Tahaksin tänases saates puudutada sõjajärgsete aastate kirjanduselu mõnda tahku kuigi tean ette, et teema on keeruline nagu olid keerulised ka olud, milles 40 aastat tagasi elada. Seetõttu on mõnda asja isegi tagantjärele raske mõista. Paljut me veel ei teagi. Aga nüüd siis pean vabandama kuulaja ees, et alustan omaenda meenutustest. Rääkides päevast, mis on alatiseks meelde jäänud ja mitte heast küljest. Nimelt sellest päevast, kus ma pidin tahtmatult vandalismiakti kaasosaline olema. See oli 1946. aasta sügisel vananaistesuveaegu. Olin siis oktoobrikuu esimese nädala isa matuste pärast koolist puudunud ja kui taas klassi ilmusin, käsutati mind kohe direktori juurde. Seal sain kui õpilaskomitee esimees ülesande võtta kaasa viis kuus tublimat poissi ja minna pärast tundide lõppu BIG kooli raamatukogule. Vahepeal oli raamatukogu küll mitu nädalat suletud olnud. Mis põhjusel see polnud meile teada. Arvasime, et inventuur. Kui asusime õhtupoolikul käsku täitma, leidsime raamatukogus eest paar võõrast meest, kes osutasid tohututele raamatu virnadele põrandal ja laudadel ja ütlesid, et meie ülesandeks on need hoovil ootavale veoautole kanda. Jutt on nimelt endise Tallinna poeglaste kommerts ja kaubanduskooli raamatukogust kuhu aastakümnete jooksul oli hoolega kogutud kirjandust mitmes keeles ja paljudest maadest. Seal oli erialaseid raamatuid, aga rohkesti ka ilukirjandust ja perioodikat. Kokku öeldi köiteid olevat 15000 ümber. Nüüd oli riiulitele jäänud neid üsna hõredalt, suurem osa oli hunnikus. Kandsime siis raamatud teiselt korruselt alla hoovi peale ja arvasime, et kuna kooli nimi on muutunud, siis viiakse need ehk mõnda teise raamatukogusse. Ent autojuht tegi asja paugupealt selgeks. Kõik läheb paberivabrikusse. See oli vapustav teadasaamine. Sellesama 1946. aasta kevadel paisati ootamatult raamatukauplustesse müügile vanade ajakirjade aastakäike. Seal oli eesti kirjandus, oli looming ja muud veel. Need olid nii odavad, et minagi oma kõhna koolipoisi rahakotiga võisin soetada vähemalt tosin aastakäiku. Ja nüüd, pool aastat hiljem kanname neid samu aastakäike paberivabriku autole. Ja ilukirjandus Mälk, Gailit, Under, Visnapuu, suits, rääkimata välisautoritest, kõik tuleriidale. Ei, Me polnud barbarid mee saatnud tuleriidale, vaid rahvamajandusele väärtuslikuks sekundaarseks toormeks, nagu praegu öeldakse. Tunnistan nüüd üles, et tookord me leidsime abinõule vastu abinõu. Et meid eriti valvatud, hakkasid paljud sületäied hoovi asemel hoopis trepist üles rändama, kus kolmandal korrusel oli õpilaskomiteel väike tuba. Sellest hoolimata viis auto sel õhtupoolikul paberivabrikusse mitu, mitu koormat vaimuvara. Muide, meie saagist käisid järgmisel päeval osa saamas ka mitu õpetajat eesotsas kooli direktoriga. Kahjuks võtsid nad paremat raamatut vanema õigusega endale. Aga ega meie ilma jäänud. Meenutan seda kõike selleks, et rõhutada, kuidas niisugune sündmus kipub veel aastakümnete tagant Ki varjutama tolle aja meeldivaid sündmusi. Nagu esimesed kohtumised kirjanikega. Toredad elamused raamatute maailma avastamisel omaenda kirjanduslike katsetuste loomerõõmud ja pisuke väline tunnustuski. Nii meie koolis kui ka mujal organiseerisid aktiivsed kirjandusringid aga ka mitteametlikud