id 162874 fonoteeginumber RMARH-162874 kestus 00:05:41 saatenimi PÄEVAKOMMENTAAR. Valdur Mikita salvestuskoht Vikerraadio eetrikuupaev 03.05.2019 sailikunimi RADIOMANI ARHIIV fonogrammitootja 2019 ERR autor Mikita Valdur esineja Mikita Valdur teema keskkond/ loodus(-varad, -nähtused) teema kommentaarid teema kultuur kategooria päevakajaline kategooria_id 4228 saatesari Päevakommentaar saatesari_id 3803 oigused ERR sisu Päevakommentaar. Valdur Mikita. Eesti kui mõistatus. Varem või hiljem jõuab inimene arusaamiseni, et tema elu kontrollivad liblikad, sirelid ja voodilinad. See tõdemus on nii masendav, et karjuda tahaks, aga karjuda ei või, teatab Valdur Mikita Vikerraadio päevakommentaaris. Kavas 03.05.2019. Eesti on väikeste asjade maa. Väikesed asjad on ilusad asjad, väikeseid asju saab sülle võtta, nad võtavad vähe ruumi ja teevad elu tähendusrikkaks. Väikseid asju mahub maailma palju, need muudavad eluilma mõnusalt mitmekesiseks, aga ka pööraselt keeruliseks. Eesti kultuur on ülimalt keeruline väikeste asjade ökosüsteem, milles navigeerimine nõuab treenitust, vastupidamist ja silmapaistvaid vaimseid võimeid. Võtame näiteks voodilinad. Voodilinad on täiesti omaette süsteem. Tegelikult pole see süsteem, see on lausa maailmavaade. Kõik teavad, et voodilinade laiem palistus peab asuma üleval, kitsam aga all, see tähendab jalgade pool. Kui lina on tagurpidi, on süsteem rikutud. Karistuseks sellises rikutud süsteemis magamise eest on lampjalad, veenilaiendid tulevad kohe kindlasti. Padjapüüridel peavad olema paelad seina poole. Kui padi on näoga vales suunas, siis öeldakse, et padi oksendab. Oksendab kõik halvad unenäod välja ja inimene ei saa öö läbi sõba silmale. Hiina päritolu voodiriietel ei ole süsteemi - palistus on mõlemas otsas ühesugune ja padjapüüridel pole üldse enam paelu, need tõmmatakse nüüd patjadele nagu mütsid pähe. Pole ime, et selline voodiriietesüsteemi jäme rikkumine keerab inimese vaimse ja füüsilise tervise viimaks pöördumatult tuksi. Ka juurviljadel on oma süsteem. Kõik teavad, et kui võõras inimene kukub asja eest teist taga kapsaid kiitma, vajub kapsataim longu, kaalikas läheb seest kibedaks ja kartul ussitama. Ei tohi inimese aiavilja kiita. Kui tahad inimesele head teha, tuleb üle aiamaa karjuda, nii et kõik kuulevad: "Küll on ikka vanamutil tänavu hirmus juurvili. Vaata, eriti võigas on see mädarõigas!" Ja ennäe imet - sügisel on proua juurikad vägevad nagu masuurikad. Isegi kevadel on oma süsteem, Eesti süsteem. Kõik teavad, et kevad on hirmuäratav aeg, mis tuleb katsuda kuidagi üle elada. Esimese kevadliblika tiivavärv ennustab tulevikku. Mida mustem tiib, seda süngem saatus ja tumedam tulevik. Kui liblikahirm ühele poole saab, on kohe käorahvas platsis. Käohirm on see kõige suurem hirm. Kes liblika käest imekombel pääses, selle kukub kägu rajalt maha. Terve nahaga pääsevad vähesed. Et surmahirmust üle saada, tuleb siseneda järgmisse süsteemi, mis kõik eelmised tühistab. Selleks on mittesöödavate ilutaimede manustamine tulevikuga manipuleerimise eesmärgil, lihtsamalt öeldes sireliõite söömine. Need ei maitse hästi, aga võtavad maha liblikate ja kägude poolt inimesele pandud needuse. Varem või hiljem jõuab inimene arusaamiseni, et tema elu kontrollivad liblikad, sirelid ja voodilinad. See tõdemus on nii masendav, et karjuda tahaks, aga karjuda ei või. Kõik eesti lapsed teavad, et toas ei tohi karjuda või veel hullem vilistada. Kes toas karjub, on lihtsalt nõme, aga kui ta veel vilistab, läheb maja ka veel põlema. Käratsevale mudilasele öeldakse, et mis sa karjud, ega sa metsas ei ole, aga kui metsa minnakse, öeldakse jälle et metsas ei karjuta. Nii ei saagi eestlane piiksugi teha, ainult vaikib ja kannatab, näksib ahastusest sirelit ja seda ümbritsevat muru. Nii sirgub temast pikkamisi introvert. Kõik, mis elus on võimalik saavutada, saavutab ta vaikimisega. Ta teab, et kui inimene tahab elult midagi saada, tuleb lihtsalt vait olla. Viimaks annavad nad teile kõik, sest pole midagi hirmsamat kui ühe inimese väljapeetud demonstratiivne vaikimine. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld ja eestlase suust tuleb enamasti puhast kulda. Käsi kullas, kartul mullas, nagu öeldakse. transcr