Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Vabandan hiljuti juba kasutatud kordamise pärast, aga see sobib suurepäraselt järgmise teema juurde. Lugu ise pärines siis filosoof Sören Kirke kaardilt hargnedes vaimuhaiglast pagenud indiviidi juhtum ümber, milles viimane ei sobi hooldeasutused tagasi sattuda otsustab hullude luulude asemel rääkida tõtt. Valvuritele faktiliselt korrektselt, päikesest, pilvedest ja tänaval jalutavast kassist vajutades suunatakse ta aga pea kipp palatisse tagasi. Mis ta siis valesti tegi? Ta ju rääkis ainult, et noh, nagu selgub Lincolni ülikoolist Suurbritannias läbi viidud uuringutest eelistavad inimesed luua suhteid, mis pole täiuslikud. Pigem eelistama Sis kaaslaseid, kes annavad ekslike hinnanud loenguid. Libastuvad oletustest, tunnetavad igavust ja teinekord erutuvad liiga palju. Ühesõnaga on rohkem inimese kui masina moodi. Uuringu teostajad huvialaks olid robotid ja see, kuidas neid inimestega paremini suhtlema õpetada. Seni on robotite ja tehisintellekti puhul fookuses ja unistustes olnud küsimus, et kuidas muuta tarkvara inimesest teadjaks. Masinate suhtlemise programm rajatakse reeglitega arhiale, otsingute tõhususele ja muule masinlikult efektiivselen püüdes aga vältida neid nõndanimetatud juhuslikke jamasid mis ongi inimesele omased. Sest peame jope tantsust ja jäika reeglitest, juhindamist isegi roboti eeliseks inimese ees. Võib-olla on see aga saatuslik viga. Robotlikuga, ütleme, süvendades kiputakse päris elu rohmakat rikkust vältides unustama, et vähemalt esialgu tehakse roboteid ju inimestele ja inimeste elus, võib juhtuda, et näiteks töökaaslased väldivad suhtlemist targutama kolleegiga või lähevad pedandile kogunik kallale. See viimane tuleb meil nüüd veel peagi Beljuhtuks. Robotlikult ülitäpse suhtlemise probleemi olemasolu valgustavad katsed olid küllaltki lihtsad. Suhtlemisel robotiga olid pooltel kordadel voodil laetud inimlike puudustega andes küsimustele aeg-ajalt valesid vastuseid Hälitsedes emotsionaalselt, seal, kus seda poleks oodanud ja nii edasi. Jälgedes aga tähelepanelikult robotitega suhtlevat inimeste käitumist panid uurijad tähele, et vimkadega robotitega suheldi kauem, neid jälgiti, tähelepanelikumad ja lõppkokkuvõttes hinnati kogemust meeldivamaks. Katse tulemused suurendasid roboti uurijates optimism, et me ei pea kartma. Ma suhtlemishirme filmidest tuntud kõhedust tekitavate tarkade robotitega. Kui me suudame neid panna inimlikult eksima. Noh juhul kui see on nii, siis tasuks mõtelda veel ühele inimlikule omadusele erinevalt robotist, sest on inimestes säilinud ürgne impulsiivsus agressiivsuse programm tuntud ka kui äkkviha, mille evolutsioon on ilmse ebameeldiva kiuste siiski kasuliku joonena konserveerinud. Võimalik, et eelis on seotud konfliktse olukorra lahendamisega. Kui teine osa Mul ei jõua ootamatu rünnaku vastu kaitseks valmistada. Ootamatu võib ümber sõnastada kagu juhusliku, see tähendab näiliselt ilma põhjuseta. Kusjuures impulsiivsus on. Ootamatu isegi selle omanikule juhtub ju ka seal küllaltki tihti, et kas sõnaliselt või füüsiliselt ründab osapool peab hiljem end vabandama sõnadega, et ta ise ka ei tea, kus see paha ülal pidama välja ilmus. Noh, mida siin imestada, ta on ju kõigest inimene, mida ka teine osapool mõistab, sest inimesena on ta kogenud sedasama äkkviha. Ja seda kõike arvestades on reaalne, et meile tuntud impulsiivsus agressiivsuse kandja võib ühel ootamatul hetkel targutavale robotile kallale minna. Siin pole midagi pahaks panna, sest tegemist oleks igati inimliku teoga. Enamus inimesi saaks sellest aru ja sõltuvalt puruks löödud robotihinnast annaksid suure tõenäosusega pikapeale talle isegi andeks. Sest sa ei saa ju liigikaaslasele tema inimlik loomust lõputult pahaks panna. Asjaolu agamis murendab Lincolni ülikooli teadlaste optimismi. Ilmneb, kui mõni robot püüaks kellelegi ootamatult kallale minna. Sellisel juhul. Kui me teda ju ei mõistaks, meie viiks teda isegi vaimuhaiglasse. Tõenäoliselt võtaksime hoopiski.