Laulupeo rongkäik meeleolult sama kirev, sama haarav, sama varjundirikas kui laulupidu, isegi kes rongkäigus kaasa astunud. Need on saanud tunda seda imelist erutust, mis peletab väsimuse mis tõstab tuju, mis paneb hinge helisema. Laulupeo rongkäigus on värvide, võlupuhkpillide pailuvust, liikumise Rusti, meie tundemaagiat, laulupeo rongkäik. See on jõgi, millel on tulvavee varud. Ent milline ometi püsib kallaste vahel? Näib, et selline rongkäik on vaja ainult liikuma saada, ülejäänud läheb juba iseenesest. Ees ootav laulu ime viib osavõtjad ise kohale. Ent ometi pole see nii. Laulupeo rongkäigul on omad seaduspärasused, omad reeglid, mida tingib hilisem kooride asetus laval. Ja nii nõuab selliste suurte liikumiste korraldamine oma juhti, oma dirigenti. Sõjajärgsetest laulupidudest osavõtjad teavad seda meest sama hästi kui laulupidude üldjuhte prete Raudbergi energilisus, mõnus huumor. Kõikjale ja kõigile jätkuv tarmukus on temast teinud peoliste hulgas populaarse mehe. Austus. Vastastikune. Meie lauljad ole ju hästi suure kogemustepagasiga, teame ju kõik, et traditsioon on hästi vana ja eks see käi ju kaasas põlvest põlve ja tänu sellele, et ta on antud juba edasi pisikeselt. Ma mõtlen siin väikeste lastekooride näol. Eks see kõik mängi oma osakese sellele, et nad on õnnestunud igati hästi ja minu osa on praktiliselt olnud nii mõtelda läbi oma korraldused, et need oleksid konkreetsed ja selged. Ja asi läheb vist päris lihtsalt. Kõige olulisem on ikkagi kava kõigepealt omale selgeks teha, kava järgi juba liikumised paika panna, siin on eelnevad oma nõupidamised juba eelnevalt kõik olnud. Väike skeem on, ma ütleksin isegi väike niisugune raamat natukene on ikka silma ees, mis nii-ütelda paika on pandud minu eelkäija poolt, seltsimees Tomingas, kes varematel aegadel ja kes mind ütelda põhjalikult välja koolitas, just selles osas temale, ma olen ääretult tänulik nende nõuannete eest ja kahtlematult ka seitsmes krossile, kes tegi ka esimest rongkäiku pealesõjaaegset rongkäiku. Võidu väljakult lauluväljakule, kus ma sattusin ka kogemata nii-ütelda assistendiks ja kes tegi mulle enam-vähem selgeks rivi paiknemise, kogu liikumine on praktiliselt ikka pähe kulutatud. Sest enne kui juba ise sinna minnes pead ikka kõik oma sammud ette mõtlema. Eriti oluline on, et iga korraldus oleks hästi täpne ja eksimist, et seal ei andestata, peab olema ikkagi selge see, kus paiknevat koorid, häälerühmad teame ju vägagi hästi, et meil teatud laulud isegi lähevad kaheksahäälselt. Põhirepertuaar on nelja ajal ja see ongi põhiABC. Et tundan nende kooride asetust ja ongi ülejäänud kõik paika pandud. Siiani on nad kõike distsipliinile allunud ja ekslaul olegi see, mis paneb allutama kõik. Algusega kõik seni. Esimest vast ei saagi unustada, sest see oli täitsa juhus et ma sattusin sellesse liikumisse sisse. Ma olin tol ajal noortemaja segakoorivanem. Meil oli maistruks Lembit Verlil ja tooli 1000 946. aastal kui toimus esimene Harju rajooni laulupäev lauluväljakul. Ja seal tekkis väike segadus kooride paiknemise osas. Tundes häälte asetust laval tabasin ära, et aldid olid vahetanud oma pooled ja läksin lihtsalt ruttapjat kul Kaldite lähete valesse kohta. Lembit nägi, et ma sinna sisse sekkusin, tõmbas mu korist välja. Ja nii ma sattusingi sellesse tegutsema aastatest 1947 kuni tänaseni välja. Selline eriala nõuab head häält ja häälton Freterautbergil ka jätkunud kaguri laulu tarvis. Tollane ise küll omal ajal ja esimest passi, no praegu olen jätnud jah, laulmise nii puht niisugune seltskonda juurde, kui satun istuma kusagil, siis mind laul hästi võlub. Minuga koos on siiani sattunud ka olema seltskonnas hästi tore rahvas, nii et põhiliselt kõlab seal laul, eks omamoodi häälsainikult maski pandud ma isegi 44. aastal töötades meretehases seal kultuurisektori osas või ametiühingute juures asuva kultuuriosakonna nii-ütelda ühiskondliku juhina organiseerisime esimesi pealesõjaaegseid koore ja tantsurühmi, siis ma tantsisin ise ott ja Salme Valgas tema rühmas samal ajal meil oli juba seal oma väikekoor ja ka seal oli mul võimalus juba hakata nii-ütelda hääleseadet saama. Ja eks need ole kõik omamoodi kaasa aidanud. Et hääl on nii kujunenud. Megofoni on mul siiski päris arv olnud vaja. Vahel on teda siiski olnud vaja, sest hästi pingeliste