Meie saatesarja selle aasta esimest saadet alustame nii nagu Eesti Raadio alustas 1940 kaheksandat aastat eetrilainetel. See tähendab, et kõigepealt kuulame ära arhiividendit ühe katkendi kõrgel tasemel uus aasta tervitusest. Eelolev uus aasta sõjajärgse stalinliku viisaastaku kolmas aasta kujuneb kahtlematult tõusu aastaks Eesti töötav rahvas olles kindlalt ja vankumatult liitunud Nõukogude võimu ja bolševike partei ümber. Tehes oma tööd me kõikide juhi ja õpetaja suure Stalini juhtimisel tuleb auga toime kõigi ülesannetega. Kõneleja oli tolleaegne Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Eduard Päll ja tema esinemine oli sõnastatud ajastu mallide järgi stalinliku viisaastak, suur juht ja õpetaja ja nõnda edasi. Neid sõnaühendeid olid siis täis ka kõik ajalehed. Paar nädalat tagasi käisin tutvumas 1948. aasta esimese kvartali ajakirjandusega, et värskendada oma mälu toonaste sündmuste kohta. Hämmastusega pidin ma tõdema, et ajaloo uurija saab nendest ajalehtedest väga vähe toetuspunkte üldistusteks järeldusteks. Elu naissis koosnevat üksnes miitingutest aktiivi koosolekutest, nõupidamistest ja konverentsidest, kus kõik sõnavõtjad aina pildusid kiidusõnu meie kordaminekute ja suure Stalini auks ning võtsid endale pidulikult suurendatud kohustusi. Ikka selle samma juhi ja õpetaja ees. Alles oli tõstatatud loosung viisaastak nelja aastaga. Nüüd juba oli ettevõtteid, kus tootati viisaastaku plaan täita kolme ja poole aastaga. Eestis aga oli 40 aastat tagasi selleks pärmiks, mis isikukultuse taigna tormiliselt kerkima pani. Asjaolu, et 18. jaanuaril 1948 toimunud kohalike nõukogude valimisteks oli Jossif Stalin andnud nõusoleku kandideerida valimisringkonnas number 68 Tallinna linnanõukogusse. Tagantjärele tundub see nonsens sina, et 40 aastat tagasi oli Stalin naljata kõigi liiduvabariikide ülemnõukogude ja kõigi liiduvabariikide pealinnade pluss veel mõned suuremad tööstuskeskused. Linnanõukogude saadik. Istungjärkudel ta loomulikult ei käinud. Samuti ei täitnud ta muid saadiku kohustusi, mis lihtsurelike Deputaatidele olid obligatoorselt. Tema oli ju Stahli Niimoodi pidid siis 40 aastat tagasi laulma kõik kooriliigid ja kõik võimalik hetkel kontserditel ja esinemistel ka raadio, soovikontserdid, kõik algasid lauluga Stalinist, nii et igas töökollektiivis, kes tahtis soovikontserti saada, pidi leiduma inimene kes ka selle laulu tellinud. Aga ajakirjandus tol ajal ei peegeldanud Eesti maaelu üldsegi kõigi tema teravate vastuolude ja konfliktidega. Ja ega ei anna nende kohta täit pilti ka arhiivid, sest kõike ei pandud paberile ega raiutud raamatusse. Paljutki säilitab üksnes rahva sotsiaalne mälu. Aga elada oli siis ülimalt ohtlik. Kas me siis sellest endale aru andsime või mitte? Öeldu illustreerimiseks täna mõned mälestuskillud, mis nopitud siit ja sealt ega pretendeeri täielikkusele. Suvel käisin maa Viljandimaal ja mu tähelepanu paelus Õisus kuuldud lugu jutustab piimatööstuse veteran Erna Eevel. 48. aastal elasime jõhvi meiereis, töötasin seal ja mees töötas, meil oli kolm last ja me pidasime ise lambaid ka. Kui sügis tuli, siis oli vaja lastele ju kõiki villaseid asju. Jõhvis oli villaveskiga, aga sel aastal oli ta kinni. Ja siis üks mees soovitas meil, et et vaat, minge sinna. Illukal oli ka üks koor ja meil, et vaat kui sinna korjama lähete, siis pöörake sealt ära natuke metsa sisse, seal on üks väike maja, seal elab üks vanainimene. Et see Depaka ilusat lõnga. Mina sõitsin siis autojuhiga kaasa ja ise siis tahtsin kangesti juhtida ka seal oli võimalus. Ega siis ei olnudki inspektoridega midagi, saime sinna maja juurde, väga ilus pisike maja oli mäe natuke nagu, aga tee läks ainult ühes kandis sinna juurde ja see uks oli lukus. Tabalukk oli is, kuna õhtupoolik oli, mõtlesime, et inimene tuleb kindlasti koiott, ootame natuke. Siin oli palju sügisene aeg. Hakkasime seeni korjama, autojuht läks kohe nii nagu sügavamale metsa, aga mina olin ikka seal tee ääres ja mõtlesin, et kui ta nüüd tuleb seda teed mööda ja olin kose lautu läheduses kogu aeg. Ja siis äkki märkasin, et et uks oli lahti, lukk oli eest ära ja hüüdsin siis. Seda autojuhti ka, kuule vaata. Tema ütles, et no nüüd on ta kodus, mõtlesin, kuidas ta sai mööda minna, minust mina ei näinud, arvasin, et võib-olla tagantpoolt tuli niimoodi momendil, kui ma korjasin seeni, et siis nagu ei pane tähele