad kokkusaamised ja jutuajamised paremini. 
    Sul on kergem ennast avada, puudutada keelatud ja intiimseid küsimusi ja kaasinimesi põnevile ajada. 
    Täiskuuga kaunistatud nädalalõpul tekkivad äri- või majandusideed pole pelgalt filosofeerimiseks ega malemängu aseaineks, pigem üleskutseks. 
    Sinu tugevamad omadused leiavad nädala hakul rakendust ka ilma pealekäimise või pähemäärimisetagi. 
    Mai lõpul ja juuni alguses ei tasuks uimerdada ja erakmunga kombel enesesse sulguda. 
    Aeg läheb kiiresti edasi ja seetõttu ei maksaks keskpäeval ajaviiteks piljardit ja pimesikumängu vaheldumisi mängida. 
    Teisipäev ja kolmapäev on hingehariva tähendusega. 
    KAKSIKUD 
    Luulelised jutud lihtsatest rõõmudest jõuavad juba sinuni. 
    Laupäeval tiheneva Merkuuri ja Pluuto vastandasendi ajal suudad elu poolt väljapakutud uuendusi oma meeleolude ja iseloomuga kokku sobitada. 
    Laupäeval, pühapäeval ja esmaspäeval hakatakse sind piirama. 
    Igasse telefonihelinasse ei maksaks kui taustamuusikasse suhtuda, olgu uksekellade ja koputamistega kuidas on. 
    Koos alustada on kergem, mitte ainult üksnes jonni ajamist, edasi arenevad koostöökavandid. 
    Teab nüüd neid sõpruse või armastuse piire, aga koos on hea olla, eks igatüht armastad omamoodi, olgu tegemist sõbra, partneri, linnu, looma või kellega tahes. 
    Teisipäevane ja kolmapäevane maadeavastamis-näoilme on põhjendatud. 
    . 
    VÄHK 
    Nädala järelejäänud päevadel on sul rakse hirmtõsist ja väga pika staažiga poliitikut mängida. 
    Rohkem oled haaratud meelelahutustest, kestku nad kasvõi mõned minutid. 
    Sinu vabaaja harrastustest ei tohiks võtta osa pelgalt ajud, käed, jalad. 
    Kõik mis nendega seotud, tahavad oma osa saada. 
    Nädalalõpul on kergem oma tahtmisi sõnadega määratleda. 
    Esmaspäevast täisjõu võtva Veenuse ja Marsi vastasseisu ajal jõuavad seksikad meeleolud ka sinuni. 
    Nädala algus on sel puhul edukas, kui sa ei hakka kellegi eeskujul kõikide asjadega liialdama. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval läheb kuumaks suhtlemiseks. 
    Keegi võib mõne väga hea jutuga tänaval vastu tulla. 
    LÕVI 
    Kättejõudnud aeg soosib õdusaid olemisi ja salongimeeleolu. 
    Kui sa oma kodu just kellegi teise eluasemega segamini ei aja, vaadatakse sinu peale hea pilguga. 
    Reedel paeluvad sind pikemaajalised ja sügavad plaanid. 
    Virisemiseks ja kaastunde ootamiseks pole aega, kergem on midagi heastada või kasvõi koolipoisi kombel vigade parandust teha. 
    Täiskuuga õnnistatud nädala lõpp ja uue algus on argisest rütmist ja tõsise näo säilitamise mängust liigagi kaugel. 
    Aeg on oma soove teoks teha, meelt jahutada, tantsida ja naerda. 
    Pühapäeval hoomad juba järgmisi sajandeid. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval köidavad sind töövahendid ja muud vähem lobisevad ja vastu rääkivad nähtused. 
    NEITSI 
    Vaimu virgutav aeg aitab mitmeid tegevusalaseid pähkleid puruks närida. 
    Aja nõuded, ootused ja tellimused sunnivad sind neitsimärgilikult põhjalikkusele ja täpsusele. 
    Nädalalõpp ja sellele järgnev sunnib tegutsema. 
    Kui mõni Neitsi jätabki nohiku mulje, on niisugustest rohkem kasu kui teab mis jutupaunikutest. 
    Töö ja isiklik kodune elu võivad äravahetamiseni läbi põimuda. 
    Sellegipoolest ei maksaks oma kliente isiklike probleemidega vaevata ja igale kodusolijale või sõbrale hiinakeelseid tööprobleeme kaela määrida. 
    Täiskuujärgsel ärinädalal võiksid midagi soovida. 
    Kui soov kõige üleannetum pole, võib see isegi täide minna. 
    Kui võim pähe ei löö ja moraalilugemised ära unustad, võid edukalt kedagi või midagi juhtida. 
    KAALUD 
    Kui sa ei ole liiga vanameelselt vana, võid nädalalõpul teha kasulikke samme ja tehinguid. 
    Rahulolutunnet võivad tunda mõlemad osapooled. 
    Nädalalõpu meeleolud on vaimsema iseloomuga. 
    Seetõttu tunned ennast raamatute või neid lugevate inimeste keskel kodusemalt. 
    Ka teabekanaleist võid kuulda midagi olulist. 
    Kergem on inimesi rääkima panna, nad teevad seda juba ise. 
    Verbaalset kõhulahtisust põdevatest tänavafilosoofide eest on siiski täiskuuvalguses võimalik põgeneda. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval oleks vaja tähelepanu pöörata juurtele. 
    See ei peaks piirduma juurikate närimisega, huvitavaks osutub kodu-uurimine, surnuaed, vanad fotod, helilindid ja raamatud. 
    SKORPION 
    Neljapäeval, reedel, laupäeval ja pühapäeval oled pilkupüüdev nagu kogenud filmitäht. 
    Sa ei peagi tulema saunast või aroomimassaži saamiselt, sinu tunded äratavad ka kõige kuivemaid kuivikuid üles. 
    Nädalalõpul ja täiskuuvalguses tulevad paremad ärioperatsioonid ja õiglasemad rahatehingud mõtteisse. 
    Suurema tasakaalutunde saad kunstinäituselt, kaubamajast või muust vaatamisväärsusest. 
    Muuseas, inimesi ei maksaks hilpude ja autode taga ära unustada. 
    Teisipäeval ja kolmapäeval on kergem sõnu ja jututeemasid leida, ükskõik mis vanuses keegi on. 
    Ja jutud on huvitavad, olgu nad luulelised või loogilised; ka iga hääl on kordumatu. 
    Kergemaks läheb Skorpioneist õppureil. 
    AMBUR 
    Tulevane Viru tänava konkurent 
    ENE LäKK 
    Harju tänavast saab Viru tänavale tugev konkurent, räägib Kristiine Kinnisvara ASi arendusdirektor Teet Sibrits. 
    Konkureerima peaks ta hakkama eelkõige oma külastatavuse ja arhitektuurse väljanägemise tõttu. 
    Harju tänava augu 2,1-hektarilisel alal (Harju, Niguliste ja Rüütli tänava vahel) on praegu kokku üheksa omanikku. 
    Nende hulgas Pro Kapital (Rüütli 12,12A), Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium, mille esindaja on Arco Vara (Rüütli 3, 5, 7), Niguliste kirik ja luteri usu Tallinna Rootsi Mihkli kogudus. 
    Harju tänava äärde jäävad Kristiine Kinnisvara kinnistu (Harju 46), OÜ Gelsea neli kinnistut (Harju 44, 38, 36, 34) ja kaks eraisikutele kuuluvat kinnistut (Harju 30 ja 22/24). 
    Eesti riigile kuuluvad kinnistud Harju tänav 42/40, 20 ja 26. 
    1944. aastal pommirünnakutes hävinud Harju tänava hoonestust tahavad sealsed krundiomanikud hakata tuleva aasta kevadel üles ehitama. 
    Tänase seisuga on käivitatud piirkonna detailplaneeringu koostamine. 
    Kõik omanikud püüavad detailplaneeringu käigus toetada ideed, mis tooks esile Harju tän ava esinduslikkuse. 
    Praegu on kaks varianti: iga kinnistu omanikul on oma äriidee, või teine võimalus ­ kaasata kõik kinnisvara omanikud mingi ühise projekti elluviimisesse. 
    Koos on kergem asju ajada ja tegutseda. 
    Näiteks kasvõi maa-aluse parkla rajamisel, räägib suurima maaomaniku Gelsea juhatuse liige Ville Jehe. 
    Detailplaneeringu projekteerija on R-Konsult, koordineerija Uus Maa Kinnisvaraarendus. 
    Jehe sõnul on ühe ideena plaanis ehitada läbi nelja-viie krundi esinduslik hotell. 
    Ka meie oleme kaalunud erinevaid variante. 
    Üheks neist on ehitada mängudemaja või siis hotell, kuhu mahuks 40­53 numbrituba. 
    Planeeritav investeering on ligikaudu 25­30 miljonit krooni, räägib Kristine Center ASi tegevdirektor Aare Kilp. 
    Jehe sõnul ei tule Harju tänavale ehitatavad hooned ühekõrgused, vaid on vanalinnale omaselt liigendatud. 
    Ala hoonestamine võib maksma minna ligikaudu 500 miljonit krooni. 
    Võru erootika hullutab pornokomisjoni! 
    Tähelepanu! 
    Siin Tallinn, EW kultuuriministeerium! 
    Sitt, nikk ja kräkk! 
    Meil on probleem! 
    Äsja laekus pornokomisjoni lugemislauale Kauksi Ülle uus romaan Paat, mis näib olevat väga amüsantse sisuga! 
    Paraku on teos kirjutatud võru murdes, mida ükski komisjoni liige ei valda. 
    Aga samas on himu seda pikantset raamatut lugeda suur, oi kui suur, nii suur, väga suur!!!!!! 
    Ooohhh... aaaahhhh.... 
    õõõõõhhhh... mpf... mpf... mpf! 
    Seega on mul palve kõigile lahketele inimestele. 
    Järsku leidub keegi, kes valdab seda kohutavalt rasket murrakut! 
    Olge head, tõlkige meie jaoks kasvõi mõned read Kauksi Ülle seksikast romaanist ja saatke aadressil Tallinn, 15076, Suur Karja 23, märgusõna Pornokomisjon. 
    Lugupidamisega PORNOKOMISJONI ESIMEES 
    Siin võiks olla sinu firma reklaam. 
    Võta ühendust Kranaadi reklaamiosakonnaga. 
    Ära mõtle, helista kohe! 
    Suhtleme 100% 
    ...on kosjarubriik, mis valmib koostöös EMT, LKA, FBI, EELK, SOG, BMW ja EBRD-ga! 
    KIRI PEAMINISTER MART LAARI INTERNETI KüLALISRAAMATUST: Nagyon jó ez a honlap, különösen Mart Laar šr tetszett nagyon Ennöl jobban tašn csak Guntars Krasts urat birom jobban. 
    Szab? 
    Endre endrus mail.matav.hu 
    Kahetsen, et ma üldse siia ilma sündisin 
    PRIIT KUUS 
    S ven * on kuritegusid toime pannud sellest ajast, kui ta oli kolmene. 
    Autovarguste ja narkotehingute aeg on nüüd läbi. 
    Praegu veedab ta viimaseid päevi vabaduses ­ juues ja kahetsedes, et ta üldse siia ilma sündis. 
    Ta ei taha oma õiget nime ega vanust (noorem kui kakskümmend) avaldada ja ei luba hästi endast pilti teha. 
    Oleme kõledas ja hämaras toas. 
    Läbi värvitud aknaklaasi kumab päevavalgus. 
    Istume madala laua taga. 
    Sven süütab sigareti. 
    Siis viipab käega mu külakosti poole. 
    Viina vaja. 
    Mul on pohmell. 
    Ta käed värisevad ning sigaretist kukub tuhka lauale. 
    Toanurgas olevast makist kostab Queeni Bohemian Rhapsody. 
    Sa ise ei taha vä? 
    Raputan pead. 
    Ennem lasen enda maha kui vangi lähen 
    Sven keedab teed, et sellega viina lahjendada. 
    Vastan ka teisele pakkumisele eitavalt. 
    Millal sa kinni lähed? 
    Umbes kuu aja pärast. 
    A see värk võib venida veel ­ eeluurimine ja kohus ja need värgid... 
    Mille eest? 
    Autovargus. 
    Sveni hääl kõlab tüdinult. 
    Mitu autot sa üldse varastanud oled? 
    Umbes neli. 
    Täpselt ma ei mäleta. 
    Viimane kord olin nii täis, et panin autoga paugu. 
    Mendid hakkasid kohe taga otsima. 
    Järgmisel päeval, mingi paari tunni pärast, olid mul juba ukse taga. 
    Kas sa autot varastades vahele ei kartnud jääda? 
    Autovarguse hetkel ma selle peale ei mõelnud. 
    Aga pärast olin küll kuses. 
    Kauaks sa nüüd kinni lähed? 
    Aasta ja neli kuud. 
    Aga ma kavatsen sinna mitte minna. 
    On see võimalik? 
    Ma ei tea, mis ma teen... maksan nendele kuradi vandemeestele ja nendele tontidele seal (kohtunikele vist ­ P.K.) sada tonni vä!? 
    Mida sa vanglast tead? 
    Seda, et s..t koht on, noh. 
    Isegi mitte raha eest ei läheks sinna. 
    Sa pead s...ks hästi kakelda oskama ja seal on omad reeglid... 
    Seal peab tuttavaid ees olema. 
    Sinul endal on? 
    Mul vist on... aga see on vist ise kukk seal. 
    Kardad vangi minna? 
    Muidugi kardan. 
    Lasen end parem maha või põgenen minema, ma ei tea, kuu peale või kuskile Kükametsa või ma ei tea kuhu, lähen mingile tondile sulaseks, saan viis krooni tunnis palka ja... 
    (Naerab lõbusalt.) 
    Oled sa enesetapule mõelnud? 
    Nüüd ma enam ei viitsi, nüüd ei ole enam nii p....s. 
    Vahepeal mõtlesin küll tõsiselt selle peale. 
    Võlad olid kaelas ­ üks nõudis kümme tonni, teine veel kaksteist tonni. 
    (Kuidas võlad tekkisid, ei ole Sven nõus rääkima). 
    Kolmeaastaselt vargile 
    Oma lapsepõlvest Sven meelsasti ei räägi. 
    Ütleb ainult, et kasvas üles Lasnamäel, prükkareid kividega loopides ja pättidest sõpradega lollusi tehes. 
    Kodu oli normaalne, kuigi isa oli parm. 
    Millal sa esimest korda varastamisega vahele jäid? 
    Esimene kord oli siis, kui ma oma sugulase juurest mingi väikese sinise nööbi varastasin. 
    See sugulane hoidis mind sel ajal vist. 
    Kui vana sa olid siis? 
    Kolmeaastane. 
    A' ma olen hiljem veel igas't lollusi teinud. 
    Mida sa lolluste all mõtled? 
    Ah, varastasin poodidest. 
    Aga siis jäin mitu korda vahele ja... 
    Mida sa veel teinud oled, peale varastamise? 
    Lollusi olen teinud. 
    Teisi ahistanud ja kiusanud. 
    Kunagi koolis viskasin ühel poisil päev läbi tema kotti aknast alla. 
    See mees tõi joostes oma koti ära, mina viskasin jälle alla. 
    Ja siis läks igavaks ja ma lõin tal silma siniseks. 
    (Naerab). 
    Narkoäriga viis sotti päevas 
    Ja narkootikume olen müünud. 
    Praeguseks on Sven narkootikumid maha jätnud. 
    Alkoholil on aga tema elus endiselt oma koht. 
    Millal sa esimest korda narkootikume proovisid? 
    Mingi seitsmendas klassis vist. 
    Amfetamiini panin. 
    Miks sa narkootikumide müümisega tegelema hakkasid? 
    Raha oli vaja... ja piisavalt tutvusi oli. 
    Rohkem ei lähegi vaja. 
    Igav oli ka, mul polnud s....gi teha. 
    Palju sa teenisid? 
    Sain ise tasuta narkootikume panna ja... muidu... (arvutab mõttes) ühe tableti pealt sain 60 krooni... grammi amfi pealt 100... koka grammi pealt 400... 
    See tegi siis...? 
    Viis sotti päevas lõdvalt. 
    Mida rahaga tegid? 
    Maha jõin. 
    Ja niisama... laristasin. 
    Ei suudagi varastamata olla 
    Kui sulle antaks võimalus, suudaksid korralikuks hakata? 
    Ma arvan küll. 
    Suudaks küll, jumala pohhuilt, aga raha peaks olema. 
    Koolis käiks küll edasi. 
    Jooks ka. 
    Aga kui poes näeks midagi ripakil olemas, siis küll ei saaks seda võtmata jätta. 
    Sa siis ei suudagi varastamata olla? 
    Ega vist, võib-olla kunagi tuleb natuke tarkust juurde... 
    Kuidas sulle meeldiks normaalse inimese kombel elada ­ ilus maja, töökoht, haridus, lapsed...? 
    Muidugi meeldiks. 
    Ega see poleks eriti raske ­ kodus istuda ja mune sügada, tööl käia, võtta mingi räme naine ja temaga kolm last teha. 
    Aga ma saaks mingi jamaga jälle hakkama ­ jooks paar tuba majas tühjaks või midagi taolist. 
    (Svenil tuleb korraga hea mõte.) 
    Kuule, sa saad eeku ka selle loo eest vä? 
    Pool mulle! 
    Inimestele ohtlik 
    Mida sa politseist arvad? 
    Suuremaid s...päid annab otsida. 
    Nad on ise vanad m....d ja siis keeravad teistele ka veel s...a. 
    Muidugi, kui politseid ei oleks, siis oleks ka täitsa p...s. 
    A naahhui nad mind ahistavad?! 
    Oled nõus, kui ma ütlen, et sa oled inimestele ohtlik? 
    Ise nad jätavad oma asju ripakile. 
    Aga kui keegi su ema rööviks? 
    Mis ta siis käib sellistes kohtades, kus röövitakse. 
    See on paratamatus, et kuskil kogu aeg kedagi röövitakse. 
    Ega ma pole ainus joodik, kellel raha vaja. 
    Kas oled enda arvates vangi mineku ära teeninud? 
    Ju siis olen, mina neid seadusi ei tee. 
    Aga ma ei taha üldse sinna minna. 
    Kas kahetsed ka midagi? 
    Kõike. 
    Et ma üldse siia maailma sündisin. 
    Toas jääb kõik vaikseks. 
    Bohemian Rhapsody on ammu lõppenud. 
    Sven vaatab mõtlikult kõrvale. 
    Liitrine viinapudel tema ees laual on poolenisti tühi. 
    Läheks varastaks auto? 
    * nimi muudetud 
    Organiseeritud kuritegevus tungib Eesti majandusse 
    Valitud lõike kaitsepolitsei peadirektori Jüri Pihli ettekandest Eesti võitlus organiseeritud kuritegevusega, mille ta pidas Forum Balticumil. 
    Hinnanguliselt oli 1995. aastaks tekkinud olukord, kus Eesti organiseeritud kuritegelikud grupid olid suutnud kõrvale panna tohutuid rahasummasid. 
    Nad hakkasid oma raha legaliseerima ettevõtluses. 
    Muude kuritegude kõrval hakkas laiemalt toimuma rahapesu, esialgu otse pankadesse, firmadesse, kinnisvarasse. 
    Viimase paari aasta jooksul on organiseeritud kuritegevus järjest rohkem hakanud liikuma kinnisvaraärisse. 
    Kinnisvara omandatakse väljapressimiste-pettustega või rahapesuga. 
    Korruptsioon munitsipaalametites annab võimaluse ametnike ärakasutamiseks kinnisvaraoperatsioonides. 
    Eestis eksisteerib kaks põhilist riiklikult ohtlikku organiseeritud kuritegevuse suunda: konservatiivne vene mudel, mille juured asuvad Venemaal, ja progressiivne euroopa mudel, mis on suunatud majanduskuritegevusele ja loob kontakte Euroopa riikidega. 
    Konservatiivne suund 
    Konservatiivne organiseeritud kuritegelik grupeering on traditsiooniliselt seotud Venemaa või mõne teise endise N Liidu liikmesriigiga ning on rahvusvahelise ulatusega. 
    Välja on kujunenud sidemed õiguskaitseorganitega ­ eriti vanglaametnikega. 
    Kujunemise üldskeem on järgmine: kriminaalsed autoriteedid loovad oma tegevuse legaliseerimiseks firmad, mille asutajaliikmete ja aktsionäridena tegutsevad variisikud. 
    Selliste isikute ümber kogunevad väiksemad rühmad, reeglina kohtulikult karistatud isikutest, kes nn brigadiri juhtimisel moodustavad autoriteedi ümber grupeeringu. 
    Samuti tegelevad need nn brigadirid poollegaalse äriga või spetsialiseeruvad vaid kriminaalsele tegevusele, nagu röövimised, väljapressimised, suuremad vargused ja narkoäri. 
    Sellised grupid koguvad ka katusemakse firmade, lõbumajade ja varaste käest. 
    Sellist tüüpi moodustis on madalal tasemel ohtlik ja püsiv nähtus. 
    Võib ka väita, et mingis kindlas piirkonnas ei saa eksisteerida üle ühe sellise grupeeringu. 
    Piirkonnaks on suurem linn (üle 50 000 elaniku) või maakond. 
    Konservatiivsete gruppide üheks tunnuseks on nende tihe seotus kinnipidamisasutustega. 
    Seda tüüpi grupid tegutsevad peamiselt Virumaal, Tallinnas ja Harjumaal. 
    Näitena võib tuua Ida-Virumaal paikneva grupeeringu, mille põhituumiku moodustasid vennad Satšukid. 
    Progressiivne suund 
    Progressiivne organiseeritud kuritegelik grupp omab juba algstaadiumis rahvusvahelist tegevusulatust ja sidemeid riigiametnikega. 
    Sellised grupid saavad alguse kriminaalsetest väga tulutoovatest äriideedest ­ näiteks korrumpeerunud riigiametnikega seotud salakaubandus ning väliskaubandusega seotud maksupettused, tahtlik pankrottide tekitamine suurte kinnisvaraobjektide seaduslikuks omandamiseks. 
    Kuna tegemist on valgekraelisusega, kahjustab sellise grupeeringu juhtivliikmete arest ja nende riigiasutustes olevate sidemete edukas lõhkumine oluliselt grupeeringu tegevust. 
    Näitena võiks tuua Vladimir Košelevi poolt juhitud grupeeringu, mis pärast enamiku juhtfiguuride ja aktiivsete liikmete arreteerimist ning väljasaatmist lõpetas peaaegu täielikult tegevuse. 
    Tallinna Ühiskassa ja valgekraelised nõukogud 
    Eesti organiseeritud kuritegeliku maailma hierarhia tipus on konservatiivse väljakujunemisega nn Tallinna Ühiskassa, millega arvestavad kõik väiksemad ja suuremad kuritegelikud ühendused. 
    Tallinna Ühiskassa tuumik koosneb 4-5st eraldi töötavast grupeeringust, mida juhivad kuritegelikud autoriteedid, kes on omavahel jaotanud tegevusalad ja territooriumid. 
    Selle ühenduse allgrupid koosnevad suurel määral venekeelsetest liikmetest, õigemini öeldes nõukogudeaegsete kinnipidamiskohtade kooliga isikutest, kes teevad tihedat koostööd ida suunas. 
    Käesoleval ajal on nn Tallinna Ühiskassa üks tõsiseltvõetavamaid organiseeritud kuritegelikke moodustisi Eestis. 
    Teise Eesti tõsiseltvõetava kuritegelike grupeeringute liiduna on viimasel ajal esile tõusnud nõukogu. 
    See koosneb peamiselt eestlastesõbralikest grupeeringutest ja selle tegevus erineb tunduvalt Tallinna Ühiskassaga seotud ühenduste tegevusest. 
    Rõhk on nn valgekraelisel majanduskuritegevusel: maksupettused, pangakelmused, ulatuslikum narkoäri just suuremate partiide transiidi organiseerimisel. 
    Oma tegevuses on nõukogud üldiselt orienteerunud lääne kuritegelikule maailmale. 
    Nende hulka kuulub palju uue generatsiooni rohkem või vähem ebaseaduslikust tegevusest elavaid ärimehi. 
    Selline sõbralik, omavahel konsulteeriv nõukogu on loomulikus arengus moodustunud väliselt kuritegelikult madala profiidi hoidmiseks. 
    Selle moodustise autoriteetidel on vanad sidemed Tallinna Ühiskassaga isikute tasemel, kuid nõukogu liidrid ei osale Ühiskassa tavalistel nõupidamistel. 
    Eestlaste gruppide liidu tegevuse edasisel aktiveerumisel on oodata võimalikke konflikte Tallinna Ühiskassaga, eriti kui tekib olukord, kus üks või teine on sunnitud oma positsioone loovutama. 
    Rahapesu vastane võitlus nigel 
    Kui varem sai organiseeritud gruppide peamiste tegevusaladena välja tuua vargused, väljapressimised, metalliäri ja salakaubanduse eri liigid, siis viimase aja Eesti organiseeritud kuritegevuse tegevusalad on rahapesu, narkoäri ja maksupettused. 
    Rahapesu on valdkond, mis tagab organiseeritud kuritegeliku maailma tugevuse. 
    Samas ei saa rahapesu eksisteerida ilma kuritegelikult omandatud varata. 
    Eesti Vabariigi seadusandliku määratluse järgi käsitletakse rahapesuna kriminaalkorras karistatava teo otsese tulemusena saadud varaga õigustoimingute sooritamist, mille eesmärgiks või tagajärjeks on selle vara ebaseadusliku päritolu varjamine. 
    Kuna rahapesu tõkestamise seadus võeti Riigikogu poolt vastu alles pool aastat tagasi ja see jõustub käesoleva aasta 1. juulil, ei saa veel rääkida õiguskaitseorganite edust rahapesuvastases võitluses. 
    Aeg on aga näidanud, et seaduses defineeritud rahapesu saab tuvastada Eestis mitte ainult pangandussfääris, vaid ka hasartmängu- ja kinnisvarasfääris, õiguskaitseteeninduses ning kindlustussfääris. 
    Rahapesuks peab olema: - kallis ning manipuleeritava väärtusega kaup või teenus, nagu näiteks kinnisvara või juriidilise nõustamise tasu; 
    - raha liikumine peab olema raskesti jälgitav ja vaidlustatav, nagu hasartmängude või kindlustusäri puhul. 
    Ulatuslikuma rahapesu puhul on määravaks Eesti riigi geopoliitiline asukoht. 
    Täheldada võib musta raha seost Venemaaga ja teiste riikidega, mis on tekkinud NSVL lagunemisel. 
    Rahapesuga kaasneb ohtlik tendents ­ kuritegeliku maine ümberkujundamine- selle käigus hakkavad kuritegelikud autoriteedid algselt musta või juba pestud raha abil tungima äri- ja poliitikamaailma. 
    Kes julgeb aidata presidenti? 
    Segadused Lennart Meri majaehituse ja rahaasjadega on jõudnud nii kaugele, et presidendil tasuks enda au kaitseks Kenneth Starri sarnane eriuurija palgata. 
    AAVO KOKK SULEV VEDLER TARMO VAHTER 
    Ajakirjade Kirjastuse peadirektor Üllar Jaaksoo on hämmelduses ja mures. 
    Ta ei tea, kas president võib vastu võtta tema kodu rajamiseks kogutud raha, mida Jaaksoo koos oma sõpradega korjab. 
    Selle aasta aprillis asutas Jaaksoo sõpradega presidendi kodu fondi. 
    Saatis välja pressiteate ja kutsus üles raha annetama. 
    Tänaseks on laekunud fondi kaheksa annetust. 
    Võimalik, et Jaaksoo peab nüüd fondi sulgema. 
    Sel juhul kannab ta kõik saabunud kaheksa annetust annetajatele tagasi. 
    Ajakirjanduses puhkenud mõttevahetus on teinud võimatuks hea ja omakasupüüdmatu algatuse läbiviimise, ütleb Jaaksoo. 
    Mida kingitustega peale hakata? 
    Kui peaminister Tiit Vähi pidas kaks aastat tagasi 50. eluaasta juubelit, sai ta hulga kingitusi. 
    Pärast ametist lahkumist ostis ta need kingitused riigikantseleilt kokkuleppehinnaga välja. 
    Sest nii näeb ette kehtiv seadus. 
    Kas president Meri peaks samamoodi talle seoses majaehitusega tehtud kingitused välja ostma? 
    Ma pole õige inimene andma kommentaari, ütleb Vähi. 
    Ekspeaministri vastus peegeldab täpselt presidendi majaehitusega seoses tekkinud olukorda. 
    Sõnumileht on viimase kuu aja jooksul uurinud, kuidas Lennart Meri on maja ehitab. 
    Lühikese ajaga on sellesse arutelusse kaasatud kogu ajakirjandus. 
    On ilmnenud, et Lennart Meri on saanud maja ehitamiseks palju soodsaid pakkumisi või lausa kingitusi. 
    Küsimused, mida ajakirjandus esitab, on üsna erinevad. 
    Mõned seisukohad esindavad kadedust ­ Lennart Meri saab firmadelt sooduspakkumisi, aga teised inimesed ei saa. 
    Teised tahavad teada, kas president pole ehk kuidagi oma ametipositsiooni ära kasutanud, et isiklikku varandust soetada. 
    Kolmandad uurivad, kas kõik need majandustehingud on ikka päris seaduse järgi käinud. 
    Tõepoolest, üles on kerkinud hulk küsimusi, millele ka asjatundjad ei söanda üheselt vastata. 
    * Kas president peab talle kingitud puud välja ostma? 
    * Kas president peab ostma välja ka Eesti Ekspressilt kingiks saadud sajakroonise kašmiiri pihlaka? 
    * Kas odavalt Eestisse müüdud majakarbilt peab tasuma käibemaksu deklareeritud müügihinna või majakarbi tegeliku väärtuse pealt? 
    * Kas president võib rahva poolt kogutud raha vastu võtta? 
    * Kas president peab maksma saadud rahalt tulumaksu? 
    * Kas president peaks annetama talle kingitud raha heategevuseks? 
    Esimese Eesti vabariigi ajal lahenesid sedaliiki asjad lihtsalt. 
    Rahvas tahtis teha Pätsile ja Laidonerile kingitusi ning viimased võtsid kõik rõõmuga vastu. 
    Seadusi sätiti, kui selleta just hakkama ei saadud. 
    Kas president on käitunud valesti või on seadus kehv? 
    Põhiseaduse üks autoritest Jüri Adams: Vastan mõlemale eitavalt. 
    Ma ei tea ühtegi seadust, mida võiks iseloomustada kehvana. 
    Ma ei tea ka ühtegi fakti, et Meri on käitunud valesti. 
    Ma ei ole kuulnud, et keegi (rahva seast) oleks öelnud president Meri kingituste kohta, et liig mis liig või et Meri ei ole neid ära teeninud, ütleb Adams. 
    See ei ole maksu-, vaid kultuuriküsimus. 
    Ma ei näe siin juriidilist probleemi. 
    Maksuameti peadirektor Aivar Sõerd: Mis puudutab presidenti, siis ei ole mul mingit, mitte mingit põhjust tema tuludeklaratsiooni õigsuses kahelda. 
    Küll on aga tekkinud teatud ažiotaaž maja ehitava firma M-Ekspert ümber. 
    Kultuurirahastut ei ole riiklikult olemas 
    Mõned aastad tagasi asutas Lennart Meri presidendi kultuurirahastu. 
    Riigieelarve ei võimalda presidendil raha jagada. 
    Ometi vajab Meri raha, mida jagada. 
    Tähtis pole summa suurus, vaid andmise fakt. 
    Kuid seni pole presidendi kultuurirahastu juriidiline isik. 
    See tähendab, et on olemas ainult pangakonto, kuhu raha laekub, ja selle käsutaja on Lennart Meri. 
    Tulumaksuseadus aga ütleb selgelt, et kui keegi on saanud tulu, siis peab ta sellelt maksma ka tulumaksu. 
    Seadus ei tunne huvi selle vastu, mis rahaga tehti. 
    Seadus ei hooli, et president on selle jaganud õilsal otstarbel ja ausalt. 
    Seadus tahab, et makstakse maksu. 
    Ometi pole presidendi kultuurirahastult ehk presidendilt kunagi tulumaksu küsitud. 
    Pole ju sobilik presidendilt paluda selgitust raha üle, mis on ju läinud kultuuri tarbeks. 
    Kas presidendi puhul tõlgendatakse tulumaksuseadust vabamalt? 
    Meril ja Clintonil sama seis 
    Lennart Meri on sattunud ootamatult samasugusesse olukorda Bill Clintoniga. 
    Kui Ameerikas tuli avalikuks presidendi suhe Monica Lewinskyga, pühendas ajakirjandus teemale suurt tähelepanu. 
    Tõsiseks läks asi aga alles siis, kui eriuurija Kenneth Starr selgitas välja, et Clinton oli vande all valetanud. 
    See on Ameerika presidendi jaoks lubamatu tegu. 
    Kuigi ameeriklased toetasid oma presidenti, pidi kongress arutama Clintoni ametist tagandamist. 
    Eestis on tulnud avalikuks, et majaehitajad teevad presidendile suuri soodustusi. 
    Sõnumileht saatis avaliku kirja õiguskantslerile ja riigikogu korruptsioonikomisjonile, paludes neilt hinnangut presidendi tegevusele. 
    Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjon esitas presidendile tema tuludeklaratsiooni kohta täiendavaid küsimusi. 
    Kuid komisjoni aseesimees Lauri Vahtre toonitas seejuures: Me ei ole uurimiskomisjon, vaid deklaratsiooni hoidjad. 
    Kas Eestis leidub üldse oma Kenneth Starr, kes hakkab õhinaga presidendi majaehitust uurima? 
    On sellise mehe leidmine riigikogu, riigikontrolli, maksuameti või politsei asi? 
    Või hoopis presidendi enda asi, et saaks eriuurimise abiga end rünnakute vastu kaitsta? 
    Kõik ettevõtted läbivad ju audiitorkontrolli. 
    Kõik kodanike tulud käivad läbi maksuameti. 
    Kui presidendil on rahaasjad korras, siis pole tal mingit põhjust eriuurimist peljata. 
    Täna on aga võimatu öelda, milleni presidendi maja ehituse üksikasjade arutamine võib välja viia. 
    Evelini kolmas katse 
    MIHKEL KäRMAS Jeruusalemm 
    Laupäeva südaöö paiku astub ligi nelja tuhande kilomeetri kaugusel kodust lavale tütarlaps, kelle haprale valgesse rüütatud kogule suunatakse 18 telekaamerat. 
    Sügavad sinised silmad vaatavad vastu üle 100 miljoni vaataja teleriekraanilt. 
    Käes on tema 24aastase elu tähtsaim esinemine. 
    Erutust reedab vaevumärgatav värin mikrofoni hoidvas käes, kuid sisemiselt on ta rahulik. 
    Ta on seda etteastet oodanud ja ta on selleks valmis. 
    Kõlavad avataktid loost, mida ta viimastel kuudel tüdimuseni on esitanud... 
    Ma ei ole närvis. 
    Olen Eurovisioonil varem (Iirimaal ­ toim.) seda kõike näinud. 
    Küllap viimasel päeval väike närv ikka tuleb, räägib Evelin Samuel Jeruusalemmas Four Points Sheratoni hotelli fuajees tund enne esimese lavaproovi algust. 
    Evelinist uhkab vaikset enesekindlust. 
    Ta on paremas vormis kui kunagi varem. 
    Ta on õnnelik. 
    Praegu on kõik kõige paremas korras. 
    Seepärast ongi hirm, et võibolla varsti ei ole, naeratab lauljatar salapäraselt. 
    Mingit talismani tal võõral maal kaasas pole. 
    Alles eile tuli see asi meelde. 
    Kui jaanuaris Eesti Televisiooni esimeses stuudios Eurolaulu võistluslaulude videoid salvestati, pidi Evelin Samuel kõige rohkem otsast alustama. 
    Tegelikult oli asi selles, et laulu Diamond of Night sõnu tehti viimase hetkeni ümber ja muudatused läksid tal lihtsalt meelest. 
    Tallinnast, Mähelt pärit tüdruku teekond Eurovisiooni lavalaudadele on pikk ja täis tagasilööke. 
    Kindlasti on Evelin üks eesti eurolaululoojate lemmikuid. 
    1994. aastal esitas ta Eesti eelvõistlusel koguni kolm laulu ja konkureeris oma toonase lauluõpetaja Silvi Vraidiga, kes hiljem võitis. 
    Evelin Samueli elus on palju otsuseid, mis kõrvaltvaatajale esmapilgul arusaamatuna tunduvad. 
    Pikas perspektiivis on need valikud aga ennast õigustanud. 
    Näiteks Eesti edukaima eurolaulu Kaelakee hääl kirjutas helilooja Priit Pajusaar Evelini jaoks. 
    Kuid Evelin loobus selle laulmisest Jaapani turnee kasuks. 
    Pajusaar nägi hiljem tänaval Maarja-Liis Ilusat ja pakkus laulu talle. 
    1996. aastal Oslos sai Maarja-Liis selle lauluga Eesti seni kõrgeima, viienda koha. 
    Maarjast sai Eesti esimene rahvusvaheline artist. 
    Evelini Jaapani sõit jäi aga ära. 
    Tagantjärgi võiks arvata, et Kaelakee hääl torkab Evelini rinnus valusa okkana siiani. 
    Praegu ma seda äraütlemist enam ei kahetse, nendib Samuel. 
    Kaks aastat tagasi käis ta Iirimaal Eurovisioonil juba Maarja taustalauljana. 
    Varus oli veel üks pettumus. 
    Mullusel Eesti eelvõistlusel juhtis tema lauldud Unistus igavesest päevast kuni viimase,?veitsi hindajani, kelle antud punktid Koit Toome Birminghami lennutasid. 
    Evelin oli üks esimesi, kes Koitu õnnitlema tõttas, kuid kodus nuttis ta tol õhtul peatäie. 
    Ajakirjandus armastab Evelini nimetada pehmeks ja iirilikuks. 
    See on ajakirjanike iseloomustus, kes mind ainult televiisorist näevad ja siis pooletunnise intervjuu teevad, lausub Samuel. 
    Tegelikult peab artist isegi Eesti-suguses väikeriigis läbilöömiseks oskama oma tahtmist maksma panna. 
    Pisaratega... kavalusega... mõnikord karjumisega, loetleb Evelin vahendeid, millega ta end vajaduse korral kehtestab. 
    Tavaliselt leebe nagu suvetuul, võib Evelin tahtmise korral olla väga kangekaelne. 
    Evelin armastab deklareerida iseseisvust. 
    Kui Evelin oli kuusteist või seitseteist, läks ta kodust ära ja elas kuu aega TEMTi ühiselamu hotellis, esinedes välismaalasena. 
    Hotellitöötajad jooksid ja vedasid talle oma kodudest süüa 
    kokku. 
    Evelin muudkui rääkis nendega inglise keeles. 
    Ühel päeval teatasin, et olen eestlane ja lähen nüüd minema. 
    Nad kaotasid täielikult kõnevõime, meenutab tütarlaps. 
    Paras väänik oli Evelin juba koolis. 
    Ainus asi, mida ta pärast 21. Keskkoolist Westholmi Gümnaasiumi üleminekut viitsis õieti teha, oli laulmine. 
    Seda õppis ta Silvi Vraidi, Jaak Joala ja Kare Kauksi juhendamisel. 
    Seda, et ma korralikult ei õppinud, kahetsen ma kõige rohkem, räägib Evelin. 
    Otsa kool jäi tal ka kolmandat korda pooleli, menubändist Duubel Pluss tuli ta ära alternatiivse tegevusplaanita. 
    Ja siis laulis ta kolm aastat Tallinna ja Helsingi vahet sõitval laeval vähenõudlikule publikule tantsuks hittlaule. 
    Kas see polnud talendi raiskamine? 
    Põdesin tükk aega inimestele tantsuks laulmist, aga see oli nii metsikult hea praktika noorele lauljale. 
    Meeletult kõva trenn, on Evelin valikus kindel. 
    Kui lugeda Eveliniga tehtud intervjuusid, ei leia sealt paljastusi eraelust. 
    Näiteks ei räägi ema kasvatatud Evelin kunagi oma isast või elukaaslastest. 
    Sel kevadel imbus seltskonnaajakirjandusse info Evelini lähedasest suhtest TV3 saatejuhi ja endise Favoriidi peatoimetaja Kiur Aarmaga. 
    Erinevalt paljudest teistest ei afišeeri nemad oma õnne leheveergudel. 
    Kiuri oodatakse nädala lõpus Evelini Iisraeli toetama. 
    Kui tantsumuusika tegijatelt ilmub Eesti edetabelitesse aina uusi plaate, on Evelin seni piirdunud harvade hittide ja eurolaulukatsetustega. 
    Ta ei taha kompromissile minna pelgalt sellepärast, et leida rohkem kuulajaid. 
    Alternatiivset kvaliteetmuusikat ei taha Eestis keegi rahastada. 
    Nüüd on võimalik Evelinil end maailmale näidata ja Eestil end koos temaga. 
    ETV sipleb rahahädas 
    PRIIT VARE 
    Teated telesõjast ilmuvad ajalehtedes ridamisi nagu Kosovo pommitamiselt. 
    Tavalise televaataja jaoks läheb asi aina segasemaks: ühel päeval kaebavad erakanalid ETV kohtusse, teisel päeval jälle ähvardab riigitelevisioon teisi sama saatusega. 
    Sarnased äkkpöörded ja sisevastuolud iseloomustavad Toomas Lepa 18 kuud riigitelevisiooni tüüril. 
    Ehk on ETV tegelikult juhitamatu? 
    Topeltmoraali ajastu 
    Toomas Lepp keeldus mullu septembris osalemast koosolekutel koos ringhäälingu nõukogu liikme Andres Herkeliga. 
    Tema väitel avalikustas Herkel konfidentsiaalset teavet, justkui oleks ETV raharaskustes. 
    Lepp eitas toona igasuguseid raharaskusi, salates neid aeg-ajalt praegugi. 
    Nüüd aga läheb ETV kokkuhoiurežiimile. 
    Vaataja näeb tänavu riigitelevisioonis erakordselt lahjat suveprogrammi. 
    Sisuliselt saab riigitelevisioonis saadet teha toimetaja, kes ise enda saatele sponsori leiab. 
    Sa mitte ei vali ideedest parimat, vaid valid selle, mis sulle soodsamalt kätte tuleb, tunnistab üks toimetusejuhataja. 
    10miljoniline taak ETV õlul 
    Raha liikumine riigitelevisioonis on salapärane protsess, millest on täispilt ainult Toomas Lepal ja finantsjuht Anneli Viital. 
    Ent ETV rahakott on praegu tühi mis tühi. 
    Seda tunnetavad nii töötajad kui ka firmad, kellel tuleb telega asju ajada. 
    Arved ei laeku, honorarid viibivad. 
    Ringhäälingu nõukogu ja erakanalite andmetel on ETV-l läinud aastast kaelas ligikaudu kümne miljoni suurune kahjum. 
    Tegelikult olnuks kahjum isegi kuni 18 miljonit, kui erakanalid maksnuks lepingujärgse kaheksa miljonit leppekohaselt 1. jaanuaril. 
    Tulles ETV-le vastu, tõid nad summa maksmise üks päev ettepoole, 31. detsembrile. 
    Nii sai mullune eelarveauk raamatupidamisliku liigutusega poolenisti kinni lapitud. 
    Siiski kümme miljonit kahjumit jäi, ning ETV oma tänavuse eelarve kaheksast miljonist paugupealt ilma. 
    Eelarve auklik kui kalavõrk 
    Teise rahakotti ei ole ilus piiluda. 
    Avalikõigusliku televisiooni kukrusse aga küll. 
    ETV-l olnuks tänavu kasutada 154 miljonit krooni. 
    Leppekohaselt pidid erakanalid ETV-le reklaami mittenäitamise eest maksma kokku 54 miljonit. 
    Kaheksa miljonit maksti läinud aasta lõpus. 
    Teine kaheksa miljonit pidi laekuma maikuu esimeseks päevaks. 
    Ent kui TV1 arve mõned päevad viibis ja erakanalid ei esitanud garantiikirju aasta 2000 summa suhtes, tegi Lepp 180kraadise kannapöörde ja tühistas ühepoolselt erakanalitega sõlmitud lepingu. 
    Riigitelevisiooni ekraanil hakkas taas jooksma reklaam. 
    Lepp sai 1997. aastal peadirektoriks sisuliselt ühepunktilise programmiga ­ reklaam riigitelevisioonist välja. 
    Nüüd tõmbab ta ise endal vaiba alt. 
    Erakanalitelt jääb lepingu katkestamise tõttu saamata 38 miljonit. 
    Eelarvesse tekib suur auk. 
    ETV reklaamiosakonna juhataja Rivo Saarna sõnul loodavad nad reklaami müügist aasta lõpuks saada 25­30 miljonit krooni. 
    Ekspertide hinnangul ei ületa ETV käesoleva aasta reklaamimüük 20 miljonit krooni. 
    Oli erakanalitega lepingu katkestamine rumal äkkvihasööst või ammu oodatud võimalus? 
    100 miljonit on ikka vähe 
    ETV saab sel aastal riigieelarvest 93 miljonit. 
    Lisaks veel seitsme miljoni eest sponsorlustulusid ja muud. 
    No on ikka mees. 
    Ise tahtis erakanalitelt 52 miljonit saada ja planeeris oma eelarvesse veel seitse miljonit sponsortulusid. 
    Mis see sponsorlus muud on kui sulaselge reklaam, vihastab Vallo Toomet ETV eelarvest kuuldes. 
    Ringhäälingu nõukogu liige Andres Herkel aga õigustab sponsorlust ETVs. 
    See on avalikõiguslikule kanalile täiesti lubatud. 
    Kuigi erakanalitelt tulevikus raha enam ei tule, ei peaks see ju tänast olukorda mõjutama. 
    Ent rahakott on juba praegu tühi. 
    Anneli Viita süüdistab selles Riigikassat, kust ei laeku neile riigieelarvest igakuised summad. 
    Kas ei tee ka mullune kahjumikoorem olukorda kriitiliseks? 
    Anneli Viita ärritub. 
    Tema ei tea kahjumist midagi. 
    Audit pole veel lõppenud. 
    Alles pärast seda selgub tegelik olukord. 
    Paar nädalat tagasi oli ETV Otseliini saate üheks esinejaks rahandusminister Siim Kallas. 
    Juhuslikult olid õhtusel ajal tööl ka Toomas Lepp ning Anneli Viita. 
    Muuseas rahandusministriga juttu veeretades räägiti raskest teleolukorrast ja uuriti, ega pole kuidagi võimalik Kallase abile loota ja lappida 38 miljoni suurune auk eelarves. 
    Kas ei pidanud Rivo Saarna sõnul see raha tulema reklaamist? 
    Üle oma varju 
    Ühe verisooni kohaselt lõi jäämäe kombel ETV pardasse augu mullusuvine hommikuprogramm. 
    Nähes, et TV1 jätkab igahommikusi saateid läbi suve, käskis ka Lepp ETV hommikuprogrammi suvekuudel teha. 
    Siis oleks olnud õige hetk riigitelevisiooni rahakasutamisel silma peal hoidval ringhäälingu nõukogul sekkuda. 
    Nagu sellest kõigest oleks veel vähe, alustas ETV mullu sügisel bravuurika omasaadete programmiga. 
    Aastavahetuseks olid aga näpud põhjas. 
    Mõnede arvates planeeris Lepp möödunud sügisel teadlikult ETV eelarve lõhki. 
    Aastavahetusel, kui raha oli otsa lõppemas, ähvardas Lepp kümmekond saadet sulgeda, kui maksumaksja arvelt ruttu 4 miljonit lisaraha ei leita. 
    Bluff ei läinud läbi ja osa saateid kadus ekraanilt. 
    Teistele kaubeldi sponsoritelt raha juurde. 
    Niigi nõtkuvate jalgadega riigitelevisiooni kaela riputas uue veskikivi riigikogu, vähendades eelarvest eraldatavat summat. 
    Tänavu pidi ETV riigieelarvest saama 97,5 miljonit krooni, kuid valitsus kärpis sellest ligi viis miljonit. 
    Kogu võim kuuendale korrusele 
    Lepa-Tom (nagu kutsub teda enamik kauaaegseid tuttavaid) meenutab üliõpilaste ehitusmaleva komissari, kes õhtul kell kaheksa surub inimesed toore jõuga betooni segama, et põrand saaks valatud. 
    Võrreldes malbe Hagi Šeiniga, oli suurim muudatus ETVs, mis Lepa ajaarvamine tõi, võimu tsentraliseerimine peadirektori kätte. 
    Lepp kirjutab alla kõigile lepingutele, sehkendab taksotalongidega, laseb lahti kõik autojuhid ja võtab nad uuesti tööle, tegeleb diktorite kostüümidega, suhtleb koristajatega. 
    See tähendab, et peadirektori eemalviibimisel on telemaja paralüseeritud. 
    Peatoimetajate kollektiivis on professionaalid, aga ta ei usalda neile vastutust, arvab üks inimene, kes viibib sagedastel koosolekutel Lepa kabinetis, ETV kuuendal korrusel. 
    Inimene, kes arvab, et ta suudab kõik ise ära teha, saab juhtida kõige rohkem neljamehelist firmat, nendib teine teletöötaja. 
    Toreadoori hing 
    Ettearvamatu Lepp sisendab alluvatesse hirmu. 
    Räägitakse, et Lepp viskas vihahoos pearežissöör Jaanus Nõgistot laptop 'iga. 
    Sealt on pärit tema teine hüüdnimi: Lepptop. 
    Isa poolt kataloonia verd Lepp on võimeline keset ajaleheintervjuud väljaande peatoimetajale helistama ning ähvardama väljaanne sulgeda. 
    Sama kiiresti, kui Lepp ägestub, ta ka leebub. 
    Äge peadirektor vallandab alluva õhtul ja järgmisel hommikul arutab temaga tööasju, nagu midagi poleks juhtunud. 
    Enamik inimesi ei täida tema korraldusi esimesel korral, sest tal on omadus need kohe pärast andmist unustada, räägib telemaja staažikas töötaja. 
    Leppa iseloomustab hästi juhtum ühe suure firma sponsorlogoga. 
    Kui Lepp klippi esimest korda nägi, teatas ta, et see ei tohi mingil juhul eetrisse minna. 
    Paari päeva pärast näitasid alluvad talle uuesti sama klippi, mille Lepp kohe heaks kiitis. 
    Toomas Lepaga igav ei hakka. 
    Lepale on tuulelipu sarnased meelemuutused omased. 
    Kord plaanib ta MTV3ga koos TV1 ostmist, et moodustada riigitelevisioonile kuuluv kommertskanal. 
    Suutmata Lepaga kokku leppida, lahkusid ETVst Maire Aunaste ja Urmas Ott. 
    Hiljuti esitas Lepp idee Eesti venekeelsest telekanalist. 
    Lepp sai Ühispangaga sõlmitud bartertehingu tulemusel enda kasutusse ligi pool miljonit krooni maksva sõiduauto Saab 9-5. 
    Samal ajal soovitati ETV töötajatel tungivalt avada arveldusarved Ühispangas. 
    Üks Lepa vastuolulisemaid käike oli Oleg Sõnajala palkamine ETV hanketoimetusse. 
    Ehkki Sõnajala valget sportautot on telemaja ees parkimas nähtud, ei julge keegi kinnitada ega ümber lükata, kas TV1 asutaja on riigitelevisioonis palgal või mitte. 
    Üks Lepa megaprojekte on telemaja Gonsiori tänava tiiva väljaüürimine. 
    Kokku on telemajas 22 000 ruutmeetrit pinda. 
    Kinnisvaraarendusplaane pole Lepp kellegagi oma alluvatest jaganud. 
    Juba käivad teleinimeste hulgas võllanaljad, et vanasse telemajja tuleb neli korrust reklaamiosakonda. 
    ETV eelarvetulud (miljonites kroonides) 
    1998 1999 Riigieelarvest 81 93 Erakanalitelt 36 54 Sponsorlusest 21 7 Kokku 138 154 
    ALLIKAS: RINGHääLINGU NõUKOGU JA ERAKANALID 
    Tüli lemmiklooma tervise pärast 
    LEA LARIN 
    Koer nuttis valust ja hoidis pead vastu maad, ta ei saanud pead liigutada, räägib üheksa-aastase saksa lambakoera Isabeli omanik Meedi Zoova. 
    Läksin lähima veterinaari juurde Nõmme väikeloomade kliinikusse. 
    Pärast koera kompimist ütles veterinaar Kersti Loit mulle, et koeral on neerupõletik. 
    Veterinaar kirjutas rohud ja Zoova viis koera koju. 
    Loomal ei hakanud parem ja järgmisel päeval viis omanik Bella jälle tohtri juurde. 
    Sel korral vaatas looma teine arst, aga ei saanud sotti, mis looma vaevab. 
    Kolmandal visiidil arutasid arstid Zoova sõnul võimalust, et äkki on keegi koera löönud, miks ta muidu pead maas hoiab. 
    Aga tohtrite meelest pidanuks löömine jätma ka välise märgi. 
    Valudes vaevlev Isabel viidi Valdeku kliinikusse, kus doktor Mõtsküla teda ultraheliaparaadiga uuris ja diagnoosis, et looma põrn on sabaosast suurenenud. 
    Mina läksin selle peale põrna lõikama, ütleb Loit. 
    Ta tõdeb, et ultrahelivaatluse põhjal tehtud kirjeldus ei ole veel diagnoos, aga loom oli selleks ajaks juba päevade kaupa valudes vaevelnud. 
    Niikui ma koera kõhu avasin, vaatas põrn mulle vastu. 
    Normaalsetest mõõtudest suurem ja täis pisikesi valgeid täpikesi, keskel aga oli umbes pöidlaotsa suurune hele moodustis. 
    Visuaalselt ja kirjanduse andmetele toetudes ütlesin ma, et tegemist on sarkoomiga (eriti pahaloomulise kasvajaga). 
    Mingitest valgetest sõlmedest ta mulle ei rääkinud, kinnitab Zoova. 
    Kui ma koerale järgi läksin ja küsisin, et kuidas läks ja mis Isabelil viga on, ütles, et eks analüüsid näitavad. 
    Zoova helistas järgmisel nädalal ja küsis analüüside vastust. 
    Ei saanud. 
    Siis käis ta ise kliinikus ­ on ju loomulik, et sa oma looma tervise vastu huvi tunned. 
    Loit otsis kaustadest ja ütles, et ta ei leia analüüside vastust. 
    Järgmisel korral ütles Loit mulle, et analüüsi vastus on raamatupidamises ja karjus lõpuks ­ tal on sarkoom, kas olete nüüd rahul! 
    Zoova räägib, et ta oli rängast haigusest kuuldes endast väljas. 
    Ma uurisin veel doktor Loidi käest, et kas nüüd tuleks koer magama panna, see on ju päevade küsimus, kuni ta valudes hääbub. 
    Loit ütles, et ootame ja vaatame veel. 
    Siis küsisin ma otse, et kas teie panete ta vajaduse korral magama, ja Loit ütles, et võib küll. 
    Selle aja peale oli Zoova hinges ärganud kahtlus ja ta helistas ise keskhaigla prosektuuri, kus põrna tükist analüüs oleks pidanud tehtama. 
    Sealt öeldi, et nemad pole analüüsi teinud. 
    Veelgi enam, mulle kinnitati, et Loit käis seal ja nuias fiktiivset tõendit koera põrnast leitud lümfosarkoomi kohta. 
    Doktor Loit tunnistab, et viskas põrna tegelikult kohe prügikasti, sest omanik ei olnud sel hetkel analüüsi tegemisest huvitatud: Tookord omanik initsiatiivi ei ilmutanud ja ei tule ju kõne alla, et mina omast taskust analüüsi kinni maksan. 
    Oli kiire päev. 
    Ega see ei vabanda, et oli kiire päev. 
    Ta oleks võinud ju mulle öelda, et mingeid analüüse pole tehtudki, räägib Zoova. 
    Ja kuidas mina pidin initsaitiivi ilmutama, kui ta ise ütles mulle, et eks analüüsid näitavad? 
    Kõige rohkem teebki Zoovale viha, et talle valetati: Ega hirmsat haigust ju ära ei hoia, asi on selles, et ma kaalusin juba koera magama panemist. 
    Ma võin ju eksida, aga ma ütlesin oma arvamuse asjast ausalt välja. 
    Igal inimesel on õigus oma arvamusele, põhjendab Loit põrnakasvaja juttu. 
    Isabeli haigusloos on kirjas, et tal on neerud paistes ja seejärel, et põrn on eemaldatud. 
    Diagnoosist ei sõnagi. 
    Operatsioon koos analüüsidega maksis 2000 krooni. 
    Kuna koeraomanik usub, et põrn eemaldati asjatult, tahaks ta kliinikult kompensatsiooniks raha tagasi. 
    Andres Tuvi Harjumaa veterinaarpolikliinikust, kuhu tarbijakaitseamet doktor Zoova juhtumi uurimiseks saatis, ütleb, et Eestis polegi võimalust loomaarsti tegevusele pädevat hinnangut anda: Meie ei ole kompetentsed seda juhtumit hindama. 
    Loomaarstide Ühingu arvates peaks Eesti Põllumajanduse Ülikooli veterinaaria teaduskonnas olema piisavalt eksperte, et sääraseid asju lahendada. 
    Nii nagu mina asjast aru saan, tekkis tüli sellest, et arst pidi põrna ekspertiisi viima, aga ei viinud. 
    Ja hindas visuaalselt (vaatluse põhjal), ütleb Tuvike. 
    Mis kasu sellest komisjonist antud juhul on? arvab Zoova. 
    Nad ei saa ju tagantjärele midagi kindlaks teha! 
    Zoova viis Isabeli Tiia Toometi loomakliinikusse. 
    Seal tuvastas ortopeed koeral kaelalülide diskide nihestumise. 
    Koeraomanik on kliiniku vahetamisega rahul: Suhtumine oli nagu öö ja päev. 
    Ja mis kõige tähtsam ­ Isabelil on nüüd parem. 
    Veinikultuur on hädaohus 
    ARNE PAJULA KALEV KESKüLA 
    Uus alkoholiseadus keelas putkades kangema õlle müügi ja teeb laastamistööd veinikaupmeeste ladudes. 
    Bürokraatia hammasrataste vahele jäänud veinikultuuri tippsaavutustest tuleb Eestis tulevikus suu puhtaks pühkida. 
    Seadus sätestab, et meretaguse joogilasti saab tollist kätte alles siis, kui maaletoojal on ette näidata alkoholimarkide riikliku andmepanga pidaja OÜ Areto õiend vastava joogi alkoholiregistrisse kandmise kohta. 
    See nõue on maaletoojale kulukas ja tülikas ning vahel ilmvõimatu täita. 
    Paari näidispudeli tollist kättesaamiseks tuleb täita 200 krooni maksev tollideklaratsioon. 
    Järgnevad analüüsitasud, registrisse kandmisega seotud kulud ja tohutu hulk tööaega, mis sellele kulub. 
    Loomulikult kajastub see kõik peatselt jookide hinnas, kinni maksavad ju selle lõpuks tarbijad. 
    Hetkel pole tollis isegi näidispudelite vormistamise protseduuri ja nii toimub päevast-päeva tolliametnike ja veinikaupmeeste vastastikune improvisatsioon. 
    AS Tridensi tegevdirektor Juho Ojasoo: Selgelt on näha, et uus seadus ei ole konstruktiivse tegevuse vili, vaid poliitilise tõmblemise saadus. 
    Legaalne tegevus muutub raskemaks ja must turg saab üha hoogu juurde. 
    Lausa nõutust tekitab kaupmeestes seaduses fikseeritud nõue, et toll aktsepteerib ainult kaubadeklaratsioone, millel märgitud toote number või tootmise kuupäev. 
    No öelge mulle, mis on veini tootmise kuupäev? erutub veinifirma AS Balen omanik Ants Vahur. 
    Kas see, millal vein käärimistõrres valmis, või see, millal ta pudeldati? 
    Või vahest see, millal tootja partii müügile saatis? 
    Ants Vahuril õnnestus tollis kokku leppida, et tootmise kuupäev on see kuupäev, millal tootja kauba teele paneb. 
    Tolliametnike töö kergendamiseks kirjutas ta vastava omakäelise kinnituse. 
    Tihti on mõistlik osta kaupa mitte otse tootjalt, vaid hoopis mõnelt Saksa või Taani hulgimüüjalt, kinnitab AS Kiil&Ko omanik Allan Kiil. 
    Euroopa siseturu raames kvaliteedisertifikaate ei vajata ja nii peavad maaletoojad tegelema ammutoodetud kaubapartiide sertifitseerimisega. 
    Ka see toob kaasa lisakulusid ja takistab lepingupartnerite pidevat varustamist. 
    Mitmed restoranipidajad on juba tõsises ärevuses. 
    Allan Kiili sõnul on tema firmal enamiku veinide dokumendid korras. 
    Käibest on ülaltoodud põhjustel välja jäänud Taani hulgilaost ostetud kaup. 
    Tulemuseks on maikuu vältel umbes 300 000 kroonine firma käibe vähenemine, mis riigi jaoks tähendab umbes 70 000 kroonist auku käibe- ja aktsiisimaksu laekumistes. 
    Väikekaupmehed löögi all 
    Eriti negatiivseks peab Allan Kiil seadusejärgset litsentsitasude tõusu, kuna see suretab ühemõtteliselt välja väikeettevõtluse ning mõjub regionaalpoliitikale halvasti. 
    Väike maakauplus peab alkoholimüügiks hankima 8000kroonise litsentsi, mis tihti käib üle jõu, teab Kiil. 
    Kui poes pole alkoholi, lõpeb seal ka äri. 
    Väikepoodide ja -firmade äritegevust haavab ka seadusesäte, mis keelab alkoholi hulgikaubanduses sularahatehingud. 
    Varem oli kaubaagentidel võimalus läbimüüdud veini eest raha saada otse poest. 
    Nüüd tuleb oodata lubatud ülekannet, kontrollida, meelde tuletada ja taas oodata... 
    Ülekannete tegemine toob ka lisakulusid, mis annavad eelkõige tunda just väikeostude puhul. 
    Ostes kasti odavat veini, on arve 300 ­ 500 krooni, minimaalne ülekandekulu (5 krooni) moodustab sellest 1protsendi. 
    Uudisveinid kaovad 
    Varem oli uute toodete katsetamine Eesti turul küllaltki lihtne ja riskivaba. 
    Telliti 10 kasti veini, teostati kõik vajalikud analüüsid ja paigutati kaup strateegilistesse müügikohtadesse. 
    Mõne nädalaga oli selge, kas uuest veinist on turudžunglis elulooma. 
    Uus ülibürokraatlik kord muudab sellise tegevuse mõttetuks. 
    Tühise 10 kasti pärast ei vaevu keegi läbima toote registrisse kandmise kadalippu. 
    Turule saabub stagnatsioon. 
    Valik väheneb ja esimestena kaovad eksperimentaalsed ning eksklusiivsed tooted. 
    Tulevikus on ainsad veinid, mida majanduslikult edukalt müüa saab, massitooted. 
    Veiniturismi häving 
    Oma liberaalse alkoholipoliitikaga on Eesti mõne aastaga kujunenud meist põhjas ja läänes asuvate jõukate, kuid riikliku alkoholimonopoli diktatuuri küüsis vaevlevate riikide kodanike veiniparadiisiks. 
    Meie turul saada oleva 4000 veini seast teevad Põhjamaade kollektsionäärid hinnalisi ja põnevaid oste. 
    Eesti on kujunemas arvestatavaks veiniturismimaaks. 
    Rariteetse veini kadumine meie turult oleks seega eriti kahetsusväärne. 
    Vahest oleks aeg jõuda arusaamani, et väärikas vein ei ole purjutusvahend ning selle pakutavaid maitseelamusi peaks registreerima huvilise keel, aga mitte riiklik bürokraatia. 
    Unikaalveini registreerimine tundub päris mõttetu, massiveinide osas võiks veinikaupmeeste arvates rakendada nö järeltsensuuri: kui solk turule sattunud, võetagu maaletooja vastutusele. 
    Rohkem kui elukauget registrit näib ühiskond vajavat hoopis väikest veinikursust. 
    Näiteks teadmist, et vein võib ka kaupluseriiulil seistes rikneda ja iga enesest lugupidav müüja vahetab selle välja. 
    Areto annab oma parima 
    Kuni riikliku alkoholiregistri asutamiseni peab alkoholimarkide andmepanka toiduainete analüüsi labor Areto. 
    Sealsed töötajad teevad veinikaupmeestele vastu tulles labori juhataja Tiiu Kosina sõnul praegu 12-tunniseid tööpäevi. 
    Põhiliselt kirjeldatakse silte ja antakse siis vein maaletoojale tagasi. 
    Kui kvalteedisertifikaat puudub, läheb vein analüüsimisele ning sellest lähtuvalt teeb Areto ettepanekud (veel moodustamata) alkoholiregistri komisjonile. 
    Intervjueeritud veinikaupmeeste kõige sarkastilisemad märkused käisidki veinipudelite ja siltide suusõnalise kirjeldamise kohta, mis tänasel koopiamasinate ja fotoaparaatide ajastul tekitab hämmeldust. 
    Kosina sõnul võib labor avastada veini organoleptilised vead. 
    Euroopas olevat täheldatud veinidel näiteks kartulihaigust, mis tuleneb teatud bakteri liigsest vohamisest. 
    Tiiu Kosina on uurinud Euroopa Liidu seadusi ja väidetavasti peab kvaliteeditunnistus seal koos joogiga müügiprotsessis kogu aeg kaasas käima. 
    Veinikaupmehed on omakorda seaduste kohta pärinud veiniriikide saatkondadest ja kinnitavad: veinide registrisse kandmise komme on Euroopas tundmatu, seda ei nõua ühegi riigi seadused. 
    Veinifirmasid küsitledes selgus, et neile, kelle sortiment väike ja kogused suured, alkoholiregister suurt muret ei valmista. 
    Unikaalsete veinide maaletoojad, kes oma rariteetpudeleid näppudel loevad, kaotavad bürokraatiamasinas energiat, aega ja raha. 
    Püsimaks tihedas turukonkurentsis pinnal, on paljud maaletoojad asunud oma sortimenti kiiresti vähendama. 
    Ladude puhastusmüügid tulemustega tarbijani ei jõua, see läheb poeomanike kukrusse. 
    Väärtveini kvaliteedi tagab maine 
    Eksklusiivveinide puhul käitub veini maaletooja nagu kunstikaupmees. 
    Ta uurib entsüklopeediatest ja degustatsioonimaterjalidest, millised hinnangud vastavate mõisate aastakäigud on saanud, ja jälgib oksjonihindade dünaamikat. 
    Selline kauplemine saab põhineda ainult vastastikusel usaldusel. 
    Alati võib leiduda partiis riknenud pudel, aga seda ei välista ükski kvaliteedisertifikaat. 
    Vein on ju elus asi, mille omadused arenevad ja muutuvad ajas. 
    Rahu nende põrmule 
    Artikli ettevalmistamise ajal selgus, et uus alkoholiseadus on juba esimesed ohvrid leidnud. 
    Äritegevuse on lõpetanud Hispaania tippveine maale toonud AS OKB ja esimesena Gruusia veinide Eestisse toomist alustanud AS Doltrex. 
    Laske legaalsel äril õitseda! 
    Allan Kiil 
    AS Kiil&Ko omanik 
    Uus seadus sisaldab selgeid rumalusi. 
    Tegu on bürokraatliku liialdusega, mis takistab legaalselt tegutsevatel alkoholikaupmeestel ja väikepoodnikel oma äri jätkamist. 
    Näidake mulle ühte külapoodi, mis müüks edukalt ainult saia, leiba ja piima ­ sellist lihtsalt pole! 
    Kahjuks kiidab majandusministeerium ikka veel oma vigast seadust ja see on ilmne märk, et võitlus salaalkoholiga on formaalne. 
    Juurtega ei võidelda, sest lihtsam on hävitada väikeärimehed. 
    Ants Vahur 
    AS Baleni omanik 
    Mul on Londoni kaupmeestelt äsja ostetud poole miljoni krooni eest rariteetveine. 
    Need on eri aastakäikudest ja maksavad umbes 1000 krooni pudel. 
    Selliste veinide partiinumbri või kvaliteedisertifikaadi leidmine on võimatu. 
    Mõnel juhul on tootmisest möödunud aastakümneid. 
    Põhiline oleks, et seaduseloojad teeksid endale selgeks, mis on vein ja palju selle pealt teenitakse kasumit. 
    Salaveini müüki ma ei usu, sest vaid viin on kaup, mille müügihind on tootmishinnast sada korda kõrgem. 
    Juho Ojasoo 
    AS Tridensi tegevdirektor 
    Mina teeksin uue seaduse korralikult, selgelt ja lihtsalt. 
    Esmalt paneksin paika riikliku alkoholipoliitika. 
    Sellele toetudes töötaksin välja selged ja arusaadavad reeglid. 
    Need võimaldaksid seaduse rakendamisel teostada aktiivset igakülgset kontrolli. 
    Oluline on muuta must turg ebaefektiivseks, sest nii saab legaalne äri hoogu juurde ja riigikassasse laekuvad sinna planeeritud summad. 
    Restoranid teenivad võõra kunsti pealt 
    ANNE PROMMIK 
    Restoranid püüavad kallilt müüa kunsti, mis ei ole kohalike kokkade, vaid võõramaiste veinimeistrite looming. 
    Külastaja võtab nõutuks, kui ta maaletoojalt kuuekümne krooni eest ostetud veini eest peab maksma ligi kakssada. 
    Juurdehindlused restoranides ulatuvad isegi üle 300 protsendi. 
    Pubides nii palju ei nöörita, samas on põhiliselt õllejoomisele rõhuvate söögikohtade veinikaart kesine ja sisaldab laialt levinud odavaid veine. 
    Ka ei hiilga menüüd alati täpsusega. 
    Sageli ei peeta vajalikuks märkida juurde veini valmimisaastat, kohta ega tootjat. 
    Prantsuse veini megahind 
    Gloria joogikaardi haruldaste veinide nimekirjast leiab ilmselt kalleima veini Eestis ­ 1994 Petrusi (Pomerol) hinnaks on 15 545 krooni, juurdehindlust on selles kolmandik. 
    Kreeka Boutari Nemea hinda on rohkem tõstetud. 
    290-kroonise veini hulgihind on neli korda madalam. 
    Restoran Carl Friedrich väänab samuti kõvasti juurde. 
    Punase Austraalia Shiraz-Cabernet Sauvignon Koonunga Hill 1996 Penfoldsi eest küsitakse üle 200 protsendi kõrgemat hinda ­ 455 krooni. 
    Valge Chablis Vaudesir Grand Cru 1996, P. Bouchard on ligi kolm korda kallim hulgihinnast. 
    Restoran Les Mousquetaires vastvalminud Grand Hotel Mercure'is pakub kaks leheküljetäit prantsuse, ja ainult prantsuse veine. 
    Richemont Viognier 1996. aastast maksab 250 krooni, juurde on seega pandud poolteist hinda. 
    Sama protsent on ka veinikaardi kalleimal, šampanjal Dom Perignon. 
    Kelner kurdab, et sageli antakse veinikaart tagasi, midagi tellimata ­ liiga kallis. 
    Parimaks kohtumõistjaks restorani hinnapoliitikale on kahtlemata klient. 
    Leonardo restorani hindadel tundub olevat kõige madalam juurdehindlusprotsent. 
    Odavaim vein, valge Riesling Royal Blue 1994 maksab 160 krooni, maaletooja hind on 68.80. 
    Kvaliteetsele valgele veinile Chablis Vaudesir Grand Cru (1996) on juurde pandud vähem kui kolmandik. 
    Menüü kalleimale on umbes sama palju lisatud ­ punane Chateau Mouton Rothschild 1994, AOC Pauillac, Grand Cru Classe, Rothschild maksab 3800, maaletoojal 2862 krooni. 
    Rahvusrestoranide veinivalik on kaootiline. 
    Pakutakse nii kitsalt piiritletud, konkreetse maaga seotud veine ­ restoranis Kapten Tenkes on ainult ungari veinid ­ või läbilõiget kõikide maade veini dest. 
    Kapte ni hinnad on esmapilgul soodsad, siiski ­ pudeli punase kuiva kvaliteetveini Soproni Kekfrankos eest küsitakse 85, maaletoojahind on umbes 35 krooni. 
    India restoranis Tanduur pakutavast võib leida veine hinnavahemikus 299­999 krooni. 
    Joogikaardi kalleim, 1995. aasta Chateau d'Armailhac maksab 999 krooni. 
    Veini hinna ja kvaliteedi suhet võib nimetada väga heaks, hulgihind on sellest kaks kolmandikku. 
    Asjatundmatu veinivalik pubides 
    Pubilaadsete söögikohtade veinikaardid on lahjemad ­ harva leiab menüüst kvaliteetveine. 
    See kajastub ka odavamates hindades. 
    Hopneri menüüst leiab J. P. Chenet 1997 Blanc de Blancs VDP dŽOc 180 krooni eest. 
    Igast kauplusest saab sama joogi üle poole odavamalt. 
    Majaveiniks on valge Peter Mertes Liebfraumilch, klaasi eest küsitakse 35 kr, mis on kaks krooni vähem kui hulgilaos terve pudeli hind. 
    Dessertveini Late Harvest Chardonnay 1987 (Murfatlar, Halewood) hinnale 47.50 on ligi 300 protsenti juurde soolatud. 
    Hiljuti avatud Molly Malone'i roheline veinikaart üllatab, põhiliselt kirjavigadega. 
    Jääb selgusetuks, mida kujutab endast 75kroonine valge Carta Nevada. 
    Valge Chablis Grand Cru hind ei jää alla Carl Friedrichi restoranis pakutavale. 
    George Brownesis valitseb õlle, siidri ja viski raudne ülekaal, menüüs on ka seitse veini. 
    Kolmekordne juurdehindlus on valgel Bulgaaria veinil Oriach (ilmselt on mõeldud Oriachowitza) Cabernet Sauvignon 1994 ­ 175 krooni. 
    Kalleim on Prantsuse Michel Pichard Merlot 260 krooniga. 
    Ruby Tuesdays ei ole üldse veinikaarti, aga üht-teist pakutakse siiski. 
    Les Sorcieres Gewürztraminer AC Alsace (1996) on üllatavalt soodne ­ laohind 136, juurdehindlus alla 100 protsendi. 
    Majaveiniga saab kõige rohkem tõmmata. 
    Laos 45 krooni maksev pudel Tintot (Penedes) teeks 12cl klaasi hinnaks umbes seitse krooni, Ruby paneb tasku 30. 
    Vähemalt 400 protsenti vahelt. 
    Pudel kauplustes levinud Le Cardinali on samuti kahekordse hinnaga. 
    Ka Amsterdami baar ei ole veinisõpradele, pakutava võib sõrmedel üles lugeda. 
    Pudeli majaveini, Tšiili Gato Negrot, saab kätte 150 krooniga, makstes 200 protsenti juurde. 
    Veini hind poes 
    Poes 100 krooni maksva veini tegelik väärtus on kolm korda väiksem 
    Poehinda 100 krooni kuulub: käibemaks 15.20 pakendiaktsiis 2.00 veiniaktsiis 7.80 poe juurdehindlus 20.00 maaletooja/hulgimüüja juurdehindlus 20.00 transport Eestisse 3.00 tootjahind 32.00 
    ALLIKAS: EESTI EKSPRESS 
    Valik šampanja Dom Perignon hindu Maaletooja AS Prike müügihind 1058.10 Elysee 4900 kr Gloria 2900 kr Egoist 2900 kr Leonardo 2500 kr Les Mousquetaires 2500 kr Molly Malone 2000 kr 
    Maksuamet peab karmim olema! 
    Usutlus riigi maksuameti peadirektori Aivar Sõerdiga 
    SULEV VEDLER 
    Eelmine Eesti Ekspress kirjutas firmadest Ruby Investment Corporation ning East Construction and Engineering LLC, kes hoiustasid kaks suve tagasi Hansapangas kokku ligi miljard krooni. 
    Kas need firmad on Eestis makse maksnud? 
    Juba nimed ütlevad, et meie registris neid firmasid ei ole. 
    Nad ei ole siin makse maksnud. 
    Kuid välisfirmad pidid 1997. aastal Eestis saadud pangaintressidelt tulumaksu maksma. 
    Intresside pealt on summad kinni peetud. 
    Seda tegi pank. 
    Sest maksuamet saaks esitada nõude panga vastu ja seda kogu maksusumma ulatuses. 
    Ükski krediidiasutus niisuguse pettusega tegelema ei hakka. 
    Kui riik on maksu saanud, siis miks neid firmasid maksuregistris ei ole? 
    Ei peagi olema, sest deklaratsiooni esitamise kohustus on pangal. 
    Nende kahe salapärase firmaga on seotud eestlased -- kunagine majandusõppejõud Toivo Jäppinen ning ehitusettevõtjad Rein Tallermo ja Matti Karumaa. 
    Kas teid kui maksuameti juhti huvitab, kuidas eestlased nii suurte summade ligi pääsesid? 
    Väga huvitab. 
    Kuid seni, kui pole konkreetseid andmeid ja tulemusi, ei taha ma vihjeid ega oletusi teha. 
    Lahmida ei saa. 
    Maksu kogutakse mõistusega. 
    Siiski: paljud tuntud eestlased kasutavad maksuvabasid firmasid. 
    Me võime kokku panna Rain Lõhmuse ja Applied Solutionsi, Meelis Lao ja Glatisford Investmentsi, Robert Lepiksoni ja Hartman & Partneri jne. 
    Kuidas te sellesse suhtute -- sageli on tegemist vaid tulude varjamise ehk oma riigi petmisega? 
    See ei ole päris nii. 
    Mõnel tegevusalal on nende firmade kasutamine ärilistel kaalutlustel vajalik. 
    Näiteks laevanduses ei anna välispangad Eesti firmadele laenu, küll aga Küprosel registreeritud laevaomanikfirmadele. 
    Mis puutub isikutesse, siis siin toimub praegu andmete kogumine. 
    Konkreetselt on revideeritud härra Robert Lepiksoniga seotud firmasid. 
    Kuid ühegi süüdistusega kellegi suhtes me välja tulla veel ei saa. 
    Mujal maailmas püüavad riigid offshore -kompaniide kasutamist tõkestada. 
    Siin on Eesti erand. 
    Võttis kaks aastat, enne kui tulumaksuseadusesse tekkis püsiva tegevuskoha mõiste. 
    (Püsiv tegevuskoht on koht, mille kaudu toimub välisfirma tegevus Eestis. 
    Näiteks juhtimiskeskus, kontor, tehas, töökoda, ehitusplats jms. - S.V) 
    Kas selline aeglane tegevus maksuvabade firmade kasutamise tõkestamisel on seotud valitsuse ja riigikogu liikmete ning neid toetavate majandusgrupeeringute huvidega? 
    ... 
    [Jääb vastuse võlgu. 
    Ütleb hiljem, et valitsusse on paar korda läinud eelnõu maksustada offshore -firmadele tehtavad rahaülekanded. 
    Valitsus lükkas idee tagasi, kuna maksustamisest on võimalik kõrvale hiilida kas sularaha või teiste riikide panku kasutades.] 
    Kuidas suhtute sellistesse firmadesse nagu Albania Company International, mis on välisfirma, kuid väärtpaberite keskdepositooriumis aadressiga Roosikrantsi 8a-4, Tallinn. 
    Telefoniraamatu järgi elab seal ekspeaminister Tiit Vähi. 
    Kas tegemist on püsiva tegevuskohaga ja firma peab Eesti makse maksma? 
    Siin püsiva tegevuskoha mõiste ei rakendu, kuna tegemist on korteriga. 
    Maksustamiseks peaks see korter juhtimiskeskus olema. 
    Tavaliselt müüvad juhtimiskeskuse teenust igasugused saared: üks tädi vastab järelepärimistele, et jah, see või teine firma kontor asub tõesti siin saare peal. 
    Aga Roosikrantsi 8a-4? 
    Tõenäoliselt on see lihtsalt agendi aadress. 
    Igal firmal võib olla agent ehk volitatud esindaja. 
    Ka agenti ei ole püsiva tegevuskoha mõistes sees, kuigi välisriikidega sõlmitud topeltmaksustamise välistamise lepingud annavad meile võimaluse agente maksustada. 
    Kas seadust parandatakse? 
    Praegu on koostamisel uus tulumaksuseaduse eelnõu, mis paneb agendi mõiste ilusasti paika. 
    Samuti annab see eelnõu meile võimaluse kasutada nn CFC ehk controlled foreign companies reeglit. 
    Mida see tähendab? 
    Oletame, et kaupa müüakse alla omahinna: Eesti firmal tekib kahjum, offshore -firmal kasum. 
    CFC meetod annab maksuametile õiguse see kasum maksustada. 
    Seda juhul, kui mõlemad firmad on Eesti residendi ja/või temaga seotud isikute kontrolli all. 
    Kas maks võetakse Eesti või maksuvabalt firmalt? 
    Hoopis nende omanikelt. 
    Nii et kui firma A saab kahjumit ja firma B kasumit, siis te võtate maksu hoopis tema omanikult ehk C-lt? 
    Jah. 
    Muidugi probleem jääb, sest maksuamet peab kusagilt omanikuandmed saama. 
    Seetõttu on tavaliselt CFC reegliga koos sätestatud deklareerimise kohustus ehk inimesed ja firmad peavad deklareerima oma osalused ettevõtetes. 
    Praegu seda kohustust ei ole. 
    Kaugel see eelnõu on? 
    8. juunil läheb valitsusse. 
    Millal ta käiku peab minema? 
    Ilmselt järgmise aasta 1. jaanuarist. 
    Kas maksuametis on koostatud nimekirju, kellele missugune maksuvaba firma kuulub? 
    Ei taha väga kiidelda, kuid sellest aastast on meil kasutusel uus, Oracle'i keskkonnas töötav andmebaas. 
    See annab meile varasemaga võrreldes tunduvalt paremad võimalused. 
    Praegu on ühtses võrgus kõik maksumaksjad, maksukohustused, tulu- ja käibedeklaratsioonide andmed. 
    Ma võin sellesama arvutiga siin laua peal paari-kolme sekundi jooksul iga deklaratsioonini välja minna. 
    Praegu oleme keskendunud deklaratsioonide mitteesitajate nimekirjadele ja andmete kokkuviimisele. 
    Näiteks ettevõtete palgatõendite ja tuludeklaratsioonide, samuti tolli andmete ning käibedeklaratsioonide kokkuviimisele. 
    Revisjonitöö arvutisse panek on järgmine etapp. 
    Lõpuks koonduvad siia ka andmed maksuvabade firmade omanike kohta. 
    See tähendab, et teie arvuti password läheb üha rohkem hinda. 
    Andmeid kopeerida on tehniliselt võimatu. 
    Muidugi, üksikute andmete lekkimine ei ole võimatu. 
    See sõltub puhtalt inimtegurist. 
    Kui tihti kasutate oma töös ajakirjanduses toodud väiteid? 
    Siit tuleb üsna palju informatsiooni. 
    Tihti on see küll ebatäpne, kuid me jälgime lehti hoolikalt. 
    Äripäev kirjutas mõned päevad tagasi, et keskkonnafondi rahaga mehkeldanud Chivalry Management kuulus selle esindajale Andres Merele ning et Mere teenis kuus miljonit krooni. 
    Kas see annab põhjuse isand Mere tuludeklaratsiooni ülevaatamiseks? 
    Loomulikult. 
    Ja meil on selleks kuus aastat aega. 
    Eesti Ekspress kirjeldas korduvalt Läätsa ja Viru Ranna kalakombinaatide ümber toimunud segaseid tehinguid. 
    Näiteks ärimees Märt Vooglaiuga seotud maksuvabad firmad ostsid Saaremaa kaluritelt Läätsa aktsiaid imeodavalt kokku ja müüsid kallilt edasi. 
    Ka see on teema, mille vastu me oleme huvi tundnud. 
    Tulemustest raporteerida veel ei saa. 
    Miks pole käima läinud maksupolitsei? 
    Tegelikult pole teda kunagi käivitatud. 
    See on lihtsalt koostöögrupp, kus töötavad 3-4 uurijat Tallinna prefektuurist ja kolm meie parimat revidenti. 
    Maksupettuste uurimisega tegeleb ka keskuurimisbüroo ja kaitsepolitsei. 
    Muuseas, kapo on nende asjade puhul üsna efektiivne olnud. 
    Näiteks, kui tavaline uurija on küsinud raamatupidamiarvuti salasõna, siis on selle andmisest keeldutud. 
    Kapo võttis aga arvuti lihtsalt kaasa. 
    Tuleb jõuliselt tegutseda! 
    Hr President, proua Wells ootab teid!!! 
    Reportaaž Uus-Meremaal Lennart Meri uue maja juures toimunud puudeistutamistalgutest, mille käigus istutasid oma männid Venemaa, Leedu, Soome, Rootsi, Taani, Inglise, Ukraina ja Ameerika suursaatkonnad. 
    President ajas kadakate vahel Ekspressiga juttu. 
    Ja proua Melissa Wells muudkui ootas ja ootas. 
    MADIS JüRGEN 
    Ants Pajul on kettaheitja tossud jalas. 
    Ta räägib suursaadikutele Mozartist. 
    Paju: Te olete siin nüüd kõik nagu Mozartid. 
    Tõlk tõlgib. 
    Paju: See neem on valge leht ja te hakkate kohe looma. 
    Tõlk tõlgib. 
    Paju: Ma olen metsamees. 
    Välisministeeriumidaamid hoiavad peast kinni. 
    Paju juttu inglise keelde panna on sama hea nagu... 
    Lennart Meri astub juurde ja paneb Pajule käe õla peale: See mees on Paju. 
    Naer. 
    President laseb ennast seljakile kivile, tal on müts kuklas ja ta sirutab jalad välja ja asetab ühe üle teise. 
    Ta räägib aeglaselt, sõnu valides, kord häält paisutades, kord sügavalt ohates. 
    SIIA NEEMELE JÕUDSIN MA ESIMEST KORDA 1992. AASTA SÜGISEL, kaks nädalat pärast seda, kui ma asusin täitma oma praegusi kohustusi. 
    Ma tahtsin siia kõrget antenni üles seada, et mul oleks kriisiolukorras side kodumaa ja välisilma vahel. 
    (Antenn pandi üles Kadrioru katusele ja seda on kasutatud kaks korda.) 
    TE VÕITE MUIDUGI KÜSIDA, MIKS SEE KOHT MULLE KALLIKS OSUTUS. 
    Ja vastus on lihtne. 
    Veel mõni aeg tagasi ei tundnud mitte keegi tallinlastest lähedalasuvaid randu, Pirita rand välja arvatud. 
    Ja nüüd, kui ma näen vasakul merd, paremal merd ja otse merd, ei ole see mulle ainult maastik. 
    See ­ tahate või mitte ­ sümboliseerib mulle vabadust. 
    Tuleb valge koer, saba rõngas, kellegi oma Taani suursaatkonnast. 
    Presidendi kantselei on välja selgitanud, et sellele koeraga vesteldes annab parimaid tulemusi Põhja-Saksa dialekt. 
    Ants Paju on rivistanud 30 meetrit eemale üles jalgpallimeeskonnatäie noori, kes tahavad presidendile pihlaka üle anda. 
    Presidendil pole praegu aega. 
    Ta viipab. 
    Suursaadikud ootavad (nad on kõik saanud valged kindad), millal ometi algab pidulik alleeistutamine. 
    KÕIGE TÄHTSAM ON KASUTADA AEGA. 
    Iga ajahetk veeretab inimestele, kes on poliitikas, ette uue ülesande, mida tuleb nüüd ja kohe lahendada. 
    See ­ eduka poliitika kõige olulisem seadus ­ on mulle tänu jumalale selge. 
    Ka majaehitusel on oma aeg. 
    1996. aasta kevadel, kui mu esimene tööaeg pidi sügisel ümber saama, pidin ma tegema otsuse, kas ma kandideerin uuesti presidendiks või mitte. 
    See algas sellest, et ma läksin ühte teatavasse haiglasse, kus mind risti ja põigiti filmiti, kuulati ja koputati. 
    Ja sealt anti kaasa dokument, kus oli kirjas, et tegemist on terve poisslapsega. 
    Paus. 
    Selle sisustab ülisärav naeratus. 
    See ei olnud eesti keeles, see dokument. 
    Kadaka tagant ilmub VM protokolliosakonna peadirektor Toivo Tasa. 
    Melissa Wells peab kell üks olema läinud. 
    President ei reageeri, ja Tasa kaob. 
    Keegi hüüab läbilõikavalt ­ Eva, missä sä olet??? 
    Ja keegi teadustab, et miski asi on periaatellisesti kunnossa. 
    Ja kuskilt eemalt toob tuul kellegi hüüatuse exactly, yes, exactly. 
    Samal ajal pidin ma jõudma otsusele, mis ma teen siis, kui ma presidendivalimistel ei kandideeri. 
    Me arutasime seda Ühendriikides 1996. aasta kevadsuvel. 
    Võimalused olid ahvatlevad. 
    See oleks tähendanud aastast-kaheaastast tööd Ühendriikides. 
    Paus. 
    (Naeratus läheb kordamisele.) 
    Arusaadavalt ei oleks see tähendanud riigitööd. 
    Ja ma oleks selle maja tagasi Eestisse tulles üles ehitanud. 
    Suunab pilgu pilvetupsule Kräsuli kohal. 
    AGA INIMENE ON JUBA NII LOODUD, ET TA TAHAB OMA LUBADUSED TÄITA. 
    Poliitikasse tulles ütlesin ma ühel rahvakoosolekul midagi, mis selle ilusa ja laulva aja meeleoluga ei sobinud. 
    Ma ütlesin, et kui te olete otsustanud, et te käite vabaduse teed, on mu kohus teile öelda: see tee toob kaasa higi, vaeva ja pisaraid. 
    Juubeldav rahvahulk jäi vaikseks ja vaatas mulle otsa arusaamatuses. 
    Jahmunult, võibolla isegi vaenulikult. 
    Need Churshilli sõnad ei mahtunud sellesse meeleollu. 
    Keegi tuleb ja küsib midagi, mida ma kahjuks ei jõua üles kirjutada. 
    President vastab, et küsi, palun, Helle käest. 
    Helle teab täpselt. 
    Küsija kaob. 
    Kui vene ajal osteti riigilt musta raha eest kütteõli või tsementi või torusid, oli see selle tagasivõtt, mis riik oli ära võtnud. 
    See oli vaat et isamaaline tegu. 
    Inimesed toimivad praegugi inertsist nii, nagu nad sel ajal toimisid. 
    Piir sotsialistliku korra ja praeguse aja vahel on hägune. 
    KÜMME TUHAT SEINALEHETEGIJAT ON LEIDNUD OMA RAHULIKU ÄRAELAMISE. 
    Nad on olemas ja nad saavad palka! 
    Meie riigiaparaadi tegudest ilmub ajakirjanduses koledaid kirjutisi. 
    On aeg Eestimaa luuaga puhtaks rookida. 
    Te mõistate, see on sümbol. 
    Selle sisu on ennekõike, et me peseme Eesti puhtaks oma südames. 
    Toivo Tasa jälle krapsti kadaka kõrval. 
    Teatab pikema sissejuhatuseta, kuid kannatlikult, et suursaadikud tahavad istutama hakata, sest Ameerika suursaadik Melissa Wells läheb varsti ära. 
    Et president võiks olla kümne minuti pärast kohal. 
    President ei liiguta. 
    MIS PUUTUB KODANIK LENNART MERI MAJAEHITUST, tundub, et ajakirjandusel on siin oma positiivne roll. 
    Ma arvan, et kui eesti ajakirjandus sama nõudlikkusega käsitleb ükskõik missugust teist ehitust, on eesti ajakirjandus täitnud need ülesanded, mis tänane juubilar Juhan Peegel ajakirjanduse ette on seadnud. 
    Kui ta seda ei tee, pean ma kurvastama, et eesti ajakirjandus on mu majaehitust käsitlenud oma läbimüügi tõstmiseks. 
    Tuttav arst, kellega tänaval kohtusin, rääkis, kuidas ta põetas tasuta purjus soomlast. 
    Soomlane kadus hommikul kus kurat, ei öelnud aitäh ka. 
    Miks ei võiks presidendile vastu tulla, kui tema soomlasele vastu tuli, küsib arst. 
    Tuttav literaat arutas, et kui konverteerida dollaritesse ümber presidendi teadmised, kogemused, ja mälestused kaheksast presidendiaastast, ja teha hea leping mõne kirjastusega, pole sada tuhat dollarit majaraha mingi küsimus. 
    Tasa on jälle silmapiiril. 
    Mul ei ole mingit tahtmist maja kohta küsida. 
    Ma küsin presidendilt, kas ta ise on toonud kuskilt kaugelt seljakotis mõne taime ja Nõmmele, kus ta varem elas, maha istutanud. 
    TAIMEDE HINGEELU VÕIB OLLA SAMA KEERULINE NAGU INIMESEGI OMA. 
    Meri tõstab ühe jala üle teise. 
    Tal on ilmselt jälle Wells meelest läinud. 
    Kunagi tõin Gobi kõrbest ühe taime. 
    Aga Gobi kõrbes ei saja aasta läbi peaaegu üldse vihma. 
    Ööd on külmad ja talvel on sama külm nagu põhjanabal. 
    Gobi kõrbe taimed ei pea Nõmmel vastu. 
    Hans Trass tõi Kamtšatkalt seljakotis kaasa taime, mis kasvab praegu Tartu Botaanikaaias. 
    Selle nimi on graatsiline nulg, mille ainus metsatukk kasvab Kamtšatkal. 
    Neljakümne aasta jooksul on see nulg kasvanud 40 cm. 
    Tuleb Helle Meri, pistab mulle pihku roostes padrunikesta, siitsamast leidis. 
    Küsin presidendilt, et kas ta ei ole mõelnud sellele, et mis oleks, kui ta oleks poole noorem. 
    KUI MA OLEKS POOLE NOOREM, OLEKS MU ANKUR VENE AJAS. 
    Aga nüüd on mu ankur aastas 1929. 
    Ja see on hoopis midagi muud. 
    Diplomaadid saavad oma männiallee siiski istutatud. 
    Melissa Wells jõuab õigel ajal minema. 
    Tuul, mis merelt lõõtsub, on nii kõva, et kui sa lusika kausist tõstad, tahab supp lusikast vägisi lendu minna. 
    Võidujooks äritegelaste südametele 
    ANDRUS NILK Postimees 
    E rki Nool ja tema meeskonnakaaslased tõid kolm suve järjest Kadrioru staadioni tribüünid täis, ometi pole Euroopa superliigast välja pudenenud kümnevõistluse koondise tänavused tööplaanid toetajate nappuse tõttu teostunud. 
    Tallinna Kalevi euromängud ka korvpallimeistrivõistluste finaalheitlused kutsusid Kalevi hallis esile kirgliku kaasaelamismelu, ent peaaegu kõik klubimeeskonnad seisavad silmitsi hamletliku ellujäämise küsimusega. 
    Kui Nool mullu augustis Budapestist Euroopa meistrina naasis, vihjas ta kergejõustikujuhtide haavadele soola raputades, et uueks aastaks tuleks kibekähku sponsoreid värvata, muidu võib tühjade pihkudega jääda. 
    Rahakriisis vaevlev kergejõustikuliit tasub Noolele võlgu ja noored andekad kümnevõistlejad püüavad vanemate rahakotile tuginedes lemmikalale truuks jääda. 
    Korvpalli-Kalev jõudis eurosarjas kõrgemale kui varem, BC Tallinn tuli Eesti meistriks, ometi peavad mõlema klubi niidivedajad kõigest väest pingutama, et mängijatele palka maksta. 
    Äriettevõtete juhid tunnustavad tippatleetide pürgimusi, ent vastavad abiküsijatele viisakalt: oodakem paremaid aegu. 
    Sajad tuhanded kroonid jäävad pigem ootama perspektiivseid rahapaigutamise projekte, kui et lähevad sportlaste abistamiseks. 
    Erand kaunistab reeglit: talvel kirkaid elamusi pakkunud murdmaasuusatajad Kristina ja Katrin Šmigun ning Andrus Veerpalu ja Jaak Mae on sponsoritega käed löönud ja seljataguse kindlustanud. 
    Suusatajad oskavad äritegelasi meeles pidada 
    Suusarahvas on võitnud äritegelaste usalduse ­ nad pole ehitanud õhulosse, vaid on seadnud samm-sammult kõrgemaid eesmärke ja neid ka visalt täide viinud. 
    Ent neli aastat tagasi, pärast võistlejaterivi päramises otsas lõpetamist Thunder Bay MMvõistlustel, tuli Veerpalul ja Mael edasiminekuks toetuda üksnes iseenda jõule ja treener Mati Alaveri teadmistele. 
    Jonnakalt koputas Alaver hoolealuste kodukandi väikeettevõtjate ustele, tänas mõne tuhande krooni eest ja maailma vägevate püüdmine võis jätkuda. 
    Ramsau MMvõistlustel tunnustas Bjørn Dåhlie Mae üleolekut ja Mika Myllylä tegi Veerpalu ees maailmameistritiitlit napsates elu raskeima sõidu. 
    Nüüd on ka eestlased heal järjel ­ mis on veel loomulikum, kui et edukamad firmad löövad nendega agaralt punti või ilmutavad suisa ise koostöövalmidust. 
    Ärituusad hindavad suusainimeste sõnapidamist ja suhtlemiskultuuri. 
    Nende plaanid on üksikasjalised ja põhjendatud. 
    Kapitalist tunneb kindlust, et tema teenitud raha kulub üksnes suusataja ja suusatamise heaks. 
    Samas oskab suusaliit oma abilisi avalikkuses piisavalt esile tõsta, nendega heas mõttes koketeerida. 
    Treener ootab tähelepanu 
    Kergejõustikus ja korvpallis on suusatamisest kindlasti raskem sponsorprojekti käivitada. 
    Kergejõustikus on rohkesti võrdväärseid harrastajaid, kõige andekamate ja võimekamate väljanoppimine kutsub esile vaidlusi. 
    Korvpallis nõuab edu saavutamine alasisest üksmeelsust ülesehitustööl ja tarka värbamistööd, millega korvpalliliidu ja Kalevi vedajad pole hiilanud. 
    Ilmekat eeskuju annab Kaunase šalgirise võit Euroliigas ­ leedulased kasvatasid tragilt noorpallureid, ostsid kolm NBA-pagasiga välismängijat appi ning korvpalliklubist sai kogu riigi uhkus ja visiitkaart. 
    Ilusatest plaanidest üksi toetajate leidmiseks muidugi ei piisa. 
    Kõige suuremal määral mõjutavad raha andma väärt võistlustulemused. 
    Suusatajate läbilöögivõime maailmas on viimastel aastatel järjepidevalt tugevnenud. 
    Majanduse lipulaevad Hansapank, Saku Õlletehas ja Eesti Mobiiltelefon teenisid õdede Šmigunide, Veerpalu ja Mae MM-võistluste esinemise järel head mainet. 
    Šmigunide-projekt on liikunud nagu iseenesest, sest tulemused on pidevalt paranenud, ütles Kristina Šmiguni ühe esimese toetaja, Restori juht Arsi Kook. 
    Sportlane peab ise palju töötama, rahaline toetus loob tipputõusmiseks eelduse. 
    Suusatajate tippsaavutuste taga on kaks tähtsat meest ­ Alaver ja Anatoli Šmigun. 
    Kõigi alade juhid, kes tahavad pälvida äritegelaste usaldust, peaksid õppima tundma oma paremaid treenereid ning leidma võimaluse toetada neid esiteks hea sõnaga ja teiseks lisapalgaga. 
    Suur sportlane ja suur treener sünnivad sageli koos. 
    Aga pole teada, missugune sportlane on saanud suureks treenerita. 
    Jalgpallipidu Barcelonas 
    PEEP LILLEMäGI Barcelona-Vooremaa 
    Müncheni FC Bayerni ja Manchester Unitedi jalgpalliklubide mängule Euroopa meistrite liiga finaalis oli lisaks sakslastele ja inglastele eriline põhjus kaasa elada ka iirlastel, waleslastel, hollandlastel, tobagolastel, norralastel, taanlastel, rootslastel, gaanalastel, bosnia-hertsegoviinalastel ja iraanlastel, kelle esindajad vutimurul palli taga ajasid. 
    FC Barcelona meeskonna fännid lõid ennastunustava peo lahti aga juba enne finaali. 
    Tundus, et FC Barcelona, kelle staadionile Nou Camp karikafinaal toodi, oligi tänavuse finaali tähtsaim kõrvaltegelane. 
    Kataloonia klubi tähistab asutamise sajandat aastapäeva ja nagu juubeli puhul kohane, võitsid FC Barcelona esindused Hispaania jalgpalli, korvpalli, käsipalli ja rulluisuhoki rahvusliiga. 
    Vaimustunud fännide autod kihutasid tänavail ja juubeldavad poolehoidjad hüüdsid vaheldumisi Viva Barcelona ja Viva Cataloni! 
    Manchester Unitedi lustlik treening 
    Kolmapäeva õhtul huilgasid fännid juba elagu kas Bayernile või Unitedile. 
    Kakskümmend neli tundi enne finaalmängu algust hindasid vaatlejad mõlema meeskonna šansse võrdseteks. 
    Inglased vajavad võitu enam, nad on kogu aeg nii kurvad ja võit tõstaks tuju, ütles Pablo Brasiiliast, kes elab Inglismaal ja tuli Barcelonasse finaalmängu valgustama uudisteagentuurile Reuter. 
    Inglismaa klubi viimasel treeningul polnud aga kurbusest märkigi ­ Manchester Unitedi vutimiljonärid, kes tänavu võitnud juba saareriigi meistritiitli ja karika, tegutsesid lustlikult, nagu ootaks ees sõpruskohtumine. 
    Ajakirjanikud aeti sakslaste tunnelissekadumise järel pallimurult siiski tribüünidele. 
    Võibolla sellepärast, et turvameeste tähelepanu koondasid ühest vahekäigust ilmunud viis tüdrukut, kes hüüdsid paar korda kooris David! 
    David! 
    Hüütu, David Beckham, hoidus pallimuru keskossa ja sooritas venitusharjutusi. 
    Treener Alex Fergusson tuli ainsana treeningule Manchesteri punases särgis, togis koos meestega palli ja ajas paar korda UEFA rinnasilte kandvate ülikondades asjameestega juttu, nägu laia naeru täis. 
    Oma viimaseks mänguks Manchesteri vormis valmistuv Peter Schmeichel penaltite tõrjumist ei harjutanud. 
    Inglasest fänn tahab odavat eesti õlut 
    300-meetrisel tänavalõigul, mis Nou Campi staadionit metroojaamast lahutab, tunglesid piletimüüjad. 
    Pakkujaid oli rohkesti. 
    Ilmselt ostsid kohalikud fännid neile eraldatud piletid varem valmis lootuses oma meeskonda finaalis näha. 
    Kuid Bayern ja ManU tõrjusid FC Barcelona alagrupiturniiril kõrvale ja hispaanlased otsustasid lootuste luhtumise eest piletid inglastele ja sakslastele soolase hinnaga maha müüa. 
    Euroopa jalgpalliliit UEFA eraldas mõlemale klubile 30 000 pääset, ometi jäi palju soovijaid piletita. 
    Mustal turul aga küsiti pileti eest kuni 90 000 peseetat ehk ligi 8500 krooni. 
    Neli Manchesterist saabunud fänni jõid hilisõhtul ühes kesklinna baaris ohjeldamatult õlut ja kirusid kalleid pileteid. 
    Inglased ei andesta MM-mängus Argentiinaga juhtunut Beckhamile kunagi, märkis äkki Ralph, kes eraelus peab taksojuhi ametit. 
    Mart Poomist Derby County väravas ei olnud ta midagi kuulnud või oli joodud õllekogus tema mälu tuhmistanud. 
    Kuulnud aga, et Eesti mängib Euroopa valiksarjas Šotimaaga ja et Eestis saab poest heal juhul ühe naela eest poolteist liitrit õlut, lubas ta kindlasti mängu vaatama tulla ja Eestile pöialt pidada. 
    Eestlane toetas sõjapõgenikke 65 sendiga 
    SELLE MÕTSAR PRIIT VARE 
    Nädalavahetusel läks Eestist Kosovosse halvaast ja konservidest ning tekkidest ja linadest koosnev abisaadetis, millega iga eestlane toetas sõjapõgenikke umbes 65 sendiga. 
    Kogu abisaadetisele kulunud summa ­ miljon krooni ­ on nii väike, et firmadelt kaupa kokku ostnud välisministeeriumi ümber ei tekkinud isegi mitte korruptsiooniimagot, mis üldiselt riigihanke konkurssidega kaasas käib. 
    Suurfirmad, kelle kaupa ei ostetud, on juba unustanud, et nad kuu aega tagasi seda välisministeeriumile üldse pakkusid. 
    Konserve osteti 24 000 tükki ­ nii väike kogus ei paku tõesti huvi, sõnab Hiiumaa kalatööstuse DAGOtar juhataja Üllar Pöial. 
    Müüa umbes 100 000 krooni eest rohkem konserve ei ole tõesti teema, mis kümne miljoni kroonise kuukäibega DAGOtari erutaks. 
    Nii ongi suurem osa kaupa, mis Kosovosse läks, pärit firmadelt, mille nimed iga päev ajakirjanduse veergudele ei jõua. 
    Välisministeeriumi tänuväärne ettevõtmine tegi nii mõnelegi pisifirmale tasuta reklaami ja andis võimaluse käivet suurendada. 
    Ettevõtmist korraldanud välisministeerium üllatas ka innovaatikaga. 
    Kui riigihanke konkursside korraldajad ostavad meedias reklaamipinda, siis välisministeerium saatis pressiteated, mis on teatavasti tasuta. 
    Ja ärimehed ei protesteeri, et nad pole kuulnud või konkurssi pole korrektselt korraldatud. 
    Vastupidi, kõik on teadlikud ja kuulnud. 
    Ühed lugesid lehest, teised kuulsid raadiost või televisioonist ning kolmandad tulid ise mõttele oma kaupa pakkuda. 
    Informatsioon levis ja meie hinnangul oli firmade vastukaja elav, nendib välisministeeriumi pressisekretär Marin Mõttus. 
    Oma pakkumise tegi üle poolesaja firma. 
    Pakuti kõikvõimalikku: jalanõusid, vatikuubesid, telke, juustu, vorsti jne. 
    Kauba valis ministeerium välja vastavalt ÜRO kõrgema põgenike komisjoni soovitustele. 
    Üheks tingimuseks oli, et kaup oleks Eestis toodetud. 
    Mõttus märgib, et Eestist kui abisaajast on saamas abiandja. 
    Välisministeeriumist saab informatsiooni, kuidas ÜRO abihangete raames teha pakkumisi. 
    See on üks pisike võimalus Eesti firmadele oma müüki suurendada. 
    Kosovo sõjapõgenike abistajad 
    Hea Investeering 
    Raul Sepper 
    Välisministeeriumi ettevõtmine teenis kohalike väikefirmade huve. 
    Näiteks ASi Hea Investeering. 
    Eesti Ekspressi peatoimetaja Aavo Kokk arvab, et nii geniaalse firmanimega saab küll seostada ainult Marek Strandbergi ja Agu Kivimäge. 
    Isegi Maapanga pankrotiga seostataval finantsskeemide geneetikul Ain Kelusel polevat sellist taset. 
    Ilmneb, et ASi Hea Investeering omanik ja juht on Raul Sepper, endise popansambli Vitamiin solist. 
    Praegu ajab Sepper Balti riikides ainulaadset äri. 
    Ta toodab ühekordseks kasutamiseks mõeldud voodilinasid, mis koosnevad imeõhukesest riidest, paberist ja kilest. 
    Sepperi peamised kunded ­ haiglad ­ pole rikkad. 
    Välisministeeriumi tellimus oli ASile Hea Investeering suureks abiks. 
    20 kilomeetrit voodilina, mis Kosovosse läks, on ASi Hea Investeering kahe kuu müük. 
    Hea diili otsa komistas Sepper tänu sellele, et juhtus raadiot kuulama, kus räägiti Kosovosse saadetavast abipakist. 
    Astarta 
    Aleksei Filipjev 
    Miks saadetakse Kosovosse kanakonserve ja mitte kalakonserve, mis Venemaa majanduskriisi tõttu Eestit üle ujutavad? 
    Ja kas tõesti toodetakse Eestis kanakonserve? 
    Toodetakse küll, kinnitab Astarta juht Aleksei Filipjev: Konserve teeme Tallinnas, Eesti kanadest. 
    Filipjevi sõnul läks suurem osa nende toodangust Ukraina ja Venemaa turule. 
    Kriisi tõttu kukkus suur osa turust ära, aga nüüd prognoosib ta taas turu aeglast tõusu. 
    Võimalusest müüa oma kaupa välisministeeriumile luges Filipjev lehest. 
    24 000 kanakonservi läksid müüki hinnaga 4 krooni 50 senti tükk. 
    Marmiton 
    Johannes Kuura 
    Marmelaadi, sefiiri ja halvaad tootvalt ASilt Marmiton läks sõjapõgenike kosutamiseks Kosovosse halvaad. 
    Ebatüüpilise ekspordivõimaluseni jõudis ASi Marmiton juht Johannes Kuura Kuku raadio vahendusel. 
    Kosovosse lähetatud 5,2 tonni halvaad moodustab umbes kuuendiku Marmitoni poolt kuus toodetavast halvaakogusest. 
    Alet anti seitse protsenti. 
    Baltex 2000 
    Hillar Konts 
    Baltexi peadirektor Hillar Konts kuulis Kosovo projektist samuti Kuku raadiost. 
    Kokku käidi välisministeeriumile välja viis varianti, valituks osutus 3000 teki pakkumine. 
    Kontsu sõnul tegi Baltex tekkidele rohkem kui kahekordset allahindlust. 
    Kreenholmi Tekstiil 
    Toomas Hoop 
    Abisaadetiseks 30protsendilise alega 1500 esimese sordi tekki müünud Kreenholmi Tekstiili ASi müügidirektori Toomas Hoopi sõnul tulid nad ise mõttele oma kaupa pakkuda. 
    Ühe teki eest küsiti 102 krooni. 
    Eesti turule Kreenholmis tekke palju ei toodeta, enamjaolt lähevad need ekspordiks. 
    Mullu näiteks eksportis Kreenholm 75 000 tekki. 
    Mivar-Viva 
    Aleksander Sepp 
    Viljandi aktsiaselts Mivar-Viva pakkus Kosovo abi hulka tekke ja patju. 
    Firma juht Aleksander Sepp ütleb, et üks õige ärimees selliseid asju maha magada ei saa. 
    Tuleb pidevalt ajakirjandust jälgida ja oma pakkumistega valmis olla, lisab ta. 
    Humanitaarabi tarbeks tehtud kaup ei tähendanud Mivar-Vivale eriliselt suuri sissetulekuid. 
    Aastas toodab firma umbes miljon patja, Kosovosse saatmiseks ostis riik neid ainult tuhat tükki. 
    Sepp nendib, et pakkumise tegemine oli tema jaoks eelkõige poliitiline otsus. 
    Ma olen Rahvaerakonna üks rakuke ja härra Ilves on abistamise vajalikkusest rääkinud küll, tõdeb padjaärimees. 
    Just seetõttu otsustasin oma toodangut välja pakkuda, mingisugusest kasust küll ei unista. 
    Flora Kadrina 
    Vello-Maido Koore 
    Flora Kadrina ASi juht Vello-Maido Koore helistas välisministeeriumi välismajanduspoliitika osakonda. 
    Sattusin õigel ajal helistama, on Koore rahul, et sai Kosovosse läkitada 26 400 tualettseepi, mille müügist saadi umbes 62 000 krooni. 
    See on vähem kui kümme protsenti Flora Kadrina seebiosakonna kuukäibest. 
    Seebi hulgimüügihinda 2,45 krooni vähendati välisministeeriumile tehtud pakkumises 10 sendi võrra. 
    ARVAMUS 
    Mai teesid 
    PAAVO KANGUR toimetaja 
    Kui sa oled söönud Hongkongis 56. korrusel hommikust ja siis vaatad Ühispanga 26korruselist hoonet, küsid, miks selle mätta pärast nii palju tüli on. 
    Kes näeb siin pilvelõhkujat? 
    Eesti firmades on levinud mõtteviis, et meie oleme impeerium: meil on siin omad turvamehed, politseinikud, riigikogulased, ajakirjanikud. 
    Kui vaja, maksame, kui vaja, ründame ja ähvardame. 
    Kui te ründate oma ajakirjanikega, siis saadame me omad ajakirjanikud peale. 
    Nii et ajakirjanikke ähvardatakse ajakirjanikega. 
    Nii et firmade ümber kujunevad illegaalsed klubid. 
    Selles mõtteviisis võib täheldada suurushullustust, kuid ka kahjuks reaalsust ja kohanemist selle reaalsusega. 
    Selline mõtteviis on mafioosne. 
    Mul on vahel tunne, et eestlane ei saa aru, kus ta elab. 
    Ta käitub nagu koolipoiss, kes ütleb, et mul on teises linnas, teispool jõge, järve, merd, lompi sõbrad ja küll nad teile virutavad, kui te teete midagi sellist, mis mulle ei meeldi. 
    Ja eestlane ei mõtle, et kui meie suur sõber lombi tagant appi jõuab, siis selleks ajaks on juba külmkapp tühjaks söödud, naine vägistatud ja lapsed verepanka saadetud. 
    Vaadates Eesti ühekülgset Vene poliitikat, jääb veidi selline mulje. 
    Kunagi tegi Estline oma esitlust Moskva turismimessil, et saada Vene klienti oma laeva Tallinna-Stockholmi liinil. 
    Ürituse lõpetas kõrge ametiisiku kõne Eesti saatkonnast Moskvas, et ärgu unustatagu ­ venelased on meie vaenlased. 
    Estline'i töötajad haarasid peast kinni, sest nad olid arvanud, et venelased on meie naabrid ja turujätk. 
    Läinud nädala lõpul oli Tallinnas seminar Majandus ja kuritegevus Balti riikides, kus oli kohal kaks moskvalast. 
    Saksa saatkonnas olnud vastuvõtul avaldasid nad nördimust, et jälle ei tekkinud eestlastega mingit diskussiooni. 
    Sellest aga leheküljel 37. 
    Kristiine Kaubanduskeskus valmis 
    Neljapäeval avati Tallinnas Baltikumi üks suurim kaubakeskus ­ Kristiine Kaubanduskeskus. 
    Selle 21 000 ruutmeetri suuruse üldpinnaga rajatise maksumus on 300 miljonit krooni. 
    Kristiine Kaubanduskeskuse direktori Allan Remmelkoori sõnul on Pro Kapitali strateegia Kristiine keskuse arendamisel olnud uute suurte rahvusvaheliste firmade toomine Eesti turule. 
    Kristiine Kaubanduskeskus on allkirjastanud lepingu maailma ühe suurima toitlustusfirma Compass Group PLC Rootsi tütarfirma Select Service Partner Restaurants ABga, mille kohaselt see firma rendib kaubanduskeskuses ligi 1000 ruutmeetrit, et hakata organiseerima toitlustamist neljas rahvusvahelise kaubamärgi all tegutsevas kohvikus ja kiirtoidukohas. 
    Lisaks sellele tuleb keskusesse ka McDonald'si hamburgerirestoran. 
    Teine suurem rahvusvaheliselt tuntud uustulnuk Kristiine keskuses on 1000 ruutmeetri suuruse Eesti suurima spordikaupade poe avav Itaalia firma Giacomelli Sport. 
    Sel firmal on 60st spordikaupade kaubamajast koosnev müügikett, mis ulatub Portugalist Poolani. 
    Toidu- ja esmatarbekaupade müüki hakkab Kristiine keskuses korraldama AS Hypermarket. 
    4100 ruutmeetri suuruse müügi ja rohkem kui 8000 ruutmeetri suuruse üldpinnaga Hypermarketi põhiomanikuks on Kesk-Itaalias ligi kümne miljardi krooni suuruse aastakäibega super- ja hüpermarketite ketti opereeriv ja kaubanduskeskusi ka kinnisvaraprojektidena arendav Migliarini Group. 
    Rendipindade ruutmeetri maksumus keskuses ulatub 300 kroonist 500 kroonini kuus. 
    Turvafirmad üritasid sõlmida kartellikokkulepet 
    Teisipäeva õhtul kohtusid turvafirmade ESS, Akropol, Securitas Eesti, Viking Valve ja Lilto juhid Pirita jahtklubis. 
    Firmajuhid arutasid hinnapoliitikat. 
    ESS-i ja Akropoli soovi täitumine oleks olnud kartellikokkuleppe sõlmimine. 
    Tegelikult läks jutt aga rohkem teistele teemadele nagu mitmete firmade maksuvõlad, lausub ühe kohal olnud firma juht. 
    Kartellikokkuleppest ei saa küll rääkida. 
    Loomulikul, kui jutt on hinnasõjast, siis räägitakse ka hindadest, lausub Urmas Sõõrumaa truvafirmast ESS. 
    MoDo investeeris 72 miljonit krooni 
    MoDo Paper avab Riias 72 miljonit krooni maksva keskterminaali, mille eesmärk on Balti ja Ida turu teenindamine. 
    Läinud aastal müüs MoDo Paper Baltikumis paberit 200 miljoni Rootsi krooni eest ja Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas 250 miljoni Rootsi krooni eest, ütles MoDo Paper Balti müügidirektor Enn Kukk. 
    Investeeringu eesmärk on olla valmis teenindama kasvavaid turge. 
    Kuigi Vene rubla kukkumise järel 1998 augustis on käive Idas langenud kaks korda, on rootslased optimistlikud, ütles Enn Kukk. 
    EMV sai 22,5 miljoni kroonise tellimuse 
    AS EMV sõlmis Kaitseministeeriumiga ehituslepingu Kaitsevägede Ühendatud Õppeasutuse kadettide ühiselamu ehitamiseks Tartusse. 
    Sõlmitud peatöövõtulepingu maksumus on 22,5 miljonit krooni. 
    Huvitavaid äriideid ei ole 
    PAAVO KANGUR 
    Huvitavaid ja innovaatilisi ideid praktiliselt ei ole. 
    Kõik on sellised traditsioonilised ­ puidutöötlemine, kohvikud, transport, rahvusvahelised veod, ütles mittetulundusühingu Ettevõtluse Krediteerimise Sihtasutus direktor Tarmu Ossip. 
    Umbes 80 protsendil äriprojektidest on käive tunduvalt üle plaanitud. 
    Turuanalüüsi pole tehtud ja ettekujutused on ilusamad kui reaalsus. 
    Maapiirkondade elanikud tulevad alati välja traditsiooniliste äriideedega. 
    Kõige innovaatilisem mõte on olnud baari valgustehnika tootmine. 
    Aga see ettevõtja oli ka varem töötanud taolises Lääne ettevõttes. 
    Muidu poleks tal tõenäoliselt seda plaani tekkinud. 
    Inimesel ei saa tärgata mõtteid, kui ta pole näinud, mida turul on. 
    Kui sa ikka ei ole reisinud ja ilma näinud, siis sul ei ole ka ettekujutust sellest kaubamassist, mida pakutakse ja mida on üldse võimalik toota. 
    Meie jaoks on kõige tähtsam inimene. 
    Laenud on väikesed, turg muutlik. 
    Laenuvõtja peab omama piisavalt energiat ja motivatsiooni uute turgude otsimiseks, selgitab Ossip. 
    Kui motivatsiooni ei ole, siis ütleb inimene: võtke tema ettevõte, ta enam ei viitsi. 
    Valdades käies oleme uurinud eelkõige inimeste tausta. 
    On oluline, et inimene oleks varem sellel alal töötanud, et ta ei peaks sukelduma laenurahadega alale, mida üldse ei tunne. 
    Ettevõtluse Krediteerimise Sihtasutus alustas tööd 1994. aastal. 
    Saime raha ja hakkasime mõtlema, millega võiks tegelda. 
    Me ei tahtnud konkureerida kommertspankadega ja nii valisime teise sektori. 
    Selgus, et alustavat ettevõtlust ei krediteerinud keegi. 
    Kui sa panga klient ei olnud, siis laenu ei antud. 
    Siis valisime veel need ettevõtted, mis kohalikust pangafiliaalist mingil põhjusel laenu ei saanud, räägib Ossip. 
    Ettevõtluse riikliku toetamise seadus määrab fondi raamid. 
    Fond toetab ettevõtteid, mille aastakäive on alla 100 miljoni ja töötajate arv alla 80. 
    Me võime anda laene, ka laenukäendusi ja omakapitali laene, millega ei ole veel tegeldud. 
    Puiduturg on lahti läinud, müüakse pakkematerjali. 
    Transpordisektorisse praegu laenu ei anna. 
    Tellimused Lääne-Euroopast on langenud, ka sinna jõuab Kosovo kriisi mõju. 
    Ettevõtluse Krediteerimise Fond annab juba tegutsevatele ettevõtetele laenu kuni 3 miljonit krooni ja alustavatele ettevõtetele kuni 800 000 krooni. 
    Väikseim väljaantud laen oli 10 000 krooni külmleti ostmiseks. 
    Kokku on fond sõlminud 200 lepingut, seejuures otselaene 112. 
    Sihtasutuse portfelli maht on 100 miljonit krooni. 
    Maha on kantud üks 400 000kroonine laen ja mahakandmisel veel kolm laenu. 
    Me laenasime raha ka pankadele, et nad edasi laenaksid ettevõtlusele. 
    Fondil oli koostööleping Forekspanga, Tallinna Panga ja Ühispangaga ühislaenude andmiseks. 
    See toode oli turul kuni 1998. aasta lõpuni. 
    Kommertspangad ei krediteerinud alustavat ettevõtlust, kuna sel alal on tulunorm madal ja riskid suured. 
    Mõnele ettevõttele saab saatuslikuks esimene aasta, teisele viies. 
    Selles mõttes on raske öelda, kas me oleme efektiivselt tegutsenud. 
    Tulemused selguvad ikkagi aasta hiljem. 
    1996 hakkasime jagama laenu käendusi, maksimaalselt pool laenusummast. 
    Sellega lahendasime tagatise probleeme. 
    Laenu eelistatakse anda jupikaupa, et paremini jälgida raha liikumist. 
    Kõigepealt laseme renoveerida hoone ja teisel etapil anname raha tööpingi ostmiseks, räägib Ossip. 
    EKSi tehtud töö Aasta Otselaen Pangalaen Käendus Arv Summa Arv Summa Arv Summa 1995 26 9 418 650 2 1 300 000 0 0 1996 16 6 080 000 13 5 930 000 2 450 000 1997 20 11 983 000 30 24 064 888 3 1 400 000 1998 43 25 804 150 29 18 856 004 4 1 517 500 Kokku 105 53 285 800 74 50 150 892 9 3 367 500 
    ALLIKAS: ETTEVõTLUSE KREDITEERIMISE SIHTASUTUS 
    Riigipoolsed eraldused EKSile 
    1994 3,7 miljonit krooni 
    1995 20 miljonit krooni 
    1996 20 miljonit krooni 
    1997 18 miljonit krooni 
    1998 10 miljonit krooni 
    1990 10 miljonit krooni 
    Laene antakse 12 protsendiga. 
    Esimesed laenud 1995 aprill 18protsendilise intressiga. 
    Kaotajad vaidlustasid turvakonkursi 
    MEELIS HIIOB 
    Viimase kaheksa kuu jooksul on Eesti Energia kuulutanud Narva Elektrijaamade valvamiseks välja tervelt kolm konkurssi. 
    Esimest korda kuulutati konkurss välja möödunud aasta oktoobris ajalehes Põhjarannik. 
    Riigihangete bülletäänis pakkumist kirjas ei olnud. 
    Oktoobrikuu pakkumiste põhjal valiti firmad, kes pääsesid detsembris toimunud teise ringi. 
    Viimase võitis ESS Ida-Virumaa. 
    Sellele vaatamata teatati tänavu veebruaris, et võib toimuda Narvas asuvate elektrijaamade liitmine ja tehti uus konkurss. 
    Pagana hästi nägid inimesed ette, et mai keskel, vahetult pärast pakkumistulemuste avaldamist, hakkab valitsus arutama elektrijaamade ühendamist, lausub turvafirma Akropol A peadirektor Urmas Piir. 
    11. mai õhtul said turvafirmad ESS-Falck ja Lilto faksi, milles teatati, et pakkumise on võitnud Securitas. 
    Järgmise nädala esimesel tööpäeval saabus ka Eesti Energia ametlik kiri. 
    Teadsime, et Securitasel puudub selles piirkonnas eetrisagedusluba. 
    Meil endil kulus Narva eetriloa saamiseks üle aasta. 
    Piiriäärse sageduse kasutamine tuleb kooskõlastada läbi Eesti välisministeeriumi ja Vene välisministeeriumiga, lausub ESSi avalike suhete juht Indrek Lindsalu. 
    ESS sai Sideametilt ametliku kinnituse eetrisagedusloa puudumise kohta Narvas. 
    ESSi protest vahekohtule rajanebki sellel faktil, lisab Lindsalu. 
    Oleme Narvas tegutsenud juba kaks aastat, oma tegevuseks rendime ühelt tehnikafirmalt sagedust, vastab ESSi kriitikale Securitase teenindusdirektor Urmas Ait. 
    Kuna teame, et ESS vehib alati tagantjärele, siis tegime kõik nii, nagu konkursi tingimused ette näevad. 
    Seal ei olnud kirjas, et peab olema oma sagedus. 
    Tuli tagada vaid side ja seda me teeme. 
    Turvafirmadelt nõutakse ehitusteenust 
    Turvateenuse riigihankes oli sees kaks väga imelikku punkti. 
    Esiteks peab turvafirma ehitama elektrijaamade ümber aia ja teiseks rajama elektrijaama territooriumile valgustuse, räägib turvafirma Lilto finantsdirektor Jaanus Mae. 
    Lugesime läbi teiste firmade pakkumise valgustustöödeks. 
    Meie pakkumine oli koos töörahaga 3,9 miljonit krooni, ESSil 650 000 ja Securitasel 940 000 krooni. 
    Pakkumiste erinevusest rabatud Lilto palus Eesti Energiale alluval Elektrikontrollikeskusel teha riigihankele ekspertiis. 
    Viimase arvamuse kohaselt kulub ainuüksi materjalidele minimaalselt 1,96 miljonit krooni. 
    Sellele tulemusele rajanebki meie protest. 
    Sest kui teised on ainuüksi valgustuse osas nii palju mööda pannud, siis võibolla on nad ka kuskil mujal midagi kõvasti valesti arvutanud, lisab Mae. 
    Kui klient tahab panna üles 10 tänavavalgustuslaternat, meie näeme aga, et saab ka kahega hakkama, siis saamegi odavama pakkumise teha, sõnab Ait. 
    Iseenesest ei ole välistatud, et näiteks elektritööde osas võib turvafirma peale maksta. 
    Kuid see, et 60 protsenti turvaalastest investeeringutest läheb ehitustöödele nagu piirdeaia ehitamine, on imelik, lausub Lindsalu. 
    Nii mõnedki firmajuhid leiavad, et mitmekordse konkursside ümbertegemise taha peideti soov anda valvamine üle just Securitasele. 
    Põhjus peitub nende arvates minevikus. 
    See jutt on jama. 
    Kuna eelmistel konkurssidel oli asjaajamises vigu, siis nende tulemused tühistati ja võeti uued pakkumised. 
    Meie pakkumine oli lihtsalt parim, vaidleb Ait vastu. 
    Securitasel puudub Narvas tehniline baas ja ressurss. 
    Kui keegi arvab, et praeguste valvurite töölevõtmine Securitasse asja paremaks peaks muutma, siis julgen selles kahelda, lausub Piir. 
    Oleme Narvas juba kaks aastat tegutsenud ja söandan kinnitada, et turvame elektrijaamu paremini kui kunagi varem. 
    Mis puudutab Piiri arvamusavaldusi, siis oli tema see mees, kes väitis, et turvafirma, mis müüb mehitatud valve teenust odavamalt kui 55 krooni tund, petab klienti. 
    Nüüd müüb ta ise 48ga, lausub Ait. 
    Äri peab kasvama aeglaselt 
    PAAVO KANGUR 
    Peenes uduvihmas ja tuledes särav Hongkong. 
    Hotell Shangri-La. 
    Meie grupile on vastu tulnud mänguasjadetööstur ja Eesti aukonsul Hongkongis Jeffrey Kin Fung Lam. 
    Hiinlasele tüüpiliselt on ta lihtsalt riides. 
    Jeffrey K. F. Lam, Hongkongi eksportijate assotsiatsiooni esimees ja kümnete teiste organisatsioonide nõukogude liige või aseesimees, räägib väga head inglise keelt. 
    Ta on Hongkongis sündinud Briti kodanik, õppinud USAs. 
    Tema laused on lühikesed ja natuke raiuvad. 
    Juttu alustab ta alati ilmast, sest kui inimesed jõuavad ilma osas kokkuleppele, siis on neil ka lootus millestki muust rääkida. 
    Sõidame Jeffrey King Fung Lami uue Toyota väikebussiga (mille ta on just selleks puhuks ostnud) Hongkongi Knowlooni, et süüa õhtust kohas, mida tuntakse kalurite külana ­ fisherman-village. 
    Käes on meie grupi ­ kuhu kuuluvad ajakirjanikud Jüri Pihel, Sulev Valner, allakirjutanu, kaameramees ja Eesti suursaadik Hiinas Andrei Birov ­ Hiina-reisi viimased päevad, mitteametlik osa. 
    Hiina õhtusöök möödub lõbusalt ja ohtrate komplimentide ja toostide saatel. 
    Viimasel päeval, enne kui me ära sõidame, annab Jeffrey King Fung Lam intervjuu 
    Hongkongil on Hiinale palju anda. 
    Eestil on lootust saada Põhjamaade Hongkongiks ja olla väravaks Venemaa ja Euroopa vahel, räägib ta. 
    Miks pakub Hiinale huvi just Tallinna sadam? 
    Paljud Venemaa sadamad ei ole aasta läbi laevatatavad ja nende ettevõtete finantsseisund on halb. 
    Peterburis on jääprobleemid, Lõuna-Venemaal turvaprobleemid. 
    Musta mere äärsetes sadamates varastatakse palju kaupu. 
    Nii on Tallinna sadamal mitmeid eeliseid. 
    Tallinn on rahvusvaheline linn, siin osatakse inglise keelt. 
    Ostes ja müües vajame me vahendajaid, teenuse pakkujaid, kes tunnevad turgu 
    Mida on vaja heaks investeeringuks? 
    Häid partnereid, kes tunneks kohalikke olusid. 
    Me eelistame maid, kus on vähe piiranguid. 
    Äri on hea teha vabas majanduses, kus raha, kaubad ja inimesed võivad vabalt sisse-välja liikuda. 
    Vaja on head sotsiaalset ja ärilist keskkonda. 
    Kui suur on Hiina ja Hongkongi ärikultuuri vahe? 
    Hiina alustas avatud uste poliitikat 70ndate lõpus. 
    Ja nüüd on Hiina muutumas üha enam Hongkongi suunas. 
    Kõikjal maailmas liigutakse liberaliseerimise ja vabaduse poole. 
    Nii ka Hiinas. 
    Ma pean kordama meie juhi Deng Xiaopingi sõnu. 
    Kõik inimesed ei saa korraga rikkaks. 
    Las mõned inimesed saavad enne rikkaks. 
    Rannikulinnad arenevad tänu kaubandusele kiiremini. 
    Ärimehed eelistavad rannikulinnu, jõelinnu ja siis piirilinnu. 
    Enamik kaupu liigub meritsi ja seega on rannikulinnadel väga suured võimalused. 
    Kas võrdleksite Jaapani ja Hiina majandust? 
    Jaapanis tekkis väga suur mull. 
    Iga asi oli inimese tehtud ­ man made. 
    Mull lõhkes ja inimesed kaotasid palju raha. 
    Jaapan on üle laenanud. 
    Hiina üritab oma majandust kontrollida. 
    Kui Hiinas avatud uste poliitika algas, siis alustasid paljud oma äri katse-eksituse meetodil, aga see on väga ohtlik käitumine. 
    Äri ja majandus peavad kasvama aeglaselt. 
    Kui kõik üritavad hakata äri tegema, siis tekib hulk probleeme. 
    Äri vajab infrastruktuuri ja korralikku management 'i. 
    Hiina üritab kontrollida majanduskasvu ning see on kasulik nii Hiinale kui ka investoritele. 
    Kas Hiinas ei ole õhus kinnisvara kriisi? 
    Pisut on tunda, et igaüks proovis püsti panna oma äri, oma kõrghoonet, saamata aru, et investorid ei taha kaotada raha, nad on ettevaatlikud. 
    Investorid ei taha kasvada ühest kümneni kahe päevaga. 
    Hiina sai Aasia kriisis kannatada. 
    Nüüd on asjad veidi rahunenud. 
    Need kõrghooned on äri infrastruktuur ja nad müüakse välja perspektiivis. 
    Muidugi, Hiinas on üle ehitatud, aga mitte liiga palju. 
    Hiina on kasvav turg ja ma ei usu, et need hooned aastateks tühjaks jäävad. 
    Lääne ärimehed on mures, et nad ei saa Hiina turult raha välja võtta muud moodi kui eksportides. 
    Nokia näiteks. 
    Nokia on suurfirma ja kommunikatsioonisüsteemid on pikaajaline äri. 
    Hiina on uus turg. 
    Eelkõige peab saama sisse ja saama positsiooni turul. 
    Kui nad ei tule täna, siis viie aasta pärast võib olla juba hilja, sest Motorola ja teised on ette jõudnud. 
    Kas kapitalism vajab tsiviliseerimist? 
    IRJA PAURMANN 
    Turumajandus ei ole asi iseeneses. 
    Turumajandus peab toimima inimeste vajaduste huvides, mitte allutama inimesi jäägitult turu loogikale. 
    Mis puudutab poliitikat, siis peaks turumajandus demokraatiat täiendama, mitte aga püüdma seda asendada või ümber vormida. 
    See oht on olemas majanduse globaliseerudes, suurte kontsernide ühinedes. 
    Üks Saksamaa sõjajärgse demokraatliku ühiskonna mõtteviisi mõjutajatest, nimekas Saksa ajakirjanik dr. Marion Dönhoff pakub tsivilisatsioonile oma raamatus Zivilisiert den Kapitalismus (Tsiviliseerigem kapitalism) 
    12 teesi: Tees 1: Ilma enesepiiramiseta ja enesedistsipliinita ei saa eksisteerida ükski kogukond. 
    Iga kooslus vajab mängureegleid, norme, mille järgi üksikisikud saaksid orienteeruda. 
    Piirideta liberaliseerumine, vabadus ilma enesepiiranguteta viib kaosesse ja lõpuks oma antiteesini: igatsusele kõva käe järele. 
    Iga ühiskond vajab minimaalsetki eetilist konsensust, ilma selleta ta killustub. 
    Tees 2: Pidurdamatu püüe edasiminekule iga hinna eest, üha suurem vabaduseihalus, järjest suurenevate nõudmiste rahuldamine hävitab iga ühiskonna ja viib lõpuks anarhismini. 
    Harmooniat ja stabiilsust ei saa niisugustes oludes enam olla. 
    Tees 3: Tähtsaim nõue üksikisikule ja ühiskonnale oleks taotleda mõõdukust, täna aga on aktuaalne hoopis maksimeerimise loosung ­ kõik peab suuremaks muutuma, rohkem vabadust, kasvu ja kasumit. 
    Turumajanduse põhiolemus on konkurents, konkurentsi mootor egoism. 
    Kui igaüks toodab ja tarbib nii palju kui võimalik, siis oletatavasti on ühiskond saavutanud optimumi. 
    Kuid surve pidevale kasumi suurendamisele hävitab igasuguse solidaarsuse ja vastutustunde. 
    Kui igaüks arvestab üksnes iseenda tegevuse ja heaoluga, vastutuse üleüldise heaolu saavutamise eest veeretab aga vaid riigi õlgadele, läheb ühiskond allamäge. 
    Tees 4: Saavutuste, rahateenimise ja karjääri ületähtsustamine ­ seega majanduse primaarseks muutmine inimese elus ­ viib selleni, et kõik vaimne, inimlik, kultuuriline surutakse perifeeriasse. 
    Meie aja tunnussõnaks on saanud totaalne positivism. 
    Maise ületähtsustamine eemaldab aga inimese tema metafüüsilistest allikatest, muudab ta masinlikuks ja jätab omaenese kõrkuse ja võimuiha meelevalda. 
    Selline ühedimensioonilisus ei saa inimest pikemas perspektiivis rahuldada, ta hakkab puudust tundma sügavamatest mõõdetest. 
    Tees 5: Just tänases maailmas oma mitmekesiste kiusatuste ja ahvatlustega hakkab kasvama nõudmine moraalsete põhimõtete ja siduvate väärtussüsteemide järele. 
    Palju sellest, mille all me kannatame ­ kasvav kuritegevus, argipäeva brutaliseerumine, korruptsioon ühiskonna kõrgete positsioonideni välja ­, on tingitud sellest, et ei ole enam eetilisi norme ega moraalibarjääre. 
    Tees 6: On arusaadav, et pärast riigivõimu autoritaarse kuritarvituse pikka perioodi on soov vabaduse järele eriti suur, kuid vabadus ilma piiranguteta viib lõpuks ikkagi autoritaarse re(ogonek)iimi kehtestamiseni. 
    Eriti kaasaegses turumajanduses, kus inimesed oma auahnuses on põhieesmärgiks võtnud võimalikult palju raha teenida, ükskõik, mil viisil. 
    Rikastumismentaliteet on saanud määravaks. 
    Sellepärast on ka nii palju filme vägivallast, seksist ja kuritegevusest ­ need garanteerivad suured kasumid. 
    Ameerika psühholoogide assotsiatsiooni andmete põhjal on viiekümneaastane inimene oma elus näinud televisioonis ja kinos umbes 6000 mõrva, 10 000 vägivallastseeni ­ ta on rohkem tunde veetnud televiisori ees kui koolis. 
    Tees 7: Eriti majanduses valitseb mõttetu mõõdutundetus. 
    Ikka ja jälle püütakse tõestada, et vastukaaluks vaesusele ja mahajäämusele on vajalik pidev tootmise ja tarbimise kasv. 
    Ei võeta aga arvesse, et teatud olukordades võib kasv ka vaesestada, keskonnakaitsekulutused (üha enam maharaiutud metsa, suurenev süsinikdioksiidi sisaldus atmosfääris, üha enam mürkaineid põllumajanduses jne) võivad varsti kasumit ületama hakata. 
    Oma üha kasvavate võlgadega kasutame me praegu järeltulevate põlvkondade kapitali ning vähendame seeläbi tulevaste tarbijate võimalusi. 
    Kui me ei peatu, siis minnakse paljudes riikides oma sotsiaalse hoolekandega nii kaugele, et riigid võivad jõuda kokkuvarisemise äärele. 
    Tees 8: Täna puuduvad tulevikuvisioonid. 
    Keegi ei ütle, mida peaks tegema, milliseid eesmärke püstitama. 
    Võimust võtab nõutus ja ängistav tühjus. 
    Aldous Huxley oma utoopias Brave New World 1922. aastal ja George Orwell oma iroonilises fiktsioonis 1984 1935. aastal ennustavad, milline areng ootab ees tsivilisatsiooni. 
    Tänapäeval ei ole kedagi, kes ennustaks. 
    Tees 9: Tänapäeval on poliitikud suure pinge all, kodanikud aga rahulolematud, suured klassikalised parteid suudavad endaga kaasa haarata üha vähem valijaid, valimistest osavõtt väheneb, kasvab usaldamatus riiklike demokraatlik-legitiimsete institutsioonide vastu. 
    Demokraatiat ei ähvarda mitte paremradikaalid, vaid demokraatlike põhimõtetega liialdamine ­ turumajanduse ületähtsustamine ja piiritu vabadus. 
    Kui selline areng jätkub, siis võib juhtuda, et kapitalism variseb kokku samamoodi kui marksism. 
    Tees 10: Mida võiks ja tuleks teha? 
    Kahjuks ei ole poliitikas retsepte nagu kokanduses. 
    Väärtushinnangud ja õhkkond ühiskonnas peaksid muutuma, samuti inimene ise. 
    Seda aga ei saavutata seaduste ja määrustega, vaid õigusteadvuse tunnetamisega. 
    Samas on mõeldav, et inimestel saab mõõt täis ja nende soovid muutuvad, võimalik, et vastupidisteks. 
    Dialektika seaduspärasustesse on veel usku. 
    Tees 11: On kerkinud küsimus: kas me oleme end surnuks liberaliseerinud? 
    Vastus oleks: pidurdamatu liberaalsus on viinud ülima lodevuseni. 
    Kasvanud on otsustusõiguslike ametnike õigusrikkumised. 
    Muide, kui riik ise lubab maksudest maha arvata niinimetatud vajalikke väljaminekuid, teiste sõnadega altkäemaksu, mida ettevõtjad välismaal tellimuste saamiseks maksavad, siis ei tasu imestada, kui maksudest kõrvalehiilimist on hakatud peaaegu et auasjaks pidama. 
    Tees 12: Õigusriik ehk teisisõnu võimude lahusus, pluralism, seaduste ülimuslikkus ­ need on ainult eeldused ja raamid tsiviilühiskonna jaoks. 
    Otsustav on, kuidas kodanikud neid kasutavad, inimeste mõttelaad ja hoiak. 
    Need, kes kannavad vastutust, ei tohi kasutada võimu omaenda, vaid peavad kasutama seda ühiskonna huvides. 
    Ei saa olla, et sekulariseerunud ühiskond on ütelnud lahti kõikidest eetilistest põhiväärtustest. 
    Peaks olema võimalik täiendada turumajanduse struktuure sel kombel, et inimesed võiksid end üleval pidada inimestena, mitte aga röövloomadena, kes saaki jahivad. 
    Eksootilisi lahendusi ei tule 
    Konrad Adenaueri Fondi ja koolituskeskuse Pro Patria seminarile Majandus ja kuritegevus Balti riikides oli kutsutud ka paar Moskva eksperti. 
    Venemaa töösturite Liidu eksperimentaalinstituudi peadirektor Andrei Nestšadin ütles: Kuni järgmiste presidendi valimisteni 2000 suvel üritab Venemaa vältida igasuguseid vapustusi. 
    Kõige tähtsam on lahendada elanikkonna maksevõime küsimus ja tootmise konkurentsivõime küsimus. 
    Reformid tulevad, aga mitte liberaalsed, vaid administratiiv-riiklikud. 
    Vene riik sisuliselt keeldus üleminekul turumajandusele kogumast makse. 
    Selle asemel, et välja töötada maksukogumise mehhanismid, tõstis maksumäärad liiga kõrgele. 
    Eelarve oli tühi ja iga peaministri ajal Venemaa välisvõlg kasvas. 
    Ükski liberaalne valitsus ei suutnud vastu võtta isegi maksukoodeksit. 
    Rubla sidumine dollariga oli viga, mis tõi palju kahju Vene eksportijatele ja lõi pangandusele illusiooni, et sa võid laenata Läänest 5 protsendiga raha ja siis selle Venemaal 50 protsendiga edasi laenata. 
    Privatiseerimine oli poliitiline ega omanud majanduslikku sisu. 
    Ettevõtted jagati lihtsalt töökollektiividele ja nüüd tuleb sellest kuidagi välja keerutada. 
    Eksootilisi lahendusi Venemaal ei tule, kuigi peaministrit võib välja vahetada iga kuu. 
    Siis tuli veidi hoiatusi Baltikumi adressil: Balti toiduainetetööstus ja kergetööstus on Venemaal konkurentsivõimetud. 
    Venemaa ei soovi enda kõrval näha Balti offshore piirkonda ja Venemaa peab tugevdama kontrolli välisvaluuta liikumise üle, selgitas Andrei Nestšadin. 
    Uudised 
    Rakvere disainis prügikastid 
    Rakvere linna tellimusel kujundasid mööblidisainerid erilise väljanägemisega prügikastid. 
    Kastid disaininud firma Class X Furniture kujundaja Rain Pluutus ütles, et kõik prügikasti autoriõigused on kaitstud. 
    Esialgu saab Rakvere 50 omanäolist prügikasti, lähiajal kujundatakse linnale veel ka erilised istepingid. 
    Draamateatril uus peanäitejuht 
    26. mail kogunesid Draamateatriga seotud lavastajad Mikk Mikiver, Mati Unt, Ivo Eensalu, Evald Hermaküla ja Hendrik Toompere juunior, et leida väljapääs teatrit ahistavatest probleemidest. 
    Mati Undi sõnul on aeg, mil teatri peanäitejuhi lahkumist tähistatakse tema kabineti aknast pappkarpide alla heitmisega, õudne ja vastutusrikas. 
    Et vältida teatri maine edasist kahjustamist, on näitejuhid moodustanud nn Draamateatri Päästmise Komitee, mis üheskoos koostab tuleva hooaja mängukava. 
    Üksmeel saavutati ka teatri uue peanäitejuhi osas. 
    Mati Undi sõnul on valituks keskealine valge mees, teatriringkondadele lähedal seisvate isikute andmeil on selleks Hendrik Toompere juunior. 
    Uue direktori valikul usaldatakse personalifirmat Fontes. 
    Raitar lahkub 
    Kroonika peatoimetaja asetäitja Inga Raitar lahkub lähiajal oma ametikohalt. 
    Lahkun omal soovil, kuna leidsin, et maailm on avaram kui Kroonika, nentis ta. 
    Täpsustavale küsimusele vastates teatas Raitar, et ta ei kujuta ette ennast veel ka 40aastasena kõndimas seltskonnavastuvõttudel vaid ajakirjanikuna. 
    Kroonika tööruumide lähedal liikuv allikas teab rääkida, et lahkumise tegelikuks põhjuseks olid lahkhelid peatoimetaja Ingrid Tähismaa ja Raitari vahel. 
    Tähismaa sattus juhuslikult kuulma telefonikõnet, kus Raitar teda taga rääkis. 
    Ka oli Raitar jätnud kirjutamata kõmu-uudise Hannes Tamjärvest ja Helen Laupast. 
    Hvostov venekeelseks 
    Eesti üks tuntumaid kolumniste Andrei Hvostov (pildil) lõpetab eestikeelsete arvamuskirjutiste kirjutamise. 
    Hvostov lahkus Eesti Päevalehest ning asub enda sõnul kirjutama mõne venekeelse lehe jaoks. 
    Eesti ajakirjandusse tulin ma kindla eesmärgiga, mis on nüüdseks saavutatud, ütles Hvostov kultuurilehele Sirp. 
    Minul kui elukutselisel arvajal pole enam midagi uut öelda, kõik järgnev oleks iseenda kordamine. 
    Hvostovi kinnitusel tunneb ta hetkel kohustust kirjutada venelastele. 
    Segadus turvaautode värvilahendusega 
    Eesti Ekspressile on kinnitatud, et turvafirma ESS hakkas äsja Taani kontserni Falck värvidesse värvitud autosid tagasi ESSi värvidesse värvima. 
    ESSi avalike suhete juht Indrek Lindsalu ütles, et päris nii see ei ole. 
    Me otsustasime ülevärvimist aeglustada, sest turundusspetsialistide arvates pole hea, kui korraga on kasutusel mitu eri värvilahendust, lausus Lindsalu. 
    Tulevikus värvime kõik korraga üle. 
    Taani turvakontsern Falck omandas 65 protsenti ESSi aktsiatest möödunud aasta lõpul. 
    Olematu panga suvepäevad 
    6.­8. augustini toimuvad Lõuna-Eestis Madsa spordibaasis Hoiupanga suvepäevad. 
    Endise panga töötajad peavad maakonniti ette valmistama taidluskava Meie regioon teel Euroopasse ning meelde tuletama laulud, mida aastate vältel on suvepäevadel lauldud. 
    Lisaks toimuvad köievedu, rahvastepall, orienteerumine ja kalapüük. 
    Suvepäevadel osalemine maksab hoiaritele 370 krooni, eraldi tuleb tasuda ööbimise eest. 
    Hansapank neelas Hoiupanga eelmisel aastal. 
    Ilmub sajakroonine mark 
    18. juunil annab Eesti Post välja seni suurima nominaaliga postmargi. 
    100kroonine mark on mõeldud eelkõige postipakkide saatmiseks. 
    Filatelistidele on see kulukas üllatus, kuna näiteks ühe poogna omandamiseks tuleb välja käia 2000 krooni. 
    Järgmisel teisipäeval ilmub aga Olustvere mõisa kujutisega mark (pildil), mille on kujundanud kunstnik Jaan Saar. 
    Nominaaliga 3.60 marki on trükitud 600 000. 
    Juulis annab Eesti Post välja ka ühe plaanivälise postmargi ­ Suur Munamägi ­, millega koos ilmub sel aastal kokku 16 Eesti marki. 
    Tasuta Areen Tartus 
    Tutvustamaks eduka uuenemise läbiteinud kultuurilisa Areen, jagab Eesti Ekspress seda reedel ja laupäeval tasuta Tartus, festivalil Dionysia. 
    Kultuuriväljaannet jagatakse kokku 500 eksemplari. 
    Areeni toimetaja Kalev Kesküla kinnitas, et festival ja kultuurilisa sobivad hästi. 
    Areen on alati olnud seotud dionüüsilise vaimuga, lisas Kesküla. 
    Odaviskekuulsused eesotsas Železnyga vallutavad Tartu 
    JAAN EIK 
    Teisipäeval, 1. juunil koguneb Tartusse ülikooli staadionile maailma odaviskajate eliit: maailmarekordimees ja kahekordne olümpiavõitja Jan Železny, kolmekordne Euroopa meister ja olümpiahõbe Steve Backley ning möödunud hooajal pikima viske teinud Aki Parviainen tulevad mälestama 1930. aastate tippatleeti Gustav Sulet. 
    Möödunud hooaja vigastuse tõttu vahele jätnud tšehh Železny on tänavu visanud 87.20. 
    Inglane Backley, kes Eestis mitu korda esinenud, teeb Tartus hooaja avaetteaste. 
    Soomlane Parviainen sai läinud nädalavahetusel kodumaal kirja 87.55. 
    Fantastika! 
    Midagi suuremat ja uhkemat on raske ühel alal korraldada, ütles Eesti odaviske eksrekordimees Heino Puuste. 
    Pealtvaatajatele on odavise üks vaatemängulisemaid ja värvikamaid alasid. 
    Nii tugevate meeste kohale toomine näitab korraldajate suursaavutust. 
    Puuste sportlasetee loojang sattus 33aastase Železny esiletõusu aega. 
    Me olevat isegi kord ühel võistlusel osalenud, aga ei mäleta teda ­ Železny oli siis ilmselt algaja, märkis Puuste. 
    Pealtvaatajana olen teda korduvalt viskamas näinud. 
    Železny sooritust iseloomustab erakordne plahvatuslikkus. 
    Eestisse saabumisel korraldab Sule-võistluse mänedžer Aivar Karotamm Železny ja Puuste kohtumise. 
    Puuste kahetses, et Eestil pole praegu oma 80 meetri viskajat võistlustulle saata. 
    Rekordiomanik Donald Sild on vigastatud. 
    Uut 80-meetri-meest näen Enno Aasas, kahjuks on talgi kerge vigastus, sõnas Puuste. 
    Peeter ja dr. Igwe miljonid 
    MIHKEL KÄRMAS 
    Nigeeria finantspetturid pommitavad endise hooga Eesti firmasid ettepanekutega, mis pakuvad ligi poole miljardi kroonini ulatuvatelt tehingutelt muinasjutulisi kasumeid. 
    Neil kirjadel on sama palju katet kui legendidel kuningas Saalomoni teemandikaevandusest. 
    Sööt läheb välja 
    Märtsi alguses kukkus riigifirmas töötava Peetri lauale eksootilise margiga ümbrikust kiri pealkirjaga Täiesti konfidentsiaalne! 
    . 
    Keegi dr. Edwin Igwe tutvustas ennast poolriikliku Nigeeria Rahvusliku Naftakorporatsiooni (Nigerian National Petroleum Corporation) pearaamatupidajana. 
    Eesmärgiks otsida usaldusväärse välisfirma abi, et kanda välismaale 30 miljonit dollarit (umbes 420 miljonit krooni). 
    Puises inglise keeles esitatud selgitus kõlas segaselt: üleliigne summa tekkis teatud lepingute sihiliku ülearvestuse tõttu eelmise sõjaväelise rezhiimi päevil ja hetkel olevat soodne poliitiline kliima raha piiri taha saata. 
    Peetri firma aadressi olla NNPC pearaamatupidaja saanud ühelt väga healt sõbralt. 
    Tasuks pangaarve kasutamise eest pakkus dr. Igwe kuninglikku tasu ­ 30 protsenti tehingu mahust ehk üheksa miljonit dollarit (126 miljonit krooni). 
    Tehing toimuks üleöö, raha ootab vaid äripartneri märguannet. 
    Kiri oli värvilisel firmablanketil, templi ja allkirjaga. 
    Peeter aimas bluffi, kuid uudishimust otsustasin siiski proovida ­ kaotada polnud midagi. 
    Kala näkkab 
    Peetri vastusest ei möödunud kahte tundigi, kui faksiaparaat sülgas välja dr. Igwe kirja. 
    Nigeerlane selgitas, et Peetri pangaarve kaudu liikuva raha eest ostetakse Eestist kaupa, ülejäänud investeeritakse siinsesse kinnisvarasse. 
    Nädal ja mõned faksid hiljem palus NNPC pearaamatupidaja Peetril esimest korda Lagosesse helistada. 
    Järgmisel hommikul helistades kostis telefonitorus: The number you dialed is temporarily out of service. 
    Nigeeria ja kogu Aafrika ühe suurema firma esindaja telefonid olid ajutiselt suletud või väljaspool teeninduspiirkonda! 
    Peeter lõi käega. 
    Kaks päeva hiljem saabus aga Lagosest vabandav faks. 
    Igwe väitis, et viibis levipiirkonnast väljas ning nõudis tehingu lõpule viimiseks ruttu Eesti firma pangaandmeid. 
    Ehkki telefonis jättis Igwe soliidse ärimehe mulje, ei riskinud Peeter riigifirma pangaandmeid avaldada ja andis nigeerlasele oma pangakoordinaadid. 
    Jumal tänatud, et ma firma pangaandmeid ei avaldanud! hingab Peeter tagantjärgi kergendatult. 
    Äkki teatas Igwe, et on tekkinud väike probleem. 
    Et tema isiklik advokaat olevat reisil ja dokumentide kinnitamiseks olevat vaja teise advokaadi abi, palus ta Peetrilt 1500 dollari suurust abi. 
    Nüüd oli mulle selge, et see on täielik bluff, nendib eestlane. 
    Otsustasin kogu pullist loobuda. 
    Jauramistaktika 
    Nigeerlane oli aga tüütu nagu tsetsekärbes. 
    Kui te mulle ei helista täna või homme keskpäevaks Nigeeria aja järgi, siis me kaotame väga palju. 
    Pidage silmas, et see tehing on minu eluprojekt, halas ta faksis. 
    Peeter võttis uue kaugekõne Aafrikasse. 
    Raamatupidaja kinnitas, et enneaegselt olla reisilt naasnud tema advokaat ja kõik olevat jälle kõige paremas korras. 
    Tehing kogus tuure. 
    8. aprillil sai eestlane Nigeeria Keskpanga välisarvelduste osakonna direktori Alhaji M. Rasheedi allkirjaga faksi. 
    Seal oli must-valgel, et keskpank ja naftafirma sõlmisid lepingu 30 miljoni dollari väljasaatmise kohta Peetri arvele. 
    Dokument näis ehtne ­ blankett, templid, allkirjad. 
    Raha lausa kibeleb ülekandmise järele. 
    Oli vaid üks takistus. 
    Nüüd vajati mind Nigeeriasse raha väljasaatmise orderi originaali allkirjastama, jutustab Peeter. 
    Eestlasel polnud mõtteski Nigeeriasse sõita. 
    Telefonis selgitas keegi keskpanga ametnik talle, et lepingu postitamine läheb kulukaks ­ 250 dollarit kullerfirmale ja 4250 dollarit käsiraha pangale. 
    Ka äripartner Igwe palus teele panna kasvõi pool nõutud summast. 
    Peeter jäi aga kõigutamatuks: ei mingit raha. 
    Ruttu saabus Tallinna uus faks Lagosest: Käes on selle tehingu kõige kriitilisem hetk! 
    Ainus, mis miljonite liikumist pidurdab, on Peetri tõrksus. 
    Tallinnast läks Nigeeriasse ettevaatlik faks, kus Peeter osutas mitmele vasturääkivusele aafriklaste jutus. 
    Ainsa võimalusena pani ta ette allkirjastada leping Eesti läheduses, Soomes või Rootsis. 
    Saak lipsab käest 
    Lootus, et 30 miljoni dollari pakkuja nüüd Aafrika avarustesse kaob, osutus petlikuks. 
    Varsti saabus järjekordne faks dr. Igwelt, kus ta avaldas lootust, et keskpanga president rahuldab Peetri soovi allkirjastada leping Euroopas. 
    Ja oh imet! 
    Tund hiljem laekuski Peetrile vastav teade Nigeeria Keskpangast. 
    Paberil ilutses koguni pangapresident dr. Paul Ogwuma nimi. 
    Kui Peeter ikka liimile ei läinud, tegid nigeerlased möödunud nädalal uue pakkumise. 
    Tulgu eestlane Hollandisse, kus Nigeeria Keskpanga esindajad teda allkirjastamisvalmite paberitega ootavad. 
    See teenus maksab vaid 10 500 dollarit. 
    Nüüd saatis Peeter Lagosesse kurja faksi, kus palus ennast totrate äriettepanekutega enam mitte tülitada. 
    Petturite uskumatust nupukust ja nahaalsust näitab fakt, et eelmisel reedel sai Peeter kurikuulsalt dr. Igwelt kirja, kus viimane teatab, et supertehingu vahendajaks hakkas hoopis Ukraina firma Endapel. 
    Igwe tegi veel ühe katse ­ saatku eestlane Nigeeriasse volikiri, mis kinnitab tema loobumist suurtehingust. 
    Otsi lolli! mõtles Peeter. 
    Kiri kuninganna Elizabethile 
    Mitmesugused petuskeemid on Nigeerias võtnud tööstusharu mõõtmed. 
    USA salateenistuse andmetel teenivad inimeste ahnusel mängivad libaärimehed aastas vähemalt sada miljonit dollarit. 
    Ajakirjanduse andmetel saatsid jultunud petised kirja isegi Inglise kuningannale. 
    Tavaliselt esitleb pettur end suure Nigeeria ettevõtte tippametnikuna ja palub maineka välismaise firma abi, et kanda üle kümneid miljoneid dollareid. 
    Vaevatasuks pakub ta vähemasti veerandi summast. 
    Ohvrit sunnitakse kiirustama ja hoidma tehingut salajas. 
    Enamasti peetakse läbirääkimisi posti või faksi teel, kasutatakse võltsdokumente. 
    Kindlasti ei tohi Nigeeriasse saata firma blanketti, pangaandmed või allkirja. 
    Vastasel juhul tühjeneb ohvri arve välgukiirusel. 
    Ootamatult kerkib juriidiline või poliitiline probleem, mille lahendamiseks palutakse ohver-partnerilt rahalist abi. 
    Partner kutsutakse Nigeeriasse või selle naaberriiki. 
    Kui konksu alla neelanud inimene Nigeeriasse sõidab, võidakse ta viia koguni võltskontorisse. 
    Ametlikult on teada, et 1995. aasta juunis tapeti Lagoses ameeriklane, kes üritas pettureid jälitada. 
    Nigeeria ärimeeste pisaraid ei usu 
    Nigeeria omandas Eesti ärimeeste hulgas kurikuulsa renomee pärast seda kui 1992. aastal kadusid Nigeeria suguharude kätte suurpettur Indrek Samusenko miljonid. 
    Raharaskustesse sattunud ärimees lootis teha oma elu tehingu ning ostis koos Vene partneriga oluliselt nominaalist odavamalt üles ühe Nigeeria riikliku võla. 
    Tehing tõotas kuninglikku kasumit. 
    Selleks laenas ta Eestist kokku koos intressidega üle 50 miljoni krooni. 
    Võlakirjade müümisel lootis Samusenko saada aga tervelt 38,5 miljonit dollarit (üle 500 miljoni krooni). 
    1993. aastal käis Lagoses edutult võlausaldajate miljoneid tagasi toomas advokaat Urmas Arumäe. 
    Kokku rööviti meid kümnel korral, meenutas Arumäe toona oma unustamatut ärireisi. 
    Pidime relvastatud väljapressijatele maksma ühtekokku 1200 dollarit. 
    Viimased teated Samusenkost pärinevad paari aasta tagant Londonist. 
    Eesti Interpoli büroo ülemkomissari Lenno Reimandi sõnul saabuvad Nigeeria petukirjad Eestisse lainetena. 
    Petturid on ära jaganud piirkonnad. 
    Kirju tuuakse suurtes kartongkastides algpunktist jaotuspunkti, kus nad ümbrikusse pannakase ja ära saadetakse, selgitab ülemkomissar. 
    Eestis on inimesi, kes on läinud kohtama Nigeeria ärimeestega. 
    Nii palju kui mina tean rööviti nad paljaks, nendib Reimand. 
    Ilmselt otsivad petturid aadressid ärikataloogidest ja internetist. 
    Näiteks laekus miljonitehingu ettepanek ühele Rapla elanikule, kes oli kuulutustelehes Kuldne Börs oma BMW-d müünud. 
    Teinekord saabusid laviinina sellised kirjad kõigisse Tallinnas Nafta tänavas asuvatesse firmadesse. 
    VOLBER - Ennesõjaaegses Tartus tähistasid 1. maid tudengite, tööliste ja sõjaväelaste rongkäigud. 
    Teklid ja punalipud 
    PEKKA ERELT 
    1. mai oli aasta suursündmus kahele vastandlikule ühiskonnakihile ­ üliõpilastele ja töölistele. 
    See oli päev, mida nii 1920. kui ka 1930. aastatel tähistati sarnaselt rongkäikude ja lustimisega. 
    Tudengite volbripealinn oli Tartu, kuhu kogunesid üle Eesti kokku üliõpilased ja vilistlased. 
    Ärisõbrad Tartust 
    AAVO KOKK peatoimetaja 
    Kirjutasin eelmisel nädalal loo suurest võitlusest Estiko juhtimise pärast. 
    Firma suuromanik, riigikogu liige Neinar Seli üritab kohalt kangutada Estiko nõukogu esimeest Kalju Hellenurme. 
    Firma perekeskse juhtimise eest. 
    Eelmisel neljapäeval aktsionäride koosolekul jäi seis siiski viiki ja Hellenurm ametisse. 
    Ta lihtsalt kavaldas Seli juuranüansse kasutades üle. 
    Kalju Hellenurm, kellega loo ettevalmistamise ajal mitu korda kohtusin ja kelle toodud paberid mul ilusasti luku taga lebavad, on viimastel päevadel Tartu linna peal eitanud, et on minuga üldse kohtunud. 
    Põhjus ilmselt selles, et mehe äripartnerid on kurjaks saanud. 
    Hellenurm on nad löögi alla seadnud, unustades valgustada iseenda äritegevust. 
    Ajakirjanikuna kaitseme allikaid, kuid tingimusel, et nad meid ei lollita. 
    Kuna Hellenurm seda siiski tegi, on tema kate läinud. 
    Mäletatavasti oli jutt sellest, et riigikogu liige Neinar Seli on olnud väga lähedal ühele kummalisele sularahatehingule. 
    Tartu ärimees Jaan Mugra viis Hansapanka 3 miljonit krooni sularaha. 
    Et osta Estikolt välja Tartu Kesklinna Kaubahalli omanikfirma aktsiad. 
    Hellenurm kahtlustas Selit tehingu korraldamises. 
    Tookord kirjutasin, et Mugra viis raha panka ja võttis selle kohe välja ning nimetasin Mugrat tankistiks ehk isikuks, kes löögi alla seatakse, et teised varju jääksid. 
    Nüüd olen saanud vanade tuttavate abiga lugeda mõningaid pangadokumente ja tean enamat. 
    Mugra viis küll 3 miljonit panka, kuid ei võtnud seda mitte uuesti välja, vaid kandis selle edasi. 
    Seega olen tõsisele ärimehele liiga teinud, mille eest palun vabandust. 
    Ometi on Mugra ennast löögi alla seadnud, viies panka miljoneid, mille päritolu on segane. 
    Hetkel on teada niipalju, et osa sellest on laen Neinar Selilt, ülejäänu anonüümseks jääda soovivate aktsionäride raha. 
    Kas tegemist on teiste ärimeeste või kohalike poliitikutega, jääb vaid mõistatada. 
    Kindlalt on teada, et üks osanik selles firmas on Kalju Hellenurmega lähedalt seotud off-shore firma. 
    Seega on Hellenurm Estiko juhina teinud tehinguid iseenda off-shore firmaga. 
    Niipalju siis ärieetikast. 
    Vaba langemine 
    ANNE PROMMIK 
    Ära siis päris kõrge kontsaga kingi jalga pane, ütleb langevarjuhüppaja Sirje Lindsalu (29) telefonis. 
    Ja nahkkindad tuleb kaasa võtta. 
    Olen kuradile sõrme andnud. 
    Esimest korda elus. 
    Hommikul vaatab, kuidas ilm on, jätkab ta. 
    Langevarjuhüpet ei saa teha, kui tuult on üle 7 meetri sekundis. 
    Ja maapind peab ülevalt näha olema. 
    12.00 Eelmäng 
    Spordiklubi Õhumaailm ligi poolsada langevarjurit kogunevad. 
    Tirivad selga sinikollaseid kombinesoone ja vahivad taevas tuult. 
    Horisont on tühi. 
    Seltskond sädistab elavalt. 
    Langevarjuritel on kaasas lapsed ja naised ja koerad. 
    Suundume Ämari sõjaväelennuväljale. 
    Raja betoonkate on tuliseks köetud. 
    Langevarjude pakkimine näeb välja natuke keerulisem kui telgi kokkupanek. 
    Tegelikult on see terve teadus, mida ühe korraga selgeks ei õpi. 
    Vot talvel on hea hüpata, kukud pehme lume peale. 
    Helerohelise Moskvitši omanik Viktor Pronin on juba üle tuhande korra langevarjuga maandunud. 
    Tema täna ei hüppa. 
    13.00 Kuiv trenn 
    Piirivalve õhusalga sõjaväevärvi lennuk peatub röögatu mürina ja bensuhaisu saatel. 
    Instruktor näitab, kuidas peab ennast vasaku jalaga ära tõukama ja käed hästi laiali ajama. 
    Nigu pääsuke. 
    Ja mida siis teha, kui langevari keerdu läheb, ning kuidas ennast pöörata. 
    Ja et teisest parašütistist eemaldumisel kehtib parema käe reegel ja maandumisel tuleb nägu vastu tuult hoida. 
    Teeme kuiva trenni, kargame nagu rohutirtsud üksteise järel lennukiuksest välja. 
    Korralik langevari maksab tagasihoidliku auto hinna: 20­60. tuhat. 
    Pamp, mis mulle selga riputatakse, kaalub 16 kilo, kuid tundub vähemalt sama raske kui ma ise. 
    Hoian ennast ettepoole kookus, et mitte selili lennata. 
    Kõhu peale käib neljakandiline mütsak, ehk tagavaralangevari. 
    Topin juuksed kiivri alla ja taarun kohmakalt lennuki poole. 
    15.00 Start 
    Õhumasin on seest imepisike ja meenutab vanaaegset omnibussi. 
    Lakke on tõmmatud vabisev terastross, millest enne väljahüppamist tuleb kinni hakata. 
    Lennuk lõugab, nii et kõrvad lööb lukku. 
    Kõigutab hirmsasti. 
    Kogenud parašütistid vaatavad ükskõikselt enda ette. 
    Algajad, sealhulgas mina, kiikavad hirmunult kõikuvat panoraami kusagil kaugel meie all. 
    Üritan vastasnaabrile julgustavalt naeratada, välja kukub midagi virila irve sarnast. 
    900 meetrit! hõikab piloot. 
    Kui luuk lahti tehakse, õhu vihin lennukisse tungib ja instruktor kamandab: Püsti tõusta! 
    , saan aru, et tagasiteed ei ole. 
    Ma pean hüppama. 
    Eesolijad kaovad vups ja vups luugist alla. 
    15.10 Hüpe 
    Jõllitan sügavusse. 
    Maastik all on sümmeetriline mosaiik, kõrgus ei ole tajutav. 
    Koperdan ukse peal, ja üritan kohmakalt ennast õpetuse järgi ära tõugata. 
    Kukun tühjusesse. 
    Esimesed sekundid ei tunneta ma midagi muud peale metsiku kiiruse ja õhuvilina kõrvades. 
    Kukkumine näib kestvat igaviku. 
    Tugev nõksak jätab mind ühele kohale rippuma. 
    Hooman, et langevari läks vist lahti. 
    Esimesel hetkel naeran ohjeldamatult. 
    Väänan kaela, et näha, kas vari mu pea kohal on ikka alles. 
    Uhh, tundub, et kõik on OK. 
    Ringi vahtides meenub, et tuleb ennast näoga vastu tuult keerata. 
    Kuidas see käima peaks, ei mäleta. 
    Sikutan meeleheitlikult kõikvõimalikke nööre. 
    Tulemusteta. 
    Vaatan otse alla, absoluutselt ei saa aru, kas maapind on lähedal või kaugel. 
    Ähmaselt meenub veel, et jalad tuleb koos hoida. 
    Kokkupõrge maaga on järsk, nagu oleks kolmandalt korruselt alla hüpanud. 
    Lendan automaatselt külili mutta. 
    Ikka veel lahtine langevari lohistab mind umbes kümme meetrit mööda põldu. 
    Tekib aimdus, et varju kokku langemiseks tuleb kuskilt midagi tõmmata. 
    Mida ja kust, ei tea. 
    Lõpuks õnnestub mul rihmade haardest välja rabelda ja langevari vajub tühjaks nagu katkine õhupall. 
    15.20 Järelmäng 
    On hingematvalt palav, kui ma mööda põldu, kiiver peas ja mitmekümnekilone varustus süles, omade poole vaarun. 
    Päike kütab nagu hull. 
    Minu elu üks õnnelikumaid momente on, kui ma lõpuks neetud kolu käest saan visata. 
    Noh, kuidas on? küsivad teised. 
    Suruvad kätt. 
    Pobisen midagi enda ette ja kukun kolletunud rohule selili. 
    Ma olen vedel nagu sült ja hirmus uhke tunne on. 
    Nagu oleks vähemalt Pulitzeri preemia võitnud. 
    Kogu langemine näis kestvat vaid mõned sekundid. 
    Raske uskuda, et olin maa ja taeva vahel rippunud viie minuti jagu. 
    Tallinna poole sõites kinnitan telefoni otsas rippuvatele sõpradele-sugulastele, et ma TÕESTI olen ikka veel elavate kirjas ja TÕESTI ei murdnud jalaluud. 
    See hüpe ei jää viimaseks. 
    Majandusõpetuse kehv tase 
    HELEN URBANIK 
    Nägime samu õppejõude järjest mitmes koolis, mida külastasime. 
    See on vaid üks paljudest etteheidetest, mille leiab majanduskõrgkoolide akrediteerimiskomisjoni aruandest. 
    Õppejõud ja loengud on samad, ainult ühes koolis tuleb aastas maksta mitmekümne tuhande krooni suurust õppemaksu, teisest saab diplomi tasuta kätte. 
    Märtsi keskel hindas välisekspertidest koosnev komisjon kolme eraülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli õppeprogramme. 
    Tingimusteta akrediteerimist väärib nende meelest ainult üks, TTÜ ärikorralduse magistriõppe programm. 
    Eesti Ekspress teeb ekspertide arvamusest lühikokkuvõtte. 
    I STUUDIUM 
    Erialad ärikorralduse ja majandusõiguse diplomiõpe 
    Õppemaks 13 500 krooni päevases, 9 000 õhtuses õppevormis (sel õppeaastal) 
    Üliõpilasi 650 
    Tehnikaülikooli tasuline filiaal 
    I Stuudiumi suurimaks probleemiks on liig lähedane asukoht Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnale (nad on Koplis praktiliselt naabrid). 
    Kool sõltub TTÜ õppejõududest ja raamatukogust sedavõrd, et komisjon soovitab I Stuudiumil hakata tehnikaülikooli diplomiõppe osakonnaks. 
    33 õppejõust töötab täiskohaga I Stuudiumis ainult 17. 
    Osa neistki teenib lisa veel kolmes-neljas kõrgkoolis. 
    Seepärast soovitab komisjon piirata teistes koolides õpetamist. 
    Õppeprogramm tundub olevat koostatud täiesti juhuslikult. 
    Korraga pakutakse liiga palju aineid (kokku 79), millest mõned (nagu esperanto keel, eetika ja esteetika) pole põhieriala omandamiseks sugugi vajalikud. 
    Õpilastel ei ole peaaegu üldse võimalik kasutada arvuteid ega internetti, ka raamatukogust ei leia peale õpikute koopiate midagi. 
    Plussina tuuakse välja see, et õpetus on siin teiste tasuliste koolidega võrreldes odavam. 
    Seetõttu on ka sisseastumiskonkurss tihe, kuigi kooli pürgijate tase tihtipeale madal. 
    MAINORI MAJANDUSKOOL 
    Erialad äri- ja turundusjuhtimise, finantsjuhtimise diplomiõpe Tallinnas ja Tartus. 
    Õppemaks 23 500 krooni järgmisel õppeaastal. 
    Üliõpilasi 1050 
    Mõttetult suur koormus 
    Üliõpilastel on Mainori Majanduskoolis ülearu suur koormus, leiab komisjon. 
    Semestris tuleb korraga õppida kuni 10 ainet, kusjuures mõned neist pole ekspertide arvates üldse olulised. 
    Nii suure koormuse juures jäävad teadmised paljudes ainetes väga pealiskaudseteks. 
    Kool peaks muutma vähemtähtsad ained (nagu eesti keel ja eneseväljendus, masinakiri või ärietikett) valikulisteks või võtma nad programmist maha. 
    Mainori majanduskool on Eesti ärikeskkonnaga tihedalt seotud juba oma omaniku, Mainori kaudu. 
    Ka paljud õppejõud on majanduselus tegevad. 
    Samas imestab komisjon, miks Mainor ei paranda oma kooli majanduslikku seisu. 
    EESTI-AMEERIKA ÄRIKOLLEDŽ 
    Erialad ärijuhtimine: spetsialiseerumissuunad mänedžment, rahvusvahelised majandussuhted, rahvusvahelise turismi juhtimine. 
    Õppemaks päevaõppes 26 000 krooni, õhtuõppes 13 500, kaugõppes 10 200 (lõplikult kinnitamata) 
    Üliõpilasi 1012 
    Populaarne laupäevakool 
    Eesti-Ameerika Ärikolledži laupäevane ja õhtune õppevorm on eriti tööl käivate inimeste hulgas väga populaarsed. 
    See on üks väheseid kõrgkoole, kus päevases osakonnas käib tunduvalt vähem tudengeid kui kõigis teistes õppevormides. 
    Komisjon paneb siiski kooli juhtkonnale südamele, et õhtuses ja kaugõppe osakonnas õppijatele tuleb kindlustada samal tasemel haridus, nagu saavad päevase osakonna tudengid. 
    Eksperdid leiavad, et selles koolis on erialade kohustusliku kirjanduse loetelu liiga pikk ­ kogu materjali pole füüsiliselt võimalik läbi lugeda. 
    Ka juhivad nad tähelepanu sellele, et paari aasta pärast tekib koolis tõsine probleem õppejõudude vanusega. 
    Niisiis tuleb tõsiselt mõelda nooremate professorite leidmisele. 
    Koolil on hea raamatukogu. 
    Selle aasta lõpuks peaks saama valmis ka oma õppehoone. 
    Vanamoodne TTÜ 
    Tallinna Tehnikaülikoolis hindas komisjon ainult magistri- ja doktoriõppe programme. 
    Bakalaureuse õpe akrediteeriti siin juba varem. 
    Eksperdid leidsid, et õppekorraldus on TTÜs liialt vanamoodne. 
    Makromajanduse tasandil on see väga tugev, kuid väikefirma vaatepunktist ei räägita õppeprogrammis peaaegu kunagi. 
    Ka on õppejõudude isiklik majanduskogemus tihtipeale väike. 
    Kooli ja õppejõudude tase on sellele vaatamata üliõpilaste seas tuntud ja hea. 
    Tudengid tahaksid siiski kuulata rohkem külalislektorite loenguid. 
    Kõrgkoolide akrediteerimine 
    Eesti kõrgkoolide õppeprogramme hindavad välisülikoolide õppejõududest koosnevad komisjonid. 
    Nädalaga käib üks selline ekspertgrupp läbi kõik vastavat eriala õpetavad koolid. 
    Üks hindamisreid maksab haridusministeeriumile ligikaudu 100 000 krooni. 
    Komisjoni hinnang on soovituslik. 
    Lõpliku akrediteerimisotsuse teeb Kõrghariduse Hindamise Nõukogu. 
    Otsuse kinnitab haridusminister. 
    Täieliku akrediteerimise puhul saab kool õiguse anda välja riiklikult tunnustatud diplomit, õppekava kehtib 7 aastat. 
    Tingimusliku akrediteerimise korral võib samuti anda välja riiklikku diplomit, aga kool peab kahe aasta jooksul parandama oma suuremad puudused. 
    Majandusega seotud erialasid õpetavad 14 Eesti kõrgkooli, millest ainult nelja (Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli, Eesti Kõrgema Kommertskooli ja Concordia Rahvusvahelise Ülikooli) õppeprogrammid on täielikult akrediteeritud. 
    Eesti ajud saavad börsikursi 
    KALEV KESKÜLA 
    Õpetlasele, kes tahab väärikalt elada ja kasvõi unistuste jahtlaeva osta, ei ole sobilikumat hetke kui praegu, ütleb filosoofiaprofessor Mart Raukas veendunult. 
    Tuleb ainult hoiduda ebaausatest ja rumalatest vahendajatest, olgu selleks mõni vähetuntud kõrgkooli rektor või ristiisa kalduvustega dekaan: pagar võib ka ise oma saiad müüa. 
    Professor Raukase sõnad pole puupalja vaimutöölise tühipaljas hooplemine. 
    Tal on portfellis paberid, mis kinnitavad, et ta on hiljaaegu välja arendanud dünaamilise akademismi idee, mille eesmärgiks on korrastada pealinna haridusmaastikku ja seista õppejõudude väärikuse eest. 
    Tahab selgitada õppejõudude turuväärtust 
    Avatud Eesti Fond on Raukase ideed heldelt toetanud ja aidanud sündida eraõiguslikul teadus- ja arendusinstituudil Filosoofia ja Teoloogia Keskus. 
    Sihtasutusel, mille kuratooriumi kuuluvad lisaks Mart Raukasele ja presidendi välisosakonna nõunikule Jaan Teppile Võru instituudi rajaja Enn Kasak, Ühispanga asepresident Janek Mäggi, kunstnik Jüri Arrak, Õigusinstituudi rektor Tiiu Purdelo ja Kunstiakadeemia prorektor Lylian Meister. 
    Instituudi all on käivitunud mitmed rahvusvahelised projektid, seal toimib heatasemeline filosoofiaraamatukogu ja loodud on Kõrgkoolidevaheline Filosoofia Keskus. 
    Viimane on justkui kuulutustetulp, kuhu saavad panna oma loenguteated kõik piisavalt pikka kasvu üldainete õppejõud, räägib Raukas. 
    Mõistagi peab meeter ühekskakümnene professor silmas intellektuaalset kasvu. 
    Igatahes ei teki sedeli kleepimisega probleeme Linnar Priimäel, Enn Kasakul või Talis Bachmannil, kel sentimeetreid napimalt. 
    Värske instituut on lähedases koostöös EKA ja Tallinnas tegutseva Õigusinstituudiga, viimases on nii Raukasel kui ka Priimäel oma õppetoolid. 
    Raukas ei tee saladust, et töö(tasu)tingimused on selles instituudis hoopis paremad kui riiklikel õppeasutustel. 
    Õigusinstituut on eraülikoolinduse uus mudel, mis pakub tasemel humanitaarharidusele toetuvat juuraõpetust, ütleb Raukas. 
    Selle populaarsus suureneb tudengikandidaatide seas aasta-aastalt. 
    Vanad haridusmudelid ­ Lex, Veritas, I Studium ja Bakalaureusekool ­ on pelgalt kiire käiguga õpetamise masinad, kus kvaliteeti ei investeerita ja mingit teadust ei soovitagi teha. 
    Näiteks Kõrgemas Kommertskoolis on selle president juurutanud ametliku keelepruugi tudengitest kui klientidest ja professoritest kui pelgalt teenindavast personalist, kelle rolliks on tarnida klientidele teadmisi. 
    Raukase arendusinstituut loodab toimida nagu kiirendi, mis tingib ajude voolu ühest teadusasutusest teise, sinna, kus juhtkond kõrgelaubalisem ja kus õpetlasi ei alandata. 
    Ning samas tähendaks see õppejõu turuväärtuse noteerimist Eesti vaimutöö börsil. 
    Meie eesmärgiks on akadeemilisuse väärtustamine igas mõttes, kaasa arvatud raha keeles, mida kaasaja maailm ehk kõige paremini mõistab, ütleb Raukas, kes oma vahendustegevuse pealt ise midagi ei teeni. 
    Praegu käituvad paljud riigikõrgkoolide juhid nii, nagu nad oleks oma teaduskonnad ja alluvad erastanud, keelates näljapajukil olevatel õppejõududel mujal töötamise ja ehitades kalli raha eest pööningukorrustele absurdseid saunakomplekse, nagu juhtus hiljaaegu TPÜ Sotsiaalteaduskonnas. 
    Õpetlase mõtlev pea võiks kuuluda talle enesele. 
    Mart Raukas on kahtlemata suurepärane organisaator ja tema oskus kutsuda Pedagoogikaülikooli rahvusvahelisi suurkujusid, on õppeasutuse mainet mõneti tõstnud. 
    Arusaam, et Tallinn on ärilinn, kus nagu ei tohikski Tartuga võrdväärset akadeemilist haridust tekkida, on irratsionaalne imperatiiv, kinnitab Tallinna Ülikooli idee pooldaja. 
    Mauritiuse mantlipärijad 
    Raukase instituut on lähedalt seotud Tallinna vanalinnas Dominiiklaste kloostris Mauritiuse ruumis koos käiva vaimulähedaste härrasmeeste seltskonnaga. 
    Lisaks Raukasele ja Tepile kuuluvad Mauritiuse klubi tuumikusse veel pankur Janek Mäggi, maalikunstnik Jüri Arrak ja Logose direktor Ingmar Kurg. 
    Mauritius oli dominiiklasest õpetlane, kes tegutses 13. sajandi keskpaigas kloostrikooli lektorina Tallinnas. 
    Mauritius võiks olla Tallinna vaimsuse sümboliks, sest Albert Suure õpilasena ja populaarse õpetajana oli ta ju lääne vaimsuse tooja siia kanti, usub Raukas. 
    Jaan Tepi eestvõttel on kloostri idatiivas remonditud nn Mauritiuse ruum, mis sisaldab filosoofi sõnul Baltimaade parimat analüütilise filosoofia kogu. 
    Enamiku sellest on Raukas ise Oxfordist hankinud. 
    Raamatukogu külastusžurnaalist võib lugeda, et teoloogia- ja filosoofiaraamatute abil on tarkust taga nõudnud nii üldtuntud intellektuaalid, magistrandid kui ka üks kaitsepolitsei kõrge ametnik. 
    Kõrval tegutseva katoliku kiriku ja selle kohalikku keelt halvasti valdava poolakast preestriga Mauritiuse-meestel kontakti pole. 
    Raamatukogu varade seas leiduvad mõistagi ka filosoof Raukase enda tööd, sealhulgas tema tõlgituim artikkel, mis käsitleb inglite ehk eraldatud substantside vahelist kommunikatsiooni. 
    Värskelt on Amsterdamis trükivalgust näinud tema kirjutised argumentatsioonist. 
    Minu töö tudengitega on treenida inimesi kriitiliselt mõtlema, analüüsida hüpoteetiliste situatsioonide najal seda, mis on mõttekas ja mis mõttetu, ja julgustada otsima uusi, esmapilgul ehk jahmatamapanevaid alternatiive, selgitab Raukas oma õpetajamissiooni. 
    Ja veel ­ õpetlasel peab olema õpetlase väärikust tagav elustandard. 
    Professori püksitagumik ei tohi vaesusest läikida, kinnitab majanduslikult edukas mõtteteadlane. 
    Raukase hariduspoliitika on sünnitanud vanameelsetes kõrgkooli juhtides paraja paanika, aga ta usub koos Aristotelesega, et julgus on tõeline voorus, mis muudab elu elamist väärivaks. 
    Mart Raukas 
    Sündinud 7. juulil 1960. 
    Lõpetanud 1984. aastal Tartu ülikooli matemaatikuna. 
    Õppis paralleelselt ka loogikat ja filosoofiat. 
    Ph.D kaitses 28aastaselt, 90ndate algupoolel täiendas end Šveitsis Fribourg'i ülikoolis. 
    Horoskoop 29. aprill - 05. mai 
    KALJUKITS Neljapäeval tulevad tööalased liigutused, kasusaamised ja naeratused usutavamalt välja. 
    Heastada annab ka kõige naljakamaid olukordi. 
    Tähendusrikkamal reedel tunned suuremat vabadust ja iseseivustunnet. 
    Ja kui keegi ongi sinu piiramiseks liiga piiratud, õnnestub sul paremini putku pista. 
    Aga hea seltskond köidab sind väga, mida lõbusamaks läheb, seda uhkem! 
    Kui sa laupäeval iga anekdoodi või nalja lõpus ei küsi: "Mis edasi sai?" ja oled lihtne ja loomulik, oled rohkem kui oma. 
    Pühapäevast algava eksootilise meeleolu tood algavasse ärinädalasse kaasa. 
    Mõnedki jutud tulevad taustamuusika saatel paremini välja. 
    Päris omasse ossa on sul lihtsam sisse elada kolmapäeval. 
    VEEVALAJA Neljapäeval jätkub su mõtteid ja jalgu igale poole. 
    Veenuse ja Neptuuni poolteistkvadraadi ajal lisad argiellu lustakaid tundeid. 
    Pidu on iseeneses ja sellest polegi vaja igaühel teada. 
    Reedesel ja nõiahõngulisel päeval tulevad vägevamad teod paremini välja. 
    Rabelemist vältides ära igale poole otsa jookse, ka pole mõtet asju ja inimesi omavahel segamini ajada. 
    Merkuuri ja Uraani sekstiili taustal tuleb julgeid mõtteid otsekui puu otsast. 
    Pea on kui haruldane raadiojaam. 
    Laupäev sobib rääkimis- ja mõtlemisvõime taastamiseks. 
    Ka läbirääkimised tulevad nagu lavastatult välja, võimalik, et üks kui teine on ennast vahepeal paremini välja maganud. 
    Uuel arginädalal on sul kergem olla veevalajalikult seltskonnalõvi. 
    KALAD Neljapäev aitab muuta nii olukordi, välimust kui ka näoilmet. 
    Reedest alates oled liikuv nagu keravälk. 
    Paremini tunned ennast rulluiskudel või mõnedel muudel ratastel. 
    Võimalik, et raha hakkab sind armastama, kui sa teda koos iseenesega ei reeda. 
    Laupäev sarnaneb kooliajale: palju infot, erinevaid tuuli, miks mitte ka vallatusi? 
    Pühapäeval, esmaspäeval ja teisipäeval tuleb tööinimese mulje paremini välja. 
    Ära solvu, kui keegi sulle mõne aasta(kümne) juurde lisab, ju on sinu liigutused ja hääl tõsisemad. 
    Neil päevil annab mõnda salaunistust ja revolutsiooniideed rakendada siin ja praegu. 
    Hea, kui see piirduks käesoleva töö või puhkusega. 
    Kesknädala ajal ei taha seltskondlikud kohvijutud õigel ajal lõppeda. 
    JÄÄR Kolmapäeval kipuvad lahenema ja mõtteid ründama need kõige huvitavamad asjad ­ partnerlusküsimused. 
    Seetõttu pole mõtet igat lauset psühhiaatri kombel ise lõpetada, ka pole vaja ennast või kedagi teist just automaatvastajaga segamini ajada. 
    Reedel ohus olevad kired ei lähe ka sinust mööda. 
    Sinu lemmikajaleherubriigiks võivad saada: ostan, müün, vahetan. 
    Reedeks tiheneva Merkuuri ja Uraani kuuendikasendi ajal lendab fantaasia nagu õhupall. 
    Omas rollis on need Jäärad, kel käsil mõni teaduslik idee või ratsettepanek. 
    Laupäeval "juhtuva" Merkuuri ja Jupiteri ühendasendi najal jätad oma vaimse vormiga palju targema mulje. 
    Esmaspäeval ja teisipäeval oled kui koolipingis, kolmapäeval aga nagu juba tööl. 
    SÕNN Tänasel neljapäeval on kergem mitte ainult kätega vehkida, vaid ka midagi teha. 
    Kui mõni Sõnn pilvi püüdes oma keha ja tervise sootuks unustanud, on nüüdsama lihtsam seda tasa teha. 
    Reedel täisjõu võtva täiskuu ajal ja sellele järgneval laupäeval jõuavad jutuajamised sissejuhatusest ja viisakuseavaldustest ka kaugemale. 
    Sõnnilikke armutundeid jääb öösekski, tunded ei peta ka pühapäeva hommikul. 
    Pühapäeval ja uue nädala esimestel päevadel ei tule vanade harjumuste truualamlikust täitmisest midagi välja, kuigi sinu päikesemärk on... 
    Aga mõtteisse tulevad liigagi põnevad lootused. 
    Kolmapäeval hakkad mõne teise Sõnni eeskujul justkui maailmakodanikuks. 
    KAKSIKUD Välja võiksid ennast elada juba täna. 
    Muidu veel hakkad pühapäevase jutluse ajal neljapäevase anekdoodi üle naerma. 
    Kunstilembelisi Kaksikuid kõditab Veenuse ja Neptuuni omapärane pingeaspekt. 
    Reedene pidulikum õhkkond väärib pühendumist. 
    Kui sa iseennast ja oma Kaksiku märki nüüd liiga tõsiselt ei võta ja oma usku seltskonnale peale ei suru, oled asendamatu lüli. 
    Värskeid mõtteid korjad õhust ja energiat kiirgavast maast näiteks reedel. 
    Laupäevane mõtteerksus ei sobi ainult säilitamise jaoks või nagu valged roosid mälestuseks, üht-teist annab kohe teha ja välja ütelda, julgust vist on? 
    Pühapäev, esmaspäev ja teisipäev läheb koosolemisalaselt põnevaks. 
    VÄHK Neljapäeval tulevad kõige magusamad mõtted ja tahtmised peale kodus, kus igatsorti segajad on välja lülitatud. 
    Peomeeleolukus ei tule peale ainult reedel, vaid ka laupäeval. 
    Oma vanuse, pikkuse, kaalu ja seisuse võid sootuks unustada, kuigi pass on kindlas kohas alles. 
    Seitsme päeva jooksul on mõnegi lahenduse võti peidus töökohal, milleks võib olla ka oma kodu, auto või oma pea. 
    Mõnele ülemusele või alluvale ei maksaks igat Freudi rubriiki kuuluvat lapsepõlvemälestust ja selle tagajärge pihtida, aga tegevuse käigus lähevad asjad edasi, nii nagu kaubarongijuhilgi. 
    Pühapäevast alates sõbruned peenmehhaanika, arstirohtude ja muude täpsustnõudvate aladega. 
    Kui lähed kolmapäeval kohtama, võiksid kella kaasa võtta. 
    LÕVI 
    Mis on nüüd seitsme päeva jooksul seitse korda selgeks tehtud ja hästi pähe õpitud, aitab terve aasta ja uuel sajandilgi. 
    Sellele ei mõtle üldsegi vastu vaielda Kuu sõlmed, mis on õnnelikus asendis Jupiteri, Merkuuri ja Veenusega, muudest vidinatest kõnelematagi. 
    Omapärasel reedel ja argist nimetust mitte omaksvõtval laupäeval oled kole suur tegutseja. 
    Omas maailmas tunned ennast aias, metsas, omal tänaval või lustipaigas. 
    Kui mõni "hingevaenlane" tahab sind nelja seina vahele suruda, ei lähe see tal nii naljalt korda, elu toob vaheldust liigagi palju, nii nagu Lõvid pildid tahtma. 
    Pühapäevast alates on kuidagi julgust rohkem, ka tahtejõuharjutused tulevad libedamini välja. 
    NEITSI Aja jooksul aitavad sind lemmiktegevused; mitte nüüd just kritiseerimine; pigem see, kui paned millelegi heas mõttes käed külge. 
    Ka on kergem jutte koos iseenesega kokku võtta. 
    Pingutuste tõttu lähevad raha- või äriasjad paremini juba nüüdsama, pole mõtet homset ja ilusamat ilma oodata. 
    Volbriööl ja -päeval räägivad ka naljakamad uudised ja vaatamisväärsused selget keelt. 
    Saad õppida elust enesest nagu bluusi tänaval. 
    Kui mõnel Neitsil on möödunud päevadel keel ja käed paremini töötanud kui pea, lähevad asjad anatoomiliselt õigemasse järjekorda. 
    Pühapäevast alates on igapäevastes ja kodustes asjades kergem kohaneda. 
    Liialt "prantsuse- või hiinakeelne" ei ole ka mõne sugulase või esivanema jutt. 
    KAALUD Tänasel neljapäeval võetakse sind tõsiselt ka siis, kui sa ise just väga range ja ontlik ei ole. 
    Aga kui sa midagi küsid või ennast kusagile pakud, lähevad jutud paremini peale, nii nagu ei teagi, kes oleks tuppa tulnud või helistanud. 
    Täiskuuajaga kokkulangev volbriöö ja sellele järgnev päev toovad rohkesti vaheldust. 
    Kui sa rahanumbreid just numeroloogia või teab mis kinganumbritega segamini ei aja, suudad reedel ja laupäeval üht-teist kasulikku sooritada. 
    Tugisamba leiad, nii nagu elus ikka ja varemini ­ oma partnerilt, kellel on sulle rohkemgi kui palju öelda. 
    Pühapäeval, esmaspäeval ja teisipäeval liigub informatsioon palju kiiremini kui eelmisel sajandil, pigem nagu kahekümne esimesel... 
    SKORPION Neljapäev on huvitavalt udune, aga veel põnevamaks läheb! 
    Täiskuuaegsel reedel ja sellele järgneval volbripäeval oled keskne ja hea kuju. 
    Kui sa omapärasemat õhkkonda just oma sünnipäevaga segamini ei aja ega pea igat ehmatust iseenese narrimiseks, haakud nädalalõpuõhustikku nagu kala vette. 
    Kuigi elu võtab juba päris nädala lõpust alates asjalikumaid toone, ei maksa tundeid, huumorit ega linnulaulu (küll mitte just metsakohinat) unustada. 
    Raha lugedes ära silmi vahelduseks kinni pane, pane tähele, et kõik numbrid ja nendega seotud inimesed klapiksid. 
    Kolmapäev soosib verbaalseid ja muid eneseväljendusi. 
    AMBUR 
    Kui oled piisavalt tahtejõuline nagu jõujäär, on kõik kombes. 
    Kui keegi on arvanud, et sa pole Ambur, vaid ämbrisse astunud "Ämbur", on nädala jooksul näha midagi muud: kes pärast naerab, teeb seda "natuke" huvitavamalt. 
    Volbrihõisked ja nendega kaasaskäivad äraviivad meeleolud viivad sind argirutiinist ja trelle meenutavatest "piiriteaduslikest" piirangutest välja. 
    Pühapäeval, esmaspäeval ja teisipäeval, mil oled Kuu kaitse all, hakkab mõni unustatud või liigagi tavaline mõte taas peibutama. 
    Ja kui oledki mõnda asja mitu ja mitu korda kuulnud, nagu Beethoveni 9. sümfooniat, oled jälle selle kütkes. 
    Kolmapäeval erutavad sind rohkem majandusuudissed ja pähevilksatavad äriuitmõtted. 
    ÜKSI ROOMAS Eesti soost nunn õde Debora läks kolme aasta eest Rooma Püha Birgitta kloostrisse. 
    Eesti nunn paavsti linnas 
    GRAŽINA KREVENAITE HELEN URBANIK 
    Ei saa ju olla, et kloostri aknad avanevad otse turuplatsile! 
    Vabakutseline ajakirjanik Gražina Krevenaite seisis ühel laupäeva hommikul keset Rooma kesklinna. 
    Oli aprilli kolmas päev, linn ülestõusmispühade aegselt rahvarohke. 
    Ta teadis, et Püha Birgitta Ordu klooster asub Piazza Farnesel otse Rooma vanalinnas. 
    Ometi kulus Gražinal kümme minutit, et leida üles Eesti soost nunna õde Debora kodu. 
    See asus turuplatsilt n a t u k e ümber nurga. 
    Kloostrisse sisenedes sattus Gražina varakevadisest linnamelust vana ja väärika hoone diskreetsesse eraldatusse. 
    Ometi polnud tal hetkekski tunnet, nagu oleks elu kloostris seisma jäänud. 
    Ukse ees laaditi parasjagu autolt kaupa maha, majas endas saalisid edasi-tagasi ühetaoliselt hallides rüüdes nunnad. 
    Korrapidaja-nunn kutsus maja sisemusest õde Debora. 
    Selleks, et ainsa Roomas elava eestlasest nunnaga kokku saada, kulutas Gražina juba Eestis hulga raha. 
    Mu telefoniarve on tavaliselt viissada krooni, meenutab ta. 
    Kui ma Deborale helistasin ja pidin mitu korda ootama, kuni teda kutsutakse, kasvas see kahe tuhande krooni peale. 
    Telefonis tundus Debora hääl Gražinale kuidagi eriline ja soe. 
    Elusuuruses sobis Debora oma kõnest jäänud muljega täpselt kokku. 
    Avala naeratusega laitmatult triigitud rüüs naine juhatas oma kodumaalt tulnud külalise päikeselisele terrassile ja pani ta korvtooli istuma. 
    Esimesed kümme minutit ma justkui kompisin, õppisin teda tundma, räägib Gražina. 
    Siis ta avanes. 
    Õde Debora kodanikunimi on Anu Siinmaa. 
    Ta on Pärnust pärit tüdruk. 
    Kui Debora oli veel Anu, õppis ta Tallinnas usuteaduste instituudis teoloogiat. 
    Anust pidi saama luteri kiriku õpetaja. 
    Viie aasta eest astus Anu katoliku usku. 
    Siis sai ta Püha Birgitta Ordu liikmeks. 
    Miks sai Anust Debora? 
    Öeldakse, et riiete ja nime vahetamine tähendab nunna jaoks oma vana mina mahaheitmist ja uude ellu astumist. 
    Rõivad on kõigil birgitiinidel täpselt ühesugused hallid, aga nime võib iga nunn endale ise valida. 
    Kui Anu oli veel postulant ehk nunnaõpilane, käis ta koos teistega Assisi kloostris Itaalias. 
    Ilm oli tuuline, teiste õdede mustad rätid lehvisid tuules ja see meenutas mulle Debora ülemlaulu, kus [hobuste] lakad lehvisid tuules, meenutab ta ühes intervjuus. 
    Nõnda kummalisel moel see Debora tuli. 
    Roomas elab Debora juba kolmandat aastat. 
    Ta ise tahtis minna just sellesse linna, kus paavst peab igal aastal Püha Peetruse väljakul suure missa Urbi et orbi (linnale ja maailmale). 
    Ent Deborat ei tõmmanud Rooma mitte paavst ja tema missa, sest tema ordu reeglid ei luba sellel suurel rahvaüritusel osaleda. 
    Eestlanna elab Roomas hoopis sellepärast, et siin asub birgitiinide ordu kõige tähtsam klooster. 
    Ja kui võimalik, jääks Debora siia elu lõpuni. 
    Gražina arvab, et õde Debora on umbes 35 aastat vana. 
    Aga ta võiks vabalt olla ka 25. 
    Või hoopis 45. 
    Hallis nunnarüüs näeb Debora välja ajatu. 
    Ja natuke isikupäratu ­ elu kloostri kindla päevakava järgi muudab kõik õed pisut ühesugusteks. 
    Ta naeratab palju, meenutab Gražina ja see meeldiv olek paistab ka fotodelt välja. 
    Gražina arvates ei ole Debora naeratus kaitsereaktsioon, ta ongi sellise positiivse hoiakuga inimene. 
    Aga teda naerma ajada ei ole võimalik, lisab Gražina järele mõeldes. 
    Kui Debora ütles nende vestluse ajal midagi naljakat, tulid talle endale silmanurka ainult õige pisikesed naerukurrud, samal ajal kui Gražina naeris laginal. 
    Deboral on mõtleva inimese nägu. 
    On näha, et ta laseb maailma asjadel endast läbi voolata, kuid ei näita välja, et ta neist hoolib. 
    Ühtegi telerit Gražina kloostris ei näinud. 
    Uudiseid Eestist kuuleb Debora haruharva (ta tohib kuus kirjutada ühe ja saada mõned kirjad) ja ilmselt ei jälgi ta kuigi tähelepanelikult ka Itaalia lehti. 
    Gražina lubas tellida Deborale Sirbi. 
    Ometi Debora teab, mis väljaspool kloostrit sünnib. 
    Ta teab, et Kosovos käib praegu sõda: Minule tundub, et on ebaeetiline jälgida teiste kannatusi televiisori vahendusel. 
    Mitte et ma ei tahaks teada, aga kui sinu silmade all keegi sureb... 
    Ka kevadistest Eesti riigikogu valimistest oleks Debora hea meelega osa võtnud. 
    Millegipärast polnud teda aga Rooma saatkonnas valijate nimekirjas. 
    Võibolla saatkonnas arvati, et ma ei tohi valimas käia. 
    Piazza Farnese äärses kloostris elab viiskümmend nunna. 
    Neid on mitmest maailma nurgast (Indiast, Mehhikost, Poolast jm) ja väga erinevas vanuses. 
    Debora ütleb, et klooster ongi nagu pisike maailma mudel: Kui me päevast-päeva kohe hommikust saadik oma viha ei hariks, võiks siin igasugu asju juhtuda. 
    Debora pisikeses kambris pole peale voodi, kapi ja laua midagi. 
    Isiklikke asju ei ole tal peaaegu üldse, ta on vabanenud isegi sõpradest ja mälestustest. 
    Oma vähese maise vara (kingad, riided, vihmavarju) peab nunn vajaduse korral suutma kolme minutiga kokku pakkida. 
    Debora õpib praegu Paavstlikus Püha Gregoriuse Ülikoolis usuteaduskonnas teisel kursusel. 
    Õppetöö toimub itaalia keeles ja Debora kõnes kostab ainult õige õrn eesti aktsent. 
    Räägitakse, et ta on väga andekas, ütleb Gražina ja naeratab. 
    Naeratab sellepärast, et birgitiinidel ei ole kombeks üksteist kiita. 
    Keegi ei olnud nõus ajakirjanikule otse ütlema, et Debora on väga tubli. 
    Selle sama aprillikuu laupäeva õhtul kell kümme algas kloostri pisikeses kirikus Kristuse ülestõusmist kuulutav jumalateenistus. 
    Kiriku uksed olid linnarahvale avatud ja ka Gražina käis teenistust vaatamas. 
    Pühakoja võlvide alla mahtus kõige rohkem sadakond inimest. 
    Kõigil olid käes küünlad, mis järgemööda põlema süüdati. 
    See võbelev valgus väikeses kirikus jääb Gražinale rohkem meelde kui järgmisel päeval Püha Peetruse väljakul suure rahvasumma ees esinenud paavst. 
    Missa Püha Birgitta Ordu kirikus kestis kaks tundi ja Debora luges seal ette ühe piiblikoha. 
    Oli näha, et see oli eriline au. 
    Gražina palub oma honorari anda Tallinna Püha Birgitta keskuse loomiseks. 
    Püha Birgitta Ordu 
    Ordu asutas 1303. aastal sündinud Birgitta, Rootsi Upplandi maakonna foogti vanim tütar. 
    Alul nimetati seda Pühima Päästja, hiljem Pühima Päästja Püha Birgitta Orduks. 
    Vahepeal unarusse jäänud ordu tegevuse taastas selle sajandi algul rootslanna Elizabeth Hasselblad. 
    Üle maailma, sealhulgas Tallinnas, teenib birgitiinide esindustes umbes nelisada nunna. 
    Roomas asub ordu keskus ja suurim klooster. 
    Ordu ülem-abtiss on ema M. Tekla Famiglietti. 
    Püha Birgitta Ordu on väga konservatiivne. 
    Selle liige võib näiteks saata ainult ühe kirja kuus ja külastada omakseid kord kolme aasta tagant. 
    Ka igaks linnaskäiguks ja iga pisemagi asja (näiteks pastapliiatsi või pesu) ostmiseks peab küsima kloostriülema luba. 
    Õde Debora päev 
    Terve Püha Birgitta klooster elab ühise päevakava järgi. 
    Debora tõuseb koos teiste õdedega hommikul kell 5.45. 
    Siis on tal 25 minutit aega enda kordaseadmiseks. 
    Hommikumissa algab kell 7.30. 
    Sellele järgneb hommikusöök, enamasti leib ja kohv. 
    Põhjamaise inimesena igatseb Debora tegelikult väga pudru järele. 
    9.30 algab töö. 
    Koristamine, pesemine, söögivalmistamine ­ kuidas kellelgi. 
    Lõunasöök on kell 12. 
    Pärast seda kella kolmest neljani Itaaliale iseloomulik siesta, mille ajal võib tunnikese magada. 
    Kell 16.00 algab lõunane palvus. 
    Pärast seda jääb tund aega iseenda jaoks. 
    Seejärel tund aega tööd ja õhtusöök kell seitse. 
    Kella üheksani Debora töötab, siis järgneb õhtupalvus. 
    Magama lähevad kõik nunnad hiljemalt kell pool üksteist. 
    Ivi Proos teab, mis on koduvenelasele hea 
    Kui igal eestlasel, või kasvõi pooltel eestlastest, oleks üks kodustatud venelane, või siis üks vene laps, kellele eesti keel selgeks õpetatud, oleks Eestis tulevikus oluliselt vähem pätte ja õnnetuid inimesi, ütleb Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Ivi Proos. 
    PEETER SAUTER 
    Millised on teie isiklikud kokkupuuted koduvenelastega? 
    Lapsepõlves olid kokkupuuted eelkõige Pelgulinna venelaste lastega. 
    Ei olnud selget piiri, et meie ja nemad. 
    Olid oma maja kaks vene peret, kelle lapsed oskasid eesti keelt (vanemad ise väga vaevaliselt) ja kuulusid ka mängukaaslaste hulka. 
    Erinevus oli selles, et vene lapsed elasid pisut vaesemalt ja nende vanemad võtsid sagedamini viina. 
    Pidasid mõned korrad kuus (palgapäevadel) poole ööni lärmakaid joomapidusid, nii et majas keegi magada ei saanud. 
    Kui oma maja venelased oma lastele posla-maslaga (tolleaegne päevalilleõli nimetus) pannkooke küpsetasid, siis pakuti alati kooke ka eesti lastele. 
    Kooli- ja ülikooli ajal venelastega kokkupuuteid enam praktiliselt polnud. 
    Koolid olid teised, sõbrad olid teised, kuid tere-tuttavateks lapsepõlve venelastega siiski jäime. 
    Kas ühe rahva integreerimine teise ühiskonda on üleüldse võimalik? 
    Integreerimine ei ole midagi muud kui täiendava sotsiaalse ressursi kasutuselevõtt, tingimustes, kus sotsiaalse ressursi andmine on vabatahtlik. 
    Mida rohkem inimesi tunneb ennast Eestis hästi, või vähemasti normaalselt, seda rohkem on Eesti ühiskonna käsutuses sotsiaalset ressurssi. 
    Mida rohkem ressurssi, seda kindlam on, et meil kõigil läheb paremini. 
    Neid, kes integreeruda ei taha ja rahulolematult mõmisema jäävad, on alati. 
    Sinna pole midagi parata. 
    See ei ole üksnes muulaste probleem. 
    Ka eestlaste seas on neid, kes muutustele vastu seisavad ja ainult joriseda oskavad. 
    Vahel on tunne, et mida suurema helluse ja tähelepanuga koduvenelastesse suhtuda, seda tähtsamalt nad end tunnevad, aga pole raasugi mitte rohkem motiveeritud keelt õppima või muidu eestistuma. 
    Hellast suhtlemisest ja suhtumisest saab vist rohkem rääkida isikliku suhtlemise pinnal. 
    Kes oskab hellalt suhelda, kes mitte. 
    Ma usun, et enamik koduvenelasi oleks rahul, kui neid tuppa kutsutaks ja meil jätkuks suuremeelsust neile öelda, et nad on oodatud külalised. 
    Kui seda ei suuda, siis vähemalt ei peaks tekitama koduvenelastes tunnet, et me neist iga hinna eest püüame lahti saada. 
    Ma mäletan, kui vastumeelne oli vene keele õppimine nõukogude eesti koolis. 
    Praegu on analoogiline lugu vene õpilastega. 
    See tekitab segaseid tundeid. 
    Kas peaksin neid venelasi sõimama või hoopis solidaarsust tundma? 
    Lähiminevikus oli pea igal eestlasel vähemalt üks kodustatud soomlane. 
    Seda oli vaja küllakutseks ja Soome viisa saamiseks. 
    Kui igal eestlasel, või kasvõi pooltel eestlastest, oleks üks kodustatud venelane, või siis üks vene laps, kellele eesti keel selgeks õpetatud, oleks Eestis tulevikus oluliselt vähem pätte ja õnnetuid inimesi. 
    Kas mõte, et me ei peaks ainult venelasi Eestisse integreerima, vaid püüdma ka ise läheneda neile ja seguneda nendega, on loll? 
    See segunemise värk on minu jaoks väga kahtlane. 
    Iga inimene peab leidma isikliku kohandumise algoritmi, mis temale parim. 
    Kui koduvenelased võõranduvad veelgi, kui suur on siis avaliku rahvuskonflikti oht? 
    Millised on konflikti võimalikud stsenaariumid? 
    Koduvenelased ei ole enam ammu homogeenne mass, kes liiguksid kõik korraga ühes kindlas suunas ja tekitaksid suuri laineid. 
    Osa nendest võõrandub edasi, osa liigub kiiresti teises suunas. 
    Hando Runnel palub ühes (üsna ammuses) luuletuses jumalat, et too venelased Venemaale tagasi juhataks. 
    Kuidas suhtuda sellisesse soovi täna? 
    On see ohtlik mõte? 
    See pole sugugi ohtlik mõte, kuid asi on selles, et me jäämegi jumalat paluma, sest seda soovi ta täita ei suuda. 
    Kui ma panen end noore venelase positsiooni, kes elab läbinisti venekeelses keskkonnas Eestis ja ei kavatse eestikeelset haridust omandada, siis ma ei näe mingit põhjust, miks ta peaks keelt õppima või muul moel integreeruda püüdma. 
    Ja kui talle survet avaldada, siis ühel hetkel surub ta vastu. 
    Aga äkki ta ei peakski õppima? 
    Kraavikaevajal on täiesti ükskõik, mis keeles ta parajasti vannub, kui oma labida otsa komistab. 
    Muidugi pole üksnes vandumiseks vaja eesti keelt õppida ja hullupööra vaeva näha. 
    Ühiskonnas toimib iseregulatsioon, õpib see, kes näeb selles mõtet ja suudab eesti keele abil midagi rohkemat kui keelt oskamata. 
    Valikuvabadus jääb nii ehk nii. 
    Kas on mõeldud ka nii, et vähemusrahvusel võiks olla võimalus mitte integreeruda, jääda oma sahtlisse, kus tal on hea. 
    Mulle tundub Lääne-Euroopa toetus igasugustele vähemustele tihti pealesunnitud ja kunstlik? 
    Ma usun samuti, et venekeelsed sahtlikesed jäävad Eestis alles võibolla alatiseks. 
    Kaugemas tulevikus kui muuseum-sahtlikesed. 
    Peipsi ääres näiteks. 
    Välismaa toetusi on seestpoolt raske hinnata. 
    See tundub mulle ka vahel väga imelik, et nad tahavad integratsiooni nii visalt rahastada. 
    Ma olen võtnud seisukoha, et küllap me paistame väljapoole selles küsimuses nii barbaarsed ja metsikud, et tsiviliseeritud maailm on valmis siia oma raha matma, et meie metsikust vähemaks lihvida. 
    Millal võiks jõuda kätte aeg, kus eestlased ja muulased üksteist ja üksteise rolli ühiskonna kujundamisel väärtustavad? 
    Kas on võimalik, et me sinna ei jõuagi? 
    Kõik ei jõua sinna kunagi, see on täiesti kindel. 
    Kuid kui kolmandik meist jõuab, siis on ka väga hästi. 
    Need, kellel on isiklik negatiivne kogemus, ajalooline kogemus, ei jõua sinna kunagi. 
    Hakkavad jõudma need noored eestlased, kellel negatiivseid teadmisi pole. 
    NÄDALA ANEKDOOT 
    Nato ja Serbia vägede vahel käib äge tulevahetus. 
    Äkki lõpetavad Nato väed laskmise. 
    Serblased hüavad: Tahate, et me teile padruneid müüksime? 
    Uusi poliitilisi anekdoote ootame aadressil kranaat ekspress.ee 
    Epideemiaoht tulekul 
    OSKAR KÖÖKS 
    Gipsy Kings, Toto, No Mercy, Elton John, Chris de Burgh, Zucchero, Mike Oldfield ­ need on vaid mõned nimed, mis figureerivad Tervisekaitse Ameti raportis, kus kirjeldatakse Eesti show bisnises valitsevat antisanitaarset olukorda. 
    Paisunud kõht, kiilaspea, ebaselge diktsioon, roostes häälepaelad ­ need on välised sümptomid, mille põhjal võib oletada, et tegemist on tarvitamiseks kõlbmatu ansambli või lauljaga, kirjutatakse raportis. 
    Eriti ohtlikud on saalikontserdid, kui ansambel või solist esineb umbses ja varuväljapääsudeta ruumis. 
    Tragöödia Lauluväljakul 
    Kuid ka vabaõhukontsertidel on esinenud juhtumeid, kus hapuks läinud esineja on publikule põhjustanud suuri kannatusi. 
    Käisime eelmisel suvel sõpradega Rolling Stonesi kontserdil, jutustab 25aastane tallinlane Paavo. 
    Alguses tundus, et kõik on normaalne. 
    Kuid kuskil pärast kolmandat lugu tundsin, et sees hakkab keerama, süda läigib, okse tuleb peale ja kõht läheb lahti. 
    Kaotasin teadvuse... 
    Õnneks saabus kiirabibrigaad, kes mu haiglasse toimetas, kus veetsin terve nädala. 
    Diagnoos: soolenakkus ja raskekujuline mürgitus. 
    Arsti kommentaar 
    Rolling Stonesi kontserdi ajal olid pealinna kiirabil käed-jalad tööd täis, kuna platsilt tuli ära toimetada teisigi samade sümptomite all kannatavaid muusikahuvilisi. 
    See pole ka mingi ime, kommenteerib mullusuvist intsidenti riigi peaarst dr. Vorst. 
    Rolling Stones on ju igivana bänd, mis asutati juba 60. aastate alguses. 
    Pealegi on Mick Jaggeri ja Keith Richardsi säilitamisel rikutud elementaarseid hügieenireegleid! 
    Niisiis, kallid sõbrad! 
    Lähenev suvi toob endaga kaasa soojad ilmad, mis on ideaalne aeg igasuguste kahtlaste bakterite tekkeks ja levikuks. 
    Kui olete otsustanud minna mõnele kontserdile aega veetma, veenduge enne, et tegemist on värske kraamiga. 
    Kõige paremad on Eesti oma bändid ­ koduse sõnniku peal kasvanud, ökoloogiliselt puhtad ja roosad nagu porgandid! 
    Asso Kommeri kuum kass 
    Retsept: 1 kass soola pipart sibulat 
    Valmistamine: Kass hõõruda soola ja pipraga. 
    Maitseks panna kassile peale sibulat. 
    Küpsetada lõkketulel 30 minutit. 
    Süüa metsas koos skautide ja karvadega. 
    Kõrvale kuulata loomakaitseseltsi aktivistide näägutamist. 
    Kassi kondid anda koerale. 
    Kevad ajakirjandusmaastikul 
    TRIIP RILLEPUTS Woshingtoni Postimees 
    Mida lähemale jõuab suvi, seda lühemaks muutuvad naisajakirjanike artiklid! 
    Kui talvel avaldasid naised tumedates või hallides värvides villaste faktide ja side-baridega vooderdatud pikki ja igavaid feature 'sid ja kommentaare, mis olid varustatud soojade lead 'ide ja kapuutsidega, siis praegu annab ajakirjandusmaastikul tooni lühike, eredates toonides ja kirevate mustritega kaunistatud uudis, mis jätab artikli autori põlved seksikalt paljaks ning on illustreeritud vanamoodsaid ajakirjandustavasid eiravate fotodega. 
    Ka meesajakirjanikest ei lähe kevad mööda! 
    Talviselt lodevate ja kaloririkaste juhtkirjade asemel ilmub lehtedesse üha rohkem jõusaalides ja solaariumides ränga treeningu hinnaga paberile pandud intervjuusid ja reportaaže, mille eesmärgiks on demonstreerida autori karvast informeeritust ja jämedat stiili. 
    Omaette probleem on meesajakirjanike jaoks artikli pikkus. 
    Paljud mehed arvavad, et nende artikkel on liiga lühike ja nad häbenevad oma artiklit lehes avaldada, kuna kardavad, et lugeja ei saa lühiloost piisavalt infot. 
    See on eksiarvamus! 
    BMF-i kiimased uuringud kinnitavad, et lugeja jaoks ei oma artikli pikkus üldse mingit tähtsust ­ pigem on oluline ajakirjaniku üldine professionaalsus ja kompetentsus, millega ta teemat käsitleb. 
    Seetõttu pole ka mingit mõtet oma artiklit kunstlikult pikemaks venitada, mida harrastavad eriti Sirbi ja Sõnumilehe autorid. 
    Satelliit paljastab Paabeli torni asukoha 
    JACK GRIMSTON The Sunday Times, London 
    Tegemist on ühe tuntuima ajaloolise ehitisega. 
    Nüüd väidab briti arheoloog, et on avastanud Piiblist tuntud Paabeli torni tõelise asukoha Türgi idaosa kaugemas sopis. 
    Michael Sanders usub, et Ameerika kosmoseagentuuri Nasa uued satelliitfotod ja iidse piibliteksti uus tõlgendamine viitavad sellele, et müütiline torn oli tõepoolest olemas ­ Türgis Musta mere rannikul Pontose maakonnas. 
    Enamik arheolooge usub, et Paabel paiknes Mesopotaamias Babülonis, mille varemed asuvad Iraagis Bagdadist põhja pool. 
    Iraagi juht Saddam Hussein on isegi üritanud iidset Babüloni uuesti üles ehitada, püstitades paikkonda viletsa kvaliteediga telliskivimüüre. 
    Mitme hiigelsuure tsikuraadi ehk astmiktorni varemed Babüloni lähistel on veelgi kinnitanud teooriat, et torn asus Mesopotaamias. 
    Kuid füüsilisi tõendeid selle kohta pole leitud. 
    Kui Piibli lugu silmas pidada, siis on torni asukoht Pontoses palju tõenäolisem, ütles Sanders möödunud kuu lõpul. 
    Ta usub, et on leidnud võimaliku asukoha paiga lähedal, mille nimi tähendab Jumala väravat, mis on Paabeli sõna-sõnaline tõlge. 
    Paabeli torni loos 1. Moosese raamatus saabusid Noa järglased Nimrodi juhtimisel Paabelisse Sinearimaal. 
    Saabumise puhul otsustas Nimrod, keda tunti kui osavat kütti, ehitada torni, mis ulatuks taevasse. 
    Kuid Jumal karistas inimesi nende kõrkuse eest, et nad säärast uhket asja ehitada kavatsesid. 
    Et ehitajate seas segadust külvata ja nende töö võimatuks muuta, pani Jumal nad ühise keele asemel erinevaid keeli rääkima. 
    Sanders on uuesti läbi uurinud rea vanu tekste, sealhulgas ka Joonatani targum 'i, Piibli arameakeelse versiooni. 
    Selle öeldakse, et torn asus Sinearimaal ja et see paiknes iidse Pontose territooriumil. 
    Kui olin jõudnud otsusele, et Pontos on kõige tõenäolisem torni asukoht, avastasin oma hämmelduseks, et paljud teadlased peavad seda kohta kõigi tänapäevaste lääne keelte algallikaks. 
    Mitte Aafrikat või Mesopotaamiat, vaid just seda paika, kus minu arvates asub Paabeli torn. 
    Teiste uurijate seas, kes usuvad, et Piibli algallikad asuvad Musta mere ääres, on ka Robert Ballard, Titanicu avastaja, kes töötab praegu kolmeaastase uurimisprogrammi kallal Musta mere ääres, mis tema arvates võib olla Piiblis kirjeldatud üleujutuse asupaik. 
    Manchesteri ülikooli klassikaliste teaduste õppejõud David Rohl väidab, et paljud 1. Moosese raamatus kirjeldatud sündmused, nagu üleujutus, leidsid aset Türgi idaosas, kuid Paabeli torni asukohaks peab ta siiski Mesopotaamiat. 
    Teised teadlased on arvanud, et torn võis olla observatoorium. 
    Leidub ka teooria, mille kohaselt oli tegu Mesopotaamia kõikvõimsa jumala Marduki ja tema abikaasa altariga. 
    Ühes tekstis väideti koguni, et torni tipus olid seedripuust voodi ja kullaga graveeritud troon. 
    Kuid Sanders kahtleb selles. 
    Me lihtsalt ei tea, millist funktsiooni torn täitis. 
    Iidsetel aegadel oli kõrgete hoonete ehitamine kohustuslik, et Jumalale lähemale pääseda. 
    Sandersi töö esitab väljakutse tavauskumustele. 
    Piibliuurijad ja arheoloogid paigutavad tsivilisatsiooni hälli traditsiooniliselt Mesopotaamiasse, piirkonda, mis asetseb kahe jõe ­ Tigrise ja Eufrati vahel. 
    Praegu jääb see ala suuremas osas Iraagi territooriumile. 
    Peamine ajaloosündmus, mis seob Babüloni looga Paabeli tornist, on kuningas Etemenanki ehitatud templitorni kokkukukkumine. 
    Torni ehitasid uuesti üles Nabopolassar ja tema poeg Nebukadnetsar II. 
    Nimi Paabel 1. Moosese raamatus arvatakse olevat sõnamäng 'Babülonist, Jumala väravas' ja 'segamisest'. 
    Sellest tuleneb ingliskeelne sõna babble (e.k 'patrama', 'lällutama'). 
    Sanders planeerib ekspeditsiooni Türgi Paabelisse järgmise aasta kevadel. 
    See teooria võib mõnele inimesele paista ebakonventsionaalsena, kuid paljude teadlaste meelest on selles oma iva. 
    Uskumus, et Babülon ongi Paabel, tuleneb suures osas lihtsalt nende nimede sarnasusest, selgitas Sanders. 
    Maa orbiidile saadetakse teade 50 000 aasta taha tulevikku 
    JONATHAN OATIS Reuters-ETA 
    Entusiastide rühm ühe Prantsuse kunstniku juhtimisel koostab mahukat teadet tulevikuinimestele, mis kavatsetakse sulgeda ajale vastupidavasse kapslisse ja saata 50 000 aastaks tiivulises satelliidis Maa orbiidile. 
    Igaüks, kes soovib, võib sinna ka oma läkituse lisada. 
    See aukartustäratav projekt kannab nime KEO, mille koduleheküljelt (http://www.keo.org) saab selle kohta igakülgset informatsiooni. 
    Sealt on võimalik saata tulevikku ka oma sõnum. 
    Klõpsides hiirega lehekülje allääres leiduvale aknale Sinu sõnum, kas inglise või prantsuse keeles, saate ette vaba koha, kuhu võite kirjutada kuni 6 000 täheruumi mahus teksti ehk neljaleheküljelise läkituse. 
    See võib olla mistahes keeles ja ükskõik millest. 
    Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis salvestatakse kogu laekunud materjal erilistele klaasiga töödeldud CD-ROMidele, et nad ajale ja kosmilistele tingimustele vastu peaksid, ning saadetakse 2001. aastal Maa orbiidile. 
    KEO on nagu impressionistlik maal, millel iga üksiksõnum kujutab üht värvilaiku. 
    Sellest kogumulje saamiseks tuleb eemalduda, nii et paljude inimeste poolt lõuendile jäetud kirev värvigamma moodustab mõtestatud pildi, ütles projekti autor, Pariisi kunstnik Jean-Marc Philippe. 
    See ärgitab ka meid ennast selle üle mõtisklema, kes me tegelikult oleme ja mida endalt ootame. 
    Satelliidi tiivad on niinimetatud asendimäluga sulamist ja liiguvad vastavalt temperatuurimuutusele, kui satelliit päikesekiirte kätte või Maa varju satub. 
    Tiivulist tehiskaaslast võib Maa pealt hariliku optilise teleskoobiga näha. 
    Maandumise puhuks on tal spetsiaalne termiline kaitsekilp, mis reageerib atmosfääri sattumisele virmalisi meenutava valgusmänguga, andes teada satelliidi maandumisest. 
    Tehiskaaslasesse paigutatakse ka tänapäevane Aleksandria raamatukogu, mille nimetus pärineb antiikajast ja mis kujutab endast multikultuurset, multidistsiplinaarset ja multikonfessionaalset mõttevaramut on öeldud KEO koduleheküljel. 
    Satelliidi pardale pannakse kaasa Maa praegune kujutis, mereveenäidis, mille sees leidub teemant, veidi praegust õhku, mulda ja piisake inimverd, fotosid meestest, naistest ja lastest. 
    Satelliidis leidub õpetlikku informatsiooni neile, kes selle 50 000 aasta pärast leiavad ­ kasutusjuhend CD-ROMidel salvestatud teksti lugemiseks ­ kuna selleks ajaks on kogu tehnoloogia ilmselt tundmatuseni muutunud. 
    Peale selle pannakse kaasa veel astronoomiline kell, millel on tähistatud raadiopulsarite praegune asend ja pöörlemiskiirus, mis aitab satelliidi leidjail määrata selle vanust. 
    Miks just 50 000 aastat? 
    50 000 aastat tähistab inimkonna arengus tähelepanuväärset saavutust ­ tekkis kunst, mille kaudu avaldus inimese abstraktse mõtlemise võime, öeldakse koduleheküljel. 
    See on ühtlasi pead pööritama panev tohutu ajavahemik, mis ajendab meid kõrvale heitma oma harjunud vaatepunkti ning asetab kogu inimkonna võrdsele alusele, sundides meid vaatama sügavamale oma kujutlusse ja sisemusse. 
    Samuti annab nii suur ajaline kaugus meie saadetisele tõeliselt arheoloogilise väärtuse, kuna ilmselt suurem osa, kui mitte kõik tänased jäljed meie olemasolust on selleks ajaks kadunud. 
    KEO nimi on moodustatud kõige sagedamini esinevaist foneemidest ehk häälikuist maailma enimkasutatud keeltes. 
    Projekti toetavad peamiselt Prantsuse firmad ja asutused, sealhulgas ka riiklik kosmoseuurimis- ja kaitsekompanii Aerospatiale, Ecole des Mines de Paris, raadio France Internationale, Strasbourg'is asuv Kosmoseülikool ja Euroopa kosmoseagentuur Ariane. 
    Abi antakse üksnes vabatahtlike annetuste näol ­ olgu see siis aeg, oskused, aineline toetus või teenused, ütles projekti töörühma liige Veronica Quinn. 
    Valisime meelega sellise poliitika, et KEO jääks vabaks kommertskaalutlustest ja poliitilistest mõjutustest, või et tahtmatult ei kulutataks ära pakilisemateks humanitaarvajadusteks ette nähtud ressursse, selgitas Quinn e-posti teel saadetud vastuses. 
    Võrgulehekülg võimaldab soovijail ka oma abi pakkuda. 
    KEO töörühm koosneb praegu neljast inimesest ja enam kui sajast vabatahtlikust kaastöölisest, ütles Quinn. 
    Viite all KEO extras on teil võimalik muu hulgas saata KEO-teemalisi e-postkaarte või kopeerida oma personaalarvutisse KEO lehekülje kujundust. 
    Kui teil on olemas oma kodulehekülg, saate sinna kopeerida graafilise viite KEO leheküljele. 
    Puudub võrguühendus? 
    Sellest pole lugu. 
    Te võite saata oma läkituse ka hariliku postiga aadressil: KEO, 65bis, Boulevard Brune, 75014 Pariis, Prantsusmaa. 
    Projekti töörühm otsib võimalust koguda läkitusi ka neilt inimestelt, kes lugeda ja kirjutada ei oska. 
    Me oleme praeguseks saanud juba tuhandeid läkitusi umbes 53 maalt igas eas inimestelt, vanuses 7 kuni 86 eluaastat, ütles Quinn. 
    Möödunud nädalal saime oma rõõmsaks üllatuseks (interneti kaudu) terve pataka läkitusi ühe Illinoisi kooli õpilastelt ja 30 postiümbrikku India ookeanis asuvalt Reunioni saarelt, samuti ühe kooli lastelt, ütles ta. 
    Paar nädalat tagasi võttis minuga ühendust aga murelik isa Kolumbiast, kes soovis vastuseid oma poja kodutöö küsimustele. 
    TERROR 
    Et ebasobivast üürilisest vabaneda, laseb majaomanik käiku haisvad asotsiaalid, pidutsevad noored või teised riukad. 
    Kodust saab põrgu 
    PRIIT VARE 
    Ühel hommikul oma üürikorteris ärgates tunnete te imelikku haisu. 
    Päeva peale läheb see aina hullemaks, õhtuks on juba teil endal ka ebameeldiv lõhn juures. 
    Kui lähemal uurimisel selgub, et lehk pärineb naaberkorterist, siis võite kindlad olla ­ majaperemees palkas teie väljatõstmiseks Haisuloomad. 
    Haisuloom on asotsiaal, kelle jaoks haisemine tähendab töötegemist. 
    Tihti ei suuda omanik halvast üürilisest seaduslike vahenditega vabaneda, nii tulebki kasutada väikestviisi kiusamist, mis korteri vabastaks. 
    Kindlaim variant selleks on parmud, kes paari pudeli viina eest halvale üürilisele naabriks hakkavad. 
    Terror naaberkorteris saab Haisuloomade abiga kiiresti tuurid üles. 
    Asotsiaalid peavad joominguid, ummistavad kanalisatsiooni, unustavad kraanid lahti. 
    Hais teeb viimse töö 
    Kõigele sellele võib tugevate närvidega naaber veel vastu panna, kuid üks tegur katkestab kannatuse lõplikult. 
    See ongi hais. 
    Mõiste prügi on räpaste parmude jaoks tundmatu, mistõttu koguneb korterisse kultuurkiht, mille vastu ei tunneks huvi kõige paandunumgi arheoloog. 
    Hais on nii tappev, et ebasoosingus olev üürnik leiab endale kabuhirmus uue eluaseme. 
    Haisuloomade kasutamine üürnike väljatõstmiseks võib kaasa tuua muresid ka maja omanikule. 
    Näiteks ühe taolise juhtumi tagajärjel oli ühiskorterisse kogunenud selline prügi ja väljaheidete ladu, et seda ei soostunud koristama mitte ükski puhastusfirma. 
    Asjaga ei saanud hakkama isegi Tallinnast Harjumäelt suure raha eest palgatud punkarid. 
    Ent vähemalt põlatud üürilisest omanik vabanes. 
    Tundmatuks jääda sooviv advokaat kinnitab asotsiaalide mõjukust. 
    Alati polegi vaja asja lõpuni viia, piisab parmudega ähvardamisest. 
    Ühiskorter oli vaja tülikast üürnikust vabastada, seadusega teda välja tõsta ei saanud, räägib advokaat. 
    Sai siis talle öeldud, et paneme natukene ebameeldiva inimese naabriks, see mõjus kohe. 
    Ent kui ähvardused poleks aidanud? 
    Kuskil kindlasti on mõni pesemata tegelaste pesa, nendib ta terrori korraldamise lihtsusest rääkides. 
    Pidu ja pillerkaar ööpäevaringselt 
    Kui Haisuloomi kasutada ei taheta, kõlbavad ka Peoloomad. 
    Need on hästi lõhnavad noored, kellele pole mingi kunst üürniku olemist põrguks muuta. 
    Nad elavad rõõmuga paar kuud Tallinna vanalinnas, kui ainukene kohustus, mis sellega kaasneb, on lõputu pidutsemine. 
    Naaber mõistagi ööpäevaste pidude üle ei rõõmusta ja kolib välja. 
    On selliseidki nippe, milleks polegi vaja mingeid erilisi loomi, majaomanik saab ka ise asjaga hakkama. 
    Üüriline tuleb koju, kuid ust lahti ei saa. 
    Võti lihtsalt ei lähe lukuauku, sest keegi on sinna sisse liiminud kirjaklambri. 
    Loll lugu, aga midagi pole teha ­ tuleb kutsuda ukselukkude avaja. 
    250 krooni temale ja elanik pääseb sisse. 
    Ent mida teeb ta siis, kui kirjaklamber on lukuauku liimitud ka viiel järgmisel päeval? 
    Palkab isikliku lukuavaja? 
    Ei, närvide hoidmiseks on kergem uus ulualune otsida. 
    Nii majaomanik temast lahti saabki. 
    Tüüpiline on elektri äravõtmine 
    Eesti üürnike ühendustesse nii ekstreemsete juhtumite peale kaevatud ei ole. 
    Üüriliste eest võitleja Aino Runge väitel on tüüpilisem pikaajaline, kuid pidev närvidesöömine. 
    Kõige kergem on elektrit kogu aeg välja lülitada, lausub ta. 
    Veel on omanikel kombeks prügikonteinereid mitte kunagi tühjaks viia. 
    Pane oma kartulikoored kuhu tahad. 
    Või siis toimub majas lõputu remont, mille tagajärjel on koridoris ringi liikumine võimatu. 
    Mis tunne oleks elada kolmanda korruse korteris, kui ühel päeval töölt tulles ei leia te enam eest treppi? 
    Kuidas meeldiks, kui ülemised naabrid riputaksid teie akna taha köie, et sõbrad neid ka öisel ajal külastada saaksid? 
    Vihjeid väljakolimiseks oskavad omanikud anda piisavalt hästi. 
    Eestis kasutavad rünnakuid elanike vastu peamiselt ühiskorterite peremehed. 
    Tuntud kinnisvarafirmad selliste tegudeni ei lasku, sest terrori ilmsikstulek võiks mainet tugevasti kahjustada. 
    Samas väitis mitu maaklerit Ekspressile, et osa kinnisvarategelasi on just taoliste tegudega paar aastat tagasi oma äri käima lükanud. 
    Probleeme põhjustab üüri piirhind 
    Kindlasti ei ole need poolvägivaldsed väljatõstmised massilised, ütleb Eesti Kinnisvaramaaklerite Koja juhatuse esimees Kalev Roosiväli. 
    Üürnikud on saanud targemaks ja teavad oma õigusi väga hästi. 
    Kinnisvarabüroo Uus Maa tegevdirektor Urmas Laur on temaga ühte meelt. 
    Seadusandlus on suhteliselt üürnikekeskne, tõdeb ta. 
    Samas nendivad kinnisvaraärimehed, et pinnas taoliste konfliktide tekkeks on olemas. 
    Aastakümneid ühes kohas elavad inimesed hoiavad oma korterist kramplikult kinni tänu kehtestatud üüri piirmäärale, mis on 8 krooni ruutmeetrilt. 
    Neil õnnestub seeläbi üürida elamispindu soodsates kohtades üliodavalt ja maja tagasi saanud omanikel ei õnnestugi seaduslikke meetodeid pidi tulututest üürnikest vabaneda. 
    Üüride piirmäär kehtib juba aastaid, sellise hinnaga ei ole võimalik ühtegi maja üleval pidada, sõnab RIME Kinnisvara analüütik Tõnu Toompark. 
    Üürimäär tuleks vabaks lasta, loomulikult ei saaks seda teha kohe ühe raksuga, vaid mingi tähtaja jooksul. 
    Korterist loobumise probleemi leevendamiseks seadis valitsus sisse EVP-laenu. 
    Paljud probleemsed üürnikud on endale selle abil uue eluaseme soetanud, lausub Urmas Laur. 
    Laenu loomine oli kindlasti õige otsus. 
    Paraku ei ole ka erastamisväärtpaberite eest laenamine suurele osale üürnikest kontimööda. 
    Pole siis ime, kui ka nende võti ühel päeval enam koduust lahti ei keera või kaob koguni ära trepp, millega ukseni jõuda. 
    Võime korteri põlema panna 
    1991. aastal pani üks saksa ajakirjanik eksperimendi mõttes Berliinis ja Hamburgis ajalehte kuulutuse: Meil on raskusi oma üürnikega ja me otsime asjatundlikku abi. 
    Meile kuulub mitu suurt elumaja, mida me tahame ümber ehitada. 
    Ent meie üürilised ei taha korteritest lahkuda. 
    Kõrge tasu eest ehk aitab keegi nõu ja jõuga. 
    Kuulutuse tagajärg oli ootamatu. 
    Lagedale ilmus 14 inimest, kes enda väitel ongi üürnike väljatõstmisele spetsialiseerunud ning teenivad sellega elatist. 
    Hinnatase elaniku peletamise eest kõikus 5000 margast kuni 40 000 margani. 
    Pakutud teenused olid üsna erinevad. 
    Üks eraettevõtja palkas korterisse elama võõrtöölisi, eriti just pakistanlasi. 
    Neil pidi olema kombeks teha kõiksugu sigadusi, mis tipnes põrandale tehtud lõkkel söögi keetmisega. 
    Kui võõramaalased ei aita, lubas ettevõtja naabriteks panna jalgpallihuligaanid, kes on tuntud oma mürglite ja joomingute tõttu. 
    Ja keldrisse annab teha mootorrattaklubi. 
    Korralik saksa vanadaam koliks pärast sellist katsumust mitmesaja kilomeetri kaugusele. 
    Veel pakuti üürnike väljaajamist loomade abil. 
    Vabastamist nõudvasse korterisse lubas üks ettevõtlik inimene toimetada hiiri ja prussakaid. 
    Kui see ei aita, tuleb uks maha lõhkuda ning endaga kaasa viia. 
    Pärast uue ukse paigaldamist saab seda protsessi korrata. 
    Osa pakkujaid oli nõus päris tooreks minema: peksma segi üürniku auto, vägistama tema tütre või korraldama isegi väikese tulekahju. 
    Laulev kondoom paneb armunute hinged helisema 
    SABINE KWAPIK dpa-ETA 
    ks saksa leidur pakub välja toote, mis tema sõnul võimaldab armastajail voodis koos kaunist muusikat teha ­ nimelt laulva kondoomi. 
    Uus leiutis sobib nii millenniumibeebit planeerivaile paaridele kui ka neile, kes lihtsalt soovivad teineteise hingekeeli ekstaatiliselt helisema panna. 
    Leiutise autor, pensionile jäänud insener Karl Ernst Wiegand, on ilmselgelt avastanud seni põhjani ammendamata paljutõotava turuniši. 
    79aastane Dortmundi elanik ütles, et see hea idee tuli talle ühel õhtul sõpradega barbecue 'l liha grillides. 
    Me jäime pärast mõnusat kõhutäit ning häid jooke istuma ja lobisema, meenutab Wiegand, ja keegi käis selle idee jutuhoos välja. 
    Kõiki ajas see mõte naerma ja mind samuti. 
    Aga pärast ma hakkasin mõtlema, et selles on oma iva sees. 
    Järgmisel hommikul istus Wiegand töölaua taha ja hakkas kavandeid joonistama. 
    Aasta pärast võis ta juba valmis toodet käes hoida ­ tal oli patent laulva ja rääkiva kondoomi peale. 
    See näeb välja nagu harilik kondoom, kuid selle tipus vahtkummi sees asub väike heliandur. 
    Wiegandi sõnul ei tunne inimene seda kasutades midagi erilist, kuid niipea, kui kummi ots satub rõhu alla, lülitub sisse ka heliandur. 
    Hei, hei, siit tuleb kõik see mees!, Ta on igavesti vahva sell ja Pulmamarss on esimesed, mis praegu pakutavast valikust meelde tulevad ­ kokku saab esialgu valida kaheksa laulukese vahel. 
    Kuid Wiegand ütleb, et potentsiaalne repertuaar on lõputu. 
    Lõputu on ka värvi-, tekstuuri- ja kujuvalik. 
    Praegu on müügil 24 mudelit, sealhulgas Lihavõttejänku, Jõuluvana, Krokodill ja Banaan. 
    Akustilisi võimalusi on samuti mustmiljon, ütleb Wiegand. 
    Parasjagu töötan ma välja kõnelevaid mudeleid, mis hüüaksid turvaseksi loosungeid. 
    Leiduri sõnul valmib üks kõneleva kondoomi mudel koostöös Maailma Terviseorganisatsiooniga (WHO). 
    Kõnelev kondoom võib anda turvaseksi juhtnööre väga mitmes keeles ­ olles seega ideaalne vahend, kuidas mahajäänud kolgastes kirjaoskamatu rahva tervisealast teadlikkust tõsta, rõhutab Wiegand. 
    Praegu toimub tootmine piiratud ulatuses, kuid Wiegand kavatseb sel suvel avada omaenda tootmiskeskuse ning alustada masstootmist, et saaks tarbija jaoks hinda alla lasta. 
    Tema eesmärk on müüa muusikalist kondoomi jaehinnaga 3 marka (1,6 USA dollarit), nii et toode oleks kõigile taskukohane. 
    Juba praegu on tal aeg-ajalt raske nõudlusega sammu pidada. 
    Ma alahindasin toote uudsuse võlu, nii et teinekord on mul päris tegemist, et kõiki soovijaid rahuldada, ütleb Wiegand. 
    Seni on tootmisprotsess üsna keerukas, kuna heliandurid tuleb sisse tuua Aasiast ja lateks Ungarist või Tšehhi Vabariigist. 
    Tootmisprotsessi organiseerimine ja koordineerimine on olnud vägagi hariv kogemus, kinnitab 79aastane pensionär, kes sattus veel vanas eas ootamatult keerukat ettevõtet juhtima. 
    Ja kõik see kokku peab vastama Saksa ja Euroopa hügieeni- ja kvaliteedinõudeile, märgib Wiegand. 
    Ning uskuge, ma hoolitsen selle eest, et vastab ka, lisab ta. 
    Suurimaks probleemiks on seni olnud Wiegandi enda häbelikkus äri alustades. 
    Sõbrad ja perekond on mind kogu aeg toetanud, kuid ma pean tunnistama, et päris alguses olin ma ise mõnevõrra kohmetu, meenutas Wiegand, jutustades, kuidas ta turuga tutvust tehes naaberlinna Düsseldorfi sõitis, et seal mõnd sekskaupade poodi külastada. 
    Mul oli vaja teda saada, missuguseid kondoome turul leidub, meenutab ta punastades. 
    Aga ma ei tihanud siin Dortmundis seksipoodi minna. 
    Pelgasin, et kui mõni tuttav äkki näeb, kui ma sinna sisse põikan, siis oleks kuidagi piinlik. 
    Seepärast sõitsingi pigem Düsseldorfi. 
    Jazzis ainult Anne 
    SIIM NESTOR 
    Sel teisipäeval peremehetseb Jazzkaare tuba-kontoris ­ Raadiomaja kolmandal korrusel ­ vaikus. 
    Tallinna rahvusvahelise jazzfestivali peakorraldaja Anne Erm (56) on siin üksi. 
    Ta tõstab korra tumbalt üles väsinud spordikoti. 
    Kadumaläinud kott leiti Riiast ja selles on ühe tänavukevadise Jazzkaar tõmbenumbri ­ ansambli Jungle Funk ­ kasutatud ihupesu. 
    Ehk ei puutunuks Anne Erm kokku maailmakuulsate jazzmuusikute pesuga, kui tema vasaku käe väikese sõrme ülemine lüli liiguks korralikult. 
    See on sünnipärane viga, mille tõttu loobus muusikakoolis õppinud tüdruk klaverimängust ning pühendus muusikateooriale. 
    Konservatooriumis tudeerides asutas ja laulis Erm koos teiste Raivo Diksoni üliõpilastega ansambli(s) Collage. 
    Laiahaardelise repertuaariga ansambel tegutses peamiselt stuudios, jättes maha kolm täispikka heliplaati ­ Collage, Kadriko ja Käokiri. 
    Ent seniajani saab ansambel juhuslikke kutseid piiritagustelt festivalidelt ning on kultusliku mainega nende noorte seas, kes külastavad Jazzkaare programmi kinnistunud moodsaid tantsuöid. 
    Konsis Villem ja Eugen Kapi käe all kompositsiooni lõpetanud Anne Erm otsustas pärast lõputööks kirjutatud sümfonietti, mõnd helitausta Draamateatri tükkidele ja paari laulu, et maailmale oleks veel üks keskpärane helilooja pigem koormaks. 
    Ja nii istus ta aastal 1970 Eesti Raadio toimetaja toolile. 
    Sellel kohal jätkas ta muusikateadlasena ­ kirjutas 80ndatel minientsüklopeedia Polkast rokini ­ ning teeb oma raadio show 'sid tänase päevani (neli kuni seitse saadet per nädal). 
    Sündmus, miks Anne Ermi tiitliks kirjutatakse muusikateadlase/-toimetaja asemel Jazzkaare peakorraldaja, toimus õhtul. 
    Kuskil 80ndate lõpul istusime Annega kodus ja kuulasime bluusi. 
    Läks jutuks, et bluus on ikka igavene vinge värk. 
    Siis ütles Anne jutu jätkuks, et oleks vaja bluusifestivali. 
    Mina ütlesin: Tee! mäletab abikaasa Vormsi Enn, kes on enda sõnul festivalikorraldamisel abiks nii tavalise nõu kui ka imelike vägi-värkidega. 
    Anne tegi. 
    Käiku läksid ER muusikasaadete toimetaja korjatud kogemused ja kontaktid muusikafestivalidelt siit- ja sealtpoolt külma sõja rindejoont ning aastal 1990 ilmus kultuurikalendrisse kolmepäevane Tallinna Jazzi ja Bluesi Päevad. 
    Milleks!?! 
    Milleks veel üks festival! irvitasid ja imestasid üksiküritaja üle tollase staar-festivali Fiesta poolehoidjad. 
    Kuidas, palun. 
    Soomes on paarkümmend festivali, imestas Erm. 
    Kui Fiesta lõpetas ja Jazzkaar alustas, olid kõik kaalukeeled Fiesta kasuks. 
    Et Fiestal on palju paremad esinejad ja... 
    Siis ta paistis küll kõhklevat, räägib muusikakriitik Tiit Kusnets. 
    Ma olen heas mõttes imestanud, et ta selle asja 10. korrani välja on vedanud. 
    Sisimas on ta vist ise ka üllatunud. 
    Kui keegi teine seda asja püsti hoiaks, oleks üllatus muidugi palju suurem. 
    Jazzkaare tiimis töötab aastaringselt ainult üks inimene. 
    Seda tööd teeb ta seitse päeva nädalas ja just ühest Anne Ermi intervjuust läks käibele fraas Mulle jääb 24 tunnist ööpäevas väheks, mida kasutab igaüks, kes soovib osutada tööle pühendumisele ja saavutusteahnusele. 
    See on puhas fanatism ja austus jazzi vastu, põriseb Vormsi Enn. 
    Mingeid plusse pole see festival minu teada kunagi toonud. 
    Enam-vähem plussi saada on kõva pingutus. 
    Kas jazzfestivali korraldamine ei tooda siis head äraelamist? 
    Vaevalt... kohmitseb Anne kohvipressi kallal...küll. 
    Paarikümnepealine jõuk, kes koguneb Anne ümber festivali lähenedes, täidab oma rolli vabast tahtest. 
    T-särgiga tasustatud poisid tassisid viimasel festivalil käed rakku, läksid ja panid vahepeal lõpukirjandi paberile ja tassisid edasi. 
    Nagu Jazzkaarel pole uhke ja jõulise imagoga meeskonda à la Makarov Music Management, nii ei jõua jazzfestivaliga seonduv ka žanrisse skandaalid. 
    Mõned esinejad on Tallinnas paljaks röövitud! 
    Väga kena, aga seda juhtub kõigiga. 
    Mõned esinejad on Eestist endale abikaasa leidnud! 
    Veelgi armsam, aga elu on juba sihuke. 
    Esiteks pole Jazzkaare esinejad massihüsteeria katalüsaatorid. 
    Need nimed lähevad korda inimesele-kes-teab. 
    Jazzkaar tekitab inimesi-kes-teavad. 
    Tänavu oli neid üle 7000, mitmel kontserdil olid välja müüdud ka pressile mõeldud kohad. 
    Teiseks ei tooda Anne Ermi isik ja sarm mahlakat lärmi. 
    Peale vaadates on ta pigem õppealajuhataja, kes jahib täpsust ja korda, ent elab õpilastega siiski samal planeedil, kui et teksapükstes nätsunäriv kuju raamatust Promootorite välimääraja. 
    Ta paistab välja palju pehmem ja kainem, kui ta tegelikult on. 
    Ta on üsna karm ja sihikindel. 
    Inimesena flegmaatiline, kuid visioon on tal kindel, jutustab 90ndate alguses Jazzkaare peaköögis higistanud Uku Kuut. 
    Jäts-festari korraldamist võrdleb Uku Kuut süldi peale maja ehitamisega: esinejad ja sponsorid hüppavad rongile ja sealt maha nagu batuudil kiljuvad mudilased. 
    Tänaseks on Anne Erm süldile üheksa maja püstitanud (Esimene Tallinna rahvusvaheline jazzfestival toimus aastal 1959); festivalil esineda soovivate artistide hulk on neli-viis korda suurem sellest, mida me lõpuks näeme; välismaakeelsed eriala-ajakirjad suhtuvad Jazzkaarde soojemalt kui näiteks PoriJazzi. 
    Ja räägi Anne Ermist kellega tahes, mingi hetk poetavad nad vandeseltsaslikult: ilma Anneta seda poleks. 
    Tavaliselt ütleb ta paar päeva enne festivali algust, et sohh, see on viimane festival, mille ta teeb, annab Vormsi Enn insaid-infot. 
    Muret on sellega iga kord omajagu rohkem, aga pole silmapiiril kedagi, kes seda minu asemel teeks, ütleb Jazzkaare tegevdirektor ja kunstiline juht Anne Erm paar päeva pärast festivali. 
    Igaüks, kes tunneb artiste, mänedžere ja muid selliseid ümber maailma ja 34-kontserdilise festivali mootori mehhanismi, vist ei lubaks oma töölaua naabriks kotti esinejate aluspesuga. 
    Raske uus elu 
    TARMO VAHTER 
    Töö riigikogus algas Ingvar Pärnamäe jaoks halva üllatusega ­ linnud olid tema hommikusöögi nahka pistnud. 
    Võikarbi sisu oli mööda Pirita hotelli rõdu laiali määritud. 
    Sulatatud juust Merevaik oli sootuks kadunud. 
    Läbu süüdlased ei mõelnudki ennast varjata. 
    Rõdul vedelevat toitu nokkisid üks kajakas ja kaks varest. 
    Oma elamistingimuste kirjeldamiseks võtab Pärnamäe appi käed, zhestikuleerides vahelduva hooga. 
    Sarnaselt teiste väljastpoolt Tallinna tulnud parlamendisaadikutega ööbib ta riigikantselei kulul Pirita hotellis. 
    Meil ei ole hinna sees hommikusööki. 
    See on tekitanud pentsiku olukorra, kuna toas ei ole külmkappi. 
    Tartu vanematekodust lahkunud 21aastane geograafiatudeng on kokkuhoidlik. 
    Pealinna kohvikute ja restoranide menüü tundub harjumatult kallis. 
    Odavate hindadega riigikogu kohvik avab uksed alles kell üheksa, kui parlamendis käib juba töö. 
    Nii eelistabki noormees endale ise süüa osta. 
    Hotellitoas hoiab Pärnamäe mitteriknevaid toiduaineid. 
    Mahla, veini, müslit ja helbeid. 
    Piima ja juustu paneb Pärnamäe endiselt rõdule. 
    No mis ma teen! 
    Toas ei saa ju hoida, seal on 21 kraadi sooja. 
    Läinud nädalal tungisid linnud esimest korda ka piimapaki kallale, lüües sinna nokaga augu sisse. 
    Pärnamäe aga leidis väljapääsu. 
    Nüüd hoiab ta rõdul toitu arvutimessilt kaasa toodud papist reklaamkohvris. 
    Võtsin neid kohe kaks tükki, juhuks kui üks läbi liguneb. 
    Tahaksin savi katsuda! 
    Keraamik Kadri Jäätma teeb päeval poliitikat, vabal ajal aga voolib savi. 
    Riigikogu esimestel nädalatel jooksis Jäätma korduvalt istungite ja komisjonide vaheajal Katariina Gildi. 
    All-linna Savikoja tööruumidesse jõudis ta kaheksa minutiga, Toompeale tagasi kümnega. 
    Jäätma valmistas tellimuse peale sünnipäevakingituseks keraamilisi kalu. 
    Hoolimata uuest ametist ei saanud ta klientidele antud lubadusi täitmata jätta. 
    Savi tuli ära rullida, siis glasuuriga katta ja lõpuks ahju panna. 
    Nii kestis see mitu päeva jutti. 
    Enne oli savi mätsimine Jäätma jaoks töö ja poliitika hobi. 
    Nüüd on vastupidi. 
    Savi vormimine mõjub mulle nüüd nagu puhkus. 
    Riigikogu töö alguses panid ametnikud riigikogujatele südamele, et nad istungitele ei hilineks. 
    Jäätma läks igaks juhuks veerand tundi varem komisjoni ukse taha. 
    Staazhikad riigikogu liikmed saabusid tükk aega hiljem. 
    Riigikogu on keerulise põhiplaaniga. 
    Kuni ma hoonet veel ei tundnud, oli kasulikum enne kohale minna. 
    Jäätma näitab suurele papitükile trükitud riigikogu nädalaplaani. 
    See on tihedalt täis fraktsioonide, komisjonide ja istungite kellaaegu. 
    Mul on rõõmus tunne, nagu ma oleksin ülikooli eksamid edukalt sooritanud. 
    Ma käin nüüd loengutel. 
    Padjanäoga tööle 
    Riigikogus istumine mõjub loomingule pärssivalt. 
    Vaimulik Jaan J. Leppik näeb natuke tülpinud välja. 
    Pärast riigikogusse valimist pole ta jõudnud enam tegelda oma hobiga ­ teatriJarvustuste kirjutamisega. 
    Ta pole jõudnud enam kordagi ooperisse. 
    Uus elukutse on Leppiku elulaadi pea peale pööranud. 
    Eelmises ametis oli ta veerand kohaga vaimulik. 
    Kui kedagi ristida või matta polnud, magas ta kodus rahumeeli kella kümne või üheteistkümneni. 
    Nüüd tuleb tõusta juba kella kaheksa paiku. 
    Toompeale jõudes on Leppikul oma sõnul ees padjanägu, mida ta rohke kohviga ravib. 
    Uue elurütmiga kohanemine on mulle üsna raske. 
    Haigutusperiood kestab tavaliselt lõunani. 
    Varasema ärkamisega kaasneb varasem uinumine. 
    Enne töötas Leppik kaugelt üle kesköö, nüüd suigub ta mitu tundi varem. 
    Mõnikord ei jõua riideidki seljast võtta. 
    Mõnikord on Leppik teinud riigikogu istungite vaheajal kodus lõunauinaku ja siis tööle tagasi läinud. 
    Vaiksetel õhtutel istub ta Toompeal isegi meelsasti, kirjutades arvuti taga näidendit kerjusmunk Franciscusest. 
    Leppiku üllatuseks on mitmed tuttavad teda seoses Toompeal töötamisega alkoholismi eest hoiatanud. 
    Mullegi tundub, et teatud kellaajast alates võtavad paljud riigikogu liikmed napsi. 
    Näib, nagu oleks see kokku lepitud. 
    Minu meelest peaks napsitamise eest hoiatama kõiki riigikogu liikmeid, eriti uusi. 
    Korvpall vallutas noorteaduri südame 
    ANDRUS NILK Postimees 
    htäkki seisis Krista Kivilo ees telereporter, pärides, mida ta on Martin Müürsepast kuulnud. 
    Sihvakas tugev eestlanna, kes konkureeris ühena 400 korvpallurist USA profiliiga WNBA Detroidi naiskonna värbamiskatsetel, tundis ebamugavust. 
    Ohio osariigis Clevelandis ülikooli magistrandina südametegevuse uuringutesse süvenenuna oli ta kaasmaalase NBAsse tuleku maha maganud. 
    Möödunudsuvine esimene üritus profikorvpalluriks saada läks Kivilol luhta. 
    Nüüd püüab 187 cm pikkune eestlanna kasutada hüppelauana WNBAsse Eesti koondnaiskonda. 
    Miks pikk tüdruk platsil pole? 
    Lõpetanud 1995. aastal Pennsylvania osariigis Eries Mercyhursti kolledži cum laude, tuli Kivilol üle viieteistkümne aasta väldanud korvpalliharrastusest loobuda. 
    Arstide perekonnast pärit neiu plaanis jätkata vanemate valitud ametis. 
    Kolledži läbis Kivilo tänu sportlasstipendiumile, meditsiiniõpingud nõudnuks 20 000-dollarist õppemaksu aastas. 
    Mõtlesin: isegi kui elaksin peost suhu, ripuks mul ülikooli lõpetamise järel kaelas ligi 100 000-dollarine laenukoorem, sõnab ta. 
    See võlg sidunuks mind pikaks ajaks Ameerikaga. 
    Üks professor tunnustas Kivilo iseseisvat mõtlemist, tehes ettepaneku keskenduda teadusele. 
    Haarasin soovitusest kui õlekõrrest, tunnistas Clevelandis Western Reserve'i ülikooli füsioloogia osakonna magistratuuri astunu. 
    Kivilo õppis nagu Mauruse kooli direktor nõudis Indrek Paasilt. 
    Vajadusel elas laboris nädal aega järjest. 
    Kui silme eest mustaks kiskus, meenus isa, NSV Liidu meistrivõistluste pronksmedali teeninud sõudja Ago Kivilo elutarkus: Kui vaimutöö kurnab, tuleb kehaliste harjutustega pingeid maandada. 
    Jõusaal või jooksuring panid hinge taas pidutsema. 
    Kaks aastat tagasi tutvus Kivilo WNBA mängijate, prantslanna Isabelle Fijalkowski ja tšehhitar Eva Nemcovaga. 
    Käisin nendega pärast mänge õhtust söömas, fännid küsisid minult, miks pikk tüdruk ise platsil pole, meenutab ta. 
    Märt Sepiku juhendamisel korvpalli õppinud Kivilos lõi sportlik kirg taas lõkkele. 
    Kell pool kuus hommikul astus ta krapsti jõusaali muskleid kasvatama ­ ülejäänud aeg oli miljonäridele juhtnööre jagaval 40ndates aastates üliheas kehalises vormis daamil Maritza Goldbergil kinni. 
    Olin liiga enesekindel, eeldasin, et jõust ja vastupidavusest piisab, selgitab Kivilo profiliiga katseteks valmistumist. 
    Aeg-ajalt sain ka juhuslikus seltskonnas palli puutuda ­ vahel olin platsil kõige valgem, kõige lühem, kõige vanem ja kõige naisem (loe: ainuke naine). 
    Kuid katsetel mõistsin, et mängutunnetus oli kadunud. 
    Kivilo alustas tundide võtmist ka treenerilt, kes on õpetanud NBA ässadelegi jalgade paremat kasutamist. 
    Samas jätkas rabamist laboris ja võttis vastu ülikooli korvpallinaiskonna abitreeneri koha. 
    Laboritöö kippus tapma 
    Noorushulluses pingutasin üle, möödunud suvi oli nagu painajalik unenägu, tõdeb ta. 
    Ühel päeval tajusin, et tapan ennast tööga. 
    Küsisin endalt, kas tahan tõesti end laborisse matta. 
    Otsustasin: lõpetan magistritöö ja pühendun aastaks täielikult korvpallile. 
    Mul on kindel usk, et pääsen profiliigasse. 
    Treener Allan Dorbeki kutse liituda Euroopa meistrivõistluste valikturniiriks valmistuva koondnaiskonnaga tundus ideaalse võimalusena. 
    Kivilo loobus plaanist pürgida tänavu WNBAsse. 
    Kui mõnus on jälle koduses võimlas harjutada, ütleb Kivilo ja lennutab Kristiine spordikoolis palle korvi suunas. 
    Praeguse peaeesmärgi ­ WNBAsse saamise täitmiseks on kasulik end ka Euroopas näidata, võibolla pääsen enese tugevdamiseks mõnda klubisse. 
    Augustis lõpetab Kivilo magistritöö, teemaks südame infarkti järgne füsioloogia. 
    Siis otsib väikese töökoha, mis jätab harjutamiseks küllaldaselt aega. 
    Mul on ka korvpallimänguks annet, ütleb ta. 
    Teoorias tunnen keha talitlusi hästi, nüüd tahan rakendada oma teadmisi ka praktikas. 
    Dopinguaine EPO andis katsejänestele tiivad 
    JAAN EIK 
    Austraalia teadlased pingutavad tões ja vaimus, et 2000. aasta Sydney olümpiamängudeks välja töötada testimisviis kurikuulsa keelatud aine erütropoetiini (EPO) tuvastamiseks. 
    22 Austraalia sportlast, kellele uurijad süstisid katsetel kunstlikku hormooni EPOt, näitasid uskumatut arenguvõimet. 
    EPO suurendab punaste vereliblede tootmist, mis aitavad parandada hapniku transportimist. 
    11 katsealusele süstiti süütut aseainet ehk platseebot. 
    Osa atleetide suutlikkus kasvas lühikese aja jooksul hämmastava kiirusega, ütles Austraalia spordiinstituudi teadlane Hamilton Lee Sydney ajakirjandusele. 
    Me ei tea, kes katsealustest kasutas EPOt ja kes platseebot, kuid me nägime erakordset arengut. 
    Praeguste kontrollmeetoditega pole võimalik EPO kasutamist kindlaks teha. 
    Katsete eesmärk on leida viis, mis aitaks kunstliku EPO lisamist organismi avastada, sõnas Austraalia spordinõukogu direktor Geoff Strang. 
    Uuringutel osalenud sportlaste nimed pole teada. 
    Teadlaste väitel ei kuulu nad Austraalia olümpiakoondise kandidaatide hulka. 
    Katsealustele süstiti EPOt viienädalase eksperimendi ajal kolm korda nädalas. 
    Nüüd peavad teaduse huvides keelatud ainet tarvitanud sportlased 14 nädalaks võistlustest eemale jääma. 
    Püsside püss 
    ARNE PAJULA 
    Austraalia leiutaja Mike O'Dwyer mõtles välja relva, millel puuduvad liikuvad osad ja mis suudab sooritada üle miljoni lasu sekundis. 
    Oma relva nimetas leiutaja metallitormiks (Metal Storm). 
    Põhjus, miks uut relva ei mõeldud välja mõnes USA või Venemaa sõjatööstuskompleksi uurimislaboris, on imelihtne ­ tõsiselt võetavatel teadlastel ei oleks jätkunud julgust oma kaastöötajate ees niivõrd veidra ideega esineda. 
    Teadlaste tööks on ikka ja alati olnud relva mehaanika optimeerimine, et tagada luku ja süütemehhanismi tõrgeteta koostöö muude osadega. 
    Tavamõistus teab, et just nii saab tõsta laskekiirust. 