sõpruskonnad. Olin uhke, aga ka pisut kade, kui paari koolivenna katsetused trükiti ära noorte hääles. Eriti ergutavat mõjus see kui kaks Tallinna koolitüdrukut. Ellen Hiiob praegu Ellen Niit ja lenda õngo praegu lembe hiidel jõudsid selsamal 1946. aastal oma luuletustega Loomingu lehekülgedele. Jah, need olid andekad tüdrukud minu sõpruskonnast igatahes mitu peajagu kõrgemal. Aga ega siis kirjandusse tulek ja sinna jäämine polnud sugugi lihtne. Ande kõrval pidi ka muid omadusi olema. Ja eks minu põlvkonna koolinoorte peas valitses küllaltki suur virvarr. Olime kogenud silmakirjalikkust, valet, ülekohut ja vägivalda. Kuigi sõda oli selja taha jäänud, elasid need pahed meie ümbruses edasi ja mitte ainult elasid, vaid said järjest uut hoogu. Stalini isikukultuse õhkkonnas arutasime alles selle nädala esmaspäeval, kui ma Tartus käisin, lembe hiideliga neid mineviku asju, kirjandusse tulemist ja ka lahkumist meie ammuseid vaateid ja tõekspidamisi ja nõnda edasi. Maal polnud nooruses vaja kirjandusse sisse elada, tema oli kohe seal sees, sest oli kirjanik Julio soengu hõngu lastekirjanikuna ka Oro tütar, nii et pärit kirjanduslikust kodust. Aga tuleb välja, et tal oli siiski raskem. Kuid sellest räägib ta juba ise. Ma julgen ütelda, et kirjandusõpingud nii Tallinna Õpetajate seminari kahel viimasel aastal, mis osutusid juba Nõukogude aastateks ka Tartu riiklikus ülikoolis kolm aastat, kuni mind välja visati 49. aasta sügisel läksid absoluutselt minust mööda ja mul oli täiesti ükskõik, mida õppejõud või õpikut kirjutasid. Mul oli selleks ajaks kujunenud välja, jõuame väga kindlalt oma luulemaitse ja üldse kirjanduslikud kriteeriumid, ilmselt olin maneb kodust. Imestan isegi praegu, kui palju oli juhuslikke pühapäevahommikuste söömaaegade vestlusi, mida juhatas kindlasti minu isa mulle meelde jäänud, kui palju oli nendes hommikusöökide puhul vaidlusi isegi autorid tööle? Ma mäletan rasket riidu isaga, isa, loomulikult kirjandusõpetaja. Tema hindas Aho realistlikku raudteed. Mina olin lugenud veel peale selle riiulist peaaegu giga, mis isal oli, palu keegi laadaline Juha peale selle veel tema mälestusteraamatu, kas mäletad, mis mulle kõige rohkem meeldis ja ma ütlesin talle, et Ahon romantikuna palju mõjuvad, mille peale isa kohutavalt vihastas? Leme vaidlus läks isegi hoopis kurjaks, kus mina pidin muidugi alla jääma ja vait jääma. Aga pärast terve pika elu jooksul olen ma teada saanud, nii mõnigi kirjandusteadlane on täpselt sedasama arvanud ja ülikoolis ma ei valinud oma erialaks kirjandust sest mulle tundus, et kirjandusteadus sellisel politiseeritud kujul ei ole teadvus teadust teha. Ma oleksin tahtnud mingi ettekujutus esse istist. Ilma päris täpsete piirideta oli mul tekkinud juba üsna varases lapsepõlves. Unistus kirjutada teatrikriitikat luuletajaks ma ei olnud kunagi tahtnud saada luuletamine, mida ma tol ajal kaasa tegin. Ellen Hiiob, beibaleerija Viljandi ja teiste siinsete noorte autoritega oli pigem nali, eneseiroonia ja keegi seda võib-olla ei aimanud, kui sügav see oli. Ma ei tahtnud saada kirjanikuks, küll aga selleks, keda Mihkel Mutt praegu nimetab, kas kirjanduse ümber kiibitsejad, eks. Ja seal oli mul oma kriteeriumid nii kindlalt käes. Et kõik see muhud, mida ma kuulsin tol