Muusikalise tunni külaliseks on täna üks meie saadete tekstide sagedasi interprojekteerijaid. Teadustaja Elfriede Ilves. Seltsimees Ilves, kes on teie muusika lemmikud? Õigemini küll vist väike osa neist selgub selle saate lõpuks. Aga missuguse pala valiksite välja selleks, et käesolevat saadet alustada. Kui see minu järele käiks, siis ma peaaegu igat kontserti alustaksin Tšaikovski Italia kapritsuga. Minu arvates on selles muusikas on midagi üleskutsuvat, midagi julgustavat, midagi mobiliseerivat ja pärast selle kuulamiskõik peaks õnnestuma. Kas te mäletate oma esimest kokkupuutumist suure muusikaga? Oja igavesti? See oli vapustav, kuigi negatiivses mõttes, et see kõlaks nooremale põlvkonnale päris muinasloona, siis ma pean ennem ära märkima, et see juhtus üsna mitu aastakümmet tagasi. Raadio oli siis ime, televiisorist polnud üldsegi juttu. Ja millist muusikat ma siis tundsin? Kohaliku puhkpilliorkestrit tuletõrjeorkestrit kodust oma rõõmuks laulmist, koolikooris, laulmist kirikus olin kuulnud orelit. Ma tulin mäelt ära, ma olin 14 aastane, astusin keskkooli. Juhus tahtis EK täiskasvanud kohe esimesel nädalal. Võtsid mind kaasa Estonia teatrisse. Tahad, sa tahan, väga huvitav. Teater oli mulle. No mis näitemäng, mida ma olin näinud kohalikus seltsimajas? Rohkem ma ei märganud küsida, teised ei märganud mulle midagi seletada. Ja niisiis me läksime Estonia teatrisse. Ja seal etendus, kujutage ette. Libreto lugeda sisu oli mulle kõik selge ja ma jäin huviga ootama, millal see nüüd algab. Algaski orkester, väga hea, sest ma sain aru seal nagu sissejuhatus. Ja siis tulid lauljat, hakati laulma ja ma ootasin ja ootasin, millal nad siis nüüd rääkima hakkavad. Pärast esimest vaheaega mul ei olnud veel lootus kadunud, ma mõtlesin, et siis sissejuhatus ja nüüd tuleb see päris asi. Aga midagi ei tulnud ja ma pean ütlema, et kõik selle õhtu ainult ootasin. Ma ei saanud midagi aru, ma tabanud diktsiooni. Orkester paukus. Ma olin muserdatud, tüdinenud, väsinud ja peaaegu nutu äärel. Ja see õnnetus oli ikkagi nii tugev, et tükiks ajaks segas minu vahekorda nagu ooperiga. Nii et üsna pärast mitut aastat ma läksin esimest korda ooperit kuulama. Kas te nüüd olete pagneriga ära leppinud? Olengi. Ja ka selle ooperiga ka selle ooperiga. Kuigi ma ei ütleks nüüd, et ta on mu lemmikootus. Isegi veider lauluga oleksin ma pidanud küll kontakti leidma, sest üles kasvanud olin ma tõesti ummisjalu laulu sees. Neljasime väikses metsamajas koos onu perekonnaga. Kõik need pildid, mis mul meeles on, on nagu laulu taustal. Mu isa oli suur laulumees ja naljamees ja ja muusikamees ja meremees ja kuskilt kaugelt rannalt oli ta toonud endale lõõtspilli. Ja kui ma hiljem hakkasin natuke kaugemal koduümbrusest liikuma, siis selgus, et kõik tundsid minu isa. Kas olnud pulmapillimees, kus olnud esimene peiupoiss ja kadus meil videvikutünnid peeti kõik laulu ja mänguga. Õhtul päike läks, looja, lehmad ammusidega kuskil metsavahel kostis ikaga laulu. Lõõtspillimäng tõepoolest on mulle kuidagi lähedane jää nägu perekonna traditsioonilisest küljest juba seesamane minu isa lõõtspill sai