id 162871 fonoteeginumber RMARH-162871 kestus 00:05:02 saatenimi PÄEVAKOMMENTAAR. Valdur Mikita salvestuskoht Vikerraadio eetrikuupaev 12.07.2019 sailikunimi RADIOMANI ARHIIV fonogrammitootja 2019 ERR autor Mikita Valdur esineja Mikita Valdur teema kommentaarid teema kultuur kategooria päevakajaline kategooria_id 4228 saatesari Päevakommentaar saatesari_id 3803 oigused ERR sisu Päevakommentaar. Valdur Mikita. Laulud Munamäe ja Lasnamäe vahel. Laulupeosaginas vajus varjuhõlma üks oluline nägemus, mis esipuhku oli juubelilaulupeo tunnetuslik nurgakivi. See on kummardus meie laulutraditsiooni kahele tugisambale, euroopa ja läänemeresoome kultuurile, sedastab Valdur Mikita Vikerraadio päevakommentaaris. Kavas 12.07.2019. Imesid on Eesti ajaloos juhtunud vähe ja laulupidu võiks olla selle haruldase kategooria kõige esinduslikum eksemplar. Tähelepanuväärne on see, et see ime on sündinud kahe maailma piiril, nii-öelda kauges perifeerias. Kultuuri ääremaad võivad vahel olla imekspandavalt loomingulised. Tuleb tunnistada, et ka viimatine laulupidu süvendas ammust tõdemust, et laulud ja tantsud tulevad soomeugrilasel paremini välja kui peokõned ja avalikud esinemised. Kui Euroopa sünnitasid antiiksed oraatorid, siis läänemeresoome maailma pigem metsa veerel omaette lauljad ja loitsijad. Ja ega sajatusestki teinekord ära öeldud. Eks seda ole tunda siiani. Kui soomeugrilane parajasti ei tantsi, laula või ei ole saunas, siis vahepealsel ajal on kõige targem olla lihtsalt vait. Muretsemisest ja halbadest eelaimustest hullunud mõte läheb põhjamaalase hinges kergesti pahaks ja suu avanedes pressib halvas sisekliimas haudunud kujutluspilt mädamuna kujul välja. Avalikud sõnavõtud jagunevad põhiliselt kolmeks: see on kas vihakõne, pahakõne või tühikõne. Vihakõne on sõimukõne, pahakõne on väga pahur kõne, tühikõne aga lihtsalt tühja tünni kõmin. Osavamad suudavad neid kolme ka omavahel segada, jättes kuulajale mulje, et tühja tünni seest kostub lisaks veel sügavmõttelist oigamist ja hala. Kunagi oli aeg, kui kõik, mida eestlane ütles, tundus lausa masendavalt ilus. Näiteks Friedrich Kuhlbars olevat arvanud, et sõna Niilus pärinevat eesti keelest. Kui eestlased kambakesi suure jõe äärde jõudnud, karjatanud üks neist: "Nii ilus!" Selline nimi jäänudki. Nüüd see kahjuks enam nii ei ole. Nimelt on välja tulnud, et ka inimlapse enda nimi pärinevat otsapidi eesti keelest. Homo sapiens tähendavat tõlkes sapp-inimest, see tähendab mürgiste keeleaurude meest. Ja jõuamegi tagasi laulupeo tähenduseni: mida enam sõnad meid lahutavad, seda enam laulud ka ühendavad. Laulupeol lauldakse vahepeal koledaks karjutud maailm taas ilusaks. Kui verbaalne väljendusoskus välja arvata, siis kõige muu poolest oleme üks väga rikas maa. Võtame kasvõi Eesti imeväärsed rahvariided. Nii palju erinevaid rahvarõivaid nii väikesel maa-alal on terves maailmas ainukordne. Ja kui me küsime, kuidas selline rikkus võimalikuks sai, siis õige vastus on – eesti mullastik. Eesti muldade lõputu mitmekesisus sünnitas erinevad elatusallikad, erineva elulaadi ja kombed, erineva keele- ja meeleruumi, mille väljenduseks olid ka kihelkondlikud rahvarõivad. Niisiis on rahvatants oma algses tähenduses eelkõige kummardus maale, rõõm päikese ja musta mulla üle. Ja kui nüüd viimaks küsida, kui suur on Eesti, kui pikk on vahemaa Lasnamäe ja Munamäe vahel, siis küsimus on eelkõige selles, kuidas seda vahemaad mõõta. Lauldes on vahemaa väike, aga sõnades päratu suur. Niisiis - kas laulda või mitte laulda, selles on küsimus. Vähemalt ühe rahva jaoks. transcr