Killukesed


Vilistamine
 Vanaisa, kasvataja
 Väiksena toimetasin päris palju koos vanaisaga. Küll oli põhjust maal jalaga vändatava treipingi abil kanadele mune treida, küll andis ta mulle pallikooliharjutusteks ideid. Keelas ta harva - vaid siis, kui midagi päris ohtlikku kippusin ette võtma. Ning ka siis jutustas ta pigem õpetliku loo, mis keegi sarnases olukorras teinud ning mis siis saanud. Et kui õngega vehkinud poisil konksuots silma läinud ning siis tuli arsti juurde minna näiteks. 
 Väikesest peale tahtsin hirmsasti vilistama õppida. Vanaisa oskas seda tavalise näoga teha, isa ajas põsed punni ja vilistas siis igasugu tuttavaid lugusid. Mina aga proovisin nii ja naa, aga kostis ainult kahin. Vahel veidi heledam, vahel tumedam, aga ikka lihtsalt kahin. 
 Ühel külmal talvehommikul viis vanaisa mind lasteaeda. Saime sõita uue, kandilise trolliga, mille väikesed mootorid hoogu võttes imeilusat laulu laulsid. Püüdsin vilega seda häält järgi aimata ja oh imet - tuligi. Selge kõlav vile üle trolli. Olin nii rõõmus ja püüdsin huuli samas asendis hoida, et see tunne ja oskus sisse jääks. Ning vilistasin veel ja veel. Siis aga koputas vanaisa mulle õlale ning ütles vaikselt, et "ära trollis vilista". Ehmatasin ja võtsin vaikseks ja samas kiitsin vanaisale, et näe, esimest korda sain oma vile lõpuks helisema. Trollis rohkem ei proovinud, kuid edasi lasteaia teel ja päeval ja õhtul püüdsin huuli samasse asendisse ajada. Tuli aga taas ainult kahin. Vahel veidi heledam, vahe tumedam, aga ikka lihtsalt kahin. Alles algkooli 

Kohtumine koolitrepil
 Oliver, konjak
 
Õpilaste tegelaskujud