    Teadlaste jõupingutustega on suudetud seni maksimaalseks laskekiiruseks saavutada 6000 lasku minutis. 
    Eluaegne leiutaja 
    Mike O'Dwyerile on leiutamine olnud eluaegne hobi ja tema nimele on registreeritud kokku 38 leiutist. 
    Enne uudse relva kallale asumist leiutas ta näiteks õhkjahutusega jooksukingad, mis joostes pumpavad õhku läbi talla, jahutades niiviisi jalalaba. 
    Lisaks leiutamisele oli O'Dwyer varem ka edukas hulgikaupmees. 
    Oma säravaima idee tootmisse andmise nimel müüs ta hulgifirma maha ja on viimased 15 aastat tegelenud pideva tootearendusega, kulutades sellele üle 1,5 miljoni USD. 
    Esimese prototüübi ehitamine toimus Brisbane'is firmas MAB Engineering. 
    Pool meeskonnast arvas, et me oleme jampsivad kuutõbised. 
    Aga siis me ehitasime oma esimese näidise ja tulistasime sellest kohe ilma tõrgeteta, tõdeb relva looja. 
    Metallitormi sünni eelduseks peab Mike O'Dwyer oma harimatust: Kuna ma ei teadnud ballistikast mitte midagi, olin palju innukam oma ideed järgi proovima. 
    Eksperdid oleks sellise mõtte kohe maha matnud. 
    Kas muinasjutt? 
    Liikuvate osadeta relv näib muinasjutuna, kuid kõik geniaalne on lihtne. 
    Tegu on toruga, mis on vaheldumisi täidetud kuulide ja lõhkelaengutega. 
    Toru välispinnale kinnitub elektrooniline süütesüsteem, mis ettemääratud ajavahemike tagant paneb järjestikused laengud plahvatama. 
    Põlemisgaasid tõukavad kuuli rauast välja. 
    Samade põlemisgaaside toimel muljutakse järgmine kuul tihedalt vastu raua sisepinda. 
    Nii tekkiv tõke ei lase protsessil muutuda kontrollimatuks ahelreaktsiooniks. 
    Vähem detaile ­ vähem kaalu 
    Klassikalist relva iseloomustab raske liikuva luku olemasolu, mille stabiliseerimiseks peab relv olema piisavalt massiivne. 
    Luku puudumisel väheneb relva kaaltunduvalt. 
    See lubab metallitormi puhul kasutada mitut paralleelset rauda, mis vastavalt vajadusele võivad tulistada nii paralleelselt kui ka järjestikku. 
    Püstoli analoogiks sobib hästi kolmeraudne, automaati asendama aga 9raudne relv. 
    Sihtimise ja lasketäpsuse kvaliteedil pole taoliste relvade puhul enam endist kaalu. 
    Täpsust asendab lasketihedus. 
    Suunates uudse relva vastase poole ja vajutades päästikule, vallandub tihe kuulipilv, milles üksikud kuulid liiguvad ülimalt lähestikku. 
    Arusaadavalt jääb niiviisi mistahes sihtmärgist järele vaid kuuliaukude vaheline puru. 
    Tuhat toru 
    Statsionaarsete seadmete puhul on võimalik paralleelsete raudade arvu tõsta sadade ja isegi tuhandeteni. 
    Nii planeeritakse sõjalaevade õhutõrjeseadme katsevariandi ülesehituseks 1024 paralleelset rauda, millest igas on 17 laengut. 
    Laskekiiruseks ennustatakse 10 000 000 lasku sekundis. 
    Sellisest seadmest väljuv 17 408st kuulist koosnev pilv hävitaks hetkeliselt mistahes lendobjekti, olgu see laeva pihta suunatud tiibrakett või pikeeriv lennuk. 
    Kaitserelv 
    Uudse relva põhiliseks puuduseks on kohapeal laadimise võimatus. 
    Pärast kogupauku tuleb rauad välja vahetada ja tühjad rauad relvatehasesse laadimisele toimetada. 
    Siit nähtub, et metallitormi puhul on eelkõige tegemist kaitseotstarbelise rakendusega. 
    Hästi valitud positsioonidele paigutatud patareid oleksid suutelised automaatselt kaitsma ka maismaad. 
    Vaenlase lähenev jalaväegrupeering saaks hävitatud ühe hästi suunatud kogupauguga, mille kuulid tabavad agressorit. 
    Lasuga kaasnev heli jõuaks isegi kurtide kõrvadeni. 
    Kohustuslik sõrmejälje kontroll 
    Metallitormi juhtimissüsteem ei tegele üksnes laengute süütamise ja nenedevahelise viibe reguleerimisega. 
    Sedavõrd suure tulejõu kontrollimiseks on hädavajalik, et iga relv omaks ka omaniku identifitseerimiseks vajalikku seadet. 
    See võib käsirelval olla näiteks ühendatud käepidemega, laskepatareil aga juhtimispuldiga. 
    Arengu alguses 
    Vaatamata 15 aastat kestnud leiutajatööle on uudne relvalahendus alles oma arengu algusetapis. 
    Sellest hoolimata liigub uurijate fantaasia hiigelsammudega edasi ja metallitormile mõeldakse välja üha enam rakendusi. 
    Näiteks miiniväljade puhastamine või tankide ja teiste lahingumasinate enesekaitse-süsteemid. 
    Lõplikud lahendused tulevad alles uuel aastatuhandel. 
    Austraallaste lähenemisnurk on tõsist huvi pakkunud USA, Itaalia ja Rootsi kaitsetööstuskontsernidele. 
    Mida arvate Metal Stormist? 
    Kindralmajor Ants Laaneots 
    Meie selliste eksperimentaalmudelite vastu tõsist huvi ei tunne. 
    Rohkem huvitume juba toodangus olevatest seeriamudelitest. 
    Kogu maailmas otsitakse käesoleval ajal kvalitatiivselt uusi relvastuslahendusi. 
    Neid on välja töötatud nii Euroopas, USAs kui ka Venemaal. 
    Selge on see, et klassikaline relvastus vahetub välja paari aastakümne jooksul. 
    Relvadesse kaasatakse elektroonika, distantsjuhtimine, täiustub optika. 
    Sõdurite lahinguvõimet tõstetakse tunduvalt. 
    Ometi võime päevast päeva selgelt näha, et ka kõige modernsem tehnika ei too soovitud võitu. 
    Võit tuleb ainult seal, kuhu on astunud sõduri jalg. 
    Lahinguväli ei jää kunagi sõdurita. 
    Sekundite saladuses on süüdi segased arved 
    TIINA JÕGEDA 
    Pärast EEs ilmunud artikleid juurdekirjutustest telefoniarvetel (vt EE nr 11 ja nr 13) on nii Eesti Telefon kui ka kodukeskjaamasid hooldavad firmad alustanud kontrollmõõtmisi, et vea tekkimisele jälile saada. 
    EE telefonikeskjaama ja Eesti Telefoni andmete täpsem võrdlemine on näidanud, et kahe firma poolt arvutatud minutite kogusumma tuleb erinev. 
    Küll on selgeks saanud, et Eesti Telefon pole minuteid juurde kirjutanud ega rohkem raha küsinud. 
    Arvutuste vahe tuleb suures osas sellest, et kõnesid, mis tehakse tasuta telefonidele (800 seeria, kiirabi jne) ei märgi Eesti Telefon kliendile saadetavale arvele. 
    Eesti Telefoni suurklientide allüksuse direktor Urmas Kõiv. 
    Eesti Ekspressi tehnikadirektor tegi teie esitatud andmete põhjal järelduse, et kuu ajaga on kahe ööpäeva jagu kõneminuteid rohkem arvestatud. 
    Pärast mitu nädalat kestnud analüüsi olete te selle väite ümber lükanud. 
    Me ei ole kunagi tahtnud klientidele midagi sellist teha, et paneme klientidele rohkem raha peale. 
    Hakkasime teie esitatud andmeid uurima ja siis selgus, et need olid võrreldamatud andmed: oli võrreldud Eesti Ekspressi veebruarikuu kõnede andmeid Eesti Telefoni antud jaanuari andmetega. 
    Kas arve ei peaks olema nii läbipaistev, et sellest arusaamine ei võtaks mitu nädalat aega? 
    Ütleme siis nii, et telekommunikatsioon on nii keeruline ala. 
    Siin on nii palju igasugu kaableid ja pikki vahemaid. 
    Üks kõne võib olla murdosa sekundit pikem ­ kord Eesti Telefoni kasuks, kord kahjuks, aga kokkuvõttes ta tulemusi ei mõjuta. 
    Meie süsteemid on sellised, et sekundite murdosa ei saa arvestada. 
    Ja vead võivad tulla ka ümardamisest. 
    Et arvutisüsteemis esineb vigu, selle vastu te ei protesteeri? 
    Me ei tao endale ka vastu rinda ja ei ütle, et Eesti Telefon üldse ei eksi. 
    Ükski süsteem ei ole veatu. 
    Kui me räägime minutite loendamisest, siis vaadake, päris täpselt minuteid arvestada ei saa. 
    Väga paljusid minuteid Eesti Telefon ei panegi teie arvele ­ näiteks, kui klient on helistanud 800-seeria numbril, mis on tasuta. 
    Mis mõtet oleks tasuta telefoni kõnepikkust loendada? 
    Täpselt nii. 
    Aga vahejaam loendab neid sekundeid ka. 
    Sellepärast ei saa võrrelda minuteid keskjaamas ja vahejaamas. 
    Suurklientidel on see eelis, et nad saavad kõnepikkusi vähemalt võrrelda. 
    Eraklientidel pole sedagi võimalust. 
    Kuna stopperiga kõnepikkuste mõõtmine ei ole teile argument, siis mis see eraklient peab tegema? 
    Eesti Telefonil on igas maakonnas oma klienditeeniduspunkt, kust ta saab vastused oma küsimustele. 
    Aga kindlasti on suurklientidele parem teenindamine kui eraklientidele. 
    Millal hakkate eraklientide kõneesristusi tegema? 
    Kohalike kõneeristusi me massiliselt väljastama ei hakka, see oleks liiga suur investeering. 
    TAASÄRKAV OPTIMISM 
    Kristine Center ASi juhatuse esimees Margus Reinsalu kavandab Muuga sadama juurde teist tsooni ehk viis miljardit krooni maksvat transiidi- ja logistikakeskust. 
    Sündigu Muuga nr 2 
    SELLE MÕTSAR 
    Kui Kristine Center ASi juhatuse esimees Margus Reinsalu käib Eesti Ekspressis intervjuud andmas, ütleb tal auto immobilaiser üles. 
    Kui ta järgmisel päeval sõidab töökaaslase jeep 'iga fotograafile Muuga sadama kõrval asuvaid liivamägesid näitama, kuhu planeerib transiidi- ja logistikakeskust, jääb tagasiteel masin põhjani kinni. 
    Aeg-ajalt lihtsalt ei vea ja siis jälle väga veab. 
    1997. aasta sügisel ostis Margus Reinsalule kuuluv Kristine Center AS 12 miljoni krooni eest endise riigiettevõtte Eesti Fosforiit. 
    Mitte selleks, et seal väetist toota, vaid selleks, et arendada 153hektarisel krundil tööstust ja transiiti. 
    Nüüd on Reinsalu jõudnud asjaajamistega nii kaugele, et kuulutab: sündigu Muuga nr 2. 
    Koostöös ühe Hollandi suurima infrastruktuuri ehitus- ja arendusfirmaga Vermeer on valminud Muuga sadama äripiirkonna arendusplaan. 
    See näeb ette, et esimeses etapis ehitatakse välja 82hektarine transiidi- ja logistikakeskus. 
    Selle rajamine tähendab projekti kohaselt viie miljardi kroonist investeeringut. 
    Äriplaani koostamist ehk Vermeeri konsultatsioone finantseeris SENTER, Hollandi majandusministeeriumi juurde kuuluv asutus. 
    Praegu kõrguvad tulevase transiidi- ja logistikakeskuse territooriumil liivahunnikud, mida on kokku 3,5 miljonit kantmeetrit. 
    Reinsalu usub, et liivast saab nõutud kaup, kui Muuga sadamat ida poole laiendama hakatakse. 
    Osa liivast juba läheb sadamasse, viitab ta uue konteinerterminaali ehitusele. 
    Transiiti võiks mitmekordistada 
    Kui mullu läbis Tallinna sadamat umbes 20 mln tonni kaupa, siis Reinsalu äriidee kohaselt võiks kaubavood suureneda 40 mln tonnini. 
    Raudtee läbilaskevõime suurendamiseks on Eesti Raudteel EBRDga laenuleping juba sõlmimisel. 
    Vermeeri nägemus ütleb, et sadama territoorium on esimene tsoon, mis oma kalliduse tõttu oleks mõeldud kiire käibega kaupadele, ning kavandatav transiidi- ja logistikakeskus teine tsoon. 
    Pakterminali juht Aadu Luukas uuele ambitsioonikale ettevõtmisele tormilist edu ei prognoosi: Ma ei näe, et seda projekti on võimalik kiiresti realiseerida, aga perspektiivi on sellel kindlasti. 
    Samal seisukohal on Muuga sadama direktor Joel Tammeka. 
    Reinsalu nõustub: See võtab loomulikult aega, tuleb etapi kaupa teha. 
    Kas tulevases transiidi- ja logistikakeskuses hakatakse krunte müüma või rentima, on Reinsalu sõnul läbirääkimiste küsimus. 
    Arvestades detailplaneeringu, ehituslubade jms asjaajamise kiirust, loodab Reinsalu, et kopa saab järgmisel sügisel maasse lüüa. 
    Miks mitte, väga tubli ettevõtmine, hindab Kristine Center ASi projekti Tammeka. 
    Ta ei pea projekti utoopiliseks, kuna praeguseks väljaehitatud ja kasutusel olev sadama territoorium on väga ülekoormatud: Osa operaatorfirmasid juba mõningaid kaupu vastu ei võta. 
    Ka sadamal endal on veel umbes 150 hektari jagu maad ida suunas arenemiseks ja väljaehitamiseks, aga see võtab Tammeka sõnul aega. 
    Huvilisi, kes juba praegu tahaks kaupa tuua, käib meie juures pea iga päev, lisab Tammeka. 
    Ta prognoosib, et kui mullu suurenesid Tallinna sadama kaubavood 17 mln tonnilt 20 mln tonnile, siis tänavu tõenäoliselt suurenevad 23 mln tonnini. 
    Kolm võimsat kinnisvaraprojekti 
    Lisaks sadama projektile on Kristine Centeri ASil käsil veel kolm suuremat kinnisvaraarendusprojekti. 
    Pärnus osteti ära Strand ja Ranna Hotelli vahel asuv pooleliolev, omal ajal mudaravilaks kavandatud ehitus ja 130hektarine krunt. 
    Täna on detailplaneering kooskõlastamise faasis, teavitab Reinsalu. 
    Poolelioleva mudaravila baasil kavatseb Kristine Center ehitada basseinide, saunade, konverentsisaalide ja muu sellisega kümblushotelli. 
    Et inimestel aasta läbi Pärnusse asja oleks ja et nad eelistaksid Serenale Pärnut, räägib Reinsalu. 
    Kümblushotelli ehitusmaksumuseks on planeeritud 160 miljonit krooni. 
    130hektarilisse rannaplaneeringusse mahub täismõõtmetega golfiväljak, looduskaitsealad ja 100 krundiga villade rajoon. 
    Kolmandaks tegeleb Reinsalu Olümpia hotelli vastas asuva krundi planeerimisega, millest Kristine Center ASile kuulub kolmandik. 
    Ülejäänu 1,4hektarisest maa-alast kuulub linnale ning see on mitu korda tulutult üritanud krunti müüa. 
    Eeltöö käib, siia peaks tulema multifunktsionaalne keskus: kaubandus, meelelahutus, bürood, korterid, tutvustab Reinsalu. 
    Tema neljas projekt on endine Seppo kliinik, kuhu ta kavandab pikaajalise taastusravi haiglat. 
    Selle projekti finantseerijaid loodab Reinsalu leida väljastpoolt: Maailmas on palju tervishoiuprogramme kolmandatele riikidele. 
    Itaalia ärimehe Ernesto Preatoniga seotud projektidega ­ Kristiine Kaubanduskeskus ja endise Tallinna Lihatööstuse territooriumile plaanitav kaubanduskeskus ­ ei ole Kristine Centeri ASil mingit pistmist. 
    Kogu suhe on selles, et oleme neile need kaks krunti müünud, selgitab Reinsalu. 
    Kas praeguses majandussituatsioonis, mil räägitakse langusest ka kinnisvaraturul, on Reinsalu miljardi- ja miljoniprojektidele turgu? 
    Turg on pingeline, nendib ühtlasi Kinnisvarafirmade Liidu juhatuse esimehe ametis olev Reinsalu. 
    Aga me oleme valinud unikaalsed objektid ning me ei opereeri kohalike pankade, vaid välisinvestorite rahaga. 
    Venemaa ostab lähivälismaa odava energiaga 
    MARKO MÖLDER 
    B oriss Jeltsin on lasknud nõunikel koostada kava, mis näeb ette Valgevene, Armeenia ja Kasahstani kindlat ning Gruusia, Kirgiisia ja Ukraina võimalikku liitumist Venemaaga. 
    Valgevenet, Kasahstani ja Kirgiisiat meelitab Venemaa turg ja odav tooraine. 
    Eraldatutena on neil nõrga siseturu tõttu väga raske oma majandust üles ehitada. 
    Andmed on pärit Euroopa Komisjoni perspektiivuuringute osakonnast. 
    Venemaa majandus on vaatamata eelmise aasta augustikriisile endistest suurtest liiduvabariikidest parimal järjel. 
    Vene Sotsioloogiainstituudi sotsiaalprognostika sektori juhataja Igor Bestuzhev-Lada andmetel kallutab SRÜ riike föderatsiooni poole neile kasulike kütuse ja teiste tarnete jätkumine. 
    Venemaa omakorda loodab eksportturgude laiendamisele ning võimalusele hakata kasutama riikide loodusressursse. 
    Euroopa Investeerimispanga spetsialist Paul Gerd Löser välistab Leedu ja Eesti ühinemise Vene majandusruumiga, ent peab üllataval kombel võimalikuks Läti liitmist. 
    See võib olla põhjus, miks Venemaa kriitikalaine möödunud aastal just Läti kodakondsuspoliitikat tabas. 
    Kui Leedu ja Läti ühinemine Euroopa Liiduga takerdub ning Baltikum kaotab Euroopa silmis oma ühtsuse, võivad Leedu ja Läti odava energia ning toiduaineteturu laiendamise lootuses end Venemaaga tihedamalt siduda. 
    Uuenduste aluseks saab toormetööstus 
    Venemaa majanduse stabiliseerimiseks peaks eeloleva viie aasta jooksul investeerima 35­100 miljardit dollarit. 
    Praeguses kapitalipuuduses on süüdi naftatoodangu langus, mis on viimase kümne aastaga vähenenud poole võrra. 
    Teine oluline kapitali kadumise põhjus on ökoloogiliste õnnetuste järsk kasv. 
    Sajandivahetuseks on 22% praegusest Venemaa hüdro- ja 29% soojuselektrijaamadest kasutuskõlbmatud ning aastaks 2010 tuleb 58% soojuselektri võimsusest ja kolmandik aatomienergia võimsusest demonteerida. 
    Majanduse stabiliseerimisel on lootus ekspordil põhineval majanduskasvul või energiasektoril, mis moodustab lõviosa tänasest Venemaa eksporditulust. 
    Potentsikaim uuendustelaine vedaja on gaasi ja kivisöe eksport, mille kasvu prognoositakse sajandivahetuseks seniselt 25 miljonilt tonnilt 35 miljonile tonnile. 
    Venemaa lootused Kaspia nafta müügi osas on piiratud. 
    Iraagi-vastase naftaembargo lõpetamine ja Kaspia nafta turuletulek pärsib oluliselt naftahindasid maailmaturul järgmise 20 aasta jooksul ning võib purustada Venemaa lootused teenida naftamüügist raha, millega oma majandust turgutada. 
    Üks võimalus raha leida on välisinvesteeringud. 
    Välisinvesteeringute kasv annaks Venemaale võimaluse üha efektiivsemalt kasutada loodusressursse. 
    Investeeringuid toovad kaasa impordi kasvu ning suure välisosaluse Vene firmades, mis võib hirmutada kohalikke liidreid. 
    Seega jäävad Venemaa uuenduste allikaiks suuremahulised Maailmapanga sooduslaenud, mis mõjutavad föderatsiooni majandust vähemalt järgmised kümme aastat. 
    Venemaa jääb aastani 2000 muutustest puutumata 
    Vene majandusstruktuuris pole pärast esialgseid reforme senini loobutud ebaefektiivsest rasketööstusest ega ole suudetud orienteeruda tarbekaupade tootmisele. 
    Reformide takerdumise hirmus on sisemaised investeerijad paigutanud oma kapitali (ligi 260-miljardit dollarit) Lääne pankadesse. 
    Majandusnumbritelt prognoositakse käesolevaks aastaks Venemaal inflatsiooniks 60­65% ning 5% majanduslangust. 
    Positiivsest küljest on tööpuudus vaatamata augustikriisile säilitanud kümne protsendi piiri. 
    Enamik Venemaad puudutavatest tulevikustsenaariumidest eeldavad tugeva presidendi võimuletulekut aastal 2000. 
    Enne seda pole suuri muutusi Venemaa arengus ette näha. 
    Analüütikute hinnangul trükiks Jevgeni Primakovi vahevalitsus sotsiaalse kriisi saabumisel pigem raha juurde, kui pöörduks tugeva autoritaarsuse suunas. 
    Tagasihoidlikumate prognooside kohaselt saavutab Venemaa majandus oma endise taseme kümne aasta pärast. 
    Selleks ajaks on majandusskeemid maailmas muutunud, mis sunnib Venemaad taas otsingutele. 
    Sõda arvutimessil 
    ARNE PAJULA 
    Arvutimessi Kompuuter 99 näiliselt rahuliku meeleolu varjus möllas torm. 
    Arvutifirmade assotsiatsioon (AFA) ja Elektroonikaühing leppisid kokku edaspidi korraldada oma erialamesse koos ühise nime TELEBIT all. 
    Selline koostöövalmidus ilmselt ei meeldinud Eesti Näitustele ja nad kuulutasid välja oma messi nimega INFOCOM. 
    AFA president Kaido Saarma: Küsimus on professionaalsuses. 
    Loodame väga, et Eesti Näitused hakkab ükskord majanduslikult mõtlema. 
    Konkurendid on ju Riia ja Helsingi vastava ala messid. 
    Eesti Näituste arengudirektor Siimu Loogma: Meie jaoks on mess eelkõige äriprojekt ja kõigi korraldamises osalejate vahel oleks mõistlik jagada nii riskid kui ka kasum. 
    Meie messitoode on lõpuni välja töötatud, neil aga üksnes logo. 
    Teine vaikne sõda, mis messil käis, keerles ümber Linuxi. 
    Seda soomlase Linus Torvaldsi algatusel loodud, vabalt jagatavat operatsioonisüsteemi hakkas esimese Eesti tootjana oma arvutitesse installeerima Pennu. 
    Kaasnev reklaamikampaania ärritas tugevalt tarkvaragiganti Microsofti ja Pennu oli sunnitud kampaaniat korrigeerima. 
    Messil jätkas Pennu kuristiku serva peal balansseerimist, reklaamides oma Linuxiga masinaid Inteli ja Microsofti kaubamärke osatavate hüüdlausetega. 
    Kommentaaridest MicroLinki stendil võis välja lugeda, et ettekanded konkurendi võimalikest eksisammudest on juba mõlema rahvusvahelise kontserni poole teel. 
    Võitlus turu pärast käib ka Eestis, mitte ainult kaugel USAs. 
    Ilmselge, et tasuta operatsioonisüsteemi jagamine Pennu poolt haavab Microlinki. 
    Ometi oli ka Microlinki stendil Linuxiga töötav masin väljas. 
    Liiwi Heliis ja Remedia kasvatavad turuosa 
    Esimeses kvartalis kasvatas eelmise aasta sama ajaga võrreldes enim valge viina turuosa Eestis Holstre viinatootja Liiwi Heliis. 
    Heliis tootis 13 910 dekaliitrit valget viina ja haaras 16 protsenti turu kogumahust, mis teeb aastaseks juurdekasvuks üheksa protsenti. 
    Ligilähedase kasvu tegi läbi AS Remedia, kasvatades turuosa seitsme protsendi võrra. 
    Endiselt on suurim AS Liviko, kelle turuosa langes aastaga 41-lt 32-le protsendile, suurima languse tegi läbi AS Onistar. 
    Muutused viinaturul on meie jaoks küll rõõmustavad, kuid seda vaid suhtarvudes. 
    Tegelik seis on palju kurvem, sest tõeline tõusja turul on salaviin, ütleb Liiwi Heliisi tegevdirektor Kalle Kütt. 
    Küti andmetel ületas 1998. aasta realisatsioon 1999. aasta oma peaaegu kahekordselt. 
    Kui oletada, et eelmisel aastal salaviina üldse ei müüdud, võiks kurjategijate turuosa kasvu hinnata nullilt protsendilt 50-le. 
    Tegelik olukord on aga veel hullem, kommenteerib Kütt. 
    Elcoteq Networki juhatuse esimees ANTTI PIIPPO: Sa pead kasvama koos klientidega 
    Aprilli lõpus andis välisinvesteeringute agentuur auhinna Eesti toote kvaliteedi arendamise eest Elcoteq Tallinnale. 
    Firma 1998. aasta käive oli 337 miljonit krooni ja eksport 5429 miljonit krooni. 
    PAAVO KANGUR 
    Mida mõtlete Eestist? 
    Majanduse areng on olnud märkimisväärne. 
    Ma usun, et kasv jätkub. 
    Miks eksport on suurem kui käive? 
    Asi on viisis, kuidas me arvestame oma tulemusi korporatsioonis. 
    Me arvestame materjale ja lisandunud väärtust eri gruppides. 
    Materjali, millest valmistame lõpptoodangu, ostame me üle maailma. 
    Käive ei sisalda sisseostetud materjale. 
    See on rahvusvahelistes kontsernides tavaline arvestuse viis. 
    Kompanii on noor ja teie olete üks asutaja? 
    See on juba kaheksa aastat vana. 
    Kompanii moodustati MBO (juhtkond ostab välja) raskustesse sattunud Lohja korporatsiooni ühest osast. 
    Tol ajal oli seal 170 töötajat ja firma oli kahjumis. 
    Täna on üle 4000 töötaja, sealhulgas 2500 Tallinnas ja umbes 1000 Soomes. 
    Viimase aastaga on pandud tööle uued tehased Ungaris, Mehhikos ja Hiinas. 
    Ja loodud müügibürood Jaapanis, Saksamaal ja USAs. 
    Üks tehas on Peterburis. 
    Nii et globaalne firma. 
    Mis on teie edu saladus? 
    Saladusi pole. 
    Edu on uue elektroonikatööstuse paradigma tagajärg. 
    Suured kompaniid, nagu ABB, Ericsson, Nokia, ostavad üha rohkem alltöövõttu. 
    Turg oli valmis sellisteks ettevõteteks nagu Elcoteq. 
    Meil on kümmekond suurt konkurenti samas valdkonnas, kes kõik on USAst. 
    Euroopas on turul veel tuhatkond väiksemat tegijat. 
    Peamine on aru saada, et selles äris pead sa olema globaalne. 
    Lokaalseks jääda ei saa. 
    Kas peab laienema ja laienema? 
    Kui turg kasvab, siis peab kasvama. 
    Me oleme ainus Euroopa elektroonikatööstuse teenindaja, kes on laienenud USAsse ja Aasiasse. 
    Ja see on edu saladus. 
    Kes on teie esimene klient? 
    Räägitakse, et teie edu võtmeks olid head suhted Nokiaga? 
    On tähtis, et kõigi klientidega oleks head suhted. 
    Ma ei saa öelda, kes on parim. 
    Meie põhiklientideks on 20 ettevõtet, mis asuvad Põhja-Euroopas. 
    Nüüd oleme saamas kliente Aasiast, Ameerikast. 
    Antti Piippo 
    Sündinud 1947. 
    Lõpetanud Helsingi Tehnoloogia kolledzhi. 
    Elcoteq Network Corp­i esimees ja suurim aktsionär, 90ndate suurimaid tegijaid Soome ärimaailmas. 
    Soome väliskaubanduse nõukogu ja Soome Aeronautika Assotsiatsiooni nõukogu esimees. 
    Soome rahvuslike uuringute ja arengu töögrupi SITRA esimees. 
    SITRA on avaldanud uuringu Soome identiteedist uues Põhja-Euroopas. 
    Elcoteq Tallinn peadirektor Ilmar Petersen: Elektroonika valmistamise teenuse turg kasvab aastas umbes 25%, telekommunikatsiooni vallas veelgi kiiremini. 
    See ala, kus meie töötame, on eriti muutlik: lõppturu kõikumised peegelduvad koheselt tootjal ja samas toimib ülemaailmne konkurents. 
    Pidev valmisolek muutusteks ongi see, mis võimaldab konkurentsis püsida. 
    Keegi ei anna tellimusi pikaks ajaks ette ja seetõttu ka meie tellimused kõiguvad. 
    Elektroonika valmistamise teenuse (EMS) turg on omamoodi ja tööd niisugustes pidevalt muutuvates oludes ilmselt ei kujutatagi ette. 
    Kuid hinnanguid antakse mõnest teisest valdkonnas pärit tavaettekujutuse järgi. 
    Näiteks on ajalehetellimised tehtud aastaks või toodang ette planeeritud aastaks või muuks pikemaks ajaks. 
    Ja kui siis äkitselt tuleb vahe sisse, tekib hirm, et mis nüüd saab. 
    Meie tootmine on hoopis teistsugune. 
    On üsna tavaline, et tellimuse tähtaeg on 36 tundi, kuid sadu elektroonikakomponente, mis meil selleks puhuks peavad valmis olema, ostame kokku kogu maailmast. 
    Ilmselt ei kujutata ette, et rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks tulebki nii töötada. 
    Seda tähendabki pidev valmisolek. 
    Meie jaoks on turgude muutlikkus normaalne ja selle valdamises seisneb meie professionaalsus. 
    Kliendid vajavad ja ootavad meilt aina rohkem 
    paindlikkust ehk võimet tootmismahtusid väga kiiresti suurendada ja vähendada. 
    Tallinna tehases vaba pinda praegu ei ole, st kõik on tootmise all. 
    Tundub, et suvel peab isegi pisut töötajate arvu kasvatama. 
    Praegu paistab, et Tallinna tehas hakkab saavutama oma maksimumvõimsust. 
    Oleme Elcoteqi suurim tehas. 
    Veel on oluline, et meie tooted on erinevad, mistõttu mõnikord on vaja rohkem inimesi ja teinekord jälle rohkem põrandapinda. 
    Samas pole ühtset mõõtühikut, milles meie tootmist mõõta ­ kas rahas, tükkides, inimeste arvus, kasutatud põrandapinnas, müüdud minutites (ka sekundites) või automaat-ladumismasinate arvus. 
    Seetõttu on raske defineerida, mis on seisak, mis tagasiminek. 
    Kui tehases midagi ei toodetaks ja keegi selle seisva tootmisvõimsuse eest ka ei maksaks ­ siis oleks tõesti seisak. 
    Seda ohtu ei ole niikaua, kuni me suudame klientide usaldust hoida ja globaalses konkurentsis püsida. 
    Raamatute hinnad jätkavad tõusu 
    GEA VELTHUT-SOKKA 
    Eesti Rahvusraamatukogu teeb Statistikaameti tellimusel igal aastal kokkuvõtted raamatute tiraazhidest. 
    Viimastel aastatel on tiraazhid langenud. 
    1998. raamatute keskmine trükiarv oli 1940 eksemplari, 1997. aastal 2220. 
    Ilukirjanduslikke teoseid ilmus mullu 635 nimetust, seega 69 võrra vähem kui 1997. aastal. 
    Kaanehind tõuseb 
    Raamatute vähese müügiedu taga on kõrged hinnad. 
    1. jaanuarist on raamatutel käibemaks 18 protsendi asemel 5 protsenti. 
    Teoreetiliselt oleksid raamatud pidanud poes odavamaks minema, kuid tegelikult hinnad hoopis tõusid. 
    Meie hindasime 1. jaanuarist raamatud ümber ja esialgu saime tõepoolest odavamalt müüa, ka huvi tõusis märgatavalt, meenutas kaupluse Areng juhataja Vaike Kark. 
    Aga järgmine partii tuli kirjastustelt juba palju kõrgema hulgihinnaga. 
    Siin on meil nokk-kinni-saba-lahti, ütles kirjastuse Ilmamaa direktor Mart Jagomägi. 
    Kui raamatuid ei osteta, peame tiraazhi vähendama. 
    See tõstab jälle üksiku eksemplari hinda ja ostetakse veel vähem. 
    Kark on kindel, et kirjastused elavad paremini, kui nad välja näitavad. 
    Ent ükski kirjastus ei olnud nõus oma majandustulemusi avaldama, kohmati, et kuidagi tuleme otsotsaga kokku. 
    Raamatu hulgihinnast 3 protsenti läheb kirjastuse kasumiks. 
    Palju jutukamad on raamatupoed. 
    25protsendisest juurdehindlusest läheb juhatajate sõnul üle poole rendi maksmiseks, ülejäänud summa võtavad palgad, telefonid, reklaam ja muud kulutused. 
    Maha tuleb kanda umbes 0,1 protsenti sisse ostetud raamatutest, varastatakse aga tunduvalt enam. 
    Edukamatel poodidel ulatub kasum paarisaja tuhande kroonini. 
    Trükiarv tunde järgi 
    Kirjastuste suurim probleem tundub olevat õige trükiarvu ennustamine. 
    Mul on tunne, et kirjastajad ei oska oma tiraazhe hinnata, vastav töö absoluutselt puudub, ütles Eesti Raamatukaubastajate Liidu juhatuse liige Sirje-Mai Pihlak. 
    Kaks aastat tagasi läks väga hästi müügiks Eesti ajaloo esimene köide. 
    Tänavu ilmunud teist osa trükiti ettenägelikult suurem kogus (2500 tk), kuid seda millegipärast ei osteta. 
    Kirjastuse Tiritamm tegevdirektori Sirje Saimre sõnul on neil kõikide raamatute trükiarv 2000 ümber. 
    Otsitakse hulgimüüjat 
    Kätte jäänud raamatutest lahti saamiseks korraldavad kirjastused paar korda aastas odavaid suurmüüke. 
    Raamatupoed on sel ajal täiesti tühjad. 
    Kuidas nad küll aru ei saa, et saevad oksa, millel ise istuvad, ohkas Vaike Kark. 
    Me oleme ju teineteisest sõltuvad: kui poed pankrotti lähevad, pole neil oma raamatuid enam kuskil müüa. 
    Nii kirjastajad kui kaupmehed möönavad ühist probleemi: Eestis ei ole tõsiseltvõetavat raamatutega tegelevat hulgifirmat. 
    Uudised 
    SUPILINNA JÕUDIS SOE VESI: 20. aprillil, kui üle kallaste tõusnud Emajõgi jõeäärsed tänavad üle ujutas, avanes Kartuli uulitsas elavatele tartlastele kauaoodatud võimalus vanni võtta ja küürida! 
    Sooja vee sügavuseks mõõdeti kohati kuni 1 meeter. 
    Paraku jäi rõõm üürikeseks ­ juba paar päeva hiljem keeras linnavalitsus soojakraani jälle kinni. 
    Kanada katastroof Eestit ei mõjuta 
    27.­28. aprillini toimunud rahvusvaheline tuumakatastroofi õppus, mille käigus sattus avariisse Kanada tuumajaam, ei kujutanud Eestile tuumaohtu. 
    Eesti kiirguskeskus, päästeamet ning meteoroloogia- ja hüdroloogiainstituut olid õppuste tõttu valvel. 
    Ontario järve ääres toimunud libakatastroof oli liiga kaugel, lisaks puhus tuul kiirguse veel kaugemale, sõnas kiirguskeskuse direktor Juhan Kalam. 
    Kuid inimeste vormis hoidmiseks tasub sellist asja kaasa mängida. 
    Kiirguskeskus vahetas katastroofipiirkonnaga fakse, mille tulemusena selguski, et siinset piirkonda seekordne õnnetus ei mõjuta. 
    Eelmise aasta novembris mängiti katastroof läbi Ungari tuumaelektrijaamas. 
    Siis oli tuul põhjast ja samamoodi ei jõudnud tuumaoht Eestisse. 
    Kalami sõnul ei ole teada, millal võiks toimuda järjekordne õppus Eestile lähemal. 
    Kord aastas õppusi korraldatakse, ent infot selle kohta antakse vaid paar kuud ette ja siis ei öelda ka täpselt, mis juhtuma hakkab, rääkis Kalam. 
    Uudised 
    Tallinna kesklinnas asuvast Rahvaraamatu kauplusest leidis ostja Guido Ilvese raamatu Katastroofid, mis vapustasid maailma, milles olid Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi raamatukogu märgistused. 
    Teos oli müügil uudiskirjanduse letis, hinnaks 121 krooni. 
    Raamatuhuviline avastas raamatust kooli raamatukogu templid ning pöördus seejärel müüja poole. 
    Raamatupoe töötaja väitel oli raamat tõepoolest müüa, ent pärast templite nägemist ütles ta, et arvatavasti on teos poodi unustatud. 
    Küsisin, kas ma võin selle nüüd endale võtta, ja müüja lubaski, rääkis ostja, kes edasi pöördus kasutatud raamatute letti. 
    Ta pakkus raamatut komisjonimüüki, kuid sealne müüja ütles, et nad ei saa raamatut müüki panna, kuna neil juba on selline müügis. 
    Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi raamatukogutöötajad kinnitasid, et nad tõepoolest ostsid sellise raamatu, kuid pärast templite löömist avastasid sealt valged lehed ja viisid teose poodi tagasi. 
    Hoolimata praakeksemplarist jõudis raamat hiljem ikkagi müüki. 
    Must reede ei kordu 
    Reede 16.04 oli Hansapanga klientidele must päev, pangaautoomaadid ei väljastanud sularaha ja kaardiga maksmine osutus praktiliselt võimatuks. 
    Tehingud kuhjusid sellise piirini, et panga arvutid ei jõudnud neid ettenähtud aja jooksul teostada ja katkestasid side. 
    Lõpuni õnnestus viia keskmiselt vaid iga kolmas tehing. 
    Musta reede põhjustas Hoiupanga ja Hansapanga kliendiandmebaaside ühendamine. 
    Öösel ümber tõstetud andmed tekitasid Hoiupanga vanasse andmebaasi augud ja muutsid selle kasutamise aeglasemaks. 
    Probleem oli ette teada, kuid Hansapanga infotehnoloogiajuhi Tõnis Sildmäe sõnul alahindasid nad keskmisest aktiivsema kaardikasutusega reedese päeva tekitatavat lisakoormust. 
    Vältimaks edaspidi selliseid ebamugavusi otsustati andmebaaside sidumise tempot aeglustada ja varustada kõik panga 310 sularahaautomaati ühtse tarkvaraga. 
    Nii saab tagada nende parema koostöö pangaga. 
    Luik algatas Keluse pankrotimenetluse 
    Eesti Ekspressi vastutav väljaandja Hans H. Luik algatas aprilli algul ärimees Ain Keluse pankrotimenetluse, sest Kelus ei maksnud ära rohkem kui pooleteise miljoni krooni suurust võlga. 
    Tallinna linnakohtu poolt Keluse ajutiseks pankrotihalduriks määratud Erik Savi ütles, et nõue Keluse vastu tuleb tehingust, mida Kelus käendas. 
    Minu andmetel ei ole ta seda ära maksnud, ütles Savi võla kohta. 
    Samas tunnistas ta, et ei ole veel Kelusega kohtunud ning tema vara üles kirjutanud. 
    Kelus väitis, et ta ei tea pankrotimenetlusest midagi. 
    Luige kommentaare selle uudise kirjutamise ajal saada ei õnnestunud. 
    Eelistungit pankrotiasjas ei ole veel toimunud. 
    Asjatundjate arvates pankrotimenetlus raugeb, sest Kelus maksab võla ära. 
    Kelus oli aastatel 1996-1997 Maapanga tähtsuselt teine mees. 
    Viimasel ajal ajab ta äri firma Virtual Reality (eesti keeles näilik tegelikkus) kaudu. 
    Eesti Ekspress tutvustas möödunud aastal oma lugejatele tema uhket talu, mis asub Otepää kandis. 
    Vambola Kolbakov käivitab kaualubatud õlitootmise Painkülas 
    Ühispangalt kohtu teel enam kui 50 miljonit krooni nõudev Lõuna-Eesti ärimees Vambola Kolbakov lubab juba sel suvel käivitada Painkülas rafineeritud toiduõli tootmise. 
    Põhiliseks tooraineks saavad raps ja päevalill, mis ostetakse kohalikelt tootjatelt. 
    Vastavad lepingud on juba sõlmitud, kinnitas Kolbakov. 
    Algselt on planeeritud toota 42 000 tonni rafineeritud õli ja 80 000 tonni loomasööta aastas. 
    80 protsenti toodangust turustatakse Baltikumi ja 20 protsenti teistel turgudel, sealhulgas Soomes. 
    Oleme ainus ettevõte lähipiirkonnas, mis ei kasuta õli tootmisel keemilist meetodit, vaid me teeme külmpressimisega nn neitsiõli, rääkis Kolbakov. 
    Õlitööstus kuulub ASile Werol Tehased, mis omakorda kuulub Lõuna-Tööstuse ASile, Hüvitusfondile ja ERA Pangale. 
    Lõuna-Tööstuse ASis on kõige suurem osalus Kolbakovil, aktsionäriks on ka Marek Strandberg. 
    Ja veel mõned, täpsustas Kolbakov, kelle sõnul on aktsionäride ring muutumas. 
    Kolbakovi väitel on tänase seisuga õlitööstusse investeeritud 140 miljonit krooni ning veel on vaja investeerida 20­25 miljonit. 
    Waba Riik lõpetab 
    Maikuu viimasel neljapäeval filmitakse ajakirjanike elust rääkiva telesarja Waba Riik viimane osa. 
    Sarja produtsendi Toomas Kirsi sõnul on seriaali aeg läbi, kuna seda on tehtud juba kaks aastat. 
    Tegijad teadsid Kirsi kinnitusel sarja tootmise lõpetamisest juba aasta alguses. 
    Asi tuleb kinni panna siis, kui see on tipus, mitte venitada seda lõputult nagu Õnne 13, ütles Kirss. 
    Salmonite ja VERI tegemine ­ see oli rohkem asja avastamine, Waba Riigi ajal olid käsitööoskused juba olemas. 
    Waba Riiki on filmitud üle 50 seeria. 
    Röövlipealik ei saanud armu 
    President Lennart Meri lükkas tagasi mafiooso Nikolai Bleskovi (42) armuandmispalve. 
    Üheksaks aastaks vanglasse mõistetud Bleskov kannab karistust väljapressimise ja röövimise eest. 
    1994. aastast vanglas viibiv Bleskov korraldas mullu Tallinnas näituse enda poolt trellide taga tehtud maalidest. 
    VAESED NUPUD 
    Koos ASi Ühinenud Meiereid kaubaga arestis toll ka Valeri Nupu miljon krooni maksnud külmutusauto. 
    Põlva mehel läheb murest pea halliks. 
    Suurfirmat mutrike ei huvita 
    SELLE MÕTSAR TIINA KAALEP 
    Valeri Nupp on Lõuna-Eesti kõige õnnetum mees. 
    Tema äri on kinni jooksnud, miljon krooni maksev külmutusauto on märtsist saadik Ukrainas arestitud ja Ukraina piir tema firma autodele umbes. 
    Nupp ei leia asu ­ Ühinenud Meiereisid, kelle kauba arestimise pärast mees end kolm nädalat Ukraina sõjaväeosas varjas, ei huvita mehe saatus ja äri. 
    Mina pole temaga transpordilepingut alla kirjutanud, jääb ASi Ühinenud Meiereid juhatuse liige Aivar Häelm Nupu muret kommenteerides napisõnaliseks. 
    Ta ei pea seda mingiks erakordseks probleemiks, et autod piiril kinni jäävad: See on igapäevane elu. 
    See on paratamatu, et kui sa Venemaa ja Ukrainaga äri ajad, pead pidevalt tõestama, et sa pole kaamel. 
    Ka Tartu piimatootja Jaan Mugra nendib, et selliseid probleeme tuleb riburada mööda kogu aeg. 
    Ükskõik millist kaupa Ukrainasse või Venemaale veetakse, autojuhtidel on piiril alati probleeme, lisab ASi Ühinenud Meiereid juhatuse esimees Aivar Pärgmäe. 
    Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsiooni peasekretär Toivo Kuldkepp ei jää transpordifirma mure suhtes nii ükskõikselt külmaks nagu Ühinenud Meiereide juhid: Autojuhil pole ju võimalust kauba rasvasisaldust määrata, tema ülesanne on kaup samas seisundis, milles ta selle vastu võttis, ka üle anda. 
    Kahjud peaks korvama siis sõltuvalt sellest, kellele õigus jääb, kas kauba saatja ehk Ühinenud Meiereid või kauba arestija. 
    Vägev petab, väeti kannatab? 
    28. märtsil arestiti Valgevene Ukraina piiril valede tollikoodide tõttu nii Ühinenud Meiereide kaup kui ka Valeri Nupu külmutusauto. 
    Põhjuseks toodi asjaolu, et laadungis sisaldunud rasvaine oli märksa rasvarikkam, kui lubanuks kaubale lisatud dokumentatsioon. 
    See on VÕI, oli tigedate ukrainlaste sõnum Nupule. 
    Miks kaup arestiti? 
    Ukraina ja Eesti vahel kehtib ju vabakaubandusleping. 
    See on üks pettuse võimalus, kommenteeritakse anonüümselt ühest Eesti piimatööstusest. 
    Rasvasisaldusest sõltub toote hind, kui toote hind on madalam, on ka käibemaks väiksem. 
    Valgevene kaudu läks Nupp piimakraamiga tegelikult alles kolmandat korda, laadungis ikka ühe ja sama koodiga varustatud Võideks. 
    Seni eelistas OÜ Nupud Ukrainasse minna üle Venemaa ja mingeid tõrkeid polnud. 
    Nobe asjaajamine läks rutiinselt maksma 30 dollarit Vene ja 50 Ukraina tollile. 
    Nupu sõnul soovisid aga Ühinenud Meiereid millegipärast, et nende kaup sõidaks just Valgevene kaudu. 
    Arestitud kaup laaditi maha Tshernigovi tollilaos. 
    Ühel hetkel anti Nupule sõidudokumendid kätte ja öeldi, et mine aja auto sinna tolli parklasse. 
    Auto võti oli Nupu käes. 
    Nupp otsustas oma auto päästa. 
    Pärast pikka otsimist leidis mees piiratud territooriumi, kuhu oma väärtuslik auto ajada. 
    Kolm nädalat elas Nupp ühe sõjaväeosa territooriumile peidetud autos, lootuses paberid korda ajada. 
    Eelkõige lootis Nupp Ühinenud Meiereide kui segaduse põhjustaja peale. 
    Meiereide Zaporozhjes resideeruv esindaja jõudis Nupu juurde Tšernigovisse paraku alles 10 päeva pärast arestimist. 
    Lõpuks, kolm nädalat pärast aresti tuli Valeri Nupp teise firma veoautoga koju Põlvasse. 
    Sel nädalal kavatseb ta tagasi oma autot vaatama minna. 
    Praegu näitavad Nupu enda rehkendused, et ta on kandnud kahju üle 100 000 krooni. 
    Kui auto tuleb ka kahjudesse kanda, lisanduks veel miljon. 
    Nupu mure Ühinenud Meierei juhte ei huvita, neil on oma asjad ajada. 
    Mehed tädisid õpetamas 
    Kolm ASi Ühinenud Meiereid tähtsat meest, juhatuse esimees Aivar Pärgmäe, juhatuse liige Aivar Häelm ja nõukogu aseesimees Andres Vinni, sõitsid eelmisel reedel ise Ukrainasse probleemi lahendama. 
    Olen praegu Zaporozhjes, teatab Häelm esmaspäeval. 
    Kauba näol, mille Ukraina toll arestis, pole Häelmi sõnul tegemist ei või ega ka mitte margariiniga, vaid võiga, millele on lisatud pisut taimeõli. 
    Tavatarbija tunneb seda kaupa Võideksi nime all. 
    Praegu on situatsioon selline, kus Ukraina toll on võtnud analüüsi ja väidab, et pole leidnud selles taimeõli, räägib Häelm. 
    Absurdseks teeb olukorra asjaolu, et tegelikult ei ole Ukrainas analüüsimetoodikat, mille alusel kindlaks teha, kas Võideks siis sisaldab õli või mitte. 
    Eestis kasutatavat rahvusvahelist analüüsimetoodikat ega ka Venemaal kasutatavat analüüsimetoodikat Ukrainas Häelmi sõnul ei aktsepteerita: Käisin Moskvas, et leida analüüsi metoodika, mida siis Ukrainas aktsepteeritaks. 
    Praegu on Ukraina pool seisukohal, et Ühinenud Meiereide Võideks toiduõli ei sisalda, ning Ühinenud Meiereid väidab, et sisaldab. 
    Kumbki pool omab erinevat seisukohta, sõnab Häelm. 
    Kõige rumalam on, et me teame sajaprotsendiliselt, et seal on õli sees. 
    Teisipäeval raporteerib ASi Ühinenud Meiereid juhatuse esimees Aivar Pärgmäe Ukrainast, et asjade arengus pole midagi uut: Õpetame tädisid, kuidas leida või seest seda, mis seal leidub. 
    Pehmelt öeldes kasutavad nad siin sajandivahetuse labori metoodikat. 
    Esmaspäeval kohtusid Ühinenud Meiereide juhid kuberneriga, teisipäeva plaanis on kohting KGB ülemaga jne ­ kõik selle nimel, et tõestada võis õli sisaldumist. 
    Nupu paberite järgi on võilaadungi realiseerimisajaks märgitud 5. mai ning kaup on hinnatud 27 000 USD peale, see on ligi 400 000 krooni. 
    Küllap siis tuleb kaup pärast seda, kui ta kätte saame, ringi töödelda, lubab Pärgmäe, et kaupa lihtsalt minema ei visata. 
    Häelmi sõnul on kauba realiseerimisaeg praegu teisejärguline küsimus: Kohtuasi tuleb sellest nagunii. 
    Selgusetu on veel, kelle vastu me hagi esitame, kas tolli või labori vastu. 
    Milline labor analüüsi tegi, seda Häelmi sõnul Ukrainas ei öelda. 
    Surra, Murra ja Vant ehk Kuidas sündis hävitusfond 
    SULEV VEDLER 
    Aasta tagasi viskasid ajakirjanikud nalja, et Hüvitusfondi juhatajat Arle Möldrit tuleks pildistada nii, et ta seisaks oma asutuse sildi ees, kuid varjaks kehaga firmanime kaks esimest tähte. 
    Rõve nali, eks ole?! 
    Õelamad nimetasid sama asutust hävitusfondiks. 
    Nad olid õigel teel. 
    Esialgsetel andmetel lõpetas Hüvitusfond eelmise aasta 357 miljoni krooni suuruse kahjumiga ehk kulutas ära kogu varasemate aastate kasumi ning veel tüki põhikapitali lisaks. 
    Sellel nädalal hakkas ajakirjanduses ja finantsringkondades ringi liikuma jutt, et Arle Möldri ning fondi finantsdivisjoni endise juhi Andres Männarti suhtes algatatakse tõenäoliselt kriminaalasi. 
    Eelkõige pannakse neile pahaks Ühispangaga sõlmitud tulevikutehingu katkestamist, mistõttu fond sai 63 miljonit krooni kahju. 
    Kui leping olnuks jõus, saanuks kahju hoopis Ühispank. 
    Loomulikult saavad Mölder ja Männart kaitsta end väitega, et ega nemad miljoneid ära kulutanud, seda tegi aktsiahindade langus. 
    Kuid sama hästi võib rääkida lugu meestest, kes väidavad, et rahva raha seisab raudkapis, kuid tegelikult hoiavad kupüüre ora otsas lõkke kohal. 
    Kes on süüdi, kui raha ära põleb: mehed või tuli? 
    Hullem on see, et noored juhid eesotsas Möldriga lasid põhja Hüvitusfondi usaldusväärsuse. 
    Esialgu tegutses fond ju väikese riskiastmega ta ei võinud isegi firmadele laenu anda ning obligatsioonidel oli riigi kate. 
    Kuid kolm aastat tagasi, kui Tallinna börs tõusis, tegi Möldri seltskond ise (!) fondi seaduse ümber ja Riigikogu võttis selle vastu. 
    See tähendas räpase äri algust. 
    Hüvitusfond hakkas üha rohkem ja rohkem aktsiate ning teiste väärtpaberitega kauplema. 
    Tema äripartnerite sekka ilmusid firmad, keda tavaliselt nimetataks väheusaldusväärseks, mõne puhul aga hakataks lihtsalt naerma. 
    Näiteks Surra, Murra ja Vant, mida esindas Maapanga maakler Leino Schnur. 
    Te ei võtaks ju seda tõsiselt? 
    Nemad võtsid. 
    Fond kauples ka aktsiatega, mida soliidsed asutused tavaliselt ei puutu. 
    Näiteks Pärnu Sadama aktsiatega. 
    Jääb vaid lisada, et sadama finantsjuhina töötab isand Männart. 
    Hüvitusfondi nimi hakkas üha tihedamalt esinema valgustkartvates tehingutes. 
    Nii kandis just Hüvitusfond ligi 30 miljonit krooni Leedu Snoras-panka, kust paar Maapanga juhtkonna liiget selle kohe pihta panid. 
    Fondi juhid tegid koguni iseendaga tehinguid. 
    Kuna aga nad ei saanud lepingu mõlemale poolele ise alla kirjutada, toodi mängu tüdruksõbrad. 
    Nii esindab maksuvabat firmat Singleton International Männarti elukaaslane Kärt Kelder ja Brilliant Holdingut Möldri sõbranna Annaliisa Vinnal. 
    Enamasti liikus aga raha nii, et fond ja tema juhid puhtaks jäid. 
    Selleks pani fond raha mõnda panka, pank laenas aga sama summa õigele mehele edasi. 
    Kõige tihedamalt sidus fond end Maapangaga. 
    Nende peakontorid asusid ühes ja samas majas ning nende juhid said omavahel väga hästi läbi. 
    Selline sümbioos on parim võimalus sahkerdamiseks. 
    Jääb mulje, et mõlemat asutust kasutati raha väljapumpamiseks, kasum aga kanditi maksuvabadesse firmadesse. 
    Kasu lõikasid paljud. 
    Alates nn Pindi pundist, lõpetades praeguse Võru maavanema Robert Lepiksoniga, kelle firmade eest, tõsi küll, kirjutas allkirju fondi juhatuse liige Margus Uudam. 
    Ent kui audiitorid mullu suvel Hüvitusfondi ja Maapanga vahelisi tehinguid uurisid, andsid fondi juhid allkirja, et nad ei teadnud, mida pank fondist saadud rahaga peale hakkas. 
    Tule taevas appi! 
    Arle Mölder kuulus aastaid Maapanga nõukogusse. 
    Fondi juhatuse liige Kalev Raidjõe oli aga sigaduste aastal 1997 Maapanga tegevjuht. 
    Kui need kaks meest ei teadnud, kuhu raha läheb, kes siis üldse teadis? 
    Eelmisel kevadel ilmusid välja fondi ja Maapanga vahelised lepingud, mille kohta panga raamatupidamises polnud ühtegi paberit. 
    Tõenäoliselt ilustati nende tehingutega nii Maapanga kui fondi seisu. 
    Peita oli aga veel muudki. 
    Seesama nn Ühispanga tehing, mille tõttu Mölder ning Männart sügisel kinga said, pidi tõenäoliselt varjama eelmisi tehinguid, mis olid sõlmitud maksuvabade kompaniidega Hoc Finances ja Plantwell Investments. 
    Tõenäoliselt olid need paberid tehtud vaid kontrollidele näitamiseks. 
    Tehtud lootusega, et aktsiahinnad tõusevad ning pabereid ei lähe kunagi vaja. 
    Paraku hinnad kukkusid ning fond jäi tänu Möldri ja Männarti allkirjadele rahast ilma. 
    Sellist sigadust ei andestata kergesti. 
    Eriti kui tegemist on rahva raha ja poliitikute kontrolli all oleva ettevõttega. 
    Jääb loota, et fondi uus juhtkond vana reha peale ei astu. 
    Esimese kvartali 43 miljoni krooni suurune kasum ja konservatiivne investeerimispoliitika annavad märku, et asjad liiguvad paremuse poole. 
    Ekspress Konstantin Pätsi aarete jahil 
    Toila mees Seieri Aadu olla Konstantin Pätsi varanduse Pühajõe äärde ära peitnud. 
    MADIS JÜRGEN 
    Midagi suurt on sündimas. 
    Koerad lõrisevad, inimesed piiluvad uksepraost. 
    Labidas käes ja miiniotsija üle õla, liigub Toila vahel dressides naisterahvas. 
    Morn, kuid valvas, ja kahtlaselt Lagle Parekiga ühte nägu. 
    Silva Bankir ­ endine kaitseliitlane, kellel on väikestviisi ravija võimed ­ teab kohta, kuhu on maetud president Pätsi kuld ja hõbe. 
    Silva paneb oma suitsule tule otsa, viib käe (selle, milles on suits) kehast nii kaugele kui võimalik, raputab tuhka ja räägib, kuidas lugu oli. 
    Toila mees, kelle nimi oli Seieri Aadu, olnud tasase loomuga mees ja rääkinud vaikse häälega. 
    Ükskord, kui mehed viina võtsid, teinud Seieri Aadu suu lahti ja rääkinud oma loo hinge pealt ära. 
    1940. aasta juuniööl, kui Tallinnas oli mäss, vedanud Seieri Aadu koos Oru lossi aednikuga lossist Pühajõe äärde kaheksa suurt kastitäit presidendi varandust ja matnud maha. 
    Kastides olnud presidendi hõbenõud ja portselan ja muu peenem kraam. 
    Kastid olnud suured ja tammepuust ja mehed käinud raamvankriga kaks korda järel. 
    Varanduse asukoht olevat jõe lähedal ja niisuguses kohas, kuhu oleks pärast äärepealt mingi uus ehitus peale ehitatud 
    Tänaseks päevaks on Aadu ammu surnud. 
    Aitan labidat vedada. 
    Kõrvad kikkis, maadhaaravate pikkade hüpetega läheneb kohaliku taluperemehe volakas koer, paras murdja. 
    Koju! käratab Silva, sirutab käe ette, ja seisab nagu tulp. 
    Koer seisatab ja keerab varsti minekule. 
    Vesi vuliseb, toomingas ajab hoolega pungi, jõeäär on tihedasti ülaseid täis. 
    Silva paneb kõrvaklapid pähe ja libistab miiniotsijaga mööda ülaseid. 
    Kaheksa kasti hõbeda päevavalgele toomine oleks justkui igalaupäevane töö. 
    Labidas palun! 
    Siin on midagi kahtlast! 
    Lööb labida maasse ja kaevab valmis meetrise augu, võtab oma rauad (need on üks mees spetsiaalselt hõbeda otsimiseks teinud) ja surgib hulk aega augus. 
    Näete, kui pehme maa. 
    Siin on varem kaevatud! 
    Jälle kaevab. 
    Jumala pehme! 
    Näete ­ ü h- t e juurt ka ei ole!!! 
    (59 aastaga peaks mõni juur ikka olema tekkinud, arvutan.) 
    Kruvib, mõõdab. 
    Kulda ei paista. 
    Pühajõgi vuliseb. 
    Külarahvas ei söanda küsima tulla, mis me siin tuhnime. 
    Silva: Aga mis see nende asi on, m i d a siin otsitakse! 
    Teate seda anekdooti, kuidas rebane tahtis Iisraeli sõita. 
    Ei tea. 
    Rebane sai Iisraeli viisa. 
    Elevant tahtis ka, aga ei saanud viisat. 
    No rebane määris siis kaks suurt võileiba võiga kokku. 
    Pani ühe elevandile kõhu alla, teise selja peale. 
    Ja ütles, et see on tema võileib ja mis see teie asi on, mis mul võileiva vahel on. 
    Silva ei naera. 
    Kaevab veel veidi, kiidab pehmet mulda (hea surnuid matta!) ja ohkab. 
    M e i e seda varandust täna üles ei leia! 
    Ja lisab reipalt: Aga ma vähemalt t e a n, et siin ta on. 
    Silva ragistab edasi mööda Pühajõe kallast. 
    Tee peal on kelder. 
    Silva laskub oma aparaadiga keldrisse ja keldriomaniku dobermann kaotab sellist häbematust nähes peaaegu aru. 
    Aaret ei kuskil. 
    Tavaliselt ­ kui varandust maetakse, maetakse see kas müüri sisse või müüri juurde. 
    Silva on märganud vana paekivist müürijuppi. 
    Sinililled õitsevad. 
    Silk-solk, laulab väike lehelind. 
    Inimesed vaatavad üle õla tagasi. 
    See on Teppani talu, kus seisab õuel vana paekivist müürijupp. 
    Teppani talu vanaperenaine Mall tuleb vastu ja ma viin ta aardeotsimiseasjaga kurssi. 
    Mall ütleb, et Seieri Aadu võis vilistada ka. 
    Et ega kõike ei võinud uskuda, mida Aadu rääkis. 
    Mall teab, kuhu hõbe tegelikult viidi. 
    Otse lossi juures oli suur jahisadam. 
    Sealt läks kõik laevaga Leningradi. 
    Kõik viidi minema. 
    Mall rahustab õue peal koera. 
    Saksa ohvitserid käisid seal rannas oma daamidega päevitamas. 
    Täitsa, noh nii ­ ilma. 
    Mall vaatab vilksti. 
    Meie läksime mööda ­ väikesed tüdrukud ­, keerasime pead mere poole. 
    Me ei julenud vaadata ju ka. 
    Silva vasak jalg ette sirutatud. 
    Tuttav liigutus ­ viib sigaretiga käe kaugele kõrvale, raputab tuhka. 
    Toimub ülekuulamine välioludes 
    Kus siin enne majad olid? 
    Kui palju on ümber ehitatud? 
    Mida on ümber ehitatud? 
    Ja Mall vastab ladusalt. 
    Siis võtab Silva oma miiniotsija ja triigib õue hoolega üle nagu päevasärgi krae. 
    Ja siis ta teatab: Siin! 
    Võtab labida ja kaevab ilusa tärkava muru sisse ümmarguse augu. 
    Põhjast paistab roostes kolakas. 
    Silva mõõdab perenaist. 
    Mall: Teate, siin oli vana rehealune ja seda rauakola polnud kuskile panna ja matsime maa sisse ära. 
    Silva paneb suitsu põlema, tõmbab himukalt, ja viib suitsuga käe jälle kehast eemale. 
    Peab ise ümbrust tähelepanelikult silmas. 
    Mis küngas seal on? 
    Näitab metsa suunas. 
    See on vana kirikuase, rootsi ajast. 
    Silva: Mind huvitab see küngas. 
    Mall: See on vana küngas, see on rootsi ajast. 
    Silva joob vahepeal termosest kuuma kohvi. 
    Ta peab päevas kakskümmend tassi kohvi ära jooma, muidu on õhtuks täielik muumja. 
    Mall: Ma olen Pätsi näinud küll. 
    Oli selline väike muhe vanamees. 
    Jalutas hommikuti üksipäini pargis. 
    Mu õde kohtus Pätsiga üksvahe igal hommikul, kui kooli läks. 
    Ja president küsis alati tema käest midagi. 
    Et kuhu sa nii vara lähed vms. 
    Silva ajab auku kinni. 
    Mall: Ükskord oli istund Päts kalameestega rannas ja söönud suitsusilku... 
    Ja põllumajanduse pani elama. 
    Meie isa ei lubanud kartulit konksuga võtta, sest kartul läks ekspordiks.... 
    Ja need jõeäärsed kaldad! 
    Kui heinamaad olid niidetud, ja küünid olid heina täis, oli nii ilus vaadata. 
    See oli nagu postkaart, mis siin oli. 
    Silva jätab Mallega hüvasti. 
    Tõsine, ametlik, valvas. 
    Astub Seieri Aadu õe juurest ka läbi. 
    Uurib, kas Aadu ei rääkinud kodus ehk midagi kaheksast tammekastist. 
    Ei, sellist juttu polevat olnud. 
    Sõidame ära, ja Silva küsib, kas me tahame teada, kus on praegu Laidoneri kadunud raamatukogu. 
    Neli tuhat köidet, kõik punases nahas! 
    Pärast näitab Oru lossi juures, et suvel, kui pärnaallee õitseb, ronivad venelased puude otsas robinal ringi nagu ahvid. 
    Ja ohkab. 
    Madis Päts President Konstantin Pätsi lapselapselaps, advokaat 
    Legende president Pätsist liigub palju ja nii mõnigi võib tõsi olla. 
    Ärkamisajal tuli igal rahvaüritusel juurde mõni inimene, kes rääkis, et on presidendi ristitütar. 
    See oli nende inimeste jaoks äärmiselt oluline. 
    Vaata, et tulid sulle kojugi kaasa. 
    President Pätsiga seotud faktid on saanud aja jooksul suurema mastaabi, kui neil algselt on olnud. 
    Pole imestada, et mõnest küünlajalast võib saada kaheksa kasti varandust. 
    Tegelikult Pätsil erilist varandust ei olnud. 
    Oru lossi sisustus oli kõik põhiliselt ikka riigi vara. 
    KIRJAD 
    Tahan Mart Laariga last! 
    Peaminister on möku. 
    EE nr 14 
    Eesti Ekspress on küüniline ja õel ajaleht. 
    Toimetuseliikmete alaväärsuskompleksi väljaelamiseks rajatud kolumnirubriigis kirjutab 17. aprillil keegi naistoimetaja Mart Laari seksuaalsusest. 
    Kirjutajal on väga piiratud ja pildiajakirjalik ettekujutus seksikusest ja naistele meeldivast mehest. 
    Näib, et kirjutaja enese seksuaalfantaasiad on pärit ajakirjadest või piirduvad Barbie ja Keniga mängimisega. 
    Pealegi on hinnang nii seksikusele kui ka ilule maitseasi. 
    Hull lugu, kui Mart Laari füsiognoomia sedavõrd häirib, et see mõte on nii väärtuslik, et peab artikli kirjutama. 
    Teise inimese, olgu ta kasvõi avaliku elu tipptegelane, välimuse kritiseerimine ja osatamine on lihtsalt ebaviisakas, kõige tavalisem kasvatamatus ja mühaklikkus. 
    Seksikuse ja riigijuhtimise seos, et Eestile oleks eduks ilueedist juht, on üsna primitiivne ürgkarja jutt, kus isasem elukas juhib karja. 
    Riigi juhtimisel on küll muid kvaliteete vaja kui sile põsk ja prink muskel. 
    Ja ärgu kolumnist muretsegu, Eestis on tohutu palju mehi, kelle elu sisuks on ürginstinktid. 
    KADRI K Lasnamäe 
    Poolrumal kommentaar 
    Härra Krupski päästmine EE nr 16 
    Poolrumal kommentaar loole rubriigist Müstika. 
    Kes oskab vene keelt, teab, et vene keeles ei ole sõnu onupoeg ja onutütar - neil on kõik õed ja vennad. 
    Dvajurodnaja sestra (brat) ­ st vanemad on õed-vennad, või trijurodnaja sestra (brat) ­ vanavanemad on õed-vennad. 
    Kas ongi nii väga müstika? 
    Kasutati ära eestlaste lihtsameelsust ja teadmatust? 
    Lisaks tervitan hr Jüri Arrakut, tema kommentaar Aabrahamist, Ismaelist ja Iisakist 15. aprilli loole Meie mees Mekas on rohkem kui asjakohane. 
    L. G. 
    Teateid Stalini tõlgist 
    Kremli saladused kui kirjanduslik žanr EE nr 15 
    Läinud nädala Ekspressis oli teade Stalini tõlgi Valentin Berežkovi äsjailmunud mälestusteraamatust ja selle autori hiljutisest surmast. 
    Mismoodi Berežkov leiti ja kes leidis (arvan, et hea ajalooteaduse tundjana Savisaar), aga ühel hetkel hakkas paistma, et Molotovi ja Stalini tõlgina oli Berežkov Nõukogude Liidus elavatest inimestest üks väheseid, kes võis MRP salaprotokolli füüsiliselt näinud olla! 
    Ja kes võis olla tunnistaja, et salajane lisa kui selline oli olnud... 
    Nii kaugele Berežkov ei läinud, ka hiljem mitte. 
    Aga niipalju siiski küll, et tulles Moskvast Tallinnasse konverentsile, teatas ta ajaloodoktorina, et salaprotokoll poliitilise loogika järgi pidi eksisteerima ja väga tõenäoliselt eksisteeris... 
    Aitäh sellegi eest. 
    Pidin Berežkovile ühiseks Tallinna-sõiduks vastu minema Frunze kaldapealsele. 
    Oli suvelõpp 1989, mõni aeg enne Balti ketti. 
    Teadsin, et peab tulema Stalini endine tõlk, ja tema teadis, et talle peab vastu tulema NSVLiidu Ülemnõukogust keegi eestlane. 
    Maja ees oli ootajaid kaks, mina ja veel miski keskealine hipi. 
    Tegime suitsu ja veendusime 10 minuti pärast, et ootame teineteist. 
    Igatahes Wrangleri džiinid, teksapluus, rinnal kumamas mingi seletamatu jurakaga kuld-kett, Bulba-soeng (imehead hallid juuksed) ei klappinud kuidagi minu ettekujutusega nõukogude sõjaveteranist, keda olin oodanud... 
    Viimased kümmekond aastat elas ta USAs, õpetas uue aja ajalugu (ajaloolasena spetsialiseerus ta teadlikult, vältimaks omaenese isikliku mineviku mõju, Vaikse ookeani julgeoleku probleemidele), töötas palju USA noore põlvkonna mereväeohvitseride koolitamisel Californias. 
    Puutusime neil aastail kokku siin ja seal, rääkisime kaugemast ja lähemast minevikust ja on kahju, et paljusid küsimusi ei osanud ma küsida ja pooltele ta ei vastanud. 
    Mõne aasta eest tabas teda raske hoop: tapeti tema Moskvasse jäänud alla 30aastane ärimehest poeg. 
    Kusjuures mõrv oli rabavalt mõttetu: mingi koolivenna armukadeduslugu. 
    Nüüd elavad Californias edasi Berežkovi abikaasa, minia ja lapselaps. 
    IGOR GRÕZIN USA 
    Toomas H. Liiv, mine psühholoogi juurde 
    Depressiooni anatoomia EE nr 13 
    Mulle jäi antud loost mulje, et Psühhiaatriahaiglas seisnebki kogu ravi tablettide väljakirjutamises. 
    Depressiooni puhul tundub selline ravi poolik olevat. 
    Depressioon on psüühiline haigus, see tekib rahulolematuse, pingete ja murede tulemusena. 
    Loogiliselt võttes peaks siis depressiooni ravima nende põhjuste (probleemide) likvideerimisega. 
    T. H. Liivi viimane lause: Tean, et antidepressandid aitavad vaid neid, kes ennast ise aidata suudavad. 
    Ma ei tea, kas mina suudan. 
    Aga ma vähemalt püüan. 
    See ongi kogu loo mõte. 
    Mitte tabletid, vaid inimene ise. 
    Liiv tundub selles suhtes ebakindel olevat - ei tea, kas ma suudan, ma püüan. 
    Sellest on vähe. 
    Seega - mingu hea psühholoogi juurde. 
    S.R. Tartu 
    Täpsustus 
    Meie oma Nokia EE nr 16 
    Tiigrihüppe projekti juht on Jaak Aaviksoo, mitte Linnar Viik nagu eelmises lehenumbris ekslikult märgitud. 
    Vabandame osapoolte ees. 
    Vabandus Raha tünni peale! EE nr 16 
    Eesti Ekspress vabandab, et ei kontrollinud üle Uno Lahe väiteid (Raha tünni peale! EE nr 16), mis puudutavad juudi kogukonda Eestis ja Avatud Eesti Fondi. 
    EESTI EKSPRESS 
    ARVAMUS 
    Kuidas lahkuvad diktaatorid 
    ENN SOOSAAR Eesti Päevaleht 
    Suurem osa XX sajandi suuri ja väikesi diktaatoreid on surnud oma voodis. 
    Nende hulka kuuluvad nii kõige vägevamad ning võikamad Lenin, Stalin, Mao kui ka kraadi või paari võrra mitte-nii-jubedad Franco, Salazar, Tito, Ho Chi Minh pluss hulk ühe rahva saatusega mänginud võimureid. 
    Kuigi paljusid painas surmani tegelike või ettekujutatud sisevaenlaste likvideerimise maania, valdasid nad lahkudes võimu, mille olid varem enda kätte koondanud. 
    Me ei tea, mis käitumismalli järgib ennast kõigi alaväärsuskomplekside ning suurushullustustega ülestöötanud läbilõikediktaator olukorras, kus ta võimu ja võib-olla koguni elu ähvardab temast tugevam välisjõud. 
    Meil pole vajalikul hulgal algandmeid arvestatava keskmise väljaselgitamiseks, sest enamik võimuhulle on veristest kätest hoolimata lahkunud siit ilmast vägivallatult. 
    Erandeid loomulikult leidub. 
    Adolf Hitler näiteks oli väljapääsutult nurka surutud. 
    Kas võiksime sedasama öelda ka Slobodan Milo?eviei kohta, väita, et nüüd ei ole sellel mehel enam pääsu? 
    Kui siit kaugelt püüda põhjust leida Belgradi jaburale kompromissitusele, mis laseb juba teist kuud NATO rakettidel ning pommidel riiki tümitada, kerkib Jugoslaavia diktaatori selja taha tahes-tahtmata Saksamaa diktaator. 
    Miloševic ja Hitleri tõusu, sihtide ning äärmusolukordades käitumise vahel on üllatavaid kokkulangevusi. 
    Kes oleks Adolf Hitler olnud, kui Esimese maailmasõja rahutingimused ei oleks Saksamaale olnud rõhuvad ning alandavad? 
    Ja kes oleks Slobodan Miloševic olnud, kui Jugoslaavia Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi lagunemine oleks läinud enam-vähem normaalset rada? 
    Esimene tunnustuseta kunstnik ja vilets arhitekt, teine ühe Kagu-Euroopa äpardunud väikeriigi keskastme funktsionäär. 
    Ent Suur Sõda, mis pidi kõik sõjad lõpetama, lõi pinnase veel laastavamaks katastroofiks maailmas ja varisenud Jugoslaavia varemete vahel vallandati vennatapatalgud. 
    Massimõrvarist sai võtmefiguur Balkanil. 
    Mida laastavamaks muutus hävitustöö, seda agaramalt vooriti läbi rääkima. 
    Ülbus kasvas ja president Miloševic saatis uksest tagurpidi välja nii Madeleine Albrighti kui Jevgeni Primakovi. 
    Möödunud nädalal ajanud Tšernomõrdin temaga kuus tundi juttu. 
    Millest? 
    Selsamal õhtul teatas Miloševic kogu maailmale, et ta on kõik need verised aastad horvaate, Bosnia muhameedlasi ja Kosovo albaanlasi ainult kaitsnud ja ei ole kedagi kunagi kodunt lahkuma sundinud. 
    Ka Hitler lasi juudid ja mustlased laagritesse koondada, et päästa neid rahva viha eest. 
    Nagu Hitler, nii ka Milosevic tõusis võimule pooldemokraatlike valimiste kaudu, ja nagu Hitler, nii ka Miloševic on oma kõige suuremaid sigadusi tehes nautinud vähemasti osa elanikkonna toetust. 
    Suur-Saksamaa ja Suur-Serbia ei ole ruutkilomeetrites võrreldavad, kuid eesmärgi saavutamise abinõudes ­ relvad, tapmised, põletamised, küüditamised, teiste etnoste mõnitamine, ajaloo demagoogiline tõlgendamine, kurjuse kõigist kütketest vallandamine ­ on palju ühist. 
    Ja paistab, et nurjuminegi saab olema üks. 
    Ei läinud Serbial korda ennast laiendada Horvaatia arvel ja äpardus Bosnia sõjakäik. 
    Praegu on serblased suure tõenäosusega jäädavalt kaotamas Kosovot ja nähtavasti pöörab sõja raugedes ka Montenegro Belgradile otsustavalt selja. 
    Hitleri biograafe on hämmastanud Führeri hävituskirg ja täielik ükskõiksus ta oma rahva kannatuste suhtes eriti sõja viimastel aastatel. 
    Miloševici juures hoomame sedasama. 
    Temagi näikse oma sõjaväe põletatud maa taktikast lisakaifi saavat ja patoloogilise hoolimatusega suhtuvat purustustesse, mida NATO pommitamine tekitab Serbia majandusele, infrastruktuuridele, sõjaväele. 
    Otsus juudiküsimus Saksamaal ja liidetud aladel lõplikult lahendada tehti Wannsee salakonverentsil 1942. 
    Kui mitte varem, siis vähemasti nüüd tulnuks kõik ressursid sõja võitmiseks mobiliseerida. 
    Aga ei, Hitleri irratsionaalne juudiviha hoidis isegi 1945. kollapsiaastal kümneid tuhandeid rindevõimelisi mehi koonduslaagrites timukatööl. 
    Jugoslaaviat pommitatakse ööl ja päeval, aga riigipea ainumure on, mismoodi saaks albaanlasi suuremal hulgal mättasse lüüa ja kodunt ning maalt minema kihutada. 
    Need paralleelid ei ole julgustavad. 
    Kui too füüreriäbarik on nõuks võtnud oma juhi ja õpetaja eeskuju lõpuni jälgida, tuleb serblastel pikalt kannatustekarikat kummutada. 
    Muide, ajalooprügikasti on diktaatoril võimalik lahkuda ka kolmandal viisil ­ oma meeste priiküüdil. 
    Toda moodust pruukisid serblaste üleaedsed rumeenlased Nicolae Ceausescust lahtisaamiseks kümme aastat tagasi. 
    MAAPANGA PANKROT - Sel ajal kui üürnikud ja omanik kohut käivad, müüb Maapank nende korterid võla katteks maha. 
    Teet Kallas ja Tiiu Varik tänavale 
    Segased lood kalaäris 
    SULEV VEDLER 
    Pankrotistunud Maapank pani eelmisel nädalal müüki korterid, kus elavad populaarse telesarja Õnne 13 stsenarist ja (aja)kirjanik Teet Kallas, seitsmekümnendate aastate tuntud laulja Tiiu Varik ning riigikogu eelmise koosseisu liige ja tarbijakaitsja Aino Runge. 
    Korterid läksid müüki kuue miljoni krooni suuruse laenu katteks, mida ei suuda Maapangale tagasi maksta AS Reflet. 
    Reflet tagas laenu Tallinna kesklinnas Raua tänaval asuva kolmekorruselise krohvitud elumajaga, kus eespool mainitud kuulsused elavad. 
    Korterite müüki korraldav kinnisvarabüroo Tipoliin küsib ruutmeetri eest 5500­6000 krooni. 
    Maakler Elle Januško sõnul on huvi korterite vastu suur. 
    Majaelanikud kardavad, et peavad kodust lahkuma, kuigi neil on korterite eelisostuõigus. 
    Mul ei ole raha väljaostmiseks, tunnistab Teet Kallas, kelle 131m² korter maksab üle 700 000 krooni. 
    Ta küsib, kuhu ta oma perekonna ja 12 000 raamatuga küll kolima peab. 
    Tegelikult on isand Kallase olukord hulga hullem, sest maja eelmine peremees tahab teda üürivõla pärast tänavale tõsta. 
    Kallas ei ole üüri maksnud juba kaks aastat. 
    Tema võlg on ligi 31 000 krooni, kusjuures üür on vaid kaheksa krooni ruutmeetri kohta. 
    Järgmine kohtuistung toimub maikuus. 
    Kohus menetleb samasuguseid hagisid ka Tiiu Variku ja üürnik Galina Mihheleva vastu, kes võlgnevad vastavalt 23 000 krooni ja 22 000 krooni. 
    See kolmik ei maksa üüri, kuna nende väitel tagastati maja Ameerikas elavale Johannes Nõmmikule ebaseaduslikult ning seega ei ole Nõmmikul ja tema siinsel esindajal Jaan Lorensil õigust üüri küsida. 
    Majaelanike väitel on Nõmmiku allkirjad dokumentidel, mille alusel maja tagastati, võltsitud. 
    Nad on pöördunud oma väitega nii kaitsepolitsei, keskkriminaalpolitsei kui ka kohtuorganite poole. 
    Kohtuprotsessis esindab elanikke tippadvokaat Viktor Kaasik. 
    Just Kaasik soovitas neil üür maksmata jätta. 
    Üürnike ja omaniku sõda on käinud mitu aastat ja jõudnud välja isegi niikaugele, et mullu suvel kutsusid majaelanikud maja eest pügamata muru tõttu Lorensi vastu politsei välja. 
    Ütlesin, et ei saa muru pügada, kuna üüri ei maksta. 
    Politsei tegi mulle hoiatuse, räägib Lorens. 
    Kuid kogu see vägikaikavedu võib osutuda mõttetuks, sest Raua 51 ei kuulu enam Nõmmikule, vaid hoopis Maapangale. 
    Majale seatud hüpoteegi alusel andis pank laenu firmale Reflet, kes pidas Pärnu maanteel praeguse Argentiina restorani kohal grillbaari. 
    Tegemist oli tüüpilise maapangaliku laenuga, kus pankurid ei teadnud, kuhu raha tegelikult kadus. 
    Seetõttu võttis pank eelmisel aastal Raua tänava maja võla katteks endale ja pani nüüd müüki. 
    Seega võivad elanikud küll kohut käia ja korterite erastamisõiguse lõpuks kätte saada, kuid isand Lorens on maja peale laenu võtnud, selle ära raisanud ning pank müüb võla katteks korterid heausksetele ostjatele edasi. 
    ANDKE OMETI LASTELE RAHA 
    Liikumispuudega lapsed ootasid 99 päeva, et valitsus annaks nende kooli põlengujärgseks remondiks raha. 
    Ratastooliga poolpõlenud koolimajas 
    LEA LARIN 
    Õpetaja, kas me enam kooli ei saagi? küsisid Haapsalu sanatoorse kooli lapsed nutuselt pärast jaanuarikuist tulekahju. 
    Mõned ei saanudki enam, kümmekond kõige tervemat last saadeti koolist ära koju. 
    Need, kes ära pidid minema, olid sügavalt nördinud, kinnitab õppealajuhataja Ene Markvart. 
    Ligi neli kuud pidasid poolteistsada liikumispuudega eriinternaatkooli last koolitunde aulas, raamatukogus ja internaadi tubades. 
    Haapsalu koolis õppivate liikumispuudega laste jaoks on kool ainsaks väljundiks ellu ­ vastasel juhul oleksid need lapsed surutud koju nelja seina vahele. 
    Kus mujal oleksid abi saanud kuus poissi, kelle kaasasündinud puusaliigese haiguse raviks oli vajalik mitu aastat kestnud ravivõimlemine ja toega (loe: karguga) liikumise rezhiim? 
    Ilma ravita oleks haigus progresseerunud ja poistest saanud eluaegsed invaliidid. 
    Siiski pole tahmunud seintega koolis liikumist hõlbustavaid kaldteid, vaid järsud ja vanadusest nagisevad trepid. 
    Nõukogude-aegsed koolipingid ei ole tehtud puuetega laste vajadusi silmas pidades. 
    Ühtegi kempsu ei pääse ratastooliga, seetõttu tuleb lapsed loomulikke vajadusi rahuldama viia süles. 
    Esimeseks remonditööde etapiks, et lapsed saaksid tagasi kooli tulla, oleks vaja 3,2 miljonit krooni, rääkis kooli direktor Jaak Paesüld esmaspäeval põlenud majas uidates. 
    Et kooli vähegi inimlikumaks teha, kuluks projekti järgi 5,1 miljonit. 
    Hoolimata sellest, et valitsus on viivitanud vigaste laste kooli jaoks remondiraha leidmisega, kutsus direktor majja ehitusmehed ­ koolile eraldati hiljuti lifti ehitamiseks 1,114 miljonit krooni. 
    Raha kasutati ehituse käivitamiseks. 
    Tulekahjustuste kordategemine võtab ilmselt lootuse liftile. 
    Kaks meest jätkavad igahommikust laste treppidest sülitsi üles tassimist. 
    Onu võtab lapse sülle, viib viuhti üles, kirjeldab direktor. 
    Selles koolis õpib 26 last, kes liiguvad ainult ratastooli abil. 
    Kõikide asjaosaliste üllatuseks (ei teatud valitsuse päevakorra muutusest rahandusministeeriumis ega haridusministeeriumis, rääkimata valitsuse pressiesindajast Priit Põiklikust) tuli teisipäeval teade, et valitsus otsustas Haapsalu koolile anda remondiks 2 miljonit ja 100 000 krooni. 
    Kooli süütas oma õpilane 
    19. jaanuari pärastlõunal süttis Haapsalu Sanatoorse Internaatkooli füüsikaklass. 
    Viie minutiga oli maja suitsu täis. 
    Õpetaja Tenno Sillaste jooksis politseisse helistama, Haapsalu Päästeteenistusest saadeti põlevat kooli kustutama viis autot. 
    Kohale jooksnud koolidirektor ja kasvatajad haarasid vahtkustutid ja hakkasid maja ruum ruumi haaval läbi kammima ­ tänu pärastlõunasele ajale olid küll klassiruumid tühjad, kuid kooli aulas tegid 40 last näidendiproovi. 
    Esimene šokk oli suur, kui seal mürgises suitsus oleks lapsi olnud... meenutab direktor kooli teise korruse akendest väljapaiskuvat tulelõõma. 
    Pooleteise tunni pärast oli tulekahju likvideeritud. 
    Punane kukk oli hävitanud seitse klassiruumi, kuumus sulatanud aknad ja möödunud sajandil ehitatud koolihoone katusel eterniiditahvlid. 
    Kuna Haapsalus süttisid väikese vahega neli hoonet, kahtlustati süütamist. 
    Haapsalu politsei kuulutas välja 3000 krooni suuruse preemia inimesele, kes aitaks süütajat tabada. 
    Lõpuks saadi kätte 14-aastane poiss. 
    Poiss tunnistas politseile, et oli oma koolimaja füüsikaklassi tõmbkapis süüdatud paberite abil põlema pannud, ütleb direktor. 
    Eesti koolid on tuleohtlikud 
    Möödunud aastal oli haridusasutustes 13 tulekahju, mille tagajärjel tekkinud otsest varalist kahju hinnati 770 000 kroonile. 
    Sel aastal on punane kukk käinud juba kuues koolis ja tekitanud kahju 2,1 miljoni krooni eest. 
    Riigi Päästeameti pressiesindaja Tiit Tambi ütleb, et koolid on tuleohtlikud. 
    Neil ei ole lihtsalt raha. 
    Me isegi ei trahvi direktoreid, sest sellel pole mõtet ­ kust nad võtavad raha kooli tuleohutuks muutmiseks? 
    Tambi ütleb, et kui koolide tulekahjude järgseks taastamiseks kulutatud raha kokku arvata, siis oleks saanud kõik Eesti koolid tuleohutuks muuta. 
    Haridusministeeriumi korraldustalituse juhataja Ants Eglon ütleb, et tema teada pole Eestis koolid kahjutule vastu kindlustatud. 
    Rahapuuduse tõttu. 
    No selleks kuluks jõledam summa, kinnitab ta. 
    Selle asemel, et koolide tuleohutuks muutmiseks või riigikoolide kindlustamiseks raha eraldada, annab valitsus põlengu tõttu kannatanud koolile reservfondist raha: viimase paari aastaga 5 miljonit krooni. 
    Nagu näitab Haapsalu sanatoorse kooli juhtum, antakse raha aina pikema hambaga ­ esimest rahataotlust vana valitsus ei rahuldanud, kinnitab haridusministeeriumi eelarve talituse juhataja Tuuli Pärg. 
    Raha eraldamise otsuseni kulus 99 päeva ja hulk bürokraatiat. 
    Mis kool see Haapsalu Sanatoorne Eriinternaatkool on? 
    Asutati 1995/19956 vaimupuudega laste abikoolina. 
    Reorganiseeriti 1960ndate keskel lastehalvatust põdenud laste taastusraviks 
    Praegu kaasasündinud või trauma tagajärjel saadud liikumispuudega laste ravi ja õppetöö 
    Õpilasi pärast tulekahju 141 
    Klasse 16 
    KAST 
    Miks koolid pole kindlustatud? 
    Koolide põlengujärgseks taastamiseks kulunud raha 
    1998 180 000 Nõva Põhikool 1998 2 000 0000 Hugo Treffneri Gümnaasium 1999 800 000 Sillamäe Vanalinna Kool 1999 2 100 000 Haapsalu Sanatoorne Eriinternaatkool 
    Allikas: rahandusministeerium 
    KAST 
    Eesti koolid põlevad 
    1998 Jaanuar Mustamäe Gümnaasium 
    Märts Nõva Põhikool 
    Aprill Märjamaa Keskkool 
    Mai Paide Gümnaasium 
    Mai Suuremõisa Tehnikum 
    September Pärnu 13. Keskkool 
    Oktoober Pärnu Ühisgümnaasium 
    Oktoober Rakvere Vaba Waldorf Kool 
    November Hugo Treffneri Gümnaasium 
    1999 Jaanuar Haapsalu Sanatoorne Eriinternaatkool 
    Jaanuar Sillamäe Vanalinna Kool 
    Veebruar Haapsalu Kunstikool 
    Märts Maardu Gümnaasium 
    Allikas: Riigi Päästeamet 
    1. AULASSE MAHUB KAKS KLASSI: paljud koolijuhid ei teagi veel, et ruumipuudusest päästab kahe klassikomplekti aulasse paigutamine. 
    2. KAS MAHUB?: poiss proovib ratastooliga kitsukesse klassi mahtuda. 
    USUTLUS 
    Tallinna Keskturu kommertsdirektorit Vadim Politstšukki süüdistatakse korruptsioonis ja seotuses Jevgeni Bõkoviy mõrvaga. 
    Vadim Polistšuk: süüdistused on alusetud 
    MEELIS HIIOB 
    Milline on teie arvamus Keskturu müügist? 
    Tegemist on positiivse otsusega, turu müümisega pääseb linn lõpututest vaidlustest. 
    Juhin aga tähelepanu, et viis turul tegutsevat firmat pakkusid alternatiivina välja turu rendilevõtu võimaluse. 
    Rendiaja kestus oleks vähemalt kümme aastat, renditasu kaks miljonit krooni aastas, seega oleks linn rendiaja lõpuks teeninud 20 miljonit. 
    Ollakse valmis võtma ka investeerimiskohustus, mis tõstaks turu hinda kümne aasta pärast oluliselt. 
    Majandusmehena leian, et kõige targem otsus oleks linnal turg rendile anda. 
    Kui palju võib linn turu müügist teenida? 
    Kahe aasta eest üritati turgu müüa 30 miljoni krooni eest. 
    Isiklikult ei tea ma küll kedagi, kes niivõrd utoopilise hinna maksaks. 
    Ma ei usu, et hind tõuseb rohkem kui kaks miljonit alghinnast, 15 miljonist kroonist. 
    Iga majanduslikult mõtlev inimene saab aru, et olukorras, kus ligi 95% turust on pikaajaliste lepingutega välja renditud, ei ole tal suuri võimalusi oma tahtmist maksma panna ega ka teenida. 
    Kas uuel omanikul pole siis võimalik rendilepinguid lõpetada? 
    Teoreetiliselt on, praktiliselt saab see olema väga kulukas. 
    Rendilepingud on sõlmitud 15st 25 aastani. 
    Rendilepingu järgi tuleb ennetähtaegsel lõpetamisel maksta selle eest trahvi ning välja maksta saamata jäänud tulu. 
    Need firmad on tänaseks investeerinud turgu 16 miljonit krooni, millele lisandub veel 20 miljonit. 
    Kas teie olete üks Keskturu ostmisest huvitatud isikutest? 
    Ei. 
    Paar nädalat tagasi seostas ajakirjandus teid ja tapetud Jevgeni Bõkovit möödunud aastal Keskturul toimunud plahvatusega? 
    Bõkovit tundsin ma üle kuue aasta ja olen selle üle uhke. 
    Ta oli tõeline isiksus ja hea budo-õpetaja. 
    Budo oligi see, mis meid kokku viis, toetasin Eesti budomeeskonda rahaliselt aastaid tagasi ja toetan ka täna. 
    Väited, nagu oleks Bõkov olnud seotud maffiaga ja tema tapmise tagamaid võiks otsida möödunudaastasest pommiplahvatusest Keskturul, kuuluvad skisofreenia valdkonda. 
    Minu teada polnud Bõkovil ei grupeeringute ega ka pommiplahvatusega mingit sidet. 
    Miks möödunudaastane pommiplahvatus aga üldse toimus, ei tea me tänaseni. 
    Ma ei saa üldse aru, kellele see kasulik oli. 
    Kas vastavad tõele kuuldused, et teataval ringkonnal on huvi teid mõrvata? 
    Otsest ähvardust ei ole mulle küll tehtud, kuid tunnen minu ümber toimuvast, et väide ei ole tõest kaugel. 
    Iseküsimus on see, kas minu mõrvamine on arukas tegu. 
    Keskturu nõukogu liige Valve Kirsipuu on nii teie kui ka turu direktori Margus Kuustiku vastu esitanud hulgaliselt süüdistusi. 
    Kahjuks ei oma ükski Kirsipuu süüdistustest mingit tõepõhja, ei korruptsiooni ega muus osas. 
    Turul ei leidu ühtegi inimest, kes võiks tõsiselt väita, et on andnud minule või Kuustikule kasvõi ühe krooni altkäemaksu. 
    Kordan, süüdistused on alusetud. 
    Kuid selleks, et meid kord uskuma hakataks, palusime kõiki Kirsipuu süüdistusi politseil kontrollida. 
    Aprilli alguses saatsime vastava kirja Keskkriminaalpolitseile ja ärakirjad nii Kaitsepolitseile kui ka Riigiprokuratuuri. 
    Kui süüdistused ei pea paika, siis millega neid seletada? 
    Minu puht subjektiivne arvamus on see, et Kirsipuu soovib turu anda tema poolt esindatava huvigrupi kontrolli alla. 
    Kes selle huvigrupi moodustavad, seda ei oska ma kindlalt öelda. 
    Kordan veel, et Kirsipuu käitumine on enam kui kummaline. 
    Milles väljendub Kirsipuu kummaline käitumine? 
    Turul on toimunud palju kummalisi väikseid tulekahjusid ja akende purustamisi. 
    Iga kord, kui midagi sellist juhtub, kutsub Kirsipuu kiiresti kokku pressikonverentsi ja serveerib toimunut kui terroristlikku akti. 
    Mis põhjustel siis süütamised ja klaaside lõhkumised on toimunud? 
    Ilmselt soovib keegi meid šantazheerida. 
    Kellelegi otseselt näpuga näidata ma ei saa, sest politsei pole neist juhtumitest ühtegi avastanud. 
    Väiksema kuritegevusega oleme siiani ise hakkama saanud. 
    Mitmedki politseijuhid on kinnitanud, et tänavakuritegevuse, näiteks taskuvarguste osas on Keskturg kõige turvalisem. 
    Kuna meil pole piisavalt jõudu suuremaid ekstsesse (tulekahjud ja muud rünnakud) vältida, oleme teinud Tallinna politseile ettepaneku avada turu erastamiseni siin politseipunkt. 
    Turg omakorda võtaks kõik selle ülalpidamisest tulenevad kulud enda kanda. 
    Ajakirjanduses on väidetud, et Keskturul tuleb müümise eest katuseraha maksta. 
    Kui suur see summa on? 
    Veel mõne aasta eest tuli katuse eest tõesti maksta. 
    Tänaseks oleme selle probleemi oma jõududega lahendanud ja nüüd võib iga talumees tulla siia rahuliku südamega ning midagi kartmata oma kaupa müüa. 
    Süüdistused, nagu korjataks praegu kaitseraha, on alusetud, see on kunstlikult tekitatud probleem turu juhtkonna diskrediteerimiseks. 
    Kuidas kommenteerite väidet, et Keskturul on tarbekaubad tõrjunud välja kodumaised põllumajandussaadused? 
    See väide on vale. 
    Meie seisukoht on ja saab olema, et eelistatud on just kodumaine toodang. 
    Mis aga puudutab tarbekaupade kui selliste müüki turul, siis need on seal ka edaspidi. 
    Millegipärast ei ole tarbekaupade turul müümist vaidlustavad isikud vaevunud kontrollima tausta. 
    Nimelt, just tarbekaupade müük hoiab ülal toidukaupade müüki. 
    On ju selge, et tonni kartuli mahamüümine ei anna arvestatavat tulu. 
    Kui aga nõuaksime talumehelt reaalset kohatasu, peaks ta hinda kas oluliselt tõstma või maksma pea kogu oma kasumi meile. 
    Kas Keskturul valitseb onupojapoliitika, nii et kauplemiskohad saavad vaid teie isiklikud tuttavad? 
    Selline väide on absoluutselt vale. 
    Mingeid eelistusi me kellelegi ei tee. 
    Selle kahe aasta jooksul, mil olen Keskturul töötanud, on siit meie nõudel lahkunud vaid üks firma, aktsiaselts Kaul. 
    See oli firma, kus peitusid kõik turu vastu suunatud süüdistused ­ valearved, petu- ja mittekvaliteetne kaup, vargused jne, kusjuures selle väite kavatseme ka tõendada. 
    TURUMÜÜJA 
    Keskturu kontrolliõiguse pärast võib puhkeda allilmasõda. 
    Keskturu erastamine tekitab endiselt pinevust 
    MEELIS HIIOB 
    Keskturu erastamine võib endaga kaasa tuua pommiplahvatusi ja verevalamist. 
    Nii ennustavad mitmed politseinikud ja turumüüjad. 
    Põhjuse selleks annavad viie keskturul tegutseva firmaga sõlmitud pikaajalised rendilepingud. 
    Nimelt on 15­25 aastaks sõlmitud lepingutes kirjas, et nende ennetähtaegse lõpetamise korral tuleb tasuda nii trahvisummad kui ka saamata jäänud tulu. 
    Seega summad, mida uuel omanikul rentnikele maksta tuleks, ületaksid kümneid miljoneid kroone. 
    Kas tal selleks huvi on, näitab tulevik. 
    Pikaajaliste rentnike käes on ligi 95% turust. 
    Neist vabanemata ei omaks uus valdaja turu üle tegelikku kontrolli. 
    Vabatahtlikult ma oma müügipinda ei loovuta, ega muuda lepingutingimusi. 
    Kui minust tahetakse lahti saada, siis kavatsen esitada uutele omanikele korraliku arve. 
    Selleks on mul rendilepingust tulenev õigus, sõnab üks pikaajalist rendilepingut omav turukaupmees. 
    Samas mööndes, et eluga riskida ta ei kavatse. 
    Kui minu kioski või kodu juures hakkavad plahvatama pommid, olen nõus ka väiksema kompensatsiooniga lahkuma, lisab turukaupmees, kes oma julgeoleku tõttu ei avalda oma nime. 
    Möödunud nädalal otsustas Tallinna Linnavolikogu müüa Keskturu enampakkumisel. 
    Ostust on huvitatud kaks jõudu: praegune turu juhtkond ja allilmaga seotud ärimees. 
    Politsei operatiivinfo kohaselt huvitub Keskturu ostmisest Tallinna allilma esiviisikusse kuuluv Oleg Lvov, kes peituvat hästituntud ärimehe taha. 
    Oleme täheldanud, et mõned allilmaga seotud isikud on liigutanud offshore pangaarvetel arvestatavaid summasid. 
    Eriti hoogustus see pärast volikogu otsust turu müümisest oksjonil. 
    Ilmselt ei taha Lvov oma nime ostuga seostada ja kasutab seepärast tuntud ärimeest, lausub kriminaalpolitseinik. 
    On täiesti reaalne, et praegune juhtkond ei saa nii palju raha kokku, kui seda on vastaspoolel. 
    Kuna tuntud ärimees on sügavates majandusraskustes, siis pangad talle krediiti ei anna. 
    Tema raha algallikate uurimisel võib jõuda offshore firmade rägastikku. 
    Politseinike informatsiooni kinnitab osaliselt ka praegune turu juhtkond. 
    Arvamus 
    Läti ja Lapi vahel 
    Laialiminek ja kokkutulek Eesti ülikoolielus 
    MATI HEIDMETS pedagoogikaülikooli professor 
    Maikuus oli mul kena võimalus vaadata seestpoolt nii Läti kui Lapi Ülikooli. 
    Kaasatoodud mõtted käivad enamasti Eesti kohta. 
    Alustuseks võtame märksõna laialiminek. 
    Nii Eesti kui Läti ülikoolielu on üheksakümnendatel aastatel arenenud sarnase skeemi järgi. 
    Kõigepealt oli laialiminek - vabaduse saabudes tegi iga mees oma kooli. 
    Need, kes jäid vanadesse ja suurtesse, nõutasid oma teaduskonnale, osakonnale või õppetoolile maksimaalse iseseisvuse. 
    Tulemuseks on palju päris- või pooliseseisvaid tegijaid. 
    Lätlased Eesti moodi kolmekümne kõrgkoolini pole jõudnud, see-eest on neil teisi omapäraseid leiutisi. 
    Näiteks moodustas Läti Ülikooli poliitikateaduste osakond täies koosseisus politoloogia erainstituudi, kus saavad õpet need, kes ülikooli ei pääse või tahavad lihtsalt raha eest õppida. 
    Ülikooli osakonnajuhataja on instituudi direktor. 
    Hommikupoolikul loevad õppejõud riigiloenguid, pärast lõunat panevad paremad riided selga ja hakkavad (samades ruumides, sama konspekti järgi) rääkima erajuttu. 
    Erakool on ülikooliga (loe: iseendaga) teinud lepingu, mille järgi ülikool saab raha ning annab vastu päris diplomi. 
    Veider, aga efektiivne. 
    Ka Eestis on areng tormiline olnud - meie tipud loevad kaheksas koolis korraga, olles samaaegselt ka väljapaistvad teadlased ning tublid pereisad. 
    Õppur on hämmingus, ega tea, kelle juttu uskuda. 
    Kõhklus 
    Tegelikult oli ülikoolipildi kirjuksminek kasulik nii Lätile kui Eestile. 
    See tõi esile uusi ja võimekaid korraldajaid ning näitas vanadele ja avalikele kätte nende pehkinud kohad. 
    Õppejõude-teadlasi juurde ei tekkinud, olemasolevad said aga oluliselt laiema mänguruumi. 
    Tänase päeva põhiemotsioon nii meil kui lõunanaabritel on kõhklus. 
    Lihtne tõde, et hea õpetamismasin pole kaugeltki veel ülikool, hakkab tasapisi pärale jõudma. 
    Lisaks rutiinsele õppetööle on vaja väga palju ja väga kalleid asju. 
    Vaja on tulemuslikke kraadiprogramme, maailmatasemel raamatukogu, grante saavaid uurijaid. 
    Vaja on akadeemilist keskkonda, mis ei toodaks mitte pelgalt koolilõpetajaid, vaid Eesti 21. sajandi haritlaskonda. 
    Pikemas perspektiivis on ülikoolidena elujõulised ikkagi vaid asutused, mis suudavad seda kõike teha. 
    Esmajoones tähendab see võimet olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline mitte ainult õppeasutuse, vaid ka teaduskeskusena. 
    Just see määrab kvaliteedi, just sinna tasub investeerida nii riigil kui õppuril. 
    Ilma kvaliteetse (loe: rahvusvahelise) teaduseta pole õppeasutus tõsiseltvõetav, olgu ta siis era või avalik ning esitagu ta ükskõik kui kauneid kõnesid selle kohta, mis tulevikus juhtub. 
    Nii Eesti kui Läti ülikoolimaastik hakkab lähiajal paratamatult diferentseeruma, ning seda eelkõige teadustöö ja kraadiõppe alusel. 
    Eristusjoon ei jookse kindlasti mööda omandivormi, samas hakkab kooli suurus järjest olulisemat rolli mängima. 
    5-6 õppekava müüval väikekoolil on pea võimatu investeerida teaduslaboritesse või luua kaasaegset raamatukogu. 
    Või pakkuda piisavalt valikuvõimalusi tudengitele. 
    Teisisõnu - saada päris ülikooliks. 
    Uus kokkutulemine on paratamatu. 
    Kokkutulek 
    Soome ülikoolides on üheksakümnendatel loodud kümneid doktorikoole, paljud neist ülikoolidevahelised. 
    Viimaste tekitamisel on Lapi Ülikool olnud üks eestvedajaid. 
    Mõtteks on kaasata uute doktorite õpetajatena-juhendajatena parimad pead, mis riigis saadaval. 
    Sõltumata sellest, mis asutuses keegi töötab või millisesse sõpruskonda kuulub. 
    Viimaste aastate produktsioon - ca 1000 Ph.D-d aastas, on nii Eesti kui Läti jaoks käsiteldamatult suur arv. 
    Asja eelduseks on kompleksivaba ühistegevus, väljundiks aga Soome kiire tõus üheks Euroopa modernsemaks ja kõrgtehnoloogilisemaks ühiskonnaks. 
    Elu tingib laialijooksnud tegijate koondumist ka Eestis. 
    See võib toimuda mitmel viisil. 
    Kindlasti juhtub väiksemate koolide ühinemisi. 
    Teiselt poolt tähendab see ühiseid õppekavasid, eriti doktoriõppes, samuti ülikoolidevahelisi uurimisprogramme. 
    On paratamatu, et lähenemine toob kaasa selektsiooni. 
    Kooliga, kel endal midagi pakkuda pole - õppejõud laenatud, teadus null -, vaevalt keegi kaupa teha tahab. 
    Mida kiiremini ülikoolimaastik korrastub (loe: koondub), seda parem. 
    Vähem raisatud raha ja ajutisi illusioone. 
    Lõpuks tuleks teha ebatraditsiooniline avaldus ja kiita kõiki Eesti valitsusi. 
    Seestpoolt vaadates on jutud hariduse prioriteedist Eestis olnud ikka midagi tulevikuunistuste vallast. 
    Lätist vaadatuna selgub, et prioriteet toimib. 
    Kui Eesti avaliku ülikooli õppejõud saab täna üle kahe korra rohkem palka kui sama tööd tegev kolleeg Lätis, kui Eesti ülikoolide infotehnoloogiline tase on järgu võrra parem kui lõunanaabritel, siis on prioriteet toiminud. 
    Lapiga võrdlus pole praegu veel asjakohane. 
    Keskerakond õõnestab riiki 
    Opositsiooni kompromissettepanekud on valitsusele vastuvõetamatud 
    KALLE JÜRGENSON rahanduskomisjoni esimees (Isamaaliit) 
    Säästueelarve menetlemisest on kujunenud Riigikogu viimase aja praktika kõige eredam näide sellest, kuidas riigi huvidele eelistatakse ühe erakonna - Keskerakonna - kitsalt poliitilisi huve. 
    Kas selline erakond üldse väärib kohta Eesti poliitikas, jäägu valijate otsustada. 
    Igaks juhuks tahaks aga hoiatada: Keskerakonna tegevus on ohtlik Eesti riigi tulevikule. 
    Sellise karmi järelduse saab teha otseselt nendest ettepanekutest, mis Keskerakond välja käis ja 10. juunil kolmikliidu erakondadele edastas. 
    Avalikkusele justkui positiivse tahtena serveeritud kompromissettepanekus on esitatud seisukohti, milliste aktsepteerimine nende poolt, kes meie riigi huve arvestada tahavad ja kujunenud olukorda mõistavad, on võimatu. 
    Ilmselt teab seda ka Keskerakond. 
    Eesmärgiks paistab olevat see, et kolmikliit ettepaneku kindlalt tagasi lükkaks. 
    Siis saaks Keskerakond taas kuulutada, et nemad pakkusid küll kompromissi, aga vaadake, kolmikliit ei taha meiega üldse rääkida. 
    Küsitavuste rida 
    Küsitavused algavad juba sealt, kus käsitletakse võimalikke tulusid. 
    Nende ettepanek on taas prognoosida täiesti ebarealistlikult riigitulude laekumist. 
    Pakutakse välja taandada miljardiline tulude-kulude vähendamine ligikaudu 700-miljoniliseks. 
    Seda olukorras, kus maikuu lõpu seisuga on riigieelarve täitumine normaalsest graafikust vähemalt üks kuu maas, aga võibolla ka enam. 
    Igatahes on juba täna riigieelarvesse laekunud kaugelt enam kui miljard krooni vähem võrreldes sellega, mis eelarve järgi oleks pidanud laekuma. 
    Kõige drastilisemad alalaekumised on aktsiiside osas. 
    Neid on kokku laekunud vaid 23% aastamahust. 
    Normaalne laekumine oleks nii eelarve puhul tervikuna kui ka selle üksikutes positsioonides kuskil 38-40%. 
    Aktsiisidest eraldi on näiteks tubakaaktsiisi laekunud alla 22%. 
    Ja sellele vaatamata tegeleme me Riigikogus Keskerakonna juhtimisel vaheaegadega, selle asemel et pidurdada eelmise valitsuse ja koalitsiooni ilmselt ekslikult kehtestatud tubakaaktsiisi tõusu alates selle aasta esimesest juulist. 
    Tõus alandaks selle aktsiisi laekumist veelgi, suurendades samas salatubaka osatähtsust turul veelgi. 
    Seega võib väita, et Keskerakonna tegevus on otseselt põrandaalust kaubandust soosiv. 
    Samasugune seis on mootorsõiduki aktsiisiga, mida on laekunud vaid 11,7%(!). 
    Selle aasta 1. aprillist tõusnud ja eelmise valitsuse poolt täiesti ebakompetentselt kavandatud mootorsõiduki aktsiisi määr vajaks korrigeerimist. 
    Vastavad eelnõud nii tubakaaktsiisi kui ka mootorsõiduki aktsiisi korrastamiseks on valitsuse Riigikogu menetlusse üle andnud ja ootavad menetlemist. 
    Enam-vähem normaalselt on laekunud vaid tulumaksud. 
    Nii ettevõtetelt kui ka füüsilistelt isikutelt, seda vastavalt 40,5% ja 37,8%. 
    Samas on aga käibemaksu laekunud vaid 28,5%. 
    Ka käibemaksuga seonduv vajab korrastamist, kuid seda eelkõige laekumiste parandamise osas, vähendades samal ajal võimalusi riigilt käibemaksu ebaseaduslikult tagasi nõuda. 
    Kui rahvamajanduslik käive kasvas aastatel 1997-1998 14,1% ja eksport 15,4%, siis tagasimaksed kasvasid samal aja 2,5 korda(!). 
    Ja sellises olukorras teha ettepanek tulude laekumist teadlikult üle prognoosida ja vähendada riigieelarvet alla ühe miljardi, näitab ettepaneku tegijate sügavat ebakompetentsust riigi rahaasjades. 
    Kõrvuti säästueelarvega on meie peamiseks ülesandeks parandada oluliselt maksude laekumist ja seda eriti aktsiiside osas. 
    Selles osas ootame opositsioonilt konstruktiivset käitumist. 
    Küüniline on ka Keskerakonna ettepanek kanda tulude poolele 100 miljonit krooni, mis tuleks nende arust ära võtta Eesti Panga 1998. aasta kasumist. 
    Mitmete aastate jooksul on kokkuleppel Eesti Pangaga viimase kasumist riigieelarvesse kantud ligikaudu 30 miljonit krooni. 
    1998. aastal toetas keskpank oma 1997. aasta kasumist täiendavalt riigieelarvet veel 60 miljoni krooniga. 
    See toimus kokkuleppel, et edaspidiste aastate eraldistega tehakse tasaarveldus, ja mis on ka seaduses fikseeritud. 
    Seepärast ei olegi 1999. aasta eelarvesse Eesti Panga kasumist eraldisi. 
    Kui nüüd asuda taas eelarve auke lappima Eesti Panga kasumist, kelle vahenditest on juba 1998. aasta eelarve lappimisele lisaks kinni makstud teisigi eelmise koalitsiooni küündimatusi, siis paneme otseselt ohtu meie keskpangale seatud ülesannete täitmise. 
    See võib negatiivselt mõjuda kogu meie rahasüsteemile. 
    Ärge puutuge Eesti Panka 
    Meie rahasüsteemi haldajale selliselt kallale mineku ettepanekul on aga veel teisigi ebameeldivaid tagajärgi. 
    Eesti Panga eelmise aasta aruande kinnitamine Riigikogus katkestati. 
    Katkestusettepaneku tegi kommunist Tiit Toomsalu, kes soovis otsusesse lisada Eesti Pangalt saja miljoni krooni riigituludesse kandmise. 
    Ja nüüd tegi Keskerakond oma nn kompromissis veel ettepaneku lisada see sada miljonit säästueelarve kaudu riigieelarve tulude poolele. 
    Sellised ettepanekud õõnestavad meie rahvusvahelist usaldatavust. 
    Taolisi ettepanekuid ei saagi hinnata muud moodi, kui soovi serveerida kompromissina ettepanekut, mida ette teades kolmikliit aktsepteerida ei saa. 
    Seda on vaja ainult selleks, et valijatele valetada kolmikliidu kompromissitusest. 
    Olukorra teeb aga eriti piinlikuks asjaolu, et Keskerakond on oma kitsaste politikaanlike eesmärkide nimel valmis lisaks valijate ja riigi huvidele ohverdama ka meie rahvusvahelist usaldatavust. 
    Ööistungite mõttetus 
    Säästueelarve parandusettepanekud ei vii asja edasi 
    ANTS LEEMETS rahandusministri nõunik 
    Kuulun vist nende väheste inimeste hulka, kes on lugenud läbi kõik parandusettepanekud, mis tehti seaduse Riigi 1999. a lisaeelarve eelnõule. 
    Muudatusettepanekute hulgast ei tohi segadusse sattuda. 
    Tegelikult on nende taha peidetud kolme liiki probleeme: - majanduse stabiliseerimise reservi kasutuselevõtmine; 
    - erinev nägemus 1999. aasta tulude laekumise prognoosis; 
    - venitamistaktika eelnõu läbikukutamiseks. 
    Kokku laekunud 559 ettepanekust on enamik üles ehitatud üksikküsimustena ja kannavad endas vaid taktikalisi eesmärke, sõdides oma kodukoha eest või pidades silmas menetlemise venitamist. 
    Analüüs näitab vaid Riigikogu liikmete erinevat suhtumist asjasse. 
    Näiteks on Tõnu Kauba oma peaaegu saja ettepanekuga eriliselt produktiivne, Harri Õunapuu kõik ettepanekud suurendavad alkoholiaktsiise, Edgar Savisaare ettepanekud on kõik seotud Virumaaga, Viive Rosenberg rebib raha ära Tiigrihüppelt ja Ants Ruusmann tahab sinna raha juurde. 
    Enam kui üksikkandidaatide avaldused, mis enamasti on esitatud venitamistaktika nimel, väärivad tähelepanu ettepanekud, mille on teinud Keskerakond koos EMEga, Koonderakond ja Ühinenud Rahvapartei. 
    Kolm opositsioonierakonda on oma ettepanekute kaudu üheselt vastanud, et nad nõustuvad valitsuse kavaga vähendada eelarve tulude prognoose ja vastavalt ka kulusid. 
    Näevad nad seda küll kõik erineval kujul. 
    Kui valitsuse projekti järgi peab kärpima kulusid ühe miljardi krooni võrra, siis näiteks Keskerakond pakub selleks arvuks 530 miljonit ja Koonderakond 832 miljonit. 
    Seega tunnustavad mõlemad fraktsioonid ideed kärpida kulusid, küsimus on ainult selles, mil määral. 
    Võib arvata, et opositsioonifraktsioonid lähtuvad tulude laekumise optimistlikust prognoosist, mida viie kuu tulemused paraku ei kinnita. 
    Makse on viie kuuga laekunud 30,12% aastaplaanist, mis on 243,9 miljonit vähem eelmise aasta viie kuu tegelikust laekumisest. 
    Suurem miinusetekitaja on käibemaks (plaanist 28,5%) ja aktsiisid (plaanist 23%). 
    Nii käibemaksu kui aktsiise on laekunud 357,4 miljonit krooni vähem kui möödunud aasta samal perioodil. 
    Viie kuu andmete alusel võib prognoosida aasta lõpuks ca kahe miljardi kroonist eelarve puudujääki, millele lisandub defitsiit sotsiaal- ja ravikindlustuses (ca 550 miljonit) ja kohalikes omavalitsustes (ca 250 miljonit). 
    Kogu valitsussektori defitsiit võib ulatuda 2,8 miljardi kroonini. 
    Seega ei kinnita prognoosid tulude laekumist plaanitud ulatuses ja lisaeelarve eelnõuga ettenähtud miljardiline kulude vähendamine oleks hädavajalik. 
    Majanduse stabiliseerimise reservi kasutuselevõtmine on üks oluline punkt, mille ümber vaidlus tegelikult käib. 
    Kas lasta kogu loodud reserv käiku eelarvetulude puudujäägi katteks või hoida see näiteks pensionikindlustuse reformi läbiviimiseks? 
    Raha niisama seismajätmist ei poolda keegi. 
    Telekomi müügist saadud tulu on ühekordne ja seetõttu ei tohiks reserve hetkevajaduste katteks ära kulutada. 
    Me ei tohi elada üle oma võimete ja seetõttu tuleb kogu valitsussektori tähelepanu suunata kulude piiramisele ja ressursside efektiivsemale kasutamisele. 
    Riigi vara müügist tekkinud lisaraha tuleb kasutada pensionikindlustuse reformi tagamiseks. 
    Pensionikindlustus on ühiskonnas, kus järjest suureneb pensioniealiste inimeste osatähtsus, muutunud üheks tähtsamaks probleemiks. 
    Me peame selle keerulise ülesande täitmiseks olema valmis ja mõttetu venitamistaktika siin ei aita. 
    Kokkuvõtteks võib öelda, et see venitamistaktika, mille opositsioon on valinud parlamendis, ei saa olla edukas mingis mõttes. 
    Venitamistaktikaga ei lahendata probleeme ja ööistungite mõttetusest on loodetavasti kõik aru saanud. 
    Kirjad 
    Päevakiri 
    Keskkonnaküsimus on põhimõtteline 
    VILLU REILJAN Eesti Maarahva Erakonna fraktsiooni esimees 
    31. mai Postimehes võtab reformierakondlane Jürgen Ligi õiguse õpetada kogu opositsiooni. 
    Muuseas valetab Ligi häbematult, et Reiljan võitles 14.01.1999 vastu võetud keskkonnafondi seaduse vastu. 
    Reiljan ja EME toetasid selle vastuvõtmist. 
    Meil oli tõsiselt kahju, et maakondade esindajad nõukogust välja visati. 
    Tõde aga selgub Ligi vastusest EME-lase Jaanus Männiku küsimusele. 
    Männik: Kas ma saan õigesti aru, et Reformierakonna suhtumine riigi asjadesse on selline, et kui nemad on võimul, siis tuleks asju terves riigis ajada ühtede reeglite järgi, ja kui nad on opositsioonis, siis tuleks ajada neid asju teiste reeglite järgi? 
    Ligi: Ei, härra Männik, otse vastupidi. 
    On see ülbus, rumalus või alasti tõde? 
    Tänaseks on keskkonnafondi seaduse ja toimimise osas sõna võtnud mitmed maakondade esindajad ja asjatundjad ning Ligi on oma valede ja laimuga kaunis üksi jäänud. 
    Selge on aga üks - keskkonnafondi asendamine keskkonnakeskusega on põhjendamatu, läbimõtlemata ja kulukas ettevõtmine. 
    Kui Ligi lubab endale ülbitsemist mainides, et EME ei tohiks keskkonnarahasse puutuvas sõna võtta, siis ei tohiks reformierakondlased rahaküsimuste arutamisel üldse saaliski viibida, sest kaotused on sadades miljonites ja kohtuprotsessid kestavad. 
    Ligi peaks aga isiklikult eriti vait olema, sest oli ju hüvitusfondi 1998. aasta peamiselt väärtpaberitehingute kahjum 370 miljonit krooni. 
    On algatatud kriminaalasju. 
    Raha on jäljetult kadunud. 
    Ligi on hüvitusfondi nõukogu kauaaegne liige ja esimees. 
    Ligi on teatanud, et keskkonnafondi raha eest fondi nõukogu otsusega tehtud investeeringud on valed. 
    Ei oleks tohtinud ehitada külastuskeskusi Vilsandi, Soomaa ja Karula rahvuspargile ja Naissaare looduspargile - saunahüttidest rääkimata. 
    Hoopis lubamatu olevat aga osta autosid mereinspektoritele, keskkonnainspektoritele ja keskkonnaametnikele. 
    Julgen siiski väita, et need investeeringud on üldsuse teenistuses ja kontrolli all. 
    Kes aga külastab neid suurepäraseid paleesid, vihtleb luksussaunades ja sõidab autodega, mida saab muretseda hüvitusfondist haihtunud 370 miljoni eest? 
    Ja lõpuks väike meeldetuletus koalitsioonile. 
    Kui koalitsioon ei taha ega suuda leida kompromisse keskkonnaküsimustes, mis puudutavad kõige laiemaid ja üldisemaid huvisid, mida me kõik olenemata erakondlikust kuuluvusest tarbime, pole tal lootustki mujal mõistmist leida. 
    Keskkonnaküsimused on ülipõhimõttelised küsimused. 
    EME pakkus selleks Riigikogus koalitsioonile mõtlemisaega. 
    Koalitsioon jõi õlut ega saanud aega aru saada. 
    Kahju! 
    Ajab une peale 
    K. VÄLJAMÄE Viimsi 
    Mind ajendas kirjutama ühe härrase ütlus, mida kuulsin bussis koju sõites. 
    See kõlas nii: See Riigikogu ajab küll juba une peale! 
    Nii ta paraku on. 
    See komöödia, nagu seda on ajakirjanduses nimetatud, oli esmapilgul isegi pisut naljakas, kuid nüüd ajab tõepoolest une peale. 
    Veel rohkem teeb see kurvaks. 
    Riigikogu kõnepulti kasutatakse endiselt diskussiooniks kaelkirjakute ja lihaloomade üle. 
    Mõni käib pukis ka oma kõneoskust ja võõrsõnade valdamist näitamas (Arvo Sirendi). 
    Riigikogujad ja -kogujannad Keskerakonnast, jätke palun see pullitegemine ja laske valitsusel oma tööd teha. 
    Tegemist on ju ikkagi riigi tulevikuga, mitte erakondliku liivakastimänguga. 
    Rahvarinnet ei tule 
    OLAVI OTEPALU TÜ magistrant (Isamaaliit) 
    Mul on hea meel tunnistada, et isegi erapooletuks peetav meedia on võtnud Keskerakonna trikkide suhtes selgelt taunitava seisukoha. 
    Selline erakond, kes läks Riigikokku pulli tegema, väärib tõepoolest karmi avalikku hukkamõistu. 
    Eriti Eestile raskel ajal. 
    Riigikogu pole nalja tegemise koht. 
    Selleks on eraldi meelelahutusasutused. 
    Poliitika pole ainult võimuvõitlus, vaid rahva heaolu nimel ka uhkuse allaneelamine, kui vaja. 
    Keskerakond pole kahjuks osanud väärikalt kaotada, vaid püüab võitjatele iga hinna eest pori näkku loopida. 
    Erakondlikku omakasu aetagu pisiasjades, Eesti riiklust õõnestavates küsimustes on selline võimuiha kuritegelik. 
    Praegune oponeermislaad ignoreerib muu hulgas ka sõltumatute analüütikute hinnanguid. 
    Koalitsioon on teinud maksimaalse mõeldava kompromissi, sest IMF ja Maailmapank peavad vajalikuks veelgi suuremat eelarvekärbet. 
    Opositsiooni venitamistaktikast ei võida isegi tema sihtgrupid mitte, rääkimata üldisest rahva heaolust. 
    Keskerakonna härrased oskavad piisavalt matemaatikat, et teada, mida tähendavad praegused arvud Eesti majandusele. 
    Keskerakond teab lahendust: tähtis pole protsess ise, vaid lõpptulemus - võita sügisesed valimised. 
    Kui Keskerakonnal peaks sügisestel valimistel hästi minema, siis võib rääkida juba laialdasest moraalikriisist rahva seas. 
    Siis võib karta, et eestlased on tõesti valmis ka ise oma lapsi ära sööma, nagu Savisaar ja tema jüngrid meid õpetavad. 
    Siis on nende ihad tõepoolest ka meie endi ahnuse peegelpilt ning sel juhul me ei vääri Keskerakonna pakutavatest lahendustest paremat tulevikku. 
    Praeguste sündmuste järgi otsustades osutuvad sügisesed valimised paratamatult rahva aadete ja väärtuste läbikatsumiseks. 
    Kuni säilib kõlblus, on lootust ka majanduslikule ning rahvuslikule õitsengule. 
    Kui me seda kõike tõsiselt tahame, siis Rahvarinnet ei tule. 
    Tehniliste viperuste tõttu sattusid eilsesse Postimehesse laupäeval juba ilmunud kirjad. 
    Toimetus palub vabandust. 
    Juhtkiri 
    Kompromiss kombetäiteks 
    Valitsusliit läheb lisaeelarve läbisurumisel jõulisele variandile 
    Kuigi opositsioon nõustus eile õhtul valitsusliidule esitatud omapoolsete ettepanekute paketis formaalselt eelarve kärpimisega miljardi krooni võrra, on vähetõenäoline, et need täiendused kujunevad sisuliste läbirääkimiste objektiks. 
    Opositsioon soovitas lisaeelarves umbes 200 miljonit krooni ringi tõsta, näidates raha ammutamise allikana vaid umbmäärast valitsuskulude kärpimist, mis koalitsiooni ei rahulda. 
    Valitsusliidul on juba ette valmistatud Riigikogu kodukorra seaduse muutmise eelnõu, mis võimaldab siduda eelarve vastuvõtmise usaldushääletusega valitsusele, ning pärast viisakusläbirääkimisi läheb see käiku. 
    Seejärel võtab valitsus praeguse lisaeelarve eelnõu menetlusest tagasi ning esitab selle uuesti juba usaldushääletusega seotuna. 
    Erakorralisel istungil surutakse see koalitsiooni enamushäältele toetudes läbi. 
    Sellist stsenaariumi võib nimetada teerullitaktikaks, kuid igal juhul on see parem kui lõputu jant riigile eluliselt vajaliku seaduseelnõu ümber. 
    Kindlasti on see konkreetne ja jõuline lahendus etem ka vahepeal kaalutud variandist jätta eelarve kulude poole katmine valitsuse pädevusse vastavalt tulude laekumisele. 
    Muidugi peab valitsusliit mõistma, et jõupoliitikat rakendades võetakse endale täielik vastutus uue eelarve elluviimise eest, kuid vastutuse kandmiseks nad ju valijailt mandaadi saidki. 
    Pole kahtlustki, et eelarve iga kärpimisega kaasnev kitsikus kistakse edaspidi opositsiooni poolt esile ja võetakse halastamatu kriitika alla. 
    Jõulise variandi valimine tähendab, et valitsusliidul tuleb ilmutada tugevust ka edaspidi. 
    Selle eelduseks on sisemine ühtsus ning just selles osas kostab rahutuks tegevat raginat koalitsiooni juhtpartei Isamaaliidu seest. 
    Juba varsti peale valimisvõidu saavutamist murdsid varjamatult esile vastuolud peaminister Mart Laari ja tema parteikaaslase teede- ja sideminister Toivo Jürgensoni vahel. 
    Nüüd esines ootamatute avaldustega eelarve lappimisest keskpanga kasumi arvelt isamaalasest siseminister Jüri Mõis. 
    Kindlasti võib Mõisal olla eelarvepoliitika suhtes oma eriarvamus, kuid see tuleks arutamiseks välja käia ikkagi valitsuse istungil, mitte väljaspool seda. 
    Valitsuse liikmena tuleb toetada valitsuse poolt omaks võetud joont või siis valitsusest lahkuda. 
    Repliik Sadama staarid mehed 
    ARGO IDEON 
    Võrreldes 1998. aasta jaanuaris lõppenud Eesti Energia peadirektori avaliku valikuga, edeneb Tallinna Sadama juhivalik kahjuks närviliselt ja segaduste õhkkonnas. 
    Seda tingib esmalt avaliku konkursi eellugu, mis on seotud Enn Sarapi minemalöömise ja Jaan Tootsi määramisega sadamajuhi asemikuks. 
    Neist viimane otsus viis Eesti peaministri pretsedenditu avaliku möönduseni, et riik tegi kaadrivalikul vea. 
    Samas osutub Tallinna Sadama juhatuse esimehe positsioon miskipärast märksa kõrgemalt hinnatuks, kui seda on veelgi suurema riigifirma Eesti Energia juhitool. 
    Selle tõenduseks on esitada üksainus fakt, ent see-eest ilmekas: inimesed, kes kohta püüavad. 
    Eesti Energia juhi konkursil jõudsid lisaks võitnud Gunnar Okile ja firmat enne vedanud Uudo-Rein Lehtsele lõppvooru Toomas Tamsar, Peeter Raudsepp ja Tiit Arro. 
    Kõik väärt mehed, ent kui paljud lugejaist oskavad neile tiitleid ette kirjutada? 
    Sadama juhi konkursil pole aga staar-juhtidest puudus. 
    Tallinna ekslinnapea ja Reformierakonna poliitik Priit Vilba, Paldiski linnapea Jaan Mölder, eksrahandusminister Mart Opmann, Pakterminali juht Anti Oidsalu ja tolliameti peadirektor Rein Talvik tutvustamist ei vaja. 
    Ja kindlalt hoidub mõni nimekas veelgi varju, et mitte enneaegu konkurentide tuld enesele tõmmata. 
    Kultuur 
    1/3 tenormaaniast võistles Tartu ööbikutega 
    MARGE JA EERO RAUN 
    Eesti publikule, kes kuulas pühapäeva õhtul andunult José Carrerast, võis see jääda viimaseks kohtumiseks kuulsa tenoriga. 
    Kui veab, astub tulevikus nende ette bariton Carreras. 
    Reeglina räägitakse Eestis maailmakuulsatest artistidest kas ainult kunstilisi finesse või rahanumbreid silmas pidades, selles loos oleme püüdnud käsitleda eelkõige José Carrerase kui kaubamärgi käekäiku tema pühapäevase Tartu-kontserdi valguses. 
    Kui vaadelda kosmeetikatööstuse keemikuks õppinud Carrerase lauljakarjääri, on tema olulisemad murdepunktid olnud 18-aastasena silmajäämine Montserrat Caballe'le, seejärel mõned olulised konkursivõidud ja 1974. aastal edukas debüüt Met'is ja Covent Garden'is ning siis La Scala's. 
    Kuid ka siis oli ta veel üks paljudest, kuni maestro Leonard Bernstein leidis ta olevat õige valiku laulma koos Kiri Te Kanawa'ga nüüdseks paljupärjatud West Side Story salvestust. 
    Samuti tõi talle palju tööd hea läbisaamine maestro Karajaniga. 
    Võimete tipul, 1987. aastal toimunud kuudepikkune heitlus leukeemiaga andis Carrerase nimele juba selle erilise, ainuomase story, et teda tulemuslikumalt identifitseerida laia publiku teadvuses. 
    Raske haiguse võitmine tähendas Carrerase häälele küll noorusliku sära kadumist ja kerget tuhmumist, kuid samas tõstis edukas come-back ta tenorite hierarhias astme võrra kõrgemale. 
    See oligi sobiv lähtepositsioon kuldse kolmiku idee sünniks, enne 1990. aastal esmakordselt toimunud tenorite kontserti ei oleks paljud osanud pidada Carrerast esimese kolme hulka kuuluvaks. 
    Korrektne härrasmees 
    Karismaatilisuselt jääb Carreras kahe kolleegi varju. 
    Pavarotti on süüdimatu suur laps, Domingo nutikas näitlejavõimetega elumees, kes on tipplauljaist kahtlemata hõivatuim tänu oma tagavara-erialadele dirigendi ja teatrijuhina. 
    Carreras on korrektne härrasmees, temas on ooperistaari kohta tavatult vähe intriigi. 
    Ka oma tegelikku, katalaanipärast eesnime Josép kasutab ta harva, et mitte häirida hispaania publikut; möödapääsmatuks osutus see vaid koduses Barcelonas peetud olümpiamängude ava- ja lõputseremoonial. 
    Oma karakterist ja võimetest teadlik olles on Carreras oma produtsentide kaasabil püüdnud mängida alati kindla peale. 
    Ta pole kippunud näitlejaks nagu Domingo, ta eelistab laulda keeltes, mida kõnelda mõistab, ning ka eraeluga on ta kõmuajakirjandusele kolleegidest vähem kõneainet pakkunud. 
    Silmapaistva usinusega ja plaanipäraselt toodetud ajaviitemuusika on talle toonud kriitikute süüdistused liigses kommertslikkuses, kuid samas ka stabiilse käibe. 
    Muide, Eesti eurolaul Diamond of Night sobiks suurepäraselt Carrerase repertuaari! 
    Täiendava legitiimsuse on Carrerasele andnud omanimeline Rahvusvaheline Leukeemia Fond, mille heaks annab ta väga suure osa oma kontsertide tulust. 
    Sellealane töö, mis kahtlematult rikastab iga avaliku elu tegelase imagot, on talle toonud ka mitu audoktori tiitlit ja riiklikku autasu. 
    Ent loomulikult on põhiline see, et tenori kaunis muusika on aidanud kaasa leukeemiauuringutele ja luuüdidoonorlusele, mille abil on siirdamisoperatsioon tehtud juba enam kui 500 patsiendile. 
    Carreras siin ja praegu 
    Tartu kontserdi kava oli koostatud kiiduväärselt hariva eesmärgiga, et populariseerida laulja kodukoha zarzuela 'sid. 
    Kuna aga Carreras satub Ida-Euroopasse küllaltki harva, oleks publikuga parema kontakti saamise nimel võinud siiski kavasse lülitada rohkem tuntud hitte. 
    ERSO sai oma ülesannetega päris korralikult hakkama, soovitada võiks vaid rohkemate vabaõhukontserdikogemuste otsimist, sest ERSO-klassi orkestritele on need kogu maailmas asendamatu töövõimalus. 
    Paratamatult seab vabas õhus mängimine hoopis teistesse tingimustesse kasvõi pillirühmade vahelise koostöö. 
    Kontserdi ilusaim pala oli Isabel Rey esituses lisapala O mio bambino caro, mis oli võrratu pianoga ja tõeliselt südamega lauldud. 
    Carreras, kes on alati rõhutanud, et laulmise juures on tähtsaim süda ning alles seejärel mõistus, oli kontserdi esimeses osas aga veidi kinni ja püüdis just liigse enesekontrolli ja mõistusega laulda. 
    Ent Pavarotti moodi juba ette hirmu tunda läheneva si-bemolli ees pole eriti tenorlik. 
    Ooperitenori asi on olla sharmantne aferist, mitte kohusetundlik töömees! 
    Kolmest tenorist on Carrerasel parim diktsioon ning see ei vedanud teda alt ka seekord, ent liigne pingesolek tekitas liiga suure kõikumise lõpunootidega. 
    Selles osas aitas kontserdi välja vedada Isabel Rey oma hea operetitunnetusega ja mahlaka häälega ning oskusega välja laulda kõik melismid - eriti vabaõhukontsertidel kiputakse keerulisemaid käike tihti läbi lohistama. 
    Väga hea oli ka soprani saksa keel, sest pole ju teab mis rõõm laulda voolavalt sõnu ganz blut ja meine küssen. 
    Duetis lauldud joogilaul tõi meelde võrdluse Hendrik Krummi ja Margarita Voitese särava duetiga ning sugugi mitte viimase kahjuks. 
    Alles selle teistkordne esitamine kontserdi lõpus näitas tõeliselt vaba hääle ja olekuga, nooruslikult säravat tenorit ning meelitas publikult välja kauaoodatud ovatsioonid. 
    Senini tundus, et Emajõe-äärne ööbik kipub kuulsat lauljat üle lõõritama - kui just võimendussüsteem poleks aidanud. 
    Bariton Carreras? 
    Eraldi käsitlemist väärib helimeeste töö. 
    Kuigi Tartu laululava on kadestamisväärselt hea planeeringuga rajatis, on tal siiski oma spetsiifilised nõksud, mida annab ka kogenud meestel heeblit nihutades veidi otsida. 
    Aeg-ajalt aga kujunes välja täiesti sujuv duett Carrerase ja helirezhissööri vahel, kes vähendas oskuslikult laulja ebatäpsusi ning oli nii mõnegi efektse lõ pucrescendo täieõiguslik kaasautor. 
    Kindlasti oleks aga soovinud tervikuna kontserdiväljakule veidi rohkem detsibelle ning esimese viiuli kõrval ka madalamate keelpillide esiletoomist. 
    Viimane, muidugi mõista, sõltub ka orkestrist, mida kindla ja korrektse käega juhatas Enrique Ricci. 
    Näha oli maestro suur kogemus sarnase kergema muusika juhatamisel ning samas ülimalt professionaalne suhtumine, mida ajaviitemuusika puhul mitte iga dirigent ei säilita. 
    Lõpetuseks: Arvame, et tenor Carrerast nägi Eesti publik viimast korda, küll aga võime tulevikus näha tema hiilgavaid esinemisi baritonina. 
    Eluaastad (mida hetkel on küll vaid 52), aga eriti läbielatud haigus võtavad oma ning ilmselt leiab Carreras oma vaieldamatult suurepärasele häälele, peenele intelligentsile ja sümpaatsele sarmile Placido Domingo eeskujul rakenduse üha enam baritoni rollis. 
    Selleski pole ju midagi paha, sest häid ja suure hingega lauljaid on maailmas alati napilt. 
    Meie siin oleme aga osa saanud Giuseppe di Stefano mantlipärija tipphetkede repertuaarist. 
    Lõpp hea, kõik hea. 
    Marge Raun on Soome muusikaajakirja Classica väliskorrespondent, Eero Raun on teinud ETVs mitmeid ooperit käsitlevaid saateid. 
    Carreras tõrjus Domingo kõrvale 
    TIIT TUUMALU 
    José Carreras ja Placido Domingo olid need kuulsad tenorid, kelle Eestisse toomist kontserdiagentuur Eesti Kontsert tõsiselt kaalus. 
    Vaekausil osutus kergemaks Carreras. 
    Domingo nõudis liiga suurt honorari, ligemale 400 000 USA dollarit neto, millele oleks lisandunud ka kontserdi korraldamise kulud, ütles Eesti Kontserdi produtsent Peeter Vähi. 
    Carrerase hinna ja kvaliteedi suhe oli tunduvalt parem. 
    Ma arvan, et tegime õige valiku. 
    Kokku läks Carrerase kontsert maksma 4,6 miljonit krooni, millest Carrerase honorar moodustas mõned sajad tuhanded dollarid. 
    Kas Eestis on võimalik ka kolme kuulsa tenori - José Carrerase, Luciano Pavarotti ja Placido Domingo - ühiskontsert? 
    Eesti riik ei veaks seda praegu välja. 
    Rahalises mõttes on nende honorar ikkagi üle mõistuse suur, ütles Eesti Kontserdi asedirektor Aivar Mäe. 
    Mäe sõnul kehtib kolme tenori ühisesinemise puhul skeem, kus nende honorar on oluliselt kõrgem kui nende soolokontsertide honorarid kokku liites. 
    Ma arvan, et sellel poleks ka mõtet. 
    Parem ja kasulikum on tuua Eestisse sada vähem tuntud, aga väga head solisti kui kolm tenorit, väitis Mäe. 
    Järgmise aasta suve suurprojektidest on praegu tõsisemalt vaekausil kaks: Abba-projekt, millega tuli välja dirigent Neeme Järvi, ja Aegna saare projekt. 
    Neist esimene hõlmab kunagise Rootsi menuansambli Abba hittide töötlusi, mida esitavad 300-pealine koor ja sümfooniaorkester. 
    Kontserdil osaleksid ka kaks legendaarse Abba meesliiget, Benny Andersson ja Björn Ulvaeus. 
    See on kontsert, mis balansseerib levi- ja süvamuusika piiril, kinnitas produtsent Peeter Vähi. 
    Teine plaan on esitada Aegna saarel mõni sümfooniline suurteos. 
    Arvamus 
    Arne Mikk 
    ooperigurmaan 
    On kahju, et keegi eestlastest pole saanud Carrerast kuulda tema hiilgeaegadel. 
    Ta on tõepoolest üks meie ajastu maailma tähti. 
    Ja paljukest neid siis olnud ongi, kes on ka Eestisse jõudnud: Shaljapin 1920. aastal, Caballe alles hiljuti ja nüüd siis Carreras. 
    Osakem seda hinnata. 
    Loomulikult on Carrerase hiilgevorm möödas ja ka sellel kontserdil ei läinud mitte kõik sajaprotsendiliselt kümnesse, aga mind vaimustas emotsionaalne andumus, kogu südamest laulmine. 
    See on suure meistri tunnus. 
    Lermontov on öelnud, et ka troonilt tõugatud jumal on ikkagi jumal. 
    Või et kuningas, kes ei ole enam troonil, jääb ikkagi kuningaks. 
    Ma arvan, et see oli suure isiksuse õhtu. 
    Ja veel, kontserdil mõtlesin, et Carreras oleks võinud ju kümme aastat tagasi juba surnud olla ja meie poleks teda iialgi oma ihusilmaga näinud. 
    Anne Erm 
    Jazzkaare peakorraldaja 
    Väga armas oli näha Eestis sellist vana lauluhaid, aga tegelikult oleks tal olnud õigem natuke varem lavalt lahkuda. 
    Caballé puhul olin ma meeldivalt üllatunud, et ta valis oskuslikult oma repertuaari, ja tema partnerid olid samuti väga heal tasemel. 
    Carrerase kontserdil polnud mul aga ühtki üllatust. 
    Ei ühtki eneseületamist. 
    Kusagil pani ta paar kukekat, hääl veidi kärises, lood olid kerged. 
    Endist hiilgust pole enam. 
    Nii palju on maailmas uusi väga häid tenoreid, tahaks, et nende nimed hakkaks juba kostma. 
    Aga kogu see imidzh ja legend ja atmosfäär ja kontserdi korraldus olid väga head. 
    Tarmo Pihlap 
    poplaulja 
    Müts maha korraldajate ees, et nad sellise mehe kohale tõid. 
    Võidakse ju rääkida seda, teist ja kolmandat, kui palju ta maha käinud või kulunud on, aga mind see ei huvita. 
    Carreraseid on maailmas üks. 
    Eks me kõik ole olnud gripis ja nohus ja eks seda olnud ka kontserdi esimeses pooles tunda, aga teiseks osaks oli olukord tublisti parem. 
    Ma saan sellest aru, et tal oli raske, sest eks laulmine ole kõigi jaoks ühesugune - olgu nad popparid või klassikalise muusika esitajad. 
    Kõik see oli tajutav, tuli kuidagi tuttav tunne. 
    Mina pean seda väga inimlikuks. 
    Mind üllatas meeldivalt Isabel Rey, õrn ja ilus hääl. 
    Ka ERSO kohta pole paha sõna öelda. 
    Poeesia New Yorgis 
    Eesti asub Sankt-Peterburgi ja Mihhailovskoje vahel 
    KAUR KENDER eestlane New Yorgis 
    Postimees eraldas 2500 tähemärki, et ma kirjutaksin, kuidas 18 miljoni elanikuga linn tähistab 200 aastat tagasi 7533 kilomeetri kaugusel sündinud Poeedi sünnipäeva. 
    Lootusetu? 
    Kindlasti. 
    Pealegi ei oska ma kusagilt alustada. 
    Kas kirjutada sellest, et nüüdseks on Oneginit inglise keelde tõlgitud kuus korda? 
    Kas rääkida paar sõna Nabokovi tõlkest, mida saadab mahukas kommentaaride köide? 
    Ja puudutada nii möödaminnes ka Nabokovi 100. sünniaastapäeva, mis oli kuu aega tagasi? 
    Kas tasub rääkida New Yorgi raamatukogudest, mida suvel rahapuuduse tõttu ei suleta? 
    Kas on mõtet rääkida suurest Nabokovi näitusest 42. tänava raamatukogus, kus Nabokovi vaim laiutas? 
    Luule ühissõidukites 
    Või rääkida kõige viimasest ja kõige rõõmsameelsemast tõlkest, kus Douglas Hofstadter, suurepärase raamatu Gödel, Escher, Bach autor, ei suuda endale keelata rõõmu kirjutada ka kommentaarid Onegini-värsis? 
    Või võrrelda neid kuut tõlget originaali ja Betty Alveri tõlkega? 
    Tuua välja paar naljakat kohta? 
    Ma ei suuda otsustada! 
    Ehk peaksin ma hoopis proovima edasi anda meeleolu, mis valitses 12. juuni õhtul Carnegie Hallis, kus kogunesid Pushkini sõbrad, makstes 75 dollarit pileti eest, et avaldada austust poeedile, keda Gogol nimetas alguste alguseks ja kes juba oma eluajal teadis, et tema ausamba juurde rahva rada rohtuda ei saa? 
    Või kirjutada hoopis Carnegie Halli tähtsusest New Yorgile ja newyorklastele? 
    Kuidas ma saaksin seda teha? 
    Millega ma seda võrdlema peaksin? 
    Või rääkida mõnest õhtust oma sõpradega? 
    Rääkida hoopis sellest, kuidas Wall Streeti pankur mulle keset keevalist vestlust hüüdis: Aga mulle meeldib hoopis Tshaadajev, tead sa Tshaadajevi?! 
    Ja kuidas ma vastasin: Tean ma Tshaadajevi? 
    Kas dollar on raha?! 
    Või rääkida hoopis New Yorgist? 
    Rääkida näiteks metroost, täpsemini programmist Poetry in Motion. 
    Kuidas oleks võimalik seda selgitada, et New Yorgis elab poeesia paremini kui nii mõnes teiseski kohas? 
    Kas oleks näiteks Eestis mõeldav, et bussides, trammides, trollides oleks iga paari reklaamtahvlikese kohta üks tahvel, kus on luuletus? 
    Tõesti-tõesti! 
    Päris luuletus! 
    Või rääkida neist kümnetest poeetidest, kellega ma kohtunud olen? 
    Selgitada, et nad ei kadesta mind mitte üheski mõttes, peale selle, et ma suudan Pushkinit vene keeles lugeda? 
    Või kirjutada enda teisest päevast New Yorgis, kui ma sattusin Viktor Kamkini raamatupoodi 21. tänava ja Broadway nurgal? 
    Kas on mõtet sellest üldse teada anda, et kui müüja kuulis, et minu õpetaja on professor Mihhail Lotman, tegi ta mulle Juri Lotmani raamatutelt allahindlust 50% ja Pushkini teostelt 30%, ja kuidas mul tänu sellele jätkus raha osta ka vene-eesti sõnaraamat? 
    From Estonia? 
    Kus see on? 
    Või rääkida Kamkini raamatupoes olevast pisikesest riiulikesest, kus on paarkümmend eestikeelset raamatut? 
    Kas ma julgen kirjutada, et minu arvates see ongi koht, kuhu eesti kirjandus kuulub - ühele pisikesele riiulikesele suures vene kirjanduses? 
    Ma ei tea. 
    Räägin hoopis sellest, et küsimusele, kust ma pärit olen, vastan ma: From Estonia! 
    Sageli küsitakse: Kus see on? 
    Sankt-Peterburgi ja Mihhailovskoje vahel, vastan, lähtudes mitte-eukleidilise geograafia põhipostulaadist: lõppude lõpuks on iga joon enam-vähem sirge. 
    Ja inimestel löövad selle vastuse peale sageli silmad särama. 
    Kenzaburo Oe naasis kirjandusse 
    TAMBET KAUGEMA 
    Kui jaapani kirjanik Kenzaburo Oele sai 1994. aastal Nobeli kirjanduspreemia, lubas ta romaanide kirjutamise maha jätta. 
    Mehe sõnamurdlikkus näitab, et ta on kirjutamisest sõltuvusse sattunud. 
    Nobeli kirjanduspreemia vastu võtnud, istus Kenzaburo Oe maha ning mõtles elu üle järele. 
    Talle näis, et enam ei ole tal kirjanduses midagi saavutada ja on viimane aeg ennast naftaliiniga kokku määrida ning raamaturiiulile kobida. 
    Kulus umbes aasta, et ta loobuks oma plaanist enam mitte kunagi romaane kirjutada. 
    Möödus veel kolm ja pool aastat ning raamatulettidele on ilmumas Oe uus romaan, mis kannab pealkirja Kukerpall (või ka Hundiratas). 
    Oe enda sõnul on ta nüüd lõpule viinud oma seni olulisima kirjatöö. 
    Muidugi võib olla tegemist ka vaid minu upsakusega, lõpliku hinnangu annavad siiski lugejad, ütles Oe oma Tokyo-kodus uudisteagentuurile AP antud intervjuus. 
    Uut romaani kirjutama asudes sai Oe algtõuke 1995. aastal Tokyo metroos toime pandud gaasirünnakust, mille tagajärjel hukkus 12 inimest ning tuhandete tervis sai rikutud. 
    Selle koletu kuritööga said hakkama fanaatikutest koosneva usulahu liider Shoko Asahara ja tosinkond tema jüngrit. 
    Oe ilukirjanduslik versioon nendest sündmustest vaatleb, kuidas kerkib esile selline karis-maatiline usulahu juht ning mis juhtub siis, kui see juht oma järgijaid reedab. 
    Kui asja laiemalt vaadata, ütles Oe, siis on see raamat nüüdisaegse Jaapani ühiskonna intellektuaalsest tühisusest ning inimeste meeletust vajadusest leida endale keset majanduslikku heaolu mingi päästev ankur. 
    Nobelist möönis, et nii tema kui ka teised jaapani intellektuaalid on viimasel ajal riigi poliitilisest ja sotsiaalsest elust kahetsusväärselt eemale tõmbunud. 
    1960.-1970. aastatel ei möödunud ühtegi kuud, kui ma poleks võtnud osa mingist demonstratsioonist, nüüd aga pole seda juba varsti kaks aastakümmet juhtunud, meenutas Oe. 
    Oma uue romaaniga ta üritavatki muuta - eeskätt just noori jaapanlasi - ühiskondlikult osavõtlikumaks ja vastutavamaks. 
    Majandus 
    Bensiini hinna tõus teeb lähiajal bussi- ja taksosõidu kallimaks 
    HELVE LAASIK 
    Bensiini järjekordne hinnatõus lisab paagitäie hinnale umbes 10 krooni, ent tõstab lähitulevikus ka bussipiletite hinda. 
    Bussifirma Eurolines tegevdirektor Hugo Osula ütles, et hinnatõusu jätkudes tuleb kaaluda bussipileti hinna tõstmist. 
    Inimesel on valida, kas osta päts leiba või sõita maakonnakeskusesse, nentis Osula. 
    Tema sõnul kipub olema nii, et loobutakse pigem bussipiletist. 
    See tähendab bussiettevõtte tulude vähenemist. 
    Bussifirmad peavad tõstma pileti hinda ja jäävad reisijatest ilma. 
    Piletihinda aga tõstmata jätta ei saa, sest kütus, varuosad ja bussid kallinevad. 
    Taksofirmade juhid kinnitasid Postimehele, et 15-sendine kütuse hinna tõus taksosõidu hinnale esialgu ei mõju. 
    Kui kütuse hinnale lisandub juba 50 senti, suureneb selle võrra ka kilomeetri maksumus. 
    Eile tõstsid Eesti Statoil ja Neste Eesti oma tanklates kütuste hindu 15 sendi võrra, viidates kütuste hinna tõusule maailmaturul. 
    Bensiinide 95E ja 95K liiter maksab Neste ja Statoili tanklates 7,30 krooni. 
    Bensiini 98E ja 98K hind on 7,50 krooni liiter. 
    Diisliliitri hind on 5,80 krooni. 
    Neste automaatjaamades on kütus 25 sendi võrra odavam, sest nendes jaamades ei ole firmal personalikulusid. 
    Shelli tanklates maksis eile liiter bensiini 95E 7,15 ja bensiin 98 7,35 krooni. 
    Diislikütuse liiter maksis aga Shelli tanklates 5,65 krooni. 
    Varemgi on Statoil ja Neste tõstnud kütuse hinda koos, mõne päeva pärast on nende eeskuju järginud ka Shell. 
    Skandinaavia kahe kütusegigandi Fortumi (Neste kaubamärgi omanik) ja Statoili müügivõrkude ühendamine Eestis tähendab nende omavahelise konkurentsi kadumist. 
    See omakorda annab Nestele ja Statoilile võimaluse olla kütuse hindade dikteerija kohalikul turul, sest nende käes on kokku umbes 35 protsenti kütuseturust. 
    Eriti kurba olukorda satuvad keskmise suurusega kütusefirmad, mis on investeerinud tanklakettide nüüdisajastamisse ja mille üldkulud on suured, kuid tulu ei ole nad veel saanud. 
    Alles võivad asjatundjate hinnangul jääda vaid väga väikesed, üht-kaht tanklat omavad kütusefirmad. 
    ASA Kindlustus ootab investorilt pakkumist 
    ERKKI ERILAID 
    ASA teatel teeb 21. juunil seltsi aktsiatele ostupakkumise välismaine investor, noteerimiskomisjon ei soostunud tehingu asjaolude selgumiseni ASA aktsiatega kauplemist peatama. 
    ASA Kindlustuse juhtkond koos omanike esindajatega on pikka aega pidanud läbirääkimisi mitmete Lääne investoritega osaluse müügi üle, teatas börsiteates ASA Kindlustuse juhatuse esimees Sergei Netshajev. 
    Tema sõnul on läbirääkimised ühte rahvusvahelisse investeerimisfirmasse kuuluva kindlustusseltsiga jõudnud staadiumisse, kus on kokku lepitud, et investor teeb lõpliku pakkumise enne ASA Kindlustuse aktsionäride üldkoosolekut. 
    Netshajev märkis, et sellest lähtudes taotleski ASA Kindlustus kindlustusinspektsioonilt ajapikendust oma reservide ümberpaigutamiseks. 
    ASA Kindlustuse aktsiamüügi üheks tingimuseks on seltsi tehniliste reservide viimine vastavusse kehtiva seadusandluse nõuetega, mis tähendab, et investoril tuleb välja osta ASA Kindlustuse valduses olevad ASi Maakri Ehitus võlakirjad. 
    Pankrotistunud Maakri Ehitus seadis ASA Kindlustuse ja AB Elukindlustuse kasuks teise järjekorra hüpoteegi 44 miljoni krooni ulatuses. 
    ASAga kaubeldakse edasi 
    Väärtpaberibörsi noteerimiskomisjon lükkas reedel tagasi ASA Kindlustuse taotluse peatada oma aktsiatega kauplemine kuni 21. juunini. 
    Olles tutvunud esitatud materjalidega, otsustas noteerimiskomisjon mitte pidada esitatud argumente kauplemise peatamiseks piisavaks, teatas börs. 
    Noteerimiskomisjon kohustas ASA Kindlustust avalikustama börsiteatena informatsioon AS Maakri Ehitusega seotud investeeringute kohta. 
    ASA Kindlustuse aktsiatega alustatakse täna taas kauplemist. 
    ASA Kindlustus taotles aktsiatega kauplemise peatamist kuni 21. juunil toimuva aktsionäride üldkoosolekuni seoses kõneluste toimumisega 56,69 protsendi ASA Kindlustuse aktsiate müügiks strateegilisele investorile. 
    ASA Kindlustus teatas eile, et investoriga on kokku lepitud, et ta teeb lõpliku pakkumise ASA aktsiatele 21. juuni aktsionäride koosolekuks. 
    Börsil ootusärevus 
    Tallinna börs oli eile pankade maikuu tulemuste ootuses äärmiselt väheaktiivne ning hinnad muutusid vähe. 
    Pankade tulemused peaksid börsi taas pisut-pisut elavdama. 
    Analüütikute hinnangul eeldatakse ennekõike Hansapangalt häid tulemusi ning seetõttu on ka investorid viimastel päevadel panga aktsiaid üsna agaralt soetanud. 
    Hansapangalt oodatakse turul 40-miljonilist kuukasumit. 
    Dollar püsis Euroopa turgudel eile tugevana Jaapani jeeni suhtes pärast Jaapani keskpanga tugioste, mille eesmärk oli vältida Jaapani valuuta liiga kiiret tugevnemist, mis võiks nurjata majanduse seisakust väljumise. 
    Kartus Ühendriikide intressimäärade võimaliku tõusu ees hoidis Euroopa aktsiaturud kerges languses, kuigi Dow Jones avanes eile tõusuga pärast Wal Marti ja ASDA grupi ühinemisteadet. 
    Väärtpaberiturg vajub suveunne 
    DENIS KOLOMENSKI Beeta Varahaldus 
    Suhteliselt raske on iseloomustada turgu, mille päevakäive püsib tavalistel päevadel ühe miljoni dollari tasemel. 
    Ülikuum suvi, mis lõpuks ka Eestisse tuli, on omakorda veelgi vähendanud aktiivsust Tallinna Väärtpaberibörsil. 
    Investorid, kellel on vähimgi võimalus kuhugi mujale pääseda, seda võimalust ka kasutavad. 
    Võibolla tuleb vastust otsida inimeste psühholoogiast. 
    Tänu viimase paari aasta sündmustele tekitab suviperiood Eesti investoritele tugevat stressi. 
    Võibolla sellepärast loobubki suur osa kodumaistest tegijatest suvisest börsitegevusest. 
    Praegu on turg äraootaval seisukohal. 
    Eesti Pangalt oodatakse täna avaldamisele kuuluvaid pankade maikuu tulemusi. 
    Viimane uudis, mis Eesti väärtpaberiturule mõju avaldas, oli teade Eesti esimese kvartali sisemajanduse kogutoodangu langusest 5,8 protsendi võrra. 
    Oleks vale väita, et see uudis oli ootamatu, pigem on spekulatiivsed investorid juba tükk aega otsinud põhjusi, et väheaktiivselt turult vahendid välja võtta. 
    Siiski näitab see, kui teravalt turg reageeris negatiivsete uudiste peale, samal ajal kui positiivsete signaalide suhtes väga paksunahalised ollakse, et investorite arvamus Eesti majanduse väljavaadetest ei ole eriti optimistlik. 
    Hetkel need vähesed Eesti turule jäänud investorid ootavad, kas juhtivate pankade maikuu tulemused kinnitavad sisemajanduse kogutoodangu negatiivset liikumissuunda või mitte. 
    Juhul kui pankade tulemused osutuvad investorite ootustest positiivsemateks, võib mõningal määral muutuda ka kerge langustrend aktsiaturul. 
    Arvestades üldist maailma majanduse seisukorda, võib siiski oodata, et Eestit aitavad majanduse kärbumisest välja järjekordsed otseinvesteeringud, mis erinevalt investeeringutest börsi kaudu on viimasel ajal püsinud stabiilselt kõrged. 
    Preatoni pakub soodsaimat laenu 
    URMAS TOOMING 
    Sel nädalal hakkab Itaalia ärimehe Ernesto Preatoni kinnisvaraarendusfirma Pro Kapital pakkuma soovijatele kuni 25-aastast kuueprotsendilise intressiga eluasemelaenu. 
    Pro Kapitali müügijuhi Endo Tõnuveri sõnul saavad soodsat laenu taotleda vaid need inimesed, kes tahavad endale elamist osta Ilmarise kvartalis, Vene tänav 9 ja 19 või Narva maantee 13a majas. 
    Ta lisas, et huvi sooduslaenu saamise vastu on suur. 
    Laena, palju tahad 
    Pro Kapital annab laenu kuni 25 aastaks ning nii palju, kui inimene tahab, kasvõi 10 miljonit krooni. 
    Tõnuveri sõnul ei hakkab firma üldjuhul põhjalikult uurima, kui suur on inimese sissetulek ning kas ta ikka suudab laenu tagasi maksta. 
    Oma maksevõimes peab iga laenutaotleja ise selgusele jõudma. 
    Kahtluse korral on Pro Kapitalil loomulikult võimalus inimese tausta uurida. 
    Sooduslaenu intress on kuus protsenti. 
    Kliendiga sõlmitavas lepingus on punkt, et kolme aasta pärast peab eluaseme ostja laenu refinantseerima. 
    Kui ta ise uut rahastajat ei leia, jätkab Pro Kapital finantseerimist, kuid siis juba tol ajal kehtivatel laenuturu tingimustel. 
    Loodame, et selleks ajaks on pangaintressid võrreldes praegusega langenud, ütles Tõnuver. 
    Narva maantee 13a ehk Pro Kapitali ärihoone taga asuvas majas on praegu müügis üheksa, Vene tänav 19 majas aga veel vaid paar korterit. 
    Vene tänav 9 majas alustab Pro Kapital ehitamist siis, kui 25 kavandatud korterist on broneering vähemalt kümnele. 
    Ehitamine kestab umbes aasta. 
    Ilmarise kvartali teise ehitusjärgu valmivatesse majadesse Pro Kapital juba müüb kortereid. 
    Pooleliolevates majades kortereid osta soovivate inimestega teeb Pro Kapital eellepingu, mille järgi inimene maksab kohe sisse kümnendiku eluaseme hinnast. 
    Kümnendik kohe sisse 
    Korterivõtmete kättesaamise hetkeks tuleb tasuda veel teine kümnendik ostuhinnast. 
    Ülejäänud 80 protsenti võib ostja maksta laenuga, mille tagasimaksmiseks on tal aega kuni veerand sajandit. 
    Tõnuveri väitel otsustas Pro Kapital hakata sooduslaenu andma seetõttu, et Eesti pankade eluasemelaenu tingimused on paljudele inimestele ikka veel liiga karmid. 
    Laenudeks vajaliku 80 miljonit krooni saab Pro Kapital juunist kuni detsembri lõpuni vältavast vahetusvõlakirjade emissioonist, mille kogumaht on 225 miljonit. 
    Preatoni sõnul on üks Shveitsi investeerimisfirma kohustunud emissiooni 80 miljoni krooni mahus märkima. 
    Soodsaid laenutingimusi pakub ka Tallinna teletorni lähedal Kloostrimetsas eramuid ehitav OÜ Wicom, kelle laenuraha on pärit Luksemburgist. 
    Eluaseme hinnast peavad ostjad kohe sisse maksma 15%, noored pered 10%. 
    Intress on 9-10,5% laenujäägilt, tagasimaksmise aeg kuni 10 aastat. 
    Ühispank tegi end klientidele nähtavaks 
    URMAS TOOMING 
    Terve eelmise nädala said Eesti Ühispanga kliendid põhjalikult tutvuda vastvalminud pangahoonega ning imetleda linnavaateid 24. korruselt. 
    Tavakülastajatele pakub Ühispanga kõrghoones kõige rohkem huvi esimene korrus, kus asub uudne, inimsõbralik klienditeenindus. 
    Pank ise ja selle tütarfirmad on hoone 24 korrusest enda kasutusse võtnud kaks kolmandikku. 
    Rendipinnad asuvad 14.-18. korrusel. 
    Kiirtoitlusrestoran nii maja asukatele kui ka kõigile linnakodanikele avab 4. korrusel uksed juuni lõpul. 
    Kauni linnavaatega eliitrestoran hoone kahel viimasel korrusel alustab tööd teisel poolaastal. 
    Hoone keskel, neljandast kuni 13. korruseni on 35 meetri kõrgune tühimik ehk aatrium, kuhu läbi klaaslae langeb päikesevalgus. 
    Majas liigub kuus lifti, millest neli on kiirliftid. 
    Ühispanga president Ain Hanschmidt ütles pangamaja pidulikul avamisel, et naljakas metallist moodustis kõrghoone katusel peab Ülemiste vanakesele näitama, et Ühispank ei ole veel valmis ja aina areneb. 
    Koos metalltipuga 112 meetri kõrgune ja ligi 24 000 ruutmeetri suuruse üldpinnaga hoone peab igale tallinlasele Ühispanga asukoha täpselt kätte näitama. 
    Tartu maantee ja Tornimäe tänava nurgal seisva umbes 300 miljonit krooni maksma läinud hoone ehitamine kestis poolteist aastat. 
    Maja projekteeris arhitekt Raivo Puusepp, ehitas peatöövõtjana Merko Ehitus. 
    Esimesed asukad hakkasid majja kolima veebruari lõpus, klienditeenindus algas mais. 
    Ühispanga nõukogu esimehe Aare Urmi sõnul peegeldab pangahoone 10 000 ruutmeetri suurune klaaspind ümbrust igast küljest isemoodi. 
    See ongi olnud arhitekti üks põhieesmärke. 
    Unikaalne kõrghoone peab igale tallinlasele Ühispanga asukoha täpselt kätte näitama. 
    Sport 
    Kristers Sergis teostab krossirajal isa unistust 
    TÕNU KEES 
    Kaks hooaega järjest maailmameistriks tõusnud motokrossi külgvankrimehed Kristers Sergis ja Artis Rasmanis andsid Postimehele intervjuu telgi varjus, Läti ajakirjanikud kummitavad nende koduukse taga nii öösel kui päeval. 
    Meediahuvi kipub elu segama, kurjustasid kahel hooajal Läti populaarseimateks sportlasteks tunnistatud Sergis ja Rasmanis. 
    Motosport pole Lätis kõige hinnatum ala, kuid meist on saanud tähed. 
    Telestuudiosse kutsutakse isegi Kosovo sõjast aru andma. 
    Fännid segavad elu 
    Kaks maailmameistritiitlit pole Sergise majja kuulsusega võrdväärset rikkust toonud. 
    Pärast esimest kuldmedalit andis Läti Vabariigi president kihutajatele ordeni, järgmine triumf tõi parlamendi tänukirja. 
    Mõlemal korral tervitas motomehi Riia peaväljakul tohutu rahvahulk. 
    Teisest kuldmedalist jäid lahjemad mälestused, märkis Sergis. 
    Ilmselt ei saa ülevat tunnet sama kirkalt läbi elada. 
    Kuid midagi jääb alatiseks mällu. 
    Ehk meenutatakse hästi krossi sõitnud Sergist ka pärast surma? 
    Võin jääda puruvaeseks, kuid keegi ei saa võtta teadmist, et tulin Läti motokrossi ajaloos esimesena tshempioniks. 
    Kolm nädalat tagasi sääreluu operatsiooni läbinud Sergist saadab igal MM-etapil fännide hord. 
    Paljud ütlevad, et pean ka tänavu võitma, tõstis lõunanaabrite iidol arusaamatuses käed. 
    Tegelikult pole mingit kohustust, sihte seame vaid enda jaoks. 
    Hollandi tippklubis sõitvad Sergis ja Rasmanis suurt raha ei teeni, küll aga on meestel esmaklassiline varustus. 
    Pärast esimest kuldmedalit heitis Sergis abiellu, peres kasvab tütar. 
    Atleedi kehaehitusega lätlane püüab naiste pilke ning laseb omaltpoolt silmadel usinalt vilada. 
    Alkoholi ei võta ta suu sisse. 
    Olen täiskarsklane, kinnitas Sergis ja jälgis MM-etapi banketil hoolega ka paarimehe Artis Rasmanise klaasi. 
    Sponsoritega on nüüd lihtsam, varuosasid enam ostma ei pea, loetles Sergis tshempionide eeliseid. 
    Võin võistluste korraldajatelt küsida suuremat stardiraha. 
    Tegemist pole miljonitega, kuid eluks piisab. 
    Sergise põhiline tuluallikas on pruugitud autode müük, motokross ei paku äraelamiseks piisavat ninaesist. 
    Tean, et ükskord saavad energiavarud otsa, märkis lätlane. 
    Paar aastat püsin tõenäoliselt tipus, ent siis algab argielu, ei tahaks uuele etapile minnes lõhkise küna ees seista. 
    Kingib isale rõõmu 
    Sergise krossimehetee algas 16-aastaselt isa käe all, papa on siiani jäänud tema jumalaks. 
    Olen käinud nii põrgus kui taevas, kinnitas lätlane. 
    1992. aastal alustasime tühjalt kohalt, peavalu valmistas iga ketijupp. 
    Tagantjärele paneb imestama, kust võtsin edasiminekuks energia. 
    Ühel kõhklusehetkel jäi isa raskelt haigeks. 
    Ainus, mida tema heaks teha sain, oli spordis jätkata. 
    Olen õnnelik, et isa mu edusamme nägi. 
    Temal ei õnnestunud oma unistust suletud ühiskonnas teostada, mina sündisin õigel ajal - Läti sai vabaks. 
    Tahan meist mõlemast maailma jälje jätta. 
    Heitlus vormelitrooni pärast kogus uut hoogu 
    TOIVO KIVIMETS 
    Mika Häkkineni ja Michael Schumacheri kahevõitlus vormel-1 autode MM-tiitli pärast kogus Kanada etapiga uut hoogu - tiitlikaitsja Häkkinen tõusis tänavu esmakordselt sarja liidriks. 
    Nelja etapi järel oli McLarenil kihutav Häkkinen alles kolmas, Michael Schumacherist maas tosina ja Eddie Irvine'ist nelja punktiga, kuid kaks järjestikust võitu tõstsid tiitlikaitsja taas kullakonkurentsi. 
    Seni olen Kanadasse ikka vastumeelselt läinud, sest alati kiskus siin midagi kiiva. 
    Aga nüüd ma armastan Kanadat, see on fantastiline paik, ütles 1976. aasta olümpialinnas Montrealis alles kaheksandal katsel esikoha saanud soomlane. 
    Häkkineni sõnul polnud ta ka enne Schumacheri katkestamist kahekordsele maailmameistrile esikohta loovutanud. 
    Võinuksin ka enne Michaeli avariid kiiremini sõita, kuid ma ei näinud selleks põhjust, sest risk oli liiga suur, selgitas oma karjääri 12. GP-etapi võitnud soomlane. 
    Häkkinen oli neljast rajal olnud maailmameistrist ainuke, kes finishisse jõudis, ülejäänud kolm - Schumacher, Jacques Villeneuve ja Damon Hill - sõitsid rajalt välja ühes ja samas kurvis. 
    Mu auto oli selgelt parem kui kaks nädalat tagasi Hispaanias, tegi Häkkinen kummarduse meeskonnale. 
    Selle autoga saan piirkiirusel sõita varasemast kauem. 
    Oleme Ferrarile taas järele jõudnud ja mul on tunne, et nüüd on nendel poistel mõtlemisainet. 
    Schumacher tunnistas viga 
    Kolmekümnendal ringil Ferrari üle kontrolli kaotanud Schumacher tundis oma vea pärast piinlikkust. 
    See oli rumal aps - teadsin, et sel rajalõigul on asfaldil liiva. 
    Mul on häbi meeskonna ees, sest auto töötas ideaalselt. 
    Tavaliselt tuleb mul aastas ette üks säärane apsakas ja seepärast loodan, et Montreali eksitus jäi tänavu viimaseks. 
    Schumacher kasvatas edu Häkkineni ees enam kui neljale sekundile, kuid viimases stardisirge-eelses kurvis möödus tema Ferrari raja piirdeseinast üha lähemalt. 
    30. ringil oligi häda käes ning viies Kanada GP võit libises sakslasel peost. 
    Tahtsin enne boksipeatust edu suurendada ja kõik sujus kuni selle õnnetu hetkeni, märkis Schumacher. 
    Ferrarile neli punkti toonud ja konstruktorite MMil Itaalia meeskonna eduseisu hoida aidanud Eddie Irvine nimetas oma metsikut kihutamist seitsmendalt kohalt kolmandaks meeliköitvaks. 
    Nautisin seda. 
    Lõbus meelelahutus algas siis, kui Coulthard kurvis mu tagarattasse sõitis, naeris iirlane. 
    Tänavu viielt etapilt punkte noolinud Irvine kiitis ka oma autot: See oli suurepärane, parim Ferrari, millega olen sõitnud. 
    Frentzen jäi terveks 
    Nii nagu Häkkinen sai esikoha kingituseks Schumacherilt, kinkis teine sakslane Heinz-Harald Frentzen teise koha itaallasele Giancarlo Fisichellale. 
    Neli ringi enne võidusõidu lõppu murdus midagi sakslase Jordani parempoolse esiratta juures ning kummibarjääri rammimine oli vältimatu. 
    Sakslasel oli tegemist, et omal jõul vrakist välja ronida. 
    Vasakule jalale ja paremale õlale haiget teinud Frentzen lubati haiglast siiski juba õhtul koju. 
    Kahe nädala pärast Prantsusmaal on ta taas sõidumees. 
    USAst naasnud Makke ja Ärmpalu tugevdavad Eesti korvpallikoondist 
    ANDRUS NILK 
    Aasta Ameerika Ühendriikides õppinud Kristjan Makke ja Ardo Ärmpalu alustasid treenimist kuni 20-aastaste EM-võistluste valikturniiriks valmistuvas Eesti koondises. 
    18-aastased Makke ja Ärmpalu tõid korvi alla võimsust - mõlemad noorukid on mõni sentimeeter üle kahe meetri. 
    Nüüd on koosseis küllaldane, ütles koondise peatreener Jaanus Levkoi. 
    Kui saame täisväärtuslikku ettevalmistust jätkata ja kontrollmänge pidada, pole põhjust minna EM-turniirile katsetama, vaid võitma. 
    Makkel vedas kooliga 
    Makke lõpetas Quincy keskkooli Illinoisi osariigis ja plaanib sportlasstipendiumi abil edasi õppida Lääne-Illinoisi ülikoolis, mille korvpallimeeskond kuulub USA üliõpilasliiga NCAA esimesse divisjoni. 
    Mul vedas kooliga väga, korvpall on Quincy elanikele ääretult tähtis - meie meeskonda Blue Devils käis vaatamas 3000-5000 pealtvaatajat, ütles Toilast pärit nooruk. 
    Algviisikusse kuulunud Makke koges ookeani taga kodus kogetust kiiremat ja jõulisemat mängu. 
    Kaitses tegutsetakse palju tugevamini, sõnas ta. 
    Enne Ameerikasse siirdumist spordigümnaasiumis õppinud Makkele valmistas esialgu peavalu inglise keel, sest ta oli õppinud saksa keelt. 
    Paar nädalat oli raske, kuid kohanesin ruttu ja kevadel sain kõik testid tehtud, tõdes ta. 
    Perekond, kelle juures elasin, viis mind lihavõttepühade ajal Californiasse. 
    Kogesin Ameerikast ainult häid elamusi. 
    Ärmpalu tahab koju jääda 
    Ärmpalu õppis koos Randar Lutsuga Wellstoni keskkoolis Ohio osariigis, mõlemad esinesid algviisikus. 
    Mänguaega sain palju, rääkis ta. 
    Ameerikas hinnatakse individuaalset rünnakut, alguses ei tahetud mulle korvi alla sööta. 
    Ent suhtumine muutus - kogusin mängus keskmiselt 17 punkti ja 10-12 lauapalli. 
    Järgmiseks talveks kavatseb Ärmpalu kodumaale naasta. 
    Lõpetan siin keskkooli ja üritan siis Ameerikas ülikooli pääseda, märkis ta. 
    Hooaja Canon/Eesti noortemeeskonnaga Eesti liigas veetnud koondisekaaslastega koostööd sobitama hakkavad Makke ja Ärmpalu nädalavahetusel turniiril Hollandis. 
    Sinna sõitsid ka Tanel Kaljula, Jesper Parve, Teet Telgma, Karl-Peeter Dorbek, Veljo Vares, Ivo Uibokant, Kristo Reinumäe, Bogdan Konontshuk, Karmo Allikas ja Arko Kask. 
    Vastased augusti alguses EM-valikturniiril Riias on Läti, Leedu, Kreeka, Ungari ja Austria. 
    2000. aastal toimuvale finaalturniirile pääseb kaks paremat meeskonda. 
    Kreeka korvpallurid sammusid võidult võidule 
    PM 
    Euroopa korvpallimeistrivõistlusteks valmistuvatest meeskondadest näitavad hoogu Kreeka ja Sloveenia. 
    Kreeka võitis Akropolise turniiri, alistades Itaalia 77:53, Austraalia 68:64 ja Venemaa 71:70. 
    Turniiri parimaks tunnistati keskmängija Giannis Giannoulis. 
    Koondise uus peatreener Kostas Petropoulos usaldas palju noormängijaid, ka Gruusia päritolu Kostas Tsakalidist. 
    Itaalia alistas Venemaa 96:84 ja Austraalia lisaajal 92:83. 
    Treener Sergei Belovita käe all mänginud Venemaa kaotas ka Austraaliale 60:81. 
    Kreeka on kontrollmängudes saanud ainsa kaotuse Sloveenialt. 
    Viimased kaks kohtumist peavad kreeklased tiitlikaitsja Jugoslaaviaga. 
    Kontrollmängudes peamiselt võite tunnistanud Sloveenia tuli turniiril Prantsusmaal teiseks, alistudes võõrustajatele 66:76. 
    Horvaatia alistas kaks korda Iisraeli. 
    Leedu võitis Hispaaniat ja Ungarit. 
    Sellest nädalast liitub Leedu meeskonnaga ka NBA hooaja lõpetanud Arvydas Sabonis. 
    Kommentaar 
    Kaks kärbest ühe hoobiga 
    TIITO HIMMA 
    Hiljuti saatis BNS laiali uudise, et linn alustab Eestimaa Talupidajate Keskliiduga läbirääkimisi Tallinna uue turu loomiseks. 
    Keskerakondlasest abilinnapea Eve Fink leidnud, et linn vajab tõelist eesti turgu, kus kaubeldakse ainult kodumaiste talu- ja aiasaadustega. 
    Mõte turgatas abilinnapeale pähe vahetult pärast seda, kui ta erakonnakaaslased Keskturu peaaegu et maha on parseldanud. 
    Räägitakse, et Newtonile olla õun pähe kukkunud, mis tinginudki gravitatsiooniseaduse sõnastamise. 
    Paraku ei mainita uudises sõnagagi stiimulit (pirn? kaalikas? porgand?), mis ajendas Eve Finki taasiseseisvumisjärgse ajaloo epohhiloovat avastust tegema. 
    Turu loomine on vaikselt, aga see-eest kiiresti edasi idanenud. 
    Tänaseks on toimunud keskliidu ja linna kaks kohtumist. 
    Läbirääkimistega on jõutud juba nii kaugele, et järgmise aasta lõikust loodavad talumehed vastsel taluturul müüa. 
    Taluturu funktsioonist linna struktuuris on massimeedias räägitud piisavalt palju. 
    Seda linna valitseva koalitsiooni kurtidele kõrvadele. 
    Selle aasta alguses pakkus Tallinna Postimees välja, et uue turu loomisega tuleb tegelda juba järgmisel linnavalitsusel. 
    Linnajuhid korjasid väljapakutu üles veel enne Keskturu mahamüümise dokumentide vormistamist. 
    Newtoni õuna asemel ähvardavad linnaisadele kaela kukkuda sügisesed omavalitsusorganite valimised. 
    Nii löödi kohe kaks kärbest ühe hoobiga: tunnistati Keskturu käestandmine kordaläinuks, täites valmiseelsed lubadused kampaania rahastajatele, ja luuakse linnale vajalik taluturg. 
    Turg on surnud, elagu turg! 
    Ei ole lootagi, et taluturu majandamisega ratsa rikkaks saaks. 
    Küll aga on arengumaadest toodud odavate kaltsude ja piraattoodangu müümine kullaauk, kust linnale pudenes vaid sente. 
    Asjast huvitatud pool, pretendent hea peremehe kohale, kelle taskusse kroonid kukkusid, propageeris turgu kui tulundusühingut, mis raha sisse peab tooma. 
    Taluturu vajalikkuses linlane ei kahtle. 
    Küll aga tuleb uue turu loomist ja majandamist just meedial jälgida väga teraselt, et linna juhtima valitutel juba eos ära lõigata võimalus asuda taluturuga uuele ringile, nii et sellest ajapikku, tasahilju ja märkamatult saab kullaauk mis tahes erakonna või kampaania rahastamiseks. 
    Raamatulembene linn Tallinn 
    JÜRI KUUSKEMAA, kunstiajaloolane 
    Aastal 1975 ilmus Voldemar Milleri raamat Esimesed eesti raamatud. 
    Selles on ära toodud väljavõtted Lübecki toomdekaani Johannes Brandi päevikust 1525. aastast, mille kohaselt raad laskis Kuldsarve võõrastemajas aresti alla panna vaaditäie luterlikke raamatuid, samuti missasid liivi, läti ja eesti rahvakeeles, et neid ei viidaks laevale, mis siirdus Riia linna. 
    Lübecki toona veel katoliiklik raad leidis, et need rikuvad ristiusus veel harimata rahvast, laskis raamatud konfiskeerida ja pärast pikki diskussioone avalikult põletada. 
    Raamatuaasta 
    Eelmine kultuuriminister Jaak Allik tegi lähtudes eelmainitud teatest ettepaneku korraldada 2000. aasta kevadest kampaania eestikeelse raamatu 475. aastapäeva tähistamiseks. 
    Meenutuseks olgu öeldud, et eelmisel eesti raamatu aastal 1935 lähtuti Wanradt-Koelli katekismuse prioriteedist, mis trükiti Wittenbergis 1535. aastal. 
    Seega on uue raamatuaasta aluseks kümme aastat vanem trükis, millest pole säilinud ainsatki eksemplari. 
    Kui vanalinnapäevade korralduskomitees kerkis küsimus, mis moto all teha XIX vanalinnapäevi 2000. aastal, leidsin, et pealinn võiks raamatukultuuri ülistamise kaasa teha ka vanalinnapäevade raames, motoks Raamatulinn Tallinn. 
    Eelmisel kolmapäeval kogunes korralduskomitee arutama äsjalõppenud mustapealisi päevi ning kaaluma, mis ja kuidas saab järgmisel aastal. 
    Ei kerkinud esile ühtki alternatiivset pakkumist moto osas. 
    Keegi küll arvas, et moto sõnastus on igav, kuid ei esitanud ka intrigeerivamat sõnaseadet. 
    Liisa Pakosta muretses, et raamatukultuuri kiitmisega ei rünnataks moodsaimat sidevahendit internetti, mis traditsioonilist lugemist küll muudab, kuid toob maailma raamatukogude rikkused lausa koju kätte. 
    Ma püüan järgnevaga oma viimast vaimset lapsukest selgitada. 
    Kirjakeel ja trükisõna on iga rahvuskultuuri aluseks. 
    Etnograafiline kultuur saab nendeta läbi, kuid mitte vaimselt täiskasvanuks saanud oma rahvusriiki ehitav rahvas. 
    Kui Martin Luther poleks tõstatanud teesi, et igal rahval, olgu ta suur või väike, on õigus saada osa jumalasõnast emakeeles, poleks tekkinud eestikeelset vaimulikku kirjandust. 
    Siis poleks tekkinud ka eestikeelset ilmalikku kirjandust ja ajakirjandust. 
    Nendeta jäänuks sündimata rahvuslik ajutrust, eesti intelligents ja juhtkond. 
    Nendeta oleksime aegamööda ümber rahvustunud. 
    Rahva haritum ja ettevõtlikum osa sulandunuks jätkuvalt sakslaste, rootslaste ja venelaste hulka, kuni eestlus lakanuks sootuks olemast. 
    Loeme ikka palju 
    Sestap on juba üksnes rahvuspoliitilistel kaalutlustel oluline esile tõsta eesti trükisõna idusid, mis seisavad eestlaste kui euroopaliku kultuurrahva arengutee alguses. 
    Viimasel ajal on palju kurdetud, et noored ei viitsi enam raamatuid lugeda, vaid vahivad televiisorit. 
    Samuti kaevatakse, et tänapäeval on raamatud liiga kallid ja neid ei jõuta enam osta. 
    Aga raamatukogud teatavad, et neil käiakse massiliselt ajalehti-ajakirju lugemas, mis tellimiseks või ostmiseks lihtinimesele liiga kallid. 
    Selge see, et lugemise hulgas, suunitluses ja viisides on toimumas murrang. 
    Raamatukirjastamine on kallis, raamatukaubandus väherentaabel. 
    Raamatukauplusi jääb järjest vähemaks. 
    Viinapoelt pidavat rohkem renti saama kui raamatupoelt, ütles endine aselinnapea Mait Metsamaa volikogu kultuuri- ja hariduskomisjoni ees. 
    Raamatuinimesed jällegi juhivad tähelepanu sellele, et 1997. aastal ületas väljaantud raamatute üldarv kõikidele hädadele vaatamata esmakordselt sõjajärgsel ajal 1939. aasta taseme. 
    Seega armastavad eestlased ikka veel palju lugeda, kuigi see pole enam ainukeseks aknaks laia maailma nagu nõukogude ajal. 
    Miks siis mitte korraldada järgmised vanalinnapäevad raamatukesksena, ülistamaks kõiki asjaosalisi, kes raamatu me lauale toovad? 
    Kas Tallinn vajab korralikku taluturgu? 
    Andres Herkel Riigikogu liige 
    Linnale on hädasti vaja taluturgu, kus oleks võimalik kaubelda kodumaiste saadustega. 
    Esimese sammuna selleks tuleks kuulutada Keskturu erastamine ebaõnnestunuks. 
    Alles siis tuleks taluturu asja edasi vaagida. 
    Uue turu tegemine praegu ei ole vigade parandus. 
    Kaie Holm 
    Keskraamatukogu direktor 
    Tänane turg ei ole üks õige turg. 
    Taluturgu, kust oleks võimalik osta eestimaiseid saadusi, on vaja. 
    Turu asi on algusest peale valesti läinud või õigemini valesti tehtud. 
    Olemasolevasse turgu on juba nii palju investeeritud ja nüüd tuleb jälle raha juba uude turgu matta. 
    Mikk Lõhmus 
    vandeadvokaat 
    Põhimõtteliselt ei ole mul midagi selle vastu, kui Tallinnas oleks mitu turgu, kus talumehed oma saadusi müüa saavad. 
    Keskturg asub niisuguses kohas, kus selle laiendamine ei ole võimalik. 
    Tallinnas on hinnad üle keskmise ja kõik lihtsalt ei mahu sinna müüma. 
    Riho Rõõmus 
    lauluväljaku juhataja 
    Tõeliselt eesti rahvusliku ja rahvaliku vaimuga turgu on vaja. 
    Kõik igatsevad selle järele. 
    Kadaka turu tüüpi turge on ka seni vaja, kuni tarbija rahakott on veel kõhnuke. 
    Kui seda tüüpi turg jõuga teiseks muuta, siis tekib ta niikuinii mingis vormis uuesti. 
    Esikülje uudised 
    Liikluskorraldajad teisaldavad rannast autosid 
    URMAS SEAVER 
    Parkimiskontrolörid hakkavad Kakumäe ja Pirita ranna läheduses liikluseeskirju eiravate autode klaasipuhastite vahele senisest usinamalt trahvikviitungeid jätma ning lasevad vajadusel liiklust häiriva neljarattalise ka teisaldada. 
    Parkimiskontrolör Ene Reimand ütles eile Tallinna Postimehele, et läinud nädalavahetusel võis Kakumäelt leida päevas vähemalt 500 valesti pargitud autot, mille omanikele ametnik peaks seaduse järgi kohe ka trahvi välja kirjutama. 
    Kui kõikide siin valesti parkivate autode eest hakata trahve tegema, siis võib neid tundide kaupa teha, lisas ta. 
    Reimand kirjutas eile Kakumäe teelt randa pööraval Räime teel välja ka kaks parkimistrahvi, kuid lisas, et võrreldes nädalalõpuga oli eile keelatud kohas parkivaid autosid oluliselt vähem. 
    Pühapäeval oli Räime tee juba Kakumäe teeristist alates parkivaid autosid täis, lausus ta. 
    Autod segavad busse 
    Liikluskorralduskeskuse juhataja asetäitja Vello Lõugas ütles eile Tallinna Postimehele, et alates tänasest hakkavad liikluskontrolörid iga päev Kakumäe ja Pirita rannas parkimiskorda üle vaatama ja vajadusel trahve välja kirjutama, sest rannamõnusid nautima sõitvaid autoomanikke, kes eiravad kehtivaid liikluseeskirju, on massiliselt. 
    Lõugase sõnul kutsuvad kontrolörid vajadusel ka teisaldusmasina, et liiklust oluliselt häiriv auto ära vedada. 
    Lõugas märkis, et parkimise keelualale jäetud autod ning sissesõidukeeldu eiravad juhid segavad Kakumäe teel sõitvaid busse, takistavad kohalikel elanikel oma aedadest autoga välja sõitmist ning häirivad ja muudavad ohtlikuks jalakäijate mineku bussipeatusest randa. 
    Parkimiskontrolör Reimand ja parkimiskontrolöride vahetuse ülem Tõnu Ooberg näitasid Tallinna Postimehele eile parkimise keelualal Kakumäe tee ääres seisvat ligi kahtkümmend autot ning Kakumäe teelt randa pöörava Sooranna tee ääres olevaid autosid, mis on samuti pargitud liikluseeskirjadega keelatud kohas. 
    Kuuma ilmaga randa tungivaid autoomanikke ei häiri ka Sooranna tee algusesse ülespandud sissesõitmist keelav märk. 
    Vahetult rannaliiva lähedusse Sooranna tee äärde oma auto jätnud Joel (18) tunnistas, et teab parkimiskeeldu. 
    Parkimiskohti napib 
    Kuid siia on alati autosid pargitud ja see on harjumuseks saanud, ma ei mõtle liikluseeskirjade rikkumise peale, kui siia pargin, märkis noormees. 
    Eks põhimõtteliselt oleks õige siin parkivaid autosid trahvida. 
    Joel ütles, et on teadlik ka lähedal olevast autoparklast, kuid see jääb rannast kaugele ja auto sinna jätmise eest peab maksma. 
    Samas oli pühapäeval parkla kohati ka päris täis. 
    Lõugase sõnul on vähetõenäoline, et liikluskorralduskeskus suudab kontrolöride vähesuse tõttu Kakumäe ja Pirita ranna valesti pargitud autodest tühjaks teha. 
    Lõugase hinnangul peaks mõlema ranna valukohtade lahendamisel energilisemalt lahendusi otsima linnaosavalitsused. 
    Probleem tundub olevat eelkõige just nende randadega, mille lähedal napib parkimiskohti, lisas ta. 
    Keskturu alune maa kütab kirgi 
    KAIDO TIITS 
    Linnavolikogu reformierakondlasest liige Valve Kirsipuu peab 16 miljoni krooni suurust Keskturu müügihinda madalaks, kuna turu aktsiate ostja saab hiljem ka maa odavalt erastada. 
    Linnaplaneerimisameti maa hinna osakonnast öeldi Tallinna Postimehele, et Keskturu alune maa maksab selle erastajale 7,1 miljonit krooni. 
    Sellest pool tuleb maksta sularahas ja ülejäänud EVP kroonide eest, mis on tavakroonidest kolm korda odavamad. 
    Seega saaks aktsiaselts Turukaubandus turu aktsiate omanikuna erastada maa umbes 4,6 miljoni krooni eest sõltuvalt EVP krooni kursist Eesti krooni suhtes. 
    Kirsipuu kinnitusel maksab Keskturu alune maa kümme korda rohkem. 
    AS Kinnisvaraeksperdi spetsialist Ennu Susi pakkus Keskturu aluse maa turuhinnaks 2000 krooni ruutmeetri eest, mis teeb 47,6 miljonit krooni kogu turualuse maa eest. 
    Reformierakond tahab neljapäeval oma eelnõuga tunnistada Keskturu aktsiate müügi plaani aktsiaseltsile Turukaubandus ebaõnnestunuks. 
    Samuti soovib Reformierakond kontrollida AS Keskturu ja pikaajaliste rentnike vaheliste lepingute vastavust seadustele ja seda, kas nende sõlmimisel ei tekitanud AS Keskturg linnale rahalist kahju. 
    ASi Turukaubandus omanikud pöördusid eile ajakirjanduse, linnavõimude ja politsei poole avaldusega, et meedia, Reformierakond ja endisi rentnikke kaitsev jurist Mare Siirak on neid alusetult laimanud. 
    Teatud ringkonnad on väga huvitatud sellest, et Keskturgu ei müüdaks turutegevuses suure kogemusega Eesti ettevõtetele, seisab avalduses, millele on alla kirjutanud OÜ Abringi juht Tiiu Serka ja OÜ Lepla Kaubanduse juht Astrid Kosareva. 
    14. mail Keskturu müügikonkursi võitjaks tunnistatud ASi Turukaubandus kuulub AS Lepla, OÜ Lepla Kaubandus ja OÜ Abring, kellega Keskturu juhtkond sõlmis aastateni 2012-2018 rendilepingud. 
    Kosareva ja Serka hinnangul on laim nii sõltumatutes ajalehtedes ilmunud kirjutised kui ka Reformierakonna fraktsiooni juhi Rein Voogi algatatud Keskturu müüki pidurdava eelnõu esitamine. 
    Samas saatis KPMG Estonia audiitor Roy Vaimand aasta tagasi volikogule raporti, milles tunnistab, et Keskturu ehitised on turu varade hulka kantud nende turuväärtusest odavamalt. 
    Tallinna uudised 
    Estonia talveaed kutsub ööbikute laulu kuulama 
    KERSTI NEIMAN 
    Estonia teatri talveaed kutsub kõikidel selle nädala õhtutel linnarahvast Valgete Ööde kontsertidele, mida juhatab sisse ööbikulaul ja millele järgnevad kauneimad ooperiaariad, kostüümietendus või kehamaalingutes tantsijate esinemine talveaia palmide vahel. 
    Estonia talveaed korraldab seitsmendat aastat järjest hooaja lõpunädalal Valgete Ööde kontserdisarja, mis meelitab tuntuimate klassikaliste viiside ja omanäoliste lavastustega teatrisse ka neid vaatajaid, kellele sümfooniakontserdid ja täispikkuses ooperid tüütuna tunduvad. 
    Valgete Ööde kontserdikava on kergema, suviselt kirgliku ja pilkupüüdva iseloomuga, kinnitas talveaia direktriss Viktoria Jagomägi. 
    Kõiki kontserte juhatab sisse Eestimaa ööbiku laul Fred Jüssi lindistuses. 
    See tekitab tavaliselt publikus hämmingut, rahvas hakkab palmiokste vahelt laululindu otsima. 
    Linnulaulule järgneb igal õhtul umbes tunniajane kontsert Estonia tuntumatelt solistidelt. 
    Kehamaaling valmib etendusel 
    Täna õhtul astuvad üles rahvusvaheliselt tuntud solistid Pille Lill ja Vello Jürna, kes laulavad tuntumaid aariaid ja romansse Edvard Griegi, Giacomo Puccini ja Giuseppe Verdi loomingust. 
    Kuna täna on norra kuulsaima helilooja Griegi sünniaastapäev, siis kõlab avalauluna tema romanss Sind armastan, kinnitas Jagomägi. 
    Homme õhtul etendub ühevaatuseline tantsu- ja muusikakava Rohi kasvab must läbi. 
    Seda on nimetatud energeetiliseks etenduseks, sest siin põimuvad tantsu energia, muusika energia, looduse energia ja valguse energia, rääkis Jagomägi. 
    Anu Ruusmaa on selle etenduse lavastanud ja juhib tantsu poolt, muusikana kasutab ta Lepo Sumera sümfooniate katkendeid ja loodushääli, lisaks näeb Eestis esmakordselt etenduse ajal kehamaalingute tegemist, mida teostab Tiiu Luht, lisaks on kasutatud väga huvitavat valgust. 
    Ülehomme esineb tuntumate itaalia armastuslaulude kavaga bariton Aare Saal. 
    Reedel mängivad Claude Debussy ja teiste romantiliste heliloojate muusikat Indrek Vau trompetil ja Mati Mikalai klaveril. 
    Raivo Järvi räägib kostüümidest 
    Laupäeval tuleb lavale kostüümikontsert Kaks meest ooperist. 
    See kujutab endast aariate ja duettide kava Mozarti ja itaalia heliloojate ooperitest, kusjuures lauljad Rauno Elp ja Ain Anger on riietatud vastava ajastu kostüümidesse ja ooperite tekkelugu ning ajaloolist ja kunstilist tausta tutvustab kunstnik Raivo Järvi, tutvustas Jagomägi. 
    Pühapäeval lõpeb Valgete Ööde kontserditsükkel ja Estonia talveaia hooaeg Jassi Zahharovi ja Tallinn Brassi kontserdiga. 
    Kõik selle nädala kontserdid algavad kell 21. 
    Kuid kohale võib tulla juba kolmveerand tundi varem, sest meil on üleval suvemeeleolu loovad Kerttu Variku, Sirje Raudsepa ja Talvi Johani siidimaalid, sõnas Jagomägi. 
    Siis jätkub ka aega meie talveaia meeleollu sisse elada ja pisut kohvi või veini juua. 
    Piletid Valgete Ööde kontsertidele maksavad 60 krooni. 
    Raeapteegi seinas peitus haruldane pudelikiri 
    TRIIN OLVET 
    Hard restauraatori töömees Hannes Schneider leidis Raeapteegi restaureerimistööde käigus pudelis kirja, mis pärineb 1827. aastast. 
    Kirja autor oli tollal 16 aastat vana, Tallinna Keiserliku Gümnaasiumi õpilane Hermann Moritz Burchart. 
    Kirjas jutustab noormees endast ja oma perekonnast, kirja lõpetavad rooma luuletaja Publius Vergiliuse värsid. 
    4. juunil leitud pudel asus akna all krohvikihi taga. 
    Pudeli avamiseks läks ootamatult palju aega, rääkis Tallinna muinsuskaitseameti juhataja Liisa Pakosta. 
    Pisut ebakorrapärane rohekast klaasist käsitsi puhutud umbes 0,3-liitrise mahuga pudel oli suletud korgi ja kirjalakiga. 
    Kuna kiri pärast kirjalaki ja korgi eemaldamist välja ei tulnud, otsustasime pudelil põhja maha lõigata, rääkis Pakosta. 
    Kõigepealt proovisime seda teha Katariina käigu klaasikojas, kuid sealsed tööriistad jäid selle töö jaoks ebapiisavaks. 
    Pudelis peitunud kiri saadi kätte alles Scankristalli tsehhis, kus meister Mati Raudleht eemaldas pudelipõhja peene gaasijoaga, mida tavaliselt kasutatakse pokaalide ülemise serva lõikamiseks. 
    Välja tuli kiri, mis oli vanem ja haruldasem, kui me keegi arvata oskasime, märkis Pakosta. 
    Minu teada ei ole Eestist veel ühtki sarnast pudelikirja leitud. 
    Ilmselt tuli poisil pähe mõte jätta endast sõnum järeltulevatele põlvedele, see läks tal ka edukalt korda. 
    Kirjakirjutaja edasise saatuse kohta andmed puuduvad. 
    Kunstiteadlase Rasmus Kangropooli andmetel lõpetas kirjas mainitud vanem vend Johann Burchart Tartus oma õpingud, töötas seal apteekrina, suundus hiljem Tallinna ning suri Saksamaal Münchenis 1869. aastal. 
    Praegu asuvad tagasiliimitud põhjaga pudel ja kiri Tallinna Linnaarhiivis. 
    Kuigi paber on pisut pude, ei vaja see säilitamiseks eritingimusi. 
    Raeapteegi restaureerimistööde lõppemisel järgmisel aastal on linnarahval lootust haruldast leidu näha saada. 
    Apteegis asunud ajalooline mööbel, mille muinsuskaitseinspektsioon hiljuti kaitse alla võttis, saab koos kirja, pudeli ja endisaegsete apteegiriistadega koha taasavatava apteegi püsiväljapanekus. 
    Linlase rannamõnud piirduvad üksnes liiva ja sooja mereveega 
    TRIIN OLVET; HANS ULMISTE 
    Rannamõnude nautija saab küll kohapeal kõhu täis süüa, kuid mugava rannatooli ihaleja peab selle kodust kaasa tassima, sest ükski rand tooli laenutamiseks ei paku. 
    Stroomi randa haldava AS Multisuse baaridaam Sirje Loginov ütles, et rannatarvete laenutust Stroomi rannas pole, sest selle järele pole nõudlust. 
    Kui nad tahaksid, siis küllap nad küsiksid, väitis Loginov. 
    Siiani pole keegi selle vastu huvi tundnud. 
    Loginovi sõnul on kümmekond metall- ja plastiktooli pidevalt rannas väljas, kes soovib, võib nende peal istuda. 
    Meelelahutusliku poole pealt saab rannas mängida minigolfi, lastele maksab üks mäng 10, teistele 20 krooni. 
    Välimüügis on Valio ja Balbiino jäätised, kuid ka selle järele minekuks tuleb üles otsida müügipunktid, sest jäätist müüvaid lapsi rannas ringi ei liigu. 
    Kõhu saab täita rannahoone pitsabaaris, samuti on rannas väljas shashlõkiküpsetajad. 
    Kreem ja madrats 
    Pirita rand on baare, puhveteid ja poekesi täis. 
    Rannahoone terrassilt võib üürida jalgratast, osta kiirtoitu ja einestada ka restoranis. 
    Eile võis terrassikohvikus näha ka supelpükstes pintsaklipslast, kes oli sülearvuti randa kaasa võtnud ja tegi siin oma igapäevatööd. 
    Jäätist müüv tütarlaps tunnistas, et paar kasti jäätist jääb iga päev müümata. 
    Läbimüük oleks kindlasti suurem, kui rannas puhkaja ei peaks müüjat põõsaste vilust otsima, vaid müüjad käiksid jäätisekastidega rannas ringi oma kaupa pakkumas. 
    Limonaadi, hot dog 'i ja muud kiirtoitu saab ka otse rannaliivalt osta, samuti on müügil rannatarbed ja päevituskreem. 
    Rannatarvete poe leti taga seisnud Älice rääkis, et rahvas ostab kõige rohkem päevitus-kreemi, kummimadratseid, rannapalle ja ujumisrõngaid. 
    Rannatarvete ja puhvetiga ühes kompleksis on ka laste vesiliumägi ja lava, kus projektijuht Arlet Palmiste kinnitusel hakatakse lähemal ajal läbi viima mitmesuguseid üritusi. 
    Rannatoolide laenutus on Flamingo ööklubi hoones olemas, kuid suletud. 
    Ujumisrõngaste või muude rannatarvete laenutamise võimalust ei ole. 
    Meie laenutaksime rannatarbeid hea meelega, kui keegi neid laenata tahaks, rääkis Palmiste. 
    Paraku on inimesel kasulikum 30 krooni maksev sulgpallireketite komplekt või 90-kroonine rannapall osta, kui seda mõne tunni kaupa laenutada. 
    Rannatoole kavatsesime hakata üürima, kuid sellega jõudsid teised ettevõtjad juba ette. 
    Eesti rahval pole veel harjumust rannatoolil päevitada. 
    Praht lendas ringi 
    Pirita ranna igapäevane külastaja Marje oli nördinud ranna puhtuse pärast. 
    Võtsin rahulikult päikest, kui mööda sõitis rannakoristustraktor, kastis hulk jäätisepabereid ja muud rämpsu, rääkis Marje. 
    Osa kasti sisu lendas aga tuulehooga mööda liiva uuesti laiali. 
    Traktorist ei teinud selle peale teist nägugi, vaid sõitis rahulikult edasi. 
    See pole ju koristamine, vaid reostamine. 
    Igasugune laenutus ja välikaubandus puudub Kakumäe rannas, kuid Harku järve ääres on avatud koguni mitu välikohvikut. 
    Harku rannas on olemas ka paadilaenutus ning nii tasuta kui ka tasulised atraktsioonid, lapsed saavad laenutada näiteks hüppepalle. 
    Meie elame turumajanduses ja linnaosa valitsuse võimuses ei ole kedagi sundida midagi müüma või laenutama, kommenteeris Haabersti linnaosa linnamajanduse osakonna peaspetsialist Imbi Malmstein. 
    Paar Kakumäe rannas kaubitsemisest huvitatud firmat on küll uurimas käinud, aga tänase seisuga ei ole mitte ükski neist kaugemale jõudnud. 
    Malmstein nimetas ärimeeste leiguse põhjuseks karme välikaubanduse tingimusi, mida ei suudeta täita. 
    Linn tunnistab uue turu vajadust 
    AGNES JÜRGENS 
    Otse enne avalikkuse seas palju pahameelt tekitanud Keskturu müüki on abilinnapea Eve Fink asunud talupidajate keskliidu toel rajama Tallinna täiesti uut turgu, kust saaks osta tomati maitsega tomatit ning teisi kodumaiseid aia- ja põllusaadusi. 
    Fingi sõnul vajab pealinn tõelist eesti turgu, kus kaubeldaks ainult kodumaiste talu- ja aiasaadustega. 
    Sõltumata sellest, et Tallinnas on palju turgusid, pole siin ühtki sellist, kust saaks osta tomati maitsega tomatit, ütles Fink eilsel kohtumisel talunike esindajatega. 
    Ta nimetas olemasolevaid turgusid täikadeks, kuid uus loodav turg peaks tema hinnangul kujunema eesti toidu visiitkaardiks nii linlastele kui ka turistidele. 
    Talupidajate keskliiduga kahasse rajatava turu ühe asukohana pakkus Fink välja südalinnaga piirneva maa-ala sadama lähedal. 
    See on Tallinnas Paksu Margareta kõrval asuv haljasala, mis piirneb tasulise parkla ja Rannavärava mäega. 
    Selle suurus on üle 8000 ruutmeetri ja aadress Väike-Rannavärava 6. 
    Fink lubas talunikele, et teeb uue turu kiire rajamise nimel kõik. 
    Muu hulgas kinnitas ta sedagi, et linn ei soovi taluturu arvelt rikastuda ega küsi seepärast turumaa eest suurt renti. 
    Aga lõpliku otsuse langetab volikogu, märkis ta. 
    Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor Kaul Nurm hindas linna pakutud turu asukohta heaks. 
    Lähedal on sadam, kust tulija ja kuhu mineja saab turult kaasa võtta eestimaist, rõõmustas ta. 
    Puhta toiduga puhtalt lehelt 
    Ka Nurm rõhutas, et loodav turg ei hakka mingil juhul kauplema Adidase tossude, Nike'i dresside, Tais valmistatud naiste seelikute ja aluspükstega. 
    Seal müüakse ainult Eesti kaupa, peamiselt toidukaupa, kuid ka kohalikku riidest, puidust, sepisest käsitööd, täpsustas ta. 
    Nurm oli nõus selle lubaduse linnaga sõlmitavasse rendilepingusse kirja panema. 
    Nurm pidas võimalikuks, et uus turg avab väravad juba tuleval sügisel. 
    Esimene etapp on teha ilusa kergehitusega statsionaarne ehitis, mis kaunistaks linnapilti ja mille ees oleks avatud turuosa, tutvustas ta talunike kava. 
    Kui minna julgete mõtete maailma, siis kavandame isegi ökotoodete restorani, unistas ta. 
    Juriidiliselt soovivad nii linnavalitsus kui ka talunikud vormistada turupidamise nii, et turu operaatoriks jääb keskliit, kellel linnaga on ainult maasuhe kas pikaajalise rendiõiguse või hoonestusõiguse kaudu. 
    Nurm ei osanud eile veel öelda, kui palju turu rajamine maksma läheb. 
    Egas raha pole maailmast kadunud, kaasame krediidi- ja garantiiasutusi, märkis ta. 
    Tahame ilma kõrvaliste ärimeesteta hakkama saada, alustada puhta eesti toiduga puhtalt lehelt. 
    Talunik turuloomist ei toeta 
    Tallinna värske põllukraamiga varustav Kadarbiku talu peremees Ants Pak suhtus turu loomisse skeptiliselt. 
    Arvan, et praeguses Eesti Vabariigis ei tule sellest midagi välja, see kära on vaid selleks, et vaigistada Keskturuga seostuvat, suunata linlaste mõtteid mujale, ütles ta. 
    Paki sõnul ei raja ükski tõsine suurtootja oma tulevikku ebastabiilsele turukaubandusele. 
    Ta oli kindel, et ka loodav turg läheb peagi sama teed mis Keskturg ja Kadaka turg. 
    Neis oli ka algul korralik põllumajandustoodangu müük, meenutas ta. 
    Tootjad ise ju turul ei müü, seal tegutsevad ainult vahendajad ja kokkuostjad. 
    Pak pidas kavandatavat kohta Rannaväravas küll magusaks ärimaaks, kuid turu jaoks ebamugavaks. 
    Turule pääsemine ja sealt lahkumine peab olema kiiresti võimalik, kuid kesklinnast on raske läbi manööverdada, põhjendas ta. 
    Kohtumisel abilinnapeaga pakkusid talunike liidrid toidukaupadega kaupleva turu üheks asukohaks ka Vabaduse platsi ja teisi linna väljakuid, kus turg tegutseks kiiresti kokkupandavana ainult hommikuti. 
    Matkapoest võib võtta telgi laenuks 
    KERSTI NEIMAN 
    Pealinna matkapoed ja matkaklubid varustavad reisihimulist linlast telkide, magamiskottide, seljakottide, kanuude ja jalgratastega, kuid kallist varustust ei pruugi mitmekümne tuhande krooni eest päriseks osta, vaid saab matka ajaks laenata. 
    Põnevat matkaseiklust otsiv linlane ei pea ootamatu mägi- või kanuumatka eel pead murdma kalli varustuse kokkuostmisega, vaid saab selle laenuks võtta Nõmme Matkakeskusest, kauplusest Matkasport, Hawaii Expressist või Noorte Matkaklubist. 
    Telke on meil laenuks mitmesugusele maitsele, nii eksootilise mägimatka kui Eesti-matka jaoks, nii paarile kui ka kuuele inimesele, rääkis Nõmme Matkakeskuse müüja Marju Niinepuu. 
    Telgikoha eest tuleb ööpäevas maksta 25 krooni ja tagatisrahaks tuleb anda vastavalt telgi maksumusele 600-2000 krooni. 
    Lisaks telkidele saab meilt laenuks kuni 65-liitriseid seljakotte, magamiskotte ja rattakotte, mille rent on 35 krooni ööpäeva eest, ja magamisaluseid, mille ööpäeva rendihind on 10 krooni. 
    Matkakeskuse müüja sõnul kasvab telginõudlus suvistel kuumadel nädalavahetustel nii suureks, et laenuvaru lõpeb otsa. 
    Kel on kindlalt teada, millal ta matkale tahab minna, see võiks varustuse varem kinni panna, rääkis Niinepuu. 
    Tsirkusetelk laenuks 
    Kauplus Matkasport annab lisaks tavalistele 2- kuni 4-kohalistele telkidele laenuks 10-kohalist ümmargust telki, mida oma töötajad kutsuvad tsirkusetelgiks. 
    Seda võetakse laenuks peamiselt baastelgiks, näiteks ehitusele, kuhu firma paneb oma töötajad ööbima, rääkis osaühingu Matkasport juhatuse esimees Tarmo Mere. 
    Pidudeks saab laenata varjualuseid. 
    Matkasport annab laenuks ka magamiskotte, mille saab üheks ööks laenuks 40 krooniga, seljakotte, mille rent ööpäevaks maksab 35 krooni, jalgrattakotte, mille päeva laenuhind on 25 krooni, ja magamisaluseid, mida saab üheks päevaks laenuks 10 krooni eest. 
    Noorte Matkaklubi pakub laenuks samuti telke, magamiskotte ja matte, mille laenuhind kõigub 15st 150 kroonini. 
    Viieteistkümne krooni eest saab laenuks magamisaluseid ja 25 krooni tuleb välja käia seljakoti laenuks võtmise ühe päeva eest. 
    Telkidest on meil valida kahe-, kolme-, nelja-, kaheksa- ja kaheteistkohaliste vahel, mille ööpäeva rent algab 50 kroonist, rääkis Noorte Matkaklubi presidendi kohusetäitja Maarika Velsker. 
    Eelistatud olukorras on meie enda korraldatud matkadele tulijad, nemad saavad telgi laenuks 150 krooni eest, olgu kas või kuuajane matk. 
    Turist laenab jalgratast 
    Rattamüüja Hawaii Express pakub matkamiseks laenujalgrattaid, mille rentimise ööpäev maksab 200 krooni. 
    Laenutame enamasti 3000-krooniseid jalgrattaid, suur osa rataste laenuks võtjaid on turistid, kes tahavad linnas kiiremini ja paremini ringi liikuda, rääkis Hawaii Expressi müüja Oliver Johanson. 
    Pikaks matkaks ei tasu meilt ratast eriti võtta, sest siis tuleb üüriks maksta juba mitu tuhat krooni, küll aga mõnepäevasteks sõitudeks. 
    Ratta rendiks tuleb kauplusele tagatisraha jätta 2000 krooni. 
    Kanuumatka huvilistele korraldavad Eesti jõgedel matku Noorte Matkaklubi ja Nõmme Matkakeskus. 
    Lisaks organiseeritud matkadele saab kanuud ka omapäi korraldatud seikluseks laenuks võtta Nõmme Matkakeskusest ja Matkaspordist. 
    Tartu Postimehe Esikülje uudised 
    Elva maadleb tohutu suvitajatetulvaga 
    KRISTJAN GOLD 
    PRIIT RAJALO 
    Tartu ümbruse ühes käidavamas rannas Verevi järve ääres puuduvad riietuskabiinid, toitlustuskohad ei suuda tuhandeid suvitajaid teenindada ja järve ääres saab auto parkida vaid keelumärkide alla. 
    Elva linnapea Aare Anderson põhjendas segadust sellega, et keegi ei osanud ette arvata Elva supelranna nii suurt populaarsust. 
    Pealegi on linn Verevi järve ranna jaoks planeeritud summad juba tänavuseks ära kulutanud. 
    Näiteks polnud meil tänavu kavas hakata laiendama parklat, kuid praegu on parkimine saanud tõsiseks probleemiks, tunnistas Anderson. 
    Tartu maantee rannakõrvaselt lõigult võtab teedevalitsus parkimist keelavad märgid maha ja aia äärde ehitame parkimiskohad. 
    Kõigi nähes paljaks 
    Anderson soostus, et ega see parkimisprobleeme veel lahenda, sellepärast suunab linnavalitsus osa autosid kesklinna. 
    Randa saabujate suureks üllatuseks tuleb järve ääres päevitusriided selga panna kõigi silme all, sest rannas puuduvad riietuskabiinid. 
    Andersoni kinnitusel tellis linn kolm kabiini juba kevadel ja maksis ära ka osa rahast, kuid linnaga lepingu sõlminud firma pole siiani suutnud 4000-5000 krooni maksvaid kabiine kohale tuua. 
    Lähema paari päeva jooksul peaksid kabiinid rannas olema, lubas linnapea. 
    Verevi rannas toiduainetega kaupleva osaühingu Elvo Kaubandus juhatuse esimees Rein Abel ütles, et näiteks eilseks oodati randa kuni 1500 suvitajat, neid käis seal aga vähemalt kaks korda rohkem. 
    Meeletu söömine 
    Nii palju, nagu eile söödi, ei ole ma näinud söödavat ei Pärnu ega ka üheski teises rannas, tõdes Abel. 
    Lihtsalt füüsiliselt ei suutnud me valmistada nii palju hamburgereid, kui inimesed nõudsid. 
    Ta rääkis, et nende eilne päevakäive oli ligi 20 000 krooni, viletsaimal päeval vaid 300 krooni. 
    Läbimüük on väike vihmastel päevadel, meie aga peame ilmast hoolimata iga päev lahti olema, selgitas Abel. 
    Rein Abeli kinnitusel avab OÜ Elvo Kaubandus täna vetelpäästemajakese juures ühe toitlustuskoha, kokku on neid siis rannas neli. 
    Samuti lubas Abel tänaseks paigaldada kaks või kolm riietuskabiini, mis OÜ Elvo Kaubandus oma raha eest valmistada laskis. 
    Lähiajal ehitab firma randa lastele kiiged ja muud atraktsioonid. 
    Tahame, et inimesed rannas käiksid, see suurendab ka meie tulu, märkis Abel. 
    Aga mõnda asja, nagu näiteks kiiged, tuleb ka ilma kasuta teha. 
    Küsimusele, kas Abel kavatseb Elva linna tegemata töid tehes paluda ka rannas tegutsemise eest makstava rendihinna alandamist, vastas ta eitavalt. 
    Verevi rannas turva- ja vetelpäästeteenust pakkuva AS ESS Lõuna arendusdirektor Aksel Kivi tunnistas, et suuremaid traumasid pole ette tulnud, kuigi päevas tuleb abi anda umbes kümnele inimesele. 
    Laupäeval jäi üks inimene kadunuks, kahjuks pole teda siiani õnnestunud leida, nentis Kivi. 
    Seepärast pole me ka päris kindlad, kas ta üldse järve uppus. 
    Õnnetuste tekitajana nimetas Kivi kõigepealt klaasikilde, mis liiva sisse jäetakse. 
    Teiseks ohuallikaks pidas ta hüppetorni, mille koormus on liiga suur. 
    Algul oli see ankrus, kuid nüüd on üks kett juba purunenud, lisas ta. 
    Tartu uudised 
    Käopesa kasvandikud naudivad suve uues kodus 
    KRISTEL RÕSS 
    Sul on issi lõhn, riputab suviselt kirevas kleidikeses tüdruk end Käopesa lastekodu uue maja ees fotograafionu jala külge. 
    Lastekodu avaral õuel silkavad jõnglased külvavad tähelepanuga üle iga saabuja. 
    See on nende esimene suvi uues majas Jaamamõisa tänavas. 
    Kitsikusest pääsemine 
    Käopesa Era tänava hoone mullune tagastamisotsus lõi lastekodutöötajatel jalad alt. 
    Kuid tragöödia pöördus hoopis laste kasuks, tõdeb Käopesa juhataja Tiiu Reek. 
    Kasvandikud pääsesid kitsukesest ja üleasustatud majast avarasse ja moodsasse hoonesse. 
    Reek on tänulik linnale, kes andis vanadekoduks kavandatud maja lastekodule tasuta rendile. 
    Vanas majas oli toas 12-13 last, praegu jagavad üht tuba 2-5 last. 
    Lüneburgi sõbrad kinkisid lastekodule vaipu, köögisisustust, voodeid ja mikrobussi, Eesti sponsorid aga kardinaid ja voodikatteid. 
    Abi pakkuma just ei tulda, aga kui küsida, ära ei öelda, nendib Reek. 
    Kehvadest tingimustest tulnud lastekodupere on juba harjunud mugavustega: reguleeritava toatemperatuuri, mürakindlate akende, mullivanni ning vesivoodi ja värvusmuusikaga lõõgastustoaga. 
    Varem külastasime uusi lastekodusid, suu lahti, nüüd käiakse meil uudistamas, ütleb Reek. 
    Kui lastel pole ema-isa, olgu neil vähemalt ilus ja sõbralik kodu, lisab ta. 
    Tänu suuremale liikumisruumile on lapsed tervemad, nad magavad paremini ning arenevad kiiremini, kinnitavad lastearst Piret Laidre ja vanemõde Svetlana Arro. 
    Kodu vaid orbudele? 
    Sellest aastast võivad lastekodus olla vaid orvud või vanemliku hoolitsuseta (vanemlikest õigustest ilmajäänute, süüdimatute või teadmata kadunute) lapsed. 
    Reegi sõnul on Käopesas vaid kaks orbu. 
    Paljud lapsed on nii haiged, et vanematel oleks raske neid kodus hooldada. 
    Kas peame neilt nüüd kohtu teel vanemlikud õigused ära võtma, et lapsel oleks õigus siin olla? 
    See oleks raske puudega lapse vanema traumeerimine, leiab Reek. 
    Sotsiaaltöötaja võib suunata lapse lastekodusse ajutiselt vaid kolmeks kuuks. 
    Aga kui emal on näiteks aktiivne tuberkuloos või vaimne tervis korrast ära, ei piisa sellest ajast. 
    Kõik lapsed tulevad Käopesasse sotsiaalabiosakonna saatekirjaga - see tähendab, et sotsiaaltöötaja ei ole leidnud muud võimalust, kui suunata laps lastekodusse. 
    Aeg-ajalt vajavad puhkust või haiglaravi ka need vanemad, kes kasvatavad raske puudega last kodus. 
    Nad saavad lapse mõneks ajaks lastekodusse tuua, kuid peavad ülalpidamiskulud ise maksma. 
    Tavaliselt ei jätku neil selleks raha. 
    Lapsed võivad olla Käopesas kuni kümneda eluaastani, siis peaksid nad minema Mäe-kodusse. 
    Sageli jäävad lapsed kauemaks, sest Mäe-kodus napib kohti. 
    Tartu sõidab juubeldavasse Oldenzaali hansapäevadele 
    AITA OTTAS 
    Läinud nädalavahetusel pidas Tartu oma hansapäevi. 
    Täna alustab bussitäis tartlasi teekonda Hollandisse, 17.-20. juunini peetavatele 19. kaasaegsetele hansapäevadele Oldenzaalis. 
    Tartlaste esinduses on nelikümmend inimest: ametlik delegatsioon, vanamuusikaansambel Via Sonora, hansalaadal keraamikat müütavad kunstnikud Maanus Mikkel ja Maia Juhkam ning nn fänniklubi ehk kõik ülejäänud. 
    Tartu linna ametlikud esindajad on abilinnapead Hannes Astok ja Margus Hanson ning linnavolikogu liikmed Urmo Kööbi ja Toivo Kabanen. 
    Nemad saabuvad lennukiga avapäevaks. 
    Hanson ütles, et kõik neli osalevad ka seminaridel. 
    Ülejäänud sõidavad bussiga läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa. 
    Esimesel ja viimasel ööl on bussipink ühtlasi ka magamisasemeks, Hollandis ööbitakse kämpingus. 
    Tagasiteel võtab esindus pool päeva Tartu sõpruslinna Lüneburgiga tutvumiseks. 
    Lisaks Tartule sõidavad Hollandisse ka teiste hansalinnade, Tallinna, Pärnu ja Viljandi esindused. 
    31 000 elanikuga Oldenzaalis on tänavune aasta üks suur pidu: linn tähistab oma 750. aastapäeva, 950 aasta möödumist turuõiguse saamisest ning võtab vastu külalisi 125 hansalinnast. 
    Meisterkokkade lihaküpsetuskunst rabas kirjatsurade keelt ja meelt 
    AIGI VIIRA 
    VILLU PÄÄRT 
    Tartu Postimees kutsus Wilde Irish pubi terrassile kokku kuue Taaralinna restorani peakokad ja püüdis grillimisvalla asjatundjate käest salatarkusi välja pressida. 
    Jaaniõhtul peab iga korralik kodanik pühaks kohuseks end lõkke äärde vedada ning grillivarda otsas vorstijunni kõrvetada. 
    Kõrgemate kunsttükkideni meie nõdravõitu fantaasia enamasti ei küüni. 
    Aga millega rahuldavad sõnajalaõieotsijate lihahimu need, kes iga päev Tartu parimates söögikohtades leemekulpi liigutavad? 
    Kella kümne paiku hommikul on terrass tühjapoolne. 
    Idamaades tõuseb päike aga varem. 
    Nukravõitu ilmega istub seal esimesena kohale jõudnud korea restorani peakokk, seltsiks kuus tumma grillipanni ja pöörane linnuvidin. 
    Kohviku põrand pole pesust veel toibunud. 
    Tuul keerutab terrassi kohal vaevumärgatavat äädikalõhna. 
    Ülejäänud viis kokka tilguvad järgmise viieteistkümne minuti jooksul üksteise järel kohale kui á la carte roog. 
    Wilde juhataja Rain Eindra saadab võistugrillijad terrassi tagumisse otsa. 
    Juba varahommikul on tal selge, et võistlus kestab kauem kui lubatud kaks tundi. 
    Kohviku käivet kavatseb ta vaatamata segavale grillijate hordile igapäevasena hoida. 
    Eindra laseb oma käega esimese õlle vaadist välja. 
    Vahutab kui pöörane. 
    Viimasena tuhiseb sisse roheline kuhi, mis ägiseb ja mühiseb. 
    Tatsab keset rõdu. 
    Vaat kus lops - rohelises põõsas varjab end Barclay peakokk Andres Kaio. 
    Milleks tal seda otsatut silokuhja vaja on, selgub muidugi hiljem. 
    Korealased lähevad seepeale oma rohelise relva järele - veerand tundi hiljem tulevad tagasi, pisike puu seljas. 
    Müüri tõmme 
    Kohemaid algab kokkadega igavene rist ja viletsus: kõik tahavad oma pipstükkide serveerimiseks üht ja sama maalilist müüriorva. 
    Õnnelikeks orvaomanikeks saavad Barclay, Entri ja Ton Ban. 
    Ehispõõsad lähevad täie ette. 
    Silost tõuseb fööniksina lauakatmiskunst. 
    Grillsündmuste keeris kogub hingematva kiirusega hoogu. 
    Ühtäkki on kogu terrass suitsu ja süütevedelikuvingu mattunud, pannid tuld täis. 
    Korealane menetleb sütt kah isepärasel moel: tema pannist viskab väike tuldsülgav lohe vallatuid leeke laeni ja konkurentkokad kiikavad hirmunult päevavarjude poole. 
    Tuleb tõde tunnistada: etendusest, mis pannide vahel pöörase tempoga maha mängitakse, on keeruline aru saada. 
    Veel keerulisem on seda edasi anda. 
    Kuskil on kartulid, mis näevad välja nagu kõrvitsaviilud. 
    Teisal kanaliha, mis meenutab piparkoogitainast. 
    Lõhnab muidugimõista. 
    Meeldivalt. 
    Aroomipilves orienteerumine on püstivõimatu. 
    Veinipudelid kolisevad ja liha kärssab. 
    Mine veel Wilde kokalt pärima, mis teoksil - pärast on kõik peas veel hullemini segi. 
    Mis liha see on? 
    Lammas. 
    Eesti lammas või? 
    Mm...eeee! 
    Belgiast? 
    ...eee... Ei vist. 
    No kust siis? 
    See on Uus-Meremaa lambuke. 
    Ja mis lamba nimi oli? 
    Ehehehe... ei tea. 
    Entri kokk Elle Tolmusk lubab, et vahetab nüüd kodurestorani menüüs midagi välja ja toob grillitud liha asemele. 
    Zum-Zumi tutthabemega peakokk Ahti Kikas kirub, et kõik tuli viimasel hetkel välja mõelda. 
    Ja keerutab krevette sütel. 
    Mitte millestki ei saa aru. 
    Vaata veel pika ja rumala pilguga kööki. 
    Esimesena saab grillimisteoga maha Werner. 
    Olukord segastub, kui Zum-Zum, Barclay, Entri ja Ton Ban peaaegu et ühel ajal auravad hõrgutised pilkupüüdvas garneeringus laudadale paiskavad. 
    Enam ei saa mõhkugi aru. 
    Mida jätta, mida võtta? 
    Jäägitu tähelepanu 
    Kell pool kaksteist on Tartu Postimehe üriil (Ivi Drikkit, Urmas Klaas, Annika Alasoo, Martin Pau, Aivar Aotäht, Asta Niinemets) suud rasvased ja meel hea: mine vaata sealt, see kaste on hea. 
    Uuh, proovi seda liha. 
    Mis kuuseokkad need siia liha peale on pandud? 
    Kas see liha pole mitte puisevõitu? 
    Kas ikka maitsesid seda lõpp head grillitud tomatit? 
    Wilde lööb konkurente ja žüriid kavalusega: lõpetab teistest poole tunni jagu hiljem ja pälvib seetõttu kohtunikekamba jagamatu tähelepanu. 
    Viimane on nii jäägitu, et fotograaf Ove Maidla pääseb kaetud lauda jäädvustama alles siis, kui seda ehib pelk pabersilt, mis kinnitab, et kunagi (!) kaunistas seda lauda Wilde peakoka looming. 
    Õhtul kiusavad ajakirjanikke kõrvetised. 
    Kesse käskis ohjeldamatult õgida... 
    Pärast hommikust kõrgkunstilist elamust ei sunni ükski vägi ajakirjanikke Postimehe kohvikusse lõunale. 
    Kesse enam hakklihakastmest unistab... 
    Linavästrikud kasutasid autot pesapaigaks 
    MARIT KELGO 
    Poolteist nädalat tagasi avastas üks noor juht Annelinna Kalda tee parklas oma autost linnupesa. 
    Kaheks nädalaks parklasse seisma jäetud auto sobis linavästrikupaari meelest hästi nende ühise pesa kandjaks. 
    Et autoomanik tahtis oma masinaga taas sõita, võttis linnud (pesas oli kuus poega) oma hoole alla parkla töötaja Ellen Kasesalu. 
    Ta meisterdas pesa ümber kaitse, milles on ava, kust vanemad saavad oma poegi toitmas käia. 
    Nüüd võib iga parkija näha keset parklat üht imelikku väikest ehitist, mida valvavad kaks ettevaatlikku lindu ja parkla töötajad. 
    Linnupesa ümbertõstmisega kaasneb alati oht, et vanad linnud võivad pesa hüljata. 
    Esimesel päeval pärast pesa ümberpaigutamist ei tulnud vanemad oma poegade lähedalegi, kuid järgmine päev olid nad taas kohusetundlikult oma ülesandeid täitmas. 
    Inimesed hülgavad oma lapsi sageli, aga linnud seda ei teinud, rääkis parkla töötaja Larissa Kopossova imetlusega. 
    Inimsõbralikud linavästrikud toidavad poegi tavaliselt üle kolmesaja korra päevas umbes kaks nädalat. 
    Nad istuvad traadil ja valvavad. 
    Toitma tulles vaatavad hoolikalt enda ümber, kui näevad võõrast või midagi häirivat, lähevad tagasi traadile, kirjeldas Kopossova toitmisprotseduuri. 
    Linavästrikel on tavaks, et pojad lahkuvad pesast lennuvõimetutena. 
    Oskajaks saadakse nädala jooksul ise õppides. 
    Pühapäeval tegid kolm tugevamat poega ema-isa juhendusel parklas esimesi proovilende. 
    Pessa on jäänud veel nõrgemad. 
    Tugevamad ja ettevõtlikumad saavad rohkem süüa, sest võtavad teistelt ära. 
    Nüüd tuleb nõrgemad vapramatele järele toita, arvas Kopossova. 
    Hansapank kolis eile Emajõe keskusesse 
    PRIIT RAJALO 
    Hansapanga Tartu regiooni direktori Koit Semjonovi kinnitusel ei tähenda Hansapanga kontori avamine Emajõe keskuses seda, nagu prooviks pank päästa Tartu esimese kõrghoone ehitajale Estikole laenatud miljoneid. 
    Estiko soovis juba märtsis, et Hansapank pikendaks Emajõe keskuse rajamiseks laenuks võetud 55 miljoni krooni tagasimaksmise tähtaega viielt aastalt kümnele ja alandaks laenuprotsendi kümnelt kaheksale. 
    Vastasel juhul ähvardanuks Estiko kontserni kinnisvarasektorit 6,5 miljoni krooni suurune kahjum. 
    Estiko nõukogu endine esimees, praegune liige Kalju Hellenurm on öelnud, et Emajõe keskuse tulud ja kulud aitaks tasakaalu saada ühe korruse müük või kahe ja poole korruse väljarentimine. 
    ASi Emajõe Ärikeskus juhataja Rait Abras väitis, et Hansapanga kolimine Plaskusse ei ole mingil moel seotud keskuse majandusraskustega ja vestlused Hansapanga võimalikust sissekolimisest on päevakorral olnud juba möödunud aasta sügisest. 
    Küsimusele, kuidas on arenenud läbirääkimised laenu refinantseerimise osas, vastas Abras, et see on firma sisasi, ega tahtnud seda kommenteerida. 
    Koit Semjonov selgitas, et Emajõe keskusse kolimisega tahtis Hanaspank parandada klienditeenindust Tartus. 
    Kontorites hakkasid juba tekkima järjekorrad ja ruumi oli juurde vaja, täpsustas ta. 
    Eilsest rendib Hansapank ärikeskuses ruume teisel korrusel, võttes enda alla 232 ruutmeetrit. 
    Ärikeskusse pank pinda osta ei tahtnud, sest panga ülesanne pole tegeleda kinnisvaraga, ütles Semjonov. 
    Esialgu Hansapank rohkem pinda juurde ei võta. 
    Rait Abras lootis, et seoses Hansapanga kolimisega Plaskusse hakkavad inimesed keskust rohkem külastama ja seeläbi tekib teistelgi firmadel vabade pindade vastu huvi. 
    Plaskus asuvas Hansapanga kontoris saavad eraisikud teha kõiki pangatehinguid. 
    Barclay kontorisse jäid Semjonovi sõnul firmalaenud, kuid täiesti viidi üle personaalpangandus. 
    Personaalpangandus on mõeldud meie vippidest klientidele, kellega ärikeskuses hakkab tegelema üks inimene, selgitas ta. 
    Emajõe keskusest on praeguseks täidetud ligi 60 protsenti: 15 protsenti pindadest on müüdud, ligi 45 protsenti on antud rendile. 
    Varastatud auto juhi tabas politsei pärast tagaajamist metsast 
    AIVAR AOTÄHT 
    Eile öösel politseid rammida püüdnud, vahepeal 180 kilomeetrit tunnis kihutanud ja hoiatuslaskudest vaid pagemisindu juurde saanud varastatud auto juhi sai politsei kätte lõpuks metsast. 
    Tartu kriminaalpolitsei juhtivinspektor Ilmar Ämarik ütles, et autot oli juhtinud Narvast pärit 20-aastane Konstantin, kes on praegu kuriteos kahtlustatavana kinni peetud. 
    Ämariku sõnul oli auto varastatud samal öösel Tartust, omanik märkas selle kadumist alles hommikul kell üheksa, kui auto ja selle võõras kasutaja olid politseil juba käes. 
    Tagaajamine sai alguse eile öösel kell veerand neli Tartu vallas Aovere ristmiku lähedal, kui seal olnud politsei andis peatumiseks märku Tartu poolt lähenenud Ford Scorpiole. 
    Politseiniku kõrval tee ääres seisis sisselülitatud vilkuritega politseiauto. 
    Tartu politsei pressiesindaja Peeter Rehema andmeil pööras Ford aga hoopis politseiniku poole ja lisas gaasi. 
    Mundrimehe elu päästis välkkiire reaktsioon, märkis Rehema. 
    Politsei kutsus Tartust kolleege appi ja asus kaugenevat Fordi jälitama. 
    Pressiesindaja sõnul kihutas Ford vahepeal kuni 180 kilomeetrit tunnis ja püüdis sama kiirust hoidnud politseiautot mitmel korral rammida. 
    Vedu poe juures keeras põgeneja raske auto järsult paremale kõrvalteele. 
    Fordi parempoolsed rattad kerkisid õhku, veel veidi ja auto oleks käinud ülekaela, kirjeldas Rehema. 
    Kruusatee tolmus otsustas politseiauto juht jääda veidi tahapoole, kuid mitte kaotada põgenejat silmist. 
    Paari kilomeetri järel libises Ford kõrgest laugest teepervest alla ja jäi ratastele seisma. 
    Kui politsei kohale saabus, oli autot juhtinud noormees sellest välja roninud ja saanud metsa poole joostes sadakonnameetrise edumaa. 
    Rehema sõnul jõudsid nüüd kohale ka neli Tartust tulnud politseiautomeeskonda. 
    Metsas käis jälitamine vahelduva eduga, lausus Rehema. 
    Politseinikud püüdsid põgenejat hoiatuslaskudega seisma sundida, kuid noormees ei võtnud aru pähe. 
    Umbes kolme kilomeetri järel, kui oli ületatud Narva maantee, kadus põgeneja ühe talu tagusesse väikesesse metsatukka. 
    Politsei piiras metsatuka sisse ja asus jälituskoera abiga seda läbi kammima. 
    Jälitamise algusest oli pressiesindaja andmeil möödas peaaegu tund, kui üks politseinik märkas otsitavat - noormees oli pugenud haohunniku alla, kuid tema jalg paistis välja. 
    Ilmar Ämarik sõnas, et tabatu pole juhtunu kohta veel selgitusi andnud. 
    Tema ei teadvat midagi, võttis Ämarik noormehe jutu kokku. 
    Ford Scorpio sai tagaajamisel viga, auto transportis tagasi Tartusse puksiir. 
    Nagu sellistel puhkudel kombeks, et ei tekiks komplikatsioone, lisas Ämarik. 
    Eile hommikul uuris autot ja sellele jäetud jälgi politseiekspert. 
    Peeter Rehema sõnul võib autoga kihutanud Konstantin olla seotud ka teiste kuritegudega. 
    Loterii Jannseni ja Koidula skulptuuri püstitamiseks 
    ENE PUUSEMP 
    Eesti üldlaulupidude 130. sünnipäeva puhul korraldab Vanemuise Selts laulupeoloterii, müüki pannakse miljon piletit, teatab seltsi esimees Evald Kampus. 
    Peavõit on 250 000 krooni. 
    Vanemuise Seltsi esimees Evald Kampus ütles, et loterii korraldamisel on kolm eesmärki: hankida raha Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula kaksikskulptuuri püstitamiseks Tartusse Vanemuise teatrimaja ette, toetada selle suve juubelilaulupidu ning Vanemuise Seltsi ja teiste seltside tegevust meie kultuuriloo omapära säilitamisel. 
    Vilde ja Wilde'i kuju kunstiline õnnestumine ning Jaani kiriku tornikiivri ja kellade taastamise annetused on toonud Tartu ellu elevust. 
    Eesti vanima kultuuriseltsi, Vanemuise Seltsi esimehel Evald Kampusel on hea meel, et tartlased on valmis osalema ettevõtmistes, mis kodulinna avalikku elu ja olemist kultuuristavad ning vanu väärtusi põlistavad. 
    Muuseas, ka Lydia Koidula üritas korraldada laulupeoloteriid. 
    Meie kõige esimesele, 1869. aastal korraldatud üldlaulupeole kutsutud külalisi oli ju vaja vastu võtta ja ülal pidada. 
    Tookord loterii ei õnnestunud. 
    Ikalduse üle elanud rahvas oli vaene. 
    Esemeid loteriil müügiks laekus vähesel määral vaid Peterburist ja Helme kihelkonnast. 
    | 
    Tabati seadust rikkunud liikluspolitseinik 
    Reede õhtul võttis politseiameti sisekontrolli osakond kuritegu matkides kriminaalvastutusele Tartu liikluspolitsei ühe nooreminspektori. 
    Nagu vahendab politsei pressiesindaja, kahtlustatakse liikluspolitseinikku altkäemaksu võtmises. 
    Varastati kaks autot 
    Tammelinnast varastati laupäeva öösel kaks vanemat sõidukit. 
    Sihi tänava hoovilt kadus roheline metallikvärvi Volkswagen Passat (675 AIT). 
    Voolu tänavast ärandati aga sinakashall Žiguli 2101 (435 TAI). 
    Kes teab midagi nende autode saatusest, neil palub politsei helistada telefonil 308 848 või 110. 
    Naiselt rebiti kott 
    Laupäeva öösel rebis tundmatu noormees Tiigi tänaval kõndinud vanemalt naiselt käekoti. 
    Selles olid mõnikümmend krooni ja usuraamat. 
    Kolm korterivargust 
    Pühapäeva hommikul kell 7.27 teatati politseisse korterivargusest Veski tänavas. 
    Politsei pressiesindaja hinnangul oli varas ukse julmalt lõhkunud ning viinud ära teleri ja mõnisada krooni. 
    Kell 15 samal päeval oli varas lõhkunud Annelinna üheksakorruselise maja kahe lukuga korteriukse ning varastanud videomaki ja viskipudeli. 
    Kell 23.10 samal hilisõhtul teatati veel Annelinna üheksakorruselisest majast, et seal on varas ukse lahti löönud. 
    Ära oli viidud teler ja kaks musta kitarri - Martin Sigma ja Galaxis. 
    Autorüüstamised 
    Nädala lõpul murti Kaunase puiesteel sisse seal seisnud BMWsse ja varastati Blaupunkti makk. 
    Puiestee tänaval olnud Opelist viidi eritellimisel tehtud sõiduprillid. 
    Lääne tänavas muukis varas lahti Volkswagen Passati, aga midagi ei võtnud. 
    Lennuväljal põlesid kummid 
    Pühapäeva hilisõhtul kell 23.22 kutsuti päästeteenistus Raadi lennuväljale, kus põlesid lennukikummid. 
    Tuli kustutati. 
    Põles kõrvalhoone 
    Eile öösel kell 3.07 teatati häirekeskusele põlengust Variku 55, kus oli süttinud kõrvalhoone mõõtmetega 12 x 6 meetrit. 
    Tules hävisid hoone katus, vahelagi ja vaheseinad. 
    Inimesed viga ei saanud. 
    Tuli kahjustas katlamaja 
    Eile öösel kell 3.14 kihutas päästeteenistus Luunja valda, kus leegid tõusid katlamajast. 
    Tules olid katlamaja katus ja katlamaja kõrvale ehitatud saepuru hoidla mõõtmetega 6 x 6 meetrit. 
    Hoidla hävis täiesti, osaliselt ka katlamaja katus. 
    Põhjus ja kahju on selgitamisel. 
    Leiti miin 
    Eile hommikul kell 10.05 teatati häirekeskusele, et Tartu vallas Kobratu külas on leitud lõhkekehataoline ese. 
    Leid osutus Vene miinipilduja miiniks. 
    Politsei otsib kontakti 
    Politsei palub Aalar Jürgensonil (sisse kirjutatud Rõngu valda Käärdi alevikku) võtta ühendust inspektor Ants Niilusega telefonil 251 916 561. 
    Uudised 
    Kosovo sõja lõppu looritab salapära 
    ERKKI BAHOVSKI 
    Vene tippametnikud koos Euroopa Liidu liidritega avasid mais salajase kanali Jugoslaavia presidendi Slobodan Milosevici juurde, mis oli võtmeks rahu saavutamisele Kosovos, väitis eile ajaleht Financial Times. 
    Briti majandusleht tsiteeris Serbia julgeolekujõududele lähedal seisvat allikat, kelle järgi olevat rahu saavutamiseks kasutatud Rootsi ärimehe Peter Castenfelti teeneid. 
    Viimane olevat Milosevicile selgitanud, missugused oleksid rahutingimused, millega oleks nõus ka NATO, ja et kavandatav rahuplaan oleks soodsam Rambouillet' rahuplaanist. 
    ÜRO juhtimisel 
    Kõnelus leidis aset vaid mõni päev varem, kui Soome president Martti Ahtisaari, Venemaa eriesindaja Viktor Tšernomõrdin ja Milosevic leppisid 3. juunil kokku lõplikus rahuplaanis. 
    Milosevici olevat rahustanud mõte, et plaani järgi jääb Kosovo rahuvalvamine ÜRO juhtida. 
    Veel olevat palunud venelased ja ELi liidrid Castenfeltil rõhutada, et Milosevici süüdimõistmine sõjakurjategijana on rahuplaanist täiesti eraldiseisev küsimus. 
    Tõepoolest, saabunud 3. juunil otse Belgardist rahukõnelustelt Kölni, vastas Ahtisaari Financial Timesi küsimusele, kas teda ei häirinud Milosevici sõjakurjategijaks kuulutamine, et see küsimus ei tõusnud Jugoslaavia presidendiga kordagi üles. 
    Ahtisaari kordas sama veel 11. juunil Postimehele antud ühisintervjuus. 
    Väga tähtis on meeles pidada, et rahuleping on sõlmitud Jugoslaavia valitsusega, mitte Miloseviciga, ütles ta. 
    Samas on mitmed lääneliidrid, näiteks Briti välisminister Robin Cook, pidanud Milosevici sõjakurjategijaks kuulutamist probleemiks rahu elluviimisel. 
    Suhteliselt selgusetuks on seni jäänud ka Serbia vägede äkknõustumine vägede Kosovost väljaviimise plaaniga. 
    9. juuni õhtul tuli veel teade, et Serbia väed on kõnelused jälle katkestanud ja sõidavad Belgardi suunas. 
    Enne kella ühtteist andis aga CNN edasi teate, et leping Serbia vägede väljaviimise kohta on sõlmitud. 
    Võimalike salakanalite kasutamine ja hiljutine Vene vägede ootamatu sissemarss Kosovosse on mitmete analüütikute järgi näidanud nõrkust Venemaa juhtkonnas. 
    Seesama Financial Timesi allikas vihjas, et juba järgmine Venemaa president peab omaks võtma väga läänevastase hoiaku. 
    Ent läänevastast poliitikat - või vähemalt segadusttekitavat - ajas seoses Kosovo kriisiga ka praegune Vene president Boriss Jeltsin. 
    The New York Timesi järgi saab viimaste päevade põhjal väita kaht asja: et president Jeltsinil puudub igasugune kontroll Venemaa asjade üle või et tal on see kontroll täielikult olemas. 
    Presidendi-küsimus kerkis esile probleemiga, kes andis Vene vägedele käsu minna Kosovosse. 
    Segadus valitses ka Vene poliitikute endi seas. 
    Nii näiteks teatas esmalt Vene välisminister Igor Ivanov reedel, et vägede Kosovosse saatmine oli viga. 
    Oma üllatust vägede saatmise üle väljendas ka eriesindaja Viktor Tšernomõrdin. 
    Samas väljastasid juba laupäeva hommikul sõjaväeametnikud oma avalduse, väites, et käsk vägede saatmiseks oli tulnud kõige kõrgemalt tahult ehk Jeltsinilt endalt. 
    Jeltsin hädas 
    The Washington Post viitas Kremli allikatele, kelle järgi olevat Jeltsin juba 29. aprillil küsinud Julgeolekunõukogu käest, miks NATO ignoreerib Venemaa proteste õhurünnakute vastu. 
    Paraku oli Julgeolekunõukogu sunnitud tõdema, et Venemaa pole enam Nõukogude Liit ja ei suuda sõjaväeliselt seda, mida NATO saadab korda Jugoslaavia kohal. 
    Veel häiris Vene sõjaväeeksperte see, et Lääne kõrgetehnoloogilised relvad võivad ennetava löögi puhul asendada tuumarelva. 
    Vahe taktikalise, lühimaa või tuumaraketi vahel on ähmastumas. 
    Vene vägede üllatuskäik on mõjutanud aga ka lääneliidreid. 
    Praegu räägib lääs juba sellest, et Venemaal oleks Kosovos sarnaselt G-8 plaaniga ka oma vastutusala. 
    Samas on jäänud selgusetuks, kus täpselt hakkab see ala olema, ehkki venelased on praeguseks koha sisse võtnud Pristina lennuväljal. 
    Lääneliidrid on siiski kinnitanud, et vastutusala mudel on võetud Bosniast. 
    Seal said 1300 Vene sõdurit USA sektoris operatsioonikäske USA kindralitelt, ent neil oli eraldi käsuliin Vene kindrali kaudu NATO peakorterist Brüsselis. 
    Ent Albaania peaminister Pandell Majko ütles eile, et Vene rahuvalvajatel Kosovos ei saa lasta tegutseda eraldi ja et nad peavad alluma Euroopa juhtimisele. 
    Kosovo Vabastusarmee on teatanud, et nemad ei suuda garanteerida Vene vägedele provintsis ohutust. 
    Arvamus 
    Ants Laaneots 
    Kaitsejõudude peastaabi ülem, kindralmajor 
    Efektiivsus oleneb sõjas paljudest asjadest. 
    Üks asi on sõdida vastasega, kes on kõrbe avamaastikul aga hoopis teine kui, vaenlane varjab ennast mägedes, metsades ja elamurajoonides. 
    Serblased teadsid Lahesõja õppetunde ning oskasid neid ka oskuslikult kasutada. 
    Nii et liitlastel ei olnud sugugi kerge nende tanke ja soomukeid välja õngitseda. 
    Vaenlasele kaotuste tekitamisest on sõjas aga tihti olulisem nende poliitiliste eesmärkide saavutamine, mille tõttu lahinguid alustati. 
    Oma esialgsed eesmärgid on NATO küll saavutanud aga ega sellega see lugu veel lõppenud ei ole, sest kõige keerulisem küsimus on praegu põgenike tagasitulek ja sellest võimalikult tulenevad hõõrumised. 
    Tiit Tammsaar 
    Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees 
    Meie sõdurite saatmine Kosovosse rahu tagama on lihtsalt märk Eesti riigi suhtumisest sellesse küsimusse. 
    Me kõik ju teame, et seal on praegu nii NATO kui ka Venemaa poolt kohal kümneid tuhandeid sõdureid. 
    Nii et füüsilises mõttes on meie kümme meest praktiliselt olematu suurus. 
    Seega on meie sõdurite Kosovosse lähetamine oluline eelkõige meile endile- näidata, et Eesti lipp lehvib kõrvuti NATO omaga. 
    Aga muidugi on rahuloomispüüdlused seda positiivsemad, mida suurem hulk riike selles osaleb. 
    Maarja-Liis Ilus 
    laulja 
    Kui Eestis korraldataks heategevuslik kontsert kosovoalbaanlastest põgenike abistamiseks siis aja ja võimaluse olemasolu korral ma loomulikult nõustuksin selles kaasa lööma. 
    Kuigi ma eriti kõikvõimalikesse sõjateemadesse ei süvene on minu jaoks siiski küllaltki arusaamatu, et tänapäeval ei suudeta niisuguseid erimeelsusi diplomaatiliselt lahendada. 
    Aga kui poliitikas minust targemad pead muud väljapääsu olukorrast ei leidnud järelikult ei olnud teistmoodi siis vist võimalik talitada. 
    Kuigi sõda on muidugi alati kole sündmus. 
    Käisin äsja just Iisraelis ning väga huvitav oli kuulata selasete minuvanuste noorte inimeste arvamust Kosovost, sest nende maa on ju samuti pikka aega sõjaseisukorras olnud. 
    Eesti sõdurid ootavad albaania keele õpetajat 
    KAAREL KAAS 
    Eile alustasid Kosovo rahumissiooniks Paldiskis ettevalmistusi 17 elukutselist kaitseväelast, kellele armeejuhtkond muude tarkuste hulgas loodab õpetada ka pisut albaania keelt. 
    Rahuoperatsioonide Keskuse (ROK) ülem leitnant Meelis Kiili ütles Postimehele, et praegu albaania keele tunde küll veel ei toimu, kuid õpetaja leidmiseks käivad otsingud. 
    Eestis on niisugused inimesed täiesti olemas, kes suudaksid meestele mõned olulised fraasid selgeks õpetada, märkis ta. 
    Tulevastele rahutagajatele jagatakse teadmisi ka Kosovo ajaloost ning sealsetest erinevatest usulistest tõekspidamistest. 
    Sellele lisanduvad veel sõjaväepolitsei- ja relvatarkused. 
    Õppetsükkel lõpeb 14. juulil, pärast mida peavad mehed olema valmis Kosovo poole sõitvasse lennukisse astuma. 
    Praegu väljaõpet saavast 17 allohvitserist sõidab Balkani kriisikoldesse Kiili sõnul siiski vaid kümmekond. 
    Ülejäänud jäävad reservi, tõdes Kiili. 
    Kõik praegu Paldiskis väljaõpet saavad kaitseväelased on tema sõnul vabatahtlikud ning kaitsejõudude peastaabi poolt välja valitud parimate käepärast olevate inimeste hulgast, paljudel neist on ka eelnev rahuvalvemissiooni kogemus. 
    Kümme eestlast relvastatakse Ameerika automaatidega M-16 ja püstolitega, lisaks on neil kasutada ka politsei erivarustus - kumminuiad, kilbid ja kuulivestid. 
    Kaitsejõudude peastaabi ülema kindralmajor Ants Laaneotsa sõnul võib Eesti üksuse ülesandeks saada näiteks korra hoidmine mõnes suuremat sorti põgenikelaagris. 
    Mingites erioperatsioonides meie mehed osalema ei hakka, kinnitas ta. 
    Kuigi Kosovosse minevate sõdurite ettevalmistamine on juba alanud, ei suutnud rahandus- ja kaitseministeerium tänaseks valitsuse istungiks selgusele jõuda missuguselt eelarverealt tuleb võtta pooleaastaseks Kosovo-missiooniks vajalik 6 215 000 krooni. 
    Rahandusministeerium on seisukohal, et valitsuse reservfondist seda summat võtta ei saa, ütles rahandusministeeriumi nõunik Daniel Vaarik Postimehele. 
    Raha leidmiseks kavatseb kaitseministeerium valitsuselt täna nädalast ajapikendust paluda, lausus kaitseministeeriumi kantsler Tarmo Mänd. 
    Konsultatsioonid rahandusministeeriumiga kestavad ning rohkem ma seda teemat praegu ei kommenteeriks, lisas ta. 
    Siseminister Jüri Mõis shokeeris valitsusliitu 
    Opositsioon soostus eile õhtul miljardikroonise kärpega 
    URMAS PAET 
    Samas kui isegi Keskerakond on nõus loobuma Eesti Panga reservi kasutamisest eelarve lappimiseks, teatas siseminister Jüri Mõis valitsusliidule ootamatult, et kui miljardikroonisest kärpest väheks jääb, saab minna Eesti Panga kallale. 
    Mõis ütles kohtumisel Lääne maavalitsuse töötajatega, et Eesti Panga mullune kasum oli 500 miljonit krooni. 
    Kui ka sealt jääb puudu, läheb käiku stabiliseerimisfond, lisas ta. 
    Riigikogu keskfraktsiooni liikme Olev Raju sõnul on isegi Keskerakond valmis loobuma Eesti Panga kasumi kasutuselevõtust säästueelarves, kui selle asemel leitakse uusi katteallikaid või vastuvõetavaid kärpimiskohti. 
    Mõisa avaldus ei ole aga kummaline, lisas Raju. 
    Mõis käitub pankuri ja ausa inimesena, mitte poliitikuna. 
    Poliitikud ajavad vahel ka jahu. 
    Eesti Panga kasumi võtmine eelarvesse on tegelikult küllaltki suures ulatuses võimalik. 
    Iseasi, et seda poliitilistel põhjustel teha ei taheta. 
    Raju rõõmu ei jaganud Mõisa erakonnakaaslane ja Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Kalle Jürgenson, kes kinnitas koalitsioonierakondade seisukohta, et Eesti Panga kasumist raha võtta ei tohi. 
    Raske öelda, miks Mõis teisiti arvab, sõnas ta. 
    Eks inimese mõtted on heitlikud. 
    Ta võib asja vaadata pangajuhi kogemusest lähtudes. 
    Et kui on kasum, siis võib selle ära kasutada. 
    Klaarib vanu arveid 
    Reformierakonna fraktsiooni esimees Jürgen Ligi ütles, et on Mõisalt kuulnud sedagi, et astmeline tulumaks käib küll. 
    Nüüd on Mõis hulk aega valitsuses olnud ning see pole enam kogemuse puudumise küsimus, sõnas Ligi. 
    Ilmselt on tal Hansapanga-aegadest mingi kala Eesti Pangaga. 
    Kuigi arvatakse, et ühed pankurid kõik, on keskpank tegelikult kommertspankade kontrollija. 
    Ju on Mõisal midagi hingel. 
    See ei ole mõistlik ettepanek, et kui valitsusel raha puudu tuleb, siis tuleb minna keskpanga reservide kallale. 
    Ligi avaldas lootust, et Mõis ei väljendanud valitsuse seisukohta. 
    Arvan, et selle taga oli ekspankuri isiklik probleem, lisas ta. 
    Esimene kohtumine 
    Eile keskpäeval kohtusid valitsusliidu ning Keskerakonna ja Maarahva Erakonna esindajad, arutamaks möödunud neljapäeval opositsiooni esitatud alternatiivset säästueelarvet, mis kärbiks riigi tulusid miljardi krooni asemel vaid 650 miljonit krooni ning kasutaks eelarve katteallikatena suurenenud maksulaekumisi ja Eesti Panga kasumit. 
    Ligi kinnitusel ei tagane valitsusliit nõudest, et eelarvet tuleb kärpida vähemalt miljard krooni. 
    Tema sõnul sai valitsusliit opositsiooni eile nii kaugele, et nad tegid ettepanekuid summade ümbertõstmiseks miljardi kärpimiskrooni raames. 
    Samas ei olnud koalitsiooni esindajad ka eile õhtul väga optimistlikud, sest opositsioon näeb kokkuhoiuallikaid mujal kui valitsusliit. 
    Opositsiooni esitatud teine muudatusettepanekute pakett näeb ette küll selle aasta eelarve miljardikroonist kärpimist, kuid puhtalt valitsemiskulude arvelt, ütles rahanduskomisjoni esimees Kalle Jürgenson BNSile. 
    Nad soovivad taastada kõik katuste remondid, mida nad ise investeeringuteks nimetavad, tähendas Jürgenson. 
    Ametliku hinnangu annab valitsusliit täna hommikul enne kell 10 algavat Riigikogu istungit. 
    Keskerakondlase Olev Raju sõnul on peamine, et koalitsiooni ja opositsiooni vahel algasid sisulised läbirääkimised, sest viimase kahe kuu jooksul pole osapooled ametlikult kohtunud. 
    Venitamine võib jätkuda 
    Riigikogu tänase istungi päevakorra esimene punkt on säästueelarve teise lugemise jätkamine. 
    Sellele järgneb kodukorra vastavusse viimine põhiseadusega, mis võimaldab valitsusel siduda säästueelarve vastuvõtmise usaldushääletusega. 
    Raju sõnul on tõenäoline, et Keskerakond jätkab säästueelarve menetlemisel venitamist, kui valitsusliit taas opositsiooni ettepanekuid ei arvesta. 
    Ligi ei välistanud aga, et venitamise jätkumise korral katkestab valitsusliit säästueelarve lugemise. 
    Arstid hoiatavad suvise ülekuumenemise eest 
    JAANUS PUTTING 
    Arstide kinnitusel võib katmata peaga päikeselõõsas viibimine või palava ilmaga õues töörügamine halvimal juhul lõppeda surmaga, viimaste päevade kuumalaine pole Tallinna ja Tartu kiirabile siiski oluliselt tööd juurde toonud. 
    Lagipähe paistev päike laiendab kuuma mõjul peaaju ja ajukelmete veresooni ning inimene võib saada päikesepiste. 
    Aju tursub ja väiksemad veresooned võivad katkeda, põhjustades aju verevalumeid. 
    Kuumarabandus võib aga inimest tabada siis, kui ümbritseva keskkonna temperatuur on kehatemperatuurist kõrgem. 
    Selline asi võib juhtuda nii saunas kui ka rannas lebades. 
    Rabandusele aitavad lisaks palava ilmaga töörügamisele kaasa umbsed riided, haigusest kurnatud organism või vähene vedeliku joomine. 
    Nii päikesepiste kui ka kuumarabanduse korral tabavad inimest peavalu, nõrkus, uimasus ja iiveldus. 
    Silme ees virvendab, süda klopib, ajab oksendama, kehatemperatuur tõuseb kuni 40 kraadini. 
    Inimene võib kaotada kontakti ümbritsevaga, kaotada tasakaalu ja teadvuse. 
    Kiirabiarst Sirje Reinberg on ajakirjas Tervis soovitanud kuumarabanduse või päikesepiste saanul esmaabina riided seljast võtta, et ülekuumenenud kehast eralduks liigne soojus. 
    Kannatanu tuleb viia varju, kus liiguks õhk, mis aitab keha jahutada, ning panna lamama, pea kõrgemal. 
    Toas võiks talle ajalehe vm asjaga tuult lehvitada. 
    Kannatanule tuleb anda juua, kusjuures vedelik ei tohi olla jääkülm. 
    Kohvi või alkoholi ei maksa pakkuda. 
    Pea ümber, kaelale ja kehaosadele, kus asuvad suured veresooned, tuleb panna jahedaid mähiseid, halba ei tee ka kogu keha jaheda veega ülevalamine. 
    Keha mahajahutamisega ei maksa kiirustada, sest vereringe ebaühtlase soojenemise ja jahtumise puhul võivad tekkida vereringe- ja südamehäired. 
    Draamateatri direktor selgub kolme väljavalitu seast 
    TAMBET KAUGEMA 
    Personaliotsingufirma Fontes esitas eile kultuuriministeeriumile kaks kandidaati, kes nende hinnangul sobivad konkureerima Eesti Draamateatri direktori ametikohale. 
    Fontese väljavalituteks osutusid näitemänguagentuuri tegevdirektor Külli Holsting ja Estonia teatri turundusjuht Tiit Laur. 
    Samuti esitas Fontes kaks lisakandidaati, kellest ühe - eraettevõtluses tegutseva Rein Kirsi - otsustas komisjon samuti lisada kandidaatide nimekirja, ütles valikukomisjoni juht. 
    Valikukomisjon, kuhu lisaks selle juhile, kultuuriministeeriumi kantslerile Margus Allikmaale kuuluvad ministeeriumi kunstide osakonna juhataja Reet Mikkel, eelarve- ja majandusanalüüsi osakonna juhataja Linda Sade ja personalitalituse juhataja Evi Randoja, Eesti Draamateatri lavastaja Mikk Mikiver, tehniline direktor Ain Jürisson ja näitleja Enn Nõmmik, samuti teatrikunstnik Aime Unt, kultuurilehe Sirp peatoimetaja Mihkel Mutt ja teatriliidu esimees Tõnu Tepandi, koguneb taas täna, et kandidaadid ära kuulata. 
    Allikmaa ei osanud eile öelda, kas tänases teises voorus teeb komisjon otsuse, kes saab Eesti Draamateatri uueks direktoriks, kuid mingit takistust ta selleks ei näinud. 
    Tolliameti peadirektor Rein Talvik pürib Tallinna Sadama juhiks 
    Rahandusminister Siim Kallas ei teadnud Talviku kandideerimisest midagi 
    ARGO IDEON 
    Tolliameti peadirektor Rein Talvik kandideerib ühena 55 soovijast Tallinna Sadama 780 000-kroonise aastapalgaga juhatuse esimehe kohale, mis tema edukal esinemisel tähendaks riigile uue tollijuhi otsimist. 
    Ega tolliamet erine palju suurest äriettevõttest, põhjendas oma kandideerimist Talvik, kelle sõnul tuleb tollis samuti eelarve piires majandada ja tööd teha nagu igal pool mujalgi. 
    Ootamatu sõnum 
    Talvik tunnistas, et polnud eile hommikuks enda kandideerimisest teavitanud rahandusminister Siim Kallast, kelle haldusalas tolliamet asub. 
    Ma pole sellest kellegagi rääkinud, lisas ta. 
    Oma avalduse esitasid Tallinna Sadama juhiks kandideerijad personaliotsingufirmasse Fontes üle-eelmise nädala reedeks. 
    Rahandusministeeriumi nõunik Daniel Vaarik nentis, et ministeeriumil pole seni teavet Talviku kandideerimisest, kuid seda ei saa võtta ka erilise üllatusena. 
    See pole ju päevapealt minek - on 55 kandidaati, eks siis vaatame edasi, kui asi tõsisemaks läheb, sõnas Daniel Vaarik. 
    Ma pole seda võtnud nii, et see on väga reaalne variant, kommenteeris ka Talvik oma võimalikku lahkumist tolliametist seoses Tallinna Sadamasse minekuga. 
    On üks võimalus, võita konkurss, kuid see tõenäosus pole ju kuigi suur. 
    Talviku sõnul ajendas teda avaldust esitama soov end tihedas konkurentsis prominentsete juhtidega proovile panna. 
    Minu tugevad ja nõrgad küljed teeb selgeks personaliotsingufirma, loobus ta iseenda võimalusi hindamast. 
    Seni on avalikkusele kindlate Tallinna Sadama juhatuse esimeheks kandideerijatena teada naftafirma Pakterminal juhatuse esimees Anti Oidsalu, eksrahandusminister Mart Opmann, ehitusettevõtja Priit Vilba, Paldiski linnapea Jaan Mölder ja Muuga sadama operaatorfirma Refetra juht Erik Laidvee. 
    40-aastased mehed 
    Nende ja ülejäänud 55 kandidaadi kohta on teada, et kõik nad on kogenud tippjuhid keskmise vanusega 40 aastat. 
    Ühel kolmandikul kandidaa-tidest on merendusalane ko-gemus, mida konkursitingimustes on nimetatud soovitatavaks. 
    Varem ajakirjanduses võimaliku Tallinna Sadama juhina esitatud eksminister Raivo Vare kinnitas läinud nädalal Postimehele, et ta ei esitanud avaldust kandideerimiseks. 