pärandusena minu onupojale, kes nüüd tänu raadiovahendusele on päris üle vabariigi tuntud lõõtspillimängija. Ma ise sagedasti siin hüüan teda välja lõõtspillilugusid mängib Rudolf Reimer Hiiumaal, et nüüd ta on üsna uhke bajaani omanik. Ja kui ma paar aastat tagasi armastasin teda ja ta mulle oma lugusid mängis ja nooruspäevi meelde tuletasime, siis ta võttis oma elufilosoofia kokku väga toredasse ütlemisesse, millele mina kahe käega alla kirjutaksin. Kui ta ostis bajaani, siis mõned naabrid olid avaldanud arvamust, et no mis see siis nüüd olgu nii palju raha niisuguse tühja asja peale. Aga tema ütles, et jah, mõni siin ehitab maja ja mõni ostab autot ja mull on minu pill ja muusika ja rõõmus meel ja muud mul ei olegi vaja. Te olete tõesti sõna tõsises mõttes iga päev hommikust õhtuni muusika sees. Kas teie muusikalised huvide kiindumused on ka väga tugevasti muutunud seoses sellega? On küll ma ise omas mõttes nimetan seda kutsehaiguseks, isegi. Omal ajal ma väga armastasin rütmikat, särtsakat, kärarikast muusikat, aga pikkamööda arvatavasti sellest alalisest helide meres ilmumisest. Väga mitmesuguse muusika üksteise järelkuulamisest kas kõrval väsinud või, või märgid on kulunud. Aga pikkamööda see meeldimuste raskuspunkt on mul nagu üle kandunud. Puhuti isegi tundub, et kõige parem asi maailmas oleks vaikus. Kui esialgu kava jaotuse juures ma alati nagu tahtsin endale ahnitseda kergemuusika, kontserdid ja estraadimuusika kontserdid, siis nüüd ma hea meelega teadvustan kammermuusikat. Mozartit ma muide olen alati armastanud ja ka praegu kuulaksin Mozartit alati hea meelega. Estraad viimastel aegadel paari-kolme viimase aasta jooksul käib mulle kõvasti vastukarva. Nagu liiga palju õnnetust on kuhjunud sinna, nagu poleks enam õiget, ei armastust, truudust, värske tütarlapse nägu vaatab televiisoriekraanilt vastu, silmad vees, pea longus. Ja ometi sobiks palju rohkem neile lohukestele põskede särtsuda ja särada ja kasvõi lihtsalt värssi laulda. Selles mõttes mulle meeldib saksa estraadimuusik, tõsi küll, sõnad on lihtlabased, feeling liide samme. Aga meloodiad haaravad kaasa, ajavad nagu elevile, annavad hoogu ja tõstavad nagu toonust. Olgu see siis laia rinnaga lauldud madruse süda või mõni muu. Kas vahel tekib siiski niisugune tunne, et muusikat on väheks jäänud ja lähete seda veel kontserdilt lisaks otsima? Ega päris tõsise muusikatüki kuulamiseks meil tööolukorras siiski õiget võimalust ei ole. Kuulamise võimalus on ikka väga katkendiline. Kuulajad on vahest kirjutanud ja isegi nagu pisut kadedust avaldanud selle üle, hetkel on teil hea töö aina kuulata muusikat ja, ja seda nimetatakse veel tüheks ja sellist makstakse palkagi. Tegelikult siin kaadri taga on küllaltki palju muud sebimist, mida kuulaja ei märka ja ei tohigi märgata. Aga pikema ja sügavama asja kuulamiseks ei anna siiski igapäevane töö mahti. Ja minu arvates katkendlik muusika kuulamine nüristab seda muusika. Mesi meeleteravust. Ta töötab märgide peas, kuigi uuemal ajal jällegi vastupidi just tunnistatakse muusika tervistavad osa inimese närvisüsteemile. Alles hiljuti ma lugesin