Kommentaar raamatule Pimepunkt Raamatust paistavad kirjutaja mitmekülgsed teadmised ning võime neid laiale lugejaskonnale hästi arusaadaval moel edasi anda. Raamatu esimeses pooles tutvustatakse hulgaliselt elus ette tulevaid olukordi, kus tähtsad punktid kergesti "kahe silma vahele" jäävad. Kõrvale tuuakse näiteid, kuidas teise nurga alt vaadates pimetähni varju jäänu selgesti välja paistab. Märgatuga arvestamine annab hulgaliselt kokkuhoidu, päästab töö tulemuse või lausa kellegi elu. Teises pooles keskendutakse pigem raamatu aluseks olevale Voynichi valduses olnud salakirja uurimistöö põhjalikumale kirjeldamisele ja selle põhjal verifier-nimelise ekspertsüsteemide jaoks tarviliku uurimismeetodi kokkupanekule. Populaarteaduslikke huvitavaid ja kasulikke killukesi mitmest vallast leiab sealtki. Edasi mõned tähelepanekud, mis silmaringi avardasid ning kust leidsin tuge oma varasematele samateemalistele mõtetele. Eksperdid ja tavainimesed Leidub hulk kohti, kus alaga süvitsi tegelenud inimesel on tugevad eelised reakodaniku ees - kus ta vilunud võtetega teeb mängeldes ära töö, mis teisele suureks või suisa üle jõu käivaks pingutuseks on. Sellega käib enamasti kaasas valdkonna kohta keskmisest veidi laiem pilt - kuid sugugi mitte alati. Tähtsamaks osaks on hoopis kogunenud kogemused sadade või tuhandete erijuhtumite ja tüüplahenduste kohta, mida kombineerides sageli õnnestub ettetulevale olukorrale mugav ja töötav lahendus leida. Samas selliselt olemasolevaid näiteid kombineerides võib tulemus olla "õige" või "parima" asemel hoopis "peaaegu õige". Ehk siis enamikul juhtudel kasutatav, kuid harjunud viisil tegutsedes ei pruugita sugugi oma toimetamiste kõiki külgi kaaluda. Ning mõnigi teemakauge inimene võib konkreetsesse olukorda ilma eelnevate kogemuste ja arvamusteta süvenedes leida hoopis teistsuguseid lahendusi. Enamik neist küll ei tööta või on tunduvalt vähem ökonoomsed kui harjunud viiside kombineerimisel saadud tulemus. Samas teemat puhtalt lehelt uurides võib isegi kergemini jõuda varjatud ohtude või võimalike mitmekülgsemate tulemuste juurde. Küllalt selgelt näen seda oma kuueaastase poja katsetuste juures, kus selgub, et tõesti on võimalik asju ka tunduvalt teistsugusel moel tööle panna ja neist mõnikord ka kasu lõigata. Samuti on hea, kui peale teemasse uppunud eksperdi ka mõned tavainimised tähtsamate plaanide ja tööde puhul kaasa mõtlevad - rohkem päid ja vähem andmeid ning tausta võimaldavad loobuda mõnestki ilmselgest raiskamisest, mis muidu keerukate arvutuste sisse kergesti ära kaob. 7-10 aastat süvenemiseks Raamatus tuuakse välja, et ümbruskonnas oma ala tunnustatud tegijaks saab üldjuhul teema juures 7-10 aasta jooksul põhjalikult toimetades. Tuttavate juures näidetele mõeldes peab selline hinnang täiesti paika. Kusjuures pole kuigi tähtis, millisest vanusest see aeg jooksma hakkas. Kes ikka süvenenult ja järjepidevalt oma ettevõetud alal toimetab, see paratamatult omandab oskused, mis kõrvalseisjale erilised tunduvad ning millega "massist" selgesti eristutakse. Nii on põhikooli lõpuks mõnelgi nõnda tugev laulu-, tantsu-, pillimängu- või pallimänguoskus olemas, mida teised nõnda kogemata või väikese harjutamise peale järele ei tee. Aga taolist oskustaset olen