    Vare juhib nüüd valitsuse esindajana läbirääkimisi USA energiafirmaga NRG Energy Narva elektrijaamade erastamise üle. 
    Fontes valib kolm kuni viis kandidaati lõppvooru välja hiljemalt 11. juuliks. 
    Nende seast teeb valiku juba Tallinna Sadama nõukogu, mille liikmete seas on häälteenamus Reformierakonna käes. 
    Endine vanglatejuht Israel maksis palgalisa seadusloome rahast 
    TOOMAS SILDAM 
    Samal ajal kui Keskerakonna ideoloogid nõuavad valitsemiskulude kärpimist, ripub erakonna tegevsekretäri Olavi Israeli kohal riigi raha liiga vaba kasutamise vari. 
    Aastatel 1996-1999 vanglate ameti peadirektorina töötanud Israel sai juba aprillis 1998 riigikontrollilt noomida, et tema ametkond on kahe aasta jooksul tasunud seadusloome raha arvel 468 700 krooni tööde eest, mis polnud seotud seadusloomega. 
    Lisaks sellele maksti vanglate ame-tis seadusloome raha arvel 169 000 krooni ametnikele tööde eest, mis kuulusid inimeste otseste teenistusülesannete hulka. 
    Nii pidid 7. mail 1997 sõlmitud töövõtulepingu järgi kolm vanglate ameti töötajat koostama vangide töö tasustamise alused ja korra. 
    6000 krooni said nad lisapalgana kätte, kuigi vangide töö tasustamise kord on seni välja töötamata. 
    Sama absurdne on 7000 krooni jagamine viie vanglate ameti inimese vahel, et nad koostaksid oma osakondade põhimäärused ja töötajate ametijuhendid. 
    Riigikontroll tegi ametile ettepanekud puuduste kõrvaldamiseks ning need olid aktsepteeritud, võib lugeda riigikontrolli koduleheküljelt. 
    Seadus võimaldas 
    Israel põhjendas oma alluvatele nn täiendavate kohustuste eest kümnete tuhandete kroonide maksmist väitega, et seadus seda ei keela. 
    Seni polnud mitte ühtegi juhendit, mis reguleeriks seadusloomeks eraldatud raha kasutamist, ütles ta eile ka Postimehele. 
    Kuid 1998. aastal, pärast vaidlusi riigikontrolliga, loobusime seadusloome raha sellisest kasutamisest. 
    Tegelikult sõlmis Israel veel tänavu 5. jaanuaril töövõtulepingu uue vangla tüüpmudeli, struktuuri, ametijuhendite ja osakondade põhimääruste väljatöötamiseks. 
    Kümneliikmelist töörühma juhtis Tallinna vangla ühe osakonna juhataja. 
    Paberite järgi andis töörühm oma materjalid üle kaheksa päeva enne Israeli lahkumist peadirektori kohalt - pühapäeval, 17. jaanuaril. 
    Täitsid kõrvalülesannet 
    Tänavu veebruaris-märtsis revideeris justiitsministeerium vanglate ametit ja nentis, et kuigi ülalmainitud töögrupp sai oma tegevuse eest tasuks 50 000 krooni, siis tegelikult oli Israel juba mitu kuud tagasi kinnitanud osakondade põhimäärused ehk teinud seda, mille kallal nüüd töögrupp otsekui pead murdis. 
    See oli ainuke erand ja polnud nende inimeste põhiülesanne. 
    Nende asi on organisatsiooni juhtimine ja vangide valvamine, mitte strateegiliste programmide väljatöötamine, põhjendas Israel. 
    Tema sõnul on oma töötajatele seadusloome raha maksmise eeldus, et inimesed tegutsevad tööst vabal ajal. 
    Vastuseks Postimehe küsimusele, kas ta usub, et kunagised alluvad tõesti vaid vabast ajast põhimääruseid ja tööjuhendeid koostasid, vastas Israel ausalt: Ei usu. 
    Aga see on nende probleem. 
    Nad peavad kõigega hakkama saama. 
    Vanglate ameti uus peadirektor Peeter Näks ei saa enam seadusloome summadest vanglaametnike sissetulekuid suurendada, sest justiitsministeeriumi revisjoniõiend ütleb must valgel: Pidada kinni avaliku teenistuse seaduse paragrahvist, mis keelab teenistujal teha rahalisi tehinguid ametiasutusega, kus ta töötab. 
    Euroopa Liit toetab Eestit miljarditega 
    ARGO IDEON 
    Tuleval aastal avaneb Eestile märkimisväärne rahaabi Euroopa Liidult, mille pakutav liitumiseelne toetus ulatub eri hinnangutel ühest kuni kahe miljardi kroonini aastas. 
    Eesti ametnikel puudub veel Brüsselist lõplik selgus, kui suure osaga võib arvestada hiljemalt tänavu sügisel käivituval rahajaotamisel. 
    Kõigi kandidaatriikide vahel läheb juba 2000. aastast peale jagamisele kolm miljardit eurot, mis peab katma ära kolm erinevat abiprogrammi. 
    Raha tulek kindel 
    Ma ei näe praegu ohtu, et raha saamata jääks, ütles Postimehele rahandusministeeriumi asekantsler Martin Põder. 
    Kuid täpseid numbreid ei oska keegi öelda. 
    Euroliit avab oma rahakoti, et aidata Ida-Euroopa kandidaatriike täisliikme kohustusteks valmistuda ja ühtlasi näidata, kuidas kasutada hiljem avanevaid Euroopa Liidu mahukaid struktuurifonde. 
    Miljardid jagunevad nii, et 1,5 miljardit eurot saab ümberkorraldatav Phare programm, ühe miljardi keskkonna ja transpordi suurinvesteeringuteks suunatav programm (ISPA) ja 0,5 miljardit põllumajanduse ja maaelu toetuseks mõeldud programm (SAPARD). 
    Kuidas raha täpselt eri riikidele jagada, otsustab pärast peatseid europarlamendi valimisi kokku pandav Euroopa Komisjon. 
    Esialgsed numbrid ilmuvad avalikkusse tõenäoliselt suve lõpul. 
    Isegi juhul, kui järgmisel aastal ei ulatu Eesti poolt vastu võetav euroabi palju üle miljardi krooni, on ikkagi tegemist enam kui viie protsendiga riigieelarvest, mille kärpimisega samas ulatuses maadleb praegu Riigikogu. 
    Kogu summa ei tule kindlasti kohe 2000. aasta alguses, hoiatas Põder. 
    Tema sõnul võib suurimat osa ehk Phare raha oodata tõenäoliselt alles järgmise aasta lõpuks. 
    Eesti peab toetuse taotlemiseks esitama Brüsselile ka oma riikliku arenguplaani ning selle juurde kaasfinantseerimise programmi, milles näitab, kuidas koos Euroopa Liidu toetusega lähevad samadel eesmärkidel käiku riigieelarve vahendid, laenud ja muu abiraha. 
    Eurooplaste taskust 
    Rahandusministeeriumi kantsler Aare Järvan on Postimehele kinnitanud, et teoorias pole välistatud tuleval aastal avaneva euroabiga Eestis kas või jaanalinnukasvatust arendada, sest inkubaatori võib saada Euroopa Liidu raha eest. 
    Aga meil peavad olema selged projektid ja kontrollmehhanismid, sõnas Järvan. 
    Euroopa maksumaksja peab teadma, et raha läheb õigesse kohta. 
    Põder ütles europrogrammide keerukat struktuuri kirjeldades, et tegu ei ole lihtsalt mingi riigikassasse voolava lisaallikaga, mida Riigikogu võiks eelarve menetlemisel suvaliselt ühe või teise katuse parandamiseks jagada. 
    Samas möönis ta, et on poliitiline otsus, kuhu suunata näiteks Phare programmi kaudu oodatav 150 miljoni kroonine regionaalraha, sest suhtelise väiksuse tõttu ei poolda ka Euroopa Liidu ametnikud selle summa ühtlast jagamist maapiirkondade vahel. 
    Maanteed korda 
    Transpordi alal peavad ametnikud võimalikuks euroraha kulutamise kohaks tee-ehitust ja parandust, näiteks Tallinna-Ikla ja Tallinna-Narva maanteed. 
    Pärast Euroopa Liidu täisliikmeks saamist avaneb Eestile ligipääs struktuurifondidele, mille abiga pole võimatu kas või kogu Tallinna-Tartu maantee väljaehitamine. 
    Praeguse Euroopa Liidu suhteliselt vaesemad riigid saavad veel eraldi abi nn ühtlustusfondist, mis aitab Kreekat, Hispaaniat, Portugali ja Iirimaad. 
    Samal ajal pole Euroopa Liidus lõpptulemust debatis selle üle, kas uute liikmetega kaasnevad kulutused on ühendusele jõukohased. 
    Nigel ujumisoskus ohustab tervet põlvkonda 
    TANEL RÜTMAN 
    Eesti taasiseseisvumisega kadus koolidest ujumisõpetus, mistõttu on kasvanud üles terve põlvkond ujumisoskuseta inimesi. 
    Lõppenud nädalavahetusel uppunud kuuest inimesest võiksid kolm elus olla, kui nad oleksid saanud koolis ujumisõpetust, väitis Postimehele Vetelpääste-ühingu osakonnajuhataja Helgi Lutvei. 
    18-aastane Riho, kes laupäeval Kiidjärvel paadist ujuma minnes uppus, on siin tüüpiline näide. 
    Kuidas ei suuda parimas jõus kaine noormees soojas vees kaldale ujuda? küsis Lutvei. 
    Kohustuslik algõpe 
    Lutvei sõnul lõpetati Eesti koolides korrapärane ujumisalgõpetuse andmine perestroika saabumisega. 
    Kirutud Nõukogude ajal kohustas valitsuse määrus haridusministeeriumi korraldama ujumise algõpetust. 
    Riik leidis summad, et ka maakoolide õpilased said oma ujumisoskuse maakonnakeskuse basseinides või suvel avaveekogude ääres kätte. 
    Samuti eraldasid riik ja kohalikud täitevkomiteed Vetelpäästeühingule raha suviste täiendavate ujumiskursuste korraldamiseks. 
    Taasiseseisvumise saabumisega Eesti koolides soiku jäänud ujumisõpetus on peale kasvatanud terve põlvkonna ujumisoskuseta noori, kes ei oska ka oma lapsi ujuma õpetada. 
    Tänavu suveks Lutvei uppunute arvu kohta ennustusi ei teinud, ent möönis, et praeguste kuumade ilmade jätkumise korral võib uus rekord tulla küll. 
    Kõige suurema uppumiste arvuga kuu - juuli - on alles ees. 
    Ujumisoskuse puudumist näitav ujumisel uppunute arv aga pidevalt kasvab ja uppunute iga nooreneb, rääkis Lutvei. 
    Ujumisõpetus on praegu koolide õppekavades kohustusliku kehalise kasvatuse aine üks osa. 
    Õppekava järgi peab kooliõpilane ujuda oskama kuuenda klassi lõpuks. 
    Kool vastutab 
    Kui mitmes Eesti 760 õppeasutusest ujumist tegelikult õpetatakse, ei tea praegu keegi, ka mitte haridusministeerium. 
    Õppekavade täitmise eest on vastutavad kool ja kohalik omavalitsus, kes pahatihti ujumisõpetuse eest piisavalt ei hoolitse. 
    Koolides on probleeme ujumiskoha leidmise ja ujumisõpetuse finantseerimisega, rääkis haridusministeeriumi ekspert Inge Raudsepp, kelle sõnul on peamiseks takistuseks siiski ideedepuudus. 
    Näitena tõi Raudsepp Pihkva järve ääres asuva Värska gümnaasiumi, kus ujumisõpetust basseini puudumist ettekäändena tuues lastele ei anta. 
    Varem, kui raha oli, õppisid Värska lapsed ujuma talviti Väimelas. 
    Samas asub kool ju järve ääres ja näiteks kohalikke ujumis- ja vetelpäästeaktiviste kaasates saaks ujumisõpetuse suve peale ära jagada, lausus Raudsepp. 
    Haridusministeerium on Raudsepa sõnul ujumisõpetuse kurvast seisust koolides teadlik. 
    Oleme arutanud, et riik peaks hoolitsema selle eest, et lapsed ujuda oskaks. 
    Paraku on teada ka praegune majanduse kurb seis, sellest hoolimata tahame uuest õppeaastast ujumisõpetuse riikliku projekti käivitada, sõnas Raudsepp. 
    Eesti koolipoiss kiigub rekorditeraamatusse 
    MARKO PÜÜA 
    Lääne-Virumaa koolipoiss Raigo Valmsen võib pääseda Guinnessi rekorditeraamatusse, kui tal õnnestub korrata oma mitteametlikku maailmarekordit kiikingus, mida rahva seas tuntakse üle võlli kiikumisena. 
    Populaarsesse rekorditeraamatusse võib Valmsen pääseda sel nädalavahetusel, kui Tallinnas Harku järve ääres peetakse Eesti meistrivõistluste II etapp kiikingus, mille esimesed võistlused maailmas toimusid Pärnumaal juba kaks aastat tagasi. 
    Väike-Maarja gümnaasiumi 11. klassi lõpetaval Valmsenil piisab rekorditeraamatusse pürgimisel möödunud nädalavahetusel Müürikul toimunud naistekandmise võistluse eel tehtud tulemuse kordamisest. 
    Tegi maailmarekordi 
    Siis tegi ta tuhandete pealtvaatajate ees kiigel üle võlli tiiru 6,4 meetri pikkuste aistega, tõustes nii maast ligi 13 meetri kõrgusele. 
    Kuigi see on ka mitteametlik maailmarekord, ei saa seda Guinnessi rekorditeraamatusse kanda, sest hulljulget ettevõtmist ei olnud kedagi ametlikult tunnistamas. 
    Ajalehe Virumaa Teataja usutluses ütles Valsen, et ka uus rekord on täiesti käegakatsutav, kui ainult nädalavahetusel soodne ilm on. 
    Ise olen vormis, sõnas ta. 
    Jalad peavad tugevad olema ja ei tohi karta. 
    Spordiklubi Vabariigi Võllimees juhataja Rein Lepik ütles, et kiikingu sünnimaa on Eesti, sest esimesed sellised metallist sportkiiged tehti käsitsi just siin. 
    Tavalisest külakiigest erineb sportlaste võistluskiik laiuse ja tellitava kõrguse poolest. 
    Patendiamet uuris tükk aega maailmas ringi ja ei leidnud kuskilt midagi sellist, rääkis Lepik. 
    Erki Nool teeks rekordi 
    Uue võistluskiige aisad saab teha kuni 8 meetri pikkuseks, nii et nendega üle võlli lendaja teeb maast 16 meetri kõrgusele küündiva kiigelennu. 
    Lepik ütles, et seni ei ole seda keegi suutnud, kuid vaikse tuulega pole see sugugi võimatu. 
    Erki Nool võiks oma jõu poolest selle ära panna küll, kui ta ainult natuke harjutaks, sõnas Lepik. 
    Näiteks siin alles mõned päevad tagasi ajas üks 6-aastane Viljandimaa plika kolme meetri pikkuste aistega üle võlli. 
    Kiikinguklubid on hetkel Pärnumaal ja Väike-Maarjas. 
    Kuu aja pärast sünnib järjekordne üle võlli kiikujate ühendus Viljandimaal. 
    Võistluskiik võib hulljulge kiikuja kanda kuni 16 meetri kõrgusele. 
    Internet Ameerika dollarid hävitavad Vene rubla elujõu 
    Venemaa lihtkodanikud ei usu enam oma poliitikute sõnavõtte, vaid on leidnud uue jumala USA rohelistes rahatähtedes 
    OLESJA GRINKO Sankt-Peterburg 
    Peterburi pensionär Valentina Menshova kuulab igal hommikul raadiot kahel põhjusel: esitaks tahab ta teada, millist ilma on oodata, ning seejärel, milliseks on eilse börsipäeva tulemuste põhjal kujunenud USA dollari kurss. 
    Kui kurss on tõusnud, ostab Menshova turult varuks makarone, jahu ja taimeõli. 
    Sel juhul kui kurss on langenud, püüab ta osa oma pensionist kulutada kas või mõne odavnenud dollari soetamisele - sest teatud aja pärast läheb Ameerika raha taas kallimaks ning seda saab väikse kasumiga maha müüa. 
    69-aastane Menshova sai dollari kursi tähtsuse oma elus selgeks alles pärast Venemaal eelmise aasta augustis puhkenud majanduskriisi. 
    Toona avastas ta ühtäkki, et kõik tarbekaubad on kaks kuni viis korda kallimaks läinud. 
    Mitmed Menshova ea- ja saatusekaaslased on aga palju varem jõudnud järeldusele, et rublat ei saa uskuda. 
    USA dollar saavutas Venemaal tõelise raha rolli juba enne mullust krahhi, ent eriti teravalt tuli see päevavalgele just kriisi saabudes. 
    Pärast eelmise aasta augustisündmusi on rubla rahva silmis oma usaldusväärsuse lõplikult kaotanud. 
    Dollari loodusjõud 
    Kodanike suur usk dollarisse pahandab Venemaa endist peaministrit Sergei Kirijenkot, kes ütleb: Dollari kurss ei ole vihm, mille puhul ennustame, kas hakkab sadama või ei hakka. 
    See kujuneb ju teatud majanduslike seaduspärasuste alusel. 
    Tavainimestel pole aga nendest seaduspärasustest aimugi. 
    Nad ei usu Kirijenkot, kelle valitsemise ajal kurikuulus majanduskriis valla pääses. 
    Neile on dollari kurss just nagu loodusnähtus, millega peab arvestama samamoodi nagu näiteks külma või tuulega. 
    Kui eestlased arvutavad välismaal reisides kohalikud hinnad ümber harjumuspärastesse Eesti kroonidesse, siis venelaste arvutamine käib vastupidi. 
    Et saada teada kauba tõelist väärtust, tuleb selle rublahind arvutada dollarihinnaks. 
    Mitmel pool on arvutamise probleem juba lahendatud. 
    Suurlinnade kallid restoranid, hotellid ja kaubamajad ei kehtesta oma kaupadele ja teenustele hindu rublades, vaid abstraktsetes kokkuleppeühikutes ehk u. e.-des - uslovnaja jedinitsades. 
    Et u. e. tähendab dollarit, saab selgeks kassa juures, kus asub silt märkusega, kui kalliks üht u. e.-d täna hinnatakse. 
    Tavaliselt langeb ühe arvestusühiku hind enam-vähem kokku dollari vahetuskursiga. 
    Must sularaha 
    Dollarihinnad on mugavad nii ostjale kui ka müüjale. 
    Importkaupade rublahinnad võivad dollari kursi kõikudes kiiresti muutuda, iga päev hinnasilte vahetada ei ole aga poe-omanikule mugav ega odav. 
    Nüüd, kui kurss on enam-vähem stabiliseerunud, on rublades hinnasildid paljudes poodides tagasi. 
    Kuid sisuliselt jääb rublale ainult maksevahendi roll, sest tegelikult on kõikide välismaalt toodud arvutite, kodutehnika, ehituskaupade ja rõivaste hinnad kehtestatud dollarites. 
    Kuid ka maksete teostamisel ei ole rublal enam monopoli. 
    Ehkki seadus keelab teise riigi valuutat maksevahendina kasutada, võtavad poed dollareid hea meelega vastu. 
    Kui Peterburi elanik soovib osta näiteks 335 dollarit maksvat pesumasinat ning annab välja neli sajadollarilist, leiab müüja oma taskust või poe tagaruumidest tavaliselt ka tagasi antavad 65 dollarit. 
    Dollar on tavaline maksevahend ka väljaspool kalleid poode. 
    Peterburi miilitsajuhtide sõnul on teada palju juhtumeid, kui liiklusinspektorid vahetavad autojuhtidele sajadollarilisi lahti, et saada nende käest näiteks 10 dollarit altkäemaksu. 
    Autojuhid ja teised kodanikud, kes dollareid kasutavad, ei osta neid valuutavahetuspunktidest või pangast, kus kurss on kõrge ning raha reaalne väärtus väheneb iga tehingu järel. 
    Pea kõikide suurlinnade erafirmade töötajad saavad dollareid palgana - tõsi küll, ümbrikupalgana. 
    Ametlikud rublapalgad on miinimumilähedased, et maksta vähem makse. 
    Maksustamata dollareid, mida venelased töötasuks saavad, nimetavad nad mustaks sularahaks. 
    Sellise palga suurus ei sõltu tavaliselt dollari kursi kõikumisest ning erafirmadelt musta sularaha saavate inimeste ostujõud pole majanduskriisi tagajärjel oluliselt vähenenud. 
    Valuuta sukasääres 
    Augustikriis on kõige valusamalt löönud neid, kes saavad elatist riigikassast. 
    Eelarvelistel ametikohtadel on ümbrikupalgad vähe levinud. 
    Lisaks väljamaksete viibimisele on palkade, toetuste, stipendiumide ja pensionide väärtus mitu korda vähenenud. 
    Kui suvel oli minu palk 200 dollarit, siis nüüd on see 50 dollarit, räägib Sankt-Peterburgi ülikoolis töötav 44-aastane Olga Burkina. 
    On selge, kui mitu korda on minu elatustase langenud. 
    Veelgi raskem on pensionäridel, kelle keskmiselt 500-rublase pensioni väärtus on 20 dollarit. 
    Sellegipoolest tekkisid kriisi tipnedes sügisel valuutavahetuspunktide juurde järjekorrad pensionäridest, kes soovisid enamasti osta 5-10 dollarit. 
    Venelased, kes usaldavad oma panku veel vähem kui rubla, hoiavad dollarisääste sukasääres. 
    Raamatulehekülgede vahele või kaugesse kapinurka peidetud dollarid on Venemaa kodanike viimane tulevikulootus ja ainus viis end Venemaa elu ootamatuste eest kaitsta. 
    Sellepärast tekitavad inimestes kõige suuremat kartust just poliitikute ja teiste ühiskonnategelaste valuutateemalised avaldused. 
    Seejuures peavad tavakodanikud ohtlikuks nii nende poliitikute sõnu, kes ähvardavad dollari vaba müümist ja ostmist keelata, kui ka nende esinemisi, kes kinnitavad, et taoline piiramine ei tohi mingil tingimusel toimuda. 
    Moskvalane Aleksei kurdab kirjas ajalehele Argumentõ i Faktõ, et ta ei usu valitsejaid, kes on tavainimesi korduvalt petnud: Mida rohkem on kuulda, et dollari käibimist ei hakata piirama, seda tõenäolisem on, et varsti toimub selles valdkonnas midagi halba. 
    Kas tõesti tahetakse meilt ka viimased dollarisäästud ära võtta? 
    Võimu kõrgendatud tähelepanu dollariprobleemi vastu tõlgendavad kodanikud ohu märgina: mida vähem valitsus dollarimajandusele tähelepanu pöörab, seda parem, usuvad venelased. 
    Mõned aga kardavad, et dollari vaba vahetamise piiramisega tekib probleeme ka nendel, kes seda piiramist nõuavad. 
    Riigivõimud on dollari kõikvõimsust ammu tunnistanud. 
    Näiteks poliitiliste parteide valimistele kulutatud raha on suures osas just nimelt must sularaha, mille päritolu on parteibossidel raske seletada. 
    Peterburis ei imestanud peaaegu keegi, kui piiril võeti salakaubaveo kahtlusega kinni demokraatliku erakonna üks juhte Ruslan Linkov, kel oli kaasas paarkümmend tuhat deklareerimata dollarit. 
    Dollar pole ainult valimiskampaaniate rahastamise vahend, vaid ka riigieelarve kokkupanemisel kasutatud universaalne mõõtühik. 
    Eelarve arutamisel jaanuaris tekitas kõige rohkem vaidlusi küsimus, milliseks kujuneb aasta keskmine dollari kurss. 
    Lõpuks jõudsid duuma saadikud järeldusele, et see on 21,5 rubla. 
    Hirm röövi ees 
    Kohe pärast riigieelarve vastuvõtmist osutus see aga ebareaalseks, sest dollari kurss ületas juba aasta esimesel poolel 25 rubla piiri. 
    Kogu suurriigi elu on nüüd valearvestuste tõttu ohtu sattunud, sest rublades väljendatud eelarvelised väljaminekud võivad kujuneda planeeritust palju suuremaks. 
    Dollari kõikvõimsus ärritab mitmeid poliitikuid, kellest radikaalsemad otsivad võimalusi dollarimajandust kasutades Venemaad tugevdada. 
    Üheks võimaluseks peavad nad 15-40 miljardit dollarit, mis erinevate majandusekspertide hinnangul on venelaste käes. 
    Liberaaldemokraat Vladimir Zhirinovski on televisioonis ähvardanud kogu selle valuuta korraga maailmaturul maha müüa, et Ameerika majandus kukutada. 
    Zhirinovski avaldused vaevalt et hirmutavad ameeriklasi, kelle majandusele oleks see summa tühine. 
    Tema ähvardused näitavad pigem nii venelastele kui kogu maailmale, kui ebastabiilne ja ettearvamatu on Vene poliitikaelu. 
    Dollar on Venemaa tavakodanikele muutunud kindluse sümboliks ning kallaletungi dollarile tunnetab iga kodanik nii, nagu hakkaks keegi teda isiklikult röövima. 
    Olesja Grinko õpib Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja on Postimehe mittekoosseisuline korrespondent Sankt-Peterburgis. 
    Välisuudised 
    Britid leidsid Kosovos massihauad 
    ERKKI BAHOVSKI 
    NATO rahuvalvajad märgistasid eile Kosovo lõunaosas Kacaniki ümbruses kolm massihauda, kuhu kohalike sõnul on maetud Serbia sõdurite tapetud 91 külaelanikku. 
    Veresaun leidis aset 8. ja 9. aprillil kolmes väikeses külas Kacaniki lähedal, ütlesid kohalikud elanikud BNSi vahendatud Reutersile. 
    Tapetute hulgas oli nii mehi, naisi kui lapsi ja isegi üks kolmekuine beebi. 
    Serblased kas peksid oma ohvrid püssipäradega surnuks või tapsid nad käsigranaatidega. 
    Haavatud surmati püstolilaskudega pähe, jutustasid külaelanikud. 
    See oli kahepäevane õudusunenägu. 
    Nägin neid tegemas hirmsaid asju, ütles Mejsere Krivonjeva (26), üks ellujäänuid Stagovi külast. 
    Lisaks Stagovile rünnati ka Rumjeva ja Kothimce küla. 
    Kallaletungid algasid neljatunnise mürsutulega 8. aprilli hommikul. 
    Massihaudade asupaigad on suletud kuni sõjakuritegude tribunali uurijate saabumiseni, ütles Briti sõjaline esindaja. 
    Saksa nädalakiri Stern identifitseeris eile oma kaks Lõuna-Kosovos tapetud töötajat. 
    Sterni reporter Gabriel Grüner ja fotograaf Volker Krämer leidsid surma seni identifitseerimata relvastatud meeste käe läbi, teatab AP. 
    Ajakirja järgi on kadunud veel ajakirjanike tõlk. 
    Samas lükkas Saksa kaitseministeerium tagasi teated kolmanda laiba leidmisest, väites, et eksitus tulenes segadusest pühapäevase tulistamiskoha üle. 
    Vojislav Seselji juhitavasse marurahvuslikku Serbia Radikaalsesse Parteisse (SRS) kuuluvad 15 ministrit lahkusid eile valitsusest protestiks Jugoslaavia armee lahkumise ja NATO vägede Kosovosse saabumise vastu. 
    SRSi nõukogu hääletas esmaspäeval ühehäälselt valitsusest lahkumise poolt, ütles Seselj. 
    Serbia valitsuse 35 ministrist 15 kuulus SRSi, kes valitses koalitsioonis president Slobodan Milosevici Sotsialistliku Parteiga ning Milosevici naise Mira Markovici Jugoslaavia Vasakparteiga. 
    Seselj liitus Serbia valitsusega 24. märtsil 1998. 
    Eile teatas ÜRO peasekretär Kofi Annan, et on loonud Kosovo jaoks ÜRO siseadministratsiooni (UNMIK), mis hakkab tegelema piirkonna ülesehituse ja põgenike tagasipöördumisega, kirjutab dpa. 
    Venelased mõistatavad Kosovo küsimust 
    KADRI LIIK Moskva 
    Venemaa Julgeolekunõukogu arutas eile riigi poliitikat Kosovo suhtes, samal ajal kui üldsus jätkas mõistatamist, kes õieti andis Vene rahuvalvajatele käsu Kosovosse siseneda ja millised saavad olema ootamatu käigu tagajärjed. 
    Julgeolekunõukogu istungit juhatanud peaminister Sergei Stepashin ütles, et oma põhiülesande on Venemaa Kosovos saavutanud - verevalamine on peatunud. 
    Edasi peaks Venemaa tema sõnul mängima olulist rolli ka rahvusvahelise rahuvalvejõu koosseisus. 
    Erimeelsusi mainitud rolli olemuse üle pole Venemaa ja NATO riigid ohtratele läbirääkimistele vaatamata lahendada suutnud - asjaolu, mis eeldatavasti ärgitaski Venemaad rahukaitsevägesid ootamatult Bosniast Kosovosse viima. 
    Julgeolekunõukogu sekretär Vladimir Putin avaldas eile taas lootust, et lähima paari päeva jooksul saavutatakse NATO riikidega edasise suhtes mingi kokkulepe. 
    20. juunil, kui Kölnis kohtuvad Bill Clinton ja Boriss Jeltsin, on võimalik üritada läbimurret kõrgeimal tasandil. 
    Nagu Hrushtshovi kingatrikk 
    Vägede Kosovosse viimist on Vene meedia võrrelnud NSV Liidu kunagise liidri Nikita Hrushtshovi kingatrikiga ÜRO Julgeolekunõukogu istungil. 
    Ent Hrushtshovil oli taktikaline eelis - ta ei sõltunud Lääne krediitidest, nentis ajaleht Segodnja. 
    Toona võttis Hrushtshov ÜROs kinga jalast, koputades sellega lauale. 
    Paljude vaatlejate arvates võib Venemaa, kes eeloleval kohtumisel suure seitsmiku liidritega Läänelt uusi krediite palub, saada nüüd äraütleva vastuse. 
    Venemaa tegelik strateegiline siht on muidugi majanduse tööle saamine, ütles Riigiduuma väliskomisjoni esimees Vladimir Lukin intervjuus telekanalile NTV ja lisas, et efektsed käigud, nagu vägede Kosovosse saatmine, ei tohi selle saavutamist segama hakata. 
    Ebausaldatav Venemaa 
    Sellise riigi peale ei saa ju loota, arvas NTV analüütik Jevgeni Kisseljov, viidates tõsiasjale, et Venemaa rikkus korraga mitmeid kokkuleppeid - lubadust vägesid mitte Kosovosse viia ja lepingut Bosnia stabilisatsioonijõuga SFOR, mille ridadesse Kosovo lennujaama hõivanud sõjaväelased tegelikult kuulusid. 
    Siiamaani ei ole teada, kes tegelikult Vene vägedele liikumiseks käsu andis. 
    Tasapisi selgima hakkava pildi kohaselt on asjaosalisi kolm: kindralstaabi juht Anatoli Kvashnin, vägesid juhatanud ja selle eest aukõrgendust saanud kindralpolkovnik Viktor Zavarzin, ja president Jeltsin, kes - meedia arvates sisepoliitilistel eesmärkidel - kõigele oma heakskiidu andis. 
    Vene väed jõudsid Kosovosse 12. juuni hommikul ning hõivasid Pristina lennuvälja. 
    Euroopa Parlamendi valimised andsid tagasilöögi sotsialistidele 
    HEIKI SUURKASK 
    Enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides valitsevad sotsiaaldemokraatlikud ja sotsialistlikud parteid said tugeva vastulöögi europarlamendi valimistel, mis paistsid silma katastroofiliselt madala osalemisaktiivsusega. 
    Ligi 300 miljonist valijast, kellel oli eile võimalus valida Euroopa Liidu parlamenti, käisid oma valimisõigust kasutamas vaid ligi pooled, kusjuures valimas käinud hääletasid reeglina oma riikide opositsiooniparteide poolt. 
    626 saadikukohta, mis riikide vahel välja jagati, läksid suures osas kahele leerile. 
    Suurimaks fraktsiooniks europarlamendis tõusis konservatiivsete ja kristlik-demokraatlike parteide ühendus Euroopa Rahvapartei, mis esialgsetel andmetel võis loota koguni 230 kuni 240 mandaadile. 
    Seni liidrikohta hoidnud Euroopa sotsialistlike parteide ühendus langes teisele kohale, saades 193 kohta. 
    Saksamaa 
    Saksamaal alles mullu üldvalimistel võitnud kantsler Gerhard Schröderi juhitav sotsiaaldemokraatlik partei oli sunnitud tunnistama kristlike demokraatide suurvõitu - viimased said 48 protsenti häältest valitsuspartei 31 vastu. 
    Seejuures annab Saksamaa suurima hulga europarlamendi liikmeid, nimelt 99. 
    Saksamaal ajalooliselt madalaim valimisaktiivsus - 45% - osutus seejuures veel suhteliselt kõrgeks. 
    Suurbritannia 
    Suurbritannias valitsevad leiboristid Tony Blairi juhtimisel läksid sama teed kui enamik sotsialistlikke sõsarparteisid, kaotades hääli ja mandaate europarlamendis. 
    Konservatiivide liider William Hague sai eile tähistada oma esimest suurt valimisvõitu, kuna tema partei tõusis riigi suurimaks europarteiks. 
    Konservatiivid võtsid riigi 87 esinduskohast endale 34 ja jätsid leiboristidele 26, ülejäänud kohad jagunesid ka parteide vahel, kel puudub esindus riigi enda parlamendis, sealhulgas rohelistele ja eurovastaste Iseseisvusparteile. 
    Valimas käis seejuures vaid 23% valijaist. 
    Prantsusmaa 
    Üks erand ehk riik, mis andis võidu vasakpoolsetele parteidele, oli Prantsusmaa, kus valimas käis 47,5% valijaist. 
    Peaminister Lionel Jospini juhitavad sotsialistid said koos väiksemate vasakparteidega 20,5 % häältest, mis oli küll tagasiminek, kuid gaullistide ja liberaalide allianssi (12,5%) edestasid nad tugevasti. 
    Viimastel olid peaaegu otse kandadel nii rohelised, Rahvusrinne kui kommunistid. 
    Seejuures Pariisis, mille endine gaullistist linnapea Jacques Chirac nüüd presidendikohal istub, kaotasid konservatiivid esimest korda viienda vabariigi ajal. 
    Itaalia 
    Itaallasest Euroopa Komisjoni president Romano Prodi võis ennast eurovalimistel edukaks pidada, sest tema juhitav valimisliit Demokraadid võitis hääli juurde. 
    Eurovalimiste võitjaks Itaalias osutus aga taas ekspeaministri Silvio Berlusconi juhitav Forza Italia, saades 25% häältest. 
    Nii Berlusconi kui ka peaminister Massimo D'Alema juhitavad ekskommunistid pidid aga siiski loovutama hääli võrreldes viie aasta taguste eelmiste eurovalimistega. 
    Beneluxi riigid 
    Belgias valiti samaaegselt europarlamendiga ka riigi enda parlamenti. 
    Lihaskandaal lisaks varasematele korruptsiooniskandaalidele sotsialistide leeris kukutas Jean-Luc Dé-haene kristlikest demokraatidest ja sotsialistidest koosneva valitsuse ning suurimaks Belgia parlamendiparteiks tõusid hoopis liberaalid. 
    Europarlamendi valimistel suutsid Dé-haene'i juhitavad kristlikud demokraadid seejuures edestada sotsialiste. 
    Hollandi eurovalimistel võitsid opositsioonilised kristlikud demokraadid sotsialistlikku Tööparteid, mille juht Wim Kok on riigi peaministriks. 
    Valimistel osales seejuures vaid 29,9% hollandlastest. 
    Kuigi ka Luksemburgis edestas Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei sotsialiste, ei toonud need eurovalimised seal siiski kaasa seniste jõuvahekordade muutust. 
    Luksemburg valis nagu Belgiagi samaaegselt eurovalimistega oma parlamenti. 
    Põhjamaad ja Iirimaa 
    Taanis võitis eurovalimised euroskeptiline partei Venstre (liberaalid), edestades konservatiive ja sotsiaaldemokraate. 
    Rootsis seevastu jäid peale valitsevad sotsiaaldemokraadid, edestades moderaate ja rohelisi. 
    Soome valijad andsid võidu konservatiividele, kes edestasid keskparteid ja sotsiaaldemokraate. 
    Valimisaktiivsus neis riikides oli seejuures vastavalt 49,9%, 38,3% ja 30,1%. 
    Iirimaa valijatest käis europarlamenti seekord valimas 44 protsenti. 
    Võitjaks jäi valitsev partei Fianna Fail, mis Euroopa Parlamendis liitub konservatiivsete parteidega. 
    Lõunapoolsed riigid 
    Hispaania konservatiivne valitsuspartei, Jose Maria Aznari Rahvapartei, säilitas napilt oma edumaa (39%) sotsialistide (35%) ees. 
    Aznar jäi võitjaks ka samaaegselt korraldatud regionaalvalimistel, loovutades sotsialistidele vaid ühe regiooni - Astuuria - riigi põhjaosas. 
    Kohalike valimiste abil tõusis Hispaania valimisaktiivsus 64,4 protsendini. 
    Portugalis võitis eurovalimised valitsev sotsialistlik partei 43 protsendiga häältest, konservatiivset leeri esindav sotsiaaldemokraatlik partei jäi teiseks 31 protsendiga. 
    Valimas käinud 40,2% valijaist näitasid ometi suuremat aktiivsust kui viis aastat tagasi. 
    Kreekas võitis eurovalimistel konservatiivne Uus Demokraatia, edestades kolme protsendiga valitsevaid sotsialiste. 
    Tänu valimiskohustusele osales Kreekas valimistel 66,5% valijaist. 
    Austria eurovalimistel jäi suurimaks kantsler Viktor Klima juhitav sotsialistlik partei, kuid valimiste suurkaotaja oli Jörg Haideri juhitav populistlik Vabaduspartei. 
    Euroopa hakkab vastuseid otsima 
    TARMO VIRKI Helsingi 
    Kui Euroopa Liit oleks tavaline demokraatlik riik, siis pärast pühapäevaseid parlamendivalimisi oleks see plindris. 
    Riigi võim oleks sotsiaaldemokraatide käes, kes juhivad 11 valitsust 15st. 
    Samas kontrolliks võimu parlament, mida juhivad konservatiivid. 
    Mis sellest kõigest välja tuleb? 
    Kas laienemise ukse taga ootav Eesti kaotab midagi? 
    Eesti õnneks pole Euroopa Liit demokraatlik riik, seda juhivad ikkagi sõltumatute riikide valitsused ja sõltumatu komisjon. 
    Parlamendi võim on viimaste aastate jooksul küll kasvanud, ent see on siiski minimaalne. 
    Kui järgmine komisjon ei palka täiesti ebaadekvaatseid tuttavaid-sugulasi tööle, siis suuremat hirmu Euroopa Parlamendi suunast pole neil vaja tunda. 
    Tavaline demokraatlik riik oleks eriti oma demokraatiaosaga plindris ka juhul, kui valimistel osaluseks umbes iga kolmas kodanik. 
    Ja kohati, nagu Suurbritannias ühes valimisjaoskonnas Sun-derlandis, käis valimas 1,5% hääleõiguslikest kodanikest. 
    Kõigile on selge, et kuskil on viga, ent kus? 
    Kuigi europarlamendi valimiste osalusprotsent on traditsiooniliselt madal (peale Belgia, kus mitteosalejaid trahvitakse), püstitati nädalavahetusel jälle uusi rekordeid. 
    Rahvast huvituma ei saada parlamendi võimu väikese lisamisega, selle tõestasid eurooplased selgelt. 
    Vastust ja lahendust asutakse nüüd otsima mitmest suunast. 
    Soomes näiteks räägivad juhtivad poliitikud üha kõvema häälega variandist, mis ühendaks kohalikud ja europarlamendi valimised. 
    Europarlamendi asjad rahvast ei huvita, selle eest seisavad hea poliitikud. 
    Kõikjal olid valimised ennekõike oma valitsuse toetuse mõõtmised. 
    Seega üritasid peamiselt sotsiaaldemokraatlikud valitsused hoida huvi võimalikult väiksena ja niiviisi minimeerida oma kaotused. 
    Arutelud selle üle, mis edasi saab, kui üldse midagi saab, algasid kogu Euroopas. 
    Soome valijad andsid kaotuse demokraatiale 
    TARMO VIRKI Helsingi 
    Madala valimisaktiivsuse tõttu kaotas Soome eurovalimistel ennekõike demokraatia, võitjatena võisid eile hõisata peamiselt parempoolsete parteide juhid. 
    Soome europarlamendi valimistel tõusis osalusprotsent niisama kõrgeks kui rekordiline temperatuur - 30,1 kraadi. 
    Hale põhjaminek, võttis tulemuse kokku televisiooni valimiskommentaator Sami Borg. 
    Tavalistel valimistel käib valimas 70-80% soomlastest, märtsikuiste Soome parlamendivalimiste 65 protsenti pidasid paljud vaatlejad ja poliitikud juba katastroofiks. 
    Kojujäänuid oli hirmuäratavalt palju, tõdes Keskpartei liider Esko Aho. 
    Keskpartei sai 21,3% antud häältest ja säilitas oma neli saadikukohta, hoolimata sellest, et valima ei läinud rohkem väljaspool suuri linnasid elavad soomlased, kelle hulgas on Keskpartei toetus suur. 
    Soome europarlamendi valimistel võitsid ühe koha juurde Koonderakond ja rohelised. 
    Koha kaotasid sotsiaaldemokraadid (17,8% - 3 saadikut) ja ekskommunistid (9,1% - 1). 
    See oli pettumus, tõdes Lipponen koha kaotamisest rääkides. 
    Valitsuses olev Koonderakond tõusis valimistulemusega (25,3%) selgelt Soome suurimaks parteiks. 
    Sotsiaaldemokraadist peaminister Paavo Lipponen vihastas tõsiselt siiski roheliste valimisvõidu peale, kes tõusid suuruselt Soome neljandaks parteiks (13,4%). 
    Roheliste presidendikandidaat Heidi Hautala korjas isiklikult kõige rohkem hääli - 115 335 häält - ja aitas sellega parlamenti ka Matti Wuori. 
    Ta on säranud teiste kulul, teatas Lipponen Hautala võidu peale ja imestas, kuidas võib võita inimene, kes on kritiseerinud europarlamendi saadikute kõrgeid sissetulekuid. 
    Teisele kohale tuli endine suusataja ja kolm aastat europarlamendis töötanud Marjo Matikainen-Kallström 107 000 häälega ja kolmandaks tõusis rootslaste Astrid Thors 81 000 häälega. 
    Kõik kolm esimest näitasid paari nädala eest avaldatud parlamendisaadikute töö aktiivsust mõõtnud uurimuses häid tulemusi. 
    Hautala ja Thors olid esimesed ning Matikainen-Kallström oli kõige aktiivsem koonderakondlane. 
    Eelmiste valimiste kaks esimest: eurokriitikud Paavo Väyrynen ja Esko Seppänen pääsesid samuti tööd jätkama, kuid palju madalama toetusega kui kolme aasta eest. 
    Mittepoliitikutest ületas parlamendilati vaid Koonderakonna rallimeister Ari Vatanen, kes kogus 58 000 häält. 
    George W. Bush - kas Ameerika järgmine president 
    NEEME RAUD New York 
    Kui demokraatide seas on USA presidendikampaanias kindlaks esikandidaadiks asepresident Al Gore, siis vabariiklaste partei kandidaadi kohta püüab vähemalt kaheksa poliitikut, liidrikohal on George W. Bush. 
    Arvamusküsitlused näitavad, et kui valimised toimuksid Ühendriikides täna, kuuluks võit Texase osariigi kubernerile George W. Bushile. 
    Pikemalt järele mõeldes ei tea paljud valijad noorest Bushist palju. 
    Tema nime tuntakse pigem isa tõttu; kusagilt on ehk kõrva jäänud ka see, et noorpõlves oli mees suur peolõvi, kuid on nüüd rahunenud, ja see, et ta on juba teist ametiaega Ameerika ühe suurema osariigi, Texase kuberner ja sel kohal suhteliselt edukas. 
    Ning muidugi veel üks oluline detail, mida paljud kommentaatorid, eriti naised, ei unusta mainimast: Bush on hea välimusega, mis tõmbab kindlasti suure osa eelmistel valimistel Bill Clintonile läinud naiste hääli. 
    Kesistele teadmistele vaatamata paistavad paljud ameeriklased olevat veendunud, et 52-aastane George W. Bush on riigi etteotsa kõige sobivam mees. 
    Läinud nädalal televõrgu CNN/ajalehe USA Today/ Gallupi korraldatud küsitluse põhjal toetas tema nimetamist vabariiklaste kandidaadiks 46% potentsiaalsetest vabariiklastest hääletajatest, pingereas teisel kohal olev Elizabeth Dole kogus 14% ja kolmandaks jäänud endine asepresident Dan Quayle 9% parteikaaslaste toetusest. 
    Gore'ist parem 
    Võrreldes Bushi ja Gore'i populaarsust, kaldub kaalukauss jälle George W. poole. 
    Kui valimised toimuksid täna, annaks tema poolt hääle 55% ameeriklastest, Gore'i toetaks 42%. 
    Bushi peetakse tugevama moraaliga liidriks. 
    (Oodake-oodake, hõõruvad demokraatide konsultandid käsi - ajakirjanduseni on juba jõudnud info Bushist tehtud foto kohta, kus ta nähtavalt napsitanuna alasti baarilaual tantsib; Texase kuberneri meeskond püüab miini juba enne plahvatamist kahjutuks teha, korrates kannatlikult, et peokirg on Bushi ammu maha jätnud.) 
    Kuberneri vaid põgusalt tundvale rahvale on jäänud temast mulje kui mehest, kes mõistab tavalist ameeriklast ja suudab ette võetud poliitilisi plaane realiseerida. 
    Gore'i kohta arvati, et temal on ehk Ameerika probleemidest ja eelkõige välispoliitikast parem arusaam kui vabariiklasest rivaalil. 
    Verise kampaania ootel 
    Kuid ei liidripositsioon populaarsuse pingeridades ega Bushi kampaaniakassasse jooksvad miljonid paista ta parteikaaslasi heidutavat. 
    Teisel presidendiks saamise katsel olevat multimiljonärist kirjastajat Steve Forbesi toetab hetkel vaid 5% vabariiklastest, kuid Forbes peab kõiki neid eel-eel-eelküsitlusi mõttetuteks, sest enne valimisi jõuab veel hulk vett merre voolata. 
    Forbes on kindel, et tema maksude kärpimise lubadused tagavad talle rahva seas edu, lubatagu tal neid ainult valijatele tutvustada. 
    New Hampshire'i osariigi senaator Bob Smith on küsitlustes Forbesi selja taga ning väljaspool koduosariiki on ta peaagu tundmatu kuju, kuid temagi leiab, et kindlad vaated ja selge sõnum võivad fortuuna veel naeratama panna. 
    Smith tutvustab end valijatele täisverd konservatiivina ja kritiseerib häälekalt tsentristlikke kandidaate Bushi ja Dole'i. 
    Oma kõnedes kasutab ta osavalt ära fakti, et üks Bush ja üks Dole on kahel viimasel presidendivalimisel kaotanud (1992. aastal George Bush ja 1996. aastal senaator Robert Dole). 
    Kui mitu korda me peame Dole'i ja Bushi tõttu kaotama? küsib Smith oma kõnedes. 
    Laske kellelgi teisel proovida. 
    Vabariiklased täispangale 
    Ma arvan, et vabariiklased soovivad sel korral täispanga peale välja minna, ütles poliitikaanalüütik Stuart Rothenberg Ameerika Häälele antud intervjuus. 
    Bush tundub neile võitjana ja see räägib muidugi tema kasuks. 
    Kuid kui arvamusküsitlustes hakkab tema populaarsus kahanema, võib see paljugi muuta. 
    Lisaks eelnimetatud vabariiklastele püüavad partei kandidaadiks saada veel senaator John McCain, Ohio osariigi kongresmen John Kasich, endine Tennesee osariigi kuberner Lamar Alexander ja konservatiivne poliitikaanalüütik Patrick Buchanan. 
    Kuigi Texase kuberner rääkis oma plaanidest väga avalikult, ütles ta, et ametlikult teatab ta kandideerimise kohta sügisel, kui alustab täie jõuga kampaaniat. 
    Arvamus 
    Kuumuses praadiv säästueelarve 
    Viha on poliitikas halb nõuandja, on öelnud Bismarck 
    SIIM KALLAS rahandusminister 
    Õigupoolest on aeg ja tarvidus hakata rääkima eelarvest aastaks 2000, kuid kujunenud oludes peab ikka veel peatuma säästueelarvel ja sellega seotud asjaoludel, sest säästueelarve eelnõusse suhtumises on seda blokeeriv Keskerakond seni valinud selgelt mitteadekvaatse käitumise. 
    See, et rahandusministrile esitatakse parlamendis sadu küsimusi, käib asja juurde - isegi siis, kui mõnda küsimust kuus korda esitatakse. 
    See, et opositsioon kritiseerib valitsust ja ütleb, et kehva eelnõu tegite, käib asja juurde. 
    Ent kuna oma parandusettepanekute kaudu on keskfraktsioon väljendanud toetust nüüd juba miljardigi krooni kärpimisele, siis võib öelda, et lihtsalt selleks, et kritiseerida valitsuse tegevust, on valitud äärmusliku parlamentaarse võitluse võtted ning parlamendi töö blokeerimine. 
    Vahendite äärmuslikkus on hämmastav, sest kaugemale pole demokraatlike võtete kasutamisel võimalik minna, järgmised käigud oleksid juba seadusevastased. 
    Liiga palju viha 
    Kummaline on ka see, et viimasel ajal võitles Keskerakond tegelikult vaid 300 miljoni kroonise eelarvekärpe vastu. 
    Seletusi sellele võib olla mitmeid. 
    Üks võimalus oleks näiteks see, et mainitud 300 miljonit ehk 1,6 protsenti eelarvest jääb puudu kellegi isiklikust taskust. 
    See võiks olla tõsi, kuna väidetakse, et keskerakondlike omavalitsuste puhul võidavad kõik ehituskonkursid ainult teatud, muidu turumajanduses mittetoimetulevad firmad. 
    Aga see on vist liiga primitiivne oletus. 
    Teine seletus on, et nagu mitmel varasemalgi puhul, mõjutavad Keskerakonna käitumist vihkamine ja emotsioonid, millele lisandub liigne kärsitus. 
    Mis võib olla tõsi, kui arvestada ühte Savisaare hüüatust - me nendele poisikestele veel näitame! 
    . 
    Aga viha on poliitikas halb nõuandja, on öelnud Bismarck. 
    Tänu vihale on Keskerakond märkamatult läinud enese seatud lõksu. 
    Sest valitsuse säästueelarve ründamise asemel on nad sattunud parlamendi blokeerimise poliitikat õigustavasse positsiooni. 
    See on poliitika seisukohalt väga halb Keskerakonnale endale, sest nüüd tuleb neil lakkamatult seletada, miks riigi kulude kärpimine veel vaid 300 miljoni krooni võrra oleks olnud nii suur katastroof, et selle vältimiseks tuli käiku lasta parlamentaarse võitluse raskerelvastus. 
    Valitsus ei saa nõustuda kulutuste kärpimise vähendamisega. 
    Ei saa, sest nende sadade küsimuste hulgas, mis mulle esitati, polnud ühte - kas äkki eelarvedefitsiit aasta lõpuks hoopis suurem ei ole, kui juba poole aasta pealt on see üle 2 miljardi? 
    Nii et ära süüakse kõik säästud ja jääb puudugi? 
    Vastused neile küsimustele tõestavad, et miljardikärbe on hädavajalik, et muuta Eesti jaoks pikas perspektiivis äärmiselt ohtlikke arenguid. 
    Võimalik allakäiguspiraal 
    Täna on meie majanduse tulevik veel meie kätes. 
    Kui me aga säästueelarvet vastu ei võta, seame oma majanduse vabatahtlikult ohtu ning valime tee, mis pole seni veel ühtegi Eestiga sarnases olukorras olnud riiki aidanud. 
    Praegu veel on meil võimalik valida käitumine, mis seaks Eesti võrdsesse ritta koos selliste majanduslikult edukate riikidega nagu näiteks Iirimaa. 
    Lükates probleemide lahendamist edasi, leiame aga end varem või hiljem allakäiguspiraali mööda alla tormamas, praegustest mitmeid kordi suuremad kulude kärped võivad siis olla juba paratamatuseks, mida me enam ei suuda kontrollida. 
    Mis siis oleks, kui Keskerakond saaks oma tahtmise? 
    Kui Keskerakond ütleb, et ta tahab alles hoida investeeringuid Eesti majandusse, peaks selle erakonna majandusajud mõtlema neile miljarditele kroonidele, mis on Eestisse investeeritud välisinvestorite poolt. 
    Nad peaksid mõtlema ka sellele, mis juhtub, kui neid investeeringuid enam ei tule, ning sellele, mis saab siis, kui nende poolt nii äärmuslike vahenditega kaitstud mõnisada miljonit krooni Eesti ehitusettevõtluse turgutamiseks loetud nädalate jooksul otsa saab. 
    Kui Keskerakond saaks aga oma tahtmise parlamendi töö edasisel blokeerimisel, siis menetleks parlament säästueelarvet kuni 1. jaanuarini. 
    Seejärel alustataks 2000. aasta eelarve menetlemist, mis blokeeritaks samal viisil. 
    1. märtsil läheks Riigikogu automaatselt laiali ja tuleksid uued valimised. 
    Ainult et nendel valimistel poleks mitte mingit mõtet, nagu poleks mõtet ka uuesti valitud Riigikogul. 
    Sest järgmine opositsioon blokeeriks selle töö täpselt samal moel, nagu teeb seda praegune. 
    Järelikult tekiks tõsine vajadus parlamentaarse korra likvideerimiseks ja asendamiseks millegi toimivaga? 
    Äkki see ongi taotlus? 
    Demokraatia on süsteem, kus otsuste vastuvõtmiseks on vaja häälteenamust, mitte konsensust. 
    Aga kui on olemas võtted, mis häälteenamuse igal võimalusel mõttetuks muudavad, siis pole ka demokraatiat. 
    Ajalooraamat kodaniku laual 
    Hans Kruusi Eesti ajaloo üldkäsitlus väärib väljaandmist 
    SULEV VAHTRE Tartu Ülikooli ajalooprofessor 
    Vaevalt saab olla kaksipidi arvamust selles, et ühe iseseisva riigi korraliku kodaniku lugemisvara hulgas peaks aukohal seisma kutseliste ajaloolaste akadeemilisel tasemel kirjutatud ja laiemale lugejaskonnale orienteeritud ulatuslikum oma maa ajaloo käsitlus. 
    Eesti Vabariigis oldi selleni jõudmas iseseisvuse teisel aastakümnel, kui paralleelselt hakkasid ilmuma koguni kaks sellelaadilist omavahel konkureerivat, ühtaegu ka teineteist täiendavat väljaannet pealkirjadega Eesti ajalugu ja Eesti rahva ajalugu. 
    Mõlema ilmumise katkestas ühtviisi 1940. aastal Nõukogude Liidu okupatsioon. 
    Eesti ajaloo kolmas köide jõudis trükikotta 1940. aasta sügisel ja viimasel hetkel jäeti välja juba laotud viimane peatükk - tegevtoimetaja Out Liivi kirjutatud Põhjasõja ajastu. 
    Muu osa siiski ilmus. 
    Taasiseseisvunud Eestis tõusis uue suurema üldteose koostamine kohe päevakorrale, kuid samas oli ka selge, et esmajärjekorras tuleb tähelepanu ja energia suunata veelgi aktuaalsematele päevaülesannetele, puhastada nõukogulikest moonutustest kõige enam kannatanud peatükid meie ajaloos (Eesti Vabariigi ajalugu, okupatsioonivõimu kuriteod), võtta vaatluse alla unarusse jäänud problemaatika (näit poliitilise ja kultuuriajaloo valdkonnas), kõige karjuvamalt oli aga vaja uusi ajakohaseid õpikuid koolidele. 
    Kavatsused paljuköitelise Eesti ajaloo koostamiseks Teaduste Akadeemia ajalooinstituudis 1991. aastal ja veel laiema autorkonnaga (TÜ ajaloo osakond, ajalooinstituut, arhiivid) 1995. aastal kavandatud kuueköiteline teos jäid ikkagi veel vaid headeks kavatsusteks ja ajaliselt lähemalt määratlemata tulevikuülesandeks. 
    Lühemaid kogu Eesti ajalugu või pikemaid perioode haaravaid üldkäsitlusi on viimasel aastakümnel küll lugeja lauale jõudnud. 
    Eesti ajaloo õppetoolis on praegu täitmisel Eesti ajaloo historiograafia projekt, mõeldud just nimelt ulatuslikuma eeltööna suuremale üldkäsitlusele. 
    Kogu Eesti ajalugu haarava täiesti uue suurteose kirjutamiseks me siiski veel valmis ei ole. 
    Presidendi ettepanek 
    Meie ajalooteaduse hetkeseisu arvestades tuli väga sobiv, ühtaegu sümboolse tähendusega ettepanek vabariigi presidendilt Lennart Merilt omaaegsed tööd lõpule viia ja nimelt sellisel teel, et faksiimileväljaandes, kuid kommenteeritult ja täiendatult ilmuks aastail 1935-1940 Hans Kruusi peatoimetusel ilmunud Eesti ajaloo kolm köidet, kus käsitlus ulatub 17. sajandi lõpuni, alates 1700. aastast algaks aga uus tekst, mis samuti kolmes köites viiks käsitluse kuni tänapäevani. 
    On äärmiselt tõenäoline, et töö on võimalik lõpetada hiljemalt 2003. aastal. 
    Keegi ei taha kanoniseerida aastakümneid tagasi väljaantut - need ei ole mingid imeraamatud. 
    Niisugune oli lihtsalt 1930. aastate teise poole Eesti ajalooteaduse seis, mida esindasid niisugused nimed nagu Hans Kruus, Harri Moora, Paul Johansen, Evald Blumfeldt, Rudolf Kenkmaa, Jüri Uluots, Out Liiv, Erik Tender, Arnold Soom, Johan Kõpp, Ferdinand Linnus jt. 
    Ka kõiki juba tollal ilmnenud ja praegu veel rohkem nähtavaid puudujääke arvestades kuulub see ausalt ja parima äranägemisega kirjutatud teos kaheldamatult Eesti historiograafia raudvarasse ja miks mitte ütelda klassikasse. 
    Kui aga uustrükk on omal kohal, siis miks mitte seda teha nüüd ja lisada ka kommentaarid, nagu seda ikka taoliste väljaannete puhul tehakse. 
    Saatuse sõrm 
    Kui kummastab ajas jätkamine, võib uustrükki ju mõttes vaadelda omaette väljaandena. 
    Vist on saatus ise asjad korraldanud nõnda, et just sealt, kus omal ajal Eesti ajalugu katkes, on praegusel momendil edasiminek kõige paremini ette valmistatud. 
    Uue teksti esimene köide, aastad 1700-1816/19 põhinevad Mati Lauri, Tõnu Tannbergi ja Margus Laidre uusimatel ja positiivselt tunnustatud uurimistulemustel. 
    Maksab veel üle vaadata ja võibolla kasutada ka mõnd kohta Eesti rahva ajaloo tekstist, kindlasti aga selle suurepäraseid illustratsioone. 
    On täiesti reaalne antud köite käsikirja koostamine, retsenseerimine ja toimetamine 2000. aasta jooksul ning trükist ilmumine 2001. aasta keskpaigaks. 
    Järgmise köite (1816/19- 1918) põhikandjateks oleksid samuti viimasel ajal palju uut juurde toonud Tiit Rosenberg, Toomas Karjahärm, Ea Jansen, Mart Laar, selle ilmumine on praegu kavandatud 2001. aasta lõpuks. 
    Viimane köide, mis käsitleb Eesti Vabariigi aega läbi okupatsioonide tänapäevani, ilmuks hiljemalt 2003. aastal. 
    Okupatsiooni- ja taasiseseisvumisaja dokumentaalsed allikad ei saa küll olla veel põhjalikult läbi töötatud, kuid esialgsetki ülevaadet kasvõi lähtepunktina edasiseks on siiski juba võimalik ja vajalik pakkuda. 
    Selle köite autorite ring on veel täpsustamisel. 
    Ei maksa kõne all olevat projekti võtta igaveseks ajaks mõelduna. 
    Uue sajandi ja uue aastatuhande esimesel aastakümnel peaks meil saama tuule tiibadesse praegu rohkem dissertatsioonidega maadlev, senisest tunduvalt parema ja modernsema koolitusega ajaloolaste põlvkond, kellel on eeldused saada tõepoolest kvalitatiivselt uue või, veel parem, uute Eesti ajaloo akadeemiliste üldkäsitluste koostajate tuumikuks. 
    Ehk leitakse koguni mingi veel sobivam moodus sama eesmärgi täitmiseks. 
    Niikaua ei tohi me aga istuda tühjal kohal. 
    Siinkirjeldatud projekti realiseerimine teeks ometi kord lõpu praegusele vaakumile ja looks samaaegselt teatud aluse, millelt kiirustamata ja läbimõeldult edasist tegevust kavandada. 
    Samal teemal: Enn Tarvel Vanaisa pintsak, pojapoja kuub, PM 9.06. 
    Nutt versus Kallas 
    Säästueelarve eeldab kompromisse 
    KÜLLO ARJAKAS Eesti Keskerakonna fraktsioon 
    Üleeilses Postimehes (14.06) ründab Riigikogu liige Mart Nutt järjekordselt Eesti Keskerakonda. 
    Paraku jääb ta tuntud müütide ülekordamise tasemele - alates Suure Vastasseisu maailmast kuni Keskerakonna pidamiseni rumalaks, vastutustundetuks jne, jne. 
    Ainult et Keskerakonna ründamine ei ole lahendus parlamendis välja kujunenud olukorrale. 
    Kuidas aga talitada? 
    Nutt märgib õigusega, et süsteemse obstruktsiooni pretsedendi lõid praegused koalitsioonierakonnad juba 1997. aastal. 
    Riigikogu higistas siis tollitariifiseaduse ümber, mille vastuvõtmise takistamiseks läks toonane opositsioon (Reformierakond, Isamaaliit, parempoolsed, Mõõdukad) seninägematule obstruktsioonitaktikale. 
    Olukorra väljapääsust kirjutas üks toonaseid opositsiooniliidreid Siim Kallas: Konfrontatsioon koalitsiooni ja opositsiooni vahel ei ole lahendatav konfrontatsioonilisel alusel. 
    Opositsioonil on piisavalt vahendeid, et nurjata valitsusliidu plaanid. 
    Toompeal juhtunu on oluline õppetund meile kõigile, sest keegi ei saa loota, et ta rullib teistest üle ja viib oma tahtmise jõuga läbi. 
    /--/. 
    Niivõrd kaaluka majanduspoliitilise otsuse langetamisel on vaja teha väga hoolikat tööd ja konsulteerida erinevate poliitiliste jõududega. 
    Ükski asi ei lähe niisama lihtsalt läbi. 
    Suured otsused nõuavad kokkulepet valitsuse ja opositsiooni vahel. 
    Meie üritame seda liini igati toetada ja pidada. 
    (EPL, 20.06.97). 
    Kahe südasuvise higistamise vahe seisneb selles, et toona oli opositsiooni eesmärgiks viia valitsusliit eelnõu tagasivõtmiseni. 
    Antud juhul on aga otsitud kompromissi. 
    Parandusettepanekuid esitati Keskerakonna fraktsiooni poolt tõepoolest väga palju, aga see on iga saadiku õigus. 
    Rahanduskomisjon töötas seevastu stahhaanovlikult - tempoks kujunes kakskümmend sekundit ettepaneku peale ehk just täpselt niipalju kui vaja häälte ülelugemiseks ja protokolli kandmiseks. 
    See oli esmane märk suhtumisest täiendusettepanekutesse. 
    Maha hääletati ka Keskerakonna ja maaerakondade esitatud ühine parandusettepanek, mis andis võimaluse sisulisteks kõnelusteks. 
    Kõik läks juba teadaolevat rada ja alles nüüd, parlamendi töö lõpunädalal, jõudis koalitsioon esimese sisulise kõneluseni. 
    Seega ei peaks mitte Keskerakonda ega teisi opositsioonierakondi süüdistama parlamenditöö venitamises, vaid üle tuleks vaadata oma jäärapäisuse mõistlikkus. 
    Muuseas, ka kaks aastat tagasi hinnati ajakirjanduses leppimatust opositsiooniga selliselt: Riigile tähendab niisugune võimu ja rumaluse vankumatu liit paksu pahandust. 
    Ei Keskerakonna ega teiste opositsiooniliste erakondade huvi ole Eesti riigi halvamine või muud õudused, mida Mart Nutt meile omistab. 
    Samuti on selge, et majandusliku olukorra halvenemise olukorras võib tekkida vajadus tõsisteks korrektiivideks. 
    Riigieelarve on kogu riigi ühine asi. 
    Siiani ei ole ühtegi riigieelarve seadust vastu võetud nii, et sinna ei ole tehtud ühtegi parandust ning et selles suhtes ei oleks saavutatud kokkuleppeid. 
    Keskerakonna fraktsioon peab silmas oma valijate huvisid ega nõustu kergekäeliselt mitmete investeeringute, sotsiaalprogrammide või hariduskulude kärpimisega. 
    Koalitsioon oma käitumisega andis vastuvõetud taktika, mis teisipäeval viis uue arengustsenaariumini - siduda eelarve vastuvõtmine valitsusele umbusalduse avaldamisega. 
    See on küll üks võimalikest variantidest, et praegusest situatsioonist välja tulla. 
    Samas annab see ka kiusatuse hakata tulevikuski samamoodi talitama. 
    Siiani on tegeldud eeskätt kulude kärpimisega, mitte aga tulude poole analüüsiga. 
    Probleem on mõistagi tõsine ja lahendusena on Keskerakonna fraktsioon esitanud menetlusse mitu maksuseaduste muutmiste eelnõu, tagamaks senisest parem maksude laekumine. 
    Näis, millal nende aruteluni jõutakse, sest valitsuskoalitsiooni veskid jahvatavad aeglaselt. 
    Kirjad 
    Päevakiri Ikka ja jälle õigusriigi tavadest 
    ERAST PARMASTO bioloog 
    Võru maavanem Robert Lepikson jätkas 10. juuni lehes oma võitlust Vällamäe asjus. 
    Selles pühendas ta paar olulist lõiku ühe minu artikli vaidlustamisele, märkimata aga selle pealkirja. 
    Paraku unustas ta, et suurem osa Postimehe lugejaist pole mu kirjutist näinudki - see ilmus 5. juuni Võrumaa Teatajas. 
    Nii tegutses ta siis nagu inimtühjal staadionil palli virtuaalse vastase väravasse taguja. 
    Lepikson kirjutas: Hea demagoog Erast Parmasto on seisukohal, et kui on looduspark, siis seal ei tohi peale taimse ja loomse midagi toimuda. 
    Ainult see, kes on Võrumaa Teatajat lugenud, teab väite alusetust: Parmasto kirjutis käis ainult Vällamäe kohta, mis moodustab ühe kolmesaja kahekümne viiendiku Haanja looduspargi pindalast. 
    Ülejäänud 99,7 protsendist looduspargist polnud sõnagi juttu. 
    Kirjutises polnud ka mingeid omapoolseid keelde, et mida minu arvates Vällamäel teha tohib või ei tohi. 
    Küll aga juhtisin tähelepanu sellele, et valitsuse määrusega nr 300 on Vällamägi 1995. aastal seatud sihtkaitsevööndiks. 
    Selles tohib kõndida, isegi marju, ravimtaimi ja seeni korjata. 
    Muud ei midagi. 
    Niisiis adresseeris Lepikson oma demagoogias süüdistava solvangu ebatäpselt: Eesti Vabariigi valitsuse ja looduskaitse aluste seadusaktide loonud Riigikogu asemel üksikisikule. 
    Ju vist sellepärast, et ma viisakalt vihjasin: kõik, ka riigi ametiisikud peavad lugu pidama seadustest ja määrustest. 
    Õigusriigis pole kombeks, et maksumaksjate kulul palka saav kõrge ametiisik õhutab seaduste eiramist. 
    Mis puutub Lepiksoni kirjutises toodud pentsikutesse seisukohtadesse ürgmetsade asjus, siis võiks see olla uus suur sõna metsateaduses ja ökoloogias. 
    Kui keegi asjatundjatest vaid nõustuks... 
    Et ta Vällamäel hästi tähistatud looduse õpperada ei märganud, sellest on muidugi kahju. 
    Milleks sellest on vaja lugejaid teavitada, ei taipa. 
    Inimlikult ja isiklikult võttes saan muidugi Lepiksonist täiesti aru. 
    Sotsioloogiliste uuringute keskuse 1999. aasta uuringu järgi leidis 2% küsitletuist, et Eestis on looduskaitsealasid liiga palju. 
    29. mail Võrumaa Teatajas avaldatu põhjal olevat ka maavanema arvates Eestis niigi kaitsealasid küllaga. 
    Pole kerge olla pisikese vähemusrühma eestvõitleja. 
    Mõistlik on mõista 
    A. AINSAAR Tallinn 
    Me kõik kipume olema mõnel alal hirmus kompetentsed, eriti pedagoogikas ja arstiteaduses (meenutagem polkovniku leske). 
    Kuidas on sellega aga tegelikult? 
    Olen kõrgharidusega, aga paraku mitte majandusteaduses. 
    Seepärast ei julge küll suud täis võtta küsimuses, kellel seal Riigikogus lisaeelarve arutamisel parajasti suurem õigus on. 
    On ju mõlemal pool tegevad kogenud majandusanalüütikud. 
    Soovitan tungivalt nii mõnelgi arvamuseavaldajal enne suurema lugejaskonna ette tulemist mõelda, kas tema seisukoht tuleneb ikka teadmistest või pelgalt sisseharjunud usaldusest konkreetse(te) poliitiku(te) vastu. 
    Ühte võib aga ilma erialase haridusetagi öelda: tõde saab sündida ainult vastaspoolte heatahtlikust ärakuulamisest ja arvestamisest, mitte aga enese tarkuse ülimaks tunnistamisest. 
    Need, kes Riigikogus ütlevad, et vastane on nii loll (või nii lollide ambitsioonidega, mis on ju seesama), et temaga ei tasu rääkima hakatagi, solvavad sellega poolt eesti rahvast, kes ju nende teiste selja taga on. 
    Ülbus ei kaunista kedagi, küll aga võib tuua korvamatut kahju. 
    ROLAND JAAGOMANN Tartu 
    See võib tunduda naiivne, aga siiski pakun välja järgmist: võibolla meelitaks vendi metsast välja, kui pakuks neile kaitsejõudude instruktori ametit. 
    Las õpetavad noorsõduritele, mida nad on redutades õppinud. 
    See peaks Voitkade ja võimustruktuuride küllaldase huvitatuse korral olema mõlemapoolselt kasulik tehing. 
    Vennad ei peaks enam ennast varjama. 
    Võimumehed ei peaks loovutama teenistusrelvi (või elusid - kunagi võib olla esimene kord) nende tagaajamisel. 
    Selline leping on püha asi ning kui emb-kumb pool seda rikub, siis - vennad pettuvad ka praeguses riigikorras ja jäävadki metsa või kõngevad kusagil vanglas. 
    Riigivõim aga näitab, et ta pole vene võimust mitte millegi poolest kompromissivõimelisem. 
    Juhul kui kokkulepe oleks võimalik, peaksid jõustruktuurid astuma esimese sammu ning pakkuma välja amnestia selle sõna otseses tähenduses. 
    Sellekohase avalduse peaks tegema keegi rahva seas populaarne isik. 
    Näiteks president Lennart Meri isiklikult. 
    Muidugi juhul, kui tal midagi selle vastu ei ole. 
    Vaimse töö hügieen 
    HEINRICH ERITS, ENDEL KUUSK 
    Tänapäeva maailmas kehtivad vaimse töö hügieeni teaduslikult välja töötatud printsiibid igas kultuurriigis. 
    Kui me loeme ka Eestit nende hulka kuuluvaks ja endid kultuurrahvaks, siis hämmastab meid Riigikogu, kes oma tegevusega neid reegleid küll ignoreerib, pannes oma liikmeid jonnaka lapse moodi kilplaslikult öistel tundidel uniste ja väsinutena säästueelarvet arutama. 
    Riigikogu esimees Toomas Savi, kes on ülikoolis spordimeditsiini õppinud ja kellel peaks olema selge ettekujutus vaimse hügieeni alustest, peaks teadma, et vaevalt paneb keegi väsinud sportlast treenima või võistlema. 
    Ja kui see juhtubki, vaevalt leiavad siis selle sportlase saavutused kusagil äramainimist. 
    Kas selles Riigikogu öises ettevõtmises on ikka küllalt kainet mõistust ja loogikat? 
    Juhtkiri 
    Avameelselt vaesusest 
    Vaesus ei tohi muutuda suletud nõiaringiks 
    Vaesus ja selle leevendamine karmis uuskapitalismis on üks selle roiutavalt kuuma juuninädala keskseid teemasid. 
    Sotsiaalministeerium korraldas vaesuseteemalise konverentsi, trükist ilmus tähendusrikka pealkirjaga raamat Vaesuse leevendamisest Eestis (koostanud Tartu Ülikool, sotsiaalministeerium ja ÜRO arenguprogramm Eestis). 
    Mõjub julgustavalt, et ka eestlaste vaesusest on hakatud viimasel ajal avameelselt rääkima. 
    Paradoksaalsel kombel just selle valitsuse initsiatiivil, mille loonud kolmikliit on selgelt toonitanud oma parempoolseid vaateid. 
    Et Eesti pole (ikka veel) rikas riik, seda üldiselt ju teatakse. 
    Sedagi, et osal meist on väga tõsiseid probleeme eluga toimetulekuga. 
    Aga et see osa on ligi pool rahvast (tulem sõltub lähenemismeetodist), on siiski väga karmilt mõjuv tõdemus. 
    Kuigi sotsiaalministeeriumi nõunik Lauri Leppik leiab, et rõõmu tuleks tunda sellestki, et pool Eesti ühiskonnast ei ole otseselt vaesusest ohustatud, on see siiski üsna kibeda kõrvalmekiga rõõm. 
    Sest teine pool on ju kas väga vaene või elab riski piiril saada vaeseks. 
    Taastatud iseseisvuse kaheksanda aasta lõpusirgel on see karm signaal. 
    Sellest johtuvalt tuleb korrigeerida mitmeid seniseid edukuseloosungeid. 
    Kus on piir, milleni tohime riigi osa kõrvaliseks kuulutada, nimetades teda halvaks peremeheks? 
    See, mis kehtib reeglina ettevõtluse erastamise kohta, ei sobi iseloomustama riigi ja kodaniku suhet. 
    Riik ei tohi oma kodanikele olla halb peremees. 
    Halba peremeest kodanik ei usalda. 
    Loomulikult sõltub paljugi inimesest endast. 
    Et jätkuvas üleminekuajas toime tulla, peab inimene vältima riske, valesid valikuid, ta peab ette nägema ka musti päevi. 
    Aga kusagil on piir, allpool mida vaene ei saa ennast enam ise aidata. 
    Kõige enam puudutab see lapsi. 
    Kui veidi enam kui 40 protsendi laste saatus on vaesena sündida, siis ei tohi tekkida lootusetut nõiaringi, et vaesus sünnitab aina uusi vaeseid. 
    Seni vaid pisteliselt ja piinlikkusega pooleks puudutatud delikaatne teema ei tohi jääda vaid pelgaks sotsioloogiliseks tõehetkeks. 
    Jah, eestlane ei taha ilmale häda kaevata, eestlane ei taha hunti hüüda. 
    Hundi asemel ütleb ta võsavillem, vaesuse asemel - toimetulekupiir. 
    Avameelsele jutule peavad järgnema komplekssed teod. 
    Seda igal tasandil. 
    Töötusetondi ja pitsitava riigieelarve kiuste. 
    Et rahvaks jääda ja riiki jätkata, peame jalule saama. 
    Küllap saamegi. 
    Ükskord tuleme vaesusest välja niikuinii. 
    Repliik 
    Millele toetub usaldus? 
    MART LINNART 
    Saar-Polli viimase avaliku arvamuse uurimuse kohaselt usub vaid 26% küsitletutest, et Riigikogu praeguse koosseisu opositsioon ja koalitsioon hakkavad lähtuma eelkõige Eesti rahva huvidest ning teevad selle nimel vajaduse korral koostööd. 
    59% arvab, et parlamendiliikmed lähtuvad eelkõige erakondlikest huvidest. 
    Kurb pilt! 
    Sama pessimistlikult suhtutakse ka valimislubaduste reaalsusse. 
    Ainult 24% vastanutest usub, et valitsuskoalitsioon täidab enam-vähem kõik või vähemalt suurema osa oma lubadustest, millele toetudes võimule tuldi. 
    67% arvab, et lubadustest täidetakse vaid väike osa, kui üldse midagi. 
    Masendav! 
    Ometi vastavad samadest inimestest pooled, et nad usaldavad parlamenti, ning 46% on valimistulemustega rahul. 
    Millele see usaldus ja rahulolu tugineb? 
    Kas vastajad ei mõtle oma vastuseid läbi ega näe neid omavahelises seoses? 
    Paraku oleks see variant veel suhteliselt väike häda. 
    Hoopis hullem selgitus esmapilgul vastuolulistele vastustele võiks olla rahva hulgas kinnistunud arvamus, et parlament peabki selline olema ning oodata temalt lubaduste täitmist ja koostööd rahva ühishuvidest lähtuvalt on mõttetu. 
    Vaat see oleks juba tõesti kurb ja masendav. 
    Kultuur 
    Eesti kunstiklassika läheb enampakkumisele 
    ANNIKA KOPPEL 
    Oksjonihaamer hakkab kõlksuma neljapäeval Rahvusraamatukogus, kus galerii Rios müüb eesti kunstiklassikat inglise reeglite järgi korraldatud enampakkumisel. 
    Oksjonil tulevad müügile Ants Laikmaa, Paul Raua, August Janseni, Günther Reindorffi, Eduard Wiiralti, Eduard Ole, Endel Kõksi, Richard Sagritsa, Nigul Espe, Silvia Leitu jt kunstnike tööd - kokku 45 taiest. 
    Oksjoni naelaks peab galerii Rios administraator Andrus Einmann Ants Laikmaa maali Talu (ekspertide arvestuslik hind 55 000-65 000 krooni), mille vastu on enim huvi tuntud, ja Paul Raua maalitud vaadet Lühikesele jalale. 
    Minu meelest pole paremat abstraktset pilti kui oksjonile tulev Endel Kõksi Dekoratiivne kontseptsioon, ütles kunstiekspert Georg Poslawski. 
    Selle arvestuslik hind on 18 000-21 000 krooni. 
    Poslawski viitas ka Reindorffi haruldase koloriidiga õlimaalile Maastik ning nentis, et nii heas seisus Wiiralti Põrgut pole ammu näha olnud. 
    Oksjon peetakse esmakordselt Eestis inglise reeglite kohaselt. 
    New Yorgis Christie's oksjonimajas kogemusi omandanud Poslawski sõnul ei saa Eestis puhtmajanduslikel põhjustel kasutada 18. sajandi Inglismaal väljatöötatud reegleid täies ulatuses, nagu seda tehakse maailma kuulsates oksjonimajades. 
    Me oleme võtnud üle põhilise asja ja see on, et alghind ei ole enne oksjoni algust teada, ütles Poslawski. 
    Alghind kuulutatakse välja iga loosiga eraldi ja iga oksjonil müügile tulev töö või seeria kuulub ühe loosi alla, mis esitatakse kindlas järjekorras. 
    See, et loosi alghind ei ole osalejatele teada, lisab oksjonile hasarti, lootis Poslawski. 
    Oksjonikataloogis on kirjas vaid töö arvestuslik hind, mille on määranud eksperdid. 
    Hind, millega töö lõpuks müüakse, ei pruugi jääda arvestusliku hinna piiridesse. 
    Oksjonile minevatest töödest on kõrgeima arvestusliku hinnaga Paul Raua Lühikese jala vaade (50 000-70 000 krooni). 
    Rahvusraamatukogus avatakse enampakkumisele minev ekspositsioon neljapäeval kell 12, õhtul toimuval oksjonil saavad osaleda vaid need, kes eelnevalt registreerunud. 
    Armastuse kurbus ja surm 
    EVI ARUJÄRV 
    Inglise romantism kõlab hullunud sajandilõpul sümpaatselt vanamoodsalt, räägib armastuse kurbusest ja surmast. 
    Kas Eesti koor on valmis seda inglisepärasust edasi andma? 
    Eesti Filharmoonia kammerkoori esinemise saatesõnas ütleb Paul Hillier, mitmekülgne muusik, kuulsa Hilliard-ansambli juht ja kuulsa Pärdi-raamatu autor: 18. sajandi lõpust on inglise muusika koormaks olnud tema minevik. 
    Kui võtta romantismi puhtalt germaani stiilina, siis inglise heliloojad võtsid selle küll omaks, kuid enamasti ei tõusnud tulemused üle keskpärase taseme. 
    Kui aga anda romantismile pisut laiem tähendus, on pilt pisut rõõmsam. 
    Romantismi tuum ja aroom 
    Esitatud 19. sajandi koorimuusikas oli peamine minevikukoorem Elisabethi-aegse madrigali otsesem või kaudsem imiteerimine (Robert Pearsall, William Horsley, William Sterndale Bennett, Samuel Wesley). 
    Hilisemate, modernismisajandisse jõudnud romantikute (Edward Elgar, Charles Stanford, Ralph Vaughan Williams) helikeel oli hoopis vabama, koguni impressionistlikku kõlamaali kalduva harmoonia ning ülesehitusega. 
    Aga siingi näitas end ajalooaustus - eriti kirjus buketis Herbert Howellsi 20. sajandi uudset harmooniat, gregorikoraali ja inglise traditsiooni ühendavas reekviemis. 
    Vorm on muusika etikett ehk käitumisviis. 
    Inglise tavad on võrdlemisi alalhoidlikud igas vallas, pole siis ime, et ka muusikas. 
    (Eesti muusika alalhoidlikkus on inglastele küllalt sarnane olnud.) 
    Kontserdi põhiküsimus aga ei olnudki nood ajaloopendeldused ega muusika väga suhteline edu- või tagameelsus. 
    Põhiküsimus oli, kuidas Paul Hillier inglise moodi romantismi meie kammerkoori suu läbi kõlama paneb. 
    Ja - kas kuidagi märgatavalt omamoodi või teistmoodi. 
    Nõuded olid tegelikult esitatud muusikasse sisse kirjutatud: madrigalifraaside elav kõnelisus, polüfooniavõtted, kava lõpupooles - riskantse harmooniaga tekitatud kõlakujundid. 
    Näis, et kammerkoori esitus keskendus väga suurel määral vokaalkõlale ja muusika tun-dekujundile - täidetud romantilise (või siis tundelise madrigalivokaali) vibratole (ehk hääleväristamisele) ja fraseerimisele. 
    Siin vist ongi inglise romantismi tuum ja aroom peidus: imiteeritud vormi sisse pandud, natuke maneerlik tundevõbelus. 
    Tundus, et hääletööga seoses kaotas pisut esituse pedantne külg (intoneerimise puhtus kõrgregistris, sünkroonsus, haakumiste paindlikkus). 
    Võibolla oli asi selles, et seal, kus dirigent ootas paindlikult ansamblina reageerimist, ootab kammerkoor (Kaljuste käeviipamiste) resoluutset täpsust. 
    Kultusisiku ilmumine 
    Ka tundub, et hääldamispingsus on inglise keeles pisut suurem kui eestlastel - ja et see mõjutas mõnikord teksti kaudu muusikakujundit tervikuna (too mõnikord liigkarge kargus, mida eesti keele toonus geneetiliselt toodab). 
    Aga inglise romantism kõlab hullunud sajandilõpul sümpaatselt vanamoodsalt, räägib kaunite tekstide kaudu (William Shakespeare, Christopher Marlowe, Mary Coleridge, Thomas Chatterton jt) armastuse kurbusest ja surmast, ilust ja kaduvusest - midagi lihtsustamata. 
    Ka asjatundjast kultusisiku ajutisel ilmumisel on kindlasti viljakas mõte ning tähendus. 
    Sest: muusikategemist mõjutavad paljud asjad koos - tasapisi, kildudena ning tagantjärelegi. 
    Majandus 
    Hansapank kaotab sisekonkurentsi 
    ERKKI ERILAID 
    Hansapank teatas eile börsile, et müüb osaluse Hansa Investmentsis ettevõtte teisele aktsionärile Trigon Holdingule ja firma töötajatest moodustatud Best Investile. 
    Investeerimispangandusega jätkab Hansabank Markets. 
    Hansa Investments korraldas hiljuti aktsiaemissiooni, mille käigus Hansapanga osalus Hansa Investmentsis vähenes seniselt 50 protsendilt 33,33 protsendile. 
    Samuti sõlmis pank kokkuleppe Hansa Investmentsi teise aktsionäri, firma nõukogu esimehele Joakim Heleniusele kuuluva Trigon Holdinguga ning Hansa Investmentsi töötajate baasil moodustatud Best Investiga, mille kohaselt viimane ostab pangalt välja ülejäänud osaluse hiljemalt septembri lõpuks. 
    Lepingu järgi peab Hansa Investments hiljemalt 1. jaanuariks 2000 loobuma ka sõna Hansa kasutamisest oma nimes ja kaubamärgis. 
    Joakim Heleniuse sõnul saab ettevõtte uueks nimeks Trigon Capital. 
    Tema hinnangul on nüüd ilma Hansapanga huvigruppi kuulumata märksa parem nõustada välisettevõtteid Eestisse investeerimisel. 
    Siiani peeti Hansa Investmentsi panga käepikenduseks. 
    Heleniuse sõnul on Eesti ettevõtetes tõusnud välisosalused juba 80 protsendini, mis muudab tööpõllu välisinvestorite nõustamisel Eestis väga ahtaks. 
    Investeerimispanganduse turuna tuleb käsitada edaspidi kogu Baltikumi koos Poolaga, märkis Helenius. 
    Tema sõnul jääb investeerimisfirma peakorter endiselt Tallinna, kuigi nõustamise raskuskese liigub järjest enam lõunasse ja itta. 
    Hansapanga teatel ei oma Hansa Investmentsi aktsiate müük olulist mõju panga majandustulemustele ja ei ole käsitatav seotud osapooltega tehinguna. 
    Seetõttu ei pea tehingu osapooled ka vajalikuks avalikustada tehingu hinda. 
    Hind on lähedane summale, mis Hansapanga poolt on Hansa Investmentsi investeeritud, ütles panga finantsdirektor Erkki Raasuke. 
    Joakim Heleniuse sõnul ei ole ostusumma märkimisväärne, sest firma pakub nõustamisteenust ega vaja seetõttu suurt aktsiakapitali ning ettevõtte põhiväärtus seisneb siiski töötajates. 
    Hansa Investmentsi juhatuse esimehe Piret Raudsepa sõnul oli just personali kõrge kvalifikatsioon põhjuseks, miks kolmandik aktsiatest kuulub edaspidi töötajatest moodustatud firmale. 
    Neil on nüüd suurem sõnaõigus otsustamisel ning märksa parem motivatsioon, märkis Raudsepp. 
    Raasukese sõnul oli aktsiate müügi põhjuseks asjaolu, et Hansa Investments sisuliselt konkureeris Hansapanga tütarfirma Hansabank Marketsiga ja jätkuvalt ohustasid firmasid huvide konfliktid. 
    Pankade tulemused langetasid aktsiaturgu 
    ERKKI ERILAID 
    Pankade stabiilsed majandustulemused elavdasid küll pisut turgu, kuid investorid nägid pankade kasumites sedapuhku siiski vaid jätkuvat noteeringute languse ohtu. 
    Pankade tulemused olid analüütikute hinnangul igati ootuspärased. 
    Hansapanga maakleri Lauri Linnu sõnul ei peitunud müügisurve põhjused mitte niivõrd pankade majandustulemustes, vaid nende spekulatsioonidel. 
    Lihtsalt viimasel paaril päeval võtsid investorid spekulatiivseid positsioone, lootuses väikse kasumiga müüa, selgitas maakler BNSile. 
    Kui nähti, et kasumit ei tule, hakatigi müüma. 
    Lind prognoosis lühiajalise müügisurve jätkumist. 
    Tuleb järjekordselt pisem korrektsioon allapoole, sõnas ta. 
    Turg on õhuke ja reageerib suhteliselt väikestele kogustele kiiresti. 
    Turu hetkeprobleem on maakleri sõnul selles, et välisinvestorite poolt on nendel hinnatasemetel huvi väike. 
    Stabiilsed tulemused 
    Hansapank teenis mais 40,4 miljonit krooni kasumit, mis teeb panga viie kuu tulemuseks 190,8 miljonit krooni kasumit. 
    Panga tuludest moodustas 34,4% puhas intressitulu pärast provisjone, 32,1% finantstulud ja 31,8% teenustasud. 
    Panga laenuportfelli maht oli mai lõpus 12,2 miljardit krooni ning klientide hoiused 13 miljardit krooni. 
    Hansapanga omakapital moodustas 31. mai seisuga 4,34 miljardit krooni. 
    Hansapanga bilansimaht ulatus mai lõpus 22,58 miljardi kroonini, kasvades kuuga 711 miljoni krooni võrra. 
    Ühispank sai mais 9,9 miljonit krooni puhaskasumit, mis viis tänavuse kogukasumi 40 miljonile kroonile. 
    Ühispanga selle aasta maikuu tulude struktuuris moodustasid intressitulud 63,5, teenustasutulud 18 ning finantstulud 13,1 protsenti. 
    Bilansi varade poolel vähenesid raha ja hoiused teistes pankades 990 miljoni krooni võrra tänu emiteeritud võlakirjade kustutamisele. 
    Seoses suunatud aktsiaemissiooniga FMO-le Saules panga omandamiseks suurenes panga aktsiakapital nelja miljoni krooni võrra. 
    Bilansid kahanevad 
    Ühispanga bilansimaht langes mais 993 miljoni krooni ehk 6,4 protsendi võrra, 14,4 miljardile kroonile seoses võlakirjade lunastamisega 1,3 miljardi krooni ulatuses. 
    Ka Optiva Panga bilanss kahanes 2,8 protsendi võrra ning oli mai lõpus 3,2 miljardit krooni. 
    Panga teatel oli bilansimahu kahanemise peamiseks põhjuseks emiteeritud võlakirjade lõppemine. 
    Optiva Pank on tänavu viie kuuga teeninud 5,04 miljonit krooni puhaskasumit, millest 1,3 miljonit krooni moodustas mai kasum. 
    Panga puhas intressitulu pärast laenuprovisjone moodustas tuludest 39,4, saadud komisjoni- ja teenustasud 23,2, tulu valuutavahetustehingutelt 19,4 ja tulu aktsiainvesteeringutelt 17 protsenti. 
    Klientide hoiuste maht moodustas mai lõpus 992,5 miljonit krooni. 
    Optiva Panga brutolaenuportfell kahanes kuuga 7,4 protsenti ehk 157,6 miljonit krooni. 
    Pangad jätkavad stabiilselt 
    SANDER DANIL Ühispank 
    Teisipäeval pankade avaldatud maikuu tulemused, millest paljud investorid lootsid aktsiaturgu veidigi elavdavat indikaatorit, ei suutnud siiski midagi üllatavat pakkuda, jäädes eelnevate kuudega võrreldes loiult stabiilseks. 
    Seetõttu võib pidada üpris loomulikuks, et tulemuste avaldamisele järgnes kerge müügilaine, millega jätkus kuu algul avaldatud nõrkadest majanduskasvu näitajatest alanud negatiivne trend, kuna üksikute ettevõtete tulemustest enam mõjutavad hetkel turgu kahtlused Eesti majandusarengu kohta lähiperioodil ning jätkuv vastasseis Riigikogus. 
    Hoolimata probleemidest riigisektoris, kinnitavad pangandussektori finantsnäitajad suhteliselt stabiilse arengu jätkumist. 
    Seda ennekõike deposiitide osas, mis jätkavad tasast kasvu. 
    Hoiuste kogumaht pankades kerkis viimase kuuga 2,4 protsenti, olles aasta algusest alates kasvanud juba rohkem kui 11 protsendi võrra. 
    Sealjuures firmade hoiustest rohkem on käesoleval aastal kasvanud just eraisikute deposiidid. 
    See on igati positiivne, kui arvestada, et samal ajal on toimunud palkade külmutamine ja töötuse kiire kasv. 
    Põhjus võib siin olla selles, et seoses ebakindla majandusseisuga lähitulevikus on paljud inimesed, kelle sissetulek seda vähegi võimaldab, oma kulutusi piiranud ja säästmist suurendanud. 
    Kuigi hoiused jätkavad kasvu, ei ole siiski mingit olulist elavnemist märgata pankade laenutegevuses. 
    Pankade koondlaenuportfelli maht jäi maikuus praktiliselt muutumatuks, olles aastavahetusega võrreldes poolteist protsenti madalam. 
    Samas piirab laenuportfelli kasvu ka varem juba täielikult provisjoneeritud halbade laenude bilansist välja kandmine. 
    Käesoleva aasta viie kuuga on Eesti pangad viinud bilansist välja varem mahakantud laene kokku üle 250 miljoni krooni ulatuses. 
    Kuigi maikuus laenumahu mitmeid kuid väldanud langus peatus, ei ole lähiajal seoses majandusseisaku ja kõrgete reaalintressidega märkimisväärset kasvu oodata. 
    See on selgelt näha näiteks eluasemelaenuturul, mis on hetkel üks pankade prioriteete laenutegevuse valdkonnas, kus aga laenutingimuste pehmendamisest ja reklaamist hoolimata ei ole erilist kasvu toimunud. 
    Siiski, kui arvestada bilansist välja viidud vanu mahakantud laene, suurenes laenude kogumaht maikuus rohkem kui 150 miljoni krooni võrra, mis on viimaste kuude languse taustal positiivne tulemus. 
    Suurem osa nendest uutest laenudest läks liising- ja faktooringtegevusse, mis tundub esimesena madalseisust üle saavat. 
    Kuidas võita aega juurde 
    Tõus karjääris näitab seda, et oskate eristada olulist 
    RUTH-KAJA PEKK 
    Edukas inimene kasutab oma aega hästi ja tõhusalt ning teab täpselt, kui palju kulutada kodule, kui palju tööle, enda arendamiseks, hobidele või mõnele muule tegevusele. 
    Tunne, et olukord on kontrolli alt väljas, põhjustab pinget, stressi ja ebakindlust. 
    Kindluse puudumine ei lase aga inimese väärtuslikel omadustel mõjule pääseda. 
    Kui tahate isiksusena areneda ja suurendada enesekindlust, peate mõtlema, kuidas saavutada kontrolli kõige selle üle, mis teiega toimub. 
    Alustuseks tuleb saavutada kontroll oma aja üle. 
    Oma aja valitsemiseks ja õigeks kasutamiseks peab silmas pidama järgmist: - selgelt eristunud eesmärgid aitavad end mobiliseerida ja keskenduda kõige olulisemale; 
    - selgelt kirja pandud plaan aitab aega jagada; 
    - kirjalik vorm sunnib alati plaane konkretiseerima; 
    - koostage tööde nimekiri igaks päevaks, nädalaks, kuuks; 
    - mõelge paberil; 
    - paigutage asjad tähtsuse järjekorda; 
    - vastandage tähtsad ja vähemtähtsad tööd; 
    - kasutage ABCDE-süsteemi (vt faktikasti); 
    - tähtsate tööde hulgast valige need, mis tuleb teha otsekohe; 
    - selgitage välja tööd, mida peate tegema ilmtingimata ise, mida saate anda kellelegi teisele teha või mida ei pea üldse tegema; 
    - iga päeva lõpus analüüsige tehtut. 
    Võimalik, et teetegi ainult neid töid, mida peate ilmtingimata ise tegema. 
    Kuid enamiku inimeste puhul selgub, et nad teevad väga palju liigset. 
    Juhina on mõttetu täita ülesandeid, mida saab kellelegi teisele anda. 
    Vale on alluvate eest tööd ära teha. 
    Aja valitsemise võtmeküsimuseks on: mis on praegu kõige olulisem, millele peaksin pühenduma? 
    Jõu koondamine olulisimale on tähtis, sest siis teete esmajärgulisi töid esimeses järjekorras ega raiska aega teisejärgulistele. 
    Kui rahmeldate teiste ülesannete kallal, raiskate nii aega kui ka raha. 
    Keskenduge ülesande lahendamisele, kuni see on valmis. 
    Ülesande korraga lõpuni lahendamine on kõige efektiivsem. 
    Kui olete kord midagi alustanud, ärge jätke seda enne, kui asi on 100-protsendiliselt valmis, korralikult lõpuni tehtud. 
    Ärge viivitage! 
    Viivitamine on inimloomusele omane, kuid edasipürgija peab tegema oma töö ära kohe. 
    Kiiresti ja pingsalt tegutsedes saadate palju korda, kordaminekute kaudu aga saate jõudu uuteks saavutusteks. 
    Sport 
    NBA finaalseeria algab suure vastasseisuta 
    Spurs ja Knicks alustavad finaali Eesti aja järgi eeloleval ööl 
    VEIKO VISNAPUU 
    Põhja-Ameerika korvpalliliiga NBA finaalseerias ihkab kümme päeva puhanud San Antonio Spurs neelata teel meistritiitlile viimast saaki, play-off 'ides soosikute kukutamisega hiilanud New York Knicksi. 
    Põhiturniiri edukaim, koduväljakueelist omav Spurs on finaalis korvpallivaatlejate seas eelistatum, kuid idakonverentsist viimasena play-off 'i pääsenud Knicks kukutas teel tiitliheitlusele tugevad Miami ja Indiana. 
    Ma ei oska midagi ennustada, lausus koos Tim Duncaniga hirmuäratava Spursi eesliini moodustav David Robinson. 
    Ma ei mäleta ühtki meievahelist kaklust, kunagi varem pole meie vahel viha olnud. 
    Ent Knicks on alati olnud kõva pähkel. 
    Knicksi kollitavad vigastused 
    Finalistid ei tunne teineteise vastu viha, esmakordselt viimaste aastate jooksul puudub tiitliheitluses suur vastasseis, mille ümber ajakirjandus saaks kella lüüa. 
    Me ei hirmuta kedagi, see pole Spursile omane, lausus eelmistel hooaegadel Chicago Bullsis tiitlivõite maitsnud kaitsja Steve Kerr. 
    Oleme meeldivad kutid. 
    Armastame New Yorki. 
    Arvan, et finaalis kohtuvad head poisid heade poistega. 
    Liiga ajaloos esimese kaheksanda asetusega meeskonnana üle finaali lävepaku astunud Knicksi peatreenerit Jeff Van Gundyt kollitavad põhitegijate Patrick Ewingu ja Larry Johnsoni vigastused. 
    Achilleuse kõõlusele liiga teinud Ewing on eemal hooaja lõpuni, põlvesidemeid venitanud Johnsoni kaasalöömine finaalis on veel võimalik. 
    Spursil finaali eel probleeme pole. 
    Robinsoni ja Duncaniga hakkamasaamine sõltub sellest, kui palju on neil isiklikke vigu, lausus Van Gundy. 
    Oma korvialusega võib Spurs meid mättasse lüüa. 
    Lisaks mängijate põuale häirib Van Gundyt teadmine, et Knicksi juhtkond rääkis veel play-off 'ide ajal peatreeneri väljavahetamisest järgmiseks hooajaks. 
    Ewingu ja Johnsoni puudumisel Knicksi tugitalaks kerkinud Allan Houstonil oli sündmusterohke nädalavahetus. 
    Pärast reedeõhtust võitu Pacersi üle ja finaali jõudmist elas ta järgmisel päeval haiglas kaasa abikaasa Tamara sünnitusele. 
    Pühapäevase treeningu jättis tütre isaks saanu vahele. 
    Lapsed hoiavad toonust 
    Mitmel finaaliks valmistuval palluril aitas väsitava hooaja jooksul räsitud vaimu toita pisiperega tegelemine. 
    Pärast Portlandi alistamist läänekonverentsi finaalis kasutas Avery Johnson vabu päevi poja ja tütre tennisemängu nautimiseks. 
    Lapsed hoidsid mu tähelepanu erksana, märkis Johnson. 
    Vaatasin neid kui Venus Williamsit ja Andre Agassit ning tundsin rahulolu. 
    Kümme aastat Spursi liidriohje hoidnud David Robinson naeris, et kolmest pojast hoiab talle pöialt vaid noorim, kaheaastane Justin. 
    Robinsoni vanim võsu on Charles Barkley, keskmine aga meeskonnakaaslase Tim Duncani fänn. 
    Noorim poiss ütles mulle: issi, armastame sind, sa oled meie mees, lausus Robinson. 
    Seega vähemalt üks neist elab mulle kaasa ning see teeb südame alt soojaks. 
    Korvpalliliiga jätkab kuue meeskonnaga 
    ANDRUS NILK 
    Korvpalliklubide nõukogu otsustas, et Eesti meistrivõistlustel osaleb ka järgmisel hooajal kuus meeskonda. 
    Kadunud on ka kahtlus BC Tallinna püsimajäämisest ja meeskonna juhid peavad läbirääkimisi toetajate leidmiseks. 
    BC Tallinna põhitoetaja EMV jääb korvpalli abistajaks, kinnitas klubi ühiskondlik juht Olaf Hermann EMVst. 
    Konkurentsi hoidmiseks on meeskonna alleshoidmine vajalik. 
    Möödunud hooajal viimasel momendil kuuenda osalejana liitunud Canon/Eesti noortemeeskonna asemel on treener Jaanus Levkoi sõnul kavas moodustada järelkasvu esindus. 
    BC Kalevi ja klubide koondise mänedzher Riho Soonik soovitab kaaluda selle tugevdamist välismängijatega. 
    BC Kalevi treenerina näeb Soonik Levkoid, Canoni/noortemeeskonna järeltulijana Allan Dorbekit. 
    Ka Maarten van Gent nõustus järelkasvu juhendamisel kaasa aitama, ütles ta. 
    Üllar Kerde jätkab täna Soonikuga arutelu klubide koondise peatreeneriks asumise ja meeskonna moodustamise üle. 
    Enne koha vastuvõtmist tahaksin selgust, kellega mängijatest võin arvestada, sõnas Kerde. 
    On selge, et palganumbrid vähenevad. 
    Klubide koondise tuumik on avaldanud valmisolekut kodus mängida, enne soovivad nad palgavõlgade maksmist. 
    Kui tippmehi tingimused ei rahulda, tõmbame koondisse nooremaid, märkis Soonik. 
    Aus istub taas sadulasse 
    TÕNU KEES 
    Luksemburgi velotuuril nimmeluu murdnud Lauri Aus istub täna kergeks treeninguks sadulasse, Casino klubi profirattur pole kaotanud lootust startida Tour de France'il. 
    Ihuarst tegi uue röntgenipildi, ütles Aus. 
    Sabakont on vaid mõranenud. 
    Kui luu päris puruks oleks, istuksin ilmselt ratastoolis. 
    Pärast rasket kukkumist Luksemburgi velotuuri 2. etapil sõitis Aus Prantsusmaa-koju, esialgse diagnoosi kohaselt pidanuks nimmeluu murdnud eestlane vähemalt kaheks nädalaks treeningutest loobuma. 
    Aus palus abi Casino ratturite seas tuntud kondiväänajalt Serge Paolettilt, itaallane on nii teda kui Jaan Kirsipuud varemgi täbarast seisust välja toonud. 
    Paoletti vaatas röntgenipildi üle, nägi sabaluus mõra. 
    Selg on saanud kõva löögi, kuid harjutamist võib jätkata, rõõmustas Aus. 
    Pärast tänast proovitiiru ilmub Aus taas kondiväänaja palge ette. 
    Enesetunne on talutav, suudan kergeid painutusi teha. 
    Tõenäoliselt mõjus esimesel hetkel kõige hullemalt teadmine, et luu on purunenud. 
    Tegelikult polnud mats kõige raskem, paaril varasemal korral olen pärast sadulast lendamist äganud kaks nädalat. 
    Nool ja Uusorg virgutasid Iisraelis kergejõustikukoondise võitlusindu 
    DEIVIL TSERP 
    Tel Aviv 
    Eesti kergejõustikukoondis jäi Euroopa karikavõistlustel madalaimasse liigasse, kuid Erki Nool ja Urmet Uusorg sütitasid kaaslastes võitlushimu. 
    Eesti Kergejõustikuliidu peasekretär Jaak Uudmäe hindas Erki Noole ja Urmet Uusoru kaasalöömist Euroopa karikavõistluste teises liigas väga oluliseks. 
    Erki nähes ei julge keegi viletsalt esineda, sõnas olümpiavõitja. 
    Erinevalt eelmistest Euroopa karikavõistlustest ei leppinud ükski eestlane individuaalselt viimase ega eelviimase kohaga. 
    Nool lubas koondist aidata teivashüppes, aga paar päeva enne jõuproovi tunnetas ta, et võistlusnälg üha suureneb, ja avaldas valmisolekut osaleda ka 4 x 100 ja 4 x 400 m teatejooksus. 
    Tugev võistlus on alati parem kui treening, lausus Euroopa meister, kes kogus kaks nädalat tagasi hooaja avastardil Götzises 8463 punkti. 
    Nool raputas endale tuhka 
    Avapäeval 4 x 100 m teatejooksu oodates innustas Nool peaaegu kõiki koondisekaaslasi. 
    Esmalt jagas näpunäiteid Eesti teivashüpperekordi valdajale Merle Kivimetsale, siis tõttas juhtnööre jagama tuultemöllus oda taltsutanud Moonika Aavale. 
    Teateneliku ankrumehena tõstis Nool Eesti viiendaks, samas tundis ta hinges kripeldust, et neljas koht jäi viie sajandiksekundi kaugusele. 
    Teisel päeval raputas teivashüppes tulemusega 5.35 kolmanda koha saanud Nool endale tuhka pähe, kuigi teda edestasid 5.70-mehed. 
    Neljapäeval Helsingis Euroopa keskmaajooksutippudele selga näidanud ja Eesti 800 meetri rekordi 1.45,87ni viinud Uusorg muutus aeg-ajalt suuremaks imetlusobjektiks kui Nool. 
    Pool tundi enne põhistarti tabas Uusorgu kannavigastus, ometi dikteeris ta 800 meetri jooksu sündmustikku ja edestas lähimat rivaali ligi 1,5 sekundiga. 
    Professionaalsus tõuseb 
    Pärast triumfi turgutas Uusorg jalga jääga. 
    Eesti meeskond tõusis aga kolm ala enne lõppu teisele kohale - see taganuks pääsu esiliigasse. 
    Ent viimase ala, 4 x 400 m jooksu eel langes Eesti Iisraeli järele neljandaks. 
    Noole hiilgava avaetapi ning Arbo Maisa ja Indrek Tustiti sitke pingutuse järel kindlustas Uusorg teatekvartetile teise koha, meeskond lõpetas kolmandana. 
    Professionaalsuse tõusust kõneleb tõsiasi, et reedesest ekskursioonist Jeruusalemma loobusid ligi pooled koondislased. 
    Kes aga võtsid särtsu rööviva teekonna ette, oskasid võimeid täpselt hinnata - küündisid areenil vähemalt oma tavatulemuseni. 
    Eesti kergejõustik aadrilaskmise ootel 
    DEIVIL TSERP 
    Eesti kergejõustikukoondise esinemine Euroopa karikavõistluste teises liigas pakkus spordikuninganna suunajatele mõtteainet. 
    Ehk olnuks võimalik mudaliigast välja rabelda - meeskonnal nappis tugevamasse seltskonda pääsemisest kolm, naiskonnal seitse punkti. 
    Puhtmatemaatiliselt polnuks kerkimine keeruline. 
    Pavel Loskutovi ja Jane Salumäe kaasalöömine nii 3000 kui ka 5000 m jooksus taganuks tõenäoliselt mõlemale võistkonnale vajakajäänud punktid. 
    Hannes Mälter ja Natalja Buljukina esinesid nimetatud aladel tagasihoidlikult. 
    Ent Loskutov pälvis samal ajal Stockholmi maratonil kolmanda koha, Salumäed vaevab jalavigastus. 
    Kellelgi pole põhjust Loskutovi süüdistada koondise huvide eiramises. 
    Aastatel 1992-1998 on ta Eesti värves esinenud 23 korda. 
    Parem näitaja - 26 - on kirjas Erki Noolel. 
    Küllap aidanuks Loskutov koondist Tel Aviviski, aga ta pidi mõtlema enda ja perekonna toitmisele, sest kergejõustikuliit arvas rahvusvahelisse klassi kuuluva võhmamehe paar kuud tagasi stipendiumisaajate hulgast välja. 
    Stockholmis teenitud 20 000 Rootsi krooni kuluvad Loskutovile marjaks. 
    Lonkavast kergejõustikupoliitikast leidub veelgi näiteid. 
    Reede hilisõhtul tervitasid koondisekaaslased ja mitmed treenerid Tel Avivi Grand-hotelli fuajees eelmisel päeval Helsingi Grand Prix' etapil Eesti 800 meetri tippaega uuendanud Urmet Uusorgu. 
    Paljud seostasid 22-aastase atleedi 1,1-sekundilist rekordiparandust õnnestunud keskmäestikulaagriga Marokos. 
    Vähesed teadsid, et Maroko-laager rippus juuksekarva otsas: Uusorg ei saanud alaliidult loodetud abi. 
    Viimasel hetkel tõttas andekale keskmaamehele appi mänedzher Aivar Karotamm. 
    Tänavu on püstitatud kaksteist Eesti rekordit. 
    Tipptulemuste näljas sportlased vajaks senisest rohkem tähelepanu. 
    Viimasel ajal näikse aga kujunevat olukord, kus kõik tegematajätmised veeretatakse kergejõustikuliidu peasekretäri Jaak Uudmäe kaela. 
    Samas on elu näidanud, et nii suure vankri tüürimine käib ühele inimesele üle jõu. 
    Spordikuninganna suunajad on pidanud mõttetalguid, kus on sündinud häid ideid. 
    Kahjuks tõmmatakse püksirihma pingule, sest alaliidu rahakott on õhuke nagu lestakala. 
    Tengelpunga saavad aga täita inimesed, kes suudavad ala vedada. 
    Kergejõustikule tuleks kasuks aadrilaskmine. 
    Paraku ei alanud verevahetus kasulikult - juhatusse kuulunud Eesti tuntumaid ühiskonnategelasi Toomas Savi läks suusaliidu presidendiks. 
    Tallinna Postimehe kommentaar 
    Kommentaar 
    Kui varasematel suvedel ei osanud küllatulnud sugulasele välismaalt või heale tuttavale üle lahe soovitada asisemat peavarju kui nõukogudeaegset kombinaadimentaliteedi pitserit kandvaid hiigelhotelle Viru ja Olümpia või mõnd linnaäärset väikest perehotelli, mida oli ühe käe sõrmedel üles lugeda, siis sel suvel on ööbimiskohtade valik kasvanud üleöö päris kopsakaks. 
    Juba laevalt maha astudes ootavad sadamarajoonis turisti mõõduka hinnaklassiga hotellid Express, Metropol, Rotermanni jms. 
    Linnasüdamesse jõudes võtavad nõudlikumat publikut vastu esimene Tallinna viietärnihotell Park Consul, täna uksed valla lööv suurlinlik St. Petersbourg, uue kaubamärgi all tegutsevad Palace ja Santa Barbara. 
    Linnaveerde on kerkinud ka uusi pisihotelle, mis vastavad koduõhkkonda tagaotsiva turisti nõudmistele. 
    Siiski ei ole Tallinna hotellivalik veel sellel tasemel, mida võib leida naabermaade pealinnadest, rääkimata Vahemere-äärsetest turismikeskustest. 
    Samuti tuleb liialt kergitada rahakotti, et Eestimaa pealinnas ööbida. 
    Kui turismikeskused pakuvad paarisaja krooni eest korraliku ja puhta öömaja, siis Tallinnas kulub selleks tuhatkond krooni, rääkimata kolme-neljatärnihotellide hinnaklassist. 
    Loomulikult vaidlevad turismikorraldajad ja hotellipidajad vastu, kui neile Stockholmi või Palma de Mallorca hotellindust eeskujuks tuua. 
    Sest turismihooaeg kestab Eestis napilt kolm suvekuud, ülejäänud osa aastast on meil pime ja porine sügis. 
    Siiski peaks hotellide pea sajaprotsendilist suvist täituvust vaadates Tallinnas veel uutele öömaja pakkujatele kohta jätkuma, seda eriti odava hinnaklassi ööbimiskohtade osas, mis võivad olla kasvõi hooajalised ja toimida ülejäänud osa aastast koolide ühiselamutena. 
    Samuti ootaks enam turule perehotelle, motelle ja kämpinguid, mis võivad oma äri avatuna hoida samuti loetud kuud aastast, mil välismaalt pärit huviturist ja matkaja Eestis enamasti liigub. 
    Kahtlemata on mänguruumi ka hotelliäri kõrgsfääris, sest alles sel talvel jõudis Eesti turule esimene viietärnihotell. 
    Võrreldes huviturismi sõltuvusega ilmast, moest jms on äriklientuur suhteliselt stabiilne ja tänuväärne seltskond, kelle teenindamise võib üles ehitada paarikümne aasta pikkusele äriplaanile. 
    Vana linna päevad jäävad 
    TIINA MÄGI, kolumnist 
    Pealkirjas ei ole viga. 
    Just seda ma öelda tahtsingi, et Tallinn on vana linn. 
    Siin seitseteist aastat toimunud üritusi nimetatakse vanalinnapäevadeks, mujal maailmas kannavad analoogid erinevaid nimesid. 
    Olemuselt on nad sarnased, kuuluvad ajaloo ja väärtustega kokku, annavad võimaluse mitmesuguste tegevusvormide kaudu oma linna tutvustada, külaliste eest saavutatuga pisut uhkustada, enne suurt suve linnarahvale lõõgastust pakkuda jne. 
    Ajakirjanduses tekkinud poleemika päevade väsimisest või vajadusest üldse on asjatu. 
    Tallinnal kui vanal heal hansalinnal on lihtsalt kohustus end tutvustada ka niisuguses vormis. 
    Alguse algus 
    Olen kaugel sellest, et ülistada äsjalõppenut. 
    Alati saab paremini, kõike saab huvitavamalt. 
    Tänavused olid sellised, nagu nad olid, ja analüüsid teenigu ainult tuleviku huve. 
    Olen kord lähemalt, kord kaugemalt olnud seotud kõigi vanalinnapäevadega ja seepärast teen väikese tagasivaate. 
    Kõik algas ühest pidulikust päevast, mil tookordne Vanalinna Elamutevalitsus sai kümme aastat vanaks ja Rein Koit asutuse juhatajana otsustas seda pidulikult tähistada. 
    Kogemus pidustuste korraldamiseks vanades linnades oli Sulev Roosmaal Kieli päevadel nähtu põhjal olemas, teoreetilist toetas Ülo Vooglaid. 
    Rein Koidu abiline Riina Masso toetas organisatsiooniliselt. 
    Mõned vanalinnahullud, nagu näiteks mina, vehklesid rõõmsalt kaasa. 
    Raekojas autasustati tublisid linna hea väljanägemise eest hoolitsejaid (majahoidjaid), raekoja ees tehti väike kontsert. 
    Nii see mõte idanema hakkas, moodustati korraldustoimkond, linnavalitsus võttis asja teadmiseks. 
    Oktoobri rajooni TSN vastutas. 
    On olnud igasuguseid aegu. 
    Päevad on kestnud terve nädala, viis päeva, siis alustati laupäeval ja lõpetati kolmapäeval. 
    Tänavu alustati neljapäeval ja lõpetati pühapäeval. 
    Mulle tundub, et see ongi optimaalne. 
    Enam-vähem sama skeemiga peetakse suvealguse pidustusi ka teistes vanades linnades. 
    Võimalik, et järelduses on pisut nostalgiat, kuid mulle tundub, et loomingulisemad lähenemised korraldusele on jäänud sellesse aega, kui korraldustoimkond koosnes kõikvõimalike huviliste ringist ja munitsipaalsüsteem, st linna ametnikkond abistas ja kindlustas toimuva. 
    Palju aastaid elas see veider seltskond suvehakul kogu hingega toimuvale kaasa. 
    Algul sai loodud skeem ja igale aastale välja mõeldud oma teema (ka nüüd on moto, aga pisut eemalseisev). 
    Korraldati tõsine konverents, kus üksipulgi lahati linna elukorraldust. 
    Konverentside materjalid on trükitud (ja kui raske oli seda teha kümmekonna aasta eest). 
    Vanalinnapäevade ajaks on mitmel aastal (eriti siis, kui linnapeaks oli Jaak Tamm) midagi olulist valmis saadud (Mayeri ja Patkuli trepi restaureerimine, Raudsepa purskkaev Tornide väljakul, Musumäe juures olev purskkaev, Kuldjala torni kahe korruse restaureerimine jne). 
    Nii ei ole vanalinnapäevade ajal üksnes linna väärtusi tutvustatud, vaid neid on juurde loodud. 
    Igal õhtul tuli korraldustoimkond kokku ja analüüsis üksipulgi läbi eelneva päeva, jooksupealt tehti korrektuure, tehti seda mõnuga ja vabast tahtest. 
    Meenutan Anti Oidsalu, Mati Arro, Rita Mägeri, Ivi Eenmaa ja paljude teiste loovat suhtumist. 
    Isetegemise rõõm 
    Ametkondlik asjaajamine on pisut teine ja mitte nii mõnus. 
    Aga üks, mis kindel, on see, et vanalinnapäevad olid, on ja jäävad. 
    Neid korraldades tuleks ainult meeles pidada paari lihtsat reeglit. 
    Mõjusad on ehedus ja professionaalsus. 
    Isetegemise rõõm mahub sinna vahele õigetes proportsioonides ka väga kenasti ära. 
    Tänavuste põhjal: eheduse hea näide on Vanalinna Kooli Vanaviisi turg, ka Vanaturu kaela käsitööturg, uus ja hea (professionaalne peaaegu) on draamateatri pähklilaada üritused. 
    Järgmiseks aastaks käib mõttest läbi Raamat. 
    Tore idee, kuidas täpselt ja milliste rõhkudega, on aeg juba nüüd mõtlema hakata. 
    Mida eelistate suvel kuumaga juua? 
    Toivo Erilt Rahvusooper Estonia haldusdirektor 
    Kui võimalik, siis joon puhast külma kaevuvett. 
    Paraku ei saa seda iga päev ja sageli, ainult nädalalõppudel maal käies. 
    Meeleldi joon janu kustutamiseks korralikku kanget teed. 
    Roheline tee kustutab küll janu paremini, aga mina olen harjunud musta teed jooma. 
    Maret Maripuu 
    Riigikogu liige 
    Vett. 
    Enamasti ikka puhast allikavett. 
    Kindlat marki enda jaoks välja valinud veel ei ole. 
    Kui linnas lähen kusagile kohvikusse, siis olen võtnud seda, mis parasjagu on müügil/saadaval, näiteks Saku Vichyt. 
    Õhtul, kui sõpradega välja lähen, siis võib ju ka ühe väikese õlle juua. 
    Andres Jaadla 
    Korteriühistute Liidu juhatuse esimees 
    Ausalt öeldes on mulle viimasel ajal väga meeldima hakanud kali. 
    Minu meelest on see üks õige kuuma ilma jook ja palju parem keemilistest kokadest. 
    Eelmistel aastatel veel kalja ei olnud, aga nüüd on mitme eri firma oma müügil, kenasti pudelisse villitud. 
    Aave Põdra 
    hinna- ja konkurentsiameti juhataja 
    Ikka vett, puhast puurkaevuvett, mida siis veel! 
    Linnas on selle saamiseks võimalusi küll. 
    Torustikust tulevale veele tuleb filter ette panna, siis kõlbab juua. 
    Kaubanduski pakub mitut sorti jooke. 
    See peab olema alkoholita, mittegaseeritud, mittemagus. 
    Tallinna Postimehe Esikülje uudised 
    Tallinnas alustas tööd taksokopter 
    HANS ULMISTE 
    Tallinna lennujaamas maandus eile neljakohaline helikopter Robinson, mis alates tänasest on kõigi lennata soovijate käsutuses. 
    Lisaks piloodile kolm reisijat ja kuni 20 kilo pagasit mahutav lennumasin hakkab põhiliselt tegema taksolende, kuid huvilised saavad sellel ka lendamist õppida. 
    Meie juhtpiloot, inglane Bob Moggridge, on ka lennuinstruktor ja võib soovijaid õpetada, rääkis OÜ Helinor EVL üks omanikest Marina Kutuzova. 
    Lisaks temale teenindab kliente Läti piloot Vladimir Hartshenko ja plaanis on välja õpetada ka üks eestlasest kopteripiloot. 
    Kuigi helikopteri lennutund on suhteliselt kallis, ei tasu Kutuzova sõnul näiteks 19. ja 23. juuniks kiilikut tellida üritadagi, sest need päevad on juba kinni. 
    Kahjuks jõudis kopter Tallinna alles täna, seetõttu tuli mitu varasemat lennusoovi ära öelda, kahetses Kutuzova. 
    Kliente jätkub - kui soovijaid poleks, ei oleks me hakanud ju kopterit rentima ja Tallinna tooma. 
    Neljakohalise Robinson R-44 lennutund maksab tellijale 5500 krooni pluss käibemaks. 
    Ootetunni hind kõigub asjaoludest sõltuvalt 1300-2000 krooni vahel. 
    Lennumasinat rendib ühelt Leedu lennufirmalt OÜ Helinor EVL, mille omanikud on Läti firma Baltic Helicopters ja Marina Kutuzova. 
    Kopter on kliendile väga mugav, rääkis Bob Moggridge, kes masina eile Riiast Tallinna tõi. 
    Ma võin võtta kliendi peale mis tahes platsilt ja viia mis tahes paika, kuhu klient soovib, lennujaamade olemasolust sõltumata. 
    Kui lend läheb teise riiki, tuleb tolliformaalsuste täitmiseks lennuväljadel vahemaandumisi teha, aga Eesti piires võib reisija tellida kopteri lähimale sobivale platsile ja soovi korral näiteks Ruhnu saarele kalastama lennata. 
    Kas ta pole ilus, kiitis Moggridge oma uut pärlmuttersinist kopterit. 
    Nobe on ta ka - Riiast siia lendasin alla 1,5 tunni, kuigi tuul oli vastu. 
    Väga mugav väike õhusõiduk, hästi polsterdatud ja vaikne, mugavad istmed, hea ventilatsioon, tagaistmel võib suitsetada - tuhatoos ja sigaretisüütaja on olemas. 
    Moggridge näitas uste küljes olevaid õhuklappe, mida iga reisija saab vastavalt oma soovile avada ja sulgeda. 
    Kui soovitakse, võin uksed ka üldse küljest ära võtta, rääkis ta. 
    Kui keegi tahab mere kohal lennata või vette maanduda, siis saan jalaste alla kiiresti ujukid monteerida ja masin muutub kohe amfiibiks. 
    Kui keegi soovib lendamist õppida, siis monteerime külge lisajuhtimisseadmed. 
    Meil on olemas kõik lisaseadmed. 
    Ujukid jäid täna küll Riiga maha, need saabuvad homme veoautoga järele. 
    Briti lennuväes lahingutegevusest osa võtnud, üks kord alla tulistatud ja veel tänavu lennuõnnetuse üle elanud Moggridge oli vaimustuses kopteri turvalisusest. 
    Möödunud nädalavahetusel, kui seda masinat alles tundma õppisin, pidin sooritama 45 maandumist väljalülitatud mootoriga, rääkis ta. 
    Ütlen, et sel kopteril on väga hea lauglemisvõime - pikkade labadega tiivikul on suur inerts ja ka ilma mootori abita maandub ta väga pehmelt. 
    Tallinna uudised 
    Peterburi hotell avab täna uksed 
    KERSTI NEIMAN 
    Täna uksed avav viietärnihotelliks pürgiv hotell St. Petersbourg elustab juugendstiilis mööbli, akendest paistvate vanalinna vaadete ja esindusliku teenindusega kunagise samanimelise hotelli, mis asus Rataskaevu tänaval 1920.-1930. aastail. 
    Ober Haus Kinnisvara aktsiaseltsile kuuluv hotell Saint Petersbourg avab täna Rataskaevu tänaval uksed pärast viiekuulist remonti. 
    Hotelli 28 numbritoa, koridoride, saali ja baari sisustus on segu art deco'st ja ampiirstiilist, baar kujutab endast hotelli südant, kus peaks elustuma klubikultuur, kinnitas hotelli sisekujundaja Torill Knight Londonist. 
    Uue hotelli lobby 'sse tahaks kujundada korraliku kõrgseltskonna klubisaali, mis meenutaks Londoni klubisid. 
    Baari jaoks olen teinud kergest mahagonipuust belle epoque stiilis toole ja punase nahaga kaetud sohvasid, seinal ja laes on palju peegelpindu, reljeefe, kulda-karda ning maale. 
    Kollane toob igavese suve 
    Ober Hausi juhatuse esimehe Paul Oberschneideri kinnitusel püüab firma elustada hoone ajaloolist nägu ja sisu, sest samanimeline majutusasutus tegutses samas majas enne Teist maailmasõda. 
    Hotelli sisustus on suurlinlik ja luksuslik, kuid arvestame selle koha ajaloolise taustaga ja sobivusega Tallinna vanalinna, ütles firmajuht. 
    Oberschneider näitas Tallinna Postimehele uue hotelli numbritubasid, kus tänu beezhi ja kollase mööbliriide ning siseviimistluse kasutamisele valitses helge meeleolu. 
    Kuna üheksa kuud on Eestis pimedat aega, siis otsustasime kasutada ruumides heledamaid toone, mis kompenseeriksid välisvalguse vähesust, rääkis Oberschneider. 
    Hinnad hotellis on samal tasemel Park Consuliga, kus ööpäev ühetoalises maksab 1950 ja kahetoalises ruumis 2950 krooni. 
    Orienteerume valdavalt äriklientuurile, kuid koos Park Consuli hotelliga saame hakata majutama ka väikseid turismigruppe, sest kohti tuleb märgatavalt juurde, märkis Oberschneider. 
    Kasutab Tallinna omapära 
    Schlössle Hotel Group on peale uue hotelli ka Pühavaimu tänaval asuva Park Consul Schlössle hotelli omanik, mis sai talvel esimesena Eestis viie tärni omanikuks. 
    Tahame pakkuda oma külalistele stiilset elamist, märkis Oberschneider. 
    Erinevalt näiteks Olümpiast, Grand Hotel Mercure'ist või tulevasest Radissoni hotellist on meie mõte kasutada ära Tallinna vanalinna eripära, et turist tunneks omal nahal, et ta on just nimelt Tallinnas. 
    Suurte kolme-neljatärnihotellide turg on Tallinnas üsna täis. 
    Meie seda sektorit ei ründa, vaid teeme panuse kõrgklassi majutusele. 
    Oberschneider märkis, et Ober Hausil pole lähitulevikus plaanis kahele Tallinna südames tegutsevale luksushotellile lisa ehitada, küll aga valmib tema juhtimisel Riias 65-kohaline hotell Grand Palace, mille ta loodab avada 2000. aasta märtsis. 
    Oleme maad kuulanud ka Gdanskis ja Krakowis, et ehitada sinna sama tasemega hotelle, rääkis Oberschneider. 
    Tallinna ja üldse Eestisse me samal tasemel majutuskohti enam ehitada ei kavatse, sest rohkemaks pole nõudmist. 
    Rataskaevu 7/Dunkri 8 aadressil asuva Rataskaevu hotelli ostis Ober Haus Grupp oktoobri lõpus ligi 33 miljoni krooni eest. 
    Viis kuud kestnud St. Petersbourg'i hotelli renoveerimine maksis 1,8 miljonit dollarit. 
    Kolmandik parkimisautomaate on taas töökorras 
    URMAS SEAVER 
    Transpordiameti tellimusel on AS Digipark teinud korda 20 südalinnas olevat parkimisautomaati, mis asuvad valdavalt parklate ja teiste arvukate parkimiskohtadega alade läheduses. 
    Need on just kõige kuumemad kohad, märkis transpordiameti spetsialist Matti Irval korda tehtud automaatide asupaikade kohta. 
    ASi Digipark juhataja Alari Arak lisas, et erafirma asus esmajärjekorras korrastama just neid automaate, mis kindlasti ka sisse toovad. 
    Ta märkis, et osa linna hingekirjas olevast 67 parkimisautomaadist tuleks nende praegusest asupaigast ümber tõsta, sest autoomanikud neid peaaegu ei kasuta. 
    Arak nimetas ümbertõstmist vajavate automaatidena Sadama tänaval olevat kolme parkimisautomaati ja Tuvi tänaval seisvat automaati. 
    Araku sõnul kulub kindlasti veel üle kahe nädala, kuni kõik linnale kuuluvad automaadid töökorda saadakse. 
    Parkimisautomaadid võimaldavad parkimise eest tasuda lisaks parkimispiletitele ka sularahas. 
    Korda tehtud parkimisautomaadid asuvad Pärnu maantee ja Sakala tänava nurgal, Kaarli kiriku juures, Hariduse ja Tõnismäe tänava nurgal, Sakala keskuse ees, Rävala puiestee 8, Estonia puiestee 11, Estonia puiestee ja Kentmanni tänava nurgal, Narva maantee 5, Narva maantee 9, Georg Otsa tänaval, Tallinna Kaubamaja kõrval, Suurtüki tänava parklas, Rannamäe tänava parklas, Nunne tänava otsas, Vabaduse väljakul, Mere puiestee 5, Aia 11, Aia 5, Valli tänava ja Pärnu maantee nurgal, Suur-Karja 18. 
    Kesklinnas olevad parkimisautomaadid jäid unarusse ning langesid töökorrast välja pärast seda, kui linn teatas eelmise aasta lõpus aktsiaseltsile Ektaco, et lõpetab erafirmaga parkimise korraldamise lepingu. 
    Linn ei saanud automaate hooldada, sest masinate kassavõtmed jäid Ektaco alltöövõtja Altermoni kätte. 
    Kuna Altermoni ja Ektaco juhid keeldusid linnale parkimisautomaatide kassavõtmeid tagastamast, asus linn juuni alguses jõuga automaatidesse murdma, et vahetada nende kassalukud ja panna automaadid taas tööle. 
    Linnaosa veab garaažiboksid prügimäele 
    URMAS SEAVER 
    Kristiine linnaosa valitsus laseb töömeestel Tildri tänava äärest ning Ronga ja Kaarna tänava vaheliselt alalt prügimäele vedada kümmekond garaazhiboksi, sest nende omanikud pole linnaosa hoiatustest hoolimata omavoliliselt paigaldatud ehitisi ise ära vedanud. 
    Kristiine linnaosa vanema asetäitja Vello Kink ütles eile Tallinna Postimehele, et homme kell 14.00 alustavad töömehed Ronga tänava juures olevate bokside äravedamist. 
    Tildri tänava äärsed garaazhid veetakse tõenäoliselt ära tuleval nädalal, lisas ta. 
    Kink märkis, et äravedamise juures on ka politsei, sest äraveetavatesse boksidesse murtakse sisse ning need tehakse seal sees olevast varast tühjaks. 
    Omanik saab varale ühe aasta jooksul järele tulla, pärast seda läheb kraam komisjonimüüki, lausus ta. 
    Kingi sõnul on Tildri tänaval ühtekokku 14 omavoliliselt paigaldatud garaazhiboksi ning Ronga tänav 3 ja Kaarna tänav 16 kruntide vahel on neid kuus. 
    Kink ütles, et pärast linnaosa tehtud hoiatuskirja garaazhide likvideerimise kohta hiljemalt 15. juunil on oma asjad boksidest ära viinud vaid üksikud garaazhivaldajad. 
    Samas tõdes Kink, et kuigi omavoliliselt paigaldatud bokse on 20, leiavad neist vaid neli kuni viis garaazhi sagedast kasutamist. 
    Ilmselt tekkisid boksid kusagil kümme aastat tagasi, kui ettevõtete erastamise käigus neid maha kanti, lausus Kink. 
    Inimesed vedasid garaazhiboksid ära, leidsid vaba maa ja panid maha. 
    Taolised ehitised risustavad linnaosa ja ala heakorrastamise käigus tuleb need sealt ära vedada. 
    Linnapea surus parimail koolilõpetajail kätt 
    MARIS JÜRGENS 
    17-aastane Liis Sagadi ja 18-aastane Sirle Reinomägi olid eile raekotta minnes sama ärevil nagu lõpueksamite eel, sest 150 parima gümnaasiumilõpetaja seas ootasid neid linnapea õnnitlused. 
    Vaatamata klassi parima õpilase tiitlile Liis ja Sirle oma klassikaaslastest üleolekut ei tundnud. 
    Lihtsalt hea tunne on, et just mind oma kooli abiturientide hulgast siia kutsuti, märkis Liivalaia gümnaasiumi viitega lõpetanud Sirle. 
    Mina lõpetasin kooli tegelikult hõbe-, mitte kuldmedaliga ja polegi oma klassi priimus, tõdes westholmlane Liis. 
    Aga ju ma siis olin õigel ajal õiges kohas ja õpetajad valisid mind teiste paremate hulgast välja. 
    Kooli lõpueksamitest valmistas nii Liisile kui ka Sirlele kõige enam raskusi emakeele kirjand. 
    Selleks ei saanud ju kuidagi ette valmistada, nentis Liis. 
    Ka Sirle kinnitas, et bioloogiaeksam läks tal emakeele kirjandiga võrreldes ludinal. 
    Kuid eksameid peavad tüdrukud suve jooksul veel tegema, nimelt sisustavad nad oma suve ülikooli sisseastumiseksameid õiendades. 
    Liis soovib minna Tartu Ülikooli avalike suhete juhiks õppima ja Sirle läheb Tartu Ülikooli Pärnu kolledzhisse hotelli- ja restoranide juhtimist õppima. 
    Aga kui kohe kõrgkooli vastu ei võeta, siis pole hullu, töötan aasta aega ja proovin järgmisel aastal uuesti, sõnasid Sirle ja Liis. 
    Keskkooliajast on eeskujulike tunnistustega neidudel meeles eelkõige positiivsed mälestused. 
    Mulle meenub kõigepealt lõpuball, sõnas Sirle. 
    Linnapea vastuvõtule oli kutsutud ligi 150 noort - üks esindaja igast gümnaasiumi lõpuklassist, lisaks nendele aktiivseid noori ja tublimad Tallinna õpilasomavalitsuse esindajad. 
    Viimsilased protestisid uuesti kütusefirma laienemise vastu 
    KAIDO TIITS 
    Pirita halduskogu liige Robert Vill selgitas ajakirjanikele kuu enne Miidurannas asuva kütusehoidla müüki kütusetranspordi ohtlikkust Viimsi ning Pirita elanike jaoks ning nentis samas, et osa kütuse-äri rahast peaks tulema Pirita linnaosale. 
    Viimsi ja Pirita elanikel tegi hinge täis aktsiaseltsi Milstrand plaan rajada lisaks kolmele maa sees asuvale kütusemahutile künka otsa kaks mahutit, mis on seitsmekordse maja kõrgused. 
    Aedlinna läbivate kütusetonnide suurenemise tõttu 500 000-lt 1,26 miljonini kasvab Viimsi ja Pirita elanikes hirm võimaliku katastroofi ja tiheneva rongiliiklusega kaasneva müra tugevnemise ees. 
    Unetu elanik 
    Raudtee kõrval elava Ivo Kaasiku sõnul häirib rongimüra ja võimalik vagunite mahajooks rööbastelt teda sedavõrd, et elukvaliteet langeb pidevalt. 
    Kaasik fikseeris esmaspäeva õhtul viimase rongi liikumisajaks 22.40, hommikul läbis aga esimene rong Mähe 6.30. 
    Kompromissi ärimeestega leiaks siis, kui nad tagaks meile uneaja ja vähendaks müra rongide liikumiskiiruse piiramisega, lisas Kaasik. 
    Ka keskkonnaekspertiisist selgub, et rongide liikumisel vaid päevasel ajal jääb müratase Viimsis lubatud piiresse. 
    Kuna naftavedu raudteel on palju ohtlikum kui kütuste mahutites hoidmine ja laadimine, soovitasid keskkonnaeksperdid piirata naftarongide liikumiskiirust Viimsi-Maardu raudteel 25-30 kilomeetrini tunnis. 
    Villi sõnul leevendaks raha piritalaste meelepaha kütusefirma ees. 
    Pirita peaks saama osa sellest summast, mille kütusefirma kannab Viimsi eelarvesse, lõppkokkuvõttes läheb see kuhugi musta auku, ütles Vill. 
    AS Milstrand maksab Viimsi vallale kütusefirma iga tonni pealt 31 Ameerika Ühendriikide senti. 
    ASi Milstrand juhatuse esimehe Enn Vanni kinnitusel on vald saanud Milstrandilt juba 4,85 miljonit krooni. 
    Vann nentis samas, et Pirita maju ja elanikke pole mõtet kindlustada, sest Milstrand on end juba kindlustanud ja katab nii katastroofikulud. 
    Kütusefirmat sunnib oma tegevust laiendama aga kütuse odavnemine maailmaturul ja viimastel aastatel kasvanud raudteekulud. 
    Vanni sõnul tahab Milstrand vedada Miiduranna sadama kaudu 850 000 tonni kütust, Vanni hinnangul oleks optimaalne 1,2 miljonit tonni aastas. 
    Tänavu esimese viie kuuga tõi Milstrand Pirita ja Miiduranna kaudu 350 000 tonni kütust. 
    Kütusehoidla müüki 
    15. juuliks peavad Miiduranna kütusehoidlatest huvitatud firmad või eraisikud ilmutama majandusministeeriumile oma ostusoovi. 
    Majandusministeeriumi aseosakonnajuhataja Kalev Pikaru on Tallinna Postimehe-le kinnitanud, et kütusehoid-la alla jääv kinnistu maksab 5 360 700 krooni. 
    Milstrandi omanikud on alates 1994. aastast investeerinud Miiduranna kütusehoidlate parendamisse, raudtee ümbruse korrastamisse ja torujuhtme rajamisse sadamani 90 miljonit krooni. 
    Kütusehoidla ostja peab jätkama Vene sõjaväe tekitatud keskkonnakahjustuste kõrvaldamist ning tagama kütuse keskkonnale ohutu transpordi ja hoidmise, investeerides viie aasta jooksul 40 miljonit krooni. 
    Tappev kuumalaine hakkab taanduma 
    HANS ULMISTE 
    Pealinnas esmaspäeva õhtuks kuus inimest haiglasse viinud kuumalaine hakkas eile taanduma, ilmajaam ennustab tänaseks vaid 19-21 kraadi sooja. 
    Pühapäevast esmaspäevani viis Tallinna kiirabi haiglasse kuus kuumarabanduse saanud inimest, esmaspäeval osutasid meedikud abi mitmele kuuma tõttu infarkti saanud inimesele. 
    Kuum ilm tekitas paljudel raskeid südame rütmihäireid ja ninaverejooksu. 
    Täna on juba näha, et kuumalaine hakkab järele andma, ütles kiirabi valvemeedik eile lõuna ajal. 
    Seni on ainult kaks naisterahvast palavuse tõttu minestanud. 
    Kuum ilm meelitas paljusid suvitajaid külma merre, kuigi rannavalvepunktides olid üles tõmmatud punased lipud. 
    ESSi rannavalve projektijuht Henri Seemel ütles, et rannavalve lippudega antav ujumiskeeld on ainult soovitusliku iseloomuga. 
    Meie jaoks on kuumad päevad üsna rahulikult läinud, rääkis Seemel. 
    Supelrandades pole olnud tarvis kedagi päästa. 
    Stroomi rannas, ametlikust supelrannast eemal sattus esmaspäeval uppumisohtu üks nelja-aastane poiss, kelle juhuslik mööduja veest välja tõi. 
    Päästja alarmeeris rannavalvet, meie inimestel õnnestus poiss elustada ja kiirabi viis ta haiglasse. 
    Peale selle õnnelikult lõppenud õnnetuse on rannavalvuritel tulnud siduda ohtraid lõikehaavu, mis puhkajad on saanud teravate esemete otsa astudes. 
    Randade puhtus jätab tõesti soovida, ütles Seemel. 
    Randu küll puhastatakse, aga näiteks pühapäeval on linna randades selline rahvamass, et randa tuleks lausa mitu korda päevas koristada. 
    Rannavalvurid paluvad vanematel oma võsukestel rohkem silma peal hoida, sest eksinud lapsukeste vanemaid tuleb neil tihti rannas taga otsida. 
    Soovitaksin, et kui lapsega randa minna, tuleks endale lebamiseks leida paik mingi kaugele nähtava orientiiri - viida, riietuskabiini vms lähedusse, õpetas Seemel. 
    Siis on lapsel lihtsam oma vanemaid üles leida. 
    Päris väikseid lapsi palub rannavalve aga mitte mingil juhul rannas järelevalveta jätta. 
    Meteoroloogiakeskuse teatel oli eile keskpäeval Tallinnas õhutemperatuur 23,6 kraadi. 
    Üleeile pidid tallinlased taluma 27,7-kraadist kuumust. 
    Läti rannikul sajab praegu äikesevihma, kuid üsna vähe tõenäoline, et see Tallinna kohale jõuab, hindas sünoptik Merike Merilain olukorda ilmakaardil. 
    Tõenäoliselt jääb ilm kuivaks edasi, kuid muutub jahedamaks. 
    Sellist leitsakut nagu esmaspäeval ei tohiks sel nädalal enam tulla. 
    Tänaseks ennustas meteoroloogiakeskus 19-21 soojakraadi, homme peaks õhk soojenema 21-23 kraadini. 
    Selline ilm peaks sünoptikute hinnangul püsima järgmised paar päeva. 
    Raekoja platsi ümbrusest kaovad viinapoed 
    TRIIN OLVET 
    Tallinna linnavalitsus arutab täna alkoholi jaemüügi määruse eelnõu, mis vastuvõtmise korral keelustab alkoholi jaemüügi Raekoja platsil ning sinna suunduvatel tänavatel ja ühtlustab müügilubade väljastamise korra. 
    Tallinna Kesklinna valitsuse ettevõtluse osakonna juhataja Tiina Kink ütles, et Raekoja platsile ning selle ümbrusesse kavandatav alkoholi jaemüügi keeld puudutab vaid kahte kauplust, Alko kauplust Kinga tänava ja Raekoja platsi nurgal ning lille- ja alkoholipoodi Saiakangi all. 
    Raekoja plats on vanalinna ja kogu Tallinna ajalooline süda, ettepanek alkoholimüügi keelustamiseks tuli Kesklinna valitsuselt, ütles Kink. 
    Selle asemel võiks platsil tegutseda kunsti-, käsitöö- jms rohkem Eestit tutvustavad poed. 
    Poeomanikega ma küll kohtunud ega rääkinud pole, kuid Alko ja majaomanike rendileping kehtib 1. veebruarini 1999 ning see võidakse lõpetada kolmenädalase etteütlemisega. 
    Saiakangi kauplus asub linna rendipinnal, rendileping lõpeb 22. detsembril 2000, ütles Kink. 
    Saiakangi lilleäri ruumides asuv alkoholilett kuulub teisele firmale, mille omanikku ei õnnestunud tabada ja mille venekeelsed müüjannad rääkida ei soovinud. 
    Kord vajab ühtlustamist 
    Lilleäri müüja Triin Maajärv nentis, et alkoholi ostavad peamiselt välismaalased. 
    Saiakangist läheb päevas läbi kümneid turistide gruppe, peaaegu kõik astuvad ka siit läbi, ütles ta. 
    Kõige rohkem ostavad nad Eesti päritolu napsi. 
    Kui alkoholimüük siin lõpetataks, siis lilleäril poleks küll mõtet nende pinnale laieneda, ruumid on selleks liiga suured. 
    Alko kaupluse omanikult ei õnnestunud Tallinna Postimehel kommentaari saada. 
    Alkoholi jaemüügi reguleerimise määruse eelnõu tuleneb alkoholiseadusest ja selle sisu kujundab lõpuks linnavolikogu. 
    Tallinna hinna- ja konkurentsiameti juhataja Aave Põdra sõnul oli nende ülesandeks koguda kokku erinevad ettepanekud ning edastada need linnavalitsusele. 
    Vastavaid ettepanekuid laekus mitmelt komisjonilt (alkoholismi ja narkomaania ennetustegevuse linnavalitsuse komisjon, volikogu lastekaitsekomisjon) ja linnaosade valitsustelt, ütles Põdra. 
    Linnavolikogu määrus peaks vastuvõtmise korral jõustuma 1. oktoobril. 
    Sel kuupäeval probleemsete ettevõtjate alkoholi jaemüügi tegevusload ei lõpe, kuid neid ei uuendata tähtaja lõppemisel, s.o 1. jaanuaril 2000. 
    Alkoholimüügi piirangute vajalikkust põhjendas Põdra vajadusega ühtlustada kauplustele ja toitlustusäridele alkoholiga kauplemiseks vajalike litsentside väljaandmise korda terve Tallinna ulatuses. 
    Kui tänavakaubanduses tohib müüa kuni 4,7% kangusega õlut ning 6% kangusega lahjat alkoholi, siis alkoholi müügiluba omavas toitlustusettevõttes joogikraadidele piirangud puuduvad. 
    Viinaputkad suletakse 
    On tekkinud olukord, kus nii kümneruutmeetrisel putkal kui sajaruutmeetrisel kohvikul on mõlemal õigus ühtmoodi kanget alkoholi müüa, kirjeldas Põdra. 
    Lasnamäel on näiteks maja seina raiutud auk, kust müüakse viina, mida ei tohi aga kõrvalasuv tänavakiosk. 
    Selline ebanormaalne olukord vajab reguleerimist. 
    Põdra hinnangul puudutavad piirangud vaid sadakonda ettevõtjat, kellest ca 60 müüvad alkoholi toitlustusettevõtte sildi all, kuid kus tegelikult süüa ei tehta. 
    Ülejäänud saavad pärast müügitingimuste kohendamist tõenäoliselt loa edasi tegutseda. 
    Hinna- ja konkurentsiamet viis läbi alkoholimüügi piiramise teemalise küsitluse tootjate, hulgimüüjate ja kaupmeeste seas, laiali saadetud sajast ankeedist tulid tagasi pooled. 
    Põdra sõnul olid kõik vastajad nõus alkoholimüügi keelamisega noorteüritustel, kuid linnas õllemüügi piiramist ei pidanud nad vajalikuks. 
    Kus on ikka käive mängus, seal ei ole keegi nõus oma tegevusvabadust kitsendama, märkis Põdra. 
    Ööpäevaringse alkoholimüügi keelustamisega olid näiteks nõus nii tootjad kui toitlustajad, kuid kaupmehed mitte. 
    Võrreldes 1994. aasta seisuga on hinna- ja konkurentsiameti andmetel alkoholi müügikohtade arv kasvanud vaid 201 loa võrra, samas on kauplemislubasid välja antud tervelt 4058 võrra rohkem. 
    Kokku on Tallinnas alkoholiga kauplemise luba 1700 müügikohal. 
    Tartu Postimehe juhtkiri, kommentaar ja karikatuur 
    ÜLO VELDRE 
    Supluskohad taas suvel jalus 
    Puhkajail on praegu muidugi mõnus. 
    Eriti soodsad on ilmad nendele, kes saavad puhkuse veeta linnakärast eemal mõne veekogu ääres. 
    Ent ka veel töölolijad kipuvad nädalalõppudel vee äärde ning nõnda ongi näiteks kõik Tartu-lähedased (aga ka kogu Eesti) supluskohad viimase nädala jooksul olnud rahvast pungil täis. 
    Paraku pole kõik kohalikud omavalitsused jõudnud oma järve- ja jõeäärseid puhkajatele mitte ainult meelepäraseks, vaid isegi elementaarselt korda teha. 
    Näiteks Pühajärve-äärne rannariba on isegi pärast Beach Party't, mis paistab silma pudelitelõhkumise ja prahiloopimisega, suudetud talutavasse korda seada, ent Elva Verevi järve ääres on asi sootuks hull. 
    Elva on end ise välja reklaaminud turistide linnana ning loodab edaspidi võita tähelepanu just suvitajate kultuurse teenindusega. 
    Ent praegu, kui turistid soovivad kuumade ilmadega nautida Verevi järve mõnusid, puuduvad rannas riietuskabiinid, toitlustuskohad ei suuda kustutada inimeste joogijanu ega söögiisu ning autot pole võimalik parkida mujale kui otse keelumärgi alla. 
    Samas nendib linnapea, et pole suutnud ette näha Elva supelranna nii tohutut populaarsust. 
    Postimehe meelest jätab linnapea selline suhtumine soovida. 
    Suvine tung Elvasse ja Verevi järve äärde on teada aastakümneid ning midagi üllatuslikku siin küll olla ei tohiks. 
    Kui linnaga lepingu sõlminud firma pole suutnud riietuskabiine õigeks ajaks kohale tuua, võiks oma linna hea maine eest hoolitsev linnapea kasvõi ise mõne kabiini selga võtta ja randa tirida. 
    Puhkajatele pole tähtis, kes, kuidas ja mis raha eest tavalised asjad rannamõnude nautimiseks kohale toob. 
    Kabiinid, kiiged, müügikioskid ja rannavarustuse laenutus lihtsalt peavad ühes üldkasutatavas rannas olema, seda enam veel puhkajatele orienteeritud linnas. 
    Ent kui Elva ei rahulda, võib vabalt minna mujalegi. 
    Tartlastel pole põhjust nuriseda ujumiskohtade vähesuse üle. 
    Paarikümneminutise autosõidu kaugusel on lisaks Verevile Pangodi ja Saadjärv. 
    Kaugel pole ka Võrtsjärv ja Peipsi oma ahvatlustega. 
    Suve arenedes kohtab tartlasi loomulikult üha rohkem mere ääres ning eriti muidugi Pärnu rannas. 
    On kahetsusväärne, et Postimees peab taas, nagu igal aastal suve hakul, kirjutama Tartu-lähedaste randade kehvast olukorrast. 
    Probleemid korduvad pisikeste erinevustega aastast aastasse. 
    Kuid kui Tartu maavalitsus koos kohalike omavalitsustega on vastukaaluks tartlaste puhkamasõitmistele huvitatud siia meelitama puhkajaid mujalt Eestist, siis tuleb meil alustada ikkagi oma hoovi kordategemisest. 
    Teerulliga Tartust Tallinna 
    ÜLO VELDRE, Microlinki osakonnajuhataja 
    Ei kujuta ette, et teatri juhtkond sunniks külastajaid jalgu järel vedama, sest äsja poonitud põrand vajab läikimalöömist. 
    Või soovitaks kingsepp värskelt liimitud kontsapleki kinnipressimiseks pool tundi koha peal seista. 
    Millepärast on siis loomulik, et sajad tuhanded sõidukid teevad riigiteede remonditöid vastu juhi tahtmist ja tihti liikluspolitsei (sala)pilgu all? 
    Ja raha teeremondi eest saab mõni teederemondi firma. 
    Kõik see paneb tõesti imestama. 
    Mitte sellepärast, kui kergesti inimene äraspidisega harjub, vaid kui raske on pea pealt jalgadele tagasi pöörduda. 
    Lühinägelik kokkuhoid 
    Eestis on sõitatahtjad sunnitud teetöödes osalema vist juba aastakümneid. 
    Traditsiooni on ka uutele tehnoloogiatele kohandatud: juba aastaid tuleb ka vana, jahvatatud asfalt sõitjatel kinni sõtkuda. 
    Kindlasti annaks maanteede hooldamisel juhuautode ärakasutamisest tuleneva kokkuhoiu isegi välja arvutada. 
    Ent ma pole kohanud ühegi sõiduauto tehnilistes kirjeldustes, kuidas autot teetampimiseks kasutada, ega kogenud niisugust tegevust euroliidu maades. 
    Olen aga kuulnud teerullinimelisest masinast, mille insenerid on loonud just nimelt teekatte kiiresti ja ühtlaselt kinnirullimiseks. 
    Mille poolest on siis sõiduauto, buss, kasvõi ülekoormatud palgiveok teetöödel tõhusam kui spetsiaalselt selleks loodud teerull? 
    Kui mõnda tööd teha odava ja väheefektiivse tööriistaga, siis võiks rääkida pigem lühinägelikust kokkuhoiust ja märksa suurematest kahjudest. 
    Näiteks 20-kilomeetrise Tallinna - Tartu maantee lõigu pindamine on igasuvine nähtus. 
    Kui 20 kilomeetri läbimiseks 90se tunnikiirusega kulub 15 minutit, siis 30ga sõites kulub sama maa läbimiseks 40 minutit ehk 25 minutit kauem. 
    See 25 lisaminutit tuleks korrutada sõidukite arvuga, omakorda veel keskmise inimeste arvuga sõidukis ning kõige tipuks veel päevade arvuga, mil kiirusepiirang kehtib. 
    Just viimasest tehtest tuleneb suurim erinevus. 
    Eritehnikaga ei tohiks teekatte kinnipressimine kesta kauem, kui sidusaine (tõrv) taheneb (paar tundi). 
    Pinnasekatte kinnisõitmine juhuautodega vältab tavaliselt 1-2 nädalat, seega kümneid kordi kauem. 
    Kui ainuüksi see ajaline erinevus kroonidesse ümber arvestada, siis säästetakse miljoneid, ent laristatakse miljardeid aastas. 
    Sellesuvine nö kokkuhoid ületab aga kaine mõistuse piirid. 
    Nimelt ei pinnata teed selle kogulaiuses, vaid pikisuunas üksnes kõige enam sõidetavad roopad. 
    Esmapilgul saadetakse sellega umbes kahekordne materjali kokkuhoid (töörahas kindlasti vähem), aga lõpptulemus on küsitava väärtusega. 
    Miks meie maanteetöölised ehitavad roopaid, kui kogu muu maailm püüab neist iga hinna eest vabaneda? 
    Roopad kulutavad rehve, seda enam, et tegu pole mitte ainult erineva tasapinna, vaid ka erineva katteprofiiliga. 
    Igal juhul halveneb sõidudünaamika, sest sileda ja krobelise tee haarduvus on erinev. 
    Eriti keerukas on olukord, kus osa rattaid on ühe, ülejäänud teise haarduvusega teel, rääkimata üleminekutest, mil sõidustabiilsuse säilitamiseks ei pruugi piisata kõrgtehnoloogilistest leiutistest, nagu ABS, EBV, ALB, jne. 
    Sõiduohutus väheneb veelgi esimeste öökülmade aegu ja tagajärjed on prognoosimatud. 
    Muu hulgas ka Eesti kõrgeima kategooria põhimaantee tihedaima liiklusega Tallinna-Jüri kiirteelõigus. 
    Kes vastutab? 
    Erinevalt teistest teetöödest polnud tee ääres märgata rööpaehitaja firma nime. 
    Tegelikult pole vahet, kas järjekordne libakokkuhoid on eelmise valitsuse viitsütikuga pomm, tuleneb uue valitsuse säästueelarvest või on tegu mõne ametniku või firmajuhi isetegevusega. 
    Küsimus on pigem selles, kes ja kuidas vastutab riigi teedel tehtud libakokkuhoiust tulenevate tagajärgede eest. 
    Kui ainult autojuht, siis Tänan, ei! 
    . 
    Tõeline kokkuhoid saab alguse sõiduautodega teerullimise ning maanteedele rööpaehituse lõpetamisest. 
    Tartu Postimehe esikülje uudised 
    MARTIN PAU 
    Võlg jättis ühistu suveleitsakus ilma veeta 
    Tartu Veevärgi kliendilepingust keeldunud ning kaks kuud võlgu jäänud paarisaja elanikuga kortermaja jäi suveleitsakus ööpäevaks veeta, kuni soostus viimaks veevärgiga lepingu sõlmima. 
    Poolteist aastat tagasi moodustatud korteriühistu Uus 13b esimehe Raivo Letto sõnul ei maksnud nad veearveid seepärast, et Tartu Veevärgil polnud õigust nõuda ühistult nii puhta kui ka solgivee torustiku remonti krundi piirini. 
    Varem oli majavalitsusel veevärgiga leping, mille järgi veetoru kuni keldris oleva arvestini kuulus Tartu Veevärgile, väitis Letto. 
    Ma ei saa aru, miks ei võiks see ka edaspidi nii olla. 
    Veevärk täidab seadust 
    Esmaspäeva õhtul sulges Tartu Veevärk Uus 13b viiekorruselise maja veetoru. 
    Eile kell 11 soostus Raivo Letto üle pooleteise aasta istuma veevärgiga läbirääkimiste laua taha. 
    Kaks tundi hiljem oli kliendileping allkirjastatud. 
    Tööpäeva lõpuks sai Uue tänava kortermaja vee tagasi. 
    Raivo Letto leidis, et lahingus Tartu Veevärgiga on sündinud kompromiss, mille saavutamiseks pidi järeleandmisi tegema nii ühistu kui veevärk. 
    Varem nõudis veevärk, et me peame maksma 15 000 krooni siibrikaevu ehituse ja vanasse malmtorusse plastiktoru lükkamise eest, väitis Letto. 
    Nüüd soostus veevärk kõik tasuta tegema ning võttis osa krundisisest torustikku enda hallata. 
    Meie kanda jäi ainult plastiktoru ostmine. 
    Ei sammugi tagasi 
    Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus ütleb, et vee-ettevõttele ning kinnistu valdajale kuuluva veevärgi ja kanalisatsiooni vahelise piiri määrab liitumispunkt. 
    Punkt asub seaduse järgi kuni kaks meetrit kinnistu piirist väljaspool, kui kliendileping ei sätesta teisiti. 
    Tartu Veevärgi avalike suhete korraldaja Magnar Michelson kinnitas, et Tartu Veevärk pole teinud Uus 13b ühistule mingeid järeleandmisi: veevärk nõuab ühistult sisse kahe kuu veevõla ja plastiktoru paigaldama ei hakka. 
    Juttu 15 000 krooni nõudmisest nimetas Michelson lausvaleks. 
    Letto sõnul jääb päevakorrale vee puhtuse probleem: ühistu esimehe arvates peaks Tartu Veevärk oma kulu ja kirjadega panema Uus 13b majja filtri, sest puhastamata vesi lõhub kraane, tualettpotte ja boilereid. 
    Ka veefiltri peab ühistu Michelsoni sõnul ise paigaldama, kui peab seda vajalikuks. 
    Veevärk plaanib rajada Tartusse kaks veepuhastusjaama, mille juurde kuulub lenduvaid osakesi korjav filter, rääkis Michelson. 
    Kui ühistu soovib lisafiltrit, peab ta selle ise kinni maksma. 
    Letto pakkus haltuurat 
    Kaks Tartu Veevärgi töömeest kinnitasid eile Postimehele, et Raivo Letto pakkus neile 200 krooni, paludes lükata vana malmtoru sisse plasttoru. 
    Ta ütles, et leiab paar sotti, kui vaja, meenutas meister Eino Blankin. 
    Mina vastasin, et mis sa, mees, jamad, mul on töö teha, ja sellega asi lõppes. 
    Raivo Letto väitis, et tema pole veevärgi torumeestele mingit raha pakkunud. 
    Jah, vahepeal lipsas küll selline ettepanek läbi, et olge täitsad mehed, laske ära panna või pange ise, tunnistas Letto. 
    Põhimõtteliselt ei pruugi ma seda üldse omaks võtta. 
    Magnar Michelson tõdes, et ühistuga Uus 13b sarnaseid nõudmisi esitavad veevärgile teisedki ühistud ja erakliendid, kuid ühelgi neist pole nii põikpäist liidrit kui Raivo Letto. 
    Teda on palutud läbirääkimistele viiel-kuuel korral, väitis Michelson. 
    Üksnes tänu vee sulgemisele jõudsime viimaks läbirääkimiste ja lepinguni. 
    Veevärgiseaduse rakendamise projekt jõudis linnavalitsusse 
    MARTIN PAU 
    Eile esitas Tartu Veevärk linnavalitsusele üheksal leheküljel ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse rakendusprojekti. 
    Tartu linnasekretäri Jüri Mölderi sõnul läbis seaduse rakendamise kava eilsel linnavalitsuse istungil esimese lugemise. 
    Suve jooksul tuleme määruse projekti juurde tagasi, aga enne sügist see volikogusse kinnitamiseks ei jõua, rääkis Mölder. 
    Mölderi hinnangul pole ühisveevärgi seaduse rakendusprojektis punkte, milles linnavalitsusel või volikogul tuleks teha põhimõttelisi muudatusi. 
    Dokument kopeerib paljus kunagist linnavalitsuse koostatud veevärgi ja kanalisatsiooni eeskirja, samuti veevärgi nõukogu kinnitatud eeskirja, mis kehtib praegugi, märkis Mölder. 
    Mölder avaldas lootust, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse rakendusprojektist ei saa enne kohalikke valimisi poliitikute demagoogitsemise allikat. 
    Demagoogiat võib tulla pigem veevärgi arengukavast, mis peaks ka sügisel volikogusse jõudma, ennustas Mölder. 
    Tartu uudised 
    Treffneri gümnaasiumi remondiraha ei liigu Tallinnast Tartusse 
    PRIIT RAJALO 
    Hugo Treffneri gümnaasiumi renoveerijad ootavad juba kaks nädalat, millal saaks koolis töid alustada, kuid riigikassa ei taha gümnaasiumile eraldatud 22,6 miljonit krooni välja anda. 
    Treffneri gümnaasiumi renoveerimistööde projektijuht Sander Nurk rõõmustas, kui gümnaasiumi renoveerimise esimese etapi ehitusluba lõpuks ometi käes oli, kuid nüüd seisavad tööd raha taga. 
    Nurga sõnul on Treffneri gümnaasiumi Rüütli ja Munga tänava nurgale jääva hooneosa vundamendi kindlustajatega leping juba sõlmitud, vaja oleks teha vaid umbes miljoni krooni suurune ettemakse. 
    Gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi selgitas, et riigikassa väitel tuleb juhul, kui ühe hanke maksumus ületab 500 000 krooni, korraldada riigihankekonkurss. 
    Sellele võib kuluda ligi kaks kuud. 
    Kui me hakkaksime sõlmima kõigi tööde tegemiseks kuni poole miljoni krooniseid lepinguid, siis ei saaks gümnaasium ka aastaga valmis, ütles Jõgi. 
    See oleks nagu korteri remont. 
    Linnavalitsus on riigikassalt raha kättesaamise teinud ülesandeks abilinnapea Kaarel Sahale, kellega aga Postimehel eile ei õnnestunud ühendust saada, sest ta viibib puhkusel. 
    Tema ülesandeid täitev abilinnapea Anto Ili aga ei teadnud riigikassaga läbirääkimistest midagi, sest sellega oli lubanud Sahk ka puhkuse ajal isiklikult tegelda. 
    Helmer Jõgi tegi murelikuks ka see, et senini pole veel teada, kuhu kolivad treffneristid sügisel, kui koolimaja remonditakse. 
    Ta lisas, et kooli poolt võiks maja remont kohe alata, sest asjad on väljakolimiseks pakitud ja ka õppetöö on lõpusirgel. 
    Teisipäeval tegi linnavalitsus ülikooli rektorile Jaak Aaviksoole ettepaneku lubada Treffneri gümnaasiumil kolida 1. septembrist ajutiselt anatoomikumi ruumidesse. 
    Juba aasta algusest käivad linnavalitsuse, gümnaasiumi ja kaitseministeeriumi vahel läbirääkimised, et gümnaasium saaks sügisel kasutada sõjakooli ruume kaitsekolledzhi majas Riia 12. 
    Siiani pole me kelleltki vastust saanud, märkis Jõgi. 
    Aga õpetajad sooviksid enne puhkusele minekut asjas selgust saada, ka uutele õpilastele tahaks midagi konkreetset vastata. 
    Treffneri gümnaasiumi kolimisega tegelev abilinnapea Hannes Astok tunnistas samuti, et ühtegi vastust linnavalitsuse pöördumistele pole saadud. 
    Kaalumisel on veel mitu varianti, kuid ma ei kiirustaks sündmustest ette, pealegi ei sega kolimine kooli remonti, ütles Astok. 
    Kokkuvõttes oli 12 aastat Treffneri gümnaasiumi juhatanud Helmer Jõgi siiski optimistlik. 
    Koha, kus sügisel õppetööd jätkata, me leiame, kindlasti saab ükskord ka kool valmis. 
    Raadi lennujaama uus juhataja otsib võimalikke investoreid 
    JÜRI SAAR 
    Kaks nädalat ASi Tartu Raadi Lennujaam juhatajana töötanud Vello Peedimaa ei unista lennukite meelitamisest Raadile. 
    Kui ettevõtjad näinuks Raadil perspektiivi kauba- või reisilennuväljana, oleks siin juba ammu lennujaam, nentis Peedimaa. 
    Kui äriettevõte midagi otsustab, lähtub ta majanduskaalutlusist. 
    Majanduslikult pole Raadi lennujaam perspektiivne. 
    Tartu Raadi Lennujaama aktsionärid - Tartu linn, Tartu ja Luunja vald - otsustasid mai lõpus müüa nii lennuvälja maa kui vara, et rajada sinna eramu- ja tööstusrajoon. 
    Peedimaa nimetas oma esimeseks tööülesandeks planeeringu lähteülesande korrigeerimist. 
    Tahaksin saada planeeringu võimalikult pea paberile, siis saab hakata investoreid otsima, rääkis ta. 
    ASi Tartu Raadi Lennujaam eelmine juhataja Andrus Kilgi pani ameti maha aprilli lõpus päev pärast aktsionäride üldkoosoleku otsust arvata Raadi üldplaneeringu lähteülesandest välja lennujaama taastamise idee. 
    Kuni Peedimaa ametisse astumiseni täitis Tartu Raadi Lennujaama juhataja kohuseid haldusdirektor Andrus Reinson. 
    Vello Peedimaa on Tartu Ülikooli endine haldusprorektor, kelle eestvõttel sai ülikool 1991. aastal endale Lille mäe varemed, et ehitada sinna keeltemaja. 
    Kuulsust tõi Peedimaale aga segasevõitu arvutiost, mille tulemusel ülikool hankis haridusministeeriumilt saadud 7,8 miljoni rubla eest nuluõli Zeta-nimelisele aktsiaseltsile. 
    Elva ratastooliinvaliid pürib võrdseks liiklejaks 
    MARTIN PAU 
    Elva fotograaf Raivo Kork (42) soovib ratastooliinvaliididele tervetega võrdseid liiklemisvõimalusi, leides, et puudu jääb vaid linnajuhtide heast tahtest. 
    Raivo Korgi ateljee asub Elvas Pikk 8. 
    Lähim võimalus einetada on tal üle tee asuvas bistroos ning sisseoste teha söögikohaga samas majas asuvas Edu poes, kuid ilma kõrvalise abita ei pääse ta ühte ega teise. 
    Tükk aega ukse taga oodates mõne abivalmis mööduja ikka leian, aga nad ei oska ratastoolis inimest trepist üles tõmmata. 
    See pole niisama lihtne, kurtis Kork. 
    Lihtsam on olla söömata, kui hakata igale võõrale seletama, kuidas see käib. 
    Üks klient juures 
    Korgi hinnangul poleks keeruline võtta ära üht tänava äärekivi, et ratastoolis sõitja pääseks kõnniteele või sellelt alla. 
    Poe trepile kaldtee ehitamine oleks vaid päeva töö, arvas Kork. 
    Poel oleks kohe juures vähemalt üks klient, kes jätaks sinna iga päev oma raha, ütles ta. 
    Elva Tarbijate Ühistu tegevdirektor Hando Ivask nentis, et tema firma kaupluse ukse ette pole tõesti keeruline kaldteed ehk pandust valada. 
    Kesk tänava Edu pood sai kaldtee remondi ajal, õige pea tuleb see ka Pika tänava kaupluse juurde, lubas Ivask. 
    Elva linnavalitsuse sotsiaalnõuniku Alo Rebase andmeil on 6000 elanikuga männilinnas kokku kõigest viis bandust: Kesk tänavas Edu poes, Maxilla perearstikeskuses, linnavalitsuses, kaubamajas ning haiglas. 
    Rebane nentis, et seda on vähe. 
    Samuti tõdes ta, et linnavalitsus on jätnud tegemata töö tänavate äärekivide kõrvaldamisel. 
    Invaliidid ja lapsevankri lükkajad ei saa muidu tõesti rinnatistest üles-alla. 
    Olen selle peale tükk aega mõelnud, kinnitas Rebane. 
    Tingimata oleks vaja seda teha, aga kas just tänavu. 
    Ma ei oska öelda, kuidas on lood tänavate remondi rahaga. 
    Kaldteest pole abi 
    Hando Ivaski hinnangul on Eestis ehitatud palju kaldteid, mida ei saa kasutada, sest need on liiga järsud. 
    Asi tehakse ära, et linnukest kirja saada, leidis Ivask. 
    Näiteks võib tuua Elva raekoja. 
    Elva linnavalitsuse sotsiaalinspektor Tiiu Kaljuste nentis, et ratastooliinvaliidid ei pääse tõepoolest iseseisvalt raekotta. 
    Et sotsiaalabiosakond asub esimesel korrusel, saavad osakonna töötajad Kaljuste sõnul liikumisvaegureile siiski kiiresti appi minna ja nad üles aidata. 
    Kaljuste möönis, et 1996. aastast saadik pole Elva linnavalitsus suutnud paigaldada raekoja trepile käsipuid ning talvel näevad ka terved inimesed jäiseid astmeid mööda tänavale jõudmiseks kurja vaeva. 
    Putukahuvilisi köidab ka teadusteater 
    ARGO RIISTAN, KRISTJAN GOLD, MARIT KELGO 
    Tartu näitustehallis on 11. juulini vaadata Ahhaa keskuse näitus, kus põhiliseks tõmbenumbriks on hiidputukad. 
    Peale putukate uudistamise saab magada fakiiri voodil, vaadata slaide ning külastada planetaariumi. 
    Huvi näituse vastu on suur. 
    Ainuüksi esimesel päeval ületas huviliste arv eelmise aasta parimate päevade tulemused. 
    Võrreldes mulluse väljapanekuga on tänavune palju külastatavam, rääkis piletimüüja Signe Kaasik. 
    Esimese päeva sissetulek oli 32 795 krooni. 
    Nüüd, kolm nädalat hiljem, on päevatulu ligi kolm korda väiksem. 
    Näituse tõmbenumbrid 
    Sissetulijaid tervitab näitusel evolutsiooniteooria looja Charles Darwin. 
    Uudishimulikud saavad said fakiiri voodil lamades kogeda nõelravi. 
    Paljud naudivad planetaariumis tähti ja kuud. 
    Suurt huvi pälvib teadusteater, kus keemilisi katseid demonstreerib teadusteatri hinge Enn Ööpiku noor käealune ja asendaja Raivo. 
    Need küünlad pole siin romantika pärast, kommenteeris ta katset, kus ta põlevale küünlale hapnikku peale valas. 
    Rahval oli võimalus näha veel valgussähvatusi ning värvide mängu. 
    Valemeid, kuidas neid katseid teha, ma ei avalikusta, lisas Raivo oma tegudele musta maagia hõngu. 
    Kuigi näitustehalli minejad on praegu enamasti sihiks võtnud putukanäituse, jäi huvi putukate eluolu tutvustavate videoklippide vastu kesiseks. 
    Kõige mõnusam oli palvetaja, sest ta ajas oma kombitsad laiali, vaimustus väike Mikk Keilast. 
    Näituse giidide sõnul ongi laste põhiliseks huviobjektiks hiidputukad, mis on originaalist 120 korda suuremad. 
    Äpardused 
    Näituse õhkkonda on vaheldust toonud mõned äpardused. 
    Kõige suuremaks õnnetuseks nägu moonutava kuuli lõhkumine. 
    Näituse giid Maarja Kukk ütles, et osa lapsi võtab koju suveniiriks putukate juurest kunstliiva kaasa. 
    Praeguseks on näitust külastanud üle 500 rühma. 
    Väljapanek on avatud 11. juulini. 
    Ahhaa keskus organiseeris näituse koostöös Londoni Loodusajaloo Muuseumi ja Jaapani robotifirmaga Kokoro Soome teaduskeskuse Heureka eeskujul. 
    Uuenev Atlantis paneb ööklubi uksed kuueks nädalaks kinni 
    AIVAR AOTÄHT 
    Sel nädalal alanud Atlantise maja remont lõpeb oktoobris, ööklubi on enne kuuenädalast pausi viimast kord avatud järgmisel laupäeval. 
    Atlantist haldava aktsiaseltsi Monte Carlo tegevdirektor Verni Loodmaa kinnitas, et hoone uueneb nii seest kui väljast. 
    Atlantise teisest korrusest suurema osa hakkab hõlmama 200-kohaline konverentsisaal ja kolm väiksemat saali, mida saab ühendada 300-kohaliseks konverentsisaaliks. 
    Restoran kolib hoone jõeäärse jalakäijatee kohale ulatuvasse tiiba. 
    Et see osa koos kandepostidega on amortiseerunud, lammutavad ehitusmehed kogu selle majaosa ja ehitavad asemele uue koos uute kandepostidega. 
    Uus tuleb ka ööklubi sisekujundus, kuid tantsupõranda suurus jääb samaks, lausus Loodmaa. 
    Kasiino kolib praeguse sissekäigu juurde, andes ruumi Beefeateri-nimelisele kokteilibaarile. 
    Ööklubi sissepääs ehitatakse pisut ettepoole. 
    Praegu ööklubi seinu katvate Navitrolla maalide asemele tulevad Loodmaa sõnul uued maalid, sealhulgas ka Navitrollalt. 
    Ööklubi avatakse uuesti 10. augustil. 
    Kogu maja renoveerimine läheb Loodmaa hinnangul maksma kuni 20 miljonit krooni. 
    Atlantise remont pidi algama juba eelmisel suvel, kuid omanikud lükkasid seda sammhaaval edasi. 
    Põhjusi on mitmeid, lisas Loodmaa. 
    Oli tahe leida parim lahendus, see võttis lihtsalt tüki aega. 
    Enne Atlantist restoran Kaunase nime kandnud maja ehitati 1969. aastal, neli aasta tagasi ehitati juurde praegune ööklubi osa. 
    EVPde kaotajat on raske leida 
    STEPAN KARJA 
    Firmas Pindi Väärtpaberite AS 190 000 EVP-krooni hoiustanud tartlanna Valli Arike on ligemale aasta otsinud hääbunud firma töötajat, kes ütleks, kas tal on lootust osagi väärtpaberiarvest tagasi saada. 
    Invaliidsuspensioni saaja hindas igakuist viiesajakroonist lisatulu mõjusaks toetuseks. 
    Mitme aasta vältel sai ta intressiraha tõrgeteta kätte, kuid mullu hakkas tekkima viivitusi. 
    Valli Arikese sõnul ei pahandanud teda nädalane ootamine, rohkem riivasid töötajate sõnad: need väärtpaberid on ju jumalamuidu saadud, inimene on korralikku intressi võtnud ja näe, nüüd nuriseb, kui raha päevapealt kätte ei saa. 
    Palvele hoiuleping lõpetada ja EVP-kroonid tema arvele tagasi kanda sai hoiustaja vastuseks, et need on kasutuses ja nii äkki pole neid võimalik tagasi saada, ehk kunagi edaspidi. 
    Selline ebamäärane jutt jäi viimaseks enne laenulepingu tähtaja lõppemist mullu juunis ja Arike jäi ootama EVPde ülekannet. 
    Blond naine on kadunud 
    Helistamised ja käigud firma kontorisse Munga 18 jäid tulutuks. 
    Mullu oktoobris nõustus Arike müüma Pindi firmale hoiusesummalt 40 000 EVP-krooni. 
    Pärast seda ei ole ta saanud intressiraha, kõigile pärimistele vastatakse lühidalt, et väärtpaberifirma on tegevuse lõpetanud. 
    Arike kinnitas, et pikka aega suhtles temaga kena blond naine, kes möödunud aastal muutus morniks ja tõredaks ning lõpuks kadus. 
    Tema nime pole Arike kunagi küsinud ega tea, kas seesama naine oligi M. Sutt, kes hoiustuslepingusse on kantud firma esindajana. 
    Läinud suvest alates vastab kontori telefonil sekretärineiu, kes lubab hoiustaja pretensioonid edasi öelda firma Pindi Invest juhatuse esimehele Rein Kilgile. 
    Arike pole selgust saanud, millal võiks loota vastust või kas ja kuivõrd vastutab Kilk tütarfirma võlgade eest. 
    Arike on kuulnud, et Pindi Väärtpaberite ASi arved olid Maapangas ja selle pankroti tõttu haihtusid ka väärtpaberid. 
    Teise versiooni järgi EVPd siiski ei hävinud, vaid läksid firmadele tagasi (seda kinnitas Postimehele ka Maapanga pearaamatupidaja Tiina Möllits). 
    Arikese arvates oleks tal selgus käes, kui ta saaks rääkida Rein Kilgiga. 
    Aga sekretärineiu ei anna talle Kilgi telefoninumbrit. 
    Hoiustaja sundis tegutsema 
    1997. aasta 16. detsembri Riigi Teataja lisas on sundlõpetatud ettevõtete nimistus ka Pindi Väärtpaberite AS, juhatuse esimees Andres Männart. 
    Nimekirja alguses on tekst: võlausaldajatel, osanikel, aktsionäridel ja liikmeil on nelja kuu jooksul võimalik esitada asukohajärgsele kohtule avaldus likvideerimismenetluse või pankroti väljakuulutamise ettepanekuga. 
    Arike oli üllatunud, et selline teade on ilmunud: tema sai intressiraha viimati mullu juunis, EVPsid müüs koguni oktoobris, keegi pole talle öelnud, et firma on tegevuse lõpetanud. 
    Üks asjatundlikum EVPde hoiustaja aga, saamata firma juhatuselt vastust nõudmisele väärtpaberiarve tagastada, esitas avalduse Tartu linnakohtule: määrata firma likvideerija, sest ettevõtteregistri ettepanekul sundlõpetatud ettevõte Pindi Väärtpaberite AS ei ole talle väärtpaberiarvet tagastanud. 
    Mullu 16. aprillil luges linnakohus likvideerimismenetluse põhjendatuks ja määras firma likvideerijaks Andres Männarti. 
    Lahenduse ootajate meelehärmiks selgus aga, et seoses asumisega Hüvitusfondi finantsdirektori ametikohale oli Männart juba 1996. aasta juulis peatanud oma tegevuse ASi Pindi Invest ning tema tütar- ja sidusettevõtete juhatustes. 
    26. juulil 1996 sai juhatuse uueks esimeheks Aivar Tõnisson. 
    Et firma muudatusest juhatuses ettevõtteregistrile ei teatanud, määras linnakohus likvideerijaks vale mehe. 
    Nüüd andis kohtule endast märku Tallinna elanik Aivar Tõnisson, kes teatas, et tema on juhatuse esimees, seega tuleks ta määrata ka firma likvideerijaks. 
    Linnakohus rahuldas taotluse 26. mail. 
    Valli Arike ütles, et Pindi väärtpaberifirma sekretär ei ole talle ka Tõnissoni nime kunagi nimetanud, ei tea, kust seda meest tuleks otsida. 
    Kahe päeva jooksul pealinna võetud telefonikõned Aivar Tõnissonini ei jõudnud. 
    Tema advokaat ütles, et mees on väga hõivatud, sest tema likvideerida on veel aktsiaseltsid Faatia ja Pindi Puit. 
    Pindi Väärtpaberite ASi on taga otsinud ka Valga politseiprefektuur, sest nimetatud firma ostis 1996. aastal aktsiaseltsilt Walko suure summa eest Ühispanga aktsiaid ja jättis lõviosa summast maksmata. 
    Walko pankrotihaldur Kait Tiisler ütles, et siiani pole talle keegi Pindi võla tasumise asjus helistanud. 
    Üks äriseadustiku klausel ütleb: likvideerija avaldab viivitamata teate aktsiaseltsi likvideerimismenetlusest üleriigilises ajalehes ja Riigi Teataja lisas ning teada olevatele võlausaldajatele peab saatma teatise. 
    Arike kinnitusel pole ta kuulnud teadetest ajalehes ega Riigi Teataja lisas, ka firma juhtidelt pole talle mingit kirja tulnud. 
    Ta ei oska öelda sedagi, kas ta üldse on likvideerijale teada, ja kui ei, kas endast teatamise aeg on juba ümber. 
    Ehkki Riigi Teataja lisas ilmunud likvideerimismenetluse teates oli ekslikult märgitud aktsiaseltsi juhatuse endise esimehe nimi, ütles üleriigilise ettevõtteregistri osakonnajuhataja Maie Lepp, et uut teadet ei tule, sest firma nimetus ja aadress olid märgitud õigesti ning kõigil oli võimalik pöörduda Tartu linnakohtu poole. 
    Küsimusele, kas Tõnisson ei pea ise uut teadet avaldama, vastas Maie Lepp, et likvideerijaks määratud isikul on volitused teha kõik seadustes ette nähtud toimingud. 
    Äriseadustik näeb ette teatamise, kuid aeg - viivitamata - on mitut pidi mõistetav. 
    Tõnisson lubab klaarida 
    Läinud reedel helistas Postimehe toimetusse Aivar Tõnisson. 
    Ta selgitas, et tegeleb mitme suure firmaga ja nii pisike ettevõte, nagu oli Pindi Väärtpaberite AS, ei vääri kuigi palju tähelepanu. 
    Küsimusele, kui palju on inimesi, kes pole oma väärtpaberiarvet tema firmalt tagasi saanud, vastas Tõnisson, et neid pole kuigi palju. 
    Tema kinnitusel teeb ta asja kõigiga klaariks. 
    Aega, millal võiks viimane EVPde hoiustaja tema juhitava firmaga sõlmitud lepingu alusel raha kätte saada, ei julgenud ta siiski välja pakkuda. 
    Küll aga ütles ta aadressi, kuhu võlausaldajad võiksid oma nõudmiste täpsustamiseks kirjutada: Tallinn, Mustamäe tee 55. 
    Palamuse kirik sai poole miljoni eest katusekive 
    MARTIN PAU 
    OÜ Frantsiskus tegi kevadel algust 765 aasta vanuse Palamuse kiriku läbijooksva katuse väljavahetamisega, kulutades pühakoja kooripealsele ligi poole miljoni krooni eest katusekive. 
    Palamuse koguduse juhatuse esimehe Arne Tegelmanni sõnul hakkas seitsmekümnendail aastail kirikule pandud eterniit viimastel aastatel läbi jooksma, mädandades katuse kandekonstruktsioone. 
    Katusele kokku üle miljoni 
    Eelmisel ja käesoleval aastal saime riigi muinsuskaitserahast kokku vaid nii palju, et välja vahetada kooriosa katus, rääkis Tegelmann. 
    Ülejäänud katuse uuendamine, mis maksab umbes 750 000 krooni, on Tegelmanni kinnitusel järgmise ja ülejärgmise aasta plaanis. 
    2001. aasta suveks peaks valmima kogu Palamuse kiriku vihmakaitse. 
    Seda muidugi juhul, kui riigi poliitika keerdkäikudes meilt planeeritavat raha ära ei võeta, nentis Tegelmann. 
    Paari aasta eest sai põhjaliku remondi Palamuse kiriku torn, mille heaks eraldas Eesti Kultuurkapital 40 000 krooni. 
    Tänavu peaks algama ka 1696. aastast pärineva Johann Dietrich Neuhauseni barokkaltari ja kantsli restaureerimine. 
    Arne Tegelmann lisas, et tulevikus tahab Palamuse kogudus saada kivikatuse ka hoonele, kus asuvad diakooniapunkt ja kultuurimaja. 
    21., 22. ja 23. juunil toob Eesti Harrastusteatrite Liit Palamusel vaatajate ette vabaõhulavastuse Kevad. Suvi. Sügis. Talv. 
    Näidendi viimast osa mängivad harrastusnäitlejad lavastaja Raivo Adlase sõnul ka Palamuse kiriku koolimajapoolsel küljel muruväljakul. 
    Etendus lõpeb kiriku ukse ees, märkis Adlas. 
    Praost Joel Luhametsa loal võivad soovijad pärast ka kirikusse minna. 
    Tulemas kiriku sünnipäev 
    Ajavahemikul 21.-24. august tähistab Palamuse kogudus jumalateenistuste ja kontsertidega oma 765. aastapäeva. 
    22. augusti õhtul etendub Palamusel Raivo Adlase näitemäng Kolm munka. 
    130 aasta eest nägi poolsaksastunud Tartu esimest korda eesti rahvarõivais rongkäiku 
    ENE PUUSEMP 
    See oli siiski eesti pidu, kordab linnamuuseumi direktor Heivi Pullerits Lydia Koidula peojärgseid sõnu. 
    Tartu on Eesti 130-aastase üldlaulupidude traditsiooni sünnilinn. 
    Laulupeo mõte sündis selle korraldajal ju märksa varem ja hoopis teises linnas. 
    Juba Pärnus ajalehte Perno Postimees välja andes jälgis Johann Voldemar Jannsen neljahäälse koorilaulu arengut meil ja välismaal. 
    Sel ajal oli Saksamaal ja shveitsis haripunktis meeskooride liikumine, mis kandus üle ka Baltimaadesse. 
    Saksa laulupeod toimusid Tallinnas (1857, 1866), Riias (1861 ja Tartus 1865). 
    Maakondades peeti siin-seal vaid kohalikke vaimulikke laulupäevi, Sõrves ja Ansekülas olid siiski juba olnud ilmalikud laulupühad. 
    Jannsenil võis suure ülemaalise laulupeo korraldamise mõte tullagi pähe Pärnus oma segakoori juhatades. 
    Tartus Vanemuise Seltsi asutades (1865) oli tal juba kindel eesmärk korraldada seltsi toel üldlaulupidu. 
    Vihjeid kavatsetava laulupeo kohta tegi Jannsen ka oma ajalehes Eesti Postimees. 
    Ta kandis ülemaalise laulupeo mõtet kümmekond aastat, enne kui see teoks sai. 
    Soovist ja mõttest oli võõra võimu all elades vähe. 
    1867. aasta kevadel saatis Vanemuise Selts peo loataotluse Liivimaa kubernerile, tuues ettekäändeks pärisorjusest vabanemise 50. aastapäeva tähistamise 1869. aasta suvel. 
    Luba saadeti alles neli kuud enne Jannseni kavandatud suurpidu. 
    Saksa aadlile polnud talupoegade vabadusepidu sugugi meeltmööda. 
    Esineda lubati ainult meeskooridel. 
    Õnneks oli Jannsen luba oodates oma Eesti Postimehe kaudu rahvast ja lauljaid peomõttega harjutanud, laule avaldanud ja õpetust jaganud. 
    Tallinnas, Tartus ja Riias nähtud pidude ja paraadide eeskujul pööras ka Jannsen tähelepanu peo korraldusele ja selle sümboolikale. 
    Korraldajad kandsid valgeid õlalinte, peokomitee liikmetel lisandus rosett. 
    Peomarssalid ehk korrapidajad kõndisid valgete rinnalintidega. 
    Lauljad said rinda hõbedased, pasunamängijad kullakarva märgid. 
    Peaaegu igal kooril oli oma lipp. 
    Üksikud liputa koorid ühendati naaberkihelkonna lipu alla. 
    Milline oli tookordne maameeste peo taust? 
    Kas Tartu oli 1869. aastal sakslaste või eestlaste linn? 
    1867. aasta rahvaloenduse andmeil oli Tartus 21 014 elanikku. 
    Neist eestlasi 46,3 ja sakslasi 42,4%. 
    Sakslastena olid ennast kindlasti üles andnud ka kadakasakstest eestlased. 
    Sakslaste majanduslik, kultuuriline ja poliitiline üleolek tõmbas rahvusliku iseteadvuseta eesti tõusikut. 
    Kultuuri- ja ajaloolased pidanud ülelaulupeo sündi väga õigeaegseks: oli vaja midagi ühiskondlikult mõjusat, et vähendada eestlaste kadakasaksastumist. 
    Linnas olid ju kaua aega tooni andnud mitmed saksa seltsid. 
    Õpetatud Eesti Selts (1838) ja Eesti Loodusuurijate Selts (1853) olid aga oma koosseisult ja olemuselt eelkõige baltisakslastest estofiilide teaduslikud seltsid. 
    Eestlastel oli vaid Vanemuise Selts, kes alles õppis euroopalikus mõttes kultuuri, harjutas mitmehäälset koorilaulu, tegi näitemängu, pidas peo- ja kõneõhtuid. 
    Mida kujutas endast Ressource'i selts, mille aias peeti esimene eesti üldlaulupidu? 
    Ressource'i selts oli oma olemuselt aadli, s.t haritlaste ja jõukama kaupmeeskonna klubi. 
    Neil oli Raekoja platsil maja, see hävis viimase sõja ajal. 
    Seltsi suveaed, kus peeti ka esimene üldlaulupidu, oli üle jõe Narva mäel. 
    Suvelokaali ja pikkade jalutusteedega aed ulatus Peterburi maanteest (praegune Narva) Liiva tänavani ja Puiestee tänavast Tallinna (praegu Staadioni) tänavani. 
    Praegu mahub sellele maa-alale mitu hoonet ja ülikooli staadion. 
    Peetri kirikut aia vastas üle tee siis veel polnudki. 
    Varasuvine Tartu oli pooltühi: jõukam elanikkond oli sõitnud oma mõisatesse, mereranda, välismaale ja Tallinna. 
    Koolidel oli õppevaheaeg. 
    Seetõttu üüris Ressource'i klubi lahkesti oma suveaia laulupeolistele. 
    Vanemuise Selts ja peokomitee ehitasid aeda kooridele poodiumi, dirigendipuldi ja kuulajatele pikad puupingid. 
    Pidu peeti kevadtööde järel ja enne suurt heinategu. 
    Kuidas lauljad-mängijad maakondadest Tartusse jõudsid? 
    Tuldi vankritega ja jalgsi, mõned ka Emajõge pidi, leivakott kaelas ja lauluraamat põues. 
    Tallinna Estonia Seltsi meeskoor tuli Tartusse plaanvankritel. 
    Mugavalt ja kiiresti sai kohale postihobustega, talumehele oli see aga liiga kallis. 
    Postitõllas tulid Tartusse üldlaulupeo külalised Soomest ja Ungarist. 
    Raudteeühendust ju tookord veel polnud, Tapa - Tartu raudtee avati alles 1877. aastal, Tartu - Riia 1894. aastal. 
    Esimene üldlaulupidu kestis kolm päeva. 
    Tuletame meelde tähtsamad peopaigad. 
    Vanemuise Selts üüris tollal Tähe tänavas maja pargitaolise aiaga. 
    (Praegu asub sel kohal ülikooli füüsikahoone.) 
    Laulupeole tulijate auks oli seltsimaja ehitud kaskede ja lippudega. 
    Õlalinte kandvad peomarssalid võtsid saabujad vastu ja juhatasid nad valmis otsitud korteritesse. 
    Maalt tulnud lauljad, mõned neist suitsutubades üles kasvanud, astusid esimest korda majja, kus põrandal olid toredad kõnnisriided ja vaibad, seintel peeglid ja pildid, vooditel siiditekid peal. 
    17. juunil oli peaproov Maarja kirikus (praegune põllumajandusülikooli võimla Pepleri tänavas). 
    Jannsen on kirjutanud, et tema südames olid hirm ja lootus teineteises karvupidi kinni. 
    Ta ei teadnud, missugune on üksikute kooride tase ja kas 800 mehe ühislaul õnnestub. 
    Pärispidu algas 18. juunil Toomeorus. 
    Kirikukellad hakkasid helisema juba kella kuue ajal hommikul. 
    Kirikutornidest kõlas võimas koraal. 
    Jaani kiriku tornis mängis Tsooru pasunakoor, Maarjas Väägvere pillimehed. 
    Kell 9 helistati uuesti kirikukelli, sellega anti lauljatele märku kogunemiseks. 
    Rongkäik alustas liikumist Vanemuise seltsimajast Tähe tänavas. 
    Tiigi tänavat pidi mindi Toomeorgu. 
    Tiigi tänav sai viimases sõjas tõsiselt kannatada. 
    Mis on praegu Jannseni ja Koidula koduaseme peal? 
    Jannsenite eluasemest on alles veel vaid Koidula tamm praeguste majade Tiigi 6 ja Pepleri 10 hoovil, aga isegi sellele viitav silt on ära pehkinud ja loetamatu! 
    1869. aasta 18. juuni hommikul kell 10 algas Toomeorus (praegu on sellel kohal tenniseväljakud) laulupeo jumalateenistus, pärastlõunal kell 16 vaimulik kontsert Ressource'i aias. 
    Sinnagi liiguti rongkäigus, kus oma lippude all astus 46 laulu- ja 5 pasunakoori (Kursi, Tsooru, Kärkna ja Väägvere, lisaks mängis ka Tartu linnaorkester). 
    Poolsaksa linn nägi esimest korda eesti rahvarõivas rongkäiku. 
    Nii värvikirev kui praegused see rongkäik polnud. 
    Esimesel üldlaulupeol esinesid ainult meeskoorid ja puhkpillimängijad, naised oma ilusate rahvarõivastega olid puudu. 
    Kuid siiski on pealtvaatajad ja peojälgijad Soomest ja Ungarist kiitnud mulkide punasega väljaõmmeldud pikki musti kuubesid, samuti hallides kuubedes Räpina mehi, kel pastlad jalas ja kübar peas. 
    19. juuni, laulupeo teine päev algas omapärases kohas. 
    Ilmaliku kontserdi peaproov viidi läbi Tartu ülikooli ratsamaneezhis (praegune Jakobi 5, ülikooli võimla). 
    Linnas lihtsalt polnud teist nii suurt saali, kuhu 800 lauljat korraga ära oleksid mahtunud. 
    Alustati hommikul kell 8. 
    Miks mitte kirikus? 
    Kirikus ei tohtinud ilmalikku kava harjutada. 
    Kus peeti ilmalik kontsert? 
    Ikka Ressource'i aias. 
    Kanti ette 15 ilmalikku laulu, nende hulgas kaks eesti algupärandit. 
    Aleksander Kunileiu värskelt Lydia Koidula luuletustele loodud Sind surmani ja Mu isamaa on minu arm. 
    Kavas oli ka Jannseni Paciuse viisile kirjutatud sõnadega Mu isamaa, mu õnn ja rõõm - meie tänane hümn. 
    Peokõnedest oli ideoloogiliselt tähtsaim Jakob Hurda sõnavõtt, kes pani südamele, et eestlased säilitaksid oma rahvuse ning nõutaksid haridust. 
    Pärast päevaseid proove, rongkäike ja kontserte ning õhtusi ajaveetmisi Vanemuise ja Saksa Käsitööliste Seltsis oli lauljail veel jaksu ka võistu laulda ja mängida. 
    Võistulaulmine algas kolmandal peopäeval kell kaks pärast lõunat Vanemuise Seltsi aias. 
    Esikoha võitis Tallinna Estonia Seltsi meeskoor. 
    Teise koha sai Kursi koor, kolmandat jagasid 7 koori. 
    Vanemuise meeskoor kui peoperemees võistlusel ei osalenud. 
    Kahest võistelnud pasunakoorist sai esikoha Väägvere, Kärkna orkestrile anti kiituskiri. 
    Jannsen ütles oma lõpukõnes kohalviibijaile: tervitage kogu Liivi- ja Eestimaad, tervitage kogu maailma. 
    Tartu peol oli ju ka väliskülalisi, kes täitsid ühtlasi ajakirjaniku ülesandeid. 
    Tänase päevani on esimesele ülalaulupeole ja selle korraldajale antud igasuguseid hinnanguid, aga nagu Koidula pärast pidu Kreutzwaldile kirjutas: Susisegu kadedad keeled ja suled, mis nad tahavad: see oli siiski eesti pidu. 
    Maadlejad kuumal matil 
    TOIVO KIVIMETS 
    Päikeselõõsases Tartus peeti läinud nädalavahetusel hansapäevi ja muidugi ei puudunud kavast ka spordivõistlused. 
    Raekoja taga Pirogovi platsile oli kolmandat aastat järjest maha laotatud maadlusmatt, kus tartlased ja nende külalised jõu ja ilu numbreid näitasid. 
    Jõumeeste etendusest sai osa ka samal ajal peopaigast mööda kõndinud Jose Carreras. 
    Lüneburgi maadluspoisid pidasid meie eakaaslastega näidiskohtumisi, saksa tüdrukud tutvustasid omavahel rassides vabamaadluse nippe. 
    Kreeka-rooma maadluse tipptegijate köögipoolt tutvustasid pooletuhandele huvilisele tartlased Tõnis Tamm, Tõnis Naarits ja Ruto Toots, vabamaadlust näitasid viljandlased Janek Lips ja Sergei Medvedjev. 
    Kolmes kehakaalus peeti suhkru- ja riisikottide peale maha ka korralik võistlus. 
    Kuni 65 kg kaalus oli parim Kristjan Press, kuni 69 kg kaalus Margus Rääk ja kuni 76 kg kaaluvatest matimeestest Rait Lest. 
    Võitjad selgitasid omavahel veel absoluutse võitja. 
    Tuhandekroonisest auhinnarahast sai poole Margus Rääk, Kristjan Press pidi leppima 300 ja kõige raskem, Rait Lest 200 krooniga. 
    Matt oli kohtutavalt kuum, parteris käpuli minna ei saanud - kõrvetas kohe peopesad ära. 
    Kes seljaga kukkus, see silda teha ei saanudki, kommenteeris kõrvetava päikese all peetud võistlemist Kalevi treener Heiki Toots. 
    Et Helger Hallikule matil tema kaalu vastast ei leidunud, pakkus Eesti paremikku kuuluv raskekaallane soovijale võimalust oma käeseongut lahti harutada. 
    Mitu meest käis õnne katsumas, kuid Halliku raudsest haardest nende jõud üle ei käinud. 
    Isegi üks naisterahvas tuli proovima ja ehkki tema vastu sidus Hallik vaid kaks sõrme ning publiku seast hüüti, et kui lahti teed, saad Helgeri endale, jäi maadleja seegi kord võitjaks. 
    Alles jõumehe kolleeg Tõnis Naarits sai kavalust appi võttes Halliku käed lahti tõmmatud. 
    Köit veeti laupäeval jalakäijate sillal. 
    Mullu võitnud noorte maadluspoiste meeskonnale algul vastast ei leidunudki, sest sõjamehed jätsid oma esinduse välja panemata. 
    Kohapeal organiseeriti publiku seast siiski vastasmeeskond, kes ürituse toetaja Hanse Baltic ASi poolt välja pandud 25-kilosed suhkrukotid ka endale sai. 
    Tartu karikas rändas Riiga 
    TOIVO KIVIMETS 
    1984. aastal sündinud noorte Tartu karikaturniiri jalgpallis võitis Riia Skonto meeskond. 
    Läti selle vanuseklassi koondise baasklubi ei kaotanud ühtki mängu. 
    Alagrupis saadi jagu Espoo Honkast (Soome) 1:0 ja Tallinna Jalgpallikoolist 2:0 ning 0:2 kaotusseisust võideldi 3:2 võit välja ka Pärnu Jalgpalliklubi üle. 
    Finaalturniiril seljatati Jelgava Viola 3:0 ja Kokkola KPV 2:0. 
    Teine koht kuulus Kokkola palluritele, kolmas oli Viola, neljas Tallinna JK, viies Pärnu JK ja kuues Tartu Jalgpalliklubi. 
    Turniiri kaks viimast olid Honka ja Tallinna Hõbetähed. 
    Tartlased kaotasid alagrupis Kokkolale 0:1, võitsid Hõbetähti 3:0 ning jäid otsustavas mängus pidevalt rünnates alla Jelgava poistele 0:2. 
    Teisel finaalturniiril viigistati Honkaga 2:2 ja kaotati pärnulastele 0:4. 
    B-klassi turniiril (1982/83 sünd.) oli neli meeskonda. 
    Selle eest, et Skonto kahe karikaga Tartust ei lahkuks, hoolitses Merkuur-Juunior, kes võitis riialasi esikohamängus 5:2. 
    Lisaks saadi jagu Narva Transist 3:1 ning ainuke punkt kaotati Tartu Jalgpalliklubile 1:1 viigi eest. 
    Jalgpalliklubi poisid kaotasid riialastele 0:5, kuid võitsid Transi 1:0 ning said kolmanda koha. 
    Turniiri ühe eestvedaja Vladimir Karevi sõnul kiitsid kõik osalejad üksmeelselt turniiri ühtlast taset ja head korraldust. 
    Ühepoolseid mänge peaaegu polnudki. 
    Tartlased said küll kuuenda koha, aga see-eest palju uusi kogemusi. 
    Osa poisse pidi samal ajal eksameid tegema ja eks see mõjutas ka veidi tulemust, ütles Karev. 
    Korraldajate tänusõnad kuuluvad turniiri toetajatele: Wõro Kommertsile, Rucanorile, linna kultuuriosakonnale ja sporditeenistusele. 
    Worldloppet kasvas jälle suuremaks 
    TOIVO KIVIMETS 
    Worldloppeti peasekretär Madis Lepajõe on tagasi American Birkebeineri peakorterist Haywardist (USA Wisconsini osariik), kus peeti pikamaasuusatamise maailmaorganisatsiooni 21. aastakoosolek. 
    Esimest aastat juhiti Worldloppetit Eestist ning Madis Lepajõe tööaruanne võeti hästi vastu. 
    Kõik olid nõus, et sekretariaat on hästi töötanud, oli peasekretär rahul. 
    Tshehhid said liikmeks 
    Peauudis on, et alates uuest hooajast kuulub Worldloppeti sarja neliteist suusamaratoni. 
    Kui seni oli viimane uustulnuk 1994. aastal lisandunud Tartu maraton, siis nüüd jõudis kandidaadiseisusest täieõiguslikuks liikmeks tshehhide korraldatav Jizerska Padesatka, mis eeloleval talvel sõidetakse 50 km pikkusel võistlusmaal klassikatehnikaga juba 33. korda. 
    Täitevkomitee pakkus pärast nelja kandidaadiga tutvumist ainsana välja just Tshehhi maratoni. 
    Haywardis diskuteeriti siiski ligi kaks tundi, enne kui otsus kinnitati. 
    Üheksa liiget oli poolt, neli jäid erapooletuks, ütles Lepajõe. 
    2000. aastal peetakse tshehhide sõit nädal pärast Tartu maratoni, 20. veebruaril, kuid alates ülejärgmisest hooajast on see pikamaasuusatamise hooaja avavõistlus Euroopas. 
    Austria ja Saksamaa piiri lähistel Liberecis lumega muret ei ole ja tshehhid olid nõus oma sõidu juba jaanuaril teisel pühapäeval tegema. 
    Meile on see hea, sest hooaeg pikeneb. 
    Tänavu oli seal 1700 lõpetaja ringis, oli peasekretär uustulnukaga rahul. 
    Ülejäänud kandidaadid olid Murmanski maraton, Bieg Piastow Poolast ja Biela Stopa SNP Slovakkiast. 
    Kahel esimesel on korralduses veel palju parandada, Slovakkiast aga teatati, et neil pole rahapuudusel võimalik Worldloppeti inspektoreidki vastu võtta. 
    Nii jäi nende kandidatuur üldse arutluse alt välja, kommenteeris Madis Lepajõe ukse taha jäänute nõrkusi. 
    Vaieldi karikasarja pärast 
    Väga tuliselt vaieldi Haywardis FISi Marathon Cupi üle. 
    Mõnede maratonide korraldajate arvates võib Worldloppet FISiga koostöö tulemusena kaotada oma identiteedi. 
    Dolomitenlaufi ja Keskinada Loppeti esindajad pidid äärepealt oponentidele käsitsi kallale minema. 
    Õnneks juhatas seda koosolekut Vasaloppeti kauaaegne president Arne Andersson ja et rootslased olid meie poolt välja käidud idee suurimad toetajad, jäi mõistlik pool lõpuks ikkagi peale, meenutas Lepajõe. 
    Et norralased tahavad rohkem keskenduda rahvasuusatamisele, loobus Birkebeiner Rennet sarjas osalemisest ja kokku peetakse esimesel hooajal seega kaheksa etappi. 
    Veel otsustati teha FISile ettepanek, et alates 2001. aastast oleks sarja nimi FIS Worldloppet Cup. 
    Annan selle soovi FISile edasi. 
    Uurida tuleb ka, kas FIS paneb lubatud 60 000 Shveitsi franki auhinnaraha välja ka sel juhul, kui neil peasponsorit leida ei õnnestu. 
    Viimased andmed on, et sponsori otsimisega tegeldakse, teavitas Lepajõe. 
    Worldloppeti peasponsori otsimise suhtes oli samuti erimeelsusi, sest osade maratonide korraldajad ei taha teatud osa oma reklaamiõigustest kellelegi loovutada. 
    Kui ükski maraton midagi ära ei anna, siis pole peasponsorist mõtet rääkidagi. 
    Ameerikas oli kohal üks Saksa marketingifirma, kes on edukalt koostööd teinud jalgpallurite ja vigursuusatajatega. 
    Nemad saadavad kõigile maratonidele küsimustiku ja selgitavad, mida sellel suunal teha annab, ütles peasekretär. 
    Rattamaratonidele oma sari? 
    Eestlaste poolt Haywardis välja jagatud ankeetide põhjal selgus, et kuus-seitse maratoni korraldavad suviti maratonirajal või selle lähikonnas ka oma rattamaratoni. 
    Tahame kõigiga ühendust võtta ja pole võimatu, et tulevikus saab asja ka Worldloppeti rattasõidu sarjast, avaldas Lepajõe, kes on teadupärast ka Rahvusvahelise Jalgrattaliidu UCI komissar. 
    Klubi Tartu Maraton järgmised üritused ongi rattamaraton ja sügisjooks. 
    Viimane siirdub sel aastal esimest korda Tartust välja. 
    Põhidistants joostakse Otepäält Elvasse, maa pikkus on endiselt 23 km. 
    Alustatakse maanteel, edasi pööratakse metsa ja suurem osa rajast kulgeb talvisel maratonitrassil. 
    Lasteüritused jäävad ikka Tartusse, 10 km pikkune jooks on Elvas, lasketiiru ümbruses. 
    Korvpallimeister on ülikooli meeskond 
    JÜRI METS 
    Mullu oktoobris alanud Tartumaa meistrivõistlustel korvpallis osales 17 meeskonda linnast ja 12 maakonnast ning kokku peeti 219 mängu. 
    Esmalt peeti linnas ja maal eraldi turniir. 
    Linnameeste seas olid kolm paremat ülikooli esinduskoosseis, EPMÜ ja Tarkon, järgnesid ülikooli teine meeskond, Gefi, korvpallikooli I, ProSport, Lilla Kolm, korvpallikooli II, Vigri, Maarjamõisa haigla, A-Team, Tartu politsei, Ugala, ERA Grupp, Powertrukk ja Vennad Ehitus. 
    Maakonnas jõudsid esikolmikusse Raatuse kaubamaja, maavalitsus ja Termeco, edasi tulid ESS Lõuna, Nõo, Kambja, IP-Hulgi, Ülenurme, Kungla, Tartumaa päästeteenistus, Tartu vald II ja Elvex. 
    Edasi selgitati nii maal kui linnas isekeskis see meeskond, kes Tartumaa meistritiitli pärast mängima pääseb. 
    Linna esindajaks jäi põhiturniiri võitja TÜ I, kes võitis esmalt Lilla Kolme 119:75 ja 84:79, seejärel TÜ II 114:76 ja 108:72 ning lõpuks EPMÜ 114:76 ja 106:82. 
    Maakonna poolel saatis edu maavalitsuse meeskonda, kes võitis Raatuse kaubamaja 92:74 ja 90:75, Termeco 92:72 ja 76:66 ning IP-Hulgi 73:68 ja 100:70.Esikohapaaris võitsid esimese kohtumise tudengid 89:71, teine mäng lõppes viigiga 93:93. 
    Ülikooli esindusmeeskonnas mängisid Indrek Visnapuu, Silver Kallas, Anti Vasar, Jaak Raie, Martin Vahimets, Priit Lõhmus, Tauno Kandimaa, Eero Jakobson, Martin Jürgenson, Erkko Ojala, Tim Matjus ja Alvar Reisner, treener oli Arne Laos. 
    Maavalitsust esindasid palliplatsil Margo Uusen, Rainer Uusen, Neeme Pastik, Andreas Kaasik, Jaak Kibe, Tarvi Uusen, Ott Krikmann, Urmas Teppo, Margus Vooder ja Priit Paama. 
    Võitjate autasustamine on 26. juunil kell 16 kaubahalli ees, kui peetakse järjekordne turniir tänavakorvpallis. 
    Tänavakorvpall Reeboki auhindadele 
    MADIS KUKK 
    Tänavakorvpalliturniiril Reeboki auhindadele osales Tartus 42 võistkonda 154 mängijaga. 
    Ühtekokku peeti kaubahalli esisel asfaldiplatsil 95 mängu. 
    Kõige arvukamalt oli võistkondi amatööride grupis - 17. 
    Esikoha sai meeskond Mortifer (Rene Vaher, Karol Ahja, Alar Vares, Avo Alender), järgnesid Patsa & IP Hulgi ning Antti. 
    1982-1983 sündinud poiste võistkondi oli üksteist. 
    Võitis Kilukarbi Dünamo (Marek Doronin, Hardi Lipping, Heiko Rannula). 
    Teise koha sai Kolla-Kollid Jr ja kolmanda MKT. 
    Et firmasid osales kümme, eliitmeeskondi aga vaid üks, mängiti ühisel turniiril. 
    Võitis Retent (Gunnar Saar, Tarvo Tarto, Kaimur Kivi, Alvar Ehamaa), teine oli Tartu Pere Leib ja kolmas Pindi. 
    Neiud ja naised mängisid omavahel kaks ringi, sest naiskondi oli vaid kolm. 
    Neidudest võidutses Everin (Taisi Luha, Annika Rüütli, Donis Reva, Reni Aunison), naistest Küprok (Katja Ossipova, Jana Timks, Merike Anderson). 
    Auhinnad panid välja kauplus Pro Sport, AS IP Hulgi ja A. Le Coq. 
    Jaani kiriku kellad hakkavad helisema jõuluks 
    PRIIT RAJALO 
    Tänu annetajatele on Jaani kirik saamas vaskset katust ja jõulude ajal võib kuulata tornis kõlamas uute kirikukellade helinat. 
    Eilseks oli Jaani kirikule kuu ajaga annetatud kokku umbes 225 000 krooni, millest kellade valamiseks jääb 125 000 krooni. 
    Pankadesse on kirikule raha andnud umbes 500 ja raekotta umbes 300 inimest ning asutust. 
    Kui paljud on raha poetanud korjanduskastidesse, ei osanud sihtasutuse Tartu Jaani Kirik juhatuse esimees Roman Levin pakkuda. 
    Ta lisas, et kirikukellade valamiseks on linnale pakkumise teinud üks Saksamaa firma. 
    Sakslased on nõus töö ära tegema 200 000 krooni eest. 
    Praegu ei ole linn Saksa firmale veel oma lõplikku sõna öelnud, ent raske on sellest odavamat pakkumist leida, märkis Levin. 
    Reedel kohtub Roman Levin Saksamaal Põhja-Elbe kiriku esindajatega, kellega koostöös valmistatakse kellade tehnilised projektid. 
    Levini kinnitusel võiks kellade valamiseks minna kohe, kui kavandid valmis ja linn on Saksa firma pakkumise sobivaks kuulutanud. 
    Kolm Jaani kiriku pronkskella kaaluvad Saksa firma pakkumise järgi kokku umbes tonni ja nende valamiseks kulub kaks kuud. 
    Kellade saamine Jaani kiriku torni sõltub sellest, kui ruttu tornis tööd valmis saavad, selgitas Levin. 
    Aga jõuludeks on nad kindlasti üleval. 
    Pühapäeval, 20. juunil kell 21 on Jaani kirikus tasuta kontsert, kus Tallinna barokkorkester esitab Vivaldi Aastaaegu. 
    24. juunil on Jaani kirikus jumalateenistus, kus teenib praost Joel Luhamets. 
    Annetada saab: Linnavalitsuse infopunkt raekojas 
    Postimehe raamatuäri 
    I-punkt Raekoja platsil 
    E-kaubamaja 
    Kivilinna pood 
    Veeriku pood 
    EÜSi maja 
    Allikas: Jaani kiriku sihtasutus 
    Miks kutsus TeleMedia rahvast aegunud loosimisele? 
    AIVAR AOTÄHT 
    Eesti Telefoni Lõuna-Eesti klientidele koos telefoniarvega saabunud TeleMedia loosiblankett kutsub osa võtma juba lõppenud loosimisest. 
    Apsaka ilmnemisel on tähtaega pikendanud, kinnitab TeleMedia. 
    AS Eesti Telefoni teleteenuste pressiesindaja Marko Kadanik: Üldjuhul me ei lase teistel ettevõtetel oma arve ümbrikke otsepostituseks kasutada. 
    TeleMediaga on natuke teine olukord, esiteks kattub nende sihtgrupp üsnagi tugevalt meie omaga. 
    Teiseks on TeleMedia ja Eesti Telefoni omanikering sarnane. 
    Seetõttu tegime TeleMediale erandi. 
    Kõnealusel juhul olime lihtsalt reklaami kohaleviijad. 
    Reklaami sisu eest vastutab täielikult TeleMedia. 
    Et inimesed pöörduvad siiski küsimustega ka Eesti Telefoni poole, oleme sellest loost informeerinud kõiki oma esindusi ja teeninduspunkte. 
    Miks ikkagi TeleMedia levitas neil päevil reklaami, kus paluti blankett täita hiljemalt 5. juunil, sest loosimine pidi toimuma 11. juunil? 
    AS TeleMedia Eesti juhataja assistent Gerli Soosalu: Aegunud blanketid said Lõuna-Eesti kliendid - Tartu, Põlva, Jõgeva, Võru ja Valga maakond. 
    Algul oli plaanitud, et need jõuavad kohale kuu aega varem, aga me ei jõudnud Eesti Telefoni tingimusi nii ruttu täita, et blanketid oleksid õigel ajal arve vahele saanud. 
    Mis nüüd saab? 
    Otsustasime loosimise tähtaega pikendada, blankette võib saata kuni 10. juulini, loosimine on 16. juulil. 
    Tabati puskarimüüja 
    Eile pidas politsei turul kinni kaks meest, üks oli teiselt ostnud pudeli puskarit. 
    Müüja kotist leiti veel kümmekond puskaripudelit. 
    Naine üritas võõra kaardiga maksta 
    Üleeile kell 19 kutsuti politsei Spari Sõpruse kauplusesse. 
    Seal oli kassa elektrooniline maksterminal trükkinud kviitungile, et varastatud kaart tuleb ära võtta. 
    Politsei pressiesindaja andmeil oli Hansapanga maestrokaardiga püüdnud maksta 40-aastane Tamara. 
    Naine ütles, et oli kaardi bussipeatusest leidnud, ahvatlus oli suur ning ta tahtis lastele vorsti osta. 
    Politsei leidis üles ka kaardi omaniku. 
    Purjus mees lõi neiule näkku 
    Üleeile kell 19.50 tulid politseisse kaks tudengineidu. 
    Kuperjanovi tänaval korea restorani lähedal oli neid tülitanud purjus mees ja löönud 21-aastasele neiule rusikaga näkku, nii et huul läks katki. 
    Rüüstati BMWd ja Volvot 
    Eile öösel kell 0.30 teatati politseisse, et Vanemuise ülemises parklas on purustatud BMW ukseklaas ja varastatud kaks mobiiltelefoni laadurit. 
    Kell 6.30 eile hommikul tuli politseisse naine ja ütles, et tema Volvol, mis seisis Nooruse tänaval, on lõhutud aken ning varastatud autoraadio. 
    Treiler hobustega läks ümber 
    Üleeile kell 21.30 teatati politseisse omalaadsest avariist Nõo alevi serval. 
    Nagu vahendab politsei pressiesindaja, vedas Mercedese kaubik Valga maantee poole kaheteljelist kinnist haagist, milles olid kaks hobust. 
    Äkki hakkas haagis vänderdama. 
    Pressiesindaja andmeil murdus treileri tiisel ja haagise raudne nina libises veel 35 meetrit mööda asfalti, misjärel haagis vajus põllule ning rammis kõrgepingeliini posti, mis murdus. 
    Õnneks jäid traadid maast paari meetri kõrgusele. 
    Ka hobused pääsesid politsei kinnitusel vigastusteta. 
    Pressiesindaja sõnul ähvardab autoomanik treileri ehitanud firma kohtusse kaevata. 
    Kuuripõleng levitas suurt suitsu 
    Üleeile kell 21.32 kihutas päästeteenistus Kastani 12, kus põles mitmest boksis koosnev kuur mõõtmetega 12 x 8 meetrit, ühes boksis oli Zaporožets. 
    Paksu suitsu oli näha Annelinnagi, päästeteenistuse operatiivkorrapidaja hinnangul tõusid leegid ligi kümne meetri kõrgusele. 
    Tule levik siiski peatati ja põleng kustutati. 
    Koer hukkus auto all 
    Üleeile kell 23 juhtus kurb avarii Betooni tänava ülesõidukohal. 
    Politsei pressiesindaja andmeil andis 21-aastane rattaga sõitnud neiu oma kaheaastasele lambakoerale käsu minna, kuid täiesti ootamatult tormas korraliku dressuuri saanud koer sõiduteele ja sai löögi uhiuuelt Opel Omegalt. 
    Koer hukkus, auto sai viga. 
    Politsei korraldas varga tabamiseks haarangu 
    Eile varahommikul sõitis politseiprefektuurist Roosi tänavasse mitu politseimeeskonda. 
    Politsei pressiesindaja andmeil oli eesmärgiks tabada isikud, keda kriminaalpolitsei juba hulk aega on taga otsinud. 
    Roosi tänavasse läks politsei kontrollima kuuri, kus arvati end varjavat meest, kelle hingel on palju vargusi. 
    Politsei avas vaikselt kuuri ees olnud tabaluku. 
    Kuuris põrandale laotatud madratsil lamas magaja, tema kõrval olid suured lõikurtangid, mida rattavargad kasutavad rataste trosslukkude läbilõikamiseks. 
    Tabatult leiti ka suur nuga. 
    Auto veeres üle katuse 
    Eile hommikul kell 7.30 sõitis Tiigi ja Kastani nurgal ettevaatamatult peateele Mercedese takso juht ja rammis Kuperjanovi tänava poolt tulnud Volkswagen Passatit. 
    Viimane sai sellise hoobi, et auto pöördus üle katuse. 
    Politsei pressiesindaja kinnitusel keegi õnneks viga ei saanud, maha valgunud õli koristas päästeteenistus. 
    Vanem mees on sügisest kadunud 
    Tartu politsei otsib taga Valdur Kaivu (s 15.02.1937), kes jäi kadunuks mullu oktoobris. 
    Mees on 180 cm pikk, kõhna kehaehituse ja paksude halliseguste üle pea kammitud juustega. 
    Kõiki, kes teavad midagi Valdur Kaivu asukohast või on näinud teda pärast eelmise aasta oktoobrit, palutakse helistada politseisse telefonil 308 854 või 308 810. 
    Uudised 
    Äkilisest vaesusest päästavad säästud 
    Ligi nelikümmend protsenti lastest on tänu vanemate vaesusele ette määratud virelema 
    VILLU PÄÄRT 
    Normaalselt hakkama saava inimese äkilist vaesumist aitavad ära hoida riskide vältimine ja säästude kogumine, kinnitas sotsiaalministeeriumi nõunik Lauri Leppik. 
    Samal ajal elab rohkem kui kolmandik Eesti elanikkonnast vaesuses. 
    Eestis elab kolmandik elanikkonnast vaesuses. 
    Mida peaks vaene vaesusest väljarabelemiseks tegema? 
    Vaesuse leevendamise uuringu käigus välja töötatud vaesuspiiri kohaselt on vaeseid Eestis kolmandik. 
    Selle projekti üks põhieksperte Dagmar Kutsar ütles, et on olemas suhteline vaesus, aga ka see absoluutne vaesus on suhteline, mis sõltub sellest, kuhu see piir on tõmmatud. 
    Vaene ei saa alati ennast aidata, see et ta vaene on, tähendab seda, et tal on liiga vähe raha, oskusi ja teadmisi selleks, et ta saaks end ise aidata. 
    Kõik ei ole inimese enda teha. 
    Ühiskonnal on kohustus sekkuda ja hoolitseda nõrgemate liikmete eest. 
    Enamik vaesusriske olid selle uurimuse järgi sellised, kus valikud ei ole inimese enda käes. 
    On ka neid, kus inimene saab ise valida. 
    Ei tasu võtta musta tööotsa, kus pole ravikindlustust ja hilisemat pensioniõigust. 
    Samas ei saa öelda, et laste muretsemine on risk, mida tuleks vältida. 
    See oleks kummaline soovitus. 
    Kas kolmandik vaeseid on üleminekuaja märk? 
    Küsimus on mõõtmises. 
    Rahvusvahelise mõõdupuu järgi on vaesuspiir pool keskmisest sissetulekust, siit selgub, et Eestis on umbes seitse protsenti vaeseid. 
    Selle näitaja järgi võime end võrrelda Lääne- ja Ida-Euroopa riikidega. 
    Kui mõõdame vaesust selle järgi, kellel 80 protsenti sissetulekust on sundkulutused eluasemele ja toidule, siis on Eestis kolmandik vaeseid. 
    Väga suur osa nende sissetulekust kulub söögile ja eluasemele. 
    Mõneti on see üleminekuühiskonna paradoks. 
    Ülejäänud kahest kolmandikust 17 protsenti on vaesuse riski piirkonnas. 
    Pool ühiskonnast võib tunda, et nemad ei satu lähiajal vaeste hulka? 
    Positiivne tulemus seegi, et pool Eesti elanikest ei ole otsesest vaesusest ohustatud. 
    Hästi tuleb toime viiendik. 
    Mida peaks tähele panema, et ühel hetkel mitte avastada end vaeste hulgast? 
    Tasub vältida liiga suuri riske elus. 
    Töökohta valides võib ümbrikupalk küll ahvatlev tunduda, aga see tähendab ka väga suurt riski. 
    Sageli on inimesed lühinägelikud lootuses, et nendega ei juhtu kunagi midagi, neid ei taba tõsine haigus või õnnetus. 
    Eestis on haiguseriski vastu piisavalt hea ravikindlustussüsteem. 
    Pigem on teatud sotsiaalse kaitse lülid, kus Eesti rahvusvahelises võrdluses silma torkab. 
    Töötuseriski puhul on nõrk kaitse ja suhteliselt nõrk kaitse on tööõnnetuste ja kutsehaigusteriski suhtes. 
    See tuleb ka Eesti riigi piiratud võimalustest. 
    Millal siis on see valik, kui inimene valesti valides võib kukkuda vaeste hulka? 
    Uurimus näitas, et kõige suuremas vaesuseriski ohus on Eestis lapsed, neil ei ole sageli valikuid. 
    Juba sündides on inimene määratud olema vaene? 
    Veidi üle 40 protsendi laste puhul on see tõesti nii. 
    Oluline on vältida vaesuse ringkäiku, et vaeste inimeste lastest ei saaks vaeseid, kelle lapsed on omakorda vaesed. 
    Eestis on tasuta üldharidus, nii ei jää vaese pere laps vähemalt haridusest ilma. 
    Andke mõni lihte näpunäide, kuidas vaeste hulka mitte sattuda? 
    Kui inimesel on valikuid, siis tasub vältida liiga suuri riske. 
    Tuleb mõelda, et keegi ei ole kaitstud elu keerdkäikude eest. 
    Igaüks peaks vaatama, kuidas end mustade päevade vastu kindlustada. 
    Arvamus 
    Riina Müürsepp 
    Tartu Ülikooli Pärnu kolledzhi direktor 
    Selleks, et perekond oleks toidetud, riides, maksud makstud ja saaks veel võibolla ajalehte lugeda, vajaks minu pere vähemalt 2500 krooni inimese kohta. 
    Aga ma ei ütleks, et see oleks väga hea elu. 
    Auto ei ole tänapäeval enam otseselt luksusasi, auto ülalpidamiskulud tuleks sellele 2500-le juurde kirjutada. 
    Toivo Maimets 
    Tartu Ülikooli rakubioloogia professor 
    Normaalne äraelamine on, kui perekonnas ja tööl on kõik hästi. 
    Rahas on seda väga raske väljendada. 
    Tõenäoliselt on olemas mingi väga minimaalne piir, millest allapoole ei ole enam võimalik füsioloogilisi tarbeid rahuldada, ei saa enam piisavalt süüa. 
    Seda, et kokku ei kuku, on olnud alati võimalik täita. 
    Vaesus on probleem perekonnas ja erialases töös. 
    Rahalise vaesuse piir on seal, kus keha kokku kukub. 
    Marika Valk 
    kunstimuuseumi direktor 
    Asjad, mille pealt kindlasti koonerdama ei peaks, on tervis, haridus ja normaalne puhkus. 
    Need on alustalad, millest tulenevalt saab ka normaalselt tööd teha. 
    Raha mõttes ei ole praegu pilt ilus, ent küsimus ei ole ju alati rahas. 
    Väga paljusid asju saab teha ka rahata. 
    Jüri Saar 
    Saare maavanem 
    Väga raske on paugupealt öelda, kui palju peaks kuus teenima, et normaalselt ära elada. 
    Minul on kolmeliikmeline pere ja kodus tegeleb rohkem proua nende majanduslike küsimustega, kuid arvan, et oma 10 000 krooni peaks pere küll teenima. 
    Siis saaks laps koolis käia ja ka hobidega tegelda, mitte et lihtsalt elaks kuidagi ära. 
    Belgia liha müük Eestis seaduslik 
    Valitsus lükkas dioksiiniga saastunud liha müügi keelamise nädalaks edasi 
    ARGO IDEON 
    Eesti riigivõime tabas mürgise keemiaühendi dioksiiniga saastunud liha avastamine Belgias ootamatult ning sealse lihakauba müüki ei keela selgelt ükski otsus. 
    Valitsus kaalus eile hommikul Belgia päritolu loomsete toiduainete jae- ja hulgimüügi ning nende tootmises kasutamise keelamist, kuid põllumajandusministeeriumis koostatud määruse heakskiitmine lükkus vähemalt tulevasse nädalasse. 
    Valitsus teab vähe 
    Valitsuse pressibüroo direktor Kaarel Tarand põhjendas otsusega viivitamist infopuudusega valitsuses. 
    Asi tuleb põhjalikumalt ette valmistada, sõnas Tarand, viidates võimalusele, et rahvusvahelisse äritegevusse puutuva keeluga kiirustades võib riik tõmmata endale kaela ebameeldivaid kohtuasju. 
    Kui Belgia põllumeeste ehmatuseks leiti nende lihatoodetes hiljuti mürgist keemilist ühendit, keelasid Euroopa Liidu ja kaugemadki riigid sealt lihatoodete sisseveo ja müügi määramata ajaks. 
    Eestis keelas lihatoodete Belgiast sisseveo veterinaar- ja toiduinspektsiooni piiriteenistus, kuid põllumajandusministeeriumi andmetel on alates tänavu jaanuarist meile toodud ainuüksi 400 tonni sealiha, mille ohutus sööjale pole kindel. 
    Tarbijakaitseameti ja tervisekaitseameti tippjuhid väitsid eile Postimehele, et neil puudub selge alusdokument, millega kohe nõuda firmadelt kahtlase Belgia toidu müügilt korjamist kogu Eestis. 
    Seetõttu pole välistatud taolise söögikraami jõudmine kohalike inimeste kõhtu, sest inspektorid ei jõua korraga kontrollida 12 000 kauplust, restorane ja sööklaid. 
    Üldkehtivat keeldu pole, kinnitas eile tervisekaitseinspektsiooni peadirektori asetäitja Heino Lutsoja. 
    Tema sõnul on tervisekaitsjad möödunud nädalast saadik tuvastanud üle kümne tonni Belgia lihatoodangut, mis pärineb põhiliselt hulgimüüjatelt. 
    Jaemüügis avastatud kogused on Lutsoja väitel väikesed, samas on võimalikke müügikohti väga palju. 
    Näiteks kirjutas Pärnu Postimees kohalikust laost Aksel Hulgikaubanduse AS, mis veel eelmisel nädalal Belgiast toodud ribitükke müütas. 
    Kauba said nad Tallinna firmast Ottenhof, mis tõi varem Belgiast kaks-kolm tonni liha kuus. 
    Minul pole praegu lauskeeluks juriidilist alust, sõnas eile tarbijakaitseameti peadirektor Helle Aruniit. 
    See otsus peab tulema ikkagi põllumajandusministeeriumi ja valitsuse tasemelt. 
    Aruniit kinnitas samas, et olukord on kontrolli all ja üksikjuhtumitega tegelemiseks on ameti inspektoritel piisavalt seaduslikku voli. 
    Brüsselis süüakse kala 
    Põllumajandusministeeriumi veterinaaria- ja toiduosakonna juhataja Toivo Nõvandit tabas Postimehe telefonikõne lihaskandaali tulipunktis Brüsselis, kus inimesed käivad tema sõnul hõredavõitu lihalettidest mööda ning ligi tõmbavad hoopis kalamüüjad. 
    Nõvandi ütles, et eelistab Brüsselis olles leiba-juustu ja puuvilja. 
    Ta ütles end uskuvat, et Eestisse jõudnud sajad tonnid Belgia sealiha asuvad suurelt osalt veel hulgiladude sügavkülmas ning sinna jääb liha seniks, kuni selle ohutus on tõestatud. 
    Inimeste võimalikke tervisekahjustusi enam täielikult vältida ei saa, sest mis söödud, see söödud, tõdes Nõvandi. 
    Põllumajandusministeerium taotles reedel valitsuselt miljoni krooni eraldamist selleks, et teha Soomes asuvas laboris kalleid teste liha kontrollimiseks. 
    Üks dioksiinikontroll maksab umbes 10 000 krooni, seega saab miljoni eest sadakond testi. 
    Postimehe andmetel ei tahtnud ministrid eile seda raha ministeeriumile anda. 
    Belgia valitsus on lubanud hoolitseda mürgiga saastatud toidu hävitamise eest ning tasuda ka Eestist või mujalt avastatud dioksiinliha transportimise tagasi Belgiasse. 
    Samas jääb eksport-importfirmade omavaheliseks asjaks, kumb katab rahakahju. 
    Lutsoja sõnul on dioksiinide seas palju erinevaid nimetusi, kuid ainult üks neist on eriti ohtlik ja kindlalt vähki tekitav. 
    Inimorganismis dioksiin ei lagune, vaid püsib seal aastaid. 
    Inimesteni jõuavad dioksiinid enamasti toidu kaudu. 
    Dioksiinühendid tekivad kõrvalainena nn fluor-orgaaniliste ühendite, näiteks herbitsiidide ja DDT tootmisel. 
    Belgia toiduskandaali laienemisest ja Coca-Cola toodete ärakorjamisest loe LK 13 
    Valitsusliit lubab säästueelarvet tuleva nädala lõpuks 
    URMAS PAET 
    Valitsusliit võttis eile selge suuna säästueelarve läbisurumisele, kui katkestas eelarve teise lugemise ning hakkas muutma Riigikogu kodukorda, et see võimaldaks säästueelarve vastuvõtmise siduda valitsuse usaldushääletusega. 
    Keskerakonna juhitud opositsioon alustas Riigikogu eilset istungit taas kümneminutiliste vaheaegade võtmisega enne säästueelarve muudatuste hääletamist. 
    Pärast teist vaheaega palus aga valitsus säästueelarve teise lugemise katkestada ning alustada Riigikogu kodukorra seaduse põhiseadusega vastavusse viimist. 
    Põhiseadusega vastuolus 
    Eelmisel nädalal teatas õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli, et valitsus võib usaldushääletusega siduda ka eelarve vastuvõtmise. 
    Praegune parlamendi kodukorra seadus seda ei võimalda ning on seega põhiseadusega vastuolus. 
    Valitsusliidu kava kohaselt peaks valitsus järgmise nädala alguseks saama võimaluse siduda säästueelarve vastuvõtmine usaldushääletusega, mis võimaldaks kõrvale jätta kõik parandusettepanekud ning panna säästueelarve tervikuna hääletusele. 
    Esialgse kava kohaselt koguneb Riigikogu järgmise nädala esmaspäeval, teisipäeval, reedel, laupäeval ja pühapäeval erakorralistele istungitele, et säästueelarve vastu võtta. 
    Samas võib opositsioon blokeerida ka Riigikogu kodukorra seaduse vastavusse viimist põhiseadusega. 
    Eile lõunaks esitaski peamiselt Keskerakond sellele seadusele 33 parandusettepanekut. 
    Iga parandusettepaneku läbihääletamise eel saab aga taas võtta kümme minutit vaheaega. 
    Juhul kui Keskerakond valib sellegi seaduse puhul venitamistaktika, on valitsus valmis siduma ka parlamendi kodukorra põhiseadusega vastavusse viimise valitsuse usaldusküsimusega, mis võimaldab parandusettepanekud läbi hääletamata jätta. 
    Enamik opositsioonisaadikuid avaldas eile protesti valitsusliidu soovi suhtes siduda säästueelarve vastuvõtmine usaldusküsimusega ning jätta seega parandusettepanekud läbi hääletamata. 
    Janno Reiljani (Maarahva Erakond) sõnul ongi eelarvele kolm lugemist parlamendis selleks, et need, kes majandusasjadest midagi aru ei saa, hakkaksid sellest aru saama. 
    Sven Mikser Keskerakonnast avaldas kartust, et edaspidigi hakkab valitsusliit seaduste läbisurumiseks neid siduma valitsuse usaldusküsimusega. 
    Sellega võidakse ohustada demokraatiat, lisas ta. 
    Laar: demokraatia toimib 
    Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Liia Hänni (Mõõdukad) pareeris süüdistused väitega, et vajaduse siduda säästueelarve valitsuse usaldusküsimusega tingis Riigikogus kujunenud ebanormaalne olukord, mille põhjustas opositsiooni venitamistaktika säästueelarve menetlemisel. 
    Ka annab põhiseadus valitsusele õiguse iga valitsuse algatatud eelnõu siduda usaldusküsimusega, lisas ta. 
    Hänni sõnul aitab ohtu, et usaldushääletust võib valitsus hakata kuritarvitama, välistada poliitiline kultuur, mis ei luba luua sellist olukorda, kuhu Riigikogu on jõudnud. 
    Peaminister Mart Laar ütles, et tal on kurb vaadata, kuidas Keskerakond üritab inimestele näidata, et demokraatia ei toimi. 
    Tallinna linnapeaks võib saada siseminister Mõis 
    URMAS PAET 
    Juhul kui Isamaaliit võidab Tallinnas sügisesed kohalikud valimised, võib peaminister Mart Laaril tekkida vajadus leida Jüri Mõisa asemel uus siseminister, sest Isamaaliit kaalub teda kui võimalikku linnapeakandidaati. 
    Seni on erakondadest ainsana oma ametliku linnapeakandidaadi teatanud Reformierakond, kes näeb sel kohal Riigikogu liiget Rein Voogi. 
    Lisaks Voogile ja Mõisale võivad mitme poliitiku sõnul Tallinna linnapeaks pürgida praegune abilinnapea Monika Salu Keskerakonna kandidaadina, Riigikogu liige Sergei Ivanov vene erakondade ja botaanikaaia direktor Jüri Ott Koonderakonna põhjal tekkiva valimisliidu kandidaadina. 
    Samas pole mitme Tallinna volikogu liikme sõnul välistatud ka see, et Keskerakonna kandidaat Tallinna linnapea kohale saab olema praegune Nõmme linnaosa vanem Vilja Savisaar. 
    Juhul kui Jüri Otist saab koonderakondliku valimisliidu linnapeakandidaat, raskendab see Isamaaliidu ja Reformierakonna poliitikute sõnul nende kahe erakonna, Mõõdukate ning vajadusel ka Koonderakonna ühise linnavalitsuse moodustamist, sest Otiga on seotud vana- ja kesklinna kahtlased korterite-hingud. 
    Toompeal võimul olevate kolmikliitlaste sõnul on eelolevate kohalike valimiste peaeesmärk saada Keskerakond Tallinna võimu juurest eemale. 
    Õnne 13 ei kao ETV ekraanilt 
    JAANUS PUTTING 
    Menuseriaali Õnne 13 tegijad kinnitasid, et vastupidiselt eilses Eesti Päevalehes avaldatud väidetele ei lõpeta nad seriaali tootmist ning see naaseb sügisel ekraanile. 
    Õnne 13 produtsent Raivo Suviste ütles Postimehele, et tal puuduvad andmed selle kohta, nagu plaaniks keegi menuseriaali lõpetamist. 
    Ma arvan, et kui keegi tahaks seriaali lõpetada, siis räägiksid nad sellest kõigepealt tegijatega, lausus Suviste. 
    Kuuldused lõpetamisest on näpust välja imetud. 
    Eesti Päevaleht kirjutas eile, et Eesti Televisiooni (ETV) peadirektori Toomas Lepa ja juhatuse kaklus on reklaamiandjad ettevaatlikuks muutnud ning Õnne 13 tegijad pole järgmise hooaja suhtes Lepaga kokkuleppele jõudnud. 
    Suviste kinnitas Postimehele, et seriaali järgmise hooaja lepinguprojekt ja tootmisvõrk on ETV raskele finantsolukorrale vaatamata valmis. 
    Ma ei näe ühtegi põhjust, mis takistaks seriaali jätkamist, võibolla ehk maavärisemine või muud säärased asjad, sõnas ta. 
    Ma saan täiesti aru, et riik teeb lisaeelarve ja ka ETV-l napib raha. 
    Kuid ka nendes tingimustes sündinud programmis on Õnne kindlalt sees. 
    Õnne 13 stsenarist Teet Kallas lükkas kuuldused seriaali lõpetamisest samuti ümber. 
    Ma ütleksin selle kohta Johannese sõnadega: see on üks igavene Eesti jura, lausus ta. 
    Sain just eile seriaali tootjatelt ja rezhissöörilt käsu stsenaariumiga edasi töötada. 
    ETV peadirektor Toomas Lepp ütles seriaali lõpetamise kuuldusi kommenteerides, et tegemist on ajakirjanduse järjekordse tahtliku valega. 
    Loomulikult Õnne jätkab, sõnas Lepp. 
    Ta lisas, et kuigi kõiki lepinguid pole veel sõlmitud, on need siiski valmis. 
    Läbirääkimised on lõpetatud ja mingeid probleeme ei ole. 
    ETV elas üle oma võimete 
    Ringhäälingunõukogul pole telejuht Toomas Lepale etteheiteid 
    JAANUS PUTTING 
    Eesti Televisiooni juhi Toomas Lepa vastu mässu tõstnute kinnitusel elas riigitelevisioon eelmisel aastal üle oma võimete, tootes ettenähtust rohkem saateid ning tuues sellega ligi 10 miljonit krooni kahju. 
    Eile õhtul esitas riigitelevisiooni rahandusjuht ringhäälin-gunõukogule audiitorkontrol-li tulemused, millest selgub, et ETV sai mullu 9,6 miljo-nit krooni kahju. 
    Üks asja-ga kursis olev teletöötaja põhjendas kahjumit Postimehele asjaoluga, et programmi toodeti 600 tundi ettenähtust rohkem. 
    Sellisele talitamisele tuleb nüüd lõpp teha, ütles al-likas. 
    Eelmisel aastal pidi ETV ringhäälingunõukogu ettekirjutuse kohaselt tootma 4600 tundi programmi, kuid tootis 5200 tundi. 
    ETV peadirektori Toomas Lepa sõnul tehti programmi rohkem seepärast, et see oleks parem ning püsiks konkurentsis. 
    ETV ekraan ei tohi sahiseda, vaid peab programmi edastama, ja seepärast me programmi ka laiendasime, lausus Lepp. 
    Minu seisukoht on alati olnud selline ja ka ringhäälingunõukogu on mind toetanud. 
    Liigoptimistlik eelarve 
    Ringhäälingunõukogu esimees Paul-Eerik Rummo nimetas ETV kahjumi üheks põhjuseks 1998. majandusaastaks liiga optimistlikult koostatud eelarvet. 
    Kui aasta sees osutus mõnede tulude laekumine väiksemaks või kui prognoositi, et need tulud võivad osutuda väiksemaks, siis ei tehtud sellest küllalt kiireid järeldusi, lausus Rummo. 
    Ta lisas, et ka programmi mahtu suurendas ETV olukorras, kus eelarve osas polnud piisavat selgust. 
    Aasta lõppkokkuvõttes elas ETV tõesti üle oma võimete. 
    Sponsortulud saamata 
    Lepa kinnitusel muutus aga programmitootmine 1997. aastaga võrreldes ETVs tun-duvalt efektiivsemaks. 
    Ta ütles, et 1997. aastal maksis üks tund programmi tootmist 71 000 krooni, eelmisel aastal aga 53 000. 
    Arvutus näitab, et sel juhul kulutas ETV 600 ületoodangutunnile 31 800 000 krooni. 
    Lepa sõnul kujundas kahjuminumbrit ka asjaolu, et läinud aastal jäi ETV-l saamata 3,3 miljonit krooni sponsortulusid ning 5,2 miljonit krooni muid tulusid. 
    Lepp ütles, et ETV kasumiaruannet saab lugeda nii- ja naapidi, kuid ta peab olulisemaks seda, et tasakaalustatud ja ringhäälinguseadusele vastava programmi tootmine läheb tahes-tahtmata rohkem maksma, kui ETV eelarve parasjagu ette näeb. 
    Seda on juba miljoneid kordi öeldud, aga ega selle 150 miljoni krooni eest ei saa toota programmi, mida seadus nõuab ja mis erakanalitega võistelda jõuab, väitis ta. 
    Rummo ütles Postimehele, et ringhäälingunõukogu ei lugenud eile esmapilgul auditist ega ka ETV juhatuse aruandest majandusaasta kohta välja midagi, mille pärast peaks Lepale etteheiteid tegema. 
    Me tuleme selle asja juurde detailsemalt tagasi tuleval nädalal, lisas Rummo. 
    Rahvas umbusaldab võimulolijaid 
    JAANUS PUTTING 
    Eesti elanik usaldab võimulolijatest kõige enam presidenti, suhtub kõhklevalt valimiseelsetesse lubadustesse ning usub majandusraskustele vaatamata elujärje paranemisse. 
    Sotsioloog Andrus Saare sõnul näitavad sotsioloogiliste uuringute firma Saar Poll mai teisel poolel korraldatud küsitluse tulemused selgesti, et nii valitsusel kui ka Riigikogul on praegu piisavalt head võimalused oma plaane ellu viia, sest rahvas usaldab neid. 
    See usaldus on küll kõrge, kuid mitte täiuslik, lisas Saar. 
    Tegemist on naiivse, lapseliku usaldamisega, mis on läbi pikitud suurte kahtlustega, kas valimiste eel väljakäidud lubadused ikka realiseeruvad või mitte. 
    Riigikogu usaldavad pooled 
    Küsitlusest selgub, et Riigikogu uut koosseisu usaldab 50 protsenti küsitletutest. 
    Samas leiab aga 59 protsenti, et Riigikogu opositsioon ja koalitsioon hakkavad riiklikult tähtsate küsimuste lahendamisel lähtuma eelkõige erakondlikest, mitte rahva huvidest, ega tee omavahel koostööd. 
    Saar ütles, et Riigikogu koostöövõimelisuse küsimus esitati maikuu kolmandal nädalal, arvestades aga päevi kestnud parlamendidebatte lisaeelarve teemadel, oleksid tänased hinnangud oluliselt teistsugused. 
    46 protsenti küsitluses osalenutest väljendas rahulolu Riigikogu valimiste tulemustega ning sama palju usub ka praeguse valitsusliidu püsimisse kuni järgmiste valimisteni. 
    43 protsenti polnud valimistulemustega rahul ning 35 protsenti arvab, et koalitsioon laguneb juba enne järgmisi parlamendivalimisi. 
    54 protsendi hinnangul täidab valitsuskoalitsioon vaid vähese osa oma valimiseelsetest lubadustest, 20 protsenti arvab, et valitsus täidab suurema osa lubadustest. 
    Lubaduste enam-vähem täitmist usub neli protsenti, 13 protsenti aga leiab, et valitsus ei täida mingeid lubadusi. 
    60 protsenti küsitletutest teatas, et lähevad kindlasti sügisel kohalikke omavalitsusi valima. 
    19 protsenti on otsustanud mitte minna ning 21 protsenti pole selles osas otsusele jõudnud. 
    Konkurentsitult usaldusväärseimaks peavad Eesti elanikud president Lennart Merit, kellel on 73 protsendi usaldus. 
    Presidendi usaldusväärsus on püsinud stabiilsena vaatamata ajakirjanduse ponnistustele käsitleda tema majaehitust, sõnas Saar. 
    Märksa väiksema usalduse on pälvinud erastamisagentuur, Eesti Pank ning ajakirjandus. 
    Politseisse suurem usk 
    Saare sõnul on tunduvalt tõusnud jõustruktuuride usaldusväärsus. 
    Neli aastat tagasi usaldas näiteks politseid 30 protsenti küsitluses osalenuid, nüüd 43 protsenti. 
    Kaitsepolitseid usaldab praegu 47 protsenti nelja aasta taguse 38 protsendi asemel. 
    Kaitsejõududesse usub 56 (neli aastat tagasi 43), piirivalvesse 58 protsenti. 
    Küsisime ka arvamust selle kohta, kas asjad lähevad paremaks või halvemaks, lausus Saar. 
    Mullu oktoobris uskus paranemist 43 protsenti küsitletutest, tänavu mais juba 49 protsenti. 
    Ja seda olukorras, kus majandusnäitajad on halvemaks läinud. 
    Tiit Laur ootab kinnitamist Eesti Draamateatri direktoriks 
    TAMBET KAUGEMA 
    Eesti Draamateatri direktori ametikoha täitmiseks moodustatud komisjon valis eile kolme kandidaadi seast välja rahvusooperi Estonia praeguse turundusjuhi Tiit Lauri. 
    Komisjon esitab tema kandidatuuri kultuuriminister Signe Kivile kinnitamiseks ja kui minister nõustub, asub Laur 1. juulist ametisse. 
    Valikukomisjoni liige, kultuuriministeeriumi kunstide osakonna juhataja Reet Mikkel avaldas arvamust, et kultuuriminister ei venita otsuse tegemisega. 
    On ju mõistlik, et praegu veel ametis olev meeskond jõuab tööjärje enne juuni lõppu uuele direktorile üle anda, lisas ta. 
    Koos Lauriga kandideerisid Draamateatri direktori ametikohale näitemänguagentuuri tegevdirektor Külli Holsting ja ASi Mobec müügijuht Rein Kirss. 
    Mikkeli sõnul kallutas vaekausi Lauri kasuks tema selge nägemus teatridirektori ülesannetest ja valmidus meeskonnatööks. 
    Tundus, et Tiit Lauri isikuomadused on sellised, mis teevad võimalikuks sujuva koostöö Draamateatri kollektiiviga, lausus Mikkel. 
    Pärnu arst aitas väidetavalt sõjaväest kõrvale hoida 
    ALLAR TANKLER 
    Pärnu prokuratuur algatas kriminaalasja kohaliku arsti Mark Klompuse vastu, kelle valed lampjalgade ja hemorroidide diagnoosid aitasid noormeestel ajateenistusest hoiduda. 
    Pärnumaa riigikaitseosakonna ülem Kaupo Kuningas esitas prokuratuurile andmed 78 noormehe kohta, kes on saanud arstliku komisjoni kirurgilt Klompuselt lampjalgsuse või hemorroidide diagnoosi. 
    Neljal sõjaväest pääsenul tõestas kontrollimiseks kokku kutsutud komisjon, et arsti pandud diagnoos oli vale. 
    Baarmen ei tohi seista 
    Kuningase sõnul tekkis tal kahtlus Klompuse tegevuse suhtes siis, kui tema poolt ühele Pärnu tuntud baarmenile pandud diagnoosist selgus, et too ei tohi üle tunni aja püsti seista. 
    Kui Eesti jalgpallikoondise üks esinumbreid saaks diagnoosi, et ta ei saa kiirelt käia, tekiks ka igaühel kahtlus, et asjad pole korras, lausus Kuningas. 
    Sellisel puhul on alust kahtlustada altkäemaksu võtmist. 
    Üks sõjaväest pääsenu ütles korduskomisjonile, et ta tõesti maksis, aga et politseile ta seda kinnitama ei hakka. 
    Kuninga andmetel maksab sõjaväest pääsemine 4000-8000 krooni. 
    Klompus väitis eile, et ei teadnud ametialase lohakuse tunnustel algatatud kriminaalasjast ega sellele eelnenud uurimisest midagi. 
    Ühtlasi kinnitas ta, et süüdistused ei vasta tõele. 
    See on absoluutne laim. 
    Ma pole altkäemaksu võtnud ja ükski noormees pole läbivaatuse ajal mulle raha pakkunud. 
    Samas pidas kirurg võimalikuks, et mõne noormehe puhul diagnoos ei klapi. 
    Loomulikult võib eksida, kas inimesel on lampjalg või ei ole, ütles Klompus. 
    Hemorroidid võivad aga kaduda. 
    Kuningas ütles, et tema andmetel piisas Klompuselt valediagnoosi saamiseks paljast küsimisest. 
    Valdav enamik kahtlusaluseid on Pärnu noored ärimehed, ütles ta. 
    Mõni on päris tähtsal kohal. 
    Selge see, et siis ei taheta enam teenima minna ja otsitakse kõige nõrgemat lüli. 
    Lähevad siiski sõjaväkke 
    Pärnus arvutite müügiga tegeleva OÜ Invest Grupi juhataja Roald Orm, kelle valediagnoos Kuninga sõnul tõestati, ei soovinud eile Postimehega rääkida. 
    Räägitakse, et meie noormeeste tervis on vilets ja pooled on teenistuskõlbmatud, aga ma usun, et selline asi võib täiesti toimida ka mujal Eestis, möönis Kuningas. 
    Ta lisas, et noormehed, kellele Klompus valediagnoosi pani, peavad sõjaväkke minema. 
    Läänemaal lõõmab mets ja rabapinnas 
    KÜLLIKE ROOVÄLI 
    Nõva tuletõrjekomando pealik Tõnu Osa kustutab koos oma meestega teist päeva ligi sajale hektarile levinud metsa- ja rabatulekahju, millest aeg-ajalt tugevnev tuul sädemeid laiali kannab ning uusi tulekoldeid süütab. 
    Osa kummikutes jalad on kanged, sest puhata pole ta saanud esmaspäeva õhtust peale. 
    Ööl vastu teisipäeva vedas ta voolikuliine ning kustutas koos abilistega metsa. 
    Homme hommikuni peaks magamata vastu pidama, ütles Osa eile pärastlõunal. 
    Tuleks ometi päikeseloojang ja kaste maha, saaks hinge tõmmata. 
    Tornivaht nägi suitsu 
    Osa ja tema 74 kaaslast Nõva, Haapsalu, Oru, Risti ja Paldiski komandodest ning Kose päästekompaniist hakkasid metsa ja raba kustutama esmaspäeva õhtul, kui Riguldi ja Piirsalu tulevaatlustornidest kella veerand seitsme ajal metsast tulevat suitsu märgati. 
    Eile lisandusid veel Lihula ja Pürksi komandod. 
    Metsa kustutas eile ka tulemöllu ulatust uurima tulnud päästeameti asedirektor Mati Raidma. 
    Juba tee peal sattusin ühe tulekolde peale, sõnas tahmase särgiga Raidma staabibussis ja kadus koos meestega peagi uuesti metsa. 
    Läänemaa päästeteenistuse juhataja Olev Rosari sõnul süttis mets ilmselt autost visatud suitsuotsast. 
    Tugev muutliku suunaga tuul tegi aga oma töö ja mõne tunni pärast oli tuli haaranud juba 20 hektarit raba, lisas ta. 
    Hirm Vihterpalu pärast 
    Kuna esmastest kustutusjõududest ei piisanud tule ohjes hoidmiseks, kutsuti lisaks Nõva meestele järjest komandosid juurde. 
    Rabasse ja metsa saab autodega kehvasti ligi ning seetõttu jõuti voolikuliinid alles öösel kohale vedada. 
    Esmaspäeva õhtul oli oht, et ladvatuli levib üle Nõva-Variku tee ida poole Vihterpalu suunas, kuid seda õnnestus vältida. 
    Ka eile kastsid mehed vastaspoolel teeserva veega. 
    Eile hommikul põles kohaliku metsaülema hinnangul juba 80-100 hektari suurune maa-ala, millest metsa oli umbes 40 hektarit. 
    Kell 4.30 lendas kustutajatele appi lennusalga kopter, mis heitis nelja lennutunni vältel neli tonni vett mahutava kotiga rabapõlengule 64 tonni kustutusvett. 
    Välisuudised 
    Kosovo Vabastusarmee laiutab NATO kõrval 
    HEIKI SUURKASK 
    Jugoslaavia armee lahkumine Kosovost kulgeb viivitusteta, kuid NATOt on hakanud häirima Kosovo Vabastusarmee tegevus, mis NATO üksusi ära ootamata on asunud serblaste mahajäetud asulaid üle võtma. 
    Saksa rahuvalvurite kontrollitavasse Prizreni linna Kosovo lõunaosas marssisid eile elanike juubelduste saatel sisse Kosovo Vabastusarmee (UÇK) üksused. 
    Nende sissemarss Kosovo rahukehtestamise vägede (KFOR) kontrollitavatesse linnadesse ei kulgenud siiski probleemideta, sest hoogu sattunud UÇK-lased üritasid eile Prizrenis kohalikke serblasi vahistada, mille peale sakslastest rahuvalvurid olid sunnitud neilt relvad ära võtma. 
    Kosovo pealinnas Pristinas vahistasid inglastest rahuvalvajad samal ajal viis UÇK-last. 
    Saksa rahuvalvebrigaadi komandör Fritz von Korff alustas rahuplaani elluviimise asjus läbirääkimisi UÇK esindajatega. 
    Jugoslaavia lahkub 
    NATO pressiesindaja Jamie Shea kinnitas, et Jugoslaavia vägede lahkumine kulgeb transpordivahendite puudumisele vaatamata plaanipäraselt. 
    Sõdurid lahkuvad uudisteagentuuride teateil siiski oma seniseid asukohti lammutades ja rüüstates, sest Serbia ei paista tahtvat kasutamiskõlblikke ruume üle anda. 
    Eilse seisuga oli Kosovost lahkunud üle 20 000 Jugoslaavia sõjaväelase ehk ligi pool seal viibinud armeest. 
    Vene rahuvalvurid, kes ennast Pristina lennuväljal kaks päeva varem sisse seadsid, olid eile sunnitud paluma Suurbritannia rahuvalvuritelt joogivett. 
    Ühtlasi sõitis Bosniast Pristina suunas Venemaa abikolonn. 
    Venemaa kava saata Kosovosse veel kuni 7000 rahuvalvurit eile NATO heakskiitu ei saanud. 
    Täna peaksid saabuma Helsingisse läbirääkimistele Soome presidendi Martti Ahtisaariga USA kaitseminister William Cohen ja tema Venemaa ametivend Igor Sergejev. 
    Makedoonias ja Albaanias põgenikelaagrites olnud tuhanded Kosovo albaanlased alustasid juba eile koduteed, ignoreerides NATO hoiatusi eesseisvate ohtude osas. 
    Prizrenis olid UÇK võiduparaadi tunnistamas ka sajad serblastest tsiviilisikud, enamik seetõttu, et nad üritasid pääseda bussidesse, millega lahkuda soovivaid serblasi Kosovost välja viidi, kuid ei mahtunud peale. 
    Kahe esimese rahupäevaga lahkus Kosovost esialgsetel andmetel vähemalt 37 300 serblasest tsiviilisikut, neist 24 000 Serbiasse ja 13 300 Tshernogooriasse. 
    Erinevalt varasemast albaanlaste väljaajamisest Jugoslaavia armee jõududega ei olnud siiski võimalik serblaste põgenemise taga näha vägivaldset survet UÇK poolelt. 
    Viimane olevat küll mõningate andmete järgi hukanud eile kolm serblast. 
    Serblased olevat teiste teadete järgi samal ajal tapnud ühe albaanlasest vaimuliku ja põletanud maha 800-aasta vanuse moshee. 
    Kosovo Vabastusarmee esindaja teatas eile ajalehes Financial Times, nad ta ei kavatse relvi käest anda, vaid muutuda iseseisva Kosovo kaitseväeks. 
    Vabastusarmee jääb 
    Vabastusarmee üksuse juht Kosovo lõunaosa Nerodime piirkonnas Hajrush Kurtaj teatas, et tema üksused, mis viimastel nädalatel Jugoslaavia üksustega veriseid lahinguid olid pidanud, oma positsioone ei loovuta. 
    Oma relvade loovutamisest nõustus ta rääkima vaid Kosovo ajutise valitsusega, mida eksiilis juhib endine Rambouillet' läbirääkimisdelegatsiooni juht Hashim Thaci. 
    Hollandlastest rahuvalvurid leidsid eile Velika Krusi külas ühest elamust 20 põlenud laipa. 
    Kosovo Vabastusarmee teadetel olevat serblased sinna majja sulgenud 26. märtsil 55 inimest ja süüdanud maja, aknast välja hüpata üritanud lasti maha. 
    Kohalikud elanikud juhatavad üha uute ühishaudade juurde, kuhu oli maetud teadmata hulk albaanlasi. 
    Eile leiti ka kaks päeva varem hukkunud Saksa ajakirjanike tõlgi surnukeha. 
    Vene noored muretsevad maailmamuresid 
    Lõpukirjandites näevad Moskva abituriendid maailma sündmusi enesekriitiliselt ja murelikult 
    KADRI LIIK Moskva 
    Maailma valitseb raha, loodus on saastatud ja inimesed pole enam need, mis Pushkini ajal - nii tõdevad Moskva abituriendid, kelle maailmapilt on lõpukirjandite järgi otsustades üllatavalt konservatiivne, enesekriitiline ja murelik. 
    Moskva 1263. keskkool on punane praguneva krohviga maja, mille ümber kõrged paplid tulijale villatupse näkku viskavad. 
    Paari sammu kaugusel müriseb tolmune ja tuline Lenini prospekt. 
    Sisse pääseb tagauksest, kus esimesel korrusel vaatab vastu oktoobrilaste tegemisi valgustav stend ja teisel korrusel kutsub ingliskeelne plakat maailma lapsi rahus elama. 
    Kolmandal korrusel on lõpuks ka mõned lapsed, närvilisevõitu olekuga, matemaatikaeksami järjekorras. 
    Ma mäletan hästi, kuidas kartsin minna kooli, aga nüüd kardan siit ellu lahkuda, kirjutab 11.b klassi õpilane Maria Vorontsova oma kirjandis Järgmine sajand - milline ta tuleb. 
    Hindeks sai ta nelja. 
    Teema: Venemaa 
    Venemaa on väga suur ja rikas maa, aga ta on oma võimu läbimõtlematult kasutanud. 
    Palju aastaid tagasi elas ennustaja. 
    Tema nimi oli Nostradamus. 
    Ta ennustas, et meie maale tulevad uuel sajandil rahu ja heaolu ning majandus tõuseb jalule. 
    Millise presidendiga läheb Venemaa uude sajandisse? 
    Vastata ei oska keegi. 
    Aga mind rahustab, et Venemaa püüab poliitiliste, mitte sõjaliste vahenditega lõpetada sõda Jugoslaavias. 
    Ma tahan, et lõppeksid sõjad, saabuks rahu, et inimelusid hinnataks rahast kallimaks. 
    Ma olen kindel, et meie ja järgnevatel põlvkondadel hakkab olema hääle- ja valikuõigus. 
    Mitte ükski kirjand ei maini Boriss Jeltsinit, teisi poliitikuid ka mitte. 
    Poliitika on ju nüüd nii keeruline, ega nad sellesse korralikult jaksa süveneda, ohkab 11.b klassi juhataja ja vene kirjanduse õpetaja Natalja Vassiljevna. 
    Tehnika ja loodus 
    See on vist rumal, aga ma unistan, et tehnika käiks alla. 
    Inimesed hakkaksid elama oma majades, sõitma hobustega ja suplema puhastes järvedes. 
    Mitte, et ma vanni ja dushi vastane oleks, aga liiga suur tehnika areng ei ole hea. 
    Kui masinad teevad kõike, siis tuleb laiskus, aga laiskus on inimkonna peavaenlane. 
    Aatompommi leiutamine akadeemik Sahharovi poolt sõja ajal oli suur läbimurre teaduses, aga tõi hiljem paljudele maadele palju kahju. 
    Kui ilus oleks, kui lapsed aatomi ehituse asemel õpiksid kotka keelt! 
    Natalja Vassiljevna aga kinnitab, et suurem osa tema õpilastest läheb edasi just tehnikakõrgkoolidesse. 
    Kuigi mitte ainult: üks tüdruk veel ei tea, kas õppida näitlejaks või jätkata mannekeenina (mida ta juba on), ning kaks poissi tahavad saada FSB kooli, õppida vastuluurajateks. 
    Raha ja haridus 
    Ööklubid, diskod - et seda elu elada, on vaja palju raha. 
    Et seda teenida, on vaja head haridust. 
    Et seda saada, on vaja sinna investeerida. 
    Nii tekibki raha ringlus elus. 
    Ma tahan väga, et inimesed ei mõtleks ainult rahast, et nende rikkuseks oleks nende hing, et nad õpiksid vanemate vigadest ja et ei korduks õnnetused nagu sõda. 
    Ma tahan, et raha ei juhiks maailma, parem las juhib teda kunst. 
    Sest raha on ajutine, aga kunst igavene. 
    Kõik väärtused meie maal on materiaalsed. 
    Söönud kehades on nälginud hinged. 
    Kohati tahetakse hinged üldse rahaga asendada. 
    Raha võim on teema, mis kordub kirjandist kirjandisse. 
    Raha koha peal on selgelt see sõlmpunkt, kus midagi on viltu läinud, maailm valesti tehtud. 
    Tegu aga ei ole trotsiga kättesaamatu suhtes. 
    Natalja Vassiljevna sõnul on tema õpilased Moskva eliidist, nende vanemate seas on nii akadeemikuid kui pankureid. 
    Vanematel on raha, et lapsi ka tasulistesse kõrgkoolidesse saata, kuigi reeglina saab 90 protsenti neist riiklikesse koolidesse sisse. 
    Uued ajad 
    Minu ema põlvkond elas rahus ja kindlalt, nad ei mõelnud, et võib alata sõda, ei mõelnud, et mida rohkem raha on, seda parem, nad ei kippunud välismaale, olid uhked, et elasid Nõukogude Liidus, kirjutab noore põlvkonna esindaja oma kirjandis. 
    Mu ema kodukoht Odintsovo on jäänud muutumatuks - muutunud on ainult noorus: nüüd ei kohta enam kitarriga seltskondi koridoris, mille seintele armunud noormees on luuletused kirjutanud. 
    Veteranid võitlesid õige asja eest - kodumaa, laste ja helge tuleviku eest. 
    Ja siin on nüüd see helge tulevik: ümberringi sõjad, katastroofid, ülemaailmsed skandaalid, erakorralised olukorrad ja raha, raha, raha! 
    Meile on kõik kättesaadav. 
    Antipropaganda tekitab narkootikumide ja alkoholi vastu ainult veel suuremat huvi. 
    Varem inimesed uskusid parteid ja valitsust, aga lootused ei õigustanud ennast, püüdes probleemide eest pakku minna, otsivad paljud nüüd lohutust narkootikumides ja alkoholis. 
    Kes seltskonna pärast, kes sellepärast, et keelatud vili on magus. 
    Vanu, ammu kadunud aegu kehastab aga Tatjana Larina - toosama Pushkini Tatjana, kes armastas Oneginit. 