ajal Nissi juuru Albujate Noor-Eesti kohta Aaviku keeleuuenduse kohta tundus mulle lihtsalt paroodiana venivad, hakkavad. Ameti tulite kirjandusse loominguga? See oli vägivald, võeti seminari seinalehed, mida juhendas tamiili, ei anna. Ma ei teadnud siis kas isiklikust auahnusest, hirmust või tõepoolest kirjanduse huvis, seal ta sundis õieti mind kirjutama ka poliitilisi juht luuletusi artiklite asemel, seda tegid kaasa nii mina kui Eno raud Me naersime selle üle. Me tahtsime oma heale õpetajale head olla, sest me nägime, et see talle on väga oluline. Ja need korjas ilmselt Need luuletused, kukkusid seinalehest, mart rõhud, tolleaegne Loomingu toimetuse liige. Ja pani valiku ilma minu teadmata ja veel väga ränkade trükivigadega. Trüki sel ajal noor ei saanud honorari. Täpselt sama oli toimunud enne seda noorte hääles kuhu ma tõepoolest küll kaks kevade luuletust olin saatnud, ise, olles viimasel õppeaastal seminaris mumpsis sattudes tõepoolest üle hulga aja maa kevadesse, tahtes kelgutada midagi ei kirjanikukuulsus või üldse kirjanikutee, ei olnud mul kavaski. Tee, mis hakkas hoogu võtma juba 1946. aastal ja kulmineerus 50.-te aastate alguses on kõige drastilisem ja pretsedenditu peatükk eesti kirjandusloos. Mis juhtus ja kuidas kõik välja kujunes, seda palun meenutama kirjanduskriitik Lembit remmelga. Eks see sõjajärgne intelligentsi materdamine. Tema sai ju alguse 46. aastal otsusest ajakirjade Leningradi Assvee seda kohta ja Ždanovi kõnedest. Sellele järgnesid otsused teatrite repertuaari, muusika filmi kohta, suured diskussioonid bioloogiateadusest, filosoofiast ja muudel teemadel. Hiljuti ilmus ajakirjas kommunist ja seda refereeris ka mõni nädal tagasi meie rahva hääl kus just seda momenti rõhutatakse, et kui veel 1925. aastal ilmus partei keskkomitee see otsus suhtumisest kirjandusse, kirjanikest see kunsti siis oli see veel täiesti leninlik, tolerantne, kannatlik ja rõhuv, Tase kirjanduse ja kunsti iseseisva arenguvajadusi. Hoopis midagi muud oli siis otsuste kampaania, mis algas augustis 40, puhus kõige peašenko jahmatava vastu. See Eestis loomulikult kajastus aastal 45 olin õhtulehe toimetaja 46 seitse noorte hääle toimetaja, siis 48 natukest aega 49.-st ka Rahva hääle toimetaja asetäitja. Vot selles positsioonis selles asendis muidugi tuli kokku puutuda ja kursis olla kirjandus- ja kunstiküsimustega. 46. aasta otsus teda arutati. Aga ta ei toonud kaasa endaga mingisuguseid repressiivseid järeldusi. Alles kaheksas pleenum tõi siis kaasa repressioonid ja ükskõik mis vormis kõige paremate kirjanike, kõige paremate kunstnike, kõige paremate heliloojate parimate teadlaste ja muu intelligentsi vastu. Sellele kaheksandale pleenumile eelnes siiski jah, paljugi mis siis kaheksandal pleenumil nii-öelda leidis võimenduse ja plahvatusliku iseloomu intelligentsist stalinlikust suhtumises nii-ütelda. On huvitav jälgida selleaegset ajakirjandust, näiteks pärast EKP viiendat kongressi ilmub siis eesti bolševiku 15. veebruaril 1949 juhtkiri ideoloogiliselt edasisele tõusule. Noh, see on viiendaga kongressi otsuseid kajastav sav juhtkiri. Ja ta on täitsa, ma ütleksin, noh, loomulik ja loogiline, tõstetakse esile paremaid ja, ja märgitakse ära ka olulisi puudusi, kuid järsku toimub mingi