näinud ka traktoriga kartulivagusid lahti ajava või kuulnud mootorpaadiga võrke kontrollimas käiva põhikoolipoisi kohta. Nii et kui mõni ala huvitab, siis tasub ka huviga toimetama hakata - küll oskused ja kogemused ka tasapisi tulevad. Ja ka vanemast peast pole uue teema uurimist põhjust peljata. Keskealised inimesed on mu silma all suutnud programmeerimise võimalused selgeks saada ning nende abil oma tööd tunduvalt automatiseerida ja kiirendada. Õpi- ja päriskeskkond Arvutiõpetajana olen aastaid kuulnud Pimepunkti raamatust loetuga sarnast kurtmist, et firmadesse minekul pole üliõpilastel piisvalt reaalses töömaailmas hakkama saamiseks vajalikke oskusi. Autor Gordon Rugg kirjutas harjutus- ja pärismõõgast, aga õpi- ja pärisvahendite ning kasutustavade erinevus tuleb sisse paljude alade juures. Olen püüdnud oma peetavaid tunde võimalikult nõnda kohandada, et üldhariduses vajalikud tarkused edasi antud saaks ning samas õpituga ka otse midagi peale hakata oleks. Ning avastanud, et selline kohandamine mõnelgi puhul on päris keerukas. Klassi ees ette võetavat teemat peab olema võimalik enamvähem sarnaselt kolmekümnele õppurile seletada. Ning ühe kursuse jooksul tuleb katta päris mitmekülgne teemadering - et pärast kolme õppeaastat suudaks üliõpilane vähemasti oma valdkonna igas osas enamvähem asjalikult sõna võtta ja käed külge lüüa. Reaalmaailma probleemide juures tuleb aga suuta endid konkreetsete andmetega põhjalikest rägastikest läbi närida ning andmed on sageli nõnda spetsiifilised, et ühe ülesande lõpuni lahendamisest ei pruugi teise juures kuigi palju otsest abi olla. Või kui, siis selles mõttes, et tekib tunnetus ja ülevaade, kui palju kulub ligikaudu energiat mõne pealtnäha lihtsa lahenduse töökindlaks muutmiseks. Teine näide, kus raamatus puudutatud õpi- ja päriskeskkonna eripäradega kokku puutun, on muusikamaailm. Päris paljud inimesed ju õpivad mingis vanuses pilli, mängivad vahel päris keerulisi lugusid. Käivad ka rahvale kooli kontserdil esinemas ja saavad viisakasti oma eksamid tehtud. Aga kui on vaja valla aastalõpupeole kuulamiseks ja taustaks muusikamängijaid kutsuda ja tahetakse kindla peale välja minna, siis palutakse sageli rahva ette mängijad, kel muusikakool pooleli jäänud või pole sinna kunagi jõudnudki. Kes aga oma rõõmuks üksi või koos teistega piisvalt lugude kallal katsetanud on, niisama pärast-pidu-olemistel pikemalt mängima jäänud ning kel nõnda selline kogemustepagas tekkinud, et nad rahva ees ka ootamatutes olukordades endid ilusti välja veavad. Ehk siis päris- ja õpikeskkonna sobitamine on mõttekoht mitmeski valdkonnas ning sobiva tasakaalu leidmine võib võrreldes ametliku lähenemisega mõnikord palju lisatulu anda. Jälgimine ja küsitlemine Uurimistööde koostamise juures armastatakse tunnuseid välja mõelda, nende kohta küsimused vormistada ja siis püüda teemaga seotud inimestelt küsimustele vastused saada. Pimepunkti raamatus näidatakse, et sellise uljalt küsimise peale võib hulk tähtsaid andmeid varju jääda. Kabinetivaikuses või jooniste järgi lihtsalt ei suuda kõiki vajalikke olukordi ette kujutada. Ala sees oleval inimesel ei tule samas jälle pähegi, et iseenesestmõistetavaid asju tasuks üles märkida. Ning tunnus, mille väärtus algse arvamise