    Tatjana Larina 
    Tema loomulikkus on just see, mis meil praegu on puudu. 
    Linnades see hukkub, ning meie, kaasaegsed inimesed, enam ei püüdle looduse ja rahva poole nagu Pushkini kangelanna. 
    Huvidega kõige lääneliku vastu sarnaneme me pigem Oneginiga tema Byroni-armastusega. 
    Nagu Onegingi oleme me urbanistid, tohutult majanduslikud, kohati samamoodi igavlevad ja elult eimidagi ootavad. 
    Tatjanasid meie seas ei ole, kuna sellist puhtust ja loomulikkust ei leidu praegu isegi külades. 
    Eeltoodu oli noore daami nägemus. 
    Tema klassivend aga kirjutab: Me armastame teda. 
    Tunnete tugevuse ja loomulikkuse, lihtsuse ja puhta südame pärast. 
    Kahjuks muudab aeg nii väga inimesi. 
    Nüüd on väga raske leida tütarlast, keda võiks võrrelda Tatjanaga! 
    Belgia korjas Coca-Cola tooted müügilt 
    MAREK LAANE 
    Belgia valitsus otsustas lisaks senini kehtivatele mõningate lihatoodete müügi piirangutele korjata lettidelt kõik Coca-Cola firma tooted, sest need olid tekitanud kümnetel inimestel tervisehäireid. 
    Keeld puudutab kõiki Belgias toodetud Coca-Cola firma tooteid, peale nimimargi ka Fantat, Sprite'i, Bonaquat ning mahlu. 
    Kokku kuulub müügilt kõrvaldamisele umbes 15 miljonit pudelit ja purki. 
    Belgia tervishoiuministri Luc Van den Bossche esmaspäevaõhtuse korralduse tingisid viimase nädala ligemale 50 haigestumisjuhtumit. 
    Ministeeriumi väitel olla kokakoola joomine hävitanud vähemalt ühel haigestunul punaseid vereliblesid, põhjustades nii ohtlikku haigust aneemiat. 
    Viimasel nädalal, eriti aga eile ja üleeile, kaebasid kümned belglased arstide juures peavalu ja iiveldust pärast kokakoola joomist. 
    Alles esmaspäeval viisid arstid haiglasse 38 koolitüdrukut Genti lähedasest koolist. 
    Esimesed haigusnähud ilmnesid koka joojatel juba eelmisel teisipäeval, mille järel Coca-Cola Belgia esindus korjas müügilt 2,5 miljonit pudelit karastusjooki. 
    Me üritame igati leida probleemi põhjust, kinnitas uudisteagentuurile Associated Press (AP) Coca-Cola Belgia pressiesindaja Maureen O'Sullivan. 
    See oli ka meie otsus, korjata tooted müügilt. 
    AP teatel otsustas ka Luksemburg eile Coca-Cola tooted müügilt kõrvaldada. 
    Coca-Cola kaaluvat ennetava abinõuna ka oma toodete äratõmbamist Hollandi turult. 
    Euroopa Komisjoni pressiesindaja teatas eile, et komisjon on ühenduses Prantsuse ja Hollandi võimudega, kelle turule on veetud Antwerpenis toodetud Coca-Cola tooteid. 
    Arvamus 
    Demagoogia hiilgeaeg 
    Tiit Vähi ja Edgar Savisaare artiklid kubisevad vasturääkivustest 
    HARDO PAJULA 
    Price waterhouse Coopersi analüütik 
    Esimese kvartali hinnanguline majanduslangus ja eelarvedebatt on juhatanud Eestis sisse demagoogia hiilgeaja. 
    Paaripäevase vaheajaga ilmusid Eesti poliitika kahe raskekahuri Tiit Vähi (EPL 9.06) ja Edgar Savisaare (EPL 12.06) ülimalt kriitilised, kuid vasturääkivustest ja valevõtetest kubisevad artiklid. 
    Ajalugu otsustagu 
    Vähi ütleb oma artikli kokkuvõtteks: Julgen öelda, et aastail 1995-1997 otsustasid valitsused õigesti. 
    Meie töö tulemuslikkust näitab selgelt sisemajanduse kogutoodangu tõusugraafik ajavahemikus 1995-1997 I kvartal (täiesti juhuslikult ühtib see Vähi kahe valitsuse võimuloleku ajaga - H. P.). 
    Seda on võimalik korrata, kui püstitada vastav eesmärk. 
    Mind on alati nii huvitanud kui ka võõrastanud Vähi kalduvus hinnata kuise ja kvartaalse statistika alusel oma valitsuse tegevuse õigsust, mis kohati kipub meenutama clintonlikku värisemist avaliku arvamuse toetuse protsendikümnendike pärast (palun selle võrdluse eest kohe Vähilt vabandust). 
    Olen kindel, et Vähi poliitilised vastased viitaksid siin kohe nn autobaasi kompleksile, kust selline huvi operatiivandmete vastu ilmselt pärineb. 
    Olen alati olnud arvamusel - ja olen seda ka praegu -, et säärane kriitika on veidi alatu. 
    Minu teada ei ole üheski Eestis litsentseeritud kõrgkoolis sellist eriala nagu peaminister ning ma ei näe mingit põhjust, miks peaks autobaasi juht olema halvem valitsuse juht kui ajaloolane, geograaf, psühholoog või mis tahes teise elukutse tervet mõistust ja iseloomu omav esindaja. 
    Kummagi omaduse osas ei ole Vähile kindlasti midagi ette heita. 
    Ometi on mitmeid Vähi kirjutisi läbinud motiiv nagu oleks eelmainitud perioodi majanduskasv tema erakordselt targa ja tulemusliku majanduspoliitika tulemus. 
    Nii see kohe päris kindlasti ei ole. 
    Vähi teab sama hästi nagu iga teine majandusliku reaalsusega kursis olev inimene, et majanduskasvu mõjutavad protsessid on pikaajalised ning et teatud reformide mõjud ilmnevad alles aastate pärast. 
    Seetõttu rõhutaks mina Vähi asemel oma poliitilises biograafias hoopis teisi lehekülgi, eelkõige 1992. aasta raha- ja maksureformi, millest ilmselt piisaks oma nime jäädvustamiseks ühe väikerahva ajalukku. 
    Isegi tunduvalt kahvatumast 1995.-1997. aasta võimuperioodist võib leida üksikuid eredaid lõike. 
    Suuresti tänu Vähi manööverdamisoskusele jäid tol ajal astumata mitmed Eesti majanduslikku arengut oluliselt pärssivad sammud, eelkõige kaitsetollide kehtestamine. 
    Selle taustal oli nüüd muidugi eriti kurb lugeda, et Vähi on viimasel ajal oluliselt lähenenud Janno Reiljani misantroopilise ökonoomika koolkonnale. 
    Alahinnata ei tohi sedagi rolli, mida Koonderakond tervikuna ja Vähi isiklikult etendas Lennart Meri teistkordsel presidendiks valimisel ja Eesti lõplikul päästmisel Arnold Rüütli lummusest. 
    Kahjuks annab Vähi viimane artikkel tunnistust sellest, et soov valgel hobusel tegevpoliitikasse naasta seisab kõrgemal ja töötab seega vastu eelnenud karjääri vaieldamatult kaalukatele saavutustele. 
    Olenemata sellest, kas neid püüdlusi saadab edu või mitte, olen ma veendunud, et mis tahes peaministri tegevusele saab väärilise hinnangu anda üksnes ajalugu, kindlasti mitte statistikaameti kvartaalsed andmed. 
    Iseasi on muidugi see, et lihtsameelsete lollitamiseks - ja mida muud poliitika lõpuks ikka on - oli Vähi artikkel väga hea. 
    Segadus tuletistega 
    Ometi jäi Vähi heal tasemel kirjanduslik sooritus Edgar Savisaare hoogsalt emotsionaalse ja igasuguseid loogika ning matemaatika kaanoneid vapralt eirava paskvilli kõrval üsna nõrgaks. 
    Savisaare olevrajulike sugemetega majandusmatemaatikat iseloomustab kõige paremini järgmine tsitaat: Kui lõppeva sajandi alguse ühel dramaatilisel perioodil vähenes USAs tööstustoodang 23 protsenti, oli see midagi nii erakordset, et sellele ajale mõeldakse tänaseni tagasi õudusega 
    Kuid võrrelgem. 
    Tänavu oli esimese kvartali lõpuks majanduse kasvutempo Eestis alanenud pooleteist aastaga 17 protsenti. 
    Ma võin muidugi üksnes oletada, mida lugupeetud globaalanalüütik siin on mõelnud. 
    Arvatavasti seda, et kui 1997. aasta neljandas kvartalis oli kvartaalne (st mitte aastane) majanduskasv 12,7 protsenti, siis selle aasta esimeses kvartalis oli vastav number -5,8. 
    Kahe numbri vahe on 18,5 protsenti, siit ka tõeliselt keskerakondlik järeldus: Suurest Depressioonist lahutab meid veel vähem kui viis protsenti (mis sest, et ei ole võimalik öelda täpselt, mida). 
    Tavaliselt ajavad võhikud omavahel segamini vastavalt kiirust ja kiirendust mõõtvad esimese ja teise tuletise, Savisaarel on aga magamata ööde käigus kogemata segamini läinud koguni teepikkuse ja kiiruse mõisted. 
    Vaatasin Keskerakonna koduleheküljelt, et erakonna juhatusse kuulub ka ehitusinseneri haridusega - ja seega eeldatavasti kõrgema matemaatika kursuse läbinud - Tiit Kivikas. 
    Ilmselt ei kuulu härra Kivikas Savisaare favoriitide hulka. 
    Selline on siis Keskerakonna ja tema võimuahne ninamehe tase. 
    Teataval määral võib ju selle üle isegi head meelt tunda. 
    Külma sõja tuuled 
    Venemaa teeb katset astuda NATO-le sõjaliselt vastu 
    PEETER KALDRE 
    ajakirja Luup toimetaja 
    Vene sõjaväelaste äkkmarss Kosovosse jahmatas NATOt ja kogu läänemaailma tõsiselt. 
    NATO, kes arvas end sõja võitnud olevat, seisis äkki silmitsi faktiga, et kogu koore riisus hoopis Venemaa. 
    Kui NATO dessantnikuid kontrolli alla ei saa, võib juhtudagi nii, et Serbia säilitab osa Kosovost. 
    Karu ärkas unest 
    Kõigi kokkulepete eiramine on üks asi - arvestades Venemaa aastatepikkust käitumist rahvusvahelistes suhetes, ei tohtinuks see kedagi üllatada. 
    Hoopis tõsisem on asjaolu, et esimest korda pärast külma sõja lõppu esitas Venemaa NATO-le sõjalise väljakutse. 
    Seni oli küll palju lärmatud (Iraagi konflikt, Ungari, Poola ja Tshehhi Vabariigi astumine NATOsse, Kosovo sõja algus), kuid sõnadest kaugemale ei jõutud. 
    Nüüd aga tundub, et Venemaa on valmis oma eesmärkide saavutamiseks ka sõjamasinat käiku laskma. 
    Kogu lugu võib muutuda veelgi ohtlikumaks, kui vastab tõele eilse The Timesi väide, et Moskva ja Belgrad on sõlminud salaleppe, mis näeb ette veel 10 000 Vene sõduri saatmist Kosovosse. 
    Paljud analüütikud on väitnud, et tegelikult on uus külm sõda juba ammu alanud. 
    See ei ole küll nii selge ja drastiline, nagu omal ajal oli nn sotsialismileeri ja läänemaailma vastasseis, kuid vastasseisuga on tegemist igal juhul. 
    Eelkõige mõeldakse selle väite all asjaolu, et Venemaa on viimastel aastatel käitunud rahvusvahelistes suhetes risti vastupidi sellele liinile, mida on ajanud lääneriigid. 
    Ja kui koostööle ongi mindud, siis ikka pärast pikka vastupunnimist ja endale erisoodustuste väljakauplemist. 
    Kosovo konflikti lõppfaas on selle vastasseisu kujukaim väljendus. 
    Külm sõda tänapäeva mõistes ei pea tingimata tähendama kahe võrdse jõu konfrontatsiooni. 
    Üks pool võib olla näiteks sõjalises mõttes ka nõrgem, kuid kui tegemist on suure tuumariigiga, arvestavad temaga ikkagi kõik. 
    Kui see suurriik oskab ühiste huvide pinnal endale liitlasi leida, on tema kaal veelgi arvestatavam. 
    Kujukas näide on Venemaa ja Hiina jõudne lähenemine, keda seob ühine soov astuda vastu USA üli-(ainu-)võimule maailmas. 
    Kui ka India suudetakse kampa võtta, on asi juba päris tõsine. 
    Külma sõja manifest 
    Kõnekas on vene tuntud politoloogi ja Venemaa välispoliitika ühe kujundaja Aleksandr Lukini kirjutis eelmise nädala Nezavissimaja Gazetas pealkirjaga NATO ja Venemaa pärast Kosovot. 
    Artiklit võib pidada ka uue külma sõja manifestiks. 
    Lukini põhitees on järgmine: pärast NSV Liidu lagunemist ei ole NATO kordagi andnud Venemaale põhjust arvamiseks, et tegemist on sõbraliku organisatsiooniga. 
    NATO olevat kogu aeg pärast külma sõja lõppu otsinud endale uut rolli, et oma olemasolu õigustada. 
    Nüüd olevat see siis leitud: regionaalne kaitseorganisatsioon muudeti omamoodi maailmavalitsuseks. 
    Enamgi veel. 
    Jugoslaavia ründamisega näitas NATO, et ta on agressiivne organisatsioon, kes ei hooli ÜRO ega teiste riikide (loe Venemaa) arvamusest. 
    Jugoslaaviat rünnates paljastas NATO, et muude riikide suveräänsus, sealhulgas Venemaa oma, et maksa talle midagi. 
    Sestap peab Venemaa lõpetama suhted NATOga ning asuma tegutsema selle nimel, et NATO edasisi plaane ohjeldada. 
    Venemaa senine osalemine Bosnia rahuoperatsioonides, laiemalt aga kogu rahupartnerlusprogramm, oli eksitus. 
    Eriti suur viga oli see, et Bosnias nõustuti vägede kaksikalluvusega, mis sisuliselt tähendas Vene sõjaväelaste allutamist NATO kindralite kamandamise alla. 
    Venemaa lõppeesmärk peab olema läänevastase koalitsiooni moodustamine, kuhu lisaks Venemaale peaksid kuuluma ka Hiina ja India, soovitavalt ka sellised riigid, nagu Malaisia, Mehhiko, Brasiilia, Nigeeria, Iraan. 
    Lukin kritiseerib kõvasti Saksamaad, kes olevat Kosovo konflikti ajal näidanud oma tegelikku palet. 
    Seepärast tuleb lõpetada toetus Saksamaa püüdlustele saada ÜRO Julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks. 
    Selle asemel tuleb toetada hoopis India vastavasisulist püüdlust. 
    Ja üleüldse - Saksamaa ihub hammast ka Venemaa aladele, tahtes tagasi saada Kaliningradi oblastit, endist Ida-Preisimaad. 
    See ala tahetakse taasasustada etniliste sakslastega. 
    Sellest kasvab Lukini arvates välja järeldus, et Balti riigid ei tohi mingil juhul saada NATO liikmeks, sest see tähendaks otseselt Kaliningradi kaotust. 
    Rohkemgi - Venemaa peab täpselt määratlema oma piirkondlikud julgeolekutsoonid, kuhu NATO-l ei maksa nina toppida. 
    Lukini järgi on Balti riigid just selles tsoonis. 
    Tegelikult on tervendav, et Vene ajakirjanduses säärased artiklid autoriteetsete meeste sulest ilmuvad. 
    Täpselt samamoodi nagu oli kainestav Vene sõjaväelaste jahmatav marss Pristinasse. 
    Kõik see kokku aitab vähendada Lääne illusiooni, nagu oleks Venemaa oma minevikuga hüvasti jätnud ja asunud tõelise demokraatia teele. 
    See kahandab ka Lääne poliitikute soovi Moskvale pidevaid järeleandmisi teha. 
    Ei ole mõtet peljata tõdemist, et uus külm sõda juba käib. 
    Eesti jaoks on oluline valvas olla - kui sellistes tingimustes tõmmatakse jõu- ja mõjujooni, et siis see joon meist ida poole jääks. 
    Miks venelasi ei armastata? 
    Erakondlikud müüdid ja igivana küsimus 
    TEET KALLAS 
    Imelistest segadustest Vene Erakonnas ehk lihtsalt lõhenemisest kirjutab Nedelja plus Vesti vaatleja Elkond Liebman. 
    Lühikese aja jooksul on ühe ja sama erakonna kongressi nime all toimunud kaks ca 100 osavõtjaga koosolekut, üks Tallinnas, teine Tartus. 
    Need on olnud teineteist välistavad, kumbki on valinud uue juhatuse, mille koosseisud ei kattu. 
    Ühel kongressil on teisel osalenuid parteist välja heidetud jne. 
    Selles sisepoksis on liidritena vastakuti Nikolai Maspanov ja Valentin Strukov ühelt ning Lembit Annus ja Oleg Sidelnikov teiselt poolt. 
    Mitu VEEd meil nüüd siis ikkagi on ja kuidas meid hüüda, küsib Liebman. 
    Et oma erakondade tegelik sisu ja löögijõud on vähemalt ühele osale siinsetest venelastest enne sügisesi kohalikke valimisi tähtis, seda näitab teravdatud tähelepanu sündmustele VEEs ja selle ümber. 
    Pikk värvifotodega reportaazh Tartu koosolekust ilmus ka nädalalehes Den za Dnjom, mille autoriks on mõne aja eest taas kirjutavas pressis õnne proovima tulnud markantne ning mitmekülgne kirja- ja jutumees Dmitri Klenski. 
    Parteielu kui üks eluvorme on talle juba aastakümneid tuttav zhanr. 
    Klenski värvikast sulest puudutatuna on see vormunud kord ülevaks kreeka kooriliturgiaks (nii oli see NLKP aegu), siis aga, uute aegade kinnistudes shakespeare'likke kirgi ja salasepitsusi pakkuvaks kriminulliks. 
    Nagu selgub, pole erakondade elu üldse igav. 
    Erakondadest kirjutatakse juba praegu kohalikke müüte ja följetone. 
    Et kahe leppimatu fraktsiooni vahel selgust luua, nimetab Klenski maspanovlasi bolshevikeks, annuslasi aga menshevikeks. 
    Sisetüli ei sobi enam kui 20 organisatsiooni poolt välja kuulutatud üldisele vene üksmeelele, mis kutsus üles ühisaktsioonile, võitmaks kohalikke valimisi mitmes suures linnas. 
    Kuna asi oli, on ja jääb nii või teisiti kahe suurema erakonna, Ühendatud Rahvapartei (poliitikazhargoonis narodnikud) ja Vene Erakonna (russakid) vedada ja kanda, siis pole Klenski paatost raske aimata. 
    Viimasel ajal on tublisti muutunud Molodjozh Estonii stiil ja hoiakud. 
    Vanad ja/või muidu vankumatud ideesõdurid on kas üht-teist ümber hinnanud, leidnud endale mõne sobivama väljaande või üldse ajakirjandusest taandunud. 
    Mainet korjavad uued autorid. 
    Nende seas ka Mihhail Petrov, kes esineb tihti üpriski omapäraste ideedega, mis on vastukarva paljudele. 
    Samas on just tema ideelugudes seda särtsu ja magnetit, mis kutsub lugema - vaatamata ilmsele mõtterabedusele. 
    Ilmselt ei ole selles midagi kriminaalset, kui oletan, et initsiaalide M. P. taga on samuti Petrov. 
    Seekord küsib ta: Mille eest meid ei armastata? 
    Küsimus on esitatud venelase poolt venelastele. 
    Ja ajendiks on Vene dessantväelaste ootamatu demarsh Kosovosse, mis sundis Lääne maailma taas rääkima Venemaa poliitika aimamatusest ja Vene armee juhitamatusest. 
    Nii või teisiti ei näe M. P. rahuvalveoperatsioonis, millesse nüüd nii anarhistlikul moel lülitusid venelased, midagi muud kui kiiret lähenemist pika protsessi lõpule: Jugoslaavia kaotab Kosovo, Tshernogooria astub aga liidust välja, jättes serblased üksi ja ilma merepiirita. 
    Jah, aga miks muu maailm siiski venelasi ei armasta? 
    Näiteks sellepärast, et - järgneb kaootiline loend. 
    Näiteks sellepärast, et anname sõna, aga ei pea seda, me peame ennast Kolmandaks või koguni Neljandaks Rooma riigiks, joome palju viina, me oleme laisad ega viitsi õppida keeli jne. 
    Aga konkreetses Eesti-seoses meenutab M. P. 14. juunit 1941, mil venelased, ei keegi muu, saatsid Siberisse enam kui 11 000 eestlast (kuigi lisatakse, et iga 10.-15. inimene igas vagunis - neid oli 490 - oli ka siiski venelane). 
    Ja üldse - eestlased ei salli venelasi sellepärast, et nad on ise nendega sarnased! 
    Kirjad 
    Päevakiri Kes kaitseks ametnikke? 
    ELVI SEPP 
    siseministeeriumi ametnik 
    Viimasel ajal on korduvalt jutuks olnud küsimus valla nimest - kas Karksi-Nuia või Karksi? 
    Agaralt on sõna võtnud Karksi-Nuia linnapea Mati Ilisson (4. juuni Postimees, 8. juuni Sakala). 
    Probleemi valgustamisel tehakse muu hulgas etteheiteid siseministeeriumile. 
    Ilissoni kirjatükkides vastab tõele väide, et siseministeeriumis ette valmistatud ja valitsuses heaks kiidetud määruses on moodustatava valla nimeks Karksi, kuigi volikogude otsustes taotleti selleks Karksi-Nuiat. 
    Miks see teisiti ei pidanud olema, seda teavad kõige paremini mõistagi Viljandimaa inimesed. 
    Ja miks see teisiti ei saanudki olla, seda teavad eelkõige nimeala asjatundjad (kohanimenõukogust, Viljandimaa muuseumist, Eesti Keele Instituudist). 
    Selle otsuse nimeteaduslikkust taustast annab hea ülevaate Peeter Päll oma loos Kohanimed kui muistised (PM, 9. juuni). 
    Kuidagi ei saa nõustuda Ilissoni väitega, et probleem ei ole selles, kas uus omavalitsus saab ühe või teise nime. 
    Probleem just ainult selles ongi! 
    See, mida rahvale serveeritakse probleemina - ametnike omavoliline otsus, ministrite, omavalitsusjuhtide ja avalikkuse lollitamine, ametnike oma võrgu kudumine -, on õnneks vaid linnapea vaade asjale. 
    Minule kui ametnikule on selline hinnang solvav. 
    Vähe sellest, see heidab põhjendamatult halba varju meie ministeeriumile ja ministrile. 
    Haldusüksuse, sh valla nime määrab teatavasti valitsus. 
    Üldreeglina kinnitatakse kohaliku omavalitsuse volikogu taotletav nimi. 
    Kui viimane aga eirab kohanimevaliku selliseid nõudeid, nagu kohapeal tuntuma ja levinuma nime, samuti suurema aja- ja kultuuriloolise tähendusega nime eelistamine, siis teeb valitsus oma valiku. 
    Just nii Karksiga juhtus. 
    Ei mina ega keegi teine ametnik ole andnud ministritele valeinformatsiooni ega midagi varjanud, nagu arvab Ilisson. 
    Kõik ekspertarvamused koos valla nime probleeme kajastava seletuskirjaga olid valitsuse istungi materjalidena ministrite kasutuses. 
    Tõele ei vasta linnapea väide, et omavalitsuste volikogusid pole erimeelsustest nime küsimuses üldse teavitatud. 
    Olgugi et ükski õigusakt seda ette ei näe, juhtisin juba varakult volikogude tähelepanu moodustatava valla nime probleemile. 
    Samuti tutvustasin telefonitsi mõlema asjaomase volikogu esimehele valitsusse saadetud eelnõu valla nime käsitleva sätte sisu. 
    Minule hoopis kurvem on asjaolu, et linnapea Ilissoni kõrvad on kurdid kuulmaks kohalike elanike arvamust valla nime suhtes. 
    Ometigi on neid avaldatud ajalehes Sakala ning need on jõudnud ka siseministeeriumi. 
    Mingi saladus pole ka see, et volikogud tegid oma otsuse põhimõttel: ühinemine on tähtsam kui lõputu vaidlus valla nime pärast. 
    Riigi must kassa? 
    ANDRES LILLA õpetaja 
    Priit Pullerits kirjutab oma 10. juuni repliigis: Savisaarlaste ettepanek sirutada Eesti riigi päästmiseks käsi Saksamaale viidud 2,8 miljardi kroonise rahavaru järele on sama hea kui tõmmata keskealistel inimestel püksid jalast ja supitaldrik nina eest. 
    Meil kehtib riigieelarve, mis määrab riigi tulude kasutamise. 
    Selles eelarves pole sõnagi öeldud, et osa riigi tulusid tuleks viia Saksamaale. 
    Kui valitsus on seda teinud, on ta rikkunud seadust, mida riigieelarve ju on. 
    Nüüd proovitakse tagantjärele seda seaduserikkumist seadustada. 
    Ma tahaksin teada, kes ja millistest põhimõtetest lähtuvalt hakkab seda Saksamaale viidud raha kasutama. 
    Praegu on see ju valitsuse nn musta kassa seisuses. 
    Pandagu see raha ametlikult stabilisatsioonifondi ja asi on korras. 
    Seejärel võtku Riigikogu vastu negatiivne eelarve, kui vaja. 
    Muidu võib varsti tulla saja miljoni dollari jama. 
    Majandusprotsendid kui noodid 
    E. SILVRE Tallinn 
    Esmaspäevases Postimehes kirjutab Enn Vetemaa oma kommentaaris majandusnäitajate protsente ümber täpselt nagu noote. 
    Näiteks: Meie SKP, mis oli 1990. aastal ligi 6000, langes viie aasta jooksul tervenisti 31,5%! 
    Erinevalt nootide ümberkirjutamisest oleks autor võinud hetkekski mõtiskleda järgmist. 
    Kuidas saadi nii täpne protsent, kui 1990. aastal Eestis üldse ei peetud SKP arvestust? 
    Ja kui seda arvestust on tehtud tagantjärele, kuidas siis nii täpselt võeti näiteks arvesse, et 1990. aastal olid odavatest lihakaupadest sageli leti peal ainult udarad jne? 
    Tükike seepi võiks ikka olla! 
    INNA AMMER Järvamaa 
    On 1998. aasta november. 
    Lapsed on pikalt haiged olnud ja arst otsustab nad haiglasse panna. 
    Järvamaa haigla lasteosakonda sattudes olen meeldivalt üllatunud, leides eest tänapäeva normidele vastava ümbruse. 
    Poolteise nädala möödudes kirjutatakse lapsed haiglast välja, kuid peame veel Tallinna sõitma adenoide näitama. 
    Vahepeal on 1998. aasta novembrist saanud 1999. aasta mai. 
    Olen poisiga Tallinna keskhaigla kõrva-nina-kurguosakonnas adenoidide lõikusel. 
    Pidin taas üllatuma, kuid seekord ebameeldivalt. 
    Kõik peale tänapäevaste voodite meenutas aega, mil me kuulusime suure Nõukogude Liidu koosseisu. 
    Samas võib haigla personali töö kohta öelda ainult kiitvaid sõnu. 
    On mis on, aga pealinna haiglas võiks tükike seepi kraanikausi serval käte pesemiseks olla ikka küll. 
    Olgu ta siis riigi- või erahaigla. 
    Juhtkiri ja karikatuur 
    Juhtkiri Kiire lõppmäng eelarvega 
    Opositsioon andis lisaeelarve vastuvõtmiseks tee vabaks 
    Pikk ja kurnav vägikaikavedu negatiivse lisaeelarve ümber Riigikogus on spordi terminit kasutades jõudnud kiiresse lõppmängu. 
    Ainult et erinevalt spordist on lõppmängu tulemus sisuliselt juba ette otsustatud. 
    Lisaeelarve sidumine usaldushääletusega valitsusele võimaldab koalitsioonil see oma enamushääl-tele toetudes parlamendis läbi suruda ilma liigse venitamiseta. 
    Keskfraktsiooni tänase avalduse kohaselt muutuvad opositsiooni võimalused riigieelarve menetlemisel kaasa rääkida tegelikult olematuteks. 
    Keskfraktsioonil on selles suhtes õigus - nüüd nad tõesti enam eelarve kujundamist mõjutada ei saa. 
    Ning süüdistada tuleb neil selles eelkõige iseennast. 
    Parlamendi kodukorras ettenähtud protseduuriliste reeglite kuritarvitamisega asetas just keskfraktsioon valitsusliidu sundseisu, kus tuli valida jõupoliitika rakendamise või teovõimetuse vahel. 
    Kui Keskerakonna liikmed räägivad nüüd hädaohust demokraatiale, siis tuleks neil arvestada, et väga suurel määral on see oht just nende endi tegevuse tulemus, selle tulemus, et nad visalt ja pikka aega üsnagi edukalt üritasid tõestada parlamentaarse demokraatia jõuetust ja mõttetust. 
    On rõõm tõdeda, et ilmselt on opositsioon eesotsas keskfraktsiooniga mõistnud sellise poliitika perspektiivitust, sest nad loobusid eilsel istungil kodukorra muutmise seaduse torpedeerimisest juba tuttaval meetodil. 
    Opositsioonisaadikud ei nõudnud eelnõule juba esitatud parandusettepanekute läbihääletamist, vaid lahkusid arutelu eel saalist. 
    Antud juhul tuleb hinnata sellist vormiliselt negativistlikku käitumist positiivseks, sest see võimaldas parlamendil tööga edasi minna. 
    Säästueelarve saab nüüd suve esimesel poolel vastu võetud ning see annab eelduse riigi majandus langusest välja tuua. 
    Rahustuseks Sven Mikserile, Peeter Kreitzbergile ja teistele keskerakondlastele, kes tunnevad muret demokraatia pärast - demokraatia ei ole hädaohus. 
    Demokraatia oleks hädaohus siis, kui ei leiaks enda raamides võimalusi saada jagu katsetest demokraatiat naeruvääristada ja selle töövõimet nullida. 
    Repliik Kohustuslik nitraadidieet 
    MAI VÖÖRMANN 
    Keemiast kubiseva puu- ja juurvilja laiutamine poelettidel teeb mind kaitsetuks. 
    Põrnitsen nõutult kaunilt kuhjatud hiina kapsaid ja külmletis kehutavaid lihatükke ning tunnen, kuidas maomahlad tööle hakkavad. 
    Sülg valgub suhu, neelatan - süüa tahaks. 
    Mida? 
    Nitraate?! 
    Mõtlen eile söödud värskele kartulile ja mandariinidele, mis ekspertide sõnul kuuluvad ohtlike puu- ja juurviljade nimistusse, ning söögiisu ongi läinud. 
    Dieet missugune. 
    Ma ei taha dieeti, ma tahan süüa nitraadivaba toitu - on seda siis tõesti palju nõuda. 
    Ilmselt on. 
    Ametnik Minjajev (põllumajandusministeeriumi toidujärelevalve büroo spetsialist - M. V.) teatab üleolevalt, et lisaaineterikaste toiduainete ja rämpstoitu sissevedavate firmade avalikustamine tooks endaga kaasa paanika ning inimesed loobuvad üldse vastavate toodete ostmisest. 
    Ainuke tee on kõike varjata. 
    Mina ei taha küüniliselt küündimatu ametniku sillutatud teed pidi käia. 
    Põhjus on lihtne - mina ei taha, et minu tervise arvel saab ametnik hingerahu ja kaupmees kõlisevat. 
    Mõtlen sellele, kuidas ma paar aastat tagasi külvasin aiamaale muruseemne, sest lootsin, et potipõllunduse ajad on siinmail möödas. 
    Ametnik Minjajev sunnib mind järgmisel kevadel taas peenramaal selga küürutama. 
    Kultuur 
    Kunstisuvi on 16 kilomeetrit pikk 
    ANNIKA KOPPEL 
    Kunstisuvi on kunstnikepaari Sirje Eelma ja Rait Präätsa täielikult endasse mässinud - viis aastat tagasi alanud projekt on tänaseks jõudnud kolme linna ja haaranud kaasa üha enam kunstnikke. 
    Tänavuse Kunstisuve esimese näituse avamisel Kuressaares vedasid Sirje Eelma ja Rait Prääts raekoja ümber kollase Kunstisuve kirjaga lindi. 
    Linti on neil kokku 16 kilomeetrit - minimaalne kogus, mida sai tellida - ja seda jäi veel rullide kaupa järele. 
    Ent Kunstisuvigi on alles ees. 
    Kunstisuvi toob kunsti ateljeede vaiksest jahedusest palavatesse suvelinnadesse, pakkudes päikesest rammestatud puhkajatele ja turistidele kultuurset ajaveetmisvõimalust. 
    Kunstisuve näitused on kujunenud linnade tellimuseks, nad on sellega harjunud ja võtavad seda kui loodusõnnetust, ütles Prääts. 
    Teisalt on aga suvenäituste idee ka lihtsalt õige, sest ettevõtmine on loomulikult arenedes laienenud. 
    Kunst kuurordis 
    Pärnust alguse saanud projekt kutsuti järgmisel aastal Kuressaarde ja Haapsalus läks asi käima tänu tublile sponsorile, Haapsalu Uksetehasele. 
    Osavõtvate kunstnike arv on pidevalt kasvanud, ehkki see pole eesmärk omaette. 
    Kunstisuvi pakub tööd umbes 30 inimesele. 
    Eelma meenutab, et kui viis aastat tagasi alustati, materdati parasjagu ülevaatenäitusi maapõhja. 
    Oma koosa sai ka Kunstisuvi, mis justkui vana ja paha asja provintsis jälle üles soojendas. 
    Praeguseks on aga tekkinud arusaam, et olukorras, kus kaasaegse kunsti muuseum puudub, ei ole õige suvel piirduda juhuslike näituste või hoopis mõne teise maa kunsti eksponeerimisega - turistid tahavad mingitki ülevaadet eesti kunstist näha, märkis Eelma. 
    Pealinnaski hõivab peatselt maalinäitus nii Kunstihoone kui Rotermanni soolalao ning valgub edasi väiksematesse galeriidesse. 
    Kuressaare Raegaleriis avati möödunud nädalavahetusel rahvusvahelise väikegraafika ja eesti väikeskulptuuri näitus. 
    Haapsalu Linnagaleriis avatakse laupäeval suve mahukaim väljapanek Motiiv. 
    Haapsalus oli viimasel kahel suvel abstraktse suunitlusega näitus, rääkis Eelma. 
    Seekord on teemaks aga realistlik motiiv. 
    Haapsalu kollektsiooni idee autor ja kujundaja on Agur Kruusing. 
    Järgmisel laupäeval avanevad Kunstisuve raames kaks näitust Pärnus. 
    Minimaal Linnagaleriis esitleb tuntud eesti kunstnike ja mõnede soome ja ukraina maalijate uusi väikeseformaadilisi töid. 
    Pärnu Muuseumiaidas, millest tõotab kujuneda üks esinduslikumaid näitusepaiku, saab näha peamiselt eesti nooremat kunsti nimetuse all Voolab. 
    Karol Kallase koostatud näitust hoitakse pidevas muutumises - üks pilt maalitakse iga nädal üle. 
    Kunstisuvi kolmes kuurordilinnas toob publiku ette 111 eesti kunstniku ja 44 välisautori tööd. 
    Sõltumatu ja inspireeriv 
    Kunstisuve algatasid soome galeristid, kes viis aastat tagasi otsisid Eestis sarnast suvenäitust nagu neid Soomes hulganisti tehakse. 
    Ei leidnud, ja arvasid, et peaks olema. 
    Nad kutsusid appi varasemast tuttavad Eelma ja Präätsa. 
    Esimene Kunstisuvi saigi teoks tänu Soome sponsorrahale. 
    Üsna varsti selgus aga, et sellist asja on keeruline kaugelt juhtida ja kogu raskus ongi meie õlul, meenutas Prääts. 
    Soomlased, kes lootsid eeskätt rohket kunstimüüki ja sellest tõusvat tulu, pidid pettuma. 
    Eesti olematu kunstiturg nende lootusi ei täitnud. 
    Järgmisel suvel ajasid eestlased jonni ja väljakutse pärast asja edasi ning said hakkama. 
    Meie tahtsime teha sisulist tööd ja häid näitusi, mitte ei seadnud eesmärgiks müüki, rääkis Eelma. 
    Selleks oli vaja kaasata kultuuriinstantse. 
    Täna veab Kunstisuve mittetulunduslik organisatsioon ja finantseerimine toetub n-ö kolmele vaalale - linn, kultuuriinstantsid ja sponsorid. 
    Enamasti tuleb igaühelt umbes kolmandik eelarvest, ehkki tänavu tuli kultuuri poolelt vähem, rääkis Prääts. 
    Kolm tugevat finantseerimisallikat tagavad korraldajate sõltumatuse ning see lubab luksust organiseerida eeskätt kultuurisündmust. 
    Juba nõutakse meilt, et miks pole Kunstisuve Võrus ja Valgas ja mujal. 
    Et miks te ei tee, rääkis Eelma. 
    On olnud mitu kentsakat juhust, kus oleme päris kurjasti pahandada saanud, selgitas Prääts. 
    Nagu oleksime riiklik organisatsioon. 
    Ent iga sent, mis Kunstisuve jaoks leitud, on meie enda otsitud. 
    Ideede generaator 
    Kunstisuve pinnalt on tekkinud hulk ideid. 
    Pärnu linn, kus eelmisel aastal tehti näitus Midigrafik, on innustunud rahvusvahelise graafikatriennaali mõttest. 
    Kuressaares plaaniti eesti ja flaami noorte kunstnike näitust, mis flaamlaste organiseerimisraskuste tõttu küll tänavu ära jäi. 
    Juuli lõpul toimuvad kolmandat korda Selgase dolomiidipäevad Kuressaares viie skulptori osavõtul. 
    Seal valmiv Hannes Starkopfi skulptuur on planeeritud püstitada sügisel Pärnus avatava kolledzhi ette. 
    Uus direktor maandab Eesti Draamateatris tekkinud pingeid 
    TAMBET KAUGEMA 
    Draamateatri uus direktor Tiit Laur, kes praegu peab viimaseid päevi Estonia teatri turundusjuhi ametit, tahab enda ja tulevase peanäitejuhi vahel jagada vastutuse täpselt pooleks - üks ei tohi teisest rohkem sõltuda. 
    Esimene, millega teil tegelema tuleb hakata, on enda kõrvale peanäitejuhi otsimine. 
    Kes on kandidaadid? 
    Ühe ja teise inimese peale olen loomulikult juba mõelnud, aga et see direktoriks saamine on käinud nii ruttu, siis praegu ei julge ma veel ühtegi nime välja öelda. 
    On lootust, et reedeks, 18. juuniks on esimesed ettepanekud ehk olemas. 
    Siis saaks Draamateatri rahvas aimu, kuhu liikuma hakatakse. 
    Kas Draamateatri päästekomitee pakutud kandidaat - Hendrik Toompere noorem - on teile vastuvõetav? 
    Ta on kindlasti üks võimalikke kandidaate peanäitejuhi kohale. 
    Kuigi, ennast pean ma noorema generatsiooni esindajaks ja seetõttu pooldaksin ma sellist kombinatsiooni, kus minu partner võiks olla minust eakam ja elukogenum. 
    Kas lähete peanäitejuhi kandidaate otsima ka teistesse Eesti teatritesse või piirdute üksnes Tallinnaga? 
    Jah, kindlasti vaatan ka kaugemale. 
    Ja kindlasti pole minu otsus ainuisikuline, vaid ma küsin nõu. 
    Kas või Draamateatri loomenõukogult. 
    Kultuuriministeeriumi valikukomisjon, kellele te ilmselt võlgnete tänu oma valimise eest, kiitis teie oskust tõmmata selge piir direktori ja peanäitejuhi kohustuste vahele. 
    Kust see piir läheb? 
    Teatri peamine eesmärk on pakkuda kunstielamust. 
    Sellele peaksid olema allutatud kogu teatri ülejäänud töövaldkonnad, kaasa arvatud majanduslik ja administratiivne pool. 
    Vaid sellises kooskõlas saab teater edukalt toimida. 
    Üheks oma peamiseks ülesandeks uues ametis pean ma selle kooskõla tagamist. 
    Ainult siis tekivad ühised eesmärgid ja sihid, mille nimel töötada. 
    Minu ettekujutuses peaks vastutus teatri hea käekäigu eest jagunema direktori ja peanäitejuhi vahel täpselt pooleks. 
    Oluline on, et mõlemad sõltuksid teineteisest täpselt sama palju. 
    Meenutagem teie eelkäijat Merle Karusood. 
    Mida ta teie arvates valesti tegi? 
    Sellele on minul praegu väga raske midagi vastata. 
    Tundub, et Draamateatris on inimeste vahel arenenud mingid konfliktsituatsioonid päris lõpuni välja. 
    See on ilmselt üks asi. 
    Aga minu poolt oleks väga pealiskaudne sellele küsimusele praegu vastata. 
    Olete seotud Pärnu Jazzfestivali korraldamisega ja Bobby McFerrini tulek Eestisse seostub samuti teie nimega. 
    Kas see tegevus jääb? 
    Töö Draamateatri direktorina seab ilmselt piirid igasugustele muudele ettevõtmistele, sest teater on edaspidi absoluutselt kõige tähtsam. 
    Aga Pärnu Jazzfestival ja Bobby McFerrini esinemine 10. juulil Pärnu Vallikäärus toimuvad igal juhul. 
    Lisaks minule on väga paljud inimesed selle ettevõtmisega seotud. 
    Järgmiste suvede kohta ei julgeks ma praegu midagi ennustada. 
    Kultuuriminister Signe Kivi kinnitas eile Tiit Lauri Eesti Draamateatri direktoriks. 
    Velleri jalutuskäik Nevski prospektil 
    TEET KALLAS 
    Ime küll, Mihhail Veller (51), sel kümnendil üks loetavamaid ja tõlgitumaid vene kirjanikke, ei elagi Moskvas või Peterburis. 
    Ta on hoopis meie üleaedne, teenides Pegasost ühes enam kui tagasihoidlikus Pelgulinna puumajas. 
    Kes on siis Mihhail Veller, kelle kohta Playboy kirjutab, et Vellerit lugedes on mõnu garanteeritud ja kellel äsja ilmus eesti keeles (Tiito Himma vahendusel) üks tema bestsellereid Nevski prospekti legendid? 
    Siinkirjutaja on Velleri elu- ja loometeega lähedalt kursis viimased 20 ja veel paar sellele eelnevatki aastat, mil leningradlasest Vellerist sai tallinlane Veller. 
    Seepärast pole alljärgnev intervjuu selle tavatähenduses, pigem on see kahe sinasõbrast kolleegi dialoog, mille ajendiks on ilmunud raamat. 
    Misha, mida kujutavad endast Nevski prospekti legendid? 
    Raamatut, mida kirjutasin lõbuga. 
    Selles olen õige vabalt töödelnud mitmeid Peterburi legende ja müüte. 
    Kui kellelegi meenuvad samas seoses Isaak Babeli Odessa lood, ma ei solvu. 
    On selline zhanr: pajatus (vene keeles baika), mis lubab õige vabalt manipuleerida konkreetsete sündmuste ja nimedega, ilma et autoril lasuks ränk vastutus ajaloolise tõe ees. 
    Elasin provintsist (Gomelist) tulnud tudengina oma vanaisa suures korteris otse Nevskil, legendid ja müüdid tulid koos sõprade ja tundmatutega uksest ja aknast sisse. 
    Selle suure linna folkloor lausa ootas kirjapanekut. 
    Lähemalt sa sellest rääkida ei taha? 
    Raamat räägib enda eest ise. 
    Nii palju siiski, et selle tegelastel on konkreetsed nimed - kuulsatest kurjategijatest kuulsate juhtideni, kellest osa olid ju samuti kurjategijad. 
    See ei tähenda, et kõik, mis kirjas, elus just täpselt samamoodi aset leidis. 
    Ma pole ju päriselt kindel, et üks Leningradi parteijuhte vajus TV-stuudios kokku ainult sellepärast, et teda halvas telerite ees istuvate miljonite linlaste vihkamine. 
    Aga tõestage mulle, palun, et see pole ülepea võimalik! 
    Vaat nii. 
    Kaua sa oled Eestis elanud? 
    Kakskümmend aastat? 
    Jah, peaks olema küll. 
    Ah, mis sa pärid, tead ju paremini, et just sina soovitasid mul korterit vahetada. 
    See oli 7-ruutmeetrine toake kommunaalkorteris, kus elasid umbusklikud pensionärieided, kes pidasid iga lipsuga külalist Ameerika spiooniks! 
    Ja seal sa siis kirjutasid oma esimesed (minu meelest siiani paremate hulka kuuluvad) novellid. 
    Lisa veel, et nälgisin ka! 
    Aga nii see oli. 
    Ühel hetkel sai kõigest sellest jamast ja sebimisest ja kompromissidest kõrini. 
    Ei tahtnud enam hetkegi mingis tehaseajalehes (Veller oli Leningradi vabrikuajalehe Skorohodovski Rabotshi korrespondent - toim) töötada ja mõttetut jura kirjutada. 
    Otsustasin maha istuda ja kirjutada maailma parimad jutud. 
    Ei vähem ega rohkem! 
    Nii kestis see mitu aastat. 
    Raha teenisin suvel kõikvõimalikel jacklondonlikel juhuotstel, talvel oli perioode, mil tuli hakkama saada viie rublaga kuus. 
    Aga kui oli tubakat ja teed, võis elada. 
    Kohvi sa siis ei joonud? 
    Mis sa nüüd, see tundus jube! 
    Jõin seda, kuna toonases Leningradis tähendas see peaaegu nagu väikest dissidentlust. 
    Nüüd olen kohvimees. 
    Debüüt! 
    Tead isegi: sinu tõlgitud novell Tshizhikovi lahkumine ajakirjas Noorus. 
    1980 vist? 
    Eesti keeles seega. 
    Ja esimene venekeelne raamat, jutukogu Tahan kojameheks, ilmus Eesti Raamatus 1980. aastate keskel. 
    Sealt kõik algaski! 
    Menu? 
    No kui sa niimoodi ütled. 
    Mind ennast üllatas ka, et mu jutukesi loeti üle NSV Liidu. 
    Tavaliselt lühiproosaga kiiret edu ei tule. 
    Peangi sind ennekõike hiilgavaks novellistiks. 
    Aga! 
    Nüüd tahaksin küll ikka ka korralikku romanisti-mainet kah. 
    Ära muretse, see on sul täitsa olemas. 
    Küll aga on mulle siiani saladuseks asjaolu, et kuidas siis nii: kõik endise idabloki riikide kirjanikud kurdavad, et kirjandus ei huvita enam kedagi, et võimul on kommerts, kitsh ja pseudomodernism, aga sinul, kes sa pole teinud kuigivõrd kommertsi (natuke minu meelest küll), on nüüdseks kokku ilmunud... 
    ...vene keeles 47 eri väljaannet (poolest tosinast pikemast teosest ja sadakonnast novellist), lisaks tõlkeraamatuid umbes kümnes keeles! 
    Niisiis: millega seda seletad, et töötad ja elad ainult kirjandusele ja kirjandusest? 
    Ju mul on elus vedanud. 
    Veel ja Tallinnast. 
    Oled muide Eesti kodanik ja Eesti Kirjanike Liidu liige. 
    Kas pole pürgi kunagi kokku panna midagi á la Viru tänava pajatused? 
    Ei kunagi. 
    Kuigi Leningrad on mu minevik, kuhu ma tagasi ei taha (seda linnagi pole enam olemas), olen siiski vene (juudi) kirjanik, eks? 
    Vaid paaril puhul olen mõnes oma irreaalses loos puudutanud eesti temaatikat. 
    Aga siiski, paar pajatuseteemat mõlgub meeles. 
    Kes teab... 
    Väga tinglikult ehk midagi Toomas Leiusest ja sellest, miks Eve Kivist ei saanud Georg Otsa naist... 
    Ameerika Filmiinstituut rivistas järjekorda sajandi 50 filmilegendi 
    TAMBET KAUGEMA 
    Humphrey Bogart ja Katharine Hepburn, kes 1951. aastal mängisid koos filmis Aafrika kuninganna, tunnistati Ameerika Filmiinstituudi korraldatud küsitluse põhjal filmiajaloo säravaimateks legendideks. 
    Ameerika Filmiinstituut koostas 50-kohalise filmilegendide edetabeli - 25 meeslegendi ja teist samapalju naisi -, mille sisu tehti avalikuks üleeile õhtul CBSi televõrgus edastatud kolmetunnise saate käigus. 
    Meeslegendide rivis seisid Humphrey Bogarti järel esimese viie seas veel Cary Grant, James Stewart, Marlon Brando ja Fred Astaire. 
    Naislegendidest tõusid lisaks Katharine Hepburnile esiviisikusse Bette Davis, Audrey Hepburn, Ingrid Bergman ja Greta Garbo. 
    1800 valija hääl 
    Legendide nimekirja sirvides hakkab silma, et ülekaalus on filmitähed, kes on siit ilmast tänaseks juba lahkunud. 
    25 mehest on elus vaid neli - Marlon Brando, Gregory Beck, Kirk Douglas ja Sidney Poitier. 
    Nagu ikka, on naised elutormides vastupidavamad, neid on ühe võrra rohkem elus - Elizabeth Taylor, Katharine Hepburn, Lauren Bacall, Shirley Temple ja Sophia Loren. 
    Ameerika Filmiinstituut defineeris filmilegendi kui filminäitlejat, kes on jätnud mõjusa jälje filmiajalukku ning kelle filmidebüüt oli enne 1951. aastat. 
    Erand tehti neile, kes küll debüteerisid hiljem, kuid kes suutsid enne oma varajast surma jätta maha olulise jälje. 
    Nii sattusid nimekirja James Dean (nr 18) ja Grace Kelly (nr 13). 
    Legendide nimistu koostajad võtsid aluseks viis kriteeriumi: filmitähe isikuomadused (välimus ja karismaatilisus), oskused (võime erinevates rollides ümber kehastuda), pärand (olulisemad tööd), populaarsus ja ajalooline mõjusus. 
    Küsitleti rohkem kui 1800 inimest, kes ühel või teisel viisil - olgu kaamera ees või taga - ametis Ameerika filmitööstuses. 
    Veider, et esimeseks tõsteti mees, kes kunagi ei võtnud näitlemist kui võistlussporti, ütles Humphrey Bogarti poeg Stephen. 
    Poja sõnul on ta isa sellise austuse kindlasti ära teeninud: Piisab, kui vaadata tagasi kõigile neile 75 filmile, milles ta mängis - Aafrika kuningannast kuni Casablancani. 
    Stepheni ema Lauren Bacall, kes naislegendide arvestuses jäi hinnatavale 20. kohale, oli suisa shoki äärel, kui tema telefon Itaalias helises ja talle ta austava nimetuse andmine teatavaks tehti. 
    Jumal küll. 
    Ma poleks osanud seda unes ka ette näha. 
    Humphrey esikoht mind ei üllata, aga endast ma küll nii hästi ei arvanud. 
    Pean kohe helistama agendile ning teatama talle oma aktsiate tõusust, ütles Bacall. 
    Tummfilmid jäid kõrvale 
    Kui Ameerika Filmiinstituut valis eelmisel suvel välja viimase saja aasta sada olulisemat Ameerika filmi (esikoha võitis tookord Kodanik Kane ning järgnesid Casablanca, Ristiisa, Tuulest viidud ja Araabia Lawrence), heideti valikule ette, et paljud väärt tummfilmid jäid teenimatult kõrvale - saja parima hulka mahtus neid vaid neli. 
    Enam-vähem samalaadseid süüdistusi on olnud kuulda ka seekord, pärast teisipäevast CBSi televõrgu tseremooniat. 
    Majandus 
    Klientidest kubisevad ainult Tallinna hotellid 
    HELVE LAASIK HARLI ULJAS 
    Viimase kuuga on pealinnas uksed avanud kaks uut hotelli, mis on juba sügiseni ette välja müüdud, sest kaks kolmandikku Eestit külastavatest turistidest ööbib Tallinnas. 
    Eile avas Tallinna vanalinnas uksed luksuslik viietärnihotelliks pürgiv 28 toaga St. Petersbourg. 
    Mai viimasel päeval võttis esimesed kliendid vastu sadama lähedal asuv 166 toaga Express Hotell. 
    Klientide puudumise üle uustulnukad ei kurda, sest mõlemal on oma kindel turunishsh - St. Petersbourgil ärimehed ja Express Hotellil Soome turistid. 
    Statistikaameti andmetel ööbib Tallinnas 70 protsenti turistidest, ülejäänud 30 protsenti jaguneb teiste linnade vahel. 
    Hotelliäri õitseb vaid suvel 
    Eelolevaks nädalavahetuseks ei ole üheski Pärnu hotellis vabu kohti. 
    Nädalavahetuseks saab toa Pärnu hotellides kinni panna alles augustiks. 
    Saaremaa, Hiiumaa ja Vormsi saare majutuskohtades puhata soovijad panevad suveks toad kinni juba talvel ehk neli-viis kuud varem. 
    Hotelliäri väljaspool pealinna ongi hooajaline, sest kolmeks-neljaks kuuks suvel on kõik hotellid täis ja märksa rohkem majutuskohti võib kliente leida. 
    Võru Hermese külalistemaja tegevdirektor Andrus Org tõdes, et külastajate hulk sõltub toimuvatest üritustest. 
    Orgi sõnul on Võrus praegu vähe puhkajaid, enamasti ööbivad puhkajad Võrus talvel, kui käiakse suusatamas. 
    Saaremaal asuva Nasva jahtklubi hotelli peaadministraatori Monika Lemberi sõnul on tänavu turiste kümnendiku võrra vähem kui mullu. 
    Nasva jahtklubi hotell leiab kliente ka talvel, siis peetakse seal konverentse. 
    Kevaditi tulevad aga kalamehed ning suvel on hotell rahvast täis. 
    Haapsalu hotelli tegevdirektori Enn Proosväli sõnul sõltub nende külastatavus ilmast. 
    Ilusate ilmadega on maja puupüsti täis, kui ilm on külmem, on inimesi kohe vähem. 
    Tänavu aprillis oli statistikaameti andmetel Eestis avatud 189 majutuskohta 5553 toa ja 10 737 voodikohaga. 
    Loomulikult jäävad talvel väljaspool Tallinna hotellid enamasti tühjaks. 
    Pärnu Leharu hotelli administraatori Sünne Rohi sõnul oli tänavu talvel tihti nii, et mõnel öösel polnud majas kedagi. 
    Aprillis tuleb juba rohkem inimesi ning mais sõltub maja täituvus ilmadest, nagu ka septembris. 
    Enamasti on tegemist soomlastega, kes on ekskursioonil või siis sõidavad edasi. 
    Talvel elab hästi Otepää 
    Ainus õnnelik kant on Otepää ja selle ümbrus, kus ka talvel, aga eriti nädalavahetusel vaba hotellikohta leida ei õnnestu. 
    Kõik need on hõivanud suusatajad. 
    Nädala keskel on külastajaid vähem. 
    Külastajaid napib Otepää ümbruses vaid kevadel ja sügisel. 
    Meil ei ole sooja vett ja õhku, sellepärast ei jõua me soojade maadega hotellide täituvuses kunagi samale tasemele, nentis hotellide ja restoranide liidu tegevdirektor Donald Visnapuu. 
    Sügiseks, talveks ja kevadeks klientide ligimeelitamiseks mõtlevad nii hotellid kui ka linnad ja maakonnad välja kõikvõimalikke üritusi. 
    Konverentsiturismi silmas pidades on suuremad hotellid sisustanud nõupidamisteruumid, mis on küll kulukas ettevõtmine, kuid aitab tühjal ajal kliente meelitada, tõdes Visnapuu. 
    Linnad ja maakonnad korraldavad muusikafestivale nii tõsise kui ka kergema muusika austajatele. 
    Võru järvekontsert ja Porgy ja Bess Tõrvas tõid piirkonda palju külalisi ning loomulikult jagus siis ka hotellidele kliente. 
    Aktsiate asemel ostetakse optsioone 
    ERKKI ERILAID 
    Viimastel kuudel on Eesti aktsiaturu madalseisu tõttu varasemast märksa enam aktiviseerunud optsiooniturg, kus hinnatasemed on hetkel kõigi aegade madalamad. 
    Hansapanga tuletisinstrumentide osakonna spetsialisti Margit Toovise sõnul on aktsiaturu langus tekitanud huvi eelkõige pikemaajaliste ostuoptsioonide vastu. 
    Spekulatiivne huvi lühiajaliste müügioptsioonide vastu on Toovise hinnangul nende poolt, kes arvavad, et aktsiaturg võib veel langeda. 
    Toovis märkis, et huvi optsioonide vastu on mitmekesine. 
    Optsioone tehakse Hansapanga, Optiva Panga, Ühispanga ja Norma aktsiatele. 
    Viimasel ajal on populaarseks saanud ka struktureeritud võlakirjad, mis on seotud konkreetse aktsia või aktsiaportfelliga. 
    Need on atraktiivsed eelkõige selle tõttu, et säilitavad kliendile kapitali garantii, kuid saadav tulu sõltub aktsiate hinnakasvust, seletas ta BNSile. 
    Turg liigub allamäge 
    Tallinna börs kukkus, nagu ka eile ennustatud, taas. 
    Investorid seovad kesised pankade maitulemused üldise majanduslangusega ning turg eeldab suvel aktsiate odavnemise jätkumist. 
    Kindlasti järgneb järsule langusele varsti korrektsioon, kuid langevat trendi see arvatavasti veel ei murra. 
    Pärast pankade mai majandustulemuste avaldamist oodatud hoogu turule ei tulnud. 
    Börsisüsteemi 12,9 miljoni kroonisest kogukäibest poole andis kauplemine Hansapanga aktsiatega. 
    Panga aktsia hind langes 2,88 protsenti, 75,75 kroonile. 
    Miljonikroonise käibeni küündisid veel Norma ja Telekomi aktsiate käibed. 
    Veiko Maripuu Supremast tõdes, et suve saabudes tulevad madalad käibed, sest välisinvestoritel kahaneb puhkuste tõttu ka see vähene huvi, mis seni on olnud ning turg muutub veel õhemaks. 
    Maripuu sõnul on kõikvõimalikud mustad stsenaariumid lühiajalise investori ära hirmutanud ning ka tehniline analüüs näitab tema sõnul aktsiahindade jätkuvat langust. 
    Stabiliseerumise märke võib Maripuu sõnul lugeda pankade laenuportfellist ja suurenenud deposiitidest. 
    Tema hinnangul olid nii Hansa- kui Ühispanga mai tulemused üldises kontekstis head. 
    Telekomi aktsia vastu on Maripuu sõnul tuntav huvi 100 krooni juures. 
    Ka ajalugu on näidanud, et 100 krooni on Telekomi aktsia puhul toetustase, märkis ta. 
    ASA-l vähem preemiaid 
    ASA Kindlustus kogus viie kuuga kindlustuspreemiaid 50,9 miljonit krooni, mis on 3,6 protsendi võrra vähem kui samal perioodil eelmisel aastal. 
    Mais oli ASA Kindlustuse kindlustuspreemiate maht 8,2 miljonit krooni. 
    Väljamakstud nõuded moodustasid mais 6,3 miljonit krooni ning viie kuuga 28,7 miljonit krooni, mis on 28,6 protsenti rohkem kui mullu samal perioodil. 
    ASA teatel on preemiad juriidiliste isikute varakindlustuses võrreldes sama perioodiga eelmisel aastal 45 protsendi võrra vähenenud. 
    Liikluskindlustuses ja eraisikute varakindlustuses on preemiad suurenenud vastavalt 6,7 protsendi ja 4,4 protsendi võrra. 
    ASA Kindlustuse turuosa oli aprilli lõpus 11,5 protsenti. 
    Globaalbörsidest 
    MART VESKIMÄGI Beeta Varahaldus 
    Sellel ajal kui kohalikud börsid kidunevad, planeerivad maailma suurimad globaliseerumist ja kauplemistundide laiendamist. 
    Pole ime, et keskse rolli on siin võtnud järjekordselt USA kui tänapäeva kapitalismi keskus. 
    Nii New Yorgi Aktsiabörs (NYSE) kui ka konkureeriv Nasdaq peavad mõlemad maailma vallutamise plaane ning tahavad saada globaalseks aktsiatega kauplemise keskuseks. 
    Viimase sammuna selles vallas teatas Nasdaq käesoleval esmaspäeval plaanist koostöös Jaapani Softbankiga juba järgmisest aastast käima lükata elektrooniline aktsiaturg Tokyos, mis võimaldaks Jaapani investoritel ligipääsu Nasdaqil kaubeldavatele aktsiatele. 
    Hilisema plaanina on kavas hakata loodaval börsil noteerima ka Jaapani ettevõtteid, mis looks võimaluse nendele ligipääsuks USAst. 
    Kuigi Jaapani suund tundub olevat esimene konkreetne plaan, mis jõuab tegudeni, on Nasdaq ka varem teatanud ambitsioonikatest kavadest. 
    Eelmise aasta lõpul räägiti võimalikust kahepoolsest aktsiate noteerimisest Hongkongi börsiga ning paar kuud tagasi Frankfurdi börsiga. 
    Konkureeriv NYSE küll otseselt kauplemist väljaspool USAd ei planeeri, samas on nad aga avanud rea esindusi üle mere maades. 
    Kahe gigandi võitlus käib ka kodus ning seda mitte ainult omavahel, vaid ka pead tõstma hakkavate alternatiivsete kauplemissüsteemide ECNdega, mis võimaldavad osapooltel tehingu teha Nasdaqil kaubeldavate aktsiatega börsiväliselt ning tunduvalt odavamate tehingukuludega. 
    Sellised ECNd nagu näiteks Island ja Archipelago kujutavad endast arvutiservereid, mida teenindab minimaalne töötajaskond ning kus viiakse kokku anonüümseid ostu- ja müügipakkumisi maaklerikontoritest. 
    Sellised süsteemid on muutnud turu likviidsemaks, lastes igal soovijal näidata enda ostu-müügi noteeringuid otse turule ning mitte sõltuda turutegijate suvast. 
    Hetkel käib juba umbes 30% Nasdaqi käibest läbi ECNde. 
    Tulevikku näeb siin ka Microsofti kaasasutaja Paul Allen, olles eelmisel nädalal investeerinud Islandisse 25 miljonit dollarit. 
    Turutegijad, nähes oma turuosa käest libisemas, on asunud samuti ECNi investeerima. 
    Merrill Lynch tuli eelmisel nädalal välja veel ambitsioonikama plaaniga, teatades kavast luua elektrooniline alternatiiv NYSE-l kaubeldavate aktsiate jaoks. 
    Nagu öeldud, ei istu börsid ise kätel, vaid proovivad üha rohkem investoreid turule meelitada. 
    Et paremini ligi pääseda jaeinvestoritele, on Nasdaqil kavas sügisest alates sisse tuua õhtune kauplemissessioon, mis võimaldaks tehinguid teha kohaliku aja järgi kuni kümneni õhtul. 
    Räägitakse ka hommikusest sessioonist Euroopa investorile. 
    Sarnase plaaniga on välja tulnud ka NYSE. 
    Järgmine samm siit oleks 24 tundi toimiva globaalse aktsiaturu loomine. 
    Sport 
    MM-punktid tõid Markko Märtinile lisapingeid 
    TÕNU KEES 
    Akropolise ralli 5. koha eest kolm MM-punkti teeninud Markko Märtinit ja Toomas Kitsingut ei tervitanud Tallinna lennujaamas õnnitlejatetulv, karjääri kuumimad intervjuud jagasid kihutajad Kreekas. 
    Mulle sobis tagasihoidlik vastuvõtt suurepäraselt, harutas Märtin kodumiljöös lahti viimaste nädalate sündmusi. 
    Meedia- ja publikuhuvi käib mõistetavalt spordi juurde, kuid ise eelistaksin melus teisejärguliseks tegelaseks jääda. 
    Ma ei mõista inimesi, kes pidevalt sündmuste keskpunktis viibida tahavad. 
    Milleks seda vaja? 
    Fännid ootavad tulemust 
    Akropolise MM-etapi 5. koht tõi Märtinile ja Kitsingule karika ning auhinnaraha 5000 krooni, kunagi varem pole Maarjamaa rallimehed tiitlivõistluselt punkte saanud. 
    Kõrge koht äratas maailma spordipressi huvi, mitmel etapil järjest tehasemeeskondade keskele trüginud eestlased pole enam tundmatud kujud. 
    Pärast võistlust sattusime üsna julma lahingusse, tõdes Märtin. 
    Pidin korraga rääkima kolme mikrofoni ja jagama samal ajal autogramme. 
    Kui oled 24 tundi veetnud söömata ja magamata, ei paku lõputute intervjuude andmine erilist naudingut. 
    Kreekas esimest korda Toyota Corolla WRC roolis istunud Märtin ei ajanud pärast Eurospordis suurüllatuseks nimetatud saavutust rinda kummi. 
    Ei tea, kas too 5. koht midagi eriti näitaski, arutles võidusõitja. 
    Akropolise rallil ajavad tehasemeeskonnad oma rida, nemad peavad pidevalt täistempoga kihutama. 
    Meie saime tulemuse kirja tänu õigele taktikale, esmatähtis oli auto finishisse tuua. 
    Märtini sõnul ei pea Kreeka rasketes oludes katkestanud mehed süüdistama vaid õnnejumalannat. 
    Ka minul polnuks probleem amortisaatorid ribadeks kihutada, märkis ta. 
    Mootoririkke vastu tehnikaspordis ei saa. 
    Aga kui esiratta kaotad, pole teadmisest, et võinuksid kõvasti sõita, tolku. 
    Märtin polnud kindel, kas karjääri parim tulemus talle tulevikku silmas pidades õnne toob. 
    Ehk tuli kõrge koht koguni kahjuks? kõhkles ta. 
    Inimesed mõtlevad: Märtin ja Kitsing võistlesid Kreekas esmakordselt uue autoga ja said korrapealt punktid kirja. 
    Kuid saavutust korrata või parandada on väga keeruline. 
    Märtin luges üles viimastel MM-etappidel saavutatud kohad - 12., 9., 8., 5. -, ja tõdes: Edaspidi hakkab jada tõenäoliselt langema, paremaks enam minna ei saa. 
    Üritan end pöidlahoidjate ootustest mitte segada lasta. 
    Tegelikult polnud Rootsi osavõistluse 8. koht Akropolise tulemusest põrmugi halvem. 
    Kreekas katkestasid paljud, Rootsis jätsime selja taha kaks tehasetiimi. 
    Ässad kohtlevad leebelt 
    Intervjuudes sageli pigem liigse tagasihoidlikkusega silma paistev Märtin tunnistas ka ise, et on tänavu jõudnud uuele tasandile. 
    Mulluseid MM-starte võis pidada kogemuste hankimiseks, nüüd teeme hoopis teist sõitu, sõnas ta. 
    Tulemused ei pruugigi seejuures taset näidata. 
    Märtin ei usu, et tehasesõitjad eestlaste ponnistusi jälgides kuklas külma hingust tunnevad. 
    Meie jaoks on too maailm üdini võõras, uudistajate ees niisama ust ei paotata, arutles ta. 
    Soomlased pärandavad kogemusi põlvest põlve, meie võime vaid iseendale loota. 
    Ässade seltskond näib üsna sõbralik, nendelt leivakannika äravõtmisest oleme veel kaugel. 
    Rallis paneb raha rattad käima, suurel reklaamiturul on Eesti olematu riik. 
    Et siit tippu jõuda, pead teistest peajagu üle olema. 
    Toyota Team Europe'i tiiva alla pääsenud Märtinit ja Kitsingut lahutab tehasemeeskonda jõudmisest kaks astet. 
    Järgmise sammuna võiksime kihutada tipptiimi kolmandal autol, kaalus Märtin võimalusi. 
    Seni peame üritama olla parimad privaatsõitjad. 
    Pärast Kreeka võistlust ei jõua ära oodata, millal taas starti pääseme. 
    Enne augustikuist Jyväskylä MM-etappi osalevad Märtin ja Kitsing Toyota Team Europe'i esinumbritena Liibanoni rallil. 
    Seal peaks meid saatev Toyota hooldetiim olema veel võimsam kui Kreekas, lootis Märtin. 
    Tulevikku silmas pidades võib võistlus meile üsna palju tähendada. 
    Uustulnukaid ähvardab läbipõlemisoht 
    TÕNU KEES 
    Markko Märtin on MM-karussellis WRC klassi noorim piloot. 
    Eesti autospordiringkondades peetakse 23 eluaastat tema trumbiks - uljas kihutaja ei oskavat ohtu karta. 
    Praegust võistluskilometraazhi silmas pidades olen üllatavalt vähe põõsasse sõitnud, leidis piloot. 
    Kuid apse ei õnnestu täielikult välistada. 
    Parem vahel teeperves lõpetada, kui pidevalt vaid nigelaid tulemusi näidata. 
    Ohutunne pole Märtinile võõras. 
    Mingil määral kardavad kõik, oleme vaid inimesed, nentis rallimees. 
    Enamik MM-etappe sõidetakse mägedes, tasandikega harjunud eestlasel võtavad kuristikud südame alt külmaks. 
    Kuid ohtu aimad vaid treeningutel aeglasema tempoga sõites. 
    Märtin usub, et noorus ei kingi talle hüvesid. 
    Ausalt öeldes polekski ma vist kuigi õnnelik, kui keegi täna pakuks võimalust tehasetiimis sõita. 
    Ma pole veel valmis tipptasandile murdma. 
    Seal ootab tugev konkurents, kogemustepagasi puudumisel võid läbi põleda. 
    Pärast Akropolise rallit hakkasid ässad järgmiseks võistluseks autosid testima. 
    Meie pole endale testisõite kunagi lubada saanud, üritame masinaga kohaneda ralli käigus. 
    Treenida õnnestub Märtinil ja Kitsingul vaid MM-etapi eel rajaga tutvudes. 
    Rallimasina rooli pääsen iga kahe kuu tagant, niipalju kilometraazhi kogunebki, märkis Märtin. 
    Võiks oletada, et tehasemeeskonnas ei kukuks me praegustest tulemustest allapoole. 
    Kuid kas 10. koht peremehi rahuldaks? 
    Tekiks tohutult lisapingeid! 
    Dominik Hašek innustas Buffalo Sabresi võidule 
    TOIVO KIVIMETS 
    Buffalo Sabres alistas Stanley jäähoki karikasarja finaalseeria neljandas kohtumises Dallas Starsi 2:1 ning viigistas üldseisu 2:2. 
    Teie, poisid, minge ja visake väravaid. 
    Ärge minu pärast muretsege, küll ma värava eest hoolitsen, ütles Dominik Hashek meeskonnakaaslastele enne neljandat finaalmängu. 
    Mõõgapoisid talitasid väravavahi soovituste järgi ning Dominaatorgi pidas sõna, tõrjudes Dallase mängijate 31 pealeviskest 30, neist 13 kolmandal kolmandikul. 
    Veteran eksis söödul 
    Kui Hashekil paluti pärast oma etteastet kommenteerida, oli tshehh tagasihoidlik: Püüdsin tööd võimalikult hästi teha. 
    Samas tunnustas väravavaht meeskonnakaaslaste püüdlikkust. 
    Nad edestasid vastast sagedamini kui eelmises kohtumises, uisutasid paremini ja püüdsid litrit kehaga peatada. 
    See kõik ergutas mu vaimu, küttis üles. 
    Kui kolmandas, kaotatud mängus tegi Buffalo vastaste väravale 12 pealeviset ja tabas märki vaid ühe korra, siis nüüd leidis litter 18 viskest kahel korral tee Ed Belfouri võrku. 
    Sabresil oli teisipäeval kindlasti vaja võita, sest viimase kuuekümne aasta jooksul on vaid üks klubi finaalseerias 1:3 kaotusseisust välja tulnud ja karika võitnud. 
    Belfouriga üks-üks uisutanud Geoff Sandersoni viskest sai Buffalo esimesel kolmandikul eduseisu nautida vaid kaks minutit. 
    Arvulises ülekaalus seadis soomlane Jere Lehtinen jalule viigi. 
    Võõrustajatele võidu toonud värav sündis nii nagu esimenegi, Starsi kaitse veale järgnenud üksikläbimurdest. 
    Teise kolmandiku kaheksandal minutil näppas Dixon Ward vahelt Starsi veterani Craig Ludwigi (38) söödu ja Belfour reageeris alles siis, kui litter oli väravas. 
    Dallase teravaim ründaja Brett Hull istus kubemevigastuse tõttu pingil ning Starsi 31 pealeviskest oli väravahõnguline vaid mõni üksik. 
    Nad kammitsesid meid tõesti hästi. 
    Me ei suutnud mängujoonist järgida ja väravaesisel ülekaalu saada. 
    Aga ma ei arva, et Hashek oli selle matshi võtmefiguur. 
    Ta tegi küll mõned head tõrjed, kuid samaväärselt vastas ka Belfour, ütles Starsi treener Ken Hitchcock, kelle hoolealused lasid endale mõlemad väravad visata kaitseliini vigadest. 
    Hashekit huvitab vaid võit 
    Meil oli paar-kolm võimalust, kus ta poleks suutnud litrit tõrjuda, kuid me ei kasutanud neid, arvas Starsi kaitsja Darryl Sydor. 
    Mul on ükskõik, kelleks mind peetakse. 
    Ainus, mis ma tahan, on võit, ütles seepeale Hashek. 
    Viies mäng peetakse neljapäeval Dallases ja kuues laupäeval Buffalos. 
    Kui vaja läheb ka seitsmendat mängu, on see teisipäeval Dallases. 
    Greene sprintis 100 m maailmarekordi 9,79 
    DEIVIL TSERP 
    Ühendriiklane Maurice Greene sprintis eile õhtul Ateenas 100 meetrit maailmarekordiga 9,79. 
    Ramon Kaju võitis Turus kõrgushüppe tulemusega 2.19, Urmet Uusorg oli 800 m jooksus ajaga 1.47,41 kolmas. 
    Greene läbis 2004. aasta olümpiamängude areeni peasirge tuulevaikuses (+ 0,1 m/s) maailmarekordiga 9,79, parandades kanadalase Donovan Bailey kolme hooaja vanust tippmarki viie sajandikuga. 
    Teisena lõpetanud Trinidadi välejalg, Greene'i sõber ja treeningukaaslane Ato Boldon sai kirja 9,86 ja kolmandaks jäänud kanadalane Bruny Surin 9,97. 
    Keeruline inimene Greene 
    Ootasingi niisugust tulemust, ütles 24-aastane sprindistaar maailmarekordi uuendamise järel agentuurile AP. 
    Aga see on alles algus, lisas ta. 
    Greene'i järgmine eesmärk on 9,76. 
    Maailmarekordi sünnile vahetult kaasa elanud eestlasest mänedzheri Aivar Karotamme lummas nagu ligikaudu 40 000-pealist publikutki ühendriiklase võimsus. 
    Greene klaaris Boldoniga arved viimasel kolmekümnel meetril, sõnas Karotamm. 
    Publik juubeldas maruliselt, kaaslased tõttasid Greene'i kallistama, maalis mänedzher tunnetemöllust väikese pildi. 
    Tundus, et Greene'i tiimikaaslased olid maailmarekordis juba enne võistlust kindlad - nad käisid varakult staadionil ringi ja lehvitasid klubi lippe, märkis Karotamm. 
    Greene'i treeningukaaslane Inger Miller oli naiste sprindis ajaga 11,06 teine. 
    Mõlemaid juhendab John Smith. 
    Ramon Kajul lennuk sees 
    Ateena on Greene'ile õnnelik võistluskoht, kaks aastat tagasi krooniti ta samal staadionil maailmameistriks. 
    Maailmarekord lisab Greene'i pangaarvele 100 000 USA dollarit. 
    Küllap peab teda meeles ka sporditarvetefirma Nike, sõnas Karotamm. 
    Sportlasena on Greene absoluutne tipp, inimesena pisut keeruline tüüp. 
    Ramon Kaju pälvis Soome eliitsarja avaetapil Turus kõrgushüppes esikoha tulemusega 2.19. 
    Kõva lennuk oli sees, arutles 2.28-mees. 
    Tõsi, algkõrguse 2.09 alistasin kolmandal katsel. 
    Ülejäänud kõrgused esimesel üritusel, sõnas ta. 
    2.19 ületamise järel palus Kaju latile asetada Sevilla maailmameistrivõistluste B-normi 2.25. 
    Tänavu olen suuri kõrgusi veel vähe rünnanud, viimane sooritus oli hea, tõdes ta. 
    Viimasel ajal Kajut ahistanud põlvevalu oli Turus armuline. 
    Jalg oli pisut parem kui Euroopa karikavõistlustel Tel Avivis, ütles kõrgustevallutaja. 
    Homme jõuan koju ja lähen kohe doktor Kaidu Meiterni juurde. 
    Meiterni hinnangul tuleb Kajul tõenäoliselt operatsioonile minna. 
    Nädal tagasi Helsingi Grand Prix' etapil Eesti 800 meetri rekordi 1.45,87ni viinud Urmet Uusorg hõivas lemmikalal ajaga 1.47,41 kolmanda koha. 
    Teda edestasid Soome värves esinev keenialane Wilson Kirwa (1.46,55) ja lõuna-aafriklane Hendrik Mokganyetsi (1.46,60). 
    Uusoru jalg pidas vastu 
    Viimased 200 meetrit olid Urmetile liiga valusad, tõdes Uusoru treener Peeter Kallas. 
    Ta teadis, et Mokganyets ihkab distantsi läbida 1.45ga, kuid pidanuks mõistma, et seekord ajale ei joosta. 
    Kallas pidas kõige olulisemaks, et Tel Avivis haiget saanud vasak kand ei valutanud. 
    Võtsin Urmetile kannakaitse kaasa, ent otsustasime seda mitte kasutada. 
    Täna laseb Uusorg Meiternil kanda uurida, 30. juunil osaleb kuldliiga avaetapil Oslos. 
    Kirsipuu sai 12. võidu 
    TÕNU KEES 
    Profirattur Jaan Kirsipuu sai Rootsi velotuuri 140 km etapil hooaja 12. võidu, Tour de France'iks valmistuv tippmees võttis nädala jooksul teise esikoha. 
    Kirsipuu sõnul läbiti avaetapp rahulikult, kihutamiseks kiskus vahefinishites. 
    Lõpus kontrollis meie meeskond sõitu, grupifinishi panin kinni, märkis eestlane. 
    Puhkusejärgne teine võit mõjub Tour de France'i silmas pidades moraalile hästi. 
    Jõudu ja värskust näib jaguvat. 
    Supervormi pole veel tõusnud, kuid näib, et Touri ajaks peaksin tasemele jõudma. 
    Mullu kogus Kirsipuu maailma profiratturitest kõige enam võite - 16. 
    Nüüd edestan juba toonast graafikut, rõõmustas ta. 
    Eelmise esikoha võttis Casino klubisse kuuluv eestlane laupäeval Luksemburgi tuuril. 
    Luksemburgi mitmepäevasõidu väsimuse oli Kirsipuu eilseks kontidest peletanud, hommikupoolikul sõidetud 3 km proloogi 8. tulemus teda ei rahuldanud. 
    Tegemist polnud klassikalise eraldistardiga, kahe pöördega sõit pidanuks sprinterile klappima, tõdes Kirsipuu. 
    Seetõttu lootsin enamat. 
    Pärast eraldistarti ja avaetappi juhib kokkuvõttes austraallane Stuart O'Grady, Kirsipuu on teine. 
    Võistlen siin täiesti pingevabalt, kinnitas rattur. 
    Varsti paistab, kas hakkan üldvõitu jahtima. 
    Rootsi tuur sobib just Tour de France'iks hoo kogumiseks. 
    Neljapäeval tuleb ületada mitu head tõusu. 
    Viimati võistlesin siin seitse aastat tagasi, vahepeal olen kõvasti tugevamaks saanud. 
    Võibolla on need mäed nüüd jõukohaseks saanud. 
    Tallinna Postimehe kommentaar 
    Koosseisud ja eelarve 
    PEETER LEPP, linnapea 
    Vastupidiselt linnavolikogu opositsiooni levitatavale arvamusele tegeleb ka linnavalitsus kokkuhoiuga. 
    Alates 1. juulist koondatakse linnaosade haridusosakondade koosseisus olevad vakantsed ametikohad (kokku 27,9). 
    Palgafondi arvel vabaneb ligi 1,2 miljonit krooni, mis läheb linna hariduselu edendamisse. 
    Praeguse linnavalitsuse eesmärk on vähendada kõrgepalgalisi juhtivaid ametikohti. 
    Hiljuti koondasime arendusnõuniku koha, sest linnakantselei juures töötab info- ja arenguosakond. 
    Asemele loome ühe juristi ametikoha, et paremini lahendada just juriidilisi küsimusi, millega linnavalitsusel tuleb päevast päeva üha rohkem tegelda. 
    Süsteemi korrastamist jätkatakse. 
    Tehakse seda aga rahulikult, mitte kampaania korras. 
    Juba mõeldakse järgmisele eelarveaastale. 
    Eilsel istungil arutati ka tulevase aasta eelarve põhimõtteid. 
    Toimus teine lugemine. 
    Lõpliku vormistuse saavad põhimõtted ilmselt täna. 
    Uue eelarve põhimõtete kaudu annab linnavalitsus nägemuse eelisarengu eluvaldkondadest. 
    Linnavalitsusest saadetakse otsuse eelnõu linnavolikogule, et poliitikud saaksid selle olulise küsimuse läbi vaielda. 
    Üldiselt tahetakse eelarve põhimõtted samasugusteks jätta kui 1999. aastalgi. 
    Plaanis on kindlasti jätkata investeeringuid eelisarendatavates valdkondades. 
    Istungil oli arutusel ka alkoholi müügi piiramine linnas. 
    Siin veel otsuseid vastu ei võetud. 
    Kui oleme alkoholi müüki kitsendanud, on linnavalitsust tabanud kriitikanooled. 
    Tegelikult jagunevadki inimesed selles küsimuses kaheks. 
    Suurem osa, eelkõige lapsevanemad, toetavad õhtuti ja öösiti alkoholi müügi piiranguid. 
    Leppida ei taha sellega aga kaupmehed ja tootjad, kes ähvardavad linna salakaubanduse tõusuga. 
    Ometi pole meie põhjanaabrite juures juba õhtu saabudes kanget alkoholi tavalistest poodidest ja müügipunktidest saada. 
    Arvan, et meilgi oleks aeg oma alkoholimüügi korralduse poolest eurooplasteks saada. 
    Opositsiooni kirjatükke lugedes jääb mulje, et nad arvavad linnaasjadest samamoodi kui võimulolev koalitsioongi. 
    Vahe on selles, et paljutki, mida opositsioon plaanitseb, on linnavalitsus juba tegema hakanud, räägime siis korrakaitsest või linna elamufondist. 
    Keskerakonna turumajandus 
    REIN VOOG, Reformierakonna linnapeakandidaat 
    Kired Keskturu ümber on järjekordselt lõkkele löönud. 
    See on arusaadav, kuna Tallinna võimukoalitsioon üritab Keskturu probleemi aktsiate müügi teel lõplikult lahendada - pole ASi Keskturg aktsiaid, pole ka probleemi. 
    Primitiivne lähenemine, aga praegusele juhtkonnale tüüpiline. 
    Kurb on see, et probleem ei kao, ja kaudselt tunnistavad seda linna võimurid isegi, rääkides juba uue turu tegemisest. 
    Uus turg 
    Viimastel päevadel on pressis kõlanud teated, et linnavalitsus loob koos põllumeestega uue ja ausama turu. 
    Esiteks on see lihtsalt koomiline ja läbipaistev valimistrikk. 
    Teiseks ma ei usu, et leidub põllumehi, kes teades, kuidas käisid asjad eelmisel turul, usuksid koalitsiooni hädalubadusi. 
    Selle avaldusega tunnistab linnavalitsus lõpuks kogu praeguse ärastamisürituse tegelikku eesmärki, millele Reformierakond ammu osutas - praegune Keskturg ei ole üsna pea enam üldse turg. 
    Eesmärk on kätte saada turu alune maa, mille väärtus on ca 50 miljonit krooni ja mille uus omanik saaks kätte sisuliselt võileivahinnaga. 
    Ärevaks on muutunud ka võimalikud ASi Keskturg aktsiate uued omanikud Turukaubanduse ASist, sest kuidas muidu seletada nende mitmetele institutsioonidele suunatud omapärast avaldust, kus tuuakse välja turul pikaajalisi rendilepinguid omavate firmade arusaam sellest, kuidas asjad Eesti Vabariigis käima peaksid. 
    Selle avalduse kohaselt esindavad need, kes Keskturul seni toimunuga rahul pole, kuritegelikke rühmitusi või lihtsalt konkureerivaid ettevõtjaid. 
    Ka see, et press julgeb üldse eriarvamusi avaldada, on Turukaubanduse ASi esindajate arvates liiast. 
    Tegemist olevat tumedate jõudude manipulatsiooniga, mille eest ei olevat avaldajate arvates kaitstud kodanik, ettevõte, kollektiiv ja lõppkokkuvõttes kogu ühiskond. 
    Halenaljakas on ka minu süüdistamine Turukaubanduse ASi laimamises, kuna ma esitasin volikogu menetlusse Keskturu müüki pidurdava eelnõu. 
    Avaldajatele pakub huvi, kelle huve ma esindan. 
    Teatan siinkohal, et esindan oma valijate ja linlaste huve. 
    Kelle huve esindab linnavalitsus, on iseküsimus. 
    Ainult pisikene näide - 1997. aasta kevadel oli Keskturu vara eest pakutud müügihind 30 miljonit sama linnavalitsuse arvates liiga väike, nüüd on 16 miljonit aga paras summa. 
    Reformierakonna eelnõu mitte ei pidurda Keskturu müüki, vaid välistab selle praegusel kujul. 
    Kui linnavalitsus soovib müüa tallinlastele nii olulise Keskturu võileivahinna eest, siis meie ei toeta selle libisemist ettevõtjate kätte, kelle taust on pehmelt öeldes ebamäärane. 
    Valitseva võimuliidu korraldatud konkurss ei ole linna huvides. 
    Selle konkursi seadustamine vaid kinnitaks, et linna praegune koalitsioon esindab mingi kitsama kildkonna huve. 
    Tulu ei olnud 
    Oluline nüanss Reformierakonna eelnõus on ka see, et linnavalitsusele tehakse ülesandeks kontrollida ASi Keskturg sõlmitud pikaajaliste rendilepingute seaduslikkust ning seda, kas nende lepingute sõlmimisega on linnale kui omanikule tekitatud kahju. 
    Minu jaoks on raskesti mõistetav, et linna kui turu omaniku eelmisel aastal saadud tulu oli suurusjärgus 100 000 krooni. 
    Võrdluseks võib tuua Tartu turu, mis on palju väiksem, kuid ometi tõi linnale tulu 2,5 miljonit krooni. 
    Usun, et poliitilisel jõul, kes ei suuda või ei taha korda majja lüüa ühel turul, tuleks järgmistel valimistel võtta hüüdlauseks: Meie teame lahendusi, aga teie õnneks ei oska me neid ellu viia. 
    Vaadates Tallinna tänaste funktsionääride seniseid tegemisi turu ja linnaeelarve ümber, ei imestaks ma põrmugi, kui varsti tuldaks välja ettepanekuga, et kui muidu eelarvet täis ei saa, siis võtame pisut laenu ja loome veel mõned turud, et need siis taas maha müüa. 
    Et lihtne ja kindel moodus linnale raha teenida. 
    Kas ikka on? 
    Kas olete juba ujumas käinud? 
    Merike Lang 
    vabaõhumuuseumi direktor 
    Ei ole sel aastal veel ujumas käinud. 
    Siin Rocca al Mare juures ei ole rand just niisugune, mis ujuma kutsuks. 
    Meri on Tallinnas kõigest 16 kraadi, seegi ei meelita eriti ujuma. 
    Pärnus on soojem, seal käiksin küll hea meelega, aga oh häda, pole aega nii kaugele minna. 
    Ain Järve 
    Kadrioru pargi direktor 
    Ei ole õnneks käinud. 
    Mulle on puhttervislikel põhjustel päikesest rikastatud vesi täiesti vastunäidustatud - allergia, lähen kohe paiste, silmaaugudki paistetavad kinni. 
    Üldiselt käin ujumas ainult siis, kui vesi on vähemalt 25 kraadi soe. 
    Muidu ei riski vette minna. 
    Krista Kilvet 
    linnavolikogu hariduse- ja kultuurikomisjoni esimees 
    Olen juba ujumas käinud. 
    Iga päev käin. 
    Olen praegu Saaremaal puhkamas. 
    Termomeetrit mul kaasas pole, aga vesi tundub olevat 20 kraadi ringis, soe ja mõnus. 
    Merevesi on nii soe, et otse meelitab vette, ja seda ma ka teen nii sagedasti kui võimalik. 
    Ivar-Jaak Salumäe 
    Toomkiriku pastor 
    Ausalt öeldes, mina ei olegi kogu elu jooksul ujumist selgeks saanud. 
    Olen elanud Saaremaal keset merd ja väikese poisina Peipsi ääres, aga see kunst on minust õppimata jäänud. 
    Poisipõlves küll sulistasin niisama vees, aga viimasel ajal pole üldse vette saanud. 
    Tallinna Postimehe esikülje uudised 
    Harku järv ohustab suplejaid 
    TRIIN OLVET 
    Sooja vee ja rohkete ujujate tõttu alanud sinivetikate massilise õitsemise pärast tervisekaitsjad Harku randa küll ei sulge, kuid soovitavad pärast ujumist dushi alt läbi käia. 
    Tegu on tavalise vetikate õitsemisega, mida tuleb ette igal suvel, väitis Harjumaa ja Tallinna tervisekaitsetalituse direktor Rein Rannamäe. 
    Vetikad hakkavad intensiivselt vohama ja õitsema pikalt kestvate palavate ilmade korral, vesi muutub siis rohekaks ja sogaseks, märkis Rannamäe. 
    Põhjuseks on rohke orgaanilise aine olemasolu vees. 
    Vetikate määramiseks võttis Tallinna tuletõrje- ja päästeamet Harku järvest veeproovid, mida analüüsiti ASi Tallinna Vesi Ülemiste veepuhastusjaama laboris. 
    Inimesed kardavad vetikaid ilmaaegu, mürgised on vaid sinivetikad, mis lagunedes toksiine eraldavad, selgitas Rannamäe. 
    ASi Tallinna Vesi hüdrobioloogi Tiia Trei tehtud analüüside tulemused näitasid, et Harku järves toimub väga tugev sinivetikate õitsemine. 
    Kui kobrutav mass on juba silmaga näha, on vees miljoneid rakke ja õitsemine väga tugev, ütles Trei. 
    Toksiin satub sinivetikatest vette nende lagunemisel. 
    Õitsvate sinivetikatega veekogusse ujuma minek toimub igaühe omal riisikol. 
    Tallinna Vesi saatis analüüsid vetikate toksilisuse määramiseks edasi Shotimaale, vastused saabuvad kahe nädala pärast. 
    Rannamäe sõnul võttis Harku vetelpääste asja väga tõsiselt ja heiskas otsekohe punase, ujumist keelava lipu. 
    Rannas puudub kahjuks pesemisvõimalus, mida oleks pärast vetikaterohkes järvevees ujumas käimist hädasti vaja, nentis ta. 
    Muda ja vetikad jäävad muidu nahale ja võivad tekitada nahaärritust ja löövet. 
    Saatsime linnaosavalitsusele ka faksi soovitusega dushsh võimalikult kiiresti paigaldada. 
    Rannamäe rõhutas, et randa ei suleta, kuid eriti väikelapsed ei tohiks vees kaua aega viibida. 
    Haabersti linnaosa valitsuse linnamajanduse osakonna juhataja Anne Taimi sõnul ei saa Harku rand dushikabiine varem kui nädala pärast. 
    Kas te arvate, et pärast faksi saamist on dushsh kohe paigas või? oli Taim imestunud. 
    Vähemalt nädal läheb aega, meil on vaja hankida veekasutusload ja veemõõtjad, viimased ka paigaldada. 
    Taimi sõnul on nii Harku järve kui Kakuranna vesi pideva kontrolli all, iga 15 päeva järel võtab tervisekaitsetalitus uued veeproovid, reostuse- või sinivetikate kahtluse korral sagedamini. 
    Samas lubas Haabersti linnaosa vanema asetäitja Rudolf Oberg uudisteagentuuridele, et dushid seatakse üles juba neljapäeva lõunaks. 
    Tallinna ja Harjumaa tervisekaitsetalituse kommunaalhügieeni osakonna peaspetsialist Natalja Shubina pidas Tallinna supelrandade vett tänavu väga heaks. 
    Isegi Harku järvest võetud proovid on võrreldes eilsetega palju paremad, ütles ta. 
    Järv on väga väike ja madal, ent puhkajaid väga palju, koormus on liiga suur, et järv ennast ise puhastada jõuaks. 
    Seepärast ja ka kiiremini soojeneva vee tõttu hakkavad vetikad järves varem õitsema kui meres. 
    Merevee kvaliteedile mõjub pigem ilm (tuul, kõva lainetus) kui inimeste hulk, sest mere isepuhastumisvõime on suurem. 
    Tallinnas avas uksed Eesti esimene kaardipood 
    HANS ULMISTE 
    Eesti tuntuim kaarte ja geoinfosüsteeme loov firma AS Regio avas eile Tallinnas Eesti esimese kaardipoe, samas esitleti ka esimest Tallinna linna atlast ja kõige värskemat Eesti teede CD-atlast. 
    Avapäeval tutvustati külastajaile uut Regio Tallinna atlast ja Eesti teede CD-atlast koos GPS-seadmetega, mis aitavad satelliidi kaudu oma asukohta määrata. 
    Lisaks Regio kaartidele, atlastele ja gloobustele on kaupluses müügil kaarte üle kogu maailma, samuti on võimalik osta raamatuid, turismiteatmikke, sõnastikke, kompasse ja GPS-seadmeid. 
    Esimese ja uudse võimalusena on uues poes võimalik kasutada ka kliendinurka, kus saab pikemalt istuda ja kaubaga tutvuda. 
    See pole mitte ainult ühe poe avamine, vaid üks Eesti kultuuriloo keskne sündmus, kinnitas akadeemik Jaan Eilart. 
    Just Regio taastas Eesti kaardikultuuri ja viis selle maailmatasemele. 
    Atlase peatoimetaja Merle Annov märkis, et esimene Tallinna linna atlas ei ole ainult tükkideks lõigatud linnaplaan. 
    See atlas sisaldab ka Tallinna satelliitasulate Tabasalu, Saue jne kaarte, turismiinfot ja muud kasulikku, sõnas Annov. 
    Atlases olev linnaplaan on vägagi üksikasjalik, põhimõtteliselt on suure mõõtkavaga kaardile joonistatud kõik majad ja igal majal on ka number küljes. 
    Tallinna atlas valmis Tartus, sest AS Regio on Tartu firma. 
    Tallinnas oli siiani ainult esindus ja nüüd ka kauplus. 
    Kaardipoe juhataja Külli Vahtra sõnul oli oma kaupluse avamise põhjuseks soov pakkuda ostjatele täpseimat infot erinevate kaartide ja kartograafiaga seotud võimalustest ning tuua tooted kiiremini ostjani. 
    Sadama ja kesklinna lähedus toob kaardipoodi tõenäoliselt ka turiste, märkis Vahtra. 
    Praegu töötab firmas 40 inimest, uues kaardipoes Narva 13a hakkab kliente teenindama kaks müüjat. 
    Tallinna uudised 
    Kogutud allkirjad lubavad Keskturu müügi nurjata 
    KAIDO TIITS 
    Viimastel päevadel tegid Turukaubanduse ASi omanikud jõupingutusi oma renomee parandamiseks, teatades eile meediale, et nad kavatsevad turu inimsõbralikumaks muutmiseks võtta Ühispangalt pikaajalist laenu. 
    Turukaubandus lubas enampakkumiskonkursil investeerida kuni 2003. aastani turu arendamisse 20 miljonit krooni. 
    Omaniku lubadused 
    Turukaubanduse aktsiaseltsi üks omanikest Astrid Kosareva kavatseb oma äriplaani kohaselt Ühispangalt saadavate pikaajaliste laenudega kõigepealt korda teha turuhoone ventilatsiooni-, elektri- ja kanalisatsiooniseadmed, mille järel hoone teisele korrusele ehitatakse korralik kaubanduskeskus. 
    Kosareva sõnul käivad neil läbirääkimised talupidajate keskliiduga, et pakkuda neile müügiplatse turu peahoonest Olümpia hotelli poole jääva varikatuse alla, kus praegu käib vilgas juurviljade, puuviljade ja taimede müük. 
    Kosareva kinnitusel küsib ta ühe ruutmeetri müügileti eest päevas 30 krooni. 
    Sama suure summa tasub ta ruutmeetri kohta Keskturu aktsiaseltsile. 
    Kosareva väitel teenis ta varikatuse ja lettide ehituse raha peahoone äripindade allrendile andmisega. 
    Samas ei täpsustanud Kosareva, kui palju ta teenib peahoone ruumide rentimise eest. 
    Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor Kaul Nurm kuulis Keskturu pakkumisest esimest korda eile ajakirjanike käest ja nentis, et nad arendavad Rannavärava juurde uue turu projekti, mis on palju soodsam koht nende plaanide elluviimiseks kui Keskturu üks osa. 
    Turukaubanduse ASi teine omanik Tiiu Serka ütles, et laenu maksavad nad ajapikku tagasi kas rendihindu tõstes või uusi rendipindu kasutusele võttes. 
    Kosareva lisas, et ta ei karda müüjate ja ostjate mujale minemist, kui linnavalitsus avaks uue või ajutise turu. 
    Turu peahoonest tahavad Kosareva ja Serka teha kaubanduskeskuse, kus loodavad tingimuste parandamisega tõsta ka käivet. 
    Kasum kaks miljonit 
    Sel aastal prognoosis Keskturu juhatus kasumiks kaks miljonit krooni, mis turu müümisel kindlasti ei täitu. 
    Viimastel aastatel on Keskturg toonud linnale aastas sisse 300 000 krooni. 
    Keskturu juhatuse esimees Margus Kuustik põhjendas madalat kasumit remondi ja ehitustöödega, mistõttu vähemalt 1500 ruutmeetrit pinda ei saa välja rentida. 
    Kuustik nentis, et riidekaupa on liiga palju ja selle osatähtsust peaks vähendama, kuid samas ei jätku Eesti oma kaupa, et sellega turulette aasta läbi täita. 
    Tallinnas algas eelmisel nädalal allkirjade kogumine Keskturu erastamise peatamiseks, samuti kavatsetakse teha ettepanek muuta AS Keskturg mittetulundusühinguks. 
    Kosareva kinnitusel kogus ta kolme inimese toel umbes 2000 allkirja enda toetuseks, samas võis eile ajakirjandusest lugeda, et Keskturul kogusid allkirju hoopis Keskturu tursked kontrolörid. 
    Turukaubanduse AS kuulub osaühingutele Lepla Kaubandus ja Abring, kellele linnavaraamet müüs Keskturu aktsiad eelläbirääkimistega pakkumisel. 
    Pakkumine tuli esitada 100 protsendile aktsiatele tervikuna. 
    Kahekordne buss kutsub TEA kirjastuse jaanilaadale 
    KERSTI NEIMAN 
    Londoni kahekordne buss, raamatuletid ja TEA Keelekeskuse avatud uksed kutsuvad linlast eilsest tänaseni TEA kirjastuse jaanilaadale, kus lisaks soodsale raamatuostule saab testida oma võõrkeeleoskust, kuulata loenguid ja vaadata perekond Polli maali- ja vaibanäitust. 
    TEA kirjastus peab jaanilaata oma maja sees ja ees Liivalaia 28 täna kella 9-19. 
    Sel ajal saab tutvuda kõikide meie keeleõppe-, kiirlugemise ja kultuuridevaheliste erinevuste õppeprogrammidega, rääkis kirjastuse juhatuse esinaine Silva Tomingas. 
    Iga külaline saab tasuta testida oma võõrkeeleoskust. 
    Inglise keele testid toimuvad kogu päeva, teiste võõrkeelte tasemetestiks tuleks aeg kokku leppida. 
    Kahekordses Londoni bussis, mis seisab meie maja ees, võib istuda teise korruse kohvikus ja uudistada Inglismaad tutvustavaid materjale. 
    Lisaks pakub kirjastus müügiks keeleõpikuid ja käsiraamatuid ning näitab ka Lätis ja Leedus avaldatud TEA keeleõpikuid. 
    Arvutituba pakub võimalust tutvuda keeleõppe CD-ROMidega. 
    Keeleõppeks on meil sobilikke programme nii kolmeaastastele kui ka spetsiifilise ärikeele õppijatele, sõnas Tomingas. 
    Lisaks saab näha arvutiprogramme, mis on rakendatavad tiigrihüppe raames, ning BBC mahukat kuuetasemelist inglise keele kursust, mis algab nullist ja läheb tipptasemele välja. 
    Kirjastuse tubade kaunistamiseks on Helgi, Eeli-Ethel ja Heitti Polli seintele üles pannud suviselt meeleolukad vaibad ja maalid. 
    Maja ees tõmbab möödakäijat ligi raamatulett, kus saab osta ingliskeelset ilukirjandust kaaluga. 
    Näiteks see pakk, mis kaalub ligikaudu kilo, maksab 99 krooni, näitas TEA ekspordijuht Olavi Valner. 
    Cervantese Don Quijote ingliskeelne tõlge kaalub umbes pool kilo ja maksab seega poole vähem. 
    Lisaks individuaalsele nõustamisele ja raamatuostule saab linlane kuulata-vaadata tasuta loenguid ja esitlusi. 
    Kell 10 algab kiirlugemist tutvustav loeng, kus Esko Mattila Soomest ja Anne Veski Eestist räägivad selle tehnika õppimisest ja hilisemast kasutamisest. 
    Kell 12 selgitab keeleõpetuse juhataja Riina Soosaar, kuidas ühendada suvepuhkust ja keeleõpet. 
    Kell 14 tutvustavad Tomingas ja Soosaar seminare teemal, kuidas ületada kultuuribarjääre. 
    Alustame Euroopa rahvaste kultuuritavade tutvustamisega, millel on suur tähtsus suhtlemisel Euroopa Liidu riikidega, sõnas Tomingas. 
    See puudutab erinevaid arusaamu inimese staatusest, ettevõtte juhtimisest, organisatsiooni ülesehitusest jms. 
    Näiteks soomlased on sellele teemale Euroopa Liidu liikmeks saades väga palju tähelepanu pööranud ja seetõttu ka edukad olnud. 
    Kell 17 keerleb jaanilaada külastajatele loosiratas hinnaliste võitudega. 
    Jaanilaat lõpeb täna kell 19 üllatusega. 
    Linn asus kärpima hariduse juhtimiskulusid 
    AGNES JÜRGENS 
    Täna otsustavad volikogu liikmed, kas alates 1. juulist kaovad tühjad haridusametnike kohad ja osa nende arvelt vabanevast miljonist kroonist läheb lasteaedadele toidutasu doteerimiseks. 
    Linnavalitsus otsustas eilsel istungil kaotada linnaosade valitsuste haridusosakondade 27,9 vakantset ametikohta ja suunata suur osa sellest vabanevast 1,19 miljonist kroonist lasteaialaste toidurahaks. 
    Abilinnapea Monika Salu andmetel maksab linn praegu umbes 16 protsendi lasteaialaste toitlustamiskulud, kuid koolides ulatub see arv 21 protsendini. 
    Kui anname ametnike vabaneva palgaraha lasteaedadele toidutasu doteerimiseks, saab seal tasuta toidu üle 18 protsendi lastest, arvutas Salu. 
    Tema hinnangul on see suur abi rasketes oludes peredele. 
    Kesklinnal suurim kaotus 
    Kõige rohkem tabab koondamine Kesklinna valitsuse haridusosakonda, kust pärast koondamisotsust peaks kaduma 10,4 täitmata kohta. 
    Üldse on Kesklinnas ametis 49 haridusametnikku. 
    Tegin sinna hiljuti ootamatu külaskäigu, märkis Salu. 
    Kuigi oli tööaeg, olid toad peaaegu tühjad, ühes ruumis turgutasid mõned töötajad end kohviga. 
    Salu sõnul kinnitasid kohalolijad talle, et kõik ülejäänud, nende seas osakonna juhataja Ain Saaret, on objektidel. 
    Mustamäe haridusosakonnas läheb kaotamisele kuus vakantset kohta, Nõmmel neli. 
    Nõmme haridusosakond tegi ära kõige parema eeltöö, vaatas üle ja jagas ametikohustused nii põhjalikult ümber, et neilt sai koondada isegi kaks sellist kohta, mis on täidetud, sõnas Salu. 
    Üldse on linnas 234 haridusametniku kohta, kellele kokku on palgaraha ette nähtud 26 miljonit krooni aastas. 
    Mind ajab raiskamine ja laristamine hulluks, kommenteeris Salu tühjade ametikohtade olemasolu. 
    Sest kuigi need on täitmata, on haridusosakonnad seni ära kasutanud ka tühjade kohtade arvelt üle kantud palgaraha. 
    Linna rahakotist saavad täispalka ka need haridusametnikud, kes tegelikult käivad tööl osalise koormusega. 
    Kui palgafond jagada reaalselt töötavate ametnike vahel, tuleb ühe kuupalgaks näiteks Kesklinna haridusosakonnas 11 000 krooni, väitis Salu. 
    Ta märkis, et kogu koondamise arvelt võidetav raha jääb haridusasutuste kasutusse. 
    Koondamine jätkub 
    Salu nimetas linnavalitsusest volikokku saadetud koondamisettepanekut esimeseks sammuks sellel teel. 
    Edaspidi on kavas haridusbürokraatiat sedavõrd kärpida, et selle ülalpidamiseks kuluks praegusega võrreldes koguni 13 miljonit krooni vähem. 
    Selleks et tulevikus teha haridussüsteemi ümberkorraldamisel õigeid otsuseid, eraldas linnavalitsus sihtasutusele Tallinna Ülikoolid 53 000 krooni. 
    Tellisime neilt auditi haridussüsteemi juhtimise ja selle võimaliku muutmise kohta, et kust ja kuidas annab kulusid kokku tõmmata, ütles Salu. 
    Tema andmetel on see vastloodud sihtasutusele ka esimene suurem tellimustöö. 
    Koondamislainele on asunud ka teised linna juhtivametnikud. 
    Linnapea Peeter Lepp teatas eile, et linnavalitsus on otsustanud koondada oma arendusnõuniku koha. 
    Tippametnike koondamine jätkub, sõnas Lepp. 
    Kuid me teeme seda rahulikult, ilma kampaaniata. 
    Vanalinnapäevad meelitasid laada ja tänavakaubandusega 
    URMAS SEAVER 
    Vanalinnapäevade külastajate seas läbi viidud küsitlus näitas, et kõige enam häiris linnamüüride vahele suurüritust nautima tulnud inimesi tualettide nappus vanalinnas, kuid kõige rohkem rahul olid linlased laatade ja tänavakaubandusega. 
    Linnavalitsuse info- ja arenguosakonna läbi viidud ankeetküsitlusele vastanud 147st vanalinnapäevade külastajast leidsid enam kui pooled, et kõige enam häiris neid tualettide nappus vanalinnas. 
    Rõõmu tundsid inimesed kõige enam ürituse ajal valitsevast üldisest õhkkonnast, mida tõstis esile ligi 80 protsenti küsitletutest. 
    Kõige olulisemaks pidasid inimesed vanalinnapäevade ajal turgude ja tänavakaubanduse külastamist, mida tõstis esile kolmandik küsitletutest. 
    Järgmisel kohal olid külastamise pingereas etendused ja kergemuusika kontserdid, mida lubas kindlasti vaatama minna veidi alla poole küsitletutest. 
    Eelistatud rahvakultuur 
    Linnavalitsuse info- ja arenguosakonna juhataja Kairi Teniste sõnul selgus küsitluse tulemusel, et suur osa 3.-6. juunini toimunud vanalinnapäevade külastajatest oli teadlikult tulnud osa saama vanalinnapäevade üritustest. 
    147 küsitletust 139 olid pidustustel juba mitmendat aastat. 
    Vanalinnapäevade külastajad leidsid, et enam peaks olema rahvakultuuriga seotud üritusi (42,2%), etendusi (29,2%) ja kerget muusikat (29,2%). 
    Kergemuusikat eelistasid oma vastustes eelkõige alla 18-aastased. 
    Küsitletud tegid linnavalitsusele ka ettepanekuid lisada vanalinnapäevade programmi rohkem spordiüritusi, filme ja vabamikrofon. 
    Teniste märkis, et küsimusele, milliseid üritusi võiks vanalinnapäevade ajal vähem olla, leidis üle kahe kolmandiku pidulistest, et midagi ei peaks vähem olema. 
    Küsitletud said infot vanalinnapäevade kohta peamiselt ajalehtedest (67%) ja tänavareklaamist (59,6%), samuti ka raadiost (19,9%) ja televisioonist (18,5%). 
    Rohkem teavet ürituste kohta 
    Samal ajal arvas ligi 40 protsenti küsitletutest, et teavet ürituste kava kohta peaks enam olema, ning ligi 30 protsenti, et suuremat rõhku tuleks panna ürituse toimumiskoha leidmise kergendamiseks. 
    Seda, et tänavused vanalinnapäevad on pühendatud Mustpeade vennaskonna aastapäevale, teadis 80,9% küsitletuist. 
    Teniste märkis, et samuti uuriti külastajate arvamusi selle kohta, millisele sündmusele võiksid olla pühendatud järgmise aasta vanalinnapäevad. 
    Mitmed vastanud leidsid, et tuleks järgida traditsiooni, et vanalinnapäevad on pühendatud mõnele ajaloolisele sündmusele, lisas ta. 
    Linnavalitsus küsitles vanalinnapäevade külastajaid kolmandat aastat järjest ning selle eesmärk on saada tagasisidet vanalinnapäevade kohta ürituste külastajailt. 
    Endised Finesti hotellid muutuvad keskkonnasõbralikuks 
    KERSTI NEIMAN 
    Tallinna südalinna hotellid Palace ja Santa Barbara kuuluvad alates teisipäevast Põhjamaade juhtiva hotelliketi Scandic koosseisu, mis teeb hotellide hommikueine rikkalikumaks ja sisustuse keskkonnasõbralikumaks. 
    Teisipäeval vahetus hotellide Palace ja St. Barbara kaubamärk senise Finesti asemel Scandic Hotel'iks, sest Finest Hotel Group müüs aprillis 51% aktsiatest Põhjamaade suurimale hotellioperaatorile, Scandic Hotels AB-le. 
    Uus turundus- ja müügisüsteem annab võimaluse kasutada boonusetsheki süsteemi kõigis Scandicu kaubamärgi all tegutsevates hotellides ning samuti soodsamad broneerimisvõimalused teiste maailma juhtivate hotellikettidega, rääkis aktsiaseltsi Finest Hotel Group juhatuse esimees Toomas Sildmäe. 
    Scandic grupp hoolitseb ka keskkonnasõbraliku teeninduse eest, vältides nii söögilauas kui ka toasisustuses ühekordse kasutusega tooteid ja kasutades toakoristusel loodusprodukte. 
    Tänaseks on avatud ka esimene keskkonnasõbralik näidistuba, ühene number 219, mille hind on külalisele sama mis teistel sama mõõtu tubadel, kinnitas Sildmäe. 
    Ökotuba tutvustav müügiraamatupidaja Airin Kuuskmann kinnitas, et selles toas on tehismaterjalidest valmistatud vaid föön, televiisor ja telefoniaparaat, kõik ülejäänu on tehtud looduslikest materjalidest ning ümbertöödeldavad. 
    Palace'i restoranide direktor Roland Nurmhein kinnitas, et kaubamärgi vahetus esitab uusi nõudmisi ka hommikusöögile. 
    Scandicu hotelliketti kuulub üle saja majutusasutuse maailmas. 
    Tartu Postimehe juhtkiri, kommentaar ja karikatuur 
    Meie põline pidu - laulupidu 
    Ülehomme läheme taas kui üks mees laulupeole. 
    Tartus süüdatav laulupeotuli ning võimsad koorihääled kanduvad paari nädala jooksul üle Eesti, kulmineerudes kahe nädala pärast pealinnas Tallinnas üldrahvalikuks laulu- ja tantsupeoks. 
    Ent Tartust saab see kõik seegi kord alguse, nii nagu 130 aastat tagasi. 
    Hoolimata sakste pilgetest ning kadakasakslaste kadedusest ronisid meie esivanemad Narva mäel asuva Ressource'i aia küngastele ning lasid lauludel kõlada. 
    Muu repertuaari kõrval oli kavas ka Mu isamaa, mu õnn ja rõõm - meie praegune hümn -, mis peaks iseenda eest kõnelema laulupidude tähtsusest. 
    Postimees kutsub kõiki tartlasi ja lõunaeestlasi suurele peole, mis peab taas näitama meie ühtsust, lootust ning austust traditsioonide vastu. 
    Kõik, kes tulevad, laulgu kõlaval häälel kaasa, sest lauludega algas nii eelmise kui ka selle sajandi ärkamisaeg. 
    Muidugi on ka praeguse laulupeo puhul ükskõikseid ja parastajaidki. 
    Ühed väidavad, et praegused laulupeod pole midagi muud kui üks suur kontsert paljude samasuguste reas. 
    Pole vahet, kas minna Peach Party'le või laulupeole, peaasi, et saab pidu panna ning end välja elada. 
    On neidki, kes möönavad laulupidude tähtsust rahvuse ühtsuse ja vastupanu säilitamisel nõukogude okupatsiooni aastatel, ent nüüd peavad niisuguseid kogunemisi lausa mõttetuks. 
    Kui eestlane pole ei sakste ega venelaste rõhumise all, ei kõla laulud südamest ega täiel häälel, ütlevad nad. 
    Postimees pole kategooriliselt nende väidetega nõus. 
    Vastuseks tsiteerime Jaan Tõnissoni 1928. aastast (kümme aastat pärast tollast iseseisvumist): Isegi hiilgavaimad hiiglakontserdid ei saa tõusta eesti laulupidude kõrgusele, milles ärkav, tõusev, püüdev rahvas on ilmutanud iseennast, oma elutahet, oma vabadusetungi, oma muret, kurbust, rõõmu ja valu, aga ka oma lootusi, püüdeid ja tahteid ilusamale tulevikule. 
    Laulupidu on üdini meie ning ükski väljast tulev või välismaisel muusikal põhinev kontsert ei saa seda asendada. 
    Ükskõik millisel rockkontserdil oleme meie külalised. 
    Isegi Eestis korraldatavail. 
    Rock pole meie välja mõeldud. 
    Laulupeol aga ollakse külas meil. 
    Ning võime kindlad olla, et külalisi on palju. 
    Isegi esimesel üldlaulupeol viibisid Tartus peojälgijad Soomest ja Ungarist. 
    Tänu neile sai Jannsen peo lõpukõnes hüüda: tervitage kogu maailma! 
    Olgem siis nüüdki koos ning tervitagem juba enne pidu siin viibivaid külalisi. 
    Ainult nii saame laiale ilmale märku anda meie peost - laulupeost. 
    Väiksema venna kompleks 
    JÜRI KÕRE, Tartu linnavolikogu liige (Isamaaliit) 
    Auväärt kirjamees Ain Kaalep loetleb 14. mai kultuurilehes Sirp asju, mis võiksid Eesti Vabariigi 80. aastal ilmestada Tartu linna. 
    Vabadussõja kangelasi meenutav Kalevipoja skulptuur Vabaduse puiestee ääres, Jaan Tõnissoni monument raekoja taga, kindral Põdra, kapten Talpaku ja leitnant Kuperjanovi nimelised tänavad. 
    Kaalep sai vastuse oma üleskutsele 10. juuni linnavolikugu istungil, kui valitsevad kesk-, koond- ja reformierakondlased teatasid, et võibolla loetletud asjad kunagi Tartusse ka tulevad, kuid kindlasti mitte nende valitsemisajal. 
    Pushkini kummardajad 
    Iseenesest pole ju tegu ainult tartlasi puudutava küsimusega, vaid kogu riigile oluliste meeste mälestuse jäädvustamisega. 
    Minu arvates on nende puudumine Emajõe Ateenas tartlaste võlg kogu rahva ees. 
    Naljakas on kuulda või lugeda tõketest, mis takistavad tänavate ümbernimetamist. 
    4000 või ka 40 000 krooni, mida pakutakse tänavatele sangarite nime andmise kuluks, võib olla suur summa üksikule kodanikule, aga mitte 400 miljoni kroonise aastaeelarvega linnale. 
    Linnale, mille volikogu otsustas eelmisel istungil spordikoolid sulgeda ja maksta nende likvideerimise kuludeks 2,5 miljonit krooni, selleks et laste ja noorte spordile mõeldud 8,5 miljonit krooni saaks ümber jaotada aeroobika-, shaping u- jm klubidele! 
    Eks aeroobikagi ole vajalik, kuid peab siis alati midagi uut tegema vana lammutamise hinnaga. 
    Tõeliselt vana kaob iseenesest. 
    Pealegi teatas president Lennart Meri hiljutise Tartus käigu ajal eravestluses Ain Kaalepile, et kui tartlastel on ikka tõsine tahtmine oma ajalugu jäädvustada, kuid raha napib, võib mõnes osas aidata presidendi kultuurirahastu. 
    Naljakas on kuulda arutlusi selle ümber, miks ikka eestlaste väheseid sangaritegusid meenutav Kalevipoja kuju Tartusse ei sobi, kui sama, Kalevipoega põlgav linnavalitsus otsib tõsimeelselt auväärseimat kohta naaberriigi luuletajale Pushkinile. 
    Kui vaadata neid fakte ükshaaval, siis võib välja lugeda mida tahes: mugavust, laiskust, ükskõiksust, ka lihtlabast kättemaksu opositsioonile, kes kõiki neid ettevõtmisi toetab. 
    Kui aga Tartu linnas sündivat vaadata tervikuna (nii kultuuri, hariduse kui ka majanduse vallas), siis muutub pilt pisut kurvemaks. 
    Rahvuskultuuri hälliks peetav Tartu on üks tavaline provintsilinn. 
    Rahvuslik pole tähtis. 
    Tähtis on see, mis müüb - kommerts. 
    Meie presidendist vaid kümme aastat vanem Eesti Vabariik peaks olema ju meie ise ja tema kangelased peaksid elama meie keskel. 
    Paraku on nii meie presidendi kui Ain Kaalepi põlvkonna esindajate mõju Eesti praeguse palge kujundajatena taandumas. 
    Kohalikes omavalitsustes domineerib kindlalt kahe noorema - EKP ja ELKNÜ sekretäride, osakonnajuhatajate ja instruktorite - põlvkonna meelsus. 
    Oleks vale väita, et see on venemeelsus. 
    Ei, see on väiksema venna kompleks, kes ei saanud esimeseks sekretäriks ja teab, et ta ei saa kunagi ei Morganiks, Rockefelleriks ega Soroseks. 
    Ning on arusaadav, et Pushkin jääb talle tähtsamaks meheks kui Kalevipoeg või Tõnisson. 
    Puudub tahe 
    Poliitikute kõnepruuki kasutades puudub Tartu linnavõimul poliitiline tahe kuulsate meeste nimesid jäädvustada. 
    Neid huvitab nende endi või oma partei (mitte nii kuulus) nimi. 
    Lugupeetud Ain Kaalepi ja tema sõprade ning mõttekaaslaste lohutuseks ei saa muud öelda, kui et oktoobris tulevad kohalikud valimised, tuleb uus volikogu ja linnavalitsus. 
    Loodame, et ta tuleb teist nägu kui viimased kaks aastat Tartus segadust külvanud Koond-, Kesk- ja Reformierakonna koalitsioon. 
    Tartu väärib paremat. 
    Tartu Postimehe esikülje uudised 
    Pimedal ristmikul pikendab peegel silmi 
    MARTIN PAU 
    Supilinnast kesklinna poole sõitvad autojuhid ei pea enam närviliselt piduri- ja gaasipedaali tallama, sest Kroonuaia tänaval liiklejad on nähtavad Tähtvere ja Herne tänava otstesse pandud kõverpeegleist. 
    Pärast José Carrerase pühapäevast kontserti Tartu lauluväljakult kodu poole sõitnud liikluspolitsei komissar Indrek Koemets oli meeldivalt üllatunud, kui nägi Tähtvere ja Kroonuaia tänava nurgal peeglit. 
    Varem võis ainult oletada, kas Kroonuaia tänavat pidi tuleb sõidukeid või mitte, sest näha polnud mitte midagi, meenutas Koemets. 
    Nüüd pääseb autojuht nii Kroonuaia kui Tähtvere tänavast küllaltki turvaliselt välja. 
    Ohutus tänu viisakusele 
    Koemetsa hinnangul mängis Kroonuaia-Tähtvere nurgal seni väga suurt rolli viisakus: ülikoolilinna liiklusega kursis olevad juhid, kes sõitsid Kroonuaia tänavat mööda, alandasid ohtlikule kohale lähenedes kiirust ja lasksid kõrvalteelt tulija läbi. 
    Koemets leidis, et kuigi ka Herne ja Kroonuaia tänava nurgal hõlbustab peegel liiklemist, on tunduvalt ohtlikum Tähtvere-Kroonuaia-Jakobi-Baeri viieharulisel ristmikul. 
    Avariid Kroonuaia ja Herne kurvis on tavaliselt seotud purjuspäi kihutamisega, märkis Koemets. 
    Korduvalt on sõidetud puruks aedu ja rammitud aasta eest ehitatud metallpiiret. 
    Löögikindlad peeglid 
    Taani firmalt Dancop panoraampeeglid ostnud ASi Tartek Plus juhatuse esimehe Andres Eensoo sõnul läksid need koos paigaldusega maksma 17 000 krooni. 
    Kuigi peeglid on valmistatud löögikindlast sulamist, palus Eensoo nende tugevust mitte proovima minna. 
    Tartu transpordikeskuse juhataja Sulev Sanniku sõnul olid liikluskorraldajad peeglite paigaldamise vajalikkuses veendunud juba ammu, kuid seni polnud linnamajanduse osakonna eelarves selleks raha. 
    Kartsime ka vandaale, sest varem oli saada ainult klaasist peegleid, märkis Sannik. 
    Loodetavasti uued peeglid säilivad ja keegi ei pea kahtlema tehtud kulutuse asjalikkuses. 
    Tartu Raadio programmidirektor Madis Ligi tunnistas, et vältis seni Tähtvere-Kroonuaia-Baeri-Jakobi ristmikku kui katku. 
    Kui peegel end õigustab, hakkan sealtkaudu ehk rohkem sõitma, lubas Ligi. 
    Tartu Raadio peadirektor Vello Lään avaldas rahulolu selle üle, et pääseb nüüd raadiomaja juurest Tähtvere tänava kaudu kesklinna senisest vähem riskeerides. 
    Samas leidis Lään, et panoraampeeglit oleks hädasti tarvis mitmele teiselegi Tartu ristmikule. 
    Seitsmekümnendail üles pandud peeglid püsisid kaheksakümnendate lõpuni, kuni kõik nad lõhuti. 
    Kõige kauem püsis peegel Tähtvere tänava otsas, meenutas Lään. 
    Inimestele tuleks südamele panna, et nad uusi peegleid hoiaksid. 
    Peegel ärritas Tartu vaimu 
    Sulev Sannik märkis, et Herne ja Kroonuaia tänava nurgale peeglit paigaldades ärritasid ASi Tartek Plus töömehed tahtmatult muusik Aleksander Müllerit, sest peegel sattus legendaarse kultuuritegelase krundile. 
    Eksisime krundi piiriga ja post läks mõnikümmend sentimeetrit sellest üle, selgitas Sannik. 
    Et härra Müller nõudis peegli äraviimist, otsisime kokkulepet naaberkrundi omanikuga ja nüüd on see tema maal. 
    Aleksander Mülleri käest palun vabandust. 
    Arvamus 
    Ando Kiviberg 
    Tartu laululava juhataja 
    Peegel Tähtvere ja Kroonuaia nurgal on tänuväärne asi. 
    See ei näita küll väga kaugele, aga annab lähenevast ohust siiski varem aimu. 
    Kindlasti on nüüd parem kui enne. 
    Tähtvere-Kroonuaia ristmik on väga jube ja kahjuks on seesuguseid mujalgi linnas. 
    Omaaegsed teedeplaneerijad on kõvasti lumme pannud. 
    Suuresti aitaks edasi nähtavuse üldine parandamine. 
    Vello Lään 
    Tartu Raadio peadirektor 
    Ma olen Tartu Raadio liiklussaadetes juba kolm-neli aastat rääkinud, et Tähtvere-Kroonuaianurgale oleks peeglit vägavaja. 
    See koht on tohutu ohu allikas. 
    Seni olen püüdnud sedaristmikku vältida. 
    Tavaliselt sõidan raadiomaja juurest minema lauluväljakualuse parkla ja Tuglase tänava kaudu. 
    Kesklinna poolt Tähtvere tänavasse sõidan sagedamini, see on lihtne. 
    Indrek Koemets 
    Tartu liikluspolitsei komissar 
    Herne ja Kroonuaiatänava nurgal on küllteekate märgistatud nii, et kokkupõrke oht peaks olemavälistatud peegli abitagi, aga paraku lõikavad Kroonuaia tänaval sõitjad kurvi ja ületavad pidevjoont. 
    Ma ei oska küll öelda, kui palju on neil tänavanurkadel igal aastal halva nähtavuse pärastõnnetusi, aga igatahes on need ristmikud autojuhtidele vägaebamugavad. 
    Peeglid teevad Tartu linnas liiklemise palju lihtsamaks ja ohutumaks. 
    Tartu uudised 
    Ratsutamistingimused Ihastes küünivad maailmatasemele 
    PRIIT RAJALO 
    Eesti tippratsutaja, tänavune Eesti meister takistussõidus Urmas Raag kinnitab, et Ihastes on Eesti parimad takistussõiduväljakud, kus võiks taas korraldada ratsutamise maailmakarikaetappe. 
    Urmas Raag laupäeval kell 12 algavatele neljandatele ratsutamisvõistlustele Tartu Derby '99 tõenäoliselt ei tule, kuid varasemate kogemuste põhjal ütles ta, et Ihaste suurepäraseid ratsutamistingimusi tuleks kasutada paremini kui praegu. 
    Kuus aastat tagasi toimus Volvo Cupi esimene maailmakarikaetapp Eestis just nimelt Ihastes, kuid siis viidi see tallinlaste nõudmisel pealinna üle, rääkis Raag. 
    Praegu teeme tõsist tööd, et maailmatasemel ratsavõistlus taas Tartusse tagasi saada. 
    Ihaste ratsaspordibaasi haldava osaühingu Ihaste GR direktor Ülo Kepp tõdes, et Tartu Derby '99 ei ole rahvusvaheline võistlus, kuid ka Eesti ratsutajad peaksid pakkuma suurepärase elamuse. 
    Sel aastal on võimalik võistlust väga hästi jälgida. 
    Näiteks staadionikrossile saab kaasa elada stardist finishini, selgitas Kepp. 
    Põnevust peaks lisama seegi, et võistlusrada nõuab hobustelt ja ratsanikelt tehnilist täpsust: võidab raja kõige kiiremini ja puhtaimalt läbinu. 
    Paarkümmend Tartu Derby '99 osavõtjat on jagatud kahte rühma: esimeses võistlevad kogenud sõitjad kogenud hobustel, teises võtavad üksteiselt mõõtu kuni 18-aastased ratsutajad ja väikehobused. 
    Palvele nimetada kuulsamaid võistlusest osavõtjaid jäi Kepp vastuse võlgu, sest maailmatasemel sõitjad, nagu Rein Pill ja Urmas Raag, pole osalemise kohta veel kinnitust andnud. 
    Urmas Raag põhjendas oma tõenäolist eemalejäämist sellega, et 21. juunil sõidab ta Poola ratsutamise maailmakarikaetapile. 
    Hoolimata kuulsuste kõrvalejäämisest avaldas Ülo Kepp heameelt, et ratsutamise populaarsus on Eestis kasvamas. 
    Paljud rikkurid on soetanud endale hobused, kuid sõidavad nendega vaid hobikorras, selgitas Kepp. 
    Peremehe äraolekul aga tegelevad ja sõidavad nende hobustega professionaalsed ratsutajad. 
    Ka Ihaste tallides on Kepi kinnitusel rahvusvahelisele tasemele vastavaid hobuseid, kuid kahjuks pole võrdväärseid ratsutajaid, sest noortel jääb kogemusi väheseks. 
    Eestis on vaid üks maailmaklassi võistlus - Volvo Cup, välismaale sõit on aga väga kallis, nentis Kepp. 
    Tartu Ülikooli tuleb idakristluse õppetool 
    URMAS KLAAS 
    Eile ülikooli rektori Jaak Aaviksooga kohtunud Eesti õigeusu kiriku pea metropoliit Stephanose sõnul püüdleb ta selle poole, et 2000. aasta sügisest saaks Tartu Ülikoolis õppida ortodoksi aineid. 
    Metropoliidi sõnade järgi tuleksid Tartusse neid aineid õpetama akadeemiliselt pädevad Euroopa ülikoolide professorid. 
    Kuivõrd ülikooli juhtkonna suhtumine metropoliidi ettepanekusse oli soodne, siis pidas ta võimalikuks, et tulevikus saaks Tartu Ülikoolis avada juba idakristluse õppetooli. 
    Ülikooli usuteaduskonna dekaan Tarmo Kulmar ütles, et idakristluse õppetooli loomine tähendaks õigupoolest selle taasavamist, sest juba enne Teist maailmasõda töötas Tartu Ülikoolis kreeka-katoliku teoloogia õppetool. 
    Kulmari sõnul oleks idakristluse õppetoolis pearõhk apostlikul õigeusul. 
    Dekaani selgituse järgi ei finantseeri idakristluse õppetooli mitte Eesti riik, vaid õigeusu kirik. 
    Samasuguse loogika järgi avatakse ülikoolis ka luterliku teoloogia õppetool. 
    Metropoliit Stephanose sõnul ei hakka Tartu Ülikool koolitama kirikule preestreid, see ülesanne jääb Tallinnas avatavale õigeusu seminarile. 
    Ülikooli oleks idakristluse õppetooli vaja selleks, et ülikool saaks anda avatud suhtumise religioonidesse ja kultuuri laiemalt, arvas metropoliit. 
    Treffneristid alustavad sügisel anatoomikumis 
    PRIIT RAJALO 
    Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo andis Hugo Treffneri gümnaasiumile loa kasutada 1. septembrist õppetööks Näituse tänaval asuva anatoomikumi ruume, mis vabanevad seoses biomeedikumi valmimisega. 
    Aaviksoo tunnistas, et tal on väga hea meel gümnaasiumi aidata ja kool võib anatoomikumis tööd teha vähemalt jõuludeni, mil peaks lõppema gümnaasiumihoone renoveerimine. 
    Ka Treffneri gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi oli rõõmus, et lõpuks ometi on midagi konkreetset. 
    Oleme tõesti ülikoolile tänulikud, andis Jõgi edasi kooli tänusõnad. 
    Ta lisas, et gümnaasiumi kümnendate-üheteistkümnendate klasside õpilased, kellel eile oli lõpuaktus, võtsid uudise vastu rõõmuhõisetega. 
    Jõgi kinnitusel sobivad anatoomikumi ruumid koolile ja seal ei pea tegema isegi remonti. 
    Arvan, et võrreldes gümnaasiumihoone praeguse seisuga on anatoomikumis igatahes parem, tõdes ta. 
    Kus tuleb gümnaasiumi 1. septembri avaaktus, ei osanud Jõgi veel öelda, kuid avaldas mõtte, et see võiks juhtuda Jaani kirikus. 
    Hoolimata kooli kolimisest, võetakse Treffneri gümnaasiumisse astujate avaldusi endiselt vastu vanas koolimajas. 
    Sillad tõmbavad ekstreem-tegudele 
    AIVAR AOTÄHT 
    Soe ilm ja moodne ekstreemsport kutsuvad mehepoegi tegudele, sagenemas on vettehüpped Tartu sildadelt. 
    Politsei pressiteenistuse andmeil on tänavu alates maikuu keskelt teatatud politseisse sillalthüppajatest viiel korral, viga ei ole keegi saanud. 
    Üleeile hilisõhtul kell üksteist sõitis politsei kaarsilla juurde, kus Hiiumaalt pärit Tartus õppiv tudeng oli sillalt jõkke karanud. 
    Politsei pressiesindaja andmeil pääses hüppaja elusa ja tervena ning ujus kaldale oma ülerõivaste juurde. 
    Möödunud pühapäeval tegid kaks noormeest võiduhüppeid raudsillalt. 
    Kust sa kaldale ujusid? hõikas parajasti jõkke jõudnud noormees oma sillal seisvale kaaslasele. 
    Jalutajad vaatasid hüppajaid, politsei vahele segama ei tulnud. 
    8. juuni pärastlõunal teatati häirekeskusele, et kaarsillalt hüppas inimene pea ees jõkke. 
    21-aastane Jõgevamaalt pärit Andrei viga ei saanud ja ütles politseile, et on ekstreemspordihuviline. 
    Samal ajal loobus eriti ekstreemsest hüppest Andrei kaaslane, kes oli tahtnud alla karata kaarsilla kaarelt. 
    Politseid nähes sai hüppamistahe otsa. 
    Selle aasta esimene sillahüpe tehti Tartus aga juba talvel. 
    19. jaanuari pärastlõunal kargas jõkke 19-aastane nooruk. 
    Jõkke laskus ka päästeteenistuse tuletõrjuja-päästja. 
    Redeli abil toodi hüpanu kaldale, kiirabi viis ta haiglasse. 
    Kiirabi andmeil jäi noormees terveks, kuid vees viibimine alandas tema kehatemperatuuri 32 kraadile. 
    Politsei pressiesindaja hoiatab kõiki ekstreemseid inimesi, et kaarsilla all varitsevad hüppajaid jõepõhjast kõrgemal olevad Kivisilla jäänused. 
    Tartu hüdroloogiajaama andmeil katab kivijäänuseid praegu umbes 170 sentimeetri sügavune vesi. 
    Seda on sillalt hüppajale ohtlikult vähe ja vesi alaneb üha. 
    Sõjamängurid otsivad adrenaliini 
    GLAIDI OLESK 
    Turu tänavas luuravad relvastatud sõdalased, valmis tulistama iga möödavilksavat varju, sõdalaste kuulid tekitavad aga vastase kehale verepleki asemel ereda värvilaigu. 
    See sõda imiteeriv mäng on paintball (eesti keeles värvikuul, aga tõlget ei kasutata). 
    Tartus mängu korraldava üliõpilase Indrek Uibo (20) sõnul pakub vaenlase tagaajamisest rohkem pinget see, kui mängivad võistkonnad kaitsevad oma lippu või hoonet, samuti saab sõda mängida näiteks metsas. 
    Sõjamängus haavata saanud mängija riietele jääb värviplekk, mis tekib süsihappegaasi mõjul püssist välja vihisenud kuuli lõhkemisel. 
    Uibo selgitab, et kuulil on elatiinkate, mille sees on värvaine. 
    Et mängijate riided jääksid puhtaks, riietuvad nad spetsiaalsetesse tunkedesse. 
    Silmi kaitsevad prillid. 
    Väljaelamisvõimalus 
    Uibo sõnul mängivad sõjamängu tavaliselt sõbrad omavahel. 
    Mängimas on käinud ka kiirreageerijad, Tallinnas harrastavad üksteise värvikuulidega põmmutamist linnavalitsuse esindajadki. 
    Ka naised käivad üsna sageli paintball ist elamusi hankimas. 
    Tudeng Margus Schasminile (20) meeldib paintball'i mängida, sest see lisab adrenaliini. 
    Ta ei hooli sellestki, et värvikuulid jätavad kehale siniseid plekke. 
    Mulle meeldib, kui mu ümber käib pidev action, tunnistab ta. 
    Vägivallale ei õhuta 
    Uibo sõnul peaks sõjamängu võtma kui spordiala: Mis see hullem on kui poksimine või d uudo, kus üksteise liikmeid väänatakse? 
    Tema sõnul sobib paintball enese väljaelamiseks. 
    Ehk jääb tänu sellele mängule tänaval mõni vägivallaavaldus ära, loodab ta. 
    Psühholoog Kaili Palts kinnitab, et sõjamängude ja vägivaldsuse vahel ei ole otsest seost. 
    See, kas sõjamängud õhutavad noori vägivaldsusele, oleneb nende kogemustest, oskusest leida enese väljaelamise viise, väärtushinnangutest, vastuvõtlikkusest välistele mõjudele ja oskusest hinnata oma tegude tagajärgi, selgitab ta. 
    Paltsi sõnul on aga lastel ja sageli ka noorukitel analüüsivõime alles kujunemas, mistõttu võib juhtuda, et nad kannavad sõjamängule kohase käitumise üle olukordadesse, kus võivad ennast ja teisi reaalselt vigastada. 
    Varem mängiti Tartus paintball'i Raadil. 
    Nüüd tehakse seda Turu tänavas vähem kui hektarisuuruse tööstusterritooriumi õues ja lagunevates tootmishoonetes. 
    USAs 1980ndate aastate keskel populaarsust kogunud mäng pole Eestis odav lõbu, ent Uibo sõnul pole paintball mäng, mida peaks iga päev või nädal mängima. 
    Nagu ehtsas sõjas vastupidamiseks, on ka paintball'i mängimisel tarvis head füüsilist vormi. 
    Vaenlasi taga ajades või nende eest põgenedes tulevad kasuks väledad jalad ning oskus katusele ronida ja selle äärel joosta. 
    Risk omal riisikol 
    Uibo sõnul peab paintball'i mängides olema väga ettevaatlik. 
    Ei tohi minna liiga katuseääre lähedale, prillid peavad kogu mängu vältel ees olema, samuti ei tohiks joostes millelegi otsa koperdada, loetleb ta tingimusi, mis peaksid tagama mängijatele sõjakäigu õnneliku lõpu. 
    Enne sõjakeerisesse sukeldumist annavad mängijad allkirja, et täidavad ohutusnõudeid, mis mängu korraldaja neile ette on lugenud. 
    Nii vastutavad mängu kulgemise eest mängijad ise. 
    Mängu korraldaja omalt poolt on vaadanud territooriumi üle, et seal poleks teravaid orke ega klaasikilde. 
    Paintball'i ei või mängida alla 18-aastased, selgitab Uibo. 
    Kui mõni soovija ongi noorem, peab tal olema kaasas täiskasvanu, kes annab tema eest allkirja, näiteks ema. 
    Nii on sõjamängu mängimas käinud ka umbes kümneaastased poisikesed. 
    Hommikuses linnas uitasid taas põdrad 
    AIVAR AOTÄHT 
    Eile hommikul nägid linnakodanikud poolteise tunni vältel mitut põtra uudistamas Raadi linnaosa. 
    Tavakohaselt teavitasid tartlased eksinud põtradest päästeteenistust. 
    Esimene kõne häirekeskusse tuli kell seitse. 
    Üks linlane teatas, et Raadi gümnaasiumi lähedal keset Puiestee tänavat seisab põder. 
    Kui päästeteenistus kohale sõitis, oli loom juba kadunud. 
    Ühe mööduja sõnul oli põtra nähtud veel Ujula tänavas. 
    Kuid ka sealt päästeteenistus põtra enam ei leidnud. 
    Kakskümmend viis minutit pärast esimest väljakutset teatas politsei häirekeskusse, et Kalmistu tänava lähedal Raadi kalmistul on koguni kaks põtra. 
    Jälle sõitis päästeteenistus kohale, kuid pärast pooletunnist otsingut tuli taas tõdeda, et loomad on ise ära läinud. 
    Siiski polnud see põdraloo lõpp. 
    Kell 8.23 helistas pealtnägija, et jälle on põder Raadi surnuaias. 
    Uuesti asutas päästeteenistus põdraotsingule sõitma, kuid kümne minuti pärast helistas sama kodanik uuesti ja ütles, et enam pole põtra näha. 
    Enne eilset juhtumit on põdrad tänavu kevadel Tartusse eksinud veel vähemalt kahel korral. 
    18. mai öösel kell 1.52 teatati häirekeskusele, et raudteejaama juures jalutab kaks põtra. 
    Päästeteenistus juhatas ühe looma metsa tagasi, teine eksles Supilinna, kust teda läks otsima politsei. 
    Kaks ööd hiljem kell 3.25 teatati politseile, et Nurme ja Vainu nurgal oli taksolt müksu saanud noor põdramullikas. 
    Ööklubi XS tutvustab ansamblit Metallica 
    AIVAR AOTÄHT 
    Maailmakuulsa raskerockansambli Metallica Eestisse tuleku eel peetakse neljas linnas Metallica soojendusnädal, täna on eriöö klubis XS. 
    Metallica soojendusnädal algas teisipäeval Tallinnas ja lõpeb pärast Tartu, Pärnu ning Rakvere külastust taas pealinnas. 
    Soojendusnädala korraldaja Kaia Hunt ütles, et tavapärast eurotümpsu ei tasu neile üritustele otsima tulla. 
    Ligikaudu kaks tundi mängib Metallica tuntumaid lugusid Eesti ansambel Misery. 
    Lisaks vahendavad Metallica lugusid plaatidelt ka DJd. 
    Samuti peetakse spetsiaalne Metallica-teemaline viktoriin, mille on kokku pannud Metallica fänniklubi, rääkis Hunt. 
    Võitjad saavad Metallica auhinnad: videokassetid, plakatid jm. 
    Kogu programm kestab kolm-neli tundi. 
    Tõeline Metallica astub Eesti publiku ees lavale 29. juunil Tallinnas. 
    Eesti heliplaatide hulgimüügilao Pedrobeat andmeil on Metallica plaate müüdud siin 17 000, mis välismaistest muusikutes jääb alla ainult Madonnale. 
    Metallica viimase albumi nime kandev kontserdituur Garage Inc. algas aprillis Honolulus. 
    Tuuri esimene osa hõlmab 50 kontserti 15 riigis. 
    Eestisse saabub ansambel Ukrainast Kiievist, järgmine kontsert on Taanis Roskildes. 
    Ansambel Metallica moodustati 1981. aasta sügisel. 
    Muusikakriitik Immo Mihkelsoni arvates oli 1980. aastate edukaim popstaar Michael Jackson, Metallica aga sama kümnendi suurim rockbänd, kelle edu on jätkunud ka üheksakümnendatel. 
    Suvitama sõites peab koduapteek kaasas olema 
    IA MIHKELS 
    Puhkusekraami pakkimise rutus ununeb koduapteek pahatihti sootuks. 
    Raekoja apteegi juhataja Tiia Kärner annab nõu, mida peaks sisaldama puhkusele sõitja ravimipaun. 
    Esimese asjana paneb Tiia Kärner kõigile kroonilist haigust põdejaile südamele: võtke kaasa oma ravimid. 
    Kindlasti tuleks kontrollida, kas rohuvaru on piisav, ja vajadusel seda täiendada või vähemalt kehtiv retsept kaasa võtta. 
    Kes sõidab välisreisile, ei saa alati retseptile lootma jääda. 
    Meie apteegid müüvad küll ravimeid ka teistes riikides välja antud retsepti alusel, kuid ei saa olla kindel, et mujal samamoodi talitatakse. 
    Matkale või suvilasse 
    Küllap on igaüks juba omal nahal kogenud, et sääsed on tänavu tõeliseks nuhtluseks. 
    Seepärast tuleks mereranda või metsavaikusse sõitjail kindlasti kaasa võtta sääsetõrjevahendid. 
    Neid on müügil suures valikus nii aerosooli, kreemi kui vedelikuna (vt 14. juuni TPM). 
    Kes tahab telgi veeres või suvilaaias mõnusalt suveõhtuid veeta, ümbritsegu end Offi sääsetõrjesuitsuga. 
    Karbis on spiraalid ja alus, millele need asetada. 
    Alus tuleb paigutada tulekindlale pinnale ja süüdata spiraal põlema. 
    Tekkiv suits peaks sääsed sellest piirkonnast eemale peletama. 
    Päikesepõletuse oht on tänavu üsna suur, sest mullune vilets suvi ahvatleb inimesi püüdma iga viimast kui päikesekiirt. 
    Kuumava naha raviks sobib Panthenol (nii pihustatav kui salv). 
    Muidugi oleks mõistlikum põletusi vältida, ütleb Kärner. 
    Päikesekaitsevahendeid on väga palju, neid on erinevatele nahatüüpidele. 
    Kes ise ei tea, milline talle sobib, mingu apteeki ja küsigu, kindlasti leitakse sobiv. 
    Lisaks päikesekaitsevahenditele on olemas ka päevitusjärgne kreem, nii et kes tahab kindla peale välja minna, muretsegu mõlemad. 
    Triibuline päevitaja 
    Tiia Kärner hoiatab, et päikesekaitsevahendit ei tohi hooletult nahale kanda, muidu võib päevitaja õhtuks olla kurvastavalt triibuline, sest kreemist puutumata nahka kõrvetab päike ikka armutult. 
    Kui nahk on päikeses tulipunaseks muutunud ja ühtegi põletust leevendavat ravimit pole käepärast, võib kuumavat nahka jahutada lahjendatud viinaga määrides. 
    Ehkki alkohol kuivatab nahka veelgi ega ravi põletust, võtab see maha palaviku ja parandab enesetunnet. 
    Abi on ka vanast heast kummelist, millel on tugev põletikuvastane toime, kuid tänapäevased ravivahendid on tõhusamad ja mugavamad kasutada. 
    Lastega suvitama minnes oleks hea kaasa võtta jahutav aerosool Deep Free - pindmise toimega kiire valuvaigisti, mida muljumiste, nihestuste ja venituste korral tuleks pihustada viga saanud kohale. 
    Lastega reisile minnes tasub kotti pista ka oksendamisvastased tabletid Joy-Rides. 
    Täiskasvanuil, kes ei talu auto-, bussi- või laevasõitu, on iivelduse, aga ka peapöörituse ja südamekloppimise vastu abi keele alla pistetud validoolitabletist. 
    Vabas looduses tuleb ikka ette kriimustusi ja nahavigastusi, seepärast ei tohiks ravimikotist puududa plaastrid. 
    Neid on müügil igasuguses suuruses. 
    Kärner toonitab aga, et kui plaaster panna higisele või puhastamata nahale, ei püsi see paigal. 
    Apteegis on müügil steriilselt pakitud piiritusega immutatud Con Zeum padjakesed. 
    Karbis on neid 100 tükki, aga müüakse ka ühekaupa. 
    Sellega saab hõlpsasti naha puhtaks ja siis püsib ka plaaster peal. 
    Kerge külmetuse vastu võiks kaasa võtta Tylenoli palavikku alandava ja valuvaigistava toimega külmetustabletid, lastele on saada Tylenoli mõnusa maitsega närimistabletid. 
    Ka peavalu leevendav ja palavikku alandav ibuprofeen, aspiriin või paratsetamool võiks ravimikotis olla. 
    Kõhuvalu vastu 
    Gaaside ja seedehäirete vastu aitavad söetabletid. 
    Kes läheb välisreisile, peab arvestama sellega, et võõrapärase toidu söömise tagajärjeks on pahatihti kõhulahtisus, ja võtma kaasa kõhtu kinnistava toimega imodiumitablette. 
    Kõrvetisi ja liigsöömisest tekkinud vaevusi leevendavad Zantac ja Rennie. 
    Üks tablett enne magamaminekut tagab rahuliku une. 
    Pidusid ja pillerkaare tuleb suvel ikka ette, seepärast oleks mõistlik hoida käepärast ka Alka-Seltzeri vm sarnase toimega lahustuvaid tablette, mis taastavad kiiresti hea enesetunde. 
    Et vabas looduses on kõiksugu õisi ja kõrrelisi mitu korda rohkem kui linnas, soovitab Kärner allergikuil hoida käepärast Clarityni või Zyrtaci tablette, mis aitavad piinavaid allergianähte leevendada Tabletid on käsimüügis, ühest tabletist on abi 12 tunniks. 
    Ükski inimene pole täna see, kes ta oli eile 
    KAIA KASTEPÕLD 
    KÜSIMUS: Olen 25-aastane naine, ülikool lõpetamisel, töökohta seni silmapiiril pole, aga lepingulisi töid-tegemisi on nii palju, et hätta küll ei jää. 
    Ometi süveneb minus hirm: mul on veel pikk elu ees, millega ma täidan kõik need aastad, mis kasu mu siblimisest on, mis mõte sel kõigel üldse on? 
    Mis see on? 
    Hilispuberteedi maailmavalu? 
    Mind ei huvitagi nii väga, miks see probleem tekkis, tahaksin teada, kuidas sellest vabaneda. 
    See mõte häirib mind, sest eriti neil päevadel, kus niigi kõik kehvasti läheb, viib see mu täiesti masendusse. 
    Mairit (25) 
    Küsimuse esitanud noor naine on tõenäoliselt jõudnud oma elus punkti, kus tekib vajadus teha vahekokkuvõtteid: inimene analüüsib seni tehtut ja mõtleb, kuidas jätkata. 
    See pole kindlasti mitte hilispuberteedi ilming, vaid aeg-ajalt esile kerkiv loomulik vajadus korrastada oma elu. 
    Kas selline vahekokkuvõtete tegemine on teadlik või mitte, sõltub paljudest teguritest, peamiselt aga inimese vajadusest ja valmidusest kontrollida ning suunata oma igapäevaseid tegemisi-ettevõtmisi. 
    Mõnigi kord juhtub, et inimene ei saa arugi, kui ta on oma arengus jõudnud ühest etapist teise - ühel momendil saab ta lihtsalt nentida tõsiasja, et on saavutanud uue kvaliteedi. 
    Viimast iseloomustab päris tihti suhete maailmas toimuv. 
    Inimene märkab alles tagantjärele, et on ajapikku kasvanud välja senisest olulisimast suhtest ning kiindunud uude. 
    Sama sageli tuleb aga ette olukordi, kus inimene tajub pikemat aega rahulolematust. 
    Kõik, mida ta teeb, tundub mõttetu ega paku enam sellist rahuldust nagu varem, tekib soov midagi muuta. 
    See aga eeldab oma olukorra teadlikku analüüsi ja uute otsuste teadlikku vastuvõtmist. 
    Küsimuse esitaja on viimati kirjeldatud olukorra kujukaks näiteks. 
    Kirjas sisalduva alusel võib järeldada, et noor naine on elanud sisukat ja üsna kiiret elu, mis on pakkunud nii emotsionaalset kui ka materiaalset rahulolu. 
    Olles nii noorelt saavutanud juba piisavalt palju, tekib tahes-tahtmata küsimus: mis saab edasi, mis mõte sel rabelemisel on? 
    Kuidas sellisest tundest vabaneda? 
    Nagu eelpool öeldud, iseloomustab inimelu korraldust traditsioonilisus, mis väljendub kindla sisu ja eesmärkidega eluetappide vaheldumises. 
    Alustades imikueast, mil tinglikult on eesmärgiks hästi toituda ja koguda võimalikult mitmekesiseid kogemusi ja muljeid edasiseks eluks, kuni täiskasvanueani, mil igaüks püstitab endale juba väga individuaalseid eesmärke nii töö kui suhete vallas. 
    Kriteeriumiks on ikka see, et inimene ise oleks oma eluga rahul. 
    Kui pikaks kujuneb mingi eluetapp, sõltub paljudest teguritest. 
    Ühelt poolt mängivad kaasa bioloogilise ja psühholoogilise arengu aspektid. 
    Väga paljudel langeb ühe etapi lõpp kokku gümnaasiumi või ülikooli lõpetamisega, mil tõepoolest enam endistviisi jätkata ei saa ja tuleb mõelda uutele eesmärkidele. 
    Teisest küljest annavad põhjust oma senised sihid ümber hinnata ka olukorrast tingitud ajendid - näiteks on senine töö ennast tegija seisukohast ammendanud. 
    Nii või teisiti nõuavad need olukorrad põhjalikku analüüsimist, kusjuures ei ole mõtet kulutada aega enesesüüdistustele: küllap on viga minus endas, töö, mis alles hiljuti mulle rahuldust pakkus, pole ju muutunud ja peaks seda pakkuma nüüdki. 
    Ei pea! 
    On ju klassikaline tõde, et me ei ole täna enam need, kes olime eile. 
    Peaksite üritama reastada põhjused, mis teevad senise olukorra mõttetuks ja sisutuks ning mõtlema ka selle peale, millised on järgmised eesmärgid, mida tahate saavutada. 
    Pole ilmselt põhjust arvata, et 25 eluaastaga on inimene saavutanud elus kõik, mis võimalik. 
    Elu kummaline paradoks (ja kindlasti põnevus!) ongi just selles, et me ei tea, mida pakub ta meile homme, järgmisel nädalal või kuul. 
    Muidugi tahaksime seda teada, sest siis oleks kergem oma elu planeerida ja kontrollida, see vajadus on meis kõigis enamal või vähemal määral olemas. 
    Paraku pole kuidagi võimalik ette näha, mida toovad järgmised elukümnendid. 
    Peame leppima teadmisega, et parim, mida endale soovida võime, on suutlikkus elu ootamatutes väljakutsetes toime tulla. 
    Ärgem ainult oma rolli alahinnakem - valiku peab igaüks ju ise tegema. 
    Kaia Kastepõld on Tartu Nõustamiskeskuse juhataja. 
    Varastati Zaporožets 
    Üleeile öösel varastati Tartust oranž 1976. aasta Zaporožets (860 AHC). 
    Kannatanu hindas auto väärtuse 7000 kroonile. 
    Varastati kolm jalgratast 
    Üleeile kell 17.50 teatati, et Maarjamõisa haigla eest on varastatud tumeroheline metallikvärvi firma Shauff jalgratas. 
    Rattal on kõveratest torudest raam ja heledad rehvid. 
    Kell 20.30 teatati, et kella kahe paiku päeval oli varastatud sinine 21-käiguline jalgratas Eldorado, mis seisis Riia maantee lõpus Decora poe ees. 
    Kolmas üleeile varastatud jalgratas kadus Vaksali tänavast. 
    Zaporožets sõitis veoki ette 
    Üleeile kell 19.40 teatati liikluspolitseisse avariist Tatra mäel. 
    Pangodi poolt tulnud Zaporožets oli sõitnud ette mööda peateed mäest üles Võru poole rühkinud poolhaagisega veokile DAF. 
    Raske veok pressis väikese sõiduauto esiosa lössi, õnneks pääses Zaporožetsi juht peapõrutusega. 
    Uudised 
    Lisaained toidus toovad vähktõve esile 
    Onkoloog Ralf Allikvee tõdeb, et ka tervislik eluviis ei aita vähki vältida. 
    Ander Ilp/Luup 
    Mustamäe haigla direktor onkoloog Ralf Allikvee ei ütle kindlalt, et just see või teine aine meie toidus viib vähi tekkele, sest oluline on hoopis eelsoodumus - kahest sama toitu söövast inimesest üks haigestub ja teine mitte. 
    Annika Alasoo 
    Mil kombel toitude lisaained vähki tekitavad? 
    Me ei tea täpselt, kuhu need lisaained lähevad. 
    Muidugi mõjutavad need meie ainevahetust, kuid vähi tekkeks on vaja aega ja eelsoodumust. 
    On öeldud, et meis kõigis on vähk olemas, küsimus on vaid selles, kas me jõuame nii kaua elada, et see välja lööks. 
    On kindel, et vähi eelsoodumus on pärilik. 
    Kui vähisoodumus on meis olemas, siis mil kombel me saaksime riski vähendada? 
    Kas meil ongi vaja riski vähendada? 
    Rääkida sellest, et vähk on välditav, on rumalus. 
    See on elu lahutamatu osa. 
    Elus on rõõme, aga on ka kaotusi. 
    See on väga nukker jutt. 
    Tervisliku eluviisiga peaks ometi saama vähki ära hoida. 
    Ma võin eksida, kuid ma arvan, et lõplikult vähki vältida ei saa. 
    Peame arvestama ka teisi tervisetegureid peale toidu, kas või keskkonda. 
    Kui kahest ühemunakaksikust - kel on ju pärilikkus sama - elab üks tervislikult, teine mitte, kas siis hooletu kaksik on vähist rohkem ohustatud? 
    Ei tea, sest ühel võib olla hoopis rohkem sekspartnereid. 
    See on juba väga ammu teda, et kel on palju erinevaid sekspartnereid, on väga ohustatud emakakaelavähist. 
    Võibolla mõjutab see vähi teket rohkem kui mingi toidu söömine. 
    Mida siis hooliv inimene enda kaitseks teha saab? 
    Kui veab, siis vähki ei teki. 
    Kui aga vähk on tekkinud, tuleb see võimalikult vara avastada. 
    Keskmiselt kulub vähi tekkest surmani kaksteist aastat. 
    Kui me saame seitsmendal-kaheksandal aastal vähi kätte, on see veel ravitav. 
    Arvamus 
    Maire Arm 
    pankrotihaldur 
    Toidu ostmisel jälgin kindlasti ostetava kraami kvaliteeti. 
    Toidu valikul loeb eelkõige see, kas tegemist on kodumaise kaubaga, ja muidugi ka varasem kogemus. 
    Oluline on ka, et kalorsus ja rasvasisaldus oleks madal. 
    Vahetevahel käin turul, ent üldiselt harva, kuna selleks ei jää lihtsalt aega. 
    Koduaias kasvatan oma tarbeks ka maitsetaimi. 
    Ulvi Üpraus 
    Valga Gomab Mööbli direktor 
    Jälgin toidu kvaliteeti ostmisel päris täpselt. 
    Lihatooteid ostes vaatan eelkõige realiseerimistähtaegu ja katsun osta võimalikult pikema tähtajaga kaupa. 
    Piimatoodetest eelistan madalama kalorsusega kaupa. 
    Üldiselt eelistan ikka eestimaist kraami. 
    Mis puutub Beneluxi toiduaineid, siis nende suhtes on mul juba pikemat aega eelarvamused. 
    Olen lugenud, et nende toiduained ei pruugi puhtad olla ja ma ei ole neid praktiliselt kunagi ostnud. 
    Mulle meeldib ka turul käia, sealt ostan ma eelkõige rohelist kraami - Eesti kurki, tomateid, lilletaimi jne. 
    Mitte mingil juhul ei osta ma sealt mingeid muid toiduaineid. 
    Meil kauplustes pakutava toiduga olen üldiselt rahul. 
    Andres Kaio 
    Barclay restorani peakokk 
    Liha ostes olen alati eelistanud Eesti toodangut ja Eesti lihatööstusi, kus ma võin kindel olla, et nendel on kontrollitud ja kõigile nõudmistele vastav liha. 
    Meie jaoks ei ole esmatähtis, et toiduained oleksid võimalikult odavad - hind võib küll olla kõrgem, kuid see peab olema kindlasti kvaliteetne. 
    Juttudel kahjulikest toiduainetest on oma tõetera sees ja see on meid ettevaatlikuks teinud, kuid minu arvates ei tohiks paanikaks põhjust olla. 
    Kaupa muretsedes tuleb lihtsalt kindel olla, mida ja kellelt ostetakse. 
    Belgia Coca-Cola joogid lähevad Eestis keelu alla 
    TANEL RÜTMAN 
    Tarbijakaitseamet peatab Belgias toodetud Coca-Cola jookide müügi Eestis, kuigi maailmakompanii kohaliku esinduse väitel meie kauplustes tervisehäireid põhjustanud Coca-Cola jooke ei leidu. 
    Tarbijakaitseameti peadirektori Helle Aruniidu sõnul kontrollivad nende inspektorid praegu kaubandusvõrku. 
    Mineraalvesi Belgiast 
    Belgias toodetud Coca-Cola joogid jäävad poodi hoiule kuni maaletooja, antud juhul AS Coca-Cola Joogid, on teinud tootele analüüsid, selgitas Aruniit, kelle andmeil Belgiast pärit karastusjooke eile ei leitud. 
    Eestis The Coca-Cola Com-pany toodete müügi ainuõigust omava AS Coca-Cola Joogid personalijuhi Kiira Kure sõnul müüakse Eestis Belgias toodetust vaid 0,33-liitrisesse plekkpurki villitud mineraalvett Bonaqua. 
    Väidetavad tervisehäired tekkisid Belgia tarbijatel seetõttu, et purke transporditi ebameeldiva lõhnaga ainega töödeldud puidust kaubaalustel. 
    Baltimaadesse tuuakse plekkpurkidesse villitud Bonaqua aga hoopiski konteinerites ja mingit kokkupuudet neil puidust alustega ei ole, seega on jook täiesti ohutu, kinnitas Kure. 
    The Coca-Cola Company eilse ametliku teadaande kohaselt oli Belgias tegemist vaid kahe kvaliteedi rikkumise juhuga. 
    Esimesel juhul villiti Antwerpenis asuvas tehases jooki klaaspudelisse ebakvaliteetse süsihappegaasiga. 
    Eestis purki ei villita 
    Teine juhtum oli seotud ebakvaliteetsete puitaluste kasutamisega, mis andsid purgijoogi põhjadele ebameeldiva lõhna. 
    Mõlemad juhtumid on seotud vaid Belgia turuga ning ei ohusta mingilgi määral tervist, kinnitas The Coca-Cola Company. 
    Bonaqua kõrval teised Eestis müüdavad The Coca-Cola Company purki villitud joogid Coca-Cola, Sprite ja Fanta on toodetud Hollandis ja Prantsusmaal. 
    Klaas- ja plasttaaras müüdav Coca-Cola toodang on valmistatud Tallinnas asuvas ASi Coca-Cola Joogid tehases. 
    Savisaarlased loobusid Riigikogu pidevast sundimisest öötööle 
    Koonderakondlane Ivi Eenmaa toetas ainsa opositsionäärina valitsusliitu 
    URMAS PAET 
    Opositsioon katkestas eile Riigikogu töö takistamise, kui lahkus parlamendisaalist enne parlamendi kodukorra seaduse muutmise arutamist, mis annab valitsusele võimaluse siduda säästueelarve vastuvõtmine usaldushääletusega. 
    Keskerakond ja teised opositsiooniparteid ei nõustunud kodukorra seaduse muutmise teise lugemise paigutamisega Riigikogu eilse istungi päevakorda, väites, et uute päevakorrapunktide lisamine parlamendi töönädala keskel on seadusevastane. 
    Vaatamata opositsiooni vastuseisule lülitas Riigikogu esimees Toomas Savi kodukorra põhiseadusega vastavusse viimise eilsesse päevakorda ning vahetult enne selle küsimuse arutamist lahkusid väidetava seaduserikkumise vastu protestides Riigikogu saalist kõik Keskerakonna, Maarahva Erakonna, Ühendatud Rahvapartei ja Koonderakonna saadikud, välja arvatud Ivi Eenmaa. 
    Väljamarss saalist 
    Opositsioon oli kodukorra muutmise seadusele esitanud peamiselt säästueelarve vastuvõtmise takistamise eesmärgil 32 parandusettepanekut ning nende olemuse tõttu tulnuks läbi viia ligi 300 hääletust, mille eel oleks opositsioon saanud taas võtta vaheaegu, et Riigikogu tööd halvata. 
    Eile ei esitatud aga eelnõu tutvustanud põhiseaduskomisjoni esimehele Liia Hännile ühtki küsimust, keegi ei soovinud sõna ega ka ühegi parandusettepaneku hääletamist, sest opositsiooni polnud saalis. 
    Et kodukorra muutmise teine lugemine läks valitsusliidule üllatavalt kiiresti, sest Mõõdukate fraktsiooni esimehe Marju Lauristini sõnul oli koalitsioon valmis opositsiooni jätkuvaks venitamistaktikaks, tekkis valitsusliidul korraks kahtlus, kas eelnõu vastuvõtmiseks vajalikud 51 häält saadakse kokku, sest paar koalitsiooni saadikut viibisid välismaal. 
    Kodukorra põhiseadusega kooskõlla viimise poolt hääletas siiski 51 koalitsioonisaadikut ning Ivi Eenmaa Koonderakonnast. 
    Seega võimaldab Riigikogu kodukord nüüd valitsusel siduda usaldushääletus eelarveküsimustega. 
    Nii saab valitsusliit lõpetada Keskerakonna juhitava opositsiooni venitamistaktika miljardikroonise säästueelarve vastuvõtmisel. 
    Kui valitsus seob säästueelarve vastuvõtmise enda usaldusküsimusega, siis ei toimu Riigikogus ka opositsiooni esitatud sadade eelarve muudatusettepanekute hääletust ja opositsioon ei saa seega võtta ka vaheaegu. 
    Mart Laaril hea meel 
    Peaminister Mart Laar väljendas Postimehele suurt heameelt, et opositsioon loobus venitamistaktikast ja Riigikogu saab pärast mitmenädalast ajakaotust lõpuks tööle hakata. 
    Valitsus teeb kõik, et riigieelarvet tasakaalustada ja võtta vastu selleks vajalikud seadused, ütles Laar. 
    Toomas Varek Keskerakonnast möönis, et opositsiooni lahkumine parlamendisaalist tegi valitsusel lihtsaks säästueelarve vastu võtta, kui ta seob selle usaldushääletusega. 
    Reformierakonna fraktsiooni esimehe Jürgen Ligi sõnul leidis aga opositsioon Riigikogu saalist välja marssimisega ettekäände, kuidas parlamendi töö takistamisega tekkinud tobedast olukorrast välja tulla. 
    Kahtlemata pole Riigikogu juhataja mingit seadust rikkunud, kuid Keskerakonnal polnud enam venitamiseks ratsionaalset põhjendust, sõnas Ligi. 
    Keskerakonnal oli vaja välja tulla näiliselt sirge seljaga. 
    Et täna on Riigikogu selle hooaja viimane istungipäev, siis kutsub valitsus koalitsioonipoliitikute sõnul ilmselt esmaspäevaks kokku parlamendi erakorralise istungi, et säästueelarve vastu võtta. 
    Marju Lauristini kinnitusel on valitsusliidu saadikud Eesti majanduse normaalseks edasitoimimiseks vajalike seaduste vastuvõtmiseks valmis töötama nii enne kui ka pärast jaanipäeva. 
    Pärnu veepolitseinikud jahivad skuutrisõitjaid 
    ALLAR TANKER 
    Pärnu lahel kehtestatud skuutrisõidukeelust kinnipidamist hakkavad jälgima Eestis ainulaadse veepolitsei töötajad, kes said oma käsutusse 120-hobujõulise uppumiskindla kaatri. 
    Kui Pärnu tahab, et tal oleks sinilippu vääriv supelrand, peab veesõidukite kihutamine seal lõppema, ütles Pärnu abilinnapea Väino Moor. 
    Ettepaneku skuutri- ehk jetisõidu keelamiseks Pärnu lahel esitas linnavolikogu Pärnu maavanemale Toomas Kivimäele mais ning maavanem kinnitas selle. 
    Eelnevalt kokku kutsutud ekspertide komisjon leidis, et jetid segavad kalade kudemist, sõudjaid, suplejaid ja laevaliiklust. 
    Eesti jeti- ja mootorkelgu liidu president Paap Kõlar nimetas Pärnu linna kehtestatud keeldu jetisõitjate ahistamiseks. 
    Tema sõnul pole veepolitsei loomine vajalik ega majanduslikult õige, sest kaatriga jette ei püüa. 
    Jetiga võrdne liikumisvahend vee peal on ainult teine jett, ütles Kõlar. 
    Jetidest rääkides tõstatatakse üles ainult probleeme, kuid vee peal on see parim päästevahend. 
    Hoolimata 12. juunil kehtima hakanud keelust sõitsid jetid veel pühapäeval nii Pärnu lahel kui ka jõel. 
    Suvepealinna hotellides leiab nädala sees vaba majutuskoha 
    ALLAR TANKLER 
    Kuigi suvepealinna Pärnu sanatooriumid on augusti lõpuni broneeritud, peavad nädala sees poole täituvusega hotellid klientidele ära ütlema vaid koertenäituste, jaanipäeva ja suvefestivalide ajal. 
    Pärnu hotellide müügijuhtide ja administraatorite hinnangul peletavad eelmistel aastatel ajakirjanduses levinud väited hotellide suvisest sajaprotsendilisest täituvusest turiste mujalt rahu ja vaikust otsima. 
    Tühistavad broneeringuid 
    Hotelli Strand hotelli- ja turundusjuht Tõnu Steinberg põhjendas majutuskohtade vähest täituvust muu hulgas raske majandusolukorraga, mis sunnib näiteks koolitusfirmasid broneeringuid tühistama. 
    Oma osa on võibolla ka sellel, et Tallinnas on hotelliturg üksjagu tõsiseks läinud ja tehakse hindadega dumpingut, sõnas Steinberg. 
    Nädalalõppudel on päris kena, aga nädala sees on pool maja tühi. 
    Hotell Viiking on tänu koertenäitusele reedest pühapäevani täis, kuid müügijuht Kairi Lusika sõnul on sel suvel tulnud enneolematu hulk äraütlemisi. 
    Üks põhjusi on näiteks see, et Pärnus jäävad ära mitmed üritused, mis on muidu igal aastal toimunud, lausus Lusik. 
    Ärajäänud rannapidude asendamiseks korraldatud üritused on suhteliselt alternatiivsed ja väikesele sihtgrupile. 
    Pärnu pole enam see, mis ta oli kaks aastat tagasi, Haapsalu oma grillfestivali ja maailma suurima lõkketulega on tõusnud arvestatavaks konkurendiks. 
    Sanatooriumist Tervis kinnitati Postimehele, et nii järgmine nädal kui ka terve juulikuu on terve maja puhkajaid täis. 
    Nädalavahetuseks võibolla ühe koha leiame, ütles taastusravikeskuse Sõprus administraator Tiina Põldots. 
    Kohad on täis ka taastusraviga tegelevas Villa Medicas, mis tegeleb põhiliselt soomlastele hoito -pakettide müümisega. 
    Augusti lõpu poole on kohti, kinnitas Villa Medica administraator Jane Garder. 
    Päike toob puhkajaid 
    Eelmisel laupäeval sajaprotsendilise täituvuse saavutanud Rannahotelli peaadministraator Mare Pernik rääkis, et kuigi juulis ja augustis suuri gruppe vastu võtta ei saa, ruumi siiski jätkub. 
    Igal aastal on väga palju broneeringuid tühistatud, ütles ta. 
    Päikest vaadates oleks võinud nädalavahetusel täituvus isegi suurem olla. 
    Yesterday festival möödub laulu autori Paul McCartneyta 
    ALLAR TANKLER 
    Eesti Suurbritannia-saatkonna andmetel ei osale Paul McCartney nädalavahetusel Pärnus toimuval lühima öö festivalil Yesterday, kuigi ürituse korraldaja Mark Soosaare sõnul pole eksbiitel oma otsust veel teinud. 
    Soosaar pöördus saatkonna töötajate poole palvega, et nad vahendaksid McCartneyle kutse tema kirjutatud laulu järgi nime saanud muusikakonkursile. 
    Niipalju kui meie teame, ei tule McCartney Pärnusse, ütles saatkonna sekretär Heli Viira. 
    Öeldi, et ta on väga kinni. 
    Äsja Londonist naasnud Soosaar ei nõustunud ütlema, kas McCartney tuleb Yesterdayle. 
    See on tema (McCartney - toim) otsustada, ta veel mõtleb, teatas ta. 
    Mul on saatkonna kõrval teisigi kanaleid staariga läbirääkimiseks, selle küsimusega tegeldakse. 
    Briti nõukogu Tallinna esindus, kuhu Soosaar pöördus McCartney kutsumiseks vajaliku raha leidmiseks, on veendunud, et eksbiitel ei tule Pärnusse. 
    Me ütlesime (Soosaarele - toim), et kui Paul McCartney tõepoolest tulemas on, siis me võimaldame küsitud summa, lausus nõukogu Tallinna esinduse direktor Küllike Toffer. 
    Tema sõnul taotles Soosaar nõukogult vaid McCartney lennukipileti raha, mis on 300 naela. 
    Lihtne oksavaras või jõhker topeltmõrvar? 
    VILLU PÄÄRT 
    Ööl, mil Türi pastoraat põlema pandi, läks Ennu Gansen Türil kurjale teele, kui sõitis pimeduse varjus jalgrattaga linnapargist nuluoksi varastama. 
    Kuid osalust Türi topeltmõrvas, mida kirjutas ajakiri Luup, eitab mees täiesti. 
    1990. aasta 6. aprilli öö on Gansenil meeles siiani. 
    Ta valmistas koos emaga matusepärgi. 
    Juhtus olema erakordselt palju tööd. 
    Ema käis elupuuhekist oksi toomas, kell oli kolm läbi, räägib Gansen. 
    Ütles, et huvitav, kas keegi lõhub öösi puid, sellised raksatused käivad üle linna. 
    Need raksatused tulid põlevast pastoraadist. 
    Oma öisel rattasõidul Türi linnas oli Gansen märganud küll üksikuid sõitvaid autosid, aga ei midagi muud kahtlast. 
    Sellest öisest vargusest pole Gansen seni mõrvauurijatele rääkinud. 
    Nüüd võin rääkida, sest see asi on aegunud, ütleb ta. 
    Tuleval kevadel aegub ka Türi topeltmõrv, mille uurijad Gansenit korduvalt on üle kuulanud. 
    Ganseni tüli pastoriga 
    1990. aasta sügis-suvel oli Gansen kaks päeva Rakvere arestimajas, et anda Meri mõrva uurinud Koit Pikarole tunnistusi. 
    Mida oleks ma pidanud Pikarole ütlema, kui ta küsis selle öö kohta. 
    See oksavargus olnuks ajendiks, et mind vahi alla võtta, räägib Gansen. 
    Kahe päeva pärast sai ta vahi alt vabaks ja sealt edasi ei ole politsei teda Türi topeltmõrva küsimustes tülitatud. 
    Kambrikaaslased tümitasid mind Rakveres, et kirjutaksin avalduse, millega lubaksin end hüpnoosis üle kuulata, nii ei saaks ma valetada, räägib Gansen. 
    Järgmisel hommikul ta sellise avalduse Pikarole tegigi, kuid hüpnoosi pole talle seni tehtud. 
    1989. aastal vabanes Gansen vanglast, kus ta oli istunud kuus aastat röövimise ja relvaga ähvardamise eest. 
    Samal aastal asus ta tööle Türi tavanditeenustesse ja läks Harald Meri juurde leeri. 
    Minu ema laulis kirikukooris ja oli tal samasugune koduabiline nagu Valve Klein, räägib Gansen. 
    Päev enne Meri ja Kleini kadumajäämist oli Gansenil Meriga tüli. 
    Mina tahtsin, et ilmalikud ja kiriklikud matused oleks koos: tavanditeenistus oleks saanud pärjategemise, kirik aga teenistused. 
    Meri oli selle vastu ja meil oli sõnelus, räägib ta. 
    Järgmisel päeval kavatses Gansen enda sõnul pärjajutu uuesti üles võtta, kuid pastoraadi uks oli kinni ja keegi ei tulnud avama. 
    Gansen mäletab olevat oma emalt kuulnud, et Meri kartis midagi juba paar aastat enne mõrva. 
    Meri oli Eesti Kongressi saadik. 
    Mäletan, et ta ütles, et tal on valmis elutöö - küüditajate nimekiri, räägib Gansen. 
    Seda, kas Meri ütles seda talle endale või kuulis ta seda telerist, ei suuda Gansen enam meenutada. 
    Ajakirjas Luup püstitab ajakirjanik Raivo Palmaru kahtluse, et praegune Jaani koguduse õpetaja Arne Hiob ja Ennu Gansen mõrvasid Meri ja Kleini. 
    See on naeruväärne, kinnitab ta. 
    Esiteks ma ei oskagi autot käima panna, aga kuidas siis need laibad Türilt sinna karjääri viidi? 
    Hiob ja Gansen on lapsepõlvesõbrad ja käisid läbi ka 1990. aastal. 
    Gansen mäletab, et Hiob jõi tollal kõvasti, mängis kõrtsis ja õppis usuteadust. 
    Sarnaselt Hiobiga vannub Gansen kui kurja, et tema pole Meri ega Kleini mõrvanud. 
    Ganseni ämm elas Kolu karjäärist, kuhu Meri ja Kleini laibad maeti, mõnesaja meetri kaugusel ja Gansen käis sealt tihti pärgade tarbeks kuuseoksi toomas. 
    See oli üksikasjaliselt ette valmistatud, et mind lavastataks süüdi, räägib Gansen. 
    Ta väidab isegi seda, et kurjategijad pidid teadma tema öisest oksavargusest, kuid mille põhjal ta seda arvab, ei oska mees seletada. 
    Mul on algusest peale tunne, et ma tean midagi, mida ma ei oska selle mõrvaga seostada, ütleb Gansen. 
    Juulis pääseb priiks 
    Luubi artikli autor Palmaru tunnistab, et ka mõrva uurijate seas on kahtlusi, kas Gansen ikka on asjaga seotud või mitte. 
    Kuid Hiobi puhul viitavad nii paljud asjad sellele, et ta seda tegi, sõnas Palmaru. 
    Meri mõrva uurimisega seoses tuli välja, et Gansen on korduvalt vangis istunud ja nii soovitas tavanditeenistus mehel töölt lahkuda. 
    Gansen istub praegu Murru vanglas varguse eest saadud 2 aasta ja 2 kuu pikkuse vanglakaristuse viimast 40 päeva. 
    Juuli lõpus saab ta Murrust vabaks. 
    Suve loodab ta üle elada vanametalli korjamisest saadud rahaga. 
    Kui ma jõuluks vanglas tagasi ei ole, siis ei satu ma trellide taha niipea, lubab ta. 
    Aga ma ei saa elada prügikasti kallal käimisest. 
    Põlva linnavolikogu kangutas ametist mõlemad linnajuhid 
    PRIIT RAJALO 
    Põlva linnale kuuluva ASi Põlva Soojus varade rendileandmise segaste asjaolude tõttu vabastas Põlva linnavolikogu eile ametist linnapea Sirje Roodeni ja abilinnapea Aivar Kuruski. 
    Põlva linnavolikogu liige Margus Timmo rääkis, et linna areng oli viimasel ajal seisma jäänud ja linna sisuliselt ei juhitudki. 
    Ta lisas, et volikogu otsuse võis tingida ka linnale kuuluva aktsiaseltsi Põlva Soojus varade ilma konkursita rendileandmine soojaettevõtte endise tegevjuhi Mati Eelmäe firmale. 
    Linnavolikogu tegi jaanuaris ASi Põlva Soojus nõukogule ettepaneku varade rendileandmiseks, kusjuures seda soovitati teha avalikul konkursil, selgitas Timmo. 
    Aktsiaseltsi nõukogu eesotsas abilinnapea Aivar Kuruskiga aga eiras seda soovitust. 
    Ta lisas, et volikogu soovituse kohaselt ei oleks pidanud Põlva Soojuse vara rendile andma, kui ei tule sobivat pakkumist. 
    Volikogu ei vaidlusta rendilepingut, mis hakkas kehtima 1. juunist, kuid seab kahtluse alla selle, kes, kuidas ja kellele linna vara rendile andis, ütles Timmo. 
    Linna vara rendile võtnud ASi Põlva Jõujaam juhataja Mati Eelmäe pidas vihjeid viletsale rendilepingule vaid ajendiks linna juhtide kohalt kangutamiseks. 
    Arvan, et siin taga võib olla mõne volikogu liikme isiklik vimm minu vastu, sest kõik lepingud on linnavalitsusega kooskõlastatud ja midagi ebaseaduslikku pole tehtud, märkis Eelmäe. 
    Volikogu kohustas linnavalitsust tagasi kutsuma aktsiaseltsi Põlva Soojus nõukogu ja andma õiguslik hinnang sõlmitud rendilepingutele. 
    Postimehel ei õnnestunud eile õhtul rääkida Sirje Roodeni ega Aivar Kuruskiga. 
    Kapo võistleb politseiga vendade Voitkade otsimises 
    TOOMAS SILDAM 
    Põgenikvendade Voitkade tabamiseks on eri politseistruktuurid alustanud võidujooksu - lisaks tavapolitseile jälitab Voitkasid nüüd ka vastuluure ja antiterrorismiga tegelev kaitsepolitsei. 
    Seni otsis 13 aastat ametivõimude eest metsapunkrites või sõprade pool varjunud Ülo (31) ja Aivar (32) Voitkat keskkriminaalpolitsei Lõuna-Eesti büroo. 
    Käsk lähiajal tabada 
    Pärast 2. juunit, kui Voitkad võtsid relvaähvardusel neile Viljandi lähedal metsas juhuslikult peale sattunud kriminaalpolitseinikelt Andres Sinimerilt ja Ahti Oleskilt teenistuspüstolid, said ka kaitsepolitseinikud oma peakorterist korralduse alustada põgenikvendade jälitamist. 
    Väidetavalt andis kaitsepolitsei (kapo) juhtkond alluvatele selge käsu Voitkad juba lähiajal kiiresti tabada. 
    Kapo pressiesindaja kinnitas oma ametkonna huvi Voitkade vastu. 
    Jah, me tegeleme nende otsimisega, ütles ta eile Postimehele. 
    On iga politseiasutuse auküsimus 13 aastat metsas istunud vennad kätte saada. 
    Samas ei soovinud pressiesindaja selgitada, kas ja millist koostööd teeb kapo keskkriminaalpolitseiga, kelle käes on Voitkade tagaotsimistoimik. 
    Hetkel on kõik algusjärgus ja töö poolt ei tahaks kommenteerida, lausus pressiesindaja. 
    Seaduse ja põhimääruse järgi on kapol volitused tegelda vastuluurega, kaitsta riigisaladust ja põhiseaduslikku korda, ohjeldada korruptsiooni ja terrorismi. 
    Vendade Voitkade tagaotsimine nendesse volitustesse ei mahu. 
    Nii kitsalt ei saa võtta, väitis kapo pressiesindaja. 
    Oleme ikkagi õiguskaitseorgan ja on loogiline, et me ka selle asjaga tegeleme. 
    Postimehe andmetel pole kapo juhtkond saatnud politseile ühtegi ametlikku teadet, et nüüd otsivad Voitkasid ka nende alluvad. 
    Umbusklikud abilised 
    Ametliku versiooni kohaselt on varguste eest pakku läinud põgenikvennad end 13 aastat peamiselt Lõuna-Eesti metsapunkrites või -onnides varjanud. 
    Möödunud nädalal kohtus Postimees aga mitme inimesega, kelle puhul võib oletada, et nad on aidanud Voitkadel redutada ja seda ka viimase paari kuu jooksul. 
    Umbusaldusest välisilma vastu ja kartusest saata põgenikvennad pikaks ajaks vanglasse ei julge nad võõraid Voitkadega kokku viia. 
    Miks peaksid Aivar ja Ülo vabaduse pika vangistuse vastu vahetama? küsis üks Postimehe hinnangul Voitkadele lähedane inimene. 
    Uimastikaubitsejad hoidsid noormeest neli päeva pantvangis 
    TOOMAS SILDAM 
    Uimastikaubitsejad võtsid pantvangi 16-aastase Aleksandri, kes politsei ühe versiooni järgi võib olla narkodiiler, ning nõudsid tema emalt poja vabastamise eest 17 000-kroonise narkovõla tasumist. 
    Politseinikud ei välista, et Aleksandr võis võtta oma kaaslastelt 17 000 krooni eest amfetamiini ja marihuaanat, et see sõpradele ja juhututtavatele vaheltkasuga edasi müüa. 
    Raha kauba eest jättis ta nn hulgimüüjatele aga maksmata ja kui nende kannatus katkes, võtsid nad Aleksandri pantvangi, ütles üks kriminaalpolitseinik. 
    Nõudsid 17 000 krooni 
    7. juunil sulgesid Sergei (21) ja Jevgeni (20), kelle perekonnanimesid politsei ei avalda, Aleksandri ühe Tallinna hotelli numbrituppa ja teatasid, et kuni tema ema 17 000 krooni narkovõlga poja eest ära ei maksa, Aleksandr päikest ei näe. 
    Seejärel kuulis Aleksandri ema telefonis, et tema poeg istub pantvangis ja lunaraha suuruseks on 17 000 krooni. 
    Naine pöördus abipalvega keskkriminaalpolitseisse. 
    Neli päeva pidas Aleksandri ema politsei kontrolli all mitmeid telefonikõnesid pantvangi võtjatega. 
    Lõpuks leppis ta nendega kokku, et 10. juunil kell 11 on tal töö juures 17 000 krooni valmis. 
    Enne raha maksmist soovis naine oma silmaga veenduda, et poeg on elus ja terve. 
    Aleksandrilt vabaduse võtnud Sergei ja Jevgeni nõustusid sellega. 
    K-komando ründas 
    Kokkulepitud ajal ootas mehi peale pantvangi ema ka politsei eriüksus K-komando ja keskkriminaalpolitsei ametnikud. 
    Pantvangiloo väidetavad korraldajad tõid Aleksandri ema enda sõiduauto Mercedes Benz juurde, mille tagaistmel istus kössitõmbunult tema poeg. 
    Ema läks otsekui lunaraha järele ja sel ajal ründas K-komando Mercedest. 
    Jevgeni oli narkouimas ja ei saanud üldse aru, mis toimub, meenutas üks politseinikest. 
    Hiljem ta tunnistas rahulikult, et oli jah ennast äsja süstinud. 
    Politsei leidis auto roolist nutika peidiku, kus signaalinuppu oli peidetud narkootikume, mida eksperdid praegu testivad. 
    Sergei kodust külmikust avastas politsei 50 grammi amfetamiini ja kuus pakikest marihuaanat. 
    Noormees ei eitanud, et oli kauba müügiks valmis pannud. 
    Sergei ja Jevgeni istuvad praegu kohtuniku sanktsiooniga vahi all, esialgu paneb politsei neile süüks ebaseaduslikku vabaduse võtmist, väljapressimist ja narkootikumide ebaseaduslikku omamist. 
    Välisuudised 
    Coca-Cola skandaal piirdub Belgia toodetega 
    HEIKI SUURKASK 
    Coca-Cola Company põhjendas viimatisi mürgitusjuhte Belgias Antwerpeni tehases villimisel ja transportimisel tehtud vigadega, kuid see ei takistanud ka Hollandil ja Prantsusmaal Coca-Cola toodete müügilt ära korjamist. 
    Mürgitusjuhtumid Belgias, mille järel korjati ära Coca-Cola tooted Belgia, Luksemburgi, Hollandi ja Prantsusmaa poodidest, olid põhjustatud Antwerpeni tehases kasutatud mittekvaliteetse süsihappegaasi kasutamisest, rõhutas Coca-Cola Company ametlik teadaanne, mille eile edastas Postimehele AS Eesti Coca-Cola Joogid. 
    Mõjub tervisele 
    Täpsemini oli tegemist Wilrijki villimistehasega Antwerpeni külje all, kus villiti 0,2-liitriseid Coca-Cola ja Coca-Cola Lighti purke. 
    Süsihappegaasi lisavad kohalikud tehased villimisel karastusjookidele nende kihisemise esilekutsumiseks. 
    Kokku on Belgias tervisehäiretega arstiabi vajanud ligi sada ülemaailmse suurfirma Coca-Cola kohalikke tooteid tarvitanut. 
    Lisaks tuli Belgias välja, et osal coca-cola purkidel oli küljes ebameeldiv lõhn. 
    Firma põhjendas seda asjaoluga, et Belgia turustussüsteemis olevat firma toodete transportimisel kasutatud puidust kaubaaluseid, mille immutamisel kasutatud vedelik jättis ebameeldiva lõhna ka joogipurkidele. 
    Firma kinnitas, et mõlemad juhtumid olid seotud ainult Belgia turuga ja nimetatud kvaliteediprobleemid ei ole kuidagi seotud toodetega, mis on toodetud maailma teistes riikides. 
    Ka kõnealuses tehases lühikest aega kasutatud mittekvaliteetne süsihappegaas olevat õige vastu välja vahetatud ja mittekvaliteetsed tooted turult kõrvaldatud. 
    Prantsusmaa otsustas eile, pärast suurfirma üleeile õhtul tehtud avaldust, korjata poodidest ära 50 miljonit purki Coca-Colaga, Coca-Cola Lightiga, Spri-te'iga ja Fantaga. 
    Prantsusmaa valitsuse esindajad pidasid Coca-Cola selgitust ebapiisavaks, teatab uudisteagentuur AP. 
    Prantsuse rahandusministeeriumi riigisekretär teatas valitsuse otsust kommenteerides, et see samm on ennetav: Me ei taha riskida. 
    Ennekõike korjati müügilt Dunkerque'i villimistehase toodang. 
    Skandaal skandaali otsa 
    Belgias tuli skandaal Coca-Cola toodete mürgitustega esile vaid mõned päevad pärast lihatoodete müüki tagasi lubamist. 
    Dioksiiniskandaal, mis tõi kaasa valimiskaotuse riigi valitsuskoalitsioonile, leidis jätku süsihappegaasiskandaali näol. 
    Luksemburg reageeris koheselt Belgia skandaalile, korjates müügist ära Coca-Cola tooted. 
    Suurfirma kohalik filiaal otsustas seepeale ise korjata oma toodangu müügilt ära ka Hollandis. 
    Päev hiljem tegi sedasama Prantsusmaa. 
    Euroopa Liit hoiatas eile oma liikmesriike võimalikest ohtudest selle firma toodete osas. 
    Hollandi tarbijateühendus süüdistas eile siiski Coca-Cola firmat liiga aeglases reageerimises mürgitusjuhtumitele. 
    Firma oleks ühenduse sõnul pidanud oma tooted Belgias poodidest kõrvaldama juba esmaspäeval, mitte ootama kolmapäevani. 
    Coca-Cola on olnud Belgia turul ligi 70 aastat. 
    Läti seim valib täna uut presidenti 
    ARIS JANSONS 
    Täna valib Läti parlament (seim) uut presidenti, selleks läheb vaja 51 saadiku häält sajast, kuid on selgusetu, kas president valitakse esimeses ringis. 
    51 hääle kokkusaamine tähendab, et vaja on vähemalt kolme partei kokkulepet, kuid eilse pärastlõunani polnud selle kohta mingeid märke. 
    Enamik analüütikuid ja poliitikuid usub, et hääletamise teine ring on vältimatu. 
    Ideaalid ei vasta reaalsusele 
    Nagu kirjutab päevaleht Neatkariga, võivad eestlased võrrelda oma järgmist presidenti Lennart Meriga, kuid meie, lätlaste jaoks ei saa järgmine riigipea olla Merist parem või halvem - meie võrdlusetalon on Guntis Ulmanis. 
    Ajaleht nimetab Ulmanist protokolli tüüpiliseks presidendiks, kes tavatses veeta oma päevi seadusandlike ja täidesaatvate võimude varjus. 
    Kriitikud ütlevad, et Ulmanise pikk, 24-aastane kommunistlik minevik on löönud kitsendava pitseri tema otsustusvõimele, otsustavusele ja põhimõttelisusele. 
    Samal ajal viitavad teised analüütikud Ulmanise silmanähtavale progressile, mis viis keskmise ametniku oma presidendiksolemise ajal riigimeheni. 
    Esialgu viis kandidaati 
    Helilooja ja Jauna partei (Uus Partei) kaasesimees, endine Ulmanise kultuurinõunik Raimonds Pauls (s 1936) ütleb, et tahab panna maailma rääkima Lätist kui jõukast ja kultuursest maast. 
    Radikaalne rahvuslik kandidaat, veterinaarteadlane Janis Priedkalns (s 1934) Tevzemei un Brivibai parteist (Isamaa Ja Vabaduse Eest) rõhutab vajadust tugevdada edaspidigi läti keele positsiooni ja läti kultuuri ning liikumist NATO ja Euroopa Liidu suunas. 
    Ainus naine kandidaatide seas, Maailma Vabade Lätlaste Assotsiatsiooni endine esimees Vaira Paegle (s 1942) Tautas parteist (Rahvapartei) ütleb, et soovib hoolitseda inimeste paremate elustandardite, majanduse arengu ja Läti identiteedi eest, parandada Läti rahvusvahelist mainet ning toetada Läti püüdlusi NATO ja Euroopa Liidu suunal. 
    Enim poleemikat tekitav kandidaat on transpordiminister, endine Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee ideoloogiasekretär, endine ülemnõukogu ja Seimi esimees Anatolijs Gorbunovs (s 1942). 
    Sotsiaaldemokraatide kandidaat, endine lühiaegne asepeaminister ja pikaaegne majandusekspert, eriliste saavutusteta Arnis Kalninsh (s 1946) oli nende hulgas, kes 1980. aastatel toetasid aktiivselt agrotööstuskomplekside loomist. 
    Mõlema Ameerika lätlase - Paegle ja Priedkalnsi - puhul räägitakse ainult oma parteist tulevast toetusest. 
    Kohalike poliitikute arvamused erinevad siiski selles, kas neutraalse või parteitu kandidaadi valimine täna esimeses ringis annab positiivse tulemuse. 
    Üks viimaseid õhus ringlevaid kuuldusi ütleb, et üks peakandidaate - Pauls või Gorbunovs - võidakse siiski esimeses ringis ära valida. 
    Kuulujutud, nagu tühistaks Pauls oma kandidatuuri, ei ole tõendust leidnud, ent kui see juhtub, kasvab Gorbunovsi shanss valitud saada märgatavalt. 
    Samal ajal kogeb Gorbunovs survet mitmelt poolt, ehkki tal on reaalsed sõbrad ja oma meeskond. 
    Usutakse, et teises ringis öeldaks Gorbunovsile nägemist ning eelistatakse välisministrit Valdis Birkavsit. 
    Teise ringi parteitute kandidaatidena leiavad mainimist Läti instituudi direktor Vaira Vike-Friberga, suursaadik Kanadas doktor Georgs Andrejevs ja suursaadik USAs Ojars Kalnins. 
    Spekulatsioonid 
    Presidendikampaania on täis spekulatsioone parteide ja majandushuvigruppide vaidlustest. 
    Nädalakiri Subbota kirjutab, et Gorbunovsi shansid tugevnevad Ventspilsi sadamalinna meeri Andrejs Lembergsi toetuse tõttu. 
    Kohalik raadio on maininud, et kahtlematut huvi Gorbunovsi edu vastu on väljendanud mõjuka Parex panga boss Valeri Kargin. 
    Venekeelsed ajalehed rõhutavad, et ükski Vene minister ei oleks vastu kohtumisele Läti presidendiga, kui tolle nimi on Raimonds Pauls, kuid lätikeelne meedia on mures väljavaadete üle, kui Läti esimene leedi suhtleks tugeva vene aktsendiga (Paulsi naine Svetlana on pärit Odessast). 
    Säilitada poliitiline süsteem 
    Intervjuud Seimi fraktsioonide esindajatega näitavad, et enamiku poliitikute arvates pole vajadust Läti poliitilise süsteemi muutmiseks ega anda rahvale õigust valida riigi president üldvalimistel. 
    Suurem osa parlamendisaadikuist usub, et pole vajadust laiendada presidendi volitusi, öeldes, et see vähendaks parlamendi rolli suveräänsuse ja demokraatia garandina. 
    Poliitikud meenutavad 1940. aasta traagilisi sündmusi, kui ühe inimese võim põhjustas dramaatilise riski riigi suveräänsusele. 
    Saadik Dzintaras Rasnacs üritas seda väidet tõestada, võrreldes 1940. aasta pöördelisi sündmusi, kui Balti riigid olid presidentsiaalsed, kuid Soome parlamentaarne vabariik - Läti, Eesti ja Leedu okupeeriti, kuid Soome jäi ellu. 
    Igal juhul oleme me vaene riik, lisaks tuntud vastuolulistele nimedele oleme võimetud esitama austusväärset, kultuurset ja mõjukat isiksust presidendiametisse, võtab päevaleht Neatkariga kokku peamiselt pessimistlikud toonid praeguses kampaanias. 
    Kuurortlinna kuumad päevad 
    CESLOVAS ISHKAUSKAS 
    Tervelt kaks päeva, esmaspäeval ja teisipäeval, istusid Leedu kuurortlinnas Palangas koos 11 Läänemere-äärse maa välisministrid. 
    Kohtumine tähistas ühtlasi Leedu eesistumisaja lõppu Läänemeremaade Nõukogus ja aujärje edasiandmist Norra kätesse. 
    Kokkusaanud seltskond oli oodatust verevaesem - tulemata jäid ju Venemaa ja Saksamaa välisminister, mistõttu ka Palangasse akrediteeritud 75 ajakirjanikust jõudsid merekuurordisse vaid pooled. 
    Kuid ajaleht Kauno diena sõnul oli ajakirjanikke siiski piisavalt palju, et hoida neile eraldatud puhkekodu Auska dushiruum pidevalt hõivatuna. 
    Veelgi enam kahandas ürituse mõjukust see, et kaks kohale tulnud välisministrit, poolakas Bronislaw Geremek ja islandlane Halldor Asgrimsson sõitsid ära juba esimese päeva lõppedes. 
    Kuid Leedu ajakirjanikud leidsid kahvatuna tunduvalt ürituselt ometi mitmeid mahlakaid palu. 
    Kõige enam räägiti Baltimaade ja Venemaa koostööst, eriti seoses Kaliningradi oblastiga, kõneldi energeetikast, vestlustes vilksatas isegi Kosovo teema. 
    Agaraim suhtleja pressiga oli kindlasti Venemaa asevälisminister Aleksandr Avdejev, kelle Kosovo asjadega ülepea hõivatud Igor Ivanov enda asemel Läänemere kuurordisse saatis. 
    Avdejev ja Kaliningradi kuberner Leonid Matotshkin suhtusid ülima umbusuga aeg-ajalt kõlanud mõttesse luua oblastist neljas Balti vabariik. 
    Kuid nad olid miskipärast umbusklikud ka humanitaarabi suhtes, mida naabrid on lubanud Kaliningradile saata (ja osaliselt saatnudki). 
    Leedu esindajaid pani kohtumisel tugevasti muretsema naabrite reaktsioon Euroopa Liidu nõuetele sulgeda Ignalina tuumajaam. 
    Peale selle üritasid nad Venemaa esindajatelt ääri-veeri välja uurida, ega rahuvalvajate saatmine Kosovosse NATO vägede koosseisus äkki suhteid idanaabriga kahjusta. 
    Ametlikul tasandil teatas Leedu välisminister Algirdas Saudargas, et teda rõõmustas kõige enam otsus luua piirkondliku koostöö fond. 
    Tema Norra kolleeg Knut Vollebæk kuulutas, et tema maa eraldab sinna ligi kaks miljonit Norra krooni. 
    Greta Garbo maeti eile salaja kodumaa mulda 
    EVELYN KALDOJA ARNE PALL, Stockholm 
    Üheksa aasta eest New Yorgis surnud tuntud rootsi näitlejatari Greta Garbo põrm maeti eile vaid pereringis Lõuna-Stockholmi Skogskyrgaardeni surnuaiale. 
    Matuste poolsalajasuse põhjuseks oli sugulaste arvamus, et maailma filmiajaloo suurkuju sängitamine peab aset leidma vaikselt ja väärikalt, ilma ajakirjanike sumiseva massita. 
    Varasemate teadete kohaselt oleks mälestusaktus ja matmine pidanud toimuma täna. 
    Nüüd aga peetakse vaid aktus. 
    Seni hoiti 84-aastaselt surnud Garbo tuhastatud säilmeid New Yorgi surnukuuris, sest tema õetütar Grace Reisfield ei suutnud pärast tädi surma otsustada, kuhu ta matta tuleks. 
    Garbo haua jaoks pakkusid Reisfieldile kohti nii USA kui ka mitmed Euroopa riigid. 
    Tuttavate kinnituste kohaselt otsis Reisfield tädile üheksa aastat hauaplatsi sellepärast, et kartis Garbo hullunud fänne, kes võinuksid iidoli surnukeha hauast röövida. 
    Lõpuks otsustas Reisfield siiski, et Garbo tuleks matta Rootsi Skogskyrgaardenile - metsasurnuaiale, kuhu on maetud ka näitlejatari vanemad. 
    Ta armastas Rootsit ja rääkis tihti, et tahaks minna tagasi Rootsi rikkumata looduse juurde, rääkis Reisfield. 
    Ja see, mille ma Skogskyrgaardenis leidsin, on uskumatult ilus osa Rootsi loodusest. 
    Rootsis sündinud ja juba 14-aastaselt juuksuriabilisena tööle läinud Garbo kolis USAsse 17-aastaselt. 
    Elu jooksul mängis Garbo kokku 10 tumm- ja 14 helifilmis. 
    Kui Garbo 36-aastaselt teatas, et on otsustanud avalikust elust tagasi tõmbuda, oli terve Hollywood hämmastuses. 
    Ligi 50 aastat elas Garbo peaaegu erakuna oma Manhattani luksuskorteris. 
    Rootsis käis ta viimati 1975. aastal, pärast seda aga keeldus kodumaale minemast, väites, et kardab pressi haiglast uudishimu. 
    Kosovo sõjapõgenikud naasevad kodumaale 
    MAREK LAANE 
    Abiorganisatsioonide ja NATO hoiatustest hoolimata suundusid tuhanded Kosovost lahkunud albaanlased eile ka üle miiniväljade tagasi sõjast laastatud kodumaale. 
    Hoiatuste tagamaaks ongi asjaolu, et Serbia väed on enam kui aasta kestnud lahingutes pannud Kosovo mulda tuhandeid miine. 
    Eileõhtustel andmetel oli vähemalt kaks sõjapõgenikku naastes miiniväljal surma saanud. 
    Lisaks sellele ei suuda rahvusvahelised organisatsioonid Kosovos nii ruttu kodutuks ja varanduseta jäänud inimeste abistamist korraldada. 
    Kui mingi liikumine kogub jõudu, hakkab see kasvama nagu laviin ja keegi ei suuda seda peatada, tunnistas uudisteagentuurile Associated Press eile jõuetust ÜRO põgenikeagentuuri pressiesindaja Judith Kumin. 
    Peatumatu vool 
    Kuid 860 000 pagenud albaanlast hoiatused tagasi ei hoidnud. 
    Juba teisipäeval jõudis Albaaniast Kosovosse umbes 10 000 põgenikku, Makedooniast lisandus neile veel mõni tuhat. 
    Eilse päeva täpseid andmeid veel pole, kuid vaatlejad hindavad naasnute hulka veelgi suuremaks. 
    Me oleme nüüd jumala kätes, kinnitas AP-le 26-aastane traktoriroolis istuv talunik Ursim Gashi. 
    Järelkärus paiknes kogu tema perekond ja vähene säilinud kraam. 
    Me oleme nii õnnelikud kodumaale naasmise üle, et me pole isegi terve päeva söönud. 
    Ees aga ootavad neid mahapõlenud külad ja hävinud kodumajad. 
    Ajaleht Washington Post saatis Kosovo olukorda kirjeldama seitse oma kaastöölist ning nende lood olid lausa masendavad. 
    Masendav vaatepilt 
    Enne sõda 90 000 elanikuga Djakovica linnas on praeguseks alles jäänud vaid mõni tuhat elanikku. 
    Enamik neist on veetnud nädalaid keldrites, varjudes ühtaegu nii Serbia politseinike kui ka NATO pommirünnakute eest. 
    Ma näen NATO tanke, ütles Korab Shasinvari, kuid on raske uskuda, et nüüd on siin ohutu. 
    NATO on siin, kuid nad vabastasid tühja maa. 
    Mitte igale poole ei jõua NATO õigel ajal kohale. 
    Kosovo keskosas asuvas Srbicas mõrvati 13-aastase poisi isa alles üleeile, vahetult enne seda, kui Serbia üksused sealt lahkusid. 
    Põhjus: isa kuulus Kosovo Vabastusarmeesse. 
    Kosovo Vabastusarmee võtab lahkuvate serblaste järel üle võimu külades, tekitades nii hirmu provintsi serblastes, kes on hakanud Kosovost põgenema. 
    Eilsetel andmetel oli pagenud ligemale 50 000 Kosovo serblast. 
    Võimuküsimus 
    Samal ajal peab NATO Kosovo Vabastusarmeega aru viimase relvitustamise üle. 
    Väidetavalt on armeejuhid sellega nõus, kuid nad ei suutvat kontrollida kõiki üksusi. 
    Relvitustamist on nõudnud eelkõige Venemaa ja Prantsusmaa, kes kardavad vastasel juhul uut tüli Belgradiga. 
    Belgradi võimu on aga pärast NATO ees alistumist nõrgestanud sisemised vastuolud. 
    Lisaks Serbiast distantseeruvale Jugoslaavia väiksemale osale Tshernogooriale nõuab Jugoslaavia presidendi Slobodan Milosevici erruminekut ka mõjuvõimas õigeusu kirik. 
    Me nõuame, et maa praegune president ja tema valitsus astuks rahva huvides ja rahva päästmise nimel tagasi, kõlas kiriku avaldus. 
    Analüütikute hinnangul on õigeusu kiriku sammu taga samuti kaotusekibedus: just Kosovos asuvad mitmed kirikule olulised pühamud. 
    Kosovo rahuplaan toob ohvriks serblased 
    ANNUKKA KATAJA 
    Minu Novi Sadis elav sõber Milos on oma kirjas pessimistlik G-8 rahuplaani suhtes ning ehkki NATO pommitamised on lõppenud, ei ole lahendused Jugoslaavias sugugi enesestmõistetavad. 
    Tere! 
    Siin on juba üle kahe nädala suvi (ehkki mitte ametlikult). 
    Päike paistab ning kraadiklaas näitab tihti 30 kraadi sooja. 
    Paljud lähevad puhkusele ning neil on rohkelt aega rääkida, jalutada, sportida ning kõikvõimaliku tähtsusetuga tegelda. 
    See oleks isegi veelgi lõbusam, kui pommitamine lõpeks (praeguseks ongi pommitamine lõppenud - toim) ning meil oleks sild Doonau ületamiseks. 
    Mürgine õhk 
    Praegu hakkab tunda andma kütusepuudus, tänavatel on tavalisest vähem autosid. 
    See on hea õhu saastamise vähendamise seisukohalt. 
    Täpsemalt öeldes, oleks olnud hea, kui NATO lennukid poleks põletanud tuhandeid tonne petrooleumi atmosfääri. 
    Lisaks põles nafta Novi Sadi naftatehases üle kahe nädala, enne kui oli ära põlenud. 
    Osa naftast voolas Doonausse, õnneks mitte liiga palju. 
    NATO pommid sisaldavad radioaktiivseid uraanijääke, mis levivad tolmu näol kergelt. 
    Mitusada liitrit PBCd (äärmiselt vähkitekitav materjal, mida kasutatakse kõigis elektri alajaamades) põles atmosfääri, kui NATO pommid tabasid mõnda alajaama Novi Sadis. 
    Seega arvan, et meie keskkond pole pärast seda kõike eriti tervislik... 
    Viimne langenu 
    Mõni päev tagasi olin oma sõbra matustel. 
    Ta sai surma armees, opereerides SAM-radariga Novi Sadi lähedal. 
    Ta oli 26-aastane ning töötas abilektorina samas fakulteedis, kus ma õpin. 
    Matustel ütles üks ohvitser, kuidas sõber suri kangelaslikult õige asja eest ja et me päästame oma maa agressori käest. 
    Sõbra ema ei öelnud sõnagi. 
    Sõbra isa suri mõni aasta tagasi. 
    On huvitav, kui irooniline on olla viimane sõjas surnu. 
    Tegelik probleem serblastele Kosovos on, mis juhtub, kui meie armee lahkub tõepoolest Kosovost (lahkumine on alanud - toim) ja NATO on ikka väljaspool. 
    Ainus relvajõud seal oleks Kosovo Vabastusarmee. 
    Paistab, et Kosovo saab puhtalt albaanlastega asustatuks. 
    Ning serblased, kes seal elavad, on veel üks ohverdus kõrgema eesmärgi nimel. 
    Üpris rumal lahendus, kuid toimib... 
    Annukka Kataja on TÜ üliõpilane 
    USA ja Venemaa otsivad Helsingis üksmeelt 
    TARMO VIRKI Helsingi 
    Eile ja täna kohtuvad Helsingis USA ja Venemaa kaitse- ja välisministrid, et jõuda selgusele Venemaa rollis Kosovo kriisi lahendamisel. 
    Eile pärastlõunal kell kaks algas Helsingi presidendilossis suletud uste taga USA ja Venemaa sõjaliste ekspertide ja kaitseministrite kohtumine. 
    Infot uste vahelt edasi ei antud. 
    Küll aga kinnitas Venemaa kaitseminister Igor Sergejev kohe pärast Helsingisse jõudmist, et sai president Jeltsinilt juhised kõigi lahtiste küsimuste lahendamiseks. 
    Sergejev mainis, et kõik venelaste langevarjureid puudutavad küsimused on juba lahendatud Kosovos läbirääkimistel Kosovo rahuvalvemissiooni (KFOR) juhataja sir Michael Jacksoniga. 
    USA kaitseminister William Cohen kinnitas enne Helsingisse saabumist lennukis antud pressikonverentsil, et kohtumisel Sergejeviga on plaanis uurida võimalusi Vene vägede osalemiseks KFORis. 
    Me uurime mõnda neist võimalustest, üritame olla nii loovad kui võimalik, aga lähtume siiski põhiprintsiibist, et vägedel peab olema ühtne juhtimisstruktuur, rääkis Cohen. 
    Täna viibivad Helsingis Venemaa välisminister Ivanov ja pärastlõunal USA riigisekretär Madeleine Albright. 
    Kas kolleegid kohtuvad, oli eile õhtul veel kahtlane. 
    Venemaa soovib kindlasti välisministrite kohtumist, ent eile Helsingisse jõudnud Ivanov peaks täna kell 15 juba Moskvas tagasi olema, et duuma ees esineda. 
    Madeleine Albright saabub aga esialgsetel andemetel Helsingisse alles tund pärast Ivanovi kõne algust. 
    Eriti teravaks muutusid Venemaa ja NATO vastuolud Kosovo küsimuses laupäeval, kui Pristinasse saabus enne KFORi vägesid 200 Vene sõjaväelast ja vallutas kohaliku lennuvälja. 
    Siiani pole Venemaa soostunud andma oma mehi NATO juhtimise alla ja nõuab endale kontrolltsooni. 
    Arvamus 
    Eesti edu nimeks võiks olla Eesti 
    Tõsta tuleb seda, mida kanda jaksatakse 
    MAREK STRANDBERG Concordia Ülikooli tehnoloogiaõppejõud 
    President ütles, et saagu Nokia, ja kõik asusidki seda otsima. 
    Pärast seda ütlust meenutab ühiskonnas toimunu üht vana lugu, kuidas kolm pimedat üritasid üksteisele kombates selgeks teha, mis asi on elevant. 
    Vaeste meeste häda oli aga selles, et üks neist kompas lonti, teine jalga ning kolmas saba. 
    Mis muud, kui vaidlema läksid. 
    Nii ka Eestis. 
    Kõik korralikud kodanikud, siinkirjutaja kaasa arvatud, on pidanud oma kohuseks teavitada avalikkust oma järjekordsest leiust: enda arusaama sellest otsitavast kodumaisest ilmaimest. 
    Ammutuntud jutt 
    On ammutuntud jutt, mis nõuab teadlas- ja leiutajaskonnale rohkem riigi raha ning see pidavatki asjalood korda seadma (Rein Küttner, PM 10.05, Ilmar Kleis, PM 08.06). 
    Raha soovivad juurde paljud, kuid olemasolevate innovatsioonistruktuuride kvaliteet on kahtlasevõitu - kuidas muidu seletada innovatsioonipreemia jagamist esemete loomise eest, mis üle kümne aasta tagasi on juba saanud Nobeli teadusauhinna. 
    Järgitegemise ja odavamalt tegemise toetamine ei saa kuidagi olla innovatiivse tähendusega. 
    Seda uut, mida valida, on aga üldjoontes kahte laadi: esiteks on need klassikalised kõrgtehnoloogiad nagu informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad, molekulaarsed ja nanotehnoloogiad ning bio- ja geenitehnoloogiad. 
    See valik oleks loojaks-tootjaks muutudes vaieldamatult ahvatlev. 
    Maailmas on ootused nende tehnoloogiate suhtes sedavõrd suured, et vastavate ettevõtete aktsiad kosuvad kiiremini kui kasuminumbrid oodata lubaksid. 
    Need on tehnoloogiad, mis võimendavad ja täiendavad inimomadusi, mille turg on rahvusvaheline ning võtmesõnaks on eksport ja sellest tulenev majanduskasv. 
    Teiseks valikuks on inimese hävimistõenäosust vähendavad tehnoloogiad, mis on suunatud säästmisele. 
    Tehnoloogiad, mille loomine ja kasutussevõtt vähendaksid märgatavalt impordistressi ning igapäevaste kulutuste vähendamise kaudu suurendaksid kodanikkonna säästmise määra. 
    Need on keskkonnatehnoloogiad kõige laiemas mõttes: säästva esteetika loomine, ökosüsteemi ja selle osade kohandamine inimese ootuste ja vajadustega (kuigi korrektne oleks ka väita vastupidist), bioenergeetika jne. 
    Nende tehnoloogiate tulemusena väheneb import, hajutatakse inimtegevusest tulenevaid riske ümbrusele ning luuakse eeldused saastekvootide ekspordiks. 
    Täna ei saa heastada tegemata otsuseid paari aastakümne eest ja seetõttu jääb (vähemalt esialgu) esimesest valikust meie pärusmaaks siiski juba teiste loodud tehnoloogiate kiire ja tõhus kasutussevõtt ja täiendamine. 
    Nii geenitehnoloogial rajatud preventiivne meditsiin kui igamehe kiire internet looksid hulgaliselt eeldusi tõhusa arenemiskeskkonna kujundamiseks. 
    Just keskkonna tõhusust on peetud olulisemaks arengueelduseks Eestile (Allan Martinson, Kristiina Ojuland, EPL 24.05). 
    Laialt kasutusse võetud kommunikatsioonivõrkudest tuleneks madalama energiakuluga ja riskitasemega elukorraldus - hajaasustus. 
    Selline hajaasustus ei peataks mitte tööotsijate linnarännet, vaid pigem käivitaks maksujõulise publiku väljarände linnadest. 
    Laiaulatuslik ökoloogiliste tehnoloogiate kasutussevõtt ehituses, energeetikas ja jäätmekäitluses vähendaks ühiskonna olemasolukulutusi märgatavalt. 
    Potentsiaalselt vabanev ressurss kuluks näiteks Õpi-Eesti keskkonna loomisele ja laiendamisele, mis muudaks kooli ja õppimise tähendust kogu ühiskonnas (vt ka Olav Aarna PM 29.03). 
    Inimliku mugavuse hind 
    Eesti ühiskonna tänaseks reaalseks suutlikkuseks on võimalus kasutusse võtta säästvaid elamis- ja arenemisviise ning luua jätkusuutlikule harmooniale suunatud ümbrus. 
    Olgu siinkohal mainitud kas või maakasutuse mitmekesistamise kava, mille käigus toiduäri muutub üheks paljudest maakasutuse viisidest. 
    Tulemusena kaob ühiskonnast üks raiskavama eetikaga tõekspidamisi - põllumajandustoetuste igikestvuse ja möödapääsmatuse põhimõte. 
    Jõukas hajaasunikki oma perega oleks üks maakasutaja, kes interneti kaudu maailmaasju ajades ja kasumit teenides nii mõnelegi ümbruskonna toidutootjale tööd annaks. 
    Maailma ressursid näitavad praegusel tarbimistasemel ja viisil selget kahanemist ning seetõttu saabub hetk, kui inimliku mugavuse hind on lõpmatult kõrge. 
    Siis on raha inflatsioon kiirem kui halvimates unenägudes. 
    Vältimaks seda, vajame keskkonda, mis toetaks olemasolu samavõrd kui kasumihimu. 
    Me ei vaja pelgalt haldusereformi või riigireformi, me vajame keskkonnareformi, mille tulemuseks on elamiseks, loomiseks, õppimiseks sobilik keskkond, kus inimene kohandab oma toiminguid olemasolevate ressurssidega, mitte ei eelda nende ressursside lõpmatut hulka. 
    Loota, et raiskavas ja vähetõhusas ümbruses suudaksid kohalikud luua enam kui 4% kõigist siinsetest patentidest (vt Indrek Aarna, PM 27.04), oleks utoopia, nagu jäävad ka ettevõtjad raiskavas ja kitsas keskkonnas süüdistama poliitikuid saamatuses ja suutmatuses (Enn Veskimägi, EPL 03.06). 
    Enamiku Eesti edu puudutavate ideede, olgu see siis hea lööklaul (Allan Roosileht, EPL 25.05), meie animafilm (Enn Laasik, EPL 17.05) või siis tõhusalt toimiv riik (Kaarel Tarand, PM 04.05), ühisnimetajaks on uuenemist ja tasakaalu toetav keskkond. 
    Tasakaalustatud ja säästliku esteetikaga ning seda soodustavate tehnoloogiatega keskkond looks üldised eeldused kiirele ja tavatule arengule. 
    Meie arenguvastuolu on selles, et ihaldatu on kallis ja võimalik et saavutamatu, samas kui oluline on odav ja võimalik. 
    Eesti edu ja tuntuse nimeks võikski Eesti samaaegselt olla nii arengut kui säästmist toetav keskkond. 
    Opositsiooni lõks 
    Usaldushääletus on üks parlamentaarse võitluse meetod 
    MIHKEL PÄRNOJA majandusminister (Mõõdukad) 
    Kõigi kolme viimase Riigikogu koosseisu töö alguses on jõudude vahekord parlamendis olnud selline, et opositsioonil on olnud lootust oma seisukohtade arvestamiseks-läbisurumiseks ainult kahel juhul. 
    Esimeseks pidevalt käepärast olevaks võimaluseks on tavaline parlamentaarne vaidlus, mis toimub oma programmi täitva koalitsiooni ja teda kritiseeriva opositsiooni vahel. 
    Opositsiooni saavutusvõime oleneb sellest, kui järjekindlalt ja asjalikult ta oma tööd teeb, ning sellest, kui aldis kokkulepeteks on koalitsioon (kui kokkuleppeks muidugi üldse ruumi on). 
    Teiseks võimaluseks on rohkem või vähem räige obstruktsioon, mis edukuse korral võib kaasa tuua kokkuleppe. 
    Kogemustest õppimine 
    On öeldud, et tark on see, kes õpib ka teiste kogemusest, ning lolliks kipub jääma see, kes ei õpi isegi oma kogemusest. 
    Praegusel opositsioonil on mõlemad võimalused olemas. 
    Riigikogu eelmise koosseisu ajal kasutas tollane opositsioon tugevat obstruktsiooni kahel korral. 
    1995. aasta lõpus oli koalitsioon üsna tugev ja opositsioon oma tahet ei saavutanud. 
    Venitamistaktika kasutamine nn tollisõja ajal oli tulemuslik eelkõige koalitsioonisiseste vastuolude tõttu, aga ka seetõttu, et vaidluse sisu ja opositsiooni seisukoht olid avalikkusele arusaadavad. 
    Asjade edasine käik näitas, et saavutatud kokkulepe polnud just parim, kuid siinse artikli jaoks pole see oluline. 
    Praeguse Riigikogu opositsiooni kasutatavat venitamistaktikat on ajakirjanduses juba nimetatud näppulõikamiseks jms. 
    Opositsioon on end ise lõksu ajanud ja küsimus on ainult selles, kas on see koalitsiooni asi ta sealt välja aidata. 
    Minu arust ei ole. 
    Enamus meist on kogenud, et parim moodus kitsastest aegadest ülesaamiseks on säästlik käitumine. 
    Mille arvel kokku hoida, seda otsustame me küll erinevalt, kuid vähe on neid, kes on valmis otsast oma vara maha müüma, et harjumuspäraseid kulutusi jätkata. 
    Eestlase loomulik alalhoidlikkus on omadus, millega peavad arvestama kõik poliitikud, ka praegune Keskerakonna lõa otsas olev opositsioon. 
    Kõige paremini jõuab see nendeni (kui üldse) isikliku kogemuse kaudu. 
    Just seetõttu on koalitsioonil kasulik see valu lõpuni kannatada ja lasta obstruktsioonil end ise ära süüa. 
    Opositsioon pakub kokkulepet. 
    Praegustes oludes oleks võimalik kokku leppida selles, kust saaks veel täiendavalt kokku hoida. 
    Seda ei soovita. 
    Järelikult puudub kokkuleppeks ruum. 
    Jah, on halb, et paljude vajalike seaduste jõustumine enne Riigikogu suvepuhkust on opositsiooni venitamistaktika tõttu kahtluse all, kuid valitsusliidul on võimalik erakorraliste istungjärkude abil kõige olulisem ikkagi ära teha. 
    Lõksust väljatulek 
    Võimalus siduda riigieelarve menetlemine Riigikogus usaldushääletusega valitsusele peab olemas olema. 
    Selle kasutamisega ei tohi aga kiirustada. 
    Usaldushääletus on valitsusliidu jaoks sama võimas, aga ka ohtlik parlamentaarse võitluse meetod, nagu on venitamistaktika opositsioonile. 
    Oht ei seisne mitte usaldushääletuse läbikukkumise võimaluses, vaid selles, et see muutub ülekasutamise tõttu lahjaks ja kaotab oma mõju. 
    Tark opositsioon on kasuks igale koalitsioonile. 
    Laskem siis praegusel opositsioonil saada targemaks omaenda kogemuse abil. 
    Lõks, millesse nad omal vabal tahtel on sisenenud, pole nii keeruline, et nad sealt ilma kõrvalise abita välja ei saaks. 
    Eks ju? 
    Libe tee 
    Teerull, demokraatia ja usaldus 
    SVEN MIKSER 
    Eesti Keskerakonna fraktsioon 
    Möödunud nädalal tegi õiguskantsler Riigikogule ettepaneku viia Riigikogu kodukorra seadus kooskõlla põhiseadusega, mida valitsev kolmikliit kibekiiresti ja kodukorda eirates ka tegi. 
    Et Riigikogu seadusi ühtlustades seadust rikkuma hakkab, on ülimalt kahetsusväärne. 
    Kodukorraseaduse redaktsioon, mis kehtib kolmapäeval vastu võetud muudatuse jõustumiseni, ei lubanud siduda riigieelarve vastuvõtmist valitsuse usaldusküsimusega. 
    Kuna põhiseaduse ¶ 98 sätestab, et valitsus võib siduda tema poolt Riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega, leidis õiguskantsler, et Riigikogu kodukord kitsendab põhiseaduse sätet ning on seega konstitutsiooniga vastuolus. 
    Kahtlemata tuli õiguskantsleri avastus valitsusele õigel ajal. 
    Kummaliselt õigel ajal, sest vastuoksus eksisteeris samal kujul juba 1994. aasta novembrist. 
    Ükski riigikogulane ei ole selle vastu, et kogu meie ülejäänud seadusandlus põhiseadusega kooskõlla viia, kuid seda, et riigieelarve menetlust reguleerivat seadusakti hakatakse muutma keset eelarvearutelu, ei saa kindlasti pidada normaalseks ega soovitavaks. 
    Sellel, miks põhiseaduse assamblee eelarvet puudutava kitsenduse usaldushääletuse osas põhiseadusesse sisse kirjutas, olid kindlasti oma kaalukad põhjused. 
    Nimelt on riigieelarve ainus seaduseelnõu, mida valitsus mitte üksnes ei või, vaid suisa peab Riigikogule esitama. 
    Lisaks on põhiseaduses säte, mille kohaselt Riigikogu suutmatus põhieelarvet 1. märtsiks vastu võtta viib automaatselt erakorraliste valimisteni. 
    See säte muutub nüüd sisuliselt mõttetuks. 
    Ka kuulub eelarve nende seaduste hulka, mida ei saa panna rahvahääletusele. 
    Kui võtta sõnaõigus ka parlamendilt, jääb rahva hääle võimalus riigi raha jagamisel kaasa rääkida hoopis õblukeseks. 
    Ja veel - põhiseaduses on rahandusele ja riigieelarvele pühendatud terve omaette peatükk, mille ¶ 117 ütleb nii: Riigieelarve koostamise ja vastuvõtmise korra sätestab seadus. 
    Seega oleks eelmainitud kitsenduse õigus kodukorraseadusele justkui delegeeritud. 
    Võib tekkida küsimus, miks peaks valitsus üleüldse tahtma mõne seaduse vastuvõtmist usaldushääletusega siduda. 
    Ajalooliselt kuulub selline praktika killustunud parlamendi ja vähemusvalitsusega demokraatiate juurde, kus valitsus saab nõnda avaldada survet parlamendi enamusele, kes valitsuse eelnõud regulaarselt tagasi lükkab, kuid ise vastutust võtmast tõrgub. 
    Eestis aga sellist olukorda ei ole: istuv enamusvalitsus ei peaks oma usaldatavuses ju kahtlema! 
    Seaduseelnõu sidumine usaldusega on libe tee, millele minekut peaks enamusvalitsus kindlasti vältima. 
    Nimelt lähevad usaldusega sidumise korral eelnõu juhtivkomisjoni õigused üle valitsusele ning parandusettepanekuid, mida valitsus ei toeta, Riigikogu ei hääleta. 
    Teisisõnu - Riigikogult võetakse võimalus seadusakti arutamiseks ja sunnitakse ta mehhaaniliselt hääletama. 
    Nii ei käida teerulliga üle mitte üksnes Riigikogu opositsioonist, nagu on juhtunud lisaeelarve menetlemisel, vaid muudetakse mõttetuks ka komisjonide töö. 
    Kuna valitsusliidu esindajad on juba rõõmsalt kuulutanud, et eelarvehääletus seotakse usaldusküsimusega, ei maksa kahelda, et nii juhtubki. 
    Sedaviisi lastakse pudelist välja veel üks dzhinn - täpselt samuti, nagu tegi 1997. aasta varasuvel Reformierakond, tuues Eesti parlamentaarsesse praktikasse obstruktsiooni ja venitamistaktika. 
    Valitsusele usaldushääletuseks teed sillutades sõitis koalitsioon kodukorraseadusel uuesti nurgad maha, viies ühe töönädala kolme päevaga läbi kaks lugemist ja lükates teise lugemise protseduurireegleid eirates jõuga päevakorda. 
    See on kõhedusttekitav samm selle poole, et Riigikogu enamus võtab endale õiguse teha riigis kõike, mida soovib, seadusi väänates või neile läbi sõrmede vaadates. 
    Ei tahaks igas põõsas tonti näha, kuid on kartus, et Eesti lühikese ajalooga demokraatial ei ole ees just paremad päevad. 
    Kirjad 
    Päevakiri Eesti Televisioon ja vodka Finlandia 
    KÜLLI TÕNISTE Tallinn 
    Reklaami tagasitulek avalik-õiguslikku televisiooni ei rõõmusta tõenäoliselt küll ühtegi televaatajat, arvatavasti ka mitte ETVd. 
    Reklaami müümine võib olla paratamatus, kuid missugust reklaami müüa, on juba valiku ja maitse küsimus. 
    Oli hea meel lugeda ETV peadirektori Toomas Lepa lubadust 7. mai Postimehes, et ETV hakkab reklaami kunstilisele tasemele pöörama väga suurt tähelepanu. 
    Lisaksin kunstilisuse kriteeriumile veel ühe hädavajaliku kriteeriumi - eetilisuse. 
    Kultuurrahvastel on terve hulk kirjutatud ja kirjutamata eetikanorme, millest üleastumine on taunitav. 
    Näiteks on normaalne, et rahvas austab oma riigilippu, rahvushümni ja presidenti. 
    Samuti peetakse pühaks Jumalat ja kirikut. 
    Vodka Finlandia reklaamis kasutatakse preestri ametit alkoholi reklaamis. 
    Seda ei saa pidada eetiliseks. 
    Ma ei eita, et leidub vaimulikke, kes seda va valget armastavad, ja mõned neist on oma tegudega ka ajakirjanduse tähelepanu pälvinud, kuid selliseid üldistusi ei tohiks siiski teha. 
    Kõnealust reklaami võib kaudselt pidada ka jumalapilkamiseks. 
    Soome seadusandluses on selle eest ette nähtud kriminaalkaristus. 
    Mind üllatab, et nimelt Soome firma on söandanud säärase reklaami teha! 
    Veelgi enam üllatab mind, et Eesti avalik-õiguslik telekanal on see koht, kus näidata saasta, mis oleks Soomes keelatud. 
    Leian, et see on meie rahvale alavääristav. 
    Kui praegu kehtiv alkoholireklaami reguleeriv seadus vastu võeti, keelati sellega kange alkoholi reklaam tänavatulpadel. 
    Kuid seda lubati televisioonis õhtustel aegadel alates kella 21st põhjendusega, et lapsed on selleks ajaks magama läinud. 
    Kõne all olev reklaam oli ETV eetris enne Aktuaalset kaamerat, s.t kõige vaadatavamal eetriajal. 
    Kas tunnete mõnda last, kes sel kellaajal magab? 
    Reklaami põhieesmärk on suurendada tarbimist, aga eesti kultuur on alkoholist niigi läbi imbunud. 
    Joomine on eriti maapiirkondades sotsiaalseks probleemiks number üks. 
    Ohtlikult on kasvanud alkoholi tarbimine noorte ja laste seas. 
    Ja see ei rõõmusta ju meist kedagi. 
    Kõnealune reklaam on esiteks igasuguse hea tooni vastane, teiseks heidab halba valgust hingekarjastele, kolmandaks soosib meie ühiskonna niigi alkoholilembest hoiakut ja neljandaks teeb seda kõike magusaimal kogu-pere-eetriajal. 
    ETV reklaamitoimetus peaks edaspidi hoolikamalt kaaluma, millist reklaami ta näitab. 
    Ja vaevalt saab Eesti avalik-õigusliku televisiooni majanduslik olukord olla nii meeleheitlik, et ainsaks väljapääsuks on igasuguse reklaami valimatu eetrissepaiskamine. 
    Konkurents ja koostöö 
    INNAR TÄHT Võru 
    Olen võrulane, nii et pole mul lugemata ei Erast Parmasto akadeemiku tasemel kõike paikapanev (minu arvates) artikkel (PM, 16. juuni) ega ka Võru maavanema Robert Lepiksoni oma (PM, 10. juuni). 
    Inimesel peaks ükskord üks asi selgeks saama: seadused kehtivad kõigile, ole sa siis miljonär või kes tahes. 
    Paistab, et osa inimesi pole sellega veel harjunud, pigem aga sellega, et (suurele) rahale tehakse erandeid. 
    Seadusega peaks nagu kõik paika pandud olema, argumente jätkub alati nii ühel kui ka teisel poolel. 
    Kui rääkida Haanjamaa suusapotentsiaalist üldse, siis tasub meelde tuletada, et Eesti parima lumepüsivusega ala asub hoopiski lõuna pool Munamäge, seal (Võrust eemal) on ka kohalikul rahval lootust rohkem tööd saada (teame, mis toimub tööjõu alal Otepääl, nii et mõne hurraa-aktivisti sõnu haanjalaste suurest tööhõivest Vällamäel ei tasu tõsiselt võtta). 
    See, et Haanjamaa head suusapotentsiaali (Eesti parimat, aga senini peaasjalikult ainult potentsiaali) tuleks ära kasutada, ei tekita erilisi vaidlusi. 
    Asja tuleks ajada siiski nii, et Lõuna-Eesti tervikuna võidaks ja teineteise lähedal paiknevad heade eeldustega kõrgustikud poleks konkurendid, vaid täiendaksid teineteist. 
    Iseasi on muidugi terve konkurents mäesuusaäris, mis on taliturismis kõige tulutoovam ala ja kus Eestis siiani õige konkurents puudub. 
    Terve konkurents on alati teretulnud, kuid kogu maailm ja eriti Euroopa Liit kannustab kõiki lisaks konkurentsile ka koostööle. 
    Kahju hakkab küüdipoistest 
    VELLO REKKARO 
    ühendus Koduõigus 
    Seoses sellega, et eluruumi üürileping kaotab kehtivuse 14.06.1999, annan Teile teada, et maja omanikud ei kavatse Teiega uut üürilepingut sõlmida. 
    Omanike nimel - Sidorov. 
    Mis sest, et te pole kunagi sõlminud üürilepingut ei Sidorovi, Smithi, Mülleri ega kellegi teisega, vaid elate juba 15, 20,...50 aastat riigile kuulunud majas kui riigivara kaasomanik. 
    Nüüd asutakse teid välja tõstma uut elamispinda vastu andmata. 
    Õigusjärgsetele omanikele tagastati 50 aasta võõra töö vili, sest ega maja 1940. aastast issanda armust püsti seisnud. 
    Teistelt seaduslikelt korterivaldajatelt võeti ära senise korteri erastamise õigus ja nad tehti seaduse jõuga sundüürnikeks. 
    Nende valduses olnud varale tekitati omanik - tehisomanik. 
    Viimased said maju, mis ei pruukinud neile kuuluda isegi 1940. aastal - kauged sugulased, mitme abielu tagused järglased, võlad, pandid ja muud koormised võisid sel varal olla. 
    Kas keegi neist on tõesti saanud tagasi 1940. aasta vara? 
    Südametunnistuse piinadeta võtsid tehisomanikud vastu lisandunud korrused, korterid, terved hooned, viljakad aiamaad! 
    Kahju hakkab järjekordseist küüdipoistest, kelle kuritegelikud ametnikud on kaasanud sellisesse varade tagastamisse. 
    Tallinna Postimehe esikülje uudised 
    Uus tehas toob letile viisteist uut jäätisesorti 
    KERSTI NEIMAN 
    Tallinna Külmhoone avas eile uue, enam kui 90 miljonit krooni maksma läinud jäätisetehase, mis toob pealinna poelettidele sel aastal kolm uut sorti liitrist perejäätist ja kaksteist väikejäätist, millest ühte maitses tootmisliini avanud president Lennart Meri. 
    Tallinna Külmhoonele kuuluvat Baltimaade moodsaimat jäätisetehast Peterburi maanteel tuli avama president Lennart Meri, kes näpistas parimate ülikoolilõpetajate vastuvõtu lõpust aega, et uusi jäätisesorte maitsma tulla. 
    Ma loodan, et ka mulle antakse natukene limpsida, ütles president uue tehase uksest sisse astudes. 
    Eelistab eestimaist toorainet 
    Paigaldatud jäätiseliinil saab valmistada koonus-, vahvli-, topsi- ja pulgajäätist ning jäätisetorte, rääkis Tallinna Külmhoone nõukogu esimees Margus Puust. 
    Uus jäätistetehas lubab valmistada kõiki tooteid, mis on praegu jäätisemaailmas tuntud. 
    Erinevalt paljudest teistest jäätisetootjatest valmistab külmhoone külma magustoitu ainult naturaalse kodumaise rõõsa koore baasil ega kasuta piimapulbreid. 
    Me ei tarvita ka kõikvõimalikke stabilisaatoreid. 
    Selle tunneb Eesti inimene ära ja eelistab seepärast kodumaist maiuspala. 
    Tänaseks on tema kinnitusel uuest tehasest müügile jõudnud juba viit uut sorti jäätist, praegu on väljatöötamisel või tootmisse jõudmas veel seitse. 
    Külmhoone müügijuhi Kalev Svilbergi sõnul peaks sel nädalal müügile jõudma kolm uut liitrist perejäätist: pirniplombiir marmelaaditükkidega, virsiku-passioni jäätis aprikoositükkidega ning kirsiplombiir kirsimoosiga, lisaks perejäätistele veel vahvlitopsid Miks ja Do-re-mi ning Premia pulgajäätise tootesari. 
    Samuti hakkab külmhoone lähipäevil pakkuma perepakki, mis tähendab viit erinevat ühte pakki koondatud Premia pulgajäätist. 
    Jäätisetorte kavatseb külmhoone hakata pakkuma sügisel. 
    Ilm suunab jäätisemüüki 
    Uue tehase oluline erinevus võrreldes vanaga seisneb Puusti sõnul külmutusseadmetes. 
    Kui varem kalestus jäätis neli-viis päeva tavalistes külmkambrites, siis nüüd jahutatakse jäätis õige temperatuurini kolmveerand tunniga, mis peaks jäätise kvaliteeti oluliselt tõstma, ütles ta. 
    Eesti jäätiste kvaliteeti arvestades võiks kogu meie jäätiseturg olla vaid kohalike tootjate käes, lisas Puust. 
    Uus tehas võimaldab meil suurendada Eestis oma 53 protsendi suurust turuosa kuue-seitsme protsendi võrra ning alustada lisaks Läti ja Leedu turgudele eksporditegevust ka mujal Euroopas. 
    President soovis kodumaisele jäätisetootjale, et eestikeelne sõna jäätis saaks naaberrahvaste seas sama tuntuks kui lätikeelne sõna saldejums. 
    Nõukogu esimehe sõnul on Eesti jäätisesööja viimastel aastatel enam ostma hakanud just perejäätist, mida tarbija ostab ka talveperioodil koju. 
    Majanduslik madalseis pole siiani jäätiseturul tunda andnud, eelkõige mõjutab jäätise söömist ikka ilm, märkis Puust. 
    Uue jäätisetehase ehitas AS Feer ning sisseseade tootis ja tarnis Taani firma Tetrapak Hoyer. 
    Projekti rahastasid Taani DEN Danske Bank ja Ühispank ning Tallinna Külmhoone omavahenditest. 
    Ettevõte plaanib müüa tänavu 3500 tonni jäätist, millest 500 tonni on kavas eksportida. 
    Uue tehase liinide tootmisvõimsus on kahes vahetuses kokku 28 tonni. 
    Ettevõte annab tööd 350 inimesele. 
    Peatuste ootepaviljonidesse tulevad sõidugraafikud 
    URMAS SEAVER 
    Transpordiamet laseb juuli alguseks paigaldada pealinna kõikidesse bussipeatuste ootepaviljonidesse ühistranspordi sõiduskeemi ja peatuvate sõidukite väljumisajad. 
    Transpordiameti juhataja asetäitja Heldur Vaher ütles Tallinna Postimehele, et linnas on üle 190 ootepaviljoni, millest umbes igal teisel on olemas skeemide paigutamiseks vajalik infotahvel. 
    Tahvliga paviljonides peaks sõiduskeem ja seal peatuvate sõidukite väljumisajad üleval olema jaanipäevaks, märkis Vaher. 
    Nendesse paviljonidesse, kus infotahvlid puuduvad, paneme tahvlid, sõiduskeemid ja sõidugraafikud üles hiljemalt laulupeo alguseks, lausus Vaher. 
    Tahvlid ja sõiduskeemid paigaldab linna tellimusel erafirma Unicom, sõidugraafikud Tallinna Autobussikoondis. 
    Transpordiameti hinnangul võimaldavad sõiduskeemid ja -graafikud saada inimestel paremat teavet ühistranspordi liikumisest. 
    Ühistranspordi sõiduskeem kujutab endast Tallinna kaarti, millele on märgitud kõikide ühistranspordiliinide sõiduteekonnad. 
    Vaher märkis, et ka mõni aasta varem paigaldas linn valitud paviljonidesse sõiduskeeme ning need peaksid siiamaani üleval olema. 
    Kuid vanad skeemid on tänaseks aegunud, mistõttu vahetame need välja, lisas ta. 
    Eile alustasid erafirma Unicom töötajad sõiduskeemide paigaldamist Vabaduse väljaku bussipeatustest. 
    Vaher ütles, et töömehed paigaldavad sõidugraafikud ootepaviljonidesse sõiduskeemi kõrvale, kuid neis peatustes, mida läbib suurem arv sõidukeid, pannakse väljumisajad ka postidel olevatele infotahvlitele. 
    Vaher märkis, et linnal on plaanis üksikuid ootepaviljone pealinna peatustesse ka juurde paigaldada. 
    Samuti on kavas senisest enamatesse peatustesse välja panna sõidukite väljumisajad. 
    Juhtkiri ja karikatuur 
    Juhtkiri Varumängijate põlvkond 
    Kõrghariduse diplomiga elukooli ukse taha 
    Lähematel nädalatel saab Eesti juurde jälle mitu tuhat kõrgelt haritud noort inimest. 
    See on ilus hetk keset suvehakku ja valgeid öid. 
    Üli- ja kõrgkoolide aulades kõlavad aktusekõned. 
    Kaunid neiud ja pidulikud noormehed upuvad lillesülemitesse. 
    Atmosfäär on tiine lootustest ja liigutuspisaratest. 
    Aga valged ööd hääbuvad kiiresti, juba nädala-teise pärast algab argipäev. 
    Mõne noore jaoks on see juba varasemate kokkulepetega paika pandud. 
    Aga tihti tuleb minna, diplom näpus, koputama elukooli uksele. 
    Nii algab mõnigi pettumuste rada. 
    Elame ju aegruumis, kus ikka veel kehtivad veel mitmed varakapitalistlikud kaootilised mängureeglid. 
    Fontese konsultatsioonifirma andmeil on praegu kõige nõutavamad ametikohad ärimaailmas, infotehnoloogia valdkonnas ja juhtimises. 
    Just viimasest unistavadki paljud lõpetajad kõige rohkem. 
    Jätkub ju siiani mingil määral viieteistkümneaastaste kaptenite buum, aga samas - enamik kaptenisildu on juba hõivatud. 
    Viimasel ajal on põhjust olnud rääkida võitjate ja kaotajate põlvkondadest. 
    Selle sajandinumbri viimaste kõrghariduse saanute lend kuulub juba varumängijate põlvkonda. 
    Tööandjad eelistavad eelneva töökogemusega inimesi. 
    Parim variant on diplom pluss kogemus. 
    Majanduslikumalt lootusrikkamalt näevad välja just ülalnimetatud eluvallad. 
    Radikaalsed ühiskonnamuudatused on loonud tasuva tööpõllu ka juristidele. 
    Ilmselt jätkub seadustepadrikuis tasuvat tööd ka uutele tegijatele. 
    Kui algajal eriti veab, võib ta kuutasu olla koguni 12 000. 
    Kui veab! 
    Enamiku eriala lõpetanute puhul on reaalsus teistsugune. 
    Ma pole kindel, et hakkan omandatud erialal ka tulevikus töötama, ütleb üks hiljuti elukooli jõudnu. 
    Töö on mul olemas, kuid minu erialaga ei sobi see kokku, nendib müüjana töötav EPA lõpetanu. 
    Pole aga midagi kehvemat isiku ja riigi jaoks (seda nii lähemas kui kaugemas perspektiivis), kui vale või tarbetuks osutunud eriala omandamisele raisatud aja- ja finantsressursid. 
    Ja endiselt kuuluvad majandusliku kindlustatuse skaala madalamasse serva humanitaarsed erialad. 
    Senikaua kui arsti ja õpetaja ametid ei tõuse ka rahalises mõõtes sellele väärikale nivoole, kuhu nad Eestis endastmõistetavalt kuulusid ju enne sõda, peame rääkima aga varakapitalismist või koguni üleminekuaja jätkumisest. 
    Seega siis ka uuest varumängijate põlvkonnast. 
    Repliik Fond pihtide vahel 
    ARGO IDEON 
    Isepäiselt tegutsenud Keskkonnafondi kinnipanek on loogiline samm valitsusliidu poliitikas, kes üritab kõigi vahenditega kontrolli alla saada riigi õmblustest ragisevaid rahaasju. 
    Sama loogiline on Maarahva Erakonna ja eriti eksminister Villu Reiljani vastuseis ümberkorraldustele, kuna sellega nihkuvad jõujooned veel ühes valdkonnas selgelt kolmikliidu kasuks, ja niiviisi ka erakapitali kasuks, kes seisab näiteks Reformierakonna taustal. 
    Suletava fondi asemele peab praegune võim tegema uue, veidi muutunud vormiga asutuse Keskkonnakeskus. 
    Selle sammu loogika tuleneb asjaolust, et loodushoiu ettevõtmisteks on suhteliselt hõlpsalt võimalik tõmmata juurde rahvusvahelist raha. 
    Viimane jääks aga tulemata, kui Eestis poleks üldse olemas selgelt eristuvat keha, milles riigieelarve raha ja mujalt laekuvad summad üldkasulikul eesmärgil kokku saada võiksid. 
    Keskkonnaraha ja säästueelarve ümber keerelnud debattidega on Riigikogu vastasrind tänaseks sisuliselt hävinud ning nüüd peab opositsioon tahes-tahtmata otsima tugevat vastukäiku. 
    Selle väljailmumine kujuneb lähiajal üheks põnevamaks poliitiliseks intriigiks, sest vaevalt küll keegi nõustub suunduma oktoobrikuistele kohalikele valimistele kaotusseisust. 
    Kultuur 
    Miks tõbrastunud aeg su kestus pole viiv - Tartus elav luuletaja Hannes Varblane tähistab täna oma 50. sünnipäeva 
    JÜRI KALDMAA 
    Tartus elavat-olevat ainult kaks luuletajat. 
    Esimene oled kahjuks sina. 
    Aga teine olen kindlasti MINA! 
    Nõndaviisi tervitab mind ikka ja jälle Emajõe Ateena tänavail tänane huliganist-jubilaar Hannes Varblane. 
    Nüüd on paras aeg vastukomplimendiks. 
    Kuigi - ei oska mina meelitusi öelda, ammugi Varblane. 
    Nägin Varblast esimest korda 1985. aasta suvel ja pidasin teda välimuse järgi Andres Ehiniks, kes on prillid ninale säädnud. 
    Samasugune kikkhabe, poeedikõnnak... 
    Nojah, piimahabemest võhiku asi. 
    Sünnipäevalaps väänleb hetkel muidugi krampides. 
    Ja mul on praegugi veel piinlik. 
    Tegelikult on aga Varblane bluesiv arbuja. 
    See ju päevselge. 
    Näiteks vaid kaks geniaalset luuletust: miks tõbrastunud aeg su kestus pole viiv (juba ainuüksi esimene värss võtab jalust nõrgaks, milline sheikspiirlik-göötelik hingus!) ja Pontoonsillal (igakordne kohustuslik valjuhäälne lugemine Emajõge ületades). 
    Ja nii edasi. 
    Ja edasi. 
    Luuletusi, mis poleks sini-sed ja kurvad, peaaegu polegi tema sule alt tulnud. 
    Ja oh kui palju kordi olen ma - kõiksugu printsesse ja prostituute, liblikaid ja linnukesi, haldjaid, feesid ja sülfiide, näkineide ja undiine, hetääre ja kokotte, libusid ja lesbisid, sireene ja siresääri,veenuseid ja dianasid, sinisukkasid ja tuhkatriinusid, barbisid, beibesid ja tibisid, loliitasid ja kätriine, hannasid ja mariannesid, viviane ja laurasid, nukukesi ja nümfe, hiirekesi ja kanakesi, kiisukesi ja gaselle - Hannese eeskujul mangunud-moosinud: SINA ARMASTA MIND! 
    Ent vaatamata pika nina ja tühjade pihkudega jäänud. 
    Veelgi avameelsemaks (NB! poeedile kohustuslik) minnes - Varblane ise ongi kehastunud blues. 
    Toosama wolf, kes how lib: I'm a whiskey drinkin' man/nobody wants me round. 
    Ent nagu teadjad räägivad, on kõik halb, mis meiega juhtub, meie enda süü. 
    Ning sellest tuleb teha omad ja - mis peamine - õiged järeldused. 
    Pakun omalt poolt ühe tagasihoidliku juhise. 
    Soovitus järgmiseks pooltsentenniumiks 
    Nüüd, armas Varblane, käest arp pane! 
    Sest oled seda tagund küllalt. 
    Kui loobud jonnita ja üllalt, siis paisud priskeks pankuriks, prii piinlemast: mis elu on ja miks. 
    Saad tunda, kuidas hääbub äng. 
    Su lossi laskub vesisäng, kus algab emand Mammonaga 
    õrnõnnis igavene armumäng. 
    Hannes Varblase sünnipäevaks andis kirjastus Ilmamaa välja tema luule valikkogu Avalikult halb, mille on koostanud Urmas Tõnisson. 
    REIN TOOTMA 
    Kui uskuda Kierkegaardi elustaadiumide teooriat, siis tundub, et mõnel pool Tartu esiluuletajaks tituleeritud Hannes Varblane on oma loomingus esteetilisest staadiumist kohe religioossesse siirdunud. 
    Ehk on ta oma elus varjamisi ka selle vahepealse, eetilise tsükli iseenese sees tormiliselt ja niisama valuliselt läbinud kui esteetilise, ja nüüd religioosset läbi elab, aga tema loomingus see küll märkimisväärselt ei kajastu. 
    Luulekogu Letaalse lõpuni esimeses tsüklis testament iseendale lahkab Varblane oma ülimalt vastuolulist suhet Jumala ja usuga, saatjaks hirm, armastus ja vihkamine. 
    Selle suhte klaarimise juures on erakordne just see, et oma pöördumistes Jumala/Kristuse poole Varblane INIMLIKUSTAB Jumalat, räägib Temaga kui võrdne võrdsega, kui inimene Jumala pojaga, kes elab inimesena maa peal. 
    Kristlik hirmuõpetus 
    Jaapanlaste vanasõna ütleb, et mehe saatus on mehe saatus ja elu pole muud kui meelepete. 
    Kristlikus kultuuris üles kasvanud Varblase meelest pole saatust olemaski, on vaid ülalt alla/teraks surutud rist (lk 9). 
    Küllap väljendub siin autori protest kristliku käsuõpetuse vastu: sina ei tohi seda, teist ja kolmandatki teha. 
    Ja käskudest-keeldudest kinnipidamine tekitab VIHA, nendest üleastumine aga HIRMU. 
    Nii on Varblase kontseptsioonis saanud nn armuõpetusest hirmuõpetus. 
    HIRM ongi VALU kõrval teine Varblase selle luulekogu värsse organiseeriv ja toniseeriv kujund. 
    Vähe on luuletusi, kus sellest otse või kaude ei räägita. 
    Hirm oleks justkui kõige alus ja lõpp, meie eksistentsi paratamatu kaaslane. 
    Castaneda küll kirjutab, et hirm on inimese põhivaenlastest esimene, mis tuleb võita. 
    Peamiselt indiaanlaste uskumuste põhjal kokku pandud õpetuse kohaselt on võimalik sellest kindlasti ka üsna lihtsalt üle saada (ka moslemite ja budistide jaoks ei ole see nii suur probleem), teine lugu on ristirahvaga. 
    Varblane kirjutabki sellest, et kristlikus kultuuris kasvanutel on väga raske, vaat et võimatugi vabaneda hirmust, sest HIRM on Kristuse õpetuse üks nurgakividest. 
    Armastus toob lunastuse 
    Luulekogu teises osas terenduvad siiski ka mõned helgemad noodid. 
    Soojuse saadikutena sügise- ja talvemaastikele murravad kildudena sisse tüdruk, armastus ja valgus. 
    Korraks justkui lepiks luuletaja Jumalaga ära - jõudes tõdemuseni, et Jumal ilmutabki end AINULT LÄBI ARMASTUSE, ja mitte kuidagi teisiti. 
    Aga see on vaid hetkeline nõrkusehoog, järelkaja küllap juba ammu kustunud igatsusest ja lootusest, sest ikkagi jääb domineerima veendumus, et SELLES ILMAS/ meid Jumal ei aita (lk 33) ning et pole ainuski pisar Ta palgelt/sulle toonud lunastust (lk 34). 
    Lunastusega on lood Varblase luules keerulised. 
    Ta küll kirjutab, et Jumal ei hooli temast, ei nuta tema pärast ega too talle lunastust, samas aga toob talle lunastuse tüdruk, sina (lk 19), seega armastus, seega Jumal. 
    Nii selles kui ka muus mõttes on Varblase vahekord Jumala/Kristuse/Kolm-ainsusega erakordselt vastuoluline ja segadust tekitav. 
    Ta nagu otsiks teed Jumala juurde, aga ei taha Temani lihtsalt ja kerget teed pidi jõuda. 
    Tõde on üks ja ainus, teid temani aga mitu ja eksitajaid palju. 
    Niikuinii on suurem osa kristlastest vaid variserid, ja Varblane ei taha nende hulka kuuluda. 
    Samas ei taha ta tunnistada mingeid tabusid ega pole talle ka midagi traditsioonilist püha. 
    Ometi pole ta maailmavaade pidetu ja amorfne. 
    See, et Varblase väärtusorientatsioon on kohati karjuvas vastuolus üldkehtivate normidega, on ühe luuletaja puhul täiesti normaalne nähtus. 
    Müüdavad mölakad 
    Siinkohal on sobilik puudutada mõne sõnaga meie ühiskonnas valla pääsenud tolerantsusemaaniat. 
    Siiski on kuskil piir, mida sallida ja mida mitte. 
    On asju, mida tuleb põlata ja vihata, mille vastu välja astuda ja võidelda. 
    Vähesed julgevad seda. 
    Varblane julgeb ja sellest on hää meel. 
    Kas Varblane vastandab end kogu maailmale? 
    Õnneks siiski mitte. 
    Riik, võim, raha ja meedia on vaba hinge jaoks põlastusväärsed küll, ent need on ebaisikulised nähtused, vahendid müüdavate mölakate (lk 35) käes, kelle pärast ristirahva poeedi hing peab kannatama. 
    Paraku on Varblase puhul tunda, et kannatamine tema jaoks juba kultuseks on muutunud - tema kolme viimase luulekogu traagikasse tardunud meelsus seda igal juhul kinnitab küll. 
    Hoolimata sellest, millest hirm, viha ja valu tekkinud on, väsivad nad ükskord lihtsalt ära. 
    Ning siis hakkad uskuma 102-aastast taati filmist Akira Kurosawa unenäod, kes ütleb noorele rändurile: Elu ei ole raske, elu on ilus ja huvitav. 
    Vahest ongi. 
    Ristirahvas kannatab võibolla ilmaasjata. 
    Rockmuusika sõidab Soome provintsi 
    TARMO VIRKI Seinäjoki 
    Lääne-Soomes Seinäjokis algab täna Soome selle suve kõige esinduslikum rockifestival Provinssirock. 
    Festival oma nelja esinemislavaga on viimastel aastatel paar korda välja müüdud, mis pole ka ime, sest Helsingist rohkem kui 300 kilomeetri kaugusele on toodud esinema mitmed praegused maailma rockmuusika tipud. 
    Tänavu on reedese päeva peaesineja Skunk Anansie, laupäeval algab briti tähtede kavalkaad: Stereophonics, Blur ja Manic Street Prea-chers (pildil). 
    Pühapäeval annavad festivalile väärika lõpu The Cardigans ja Suede. 
    Soome staaridest on kohal Jimi Tenor, Ultra Bra, Don Huonot ja paljud teised. 
    Kolme päeva pilet maksab umbes tuhat krooni, päevapiletid umbes 500. 
    Helsingist Seinäjoele ja tagasi pääseb rongiga 500 krooni eest. 
    Provinssirocki kohta vaata internetist aadressil www.provinssirock.fi 
    Majandus 
    Eestis enimostetud autod lähevad juulist odavamaks 
    HELVE LAASIK HARLI ULJAS 
    Riigikogu kiitis üleeile öösel heaks uued auto aktsiisimäärad, mille järgi näiteks 1996. aasta 2-liitrise mootoriga auto aktsiis väheneb 3800 krooni võrra, 2,5-liitrise mootoriga 1987. aasta BMW aktsiis aga 18 300 krooni võrra. 
    Aktsiis väheneb enimostetud 1,6-liitristel uutel autodel viiendiku võrra, suurema mootorimahuga autode ostmisel rohkem kui neljakümne protsendi võrra. 
    Vanad jäävad kallimaks 
    Vanemaid autosid Eestisse tuues peab arvestama, et ühe kuni viie aasta vanuse kasutatud sõiduki riiki toomisel tuleb iga aasta eest maksta aktsiisi 200 krooni, kuue kuni kümne aasta vanuse auto iga aasta eest 300 krooni. 
    Vanemate kui kümneaastaste autode aktsiisimäär on aga 500 krooni aasta eest. 
    Seitsmeaastane kaheliitrine auto kallineb umbes 5000 krooni võrra, kinnitas kasutatud autode müügiga tegeleva Atomic Transpordi tegevjuht Andres Sallo. 
    Tema sõnul tuleb see ostjal kinni maksta. 
    Praegu kasutatud autosid kuigi palju ei osteta, sest kõik ootasid aktsiisimäära muutmise otsust. 
    Ostja leiab tänavu 30 000-40 000 krooni maksev kümme või rohkem aastat vana Ford, Opel või Golf, kinnitasid kasutatud autode müüjad Postimehele. 
    Veel mullu osteti enamasti 60 000-70 000 krooni maksvaid viis kuni seitse aastat vanu autosid. 
    Fordi turundusjuht Juhan Mänd ütles, et mootorsõidukite uued aktsiisimäärad on märksa paindlikumad, üleminek ühest klassist teise on sujuvam. 
    Audidega kaupleva ASi Reval Auto müügijuht Peeter Tiitson ei usu, et vähendatud aktsiisimäär niigi kehvas seisus uute autode müüki parandab. 
    Ega suured soodustused autoostjatele ka olukorda eriti paranda, ütles Tiitson. 
    Uusi lisandub vähem 
    Mais lisandus autoregistrikeskuse büroode andmetel meie teedele 1610 sõiduautot, mis on 1485 auto võrra vähem kui aprillis. 
    Eesti teedele lisandus mais kõige rohkem Forde (207), Opeleid (178) ja Volkswageneid (166). 
    Mai alguse seisuga oli Eesti Autoregistrikeskuse andmetel kuni kolmeaastasi autosid 28 000, kolme- kuni kaheksa-aastasi autosid 44 000, kaheksa- kuni kümneaastasi autosid 80 000 ja üle kümne aasta vanuseid autosid 437 000. 
    Uus tehas kindlustab kodumaise jäätise liidripositsiooni turul 
    HELVE LAASIK KERSTI NEIMAN 
    Külma magusa sõbrad saavad Tallinna Külmhoone vastvalminud jäätisetehasest viiele tänavu juba turule toodud jäätisesordile veel seitse lisaks. 
    Juba sellel nädalal jõuavad müügile kolm uut liitrist perejäätist - pirniplombiir marmelaaditükkidega, virsku-passioni jäätis aprikoositükkidega ning kirsiplombiir kirsimoosiga. 
    Lisaks tulevad veel vahvlitopsid Miks ja Do-re-mi ning Premia pulgajäätise sari. 
    Konjunktuuriinstituudi uuringu kohaselt on meie kauplustes müüdavast jäätisest kaks kolmandikku kodumaine. 
    Tallinna Külmhoone nõukogu esimehe Margus Puusti hinnangul peaks pärast uue tehase avamist importtoodangu osa langema kümne protsendini. 
    Pulgajäätiste valik laieneb 
    Varem puudus külmhoonel pulgajäätiste valik, mistõttu osteti rohkem Soome Valio toodangut. 
    Nüüd on suurenenud ka väikepakendis jäätiste valik. 
    Balbiino juhataja Riho Niils ütles, et Tallinna Külmhoone uus jäätisetehas annab valusama hoobi importtoodetele. 
    Pisut võib turuosa kaotada ka Balbiino. 
    Olen kindel, et suuri muutusi Eesti jäätisetootjate turuosas ei tule, kinnitas Niils. 
    Valio Eesti ASi turundusdirektor Toomas Tava kinnitas Postimehele, et Tallinna Külmhoone uus jäätisetehas rõõmustab ka neid. 
    Külmhoone valmistab meile Alma kaubamärgiga topsi- ja perejäätist, ütles Tava. 
    Konkurentsi Valio ei karda. 
    Kes on harjunud Valio jäätise maitsega, ostab jätkuvalt meie toodangut, nentis Tava. 
    Tallinna Külmhoone hindab käibe järgi oma turuosaks Eestis 53 protsenti. 
    Balbiino turuosa on juhataja Riho Niilsi sõnul 37 protsenti, ülejäänu jääb importjäätistele. 
    28 tonni päevas 
    Tallinna Külmhoone plaanib tänavu müüa 3500 tonni jäätist, millest 500 tonni eksporditakse. 
    Uue tehase liinide tootmisvõimsus on kahes vahetuses kokku 28 tonni, ettevõte annab tööd 350 inimesele. 
    Külmhoone alustas jäätise tootmist 1956. aastal. 
    Coca-Cola skandaal jätab ameeriklased külmaks 
    ERKKI ERILAID 
    Kuigi Coca-Cola skandaal Euroopas üha laieneb ning firma läbimüük väheneb, tõuseb Coca-Cola aktsia hind New Yorgi aktsiabörsil. 
    Kui meedias on räägitud võimalusest mobiiltelefoni kasutades ajuvähki haigestuda, on alati kukkunud ka nende valmistajate aktsianoteeringud. 
    Vastupidiselt loogikale ostavad aga USA investorid haigusjuhtumeid põhjustanud Coca-Cola aktsiaid kokku. 
    Coca-Cola Euroopa-skandaal laienes Belgiast Prantsusmaale, kui üle 80 prantslase haigestus pärast firma toodete joomist. 
    Belgias ja Prantsusmaal kokku on haigusjuhtumite arv üle 200. 
    Poodidest korjatakse joogipurgid kokku ning Coca-Cola vähendas järsult tootmist oma Dunkirki tehases. 
    Ka Suurbritannias toodetud Coca-Cola korjatakse mujal Euroopas poelettidelt. 
    Coca-Cola aktsia tõusis eile seevastu esimese kauplemistunniga 0,20 protsenti. 
    Firma aktsia on siiski mai lõpust 5 dollari võrra odavnenud, langedes 64 dollarile. 
    Beeta Varahalduse analüütiku Mart Veskimäe sõnul on USAs börsile esitatud kõik skandaaliga seotud materjalid. 
    Kuna praegu veel puudub informatsioon haiguse konkreetse põhjustaja kohta, võtavad investorid asja rahulikult, märkis Veskimägi. 
    Pepsico on tema sõnul lubanud konkurenti aidata ega kasuta Coca-Cola probleeme ära oma turuosa suurendamiseks. 
    Tallinnas jätkub langus 
    Tallinna börsi käive kujunes eile eelnenud päevadega võrreldes suuremaks, kuid hinnad langesid kolmandat päeva järjest. 
    Ligi 19 miljonit krooni kogu käibest andis kauplemine Hansapanga aktsiatega. 
    Ühispanga maakleri Märt Helmja sõnul oli arvatavasti tegemist suurema müügiorderiga, mis hinda tublisti alla lõi. 
    Samas märkis ta, et antud alumistelt tasemetelt on ka kindel ostuhuvi olemas. 
    Hansapanga aktsia alumine serv on 72,75 krooni juures. 
    Agressiivset ostu veel ei pruugi tulla, rääkis maakler BNSile. 
    Pigem jäetakse sisse orderid madalamatele tasemetele. 
    Positiivse uudise peale võib õhuke turg ka kohe ringi pöörata, tõdes Helmja. 
    Hetkel siiski ei ole neid uudiseid, millele toetuda. 
    Leksil rohkem preemiaid 
    Leks Kindlustus kogus viie kuuga kindlustuspreemiaid 85,8 miljoni krooni, sellest maikuus 16,9 miljonit krooni. 
    Kindlustushüvitisi on selts viie kuuga välja maksnud 48,7 miljoni krooni ulatuses, sellest mais 8,6 miljonit krooni, teatas Leks Kindlustus börsile. 
    Leks Kindlustuse kogutud preemiate maht kasvas võrreldes mulluse viie kuuga 5,7 protsenti ja hüvitiste maht 26,8 protsenti. 
    Enim preemiaid on Leks Kindlustus kogunud kohustuslikust liikluskindlustusest - kokku 30,8 miljonit krooni. 
    Ettevõtete varakindlustusest ja kaskokindlustusest on selts kogunud vastavalt 7,7 miljonit krooni ja 24 miljonit krooni. 
    Eraisikutega on sõlmitud kaskokindlustuslepinguid 7,3 miljoni krooni eest ning eravara kindlustuslepinguid 5,6 miljoni krooni eest. 
    Karunädal 
    VEIKKO MARIPUU Suprema 
    Väärtpaberibörsile ei suutnud pankade teisipäeval avaldatud maikuu majandustulemused tuua elujõudu, ehkki normaalsed tulemused olid turule lõppeva nädala olulisemad indikatsioonid. 