muutus nimelt aprillikuus 49, see on siis kolm numbrit hiljem eesti Volševikus number seitse ilmub artikkel otsustavalt võidelda formolismi ja kodanliku kosmopolitismi vastu. Ja lähtekohaks on siis Pravdas ja kultuura riisnis ilmunud suur materdamine, kus materdati siis koduMaituid kosmopoliit, formaliste Jovskid, koori viitsite Alt, mõni Bošakovskitvat hilisemat meie eesti kirjanduse head sõpra ja, ja tõlkijat, Mayoginik ja teisi ja siis läheb juba kenakeseks materdamiseks. Nähtavasti viiendal kongressil valitud uus Impartei ideoloogiline juhtkond näitab üles suurt tagarust ja siis figureerivad juba ajakirjanduses hiljem nüüd palju rängemini sõimu alla langenud nimed nagu Mart Raua kaks astjat, Minni Nurme pikalt teelt kotta ilmamuutus siis noored luuletajad hõngu ja Hiiob saavad seal oma sauna. Karin Kask muidugi teatrikriitikuna Lauteriat, Din formalismi kaitsjatena, Kangro-Pool ja tuugolessov saavad oma sauna Leisteria Aurora Semper ku formolistlikud muusikakriitikud. Väga rängasti öeldakse siis niisuguste suurte meeste kohta nagu Mart Saar ja Cyrillus Kreek, kes on siis kodanlikud, natsionalistid ja dekadendid muidugi Adamsoni Erik ja ja Bruno lukk, Jean Paul Viiding ja terve rida teisi. Vaat seal alguse moment minu meelest ja ma kordan veel kord, et noh, siis kaheksanda pleenumi järel 50. aasta märtsis juba siis kerkis sinna nimede kõrvale palju teisi ja öeldi juba siis hoopis rängemalt, mis viisid mitmesuguste repressioonideni liitudest välja heitmiseni jagavangistamiseni. Kes siis need esimesed kõige vängemad ütlejad olid, noh, siin on nüüd ajakirjanduses Kaheksanda pleenumi küsimused tõusnud teravalt üles ühe ja teise kandi peal ta aga kaugeltki veel mitte tervikuna. Nendes materjalides on siis ju räägitud Gustav Nani artiklitest ja raamatust eesti bolševiku silmus tähelepanu äratanud ärevust tekitanud Max Laossoni artikkel minevikupärandi ümberhindamise suhtes, mis osutus täiesti väär vääraks siis avaldus seega kirjanduse õpikutes peamiselt mille juures oli ju Endel Sõgel ja tema siis surus õpikutes üsna palju vulgaar sotsioloogilisi seisukohti ja need tema, kui ma nüüd ei eksi, 50. aasta lõpul võttis kokku ühes ka samuti palju tähelepanu äratanud ja ärevust ja pahandust tekitanud artiklis rahva rikkust ja rahvavaenulikust kirjandusest. Eks niisuguseid artikleid ja seisukohti ilmus siis siin ja seal mujalgi, sellepärast et siis oli päevakorras nii-öelda kultuuripärandi ümberhindamine siis paljudelt vanadelt endale tuha peale pea peale riputamist ja kahetsemist seda aga ühed ja teised tegid asjalikult ja rahulikult, aga siis kultuuripärandi ümberhindamine ja olemasolevate kirjanduslike seisukohtade järsk ümberhindamine ja muutmine võttis hoogu just 49. aastal. Ma mäletan, et Nikolai Karotamm, olles partei keskkomitee esimene sekretär võttis korduvalt kirjandusküsimuste kohta sõna healduaali küllaltki muretsev ja hoolitsev kirjanduse tuleviku pärast ja kirjanikke pärast. Nii et nähtavasti tal oli see üsna südameasi. See on tõsi. Juba tagalas tegeles Karotamm väga kirjanduse kunstiga ühtlasi ka pärast sõda ideoloogiasekretär Päll, mõlemad nad esinesid väga sageli kirjanik ees kirjandusküsimuste kohta ajakirjanduses kriitiliselt. Tõepoolest, ja aga see oli kõik