kuskilt, et mitte uuemal ajal üksi, vaid et 18. sajandi hakul. Üks kreeka muusikateadlane kirjutas terve traktaadi podagra iseärasustest ja seal ära märgitud et väga head ravitoimet annab just muusika. Või siis see teine teadlane kogus 589 pala mis patsiendile väga hästi mõjuvad, kusjuures oli ära jaotatud kõik, missugune muusika on peavalu vastu missugune on närvivalu vastu, armukadeduse vastu ja nii edasi. Don Juan oli näiteks peavalu vast ja armukadeduse vastu oli elav hartaki, üks nahk. Aga siis nii mõtte selgeks hoidmiseks ja ärevuse mahasurumiseks pidid väga head olema Schopeni lootma Surkad ja et püüdis. Nii et väga asjakohane oleks võib-olla meeldi kuulata ära praeguses meie šopääni lugu. Üldiselt ma armastan kuulata orelikontserte ja Bachi. Nendel kontsertidel ma tavaliselt käin, muide, olgu tähendatud jälle olenevalt töö iseloomust ega teadvusta ja ei olegi nii kerge käia kontserdil siis, kui just mõte pähe tuleb. Sest teatavasti õhtuti, kui on kontserdid, on meil just kõige suurem töökoormus, töötavad kolm programmi, kõige suurem vajadus diktorite järel, aga teha seda muidugi saab. Ja kui tõepoolest ikkagi tahta saada tõelist muusikanaudingut, siis tuleb ikkagi meil niisamuti kui igal raadiokuulajal minna kontserdisaali või siis oma kodurahus. Valida kavast välja üks teos ja kuulatada. Kas organistidest keegi eriliselt meelde jäänud? Võib-olla Jušerenbergeritan rohkem kuulnud, pärast tuleb nagu esimesena meelde, ühtlasi on mul alati meeles esimene orelikontsert, mille ma raadiost teadvustasin. See oli ette nähtud stuudio kontsert, mängis Hugo Lepnurm Jaani kiriku orelil Estonia kontserdisaali oreli siis ei olnudki veel. Ja see oli kuidagi õhtusel ajal. Tal põlesid küünlad orelil. Kõik oli kuidagi nii vaikne, ümberringi müstiline, see suur kohiseb oreliga ja millegipärast on see pilt ja see mulje jäänud. Püssigla. Kas on ka niisuguseid palu, mida teile ei meeldi, eetrisse teadvustada? Kui siiras olla, siis ma ei armasta teadvustada koorikontserte ja sellel on ka oma tõeline tagapõhi ja see pärineb 47.-st aastast enne esimest Nõukoguliku laulupidu. Raadio kaudu sai tehtud ära suur töö nende laulude selgeks õpetamiseks sest koorijuhte oli nii vähe, inspekteerijaid, nõuandjaid veel vähem. Ja raadio oli tõesti täiesti õige instants, mille kaudu sai kõige laiematele massidele laule õpetada sõna tõsises mõttes fraas fraasilk. Mina pidin seda kõike oma kutsetöö juures kaasa elama, pealt kuulama. Ja see tohutu fraaside viilimine, see nagu võttis laulu vilu kõik minu meelest ära jama pärast ja veel praegugi. Vahest taban ennast sellelt, et ma ei kuule mitte laulu vaid happe Jaan Koori. Jälgin vaikselt, et kas ta nüüd ikka võtab seal selle kõrge noodi õigesti välja või ta ei võta mitte. Nii et ma ise arvan, et sealt pärineb see tüdimus koorilaulude vastu. See siiski ei sega mitte sugugi seda asjaolu, et minu lemmiklaul on koorilaul laul, kus on absoluutselt õiged elutõele vastavad sõnad. Meloodia, millest ma mitte ühte nooti ei muudaks ja kõik kokku annab see mulle alati suure elamuse. See on Simmi oma saar. Kas te olete ka ise kunagi laulnud rõõmuks