    Vastupidi, turu nõrk vaim ja peale tulemuste avaldamist erinevaid arvamusi väljendanud analüütikute seisukohavõtud lisasid jõudu kõhklejate ridadesse. 
    Kõhklejate ja turu emotsioone jälgivate spekulatiivsete investorite vallandatud müügisurvele ei suutnud vastu seista ka positiivne uudis riigieelarve kärbete kiiremast läbiminekust Riigikogus ega ammugi mitte ettevõtete reinvesteeringute tulumaksust vabastamise ideede konkreetsemaks muutumine. 
    Seepärast lisandusid nädala lõpuosa müüjate hulka ka mõned tegelased, kellel sai isu täis kemplemistest Eesti õhukesel turul ning kes mõneks ajaks otsustasid sealt väljuda. 
    Paanikaks pole siiski alust, sest madalamale toodud hinnatasemed on toonud enam liikunud aktsiad taas tähelepanu keskmesse. 
    Suurenenud huvi lubab käibe suurenemist (ehkki lühiajaliselt, sest juuli on prognoositavalt rahulik kuu) ning peale madalamate hinnatasemete testimist rohkem kukkunud aktsiahindade korrektsiooni ülespoole. 
    Ka pankade koondbilanss näitab mitmeid tervenemise märke. 
    Nendeks on deposiitide jätkuv kasv ning esmakordselt sel aastal (kui jätta kõrvale marginaalne muutus veebruaris) suurenenud laenuportfelli maht. 
    Ülaltoodud tulemused lubavad teha üldistavaid arvestusi Eesti majanduskliima kohta tervikuna. 
    Eelmisest aasta keskpaigast alguse saanud ja selle aasta alguses jätkunud majanduslangus on hästi peegeldunud pankade koondbilansis, kus ebatõenäoliselt laekuvate laenude osakaal tõusis eriti kiiresti eelmise aasta lõpul, saavutades oma haripunkti märtsis. 
    Samal ajal viimastel kuudel tasakaalustunud laenuportfell lubab teha esialgseid järeldusi, et ka majanduse olulised mootorid - reaalsektor ja eriti oluline erasektori pool sellest - on paranemas. 
    Sellest, mis toimub konkreetselt reaalsektoris, saab paremini aimu juba järgmisel teisipäeval, kui avaldatakse mai tööstustoodangu numbrid. 
    Ehkki pankade tulemusi analüüsides on majanduse kui terviku normaliseerumine alles viimase paari kuu märk ja nende põhjal on vara teha kaugeleulatuvaid järeldusi, on mitmed börsiettevõtted raporteerinud korralikest tulemustest läbi kogu perioodi. 
    Rääkimata pankadest, eriti Hansapangast, millel on läinud majanduse kui terviku arengutendentse hinnates edukalt. 
    Hansapangal on võrreldes tema konkurentidega hoopis teine probleem - nimelt liiga palju omakapitali ja liiga vähe konkreetseid investeerimisvõimalusi lähitulevikuks. 
    Nõudlus laenude järele võib kasvada, kuid tõus pole kindlasti plahvatuslik. 
    Leedu suunal on üks potentsiaalne kandidaat Hermis pank ühte heitmas Vilniaus pangaga ning praegu arutluse all olevad plaanid Handlowyga ei pruugigi realiseeruda. 
    Seega on Hansapanga turuhinna langus viimastel nädalatel muutmas reaalsemaks võimalust, et pank võiks asuda oma aktsiate tagasiostmisele - panga jaoks küllaltki soodsate hindadega. 
    Unistus igavesest elust kipub täide minema 
    HARLI ULJAS 
    Kui millegi järele on turul nõudlust, tuleb vastav teenus ka välja pakkuda - raha üritab võitu saada inimese vananemisest. 
    Peatselt võite näha, kuidas paljud 90-aastased inimesed aktiivselt spordivad. 
    Nad võivad tennist mängida, mootorrattaga sõita või kaugust hüpata, rääkis Philip Lee Miller California Longevity instituudist Saksamaa ajalehele Die Welt. 
    Kuigi praegu ulatub keskmine eluiga olenevalt riigist umbes 60-75 aastani, peaks see mõne aasta pärast tõusma Milleri hinnangul ligi 96ni. 
    Samuti leidub suur hulk inimesi, kes elavad 120-aastaseks või isegi vanemaks. 
    Bioloogiline kell peatatakse tervisliku toitumise, liikumise, vitamiinide, geeni- ja hormoontehnoloogia abil, ennustab ka hormoonteraapia spetsialist Joseph Raffaele. 
    Surma saab edasi lükata 
    Ameerika Ühendriikide vanaduse vastu võitleva akadeemia presidendi Ronald Kaltci sõnul areneb tehnoloogia järgneva 50 aasta jooksul nii palju, et surma on võimalik edasi lükata. 
    Mõningate hinnangute järgi on siis võimalik tähistada ka oma kahesajandat sünnipäeva. 
    Sellise sünnipäeva tähistamist ei usu aga mitte kõik eksperdid, sest kui teadus on ühest haigusest jagu saanud, ilmub välja järgmine. 
    Samuti muutuvad paljud haigused, mis praeguseks peaaegu täiesti kadunud, mõne aja pärast raskemal kujul taas probleemiks. 
    Üheks vananemisevastase võitluse põhjuseks on Ameerika sõjajärgsete, nn beebibuumi-laste jõudmine soliidsesse ikka. 
    Samas on just neil, pärast sõda sündinutel ka piisavalt suur hulk vaba raha ning nad on nõus uute toodete eest maksma. 
    Ühendriikides ei tegele inimese välimusega enam mitte ainult kosmeetikafirmad, ka farmaatsiatööstusettevõtted on inimese naha molekulaarsed muudatused vananemisel uurimise alla võtnud. 
    Biotehnoloogia firma Geron Corp välja töötanud naharakud, mis lülitavad välja selle loomuliku protsessi vananeda. 
    Raku töötas Geron välja möödunud aastal ning praegu uurib firma, kuidas seda rakku patsientidesse istutada. 
    Üks, mille vastu samuti käib äge võitlus, on naha kortsumine. 
    Eelnevatel kümnenditel käis see valdavalt soovituse järgi jälgida tervislikku dieeti. 
    Järgneval aastakümnel võib aga kortsudevastane võitlus muutuda hoopistükkis tablettide neelamiseks. 
    Peaaegu kõik farmaatsiatööstusfirmad võitlevad mingite vananemisnähtuste vastu, alates ajutisest mälukaotusest kuni Alzheimeri tõveni. 
    Bristol Myersis patsientide tablettide abil taastumist jälgiva Richard Greggi sõnul on nad just aru saanud molekulaarsetest aspektidest naha vananemisel. 
    See avab meile täiesti uusi teid võitlemaks vananemise protsessi vastu, rääkis Gregg ajakirjale Forbes Global. 
    Kuigi farmaatsiafirmad kulutavad hiigelsummasid pikema eluea saavutamise nimel, põhjustavad rohud probleeme nii riiklikele asutustele, kindlustajatele, meditsiinieetika alal töötajatele kui ka farmaatsiatööstusettevõtetele. 
    Turustajatele tähendavad ravimid miljardeid dollareid. 
    Samas tähendab see suurenevaid kulutusi kindlustusfirmadele. 
    Mälu parandamise ravim 
    Probleem tekib just sellest, et pole teada, millised nähud peaks katma kindlustus, millised inimene ise. 
    Seega tekib küsimus, kuhu peaks meditsiin tõmbama vananemist lubava piiri. 
    Mõnedel juba praegu kasutatavatel rohtudel pole omadust parandada inimeste halba enesetunnet, vaid turgutavad neid, kes end ka ilma ravimiteta hästi tunnevad. 
    Näiteks võib tuua impotentsusravimi Viagra. 
    Farmaatsiafirma Novartis on jõudnud Alzheimeri tõve vastase rohu testimisel paljulubavate tulemusteni. 
    Kas see rohi aitab parandada mälu ka nn normaalsetel inimestel? 
    Novartise juhatuse esimees Daniel Vasella kostis, et mõnes mõttes ta loodab, et ei aita, mõnes mõttes, et aitab. 
    See muudaks inimese seisundit ning võiks põhjustada kõrvalnähte. 
    Ta lisab, et farmaatsiatööstus seisab dilemma ees - ühelt poolt soov teenida aktsionäridele kasumit, teiselt poolt komplikatsioonideoht. 
    Interneti-uss ExploreZip ründab arvutivõrku 
    ALLAN PARK 
    Nädalavahetusel internetis levinud viirus ZippedFiles ehk ExploreZip ei olegi klassikaline tarkvaraviirus, vaid on nn interneti-uss, mis levitab end ise ja jätab programmid puutumata. 
    Ussidest ühed hilisemad - Melissa ja Happy99 - on praeguse paharetiga võrreldes suhteliselt süütu katsetus, mis autori käest on kogemata jalga lasknud. 
    ZippedFiles levitab ennast inimeste abiga, kes käivitavad heauskselt elektronposti teel saadud programmi. 
    E-maili teel läheb viirus laiali ainult juhul, kui kasutatakse operatsioonisüsteemi Windows 95 või 98 koos e-maili programmidega Microsoft Outlook, Outlook Express või Exchange. 
    Viirus saadab kõigile sissetulevatele kirjadele vastuse, mille pealkirjaks on Please check these numbers, samuti sisaldab kiri faili Please ZippedFiles.exe, mille käivitamisel masin nakatub. 
    Teise levimismoodusena kasutab viirus unikaalset meetodit - otsib võrgus teisi tööjaamu, millel oleks teistele arvutitele väljajagatud kettaid koos juurdepääsuõigustega. 
    Sellist võimalust ei oska keegi karta, sest siiamaani pole ükski viirus niiviisi levinud. 
    Tänapäeva kontorite kohtvõrkudes on üksteisega andmete vahetamise huvides ketaste võrgule avatuks jätmine tavaline praktika. 
    Pärast nakatumist järgneb kõige hullem: viirus hakkab faile valikuliselt kustutama ning ohvriks langeb osa Microsofti toodete (Word, Excel, Powerpoint) dokumente ja faile, mille laiend osutab teatud programmeerimiskeeles kirjutatud programmi lähtetekstidele (C, C++ ja Assembler). 
    Ohvriks langenud failid ei kustu aga päriselt - fail ise jääb alles, aga ta pikkuseks saab null, mis on veel halvem kui lihtne kustutamine. 
    Lihtsalt kustutatud faili võib veel taastada, viiruse kasutatav meetod teeb taastamise palju raskemaks, kui mitte võimatuks. 
    Viirusetõrje tarkvara tuleb pidevalt uuendada, sest keegi ei tea kunagi ette, milline kuritahtlik viirus homme välja mõeldakse. 
    Sport 
    Soome unistab olümpiamängudest 
    Homme selgub 2006. aasta taliolümpialinn, Helsingi on üks põhisoosik 
    TARMO VIRKI Helsingi 
    Rahvusvaheline Olümpiakomitee valib homme 2006. aasta taliolümpialinna, põhisoosikute hulka kuulub ka elanike suurt toetust omav Helsingi. 
    Soomlaste toetus Helsingi taliolümpiataotlusele on püsinud ROKi skandaalidest hoolimata tugevana. 
    1997. septembris toetas olümpiataotlust 62% põhjanaabritest. 
    Tänavu mais püsis poolehoidjate arv sama suur. 
    Samal ajal oli olümpiavastaste hulk elanikkonna hulgas kahanenud kolmandikust 23 protsendini. 
    Soomlaste suur spordihuvi 
    Meie, soomlased, tavaliselt palju ei räägi, aga kui jutt on spordist, leidub viis miljonit asjatundjat. 
    5,2 miljonist Soome elanikust vaid 0,2 miljonit ei võta sel teemal sõna, ütles Soulis rahvusvahelisele pressile Harri Syväsalmi Soome haridusministeeriumist. 
    Helsingi võimalused on viimaste päevade jooksul kasvanud. 
    ROKile lähedalseisva väljaande Sportintern uurimuse kohaselt juhib kuuest kandidaadist pikaaegne favoriit Sion napi eduga Helsingi ja Torino ees. 
    Teised kandidaadid, Klagenfurt Austriast, Zakopane Poolast ja Poprad-Tatry Slovakkiast, on maha jäänud. 
    Olümpiakomitee segadused 
    Teised linnad esitlevad täna Soulis jätkuval ROKi istungjärgul kavandeid tulevastest spordiareenidest, Helsingi võib aga demonstreerida valmisolevaid ehitisi. 
    Rahvaarvu kohta taliolümpiamängudelt kõige enam medaleid kogunud Soomes pole talispordi suurüritust varem korraldatud. 
    1952. aastal toimusid Helsingis suveolümpiamängud. 
    Taliolümpia korraldusõigust taotleb Soome üheksandat korda. 
    Varasemad katsed läksid luhta, kuna maa pinnareljeef ei anna võimalusi mäesuusatamise läbiviimiseks ja olümpia jagamist kahe riigi vahel lubav ROKi reegel võeti vastu alles 1990. aastal. 
    Helsingi tahab korraldada olümpiat kahasse 1994. aasta taliolümpialinna Lillehammeri ning Lahtiga. 
    Täna toimub mängude saamiseks otsustav üritus: kõik kandidaatlinnad pakuvad ROKi liikmetele tunnipikkuse esitluse. 
    Valimiskomitee sõelub välja kaks finalisti, kelle hulgast hääletab ROKi täiskogu 2006. aasta taliolümpialinna. 
    Olümpiamängude taotlejate plaanidele andis kõige suurema löögi ROKi otsus keelata liikmete reisid kandidaatlinnadesse. 
    Otsus võeti vastu altkäemaksude ärahoidmiseks, samas muutis see olukorra segasemaks - tuleb osta põrsas kotis. 
    Ainsana on ROKi liikmed külastanud Sioni, kes taotleb olümpiat juba kolmandat korda. 
    Kandideerimiskomitee Helsinki 2006 projektijuhi Jari Piiraineni hinnangul poleks paljud kandidaatidest asunud mänge taotlemagi, kui oleksid teadnud mängureeglite muutmisest. 
    Helsingi eelised võrreldes Sioni ja Torinoga on mängude odavus. 
    Helsingi eelarve ulatub viie miljardi Eesti kroonini, Torino räägib 25 ja Sion 75 miljardist. 
    Nagano mängud maksid Jaapanile 180 miljardit. 
    Helsingi odavuse põhjuseks ei ole lahjad plaanid, vaid valmisolevad ehitised ja teed. 
    Ehitada tuleb vaid kiiruisutamise areen. 
    Helsingi nõrkuseks on ROKi vaheraport pidanud liiga pikka vahemaad teistesse võistluspaikadesse. 
    Piirainen märkis, et Lillehammerisse jõudmine võtab palju aega vaid jalgsi minnes. 
    Lillehammeris toimuksid mäesuusatamine, kelgutamine ja bobisõit. 
    Maailm ei vaja juurde ühtegi kelgurada, kinnitas Piirainen. 
    Helsingi kui ainus talvelinn 
    Konkurendid kritiseerivad Helsingi olümpiamängude jagamist kahe riigi vahel. 
    Piirainen on kindel, et Sion ja Torino viivad pärast mängude saamist kelgutamise Albertville'i. 
    Helsingi poolt räägib ka fakt, et enamik taliolümpiaid on toimunud Alpi nõlvadel. 
    Medalitabelite tipus olevates Põhjamaades on korraldatud vaid Lillehammeri olümpia. 
    Aus kosub tõsisest vigastusest 
    TÕNU KEES 
    Luksemburgi velotuuril kukkudes nimmeluud vigastanud profirattur Lauri Aus on kahel päeval käinud trennis, eile pakkus Casino klubi boss talle uut võimalust Tour de France'ile pääsemiseks. 
    Laupäeval algab Prantsusmaal neli päeva vältav tuur, lähen seda sõitma, ütles Aus. 
    Boss rääkis juba mõni aeg tagasi, et võib ühe mehe minuga asendada. 
    Ei tahtnud kelleltki vägisi kohta võtta, pidasin tiimikaaslasega ka ise läbirääkimisi. 
    Too ütles, et tunneb kergest haigusest väsimust, puhkus kuluvat marjaks. 
    Sai uue võimaluse 
    Aus võttis bossi pakkumise vastu pärast võimete proovilepanekut treeningul. 
    Niisuguseid otsuseid on raske teha, ei oska ennustada, kuidas end võistlusel tunnen, nentis casinolane. 
    Kuid igatahes saan Tour de France'ile pääsemiseks veel ühe väikese shansi. 
    Loobumise korral olnuks jutt ühelpool, sõitnuksin hommepäev koju ja istunuks järgmist võistlust oodates kuu aega, käed süles. 
    Kui Ausil õnnestub neli päeva kestev tuur lõpuni punnitada, osaleb ta 26. juunil tõenäoliselt ka Eesti meistrivõistlustel. 
    Seejärel paistab, märkis rattur. 
    Kolmapäeval harjutas Aus kergemalt, eile istus sadulas viis tundi ja üritas ka mägesid võtta. 
    Sõita saan, hoogu tasapisi kiirendades valu ei tunne, ütles ta. 
    Spurtimine valmistab esialgu raskusi. 
    Kondiväänaja julgustas 
    Ausi julgustas kondiväänaja, kelle abi on nii tema kui Jaan Kirsipuu varemgi kasutanud. 
    Ta pakkus, et saan 85-protsendise tõenäosusega hakkama, märkis Aus. 
    Ausi sõnul on Casino tiimisisene konkurents Tour de France'ile jõudmiseks tihe, viimastel võistlustel on kõik mehed hästi esinenud. 
    Bossi väitel on neli Tourile pääsejat kindlad, nende seas ka Jass, märkis Aus. 
    Kaks meest peavad kindlasti loobuma, kõigil ülejäänutel on võimalusi. 
    Aus kukkus raskelt Luksemburgi velotuuril, kuid sõitis etapi valuga võideldes lõpuni. 
    Esimesel hetkel diagnoositi tal haiglas nimmeluu murd. 
    Uus röntgenipilt kinnitas, et tegemist on mõraga. 
    Tim Duncani hiilgemäng mattis Knicksi 
    JÜRI MARAN 
    Korvpalliliiga NBA tõusva tähe Tim Duncani pidurdamatu punktijanu kindlustas San Antonio Spursile esimeses tiitlikohtumises New York Knicksiga võidu 89:77. 
    Knicksi pallurite püüdlused möödunud hooajal liiga parimaks uustulnukaks ja tänavu kõige väärtuslikumate pallurite valimisel teiseks hääletatud Duncani häirimisel jooksid liiva. 
    33 punkti ja 16 lauapalliga hiilanud Spursi 213 cm pikkune ründaja viis kiiruse ja sööduga ka kahe-mehe-kaitse kimbatusse. 
    Mäng ei läinud kergelt, ütles 23-aastane Duncan. 
    Vastased rassisid tugevasti. 
    Knicks on väga jõuline meeskond. 
    Pidin visalt pingutama, et leida vabu viskepaiku, enne kui nad mind jälle kätte saavad. 
    Jacksoni vajalikud kolmesed 
    Teise veerandaja spurdiga saavutatud 14:2 edu hoidnud võõrustajate rünnakuid panid 39 514 pealtvaataja ees elama ka David Robinson ja Jaren Jackson. 
    Koostöös Duncaniga Knicksi hõredavõitu eesliini üle trumbanud mitmekülgne Robinson kogus 13 punkti, üheksa lauapalli ja seitse tulemuslikku söötu. 
    Vahetusmees Jackson etendas tähtsat osa teisel poolajal, tuues 17 punktist 14 ja tabades seisul 74:68 kolmesega. 
    NBA kohamängude rekordi, 12 järjestikuse võiduni võib Spurs jõuda reedel koduareenil Alamodome'is toimuvas teises finaalkohtumises. 
    Lastes Duncanil visata 33 punkti, me ellu ei jää, ütles Knicksi peatreener Jeff Van Gundy. 
    Ja me peame kõrvaldama Jacksoni kolmesed. 
    Ilmselt hakkab Duncan jälle punkte jahtima, teda me täielikult ei pidurda. 
    Peamine ülesanne on lülitada teised mängust välja. 
    Tiitlitaotlejad valmistusid finaalheitluseks video abil, sest põhiturniiril polnud nad kohtunud. 
    Teadsime üsna hästi, mida nad teevad, rääkis Duncan. 
    Nad ei katnud mind nii teravalt kui ootasin. 
    Houston loodab võidunäljale 
    Kaotajate arvet kasvatasid Latrell Sprewell ja Allan Houston 19 punktiga, kuid teisel veerandil eksisid nad kahe peale kaheksal viskel järjest. 
    Knicksil tabas siis 18 rünnakuüritusest kolm ja meeskond kogus vaid 10 punkti. 
    Külaliste tagaajamise tapsid neljanda veerandi alguse kaheksa möödaviset üheksast katsest. 
    Võtmemängija Houstoni avaveerandi 10 punkti aitasid külalised juhtima 27:21, edaspidi takerdusid nad Spursi kaitsesse. 
    Püüdsime kohati visata nii rasketest paikadest, et tundus, nagu mänginuksime üle jõu käivas tempos, sõnas Van Gundy. 
    Vastaste kaitse vääris kiitust. 
    Põlvevigastuse süül paarist kohtumisest eemale jäänud Larry Johnson piirdus viie punktiga. 
    Nii teda kui 16 lauapalli kogunud Marcus Cambyt kollitasid lõpuminutitel isiklikud vead. 
    Chris Dudley ei suutnud Patrick Ewingut korvi all asendada. 
    Seeria on seitsme-mänguline ja nüüd oleme meie võidunäljasemad, sõnas Houston. 
    Enne peame õppima, mida tegime valesti. 
    Treener Van Gundy hinnangul tundis ta vastast liiga vähe. 
    Tallinna Postimehe kommentaar 
    Kuumalaine, jäätis ja jänesed 
    TIITO HIMMA 
    Viimasel ajal armastatakse tõsimeeli arutada, kes ise, üks või teine tuttav endises elus võis olla või milliseid huvisid sealt kaasa võtta, pidades silmas hingede rändamist. 
    Igatahes meie oleme oma endisest okupatsioonielust kaasa võtnud kampaaniate ja kontrollreidide lembuse, mis lahutamatult argieluga kaasas käib. 
    Ühe niisuguse kontrollreidi tegid möödunud kolmapäeval Tallinna transpordiamet, politsei ja turvafirma ESS. 
    Selle käigus kontrolliti Sõpruse puiesteel ühe trolliliini 56 sõidukit arvestuslikult 1760 sõitjaga ja avastati 184 piletita reisijat. 
    Seega saadi bussijäneste protsendiks 10,5 sõitjate üldarvust. 
    Suviti, räägitakse, on elu linnas igav, sest midagi erilist ei juhtu. 
    Siiski, viimaste päevade uudiseid uurinud, võib avastada huvitavaid seoseid. 
    Esiteks kuumalaine, millist isegi vanemad inimesed ei mäleta. 
    Teiseks teatab meedia, et viimase nädala jooksul on jäätisemüük kasvanud 60-80 protsenti. 
    Kolmandaks bussijäneste viimase aja suurim arv. 
    Näed siis, kuhu vanemate antud bussiraha kulutatakse! 
    Muidugi pole tehtud bussijäneste vanuselist analüüsi, aga huvi võiks see küll pakkuda, tõsijutt. 
    Reid nagu reidid ikka on lihtsalt kampaania ja nende põhjal pole võimalik eksimatuid kaugeleulatuvaid järeldusi teha. 
    Aga mõtlema panevad küll. 
    Kontrolliti ainult ühte trollibussiliini 2,5 tunni jooksul. 
    Mis annab alust arvata, et teistel trolli-, bussi- ja trammiliinidel oli olukord parem või halvem? 
    Kui prooviks õige välja arvutada, mitukümmend miljonit krooni jääb linnal aastas saamata. 
    Keelele kerkib ka küsimus, kas ühistranspordi piletihinna tõus ikka oli õigustatud? 
    Kui suures osas oli/on ühistranspordi korraldust pidevalt kummitav rahapuudus tingitud bussijänestest, mida piletihinna kergitamine leevendama oli määratud? 
    Alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõus suurendas salakaubanduse osa turul. 
    Linnapoliitikuid, kes ühe või teise otsuse langetavad, peaks huvitama, kui palju on piletihinna tõus suurendanud bussijäneste arvu. 
    Seda riigis, kus pool elanikkonnast arvatakse elavat vaesuses. 
    Paraku sõidavad otsustajad isikliku või ametiautoga. 
    Meelde tuleb tüütu tõde, et käskude-keeldude ja karistustega ei ole võimalik argielu reguleerida. 
    Kampaaniate ja karistavate kontrollreididega samuti mitte. 
    Tallinna saatused ja saladused 
    TEET KALLAS 
    Tallinn kubiseb saladustest. 
    Need ei toimi sugugi ainult öösiti. 
    Või kummitusküllases vanalinnas. 
    Või kloaakides. 
    Või Toompea saalis, kus võetakse vastu tuhandeid seadusi, mida mõistavad vaid vähesed. 
    Saladused on siinsamas, meie ümber, meie argipäevas. 
    Need kujundavad meie elu, meie maailmavaadet, meie saatust. 
    Olen põlistallinlane, mu kirjanikusaatus on paikne ja Tallinna-keskne. 
    Ometi ei ole ma suutnud avada ühtki Tallinna olulist saladust. 
    See vähene, mida senini suutnud olen, on mõne eriti huvitava saladuse ülestähendamine. 
    Mõnest on saanud novell, mõnest romaan. 
    Mõni jääbki niisama märkmeks. 
    Nagu näiteks alljärgnev saladuste ahel. 
    Kaks keskealist 
    Jutt on Petersonist ja Petrovist. 
    Need kaks keskealist tallinlast on sündinud ühel päeval, 1. jaanuaril 1958. 
    Üks sündis Tallinnas Kalamaja agulis (seal, kus kolm põlve ta esivanemaidki), teine Kasahstani avarustes (uudismaale sõitnud vanemate laps). 
    Jätame lapsepõlve ja kooliea vahele, sest need möödusid liiga erinevalt. 
    Aastail 1977-1979 võisid nad aga juba kohtuda, kuigi seda ei juhtunud: nad teenisid aega lähestikku asuvates väeosades hiiglaslikus sõjaväelinnakus Kaliningradi oblastis. 
    Kui tuli dembel, sõitis Peterson koju. 
    Petrov koju ei sõitnud, kuna teadis, et ta pruut on mehele läinud ja isa ennast surnuks joonud. 
    Ta märkas kasarmuvärava vastas tööpakkumist: vajatakse autojuhte, keevitajaid, abitöölisi... ühiselamukoht, hiljem korter. 
    Nii sattuski Petrov samuti Tallinna. 
    1982: Peterson abiellus. 
    Ta püüdis parandada oma korteriolusid, Kalamaja kõdunevast puumajast Õismäele pääseda, aga tulutult. 
    Talle anti mõista, et selleks, et Tallinnas uut korterit saada, pole soovitav olla eestlane. 
    Petrov abiellus samuti. 
    Suur liidutehas, kuhu ta tööle oli asunud, eraldas talle kahetoalise korteri Õismäel. 
    1985: Petrov ja Peterson puutusid esimest korda kokku ühes õllekas. 
    Petrov rääkis semude ringis anekdooti kadunud Brezhnevist. 
    Peterson kuulas pealt ja mõtles: ennäe, isegi nemad on hakanud niimoodi rääkima. 
    1988: Peterson seisis koos tuhandete kaasmaalastega suvisel lauluväljakul ja skandeeris pisarsilmi: Eesti, Eesti. 
    Petrov seisis Lasnamäel oma uue kolmetoalise korteri (mille oli saanud tehaselt seoses pere suurenemisega) rõdul, vaatas merd ja tundis tuska. 
    Lauluväljaku hääled kostsid temani selgelt ära. 
    Ta ei saanud ühestki sõnast aru, aga ta aimas, et asi pöörab jamaks. 
    1990: Peterson ja Petrov kohtusid viivuks (ent teineteist isegi vist ära tundes) Toompeal. 
    Petrov oli vintis. 
    Ta oli osalenud lossi ründamises, ta oli kaitsnud Nõukogude võimu. 
    Aga erilist usku sellesse värki tal enam polnud. 
    Peterson tormas Savisaare raadiokutse peale oma parlamenti kaitsma. 
    Mäletate ju küll, mis tookord juhtus... 
    Ja siis tuligi oma riik. 
    Petrov oleks hea meelega ära sõitnud, aga kuhu, kurat võtaks? 
    Venemaale, Kasahstani? 
    Teda ei oodatud kusagil. 
    Tehas suleti, Petrov jäi töötuks. 
    Kuni üks semu kutsus ta turule sigaretiäri ajama. 
    Eestlased rääkisid mingist privatiseerimisest. 
    Loll jutt, mõtles Petrov, ega saanudki aru, enne kui oli paberid ära täitnud ja oma Nõukogude korteri omanikuks saanud. 
    Ära sõita oli vist vara. 
    Kus tal ikka parem pidi olema? 
    Olmeäpardus 
    Peterson elas, töötas, kasvatas lapsi, tundis oma riigist rõõmu, aga siis hakkas tema kõdukorteri ümber mingi jant. 
    Kusagilt ilmus välja mingi volinik, kes esindas enda jutu järgi kedagi välismaalast, kas ameeriklast või rootslast või sakslast nimega Peters, ja soovitas Petersonil endale uus elukoht leida. 
    Teate küll, kuidas need asjad käivad. 
    Jama kestab siiani. 
    Lisaks jäi Peterson vahepeal mitu korda tööta. 
    Koos naisega vedasid nad siiski kuidagi välja... 
    1999. aastal luges Peterson juhuslikult näppusattunud ajalehest, et Lasnamäel on soodsalt müüa kolmetoaline korter. 
    Kuulutuse oli lehte pannud Petrov. 
    Ta otsustas niimoodi oma majanduslikku olukorda parandada: ostab asemele kahese, ülejäänud rahast saab tükk aega elada. 
    Nad ei tundnud algul teineteist ära. 
    Kui Petrov nimetas korteri hinna, ütles Peterson: aga see on ju kaheksa aasta kõva keskmine palk! 
    Ise tead, kehitas Petrov õlgu. 
    Ega mina seda riiki teinud ega neid hindu seadnud. 
    Tahad kärakat? 
    Küsis Petrov. 
    Ta polnud paha mees. 
    Mis sellest, et ta ei osanud riigikeelt. 
    Mis sa siis tegid sihukese riigi, kus sul kodu ära võetakse, imestas Petrov terve õhtu siiralt. 
    Pärast poolvindisena bussis istudes ja koju sõites mõtles Peterson: tõesti, milles Petrov süüdi? 
    Temale kingiti see korter ju tõesti Eesti riigi poolt. 
    Aga kahjuks polnud Petersonil raha. 
    Kuidas ka ei pinguta, üle 3000 krooni ta säästa ei suutnud. 
    Jah, aga ainult..., kus siis ikkagi mina tohin elada? mõtles Peterson. 
    Või pean ma tõesti kogu selle sünnilinna segadiku takkapihta kinni maksma? 
    Et Peters ja Petrov ei pahandaks? 
    Siin peab mingi suur saladus peidus olema... 
    Äkki olen just mina tõesti see hirmus inimene, kes on süüdi kõigis sõdades ja okupatsioonides? 
    Või on see mõni muu, veel hullem saladus? 
    Või on see ainult seadustatud olmeäpardus? 
    Olme? 
    Seniks-kuniks. 
    Mõne Petersoni jaoks on omaenese isamaa pinnal seadustatud lindpriius juba eksistentsiaalseks probleemiks muutunud. 
    Millist jäätist tarbite, kas ainult kodumaist? 
    Kadri Jäätma 
    Riigikogu liige 
    Eelistan kodumaist jäätist. 
    Mingi eriline gurmaan või jäätisespetsialist ma ei ole ega oska täpselt öelda, mis maitse on müügil olevatel arvukatel importjäätise sortidel. 
    Kodumaist tarbin peamiselt sellepärast, et ma üldse ja alati püüan tarbida Eesti tooteid. 
    Peeter Kern 
    ASi Starman tegevdirektor 
    Mina praktiliselt jäätist ei tarbigi, sest olen harjumuselt rohkem lihasööja. 
    Kui teinekord kuuma ilmaga ostangi mingi jäätise, siis just ikka niisuguse, mis parasjagu ette juhtub. 
    Ei ole tavaks sel puhul mingit vahet teha kodumaise või importjäätise vahel. 
    Kaia Sarnet 
    Kesklinna vanema asetäitja 
    Viimasel ajal ei mäletagi enam, millal jäätist sõin. 
    Kui aga meenutada, siis olen tarbinud ikka kodumaist jäätist. 
    See tundub kuidagi palju naturaalsema maitsega ja meeldivam kui importjäätis. 
    Eelistan shokolaadijäätist, aga ei põlga ära ka muid jäätisesorte. 
    Vello Priskus 
    Velto Kinnisvara juhatuse esimees 
    Tihtipeale söön jäätist autoroolis ja sellepärast ostan niisugust jäätist, mida oleks mugav autot juhtides süüa. 
    Ostan nii kodumaist kui ka importjäätist, kuidas kunagi. 
    Jäätise puhul ma ei jälgi rangelt, et toode oleks kodumaine. 
    Teiste asjade puhul küll. 
    Tallinna uudised 
    Koduta jäänud naist ootab kõlbmatu korter 
    URMAS SEAVER 
    Pirita linnaosa pakub 45-aastasele naisele, kelle sünnikodu lükkas selle ostnud ärimees buldooseriga kokku, kahekorruselises puumajas üürikorterit, kus puudub tualett ja mille ühes toas laiub suur auk. 
    Sünnikodu kaotanud Anne Noor ja tema abikaasa Urmas Noor (55) näitasid Postimehele linnaosa pakutavat kahetoalist üürikorterit Pirital Tamme tänav 1 asuvas kahekorruselises puumajas, mis meenutas pigem asotsiaalide kogunemispaika. 
    Ühe toa põrandal laius ruutmeetri suurune auk, elektrijuhtmed olid katki kistud, laest olid tükid väljas, veetoru katki ning kogu korter oli must ja räpane. 
    Alguses ei suutnud me tükk aega leida, kus on siin tualett, ütles Urmas Noor, kes koos abikaasaga käis neile pakutavat korterit esimest korda vaatamas veebruarikuus. 
    Kõrvalmaja elanikega vesteldes selgus, et tualett asub kõrvalmaja kuuris. 
    Kuid see on nii jõle, et sinna ei suuda minna, süda läheb pahaks. 
    Linnaosa taganeb lubadusest 
    Anne Noore sünnikodu lasi veebruari esimestel päevadel lammutada Pirita jõe ääres maa koos majaga ostnud Baltmotorsi üks omanikest Allan Aru. 
    Hoone rusude alla jäid ka majas üürnikuna elanud Anne Noore riided, raamatud, väärtasjad ja muu vara. 
    Abielupaar esitas seejärel Pirita konstaablile avalduse, mille põhjal algatas politsei ka kriminaalasja. 
    Toonase linnaosavanema Juhan Hindoviga oli meil kirjalik kokkulepe, et saame vähemalt meile pakutava korteri erastada, lausus Urmas Noor. 
    Ta lisas, et nüüd ei taha linnaosavalitsus kahetoalise korteri erastamisest enam kuulda ja pakub neile korterit vaid üürimiseks. 
    Teaduste Akadeemia Kirjastuses töötavad Urmas ja Anne Noor ei ole aga korteri üürimisega päri, sest pakutav elamispind tuleks enne suure raha eest elamiskõlblikuks teha. 
    Pärast pole aga mingit kindlust, et meilt seda käest ära ei võeta, märkis Noor. 
    Kui juba maja koos asjadega maha lammutati, mis siis veel üürilepingust rääkida. 
    Praegu Urmas Noore korteris Lasnamäel elava abielupaari sõnul oleks hulga raha kulutamine korteri peale mõeldav vaid juhul, kui korter neile hiljem ka erastataks. 
    Pirita linnaosa vanem Taimar Org ütles, et linnaosal pole võimalik kodu kaotanud Anne Noorele anda erastatavat korterit. 
    Meil on ligi sada inimest elamispinna järjekorras, samuti on halduskogu on otsustanud, et see korter ei kuulu erastamisele, lisas Org. 
    Linnaosa süüdistab maaomanikku 
    Org kahtles ka, et eelmine linnaosavanem Hindov oleks andnud kodu kaotanud Anne Noorele lubaduse Tamme tänaval asuva korteri erastamiseks. 
    Nüüdseks Põhja-Tallinna juhtiv Hindov ütles Postimehele, et ei mäleta täpselt, kas Anne Noorele pakutav pind oli mõeldud erastamiseks või mitte. 
    Org kinnitas, et maaomaniku lammutustöö ei saanud mingil juhul olla seaduslik. 
    Omanik on selgelt seadust rikkunud ja kui kriminaalasi ükskord kohtusse jõuab, siis tuleb maaomanikul tõenäoliselt kas tehtu kompenseerida või uus elamispind osta, märkis Org. 
    Ida politseiosakonnas kriminaalasjaga tegelev uurija ei soostunud Tallinna Postimehele seda enne juurdluse lõppu kommenteerima. 
    Maaomaniku Allan Aru esindaja on Tallinna Postimehele öelnud, et tema klient on pole tekkinud segaduses süüdi, sest kõik vajalikud load olid lammutamiseks olemas ning ei linnaosavalitsus ega keegi teine ole Allan Arule öelnud, et majas elavad üürilised. 
    Linnaplaneerimisameti juhataja asetäitja Märt Ilus märkis, et lammutamisluba ei anna õigust üürnikke katuseta jätta. 
    Lammutaja peab ise veenduma, et majas pole elanikke sees, lisas ta. 
    Sõjalaevad kutsuvad linlast pardale 
    KERSTI NEIMAN 
    Tallinna sadamas külas olevad Taani ja Prantsuse sõjalaevad kutsuvad nädalavahetusel igaüht pardale õhutõrjekahureid, raketiheitjaid ja patrulliseadmeid vaatama ning meeskonnaliikmetega juttu ajama. 
    Eile hommikul saabus viieks päevaks Tallinna Prantsuse rahvusliku mereväe aviiso-tüüpi sõjalaev Commandant L'Hermi-nier, mille meeskonda kuulub seitse mereväeohvitseri, 40 allohvitseri ja 45 meeskonnaliiget. 
    Pisut üle 80 meetri pikkuse ja 10 meetri laiuse aluse peamine ülesanne on lahingolukorras allveelaevade-vastane lahingutegevus rannikuvetes, mille sügavus jääb alla 200 meetri, tutvustas Prantsusmaa saatkond sõjalaeva. 
    Muu hulgas võib alus täita ka teisi ülesandeid, näiteks teha merelist järelevalvet rannikuvetes, päästetöid ja korraldada mereväelaste väljaõpet. 
    Laev on varustatud ühe 100 mm ja ühe 20 mm õhutõrjekahuriga, samuti kuulub laeva relvastusse üks 375 mm raketiheitja allveelaevade-vastaseks lahinguks ning neli torpeedoaparaati. 
    Laeval on ka kaks rööbasteed rakettidele ja üks hämamisrelv. 
    Prantsuse sõjalaev seisab Tallinna reisisadama A-terminali poolses küljes 17. kai ääres esmaspäevani. 
    Tallinlastele on laev avatud homme ja ülehomme kella 14-17. 
    Taani kuningliku mereväe patrull-laev Thetis seisab Tallinna Kesklinna sadama 3. kai juures juba alates esmaspäevast ja ootab külalisi pardale täna kella 16-18. 
    Visiidi ajal on lisaks mereväe etiketikohastele visiitidele ja muudele üritustele kavas ka kahepäevane mereõppus ning kaks laevaohutusõppust laeval, teatas mereväe pressiesindaja. 
    Laevaohutusalasest päästeõppusest 16.-17. juunil võtab lisaks Taani meremeestele osa Taani helikopter ja Eesti piirivalve lennusalga kopter. 
    Õppustel osalevad ka Eesti mereväe laevad Sulev ja Olev. 
    Linnapea hindas Vabaduse puiestee ikka räpaseks 
    RAIVO LOTT Raepress 
    Linnapea Peeter Lepa hinnangul pole tänavapuhastusega tegelevatel firmadel kontrolli oma töötajate üle, sest eilsel kontrollreidil selgus, et kohati olid Vabaduse puiestee tänavapuhastajad pori haljasalale loopinud, nagu nädal tagasigi. 
    Lepp märkis, et ilmselt puuduvad firmadel ka sanktsioonid halva töö või töö hoopis tegemata jätmise eest. 
    Linnapea sõnul tuleb firmadega lepinguid sõlmides sinna kirjutada ka trahvid tegematajätmiste eest. 
    Eile sõitis linnapeaga teistkordsele reidile kaasa transpordiameti juhataja Mati Songisepp, et vaadata heakorda bussipeatustes ja liikluse olukorda Pärnu maantee viaduktil, kus käivad remonditööd. 
    Vabaduse puiestee linnast väljuva tee äärtes oli puhastamist näha, sest nädal tagasi olid veel äärekivid liiva all, nüüd aga nähtaval, tõdes linnapea. 
    Vabaduse puiestee 134 maja ette olid loobitud suured krohvihunnikud. 
    Need hunnikud on linnapea sõnul seal juba tükk aega vedelnud. 
    Paar kilomeetrit eemal oli ühe maja ees juba rohtu kasvanud suur mullahunnik. 
    Linna poole tagasi sõites olid teeääred rohkem korrast ära. 
    Tee äärtes oli endiselt liiv maas. 
    Linnasuunalised bussipeatused olid enamasti puhastamata. 
    Linna ühest peamisest magistraalist jääb kokkuvõttes küllaltki räämas mulje, kuid seda muljet saab linnakodanik ise parandada. 
    Kui iga majaomanik hoolitseks oma kõnniteelõigu eest ja rehitseks maja ees muru, oleks pilt hoopis kaunim. 
    Linnapea ülesannete hulka ei kuulu iga prügihunniku tagaajamine, ent kui korralagedus on muutunud süsteemiks, tuleb asjadel silm peal hoida, märkis Lepp. 
    Lepa hinnangul tuleks jõuda selleni, et kedagi ei peaks spetsiaalselt sundima oma ümbrust koristama, vaid see kuuluks rohkem loomulike tegevuste hulka. 
    Linnapea vaatas ka tööde käiku Hendriksoni küürul ehk Pärnu maantee viaduktil. 
    Alates üleeilsest on töö seal korralikult käima läinud. 
    Hoolimata sellest, et viaduktil on kaks rida suletud, kulges liiklus kella 12 paiku häireteta ja liiklusummikuid ei olnud. 
    Volikogu venitab lisamiljonite võtmisega 
    AGNES JÜRGENS KAIDO TIITS 
    Volikogu hääletas eile istungi päevakorrast välja teisele lugemisele jõudnud lisaeelarve ja sellega seotud lisalaenu võtmise ettepaneku, mistõttu võivad Tallinna kvartalisisesed teed jäädagi tänavu remontimata. 
    Abilinnapea Heigo Kaldra avaldas enne eilset volikogu istungit kartust, et eelarve teine lugemine ei lähe läbi ja kogu lisaeelarve vastuvõtmine on küsimärgi all. 
    Tema hinnangul on isegi koalitsioonipoliitikud hakanud kahtlema lisalaenu otstarbekuses. 
    Eelarve eelnõu teise lugemise edasilükkamiseks tegigi ettepaneku koalitsiooni ühisnõupidamine. 
    Elu on läinud halvemaks 
    Kaldra väitel on olukord läinud halvemaks, kui see paistis paar kuud tagasi Tallinnale lisalaenu kavandamise ajal. 
    Me näeme, mis toimub linnas, mis toimub riigis - taustsüsteem on täiesti muutunud, märkis ta BNSile. 
    Fraktsiooni Tallinn esimees Jüri Ott põhjendas lisaeelarve vastuvõtmisega viivitamist vajadusega täpsustada, kuhu lisaraha ikkagi läheb. 
    Ka tahame teada täpseid prognoose tänavuse eelarve laekumise asjus, ütles ta. 
    Selle järgi otsustame, kas üldse on vaja laenu võtta. 
    Tallinna volikogus opositsiooni esindav reformierakondlane Rein Voog märkis juba kaks nädalat tagasi, et kahtleb lisalaenu vajaduses. 
    See seab linnale äärmiselt suure koormuse mitmeks järgmiseks aastaks ja mõjub maksumaksjatele kahjulikult, hoiatas ta. 
    Ta juhtis tähelepanu sellelegi, et riik kavandab hoopis kokkuhoidu ehk negatiivset lisaeelarvet. 
    Voogi hinnangul võivad Tallinna poliitikud tahta positiivse, peamiselt kvartalisiseste teede remondiks mõeldud lisaeelarve näol teha populistliku valimiseelse liigutuse. 
    Volikogu koridorivestlustes avaldasid mõned opositsioonipoliitikud mõtet, et lisalaen annaks võimuparteidele võimaluse mõne miljoni krooniga rahastada oma valimiskampaaniat, kuna tee-ehitus on kogu maailmas tunnustatud rahapeitmisvõimalus. 
    Osa auku, osa teedele 
    Positiivse lisaeelarve ja sellega seotud lisalaenu tegelik algataja on ajakirjanduse andmetel Keskerakond, kelle esimees Edgar Savisaar on ka volikogu esimees. 
    Lisaeelarve on eelnõu järgi 100,8 miljoni krooni suurune ja kohalikult rahaturult võetav laen 130 miljonit krooni. 
    Rahandusameti juhataja Heino Tonsiver ütles, et 130-miljonilisest kavandatavast lisalaenust täidaks 30 miljonit krooni ära selle augu, mis tekib linnavara müügi vähenemisest. 
    Siis võime arvestada sellega, et tänavuse eelarve auk ei kujune mitte 180 miljoni krooni, vaid 150 miljoni krooni suuruseks, arvutas ta. 
    Sada miljonit jääks Tonsiveri sõnul aga lisaeelarve tarvis, sellest 80 miljonit läheks kvartalisiseste teede peale ja 20 miljonit busside ostmiseks. 
    Suurem osa teede remondist oli kavas korraldada kommunaalameti kaudu, kuid osa raha oleks läinud otse kolmele linnaosavalitsusele, kes oma piirkonna teede remondi eest ise vastutavad. 
    Lisaeelarve eelnõu teine lugemine on volikogus kavas 1. juulil. 
    Kui siis eelnõu edasi lükkub, jääb selle menetlemine sügisesse, kui on juba hilja teede remondiga alustada. 
    Tulumaksu alalaekumine lööb linna eelarvesse kahesajamiljonilise augu 
    AGNES JÜRGENS 
    Linnavalitsus andis eile volikogule teada, et peamiselt tulumaksu alalaekumise tõttu ähvardab tänavuseks kavandatud linnaeelarvet kuni 180 miljoni krooni suurune auk. 
    Abilinnapea Heigo Kaldra sõnul on eelarvearuanne sünge, sest laekumised on kavandatust oluliselt kehvemad. 
    Kõige suurem puudujääk on üksikisiku tulumaksu osas, mida tänavu viie kuuga on linnakassasse jõudnud 38 protsenti kogu aastamahust ehk loodetust 24 miljonit krooni vähem. 
    Kui teisel poolaastal olukord ei parane, tekib tulumaksu alalaekumisest linnakassasse 60 miljoni kroonine auk. 
    Kui ka kõiki teisi kavandatud tulusid koguneb järgmise seitsme kuuga linnakassasse vähem, jääb aasta eelarvest puudu kokku 180 miljonit krooni, varade müügi plaani vähendamisel 30 miljoni krooni võrra aga 150 miljonit krooni. 
    Kaldra ei välistanud ka negatiivse ehk säästueelarve koostamise vajadust, kuid ilmselt enne sügist linnavalitsus ega ka volikogu selleni ei jõua. 
    Rahandusameti juhataja Heino Tonsiver kinnitas, et eelarve auk esialgu linlastele tunda ei anna. 
    Me pole seda veel arutanud, kust hakkame raha vähemaks näpistama, ütles Tonsiver. 
    Ootame ja loodame, et teisel poolaastal olukord paraneb. 
    Heino Tonsiveri sõnul on linnavalitsus küll tegelnud tänavuse eelarve raha ümber-jagamisega, kuid see ei ole muutnud eelarve üldist mahtu. 
    Oleme ringi tõstnud raha, mis mõnel objektil on üle jäänud, märkis ta. 
    Ka lootis Tonsiver, et 130-miljonilisest kavandatavast lisalaenust saab 30 miljonit linnavara vähese müügi tagajärjel tekkinud augu lappimiseks. 
    Püüdjad viivad tänavakoerad varjupaika ja saadavad keldrikassid otse loojakarja 
    KAIDO TIITS TRIIN OLVET 
    Kuigi kodutute koerte varjupaik püüab kinni nii tänaval hulkuvad koerad kui ka kassid, ootab viimaseid ees kohene hukkamine, samal ajal kui koertest saavad varjupaiga elanikud. 
    Kolmapäeval kavatses endine linnapea Hardo Aasmäe oma punakat karva kassi maale suvitama viia ning enne seda ka ära süstida. 
    Tiia Toometi loomakliinikust väljudes ehmus meekarva silmadega Jossu ning lasi kiiresti lähedalseisva auto alla jalga, et pärast väikest varitsust söösta Jaama turule. 
    Muidugi ma otsisin teda turult, aga seal on putkasid ja müügilette kümnete kaupa ja üks kass suudab sinna jäljetult kaduda, rääkis Aasmäe. 
    Rääkisin turvameestega, kes turukasse nägupidi tunnevad. 
    Ilmselt on sealne kassimaffia minu puhta maniskiga kiisu välja ajanud. 
    Turukõutsid juba uut isast kassi enda hulka ei võta. 
    Kahest kassist saab kähku kari 
    Tallinna kommunaalameti heakorragrupi peaspetsialist Margit Rüütelmann ütles, et erinevalt koertest ei hakata kinnipüütud kasse kuskil hoidma, vaid pannakse kohe magama. 
    Kodutute kasside püüdmisega tegeleb kodutute koerte varjupaik, mille auto sõidab linnas ringi ning korjab rääbakad kassid kokku. 
    Kui ikka on näha, et kass on puhas, terve ja hästi toidetud, siis jäetakse ta vabadusse, ütles Rüütelmann. 
    Peaülesanne on ikkagi haigete ja kodutute loomade kokkukorjamine, päevaks-paariks hulkuma läinud kodukass leiab ise kodutee üles. 
    Kasside kiipidega märgistamist ei ole Rüütelmanni sõnul Tallinnas veel massiliselt tehtud, sest kasse on koertest oluliselt rohkem, kiibid on küllalt kallid ja kassid kõnnivad sagedamini omapead ringi. 
    Koerte varjupaigal on kiibilugejad olemas, vajaduse tekkides saab selle abil ka kasse kontrollida. 
    Ilmselgelt rootsakat ja silmitut keldrikassi ei ole ju mõtet kontrollidagi, lisas Rüütelmann. 
    Kui kristalselt aus olla, siis jätkub hulkuvaid kasse ilmselt veel tükiks ajaks. 
    Ühed elavad keldrites, teised gastroleerivad niisama ringi, ja kui kaks kassi kokku saavad, tuleb neid peagi riburada pidi juurde. 
    Pealegi on paljud inimesed hakanud tänavakasse toitma ja tänu sellele ei meelita neid söögiga enam lõksu lähedalegi. 
    Rüütelmann mainis ka juhtumit, kus kasse toitvad mammid püüdsid kassipüüdjate auto aknaid kividega sisse pilduda. 
    Eesti kassikasvatajate liidu Felix president Juta Truusa märkis, et kallid tõukassid naljalt kaduma ei lähe, sest omanikud valvavad neid hoolikalt. 
    On küll olnud juhuseid, kui kass on lahti jäetud akna kaudu jalga lasknud või on keegi vaadanud, et ilus kass, ja võtnud ta õuest kaasa, rääkis Truusa. 
    Tavaliselt panevad kassiomanikud ümberkaudsetele majadele kuulutused üles ja keegi toob selle peale kassi tagasi. 
    Need kassid, kes õues harva käivad, ei lähegi majast kaugele, sest on võõrasse kohta sattumise pärast paanikas. 
    Ilma tõupaberiteta pole vargal mõtet tõukassi müüa, sest just paber on see, mis kassi hinda näitab. 
    Varjupaik koeri täis 
    Kodutute koerte varjupaiga juhataja Silvia Reemanni sõnul pidas varjupaik eilse seisuga ülal 258 koera, kuid linnaga sõlmitud lepingu alusel maksab linn vaid 130 koera ülalpidamise eest. 
    Linn maksab varjupaigale koerte püüdmise eest 125 krooni, koos uinutamisega 500 ja hoidmise eest 18 krooni. 
    Kuna varjupaigas on veel kaks vaba kohta, siis lubas Reemann hakata vanemaid koeri uinutama, et uutele tulijatele kohta teha. 
    Iga päev toovad oma töötajad või linnainimesed varjupaika viis kuni kaheksa looma, kuid uue kodu leiab neist vaid iga teine. 
    Kuigi mai alguses soovisid linnaosad, et kodutute koerte varjupaik hakkaks mööda linnaosasid patrullima ja sealt hulkuvaid koeri püüdma, siis eile teatas Reemann, et nad ei saa seda teostada, kuna buss on katki ja selle parandamiseks pole raha. 
    Viimasel ajal tuuakse meile väga palju tiineid loomi, ütles Reemann. 
    Samuti varastatakse tõuloomi ja viiakse endale koju, kuid vana koer ei harju uue peremehega ja siis lastakse loom hulkuma ja ta satub meie juurde. 
    Varjupaigast väljuvad seni tundmatud loomad juba registreerimisnumbriga. 
    Piletita sõit viis trellide taha 
    HANS ULMISTE 
    Tallinna transpordiamet, politsei ja turvafirma ESS tabasid kolmapäevase kontrollreidi käigus trollibussidest 2,5 tunniga 184 jänest, piletita jäi vahele ka kaks politsei poolt tagaotsitavat isikut. 
    Kolmapäeval kell 17-19.30 kontrolliti Sõpruse puiesteel 56 trolli, milles oli ligikaudu 1760 reisijat, neist 184 puudus pilet. 
    Seega oli piletita reisijaid ühistranspordis 10,5 protsenti, mis on transpordikontrolli osakonna juhataja Arik Murumägi sõnul viimase aja suurim. 
    Reidi käigus tabati ka kaks politsei poolt tagaotsitavat. 
    See rekord ei pruugi sugugi püsima jääda, lausus Murumägi. 
    Me püüame igal nädalal ühe sellise reidi korraldada, kus võtame marsruudilõigu ja saadame 20 inimest seda kontrollima. 
    Paraku sõltub sellise reidi korraldamine sellest, kas politseiosakonnal on vaba patrullautot meile appi saata. 
    Meie asutusel ei ole õigust ega võimalust inimeste isikuandmete kontrollimiseks. 
    Kui piletita reisija ei esita kontrolörile dokumente, saab ainult politsei tema suusõnaliselt öeldud isikuandmed üle kontrollida. 
    Seekord osutusid kaks jänest isikuandmete ülekontrollimisel tagaotsitavaks, reidil osalenud politseinikud pidasid nad kinni ja toimetasid politseiosakonda. 
    Murumägi rääkis, et veidi alla poole aasta on piletikontrolöre saatnud ESSi turvamehed ja see on muutnud kontrolöride töö palju rahulikumaks. 
    Meie inimeste läbipeksmine on tunduvalt vähenenud, lausus ta. 
    Aga ikka juhtub. 
    Ka eilsel reidil said jänese käest sugeda nii kontrolörid kui ka turvamees. 
    Reidi ajal on meil ka politsei lähedal, kuid seekord pidasid turvamees ja meie kontrolörid ründaja oma jõududega kinni. 
    Murumägi sõnul aitas ka mullu kontrolöridele välja antud vormirõivastus konfliktide vähendamisele kaasa. 
    Tollane kartus, et kui kontroll on kaugelt näha, ei jää piletita sõitjad enam vahele, osutus alusetuks. 
    Murumägi hinnangul on vahelejäänud jäneste arv aina kasvanud. 
    Üüri piirmäär ahistab majaomanikke 
    AGNES JÜRGENS 
    Üürimajade omanikud tunnevad ennast diskrimineerituna ja väidavad, et on sunnitud turumajanduse asemel arendama varimajandust, sest kohalik omavalitsus hoiab juba neljandat aastat kinni kaheksakroonisest üüri piirmäärast. 
    Tallinnas kehtib kaheksakroonine üüri piirmäär 1995. aastast. 
    Kuigi seadus näeb ette selle iga-aastast ülevaatamist, ei ole linnajuhid sellega tegelnud, ütles Nõmmel elav Malle Ilves, kelle abikaasa sai õigusjärgse omanikuna tagasi kaks üürimaja. 
    Aga vahepeal on tõusnud elektri, ehitusmaterjalide, prügiveo ja isegi telefoniteenuste hind. 
    Ilvese sõnul tuleb tema koos abikaasaga majade hooldamisega ainult seetõttu toime, et nad teevad kõik tööd alates lumerookimisest ja lõpetades muruniitmisega ise. 
    Sellest, et võtaksime firmasid appi, ei saa juttugi olla, kinnitas ta. 
    Ilves oli kindel, et üüri piirmäär soodustab musta tööjõu palkamist ehk varimajandust. 
    Kui võiks aja tagasi kerida, jätaksime üürimajade pidamise oma elust kui kahjumiga ettevõtluse vormi kindlalt välja, väitis Ilves. 
    Aga praegu oleme sellises seisus, et ei saa maja isegi tütrele kinkida, sest võõrandamise puhul tuleb saada üürnikelt notariaalselt kinnitatud nõusolek. 
    Ilvese hinnangul on viimane aeg avardada omanike õigusi ja võtta midagi ette üüriga. 
    Kui poliitikud ei usalda seda päris vabaks lasta, siis tõsta tuleb küll, märkis ta. 
    Ta lisas sedagi, et õigus piirmäära kehtestamiseks tuleb kohalikelt omavalitsustelt seadustega ära võtta, et seda ei kasutataks poliitilise võitluse vahendina ja häälte kogumiseks. 
    Ilvese hinnangul peaks riik seni, kuni ta ise ei jaksa üürikortereid ehitada, innustama üürimajade omanikke üürnike eluaseme eest hoolt kandma. 
    Naeruväärselt madal üür tekitab ka sellise kontingendi, kes võivad korterit tühjana hoida ja mujal elada, sest üür moodustab töötavate inimeste sissetulekust vaid kaks kuni viis protsenti, juhtis Ilves tähelepanu. 
    Ta lubas õigusjärgsete omanike liidu kaudu teha poliitikutele ettepaneku hakata üüre diferentseerima üürnike sissetuleku järgi, kuna praegu peavad paljud pensionäridest majaomanikud sunniviisiliselt kaudset sotsiaalabi osutama neile, kes saavad head palka ja abi ei vaja. 
    Üleminekuaeg 
    Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu juhatuse esimehe Jüri Estami sõnul ongi tagastatud üürimajade omanike põhiküsimuseks liiga madal üüri piirmäär. 
    Kuidas tuleb ots otsaga kokku ja teeb veel remontigi omanik, kelle jaoks hinnad pidevalt tõusevad, kuid kes ise hinda tõsta ei tohi? küsis ta. 
    Estam kinnitas, et praegune üürimehhanism toidab varisektorit ja korruptsiooni ning sunnib inimesi kramplikult oma korterist kinni hoidma. 
    Üürisuhted peavad toimima sotsiaalse vereringena, mis tähendab, et õige inimene satub õigesse, talle taskukohasesse korterisse, ütles Estam. 
    Tundub, et paljud inimesed tahaksid mujale kolida, kuid praegune jäikus pärsib seda. 
    Kuigi Estami andmetel ei toonud näiteks Ühendriikides üürikontrolli üleöö kaotamine kaasa katastroofi, oleksid meie omanikud tema sõnul nõus kahe-kolmeaastase üleminekuajaga. 
    Aga seni, kuni riik vastutab üüri piirmäära eest ja on sellega seadnud omanikele lae ette, tuleks tal maksta omanikele toimetulekuks kompensatsiooni, märkis ta. 
    Kaks päeva tagasi tutvustas Estam omanike probleeme peaminister Mart Laarile. 
    Üüri piirmäära vabakslaskmine vajab omanike arvates parlamendi otsust, kuid Laar soovitas esialgu kohalike omavalitsuste tasandil asju ajada, märkis Estam. 
    Äriühingud saavad hakkama 
    Linnavalitsus on esitanud volikogule elamumajandust ja elamusuhteid käsitleva arengukava eelnõu, kus muu hulgas on juttu üüride reguleerimisest. 
    Selle järgi peaks tänavu kehtima Tallinnas 12-kroonine üüri piirmäär, mis tuleval aastal kerkiks 15 kroonini. 
    Volikogu ei ole arengukava kinnitanud ja ka üüri piirmäära muutmist pole veel kavas. 
    Minule teadaolevalt ei ole linnavalitsus üüri piirmäära muutmiseks volikogule eelnõu esitanud, kinnitas linnavaraameti asejuhataja Priit Pärtelpoeg. 
    Tema sõnul näitavad arvestused, et üürimaju haldavad linna äriühingud saavad sellise rahaga hakkama. 
    Kusjuures paljud kodanikud ei jõua sedagi üüri maksta, ütles ta. 
    Kuna juulis läheb linna ametnikkond kollektiivpuhkusele ja seejärel algab kohalik valimisvõitlus, ei ole üüriasjus muutusi niipea oodata. 
    Tartu Postimehe juhtkiri, kommentaar ja karikatuur 
    Laulupidudel leiab eesti rahvas end taas 
    LAURI VAHTRE, ajaloolane 
    Sada kolmkümmend aastat - see paneb mõtlema. 
    See teeb umbes viis inimpõlve, mis tähendab, et esimesele üldlaulupeole sõitsid meie vanaisade vanaisad ja vanaemade vanaemad. 
    Peab siis olema ikka üks vägev traditsioon, mis on vastu pannud esiteks ajale, teiseks aegadele. 
    Ajad on selle 130 aasta jooksul olnud nii erinevad, kui nad ühe rahva elus üldse olla saavad. 
    Laulupidudel on laulnud ärkav-tärkav verisulis rahvas, vaba ja võidukas rahvas, allaheidetud ja murevaevas rahvas, taasvabanenud ja paljukannatanud ning paljud illusioonid kaotanud rahvas. 
    Ainus, mis neid ühendab, on see, et lauljaks, kuulajaks, naerjaks ja nutjaks oli eesti rahvas. 
    See eesti rahvas oli 1869. aastal seesama, kes praegu, kuid siiski teine; ta oli teine kui täna, kuid siiski sama. 
    Tollal alles olime ühtseks, tänapäevases mõttes rahvaks saanud ja saamas, nüüd oleme juba mõnda aega rahvas olnud, kuid selleks ühtlasi ikka alles saamas, sest rahvaks saamise protsess kestab seni, kuni kestab rahvas. 
    Läbi laulupidude võiks kirjutada terve eestlaste vaimse, nö rahvuspsühholoogilise ajaloo ärkamisajast tänase päevani. 
    Kõik üldrahvalikud rõõmud, mured, ootused ja pettumused on laulupidudes sel või teisel kombel oma väljenduse leidnud. 
    Rahva sünd 
    Ent nii nagu muutub igavesti rahvas, muutuvad ka tema laulupeod. 
    Mitte kuskil pole kirjas, et eestlased oma iseolemiseks igavesti just laulupidusid vajaksid. 
    1869. aastal aset leidnut on iseloomustatud suure kokkusaamise päevadena, mil eestlased nägid endid esimest korda palgest palgesse kui rahvast, rahvust. 
    Tol ajastul oli teisigi suuri kokkusaamisi, kuid I üldlaulupeo oma tõuseb neist selgelt peajagu üle. 
    Tänapäeval, kui oleme jõudnud infoühiskonna künnisele, on meil toonast ilmutuslikku kogemust ühtaegu kerge ja raske mõista. 
    Kerge selles mõttes, et kommunikatsiooni ehk ühiskonna sidususe tähtsus on muutunud aabitsatõeks. 
    Raske selles mõttes, et oleme selle sidususega juba kaunikesti harjunud. 
    Me suhtleme telefonitsi, saadame e-maile jne, ega anna endale aru, milline ülev sündmus toimub, kui kasvõi kaks inimest saavad kokku, saati siis terve rahvas. 
    Üldse on infot tänapäeval juba liiga palju - mure, mille eest hoiatati juba 1960. aastail, kui mitte varemgi. 
    Kui sidusus 19. sajandil paranes (kiirem post, paremad liiklemisolud ja -vahendid), siis tõi see inimesi üksteisele lähemale. 
    Nüüd hakkab meile kaela sadav infohulk inimesi hoopis lahutama. 
    See on tõsine probleem, mille lahendus ei ole teada. 
    Jääb vaid loota, et inimesed jäävad ka tulevikus ikkagi inimesteks ega internetistu pöördumatult, nii et neil säilib vajadus aeg-ajalt täiesti arhailisel ja iidsel viisil kohtuda. 
    Ja miks mitte siis laulupidudel. 
    Meie Nokia 
    Muidugi pole laulupidu vaid koht, kus kokku saada. 
    Laulupidu on koht, kus laulda ja laulu kuulata. 
    Eestlaste muusikatraditsiooni muutumine 19. sajandil on üks vägagi huvitav nähtus, mida on palju uuritud ja mida võib edaspidigi palju uurida. 
    Väita, et eestlaste ürgse ja õige regilaulu asemele astus saksapärane ilutsev trullallaa, oleks tõe vulgariseerimine. 
    Jah, muusikamaitse muutus, kuid ilma võõra sunnita ja loomulikul teel. 
    Teiseks säilitasid ka uuem rahvalaul ja koorimuusika mitmeid vana helikeele jooni. 
    Omaaegsed ajalehesõnumid tunnistavad, kuidas maarahvast publik näiteks Aino Tamme kontsertidel võttis erilise soojusega vastu just rahvalaulutöötlusi. 
    Üldse oli muusika selleks kultuurivaldkonnaks, mis hakkas kõige esimesena põhjalikult muutuma. 
    See toimus juba 19. sajandi algul. 
    Otsekui mingil müstilisel ja mõistatuslikul viisil murdus paljude meie esiemade ja -isade süda, kui nad esimest korda elus kuulsid laulu- või pillikoori musitseerimist. 
    See kogemus ei lasknud neid enam kunagi oma haardest lahti ja viis aina uute kooride ning laulu-mänguseltside asutamiseni. 
    Vägagi oluline oli siin kiriku osa ja üldse kõik, mis toimus usuelus - ärkamine, vennastekogudused jm. 
    Sadakond aastat tagasi on isegi nii öeldud, et eestlaste rahvusliku ärkamisaja eelhingus väljus kiriku ustest. 
    Ei maksa unustada, et koolmeister ja ajakirjanik papa Jannsen oli ühtlasi ka köster ja et I üldlaulupeo ametlik üldjuht oli pastor Willigerode. 
    Ja terve 19. sajandi kestel polnud maarahval muid kontserdisaale kui kirikud. 
    Niisiis sobis muusika eestlaste esimese suure kokkusaamise päeva teemaks, põhjuseks ja ettekäändeks paremini kui miski muu. 
    Koorilaul - see oli midagi peent, kuid samas maavillast; natuke saksikut, kuid samas oma; natuke vaimulikku ja natuke ilmalikku. 
    Ja midagi väga kaasaegset - isegi nii, et eestlaste laulupidu sai eeskujuks soomlaste omale. 
    Eesti oma Nokia, mida soomlased kadestasid, kuni järele tegid. 
    See oli eestlaste 19. sajandi Tiigrihüpe. 
    Sipelgad mööda selga 
    Ei usu, et laulupeod niipea kuhugi kaoksid. 
    Kadumise muret tunti taasvabanemisele järgnenud esimese pettumuse aastatel, kuid see osutus alusetuks. 
    Mäletan neid sipelgaid, mis mul mööda selga jooksid, kui koolinoorte laulupeo ühendkoorid esitasid Tõnis Mäe Koitu. 
    Aeg toob uued ilmutused. 
    Me ei tea, millised seekord, ja see ongi põnev. 
    Laulupidu on ja jääb sündmuseks, mille panevad kokku kaks poolt - esiteks traditsioon ja teiseks inimesed, niisugused nagu nad sel päeval ja hetkel on. 
    Kui murelikud, siis laulavad nad mure ja lootusega. 
    Kui rõõmsad, siis rõõmuga. 
    Ja enamasti on põhjust mõlemaks. 
    Küllap seegi kord. 
    Tartlane, see on sinu pidu 
    UNO UIGA, koorijuht 
    Eestimaal tuleb 23. üldlaulupidu, millele eelneb tartlaste oma pidu. 
    Võime uhked olla, et just Tartu linn oli paik, kus esimese üldlaulupeo leek lõkkele lõi ning koorid eestlusest, isamaast ja vabaduspüüdest häälitsema pani. 
    Nüüdseks on harrastuskoorilaul Eestimaal 130 aastat laulupidudega rahvuskultuuri toitnud, paremaid ja halvemaid aegu üle elanud, nüüdisaja professionaalsele laulukultuurile toeks olnud. 
    Esimesel üldlaulupeol osales ainult 46 meeskoori 789 lauljaga ja viis puhkpilliorkestrit 56 mängijaga, nüüdseks on need arvud kauge kahvatu minevik. 
    Palju muudki on laulupidude liikumises avardunud, täiustunud, professionaalsemaks muutunud. 
    Vaevalt suutis esimest üldlaulupidu organiseerinud ja juhtinud meestelaulu selts Vanemuine eesotsas Johann Voldemar Jannseniga ette näha, et Eestimaa talutaredes pirrutule valgusel alguse saanud koorilaulul on nii kaugele ja kõrgele küündiv tulevik. 
    Kõrvutamist väärib muu hulgas ka publiku osavõtt ja vaimustus esimesest üldlaulupeost. 
    Laulupeole trügimine oli väga suur ning pileteid müüdi 15 000. 
    Tartu linnas oli elanikke siis vaid 21 000. 
    Nüüdse laulupeo külastajate arv peaks seega Tartus 70 000 piirimaile ulatuma. 
    Aga miks ka mitte? 
    Praegusel laulupeol osalevad ju kõik kooriliigid: mudilas-, laste-, poiste-, nais-, sega- ja meeskoorid, aga ka puhkpilliorkestrid, rahvatantsurühmad ja mitut liiki rahvapillid. 
    On, kellele kaasa elada ja millest rõõmu tunda. 
    Juba lavatäis ilusates rahvarõivastes eri vanuses särasilmseid lauljaid kujundab harvanähtava vaate. 
    Ja kui see tuhandetesse küündiv ühendkoor täies jõus ja tahtes kõlama hakkab... 
    Laulupidu on rahvapärase repertuaariga kooride kooslaulmise paik, üldrahvalik pidupäev, kus igaüks saab täiel rinnal laulda ja elust rõõmu tunda. 
    Vanemuise Selts laskis selleks puhuks käibele laulupeo loterii, mille tulu läheb edasiste Tartu laulupidude tarbeks ning Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni mälestussamba püstitamiseks Vanemuise teatri ette. 
    Tartlane! 
    Eesseisev laulupidu on algusest lõpuni sinu pidu. 
    Olgu tegu muistsete kultuuritegelaste mälestamisega, laulupeo tamme istutamisega, tule süütamisega, laulupeo kontserdiga - löö kõikjal kaasa. 
    Tartu Postimehe esikülje uudised 
    Laulupidu särab kirgassinises ja savipruunis 
    AIGI VIIRA 
    Tartu laulupidu tähistab 130 aasta möödumist esimesest laulupeost maalähedaselt ja perekeskselt. 
    Laulupidu on ilmselt selle suve kõige rahvarohkem suursündmus, ütleb Tartu laulupeo direktor Valdo Paddar. 
    Taaralinna suurpeo järel tähistab laulupidude sünnipäeva ka Tallinna üldlaulupidu. 
    Tartu ja Tallinna laulupidu pole Eesti kultuuripildis vastasseisus, vaid need täiendavad teineteist, on ütelnud Tartu linna kultuuriosakonna juhataja Kalev Lindal. 
    Ühistunde trall 
    Tartu laulupidu pole nurgatagune külasimman, vaid suvine tippkultuurisündmus, kuhu tulevad lisaks võrukestele, tallinlastele ja valgamaalastele esinejad ka Soomest, Tšehhimaalt ja Ameerikast. 
    Eriliseks teeb tänavuse Tartu laulupeo ehk uudne lahendus, sõnab laulupeo kunstiline juht Alo Ritsing. 
    Traditsioonilist peokava vürtsitavad nii ühislaulud kui lavastuslikud vahepalad Carl Robert Jakobsoni laulu, mängu ja ilu seltsi esituses. 
    Loodetavasti võtab publik peo aktiivsemalt vastu kui muidu, lausub Ritsing. 
    Kalev Lindal kinnitab, et selleaastane laulupidu on ühistunde üritus. 
    Ühistunne väljendub juba peo alguses, kui kõik see mees üheskoos laulab Kungla rahvast ja hümni, ütleb ta. 
    Ühislaulude ajal on laulukaare all vaid mudilas- ja segakoorid, ülejäänud lauljad on rahva seas ning dirigent Margus Kasemaa juhatab kõiki väljakulisi. 
    Peo lõpus lauldakse üheskoos Raimund Kulli Kodumaad Taavo Virkhausi juhatusel. 
    Jannseni jälgedes 
    Tundub uskumatuna, et laulupeo traditsioon algas 1869. aastal seitsmesaja laulumehega, kes tulid kokku ja pidasid vaatamata veendunud vastastele maha suure peo, on öelnud Valdo Paddar. 
    Nende vastu seisid kirikuõpetajad, meie murelapseks on aga olnud kivinenud traditsioonid. 
    Tänavune laulupidu loobub aastakümnete jooksul püsinud traditsioonidest. 
    Pigem püüab korraldajaskond käia esimese peo eestvõtja papa Jannseni jälgedes. 
    Tagasipöördumist aegadetagustesse traditsioonidesse peavad korraldajad ainuvõimalikuks toetuspunktiks uude aastatuhandesse astumisel. 
    Läheme tagasi laulupidude hälli juurde, et minna uude aega ja uude traditsiooni, ütleb Paddar. 
    Laulupeo korraldamine on kui lapse sünnitamine, kus ämmaemandaks on rahvas, sõnab Lindal. 
    Eks ole pärast näha, kuidas see välja tuli. 
    Tartu laulupeo maalähedust toetab taevasinine ja savipruun värv. 
    Ning rongkäik, mis pole endisaegne defileerimine mööda peatänavaid, vaid kooride ja linnarahva ühine astumine laulukaare suunas. 
    Üheskoos ja lauluga. 
    Pered vippideks 
    Eesti koorilaulu kannavad perekonnad, on Paddar kindel. 
    Tartu laulupeo vippkülalisteks on kaks lasterikast peret: 14 lapsega Hannide pere Tartust ja 10-lapseline perekond Liikert Tammistust. 
    See on korraldajatel hea mõte, kiidab Hannide pereisa Heino. 
    Kogu aeg on vippideks riigimehed. 
    Nüüd on suurpered tähtsad. 
    Minu kolmekümneaastase abielu jooksul pole nii kena suhtumist lasterikastesse peredesse ette tulnud. 
    Kõikidel rahvaüritustel agaralt käinud Hannid lähevad suurpeole vipitama kaheteistkümnekesi. 
    Meie peres on küll 14 last, aga kaks neist ei saa peole tulla, sõnab Hanni. 
    Kolm last on peol esinemaski: vanem tütar laulab ülikooli naiskooris, üks tütar laulab mudilakooris, vanem poeg tantsib oma abikaasaga rahvatantsurühmas. 
    130 aastat tagasi olid laulupeol praegustest esinejatest Vanemuise Seltsi segakoor ja Väägvere pasunakoor David Otto Wirkhausi juhatusel, tema lapselaps Taavo Virkhaus juhatab lõpulaulu sel laulupeol, räägib Paddar. 
    Selle suguvõsaga on kokku kasvanud kogu eesti kooriliikumise ajalugu. 
    Laulupidude peretraditsioonid tuleks meil kõigil uuesti avastada, soovitab Paddar. 
    Perekeskne laulupidu, millest võtab osa 4800 esinejat ja kuni 12 000 vaatajat, peaks andma avastusretkeks abi ja jõudu. 
    Tartu uudised 
    Laulupidu vürtsitavad rahvusromantilised näitemängutükid 
    AIGI VIIRA 
    Laulupeo lavastaja-näitejuht Ain Mäeots toob laulupeole Carl Robert Jakobsoni laulu, mängu ja ilu seltsi 40 vabanäitlejat. 
    Kas kogu laulupidu kõnnib näitejuht Ain Mäeotsa käe all? 
    Ei, kogu pidu mina ei lavasta, teen vaid rahvusromantilised vahepalad, mis vürtsitavad laulupidu. 
    Sõna rahvusromantiline ümber on kõvad jutumärgid. 
    Tegu peaks olema paari minuti pikkuste humoorikate paladega, mida esitatakse kooriliikide vahetumise ajal. 
    Kõige pikem neist vältab ehk 6-7 minutit. 
    Päris otseselt vahepalad laulupeo lauludega ei haaku, nad on küllalt sõltumatud ega illustreeri midagi. 
    Kuidas sa neid iseloomustad? 
    See on kui mäng mängus. 
    Carl Robert Jakobson, keda esitab veenvalt Andres Dvinjaninov, on toonud laulupeole oma laulu, mängu ja ilu seltsi, et anda peole õiget rahvuslikku hõngu. 
    Mänguseltsis askeldavad takuste parukatega tegelased eelmisest sajandist. 
    Nemad omakorda mängivad muistseid eestlasi, nende tegemisi-toimetusi. 
    Kes Jakobsoni mänguseltsis üles astuvad? 
    Kaasa lööb rahvatantsurühm Tarbatu Jaanus Randmaa juhtimisel. 
    Carl Robert Jakobson ja Lydia Koidula (Liis Bender) lavale ei astu. 
    Nemad juhivad pidu. 
    Millise teksti saatel mäng käib? 
    See käib ilma igasuguse tekstita, ainult liikumise ja muusikaga. 
    See on selline rahvatantsulik liikumine, millele on vint peale keeratud. 
    Sümfooniaorkester, tuubad ja viiulid, mängib taustaks rahvamuusika värdvorme. 
    Aga mäng pole naturalistlik, vaid ülikunstiline. 
    Näiteks on pildike sellest, kuidas ennemuiste Eestimaal seemet külvati, kuidas esiisad esimese püstkoja püsti panid. 
    Ka selline stseen, kuidas ennemuiste pruuti rööviti ja mis sellest kõigest välja tuli. 
    See pole tõsimeelne. 
    Peaks nagu muigama ka enda üle. 
    Tavaliselt on suurpidude etteasted naljast kaugel. 
    Miks sa just sellise vormi valisid? 
    Põhjusel, et tõsimeelseid asju on kogu aeg tehtud. 
    Kui ma aga midagi teen, peab see mind ennast õrritama või huvitama. 
    Iseasi, kas see kõik hästi välja tuleb, aga idee peab mulle endale midagi pakkuma. 
    Piiri peal olemine mind huvitabki: läheb üle või mitte... 
    Proovideks jäi meil aega vaid nädal. 
    Alati tahaks rohkem harjutada, aga aega pole kuskilt võtta. 
    Need stseenid tahavad täpsust ja õiget meeleolu. 
    Loodetavasti mängib trupp täie kaasaelamisega. 
    Peo kunstnik Katrin Kisand ütles, et õlenukud sattusid peo kujundusse tänu sinu ideele kasutada oma etenduses õlenukku. 
    Me ise kasutame lavastuses kuut nukku, muul ajal kaunistavad nad üldpilti. 
    Tuld me neile otsa ei pane. 
    Ühelt poolt on need põletamiseks liig head, teisalt polnud nende põletamisel sisulist mõtet. 
    Pallid pannakse küll põlema. 
    Nendega teeme rituaalse platsipuhastuse. 
    Kuidas sa ise laulupidudesse suhtud? 
    Kahtepidi. 
    Ühelt poolt on see minu meelest vajalik üritus neile, kes seal käivad ja kes seda teevad. 
    Kui see ära kaoks, oleks midagi puudu. 
    Teisalt - need peod on jäänud samasuguseks kui 130 aastat tagasi. 
    Ma ise pole kunagi laulumees olnud. 
    Rahvatantsurühmas olin algklassides küll, käisin 1982. aastal isegi koolinoorte laulu- ja tantsupeol. 
    Kallid lauljad, tantsijad ja koorijuhid, head külalised, armsad kaaslinlased! 
    ANDRUS ANSIP 
    linnapea 
    Laul on eesti rahvast saatnud nii mures kui rõõmus, tööl ja puhketunnil. 
    Laul oli emakeelse kultuurimälu üks peamisi vorme siis, kui meie esivanemad veel kirjatähte ei tundnud. 
    Lauludes kandus emalt tütrele, isalt pojale edasi meie rahva ajalugu ja meie rahvuslik eneseusk. 
    Ning kui eesti rahval on olnud rasked ajad ja võõras võim on meid püüdnud alistada, siis on laul ja laulupeod selleks salakeeleks, milles üksteisele tuge ja enesekestmise usku on pakutud. 
    Täna võiks arvata, et iseseisval rahval ei olegi enam tarvis põimida oma tundeid ja püüdeid ühise pidulaulu helisse. 
    Võime ju täna otsesõnu ütelda omi mõtteid ja soove ning väljendada oma rahvuslikke tundeid. 
    Kuid jätkakem riigivanem Jaan Tõnissoni sõnadega 1928. aastast: Ekslik oleks aga arvata, nagu oleks Eesti laulupeod nüüd kaotanud oma ajaloolise aluse. 
    Meie üldlaulupeod ei saa tulevikuski muutuda lihtsateks muusikalisteks ettekanneteks, kui nad ei kaota oma ajaloolist tähendust eesti kultuurilises ja poliitilises arenemises. 
    Isegi hiilgavaimad hiiglakontserdid ei saa tõusta eesti laulupidude kõrgusele, milles ärkav, tõusev, püüdev rahvas on ilmutanud iseennast, oma elutahet, oma vabadustungi, oma muret, kurbust, rõõmu ja valu, aga ka oma lootusi, püüdeid ja tahteid teel ilusamale tulevikule. 
    Meil jääb vaid imestada, kui ajakohased on täna need Jaan Tõnissoni poolt 71 aastat tagasi kirjutatud sõnad. 
    Kuid ka siis, 1928. aastal oli eesti rahva vabadus alles kümneaastane ning ehk oli toonane Eesti omal moel sarnane tänase Eestiga. 
    Kuid mida on möödunud aastakümned meile õpetanud? 
    Eeskätt seda, et aastasadadega kogunenud rahvuslik kultuurivaramu on palju väärtuslikum kui hetkemoena mööda heljuv võõramaine värvikirev mull. 
    Õppigem kõigepealt selgeks oma keel ja omad laulud, siis suudame ka muu maailma kultuuriväärtusi paremini mõista. 
    Ja ehk peame märkama sedagi, et rasked ajad ei pruugi igaveseks möödas olla, kui oma keele ja meele vabatahtlikult minetame. 
    Kui omakeelne laul ja luule on kadunud, siis ei saa ka Vanemuine oma kandlega meile appi tõtata. 
    Laulupidu on rõõmupäev. 
    Kõlagu laulud rõõmurõkatusel nii nagu 130 aastat tagasi! 
    Kasvagu ja kosugu eesti laulud ning innustagu nad meid nii pidupäeval kui igapäevastes töödes! 
    Kaunist pidu! 
    Alo Ritsing: on aeg õppida laulma millegi poolt 
    MARGUS KASTERPALU 
    Telerist näeme, et autasustamise ajal teiste riikide sportlased laulavad oma hümni kaasa. 
    Meie, issand hoia, kutsume ka kooli aktusele mõne koori hümni laulma, on dirigent Alo Ritsing eestlaste lauluoskuses pettunud. 
    Vahel on nii, et kui isa on mõnel alal väga silmapaistev, nagu näiteks teie isa Richard Ritsing koorijuhina, siis pojad kipuvad eelistama mõnda muud ala ega mõtle juba varakult mantlipärimisele. 
    Vanemad mõtlevad jah tihti, et laps võiks olla sama nägu nagu nad ise. 
    Eks mindki pandi varakult klaveri- ja tšellotundi. 
    Aga ma harjutasin nii vähe, et mind tuli sealt ära võtta. 
    Ei ole ju mõtet, kui hinded on kolmed ja kolm miinused. 
    Vitsahirmuga seda asja ka ei aetud. 
    Elasin tollal ja elan praegugi Tamme staadioni kõrval. 
    Eks mu päevad seal kulusid, sport tõmbas mind õudselt. 
    Aga ülikooli minnes oli küll loomulik, et läksin isa koori laulma. 
    Ülikooli ajal mängisite nii ülikooli sümfooniaorkestris kui ka võrkpallimeeskonnas. 
    Kas pallimäng pillimängija sõrmedele kahju ei tee? 
    Ma vist ei teinud kumbagi ala kuigi tõsiselt. 
    Võrkpallis olin rohkem ikka varumeeste pingil ja hiljem jäi see hoopis kõrvale. 
    Aga millest tuli koorilaulu eelistamine tšellomängule? 
    Tšellomäng, või üldse pillimäng nõuab ikka tohutut harjutamist, kui tahad kuhugile välja jõuda. 
    Ma arvan, et see on midagi samalaadset nagu keeleandekus. 
    Üks omandab keeled kergesti, teine peab julmalt tuupima. 
    Ju mul oli siis lihtsalt rohkem kalduvust laulmise kui pillimängu poole. 
    Kas Ernesaks oli teile oluline õpetaja? 
    Jah. 
    Ma ütleksin isegi, et ilma temata poleks must koorijuhti saanud. 
    Kui ma üldse kedagi nimetan, siis teda, ja mind ei häiri see, kui keegi ütleb, et keegi teine oli tunduvalt kõvem mees. 
    Minu jaoks on tema olnud kõige parem. 
    Nii õpetaja kui inimesena. 
    Ta ei olnud sugugi ligipääsmatu, oma õpilaste eest ta hoolitses väga, õhutas neid ja innustas. 
    Millised omadused peavad heal koorijuhil ilmtingimata olema? 
    Sa pead muusikuna olema nii tugev, et saad olla enesekindel. 
    Ja sa pead olema mõistev ja hästiläviv ning vajadusel ka kõva sõnaga. 
    Aga see sõna ei tohi olla vastik. 
    Nii et paljalt muusikatundmisest ja dirigendioskustest ei piisa? 
    Võib öelda, et sellest jääb väheks küll. 
    Võibolla professionaalse kollektiivi puhul ei ole see muu nii oluline. 
    Õieti on see siis palju vähem oluline kui nende inimeste ees, kes on laulu kõrval tulnud otsima ka head läbisaamist. 
    Koorijuht peab lauljasse suhtuma ennekõike ikka kui inimesse. 
    Kui koorijuht seda poolt ei tunnista või sellega hakkama ei saa, siis avaldub see koori elus üsna järsult. 
    Näiteks, kui naiskoori liige ootab last ja ütleb dirigendile, et ta ei saa seepärast vastutusrikkale kontserdile tulla, siis hea dirigent õnnitleb teda, mitte ei hurjuta, et leidsid ka aja. 
    Mis inimesi üldse tänapäeval koori toob? 
    Olen seda küsinud ja selgub, et peamine on ikka laul. 
    Aga kohe selle järel tuleb seltskond, kooskäimine. 
    Mõned laulavad kooris aastakümneid, see on saanud neile elamise viisiks. 
    Harrastuskooridesse kuulub väga mitmete alade inimesi. 
    On teil nendega suhtlemisel abi sellest, et muusikahariduse kõrval on teil ka Tartu Ülikooli diplom? 
    Ma juhatan ka Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu meeskoori, kus laulavad lauluveteranid - akadeemikud ja emeriitprofessorid. 
    Mõnikord nende ees on ikka hea küll, et ka mina olen ülikooli läbi teinud. 
    Et mul on ikka mingi haridus olemas. 
    Sest muusikaline haridus on siiski vaid väga kitsa kallakuga. 
    Olete diplomeeritud bibliograaf. 
    Kuidas juhtus, et valisite just selle eriala? 
    Keskkoolis hinnati mu kirjandeid ikka viitega. 
    Siis tekkis mul mõte minna ajakirjandust õppima. 
    See oli tollal üsna popp ala, aga ma ei saanud sinna sisse. 
    Ja siis kanti eksamid automaatselt üle bibliograafiasse. 
    Ega ma selle üle väga pahandanud ka, sest kui ülikooli sisse ei saanud, võeti ju kohe Nõukogude armeesse. 
    Hiljem sain aru, et ega ma polekski hästi ajakirjanikuks kõlvanud. 
    Miks? 
    Ma ei lähene võõrale inimesele kuigi julgelt ja hea meelega, nagu teie praegu minu juurde tulite. 
    Kas te praegu muusikat ka kirjutate? 
    Jah, aga vähe. 
    Mingil määral tuleb see sellest, ja ma arvan, et see ei ole ainult minul nii, et see aeg, kus me muretsesime ja olime sisemiselt solvunud sundusest kuuluda Nõukogude Liitu, see aeg ja teemade ring on nüüd kadunud. 
    Me ei pea kirjutama enam selliseid varjatud mõttega laule. 
    Muidugi, loodusest, inimesest ja armastusest võib kirjutada alati. 
    Kuidas on muutunud laulupidude tähendus praeguses ajas? 
    Tunnen, et mingi tung on praegu väiksem. 
    Kui Eesti riik taasloodi, kuulsin palju küsimust: kelle vastu me nüüd laulma hakkame? 
    Peaksime katsuma unustada, et laulsime aastakümneid ainult kellegi vastu. 
    Peaksime jälle õppima laulma kellegi või millegi poolt. 
    See võiks olla sõprustunne, uhkus oma iseseisvuse ja rahvuse üle. 
    Omal ajal ootasid kõik, et laulupidu lõpeks, sest siis saab laulda Mu isamaa on minu arm.... 
    Ja ausalt öeldes pooled lauljad ju nutsid siis, nutsid taga seda, mida ei olnud. 
    Aga eks me nuta seal laululaval praegu ka. 
    Kas teie meelest on tänapäeval alust väita, et eesti rahvas on laulurahvas? 
    See on klassikaline väljend, millesse peaks suhtuma üsna kriitiliselt. 
    Teate isegi, et kui oleme kuskil seltskonnas, siis ei paista me sugugi laulurahvana välja, lauluviis katkeb seal üsna pea. 
    Näiteks grusiinlased on tunduvalt suuremad lauljad, täiesti suvalised inimesed oskavad vabalt mitmehäälselt laulda. 
    Meie rahvas ei laula hümnigi. 
    Vaatan vahel telekast spordiülekandeid - teiste riikide sportlased kõik laulavad. 
    Meil kutsutakse aktustele mõni koor hümni laulma, issand hoia. 
    Tudengid ei laula enam Gaudeamust. 
    Mitte keegi ei laula enam midagi. 
    Tartu laulupeol mõtlesime siis alustada nii, et osa lauljaid läheb rahva sekka. 
    Ja kavalehtedel on trükitud ära hümn, Kungla rahvas ja Kas tunned maad. 
    Proovime neid laulda koos publikuga. 
    Nad peavad kasvõi mingilgi määral kaasa tulema, kui nende kõrva ääres lauldakse. 
    Arvamus 
    Laine Jänes 
    Vanemuise kontserdimaja direktor 
    Olen olnud Alo Ritsingu õpilane Elleri koolis, ta õpetas arranžeerimist. 
    Meile, naiskoorijuhtidele meeldis ta väga, sest ta on väga hea suhtleja. 
    Ta on asjalik, oskab head nõu anda ja austab oma õpilasi - tookord, kui mina õppisin, polnud see sugugi tavaline. 
    Tema tunde ootasin ma suure põnevusega. 
    Tean, et ka tema praegused õpilased armastavad teda väga. 
    Hiljem oleme olnud kolleegid - olin tema kontsertmeister. 
    Ta on üpris otsekohene, võib plahvatada, kuid see on vaid korraks ja möödub kiiresti. 
    Suurepärase koorijuhina oskab ta lauljad oma näpu otsa võtta. 
    See on väga oluline oskus. 
    Imekspandav on ka see, et ta pikki aastaid on mitut koori juhatanud. 
    Kalev Lindal 
    Haaslava meeskoori dirigent 
    Alo Ritsing on erudeeritud, erksa lahtise mõtlemisega, avatud olemisega tagasihoidlik ja igati asjalik mees. 
    Ta on autoriteet ja oma alal kaheldamatult professionaal, laia silmaringiga loojanatuur. 
    Neid, kes viitsivad praegusel, kapitalismi ajal koorilauluga tegelda, seda koolis õpetada, pole palju. 
    Tema kirjutatud lood on mõnusad ja lauldavad. 
    Tema kooris ma laulnud pole, aga temast kui kolleegist saab rääkida ainult head. 
    Oleme kokku puutunud Eesti Meestelaulu Seltsi ettevõtmistel. 
    Ka Haaslava laulupidudel. 
    Oma autoriteedi on ta saavutanud laheda olemise, mitte eneseupitamise läbi (mis muidugi ei tähenda, et teised autoriteedid oleksid tingimata eneseupitajad). 
    Ühtviisi hästi saab ta suheldud nii ministri kui nokastanud koorilauljaga. 
    Olev Loolaid 
    Koorilaulja 
    Alo Ritsing oskas nõukogude ajal hoida kooris eesti vaimu. 
    Koor oli väikest viisi korporatsioon ja akadeemilise vaimsuse ning rahvustunde hoidja. 
    Kuigi ega kommunismi ja Lenini ülistamisest saanud tollal päris mööda ka hea dirigent. 
    Mina astusin Tartu ülikooli 1949. aastal ja olen akadeemilistes koorides laulnud sellest ajast saadik. 
    Suure osa ajast Ritsingu käe all.Ta on mõnusa olemisega dirigent, kes oskab oma kooriga suhelda. 
    Laulupeo rongkäik halvab paariks tunniks Tartu linnas liikluse 
    PRIIT RAJALO JÜRI SAAR 
    Linna transpordikeskus tahab laulupeo ajal hakkama saada ilma suuremate liikluskorralduse muudatusteta, ristmikud ja tänavad suletakse niikauaks, kuni laulupeo rongkäik on need läbinud. 
    Esimesena, kell 16.20, suletakse hetkeks Narva maantee ja Puiestee tänava ristmik, kui laulupeo tuli hakkab Peetri kiriku juurest kesklinna poole liikuma. 
    Kella poole viiest kuni rongkäigu möödumiseni ei lubata autodel sõita Narva maantee ja Raatuse tänava ristmikul. 
    Samal ajal suletakse liikluseks ka Lai, Kroonuaia, Jakobi ja Baeri tänav ning Vabaduse puiestee. 
    Taas võib seal sõita pärast kella 17.30. 
    Ümbersõit Tallinna 
    16.45 on liiklus hetkeks takistatud Turu-Riia ristmikul, kuni rongkäik on ületanud Võidu silla ja pööranud Vabaduse puiesteele. 
    Kella viiest kuueni on suletud Kreutzwaldi tänav Hurda-Tuglase tänava lõigul, kuni rongkäik jõuab laululavale. 
    Autojuhid, kes tahavad rongkäigu liikumise ajal pääseda Riia-Turu ristmiku kaudu Tallinna poole, peavad selleks sõitma mööda Riia tänavad ja Ringteed. 
    Linnas ja laululava ümbruses peab korda 50 liikluspolitseinikku. 
    Autodega laulupeole tulijatele on tasuta parkimiseks avatud lauluväljaku ülemine ja alumine parkla, parkla näitustehalli juures ja kõik ümberkaudsed tänavad, kus parkimine ei ole liiklusmärkidega keelatud. 
    Parklatesse soovitavad liiklusekorraldajad autod tuua enne kella 17, sest viiest kuueni on juurdepääs laululava parklatesse rongkäigu liikumise tõttu suletud. 
    Kui tulla autoga vahetult enne kontserdi algust, võib parkimisel tekkida järjekord. 
    Ruumi päästeametile 
    Tähtvere linnaosas ja Supilinna tänavatel tuleb autojuhtidel silmas pidada, et parkides ei ummistataks tänavat ja võimaldataks vajaduse korral näiteks päästeameti suurte autode liikumist. 
    Liiklust segavad ja valesti pargitud autod teisaldab politsei. 
    Täielikult on laupäeva hommikust parkimine keelatud Jakobi ja Kreutzwaldi tänaval ning Jakobsoni tänava kesklinnapoolses küljes. 
    Kell 16.30-18 ei sõida liinibussid 5, 6, 16 ja 16a kesklinnast Supilinna ja raudteejaama poole. 
    Kontserdi ajal sõidab 16. liini buss Tähtvere tänava asemel Kreutzwaldi tänavat mööda. 
    Purjutajad pokri 
    Lauluväljaku territooriumil hoolitseb peokülaliste turvalisuse eest 58 ASi ESS Lõuna töötajat. 
    Korrarikkujad, sealhulgas ka üleliia alkoholi tarbinud, antakse üle politseile. 
    Samuti soovitavad turvatöötajad lapsevanematel lastel hoolikalt silm peal hoida, sest laulude vaheajal, kui osa koore lahkub lavalt ja teised tulevad lavale, võivad lapsed rahva seas ära kaduda. 
    Laululavaesine tantsuplats ja muruplatsid selle ääres on lintidega piiratud ning need alad on mõeldud vaid esinejatele. 
    Publiku seas liigub ringi neli Punase Risti kaheliikmelist rühma, nemad annavad vajadusel esmaabi. 
    Lisaks on laululava all avatud arstipunkt. 
    Laulupeo tuli süttib Narva mäel 
    TPM 
    Tulesüütamise tseremoonia algab Narva mäel laulupeo kivi juures kell 16 Joseph Hartmann Stuntzi lauluga Eesti mehed, laulge rõõmsalt. 
    Kohal on Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu meeskoor, Gaudeamus, Tartu Akadeemiline Meeskoor, Juhan Simmi nimeline meeskoor ja Haaslava meeskoor. 
    Koore juhatab Alo Ritsing. 
    Päevasündmusele pühendatud sõnavõtule järgneb taas meestelaul. 
    Kõlab Juhan Simmi Oma saar. 
    Soleerib Olaf Prinits, dirigeerib Kalev Lindal. 
    Laulupeo tule süütab koolipoiss Rauno Looper, tuld õnnistab praost Joel Luhamets. 
    Kell 16.20 istuvad tulekandjad kalessidesse ning alustavad liikumist teekonnal Narva mnt - Jaama- Raatuse- Narva mnt- Emajõe sild - Riia - Küüni - Raekoja plats - Rüütli - Küütri - Jakobi - Kreutzwaldi - Tuglase - lauluväljak. 
    Tule teekonna pikkus on 5,2 km. 
    Laulupeo tuli jõuab lauluväljakule kell 17.30. 
    Vana Väägvere puhkpilliorkestri vaim püsib 
    ENE PUUSEMP 
    Juulikuu teisel nädalavahetusel peab Väägvere orkester kohaliku vana koolimaja õuel oma 160. sünnipäeva. 
    Väägvere tänased pillimehed ei lase kunagiste kuulsate dirigentide elutööl unustusehõlma vajuda, kinnitab praegune orkestrivanem Arved Turi. 
    Orkester esineb maakondlikel laulupäevadel ja rahvapidudel, tuleb homme Tartusse ja sõidab ka Tallinna üldlaulupeole. 
    Väägvere puhkpilliorkester oli Tartus tuntud juba enne esimest üldlaulupidu. 
    Arvatakse, et esimese eesti kontserdi Tartu linnas andsid Tartu Maarja koguduse segakoor ja Väägvere puhkpilliorkester juba 1865. aastal. 
    Tollal oli pasunakoor Maarja kiriku muusikalembese pastori Adalbert Willigerode hoolduse all. 
    Väägvere pasunakoori asutaja ja esimene juht oli Johan Metjer (1839-1846), kuulsaks sai see aga Wirkhauside dünastia käe all, eeskätt tänu David Otto Wirkhausile, kes juhatas pasunakoori 61 aastat. 
    Tema eeskujul ja nõuandel asutati üle Eestimaa ligi 100 orkestrit. 
    Esimesel üldlaulupeol oli Väägvere üks kahest orkestrist, mis tartlastele hommikul kell 6 äratust mängis, ja üks viiest, mis koorilauludele vahelduseks pilli puhus. 
    Võistumängimiselt viis Väägvere orkester koju esimese auhinna. 
    Edaspidistel maakonna ja üldlaulupidudel seisis peo juht David Otto Wirkhaus koos Väägvere pasunakooriga üheskoos välja teenitud aupaistes. 
    Orkestrivanem Arved Turi meenutab, et orkestri lähiajalugu on olnud üsna kannatusterohke. 
    Omal ajal püüdis tookordne lihakombinaadi orkester Väägvere pillimehi üle lüüa. 
    Peibutati koguni singi ja vorstiga, mis tol ajal oli letialune kaup. 
    Turi kärgatuse peale: kumb on tähtsam, kas Väägvere nimi või vorstilatt? valisid mehed kõhklusteta esimese. 
    Kindlat harjutuspaika Väägvere meestel polnud. 
    Linnast sõitsid pillimehed kord nädalas maale orkestriproovi, harjutati kord vanas Väägvere koolimajas, kord dirigent Kaljo Fuchsi kodus, kord Tammistus. 
    Hiljem liitusid pillimehed Luunja väikeseks kahanenud orkestriga ja mängisid dirigent Madis Paali taktikepi all, pärast teda sai orkestri juhiks väägverelaste kodukandimees Sulev Unt. 
    Taasiseseisvumise ajal, kui majandid ja tehased lagunesid, jäi Väägvere orkester omapäi ilma peale. 
    Turi leidis harjutamiseks sobiva ruumi Kivi tänava Katariina majast (tollane maakonna keskraamatukogu). 
    Seal sai orkester koos käia kuni raamatukogu väljakolimiseni. 
    Tänaseks on mured lõpuks lahenemas. 
    Väägvere orkester harjutab dirigentide Sulev Undi ja Kalju Tisleri taktikepi all kord nädalas Tartu vallamaja saalis. 
    Ümberkaudsed Luunja, Kukulinna, Tiksoja, Tammistu ja Kõrveküla pillimehed tulevad kohale oma autoga, valla buss toob proovi linnamehed. 
    Vana Väägvere pasunakoori vaim pole kuhugi kadunud. 
    Kambja segakoor on Tartumaa vanim 
    ENE PUUSEMP 
    Maaelu raskuste kiuste läheb tänavu maakonna koorilaulukantsist Kambjast Tartu ja Tallinna laulupeole kolm koori ja puhkpilliorkester. 
    Kuigi Tartumaa vanimaks järjepidevalt tegutsevaks kooriks peetakse Vanemuise Seltsi segakoori, on Kambjas mitmehäälsed laulud kõlanud juba 1794. aastast. 
    Toonast kirikukoori, vennastekoguduse koori, peab tänane Kambja segakoor oma eelkäijaks. 
    Seega on Kambja segakoor 205-aastane. 
    Kambja on vana kultuurikeskus. 
    Enne esimest üldlaulupidu peeti Kambjas oma kohalikku laulupüha. 
    Üldlaulupeost Tartus oli aga osa võtmas Kambja meeskoor. 
    Tänaseks on meeskoor kahanenud meeskvartetiks. 
    Osa mehi läks üle segakoori. 
    Kambja valla Kuuste nurga mehi käib laulmas Haaslava meeskooris. 
    Kambja vallavalitsuse kultuurikomisjoni esinaisena on Hilja Neumann omakandi kultuurieluga hästi kursis. 
    Ta räägib, et kolm aastat on tegutsenud Kambja Laulu- ja Mänguselts, mis koondab lauljad ja puhkpilliorkestri, rahvatantsijad ja näiteringi. 
    Oluline on, et leiduks eestvedajaid, ütleb Hilja Neumann. 
    Puhkpilliorkester sai endale juhi, kui Kambja kirikukoguduse etteotsa tuli Kalev Laanesaar Vanemuise sümfooniaorkestrist. 
    Orkestrite põhimure on kallid pillid. 
    Kambja orkestri endised mängijad tulid oma instrumentidega, pillidega aitas ka sõpruskogudus Saksamaalt. 
    Nii on seni hakkama saadud. 
    Segakoor on tänulik oma sõprusvalla Toivakka kirikukoorile Soomes. 
    Kambjalased on andnud põhjanaabrite juures kaks kontserti, mõlema sissetulek sai koorile. 
    Tänu sellele toetusele pole me pidanud oma lauljailt kulude katteks liikmemaksu korjama, rõõmustab Neumann. 
    Lauljail-tantsijail on stiimuleid harjutamiseks küllaga. 
    Tuleval aastal on Eesti-Soome ühislaulupidu Tallinnas ja tantsupidu Helsingis. 
    Pinget ei lase kaduda ka kooriliikide oma laulupeod suurte laulupidude vahel, samuti koorireisid, kohtumised sõpruskooridega ja pereõhtud. 
    Olgu elu nii raske kui tahes, ei tohi nurka nutma jääda, kinnitab kauaaegne õpetaja ja kodukandi seltsielu eestvedaja Hilja Neumann. 
    Vanemuise Seltsi koor käis koos ka sõjaajal 
    ENE PUUSEMP 
    Sama vana kui Vanemuise Selts, meie üldlaulupidude tava algataja, on ka seltsi segakoor. 
    24. juunil 1865 kutsus Johann Voldemar Jannsen kokku 14 meest ja koos otsustati asutada lauluselts Vanemuine ja luua oma meeskoor. 
    Vanemuise Seltsi koor esines ka esimesel üldlaulupeol, mis oligi meeskooride ja puhkpilliorkestrite pidu. 
    Koori juhatas Jannsen ise, abidirigent oli Lydia Koidula. 
    Hiljem võeti laulma ka naisi ja esineti aeg-ajalt segakoorina. 
    1873. aastal, kui koori hakkas juhatama Karl August Hermann, sai Vanemuise Seltsi meeskoorist segakoor. 
    1945. aastal, kui endisaegsed seltsid suleti, vahetas lauluseltskond vaid nime ja jätkas segakoorina Vanemuine. 
    Koorivanem Milvi Möldre teab rääkida, et isegi sõjaajal olevat väike seltskond koori koos hoidnud ja koguni kontserte korraldanud. 
    Koorijuhiks oli siis Richard Ritsing, kõige kauem - 1935-1983 - Vanemuise segakoori juhatanud ja arendanud dirigent. 
    Vana Ritsing oli isiksus, meenutab Milvi Möldre. 
    Ta oskas koori märkamatult kasvatada. 
    Tema hoiak õpetas eestlust hindama ja hoidma. 
    Richard Ritsingult võttis koori üle Alo Ritsing. 
    1998. aastast kannab koor taas esialgset nime, Vanemuise Seltsi segakoor. 
    Koori lipule, mis on laulupidude rongkäigus alati pealtvaatajate aplausi välja teeninud, tegi Vanemuise teatri kunstnik Esti Kittus sel aastal iluravi: maalis siidkanga vanad kirjad üle. 
    Koorivanem täpsustab, et 1955. aastal, oma 90. sünnipäeval, andis koor oma esimese lipu hoiule linnamuuseumi. 
    Praegune on koori teine lipp. 
    Suvi on koorile kiire aeg. 
    Eelmisel nädalavahetusel esinesime Põltsamaal Peipsi-äärsete maakondade laulupeol. 
    Sel laupäeval on Tartu laulupidu, tuleval nädalavahetusel oleme külas Leedu Eesti Seltsi segakooril Vilniuses ja siis on juba Tallinna üldlaulupidu, loetleb Milvi Möldre. 
    Tuleval aastal saab Vanemuise Seltsi segakoor 135-aastaseks. 
    Suu kui liikuv kõlakarp annab häälele ainuomase tämbri 
    ANNIKA ALASOO 
    Laulja püüab pingsalt kaheksa minutit vale nooti vältida - just nii kaua kestab homsel peol laul Kes selle tamme istutas - ega mõtle, kuidas ta üldse suudab häält teha. 
    Tartu Ülikooli füüsikadotsent Eduard Tamm teab küll, kuidas hääl tekib, kuid ega temagi kooris lauldes oma teadmist pruugi. 
    Häält tuleb treenida nagu sõdur rivisammu, et see tuleks automaatselt, ütleb Tamm, kes lauluproovis ennekõike koorijuhti kuulab. 
    Kuid lauluõpetajale soovitab ta väikest füüsikateadmist küll. 
    Heli on keskkonnaosakeste võnkumise levimine samas keskkonnas, hääl on üks helidest ja käib kokku just inimesega. 
    Hääle puhul õhk võngub, seda võnkumist võib käegagi katsuda. 
    Või tunda, kuis see laulukaare alt vastu paiskub. 
    Hääleks peetakse ikkagi artikuleeritud, häälikutest koosnevat heli, selgitab Tamm, kes oigeid või hirmukarjeid hääleks ei pea. 
    Kuigi hääleaparaat on nii keeruline, et inimesel pole õnnestunud ühtki sarnast riista teha, on hääle teket hea selgitada keelega puhkpilli näitel, olgu selleks vile, klarnet või oboe. 
    Nii nagu neil pillidel on keel, mille õhuvool võnkuma lööb, on meil häälepaelad. 
    Kui me vaikime, voolab õhk häälepaeltest mööda ja piuksugi pole kuulda. 
    Tarvitseb aga tahta hiilgav mõte kuuldavale tuua, kui hetkega käivitub keeruline arvutisüsteem ajust huulteni. 
    Et mõistetavat häälikut kuuldavale tuua, ei piisa, kui lihased häälepaelu ehk häälekurde võngutavad ja õhk neist mööda pahiseb. 
    Häälepaelte vahele jääb kitsas pilu, õhu vool on takistatud ja häälepaelte taga tekivad keerised - nii tulevad kuuldavale erineva põhitooniga helid. 
    Nagu puhkpillil on toru, on meil suuõõs koos juurdekuuluvaga. 
    Helitekitajas on palju sagedusi ja resonaator ehk toru ehk suuõõs võimendab neist välja vaid mõned, mis on resonaatori mõõtmetega määratud. 
    Suuõõs, kõri ja ninaõõs aitavad kõnet artikuleerida ehk häälikuid moodustada. 
    Et öelda näiteks häälik A, tuleb häälepaelte tekitatud põhitoonist sobiv ülemtoon välja võimendada. 
    Muudame suu kui kõlakarbi suurust ja kuju ning õige häälik tuleb välja. 
    Ise me sellele ei mõtle, kuid juba rääkima õppides sai meile selgeks, kuidas üht või teist häälikut kuuldavale tuua. 
    Täishäälikud, need lauldavad, tekivad nagu keelega puhkpillis, kuid kaashääliku kuuldavale toomine on veelgi keerulisem: võnkuma pannakse ka keeleots, suulaepuri ja huuled. 
    Räägitakse, et maailmakuulus laulja Freddy Mercury ei lasknud oma etteulatuvaid hambaid sirgesse ritta seada, sest kartis, et tema võimas hääl muutub. 
    Ja on ka põhjust karta, sest pole ju teada, kuidas hääl pärast kõlakarbi remonti kostub. 
    Tartu laulupidu aitavad vedada Luunja hobused 
    KAIE PÄIKE 
    Maalähedasel laulupeol rassivad Tartu lähiümbruse suksud Lalli, Välk ja Miku. 
    Valge eesti maatõugu Lalli elab Luunja ratsabaasis. 
    Lalli oskab perfektselt hobusõidukeid vedada, olgu selleks siis vanker, regi, saan või põllutööriistad, kiitis kutsar Tõnu Põder. 
    Lalli osales eelmisel aastal rüütliturniiril, mitmetel ratsajahtidel ning teistelgi üritustel. 
    Lalli on näitlejaeluga harjunud ning siiani on ta oma rolle edukalt mänginud, märkis Põder. 
    Tumeraudjas Miku on pärit Kiidjärvelt, kuid elab põhiliselt Urmas Saksa hobusetallis. 
    Miku on vana rahu ise, ütles Urmas Saks. 
    Lapsed võivad temaga teha kõike, mida tahavad: sikutada sabast või patsutada pähe, Miku ei lase end häirida. 
    Välk, kelle koduks on samuti Urmas Saksa tall, on halli värvi seitsmeaastane hobune, kes, nagu nimigi ütleb, on erksam ja pisut üllatusvõimelisem. 
    Välgus on rohkem ratsahobuse verd ning ta paistab kahe matsaka hobuse kõrval iludusena. 
    Luunja hobused peavad hakkama saama väga vastutusrikaste ülesannetega. 
    Nad töötavad laulupeol alates tule süütamisest kuni peo lõpuni. 
    Laulupeo tuli sõidutatakse hobuvankril laulupeokivi juurest laululavale. 
    Hobuvankrisse istuvad Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula ning tule süüdanud laulupoiss Rauno Looper. 
    Neile järgnevas teises hobuveokis istuvad koorijuht Uno Uiga, tõrvikut hoidev Tartu Akadeemilise Meeskoori laulja Arvi Normann, Vanemuise koori president Raul Tammearu Vanemuise lipuga, lõõtsamees Eino Kõiv ning rongkäigu liikumise juht Jüri Kulasalu. 
    Laululavale jõudes saavad hobused väikese hingetõmbepausi ning siis tuleb neil asuda taas rahva ette, sedapuhku Ain Mäeotsa lavastatud vahepalades muinaseestlaste elust. 
    Ain Mäeotsa sõnul muudavad hobused vaatemängu põnevamaks ning elavamaks. 
    Hobustel oli vanasti eestlaste jaoks teine tähendus kui praegu: hobune oli sõber ja töökaaslane, abistas põllutöödel ning sõidutas pühapäeviti kirikusse. 
    Esimesele ülelaulupeole 130 aastat tagasi tulid inimesed enamasti ju hobustega. 
    Tänapäeval on hobune jäänud järjest rohkem lemmiklooma seisusesse, arvas lavastaja. 
    Lallit ja Mikut rakendatakse lisaks veel ka hipoteraapias. 
    See on ravivõte, kus hobust kasutatakse inimeste, eriti vaimsete ja füüsiliste puuetega laste hingelise ja füüsilise tasakaalu stabiliseerimiseks. 
    Esimest korda kõlab üldlaulupeol Miina Härma Tuljak nr 2 
    ENE PUUSEMP 
    Täiskasvanute kooridest on Tartu laulupeol kõige arvukamalt esindatud segakoorid. 
    Eesti Segakooride Liidu nõukogu juht, Tartu peo dirigent Valli Ilvik, millest tuleneb segakooride rohkus? 
    Viimasel ajal on Eestis mitmeid segakoore juurde tulnud. 
    Tartus on tekkinud tudengite vilistlaskoore, tegutseb koguni Tartu Noortekoori vilistlaskoor. 
    Üliõpilastel on ka korporatsioonikoorid, raamatusõpradel oma lauluühendus. 
    Elvaski on uus koor, kammerkoor Solenne. 
    Segakoorid olid vist ainsad, kes pidasid meeles Cimzet ja tema kooli. 
    Jânis Cimze juhatatud Liivimaa kihelkonnaõpetajate ja köstrite seminar, mis andis ka hea muusikaettevalmistuse, sai 160-aastaseks. 
    Et neljandik Cimze õpilastest olid olnud eestlased (tema juures õppisid Aleksander Kunileid, Carl Robert Jakobson, Aleksander Lätte jt), käis segakooride esindus praeguses Läti Valkas seminarmuuseumi õnnitlemas. 
    Segakoorilaul on värvikas ja suure ulatusega ning meeldib kuulajaile. 
    Millega üllatate meid sellel peol? 
    Kavas on paljude lauljate ja ka kuulajate meelislaul, Mart Saare Põhjavaim. 
    Esimest korda kõlab aga üldlaulupeol Miina Härma Tuljak nr 2. 
    Härma ise on seda esitanud kunagi oma kooriga. 
    Tuljak nr 1 on päris pulm, nr 2 aga pulmadeks valmistumine. 
    Eks peol kuulake ja võrrelge. 
    Papa Jannseni näpunäited näitusel 
    ENE PUUSEMP 
    16. mail möödus 180 aastat esimese eesti kutselise ajakirjaniku, järjepideva eesti ajakirjanduse rajaja, kirjaniku, esimese eesti üldlaulupeo korraldaja, lauluseltsi Vanemuine ja Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ühe asutaja Johann Voldemar Jannseni sünnist. 
    Jannseni ülemaalise üldlaulupeo ideest ja korraldusest on saanud tänaseni kestev 130-aastane üldlaulupidude traditsioon. 
    Tartu Ülikooli humanitaarraamatukogu töötajad Sirje Madisson ja Kersti Pedak on mõlema juubeli puhuks koostanud huvitava lugemis- ja vaatamisnäituse. 
    Suurendatud kirjas saab lugeda papa Jannseni lopsakaid ütlemisi, õpetlik-valgustavaid soovitusi ja nõuandeid, samuti tema kaasaegsete ja temast mööda kasvanute arvamusi. 
    Näitusel on väljas raamatuid, fotosid, sisustatud on Jannseni-aegses laadis elutoanurk. 
    Jakobi 1 saab näitust uudistada tööpäeviti kell 8-17. 
    Miks te laulate kooris? 
    Milvi Möldre, Endine arst, praegune Vanemuise Seltsi segakoori aldilaulja ja koorivanem 
    Ma ei kujuta üldse ette, et saaksin mitte laulda. 
    Koos laulda on eriline tunne. 
    Seda kogesin juba keskkooli ajal Rakveres, kui kooli segakoori juhatas Jaan Pakk. 
    Ülikoolis naiskoori ma püsima ei jäänud. 
    Segakoorilaul on värvikam. 
    Läksingi üle Vanemuise segakoori. 
    Dirigent - Richard Ritsing - jäi ikka samaks. 
    Igas laulus on oma mõte, oma filosoofia. 
    Koos lauldes see võimendub. 
    Eriti laulupeol. 
    Leo Krukov, Haaslava meeskoori tenor, endine kultuurimaja juhataja 
    Mulle meeldib laul, mulle meeldivad lauludesse pandud mõtted. 
    Koor on ka hea seltsielu koht ja mulle meeldib hea seltskond. 
    Kooris on kõik omasugused, ole sa põllumees, peainsener või kes tahes! 
    Järjest raskemaks läheb pääs suurele üldlaulupeole, sõel on tihe. 
    Aga laulupidu on meie õhtuste harjutuste väljund. 
    Olla koos teistega suures kooris, see on üks meie kooskäimise mõte. 
    Üllar Kukk, Tartu Akadeemilise Meeskoori bass, koorivanem; füüsik 
    Tulin laulma 1987. aastal. 
    Olin õppinud lastemuusikakoolis ja laulnud Tartu Noortekooris. 
    80ndail oli seltsielu ülikoolis tagasihoidlik, vähe oli valikuvõimalusi. 
    TAM oli siis korporatsiooni eest. 
    Kooriliikmed suhtlevad aga ka proovide ja esinemiste vahepeal. 
    Laulupidu võiks olla meie Nokia küll, aga koorile endale on oluline see, mida koor ise ette võtab. 
    Peeter Laud, Tartu Akadeemilise Meeskoori tenor, informaatik 
    Olen Tallinnast pärit, otsisin erakat. 
    Isa helistas Olev Saksale, sain tema juurde. 
    Olev on vana TAMi laulumees, tema mind laulma õhutaski. 
    Keskkooli ajal käisin ka kooris laulmas. 
    Mulle meeldib. 
    Ja ma olen ju tenor, viisilaulja! 
    Laulupeolist kosutavad kali ja kartulipuder 
    JÜRI SAAR 
    4835 esinejale, kes peole tulijatena üles antud, pakutakse peopäeval lõunat, mis koosneb praest, pooleliitrisest Ösel Foodsi kaljast ja ASi Kalev medalikujulisest laulupeologoga šokolaadist, ütles Tartu laulupeo direktor Valdo Paddar. 
    Tahaksime praeks anda mulgi putru, aga kus hautada tonn kruupe ja kartuleid? oli Paddar teisipäeval nõutu. 
    Eile ütles ta, et lõpuks langes liisk siiski kartulipudru kasuks. 
    Laulupeoline saab praetaldrikule 300 grammi Kaitseliidu katlais keedetud putru ja 200 grammi Tervise salatit, mis tehtud ASis Salvest. 
    150 grammi prae juurde tõstetavat liha on Oskari lihatööstuses kehastunud kaheks grillvorstikeseks. 
    Esinejail tuleb kehakinnituse eest tasuda 25 krooni, seda saab teha ka kohapeal. 
    Paddar tunnistas, et pisut makstakse einele peale: omahind on 35 krooni ümber. 
    Pealtvaatajate toitlustamisega korraldajad ei tegele, väikese kehakinnituse eest on aga hoolt kantud. 
    Peoplatsi ülaservas on Paddari sõnul minimess: Tootjad pakuvad oma kaupa ja küllap teevad seda parimal viisil. 
    Kioskiluugist saab suppi, kohvi, õlut, jäätist ja kondiitritooteid. 
    Kioskite ette seatakse lauad, mille ääres jalgu puhata. 
    Ringi liiguvad ka jalgratturid-jäätisemüüjad. 
    Šašlõkimüüjaid Paddari kinnitusel peoplatsile ei lubatud. 
    Uudised 
    Eriala määrab kõrgkoolilõpetajate palga 
    Kooli kõrvalt erialast tööd tegev jurist võib pärast lõpuaktust muretult ellu astuda 
    VILLU PÄÄRT 
    Mõned Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetajad hakkavad saama kuni 20 000-kroonist kuupalka. 
    Filoloogidel on tööpakkumisi küll jalaga segada, kuid enamik neist on õpetajakohad, kus palk ulatub vaid 3700 kroonini. 
    Tänavused lõpuaktused on väiksemad kui paar aastat tagasi. 
    Tudengid lükkavad lõpetamise edasi, paljud käivad kooli kõrvalt tööl ega jõua õppeplaaniga sammu pidada. 
    Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetab tänavu 126 inimest, tavaliselt on arstiteaduskonna lõpuaktusel ainuüksi arstiteaduse eriala lõpetajaid samapalju. 
    Ka filosoofiateaduskonna ligi 150 lõpetajat on teaduskonna vastuvõtuarvudega võrreldes väike. 
    Kolmandik jõuab diplomini 
    Filosoofiateaduskonna dekanaadi metoodik Liina Linkberg ütles, et enamik tudengeid saab nelja aastaga tehtud kõik vajalikud eksamid ja arvestused, kuid lõputöö kirjutamiseks napib aega. 
    Keskmisel tudengil läheb ülikooli lõpetamiseks viis-kuus aastat. 
    Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonnas lõpetab 15 füüsikut ja 14 keemikut, vaid ligi kolmandik sisseastunutest jõuab diplomini. 
    Õppeprodekaan Kalev Tarkpea märgib, et füüsikat või keemiat ei ole võimalik töö kõrvalt õppida. 
    Kes valib kooli kõrvalt töölkäimise, peab tahes tahtmata õppimisest kõrvale astuma, ütles Tarkpea. 
    Mõnel erialal on võimalik töötada ja õppida korraga, aga meil mitte. 
    Karjäär ülikooli kõrvalt 
    Kooli ja tööd üritas ühitada Kstina Vallimäe, kes eile juristidiplomini jõudis. 
    Ettenähtud nelja aasta asemel kestsid tema õpingud küll kuus aastat, kuid õppimise kõrvalt jõudis ta töötada panga laenuosakonna juristina. 
    Kui diplom on taskus, siis on endal hea tunne, ütles ta. 
    Vallimäe kahtleb, et juristidel oleks raskusi pärast lõpetamist tööd saada: Õigusteadus on nii hea eriala. 
    Tuleb olla kohutavalt enesekindel ja teada, mida tahad. 
    Filosoofiateaduskonna dekanaadis ripuvad üleval viie kooli kohapakkumised. 
    Tallinna 49. keskkool pakub tööd koguni üheksale õpetajale. 
    Siiani ei ole nende tööotste vastu huvi tundnud ükski tänavu filosoofiateaduskonda lõpetav tudeng. 
    Tuntav osa filosoofiateaduskonna lõpetajatest on filoloogid, riik vajab õpetajaid ja konverentsitõlke, kuid enamik lõpetajaid eelistab muid tööpakkumisi, rääkis teaduskonna dekaan Jaan Ross. 
    Õpetaja palk ei ole kõige suurem, seetõttu seda ei taheta. 
    Ülikoolil puuduvad andmed, kui suur osa lõpetajatest leiab õpitud erialal tööd. 
    Samamoodi ei pea tööleidmise koha pealt arvet haridusministeerium, kes esitab kõrgkoolidele riikliku tellimuse. 
    Haridusministeeriumi kõrghariduse talituse juhataja Maiki Udam märkis, et tänapäeval reguleerib turg ise tööjõuvajaduse. 
    Me võime öelda, et juuras ja majanduses on väga palju lõpetajaid, sõnas ta. 
    Kui nad leiavad tööd, siis ju see on optimaalne. 
    Tänavu on riik majanduse ja ärijuhtimise erialadel riiklikke tellimusi kärpinud, sest samu erialasid õpetavad ka mitmed erakõrgkoolid. 
    Nii arste kui õpetajaid lõpetab väga palju, kuid nad ei lähe erialal tööle, sest palk ei meelita, lisas Udam. 
    Ükski riik ei tea kunagi, kui palju tal nelja-viie aasta pärast mingi eriala inimesi vaja võib minna. 
    Udam soovitas tänavu keskkooli lõpetavatel inimestel minna õppima infotehnoloogiaga seotud erialasid, mille tulevikuperspektiiv aina paraneb. 
    Kommentaar 
    Nele Põder 
    Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetaja 
    Töökoht on juba mõnda aega olemas, kuid midagi täpsemalt öelda ei tahaks. 
    Töötan erasfääris. 
    Töökoha leidmiseks käisin vestlustel ja saatsin elulookirjeldusi. 
    Usun, et kõige olulisem on ise aktiivne olla. 
    Andres Simson 
    Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetaja 
    Kindel töökoht on mul juba pikemat aega olemas, töötan riigiteenistuses. 
    Ma ei taha faktidesse laskuda, sest seeläbi võin ma minna vastuollu oma tööandjatega. 
    Töökoha leidsin tänu headele tutvustele. 
    Alar Soo 
    Eesti Põllumajandusülikooli metsandusteaduskonna lõpetaja 
    Võib öelda, et töö on olemas. 
    Töötan erametskonnas metsnikuna. 
    See läheb erialaga kokku, sain selle tänu tutvustele. 
    Pole kindel, et hakkan erialal ka tulevikus töötama. 
    Helena Aasa 
    Eesti Põllumajandusülikooli metsandusteaduskonna lõpetaja 
    Töö on olemas, kuid minu erialaga see kokku ei lähe. 
    Olen müüja. 
    Metsandusalane töö on põhimõtteliselt olemas, kuid takistuseks on see, et peaksin Tallinna elama minema. 
    Peale diplomi nõuab tööandja ka kogemusi 
    VILLU PÄÄRT 
    Värsked ülikoolilõpetajad kipuvad end üle hindama ja unistavad juhtpositsioonist. 
    Personaliotsingufirma Fontes konsultandi Maarika Lemberi sõnul nõuavad tööandjad lisaks diplomile ka kogemust. 
    Kui sageli soovib firma töötajaid kindla kõrgkooli lõpetajate seast? 
    Väga harva. 
    Tööandjad hindavad eelnevat kogemust. 
    Haridus on oluline, kuid pole oluline, kust haridus on saadud. 
    Selliseid kliente on meil vähe, kes tulevad ja küsivad kindla eriala lõpetajaid kindlast kõrgkoolist. 
    Kui on valida diplomiga verisuline lõpetaja ja sama diplomiga inimene, kellel ka töökogemus, siis on eelistatud kogemusega töötaja? 
    Kindlasti. 
    Kui ühel on diplom ja teisel vaid kogemus, siis ma ei ütleks, et kogemus on eelistatud. 
    Kui inimesel on nii diplom kui ka kogemused, siis suudab ta ennast tõestada. 
    Vastsete lõpetajatega puutume me vähe kokku, sest meilt otsitakse kogemustega inimesi. 
    Kuidas vastsed ülikoolilõpetajad oma oskusi hindavad? 
    Sõltub inimesest. 
    Neid, kes end totaalselt üle hindaksid, ei ole palju. 
    Paljudel on soovunelmad, nad teavad, mida neile meeldiks teha, aga kesise kogemuse baasilt ei teadvusta nad enda suutlikkuse piire. 
    Millised need soovunelmad on? 
    Tavaliselt tahab inimene saada juhtivale positsioonile. 
    Minimaalselt müügijuhiks või osakonnajuhatajaks, koguni tegevjuhiks. 
    Nad arvavad, et saavad hakkama. 
    Hiljem leiavad, et soovivad pigem olla väga head spetsialistid ja mitte võtta liigset vastutust. 
    Mida praegustel keskkoolilõpetajatel tasuks õppida? 
    Telekommunikatsioon ja infotehnoloogia, need alad arenevad praegu hästi kiiresti. 
    Viis aastat tagasi oli juura- ja majandusbuum, see hakkab vist mööda saama? 
    Headest juristidest on kogu aeg puudus, sõltub inimesest, kas temast saab hea või keskpärane jurist. 
    Majandus annab väga laiapõhjalise hariduse, kust võib pühenduda müügile, turundusele või juhtimisele. 
    Viis aastat tagasi sai II kursuselt panga laenuosakonna juhatajaks. 
    Kas ka täna? 
    See aeg on möödas. 
    Nüüd on hinnas elukogemus. 
    Kahjum võib Toomas Lepale kätte maksta 
    JAANUS PUTTING 
    Ringhäälingunõukogu liige Andres Herkel ei välista, et ETV ligi kümnemiljoniline aastakahjum võib riigitelevisiooni peadirektorile Toomas Lepale lähinädalatel kaasa tuua karistuse. 
    Andres Herkel ei soovinud Postimehele täpsustada, millist laadi sanktsioone ringhäälingunõukogu Toomas Lepa suhtes silmas võib pidada, kuid tunnistas, et need saaksid toimuda vaid tööseadusandluse raamistikus. 
    Minu isikliku arvamuse kohaselt avalik-õigusliku isiku sedavõrd suur kahjuminumber on pretsedendina äärmiselt taunimisväärne ja kui sellele nüüd nõukogu poolt midagi ei järgneks, oleks see vägagi totraks signaaliks kõikidele teistelegi, et nad võiksid oma eelarvest sama julmalt üle sõita, sõnas Herkel. 
    Teisipäeva õhtul esitas riigitelevisiooni rahandusjuht ringhäälingunõukogule audiitorkontrolli tulemused, millest selgub, et ETV sai eelmisel aastal 9,6 miljonit krooni kahju. 
    Postimehele on teleringkondadest kinnitatud, et kahjum tekkis eeskätt programmi 600-tunnisest ületootmisest. 
    Peadirektor vastutab 
    Herkel ütles, et kuigi ringhäälingunõukogu pidi vastavalt seadusele audiitorkontrolli aruande teisipäeval heaks kiitma, ei pälvi tolle aruande sisu kaugeltki heakskiitu. 
    See heakskiitmise termin on aruande sisu vaadates üsna kole ning mõningate hinnangute järgi võib seda kahjumit veelgi suuremaks pidada, nentis Herkel. 
    Herkel tunnistas, et too kahjuminumber ei lasu ainuisikuliselt Toomas Lepa õlul. 
    Aga peadirektorina peaks vastutama ikkagi tema, märkis ta. 
    Herkel lisas, et ilmselt hakkab ringhäälingunõukogu Toomas Lepa personaalküsimust arutama kas eelseisval või ületuleval esmaspäeval, kui nõukogu analüüsib veel kord nii telemaja rahaasju kui ka inimestevahelist segast olukorda. 
    Toomas Lepa sõnul tehti ETVs programmi rohkem vaid seepärast, et see oleks parem ja püsiks konkurentsis. 
    Minu seisukoht on alati olnud selline, ja ka ringhäälingunõukogu on mind toetanud, et ETV ekraan ei tohi sahiseda, vaid peab programmi edastama, ja seepärast me programmi ka laiendasime, sõnas Lepp. 
    Ta lisas, et tasakaalustatud ning ringhäälinguseadusele vastava programmi tootmine läheb tahes-tahtmata maksma rohkem kui ETV eelarve võimaldab. 
    Herkel ütles, et eelarve täitmine ja programm on asjad, mis tuleks teineteisest lahus hoida. 
    Rohkema ja parema programmi tegemise nimel - mis on küll õilis ettevõtmine - ei saa süüdimatult eelarvet ületada, sõnas ringhäälingunõukogu liige. 
    ETV ei pane poodi kinni 
    ETV programmidirektor Tiina Kangro kummutas eile kuuldused, justkui sunniks riigitelevisiooni raske rahaline seis sügiseks mitmete saadete tegemise lõpetama. 
    Seda, et sügisel peaks eetrisse ainult uudised jääma, kohe kindlasti ei tule, sõnas Kangro. 
    Me töötame praegu väga pingsalt selle kallal, et sügisene programm oleks siiski korralik ning et me suudaksime programmi komplekteerida odavamalt, kuid nii, et see ei annaks meile tagasilööki. 
    Kangro kinnitusel võivad mõned saated ekraanilt tõesti kaduda, kuid nende asemele tulevad uued, mille ettevalmistamisega alustati juba kevadel. 
    Tegelikult oli see mingil määral peadirektori otsus võtta avanssi järgmistelt aastatelt, kui me eelmisel aastal üle oma võimete elasime, kuid nüüd tuleb meil see tagasi maksta, nentis ta. 
    Kangro ütles, et sügisel jätkavad teiste seas kindlasti ka sellised ETV naelad nagu Otseliin, Avatud toimik, Osoon, Tähed muusikas, Kuulus ja kummaline, Pooltund kõigile, Pilk ja Maahommik. 
    Keskkonnafond sulgeb sügiseks uksed 
    ARGO IDEON 
    Valitsusliit sulgeb rahaskandaalidest ümbritsetud Keskkonnafondi, mis tähendab eksminister Villu Reiljanile ja ta kaaslastele Maarahva Erakonnast kaotust poliitlahingus sadade miljonite kroonide saatuse üle. 
    Keskkonnafondil tuleb uksed sulgeda 1. oktoobriks, millega lõpeb loodusprojektide hiigelraha käsutamine fondi juhtkonna äranägemisel. 
    Selle toob kaasa Reformierakonna eestvõttel tehtud uus keskkonna kasutusest laekuva raha kasutamise seadus, mille kiire lä-bisurumine ajendas Riigiko-gus maasaadikute terava paha-meele. 
    Rahahangelduste kahtlus 
    1995. aastast tänavuse võimuvahetuseni keskkonnaministrina töötanud Villu Reiljani (Maarahva Erakond) ametiajal kujunes ministeeriumi juures töötanud Keskkonnafondist riigi üks skandaalsemaid avaliku raha pööritamise veskeid, mille tehingutes otsisid selgust nii riigikontroll kui kaitsepolitsei. 
    Riigikontroll tuvastas fondi tegevust analüüsides, et sisuliselt on tegemist riigieelarvest mööda liikuva rahaga, mille kasutamist ei saa otse mõjutada ei Riigikogu ega valitsus. 
    Fondi eksdirektor Peep Pobbul (35) on aga hetkel kohtu all, süüdistatuna ametiseisundi kuritarvitamises, kui ta kandis 1996.-1997. aastal 32,3 miljonit krooni fondi raha Bahama maksuvabale firmale Chivalry Management Inc. riskantsete väärtpaberimängude eesmärgil. 
    Lisaks määrisid fondi mainet keskkonnaprojektide sildi all ametnikele makstud preemiaraha, õppereisid soojale maale ja oma kohalik puhkemajandus. 
    Minister Reiljan koges mullu ühes fondiga avalikkuses ebameeldivat tähelepanu, ning 1998. aasta kevadel üritas toonane paremopositsioon talle Riigikogus umbusaldust avaldada. 
    Vajalikud hääled jäid kogumata ning keskkonnaministrist sai tänavu märtsis Riigikogu valimistel Maarahva Erakonna peaministrikandidaat. 
    Parlamenti tõusis ta erakonna häältemagnetina. 
    Keskkonnafond tahetakse lihtsalt õhtale saata, protestis Reiljan mai lõpus Toompeal, kui saadikud fondi saatust arutasid. 
    Samal õhtul käivitas opositsioon uue Riigikogu esimese öömaratoni, et muu hulgas tõkestada maaerakondade jaoks vastumeelseid ümberkorraldusi keskkonnafondis. 
    Sel kolmapäeval püsisid maasaadikud aga vagusi, piirdudes üksikute avaldustega. 
    Mulle oli see rõõmus üllatus, sõnas Reformierakonna fraktsiooni esimees Jürgen Ligi. 
    Tema ja uue keskkonnaministri Heiki Kranichi toel väljamõeldud seadus suunab praegusesse Keskkonnafondi voolavad saastetasu ja pakendiaktsiisi otse riigieelarvesse, mille kaudu hakkab loodushoiu ettevõtmisi rahastama loodav eraõiguslik sihtasutus Keskkonnakeskus. 
    Ka valitsus võttis sel nädalal kabinetiistungil seisukoha, et Keskkonnafondi tegevuskulusid ja investeeringuid tuleb veel kord kontrollida. 
    Jürgen Ligi loobus ennustamast, mida võiks selline kontroll skandaalidest räsitud fondis veel lagedale tirida. 
    Uue töökoha otsinguil 
    Keskkonnafondi praegune tegevdirektor Jossif Eidelkind ütles Postimehele, et Riigikogu otsuse tulemusel peab ta fondi sügiseks kinni panema ja töötajad lahti laskma. 
    Eidelkind kahetses fondi sulgemist. 
    Keskkonnafond on normaalselt töötav organisatsioon, nentis ta ja kinnitas lisaks, et pärast Pobbuli vahelejäämist pole fondis olnud kuritarvitusi, ning seda enam ei kujuta Keskkonnafond endast mingit rahajagamise kanalit Maarahva Erakonnale. 
    Võibolla nemad arvavad nii, viitas Eidelkind reformeritele, kelle juhtpoliitikud juba teist aastat EME tippude ja Keskkonnafondi seostele tähelepanu osutavad. 
    Aga see pole kunagi nii olnud. 
    Keskkonnafondi raha kasutamise üle on Eidelkindi ütlusel otsustanud 21-liikmeline nõukogu, mis koosneb enamjaolt keskkonnaspetsialistidest üle Eesti. 
    Ministeeriumi tshinovnik tuleb alles lõpus juurde, märkis ta. 
    Keskkonnafondi tänavuses eelarves on 140 miljonit tulusid ja 120 miljonit krooni kulusid. 
    Eidelkind ütles, et tegutsemajäämise korral poleks Keskkonnafondil tänavu vaja kulusid kärpida, sest laekumised on ületanud ootused. 
    Riigikogulased vaidlevad õiguse üle volikogudes töötada 
    URMAS PAET 
    Ettepanekut, et lisaks ministritele ei saaks ka Riigikogu liikmed osaleda kohalike omavalitsuste töös, ründas eile parlamendis kõige enam Keskerakond, kes on tõsiselt valmistunud oma parlamendisaadikute osalemiseks volikogudes. 
    Koonderakond põhjendas oma ettepanekut keelata Riigikogu liikmetel kohalikes volikogudes osalemine eesmärgiga vähendada rahva võõrandumist riigivõimust ning sooviga suurendada huvi kohalikel valimistel osalemise vastu. 
    Keeld ergutaks valima 
    On selge, et olukord, kus paljud Riigikogu liikmed kandideerivad häälte toomiseks ka kohalikel valimistel, hiljem aga loobuvad mandaadist või ei leia aega kohalike volikogude töös sisuliseks osalemiseks, on rahva poolt valimistesse passiivse suhtumise üheks põhjuseks, selgitas Koonderakond. 
    Koonderakonna fraktsiooni liige Ülo Nugis ütles, et Riigikogu liikmetel kohalike volikogude töös osalemise keelamine soodustab väljakujunenud kompetentsiga omavalitsuspoliitikute tekkimist. 
    Kas peab ikka mõnes volikogus olema Riigikogu filiaal, eriti nii, nagu see on praegu Tallinna volikogus? küsis Nugis, kes on ka Tallinna volikogu õiguskomisjoni esimees. 
    Mitmed nii koalitsiooni- kui opositsioonipoliitikud heitsid aga Koonderakonnale ette päevahuvidest lähtumist. 
    Kehva valimistulemuse tõttu viimastel Riigikogu valimistel märtsis on Koonderakonna fraktsioonil parlamendis vaid seitse saadikut, seega ei puudutaks soovitav piirang kuigi palju Koonderakonda ennast. 
    Reformierakonna fraktsiooni liige Rein Voog kahtles, kas Riigikogu liikmetel kohalikes volikogudes töötamise välistamine midagi muudab, sest põhiseaduslikku kandideerimise õigust ei saa üheltki Riigikogu liikmelt ära võtta. 
    Seega saavad parlamendi liikmed nagu ka ministrid igal juhul kohalikesse volikogudesse kandideerida ning erakonnale hääli koguda. 
    Mittetöötajaid ei valita 
    Keskerakondlane Kalev Kallo küsis, miks peab Riigikogu liikmete osalemise volikogudes seadusega ära keelama. 
    Kui saadik volikogus tööd ei tee, siis järgmisel korral teda lihtsalt ei valita, lisas ta. 
    Riigikogu see hooaeg, mille jooksul võeti vastu 42 otsust ja seadust, lõppes ametlikult eile Koonderakonna ettepaneku arutelu katkestamisega, kuid see ei tähenda veel saadikute suvepuhkust. 
    Ilmselt koguneb Riigikogu esmaspäeval erakorralisele istungile, et jätkata säästueelarve teist lugemist, et see siis nädala jooksul vastu võtta. 
    Mobiilside reklaamist kiirgab Eesti arengut 
    Taskutelefon ei ole enam ammu üksnes staatuse sümbol, vaid annab aimu tema kasutaja sissetulekute ja elustiili kohta 
    MARGIT KELLER 
    Nüüd, mil käsitelefon on pihus või taskus peaaegu igal viiendal eestimaalasel, on Eesti tõusnud mobiilside levikult Ida-Euroopa liidriks. 
    Ent mobiilide plahvatuslik levik räägib paljust muustki. 
    Nimelt sellest, et Eestis võimsalt reklaamitud mobiilside on käepärane ja huvitav lukuauk, mille kaudu heita pilk inimeste väärtushinnangutele, samuti eestlaste kultuurilise ruumi arengule. 
    Mobiilside, eriti selle füüsiline väljendus taskutelefon annab aimu, millised on mobiilikasutaja sissetulekud, kultuuritaust ja elustiil. 
    See kõik paistab kätte ka reklaamist, mis on moodsas ühiskonnas justkui inimese hinge peegel - sest reklaam ei räägi ainult tootest, vaid ka tarbijast ja teda ümbritsevast ühiskondlik-kultuurilisest kontekstist. 
    Taavet taandub värvi ees 
    Mobiilside reklaamid pakuvad kas telefoniaparaati või müüvad operaatoriteenust. 
    Aparaadi reklaamid ilmusid Eestisse 1991. aastal. 
    Tollane mobiiltelefon oli suur ja keeruline. 
    Näiteks kasutati ühe esimese käsitelefoni Nokia 150 reklaamimiseks Michelangelo Taaveti kuju, mis pidi tarbijat veenma, et mobiil on aukartust äratav meistritöö. 
    Mobiiltelefon, mis algul oli tavakodanike meelepaha pälviv telefonikohvriga dressinimeste tunnus, hakkas tasapisi muutuma ärimehele vajalikuks töövahendiks, esmalt muidugi prestiizhi tunnuseks. 
    Reklaam pani tarbijaid uuele tehnoloogiale alt üles vaatama ning sedakaudu vaatas rahvas alt üles - või altkulmu - ka väheseid mobiiliomanikke. 
    Kuid juba 1994. aastal hakkas taskutelefoni kujutamine reklaamis muutuma. 
    Suur reformija oli Ericsson, kes alustas seoses esimeste pisikeste telefonide turuletoomisega uue tehnoloogia inimlikustamist. 
    Märkimisväärse pöörde tõi 1997. aastal kaasa Q GSM, kes lisaks oma teenuse pakkumisele asus müüma ka üliodavaid telefone. 
    Uustulnuk hakkas mobiilinduse väärtusmaailma ümber kujundama. 
    Taskutelefoniga kaasnes mängulisus, kohati ka kerge iroonia. 
    Hõbetelefoni lummus 
    1997. aasta lõpul kohtab ka EMT reklaamis lõbusaid trendikaid noori, kes seni kohustuslikku telefoni enam käes ei hoia, vaid seda sõrmedega jäljendavad. 
    See oli märk mobiili muutumisest nii tavaliseks, et suvaline noor võis sellesse suhtuda vähimagi aukartuseta. 
    Samal aastal oli oluline ka värviliste telefonide turuletulek. 
    Ericsson pakkus esimesena inimestele võimalust väljendada oma unikaalsust, küsides: Kas Sinu telefon ei peaks olema sama kordumatu kui sina ise? 
    Ericsson GH 628 pakub sulle (!) erinevaid ja kergesti vahetatavaid esipaneele, mis vastavad igale sinu tujule. 
    Need laused võtavad lihtsalt kokku tarbijakultuuri, kus inimesed väljendavad nii sotsiaalset kuuluvust kui ka emotsionaalset seisundit kauba kaudu. 
    Mobiilikasutajal piisab vaid vahetada esipaneeli värvi - ja ongi kõik öeldud. 
    Sest telefon ja tema omanik on ju üks. 
    Taskutelefoni sümboolse tähenduse muutumist väljendavad ka toote- ja teenusepakettide reklaamid. 
    Kontrastsemad näited on Q GSMi rahvast hullutavad odavad Motorolad ning EMT ja Esmofoni ühine Eksklusiivpakett 1998. aasta lõpust. 
    Q kutsus oma perre mitte just paksu rahakotiga, kuid ometi mobiilseks saada ihkavaid tarbijaid. 
    Seevastu Eksklusiivpakett sisaldas ligi 13 000 krooni maksva hõbekattega Nokia 8810 ja Alvar Aalto disainvaasi. 
    Pigem luksuslikku aksessuaari kui telefoni meenutav Nokia 8810 paelub ka maailma moeajakirju, kus ei unustata mainimata, et Inglismaa glamuurne esijalgpallur David Beckham kasutab nimelt seda mudelit. 
    GSMitar alati ühenduses 
    Küllap unistavad ka Eesti uusrikkad ja trenditeadlikud tarbijad hõbetelefoni abil distantseerida end lihtlabase Motorola d160 kasutajast. 
    Esimene mobiilsideoperaator EMT tuli turule juba 1991. aastal, kuid hakkas reklaami tegema alles kolm aastat hiljem. 
    Eriti tõsiseks läks reklaamiheitlus pärast Radiolinja tulekut 1995. aastal. 
    Operaatorite reklaamides näeb tarbija kujutamise muutumist. 
    Radiolinja ideaalklient anno 1995 oli noor ja edukas Tom, kes möönis, et töökoormus on küllaltki suur - mõnikord 16 pingelist töötundi järjest. 
    Tom oli mõistagi vallaline. 
    Tema vabadusearmastus ja kiire töö lubasid tähenduslikke suhteid omada vaid ärialal. 
    Tekkinud lünka täitis omamoodi fetishiks muudetud võluv GSMitar, kes alati hea meelega Tomi laptop -arvutiga ühendusse astus. 
    Katsed erootika piiril 
    Alates 1997. aastast asusid aga operaatorite reklaamides esikohale inimsuhted. 
    Tööhullud Tomid ja Paulid vajusid unustuse hõlma. 
    Nende asemel näeb suudlema hakkavaid või juba kohe-kohe õnnelikeks lapsevanemateks saavaid paarikesi. 
    Mobiilside esmaväärtust - lähedust teise inimesega - tunnistas ka 1997. aasta kurikuulus jõulukampaania, mil kaks vaenlast EMT ja Radiolinja ühel ja samal päeval sarnase kujunduse ning loosungiga Hoiame kokku reklaami avaldasid. 
    Julgemad katsed lähedusteemal on lausa erootika piirimaile viidud. 
    Näiteks EMT kõnekaardi Simpel meelad huuled nii tänavaposteritel kui eriti eredas väljenduses teleekraanil. 
    Või koolipoiss, kel operaatorfirmaga püsilepingu sõlmimiseks aastaid napib, ostab putkast kõnekaardi ning värvikate salaunistuste täitumine ongi käegakatsutav. 
    Seda, et peamine mobiilikasutaja pole enam ärimees, väljendas segadust tekitanud Q GSMi kanistrimees. 
    Kas kiilanev sandaalides veidrik pidi manama silme ette ununeva kolhoosikorra ja sundima tarbijat selle lõplikuks peast heitmiseks liituma mobiilsete inimestega? 
    Või oli tegu ülima irooniaga, mis kuulutas täieliku eneseväljendusvabaduse saabumist? 
    Läbi aastate on mobiilsidega enim seostatud väärtus olnud vabadus. 
    Seda väljendas juba 1996. aastal Levi & Kuto reklaam, millel klaaspurkides ukerdamas kaks valget hiirt ning pealkiri Vajate mobiiltelefoni? 
    . 
    Purki sattunud hiire ehk maailmast äralõigatuse tunnet mäletava Eesti tarbija pääsemistee oli traadita telefon. 
    Müügimees tareõuel 
    Vabaduse seostamine liikumise ja globaalsusega hakkas aastail 1997-1998 taanduma. 
    Enese maailmakaardile jäädvustamise tarve asendus individualistliku sooviga elu nautida, puhata ning 100% suhelda. 
    Ühtlasi tähendas see aja muutumist kaubaks. 
    Q GSM on teinud mobiiltelefonist üleskeeratava tibu ning aega on võimalik osta nagu kioskist ajalehte. 
    EMT on veelgi lahkem. 
    1998. aasta jõulude paiku teatas ta: Nüüd kingib EMT sulle rohkem aega. 
    Inimlikustumine, mängulisus ja sõbralikkus on väljendunud ka operaatorite keele- ja pildikasutuse teisenemises. 
    Pikima tee on läbi käinud EMT. 
    1996. aasta lõpus ehtis Eesti Ekspressi esikaant pilt jõuluööst, kus tähtedest eredamini hiilgasid EMT masti tulukesed. 
    Mast kõrgus pildil nagu Eiffeli torn ning sirutas oma terastrossidest kombitsad tillukese maamajakese ümber. 
    Võimas teenusepakkuja oli tunginud tarekese elaniku koduõuele. 
    Ometi ei kujutanud EMT tollal oma reklaamides inimesi, vaid ikka iseennast, ega pöördunud tekstides peaaegu kunagi tarbija poole, vaid jutustas uhkusest pakatades üksnes firma töödest-tegemistest: Ainult EMT GSM kaart töötab... 
    Pärast pisikese ja oranzhi Q GSMi tulekut ei saanud aga sinine hiiglane EMT endale sellist hoiakut enam lubada. 
    Ka tarbija oli arenenud, rääkimata telefonide odavnemisest. 
    Seetõttu näeb 1997. aasta teisest poolest EMT reklaamides õnnelikke noori ja ka vanemaid paare, kellele mobiiltelefon sümboliseerib inimlikku soojust. 
    Meeldivate seoste teke 
    Loetletud muutuste põhjused on esmalt majanduslikud. 
    Need on kaasa toonud hindade languse ja mobiiltelefoni jõudmise massidesse. 
    Teisalt on tehnoloogia areng muutnud taskutelefoni kasutamise lihtsaks ning loonud hulgaliselt uusi võimalusi. 
    Vähem olulised pole ka ühiskondlik-kultuurilised muutused, mis annavad tunnistust lääneliku tarbijakultuuri kujunemisest Eestis. 
    Mobiiltelefon ei ole enam ainult staatusesümbol - tema tähendus on mitmekesistunud. 
    Lääne eeskujul pakutakse reklaamis kauba kasutusvõimaluste asemel üha rohkem sümboleid ja kujundeid, mis inimestes meeldivaid seoseid tekitavad. 
    Reklaam ei ole argitegelikkuse passiivne peegeldus ega ka otsene kujundaja, vaid sellega pidevas vastastikuses mõjus. 
    Seega võib järeldada, et ka ini-meste väärtushinnangud on muutumas. 
    Töönarkomaania ja maailma avastamine on asendunud isikliku vabaduse ja inimlike suhete sooviga. 
    Tarbija on muutunud iroonilisemaks, targemaks ja paindlikumaks. 
    Kindel hierarhia, kus ülemisel pulgal istuvad vaid jõukad valgekraed, ei pruugi noorele maailma näinud inimesele enam nii üksühene olla. 
    Vabadus on saanud uue sisu. 
    Usutavasti ei kasuta neid järeldusi edukalt ära vaid mobiilside reklaami tegijad, vaid ka iga inimene ise, teadvustades, mis on talle kõige tähtsam. 
    Margit Keller on Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna magistrant ning kaitseb täna TÜs magistritööd teemal Tarbijakultuuri kujunemine Eestis. Mobiilside representatsioon Eesti trükireklaamis 1991-1998. 
    Keskturu müümine selgub juuni lõpuks 
    KAIDO TIITS 
    Pealinna volikogu lükkas ASi Keskturg erastamise üle otsustamise kahe nädala võrra edasi, mistõttu volikogulased saavad juuli lõpuni esitada täiendusi eelnõule, mille kohaselt müüakse turg 16 miljoni krooniga ASile Turukaubandus. 
    Volikogu saadikute seas ei leidnud toetust reformierakonna ettepanek kuulutada Keskturu müük ebaõnnestunuks ega volikogu saadiku Tiina Mägi eelnõu, millega 4370 inimese Keskturu erastamise vastu kogutud allkirjad oleks tühistanud turu müügiotsuse. 
    Kuue häälega jäi linnavalitsuse müügiettepanekule alla ka Tiina Mägi, Valve Kirsipuu ja Vootele Hanseni eelnõu, millega nad nõudsid aktsiaseltsi Keskturg tegevuse lõpetamist ning linnavalitsusele kahe nädala andmist turu majandamise ümberkujundamiseks. 
    Turu müümise poolt kogunesid sportliku vä-limusega umbkeelsed noormehed linnavolikogu hoone ette meelt avaldama. 
    Kuna miiting oli ebaseaduslik, ajas politsei meeleavaldajad Kuku raadio teatel kella 16 paiku laiali ja võttis linnavolikogu hoone oma valve alla. 
    Välisuudised 
    Kosovo veretöödes on tapetud 10 000 inimest 
    ERKKI BAHOVSKI 
    Ligi 10 000 inimest võib olla maetud Kosovo massihaudadesse ning edasi liikuvad rahuvalvajad leiavad iga päev üha uute veretööde jälgi, ütlesid Briti ametnikud eile. 
    Kosovo rahuvalvemissioonis (KFOR) osalevad Briti üksused on Briti välisministeeriumi ametniku Geoff Hooni sõnul avastanud piinakambri Serbia politseijaoskonna keldris Pristinas. 
    Briti üksused on sealt leidnud nuge, kummi- ja puunuie, pesapallikurikaid koos sinna uuristatud Serbia loosungitega, puitkorvitäie metallist sõrmenukke ja metsikut pornograafiat ning narkootikume, millega eeldatavasti rahustati ohvreid. 
    Kastid kondoomidega 
    Majja lastud ajakirjanikud teatasid, et ühes ruumis, kus väidetavalt vägistati Kosovo albaanlasest naine, olid kastid kondoomidega. 
    Hooni sõnul on kõige ärevusttekitavam asjaolu see, et ehitis ei paista olevat spetsiaalselt tehtud serblaste ohvrite kinnipidamiseks. 
    See paistab olevat tavaline politsei peakorter, mis tähendab seda, et metsikused olid muutunud rutiiniks. 
    Me võime samalaadseid asju mujaltki oodata, ütles Hoon. 
    BBC järgi on rahvusvaheline sõjakuritegude tribunal alustanud uurimistööd. 
    Tribunali järgi võidi etnilist puhastust Kosovos koordineerida just sellest hoonest. 
    Raportite järgi, mida me oleme kogunud, on selgunud, et umbes 10 000 inimest on tapetud rohkem kui sajas veretöös. 
    Lõplik arv võib olla palju hullem, ütles Hoon Londonis. 
    10 000 inimest võib olla tapetud just alates NATO õhurünnakute algusest 24. märtsil. 
    Mitmed teiste maade rahuvalvajad teavitasid samuti massihaudade leidmisest Kosovos. 
    CNN viitab Briti ühisoperatsioonide ülema Ian Garnetti sõnadele, mille järgi lahkuvad Jugoslaavia väed põletavad maju ning lasevad maha juhuslikke inimesi. 
    Serbia vägede taandumine Kosovost edeneb kiiresti, esialgsest 40 000-mehelisest kontingendist üle 26 000 on juba lahkunud, teatas NATO eile. 
    Tsoon 1 (Lõuna-Kosovo) on juba Serbia vägedest tühi, ka 3. ja 4. tsoonist on hulk üksusi lahkunud, ütles NATO esindaja Jamie Shea ajakirjanikele alliansi peakorteris Brüsselis. 
    Serblased jõuavad 
    Miski ei viita, nagu ei jõuaks nad pühapäevaõhtuseks tähtajaks lõplikult lahkuda, nagu sõjalis-tehniline kokkulepe ette näeb, ütles Shea. 
    Sõjalis-tehniline kokkulepe sõlmiti Belgradi, Venemaa ja lääneriikide vahel ning see sisaldab Serbia vägede Kosovost lahkumise ajakava, vahendab BNS Reutersi teadet. 
    Tublisti üle poole Jugoslaavia sõjaväe tankidest, raketisüsteemidest ja muust raskerelvastusest oli eilseks Kosovost välja viidud, samuti kõik lennukid, ütles Shea. 
    Ka KFORi paigutumine Kosovosse edeneb ajakava kohaselt, väed jagunevad praegu Kosovo kesk- ja põhjaossa. 
    Kohal on üle 15 000 NATO sõjaväelase, lisas Shea. 
    Kolmapäeva hilisõhtuks oli Kosovosse tagasi pöördunud üle 8000 albaanlasest põgeniku, ütles Shea. 
    KFORi komandörid loodavad peatselt sõlmida Kosovo Vabastusarmeega lepingu KVA demilitariseerimiseks, lisas ta. 
    Eile haavas snaiper Pristina kesklinnas tõsiselt Serbia numbrimärgiga autot juhtinud meest. 
    NATO rahukaitsejõudude Briti väeosade liikmed piirasid kvartali ümber, haavatu viidi kiirabiga haiglasse. 
    Helsingi Kosovo läbirääkimised tupikus 
    TARMO VIRKI Helsingi 
    USA ja Venemaa välis- ning kaitseministrid jätkasid eile Helsingis pingelistel läbirääkimistel lahenduse otsimist Venemaa rollile Kosovo kriisi lahendamisel, ent mingile lõpptulemusele ei jõudnud. 
    Läbirääkimistel saavutati edusamme, kuid viimane ja keskne küsimus, Venemaa konkreetne roll Kosovos, püsis lahtisena kuni õhtutundideni. 
    On võimalik, et läbirääkimised jätkuvad veel täna. 
    Eile hommikul läbirääkimislaua taha istudes oli USA kaitseministri William Coheni kommentaar lühike: Oleme saavutanud edu, aga kokkuleppeni pole veel jõudnud. 
    Sellisena püsis olukord kogu päeva. 
    Eilne läbirääkimispäev algas president Jeltsini teleesinemisega, milles Jeltsin kinnitas, et Venemaa peab nõudma endale eraldi rahukaitsetsooni. 
    Jeltsin tõstis teleesinemises Helsingi läbirääkimiste tähtsaimaks küsimuseks just rahukaitsetsooni. 
    Selle üle, kas rahukaitsetsoon ja sektor on erinevad asjad, ei soovinud Venemaa välisminister Igor Ivanov arutleda keskpäeval, enne läbirääkimisi USA riigisekretäri Madeleine Albrightiga. 
    See ei ole võistlus, vaid tee otsimine, mis sobiks kõigile, võttis Ivanov kokku Helsingi läbirääkimiste eesmärgi. 
    Kaks küsimust kolmest 
    Venemaa välisminister Ivanov kinnitas, et kolmest küsimusest kahes on kokkulepe saavutatud: Venemaa jõudude käsutuses olevast lennuväljast Kosovo pealinnas Pristinas saab ühiskasutuses olev ning ka Vene sõjaväelaste osalemine Kosovo rahuvalveoperatsioonide kollektiivses juhtimises õnnestub. 
    Kohe pärast Helsingisse jõudmist kordas Albright üle USA püsiva seisukoha. 
    Oleme teinud täiesti selgeks, et erilist Vene sektorit Kosovosse ei tule, tõdes ta. 
    Pärastlõunal esitas USA osapool venelastele detailse ettepaneku viimase lahtise küsimuse lahendamiseks. 
    Pärast paar tundi kestnud nelja ministri läbirääkimisi teatas Vene osapool, et sõidab koju ja läbirääkimised lükkuvad edasi ebamäärasesse tulevikku. 
    Vaidlus jätkub 
    Hetk pärast teadet marssisid Ivanov ja kaitseminister Igor Sergejev välja presidendilossist ja Sergejev hõikas ajakirjanikele, et tunni aja pärast diskussioone jätkatakse. 
    Mõlemad osapooled oskasid kõneluste venimiseks valmis olla, hotellid olid igaks juhuks reserveeritud ööks vastu tänast. 
    Tänase päeva jooksul peaksid nii Cohen kui ka Albright jõudma Brüsselisse NATO ministrite kohtumisele. 
    Kokkuleppega venelaste rolli üle on kiire ka muudel põhjustel, nädalavahetusel peaksid Kölnis G-8 kohtumise raames kokku saama ka presidendid Bill Clinton ja Boris Jeltsin. 
    Eriti teravaks tõusid Venemaa ja NATO vastuolud Kosovo küsimuses möödunud laupäeval, kui Pristinasse saabus enne NATO vägesid 200 Vene sõjaväelast ja hõivas kohaliku lennuvälja. 
    Läti Seim ei suutnud eile presidenti valida 
    MAREK LAANE 
    Pärast viit tulutut valimiskatset kogunes Läti parlament eile hilisõhtul erakorralisele istungile, mille päevakorras oli vaid üks punkt: valida riigile president. 
    Esialgsest viiest kandidaadist jäi pärast viimast, viiendat vooru alles ainult Uue Partei esimees Raimonds Pauls. 
    Enne kuuenda vooru algust aga taandas Pauls oma kandidatuuri. 
    Olles hoolikalt kaalunud vastu- ja pooltargumente, otsustasin võistlustulest välja astuda, põhjendas viiendas valimisvoorus sajast saadikust 33 poolehoiu leidnud Pauls. 
    Sisimas pole ma seda kohta kunagi soovinudki. 
    Seepeale otsustas Seimi presiidium kuulutada välja erakorralise istungi algusega kell üheksa õhtul, kus taheti president siiski ära valida. 
    Eile hilisõhtul tuli teade, et kõige arvatavam uus president võib olla Läti instituudi direktor Vaira Vike-Freiberga Läti Rahvaerakonnast. 
    Veel nimetati Uue Partei kandidaati, majandusminister Ingrida Udet ja Läti Tee kandidaati, välisminister Valdis Birkavsi. 
    Läti uus president asendab juba kaks kolmeaastast ametiaega riigipea toolil istunud Guntis Ulmanist. 
    Valituks osutub see kandidaat, kes suudab ükspuha millises voorus koguda vähemalt 51 saadiku hääled. 
    Kõige tõenäolisemaks võitjaks peetud Pauls, kes tõsisemalt astus poliitikasse alles eelmisel aastal Uut Parteid luues, avaldas kahetsust oma kandideerimise üle juba eile ilmunud Vene ajalehes Vremja. 
    Ma arvasin, et see protsess kujuneb nii-öelda intelligentsemaks, tsiteeris BNS Paulsi intervjuud. 
    Kõik aga meenutab haisvat prügikasti. 
    Olen kindel, et mind kasutatakse relvana kellegi vastu. 
    Kõik on huvitatud suurest löömingust. 
    Prantsuse võimud hoiatavad Coca-Cola joomise eest 
    MAREK LAANE 
    Pärast seda kui belglaste järel haigestus üleeile enam kui 80 prantslast Coca-Cola toodete joomise tõttu, hoiatasid Prantsuse võimud elanikke tarbimast kontserni Dunkerque'i tehase toodangut. 
    Vältimaks igasugust riski inimeste tervisele, ei luba me praegu müüa Dunkerque'i tehase toodangut, ütles eile tarbijakaitse eest vastutav Prantsuse riigisekretär Marylise Lebranchu. 
    Samas võib pärast teisipäevast otsust peatada Coca-Cola toodete müük nüüd siiski lettidele tagasi tuua Marseille' tehase tooted, mida Põhja-Prantsusmaa omadest eristab tähis M (Dunkerque'i tehasel on see D). 
    Veerandvõimsusega 
    Dunkerque'i tehas töötab praegu vaid veerandvõimsusel, kauplused saadavad kõik kahtlastena tunduvad purgijoogid sinna tagasi. 
    Koos varasemate juhtudega on prantslastest karastusjookide tarbijad haigestunud umbes sajal korral, kuid arstide väitel polnud iga kord kindel, et haigestumist tingis just joomine. 
    Haiguse tunnused - iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ja peapööritus - võivad tuleneda ka kuumusest või toidust. 
    Uudisteagentuuri Associated Press teatel on aga skandaal Belgias ja Prantsusmaal rahvusvahelisele kontsernile vaid üks lüli pikas ja muret-tekitavas ahelas. 
    Belgia ajakirjanduse andmeil tekkis Coca-Cola Lightiga probleeme juba 1997. aasta kuumal sügisel. 
    Toona leidsid eksperdid, et joogis sisalduv aspartaam võib koos kuumast ilmast tingitud vererõhu kõrgenemisega tekitada organismis kahjulikke keemilisi reaktsioone. 
    Firma korjas seejärel toote ajutiselt müügilt. 
    Nüüd on lisaks Belgiale, Hollandile, Luksemburgile ja Prantsusmaale veel mitu maad seadnud piiranguid Coca-Cola toodetele. 
    Nii keelas Saudi Araabia Belgias toodetud Coca-Cola jookide müügi, sama on teinud ka Läti. 
    Belgia valitsus otsustas eile õhtul pikendada esmaspäevast kehtivat Coca-Cola, Fanta ja Sprite'i müügi keeldu, kuid lubas müügile mõne kergema joogi. 
    Lõpp Coca-Colale 
    Paljud belglased on aga veendunud, et kui ka joogid tagasi poodidesse ilmuvad, ei hakka nad enam kokat ostma. 
    Ei usu, et ma enam seda jooma hakkan, ütles AP-le 23-aastane Brüsseli sotsiaaltöötaja Natalie Sinnodt. 
    Oleksin vist niigi dieedi huvides selle maha jätnud, aga nüüd läks asi hoopis lihtsaks. 
    Kontsern ise aga lubab teha kõik tarbijate usalduse tagasivõitmiseks. 
    113 aastat on meie edu tuginenud tarbijate usaldusele meie kvaliteedi vastu, kinnitas Coca-Cola Company peadirektor Douglas Ivester. 
    Me ei puhka enne, kui pole Euroopa tarbijate usaldust tagasi võitnud. 
    Eriti oluline on firmale just Belgia turg. 
    Ajalehe International Herald Tribune väitel joovad belglased kolm korda enam kokat kui prantslased, olles kontserni tähtsaim turg Euroopas. 
    Arvamus 
    Popslik mõtlemine ei too raha sisse 
    KAAREL TARAND peaministri nõunik 
    Mida noorem, seda vaesem, saime värskest uurimusest teada. 
    Meie paljukannatanud rahvast on seega tabanud järjekordne häda. 
    Vaesus saabus üleöö. 
    Teadlaste väidetes pole põhjust kahelda, muidugi oleme vaesed. 
    Vähemasti selle metoodika alusel kirjeldatuna. 
    Süsteem ja mõõdupuu on üle võetud meist mitu korda rikkamatelt ühiskondadelt ning seetõttu ei peaks imestama ega osatama. 
    Värske asunik oli maatüki suurusest sõltumata põlistalunikuga võrreldes samuti puupaljas, ükskõik kui töökas ja tubli ta ka poleks olnud. 
    Elu päikeseline pool 
    Küsimus on soustis, milles meile seda karmi tõde serveeritakse. 
    Kui uus termin kasutusele võetakse, kui mingit seisundit hakatakse kirjeldama uudissõnaga, siis ei tähenda see sugugi, et seisund ise oleks muutunud. 
    Või suudab keegi ära tõestada, et Nõukogude ajal rikkus majas valitses? 
    Ega ikka valitsenud midagi, tegelikkus oli lihtsalt väga ära moonutatud. 
    Heaolu, mida Vene aja mälestustes ikka ja jälle esile tuuakse, oli illusoorne. 
    Inimesed ei julgenud mõelda ega unistadagi asjadest, mis praegu endastmõistetavad tunduvad, olgu see auto või välismaareis. 
    Et rahakoti sisu tahtmiste kasvuga sammu ei jaksa pidada, pole vaesumise märk. 
    Loomulikult ei saa rahas mõõta inimeste vaimseid kannatusi, küüditamisel ega tagakiusamisel ei ole vaesuse/rikkuse mudelis rahalist väärtust. 
    Kui kõik see rahas väljendamatu valemist välja jätta, saame paarikümne aasta tagant ehk leivapätsidesse arvestatuna tõepoolest parema tulemuse kui praegu. 
    Ja edasi? 
    Kas vingume ja viriseme ning ihkame tõeliste enesepiinajatena seda leivaküllust koos kõige juurdekuuluvaga tagasi? 
    Otsime süüdlast meie praegustes hädades? 
    Sisendame endasse vihkamist oma maa ja vabaduse vastu? 
    See tähendab - iseenda vastu? 
    Parem vaadakem elu päikselist poolt. 
    Vaesuseuuringu mõistlik tõlgendus on: sõbrad, üle poole rahvast on end juba vaesusepiirist ülespoole rebinud. 
    Pea see teine poolgi järele ei jõua! 
    Ja olgu euroterminoloogiaga, kuidas on, pole põhjust riiki süüdistada, et tänaseni sõna puudus on tarvitatud rahahäda kirjeldamiseks. 
    Puudus ongi hea ja õige sõna, kui nõustume, et vaesus valitses laulva revolutsiooni ajal. 
    Money can't buy me love, laulsid biitlid. 
    See tõde kehtib nii üksikisiku kui ühiskonna kohta ja seda peaksid iga päev endale meelde tuletama need, kes on valmis iseseisvust, oma riiki ja demokraatlikku võimu tunnustama ja armastama ainult tingimusel, kui riik neile raha jaotab. 
    Ja hästi palju, sest muidu ei jaksa poode tühjaks osta. 
    See kõik ei tähenda, et raha küllalt oleks, ei inimesel ega riigil. 
    Järelikult tuleb kuskilt juurde hankida. 
    Mitte armastuse soetamiseks, vaid ikka selleks et kõik ennast siin maises elus hästi tunneksid. 
    Kuna endal on napilt, siis saab minna kaht teed: võtta laenu või tekitada rikkust Eestis rahakate välisinvestorite jõul. 
    Juba tegutsevad ettevõtted suudavad ehk laenu võtta, riigil ja omavalitsustel aga on selged seadusest tulenevad piirid ees. 
    Nii jäävadki üle välisinvestorid ja ennekõike need, kes tahavad raha paigutada, mitte ise tegema tulla. 
    Sest ükskõik, millisena ise Eestit näeme, maailma ahvatlevaim koht elamiseks ja töötamiseks ta välismaalase silmis ju pole. 
    Kellele ei sobi ta kliima, kellele keele ja inimeste käitumise tõttu. 
    Kuna õnneks on erastamine jõudnud lõppjärku, siis enam palju vanu asju müüa pole. 
    Kõik edasine sõltub meie võimest välja mõelda ja teha uusi asju. 
    Üks võimalus on palgata suhtekorraldaja (riigil on tegelikult selle töö jaoks oma asutused olemas) ning jätkata oma mõne aasta taguse maine turustamist, rääkida kõikjal ja kõigile meie ülisoodsast ettevõtluskeskkonnast, madalatest maksudest ja haritud tööjõust. 
    No kuulge, see ei veena enam kedagi, vaid on nagu suhtekorraldaja vahendusel abielu sõlmimine. 
    Sinu PR-mees võib su tulevast kuitahes kaua veenda, et oled ilus, tark ja rikas, hiljemalt altari ees tuleb ikka välja, et oled vaene küürakas - ja kaup jääb katki. 
    Eesti nokkija 
    Jääb üle teine tee, turustada globaalselt oma originaalseid ideid. 
    See eeldab julgust mõelda suure raadiusega nii ajas kui ruumis. 
    Kuni mõtleme popslikult, ei tule keegi rahastama. 
    Kindlasti on ka väiksemaid kulutusi nõudvaid häid ideid, näiteks kasvatada jõhvikaid või astelpajusid, aga nende vajadused jõuab kohaliku rahaga katta. 
    Maailmas müüdav hea mõte algab sajast miljonist, väga hea mõte aga eeldab miljardist investeeringut. 
    See on suurusjärk, millega tuleb arvestada. 
    Kuni Eesti innovatsiooni-inimesed lähtuvad vastupidisest järjekorrast, et raha meile, küll siis mõtleme, ei tule arengust midagi välja ja president jääb igavesti oma Eesti nokkijat ootama. 
    Hea mõte ise ju raha ei küsi, vähemasti nende peades, kellel kõht täis on, seega vähemalt poole eesti rahva seas peaks need iseenesest, raha pakkumatagi sündima. 
    Mida hullumeelsemad need mõtted esmapilgul tunduvad, seda kindlamini töötavad. 
    Kes ei usu, mõelgu Eiffeli torni peale, sellele, miks seda sada aastat tagasi küll vaja pidi olema, aga ka sellele, kui palju Pariis selle pealt nüüdseks teeninud on. 
    Vaesumine halvab Eestit 
    Ligi pool kuni kümneaastastest lastest elab vaesuses 
    SIIRI OVIIR Riigikogu aseesimees 
    Kõrvuti tuumasõjaohuga on vaesus üks suuremaid probleeme maailmas. 
    Paraku on ka Eesti ühiskond jõudnud olukorda, kus vaesus on muutumas tõsiseks probleemiks. 
    Tartu Ülikooli, sotsiaalministeeriumi ja ÜRO Arenguprogrammi ühistööna valminud uurimistööst selgub, et Eestis elab otseses vaesuses ligi viiendik kogu elanikkonnast, allpool vaesuspiiri ligi kolmandik leibkondadest ja ligemale pooled leibkonnad elavad kas vaesuses või vaesusriskis. 
    Vaesed lapsed 
    Uurimusest nähtub, et alla vaesuspiiri elab kuni kümneaastastest lastest 48 (!) protsenti ning 10.- 19. aastastest 44 protsenti. 
    Siit tulenevalt ei ole tegemist üksnes sotsiaalprobleemiga, tegemist on Eesti riigi julgeolekuprobleemiga. 
    Kriitiliselt suur osa vaesunud inimesi pole võimelised rohkendama riigi vaimset ning majanduspotentsiaali, riigi kaitsmisest rääkimata. 
    Mida siis teha? 
    Vaesuse väljajuurimiseks pole leitud mõjuvõimsat retsepti. 
    Küll saab vaesust leevendada, ning seda maailmas järjekindlalt ka tehakse. 
    Kuid erinevalt traditsioonilise turumajandusega riikidest peaksime meie endale teadvustama antud ajahetkel ühe olulise eesmärgi: Eesti kui siirdeühiskond peaks vältima vaesuse rohkendamist seadusandja tasandil. 
    Ükskõik, millist seadust me Riigikogus ka ei menetleks, tuleks meil kaaluda põhjalikult vastuvõetava seaduse mõju kogu Eesti inimarengule. 
    Kahjuks ei ole seda siiani tehtud. 
    Nii ongi juhtunud, et tuhanded eesti perekonnad, kelle Isamaa valitsus jättis omandireformi käigus ilma nende põhilisest õigusest- omada oma kodu on asetatud võrreldes teiste Eesti Vabariigi kodanikega vaesemasse olukorda. 
    1994. aastal vastu võetud korterierastamise seaduse alusel kaotasid tuhanded lastega pered praeguste turuhindade alusel materiaalselt keskmiselt 200 000 krooni, moraalsest kaotusest rääkimata. 
    Tasakaalutollide puudumine on aga tootnud vaesust eesti külas, sest kõlvatu konkurentsi tõttu on jäänud tööta ja leivata tuhanded pered. 
    Ka pikaleveninud debatt Riigikogus lisaeelarve üle on põhimõtteline küsimus vaid ühel põhjusel - Isamaa, Reformierakond ja Mõõdukad kavatsevad kärpida sotsiaalsfääri- ja hariduskulusid, mis pikemas perspektiivis toodab vaesust ning ebastabiilsust terves ühiskonnas. 
    Antud olukorras on aga mõistlik kärpida hoopiski valitsuskulusid. 
    Siinjuures oleks paslik meenutada Eesti maksumaksja kogutud ligemale kolme miljardilise Saksamaale paigutatud stabilisatsioonifondi võimalikku osalist käikulaskmist, mis võiks toetada kodumaise tööstuse ja ettevõtluse käivitumist ning uute töökohtade loomist vaesuse leevendamiseks. 
    Arusaamatutel põhjustel edendab aga stabilisatsioonifond hoopiski võõrriigi majandust. 
    Maailmas võib lugeda ühe käe sõrmedel üles need riigid, kes oma rahva raha on andud vabatahtlikult odava protsendiga teise riigi käsutusse. 
    Vaesuse taimelava 
    Ja seda olukorras, kus tööpuudus kui vaesuse põhiline taimelava aina kasvab. 
    Tänaseks on registreeritud töötu abiraha saajaks üle 23 000 töövõimelises eas isiku, lisaks sellele on tööotsijana kirjas pea kaks korda rohkem inimesi. 
    Sellele lisandub veel varjatud tööpuudus, millest riigil pole tänaseni täielikku ülevaadetki. 
    Tunnistagem, et suur vaeste, sh vaeste laste arv ühiskonnas ei ole mitte niivõrd Eesti riigi halva sotsiaalpoliitika tulemus, kuivõrd ühiskonna kõikide põhiliste arengusuundade tegelik tulemus. 
    Eeskätt muidugi viimasel aastakümnel rakendatud majanduspoliitika tulemus. 
    Seepärast läbivadki arenenud demokraatiaga riikides kõik seaduseelnõud sotsiaal- majandusliku ekspertiisi. 
    Ka meil oleks viimane aeg järgida seda praktikat. 
    Kompass õppurile 
    Teadmiseks kõrgkooli astujale 
    MAIKI UDAM haridusministeeriumi kõrghariduse talituse juhataja 
    Taas on käes aeg, mil keskkoolilõpetajad langetavad oma edasist elu oluliselt mõjutavaid otsuseid. 
    Eestis on praegu 34 kõrgkooli, seega on siin valik suur. 
    Erinevate kõrgkoolide õppekavade kvaliteet võib olla erinev: kõige kindlam ja ka kõige odavam on kandideerida avalik-õigusliku ülikooli või riigi rakenduskõrgkooli riigi tellitud kohale. 
    Sama julgelt võib astuda tasulisse õppesse nendel erialadel ja õppekavadel, kus lisaks tasulistele on ka riigitellimuslikud kohad. 
    Samas ei ole põhjust alahinnata ka erakoolides pakutavat haridust, mis mõnes kõrgkoolis võib olla parem ja kaasaegsemgi kui avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides. 
    Erakooli astudes on siiski soovitav korraldada ristküsitlus näiteks vastuvõtu- või õppeosakonnas, et teada saada, kas kõrgkoolist saadav lõpudokument (seega ka haridus) on riiklikult aktsepteeritav. 
    Et osata küsida ja saadud vastustest aru saada, pakun välja mõned märksõnad, mis tasuks meelde jätta. 
    Koolitusluba on riiklik dokument, mis annab erakoolile õiguse õpet läbi viia. 
    See on tähtajaline, kehtivusega mitte vähem kui üks õppeaasta. 
    Koolitusluba tühistatakse, kui kõrgkooli või ülikooli õppekava akrediteerimisotsus on teist korda negatiivne. 
    Ükskõik millise õppekava järgi ükskõik millisel kõrgharidusastmel õpetamiseks peab erakoolil olema luba. 
    Näiteks kui koolitusluba on antud ärijuhtimise diplomiõppe õppekavale, siis ei saa kool teile lubada bakalaureuse diplomit. 
    Akrediteerimine on tegevus, mille käigus antakse hinnang ning võetakse vastu otsus ülikooli ning tema õppekavade vastavuse kohta seaduse ja standarditega kehtestatud nõuetele. 
    Positiivse akrediteerimisotsuse kehtivusaeg on seitse aastat. 
    Tingimisi akrediteerimise puhul, mis on samuti positiivne otsus, on kehtivusaeg kaks aastat. 
    Õppekava esmakordse negatiivse akrediteerimisotsuse korral võib ülikool taotleda teistkordset akrediteerimist pärast ühe aasta möödumist akrediteerimisotsusest. 
    Teistkordse negatiivse akrediteerimisotsuse korral võib haridusministri otsusega lõpetada üliõpilaste vastuvõtu vastavale õppesuunale või selle sulgeda. 
    Kõrgkooli ja ülikooli õppekava võib esmakordselt akrediteerida, kui kõrgkoolis või ülikoolis õppijad on läbinud 75 protsenti õppekavast. 
    Ülikooli lõpetajale antakse riiklik haridust tõendav dokument (diplom) juhul, kui lõpetaja õppis positiivselt akrediteeritud õppekava alusel. 
    Niisiis on kõige olulisem märksõna akrediteerimine. 
    Positiivselt või tingimisi akrediteeritud õppekava järgi õppinud üliõpilased saavad riikliku diplomi, mida reeglina tunnustatakse tööandjate ja ülikoolide poolt nii Eestis kui välismaal. 
    Samas tuleb mõista, et väga noored või uute õppekavadega erakoolid ei saa veel akrediteeritud õppekavu omada, sest akrediteeritakse neid koolitusluba omavaid õppekavu, millel esimesed üliõpilased on vähemalt kaks-kolm aastat õppinud. 
    Akrediteerimine pole erakoolile kohustuslik, seega peaks olema üliõpilaste huvides näidata aktiivsust ja nõuda erakooli juhtkonnalt akrediteerimise taotlemist. 
    Kõik akrediteerimisotsused on üleval internetis kõrghariduse hindamise nõukogu koduleheküljel aadressil www.eka.euedu.ee. 
    Kui teil puudub juurdepääs internetile, siis küsige sisseastumisel, kas teie välja valitud eriala õppekava on akrediteeritud ja paluge vastavat otsust näha. 
    Tasuks küsida ka infot nende kohta, kes juba teid huvitava kooli (õppekava) on lõpetanud: kas ja kuhu nad on läinud edasi õppima, kus ja kellena nad töötavad jne. 
    See peaks andma pildi sellest, kuidas selle kooli diplomit teiste kõrgkoolide ja tööandjate poolt on hinnatud. 
    Riskivabam on õpinguid alustada positiivselt akrediteeritud õppekava järgi, st juba kauem tegutsenud kõrgkoolis. 
    Samas tuleb meeles pidada, et meie parimad erakõrgkoolid alustasid kunagi samuti nullist, olles tundmatud ja tunnustamata. 
    Seega - risk võib ennast mõnikord õigustada. 
    Kirjad 
    Päevakiri Võõraste artiklite varastamine 
    KALEV RATTUS Eesti Autorite Ühingu tegevdirektor 
    Leidsin ajalehest Sõnumileht (29. mai) ilmeka näite sellest, kuidas varastatakse võõraid artikleid. 
    Nimetatud numbris on artikkel pealkirjaga Kehakeel, autorina märgitud Manona Visnapuu. 
    See artikkel on tegelikult sõnasõnaline tõlge ajakirja Elle maikuu numbris avaldatud kirjatükist Body Talk (lk 183 -186), mille autoriks on Flic Everett. 
    SL on kasutanud oma artikli illutreerimiseks täpselt samu fotosid mis Ellegi. 
    Selline asi tekitab minus tahtmatult küsimusi. 
    Kas SL on saanud Ellelt loa nimetatud artiklite ja fotode tõlkimiseks ja avaldamiseks? 
    Kui see on nii, siis miks on ennast autoriks nimetanud hoopis Manona Visnapuu? 
    Miks ei ole märgitud fotode autorit või vähemalt viidatud algallikale, kust need fotod on võetud? 
    Kui aga tegemist on ilma luba küsimata avaldatud artikli ja fotodega, siis ei mahu see kuidagi autoriõiguse seaduses lubatud tegevuse raamidesse. 
    Autoriõiguse seaduse ¶ 19 p 1 lubab küll teoseid refereerida ja tsiteerida, kuid ainult motiveeritud mahus (s.t mitte tervikuna) ning seejuures on kohustuslik ära näidata teose autori nimi ja pealkiri ning avaldamisallikas. 
    Midagi sellist ma antud artikli puhul ei leia. 
    Jääb üle ainult arvata, et tegemist on SLi autori Visnapuu toimepandud õiguserikkumisega: võõra teose esitamisega oma nime all (plagiaadiga) ehk sisuliselt võõra teose vargusega. 
    Kriminaalkoodeksi ¶ 277 sätestab, et võõra teose oma nimel üldsusele teatavakstegemise (plagiaadi) eest karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kahe aastani. 
    Häbilugu. 
    Kui meie riigis õiguskaitseorganid kasvõi pisutki toimivad, siis peaksid nad minu kirjatüki peale hakkama asja uurima, sest autoriõiguse rikkumist käsitlevad kriminaalkoodeksi paragrahvid ei ole nn erasüüdistusasjad ning ajakirjanduses avaldatud faktilised andmed võivad olla aluseks kriminaalasja algatamisel. 
    Olgu käesolev kirjutis testiks selle kohta, kas Eesti on õigusriik või ei ole ning kas siin tagatakse Berni konventsiooniga võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmine. 
    Aga võõra teose oma nime all väljaandmine on äärmiselt inetu tegu ka ilma asja juriidilise küljeta. 
    Ja ei maksa otsida vabanduseks asjaolu, et seda on meie kirjutavas pressis varemgi juhtunud. 
    Lugupeetud toimetajad. 
    Respekteerige teiste väljaannete õigusi nii, nagu te soovite, et respekteeritaks teiegi õigusi. 
    Põhjendamatu mure 
    MARE SIIRAK jurist,Tallinn 
    Kodanikualgatuse korras Tallinna keskturu erastmise vastaste allkirjade kogumise kampaaniaga ei ole keegi soovinud takistada Astrid Kosareva ja Tiiu Serka firmade töötamist turul. 
    Nende mure, mis väljendub Tallinna linnavõimudele ja riigiprokuratuurile saadetud kirjades, et kuritegelikud jõud on neid ajakirjanduses laimanud, on põhjendamatu. 
    Kinnitan, et olen hoolikalt lugenud viimase aasta jooksul meedias ilmunud keskturgu käsitlevaid materjale. 
    Nendest nähtub, et korruptsioonikahtlus lasub juba pikemat aega keskturu juhtkonnal. 
    Et ei Kosareva ega Serka kuulu turu juhtkonda, puudub neil ka igasugune alus kahtlustuseks, et keegi püüab neid pahatahtlikult laimata. 
    Mis puudutab Tallinna linnavolikogu otsusega väljakuulutatud keskturu müügikonkursi võitja mustamisega seonduvat, siis juhin tähelepanu sellele, et konkursi võitjat ei ole veel välja kuulutatud. 
    Elamine on ohtlik 
    TIIU-MAI LAHT biokeemik 
    Mai Vöörmanni soov tarvitada nitraadivaba toitu kuulub keemiku pilguga vaadatuna ulmevaldkonda. 
    Nitraadid kuuluvad looduses ringleva lämmastiku normaalsete vaheproduktide hulka, mida täielikult välistada on ebareaalne. 
    Juba ammused mõttetargad on kirja pannud, et iga aine võib olla mürk, kõik sõltub doosist. 
    Nitraatide puhul algavad ohtlikud kogused grammidest toiduaine kilogrammi kohta. 
    Nii suuri hulki leidub taimedes tugeva liigväetamise ja kasvuhoonetingimustes kasvatamise korral. 
    Normaalsetes kliimaoludes taim harilikult märkimisväärses koguses nitraate ei ladesta, sest ta tarbib neid ainevahetuses. 
    Eelnev mõtteavaldus ei tähenda aga kaugeltki seda, et meil poleks vaja jälgida toidu päritolu ja teha päritolumaade suhtes oma valikut. 
    Sõltuvalt kliimast ja tootmise intensiivsusest on taimekasvatuses kasutatavate mürkide (herbitsiidid, pestitsiidid jms) kogused väga erinevad ja nende jääksisaldus puu- ja juurviljades võib olla ohtlikult suur (jutt käib mikrogrammidest kg kohta). 
    Pestitsiidide lauskontrolli kõigis maale toodud toidukaupades ei saa aga propageerida, sest see on väga kulukas ja nõuab korraliku aparatuuri kõrval ka väljaõppinud personali. 
    Seepärast tuleks kontrollida suurte partiidena maale toodavaid taimseid saadusi enne nende laialijaotamist töötlemiseks või tarbimiseks. 
    Tuginedes Food Safety Review' andmetele võib karta potentsiaalselt kantserogeensete aflatoksiinide (hallitusseente metaboliit) esinemist soojadest piirkondadest, sh Ameerikast, toodud nisus ja maisis. 
    Meie looduses neid ohtlikke hallitusseeni ei esine, aga elevaatorid on ilmselt juba saastunud mujalt toodutega. 
    Et kodumaise teravilja osatähtsus pagaritööstuses on kiiresti vähenenud, on halvenenud ka leiva- ja saiatoodete kvaliteet. 
    Lahtilõigatud teraleib hallitab tihti juba pakendi esmaavamisel. 
    Elu on biokeemiliste protsesside kogum, igal juhul on elamine ohtlik ja lõpeb surmaga. 
    Sellepärast ei peaks lugejaid hirmutama suurte pealkirjadega lisaainete, toorpiima, nitraatide jms ohtlikkusest. 
    Kultuur esi 
    Üks mõte 
    Eugenio Barba (s 1936) 
    Aastaid tundsin ma immigrandina iga päev, et olen kaalukausil, et mind võetakse omaks või lükatakse tagasi /.../ Kui ma sisenesin trammi, siis loomulikult ei tahtnud ma sellega midagi väljendada, aga ikkagi tõmbusid mõned tagasi, et mulle ruumi anda ja teised tegid sama, et must eemale hoida. 
    Inimesed lihtsalt reageerisid mu kohalolekule, mis ei väljendanud agressiooni ega sümpaatiat, vennastumist ega väljakutset. 
    Paberlaevuke, 1993 
    Juhtkiri ja karikatuur 
    Juhtkiri Musta hobuse triumf 
    Välislätlasest naispresidendi edu sõltub oskusest võita rahva usaldus 
    Kes on Vaira Vike-Freiberga? 
    Üleeile teadis seda nime ehk mõni üksik eestlane, täna on ta naaberriigi Läti president. 
    Riikides, kellele võimalikud muutused Läti poliitilises joones huvi pakuvad - nende hulka kuulub ka Eesti -, murtakse asjakohastes ametkondades pead küsimuse üle, millist liini esindab Vike-Freiberga. 
    Ülesanne pole kergete killast, eriti kui arvestada, et musta hobusena presidendivalimistel triumfeerinud daami üheks peamiseks tugevuseks hindavad lätlased ise erapooletust. 
    Seda võib aga nimetada ka seisukoha puudumiseks, või on tegu lihtsalt asjaoluga, et poliitikas praktiliselt tundmatu Vike-Freiberga seisukohad ei ole teada. 
    Küll on aga teada, et välislätlasest psühholoogiaprofessor on elanud Lätis napilt aasta aega ning loobus Kanada kodakondsusest vaid päev enne oma kandidatuuri ülesseadmist Läti presidendi kohale. 
    Vike-Freiberga esimesi avaldusi pärast häälte kokkulugemist oli teade, et ta kavatseb anda presidendi positsioonile suurema prestiizhi. 
    Selle ülesande täitmine ei kujune kergeks, sest presidendivalimise segane ja vastuoluline protseduur ise küll sellele ametile prestiizhi ei lisanud. 
    Põhiseaduse järgi president Lätis - nagu Eestiski - kuigivõrd tegelikku võimu ei oma, kuid nagu on kujukalt tõestanud Lennart Meri, võib tugev isiksus põhiseaduse vaimu painutada, jättes samas kirjatähe muutumatuks. 
    Ka Meri stardipositsioon ja populaarsus rahva hulgas ei olnud esimese ametiaja alguses kuigivõrd kiita. 
    Kolme Balti riigi presidentidest on Läti oma olnud seni ehk kõige silmatorkamatum kuju. 
    Lõunanaabrite uus riigipea pole kindlasti mitte silmatorkamatu. 
    Kas või juba seepärast, et tegu on esimese naispresidendiga kommunismist vabanenud Ida- ja Kesk-Euroopas. 
    Läänemaailmaga suhtlemisel tuleb Vike-Freibergale, nagu ka Leedu presidendile Valdas Adamkusele, kasuks Lääne taust ja võõrkeelteoskus. 
    Venemaad häirib ilmselt uue presidendi demonstratiivselt rõhutatud Lääne-orientatsioon, mille juures Venemaa hoopis mainimata unustati, kuid suhetes Moskvaga sõltub Läti presidendi isiku-omadustest vähe. 
    Vike-Freiberga edukuse proovikiviks Ida-Euroopa esimese naispresidendina saab see, kui omaseks suudab ta end muuta tavalisele lätlasele ja ka Läti venelastele, kes moodustavad riigi elanikkonnast ligi poole. 
    Repliik Tartu avatakt 
    TEET KALLAS 
    Eestis on jälle käes laulupeosuvi. 
    See on midagi säärast, mida teistel rahvastel päris kindlasti ei ole. 
    See ja see asi juhtus eelmise laulupeo aastal, räägivad eestlased aega määrates - nii, nagu muu maailm olümpiamängude tsüklit järgides. 
    Täna teeb suure peo avatakti Tartu. 
    Ja alles sealt suundub pidu pealinna suunas. 
    Igati õiglane! 
    130 aastat on möödas sellest päevast, mil just nimelt Tartus toimus esimene üldlaulupidu nende pikas reas. 
    1999. aasta üldlaulupidu jääb loomulikel põhjustel viimaseks sel sajandil. 
    Meenutagem, et selle aja jooksul on Eestist üle käinud nii umbes seitse riigikorda. 
    Aga laulupidu on ikka jäänud. 
    Hoolimata sellest, et eri aegadel pole ta võõrale valitsejale kõrvamööda olnud. 
    See pahandas saksa härrasid ja vene seltsimehi. 
    Laulupidu on püütud valitsejate kiituseks poliitikaks pöörata. 
    Aga juhtunud on ka vastupidist. 
    Isegi suurvenestaja Karl Vaino oli ükskord sunnitud Mu isamaa auks lauluväljakul püsti seisma! 
    Ju jätkub üldlaulupidu ühe Eesti elu püsiväärtusena ka järgmisel sajandil. 
    Omaenese valitsejate kõrvu see riivata ei tohiks. 
    Küllap pääseb pidu ka poliitikast. 
    Kultuur leedu 
    Leedu 
    Mart Kivastik 
    Kuidas Peeter Volkonski, Tõnu Oja ja Mart Kivastik Leedus etendusi andsid, kõrtsis kuulsat viiuldajat kohtasid ja hotellis paastusid 
    Gidon, Peeter ja Tõnu, Nekroshiusest rääkimata MART KIVASTIK 
    Klaipeda-Vilnius-Tartu 
    Juuni algupoolel toimus Leedus kaks teatrifestivali - üks Klaipedas, mida nimetati rahvusvaheliseks lühemate lavastuste festivaliks (Riba 99), ja teine Vilniuses - rahvusvahelise, kuid eriti Balti riikide uue draama festivali sildi all. 
    Mõlemast oli osa võtma kutsutud Von Krahli teatri Peeter ja Tõnu. 
    Ööl enne väljasõitu ööbisin ma Tõnu juures Lasnamäel. 
    Ma polnud Lasnamäel kunagi varem käinud ja nägin vist just seepärast öösel hirmuunesid. 
    Ma nägin unes Mihkel Mutti! 
    Ta vaatas mind mitte oma pilguga, vaid rahvusvahelisega, tema tumedates elunäinud silmades lehvisid rahvusvahelised lipud, esimeses Türgi plagu ja teises tähelipp, kohe oli selge, et nüüd saab ta kõigest aru. 
    Ja samal ajal ei seisnud ta mitte maas, vaid hõljus õige pisut õhus nagu UFO lennumasin. 
    See värvidemäng oli ühtaegu õudne ja vaimustav. 
    Kui ma ärkasin, oli padi higine. 
    Tuut-tuut, innustas Krahli bussikese signaal meid teele kiirustama. 
    Leedu pole küll teab mis kaugel, kuid sõitma peab sinnagi. 
    Ja halb unenägu oli peast nagu peoga pühitud, kui nägin neljandalt korruselt Peetrit autole nõjatumas, tema reibas tervitushüüd kajas Lasnamäe paekaldailt tagasi. 
    Tallinnast Pärnusse on nats üle saja kildi, sealt Riiga veel kakssada ja sealt edasi, ühesõnaga pole mul neist kiltidest aimu, aga kella viieks õhtul olime me Klaipedas. 
    See tähendab, et Tallinn-Leedu ots võtab aega kaksteist tundi koos metsa- ja piiripeatustega ja nende peatustega, mis tekitavad metsapeatusi. 
    Klaipeda on nagu Tallinngi iidne saksa linn, mille tänavatel endised pärisorjad nüüd omanikunäoga ringi tuiavad. 
    Justkui oleks ise teinud. 
    Vahe on muidugi meie kahjuks veel selles, et leedulastel on ka oma kuningriik olnud, meil oli vaid regilaul ja vene kirves. 
    Sellest said ka klaipedalastest korraldajad kohe aru, nii et nad ei hakanud omadega, nagu nad meid kutsusid, suurt jändama, vaid pühendusid jäägitult jaapanlastele, rootslastele ja kõigile ülejäänutele mitteomadele, sest nemad olid ju külalised. 
    Meil lubati kuni järgmise päevani omapäi õlut juua, siis pidi toimuma etendus. 
    Aga mida me viriseme, hotell oli, raha oli, peab sind siis keegi kogu aeg talutama. 
    Süda siiski kripeldas, oleks tahtnud mitteomaks. 
    Pealegi oli meil kaks muret, esimene oli meie tulevane tõlk ja teine Volkonski. 
    Temal on nii, et külmast või siis kuumast või siis päikesest või siis vihmast hakkab tal jalg nii valutama, et paneb sinise vere vastassuunas voolama, mis paneb vürsti enda peaaegu et kõikuma, ja võõrastele võib jätta see sootuks vale mulje, justkui ei suudaks ta tasakaalu pidada. 
    Nii see ei ole. 
    Kui tal käest kinni hoida, siis ta ei kuku. 
    Aga peab ettevaatlik olema. 
    Samal õhtul toimus kaks leedulaste enda etendust. 
    Esimene oli trummidega tüdruk, kes oli teinud loo tuntud poolaka luuletuste teemadel, teine leedu avangardmees, kes meenutas jaapanlase butoh tantsu, näitas end paljalt ja puges kasti ning eesriide taha ja lõpuks põletas hiiglasuure paberi. 
    Leedulased hüüdsid braavo, sest nemad said aru. 
    Ülejäänud hüüdsid samuti, sest festivalil on nii kombeks. 
    Siis hotelli tuttu, sest järgmine päev oli tööpäev. 
    Peetrile tuli seda mitu korda öelda. 
    Tal polnud und. 
    Tema magas Tõnuga ühes toas, sest Tõnule meeldib, kui norsatakse. 
    Mina Tõnnoga, kes on Krahli teatri parim valgustaja, meile norskamine ei meeldi, ja Liisu oli päris üksi. 
    Ta ei näidanud kurvastust välja. 
    Tont võtaks, ma käisin duši all, heitsin magama ja nägin öösel unes Mihkel Mutti. 
    Ta kujundas peegli ees oma habet ja rääkis mulle justkui muuseas: Ma olen intelligentne inimene, kõik on niigi selge! 
    Hommikul oli padi jälle märg. 
    Pärast väsitavat magamist sõime me kõhud täis ja ootasime tõlki, kes pidi Peetri ja Tõnu leedu keelde tõlkima. 
    Lõpuks ta tuli nagu täht, nagu ime, nagu rida Pushkini luuletusest ja rääkis kõigis muudes keeltes peale eesti. 
    Mis tegi meid pisut murelikuks. 
    Kuna imekaunil Kristinal oli leedukeelne tõlge, siis polnud kahtlustki, et ta võib selle teatris ette lugeda. 
    Nüüd jäi lahendada vaid üks probleem - kuidas taipavad Peeter ja Tõnu olla järjega just selle koha peal, mida Kristina parajasti kõrvaklappidesse sosistab. 
    Päriselt me sellest Klaipedas jagu ei saanudki. 
    Näitlejad olid kord tõlkest ees, kord jäid maha, ja publik oli kunstilises segaduses. 
    Kristina ja leedu publik olid veendunud, et raisk tähendab eesti keeles päikest ja tirr ema. 
    Meie eestlased teame ju, et see nii ei ole. 
    Raisk on hoopis Peetri lemmiksõna ja tirr jalgratta oluline jupp. 
    Nii või teisiti, zürii ei saanud niikuinii millestki aru, sest kümnest kuus rääkis vaid vene keelt, kaks ainult inglise keelt ja kaks leedu keelt. 
    Zürii palus Tõnul enne etendust anda loost lühiülevaade. 
    Ausalt öeldes on auhinnad Klaipedast veel saabumata, nii et päriselt ei oska ma praegu raporteerida, kui suur noos jäi meile, kuid kindlasti jäi. 
    Sest me jagasime selle umbkeelse zürii omavahel ära ja saime igaüks kellegagi võimalikult sõbraks. 
    Nii et loodame kõige paremat. 
    Peeter töötas eriti usinalt Gruusia liikme kallal, kelleks oli Elgudzha Burduli. 
    Härra Burduli on mänginud näiteks Irakli Kverkadze Ujujas vanaisa ja töötanud veel paljudes teistes selle suure filmiriigi rezissööride filmides. 
    Kverkadzde kohta ütles ta nii, et see tuntud mees töötab praegu Ameerikas põhiliselt stsenaristina ja tema naine (Minu inglise onu rezissöör) samuti. 
    Ja veel - Gruusia rezissööre on praegu igal pool mujal, ainult mitte Gruusias. 
    Pärast seda kui Burduli ja Volkonski olid omavahel gruusia keeles rääkinud, laulnud ja joonud, ütles Elgudzha, et kuigi ta meie sõnadest aru ei saanud, olevat ta siiski kõigest aru saanud ja pilgutas Peetrile tähendusrikkalt silma - üks kord. 
    Züriiliikme ühekordne silmapilgutus tähendab salakeeles parimat meesosa, nii et ootame ära. 
    Õhtul, või tegelikult öösel toimus Klaipeda düünides häppening. 
    Festivali Riba 99, mis peaks tähendama viimset piiri 99, osavõtjad seisid väsinult rannaliival ja nurusid üksteiselt veini, kuni see lõppes. 
    Siis otsiti rannalt puid ja tehti ohutult lõket. 
    Üks züriiliige kahtlustas oma naist ja jooksis solvunult koju. 
    Hiljem jooksis naine talle järele ja hüüdis: No potshemuu, potshemuu. 
    Mõnna! 
    Sel ööl ma Mihklit unes ei näinud. 
    Liiga väsinud olin. 
    Kristina vilksas küll korra. 
    Aga järgmisel hommikul sõitsime me tuhatnelja üle mere Nida poolsaarele, et kõike näha. 
    Jõudsime siis nende kuulsate düünideni, marssisime mööda kõrbe, kuni Peetril tekkis hirm, et seal eespool enam õlut ei müüdagi, ja siis tulime tagasi, kähku pressikonverentsile, kus meilt küsiti hulga küsimusi ja jagati niisama Philip Morrise suitsu. 
    Selle investeeringu on leedukad meilt näpsanud. 
    Philip Morrise tehas on Klaipeda külje all ning suurema osa kasumist jagab ta festivali korraldamiseks. 
    Suitsetasime mõnuga. 
    Tõnu rääkis, kui hea on Eesti teater ja eriti Krahli teater ja eriti meie etendus, Peeter tõstis aeg-ajalt pea ja ütles, et tegelikult on ta tuhat aastat vana. 
    Kõik uskusid. 
    Õhtul oli kaks etendust puupüsti täis saalis. 
    Esimene oli jaapanlasest butoh-tantsija, kes tegi kirjeldamatuid asju, eriti näoga. 
    Mulle jäi mulje, et elamine selles elus on ikka saatanlikult kurb. 
    Ta oli nii üksik. 
    Aga võib olla tundis ta end nii vaid Leedus. 
    Lõppude lõpuks oli ta ju kodust väga kaugel. 
    Teine oli Rootsi trupp, kes tegi Preili Julie'd tummalt. 
    Tegelikult nad ka häälitsesid - mõõ, mää, möö -, tegid grimasse, olid ilmekalt ja justkui peeretasid, mis oli väga lõbus. 
    Nad olid väga osavad ja akrobaatilised, kuid lõpuks viskasid Jean ja see teine plika preili ikkagi ahju, mis oli väga naljaks, kuid minu arvates oleks pidanud vähemalt see olema siiski kurb... või mis teie aravate? 
    Ja juba järgmisel päeval (õnneks sel õhtul häppeninge ei toimunud) kolisime me oma hotellist välja, istusime bussi ja jäime Peetrit ootama. 
    Tund aega hiljem ta tuligi ja me kihutasime tuhatnelja Vilniuse poole, kus samal õhtul oli etendus. 
    Ja kogu tee õppis Kristina etendust pähe ja uskuge või mitte, saigi. 
    Nii et õhtul läks kõik oma kohale. 
    Näidendi autor istus igaks juhuks tõlgi kõrval, hoidis ingliskeelsel tekstil näppu peal, ja Kristiina luges leedukeelsest tekstist maha. 
    Aga sellest hiljem. 
    Kuigi ma kibelen ütlema, et meid kiideti. 
    Ja Nekroshius oli vaatamas. 
    Seda ütlesid leedukad nii, justkui ei tohiks kõvasti rääkida, sest naabrid magavad - Nekroooooshius ise vaatas! 
    Niisiis Vilniuse Noorsooteatris ei olnud me enam kahetunnine etendus, vaid olime juba uus draama. 
    Ja kuna jaapanlasi parajasti läheduses polnud, hakati meie eest kohe väga kenasti hoolitsema, ehkki olime omad. 
    Kõik funktsis, lava pandi üles, tund aega jäi kohvijoomiseks, saal läks pimedaks ja siis tuli Nekroshius saali. 
    Ja veel umbes sada leedu teatri esindajat. 
    Põhiliselt näitlejad, kriitikud, lavastajad jne. 
    Sellest, mis toimus pärast etendust, ei kõlba mul rääkida. 
    Keegi teine peaks ütlema, sest mind te niikuinii ei usu, kui ma ütlen, et lugu läks väga hästi peale. 
    Ja läkski. 
    Aga küll me veel jõuame kiidelda. 
    Pärast etendust moodustus Vilniuse Noorsooteatri kohvikusse väike, kuid sõbralik leedu-eesti sõprusring, mis koosnes neist, kes olid vaadanud, ja neist, kes olid mänginud. 
    Leedulaste hulgas olid ka nende, ütleme siis Visnap ja Herkül, väga kenad inimesed. 
    Nemad istusid kahel pool vürsti. 
    Sellest on lausa pilt. 
    Ja Hugo Ader, endine eesti dramaturg, nüüdne Lemminkäineni esindaja Vilniuses, kes teenib miljon litti kuus, kuid armastab endiselt teatrit. 
    Jõime. 
    Enne veel, kui me litse nägime, kohtasime me Universitetase kõrtsi uksel Gidon Kremerit. 
    See oli nii. 
    Hugo Ader maksis meie suureks üllatuseks ja rõõmuks kogu arve kinni, ühesõnaga kõigi leedu ja eesti teatriinimeste söömise ja joomise, umbes paar tuhat litti, ja siis me läksime Universitetase kõrtsist välja. 
    Kell oli kaksteist. 
    Ja uksel seisis üks mees, kes meenutas rootslast. 
    Tõnu ütles, et ta on nõus iga mehega kihla vedama, et see seal on rootslane. 
    Keegi vedaski ja siis küsis Tõnu mehelt, et kas too ongi. 
    Too ei olnud rootslane, vaid hoopis lätlane. 
    Esialgu oli Tõnu kurb ja hakkasime ära minema, kuid üks asi ei andnud talle rahu, mees tundus ikkagi kuidagi tuttav. 
    Aga kui ei ole rootslane ja ikkagi tundub tuttav, kes see siis on? 
    See on Gidon Kremer, torkas talle pähe. 
    Ja kohe jooksis ta tagasi ja küsis, palju pildistamine koos Kremeriga maksab. 
    Ma esitan selle arve Postimehele ja teile ei ütlegi, aga läks väga lihtsalt see pilditegemine. 
    Pealegi hakkas tuhandeaastane kohe oma isast rääkima, kes küll elab kaugel Prantsusmaal, kuid on sellest hoolimata Gidoni suur sõber. 
    Ei saa ütlemata jätta, et kuulus viiuldaja arvas tegelikult, et Volkonski ei ole mitte tema ise, vaid tema isa. 
    Kuigi pisut vanem, aga muidu on ta isaga väga sarnane. 
    Ja pärast seda läksimegi hotelli Lietuva, ja kui meie Tõnuga alla jõudsime, oli kogu fuajee juba litse täis ning litside keskel istus Peeter, kes ajas neid käte ja jalgadega eemale ja ütles, et raha eest tema seda teha ei suuda. 
    Litsid ei olnud nõus teda mõistma, sest nendel oli vastupidi, nemad ei saanud kuidagi ilma rahata. 
    Ja nii see vaidlus käis tundideviisi. 
    Litsid olid Vilniusse sõitnud igast ilmakaarest, Krimmist eriti. 
    Lõpuks ei saanudki aru, et kas nad töötavad Leedus vaid talvel, või hoopis suvel, aga see polegi tähtis. 
    Meie nendega kauplema ei hakanud! 
    Kui ilma ei saa, siis me ei taha mitte üks raas! 
    Ei saanudki. 
    Läksime tuppa ja otsisime erootikakanalit, aga see polnud ikkagi sama mis litsid. 
    Siis jõime noruspäi õlut ja meenutasime lapsepõlve ja aega, kus me veel ei aimanudki, et tüdrukud seda raha eest teevad. 
    Siis tuli juba pisar silma, et ei tea, mis kodumaal võib juhtunud olla. 
    Siis tuli uni. 
    Ja nagu kiuste nägin öösel unes jälle teda, rahvusvahelist meest, Inglismaal tädide juures teed joomas. 
    Ega palju polegi enam öelda. 
    Leedust oli päris nukker ära sõita, sest hoolimata kõigist kuulujuttudest, et neil läheb halvasti, ei ole see üldse nii. 
    Mida rohkem me selle üle mõtlesime, seda enam tundus, et hoopis meil läheb halvasti ja neil hästi. 
    Ma ütlen veel seda, et kogu selle reisi vältel ei tülitsenud me kordagi, aga Valga piiripunktis läks kohe lahti. 
    Mingi tühja-tähja peale. 
    Nii et kuni Tartuni ei rääkinud Tõnu enam sõnagi. 
    Kultuur 
    Oksjon - põnevaim viis kunsti ostmiseks 
    Rahakad kunstiostjad hindavad klassikalisi lillepilte, maastikke ja linnavaateid 
    ANNIKA KOPPEL 
    Daamid ja härrad! 
    Välja on pakkuda Paul Raua Lühike jalg, õli lõuendil - alghind 48 000 krooni. 
    Tänan! 
    48 500! 
    Tänan! 
    50 000 - tänan! 
    Müüdud 51 000 krooni eest! 
    Umbes nii kõlas enampakkumine neljapäeval Riose galerii esimesel kunstioksjonil Rahvusraamatukogus, mille viis inglise reeglite järgi läbi kunstiekspert Georg Poslawski. 
    Oksjonipidaja haamer kõlksus iga pakkumise lõppedes, 11 korral hüüdis ta Müüdud! 
    , ülejäänud kordadel kõlasid sõnad jääb koju. 
    45 töö enampakkumine kestis veidi vähem kui tund. 
    Kunstioksjon inglise reeglite järgi pole show, vaid soliidne etteaste, mille käigus oksjonipidaja kordab hinda nagu mantrat, tõstes seda vastavalt pakkumisele. 
    Ostjad on eelnevalt väljapanekuga tutvunud, kataloogi uurinud ning tulevad kohale enamasti kindla ostusooviga. 
    Wiiraltist küllastunud 
    Edukamalt müüdi Günther Reindorffi (kolm tööd) ja Eduard Polandit (kaks tööd), samal ajal kui kõik kuus müügilolnud Wiiraltit jäid koju, s.t müümata. 
    Väike hasart valdas saali Paul Raua töö Lühike jalg müümisel, mis läks uue omaniku kätte 51 000 eest (alghind 48 000). 
    Ka Eduard Polandi Moonid müüdi lõpuks 17 000 eest (alghind 14 500). 
    Suur osa töödest müüdi alghinnaga või sellest pisut kõrgemalt. 
    Kaubaks läksid lillepildid, maastikud ja linnavaated. 
    Riose galerii administraator Andrus Einmann hindas oksjoni õnnestunuks. 
    Vaatamata suvisele puhkusteperioodile ja palavale ilmale tuli kohale rohkem inimesi kui lootsime, märkis ta. 
    Ka müük õnnestus esimese korra kohta päris hästi. 
    Wiiralti kojujäämise kohta ütles Einmann, et ehkki tegemist oli väga kvaliteetsete autoritõmmistega, on Eesti kunstiturul Wiiraltit juba küllaldaselt ostetud ning tema graafiliste lehtede hind on kerkinud väga kõrgele. 
    Reindorffile prognoosis Einmann aga edaspidi veelgi suuremat edu, samuti Laikmaale (kes küll oksjonil koju jäi), kelle tööde hinnanumber võib tulevikus muutuda kuuekohaliseks. 
    Seni kõrgeima hinnaga on Einmanni andmetel müüdud Konrad Mäe töö, vahemikus 150 000-200 000 krooni, küll mitte kunstioksjonil, vaid käest kätte. 
    Hasartsed mängureeglid 
    Inglismaal kuningas Georg III valitsemise ajal levinud antiikesemete enampakkumisega müük ehk oksjon on tänapäeval kollektsionääride kogunemiskohaks, kus selgub teose turuhind. 
    1744. aastal asutas londonlane Samuel Baker oksjonimaja Sotheby's, mis on tänapäeval maailma suurima läbimüügi ja puhaskasumiga vanim kunstivahendusfirma. 
    Sotheby's kõrval on maailmas kuulsust kogunud Christie's, Phillips ja Bonhams oksjonimajad, kus samuti peetakse oksjoneid inglise reeglite järgi. 
    Eesti kunstioksjoneid pole mõtet Christie'se enampakkumistega võrrelda. 
    Inglise reegleid pole samuti täies ulatuses võimalik Eestisse üle kanda. 
    Kunstiekspert Georg Poslawski sõnul on üle võetud põhiasjad - see, et alghind ei ole ette teada ning kuulutatakse välja iga loosiga eraldi. 
    Eelnevalt väljaantud oksjonikataloogis antakse teada vaid ekspertide määratud arvestuslik hind, mille aluseks võetakse kunstniku viimasel ajal müüdud tööde keskmine hind. 
    Reaalne müügihind võib arvestuslikust hinnast ka olla nii madalam kui kõrgem. 
    Mõnedele töödele kehtestab müüja reserveeritud hinna. 
    Kui viimane pakkumine ei ületa müüja reserveeritud hinda, siis teost ei müüda. 
    Neid inimesi, kes on huvitatud kunsti ostmisest oksjonilt, on Eestis suhteliselt vähe, rääkis Poslawski. 
    Oksjonitel, mis viimase kahe aasta jooksul Eestis toimunud, on alghind teada olnud ja nii lepivad ostjad omavahel kokku, kes mida ostab ning enampakkumist ei tulegi. 
    Enampakkumine sünnib vaid siis, kui platsi ilmub must hobu, kes ajab kõik kaardid sassi ja hakkab üle pakkuma juba eelnevalt jaotatud partiisid. 
    Kui aga alghind pole teada, tekivad suuremad eeldused hasartse enampakkumise tekkeks. 
    Tõsi, eriti ägedaks Riose enampakkumine vaatamata inglise reeglitele siiski ei kujunenud. 
    Konkurents kunstiturul 
    Eestis seni toimunud kunstioksjonid on olnud juhuslikud ja pole ilmselt osutunud piisavalt tulusaks - sellest ka skepsis Eesti kunstituru võimaluste suhtes. 
    Regulaarselt on kunstioksjoneid korraldanud firma Haus ning nende aprillis toimunud neljandal oksjonil müüdi 20 kunstiteost ehk üle poole müüki pandud töödest. 
    Kokku on Haus kahe aasta jooksul toimunud nelja oksjoni jooksul müünud 83 taiest, mis Hausi juhi Piia Saarna sõnul näitab, et Eestis on kunstiturg vaatamata skeptikute vastuväidetele siiski olemas. 
    Ka Riose kui konkurendi ilmumine Eesti kunstiturule kinnitab, et jõukas kunstihuviline ostjaskond tasapisi laieneb ning ehk näeb oksjonitel edaspidi tõeliselt hasartseid enampakkumisi, nagu see Georg III ajal Inglismaa aadlike hulgas tavaks oli. 
    Kunstimuuseum jälgib mängu kõrvalt 
    ANNIKA KOPPEL 
    Kunstiteadlane Mai Levin, kuidas hindate Riose oksjonil pakutud tööde taset? 
    Tööde valik oli küllalt mitmekesine, erinevale rahakotile ja maitsele. 
    Küllalt palju oli huvitavaid avastuslikke töid, mõned osteti ära ka, nagu kaks väga head Eduard Polandi tööd. 
    Üllatuslikult ei ostetud Laikmaad, Võerahansut ja äärmiselt head Reindorffi joonistust. 
    Esimese korra kohta läks Riosel päris hästi, ainult süsteem ei olnud ehk päris selge, ehkki siin midagi keerulist ei ole. 
    Miks Wiiraltit müüa ei õnnestunud? 
    Võibolla on inimesed vahepeal küllalt palju ostnud ning hinnad olid mõnel juhul küllalt kõrged. 
    Ega see ole ka mingi õnnetus, kui mõned asjad kätte jäävad. 
    Kas oksjonil oli ka töid, mida muuseum endale ihaldaks? 
    Kahtlemata oli, kas või Reindorffi joonistus, mis oli ka küllalt kõrgelt hinnatud. 
    Aga muuseum kui eelarveline asutus on kuival. 
    Siiski tuleks riigil mõelda selle üle, et meil on kujunemas kunstiturg, klassika hinnad tõusevad ja ka kaasaegse kunsti hinnad ei ole kuigi madalad. 
    Kas Eesti Kunstimuuseum on oksjonitelt kunsti ostnud? 
    Ei, me pole võimelised kaasa rääkima. 
    Kuidas võrdleksite Riose ja Hausi oksjoneid? 
    Minu meelest peavad olema erinevad tegijad. 
    Väike omavaheline rebimine tuleb asjale kasuks, üks teeb ühtmoodi, teine teistmoodi. 
    Oksjonitel tuleb välja huvitavaid nimesid ja uusi töid, see on positiivne. 
    Postimees EXTRA TOIMETAJA VEERG 
    Tohterdamist toimetavad asjatundjad 
    Sõitsin ennast puruks. 
    Kapitaalselt. 
    Motorolleriga, millega esimest korda sõita proovisin. 
    Kuid mitte sellest ei taha ma rääkida, vaid meeldivast esmaabist. 
    Loo loomuliku jätkuna pöördusin arstide poole, endal süda sees värisemas, sest kolleeg oli oma katkise põlve pärast, mida näitamas käis, kõvasti sõimata saanud. 
    Et puhastage ja lappige ise, pole siin mingit häda. 
    Teadmata, kelle jutule minna, läksin polikliinikus kirurgi juurde. 
    Ei julgenud kõiki haavu korraga ette näidata ja alustasin jalast. 
    Doktor päris kõigepealt, millal õnnetus juhtus, miks juhtus ja kas ma soovin kodus rahus lebada. 
    Mina vastu, et ei taha, aidake ainult haavu puhastada. 
    Õde siis asus doktori valvsa pilgu all asja kallale. 
    Samal ajal, kui mina krigistasin valuvahkudes hambaid ja mudisin käsi, et mitte nutma puhkeda, manitses tohter õde: Ei, ei, ära tupsuta, silitada on vaja, niigi on tal hirmus valus. 
    Kui siis veel käsivarre ja tagatipuks pea ette näitasin, kohkus doktor päris ära ja saatis mu teise polikliinikusse röntgenisse. 
    Sest tema seda oma südametunnistusele ei võta, et mõni katkine ribi veel lisaks kopsu tungib. 
    Jällegi ootasin, sedakorda teises haigemajas, et kohe-kohe ütleb keegi mulle, mäherdune loll ma olen olnud. 
    Kaugel sellest. 
    Tohtrid muretsesid ja hoolitsesid minu pärast nii palju, et see hakkas juba imelikuna tunduma. 
    Ei ole ju nõukogude ajast tulnud inimene sellise käitumisega harjunud. 
    Ja mis kõige tähtsam - vaatamata sellele, et üritasin kangelast mängida, kinnitades korduvalt, et pole mul katki midagi - ei mingit pealiskaudset lähenemist arstide poolt. 
    Hilvi Bergmann 
    Postimees EXTRA JUPID 
    nädala 10 kanget 
    Eino Baskin, teatrijuht 
    Õnnitlused 70. juubeliks! 
    Naer ja nali pikendavat eluiga. 
    Elujõudu talle edaspidisekski. 
    Laine Mägi, näitleja 
    Valiti Pärnu aasta naiseks. 
    Ega see ei saa kerge olema - nüüd tuleb aasta läbi naine olla. 
    Tiit Laur, uus Draamateatri juht 
    Eks nüüd tuleb mõnel mehel ära süüa kogu supp, mis mitme kuu jooksul kokku keedetud. 
    Kuigi, ega palavaga midagi kuuma ju ei tahaks! 
    Virge Naeris, kergejõustiklane 
    Edukas esinemine Euroopa karikavõistlustel. 
    Nii kui eestlased Iisraeli saata, hakkab kohe neid edu saatma. 
    Ivo Linna, laulja 
    Sünnipäevalaps. 
    Peol tundsid end koduselt tuhanded tuttavad ja võõrad, iseäranis triibulises spordisärgis peaminister Mart Laar. 
    Tom Hanks, filmistaar 
    Toob filmitööstureile kõige enam raha sisse. 
    Olgu naine nii pikkade säärtega ja seksikas kui tahes, raha toovad sisse ikkagi mehed. 
    José Carreras, tenor 
    Kannatas vapralt välja nii õhupalli ähkimise kui skandeeriva publiku Tartu kontserdi ajal. 
    Maurice Greene, jooksja 
    Maailmarekord 100 meetri jooksus. 
    Enne sajandivahetust kipuvad kõik rekordeid purustama - et saaks sajandi rekordipüstitajate nimekirja. 
    Jean-Luc Dehaene, Belgia peaminister 
    Mõnes riigis maksab mürgine liha peaministritooli, teises jälle ei tähenda isegi sõda ja tuhandete surm midagi. 
    Julia Roberts, filmistaar 
    Päästis Hollywoodi naisstaaride au 8. kohaga "rahakassade edetabelis". 
    5 põhjust, miks ööbida telgis 
    * odavam kui mistahes teine öömaja 
    * romantiline, eriti kui läheduses on lõkkeplats 
    * annab võimaluse valida peatuskohta 
    * telgi olemasolu korral ei jää te iial öömajata 
    * ka ilma konditsioneerita saate hingata värsket õhku 
    x-tabel 
    x-tabel Kus teete jaanipäeval tuld? 
    Miks? 
    Mida jaaniööl pruugite? 
    Eredaim jaani(öö) mälestus? 
    Teie suhted sõnajalaõiega? 
    Kalju Komissarov, professor Ilmselt oma sõprade hoovis, sest seal tohib tuld teha. 
    Võibolla järgmisel aastal läheb põnevamaks - mu kolmene lapselaps hakkab asjast aru saama. 
    Ilmselt läheb liha grillimiseks, kuid välistatud ei ole ka kala. 
    Mis joodavasse puutub, siis mina isiklikult piirdun Värskaga - ma ei ole juba viis aastat alkoholi joonud. 
    See oli varases nooruses Lätimaal, kui Gauja kallastel Reliikviat tehti. 
    Nägin, kui tõsiselt lätlased jaanipäeva suhtusid. 
    Jaanipäeval on neile sügav sisemine tähendus. 
    Ka seda on otsimas käidud. 
    Ja leitud. 
    Sealsamas Lätimaal. 
    Kahjuks ei mäleta enam ta nime. 
    Anne Veski, laulja Jaanipäeval esinen Paralepa grillipeol ja siis Vändras - see on artistidele kõige suurem tööpäev. 
    Kuid nii kaua, kui elame, teeme ikka tuld, sadagu või vihma. 
    Pruugime seda, mida õues teha saab - näiteks grillvorsti ja salatit. 
    Jaanipäeva kuulub õlu, kuid meie oleme rohkem kokteilijoojad. 
    Keskkoolipõlves sõitsime jalgratastega 20 kilomeetrit Raplast Kohilasse jaanitulele. 
    Kui ma viimaks pakiraami pealt maha sain, olin nii kange, et kukkusin maha. 
    Sõnajalaõit mina küll otsinud ei ole. 
    Seda ei ole ju olemas! 
    Jaanipäevaarmastusi ei ole minul olnud. 
    Kauksi Ülle, kirjanik Oma sünnikodus Rõuge kihelkonnas Saarlase külas Palu talus Pärlijõe ääres. 
    Läheme lastega, niidame kõrgeks kasvanud rohtu ja teeme sugulasperedega tuld. 
    Praeme lamba- või ka sealiha. 
    Rabarber on suureks kasvanud, võib teha rabarbrikooki. 
    Ja sõira - seda sööki olen alati propageerinud. 
    Alkoholi meie peres ei pruugita. 
    Meeles on üks elamus Tartust. 
    Lapsed olid väikesed, kuhugi ära sõita ei saanud. 
    Panin nad magama ja öösel kirjutasin luuletusi. 
    Need on ka ilmunud. 
    Sõnajalaga mul suhteid ei ole, küll aga tema sõsartaime karukolla ehk võru keeli riburaikaga. 
    Nad kasvavad sõnajalgade all, neil on väikesed kollased ja õied ohtralt õietolmu. 
    Andres Dvinjaninov, näitleja Esimest korda oma tiigi ääres Kambja vallas Sipe külas, sest olen värske maa- ja majaomanik. 
    Jaanipäev tähendab minule valguse võitu pimeduse üle. 
    Viimasel ajal on mulle hakanud maitsma shashlõkk - seda siis sööngi. 
    Joon Tridensi punaseid veine ja A. Le Coqi õlut. 
    Üksikasjadeni on meeles 1977. aasta jaanipäev Võrumaal vehklemislaagris ja kaks jaanipäeva Soomes, Naantalis ja Turus. 
    Kõige eredamaks, usun, kujuneb see jaanipäev. 
    Olen seda eluaeg otsinud. 
    Otsin edasi. 
    jaanipäev 
    Jaanipäev (24. juuni) ja sellele eelnev jaaniõhtu kuuluvad Eesti rahvakalendri kõige tähtsamate pühade sekka, tähistades külvi ja muude kevadtööde lõppu ning suvise raske heinaaja algust. 
    Põhiline traditsioon, mida siiani hoolsalt jälgitakse, on jaanitule tegemine. 
    Tulest üle hüppamine tagavat edu ja hoidvat ebaõnne eest. 
    Jaanitule süütamata jätmine tähendavat aga kindlat tulekahju järgneva aasta jooksul. 
    Jaanipäeva tähistati juba ammu enne ristiusu jõudmist Eestisse. 
    Lennart Meri on raamatus Hõbevalge pakkunud välja koguni teooria, et jaanipäevalõkked taaselustavad Kaali meteoriidi langemist Saaremaale. 
    Pühaku nime andsid jaanipäevale siiski ristisõdijad, kuid kristluse tulek ei tähendanud paganlike tavade kadumist: endiselt tehti lõket, joodi, tantsiti ja lauldi. 
    Jaanipäev järgneb aasta kõige lühemale ööle (21. juuni), kui päike loojub vaid viieks ja pooleks tunniks. 
    Kummalisel kombel ei tehtud nõukogude perioodil katset jaanipäeva pidustusi ära keelata, eriti kui arvestada, et need langesid kokku võidupühaga, millega tähistatakse Eesti võitu Saksa vägede üle Vabadussõjas 23. juunil 1919. aastal. 
    Postimees EXTRA MÕJU 
    Baleriin Kaie Kõrb 
    Olen õnnelik, et jäin Eestisse. 
    Praegu lahkuvad kõik andekad. 
    See ei ole enam üldse huvitav, kui kõik ära lähevad. 
    Ema 
    Ema on olnud minu kõige suuremaks mõjutajaks. 
    Ma ei usaldanud ennast, ei julgenud üksi Toompeale internaatigi minna. 
    Balletikoolis käies ja internaadis elades oli koduigatsus suur - olen sündinud küll Pärnus, kuid kui olin väike, siis elasime Hageris - ja ma olin emast küllaltki sõltuv. 
    Käisin tema käekõrval üsna kaua. 
    Koer 
    Minu Julie on täiesti geniaalne kuju. 
    Kui tulen koju stressis või depressioonis ja kui siis see väike must mops vaatab oma suurte silmadega mulle otsa, tõmbab pika keelega üle näo, on paha tuju kohe läinud. 
    Kui olen kodunt ära, käib ema temaga väljas, kutsub teda lapselapseks. 
    Vanem õde 
    Teatud mõttes tänu õele otsustasingi balleti kasuks. 
    Kui mind esimesel aastal balletikooli vastu ei võetud, läksin spordiinternaatkooli. 
    Kahtlesin kaua, kas minna uuesti proovima. 
    Õega sai seda põhjalikult arutatud ja tema ütles, et spordiga tegelemine jääb elus väga lühikeseks perioodiks, ballett annab aga elukutse. 
    Tiiu Randviir 
    Kui poleks Tiiut, oleksin ehk läinud näiteks Moskvasse. 
    Et aga Tiiu on nii hea pedagoog, siis jäin siia. 
    Tiiu oli mingil määral ka psühholoog, väga tugeva iseloomuga, natuke isegi surus end peale. 
    Kuid ta oskas väga hästi selgeks teha, kuhu pürgida. 
    Mina olin ehk liiga tagasihoidlik, häbenesin koolis isegi seda, et sain jälle mõne viie - äkki teised arvavad, et ajan nina püsti. 
    Olen õnnelik, et jäin siia. 
    Kui oleksingi läinud Moskvasse, võinuks ainuke erinevus olla see, et elaksin praegu välismaal. 
    Kuid nüüd lähevad kõik andekad ja see ei ole enam üldse huvitavgi. 
    Endine abikaasa 
    Jüri Trei on eriliselt läbilööv ja julge inimene, vahel isegi liiga pealetükkiv. 
    Kuid ta sisendas minusse julgust ja läbilöögivõimet ning aitas väga palju. 
    Tänu temale sain pühenduda sajaprotsendiliselt tööle. 
    Estonia 
    Olen kõik need aastad tantsinud koduteatris ja kõige pikemalt ära olnud neli kuud. 
    Kui olen tükk aega kodus olnud ja Estonia väikese lavaga ära harjunud, siis on vahel väga raske mujal suurtel lavadel tantsida. 
    Muidugi mõjutab ka kogu teatri seltskond, kuid ma olen sellega täiesti rahul. 
    Praegune elukaaslane 
    Viesturs Jansons on väga tugev tüüp, tähemärgilt Lõvi. 
    Oleme mõlemad tulemärgis sündinud ja sellepärast üsna tulise loomuga, üksteisele eriti alla ei anna. 
    Kuigi Jäär laseb vahel ikka sarved alla, kui Lõvi möirgab. 
    Viesturs Jansons on mind kasvatanud, et oleksin julgem ega jääks koju istuma ja mõtlema. 
    Maia Plissetskaja 
    Ta oli kooli ajal mulle etaloniks - kogusin tema fotosid ja nägin, et mul on temaga teatav sarnasus. 
    Kui lõpuks pääsesin Suure Teatri trupiga välismaale, sain Maiaga kokku. 
    Siis tundsin, et ta huvitub minust. 
    Ta kinkis mulle oma luigesuled, millega tantsin siiani. 
    Usun, et need toovad mulle õnne. 
    Vestlesime Maiaga reisi ajal palju ja kui meie lennuk maandus Moskva asemel Riias, istusime vist 24 tundi lennujaamas ja mängisime kaarte. 
    Giselle'i esietendusel Hispaanias vaatas ta minu esinemist kulisside tagant. 
    Pärast tuli, vaatas meid peeglist ning ütles: Jaa, sarnased küll, kuid nina on sul ilusam. 
    Marek Dreving 
    Postimees EXTRA OMAL NAHAL 
    Autost ratta sadulasse 
    Kui ikka jalgrattaga ammu sõitnud ei ole, ära Tallinnas parem sadulasse roni, soovitasid mu jalgrattahaidest tuttavad enne, kui auto suvisema liiklusvahendi vastu vahetada lubasin. 
    Võtsin hüva nõu kuulda ja hea juhus pakkus võimaluse minna esimesi kogemusi omandama hoopis turvalisemasse paika - Helsingisse. 
    Helsingi on jalgratturite paradiis: jalgrattateed on vaat et sama laiad kui autoteed ja suures osas kahesuunalised. 
    Isegi jalakäijatega ei pea maad jagama - neile on ette nähtud eraldi rajad. 
    Tänaval suhtuvad autojuhid ratturisse suurema lugupidamisega kui mõne mersu omanikku. 
    Vähemalt tuututama, rusikat näitama ja sõimlema ei kipu keegi, kui hetkeks toppama jääd. 
    Häbiga pean alustama sellest, et minu viimased jalgratturikogemused pärinevad õndsast lapsepõlveajast, kui isa ostetud kokkupandava jalgratta seljast sai pots ja mats maha kukutud. 
    Pärast seda, kui jalgratas ära varastati, vahetasin ratta paarikümneks aastaks turvalisemate liiklusvahendite vastu. 
    Kord oli vabanduseks jalgratta, siis jälle sõitmisvõimaluste (suurlinn, tihe liiklus jne) puudumine. 
    Seega - Helsingis alustasin nullist. 
    Võhiku esimesed meetrid 
    Laeva või lennukiga ei ole mõtet jalgratast Helsingisse tassima hakata. 
    Jalgratta rentimiskohti on küllaga, mõnedel neist on ka ekskursioonijuht välja pakkuda. 
    Meie kaheksaliikmelise grupi juhiks saab Merja Vuorinen firmast Easy Living OY, kes on Helsingit jalgrattureile tutvustanud juba hulk aastaid. 
    Sellest, et ma olen jalgrattaga sõitmises täiesti võhik, saab kogenud Merja kohe aru. 
    Ilmselt reedab selle minu ebakindel pilk ja sõidustiil jalgrattaga harjumiseks mõeldud hotelliesisel platsil, kus suudan algul sadulas püsida vaid 5-6 meetrit, et siis jälle rõõmsalt maha hüpata. 
    Küll on mul hädasid: sadul on liiga kõrge, siis jälle lenkstangid madalal, käikude vahetamise kangi ei suuda ma üldse üles leida, mis siis, et see on otse parema käe all. 
    Ometi keeldun ma uhkelt kiivrist ja teatan, et pole hullu midagi, küllap ma hakkama saan. 
    Ees ootavad 17 kilomeetrit. 
    Kui ellu jään, on tore, mõtlen endamisi. 
    Sellest, et ilma maha kukkumata ja otsa sõitmata pääsen, ei julge unistadagi. 
    Lepin mõttes mõne vigastatud kassi ja ehmunud vanakesega. 
    Tervise- ja elukindlustuse oleks pidanud küll ära tegema, tuleb viimasel hetkel meelde. 
    Vanamemmede hirm 
    Merja palub kohe, kui mingi probleem tekib, märku anda. 
    Ise jääb ta viimasena minu taha sõitma. 
    Esimesed meetrit mõtlen vaid sellest, et kusagil kinni pidama ei peaks, sest kõige õudsem asi tundub olevat uuesti ratta selga ronimine ja sõidu alustamine. 
    Kui juba hoog sees on, ei ole vändata mingi probleem. 
    Kuulen Merjat seletavat, et meist paremale jääb uus ooperiteater, mis mind antud hetkel täiesti külmaks jätab. 
    Jõuan mõelda vaid sellele, et vastu sõitvad jalgratturid minust võimalikult kaugelt mööduksid. 
    Õnneks seda nad teevadki. 
    Paar vanamemme jäävad küll otse tee peale ette, kuid suudan osava manöövriga neist mööda põigata. 
    Jään algul teistest pisut maha, kuid esimese vahepeatuse ajaks olen kaaslastel nagu naksti järel. 
    Umbes teise kilomeetri lõpus tunnen endas tõusvat ootamatut jõupuhangut ning väntan kahest kaaslasest mööda. 
    Esimest korda julgen tõsta pilgu ja vaadata ümbrust. 
    Olen kaunist pargist nii lummatud, et sõidan eessõitjale peaaegu et sisse. 
    Õnneks saan viimasel hetkel pidama ja tõotan edaspidi hoolikam olla. 
    Sõiduteede ületamised lähevad aina libedamini, samuti hakkan selgeks saama, millal millise käiguga tuleb sõita. 
    Mäest allasõidul pidurdan siiski hirmus, et hoog saab liiga suur. 
    Seda märkab Merjagi ja ütleb miskipärast, et väga hea. 
    Mina saan aga sellest veelgi innustust juurde. 
    Esimeses vahepeatuses raudteejaama väljakul tunnen end igati kindlalt ja mis seal salata, olen pisut uhkegi enda üle. 
    Enneolematu Helsingi! 
    Teekond jätkub. 
    Sõidame läbi kesklinna mere äärde. 
    Kuskil siin peaks olema Mauno Koivisto korter, selgitab giid, kui sõidame mööda uutest korterelamutest otse mere ääres. 
    Ühel hetkel avastan imestusega, kui ilus on Helsingi rannajoon. 
    Mis sest, et kivine. 
    Eriti kauniks muudavad vaate eemalt paistvad saared. 
    Avastan üllatusega, et ei bussiekskursioonil ega ka jalgsi ringi liikudes ei ole ma iial osanud Helsingit niisuguse pilguga vaadata. 
    Tahaks igal hetkel peatuda (olen selleks hetkeks juba unustanud, et jalgrattasõidu kõige keerulisem osa on uuesti alustamine) ja ümbrust imetleda. 
    Lõpuks peatumegi, kuid paraku ei jää pärast vee ja mahla joomist aega muuks. 
    Edasisel teekonnal läbi kõige tihedama liiklusega Kauppantori tunnen end juba tõelise profiratturina. 
    Ühel kaaslasel puruneb sadul ning nii olengi tõusnud juba teiseks meie üheksases rivis. 
    Tõusudel väntan nii, et higimull otsa ees ja langustel lisan aina hoogu juurde. 
    Jalakäijad tõmbuvad ehmunult eemale, eeldades ilmselt, et pidureid minu jalgrattal nüüd küll ei ole. 
    On küll, kontrollin neid kohe, kui üks lapsuke süüdimatult oma kaks korda pisema jalgrattaga minu teele ette vänderdab. 
    Kolmveerand maad 17 kilomeetrist on sõidetud ning preemiaks ootab ees jäätisepaus. 
    Jäätis on erakordselt hea, suur ja rammus. 
    Ja jõudu annab nii palju, et edasine tee sihtpunkti möödub mitte sõites, vaid lennates. 
    Tiheda liiklusega tänaval sõitmine ei tundu enam mingi kunst, sõidu pealt suudan juba isegi ühe tee ääres seisva tuttavaga kaks lauset vahetada. 
    Tuttav on mind Helsingis jalgratta seljas nähes nii jahmunud, et astub peaaegu tee peale ette. 
    Kriitiline olukord laheneb siiski ilma ohvriteta. 
    Viimaseid meetreid läbides mõtlen sellele, et kas ka Tallinnas esimest korda jalgrattaga sõitu alustades oleksin veel elus ja täie tervise juures. 
    Elus ehk küll, kuid... 
    Ulvi Tüllinen 
    Jalgratturi meelespea Helsingis sõitmiseks 
    Jalgrattateedega on kaetud peaaegu terve linn ning osa jalgrattateid on kahesuunalised. 
    Sõiduteed ületades tuleks siiski jalgrattalt maha ronida ja seda käekõrval talutada. 
    Jalgratta sadulast vaadates on Helsingi palju kaunim kui bussiaknast nähtuna. 
    Jalgrattureile on olemas spetsiaalsed Helsingi kaardid, kus on peale märgitud jalgrattateed ja soovitatavad marsruudid. 
    Kirjeldatud marsruudil võite vaadata 36 vaatamisväärsust. 
    Teekond võtab aega keskmiselt 2,5 tundi. 
    Postimees EXTRA RAJA TAGA 
    Nostalgiline tagasitulek Peterburi 
    Enam kui kolmesaja meetri pikkuse Katariina lossi ühe tiiva juurest kostavad pehmed flöödihelid, teise tiiva akende taga alustab puhkpilliorkester, lossi kullast hiilgavas suures saalis häälestatakse klaverit. 
    Kõik need helid segunevad ereda varasuvise hommikupäikesega ning hetkeks justkui elustuks saja või kahesaja aasta tagune elu. 
    Ajal, mil kogu Venemaal võetakse viimast kommertslikku matti Aleksandr Puikini kahesajanda sünniaastapäeva melust, näib varahommikune Tsarskoje Selo - mis ametlikult kannab suure poeedi nime - rahuliku paradiisina. 
    Illusioon kaob siiski kohe, kui siseneda Suurde Katariina paleesse, kus külastajaid tervitavad kümned täpselt ühesugust kaupa pakkuvad suveniiri- ja postkaardiletid. 
    Nõrkemiseni kulda 
    End lahti kiskudes maistest nänniahvatlustest, avaneb kunagise Venemaa valitsejate rõõmuks loodud hiilgus täies ilus. 
    Või peaaegu täies ilus, sest natukese fantaasiaga võib kujutleda, milline oleks pilt siis, kui kõik praegu kollakaspruuni värviga kaetud skulptuurid ja kaunistused saaksid ükskord tagasi kunagise kuldse katte. 
    Sinikuldne Katariina palee, mille ehitamist alustati veidi vähem kui kolmsada aastat tagasi, sai tõeliselt grandioosse ilme 18. sajandi keskel kuulsa itaalia arhitekti Rastrelli käe all, kes on oma käekirja jätnud ka Peterburi paljude ehitiste ilmesse. 
    Oma talenti said tsaaride suisa piiramatu rahakoti toel Tsarskoje Selos kivisse vormida ka teised tol ajal hinnatud arhitektid Felten, Rinaldi, Cameron, Quarenghi ja nii lisandusid paleele Cameroni galerii, Ahhaattoad, klassitsistlik Aleksandri palee ning kümned väikesed pargirajatised marmorsillakestest türgi sauna ja kunstlike kindlusevaremeteni, mis loovad enam kui 300 hektaril laiuvais Katariina ja Aleksandri parkides ajastule omase romantilise olustiku. 
    Kõike seda ei ole suutnud hävitada sõjad ega revolutsioonid. 
    Vastupidi, kui Peterburi ise jätab pisut väsinud ja värvipotti igatseva mulje, siis nõukogude ajal restaureeritud lossid ja pargid püsivad endises majesteetlikkuses. 
    Restauraatorid tunnistavad, et kui tol ajal poleks losse jõutud korda teha, oleksid nad tänastes segastes oludes hukule määratud. 
    Visalt edeneb ka Katariina lossi kuulsa Merevaigutoa taastamine. 
    Selle üsna väikese ruumi seintest umbes kaks kolmandikku ootab tühjana veel helde annetaja kätt. 
    Ent ka praeguseks taastatud osad on hämmastavad. 
    Tsarskoje Selo lossi- ja pargiansambel kuulub vaieldamatult Euroopa pärlite hulka. 
    Kuidas see saakski teisti olla, kui Venemaa toonased valitsejad tegid kõik, et oma Lääne-Euroopa kolleegidega sammu pidada või, veel parem, neid üle trumbata. 
    Rahvapidu Peetri juures 
    Maikuu viimasel pühapäeval kihab Peterburist mõnekümne kilomeetri kaugusel asuv Soome lahe äärne kuulus Peterhof rahvast ning näib, et pool Peterburi on sinna kokku voorinud - avatakse ametlikult purskkaevude suvehooaeg. 
    Rahvast on sama palju kui defitsiidiajastu populaarseil laatadel ning piiterlaste lemmiktegevus näib olevat pingil või murul pudelist õlle joomine ja üksteise pildistamine purskkaevude taustal. 
    Tihkest küünarnukitundest pääseb alles Peetri lossi ühes tiivas asuvas Dvortsovõi restoranis, mille kõrgevõitu hinnad sunnivad enamiku ukse taha jääma ning kehakinnitust otsima linnast nurgapealsest bufetist. 
    Seitsmest pargist, enam kui kahekümnest paleest ja paviljonist ning sadadest purskkaevudest ja skulptuuridest koosnev Peterhof väärib ja nõuab enamat kui vaid põgusat tunni või paari pikkust läbisõitu. 
    Lisaks teada-tuntud Tsarskoje Selole ja Peterhofile leiab Peterburi lähiümbrusest teisigi losse ja parke - Gatiina, Pavlovsk, Oranienbaum jne. 
    Laupäevaõhtu Peterburi südalinnas on sama rahvarohke, sest tähistatakse linna sünnipäeva. 
    Muuseas, nelja aasta pärast tähistab Peterburi oma kolmesajandat juubelit. 
    Kuid ka 296. sünnipäev on piisav põhjus üldrahvalikuks guljanieks - rahvamassid on lisaks trotuaarile enda valdusse haaranud ka Nevski prospekti kaks sõidurada ning Paleeväljak kihab lõbutsevast noorsoost. 
    Otse Talvepalee ees ülesseatud laval esineb matrjoikasid meenutav ansambel, rahvalauludele taustaks moodne diskotümps. 
    Väljaku teises servas, Peastaabi uhke kaare sees tegutsevad teisel laval märksa metalsema muusikastiili viljelejad. 
    Linn iseendale 
    Pühapäeva varahommikuks on linn aga justkui väljasurnud ning kanalid ja sillad üksildase jalutaja päralt. 
    Paaritunnisest kiirmarsist ei piisa rohkemaks kui tõdemuseks, et kõik teada paigad - ErmitaaŠ, Iisaku katedraal, Peeter-Pauli kindlus, Smolnõi, Aleksandr Nevski klooster, Kaasani kirik, kanalid ja sillad - seisavad endiselt sama koha peal. 
    Linnasüdames Nevski prospektil uhkeldavad võidu kuulsate moeloojate esinduspoed ning tellingute tagant on lõpuks välja saanud ka veidi Moskva Punasel väljakul toretsevat Vassili BlaŠennõi katedraali meenutav nn vene stiilis Spass na krovi kirik, mis ehitati sajandi algul Aleksandr II mälestusmärgina ning kus nüüd asub mosaiigimuuseum (väidetavalt Peterburi kalleim vaatamisväärsus). 
    Pärast ligi kümneaastast vaheaega taas kord Peterburis ringi kõndides taban end pisut nostalgilisest meeleolust. 
    Kunagi nii loomulikuna tundunud asjad ja paigad näivad nüüd hoopis huvitavamad ning hea meelega varuks linnaga tutvuse uuendamiseks veel üsna mitu päeva. 
    Seda enam, et kõik see on ju siinsamas, vaid napi 350 kilomeetri kaugusel. 
    Marek Dreving 
    Reisivihjed 
    Tallinnast Peterburi pääseb omal käel kolm korda päevas 180 krooni eest Eurolinesi bussidega. 
    Öises Tallinn-Peterburi rongis maksab ühe suuna pilet koos magamiskohaga kahekohalises kupees 500 krooni, neljakohalises 250 krooni ning platskaardiga 160 krooni. 
    Soodsaim edasi-tagasi lennupilet Tallinnast maksab hetkel ligi 2500 krooni. 
    Majutuse ja lennu- või rongipileti broneeringu olemasolul saab taotleda nädalase turismiviisa, mille vormistamine maksab näiteks Estravelis 530 krooni, kiirviisa 750 krooni. 
    Alates 25. juunist alustab Eurolines igal reedel väljuvaid nädalalõpureise hinnaga ligi 1200 krooni (sisaldab majutuse, sissepääsud, ekskursioonid ja osa sööke) + viisa ja kindlustus. 
    CasSandra korraldab kolmepäevaseid bussireise hinnaga 1350 krooni ning Jalotours pakub rongireise hinnaga alates 2000 kroonist. 
    Enamik Peterburi muuseume on avatud kella kümnest-üheteistkümnest kuni nelja-viieni. 
    Muuseumipilet välismaalasele maksab mitu korda enam kui Vene kodanikule. 
    ErmitaaŠi saab u 270 rubla eest (kohalikele 16 korda odavam). 
    Peterhofi sissepääs välismaalastele on 100 rubla, kohalikele 25 rubla. 
    Lossi külastamise eest tuleb välismaalasel maksta veel u 200 rubla. 
    Katariina lossi saab 187 rubla eest; kui tahate pilte teha, peate lunastama ka fotoloa (87 rubla, kohalikele 15 rubla). 
    Paremates restoranides ei jää hinnad alla meie restoranidele, lihtsamates söögikohtades võib kõik olla mitu korda odavam. 
    Enne toidu tellimist tehke selgeks, mis maksab kui palju. 
    Muidu võib juhtuda, et kelneri soovitatud täiendav paprikaviil lisab arvele näiteks 80 rubla. 
    Samuti püüdke toodud arve deshifreerida, sest välismaalaselt võidakse üritada kasseerida näiteks 100 ml veini eest 200 ml hind. 
    Postimees EXTRA DZHINN 
    Beefeater London Dry Gin - rohkem ravim kui lõbu 
    Üldiselt on teada, et praeguse dzhinni eelkäija sündis Hollandis 16. sajandi lõpul, kui hollandi doktor Franciscus Sylvius segas esimesena kadakamaitselise alkohoolse joogi. 
    Hollandlased hakkasid jooki kadaka järgi nimetama geneveriks, kuid inglased kutsusid seda lühendatult dzhin-niks. 
    17. sajandil tarbiti dzhinni rohkem tema medit-siiniliste omaduste kui lõbu pärast. 
    Hollandlane William III muutis dzhinni populaarseks Inglismaal: ta mitte ainult ei tõstnud prantsuse veini ja brändi tolli, vaid eelistas ka dzhinni nautida oma palees Hampton Courtis, kus banketisaal sai tuntuks kui dzhinni tempel. 
    Dzhinni populaarsus kasvas ning tekkis üha enam eravabrikuid ja dzhinni-poode. 
    Sellega kaasnes ka seadusevastane ohjeldamatu purjutamine. 
    Lõpuks oli valitsus sunnitud kehtestama piirangud tootmisele ja tarbimisele. 
    Farmatseut James Burrough, kes destilleeris piiritust ja valmistas mitmesuguseid likööre, kuid tundis suurt huvi ka dzhinni vastu. 
    Ta rajas destilleerimistehase Thamesi jõe äärde Chelseas, kus ta 1820. aastal täiustas dzhinni retsepti, mille tulemusel valmis mahe ning peenelt tasakaalustatud dzhinn. 
    Ta nimetas oma dzhinni Beefeateriks Londoni Toweri Yeomani valvurite järgi. 
    Maitsestatud piiritus 
    Beefeaterit toodetakse siiamaani ühes Londoni destilleerimistehases - see tagab dzhinni püsiva hea kvaliteedi. 
    Seaduse järgi peab destilleeritud dzhinn sisaldama taimseid või muid looduslikke koostisosi, tähtsaim nendest on kadakamari. 
    Dzhinni valmistamiseks kasutatakse mitmeid meetodeid. 
    Üks neist on Cold Compounding (külm segu) - see on lihtne protsess, mille käigus maitsestatakse aluspiiritust erinevate taimsete ekstraktide ja õlidega. 
    Tulemuseks on üsna lahja ning ühekülgne dzhinn, sest looduslikke koostisosi ei lisata. 
    Beefeater kasutab meetodit Steeping (leotamine), mille tulemusel valmib kompleksne ning huvitav dzhinn. 
    Teraviljapiiritus valatakse destillaatorisse koos taimede seguga, mis jäetakse piirituse sisse ligunema (imbuma) - Beefeateri puhul 24 tunniks. 
    Seejärel kuumutatakse segu õrnalt ning järgneva kaheksa tunni jooksul toimub destilleerimisprotsess. 
    Tulemuseks on maitsestatud piiritus dzhinn. 
    Dzhinnide erinevused tulenevad erinevatest destilleerimismeetoditest, teraviljapiirituse kvaliteedist, taimede valikust, retseptist ning destilleerija oskustest. 
    Kolm põhilist taime, mida nii Beefeater kui ka teised kvaliteetsed dzhinnid sisaldavad, on kadakas, koriander ja angeelikajuur. 
    Lisatakse ka teisi maitseaineid, nagu sevilla apelsinide ja hispaania sidrunite koori. 
    Beefeateri retsept on saladus, mida teavad ainult vähesed inimesed. 
    Kõrgekvaliteedilise dzhinni juures on väga tähtis tema kangus. 
    Viimaste aastate jooksul on see muutunud tähtsaimaks turustamise argumendiks. 
    Seda on põhjustanud muudatused EU määrustes, mille järgi dzhinni minimaalne kangustase Euroopas on 37,5%. 
    Peaaegu kõik Euroopa dzhinnitootjad kasutasid ära madala tollimäära ning viisid oma joogi kangustaseme minimaalseks, samas ei vähendanud nad hinda. 
    Beefeateri tootjad seda ei teinud. 
    Kõikidel turgudel on Beefeateri minimaalne kangustase 40%, Eestis 47%. 
    Unustage oma probleemid 
    Nii Eestis kui kogu maailmas juuakse dzhinni toonikuga - see on kõige levinum viis. 
    Inglased võtsid selle kokteili kasutusele Indias, kus möllas malaaria ning ainus arstim selle vastu oli hiniin. 
    Et muuta hiniini suupärasemaks, valmistasid nad sellest segu, mida tänapäeval tuntakse kui toonikut. 
    Tooniku maitsestamiseks või selleks, et unustada oma probleeme, lisasid nad sellele dzhinni. 
    Nii sündis jook - dzhinn toonikuga. 
    Beefeateri joomiseks on ka teisi variante: klassikaline kokteil - Dry Martini ja Singapore Sling; uuemad segud - Red Cooler ja Green Cooler. 
    Meigo Jääger 
    Beefeateri kokteilid 
    Green Cooler 
    - 4cl Beefeateri dzhinni 
    - 2cl Midori melonilikööri 
    - rohkelt jääd 
    - sidruniviil 
    - toonikut 
    Red Cooler 
    - 4cl Beefeateri dzhinni 
    - jõhvikamahla 
    - rohkelt jääd 
    - sidruniviil 
    Dry Martini 
    - 8 osa Beefeateri dzhinni 
    - 1 osa kuiva vermutit 
    - oliiv 
    Gin & Tonic 
    - 4 cl Beefeateri dzhinni 
    - toonikut 
    - sidruniviil 
    - rohkelt jääd 
    Majandus 
    Ühispank sai süüst priiks 
    ERKKI ERILAID 
    Kuigi Hüvitusfondi obligatsioonide omanikud jäid Ühispangaga sõlmitud tulevikutehingute tühistamise tõttu ilma väärtuslikest lisaintressidest umbes 63 miljoni krooni väärtuses, ei kavatse fond kohtule hagi esitada. 
    Hüvitusfondi obligatsioonide omanik kaotas iga väärtpaberi pealt fondi eelmiste juhtide sõlmitud ja hiljem tühistatud tulevikutehingute tõttu teoreetiliselt 3 protsenti lisaintresse ehk 3 krooni iga obligatsiooni kohta. 
    Et fond teenis eelmise aasta mõlemal poolaastal umbes 185 miljonit krooni kahjumit, jäi seekord lisaintress välja maksmata ning obligatsioonidele maksti 7 protsenti põhiintressi. 
    Kokku on Hüvitusfond emiteerinud 4,6 miljonit 100-kroonise nominaaliga obligatsiooni. 
    Hüvitusfondi nõukogu määrab lisaintressi suuruse kaks korda aastas. 
    Tehinguid ei toimunud 
    Hüvitusfondi nõukogu tutvus oma eilsel istungil Ühispanga ja Hüvitusfondi vahelisi forward- tehinguid uurinud komisjoni lõpparuandega. 
    Komisjon analüüsis Hüvitusfondi ja Ühispanga poolt 20. augustil 1997. aastal sõlmitud väärtpaberite forward -tehingute raamlepingu ja selle alusel 3. novembril 1997. a tehtud forward -tehingute lõpetamisest tulenevaid õigussuhteid Hüvitusfondi ja Ühispanga vahel. 
    Teatavasti sõlmisid Hüvitusfond ja Ühispank 3. novembril 1997. a kuus forward -tehingut väärtuses 143,6 miljonit krooni. 
    Lepingust tulenevalt pidi Ühispank 5. mail 1998 ostma Hüvitusfondilt nimetatud summa eest börsiaktsiaid. 
    Tehinguid aga ei toimunud. 
    Fondile sai teatavaks, et tehingud lõpetati Andres Männarti poolt allkirjastatud forward -tehinguid puudutava kokkuleppega 3. novembrist 1997. 
    Lisaks sellele esitas 1998. aasta oktoobris Hüvitusfondi tollane juhatuse esimees Arle Mölder Hüvitusfondile nii väärtpaberite forward -tehingute raamlepingu kui ka sama kuupäevaga dateeritud neid forward -tehinguid puudutava kokkuleppe ennetähtaegse lõpetamise kokkuleppe. 
    Hüvitusfond on Ühispangalt siiani nõudnud algsest lepingust tulenevate kohustuste täitmist, vaatamata allakirjutatud lõpetamise kokkuleppele. 
    Kuna komisjoni poolt uuritud dokumentide põhjal on tõendid Ühispanga vastu haginõude esitamiseks hetkel ebapiisavad, ei pidanud nõukogu võimalikuks Ühispanga vastu tsiviilhagi esitada. 
    Hüvitusfondi juhatuse esimehe Aare Tammemäe sõnul tegeldakse Ühispangaga sõlmitud forward -tehingutega edasi, kuid reaalselt puuduvad vettpidavad tõendid kohtus kaasuse võitmiseks. 
    Lepingute kehtivuse tõestamine on aga väga keeruline, nentis Tammemäe. 
    Postimehele teadaolevalt on olemas Ühispangast faksiga saadetud forward -tehingu saldokinnitus, kuid faksi kohtus veel ei aktsepteerita. 
    Komisjoni aruande teine osa käsitles Ühispangaga forward -tehingutele eelnenud off-shore firmadega tehtud tehingute asjaolusid. 
    Komisjoni liikmed olid arvamusel, et off-shore- firmadega tehtud tehingute alusvaraks olnud aktsiad liikusid fondi endise finantsdivisjoni juhi Andres Männarti poolt allkirjastatud tehingukinnituste alusel Ühispangaga sõlmitud forward -tehingutesse. 
    Hüvitusfondi juhatuse esimehe Aare Tammemäe sõnul oli off-shore -firmadega tehtud kolme tehingu näol tegemist tehingutega, mis erinesid hetke turuhindadest, ning nende tegemise põhjused vajavad edasist uurimist. 
    Kahjumit püüti varjata 
    Tammemäe sõnul on need tehingud nii juhatuse kui ka nõukogu teravdatud tähelepanu all. 
    Kuna off-shore, kes pidi aktsiad novembris välja ostma, seda ei teinud, jäi Hüvitusfond tehingult 31 miljoni krooniga kahjumisse ning bilansis jäeti aktsiate turuväärtuse langus kajastamata. 
    Et varjata kahjumeid, toodigi mängu Ühispangaga sõlmitud forward -leping, märkis Tammemäe 
    Tuginedes komisjoni ja juhatuse seisukohtadele, otsustas nõukogu viia fondi sisekontrolli abiga läbi kompleksrevisjoni, et selgitada välja lisaks komisjoni uuritud tehingutele veel ka kõik teised fondile kahjulikud tehingud. 
    Siseauditi tulemuste põhjal esitab fond avalduse uurimisorganitele süüdlaste väljaselgitamiseks ning karistamiseks vastavalt Eesti Vabariigi seadustele, kinnitas Aare Tammemäe. 
    Fondi nõukogu esimehe Jürgen Ligi sõnul on fondil kõik volitused selleks, et anda tehingud off-shore 'ide üle majanduspolitseile. 
    Hüvitus-fondi eelmised juhid püüdsid küll riske tulevikutehingutega maandada, kuid paistab, et niimoodi kaitsti ka kellegi teise huve, ütles Jürgen Ligi Postimehele. 
    Väärtpaberibörsi langus sai läbi 
    ERKKI ERILAID 
    Pankade kesised kasumid ja majanduslanguse jätkumine ilmestasid lõppenud börsinädalat, eile langus siiski peatus ning analüütikud ennustavad kerget korrektsiooni. 
    Tallinna börsil stabiliseerusid aktsiate hinnad pärast kolmepäevast langust ning indeks TALSE tõusis pisut. 
    Sten Sumberg Supremast märkis, et Hansapanga aktsia tegi läbi isegi päevasisese minitõusu kuni 75,25 kroonini, kuid müüdi hiljem allapoole tagasi. 
    Hansapanga aktsiatega kaubeldi 14,5 miljoni krooni eest. 
    Positiivne on, et sellise käibe peale hind ei kukkunud ja stabiliseerus 73 krooni juures, rääkis Sumberg. 
    Tema sõnul on lootust, et aktsia alustab järgmist nädalat tõusuga. 
    Telekomi aktsiatega kauplemine jäi reedel tagasihoidlikuks. 
    Kümne tehingu käigus vahetas omanikku veidi üle 14 000 aktsia. 
    Oli näha, et Londonis Telekomi GDRi hinna kukkumine peatus ja selle peale tõsteti noteeringuid, sõnas Sumberg. 
    Sellele vaatamata aktsia hind Tallinnas ei tõusnud ja jäi tasemele 102 krooni. 
    Jäätis ja õlu 
    Sumbergi sõnul oli huvitav näha, et uue jäätisetehase käivitamine ja soodsad ilmad tõstsid Külmhoone aktsia hinda 13,26 protsenti, 20,50 kroonile. 
    Samasuguse tähelepanu alla võib Sumbergi hinnangul langeda ka Saku Õlletehase aktsia, mis seni üldisest majanduskliimast praktiliselt sõltumatuna on jäänud püsima 44 krooni tasemele. 
    Sakult võib oodata päris võimsaid teise kvartali tulemusi, prognoosis Sumberg. 
    Tema sõnul on märk sellest juba esimese kvartali õlleturu kasv. 
    Sumbergi hinnangul tuleb järgmine nädala börsil eelseisvatele pühadele vaatamata huvitav, sest teisipäeval avaldatakse tööstustoodangu numbrid. 
    See on praegu majanduse kõige nõrgem koht, kus tahetakse näha paranevat tendentsi, sõnas Sumberg. 
    Reval HG emissioon 
    Reval Hotelligrupi (Reval HG) aktsionärid kogunevad 28. juunil erakorralisele üldkoosolekule, et otsustada täiendava kaheosalise aktsiaemissiooni korraldamine. 
