id
 162872
fonoteeginumber
 RMARH-162872
kestus
 00:04:38
saatenimi
 PÄEVAKOMMENTAAR. Valdur Mikita
salvestuskoht
 Vikerraadio
eetrikuupaev
 21.06.2019
sailikunimi
 RADIOMANI ARHIIV
fonogrammitootja
 2019 ERR
autor
 Mikita Valdur
esineja
 Mikita Valdur
teema
 kommentaarid
teema
 kultuur
kategooria
 päevakajaline
kategooria_id
 4228
saatesari
 Päevakommentaar
saatesari_id
 3803
oigused
 ERR
sisu
 Päevakommentaar. Valdur Mikita. Väike laulupeomütoloogia.

Eepos ja laulupidu on eesti kultuuri kõige võimsamad tüvitekstid. Neis on varjul vägev loominguline küte, meeletu algkiirendus, need viisid kosmosejaama nimega "Eesti" orbiidile, sedastab Valdur Mikita Vikerraadio päevakommentaaris.

Kavas 21.06.2019.

Eesti panus maailmakultuuri on eelkõige koorilaul ja helilooming. Mingi ime läbi on Eestist ajapikku saanud muusikaline suurvõim. Laulupidude traditsioonil on selle ime sünni juures päris oluline roll.

Papa Jannsen laenas laulupeo idee Helveetsiast, see tähendab šveitslastelt. Kui Jannsen hakkas otsima eestlaste laulupeo jaoks Tartus sobivat paika, oli tal tõenäoliselt silme ees Alpide maaliline loodus. Imeilusa vaatega Ressource'i Seltsi aed Emajõe ürgoru nõlval oli justkui omamoodi Liivimaa Šveits. Aiast linna poole jääv Meltsiveski tiik võis aga Papa Jannseni nägemustes kangastuda kui maaliline mäestikujärv kusagil kaugel Alpides.

Laulupeo toimumise ajaks oli Tartust saanud Eesti kõige kiiremini kasvav linn. Tänapäeva kõnepruugis – tõeline tõmbekeskus. Emajõe Ateenast oli saanud eesti keele ja kultuuri jõujaam.

Nõnda juhtuski väike ime, et 1869. aasta jaanipäeva eel hakkas maarahvas äkki üle kogu Eestimaa Tartusse kokku kõndima. Raudteed Eestis veel polnud. Seetõttu tuldi jalgsi, tarviline kraam hobuvankritele upitatud. Tuldi lausa mitu päeva, saja versta tagant ja kaugemaltki. Nii on mesipuu poole lendava mesilassülemi kujund laulupeo mütoloogias väga tähendusrikas.

See oli kulgemine läbi maalilise Eesti kõige ilusamal ajal. Toona paistis silma üks oluline värv Liivimaa pastoraalsetes maastikes, nimelt taevasinised linapõllud. Jaanipäeva paiku võisid esimesed põllud juba õites olla.

Lina on võib-olla üldse Eesti kõige mütoloogilisem taim. Ameerika kodusõda kahandas puuvilla eksporti Euroopasse, lina hind tõusis taevasse ja Liivimaa talupoeg hakkas vähehaaval jõukust koguma. Kümnekonna aastaga tärkas maarahva seas enneolematu huvi linakasvatuse, aga ka eestikeelse ja -meelse kultuuri vastu. Nii on linapõld ja laulupidu omavahel linase sidemega kõvasti kokku köidetud.

Koorilaulust kujunes eestlaste rahvustunde tugisammas. Just sellele vundamendile toetus hiljem ka esimene arglik mõte eestlaste endi riigist. Laulmisest sai maagiline tööriist maailma loomiseks, nii nagu iidsed läänemeresoome müüdid ette olid ennustanud.

Nõndaviisi puhus Väägvere pasunakoor meid kõiki mõnes mõttes seal Emajõe ürgoru nõlval pasunast välja. Puhus sinu ja minu, puhus välja Vargamäe Andrese ja Sauna-Madise ja isegi Jüri Ratase. Mõnes mõttes.

Niisiis, Eesti mõeldi välja Tartus ja lauldi kokku Liivimaal. Ainult nimi "Eesti" laenati Põhja-Eestist. Ühislaulmisest sai eestlaste etnogeneesi keskpunkt. Eepos ja laulupidu on eesti kultuuri kõige võimsamad tüvitekstid. Neis on varjul vägev loominguline küte, meeletu algkiirendus. Need viisid kosmosejaama nimega "Eesti" orbiidile.

Senikaua, kuni hoog on sees, paistab Eesti särava satelliidina maailma muusikataevas. Kui aga hoog käib maha, võib papa Jannseni orbitaaljaamast saada sama kergesti ka lihtsalt üks kole ja kolakas kosmoseprügi. Niisiis: "Hoogu juurde!"
transcr