Rähkmullad on karbinaatsel moreenil, rannaklibul või koreselisel settel kujunenud koreserikkad mullad. Neid muldasid iseloomustab tugev karbonaatsus ehk keemine toimub kõrgemal kui 30cm, suur kivisus ja lühike mullaprofiil. Rähkmullad võivad kevadeti ja sügiseti kannatada liigniiskuse all ning sademetevaesel perioodil on põuakartlikud.
Väga õhuke rähkmuld. A < 10 cm. Tüüpprofiil: A-C; A-C-R
Õhuke rähkmuld. A 10...20 cm. Tüüpprofiil: A-C; A-C-D
Keskmise sügavusega rähkmuld. A 20...30 cm. Tüüpprofiil: A-Bw-C-(D)
Sügav rähkmuld. A > 30 cm. Tüüpprofiil: A-Bw-C-(R)
Juhtivaks mullatekkeprotsessiks on kamardumine.
Rähkmullad paiknevad tasastel või nõrgalt lainjatel moreentasandikel. Vähem leidub neid oosidel ja teistel pinnavormidel. Rähkmuldade lähtekivimiks on on kõige sagedamini valkjas- või kollakashall rähkmoreen.
Rähkmuldade hulka kuuluvad ühed kõige halvema viljakusega (koreserikkad klibu-, veeris- ja rähkmullad) kui ka ühed viljakamad mullad (tõsedad nõrgalt rähksed liivsavimullad). Rähkmuldade viljakus sõltub huumushorisondi tüsedusest ja koresesisaldusest. Mulla puuduseks võib pidada suurt koresesisaldust ja sellest tulenevat põuakartlikkust ja halba haritavust.
Rähksed mullad sobivad kõige paremini tugeva ja sügavale ulatuva juurestikuga muldadele ning ökonoomsetele veekasutajatele. Hästi sobivad näiteks oder, rukkis, kaer, talinisu, lutsern, mesikas. Rähkmullad sobivad hästi heintaimede kasvatamsieks.
Peamine levikuala on Põhja- ja Loode-Eesti ning saared.