ja puhtast elurõõmust? Väga palju. Lapsena ema kinkis mulle kitarri ja siis ma kodustel kontsertidel ikke laulsin ja saatsin ennast. Aga jah, koolipõlves mulle anti vahetevahelgi mõningaid sooloosi. Karl-Heinz oli minu muusikaõpetaja ja ma olen isegi ükskord laulnud koorisolistina Estonia kontserdisaali laval. See oli siis, kui ma lõpetasin keskkooli, meil oli abiturientide pidu ja see peeti siis Estonia kontserdisaalis. Laule oli tasteruse. Refrääni osa tuli mul siis laulda. Kas pastaruse muinaslood ka tänapäeval toovad esile nüüd mälestus? Ja toovad küll ja ma kuulan seda laulu hea meelega ja sooja tundega. Toone. Armas Vello. Jutusta mulle muinasmu eel ja. On? Mu lapse Ema. Muinasoo. Ja maailm. Voolab sees. Oo-oo rumalus. Ja aasta oli o on soo. Mis te arvate, kui palju on aastate jooksul üldse neid palu olnud, mida teil on tulnud teadvustada? No ma ei julge pakkuda miljoneid, aga sadu tuhandeid sotsioonideksin küll pakkuda. Ojaa mõningaid on tulnud sõnad tagasi võtta pärast uuesti teadvustada. Ja nii mitmegi juures on olnud vapustavaid elamusi. Ma tuletaksin meelde üht. Sellest on küll palju aastaid tagasi juhtus seda minu karjääri alguses. Aga seda ehmatust ei unusta vist kunagi. See oli küllaltki tähtsal päeval, kui ma ei eksi, valimiste päeval. Me olime kõik eriti pinguli, niisugustel päevadel tahab ju igaükskõik hästi teha, et endal oleks tuju hea ja kuulajal tuju hea. Mängiti tol ajal heliplaatidelt ja seal üldse läbilõige ooperis, trikallet plaadid olid järjestuses pandud sinna traathoidja vaheline puldi tehnik mängis ise heliplaate, aga need abistajad olid natuke liiga agarad, ikka vaadati taha, mis nüüd järgmiseks tuleb hertsogi aaria, jah, kas see nüüd on ikka hertsogi aaria? Ja muidugi ta ei olnud suurest vaatamisest ja üksteisele edasiandmisest tuli tingimata yks duett. Hüva, õiendasime selle ära, vabandage, sealinid duett. Aga nyyd hertsogi aaria ei ole veel, ei ole hertsogi aaria, veel kord tuleb midagi muud ja veel kord midagi muud. See oli suur ahastus selle kontserdi algusest kuni lõpuni, sest asjad olid läinud põhjalikult sassi. Otsida paljust seadjaid ja mitte kuidagi ei läinud. Ja kui see kõik lõpuks lõppenud oli, siis helistas meie tookordne kunstiline juht Harri Kõrvits ja ütles, et lugupeetud diktor nagu oleks see nüüd kõik minu süü olnud, nii jääb see ju alati muide välja kastma. Nagu teeksin putru ainult titud. Tema ütles siis, lugupeetud diktor, mis asi see oli? Kontsert see küll ei olnud, aga inglastel on üks teatmeteos. Selle nimi on uus hoo. Kes on kes? Vaat et tundus, et praegu mängisite katsertisse, sest teab, et teosest ja mitte üks vastus ei olnud õige. Mida teie ootate muusikalt kõigepealt. Ma ei ole mõelnud nii, mida ma ootan. Aga kui te mind käsitlete, siis tuleb küll välja, et mahutan ikka midagi emotsioonidele. Ma nagu tahaksin midagi ülendavat, midagi julgustavat, midagi lootustandvat. Vat ma ütleksin teile ühe muusikapala. Seal, Mihkel liidigi jaaniöö. Mulle ütleb see muusika nii nagu algul mainitud Italia tapritsogi. Et ära sa kunagi kohku, ära sa kunagi meelt heida, köik võib veel olla, kõik pilt tulla.