juures võiks mahtuda ühele arvulisele skaalale, võib lähemal uurimisel koosneda mitmest komponendist, mille väärtused omavahel on suhteliselt sõltumatud. Pimedate punktide valgustamiseks soovitab autor muuhulgas tegevuse lihtsat jälgimist ja vaikset mõtisklemist sealjuures. Samuti uuritava teemaga seotud osapoolte korduvat küsitlemist - igal järgmisel korral võib tegijale mõndagi uut meenuda, eriti kui osatakse sama asja veidi teise nurga alt küsida. See kõik kusjuures meenutab mu folklooriuurijast ema kogemusi rahvajutustajate küsitlemisel. Et kui esimesel korral tallu sisse astuda, siis heal juhul saab paari jutu lühikirjelduse ning varsti kurdetakse, et ei tule enam suurt midagi meelde. Kui aga samasse tallu päeva või nädala pärast uuesti sisse astuda, siis tulevad needsamad lood põhjalikumalt meelde ning juurde hulk teisigi lugusid, mis "noorepõlves kuuldud". Ning hea klapi puhul võib juhtuda, et kolmanda korra jaoks annab jutustaja enesest juba ise märku ning toob välja hulga detaile ja kontkestikirjeldusi, mis algul rääkijale sugugi tähtsad ei tundunud, uurijale jutu levikukaartide ning muundumiste ja nende põhjuste määramiseks aga küll. Kui on näha uurija huvi detailide vastu, siis hakkab neid ka jutustajal või muul uuritaval inimesel teadlikult mällu kogunema. Vahemikud ja tõenäosus Mõõtmistulemustest järelduste tegemisel armastavad inimesed raamatu autori ning ka minu tähelepanekute ning oma hindamismugavuse järgi vahemikke: hea on leida mõõtmistel kindel alam- ja ülempiir ning neid ühendades kokku arvutada mitme järjestikuse tehte peale suurim ja vähim (või parim ja halvim) tulemus. Eks see ole hulga parem, kui mõõtetäpsuse üldse hindamata jätmine. Aga kuna mõõtmistulemuse täpsus kipub üldiselt tulema mitte vahemikuna, vaid eeldatava keskväärtusega ning hajumise tõenäosustega (nt. standardhälvete abil), siis sealtkaudu erinevate lõppvastuste tõenäosuste hindamine on tunduvalt täpsem tegevus - mida aga kahjuks veidi keerulisemate valemite tõttu liialt vähe pruugitakse. Teksti täpsus ja loetavus Kirjutise sobimiseks laiemale lugejaskonnale peaks seal olevast jutust saama aru tavalise koolihariduse juures ning spetsiifilisemaid selgitusi, viiteid ja arvutusi on mõistlik lisada siis, kui neist rohkem tulu kui tüli on. Tegemist aga nüüd raamatuski välja toodud tüliõunaga, mis aastaid mitmesuguste koolide uurimistöid kimbutanud ning millele pole head lahendust sageli leitud. Uurimistööde juhendite järgi tahetakse, et kõik kirjapandu oleks võimalikult hästi dateeritud, viidatud, põhjendatud. Samas sellise hakitud teksti lugemine peletab eemale erialavälise huvilise, kes teemaga muidu täiesti võimeline kaasa mõtlema oleks - olgu selleks siis ajalehtede tehnikakülgede lugeja oma silmaringi avardamiseks või uurimistöö kirjutaja vanaema oma lapselapse tööga tutvumiseks. Et kirjutamine õppurite jaoks piisavalt aeganõudev ettevõtmine, siis pole üldjuhul mõeldav, et sama sisu samade vahendite juures mitmel vormiliselt erineval kujul kirja pandaks. (Üli)õpilanegi tahab, et tema juttu hea ja ilus lugeda oleks, samas kipub komisjonis ikka mõnigi leiduma, kes selle peale nina krimpsu tõmbab ning ütleb, et tegemist pole ikka piisavalt teadusliku või akadeemilise tekstiga. Samas kui