id 162876 fonoteeginumber RMARH-162876 kestus 00:03:23 saatenimi PÄEVAKOMMENTAAR. Veronika Kivisilla salvestuskoht Vikerraadio eetrikuupaev 28.03.2019 sailikunimi RADIOMANI ARHIIV fonogrammitootja 2019 ERR autor Kivisilla Veronika esineja Kivisilla Veronika teema kommentaarid teema kultuur kategooria päevakajaline kategooria_id 4228 saatesari Päevakommentaar saatesari_id 3803 oigused ERR sisu Päevakommentaar. Veronika Kivisilla. Väikese liigutuse suurusest. Iga soe hetk hoitakse enda jaoks alles, aga jagatakse siis kellegi järgmisega. Ja siis omakorda järgmisega. Ja selline paljundamine on nii lihtne, leiab Veronika Kivisilla Vikerraadio päevakommentaaris. Kavas 28.03.2019. Mulle on vahel öeldud, et näen elu päikeseliselt, usun jäägitult inimese headusse ning suudan märgata ilu ja imesid seal, kus neid esmapilgul ei näi sugugi olevat. Olukordi, mis kergitavad argihallusest. Võimalik, et see on tõesti nii. Igal juhul on see soov minus tugev. Või isegi lausa vajadus. Mis aga ei tähenda, et ma ei näeks elus ja inimestes ka seda vastandpoolust, tumedat ja madaldavat. Näen ja valutan südant, nii et vähe pole. Milliste reeglite järgi me mängime? Olen mõelnud, et igapäevane kultuur ongi ju tegelikult kõige enam vaid see üks ja ainus otsus ja valik: milliste reeglite järgi me mängime, oma päevi ja elu elame. Mida me otsustame võimendada ja mida mitte. Võiks võtta mis tahes argise hetke. Mul on tavaks peanoogutuse või käeviipega tänada autojuhti, kes enne ülekäigurada kiiruse maha võtab ja aegsasti peatub. Ilmselt on kõik pidanud elama üle närvesööva hetke, mil autojuht ei mõtlegi peatuda ja sõidab sisuliselt kannad maha. Ma küll ei juhi autot, aga pole raske otsustada, kas ma tahaksin olla juht, kes saab jalakäijalt tänuliku viipe, või elan ma oma päeva edasi teadmisega, et keegi on kostitanud mind mõne krõbeda sõnaga ning puurinud tähenduslikult nimetissõrmega meelekohta. Ma usun, et ka kõige rutiinsem argipäev ja kõige nürim töö on võimalik muuta millekski pidulikumaks või igal juhul inimlikumaks. Ilus ja võimas on see, kuidas siis kõik mitmekordistub, kui võõraste ja tõenäoliselt oma mullis ja muredes marineeruvate inimeste vahel tekib kasvõi põguski ühine hetk. Kunagi ei tea, mida üks lause, sõna või kasvõi ainult peanoogutus võib korda saata. Mida see teise inimese jaoks tähendada võib. Soe hetk hoitakse enda jaoks alles, aga jagatakse ka siis kellegi järgmisega. Ja siis omakorda järgmisega. Ja selline paljundamine on nii lihtne! Rahu ja viisakus Minu viimaste nädalate suur üllatus ja kergendus on seotud pankade ja notaritega. Olen olnud sunnitud nendega asju ajama. Tundsin ärevust ja vastumeelust, isegi eelarvamust, et ilmselt koheldakse mind seal kui üht järjekordset tüütut eksemplari, kellele peab hakkama kõike puust ja punaseks tegema. Ja tõenäoliselt jääbki mul palju arusaamatuks ja ähmaseks, sest ma ei oska siis ka ise küsida, kuna ebaviisakus ning arrogants on mind alati elus muutnud sõnatuks ja abituks. Ma olen aga hämmingus sellest rahust, viisakusest, intelligentsusest, lugupidamisest ja soojusest, mis on kogu selle minu jaoks keerulise asjaajamisega on kaasnenud. Ja mis kõige olulisem, see ei olnud kätteõpitud imal ja võlts viisakus, vaid mõjus siiralt. Inimesed, kellega kokku puutusin, näivad olevat tõesti õiges ametis. Olen väga tänulik. Loomulikult ei tekita see kõik tunnet, justkui oleks maru vahva olla pangavõlglane, küll aga olen saanud palju julgust ja usku, et see on olukord, millega on võimalik toime tulla. Olen saanud tänu asjatundlikele selgitustele targemaks asjades, millega enne polnud üldse kokku puutunud. Meil Eestis ja kogu maailmas on muidugi praegu hoopis palju suuremad teemad õhus, ent mulle näib, et sedasorti mõtlemisest võiks kõik alata ning niiviisi laheneks ehk ka mõnigi hoopis määravama tähtsusega küsimus. transcr