otsekohene, aus, printsipiaalne, tihtilugu ka järsk ja karm ja, ja tolleaegse stiili kohaselt üsna raputav. Aga see oli kõik otse ausalt välja öeldud Kirjanike Liidu eesotsas 40 aastat tagasi Johannes Semper, kellel vastavalt sellele ametipostile tuli ka hinnanguid anda üsna tihti ja käega teravaid. Aga hiljem ta langes ka ise tagakiusamise ohvriks. Semper. Ma tundsin ju väga hästi nendel teemadel, oli meil ju, kui palju jutu Semperis ilmnesid, pärast seda ma ütleksin, vulgaarsotsioloogilised joon, et ta oli Joharitud marksist väga huvitavad olid tema loengud maksistlikustesteetikast, need on loomingust trükitud. Kasjal ilmneb vasakpoolseid kõrvalekaldumisi. Aga see kriitika, mida ta tegi näiteks esimesel kirjanike kongressil Erni krusteni pekside raamatu kohta ja mõnede teiste teoste kohta hiljem seal André sinikohta ja mõningad tema avaldused ajalehtedes, eks nad olnud pealesunnitud ja iseäranis pärast viiendat kongressi uue ideoloogilise juhtkonna poolt, kes Messis surve all ei olnud. Sedamoodi siis need asjad kirjanduses 40 aastat tagasi olid loovinimesi hakati mõnitama epiteetidega, millest keegi täpselt aru ei saanud. Selle eest polnud pääsu, vanadel ega noortel ka eriti noortel, alles kirjandusse astujatele mitte. Ajakiri Vikerkaar trükkis oma tänavuses oktoobrinumbris ära noorte hääles. 30. juulil 1949 Sa avaldatud kirjutise, mis hämmastas juba siis ja hämmastab praegu veelgi rohkem oma jõhkrusega. Loo peasüüdlane oli luuletaja, tõlkija ja esseist Kaalep, kes vaated sai kosmoboliidiks number üks. Kuidas see siis oli minu noorepõlve luule. Eks ta oli ikka nagu selle generatsiooni algajad luuleharrastajad kirjutasid muidugi kõvasti arbujate koolkonna mõju all. Kahtlemata üks niisuguseid markantsemaid eeskujusid võib-olla oli Heiti Talvik tema sünged luuletused seletatav omamoodi ka sõjaaeg sünged elamused arusaadavalt, et selle tõttu siis talviklikud intonatsiooniga nendesse katsetustesse sisse imbusid. Aga noh, see oli muidugi laekusse arbujate mall ei olnud sugugi armastatud ametlikult poolt Loeti teegaadentlikuks, kus mu poliitlikuks ja nagu kõik need selleaegsed sildid olid noorte hääles ilmunud artikli kosmopoliit taskuväljaandes. Ajendiks oli muidugi see, et ma tõepoolest ei pidanud oma luuletusi mingisuguseks salajaseks materjaliks, vaid näitasin oma eakaaslastele need päris lahkesti nikeeritati ära, need levinesid ja sattusid siis Tallinnas vaenuliku silma alla kellele nad üldse ei meeldinud. Samal ajal oli ka üleliiduliselt käimas nõndanimetatud kosmopoliitide paljastamise aktsioon ja sel ajal oli üldse nii kombeks, et kui keskuses mingisugune vääne leiti siis kampaania korras liiduvabariikides tuli ka midagi analoogilist leida. Ja juhtuski omamoodi paradoksaalne olukord, et üliõpilane vaevalt üle 20 aasta vana, kellel veel midagi trükis ilmunud ei olegi, sattus äkki selleks suureks patuseks, kellele kohe väga käre ja põhjalik artikkel pühendati. Noh, omamoodi tekitas isegi mõningat uhkust, aga kuna tagajärjed olid ettenähtavalt juba kurvad, siis tühine uhkus ei maksnud muidugi mitte mitte midagi ja erilist isu selle artikli üle nalja heita õieti ei olnud. Seal artiklis nimetatakse ka teiega seoses Marta Sillaotsa ja pealiskaudsel lugemisel mulje jäetud, justnagu oleks olnud