    Reval HG põhjendas aktsiaemissiooni korraldamise vajadust avaliku aktsiaemissiooni alamärkimise ning eesmärgiga kaasata lisakapitali Reval HG arenguplaanide teostamiseks ja lühiajaliste pangalaenude refinantseerimiseks. 
    Emissiooni esimeses osas on kavas suurendada aktsiakapitali 10 miljoni krooni võrra, emiteerides miljon aktsiat hinnaga 35 krooni. 
    Aktsiakapitali kavandatavaks suuruseks on 58,1 miljonit krooni. 
    Emissiooni esimene osa on kavas suunata Reval HG juhatusele või juhatuse volitatud isikute poolt läbirääkimiste käigus leitud finantsinvestoritele ning välistada aktsionäride ostueesõigus. 
    Aktsiate märkimine ja tasumine toimub selle aasta 1. augustist 29. oktoobrini. 
    Emissiooni teises osas kavandab Reval HG suurendada aktsiakapitali 8,5 miljoni krooni võrra, 66,6 miljoni kroonini, emiteerides 850 000 uut aktsiat müügihinnaga 35 krooni. 
    Mõelge rahas 
    ANDRES LAISK Hüvitusfond 
    Säästmine, investeerimine, kulutamine ja raiskamine - need on mõisted, mille ümber keerleb karussell juba mõnda aega. 
    Tulud peavad olema suuremad kui kulud, see on väide, mille õigsuses on raske kahelda, kui jutt käib ühe majandusinstitutsiooni pikaajalisest eksistentsist. 
    Siis aga põrkume me ühtäkki mõistete ebaselguse vastu ja jutt jookseb ummikusse. 
    Paneme mõisted paika - see on iga diskussiooni ainuvõimalik eeldus, millest peaks alustama. 
    Kui pooled räägivad samade sõnadega erinevatest asjadest, on selge, et tulemust (konsensust) ei saagi tekkida. 
    Ettevõtete puhul on asi lihtne. 
    Tulu on tulu, kui raha laekub pangaarvele. 
    Kalakombinaat, mis toodab lattu, võib küll lugeda paberil kokku suuri kasuminumbreid, aga seni, kui kaup müümata ja raha saamata, jääb see tulu pelgalt teoreetiliseks. 
    Ka kuludega on asi lihtne. 
    Olgu tegemist investeeringu või millegi muuga, rahalises kontekstis tähendab see ikka, et mingil ajahetkel tuleb ettevõttel raha välja maksta. 
    See on täiesti reaalne makse, mis tuleb teostada palkade, masinate liisingu, kontorihoone ehituse või mille iganes eest. 
    Ja on loogiline oletada, et kulusid tehakse ikka selleks, et tulevikus rohkem tulu teenida. 
    Sest raha puhul räägitakse ka alternatiivtulust, mida võib teenida ise midagi tegemata. 
    Tüüpiliseks selliseks tuluallikaks on suhteliselt riskivaba rahapaigutus riigi võlakirjadesse, pangahoiusele või näiteks Hüvitusfondi obligatsioonidesse. 
    Kui nüüd kõrvutada sissetulevat ja väljaminevat reaalset raha, arvestades ka seda, millisel ajahetkel üks või teine raha liikumine toimub, peaks olema üsna lihtne hinnata, kas ettevõtmine ennast ära tasub. 
    Paraku tuleb elus alati ette kõrvalekaldeid ja sellistes olukordades peab üht või teist numbrit korrigeerima, et säiliks tasakaal. 
    Ka riik on omaette majandusinstitutsioon ja peaks toimima samal põhimõttel. 
    Kui tulude poolel liigub oodatust vähem raha, tuleb üle vaadata ka kulude pool. 
    See, kas üks või teine kuluartikkel lugeda investeeringuks või mitte, on riigi mõõtmetes juba paljuski kokkuleppeline, ja seega on igati ootuspärane, et vaidlusteks pakub see palju paremat pinnast kui üks tagasihoidlik firma. 
    Selge on aga see, et väikese riigi puhul avaldab tasakaalust väljas bilanss oluliselt kiiremat mõju kui suurriigi puhul. 
    Seega peab kriitilise eelarveolukorra puhul tõsiselt kaaluma, kui kaugele tulevikku vaadates me saame n-ö investeerida. 
    Kui kõige selle juures on vaekausil välisriikide investeeringud, mis aastas on seni ületanud mitmeid kordi praeguse eelarvedefitsiidi, on valik ilmselge. 
    Käsitatagu seda kokkuvõttes globaalse marketingiaktsioonina, poliitilise kitsarinnalisusena või kuidas tahes, kui tulemusena ületab sissetulev raha väljaminevat, siis oleme õigel teel. 
    Sest raha loeb. 
    Kuidas tulemuslikumalt koosolekuid juhtida 
    Ametlikku õhkkonda võib vürtsitada väikeste nippidega 
    MAARIT VABRIT 
    Kui koosolek on aktiivne mõttevahetuse koht, mitte ühe inimese esinemine, võite olla kindel koosoleku tulemuslikkuses ning osalejate oskuste maksimaalses ärakasutamises. 
    Olulist rolli mängivad kolm tegurit: koosoleku läbiviija professionaalsus, koosoleku ülesehitus ning osalejate aktiivsus ja oskused. 
    Läbiviijal on koosoleku õnnestumisel olulisim roll, sest tema ülesandeks on koostada päevakava, instrueerida ja suunata osalejaid ning jälgida, et valitud päevakorrapunktidest kinni peetakse ja aega optimaalselt kasutatakse. 
    Igasuguste esinemiste ja koosolekute puhul on oluline võita kõikide kohalolijate tähelepanu ning teha seda kohe alguses, sest hiljem on see juba märksa vaevarikkam. 
    Võitke tähelepanu 
    Juhatades sisse koosolekut, tutvustades päevakava ning andes lühikese ülevaate käsitletavatest probleemidest, on võimalik ametlikku õhkkonda vürtsitada mitmete väikeste nippide abil. 
    - Mainige näiteks põgusalt mõnda sündmust või üritust, mis puudutab kuulajaid ning millega on seotud kas nende isiklik kogemus või keegi lähedane. 
    - Illustreerige mõnd sissejuhatatavat teemat isikliku kogemuse või vahejuhtumiga. 
    - Tsiteerige mõnd tuntud inimest või artiklit, mida hiljuti lugema juhtusite. 
    Niisiis, sissejuhatuse eesmärgiks on anda ülevaade sellest, mis tuleb, ning haarata kohe kuulajate tähelepanu. 
    Koosoleku muudab eriti igavaks see, kui raiute ta silma-nähtavateks tükkideks, pealkirjaks erinevad teemad. 
    Selline kirvetöö võib läbi lõigata ka teie sideme kuulajatega. 
    Niisiis, iga eelnev teema siduge järgmisega. 
    Tehke seda lühidalt ja emotsionaalselt, sest koosoleku juhataja enda hoiakud ja energilisus määravad ära kogu ülejäänud seltskonna kooskõla ning impulsiivsuse. 
    Seejärel asuge asjalikult ja tempokalt peateemade juurde. 
    Esimene samm on defineerida probleemi, vajaduse või protsessi olemus. 
    See peab olema tehtud lühidalt, konkreetselt ja kõikidele arusaadavalt. 
    Kui tundub, et midagi jäi siiski õhku rippuma, küsige lihtsalt: Kas kõik said aru? 
    Olge erapooletu 
    Järgmisena on vaja lühidalt selgitada, miks on oluline nimetatud teemadel rääkida ja lahendusi leida. 
    Seejärel julgustage kõiki kohalviibijaid oma arvamust avaldama ja aktiivselt osalema ning selgitage ka, missugust väärtust see firma jaoks kujutab. 
    Siinkohal on kõikidel osalejatel vaba võimalus kommenteerida, lisada märkusi ja neid argumenteerida. 
    Aktiivsust on nutikas tõsta küsimusi esitades. 
    Kui soovijad on oma arvamused öelnud, tehke lühikokkuvõte tehtud kommentaaridest ja lisadest. 
    Koosoleku läbiviija roll eeldab erapooletust. 
    Vahekokkuvõtteid tehes on soovitav jätta lisamata isiklikud arvamused ja kommentaarid. 
    Teemade juurde asumisel on oluline: - kujundada sobiv tempo, - kaasata ja julgustada kõiki osalejaid, - defineerida teemad, - teha vahekokkuvõtteid. 
    Sõnastage eesmärk 
    Kõigepealt selgitage, milline on eesmärk ja kuhu soovite jõuda. 
    Nii annate kuulajatele selge pildi lõpptulemusest, mida oodatakse. 
    Seejärel defineerige konkreetne probleem või takistus. 
    Nüüd on koosolekul osalejatele kätte antud oluline info ja juhtnöörid ning diskussioon võib alata. 
    Enne seda aga selgitage veel kord, kui oluline on iga kohalviibija arvamus parema lõpptulemuse saavutamisel, ning paluge neil keskenduda vaid konkreetsele teemale. 
    See on vajalik, vältimaks hüppamist ühelt teemalt teisele. 
    Mõttevahetuse käigus on koosoleku juhatajal positiivsete kommentaaride ja toetava suhtumisega võimalus kujundada asjalikku ning loovat keskkonda. 
    Eriti mõistvalt püüdke suhtuda inimeste isiklikesse kogemustesse ja arvamustesse. 
    Ning esitage pidevalt küsimusi, muidugi meeldivas ja sõbralikus vormis. 
    Kultuur uued plaadid 
    Nädala plaat Backstreet Boys 
    Millennium 
    Jive 
    Ameerika ansambel, Rootsi stuudio, rootsi produtsendid, rootsi pillimehed, rootslaste lood - selline on resümee kogu 1999. aasta universumi populaarseima poistebändi aastatuhandeplaadist. 
    Oma eelmisi albumeid on BB suutnud müüa 30 miljonit ning praegu on nad number üks nii USAs, Eestis kui ka vististi igal pool mujal. 
    Ülipopulaarsuse põhjus on ilmne: Millennium kõlab nagu boy- bändinduse klisheede näidis, best of, millele produtsent ja enamiku lugude autor Max Martin on lisanud triikrauaga silutud slavoonset funki ja skandinaavia regirütme. 
    See on sama malli mudel, mille tiivul on üritanud ennast maast lahti rebida enamik siinseid ja mujatseid nimega ning nimeta teeny -gruppe. 
    See on sama rütm, mille tempos kulgeb ameeriklanna Britney Spearsi tähelend. 
    Seal on techno -soundidel keerduvaid soul -vinjette, häbitult rõõmsameelset ja lahedalt voogavat padupoppi, ballaade ja tantsitajaid. 
    Nuuksuvad noormehehääled jagavad tüdrukutele igavese armastuse lubadust ning poetavad pisara, kui lehekülg saab läbi. 
    Viie aasta pärast ei mäleta seda plaati mitte keegi, kuid palju muudki kaob ilmast jäljetult. 
    Praegu tuleb aga leppida tõdemusega, et tuhanded ja miljonid ju ei eksi, olgu aastatuhat nii üürike kui tahes. 
    Immo Mihkelson 
    ROCK & POP 
    Mike and the Mechanics 
    M6 
    Virgin 
    Üllatus - kõrvuti kuulates on B-Boisid ja M-Mehaanikud hämmastavalt sarnased. 
    Aga esimene on laste lemmik ja teine meeldib papadele-mammadele. 
    Ealisi iseärasusi arvesse võttes on vahe juuspeen. 
    Mis tähendab, et genesislase Mike Rutherfordi bänd on viimase peal keskea-popmuusika. 
    Mike, Paul Young ja Paul Carrack teevad lahedasti kulgevaid laule, mis on hoolikalt poleeritud, kuid mitte liiga steriilsed, kõlavad veidi nagu Genesis ja tibakese biitlite moodi; ei häiri, kui mängivad tasa ning pakuvad eakaaslastele äratundmisrõõme, kui hääl põhjas. 
    Igati väärikas üritamine. 
    (IM) 
    Hurricane 1 
    Only the Strongest Will Survive 
    Creation 
    Bänd, mis mõne aasta eest kummutas Step Into My World singliga müüdi inglise uue laululoojate põlvkonna võimetusest häid meloodiaid kirjutada, ei osutunudki ühe hiti imeks. 
    Only the Strongest Will Survive jääb tõenäoliselt kaunistama käesoleva aasta parimate albumite Top 10 ja päris kindlasti teeb ta seda juhul, kui edetabeli koostamine allakirjutanule usaldatakse. 
    Laulude vahetuse funktsiooniga kaugjuhtimispuldi võite rahuliku südamega koerale mängida anda, Hurricane 1 on suurepärane kuulamine algusest lõpuni. 
    Lisaväärtuseks on asjaolu, et ühe plaadi hinnaga saab ostja tegelikult kaks: karbis on küll üks ketas, kuid see koosneb 14 laulust ja peaaegu 75 minutit kestvast muusikast. 
    (MR) 
    Amanda Marshall 
    Tuesday's Child 
    Epic 
    24se torontolanna teine album pärast kolm aastat tagasi ilmunud (edukat) omanimelist plaati, on ilmselge üritus lüüa suurelt läbi Ameerikas. 
    Selleks tassis plaadifirma kohale Eric Baziliani, kelle laulud viisid kunagi orbiidile Cindy Lauperi ja kelle viimane edukas klient oli Joan Osbourne. 
    Richie Sambora ja Paulinho Da Costa nimed vilksavad plaadiümbrisel; episoodilisteks kaasalööjateks on megaedukad laululoojad Desmond Child ja Carole King. 
    Tulemus on see, et rokkiv daam, kellele rohkem näib meeldivat Bonnie Riatt kui Morissette, sarnaneb pigem ansambliga Toto kui iseendaga oma eelmisel plaadil. 
    Kirkaid üllatushetki on siin vähe. 
    (IM) 
    Marc Almond 
    Open All Night 
    Blue Star 
    Pop & kabaree on kapriisne ühendus. 
    Ometi on rodu lauljaid riskantse liitmistehtega südilt toime tulnud. 
    Erinevail viisidel: Nina Simone, Nick Cave, Marianne Faithfull, Tom Waits, vahel Leonhard Cohen, isegi June Tabor. 
    Marc Almond on äravalitute seltskonda kuulunud enam-vähem alati. 
    Ning tema Ööläbises laserpeegliski sädeleb suuresti seesama, mis Marcil muidu. 
    Hinge- ja kassikuld, shampusemullikesed, õhtutualetid, virvatuled, amuletid. 
    Huuled pärlendavad, süljed segunevad. 
    Melodraama õitseb mis mühiseb. 
    Marc pitsitab ühe sametkindas käega kuulajasüdant, teisega keerab üles modernseid tantsutuure. 
    Muidu kenasti keerutab, ainult et tihti juhatab ta meid kärme tiiruga tagasi juba ülearu tuttavlike märkide manu: John Barry puhevil Bondi-orkestrite, Portisheadi ööpainajate, Barry Adamsoni juurde. 
    (TK) 
    REGGAE 
    Erinevad esitajad 
    Reggae Gold 1999 
    VP Records 
    Reggae on suve muusika - nõnda kinnitatakse ikka ja jälle. 
    Mõnel pool maailmas on suvi ainus aastaaeg ning seega on suvel ka veidi teine tähendus kui siinsel laiuskraadil, kus sooja õues jätkub heal juhul kolmeks kuuks. 
    Üks selline maa, kus kestab pidev suvi on ka reggae sünnimaa Jamaika. 
    Ühendriikide suurim reggae-üllitaja VP Records on ilmutanud oma järjekordse iga-aastase reggae-paremikku koondava kogumiku Reggae Gold 1999. 
    Uskuda seda, mida reggae-kogumikele nimeks pannakse on nagu osta põrsast kotis. 
    Erandiks on aga VP reggae kullad, mis annavad tõepoolest ammendava ülevaate sellest, mis viimase aasta jooksul kaasaegses ning pidevalt muutuvas Jamaika popmuusikas on toimunud ja seda üsna mitme nurga alt, pidades silmas erinevate maitse-eelistustega kõrvu. 
    Nõnda leidubki tänavuse kulla hulgas nii samethäälseid lauljaid, kes poevad tüdrukutele põue kui ka karme jumalakartlikke kutte, kes hüüavad hävingut Soodomale ja Gomorrale. 
    RINGO RINGVEE 
    Jah Free Greets Vibronics 
    Outernational Dub Convention Vol.1 
    Universal Egg 
    Dub- muusikat peetakse sageli tõsiseks helikunstiks ning seda ta kahtlemata on. 
    Üks tema allharu on stiil nimega steppers. 
    Jah Free ja Vibronics on omakorda kaks briti muusikut, kes seda juba aastaid viljelevad. 
    Neile, kellele steppers- stiilis dub on tuttav, ei paku Jah Free ega Vibronics ilmselt mingeid suuri üllatusi. 
    Esmatutvuseks aga väga soovitatav. 
    Väljastajaks Zion Traini nimelise dub- rühma oma plaadifirma Universaalne Muna. 
    RINGO RINGVEE 
    RETRO 
    Mantronix 
    The Best of 1985-1999 
    Virgin 
    1980ndate keskpaiku, kui hip-hop, house ja techno olid mõneks ajaks kokku sulanud mutantvormiks nimega electro, sähvis toona nõrgalt 20ne Curtis Mantronix ses eklektilises elemendis ringi nagu sädemeid pilduv sabatäht. 
    Pidurdamatult. 
    Justkui kartmata ega kavatsemata oma eredalt orbiidilt eales alla sadada. 
    (During the 80s Mantronix was the shit') 
    Käesoleva kümneaastaku alguses lõid Mantronixi kunstikaalud ülemäärase R&B- ballasti all tugevasti kõikuma. 
    (In the 90s Mantronix was shit!) 
    Paraku. 
    Siinse valimiku kaks mullust nikerdist ei paista samuti sisaldavat päris piisavat laengut uueks plahvatuslikuks ülessööstuks. 
    See-eest paljud Mantronixi minimalistlikud möödaniku-harjutused mõikavad vaat et vastupandamatult veel praegugi. 
    Scream, Who Is It? ja sireenidega King Of The Beats suudavad panna tantsu vihtuma ka lamava politseiniku. 
    Kükitavaist kõnelemata. 
    (TK) 
    Hendrik Sal-Saller & Smilers 
    1994 - 1996 
    HyperElwood 
    Ükski eesti bänd pole veel saanud kekata niisuguse tänast kuulsust toonitava plaadiga, mille olemuse võtab kokku segane sõnapaar varased aastad. 
    Aga Smilers ei ole eesti bänd ja väljendi õige kirjapilt on early years. 
    Kolmest varasemast (eestikeelsest) plaadist koosneva kollektsiooni täiendamiseks mõeldud kogumik võtab kokku selle aja, mil ülelahe Smilers ei olnud veel mega, laulis inglishshi ning hoolis Rolling Stonesist väga. 
    Pole kahtlust, et ansambli fännidele tundub siin iga köhatuski erutavalt huvitav, kuid ülejäänutele vaevalt. 
    Plaat näitab lihtsalt seda, et Smilers oli algusest peale üks tubli rock'n'roll -bänd. 
    (IM) 
    KLASSIKA 
    John Williams 
    Schubert. 
    Giuliani 
    Sony 
    Schubert ei komponeerinud kunagi kitarrile, kuigi tavatses seda sõrmitseda. 
    Võluva A-moll sonaadi kirjutas ta kitarrisarnasele poogenpillile arpeggione le, mis on tänaseks kontserdipraktikast kadunud. 
    Sonaati mängitakse tshello- või vioolaarranzheeringus, siinkõlava seade kitarrile ja keelpilliorkestrile on teinud nüüdisaegne klassikalise kitarri ülemaailmne staar, teoreetik ja praktik John Williams. 
    Schuberti kaasaegne, itaalia helilooja ja kitarrist Mauro Giuliani valdas suurepäraselt kitarri- bel canto' t. 
    Tema kontsert A-duur ei kujuta endast ühegi konkreetse ooperi meloodiate popurriid, millega 19. sajandi alguse kitarristid loorbereid lõikasid, kuid väga sarnane sellele on küll. 
    Kena kuulata ja kaunis kuulata. 
    (TT) 
    Kultuur probleem 
    Koduvenelaseks ei saada kaerajaani kursuste abiga 
    Muulaste harrastused kajastavad muutuvaid identiteete 
    AILI AARELAID 
    Muulased elavad omaenese mullis 
    Paljud muulased ei ela õieti siinses kultuurikeskkonnas, vaid omaenese mullis. 
    Hellitame lootust, et nendest, või vähemalt nende lastest saavad lähemate kümnendite jooksul koduvenelased, s.o eesti kultuuriga dialoogi pidada suutvad mitte-eestlased. 
    Koduvenelane peakski tähendama vähemalt eesti kultuuriruumi põhimärgistust tundvat inimest. 
    Ühtedeks kultuuriruumi karkassidest on kultuuriasutused (raamatukogud, rahva- ja seltsimajad, etendusasutused), mis peaksidki praegu muu kõrval ergutama ka koduveneluse teket. 
    Kuid milline on mitte-eestlaste vahekord harrastus- ja vaba aja keskustega? 
    Tallinn on Eesti kõige multikulturaalsem linn, kus pidevalt toodetakse uuenevaid rahvuslikke ja kultuurilisi identiteete. 
    1998/99 talvel korraldasime Kultuuriameti tellimusel sotsioloogilise uuringu (N=1448), et saada ettekujutus mitmest rahvusest pealinlaste vajadustest ja harjumustest kultuuriväljal toimetada. 
    Me ei haaranud küsitlusega kogu Tallinna elanikkonda, vaid neid, kes ise või kelle pereliikmed (eelkõige lapsed) on aktiivselt seotud institutsionaliseeritud vaba aja harrastusega. 
    Ühe uurimisülesandena püstitus küsimus: kui suured on ajaloolises päriskodus elavate eestlaste ja uusasukaina siia tulnud mitte-eestlaste kultuurilise käitumise erinevused. 
    Kes jäävad peale? 
    Esmalt huvitusime, kuidas osalevad eri rahvusrühmad kultuuriasutuste töös. 
    Kuigi Tallinna elanikkonnas on eestlaste ja mitte-eestlaste osakaal peaaegu võrdne, siis klubide, rahvamajade, raamatukogude jt rahvakultuuriga seotud institutsioonide tarbijaskond on tugevasti nihkunud põhirahvuse kasuks suhtarvuga 2/3:1/3. 
    Ka on tegemist ealise nihkega: mitte-eestlased on ülekaalukalt esindatud nooremates vanuserühmades (kuni 25 aastat), kesk- ja vanemaealine venelane on kultuuri- ja harrastusvajaduste rahuldamisel kas oluliselt passiivsem või kasutab teisi institutsionaalseid võimalusi (kalastuslubade ostmine). 
    Võimalik, et küllalt suur osa eakamaid muulasi on seotud kirikuringkondadega mida meie rahvuslik-kultuuriliste barjääride tõttu küsitleda ei saanud. 
    Samuti näib, et osa mitte-eesti noortest on hõivatud niisuguse organiseeritud seltskondliku või harrastustegevusega, mis pole vahetult linnaametite poolt jälgitav. 
    Seega ei saa öelda, et eestlased on üldse varmamad tegutsema, küll aga on nad nimetamisväärselt aktiivsemad kasutama linna poolt pakutavaid võimalusi. 
    Eestlased on kõige aktiivsemad kesk- ja kõrgkooli eas, pere loomise ja lastekasvatamise ajal hakkab huvi harrastuste vastu laugjalt vähenema, keskea teisel poolel selle vastu erilist huvi ei tuntagi, ent pensioniea saabudes elavnetakse taas. 
    Sootuks teisiti käituvad venelased, kes kohe keskhariduse omandamise järel hakkavad ka huvitegevuse väljalt lahkuma. 
    Väikeste laste kasvatamise perioodil tahe huvitegevuses osaleda kasvab (ilmselt laste kaudu), et siis sootumaks kustuda. 
    Pensionieas mitte-eestlane, eriti mees, tegeleb harrastustega iseäranis harva. 
    Ilmselt võib arvata, et eestlaste osalus harrastustegevuses on just tänu pikkadele kultuuritraditsioonidele oluliselt kõrgem ja kestvam kui mitte-eestlastest tallinlastel. 
    Muret teeb mitte-eestlaste järsk äralangemine iseseisvasse ellu astumise järel. 
    Üsna huvitavat pilti pakkus seos kultuuriharrastaja rahvuse ja elukutse vahel. 
    Kultuuriinstitutsioonide kasutajaskonna tegevusalasid vaatlesime vastavalt EMORi poolt koostatud tegevusalade tüüpklassifikatsioonile. 
    Selgus, et kõige aktiivsem on venekeelne õppiv noorsugu, kelle proportsionaalne osakaal isegi ületas noorte eestlaste oma, kuigi eelisalaks oli sport, mitte kultuur. 
    Veel domineeris venekeelne tallinlane lõikes tööline, teenistuja, täpsemini, kultuuriliste huvidega tööliste ja teenistujate osakaal eestlaste ja venelaste seas oli enam-vähem võrdne. 
    Kontoriametnike puhul oli eestlastel juba väike ülekaal, spetsialistide ja juhtide osas olid eestlastest tallinlased selgelt aktiivsemad. 
    Veel selgus, et venelasest spetsialiste ja juhte on valimis 4-5 korda vähem kui sama tegevusalaga eestlasi, kusjuures nad ostavad kallimaid teenuseid. 
    Teisalt on just venekeelsete kontoriametnike, spetsialistide ja juhtide seas vähemalt 4 korda rohkem neid, kes eestlaste samade kategooriatega võrreldes ei osta üldse harrastusteenuseid. 
    Tähendab, eesti kultuuris juurdunud arusaam haritud inimese (spetsialist!) kultuurilisest mitmepalgelisusest toimib ka tänases kiiresti elurütme ja suhtumisi muutvas Tallinnas. 
    Noori muulasi tõmbab keele- ja arvutiõpe 
    Identiteetide parimaks peegliks olid eestlaste ja mitte-eestlaste kultuuriharrastuste eelistused. 
    Valimi vanuseline ja hariduslik kompositsioon kajastub ka harrastuseelistustes ning osalusintensiivsuses. 
    Tänu noorusele on mitte-eestlased eelisalade lõikes eestlastest tunduvalt intensiivsemad, ka on nende eelistused paljuski suurt kehalist aktiivsust nõudvad (sport, tants, aeroobika). 
    Ühiskonna uuenemisele rõhuvad keele- ja arvutiõpe on samuti noorte venelaste seas märgatavalt populaarsemad kui eestlaste seas. 
    Seevastu kollektsioneerimine, kodu-uurimine, aiandusseltsid ei kuulu enam ei eestlaste ega venelaste meelistegevuste hulka. 
    Pealinlaste seas üha enam populaarsust kaotavate jahindus- ja kalastusseltside puhul on kerge erinevus mitte-eestlaste kasuks (4,6%:2,2%). 
    Meelisharrastuste pingerida annab tunnistust kiiretest identiteetide muutustest. 
    Eestissegi on jõudnud harrastuste individualiseerumine ja kollektiivsust nõudvate vaba aja tegevuste vähenemine. 
    Selgelt domineerib sport. 
    Kusjuures spordi alaliiki mahub küllalt palju meie kultuuriareaalis ebatraditsioonilisi ja alles viimasel kümnendil imporditud idamaiseid võitluskunste. 
    Eks viimanegi ole kultuuriidentiteetide muutumise näitaja, mis samas ei hooli rahvuslikest piiridest. 
    Teiseks eelisharrastuseks on keeleõpingud, mille osakaal on 1988. aastaga võrreldes kasvanud 6-7 korda. 
    Huvi keelte vastu on samuti meie n-ö idast läände pöördumise ilmekamaid kajastusi. 
    Ligi 1/3 mitte-eestlastest on haaratud keeleõppega ehk sooviga väljuda vene keele kapslist ja kontakteeruda teistsuguste kultuuriruumidega. 
    Siiski ei maksa luua illusioone ja arvata, et põhiliselt on tegu eesti keele kursustega. 
    Tegelikult näitab keeleõppe intensiivsus pigem fakti, et venekeelne noorsugu on väga aktiivselt omandamas anglo-ameerika kultuurimalle ning tõepoolest muutumas kakskeelseks, ainult et vene-inglise keelte baasil. 
    Keeltelembeline on ka eesti noorsugu. 
    II gruppi jäänud harrastustest oli mõlemale rahvusgrupile ühine vaid aktiivne osalemine liikumisrühmades, tantsu- ja moekoolides. 
    Muus osas vastanduvad II grupis üsnagi ilmekalt traditsioon ja modernsus: kui eestlased tegelevad usuasjade ja koorilauluga, on mitte-eestlased haaratud arvutiõppe ja noorsootööga. 
    See struktuurne erinevus on juba põhimõtteline ja näitab arengusuundade lahknevust. 
    Ka III grupis on eestlaste harrastuseelistused traditsioonilisemad ja paljuski valdavalt kesk- ja vanemaealisi haaravad. 
    Kui eestlased eelistavad esteetilisust (kunst, käsitöö), on mitte-eestlaste seas populaarsem tehniline isetegemine (foto, film, autondus). 
    Erinevate rahvusrühmade ühishuviks selles grupis on tervis. 
    Põhimassi moodustavad kaalujälgijad, olles aeroobika kõrval teine kehakultusega seotud harrastus, mis levib ühtviisi edukalt nii eestlaste kui venelaste seas. 
    Huviulatuselt võrreldav on ka folkloor. 
    IV grupis leiavad erinevad rahvused ühisosa näitemängu ja pilliõppe harrastustes. 
    Teisalt vastanduvad eestikesksem heategevusliikumine ja muulasekesksem lemmiklooma kultus, ning sellise paariku teke on üksjagu üllatav. 
    Üheks oluliseks slaavi kultuuride väärtuseks on peetud just halastust ja sellega seonduvat heategevust. 
    Meie valimi raames oli erinevus küll ebaoluline (6,0%:4,9%), kuid põhiline oli see, et slaavi rahvastele omane sügavalt ortodokse põhjaga käitumisliin ei leia kinnitust. 
    Võimalik, et slaavlaste mobiliseerumine halastuse ümber on valdavalt koondunud kirikutesse ning viimase kokkupuude muude kultuuriinstitutsioonidega on nõrk. 
    Teiste sõnadega, slaavlasel, kes käib kirikus, on raske leida teed rahvamajja või klubisse. 
    Eestlaste puhul aga saab ilmselt täheldada just vastassuunalist tendentsi: need, kes käivad kooriharjutustel, folgirühmades või suhtlusringides, leiavad üsna hõlpsalt üles ka kirikutrepi. 
    Tallinna muulane käib raamatukogus ja tantsupeol 
    Ilmekad on protsendid, mis iseloomustavad eestlasi ja mitte-eestlasi kultuuriteenuste kasutajatena. 
    Venekeelne tallinlane on oluliselt innukam raamatukogukasutaja (iga nädal eestlastest külastajaid 18,9%, venelastest 27,2%). 
    Ühest kuni nelja korrani kuus käib tantsupidudel 19,2% eestlasi ja 30,2% venelasi, üldse ei käi sedasorti üritustel 39,0% eestlastest ja 29,1% venelastest. 
    Ka satuvad venelased tihedamini levimuusika kontsertidele. 
    Venelased on ka mõõdukas kirikuskäimises aktiivsemad (korrast kuus korrani kvartalis 18,1%: 10,1% vastu), see-eest on kord-aastas jõulude aegu-tüüpi kirikus käimine eestlaste hulgas oluliselt populaarsem (25,6% venelaste 16,7% vastu). 
    Eestlane on venelastest mõõdukalt aktiivsem süvamuusika kontsertidel, vabaõhuüritustel ja esitlustel osalemisel. 
    Üldse ei satu vabaõhuüritustele 27,2% venelasi ja 7,9% eestlasi. 
    Kokkuvõtteks tõdegem, et eestlased tarbivad munitsipaalseid infrastruktuurilisi võimalusi nii vanuselises lõikes kui tegevusalati ühtlasemalt, muulased seavad sellele vastu õppurite tegutsemisintensiivsuse. 
    Eestlaste harjumus kasutada kord juba loodud kultuuriasutuste võrgustikku on püsikindlam, noored venelased seevastu on loonud küllaltki laia ent ebapüsiva omaalgatuslike ühenduste võrgu, et iseseisvalt rahuldada oma kultuurihuvisid. 
    Eestlaste jagunemine süva- ja levikultuuri pooldajateks on traditsiooniliselt konservatiivsem, muulaste otsingud kultuuriväljal on avatumad. 
    Vaba aja kultuuriharrastustes on täheldatav mõlema rahvusgrupi noorte huvide lähenemine kehalise aktiivsuse kasuks. 
    Vanemates vanusegruppides on eestlaste huvi rahvakultuurilise pärandi vastu nimetamisväärselt suurem kui muulaste oma. 
    Tallinn on hetkel innovaatilisusele avatud linn ning paljud siinsed kultuuriliste identiteetidega seotud protsessid rajavad teed homse Eesti kultuurireaalsuste kujunemisele. 
    Harrastustegevus on ilmekas kultuuriindikaator, mille analüüs näitab multikulturaalse Tallinna tulevikku. 
    Esialgne järeldus võiks kõlada nii: koduvenelaseks saamine ei toimu mitte kaerajaani kursuste kaudu, vaid mõlema rahvusrühma kokkusaamisel kodulähedases kaalujälgijate või aeroobikaklubis. 
    Teisisõnu, integratsioonist tulenevad identiteedid ei sünni mitte niivõrd traditsioonilise kultuuritarbimise pinnalt, kuivõrd noortekultuuride ühisosadest. 
    Eesti venelastel kaks pealinnaIVAN MAKAROV 
    Muuhulgas erineb Eestimaa venekeelsete elanike kultuuritarbimine eestlaste omast kardinaalselt seepärast, et vene inimeste kultuuripealinn asub Moskvas, seega väljaspool Eesti piire. 
    Eestlastel on see aga Tallinnas, Eesti sees. 
    Nii et kui eestlastel on üks kultuuri ja poliitika pealinn - Tallinn - siis kohalikel venelastel on neid kaks: Eesti riigi poliitiline pealinn Tallinn, kus asub Kollisti kodakondsuse ja migratsiooniamet, ja vene kultuuri pealinn Moskva. 
    Eestlastele ei too eesti(keelset) kultuuri raja tagant mitte keegi - Eestis luuakse ja Eestis ka tarbitakse. 
    Venelaste emakeelne kultuur tuleb aga põhiliselt raja tagant, Venemaalt. 
    Seda nii kümnete telekanalite kui ka külalisetenduste ja esinemiste kaudu, ka Venemaal toodetud trükisõna kaudu, mis ei mahu enam kioskitesse ära. 
    Juhtivate Venemaa teatri-, filmi- ja estraadistaaride kontserte on Tallinnas sedavõrd palju, et kohalikku vene publikut neile ei jätku, mistõttu jäid hiljuti kontsertidele tahtjate nappuse tõttu ära näiteks Lev Leschenko, Vjatsheslav Dobrõnini ja Djuna kontserdid. 
    Teistegi Moskva megastaaride esinemisi on varem tabanud sama saatus. 
    Eestlased ja venelased tarbivad eesti kultuuri ühiselt palju vähem kui lääne kultuuri ja vähem kui vene kultuuri. 
    Eestlane kohtub venelasega kõige sagedamini lääne staari kontserdil või taevakanaleid vaadates. 
    Järgmine kohtumispaik on mõne vene staari esinemisel või ORTd, RTRi ja NTVd silmitsedes ja alles siis eesti teatris või eesti muusikute kontserdil. 
    Ja asi pole üldsegi mitte venelaste jonnis või eestlaste paremas vene keele ja kultuuri tundmises. 
    See on aus kapitalistlik konkurents, kus turumajanduse tingimustes jäävad vene ja lääne hitid, televisioonid ja lavastused lihtsalt vene inimese turunishis peale. 
    Eesti kultuur kui talle raskemini arusaadav ja ka tunduvalt väiksema ning tihti vaesemagi loomingulise kollektiivi poolt toodetu jääb alla, sest müüb halvemini. 
    Iga vene inimene ei saa aru, mis selles erilist on, kui Arno ja tema isa koolituleku ajaks on tund juba alanud, ja miks see-sugune tavaline asi peaks Kirkorovist vaimustunud põlvkonnale kuidagi hinge minema. 
    Integratsioon tähendab ju ennekõike võõra ühiskonna sees kohanemist, paberite, õiguste ja garantiide saamist, ei midagi enamat. 
    Põhiline osa Eestimaa venelaste tarbitavast kultuurist on importkaup ja sellise tulva tingimustes ei ole shansse ei kohalikel vene estraaditähtedel ega Eestis tegutsevatel vene teatritel, välja arvatud see, keda päästab dotatsioon ja üliodavaid pileteid soetavad pensionärid. 
    Siin elades on paljud vene keelt kõnelevad inimesed Eesti riigi suhtes täiesti lojaalsed, kuid samal ajal elavad nad ka Venemaa kultuuriprovintsis. 
    Kõik aruanded integreerumise edukusest ja mõningate kohalike venekeelsete saadete väidetavast vaadatavusest (mille järgi otsustades Eestis Venemaa telekanalitele vaatajaid ei tohiks puhtfüüsiliselt enam jätkuda), kaotavad suure osa oma särast suvalises Narva baaris, Lasnamäe õhtuses bussis või vene pere suurima lemmiku - Moskvale häälestatud televiisori ees. 
    Kultuur soovitus 
    Film 
    Elu on ilus 
    Siin ta viimaks on. 
    Itaalia haroldlloydliku Chaplini Roberto Benigni Elu on ilus. 
    Üle aastakümnete jälle üks itaalia komöödia, mis meeldis ka Uue Iisraeli ehk USA vaatajatele. 
    Selle filmi Oscari-võit oli tänavu kevadel seda tähelepanuväärsem, et naljaloos puudutatakse nii hella teemat nagu holokaust. 
    See on küll holokausti leebem vorm, juttu on Itaalia vähestest vangilaagritest, kuid vägivald jääb ju vägivallaks. 
    Tegelikult on Roberto Benigni lool filmimaailmaski vähemalt üks reaalne eeskuju, ehkki vaevalt naljakas itaallane seda päris täpselt teadis või mäletas. 
    Nimelt on Milosh Forman meenutanud, et poisikesena koos vanematega sõja ajal vangilaagrisse sattudes arvas ta esiotsa, et tegu on mingi spordi- või skaudilaagriga. 
    Natuke hiljem selgus kibe tõde. 
    Elu on ilus pakub natuke teistsuguse loo - koos perega koonduslaagrisse saadetud raamatukaupmees püüab algusest peale oma väikest poega koledustest säästa ja püüab talle sisendada, et see kõik on mäng, millest tuleb võitjana välja tulla. 
    Poiss järgib kõiki isa antud reegleid ja tal õnnestubki surmast pääseda. 
    Küll aga mitte isal. 
    Benigni muinasjuttu on peetud liiga hollivuudlikuks traagelduseks. 
    Ent see on kenasti ja armsalt mängitud, huumor koledate asjade läheduses ei ole sedapuhku mitte ootuspäraselt must nali, vaid eluuskne, meeldivalt meelt lahutav naer läbi pisarate. 
    Jaak Lõhmus 
    Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta 
    Alguses oli üks monoloog ja selles lause: Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta. 
    No on ikka lause ka. 
    Loed läbi ja mitut asja tahaks korraga teada. 
    Alguses muidugi, et mis siis nende pähklitega lahti on, aga hiljem juba ka seda, et kas keegi maailmas üldse teab, mis ta teeb, ja kas sellel, mis ta teeb, on ka lõppu? 
    Ja laval ongi täpselt nii, nagu Madis Kõivul kirjas. 
    Et kui mõni inimene mõne asja ära teeb, siis tuleb sellele asjale kaks asja otsa ja inimesed pealekauba ja kõik need inimesed peavad jälle tegema ja kui nad teevad, siis tulevad uued inimesed ja endised peavad tegema hoopiski muud. 
    Üks tohuvabohu. 
    Üks soodom ja komorra. 
    Mille sees on siiski aimata kindlat struktuuri. 
    Selgroogu. 
    Mis hoiab koos ja püsti ka lotendamakippuva liha. 
    Mulle tundub, et Pedajase Kõivu-lavastuste üheks tunnuseks ongi, et ta tunneb ära ja leiab üles Kõivu teksti selgroo ning, püüdmatagi seda painutada või murda, toetab sellele ka oma lavastuse. 
    Sellest tuleneb, et ta võib kasvõi poole Kõivu tekstist välja kärpida, tulemus ei lagune koost, püsib püsti. 
    Ja kui ta juba püsti püsib, siis saab teda lihvida, treenida, arendada. 
    Siit veel pisut maha võtta ja sinna pisut juurde panna - liigliha rappub treeningu käigus iseenesest vähemaks. 
    Margus Kasterpalu 
    19. ja 20. juunil kell 19 Draamateatris 
    Prints ja Kerjus 
    Tallinna Linnateatri lavaaugus mängitakse lapsevanemate lemmikromaani Prints ja kerjus - teatri jaoks kirja pannud Peeter Sauter ja lavastanud Jaanus Rohumaa. 
    Seega - muinasjutt nii väikestele kui suurtele. 
    Hoogne ja lihtne lugu armastusest ja õiglusest, laulude ja võitlustega. 
    Prints Edward (Indrek Sammul) ja kerjuspoiss Tom (Tõnno Linnas) vahetavad oma rollid ja see paneb mõlemad noorukid proovile: kuidas hakkama saada maailmas, mis on täis võltsi, valet, pettust ja kurjust. 
    Lavastuse põhiteemaks kujuneb siiski noore printsi raske teekond lossi tagasi - selle aja jooksul õpib noor Edward tundma inimesi ja maad, mida tal tulevikus valitsema tuleb hakata. 
    Lavastus on just nii tempokas, et väikeste vaatajate huvi ülal hoida. 
    Küllap mängimise käigus mõned venivad ja veel kohmakalt haakuvad stseenid ka kokku sulavad. 
    Kui lossitegelastest tõuseb esile Sammuli mängitud prints Edward, siis all-linna tegelastest jääb meelde värvikas kerjustepaar (Kalju Orro ja Andero Ermel) ja krapsakas Susan (Liina Olmaru). 
    Vaheajal saab limonaadi ja sepikut ka. 
    Margot Visnap 
    19., 25., 26., 28., 29., 30. juunil Linnateatri lavaaugus: äripäeviti kl 18, puhkepäevadel kl 15. 
    Top Filmid 
    Kuna meie kinodes pole kliimaseadmeid ja piletihind on ka natuke kõrge, siis kuuma ilmaga linna jäänud inimesed karjakaupa kinno just ei torma. 
    Meres või Anne kanalis on mõnusam. 
    Kuna kinona on Tallinna Kinomaja kõige ebamugavam ja halvema õhuga, mis sest et seal jookseb häid filme, on see ka allapoole igasugust külastatavustaset langenud, kuigi kümme inimest seansi kohta peaks ikka kokku tulema - näete, kui vähe käis vaatamas ameerika melodraamat Kiri pudelis (138:12). 
    Noortefilm Julmad mängud on keskmiselt halb teos ja sai ka esilinastusnädalavahetusel keskmiselt halva tulemuse. 
    Muudest filmidest polegi põhjust rääkida, vaatame, kas Oscari-film Elu on ilus paiskab viimaks kinos mittekäijate read segamini? 
    Filmivaatajate arv 11. - 13. juunini 
    1. JULMAD MÄNGUD 2 ekraanil22 seanssi1670 (1.nädal) 
    2. ÄPARDUSTE RADA 2 ekraanil 15 seanssi359 (3.nädal) 
    3. KUNINGANNA ELIZABETH* 1 ekraanil 3 seanssi207 (3.nädal) 
    4. EBATAVALINE ARMASTUSLUGU* 1 ekraanil7 seanssi157 (1. nädal) 
    5. KIRI PUDELIS 1 ekraanil 12 seanssi138 (6.nädal) 
    MPDE film *BDG film 
    Jaak Lõhmus 
    Top Video 
    Suhteliselt uus video Saatan sinises kleidis on üle igapäevase b-taseme põnevusfilm, täitsa korralik asi, sellepärast võib heameelt tunda, et rahvas seda vaadata tahab. 
    Ainult kogu edetabel on kaunis ühekülgne, küllap annab tunda koolivaheaeg, ja poisid on aktiivselt videoid laenamas. 
    Madin madina järel läheb hästi laenuks-müügiks. 
    Kribinal-krabinal tuleb turule juurde ka Filmimaxi trashimat kraami á la Dobermann. 
    Viimane olekski ehk olnud õigem ainult videos välja tuua, mitte üldse kinodes - sest suurel ekraanil ei tahtnud eestlased prantslaste kultustulistamist eriti vaadata, seevastu leedulastele läks see peale küll. 
    Jaak Lõhmus 
    V&K Holdingu ja OÜ Videohouse enimlaenutatud videokassetid 19. nädalal 
    1. SAATAN SINISES KLEIDIS Devil in the Blue Dress (Columbia TriStar Home Video) 
    2. PÕGENEMINE The Getaway (Warner Home Video) 
    3. INTSIDENT PELHAM 1-2-3 The Taking Of Pelham One Two Three (MGM Home Entertainment) 
    4. TÄIUSLIK MÕRV A Perfect Murder (Warner Home Video) 
    5. BABYLON 5: MIS OLI ENNE Babylon 5: In the Beginning (WHV) 
    Sport 
    Dopingupatused jäävad Touri ukse taha 
    TÕNU KEES 
    Tour de France'i korraldajate kõmuline otsus mitte lubada starti mitmeid mulluse dopinguskandaaliga seotud sportlasi ja asjamehi tõotab 3. juulil algava profiratturite mainekaima võistluse taset kärpida. 
    Tour de France'i direktor Jean Marie Leblanc väitis, et sikud eraldati lammastest eetilistel kaalutlustel. 
    Uks Tourile suleti kogu TVMi meeskonnale, ebasoovitavateks isikuteks kuulutati ONCE spordidirektor Manolo Saiz ja arst Nicolas Terrados, profiratturid Richard Virenque (Polti), Laurent Roux (Casino) ning Philippe Gaumont (Cofidis). 
    Samas ulatati kutse mullusel Tour de France'il dopingujahi valla päästnud Festina meeskonnale. 
    Hundipass üllatas 
    Kõige valulisemalt reageeris punase tule näitamisele Polti tiimi kolinud Richard Virenque. 
    Minust on tehtud patukott, kelle kaela valatakse kogu aastaga kogunenud sopp, kirus 1998. a Touril Festina kaptenipaela kandnud rattur. 
    Pärast Festina massööri keelatud ainete laadungiga vahelejäämist tunnistasid kõik klubi sportlased dopingu pruukimist, Virenque eitab pattu siiani. 
    Mind üritatakse hävitada, väitis ta nüüd. 
    Olen läbinud dopingukontrolli igal tasandil, tõstnud alandlikult käed. 
    Seepeale virutatakse mulle vastu pead. 
    Palun vaid ühte - lastagu mul võidu sõita! 
    TVMi spordidirektor Cees Priem ütles, et tema meeskonnale tuli hundipassi näitamine üllatusena. 
    1998. aastal pages dopingukahtlustuse alla sattunud TVM Shveitsi läbinud etapil täies koosseisus Tourilt. 
    Jõuproovil osalevate kuulsuste rida ähvardab veelgi lüheneda. 
    Kui Manolo Saizi Tourile ei lubata, loobun ka mina, kuulutas ONCE staar Laurent Jalabert. 
    Kõva häält tegi ka tiimi tohter Nicolas Terrados - korraldajad ei saavat tal juriidiliselt keelata ONCE arstina tegutsemist. 
    Protestiks Virenque'i kõrvalejätmise vastu võib loobuda kogu Polti tiim. 
    Klubi juhtkond on lubanud otsustamisel lähtuda jalgrattaspordi huvidest. 
    Press mõistis hukka 
    Cofidise meeskond on määranud ajutise võistluskeelu MK-sarja üldliidrile Frank Vandenbroucke'ile, mehel lasub keelatud ainete pruukimise kahtlustus. 
    Mulluse Touri võitjal Marco Pantanil määrasid dopingutohtrid Giro d'Italial lubatust kõrgema vere hematokriiditaseme, mis lubab oletada erütropoietiini (EPO) kasutamist. 
    Stardiloast ajutiselt ilma jäänud Pantani on väitnud, et tänavusel Touril ei plaaninud ta nagunii võistelda. 
    Telekomi täht Jan Ullrich peab tõenäoliselt loobuma jalavigastuse tõttu. 
    Samas süüdistas ajakiri Der Spiegel kogu tema meeskonda dopingupatus. 
    Maailma spordipress mõistis Tour de France'i eestvedajate otsuse reeglina hukka. 
    Mööndusteta pooldasid karmi sammu vaid Prantsusmaa väljaanded Le Figaro ja L'Equipe, kes teatasid, et astutud sai esimene samm Touri õnnestumiseks. 
    Jugoslaaviat kavatseb troonilt tõugata ka Leedu 
    ANDRUS NILK 
    Korvpalli Euroopa meistrivõistluste tiitlikaitsjat Jugoslaaviat ohustavate meeskondade seas on üks tugevamaid Leedu. 
    Mullu ka maailmameistriks kroonitud Jugoslaavia ja Leedu üleeilse kohtumise Kaunases võitsid võõrustajad 78:77, võidukorvi tõi Bologna Kinderisse värvatav Saulius Shtombergas. 
    Eelneval rünnakul ei suutnud Dejan Bodiroga tabada kumbagi vabaviset. 
    Kolmeaastase vaheaja järel tiitlivõistluste finaalturniiril rahvuskoondise särgi selga tõmbavad NBA pallurid Vlade Divac ja Arvydas Sabonis hoidusid täisjõudu näitamast. 
    Mängus ka olümpiapiletid 
    Tshempionidel ei tee esmaspäeval Prantsusmaal algaval EM-turniiril kaasa mullu Vana Maailma parimaks palluriks tunnistatud Zeljko Rebraca ja põhimängujuht Alexander Djordjevic. 
    Taas on aga rivis MMilt eemale jäänud Predrag Danilovic ning esmakordselt koondisega liitunud Divaci kaaslane Sacramento Kingsis Predrag Stojakovic ja Dragan Tarlac. 
    Saboniseta mängides lõpetas Leedu eelmise EMi kuuenda ja mulluse MMi seitsmendana. 
    220 cm pikkune keskmängija teatas taasliitumisest koondisega juba sügisel, et kindlustada koht Sydney olümpiamängude piletit tagavas esikuuikus. 
    Eesmärk on küll kõrgem - jõuda poolfinaali. 
    Jonas Kazlauskase juhendatavas esinduses annavad tooni veel Arturas Karnishovas ning Euroliiga võitnud Kaunase Zhalgirise põhitegijad Darius Maskoliunas ja Dainius Adomaitis. 
    Kaks viimatimainitut on juba Leedu esindusklubi hüljanud - esimene siirdub Poola, teine Itaaliasse. 
    Tipptegijatest jäi taas eemale Cleveland Cavaliersi keskmängija Zydrunas Ilgauskas, kes ravib vigastust. 
    Medalimaiastena alustavad EM-turniiri ka Venemaa, Itaalia, Kreeka, Hispaania, Horvaatia ja võõrustaja Prantsusmaa. 
    Venemaal puudub mulluse MMi hõbedaesindusest keskmängija Mihhail Mihhailov. 
    Viimasest neljast kontrollkohtumisest võitsid Sergei Belovi hoolealused vaid ühe. 
    Bosnialase Bogdan Tanjevici käe all esineva Itaalia põhitegijad on endiselt Carlton Myers ja Gregor Fucka. 
    Peatreeneriga tülli läinud maa meistermeeskonna Varese Ignise mängujuht Gian Marco Pozzecco lahkus koondisest. 
    Kreeka uus peatreener Kostas Petropoulos usaldas kontrollkohtumistes palju nooremaid, 1995. aastal juunioride maailmameistriks kroonituid. 
    Kreeka mängis Jugoslaaviaga 77:77 ja 66:68. 
    Kukoc taas koondises 
    Horvaadil Toni Kukocil võimaldas üle kolme aasta koondisse tulla Chicago Bullsi autsaideriks langemine. 
    207 cm pikkuse, kolmekordse NBA meistri põhitoetajad on Veljko Mrshic ja Damir Mulaomerovic. 
    Arijan Komazec, Dino Radja, Zhan Tabak ja Stojan Vrankovic loobusid erinevatel põhjustel kutsest. 
    Nelja keskmängija kohale kandideeris kolm meest BC Kalevi Saporta sarjast välja tõuganud BC Splitist - Hrvoje Hrenjak, Joshko Poljak, Nikola Vujacic. 
    Prantsusmaa kontrollkohtumistes säras Sacramento Kingsi mängujuht Tariq Abdul-Wahad, kellelt fännid ootavad jalgpalliässa Zinedine Zidane'i vägiteo kordamist. 
    Korvpallurid ise on tagasihoidlikumad - sihikul on pääse Sydney olümpiale. 
    Kultuur 
    Liblikas 
    Peeter Sauter 
    Kirjutamine on päris vastik. 
    Kaif on enne kirjutamist lugu välja mõelda ja pärast kirjutamist valmis teksti parandada. 
    Kivirähkiga pik(nik)utamas PEETER SAUTER 
    Mis te arvate, kas Andrus Kivirähk (28) on liblikas? 
    Minu meelest on. 
    Ah et mis või kes see liblikas on? 
    Muidugi on ta Kivirähki uue romaani Liblikas peategelane, õieti on neid kaks - nii sajandialguse eesti näitleja ja tantsija Erika Tetzky kui ka Estonia teater. 
    Või teisisõnu, üldistavalt, midagi kerget ja helget ja mänglevat, mis hallile elule sära annab. 
    Ja eks ole, sellised Kivirähki tekstid just ongi. 
    Ega nad seda eluhallust ei kritiseeri, nad näitavad talle kõverpeeglit (või kas see peegel nii kõver ongi). 
    Nii et kirjanik Kivirähk on liblikas küll. 
    Mees ise aga muide kaugel sellest. 
    Kas olete tähele pannud, et kirjanikud on väga sarnase olemisega. 
    Nad on vaikse jutuga flegmad, ülitolerantsed ja samas iroonilised. 
    Just täpselt Kivirähk! 
    Ja ma ei tea, kas kirjutamine teeb inimese selliseks või peab sedasorti inimene just tingimata kirjutama hakkama. 
    Peab? 
    Jah, sest kirjutamine on Kivirähki arvates vastik ja tüütu tegevus. 
    Aga oma painajatest saab inimene vabaks ainult siis, kui ta nad üles kirjutab. 
    Erinevalt varasemast, läbilõbusast kraamist on Kivirähk kirjutanud seekord romaani, kus lõbusate ja absurdsete luulude kõrval on ka traagilised. 
    Selline metafüüsiline eesti romaan. 
    Pöörane ja fantastiline, aga sa tunned lugedes, et traagika on ehe. 
    Tõsielu ja fantaasia läbisegi nagu Kivirähkil ikka - sajandialguse Estonia teatri portree. 
    Hasso naine Kristin leidis muide, et see on parim, mis eesti proosas viimastel aastatel tehtud. 
    Ja lugeda on teda kerge, nagu Kivirähki ikka. 
    Seda näidaku kasvõi see, et tuhandene tiraazh müüdi õige kähku läbi ja tuhat pole tänases Eestis romaani puhul üldse mitte väike tiraazh. 
    Aitab kah kiitmisest. 
    (Kuigi Kivirähk ütles, et muidugi on tore kui kiidetakse.) 
    Las mees räägib ise. 
    Et juttu puhuda, läksime sinna, kus liblikad lennata võiksid -metsa. 
    (Aga ühtegi liblikat ma ei näinud.) 
    Napsasime Olümpiast korvitäie piknikukraami ja viskasime linna taga metsas kõhu vastu kamarat. 
    Kõht muutus õllest ja suupistetest peagi üsna raskeks. 
    Kivirähk, kes on ülikoolist saati ajalehes ajakirjanikuna leiba teeninud, teatab õlle kõrvale, et tema ajakirjanikuks ei kõlba. 
    Millal sa sellest aru said? 
    Ma teadsin seda juba ülikooli minnes. 
    Aga miks sa siis zhurnalistikasse läksid? 
    See oli kõige kindlam viis sisse saada ja mitte sõjaväkke minna. 
    Ja eesti filoloogia oleks jälle igav. 
    Ja mul ei ole keelte peale annet. 
    Zhurnalistikasse oli ju suur konkurss. 
    Jah, see ei hirmutanud. 
    Eksamid olid lihtsad. 
    Etteütlus ja kirjanduse suuline eksam. 
    Muidugi, need, kellest oleks võinud loota head reporterit, ei saanudki sisse. 
    Aga eks nad võivad ikka ajakirjandust teha. 
    Ega ülikool ei pea õpetama ajakirjanikke, ta peab andma kõrghariduse. 
    Linnud vidistavad, liblikaid pole näha. 
    Suured koerad traavivad mööda. 
    Ma mõtlen, et kui need koerad soovivad äkki piknikul osaleda, mida siis peale hakata. 
    Vares vaatab piknikulauda siit nurgast ja sealt nurgast, aga kui piltnik Langovits läheb talle palukest pakkuma, siis lendab vurrdi minema. 
    Kas kool suudab valmis treida hea ajakirjaniku? 
    Ei tea. 
    Selles viga ongi. 
    Pulleritsu-Hennoste kursus saab läbi poole aastaga. 
    Ja rohkem pole vajagi. 
    Mul oleks hea meel olnud, kui üldaineid oleks veel rohkem olnud ja vähem ajakirjandust. 
    Et sa Päevalehte tööle said, kas sa olid väga hea õpilane? 
    See ei lugenud üldse, tutvused lugesid. 
    (Pugistab naerda.) 
    Parem ajakirjanik on see, kes on asjaga kursis. 
    Hea poliitikaajakirjanik istub Riigikogus või joob koos poliitikutega ja saab aru, mis tegelikult toimub. 
    Kultuuriajakirjanik ei saa kah olla mingi tibi, kes käib vahel kontserdil ja teatris, aga ta peab ikka koos kultuuriinimestega Kukus joomas käima. 
    Kui ma ülikooli ajal Päevalehte läksin, polnud ma ühtegi intervjuud kirjutanud, üldse mitte midagi muud peale humoreskide. 
    Aga siis ma tegin. 
    Näiteks Vladimir Beekmaniga. 
    Aga enamasti oskasin ma ära nihverdada. 
    Mul oli nagu tõrge. 
    Mul on raske võõrast inimest kõnetada. 
    Selline eestlaslik tagasihoidlikkus. 
    Ja oled sa häiritud, kui sind kõnetatakse? 
    Ei. 
    Mulle just meeldib. 
    Eemal suristab nooblis riides seltskond filmikaamerat. 
    On see pornofilm? 
    Ehk küll. 
    Aga kaugelt ei saa hästi aru. 
    Teispool teed toimub pühendunud päevitamine. 
    Piltnik Langovits sõidab tagasi linna. 
    Ühispank annab talle fotokonkursi auhinna ja siis on viisakas kohal olla. 
    Räägi Liblikast. 
    Kes see hall koer on, kes seal kummitab? 
    Eks ta sümboliseerib surma ja reaalsuseprintsiipi. 
    On ta ka midagi suuremat kui surm? 
    Mis saab olla suurem? 
    Kivirähk määrib hajameelselt margariini croissanti-otsale ja haukab. 
    Noh, ma mõtlesin, et eluhallus ja ülevuse puudumine ja... 
    Kivirähk sööb suud tühjaks: Eks seda ka. 
    Proosa... eluproosa, kirjanduslikus tähenduses. 
    Kuidas sa oma tantsijannast peategelase leidsid? 
    Pinna mälestustes oli üks lõik. 
    Huvitav, temas on midagi elektriseerivat. 
    Mulle jäi kohe meelde, ehkki see oli ainult üks lõik. 
    Mati Unt räägib, et ta oli nooruses Tetzkysse armunud, mingi pildi järgi kuskilt teatriajaloo raamatust. 
    Kui ma muuseumis Tetzky fondi näha küsisin, siis läksid ka inimesed kohe elevile. 
    Jajaa, temast peab kirjutama... 
    Kas sa kujutad ette neid sajandialguse lavastusi, mis tehti valmis nädalaga. 
    Kuidas nad teksti pähe said? 
    Ega neil ei olnudki peas. 
    Etteütleja ütles ette. 
    Improviseerima pidi. 
    Me vist ei kujuta tehnikat ette. 
    Umbes nagu sünkroontõlge, kus proff kuulab teksti ja paralleelselt tõlgib. 
    Ja papist ninad ja vurrud ees ja... mitte nagu täna. 
    Huvitav oleks, kui täna ka kleebitaks. 
    Väsitav, et kogu aeg on näod ühesugused. 
    Lavakujundused on nüüd ka kogu aeg ühtemoodi. 
    Aga siis maaliti ikka metsad ja lossid ja... 
    Kas sa lõid varasemates tekstides oma meetodi ja nüüd lähed selle oma shnitiga tõsisemate teemade kallale või ajan ma jama? 
    Küllap ta nii ongi. 
    Aga ma ei alustanud teadlikult pisikese tikumajaga, et siis suurte ehituste kallale minna. 
    Ma teen, mis pähe tuleb. 
    Sind lugeda on kerge. 
    Kas kirjutada on ka kerge? 
    Üsna vastik on. 
    Õudne sundimine. 
    Kirjutamisprotsessist pole mingit kaifi. 
    Kaif on enne kirjutamist lugu välja mõelda ja pärast kirjutamist valmis teksti parandada. 
    Ma sunnin ennast iga päev asja paberile raiuma. 
    Et sellest ideest lahti saada. 
    Sest ta segab. 
    Sa pidid kõvasti teatriajalugu sisse ahmima? 
    Mul on lapsepõlvest saati olnud huvi teatriajaloo vastu. 
    Mõtlesin, et peaks oma teadmised kuidagi ära kasutama. 
    Ja koolis tegin näiteringi. 
    Kirjutasin, lavastasin ja mängisin ise kaasa. 
    Ega ma midagi teistele ei jätnud. 
    Viimastes klassides tuli selline kummaline aktiivsuseperiood. 
    Sain komsomoliaukirja ka. 
    Miks sa näitlejaks ei hakanud? 
    Ma tahtsin ju kuhugi kooli sisse saada. 
    Ja kui, siis ma tahaksin pigem lavastada. 
    Näitleja on ikka väga sõltuv. 
    Kas lavastaksid omi tükke? 
    Kiusatus oleks küll. 
    See oleks nagu millegi lõpuniviimine. 
    No aga tee seda, pagan võtaks. 
    Kas ei lasta? 
    Vaat ei tea. 
    Ma olengi püüdnud ääri-veeri asja ajada, aga veel ei tahaks rääkida... 
    Noobel seltskond on filmi valmis suristanud ja lahkub suure Ameerika auto õõtsudes. 
    Kui sa lasteasju kirjutad, on seal ka pöörast fantaasiat. 
    Näiteks tüdruku vestlus kõhuussiga. 
    Kas sa oma lastele räägid ka sellist kägu, või räägid viksi juttu ja see on kompensatsioon? 
    Ajan jah tegelikult kägu ja vanem tütar vihastab siis, et isa ajab jälle plära. 
    Ta on kuuene. 
    Läheb kaebab emale, et isa ajab lolli juttu. 
    Lapsed ei salli aasimist. 
    Aga ma ei hooli sellest ja narrin ikka. 
    Ja ta vastab nüüd juba samaga. 
    Aga ega seal vahet pole, kas lasteraamat või miski muu. 
    Peab olema endal huvitav kirjutada. 
    Mõnda lasteraamatut on vastik lapsele ette lugeda, sest ta on nii igav. 
    Selline tädikirjandus ja ninnu-nännu värk. 
    Kas Päevalehe kirjutamine on sulle pärast pikki aastaid rutiin. 
    Et virutad kergel käel nädalase portsjoni valmis? 
    Iga nädal ei viitsiks teha jah. 
    Aga see on sisseharjunud töö. 
    Kas sa imed Minu Krooni naljajutud arvutist välja? 
    Natuke peab ette mõtlema. 
    Kui lähed tühja peaga arvuti ette, siis peab kaua istuma. 
    Parem on kasutada mõtlemiseks aega, kui niisama töllerdad või trolliga sõidad. 
    Teised ajalehed söödavad tihti teemad ette. 
    Ma loen lehti suhteliselt palju. 
    Päevaleht käib mul ka kodus. 
    Sain Päevalehe töötajate soodustellimusega lehe odavalt. 
    Naine on lapsega kodus, tahab lugeda, ja endal on mugav, kui hommikul saab postkastist võtta. 
    Ja iga päev ma tööl ei käi. 
    Kõmuajakirju loen ka, kui pihku puutuvad. 
    Ja teemasid leiab õhustki. 
    Kroonika on nagu kunagine Pikker, kus olid kindlad Padaoru tegelased. 
    Pankrat Koosanen ja teised. 
    Nüüd on Tomi Rahula ja Eve Kivi. 
    Elavad seal Kroonika veergudel. 
    Kas sa mäletad, mida sa eelmisel kuul Päevalehes kirjutasid? 
    Ei mäleta. 
    Siis on sul aastatagusest lehest oma teksti päris huvitav lugeda? 
    Ongi. 
    Ja teeb naljagi. 
    Oo õudust, meil on õlu otsa saanud. 
    Kivirähk helistab autojuhile, et kui ta Langovitsiga tagasi tuleb, siis tooks kaasa. 
    Ja kohe rohkem. 
    Et jätkuks. 
    Piknik olgu ikka põhjalik ajaveet, mitte naljategemine. 
    Tegelikult sina võtad napsu vähe? 
    Ega eriti võta jah. 
    Mõned õlled õhtuti kodus. 
    Aga mu tervis ei pea tõsisemat napsuvõttu vastu. 
    Ülikooliajal tuli ikka ette. 
    Ma olen ühe päeva mees ja järgmisel päeval juba haige. 
    Ma olen ka liiga kohusetundlik. 
    Ja ega ma ei hooli, et keegi külla tuleb. 
    Või kui keegi helistab, et tule kohe siia, meil on tore olla. 
    Siis ma ei lähe. 
    Mul kodus ka tore olla. 
    Sa elad ämma juures. 
    Mis kodutöid sa teed? 
    Süüa ma ei tee. 
    Aga remonti teen. 
    Vaikselt. 
    Laevärvimine ja tapeedipanek on päris hubased ettevõtmised, kui pere parajasti maal on. 
    Remondimehed käivad raskemaid töid tegemas. 
    Kirjutan ka suvel, kui pere suvitab. 
    Nüüd tahaks ka ühe romaani kirjutada, aga ma ei taha rääkida, mis see on. 
    Kuigi töö juures on tööd vähe, võtan vist ikkagi puhkust, et teda valmis teha. 
    Kes su kursakaaslased olid? 
    Meil oli 5 tüdrukut ja 20 poissi. 
    Sest need, kes sõjaväest tagasi tulid, tulid otse meie kursusele. 
    Aga meid enam esimeselt kursuselt sõjaväkke ei võetud. 
    Ja sina napsasid ühe viiest tüdrukust endale naiseks? 
    Jah. 
    Viimasel kursusel. 
    Esimene laps sündis mais ja juunis olid lõpueksamid. 
    Laps käis kuuselt meie lõpetamisel. 
    Naine tegi mõned eksamid ette ära. 
    Reklaame kirjutad veel? 
    Ma ei ole enam reklaamibüroos. 
    Tulin ära. 
    Hakkasin pelgama neid telefonikõnesid, et oleks vaja läbi tulla. 
    Ära tüütas. 
    Ma olin kaks aastat. 
    Võibolla kunagi lähen tagasi. 
    Kas sa avalikel esinemistel tunned ennast mugavalt? 
    Näiteks Liblika esitlusel? 
    Eks raamatu avaldamine ole ikka edevus. 
    Oma asja saad sa tegelikult juba kirjutades ära aetud. 
    Aga kui kiidetakse, on ikka tore. 
    Noh, ja Juurega teeme teisipäeviti Raadio 2s Rahva omakaitset. 
    See on ainult kohalemineku vaev. 
    Ette me ei valmista. 
    Mu naine ei viitsi seda kuulata, sest ta teab, et kui me Juurega kokku saame, siis me räägimegi nii. 
    Müüme raadiole tunnikese oma vestlust. 
    See läheb otse eetrisse. 
    Ega selle eest palju raha ei saa. 
    Paar korda on muide saade katkestatud. 
    Et jutt läheb mölaks. 
    Mingi ülemus vist helistas saate ajal. 
    Me olime peolt tulnud ja mõlemad veidi vintis. 
    Raadiokuulajatele muidugi meeldis. 
    Seda on ju nii harva, kui eetris on joodik. 
    Mõnikord on meil saates külalised kaasas. 
    Ja korra me olime raadiomaja all reklaamibüroos ja võtsime napsu ja siis kuulsime, et üleval käis meie saade. 
    Ja meie külaline tegi üksi meie saadet. 
    Siis läksime ka ruttu üles oma saatesse. 
    Lihtne inimene võis arvata, et Eestis on revolutsioon ja raadio on mingite hullude poolt üle võetud. 
    Võta pannkooki, see oli päris hea. 
    Mmhmmh, millega see on? 
    Mingi piprane plöga oli vahel. 
    Maitsev kraam. 
    Kui piprane, siis ma vist ootan õlled ära. 
    Muidu läheb raskeks. 
    Kaua üks fotoauhinna vastuvõtt ikka aega võtab? 
    Ah, siin võib niisama ka olla. 
    Aga ööklubis või kõrtsis on küll tunne, et peab õlleklaasi kätte võtma ja justkui selle vastu toetuma. 
    Kuidas sa muidu oled. 
    Muusika tümpsub ja mis sa niisama vahid. 
    Kui õlu on käes, siis oled ikka nagu asjaosaline. 
    Hästi mõttetud kohad. 
    Tantsida ma ei viitsi. 
    Tantsimine on külgelöömisvorm. 
    Kui ma veel abielus ei olnud, siis tantsisin. 
    Aga see ajab higiseks ja südame pahaks. 
    Mis sa ikka tantsid, kargled ja rabeled. 
    Kivirähki telefon heliseb. 
    See on piltnik Langovits. 
    Auhind käesja õlled kaasas. 
    Ja ei leia meid metsas üles. 
    Liigume telefonitsi lobisedes talle ja autojuhile ja õlledele vastu. 
    Ja varsti kuuleme, kuidas Langovits puude vahel oma telefoni ja meiega räägib. 
    Piknik jätkub. 
    Uudised 
    Briti kuningakoda sedapuhku pruuti ei põlga 
    Miljonid inimesed jälgivad täna prints Edwardi ja Sophie Rhys-Jonesi laulatust 
    EVELYN KALDOJA 
    34-aastane suhtekorraldaja Sophie Rhys-Jones ja 35-aastane teatriprodutsendist prints Edward teatasid pulmaplaanidest tänavu jaanuaris. 
    AP 
    Täna kell viis astuvad Londonis Windsori lossi St. George'i kabelis tagasihoidlikuks nimetatud 2000-pealise pealtvaatajaskonna ees altari ette prints Edward ja tema väljavalitu Sophie Rhys-Jones. 
    Edwardi ja Sophie pulmade tagasihoidlikkus võrreldes printsi vanemate vendade märksa suurejoonelisemate pulmadega oli nii abiellujate endi kui ka Buckinghami palee soov. 
    Noorpaar soovib edaspidi elada tavainimeste elu ning palee esindaja sõnul oleks suurejooneline laulatus kuningliku pere viimaste aastate abieluskandaalide taustal maitselage. 
    BBC teateil tuleb Windsori lossi St George'i kabelis toimuvale laulatusele siiski suur osa Suurbritannia koorekihist. 
    Külaliste nimekirjas on näiteks peaminister Tony Blair, opositsiooniliider William Hague, sir Andrew Lloyd Webber, näitlejad Billy Connolly ja Stephen Fry ning loomulikult kogu kuninglik perekond. 
    Camilla pole kutsutud 
    Prints Charlesi armukese Camilla Parker Bowlesi, kellel mingit ametlikku tiitlit kuningaperekonnas pole, jätsid prints Edward ja Rhys-Jones kutsumata. 
    Samuti puudub külaliste nimekirjast prints Andrew' eksabikaasa, Yorki hertsoginna Sarah Ferguson. 
    Prints Edwardi toetajateks laulatusel on tema vanemad vennad Charles ja Andrew. 
    Toetaja kuninglikus pulmas on sama, mis isamees tavalises pulmas. 
    Ka Edward ise oli mõlema vanema venna pulmas toetaja. 
    Sophie'd saadavad teel altari ette neli last. 
    Pruutneitsiteks on Edwardi 8-aastane ristitütar Camilla ja tema 5-aastane sõbranna Olivia. 
    Paazhideks on Edwardi ühe abi 6-aastane poeg Harry ja Sophie' sõbra 7-aastane poeg Felix. 
    Tseremoonia viib läbi Norwichi piiskop ja Edwardi hea sõber Peter Nott. 
    Pulmade peakorraldajaks on leitnant Malcolm Ross, sama mees, kes vastutas ka printsess Diana matuste eest. 
    Prints ei kanna mundrit 
    Kuninganna Elizabethi ja tema abikaasa prints Philipi noorima lapse pulm erineb ka sisult mitmeti kuningapaari vanemate laste abiellumisest. 
    Erinevalt Charlesi ja Diana ning Andrew' ja Fergie' laulatusest pole Edwardi pulm militaartseremoonia. 
    Prints Edwardi sõnul oleks kohatu, kui tema pulmad korraldataks sõjaväeliste auavaldustega. 
    Nimelt pidanuks Edward pärast seda, kui kuninglik merevägi tema ülikooliõpinguid toetas, vastutasuks viis aastat mereväes teenima. 
    Prints aga pidas sõjaväes vastu vaid neli kuud, pärast seda loobus ta väeteenistusest ja hakkas teatriprodutsendiks. 
    Ka Sophie' ja Edwardi abiellumiskoht, St. George'i kabel, pole kuningliku perekonna liikmetele traditsiooniline. 
    Tavaliselt abielluvad kuningapere liikmed Westminster Abbey's või St. Pauli katedraalis. 
    Viimati abiellus kuningliku pere liige St. George'i kabelis rohkem kui sajand tagasi - 1882. aastal, kui kuninganna Victoria neljas poeg Leopold võttis naiseks printsess Heleni. 
    Tulud heategevuseks 
    Kogu laulatustseremooniast, samuti kirikusse sisenemise ja sealt väljumise protsessioonist teeb televisioon otseülekande. 
    Erinevalt vanematest vendadest ei kavatse Edward oma pulmatseremoonia ülekande õiguse müügist raha teenida ning isegi kogu hilisem pulmavideote müügist saadav tulu on juba ette määratud heategevuseks. 
    Täna Londonis olijail on võimalus kuninglikku paari vaatama minna. 
    Nimelt sõidavad Sophie ja Edward vahetult pärast laulatust lahtises tõllas neid kiriku ümbrusesse õnnitlema tulnud rahvast tervitama. 
    34-aastane suhtekorraldaja Rhys-Jones ja 35-aastane teatriprodutsendist prints käisid enne kihluse väljakuulutamist kuus aastat. 
    Kolm nädalat enne pulmi puhkes aga Rhys-Jonesigi ümber skandaal. 
    Nimelt avaldas tabloidleht Sun 26. mail tulevasest kuningliku pere liikmest vana pildi, kus paljastatud rindadega neiu oli oma kunagise kallima autos. 
    Buckinghami palee aga kaitses seekord oma tulevast liiget nii tuliselt, et hoopis ajaleht oli sunnitud kuningakoja ja Rhys-Jonesi ees vabandama. 
    Uudisteagentuur dpa rõhutab, et erinevalt varalahkunud printsess Dianast ja Fergie'st paistab Sophie olevat võitnud ka oma tulevase ämma-äia südamed. 
    Sophie on õppinud põhjalikult tundma Briti kuningliku perekonna kombeid ning käib juba paar aastat koos kuninganna ja prints Philipiga jahil. 
    Arvamus 
    Ceinwen Jones 
    Briti saatkonna asejuhataja 
    Britid armastavad pulmi, ning kuninglikke pulmi enamgi veel, ja seda sündmuse enese erakorralisuse pärast: nad näevad kuninglikke tõldu, erilistes mundrites sõdureid, kuid paljud näevad kuninglikes pulmades ilusat, muinasjutulist romanssi. 
    Olin ise prints Charlesi ja leedi Diana pulmade ajal Londonis ja see oli suurepärane. 
    Kristiina Ojuland 
    Riigikogu liige 
    Kui mu kätte satub mõni ajakiri või ajaleht, eks ma siis viskan ikka pilgu peale, kui seal kuninglikest pulmadest räägitakse, aga stabiilselt ma selliseid asju ei jälgi, sest mul ei ole selleks lihtsalt aega. 
    Arvan, et ma ei läheks ka seda jälgima, kui mulle võimalust pakutaks. 
    Monika Salu 
    Tallinna abilinnapea 
    Kindlasti ma jälgin neid pulmi telerist. 
    Kui mulle aga mingit võimalust pakutaks, siis läheksin kindlasti koha peale kuninglikke pulmi vaatama, sest see on ju osa ajaloost. 
    Bob Moggridge 
    piloot ja lennuinstruktor 
    Ses mõttes on meil brittidel täiuslikult toimiv ühiskond, mida juhib aadel, ja rahvale on see väga meelepärane. 
    Ma üritan neidki pulmi kindlasti telerist jälgida, kohale kahjuks minna ei saanud. 
    Coca-Cola peatas Eestis oma purgijookide müügi 
    TANEL RÜTMAN 
    Eile otsustas ASi Eesti Coca-Cola Joogid tegevdirektor Thomas Westerberg peatada kuni Belgia Coca-Cola skandaali selginemiseni firma purgijookide müügi Eestis. 
    ASi Eesti Coca-Cola Joogid personalijuhi Kiira Kure sõnul oli sellise sammu põhjuseks ennetada tarbijate ja klientide kahtlusi Coca-Cola purgijookide kvaliteedi pärast. 
    Kuigi, kordan veel kord, kõik Eestis müüdavad Coca-Cola tooted on kvaliteetsed, märkis Kure. 
    Eile alustasid ASi Eesti Coca-Cola Joogid müügimehed Eesti kauplustes ja toitlustusasutustes purgijookide müügilt korjamist. 
    Kuni Belgia probleemi lahenemiseni jäävad purgid kaupluste laoruumidesse. 
    Ülevaade Coca-Cola purgijookide müügikohtadest on meil olemas, neid müüakse paljudes kauplustes üle Eesti, ent väikestes kogustes, lausus Kure. 
    Täpset müügikohtade arvu ja müügilt ärakorjatava kauba hulka Kure ärisaladusele viidates avaldada ei soovinud. 
    Tarbijakaitseameti kaubandusjärelevalve osakonna juhataja Anders Kadaja sõnul tähendab ASi Eesti Coca-Cola Joogid selline otsus ka nende kontrollitöö lõppemist. 
    Kui vaidlusalust purgikoolat enam müügil ei ole, pole ju ka probleeme, selgitas Kadaja. 
    Samas jätkatakse kauplustes Eestis valmistatud plast- ja klaastaarasse villitud Coca-Cola toodangu müümist. 
    Müügilt ärakorjatud purkidesse villitud Coca-Cola toodang on valmistatud Belgias, Hollandis ja Prantsusmaal ning selle turuosa kogu Eestis müüdavast Coca-Cola toodangust on 12-13 protsenti. 
    Eile õhtul teatasid tarbijakaitse ja tervisekaitseinspektsioon ühises pressiteates, et ASi Eesti Coca-Cola Joogid toodetavad ja turustatavad joogid on kvaliteetsed ja pole tervisele ohtlikud. 
    Coca-Cola skandaal lahvatas selle kuu alul, kui nii Belgias kui Prantsusmaal kurtsid arvukad kokakoolat tarbinud inimesed tervisehäireid. 
    Coca-Cola toodangu müügile on piiranguid seatud ka Belgias, Hollandis, Luksemburgis, Prantsusmaal, Saudi Araabias ja Lätis. 
    Kaljo Kiisk võib anda oma koha Unduskile 
    URMAS PAET 
    Mitme Reformierakonna poliitiku sõnul võib sügisel parlamendist lahkuda Riigikogu vanim liige Kaljo Kiisk, et anda koht nooremale asendusliikmele Feliks Unduskile, kes oli ka Riigikogu eelmises koosseisus. 
    Postimehe allikad on viidanud ka Uno Mereste võimalikule parlamendist lahkumisele, kuid Mereste kinnitas eile, et kavatseb Riigikokku jääda selle koosseisu lõpuni. 
    Infarkti läbi elanud Mereste sõnul on tal tervis praegu hea. 
    Küll aga möönis Mereste, et ta ei kandideeri sügisestel valimistel enam Tallinna volikokku. 
    Lisaks oma fraktsiooni 18 liikmele võib Reformierakond sügisest saada veel ühe toetaja. 
    Nimelt on Koonderakonna fraktsiooni liige, Tallinna ekslinnapea Ivi Eenmaa toetanud säästueelarve menetlemise ajal erinevalt oma fraktsioonikaaslastest koalitsiooni. 
    Eenmaa oli ka ainuke opositsionäär, kes toetas Riigikogu kodukorra põhiseadusega kooskõlla viimist, mis võimaldab valitsusel siduda säästueelarve usaldushääletusega iseendale. 
    Eenmaa ei välistanud oma võimalikku lahkumist sügisel Koonderakonna fraktsioonist. 
    Samas ei luba Riigikogu kodukord tal liituda ühegi teise fraktsiooniga, nii saab ta jääda vaid mõne fraktsiooni toetajaks. 
    Sponsorid ohustavad Eesti kalleimat filmi 
    NEEME KORV 
    Läbi aegade Eesti kalleima, ligi 16 miljoni kroonise eelarvega mängufilmi Karu süda tegijate Komi-poolne partner Komifilm jättis osa antud lubadustest täitmata. 
    Läinud nädalal Komist võtetelt tulnud Eesti uue mängufilmi Karu süda filmigrupp jäi võtteperioodi lõpus raskesse rahalisse seisu. 
    Filmi rezhissöör Arvo Iho ütles BNSile, et filmitootja Faama Filmil tuli maksta võlgu, mille tasumises oli varem Komi partneriga kokku lepitud. 
    Produtsent Mati Sepping osundas Postimehe usutluses, et probleemid olid seotud gaasifirmaga Severgazprom, mis pidi võimaldama tasuta helikopterilende. 
    Midagi hullu ei ole, kõik asjad on klaaritavad-lahendatavad, kinnitas Sepping. 
    Eesti riik on alates 1994. aastast toetanud filmi ligi kolme miljoni krooniga, kultuurkapital on lisanud 236 000 krooni. 
    Sepping avaldas lootust, et riik rahastab Karu südant edaspidigi. 
    Kaht viimasel ajal enam kõneainet pakkunud filmi - Georgicat ja Minu Lenineid - toetas riik kuue miljoniga, nentis Sepping. 
    Järgmised võtted on filmigrupil augustis Aegviidus, Karksis ja Soomaal, kus Eestis leidub ürgmetsa. 
    Kui kõik laabub ja rahastajatega lepped sõlmitakse, on järgmine ekspeditsioon Komisse kavas septembris. 
    Ülesvõetud materjalist on kavas monteerida kinofilm ja teleseriaal. 
    Film oleks kaks tundi ja 15 minutit pikk ning viieosalise seriaali üks osa 52-minutine. 
    Karu südames mängib peaosa Rain Simmul ja seitsme eesti näitleja kõrval osaleb filmis veel mitmest rahvusest näitlejaid. 
    Filmi stsenaristid on Nikolai Baturin, Arvo Valton, Rustam Ibragimbekov ja Arvo Iho. 
    Karu südame aluseks on Nikolai Baturini samanimeline romaan, mis jutustab kütiks saada tahtvast noormehest, kellest saab pärast aastatepikkust suhtlemist taiga põliselanikega loodust ja elu sügavalt mõistev inimene. 
    Valitsuse usaldusproov sõltub savisaarlaste käitumismallist 
    URMAS PAET 
    Valitsus ei kiirusta säästueelarvet usaldushääletusega siduma, vaid ootab ära Keskerakonna käitumise esmaspäevasel Riigikogu erakorralisel istungil. 
    Valitsus otsustas eile hommikul teha Riigikogu juhatusele ettepaneku kutsuda esmaspäeva hommikuks kokku Riigikogu erakorraline istungjärk. 
    Riigikogu juhatus seda ka tegi ning kinnitas istungjärgu päevakorda viis punkti, millest esimene on säästueelarve teise lugemise jätkamine. 
    Otsus tuleb esmaspäeval 
    Olgugi et Keskerakonna juhitav opositsioon on seni igati takistanud säästueelarve menetlemist, otsustas valitsus eile veel mitte siduda säästueelarve vastuvõtmist enda usaldamise küsimusega. 
    Valitsus leidis, et säästueelarve tavapärases korras menetlemise võimalused Riigikogus ei ole veel ammendunud. 
    Valitsuse pressinõunik teatas, et valitsus pöördub säästueelarve ja usaldushääletuse sidumise juurde tagasi juhul, kui venitamistaktika jätkumine selleks põhjuse annab. 
    Valitsus koguneb erakorralisele istungile esmaspäeva keskpäeval, et otsustada, kas siduda säästueelarve usaldusküsimusega. 
    Mitme valitsusliidupoliitiku sõnul jätkub säästueelarve menetlemine esmaspäeva hommikul 62. muudatusettepaneku läbihääletamisega. 
    Ühtekokku on veel läbi hääletamata 584 peamiselt Keskerakonna ja teiste opositsiooniparteide muudatusettepanekut. 
    Juhul kui opositsioon jätkab Riigikogu töö takistamist vaheaegade võtmisega iga muudatusettepaneku läbihääletamise eel, laseb valitsusliit sel juhtuda terve esmaspäeva ning teisipäeva hommikul otsustab valitsus siduda säästueelarve usaldusküsimusega, mis lõpetab opositsiooni võimaliku venitamistaktika, sõnas valitsusliidu allikas. 
    Mitu koalitsioonipoliitikut lisas, et terve esmaspäeva on valitsusliit valmis vajadusel venitamisele ohverdama selleks, et Keskerakond saaks end Riigikogu töö takistamisega veelgi kompromiteerida. 
    Samas on enamik valitsusliitlasi ühel meelel selles, et säästueelarve sidumine usaldushääletusega valitsusele on viimane võimalus. 
    Kolmikliidul pole valikut 
    Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Liia Hänni sõnul polnud kordagi kõne all variant, et usaldushääletus tuleb korraldada mõne eelnõu vastuvõtmiseks ja opositsiooni venitamistaktika lõpetamiseks. 
    Võimaluse korral peaks valitsus loobuma säästueelarve sidumisest usaldushääletusega ning eelistada tuleks teistsuguseid lahendusi, sõnas Hänni. 
    Samas möönis ta, et kui venitamine jätkub, tuleb usaldushääletus korraldada. 
    Riigikogu aseesimehe Siiri Oviiri (Keskerakond) sõnul ei ole aga opositsioonil võimalust endale muuga tähelepanu pöörata kui venitamistaktikaga, sest valitsusliit pole kuulda võtnud ühtegi opositsiooni muudatusettepanekutest säästueelarvele. 
    Tartu laulupidu toob täna kokku ligi 20 000 inimest 
    AIGI VIIRA 
    Täna algava aastatuhande viimase Tartu laulupeo korraldajad loobuvad aastakümneid püsinud traditsioonidest ja üritavad käia esimese peo eestvõtja papa Jannseni jälgedes. 
    Tagasipöördumist aegadetagustesse traditsioonidesse peavad korraldajad ainuvõimalikuks toetuspunktiks uude aastatuhandesse astumisel. 
    Läheme tagasi laulupidude hälli juurde, et minna uude aega ja uude traditsiooni, ütles laulupeo direktor Valdo Paddar. 
    Tartu laulupeo maalähedust toetavad kunstnik Katrin Kisandi sõnul ka kirgassinine ja savipruun värv peo üldkujunduses. 
    Laulupeoliste kuuerevääri ehib tavapärase metallitüki asemel logoga kirjatud savinööp. 
    Ühislaulud peokavas 
    Uue aastatuhande eel võinuksime märgi ka plastmassist vormida, aga miski ütles siinkohal stopp! ütles Paddar. 
    Läksime ajas tagasi, võtsime maamulla ja savi ning tegime nööbi. 
    Laulupeo kunstiline juht Alo Ritsing kinnitas, et tänavuse Tartu laulupeo muudab eriliseks uudne lahendus - traditsioonilist peokava vürtsitavad nii ühislaulud kui ka lavastuslikud vahepalad Carl Robert Jakobsoni laulu, mängu ja ilu seltsi esituses. 
    Tartu linna kultuuriosakonna juhataja Kalev Lindali sõnul loob laulupeo 130. sünnipäeva tähistav üritus ühistunde. 
    See väljendub juba peo alguses, kui kõik see mees üheskoos laulab Kungla rahvast ja hümni, ütles ta. 
    Ühislaulude ajal on laulukaare all vaid mudilas- ja segakoorid, ülejäänud lauljad on rahva seas ning dirigent Margus Kasemaa juhatab kõiki väljakulisi. 
    Peo lõpus lauldakse üheskoos Raimund Kulli Kodu-maad. 
    Kohal VIP-perekonnad 
    130 aastat tagasi olid laulupeol praegustest esinejatest Kambja koor, Vanemuise Seltsi segakoor ja Väägvere pasunakoor. 
    Väägvere koori omaaegse juhi David Otto Wirkhausi lapselaps Taavo Virkhaus juhatab tänavuse laulupeo lõpulaulu. 
    Selle suguvõsaga on kokku kasvanud kogu eesti kooriliikumise ajalugu. 
    Laulupidude peretraditsioonid tuleks meil kõigil uuesti avastada, sest eesti koorilaulu kannavad perekonnad, märkis Paddar. 
    Tartu laulupeo VIP-külalisteks kuulutasid korraldajad kaks lasterikast peret: 14 lapsega Hannide pere Tartust ja 7-lapselise perekond Liikvarti Maramaa külast. 
    See on korraldajatel hea mõte, kiitis Hannide pereisa Heino. 
    Kogu aeg on VIP'ideks riigimehed. 
    Minu kolmekümneaastase abielu jooksul pole nii kena suhtumist lasterikastesse peredesse ette tulnud. 
    Tänasele laulupeole on oodata 4800 esinejat ja 12 000 pealtvaatajat. 
    Laulupidu on ilmselt selle suve kõige rahvarohkem sündmus Tartus, ütleb Paddar. 
    Taaralinna suurpeo järel tähistab laulupidude sünnipäeva ka Tallinna üldlaulupidu. 
    Tartlaste peole tulevad esinejad ka Soomest, Tshehhimaalt ja Ameerikast. 
    Kurkse surmaretke juhti ähvardab vangimaja 
    TIIU PÕLD 
    Prokurör nõudis eilsel Harju maakohtu istungil Balti Rahuvalvepataljoni luurerühma eksülemale Jaanus Karmile nelja ja poole aastast vanglakaristust neljateistkümne eliitsõduri hukkasaatmise eest Kurkse väinas. 
    Prokurör Helgi Veinbergi sõnul kuritarvitas Karm 1997. aasta septembris 22-mehelist luurerühma Suur-Pakrilt läbi Kurkse väina tuues oma võimu ja rikkus sõjaväe sisemäärustikku. 
    Rühm polnud veetakistust varem ületanud, sellist õppust polnud ka rahuvalvajate õppeplaanis, rääkis prokurör. 
    Selle asemel, et täita oma otsese ülemuse, staabi- ja tagalakompanii ülema Ain Rekkandi käsku korrata varem õpitut, ületas Karm teenistusalaseid volitusi ja andis käsu ületada veetõke. 
    Karm palub õiglast karistust 
    Kuigi prokuröri sõnul vastutas Karm rühma eest, ei informeerinud ta ühtki inimest, kes oleks merreläinuid turvanud, samuti puudusid rühmal õppuse läbiviimiseks vajalikud tehnika- ja sidevahendid. 
    Prokuröri väitel oli Karmi tahtlik, kuigi ettevaatamatu kuritegu põhjuslikus seoses neljateistkümne sõduri uppumisega, millega ta põhjustas määramatu kahju hukkunute lähedastele ja ellujäänutele, kellest üks sai raskeid, kuus kergemaid vigastusi. 
    Karm kuulas prokuröri süüdistust, silmad maas. 
    Kui kohus andis talle võimaluse viimaseks sõnaks, ütles ta napilt: Palun mulle langetada õiglane otsus. 
    Kuigi prokurör vaid vihjas, ent ei analüüsinud pikemalt Kurkse tragöödiale eelnenud minetusi ja korralagedust Eesti kaitseväes ning Baltpatis, tegi seda Karmi kaitsja Raivo Bergson. 
    Kaitsja sõnul jäeti Karm üksinda vastutama kõige ja kõigi eest, sest Baltpati tegutsemisel polnud korrektset õiguslikku alust, käsuliinid olid sassis, puudusid vajalikud kaitsevahendid ja tehnika. 
    Karm andis meres endast kõik, et kaaslased päästa, rääkis Bergson. 
    Üht inimest ei saa süüdistada ega karistada Eesti kaitseväes valitsenud vaesuse eest. 
    Karmi karistamine ei anna kellelegi midagi. 
    Kuigi hukkunud palgasõdurite vanemad peale ühe ema ei soovinud Karmile vanglakaristust, ei öelnud neist keegi otse välja, et Karm on tragöödias süütu talleke. 
    Merre jäänud 20-aastase Erki Hollo ema sõnul oleks Karm pidanud väina ületamise ette valmistama. 
    Soovin, et ta vanglat ei saaks ja teisi ei juhiks, lausus naine. 
    Emad pisarais 
    Kõige enam süüdistasid pisarais emad siiski Eesti kaitseväe, peastaabi ja Baltpati juhte. 
    27-aastase Rocco Pussi ema sõnul on juhtunus süüdi viimne kui üks ülemus, samuti piirivalvurid ja kõik need, kes ei näinud hädarakette ega kuulnud hädalaske, samuti päästjad. 
    Prokurör Veinbergi sõnul olid Karmi protsessil kõlanud süüdistused päästjate aadressil ülekohtused. 
    Kurkse sadamavahil ja ta pojal polnud mingit seadusest lähtuvat kohustust kedagi päästa, need inimesed andsid oma elu ohtu seades endast parima, nentis prokurör. 
    Rahvusooperi maja remont takerdub rahapuudusse 
    KERSTI NEIMAN 
    Rahvusooper Estonia sai teatrimaja kapitaalremondi jätkamiseks taotletud 30 miljoni asemel 6,65 miljonit krooni, mille eest saab direktor Paul Himma sõnul uuendada üksnes tulekustutussüsteeme ja jätkata katuse remonti. 
    Viimasel kolmel aastal oleme Estonia maja renoveerimise põhjalikult ette võtnud, rääkis teatri direktor Paul Himma. 
    Sel aastal taotlesime riigieelarvest 30 miljonit krooni remondirahaks, kuid eelarve vastuvõtmisel kahanes see kümne miljoni ja säästueelarve vastuvõtmise ajaks omakorda 6,65 miljoni kroonini, märkis direktor. 
    Kui algul oli plaanitud tuleohutussüsteemide ja katuse remondiga ühele poole saada, siis nüüd tuleb remonti jätkata nii kaua, kuni raha jätkub. 
    Reservfondist saadud raha eest on teatril kavas ehitada lavatornidega külgnevale pööningule katlamaja ja uuendada translatsioonisüsteeme. 
    Rahvusooper Estonia arendusdirektor Toomas Türnpuu ütles, et teater pole siiani saanud raha laekumata jäämise tõttu tasuda ehitajaile juba tehtud töö eest, samuti on ohus maja uueks hooajaks ettevalmistamine. 
    Kaks suvekuud on teatris ainuke aeg, kui majas saab remonti teha, ning värvihais peab augustiks, uue hooaja proovide alguseks majast kadunud olema, rääkis Türnpuu. 
    Direktori kinnitusel vajab teatrimaja täielikuks uuenduskuuriks ligikaudu 170 miljonit krooni. 
    Kui raha oleks, siis kuluks maja lõplikuks korrastamiseks kolm suve, rääkis Himma. 
    Himma ütlusel on kolme eelmise suvega teatrimaja remondiks kulunud ligi 40 miljonit krooni. 
    Osa raha on tulnud ka erasektori annetustest, rääkis Himma. 
    Näiteks katuse remondi toetamiseks tuli Estonia Seltsi algatatud korjandusega ilma suurema kärata kokku ligi miljon krooni. 
    Sinna andsid inimesed, kellele rahvusooper kallis, vastavalt oma võimalustele kas siis kümme krooni või koguni kümme tuhat. 
    Samuti saime suurt abi ettevõtetelt kuppelsaali rajamiseks. 
    Kultuur uued raamatud 
    Lugemissoovitus Identiteedid 
    Madis Kõiv 
    Studia Memoriae II 
    Kähri kerko man Pekril 
    Võro instituut, 240 lk 
    Aastatuhandelõpu eesti kultuuriruumi keskseks märksõnaks on kujunemas identiteet. 
    Seda mõistet kohtab sagedasti kirjandusarvustustes, teatri- ja kunstiprojektide puhul, seminaride ja festivalide nimedes. 
    Tegemist on moemärgiga, nagu kunagi absurd või Angst ja hiljuti postmodernism. 
    Ometi ei peaks sellesse moodi üleolevalt suhtuma - meie ümber võib näha hulka olulisi probleeme, mis just selle märgi abil ennast mõtestada lasevad. 
    Ka suhtumine, et identiteediprobleemidega liialdatakse, tundub põhjendamatu olevat. 
    Tegemist on piisavalt oluliste küsimustega, mille olemusest suur hulk avalikke arvajaidki pole veel aru saanud, rääkimata nende laiemast teadvustamisest ühiskonnas. 
    Kui määratleda, et eeskätt tähendavad identiteediküsimused seda, et traditsiooniliselt inimloomusele ja inimese olemusele tuginedes lahendatavaks peetu on vaid sattumuslike kontekstide poolt määratavate juhuslike kujunemiste vald, siis võib nii meid ümbritsevate kui ka sellega tihedalt seotud ajalooliste fenomenide analüüsi tervikuna identiteediküsimuseks pidada. 
    Identiteediküsimused suruvad end peale ka konkreetselt, kui silmas pidada kord omaks võetud ideaalide ja rahvuslike ning üldinimlike kokkukuuluvuste jätkuvat kokkulangemist kasvõi globaliseerunud kapitali poolt määratud maailmaarengute survel. 
    Kõivu on muidugi ehmatav moeröögatuste ja globaalsete kriisidega seostada. 
    Massinisti rüük poiskõnõ, kos väits, munaq maaha ja selle ümber käivad isiklikud ja perekondlikud heietused näivad moodidest kujuteldamatult kaugele jäävat. 
    Identiteediküsimustes orienteerumiseks on targem lugeda muidugi Swifti või Makine'i ja veelgi targem lõppeva sajandi kultuuriteooriaid. 
    Ometi on Kõiv, kelle mälestused veel hiljaaegu Rahva raamatus 10 krooniga seisid nii, et ükski ei tahtnud osta, juba ammust aega oma isiklikus elus neid identiteete taga ajanud ja nende kujunemised ilu- ja muidukirjanduseks kirjutanud. 
    Ja kui nüüd Kõivu essee-tüüpi tekstid võtta ja Kõivu muid tekste nende taustal lugeda, siis on ka see üks võimalus, kuidas neid identiteediasju pealtnäha justkui isegi päris eesti algupärasel moel tükijagu selgemaks saada. 
    VALLE-STEN MAISTE Sõnumileht 
    Proosa 
    Asta Põldmäe 
    Viini plika 
    Ilmamaa, 180 lk. 
    Loomingu kirjandustoimetaja jutukogu sisaldab ühe pikema fiktsiooni Koidulast Viinis ja seitse lühemat juttu naistest, mis oma kujundlikkuses lausa luulelistena mõjuvad. 
    Kuigi tegelased ja situatsioonid on erinevad, on Põldmäe naistele omane läbivalt ühene maailmatunnetus - ikka kusagil endamisi, vaikselt ja sissepoole, vaimse masohhismiga olemist kui paratamatust talumas. 
    Gemma O'Connor 
    Vari langeb 
    Inglise keelest Katrin Toomel. 
    Varrak, 336 lk. 
    Iirlanna Gemma O'Connor on tänaseks kirjutanud neli romaani, milles kriminaalse süzhee kõrval olevat ka küllaldaselt lisaväärtusi neile, keda kurikaelte jälitamisest tekkiv põnevus ei huvita. 
    Vari langeb on autori teine romaan, mis räägib noorest naisest, kelle ema tapetakse seoses ühe mõrvaga, mida ta oli 50 aasta eest lapsena pealt näinud. 
    Tütar asub asja uurima, avastades ema minevikust seiku, mis teda ennastki oluliselt puudutavad. 
    Steen Steensen Blicher 
    Vejlbye kirikuõpetajaSukakaupmees 
    Taani keelest Juta Reiska. 
    Loomingu raamatukogu, 64 lk. 
    Raamatu autor on taani kirikuõpetaja, kes romantistlikust vaimsusest kantud 19. sajandi alguse Taani kultuurielus oli esil ka kui lühijuttude ja isamaaliste luuletuste ning rahvavalgustuslike kirjatükkide kirjutaja. 
    Vihik sisaldab pikema kriminaalse koega reaalsusel põhineva loo ebaõiglaselt mõrvas süüdi mõistetud kirikuõpetajast ja ühe lühijutu. 
    Peter Freuchen 
    Minu Gröönimaa noorus 
    Taani keelest Riho Raudi. 
    Olion, 280 lk. 
    Taani polaaruurija üks mitmest Gröönimaa-ainelisest raamatust, mis käsitleb autori esimesi Gröönimaa reise. 
    Eskimote igapäevaelu ja kommete kirjeldamise kõrval on raamatus juttu ka polaaruurijate elust ja kõikvõimalikest pikantsetest ja ekstreemsetest juhtumistest, mis võivad harjumatus kliimas ja võõra rahva keskel elades ette tulla. 
    Raamat on sarjast Maailm ja mõnda. 
    Rafael Sabatini 
    Scaramouche 
    Inglise keelest Arvo Heining. 
    Ajaraamat, 320 lk. 
    Tegemist on sajandi I poolel pea iga aasta mõne ajaloolis-romantilise raamatu avaldanud populaarse itaalia-inglise kirjaniku kõige menukama romaaniga. 
    Romaani tegevus toimub Suure Prantsuse Revolutsiooni päevil, keskendudes kahe erinevate vaadete ja positsiooniga mehe vastasseisule. 
    Mälestused 
    Lia Kevvai 
    Moemees 
    Elmatar, 216 lk. 
    Omaaegse legendaarse Töölisteatri näitleja Ruts Baumanni tütre raamat annab läbilõike isa elu erinevatest etappidest. 
    Isiklike mälestuste kõrval on kasutatud Baumanniga kokkupuutunud inimeste meenutusi, Baumanni enda kirjapandut, omaaegset ajakirjanduslikku materjali jne. 
    Werner Bergengruen 
    Surm Tallinnas 
    Saksa keelest Rein Sepp ja Mati Sirkel. 
    Varrak, 200 lk. 
    Bergengruen on Riias sündinud saksa kirjamees. 
    Selles kogumikus sisalduvad balti lood on saksa keelseina avaldatud 1939. aastal ja osa neist eesti keeles 1966. a. 
    Kuigi jutud käsitlevad eri ajastutel elanud ja erinevat päritolu tallinlaste vahekordi surmaga, on väidetavalt napsilauas üleskirjutatud lood esitatud pigem muhedates kui tumedates toonides. 
    Muusika 
    Erik Morna 
    Smilers, kogu lugu: A-Z 
    Elwood Muusik, 64 lk. 
    Esimene eesti rockibändist kirjutatud raamat! 
    Mõeldud on see küll pruukimiseks eeskätt fännidele, ent Erik Morna poolt kirja pandud Smilersi Ast-Zni sõnastik on muhe ja lahe lugemisetükk neilegi, kes Smilersist ja nende alakeharockmuusikast eriti ei hooli. 
    Mänguliselt pealiskaudne, eemalseisev, humoorikas ja ohtra slängiga vürtsitatud raamatuke on nüüd kui killuke eestimaise rocki (nüüdis)ajalugu. 
    Nõuanne 
    Susan Curtin Kelley 
    Mis paneb mehi abielluma 
    Inglise keelest Kadi Tarand. 
    Perioodika, 200 lk. 
    Raamatu autor on eksmodell, kes on võtnud vaevaks oma vähematraktiivseid sookaaslasi aidata ja küsitluste abil selgitanud meeste hoiakuid naiste ja abielu suhtes. 
    Viiteaparatuuri ja lisadega varustatud meelelahutuslik-teaduslikust käsitlusest saab teada, et üldjuhul abiellub mees oma elukvaliteedi tõstmise eesmärgil, mille tarvis vaevanägemiseks raamat naisele ka hulganisti näpunäiteid annab. 
    CD Rom 
    Airbrush & Body Painting 
    Multiscan Multimedia, PC 
    Kodumaiselt palav suvi ahendab moetarbija riietumisvõimalusi, pakkudes võimalikult nappide rõivaste puhul peamiselt värvivariatsioone. 
    Ometi ei ole kõik võimalused ammendatud, vaid ootamatut abi võib leida kehamaalingust. 
    Viimase harrastajatele on saadaval CD ROM juhiste ja sobiva pildimaterjaliga. 
    Lisaks kehamaalingule on kogumikul ainest grafiti harrastajatele ning pulverisaatoriga pildi loojatele. 
    Välisuudised 
    Rahuvalvurid jahivad sõjakurjategijaid 
    HEIKI SUURKASK 
    Peamiselt NATO liikmesriikide sõjaväelastest koosnev Kosovo rahusundimisjõud KFOR kavatseb võtta aktiivse rolli sõjakuritegude uurimisel Kosovos ja nende süüdlaste rahvusvahelise kohtu ette toomisel. 
    Sellesisulise leppe sõlmisid eile liitlasriikide esindajad ja Haagis asuv rahvusvaheline sõjakuritegude tribunal. 
    Tribunali peaprokurör Louise Arbour teatas eile, et KFORi roll saab olema selgelt eristuv Bosnias paiknenud rahuturvamisjõududest, mida on korduvalt süüdistatud, sest nad ei ole siiani toonud kohtu ette kohalike serblaste liidrit Radovan Karadzhicit. 
    Eile hakkasid Kosovosse saabuma ka esimesed ÜRO sõjakuritegude tribunali eksperdid, et uurida kohapeal ühishaudu ja nendesse maetuid. 
    Ekspertide ülesanne on raskendatud, sest nad loodavad oma uurimistega jõuda tulemusteni juba enne naaberriikide põgenikelaagrites viibivate albaanlaste naasmist. 
    Eksperdid kardavad nimelt, et koju naasvad albaanlased võivad hakata segama otsese tõestusmaterjali kogumist. 
    Rahvasterännu aeg 
    Kosovo albaanlased suunduvad põgenikelaagritest kodukohtadesse üha suuremate massidena, sest paljud neist loodavad saada selgust oma kodude ja nendesse jäänud omaste saatuses. 
    Eile võis esmakordselt pärast Kosovo veresaunade algust rääkida ka millestki positiivsest, nimelt positiivsest mehhaanilisest iibest. 
    Kosovosse nädalaga tagasi pöördunud rohkem kui 50 000 albaanlasest sõjapõgeniku ületas arvuliselt viimastel päevadel põhja poole põgenevate serblaste arvu - 40 000. 
    BBC korrespondent Belgradis iseloomustas serblaste põgenemist Kosovost kui ühte suuremat tagasilööki Jugoslaavia presidendile Slobodan Milosevicile. 
    Viimane sai võimule 1987. aastal just tänu tollal Kosovost põgenenud serblastele, kelle kaebekirjad viisid kogu Kosovo ja Serbia kommunistidest juhtkonna väljavahetamiseni. 
    Eile tulid esimesed tõsisemad teated vastasseisust Serbia õigeusu kiriku ja Kosovo Vabastusarmee vahel. 
    Kosovo Vabastusarmee liikmed olevat võtnud oma kontrolli alla 15. sajandist pärit Devici kloostri, võttes vangi sealse preestri ja üheksa nunna ning röövides kloostri autod ja toidutagavarad. 
    Ortodoksi kirik on sõja algusest peale olnud häälestatud Milosevici vastu ja varem ei ole suuremaid kokkupõrkeid albaanlastega olnud. 
    Ortodoksi piiskop Artemije reageeris sellele teatele, põgenedes KFORi eskordis Prizrenist Pristinasse. 
    Sakslaste kohalolek Prizrenis ei andnud talle tema väitel piisavalt julgeolekutagatisi. 
    Saksa rahuvalvurid Prizrenis jõudsid eile siiski kokkuleppele vabastusarmeega, mille järgi viimase liikmed linnas relvi kanda ei tohi. 
    Pomm KFORile 
    Makedoonia pealinnas Skopjes plahvatas eile pomm KFORi kohaliku peakorteri ees. 
    Vigastatuid ei olnud, kuid väike pakiauto, mille all pomm peakorteri esises parklas kell kolm öösel kohaliku aja järgi plahvatas, hävis täielikult. 
    Pommipanijate kohta eile selgust ei olnud. 
    Makedoonia pealinnas on varemgi rünnatud NATOt ja sellega seotud institutsioone seoses nende aktsioonidega Kosovos. 
    Õhurünnakute alguspäevil jooksid mäletatavasti USA saatkonnale Skopjes tormi serbiameelsed meeleavaldajad, purustades esinduse aknad. 
    Jugoslaavia koosseisu kuuluv Tshernogooria ähvardas eile Serbiat omapoolse iseseisvusreferendumi korraldamisega, juhul kui liitriigi ülesehituses ei arvestata selle väiksema osapoole seisukohtadega. 
    G-8 hädas Venemaa ja Kosovo muredega 
    KADRI LIIK ERKKI BAHOVSKI 
    Eile alanud G-8 riikide tippkohtumisel Kölnis on põhiküsimusteks Balkani rekonstruktsioon ja eelmisel aastal alanud finantskriisi leevendamine. 
    Venemaa esindajana saabus eile pärastlõunal Kölni peaminister Sergei Stepashin. 
    Kahe esimese päeva jooksul osaleb ta kõigil kohtumistel, kuhu Venemaa on palutud; pühapäeva hommikul aga vahetab Stepashini välja president Boriss Jeltsin. 
    Jeltsini väljasõit Moskvast on planeeritud kella kuueks pühapäeva hommikul, Kölni lennujaamas peaks ta kohe kohtuma peaministriga, kes kannab talle ette seni räägitust. 
    Venemaa jaoks on sellel tippkohtumisel tähtsaimateks asjadeks uute IMFi krediitide kooskõlastamine ja Kosovo rahukaitsejõudude tuleviku suhtes kokku leppimine. 
    Lisaks võivad juhtivad tööstusriigid otsustada midagi selle kohta, kuidas suhtuda Venemaa vanadesse võlgadesse, mida pankroti äärel riik graafikukohaselt tagasi maksta ei suuda. 
    Algselt oli plaanitud, et president Jeltsin osaleb tippkohtumisel algusest lõpuni ise. 
    Tema asendamise peaminister Stepashiniga kahel esimesel päeval on osaliselt põhjustatud presidendi viletsast tervisest, aga analüütikute hinnangul samavõrra ka komplitseeritud suhetest lääneriikidega. 
    Jeltsinil, kes kuulutas, et Venemaa ei lepi vähemaga kui omaette kontrolltsooniga Kosovos, oleks eeldatavasti ebamugav esineda tippkohtumisel paluja rollis, küsides Venemaa jaoks uusi laene. 
    Nii saabub ta kohale alles siis, kui Stepashin on rahaasjades läbirääkimised lõpetanud. 
    Samuti arvatakse, et Jeltsini ja Clintoni pühapäevane kohtumine toob mingit laadi läbimurde Kosovo rahukaitsejõu küsimuses. 
    Läbirääkimismaraton tammus Soomes paigal 
    TARMO VIRKI Helsingi 
    Lilled jõudsid närtsida Helsingi presidendilossis laual, mis seati üles eile hommikul, et USA ja Venemaa võiksid lepingutele väärikalt alla kirjutada, aga lahenduseni eile õhtuks ei jõutud. 
    Õhtupoolikul teatasid NATO allikad Brüsselist, et Helsingis on saavutatud läbimurre ja peagi asutakse dokumente allkirjastama. 
    Nii siiski ei läinud, hetk hiljem astus Helsingis ajakirjanike ette USA kaitseministri pressiesindaja Kenneth Bacon ja teatas, et lepingut ei ole, läbirääkimistel on saavutatud edu ja osapooled on valmis jätkama ööni ja vajadusel ka kauem. 
    Maratonläbirääkimisteks ristitud, kolmandat päeva kestnud kaitse- ja välisministrite nõupidamine pidi olema läbi juba üleeile pärastlõunal. 
    Ainus lahtine küsimus, Vene vägede konkreetne roll - kas, ja kui, siis milline sektor neile Kosovos eraldatakse-, püsis laual ka kogu eilse päeva. 
    Helsingis istusid koos USA riigisekretär Madeleine Albright ja kaitseminister William Cohen, viimase Vene kolleeg Igor Sergejev ja Venemaa välisminister Igor Ivanov. 
    Konkreetsetest USA ettepanekutest infot avalikkusele ei antud. 
    Venemaa delegatsiooni liikmed teatasid küll uudisteagentuurile Interfax, et käsitletava ettepaneku kohaselt Vene väed osaleksid rahuvalveülesannetes Saksa, Briti ja Prantsuse ning võimalikult ka USA sektoris. 
    Lisaks annaks NATO venelastele oma vastutusala, kuid mitte sektorit. 
    Albright ja Cohen pidid saabuma eile pärastlõunal Brüsselisse, NATO kaitse- ja välisministrite kohtumisele. 
    Ameeriklaste puudumisel lükkus ka koosolek edasi. 
    Samuti lükkus ööpäeva võrra edasi Ivanovi üleeile pärastlõunaks planeeritud kõne Vene Riigiduumale. 
    Moskvasse ei jõudnud Ivanov ka eile. 
    Folkloorianalüütik sai Läti presidendiks 
    ARIS JANSONS Riia 
    Alates üleeile ööst võib Läti uhke olla esimese naispresidendi üle Ida-Euroopas, ehkki õhus vibreerib seoses vastse presidendi Vaira Vike-Freibergaga palju küsimusi ja skepsist. 
    Enim poleemikat tekitav küsimus on, kas presidendiks valitu, olles loobunud oma Kanada kodakondsusest vaid päev varem, suudab orienteeruda koduste probleemide rägastikus. 
    Üks tema eeldatavaid tugevusi, erapooletus, on sattumas kahtluse alla, sest televaatajate silme all juhatas presidendikandidaadi Vike-Freiberga parlamendisaali Läti sotsiaaldemokraatide liider. 
    Läti uus president ei oska vene keelt ja paljude üllatuseks pole ta seni oma viimastes avaldustes Venemaad üldse maininud. 
    Ma tahan anda presidendi positsioonile suurema prestiizhi, ütles Vike-Freiberga mõni minut pärast seda, kui parlamendisaadikute hääled olid loetud. 
    Kadu ennustustele 
    Vike-Freiberga kui potentsiaalse presidendikandidaadi nime hõikasid eelmisel talvel maha Teaduste Akadeemia liikmed Riias. 
    Pärast tupikusse jõudnud hääletust Seimis üleeile - milles viies voorus ei saanud ükski kandidaat vajalikku 51 häält - nõustusid Tautas partija (Rahvapartei) ja Tevzemei un Brivibai (Isamaa ja Vabaduse Eest) toetama sotsiaaldemokraatide esitatud 62-aastast parteitut psühholoogiaprofessorit teise ringi ühiskandidaadina. 
    Helilooja Raimonds Pauls, kes sai 33 häält Vaira Paegle 24 vastu viimases esimese ringi voorus, loobus järgmises ringis osalemast. 
    Latvijas cels (Läti Tee) teise ringi kandidaat, välisminister Valdis Birkavs 20 häälega ja Jauna partija (Uus Partei) kandidaat, finantsminister Ingrida Udre üheksa häälega jäid 53 häält saanud Vike-Freibergast tagapoole, kui hääled loeti kokku sisuliselt südaööl. 
    Vaatamata faktile, et üks hääletussedel avastati olevat teise ringi alguses hävitatud (see muutis selgusetuks, kas Vike-Freiberga poolt hääletas 50 või 51 saadikut), otsustasid Seimi juhtkond ja fraktsioonide liidrid lõplikku hääletust mitte järgmise esmaspäevani edasi lükata, vaid hääletada samal ööl uuesti. 
    Vaira Vike-Freiberga sündis 1937. aastal Riias, kuid juba lapsena põgenes ta sõjaaegsest Lätist, kui tema pere läks Saksamaale ning asus hiljem elama Põhja-Ameerikasse. 
    Vike-Freiberga on lõpetanud Toronto ülikooli psühholoogiaosakonna, töötanud Montreali ülikooli eksperimentaalpsühholoogia õppetoolis, uurides peamiselt suulist folkloori ja mentaliteeti. 
    Nõukogude perioodil teati teda vaid Läti intelligentsi hulgas tema väljapaistvate päikesele pühendatud rahvalaulude analüüside pärast. 
    Pärast 38 aastat Kanadas pöördus vastne president tagasi Lätisse alles eelmisel aastal ning sai direktoriks äsja asutatud Läti instituudis, mis oli mõeldud Läti reklaamimiseks välismaal. 
    Tema abikaasa on informaatikaprofessor Quebeci ülikoolis, tema tütar elab samuti seal, kuid presidendi poeg on Riias. 
    Omaenda kodumaal on Vike-Freiberga olnud kõige vähem tuntud isik, kes on seotud presidendikampaaniaga. 
    Teda on meedia kutsunud kas mustaks hobuseks või valgeks leheks. 
    Poliitilised mängud jätkuvad 
    Tavapäraselt kuningaid loova Latvijas cels (Läti Tee) liidrid peavad presidendivalimiste tulemust raskeks löögiks iseendale. 
    Nad ei seisnud energiliselt oma kandidaadi Anatolijs Gorbunovsi taga, kes kaotas esimese ringi neljanda vooru, sest olid hoidnud Valdis Birkavsi kui kindlamat mängurit viimaseks võistluseks. 
    Muide, saadikud Linards Mucins ja Karlis Leiskalns üritavad praegu energiliselt seada küsimuse alla, kas Vike-Freiberga Kanada kodakondsus on lõppenud toimimast. 
    Nad kavatsevad leida ja tõestada mitmeid rikkumisi Guntis Ulmanise ametiaja lõpuks 8. juulil, et mitte lasta Vike-Freibergal saada tema järeltulijaks. 
    Koka kui ahela üks lüli 
    ERKKI BAHOVSKI 
    Belgiast alguse saanud Coca-Cola skandaal on vaid üks lüli Euroopa Liidu toiduskandaalide ahelas ja järjekordne näide ühenduse segasest kaubanduspoliitikast. 
    Ajal, mil Maailma Kaubandusorganisatsioon kehtestab Euroopa Liidu vastu sanktsioone, sest too ei lase oma turule USA ja Kanada hormoonidega töödeldud liha, on puhkenud linnuliha ja Coca-Cola skandaal küll viimane, mida liit tahta võis. 
    Ei saa olla ise puhtuse eest võitlejate esirinnas, kui kodulävi räpane. 
    Linnuliha ja kokakoola on seni siiski vaid kääbused, võrreldes hullu lehma skandaaliga 1996. aastal. 
    1996. aastal ähvardas seiskuda kogu Euroopa Liidu töö ning seega olid ohus ka igasugused laienemisküsimused. 
    Sääraste skandaalide esilekerkimine peaks siiski Eesti tootjale selgeks tegema, kui tähtis on igasuguste ohutusnõuete ja eurodirektiivide järgimine. 
    Vene turu ärakukkumine eelmisel aastal Eesti tootjaid just eriti ei rõõmustanud. 
    Kujutatagu nüüd ette, et Eesti satub Euroopa Liidus olles mingi toiduskandaali keskmesse ja mingi toode keelatakse lihtsalt ära. 
    Siis ei oleks tegemist mingi kohaliku juhtumiga, kus lapsed haigestusid salmonelloosi. 
    Asi pandaks kohe suure kella külge ja see hakkaks veerema kui lumepall. 
    Coca-Cola joogid korjati juba ära mitmelt laevalt, asja uurib näiteks Läti jne. 
    Eestigi teeb siinmail lõpu Coca-Cola purkidele. 
    Belgia aga on Coca-Colale just magus suutäis turul, sest belglased tarbivad kokat prantslastest rohkem. 
    Samas on muidugi selge, et skandaalid on pannud inimesi üht või teist toodet tähelepanelikumalt jälgima, kuid tervikpilti näiteks Euroopa Liidus toodetavatest toiduainetest on küll raske saada. 
    Igapäevased reklaamid kõnelevad ju eluea pikendamisest või reie ümbermõõdu vähendamisest, ent vaevalt tõstetakse sellega tavakodaniku teadlikkust toiduainete valikul supermarketisse sisenemisel. 
    Jah, me teame tänu skandaalidele nüüd midagi Coca-Colast, Belgia linnulihast ja Briti veiselihast, kuid mida me teame näiteks Pepsist, Hollandi juustust ja Baieri õllest. 
    Võibolla öeldakse kümne aasta pärast, et sorry, aga need asjad on teie tervisele väga-väga kahjulikud. 
    Suitsetamist peeti esialgu ju suisa tervendavaks, nüüd aga ehivad sigaretipakke hoiatused. 
    Keemia kasutamine toiduainetes ja hiljutised skandaalid tekitavad mõtte, et varsti peavad tavakodanikud olema nagu profisportlased, kes pidevalt jälgivad, et keelatud ained nende toidulauale ei satuks. 
    Sportlastele on koostatud vastav nimekiri, ent kust leida säärane terviknimekiri tavakodanike tarbeks. 
    USAs võit relvade müüjatele 
    HEIKI SUURKASK 
    Hoolimata Senatis läbi läinud karmidest piirangutest relvamüüjatele, otsustas Esindajatekoda häältega 218 poolt ja 211 vastu siiski viimastele järele anda ja Senati piiranguid alandada. 
    Eelnõu poolt hääletas 173 vabariiklast ja 45 demokraati, samas kui president Bill Clintoni partei - Demokraatliku Partei - enamus otsustas jääda opositsiooni. 
    47 mõõdukamat vabariiklast ja üks sõltumatu rahvaesindaja otsustasid liituda presidendi leeriga. 
    Kaotus presidendile 
    President Clinton vastas küsimusele, kas Rahvuslik Vintpüssi Assotsiatsioon (NRA) võitis teda: Jah, seda nad tegid. 
    President täiendas: See hääletus oli NRA-le suur võit, kuid suur kaotus meie laste ohutusele. 
    Eelnõu, mis Senatist Esindajatekotta saabus, nägi ette, et juhul kui võimuesindajatel tekib kahtlusi, peab relvamüüja ootama 72 tundi, enne kui relva ostjale üle võib anda. 
    Esindajatekojas ei antud ostja tausta selgitamiseks aega rohkem kui 24 tundi. 
    Algatus seaduse pehmendamiseks tuli seejuures just demokraatide ridadest, Michigani osariigist valitud John Dingellilt, kes on üks vanemaid demokraatidest rahvaasemikke. 
    Relvakandjate lobby 
    NRA on uudisteagentuuri AP kinnitusel mõjukaim lobby -organisatsioon USAs, mis püüab kaitsta inimeste konstitutsioonilist õigust relvi kanda. 
    Teisel poolel on olnud lapsevanemad, kes reaktsioonina süvenevale koolivägivallale on hakanud nõudma relvakandmise piiramist. 
    Viimaste tulistamiste tulemusel asus ka president Clinton nende poolele. 
    Taas kord on USA Kongress kinnitanud: Me ei hooli sellest, mis on vajalik meie laste kaitsmiseks. Me ei julge kedagi NRAs vihale ajada., väitis president Clinton. 
    Dingell siiski kinnitas, et esialgne eelnõu oleks andnud valitsusele liiga suure õiguse relvamüüjate eraellu sekkumiseks. 
    Arvamus 
    Poliitilised võidujooksjad alustasid 
    Kommunaalvalimistel võidavad sotsiaalerakonnad 
    JAANO-MARTIN OTS analüütik 
    Eelarveöö Riigikogus, Tallinna Keskturu keeruline müügimüsteerium, ootamatud sooduspakkumised linnade kommunaalteenuste hinnapoliitikas, suur kiirlaen pealinna tänavate remondiks ning mitmed muudki arusaamatud arengud võib tegelikult ühise nimetaja alla viia. 
    Valimisvõitlus on vargsi alanud ning erinevalt tavalistest sportlastest püüavad poliitilised võidujooksjad stardist salaja, enne teisi minema saada. 
    Ehkki enne päris valimiskampaania vallapääsemist jahutab vaiksevõitu suvepuhkus kired veel korraks maha, võib juba näha olevate märkide alusel teha oletusi oktoobrikuiste valimiste võimalike tulemuste kohta. 
    Võidavad vasakpoolsed 
    Kõige üldsõnalisemalt võib kommunaalvalimistel edu ennustada sotsiaalerakondadele. 
    Maailma ja kohaliku majanduse madalseisu mõju ning ebaselged arengud Eesti sise- ja välispoliitikas on inimeste optimismi oluliselt vähendanud ning toonud ootamatu teravusega teadvusesse iseolemise teise poole: ise vastutamise ning suure riski rikaste ning ilusate ringist hoopiski välja jääda. 
    Omapäi olles on oht elu rataste vahele sattuda liiga suur, nii võidavad sotsiaalseid tagatisi ning riskivaba äraelamist lubavad erakonnad oma poolehoidjateks põhiosa inimestest, kes end kuidagimoodi raskustes arvavad olevat. 
    Selliseid inimesi on aga väga palju ning erinevalt rikastest ja ilusatest jõuavad nad enamasti valimispäeval ka valimisjaoskondadesse sedeleid täitma. 
    Need on inimesed, kes on hakanud arvama, et tegelikult tahtnuks nad ikkagi hoopis teistsugust oma riiki. 
    Oodatud on lubadused kõikvõimalike toetuste, abirahade, pensionide ning kingituste suurendamise ning hindade sunniviisilise langetamise kohta. 
    Populaarsust kogub astmelise tulumaksu taga aimatav robinhoodlik põhimõte võtame rikastelt ja jagame vaestele. 
    Kas ja kui palju neist skandinaavia muinasjutumaad meenutavatest lubadustest ka tegelikult teostatavad on, on juba iseküsimus. 
    Ning vastus sellele küsimusele ei jõua enamiku valijate teadmisesse kahjuks ka mitte pärast valimisi. 
    Soov muinasjutte uskuda on tõsiasjadele silma vaatamiseks liiga suur ja suurem osa häältest antakse ära mitte praktiliste, vaid emotsionaalsete argumentide alusel. 
    Tegelikkus aga saab tõenäoliselt olema ikkagi teistsugune - oleme veel liiga sügavalt majanduskriisi mõju all ning vapustuste viimased tagasilöögid on veel tulemata. 
    Saudi Araabia elatab oma rahvast naftaga, Norral on Põhjameres lisaks puurtornidele ka kala, meil aga pole võimalik inimesi isegi Moskva linnapea laadis erakorraliste abinõudega toetada. 
    Peame oma elektri, soojuse, vee ja prügiveo ikka ise kinni maksma. 
    Riigieelarvesse pole parimagi tahtmise juures võimalik tekitada rida võetud rikastelt, valimislubaduste täitmiseks vaestele, pole meil ju neid rikkaidki. 
    Nii olemegi olukorras, kus meeldivate muudatuste lubamine tähendab bluffimist. 
    Savisaar ja Tarand 
    Eesti erakondade brand 'e võrreldes võib näha, et kõige selgemini on sotsiaalne suund välja kujundatud Keskerakonnal, hea võimalus samal laineharjal sõita on ka Mõõdukatel. 
    Soovi valijate vasakmeelsusele omapoolsete lubadustega vastata võis talvise Riigikogu valimiste kampaania käigus märgata ka teiste erakondade esinemistes. 
    Isamaaliidul ning Reformierakonnal pole selles valdkonnas oma põhimõtteid rikkumata väga kaugele võimalik minna, sest valijaskonna vasakootustega kompromisse tehes riskivad parempoolsed erakonnad oma põhitoetajate usaldusega. 
    Rahvusliku põllumajanduse kaitsmise sildi all esindab maarahva huvi rohkem toetusi saada ka EME, kuid kuna EME-l puudub populaarne poliitika linnades elavate toetustejanuste maarahva sõprade tarbeks, kaotab see partei tõenäoliselt olulise osa pooldajatest oma uuele liitlasele Keskerakonnale või praegu parempoolsetega koalitsioonis olevatele Mõõdukatele. 
    Ühtne vene valimisnimekiri, mida vene erakondade ja organisatsioonide põhjal kokku püütakse panna, võib samuti sotsiaalküsimusi väga põhjalikult käsitleda. 
    Kuid et ühtse vene valimisnimekirja tegemise mõte on kõigepealt häälte püüdmine rahvuse järgi, saab sotsiaaltemaatika seal siiski vaid tähtsuselt teiseks lubaduseks tõusta. 
    Nime poolest peamine vähekindlustatud kodanike huvide eest võitleja, Pensionäride ja Perede Liit aga on koostöös Koonderakonnaga suutnud oma sõnumi nii segaseks muuta, et väga tõsise kampaaniata kaotab see partei samuti suurema osa oma toetajatest Keskerakonnale ja Mõõdukatele. 
    Savisaare ja Tarandi erakonnad on tõenäoliselt ka järgmiste valimiste võimsaimad häältekogujad. 
    Kas edukad häältevõtjad saavad kohalikes volikogudes ka koalitsioonide moodustamisel kaasa rääkida, on Riigikogu vaadates jälle omaette küsimus. 
    Vasakpoolsete vaadete võimuletulek Tallinnas, Tartus või mujal Eestimaa linnades ja valdades aga ei tähenda ilusate lubaduste automaatset täitumist. 
    Kuni suvi on ilus, tunduvad ka uskumatuimad valimiseelsed lubadused soojendavatena, vilu sügis ja külm talv aga ei jää saabumata ning tuletavad meelde, et oma sooja peame ikkagi ise kinni maksma. 
    Ehitame Saaremaale süvasadama 
    Eesti vajab uut regionaalpoliitikat 
    TOIVO ASMER regionaalminister 
    Tänaseks on 1992. aastast alates riigi poolt finantseeritud ümmarguselt 2600 projekti. 
    See arv on äratanud suurt hämmastust paljudes välisriikide regionaalpoliitika ekspertides. 
    Veel suurem üllatus on neid tabanud, kui nad on kuulnud, et paljude projektide maksumus on keskeltläbi ainult paarkümmend tuhat krooni. 
    Niiviisi on kaheksa aasta jooksul kulutatud paarsada miljonit krooni. 
    Absoluutses enamuses piirkondades ei ole toimunud arengut, mis oleks õigustanud nende vahendite kulutamist. 
    Edaspidi peaks olema eesmärk selliste projektide finantseerimine, mis tegelikkuses looksid inimestele võimalusi ilma riigi abita toime tulla. 
    Vastasel juhul ei ole tegemist mitte regionaalpoliitika, vaid halvasti planeeritud sotsiaalabiga. 
    Ka Euroopa Liidu (EL) eksperdid on arvanud, et ELi kaasfinantseerimise saamiseks on vaja koondada tähelepanu väiksemale arvule perspektiivsetele arengusuundadele. 
    Alles siis, kui Eesti regionaalpoliitika raames hakatakse finantseerima suurprojekte, mis reaalselt muudavad abivajavate regioonide olukorda nii ettevõtluse, infrastruktuuri kui tööhõive osas, alles siis saame rääkida regionaalpoliitika efektiivsusest. 
    Selliste projektide leidmiseks on ennekõike vaja julget mõtlemist. 
    Kui president Lennart Merile tutvustati Saaremaa süvasadama projekti, siis sai meie globaalse mõtlemisega riigipeale kohe selgeks, et tegemist on väärt projektiga. 
    Miks peaksid reisilaevad Stockholmist ainult Gotlandile käima, kui turistidel on võimalik külastada ka Saaremaad, kus juba praegu on välja ehitatud korralik turistide teenindamise võrk. 
    Turismi areng annaks olulise tõuke kogu Saaremaa majanduskeskkonnale. 
    Igati perspektiivikas on ka Haanja turismikeskuse rajamise idee. 
    Otepää on juba praegu talvel ülekoormatud, nii et konkureeriva keskuse teke tuleks kasuks ka teistele peale haanjalaste. 
    Alternatiivsed võimalused 
    Ministrina on mulle muret teinud asjaolu, kui aeglaselt võtavad meie inimesed omaks uusi ideid. 
    Soome suursaadik Pekka Oinonen rääkis hiljuti, et kui Soome astus Euroopa Liitu, uurisid sealsed maamehed esimese asjana välja selle, mida võib EL toetada. 
    Ning panid käima linatootmise. 
    Loomulikult peab Eesti tulevikus säilitama parajal tasemel piima- ja lihatootmise, et mitte hakata ELi astudes Portugali põllumehele peale maksma. 
    Kuid valmis peab olema ka selleks, et paljud traditsioonilised põllumajanduspiirkonnad tuleb restruktureerida. 
    Eestil pole vaja hakata siin jalgratast leiutama, tuleks õppida meie ELi astunud lähinaabritelt. 
    Põlvas toimunud kohtumine kuue maakonna põllumajandustootjate esindajatega kinnitas minu veendumust, et olulise panuse seni põllumajanduskesksete maakondade arengusse peab tulevikus andma ka selliste alternatiivsete tegevusalade arendamine nagu turism ja teenindus. 
    Põhiprobleem on, et uue, alternatiivse tootmise rajamine nõuab investeeringuid. 
    Riigi abi selleks on aga olnud vähem kui tagasihoidlik. 
    Mis oleks Eesti täna, kui Siim Kallas ei oleks rahareformi ajal astunud välja nii välisekspertide kui sisemaiste kriitikute vastu, kes soovitasid mitte kehtestada valuutakomiteed? 
    Kui Mart Laar oleks jäänud kuulama neid ametnikke, kes väitsid, et proportsionaalse tulumaksu kehtestamine ei ole Eestis võimalik, siis millisest säravast tähest, kui kasutada Financial Timesi väljendit Eesti kohta, me võiksime praegu rääkida. 
    Isegi hetkeraskustes Eesti on praegu paremas olukorras kui kõik teised NLi lagunemisel tekkinud riigid. 
    Mis edasi? 
    Valitsuse esimese saja päeva jooksul olen külastanud enamikku Eesti maakondadest. 
    See on võimaldanud oma silmaga näha, millised on Eesti ebaühtlase arengu kitsaskohad, ja pidada kohapeal aru, kuidas probleeme lahendada. 
    Praegu töötame välja uut regionaalarengu strateegiat, mis valmib koostöös maavanemate, Riigikogu liikmete, omavalitsusjuhtidega, seega - mitte ainult spetsialistide kitsas ringis. 
    Selle alusel koostatakse ka Eesti riikliku arengukava regionaalarengut käsitleva osa projekt. 
    Oleme otsustavalt muutnud Eesti Regionaalarengu Sihtasutuse tööd. 
    Läbi on vaadatud suurem osa seniseid regionaalarengu programme ning analüüsitud nende tõhusust, et leida selle kaudu teid nende juhtimise parandamiseks. 
    Selgitamaks, kuivõrd efektiivselt töötavad regionaalpoliitilised laenud, olen tutvunud mitme nende laenude abil rajatud ettevõttega. 
    Sihiks on toetada senisest enam ettevõtluse, infrastruktuuri arendamise ja tööjõu koolitusega seotud projekte. 
    Kui läheb läbi Laari-Kallase plaan muuta meie arvukad sihtasutused ja fondid üheks löögirusikaks, siis on lootust, et rahaliste vahendite pihustumine lootusetute väikeprojektide vahel lõpeb. 
    Ilmselt tekivad siis ka teised perspektiivid vahendite leidmisel maapiirkondade ümberkujundamiseks. 
    Kohe on algamas ka vabariigi valitsuse ja omavalitsuste koostöökogu läbirääkimised 2000. aasta eelarve üle. 
    Kavas on muuta läbirääkimiste traditsioonilist korda, et saaks rohkem arvestada omavalitsuste ettepanekuid. 
    Valitsuse esimesed sada päeva on regionaalministrile näidanud, et virisemine ja minnalaskmismeeleolud ei ole meil levinud. 
    See on rohkem praeguste opositsioonipoliitikute rida. 
    Magistritee 
    Magistriõppesse võetakse omasid 
    RAIN EENSAAR 
    TÜ avaliku halduse osakonna vilistlane 
    Tartu Ülikool immatrikuleerib igal aastal soovijaid magistriõppesse. 
    Arvatavasti on enamikus osakondadest tavaks järgida Tartu Ülikoolis ametlikult kehtestatud reegleid. 
    Avaliku halduse osakond nii ei tee. 
    Paradoksaalsel kombel on selleks osakond, millega seotud inimesed õpetavad ja õpivad avatust, läbipaistvust ning on väga kärmed kritiseerima vastupidist. 
    Ma ei sea kahtluse alla selle osakonna võimekust anda kvaliteetset õpet. 
    Vastupidi! 
    Olen veendunud, et Tartu Ülikooli avaliku halduse (ja sotsiaaltöö) osakond pakub väga head haridust ning seal on kindlasti suurepärased võimalused teaduskraadi omandamiseks. 
    Samas tekitab ärevust magistriõppesse kandideerijate seast valiku tegemine. 
    Tartu Ülikool on kehtestanud magistriõppesse vastuvõtmisel ühtsed reeglid nii tähtaegade kui ka valikupõhimõtete osas, avaliku halduse osakond on aga otsustanud, et nende kohta eelnev ei kehti - nemad kehtestasid oma tähtaja ja põhimõtted. 
    Millised on siis valiku kriteeriumid? 
    Järgnev on väljavõte Tartu Ülikooli 1999. a. magistri- ja doktoriõppe vastuvõtueeskirjast (kinnitatud TÜ nõukogus 26.03.1999). 
    Esitatavad dokumendid: 1) vormikohane avaldus-ankeet 
    2) eelmise õppeastme diplomi ja akadeemilise õiendi koopia 
    Dokumente võetakse vastu alates 3. maist kuni 21. juunini 1999. a. 
    Magistriõppesse kandideerimisel arvestatakse eelmise õppeastme tulemusi (akadeemiline õiend, lõputöö) ning eeldusi teadustööks, kutsekraadi andva eriala puhul töökogemust. 
    Avaliku halduse erialale kandideerijatele korraldatakse vestlus, mille aeg ja koht teatatakse kandideerijatele dokumentide sisseandmisel. 
    Avaliku halduse osakond viljeleb osaliselt erinevat selekteerimisviisi. 
    Avaliku halduse osakonna kodulehekülje kohaselt toimub enne 10. juunit (varasema info põhjal dokumentide vastuvõtmise lõpp) dokumendid esitanutele intervjuu 16. juunil, teistele korraldatakse intervjuu vastavalt avalduste laekumisele ning lõplik otsus tehakse teatavaks pärast 21. juunit. 
    Tänaseks on selgunud, et avaldusi võib siiski esitada 21. juunini ja lõplik (?) otsus tehakse teatavaks pärast 21. juunit. 
    Iga inimene saab kindlasti aru, et kui tehakse lõplik otsus, siis on tehtud ka eelotsus. 
    Kuna otsus tehakse teatavaks pärast 21. juunit, siis on ilmselt otsus tehtud enne 21. juunit, kuigi siis saab veel esitada dokumente. 
    Kahjuks pole teada, mis mõjutab eelotsuse kujunemist lõplikuks otsuseks. 
    Selline protseduur eeldab, et lõplik otsus tehakse siiski 16. juunil ning hilisemad avaldused jäävad sahtlisse. 
    Arvatavasti tingib lubatust varasema kohtade jagamise otsustajate soov Tartust lahkuda. 
    Kahtlemata mõistetav, miks peakski ülikooli bürokraatlik asjaajamine takistama inimeste isiklikke plaane. 
    Ilmselt määravamaks kui kõik eelnev saab magistrandikandidaadi potentsiaalse juhendaja olemasolu. 
    Sest lõpliku otsuse teeb osakonna nõukogu, kuhu kuulub kolm juhendajat. 
    Võimalikke juhendajaid ongi avaliku halduse osakonnas vaid 3+1. 
    Neil kõigil on kindel südamelähedane teema. 
    Lihtne arvutus näitab, et igale neist langeb 1-2 inimese juhendamise koormus. 
    Juhendajad on targad ja head. 
    Isegi nii head, et ei talu potentsiaalse juhendatava võimalikku kõrvalejätmist. 
    Seega on valik tehtud hetkest, mil need 3+1 on andnud nõusoleku hakata potentsiaalseks juhendajaks. 
    Seejärel algab läbirääkimine 3+1 vahel. 
    Kelle tulevane on parem - kes saab kaks, kes ühe. 
    Protseduur meenutab vägisi limiteeritud liikmeskonnaga klubisse astumist, kuigi on teada, et tegemist on Tartu Ülikooliga. 
    Kirjeldatud valikuviis tugineb osaliselt põhimõttele kes ees, see mees/naine, mitte kes parem. 
    Sisuliselt kõrvaldatakse konkursilt õpihimulised inimesed, kes pole n-ö osakonna sõbrad. 
    Mida teha? 
    Jääb üle vaid loota, et asjaga seotud inimesed mõtlevad ja analüüsivad kujunenud olukorda ning teevad sellest järgmisteks aastateks omad järeldused. 
    Kirjad 
    Päevakiri Vastutustundetu vaenuavaldus 
    JÜRGEN LIGI 
    Riigikogu liige, Reformierakond 
    Ehkki tavaliselt olen lugejakirjade vormis vaidlustest hoidunud, pean Villu Reiljani vaenuavaldusele (PM, 15. juuni) ameti tõttu vastama. 
    Esiteks, keskkonnakasutusest laekuva raha kasutamise seaduse eelnõu algatus pärineb valitsuselt, põhjuseks selles vallas toimunud ja jätkuvad kuritarvitused. 
    Et süsteem on osutunud korrumpeerivaks, otsustati seda muuta. 
    Et eksminister Reiljan on pidanud sel teemal pikka avalikku sõda ilma sisulisi argumente esitamata, süveneb kahtlus, et tal on mängus isiklikud huvid. 
    Teiseks, Hüvitusfondi nõukogu praeguse esimehena alates aprillist 1998 pean selgitama torkeid fondi aadressil. 
    Vaid sõnade kõlalise sarnasuse tõttu seostab Reiljan Keskkonnafondi teemat Hüvitusfondi mulluse kahjumi looga. 
    Paraku on Hüvitusfond olemuselt kasumit taotlev institutsioon. 
    Ta peab võtma riske, mille tulemus võib olla kahjum. 
    Keskkonnafond on aga riiklik organisatsioon, sisuliselt eelarveline asutus, mis riskida ei tohiks. 
    Villu Reiljan pole muide avalikkusele veel seletanud, miks tema ja ta alluvad saatsid börsile eelarveraha ja on osa sellest kaotsi lasknud. 
    Hüvitusfondi 1998. aasta suurte kahjumite põhjus oli riskide alahindamine eeskätt aastatel 1995-1997. 
    Hüvitusfond sattus sarnaselt pankade ja investeerimisfondidega kahjumisse peamiselt börsitehingute tulemusel. 
    Riskide hindamine ja väärtpaberiinvesteeringud olid seaduse järgi otseselt juhatuse pädevuses. 
    Siiski tuleb häbiga tunnistada, et fondi nõukogu, kuhu kuulun 1996. aasta keskpaigast, ei sekkunud õigel ajal. 
    Aga vigadest on õpitud. 
    Alates 1998. aasta aprillist on Hüvitusfond kandnud maha vanad kahjud (siit ka kahjuminumbrid), muutnud investeerimisstrateegiat, käivitanud kulude kokkuhoiu, vabastanud juhatuse ja võtnud ametisse uue, juurutanud sisekontrolli ja uued siseregulatsioonid ning vahetanud suures osas välja personali. 
    Villu Reiljan teab, et enne vilja koristamist tuleb see külvata ning mitu kuud oodata. 
    Hüvitusfond on seda teinud ning 1999. aastal ollakse korralikus kasumis. 
    Näib, et oleme suutnud maha pesta ka osa minevikuhäbist, sest meie obligatsioonid on turul jälle hinnas. 
    Isikliku vaenu tõttu mineviku üleskütmine on Reiljani poolt vastutustundetu, sest see käib mitte minu, vaid obligatsiooniomanike ja riigi huvide vastu. 
    Lõpetuseks Villu Reiljani avalikust imestamisest ühe vastuse üle Riigikogus. 
    On nimelt nii, et rumalatele ja retoorilistele küsimustele on mul kombeks mitte üritada sisuliselt vastata. 
    Nii nagu vend Villule vastasin otse vastupidi tema küsimuse absurdsuse pärast, vastasin samas järgmisena vend Jannole ainult tänan, sest pannes kogu oma energia sõnade õelusele, unustas ta vormistada need küsimusena. 
    Küüniline hoolimatus 
    PRIIDU BEIER kirjanik 
    Eestisse on tänavu jaanuarist Belgiast sisse toodud 400 tonni sealset sealiha, mille ohtliku dioksiiniga saastatuse kindlakstegemiseks pole valitsusel võimalik eraldada miljonit krooni. 
    Valitsusel pole võimalik seda liha ka lihtsalt müügilt kõrvaldada, nagu teevad teised Euroopa riigid, sest teda ei huvita rahva tervis, vaid hulgimüügifirmade võimalikud kahjumid. 
    Juhib ju põllumajandusministeeriumi hulgimüügifirmast sinna edutatud mees. 
    Mis siis veel rääkida välismaiste puu- ja juurviljade regulaarsest kontrollist - küll läheb vaesele ja leplikule eestlasele ka nitraadisisalduse norme ületav vähkitekitav toidukaup sisse. 
    Võibolla tasuks meie nooruslikult uljal valitsusel kaaluda hoopis Belgias verevähki põhjustanud kokakoola sisseostmist ja eestlaste peal katsetamist. 
    Kui paar tükki peakski haigeks jääma ja ära surema, siis kõigiga seda ikka ei juhtu. 
    Kasumid sellest uljast äriideest oleksid aga fantastilised. 
    Täis kõht tuimastab mõtlemist 
    T. AULI Tallinn 
    Lauri Vahtre väidab oma kirjas Hobuse unenägu ja Edgari unistus (PM, 11. juuni), et Edgar Savisaar ei armasta Eesti riiki ja et Eesti iseseisvumine tuli mõningatele liiga vara. 
    Tundub küll, et mõningatele isamaalastele tuli see liiga vara. 
    Vaenlast enam ei ole ja bolshevismist, sovjetismist, Leninist jms omandatud teadmistega, mida ajaloolastele TRÜs õpetati, pole nagu midagi peale hakata. 
    Ainus võimalus ennast eksponeerida on tembeldada Savisaar esibolshevikuks ja Keskerakond vasakjõuks - nõnda saab jälle tuld anda. 
    Ma ei taha küll rääkida rahva nimel (nagu teevad seda enamik kolmikliitlasi hea sovjetiaegse kombe kohaselt), kuid lugedes Vahtre kirjutist, tulin mõttele, et tegelikult ei armasta ka mina Eesti riiki, isegi praegust mitte. 
    Sest ka praegune riik on mõeldud eelkõige oma juhtidele, mitte eesti rahvale. 
    Ma armastan oma rahvast. 
    Paraku on riigipirukas magus ja süües kasvab isu. 
    Ja teadagi, et täis kõht tuimastab mõtlemist. 
    Mind hämmastab, et isamaalastest ajaloolased tunnevad ja mäletavad NLKP ajalugu, otsitud paralleele partei ajaloost puistatakse nagu varrukast. 
    Millegipärast ei taheta aga üldse meenutada Pätsi valitsuse aegu. 
    Tegelikult annaks sealt ju nii mõndagi endale eeskujuks seada. 
    1919. aastal, kui Vabadussõda veel käis, võeti vastu maareform. 
    Eesti rahvale anti maad, mida sai 60 aasta jooksul välja osta. 
    Tol ajal ei jagatud toetusi nagu almust, vaid anti võimalus tegutseda. 
    Ja majandus edenes väga kiiresti. 
    Enne Teist maailmasõda tekkis maal isegi tööjõupuudus. 
    Kas pole see kardinaalselt vastupidine praegusele olukorrale? 
    Isamaaliit jätkab innukalt püha üritusega likvideerida talurahvaklass. 
    Mis bolshevikel pooleli jäi, viiakse praegu edukalt lõpule. 
    Juhtkiri ja karikatuur 
    Juhtkiri Erakorralisuse ootel 
    Riigikogu hakkab taas säästueelarvet arutama 
    Erinev aeg toob poliitikasse erinevaid sõnu. 
    Mitte kaua aega tagasi olid moesõnadeks stagnatsioon ja perestroika, veidi hiljem laulev revolutsioon, seejärel püüti aga rahvast harjutada mõistetega opositsioon ja koalitsioon. 
    Viimaste nädalate meelissõnaks on kujunenud obstruktsioon - maakeeli sihilik töötakistus. 
    Kui poleks Keskerakonda ning vendi Reiljaneid & Co-d koos poole tuhande parandusega ning lõputute kümneminutiliste vaheaegadega, oleks säästueelarve Riigikogus vastu võetud ning riigikogulased sellest nädalast tööst priid. 
    Säästueelarve ei saa sügist oodata ja nii tulebki 101 naisel-mehel täna taas Toompea tee jalge alla võtta. 
    Eelnevatest nädalatest on algav koalitsioonile lihtsam - tagataskus on trump, mille saab vajaduse korral opositsiooni juhile Edgar Savisaarele nina alla visata. 
    Säästueelarve vastuvõtmise sidumine usaldushääletusega pakub väljapääsu möödunud nädalatel tekkinud patiseisust ja lõpetab mõttetud ööistungid. 
    Siiski ei kiirusta peaminister Mart Laar erakorralisel istungjärgul erakorralist kaarti kasutama. 
    Valitsuskoalitsioon teab, et kord juba pudelist välja lastud dzhinni on raske sinna tagasi ajada ehk teisisõnu - kes kasutab usaldushääletust riigieelarve arutamisel, loob pretsedendi tulevikuks. 
    Usaldushääletuse läbiviimine sõltub opositsioonist. 
    Kui too parandusettepanekutest loobub, ei seo valitsus säästueelarve vastuvõtmist usaldushääletusega, otsustab tandem Edgar Savisaar-Villu Reiljan jätkata lõputute vaheaegadega ööistungite traditsiooni, tuleb usaldushääletus läbi teha. 
    Lahingu on Savisaar juba kaotanud, sest säästueelarve võetakse vastu igal juhul. 
    Tema jaoks on nüüd tähtis, kuidas taanduda nii, et Keskerakond sellest kõige suuremat kasu võidaks ning vastane võimalikult suurt kahju kannaks. 
    Usaldushääletus oleks üks kindel kahjutegemise koht - see annaks võimaluse ka aastate möödumisel praegustest koalitsioonierakondadest kui teerullijatest rääkida. 
    Pealegi tuleb sügisesteks kohalike omavalitsuste volikogude valimisteks Keskerakonna faalanks juba varakult võitlusvalmidusse seada. 
    Nii ei jäägi peaminister Mart Laaril oma meeskonnaga täna midagi muud üle kui oodata. 
    Nende taktika sõltub Savisaare strateegiast. 
    Aga ükskõik, mida opositsiooni juht ka välja ei mõtleks, säästueelarve tuleb vastu võtta niikuinii. 
    Repliik Näljanäpu tervislik maitse 
    ARGO IDEON 
    Kui uskuda kõike, mida viimane nädal on söögi-joogi kohta kõrvu toonud, tuleb teha järeldus, et kõige mõistlikum on toitumisest üldse loobuda. 
    Kuidas sel viisil ellu jääda, pole kahjuks veel keegi kirjeldanud. 
    Alguseks liha. 
    See võib pärineda Belgiast ja on dioksiinimürgine, seega tarbimine välistatud. 
    Veel hullem on ju vorst - eks tõesta, kes teab, mis seal sees peitub. 
    Coca-Colas ja Fantas varitseb kuri pestitsiid, nii et karastusjoogid tuleb heaga kesk kuuma suve kraanikaussi kallata. 
    Kurkides ja tomatites haarab kõrist vähki tekitavate nitraatide pitsitus. 
    Kartul pärineb Poolast ja kõlbab pimedas toas taskulambi eest. 
    Ning kodumaist kartulisaaki tänavu nagunii loota ei maksa - selle eest hoolitseb juba kartulimardikas, mida Põlvamaal leiti. 
    Kõik see tuletab meelde ühes multifilmis nähtud koletist, kes elutseb külmutuskapis makaronipurgist vasakut kätt. 
    Sa tatsad pahaaimamatult kööki, avad kapiukse...ja brrrr! 
    Kui nüüd veidi vähem küüniline olla: igaüks tarvitagu lihtsalt veidi oma tervet mõistust, siis saab isegi süües ellu jääda. 
    Kultuur 
    Yesterday Soosaare Nokiaks 
    Pärnus võistlesid Yesterday -laulu tõlgendajad 
    IMMO MIHKELSON 
    Pool tundi enne päikesetõusu oli Rein Rannap rõõmus, kuid mitte õnnelik. 
    Seda nägid kõik, kes Pärnu Moodsa Kunsti Muuseumi hoovis olid kannatlikult jälginud neljatunnist Yesterday-maratoni. 
    Zhürii otsuse kohaselt jäi Rannapi visioon Paul McCartney haljast viisist lahjemaks kui leedu lauljatari Neda Malunaviciute esitus. 
    Rannap sai preemiaks tuhat krooni, võitja aga viis tuhat dollarit. 
    Raha rahaks, kuid peaauhinnaga kaasnev tunnustus olnuks väärt rohkemgi kui mitme nulliga tshekk. 
    Kõige pikema suveöö muusikaüritusele eelnenud reklaamikära andis lootust, et võitjaesitus kogub järgneva aasta jooksul meedias veel rohkem tähelepanu kui mulluse Summertime-konkursi oma. 
    Juulis taas mööda Eestit kontserteeriv Rannap oli vaeva näinud hoopis rohkem kui enamik teisi osalejaid. 
    Ta ei mänginud vabavalikulist lisapala, vaid keskendus oma mahukale Yesterday -kompositsioonile. 
    Tundus isegi, nagu tahtnuks pianist pakkuda kenasti raamistatud ja igaühele-midagi laadis mosaiikpilti, mille iga ruutsentimeeter kujutas üht ja sama erineva värvigamma ja stilistikaga stoorit. 
    Uusaeglikule voogamisele järgnesid labajala-Yesterday, peenekoeline hiina atmosfäär, boogie, Bach, jazz, klassika ja muu. 
    Rein Rannap oli ainus võistumängija, kes kuulsa meloodia kõigepealt algosadeks lammutas, et see siis imeteldava kärmuse ja osavusega fantaasiaküllaselt taas kokku laduda. 
    Ta tõi kohale MIDI-anduritega tiibklaveri ja seetõttu ulatus tema musitseerimise kõlapilt kaugele üle klaveri tavapärase ulatuseskaala. 
    Ime siis, et koos Rannapiga tulid kontserdiplatsile korraks ka uudishimulikud sääsed... 
    Mingi pisike, kuid oluline nüanss jäi tal puudu, näiteks vokaal. 
    Zhüriis kallutas lõpliku (ja välispoliitiliselt heatahtliku) otsustuse leedulaste kasuks välisminister Toomas Hendrik Ilves, kelle eelistus libises lõpuks Rannapilt Nedale. 
    Aga see oli demokraatlik valik, milleni jõudis neljaliikmeline hindajatekogu ühiselt (lisaks Ilvesele Silvi Vrait, Tõnu Kaljuste ja Valter Ojakäär). 
    Võitja vääris tiitlit 
    Mingit kriitikat ei kannataks väide, et Neda Malunaviciute ja teda saatev Dainius Pulauskase ansambel polnud tiitlit väärt. 
    Tegemist oli isikupärase, tehnilise ja väljendusjõulise lauljaga, kelle saateansambel koosnes tugevatest pillimeestest. 
    Nende Yesterday jazziarranzheering koosnes küll kahest iseseisvast lõigust, kuid igas faasis tõi see esile laulja(-flötisti) kõige tugevamaid külgi. 
    Yesterday-Pärnu oli tähelepanuväärselt huvitav ja vaimuergas muusikasündmus, ehkki mõned kahvatumad hetked meenutasid kunagisi vokaalinstrumentaalansamblite tarifitseerimisi, kus osalejad pidid muu repertuaari hulgas samuti esitama ühe kohustusliku pala. 
    Teine seos tabas mind hetkel, mil laval kogus tuure esimese üllatusesineja, viiuldaja Tiit Kikase sõpradeseltskond. 
    Äkitselt kadunud vool jättis võimenduse tummaks ning siis ma mõistsin, et pärast Tartu muusikapäevi polegi toimunud midagi niisugust, mis ärgitaks siinseid muusikuid pingutama mingist ühisest loomingulisest eesmärgist kannustatuna. 
    Kungla rahvas ei kõlba 
    Ootusega laetud atmosfäär soodustas loominguliste sähvatuste ilmnemist ja eranditult iga esineja oli pingutanud, et olla võimalikult huvitav ja pakkuda üllatusi: tõsimeelse klassikaseade esitanud Noobel Nelik, trip-hop'iga flirtinud Shelter, humoorika teatraalsusega silma paistnud trio Kjeargaard/Meinild/Osgood Taanist, malevapulli teinud N-Euro & Co Viljandist (kolmanda koha preemia), peavoolujazzi pakkunud Rein Sammeti oktett, maskuliinset ülienergiat edastanud Tatjana Bojeva Odessast või püüdlikult vokaalharmooniaid sättinud Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi meesansambel, keda vääratanud teadustaja Reet Linna nimetas lasteks, unustades, et Paul McCartney oli nendest noormeestest vaid veidi vanem, kui lõi laulu Yesterday. 
    Kui Mark Soosaar küsis lavalt, mis võiks olla järgmise sajandi esimese kõige lühema suveöö laul ning keegi hõiskas, et Kungla rahvas kõlbaks küll, siis raputas ta eitavalt pead, sõnades, et maailm seda viisi ei tunne. 
    Soosaarel on suured sihid. 
    USA lubas trükki uue Lolita 
    NEEME RAUD New York 
    USAs jõuti pärast kuid kestnud vaidlusi kokkuleppele, et Itaalia kirjaniku Pia Pera Lo päevik, mis on jutustatud teismelise piiga vaatevinklist nähtuna, ei ole Vladimir Nabokovi Lolita otsene plagiaat. 
    See, et autorid üksteiselt teemasid ja tegelasi laenavad, ei ole maailma kirjanduses uudne. 
    Antiik-Kreeka Pygmalion jõudis teatrilavale George Bernard Shaw näidendina ja seejärel muusikalina Minu veetlev leedi. 
    Plagiaat või iseseisev teos? 
    Just samas vaimus otsustas ka noor Itaalia kirjanik Pia Pera uuesti jutustada Nabokovi kuulsa Lolita-loo, aga mitte Humbert Humberti, vaid hoopis teismelise Lolita vaatevinklist nähtuna. 
    Kriitikute sõnul on Pera teos täiesti iseseisev romaan, kus kirjanik on Nabokovi kuulsa loo omaette teoseks muutnud. 
    Pera raamat ilmus Itaalias ja mitmetes teistes Euroopa riikides, USAs jäeti trükipressid aga seisma. 
    Vladimir Nabokovi poeg Dmitri, kellele kuuluvad kuni aastani 2050 Lolita USAs väljaandmise õigused, väitis, et tegemist on silmanähtava plagiaadiga. 
    Kuus kuud kestnud vaidluste järel jõuti lõpuks kokkuleppele, et raamat siiski ilmub, kuid Dmitri Nabokovi eessõnaga ning 5% selle müügist saadavatest tuludest läheb samuti Nabokovile. 
    Et tegemist on pooltevahelise kohtuvälise kokkuleppega, jääb siiski vastuseta kõige olulisem küsimus, kirjutab New York Times. 
    Kui kaugele võivad autorid minna, kasutades oma teostes teiste kirjanike poolt loodud olukordi ja tegelaskujusid? 
    Dmitri Nabokov on teatanud, et kavatseb oma arvele laekuva summa anda PEN klubi auhinnafondi. 
    Kirjaniku poja advokaadi Peter Skolniki sõnul ei ole Nabokov rahast huvitatud ja teda ei huvitanud ka Pera raamatule käe ette panemine. 
    Küsimus on autoriõiguste kaitses. 
    Me usume, et Pera raamat põhineb täielikult Nabokovi teosel ning selle kirjutamiseks oleks vaja olnud luba kirjaniku pärijatelt. 
    Me tunneme muret selle üle, et raamatu kirjastamine ilma loata on kahjulik kõigile kirjastajatele. 
    Muidu võib iga kord, kui mõni edukas raamat ilmub, keegi öelda, et kirjutagem see uuesti ja jutustagem lugu mõne teise tegelase silmade läbi. 
    Kirjastajad kahevahel 
    Kirjastajate jaoks on siiski tegemist komplitseerituma küsimusega, leiab New York Times. 
    Ühelt poolt soovivad nad endile ja oma autorite juba loodud teostele kahtlemata kaitset. 
    Teisalt on kirjastajate huvides, et kirjanikel oleks nii suur loominguvabadus kui võimalik uute teoste loomiseks. 
    Majandus 
    Liisinguturul niipea lahedamaks ei lähe 
    Soodsad liisingutingimused saavad ainult eksportijad ja transiidisektor - raudtee ning sadamad 
    HELVE LAASIK 
    Hoolimata rahavoolust liisinguturule ei saa kliendid loota madalatele intressidele, sest liisingufirmad suunavad raha ekspordivõimelisse tööstusesse, lootes sealtkaudu üldist majanduse tervenemist. 
    Reedel sõlmis Hansa Capital rahvusvahelise pankade sündikaadiga laenulepingu 40 miljonile eurole (umbes 625 miljonit krooni), millest pool ehk ligikaudu 313 miljonit krooni jääb Eestisse ning pool läheb Lätti-Leetu liising- ja faktooringtegevuse rahastamiseks. 
    Rahasüst liisinguturule ei tähenda, et kohe kukuvad liisingu intressimäärad alla kümne protsendi ja läheb lahti järjekordne tarbimisbuum. 
    Hansa Capitali juhatuse esimees Mart Tooming ütles, et liisingu baasintress on praegu 12 protsenti ja lähiajal see ei muutu. 
    Hansa Capital pakub eraisikutele mööbli, arvutite, olmeelektroonika järelmaksuga ostmist oma tütarettevõtte Hansa Liising Eesti vahendusel. 
    Makseperiood on kuni kaks aastat. 
    Intressimäärad on mõnevõrra kõrgemad kui suuremate tehingute puhul, märkis Tooming. 
    Ta põhjendas kõrgemat intressimäära suurema töömahukuse ja riskiastmega. 
    Eelistatakse keskklassi autot 
    Mart Tooming kinnitas, et sõiduautosid liisib Hansa Capital kogu aeg. 
    Muutunud on vaid sissemakse suurus ja liisinguperioodi pikkus. 
    Uue auto ostja peab kõigepealt tasuma 25-30 protsenti auto hinnast, liisinguperiood ulatub kolme kuni nelja aastani. 
    Mõnevõrra on Hansa Capital piiranud luksusautode liisimist, suunates kogu tähelepanu keskklassi autodele, tähendas Tooming. 
    Ainsana Eesti liisingufirmadest pakub Hansa Liising ka kasutatud autode liisimise võimalust, kus esialgne sissemakse ulatub kuni 40 protsendini auto hinnast. 
    Autosid, mille kasutusrent on lõppenud või liisimistehing mingil põhjusel ebaõnnestunud, müüb Hansa Capitali tütarettevõte Balti Realiseerimiskeskus. 
    Liisingu võib saada ka konkreetse sõiduki margi ametlikult maaletoojalt kasutatud autot ostes. 
    Liisingu vahendusel suunab Hansa Capital raha ekspordisuunitlusega tööstusesse, elavdamaks majandust. 
    Raha saab ka transiidisektor ehk raudtee ja sadamad. 
    Eksportijad saavad raha 
    Pärast Vene kriisi puhkemist mullu augustis moodustasid Hansa Capitali liisinguportfellist kolmandiku veokid, haagised ja muu veondusega seonduv. 
    Just see sektor kannatas idakriisi tõttu kõige rohkem ja seetõttu käesoleval ajal liisingufirma transpordisektorisse ei investeeri. 
    Hansa Capitali laenu ühe peakorraldaja, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga esindaja Andre Küüsveki hinnangul on fakt, et rahvusvaheline pankade sündikaat Eestisse laenu andis, kinnituseks liisinguturu usaldusväärsusest. 
    Hansa Capitali grupi võlakohustuste maht oli tänavu esimese kvartali lõpus 6,1 miljardit krooni. 
    Eesti elektriäri pärast käib äge rebimine 
    URMAS TOOMING 
    Välismaised energiahiiglased soovivad osta Eesti elektrivõrke, hoiatades samal ajal Eesti Energia üha kasvava isu ja tugevneva võimu eest. 
    Läänemaa elektrivõrgu erastanud Soome energiakontserni Fortum Power and Heat asepresidendi Mikko Rönnholmi sõnul on Eestis jõude, kes tahavad energiamonopoli säilitada. 
    See on tema hinnangul lühinägelik ning Eestile vastunäidustatud poliitika. 
    Eesti majandus on avatum kui paljudes teistes Euroopa riikides, ütles Rönnholm. 
    Loodame, et nii läheb ka energia alal. 
    Fortum eelistab igal juhul ausat konkurentsi ning kõigile võrdseid võimalusi. 
    Ta lisas, et Fortum tegi pakkumise ka Narva elektrivõrgu erastamiseks, kuid jäi Eestis kasutatud jaotamistaktika tõttu sellest ilma. 
    Kõigele vaatamata soovib kontsern erastada teisigi elektrivõrke Eestis. 
    Tarbijaid on vähe 
    Narva elektrivõrgu omanikuks saanud USA energiakontserni Cinergy Corporation Tallinnas käinud asepresident Cheryl M. Foley on samuti seisukohal, et Eestil on mõistlik ka ülejäänud elektri jaotusvõrgud erastada. 
    Cinergy on valmis täiendavalt Eestisse investeerima miljoneid kroone. 
    Narva elektrivõrkude erastamine läks maksma rohkem kui 100 miljonit krooni. 
    Eesti Energia koostatud nn kümnes käsus ehk riikliku elektrisüsteemi arengukavas seisab, et Eestis on vähe elektritarbijaid ning need jaotuvad riigis ebaühtlaselt, mistõttu on majanduslikult otstarbekas koondada põhivõrk ja jaotusvõrgud ühte ettevõttesse. 
    Ka Narva elektrijaamadest jääb valitsuse otsusel 51% Eesti Energiale. 
    Nii tekibki firma, mis kontrollib kogu Eesti elektriäri. 
    Eesti Energia juht Gunnar Okk on Narva ning Läänemaa elektrivõrgu erastamist nimetanud veaks, mis ei tohi korduda. 
    Selgus tuleb aasta lõpus 
    Läänemaa elektrivõrgu tegevjuhi Are Veski sõnul muudab Eesti Energia selline kava energiasüsteemi majandamise mitteläbipaistvaks, võimaldades ettevõttel kulusid-tulusid peita. 
    Näiteks on raske kindlaks teha, kui palju tegelikult maksab elektri transport põhivõrgus. 
    Nii satub Eesti Energia kätte jääv jaotusvõrk võrreldes iseseisvate Narva, Läänemaa ning Viimsi elektrivõrkudega eelisolukorda. 
    Valitsus ei otsusta tõenäoliselt jaotusvõrkude saatust enne aasta lõppu, kui on lõppenud läbirääkimised USA energiakompaniiga NRG Energy Narva elektrijaamade erastamiseks. 
    Mazda Demio - linnaauto maastikuauto kuues 
    HARLI ULJAS 
    Esmakordselt Mazda Demiole pilku heites võiks arvata, et tegemist on maastikuautoga, mida on üritatud asetada tunduvalt väiksemasse vormi. 
    Maastikuautoga on aga Demiol vähe ühist - on küll kõrge vaade ja hea läbimisvõime maastikul. 
    Väike linnaauto Demio torkab kõikjal oma kummalise kuju tõttu silma. 
    See on pisike töine auto või siis puhkeauto, millega saab vajadusel vedada kõrgemaid pakke kui teistes sama klassi sõidukites. 
    Demio on kõige väiksem Mazda, jäädes nii pikkuselt kui ka ruumikuselt alla Mazda 323-le, samas küünib aga hind juba odavama 323 ligidusse. 
    Demio hind on teiste oma klassi sõidukite baashindadest peaaegu viiendiku võrra suurem. 
    Seljatugi lühike 
    Esimest korda juhi kohale istudes tekib tunne, et midagi on puudu - nimelt on istmete seljatugi lühike ja õlad ei toetu vastu seljatuge, kuid pikapeale sellega harjub. 
    Ka peatoe asendit ei ole võimalik reguleerida. 
    Samas on iste mugav, rooli saab liigutada väikeses ulatuses. 
    Ka kaasistuja jalad mahuvad ära ning ta ei pea jalgade väljasirutamist kartma. 
    Demio mootori mahuks on kirjas küll vaid 1,3 liitrit, ent tegelikult on sõidukil saadaval kaks erinevat mootorit, millest kallimal on kümme hobujõudu rohkem. 
    73 hobujõudu ja hea ülekäigunumbrite valik käigukastis annavad Demiole linnas hea dünaamika (eriti kui sõidab juht üksi) ning pole kartust, et auto jääks linnaliiklusele jalgu. 
    Mitme reisija ja pagasiga jääb aga mootori jõudlusest väheseks. 
    Auto müratase on suhteliselt kõrge, aga ühtlane ning ka kiirendades ei tungi müra liiga kergesti autosse. 
    Loomulikult mürast ei pääse, kui autost üritatakse viimast võtta. 
    Vedrustus on küllaltki jäik ja tänavaaugud on selgelt tunda. 
    Jäik vedrustus ja lühike teljevahe ei kutsu eriti maanteel pikki otsi sõitma. 
    Manööverdamine lausa lust 
    Manööverdamine on Demioga lausa lust, keerata on kerge ning nähtavuses külgedele ja taha pole midagi ette heita. 
    Isegi väikestesse, teiste autode vahele jäänud vahemikesse keerab Demio kergelt. 
    Pisut vajaks suurendamist sisepeegel, elektriliselt reguleeritavaid külgpeegleid ei saa samuti piisavas ulatuses reguleerida, sõites tuleb need panna võimalikest asenditest kõige äärmisesse. 
    Tagaistmele mahuvad reisijad ära, vajadusel saab istet nihutada, mis annab juurde paindlikkust - kui reisijad on taga, võib iste olla tagumises asendis ja pagasiruumi on vähem. 
    Kui aga on vaja palju kaupa vedada, võib istme ettepoole lükata või siis hoopis kokku panna. 
    Sedasi ulatub pagasiruumi mahutavus 680 liitrini, normaalasendis istme korral on see 330-365 liitrit. 
    Reisijate mugavust parandab ka võimalus sättida tagumiste seljatugede kallet - eemaldades pagasiruumi katte, saab seda teha päris suures ulatuses, mis ei ole väikeautode puhul just igapäevane. 
    Panipaiku on autos piisavalt - ustes, kindasahtel, selle kohal veel üks sahtel, keskel, samuti kohad kolmele joogipudelile. 
    Mazda Demio on saadaval kahes variandis, kummagi varustusse kuuluvad juhi turvapadi, immobilaiser, kesklukk, trimmer, roolivõimendi, tagaklaasi soojendus ning katuseraamid. 
    Proovitud kallimal GLX-varustusega autol on lisaks erinevale mootorile ja elektriliselt reguleeritavatele küljepeeglitele ka tahhomeeter, võimalus reguleerida rooli kõrgust ning kere värvi kaitserauad. 
    Kokku maksis proovitud sõiduk 159 900 krooni ehk baasmudelist kümne tuhande krooni võrra rohkem. 
    Autodele must kast 
    HARLI ULJAS 
    General Motorsil on kavas endatoodetud autodele paigaldada samasugune seade nagu must kast lennukitel, et koguda auto kohta andmeid õnnetuse hetkel. 
    Arstid ja valitsusametnikud väidavad, et informatsioon võib aidata paremini aru saada, kuidas inimkeha õnnetuse hetkel käitub. 
    See aitaks kaasa ohutumate autode valmistamisele, samuti lubaks sisse seada standardeid, mis õnnetuste ohvreid kaitseksid. 
    Samas tõstatab auto must kast küsimuse, kas seda võib/ei või kasutada kohtus, kui keegi on õnnetuse põhjustanud. 
    General Motorsi 1999. aasta autodel on seade tegelikult juba olemas, seda tuntakse kui diagnostikamoodulit, mis on osa turvapadja avamissüsteemist. 
    Järgmise viie aasta jooksul peaks aga moodul olema kõikidel General Motorsi autodel. 
    Moodul salvestab informatsiooni pisut varem, kui auto sensorid teevad kindlaks õnnetuse ja vallandavad õhupadja. 
    Salvestatavate andmete hulgas oleks ka auto kiirus, samuti see, kas turvavöö on kinni, kas turvapadi avanes ja kas juht kasutas pidureid. 
    Samuti märgib sensor, kas auto armatuurlaual oli märge, et sõiduk ei pea minema turvapadja kontrolli. 
    Kindlustusfirmadele nn mustad kastid meeldiksid, sest nende abil saab kiiremini kindlaks teha õnnetuse süüdlase. 
    Ka Fordil on piiratud hulgal sarnaseid süsteeme, kuid sealt saadavat informatsiooni ei edastata teistele. 
    Sport 
    Flora ärkas ja korraldas tulevärgi 
    MARGUS LUIK 
    Eesti jalgpallimeistrivõistluste 10. voorus lõppes tiitlikaitsja Tallinna Flora neljamänguline võiduta seeria. 
    4:0 võit Jõhvi EP üle tõstis Flora tabelis teiseks, liidrina jätkab Maardu Levadia. 
    Maardulased said raske 1:0 võidu autsaider Tallinna FC Lantana üle. 
    Unises ja väheste võimalustega mängus tõusis Levadia kangelaseks Toomas Krõm, kelle teise poolaja algul löödud värav kindlustas liidrile kolm punkti. 
    Lantana on kaheksa mängu järjest võiduta. 
    Flora tegi klubis muudatusi - varumeeste pingile istusid Marek Lemsalu ja Indrek Zelinski, debüteeris keskkaitsja Raio Piiroja. 
    10. voorust alates jätkab klubi teise treeneri Valeri Bondarenkota, kelle koha võttis seni väravavahte juhendanud Tor Thodesen. 
    Flora juhtkond tegi õiged otsused - noorenenud koosseisu mäng erines mõne nädala tagusest kui öö päevast. 
    Floralased korraldasid Jõhvi EP värava all 90-minutilise tulevärgi. 
    Flora alustas nauditavate rünnakutega ja 16. minutil tänas Kristen Viikmäe Andres Operit hea söödu eest kauni üle-puusa-löögiga. 
    Järgneva veerandtunni jooksul oli Viikmäel veel neli võimalust eduseisu suurendada, ent pidevalt jäi ületamatuks kogu kohtumise suurepäraselt mänginud väravavaht Konstantin Rubtsov. 
    29. minutil proovis Janek Meet EP värava põiklati tugevust. 
    49. minutil sai Viikmäe taas söödu paremalt äärelt, sedapuhku Kert Haavistult, ning kaitsjast suunda muutes lendas pall EP võrku. 
    Paremalt äärelt algas kolmandagi värava toonud rünnak, kui Oper Viikmäe tsenderdusest 67. minutil peaga palli alanurka suunas. 
    Seitse minutit hiljem välgatas muidu varjus olnud Sergei Terehhov, kelle eeltöö vormistas väravaks Viktor Alonen. 
    Hetk hiljem põrutas sama mees palli latti ja veel kolme minuti möödudes tabas Erko Saviauk posti. 
    Lord Stanley karikas rändas Dallasesse 
    TOIVO KIVIMETS 
    Dallas Stars alistas jäähoki Stanley karikasarja kuuendas finaalkohtumises Buffalos kolmandal lisaajal Sabresi 2:1 ning võitis tänavuse finaalseeria 4:2. 
    Jõud oli otsas nii meil kui neil. 
    Tänu jumalale, et nüüd on see möödas, ütles finaalseeria kõige kasulikumaks mängijaks tunnistatud Dallase ründaja Joe Nieuwendyk. 
    Kuid mitte tema ei lõpetanud mängu. 
    Kolmandast lisaajast jäi mängida veel 5.09, kui Brett Hull hetkeks peremeheta jäänud litri napsas ja selle üle Dominik Hasheki Buffalo väravasse tõstis. 
    Sekund varem oli tshehh soomlase Jere Lehtineni pealeviske rinnaga tõrjunud. 
    Sabresi mängijad püüdsid küll protestida, sest Hull oli viske sooritamise ajal ühe jalaga väravavahialas, kuid kohtunik luges värava siiski määrustepäraseks. 
    Normaalaja väravad viskasid Lehtinen esimesel ja Stu Barnes teisel kolmandikul. 
    Üks ring on täis saanud. 
    Loodan, et ühel heal päeval suudavad samasuguse teo korda saata ka minu poeg ja pojapojad, ütles Hull, kes on 1961. aastal Chicagoga karika võitnud NHLi legendi Bobby Hulli poeg. 
    Hulli tabamus lõpetas Stanley-sarja finaalide pikkuselt teise mängu. 
    Vaid 1990. aasta finaalseeria avamäng Edmontoni ja Bostoni vahel kestis 22 sekundit kauem. 
    Dallas on viimase aja finaalides juba kuues klubi järjest, kel on olnud võimalus karikas lisaajal võita ning kes sellega ka hakkama on saanud. 
    Seevastu rohkem kui ühe lisaaja puhul on varem võita suutnud vaid Chicago (1934), Detroit (1950) ja Colorado (1996). 
    Kunagi varem pole kuuemängulises finaalseerias visatud nii vähe väravaid - 22. 
    Endine rekord kuulus 1945. aastast New York Rangersile ja Torontole, kes kokku viskasid kolm väravat rohkem. 
    Kuus hooaega tagasi Minnesotast Dallasesse kolinud Stars on lõunapoolseim klubi, kuhu 1982. aastal lord Stanley poolt mängu pandud karikas on rännanud. 
    Spursi kaitse halvas Knicksi 
    JÜRI MARAN 
    New York Knicksi ründajate elu kibedaks teinud San Antonio Spurs asus võiduga 80:67korvpalliliiga NBA finaalseeriat juhtima 2:0. 
    San Antonio pallurid ei pakkunud ladusat üksteisemõistmist, ent nad korvasid eksimused läbitungimatu kaitsega. 
    Knicks mängis nagu pärast maavärinat - ükski lüli polnud koostööahelas omal kohal. 
    Külalised tabasid Alamodome'i 39 554 pealtvaataja ees üksnes 33-protsendilise täpsusega ja tegid 13 pallikaotust. 
    Kaitse hoidis meid pinnal, ütles Spursi keskmängija David Robinson. 
    Nad said aru, et pole kerge korvini murda. 
    Tim Duncan eksis tavapärasest sagedamini, kuid kogus ikkagi 25 punkti ja 15 lauapalli. 
    Robinson lisas 16 punkti ja 11 lauapalli. 
    Kahe Torni, Duncani ja Robinsoni klapp sundis lühikesekasvulisemaid Knicksi pallureid lootma hädavisetele. 
    Spursi korvialune võimsus mõjutas, sõnas Knicksi tagamängija Latrell Sprewell, kes kogus 26 punkti, ent tabas vaid 36-protsendilise täpsusega. 
    Viimasel veerandil ei saanud newyorklased seitsme minutiga mängust punktigi, eksides seitsmel rünnakul järjest. 
    Võõrustajad jäid aga alla lauavõitluses ja saatsid 35 vabaviskest 11 mööda. 
    See oli väga inetu võit, märkis Duncan. 
    Me ei ole eriti kaunis meeskond ega väidagi seda olevat. 
    Võime paremini mängida, ent ka niisugustest võitudest piisab. 
    Duelli kaalukad hetked sündisid teise veerandi lõpus, kui Spursi ründaja Sean Elliott eduseisul 52:49 läbimurde korviga lõpetas ja vea teenis. 
    Tema untsuläinud vabaviske heastas lauas peremehetsenud Duncan, kes suurendas edu 56:49ni. 
    Leian, et see oli tähtis moment, ütles võitjate juhendaja Gregg Popovich. 
    Püüame veerandaja viimasteks sekunditeks alati hoolsalt keskenduda. 
    Just siis on võimalik mõnes olukorras eelist saavutada. 
    Knicksi mängijatest rünnakul kõige läbimõeldumalt tegutsenud Allan Houston tõi 19 punkti, ent temagi enesekindlust lõhkus Duncani kulp. 
    Larry Johnson ja Kurt Thomas kogusid eesliinis üksnes kolm korvi. 
    Meie meestel on palju eneseuhkust, sõnas Knicksi ründaja Marcus Camby. 
    Kuivalt ei taha me finaali kaotada. 
    Seeria kolmas kohtumine toimub eeloleval öösel New Yorgis. 
    Venemaa ja Saksamaa edu kergejõustiku superliigas 
    JÜRI MARAN 
    Euroopa kergejõustiku karikavõistluste superliigas Pariisis võidutses meeskondlikult Saksamaa 122 ja naiskondlikult Venemaa 127 punktiga. 
    Meeskondlikus arvestuses järgnesid Saksamaale Itaalia 98,5 ja Suurbritannia 97 punktiga. 
    Naiskondadest jõudsid lisaks Venemaale esikolmikusse Rumeenia (99) ja Prantsusmaa (97). 
    Esiliigasse pudenesid nii Poola kui Tshehhimaa mees- ja naiskond. 
    Shebrlelt isiklik rekord 
    Saksamaa meeskond sai kuus esikohta. 
    Kõrgushüppes küündis sakslane Martin Buss haaravas kahevõitluses venelase Vjatsheslav Voroniniga hooaja tippmargi ja isikliku rekordini 2.34. 
    Rivaal ületas 2.32. 
    Nii tulemus kui sooritus olid uskumatud, ütles alla 23-aastaste EMi hõbedaomanik Buss pärast etteastet agentuurile Reuters. 
    Oda lennutas vigastustest paranenud sakslane Raymond Hecht 86.05. 
    Maailma edetabeli juht Sergei Makarov Venemaalt sai kirja 85.44 ja kreeklane Kostas Gatsioudis 84.87. 
    Üheksandat korda superliigas osalenud sakslasele Jürgen Schultile tagas kettaheites esikoha tulemus 65.68. 
    Teiseks tulnud venelane Aleksandr Borissevski piirdus 63.26ga. 
    Tuul ei soosinud kettaheidet, ilm oli liiga palav, märkis 39-aastane vägilane. 
    Tõkkesprindis peremehetses sakslane Falk Balzer ajaga 13,21. 
    Teise kohaga leppis Suurbritannia äss Tony Jarrett (13,31). 
    Erki Noole rivaal Roman Shebrle tõi Tshehhimaale isikliku rekordiga 13,92 kuuenda koha punktid. 
    Kolmikhüppes skalpeeris venelane Deniss Kapustin maailmarekordi valdaja Jonathan Edwardsi Suurbritanniast, tulemused 17.40 ja 17.24. 
    Kapustin oli tugev vastane, tõdes Edwards. 
    Kuid tehniliselt olid mu hüpped kohutavad, lisas ta. 
    800 m jooksus serveeris üllatuse 18-aastane venelane Juri Borzakovski, rühkides lõpusirgel esimeseks. 
    Borzakovski läbis võistlusmaa ajaga 1.48,53, teisena lõpetas Saksamaa esindaja Nico Motchebon (1.48,75). 
    3000 m takistusjooksus edestas prantslane Gael Pencreach finishiheitluses Euroopa meistrit Damian Kallabist Saksamaalt. 
    Võiduka Venemaa naiskonna säravaima tulemuse eest hoolitses kõrgushüppaja Jelena Guljajeva, ületades 1.99. 
    Kettaheites teenis võidu venelanna Natalja Sadova tulemusega 66.84 ja 800 m jooksus Natalja Tsõganova ajaga 1.58,18. 
    Szabo sai kaks võitu 
    Odaviskes püstitas sakslanna Tanja Damaske hooaja tippmargi 65.44. 
    Sprindis pani kodupubliku huilgama Christine Arron - 10,97 andis veenva esikoha. 
    Vasarat lennutas rumeenlanna Michaela Melinte 74.48. 
    Ainsana teenis kaks võitu Rumeenia esindaja Gabriela Szabo: ta jooksis 1500 m 4.13,63 ja 3000 m 8.36,35ga. 
    5000 meetrit kattis inglanna Paula Radcliffe ajaga 14.48,79. 
    Kolmikhüppes edestas rumeenlanna Cristina Nicolau Ashia Hansenit - tulemused 14.61 ja 14.58. 
    Eesti motomehed teenisid MM-punkte 
    TÕNU KEES 
    Are Kaurit ja Arvo Laksberg täiendasid MM-etapil Hollandis tiitlivõistluse punktitabelit - avasõidus said nad 8. ja teises 7. koha. 
    Kvalifikatsioonis neljandat aega näidanud Kaurit ja Laksberg hindasid etteaste enam-vähem kordaläinuks. 
    Jube raske sõit oli, ütles Kaurit. 
    Kihutada tuli metsas, väga kitsal liivarajal. 
    Stardid ei õnnestunud kõige paremini, aga rahule võisime jääda. 
    Kaurit nentis, et Hollandis said kindla eelise liivarajaspetsid. 
    Meie pole tänavu liival trenni teha saanud, vajakajäämine annab tunda, märkis ta. 
    Teises stardis muutis vihm sõidu eriti hulluks. 
    Õnneks tehnikaga probleeme ei tekkinud. 
    Teine Eesti duo, Aivar Korjus ja Jürgen Jakk, sai avasõidus 14. koha, järgmise katkestas. 
    Etapi võitsid hollandlased Daniel ja Marcel Willemsen, järgnesid lätlased Kristers Sergis - Artis Rasmanis. 
    Läti duo juhib MMi kokkuvõttes hollandlaste ees 2 punktiga. 
    Kaurit ja Laksberg jagavad 6.-7. kohta, Korjus ja Jakk on 11. 
    Narva Trans kaotas Soomes kiirelt 0:3 
    MARKKU HEININONEN 
    Eile kaotas Narva Trans UEFA-Intertoto karikasarjas võõrsil Helsingi FC Jokeritele 0:3. 
    Kordusmäng peetakse tuleval laupäeval Kadrioru staadionil. 
    Kauniaineni väikelinna staadionil kustutati Transi võimalikud lootused kiirelt - mullune Soome meistrivõistluste parim väravakütt Matti Hiukka avas peaga skoori juba 3. minutil. 
    Hiukka suurendas Soome klubi eduseisu penaltist 22. minutil ning viimistles avapoolaja lõpul mitmekäigulise kombinatsiooni lõpetuseks kübaratriki. 
    Kohtuniku antud lisaajal proovis Hiukka veel kord 11 meetri karistuslööki, ent sel korral jäi Transi väravavaht Sergei Ussoltsev peale. 
    Narvalaste parim oli eile Aleksandr Marashov, kelle kauglöök 36. minutil Jokerite väravaposti tabas. 
    Lauri Aus peab Tour de France'ist loobuma 
    TÕNU KEES 
    Profirattur Lauri Aus proovis pärast rasket kukkumist Luksemburgi velotuuril Tour de France'i pääset hankida Route du Sud mitmepäevasõidul, kuid pidi võistluse valu tõttu katkestama. 
    Tour de France'iga on nüüd kõik, ohkas kümme päeva tagasi kukkunud ja nimmeluu murdnud rattur. 
    Tõenäoliselt ei stardi ma ka Eesti meistrivõistlustel. 
    Pole mõtet haiget selga aina ärritada, muidu ei tervenegi. 
    Nädalapäevad pärast õnnetust andis Casino klubi boss Ausile võimaluse end proovile panna Route du Sud mitmepäevasõidul. 
    Laupäevase grupisõidu ja eraldistardi veeres rattur lõpuni. 
    Distants oli lühike, selgitas Aus. 
    Aga eile tuli ka mägesid võtta, ponnistades suutsin mõelda vaid valule. 
    Kihutamiseks läks juba võistluse algul, jäin igas kurvis teistest maha, seljast lõi tuld välja. 
    Kiirus 50 km/h polnud minu jaoks. 
    Tour de France'ist kõrvalejäämine valmistas Ausile pettumuse. 
    Kogu too kukkumisjama oli masendav, nentis ta. 
    Kaaslased lohutavad: pole midagi, ravid end välja. 
    Saatusega tuleb leppida, homme asun teele kodu poole. 
    Ausi klubikaaslane Jaan Kirsipuu sai eile Rootsi velotuuri kokkuvõttes 47. koha, võitis taanlane Jacob Piil. 
    Viimasel 168 km distantsil oli Kirsipuu 11., laupäeval 68. 
    Soome klubi TuUL esindav Andrus Aug oli kokkuvõttes 50., Andres Lauk 55. 
    Tallinna Postimees 
    ESMASPÄEV, 21. JUUNI 1999 
    HANS ULMISTE 
    Eesti esimestel karikavõistluste etapil kiikingus Harku-Järve sõudebaasis ületasid võistlejad kaks korda kehtivat maailmarekordit. 
    Kiikingu ehk võllkiigel üle võlli kiikumise uus maailmarekord 6 meetrit 50 sentimeetrit on eilsest saadik 17-aastase Raigo Valmseni nimel. 
    Valmsen püstitas ka eelmise rekordi, milleks oli 6.30. 
    Vaid mõneks minutiks sai maailmarekordimeheks 23-aastane Marek Linn 6.40-ga. 
    Kolmandaks jäi 17-aastane Gert Gorshanov tulemusega 6.30. 
    Rekordiüritusel oli kohal ka Guinnessi rekorditeraamatu rahvusvaheline zhürii, tulemus märgitakse rekordiraamatusse. 
    17-aastane Raigo Valmsen sai igal katsel kiige üle võlli ja püstitas uue maailmarekordi, pääsedes ka Guinnessi rekorditeraamatusse. 
    KAIDO TIITS 
    Volikogu saadikud ei arvestanud 4370 tallinlase arvamust ega peaminister Mart Laari allkirja, et Keskturu müük tuleb peatada, ja hääletasid sellise võimaluse konkureerival hääletusel lihtsalt välja. 
    Reformierakond kavatseb linnavalitsuse välja pakutud Keskturu müügi eelnõu täiendada oma ettepanekutega ja otsida endale liitlasi vene erakondade ning fraktsiooni Tallinn hulgast, et turu müük nurjata või oma tingimused läbi suruda. 
    Tallinna Postimehe vihjetelefon on 646 7012, faks 646 1022, e-post 
    Vanemtoimetaja Toomas Raag 
    Tallinna Postimehe kommentaar 
    Krooniliste haigete kurb saatus 
    KERSTI NEIMAN 
    Sajad oma kodus või hooldekodus piinlevad kroonilised haiged ootavad pikisilmi päeva, mil nad elementaarsetki ravi ja leevendust saaksid. 
    Tallinna olemasolevas kahes hooldushaiglas on paarisajakohaline järjekord ukse taga, kuid ühte raviasutust, vastavatud diakooniahaiglat, ähvardab rahapuudusel koguni sulgemine. 
    Keskhaigekassa eraldatud 300 000 kroonist jätkub haiglale tegutsemiseks vaid üheks kuuks. 
    Seepärast kasseeribki raviasutus iga patsiendi pealt kolm-neli tuhat krooni kuus lisa ja hakkab seda võibolla poole suurema summa ulatuses tegema, kui riik, linn või eraannetaja rahakoti raudu valla ei löö. 
    See tähendab, et pealinna kroonilistel haigetel kahanevad veelgi võimalused inimväärset ja meditsiiniliselt tasemel kohtlemist saada. 
    Krooniliste haigete põetamine kodus pole tihti lahendus, sest puuduvad vastavad oskused, inventar jms. 
    Luteri kiriku diakooniajuhi sõnul on enamikul kodudest hooldehaiglasse toodud haigetest kohutavad hooldamatusest tekkinud vaegused. 
    Hooldushaiglate osatähtsuse suurenemist pooldavad ka Eesti suuremate haiglate juhid, kes näevad selles võimalust enam spetsialiseeruda intensiivravile. 
    Rahapuuduse pärast pole otseselt kivi kellegi kapsaaeda visata. 
    Haigekassal on teadagi sel aastal näpud põhjas ning riigi- ja linnaeelarves käib kõva püksirihma pingutamine. 
    Kui kedagi või midagi süüdistada, siis vast üldist mentaliteeti, heategevuse traditsiooni nõrkust ja eestlaste, eriti tallinlaste, kohutavat enesekesksust. 
    Selle väljenduseks on näiteks korteriühistute loid tekkimine, peaaegu olematu naabrikaitse, aga ka see, et enamik heategevuslikke asutusi on oma tööd alustanud ja elavad siiani sõprade soomlaste, rootslaste, sakslaste, ameeriklaste jt raha eest. 
    Kuid ka välismaised annetajad ootavad kohalikku osalust, mis näitaks vähemalt riigi ja selle kodanikkonna tahet heategevusega jätkata. 
    Vaeste aitamisel, kodututele peavarju pakkumisel, krooniliste haigete hooldusel jms ei pea kohe vaatama riigi rahakotti, sellele saab jõudumööda kaasa aidata iga enesega toime tulev kodanik. 
    Heategevus ei sõltu niivõrd konkreetse isiku või ettevõtte sissetulekust, kuivõrd vastutustundest ja arusaamisest, et igaüks meist võib ühel päeval abistavat kätt vajada. 
    Kuritööst ja karistusest 
    TIINA MÄGI, kolumnist 
    Ootasin ühel õhtul Viru hotelli juures liinitaksot. 
    Tund oli küll juba hiline, aga ilm veel valge. 
    Nad tulid kuuekesi. 
    Noorim vast aastat 5-6 vana. 
    Röökisid. 
    Pesnud ei olnud nad end juba ammu. 
    Lasksid kiire pilgu üle ootajate kottide. 
    Minu kilekott näitas selgelt välja, et seal olid leivapäts ja ajalehed, teistel ootajatel polnud sedagi. 
    Me ei pakkunud huvi. 
    Üheseltvõetava pahameelega mindi meist mööda hotelli poole. 
    Vaevalt viis minutit hiljem möödus minust sama seltskond, juubeldades. 
    Suund võeti kusagile teenindusmaja taha. 
    Pea kõigil olid käes mahukad pambud-kotid. 
    Kes nad olid? 
    Tavalised poisiklutid, õnnetud tänavalapsed või lihtsalt tänavalasteks maskeerunud jõhkrad vargapoisid? 
    Käisin kohtumajas 
    Paar päeva hiljem kohtasin samasugust seltskonda Viru tänaval. 
    Keset päeva. 
    Osa seltskonnast tundus tuttav olevat. 
    Saak oli juba käes. 
    Toimus jagamine. 
    Oli jogurtit, küpsiseid ja muud kraami. 
    Kilekott kaubahalli oma. 
    Ilmselt läks keegi ilma ostukotita koju. 
    Kogu Viru tänav kaikus nende räuskavast ropendamisest. 
    Sõitsin bussiga nr 40 Kolde puiesteelt südalinna poole. 
    Olen aastakümneid ilmas elanud, ja mitte valgesse vatti pakituna. 
    Sellist teksti, mida need (koolipoisid nüüd juba eesti keeles) kõvahäälselt kogu bussisõidu vältel, ja mitte ainult valjusti, vaid ülivaljusti omavahel vahetasid, pole mu vaesed kõrvad kogu elu jooksul kuulnud. 
    Uhkustamise teemad: kes mitu aastat klassis istuma jäänud, kes kellele mitu korda... keeranud jne. 
    Bussitäis rahvast oli nii shokeeritud. 
    Paari päeva eest olin kohtus. 
    Kannatajana. 
    Kohtu alla saadi viimaks noored mehed ja naised, kes 1997. aasta jaanuaris kahel korral Kodulinna maja rünnanud ja muidki hulle asju teinud. 
    Neid oli kümme. 
    Enamik nime järgi vene rahvusest. 
    Kaks kogu kambast noored naised. 
    Viis neist toodi kohale kinnipidamiskohast, viis olid vabaduses. 
    Õigemini, kohal oli üheksa, ja see sai põhjuseks, miks juba kolmandat korda kohtuistung ära jäi. 
    Küll on olnud kohtunik haige, küll puudunud keegi teine. 
    Seekord siis kohtualune. 
    Olen elanud keskkonnas, kus reegel selge: iga teo eest tuleb vastutada, iga kuritegu vajab karistust. 
    Alati ei pea selleks olema vitsakimp. 
    Hajameelselt kohtumaja koridoris siia-sinna tammuv seltskond koosnes nii kannatanutest, kohtualustest, huvilistest kui ka asjameestest. 
    Ootasin juba pikka aega istungi algust, keegi midagi juhendavat ütlema ei tulnud. 
    Siis märkasin üht noort daami koridorinurgas vaikse häälega millestki rääkimas, kaustik käes. 
    Uudishimust läksin lähemale, ja ennäe rõõmu, räägitigi meie asjast. 
    Kontrolliti, kes on kohal. 
    Siis selguski, et puudub paar kaitsjat ja üks kohtualune. 
    Lõpuks mindi saali. 
    Nüüd rääkis kohtunik midagi vaikse häälega. 
    Enamiku õigus 
    Kinnipidamiskohtadest toodud kohtualused seisid ilusates mustades pluusides ja heades pükstes oma latris, juuksed kenasti siilid, närisid nätsu ja itsitasid. 
    Neid tundvad tütarlapsed ja kaasosalised vabadusest tegid sama saalis istudes. 
    Kõigil näod rõõmsad, põskedel värske päikesejume. 
    Kohtunik rääkis ühega ja teisega, küsis süüdistajalt, kaitsjalt ja kannatanutelt (meid oli kolm), mis nüüd teha, kõik pole kohal. 
    Küsis ka kohtualustelt. 
    Nemad laususid reipalt otlozhim na osen, ja nii jäigi. 
    Neid oli ju rohkem kui kannatanuid. 
    Niisugune olevat õiglane kohus, kelle jaoks on kõik võrdsed. 
    Kui me oleme jõudnud ühiskonda, kus kurjategijaid on juba rohkem kui kannatanuid, kas siis hakkab alati peale jääma nende tahe? 
    Muide, selle aja jooksul, mil need sellid kohtualused on, sai kolm neist hakkama juba uue teoga, millega kaasneb veel üks kriminaalasi. 
    Ajani na osen on mitu pikka kuud. 
    Mitu tegu sellesse veel mahub? 
    Kas jälgite karastusjookide ostmisel tootjamaad? 
    Aimar Altosaar 
    Riigikogu liige 
    Jälgin küll. 
    Esiteks sellepärast, et ma eelistan eestimaiseid karastusjooke. 
    Viimasel ajal on mulle eriti meeldima hakanud pudelitesse villitud kali. 
    Juba see välistab koka ostmise. 
    Kui ongi välismaine joogimark, siis jälgin, et see oleks ikka Eestis toodetud. 
    Eili Erg 
    TÜ Tallinna esindaja 
    Jälgin ikka, kuigi ostan harva. 
    Sakus, kus ma elan, on nii hea puurkaevuvesi, et lihtsalt ei tõmba karastusjooke ostma. 
    Kui limonaadi ostan, siis valin ikka eestimaise. 
    Eestis toodetu puhul on kohe võimalik viletsa kvaliteedi puhul tootjale protesti avaldada. 
    Vahur Soikmets 
    transpordi- ja teetööliste aü esimees 
    Pean kahjuks ütlema, et esmajoones vaatan ostmise puhul hinda. 
    Tegelikult hinna tõttu olengi jäänud pidama kodumaiste karastusjookide juurde. 
    Eelistan kalja, mida nüüd toodavad õige mitmed kodumaised firmad. 
    Linda Roos 
    tekstiilikunstnik 
    Minule meeldib kõige enam kodumaine Põltsamaa õunajook. 
    Paraku ei ole seda igalt poolt saada. 
    Teises järjekorras ostan kodumaal pakendisse villitud viinamarjamahla. 
    Siiani ei ole tootjamaad eriti jälginud, kuigi mulle meeldib kodumaine kaup. 
    Tallinna uudised 
    Keila otsib ehitajat uuele tervisekeskusele 
    KAIDO TIITS 
    Keila linn ootab kuni 16. augustini pakkumisi ehitajatelt, kes soovivad lõpetada alates 1992. aastast tühjana seisnud Keila tervisekeskuse ehitust. 
    Kuna ehitus läheb maksma 45 miljonit krooni, siis ootab Keila linn, et ehitaja katab osa kuludest ja saab hoone osanikuks mõttelises osas. 
    Linn ostaks talt aastate pärast selle osa välja, samas võib ehitaja hoone omanikuks jäädagi. 
    Linn maksis möödunud aastal juba üle kahe miljoni krooni basseini valmistajale, ilma et ta oleks riigihankekonkurssi basseini ostuks teinud. 
    Itaalia firma oli parim 
    Linnapea Leino Mägi sõnul on bassein üks ehituse osa, mida linn võib ilma konkursita osta, ja kuna linn tahab kohe kvaliteetset basseini koos seadmetega, siis valiti Itaalia firma Mytha Pools pakkumine. 
    Eesti soss-seppadele käin selle otsusega muidugi närvidele, hindas Mägi. 
    Keila linnapea näeb oma vaimusilmas Keilasse kaheksa rajaga 25 meetri pikkuse ujula ehitamist, kus Eesti parim ujuja, keilalane Indrek Sei saab asutada omanimelise spordikooli. 
    Seal saaksid lapsed ujumise algõppe. 
    Peale ujula kavandab Keila linn arhitektuuribüroo Padrik ja Künnapu projekti järgi tervisekeskusesse keegliradasid, korvpalliväljakut ja jõusaali, mida haldavad erinevad firmad. 
    Asotsiaali söögituba 
    Praegu kolavad ringi ning võtavad tühjades ja väljaheidetega reostatud ruumides pruukosti asotsiaalid. 
    Ehitaja saab osaühistult Arnhold 12.-14. juulini pakkumise kutse dokumendid, kui ta on sooviavalduse esitanud ja kandnud OÜ Arnhold arvele 2400 krooni. 
    Linnapea loodab, et tervisekeskus annab Keilas tõuke väikeelamuehitusele, mida linn kavandab endise tankiväeosa territooriumile. 
    Poole kilomeetri kaugusel tervisekeskusest asub Tankimägi, kuhu Keila linnavalitsus laseb praegu tankiväeosa lammutusprahti vedada, sinna tulevad suusarajad ja lastele kelgumägi. 
    Vee hinna alandamine võib olla libalubadus 
    AGNES JÜRGENS 
    Arvestused näitavad, et Tallinna võimupoliitikute lubadus alandada vee hinda on kantud peamiselt soovist valijatele meeldida ja seda täita on raske, sest see viiks veefirma kahjumisse ning koormaks linnakassat. 
    Abilinnapea ja ASi Tallinna Vesi nõukogu esimees Heigo Kaldra ütles, et Keskerakonna avaldatud soov alandada vee hinda viiks seni kasumiga töötanud Tallinna Vee juba tänavu kahjumisse, kuid tuleval aastal võib kahjum suureneda 70 miljoni kroonini. 
    Kui oleme sunnitud alluma poliitilisele survele ja alandama vee hinda, läheb Tallinna Vesi raudselt kuni 70 miljoni kroonisesse miinusesse, tõdes Kaldra BNSile. 
    Kahjumisse aga firma minna ei tohi. 
    Seda ei luba tänavu kevadel kehtima hakanud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadus, mis kohustab firmat töötama kasumiga, et katta investeeringuid. 
    Ka ei võimalda kahjumit pankade ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) ees võetud kohustused. 
    Firma hakkab kokku hoidma 
    Veefirma juhatuse esimees Kalle Tiiter kinnitas, et reaalseim vee hinna alandamise võimalus on see, kui parlament otsustab vee- ja kanalisatsiooniteenuse pealt käibemaksu ära jätta või seda vähendada, kuigi kevadel ei kiitnud Riigikogu seda ettepanekut heaks. 
    Käibemaks küünib elanikel 2,3 kroonini kuupmeetri kohta. 
    15. juuniks linnavalitsusele esitatud Tallinna Vee ökonoomsema majandamise programmi kirjutasime ühe põhipunktina sisse ka selle, et linn hakkaks sadevete kogumise, ülepumpamise ja puhastuse ning tulekustutusvee tagamise ja hüdrantide rekonstrueerimise kulusid oma eelarvest kinni maksma, märkis Tiiter. 
    See vähendaks tarbijate koormust ligi 40 miljoni krooni võrra aastas. 
    Praegu on sade- ja tulekustutusvete ning hüdrantidega seotud kulutused arvestatud vee hinna sisse. 
    Tiiteri sõnul pole need aga vajalikud mitte niivõrd veetarbijate, kuivõrd kogu linna normaalse elutegevuse jaoks. 
    Ka volikogu eesotsas Edgar Savisaarega on hakanud seda mõistma, nentis ta. 
    Tiiter tuletas meelde sedagi, et Tallinna Vee viimane hinnareguleerimine oli 1998. aasta 1. jaanuaril. 
    Kaks aastat on kehtinud kokkulepe ettevõtte nõukogus, et enne 2000. aastat hinda ei tõsteta ja pärast seda tõuseb see ainult inflatsiooni võrra, kuid meie peame jätkuvalt edasi arendama kanaliseerimata piirkondi, tõi ta välja veel ühe põhjuse, miks vee hinda on praeguste firmale pandud kohustuste juures võimatu alandada. 
    1. juulil volikogus arutelule tuleva kokkuhoidlikuma majandamise programmi kirjutas veefirma sisse sellegi, et teeb Ülemiste jaamas püsikulude vähendamiseks ümberkorraldusi. 
    Need on vältimatud, kuna jaam on ehitatud ööpäevas 250 000 kantmeetri vee tootmiseks, kuid vaja on vaid 100 000 kantmeetrit, selgitas Tiiter. 
    Ta kinnitas, et tänavu tarbimise vähenemine jätkub. 
    Ka kaalub ettevõte lisaks töötajate koondamisele kogu ettevõtte hoonete ja ruumide efektiivsemat ja ökonoomsemat kasutamist. 
    Komisjon on alustanud tööd selgitamaks välja tegelikku ruumide vajadust ning võimalusi hoonete rendiks või ka müügiks. 
    Ettevõte ei välista ka keskuse Ülemiste veepuhastusjaama ülekolimist. 
    Aktsiatest lisaraha 
    Kaks aastat on linn arutanud ka Tallinna Vee aktsiate müüki, et leida seeläbi nii linnale kui ka firmale lisaraha ja kaasomanik. 
    Nüüdseks on sellega hakanud nõustuma ka Savisaar, kuigi veel pool aastat tagasi oli ta selle vastu. 
    Omanik - Tallinna linn - müüb ära 33 protsenti aktsiapakist, enne toimub 15-protsendiline aktsiakapitali laiendamine ja seejärel 18% aktsiate müük, märkis Tiiter. 
    Kui aktsiad lähevad müüki nominaalhinnaga 10 krooni tükk, teenib Tallinna Vesi 150 miljonit ja linn 180 miljonit. 
    Tiiter ütles, et loodetavasti leiab volikogu võimaluse aktsiate soodsamaks müümiseks. 
    Meil on kahe aasta jooksul väga arvestatavaid kosilasi käinud, kuid müügiga venitamine on nende huvi osaliselt kahandanud, ütles ta. 
    Ta märkis, et usutavasti pöörduvad huvilised tagasi, kui linn on kindla müügiotsuse teinud. 
    See tuleb enne kooskõlastada ka firmat praegu rahastavate pankadega. 
    Praegu on Tallinna Vesi linnale kuuluv monopoolne ettevõte, mille 1999. aastaks kavandatud käive oli 500 miljonit krooni ja brutokasum 62 miljonit, kuid mis on tänaseks korrigeeritud seoses vee tarbimise jätkuva vähenemisega Tallinnas. 
    Uue prognoosi kohaselt, mis on läbinud nõukogu esimese lugemise, peaks 1999. aasta käive olema ca 417 miljonit krooni ja brutokasum ca 5 miljonit krooni. 
    Mullu oli puhaskasum ligi 50 miljonit, tunamullu ligi 90 miljonit krooni. 
    Kohustusi on veefirmal ligi 800 miljoni krooni ulatuses. 
    Uuenev männipark kutsub mustamäelasi jalutama ja turnima 
    URMAS SEAVER 
    Linnaosa arhitekti Küllike Reimaa sõnul saavad lapsed mänguplatsil turnida, liugu lasta ja ronida. 
    Alguses panime mänguväljakule liiva peale üles ka kaks mänguhobust, kuid need lõhuti esimese päevaga ära, lausus Küllike Reimaa. 
    Nädala pärast olid hobustest ainult raamid järel. 
    Nüüd kasvatame neile uuesti liha kontidele ja paneme hobused liivaplatsile tagasi. 
    Kuna park on nüüd ka valgustatud, loodame, et vandaalid enam nii usinalt ei tegutse kui varem. 
    Puid juurde 
    Lisaks valgustuspostide ülespanemisele rajasid töömehed tänavu parki ka korralikud kivipurused jalgteed, et pargis jalutamist inimestele meeldivamaks teha. 
    Rajatud jalgteede äärde on paigutatud ka istepingid. 
    Lastele tehtud liivase pinnaga mänguväljak jääb männipargi Sõpruse tee poolsele alale. 
    Reimaa lisas samas, et päris teedeäärsetele aladele pole saaste tõttu pargis midagi kavandatud. 
    Küll on aga linnaosal plaanis pargi Sõpruse puiestee äärsesse osasse haljastust tulevikus juurde istutada. 
    Avalike ürituste jaoks kavandatud punastest kividest laotud kontserdi- ja peoplats, mille lähedale rajatakse ka lõkkeplats, asub pargi Keskuse tee poolses ääres. 
    Peoplatsi ääristab ühest küljest poolkaares pikk pink. 
    Selle kõrvale Ehitajate tee poole on töömehed rajanud terviseraja. 
    Panemata on veel kilomeetripikkune koorepuru rada, mis on mõeldud jooksjatele, lausus Reimaa. 
    Ta lisas, et koeraomanike jaoks tuleb parki kaks koerajalutusala, kuhu tulevad ka moodsad koerte pissipotid. 
    Samuti on linnaosal plaanis Keskuse tee äärde rajada parkimiskohad. 
    Kohalikele meeldib 
    Reimaa märkis, et parki hakkab ehtima ka skulptor Tauno Kangro skulptuur päikest võtvast naisest. 
    Sügisel loodame pargi avamispeo pidada, kuid see sõltub sellest, kuidas õnnestub parki kavandatud asjadega valmis saada, lisas ta. 
    Reimaa sõnul kasutavad inimesed eriti suvel parki usinalt. 
    Park on tavaliselt paksult inimesi täis, nad päevitavad seal, jalutavad, loevad, lihtsalt on seal, lausus Reimaa. 
    Tundub, et inimestele on selliseid parke vaja. 
    Reimaa märkis, et tulevikus loodab linnaosa uuenenud männiparki rajada ka teeninduspunkti. 
    Kuid see on juba kaugem tulevik, lisas ta. 
    Eks me vastavalt oma rahalistele võimalustele parandame seda pidevelt ja teeme sinna asju juurde. 
    Reet Paavel õpetab tantsu kaudu harmooniat 
    EVELYNE LUSTI 
    Reet Paaveli loodud tantsu- ja näitestuudio, kus osalevad 9-17-aastased lapsed, alustab sügisel kuuendat hooaega. 
    1994. aastal tekkis nii baleriiniks kui näitlejaks õppinud Reet Paavelil mõte luua oma tantsu- ja näitestuudio, kus õpib praegu 30 last: 24 tantsutüdrukut ja 6 näitestuudio last. 
    Kuigi kõik on pealtnäha tavalised eesti ja vene lapsed, on stuudios osalemiseks vaja püsivust, töötahet ning loomingulisust. 
    Reet Paaveli sõnul on tema eesmärk kasvatada lastes näitlejameisterlikkust, väljenduslikkust, harmooniat ja lavatunnetust. 
    Viie aasta jooksul on lapsed selgeks õppinud hulga kavasid ja ka mitu täispikka etendust, näiteks P.-E. Rummo pahupidi muinasloo Üks pöialpoiss ja seitse lumivalgekest, ning eelmise aasta vanalinnapäevadeks valminud W. Stenströmi Poiss ja trollid ehk suur seiklus. 
    Praeguses mängukavas on ballett Giselle. 
    Reet Paavel märkis, et Giselle'i lavastamine oli suur väljakutse ning nõudis suurt ettevalmistust. 
    Reet Paavel ütles, et järgmisel hooajal tahab ta veelgi suuremat rõhku panna teatraalsusele ning liita tantsu- ja näite-stuudio üheks suureks trupiks, et tantsulapsed saaksid süveneda rohkem draamakunsti ja näitestuudio lapsed tantsida. 
    Kuna kõik tantsu- ja draamaetendused on loodud klassikalise muusika järgi, arendab stuudio ka laste muusikalist maitset. 
    Laste sõnul ei ole klassikalise muusika järgi tantsida sugugi raskem kui tümpsu taustal. 
    Kui tantsustiil on juba kord käes, ei kohuta esinedes isegi see, kui vahel mõni samm ununeb - veidi improvisatsiooni ning kõik on jälle korras. 
    Viimati esitasid Reet Paaveli tütar Elizabeth ja Giselle'i osatäitja Janne Reha Kadriorus lastekaitsepäeval kava, milles Elizabeth peale tantsimise ka laulis ning mängis viiulit. 
    Eelmisel aastal esinesid lapsed tihti ka laste- ning vanadekodudes, esinemised tulevad ka sellel suvel. 
    Reet Paaveliga ühendust võtta ning tüdrukuid esinema kutsuda saab aadressil Vene tn 6. 
    Diakooniahaigla ootab abi eraannetajalt 
    KERSTI NEIMAN 
    Kui riik, linn või eraannetaja Tallinna diakooniahaiglale raha juurde ei anna, peab patsient ise hakkama maksma kuni 8000 krooni kuus või haigla on sunnitud uksed sulgema. 
    Pärast kahekuiseid läbirääkimisi Tallinna ning keskhaigekassa, sotsiaalministeeriumi ja Eesti diakooniakeskuse vahel leidis keskhaigekassa 300 000 krooni terve tänavuse aasta peale, et raskete haigete poolt kauaoodatud diakooniahaigla saaks aprilli lõpus tööd alustada. 
    Selle rahaga saab haigla käigus hoida vaid üht korrust, vastu võtta ligi kolmekümmend patsienti, ja nemadki peavad voodikoha eest omast taskust 3000-4000 krooni kuus juurde maksma. 
    Kui me raha juurde ei saa, siis tuleb haigetel ise maksta kinni kogu hooldus, milleks kujuneb umbes 6000 - 8000 krooni kuus, või tuleb haigla lihtsalt kinni panna, rääkis diakooniakeskuse juhataja Viive Soone. 
    Ometi vajab Tallinn väga uut hooldushaiglat, olemasolevas hooldehaiglas Magasini tänaval on ligi 150-kohaline järjekord, sama puudutab ka teiste haiglate pikaraviosakondi. 
    Ka pealinna ainsas hooldekodus vajaksid umbes pooled inimestest hooldehaigla teenust. 
    Eesti Evangeelse Luteri Kiriku Diakooniahaigla aadressil Hiiu 42 võtab ravile kroonilisi haigeid ning on mõeldud toimima 60 voodikohaga, päevakeskuse ja surijate osakonnaga. 
    Haiglas on ka niinimetatud surijate palatid, kus haige juures saab olla mõni lähedane inimene. 
    Eraldi suures ruumis paikneb päevakeskus, kuhu hooldust vajavad inimesed tulevad hommikul ja kust nad lähevad õhtul koju tagasi. 
    Sajad ootavad järjekorras 
    Soone kinnitusel ootavad sajad inimesed hooldehaigla järjekorras ja loodavad, et raviasutus hakkab täie võimsusega tööle, kuid teist korrust ei saa varem käiku anda, kui seal on välja vahetatud aknad ja ventilatsioonisüsteem, paigaldatud väljakutsesignalisatsioon, loodud tingimused ratastoolis liikujatele. 
    Lisaks tuleb meil tehtud tööde ja rendilepingust tulenevate maksude tõttu tasuda ligi miljon krooni, sest enne samas majas tegutsenud kutsehaiguste haigla jättis endast maha 900 000-kroonise võla, sõnas Soone. 
    Tallinna haigekassa juhataja Eve Karmo sõnul jäi diakooniakeskus tänavuse rahataotlusega hiljaks. 
    Sotsiaal- ja tervishoiuameti juhataja asetäitja Kalev Karu hinnangul sõltub diakooniahaiglale raha leidmine Eesti poolt vaid haigekassa eelarvevahendite kasutamisest. 
    Tallinna haigekassal on selle aasta vahendid juba arstide ja raviasutuste vahel jaotatud ja lisaraha leidmiseks peab hakkama olemasolevaid lepinguid muutma, selgitas ta. 
    Tänavu on see ettevõtmine lootusetult hiljaks jäänud, sest haigekassa peab juba järgmise aasta eelarve peale mõtlema. 
    Diakooniajuhi kinnitusel oleks mõttetu siiski haiglat sulgeda, sest selle remonti on juba nii palju investeeritud. 
    Kogu sisseseade ja mööbel pärineb Schleswig-Holsteini liidumaa diakooniakeskusest, Pori diakooniakeskusest ning Norra Trondheimi diakooniakoolist. 
    Viimati sai haigla humanitaarabina voodeid, kolm tõstukiga vanni raskete haigete pesemiseks ja muud haiglainventari. 
    Luksust ei paku 
    Me ei saa mingit luksust pakkuda, püüame anda vaid elementaarset abi, millele igal inimesel peaks õigus olema - ka raskel haigel, ka surijal on õigus olla hooldatud, toidetud, valudeta ja mitte üksi jäetud, rääkis Soone. 
    Tema kinnitusel pole haiglal personaliga probleeme, sest enamik töötajatest on elukutselised meedikud või hooldustöötajad ja Tallinna diakooniakool annab lõpetajate näol täiendust. 
    Kuna meie olukord on raske, pöördume iga linlase ja ettevõtte poole: kui te ka kümne krooni annetate, aitate te hoida haiglat avatuna paljude meie kaasinimeste jaoks, ja me oleme väga tänulikud, kui teil on võimalus rohkemaks, sõnas Soone. 
    Annetada võib ka hooldusmaterjali ja kõike, mida saab haigla tööks kasutada, et haigete olukorda kergendada. 
    Diakooniakeskus palub kõigil abi anda soovijatel võtta ühendust telefonil 6461 027. 
    Mustamäe haigla peaarst Teet Lainevee, kes on paar viimast aastat levitanud Tallinna meditsiinijuhtide seas veendumust pikaravihaiglate vajalikkusest, on seisukohal, et suur osa pealinna haiglaid tuleks muuta pikaravihaiglateks, sest see hõlbustaks esmaabi andmist Mustamäe haiglas. 
    Tallinna hooldushaigla peaarsti Jüri Anissimovi hinnangul peaks pikaravivõimalus olema samas haiglas, kuhu inimene on toodud. 
    Tartu Postimehe juhtkiri, kommentaar ja karikatuur 
    Kohalik positsioonisõda 
    Kuigi kohalike valimisteni jääb veel peaaegu neli kuud, on valimiste eellahingud alanud. 
    Sõjalist terminoloogiat kasutades on vastased juba kaevunud ning võtnud sisse positsioonisõja asendi. 
    Tartu on kohalike valimiste eel õige omapärases olukorras. 
    Nagu Postimees on varemgi välja toonud, ei asu ülikoolilinnas ja Eesti tasandil (eriti pärast viimaseid Riigikogu valimisi) välja kujunenud opositsioon ning valitsuskoalitsioon eri kaevikutes, vaid osa koalitsioonist on ühes ning osa teises kaevikus. 
    Kui Isamaaliidu fraktsiooni liider Tartu volikogus Jüri Kõre kirjutab 17. juuni Tartu Postimehes, et loodab pärast oktoobrivalimisi Tartus teise näoga volikogu ja linnavalitsust kui kaks aastat segadust külvanud Koond-, Kesk- ja Reformierakonna koalitsioon, siis võib vaid aimata, milliseks tuliseks kampaaniaks läheb suve lõpus. 
    Niisama on praegu reformierakondlasest linnapea Andrus Ansip teatanud, et Reformierakond läheb valimistele oma nime all ning võtab vastutuse viimasel paaril aastal Tartus tehtu eest endale. 
    On selge, et kohalik Isamaaliit ning Reformierakond valimiste eel ühte paati ei istu. 
    Nende kahe erakonna kõrval jääb veidi kummalisse positsiooni Keskerakond, kes oma abilinnapea kohaga just nagu kah vastutaks linna asjade eest, kuid kes seda valimiste eel niikuinii teha ei taha. 
    Mida lähemale valimistele, seda enam ründavad keskerakondlased linnavõime. 
    Mõõdukad ootavad samuti rünnakusignaali, et siiskoos Isamaaga lahingusse söösta. 
    Ent nagu näitasid ke-vadised parlamendivalimised, pole Tartus Mõõdukatestveel Reformierakonnale, Isamaaliidule ning Keskerakon-nale vastast. 
    Sama kehtib ka Koonderakonna ning vene nimekirja kohta. 
    Arvestades, et sügisel jääb tartlaste valimisaktiivsus alla poole, on erakondlikul pinnal Reformi- ja Keskerakonnale ning Isamaaliidule vastuhakk Tartus veelgi ebatõenäosem. 
    Et aga kohalikel valimistel saavad kaasa lüüa ka erakondade ning kodanike valimisliidud, siis siin on uusi tuuli oodata küll. 
    Tõonäolisim on, et tekib kodanike valimisliit, mis tugineb Tartu Majaomanike Ühingule. 
    See, ainult huvidel baseeruv liit, oleks tugevaks vastukaaluks kunagisele erakondlikule hämamisele, mis iseloomustas pensionäride liitu 1993. aastal või Tartu 2000 kolm aastat tagasi. 
    Igatahes Postimees ootab valimistel kandideerivatelt erakondadelt ja liitudelt juba konkreetseid tegusid, esialgu kasvõi linnapeakandidaatide nimesid. 
    Sest sõja- ehk valimiskampaania ajal pea kaevikust välja pistnu on lootusetult hiljaks jäänud. 
    33 asja linna heaks 
    TIIT LEPASAAR, UNO SIITAN, Eesti Teadlaste Liidu juhatuse liikmed 
    Üks järjekordne tont käib ringi mööda Lääne demokraatiaid - rahvas võõrandub võimust. 
    See tont jalutab ka Eestimaal. 
    Tartus käis Riigikogu valimistel 70 000 valimisõiguslikust kodanikust 40 000. 
    Eelmistel kohalikel valimistel osales alla 30 000 valija. 
    Mittevalijate põhiline väide oli ja on: minust ei sõltu nagunii midagi. 
    On see nii? 
    Jääbki see nii? 
    Kõik demokraatlikud riigid otsivad väljapääsu ähvardavast ummikust ja vastust esitatud küsimustele. 
    Üheks võimalikuks lahenduseks on saamas keeruline märksõna osalusdemokraatia, mis äraseletatult tähendab igasuguste võimuväliste seltside, ühenduste, klubide ehk nn kolmanda sektori gruppide tegevust, lülitumist otsuste kujundamisse. 
    Enamgi veel. 
    Iga linnakodanik, sõltumata rahakoti paksusest või nime prominentsusest, võib ja saab midagi ära teha, et muuta elamist oma kodulinnas nii endale kui kõigile paremaks. 
    Pakume välja 33 asja, mida igaüks saab teha oma linna heaks. 
    Sama hästi võiks nimekirjas olla ka 133 asja, aga oluline pole arv, vaid tegu. 
    Iga inimene võib sellest loetelust valida ka vaid kolmandiku ja juba sõltub temastki üsna palju. 
    33 asja 
    1. Registreeru ja osale kohalikel valimistel. 
    2. Kiida oma naabri maja ja aeda. 
    3. Osta vähemalt kord nädalas kohalike tootjate kaupa. 
    4. Tunne huvi, kes on Tartu linnavalitsuse liikmed ja kes on volikokku valitud inimesed. 
    5. Toeta kaks korda aastas mõnda heategevusasutust või -ettevõtmist. 
    6. Osale Tartu volikogu istungil. 
    7. Sõlmi leping organite doonorluseks. 
    8. Räägi täna teismelisega ja küsi, mis võiks teha meie linnast parema elukoha. 
    9. Et ennetada vargusi, jälgi naabri eluaset, kui teda kodus pole. 
    10. Loe kohalikku lehte, et saada teada, mis on meie linna kuumad probleemid. 
    11. Kirjuta Tartu Postimehele sellest, millest tõeliselt hoolid. 
    12. Julgusta noori püüdlema kohalike asjade otsustajate hulka. 
    13. Tee nimekiri 10 asjast, mida tahaksid Tartus muuta, ja kohtu enda poolt valitud volikogu liikmega, et seda nimekirja arutada. 
    14. Loe Tartu linna kodulehekülge internetis. 
    15. Osale kohaliku kooli lastevanemate või hoolekogu koosolekul. 
    16. Anna verd. 
    17. Pane kirja oma perekonna ajalugu. 
    (Linna ajalugu on tema perede ajalugu.) 
    18. Tee terve perega üks jalgsi- või jalgrattamatk linna parkidesse ja teistesse puhkekohtadesse. 
    19. Võta koos perega osa linna kultuuriüritustest. 
    20. Osale oma piirkonna planeeringute avalikel aruteludel. 
    21. Kui kuulud mõnda seltsi või klubisse siis kutsu sinna vestlema kedagi volikogusse kandideerijatest või olijatest. 
    22.Toeta kohalikku kooli, et see muutuks piirkonna kultuuri- ja koolivälise hariduse keskuseks. 
    23.Veena oma tööandjat toetama mõnda kooli, klassi, haiglat, raamatukogu või muuseumi. 
    24. Käi kord aastas täienduskursustel. 
    25. Kandideeri valitavale ametikohale. 
    26. Ühine mõne kutse-, eriala-, hobi- või heategevusorganisatsiooniga. 
    27. Tähista vabariigi aastapäeva koos teiste tartlastega. 
    28. Uuri, kuidas saad kaasa aidata Tartu keskkonnasäästlikule arengule. 
    29. Loe Tartu ajakirju Eesti Loodus ja Akadeemia. 
    30. Kasuta tööle/kooli jõudmiseks bussi, jalgratast või mine jalgsi, kasvõi aeg-ajaltki. 
    31. Võta osa ülelinnalistest spordiüritustest. 
    32. Koeraga jalutama minnes võta kaasa kühvel ja kilekott. 
    33. Tee kord nädalas üks heategu - aita nõrgemat. 
    Alamate surve 
    Rooma keiser Tiberius arvas juba ligikaudu 2000 aastat tagasi, et 99 protsenti tema imperaatorlikest otsustest kirjutavad talle tegelikult ette tema 50 miljonit alamat. 
    Ergo. 
    Nagu veepiiskadest moodustub jõgi, nii ka paljude inimeste sarnastest tegudest tekib jõud, mis liigutab paigast isegi poliitikuid. 
    Tartu Postimehe esikülje uudised 
    Tartu laulukaar nägi sajandi viimast laulupidu 
    AIGI VIIRA 
    Tartu laulupeo võimsaima koori - ühendkoori - Tuljak pani publiku vaimustusest huilgama, peo lõpus Taavo Virkhausi juhatatud Kodumaa aga kaasa laulma. 
    Teismelised koolipoisid hüppasid Tuljaku taktis häbenemata ja teatasid: Õudselt lahe on! 
    Pisemad pidulised said jälle oma elamuse Ain Mäeotsa lavastatud vaheetüüdidest. 
    Õeksed Agnes (3-aastane) ja Gerttu (5-aastane) jutustavad kahel häälel kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad: Meie käisime laulupeol ja nägime hobuseid. 
    Need olid kohe päris hobused! 
    Rahvusromantiline vürts 
    Ehtsad suksud ilmusid lauluväljakule koos Carl Robert Jakobsoni laulu, mängu ja ilu seltsi näitlejatega (rahvatantsurühma Tarbatu tantsijad) pruudiröövi etendama. 
    Isand Jakobson tõi lavastaja Mäeotsa sõnul oma seltsi peole õiget rahvuslikku hõngu andma. 
    Mänguseltsis askeldanud takuste parukatega eelmise sajandi tegelased mängisid maha ka näitemängujuppe muistsete eestlaste elust-olust. 
    Esmakordselt laulupeomelu vürtsitanud rahvusromantilised vahepalad helendasid eneseirooniast: kangelt pidulikku naeratust kandvad tegelinskid liikusid väljakul ülikunstilise rahvatantsusammuga - lausumata ühtegi sõna. 
    Tartu laulupeol olid esindatud kõik kooriliigid: mudilaskoorid, lastekoorid, poistekoorid, meeskoorid, naiskoorid ja segakoorid. 
    Iga kooriliik suutis esitada midagi südamest südamesse minevat. 
    Üks peo kõrghetki oli kindlasti Konstantin Türnpu Mu Eestimaa mees- ja poistekooride esituses. 
    Juhatas Hirvo Surva. 
    Sümboolne tammepuu 
    Poistekooride küsimuse Kes selle tamme istutas? (juhatas Venno Laul) vastuseks olid Tähtvere mäe nõlval Vanemuise Seltsi esindajana Evald Kampus, koorijuht Uno Uiga, EestiMeestelaulu Seltsi Tartu meeskoori dirigent, laulupeo kunsti-line juht Alo Ritsing ja Karlova gümnaasiumi kooripoiss Rauno Looper. 
    Selle sajandi viimast Tartu laulupidu jääb meenu-tama nende istutatud tammepuu. 
    Väga tublid olid laupäeval mudilaskoorid, kes peo alguses pika avatseremoonia jooksul kõrvetava päikese käes laval truult oma lauluaega ootasid. 
    Esinemisjulgust jagus neil nii palju, et dirigent Aarne Saluveer pidi suisa manitsema: ärgu nad Rene Eespere Aja esitamisel naisi üle laulgu. 
    Et naiskoorid olid laulupeol vähemuses, polnuks nende ülelaulmine ka mingi kunst. 
    Üleüldse oli sel peol tavapärasest vähem mees- ja naiskoore. 
    Oma panuse peo kordaminekuks andis ka ilmataat. 
    Küllap meeldis lõõskav päike pealtvaatajaile rohkem kui esinejaile, sest katsu sa laval kasvõi hetkeks varju leida. 
    Meditsiiniteenistuse andmeil oli hommikul proovide ajal päike lastekoorides kadusidki põhjustanud. 
    Minestanud toibutati ja õhtusel peol said nad taas teistega koos reipalt rivis. 
    Tartu uudised 
    Ülenurmel lustisid lennuhuvilised ja lendurid 
    JÜRI SAAR 
    Lennunduspäevadel Tartu taevas Ž99 Ülenurmel tähistasid Eesti lennunduskoolituse ja Eesti õhuväe 80. sünnipäeva kümned lennuaparaadid ja sajad uudistajad. 
    Laupäeval laulupeoeelses kuumuses alanud ja eile lõppenud neljandate lennunduspäevade peaeesmärk oli reklaamida Tartu lennukolled it kui ainust lennundusalast kõrgharidust andvat kooli Eestis. 
    Põrisevad propellerid ja iga natukese aja tagant õhku tõusvad ja maanduvad lennukid panid kindlasti nii mõnegi poisi hinges kripeldama soovi lennata. 
    Korraldajate suurim mure lennunduspäevadel oli, et päris- ja mudellennukid ning kopterid oleksid pealtvaatajaile käegakatsutavad, aga samas kellelegi viga ei teeks. 
    Kes raatsis raha välja käia, sai väikelennukilt või helikopterilt Tartule ülalt alla vaadata ja ka nelja kilomeetri kõrguselt langevarjuhüppeid proovida. 
    Elevust tekitas reaktiivhävitaja L-39 pilotaa ja kopteri MI-8 päästetreeningu esitlus. 
    Tartu lennukolled i prodekaani Otto Tauri sõnul ei ole lennunduspäevad kolmele korraldajale - Tartu lennukolled, AS Pakker Avio ja Tartu lennujaam - tuluüritus, pigem tahetakse näidata, kust lennunduses king pigistab. 
    Lagunevas lennujaamahoones peetud seminaril tunnistas Tartu lennujaama direktor Rein Mark, et kuigi Ülenurme 1380-meetrine lennurada on saanud korraliku asfaltkatte, ei usalda välismaised lennufirmad nii lühikesele rajale regulaarlende tegema hakata. 
    Ka vajaksid enne uuendamist lennujaama meteoseadmed ja täiendamist navigatsioonitehnika. 
    300-meetrine rajapikendus läheks maksma umbes 6,5 miljonit ja annaks Margi sõnul võimaluse alustada regulaarlende Helsingisse, Riiga ja Pihkvasse. 
    Holland võttis hansapäevade ohjad kindlalt enda kätte 
    AITA OTTAS 
    Oldenzaal 
    Eile lõppesid Hollandi väikelinnas Oldenzaalis 19. kaasaegsed hansapäevad. 
    Kaubandust, turismi ja rahvuskultuuri edendavale üritusele saabus külalisi 125 hansalinnast. 
    Teiste seas olid kohal ka kõik Eesti hansalinnad - Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi. 
    Eesti nelja linna esinduste majutuskohad olid laiali Oldenzaalis ja saja kilomeetri raadiuses kämpingutes, nii et üksteisega eriti kokku ei puututud. 
    Oma naabrite esinemisele käidi aga kaasa elamas, ja Tartu vanamuusikaansamblilt Via Sonora või Tallinna dzässikvartetilt meelitati konspiratsiooniks ingliskeelsete hüüetega välja lisapalu. 
    Oldenzaal uskus, et hansapäevadele 17.-20. juunini tuleb iga päev vähemalt sama palju külalisi, kui on linnas elanikke - 30 000. 
    Ent ka parimal kauplemispäeval, laupäeval, mil paistis päike ja inimesed nautisid vaba päeva, jäi see arv politsei hinnangul 20 000 piiresse. 
    Tallinn oli endale kindlaks jäänud ja võtnud hansalaadale kaasa kolm kanget: Saku õlle, Viru Valge ning Tauno Kangro. 
    Tuntud kujur joonistas siin aapopukilikult portreesid ja tema ümber kihas pidev uudishimulike parv. 
    Kõrvaltelgis müüsid Tartu kunstnikud Maia Juhkam ja Maanus Mikkel oma kaunist keraamikat. 
    Reede pärastlõunal pidas Oldenzaali südalinnas vahti sadakond politseinikku, sest hansapäevi külastas ka Hollandi kuninganna Beatrix. 
    Rõõmsameelsed hansapäevalised järgnesid kuningannale rongkäigus teel hansaturule ja sealt linnapea vastuvõtule. 
    Sel aastal 750. sünnipäeva tähistav Oldenzaal ootas oma järjekorda hansapäevade läbiviimiseks seitseteist aastat, ütles linnapea Peter Cammaert. 
    Mööda linna sõidab ta neil päevil jalgrattaga nagu enamik linlasi. 
    Kaheminutiline teekond venib pooletunniseks, sest elanikud on hansapäevadest vaimustuses ning tahavad sellest rääkida, tõdes Cammaert rahulolevalt. 
    Tartu sai mõne aasta eest Hansa Liidu kinnituse, et 2005. aasta hansapäevad on Eesti ülikoolilinnas. 
    Kaks aastat järjest saab hansapäevade läbiviimist õppida Hollandis, sest siin on ka 20. kaasaegsed hansapäevad, sedapuhku Zwolles. 
    Ihaste ratsavõistlustel võimutsesid naised 
    PRIIT RAJALO 
    Laupäeval Ihastes peetud ratsavõistlustel Tartu Derby '99 võitsid naised neljast kavas olnud võidusõidust kolm, kaasa arvatud mainekaima, derbi. 
    Derbis ehk staadionikrossis triumfeeris ülekaalukalt Ihaste ratsaspordibaasi neiu Piia Raamat hobusel Elfat. 
    Sõidu raskusest annab tunnistust seegi, et seitsmest alustanust suutsid finishijoone ületada lisaks Raamatule vaid Stanislav Teder hobusel Ruusa ja Marko Villemson hobusel Sheik. 
    Piia Raamat nimetas oma edu saladuseks head hobust ja kaasvõistlejate ebaõnne. 
    Kõige kurnavam oli palavus, aga ka rada oli väga tehniline ja raske, selgitas ta. 
    Raamat kahetses, et Eesti kuulsaimad ratsutajad, näiteks Urmas Raag ja Rein Pill, võistlusel ei osalenud. 
    Kui oleksin siis võitnud, oleks võit magusam tundunud, tunnistas Raamat, kes esikoha eest sai auhinnaks pooleteiseaastase hobuse. 
    Miniderbil tuli 23 võistleja hulgas esimeseks Maris Kartau hobusel Tauga, edestades Tiit Kivisilda hobusel Zorro ja Oliver Karmat hobusel Felix. 
    Takistussõidus, kus tõkete kõrgus oli 90 sentimeetrit, osales rekordarv sõitjaid - 32. 
    Esimest ja teist kohta jäid täpselt võrdse tulemusega jagama Lene Vardja hobusel Paprika ja Kadri Narusbek hobusel Dukat. 
    13-aastane Lene Vardja polnud enda sõiduga rahul, kuid kiitis head hobust. 
    Võistlus oli väga huvitav ja tase tugev, kahju ainult, et nii palav oli, märkis ratsutamisega alles kolm aastat tagasi algust teinud neiu. 
    Ainsa mehena suutis esikoha saavutada Tiit Kivisild hobusel Omer, ja seda takistussõidus, kus tõkete kõrguseks 120 sentimeetrit. 
    Uue sajandi kunsti tehissiilid ja tehissilgud 
    MARE RUUS-METS 
    Festivali Dionysia kunstiprogramm on takkajärele tekitanud üsna vastakaid hinnanguid: seda on nimetatud nii isetegevuslikuks jukerdamiseks kui uue sajandi kunstnike inkubaatoriks. 
    Kunstikriitikute arvamusi kokku pannes jõuab üllatuslike tulemusteni. 
    Mats Õun nimetas seda segapudruks, mööda Tartut juhuslikult laiali puistatud kunstipudemeteks, isetegevuseks stiilis siil teeb silgusuppi (Postimees, 1. juuni). 
    Heie Treier oli aga oma hellitlevalt positiivse kirjutise pealkirjastanud Uue sajandi kunstnike inkubaator (Eesti Ekspress, 3. juuni). 
    Millised olevused siis saabuval sajandil sellest imemasinast sünnivad? 
    Ilmselt tehissiilid ja tehissilgud. 
    Tulevikukunsti kujutelm on kaunis: kunstsiil virtuaalsete hambakestega kunstsilku nakitsemas! 
    Vilmikunst ja päriskunst 
    Heie Treier vaatles ainult kunstimaja näitust Tehis-id ja mõningaid performance' eid ja installatsioone. 
    Järgmisse sajandisse säilitamist vääriks näituselt Tehis-id minu meelest vaid Mark Raidpere fotosari. 
    Kaks konstrueeritud seadeldist ei ole nii geniaalsed, et neid tuleks aastaid alles hoida, ja põhiosa esitatust on vilmikunst. 
    Viimast nimetust on kasutanud teoreetik Raivo Kelomees videokunsti kohta, mis on päris filmikunsti pisi-pisi vennake, kes ei oska veel f-tähte välja öelda. 
    Kuhu ja kelle hõlma alla tuleks pisiveljeke sokutada ja miks peaks inimene televiisorit vaatama näitusesaalis? 
    Kas pole mugavamaid paiku? 
    Esinemistest, mida Heie Treier ja Mats Õun Dionysia kunstiprogrammist kirjutades ei puudutanudki, peaksin olulisteks noorte maalijate Priit Pajose ja Evelyn Müürsepa näitusi Obu galeriis ja Illegaardis. 
    Müürsepa kõnealune näitus on parem kui paar kuud tagasi ülikooli raamatukogus eksponeeritu ning Pajose kompositsiooni- ja vormitunne on selle aasta maalides silmanähtavalt edasi arenenud. 
    Pajose uued tööd kipuvad olema veidi pealetükkivalt müstilised ja väga erinevate kunstiperioodide parafraseeringutega. 
    Küllap toob aeg selginemist. 
    Ei ole olemas ega saa kunagi eksisteerima imelist inkubaatorit, mis kunstnikke sünnitab. 
    Ime on see, et keegi veel päriskunstiga tegeleb, sest kunstikriitiku kiitust võib ju pälvida ainult sellega, et võtad korraks riidest lahti ja jooksed alasti ringi. 
    Küsimusi ja soovitusi 
    Küsiti kord, kas ma ei tahaks kirjutada näituste soovitusi. 
    Tegelikult kerkib mul hoopis küsimusi, millele ootaks vastust. 
    Näiteks: mida mõtlesid meesterahvad näitusel Tehis-id, kus seest sulgedega kaetud metallaparaadis kiigub alasti naisekuju? 
    Avamisel ütles kuraator, et näituse idee oli tema haige aju sünnitis. 
    Millise haigusega võiks tegemist olla? 
    Kaks soovitust oskaksin seekord küll lisada - näitustele, mis on praegu avatud, kuid ei kuulunud Dionysia programmi. 
    Eesti Rahva Muuseumisse võiks kogu perega minna vaatama kineetiliste objektide ja piltide väljapanekut Kodused asjad, mille autoriteks on füüsik ja maalikunstnik. 
    Seda juhul, kui ei olda väga sünktõsine inimene. 
    Keegi tuttav leidis näituselt väga tabava naise elu sümboli. 
    Mis see võiks olla? 
    Toomemäel ülikooli ajaloo muuseumis on väljas eesti geomeetrilist ja kontseptuaalset kunsti Matti Miliuse kogust. 
    Sinna soovitaksin minna habemega meesterahvastel. 
    Mitte sellepärast, et Miliusel on habe. 
    Pigem loodan, et keegi tarkadest meestest kirjutab ja selgitab, mis on kontseptualism. 
    Oodatud on algupärased diskursused. 
    Pole mõtet lasta paksudel raamatutel oma pead segi ajada. 
    Ja olgu öeldud, et uksel habemekontrolli ei ole. 
    Samuti võib kirjutada praeguse eesti kunsti üldisematestki muljetest (Tartu Postimehe toimetusse märksõnaga Kunstikonversatsioon). 
    Kui koguneb huvitavat materjali, ehk avab toimetus siis lehes ka vastava rubriigi. 
    Robert Tasso kui Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidja 
    NELE NEMVALTS 
    Täna tähistab oma 90. sünnipäeva jurist Robert Tasso - Hugo Treffneri gümnaasiumi vilistlane, üliõpilasseltsi Liivika auvilistlane ja vilistlaskogu Tartu ühenduse esimees, Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu meeskoori liige. 
    Robert Tasso sündis 1909. aastal Tartumaal Kavastu mõisa valitseja peres. 
    Tema isa oli mõisavalitsejana kogu kohaliku elu organiseerija. 
    Robert Tasso saja-aastaseks elanud ema, kellelt poeg on ilmselt pärinud pika ea, oli väga hariduslembene naine. 
    Kavastust kolis pere Reola mõisasse, kust 1918. aastal põgeneti punaarmee pealetungi eest Tartusse. 
    Tartus sai Robert Tassost Treffneri gümnaasiumi kolmanda klassi õpilane. 
    1927. aastal asus Tasso õppima Tartu ülikooli õigusteaduskonda. 
    Olin veendunud, et õigusteaduse kaudu on maailm kõige rohkem avatud, põhjendab juubilar oma valikut ega ole seda kunagi kahetsenud. 
    Teisel ülikooliaastal asus noormees tööle riigikohtusse. 
    Ülikooli alguspäevil liitus noor juuratudeng ka akadeemilise meeskoori ja Eesti Üliõpilaste Karskusühenduse perega. 
    1928. aastal sai temast üliõpilasseltsi Liivika liige ning selle esindajana võttis ta osa kolme üliõpilaskonna edustuse tööst. 
    Aastatel 1931-32 oli Robert Tasso üliõpilaskonna edustuse esimees ning 1933-34 Soome, Eesti, Läti ja Leedu üliõpilaskondade ühenduse president ning üliõpilasseltsi Liivika esimees. 
    1941. aasta 14. juuni varahommikul arreteeriti Robert Tasso kui Isamaaliidu Tallinna volikogu liige ja saadeti loomavagunis koos teiste silmapaistvate riigitegelastega Siberi poole teele. 
    Korraga oli selge, et elu on läbi, meenutab juubilar. 
    Oma sünnipäeval marssisin Juhnovo vangilaagrisse. 
    Samal päeval lasti maha esimene vang. 
    Alles 1956. aastal sai Robert Tasso loa tulla tagasi Eestisse. 
    Asunud elama Tartusse ema juurde, töötas ta tööstusettevõtetes raamatupidaja, normeerija ja meistrina. 
    Erialasest tööst polnud enam mõtet unistadagi. 
    1960ndatel aastatel hakkas taas koos käima üliõpilasselts Liivika, esialgu küll Harald Kerese sünnipäeva varjus. 
    Seltsi liikmed nimetasid seda kokkusaamist aastakoosolekuks. 
    1992. aastal taastati Robert Tasso eestvõttel seltsi vilistlaskogu Tartu ühendus ning asuti aktiivselt otsima seltsile maja ja värbama noori liikmeid. 
    Kolme aasta eest sai seltsi kooskäimise paigaks maja Baeri tänavas, kus täna peetakse Robert Tasso austamisõhtut. 
    Proua Vaike Tasso iseloomustab abikaasat sõnadega: Liivika ja meeskoor on tema elus kõige tähtsamad. 
    Kirkad mälestused möödunud aegadest, elutarkus, vitaalsus veel kõrges eas, siirus, korrektsus ja suur kodumaa-armastus on märksõnad, mis iseloomustavad tänast juubilari, kes kõnnib meie hulgas kui elav ajalugu ning kelle sünniaastas kahtlevad nii pangatellerid kui ka arstid. 
    President Lennart Meri otsusega anti Robert Tassole möödunud aastal Valgetähe neljanda klassi orden, mille puhul juubilar ise peab kõige olulisemaks austamise motiivi: Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidjale. 
    Lõõtsalusti jääb vähemaks 
    TIINA TAMBAUM 
    Sel suvel jäävad Tartus üleriigilised lõõtspillimuusikapäevad ära, sest päevade hing Viive Müürsepp tegi kultuuritööga lõpparve. 
    Lõõtspillimängijate peo hing ja korraldaja Viive Müürsepp tegi kultuuritööga lõpparve ja lahkus aprillis kultuuriosakonnast. 
    Tartus pole rahvamuusikale sobivat suurt saali, kuhu kutsuda publik, kui kontserdipäeval juhtub vihma sadama, sõnab Müürsepp napilt. 
    Paigalseis suure lava rajamise küsimuses on kogenud kultuuritöötaja lahkumise üks põhjus. 
    Lõõtspillimuusikapäevad olid ühemeheprojekt ja nii järsku ei suutnud me korraldamist üle võtta, selgitab kultuuriosakonna juhataja Kalev Lindal. 
    Lõõtspillimuusika päevade traditsioonis jääb lihtsalt üks aasta vahele. 
    Tartu laulupeo ajal olid lõõtsamängijad Pärnus. 
    Pärnus peetava XI vabariikliku rahvamuusikapeo korraldaja Alli Põrk nimetab tänavust pidu pillimeeste alternatiivürituseks. 
    Siiani on laulu- või tantsupeo stsenaariumis olnud koht ka rahvapilliorkestritel. 
    Tänavu on pillimehed suurürituse kavast välja jäetud. 
    Lõõtsamehed ja -naised vanuses 10-80 on suvesäravas Tartus linnarahvast rõõmustanud juba kaheksa aastat. 
    Oma mängijate kõrval on üles astunud külalised Iirimaalt, Inglismaalt ja Soomest. 
    Siia on lõõtsaomanikud ikka saanud kokku tulla, et näidata, kes on kes, hindab üritust seto laulik Aleksandra Siruli, kes on ansambliga Leelonaased lõõtsatõmbajate Tartu esinemisi ilmestanud esimestest muusikapäevadest alates. 
    Taas avastati salaviina 
    Kolmapäeva õhtupoolikul läks politsei kontrollima üht maja Tamme põigus, kus juuni alguses müüdud salaviina kohta oli algatatud kriminaalasi. 
    Majaläbiotsimisel leiti kümneid liitreid salaviina, -viskit ja -piiritust. 
    Leiti ka kolm plokki maksumärgita sigarette. 
    Neljapäeva öösel kell 0.55 peatas politsei Aoveres Narva poole sõitva Mitsubishi Lanceri. 
    Auto läbivaatamisel leiti 101 liitrilist plastpudelit Gorbachowi Vodka sildiga viina. 
    Juht tunnistas, et oli salaviina ostnud kelleltki võõralt turuväravast. 
    Pealinnast pärit tudengid loopisid aknast alla telliseid 
    Neljapäeva öösel kell 1.22 teatati politseisse, et Mõisavahe tänavas loobitakse viienda korruse aknast telliskive alla. 
    Politsei pressiesindaja teatel olid kaks Tallinnast pärit noormeest, praegu tudengielu elavad 20-aastane Jaak ja aasta noorem Mihkel, korterit koristanud ja üleliigse kraami rõdult alla visanud. 
    Lapsed leidsid uppunu 
    Neljapäeval kell 15.10 kutsuti politsei Anne kanali juurde. 
    Politsei pressiesindaja teatel olid vees hullanud lapsed tundnud jala all midagi suurt ja pehmet - vee all lamas umbes 60-aastase supelpükstes mehe surnukeha. 
    Vägivalla märke kehal ei avastatud. 
    Teavet, mis võib aidata tuvastada uppunu isikut, ootab politsei telefonil308 854 või 110. 
    Hulgilaos püüti maksta libarahaga 
    Neljapäeval kell 16.39 paluti politsei Turu tänavas asuvasse Tirsi hulgilattu.Seal olid kaks noormeest tahtnud maksta kahe sajalisega, mis osutusid võltsituks. 
    Põlvamaalt auto ärandanud pealinna nooruk tabati Tartus 
    Reede öösel kell 3.51 teatas Põlva politsei oma kollee-gidele Tartus, et Põlva-maalt on varastatud Ford Sierra. 
    Umbes samal ajal märkas Tartu politsei Aovere tankla lähedal, kuidas üks Ford neid nähes ümber keeras. 
    Politsei sõitis põgenejale järele ja sai ta kätte. 
    Selgus, et varastatud autoga sõitis 20-aastane Tallinna sissekirjutatud Martin. 
    Poiss sai veokilt müksu 
    Reedel kell 14.50 teatati liikluspolitseile avariist Kreutzwaldi ja Hiie risti juures. 
    Seal jooksis bussi varjust sõiduteele 8-aastane poiss ja sai müksu mööduvalt veokilt. 
    Õnneks laps viga ei saanud. 
    Uudised 
    Jaanipäeva tuled valgustavad tervet aastat 
    TANEL RÜTMAN 
    Jaanituled õhutavad noori vikerkaarevärvides säravat sõnajalaõit otsima. 
    Ain Protsin 
    Aastatuhandeid on jaanipäev kui valguse püha kuulunud eestlaste suurimate pidupäevade hulka, mil üle kogu maa kogunesid lõkete äärde kõik inimesed vanamemmedest sülelasteni. 
    Kuigi jaanipäev, 24. juuni on nime saanud Ristija Johannese järgi ja kuulub seega kirikukalendrisse, on teadaolevalt seda püha peetud ka ammu enne ristiusu jõudmist Eestisse. 
    Nii on kroonik Balthasar Russow sunnitud oma Liivimaa kroonikas kurtma, et eestlased peavad jaanipäeval pidutsemist ja lõbutsemist palju tähtsamaks kui kirikus käimist. 
    Russowi sõnul tuli rahvas küll kiriku juurde, ent selle asemel, et pühakotta siseneda, süüdati hoopis lõkked, joodi, tantsiti, lauldi ja täideti paganlikke rituaale. 
    Suur suvine rahvapidu 
    Jaaniööl loidavad juba sajandeid üle kogu maa jaanituled. 
    Rahvatraditsiooni kohaselt toodi õuedesse jaanikased, noored laulsid ja pidutsesid vainul või kiigemäel. 
    Kõrge varda otsas põles tõrvatünn või lõõmas lõke tuleasemel, lõõtspill üürgas, löödi tantsu, tehti ringmängu ja kiiguti. 
    Jaanituli oli tava, pidulik ja püha rituaal kõigile. 
    Kes ei tulnud jaanitulele, sellel pidid kasvama odrad ohakased, kaerad kasteheinased, linad hullusti tutri täis ja lühikesed. 
    Põldudele hõljuv jaanitule suits oli ohvrisuits põlluhaldjale, kes pidi kaotama sealt kahjulikud putukad ja hävitama umbrohud ning kaitsma koduloomi haiguste eest. 
    Seepärast oligi jaanipäeva õhtul suur rahva liikumine jaanitulele ning kiikude juurde, et seal laulda, tantsida, vägipulka vedada, rammu katsuda ja hundiratast visata. 
    Enne pidutsemist oli aga ohverdamine hiiepuu all või suurte kivide juures, kuhu tavaliselt kogu perega kokku tuldi. 
    Keset ohvrikohta tehti tuld, mille ümber istuti, söödi-joodi ning surnute hingedele ja haldjatele mõeldi ning nende jaoks toitu ohvrikivile jäeti. 
    Jaaniöö ja armastajad 
    Eriti palju on jaanipäevaga seotud tavasid ja kombetäitmisi just neiudele ja armastajatele. 
    Nii usuti, et jaaniööl võis neiu ilusaks saada. 
    Selleks pidi ta hiieallikale minema ja seal oma nägu pesema või jaanikastet korjama. 
    Jaanipäeval vaatasid neiud ka lõokesi. 
    Kes kõige enne nägi kaht lõokest ligistikku taeva all lõõritamas, sel oli õnne oodata. 
    Poisid ja tüdrukud otsisid üksteise võidu jaaniussikesi. 
    Kes leidis neid kõige rohkem, see leidis peagi elukaaslase. 
    Peamine oli aga jaaniööl sõnajalaõie otsimine. 
    Sõnajalaõis pidi särama kui päike ja helendama kõigis vikerkaarevärvides. 
    Õie leidjast pidi saama kõige õnnelikum inimene maa peal. 
    Arvamus 
    Kadri Ottis 
    endine Riigikogu liige 
    Sel aastal pean jaanipäeva rahulikult pere seltsis Saaremaal. 
    Varem olen jaani pidanud sõpradega. 
    Jaanipäeval on üldse minu jaoks nüüd suurem tähtsus, kuna eelmisel aastal pidi mul selleks päevaks poeg sündima. 
    Seepärast ta Jaan nimeks saigi, seega saab nüüd tähistada ka poja nimepäeva. 
    Aksel Heidemann 
    Kaitseliidu Lääne maleva pealik 
    Jaanipäev on minu jaoks päev täis haldusõiguserikkumisi, sest ma pean kihutama võidutulega Valgast Haapsalusse. 
    Võidupühaga seotud üritused hakkavad mul juba 22. juuni päevast peale ja lõpevad jaanilaupäeva õhtul kell 11. 
    Siis hakkab alles eratuli peale. 
    Kersti Jundas 
    keskuurimisbüroo asedirektor 
    Pean jaanipäeva oma suvilas pere seltsis. 
    See on meil kujunenud enam-vähem traditsiooniks. 
    Ometi ei pruugi jaanipäev nii väga perekeskne olla, lihtsalt minu jaoks on suvila ja pere kõige parem koht. 
    Aivar Mäe 
    Eesti Kontserdi asedirektor 
    Olen traditsiooniliselt maal pere ringis. 
    Minu jaoks on jaanipäev nii palju tähtis sündmus, et see tähendab vaba päeva. 
    Avalikud jaanipeod üle Eesti 
    Tallinn 
    23.06. tasuta jaanipeod neljas linnaosas: Lasnamäel Paevälja platsil kell 19. 
    (Vene Draamateater, Erich Krieger, Tedde & The Jukebox, Flame, AVE NUE, Agata Kristi, DJ Voldemar, Sergei Mazin, DJ MAX, Automation, DJ Killer.) 
    Haaberstis Harku järve rannas kell 19. 
    (Ansambel Käo.) 
    Nõmmel Hiiu staadionil kell 20. 
    (Nõmme rahvatantsijad, ansambel Umbes-Kombes ja Henry Laks.) 
    Stroomi rannas kell 20. 
    (Ansambel Bernhard.) 
    Harjumaa 
    23.06. 
    Kose-Uuemõisas (Siiri Känd ja Combo Band). 
    24.06. 
    Kose-Uuemõisas (Vello Orumets, ansambel Jeti). 
    Tartumaa 
    23.06. 
    Tartu laululaval kell 18. 
    Untsakad, L'Dorado, Minu isa oli ausus ise, Rohke Debelakk ja Heino Süggu, parklas tivoli, tivoli laval Bhava, Flame, N-Euro ja DJ-d Erwin Hurt ja Marko Kiljak. 
    Tasuta. 
    Võnnus võidupüha tähistamine vabaõhukontserdiga. 
    Jaanituled Elvas, Alatskivi Hirvepargis ja Kallastes. 
    Läänemaa 
    23.-24.06. 
    Haapsalus Paralepa rannas Grillfest Estonia. 
    23.06. 
    Uuemõisa pargis jaanituli. 
    23.06. 
    Haapsalus, algus kell 15. 
    (Mait Maltis, Erich Krieger, Mati Nuude. 
    Peaesineja: Apelsin.) 
    24.06. 
    Haapsalus, algus kell 15. 
    (Singer Vinger, Smilers, Ultima Thule jpt. 
    Peaesineja: Hurriganes.) 
    Põlvamaa 
    23.06. 
    Intsikurmus kell 21. 
    (Ansambel Jaskar, DJ Sulev Kallavus.) 
    Tasuta. 
    Pärnumaa 
    23.06. kell 18 antakse jaanituli igale vallale. 
    Pärast seda korraldab iga vald ise oma jaanipeo. 
    Saaremaa 
    22.06. 
    Pagila rannas kell 21. 
    (Paradise Sound, DJ Urmas Rammal.) 
    Ilutulestik. 
    Pilet 5 krooni. 
    23.06. 
    Kuressaares kell 18 presidendi tule edasiandmine, kell 21 jaanituli Roomassaare sadamas. 
    (Linnataidlejad ja Surra-Murra.) 
    Tasuta. 
    24.06. 
    Karujärv, algus kell 21. 
    (Rahvatantsijad, Paradise Sound, DJ Eivar Kivi.) 
    Valgamaa 
    23.06. 
    Otepää Linnamäel kell 19. 
    Esinevad kohalikud taidlejad. 
    Tasuta 
    23.06. 
    Valgas. 
    Algus 21.30. 
    Ilutulestik ja ansamblid. 
    Viljandimaa 
    23.06. 
    Viljandi Kirsimäel, Vastemõisas, Suure-Jaanis, Mustlas. 
    Võrumaa 
    22.06. 
    Sänna Mäeveski laululaval öösimman Üx Jaan '99 kell 23. 
    (Ansambel Brandy.) 
    Pilet 30 krooni. 
    22.06. 
    Urvastes. 
    Jooks ümber Uhtjärve, sportlik jaaniõhtu ansambliga Lahe. 
    Hiiumaa 
    21.06. 
    Kärdlas Rannapaargu juures kell 20. 
    (Ansambel Untsakad.) 
    Tasuta. 
    21.06. 
    Luidja rannas kell 20. 
    (Luidja laulukoor, Relax, estraadikava, ilutulestik.) 
    Tasuta. 
    22.06. 
    Hellamaa rannas. 
    Tasuta. 
    22.06. 
    Kõrgessaares Kirikulahe ääres kell 21.30. 
    (Esinejad Kärdla kultuurikeskusest, Rock Hotel.) 
    Tasuta. 
    22.06. 
    Männamaal kell 21.00. 
    (Tantsurühm Mustsõstraõied, Hept.) 
    Tasuta. 
    23.06. 
    Kassaris kell 21. 
    (Tantsurühm Taidelaid, Puhas Vuuk.) 
    Tasuta. 
    23.06. 
    Sõru rannas kell 20. 
    (Emmaste noortebänd, puhkpilliorkester, Hept.) 
    Tasuta. 
    Järvamaa 
    22.06. 
    Aravete Kangrumäel ning Peetri pargis Karedal. 
    23.06. 
    Paides Vallimäel, Väinjärvel, Vaol, Koerus, Väätsal, Türil, Järva-Jaanis, Koigil ja Päinurmes. 
    Raplamaa 
    22.06. 
    Vigala valla suvepidu Vana-Vigala laululaval kell 18.30. 
    (Kontsertetendus Lydia Koidula Kosjakased, ansambel Visiit.) 
    Tasuta. 
    22.06. 
    Märjamaa lauluväljakul kell 20. 
    (Tantsurühmad Läänemaalt, ansambel Kahur ja Roos. 
    Pilet täiskasvanutele 20, õpilastele 10 krooni. 
    22.06. 
    Valgus kell 20. 
    (Ansambel Gem). 
    Pilet 15 krooni, alla 16-aastastele tasuta. 
    22.06. 
    Juurus kell 21.00. 
    (Ansambel Ain.) 
    23.06. 
    Rapla Tammemäel. 
    (Ansambel Spido.) 
    Tasuta. 
    23.06. 
    Järvakandi klubi vabaõhulaval kell 20. 
    (Tantsutüdrukud ja pillimees Joe Lumi.) 
    Tasuta. 
    23.06. 
    Kärus kell 20. 
    Ilutulestik. 
    Tasuta. 
    Lääne-Virumaa 
    22.06. 
    Väike-Maarjas Müürikul kell 20. 
    (Ansambel Los Desperados). 
    Tasuta. 
    22.06. 
    Simunas kell 19. 
    (Ansambel Kuss.) 
    Tasuta. 
    22.06. 
    Porkunis Kaiallikal kell 21 (Ansambel Pärgament.) 
    Tasuta. 
    23.06. 
    Tapas Valgejõe saarel kell 21. 
    (Reet Linna, Meelis Punder ja Karavan.) 
    Pilet 25 krooni. 
    24.06. 
    Kadrina lauluväljakul kell 19. 
    (Sepo Seeman ja Kala, tantsutrupp ÄXSEN, lastele telestaarid Tibu ja Jäpe.) 
    Tasuta. 
    24.06. 
    Kärus kell 19. 
    (Ansambel Lihtne Viis). 
    Tasuta. 
    24.06. 
    Rakveres Vallimäel kell 21. 
    Infot kogusid Marit Kelgo, Argo Riistan, Kristjan Gold ja Tanel Rütman. 
    Nädalalõpul raha seisab 
    Hansapank vahetab pühadenädalal välja peaarvuti 
    ARGO IDEON 
    Hansapank ajastab jaanipühadeks arvutisüsteemi põhjalikku ümbertegemist, mis jätab kinni suure osa kontoriuksi ja paneb hoiatama rahaautomaatide streikimise eest. 
    Peakonkurent Ühispank kinnitas, et neil seda ohtu pole. 
    Pärast riigipühi avab Hansapank reedel 46 kontorit kõigist 130st ning nendeski pole tol päeval võimalik teha muud, kui sularaha panka sisse maksta. 
    Raha saab siiski kätte automaatidest ja ärides pangakaardiga maksmine peaks toimima normaalselt. 
    Laupäeva kohta on Hansapank juba ette vabandanud, et streikida võivad ka rahaautomaadid ja kõik kontorid on kinni. 