proovida, aeg on mul vahel hääl ära ütelda. Ja siis olen tarvitanud Megofoni. No viimasel ajal on meie raadiotehnika väga palju arenenud ja raadiomikrofonid ja need on kõik juba need tühimikud täitnud, nii et mega fine osa on seal juba väike, välja arvatud muidugi rongkäigus. Redroutbergi on õigusega nimetatud liikumist dirigendiks. Sellel teemal on isegi film, vändatud. On aga tulnud ise ka tõelise trigeerida. Mõnel momendil on jah, laulupidudel kujunenud välja ootamatu käetõst. See oli eriti viimasel juubelilaulupeol, kus autasustati üldjuhte ja kus koor nii-ütelda iseseisvalt hakkas laulma, elagu. No seal tuli natuke ümber keerata ja anda momendil ainult õige algustäht sisse ja läks kõik oma kohta ja paika käed, korjajad on olnud üleval. Vihm on olnud meie laulupidude sagedane osavõtja. On smanni pidu ka ilma temata maha peetud. On möödunud küll on möödunud laulupidu 65. aastal kus mäletame, et eelnevalt enne laulupidu oli pidev vihm ja laulupeo esimene päev ja teine päev läksid säravas päikeses. Ja kus vanarahvas arvas, et see on meie lugupeetud kosmonaut Titovi teene, kes pani käiku raketid ja lõi taeva puhtaks. Mäletame ju kõik, et tol ajal 65. aastal oli meil külas meie president Mikko Jan ja temaga koos kosmonauti Dow. Ja just tema niisugune soe suhtumine ja kontaktlauljatega lõi tollel laulupeol niivõrd toreda õhkkonna. Et seda annab mäletada vist meil kõikidel, kes tol momendil olid lauluväljakul. Nõukogude Liidu kosmonaudil Nõukogude Liidu kangelaselt seltsimees Herman Titovil Järgmine küsimus oleks sobiv memoturniiri meeskonnale, kus asub vabariigi suurim vihmavari. Jätame seekord preemia koju ja vastamise Tallinna puhkeparkide direktsiooni direktori Fred Raudbergi kabinetis. Mul on oma töökabinetis on üks suuremat sorti sirm. See on praktiliselt olnud seal juba 65.-st aastast ja ta on päästnud nii mõnegi proovi, et koorijuhid ei ole saanud märjaks ja lauljad on muidugi katuse all. Ja eks ta olegi natuke soodustanud ka korjovi tegevust just üldpuldis, teame ju kõik, et koorijuht on üldpuldis ilma katuseta. Too sirm on omamoodi käinud läbi pika teekonna. Ta on tegelikult topograafiline sirm. Kui topograafid töötavad väljadel, siis see sirm on igaks juhuks kaasas kõigil et saada koheselt teha vastavad kaardid. Ja see sirm sattus minu kätte. Ja ta oli mul nii ütelda kodus ja siis, kui see nii-ütelda pidude korraldamine hakkas, ma tõin ta lihtsalt ära sinna lauluväljakule. Aga mõte tekkis, et ta sinna nii-ütelda. Laulupidude sirmiks kujunes siis, kui proovid hakkasid minema tänu vihmale aia taha. Kuid see sirm siiski. Teame ju kõik, et laululava kasutame peale laulupidude kontserttegevuseks ja eks olegi kontserttegevusaegadel tekkinud ka momente, kus meil on vihma hakanud segama ja tahes või tahtmata tuleb jälle sirm lagedale tuua. Et pillimees, kui ta oma kitarri mängib, vihma käes olles ei saaks kannatada ja ka viimastel kontsertidel lauluväljakul on see hirm siiski olnud jälle vajalik. Nii et selle suure vihmavarju Alton esinenud mitmed ja mitmed tuntud nimed predroutelegi meenutust mööda esimeseks dirigendiks, kelle pea kohal tuli seda vihmavarju hoida olla olnud Heino Kaljuste. Fred ruuteri Nõrkuseks on aga meeskoorilaul ja sügavam elamus. Maestro Gustav Ernesaks ja temast kiirgav lauluvaimustus. Dirigentidest üldse meie oma dirigentidest siis kahtlematult Gustav Ernesaks. See minule on ta ääretult palju annud. Ma olen teda ääretult palju dirigendipuldis näinud. Elu on viinud mind kokku hästi palju lauluga aastat pikki aastaid filharmoonia. Ja ka lapsepõlv oli mul omamoodi lauluga väga palju seotud. Ma olin väikse poisina hästi elav, ei püsinud paigal. Ja kui minu algkooli juhataja mind tihtipeale tabas koerustükid, siis võttis ta mult Karalist kinni. Freed, sul ei ole midagi teha, ole hea, tule, kuula, grammofoni, meeste laul ja omaaegset meestelaulu, seltsimees kuriplaate, hakkasin ma kuulama seitsme aastase poisikesena. Ja ma ei oleks kunagi arvanud, et ma peaksin oma elu käigus nii olema seotud selle sama lauluga, mis mind lapsepõlves tellid. Vahetu osasaamise rõõm on Fred Raudbergi mälestuste kangasse jätnud hulga eredaid lõimi. Ja ehk on loota kunagi meenutuste kildugi pealkirja all vihmavarju all. Mõtted keerlevad, kui juba natuke saab pinget maha natuke midagi kirja panna, eks siis aeg näitab.