Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Elanud kord kunagi väga ammu aega tulevikus. Inimesed, kes nimetasid end virtuaalolenditeks elasid kahes maailmas. Nende elu algas ühes maailmas, milles mõned neist olid kas liiga paksud või liiga kõhnad või mõnel muul malliga õnnetud. Teistel oli aga jällegi nii palju tegemist, et nad ei mõtelnud muule kui tööle. Ja väga paljud ei mõtelnud üldse ja tahtsid lihtsalt sellest elust põgeneda. Kirjeldatud elu nimetati siis päris eluks. Virtuaalne elu hoolega parem, kuna seal sai olla teistsugune just nii turske või kiitsakas, nagu meeleolu nõudis. Ja sisuliselt võis sisend disainida vastavalt eluolule ja maailmavaatele. Aga kes tahtsid teha rohkem tööd, said sellest osa laadida tollesse teise maailma, milles virtuaalolend jätkas tegevust isegi siis, kui reaalse elu alter egole tulituk peale. Esialgu räägibsem muiste jutt Linden läbi poolte arvutite mäluruumi loodud sekkan plekk-nimelisest maailmast. Ülejäänud lugu on aga kaugel muinasjutust, kuigi võib esialgu sellisena tunduda. Igatahes pidi 2003. aastal loodud reaalsest maailmast suuremaksinud virtuaalsest ruumist saama. Noh, polegi selge, mis pidi saama, aga meedia rääkis järgmisest suurest asjast ja kõik, kes oli keegi pidi sinna saama. Eriti pärast seda, kui IBM rajas Osama kontoritest elektrist, koosnevasse kosmosesse ja suured päris poed avasid teises elus uhkeid ärisid. Ülikoolid, realiseerisid, laboreid loenguruume ning lõpuks saabusid seal ka oma letti paljude riikide konnad. Päris maailmas üksildased inimesed sõlmisid ilusamast, teises elus abielusid sest nad ei pidanud seal kujutama peeglist vastu vaatavat aukus, dressides kurba rüütlit ega võidunud seelikus argliku piigat ja kes soovis, sai väikese raha eest oma Avatarile korralikud kõhulihased, Motšerliku mootorratta või siis šampooni reklaami lehvivad juuksed ja soovi korral võis virtuaalisikas või lennata juhul, kui ta ei tahtnud kasutada liikumiseks teleportimist. Elusatsiaalsema küljele muretses aga jutuosavus. 2007. aasta lõpuks oli Second Life is üle nelja miljoni elaniku. Kuigi samal ajal oli aktiivseid maksimaalselt mõnikümmend 1000. Hoolimata lugematutest entusiasmi edu garantiina ülistavatestaforissimidest hakkas Second Life'i elanike, Hazardi ja vaimustuse hoog tasahilju vaibuma. Sisenejat kandis motiivide paljusus, kuid lahkuti universaalset igavuse tõttu või siis suhtlemiseks sotsiaalvõrgustikke ja videokonverentside alternatiivide asemele ilmumisabiga. Uue sajandi alguseks oli Linden läbi kätte sattunud teistsuguse elu võti, aga tundub, et neil kukkus krempel pist vahepeal põrandale ja enam õiget asja ei saanud. Kui keegi läheb nüüd üle pika aja sinna tagasi, kohtab ta ees tuttavalt aeglasepoolse ajale jalgu jääva graafilise keskkonnana ilma paljude tuttavate paikadeta. Isegi ilma kunagi rajatud oma kodu või ülikoolita. Sest vahepealsed tarkvara uuendused on muutnud need entroopiaks. Sekendlathim spirituaalne jumala ehk linn läbi asutaja Filiprost teel ei ole aga kogetust löödud. Otse vastupidi, ta mõtleb veelgi, suuremalt. Rajab oma fantaasiatehnoloogia arengule võrreldes näiteks aastaga 2003 on täna olemas võimekat visuaalset kolmde virtuaalelamust pakuvad peaskantavad seadmed. Lind läheb siia enda arvuti baas võimaldaks juba täna luua olemasolevast maailmast virtuaalselt külastatava analoogia. Kuid arvestades ennustusi arvutite võimekuse kasvust näeb Rostil veelgi vägevamat võimalust. Näiteks aastaks 2050 suudetakse tõenäoliselt virtualiseerida kõik, mis asub koduplaneedil, kaasa arvatud aatomid. Piliprovostil ei karda välja öelda ka seda, et varsti on arvutis kõik inimesed koos oma mõisteid mustusega unustamata ülejäänud elusloodust. Võib-olla meid siis enam ei ole, aga selle eest on olemas muuseum inimestest ja nende maailmast. Ja võimalik, et muuseume mitu, sest selliseid võib hoida ju igast tuleviku aru. Ja nüüd siis proovi teha oluline mõteraami muutus. Sest õigemini on siis vist juba kõik vastupidi ja elu toimubki virtuaalses maailmas. Juhul kui keegi tahab näha, kuidas vanasti elati siis ta saab väljuda tavamaailma nagu muuseumisse, et näha midagi kauge aja tagust, kes kohmakalt ja julma nagu tänastes muuseumites. Ning selles tavaelus leiata laua pealt arvuti kirjaga mis palub seda mitte välja lülitada, sest siis saabuks ju maailma lõpp.