    Peaarvutil võimsust puudu 
    Segaduste põhjuseks osutub see, et üle poole Eesti pangaturust valdavas Hansapangas läheb vahetamisele infosüsteemi tööd juhtiv peaarvuti ehk server. 
    See lubab tehnikameestel lõpuks kokku panna endise Hoiupanga ja Hansapanga raha-andmed. 
    Hoolimata juba aasta möödumisest Hoiupanga ametlikust neelamisest on osa sealsest arvutisüsteemist veel töös Hansapanga omast eraldi ning ühendamine viibis. 
    Oleme tempot aeglustanud, ütles eile Hansapanga PR-direktor Kristi Liiva. 
    Tema sõnul tähendanuks kiirem ühendamine lõivu maksmist teenindustasemes. 
    Uus serverarvuti on praegusest oluliselt võimsam, mainis Liiva. 
    Ümberkorralduste süül ei saa reedel Hansapangas üldse teha pangaülekandeid. 
    Eesti Panga infosheff Andrus Kuusmann ütles eile, et see ei tähenda Hansapangale mööndusi nõude täitmisel, et Eesti-sisesed ülekanded peavad kohale jõudma kahe pangapäeva jooksul, s.o 48 tunniga, arvestamata puhkepäevi ja riigipühi. 
    Hansapank pole minu teada keskpangalt erandit küsinud ega saanud, märkis Kuusmann, kelle hinnangul tuleb pank oma kohustusega ka toime. 
    Telefonipank peab pausi 
    Nii peab näiteks täna keskpäeval Ühispangast Hansapanka või vastassuunas tehtud rahakanne olema saaja kontol kõige hiljem reedel kell 12, kuna sel nädalal on pangapäevadeks esmaspäev, teisipäev ja reede. 
    Laupäeval-pühapäeval ei tööta Hansapanga internetipank ja peamiselt firmades tarvitatav elektrooniline pangaühendus Telehansa. 
    Ka Hansapanga kaks telefonipanka on sel nädalal neljapäevast peale suletud. 
    Ühispanga infotehnoloogia direktor Tõnu Liik ütles eile Postimehele, et Hansapanga tublisid spetsialiste ja ettevalmistust teades võib oodata, et neil ei pruugigi tingimata rahamasinates häireid tulla. 
    Kui aga katkestusi on, siis ei saa ka Ühispank tagada, et meie automaadist igal hetkel Hansapanga kaardiga raha kätte saab, hoiatas ta. 
    Liigi sõnul vahetas Ühispank oma peaarvutit juba aastavahetusel ning nad pole jaanipäevaks mingeid uusi muutusi ajastanud. 
    Kõik meie elektronkanalid ja automaadid töötavad iga päev. 
    Kontorid on reedel lahti ja ka nädalavahetusel need, mis tavaliseltki, sõnas ta. 
    Turbas ähvardas tuli asulasse tungida 
    KÜLLIKE ROOVÄLI 
    Turba koolipoiss Heigo Rätsep (13) materdas reedel koos kümmekonna eakaaslasega kaseokstega Turba raudteejaama lähedal põlevat metsaalust, et peatada oma kodude poole kanduvat tuld. 
    Peale poistekamba tapsid tuld ka vaheldumisi õlut ja vett kurku kallavad mehed, kelle majad sealsamas alevi piiril mändide all. 
    Veekanistrit kaasa lohistavad higised mehed sumasid pärast puhkepausi suitsu mattunud raudteetammilt võssa ja võitlesid seal mehekõrgusteks kasvanud leekidega. 
    Need liiprid ei kustugi ära, muudkui lõõmavad, ohkas tahmaste kätega Rätsep vanu tõrvast tossavaid liipreid vaadates ning istus kasevihta maha visates tüdinult relsile. 
    Traktorid vajusid rappa 
    Peagi jõudsid raudtee äärde ka Tallinna üksiku päästekompanii (ÜPK) ajateenijad, kes materdasid samuti leeke ning vedasid voolikuliine kohale. 
    Aeg-ajalt põlesid läbi raudteeäärsed telefonipostid ning traadid katkesid pininaga. 
    Harju-Risti tuletõrjujad, kes olid just eelmisel päeval likvideerinud Nõva suurtulekahju, põrnitsesid ees ootavat tulepõldu morni ilmega. 
    Kohalike sõnul oli tulekahju suits asulasse näha juba neljapäeval, kuid keegi ei teatanud sellest tuletõrjesse. 
    Üks poiss käis jaamas ütlemas, et mets põleb, aga sealt vastati, et küll tuletõrje siis tuleb, vahendas Rätsep üldist ükskõiksust. 
    Piirivalve lennusalga kopterilt vaadates oli Turba läänepoolne ümbrus paksu suitsu mattunud. 
    Tuli möllas kahel pool raudteed, suurem osa põlevast alast jäi raudteest lõunasse ning suits kandus isegi Pärnu maanteel sõitvate autojuhtide ninna. 
    Õhust võis näha kahte kollast linttraktorit, mis olid põlevasse rappa kabiinini sisse vajunud. 
    Punased tuletõrjeautod seisid metsalagendikel nagu tikutopsid ja imesid tiikidest vett paakidesse. 
    Päästeameti operatiivteenistuse juhataja Ilmar Tammearu, kes juhtis kustutustöid reedel ja laupäeval, ütles Postimehele, et reedel põles 50 hektaril kümneid tulekoldeid, mis moodustasid kokku umbes 15 hektarit. 
    Suurem osa sellest oli rabamets, kuhu kustutusautod ligi ei saanud. 
    Reedel oli tulekahju kustutamas 60 meest Harju- ja Läänemaa päästeteenistustest, piirivalve lennusalga kopter ja Tapa tuletõrjerong. 
    Pühapäevaks kustutas kontrolli alla saadud tulekoldeid 30 inimest, neist 16 Tallinna ÜPKst ja viis päästerongi meeskonnast. 
    Tuletõrjerong tegi iga päev 5-6 reisi Turba jaama, kust sõitis tulekolde lähistele 80 tonni veega. 
    Laupäeval vahetas Tartu ÜPK Tallinna ÜPK välja, lastes neil veidi puhata. 
    Jaaniks ühele poole 
    Kopteri pinnaltpäästja Jaanus Altnurme sõnul tegi kopter kolmel päeval raba kohale kokku 113 lendu, heites iga kord spetsiaalsest veekotist alla kaks tonni vett. 
    Harju päästeteenistuse operatiivkorrapidaja Priit Orusalu sõnul oli eile õhtul põleng kontrolli all. 
    Vett pumbati rappa mööda magistraalliine, päästerong jätkab kustutamist. 
    Loodame jaanipäevaks ühele poole saada, ütles Orusalu. 
    Kolm leibkonda ehitavad Vaindloole piirivalvetorni 
    Piirivalvurid süütavad jaaniõhtul presidendi võidupühatulest linnumunade vahel Eesti põhjapoolseima jaanitule 
    KÜLLIKE ROOVÄLI 
    Teist kuud käratsevad Eesti põhjapoolseimal saarel Vaindlool ehk Stenskäril kajakad, saamata aru, miks taeva all põristav hiigellind nende munade vahele betoonilatakaid ja rauakolakaid poetab. 
    Piirivalve lennusalga kopterist maale hüpanud töömehel on esimene asi maandumisplatsist meetri kaugusel kiviklibul lebavatele tiirumunadele kiviaed ümber laduda. 
    Saarele piirivalve radaritorni ehitavad mehed on tigedate lindude rünnakutega harjunud ega värista ajakirjaniku kombel õlgu, kui mõni järelkasvu kaitsev suleline läbi juuste vuhiseb ja nokaga pead tabada püüab. 
    Mune on kogu saar täis, need on kividega ühte värvi ja ei pane tähelegi, kui jala alla jäävad, õpetab Eesti Elektrivõrkude Ehituse kopajuht Jüri Saaremäe, kes kaevab saarel kaablikraave. 
    Saaremäe kopp joriseb päev läbi piirivalvurite endisel kartulimaal, mille serva istutasid Lähte koolilapsed möödunud nädalal noored männid. 
    Saarele toodud mändidel tuleb sitkust koguda, sest suurema osa ajast puhub mandrist 22 kilomeetri kaugusel asuval saarekesel vali tuul. 
    Veidi pakub aasta läbi vahti pidavatele piirivalvuritele varju vaid majaka ja kordoni ümber ehitatud plank. 
    16 meest, koer ja kass 
    Piirivalvekordoni osaliselt remonditud hoones on peavarju leidnud kolme värvi mehed: kolm rohelist piirivalvurit, kuus oranzhi ehitustöölist ja seitse sinist Tartu Elektrivõrkude torniehitajat. 
    Kokku 16 meest pluss piirivalvurite koer Poiss ja kass. 
    Hundikoer Poiss on umbes kuus kuud vana, üks piirivalvur leidis ta talvel paarikümne sentimeetri pikkusena Rakverest kaubakäru alt ning tõi saarele riiki teenima. 
    Poiss haugub võõraste peale laisalt, hakkab peagi sõbraks ja poeb pingi alla päikese eest peitu. 
    Maja ümber vedeleb sulgi ja jupp kajakatiiba. 
    Koristame õue küll, aga koer tassib ikka rämpsu aeda, vabandab Roosimägi, kevadel, kui ülemusi ootasime, oli hoov puhas, aga siis lendas kopter korra üle ja kõik oli jälle igasugust sodi täis. 
    Teeneline saareelanik kass on sel päeval kusagile kadunud, meeste arvates maiustab neemetipul kajakapesade juures. 
    Kolme riigi meri 
    Kaheks nädalaks saarele toodud piirivalvurite töö on valvata piiri ja jälgida ning üles märkida Soome lahel sõitvaid laevu. 
    Siiani kasutasid mehed vahipostina 1870. aastal ehitatud 15 meetri kõrgust majakat. 
    Vana Vene piirivalvetorn lammutati äsja ja veeti kopteriga jupikaupa Rutja lennuväljale. 
    Seni pole saarel ka radarit ja seetõttu saab udu merele laskudes meestel töö otsa. 
    Piirivalvur Aarne Roosimägi sõnul on saarel ka selliseid päevi, kui majast ei paista isegi mõnekümne meetri kaugusel olev tuletorn. 
    Rahvusvaheline laevatee läheb saarest mööda 10 meremiili (u 18 km) kauguselt, Eesti veed lõpevad kaheksa miili kaugusel. 
    Mõni päev sõidab mööda 10 laeva, mõni päev 30, ütleb Roosimägi. 
    Vaindloolt paistavad selge ilmaga ka Suur ja Väike Tütarsaar ning Gogland ehk Suursaar, mis kuuluvad Venemaale. 
    Viimasel asub Vene lennuväebaas, kuid piirivalvurite sõnul pole sealkandis peale mõne harva merel hulpiva piirivalvekaatri midagi näha. 
    Suursaare ja Vaindloo vahel kohtuvad kolme riigi: Eesti, Soome ja Venemaa veed. 
    Öösel paistavad selge ilmaga Kotka tuled ja vahel tõuseb merest ka Helsingi kuma, räägib Roosimägi. 
    Koos uue, 50 meetri kõrguse torni valmimisega saavad mehed radari ja videovalvekaamera. 
    Suure maa ja laevadega hoitakse ühendust raadiojaama ning raadiotelefoniga. 
    Piirivalvurite vaba aega sisustavad teler ja raadio, aga ka mitu tuubil täis raamaturiiulit. 
    Virumaa raamatukogud tegid nõukogudeaegse kirjanduse hulgas suurpuhastust, sealt saime neid päris palju, räägib Roosimägi raamatuid lapates. 
    Mõni ei kõlba küll kättegi võtta - üks usbeki kirjaniku teos näiteks. 
    Mina loen ikka neid, mis loetavad on. 
    Põllupidamisest ei tule saarel midagi välja. 
    Kordoni esikus on end aknaklaasi vastu surunud mõned rohetavad sibulapealsed. 
    Oli meil plangu ääres kartulimaa, aga see, mis üles võtsime, kippus väiksem olema sellest, mis kevadel maha panime, muigab Roosimägi. 
    Külalisi käib Vaindlool harva, paadituriste ja looduseuurijaid eksib saarele paar korda aastas, rannakalurid nii kaugele merele ei sõida. 
    Kopter peab sidet 
    Erivärvilised on eraldi leibkondades, kõigi peale vaid üksainus piirivalvele kuuluv külmkapp, mille ust äärmise vajaduseta ei avata. 
    Piirivalvur Villu Kirsimägi käis täna viimasena külmkapi kallal ja sattus viinerisaju alla. 
    Toit kipub soojal ajal kergesti hallitama, augustis läheb leib mõne päevaga pahaks. 
    Söögikraami ostavad mehed Rakverest kamba peale ja vaaritavad seda igas leibkonnas kordamööda. 
    Piirivalvur Tõnis Paluste sõnul teeb süüa see, kes parasjagu viitsib. 
    Mis sellega juhtub, kes teha ei viitsi, mehed ei tea. 
    Järeldavad, et seni on kõik viitsinud. 
    Talvel tehakse korraga suur laar sülti, ka saia on püütud ise küpsetada. 
    Vahelduseks tavalisele supile-praele-pudrule püüavad mehed merest võrkudega kala. 
    Selleks puhuks, kui jääminek meeste vahetuse edasi lükkab, on saarel ka puutumatud tagavarad - sõjaväe kuivtoidupakid. 
    Kolm aastat saarel teeninud Roosimägi sõnul on kahenädalase vahetusega harjunud piirivalvurid saarel ka viis ja seitse nädalat mööda saatnud ning ära suitsetanud viimase varre omakasvatatud tubakapõõsastest. 
    Elektrit annab saarele mullu kopteriga kohale toodud ja nüüd rannakivide vahel undav diiselgeneraator. 
    Lennusalga kiilikuga on kohale toodud ka ehitusmasinad, tööriistad ja materjalid, sest sadamat saarel pole. 
    Täna teeb Vjatsheslav Zelnovakovi ja Viktor Jepifanovi juhitud kopter Kunda lähedalt Rutja lennuväljalt saarele neli lendu, et ära tuua betoonplokid, seinaplaadid ja konteiner torni detailidega. 
    Poolteist tonni kaaluv konteiner õõtsub aeglaselt kopteri kõhu all terastrossi otsas üle sinise lagendiku, pardamehhaanik Sergei Shpakov jälgib lahtise põrandaluugi juures üksisilmi trossi ja selle otsas 15 meetrit allpool kõlkuvat kandamit. 
    Lisaks kopterile toovad mehi ja moona saarele ka piirivalvelaev 100 ning kaater 014, kuid nendelt saab saarele vaid paadiga. 
    Kära on, naisi pole 
    Mullusest vaikelust pole Vaindlool enam jälgegi, sest kolmteist ehitajat toksivad, kopsivad, puurivad ja müristavad päevad läbi. 
    Sinised on kokku monteerinud 32 meetrit valge-punasekirjut raudkonstruktsioonidest torni, mis kõrgub generaatorimaja ja kordoni vahel. 
    Oranzhid remondivad Vene sõjaväest maha jäänud generaatorimaju. 
    Ühest tehakse piirivalvurite valveruum, kuhu tulevad radari- ja videovalvesüsteemi monitorid, teises saab kodu diiselgeneraator. 
    Esimese tornijupi pani juuni alguses saarele püsti lennusalga kopter. 
    Jevgeni Pissarev on hea piloot, kiidab Saaremäe. 
    Esimese korraga tõstis 10 meetri kõrguse tornijupi õigele kohale. 
    Täna puhub tuul 10 meetrit sekundis ja järgmine kuuemeetrine kokkumonteeritud jupp ootab vintsiga ülestõstmist tuule vaibumiseni. 
    Sellise ilmaga ei tee üleval midagi, sõnab torniehitajate meister Mati Tõldsepp, kes läheb igal hommikul esimese käiguna piirivalvurite juurde ilmajaama tuulemõõtjat vaatama. 
    Tema kolleeg Vladimir Junkin kaebab ajakirjanikule saare tüütu elu üle. 
    Pood on kaugel, naisi pole, ainult kajakad, kurdab Junkin. 
    Hommikul ärkad, õhtul lähed magama, ümberringi ikka vesi ja ainult vesi. 
    Ainult õhtul näeb telest Soome pealt seksi. 
    Mõlemal ehitusbrigaadil on oma teler kaasas. 
    Halva ilmaga näitab Venemaad hästi, heaga Eestit ja Soomet, lisab Junkin. 
    Tornimehed on üksikutel saartel elamisega harjunud, sama brigaad ehitas valmis ka Piirissaare ja Ruhnu valvetornid. 
    Saaremäe sõnul on piirivalvurid marud mehed, kes on torni ehitamisel abiks olnud. 
    Ise pakkusid ennast köiega appi tõstma. 
    Torn peab valmis saama jaanipäevaks, siis toovad piirivalvurid saarele president Lennart Meri süüdatud võidutule ning tõrvikuga torni tippu viidud tuli saab sümboolseks Eesti põhjapoolseimaks jaanituleks. 
    Eesti tolliametnikud siplevad allmaailma võrgus 
    TIIU PÕLD 
    Raha täis kilekotiga baaris käinud purjus tolliametnikke kadestanud inimesed ei tea, et nende pealtnäha muretu elu taga on allilm, kes madalapalgalised ametnikud tollitempli pärast ära ostab ja nad lõpuks põhja veab. 
    Nüüd poeb nii mõnigi laia elu elanud tolliinspektor kohtusaalis tippadvokaadi selja taha lootuses, et viimane ta naha päästab. 
    Ainuüksi Tallinnas käib viis kohtuprotsessi 41 endise või praeguse tolliinspektori üle, kelle süül jäi riigil saamata kümneid miljoneid kroone aktsiisi- ja käibemaksu. 
    Süüdistuse kohaselt vormistasid tolliinspektorid ärimeestest ja ka allilmategelastest petistele ekspordideklaratsioone, saates olematute autode ning laevadega tuhandeid tonne kütust, juustu ja võid Venemaa, Ukraina, Valgevene, Läti, Poola või Rootsi olematutele firmadele. 
    Mäng eluga 
    Kuigi Rain on tollitööl roheline, pole põrgu ja taeva ahvatlused talle võõrad. 
    Raini sõnul on uhkus teda libastumast hoidnud. 
    Tean tolliinspektoreid, kes on kuradile sõrme andnud - tuhanded vastu võtnud-, aga käest ilma jäänud, on Rain elutark. 
    Ma ei saa endale jalamati seisust lubada, et täna me maksame, löö pitser peale ja ela, homme pühime me su peal jalgu. 
    Raini väitel ei vääri surmamäng küünlaid, ent selle nägemine kõrvalt vaevab hinge. 
    24-aastane endine tolliinspektor Alfred Hallika tunnistas kohtus, et läks raha eest allilma mänguga kaasa. 
    Kolm aastat tagasi tutvustas Tallinna linnasadama tolliinspektor Andres Nõgisto talle Vladimir Koshelevi, Igor Abramovit ja Juri Sobjaninit, keda kaitsepolitsei peab Solikamski kuritegeliku grupeeringu liikmeiks. 
    Kolmik nõudis, et Hallika otsiks tolliametnikke, kes lööksid oma pitseri kütuseekspordi paberitele, mis näitasid bensiinivedu Ukrainasse. 
    Tegelikult ei ületanud kütus Eesti riigi piiri, vaid äriti kohapeal maha. 
    Hallikale lõppes koostöö allilmaga Saaremaa metsades redutamisega, sest solikamskilased süüdistasid teda olematutes võlgades ja võtsid talt auto. 
    Nüüd on Hallika, Nõgisto ja veel seitse tolliinspektorit kohtu all. 
    Maksupettustest ja muudest kuritegudest annavad aru Abramov ja Sobjanin. 
    Koshelev varjab end politsei väitel Venemaa avarustes. 
    Juust purjede all 
    Septembris algab kohtuprotsess 14 Tallinna tolliinspektori üle, tänu kelle ühele käeliigutusele - tollipitserile - purjetasid 1995. aasta oktoobrist 1997. aasta septembrini üksnes paberil üle Eesti riigipiiri Rootsi ja vurasid olematutel autodel Venemaale sajad tonnid taluvõid ning juustu. 
    Huvitav on, et Emmaste PLÜ Kelpi, OÜ Saaremaa Liha- ja Piimatööstuse, Tallinna AS Juustla ning AS Tartu Külmhoone kaupa saadeti välisfirmadele, mida polnud olemas. 
    Nii näiteks ostis justkui hiidlaste ja tallinlaste tuhanded juustukilod kokku Rootsi firma SM Miljöteknik AB. 
    Interpoli andmetel on see firma 1992. aasta oktoobri lõpust pankrotis ega ole iial tegelenud kaubavahetusega, küll kontrollis ta keskkonnakaitset. 
    Ka paberitel näidatud Arhangelski, Petrozavodski, Kola ja Murmanski oblasti firmade nimed, mis nagu oleksid ostnud Eestist toidukaupa, olid sulepeast välja imetud. 
    Eeluurimisel on kindlaks tehtud, et juustu- ja võivedajatena on tollipaberitel näidatud imeautosid, mida polnud olemas või mis ei vedanud kaupa välismaale, aga selliseidki, mis ületasid piiri tühjalt või mille lastiks olid tekid-padjad, puitlaastplaadid, lattraud või lumekopad. 
    Kaitsepolitsei süüdistuse kohaselt jäi riigil tolliinspektorite lohakuse ja ühe pitsativõltsija käteosavuse tõttu saamata 5,3 miljonit krooni käibemaksu, mis koos intressidega läheneb 10 miljonile kroonile. 
    Tollitöö on mõttetu 
    Tallinna linnakohtus käib kriminaalprotsess 16 endise ja praeguse tolliinspektori üle, kes andsid 1995. aastal oma pitseriga rohelise tee nn dirigentidele - väidetavatele aktsiisi- ja käibemaksupetistele Erkki Kesale, Jaak Mornale, Roman Kroonile ja Priit Viilupile, kes neile esitatud süüdistuse kohaselt saatsid paberil sadu bensiiniveokeid Poola, Valgevene ja Venemaa olematutele firmadele. 
    Tolliametnikud ei süüdistanud juhtunus nn dirigente, kelle kohtuasi on linnakohtus juba üle aasta keerelnud, vaid oma ülemusi, kes ei loo neile normaalseid töötingimusi. 
    Tolliinspektorina töötav Kristjan Härm rääkis, et uppus töösse siis ja upub praegugi. 
    Eksporti kontrollisime pisteliselt, seletas Härm. 
    Päevas jõudsin ehk viiekümnest autost viis üle vaadata. 
    Vaatasin deklaratsiooni, mitte autot. 
    Kütust olevat kohtualuste sõnul Tallinna linnasadamas absoluutselt võimatu kontrollida - pole redelit, kaalu ega laborit, kus kütuse mark kindlaks teha. 
    Tolliametnikud kinnitasid, et kontrollisid dokumentide õigsust - võrdlesid deklaratsiooni kauba saatedokumentidega. 
    Et pilk tulnuks ka autodele peale visata, seda nad ei tunnistanud. 
    Härm ütles siiski, et tema ülesanne oli fikseerida piiri ületus. 
    Tema kunagine kolleeg, praegu tollideklarandina töötav Vladislav Seredenko teatas aga, et tolliinspektor ei pea kontrollima, kas kaup läheb üle piiri või mitte. 
    Selle eest vastutas deklarant, väitis tema. 
    Kuna töö tollis oli mõttetu, läksin mina sealt ammu minema. 
    Praegu on tollis veelgi hullem. 
    Miljon tuulde pole häda 
    Tolliameti peadirektor Rein Talvik ei taha oma kõrvu uskuda, kuuldes, et ta alluvad elavad laia elu, suplevad rahas. 
    Tema ise elavat tagasihoidlikult. 
    Küsimusele, kas tolliametnikud on kistud organiseeritud kuritegevusse, vastas Talvik: Seda on raske väita. 
    Mina arvan, et neid on lihtsalt ära kasutatud. 
    Algul ehk tasu eest, pärast pole enam midagi vaja... öeldakse: teed ja ongi kõik. 
    Talvik tõrjub ka jutud, nagu oleks tollitööle tung, kuna loodetakse priskele pistisele. 
    Tema sõnul on tolliametnike seas siiski palju enam neid, kes ei aita kurjategijate tegevusele kaasa. 
    Teie ütlete, et tolliametnikud on rikutud, aga terve rida äriga seotud inimesi on üksnes selle peal väljas, et pettust teha. 
    Mitte alati ei saa mängida meid süüdlaseks, väitis Talvik. 
    Tolliameti statistika kinnitab, et 1992. aastal oli toll läbisõiduhoov, kus aasta jooksul vahetus kolmandik kaadrist, eelmisel aastal oli kaadrivoolavus 9,1 protsenti. 
    Tänavu on distsiplinaarkorras karistatud 48 tolliametnikku ja vallandatud 10, rääkis Talvik. 
    Kuid tänu sisekontrollile oleme avastanud ka mitu seaduserikkumist, mis nüüd on otsaga kohtus. 
    Kahjuks need asjad venivad, andes teatud seltskonnale kindlustunnet. 
    Talviku sõnul kontrollib toll pisteliselt kuni nelja protsenti üle piiri käivast kaubast ning silm on rohkem sisseveetava kui väljamineva kauba peal, nagu see olevat tavaks teisteski Euroopa riikides. 
    Mõnemiljonilised maksupettuse protsessid ja ebaausate tolliametnike seotus sellega pole Talviku väitel nii suur häda kui avalik maksudest kõrvalehoidumine. 
    Seda harrastavat tema sõnul aknapesuvedeliku, tegelikult ammoniaagi ja värvainega solgitud piirituse ning diisli- ja ahjukütuse vahepealse aine Eestisse toojad. 
    Kuigi neilt kaupadelt ei saa riik aktsiisimaksu nõuda, moonduvat nad Talviku sõnul ometi aktsiisikaubaks - aknapesuvedelikust saab pärast lihtsat puhastamisprotseduuri piiritus, kehv kütus hakkab aga autodes turtsuma. 
    Talvik peab oluliseks järelkontrolli arendamist, kus pettus avastatakse ja rikkuja saab karistada. 
    Me ei tohi seada eesmärgiks raudse eesriide püstitamist, rääkis tema. 
    Piiriületus peab olema sujuv ja kiire, kuid klient peab teadma, et toll võib teda iga hetk kontrollida. 
    Seadus soodustab sulindust 
    Riigi Maksuameti järelevalveosakonna juhataja Enriko Aava sõnul on tollitöötajail väga tugev füüsiline korruptsioonisurve, mis juhul, kui tolli sisekontrollimehhanism pole piisav, tähendab tolliametnikele paratamatut lõksulangemist, kust pole lihtne välja rabelda. 
    Kuna tolli eesmärk on takistada narkootikumide, relvade jm salakauba sattumist riiki, ongi nad eksportkaupade kontrolli peale vähem energiat kulutanud, rääkis Aav. 
    Samal ajal olevat aga käibemaksupettuse skeemid pidevalt täiustunud. 
    Aav selgitas, et käibemaks on Euroopas üks huvitav maks, mille põhimõttesse on pettuse võimalus sisse programmeeritud. 
    Et käibemaksu tagastamine peab toimuma piiril, on see suur ahvatlus, mille pealt saab suuri investeeringuid tegemata teenida fantastilisi kasumeid. 
    Aav kirjeldas 1993. aastal kasutusel olnud üht klassikalist petmisskeemi, kus kaup vahetas Eestis ketti mööda mitu korda omanikku ja läks siis üle piiri Venemaale. 
    Keti viimane lüli - ekspordifirma - küsis riigilt käibemaksu tagasi, samal ajal kui esimene firma jättis selle tasumata. 
    Selle nn karusselli avastas maksuamet 1994. aastal, mil seadus andis neile õiguse firmade pangaarvetele ligi pääseda. 
    Kuid magus kuue miljoni kroonine suutäis oli selleks ajaks riigieelarvest juba ära hammustatud. 
    Aava sõnul läks võltsekspordi karussell aastail 1994-1995 eriti massiliseks. 
    Ent ka sellele leiti rohi - seadusemuudatus, mis andis õiguse kasutada ekspordi kahtluse korral tõendusmaterjalina vastasriigi tollidokumente. 
    Praegu on Aava ja Talviku väitel Eestis tolli ja maksuameti töö takistajaks veel tollideklaratsioon, mida seadus peab ainsaks tõendusmaterjaliks ekspordi-impordi toimumisest. 
    Mujal maailmas, kus toll kontrollib paari protsenti impordist ja veel väiksemat osa ekspordist, on sellel paberil statistiline väärtus, lausus Aav. 
    Tõendusmaterjalina tuleb kasutada erinevate tõendite kogumit. 
    Talviku sõnul näitab ekspordi-imporditehinguid firma raamatupidamine. 
    Riigi taskus on auk 
    Aava väitel otsivad ja leiavad sulid aina uusi maksupettuse võimalusi. 
    Üks on selline, kus üht saapakoormat veeretatakse-müüakse ühelt firmalt teisele kui kuuma kartulit. 
    See tiirutab peatusteta Eestis, Lätis ja Venemaal ning vahepeal võtab mõni sulifirma ka käibemaksu välja. 
    Nõnda pidid suurtel meredel seilama rauakoormaga laevadki ühest riigist teise, noppides aeg-ajalt mõnest riigist käibemaksu. 
    Erilist tähelepanu nõuavad Aava sõnul meil Eestis aga tollilaod, kuhu saabunud kaup võrdsustatakse ekspordiga, mis annab õiguse maksud tagasi saada. 
    Kui maksud käes, jäetaksegi kaup sinna, ent reeglina mitte see kaup, mis deklareeriti, vaid näiteks saepuru või tarbetud arvutiosad. 
    Minu arvates toimub tolliladudes ekspordi-impordipettus, kuid maksuameti käsi sinna kahjuks ei ulatu, lausus Aav. 
    Ka Talvik nimetas tolliladusid potentsiaalseks pettusekohaks, kus tehakse kaup odavaks. 
    Tema sõnul on ka tollil raske sinna kätt vahele pista. 
    Aava sõnul on Eesti riigis asjad nii, et toll korjab küll impordi käibemaksu kokku, ent maksuamet on sunnitud selle tagastama kasvõi võltsekspordi pärast. 
    Nii et me paneme küll raha riigi taskusse, aga sellel taskul on auk sees, kinnitas ta. 
    Maksupettustega tegeleb Eesti riigis maksuamet, kellel on au pettus avastada, ent pole õigust seda uurida ega kohtuni viia. 
    Majanduspolitseil aga ei jätku keeruliste ja töömahukate maksupettuse kriminaalasjade uurimiseks jõudu. 
    Kuna Aava sõnul ei tule Eesti riik oma maksupettuste uurimisega toime, tegi maksuamet käibe- ja aktsiisipettuste tõkestamise valitsuskomisjonile ettepaneku anda neile õigus uurida maksupettuste skeeme. 
    Esialgu pole maksuamet seda õigust saanud, ent kui riik ei saa sulisid ohjeldada, ei täitu ka riigieelarve, millest käibemaks moodustab lõviosa - 40 protsenti. 
    Käibemaks on aga see osa riigi rahast, millest näiteks politseinikud ja õpetajad oma kõhtu täidavad. 
    Välisuudised 
    Venemaa ja Lääs lõpetasid Kölnis tüli 
    Vene vägedele Kosovos koha leidnud president Boriss Jeltsin käis Kölnis G-8 käest laene kauplemas 
    KADRI LIIK Köln 
    Venemaa ja Lääne ogaliseks kippunud suhetesse tekkis helgemaid noote nädalavahetusel Kölnis G-8 tippkohtumisel, kus president Boriss Jeltsin pöördus oma kolleegide poole ammu nägemata sõbralikkusega. 
    Siin tunnen ma end sõprade seas, tsiteeris üks Lääne diplomaat Jeltsini sõnu, mis ta olevat öelnud, kui võttis istet ühe laua taga koos seitsme suurema tööstusriigi juhtidega. 
    Me peame pärast tüli uuesti ära leppima. 
    See on peaasi, kinnitas Jeltsin ajakirjanikele, kui ta eile hommikul Kölnis pisut kangejalgselt ja ettevaatlikult lennuki pealt alla oli roninud. 
    Alles neljapäeval esines Jeltsin Moskvas Lääne aadressil karmide nõudmiste ja süüdistustega, ent need said unustatud, kui USA ja Vene kaitseminister kirjutasid reede hilisõhtul alla kokkuleppele Kosovo rahukaitsejõudude asjus. 
    Küsimusele, kas ta on kokkuleppega rahul, vastas Jeltsin lühidalt: Jah. 
    Tippkohtumise-järgsel pressikonverentsil iseloomustas ka Suurbritannia peaminister Tony Blair toimunut kui tõelist leppimist: Meil oli tülisid, need olid vältimatud. 
    Aga need on möödas. 
    Algatus START 3ks 
    Pärastlõunasel kohtumisel leppisid Clinton ja Jeltsin kokku ka selles, et alustavad läbirääkimisi uue ründerelvastuse vähendamise lepingu START 3 üle, vaatamata sellele, et Venemaa pole ratifitseerinud START 2. 
    Valitsus on siiralt püüdnud START 2 parlamendis läbi suruda, arvas Sandy Berger vestluses ajakirjanikega. 
    Ükskord see neil ka õnnestub. 
    Venemaa leplikkuse tunnismärgina käsitas USA rahvusliku julgeoleku nõunik Sandy Berger Jeltsini nõusolekut kaaluda 1972. aastal kahe riigi vahel sõlmitud raketitõrjerelvastuse piiramise lepingu muutmist. 
    Seni on Venemaa olnud kategooriliselt vastu USA soovile luua uusi raketitõrjesüsteeme, kuna need vähendavat jõudude vahekorda USA kasuks. 
    Eilne kohtumine oli Clintonil ja Jeltsinil kokku 17., aga esimene viimase kümne kuu jooksul, mille sisse on mahtunud nii Iraagi kui Jugoslaavia pommitamised. 
    Isikliku sõpruse märgiks andis Jeltsin Clintonile kunagise USA presidendi John F. Kennedy elu ja mõrva puudutavad Vene arhiivimaterjalid; Clinton aga lubas kaaluda Venemaa Nõukogude ajast jäänud välisvõla kustutamist. 
    Sandy Berger aga toonitas, et Venemaa nõukogudeaegset võlga ei saa USA, kes on üks väiksemaid laenajaid, kustutada üksi, vaid tegu peab olema kindlasti mitmepoolse otsusega, kus osalevad kõik asjaomased. 
    Suurima võlausaldaja, Saksamaa kantsler Gerhard Schröder kinnitas eile, et Saksamaa ei saa Vene võlga lihtsalt niisama kustutada, kuid on nõus arutama vähemradikaalseid meetmeid, kergendamaks mitte ühtegi vajalikku makset detsembrist alates teha suutnud Venemaa olukorda. 
    Venemaa leppigu IMFiga 
    Lääne liidrid olid ühel meelel, et igasugusele ümberstruktureerimisele peab eelnema Venemaa kokkulepe IMFiga, mis annab Venemaale 4,5 miljardit dollarit uut laenu. 
    IMFi laenu tingimusteks on aga konkreetsed seadusemuudatused. 
    Vene peaminister Sergei Stepashin, kes kahel esimesel päeval Jeltsinit asendas, lubanud, et viib kõik vajaliku Riigiduumas läbi. 
    Stepashin, kes kohtus Lääne liidritega esimest korda ja pidas neile laupäeva hommikul pika ettekande Vene majandusest, tegi liidrite seas väga eduka debüüdi. 
    Ta oli väga selge ja aus. 
    Ta ei palunud, käsi pikal, et andke, andke raha, ei, ta lihtsalt rääkis, kuidas olukord Venemaal on, rääkis Postimehele üks Kanada delegatsiooni liige. 
    Briti rahandusministeeriumi rahvusvahelise rahanduse osakonna juhataja Jon Cunliffe kinnitas Postimehele, et kas tänu Stepashinile või muidu, aga Lääne usk Vene majanduse tulevikku on tasapisi kosunud. 
    Asjad ei ole päris nii hullud, nagu arvati pärast augustikrahhi. 
    Pilt on segane - mõned regioonid ja firmad töötavad väga hästi, rääkis ta, kuid toonitas, et reformida on veel palju. 
    Kui Venemaa IMFi tingimused täidab, siis me istume kunagi kõik koos maha ja arutame nii võlgade küsimusi kui edasist pikemaajalist strateegiat. 
    Milosevici isik takistab Läänt Serbiat majanduslikult abistamast 
    KADRI LIIK Köln 
    Maailma juhtivate tööstusriikide liidrid lõpetasid eile Kölnis oma tippkohtumise kindla otsusega mitte anda Serbiale majandusabi, kuni sõjasüüdlane president Slobodan Milosevic püsib võimul. 
    Kõik teavad lihunikutööd, mis Kosovos on toime pandud, ütles Suurbritannia peaminister Tony Blair lõpupressikonverentsil. 
    Me ei saa anda abi riigile, kes seda tegi. 
    Kogu tippkohtumise aja ilmusid Lääne ajalehtede esikülgedel raportid uutest ja uutest Kosovos avastatud mõrva- ja piinamiskohtadest - taust, mis Lääne juhtidele karmi otsuse langetamise eeldatavasti kergeks tegi. 
    Serbia traditsiooniline liitlane Venemaa oli kõigele vaatamata pisut teist meelt. 
    Venelased tegid ettepaneku, et Kosovo ja antav majandusabi oleks seostatud sellega, mida saab Serbia, rääkis Postimehele üks Kanada delegatsiooni liige. 
    Aga nad ei surunud oma seisukohta liiga tugevalt peale ja see langes kiiresti ära. 
    Nii Kosovole, ülejäänud Jugoslaaviale kui teistele Balkani riikidele sõjapurustuste likvideerimiseks antav välisabi sõltub sellest, kuivõrd nad peavad kinni Kagu-Aasia stabiilsuspaktist. 
    Omaaegse Balladuri plaaniga sarnaneva stabiilsuspakti mõtlesid välja Euroopa Liidu välisministrid oma mai lõpus toimunud tippkohtumisel ja see sätestab, et Balkani riigid sõlmivad omavahel ja Euroopa Liiduga kokkuleppe, milles kohustuvad järgima demokraatia põhimõtteid. 
    Lääne liidrid usuvad, et sõjast räsitud serblased ei pööra oma pahameelt esialgse abita jäämise pärast mitte Lääne, vaid Milosevici vastu. 
    Kas serblastele tõesti siis meeldib lasta teha niisuguseid jubedusi justkui nende nimel ning lihtsalt istuda ja mitte midagi ette võtta, küsis üks Briti delegatsiooni liige ajakirjanikelt, kes vihjasid, et näiteks Saddam Husseini pole kõigi Lahesõjale järgnenud aastate jooksul veel kukutatud. 
    Vajaliku majandusabi suurus, samuti nagu see, kes seda maksma hakkab, ei ole veel teada. 
    Seni on vaid Euroopa Liit kuulutanud, et annab Kosovole kiireloomulise abina 1,5 miljardit eurot, teised võimalikud abistajad kogunevad tegevusplaanide arutamiseks juulis. 
    Sõda Kosovos on ametlikult lõppenud 
    HEIKI SUURKASK 
    NATO lõpetas eile ametlikult oma kümme päeva varem peatatud õhurünnakud Jugoslaaviale, teatades samas, et Jugoslaavia armee üksused on Kosovost lõplikult lahkunud. 
    Esimene avaldus tuli NATO peasekretärilt Javier Solanalt: Ma olen vastavalt otsustanud lõpetada, kohe jõustuvana, õhukampaania, mille ma peatasin 10. juunil. 
    Teine avaldus tuli Kosovo rahukehtestamisjõudude (KFOR) komandörilt sir Michael Jacksonilt, kes kinnitas Jugoslaavia vägede lahkumist Kosovo provintsist eile kella kaheks pärastlõunal Eesti aja järgi - seega ennetähtaegselt. 
    Algselt pidid Jugoslaavia väed lahkuma eile keskööks. 
    Serblastest põgenikud 
    Belgradis korraldasid eile meeleavalduse ligi 200 Kosovost põgenenud serblast, teatas uudisteagentuur dpa. 
    Nad süüdistasid Serbia võime, et viimased ei olevat võtnud midagi ette albaanlastest terroristide taltsutamiseks Kosovos. 
    Meeleavaldajate sõnumid olid: See on reetmine, Serbias ei hooli meist keegi, me oleme näljas ja janus. 
    Kui Milosevic oleks siin, siis ma kägistaksin ta oma paljaste kätega, kinnitas põgenikurolli sattunud serblane Punisha Rasovic. 
    Serbia võimuesindajad olid Kosovo serblastele andnud mõista, et neil oleks parim Kosovosse tagasi pöörduda, tõkestades suuremate kolonnide tee Belgradi. 
    Umbes 30 serblast oligi eile tagasiteel Kosovosse, kuid Kosovost põgenenud serblaste arv lähenes samal ajal 50 000-le. 
    Vabastusarmee relvad 
    Kosovo Vabastusarmee (UÇK), mis koos KFORi üksustega kohalikke asulaid lahkuvate serblaste järel üle võttis, pidas eile KFORi ja USA esindajatega aktiivseid läbirääkimisi oma võimaliku desarmeerimise üle. 
    UÇK ja KFOR saavutasidki lõpuks kokkuleppe, mille järgi vabastusarmee võitlejad ei kanna relvi mõnes Kosovo piirkonnas ja loovutavad käsirelvadest või jahipüssidest suuremad relvad spetsiaalsetesse hoiupaikadesse 30 päeva jooksul. 
    Livadica väikekülas vaatas eile oma puust hobuvankri peal bussides, veokites ja soomukites lahkuvatele Serbia sõduritele järele kohalik elanik Avdyl Avdullahu ja kommenteeris uudisteagentuurile AP: Oma 70 eluaasta jooksul pole mul olnud õnnelikumat päeva. 
    Maailm matab teist aastatuhandet 
    EVELYN KALDOJA 
    Millenniumivahetuse lähenedes on maailma tabanud ajakapslihullustus - tuhanded inimesed matavad maasse ajaleheväljalõikeid, mänguasju, fotosid ja muud pudi-padi eesmärgiga jätta tulevastele põlvedele märk meie ajast. 
    Ameerikat on tabanud ajakapslihullustus, ütles AP-le Rahvusvahelise Ajakapsli Ühingu asutajaliige Paul Hudson. 
    Ajalooprofessorist Hudsoni sõnul on ainuüksi nende organisatsioonis oma ajakapslit registreerimas käinud rohkem kui 1400 rühmitust ja üksikisikut. 
    Inimesel, kes loodab oma isiklike asjade maassekaevamisega tulevastel põlvedel meeles püsida, on nüüd mitmeid võimalusi. 
    Need, kes arvavad, et aitab ajakapsli oma tagaaeda matmisest, saavad valida mitmes suuruses ja värvitoonis kapslite vahel. 
    Poest saab nii kirjusid ja lõbusa kujundusega Minu millennium -ajaanumaid kui ka tõsiseid õhukindlast terasest või titaanist nõusid, mille sulatavad kinni spetsialistid. 
    Ülisuur huvi 
    Ühe ajakapsleid tootva USA firma, Tuleviku Pakendid ja Säilitamine direktori Janet Reinholdi sõnul on inimeste huvi ajakapslite vastu ületanud kõik ennustatud piirid. 
    Aasta algusest on tema firma müünud rohkem kui 1000 ajakapslit. 
    Reinholdi sõnul loodavad nad veel enne millenniumivaimustuse vaibumist müüa veel 50 000 kapslit. 
    Ka teised ajakapslite tootmisega tegelevad firmad väidavad, et viimaste aastatega on nende käive hüppeliselt suurenenud. 
    Neil, kes kardavad, et tulevikuinimesed ajakapslit nende tagaaiast üles ei leia, on teatud tasu eest võimalik panna oma ajakapsel mõnda suuremasse ajakapslite kogusse. 
    Ühe suurejoonelisema ajakapsli projektiga tuli välja Arkansase masinist Lane Baumgardner. 
    Ta käis 1994. aastal välja idee ehitada neli väikestest boksidest koosnevat püramiidi, kuhu inimesed saaksid paigutada esemeid 20. sajandi lõpust. 
    Nurgake ajakrüptis 
    Koht Baumgardneri ajakrüptis, mida ta ise nimetab USA Ajakapsliks, maksab 210 dollarit (ligi 3200 Eesti krooni). 
    Enda sõnul loodab ta, et vähemalt 500 inimest igast 50 osariigist soovib nurgakest ajakapslis. 
    Praeguseks on Baumgardnerile kohataotluse saatnud umbes tuhat soovijat. 
    Keegi ei taha pärast surma unustusse vajuda, rääkis Baumgardner. 
    Ma ei taha surra ja lihtsalt kaduda - siin on minu võimalus anda tuhat aastat hiljem elavatele inimestele teada: Ma olin siin. Vaata, mis ma tegin. 
    Praeguseks on maetud ja juba ära unustatud umbes 10 000 ajakapslit, hindas olukorda Hudson Rahvusvahelisest Ajakapsli Ühingust. 
    Arvatavasti kaevatakse umbes üks tuhandest praegu maetavast kapslist kunagi ka välja. 
    Konstantinoopol vallutab Eestit 
    Konstantinoopoli patriarh tahab Eesti õigeusklikke oma kontrolli alla 
    KALLE JÜRGENSON 
    Riigikogu liige (Isamaaliit) 
    Õigeusu kirik maailmas koosneb kaheksateistkümnest täielikult või osaliselt iseseisvast kohalikust õigeusu kirikust. 
    Osaline iseseisvus tähendab seda, et kui kirikul on probleeme, siis on talle ette määratud, millise kiriku poole abi saamiseks pöörduda. 
    Täielik iseseisvus tähendab aga, et kirik peab kõigega ise toime tulema. 
    Kui Rooma paavst on kogu katoliku kiriku pea, siis õigeusu kirikus ei ole sarnast institutsiooni, kellele alluks õigeusu kirik kogu laias maailmas. 
    Eesti Apostellik Õigeusukirik (EAÕK) on vastavalt oma põhimäärusele rahvakirik ning omades enesekorraldamise ja omavalitsuse õigust, seisab vennalikus vahekorras kõigi õigeusu kirikutega. 
    Seega on EAÕK täielikult iseseisev kirik ja ta pole kunagi olnud institutsionaalselt allutatud ei Konstantinoopoli ega ka Moskva patriarhaadile. 
    Näiteks Moskva patriarhaadi Tallinna piiskopkond allub otseselt Moskva patriarhile. 
    Patriarhi kiri 
    1996. aasta veebruaris said Eesti Vabariigi president ja EAÕK Konstantinoopolist kirja, milles patriarh Bartolomeus I tunnustas EAÕK iseseisvust. 
    Patriarh määras EAÕK locum tenensiks ehk kirikupea kohusetäitjaks Soome Autonoomse Kiriku pea, peapiiskop Johannes Rinne. 
    Piiskop Johannesele anti Konstantinoopolist ka väidetavalt kogu administratiivne võim EAÕKs. 
    Patriarh lisas küll oma kirjas, et peapiiskop Johannes peab hakkama kohe ette valmistama ka EAÕK eestlasest juhi valimisi ja aitama läbi viia kiriku täieliku ja vaimse reorganiseerimise. 
    Ärevaks tegi seik, et EAÕK põhimääruse järgi ei saa Konstantinoopoli patriarh nimetada EAÕK-le kirikupead, ka mitte kohusetäitjat. 
    Samuti ei saa keegi väljastpoolt anda kellelegi administratiivset võimu EAÕKs. 
    Selliseks eksitamiseks andis ilmselt põhjust asjaolu, et oma 1995. aasta visiidil kogesid Konstantinoopoli esindajad, et eestlastel puudub informatsioon ortodoksse kiriku ülesehituse ja teoloogia kohta. 
    Sealt ka idee teha EAÕKst Konstantinoopoli patriarhaadi piiskopkond ja võtta üle kogu kiriku struktuur. 
    Määravat rolli mängivad ka kiriku varad, mis ülevõtmise korral läheksid Konstantinoopoli patriarhaadile. 
    Järgnenud kolm aastat kinnitasid kahtlusi. 
    Tegelemata sisuliselt EAÕK kui iseseisva kiriku taastamisega, rääkis peapiiskop Johannes, et Eestis puudub õigeusu vaimulik, kes sobiks EAÕK peaks ja keda saaks valida metropoliidiks. 
    Ta jõudis loogilise järelduseni: kirikupea tuleb tuua välismaalt. 
    1997. aastal leitaksegi sobiv kandidaat ja Eestisse ilmub Konstantinoopoli patriarhaadi piiskop Stephanus Charalambides. 
    Viimast hakatakse EAÕK-le ja meie võimukandjatele tugevalt peale suruma, väites, et teist võimalust olukorra lahendamiseks ei ole. 
    See on aga vastuolus EAÕK põhimäärusega, mille järgi EAÕK kirikupead ei saa määrata, vaid selle peab valima kiriku täiskogu. 
    EAÕK põhimäärus välistab igasuguse kirikuorganite nimetamise, eriti väljastpoolt. 
    Lisaks peab valitav metropoliit olema Eesti Vabariigi kodanik. 
    Piiskop Stephanus on aga Zairi kodanik. 
    Kirikulõhe tekitamine 
    Juhuse tõttu selgus, et EAÕK ülevõtmine Konstantinoopoli patriarhaadi poolt lepiti 1996. aasta kevadel kokku ka Vene Kirikuga. 
    Sellele reageeris ägedalt EAÕK see osa, kes oli tõsimeeli huvitatud EAÕK kui iseseisva kiriku taastamisest. 
    Kuulutati, et EAÕK varade üle otsustab siiski EAÕK ise. 
    Reaktsioon Konstantinoopolist ei lasknud ennast kaua oodata. 
    1997. aasta aprillis saadetigi Eestisse visiidile piiskop Stephanus, kellel õnnestus EAÕK sisemiselt leppimatult tülli ajada. 
    Piiskop suutis kokku leppida osade vaimulikega, kes olid nõus piiskop Stephanuse valimisega EAÕK metropoliidiks. 
    1999. aasta märtsis korraldaski peapiiskop Johannes piiskop Stephanuse toomise Eestisse ja määramise (!) 
    EAÕK metropoliidiks. 
    Kõik see toimus vastuolus EAÕK põhikirjaga ja on EAÕK seisukohalt ebaseaduslik. 
    Igatahes ei ole toimunul mingit pistmist EAÕK kui iseseisva kiriku taastamisega. 
    Adekvaatse informatsiooni puudumise tõttu on Eesti Vabariigi president ja peaminister toimunut tunnustamas. 
    Iseseisvusest huvitatud EAÕK kogudused korraldasid 9. juunil Tartus kiriku erakorralise täiskogu. 
    Lähtudes EAÕK kui iseseisva kiriku põhikirjast, valis täiskogu kiriku juhtorganid. 
    Tallinna ja kogu Eesti metropoliidiks pühitsemiseks valiti Tallinna Issandamuutmise Peakiriku ülempreester Emmanuel Kirss. 
    Nüüd soovib oma EAÕK metropoliidiks nimetamist seadustada ka piiskop Stephanus. 
    21.-22. juunil on koos täiskogu, mis peaks kinnitama tema volitusi ja lõplikult vormistama EAÕK juhtstruktuuride mineku Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse. 
    See kõik toimub aga iseseisva EAÕK põhikirja rikkudes. 
    Tuleb aru saada, et piiskop Stephanusel ei ole mingit vormilist ega sisulist õigust juhtida EAÕKd ja kogu tema tegevus on vastuolus EAÕK kui iseseisva kiriku põhikirjaga. 
    Eesmärgiks ongi EAÕK kui iseseisva kiriku likvideerimine ja Konstantinoopoli patriarhaadile allutamine. 
    Ajaloo terad ja sõklad 
    Eesti ei vaja mitte lihtsalt uut, vaid objektiivset ajalugu 
    JÜRI SELIRAND, muinasteadlane 
    Hiljuti kohutas kirjanik Andres Langemets Postimehes lugejat eestlaste identiteedi kriitilise eelarvega seostatud tõsimeelse väitega: Eesti ajaloos on rohkem kui tuhandeaastane auk Läti Henriku ja Balthasar Russowi vahel. 
    Mis vahepeal toimus, pole eriti selge. 
    Nii erudeeritud autori puhul võiks olla selline sünge tõdemus kirjanduslik liialdus - lahutab ju Henriku Liivimaa kroonikas 1208. aasta ristirüütlite sõjaretkega Otepääle alanud Eestimaa vallutamise kirjeldust Russowi kroonika trükis ilmumisest vaid 370 aastat. 
    Teiselt poolt on aga ülaltoodu ilmne märk vajakajäämistest meie praeguses ajalookirjelduses. 
    Nagu mainitud augu täitmiseks on kirjanik ja ajaloolane, president Lennart Meri tõstatanud mõtte anda uustrükis välja enne Teist maailmasõda ilmunud Eesti ajaloo (EA) kolm esimest köidet koos neid kommenteeriva lisaköitega ja viia üldkäsitlus lõpule kahe uue köitega. 
    Kahtlemata on ilmunud köited omaaegsete Eesti ajalooteadlaste hinnatav saavutus. 
    Kui 1914. aastal tekkinud, esimese ilmasõja käras vaibunud kavatsus Eesti ajaloo üldteose koostamiseks elustus uuesti 1923. aastal, siis selle teostamisele söandati asuda alles 1932. aasta kevadel. 
    Nii mõnedki kuuskümmend viis aastat tagasi esmaselt väljendatud seisukohad on aktsepteeritavad tänapäevani. 
    Samas ei saa aga jätta kõrvale tõsiasja, et möödunud kuuskümmend viis aastat on toonud juurde rohkesti uut allikmaterjali, uusi uurimusi ja nii mõnigi EA seisukoht on aegunud. 
    Seepärast on allakirjutanu ühene arvamus: EA kolmel sõjaeelsel köitel on jääv historiograafiline väärtus professionaalsetele ajalooteadlastele, kellele need on kättesaadavad kommenteerimiseks nüüdisteadmiste tasemel ilma uustrükita. 
    Nagu tegelikult oli 
    Vana kuue lappimise mõttetust asjatu jõu- ja raharaiskamisena on mõistnud õigesti oma repliigis (PM, 1. juuni) Marko Mihkelson, öeldes et Eesti vajab u u t (minu rõhutus) ajalugu. 
    Sõna uus on mitmeti tõlgendatav. 
    Seepärast tuleks sihiseade täpsustamiseks öelda, et Eesti ei vaja praegu mitte uut, vaid objektiivset ajalugu. 
    Viimases mõistes pole ajaloolasele midagi võõrast. 
    Teatavasti rajas objektiivse ajalookirjutuse saksa ajaloolane ja kauaaegne Berliini ülikooli professor Leopold von Ranke (1795-1886) oma põhiliselt Lääne-Euroopa poliitilise ajalooga seotud uurimustes. 
    Rakendades ajaloolis-kriitilist uurimismeetodit, oli tema eesmärk näidata ajalugu nagu tegelikult oli. 
    Seda põhimõtet järgides kujunes välja terve koolkond 19. sajandi silmapaistvatest ajaloolastest. 
    Et ajalooteadus on pahatihti sõltuv sotsiaalsest ja poliitilisest taustast, siis seoses selle politiseerumisega rahvusriikide tekkimise ajal 19. sajandil ja eriti koos poliitiliste võitlustega 20. sajandil suundus ajaloolis-kriitiline uurimismeetod ka vääradele radadele ja ajalugu hakati käsitlema poliitilistele suundumustele sobivas valguses. 
    Nii tuleb objektiivsele ajalookirjutusele anda tagasi tema õige koht. 
    Objektiivsuse taotluse seadis põhieesmärgiks mitmeköitelise teose Eesti maast ja rahvast koostamise algataja ja edasiviija Karl Siilivask (peale juba mainitud esimese köite - kokku 344 lehekülge - ilmus 1998. aastal tema ning O. Elango ja A. Ruusmanni kirjutatud teine köide Maailmasõjast maailmasõjani, mahuga 462 lehekülge). 
    Postimees pole nimetatud teost küll Eesti ajaloo üldkäsitluste hulka arvanud. 
    Allakirjutanult pärineb nimetatud esimeses köites ülevaade Eesti muinasajast, keskajast ning Rootsi ja Poola ajast kuni 1710. aastani, s.t EA esimese kolme köite materjal (1304 lk) on konstrueeritud 159 leheküljele. 
    Kuivõrd realiseerus taotlus põhiliselt faktoloogilise materjali objektiivseks esitamiseks, võib otsustada lugeja. 
    Igatahes võib ka faktoloogilise materjali esitamisel oma osa mängida trükiveakurat. 
    Nii on autorile ja toimetaja nelja silma vahele jäämise tõttu 8000 m2 hõlmanud Rõuge avaasula pindala vähenenud kümme korda (lk 36). 
    Subjektivistlikeks arutlusteks on lehekülgi liiga piiratult. 
    Niisiis on eesti professionaalsete ajaloolaste auasi asuda laiale lugejaskonnale suunatud Eesti ajaloo objektiivse üldkäsitluse koostamisele. 
    See peaks andma eesti rahvale jõudu edasikestmiseks. 
    Praeguste suundumuste põhjal tekib küll vahel tahtmine parafraseerida 19. sajandi anonüümse autori teose pealkirja Eestlane ja tema isand 21. sajandisse kantuna Isand ilma eestlaseta. 
    Millest alata? 
    Pärast professionaalsete ajaloolaste tööjõu ülevaatust ja muid üpris tavalisi organisatsioonilisi ettevalmistusi on ilmselt vajalik selgeks rääkida nii mõnedki kontseptsioonilised küsimused vastavas artiklite kogumikus (või kogumikes). 
    Siinkirjutaja eriala - muinasteaduse - valdkonnast meenuvad näiteks tema ettekanne Eesti muinasaja uurimise periodiseerimises eesti ja rootsi arheoloogide sümpoosionil Sigtunas 1991 ning Priit Ligi, Evald Tõnissoni ja allakirjutanu mõttevahetus Loomingu veergudel (1993, nr 8; 1994 nr 1, 3 ja 6). 
    Umbes sellelaadsetest arutlustest võiks alata lähenemine Eesti ajaloo objektiivse üldkäsitluse koostamisele. 
    Nii pikka hoovõttu, kui kulus EA esimeste köidete koostamise ettevalmistamiseks, ei tohiks aga meie praegustele ajaloolastele enam lubada. 
    SAMAL TEEMAL: Enn Tarvel, PM 9.06, Sulev Vahtre 
    Mullane elukindlustus 
    Põllumajanduse elushoidmine annab kindluse kriisiolukorra puhuks 
    HARDO AASMÄE, pedagoogikaülikooli dotsent 
    Mida aeg edasi, seda tõsisemalt kannatame riigi arengu tervikliku käsitluse puudumise käes. 
    Eriti teravalt ilmneb ideede nappus põllumajanduse ja üldse maaelu tuleviku käsitlemisel. 
    Põllumajanduse käsitlus on muutunud omamoodi pimedate katseks teha kompimisega selgeks, mis on elevant. 
    Seetõttu räägib üks talupidamisest kui elulaadist, teine rõhutab töökohti, kolmas peab küla eestluse kantsiks jne. 
    Eraldi võttes oleks kõik nagu õige, kuid sellise elevandikatsumisega asja tuuma siiski ei taba. 
    Põllumajanduse lihttähtsus seisneb olemasoleva ressursi väärindamises. 
    Soodsate tingimuste (muld, kliima, tööjõud, tootmiskogemused jne) ärakasutamine on majanduslikult endastmõistetav. 
    Me ei ole naftariik, mis võiks lahedalt ära elada vaid ühe ressursi ekspluateerimisest. 
    Pealegi suunavad just naftarikkad kõrberiigid tähelepanuväärse osa oma naftatuludest põllumajanduse arengusse. 
    Põllumajanduse igavikuline mõte on oma toit. 
    Mujalt hangitavad põllumajandussaadused seavad keerulistel aegadel riigi ja rahva ohtlikku sõltuvusse laias maailmas toimuvast. 
    Ülemaailmseid segadusi tuleb paratamatult ette iga mõnekümne aasta tagant. 
    Neil aegadel võib oma toidu puudumine tuua kaasa täieliku rahvusliku katastroofi. 
    Seetõttu käsitlevad arenenud riigid põllumajandust kui ühiskonna omalaadset elukindlustust. 
    Viimase eest tuleb alati paraku peale maksta. 
    Sellest seisukohast lähtuvalt on meie riiklik mõtlemine alles üsna segane ja algeline. 
    Ilmselt ei suudeta ikka veel ette kujutada, et järgmisel sajandil võivad rahvusvahelised rahaturud päris mitu korda kokku kukkuda. 
    Suure rahvusvahelise rahanduskollapsi puhul hakkavad kõik riigid päästma eelkõige iseendid. 
    Eriti tundlikud on demokraatiamaad, meie tänased ideoloogilised liitlased, sest nende valitsused sõltuvad üsna tugevalt valija tahtest. 
    Rahavoogusid ja valuutaülekandeid hakatakse rangemalt kontrollima ning piirama, sest impordivõime väheneb mitu korda. 
    Rahvusvaheline kaubandus soikub. 
    Rahaturud sulguvad, des-integreeruvad. 
    Paljud tänased vabalt vahetatavad valuutad lakkavad seda olemast. 
    Need keskpangad (nagu Eesti Pank), mis tagavad rahvuslikku valuutat teiste valuutade ja väärtpaberitega ning on müünud täielikult kulla, elavad valuutade ja väärtpaberite varisemisel üle ahastavaid aegu. 
    Niisuguses olukorras on oma toidu puudumine riigis nagu loodusõnnetus. 
    Ise ei tooda ja maksvat raha mujalt ostmiseks ei jätku. 
    Hädapärane vedelkütus ja gaas tuleb niikuinii sisse vedada. 
    Seetõttu täiskasvanud riikides põllumajandusega ei mängita. 
    Meil on seni olnud riiklik mõtlemine liiga olupoliitiline ja vürtspoodlik. 
    Iseseisvusaastate põllumajanduspoliitikas pole lähtutud ühiskonna kui terviku stabiilsuse huvidest. 
    Pigem on määrajateks olnud rahvusvaheliselt propageeritavad ideoloogilised dogmad ning hulgiimportööride ja neile suuri laene andnud kommertspankade huvid. 
    Samadel põhjustel toimub juba aastaid piinlik kemplemine põllumajandussaaduste kaitsetollide ümber. 
    Nende mittekehtestamine on teatud ideoloogilisest kontseptsioonist lähtudes muidugi õige, kuid praktilisest seisukohast ennastlaostav rumalus. 
    Omaette poliitilise naiivsuse valdkonna moodustavad jutustused Eesti põllumajanduse pääsemisest ELi astumisega. 
    Neist pettekujutelmadest tuleb loobuda. 
    Põllumajandussaaduste kui doteeritavate kaupade tootmine on ELis rangelt kvoteeritud. 
    Niipalju kui meie põllumajandus ELi astumisel toodab, ilmselt samapalju saame seda teha ka edaspidi. 
    Kui me ennast sel hetkel toita ei suuda, siis nii jääbki, ja võimalikus kriisiolukorras ei saa Eesti enam tulevikus iseseisva riigina toimida. 
    Juhtimisvigadest tuleb õppida 
    RISTO TANNER, Tallinn 
    Kurkse suurõnnetus tõi ilmsiks käsuliinide ähmasuse ja vastutuse nõrkuse Eesti Kaitseväes. 
    Ligi kaks aastat on sellest nüüd möödas, aga SOGga seotud rööviskandaaliga seoses tuli ajakirjandusel jälle sedasama vana käsuliinide viga konstateerida. 
    Kas tõesti jääb jällegi põhisüüdlaseks kuri ilm ja ootamatult tõusnud tuul, nagu tõlgendas tookordset Kurkse peakangelane? 
    Võib mõista, miks ei taheta rääkida otsustaja isiklikust vastutusest koos oma laevaga uppunud noore kapteni puhul. 
    Uppunud sõdureid käsutanud ohvitseri enesekindlat nägu kohtus end õigustamas näha on aga masendav. 
    Võibolla aidanuks ühe õnnetuse lõpuni selgeks rääkimine isikliku vastutuse seisukohast teist ära hoida. 
    Mõlemal juhul oli ju tegemist noorte enesekindlate vastutajate võimetusega olukorda õigesti hinnata ja adekvaatselt reageerida. 
    Riski hajutamine on moodne ideoloogia tänapäeva ärimaailmas, aga kusagil peaks olema piir, millest see mõtteviis üle ei pääse. 
    Juba ainuüksi eneseõigustuse eest kohtus tuleks õnnetuse eest vastutust kandval Eesti ohvitseril pagunid õlgadelt maha võtta. 
    Õnnetused enamasti hüüavad tulles, aga me oleme sageli kas liiga laisad neid hüüdeid kuulda võtma või liiga rumalad neist aru saama. 
    Ei üks ega teine viga sobi kokku Eesti ohvitseri auastmega. 
    Sama kahetsusväärsed inimlikud nõrkused ei tohiks kokku sobida ka kõrge riigiametniku või parlamendiliikme positsiooniga. 
    Kui midagi niisugust siiski ilmneb, astutakse mujal maailmas enamasti vabatahtlikult tagasi. 
    Meil väikeses Eestis ei ole ei võimekaid ohvitsere ega riigiametnikke nii laialt valida, et neid kergekäeliselt laiali pillutada. 
    Paljudel napib kogemusi ja esimesed avalikkuse ette jõudnud eksimused püütakse andeks anda. 
    Seda enam tuleks aga nõudlik olla vigade parandamise ja asjaosaliste õppimisvõime suhtes. 
    Meeleparandus eeldab patukahetsust. 
    See igikestev piiblitõde ei luba loota, et Eesti vastutajate kohtute kaudu käivad eneseõigustused meie riigiasju parandavad. 
    Pigem vastupidi. 
    Vigade avalik omaksvõtt koos abinõudega neist ülesaamiseks oleks märksa kindlam ühiselu edenemise tagatis. 
    Midagi sellist tahaks näha ja kuulda iga meie riigiasjade puudustele osutava õnnetuse vm skandaalse juhtumi korral. 
    Raiume oksa, millel istume 
    OLEG BUROV, Harjumaa 
    Mäletan väga hästi aega, kui algas Teine maailmasõda ja kaubateed olid blokeeritud nii maismaal kui meritsi. 
    Ja meil, Eestis, tekkis raskusi suhkruga, samuti importkaubaga. 
    Leiba, liha, võid ja köögivilju oli omast käest piisavalt võtta, sest oma põllumajandus oli hästi välja arenenud. 
    Riik ei saa olla sõltumatu ja iseseisev, kui põhilised toiduained on sisse veetavad nagu praegu. 
    Julgen väita, et riigikaitse seisukohast ei ole mingit kasu ka moodsaima relvastusega sõdurist, kui tal on kõht tühi. 
    Moodsa relvastuse hankimine suurte summade eest on ennatlik ja rahuldab ainult NATO selja taga tegutsevaid relvatööstureid ja -kauplejaid. 
    Aeg-ajalt räägitakse, et EL ja NATO nõuavad, et igasugust strateegilist varu oleks vähemalt kolmeks kuuks. 
    Tean aga läbielatust, et iga ladu ja panipaika on kerge hävitada. 
    Miks ei taheta aru saada, et kõige kindlam ja pikaajalisem strateegiline tagavara on oma põllumees, keda euroeufoorias võimumehed üritavad hävitada. 
    Ärgem unustagem, et EL ei ole mingi altruistide selts, vaid teatud grupi huvides tegutsev kõrgepalgaliste ametnike kogu. 
    Esmalt peaksime kindlustama riikliku sõltumatuse ja suunama selle tagamiseks maksimumi oma ressursse põllumajanduse arendamisele. 
    Seda enam, et üks põllumees tagab töökoha vähemalt viiele linnainimesele, mis omakorda tugevdab riigi majanduslikku olukorda ja demograafilist situatsiooni. 
    Oma põllumajandus on just see oks, mis toestab eestimaist elulaadi. 
    Türanlik demokraatia 
    ALAR ADAMSON, Viljandimaa 
    Kolmikliit heidab opositsioonile ette, et nood takistavad töötegemist. 
    Osalt on see õige, ent opositsioonil pole valikut. 
    Kolmikliit praktiliselt ignoreerib opositsioonierakondi. 
    Kuulutati ju juba enne valimisi, et Keskerakonnaga koostööd ei tehta. 
    Oma sõnu pole söödud. 
    Lisaks loobuti koostööst ka EME ja EÜRPga. 
    Potentsiaalseks koostööpartneriks näib sobivat ainult Koonderakond oma paari kohaga. 
    Just täieliku ignoreerimise tõttu on opositsioon asunud obstruktsiooni teele, muud vahendid enam ei mõju. 
    Kolmikliidu keeldumine koostööst toob kaasa oma seisukohtade pealesurumise. 
    Tekib türanlik demokraatia. 
    Mäletatavasti rõhutas Ühinenud Opositsioon eelmises Riigikogus pidevalt koostöö vajalikkust, kui valitsus üritas ignoreerida nende seisukohti tollide küsimuses. 
    Tookord asuti samuti obstruktsiooni teele. 
    Nüüd, mil ollakse võimul, ei peeta koostööst enam lugu, vaid soovitakse teostada omi plaane. 
    Tundub, et tegu on võimujoobega, mille puhul tekib võimul olemisest tohutu üleolekutunne ning see väljendub opositsioonierakondade ideede alahindamises. 
    Tahaks loota, et joobeaste ei suurene, vaid väheneb. 
    Kolmikliit ei tohiks unustada, et võimul olles on kõik luubi all. 
    Varasemad lubadused saavad nüüd proovikiviks. 
    Plusspunktid ühinejatele 
    Humanitaarinstituudist ja pedagoogikaülikoolist saab üks kool 
    Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Eesti Humanitaarinstituudi ühinemine on meie kirjul haridusmaastikul tervitatav nähtus. 
    Kuni ühinemiseni tegutseb Eestis kokku 38 kõrgharidust andvat õppeasutust - kuus avalik-õiguslikku ülikooli, seitse eraülikooli, üheksa riiklikku rakenduskõrgkooli, kaksteist erarakenduskõrgkooli ja tagatipuks veel neli kõrgharidust andvat kutseõppeasutust. 
    Eesti on alati osanud maailma üllatada, kas siis edukalt läbiviidud rahareformi, säästueelarve või kindla turumajanduskursiga. 
    Kõrghariduski on üks üllatuskoht - siinmail tuleb 1000 elaniku kohta 27 tudengit. 
    Meist tahapoole jäävad kõik meie Ida-Euroopa saatusekaaslased. 
    Samuti edukal reformimaal Tshehhis on see näitaja 19. 
    38 kõrgkooli väikese Eesti jaoks on selgelt liiga palju. 
    Piirideta vabaduse pooldajad räägivad, et küll turg kokkuvõttes asjad paika paneb ning kehvemad koolid konkurentsist välja kukuvad. 
    Tegelikkuses peavad aga ka haridusturul kehtima reeglid, mis välistavad juba ette sellise olukorra tekkimise, kus kolm õppejõudu viie õpilasega kõrgkooli asutavad ning neilt nigela õpetamise eest tuhandeid, isegi kümneid tuhandeid kroone sisse kasseerivad. 
    Erakool ei saa olla endisaegsetele doktoritele ja kandidaatidele või ärivaistuga sulleritele lihtne äraelamise viis ja selle eest tuleb riigil hoolt kanda, kui vaja, ka koolitusluba ära võtta. 
    Maksab ikka koolis antava hariduse kvaliteet ja selle konkurentsivõime Eesti aheneval tööjõuturul. 
    Nurga taga omasoodu nokitsemine kvaliteeti ei taga. 
    Humanitaarinstituut on üks esimesi, kes endale sellest põhitõest järeldusi tegi ja ühinemise pedagoogikaülikooliga ette võttis. 
    Sellest sammust võidavad mõlema kooli tudengid, sest mida rohkem valikuvõimalusi, seda mitmekülgsem on haridus. 
    Humanitaarinstituudi ja pedagoogikaülikooli ühinemine pole aga pelgalt kahe kooli sisemine asi - selle sammu tulemusena tekib Tallinna suur ja mitmekülgset humanitaarharidust andev kõrgkool. 
    Mõni aasta tagasi aasis toonane Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste Tallinna Ülikooli teemadel ning pidas seda sama absurdseks kui tartu kilusid. 
    Kui mõistuspärane ühinemisprotsess jätkub, siis on sajanditevanusel alma materil põhjust selja taha kiigata, kas Tallinna Ülikool juba mitte tulekul ei ole. 
    Repliik 
    Õlu olgu olla 
    TEET KALLAS, Postimees 
    Enneolematu kuumalaine tegi kapitalismile liiga! 
    Siit ja sealt kostab kurtmist, et suuremas koguses on raske õlut saada. 
    Ennekõike on hädas hulgimüüjad ja suvepidude korraldajad. 
    Tehased ei jõua kuumaga võidu joosta, mõnd populaarset marki ei jõuagi küsitud hulgal toota. 
    Kui midagi sarnast juhtus Vene ajal (eriti selle lõpus), siis oli tegu otsekui loodusõnnetusega, millega lihtkodanikul mõttetu võidelda. 
    Asja suutis lahendada vaid Moskva poliitbüroo. 
    Nüüd aga meenub ei keegi muu kui Hasheki surematu sõdur Shveijk. 
    Tema oli kindel, et see valitsus, kes õlle hinda tõstab, kaua ei püsi. 
    Kui seda raudset tõde natuke parafraseerida, tuleks küsida, mis siis juhtub säärase valitsusega, kelle alamad keset kuuma suveaega ja kogunisti oodatuima rahvuspüha - jaaniöö - künnisel hoopis õlleta võivad jääda? 
    Loomulikult vastatakse nüüd, et mis see valitsus siia puutub, valitsus armastab ehk ise ka jahedat õlut, küsige vastust õllepruulijatelt ja ärimeestelt. 
    Neid on meil aga palju, valitsus vaid üks. 
    Ometi oleneb nüüd ennekõike õllepruulijatest, kuidas sajandi viimane juunipidu (võidupüha ja jaaniöö) rahvale mällu jäävad. 
    Ega tõesti ometi nii, et äh, see oli ju siis, kui Laari ajal jaaniööl õlutki osta ei saanud? 
    Itaalia koomik Benigni kolab koomilise piirimail 
    Esilinastus 
    Elu on ilus (Itaalia, 1998) 
    Rezhissöör Roberto Benigni, stsenaarium Roberto Benigni ja Vincenzo Cerami, muusika Nicola Piovani. 
    Osades Roberto Benigni, Nicoletta Braschi, Giorgio Cantarini jt. 
    Kinodes Kosmos ja Ekraan 
    LAURI KÄRK 
    Komöödia, mille sündmustik hargneb natslikus kontsentratsioonilaagris - on see üldse võimalik? Või on tegu halva, kohatu naljaga? 
    Mullu Cannes'is pärjatud itaalia koomiku Roberto Benigni Elu on ilus algab klassikalise karnevalisituatsiooniga, mis kerjuse ehk võimuhierarhias eikellegi ülendab hetkeks kuningaks. 
    Benigni tegelase juhitud auto pidurid ütlevad üles, nii satub ta puulehtedega ehitult ja mootorrataste eskordi saatel läbi tervitushõiskelise rahvaspaleeri kihutama. 
    Enne seda, algustiitrite aegu jõutakse tekstis viidata veel kaosele, mis kuulub samuti karnevali märksõnastikku. 
    Viiteid itaalia naerukultuuri hiilgavatele traditsioonidele kohtab edaspidigi, kasvõi teatrilaval markeeritud Veneetsia maskipeo, commedia dell'arte näol. 
    Karnevali üheks tunnuseks on, et ta ei tunne piire. 
    Siin pole teatrile omast lava saalist lahutavat rampi ja pealtvaatajaid, karneval võib haarata enesesse kõiki ja kõike. 
    Naeru tekitamise mehhanism on tegelikult lihtne qui pro quo. 
    See on isikute ekslik äravahetamine, nagu filmi algusepisoodis, kui Benignit võetakse kuninga pähe. 
    Aga printsiibina üldisem, millegi/kellegi mitte tema tavalises, harjumuspärases funktsioonis kasutamine. 
    Nagu näiteks roolist ja padjast vihmavarju kombineerimine või hetk hiljem sellesama punase padja kasutamine seeliku puudumist varjava pleedina Benigni ja tema tulevast kehastava Nicoletta Braschi randevuu ajal. 
    Muidugi, mitte iga qui pro quo ei aja meid naerma. 
    Kinoekraanilt piduriteta autot vaadata võib ju lõbus olla, ise selles istuda vist mitte nii väga. 
    Ammugi siis otsida nalja koomilise prismaga kummastatud koonduslaagri elus. 
    Või kuidas? 
    Benigni esitab siin tõsise väljakutse, tõstatab küsimuse koomilise piiridest ehk ainevallast nii, et vastusest ei õnnestuks kõrvale hiilida, seda lihtsalt ebamäärastada. 
    Filosoofilise sisuga naer 
    Vähemalt algul (tegelikult filmi keskel, alles siis jõutakse laagrisse) tundub, kas latt sai ikka õigele kõrgusele seatud. 
    Koonduslaagri esimene pool, üleinimlikult ränkraske töövaeva misanstseeringud on filmi mitte pelgalt kõige kaheldavamad, vaid suisa kehvad kaadrid, mis pole kuidagi zhanritinglikku-sega välja vabandatavad. 
    Neid ei saa tõsiselt võtta. 
    Ometi pole Benigni kaotajaks jäänud. 
    Laagriarsti näol kohtab tema tegelane vana tuttavat. 
    Tekib lootus sest põrgust pääseda. 
    Arsti harrastuseks on lahendada mõistatusi, Benigni on talle siin varem abiks olnud. 
    Nüüdki vajaks arst Benigni abi, natslik mundrimees lausa anub oma vangi... 
    Maailm saab absurdselt pea peale pööratud, film aga asetub tagasi õigetele rööbastele. 
    Pahupidisus, pea peale pööramine kuuluvad samuti koomilise juurde. 
    Naer, kui tühine ja sügavama mõtteta see ka ei paistaks, on tegelikult vaata et koguni filosoofilise sisuga tegevus. 
    Mis sest, et me sellest enesele teadlikult aru ei anna. 
    Mitte asjata pole inimese ülejäänud loomariigist eristajana nähtud naeru. 
    Naer on kreatiivne tegevus, on kaose stiihiast uute mõeldavate või ka mõeldamatute maailmade loomine. 
    Ja mis on seejuures mõeldamatum, kas jutt ühest omapärasest võistumängust ja selle auhinnast, millega isa püüab koonduslaagris poega turgutada, või see, et laagris tehakse inimestest nööpe ja seepi, nagu viieaastane poiss teab Benignile vastu väita? 
    Naer võib vabastada 
    Viimane variant on ju tegelikult kujuteldamatum, kui me ei teaks, et paraku on see tõde. 
    Meie maailma julm paradoks on, et tegelikkus võib olla mõeldamatum kui väljamõeldis. 
    Maailma koomiline kummastamine, osutamaks tema tegelikule mittekoomilisele kummastatusele ei pruugi meid naerma ajada. 
    Fellini pole ainult naljakas, tema filmides kohtab ilmtingimata kaadreid, mille emotsionaalses gammas on korraga kõiki värve. 
    Kas ongi meil põhjust siin veel koomilisest rääkida? 
    Arvan, et siiski. 
    Sest koomiline sünnib just taolistest vastandustest, ootamatust kontrastist naljaka ja tõsise vahel. 
    Nagu on seda oma parimail hetkil ka Benigni ilmsi ja ulmsi. 
    Natslike koonduslaagrite väravail ilutses tihtipeale loosung Arbeit macht frei (töö teeb vabaks). 
    Benigni teab muud. 
    Teab, et on olukordi, kus inimesele jääb üksnes naer. 
    Benigni teab, et ka naer võib vabastada. 
    Joonas sõidab koos Hiiobiga Saksamaale 
    TAMBET KAUGEMA 
    257 Eesti muusikut on tänasest pühapäevani Saksamaal, kus nad kannavad ette kaks eesti muusika suurteost - Rudolf Tobiase oratooriumi Joonase lähetamine ja Artur Kapi oratooriumi Hiiob. 
    Samal ajal kui Eestis süüdatakse jaanituled, teevad Eesti muusikud keset Euroopat kultuurituld, ütles orelikunstnik ja kontserdireisi produtsent Andres Uibo. 
    Kontserdireisi esimene peatuspaik on Saksamaa üks vanemaid ja suuremaid romaani stiilis kirikuid, Speyeri toomkirik, kus Tobiase Joonase lähetamist koguneb kuulama umbes 3000 inimest. 
    Edasi sõidavad Eesti muusikud Nürnbergi, et võtta osa Euroopa ühest kaalukamast festivalist, Nürnbergi orelifestivalist. 
    Reedel tuleb seal ettekandele Joonase lähetamine, mida dirigeerib ERSO kunagine peadirigent Leo Krämer. 
    Päev hiljem kõlab seal samas Artur Kapi Hiiob, dirigeerib Arvo Volmer. 
    Kapi Hiiob ei ole varem välismaal kõlanud, küll aga Tobiase Joonase lähetamine, mida 1995. aasta augustis ligi 350 eesti muusikut esitasid Göteborgis, Malmös, Stockholmis ja Helsingis. 
    Kui tookordset muusikadessanti toetas rahaliselt eeskätt kultuuriministeerium, siis sellel korral on tegemist Eesti Kontserdi ettevõtmisega. 
    Kontserdireisi rohkem kui kahe miljoni krooni suurusest eelarvest moodustab kultuuriministeeriumi osa vaid 50 000 krooni, muud kulud kannab Eesti Kontsert, ütles Uibo. 
    Eesti maalikunst õilmitseb õueseinal 
    ANNIKA KOPPEL 
    Mida sarnast on Peeter Mudisti ja Kiwa kunstis... peale selle, et see on lihtsalt hea? 
    Vastuse võid leida eesti maali aastanäituselt, mis tegeleb nii mainstream 'i kui avangardi, nii eliitkunsti kui kitshiga. 
    Eesti Kunstnike Liidu esimees Jaan Elken, kunst on jõudnud juba ka Kunstihoone hoovi, kus toimus seinamaalikonkurss. 
    Miks just seinamaal? 
    Suvel soovivad inimesed nelja seina vahelt õue pääseda ja meiegi kasutasime ära ilusa ilma ja sponsorid, kes värvi eraldasid. 
    Järgnenud suvepidu samas hoovis oli juba sündmuste loogiline jätk. 
    Konkursi tulemusena valmis 47,5 m pikkune seinamaal - kõik soovijad saavad seda näha, kui sisenevad Müürivahe tänavalt Gloria ning teatri- ja muusikamuuseumi vahelisest väravast Kunstihoone hoovi. 
    Kui palju kunstnikke konkursil osales? 
    Osales 20 kunstnikku, nende hulgas ka vanameister Evald Okas. 
    Idee oli, et erinevate kunstnike maalitud pinnad mõjuksid tervikliku seinamaalina. 
    Järgmisel aastal plaanime minna oma hoovist välja, linnaruumi. 
    Kuid me ei lähe linna mitte graffiti terroristidena, vaid tahame propageerida seinamaali ideed, mis paraku praegu on diskrediteeritud, sest seinamaal seostub eelkõige nõukogude korraga. 
    Teistpidi on see ka ameerika subkultuuri ilming. 
    Meie tahame näidata seinamaali kui värvi ja kunstniku puudutust linnakeskkonnas, millel on kaasaegses arhitektuuris väljund olemas. 
    Maali aastanäitus toimub pärast vahepealset vaikust kolmandat aastat. 
    Kuidas väldite rutiini? 
    Teeme näitust maalijate liidu juhatusega ning rakendame kollektiivseid ideid. 
    Et asi ei muutuks rutiiniks, püüame leida uusi vorme. 
    Eelmisel aastal domineerisid kunstnikud kuraatoritena, ja minu arvates päris kenasti. 
    Tänavu saime seitse-kaheksa põnevat ideed. 
    Tahtsime intrigeerivat, laiapõhjalist ja kontrastiprintsiibil koostatud näitust. 
    Kuraator Eha Komissarovi idee tõotas väga laiapõhjalist valikut ja see on ka Kunstihoones hästi realiseerunud. 
    Ta toob välja uusi mõjujooni ja lahknemisi, korrastab materjali ja viib ellu oma ideoloogia. 
    Etableerunud generatsiooni ehk mainstream 'i tööd on suures saalis pikitud uuemate tendentsidega, mida esindavad noored ja uued nimed. 
    Kujundus on samuti etableerumisevastane, loob ootamatuid kontraste. 
    Alguses häiris ka mind näiteks Mudisti ja Kiwa kõrvutamine, aga kolmandal päeval mõtlesin juba - why not? 
    Mida kujutab endast Ants Juske projekt Uus ja vana narratsioon Rotermanni soolalaos? 
    Juske üritab segada nn eliitkunsti ja kitshi ehk levikunsti. 
    Vana generatsioon keskendub eelkõige maalile kui jutustajale, visioonide loojale, ja Juske võtab sinna kõrvale nooremad vennad kino, video, foto. 
    Ühtlasi teeb ta veel ühe läbilõike n-ö madala ja kõrge vahel. 
    Karamellikarva seinavärvid ja bordüürid loovad pseudohubasuse - kujundus on väga rafineeritud maitsega läbi viidud. 
    Juske lubadus, et ta muutub kunstnikuks, läheb iga päevaga üha rohkem täide. 
    Maalikunstnike Liit kaalus väga tõsiselt Ants Juskele kujunduse eest preemia andmist. 
    Maal '99 preemiad ja näitused 
    - Maalikunstnike Liidu aastapreemia - Laurentsius & A. D. 
    (Lauri Sillak ja Anne-Daniela Saaliste) 
    - Saku Õlletehase maalipreemia - Lemming Nagel 
    - Saku noortepreemia - Mari Mesilane 
    - ES Sadolini maalipreemia - Urmas Viik 
    Maal '99 näitused on avatud Tallinna Kunstihoones, Rotermanni soolalaos (Uus ja vana narratsioon), Raatuse galeriis (Kursi koolkond), Vaal galeriis (TÜ maaliosakonna diplomandid, alates 29. juunist) ja Kunstihoone hoovis (seinamaal). 
    Riigikontroll urgitseb kinnisvaratehingutes 
    KINNISVARA 
    URMAS TOOMING 
    Riigikontrolli väitel puudub riigile kuuluvate kinnistute, hoonete ja rajatiste müügil kindel kord, majandusministeerium lükkab selle süüdistuse aga ümber. 
    Riigikontrolli andmetel puudub enamikul riigivara valitsejail ehk ministeeriumidel oma valitsemisala tegevus- ja majandusarengu kava, kuigi nii endine kui presidendi äsja väljakuu-lutatud riigieelarve uus seadus niisuguse dokumendi koostamist nõuab. 
    Riigikontrolli peakontrolör Olav Lüüs ütles eile, et praeguseks on Eestis üleminekuperiood lõppenud ning kiired muutused ministeeriumides lõpule jõudnud. 
    See tähendab, et riigivara valitsejatel on juba võimalik koostada tegevus- ja majandusarengu kavasid. 
    Järgmise aasta riigieelarve tegemiseks on rahandusminister oma käskkirjaga jälle kehtestanud korra, et iga ministeerium peab koostama kolmeaastase tegevuskava hoonete ja rajatiste võõrandamiseks. 
    Üheksakümnendate aastate algul oli niisuguste kavade tegemine raske küll, ütles Lüüs. 
    Polnud mõtet pabereid niisama teha, kui ministeeriumide ameteid ja asutusi pidevalt liideti ja lahutati ning olukord kiiresti muutus. 
    Kolmas katse õnnestus 
    Majandusministeeriumi haldus- ja finantsosakonna asejuhataja Kalev Pikaru sõnul on ministeeriumil kõigi hoonete ja rajatiste osas majandamiskavad olemas. 
    Sellest lähtuvalt lükkas ta riigikontrolli kriitika ümber. 
    Pikaru sõnul on majandusministeeriumi valitsemisalas praegu umbes kümme hoonet või kinnistut. 
    Ta tõi näiteks Toompeal Kiriku tänav 6 maja, mille ministeerium on 25 aastaks andnud rendile Tööandjate ja Tööstuse Keskliidule ning võib pärast seda müüki panna. 
    Laial tänaval asuv Kommunaalprojekti maja kaudu tuntud kinnistu on praegu jagatud kolme ossa, mille üks osa läheb kultuuriministeeriumile, teine Rahvusvahelise Olümpiakomitee Eesti esindusele ning kolmanda müüb ministeerium enampakkumisel maha. 
    Aasta lõpuks jääb ministeeriumile viis kuni kuus hoonet, mida riik ei kavatse maha müüa, ütles Pikaru. 
    Ta lisas, et praegune valitsus on päris aktiivselt arutanud riigivara tsentraliseeritud müügikorra kehtestamist. 
    Hiljemalt 15. augustiks peab rahandusministeerium vastava töörühma kokku kutsuma. 
    Küsimus on selles, kes hakkab riigivara müüma. 
    Otsuse objekti suhtes peab ikkagi langetama riigivara valitseja ehk üks või teine ministeerium. 
    Tõenäoline ja loogiline on, et riigivara müük jääb erastamisagentuuri pädevusse, ütles Pikaru. 
    Eelmisel nädalal ületas majandusministeerium kinnisvara müügil jälle ühe rajajoone. 
    Nimelt leidis ostja Rävala puiesteel Tallinna Kaubamaja taga asuv senine Tööstusprojekti 8400 ruutmeetri suuruse pinnaga hoone ning selle juurde kuuluv 4400-ruutmeetrine krunt, kus paikneb ka erastamisagentuur. 
    Tartu ärimehed olid kuuekorruselise büroohoone eest nõus maksma 30 miljonit krooni. 
    Umbes nii kõrgeks hindasid hoone väärtust ka erinevad kinnisvaraeksperdid. 
    Kaks eelmist enampakkumist luhtus, sest võimalikud ostjad ei olnud nõus hoone eest maksma 50 või 40 miljonit krooni. 
    Tulu loodetust vähem 
    Riigikontrolli hinnangul on riigivara võõrandamine küll hoogustunud, kuid siiski toonud eelarvesse loodetust vähem tulu. 
    Erastamisagentuuri (EEA) maa erastamise kontrollimisel jõudis riigikontroll järeldusele, et agentuur ei kasuta täiel määral oma võimalusi. 
    Riigikontrolli hinnangul tuleb muuta maa müügi toimingute tasu määrasid, sest senised hinnad ei innusta omavalitsusi maaostu eeltoiminguid tegema. 
    EEA peab riigikontrolli pressitalituse väitel parandama koostööd omavalitsustega. 
    EEA maa erastamise osakonna juhataja Olavi Eliase sõnul suudaks agentuur kindlasti rohkem teha, kuid seadustega on erastamisprotsess paika pandud ning EEA ei saa nendest piiridest üle astuda. 
    Ühel eelolevatest EEA nõukogu istungitest tuleb maa erastamise kiirendamise küsimus ka arutamisele. 
    Eesti korteriühistud õpivad rootslastelt 
    KINNISVARA 
    URMAS TOOMING 
    Rootsi korteriühistud mõtlevad sellele, kuidas elamuid maalidega ning majaümbrusi skulptuuridega kaunistada, Eesti ühistute juhid peavad aga jalad rakku jooksma, et majade renoveerimiseks laenu saada. 
    1923. aastal tekkinud Rootsi korteriühistute organisatsioon HSB on 76 aasta jooksul oma tegevuse peaaegu ideaalselt käima lükanud. 
    Nüüd saavad ühistud põhirõhu panna sellele, kuidas elamuid ja nende ümbrust kaunistada ning keskkonda ja energiat säästa. 
    Eesti Korteriühistute Liidu (EKÜL) juhtidel oli juunis toimunud õppereisil Rootsi kolleegidelt palju õppida. 
    EKÜLi avalike suhete juhi Tea Põldoja sõnul toimivad Rootsi korteriühistud harjumuspäraseks kujunenud tavade järgi ning elanikel ei tule pähegi neid reegleid eirata. 
    Ka Eesti ühistud peavad kord niikaugele jõudma, et elanik kustutab maja koridoris asjatult põleva laelambi või helistab kohe politseisse, kui huligaanid maja ees valgusteid lõhuvad. 
    Selleks on vaja muuta inimeste harjumusi. 
    Parim näide - ökoküla 
    Rootsi korteriühistute organisatsioon HSB tekkis siis, kui neli korteriühistut liitus, et hakata uute majade ehitamiseks koos raha koguma. 
    Esimesel aastal saadi kokku 35 000 Rootsi krooni, mis tolle aja kohta oli suur summa. 
    Praegu on HSB-l 42 kohalikku organisatsiooni, mis osutavad oma liikmetele mitmesuguseid teenuseid ning vahendavad firmade sooduspakkumisi, näiteks ehitus- ja remondimaterjalide või mööbli osas. 
    Sama tahab hakata tegema ka EKÜL. 
    Esialgseid läbirääkimisi firmadega on liit juba pidanud. 
    Rootsi korteriühistud panevad suurt rõhku kõikvõimalike jäätmete kogumisele ja keskkonnahoiule. 
    Parim näide sellest on Stockholmi eeslinnas asuv keskkonnasõbralik ühistu ehk ökoküla. 
    Põldoja sõnul oli külas kogu tekkiv prügi jaotatud 32 liigiks, nagu paber, papp, kõva ja pehme plast, värviline ja hele klaas ja nii edasi. 
    Inimesed peavad niisugusest jaotusest rangelt kinni. 
    See on Põldoja sõnul harjumus, mida Eesti korteriühistud alles peavad inimestesse sisendama hakkama. 
    Ökoküla majad on ehitatud 100 aasta vanuste võtetega, kuid neis on kõik mugavused. 
    Külas ei tohi inimene oma autoga sõita. 
    Terve küla peale on kolm autot, mida elanik saab kasutada, kui tal tõesti seda hädasti vaja läheb. 
    Korteriühistutel oma pank 
    1997. aastal jõudis HSB niikaugele, et asutas oma panga. 
    Kuni selle ajani tegutses lihtne hoiukassa. 
    Panga üks eesmärk on anda eluasemelaenu inimestele, kes tahavad soetada korterit HSB majades. 
    Laenu saab kuni 80 protsendi ulatuses korteri hinnast. 
    Tavalised Rootsi pangad annavad samasugust laenu 60-65 protsendi ulatuses. 
    Laenu aastaintress on keskmiselt 4,6 protsenti ning kestus kuni 60 aastat, kuid pikimate laenude korral on intress keskmisest kõrgem. 
    Laenu võtjad on vanuses 25-55 aastat. 
    HSB pank saab oma laenuressursi põhiliselt korteriühistute maksetest ja hoiustest. 
    Praegu on pangal umbes 200 000 klienti. 
    Kliendid saavad pangaga suhelda telefoni, elektronposti või interneti teel. 
    Oma kontorivõrgu rajamine on liialt kallis. 
    Samalaadse panga loomine on ka EKÜLi pikema aja eesmärk. 
    Lähemal ajal ei tule see siiski kõne alla, sest hoopis palju on igapäevasemaid muresid. 
    Audiitor kahtleb ASA jätkuvõimes 
    BÖRS JA RAHA 
    ERKKI ERILAID 
    Kuigi ASA Kindlustuse aktsionärid kinnitasid seltsi mulluse majandusaruande, leidis audiitor sellest mitmeid puudusi, mis annavad alust kahelda firma tegevuse jätkumises. 
    ASA Kindlustuse 1998. aasta aruanne pälvis audiitori mitmeid tõsiseid märkusi, ka kahjum suurenes auditi tulemusel 30,95 miljoni kroonini. 
    Firma märkimisväärne kahjum ja investeeringute ümberhindamise potentsiaalne mõju ning regulatiivsete asutuste kiirest ja otsustavast tegevusest tulenev risk annavad aluse tõsiselt kahelda firma võimes jätkata tegutseva organisatsioonina, kirjutas audiitor börsiteates. 
    Deloitte & Touche märkis oma järeldusotsuses muu hulgas, et arvamust seltsi investeeringute, muude nõuete ja viitlaekumiste kohta bilansilises maksumuses 51,5 miljonit krooni pole võimalik anda. 
    ASA Kindlustuse aktsionärid kinnitasid sellest hoolimata eile ettevõtte 1998. aasta aruande. 
    Neljapäeval sõlmitud lepingu järgi seltsi enamusosanikuks saavast investorist koosoleku juhatajad ei rääkinud. 
    AB Kindlustuse Grupi suuromaniku Leonid Apananski sõnul saab ASA ja AB Elukindlustuse enamusaktsiate ostu-müügilepingu tingimused avalikustada alles kahe nädala pärast. 
    Börsil tugev langus 
    Tallinna börsil eile hommikul kerge tõusuga alanud kauplemispäev tõi lõpuks kaasa järsu hindade languse. 
    Käibelt 7,3 miljoni krooniga enimkaubeldud Hansapanga aktsia hind kukkus 2,05 protsenti, 71,50 kroonile. 
    Sten Sumberg Supremast tõdes, et fundamentaalselt oli selline hinnalangus üllatav, kuid kõiki tegureid arvesse võttes on Eesti turul languse tõenäosus suurem kui aktiivsemal turul. 
    Üldjuhul on välistegijad turuga vähem kursis ja nad tõlgendasid kõiki tagamaid teadmata makromajanduslikke uudiseid teisiti kui kohalikud, rääkis Sumberg. 
    Tema sõnul on praegu enamik kohalikke investoreid Hansapanga aktsias ostupoolel ja välisinvestorid müümas. 
    Sumberg prognoosis, et antud tasemetel püsib Hansapanga aktsiate käive ostuhuvi toel kõrge. 
    Edasist kauplemist peaks mõjutama teisipäeval avaldatavad tööstustoodangu näitajad, märkis Sumberg. 
    Tema sõnul on ootused suhteliselt konservatiivsed. 
    Aktsionärid dividendideta 
    Tallinna Külmhoone aktsionärid kinnitasid esmaspäeval 1998. majandusaasta aruande ja otsustasid möödunud aasta eest dividende mitte maksta. 
    Tallinna Külmhoone finantsdirektori Evald Karu sõnul otsustati kanda puhaskasumist reservfondi 500 000 krooni ning ülejäänud kasum summas 8,846 miljonit krooni jätta jaotamata. 
    Külmhoone mullune puhaskasum oli 9,346 miljonit krooni ja netokäive 335,1 miljonit krooni. 
    Külmhoone tänavune käibeprognoos on 375 ja kasumiprognoos 13,7 miljonit krooni. 
    Jaanipäev on saabumas 
    BÖRS JA RAHA 
    INDREK JAKOBSON, majandusanalüütik 
    Jaanipäev ja puhkuste periood on lähenemas. 
    Üsna tõenäoliselt võib väita, et juulikuus on inimeste mõtted igal pool mujal kui raha teenimise juures. 
    Seetõttu tasuks eelseisev periood veel korraks oma mõtetest läbi libistada, et siis tõeliselt rahuliku südamega suvepuhkusele minna. 
    Mõistagi pole olemas universaalset retsepti selle kohta, mida teha. 
    Ja kui olekski, siis keegi seda ei avalikustaks ning kasutaks ikka kuldse reegli kohaselt nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. 
    Mõistagi selleks, et konkurendid jaole ei saaks. 
    Kõik kõigi arvelt võita ei saa, ükskord peab keegi tahes-tahtmata kaotajaks jääma. 
    Seetõttu tulekski puhkuse ajal aeg maha võtta ja oma (investeerimis)mõtted põhjalikult läbi mõelda, et siis sügisel selgema peaga jätkata. 
    Suvel kõlbab mõelda näiteks sellest, et kogu maailma arenevaid turge nakatanud Aasia kriis sai alguse just juulikuus. 
    Ja ka lihtsalt selle üle, kas üldse tasub investeerida? 
    Mõttemõlgutuseks mõned numbrid: Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) andmetel on eestlaste säästmiskalduvus aasta-aastalt kindlalt vähenemas. 
    Kui neid, kes arvasid, et üleüldse ei tasu säästa, oli 1992. aastal 19% elanikkonnast, siis 1998. aastal juba 51%. 
    Tähelepanuväärne on sealjuures asjaolu, et vähe on selliseid trende, mis aastate vältel korraks ei pöördu. 
    Eelpoolmainitu on just taoline ning puudub igasugune alus arvata, et aasta 1999 osutuks murranguliseks. 
    On ju meil mittesäästmise olulisimaks põhjuseks liialt väikesed sissetulekud ning Eesti kohal lasuvat tööpuuduse suurenemise ning vaesuse kasvu ohtu arvestades pole protsessis murrangut oodata. 
    Iga riigi väärtpaberiturg püsib kindlana siiski ainult laia kodumaise investorite baasi najal, olgu nad tegevad siis läbi investeerimisfondide või iseseisvate väikeinvestoritena. 
    Kui nüüd vaadelda investeerimiseelistusi, siis julmade numbrite keeles on selgelt näha, et viimati ulatus nende eestimaalaste osa, kes julgeksid oma säästud paigutada väärtpaberitesse, üle kümne protsendi 1994. aastal (EKI andmetel). 
    Ja ka siis oli see number nii suur pigem investeerimisalternatiivide puudumise kui väärtpaberite atraktiivsuse tõttu. 
    Ka siin on tegu ühtlaselt langeva trendiga ning praegu julgeb väärtpabereid osta vaid kolm protsenti elanikest. 
    Samas kehtib see kõik olukorras, kus on arvestatud praktiliselt riskivabu Hüvitusfondi obligatsioone, mida siis veel aktsiaturust arvata? 
    Eesti Telekom ei osutunud päästerõngaks! 
    Kuigi pilt Tallinna börsi tuleviku kohta on üsna selge, võiks lõpetada ikkagi positiivsete nootidega. 
    Eesti tulevik on Euroopa Liidus. 
    Pärast Greenspani tagasiastumist peaks kogu maailma spekulatiivne raha jõudma Euroopasse, sel perioodil maailma parimasse investeerimispaika. 
    On ju praegugi juba Euroopa aktsiad võrreldes USA analoogidega 15-35% alla hinnatud ning jääb üle vaid loota, et me seekord õigel ajal õiges kohas viibime. 
    Konkurentsiamet uurib Pärnu linna taksojuhtide omavahelist hinnalepet 
    NILS NIITRA 
    Konkurentsiamet uurib kolme Pärnu taksofirma omavahelist tariifikokkulepet, mille tõttu taksohinnad suvepealinnas annavad silmad ette nii Tartu kui ka Tallinna tariifidele. 
    Konkurentsiameti peadirektori asetäitja Aini Proosi sõnul ei anna konkurentsiamet enne lõpliku järelduse valmimist tariifileppe uurimise käigu kohta kommentaare. 
    Kui me saame tõestusmaterjali, et selline hinnalepe on tehtud, on tegu seaduserikkumisega, vastasel korral mitte, ütles Proos. 
    Võibolla nad leppisid kokku, aga kas nad leppisid kokku vaikival kokkuleppel või kirjutasid alla lepingu, seda ma ei tea. 
    Kirjalikku lepingut taksofirmade vahel Postimehe andmetel aga sõlmitud ei ole, hinnad pandi paika suusõnal. 
    Neli firmat korraga 
    Kui Tartus maksab taksosõidu kilomeeter neli krooni ja Tallinnas algavad hinnad neljast ja poolest kroonist, siis neli Pärnu taksofirmat üllatavad tänavu suvitajaid kalli, kuuekroonise kilomeetrihinnaga. 
    Suvelinna taksodes kehtib ka ühesugune kliendikaardihind - viis krooni kilomeetri eest. 
    Vaid neli Tulika kaubamärgi all sõitvat taksot jätkavad suvitajate sõidutamist ühtse viiekroonise kilomeetritariifiga. 
    Talvel neljakroonise taksiga sõitnud Pärnu taksofirmad Bristol, E-Takso ja Ranna Takso tõstsid kilomeetritariife korraga aprilli algul. 
    Mõne päeva pärast kehtestas kuue krooni suuruse kilomeetrihinna ka linna suurim taksofirma Pärnu Takso. 
    Tulika Takso kaubamärgi esindaja Pärnus Esko Lainväe nimetas konkurentide tariifikokkulepet ebanormaalseks. 
    Nad uurisid samalaadse kokkuleppe sõlmimise võimalusi ka Tulika taksodega, aga me loobusime, ütles Lainväe Postimehele. 
    Konkurentide turujagamine on teinud aastaid Pärnu kalleima takso mainet omanud Tulikast nüüd linna odavaima ja Lainväe plaanib taksode hulka lähiajal rohkem kui kahekordistada. 
    Pärnu Takso juhatuse esimehe Edgar Põldme sõnul tegid konkurendid ka Pärnu Taksole ettepaneku ühineda tariifikokkuleppega, aga ettevõte keeldus. 
    Pärnu Takso hinnapoliitika on alati olnud iseseisev, väitis Põldme. 
    Pärnu Taksol kui linna suurimal taksofirmal ei maksa proovidagi tariife alla lasta, sest konkurendid teevad kohe sedasama, lausus ta. 
    Kokkulepped on kahjulikud 
    E-Takso tegevdirektori Endel Hiisi väitel ei ole linna taksofirmad omavahel hinnapoliitikas kokku leppinud. 
    Seal oli ilmselt mingi eksitus, kommenteeris Hiis E-Takso, Bristoli ja Ranna Takso esindajate varasemat kinnitust Pärnu Postimehele, et nad sõlmisid suusõnalise hinnakokkuleppe. 
    Taksojuhid rääkisid omavahel ja leidsid, et tariife on vaja tõsta, ütles Hiis. 
    Taksojuhid on eraettevõtjad ja otsustavad ise - firma ei ole tegelikult otsustaja, ütles Hiis, kelle sõnul kasvatavad ühtsed hinnad taksojuhtide sissetulekuid. 
    Tulika Takso juhataja Mati Saar mõistis hinnakokkuleppe Pärnu taksofirmade vahel hukka. 
    Turg peab olema vaba. 
    Riias on taksondus litsentseeritud tegevus, turuletulek on range kontrolli all ja kõik taksofirmad sõidavad ühe hinnaga, rääkis Saar, kelle sõnul maksab taksokilomeeter Riias ligi seitse krooni. 
    Hoolimata litsentseerimisest ei ole Riias taksonduse tehniline pilt ega teeninduskvaliteet põrmugi parem kui Tallinnas, lisas ta. 
    Maailma rikkad rikastuvad üha 
    NEEME RAUD, New York 
    Et raha teha, peab raha olema, väidab New Yorgis ilmuva kuukirja Forbes toimetus pärast maailma 200 miljardäri pingerea koostamist. 
    Soodsad majandusolud, uus tõus Aasias ja Ladina-Ameerikas, positiivne majanduskliima Euroopas ja Ameerikas ning Wall Streeti enneolematu tugevus on rikkad tänavu veelgi rikkamaks teinud, kirjutab ajakiri oma eile müügile jõudnud numbris. 
    Kapitalismi piibel soovitab varanduste kasvust rääkides pöörata tähelepanu kahele tõsiasjale. 
    Esiteks, 200 maailma miljardäri vara kogusuurus ületas tänavu triljoni dollari piiri, mis on 463 miljardit enam kui veel kümme aastat tagasi. 
    Teiseks, maailma rikamal inimesel Bill Gatesil on praegu rohkem raha kui maailma üheksal rikkamal kümme aastat tagasi kokku. 
    Arvutitarkvarafirma Microsoft rajaja Bill Gates juhib Forbesi pingerida juba neljandat aastat. 
    Tema varandus küünib nüüd 90 miljardi dollarini, olles vaid aastaga tõusnud 39 miljardi dollari võrra. 
    Tänavu aprillis, kui New Yorgi börsil Gatestile kuuluvate aktsiate hinnad erakordselt kõrgele tõusid, ületas ta vara kogusuurus hetkeks isegi 100 miljardi dollari piiri. 
    Muide, veel viis aastat tagasi oli Gatesi arvel kõigest kaheksa miljardit. 
    Teisel kohal on Ameerika superinvestor Warren Buffet, kes jääb oma enam kui 36 miljardi dollariga liidrist kaugele maha. 
    Tähelepanuväärne on, et seitse maailma kümnest rikkamast on ameeriklased ning kolm neljast kõige rikkamast ärimehest on oma mäekõrguse vara eest tänu võlgu Microsoftile. 
    Forbesi toimetaja Kerry Dolan ütles Ameerika Häälele antud intervjuus, et enamik miljarditest on vaid paberil ehk aktsiates. 
    Paljudel miljardäridel ei ole miljardit dollarit sularahas. 
    Paljude varaks on nende endi loodud firmade väärtus. 
    See tähendab, et aktsiaturgudel toimuv langus võib nii mõnegi tänase miljardäri hiigelvara olematuks muuta. 
    Kokku on maailmas praegu Forbesi hinnangul 465 miljardäri. 
    Reastati aga need 200, kes on ise oma varandused loonud, kas firmade või investeeringute abil. 
    Kümme kõige rikkamat 
    (Vara suurus USA dollarites) 
    1. Bill Gates, 43, (Microsofti rajaja, USA), 90 miljardit 
    2. Warren Buffet, 68, (suurinvesteerija, USA), 36 miljardit 
    3. Paul Allen, 46, (Microsofti üks rajaja, nüüd investeerib meediafirmadesse, USA), 30 miljardit 
    4. Steven Ballmer, 43, (kauaaegne Bill Gatesi liitlane, kellest sai läinud aasta juulis Microsofti president, USA), 19,5 miljardit 
    5. Philip Anschutz, 59, (telekommunikatsiooni-, nafta- ja raudteemagnaat, USA), 16,5 miljardit 
    6. Michael Dell, 34, (kirja teel tellitavaid arvuteid valmistava firma Dell Computers omanik), 16,5 miljardit 
    7. S. Robson Walton, 55, (maailma suurima kauplusteketi, perekonnaettevõtte WalMart peamine pärija,...), 15,8 miljardit 
    8. Prints Alwaleed bin Talal bin Abdulaziz Alsaud, 42, (investeeringud peamiselt USA ja Euroopa aktsiatesse,...), 15 miljardit 
    9. Theo ja Karl Albrecht (jaekaubandusimpeerium, Saksamaa), 13,6 miljardit 
    10. Li Ka-Shing, 71, (suurinvestor ja ärimees, Hongkong), 12,7 miljardit 
    Tallinna uudised 
    Jaanituli süttib viies linnaosas 
    KERSTI NEIMAN 
    Neli linnaosa korraldab homse jaanilaupäeva puhul tasuta ja üks tasulise jaanitule, kus saab lisaks jaanilõkke imetlemisele vaadata teatrietendusi, osaleda viktoriinidel, mängida rahvamänge ja tantsida nii rokkmuusika kui ka vanade valsiviiside järgi. 
    Tasuta jaanipeod toimuvad homme Lasnamäel, Haaberstis, Nõmmel ja Põhja-Tallinnas. 
    Haabersti linnaosa jaanipäev algab Harku järve rannas kell 19. 
    Jaanitule leiab Sõudebaasi tee lõppu sõites, aga sinna näitavad sellel õhtul ka teeviidad, rääkis ürituse korraldaja, Haabersti Vaba Aja Keskuse juhataja Mati Lill. 
    Kõigepealt saab tund aega proovida jõudu ja osavust rahvamängudes. 
    Kuid lisaks teada-tuntud eesti rahvamängudele ja sangpommi rebimisele saab proovida teistegi rahvaste mänge. 
    Näiteks köievedu tai moodi, mis näeb välja nagu luige, haugi ja vähi koormavedu, põnevaid mänge tuleb ka Ungarist. 
    Jaanilõke süttib poole üheksast ja pool tundi hiljem hakkab tantsuks mängima ansambel Käo. 
    Pidu kestab ühe-kaheni ja lõke tuleb kõrge, lubas Lill. 
    Jaanilaupäeval suitsusauna 
    Jaanipidu eesti moodi korraldab ka vabaõhumuuseum, kus jaanilaupäeva üritused algavad kell 15 Sutlepa kabelis jumalateenistusega. 
    Kell 17 hakkab tümpsuma rahvamuusika ja taluõuedel algab vilgas sagimine. 
    Talud on jaotatud teemade järgi, nii näiteks tegutseb piduroogade õu, kus saab maitsta vanade eestlaste jaanipäevatoitu, näiteks piimaklimbisuppi, rääkis vabaõhumuuseumi üritustekorraldaja Merle Ljubimova. 
    Roosta talu õu muutub nõiduse ja ravitsemise õueks, kust tütarlapsed saavad nõu mehelemineku osas. 
    Kolga talu õuel pakutakse suitsukala ja näidatakse talutöid. 
    Julgemad võivad proovida suitsusauna. 
    Jaanituli süttib vabaõhumuuseumi kiigeplatsil kell 19, mil hakkavad ka tantsima ja laulma Leigarid. 
    Pidu kestab kella 24ni. 
    Kel jääb jalakeerutamisest väheks, võib kaasa teha jaaniõhtu jalutuskäigu, sõnajalaõie konkursi või üheksa õie korjamise. 
    Pilet vabaõhumuuseumi jaanipäevale maksab 50, lastele 20 ja perepilet 100 krooni. 
    Nõmme jaanipäeva pidustused toimuvad Hiiu staadionil algusega kell 20. 
    Kõigepealt esinevad Nõmme rahvatantsijad. 
    Kell 21 süttib jaanilõke ning tantsuks mängib ansambel Umbes-Kombes koos Henry Laksiga. 
    Põhja-Tallinna jaanipidu algab samuti kell 20 Stroomi rannas muusikaga ning 21 süüdatakse lõke ja tantsuks mängib ansambel Berhard. 
    Lõke tuleb rannahoone kõrvale, seal saab mängida ka rahvamänge ja puhvetist head-paremat osta, rääkis Põhja-Tallinna linnaosa kultuuritööspetsialist Malle Gerretz. 
    Üks suur tuli aitab ehk ära hoida väikeste lõkete süütamise, muidu kiputakse metsa alla oma lõkkeid tegema. 
    Vene rokki jaanipäevaks 
    Pirita jõekäärus algab jaanituli kell 20 ning seal esinevad Rock Hotel ja Ivo Linna, Kuldne Trio, Push Up, Märt Rannamäe ja Boris Lehtlaan. 
    Me oleme nii sättinud, et vanema publiku lemmikud, näiteks Boris Lehtlaan, esinevad peo esimeses otsas ja noorte lemmikud Märt Rannamäe ja Push Up pärast südaööd, rääkis peo korraldaja Arne Valmis osaühingust Hitivabrik. 
    Peoplatsil on üleval korralik suvelava, hea helitehnika, keha saab kinnitada pikkade laudade taga. 
    Lisaks esinejatele korraldame ka rahvalikke lõbustusi ja pidu peaks kestma kella kolmeni hommikul. 
    Pilet Pirita jaanipeole maksab 50 krooni, kohapeal 75 krooni. 
    Lasnamäel toimub jaanipidu Paevälja platsil. 
    Pidu algab kell 19.00 Vene Draamateatri teatristuudio etendusega Aleksandr Pushkini muinasjuttude järgi. 
    Kell 20.15 hakkab laulma Erich Krieger. 
    Jaanilõke süttib kell 21.00 ja seejärel tervitab peolisi Lasnamäe linnaosa valitsuse esindaja. 
    Õhtu jätkub võistluste ja -viktoriinidega. 
    Kella 21.15 kuni peo lõpuni mängivad ansamblid Teddi & the Jukebox, Flame, AVE NUE (Narva) Agata Kristi (Moskva), DJ Voldemar, Sergei Mazin (Tallinn), DJ MAX, Automation, DJ Killer. 
    Hobufestival teeb linlase traavlitega tuttavaks 
    AIN ALVELA 
    Homse neljanda Hobufestivaliga Tallinna hipodroomil soovivad korraldajad näidata, et traavivõistlused ei ole mingi tsirkus, vaid tipptasemel sport. 
    Mujal maailmas on traavivõistlused ja muud laadi tippsport väga tihedasti seotud, kinnitas Tallinna hipodroomi direktor Leo Salonen. 
    Hobufestival '99 püüab sellele ka Eestimaa inimeste seas tähelepanu juhtida, sõnas ta. 
    Meie esimene püüe on teadvustada inimesele sellise asja nagu totalisaator olemasolu, äratada temas asja vastu huvi. 
    Järgmine samm on muidugi juba selle inimese totalisaatoril mängima saamine. 
    Hipodroomi asedirektor Jaanus Mikk lisas, et niisuguse rahvaürituse mõte on muu hulgas süstida Eestimaa talunikesse mõte, et niisamuti nagu piimatootmine või jaanalinnukasvatus, on ka traavihobuste kasvatamine põllumajandusharu ning võib sellega tegeleja õige lähenemise korral lausa ratsa rikkaks teha. 
    Enne festivali algust kirjutavad hipodroomi ja juunikuu keskel tegevust alustanud Eesti Sportlaste Ühenduse (ESÜ) esindajad alla koostöölepingule, mille põhjal traavivõistluste korraldamiselt laekuvatest tuludest hakkab hipodroom edaspidi toetama tippsportlaste treening- ja võistlusreise. 
    Hobufestival on ESÜ ja hipodroomi esimene koostööprojekt, mille tulud lähevad spordi suurkujude abistamiseks ja varalahkunud sportlaste perekondade toetuseks. 
    Nõusoleku hobufestivalil osalemiseks on andnud Erki Nool, Mart Poom, Virge Naeris, Indrek Pertelson, Indrek Sei, Imre Tiidemann, Allar Levandi ja Ago Markvardt. 
    Korraldajad ootavad peale sportlaste festivalist osa võtma ka teistel aladel kuulsust kogunud avaliku elu tegelasi. 
    Viimased peavad läbima VIPide takistussõidu, võitja saab randmele käekella Swatch. 
    Kõigi Hobufestivali piletiomanike vahel loosib vigursõidu võitja välja edasi-tagasi lennupiletid Ahvenamaale. 
    Hobufestival '99 ajakava 
    - kell 17 ESÜ ja hipodroomi koostöölepingu allakirjutamine 
    - kell 17. 30 ponide tünnisõit ja takistussõit 
    - kell 20 traavivõistlused ja eesti hobuste galopp 
    - kell 22.30 ESÜ esindajate vigursõit hobuveokiga 
    - kell 23 VIPide takistussõit 
    - kell 24 jaanituli 
    Kadetid tulid tänavaile patrullima 
    HANS ULMISTE 
    Tallinna tänavatel patrullivad alates eilsest 78 politseikooli kadetti, kes on linna politseiprefektuuris praktikal kuni augusti alguseni. 
    Kesklinna politseiosakonna territooriumil hakkavad patrullima 42, Ida, Põhja ja Lõuna politseiosakonnas igas 12 kadetti. 
    Tallinna politseiprefektuuri korrakaitseosakonna komissar Peeter Moora ütles, et eelmised kadetid lõpetasid praktika maikuus. 
    Eelmised kadetid olid kõik Ida politseiosakonnas ja neist oli väga palju kasu, rääkis Moora. 
    Aprilli lõpul ja mai algul olid mõned päevad, kus kogu Lasnamäel ei pandud toime ühtegi korterivargust. 
    Seda tänu sellele, et suutsime enam kriminogeensetesse kohtadesse patrullid välja panna. 
    Kui meie vabad ametikohad oleksid kõik täidetud, siis suudaksime seda ka ilma kadettide abita, paraku aga vabu töökohti Tallinna politseis veel jätkub. 
    Praktikaülesandeid täidavad kadetid ainult koos kogenud politseiametnikega. 
    Politsei annab õppepraktikale saabunuile ka patrullteenistuseks ette nähtud vahendid. 
    Esialgu patrullivad kaks kadetti koos ühe kogenud politseiametnikuga, selgitas Moora. 
    Nad pole ju veel politseinikud, vaid alles õpivad seda tööd. 
    Eelmises lennus oli mehi, kes praktika käigus end nii heast küljest näitasid, et hakkasid juba poole praktika ajal koos politseinikuga paaris tööle. 
    Päris iseseisvalt kadetid töötada ei tohi. 
    Linlane tunneb politseikadetid ära K-tähe järgi pagunitel. 
    Kadetid majutati Eesti Sisekaitse Akadeemiasse ja nende praktika kestab 6. augustini. 
    Abilinnapea tahab lõpetada arstide võidurelvastumise 
    AGNES JÜRGENS 
    Abilinnapea Monika Salu tahab lõpetada tervishoiuasutuste omavahelise kuluka konkureerimise ning minna üle patsiendikesksemale ja säästlikumale tervishoiukorraldusele. 
    Salu nimetas praegust tervishoiuasutuste tegutsemist võidurelvastumiseks, kuna enamus neist on seadnud endale sihiks muretseda kaasaegset aparatuuri ja osutada sellega kalleid teenuseid. 
    Patsient osutub eelkõige vahendiks, mille abil arst saab haigekassast raha kätte. 
    Nüüd on eesmärk olemasoleva rahaga patsiendile võimalikult paremat teenust pakkuda, märkis Salu. 
    Tema andmetel on ka peaarstid nõustunud, et tervishoiuasutustel on mõistlik omada ühiselt hallatavaid laboratoorseid, diagnostilisi ja teisi ühiskasutuses olevaid teenistusi. 
    Näiteks laboriteenuste paremaks korraldamiseks on kavas luua ühtne laborisüsteem, mis peaks vältima selle, et erinevad arstid tellivad ühele haigele korduvalt samu analüüse. 
    Salu eestvõttel valminud tervishoiukorralduse tegevussuundade eelnõu sätestab ka, et perearstidele tuleb soodustada paiknemist polikliinikute juures, kus on olemas esmatasandi arstiabiks vajalik meditsiinitehnika ja rendihinnad on väiksemad. 
    Nii on haigekassadele ja linnale odavam, sõnas ta. 
    Ning patsient saab kõik ühest kohast. 
    Kiirabi töö parandamiseks, kontrollimiseks ja korraldamiseks soovib linnavalitsus moodustada ravinõukogu. 
    Suurema töökoormuse tahab Salu panna ka tervishoiuametnikele, sest soovib täit pilti selle kohta, millist arstiabi Tallinnas üldse vaja on. 
    Ta nentis, et linn peab osalema haigekassa ja tervishoiuasutuste vaheliste lepingute sõlmimisel. 
    Tallinnale kuuluvate raviasutuste tänavune ravieelarve on 830 miljonit krooni, millele lisandub ligi viiendik linna toetust, visiiditasu, lepingulisi töid jne. 
    Keskhaigekassa direktor Maris Jesse hindas Tallinna tervishoiukorralduse prioriteetsete tegevussuundade eelnõu väga leebeks. 
    Mina ei loe siit välja ühtegi radikaalset muutust, ütles ta. 
    Jesse sõnul on Tallinnas vaja teha valusaid otsuseid, kuid linn on neist hoidunud. 
    Sellest, kas linn on kolmanda osapoolena lepingu sõlmise juures, ei muutu midagi, vaja on konkreetseid ettepanekuid, ütles ta. 
    Jesse hinnangul ei ole otstarbekas, et nii paljudes haiglates osutatakse kallihinnalisi teenuseid. 
    Samas ta tõdes, et ükski peaarst ei taha oma asutuse kohta ümberprofileerimise otsust teha, sest siis muutub ka haigla maine. 
    Tunnen eelnõus selgelt ära paari pika staazhiga peaarsti käekirja, mainis ta. 
    Bacardi Feeling rikkus linlaste une 
    TRIIN OLVET 
    Pirita ja Merivälja elanike uni sõltus nädalavahetusel Bacardi Feelingu muusikavalikust ning mikrofoni hoidva inimese sõnavarast, sest roppused ja diskotümps hoidsid ümberkaudsed elanikud ärkvel hommikuni. 
    Umbes kolme kilomeetri kaugusel Meriväljal elav Airi Tõnisson kurtis, et ei saanud nädalavahetusel hommikuni sõba silmale. 
    Mul ei ole midagi pidude vastu, kuid helitugevust peaks vähemalt öösiti kuidagi reguleerima, sõnas Tõnisson. 
    Ma ei saanud magada juba seetõttu, et müra häiris lausa füüsiliselt, trumminahad värisesid kõrvas koos bassitümpsuga. 
    Pealegi oli mikrofon jumal teab millise inimese käes ning sealtkaudu kostis peamiselt neljatähelisi sõnu. 
    Kontsert kostis Mõiguni 
    Tõnisson helistas öösel kaks korda ka politseisse, kuid esimesel korral vastas numbrilt 002 politseinik, et tuleb lihtsalt ära kannatada, ja väitis, et see pole sugugi esimene sellelaadne kõne. 
    Teist korda suunas korrapidaja helistaja edasi Idarajooni korrapidajale, kes lubas vaadata, mida teha annab. 
    Oli selline pluss-miinus vastus, mina ei saa ju kontrollida, kas nad midagi üldse tegid, nentis Tõnisson. 
    Ka Pirita linnaosa valitsuse linnamajanduse osakonna juhataja Indrek Sooväli kuulis oma kõrvaga, et kontserdi heli oli väga tugev. 
    See on meile järgmise loa andmisel õpetuseks, ütles ta. 
    Jaanipäeva üritused on tulemas, korraldajad tahavad luba hommikul kella viieni. 
    Neil tuleb ilmselt pärast kella 23 muusika vaiksemaks keerata, selline punkt saab loa peal kindlasti olema. 
    Kuidas nad seda täidavad, on juba nende asi. 
    Soovälja andmetel ei ole pärast jaanipäeva öiseid üritusi plaanis, kuid taotlusi nende korraldamiseks võib iga hetk tulla. 
    Müra tugevus sõltub Tallinna ja Harjumaa tervisekaitse-ameti direktori Rein Rannamäe sõnul tuule suunast, kontserdiplatsist ja veel paljudest teistest tingimustest. 
    Ainukese võimalusena helitugevuse reguleerimiseks nägi Rannamäe pärast kella 23.00 heli vaiksemaks keeramist või kontserdi lõpetamist, et miski inimeste rahu ei häiriks. 
    Mõõtsime helitugevust lauluväljakul paar aastat tagasi Bryan Adamsi kontserdi ajal ning müra oli ülitugev, märkis Rannamäe. 
    Seda oli kuulda isegi Mõigus, rääkimata Lasnamäe majadevahelisest alast, kus helitugevus ulatus 85 detsibellini, mis on müra ülempiir tööstusettevõttes. 
    Muusika muutub müraks, sest madalamad helid kostavad väga kaugele, kuna kõrgemad helid sumbuvad kiiresti. 
    Rannamäe sõnul pole muusikaürituste toimumiseks tervisekaitsjate kooskõlastust vaja. 
    Meil kehtivad veel Nõukogude Liidu ajast pärit müra piirnormid, sest uusi lihtsalt ei ole, sõnas ta. 
    Paraku käivad need normid pideva müra kohta, nagu tehase- või rongimüra, kuid kontserdid on ju ühekordsed üritused. 
    Pealegi ei saa me ette teada, kui kõvasti sellel või teisel üritusel muusika mängib. 
    Kõva lärmi puhul peaks linnaosa valitsus operatiivselt tegutsema, sest meil ei ole võimalik keset ööd tervisekaitseinspektsiooni laborist spetsialiste müra mõõtma tellida, meil selle jaoks lendsalka ei ole. 
    Politsei on abitu 
    Tallinna politseiprefektuuri pressiesindaja Mart Soonik väitis, et erinevalt oma aias või korteris karjujatest ei saa patrull ametlikule üritusele kohale sõita ja muusikat vaiksemaks keerata. 
    Loa peale peaks selle väljaandja kindlasti märkima, mis kellast mis kellani ja kui tugevat muusikat mängida tohib, ütles Soonik. 
    Kui aga inimene teeb pärast kõrvulukustava ööpeo sunnitud kuulamist meile avalduse, siis saame asju edasi ajada. 
    Üldiselt peaks linnaosavalitsus kui lubaja inimeste öörahu eest ise hea seisma. 
    Bacardi Feelingu korraldajalt, Flamingo ööklubi haldavalt AS Keegliklubilt kommentaari saada ei õnnestunud. 
    Uunikumid ootavad jaanikulisi lõbusõidule 
    AIN ALVELA 
    Kui kellelgi peaks tekkima soov külla tulnud jaanikuseltskonda millegi omapärasega lõbustada, soostub Laagris elav saarlane Hugo Siiner oma vana Molotovi või Hiina Ikaruse kaskedega ehtima ning sõidutab pidulised kas või metsa sõnajalaõit otsima. 
    Eks neid sõita tahtjaid ole aja jooksul ikka olnud, ütles Siiner, kes viimati sõidutas mitme päeva vältel õhupallide ja loosungitega ehitud GAZ 51ga mööda pealinna ühe venekeelse raadiojaama juubeliaastapäeva plakateid. 
    Aga see vene värk mulle eriti ei istunud, nentis Siiner. 
    Kuid pulma- või jaanikuseltskonda lubas aastakümneid Standardi mööblitsehhis mehhaaniku ja energeetikuna töötanud ning nii kõikvõimaliku tehnikaga sinasõbraks saanud mees heal meelel sõidutama minna. 
    Oma 68 eluaastast üle kahekümne aasta vanade sõidukite putitamisega tegelnud Siineri käe alt on aja jooksul hulk mitmesugust ratastel liikuvat tehnikat läbi käinud. 
    Siiski peab Siiner ennast veel algajaks. 
    Algajaks nende meeste kõrval, kes näiteks tõelist Russo Balti või Duxi päris omaks võivad pidada. 
    Neil, kes on suutnud mõne ennesõjaaegse auto korda teha, peab lisaks suurele pealehakkamisele ka palju raha olema, iseloomustas Hugo Siiner. 
    Tema autopark koosneb praegu kolmest Nõukogude autotööstuse saavutusest, mis on tehaseväravatest välja vuranud 1950. aastatel. 
    Kõik kolm - GAZ 51 ehk Molotov, sama veoki baasil ehitatud buss hüüdnimega Hiina Ikarus ja viiekümnendate aastate riigimeeste põhiline sõiduriist ZIM-GAZ 12 - on kõik sõiduvõimelised ning teenivad peremeest nii igapäevaste tööde tegemisel kui ka vanasõidukite klubi Unic paraadidel. 
    Üks selline toimub 9.-11. juulini Paides, kuhu tulevad kokku kõik Eestimaal taastatud vanaaegsed veokid, külalisi on oodata ka Lätist. 
    Hugo Siimeri sõnul on Lätis vanade autode sõidukorda seadmine paremal järjel kui Eestis. 
    Lätlastel õnnestus omal ajal Moskvast koguni pool ministrite nõukogu autobaasist kokku osta, rääkis Siiner. 
    Neil on oma uunikumide muuseum, kus näiteks sõiduk, millega Brezhnev kunagi avarii tegi. 
    Kõik restaureeritud autod on neil aga klubi ühisvara. 
    Meil on igaüks ise oma vara peremees. 
    Napilt teisel pool Tallinna piiri, Saue vallas elav Hugo Siiner pelgab, et varsti võib pealinnas kehtiv mootorsõidukimaks, mida linnavõim kogub sõiduriista vanust arvestamata, kehtima hakata ka maakonnas. 
    Siis hakkab kahe suure sõiduki ülalpidamine küll üle jõu käima, tunnistas teenekas autosõber, kes teab täpselt, millise Eestimaa küla millises kuurialuses mõni vana, pikisilmi sõidukorda seadmist ootav uunikauto lösutab. 
    Paraku ei jää inimestel tänapäeval töö kõrvalt vanade autode kallal nokitsemiseks enam aega. 
    Tartu uudised 
    Oodatav palav jaanipäev hirmutab vetelpäästjaid 
    JÜRI SAAR 
    Tänavu suvel on Eesti veekogudesse uppunud 57 inimest, neist vähemalt 19 suplejat. 
    Sama palju ujujaid jäi vette terve mulluse suvega ja vaid üks inimene vähem uppus 1990. aastal jaanipäeva pidades. 
    Mul on tõsiselt hirm, tunnistas Helgi Lutvei Eesti Vetelpäästeühingust. 
    Muidugi tahaksin, et inimesed saaksid kuival ja soojal jaaniööl lustida, ent sooja vee ja õhuga jaanid on alati õnnetusterohked. 
    Eesti Vetelpäästeühingu andmeil ulatus veetemperatuur eile hommikul Elva järves 27 kraadini, Pühajärves 26 ja Anne kanalis 25 kraadini. 
    Pärnu ja Kuressaare rannas mõõdeti veetemperatuuriks 24 soojakraadi. 
    Kaks-kolm uppunut jaanipäeva kohta on Lutvei sõnul tavaline. 
    1990. aasta soojal suvel jäi veeohvriks jaanilaupäeva hommikust jaanipäeva õhtuni 18 inimest - üheksa uppus ujumisel, viis paadisõidul, kaks leiti näoli maanteekraavist, üks kukkus järsult kaldalt jõkke ja ühe kummiülikonnas kalamehe keeras püksisäärtesse kogunenud õhk korgina ulpima. 
    Sarnaselt süngena meenutavad vetelpäästjad 1972. aasta kuumi jaane, kui kahe päevaga uppus 11 inimest. 
    Lutvei hinnangul on kõige ohtlikum see, kui jommis peaga pidutsejad lähevad ööpimeduses võõras rannas suplema. 
    Järsk kallas, põhjamuda ja keha ümber mähkuvad veetaimed on salakavalad. 
    Eesti Vetelpäästeühingu auliige dotsent Heino Laidre loetles kolm põhjust, miks normaalsed inimesed upuvad: pole teadmisi veeõnnetuste põhjustest, seega ei osata ka hoiduda; ujumisoskus puudub või on kehvake; pole elementaarseid eneseabistamise oskusi. 
    Kui näiteks paat läheb ümber, hakatakse tavaliselt kalda poole rabelema, nagu oleks pomm plahvatanud, nentis Laidre. 
    Arukam on esmalt mõelda, kuidas edasi käituda, ja vähemalt riided seljast heita, sest siis on kergem ujuda. 
    Kõige olulisem on aga rahulikuks jääda. 
    Purjuspäi suplemist peab ka Laidre suurimaks ohu allikaks: Olen ise purjus uppujale visanud päästerõnga. 
    Too lükkas selle uhkelt eemale ja vajus vee alla. 
    Helgi Lutvei aga soovitab turvalisuse huvides hoida oma pere- või seltskonnal ja eriti lastel silma peal. 
    Purjuspäi suplemise eest tuleks hoida ka naaberseltskonda, ehkki teisipidi on see jälle tüli allikas. 
    Tegelikkuses ei upu ju parmud ja viinaninad, vaid tublid noores eas töömehed, nentis Lutvei. 
    Supilinna tulevik on lootusrikas 
    ARGO RIISTAN 
    Tartu linnavolikogu kinnitas juuni alguses Supilinna üldplaneeringu, mis näeb ette linnaosa täieliku renoveerimise. 
    Volikogu kohustas linnavalitsust korraldama Supilinna üldplaneeringu avaliku väljapaneku 21. juunist kuni 19. juulini raekoja infopunktis ning avaliku arutelu 20. juulil laululava ruumes. 
    Pärast seda vaatab planeeringu üle maavalitsus ning seejärel tuleb see lõplikuks kehtestamiseks taas linnavolikokku. 
    Supilinn on Tartu häbiplekk, rääkis Tartu linnavolikogu esimees Väino Kull. 
    Me tahame teada linlaste, eriti Supilinna elanike arvamust, millisena tahaksid nad seda linnaosa näha. 
    Kull lisas, et varem on Supilinna areng olnud arutusel seoses Tartu linna arenguplaaniga ja sedagi ammusel Vene ajal. 
    Arenguplaan loob võimaluse korrastada krundijaotus, kasutada otstarbekamalt tagastatud maad ja arendada välja tehnovõrgud. 
    Plaan näeb ette tihendatud hoonestuse, mis tagab linna territooriumi ökonoomsema kasutamise, rääkis linnaarhitekt Uku Põllumaa. 
    Tema sõnul annab üldplaneering võimaluse tõsta linnajao elanike arv praeguselt 1900lt 2800 inimeseni. 
    Supilinn peab mahajäetud äärelinnast muutuma korralike kommunikatsioonivõimalustega linnaosaks, märkis Kull. 
    Üldplaneeringu eelarve kohta ei osanud volikogu esimees veel midagi kindlat öelda. 
    Kõik oleneb sellest, kui kaua võtab arenguplaani täideviimine aega. 
    See võib kesta ka mitukümmend aastat, rääkis Kull. 
    Arenguplaan arvestab Supilinna eripärast miljööd, seda püütakse võimaluste piires säilitada, kinnitas Põllumaa. 
    Majaomanik võttis üürnikelt kodu 
    MARTIN PAU 
    Majaomanik Helvi Piirson, kes lõhkus tagaselja maha oma üürnike koduseina, vahetas läinud kolmapäeval Pärna 22 elamu välisukse luku, tõkestades samade üürnike kojupääsu. 
    Peavarjuta jäänud Kalle (26), Virve (22) ja Tuule Sõber (4) leidsid ajutise öömaja oma sugulaste juures, nende vara jäi aga Pärna tänava majja luku taha. 
    Helvi Piirson ei avanud ust, kui Sõbrad helistasid tema uksekella, ega vastanud ka telefonile. 
    Virve Sõber kinnitas, et kui Piirson lõhkus maha tema pere üürikorteri esiku seina, esitas ta koos abikaasaga reedel, 11. juunil Ülejõe politseile avalduse. 
    Teise avalduse kirjutas Virve Sõber kolmapäeval, 16. juunil, kui avastas, et ei pääse enam koju. 
    Politsei on passiivne 
    Kui uurisin politseiülem Ants Lankotsalt, kuidas me oma korterisse pääseme, vastas ta, et tema ei saa anda oma hinnangut enne, kui ka teine pool on ära kuulatud ja juhtunu üksikasjad selged, kurtis Sõber. 
    Ülejõe politseijaoskonna komissar Ants Lankots ütles, et Sõprade pere mure on lahenemas, sest reedel käis Helvi Piirson talle oma teost aru andmas. 
    Lankotsa sõnul ei selgitanud Piirson küll luku vahetamise põhjust, kuid kinnitas, et ei tee Kalle ja Virve Sõbrale nende koju pääsemisel mingeid takistusi ning on valmis neile kohe uue võtme andma. 
    Kalle Sõber avaldas heameelt Piirsoni lubaduse üle, kuid lisas, et ei saa aru, milleks majaomanikul oli üldse tarvis lukku vahetada. 
    See töötas täiesti normaalselt, sõnas Sõber. 
    Samas märkis mees, et kuigi Piirsonil on tema mobiiltelefoni number, ta ei helistanud ega pakkunud võtit. 
    Küsimusele, miks kutsuti Helvi Piirson politseisse alles nädal aega pärast esimese kaebuse laekumist, Lankots selget vastust ei andnud. 
    Ukse võib maha murda 
    Lankots ütles, et kuigi Sõpradel on voli Piirsonilt üüritud korteris elada, ei saa politseinikud sinna jõuga tungida. 
    Seaduse järgi on igaühel õigus oma elukohta pääseda ja kui vaja, lõhkuda selleks ukselukk, tõdes Lankots. 
    Aga seda ei saa teha meie, vaid elanikud ise. 
    Tartu üürnike ühingu esimees Tõnu Kauba leidis, et ukse lõhkumise puhul on tähtis tunnistajate juuresolek, kuid need ei pea olema politseinikud. 
    Kalle Sõber ei kippunud läinud reedel Pärna 22 maja välisukse lukku lammutama. 
    Ma pole eriti agressiivselt meelestatud, tunnen pigem masendust, lausus Sõber. 
    Helvi Piirson keeldus Tartu Postimehele oma käitumise motiive selgitamast. 
    Nädalavahetusel õnnestus Sõpradel naabrite abiga Pärna 22 majja pääseda ning Helvi Piirsonilt 15 krooni eest vastne võti osta. 
    Lõhutud koju tagasi pole nad siiski kolinud, sest sedapuhku keeras Piirson kinni (juba mitmendat korda) nende korteri vee. 
    Anne Soojus kaotas kohtus Tartu keskkatlamajale 
    MARTIN PAU 
    Tartu linnakohus jättis ASi Anne Soojus ilma enam kui 1,7 miljonist kroonist, mida Anne Soojus nõudis keskkatlamajalt soojatarnelepingu väidetava rikkumise pärast. 
    Kolm aastat tagasi sõlmisid Anne Soojus ja toona võrguettevõttena sooja müüki vahendanud Tartu Soojus lepingu, millega viimane kohustus ostma Anne Soojuselt igal aastal 150 GWh soojusenergiat. 
    Lepingu järgi pidid osapooled lepingus sätestatu ja tegelikult tarnitud koguse erinemise korral tegema tasaarvelduse. 
    Puudu jäi 1,7 miljonit 
    Et Tartu Soojus ostis energiat enam kui 20 GWh võrra vähem, nõudis Anne Soojus ettevõttelt saamata jäänud tulu kompensatsiooniks üle 1,7 miljoni krooni. 
    Kuna Tartu Soojuse likvideerimisega läks soojatorustik keskkatlamaja haldusse, leiab Anne Soojus, et AS Tartu Keskkatlamaja on Tartu Soojuse õigusjärglane. 
    Selle alusel esitas Anne Soojus keskkatlamaja vastu tsiviilhagi. 
    Tartu linnakohtu hinnangul on Anne Soojuse nõue segane. 
    Tasaarvelduse eelduseks on, et mõlemad pooled on teineteise suhtes võlgnikud ja kreeditorid ning tasaarveldamiseks esitatud nõue peab olema samaliigiline täitmiseks esitatud nõudega, märkis kohus. 
    Lepingus ei ole selget kokkulepet kahju hüvitamise kohta, vaid on sõnaselgelt räägitud tasaarveldusest, märkis kohus. 
    Tõlgendada seda sõna kahjutasu nõudmise õigusena on hageja meelevaldne käsitlus. 
    Anne Soojus kaebab edasi 
    Anne Soojuse juhataja Mart Alveri sõnul otsustas aktsiaseltsi nõukogu kaevata linnakohtu otsuse edasi ringkonnakohtusse. 
    Me ei taha seda raha kellelegi preemiate maksmiseks ega investeerimiseks, vaid Maailmapangalt võetud laenu intresside maksmiseks, selgitas Alver. 
    Alver märkis, et 1,7 miljoni eest soojusenergiat, mille Tartu Soojus jättis ostmata Anne Soojuselt, ostis ta keskkatlamajalt. 
    On selge, et kui keskkatlamaja tootis 1996. aastal plaanist rohkem, sai ta täiendava tulu meie arvelt, rääkis Alver. 
    Keskkatlamaja maksku intressivõlg riigile ise. 
    Kohtus keskkatlamaja esindanud jurist Enn Tonka leidis, et kuna soojatarnelepingu rikkumises polnud süüdi ei Tartu Soojus, keskkatlamaja ega Anne Soojus, pole kohtuotsuse edasikaebamisel mõtet. 
    Maamaksuvaidlus võib jätkuda 
    STEPAN KARJA 
    Kaotus Tallinna ringkonnakohtus 7. juunil ei lõpeta tõenäoliselt Tartu ringkonnakohtu tõlgi Ilona Usseljonoki proteste maamaksu seaduslikkuse kohta. 
    Ilona Usseljonok esitas mullu juulis kaebuse Tartu halduskohtule, paludes tunnistada ebaseaduslikuks kaks maksuteatist. 
    Üks dokument nõuab 1997. aasta maamaksu 39 krooni ja teine 1998. aasta eest 43 krooni. 
    Kaebaja väitis, et ta on ostnud korteri majas Ravila 76, kuid ei ole saanud ühegi lepingu alusel enda kasutusse hoonealust ja hoone teenindamiseks vajalikku maad. 
    Mullu novembris rahuldas halduskohus kaebuse ja tunnistas maksuteatised seadusevastaseks. 
    Halduskohtu otsuse kaebasid edasi Tartu linna maksuamet ja linnavalitsus. 
    Tallinna ringkonnakohtu halduskolleegium leidis, et Usseljonok pole protestinud maa maksustamishinna määramise toimingut, kuid halduskohtunik on kaebuses esitatud taotluse piire ületades käsitlenud põhimõtteliselt maa maksustamishinna määramise seaduslikkust. 
    Neil põhjustel tühistas ringkonnakohus halduskohtu otsuse. 
    Usseljonokil on edasikaebamiseks aega üks kuu. 
    Mitu kohtuprotsessi 
    Kohalik omavalitsus arvestab maa maksustamishinna maatüki tsoonihinna ja pindala järgi. 
    Maksumäära kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu. 
    Maa maksustamishinna ja maksumäära alusel arvutab maksuameti talitus välja maksusumma. 
    Alates 1997. aastast on kohtutel tulnud arutada, kas seadused lubavad maamaksu määrata korteriühistule või eraldi igale korteriomanikule. 
    Korteriühistu Ravila 76 esinaine Ilona Usseljonok on veendunud, et korteriühistutele maamaksu määrates rikuvad seadust nii maksuamet kui ka kohalikud omavalitsused. 
    Koos korteriühistu Anne 79 esindajaga protestis ta 1997. aastal maamaksu määramise ühistule. 
    Halduskohus hagi ei rahuldanud ja korteriühistud kaebasid edasi. 
    1997. aasta detsembris leidis Tartu ringkonnakohus, et korteriühistu ei ole maakasutaja ja maamaksu ei tule määrata ühistule, vaid ühistu liikmetele. 
    Pärast seda ei ole maksuamet neile kahele korteriühistule maamaksu määranud, vaid nõuab maksu, mis on arvutatud korteri ruutmeetrite ja krundi mõtteliste osade suuruse järgi, otse igalt korteriomanikult. 
    Mullu üritas Usseljonok tõestada kohtu abiga, et ka korteriomanik ei ole maakasutaja. 
    Samuti seadis ta kahtluse alla maksustatava pinna väljaarvestamise aluseks olnud keskkonnaministri määruse, mille järgi määrati maamaks elamu- ja korteriühistutele, mille krunt oli välja mõõtmata, kolmekordselt majaaluselt pindalalt. 
    Usseljonok tõestas, et määrus enam ei kehti. 
    Pärast seda on maakorraldusosakond esitanud maksuametile täpsemad andmed elamute juurde kuuluva maa suuruse kohta, kuid enamuses on krundid välja mõõtmata ja maa erastamata ning seega on krundi suurus vaieldav. 
    Kohtutee põhimõtte pärast 
    Usseljonoki esindaja Paul Puustusmaa väitel ei ole kohtuprotsessidega selgunud, mis dokumendi alusel on saanud maakasutusõiguse endiste kommunaalmajade elanikud. 
    Kord väidab kohus, et elanik sai maakasutajaks korteri erastamise läbi, ütles Puustusmaa, viimasest kohtuotsusest aga selgub, et maakasutusõiguse aluseks on omaaegne linna täitevkomitee korraldus, millega eraldati kapitaalehitusosakonnale maatükk elamukvartali ehitamiseks. 
    Puustusmaa lisas, et viimasena toodud väide on vastuolus isegi linnavalitsuse seisukohaga, sest Tartus ei vabastata maamaksust suurtes majades elunevaid pensionäre põhjendusel, et neil pole enne 1. juulit 1993 olnud maakasutusõigust. 
    Linnaääre korteriühistu (Ravila 76) esinaine Usseljonok on öelnud, et ta ei protsessi raha, vaid põhimõtte pärast. 
    Tema sõnul ei tohiks maksu määrata umbkaudsete andmete alusel ning ta vihjas võimalusele, et protsessib edasi. 
    Puud tabanud välk sulatas elumajas elektrijuhtmeid 
    AIVAR AOTÄHT 
    Üleeile päeval lõi välk Luunja vallas Võndi külas suurde hõbepajusse, elektrilaeng levis puu juures maas olnud juhtmeid pidi elumajja. 
    Perenaine Heljo Uusen tegi parajasti oma maakodu köögis süüa, kui välk kümmekond meetrit eemal jämedat puud tabas. 
    Käis sihukene kõmakas, mõtlesin, et pomm lõhkes, kirjeldas perenaine. 
    Tuba oli kohe sinist suitsu täis. 
    Edasi mingit müra ei järgnenud, kuid elutoas oli süttinud voodi. 
    Heljo Uuseni sõnul selgus asja uurides, et puud tabanud välk oli andnud elektrilaengu puust meetri jagu eemal olevasse elektrijuhtmesse, mis ühendas tiigi ääres olevat pumpa ja elumaja. 
    Juhet hävitades kihutas suur elektrilaeng elumajaga kokku ehitatud kuuri pistikupesa kaudu elutuppa ning mööda teist juhet keldrisse, kus lõi katki harukarbi. 
    Toa pistikupesast väljudes sulatas laeng külmkapi juhtme ja põletas põrandat ning tapeeti. 
    Ilmselt läks rikki ka külmkapp, kuid seda pererahvas esialgu kontrollida ei saanud. 
    Huvitav on aga see, et pistikupesa all olev voodi oli põlema läinud hoopis teisest otsast, mitte pistikupesa juurest, märkis perenaine. 
    Tirisime voodi majast välja ja kustutasime ära. 
    Lasin ka koera ketist lahti, ta jooksis hirmunult minema ja tuli alles õhtul tagasi. 
    Suurel hõbepajul, mille tüve ümbert kinnivõtmiseks peab mitu meest käed ühendama, kooris välk ladvas paljaks kaks palgijämedust oksa ja tõmbas koort maha ka mööda tüve maapinnani välja. 
    Värskete kunstnike lõputööde näitus 
    TPM 
    Tartu kunstimajas on vaadata äsja Tartu Ülikooli maaliosakonna lõpetanud Meiu Mündi, Meta Narusberki ja Signe-Fideelia Rootsi diplomitööde näitus, mis jääb avatuks 22. juunini. 
    Lõpetajate tööd on laadilt erinevad. 
    Meiu Mündi Kunst on isiklik (juhendaja Imat Suuman) esitab minimalistliku, värvifaktuuridel põhineva seeria. 
    Taotluseks on tuua vaataja teosele lähemale erinevate peegelduste kaudu: erinevatel värvipindadel kohtab vaataja iseennast. 
    Meta Narusberki maalid Elviira elu (juhendaja Jaan Punga) kujutavad fragmentaarselt vana naise elatud-elamata jäänud elu. 
    Maalilis-poeetiline laad harmoneerub illusoorsete momentidega Elviira eluloost. 
    Signe-Fideelia Roots (juhendaja Silja Salmistu) on oma maaliseeria aluseks võtnud 1950ndate aastate nõukogude foto. 
    Suureformaadilised, veidi idealiseeritud portreed moodustavad terviku koos taustmaalingu ja tekstidega portreteeritavate elulugudest. 
    Tartus taastati kunstialane kõrgharidus 1988. aastal. 
    Esimene lend (Peeter Allik, Maire Õnnepalu, Katrin Vahimets) lõpetas Tartu Ülikooli maaliosakonna 1993. aastal. 
    Kuue aasta jooksul on osakonna lõpetanud üle kolmekümne kunstniku, aktiivsemalt on kunstiga tegelema jäänud mõniteist: lisaks Allikule ka Imat Suuman, Albert Gulk, Sven Saag, Kaarel Vulla, Priit Pajos, Madis Mats Kuningas, Evelyn Müürsepp jt. 
    (TPM) 
    Kergejõustiku Balti matsh on tänavu Tartus 
    TPM 
    Tartu Ülikooli staadionil on tänavu olnud juba mitu huvitavat kergejõustikuvõistlust, aga järge on veelgi tulemas. 
    Eeloleval nädalavahetusel peetakse ülikooli staadionil iga-aastane Eesti, Leedu ja Läti maavõistlus. 
    Laupäeval, 26. juunil alustatakse kell 16, pühapäeval, 27. juunil kell 10.30. 
    Külaliste võistkondade koosseis on veel lahtine, Eestit esindavad Tartus aga kõik meie parimad. 
    Võistlevad Erki Nool, Aleksander Tammert, Ramon Kaju, Virge Naeris jt. 
    Nool hüppab avapäeval kaugust, osaleb teisel päeval 110 m tõkkejooksus ja tõenäoliselt ka 4 x 400 m teatejooksus, kus Eesti meeskond üritab riigi rekordit püstitada. 
    Võistluste pilet maksab 25 krooni, pensionärid ja alla 12-aastased lapsed pääsevad staadionile tasuta. 
    (TPM) 
    AJAKAVA 
    Laupäev, 26. juuni 
    Kell 16 n teivas; 16.45 avamine; 17 n 400 m tj, n kaugus, n oda ja m kuul; 17.15 m 400 m tj, 17.30 n 100 m ja m teivas; 17.40 m 100 m; 17.50 n 1500 m; 18 m oda, m 1500 m, n kuul ja m kaugus; 18.15 n 400 m; 18.20 m 400 m; 18.30 3000 m tak.; 18.50 n 4 x 100 m; 19.00 m 4 x 100 m. 
    Pühapäev, 27. juuni 
    Kell 10.30 n vasar; 11.30 m vasar, m 110 m tj ja n kolmik; 11.45 n 100 m tj, m kõrgus ja n ketas; 12 m 800 m; 12.10 n 800 m; 12.30 m kolmik, n 200 m; 12.40 m 200 m; 12.45 n kõrgus ja m ketas; 12.50 n 5000 m; 13.10 m 5000 m; 13.40 n 4 x 400 m; 13.50 m 4 x 400 m. 
    Tartu linna ja maakonna gümnaasiumide ja keskkoolide tänavused lõpetajad 
    [originaali tabel välja jäetud] 
    Linnavalitsuses 
    Linnavalitsus otsustas võõrandada kinnistu Küütri 7 avaliku kirjaliku enampakkumise teel. 
    Enampakkumise alghind on 700 000 krooni, tagatisraha 70 000 krooni ja osavõtumaks 2000 krooni. 
    Kinnistul asuva hoone suhtes on sõlmitud neli rendilepingut, millest enamiku tähtajad lõpevad lähiajal. 
    Eraldused linnavalitsuse reservfondist 
    5000 krooni EELK Tartu Maarja kogudusele 775. aastapäeva trükise väljaandmise toetuseks; 
    6000 krooni mittetulundusühingule Tartu Pimedate Abi esinaise ja tema saatja sõiduks Saksamaale, et korraldada koostööd Kieli linna nägemisinvaliididega; 
    33 200 krooni linnavarade osakonnale endise bensiinijaama (Riia 1 a) hoone aluse maa asfalteerimiseks. 
    Miks on kivikaruga purskkaev lägane solgiauk? 
    AIVAR AOTÄHT 
    Linnal on kavas purskkaev puhastada, kuid vett purskama see veel ei hakka, ütleb linnavalitsuse linnavarade osakonna ekspluatatsiooniteenistuse vanemspetsialist Marje Kibal. 
    Selle purskkaevu töölepanemiseks on vaja palju raha. 
    Linnavarade osakond taotles linna eelarvest monumentide ja purskkaevude korrastamiseks raha, aga seda ei eraldatud. 
    Nüüd leppisime linnamajanduse osakonna haljastusteenistuse peaspetsialisti Andres Pooliga kokku, et ta laseb purskkaevu esialgu ära puhastada. 
    See töö tuleb teha käsitsi. 
    Kuu lõpus tuleb tööle tagasi abilinnapea Kaarel Sahk, siis arutame, ehk on võimalik linna reservfondist purskkaevu heaks raha taotleda. 
    Kui mitte, siis sel aastal purskkaevu tööle ei saa. 
    Kui palju selle purskkaevu peale raha kuluks? 
    Ei oska öelda, aga näiteks Barclay platsi vana purskkaevu kordategemine läks maksma 138 000 krooni. 
    Kui see nii palju maksab, võibolla peakski ainult skulptuuri alles jätma ja kaevu lammutama? 
    Ei. 
    Ma arvan, et kui sel aastal raha ei leita, siis järgmisel aastal ikka. 
    Ühe skulptuuri ümbertegemine aga... niisama lihtsalt need asjad ei käi. 
    Mis see karuga kaev rohkem on, kas purskkaev või skulptuur? 
    Dokumentides seisab, et see on dekoratiivskulptuur Karu. 
    Miks ikkagi on purskkaev seni seisnud tõelise solgiauguna? 
    Kes vastutab? 
    Purskkaev on meie, linnavarade osakonna bilansis. 
    Aga pargi ja selle purskkaevu hooldus on ikkagi linnamajanduse rida. 
    Võibolla Andres Pool oskab selle kohta täpsemalt öelda. 
    Linnamajanduse osakonna haljastusteenistuse peaspetsialist Andres Pool: Kes on purskkaevu praeguses seisus süüdi, see on selline kahe otsaga asi. 
    Seega nii linnamajanduse kui linnavarade osakonna asi? 
    Park on Eesti Vabariigi oma. 
    Aga kuni linnavarade osakond purskkaevu korda ei tee, seni peab selle pargihoolduse raha eest puhtaks saama. 
    Ja saab ka, see ei nõua miljonit. 
    Mis ajast purskkaev pärineb ja millal see viimati purskas? 
    Purskkaev rajati viiekümnendatel aastatel ja vahelduva eduga purskas see veel mullu suvel. 
    Aga kanalisatsioonisüsteem on täiesti lootusetu, nii et pärast läinudsuviseid katsetusi tuli see kinni panna. 
    Vanasti voolas pursanud vesi kohe kanalisatsiooni, tänapäeval ei jõuaks aga keegi seda enam kinni maksta. 
    Tänavu purskkaev ilmselt tööle ei hakka. 
    Tuleb järgmise aasta eelarvest raha taotleda. 
    Juhtus 
    Autojuht sõitis end vigaseks 
    Reede õhtul kella kolmveerand kaheksa ajal teatati liikluspolitseile raskest avariist põllumajandusülikooli õppehoone lähedal Kreutzwaldi tänaval. 
    Seal oli sõiduauto BMW 528 keeranud ette Scania bussile. 
    BMWd juhtinud umbes 30-aastane, ilma ühegi dokumendita mees sai nõnda raskelt viga, et kiirabi viis ta Maarjamõisa intensiivraviosakonda. 
    Kaasa sõitnud kaks meest pääsesid kergemate vigastustega. 
    Taas valeraha 
    Laupäeval peeti Sfinksi kasiinos kinni noormees, kes oli tahtnud osta etoone võltsitud sajakroonistega. 
    Politsei andmeil oli täpselt samasuguse valerahaga püütud mõni päev varem maksta ühes hulgilaos. 
    Kõigi selle partii libarahade ühine tunnus on seeria AC ja number 273325. 
    Kaks poevargust 
    Nädala lõpul teatati politseisse kahest vargusest, mis olid toime pandud kaupluses. 
    Ülejõe poest viis varas kogu päeva kassaraha. 
    Juba alanud nädala teisel öötunnil teatati, et varas on sisse murdnud Ringteel asuvasse autopoodi ja viinud ära lukustatud rahalaeka. 
    Häiresignaali peale kohale kihutanud turvafirma varast ei tabanud. 
    Purjus juhid tegid avariisid 
    Pühapäeva öösel kell 2.30 kihutas Valga maanteel Audiga kraavi joobnud 22-aastane Kuldar ja murdis kaelalüli. 
    Kell 7.05 samal hommikul sõitis Tartu lähedal ringteel kraavi purjus 39-aastane Fjodor, tema murdis lõualuu. 
    Kell 17.30 samal õhtul sõitis joobnud Arvo oma Žiguliga Vorbusel teed ületava lehmakarja sisse. 
    Üks lehm murdis jala, ta tuli tappa. 
    Auto läheb utiili. 
    Keskealine mees jäi kadunuks 
    9. juunil jäi Tartumaal Ülenurme vallas kadunuks Lembit Veetamm (s 25.02.1945). 
    Mees on 170 cm pikk, kõhna kehaehituse, hallide lühikeste juuste, halli kitsehabeme ja hallide allapoole vuntsidega. 
    Mehel on kõrge laup, näos kortsud, hambad puuduvad. 
    Seljas kandis ta lühikeste käistega punakaspruun pluusi, mille peal võis olla laiguline kaitsevärvi pintsak. 
    Jalas olid tal tumesinised teksapüksid ning mustad kingad. 
    Kõiki, kes teavad midagi Lembit Veetamme asukohast või on näinud teda pärast 9. juunit, palub politsei helistada telefonil 308 854, 308 851 või 110. 
    Võnnu võidu sammas sirgub Eesti kividest 
    Landeswehri purukslöömist 80 aastat tagasi meenutab Saaremaa dolomiidist ausammas 
    KAAREL KAAS 
    Milleks teile niisugune pilt, pahandas Maris Niklass, kuuldes Cesisest 13 kilomeetri kaugusel asuva Eesti sõdurite haua juures fotoaparaadi klõpsu enne, kui ta kümne Võnnu lahingutes langenud eestlase matmiskohalt seal vedelevad puuroikad ära jõudis korjata.Eva Renter 
    Mõni kilomeeter enne lätlaste Cesist ja eestlaste Võnnut vaatas Valga-Riia rongi hallipäine konduktor tulikuumas vagunis põhjanaabritele üllatunult otsa ja vastas nende küsimusele, et tõesti käisid neis paigus kunagi ägedad lahingud. 
    Meie sõduritel tuli siin ränki lahinguid pidada, enne kui nad sakslastest jagu said, valgustas ta Valgast pooleteisetunnise rongisõidu kaugusel asuva väikelinna ümbruses kaheksa aastakümmet tagasi toimunud ajaloosündmusi. 
    Jaa-jah, siin sõdisid lätlastega koos mõned Eesti väeosad ka, lisas ta siis ning suundus luitunudhalli vormisärgi varrukaga otsa eest pärlendavaid higipiisku pühkides järgmiste sõitjate pileteid mulgustama. 
    Tükike Saaremaad Lätis 
    Nagu ilmselt suurem osa Eestigi provintsivaksalitest ligi kolmekümnekraadises suveleitsakus, nii nägi ka Cesise raudteejaam möödunud reedel välja vaikne ja rahuarmastav. 
    Nääpsuke blond piiga peesitas perrooniäärsel pingil, samal ajal kui kaks nokkmütsidega meest temast paari meetri kaugusel suitsu tõmbasid. 
    1919. aasta 22. juuni õhtul valitses sama linna jaamahoone ümbruses aga sootuks teine meeleolu - siis rajas Saksa soomusrong endale kuulipildujatulega teed läbi rindelt põgenenud Landeswehri märatsevate marodööride. 
    Juunikuus 80 aastat hiljem pole tasane mitte ainult Cesise raudteejaama ümbrus, vaid ka linnakese keskväljak. 
    Seal kõrgub taeva poole Võnnu lahingu meenutamiseks püstitatud ausammas. 
    Selle valgete, meeter korda meeter mõõtudes kiviplokkide näol on Lätisse sattunud mitu tonni Eestimaa pinnast - sulaselget Saaremaa dolomiiti, rääkis Postimehele Cesise omavalitsuse tegevdirektor Maris Niklass. 
    Teie välisministeeriumi protokolliosakonna ülem Jüri Trei rääkis Eesti valitsusele, et oleks selle samba jaoks korralikku materjali vaja, ja eestlased andsidki, meenutab ta mälestusmärgi minevasuvist taastamislugu. 
    Kui lätlased 1924. aastal esimest sammast püstitasid, siis olla eestlased samuti oma abi pakkunud, aga Cesise toonane sambakomitee olla Niklassi sõnul keeldunud. 
    Nad ütlesid eestlastele, et pole vaja, teeme ise - Läti-Eesti suhted polnud toona just kõige soojemad. 
    Möödunud laupäeva õhtul kruvisid Läti töömehed aga Niklassi valvsa pilgu all mälestusmärgi jalamile plaadi, mille kirjad teatavad lugejatele, et ausammas on püstitatud Läti vabaduse eest langenud Eesti, ning Eesti vabaduse eest langenud Läti sõduritele. 
    Mälestusmärgi juures asuvatel pinkidel oma kahe sõbraga päikese käes mõnulev Markus (18) ei osanud aga minevikusündmustele kuigi suurt valgust heita. 
    Midagi siin vist 1919. aastal toimus jah, arvas trio siiski pärast lühikest arupärimist üksmeelselt kohaliku õllevabriku toodangut mekkides. 
    Soomusrong vabastas 
    Cesise mees Vizvaldis (48) teadis küll, millest põhjanaabritest ajakirjanikud rääkisid, kui tegid juttu kaheksakümne aasta tagusest suvest. 
    See oli see aeg, kui eestlased meid väga palju aitasid, lausus oma sõnade kohaselt suur ajaloohuviline Vizvaldis. 
    Läti sai toona iseseisvaks just selle tõttu, et eestlased saatsid meile appi soo-mus-rongi, andis ta oma sõnadele näpuga viibutades kaalu. 
    Küsimusele, kuhupoole võiks jääda Liepa mõis ja selle juures asuvad mäed, millele kuperjanovlased kunagi tormi jooksid, jääb Cesisest umbes 7 kilomeetrit Eesti poole asuva Lode raudteejaama juures kruusateel jalgratast lükkav Vizvaldis aga vastuse võlgu. 
    Ega te vist niikuinii seda üles ei leia - nii palju aega ju mööda läinud, rehmas ta käega. 
    Ei leidnudki, sest mõned kaartidele märgitud metsadest on maha raiutud, teisal aga paar teekest juurde tekkinud. 
    Küsitlus 
    Mis päev on 23. juuni? 
    Jana Frantsevna 
    kojanaine Tallinnast 
    Need on jaanilaupäev ning jaanipäev. 
    23. ja 24. juuni on niisugused ühtlasi rahvalikud ja ka religioossed pühad. 
    Inimesed hakkavad ju pidutsemisega juba 23. juunil pihta, seepärast tulebki lipud ka siis välja panna. 
    Aga midagi muud selle päevaga mul küll meelde ei tule. 
    Ants Laaneots 
    kaitsejõudude peastaabi ülem, kindralmajor 
    Mis krutskiga küsimus see on? 
    23. juuni on ju jaanilaupäev ja võidupüha! 
    Kaheksakümmend aastat tagasi olid ju ikkagi eestlased need, kes töö ära tegid, mitte lätlased. 
    Mu oma lihane onu võitles toona Võnnu all 6. polgus. 
    Tema jutu järgi oli eestlaste suhtumine lätlastesse sel ajal üsna paha, sest need vennad ennast eriti kangelaslikult üleval ei pidanud. 
    Näiteks Lemsalu all, kui eestlased viidi vasturünnakule, pidid meie poisid lätlasi tääkidega tagant surkima, et mitte üksi rünnakule minna. 
    Ega sakslaste ülemjuhataja selles lahingus kindral Rüdiger von der Goltz oma mälestustes kah lätlasi suuremateks sõjameesteks just ei pea. 
    Põhimõtteliselt oli see eestlaste võit. 
    Peeter Tulviste 
    Teaduste Akadeemia asepresident 
    See on ju jaanilaupäev ja võidupüha. 
    Käisin paar kuud tagasi Riias Läti sõjamuuseumis ja mul oli eriline huvi just vaadata, kuidas kujutatakse Läti muuseumides praegu eestlaste osalemist Läti vabastamises Landeswehrist. 
    Ma pean ütlema, et see jättis mulle väga hea mulje, nii et minu meelest praegu enam pole erinevusi selle kujutamises, kes kandis kaheksakümmend aastat tagasi lahingute peamist raskust. 
    Riigipiirid määravad ajaloo sisu 
    KAAREL KAAS 
    Teineteisest paari kilomeetri kaugusel elavad Valka ja Valga koolijütsid võisid 60 aastat tagasi ning võivad ka tänapäeval hämmeldunult lugeda üksteisele vastukäivaid vastuseid küsimusele, kes ikkagi võitis Võnnu lahingu. 
    Kuigi kaheksa aastakümne taha jääva 21. juuni varahommikul Võnnu all alanud baltisaksa Landeswehri ja Rauddiviisi rünnaku lahinguväljal ühiseks võiduks taplemisel osales kahepäevastes lahingutes 5800 Eesti sõduri kõrval ka rohkem kui 1400 lätlast, ei pühenda Johannes Adamsoni 1937. aastal trükivalgust näinud ajalooõpik Eesti rahvaväe koosseisu kuulunud Läti Põhjabrigaadi sõdurite osale silpigi. 
    22. juunil asusid Eesti väed vastupealetungile, teatavad õpikuread. 
    Ligi leheküljepikkuses Landeswehri sõda valgustavas peatükis on sõnaühendile Läti rahvuslikud väed kulutatud trükimusta ainult korra - nimelt selgitades toonasele gümnasistile, missugused sõdurid marssisid 3. juulil 1919 Eesti tääkidega vabastatud Riia linna. 
    Naabrite omal pinnal sangariteks kuulutamisega ei kiirustanud enne suurt sõda ka lätlased. 
    Selsamal 1937. aastal Riias läti ajaloolase Zalitise sulest ilmunud õpikust võisid lõunanaabrite juures õpilased lugeda, et Lätimaa põhjaosa enamlaste küüsist vabastajate kuulsus kuuluvat kaasmaalastele Läti Põhjabrigaadist. 
    Tänapäevane ajaloohuviline võib raamatulehekülgi keerates siiski teada saada, et eestlased tol ajal, relvaga käes, Lätimaa kamarat tallasid. 
    Võnnu kaitseks tulid appi ka eestlased, aga isegi nende abiga ei olnud võimalik sakslasi Cesisest välja ajada, jutustab raamat. 
    Ka tänapäeval kulutavad ajaloolased siin- ja sealpool piirijoont sama sündmuse kirjeldamiseks tinti erinevates kogustes. 
    Sellel aastal Lätis Võnnu lahingu 80. aastapäeva puhul trükitud broshüüris mainitakse lakooniliselt, et Saksa sõduritel õnnestus lätlaste kaitstavast rindejoonest läbi murda. 
    Eesti ajaloolane Hannes Walter kasutab kümmekond aastat vanas raamatukeses Ausalt ja avameelselt: Landeswehri sõjast aga hoopis teist keelt. 
    Kella kaheksaks polnud Läti polku enam olemas. 
    See jooksis lihtsalt laiali. 
    Valitsus sai võimaluse usaldusproovist loobuda 
    URMAS PAET 
    Valitsus loobus eile säästueelarve vastuvõtmise sidumisest usaldushääletusega, sest Keskerakonna juhitud opositsioon lahkus säästueelarve arutelu ajaks saalist ning võimaldas sellega eelarve teise lugemise kiiresti lõpetada. 
    Riigikogu jätkas eilsel erakorralisel istungjärgul riigieelarvet miljard krooni kärpiva säästueelarve teist lugemist 585 peamiselt opositsiooni esitatud muudatus-ettepaneku arutamisega. 
    Pärast seda kui valitsusliit jättis arvestamata Keskerakonna, Maarahva Erakonna ja Ühendatud Rahvapartei ligi 200 miljoni kroonise mahuga muudatusettepaneku, lahkusid nende fraktsioonide saadikud protesti märgiks Riigikogu saalist. 
    Peatselt, kui valitsusliit jättis arvestamata Koonderakonna fraktsiooni juhi Mart Siimanni sõnul neile olulise muudatusettepaneku, mis puudutas rahvusarhiivi rahastamist, järgnesid neile ka kõik Koonderakonna fraktsiooni saadikud peale Ivi Eenmaa. 
    Keskerakonna aseesimees Peeter Kreitzberg ütles, et koalitsioon jättis opositsioonile kaks viletsat alternatiivi. 
    Esi-mene võimalus on jätkata obstruktsiooni, et siis saaks opositsiooni süüdistada rahva raha raiskamises ja teiste riigile tähtsate küsimuste arutamise pidurdamises, sõnas ta. 
    Tei-ne võimalus on täielikult loobuda lisaeelarve arutamisest, sest koalitsioon on end varustanud kõikide instrumentidega, et opositsioon jõuga sellest arutelust eemale lükata. 
    Pärast opositsiooni saalist lahkumist luges Riigikogu esimees Toomas Savi ette ülejäänud ligi 580 muudatusettepanekut ning kuna keegi ettepanekute hääletamist ei nõudnud ja vaheaegu ei võtnud, lõpetas parlament eile säästueelarve teise lugemise. 
    Muudatusettepanekuid saavad Riigikogu fraktsioonid eelnõu kolmandaks lugemiseks esitada täna keskpäevani ja seejärel teeb valitsus ettepaneku kutsuda ilmselt esmaspäevaks kokku järjekordne Riigikogu erakorraline istungjärk, et säästueelarve kolmandal lugemisel vastu võtta. 
    Et opositsioon ei jätkanud eile Riigikogu töö takistamist, siis otsustas eile keskpäeval kogunenud valitsus mitte siduda säästueelarve vastuvõtmist usaldushääletusega, kuid on valmis seda siiski tegema juhul, kui opositsioon peaks säästu-eelarve kolmandal lugemisel venitamisega jätkama. 
    Mitmed valitsusliitlased möönsid aga eile, et peamiselt opositsiooni esitatud 585 muudatusettepaneku seas oli ka selliseid, mis vääriksid arutelu ja arvestamist. 
    Rahanduskomisjoni esimehe Kalle Jürgensoni (Isamaaliit) sõnul on valitsusliit valmis neid ettepanekuid arutama säästueelarve kolmandal lugemisel rahulikumas õhkkonnas, kui need ei kao enam sadade venitamiseks esitatud ettepanekute sekka. 
    Jetiliit kaebab Pärnu maavanema kohtusse 
    ALLAR TANKLER 
    Eesti Jetiliit vaidlustab kohtus Pärnu maavanema otsuse keelata jettidega sõitmine Pärnu lahel ja osaliselt Pärnu jõel, pidades seda põhiseadust rikkuvaks ja ahistavaks. 
    Pärnu maavanem Toomas Kivimägi keelas alates 12. juunist jeti- ehk skuutrisõidu, tuues põhjuseks sõidukite hävitava mõju kalavarudele. 
    Skuutritega sõitmist võib võrdsustada inimese toidulaual sõitmisega, sõnas ta. 
    Jetid hävitavad miljoneid kalavastseid. 
    Samas möönis maavanem, et jetisõidust enam mõjutab kalade arvukust röövpüük. 
    Pärnu kalavarud on jõudnud kriitilise piirini ja tuleval aastal keelatakse kalapüük Pärnu lahel kudeajal täielikult, sõnas ta. 
    Jetiliidu president Paap Kõlar ütles, et enne korralduse tegemist pidanuks maavanem jetisõitjatega nõu pidama. 
    Liidu hinnangul on korraldus põhiseadusevastane ja seega õigustühine. 
    Õigus liiklemist piirata 
    Kivimägi sõnul sisaldub põhiseaduses säte, et inimestel on õigus vabalt liikuda, ning seda saab piirata vaid seadusega. 
    Ta lisas, et maavanemale annab õiguse piiranguid seada veeseadus. 
    Veeseaduse 18. paragrahvi järgi on maavanemal õigus oma korraldusega keelata avalikult kasutataval veekogul veesõidukitega liiklemine või kehtestada kiirusepiirang, kui liiklemine või veesõiduki kiirus kahjustab või võib kahjustada kalavarusid või kalakoelmute seisukorda. 
    Jetiliitu esindav jurist Reet Rattur kinnitas, et Pärnu maavanem on ületanud oma seadusega sätestatud volitusi. 
    Maavanemal on õigus keelata teatud juhtudel veesõidukitega liiklemine avalikel veekogudel, mitte aga seada piiranguid ühele veeliiklusvahendile, lisas ta. 
    Aerupaadid lubatud 
    Kivimägi sõnul on ta veendunud, et tema korraldus pole vastuolus põhiseadusega. 
    Jetiliidu väidet, et keelata saab ainult kogu väikelaevaliiklust, nimetas maavanem absurdseks. 
    Siis ei tohiks sõita ka aerupaadiga, mis ei kahjusta vähimalgi määral kalavarusid, lausus ta. 
    Maavanema korralduse kohaselt on jetisõit keelatud Pärnu jõesuudmest kuni esimese sillani, seejärel on see 900 meetrit lubatud. 
    Pärast seda tuleb sõudebaas, kust alates on jetisõit mitme kilomeetri ulatuses taas keelatud. 
    Enne jetiliidu otsust vaidlustada jetisõidu keeld kohtus vestlesid Kivimägi ja Kõlar telefoni teel. 
    Vestlus oli konstruktiivne ja mõistev, sõnas Kivimägi. 
    See aga ei tähenda, et me kõikides seisukohtades üksmeelel olime. 
    Leidsime mõlemad, et ei ole muud võimalust, kui otsus kohtus vaidlustada, nentis Kõlar. 
    Kahjum tõi Lepale noomituse 
    JAANUS PUTTING 
    Ringhäälingunõukogu karistas eile õhtul riigitelevisiooni peadirektorit Toomas Leppa ETV ligi 10 miljonilise kahjumi eest noomitusega. 
    Ringhäälingunõukogu esimehe Paul-Eerik Rummo sõnul sai Lepp noomituse nõrga finantsmajandusliku kontrolli ning ETV eelmise aasta muudetud eelarve nõukogule kinnitamiseks esitamatajätmise eest. 
    Rummo ei osanud öelda, mida karistus Lepale tegelikult kaasa toob. 
    Noomitus on üks distsiplinaarkaristuse liike vastavalt töötajate distsiplinaarvastutuse seadusele või midagi taolist, lausus ta. 
    Lepp ei soovinud eile ringhäälingunõukogus toimunut Postimehele kommenteerida. 
    Õlu kipub jaanipäevaks poodidest otsa saama 
    Saku Õlletehas püüab vähemalt põhilised ja enamostetavad õllemargid igal pool pidevalt müügil hoida 
    ARGO IDEON, RIHO LAURISAAR 
    Kuumalainega kaasnenud erakordselt suur õllejanu lükkas Tallinna lähedal Saku Õlletehases liinid tööle ööpäev läbi ning erinevalt tavapärasest pani tehas möödunud nädalal õlut pudelisse isegi pühapäeval. 
    Tootjate jõupingutustele vaatamata kurdavad hulgimüüjad ja suveürituste korraldajad, et praegu on raske õlut tehastest müüki saada. 
    Saku Ice on otsas, ka Tartu õllega on raskusi, kirjeldas hulgifirma Kesko Eesti müügijuht Reimo Viisma eilset seisu. 
    Tehastel lihtsalt ei ole anda. 
    Õllesummer Managemendi müügijuht Janek Reimal ütles, et tarbija eelistused on ikka veel väga ootamatud. 
    Olen kuulnud, et tuleb ette olukordi, kus tehasel pole kohe piisavat kogust õlut välja pakkuda, sõnas ta. 
    Ilmselt tuleb neid olukordi veelgi, sest iial pole võimalik prognoosida, millal mingi toode hakkab müüma. 
    Saku Ice'il suur nõudlus 
    Õlleturg pole Reimali sõnul veel stabiilseks muutunud ja seetõttu tuleb ette ka ootamatusi. 
    Parimaks näiteks selle kohta pidas ta Saku Ice'i edu. 
    See uudne õlu tõi juurde ka selliseid tarbijaid, kes varem õlut ei joonud. 
    Tallinna kauplustes ringi vaadates polnud suuremast õllepuudusest eile siiski veel märke. 
    Eesti suurima õlletootja, Saku Õlletehase suhtekorraldusjuht Ruth Roht ütles, et tehas veab viimastel päevadel laiali ligi pool miljonit liitrit õlut päevas, näiteks mullu samal ajal oli tehase õllemüügikogus märksa kasinam. 
    Rohti sõnul hoiab Saku praegu joont, et vähemalt põhilised laialt levinud õllemargid peavad igal pool alati saada olema. 
    Originaaliga ei tohiks mingit probleemi olla, mainis ta. 
    Samuti Rocki, Pilsneri ja Sarvikuga. 
    Samas on tehas võtnud tuntumate õllede tootmiseks jõudu ära vähemlevinud markide arvel, mida praegusel tipphooajal igal pool leiduda ei pruugi. 
    Ka uue margiga Ice on raskusi, ehkki teeme seda kogu aeg juurde, nentis Roht. 
    Arvud näitavad, et juuni esimese 18 päevaga kasvas Saku õllemüük mulluse sama ajaga võrreldes 45%. 
    Kui võrrelda aga talvega, siis on suve tippaja õllemüük neli korda suurem ja kohati veel rohkem. 
    Müük käib hooga 
    Teisedki õllemüüjad ei lase soodsat müügivõimalust käest. 
    Näiteks Bryan Adamsi kontserdile saabub Soome firma Sinebrychoff õllemeeskond ning mingisugusest õlle puudujäägist pole juttugi. 
    Tuntud ansambli Kuldne Trio hõbepulma korraldajate sõnul on Kuldse Trio üritused seotud Müncheni õllega ja tuuri alguses polnud varustamisega veel probleeme tekkinud. 
    Arvestades suveürituste suurt arvu, poleks aga mingi ime, kui õlu mingil hetkel otsa saaks, nentisid korraldajad. 
    Eelmisel nädalal lubas Riigikogu uuesti kioskitesse müüki kange õlle, mida vahepeal ei tohtinud seal olla. 
    Valga saadab püha võidutule üle Eesti 
    TOOMAS MATTSON 
    Võidupäeva 80. aastapäeva tähistamise tule saadab president Lennart Meri üle kogu riigi laiali Valgast, kus peetaval kaitsejõudude paraadil osaleb 829 meest ja naist nii kaitseväest kui ka Kaitseliidust. 
    Homme toimuvat paraadi juhatab kaitseväe juhataja kindralleitnant Johannes Kert, paraadi vaimuliku talituse viib läbi kaitseväe peakaplan kolonelleitnant Tõnis Nõmmik. 
    Tavapäraselt võtab paraadi vastu president Lennart Meri. 
    Paraad linnatänaval 
    Võidupüha tähistamise peakorraldaja Jüri Trei ütles Postimehele, et Valgas on paraadi korraldamine mõnevõrra raskendatud, sest seal pole tavapärast keskset väljakut või platsi. 
    Paraad toimub pärnaalleega pooleks jaotatud Kesk tänaval ja seetõttu on paraadi ala pikaks venitatud. 
    Tänava see pool, kus seisavad üksused, on madalamal kui see pool, kus asuvad pealtvaatajad ja külalised, selgitas Trei. 
    Kahe poole vahel olevad puud kindlasti segavad vaadet, kuid need on värskelt pügatud ja seepärast ei tohiks väga suuri probleeme olla. 
    Muu on paraadi puhul traditsiooniline - president tervitab ülesrivistatud üksusi ja peab Võidupäeva kõne. 
    Kaitseliidu ülem Benno Leesik toob võidutule tõrviku presidendile. 
    Seejärel saabuvad paraadile kaitseliitlaste maasturid, kust väljuvad tõrvikukandjad. 
    Üksteise järel jooksevad tõrvikukandjad presidendi juurde, raporteerivad, saavad riigipea hoitavast tõrvikust võidutule ja käsu viia see oma kodumaakonda, ning asuvad taas autodele. 
    Seekordne võidutuli on sündinud kahest tulest. 
    Üks süüdati möödunud nädala lõpul Võnnus ja toodi Valga päästeameti hoole alla. 
    Võidupäeva hommikul süütab Valga maavanem tõrviku Paju lahingu paigas. 
    Valgas need tuled ühinevad. 
    Kaitseliidu ülema Benno Leesiku käskluse peale lahkub kolonn paraaditänavalt, et iga malev saaks viia tule oma maakonda, kust see omakorda jaotatakse edasi valdadele. 
    Et paraadil süüdatud tõrvikute gaasiballoon pole arvestatud tundidepikkuseks põlemiseks, hoitakse maakondadesse sõitmise ajal tuld tormilaternates, sihtkohta jõudes pannakse uuesti põlema paraadtõrvik. 
    Sõdurisupp ja tattoo 
    Pärast tõrvikute teelesaatmist algab paraad, mida muusikaliselt ilmestavad kaks 30-mehelist orkestrit - kaitseväe ja piirivalve orkester. 
    Vahetult pärast paraadi lõppu demonstreerivad kaitseväelased pooleteise tunni jooksul Kuperjanovi ja Vabaduse tänava vahelisel alal paraadil osalenud lahingutehnikat. 
    Samal ajal esitavad kaitseväe ja piirivalve orkester Valga staadionil pooletunnise vigurmarsietenduse ehk tattoo. 
    Kaitseliitlased pakuvad staadioniesisel katlasuppi. 
    Seksihullud vabanevad iha painest keset kõrbe 
    Ameerika arstid on hakanud ravima seksoholismi... inimeste liigset armastust voodiseikluste vastu, mis hävitab nende argielu 
    NEEME RAUD, New York 
    Need, kes saabuvad salamisi sellesse Arizona kõrbes asuvasse kliinikusse, on valmis maksma ravipäeva eest kuni 850 dollarit - ja sularahas, et pangaarvele ega krediitkaardile ei jääks vähimatki märget raviasutuse külastamise kohta. 
    Soolasele hinnale vaatamata pole ravile kerge pääseda. 
    Kliiniku ukse taga ootab mitmekuine järjekord. 
    Need kümned inimesed on pahuksis seksiga - nad tikuvad sellega liialdama. 
    Rahvasuu nimetab neid küll elumeesteks, küll Casanovadeks, küll Don Juanideks. 
    Tõsi, naiste puhul on rahvasuu karmim: seksilembest daami ei kutsuta voodikassikeseks, vaid allakäinud naiseks või libuks, paremal juhul nümfomaaniks. 
    Arstide sõnul ühendab kõiki kliiniku patsiente - nii mehi kui ka naisi - mure, et seiklus- ja seksihimu on hakanud tööd segama. 
    Nende seksitõbiste seas on nii firmade presidente kui arste, nii advokaate kui kirikuõpetajaid. 
    Meie poole pöörduvad inimesed, kelle kätes on suur võim, ütleb Arizonas töötav arst Patrick Carnes äriajakirjas Fortune. 
    Siit on läbi käinud paljude Ameerika suurkorporatsioonide juhid. 
    Sadade naistega voodis 
    Patsient A, firmajuht Arizonast, pihib: Töö tõttu pean palju reisima. 
    Sõitude ajal olen olnud vahekorras sadade naistega. 
    Mõnega mitu korda, mõnega vaid korra; mõnega tekkis pikem suhe ja iga kord, kui tema linna sattusin, saime kokku. 
    Ma arvan, et selliseid inimesi nagu mina on palju. 
    Ärimehed on tavaliselt energilised ja võimukad egomaniakid. 
    Kõvad joomingud ja naised on sageli osa meie igapäevaelust. 
    Kui keegi kunagi ütles, et ma olen kõva viina- ja naistemees, tundus see pigem komplimendi kui solvanguna. 
    Californias on mul küll naine, kellega abiellusin juba 18-aastaselt, ja kaks last, kuid perekond kuulub rohkem nagu pühapäevahommikuse rutiini juurde. 
    Üks põhjusi, miks Ameerikas on äkki Casanovadest nii palju rääkima hakatud, tuleneb firmade hirmust kohtu ees. 
    Kui paarkümmend aastat tagasi püüdis naisametnik elumehekuulsusega ülemuse ligitikkumiskatseid mitte märgata, siis nüüd võib ta võtta telefonitoru ja advokaadi kaudu firma juhtkonda peatsest kohtuskäigust teavitada. 
    Seksuaalse ahistamise protsesside arvu plahvatuslik tõus Ameerikas sunnib ettevõtteid kaaluma, kas elumehest, või olgem täpsemad - seksohoolikust boss ikka sobib oma ametikohale. 
    Äripartneriga voodis 
    Ameerikas on liigne seksilembus lõpuks samamoodi päevavalgele toodud, nagu omal ajal toodi alkoholism, nendib Fortune. 
    Ajakiri toob näiteks parimas tööeas mehed ja naised, kes on üles kasvanud seksuaalrevolutsiooni päevil. 
    Suurfirmad asetavad nad stressirikkasse õhkkonda, kus tuleb rabada tööd ja olla iga hinna eest edukas, mistõttu jääb vähe aega pereelule, lastele ja abikaasale. 
    Samas pakuvad internet ja prostituudid, küberseks ja telefoniseks kiiret rahuldust niipea, kui selle järele vaid vajadus tekib. 
    15 minutit pärast vahekorda võib koosolekusaalis tagasi olla - ja ei mingit pohmelli, nendib Fortune. 
    Patsient B, väikefirma juht Tucsonist Arizonas: Esimest korda olin seksuaalvahekorras 14-aastaselt, kui mind ühel kohtingul selleks sunniti. 
    Olin noor ja madala enesehinnanguga tüdruk, just selline, keda poisid jahtisid: hea väljanägemisega, sarmikas, suurte rindadega. 
    Seksist sai võimalus näidata oma võimu meeste üle. 
    Tundsin, et mul on mehe ego. 
    See oli suur võimu- ja naudingumäng. 
    Kuid mäng, mis ei aidanud kaasa tema ärile. 
    Sageli muutis äripartneritega magamine töösuhtluse lausa võimatuks. 
    Kuid himu muudkui kasvas. 
    Ja mida ohtlikum oli seiklus, seda suuremat pinget see pakkus. 
    Lõpuks otsis B painavast seksiihast pääsemiseks abi anonüümsete seksohoolikute grupilt. 
    Selliseid abigruppe on Ameerikas tekkinud viimastel aastatel nagu seeni pärast vihma. 
    Kui anonüümsete seksohoolikute grupid loodavad pahest vabanemiseks tahtejõule, siis neil, kes otsivad abi erikliinikutest, tuleb läbida range rezhiimiga ravikuur. 
    Fortune'i andmeil eelneb ravile põhjalik psühhiaatriline läbivaatus. 
    Esimene nädal kulub üksikasjalikule, sageli traumeerivale psühhoanalüüsile. 
    Iga patsient peab kirjutama oma eluloo, käsitledes detailselt kõiki traumasid, mis võisid seksipahe tekkele kaasa aidata. 
    Range rezhiimiga ravi 
    Päevas kulub mitu tundi psühholoogide loengute kuulamisele. 
    Juturaamatute lugemine on keelatud. 
    Telefoni tohib kasutada vaid 5-10 minutit päevas. 
    Ainus pahe, mida kliinikud sallivad, on suitsetamine. 
    Sellegipoolest on meeste ja naiste suitsuruumid eraldi - et seksihuvilised ei saaks omavahel lähisuhteid sõlmida. 
    Siiski mitte kõik kliinikud ei püüa mõjutada patsientide psüühikat kasarmudistsipliiniga. 
    Mõnes raviasutuses võivad nad pärast psühhoteraapia läbimist tegelda spordiga, samuti saada sanatoorset ravi kehale. 
    Ravikuuri tähtürituseks on perenädal, kui kliinikusse saabuvad haigete abikaasad ja lapsed, aga ka armukesed ja juhupartnerid, kes on ravi eesmärgil üles otsitud. 
    Kokkusaamise eesmärk on avameelsetes vestlustes kõik kaardid lauale lüüa. 
    Sa pead oma naisele otse silma vaatama ja rääkima kõigest, mida teiste naistega teinud oled. 
    Detailideni. 
    Ja siis andestust paluma, kirjeldab üks seksiseikleja raviseanssi ajalehes New York Times. 
    Arstid usuvad, et üksnes avameelsuse abil võib inimhinges midagi muuta, ükskõik kui valus see ei tundu. 
    Patsient C, Wall Streeti börsimaakler, sai adrenaliinisüsti niipea, kui astus börsisaali. 
    Ta abiellus enne 20-aastaseks saamist, peagi sündisid perre kaks last. 
    Ent pärast tööpäeva lõppu ei kiirustanud mees koju, vaid põikas massaazhisaali, et prostituute leida. 
    Ma elasin niimoodi üheksa esimest abieluaastat, tunnistab ta. 
    Naisel ei olnud sellest aimugi. 
    Naised massaazhisaalist 
    Koos börsil võetud suurte riskidega kasvas iha ka eraelus rohkem riskeerida. 
    Nädalas kulus lõbunaistele kuni 750 dollarit. 
    Aga mees ei osanud aimatagi, kuivõrd ta on seksist sõltuvaks muutunud. 
    Prostituutidega magamist ei peetud meeste juttudes probleemiks, lausub ta. 
    Paljud uhkeldasid sellega. 
    Sellest, et temaga on midagi viltu, hakkas mees aru saama alles pärast tõsisema suhte teket ühe naisega. 
    Tal tekkisid süümepiinad oma naise ees. 
    Kiirseks prostituudiga ei olnud talle kunagi truuduse murdmisena tundunud. 
    Viimaks lasi mees abielu lahutada ja kolis uue armastatu juurde. 
    Ent taas hakkas kõik otsast peale: peagi seadis ta jälle sammud massaazhisaali. 
    Lõpuks, mõistes, et ta on muutunud seksiorjaks, siirdus mees Arizona kliinikusse. 
    New Yorgi psühhoterapeut Stephen Pesce väidab intervjuus Fortune'ile, et külma närvi ja lakkamatut riskeerimist nõudev Wall Street on seksohoolikute kasvulava. 
    Enamik börsimaaklerite päevast möödub tohutu pinge all. 
    Järsk stressilangus turu sulgemise järel tekitab vaakumi, mida nad püüavad uute mõnudega täita. 
    Kiirseks on asendusainena kõige kättesaadavam, ennekõike neil päevil, kui turg on langenud. 
    Silm kinni armukese ees 
    Doktor Shirley Glass Baltimore'ist on truudusetust uurinud üle kahe kümnendi. 
    Oma kogemustele tuginedes väidab ta, et põhjused, miks mehed ja naised väljaspool perekonda rahuldust otsivad, on erinevad. 
    Pooled meestest, kes on armukesi pidanud, kinnitavad, et nende pereelu on alati korras olnud. 
    Armusuhe on olnud vaid seiklus. 
    Naised seevastu on otsinud abieluvälist suhet just kodus valitseva külmuse tõttu. 
    Glassi väitel otsivad mehed armukesi vaid füüsilise, mitte vaimse rahulduse saamiseks, naised aga siis, kui abielus valitseb tühjus ja õnnetus. 
    Ometi ei näidanud mõni kuu tagasi avaldatud Chicago ülikooli teadlaste uurimus ameeriklaste seksuaalkäitumise kohta, et abielurikkujate arv oleks nüüdses närvilises ühiskonnas oluliselt suurem kui kunagi varem. 
    Abieluvälistes suhetes on olnud 25% Ameerika meestest ja 12% naistest. 
    1950. ja 1960. aastatel valitses Ameerikas meeste suhtes kaksikstandard ning armukese pidamise ees pigistati silm kinni. 
    1970. aastate seksuaalrevolutsiooni ajal läksid nn avatud abielud lausa moodi. 
    Nüüd on abieluvälistest suhetest lõpuks ometi avalikult rääkima hakatud, nendib New York Times. 
    Selle tõenduseks on poelettidele ilmunud arvukad raamatud, mis käsitlevad sama probleemi, mida Ühendriikide president on oma tegudega teadvustanud kogu maailmale. 
    Californias San Joses asuva kliiniku arst Al Cooper peab seksihulluse põhjuseks tõsiasja, et kogu nüüdisaeg on seksist läbiimbunud. 
    Seks on kõikjal: ajalehtedes, teleriekraanil, reklaamides, täheldab ta. 
    See tekitab inimestes tunde, et seks on kõigi probleemide lahenduse võti. 
    Mis teeb seksohoolikuks? 
    - Emaliku hoolitsuse puudujääk lapsepõlves 
    - Seksuaalpartnerite arvukus tõstab enesehinnangut 
    - Küber-, telefoni- ja internetiseksi levik 
    - Prostituutide kerge kättesaadavus 
    - Seksuaalrevolutsiooni järelmõjud 
    - Seksi vohamine massikultuuris 
    - Vanemailt saadud mänguri- ja kiregeenid 
    - Pulbitsevad hormoonid 
    - Stressirohke töö 
    - Meeste vallutustung ja seiklushimu 
    - Naiste üksildus ja õnnetu abielu 
    Briti politsei võitles päikesekummardajatega 
    EVELYN KALDOJA 
    Briti politsei oli üleeile sunnitud vastu astuma paarisajale New Age'i suvekooli kogunenud hipile, druiidile ja turistile, kes vallutasid tormijooksuga muinsuskaitse all olevad Stonehenge'i kiviringid. 
    Müstika ja legendidega ümbritsetud iidse Stonehenge'i mälestusmärgi ümbrusesse kogunes üleeile õhtul tuhatkond huvilist, kes soovisid päikesekummardajate või New Age'i rituaalide järgi tähistada aasta pikimat päeva. 
    Umbes 150-le rituaali läbiviimise ja kogu ürituse korraldamisega seotud druiidile ja newage'lasele oli antud luba siseneda taraga ümbritsetud kiviringidesse. 
    Ülejäänud pidid pööripäevapidustusi jälgima väljaspool aeda. 
    Orgia kiviringide vahel 
    Rüsin puhkes siis, kui paarsada väljaspool tara viibinud pidulist kella kahe paiku öösel aia maha murdsid ja kiviringide vahele tormasid. 
    Kivide vahele jõudnud pööripäevalised alustasid seal fanaatilist möirgamist, soigumist ja märatsemist. 
    Pärast tara murdmist ja kiviringide vallutamist jõudis kohale kohalik politsei. 
    Korravalvurid sulgesid kõigepealt lahtimurtud taraosa nii, et sealt enam rohkem rahvast kiviringide vahele valguda ei saanud. 
    Seejärel mindi taltsutama aiast läbi jõudnuid, kes vahepeal juba olid jõudnud muistise vahel märatsema hakata. 
    Politsei ja taravallutajate kokkupõrgetes sai vigastada üks politseinik ja kümmekond märatsejat. 
    20-30 inimest arreteeriti ja ülejäänud saadeti Stonehenge'i juurest minema, teatab BBC. 
    Politsei valve all 
    Veel eile lõunaajal oli Stonehenge politsei valve all ning sinna ei võinud siseneda ükski turist ega muidu kõrvaline isik. 
    Kohaliku Wiltshire politsei esindaja Elizabeth Marginsoni sõnul polnud politsei siiski veel kõiki kõrvalisi isikuid Stonehenge'ist ära saata suutnud. 
    Kivide vahel on veel inimesi, kel pole seal mingit õigust olla, ütles Marginson telekanalile BBC. 
    Praegu patrullivad seal kumminuiade ja kaitsevestidega varustatud politseinikud ja ratsapolitsei, hetkel on olukord rahulik. 
    Muististe eest hoolt kandva organisatsiooni English Heritage Stonehenge'i direktori Clews Everardi sõnul rikkus see väike märatsev inimrühm paljude pööripäevapidustused. 
    See on täielik tragöödia, ütles ta. 
    See oli millenniumi viimane varajasim koidik ning paljud inimesed tegid selle sündmuse eriliseks muutmiseks rängalt tööd. 
    Poolt ja vastu 
    Me lootsime, et sel aastal saab Stonehenge'i tulla rohkem rahvast ning neil oleks pööripäeva täiuslikuks nautimiseks ja tähistamiseks erisissepääs, lisas ta. 
    Lõhkujad ei tähistanud pööripäeva - sellel, mida nemad tegid, ei olnud midagi pistmist vaimsusega - nad olid vähemus, kes rikkus enamuse jaoks olulise sündmuse, rääkis Everard. 
    Üks end Stonehenge'ini murdnud mässajaist, 31-aastane hotellitöötaja Simon Sturrit aga ütles, et tema arvates ei kahjustanud kivide vahele tungimine kedagi. 
    Me tulime siia end hästi tundma ja päikesetõusu vaatama, rääkis Sturrit. 
    English Heritage'i arvates me ei tohiks siia tulla, kuid täna me suutsime Stonehenge'i sisse saada ja meil oli tõeliselt hea olla. 
    President Clinton tülitseb Senatiga homoseksuaalist diplomaadi pärast 
    NEEME RAUD, New York 
    Senaatorite selja taga langetatud otsuse tõttu saata Luksemburgi riiki esindama homoseksualist võib Ameerika jääda rahandusministrita. 
    Kui senaatorid mai lõpus vaba nädalat nautisid, kasutas president Clinton vähetuntud seadust, mis lubab riigipeal ilma Senati nõusolekuta suursaadikuid ametisse nimetada, ja saatis Luksemburgi Ameerika huve esindama James Hormeli. 
    Tegemist ei ole prestiizhika kohaga USA välisteenistuses, kuid Washingtonis tekitas see otsus poliitilise tormi. 
    Poliitilise sõjatärina taga on Hormeli homoseksuaalsus. 
    Kummardus gay 'dele 
    President Clinton, kes lubas teda valimistel toetanud seksuaalvähemuste rühmadele, et teeb Hormelist kõigele vaatamata Ameerika avalikult homoseksuaalse suursaadiku, täitis oma lubaduse. 
    Konservatiivsed senaatorid, kes on kaks aastat Hormeli vastu võidelnud, lubavad nüüd kättemaksu. 
    San Franciscos elava miljardäri ja demokraatide partei suurtoetaja peamine kriitik, vabariiklane James Inhofe, hüüatas Clintoni otsusest kuuldes, et tal ei ole midagi Hormeli seksuaalse orientatsiooni vastu, kuid gay -aktivistina asetab Hormel homohuvid Ameerika omadest ettepoole. 
    Valge Maja pressiesindaja Joe Lockhart oli kärmas senaator Inhofet ennast sõnade tegemises süüdistama. 
    Kogu asja taga on senaator, kes usub, et Hormel ei suuda suursaadikuna töötada vaid ühel põhjusel - sest ta on gay. 
    Presidendi arvates on see vale ja diskrimineeriv. 
    Kõik Hormeli enda, tema kunagise naise - praegu mehe hea sõbra ja toetaja - ja ta lastega tehtud intervjuud on küll näidanud, et konservatiivide hirmul on suured silmad: auväärses eas multimiljonär ei ole mingisugune seksmaniakk. 
    Kuid suursaadiku kandidatuuri Senatist läbisurumisele kulunud kahe aasta jooksul on konservatiivsed ringkonnad püüdnud temast luua just pilti kui täiesti amoraalsest mehest, kes võib hakata Ameerika suursaatkonnas orgiaid korraldama. 
    Kristlikule äärmustiivale näib homoseksuaalne elu koosnevat vaid suurest ihulise mõnu nautimisest ja seksimõdu joomisega liialdamisest. 
    Sõda Valgele Majale 
    Senaator Inhofe kuulutas läinud nädalal Valgele Majale sõja. 
    Ma panen piduri iga presidendi (mõnda kõrgesse riigiametisse) nimetatud isiku ametisse kinnitamisele, ähvardas pahane vabariiklane. 
    Senati traditsioonide kohaselt on igal senaatoril tõepoolest võim Valge Maja esitatud kandidaatide ametisse nimetamisega venitada. 
    Pidurid, mis ühele või teisele kandidaadile pannakse, võetakse maha siis, kui kõik kandidaadi suhtes tekkinud küsimused on vastatud. 
    Kui enamasti teevad senaatorid tõkkeid vaid ühele kandidaadile, siis Inhofe ähvardab takistada terve rea Ameerikale oluliste ametikohtade täitmist. 
    Lähiajal peaksid senaatorid arutama näiteks USA uue ÜRO suursaadiku Richard Holbrooke'i ja rahandusministri Lawrence Summersi ametisse nimetamist. 
    Valge Maja on omalt poolt väitnud, et kui Senat kavatseb rahandusministriga mänge mängima hakata, võib see anda suure löögi Ameerika rahaturule. 
    Ainuüksi pärast senaator Inhofe esinemist tekkinud teoreetiline võimalus, et midagi niisugust võib juhtuda, mõjus negatiivselt USA dollari kursile jaapani jeeni suhtes. 
    Clinton keeldub andmast Milosevici heaks sentigi 
    MAREK LAANE 
    USA president Bill Clinton kinnitas eile, et Ameerika Ühendriigid ei anna sentigi maksumaksjate raha Jugoslaavia majanduse taastamiseks, kuigi lubas samas abistada haiglate ja elektrijaamade ülesehitamist. 
    Kuni seal on võimul Milosevic, ei aita me serblastel taastada nende infrastruktuuri, ütles pärast Euroopa Liidu ja USA tippkohtumist Bonnis pressikonverentsi andnud Clinton. 
    Selleks ei anna me mingit abi, ei ühtegi senti. 
    Samasuguse avaldusega oli juba pühapäeval esinenud Prantsusmaa president Jacques Chirac, kes ütles, et Serbia sildade taastamiseks ei kavatse Lääs raha anda. 
    Ainult humanitaarabi 
    Samas väitis Ameerika Ühendriikide president eile, et humanitaarabi tarbeks USA-l raha jagub. 
    Haiglad peavad suutma oma ülesannet täita. 
    Lapsed ju sünnivad ja inimesed jäävad haigeks, ütles Clinton. 
    Sama kinnitas pressikonverentsil esinenud Saksamaa kantsler Gerhard Schröder, kes ühtlasi juhib viimaseid nädalaid eesistujana ELi tööd. 
    Me ei saa lasta inimesi lihtsalt selle pärast nälga surra, et neil on vale president, sõnas kantsler. 
    Ühtlasi teatasid Clinton ja Schröder, et kohtumisel jõuti leppele korraldada juulis Bosnia ja Hertsegoviina pealinnas Sarajevos tippkohtumine, kus arutatakse lähemalt Balkani rekonstrueerimise plaane. 
    Me tahame praegu anda Balkanile selge signaali, et me ainult ei räägi abistamisest, vaid soovime neid aidata ja teemegi seda, ütles Schröder. 
    Rängad purustused 
    Kaks ja pool kuud kestnud rünnakutes sai Jugoslaavia tugevasti kannatada, hävinud on enamik tähtsamaid ühendusteid, sealhulgas kõik suuremad sillad üle Doonau. 
    Sildade purustamise kõrval peatus rünnakute ajaks ka transport Kesk- ja Kagu-Euroopa ühel tähtsamal liiklussoonel Doonaul. 
    Clinton kaitses eile NATO sõjategevust, rõhudes saavutustele Kosovos. 
    Me oleme teinud lõpu genotsiidile ja etnilisele puhastusele. 
    Ah et oleks olnud hea, kui meie ees seisaks Milosevici asemel uus Serbia liider? 
    Muidugi oleks hea... ütles Clinton ja lisas, et ta ei suuda ära oodata päeva, mil Jugoslaaviat juhivad uued, demokraatlikult meelestatud inimesed. 
    Seni aga manitses Clinton albaanlastest sõjapõgenikke, kes praegu tuhandete kaupa kodumaale tagasi tungivad, mitte kätte maksma serblastele. 
    Te ei peaks seda tegema. 
    See ei too ju kellelegi kasu. 
    Sel moel õudused vaid suurenevad, pöördus president albaanlaste poole. 
    Pagevad serblased 
    Jugoslaavias paistab olukord tasapisi rahunevat. 
    Eile pöördus valitsus parlamendi poole palvega tühistada 24. märtsil sisse seatud sõjaseisukord. 
    Kohe toetasid palvet Serbia ajakirjanikud, sest sõjaseisukord tähendas tugevat riiklikku tsensuuri. 
    Samas pole Kosovo serblased nii Belgradi, NATO kui ka Kosovo Vabastusarmee rahustustest hoolimata seni üle saanud hirmust naasvate albaanlaste ees. 
    Kuigi pühapäeval transportis keskvalitsus Kosovosse tagasi umbes 2000 serblast ja juba kolmandat päeva manitseb riigimeedia Kosovo serblasi mitte pagema, oli uudisteagentuuride teatel eilegi pagulasetee jalge alla võtnud mitusada inimest. 
    Serblaste koonduslaagrid ületasid natsilaagreid 
    MAREK LAANE 
    Serblased muudkui tapavad meid. 
    Kas te tulete meid päästma? küsis kümneaastane albaanlasest poisike Saikovaci külla jõudnud Briti ajakirjanikelt. 
    Pühapäevases Briti lehes The Sunday Telegraph kirjeldas ajakirjanik David Harrison oma silmaga Kosovos nähtut, mille hulka jubedaima pildina kuulus viide mahapõletatud külla asutatud 60 000 inimesega koonduslaager provintsi põhjaosas. 
    Laagri ainus mõte oli sinna koondatud albaanlaste väitel hoida neid ajani, mil NATO toob sõjas murrangu saavutamiseks kohale maaväed, ja saata nad siis elava tõkkena alliansi vägede vastu. 
    Nad tahtsid meid kasutada inimkilbina. 
    Kõiki, nii mehi, naisi kui lapsi. 
    Kujutate ette: rinnalaps roomamas tanki ees? rääkis sisselangenud näoga 30-aastane Ylber Ademi. 
    See, mida Milosevic tegi, on Hitlerist hullem, kinnitas 73-aastane Maliq Rexhepi, kes mäletas veel aega, mil Jugoslaavia pinda tallusid natsiarmee saapad. 
    Laagris meenutasid natsiaega kõige enam vangidele antud isikutunnistused, kuhu lisaks nimele kanti nende järjekorranumber ja küla nimi, kus nad kinni võeti. 
    Kohe sõja alguses põgenesid Kosovo põhjaosa kümned tuhanded albaanlased mägedesse, lootes seal vastu pidada, kuni NATO purustab Serbia väed. 
    Kuid serblased jõudsid ette: piirasid aprilli keskel põgenikud ümber ja viisid nad külarusudesse asustatud laagritesse. 
    Paljude puhul kasutati pettust, lubades nad toimetada koduküladesse. 
    Selle asemel ootas niigi nädalaid mägedes redutanud inimesi koonduslaager (kui neid juba teel ei tapetud), kus Briti ajakirjaniku kohale jõudes olid inimesed terve nädala olnud veeta ja kus lapsed olid surnud haigustesse, mida Lääne inimesed ravivad igas apteegis saada olevate arstimitega. 
    Loodus tühja kohta ei salli 
    KOMMENTAAR 
    HEIKI SUURKASK, Postimees 
    Kosovo sõda on nüüd ametlikult lõppenud. 
    Kosovosse sõitsid sisse NATO sõjaväelased, ilma vajaduseta seda provintsi vägisi vallutada. 
    NATO on esialgu võitja, tema õhurünnakud osutusid edukaks, kuid seda siiski juhuse tõttu. 
    Jugoslaavia järeleandmine ei tulnud nimelt niivõrd NATO, kuivõrd Venemaa survest. 
    Venemaa oskas Soome presidendi ettelükkamisega leida parima mehe oma eesmärkidele suitsukatet tekitama ja seejärel saavutas oma sõjaväelaste kohalesaatmisega tegeliku eesmärgi ehk koha suurriikide päikese all. 
    Boriss Jeltsin saigi võidukalt Kölni rikaste riikide tippkohtumisele sõita. 
    Jugoslaavia võis NATO õhurünnakute lõppemist oma võiduna demonstreerida, kuid seda vaid hetkeks. 
    Mida rohkem serblasi Kosovost Belgradi suunas põgeneb, seda nõrgemaks liitriigi juhtkonna positsioon muutub. 
    Milosevic istub endiselt Jugoslaavia eesotsas ja tema isiklikuks karistamiseks jäetakse kogu Jugoslaavia ülesehitamise rahast ilma. 
    Kosovo sõja võitsid siiski need, kelle võitu NATO sõnades küll tahtis, kuid tegudes üritas jätta nii väikseks kui võimalik. 
    Kosovo albaanlased võtavad üha enam kontrolli oma provintsi üle. 
    Vabas-tusarmee marsib sisse igasse linna, kas siis rahuvalvajate toel või ilma, ja võtab võimu üle. 
    Kas siis NATO-le meelepäraselt või mitte - igal juhul albaanlased tulevad tagasi koju. 
    Tänapäeva sõjad lõpevad tavaliselt ilma lõputa. 
    Nii nagu jäeti õhku rippuma Abhaasia, Tshetsheenia ja Kurdistani saatus pärast nende iseseisvusvõitlust, nii jätsid suurriigid ja rahuvahendajad õhku rippuma ka Kosovo tuleviku. 
    Albaanlased saavad eeldatavasti küll võimu, kuid jäetakse ilma iseseisvusest. 
    Kosovo Vabastusarmee aga ei lepi lõpetamata sõjaga. 
    Kui Jugoslaavia väed tulevikus Kosovosse naasma hakkavad, nagu viimastele lubati, siis ei ole oodata muud kui vaid uut verevalamist. 
    Miks peaks vabastusarmee lubama oma kodukohtadesse tagasi nende mahapõletajaid? 
    Siit tuleb dilemma lääneriikidele. 
    Kas viia ellu imeprojekt, mida järjepidevalt topiti sisse Rambouillet' rahuplaani ja seejärel õhurünnakute lõpetamiseni viinud rahuplaani? 
    Projekt, mis annab prääniku ühte otsa pidi Belgradile ja teist otsa pidi Pristinale hammustada ja loodab, et nad selle pärast kaklema ei lähe? 
    Iseseisva Kosovo jätmine Jugoslaavia koosseisu aga ei vii muuni kui vaid uue kakluseni. 
    Või anda järele nendele, kelle kaitseks sõda ette võeti ja kes nüüd NATO-le maapealset jalgealust ehitavad? 
    Kosovo on siiski albaanlaste kodupiirkond. 
    Eelistades esimest varianti, peaks NATO hakkama tulevikus kasutama jõudu, sundimaks albaanlasi leppima Jugoslaavia sõjaväelaste tagasitulekuga ja sundima albaanlastele vägisi kaela võimu jagamist Belgradiga. 
    Eelistades teist, rahuneks maha vähemalt kohaliku elanikkonna enamus - albaanlased - ja vastutasuks iseseisvuse eest suudaks nad võibolla ka serblastega Kosovos leppida. 
    Loodus tühja kohta ei salli. 
    Eesti iseseisvumise katsed tehti ühe sõjaväe lahkudes ja teise peale tulles - 1918. aastal ja 1944. aastal. 
    Kosovo on nüüd samas olukorras - vabastusarmee võtab üle serblaste alt vabanenud maa ja ennast välja ajada lasta enam ei kavatse. 
    Rahuvalvejõud KFOR ilmselt Saksa ja Nõukogude okupatsioonivägede rolli omale võtta ei taha, kuid kõigest jõust Kosovo iseseisvusele vastu seismine tähendaks rahuvalvemissiooni Kosovos püsimist ka paarikümne aasta pärast. 
    Kosovo ülesehitamine on aga juba niigi kulukas. 
    Lugemissoovitus 
    Vene amnestia 
    Andreï Makïne 
    Prantsuse testament 
    Varrak 
    KARLO FUNK 
    Prantsuse testament, nagu ka üleujutatud Pariis selle raamatu peategelase esimestes mälestustes, on märk kadunud kontinendist. 
    Kui tundmatu kirjaniku romaan teeb aastaga ilma prantsuse kirjandusavalikkuses, peab tegemist olema märkimisväärse avastusega. 
    Avastada ei saa täiesti tundmatut, sest arusaamatud detailid kadunud kultuurist ei räägi enne, kui neile on loodud kontekst tuntud ajaloo taustal. 
    Seni jäävad nad fantaasiat tagant torkivateks kurioosumiteks, nagu kivist labürindid Solovetsi saartel. 
    Ilmselt vapustas Goncourt'i auhinna andjaid lisaks raamatu kirjanduslikele väärtustele ka kirjutaja puhas pilk. 
    Iga kultuur vajab väikest kõrvalehüpet kinnistunud kujutlustest oma identiteedi kohta. 
    Vene poiss, kes avastab oma prantsuse vanaema jutustustes salapärase ja seletamatu maailma, teisendab Prantsuse testamendis 20. sajandi ajalugu samm-sammult isiklikuks kogemuseks. 
    Kuigi kõik vanaemalt kuuldud lood räägivad vastu ümbritseva lihtsatele normidele, sünnib vastuseisust seda rikkalikum kirjandus. 
    Makine tõlgib vene elulaadi mitte ainult prantsuse keelde, vaid prantsuse väljenditesse ja ajaloosse. 
    Nendel paralleelselt liikuvatel maailmadel, kahel kultuuril pole teineteisele pikka aega midagi öelda olnud. 
    Ometi võidakse ehk nüüd ära tunda, et vastastikust sümpaatiat äratav sarnasus pole vahepeal kadunud. 
    Kui prantsuse lugeja näeb Prantsusmaad raamatus kui kellegi võõra unistust, siis eestikeelsena mitmekordistub raamat veelgi. 
    Peategelase pagulaskogemused ja maailmade vahele tõmmatud piirid kõlavad kokku siinse kirjanduse piiririiklike eneseotsingutega. 
    Raamatuga kirjutab Makine testamendi eelkõige neile järve jääkaane all hulpivatele surnukehadele ja sandistunud samovaridele, kelle viimast tahet kedagi kuulamas ei olnud. 
    Ta laseb neil hetkeks hästikasvatatud eurooplastega dialoogi astuda. 
    Prantsuse testament on üks neid keelega aeglustatud mosaiikseid romaane, mida pole lihtne lugeda. 
    Tema pikaldane jõudmine mitmete märgatavalt empaatiliste arvustusteni eesti kultuuripressis ei tulene ilmselt siiski sellest. 
    Prantsuse testament laseb enda kohta midagi öelda alles pärast seda, kui oled oma aja koos temaga ära istunud. 
    Proosa 
    Ray Bradbury 
    Vist on kuri tulekul 
    Inglise keelest Jaana Peetersoo. 
    Elmatar, 192 lk. 
    Väidetavalt juba 12aastaselt järjekindlalt kirjanikukarjäärile pühendunud Bradburyst on saanud meie sajandi II poole ulmekirjanduse olulisemaid edasiarendajaid, kelle tähtteosed Marsi kroonikad ja Fahrenheit 451 on arvukate lühijuttude kõrval eesti keeleski olemas. 
    Romaan Vist on kuri tulekul kuulub Bradbury paremate proosateoste hulka, olles hoiatusfantaasia linnast, kus inimeste unistused täide minna võivad, aga täituvatel soovidel on hukatuslik hind. 
    Peter Härtling 
    Schumanni varjud 
    Saksa keelest Heli Mattiisen. 
    Kunst, 323 lk. 
    Härtling on meie sajandi II poole üks olulisemaid saksa kirjanikke, kes on oma loomingus läbivalt uurinud fantaasiate ja reaalsuse vastastoimet. 
    Ka romaanis Robert Schumanni elust ja saatusest üritab Härtling tabada kuulsa helilooja elu saatnud mõistatuslikke varje - depressioone, meeleheidet, meeleolude heitlikkust ja sisemist rahutust. 
    Agatha Christie 
    Kolmteist mõistatust 
    Inglise keelest Karin Suursalu. 
    Elmatar, 242 lk. 
    Öölase sarja järjekordne raamat tunnustatuima dekkarite looja Agatha Christie repertuaarist on oma struktuuri poolest pisut erandlik, sisaldades kolmteist eraldi juttu, mis siiski ka teatud terviku moodustavad. 
    Robertson Davis 
    Mis on lihas ja luus 
    Inglise keelest Riina Jesmin. 
    Varrak, 456 lk. 
    Davies on üks tuntumaid Kanada kirjanikke, kes peale otsinguid teatris, ajakirjanduses ja esseistikas leidis end romaanikirjanikuna. 
    Daviese loomingu tunnustatum osa on kirjutatud aastakümneid tagasi jungiliku psühhoanalüüsi vaimus, mis läheneb inimese püüdlustele ja rollile mütoloogiat ja ürgseid arhetüüpe mõtestades. 
    Lisaks on käesolevast raamatust leitud ka satiiri akadeemilisuse arvel. 
    Roger Zelazny 
    Amberi üheksa printsi 
    Inglise keelest Juhan Habicht. 
    Varrak, 168 lk. 
    Esimene raamat ulmekirjanduse ühe tippautori kümnest teosest koosneva Amberi kroonikate sarjast. 
    Ulme, põnevus ja seiklused on põimitud mütoloogilise taustaga. 
    Sarja esimene raamat algab mälu kaotanud peategelase põgenemisega kinnisest kliinikust, et asuda võimuvõitlusse oma vendade - teiste Amberi printsidega. 
    Isaac Asimov Frank White 
    Millenniumid 
    Inglise keelest Matti Piirimaa. 
    Kunst, 240 lk 
    Kuigi ulmestaari Asimovi nimi on ilustanud paljude raamatute kaasi pelga müüki stimuleeriva tiitlina, arvatakse see raamat olevat suuresti Asimovi sulest, ning Millenniumeid peetakse ta mitteilukirjanduslike tööde seas küllalt tähelepanuväärseks. 
    Raamatus püütakse üldistada tsivilisatsiooni arengut viimase 10 000 aasta jooksul, et selle najalt arvata, mis võiks inimkonda ees oodata tuleval aastatuhandel. 
    Mõte 
    Richard Rorty 
    Sattumuslikus, iroonia ja solidaarsus 
    Inglise keelest Märt Väljataga. 
    Vagabund, 384 lk. 
    Tuntuima ameerika kaasaegse filosoofi teos püüab dialoogis Heideggeri, Derrida, Davidsoni, Denneti jt tänapäeva mõtlejatega juurutada veendumust, et ei keelel, inimesel ega ühiskonnal pole sügavamat olemust ega tagamaid ja et need on käsiteldavad vaid ajalooliste sattumustena. 
    Universaalsete kriteeriumite puudusel arvab Rorty olevat vajaliku lahus hoida ka inimese privaatsed ja ühiskondlikud pürgimused. 
    Kõnekuse ja tiheduse poolest ülioluline teos meie kirjanduselus. 
    Luule 
    Erakkond 
    Harakkiri 
    Erakkond, 176 lk. 
    Kogumik silmatorkavalt noorterühmituselt. 
    Raamat sisaldab 11 autori (Aare Pilv, Berk Vaher, Lauri Sommar, Kadri Tüür) tekste. 
    Üksikute proosavormis tükkide vahel domineerib valdavalt luule, mille hulgas on ka mõned tõlked (Aiken, Thakur). 
    Kunst 
    Heini Paas 
    August Weizenberg 
    Kunst, 240 lk. 
    Esinduslik album rahvusliku skulptuuri ja professionaalse kunsti ühe alusepanija August Weizenbergi elu- ja loometeest. 
    Raamat sisaldab peatükke autori õpingutest ja tööst nii kodu kui välismaal ning hulganisti fotosid. 
    Lisaks Weizenbergi skulptuuriloomingu nimestik. 
    CD Rom 
    Beatles Calendar 
    No Artificial Flavor Entertainment, PC 
    Suvi oma lühiajalises soojuses meelitab arvutikasutajat igasuguste peibutustega ja seega võib üksik arvuti tarbeks loodud edumeelne ja kasulik tarkvarapakett jääda teenimatult tähelepanu alt kõrvale. 
    Sellisel perioodil tasub arvutisse laadida ajatu iseloomuga elektrooniline The Beatlesi kalender, mis aitab aega planeerida ning edastab juhuslikule arvutikasutajale meelelahutuslikku laadi infot maailma kõigi aegade kõige kuulsamast ansamblist. 
    S2 
    Aus on öelda, et laulja Jay Kay persooniga peaaegu et samastuva bändi neljas album ei paku senikuulduga võrreldes midagi uut. 
    Kuid groove on groove ning õiges vaos rappudes võib ta ideaalse õnnestumise korral jätkata kuulaja rahuldamist lõputult. 
    Mitte et see sajaprotsendiliselt kehtiks Synkronizedi iga sekundi kohta, kuid mingi päris suur iva selles kujutluses siiski on. 
    Jay Kay, kes juba enne albumi salvestust ajakirjanikele tõotas, et teeb senisest rockima ja tihkema plaadi, ei valetanud - Synkronized on ühtaegu nii keerukas ja ülearranzheeritud kui ka massidele hõlpsasti kättesaadav. 
    Sõltub, kuidas kuulata ja kes kuulab. 
    Jamiroquai üks veidrustest on tõsiasi, et funk- ja soul -põhjaline bänd paikneb veidi eemal brit-soul 'i seltskonnast. 
    Ennast megastaarina kujutlev ja vastavalt sellele ka käituv valgenahaline Jay Kay on küll suur Stevie Wonderi fänn ja seda kiindumust kõlab albumi õige mitmes loos (Falling, King For A Day või Black Capricorn Day), kuid kogu aeg heliseb, pulseerib ja tantsiskleb Jay muusikas ka miski muu. 
    Näiteks tema acid-jazz minevik (plaadi ainus instrumentaalpala Destitute Illusion), 70ndate piirideta disco- hedonism või tõrrehäälne didgeridoo (Supersonic). 
    Kui soovite, võite aga kõige kohta häbenemata öelda, et see plaat ja Jamiroquai on üks funk puha ning te ei eksi, kuid kõigi transilik-korduvate rütmiskeemide ja lopsakalt huvitavate seadete taga tantsiskleb see üks ja põhiline, mis kogu maailmas, kuhu kuulub ka Eesti, tõmbab miljoneid inimesi Jamiroquai poole - kerge ja lahe tunne, mis naeratab, paneb jalad liikuma ja keha vibreerima. 
    Huvitaval kombel kaasneb Jamiroquai plaadiga Synkronized tunne, et mustad niimoodi küll ei oska. 
    IMMO MIHKELSON 
    ROCK & POP 
    Boyzone 
    ...By Request 
    Universal 
    Oli aeg, mil Poistebändi tiitli pärast jagelesid inglased omavahel. 
    Take That ja East 17 on nüüd minevik ning vähemalt Euroopas käib praegu madin ameeriklaste ja iirlaste vahel, kuigi B-Boys kipub Boy-Zist kokkuvõttes veidi ees olema. 
    Tagasivaateline...By Request jõudis ilmuda enne kui laulja Stephen Gately teatas, et ta on gei ning me veel ei tea, millised on tagajärjed või kuimitu tüdrukut nüüd silmad peast nutavad. 
    Poolenisti kokkuvõtteline plaat, kus on peal kõik B-tsooni hitid, võib jääda kas uhkeks hauakiviks või osutuda hüppelauaks säravasse tulevikku. 
    Ühte peab albumil kõlava põhjal kindlalt tunnistama: bändi lüüriliste (vanamoeliste) meloodiate vaistu ja siidjalt voogavate harmooniate väge, mida isegi läbi vänge siirupimaitse on eksimatult tunda. 
    (IM) 
    Blind Passengers 
    Bastard 
    Dragnet 
    On nagu Rammstein ja ei ole ka. 
    On nagu Marilyn Manson ja ei ole ka. 
    On nagu hea ja ei ole ka. 
    Hingematvalt raske ja industriaalne sound on pärast eurodisko surma sama popp nagu põuajärgne paduvihm, kuid ühtedel tuleb selle tekitamine paremini välja kui teistel. 
    Midagi väga fundamentaalset on Blind Passengersile raske ette heita, ometi näib vastsündinu kirjeldamiseks albumi mitte just maailma originaalseim pealkiri ohtlikult tihti õige paslik olevat. 
    Higine tööstusmetal saab autentsel kujul tekkida ikka sisemise vajaduse, mitte in olla tahtmise tulemusel. 
    Get On ja uusversioon (h)igihaljast You Spin Me Round hitist on Bastardi helgeimad hetked. 
    (MR) 
    Die Fantastischen Vier 
    4:99 
    Bear Entertainment/ Sony 
    Dichtung, Dichtung über alles! 
    1000 õlle ja 1 Helmuth Kohli maal, Saksi Liiduvabariigis, on Erakordsed Elajad parajasti populaarsuse päramises kõrgotsas. 
    Siinpool Schengenit - ühe mere, kahe savi ja 1001 sigaelmari maal - Eesti Banaanivabas Pärariigis kajavad kohalike kunnide õlleröhitsused Elajate umlautidest igatahes võrreldamatult valjemini. 
    Na-jaa. 
    Siherdust suhet, ärgem unustagem, kutsutakse poeetiliseks õigluseks. 
    (TK) 
    Tarkan 
    Tarkan 
    Istanbul Plak 
    Oh tule, noor ja tugev mees... laulis Jaak Jürisson. 
    Nüüd ta siis tuligi - Türgist, Prantsusmaa kaudu. 
    Kuum nagu Ricky Martin ning vähemalt sama suvine ja eksootiline, huuled seksikalt plaksumas Simariku musituste taktis ja puusad võnklemas metsikutes rütmides. 
    Veel mõni aasta tagasi oleks Tarkan kuulunud world music lahtrisse, kuid pärast Eurovisiooni ekraanilt nähtut ei ole see enam nii. 
    Nomaadidest küllastuv väsinud Euroopa imetleb tulnukate temperamenti, võõrapärase meelelahutus-popi helid pole enam nii võõrad ja Tarkan on ühtäkki popp, ehkki tegelikult pole tal midagi erilist pakkuda peale oma arabo(rai)-eksootika, mis esimesel korral tundub üsna huvitav. 
    (IM) 
    KOGUMIKUD 
    Erinevad esitajad 
    Fourteen Shades 
    Warner 
    Neliteist varjundit on iiri popmuusika omad ning plaadi saatesõna rõhutab, et kui esimesed neist lugudest salvestati, teadis muu maailm iiri popmuusikast hoopis vähem kui praegu. 
    Siin EI ole U2, Sineadi või Boyzone'i, küll aga laulud niisugustelt kuulsustelt nagu Corrs, Pogues ja Christy Moore. 
    Vürtsiks (või täiteks, kuidas kellelegi) Moving Hearts, An Emotional Fish, Mary Coughlan, The Fat Lady Sings, Adventures jt. 
    Ja tõesti kõlab kõik see mõõdukalt rockilik värk veidi teisiti kui mõne muu laulmaa varjunditekimp - meloodilisemalt ja sujuvamalt. 
    Kelti päritolu viisides on miskit, mis ka eestlasi kütkestab. 
    (IM) 
    Erinevad esitajad 
    Fantastika. 
    Extra Music 
    MicRec 
    Baltikumi tarvis Lätis koostatud kogumikul kõlab plaadikorporatsiooni EMI viimase aja hitiparemik: Roxette, Britney Spears, Spice Girls, Steps, Robbie Williams, Billie, Tamperer, 911 jt. 
    Kui kohe ei osta, siis pärast ei taha. 
    Hitikogumike eluiga on üürike ning neid eelkõige ikkagi tarbitakse, mitte ei osteta meeliülendava muusikamõnu pärast. 
    Sarja Extra Music 6. osa kuulub seda laadi kerge kraami väärikamasse ossa, sest erinevalt nii mõnestki hiti -kogumikust kõlavad siin tõesti popid (euro)lood tuntud esitajatelt. 
    (IM) 
    Erinevad esitajad 
    Ruffhouse Records Greatest Hits 
    Ruffhouse/ Columbia 
    Ruffhouse Records, üleilmse mammutkontserni Sony üks muusikalistest alamharudest, tähistab oma 10. harusünnipäeva, üle käies ja kõblates lõppeva kümnendi räpikuulsuse radasid - Nas, Goats, Fugees (koos ja ühekaupa), Cypress Hill, Pace Won, Kriss Kross, John Forté. 
    Neil, kes harjunud räppi sisse võtma valdavalt tabelitipulisena ja normeerituna, tunni pikkuste valikdooside kaupa, ei tohiks Ruffhouse'i sünnipäevaseib hamba all krigiseda. 
    (TK) 
    ETNO 
    Stalti Family 
    Livonian Songs 
    SIA 
    Umbes 500 inimest peavad end praegu veel liivlasteks ja Staltide viieliikmeline pereansambel kuulub selle käputäie hulka. 
    Albumi Livonian Songs 35 muusikapala ja laulu pöörduvad hirmuäratava kiirusega hääbuva traditsiooni juurde, mida mõned veel siiski mäletavad ja mida näiteks ka Veljo Tormis on teosteks kirjutanud. 
    Staltide rahvalikult krobe esitus kätkeb sisseelamise tõsidust ja indu, kohati isegi seda kirjeldamatut loitsuvat transtsedentsi, mida linnaasukas eksimatult maavaimudega suhtlemise keeleks peab. 
    Muidu lummav ja tipphetkedel isegi äärmiselt huvitav, kuid nagu peoga pühivad osa sellest ülevoolavalt isamaaline pühendus Läti riigile ja mõned Karl-August Hermanise (sic!) laulude seaded. 
    (IM) 
    Erinevad esitajad 
    Simman koduõuel 
    Forte 
    Alapealkirjaga Estonian Souvenirs vol1. annab kogumik ühese märguande, et on mõeldud eeskätt turistidele meeneks. 
    Ansamblite Vikerlased, Leegajus, Kukulind, Leigarid, Luhatsid, Linnutaja jt rahvalikud tantsulood on salvestatud ajal, mil VLÜ ja Untsakad veel mähkmetesse pissisid ning sestap on nende folkloorsusel N-aja teeneliste rahvakunstlejate märk. 
    Et kohe jälle saabub rahvatantsupidu, siis on selle 1970.-80. aastate kogumiku 29 lugu igati omal kohal, kuid peale simmanliku lusti ja näidisliku rahvamuusika te siit palju muud ei leia. 
    (IM) 
    Tekameli 
    Ida y vuelta 
    Epic 
    Ilmne konkurent Gipsy Kingsile ja seda mitte ainult Tekameli kodu- ehk Prantsusmaal. 
    Ansambel on (kõla)värvikam ja selle liikmed veidi nooremad kui Mustlaskuningad, Takameli lauludes vilksatab tango ja flamenco, araabia ja karneval, jazz ja klassika; seal vaheldub ülemeelik lõbu (kange kraadiga hitt Oh Madre koos Khalediga) ja otsata kurbus (Passar). 
    Mustlaskeeles tähendavat ansambli nimi armastuse sõnumit. 
    Plaadil kõlavast muusikast seda tunnet ka õhkub. 
    Tekameli on ruumilisem, rohkem elus ja huvitavam kui Gipsy Kings, mille peale on nüüd sobilik hetk hüüatada tuntud rõõmulause kuninga surmast. 
    (IM) 
    KLASSIKA 
    Sensemaya 
    The Music Of Silvestre Revueltas 
    (Sony) 
    Kaasaegsete hindajate poolt tunnustamata jäänud novaator ja idealist Silvestre Revueltas sündis Mehhikos, tegutses Ameerikas ja lõpetas umbes 50 aastat tagasi kurvalt oma elupäevad tundmatuses. 
    Tema ladina-ameerika päritolu folkloorisugemetega muusika sisaldab dünamiiti ja groteski üle ohupiiri, selles saavad üheks Hollywood ja sotsrealistlikud olmehääled, aga fantaasia hoiavad ohjes ja kõlapildi klaari neoklassika vormid. 
    Revueltase looming näib lõbus ja meenutab veidi Shostakovitshi sümfonismi. 
    Mehhiklase teoseid juhatab Esa-Pekka Salonen. 
    (TT) 
    Toomas Lepp, ETV peadirektor 
    ETV juhina teatan kõigile televaatajaile ja reklaamiandjaile, et riigitelevisioon jätkab Ringhäälingu nõukogu poolt ette nähtud kursil. 
    Toomas Lepp, Sinu Televisioon, Postimees, 31. mai 
    KONTSERT 
    Tallinn 
    Estonia kontserdisaal 
    29.06. kl 20 Pille Lill (sopran), Urmas Vulp (viiul), Marje Lohuaru (klaver). 
    Kavas Tubin, Saar, Oja, V. Kapp, Mägi, Pärt, Tüür. 
    Piletid 30.- 60.- 
    30.06. kl 20 JOONASE LÄHETAMINE Rudolf Tobiase oratoorium. 
    ERSO, Eesti Rahvusmeeskoor ja oratooriumikoor, Tallinna Poistekoor. 
    Orelil Ines Maidre. 
    Dirigent Leo Krämer (Saksamaa). 
    Piletid 50.-150.- 
    1.07. kl 20 HIIOB Artur Kapi oratoorium. 
    ERSO, Eesti Rahvusmeeskoor ja oratooriumikoor, Tallinna Poistekoor. 
    Orelil Elke Völker (Saksamaa). 
    Dirigent Arvo Volmer. 
    Piletid 50.-150.- 
    Niguliste kirik 
    30.06. kl 20 Kadri Ploompuu (orel), Maire Martinson (metsosopran) Kavas Bach, Peeters, Olsson, Michalek. 
    Piletid 30.-60.- 
    Mustpeade maja 
    1.07. kl 19 Suomen Laulu ja Tallinna Kammerkoor Kavas soome, eesti ja lääne-euroopa koorimuusika. 
    Dirigendid Timo Nouranne, Margit Võsa ja Aivar Leshtshinski. 
    Toomkirik 
    Orelipooltund 26.06. kl 12 Kristiina Hoidre 3.07. kl 12 Piret Aidulo 
    Tartu 
    TÜ ajaloomuuseum 
    28.06. kl 20 Pille Lill (sopran), Urmas Vulp (viiul), Marje Lohuaru (klaver). 
    Kavas Tubin, Saar, Oja, V. Kapp jt. 
    Piletid 30.- 60.- 
    TEATER 
    Tallinn 
    Tallinna Linnateater (Lai tn 23) 
    26.06. kl 15, 28.06., 29.06., 30.06. kl 18 Prints ja kerjus M. Twain/ P. Sauter, lavastaja Jaanus Rohumaa. 
    Piletite broneerimine augustiks algas 1.06. 
    Info tel (2) 6650 800 
    VILJANDI 
    Ugala 
    Kaevumägi 26.06., 27.06. kl 17 Härra Huu Hannu Mäkelä, lavastaja Aare Toikka. 
    Info ja piletite tellimine 10-19, tel (243) 33 876 
    Rakvere 
    Rakvere Teater 
    Vallimägi 26.06., 27.06., 1.07. - 4.07. kl 21 Macbeth W. Shakespeare, lavastaja Ain Prosa. 
    Info kl 10-16, tel (232) 246 16 
    Mujal Eestis 
    Vargamäe 
    Ugala teatri etendus 2.07. kl 21 Esietendus!, 3.07. kl 21 Juudit A. H. Tammsaare, lavastaja Andres Noormets. 
    Salong teatri külalisetendus 26.06. kl 14 Töö ja armastus A. H. Tammsaare, lavastaja Dajan Ahmetov. 
    KINO 
    Tallinn 
    Kinomaja 
    kl 16 Koputamas Taevaväravale Saksamaa, rezh Thomas Jahn. 
    kl 17.45 Ettevaatust, uksed sulguvad! 
    SB/ USA 1998, rezh Peter Howitt. 
    kl 19.45 Elav Liha Itaalia 1997, rezh Pedro Almodóvar. 
    kl 21.45 Idioodid Taani/ Prantsusmaa 1998, rezh Lars von Trier. 
    Kosmos 
    kl 13.30, 15.30, 22.30 Tähekomandör USA 1999, rezh Chris Roberts. 
    kl 17.30, 20 (1.07. ei toimu) Elu on ilus Itaalia 1998, rezh Roberto Benigni. 
    1.07. kl 20 Lõks USA/ SB 1999, rezh Jon Amiel. 
    Kosmos 2 
    kl 15, 19.30, 22 Julmad mängud USA 1999, rezh Roger Kumble. 
    kl 22 Tipptund USA 1998, rezh Brett Ratner. 
    Sõprus 
    kl 16.30, 21 Ristumine peateega Eesti 1999, rezhArko Okk. 
    kl 14 Ebatavaline armastuslugu USA 1999, rezh Garry Marshall. 
    kl 18.30 Kuninganna Elizabeth Inglismaa 1998, rezh Shekar Kapur. 
    TARTU 
    Ekraan 
    kl 15, 22 Julmad mängud 
    kl 17, 19.30 Elu on ilus 
    Illusioon 
    kl 12.45, 15.45 MIKROKOSMOS 
    kl 14 Putukalugu 
    kL 17, 18.15, 21.30 Ristumine peateega 
    kl 19.30 Minu nimi on Joe 
    kl 22.45 The Acid House 
    PÄRNU 
    Mai 
    kl 19 Kokkupõrge 
    kl 21.30 Kontorirotid 
    Rannasalong 
    kl 19.15 8mm 
    kl 17, 21.30 Üle mõistuse 
    VILJANDI 
    Rubiin 
    kl 18, 20, 22 Äparduste rada 
    Haapsalu 
    Kuu 
    kl 18.30, 21 Kiri pudelis 
    GALERII 
    TALLINN 
    Rüütelkonna hoone (Kiriku plats 1) 
    Leopold Ennosaare mälestusnäitus Kuni 18.07. 
    Eesti kunsti klassika Suveväljapanek 
    Kuni 29.08. 
    K-P 11-18 
    Rotermanni Soolaladu (Ahtri 2) 
    Arhitektuurimuuseumi saal Eesti puitarhitektuur 1.07. - 5.09. 
    Kunstimuuseumi saal Uus ja vana narratsioon. MAAL '99 Ants Juske kuraatoriprojekt. 
    Kuni 18.07. 
    Keldrisaal Tel Avivi 1930. aastate arhitektuur Kuni 25.07. 
    K-P 11-18. 
    Tasuta külastuspäevad iga kuu viimane reede ja sellele järgnev laupäev ja pühapäev. 
    Tarbekunstimuuseum (Lai 17) 
    Meele avaldus Rahvusvaheline noorte ehtekunstnike näitus. 
    Kuni 18.08. 
    K-P 11 - 18 
    Adamson-Ericu muuseum (Lühike jalg 3) 
    Kohtumispaik Anton Starkopf 110 
    Kuni 25.07. 
    K-P 11-18 
    Sammas galerii (Vabaduse väljak 6) 
    Georgi Markelov Puuskulptuurid. 
    Kuni 3.07. 
    T- L 11-18 
    Kr. Raua Majamuuseum (Kr. Raua 8) 
    100 aastat tagasi ehk toruga grammofonist Georg Lurichi vägitegudeni 
    Kuni 13.09. 
    K-P 11-18 
    Tartu 
    Tartu Kunstimuuseum (Vallikraavi 14) 
    Maija Isola maalid Sini-valge Ahti Seppet 
    Kuni 30.06. 
    K-P 11-18 
    Kivisilla Pildigalerii (Raekoja plats 18) 
    Eesti kunsti püsiekspositsioon Juhan Muksi maalid 
    Kuni 1.08. 
    K-P 11-18 Tasuta külastuspäev reede. 
    Mujal Eestis 
    Pärnu 
    Chaplini Kunstikeskus MEES JA NAINE VI Rahvusvaheline aktinäitus 
    Kuni 21.08. 
    Pärnu Uue Kunsti Muuseum avatud iga päev 9-21 aadressil:http://www.chaplin.ee 
    Rannasalong MERE ÄÄRDE Fred Jüssi fotod Pärnust. 
    Kuni 28.08. 
    Rakvere Muuseum 
    50 aastat märtsiküüditamisest 
    Kuni 25.09. 
    Peeter Toomingat meenutades Fotonäitus 
    Kuni 29. juuni 
    Välismaa 
    Barcelona 
    Näitus 
    Mon TV: Originaalne ekraaninäitus võtab vaatluse alla telekultuuri kogu selle mitmenäolisuses. 
    11 maalt pärit 21 eksperdi poolt valitud maailma 100 parima programmi kõrval on esindatud seebiooperid, dokumentalistika, telemängud, videod, kaabel- ja satelliittelevisiooni mõju uuringud jpm. 
    Kuni 23.07. 
    Centre de Cultura Contemporania de Barcelona. 
    Tel +34 93 306 41 00. 
    Helsingi 
    Festival 
    FeStadi: Festival linna keskväljakul toob neljapäeval Helsingisse maailma suurima tantsuplatsi, kus kõik tantsivad tangot, reedel jätkuvad sündmused jazzikontsertidega, laupäeval toimuvad arvukad lasteüritused ja õhtul kutsutakse inimesed rock-kontserdile. 
    1.07.-3.07. 
    Senati väljakul. 
    Näitus 
    Kiasma Kollektsioon: Põhjanaabrite Kaasaegse Kunsti Muuseum on näitusele pannud üle 60 meistriteose 38 kunstnikult, kes esindavad rahvusvahelisi suundumusi kunstis alates 1960ndatest. 
    Näidete stiilimääratlusteks on minimalism, popkunst, Arte Povera, saksa neoekspressionism, itaalia transavangard, ameerika maal 80ndatel, inglise skulptuur jne. 
    Kuni 28.11. 
    Kiasma. 
    Tel +358-9-17 336 500. www.kiasma.fi 
    London 
    Etendus 
    Mamma Mia!: Ehkki kriitikud väidavad, et lugu emast ja tütrest viimase pulmapäeva eel pole kõige õnnestunum, on tegemist etendusega, millest kogunevad osa saama kõik ABBA laulude austajad. 
    Benny Anderssoni ja Björn Ulvaeuse ühiselt loodud muusikalis kõlab 27 omaaegset hitti. 
    Prince Edward Theatre. 
    Tel +44 171 447 5400. www.mamma-mia.com 
    Näitus 
    Rembrandti autoportreed: Madalmaade kunstniku (1606-1669) enam kui 60 näitusele toodud autoportreed kõikidest tema loomeperioodidest moodustavad otsekui pildilise autobiograafia noorepõlvepiltidest küpse kunstniku töödeni. 
    Rahvusgalerii lahtioleku aega on pikendatud kuni kella 10ni õhtul. 
    Kuni 5.09. 
    National Gallery. 
    Tel +44 171 747 2885. 
    Pariis 
    Näitus 
    Egiptus püramiidide aegadel: Näitus on pühendatud egiptuse kunstile ajavahemikus 2700-2200 eKr ja väljendab egiptlaste geniaalsust kogu selle väljendusrikkuses. 
    Enam kui 30 muuseumist kogutud eksponaatide seas on arvukalt selliseid haruldusi, mis on tavaliselt turistidele kättesaamatud. 
    Kuni 12.07. 
    Galeries Nationales du Grand Palais. 
    Tel +33 0 803 808 803. www.expo-egypte.com 
    Rooma 
    Näitus 
    El Greco: Ülevaatenäitus Kreetalt pärit, Titiani käe all õppinud ning Hispaanias ja Itaalias elanud maalikunstniku (1541-1614) töödest on sellesuvise Rooma üks kassatükke. 
    Välja on pandud enam kui 80 maali. 
    Kuni 29.09. 
    Palazzo delle Esposizioni. 
    Tel +39 06 474 5930. 
    Roskilde 
    Festival 
    Roskilde festival '99: Maailma ühe suurima rockfestivali seitsmel laval astuvad neljal päeval publiku ette ligi 150 ansamblit ja DJ-d ligi 25 riigist. 
    Juba eelmiseks nädalaks olid välja müüdud kõik 65 000 piletit ja kohapeal enam pileteid ei müüda. 
    Vaid pühapäeva hommikul lubavad korraldajad tasuta sisse kõik enam kui 50aastased soovijad, siis müüakse ka viimase päeva pileteid. 
    1.07.-4.07. 
    Roskilde. 
    Tel +45 70 10 17 17. www.roskilde-festival.dk 
    Rotterdam 
    Näitus 
    Sajandi kunstnik: Suurimal ülevaatenäitusel Pablo Picasso (1881-1973) loomingust on tema tööd kõikidest loomeperioodidest jagatud viide osasse teemade kaupa: natüürmordid, naised, perekond, konfrontatsioon ja inspiratsioon ning kunstnik oma ateljees. 
    Kaasaegse kunsti üks kõige tähelepanuväärsemaid isiksusi on oma loomingus rakendanud praktiliselt kõiki teadaolevaid tehnikaid ja materjale. 
    Kuni 4.07. 
    Kunsthal Rotterdam. 
    Tel +31 10 44 00 300. www.kunsthal.nl 
    Savonlinna 
    Festival 
    Ooperifestival '99: Kaunis Olavinlinna lossis kõlavad sel aastal kuus ooperit, millest Gounod' Faust on spetsiaalselt festivaliks valminud lavastus. 
    Külalisena on kohal Opéra national du Rhin Strasbourg'ist. 
    Festivali koor ja orkester esitavad Peter Schreieri juhatusel Haydni oratooriumi Aastaajad. 
    3.07.-1.08. 
    Tel +358 15 476 750. www.operafestival.fi 
    Siegen 
    Näitus 
    Kunstnik Paul McCartney: Frankfurdi ja Kölni vahel on vaatajatele uudistamiseks väljas ligi 70 eksbiitli tööd, mida ta on loonud alates 1983. aastast, kui ta alustas maalimist isiklike tutvuste mõjul Andy Warholiga. 
    Ekspressiivsete värvilahendustega tööde kõrval esitatakse ka videoinstallatsioon autorist maalimas. 
    Kuni 25.07. 
    Kunstforum Lÿz. 
    Tel +49 271 333 24 48. 
    Turu 
    Festival 
    Ruisrock: Põhjamaade traditsiooniderikkaima rockfestivali esinejate seas on Blondie, Metallica, J. Karjalainen Electric Sauna, Hedningarna, Massive Attack jpt, kokku üle 30 esineja Soomest ja kaugemalt. 
    Korraldajate sõnul on unustamatu atmosfäär garanteeritud. 
    Piletid on veel saadaval ka Tallinnas. 
    2.,3.07. 
    Ruissalo. 
    Tel. +358 2 251 1596. 
    Veneetsia 
    Biennaal 
    La BiennaleVenezia: 1895. aastal esmakordselt toimunud ühel maailma prestiizhseimal kaasaegse kunsti biennaalil on seekord esindatud 31 maad oma parimate kunstnikega. 
    Eestit esindab Palazzo Querini paviljonis Ando Keskküla, Jüri Ojaveri ja Peeter Pere ekspositsioon, mida kureerisid Sirje Helme ja Johannes Saar. 
    Kuni 7.11. 
    Tel +39 41 521 8861. www.labiennale.it 
    Weimar 
    Info tel +49 36 43 24 00 24. www.weimar1999.de 
    Etendused 
    Pepeljajev: Kultuuripealinna esinduslikku tantsuprogrammi kuuluvad ka moodsa tantsu guru Sasha Pepeljajevi (Venemaa) etendused Neljapäevast reedesse ja Vaade Vene hauale Saksamaalt Apex Twini, Philip Glassi ja Vladimir Tshekassini muusikale. 
    1.07.-4.07. 
    Viehauktionshalle. 
    faust & fantasie: Nukuteatri etendus Goethe Fausti ainetel ühendab raske filosoofia ja kerge mängu. 
    Marionetid juhivad näitlejaid laval. 
    30.06.-3.07. 
    Kubus im Ilmpark. 
    Kontsert 
    Hommage Duke Ellingtonile: 100. sünniaastapäeval mälestavad jazzimeistrit (1899-1974) NDR Big Band, Radiophilharmonie Hannover ja The Clark Terry Quintet 
    ETV elas üle võimete 
    Vaheseis, mis vajab lõplikke lahendusi 
    ANDRES HERKEL 
    ringhäälingunõukogu liige (Isamaaliit) 
    Alates 3. maist, kui Eesti Televisioon katkestas reklaamimüügist loobumise lepingu erakanalitega, on ETVs toimuv juba kaks kuud pidevalt avalikkuse tähelepanu all püsinud. 
    Kõneainet pakuvad kolm üksteisega põimuvat teemat: reklaamirahad, eelmise aasta kahjum ning konflikt ETV peadirektori ja ülejäänud juhatuse vahel. 
    Tänased probleemid on kuhjunud pikema aja vältel. 
    Reklaamitüli 
    Reklaamist loobumisega astus ETV vastne peadirektor Toomas Lepp 1997. aasta sügisel sammu, mis oli paljudele meeltmööda. 
    Kolmele eratelekanalile, kes ETVga vastava lepingu sõlmisid, oli see kasulik, vaatajad aga said võimaluse näha korralikku programmi ilma tiivakesteta. 
    Tüli ETV ja erakanalite vahel sai mõneks ajaks lahenduse. 
    Paraku olid lepingul ka varjuküljed, mis said teravalt esile tulla alles mõni aeg hiljem. 
    Hind, mida ETV-le reklaamist loobumise eest maksti, ei olnud piisav. 
    Ei saa öelda, et otsuse tegemisel ei tehtud arvutusi, pigem tuldi vastu avalikkuse ootustele ja hinnati üle ETV uue juhi võimet süsteemi parandamise kaudu kokku hoida. 
    Suurimaks riskiks oli kaaluka turujaotus- ja rahastamisskeemi rakendamine seadusest tulenevate garantiideta. 
    Et hiljemalt käesolevaks suveks tekib hoopis teine situatsioon, võis eeldada juba seoses erakanalite ringhäälingulubade kohustusliku uuendamisega. 
    Pidevalt oli õhus ka risk, et leping mingil ettekäändel ühepoolselt katkestatakse. 
    Kuna reklaamimüügi taasalustamine nõuab ettevalmistusaega, sattus ETV sõltuvusse konkurentide suvast. 
    Sellest vabanemiseks tehtigi mai algul omapoolne käik - reklaam tuli tagasi. 
    Pooleteise aasta jooksul, mil kultuuriministeerium erilise eduta töötas ringhäälinguseaduse erinevate versioonide kallal, ei tõusnud kordagi tõsiselt üles ETV rahastamise skeem. 
    Ometi pidi kõigile selge olema, et ühekordsed ja aina uuesti sõlmitavad lepingud ei saa asendada seadust. 
    Tagatipuks sattus lepingujärgne turujaotusskeem alates möödunud sügisest vastuollu konkurentsiseadusega. 
    Lahendus võiks olla näiteks see, et ETVd rahastatakse erakanalite tasuliste ringhäälingulubade kaudu. 
    Siis jääks reklaam avalik-õiguslikus televisioonis ära. 
    See teoreetiline skeem pädeb hetkeni, kui tuleb kokku leppida konkreetsetes summades ning ringhäälinguload neid summasid silmas pidades välja vahetada. 
    Kui see pole võimatu, siis võtab see vähemalt aega. 
    Euroopas liigutakse pigem reklaami kui avalik-õigusliku televisiooni rahastamisallika laialdasema kasutamise suunas. 
    Kuivõrd Eestis puudub nn televiisorimaks ning lõviosa ETV tuludest tuleb riigieelarvest, võiks vabal turul reklaamiraha kogumine anda avalik-õiguslikule televisioonile suurema iseseisvuse. 
    Seevastu riigilt, konkurentidelt või sponsoritelt (sealhulgas näiteks kohalikelt omavalitsustelt ja ministeeriumidelt) almuste küsimine seab ETV ohtlikku sõltuvusse. 
    Eelarve ja sisetülid 
    Praeguseks on kired reklaamituru jagamise ümber veidi taandunud, asendudes Toomas Lepa personaalküsimusega. 
    7. juunil teatas kaheksa ETV juhatuse liiget kümnest oma soovist tagasi astuda, paludes ühtlasi kaaluda Lepa sobivust ETV peadirektori ametikohale. 
    Samaks päevaks nõudis ringhäälingunõukogu ülevaadet ETV finants-majanduslikust olukorrast. 
    Nagu ETV juhatuse liikmed on kinnitanud, jõudis see ülevaade nõukoguni sisuliselt peadirektori tahte vastaselt. 
    Ülevaade teadvustas selgelt vajaduse rakendada radikaalset säästuprogrammi, kuid probleemi juured ulatuvad kaugemale. 
    15. juunil jõudis ringhäälingunõukoguni 1998. majandusaasta aruanne, kus kajastub 9,6 miljoni kroonine kahjum. 
    Ilmselt oleks ka selle dokumendiga meelsasti kuni suvepuhkuste pealetulekuni viivitatud. 
    Vähemalt jääb niisugune mulje peadirektori jonnakast püüdest probleemidele mitte näkku vaadata ja nende käsitlemist igal võimalusel edasi lükata. 
    Küsimus ETV rahalisest olukorrast kerkis korraks üles eelmise aasta septembris, kuid siis kuulutas Lepp selle kõigepealt konfidentsiaalseks ja hiljem eitas probleemi olemasolu. 
    Selle asemel, et tulla nõukogu ette eelarvekärbetega, on 10. septembril 1998 muudetud reklaamist loobumise lepingut erakanalitega nii, et 8 miljonit krooni, mis pidi laekuma käesoleva aasta 1. jaanuaril, sai laekuda juba 1998. aasta 31. detsembril. 
    Sellega elati sisuliselt uue aasta arvel. 
    Ja seega võib 1998. aasta sisulist kahjumit hinnata koguni 17,6 miljonile kroonile. 
    Ringhäälingunõukogu eksimus on 1998. aasta eelarve kinnitamine koos muude tuludega 6,25 miljoni krooni ulatuses. 
    Tegemist oli Lepa lootusega saada leevendust Siimanni valitsuse lisaeelarvest, kuid see lootus läks luhta koos Maapangaga. 
    Nõukogu ei oleks tohtinud eelarvet nii hapra tululootusega siduda. 
    Teisalt on ETV süüdimatult kulutanud, nagu poleks eelarvet olemaski. 
    Kui siia lisada tunamullune puudujääk, tänavune remondirahade ülekulu, kaheldava otstarbekusega lepingud ja telemaja ammu ülekuumenenud tööõhkkond, siis on nii ringhäälingunõukogul kui Toomas Lepal küllalt, mille üle aru pidada. 
    Ausa vastusena küsimusele kes tegi? tuleb tunnistada ise tegin. 
    Sada päeva üksildust 
    Rikas loodus on meie eelis Euroopas 
    HEIKI KRANICH, keskkonnaminister 
    Keskkond on konservatiivne valdkond. 
    Aastaga, veel vähem 100 päevaga pole siin võimalik saavutada midagi enneolematut ja uut. 
    Formaalselt on 100 päeva jooksul väga palju tehtud. 
    Pea igal valitsuse istungil on käsitletud kaitsealasid ja maamaksusoodustusi kaitsealadel. 
    Ent oleks väär mõõta oma tegevust pelgalt paberimajanduse tonnkilomeetritega. 
    Keskkonnaministeeriumi jaoks on need 100 päeva olnud eeskätt valiku aeg - millises suunas minna. 
    Oleme valinud tegevuse usaldusväärsuse, tulemuslikkuse ja säästlikkuse. 
    Kaitsealad moodustavad Eesti pindalast ca 10 protsenti. 
    Igasugune kaitserezhiimi kehtestamine tähendab piiranguid majandustegevusele. 
    Eesti riik ei ole võimeline piirangutest tulenevaid majanduslikke kaotusi oma kodanikele kompenseerima. 
    Ja kas meid rahuldakski reservaadielanike staatus, kelle sissetulekud moodustuvad peaasjalikult mitmesugustest kompensatsioonidest? 
    Ma arvan, et see ei saa olla Eesti tee. 
    Eesti tee 
    Eesti tee seisneb ennekõike iseseisvas konkurentsivõimelises majanduses, kus meie rikkused, võimalused ja huvid on tasakaalus. 
    Looduslik rikkus on üks meie eelistest paljude Euroopa riikide ees. 
    Selle säilitamine ning kaitse ja vajadusel uute väärtuslike alade kaitse alla võtmine on meie konkurentsivõime loomulik komponent. 
    Looduskaitsel on ka selge regionaalpoliitiline mõju. 
    Järjest populaarsemaks muutuv loodusturism on valdkond, kus riigipoolse hädavajaliku loodusturismi infrastruktuuri loomise järel on erasektor võimeline looma arvestataval hulgal uusi töökohti. 
    Seda eeskätt ääremaadel. 
    Eesti vee- ja jäätmemajanduse vastavusse viimine ELi nõuetega on pannud meile kohustused, mille täimiseks tuleb lähiaastatel investeerida arvestatav summa - kokku üle 13 miljardi krooni. 
    See summa on võrreldav riigieelarve mahuga. 
    On selge, et aastaks 2003 me selle ülesandega toime ei tule. 
    Seetõttu olemegi palumas üleminekuperioode, millest pikim ulatub aastani 2013. 
    Ka selle ajapikenduse juures on ülesanne suur. 
    Arvestades saadavat välisabi ja kohalike omavalitsuste panust, jääb riigi osaks kaasfinantseerimine ikkagi vähemalt 220 miljoni krooni ulatuses aastas. 
    Ent kui me investeerime vee- ja jäätmemajandusse, saavad täidetud ka põhja-, kala- ja suplusveele esitatavad nõuded. 
    Ning tulemus - puhas õhk, puhas vesi ja puhas loodus on samavõrd vajalik kõikidele. 
    100 päeva sisse jäi säästueelarve. 
    Mitmete keskkonnaprojektide jaoks tähendas see riigipoolse finantseerimise edasilükkamist. 
    Kordan, edasilükkamist, mitte neist loobumist. 
    Nii sellel kui kardetavasti ka järgmisel aastal jäävad riigipoolsed investeeringud keskkonnasfääri alla vajaliku taseme. 
    Edaspidi on aga keskkonnainvesteeringute suurendamine hädavajalik, et meie riigi ja ettevõtjate maine püsiks hea. 
    Seaduste tähendus 
    Loodusressursside, metsa ja kalandusega seonduvad probleemid tulenevad eelkõige seadusandlusest. 
    Metsaseadus, mis hiljuti jõustus, on tekitanud küllalt vastakaid arvamusi, seetõttu on keskkonnaministeeriumis moodustatud töörühm, kes kõik erinevad seisukohad kokku võtab. 
    Valitud lahendused jäävad kestma aastateks ja peaks tegema lõpu olukorrale, et ebaseadusliku raie, metsavarguste ja riigimetsa majandamise probleemide puhul viidatakse seaduse nõrkusele. 
    Ka kalanduses on küllalt palju probleeme. 
    Tõsiseim mure on meie kalavarude tänane seis. 
    Ministeeriumis valminud kalanduse arengukava versioon on saadetud tutvumiseks nii teistele riigiasutustele kui ka vastavatele liitudele ja ühendustele. 
    Valitsusele esitamiseks on arengukava valmis selle aasta lõpuks. 
    Ka kalaseaduse muutmise eelnõu on keskkonnaministeeriumis valmimas. 
    Lisaks traditsioonilistele tegevustele - maade katastrisse kandmisele (kus tempo on viimasel ajal tõusnud), kohalike omavalitsuste koolitamisele ja rakendusaktide kooskõlla viimisele seadusemuudatustega, on kindlasti positiivne maainfosüsteemi arendamine, mille käigus pilootprojektina valmiv nn GIS-liides muudab hõlpsamaks ja kiiremaks maakatastri töö ning loob eeldused tõsiseltvõetava ja inimsõbraliku digitaalse andmebaasi kujunemiseks. 
    Keskkonnainvesteeringute tegemine hakkab nüüd toimuma läbi riigieelarve sihtasutuse, mis asutatakse rahandusministri haldusalas. 
    Kogu investeeringutega seotu muutub läbipaistvamaks ja kergemini kontrollitavaks. 
    Keskkonnafondis läbiviidav finantskontroll lõpetab loodetavasti ka hämarad vihjed keskkonnaraha ebaotstarbeka kasutamise teemadel ning annab kõikidele küsimustele selged vastused. 
    Senine keskkonnaministeeriumi haldusala administratiivne struktuur vajab ümberkorraldusi. 
    Need hõlmavad nii üleriigilist kui ka maakondlikku tasandit ning toovad endaga kaasa riigi raha senisest säästlikuma kasutamise. 
    Sarnaseid ja tihtipeale kattuvaid funktsioone täitvad institutsioonid ühendatakse. 
    Paljukirutud ja seni tõesti nõrgaks jäänud keskkonnajärelevalvet tugevdatakse oluliselt. 
    Osa institutsioone ja ülesandeid antakse üle teistele ministeeriumidele ja maavalitsustele. 
    Ainult 100 päeva on möödas. 
    Üle 1000 päeva on ees. 
    Tööd jätkub. 
    Garaazhinurgast laborisse 
    Arendustegevus esiplaanile 
    TEOFILUS TÕNISSON, teadus- ja arendusfirma Interspectrum 
    Ikka ja jälle Eesti Nokiast. 
    Keegi ei vaidle vastu kõrgtehnoloogilise või teadusmahuka toodangu perspektiivikusele. 
    Vähe materjali, aga palju teadmisi nõudev tootmine on meie olukorda arvestades parim tulevikunägemus. 
    Viimaste aastate Eesti tööstuse struktuurimuutused näitavad allhanketööde kasvu. 
    Selline nihe on ohtlikus suunas. 
    Meil on hoopis vaja kasvada Elqotekist Nokiaks. 
    See ei ole võimalik teisiti, kui tuleb enda kätte võtta tootearendus. 
    Nõukogude periood oli Eesti teadusele väga viljakas. 
    Sellest ajast on maha jäänud hiilgavate võimetega teadlased ja teaduskollektiivid, kes on oma potentsiaali poolest suutelised välja töötama ideid, mis lööksid läbi maailmaturul. 
    Selleks peab Eesti riik looma sobiva keskkonna ja vastuvõetavad mängureeglid. 
    Teadlase töö põhikriteeriumiks on tema avaldatud artiklite arv tsiteeritavates ajakirjades. 
    Aga - tavaliselt ei saa vähegi keerukamat ideed tooteni arendada keegi muu kui idee autor või autorite kollektiiv. 
    Seega tuleks idee autoritel loobuda teaduslikust tegevusest ja hakata tegelema tootearendusega. 