mingisugune põrandaalune rühmitus. Jah, tõesti, jumal tänatud, et asja niimoodi ei tõlgitsetud, oli tõsine hirm, et selle vastavate töötajate fantaasia tundes niisugune mõtleja kellelegi võiks pähe tulla. Marta sillaotsaga tekkis kontakt niimoodi, et üks Nõmme keskkooli õpilane, kes oli minu kaasüliõpilane ülikoolis, palus minult luuletusi, öeldes, et Marta sillaotsa huvitavad. Meie noorema generatsiooni luuleharrastajate saatis neid temale. Sillaots kutsus mind külla, käisin tal külas, sain tuttavaks Nende Nõmme keskkooli õpilastega, kellede humanitaarringi ta juhendas nende hulgas väga palju praegu auväärseid kultuuritegelasi. Näiteks Kulno Süvalepp või Eino Tamberg, Juhan Kahk, Hans Trass, erast, Parmasto, Borissi, Rutt Miirov, äsja lahkunud Valmen Hallap. Kõik väga tuntud nimed harrastasid sel ajal ka kirjandust, noh, järgmisel aastal olid nad ülikoolis, me saime kõigi nendega headeks sõpradeks ja aga esimene tutvus leiust sülmunud seal Marta sillaotsa kollases toas. Eks see midagi kauni kirjandusliku salongi taolist olnud ilma salonglikkuseta muidugi oli niisugune soe ja sõbralik õhkkond, räägiti kirjandusest vaevalt küll poliitikast, aga kes teab, võib-olla mõnikord isegi poliitikaski. Sest tundsime ennast ikkagi vabalt. Nii et tõepoolest selle aja mõõtudega võttes olekesele kuriteo koosseisu saanud seal kokku kombineerida küll. Artiklis oligi üsna hirmutavalt vihjatud, et Marta Sillaots nagu oleks süüdlane selles, et meie nooruse hulgas dekadentlik luuletusi kirjutatakse ja nii edasi elada muidugi mingilgi määral ei olnud. Ta lihtsalt kuulas ja vaatas, mida noored teevad, aga tutvustas meile kultuuri, ma mäletan, kuidas ta prantsuse keeles näiteks Victoria luuletusi mulle seletas ja aitas neile läheneda. Tõepoolest omad teened kirjandusliku kasvatajana on tal kahtlemata olemas. Avardasid Lääts represseeriti hiljem ei tea, kas seda kadele süüks pandi? Tõenäoliselt ei pandud, sellepärast et siis oleks kindlasti kogu seda seltskonda ka kuidagimoodi. Kaua te siis seda kosmopoliit silti pidid kandma? Vorsti algaski ülikooli puhastamine ja ja mind puhastati sealt paar kuud varem välja, kui neid mu kursusikaaslasi, kelle ankeedile või kelle vanematel midagi viga oli, nagu sel ajal see käis. Mina oleksin natuke varem nendest, aga noh, 53. aastal võeti tagasi ja, ja varsti oli rõõmustav üllatus. Hakkasin tõlkeid avaldama ja Loomingu toimetaja Anton Vaarandi ütleb mulle, et kuulge, te olete ju ka luuletanud, aga kust ta seda mujalt teadis, kus sellest samast sõimu artiklist kas ei tooks meile loomingusse ka oma luuletusi ja nii autoriteetse julgustuse peale ma tõingi siis oma luuletusi ja Anton Vaarandi avaldas kinod ära, nii et ma võin tagantjärele olla ainult tänulik, et see artikkel tekibutrutavaks. Sellega täna lõpetamegi põgusa sissevaate kirjandusellu 40 aastat tagasi. Uue aasta künnisel tahaks aga tänada kõiki neid, kes on aidanud Tõid oma meenutustega mitmekesistada. Aasta jooksul olen saanud üle 60 kirja ettepanekute soovituste kaastööpakkumiste, aga mõnikord ka vastuväidetega. Loendamatult on olnud telefonikõnesid, aitäh nende eest. See kõiki innustab uuel aastal veelgi põhjalikumalt tööle meie rahva ajaloo teatavate lehekülgede elustamisel. Uueks aastaks jätkuvat edukat koostööd.