ajalehe teadus- ja tehnikakülje tasemel ja kirjapruugiga on võimalik paljud keerulised teemad laiale lugejaskonnale täiesti arusaadavalt, õigesti ning samas ka meeldivalt loetavalt edasi anda. Head lahendust ei pakuta siingi, aga vähemalt tõstetakse probleem üles ning jagatakse võimalusi, mille abil oma kirjutist rohkem ühte või teise suunda kallutada. Keele analüüs Voynichi salateksti uurimise juures viidati korduvalt mitmesugustele tekstiga tehtud operatsioonidele, mille abil hinnata salakeele grammatikat, sõnade ja lausete ehitust ja tekkivaid seaduspärasusi. Keelt uuritakse sarnaselt ka täiesti tavalise keele juures - tuuakse välja eri kasutajate ja keeletasemete juures levinud mustrid silpide, sõnade ja lausete kaupa. Nõnda on lootust pea automaatselt hinnata, et millised tekstid omavahel sarnaseks osutuvad. Kui võrdlusena on kasutada mitmesuguseid ajakirjandus- ja õppijakeele tekste, siis võib tehtud võrdluste abil uuritava teksti kohta juba küllalt palju teada saada. Viimased viis aastat olen tegutsenud Eesti vahekeele korpuse http://evkk.tlu.ee/ kallal. Selle avalikult kasutatava keelekogumi kaudu saab leida otsingute järgi mitmesuguseid näitetekste teksti kirjutaja isikuandmete põhjal. Saab võrrelda olemasolevate või sisestatud tekstide hulgas tekkivaid levinumaid silpe, sõnasagedusi, klastreid ja muudki. Kel põhjust sala- või muud kirja põhjalikumalt analüüsida, siis viidatud veebilehest võiks pikema uurimise korral mitmekülgset abi olla. Kui ei saa otse, siis enamasti saab ringiga Pimepunkti raamatus tuuakse välja mitmeid olukordi, kus otse lähenedes jääb tähtsaid asju märkamata. Ise sattusin nende teemadega põhjalikumalt tegelema üheksakümnendate aastate lõpus, kui värske programmeerijana olin Sunderlandi ülikooli professoril Alfredo Moscardinil abiks matemaatilise modelleerimise aluskursuse kokkupanekul. Tegemist üldhariva kursusega, kus näidatakse mitmeid mooduseid lahenduste leidmiseks juhul, kui tulemuse arvutamiseks otsest valemit pole kusagilt võtta või see on konkreetse olukorra jaoks liialt keeruline. Nii aidatakse lahendajal koostada olukorda iseloomustav esialgu võimalikult lihtne matemaatiline mudel. Mudeli loomise käigus tehakse reaalmaailma olukorra hindamisel teadlikult lihtsustusi ning pärast tulemuste analüüsil püütakse nende lihtsustuste mõju arvestada. Samm-sammult saab mudelit põhjalikumaks muuta kuni on soovitud täpsusega tulemus käes - või siis selgub piir, kust olemasolevate algandmete põhjal polegi võimalik sobivamat tulemust saada. Kursus sai soovituslikuks ka Eesti kõrgkoolidele ning põhimaterjalid leiab aadressilt http://minitorn.tlu.ee/~jaagup/uk/course/cfmm/fmmindex.html Kokkuvõtteks Eestimaa inimesed paistavad õnneks silma suhteliselt hea talupojamõistusega. Ehk siis suudetakse piiratud vahendite abil hinnata lahenduse vähemalt ligikaudset sobivust või osatakse käepäraste tööriistadega luua vahel ideaalist lihtsam, kuid täiesti kasutatav tulemus. Pimepunkti raamatu lugemine ja sealt leitud teemade ja olukordade üle mõtisklemine aitab kirjeldatud talupojamõistust kasvatada ning häid ideid saada nii ette jäävate üllatuslike lubaduste võimalikkuse kontrolliks kui ise kavalate ja töötavate lahenduste kokkupanekuks. Jaagup Kippar jaagup@tlu.ee