id
 162089
fonoteeginumber
 RMARH-162089
kestus
 00:02:33
saatenimi
 Intervjuud. Lennart Meri ütles: Eestile on kombeks üks president korraga
salvestuskoht
 Vikerraadio
eetrikuupaev
 25.03.2019
sailikunimi
 RADIOMANI ARHIIV
fonogrammitootja
 2019 ERR
autor
 Vadi Urmas
esineja
 Vadi Urmas
teema
 isikud
teema
 kommentaarid
kategooria
 kultuur, muu
kategooria_id
 4248
saatesari
 Intervjuud. Lennart Meri ütles
saatesari_id
 69636
oigused
 Erinevad õigused
sisu
 Intervjuud. Lennart Meri ütles: Eestile on kombeks üks president korraga.
Vikerraadios kõlab 25.-31. märtsil 2019 iga päev üks Lennart Meri tsitaat. "Vikerhommiku" rubriigis "Lennart Meri ütles" valis riigimehe märgilisemaid ütlusi ja aitas neid lahti mõtestada Urmas Vadi.
Kavas 25.03.2019.
Helilõigu alguses on kujundus (hääl kujunduses Ingrid Peek).

Lennart Meri ütles: "Eestile on kombeks üks president korraga."

Nii ütles Lennart Meri Eesti Televisioonis 7. oktoobril aastal 1993. Kes mäletavad toonast poliitilist konteksti, Lennart Meri ja tollase peaministri Mart Laari kemplust, need teavad, et selle lausega vajutas Meri oma kanna kindlalt ja šarmantselt maha, öeldes, kes on siin riigis kõige kõvem mees ja kuidas valitsuses tehakse remonti.

See lause "Eestile on kombeks üks president korraga" on ühelt poolt väga lihtne ja selge, me kõik teame, et Eestis saab olla vaid üks president, mis siin ikka pikalt seletada, nii on. Aga rebime selle lause kontekstist välja nii-öelda filosoofilisemale pinnale ja laseme mõtte lendu. Jah, lendu, Meri puhul mõtte lennutamine sobib: lendu, lennu, Lennart. Mis siis saaks, kui Eesti oleks selline riik, kus oleks kohe mitu presidenti? Ja mitte ainult kolm või viis, vaid kümneid, isegi sadu ja miks mitte lausa tuhandeid? Ühelt poolt võib olla muidugi oht, et presidendi väärtus devalveerub ja lahustub.

Aga samas, miks see peaks lahustuma, ehk on hoopis vastupidi? Lausa kõik inimesed võiksid olla Eestis presidendid? Me ju teame, et Eesti presidendil mingit täidesaatvat võimu ei ole, küll aga on ta uhke ja väärikas tegelane, kes ütleb tähtsaid asju, kohtub oluliste inimestega. Mis siis ei võiks me endist mõelda kui presidentidest. Sellisel juhul tunneks igaüks end erilise ja olulisena, tähtsana, käituks väärikalt, suhtleks heas seltskonnas, presidentide seltskonnas ja ei luristaks söögilaua taga, ei lööks koera jalaga, ei sõidaks Lätti õlle järele, sest see ei sobiks enam presidendile. Tulemus oleks see, et siin maal oleks palju meeldivaid ja kõrgema enesehinnanguga inimesi. Ainus halb asi selle juureks on see, et siis ei saa enam presidenti kiruda.
transcr