    Vähegi tõsisema tootega tegelemine kuni stabiilse ekspordini välja võtab vähemalt viis aastat. 
    Praeguste mängureeglite järgi on idee arendamisele pühendunud teadlane viie aasta pärast surnud mees. 
    Pole lootustki kandideerida teadusfondi rahale või vakantsele professorikohale. 
    Siis ei huvita enam kedagi, mida on tehtud arendusvaldkonnas, maksavad ikka vaid publikatsioonid. 
    Tegelik olukord on aga vastupidine - idee arendamine maailmaturul konkurentsivõimeliseks tooteks on võrratult raskem kui publikatsioonide kogumine. 
    Teine probleem on seotud riigipoolse rahaga, mida tuleks hankida arendustegevusele. 
    Kuna Eestis pole kõrgtehnoloogilist tööstust, mis reaalselt toetaks arendustegevust, siis jääb ainukeseks rahaallikaks Innovatsioonifond (IF). 
    Kui aga võrrelda Teadusfondi (TF) ja Innovatsioonifondi rahastamist riigi poolt, siis suurusjärgud on vastavalt 80 miljonit contra 40 miljonit krooni. 
    Sellise suhtarvu puhul pole lootustki suunata Eesti ajupotentsiaal arendustegevusse. 
    Olen veendunud, et kui nende fondide rahastamise suhtarv oleks vastupidine, siis hakkaks kohalik ajupotentsiaal samm-sammult tegelema meie majanduse strateegilise arendusega. 
    Muidugi on uhke ja hää, kui Eesti teadlased on andnud järjekordse panuse maailma teadmiste varasalve, kuid majanduse arengu seisukohalt on see endale näppu lõikamine. 
    Kes oleks või kus asub see jõud, mis paneks paika kohasemad proportsioonid? 
    Vaadates valitsuse juures asuva Teadus- ja Arendusnõukogu koosseise ja istungite temaatikat, peab nentima, et tegu on ministritest ja tippteadlastest koosneva seltskonnaga, kus teadus ja sellega seotud probleemid on hästi esindatud. 
    Ükski 23 liikmest pole otseselt seotud arendustegevusega. 
    Kui nüüd räägitakse teadus- ja arendustegevusest, siis tegelikult peetakse silmas ainult teadust, arendustegevus on aga unustatud ukse taha. 
    Innovatsioon on protsess, milles juhuslikkus mängib küll olulist osa, aga kus püsivus, vajalike teadmiste olemasolu ja hea varustus on tänapäeval möödapääsmatud tingimused. 
    Kuurinurgas kõpitsemisega on väga raske vahet teha, kas on tegu kohaliku Jaan Tatika või tulevase Edisoniga. 
    Transistori isa Bill Shockley selja taga oli näiteks Bell Laboratooriumide kogu võimsus. 
    Kui silmas pidada kõrgtehnoloogilist arendustegevust, siis ei ole muud võimalust, kui rakendada olemasolevad teaduslaborid oma vahendite ja võimalustega tootearenduse vankri ette. 
    See on riiklik probleem ja selle lahendamise võti asub Riigikogu ja valitsuse käes. 
    Miks opositsioon lahkus saalist 
    PEETER KREITZBERG 
    Riigikogu liige, Keskfraktsioon 
    Valitsuskoalitsioon ja opositsioon on palju tunde tegelnud aja raiskamise ja üksteise materdamisega. 
    Kõige vähem tegeldi aga lisaeelarve arutamisega. 
    Kompromiss oleks võinud sündida väljaspool Riigikogu saali ja eelarve oleks võinud juba ammu olla vastu võetud. 
    Koalitsioon valis diktaadi tee. 
    Kui seadusi napib, üritab koalitsioon vastu võtta uusi, mis avardavad tema jõuvõtete arsenali ja mitte kuidagi ei taheta astuda normaalsesse parlamentaarsete läbirääkimiste protsessi. 
    Argumendid, millega opositsiooni ettepanekuid tõrjutakse, ei peaks kuuluma Riigikogu saali. 
    Vaevalt on opositsioon loll, rumal, nõrk jne. 
    Koalitsioon loob ohtlikku pretsedenti Eesti poliitikasse. 
    Tänaseks on koalitsioon jätnud opositsioonile kaks viletsat alternatiivi - kas jätkata obstruktsiooni või loobuda lisaeelarve arutamisest, sest arutamine on ju seaduseks muudetud jõuvõtetega välistatud. 
    Kuid veel pole hilja - koalitsioonil on võimalus näidata vastutustunnet ja riigimehelikku suhtumist opositsiooni ettepanekute arutamisel. 
    Kui ei, siis võetakse endale kogu vastutus nii selle nigela lisaeelarve kui ka demokraatlike parlamentaarsete protsesside jalge alla tallamise eest. 
    Me ei poolda koolimajade ehitamise peatamist, tuberkuloosi-, aidsi- ja narkovastaste programmide peatamist, maaelu investeeringute mahavõtmist. 
    Võitlema peaks maksupettuste ja salaalkoholiga. 
    Investeeringute puhul tuleks lõpetada pooleliolevad ehitised, kasutades selleks kasvõi Telekomi müügist saadud raha, rääkimata valitsemiskulude kokkuhoiust tekkivatest säästudest. 
    Samas ei tohiks veeretada majandusraskusi kõige nõrgemate ja haavatavamate kaela, nagu Eestis on kombeks saanud. 
    Need on maainimesed, üürnikud, paljulapselised ja toimetulekutoetust vajavad pered. 
    Nende arvelt säästvat eelarvet, mis samas ei taha puudutada Eesti Panga 500-miljonilist kasumit, on raske nimetada vastutustundlikuks. 
    Me ei saa pooldada seda, et ettevõtte tulumaksu vähendamiseks kasutatakse abivahendina praegust halvasti põhjendatud lisaeelarvet, minnakse vastuollu põhiseadusega ja vähendatakse ka neid kulusid, mis peavad seadustega tagatud olema. 
    Keskerakond ei saa nõustuda sellega, et keeldutakse igasugustest läbirääkimistest ja kompromissidest. 
    Loogiline jätk praegustele eelarvetülidele on kolmikliidu ühinemine ja opositsiooni kaotamine Riigikogus - ehk üleminek üheparteisüsteemile. 
    Opositsiooni, kes ei saa koma jagugi mõjutada ühegi otsuse vastuvõtmist, pole lihtsalt meie riigikorralduses tarvis. 
    Head uudised 
    TIINA TAMMAN, Inglismaa 
    Vast olete tähele pannud, et igasuguseid auhindu antakse Eestis välja õige tihti. 
    Hoopis vähem räägitakse sellest, mille eest auhindu antakse. 
    Viimati nimetas näiteks Aktuaalne kaamera 15. juunil Veneetsia biennaalil auhinnatud kunstnikke, ent nende töid ei näidatud ega kirjeldatud ka mitte. 
    Iseseisvuspäeva paiku kulutas Postimees terve lehekülje Eesti riiklike autasude loetlemisele, ent auhinnasaajate kiiduväärt tegemiste kirjeldamiseks leheruumi ei jätkunud. 
    Samas kinnitavad ajakirjanikud (mitte ainult Postimehe omad), et uudiseid saab teha ainult kõmusündmustest. 
    Kust see arvamus tuleb? 
    Pole kuulnud mingist uurimusest, mis seda kinnitaks. 
    Reakodanikust lehelugejana pean küll tunnistama, et minu südant soojendab, kui Briti kuninganna annab välja autasusid ja lehemehed intervjueerivad tuntud isikutele liskas ka päris tundmatuid autasustatuid, koos piltidega, olgu need siis liikluspolitseinikud või lasteaiatädid. 
    Äsja avaldatud pikas autasustatute nimekirjas oli selliseid harilikke inimesi üle 500, nii et on, kelle seast intervjueeritavat valida, ka kohalike ajalehtede tarvis. 
    Kui olen varem propageerinud Briti tavasid, mis näevad ette kõikvõimalikke inimlikke olukordi ja nende lahendamisviise, siis on mulle ikka öeldud, et Briti traditsioonid on igivanad ja Suurbritannial on olnud aega tavasid luua, Eestil pole aga seda aega olnud. 
    Kuidas on aga auhinnasaajatega? 
    Kas ka selleks, et teha häid uudiseid ja esile tõsta inimesi, kes on midagi saavutanud, on vaja veel olematuid traditsioone? 
    Miks ei võiks Eestiski töötegemine au sees olla? 
    Riik areneb ju ikka tööd tegevate inimeste najal, mitte põnevuse ja kriminaalsuse najal. 
    Tülist Riigikogus 
    HANNO NIIDAS, USA 
    Kuidas mõista säästueelarvega seotud tüli Riigikogus? 
    Keskfraktsioon peaaegu ainukesena nendib, et eelarvet ei ole vaja kärpida miljardi võrra. 
    Paraku on majanduskasvu ja inflatsiooni näitajad palju madalamad kui need, mida ennustati eelarve koostamisel. 
    Keskfraktsioon kasutas maksimumini ära parlamentaarsed mängureeglid, et negatiivse lisaeelarve vastuvõtmisega venitada. 
    Keskfraktsioon pidi mõistma, et arvukate lisaeelarve parandusettepanekutega nad poliitilisi plusspunkte palju ei võida. 
    Keegi ei garanteerinud, et venitamistaktika lõpeks Keskfraktsiooni kasuks. 
    On väheseid poliitilisi jõude, kes teeksid heameelega koostööd Keskerakonnaga. 
    Paljudel on lindiskandaal veel selgelt meeles ja nad ei ole valmis Savisaart usaldama. 
    Kõigele vaatamata püsib Keskfraktsioon Riigikogu opositsiooni tuumikuna tänu oma liidrile. 
    Kuid niikaua, kui Keskerakonnal ei ole võimalik saavutada valimistel ülekaalukat edu, jääb erakonna ja fraktsiooni parimaks strateegiaks Savisaare usaldatavuse rehabiliteerimine. 
    Külma sõja nostalgia 
    Venemaa staabiõppus on vaenulikkuseakt Balti riikide ja NATO vastu 
    Eesti kaitseväe juhataja Johannes Kert ütles kevadel Moskvas visiidil viibides, et Venemaa ei ole meie vaenlane. 
    Venemaa ise nii ei arva, sest tema armee mängib staabiõppustel jätkuvalt läbi sõjategevuse plaani Eesti, Läti ja Leedu vastu, mis näeb ette Balti riikide pommitamist ja nende territooriumile tungimist. 
    Riik, mis oma naabermaade kaartidel sõjamänge mängib, rõhutab sellega oma vaenulikkust nende suhtes, ja vaenulikuna tuleb teda käsitada ka naabritel. 
    Staabiõppus Zapad 99 kannab endas propagandistlikku iseloomu ning seepärast on hoolitsetud ka selle eest, et õppuse ühemõtteliselt Balti riikide ja NATO vastu suunatud legend ajakirjanduse vahendusel avalikkuse ette jõuaks. 
    Sõjalist tähtsust Zapad 99 ei oma, sest situatsioonil, millel see legend põhineb - NATO sõjatehnika Balti riikide lennuväljadel -, pole tegelikkusega midagi pistmist. 
    Kui Venemaa ja Valgevene kardavad NATO-poolset agressiooni, siis igal juhul oleks selle tõrjumist mõttekam harjutada Poola, Tshehhi ja Ungari kaartidel, sest need riigid on juba tõesti NATO liikmed ja asuvad Venemaa strateegiliste punktide ründamise seisukohalt hoopis soodsamas kohas. 
    Kuid ei - Moskva näeb peamist ohtu ähvardamas Baltikumist. 
    Oma sõjalise agressiivsuse demonstreerimisega surub Venemaa ise Balti riike NATO poole ja tõestab paremini, kui seda suudaks ükski Eesti, Läti või Leedu poliitik, et baltlaste jaoks ei ole alternatiivi NATOga liitumisele. 
    Seepärast teeb Eesti diplomaatia vea, kui püüab hoida Venemaa läänepiiril käimasolevate õppuste suhtes madalat profiili. 
    Zapad 99 on argument, mida tuleb igakülgselt ära kasutada, selgitamaks maailmale, miks on NATO liikmeks saamine Eestile eluliselt vajalik. 
    Seda enam, et oma uue külma sõja ideoloogiale rajanevas õppuste legendis on Venemaa juba paigutanudki Balti riigid NATO leeri. 
    Tuleb rõhutada, et Zapad 99 ei käsita vaenlasena mitte ainult Eestit, Lätit ja Leedut, vaid ka NATOt, mille kujuteldavate baaside vastu on kavandatav rünnak otseselt suunatud. 
    Ühesõnaga harjutab Moskva avalikult sõjategevust organisatsiooni vastu, mille liitlasena ta osaleb samal ajal rahutagamisoperatsioonis Balkanil ja mille liikmesriikidelt ta äsja Kölnis majandusabi mangumas käis. 
    Iga teise riigi puhul paneks selline käitumine hämmastuma. 
    Ajaloo mitu värvi 
    TOOMAS SILDAM, Postimees 
    Postimehe 5. leheküljel otsivad täna kaks vastandlikku meest - KGB eksohvitser Valdur Timusk ja riigikaitse koordinatsioonidirektor Eerik-Niiles Kross - vastust küsimusele, kas Eesti omaaegne nähtava ja nähtamatu rinde eliitohvitser Alfons Rebane andis enne sõda järele NKVD survele ning nõustus hakkama venelaste agendiks. 
    Võimalik, et NKVD murdiski korraks Rebase ja sai talt agendiallkirja, kuid süstis sellega ohvitseri suure annuse raevu NSV Liidu vastu, mis kannustas Rebast 1941. aasta suvel metsavendade salga eesotsas taganevat Punaarmeed ründama, siis idarindel võitlema ja lõpuks pidama luuresõda Eesti vabastamise eest. 
    Igatahes pole õige Alfons Rebast ühe nõrkushetke pärast hukka mõista. 
    Paljude arvates on kindlasti võimalik seegi, et Valdur Timusk eksib ja Rebase kui NKVD agendi toimikuid pole kunagi olnud. 
    Ajakirjanik ei saa siin kohtumõistjaks olla ja öelda, kus tõde täpselt on. 
    Küll aga saab ta näidata, et ajalugu pole nii ühevärviline ja lihtsustatud, nagu seda keegi mõnikord tahaks. 
    Siitkaudu jõuab taas tõdemuseni, et Eesti vajab ausat, objektiivset ajalugu, mis tuleb alles kirjutada. 
    Kui vaid kõigile Eestit ja eestlasi puudutavatele arhiividele ligi pääseks. 
    Oskar Lutsu neli aastaaega 
    Suvelavastus 
    Kevad. Suvi. Sügis. Talv. 
    Kunstiline juht Raivo Adlas 
    Esitavad: Tartu Koolirahva Teatriselts, Emmaste ja Saue kooliteatrid, Salme Teater, Puurmani ja Palamuse näiteringid, Koeru Huviteater, Jõgeva Teater, Kuressaare Seeniorteater, Invateater Timbel ja Ikaaliste teatrirühm Soomest. 
    Palamusel 21.-23. juunil 
    MARGUS KASTERPALU 
    Kui ajakirjanik ja fotograaf Palamusele jõudsid, oli etendus juba alanud. 
    Kiir räuskles apteegi ees asfaldil Tootsiga, et kas see võib ikka Rajale Teele juurde minna või mitte. 
    Igaüks teab: see koht, kus Toots ja Kiir Teele peale maadlevad ja Tootsi kuuesaba käriseb ning Kiire nina Tootsi hõõguvast sigaretist kõrvetada saab, on Suvest. 
    Mõtlesin, et kuidas nad küll selle viie minutiga, mis ma hiljaks jäin, juba kogu Kevade maha mängida jõudsid, aga siis tuli üldlavastaja Raivo Adlas ja seletas vaiksel häälel ära, et Kevadet mängitakse hoopis koolitoa juures, Talve kiriku taga ja Sügist veel seal vahepeal. 
    Ja et see kõik käib korraga ja mitu korda järjest. 
    Ma arvan, et see oli kuldaväärt idee, ükskõik siis kus või kellele ta ka pähe ei tulnud. 
    Kui olin asjast enam vähem aru saanud, meenus mulle paralleelina hiljuti ETVski näidatud film Neli tuba, mis samuti koosneb nelja erineva rezhissööri (Rockwell, Anders, Tarantino, Rodriguez) käe all valminud neljast erinevast loost, mida ühe hotelli jooksupoiss (ainus filmi tervikuks siduv tegelane) neljas erinevas hotellitoas läbi elama peab - kuni selleni välja, et on tunnistajaks kihlveole, kus keegi lubab kümme korda järjest süüdata oma välgumihkli või kaotada väikese sõrme. 
    Neli aastaaega korraga 
    Palamusel elasid (Harrastusteatrite Liidu ja Palamuse vallavalitsuse eestkostel) vähemalt sadakond näitlejat kaheteistkümnest trupist publiku pilgu all läbi lõigukesi Lutsu neljast aastaajast. 
    Kahe tunni sisse mahtus kaks varianti ühest Suve -lõigust ja kaks varianti Sügise omast. 
    Ning koguni kolm Kevadest ning tervelt neli Talvest. 
    Nii sai erinevate aegade erinevates variantides näha ühtekokku näiteks oma tosinat Kiirt, kelle ainsaks ühisjooneks vähem või rohkem punaseks toonitud juuksed. 
    Nende vanus ulatus silma järgi viieteistkümnest seitsmekümne viieni ja nende kõne- ja mänguviis varieerus ulatuses, mida ükski professionaalne näiteseltskond endale lubada ei saaks, kuid millesse samas üleolevalt suhtuda võib ainult loll. 
    Sest nemad ise, mitte keegi neist sajast või kahesajast, ei suhtunud üleolevalt. 
    Ei näitlemisse ega näitemängu, ei Lutsu teksti ega publikusse. 
    Ka mitte kogu ettevõtmisse tervikuna. 
    See oli haruldaselt sümpaatne. 
    Hotelli jooksupoisi asemel kujunes Palamusel siduvaks lüliks nii erinevate tegevuspaikade kui erinevas stiilis ning ka küllalt kõikuva tasemega lavastatud tekstide vahel valgeksvõõbat nägude ja hallide, vanade ajalehtede tükke täiskleebitud rüüdega täiesti realistliku teatri võtmest lahtitõstetud tüdrukutesalk, kes ühtviisi hääletult (vaid vahel vaiksel käristikrõbinal) sarnaseid liigutusi sooritades paigast paika liikus. 
    (Nad meenutasid mulle paar aastat tagasi Baltoscandalil nähtud kipsiga ülevalatud inimeste kulgemist Rakvere tänavail.) 
    Kõndisin nende kannul inimtühja kirikusse (muuseas, suurepärane, et korraldajad ja kirikuõpetaja seekord kauni koosmeele saavutanud olid ja teatritegemist kirikusse kandumast ei keelatud) ja, söandan tunnistada, et nautisin nii mõnegi hetke seal tänu nendele tekkinud (või lihtsalt tänu neile minuni jõudnud) vaikust. 
    Viimane põlvepikku poisike 
    Kui kaks tundi mööda sai, katkestas kirikukell tegevuse kõigis mängupaikades. 
    (Vaid kavalehel helikujunduse autoreiks tituleeritud Palamuse hakid ei lasknud end eksitada.) 
    Inimesed kogunesid kirikuesisele. 
    Tundus, et neid saabub kogu Palamuselt - või peaks siin ütlema Paunverest. 
    Kõik need kaksteistkümmend Kiirt, siis kümned Tootsid, Teeled, Arnod ja kes kõik veel. 
    Nagu oleksid nad seal alati elanud. 
    Nagu elaksid nad seal praegugi. 
    Põlvest põlve, nagu Luts eesti rahva südames... kuni viimane põlvepikkune poisike eestikeelse Kevade viimast korda kätte võtab. 
    Väike prints 22 aastat hiljem 
    Esietendus Saint-Exupery Väike prints 
    Instseneerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja Valeri Volhovski (Voronezh) 
    Kunstnik Jelena Jemeljanova 
    Osades Riho Rosberg, Hendrik Toompere, Tiina Tõnis, Taavi Pedriks, Toomas Kreen, Anne Velt, Kristi Aule 
    17. juunil Nukuteatris 
    TAMBET KAUGEMA 
    Voronezhi lavastaja Valeri Volhovski reisikohvris kaasa toodud Väikese printsi lavastuslaad ei suutnud enda järgi painutada Nukuteatri näitlejate emotsionaalselt kammitsetud mängulaadi. 
    Üks on kindel - teiste rahvuste tavasid ja meelelaadi pole võimalik päris lõpuni mõista. 
    Neist võib küll üht-teist teada ja mingil põhjusel neid isegi endale lähedaseks pidada, aga kas või pisike mittemõistmine jääb ikka ja alati. 
    Edasi sõltub kõik sellest, kuidas see mittemõistja suhtub rahvusesse, kelle liikme käitumist ta on sattunud hindama. 
    Kui suhtumine on hea või koguni austav, kiputakse teist rahvust enamasti idealiseerima ning kõik, mis hindajale harjumuspäratu, tundub ühtäkki kole huvitav ja vahva. 
    Ajalooline paratamatus 
    Kui asi on aga vastupidi, kaob igasugune tolerants ja väikseimgi veidrus võetakse vastu vaata et vaenulikkusega. 
    Kõik sõltub seega sellest, kus asub üks või teine rahvus skaalal, mille järgi inimene sedasorti otsuseid langetab. 
    Kui konkreetsemaks minna, siis eestlaste silmis ei ole näiteks venelased arvatavasti veel lähemad viiskümmend aastat eriti kõrgelt hinnatud. 
    Puhas ajalooline paratamatus, kellegi pahatahtlikkuse või natsionalismiga ei ole siin midagi pistmist. 
    Ning just sellel põhjusel tundub venelaste igasugune rahvuslik eripära, näiteks ülimalt emotsionaalne käitumislaad, eestlastele vähemalt veidrana. 
    Kui kunagi olukord edetabelis muutub, võivad asjad aga hoopistükkis teisiti paista. 
    Hea teatri puhul eelpool kirjeldatud seaduspära ei kehti, hea teater ületab nagu lupsti rahvuslikud piirid, kuid kehvemat sorti lavastuse puhul vead võimenduvad. 
    Mida tegi Voronezhist tulnud külalislavastaja Valeri Volhovski valesti? 
    Esiteks seda, et ta üritas Nukuteatri laval üles soojendada 22 aastat tagasi Tsheljabinskis menukalt etendatud lavastust. 
    Venemaa avarustes võibolla tõesti saab nii lihtsalt läbi, et mõtled ühe lavastuse välja ning siis upitad seda kümnes erinevas linnas lavalaudadele, kuid antud juhul andis tugevalt tunda see, et aastaarv ja riigikord on vahepeal muutunud. 
    Tabatabada-tabatabadaa 
    1970. aastate keskel võis must lavamaastik, millel ainsateks heledateks laikudeks valged nukud ja aeg-ajalt süttivate prozhektorite valgusvood, olla tõesti uuenduslik ja huvitav, aga praegu ei saa seda paraku enam öelda. 
    Sama veidralt mõjus lavastaja seatud muusikaline kujundus, mis - nagu kriitik Meelis Kapstas tabavalt märkis - meenutas omaaegsete eesti menufilmide Mehed ei nuta ja Noor pensionär muusikat. 
    Mäletate küll: tabatabada-tabatabadaaa. 
    Halva sõnaga ei saa paraku meenutamata jätta ka omapäraseid varjuteatril põhinevaid tantsunumbreid, mis pidid lavastusele ilmselt veelgi poeetilisust lisama. 
    Nende numbrite veidrust kinnitasid ka esietendusel saalist kõlanud naeruturtsatused, mistõttu siinkirjutaja julgeb arvata, et neid sõnu tarvitades pole tegemist pelgalt kriitiku kurja väljamõeldisega. 
    Igatahes suutis lavastuse finaalis etendatud totter varjutants pühkida kui peoga korraks isegi hinge pugenud meeleliigutuse, mille põhjustas Väikese Printsi ja Lenduri mõjukas lahkumisstseen. 
    Priit Pedajas naasis Draamateatri rüppe 
    PM 
    Kultuuriminister Signe Kivi nimetas teisipäeval Eesti Draamateatri peanäitejuhiks vabakutselise lavastaja Priit Pedajase, kellega tuleval nädalal sõlmitakse leping ilmselt viieks aastaks. 
    Tiit Laur, kes asub Eesti Draamateatri direktorina tööle 28. juunil ja kes esitas kultuuriministrile Priit Pedajase kandidatuuri, ütles, et see otsus sündis pärast pikka kaalumist ja läbirääkimisi teatri kollektiiviga. 
    Direktori sõnul on tehtud ka põhimõtteline otsus, et Eesti Draamateatri trupp jätkab tuleval hooajal samas koosseisus. 
    Selles suhtes pole oodata mingeid drastilisi muutusi, ütles Laur uudisteagentuurile ETA. 
    Trupi koosseis on minu ja ka Priit Pedajase nägemuse kohaselt hea,nii et see on pind, kust saame jätkata. 
    Oma esimese tööna näeb Priit Pedajas Eesti Draamateatri järgmise hooaja mängukava koostamist, mis seoses Merle Karusoo lahkumisega teatrijuhi kohalt pooleli jäi. 
    (PM) 
    Viimasel hingetõmbel. Ühe meetodi kroonika 
    Teatriraamat 
    Teatrielu '97 
    Koostaja Piret Kruuspere 
    Autorid Anneli Saro, Rein Saluri, Jaan Undusk, Ülo Tonts, Kadi Herkül, Jaanika Juhanson, Lilian Vellerand, Pille-Riin Purje, Mare Põldmäe, Piret Kruuspere, Lea Tormis, Reet Neimar 
    Eesti Teatriliit 1998 
    ANDRUS LAANSALU 
    Teatrielu '97 on ühe teatrist kirjutamise traditsiooni manifest ja kokkuvõte. 
    See on ümberjutustamise ja emotsionaalse üleelamise traditsioon, valdavalt feminiinse tagapõhjaga, paljusõnaline ja hajus. 
    Selline traditsioon väldib analüüsi ja tähtsustab tundeid - neid, mida tunneb kriitik etendust vaadates. 
    Kriitiku maksimumühik ongi etendus. 
    Üldistusteni jõuda ei üritatagi. 
    On selge, et selline traditsioon on oma tähtsust kaotamas. 
    Pole oluline, kas see kaob aasta või viie pärast, ega ka, et mahult on seda endiselt väga palju. 
    Sisuliselt on see traditsioon oma pinnapealsesse paljusõnalisusesse ammendunud. 
    Seda traditsiooni lihtsalt ei vajata enam. 
    Sellepärast, et sellel pole juba praegu midagi öelda. 
    See traditsioon ei peegelda meile teatri arengu võimalikke suundi (Ette ei prognoosi teatris muidugi suurt midagi, lk 74). 
    See ei räägi seostest ja siiretest, vaid oma ebamäärastest tundmustest (/.../ kas polnud just vallatult energiline karujõmm Baloo /.../ üks Kütsari lavalise vabaduse läbimurderolle?, lk 122 (vastan: ei olnud)). 
    Luuahokis esikoht 
    Üha sagedamini see traditsioon isegi ei mõista keelt, milles uuenev teater kõneleb. 
    See aga ei sega, ignorantsust esitatakse voorusena (Räägitagu järgmise aastatuhande uutest suundumustest mida tahes, seni kuni elava näitleja sõnumite võrgustik vaataja oma vooluringi võtab, peab see vaataja teatriks ikka elavat näitlejat, tegutsegu ta ükskõik millise muusika või kujunduse taustal, mistahes valguses või meediatrikkide keskel, lk 104). 
    Teatrielu '97 koondab terve hulga selle traditsiooni mudeltekste ja annab meile seega võimaluse viimaseks sissevaateks enne lõplikku seljapööramist ebavajalikule. 
    See on selle raamatu olulisim funktsioon. 
    Teine funktsioon lubab küsida: kas seda kogumikku ei võiks näitekunsti sihtkapitali asemel finantseerida statistikaamet? 
    Pole ju paha, kui kusagil raamatus on kirjas kogu teatriaastasse puutuv pudi-padi, kaasa arvatud see, et Endla teater sai luuahokis esikoha ja et filmis Minu Leninid mängisid vene külamehi Herardo Kontreras ja Aleksandr Kurnjajev, aga päris kindlasti ei vaja see pudi-padi kriitpaberit ja kõvu kaasi. 
    Kogumiku valdavas kirjutusviisis me täheldame ebakindlust ja ähmasust. 
    Võtmesõnad on ehk, võibolla, näib, küllap, kui püüaks. 
    Sellest poleks hullu, sest kirjutamine sisaldab paratamatult ka vajadust olla ebakindel. 
    Teatrielu baastraditsioonis ei tulene see aga määramatuse kui kategooria tajumisest. 
    See tuleb pigem sellest, et puudub harjumus oma mõte selgeks mõelda ning seejärel lakooniliselt ja loetavalt vormistada. 
    Kogu töö jääbki valdavalt kui-püüaks-faasi. 
    Kogu Teatrielu '97 stiiliühtsuse juures on ainult üks möödalask. 
    Ja see on ränk. 
    Jaan Unduski Sümpaatia kontra determinism: Arkaadia erootiline diskurss tühistab ülejäänud tekstid kergemini kui kuiv liiv neelab vee. 
    Unduskile aastapreemia 
    Pange tähele: Kosmos on tugevate vaistudega inimese jaoks erootiliselt sidus (lk 20). 
    Küsimuse all on ruumide, aegade ja ideede erootiline ühtekuuluvus. 
    Erootika mõiste saab totaalse laienduse ja korraga selgub, et ühte lausesse on ära mahutatud kogu teatri olemuslik toimeprintsiip. 
    Ei rohkem ega vähem. 
    Ma kardan, terve aasta jooksul pole kirjutatud paremat teatriteksti. 
    Võimalik isegi, et viimase kolme või viie aasta jooksul. 
    Igatahes on Undusk kõigile teatriarvustajatele masendavalt kõrgelt pealt pannud. 
    Teatriliit võiks järele mõelda - see artikkel väärib vähemalt kriitiku aastapreemiat. 
    See arendab eesti teatriteoreetilist mõtet rohkem kui ülejäänud teatrikriitika aastaproduktsioon kokku. 
    Mõtet ei saa mahuga mõõta. 
    Ometi on Unduski artikkel Teatrielu '97s erand. 
    Sellepärast pole mõtet küsida, miks me ei leia kogumikust Ehlvesti, Kivastiku, Kasterpalu, Karja, Tatriku või Maiste artikleid. 
    Neid ei peagi siin olema, need on teine traditsioon, need räägivad sellele kogumikule võõrast keelt. 
    Sellepärast me vajame tõelist teatrimõtte kogumikku, sellist, kuhu nood nimetatud sobiksid. 
    Sest keegi peab ju ometi ka teatrist mõtlema. 
    Von Krahli trupp lendas Berliini 
    PM 
    Von Krahli teatri trupp lendas täna varahommikul Berliini, et etendada seal mainekal teatrifestivalil Theater Der Welt Peeter Jalaka 1996. aasta lavastuse Eesti Mängud. Pulm (pildil) uuendatud versiooni. 
    Theater Der Welt on Rahvusvahelise Teatriinstituudi korraldatav festival, mis toob vaatajateni tipplavastusi kogu maailmast. 
    Seekordne festival kestab 18. juunist kuni 4. juulini ning Balti riike esindama kutsutud Von Krahli teatri lavastus etendub esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval Sophiensaelis. 
    Kaasa teevad Guido Kangur, Enar Tarmo, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Erki Laur, Juhan Ulfsak ja setu koor Leiko. 
    Esinejaid on tänavusele festivalile kutsutud 26 riigist - Kolumbiast, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Iisraelist, Itaaliast, Austraaliast, Saksamaalt, Kuubalt, Türgist, USAst jm. 
    Sellel suvel esitab Von Krahli teater lavastuse Eesti Mängud. Pulm uuendatud versiooni veel kahel korral - Hamburgis ja Amsterdamis. 
    (PM) 
    Hansapanga aktsia hoiab turgu languses 
    BÖRS JA RAHA 
    ERKKI ERILAID 
    Suurema koguse Hansapanga aktsia müügikorraldus hoidis turgu möödunud börsinädalal pinges, müügisurve võib järgmisel nädalal raugeda. 
    Väärtpaberivahendaja Suprema Väärtpaberid kliendi suurem müügiorder hoidis turgu juba teist nädalat languses. 
    Analüütikute teatel on pühad raskendanud ka väärtpaberite ülekandeid pankade vahel ning Suprema pole mõnel juhul suutnud oma müügipositsioonidele leida piisavalt katet. 
    Beeta Varahalduse analüütiku Denis Kolomenski sõnul jäid mitmed tehingud kinnitamata, sest müügipoolel puudusid Hansapanga aktsiad. 
    Suprema analüütiku Sten Sumbergi sõnul võib börs firmale määrata ka karistuse. 
    Laekumiste hilinemisi on ennegi juhtunud ning kõik müügiks olnud aktsiad jõuavad kindlasti ostjate kontodele, märkis Sumberg Postimehele. 
    Tema sõnul pole Suprema ennast kindlasti lühikeseks müünud. 
    Analüütikute arvates võib müügihuvi järgmisel nädalal väheneda ning kuna Hansapank on käesoleval aastal teeninud korralikku kasumit ning panga fundamentaalnäitajad järjest paranevad, siis peaks toimuma peagi korrektsioon. 
    Õlletehas tõusuteel 
    26 krooni taset hoiab juba mitmendat nädalat Ühispanga aktsia. 
    Võrreldes eelmise reedega langes hind 3,3 miljoni kroonise käibe juures 0,76 protsenti, täpselt 26 kroonile. 
    Telekomi aktsiatega kaubeldi kolmel börsipäeval kokku 4,6 miljoni krooni eest. 
    Aktsia hind langes 0,25 protsenti, 101,75 kroonile. 
    Lisanimekirja aktsiatest tõusis käibe suuruselt esile Saku Õlletehase aktsia miljoni krooniga. 
    Nõudlus ettevõtte toodangu järele kergitas ka aktsia hinda 1,61 protsenti, 44,30 kroonile. 
    Reedel andis indeks TALSE-le positiivse märgi Telekomi aktsia hinna 0,74-protsendiline tõus, 101,75 kroonile. 
    Kaubeldi aga vaid 500 Telekomi aktsiaga. 
    0,6 miljonit krooni andsid tehingud erastamisväärtpaberitega (EVP), mille hind kerkis 1,61 protsenti, 0,32 kroonile. 
    Vene turul korrektsioon 
    Aktsiate hinnad Vene turul langesid eile mõjutatuna üldistest langusmeeleoludest maailmaturul ning viimaste nädalate järsule tõusule järgnenud kasumivõtmisest. 
    RTSi indeks, mis kaks tundi enne kauplemise lõppu üritas veidi tõusma hakata, lõpetas päeva 2,43-protsendise kukkumisega, 123,06 punkti tasemele. 
    Reedel RTSis sõlmitud 212 tehingu kogukäive oli 12,255 miljonit dollarit. 
    Rekordite tegemine Vene aktsiaturul jätkus seega kuni teisipäevani, kui Vene kauplemissüsteemi RTSi indeks kerkis uue augustikriisi järgse kõrgeima tasemeni ning käive kasvas 23,887 miljoni dollarini, mis on kõrgeim tase pärast möödunud aasta 29. juunit. 
    RTSi indeks lõpetas teisipäeva 129,83 punkti tasemel. 
    Diilerite sõnul on kasumivõtmine praegu igati loomulik nähtus, kuna Vene aktsiate hinnad on viimastel nädalatel tugevasti tõusnud. 
    Samas ei olnud tagasiminek suur, sest all oli vastas ostuhuvi. 
    Vaesuse eest täna süsteemi 
    BÖRS JA RAHA 
    URMAS SIMSON, majandusanalüütik 
    Halb, et peab järjest enam tähelepanu pöörama riigi suurele osale Eesti majanduses ja sellest tulenevale vahendite vähesusele (vaesusele) erasektoris. 
    Üldjuhul arvatakse, et abivajajatele tuleb kohe luua riiklikud toetuste maksmise süsteemid, mis tihti viivad veelgi ebaefektiivsemale vahendite kasutamisele, sest riik peab võtma tööle uusi inimesi, kes jälgiksid, et toetused jaguneksid seaduslikult. 
    Tegelikult on ühiskonnale seda parem, mida vähem vahendeid läbi riigieelarve liigub. 
    Inimene, kelle kuupalk on 2000 krooni, tekitab ettevõttele kulusid 2660 krooni (33-protsendiline lisa sotsiaalmaksust) ja inimene saab kätte 1610 krooni. 
    Seega saab ettevõtte poolt tehtavatest kulutustest 60 protsenti inimene ja 40 protsenti riik. 
    Kui sellist palka saav inimene on pere ainuke sissetulekuallikas ja lapsi peres mitu, siis võib arvata, et riik maksab toetuste näol osa raha sellele inimesele tagasi. 
    Loomulikult läheb riigil üle mõistuse ulatuvas bürokraatias suur hulk sellest rahast ametnike palkadeks ja tagasitulev raha on naeruväärne võrreldes maksukoormusega. 
    Majanduslikust vaatepunktist on raske mõista, miks on selline edasi-tagasi maksmise süsteem vajalik. 
    Poliitiliselt on kõik aga vägagi selge - see on efektiivne võimalus jagada raha olulistel hetkedel sinna, kust tulevad hääled. 
    Eesti edasise arengu seisukohalt on tähtis, et riik ei hakkaks nüüd mingite uute utoopiliste sotsiaalprogrammide abil vaesuse vastu võitlema, sest see toetaks peamiselt aktiivset keskklassi, kes oskab neid pakkumisi kõige osavamalt ära kasutada. 
    Vajalik oleks lihtsalt ära kaotada seis, kus väga madala sissetulekuga inimene peab kandma maksukoormust. 
    Tulumaksuvaba sissetulek võiks vabalt olla 1500-2000 krooni kuus. 
    Samas kaoks ära vajadus maksta mitmeid toetusi. 
    Uurimus Eesti elanike elatustaseme kohta, mis algatas diskussiooni, oli mingil määral ka puudulik. 
    Üldjuhul hinnatakse inimeste jooksvaid tulusid ja kulusid, mitte aga seda, mida ta omab. 
    Kumb on vaesem: mitmesaja tuhande krooni suuruse turuväärtusega isiklikus korteris elav 1500-kroonise kuusissetulekuga inimene või üürikorteris elav 5000 krooni suuruse sissetulekuga inimene? 
    Tuleb tunnistada, et kui esimesel juhul inimene väidab, et ta on vaene Eesti mõistes, siis tegelikult on tegemist hoopis rumalusega. 
    Reisifirmad ootavad vihma 
    Eestlased eelistavad ilusa ilmaga veeta puhkust kodumaal 
    NILS NIITRA 
    Eelmise suve vihmad peletasid reisimehed Eestist lõunasse sooja suve otsima, tänavune ilus juuni küpsetas aga ülearugi hästi ja sundis reisikorraldajaid tegema odavaid viimase hetke pakkumisi. 
    3500 krooni maksev internetti riputatud nädalane Türgi-sõit või 3800-kroonine puhkus Kanaaridel ei ole alanud suve odavaim reisivõimalus - silma hoidmine Soome või Rootsi reisikorraldajate viimase hetke pakkumistel võib viia lõunamaa küpsetusahju ka Pärnu keskklassi hotelli kolme-nelja öö hinna eest. 
    Kui reisikorraldaja ei ole suutnud kohti puhkusereisile nädal-paar enne väljasõitu maha müüa, siis lähevad need müüki poolmuidu, et kulutusi natukenegi tagasi toota. 
    Reisikorraldaja kulul sõitmine on viinud lennukiga soojamaa-sihtkohtadesse ka 3000 krooni eest, mis on ühe tavalise bussireisi hind. 
    Floridasse reisifirma kulul 
    Kui Skandinaavia reisikorraldajate internetikülgede viimase hetke pakkumised jäid mullu vihmaste ilmade tõttu tagasihoidlikuks, siis tänavu ei ole nendest puudust. 
    Reisieksperdi juhatuse esimehe ja Turismifirmade Liidu asepresidendi Sven Lõokese kinnitusel sai suve hakul veeta Rootsi Fritidsresori reisikorraldaja kaudu vähem kui 8000 krooni eest kaks nädalat Floridas. 
    Lõokese sõnul on sellel suvel kasvamas ka individuaalpaketi ostjate osatähtsus. 
    Kui elanike rikkam kiht mullusega võrreldes Lõokese väitel reisivalikutes ei koonerda, siis keskklassi rahakott on küll kõhnemaks jäänud. 
    Müügimahud on jäänud tänavu samaks. 
    Jaanuaris-veebruaris-märtsis kasv jätkus, aga alates aprillist on seisak, ütles ta. 
    Lõokese kinnitusel on reisipakettide hinnatase võrreldes eelmise suvega jäänud enam-vähem samaks, viimase hetke pakkumised annavad aga 1998. aastale silmad ette. 
    Soojamaareisi-de vastu on sellel suvel mõningane huvipuudus, nentis Lõokene. 
    Aga Schengeni riikidesse sõidetakse küll rohkem kui eelmisel aastal ja vastsel viisavabadusel on siin oma osa - Hispaania- ja Portugali-reisid müüvad isegi paremini, samas on nõudlus Türgi reiside järele väiksem võibolla ka seepärast, et seal oli jälle rahutusi, rääkis Lõokene. 
    Estonian Holidaysi tegevdirektori Andres Huule sõnul on viisaruumi avanemine toonud endaga kaasa huvi elavnemise Schengeni riikide vastu. 
    Jätkuvalt lähevad hästi paketisihtkohad, nagu London, Amsterdam, Kopenhaagen ja Pariis, ütles Huul, kivikesi mererannal jalaga togides. 
    Viisavabadus müüb hästi 
    Soojad maad ei köida Huule kinnitusel ka paljusid Estonian Holidaysi kliente seni, kuni vesi on järves 27 kraadi ja õhk 28 kraadi. 
    Talv oli majandussurutise tõttu suhteliselt nigel ja ootasime suveks veidi järsemat müügimahu kasvu, aga võibolla ei kasva müük seetõttu, et ilmad on läinud nii ilusaks, ütles Andres Huul. 
    Inimesed vaatavad kallimaid reisipakette vähem ja üritavad rohkem säästa. 
    Samadel klientidel ei olnud eelmisel aastal mingit küsimust osta kallim pakett, nüüd küsivad nad aga internetilehekülge viimase hetke pakkumistega, rääkis Huul. 
    Leivasõjast Leiburi ja ETK vahel võidab Fazer 
    HELVE LAASIK 
    Peaaegu kuu on ETK kontsernile kuuluvad Maksimarketi ja Konsumi kauplused piiranud Leiburi toodete müüki, lootes niiviisi suurendada oma leivatööstuste turuosa. 
    Tegelikult võidab turgu juurde hoopis Fazer. 
    Kahe suure leivatootja, veerandit turust omava Leiburi ning kokku kahekümne nelja protsendilist turuosa omavate ETK Leiva ja ETK-le kuuluva Saile omavahelisest heitlusest võidab Fazer. 
    Fazeri turuosa ulatub Tallinnas juba 15 protsendini ning mujal Eestis umbes 5 protsendini. 
    Esmaspäevani tohivad ETK sortimendi nõukogu otsuse järgi Maksimarketi ja Konsumi kauplused müüa vaid nelja sorti Leiburi leiba. 
    Leiburi toodangust on nendes kauplustes müügil Madise leib 750- ja 500-grammises pakendis, Tallinna Peenleib ning Kümne Vilja Röstileib. 
    Nõukogu ei luba müüa 
    Ühtegi Leiburi saia- ja kondiitritoodet ETK kauplustes müüa ei tohi, nentis Leiburi peadirektor Ants Promann. 
    Siiski on mõned kauplused ka Leiburi Kirde saia tellinud, sest nad ei teadnud ETK sortimendi nõukogu otsusest. 
    ETK sortimendi nõukogu esimees Silvi Olup ütles Postimehele, et esmaspäeval vaatab nõukogu uuesti läbi Konsumi kauplustesse ja Maksimarketisse lubatavate Leiburi toodete nimetused. 
    Leivaliidu president Arnold Kimber on Postimehele kinnitanud, et kümmekond ETK pagarifirmat on müügis. 
    Kimber ei välistanud, et ETK tahab oma leivatehaste ketti atraktiivsemaks muuta. 
    ETK tahab suuremat tükki 
    ETK-le kuuluva Saile juhataja Rein Hallik kinnitas soovi saada senisest suuremat turuosa. 
    Samas ei olnud Hallik rahul Leiburi väljaspool pealinna kasutatavate turuhõivamise meetoditega ning tõi näiteks toodangule määratavad piirkondlikud hinnad. 
    Halliku sõnul tegid kaupmehed otsuse ETK toodangu tutvustamise ajaks Leibur ukse taha jätta. 
    ETK toodangu tutvustamise nädalast saab aga varsti kuu. 
    Nii Tallinna hinna- ja konkurentsiamet kui ka riigi tarbijakaitseamet kinnitasid, et ei pea sellist tegutsemist heaks tavaks. 
    Epeemeeskond ponnistas end EMil viiendaks 
    TÕNU KEES 
    Eesti epeevehklejate medalilootused Euroopa meistrivõistlustel Itaalias luhtusid: meeskondlikul turniiril saadi 5. koht, individuaalselt oli Heidi Rohi maarjamaalaste parimana 9. 
    Individuaalturniiril ei vedanud meist kellelgi loosiga, kurtis Meelis Loit. 
    Kaotasime Andrusega ühe torkega prantslasele di Martinole, Kaidole sai komistuskiviks sakslane Jörg Fiedler. 
    Võistkonnavõistlusel alistasime kõvad tiimid, kuid jäime alla Poolale. 
    Poolagi pole nõrk, tabelisse paigutati ta teisena. 
    Ent meile oli ta üks sobivamaid vastaseid. 
    Kajak tõi miinuseid 
    Andrus Kajaku 19., Kaido Kaaberma 29., Meelis Loidi 47. ja Nikolai Novosjolovi 59. koht individuaalvõistlusel andsid Eestile meeskondlikuks heitluseks 10. asetuse. 
    Shveits alistati 45:42, Poolale kaotati 43:45, seejärel võideti Ungarit 45:32 ja Ukrainat 45:39. 
    Eesti Vehklemisliidu peasekretäri Tõnu Nurga sõnul pandi EMi eel paika: rahuldavaks tulemuseks loetakse võistkondlikult esikuuikusse ja individuaalselt esikaheksasse pääsemist. 
    Poolale on meie mehed ka varem kaotanud, nentis Nurk. 
    Tavaliselt on meeskonna nõrgimaks lüliks peetud Loiti. 
    Nüüd tegi tema oma tööd kenasti, miinuseid tõi Kajak. 
    Kui üks tiimi liidritest sipleb mustas augus, polegi võimalik võita. 
    Täna peetakse EMi viimase alana naiskondlik epeeturniir, Nurga väitel läheb Eesti nelikul kuue parema hulka trügimine raskeks. 
    Individuaalvõistluse põhjal said võrdse asetuse Suurbritannia, Venemaa, Shveits ja Hispaania, loos selgitab, kellega neist esimesena kohtuda tuleb, ütles Nurk. 
    Rohi läks keema 
    Naiste individuaalturniiril sulges Heidi Rohile tee kaheksa parema hulka mulluse MK-sarja võitja sakslanna Claudia Bokel. 
    Olen Bokelist vaid korra või kaks jagu saanud, tõdes Rohi. 
    Nüüd luges kohtunik mitu torget järjest minu kahjuks. 
    Läksin keema ja kaotasin enesekontrolli - andsin täiesti mõttetult punkte ära. 
    9. koht mind ei rahulda. 
    Ettevalmistus sujus ju korralikult, hea enesetunne lubas enamat. 
    Ülejäänud Eesti epeenaised 32 parema sekka ei pääsenud. 
    Marika Võsult oodanuks paremat esinemist, tõdes Nurk. 
    Noorukeselt Irina Zamkovajalt ei saanudki midagi nõuda - hea, et ta avaringist edasi pääses. 
    Ka veteraniikka jõudnud Alla Zuikova vehkleb, nagu oskab, äkkplahvatust temalt loota ei maksa. 
    Spurs rühkis provintsist miljonite palge ette 
    VEIKO VISNAPUU, New York 
    San Antonio Spursi edutee Põhja-Ameerika korvpalli eliitliigas NBA tõi ebapopulaarse Texase osariigi linna nime miljonite ameeriklaste huultele, rääkimata suurest osast maailmast. 
    Miljoni elanikuga San Antonio on ameeriklasele vaid päikeseline provints, kus peale kõrgetasemelise korvpallimängu pole midagi märkimisväärset vaadata. 
    San Antonio juhib NBA finaalis New Yorgi vastu mängudega 3:1. 
    Spursi võimukad etteasted NBAs peavad saama ahvatlevaks enesereklaamiks kogu linnale, usub San Antonio meer Howard Peak. 
    Uskumatu, et finaalseeria haaras nii paljusid San Antonio elanikke, märkis Peak. 
    Linn töötab nüüd üha tõsisemalt, et end edaspidi veel paremini müüa. 
    Linna parim reklaam 
    Spursi peatreener Gregg Popovich jalutas enne kolmandat finaalkohtumist kolm ja pool tundi Manhattani tänavatel pilvelõhkujate vahel. 
    Istusin korraks maha ja võtsin võileiva ning kohe kogunes minu ümber palju inimesi, meenutas Popovich. 
    Nad tahtsid lihtsalt rääkida, küsisid mängu pileteid. 
    See oli nii naljakas. 
    New York on suurepärane linn. 
    San Antonios pole Popovichil põhjust nii pikka teekonda jalgsi ette võtta. 
    Seal saab jalutada vaid jõe ääres, tõdes treener. 
    New York pakub rohkem võimalusi. 
    Ükskõik, kus välja lähed, alati on midagi vaadata. 
    Linnapea Peak loodab, et tänu Spursi edule kinnistub San Antonio nimi miljonite ameeriklaste huultele ning et mullu alanud turistide vool suureneb tänavu veelgi. 
    Eelmisel aastal võttis Texase linn vastu kaheksa miljonit külastajat - niipalju kui New Yorgis elanikke. 
    NBA esimestele finaalmängudele Spursi koduhallis Alamodome'is elas kaasa ligi 40 000 pealtvaatajat. 
    See on väärtuslikem pilet Texases, lausus Ühendriikide järgmiseks presidendiks pürgiv kuberner George W. Bush, kui teda juhatati avakohtumise eel oma kohale. 
    Spursi võidud paeluvad tervet osariiki. 
    Jordan ootab asendajat 
    Spursi etteasted NBA finaalseerias New York Knicksi vastu teevad rõõmu NBA turundusosakonnalegi - Texase klubis on koguni kaks meest, Tim Duncan ja David Robinson, kes võiksid täita Michael Jordanist jäänud tühimiku fännide ebajumalana. 
    Nad on targad ja viisakad. 
    Tõelised liidrid, kirjutas ajalehe Newsday kolumnist Bill Reel. 
    Kuigi Knicksile elab kaasa kogu New York, pole seal iidoli-mõõtu pallureid. 
    Allan Houston vedas pärast imetlusväärset etteastet kolmandas finaalkohtumises meeskonda alt. 
    Latrell Sprewell teenis treener P. J. Carlesimole kallale tormamise järel Golden State'is palgamõrvari kuulsuse. 
    Larry Johnsoni vallaslapsi ei jõua kokku lugeda. 
    Marcus Camby on nagu liikuv tätoveering. 
    Vigastatud Patrick Ewing mõtleb NBA mängijate ametiühingu juhina rahast. 
    Olen Knicksile kaasa elanud üle neljakümne aasta, kuid praegu pole selles meeskonnas kedagi imetleda, kritiseeris Reel. 
    Meie teed on lahku läinud, Knicksi käekäik jätab mind nüüd külmaks. 
    Lisaks Spursile on tänavu edu saatnud teisigi Texase osariigi võistkondi. 
    Dallas Stars krooniti hokiliigas NHL võitjaks, Texas Rangers ja Houston Astros juhivad pesapalliliigas MLB oma divisjoni, Houston Comets alustas täiseduga naiste korvpalli profiliiga WNBA hooaega. 
    Spurs on jõudnud provintsist miljonite palge ette, sõnas klubi nännimüüki korraldav Kathie Pavon. 
    Meeskonna edu on meile äri - T-särgid ja suveniirid lähevad kui soojad saiad. 
    NBA FINAALSEERIA 
    - Kolmandas kohtumises alistas New Yorgi Knicks kodus San Antonio Spursi 89:81. 
    Võitjate tulemuslikem oli Allan Houston 34 punktiga. 
    Latrell Sprewelli arvele kanti 24 silma. 
    Kaotajatest viskas David Robinson 25 ja Tim Duncan 20 punkti. 
    - Neljandas mängus alistas San Antonio võõrsil New Yorgi 96:89. 
    Tim Duncan kogus 28 punkti ja 18 lauapalli. 
    David Robinson viskas 14 punkti ja hankis 17 lauapalli. 
    Kaotajatest osutus parimaks Latrell Sprewell 26 punktiga. 
    Marcus Camby viskas 20 silma ja hankis 13 lauapalli. 
    - Viies finaalkohtumine toimus täna varahommikul. 
    Martina Hingis põrus, Pete Sampras jätkab 
    TOIVO KIVIMETS 
    Inglismaa lahtistel tennisemeistrivõistlustel on esimene mängunädal seni kaasa toonud ühe suurüllatuse - kolmandat korda Wimbledoni ajaloos kukkus naiste esireket välja avaringis. 
    Martina Hingist tabas teisipäeval löök, mida varem on pidanud taluma Margaret Smith 1962. ja Steffi Graf 1994. aastal. 
    Maailma esimängija kaotas WTA Touri edetabeli 129. mängijale ja eelvõistluse kaudu põhiturniirile pääsenud Jelena Dokicile (16) avaringis lausa lootusetult. 
    Belgradis sündinud, kuid nüüd Austraaliat esindav Dokic sai 6:2, 6:0 võidu 54 minutiga. 
    Hingis lahkus platsilt kindlal sammul ning pressikonverentsil püüdis isegi naeratada. 
    Igaühega juhtub vahel selliseid asju. 
    Ma pole pettunud, ütles Hingis, keda esimest korda suurturniiril polnud tribüünil toetamas ema. 
    Dokic juhtis veel mullu maailma juunioride edetabelit ja lõpetas aasta täiskasvanute edetabelis 341. kohal. 
    Hingise vastu olid tema põhirelvad - võimas joonemäng ning meisterlikud tilkpallid. 
    Ma polnud üldse närvis, sest mul polnud kohustust võita, tunnistas heledapäine Sydney koolitüdruk, kes aasta esimesel suure slämmi turniiril Melbourne'is oli Hingisele kaotanud 1:6, 2:6. 
    Teises ringis tuli Dokic slovakitar Katarina Studenikova vastu kolmandas setis välja 2:4 kaotusseisust ja võitis seti 8:6. 
    Hingis oli ainuke asetatud mängija, kes esimeses ringis põrus. 
    Teises ringis lisandusid talle hispaanlanna Arantxa Sanchez Vicario (nr 7) ja Valgevene paarismänguäss Natasha Zvereva (nr 16). 
    Eile alanud kolmanda ringi mängudes pidi tabeli alumises pooles asetatutest end kaotanuks tunnistama LAVi esimängija Amanda Coetzer (nr 12), kes jäi alla Dokici eakaaslasele Belgiast Kim Clijstersile (edetabeli nr 195), prantslanna Sandrine Testud (nr 13) ja õhtul ka Monica Seles (USA, nr 4), kes kaotas mõlemad setid kiire lõppmänguga 4:7 Mirjana Lucicile (Horvaatia). 
    Meeste turniiri teises ringis pudenesid hispaanlased Carlos Moya (nr 12) ja Felix Mantilla (nr 16) ning sakslane Nicolas Kiefer (nr 15), kes jäi alla oma viimast Wimbledoni turniiri mängivale Boris Beckerile. 
    Kindlalt rühib oma kuuenda tiitli poole Wimbledonis Pete Sampras - esimese asetusega ameeriklane pole kolmes esimeses kohtumises vastasele loovutanud settigi. 
    Värnik viskas tippmargi 
    MARGUS LUIK 
    Haapsalu auhinnavõistlustel püstitas Andrus Värnik odaviskes hooaja tippmargi ja isikliku rekordi 77.09. 
    Tema paremuselt teine katse kandus 76.73 kaugusele. 
    Heiko Väät piirdus 74.80ga, tema abikaasa Ruth püstitas isikliku rekordi 51.73, aga jäi seitsme sentimeetriga alla Moonika Aavale. 
    Heas hoos oli Virge Naeris, kes hüppas korraliku seeria kolmikhüppes, maandudes parimal katsel hooaja tippmarki ületava 13.92 kaugusel, ent kahjuks puhus hüppe ajal lubatust tugevam taganttuul. 
    Naeris võitis ka kaugushüppe 6.20ga, Kristel Berendsen hüppas 6.10. 
    Erkki Hiisjärv ületas kõrgushüppes 2.09. 
    Suurepäraseid tulemusi näitasid kiirjooksjad. 
    100 meetrit võitis Carol Pärn 10,56ga, Priit Soosaar kaotas kahe sajandikuga, Revo Kink sai ajaks 10,85, Arbo Maisa 10,90 ja Martin Vihman 10,95. 
    Tuulemõõtja näit +3,8 m/s ei luba neidki tulemusi hooaja edetabelisse. 
    100 meetri jooksuga lõpetas sünnilinna staadionil samas alanud sportlaskarjääri üle tosina aasta Eesti koondisse kuulunud Peeter Tishler, kelle parima tulemusena jääb edetabeleisse 10,66. 
    Vargus rahaautomaadist käib tavavargale üle jõu 
    Sularahaautomaati on kõige raskem kaitsta inimeste eest, kes sellega iga päev tööasjus kokku puutuvad 
    JAANUS PUTTING 
    Politsei kahtlustab, et Miidurannas Hansapanga sularahaautomaadist enam kui miljoni riisunud kurjategijad püüdsid tulega vaid oma tegevuse jälgi hävitada. 
    Küllike Rooväli 
    Eesti suurpankade turvaspetsialistid sülitavad täna kolm korda üle õla, kui nende Ameerika ametivennad räägivad lugudest, kus miljon dollarit on olnud piisavaks põhjuseks, et rahaautomaat kopaga seinast välja raiuda. 
    Ehkki tänapäevaste sularahaautomaatide sisemuses olevas seifis asuvaid rahapakke kaitseb tipptehnoloogia, mis suudab küll rahamasina kallal askeldava tavalise tänavapäti tühjade kätega minema peletada, ei kaitse Eesti pankade turvaspetsialistide sõnul parimgi tehnika rahamasinaid sellise kurjade kavatsustega inimese eest, kel tuleb rahaautomaatidega tööasjus iga päev kokku puutuda. 
    Sellise stsenaariumi järgi käis pankurite hinnangul tõenäoliselt ka jaanilaupäeva öösel toimunud miljonivargus Hansapanga automaadist Tallinnas Miidurannas. 
    Ükskõik kui kõrgetasemelised need turvasüsteemid ka poleks - olgu see siis raketi- või tuumatehnoloogia, lõpuks sõltub selle püsimine ikkagi inimestest, rääkis Ühispanga juhatuse liige Leho Lugna. 
    Sama mõtet toetas ka Hansapanga turvaülem Tamur Tsäkko, kelle sõnul ongi turvasüsteeme ning sealjuures ka rahaautomaate kõige raskem kaitsta inimeste eest, kes neid süsteeme ise valdavad. 
    Selliste inimeste eest ei kaitse ei mehaaniliste ega elektrooniliste vahenditega, nentis ta. 
    Keerulised koodlukud 
    Lisaks sularahaautomaadi keerukale konstruktsioonile kaitsevad turvaspetsialistide sõnul rahaautomaadi sisemuses asuvat rahaseifi mitmed mehaanilised ja elektroonilised koodlukud, mille kombinatsioone teavad vähesed. 
    Lugna sõnul on Ühispanga rahaautomaatides personaalsed koodid, mis hõlbustavad täpselt selgitada, milline ametnik ja millal rahaautomaadi avamiseks koodi sisestas. 
    Hansapanga turvasheff ütles, et neid koode muudetakse võrdlemisi tihti ning seda tehakse ebaregulaarselt, et ei tekiks süsteemsust. 
    Tavaliselt käib see koodide vahetus siis, kui mõni võtmeisik, kes on seda tööd teinud, lahkub ametist, lausus ta. 
    Nii Lugna kui Tsäkko aga kinnitasid, et tavalise vandaali jaoks kujuneks rahaautomaati sissemurdmine ääretult keerukaks, milleks läheks vaja eritehnikat. 
    Selleks on vaja lausa laserkeevitust või midagi sarnast, täpsustas Lugna. 
    Minagi ei ole veel kuulnud, et keegi oleks suutnud läbi masina jõhkralt murda, sest selleks ei jää lihtsalt aega, märkis Hansapanga turvaülem Tsäkko. 
    Siiski õnnestus selle aasta veebruaris kurjategijatel Tallinnas Tartu maantee lillepoe ees lahti muukida Ühispanga rahaautomaadi uks ning minema viia 155 000 krooni. 
    Ameerikas olevat olnud ka juhtumeid, kus rööviti pangaautomaate nii, et kopp aeti rahamasina juurde, see löödi seinast välja ja tõsteti järelkärusse. 
    See ilmselt tasus ära, sest seal olevat mõnes automaadis kuni miljon dollarit sees olnud, rääkis Lugna. 
    Raha on kindlustatud 
    Küll mitte koppade ning laserkeevitusega, kuid raudkangide ja rusikatega käiakse Tsäkko sõnul ka Hansapanga masinate kallal ning seda keskmiselt paar korda aastas. 
    Sellega ei saavutata aga midagi, sest lõhutakse ära vaid ekraan ning rahaautomaadi tarkvara, sõnas ta. 
    Tsäkko lisas, et nii masinas asuv raha kui ka rahaautomaat on varguste ja vandaalide eest kindlustatud. 
    Ühispangal on üle Eesti 160 sularahaautomaati. 
    Leho Lugna ei soostunud ütlema, kui suure rahasumma ühispankurid tavaliselt ühte automaati sisestavad. 
    Meie paneme oma masinatesse tunduvalt vähem, sõnas Lugna kommentaariks Hansapanga Miiduranna sularahaautomaadist varastatud 1,2 miljoni krooni kohta. 
    Tsäkko selgitas, et tegelikult pole ka Hansapanga rohkem kui 300 rahaautomaadis üle Eesti kunagi nii suuri summasid, tavapärasest rohkem pandi raha tookord vaid pikkade pühade tõttu. 
    Leho Lugna sõnul näitab neljapäeva öösel toimunu, et taas kord on vaja täiustada sularahaautomaatide turvasüsteeme ning läbi mängida kõikvõimalikud mustad stsenaariumid. 
    Meil tuleb alati olla kurjategijast samm ees ning veel kord läbi mõelda kõik skeemid, süsteemid, ning analüüsida, millised ohud võivad rahaautomaate ohustada, sõnas ta. 
    Kurjategijad pankade kallal 
    - 1998. aastal oli 4 pangaröövi. 
    Pankades pandi toime 2 avalikku ning 62 salajast vargust. 
    - 1997. aastal oli 5 pangaröövi. 
    Pankades pandi toime ka üks avalik ning 36 salajast vargust. 
    - 1996. aastal oli 4 pangaröövi. 
    Pankades pandi toime 3 avalikku ning 20 salajast vargust. 
    - 1999. aasta esimese viie kuuga on olnud juba 4 pangaröövi, kaks avalikku vargust ning 25 salajast. 
    Allikas: politseiamet 
    Miiduranna automaadist viisid miljoni asjatundjad 
    KÜLLIKE ROOVÄLI 
    Tahmane põrand, kärsanud taburet ning kolm avamata aiagrilli süütevedeliku pudelit ootasid jaaniööl Miidurannas asuva sularahaautomaadi teenindusruumis, kui Hansapanga töötajad koos politsei ja turvafirmaga ukseluku avasid. 
    Lisaks pudelitele vedeles põrandal neli tühja sularahaautomaadi rahakassetti ja kaks plastkarpi. 
    Ruumi ja automaadi lukud olid terved ning pärast kuritegu korralikult suletud, mistõttu kahtlustavad politseinikud, et automaati tahmanud kurjategijad olid püüdnud tulega vaid oma tegevuse jälgi hävitada. 
    Turvafirma ESS patrull jõudis automaadi juurde kell 3.05 öösel, olles kuulnud Miiduranna poe hoones undama hakanud signalisatsiooni. 
    Kaupluseesine plats on bussi- ja taksopeatuse, õlletoa ja üle raudtee asuva bensiinijaamaga ka öösiti Viimsi rahvarohkeim paik. 
    Sularahaautomaadist oli kadunud 1 154 225 krooni, mis oli sinna eelmisel päeval AS Sularahavedude poolt panga tellimusel sisse pandud. 
    Kliendid olid jõudnud varguse-eelsel ajal välja võtta vaid ligi 50 000 krooni. 
    Ega see automaat suurt rohkem mahutagi, ütles sularahaautomaatidega kokku puutuv inimene Postimehele. 
    Enne pühi laaditi see ja veel paljud teisedki automaadid täis, et pidutseval rahval oleks võimalik suletud pangakontoritest olenemata raha vabalt kätte saada. 
    Tallinna kriminaalpolitsei varavastaste kuritegude talituse komissar Veiko Kulla ütles Postimehele, et praegu on veel vara sissemurdmise kohta midagi öelda. 
    Minul on toimunust üsna konkreetne mulje, sõnas Kulla, vihjates, et automaadi juurde ja selle sisu kallale pääsevad vaid väga vähesed inimesed. 
    Postimehele on turvaringkondadest vihjatud, et rahavarguse autoriteni jõutakse hoolsal uurimisel nii või teisiti, sest kahtlusaluste ring pole kuigi lai. 
    Postimehe andmetel saavad automaadile ligi vaid sularaha veoga tegelevad inimesed ja panga tehnilised töötajad, kes tegelevad automaadi arvutustehnika hooldusega. 
    Nende käsutuses on automaadiruumi võti, nad teavad ukse juures asuva häireseadme koodi ning automaadi turvakoode ja paroole. 
    Automaat näeb tagantpoolt välja nagu seif, kirjeldas seadet tundev isik. 
    Suur ratas ja koodinupud ning lahtisaamiseks on vaja teada tervet rida asju. 
    Postimehe andmetel pole kõnealuse automaadi turvakoode vahetatud juba ligi pool aastat. 
    Et inimesed vahetavad töökohti, on neid, kes oskavad automaadile ligi saada, kindlasti enam kui rahaveofirma ja panga praegused töötajad. 
    Suuremad röövid ja -vargused 
    - Viimane pangarööv toimus 11. juunil, kui Tallinnas Sõpruse puiestee Hansapanga kontoris üle leti hüpanud ning tellerit noaga ähvardanud kurjategija viis endaga kaasa 17 000 krooni. 
    - 21. mail tulistas röövel Harjumaal Rae vallas inkassaatorit ning võttis temalt ära 70 000 krooni. 
    - 29. aprillil sisenes Tallinnas Rävala puiesteel asuvasse Ühispanga kontorisse kaukaaslase välimusega mees, haaras põuest relva ning röövis 30 000 dollarit ehk üle 430 000 krooni. 
    - 1998. aasta septembris rööviti Tallinnas Sõpruse puiesteel Konsumi kaupluse juures turvafirma Securitas inkassaatoreid. 
    Röövlid tapsid inkassaatori ning põgenesid ligi miljoni krooniga. 
    - 1998. aasta juulis viisid kurjategijad Tallinnas ühelt Hoiupanga töötajalt röövitud võtmete ja turvakoodide abil Tammsaare tee pangakontorist ligi kaks miljonit krooni. 
    - 1998. aasta aprillis viis tellerit pisargaasiga rünnanud röövel Tartus asuvast Tallinna Panga filiaalist kaasa üle 25 000 krooni. 
    - 1997. aasta augustis röövisid kaks päikeseprillides noormeest Hoiupanga Saku filiaali, ähvardasid pangaametnikke püstoliga ning võtsid kaasa ligi 850 000 krooni seifist ja 10 000 krooni ühelt kliendilt. 
    Pangaröövel Mart Nippmani juhitud jõuk tabati hiljem. 
    - 1997. aasta juunis helistas väidetav kurjategija Ida-Virumaal asuva ASi Oru toonasele pankrotihaldurile kes parasjagu juhtis maanteel autot ning käskis pankrotihalduril autoaknast teeservale visata koti palgarahaga, mida ühtekokku oli 736 000 krooni. 
    Käsule mitteallumise korral ähvardas helistaja auto õhku lasta. 
    - 1996. aasta detsembris rööviti Ida-Virumaal Ahtmes Põhja-Eesti Panga filiaalist päevane sissetulek, kroone ja valuutat enam kui 100 000 krooni väärtuses. 
    Panga turvatöötaja sai tulirelvast haavata. 
    Allikas: ETA, BNS, Postimees 
    Maksukogujad annavad üleliia võetud raha tagasi 
    Üle veerand miljoni Eesti elaniku rahakott kosub keskmiselt 1100 krooni võrra, sest maksuametil kukub järgmisel nädalal tähtaeg tagastada mullu ülearu kogutud tulumaks. 
    Argo Ideon 
    Suurem osa inimesi on oma raha juba kätte saanud, kinnitas eile maksuameti pressiesindaja. 
    Tema sõnul tuli 1998. aasta tuludeklaratsioone üle vaadates välja, et õigus mullusest üksikisiku tulumaksust osa tagasi saada on 258 400 inimesel, ning kokku teeb see umbes 285 miljonit krooni. 
    Maksuameti esindaja täpsustas, et jaanipäevaks jõudsid ametnikud tagasisaajate pangaarvetele üle kanda 243 miljonit krooni enammakstud raha. 
    Kuna ametlik tähtaeg raha tagasi anda on juuni lõpp, tuleb maksuametnikel paari tööpäevaga inimestele tagasi anda veel 30 miljonit krooni. 
    Üle jääb 12 miljonit, mille näol on tegemist rahaga, mida maksuamet kavatseb varasemate võlgade ja tasaarvelduste katteks riigile jätta. 
    26-protsendilist üksikisiku tulumaksu peavad riigile maksma kõik Eesti alalised elanikud nii kodu- kui välismaal teenitud tuludelt. 
    Et osa tulusid on maksuvabad, peab maksuamet igal aastal pärast märtsi lõppu tegema ümberarvestused ja selgitama, kes peab riigile veel juurde maksma ning kes hoopis raha tagasi saama. 
    Vastavalt seadusele on kohalikest pankadest oma eluaseme soetamiseks või ehituseks võetud laenu intressid tulumaksust vabastatud ning see tähendab laenuvõtja jaoks igal aastal 26% võrra leevendust pangale protsendiks makstud tuhandete kroonide pealt. 
    Ka maksuvabu koolituskulusid võis tänavu kevadel kirja panna piiramatus ulatuses, mitte üksnes 6000 kroonini nagu varem. 
    Kokku 326 900 kevadel esitatud tuludeklaratsiooni alusel peab riigile raha juurde maksma iga kaheteistkümnes maksumaksja. 
    Need on 25 600 riigivõlgnikuks osutunud inimest, kellest igaühel tuleb juuli alguseks maksuameti arvele kanda keskmiselt 5490 krooni. 
    Sellest tuleb kokku 140,6 miljonit krooni - vaid pool sellest, mida amet tagasimaksmiseks peab välja andma. 
    Maksumaksja võidab 
    tagasimakstud tulumakslisandunud tulumaks 
    1998. aasta eest285 mln kr140,6 mln kr 
    1997. aasta eest229,6 mln kr156,1 mln kr 
    1996. aasta eest190,6 mln kr73,1 mln kr 
    Allikas: maksuamet 
    Säästueelarve murdis läbi 
    URMAS PAET 
    Eesti saab esmaspäeval tõenäoliselt miljardikroonise säästueelarve, kuigi selle kolmandaks lugemiseks esitas opositsioon ligi 50 uut muudatusettepanekut, millest enamikku valitsusliit ei toeta. 
    Pärast säästueelarve teise lugemise lõppu said Riigikogu fraktsioonid esitada sellele taas muudatusettepanekuid. 
    Neid laekus parlamendi rahanduskomisjonile ligi 50, sh üle 30 Koonderakonna fraktsioonilt. 
    Rahanduskomisjoni koosolek, kus muudatusettepanekuid arutati, lõppes aga taas Keskerakonna ja Maarahva Erakonna saadikute lahkumisega, sest nende ettepanekud ei saanud valitsusliidu toetust. 
    Reformierakonna fraktsiooni esimehe Jürgen Ligi sõnul olid opositsiooni ettepanekud varasematega samas stiilis. 
    Nad kirjutasid eelarvesse juurde tulusid, kuid on selge, et üksikisiku tulumaksu laekumine ei suurene, sõnas ta. 
    Kui ettepanekute tuluallikad ei klapi, siis pole mõtet ka kulusid läbi vaidlema hakata. 
    Ligi lisas, et opositsiooni arvates on nende võõrandamatu õigus jaotada miljardist kroonist vähemalt 200 miljonit. 
    Ja kui neile seda ei võimaldatud, siis jalutasid EME ja Keskerakonna saadikud lihtsalt minema, kuigi pakkusime neile kompromissi 13,8 miljoni krooni ulatuses, ütles ta. 
    Samas kiitis valitsusliit Ligi kinnitusel heaks mõned Koonderakonna ettepanekud. 
    Keskfraktsiooni liikme Olev Raju sõnul toimus aga rahanduskomisjonis opositsiooni mõnitamine. 
    Valitsusliit lubas vastu tulla 13 miljoni krooni osas ning selles siis nende kompromiss seisneski, lausus Raju. 
    Tulime ära, sest polnud mõtet mõnitamist kuulata. 
    Raju oli kindel, et esmaspäeval surub valitsusliit säästueelarve läbi. 
    Keskerakond pole veel otsustanud, kas osaleda eelarve kolmandal lugemisel, sõnas ta. 
    Ligi ütles, et opositsioon korraldab taas mõne demonstratsiooni ja räägib vähemuse õiguste kitsendamisest. 
    Seni on opositsioon takistanud säästueelarve menetlemist vaheaegade võtmisega. 
    Vihm tõi tehnikaostjatele Pärnus pool miljonit 
    ALLAR TANKLER 
    Pärnus jaanilaupäeval maha sadanud kümme millimeetrit vihma tõi eile BIG Elektroonika kauplusse kliendid, kes ei suutnud esialgu uskuda, et nad vih-makampaania käigus ostudele kulutatud kroonid tõesti tagasi saavad. 
    Tallinnas, Tartus ja Pärnus elektroonikapoode omav BIG Elektroonika korraldas juuni alguses nn vihmakampaania, mille käigus tehnikat ostnud kliendid pidid saama kogu kulutatud raha tagasi, kui jaanilaupäeval kella 19 ja 21 vahel sajab vähemalt neli millimeetrit vihma. 
    Pärnu ilmajaama andmetel sadas 23. juunil kella 19.15 ja 21 vahel kümme millimeetrit vihma, Tallinnas ja Tartus oli ilm samal ajal sademeteta. 
    No kurat küll, ütles Pärnu abiturient Tõnno Pruul. 
    Mõtlesin kampaania ajal CD-mängija ostmise peale, kuid siis loobusin. 
    Aga vahet pole, see on nende enda ärile kahjulik. 
    Firma pankrotti ei lähe, kinnitas BIG Elektroonika Pärnu kaupluse juhataja Peeter Varatu. 
    Üheksast välismaisest kindlustusfirmast koosnev konsortsium oli kampaania kindlustanud. 
    Varatu lisas, et esimest aastat Pärnus tegutseva poe külastatavus suurenes kampaania ajal märgatavalt. 
    Kaupluse müüja Ott Koppeli sõnul küündis suurim kampaania ajal tehtud ost - muusikakeskuse plokid ja teler - 24 000 kroonini. 
    Firma juhatuse esimehe Toomas Reinarti andmetel jääb ostjatele tagasimakstav summa alla poole miljoni krooni. 
    Raha tagasisaamiseks peavad kliendid täitma vastava avalduse ja esitama kassatsheki, ostusumma tagastatakse neile septembris. 
    Võidupüha paraadil laulsid hümni vaid sõdurid 
    MARTIN PAU 
    Jaanilaupäevasel võidupüha paraadil Valgas hoidis paarituhandepealine publik Eesti hümni ajal suu kinni, seitsetsadat rämedahäälset sõdurit oli aga kuulda Kesk tänava mõlemas otsas. 
    Riigilippude ning rohe-valge-roheliste Valga linna lippude all Kesk tänava pärnaallee äärde rivistunud mundrimehed laulsid küll veidi valesti, aga see-eest julgelt. 
    Samas leidus pealtvaatajate seas vaid mõni üksik, kes suu lahti tegi. 
    Pärast president Lennart Meri kõnet ning kaitseväe peakaplani kolonelleitnant Tõnis Nõmmiku palvust puhkpilliorkestrite saatel kõlanud Hoia, Jumal, Eestit jättis samuti kesise mulje. 
    Paraad kurvastas veterani 
    1937. aastal Tondi sõjakooli suurtükiklassi lõpetanud ning Teises maailmasõjas Saksa ja Soome armees võidelnud Juhan Teder (81) tunnistas, et talle jättis sõdurite marssimine nigela mulje. 
    Mina, vana mees, ei saa vaadata, kuidas mees lööberdab, lausus Teder. 
    Kui Eesti ajal orkester mängis, elas terve paraad, isegi hobused käisid taktsammu. 
    Rivi iseloom, käsklused ja muu, mis paneb rivi elama, - seda praegu polegi. 
    Kaitseliidu eksülem Lui Jaanson leidis aga, et Võnnu lahingu 80. aastapäeva paraad oli taasiseseisvumise järgseist parim. 
    Soovida jätab rivi, see võiks olla sirgem ja ühtlasem, möönis Jaanson. 
    Kaitseväelased olid lausa väga head, kaitseliitlaste puhul peab aru saama, et seal on mehed, kes ei ela kasarmus ega tee iga päev riviharjutusi. 
    Ameerika Ühendriikide suursaadik Melissa Wells nimetas võidupüha rivistust suurepäraseks. 
    Mulle on sel paraadil suur emotsionaalne tähendus, sest minu onu, isa vend Helmut Foelsch, osales Võnnu lahingus ja teda autasustati Vabadusristiga, rääkis Wells. 
    Suursaadiku hinnangul ei sõltu Eesti praegune kaitsevõime armee suurusest, vaid võitlusvalmidusest ja tahtest kaitsta oma kodu. 
    Relvad või moraal 
    Maailmas on palju väikesi armeesid, mis peavad suurtele vastu saama ja sageli saavadki, mainis ta. 
    Olime Võnnu lahingus vähemuses, aga võitsime. 
    Ka president Lennart Meri leidis oma pidupäevakõnes, et lahingus ei võida meeste või relvade ülekaal, vaid moraal. 
    Ükski kaitsetahteline rahvas pole liialt väike, et edukalt kaitsta oma riiki, sõnas Meri. 
    Olgu see täna täie selgusega öeldud neile, kes kipuvad arvelaual kokku lööma vabaduse, iseseisvuse ja demokraatia hinda. 
    Samas tõdes Meri, et lahingus saadud võidust kallim ja väärikam on julgeolek, mis ennetab konflikte ja välistab ohvrid. 
    See aeg ei ole kahjuks veel käes ei maailmas ega isegi mitte Euroopas, nagu tõestas albaanlaste hiljutine väljaajamine Kosovost, nentis Meri. 
    Konfliktide võimalus haarab ennekõike piirkondi, kus seisavad vastamisi eilsed ja tänased põhimõtted, totalitaarsed ja demokraatlikud süsteemid. 
    Alfons Rebane - ajaloo tahtel võõras mundris 
    Täna keskpäeval maetakse legendaarse Eesti ohvitseri põrm Saksamaalt Tallinna Metsakalmistule 
    TOOMAS SILDAM 
    Legendaarne Alfons Rebane 
    - Sündis 24. juunil 1908 Valgas. 
    1926 lõpetas Narva Vene Ühisgümnaasiumi ja 1929 Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Sõjakooli Tallinnas Tondil. 
    - Teenis Tapal 1. soomusrongi-rügemendis, siis Kaitseliidu Sakalamaa malevas. 
    Sügisel 1939 sai Lihula komandandiks ja kontaktipidajaks Vene baasidega. 
    - 25. oktoobril 1940 saadeti erru, kuni maini 1941 oli ehitustööline Tallinnas. 
    Organiseeris Virumaal metsavendade ligi 200-mehelise üksuse ja pidas lahinguid Punaarmeega. 
    Sügisel 1941 astus Wermachti, võitles idarindel kompanii-, pataljoni-, rügemendi- ja diviisiülemana. 
    - Lahingute eest Volhovi rindel (1944) sai esimese eestlasena Rüütliristi ja ainsana nn Tammelehise Rüütliristi juurde (1945). 
    - 40ndate lõpust 50ndate keskpaigani oli Inglise välisluure teenistuses, osales luureoperatsioonis Dzhungel. 
    Pärast selle läbikukkumist kolis 1961. aastal Saksamaale ja töötas Lääne-Saksa luureteenistuses Vene küsimuste eksperdina. 
    - Suri 8. märtsil 1976 Saksamaal Augsburgis. 
    - Täna keskpäeval maetakse tema põrm Eesti valitsuse rahalisel toel ümber Metsakalmistule. 
    Valdur Timuski tõde 
    NSV Liidu julgeolek värbas Alfons Rebase enne sõda agendiks, väidab ENSV KGB alampolkovnik Valdur Timusk, kes enda sõnul on Rebase toimikuid lehitsenud. 
    Kes oli Alfons Rebane? 
    Isiklikult ei ole ma temaga kunagi kohtunud, tean teda vaid dokumentide järgi. 
    Ta oli värvatud NSV Liidu, täpsemalt Eesti NSV sõjaväe vastuluure poolt mõni aeg enne sõda 1940. või 1941. aastal, et anda luureinformatsiooni Nõukogude vastuluurele. 
    Ja kõige järgi otsustades osutus ta positiivseks agendiks. 
    Mida see tähendab? 
    Et temast sai asja. 
    Olen näinud küll agente ja värvanud ka ise mõne, kellest üldse asja ei saanud. 
    Neil ei ole niisugust iseloomu. 
    Aga Rebasel oli niisugune iseloom. 
    Ta oli kergesti kohanev, väga seltsiv, inimene, kes oskas teisi veenda oma seisukohtade õigsuses. 
    Kes Rebase värbas? 
    Neid oli kaks meest. 
    Nimesid ma ei mäleta, aga üks oli sõjaväe vastuluure oma ja teine oli julgeolekuministeeriumist. 
    Rebasega oli enne värbamist vähemalt kuus vestlust. 
    On termin pidev koostööle kallutamine - üks kena moodus, mis annab võimaluse inimesele läheneda ja inimesel sind tundma õppida. 
    Värbamine on ju kahepoolne: operatiivtöötaja õpib tundma värvatavat ja vastupidi. 
    Mis huvi võis olla NSV Liidu vastuluurel Rebast värvata? 
    Et ta valgustaks Eestis, eriti endises ohvitserkonnas, toimuvaid protsesse. 
    Mis annab teile aluse väita, et Rebane oli Nõukogude agent? 
    1954. aastal sain poolsalaja lapata tema kui agendi isiklikku ja töötoimikut. 
    Rõhutan sõna poolsalaja, sest andmed Alfons Rebase kuulumise kohta agentuurvõrku olid ülisalajased ja neid hoiti kümne luku taga. 
    Aga minu sõber oli Karl Karli poeg Känd, Rebase kunagine üksusekaaslane, Eesti armee kaadriohvitser, kes töötas meil julgeolekus. 
    Karl Känd juhtis inglastega peetud raadiomängu, kohtus Londonist saadetud agentidega. 
    Tema käes ma nägingi Alfons Rebase julgeolekus koostatud isiklikku ja töötoimikut. 
    Kahjuks ei saanud ma neid pikalt lehitseda, sest Eesti NSV julgeoleku esimees polkovnik Karpov astus sisse ja mul jäi see asi pooleli. 
    Karpov ei tohtinud mitte teada, et keegi veel seda toimikut nägi. 
    Ma oleksin ju Karl Karlovitshile paela kaela tõmmanud. 
    Kas need toimikud puudutasid sõjaeelset aega? 
    Jah, sest Rebane värvati enne sõda. 
    Seal oli tema allkiri koostööga nõustumise kohta. 
    Kuidas Rebane värvati? 
    Mõjutamisega ja mulle tundub, et Karl Känd kui Rebase kunagine üksusekaaslane soodustas ta värbamist. 
    Eks kõigi endiste ohvitseride kohta oli siis üks konks - teenimine Eesti kaitseväes. 
    Nii värvati tookord paljusid mehi. 
    Võibolla julgeolek sundis Rebast küll formaalselt agendiks hakkama, kuid sellega lugu piirduski ja Rebane sõdis kogu ülejäänud elu venelaste vastu? 
    Karl Kännu jutust sain aru, et Nõukogude luure taastas Rebasega kontakti juba Saksamaal, Inglise okupatsioonitsoonis. 
    Samuti kuulsin, et hiljem kohtus temaga ka Londoni residentuur. 
    Dokumente ma näinud ei ole. 
    Rebast kahtlustasid ka inglased. 
    Raadiomängu ajal saatsid nad Eestisse agent Harri, kelle julgeolek ümber värbas. 
    Alguses tundus, et kõik on korras, sest meie täitsime Harri tingimuse, et tema Tartus elav ema hakkaks pensioni saama. 
    Siis saatsime Harri kui juba oma mehe Londonisse tagasi. 
    Tema aga kandis seal ette, et Nõukogude vastuluure värbas ta topeltagendiks. 
    Inglased hakkasid kahtlustama Rebast ja saatsid ta teenitud puhkusele. 
    Briti luurekolonel William Scott tunnistas seda hiljuti ka Eesti ajakirjanduses. 
    Samas saatis Rebane ise oma Eestis tegutsevatele luureagentidele hoiatuse, et vastupanuliikumine on julgeoleku kontrolli all. 
    Ma tean seda. 
    1954. aastal sain ülesande kohtuda Harjumaal Anija kandis ühes mahajäetud talus inglaste residendi Albertiga, kellel oli lahtine süüfilis. 
    Kuna olen meditsiini õppinud, pidin tal veenist vereproovi võtma. 
    Alberti teada olin mina põrandaaluse organisatsiooni juhtkonna usaldusisik. 
    Siis näitaski Albert mulle mõningaid Londonist saadetud raadiogramme. 
    Üks kandis Roberti allkirja ja hoiatas metsavendade eest, kes olevat kõik seotud julgeolekuga. 
    Robert oli Rebase varjunimi, ja ega ta oma hoiatusega eksinud. 
    Kuidas peaks Alfons Rebasesse suhtuma? 
    Nagu ohvitserisse. 
    Kuid ma ei pea õigeks tema põrmu toomist Eestisse. 
    Eesti on ennegi nende asjadega põlenud. 
    Ega Rebane ole ainus juhtum, kui endised agendid on väga lugupeetavaks tehtud. 
    Eerik Krossi tõde 
    Koordinatsioonibüroo direktor ajaloolane Eerik-Niiles Kross välistab kolonel Alfons Rebase NKVD agendiks olemise, sest arhiividokumendid kummutavad selle võimaluse. 
    Miks on Alfons Rebane oluline persoon Eesti ajaloos? 
    Mitmes mõttes on tema elu Eesti-aegse ohvitseri teenistuskäigu ilmekas näide. 
    Ajalugu mängis Rebase peal värvikamalt oma mängu kui mõnede teiste puhul. 
    Ta oli väga hea lahinguohvitser ja paistis selle tõttu sõjas silma. 
    Kuid tal ei õnnestunud kunagi sõdida oma lipu all, erandiks vaid metsavenna-aeg 1941. aastal. 
    Ent niipalju kui tagantjärele tundub, siis oma sisemuses sõdis Rebane just Eesti lipu all. 
    Selles mõttes on ta sümboolne Eesti ohvitser. 
    Tänases Postimehes meenutab KGB eksohvitser Valdur Timusk, kuidas ta 1954. aastal hoidis käes Rebase kui NKVD agendi toimikuid. 
    1940. aastal oli Rebane Lihula komandandina määratud sideohvitseriks Eesti kaitseväe ja Vene üksuste vahel. 
    Tema ülesanne on venelastega kontaktid luua, et kohalike elanikega ei tekiks mingeid arusaamatusi, sest venelastega pidi hästi läbi saama. 
    Ja on tõenäoline, et Vene sõjaväeluure või NKVD avas Rebase kohta mingi toimiku. 
    Võimalik, et keegi on näinud venelaste sõjaeelset toimikut Rebase kohta, kuid see ei tähenda, nagu olnuks Rebane värvatud. 
    Kogu tema sõjaaegne ja -järgne tegevus räägib sellele vastu. 
    Eesti viimaselt teadaolevalt metsavennalt August Sabbelt pressis julgeolek pärast sõda küll välja agendiks nõustumise allkirja, kuid mees ise ütles sellest kohe lahti ja varjas ennast aastakümneid metsas edasi. 
    Arvan, et Rebase puhul ei ole ka sellist formaalset allkirja andmist. 
    Vene pool oleks seda kasutanud hiljemalt 50. aastate alguses, kui sai aru, et Rebane korraldab Inglismaalt Eesti suunas luureoperatsioone. 
    Arhiivides on vihjeid, kuidas venelased tahtsid Rebast pärast sõda värvata. 
    Kuid üheski dokumendis ei ole ainsatki viidet Rebase kunagi agendiks olemisele. 
    Olnuks ta enne sõda värvatud, teinuks venelased hilisemates materjalides sellele faktile kindlasti viite ja kasutanuks seda oma argumentatsioonides. 
    Samas pole Moskva nõudnud Londonilt või Bonnilt kordagi Rebase kui sõjakurjategija väljaandmist. 
    KGB algatas märtsis 1965 kriminaalasja Rebase kui nn sõjakurjategija vastu. 
    Üldse võib venelaste suhtumise Rebasesse kolmeks jagada. 
    Pärast sõda toimus inglaste luureoperatsioon Dzhungel, kus Rebane mängis oma mängu ja venelased oma mängu. 
    On teada, et venelased proovisid meelitada Rebast Eestisse ja saatsid topeltagentide kaudu Londonisse sõna, et ta sõidaks siia kohtuma vastupanuliikumise juhtidega. 
    Rebane taipas lõksu ja ei tulnud. 
    See näitab, et tegemist ei olnud venelaste agendiga Londonis, sest viimane asi, mida nad siis ju tahtnuks, olnuks teda ära tuua. 
    Pärast Dzhungli lõppu kolis Rebane Saksamaale. 
    Taas püüdsid venelased talle läheneda, kuid nüüd ei tahtnud nad teda enam röövida, vaid nähtavasti värvata. 
    Kui ka see ebaõnnestus, algatasid venelased kriminaalasja, et Rebast kompromiteerida. 
    Kriminaaltoimik koosneb peamiselt Rebase võitluskaaslaste ülekuulamisprotokollidest. 
    Uurija juurde kutsuti need, kes olid Rebasega Kaitseliidus, metsavendade hulgas, hiljem rindel. 
    KGB saatis järelepärimised ka kõigisse NSV Liidu arhiividesse, kus võinuks olla materjale Rebase väidetavate sõjakuritegude kohta, aga neid ei leitud. 
    Kas teie arvates Timusk eksib, kui ütleb, et hoidis käes Rebase kui NKVD agendi isiklikku ja töötoimikut? 
    Ma arvan, et eksib. 
    Meil selliseid toimikuid ei ole. 
    Kuid kõik paberid, mis meil on, räägivad suunas, et Rebane ei olnud kunagi värvatud. 
    Rebane on idanaabri julgeolekuorganitele olnud ebamugav tüüp. 
    Nagu viimase 50-60 aasta Eesti ajalugu üldse. 
    Miks on Rebane praegu ebamugav? 
    On välispoliitilised reaalsused... 
    Ma pole kindel, kas Eesti ülesanne peaks olema ilmtingimata tõestada, käitusime me Teises maailmasõjas hästi või halvasti. 
    Enamik Eesti sõdureid käitus, nagu paremaks pidas, ja valis enda jaoks kahest halvast vähem halva. 
    Objektiivselt tundub mulle, et kui keegi sõdis Eesti Vabariigi taastamise või säilitamise eest, siis nimelt need, kes siinpool Narva jõge seisid, mitte need, kes sealtpoolt sisse tulid. 
    Rebase ja kogu Teise maailmasõja teema on paljudele maailmas endiselt valus. 
    Eks ole Rebasegi puhul avaldatud arvamust, et miks ja kas ikka peab nii silmapaistvalt ja pidulikult ümber matma maailma enamuse arvates vales sõjaväes teeninud meest. 
    Igaühel on oma tõde selles küsimuses. 
    NATO rahustab pingeid Kosovo provintsis 
    ERKKI BAHOVSKI 
    NATO püüdis Kosovo olukorda rahustada, kui kättemaksurünnakud tabasid paanikas serblasi ja etniliste albaanlaste massid pöördusid tagasi provintsi hulkadena, mis hämmastasid rahvusvahelisi humanitaarametnikke. 
    AP teatel pöördus ainuüksi üleeile Kosovosse tagasi 48 000 etnilist albaanlast, ütles ÜRO põgenikekomisjoni pressiesindaja Paula Ghedini. 
    See kasvatas viimase kümne päevaga koju tulnud põgenike hulka 300 000ni. 
    ÜRO ametnikud püüavad põgenikke ohjeldada koju tagasipöördumisel, sest enne tuleb kahjutuks teha miinid ning organiseerida parem toitlustus ja varjualused. 
    Paljude põgenike kodud on ju maha põletatud. 
    Seadusetuse puhangud 
    Põgenikevool muudab analüütikute järgi tõenäolisemaks ka seadusetuse puhangud, eriti juhul, kui etnilised albaanlased satuvad kokku serblastega. 
    Vaatamata NATO üleskutsetele rahule põletasid etnilised albaanlased serblaste maju Lääne-Kosovo linnas Pecis ning rüüstasid serblaste poode Pristinas. 
    Eile väljastas NATO uue üleskutse rahule. 
    Palju paanikas serblasi põgenes eile Pecist, süüdistades etnilisi albaanlasi nende linnast väljaajamises. 
    Pristinas jälle oli üleeile 14 mõrva. 
    Samas väitis Kosovo Vabastusarmee liider Naser Shatri eile, et Serbia poolsõjaväelised üksused terroriseerivad etnilisi albaanlasi Lääne-Kosovos. 
    Ameerika Ühendriigid pakkusid üleeile viis miljonit dollarit igaühele, kes annab informatsiooni, mis aitab Jugoslaavias vahistada väidetavaid sõjakurjategijaid, sealhulgas president Slobodan Milosevici. 
    Välisministeeriumi pressiesindaja James Rubini sõnul läheb raha neile, kes annavad informatsiooni, mis viib sõjakuritegudes süüdistatavad isikud ÜRO rahvusvahelise tribunali ette, kirjutab Reuters BNSi vahendusel. 
    Jugoslaavia parlament kuulutas üleeile jällegi sõjaseisukorra lõppenuks. 
    Vene salaplaan 
    Vene vägede 200 mehe üllatuslik saatmine Pristina lennuväljale 12. juunil oli osa skeemist saata Kosovosse üle 1000 mehe eesmärgiga panna maha märk Vene rahuvalvetsoonist Kosovo kirdeosas, on järeldanud Lääne luureanalüütikud. 
    Eilse The Washington Posti järgi läks hoolikalt planeeritud operatsioon nurja siis, kui Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia valitsused keeldusid andmast venelastele kasutada oma õhuruumi, et lasta veel rohkem Vene sõdureid Kosovosse lennutada. 
    Siiski vaidlevad Lääne analüütikud selle üle, kas Moskva kavatsus oli oma rahuvalve-tsooni asutamine Kosovos või saata provintsi lihtsalt rohkem mehi, et tugevdada Venemaa positsioone rahuvalveläbirääkimistel. 
    Kosovo testis Saksamaad 
    AIMAR VENTSEL, Berliin 
    Sõda Kosovos on läbi. 
    Ent selle tagajärjeks pole mitte ainult purustatud maa ja miljon põgenikku - Saksamaal seadis Kosovo konflikt proovi alla demokraatliku riigi võimekuse kriisiolukorras tegutseda. 
    Eelkõige sattus surve alla muidugi valitsuskoalitsioon. 
    Midagi halvemat kui sõda ei saa sotsiaaldemokraatlik-rohelisel valitsusliidul kuidagi ette tulla. 
    Sotsiaaldemokraatide parteipõhikirjas on formuleeritud selle partei eesmärk kõikvõimalikke konflikte patsifistlikult lahendada, rohelised on aga Lääne-Euroopas traditsioonilised sõjavastased algusaegadest saadik. 
    Vast sellepärast ei osalenud Saksamaa ametlikult ka sõjalises konfliktis. 
    Kosovo kriis defineeriti demagoogilise loheväljendiga NATO piiratud sõjaline aktsioon sihiga rahvusvahelise õiguse maksmapanekuks ja humanitaarsetel ajenditel. 
    Eurovalimised prooviks 
    Usalduskriis sotside vastu väljendus kõige paremini europarlamendi valimistel, kus sotsiaaldemokraatlik partei (SPD) korralikult hääli kaotas. 
    Nii välispoliitiline kui ka sisepoliitiline (kavandatav pensionide vähendamine, väikesepalgaliste maksukoorma tõstmine) taganemine sotsiaaldemokraatlikest seisukohtadest seadis paljud valijad kahtlevale seisukohale. 
    Nii Kosovo kui ka muudes küsimustes tõi partei järjest enam konfliktid avalikkuse ette ja demonstreeris kuulsa saksa parteidistsipliini murenemist. 
    Alles viimastel päevadel kõlab avalikult hääli, mis nõuavad partei üksmeelsemat toetust liidukantsler Gerhard Schröderile ja sisemiste lahkehelide tasandamist. 
    Avalik lõhe noorte ja vanade vahel SPDs kajastus fraktsioonijuhiga kooskõlastamata seaduseelnõu allakirjutamises 150 saadiku poolt (halva ilma lisatasu ehitustöölistele), mida Schröder ajakirjanduses anarhiaks nimetas. 
    Samal ajal mängib ta aga ise avalikult nooremate parteiliikmete poolehoiule, süüdistades vanu sotsiaaldemokraate paindlikkuse puudumises. 
    Rohelised versus Fischer 
    Paremini pole käsi käinud ka rohelistel. 
    Rohelise välisministri Joshka Fischeri ja tema partei vastuolud said avalikuks teemaks juba üsna Kosovo sõja alguses. 
    Samal ajal kui roheliste enamik nõudis Jugoslaavia pommitamise kohest lõpetamist ja konflikti rahumeelset lahendamist, kaitses Fischer igal võimalikul juhul NATO poliitikat. 
    Tagajärjeks oli mitu pereheitmist, mille üle kindlasti paljud parteisse jääjad salamisi head meelt tundsid, sest nii saadi ka lõppude lõpuks radikaalsest parteiopositsioonist lahti. 
    Roheliste pooldajaskonna järsku kahanemist takistas kindlasti kaitseministri isiklik sharm ja partei kindlaksjäämine rohelistele seisukohtadele sisepoliitikas, eriti keeldumine kompromissidest aatomienergia tootmise lõpetamise daatumi edasilükkamisel. 
    Sisepoliitiliste võitjatena tulid Kosovo sõjast välja Saksamaa poliitilise maastiku vastandjõud kristlikdemokraadid ja kommunistid. 
    Kumbki partei - nii kristlikud demokraadid (CDU/CSU) kui ka kommunistid (PDS) - ei kaotanud oma nägu. 
    Kristlikud demokraadid teatasid oma toetusest NATO poliitikale, ent seda juhul, kui see nende põhimõtete vastu ei eksi. 
    Kommunistid olid aga järjekindlalt igasuguse sõjalise tegevuse vastu Jugoslaavias. 
    Et oma põhimõttekindlust täielikult demonstreerida, peatus kommunistide peamees Gregor Gysi läbilennul suisa Belgradis, kus ta ka Jugoslaavia presidendil Slobodan Milosevicil kätt surus. 
    Selle poliitika mõõdetavaks tagajärjeks on mõlema partei edukas esinemine nii paljudel kohalikel kui ka europarlamendi valimistel. 
    Kommunistidele on kindlameelsus Kosovo küsimustes teinud võimalikuks tema turuväärtuse tõusu ka Lääne-Saksamaal ehk nn vanades liidumaades. 
    Paradoksaalselt täheldavad poliitikavaatlejad kommunistide toetajaskonna kasvu paremradikaalide valijate arvelt. 
    Võitjaks on demokraatia 
    Kosovo konfliktist tuli kõige suurema võitjana sakslaste jaoks välja aga demokraatlik riik ise. 
    Sakslased veendusid, et vaid parteidevaheline koostöö suudab tagada adekvaatse ja mittetendentsliku tegevuse rahvusvahelisel areenil. 
    Venemaa täidab riigikassat 
    KADRI LIIK, Moskva 
    Venemaa Riigiduuma võttis eile vastu mitu seadust, mis aitavad riigikassat täita ja olid sellistena Rahvusvaheliselt Valuutafondilt (IMF) uue laenu saamise eeltingimuseks. 
    Eile andsid puhkuseootel duumaliikmed oma heakskiidu pankade ümberstruktureerimise seadusele ja soostusid kehtestama maksu luksusautodele. 
    Moskvas üldlevinud arvamuse kohaselt sellest piisab, et valitsus saaks taotleda IMFilt uut, 4,5 miljardi dollari suurust laenu. 
    Mõningane ebaedu 
    Samas on mõned IMFi nõudmistega seostunud seaduseelnõud Riigiduumas haledalt läbi kukkunud, iseäranis suure kriitika pälvis seadus bensiinijaamade maksustamise kohta, mis oleks peaaegu kindlasti viinud bensiinihinna tõusule. 
    Riigiduuma eelarvekomitee esimees Aleksandr Zhukov ütles, et ei tasu pidada traagiliseks asjaolu, et mitte kõik IMFi poolt soositud ja eelarve täienemisele suunatud seadused ei saanud heakskiitu: Kui naftahinnad ei kuku, siis suudame eelarvet täita küll, ja see ongi ju see, mida IMF tahab. 
    Suurem osa uuest laenust peaks minema Vene välisvõla kustutamisele. 
    Kölni G-8 tippkohtumisel kinnitasid lääneriikide liidrid, et kui Venemaa saab kokkuleppe IMFiga, võib jutuks tulla ka Venemaa nõukogudeaegse võla ümberstruktureerimine ja osaline kustutamine. 
    Raha rahuvalvajaile 
    Vene parlamendi ülemkoda aga koormas pingelist riigieelarvet kokku 69 miljoni dollari suuruse planeerimata väljaminekuga - just niipalju läheb maksma rohkem kui 3000 Vene rahuvalvaja ülalpidamine Kosovos, mille regiooniliidrid eile ülekaalukalt heaks kiitsid. 
    Oma otsuses väitsid nad olevat lähtunud Venemaa globaalsetest huvidest, mille kaalul olles tühiasjadest - nagu vaesus - hoolida ei saa. 
    Esimene asepeaminister Viktor Hristenko ütles, et sel aastal vaja minevad 35 miljonit võetakse osaliselt riigi valuutareservidest, osaliselt eelarvevälistest allikatest läbi välis- ja kaitseministeeriumi. 
    Kölni tippkohtumisel andsid lääneriikide liidrid mõista, et Lääs ei kavatse maksta ülalpidamisraha Vene rahuvalvajatele, kelle esimene eshelon saadeti Kosovosse kellelegi teatamata ja kokkuleppeid rikkudes. 
    Venemaa armee harjutab Balti riikide vallutamist 
    MAREK LAANE 
    Eesti ei paiska Leedu kombel Venemaa suunas raevukaid propagandanooli, kuigi ka Tallinnas on poliitikud häiritud, et Moskva korraldab oma läänepiiridel Balti riike ründava iseloomuga sõjaväeõppusi. 
    Toomas Sildam 
    Zapad 99 nime kandva staabiõppuse legendi kohaselt annab Venemaa raketi- ja pommilööke kolme Balti riigi lennuväljade pihta, et purustada seal asuv NATO lahingutehnika. 
    Samaaegselt saadab Venemaa Eestisse ja Lätisse oma dessantväed, üle Leedu piiri tungivad Valgevene üksused, refereeris Moskva mõjukas päevaleht Nezavissimaja Gazeta kuus nädalat kestva õppuse legendi. 
    Tegemist on strateegilise staabiõppusega, mille stsenaarium mängitakse peamiselt läbi Venemaa ja Valgevene armeestaapides ning vaid üksikutel etappidel liigutatakse vägesid reaalselt ühest kohast teise. 
    Õppuste olulisust Venemaale näitab tõik, et eile lendas otse pärast rahuvalveüksuse Kosovosse saatmisele pühendatud Föderatsiooninõukogu istungit Kaliningradi õppuste kulgu isiklikult jälgima Venemaa kaitseminister Igor Sergejev. 
    Just eile algas õppuste kolmas etapp, mille põhiülesanne on läbi mängida vastase hävitamine ning Venemaa ja tema liitlasmaade territoriaalse terviklikkuse taastamine. 
    Õppuste läbiviimisse on haaratud kogu Venemaa Euroopa-osa hõlmavad viis sõjaväeringkonda, samuti Musta mere, Balti ja Põhjalaevastik. 
    Lisaks harjutavad sõjaaja elu kolme siseministeeriumi ringkonna staabid. 
    Venemaa ei informeerinud 
    Postimehe andmeil teadis Eesti kolmandatest allikatest juba mõnda aega tagasi, et Vene pool alustab teisel pool Peipsi järve ründeõppust Zapad 99 (Lääs 99), kuid ametlikult Moskva Tallinna ei informeerinud. 
    Seda kinnitas ka välisministeeriumi pressiesindaja Ehtel Halliste. 
    Euroopa praeguses poliitilises situatsioonis ja Eesti-Vene heanaaberlikke suhteid arvestades on naaberriikide piiridel toimuvatest õppustest teatamine soovitav ja kasulik mõlemale poolele, ütles Halliste. 
    Ka juhul, kui selleks pole otsest juriidilist kohustust, sest meil puuduvad andmed, et õppusest Zapad 99 mitteteatamisega oleks Vene pool rikkunud 1994. aasta OSCE Viini dokumenti. 
    Halliste avaldas lootust, et edaspidi Venemaa teatab oma naabritele eelnevalt selliste õppuste toimumisest. 
    Viini dokumendi kohaselt peab õppuse korraldaja juhul, kui õppustel osaleb üle 4000 sõjaväelase, teatama neist kõigile OSCE liikmesriikidele. 
    Kui aga õppusel osaleb üle 13 000 sõjaväelase, võivad liikmesriigid saata kohale oma vaatlejad. 
    Sellega seoses kritiseeris Vene armee peastaabi ülema asetäitja Juri Balujevski väljaandeid, mis on kõnelnud 50 000 sõjaväelasega läbi viidavast õppusest. 
    Õppusest Zapad 99 võtab osa 50 000 operatiivstaapide ja -rühmade kindralit ning ohvitseri, samuti tagalaüksuste ohvitserid ja sõjaväelased, selgitas Balujevski Interfaxi teatel erinevust. 
    Eesti ei vastanud Leedu parlamendi esimehe Vytautas Landsbergise üleskutsele reageerida poliitiliselt külma sõja vaimus korraldatud Venemaa sõjaväeõppusele. 
    Niisama vähe häirivad Eesti riigi tööd hiljaaegu alustatud sõjalised manöövrid meie idanaabri loodepiirkonnas, kinnitas president Lennart Meri võidupühal Valgas. 
    Eesti militaarekspertide kinnitusel on Zapad 99 eelkõige Venemaa ja NATO pingeliste suhete peegeldus. 
    Mäng käib üle Eesti pea, sest Moskva tahab praegu Brüsselile must valgel tõestada, et vaatamata Kosovole on ka tema musklid veel tugevad ja Kremliga peab sõjaliselt arvestama, ütles anonüümsust palunud kaitseekspert. 
    Eestile ohtu pole 
    Kaitsejõudude peastaabi ülema kindralmajor Ants Laaneotsa kinnitusel ei ole õppused Eestile otseselt ohtlikud, kuid kannavad selgelt demonstratiivset iseloomu. 
    Samal ajal kui Venemaa ei leia veidi rohkem kui 60 miljonit dollarit Kosovosse saadetud rahutagamiskontingendi jaoks, korraldavad nad siin suurejoonelise õppuse, ütles Laaneots. 
    See on poliitilis-moraalne pressing ja demonstratsioon. 
    Soome pani paika europrogrammi 
    TARMO VIRKI, Turu 
    Euroopa Liidu laienemine ja Kosovo ülesehitamine on tuleval nädalal algaval Soome eesistumisajal liidu kesksed ülesanded. 
    Nädal enne seda, kui Soomest saab 1. juulil Euroopa Liidu eesistujamaa, kuulutas peaminister Paavo Lipponen neljapäeval Turus välja Soome eesistumisaja programmi. 
    Nelja ja poole aasta eest ELiga liitunud Soome asub liidu tüüri juurde keset karisid. 
    Ükski eesistujamaa ei ole tavaliselt teatanud, et probleemid on lahendatud. 
    Pigem on nii, et nii sisesed kui ka välised probleemid kuhjuvad, tõdes Lipponen. 
    Oma ajalooline vürts on plaanis jätta ELi millenniumideklaratsiooni moel, mis võetakse vastu Helsingi tippkohtumisel detsembrikuus. 
    ELi laienemisprotsessi jätkamine tõuseb Soome programmis kesksele kohale. 
    Üle kümne uue pürgija on juba näide liidu külgetõmbejõust, ütles Lipponen. 
    Kosovo ülesehitamine tähendab ELile suuri summasid. 
    Lipponeni sõnul on need Brüsseli ja liikmesriikide eelarvetest ilma suuremate probleemideta leitavad. 
    Samuti on Soomel plaanis poolaasta jooksul võidelda väikeriikide rolli eest kogu liidu arengus. 
    Lipponeni sõnul on liidust plaanis arendada endisest tugevam ja võimsam. 
    Lisaks pöörab Soome muu hulgas tähelepanu infotehnoloogiale ja võitlusele tööpuuduse vastu. 
    Tuleval neljapäeval, 1. juulil võtab Helsingi Euroopa Liidu vastu mitmepäevalise tantsupeoga Senati väljakul. 
    Hästi planeeritud on poolenisti tehtud, kinnitas Lipponen. 
    Teine pool polegi nii tähtis, selgus bussist, kes jättis pooled välisajakirjanikest Turusse maha. 
    Iisrael jättis Liibanoni elektrita 
    HEIKI SUURKASK 
    Iisrael pommitas eile Liibanoni elektrijaamu ja sildu, tappes kokku üheksa inimest ja makstes enda sõnul kätte palestiinlaste partisaniarmee Hizbollah' raketirünnakute eest. 
    Kümme Iisraeli lennukite ja helikopterite õhurünnakut vigastasid eile Liibanonis 57 inimest, tappes seejuures üheksa tsiviilisikut. 
    Rünnakud tabasid kahte elektrialajaama Beirutis, geriljaobjekti Baalbekis, mobiiltelefonide tehast Jiyes ja sildu Liibanoni peamistel magistraalidel. 
    Liibanoni peaminister Salim Hoss iseloomustas lõunanaabri rünnakut: Mis juhtus, küünib katastroofini ja on uueks tõendiks Iisraeli piiramatust barbaarsusest. 
    Hoss kohtus eile ka USA suursaadikuga Liibanonis, paludes USA vahelesegamist. 
    Iisrael iseloomustas oma rünnakut kui kättemaksu Hizbollah' mõrvarlike raketirünnakute eest, mille läbi Kirjat Shemonahi linnavalitsuse hoone ees hukkus kaks munitsipaalametnikku ja sai vigastada 18 Iisraeli kodanikku. 
    Vastastikune kättemaks 
    Tegemist oli esimeste Hizbollah' Katjuusha rakettide läbi hukkunud iisraellastega alates 1995. aastast, kuigi vastastikused kättemaksurünnakud on jätkunud ka kogu hilisema aja. 
    Mullu sooritas Iisrael Liibanoni aladele seejuures rekordiliselt, pärast 1985. aastat, üle saja õhurünnaku. 
    Eile katkestas Iisraeli rünnakute tõttu mitmeks tunniks oma töö Beiruti rahvusvaheline lennujaam. 
    Liibanoni valitsus pidas eile kriisiistungit, kuid riigi siseminister Michel Murr kinnitas pärast purustatud alajaamadega tutvumist, et Liibanonil ei ole õhujõude, mis suudaksid seista vastu Iisraeli agressioonile. 
    Sõjakalt väljendas ennast partisaniarmee Hizbollah' liider sheik Hassan Nasrallah: See uus agressioon ei möödu karistamatult. 
    Iisraeli siiani veel ametis olev peaminister Benjamin Netanyahu, kelle käsul järjekordne rünnak Liibanonile ette võeti, ähvardas vastu: Kuni ei ole vaikust piiril, ei ole vaikust ka Liibanonis. 
    Uudisteagentuur dpa vahendas seejuures kindralmajor Dan Halutzi kindlust Liibanonis olevate partisanirühmade ohjeldamisel: Me tegutseme nii kaua, kuni rahu (Iisraeli põhjapiiril) on taaskehtestatud. 
    Barak: Liibanonist välja 
    Iisraeli uus peaminister Ehud Barak on teatavasti lubanud Iisraeli väed riigi ühepoolselt kehtestatud kontrolltsoonist Liibanonist välja tuua, otsides sel moel rahulahendust. 
    Üllatavalt kiitvaid sõnu väljendas Baraki suhtes eile Süüria president Hafiz Al-Assad, kelle sõnul Barak olevat tugev ja auväärne mees. 
    Palestiinlaste esindajad väljendasid eile muret kuulduste üle, et Baraki juhitav Tööpartei võib kaasata valitsusse Netanyahu juhitava partei Likud. 
    Laps või psühhopaat? 
    NÄDALAKOMMENTAAR 
    KADRI LIIK, Moskva 
    Nädal tagasi vaatasin Kölnis pealt, kuidas võimsamate lääneriikide liidrid nautisid Venemaaga leppimist. 
    Kuidas nad kiitsid peaminister Stepashini arukat otsekohesust ja president Jeltsini tarmukat tervist. 
    Kuidas nad püüdsid kõigiti Venemaale demonstreerida, et Läänega sõber olla on palju meeldivam ja ka kasulikum kui pahandusi teha. 
    Käituvad nagu kapriisse lapsega, mõtlesin mina. 
    Käituvad nagu professionaalne psühhiaater lootusetu patsiendiga, kel maniakaalsed ja depressiivsed hood vahelduvad pea üleöö, leidis Andrei Piontkovski, erudeeritud ja läänemeelne venelane, kes on Moskva Strateegiliste Uuringute Instituudi direktor. 
    Meie kahe muljete kõrvutuses peitub küsimus, millest Lääne liidrid oma kordaläinud tippkohtumise vaimustuses mööda vaatasid: mida Venemaa siis tegelikult on? 
    Kas laps või psühhopaat? 
    Näiliselt retooriline küsimus on oluline, kuna kummagi variandi tõenäolisemaks tunnistamine eeldab täiesti erinevat pikaajalist Vene-poliitikat ehk teisisõnu strateegiat. 
    Kui mõelda, et Venemaa on laps, siis tuleb eeldada, et kord kasvab ta suureks ja loobub nõudmast päikest ja kuud ühekorraga - ehk võrdset partnerlust G-7ga ja samaaegset andeksandmist võlgadele, mida Venemaa, nagu Kolmanda Maailma riigid, maksta ei suuda. 
    Täiskasvanud inimene ei peaks ka viskama keset põrandat pikali ja karjuma hakkama, kui tema soove ei täideta - aga umbes sellise käitumisega võrduvad mõnedki Venemaa ähvardused Kosovos asjus. 
    Ühesõnaga, lapsest on peagi loota võrdset kaaslast ja abilist. 
    Teine lugu on aga psühhopaadiga. 
    Kui haigus ikka on lootusetu, siis ta enam ei paranegi. 
    Ja hoolitseda tuleb selle eest, et ta enne surma oma meeletushoogudes parandamatuid pahandusi korda ei saadaks. 
    Üldjuhul on lääneriikide poliitika alati eeldanud, et Venemaa on laps, kusjuures väga arukas, peaaegu nagu täiskasvanu. 
    Sellest lähtuvalt on talle antud raha, usus, et ta investeerib selle, mitte ei kuluta jäätisele. 
    Usk lõi möödunud augustis vankuma, aga nüüd nagu oleks tasapisi kosunud. 
    Igatahes rääkisid mitme lääneriigi valitsuseksperdid mulle Kölnis, et Venemaa pole lootusetu, et makse kogutakse praegu korralikult ja majandus kasvab, - ning jätsid kaalumata võimaluse, et need on vaid rubla devalveerimise, tootmise järsu kukkumise ja hilisema, importi raskendavast rahapoliitikast ergutatud kosumise efektid, mis ei kesta lõputult. 
    Isikukesksed läänlased lasksid end võluda Stepashini - vist tõesti heast - esinemisest, jättes arvesse võtmata, et Jeltsin võib ta vallandada igal ajal ja asendada kellega tahes. 
    Ohtlikum veel, et Venemaa täiskasvanulikkust eeldab ka nädala eest Helsingis sõlmitud lepe Vene rahukaitsjate rollist Kosovos. 
    Seda nimelt interpreteeritakse täiesti erinevalt: Moskva arvab, et venelased alluvad ainult Vene komandöridele; Washington aga kinnitab, et NATO-le. 
    Taoline mitmetimõistetavus ei ole iseenesest ilmtingimata halb; näiteks Euroopa Liit on sellest sageli kasugi lõiganud - kellelegi pole vaja avalikult alla anda, asjade käigus aga saab kõik selgeks. 
    Ent ELis on enamasti täiskasvanud riigid ja tegu on pehmemate teemadega. 
    Ähmasus julgeolekuküsimuses, kui üks asjaosaline on kas laps või psühhopaat, võib kujuneda ohtlikuks. 
    Hea on, kui Jeltsini lahkudes selgub (sest enne ei selgu niikuinii midagi), et Venemaa on tõesti laps ja kasvab. 
    Aga Lääs peaks valmis mõtlema, mida siiski teha, kui ta pole. 
    Just taolisteks asjadeks - tulevikuvisioonide vaagimiseks - olid suure seitsme kohtumised algselt mõeldud. 
    Viimati Kölnis toodeti küll mitu ilusat paberit, lepiti kokku mitmes konkreetses asjas, ent paratamatult pean nõustuma kolleegiga Times'ist, kes nukralt leidis, et seda visiooni-värki jäi napiks. 
    Usukannatajad teerulli all 
    Opositsiooni huvitab märtrikroon, mitte kokkulepped 
    JÜRGEN LIGI 
    Riigikogu liige (Reformierakond) 
    Praeguse Riigikogu põhiteemaks on saanud opositsiooni ja koalitsiooni koostöö. 
    Mil määral arvestatakse vähemuse tahet ja hoidutakse teerulli-taktikast, vääribki alati tähelepanu. 
    Ent seekord on olukord erandlik. 
    Opositsioon ei näi ise kokkulepetest vähimalgi määral hoolivat, kuna otsib ja simuleerib vastasseisu. 
    Ikka ja jälle viskub ta vägisi teerulli ette ja hüüab abi järele, kuigi masin seisab ja selle käivitajatki pole silmapiiril. 
    Opositsioon näib leppivat üksnes siis, kui talle antakse need õigused, mis demokraatias on vaid enamusel. 
    Keskerakond on kuulutanud ühiskonna jagunevaks enda ja teiste valijateks. 
    Neid omavahel vastandades õigustatakse kogu parlamendi töö blokeerimist enda valijate huvides. 
    Vähemuse diktatuur 
    Tegelikult on sel kevadel juba vastu võetud mitu opositsiooni seaduseelnõu, mis pole alguse kohta sugugi paha tulemus. 
    Nende propaganda on aga suunatud vaid tagasilükatutele. 
    Et viimaseid rohkem oleks, on nad ummistanud Riigikogu ohtrate lootusetute algatustega. 
    On selliseid, mis on lepitamatus vastuolus enamuse tahtega, ja neid, mis on argumentidele alla jäänud juba eelmises Riigikogus. 
    On ka selliseid, mis on inspireeritud koalitsiooni nelja aasta programmist, kuid ignoreerivad eelarve hetkevõimalusi ja on sisult kõhnad. 
    Näiteks lastetoetusseadus, mis valitsuselt tuli kompleksse ja läbiarvutatuna, kuid kus Keskerakond sundis peale arutelu oma mõõdutundetu ja pooliku üle. 
    Iga sellise mahahääletamise ümber saab teadagi korraldada propagandasõja, mida ongi tehtud. 
    Peale konflikti taotluse pole muud seletust, miks on opositsioon võidelnud muudatuste vastu Riigikogu päevakorras. 
    Üks tööpäev raisati sõjale ainult selle vastu, et tõsta osa punkte ülekoormatud teisipäevalt alakoormatud neljapäevale ja teha ruumi kiireloomulistele. 
    Täiesti mõttetu oleks otsida õigustust opositsiooni väljamarsile, kui spiiker pani ette päevakorramuutuse, et õiguskantsleri taotlusel viia Riigikogu kodukorra seadus kooskõlla põhiseadusega. 
    Seadus nõuab selle tegemist 20 päevaga ja algamas oli parlamendi suvevaheaeg, siiski korraldati oma show ning süüdistati seaduse ja komisjoni ettepaneku järgi käitunud Toomas Savi olematu seadusesätte eiramises. 
    Savisaare hädine nüüd vastutage ise! ja minemamarss oli hädine pääsemine iseenda obstruktsioonilõksust. 
    Aga see vastab tegelikult enamuse vajadusele vastutamiseks ka normaalset tegutseda. 
    Kevadistest seadustest suur osa võeti vastu just selle marsi järel. 
    Suurim tülinorimise koht on opositsioonile olnud säästueelarve. 
    Kokkuhoiu vältimatusest räägiti neile varakult ning statistikanumbrid on kinnitanud, et kärbe peaks olema suuremgi. 
    Opositsioon ei võtnud suurema kärpe varianti vastu, küll aga hakkas varakult põletama sildu läbirääkimistele. 
    560 suuresti vastuolulist ja sihilikult mõttetut muudatusettepanekut ning kaks tühja ööistungit polnud läbirääkimistele lubav eeldus. 
    Siiski lubas valitsusliit sisuliselt nurjatud teise lugemise järel uuesti läbi rääkida kärpe suurendamise või sisu ümber ning küsis opositsioonilt mingitki mõistlikku ja haaratavat valikut nende soovidest. 
    Seepeale vastati mahuka muudatusettepanekuga, kus elementaarseid reegleid eirates kirjutati küll juurde kulusid, kuid ei näidatud raha allikat. 
    Avalikkust eksitati aga teleintervjuudega, et kärbitakse valitsemiskulusid. 
    Läbirääkimiste kohta on opositsiooni käitumine olnud kummaline. 
    Viimase hetkeni on suretatud aega sõnavõttudega kärpe mittevajalikkuse ja vähendamise teemal. 
    On tõemeeli küsitud endale vabalt kasutamiseks paarisadat miljonit krooni. 
    Ometi on eelarve tervik, mille eest vastutab valitsus(liit), ja ükski opositsioon ei tuleks sellega poole aasta pealt toimegi. 
    Eelarvemulli tekkimine 
    Mullu juhtus, et toonane KMÜ valitsus püüdis opositsiooni eelarverahaga ära osta. 
    Kuid siis oli selleks sundi, sest koalitsioon oli vähemuses. 
    Kogu summa, mida pakuti, oli isegi siis vaid 100 miljoni ringis, eelarve maht ise aga praegusest 18 korda suurem! 
    Siis nõustusid sellega Keskerakond, vene erakonnad ja tilluke osa ühinenud opositsioonist. 
    Ei saa aga unustada, et tulemuseks oli just see eelarvemull, millega praegu hädas oleme. 
    Viimases rahanduskomisjonis pakuti opositsioonile siiski võimalust täiendava valitsuskulude kärpe arvel neile olulisimate muudatuste tegemist. 
    Keskerakond ja EME lükkasid selle võimaluse põlglikult tagasi, ehkki see oli seniste tavadega võrreldes proportsionaalselt täiesti arvestatav, ja jalutasid demonstratiivselt minema, jõudnud nähtavasti eesmärgini. 
    Ei aidanud seegi, et koalitsioon oli oma muudatustega juba arvestanud opositsiooni kõige visamaid nõudeid mitmekümne miljoni ulatuses, taastades osa investeeringuid ja põllumajanduskrediite. 
    Et opositsioon tegelikult läbirääkimisi põhja tahtis lasta, kinnitavad veel mitmed märgid. 
    Neile saadeti kaks kõige kompromissitumat esindajat. 
    Esimene pidas diplomaatia algtõdedele viidates asjakohaseks kokku leppimist selles, et Eestis on majanduskriis. 
    Teine teatas valjult, et ei taha sellis-tega rääkida, ja ütles defitsiidi põhjuseks olevat mitte eelarvemulli, vaid värske valitsuse soovimatuse makse koguda. 
    Koalitsiooni esinduselt ei saa kokkuleppeimesid nõuda, kui nad peavad põhiaja partnerit teema ja asjalikkuse poole suunama. 
    Õnnitlused magistrikraadi puhul 
    Rahvusvaheliste lepete järgi annab nõukogudeaegne kõrgharidus magistrikraadi 
    MAIT RAUN, kirjanik 
    Mõni aeg tagasi sain Postimeest lugedes meeldiva üllatuse osaliseks. 
    Selle veergudel oli must valgel kirjas, et olen lillegi liigutamata tõusnud kaks astet teadusmaailma teenistusredelil. 
    Mart Nuti artikkel Pomm haritud inimesele (19.05) kinnitas, et kõik, kes pälvisid NSV Liidu ajal kõrgkooli diplomi (läbides seejuures vähemalt viieaastase õppekava), on nüüd magistrid ja võivad hakata taotlema kohta doktorantuuris. 
    Nutt põhjendas oma seisukohta viitega rahvusvahelistele õigusaktidele. 
    Tähtsaim neist on 1997. aastal Euroopa Nõukogu ja UNESCO egiidi all vastu võetud Lissaboni konventsioon, mis määras kõrgkoolidiplomite ja akadeemiliste kraadide tunnustamise probleemiga tegelema Euroopa Riiklike Infokeskuste Võrgu (ENIC Network). 
    Juba samal 1997. aastal otsustati ENIC Networki aastakoosolekul Helsingis, et kraadid kandidaat ja doktor tuleb võrdsustada Lääne doktorikraadiga ning kraad nimega diplom-spetsialist (tavaline lõpudiplom) vastab teise astme akadeemilisele kraadile ehk magistrikraadile ja annab õiguse doktoriõppeks. 
    Juba kaks päeva hiljem vabastas Eesti ENICi juhataja Gunnar Vaht mu eufooriast, kirjutades: Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vaheline diplomite ja akadeemilisi kraade tõendavate dokumentide tunnustamise ja ekvivalentsuse kokkulepe /---/ hõlmab ainult Venemaa ja Eesti riiklikke haridusdokumente. 
    Kokkulepe ei laiene NSV Liidu diplomitele ja akadeemilistele kraadidele. 
    (PM 21.05.) 
    Ma ei suutnud Vahti siiski päriselt uskuda. 
    On ju üldteada, et Vene Föderatsioon on rahvusvahelises plaanis tunnistanud end NSV Liidu õigusjärglaseks, mistõttu Vene Föderatsiooni ja kunagist NSV Liitu saab käsitada ühe ja sama rahvusvahelise subjektina. 
    Euroopa tunnustab 
    Teaduskraadide probleem on tegelikult veel lihtsam. 
    Kui Euroopa on mingil praktilisel põhjusel otsustanud, et Nõukogude kõrgkoolidiplom vastab magistrikraadile, siis vastavad sellele ka TRÜ, EPA, TPI, TPedI, TRK ja ERKI diplomid. 
    Ning diplomiomanikul oleks ilmselt küllalt keeruline tõestada, et tal pole kraadi ja ta on madalama tasemega kui Pihkvas kõrgkooli lõpetanu. 
    Meil on väga raske teha Euroopale niisugustes küsimustes ettekirjutusi. 
    See praktiline põhjus sai tõuke asjaolust, et kui raudne eesriie langes ja NSV Liidu territooriumilt algas massiline ajude äravool, saabus Läände hulgaliselt spetsialiste. 
    Nende erialast kvalifikatsiooni märkisid kas teaduskraad kandidaat või doktor või siis kõrgkooli lõpudiplom kirjaga diplom-spetsialist. 
    Kuna see kõik ei vastanud traditsioonilisele jaotusele bakalaureus, magister ja doktor, tekkis haritlaste tööturul segadus. 
    Euroopa Nõukogu ja UNESCO ühispingutusega on olukord nüüd leidnud lahenduse. 
    10. veebruaril 1998 ratifitseeris kraadide korrastamisele aluse pannud Lissaboni konventsiooni ka Eesti. 
    Ta tegi seda alles pärast konventsioonile tuginevate rakenduspõhimõtete vastuvõtmist Helsingis. 
    Niisugusel juhul on loomulik, et riik, kes tunnistab üldprintsiipe, järgib ka rakendusi. 
    Eesti ENICi juhataja Vahti esmapilgul tugev argument, et Venemaa ja NSV Liit ei ole Lissaboni konventsioonile alla kirjutanud, ei osutu üldse oluliseks. 
    ENICi soovitused ei ole tehtud mitte Venemaa jaoks, vaid konventsiooni liikmesriikide (sh Eesti) jaoks selle kohta, kuidas käsitada Vene dokumente. 
    Ootame pretsedenti 
    Helsingis formuleeritud lahendist järeldub, et Nõukogude ajal kõrgkooli lõpetanul ei ole mitte mingit mõtet astuda Eesti Vabariigis magistrantuuri. 
    Teadusmaailm on teatavasti rahvusvaheline ning teistkordne magistrikraad ei lisa tema staatusele Euroopa silmis midagi. 
    Tee peaks viima otse doktorantuuri. 
    Samuti järeldub, et nõukogudeaegsed teaduste kandidaadid peaksid saama doktoriteks automaatselt, doktorantuuri vahenduseta. 
    See oleks ka loomulik, sest kandidaadiväitekiri nõudis Nõukogude ajal aastatepikkust pühendumist uurimistööle. 
    Samas on Läänes iga keskpärane teadusemees doktor, kraad on pigem soovituskiri teadusasutuste jaoks kui saavutuste kokkuvõte. 
    NSV Liidu doktor oli aga midagi hoopis erilist - tingimustele vastav dissertatsioon oli võimetekohane vähestele ja kujunes sageli elutööks. 
    Kuidas hakkavad Eesti kõrgkoolid reageerima, kui Nõukogude ajal lõpetanud pürgivad nüüdsest otse doktoriks? 
    Pretsedent veel puudub. 
    Loodetavasti suhtuvad nad positiivselt, sest kahekordne magistrikssaamise nõue oleks kilplaslik, aga ka kahjulik meie teadlaskonna konkurentsivõimele maailmas. 
    Kui mõni kõrgkool peaks siiski keelduma soovijaid doktorantuuri lubamast, viidates asjaolule, et Eestis on levinud teistsugune traditsioon, on võimalik vastu viidata rahvusvahelisele õigusele, mille järgi rahvusvahelised kokkulepped on ülimuslikud. 
    SAMAL TEEMAL: Mart Nutt, PM 19.05, Gunnar Vaht, PM 21.05 
    Eeskujuliku õpilase kriis 
    Eesti majanduse hädad tulenevad suuresti liigsest kuulekusest lääneriikidele 
    TIIT MADE 
    Kõrgema Kommertskooli professor 
    Meie majandusel hakkas halvemini minema, kui Venemaa sisekriisi taustal algasid läbirääkimised Euroopa Liiduga (EL) ning süvenes tahe saada nii kiiresti kui võimalik Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks. 
    Ilmselt on tegemist kahetsusväärse sündmuste kokkulangemisega. 
    Kuid ikkagi ei ole see teekond ELi meie jaoks lillede ja linnulauluga rüütatud taevatrepp. 
    Tundub, et oma mõistusega on aina raskem siinseid siseasju korraldada. 
    ELi ja muud funktsionäärid, eksperdid ja poliitikud annavad nõu ja nõuavad, kuidas üht või teist eluala Euroopa normidele vastavalt kujundada. 
    Viimaste aastate majanduselu korraldamise riiklik taktika ja strateegia on olnud manööverdamine erinevate partnerite ja nõuandjate tahtmiste ning soovituste vahel. 
    Peame arvestama läbirääkimistel ELiga püstitatud kriteeriumidega. 
    Peame olema alandlikud Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Maailmapanga funktsionääride ees, sest nende poolt maailmale antud sõnum meie majanduse kohta annab või võtab meilt raha. 
    Kui IMF ütleb, et eelarve mahtu on vaja vähendada, siis seda me ka, veri ninast väljas, peame tegema. 
    Kui rahvusvahelised eksperdid kinnitavad, et meie majandus kuumeneb üle, siis tõmbame tagasi ja räägime, et ei tohi üle kuumeneda, ehkki asjad on arenenud normaalselt. 
    Kui WTO tahab meie seadusi muuta ja meile oma nägemusi peale suruda, siis me ka oma seadusi muudame. 
    Suurriikide saadikud avaldavad meie seadusandjale survet, et uued dokumendid oleksid just niisugused, nagu nende riigile on kasulik. 
    Need asjaolud ei ole lasknud viimastel aastatel majanduselu nii korraldada, et igaüks Eestis elamist naudiks. 
    Me ei ole riskinud teha olulisi majanduse struktuurimuudatusi. 
    Ei ole võimalik öelda, mis sorti tööstust vajame. 
    Oleme lasknud asjadel veereda nii, nagu juhus seda on dikteerinud. 
    Meie valitsejad on jätnud ettevõtjad omapead improviseerima, riskima ja turgusid otsima, ega olegi eriti pingutanud, et riigikassasse rohkem nende kasumiraha tuleks. 
    Kogu aktuaalne majanduspoliitiline elu veereb ümber tolle kurikuulsa säästueelarve. 
    Selle vastuvõtmine oleks nagu peamine ettevõtmine meie depressioonis oleva majanduse turgutamiseks. 
    Paistab olevat elu küsimus, et riigikassasse laekumata jäänud raha kui fakt tuleb ilmtingimata Riigikogu tasemel seadusega fikseerida. 
    Käib tohutu poliitiline möll, et see summa peab olema just üks miljard krooni ja mitte üks sent vähem. 
    Valuliste, sageli kurjade nägudega poliitikud räägivad obstruktsioonist, eelarvenihilismist ja ühe või teise erakonna Eesti vastasest tegevusest. 
    Keegi neist ei söanda muid lahendusi välja pakkuda kui minna või mitte minna stabilisatsioonifondi kallale. 
    Mida sa julgedki pakkuda, kui vajaliku depressioonist väljumise mudeli koostavad meile EL, WTO, Venemaa, IMF, soomlased, lätlased, Max van der Stoel ja teised meie lähedased või kaugemad sõbrad. 
    Nii loodetakse, et majanduses tuleb stabiilsus ja õitseng, kui säästueelarve läbib Riigikogus edukalt kolm lugemist. 
    Opositsioon saab kõikidest torudest nii et tolmab. 
    Huvitav, mis selles on paha, kui ta oma palga eest tegutseb. 
    Arukas valitseja on sellest üle. 
    Otsib kompromissi, annab pisiasjades järele või kavaldab vastase nõu ja jõuga üle. 
    Halvim on, kui ta hakkab üledramatiseerima ja massiteabes hädaldama. 
    Muidugi on opositsiooni tegutsemine valitsejate enesekindlust vääranud. 
    Kuid seegi tuleb summa summarum asjale kasuks. 
    Kuidagi nõukogulikuna tunduvad argumendid, et kes meie tegutsemist takistab, see on obstruktsionist ja kõigutab Eesti iseseisvuse alustalasid ning rahvusvahelist mainet. 
    Väljamõeldud vaenlast nüpeldamas 
    ENE-MARGIT TIIT, Tartu Ülikooli professor, üks uuringu autoreid 
    19. juuni Postimehes kasutab Kaarel Tarand dokumendist Vaesuse leevendamine Eestis leitud mõtteid selleks, et esitada oma positiivne programm. 
    Kahjuks aga tuleb välja nii, et Tarand pole dokumenti lugedes märganud seda, mis seal tegelikult kirjas on, vaid püüdnud leida ridade vahele peidetud mõtteid ja tundmusi. 
    Neli näidet selle kohta. 
    1. Vaesus saabus üleöö... kui mingit seisundit hakatakse kirjeldama uudissõnaga. 
    Vaesus ei ole ju uudissõna, seda sotsiaalstatistika terminit tunti ka sõjaeelses Eestis. 
    Vaesuse mahtu hinnatakse ja selle vastu võideldakse suuremas osas maailmas. 
    Ainult nn sotsialistlikes riikides oli vaesus tabuteema, seda lihtsalt ei tohtinud põhimõtteliselt olla. 
    Vaesuse taset ja selle muutumistendentse jälgivad pidevalt ka heaoluriigid. 
    Vaesusele pühendatud konverentsil märkisid sõnavõtjad, et Eesti ühiskond on saanud piisavalt küpseks selleks, et rääkida vaesusest ilma eufemismideta. 
    2. Mida noorem, seda vaesem. 
    Niisugust väidet selles dokumendis ei ole. 
    Väide, et lastega perede hulgas on vaeseid rohkem ja lapsed kuuluvad vaesuse riskirühma, ei ole sugugi samaväärne Tarandi artikli avalausega. 
    Klassikaliselt on vaesusriski muutus elu jooksul pigem kolme küüruga kaameli sarnane: esimene riskiaeg on lapsepõlv, sellele järgneb suhteliselt riskivaba noore täisealise aeg. 
    Risk suureneb pärast pere loomist vastavalt laste arvule peres, ning laste täisealiseks saamisel risk taas väheneb. 
    Raugaeas, mil isikul endal pole enam ressursse oma sissetulekute suurendamiseks, võib vaesuse risk taas suureneda. 
    3. Süsteem ja mõõdupuu on üle võetud meist mitu korda rikkamatelt ühiskondadelt... 
    Ka see väide pole tõene. 
    Vaesuse mõõtmise metoodika on Eestis nimelt Eesti ühiskonna jaoks välja töötatud (ja sellele on nimetatud dokumendis pühendatud üsna mitu lehekülge). 
    See metoodika arvestab vaesuse tänapäevast määratlust: vaesus on sotsiaal-majanduslik seisund, mis ei võimalda rahuldada indiviidi esmaseid füsioloogilisi ja sotsiaalmajanduslikke vajadusi. 
    Seega loetab tänapäevane sotsiaalstatistika vaeseks mitte ainult selle lapse, kellel on kõht tühi, vaid ka selle, kellel pole materiaalseid ressursse selleks, et minna pärast külakooli lõpetamist linna edasi õppima. 
    4. Või suudab keegi ära tõestada, et Nõukogude ajal rikkus majas valitses? 
    Heaolu, mida Vene aja mälestustes ikka ja jälle esile tuuakse... 
    Kas vingume ja viriseme ning ihkame seda leivaküllust... tagasi? 
    Nimetatud dokumendis pole juttu ei veneaegsest rikkusest ega varasemast heaolust, ning maailma sotsiaalpoliitika varamust võetud konkreetsete soovituste nimetamine vingumiseks ja virisemiseks on üsnagi meelevaldne. 
    Tarandi artikli esimest poolt võib mõista valemi järgi: ehitan enesele ise vaenlase ja siis hakkan seda emotsionaalselt nüpeldama! 
    Tallinn vajab talurahva turgu 
    S. SAAR, Tartumaa 
    16. juunil rääkis Eesti Televisioonis üks mees, et tema taotleb Tallinna talunike turgu. 
    See on kiiduväärt mõte. 
    Eelmise aasta kogemus näitas, et maamehel ei olnud kuskil oma kartuleid müüa. 
    Turule kohta ei saanud. 
    Müük Szolnoki turu värava taga tõi trahvi kolmsada krooni ja müügikeelu. 
    Vii kartulid koju tagasi või viska maanteekraavi. 
    Turuplatse võiks olla igas linnaosas, sest Mustamäe elanik ei lähe Lasnamäele või vastupidi redist, kartulit, kapsast või mõnda porgandit ostma. 
    Talunikul võiks olla oma vallast kaasas tõend. 
    Olgu ainult koht, kus saab trahviraha asemel kohamaksu maksta. 
    Targemad pead vaid koalitsioonis? 
    ENE OJA, Tartu 
    Riigil on raskusi eelarvega. 
    Meie Riigikogus mõeldakse ööl ja päeval, kuidas edasi majandada. 
    Dirigeerib koalitsioon. 
    Kas meie arvukas opositsioon ei paku tõesti mingit arvestatavat lahendust? 
    Kas kõik targemad poliitikud on koondunud koalitsiooni? 
    Keskerakonna esitatud ettepanekuid suvatsetakse kuulata iroonilise grimassiga. 
    Isamaaliit tantsib rõõmuga Reformierakonna pilli järgi. 
    Peaaegu pool Riigikogu liikmetest, s.o opositsioonis olijad, on järelikult küündimatud ja majanduse alal võhikud. 
    Valitsev ladvik aga kaugeneb rahvast õige kiires tempos. 
    Kuidas edasi? 
    Leian, et kõrged palgad (näiteks üle 25 000 krooni kuus) tuleks avalikustada. 
    Siis saaks ka tavaline töötaja teada, kuhu pürgida, jõudmaks kunagi eliidi hulka. 
    Kuidas me oleme saanud nii rikkaks, et võime juhtivatele töötajatele maksta kuupalka 78 000 krooni? 
    See on keskmise töötaja lootus või kultuuri- ja meditsiinitöötaja unistus. 
    Kas Tallinna Sadama eksjuhil Enn Sarapil, kes on saanud kuupalka 78 000 krooni, on nii suured võlad, et nende tasumiseks nõuab riigilt 1,2 miljonit krooni vallandamistasu? 
    Hoiupanga töötajad said kahe peale kokku 6,5 miljonit krooni, Eesti Energia endine peadirektor 800 000 krooni vallandamistasu. 
    Viimase kuupalk oli 67 500 krooni. 
    Küllap jätkub nii kallilt tasustatud juhtivtöötajaid veel mitmelegi alale. 
    Meie aga maksame järjest kallinevate teenuste eest nurisemata. 
    Igal rindel valitsev koalitsioon ei peaks uskuma, et kõik targemad pead kuuluvad Reformierakonda. 
    Tuleb arvestada ka opositsiooniga, sealgi on arukaid saadikuid ja nende selja taga suur hulk valijaid. 
    Tõelisest demokraatiast saame kõnelda ikka ainult siis, kui see on printsiibiks ka Riigikogus. 
    Von Krahli teater peab Berliinis Eesti pulmi 
    Eesti mängud. Pulm 
    1996. aasta märtsis esietendunud Eesti mängud. Pulm on Eesti ajalool, usundil ja kommetel põhinev multimediaalne lavastus-arvutimäng. 
    Laval on suur ekraan, millele projitseeritakse pilt arvutikuvarilt. 
    Ekraanil möödub vaataja silme ees Eesti ajalugu alates aastatuhande algusest kuni tänapäevani. 
    Laval leiab samal ajal aset pulm, mille osalised on haaratud ajaloo kulgu. 
    Pulmas osalevad Guido Kangur, Enar Tarmo, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Erki Laur, Juhan Ulfsak ja setu koor Leiko. 
    Lähiajal ilmub plaadipoodidesse CD-plaat lavastuse muusikaga, mille autoriteks on Toomas Lunge, Indrek Kalda ja Peeter Jalakas. 
    MARGUS KASTERPALU 
    Von Krahli teater korraldab täna Berliinis, maailma ühel mainekamal teatrifestivalil tõelise Eesti pulma, tuues publiku ette Peeter Jalaka lavastuse Eesti mängud. Pulm uue versiooni. 
    Peeter Jalakas, kuidas Eesti mängud. Pulm ainsana Baltikumist Theater Der Welt-festivalile sattus? 
    Jaanuaris käis ITI (Rahvus-vaheline Teatriinstituut) komisjon. 
    Keegi oli seda näinud kusagil maailmas (lavastust on mängitud New Yorgis, Londonis, Stockholmis jm - toim), nüüd tuldi lihtsalt kontrollima. 
    Et kas on ikka olemas. 
    Kuna see lavastus on ammu mängukavast maas, saime näidata ainult videot. 
    Kus nad seda lavastust näinud olid, ma ausalt öeldes ei teagi. 
    Kui kõrge on selle festivali maine teatrimaailmas? 
    See on ikkagi üks vingemaid. 
    Kui kunstnikel on väidetavalt Veneetsia biennaal meka, kuhu püüelda, siis teatris on ei, ma jään parem vastuse võlgu. 
    Üks on aga kindel - nii mainekal festivalil pole ükski Eesti teater varem osalenud. 
    Kas selline asi on maailmas tavaline, et üks lavastus jõuab alles aastaid pärast esietendust suurele festivalile? 
    Asi on selles, et Theater Der Welt toimub iga kolme aasta tagant. 
    Nii nagu mina olen asjast aru saanud, püüavad nad sinna leida viimasel kolmel hooajal maailma teatrit enim mõjutanud lavastusi. 
    Eks ta subjektiivne valik muidugi ole. 
    Meile on oluline, et nad maksid lavastuse taastamiskulud omast taskust kinni. 
    Kas festivali korraldajad on oma valikut põhjendanud? 
    Näiteks seda, mida nad leidsid Von Krahli teatri lavastuses sellist, mis on maailma teatripilti mõjutanud? 
    Saksa suurim teatriajakiri Theater Heute on pühendanud sellele festivalile ja ka meie lavastusele üsna palju ruumi ja mõnevõrra üllatusena lugesin sealt, et korraldajad olid valiku-printsiibiks seadnud erineval moel teatriteksti käsitlemise. 
    Enda väitel otsisid nad lavastusi, kus olulisel kohal oleks tekst kas siis nii- või naasugusel kujul. 
    See tegi mind veidi nõutuks. 
    Sest meie lavastuse põhirõhk on ju siiski millelgi muul. 
    Rohkem ei tea ma midagi. 
    Mille poolest erineb uus variant vanast? 
    Vana variant oli ikka väga kitsastes tingimustes tehtud. 
    Küsisime tollal küll kõigilt Eesti Kultuurkapitali sihtkapitalidelt raha (on ju selles lavastuses igast asjast midagi), aga ei saanud me kusagilt toetust. 
    Kitsad olud tähendavad teadagi seda, et pead ise rohkem püksirihma pingutama. 
    Seetõttu istusin enamuse ajast arvuti taga ja lavale sain vaadata üsna harva. 
    Seetõttu oli puhtteatraalset osa ehk vähevõitu ja ideed jälle paljuvõitu. 
    Ma loodan, et uus variant on rohkem lavastuse moodi. 
    Kas sellisel festivalil osalemine tähendab Von Krahli teatrile ka midagi muud kui lihtsalt esinemist välismaal? 
    Kui me sealt puhta nahaga välja tuleme ja end täis ei tee, siis peaks meie üks järgmise aasta suurprojekt, mis kannab pealkirja Krahl, esietenduma Avignoni festivalil Prantsusmaal, mis on teatraalile samuti ülioluline koht. 
    Pulleritsu draama 
    Filmikriitika ülesanne võiks olla vaatama õpetamine 
    ANDRES MAIMIK, filmikriitik 
    Multifilmirezhissöör Mikk Rand rääkis kunagi loo Soome kuulsaimast aborigeenide instrumendi didgeridoo mängijast, kes läinud kord esinema austraalia põliselanikele. 
    Need kuulasid algul pingsal ilmel soomlase pillimängu, siis aga pahvatanud üksmeelselt naerma. 
    Naeru põhjus selgus peagi - pillimäng oli küll tehniliselt korrektne, ent kuuldavale toodud helid ei sõlmunud kokku sõnumiks. 
    Soome instrumentalist kasutas aborigeenide iidset kommunikatsioonivahendit pelgalt esteetilise elamuse esilekutsumiseks ning aborigeenid tõlgitsesid tema mängu kui võõramaalase absurdset lalinat. 
    Kriitik kui ülbe snoob 
    Samasugusest kultuurilisest nõutusest on ilmselt võrsunud ka Postimehe juhtkirjutaja Priit Pulleritsu nägemus kriitilisest mõttest filmiajakirjanduses (vaata Postimehe 18. juuni meediaarvustust). 
    Ta nimetab oma kirjatükis Märkamata armastus. Kriitikute olematu suhe filmi Kiri pudelis eesti filmikriitikat kha-kha-khaa võõrsõnade ja trat-tat-taa-terminite tulega blah-blah-blaa seisukohtade avaldamiseks. 
    Filmikriitik joobub Pulleritsu meelest omaenda tarkade sõnade kõlast, soovimata parnassilt alla tulla suhtlema lihtsate inimestega neile arusaadavas keeles. 
    Iseenesest on Pullerits igale filmitegijale tänuväärseim vaataja. 
    Ta on lihtne inimene, kes vaimustub keskpärasest Hollywoodi naistekast, naerukohtades naerab südamest ja teisal poetab prilliklaasi tagant pisara. 
    Ülendudes paremaks inimeseks, soovib ta oma emotsioone kogu maailmaga jagada. 
    Ent võta näpust, maailm on kalk ja osavõtmatu, kriitikud ülbed snoobid, kes, selle asemel et sõnastada ladusasse keelde Pulleritsu ja teiste lihtsate kinoliste õilsaid kollektiivseid tundeid, targutavad mingis umbses esperantos rezhissööri alateadvuse refleksioonidest või vaikivad olulise filmi hoopistükkis maha. 
    Vähemusele mõeldud 
    Minu meelest on Pulleritsu arvamus filmikriitikast kui rahva hääle vahendajast ja sõnumiseletajast pisut üheülbaline. 
    Keegi ei nõua ju kunstikriitikult Navitrolla maalidel kujutatud elukate üksikasjalikku kirjeldamist või Tauno Kangro skulptuurikolossist ammutatud tundetulva erutunud väljahõikamist. 
    Kunstikriitik ei seisatu miskipärast mõtlikult natüürmortide ja kuupaistes meremaastike ees, vaid kipub meelsamini otsima erinevaid suundumusi ja analüüsima käekirju üldise kunstisituatsiooni taustal. 
    Ka filmikriitika ei saa kunagi olla päris demokraatlik institutsioon, mis seisab kõige lihtsama ja vahetuma vaataja huvide eest. 
    Parem osa filmikriitikast on paratamatult vähemusele suunatud diskursus, mis eeldab mõningat mõisteaparatuuri ja eelteadmisi filmitegemisest. 
    See ei tähenda aga mõne üksiku elitaarse filmivaataja vooruslik-kapriisset määgimist intellektuaalselt erutavate tekstide järele. 
    Sexy ja juicy 
    Pigem võiks filmikriitika funktsiooniks olla vaataja vaatama õpetamine. 
    Romantiliste komöödiate kõrval võib filmikunstiks nimetada ka keerukama struktuuri ja raskemini avatava kujundikeelega linateoseid ning pole kriitiku süü, et sellised filmid talle rohkem sümpatiseerivad. 
    Ma usun, et mida nõudlikum on vaataja või lugeja maitse-eelistus, seda paremaid filme ka kinodesse satub. 
    Kui aga võtta arvustuste kriteeriumiks Pulleritsu ajakirjanduslikud käsulauad, kus sexy pealkirjale järgneks juicy sisu, oleks tulemus akadeemilises plaanis kaunis stinky. 
    Kubricku saladus paljastatud 
    KATI LINDSTRÖM 
    Märtsis surnud Stanley Kubricku kauaaegne perekonnasõber ja biograaf Alexander Walker tegi Hollywoodi kõige varjatumast saladusest hoobilt kõige avalikuma saladuse, avaldades ajalehes The Evening Standard Kubricku viimase filmi Eyes Wide Shut detailse sisukirjelduse. 
    16. juulil New Yorgis esilinastuva filmi sisu püüdsid stuudio Warner Bros. juhid hoida Kubricku palvel saladuses kuni viimase hetkeni ning on seetõttu Walkeri käitumisest ülimalt nördinud. 
    See on jõledus. 
    Stanley ei tahtnud, et salapära filmi ümbert kaoks sellisel moel, kinnitas üks stuudio juhtidest. 
    Oma osa saladuse paljastamises on ka ameerika internetiajakirjanikul Matt Drudge'il, kes esimesena artiklit refereeris ja vallandas lugejate tormijooksu The Evening Standardi koduleheküljele. 
    DaimlerChrysler ostab Volvot ja Volvo Scaniat 
    AUTOD JA TRANSPORT 
    HARLI ULJAS 
    Daimleri ja Chrysleri ühinemine, Volvo sõiduautotootmise äraostmine Fordi poolt ning Renault' sissetung Nissanisse sunnib Jaapani tööstureid ühtsesse ringi ning veab suure sularahavaruga firmasid uuele osturingile. 
    Volkswagen näitas ajalehe Financial Times andmetel üles huvi osta veoki- ja bussitootja Scania. 
    Seni on oma tõsisest huvist märku andnud Volvo, millel on olemas ligi 54 miljardit Rootsi krooni (u 6 mld USD) sõiduautotootmise müügist saadud vaba raha. 
    Ka Volkswagenil on ligi 19 miljardit dollarit ostudeks olemas. 
    Volkswageni pakkumine võib viia hinnasõjani Volvoga, sest juba praegu kuulub Volvole 22 protsenti Scaniast. 
    Pool Scania aktsiatest kuulub aga Wallenbergide perekonnafirmale Investor, mis ei ole siiski tänu erinevatele hinnangutele Scania aktsia suhtes osalust müünud. 
    Volkswagen siiski eitas ülevõtmiskõnelusi. 
    Volvo veokid Mercedesteks 
    Seda osa, mis Volvost järel, tahab ära osta DaimlerChrysler, kirjutas Rootsi majandusleht Dagens Industri. 
    Järel on palju - kasumit tootev veoautode, busside ja ehitusvarustuse tööstus, merendusosakond. 
    Ajalehe allikate järgi kavatseb DaimlerChrysler pakkuda kuni 17,7 miljardit dollarit, mis Volvo praeguste aktsiahindadega võrreldes on peaaegu 1,5 korda enam. 
    Olemasolevast Volvo börsiväärtusest üle poole annab Fordilt saadud ligi 6 miljardit dollarit, seega on ringis püsimine Volvole ülioluline. 
    DaimlerChrysleri suur preemia aktsionäridele tuleneb loodetavast ligi 1,2-miljardilisest säästust ning Volvo sularahareservist. 
    Volvo aktsionärid saaksid tehinguga umbes 14-15 protsenti DaimlerChryslerist. 
    Kui asi saab teoks, peaks Volvo müüma ka enda käes olevad 22 protsenti Scaniast. 
    Volvo pressiesindaja Per Loejdkvist kavatsusi uudisteagentuurile TT ei kommenteerinud. 
    Igaüks kõneleb igaühega, sõnas ta. 
    DaimlerChrysler eitas ostusoovi. 
    Ehkki eelmisel nädalal langes uudiste põhiraskus Volvole ja Scaniale, on suurem tegevusväli siiski Aasias, hoolimata DaimlerChrysleri ja Renault-Nissani firmakultuuride ühendamise raskustest. 
    Põhiline surve on langenud just võlakoorma alla kannatavatele Jaapani tootjatele Suzukile, Mitsubishile ja Subarule. 
    Mitsubishi vaatab Fiati 
    Põhilisteks ostjateks on aga endiselt tuntud ülevõtjad. 
    Hoolimata Fordi Volvo-ostust on Fordil veel piisavalt suur hulk sularaha, et osta ka Mitsubishi, kuigi viimane tihendab aina enam koostööd Itaalia Fiatiga. 
    Samas pole ka Fiat kaitstud ja võib samuti jõuda mõne ülevõtja marginimistut täiendama. 
    Kaasa mängib sellele ka Fiati nõrgenemine, just Lõuna-Ameerikast saadud suurte kahjude tõttu. 
    Aktiivseks tegutsejaks on Jaapani tootjatest praegu just Mitsubishi, mis otsib lahendust oma Hollandis asuvale, koos Volvoga asutatud NedCar ühisettevõttele. 
    Volvo omanik Ford teatas, et kavatseb praegu NedCaris toodetavat S40 hakata tootma Ühendriikides. 
    Tehasele tähendaks see tootmisvõimsuste ülejääke. 
    NedCari asutasid Volvo ja Mitsubishi 1991. aastal ning tehases toodetakse Volvo S/V40, Mitsubishi Carismat ja Spacestari. 
    Samuti käib Mitsubishil koostöö Fiatiga, et toota Mitsubishi tehnoloogial põhinevat neljarattaveolist vaba aja sõidukit ning töötada Mitsubishi otsesissepritsemootori kallal. 
    Fiatil lubaks see täita oma mudelivalikus tühiku nelirattaveoliste osas. 
    Korea koondab ridu 
    Kui Mitsubishi otsib kontakte Euroopast, on Aasias aktiveerumas Daewoo. 
    Souli autonäitust võis lausa nimetada ka Hyundai-Daewoo näituseks, sest Korea autotootjate arv on vähenenud viielt kahele. 
    Hyundai võttis üle maksejõuetu Kia Motorsi ning teisel positsioonil olnud Daewoo võttis üle Ssangyongi ning Samsung Motorsi. 
    Samas otsivad mõlemad firmad strateegilisi partnereid. 
    Hyundai teeb lähenemiskatseid Fordile ja DaimlerChryslerile, Daewoo peab aga osaluse müügi asjus läbirääkimisi General Motorsiga. 
    Ka Volkswagen vaatab Aasias ringi. 
    Hyundai loodab lahti saada ka oma seotusest ülejäänud tööstuskonglomeraadiga, et vähendada kulukat laenude tagamist. 
    Põhilise turuna näeb Hyundai Ühendriike. 
    Seni ei ole ta seal aga hästi õnnestunud, sest 12 aastat tagasi müüdud 260 000 auto asemel müüdi USAs vaid 90 000 autot. 
    Ühe võimaliku lahendusena tahab Hyundai parandada autode disaini, et need näeksid välja huvitavamad, kuid oleksid odavamad. 
    Samas tahab firma pürgida ka kallite sõidukite mängumaale. 
    Hyundai Equus hakkaks maksma näiteks 50 000 dollarit. 
    Opel Coupe tuleb välja järgmise aasta kevadel 
    HARLI ULJAS 
    Opel esitleb Coupe mudelit septembrikuisel Frankfurdi autonäitusel, kuid tootmisesse ja müügisaalidesse peaks Coupe-mudel jõudma järgmisel aastal. 
    Coupe on juba kuues mudel, mis Astra põhjale ehitatud. 
    Seni on olemas kolme- ja viieukseline, samuti universaal, laugpära ning mahtuniversaal Zafira. 
    Nagu Zafira puhul, ei taha Opel aga ka Couped nimetada Astra Coupeks. 
    Auto tagaosa näeb välja nagu teistel Opelitel. 
    Järgmise aasta kevadel müüki jõudev kupee on Opel Astra disaini ja kujunduse jätkuks. 
    Sõidukil on raamideta ukseaknad, samuti musta värvi keskmine B-piilar. 
    Madalamaks kallutatud tuuleklaas annab sõidukile pilkupüüdva välimuse ja väiksema tuuletakistuse (0,28). 
    Uus on ka radiaatorivõre õhuvõtuava ja muutunud on küljekaitsete kuju. 
    Sportliku ilme rõhutamiseks on Coupel ka valuveljed. 
    Coupe platvorm tuleb Astra platvormist 20 millimeetri võrra madalam, et sobitada kere ja võimas turbomootor omavahel paremini kokku. 
    Mootorivalikus on Opeli Ecotoc sarja kuuluvad nelja-klapi-tehnika 1,8-liitrine 115-hobujõuline ja uus 2,2-liitrine 147-hobujõuline mootor, millega auto arendab maksimaalkiirust vastavalt 205 ja 215 kilomeetrit tunnis. 
    Valiku tipuks on aga uus kaheliitrine 190-hobujõuline turbomootor, mis kiirendab kuni 240 kilomeetrini tunnis. 
    Ohtu tuvastavad autod saavad rahasüsti 
    PM 
    Targad autod, mis kasutavad radarit, kaamerat ja protsessorit, et näha aeglasemaid autosid ja muid ohtlikke objekte, saavad General Motorsilt ja Ameerika Ühendriikide valitsuselt 35 miljoni dollarilise arengusüsti. 
    Õnnetust ärahoidvad süsteemid on mõeldud autojuhtide hoiatamiseks, kes ei pööra teele kogu tähelepanu, sest räägivad sõidu ajal telefoniga, sätivad raadiot või tegelevad muude juhtimist segavate toimingutega. 
    Kõrgtehnoloogilise süsteemi eesmärk on avastada ees takistusi ja hoiatada juhti, kui ta jõuab ohule nii lähedale, et võib juhtuda õnnetus. 
    Kui autol on peal autopiloot, alustab auto juhi eest ka pidurdamist. 
    Uurimisprojekti eesmärk on vähendada tagant otsasõitude arvu, sest suur osa saadud vigastustest pärineb just niisugustest õnnetustest. 
    General Motorsi teatel arendatakse kümmekond sarnaste süsteemidega autot välja järgneva 2,5 aasta jooksul, seejärel proovivad umbes sada autojuhti sõidukeid tavakasutuses. 
    (PM) 
    Peugeot 406 omanik unustab kütuse tankimise 
    POSTIMEHE PROOVISÕIT 
    HARLI ULJAS 
    Kui 70-liitrisest kütusepaagist jääb 600 kilomeetri läbimisel pool alles, tähendab see kaotust kütusefirmadele, kuid odavalt tehtud pikki sõite omanikule - paagitäiega võib sõita peaaegu terve kuu. 
    Ehkki tegemist on diiselmootoriga, ei jää see 1,8-liitrisele bensiinimootorile mingil moel alla. 
    Kiirendus on samaväärne (sajani 0,1 sekundit vähem), kütusekulu väiksem ning traktoriga poes käivad külamehed ei pane diislit enne tähele, kui neilt seda ei küsita. 
    Tähelepanelikum kõrv tabab muidugi ära, et tegemist on diiselmootoriga sõidukiga. 
    Vana, 2,1-liitrise diiselmootoriga võrreldes on uus sama võimsuse juure ligi viiendiku ökonoomsem ja tänu väändemomendi suurenemisele madalatel võimetel ka dünaamilisem. 
    Diisel tasub kiirelt 
    Masin liigub vilkalt, ehkki tahab, et pöördeid oleks vähemalt 1500. 
    Kui pöördeid on rohkem, tõstab auto kiirust päris mõnuga. 
    Ehkki diiselmootor on kogunud endale nii vaenlasi kui ka pooldajaid, tasub vähemalt 406 puhul 30 000 lisakrooni väljakäimine end kiiresti. 
    Praeguste kütusehindadega on auto kõrgem hind end tasunud juba 15 000 kilomeetriga. 
    Muudatusi üle elanud Peugeot 406 ilme jäi peaaegu samaks, tuled torkavad kergemini silma, sest läigivad rohkem, tagumistel tuledel on peal väike rant. 
    Pisut muutus sõiduk ka pikemaks, aga seda nii lihtsalt ei märka. 
    Panipaiku on rohkelt ustes, olemas on ka kindalaegas, hoiukohta pole vaid esipaneelil. 
    Samas on esipaneeli kate krobeline ja sinna paigutatud asjad püsivad oma kohal päris hästi. 
    Maanteel 110-hobujõulisest mootorist väheseks ei jää ning kui kiirus vahepeal alla 80 ei kuku, saab ka viienda käiguga möödasõiduga hakkama, muidu tuleb appi võtta neljas. 
    Väiksema, 90-hobujõulise diiselmootori puhul tuleb käik ikka alla vahetada, muidu jääb mootor nõrgaks. 
    Kurta võib vaid gaasipedaali liigset kergust - pikkadel sõitudel väsib jalg kergesti ära, sest gaasipedaal on õhkõrn ja jalga ei toeta. 
    Auto roolitunnetus on hea ja ka kruusateel püsib sõiduk hästi. 
    Selleks et juhtimisasend oleks mugavam, saab roolil seada ka sügavust, ehkki väikeses ulatuses. 
    Istmed on mugavad, neil istudes võib paagi tühjaks sõita samuti vaid ühe päevaga, ilma et väsiks. 
    Vedrustus aitab sellele ka kaasa, sest Tallinna auklikud tänavad muutuvad imekombel päris talutavaks. 
    Maanteedel triigib vedrustus välja just väiksemad augud, suuremad muudab märkamatuks teljevahe. 
    Pagasiruum mahukas 
    Kui ees on ruumi piisavalt, siis taga istudes on pikematel reisijatel põlved pidevalt eesistujate toolis. 
    Samuti on müratase taga pisut kõrgem, ent üldiselt on auto vaikne. 
    Mootorit peaaegu kuulda ei ole, kui kiirendamised ja paigal seismine välja arvata. 
    Mootorimüra summutab maanteekrobin ja tuulekohin. 
    Päris mahukas on sõiduki pagasiruum, see avaneb väljas asuvale nupule vajutades. 
    Sulgemiseks on küll koht käele olemas, kuid pikaajalise kasutuse järel võib pind ära kuluda ja käsi sellelt ära libisema hakata. 
    Tagumise rea käetoe alt avanevat suusaluuki saab avada vaid mahukasse pagasiruumi sukeldudes. 
    Ka tagaistmete kokkupanemiseks tuleb pagasiruumi luuk avada ja seal kahte käepidet tõmmata. 
    Peugeot 406 standardvarustusse kuuluvad ABS-pidurid, roolivõimendi, elektrilised aknatõstukid ees, kaugjuhitav kesklukustus, juhi ja kaassõitja turvapadi jm. 
    Bensiinimootoriga auto hind algab 230 000 kroonist, diiselmootori eest tuleb maksta 20 000 enam. 
    Proovitud mudeli hinnaks oli aga 289 000 krooni, selle eest sai suurema diiselmootori, samuti kõrgema varustustaseme - lisandusid elektrilised soojendusega külgpeeglid, istmesoojendus ja kliimaseade. 
    Peugeot 406 ST 2,0 HDI 
    Bensinimootor 1996 cm3, 80 kw (110 hj) 
    Käigukast 5 käiku, esivedu 
    Mõõtmed ja mass 
    Pikkus/laius/kõrgus 4600/1765/1415 mm 
    Kütusepaagi maht 70 l 
    Pagasiruumi maht 430 l 
    Tühimass 1475 kg 
    Kiirusomadused 
    Kiirendus 0-100 km/h 12,5 s 
    Tippkiirus 192 km/h 
    Kütusekulu linnas/maanteel/keskmine 
    7,3/4,5/5,5 
    Maksumus 289 900 krooni 
    Valik Peugeot 406 konkurente 
    Nissan Primera EQ 2,0 Tdi 
    Mootori töömaht 1974 cm3 
    Mootori võimsus 90 hj 
    Pikkus/laius/kõrgus 4430/1715/1410 mm 
    Teljevahe 2600 mm 
    Kütusepaagi maht 60 l 
    Pakiruumi maht 490 l 
    Tühimass 1260 kg 
    0-100 km/h 14,0 s 
    Tippkiirus 174 km/h 
    Keskmine kütusekulu 7,2 l 
    Maksumus 261 900 krooni 
    Ford Mondeo 1,8 Tdi 
    Mootori töömaht 1753 cm3 
    Mootori võimsus 88 hj 
    Pikkus/laius/kõrgus 4556/1749/1372 mm 
    Teljevahe 2704 mm 
    Kütusepaagi maht 61,5 
    Pakiruumi maht 470 l 
    Tühimass 1320 kg 
    Kiirendus 0-100 km/h 13,2 s 
    Tippkiirus 180 km/h 
    Keskmine kütusekulu 6,3 l 
    Maksumus 257 000 krooni 
    Mazda 626 2,0 Tdi HB 
    Mootori töömaht 1998 cm3 
    Mootori võimsus 100 hj 
    Pikkus/laius/kõrgus 4575/1710/1430 mm 
    Teljevahe 2610 mm 
    Kütusepaagi maht 61 l 
    Pakiruumi maht 502 l 
    Tühimass 1360 kg 
    Kiirendus 0-100 km/h 11,5 s 
    Tippkiirus 185 km/h 
    Keskmine kütusekulu: 5,2 l 
    Maksumus 264 300 krooni 
    Imavere saeveski laiendus annab uusi töökohti 
    HELVE LAASIK 
    Järgmise aasta algul rajab Eesti suurim saematerjali tootja Imavere saeveski kolmanda järgu, lisades jämepalgiliinile veel ühe sae ja järeltöötlemisliini koos kümne uue töökohaga. 
    Järeltöötlemisliini ja saeveski laienduse käikuandmisega tuleb Imaverre praegusele 130 lisaks kümme uut töökohta. 
    Kui palju saeveski kolmas järk täpselt maksma läheb, ei osanud Imavere saeveski tegevdirektor Margus Kohava veel öelda. 
    Raha laename Hansapangast ning Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengupangast, ütles Kohava. 
    Kolmanda järgu ehitamiseks kulub tegevdirektori hinnangul paar-kolm kuud. 
    Ehitaja leidmiseks korraldab ettevõte konkursi. 
    Järeltöötlemisliinil hakatakse kuivatatud saematerjalist valmistama sõrmjärgatud ja hööveldatud detaile nii ekspordiks kui ka kodumaisele ukse- ja aknatööstusele. 
    Imavere tootmisvõimsus suureneb 80 000 tihumeetri saematerjali võrra - 280 000 tihumeetrini aastas. 
    Niisugune maht nõuab 580 000 tihumeetri palgi töötlemist, lähenedes juba 10 protsendile kogu Eestis raiutavast puidust (mullu raiuti Eestis kokku 6,5 miljonit tihumeetrit puitu - H. L.). 
    Imavere saeveskit varustavad toormega omanikud AS Sylvester ja StoraEnso Eesti tütarfirma StoraEnso Mets. 
    Erinevalt paljudest teistest saetööstustest, mis karmi konkurentsi ja küllalt kõrgete hindade tõttu toormeturul toovad palki ka Venemaalt, ei ole Imavere seda seni teinud. 
    Omanikfirmade raiemaht on piisavalt suur, märkis Kohava. 
    Samuti ostab Imavere saeveski palki erametsaomanikelt. 
    Kohava ei välistanud, et tulevikus peavad ka nemad ostma tooret Venemaalt. 
    Kindlasti saab Vene toorme osa olema küllalt väike, ütles ta. 
    Imaveres töötab neli aastat peenpalgi saagimise liin, mullu märtsis hakkas tööle saetööstuse teine järk ehk jämepalgi saagimise liin. 
    Saeveskil on 13 kamber- ja kolm kanalkuivatit. 
    Kokku on Imaveres saetööstusesse investeeritud üle 400 miljoni krooni. 
    Tänavu viie kuuga tootis saeveski 81 500 kuupmeetrit saematerjali ja ettevõtte käive ulatus 205 miljoni kroonini. 
    Saetööstus sai tänavu viie kuuga 20 miljonit krooni kasumit, mis on sama palju kui ettevõte teenis kogu eelmise aasta jooksul. 
    Kokku plaanib saeveski tänavu teenida 450 miljoni kroonise käibe juures 45 miljonit krooni kasumit. 
    Imavere ekspordib toodangust 85 protsenti, põhiliselt Hollandisse, Saksamaale, Prantsusmaale, Hispaaniasse ja Põhja-Aafrikasse. 
    Saeveski 19,6 miljoni kroonisest aktsiakapitalist kuulub 52 protsenti aktsiaseltsile Sylvester ja 24 protsenti Soome firmale Enso-Timber Oy Ltd ja 24 protsenti väikeaktsionäridele. 
    San Antonio Spurs astus NBA meistritroonile 
    VEIKO VISNAPUU, New York 
    San Antonio Spurs astus Michael Jordanist ja Chicago Bullsist vabaks jäänud korvpalli eliitliiga NBA meistritroonile, alistades finaalseerias New York Knicksi mängudega 4:1. 
    Tim Duncani ja Latrell Sprewelli duelliks kujunenud viienda finaalkohtumise võitis newyorklaste koduhallis täismaja, ligi 20 000 pealtvaataja kurvastuseks Spurs 78:77. 
    Finaalseeria kõige väärtuslikumaks mängijaks valitud Duncan toetas võitjaid 31, kõiki Knicksi fänne haaranud viskekontserdi andnud Sprewell kaotajaid 35 punktiga. 
    Duncan - uus kuningas 
    Kaks hooaega tagasi NBA-ga liitunud 213-sentimeetrine Duncan rõõmustas, et kogenud meeskonnakaaslased David Robinson, Avery Johnson ja Sean Elliott jõudsid tähetunni ära oodata. 
    Armastan San Antoniot, sõnas Neitsisaartelt võrsunud Põhja-Ameerika korvpallifännide suurim peibutaja võidusigarit pahvides. 
    Mulle meeldiks jääda Spursi karjääri lõpuni. 
    Loodan, et meistritiitel on piisav põhjus meeskonna kooshoidmiseks. 
    Kuigi Spurs võitis ka põhiturniiri, valisid NBA vaatlejad põhihooaja parimaks Miami Heati tsentri Alonzo Mourningu. 
    Miks ma pean võtma hamburgeri, kui pakutakse ka lihatükki, tõdes kaaslaste poolt šampanjaga üle ujutatud Elliott võiduprallel Spursi riietusruumis. 
    Ma ei kahtle, et Tim on NBA parim mängija. 
    Sama meelt oli Knicksi peatreener Jeff Van Gundy. 
    Valmistusin finaaliks hoolsalt, vaadates lintide kaupa Spursi mänge, märkis ta. 
    Duncan on tõenäoliselt parim korvpallur NBAs. 
    Duncan leidis reede õhtul endale väärilise vastase. 
    Esimesest tosinast pealeviskest vaid kolm tabanud Sprewell läks mängu kulgedes üha paremasse hoogu, lõpetades kohtumise 13 tabamusega 27 viskeüritusest ning hankides 10 lauapalli. 
    Duncan oli meile liiga kõva pähkel, märkis hooaja eel Knicksiga liitunu. 
    Mehe mõõtmeid arvestades on tal suurepärane vise. 
    Üheksa minutit enne kohtumise lõppu viis Sprewelli kolmene Spursi juhtima 66:63, 11-punktilisest kaotusseisust välja tulnud kodumeeskonna poolehoidjad tõusid püsti. 
    Teeme veidi müra, kutsus tulikiri suurel tablool. 
    Fännid lehvitasid Knicksi värvides oran ide rätikutega. 
    Kodumeeskonna unistused lõpetas Johnsoni võidukorv 47,6 sekundit enne kohtumise lõppu. 
    Sprewelli viskeüritus paarkümmend sekundit hiljem ei tabanud nagu ka viimase sekundi hädavise. 
    Eduni üle kivide ja kändude 
    Kümme hooaega meistritiitli nimel NBAs rüganud Robinson jagas väljakul ja hiljem meeskonna riietusruumis võidurõõmu kuueaastase pojaga, nooremad, nelja-aastased põngerjad olid öösel kell üks juba voodis. 
    Tänan kõige selle eest perekonda ja jumalat, lausus usust lugu pidav 216 cm pikkune Spursi tugitala, kes kogus 15 punkti ja 12 lauapalli. 
    Finalistide tee tiitliheitlusele kulges üle kivide ja kändude. 
    Kaks aastat tagasi võitis Spurs 82 põhiturniiri mängust vaid 20 ning seljavaludes vaevelnud Robinsoni korvpallurikarjääri jätkumises polnud keegi kindel. 
    Poolteist aastat tagasi eemaldati Latrell Sprewell treenerile kallaletormamise eest NBAst, tänavusest finaalist Achilleuse kõõluse vigastusega eemale jäänud Patrick Ewing pidi ka enamikku eelmisest hooajast raske randmetrauma tõttu varumeeste pingilt vaatama. 
    Esmakordselt NBA meistriks tulnud Spursi kroonimispeole New Yorgi Madison Square Gardenis elasid kaasa vaid andunuimad korvpallifännid, sest Knicksi lüüasaamine õhutas enamikku publikust pettunult koduteele. 
    Oodake järgmist hooaega, kirjutas eilne New York Post. 
    Kui Patrick Ewing on terve ja Knicks ehitab rünnaku üles Latrell Sprewellile, toimub võiduparaad New Yorgis. 
    Spurs saabus New Yorgist San Antoniosse eile, meistrite kojutulekust kujunes alates pärastlõunast ülelinnaline pillerkaar. 
    Rain Pilve katkestas Kanadas avaringil 
    TÕNU KEES 
    Ookeanitaguses võidusõidusarjas Sports Toytota Championships kihutav Rain Pilve pidi teise etapi Kanadas Mospordi rajal avaringil pooleli jätma - üles ütles auto mootor. 
    Ei saanud esimest ringigi lõpetada, mootor hakkas vurisema, kirus mullu sarja võitnud Pilve. 
    Nöök algas juba treeningutel, olen üdini pettunud. 
    Mõnel katsel auto töötas, mõnel mitte. 
    Mehaanikud rabasid mitu ööd. 
    Kellele niisugust närvide mängu vaja on? 
    Probleemid Sports Toyota Championships sarjas algasid pärast tänavust üleminekut 20 hobujõudu võimsamatele mootoritele, jõuallikate tarnimine venis. 
    Toyota tehas polnud muutusteks valmis, võis Pilve nüüd tõdeda. 
    Esialgsete kokkulepete kohaselt pidanuks Pilve USA tiim kahe osavõistluse vahel mootorit timmima, ometi hakkas eestlane Kanadas jõuallikat sisse sõitma. 
    Vabatreeningul oli Pilve kiireim. 
    Auto peaks olema tunduvalt võimsam kui mullu, kuid kiirus jäi senisele mudelile alla, võttis kihutaja edukaima katsetuse kokku 
    Võidusõidul katkestasid pooled mehed, mootoririkked kummitasid ka põhikonkurente. 
    Enne järgmist etappi lubas tiim tõsiselt nõu pidada, kuidas edasi minna. 
    Kirsipuule kaks kulda 
    TÕNU KEES 
    Profirattur Jaan Kirsipuu raius rusikaga õhku, kui võitis Otepääl kahe päeva jooksul teise Eesti meistritiitli - lisaks aule sõita sini-must-valges särgis lisas ta koduste jõuproovidega maailma edetabelisse 90 punkti. 
    Pärast Kirsipuu täistabamust reedeses eraldistardis ennustas jalgrattaringkondade mitteametlik kihlveokontor tema võiduvõimalusi grupisõidus 85% vääriliseks: välisklubidest koju sööstnud amatööride koorekiht himustas tipp-profi skalpi. 
    Seljavigastuse käes vaevleva klubikaaslase Lauri Ausi toetuseta jäänud Kirsipuu kustutas auahnete mantlipärijate lootused 13. ringil, näidates koos Andrus Augi, Allan Orase ja Erki Pütsepaga grupile selga. 
    Käis kassi-hiire mäng 
    Otsustaval 20. ringil raputasid Kirsipuu ja Aug maha Orase ning Pütsepa, algas kassi-hiire mäng. 
    Hooaja 14. võidu toonud pikk finishisööst lubanuks Casino profiratturil enne Augi saabumist paar kükkigi teha. 
    Pronksmedali võttis Itaalia amatöörklubis teravust kogunud Oras, kes päev varem oli eraldistardis Kirsipuule alla jäänud 3 sekundiga. 
    Augil ja Orasel hakkasid jalad sügelema, ajas Kirsipuu 13. ringi otsustava spurdi konkurentide kaela. 
    Ette sattusid neli kõige tugevamat, kasvatasime edumaa kohe kolme minutini. 
    Algul kartsin Orast, ta oli tõusudel terav. 
    Siis vaatasin, et Havi (Aug - T. K.) ei kustu. 
    Hakkasin nuputama, kuidas temast jagu saada. 
    Aug on finishis sama kiire kui mina, kuid Otepääl kujutab ka kahe mehe lõpuponnistus vihma korral ohtu. 
    Ring enne finishit proovisin Havi jalga. 
    Järele tuli, kartis medalimängu lõpumeetritele jätta. 
    Siis ei pidanud tal närv vastu, üritas ära sõita. 
    Pärast viimast tõusu ründasin, nagu torust tuli. 
    Olen hõbemedaliga rahul, tunnistas Soome klubis TuUL sõitev Aug. 
    Tahtsin Jassi põntsudel murda, kuid viimasel mäel jagus tal rohkem jõudu. 
    Teadsin, et finishis on Jass parem ja pärast 180 km läbimist kindlasti ka värskem. 
    Ehk suutsin talle hirmu nahka ajada. 
    Võit läks õigele mehele, just Kirsipuu peab meistrisärki kandma, tunnistas Oras. 
    Kahju, et talle eraldistardis nii napilt alla jäin. 
    Grupisõidus polnud mul ka Augile midagi vastu panna, vihm ja külm tõmbasid lootustele kriipsu. 
    Tombakut puresid krambid 
    Võidusõidu esimesel poolel tõusid sangariteks Andres Lauk ja Margus Salumets, kes kahekesi kihutasid grupi ees kümme ringi. 
    Finishisse nad ei jõudnud. 
    Tõmbasin ennast kinni, kirus Prantsusmaa klubis Vendee U sõitev Salumets. 
    Kaks aastat tagasi juunioride MMil pronksi teeninud Salumets pole tänavu suurt kala püüdnud. 
    Ma ei põe, hooaeg on ees, nentis ta. 
    Võistluse katkestas ka Cofidise uusproff Janek Tombak. 
    Ei taha vabandama hakata, raius Tombak diktofoni. 
    Hiljem märkis, et krambid puresid nii käsi kui jalgu. 
    Enam ei julge taastumisvahendeidki pruukida, kurtis Tombak, kelle klubikaaslane Franck Vandenbroucke pääses äsja pärast põhjalikke juukse- ja nahaanalüüse dopingukahtlustusest puhta poisina. 
    Frentzen ja Jordan hõiskasid vihmas 
    TOIVO KIVIMETS 
    Vormel-1 autode MM-sarja seitsmendal etapil katkes lõpuks McLareni ja Ferrari ülemvõim - Prantsuse GP võitis Jordanil sõitnud Heinz-Harald Frentzen. 
    32-aastane sakslane püsis kogu võistluse liidrite seas ning kui maailmameister Mika Häkkinen kaheksa ringi enne lõppu teist korda boksi pöördus, pääses vaid ühe peatusega piirdunud Frentzen juhtima ja hoidis oma 88. GP-sõidul esikohta lõpuni. 
    See polnud minu otsus ühe peatusega piirduda. 
    Kui vihmasaju alguses kumme käisin vahetamas, märkasin, et poistel läks tankimisega kahtlaselt kaua aega. 
    Sain aru, et meeskond oli tegutsemisplaani muutnud, ja olin pahane, sest täispaagiga autot oli libedal väga raske juhtida, tunnistas 1997. aastal Imolas Williamsi rooli hoides oma esimese GP võidu saanud Frentzen. 
    Frentzen tõi Eddie Jordani meeskonnale kõigi aegade teise esikoha. 
    Mullu samuti vihmasajus kulgenud Belgia GP-l esimest korda Iirimaa hümnil kõlada lubanud Damon Hill jättis eile sõidu pooleli ja inglase ütlustest pärast võistlust võis välja lugeda, et see võis olla 1996. aasta maailmameistri viimane võidusõit vormel-1 auto roolis. 
    Vihm lisas põnevust 
    Nädalavahetuse võidusõitmised Magny-Cours'i ringrajal muutis nauditavaks vihm. 
    Laupäevane treeningtund möödus pidevas sajus ning lõppes Rubens Barrichello ja Stewarti meeskonna võiduga. 
    Brasiillane, teise koha hõivanud Jean Alesi ja kolmanda stardipaiga saanud Olivier Panis kihutasid oma kiireima ringi päris treeningu alguses, kui vesi asfalti veel lõplikult vallutanud ei olnud. 
    Tippmeeskonnad venitasid rajale minekuga nii kaua kui võimalik, kuid seekord risk ei õigustanud - sadu hoopis tihenes. 
    Nii pidi MM-sarja liider Mika Häkkinen leppima 14. stardikohaga, Eddie Irvine oli aga viimane (17.), kes võitjale vähem kui 107 protsendiga kaotas. 
    Coulthardi ebaõnn kestab 
    Põhivõistlus algas kuival rajal, vihm vallandus taas siis, kui sõidetud oli 22 ringi. 
    Stardi võitis Barrichello, järgnesid Alesi ja viiendalt kohalt kohe kolmandaks tõusnud Coulthard. 
    Kuuendal ringil oli McLarenist viimase välja pigistanud shotlane juba liider, kuid neli ringi hiljem juhtis oma auto rajaveerde - elektrisüsteem oli üles öelnud. 
    Samal ajal töötas tõhusalt Häkkinen. 
    Esimese viie ringiga oli soomlane jõudnud kuuendaks, kümnendal ringil möödus ta Michael Schumacherist, neli ringi hiljem Frentzenist ja viis ringi hiljem ka Alesist. 
    Taevaluukide avanemise hetkeks oli Häkkinen juba uuesti liidriks asunud Barrichello tagarattas. 
    Et vihmasadu oli tugev, ilmus 27. ringil rajale turvaauto ning edasi tiirutati ligi pool tundi selle taga. 
    Kui turva-Mercedes lõpuks vormelid taas üksi jättis, võttis Häkkinen uuesti möödumismanöövri ette. 
    Teravas Adelaide'i kurvis maailmameister aga eksis ning piruett langetas ta hetkega seitsmendaks. 
    Täna juhtus palju asju. 
    Pidin kaks korda kõigist mööduma, naeris Häkkinen hiljem. 
    Häkkinen tõusis tuhast 
    Häkkise ebaõnn oli märguandeks Michael Schumacherile, kes soomlase pooleli jäänud töö 44. ringil lõpuni viis ja Barrichello taas teiseks tõrjus. 
    Sakslase 13 sekundit kestnud boksipeatus kukutas ta aga kuuendaks ning aitas brasiillase jälle mõneks ringiks juhtima. 
    Teist korda tuhast tõusma pidanud Häkkinen jõudis sihile 59. ringil, kui tema hall McLaren uuesti Barrichello valge Stewarti kõrvale jõudis ja kohe ka sellest möödus. 
    Soomlase teine boksipeatus kestis küll vaid 7,7 sekundit, kuid liidrikoha hõivas Frentzen. 
    Et lõpuringide aegu hakkas jälle sadama, rahuldus Häkkinen teise kohaga. 
    Kolmandana lõpetas Barrichello ja neljandana kaks ringi enne lõppu oma vennast möödunud Ralf Schumacher. 
    Viimased kaks punktisaajat olid Michael Schumacher ja 17. kohalt alustanud Irvine. 
    Narva Trans kaotas taas Jokeritele 
    MARGUS LUIK 
    Narva Transi jalgpallimeeskonna teekonnale UEFA-Intertoto karikasarjas pandi punkt laupäeval Kadrioru staadionil, kui Trans kaotas Helsingi FC Jokeritele 1:4. 
    Esimene kohtumine Soomes lõppes 0:3. 
    Jokerit istutas varumeestepingile kuus põhimängijat, ometi oldi Eesti meistrivõistlustel 4. kohta hoidvast Transist üle. 
    Avapoolaeg kulges suuresti esimese kohtumise käsikirja järgi. 
    Transi lootused kustutati 6. minutil, mil hollandlane Martin Reynders skoori avas. 
    Seejärel pidanuks Trans edasipääsuks põhjanaabreid 5:1 võitma. 
    Maksim Gruznovil ja Jevgeni Novikovil olid head võimalused viigivärav lüüa, kuid tabamustega jätkas Jokerit. 
    32. minutil tegi Kalle Lehtinen penaltist 2:0 ja kümme minutit hiljem Tero Koskela 3:0. 
    Teise poolaja algul suurendas Reynders Jokerite edu. 
    Lõpuminuteil sooritasid Transi mehed mitu ohtlikku rünnakut. 
    78. minutil pääses Dmitri Lipartov välkkiire läbimurde tulemusena väravavaht Juuso Heikuraineniga silmitsi ja lõi auvärava - 1:4. 
    Wimbledoni turniiril algab otsustav nädal 
    TOIVO KIVIMETS 
    113. 
    Inglise lahtistel tennisemeistrivõistlustel on üksikmängudes alles jäänud kuusteist tugevamat. 
    Kolm esimest ringi laastasid asetatud mängijate ridu mõõdukalt, sest naistest jätkab veel üheksa ja meestest kümme paigutatut. 
    Meeste turniiril lõid laupäeval laineid shveitslane Lorenzo Manta (24) ja austraallane Wayne Arthurs (28). 
    ATP Touri edetabelis 196. kohal asuv Manta võitis 1996. aasta tshempioni Richard Krajiceki vastu kaks esimest setti, kaotas siis kaks järgmist, kuid viiendas mängis hollandlase taas üle. 
    Samuti valikturniiri kaudu põhivõistlusele pääsenud edetabeli 163. 
    Arthurs viis mängus sakslase Tommy Haasi vastu kõigis kolmes setis lõpplahenduse kiire lõppmänguni ja võitis kõigil kolmel korral. 
    Naistest on 16 parema seas kõige tundmatum 18-aastane California neiu Alexandra Stevenson, kel oskused käisid üle 11. asetusega prantslannast Julie Halard-Decugis'st. 
    Kergejõustikukoondis maitses võidushampanjat 
    DEIVIL TSERP 
    Eesti kergejõustikukoondis võitis eile Tartus Balti kolmikkohtumise. 
    Parima tulemuse eest hoolitses Aleksander Tammert, võites kettaheite 62.88ga. 
    Eesti kergejõustikukoondis kogus Balti matšil 287 punkti. 
    Läti kasseeris 238 ja Leedu 236 punkti. 
    Eesti pälvis 17 alavõitu. 
    Hooaja tippmargini küündisid Indrek Kaseorg, Pavel Loskutov, Garol Pärn ja Külli Kaljus. 
    Kaseorg sprintis 110 m tõkkeid ajaga 14,36, Loskutov jooksis 5000 meetrit 14.08,38 ja Kaljus 16.37,38ga. 
    Pärn läbis 100 meetrit ajaga 10,82. 
    Tammert ihkab medalit 
    Eesti kettaheiterekordi valdaja Aleksander Tammert pidas haarava duelli Leedu veterani Vaclovas Kidykasega. 
    Tammertile tagas esikoha viimasel katsel saavutatud tulemus 62.88. 
    37-aastase leedulase laeks jäi 62.57. 
    Viimati heitsin treeningul tuule toel 64 meetri kanti, nentis Tammert. 
    Lootsin võistluspinges samaväärset tulemust. 
    Kuulitõukes teenis vägilasekasvu atleet teise koha 16.84ga. 
    2. juulil osaleb Tammert GP etapil Lausanne'is, seejärel universiaadil Palma de Mallorcal. 
    Universiaadil rahuldab mind vaid medal, tõdes ta. 
    Samas tean, et selle nimel tuleb kõvasti võidelda. 
    Tammerti sõnul löövad Palma de Mallorcal kaasa ka 67 meetri mehed Andy Bloom USAst ja Frantz Kruger Lõuna-Aafrika Vabariigist ning tiitlikaitsja Vladimir Dubrovštšik Valgevenest. 
    Kärt Siilatsile andis 1.86 kõrgushüppes teise koha. 
    Kaks sentimeetrit parema tulemusega noppis võidu Euroopa meistrivõistluste pronksiomanik Nele Zilinskiene Leedust. 
    Päev varem oli Siilats alistanud Rukkilille mängudel Valgas 1.85. 
    Kavandasimegi treeneriga kaks jõuproovi järjest, sest tiitlivõistlustel tuleb niisugusele koormusele vastu pidada, selgitas Eesti rekordi valdaja. 
    Eesmärk oli hüpata teisel päeval paremini kui esimesel. 
    See õnnestus. 
    Kahjuks hakkas jalg valutama. 
    Balti matši eel võttis Siilats sääreluuümbrise vaevuse peletamiseks valuvaigisteid. 
    Seekord nad ei aidanud, märkis 18-aastane kõrgustevallutaja. 
    Teadsin, et Zilinskiene on tänavu alistanud 1.89 - praegu oleme enam-vähem võrdsed vastased. 
    Kõrgusel 1.88 olid kõik mu sooritused head. 
    Siilatsi juhendaja Sven Andresoo täheldas hoolealuse edasiminekut. 
    Kärdi tase on paranenud, nentis kogenud treener. 
    Ta tõestas, et oskab treeningutel õpitut võistlustel kasutada. 
    Rukkilille mängudel oli Kärt 1.90 ületamisele väga lähedal. 
    Universiaadile sõitev Siilats kavatseb sel nädalal jalavalu kiuste täiskoormusega harjutada. 
    Võtan antibiootikume ja harjutan edasi, lausus ta. 
    Noolt ärritas tõkkejooks 
    Päev enne Balti matši 29-aastaseks saanud Erki Nool peremehetses kaugushüppes tulemusega 7.45, aitas Eestil võita 4 x 400 m teatejooksu ajaga 3.09,51 ning oli 110 m tõkkejooksus kolmas 14,83ga. 
    Tean, miks ma kaugushüppes võimetekohast tulemust ei saanud - võistluseelsel õhtul venis sünnipäeva tähistamine plaanitust pikemaks, olin seetõttu pisut väsinud, sõnas Euroopa meister. 
    Tõkkejooksus jätkus aga halb tava - kihutasin esimesse tõkkesse sisse ja kaotasin rütmi. 
    Distantsi keskel loobusin pingutamisest. 
    Nool on viimasel ajal usinalt treeninud. 
    Kehaliselt olen rahuldavas vormis, seda tõestab teatejooksu avaetapi aeg 46,2, ütles ta. 
    Eelseisval nädalavahetusel Rootsis Huddinges peetavatel Euroopa mitmevõistluse karikavõistlustel Nool Eesti värves ei esine. 
    11. juulil sõidab ta vormi timmima keskmäestikulaagrisse Sierra Nevadas. 
    Hispaanias jagab Noolele näpunäiteid kahekordne olümpiavõitja Daley Thompson. 
    Tõenäoliselt lööb punti ka Islandi rekordimees Jon Arnar Magnusson. 
    Tahan enne Sierra Nevadat korralikult harjutada, sest keskmäestikus kulub kolm-neli päeva sisseelamiseks. 
    Liigne rabistamine võib viia ületreeninguni, mõtiskles Nool. 
    Sierra Nevadast naaseb Eesti edukaim sportlane 22 päeva enne MMi, 3. augustil. 
    Ramon Kaju ületas Gatesheadis 2.15 
    DEIVIL TSERP 
    Ramon Kaju ületas eile GPetapil Gatesheadis kõrgushüppes 2.15 ning sai kaheksanda koha, võidu pälvis inglane Steve Smith hooaja tippmargiga 2.36. 
    Ramon on viimasel ajal põlvevigastuse tõttu vähe hüpata saanud, ütles mäned er Aivar Karotamm. 
    Kuid ta kinnitas, et enesetunne oli hea. 
    2.20 jäi napilt alistamata. 
    Eelmisel nädalal tehti Kajule põlve süst ning treeningul ta kõrgust ei hüpanud. 
    Gatesheadis tuli teiseks Norra äss Steinar Hoen ja kolmandaks venelane Sergei Kljugin. 
    Mõlemad ületasid 2.24 
    Odaviske võitis venelane Sergei Makarov tulemusega 88.23, kettaheite leedulane Virgilijus Alekna 65.91ga. 
    Miili läbis kõige kiiremini etiooplane Haile Gebrselassie - aeg 3.52,39. 
    Kolmikhüppes edestas venelane Deniss Kapustin taas maailmarekordi valdajat Jonathan Edwardsit Suurbritanniast, tulemused 17.15 ja 16.98. 
    Tartu uudised 
    Hansapank uuendab pangamaja raeplatsil 
    PRIIT RAJALO 
    21.juunist kuni 23. augustini on remondiks suletud pangakontor endises Hoiupanga majas Raekoja platsil, samaaegselt renoveerib Hansapank ka oma Anne kontorit. 
    Hansapanga Tartu regiooni direktori Koit Semjonov kinnitusel on ümberehitustööd seotud Hansapanga hiljuti uuenenud logoga. 
    Püüame kõik Tartu kontorid korralikult viimistleda, et ka need uueneksid, sõnas ta. 
    Kuigi endine Hoiupanga maja kuulub Hansapangale, jätab omanik enda kasutusse vaid hoone esimese korruse ja rendib ülejäänud pinna välja. 
    Semjonovi kinnitusel on Hansapangal plaanis maja lähema paari aasta jooksul maha müüa ja hakata pangasaali rentima hoone uuelt omanikult. 
    Oleme mitmel korral arutanud, kas üldse kontorit sinna majja jätta, rääkis Semjonov. 
    Kuid inimesed on harjunud seal käima ja seetõttu tegutseme ka meie seal edasi. 
    Pärast remonti saab pangasaal omaette sissekäigu, mille tarvis raiuvad töömehed taas lahti kunagise meesterõivaste kaupluse ukse, mis avaneb Raekoja platsile. 
    Et maja on muinsuskaitselise väärtusega, ei saa Hansapank Semjonovi väitel kuigipalju ümber ehitada. 
    Renoveerimine maksab umbes kaks miljonit krooni. 
    Kuni remondi lõpuni teenindavad kliente Hansapanga uus kontor Emajõe keskuses ning Aleksandri kontor Hansakeskuses ja Barclay kontor. 
    Intelligentne turulind varastas 25-kroonise 
    JUHANI PÜTTSEPP 
    Anne turu tark röövlikalduvustega hakk lõbustab pudi-padiga kaubitsejaid omakeelse jutu ning sügava huviga metall- ja paberraha vastu. 
    Katusel istus hakk ja noka vahel, kujutage ette, mitte kõrrekene, vaid helkiv kroon, räägib defektoloog Laine Välbe oma aprillikuisest käigust Anne avaturule. 
    Ja kui tähtsaks see lind end tegi. 
    Vaatas ühele ja teisele poole, narritas elevil inimesi. 
    Turulised seisid summas ja naersid, jutustab Välbe. 
    Kui vene rahvusest kaubitsejad hüüetega - dai, dai obratno - hakki võõrast vara tagastama kutsusid, lind ärritus. 
    Juba üle aasta turuliste meeli väikeste vargustega rõõmsalt ärevil hoidnud haki tähetunniks võib pudi-padiga kaubitseva Tanja Tsoljuki sõnul pidada paari nädala tagust kevadpäeva, mil intelligentsel linnul õnnestus ühe ostja käest endale rebida Tammsaare pildiga rahatäht. 
    Hakk lendas, paberraha nokas, katusele ja uhkeldas seal, räägib Tsoljuk. 
    Rahvasumm kogunes ja hakk andis rahatähte nagu härjavõitleja punast riidetükki kasutades tõelise etenduse. 
    Ostja raha siiski enam tagasi ei saanud. 
    Kirevas ja shashlõkilõhnases, kuid ometi üksluises turuelus suhtuvad müüjad inimlikke jooni ilmutavasse hakki ilmse sümpaatiaga. 
    Linnu pattude registrist loevad nad muhledes ette katse pätsata jalgpallisaabast, putkade alumiiniumivärvi katuselapakate lahtikiskumise ja Tsoljuki müügiartikli - kullakarva ripatsi - varguse. 
    Varastab ja veel kuidas, münte võtab sageli, väidab Tsoljuk. 
    Minult võttis plastikpakis kuloni ja lendas sellega mööda turgu ringi. 
    Tsoljukil õnnestus linnu tähelepanu ehtelt kõrvale juhtida ja see tagasi saada. 
    Selle hakiga on nii, et kui talle midagi ütled, siis ta vastab omas keeles, räägib elatanud riidemüüja. 
    Ta istus siin letil ja rääkis minuga, tahtsin teda silitada, aga tema - tsik - näpistas mind. 
    Viimased teated Anne turult räägivad, et käimla kõrval katkises tänavalaternas elav hakk on muutunud kartlikuks ja lonkab. 
    Raivo Mänd 
    Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor 
    Vareslased torkavad lindude seas silma oma intelligentsi ja kohanemisvõimega. 
    Hakid tabavad ära, et inimeste selts pakub neile kaitset looduslike vaenlaste eest, võimalust leida kergesti toitu ja pesamaterjali. 
    Paljud linnud kaunistavad oma pesa kirevate hilpude, värviliste kivikeste ja klaasikildudega, näiteks põimivad lehtlalinnud pessa lilleõisi. 
    Looduses on läikivad ja kirevad asjad haruldased. 
    Kui isalind suudab neid hankida, on see emalinnule signaaliks isalinnu võimekusest. 
    Et hakk 25-kroonise raha pärast kahmas, on inimeste fantaasialend. 
    Linnud tihendavad paberitükikestega oma pesi. 
    Hansalinn Tartu uuris hansapäevi Hollandis 
    AITA OTTAS 
    Jaanilaupäevaks saabus koju bussitäis tartlasi, kes käisid 17.-20. juunini Hollandis Oldenzaalis peetud 19. kaasaegsetel hansapäevadel. 
    2005. aastal ise ligi 125 hansalinna võõrustav Tartu käib juba mitmendat suve teistelt korraldajatelt mõõtu võtmas ning teraseid ideid talletamas. 
    Tartlastest sõitsid seekord kaasa vanamuusikaansambel Via Sonora, oma töid müünud keraamikud Maia Juhkam ja Maanus Mikkel, linnakunstnik Anli Tummi, Tartu linna logo autor kunstnik Tiina Viirelaid, AS Tartu Turu nõukogu liige Viktor Korrovits jpt. 
    Linna ametlike esindajaina tulid lennukiga kohale abilinnapead Hannes Astok ja Margus Hanson ning volikogu liikmed Urmo Kööbi ja Toivo Kabanen. 
    Linn transiittee ääres 
    30 000 elanikuga Oldenzaal jääb suure transiittee äärde. 
    Vaimustavate iluaedadega linnakeses ei jätku tööd: lisaks kohalikule tekstiilitööstusele pakuvad ametikohti peamiselt vaid teenindus, kaubandus ja turism. 
    Paljud käivad teenistust otsimas naaberlinnades. 
    Sealse ajakirjaniku Felix Nylandi hinnangul pole Oldenzaal ka õige hansalinn. 
    Vanas Lübecki ajalooraamatus on Oldenzaali vaid korra mainitud, mis andis linnale küll õiguse tähistada tänavu 750. aastapäeva, ent hansaajalugu siin pole, oli ta kriitiline. 
    Järgmisel aastal on korraldajaks suurem ja rikkama ajalooga Hollandi linn Zwolle, vaat seal saab olema õige hansameeleolu. 
    Oldenzaali linnapea Peter Cammaert tunnistas, et linn taotles kaasaegse hansaliikumise alguses ühena esimestest hansapäevade korraldamise õigust ja sai selle juba seitseteist aastat tagasi. 
    Linn ärkas tegudele aga alles selle aasta jaanuaris. 
    Tõsisemast aja- ja rahahädast aitas välja hansaliikumise sünnilinn Lübeck oma kogemuste ning sponsorrahaga. 
    Ülepeakaela korraldus 
    Et hansapäevade korraldamine jäi viimase minuti peale, pidi Oldenzaal mitmeid kavandatud üritusi ära jätma. 
    Näiteks ei antud välja ühtegi hansapäevade suveniiri, pakuti vaid linna juubeliga seotud meeneid. 
    Tõtt-öelda ei saanud kohapealt osta ka kõige nõutumaid Hollandi suveniire, tuulikuid ja puukingi. 
    Aga hansapäevade meeleolu hoidsid üleval hansapäevalised ise. 
    Nauditavaimaks kujunes laupäev, mil tants ja trall käis lisaks kõigile kuuele ametlikule esinemisplatsile peaaegu igas kohas, kus paar ruutmeetrit vaba pinda. 
    Kui pillimeestel tekkis tuju mängida keset tänavat, siis seda nad ka tegid ning selline spontaansus meeldis kõigile. 
    Esinemispaikade poolest võiks Tartu kasvõi homme hansapäevad välja kuulutada, meil on laululava, Toomemägi ja Emajõgi, leidis Tiina Konsen linnavalitsuse kultuuriteenistusest. 
    Ja mis on sama tähtis - tänu laulupidudele on meil massiürituste korraldamise kogemus. 
    Adlase teater pööras Palamuse pea peale 
    AIGI VIIRA 
    Hommikul oli, nüüd on otsas, suutis apteeker punsli eli küsijatele kurvalt vastuseks ohata. 
    Vabaõhuetenduse Kevad. Suvi. Sügis. Talv esietenduspäeval oli Paunvere apteek punsli eli st tilgatumaks ostetud. 
    Küllap oli punsli eli puudumises oma osa harrastusnäitlejate paarisajapealisel väel, kes nädalapikku Palamusel proove tegi ja Lutsu lugude tegelaskonnana ringi kihutas. 
    Kümmekond Joosep Tootsi ja tosina jagu Jorh Aadniele. 
    Viimased hiilgasid täpselt üht tooni kirsi(!)punase juukselakaga. 
    Nii mõnigi Toots või Kiir rääkis heleda tüdrukuhäälega, Soome trupi Toots kandishoopistükkis Tiina nime. 
    Kuidas keegi. 
    200 harrastusnäitlejat üle Eesti esitasid Palamuse vahel oma nägemusi Paunvere-elust. 
    Mina olen hull Mart, tutvustas end etenduse Kevad. Suvi. Sügis. Talv läkiläkis ja kasukas higistav kunstiline juht Raivo Adlas. 
    Hull Mart-Adlas kihutas mööda tanumaid ringi kui orav rattas, sest teater käis neljas paigas korraga. 
    Kevadet etendati koolimaja taga, Sügist kirikuõuel ning Talve kiriku veerel. 
    Ringiratast 40 minutit jutti. 
    Kõik aastaajad ning kogu Lutsu tegelaskonna maine elu korraga. 
    Talve mänguplatsi ilmestasid murule veetud kilepalakad ning kiriku akende küljes tilpnevad kaks stanniolpaberist jääpurikat. 
    Keset lämmatavat suvepäeva manas talve esile erakordse konstruktsiooniga suitsumasin (lauajupi külge kinnitatud pesukauss), millega lavamees nugrilt ringi kihutas. 
    Tuiskas mis tolmas. 
    Kirikutagust õnnistas nii ehtne tuisk kui üks tossumasin üldse toota suudab. 
    See Talve -asi kisub küll sutsu sürrealismi poole, nentis Adlas itsitades. 
    Suve tsükkel mängiti maha kesk Palamust läbivat maanteeriba. 
    Ikka ja jälle langesid Toots ja Kiir maanteetolmu (igaks elujuhtumiks kasutas Salme Teater näiteks maadlusmati kindlat kaitset) ja rähklesid oma rähklemisi. 
    Ligi kolmveerand tunni jooksul jõudsid nad seda päris mitu korda teha. 
    Samal kombel kui filmiski. 
    Tuttav tunne. 
    Sama tuttav kui vareste (või hakkide?) kraaksatused kirikutorni kohal. 
    Viimased pidavat teadjamate inimeste jutu järgi Palamusega kokku kuuluma täpselt samal moel kui Lutsu-kangelasedki. 
    Kaugeltki tuttav ei tulnud ette aga Tartu Koolirahva Teatriseltsi valgeks peitsitud näolappidega näitetrupp. 
    Tüdrukutekamp liikus isetahtsi mööda mänguplatse, asjatas omaette ja paelus ehk enamgi kui lõputud katked, mida neljas mängukohas ette kanti. 
    Enim vapustas aga Palamuse kõlakojatagune tualettruum, mis oma esinduslikkuses annab silmad ette enamikule Tartu kempsudele. 
    Palamuslased nimetavad oma tillukest kõlakoda kindlameelse aupaklikkusega meie laulaulavaks. 
    Ju sobib see nimi puie vahel paiknevale kojale paremini. 
    Kommentaar 
    AIGI VIIRA, Postimees 
    Eesti Harrastusteatrite Liidu ja Palamuse vallavalitsuse eestvõttel Palamuse Paunvereks nihestanud Kevad. Suvi. Sügis. Talv on pööraselt hea idee. 
    Kõlbaks profiteatrilegi. 
    Kahetunnise etenduse jooksul võis neljas paigas vaadata jupikesi Lutsu aastaaegadest. 
    Igamees valis vaatamisjärjekorra ise. 
    Päris kummastavana mõjus esimesena Talve kiigata ja alles seejärel Kevadet kaeda. 
    Harrastusnäitlejaile endile oligi ehk Palamuse Paunvereks mängimine kõige tähtsam. 
    Iseendastmõistetava tõsidusega etendasid nad oma Tootse ja Teelesid. 
    Igamees oma äranägemise järgi. 
    Rõõmu ja lustiga. 
    Mõned kasutasid misanstseeni etendamisel ja kostüümivalikul Arvo Kruusemendi filminägemust, teised lähtusid iseenese fantaasiamängudest. 
    Mängupaik ise varjas võimalikudki libastumised lennult. 
    Ei oska arvata, kui palju jõudis kolm päevakest Paunvere rütmis hinganud Palamusele vaatajaid Tartust, Raplast või Jõhvist. 
    Kauge minek ja jumal üksi teab, mis etenduse näol ees ootab. 
    Need ekspalamuslased, kes etenduste aegu Palamuse surnuaiapühal viibisid, sattusid niiehknii teatrit kogema. 
    Palamuslased ise kaesid Lutsu tegelased üle päev enne esietendust - lahtisel läbimängul. 
    Ilmselt poleks neist enamik kippunud täispiletit (120 krooni!) lunastama, et kolmel pärisetenduspäeval end pingiotsale poetada. 
    Kõrgevõitu piletihind (rakverelaste Macbethiga samas klassis) jääbki ehk ainsa tõrvatilgana palamuslaste meepotti ulpima. 
    Tartu leiud Põhjamaade klaasinäitusel 
    AIN MÄESALU 
    Ain Mäesalu on Tartu Ülikooli arheoloogialektor. 
    Turu linna moodsas Aboa Vetuse muuseumis avatud näitus Skal! Klaasikilde keskajast on esimene keskaegseid klaasnõusid tutvustav väljapanek Euroopa põhjaosas. 
    Veel 10-15 aastat tagasi valitses Põhjamaades arvamus, et keskajal olid klaasnõud siinkandis tõeline luksuskaup. 
    Oma materjalil põhinevast näitusest ei osanud keegi veel unistadagi. 
    Viimase aastakümne arheoloogilised kaevamised mitmes keskaegses linnas tõid aga päevavalgele huvitavaid klaasileide. 
    Eestist sai Põhjamaa 
    Tähtsaimad leiupaigad on Turu ja Helsingi (Soome), Stockholm ja Lödöse (Rootsi), Trondheim ja Bergen (Norra) ning Roskilde (Taani). 
    Et kõige huvitavamad klaasileiud pärinevad aga hoopis Tartust, siis arvati ka Eesti sel näitusel Põhjamaade hulka. 
    Turus näeb ilusat ülevaadet 12.-16. sajandi klaasnõudest. 
    Esindatud on killukesed Süürias ja Bütsantsis valmistatud nõudest, kuulsate Veneetsia klaasimeistrite toodangust, kõige enam aga Böömimaal ja Põhja-Saksas tehtud anumatest. 
    Keskaegne jõukas tartlane 
    Meeldiva erandina torkavad klaasikildude seas silma mitu Tartust leitud peekrit, mis on õnnestunud üksikkildudest tervikuks kokku kleepida ja pälvivad seetõttu kunstiajaloolaste ja arheoloogide kõige suuremat tähelepanu. 
    Tartu on maailma suurim emailmaalingutega peekrite leiukoht: siit on leitud vähemalt 12 nõu kilde. 
    Kahtlemata näitab see keskaegsete tartlaste jõukust ja võibolla ka ilumeelt, sest tegemist on ikkagi tolle aja kõige kaunimate klaasanumatega. 
    Tähelepanu väärivad klaaspeekrite kaunite värvidega maalingud, mis kujutavad piiblilegende, linde, loomi, vappe ja fantastilisi olendeid. 
    Osal peekritest on ülaservas ladinakeelsed kirjad. 
    Kõige enam diskuteerivad teadlased nende nõude valmistamispaiga üle. 
    Pikka aega arvati, et klaase maalisid süüria meistrid lääne ristisõdijate tellimusel. 
    Ligi 30 aasta eest kaldus uurijate pilk Veneetsiale, mille kirjalikes allikates nimetatakse klaasimaalijaid,kellest Bartholomeusi ja Petruse nime kohtab ka paaril peekril. 
    Sügisel rändab Põhjamaade klaasinäitus Stockholmi ja edasi järgemööda kõigisse linnadesse, kust leiud pärinevad. 
    Tartu Linnamuuseumisse jõuab näitus 2000. aasta septembris. 
    Linnalapse suverõõm tuleb tihti vanemate rahakotist 
    IA MIHKELS 
    Ilus suvi on linnalapsele vahel üsna nukker aeg: ema-isa on tööl, maavanaema pole, lõbustusparki taskuraha iga päev minna ei luba - tulebki lihtsalt niisama maja ümber luusides päevi õhtusse saata. 
    Eriti palju põnevat tegevust suvises linnas lastele tõepoolest pole. 
    Võsukese meelelahutusi lõbustuspargis ei jõua enamik lapsevanemaid iga päev kinni maksta, mänguväljakuid, kus tasuta asjatada saaks, linnas sama hästi kui polegi. 
    Väikelapsele liivakasti veel ehk leiab, mida peavad aga tegema suuremad? 
    Kui raha juba kulutada, siis võiks see minna vähemalt asja eest. 
    Mõõduka hinnaga kursust või linnalaagrit, kus järeltulija tänaval lonkimise asemel midagi kasulikku õppida saaks, on vanematel raske leida. 
    On tennisekursused, mis pakuvad tegevust tunniks ajaks päevas paar-kolm korda nädalas. 
    Ratsalaager või -tunnid 
    Tartu ümbruses on mitmes paigas võimalik ratsutamas käia. 
    Urmas Saksa ratsatalu korraldab näiteks ratsalaagreid. viiepäevane laager läheb laagrilisele maksma 1550 krooni. 
    Selle eest saab majutuse, neli korda päevas süüa ja kaks korda päevas ratsutada. 
    Lisaks on võimalik käia ratsamatkadel, ujuda, paadiga sõita ja muidu mõnusalt suvepäevi veeta. 
    Kes tahab vaid korraks ratsutamist proovida, peab 50-minutilise ratsutamistunni eest maksma 120 krooni. 
    Kui huvi jätkub pikemaks, saab hinnaalandust: kes käib ratsutamas kord nädalas (neli korda kuus), maksab kuus 260 krooni (täiskasvanu 300 krooni). 
    Kaks ratsutamistundi nädalas (kaheksa korda kuus) läheb maksma 420 krooni (täiskasvanuile 460 krooni) jne, kuni viie korrani nädalas. 
    Ratsahuvilistel, kes lähevad ratsutama esimest korda, oleks mõistlik ette helistada ja aeg kinni panna. 
    Urmas Saksa ratsatalu telefon on (27) 351 087. 
    Ujumisoskus kulub ära 
    Tulu ja kulu suhet arvestades läheks asja ette vetelpäästeühingu korraldatav viiepäevane ujumise algõppe kursus, mis algab teisipäeval, 29. juunil. 
    Kursus maksab 100 krooni, selle eest saab laps selgeks ujumise põhitõed. 
    Sõltuvalt laste arvust korraldatakse kursus kas Anne kanalil või ka Emajõe vetelpäästejaama juures. 
    Kursustele registreerumiseks tuleks helistada Anne vetelpäästejaama telefonil 436 355. 
    Tartu Laste ja Noorte Maja korraldab 1.-15. juulini suvelaagri Viljandimaal Tarvastus. 
    Laagriülem Valdeko Säre sõnul on laste ja noorte majal seljataga 36 suvelaagrit, seega on kogemusi kuhjaga. 
    Laagrisse oodatakse 8-18-aastasi lapsi. 
    Kui mõni vanaema-vanaisa tahab kaasa tulla, ega me talle ka ära ütle, kinnitas Säre ja lisas, et tegevust jätkub laagris kõigile, aga võib ka niisama looduses mõnusalt aega veeta ja näiteks kala püüda. 
    Põhirõhk on laagris vee-elul: õpetatakse purjetamist, sõudmist, aerutamist, proovida saab ka süsta ja mootorpaati. 
    Praegu on veel kümmekond vaba kohta. 
    Kes asja vastu huvi tunneb, saab lähemat teavet telefonil (27) 380 467 või 251 05 021. 
    Minilaager noorematele 
    Väiksematele lastele sobib hästi nädalane minilaager Viljandimaal Kruusamäe talus. 
    Laagri korraldaja Ülle Kasak räägib, et korraga mahub talueluga tutvuma kuus last. 
    14-15-aastastele on see laager ehk igavavõitu, arvab korraldaja, nemad tahaksid rohkem tantsuõhtuid ja suuremaid üritusi. 
    Üks vahetus kestab pühapäevast pühapäevani, siis on korraldajaile hingetõmbeks nädalane paus ning järgmisest pühapäevast tuleb uus vahetus. 
    Eile laagrielu alustanud seltskond jõudis käia juba muuseumis ja Viljandi lossimägedes lasteetendusel. 
    Päikeselistel päevadel saavad lapsed kindlasti randa minna, ka on plaanis tutvuda Viljandi ümbruse huviväärsustega. 
    Lapsed saavad näha linde-loomi ja kellel tahtmist jagub, võib proovida kangast kududa. 
    Talus on üks tuba poistele, teine tüdrukutele, ühine mänguruum ja söögituba. 
    Peavarjuta ei jää ka vanemad, kes nädala sees tahavad last vaatama tulla, kinnitab Ülle Kasak. 
    Laagri korraldaja lisab, et lapse toomise-viimise pärast pole vanematel vaja muretseda: ta viib ise lapsed autoga kohale ja toob nädala pärast tagasi. 
    Minilaagri järgmine vahetus algab 11. juulil, täpsemat teavet saab telefonil 250 15 548. 
    Suuremad lapsed, kes tunnevad huvi matkamise ja telgielu vastu, saavad asjakohast õpetust pisut kaugemal, Alutaguse matkaklubi korraldatavas Metsaküla matkalaagris. 
    Matkaklubi juht Ingrid Kuligina ütles, et 11-15-aastastele lastele mõeldud laagris õpetatakse paljusid väikesi, aga hädavajalikke matkatarkusi: kuidas telki püstitada, lõket teha, matkale sobivat menüüd koostada, seljakotti pakkida jne. 
    Nädalaga peaksid selgeks saama ka orienteerumise ja esmaabi andmise põhitõed. 
    Muidugi ei puudu ka lõkkeõhtud ja muu traditsiooniliselt laagriellu kuuluv tegevus. 
    Vabu kohti on veel kahes vahetuses, 12.-18. juulini ja 19.-25. juulini. 
    Matkalaagrisse saab registreeruda telefonil 251 41 692. 
    Allergia tabab ootamatult 
    TPM 
    Allergialiidu esinaise Maie Laaniste sõnul on praegu allergikutele üsna ebamugav aeg: õhus on ohtralt igasuguste kõrreliste tolmu. 
    Ka inimene, kes seni ise allergiavaevadest pääsenud, võib ühel heal päeval ootamatult avastada, et silmad kipitavad, nina tilgub ja kurgus kratsib. 
    Enamasti ei taha keegi kaunist suveilma arstilkäigule kulutada, pealegi panevad tuttavad kibekähku diagnoosi: allergia, mis muud. 
    Tihti lisab heasoovlik nõuandja teadjal häälel, et allergiaga pole muud peale hakata kui uksed-aknad tihedalt sulgeda ja kodus istuda - väljas kõik ju õitseb ja tolmab, sellest need hädad tulevadki. 
    Tegelikkuses asi siiski nii lootusetu pole, kinnitab Maie Laaniste. 
    Allergikud teavad, mis neid ohustab, ja oskavad õigel ajal rohtu võtma hakata. 
    Kes varem allergiavaevusi pole tundnud, saab kõige kiiremini abi apteegist. 
    Käsimüügis on mitmeid allergiaravimeid, mida apteeker oskab soovitada. 
    Vaevusi aitavad leevendada ka silma- ja ninatilgad ning köharohi. 
    Kui enesetunne on väga kehv, tasuks siiski arsti juurde minna. 
    Esmakordselt allergiapiinu kannataval inimesel soovitab Maie Laaniste asja tõsiselt võtta. 
    Allergianähud tõenäoliselt mööduvad, kui näiteks neid põhjustanud õietolm õhust kaob, kuid sügisel oleks mõistlik minna allergoloogi vastuvõtule. 
    Tartus saab nahatesti teha kopsukliiniku allergiakabinetis. 
    Allergialiidu esinaine Maie Laaniste annab hädalistele nõu mobiiltelefonil 250 69 896. 
    (TPM) 
    Juhtus 
    Ärandati hõbedane auto 
    Teisipäeval varastati Kalevi tänava algusest hõbedane BMW 520 (630 ANU). 
    Kes teab midagi auto praegusest asukohast, neil palub politsei helistada telefonil 308 848 või 110. 
    Noormees sai pussitada 
    Teisipäeva pärastlõunal teatati politseisse pussitamisest. 
    Nagu vahendab politsei pressiesindaja, oli 23-aastane Andrei ajanud Ropka teel juttu kolme võõra noormehega, veidi eemal seisid Andrei tuttavad. 
    Äkki läks kähmluseks, Andreid löödi noaga kõhtu ja kätte. 
    Õnneks jäid siseorganid terveks ja noormehe elu pole ohus. 
    Surmajoobes juht rammis teist autot 
    Teisipäeva hilisõhtul kell 23 sõitis Põlva maanteel Maidlas mööda teed vänderdanud Žiguli 21011 otsa Opel Kadetile. 
    Žiguli rooli taga oli Vastse-Kuustes elav loomaarst Enn, kelle hingeõhus oli 3,69 promilli alkoholi. 
    Kohtumeditsiiniekspertide hinnangul tähendab see mürgistavat joovet, mille tagajärjel võib saabuda surm. 
    Avariis vigastasid end viis inimest 
    Kolmapäeva pärastlõunal sai Tartumaal teelt välja paiskunud sõiduautos vigastada viis inimest. 
    Audi 200 sõitis kraavi kella 16.15 ajal Laeva bensiinijaama lähedal, teatas päästeameti korrapidaja BNSile. 
    Viga said autos olnud neli meest ja üks naine. 
    Politsei pressiesindaja andmeil sai kõige raskemini viga 30-aastane Roland, kes murdis parema õlavarreluu. 
    Õnnetuse põhjustas 38-aastane Tõnu, kes oli rooli taga magama jäänud. 
    Neiu hukkus auto all 
    Roiu asula lähedal kohalikul teel sai jaanipäeva öösel surma neiu, kes jäi auto alla. 
    Avarii juhtus kella 0.15 ajal Tõrvandi-Roiu-Uniküla tee viiendal kilomeetril. 
    BMW 524 sõitis otsa teel kõndinud 25-aastasele Renitale, kes suri saadud vigastustesse õnnetuspaigal, ütles politseiameti korrapidaja BNSile. 
    Pühade ajal tegutsesid vargad 
    Politsei pressiesindaja sõnul andsid politseile möödunud pühade ajal kõige rohkem tööd sissemurdmised autodesse ja korteritesse. 
    Eeskätt tungiti sisse elamistesse, kus pererahvas oli jaanipäevaks ära sõitnud. 
    Noormees jäi rannas kadunuks 
    12. juunil kella kolme paiku päeval jäi Elvas Verevi järve rannas kadunuks Enno Kengsepp (s 12.10.1974). 
    Noormees on 170- 175 cm pikk ja kõhna kehaehitusega. 
    Tal on tumepruunid juuksed, mis külgedelt ja tagant lühemad ning pealaelt pikemad; helehallid silmad ja pisut peast eemale hoidvad kõrvad. 
    Jalas olid tal mustad ujumispüksid, millel vasakul või paremal küljel väike valge kiri. 
    Kõiki, kes teavad midagi Enno Kengsepa asukohast või on näinud teda pärast 12. juunit, palutakse helistada Tartu politseisse telefonil 308 854, 308 851 või 110. 
    Kindral Kert: Eesti vajab oma eriüksust 
    TOOMAS MATTSON 
    Kindralleitnant Johannes Kert: Ma ei taha aga jääda igavesti rändama mööda põnevaid pealinnu kõikvõimalikel kursustel. 
    Võiks isegi öelda, et ma olen teatud määral sellest tüdinud. 
    Toomas Huik 
    Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Johannes Kert pakib kohvreid, et jätta aastaks peastaabi hoone Tallinnas ja suunduda aastaks Ameerikasse strateegilist juhtimist õppima. 
    5. juulil lendate Eestist aastaks minema, õpingutele USA kõrgemasse sõjakooli. 
    Kas lähete kergendustundega, et olete siinsest hullumajast pääsenud, või teatava murega? 
    Ma tegelikult hea meelega teeksin siin kohapeal tööd edasi, sest pärast Soomes läbi tehtud kursust on mul lõpuks tekkinud arusaam riigikaitse tervikust, mida mul polnud, kui ma kaitseväe juhatajaks sain. 
    Samas ma saan aru, et kursus Ameerika Ühendriikides on vaja läbi teha, sest pärast selle läbimist on mul olemas ka vajalikud teadmised strateegia alalt, et kaitseväe juhatajana töötada. 
    Ma olen kutsunud kaitsejõudude juurde neid inimesi, keda olen pidanud hädavajalikuks ning ma ei kujuta ette, et oleksime hakkama saanud ilma kindral Ants Laaneotsata, kolonel Oskar Margita, kolonel Märt Tiruta ja veel paljude inimesteta, kes on oma kogemused ja energia pannud Eesti kaitsejõudude ülesehitamisse. 
    Tegelikult lähen õppima teadmises, et asjad jäävad siin korda ning nende mõne aasta eest algatatud asjade elluviimine jätkub. 
    Ma ei taha aga jääda igavesti rändama mööda põnevaid pealinnu kõikvõimalikel kursustel. 
    Võiks isegi öelda, et ma olen teatud määral sellest tüdinud. 
    Kes täidab teie äraolekul kaitseväe juhataja kohuseid? 
    President määrab kohusetäitja oma käskkirjaga. 
    Kas see võiks olla kindral Ants Laaneots? 
    Jah, muidugi. 
    Lendate minema kaitseväe juhatajana. 
    Samas on presidendi lauasahtlis paber, kus palute ennast ametist vabastada. 
    President võib selle igal hetkel välja võtta ja alla kirjutada. 
    Mis tunne on elada ja töötada teadmises, et võite päevapealt suvalisel hetkel koha kaotada? 
    Kuulge, iga mees, kes vabatahtlikult hakkab sõduriks, peab oma saatusega väikese lepingu tegema. 
    Ei ole ka muidugi mingit mõtet saatust narrida, kuid... meie, sõdurid, teame seda, et elu ei kesta igavesti ja minu saatus on selles mõttes presidendi kätes. 
    Poliitikutele tuleb anda see võimalus. 
    Kui president lükkas teie tagasiastumispalve tagasi, rõhutas ta sõna hetkel, ja lisas, et teile tuleb anda veel üks võimalus. 
    Mida president selle all võis silmas pidada? 
    Ma arvan, et ta ei mõelnud seda, et... järgmise vahejuhtumini. 
    Ma kardan väga, et neid vahejuhtumeid saab omal nahal tunda veel järgmine ja ka ülejärgmine kaitseväe juhataja. 
    Need pidevad nn vahejuhtumid on seega paratamatus? 
    Jah, see on teataval määral paratamatus. 
    Põhjuseks on, et põhiline osa ohvitserkonnast ja allohvitserkonnast on reservohvitseri ettevalmistusega. 
    Neid on koolitatud neli või kuus kuud. 
    Osa ajateenijaid on kriminaalselt karistatud, muist ei oska eesti keelt ja sellest tulenevalt on ohutustehnilised probleemid, osa on isegi põhihariduseta, keskharidusega poisse on kaitseväes suhteliselt vähe ja nad ei anna niipalju tooni nagu võiksid. 
    Kõrgharidust taotlevaid noormehi kaitseväes ei ole. 
    Sellise kontingendi juures on meil tegelikult läinud väga hästi. 
    Nii et võinuks olla ka rohkem laipu? 
    Kas just laipu... ka kõikvõimalikke muid probleeme. 
    Ma ei taha sellega ennast õigustada, kuid ma tahan öelda, et kaitseväe ühendatud õppeasutuste süsteem, lahingukoolituse süsteem oleks pidanud tekkima aastal 1992, hiljemalt 1994. 
    Kuna ta tekkis väga väikese algena ja väga suurte valudega alles aastal 1997 ja käivitus veel aasta hiljem, siis tuleb olla realist. 
    Tsükkel õppetöö algusest, mis kulub kaadriohvitseri ettevalmistamisele, on minimaalselt kuus aastat. 
    Aastat, mitte kuud! 
    Samas on meil juba ka väga hästi koolitatud ohvitsere. 
    Olen nad põhiliselt koondanud kaitseväe ühendatud õppeasutustesse ja lahingukooli. 
    Mida kiiremini hakkab sealt tasemel ohvitsere tulema, seda kiiremini saavad korda ka meie väeosad. 
    Kes on koolitussüsteemi hilinenud käivitamises süüdi? 
    Nende hulgas on olnud nii poliitikuid kui sõjaväelasi, kes on oma teadmisi ja kogemusi ülehinnanud ja pidanud end eksperdiks alal, millest nad vähimatki ei taipa. 
    Võibolla oli probleem selles, et suurriikides oma teenistuskogemuse saanud ohvitseridel puudus vähimgi arusaamine ja mõistmine, kuidas ühe väikeriigi armee ohvitserkonna ettevalmistus võiks käia. 
    Kindlasti ei kuulu nende ohvitseride hulka kolonel Mark ja kindral Laaneots. 
    Aga ka paljud teised. 
    Viimasel ajal inimeste meeli erutanud erioperatsioonide grupi ehk SOGiga toimunu on nüüd kõneainest taandumas. 
    Kas olete valmis praegu mõtestama, miks SOGi ühe liikmega nii läks, nagu läks. 
    Kas polnud mitte põhjuseks, et nad olid jäetud omapead ja neil polnud piisavalt rakendust? 
    SOG ei olnud jäetud kusagile omapead. 
    Selle grupi liikmed olid suunatud konkreetsetesse kohtadesse konkreetseks tähtajaks õppima. 
    Kaks meest oli jäetud Tallinna ja nende rakendamine oli sõjaväepolitsei ülema küsimus... 
    Ma pidasin silmas üldisemat protsessi, seda, et eriväljaõppe saanud inimesed kipuvad jõudeolekus kontrolli alt väljuma. 
    Siin ei olnud asi selles. 
    Milles siis oli? 
    Seersant Indrek Holm ei olnud oma olemuselt mitte liider, vaid kambajõmm. 
    Ta oli mees, kes oli teiste katja. 
    Ka selles grupis. 
    Ja nüüd, kui ta ajutiselt jäi liidriks relvaruumi ja teise SOGi liikme suhtes, ei osanud ta liidrina käituda. 
    Ta oli harjunud tugeva liidri alluvuses olema. 
    Sel korral sattus ta tõenäoliselt mingi teise, tugeva, kuid negatiivse liidri mõju alla ja meelitati valesse kohta valel ajal valesid asju tegema. 
    Nii et teie väitel on tegu unikaalse üksikjuhtumiga, mitte süsteemiveaga, mis soodustab kontrolli alt väljumist. 
    See on minu seisukoht. 
    Nüüd on SOG likvideeritud. 
    Kas seda otsust tehes on valitsus nõrgendanud Eesti kaitseväge ja kaitsevõimet? 
    Ohvitserid ei kommenteeri valitsust. 
    Kui valitsus on nii otsustanud, siis on tal õigus nii otsustada. 
    Kas Eesti kaitsevõime oleks tugevam, kui SOGi-taoline üksus oleks olemas? 
    Oleks küll. 
    Ma loodan, et tulevikus on võimalik valitsust veenda kas nendesamade või teiste inimeste baasil sellist üksust arendama. 
    Seda oleks vaja mitmel põhjusel - esiteks on vaja treenida meie Kaitseliidu malevaid diversioonivastaseks tegevuseks. 
    On vaja üksust, mis on võimeline tegutsema diversioonivastastes aktsioonides. 
    SOG oli selleks võimeline. 
    Ja pealegi on meil vaja üksust, kelle paiskamine mingile rahvusvahelisele missioonile on meile majanduslikult vastuvõetav. 
    Nii et oleksite valmis SOGi uuesti looma? 
    Hetkel mitte. 
    Selleks kulub raha, kuigi peab ütlema, et SOGi ülalpidamine võrreldes tema analoogidega oli aastas väga odav - alla poole miljoni krooni. 
    Tuleb arvestada ka resonantsi ühiskonnas seonduvalt seersant Holmi juhtumiga. 
    Võibolla ei ole praegu tark hakata vastutuult sülitama. 
    Aga põhimõtteliselt peate SOGi taasloomist õigeks? 
    Seda on vaja. 
    Aga ma ei hakka seda kusagil pimedas teki all tekitama. 
    Kui valitsus on öelnud, et okei, see on hea mõte, siis me selle ka teeme. 
    Miks ei ole siiani Ameerika Ühendriikidest õpingutelt tagasi kutsutud SOGi viimast ülemat Andrei Ambrost? 
    Ma ei näe praegu põhjust teda tagasi kutsuda. 
    Ometi on SOGi tegevust uurinud valitsuskomisjoni raportis talle etteheiteid, et ta on seotud eraturvafirmaga B-rühm, mille litsentsi politsei paari nädala eest tühistas ja nii edasi. 
    Ta on täitnud kaitseministri ja minu nõudmise loobuda oma kõigist erineval ajal olnud kõrvalametitest ja tema tagasikutsumine oleks väga pealiskaudne samm, mis vaid esmapilgul tundub vajalik. 
    Tema koolituseks on kulutatud juba palju raha ja kursus lõpeb kolme kuu pärast. 
    Postimehe andmetel on USA pool tundnud huvi, kas Eesti politseil on Ambrosele midagi ette heita. 
    See on meie ja USA partnerite läbirääkimiste küsimus. 
    Küsimus on, kas Ambros on midagi kurja teinud või ei, ja kuni pole vastust, et on, pole ka põhjust tagasi kutsuda. 
    Siin ja seal on kostnud arvamusi, et valetamine ja korralagedus kaitseväes on läinud niikaugele sellepärast, et teis on liiga vähe üheselt ja selgelt ning karmikäeliselt otsustavat kindralit ja liiga palju heasüdamlikku tsivilisti. 
    Ma ei ole liiga pehmekäeline. 
    Ei ole hea mõte inimestega kergekäeliselt ümber käia. 
    Inimeste suhtes väga kiireid ja teinekord pealiskaudseid otsuseid ei ole õigus langetada isegi lahinguolukorras. 
    Kaitseväe juhtimise tasandil ei langetata otsuseid nii, nagu seda teeb kompaniiülem. 
    Siin tehakse meeskonnatööd ja kõigil neil väga kõvakäelistel otsustajatel on võimalus mulle nõu anda. 
    Pealiskaudne otsus inimestega mängimisel on meile kaasa toonud jäägrikriisi ja mitmeid teisi kaotusi väga tublide inimeste osas. 
    Ma olen kategooriliselt inimestega kergekäelise ümberkäimise vastu ja ma ei luba seda kaitseväes kellelgi teha, kuni olen kaitseväe juhataja. 
    Naasete USAst juuni keskel aastal 2000. 
    Poliitikaringkondadest on kostnud hääli, et te ei pruugi kodumaale naasta enam kaitseväe juhatajana. 
    Sõjaväelased on poliitikute teenistuses ja kui poliitikutele üks nägu ei meeldi ja nad otsustavad valida teise, siis nad seda ka teevad. 
    Ei ole hea mõte teha poliitikutele takistusi. 
    Arvamus 
    Lennart Meri 
    vabariigi president 
    Hindan kaitseväe juhataja reageerimist, mis annab tunnistust, et ta mõistab kuriteo tõsidust, ja annan talle veel ühe võimaluse. 
    Ma loodan, et kindral Kert kasutab seda. 
    (18.05.99 seoses SOG liikme kuriteoga ja Kerdi tagasiastumispalve tagasilükkamisega) 
    Peeter Olesk 
    Riigikogu liige (Isamaaliit) 
    Kiiresti luuakse kaitsevägi ainult siis, kui valmistutakse sõjaks ja kui selleks rakendatakse kogu ressurss. 
    Kui valmistutakse rahuks, võtab see kõik kauem aega, Eesti oludes eriti. 
    Kahjuks on kaitseväesse suhtutud Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest peale pigem nagu kasulapsesse, mitte omaenda lapsesse. 
    Kahtlemata peab kindralleitnant Johannes Kert ennast täiendama, näiteks sõjaväe administreerimises, kuid - ka meie ajakirjandus õpiks palju juurde, kui ta mõistaks, et haukumine ei õpeta kedagi ega midagi. 
    Kindlasti on talle vajalik suurem analüüsioskus ja kindlasti peab kaitseväe juhataja delegeerima ülesandeid võimalikult ratsionaalselt. 
    Me peame kõik oskama inimesi säästlikult kasutada, sest meil ei ole inimesi, välja arvatud lollpead, ülearu. 
    Merle Jääger 
    kaitseliitlane, näitleja 
    Kaitseliitlasena ei ole mul kahjuks õigust oma ülemate kohta midagi kommenteerida. 
    Ivar Tallo 
    Riigikogu liige (Mõõdukad) 
    Kindlasti on kindral Kert kulutanud väga palju energiat Eesti sõjaväe arendamiseks. 
    Loodame, et Eestil ei tule tema töö edukust hinnata lahinguväljal. 
    Ilmselt on tema probleemiks olnud just süsteemse sõjalise hariduse puudujääk. 
    Poliitikud vältisid Rebase kodumulda sängitamist 
    KAAREL KAAS 
    Legendaarse koloneli Alfons Rebase ümbermatmisel laupäeval Tallinnas Metsakalmistul võis näha küll hulganisti tänaseid ja eilseid mundrikandjaid, kuid mitte ühtegi valitsuse liiget ning vaid kaht rahvaasemikku. 
    Valitsus on oma osa Rebase põrmu ümbermatmisel kodumaale teinud 40 000 krooni eraldamisega matusetseremoonia läbiviimiseks, lausus Postimehele välisminister Toomas Hendrik Ilves. 
    Raha andmisega oleme me niigi tule enda peale tõmmanud ning sellel, kas valitsuse liikmed tseremoonial osalesid või mitte, pole enam mingit vahet, selgitas Ilves, miks ligi poole tuhande kohalviibinu hulgas ministreid näha ei võinud. 
    Kert tuli kohale 
    Teise maailmasõja päevil Saksa Waffen-SSi kuulunud eesti rahvusväeosades võideldes Saksa kõrgeima sõjalise autasu, Rüütliristi tammelehtedega välja teeninud Alfons Rebase maksumaksja raha eest ümbermatmise vastu on varem protesteerinud Eestimaa Ühendatud Rahvapartei. 
    Riigikogu liikmetest viibisid kolme aupaugu ja muude sõjaväeliste austusavalduste saatel toimunud Rebase põrmu muldasängitamisel Trivimi Velliste (Isamaaliit) ning Vootele Hansen (Rahvaerakond). 
    Kaitseväe juhataja kindralleitnant Johannes Kerdi kohalviibimine rõõmustas tseremoonial osalenutest valdava enamuse moodustanud vabadusvõitluse veterane aga silmanähtavalt. 
    See Kert peab ikka üks päris julge mees olema, et julges tulla, kommenteeris üks vabadusvõitlejate ühingu märki rinnas kandnud, kortsunud pintsakus hallpea vaadates, kuidas Kert kolonel Rebase kalmu ees valvel seisis. 
    Kaitseväe juhataja Waffen-SSis teeninud ohvitseri ümbermatmisel osalemist ei tohiks Toomas Hendrik Ilvese hinnangul Eestile küll keegi ette heita. 
    Sellest numbrit teha oleks juba selge pahatahtlikkus, sõnas ta meenutades, et 1976. aastal maeti Rebane Saksamaal Augsburgis Bundeswehri auvahtkonna osalemisel ning matustele saatis pärja ka toonane Saksa kaitseminister. 
    Niisugune asi poleks 1976. aastal Lääne-Saksamaal võimalik olnud, kui oleks eksisteerinud vähimgi kahtlus, et maetava puhul on tegemist mingi fashistiga, kinnitas Ilves. 
    Kibestunud veteranid 
    Alfons Rebase natsiks nimetamist pidas naeruväärseks ka Harald Nugiseks, ainuke tänini elusolev mees kunagi Rüütliristi pälvinud neljast eestlasest. 
    Rebane pole kunagi Suur-Saksamaa eest sõdinud, tema tahtis meie iseseisvust taastada, raius palavuse tõttu vormikuue hõlmad valla päästnud Nugiseks Rebase fotodele autogrammide jagamisest ning kindral Kerdiga kätlemisest mahti saades. 
    Laupäevase juunipäikese käes Rüütliristi kavaleri ümbritsenud veteranid ei olnud nõus ka KGB kunagise alampolkovniku Valdur Timuskiga, kes sama päeva Postimehes nimetas Rebast NKVD endiseks agendiks. 
    Niisugustelt nagu Timusk intervjuude võtmise asemel tuleks nad jalgupidi üles puua, nii nagu Mussolinigi, sülitas üks veteranidest kibestunult maakamarale. 
    Postimehe artikkel sulges skandaalse Shveitsi uuringufirma kontori 
    ANNIKA ALASOO 
    Kolm kuud tagasi Postimehes ilmunud artikkel eestlastest inimkatsejänestest sundis reedel Shveitsi ravimiuuringufirmat VanTX oma Baseli kontori sulgema, sest katsed on ebaseaduslikud ja inimestele ohtlikud. 
    Eesti katsejänestest saadet teinud Shveitsi televisiooni saatejuht Pascal Kraus selgitas möödunud nädalal Postimehe Tartu toimetuses, et kuigi varemgi on ravimiuuringufirmasid ebaseaduslikes katsetes kahtlustatud, on Postimees suutnud leida kindlaid tõendeid. 
    Shveitsis uuritud eesti tudengid on kinnitanud, et nad kirjutasid alla võõrkeelsele lepingule, mille sisust nad täpselt aru ei saanud, samuti oli lubatud tasu lahter tühjaks jäetud. 
    Makstud summad on olnud 2500 kuni 6000 Eesti krooni. 
    Katsealustel polnud tervisekindlustust ja üks Pärnu pensionär väitis, et tema tervis on pärast Shveitsis käimist halvenenud. 
    Firma kaotas tellijad 
    Rahvusvahelise skandaali tõttu peatas VanTX mais uuringud. 
    Möödunud teisipäeval teatasid Shveitsi võimud, et uuringufirma VanTX labori peakorter ja neli osakonda on läbi otsitud ning arhiiv kaasa viidud. 
    Sellest loodetakse leida tõendusmaterjali, mis kas kinnitab või lükkab ümber kahtluse, et ravimikatsetused on kriminaalsed. 
    Firmalt VanTX uuringud tellinud farmaatsiafirmad Roche ja Novartis on oma sidemed skandaalse firmaga katkestanud. 
    Shveitsi karm otsus 
    Shveitsi ravimikontrolli amet (OICM) väitis, et katsed polnud ameti nõuetega kooskõlas: ravimiuuringufirma VanTX ei hoolitsenud selle eest, et uuritavatel oleks võimalik edaspidi tervist kontrollida, samuti ei suudetud ametile täpselt öelda, kust katsealused pärit olid. 
    Eesti ravimiameti hinnangul on katsealuseid Shveitsi lähetanud Tartu Ülikooli emeriitprofessor Heinart Sillastu rikkunud Eesti ravimiseadust, sotsiaalministeeriumi määrust ja head arstlikku tava, kuid Eesti praegused seadused selle eest karistust ette ei näe. 
    Katsealuseid mujaltki 
    Eestist käis mullu 31. oktoobrist kuni tänavu 11. maini Shveitsis VanTXi ravimiuuringutel vähemalt 118 vabatahtlikku, kelle hulgas oli nii noori ja terveid inimesi, kui ka südame- ja liigesehaigeid. 
    VanTX värbas katsealuseid lisaks Eestile ka Poolast, Peruust, Ecuadorist, Makedooniast ja endisest Jugoslaaviast. 
    Tasu katsete eest ületas kolmekordselt nende riikide keskmist palka. 
    RAVIMIUURINGUFIRMA VanTX 
    - VanTXi presidendi sõnul oli VanTX 12-20 ravimifirma klient. 
    Lisaks Shveitsile on laboreid teisteski riikides, peakorter asub Inglismaal. 
    - Pärast seaduserikkumise ilmsikstulekut kaotas VanTX oma tellijad - ravimifirmad Roche ja Novartis ütlesid lepingu üles. 
    Novartise esindaja ei teadnud, et VanTX kasutab välismaalastest katsealuseid. 
    VanTX on Novartisele teinud kolm uuringut. 
    - VanTX polnud saanud luba Shveitsi ravimi-ametilt, kuid tegi siiski uuringuid. 
    1998. aastal sai VanTX loa teha 48 uuringut, 1999. aastal ainult 8. 
    Tallinna Postimees suvekuudel puhkusel 
    PM 
    Et Tallinnas ja Harjumaal leviv Postimehe lisaleht Tallinn jääb tänasest suvepuhkusele, siis hakkab Postimehe üleriiklises versioonis ilmuma igapäevane pealinna tähtsamaid uudiseid kajastav lehekülg. 
    Tallinna lehekülje loomisega rahuldab Postimees kümnete tuhandete lugejate soovi, kes tahavad värskeid Tallinna uudiseid saada suuremas mahus kui see seni oli. 
    Postimees on saanud Tallinnas sedavõrd tugevaks ja informeerituks, et võib endale võtta kohustuse ja vastutuse edastada pealinnas toimuvat kogu Eesti lugejatele, ütles uue lehekülje loomist kommenteerides Postimehe peatoimetaja Marko Mihkelson. 
    Ta lisas, et augustis astub uuenenud Tallinna lisaleht taas lugejate ette. 
    (PM) 
    Pealinn võtab taksojuhid pihtide vahele 
    TALLINN 
    URMAS SEAVER 
    Tallinna linnavalitsus asub ülehomme hindama pealinna taksondust muutvat määrust, mis raskendab taksofirmal ja -juhil tegutsemisloa saamist ning nõuab sõidukite senisest paremat korrashoidu. 
    Abilinnapea Arved Liivrand ütles Postimehele, et kui praegu annab kuus kuud kehtivaid tegutsemis- ja taksolubasid üks ametnik, siis kolmapäeval linnavalitsuse istungile jõudva eelnõu kohaselt teeb seda linnavalitsuse korraldusega määratud komisjon. 
    Liivranna sõnul on pealinna taksonduse mureks liiga suur taksojuhtide arv, keskmiselt madal teeninduskultuur ning sõidukite eakus ja nende halb tehniline seisukord. 
    Reisija tuleb kindlustada 
    Taksode keskmine vanus on 9,5 aastat ja suur osa autosid pärineb 80. aastate teisest poolest, kuid keegi ei taha ju tegelikult lobudikuga sõita, märkis Liivrand. 
    Kuigi auto tehnilise seisukorra määrab riiklik autoregistrikeskus, on komisjonil loa andmisel õigus norida ka selle kallal, kas istmed on autos liiga määrdunud või mitte, sest uute eeskirjade kohaselt peab takso olema puhas nii väljast kui ka seest. 
    Samuti sätestavad plaanitavad uued eeskirjad, et igas taksos peab olema nähtaval kohal taksomeeter ning sellega peab olema ühendatud printer kviitungi väljatrükkimiseks. 
    Varasemast erinevalt peab firmal või juhil olema tegutsemis- ja taksoloa taotlemisel komisjonile ette näidata kindlustuspoliis, et tulevased reisijad oleks sõidu ajal kindlustatud. 
    Liivrand rääkis, et kui varem pikendas linn kehtinud tegutsemisluba automaatselt, siis nüüd peab juht koos autoga loa lõppedes uuesti komisjoni ette tulema. 
    Juhul kui juht on kahel korral rikkunud liikluseeskirju või sooritanud haldusõigusrikkumise, on komisjonil õigus loa andmisest keelduda. 
    Keeleoskus luubi alla 
    Liivrand ütles, et komisjon hakkab ka senisest enam tähelepanu pöörama luba taotlevate juhtide riigikeeleoskusele, et pealinna taksosid ei juhiks inimesed, kes eesti keelt ei valda. 
    Liivrand märkis, et juhtide rohkus on tekitanud taksofirmade ja -juhtide vahel ebanormaalseid pingeid, mis väljendusid näiteks Esra ja Tulika tülis Viru väljaku taksopeatuses. 
    Tallinnas on 410 000 elaniku kohta ligi 1700 taksojuhti, samal ajal kui Helsingis on üle 500 000 elaniku kohta 1300 juhti, lausus Liivrand. 
    See suhe on meil natuke paigast ära. 
    Uute eeskirjade kohaselt ei tohi juht mitte mingil juhul takistada teise takso sissesõitu peatusesse. 
    Liivranna hinnangul parandavad pealinna taksonduses kavandatavad muudatused kindlasti reisijate teenindamist. 
    Sotsialistlik Internatsionaal vaidles sotsialismi üle 
    HEIKI SUURKASK 
    Argentina pealinnas Buenos Aireses oma konverentsi pidanud maailma sotsialistlike parteide juhid vaidlesid Kosovo kriisi ja vabaturumajanduse üle, kuid lõppdokumenti ei mahtunudki diskussioon vasakpoolsuse tuleviku üle. 
    Suurbritannia leiboristide juht peaminister Tony Blair ja Saksamaa sotsiaaldemokraatide liider kantsler Gerhard Schröder kutsusid eelnevalt vasakparteisid hülgama vanu vasakpoolseid dogmasid ning asuma vabaturumajandust ja ettevõtlust toetama. 
    Nende ettepanekud aga lõppdokumentides uudisteagentuuride kinnitusel kajastamist ei leidnud. 
    Sotsialistliku Internatsionaali president, Prantsusmaa ekspeaminister Pierre Mauroy siiski kinnitas, et diskussioon vasakparteide tuleviku, sealhulgas Blairi kolmanda tee ja Schröderi uue tsentrumi üle jätkub sügisel Pariisis peetaval organisatsiooni järjekordsel konverentsil. 
    Buenos Airese konverentsil Blair ja Schröder ise ei osalenud. 
    Kolmas tee, mida see tähendab? 
    Ma tean ainult ühte, sotsialistlikku teed, lõpetas oma sõnavõtu Mauroy. 
    Kosovo kriis oli konverentsil terava vaidluse all, kuid lõppdokumenti pakutud heakskiit NATO õhurünnakutele Jugoslaavia vastu jäi sealt välja, sest Ladina-Ameerika vasakparteid keeldusid seda toetamast. 
    Dokument taunis vaid etniliste pingete koledaid jõude Balkanil. 
    Ladina-Ameerikast kuulub teiste seas Sotsialistlikku Internatsionaali ka Sandinistlik Rahvuslik Vabastusrinne, mille suhted NATO juhtriigi USAga on juba varasemast ajast üsna nigelad. 
    Buenos Airesesse sõitnud Albaania peaminister Pandeli Majko, kes on sotsialistlikuks parteiks ümber nimetatud endise kompartei liider, kasutas võimalust, et mõjutada Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa sotsialiste toetama Albaaniale majandusliku abi andmist seoses põgenikelaine tekitatud raskustega Albaanias. 
    Sotsialistlikud ja sotsiaaldemokraatlikud parteid valitsevad tänapäeval enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides, samuti paljudes Aasia ja Aafrika riikides. 
    Euroopas tõid europarlamendi valimised siiski hiljuti kaela kaotuse Euroopa Sotsialistlikule Parteile. 
    Buenos Airese konverentsil osalesid valitsusjuhtidest Massimo D'Alema Itaaliast ja Göran Persson Rootsist. 
    Sotsialistliku Internatsionaali liikmeks on Eestist erakond Mõõdukad, ning partei pressiesindaja Heikki Talvingu sõnul ei ole ka ühinemisel Rahvaerakonnaga oodata sellest organisatsioonist lahkumist. 
    Talvingu andmetel Mõõdukate esindus Buenos Airese konverentsil siiski ei osalenud. 
    Soomet Tshernobõli katastroof ei häiri 
    TARMO VIRKI, Helsingi 
    Seda tsirkust me uuesti ei alusta, kinnitas opositsiooniliider Paavo Lipponen 1993. aastal pärast seda, kui parlament pikkade arutelude järel uue tuumareaktori ehitamise tagasi lükkas. 
    Ajad on aga nüüdseks muutunud. 
    Lipponeni praegune valitsus esitab parlamendile viienda tuumareaktori ehitamise kava niipea, kui töösturid teevad vastava taotluse. 
    Valitsusele endale võib taotlus viienda reaktori ehitamiseks saada juba peagi tõsiseks proovikiviks. 
    Hiljuti Soome suurimaks parteiks tõusnud Koonderakond on tuumaenergia suur toetaja. 
    Samas seisavad väiksemad valitsusparteid, rohelised ja Vasakliit, kategooriliselt uue tuumareaktori ehitamise vastu. 
    Peaminister Lipponeni sotsiaaldemokraatlik partei on seega kahe äärmuse vahel. 
    Lisaks parteidele on parlamendis igal saadikul oma nägemus tuumaenergia kasulikkusest. 
    Ametlikke küsitlusi pole olnud, kuid teadaolevalt on ka uues parlamendis tuumajaama vastaseid rohkem kui toetajaid. 
    Samal ajal teatas Rootsi alles äsja Barsebäcki tuumajaama ühe reaktori sulgemisest, mis on otseses vastuolus soomlaste plaanidega. 
    Taotlus aasta jooksul 
    Neste ja Imatran Voima ühinemisel sündinud energiakontserni Fortum peadirektor Heikki Marttinen kinnitas ülemöödunud reedel ajalehes Kauppalehti, et töösturid esitavad lähema aasta jooksul plaani uue reaktori ehitamiseks. 
    See tundub väga reaalne. 
    Iga päevaga tuleb taotluse esitamise päev aina lähemale ja kui olukord on sobiv, siis see ka esitatakse, rääkis Marttinen. 
    Uus kaubandus- ja tööstusminister Erkki Tuomioja on soovitanud töösturitele teha ametlik taotlus ja lubanud selle parlamendile esitada. 
    Töösturid tahaksid aga enne taotluse esitamist parlamendi heakskiitu uuele reaktorile. 
    Põhjenduseks tuuakse möödunud korral (1993. aastal) taotluse esitamiseks ja vähempakkumiskonkursiks kulunud 800 miljonit krooni. 
    Seekord pole plaanis konkurssi korraldada, seega jäävad kulud väiksemaks. 
    Neljast tuumareaktorist Soome tööstusele ei piisa, mujal maailmas on aga tuumaenergia kasutamise vaimustus viimastel aastatel märgatavalt kahanenud. 
    Eelmisel aastal ehitati maailmas vaid viis uut tuumareaktorit, kõik Aasias. 
    USA energiaministeeriumi hinnangul väheneb tuumaenergia tootmine lähema kahekümne aastaga poole võrra. 
    Mõte ja mõttetus 
    Soomlastele määritakse tuumajaama pähe väitega, et selline energia on odav. 
    Samas loovat uus reaktor palju uusi töökohti. 
    Maailmas ollakse aga sellisest vaatepunktist kaugele eemale jõutud. 
    Küsimus pole enam selles, kas on majanduslikult tasuv uusi reaktoreid ehitada, vaid - kasutamise kallist hinda arvestades - kas on majanduslikult kasulik kasutada juba ehitatuid, tõdeb värske Worldwatchi instituudi uurimus Vital Signs 1999 - meie tulevikku kujundavad keskkonnatrendid. 
    Kõikjal, kus on konkureeriv energiaturg, ei investeeri keegi tuumaenergiasse. 
    Vaid neis riikides, kus energiaturul on monopol - kus kulusid kannavad otse tarbijad - on veel huvi tuumajaamu ehitada, kinnitavad Worldwatchi uurijad. 
    Töösturid on üllataval moel leidnud endale tuge kasvuhoonegaase piiravast Kyoto lepingust. 
    Nende hinnangul pole Soomel muidu võimalik jõuda Kyoto lepingus määratud 1990. aasta tasemele. 
    Mitmed Soome keskkonnaorganisatsioonid on esitanud oma arvestused, mis lähtuvad kaubandus- ja tööstusministeeriumi andmetest. 
    Keskkonnakaitsjate hinnangul võib tuule ja puidu kasutamist toetades ja energia säästmist edendades Kyoto nõudeid täita juba 2005. aastal, mitte aastail 2008-2012, nagu leping sätestab. 
    Kyoto lepingu kohustusi pole minu meelest võimalik täita tuumaenergia tootmist suurendamata, kinnitab aga Marttinen. 
    Samal arvamusel on Kauppalehtis ka tuumaenergiafirma TVO juhataja Tauno Matomäki, kes nõuab valitsuselt signaali selle kohta, kuidas on plaanis Kyoto leping täita. 
    Kui see on plaanis täita. 
    Teine võimalus on teatada, et see kirjutati nalja pärast, ütleb Matomäki. 
    Tuumaenergia ei ole päästerõngas, mis hoiab Soomet pinnal, vaid pigem kaela seotud veskikivi, tõdes hil-juti keskkonnaminister Satu Hassi. 
    ÜRO alustab täna hilinenult Kosovo põgenike tagasiviimist kodumaale 
    MAREK LAANE 
    ÜRO põgenikeagentuur teatas eile, et alustab täna Kosovo sõjapõgenike organiseeritud tagasitoimetamist kodumaale, kuid põgenikelaagrid on juba enamikus tühjaks jäänud. 
    Me ei suuda kuidagi veenda inimesi ootama seni, kuni nende kodukandis on loodud kõik tingimused ohutuks naasmiseks, ütles uudisteagentuuri Associated Press teatel ÜRO põgenikeagentuuri esindaja Goran Arnaudowski. 
    Arnaudowski väitel alustab ÜRO täna esimeste 390 põgeniku toimetamist nende koju Kosovo pealinnas Pristinas. 
    Need põgenikud sõidavad Makedoonia politseinike valve all Jugoslaavia piirini, kust edasi toimetavad neid kodumajadesse NATO rahuvalvajad. 
    Meie toimetame koju vaid need põgenikud, kelle kodu kohta on teada et see on enamvähem korras, sõnas Arnaudowski. 
    Ta lisas, et veel ligemale 400 põgenikku on kavas koju saata homme. 
    Hilinenud algatus 
    Kuid ÜRO operatsioon on omajagu hilinenud, sest ligemale 900 000 sõjapõgenikust on juba omal algatusel koju suundunud peaaegu 300 000 Kosovo albaanlast. 
    Seda hoolimata ÜRO ja NATO hoiatustest, et naasmine pole Serbia vägede maha asetatud miinide tõttu sugugi ohutu. 
    Nii võis eile Makedoonia pealinna Skopje lähedal asuvas Stenkoveci laagris näha vaid üksikudi inimesi. 
    Veel paari nädala eest oli selles laagris enam kui 50 000 inimest sõja eest varjul. 
    Serbia taanduvatest vägedest maha jäänud paberite alusel on Kosovos läbi viidud etnilises puhastuses otseselt süüdi Jugoslaavia president Slobodan Milosevic. 
    Briti eilse ajalehe The Observer andmeil piisab ainuüksi Briti üksuste leitud dokumentidest, et Milosevic hukka mõista operatsiooni Hobuseraud läbiviimises. 
    Selle operatsiooniga kavandati Kosovo täielikku puhastamist sealsest kahest miljonist albaanlasest. 
    See aga ei õnnestunud ja nüüd pidid Serbia väed Kosovost taanduma, lubades enda asemele NATO juhitavad rahutagamisjõud. 
    Eile süüdistasid peaaegu kõik ikka veel riigi kontrolli all olevad Serbia ajakirjandusväljaanded NATO üksusi uues etnilises puhastuses. 
    NATO puhastus aga olevat mõeldud puhtalt Suur-Albaania ettevalmistamiseks, sest Kosovost aetavat Serbia meedia väitel albaanlaste vägivalda lubades ära kõik, kes pole albaanlased. 
    Vene küsimus 
    Samas pole rahutagajate ridades sugugi selgust, kuidas ikkagi käituda kogu kaks ja pool kuud väldanud sõja kestel serblasi toetanud venelastega. 
    Bosnias baseeruvate Vene üksuste äkiline saatmine Pristina lennuväljale eelmisel laupäeval vaid mõni tund pärast Jugoslaavia alistumist Lääne rahunõuetele tekitas suuri vastuolusid, sest Venemaa ei taha oma üksuste allumist NATO juhtimisele. 
    Uudisteagentuuri Interfax andmetel peaks Pristina lennuväli 1. juulist alustama tööd Vene-NATO ühislennuväljana. 
    Praegu on aga lennuväli Vene dessantüksuste valduses. 
    Briti vägedel, kelle tsooni Pristina kuuluma peaks, lubati vaid lennuväljaga põgusalt tutvuda. 
    Nürnbergi seaduste originaal jõuab avalikkuse ette 
    ERKKI BAHOVSKI 
    Juudi teadlaste ja teoloogide üllatuseks teatas väike California raamatukogu, et nende käsutuses on Nürnbergi seaduste originaaltekstid, millega Adolf Hitler muutis juutide diskrimineerimise Saksamaa ametlikuks poliitikaks. 
    Dokumendid olid peidetud vutlarisse Huntingtoni raamatukogus Los Angelese San Marino äärelinnas ja neid esitletakse avalikkusele homme Skirballi kultuurikeskuses, ütles keskuse president Uri Herscher telekanalile CNN. 
    Originaaldokumentidest nähtub, et juudid olid määratud hävingule, ütles Herscher, kes kaotas holokaustis 18 perekonnaliiget. 
    Kuid Hitleri lõpplahendus polnud viimane sõna. 
    Olin üllatunud, kui sain teada, et need dokumendid on meie kogudes, kuid seejärel üritasin neid kohe näha saada, lisas Herscher. 
    Hitleri poolt 15. septembril 1935 alla kirjutatud Nürnbergi seadused keelasid suhted, abielu ja vabaabielu aarialaste ja juutide vahel. 
    Samuti defineeriti neis uutmoodi Saksa kodakondsus ja seati sisse lojaalsus natside lipu suhtes. 
    Nendele seadustele tuginedes sai juba Teise maailmasõja ajal alguse juutide massiline hävitamine, mille ohvriks langes Euroopas vähemalt kuus miljonit inimest. 
    Sama seaduse alusel aga diskrimineeriti ka mustlasi ja teisi, kes ei mahtunud aarialastele ette nähtud normidesse. 
    Pruuni paberisse mähitud ja punasest vahast haakristiga pitseeritud paberid olid peidetud vutlarisse alates 1945. aastast, mil USA kindral George Patton juunior esitles dokumenti raamatukogu juhtkonnale. 
    Pattoni kätte jõudsid haruldased dokumendid tänu kindralmajor J.A. Van Fleetile, kelle üksused leidsid need 1945. aastal pärast Nürnbergi lähedal asuva Eichstadti hõivamist. 
    Patton andis dokumendid edasi tänapäeval Huntingtoni nime kandvale raamatukogule, sest oli toonase raudteemagnaadi hea sõber ja naaber. 
    Teadlased on rahul sellega, et dokument pannakse homme välja, kuid küsivad, miks võttis selle tutvustamine nii kaua aega. 
    Huntingtoni raamatukogu president Robert Skotheim ütles, et teadis dokumentide olemasolust juba üheteist aasta eest ametisse astudes. 
    Skotheimi sõnul hoidis ta pabereid luku taga, sest Saksa ajalugu on raamatukogule ebaoluline - raamatukogus on hoiul peamiselt briti ja ameerika kunst ning raudteemagnaadi Henry H. Huntingtoni väärisesemed.