ka, magustusin autojuhti. Kuule, lähme sisse, mina ei olnud nii tark, et oleks osanud midagi mõelda. Aga autojuht ütles, et ei, mine sina sisse, mina olen siin auto juures. Ja tema panin kohe sinna jala autoastmelauale ja ja imelik tunne oli, aga mul läks ikka siis, mina ei osanud tol ajal mitte midagi karta, sest minul olid selleks ajaks koledad ja kartlikud ajad möödas, elasin päris õnnelikult. Mees oli alles, lapsed olid alles ja kõik elu läks. Ja meid keegi nagu ei tülitanud. Läksin sinna sisse, üks vanainimene istus seal sees. Ja maja oli ja pool tuba vist või? See oli sitsikirju kardinatega nagu eraldatud. Ütlesin siis tere ja see oli nii hästi tõrreminuga ja ütles, et mis sa siit otsid, mis sa siia tulid. Ja ma siis rääkisin oma loa ära. Juhatati oskatel kedrata, et mul ei ole ju midagi niisugust, millega ma ise teeksin, kaste kedraksite mulle lõnga ja ämma riidleb minuga, ütles, et kas sul aru peas on, noh, sa oled noor laps, jooksed mööda maailma, terve maailm möllab. Mõtlesin kullamemmed, et sõda on ammu lõppenud, et midagi möllu enam ei ole, teie siin metsa siis ei teagi, et sõda ei ole enam takka, mis ma teen, et mul on lapsed ja mul lastel on lapsed, on sul ka veel? Ja sina tuled kodust ära istuma laste juures ja ära ära tule, noh, mina ei saanud midagi. Nukker oli ka siis. Ma ikka palusin, kas siis ikka kuidagi saaks, ei ole petrooli megi ei saa õhtuti pime juba ja mõtlesin, et ma tulen ja toon teile petrooleumi, ei tule enam siia jalagagi, näitan nüüd villat siia, ma katsun siis ära teha. Ja mõtlesin, et millal ma siis järele võin tulla, ei tule järele. Ma saadan ise ära. Ma astusin sammu edasi, nokk, just nagu uudishimust oleks tahtnud vaadata, et mis seal kardinate taga on ja nii kui ma selle sammu astusin, siis ta sai nii tigedaks minu peale. Ütles, et Mick samme annab edasi, kui sa nüüd ilme armsalt, et sa saad selle sama koha peal, võid paigal seista, kus oled, edasi enam ei lähe. Aga mina siis enam ei läinud ja tagant ukse poole ja ja siis tuli ja olin õnnelik, et sain lõngad ära anda. Ja sain ka lõngad kätte, tennise saadeti muld käte silluga korjama, juhatajat ei tasu, oli mäletan ka, mida kõige väike, mitmeid aastaid hiljem siis me olime juba elasime, Õisus, piimanduspäev oli ja see autojuht oli seal ja tema rääkis mulle siis ütles, et kas tead, mis seal oli. Tookord käisime lõngu piimas, sealt tuli mehed kinni võetud, neli meest on seal ja see mutt muidugi ka kinni võetud ja kui sina seal sees olid, siis neli püssitoru oli suunatud sinu peale. Et kus Alexit ainult sinna vaatama. Siis oleks nad kõik korraga lasknud muidugi see ka, et tema oli väljas auto juures. Nad kartsid ka, et tead, et kust sa üksinid oleksid läinud, issand oleks ikka õnneks võetud seal. Mina sain niipalju hiljem kuulda, nii et mul ei ole pärast sedagi südamete valutanud muidu sõjaaegsete asjade pärast vallutab tihtipeale veel ja öösel näen unes igasuguseid asju. Sest hiljem olete kuulnud ka, kes seal siis need bandiidid olid? Ainult ühte nime me kuulsime, et üks kangem mees pidi olema, kes käsi ikka kauplustasisina seal üks pargasse nimeline mees oli. Aga kus või kes oli kuu ta viimati sai seda lihtsalt mitte midagi. Kuuldud lugu osutas ohtudele, mis inimest toona võisid tabada igal sammul. Edasi aga meenutab praegu Pärnus pensionäripõlve pidav Irene Reinhold, kes pärast sõda töötas alguses valla täitevkomitees hiljem Tartus Postimehe toimetuses. Alustame sellest, kui ta oli Pala valla täitevkomitee aseesimees ja elas koos emaga sealses vallamajas. Umbes üks paar nädalat minu ametisoleku ajal, siis oli päris rahulik. Me kuulsime Pala valla talunike käest, et seal ei ole bandiite ja ja mõningad on metsas, aga nad ei avalda mingit survet inimestele ja, ja ühel ööl koputatakse vast akent. Tõusen üles, vaatan püssipäraga vasta akent, koputati Note'i lahti tegemist, mina ütlesin, mis te tahate, kui teil on minuga midagi rääkimist, siis tulge päeval, mina ust ei ava. Esimene kord nad läksid minema. Aga teinekord siis käisid tagasi ja ütlesid niiviisi, et kui teie ust ei ava, meie laseme granaatidega teid õhku, no siis mina muidugi avasin ukse, nagu ma ukse lahti tegin, vaatasin neli noort meest, oli sama vanad peaa kui mina ukse taga, aga muidugi mina ei tundnud neid. Ja üks ütles veel niiviisi mulle, et oi me segasime teid, preili, et ega me halvas mõttes ei tulnud. Noh, mina palusin siis kööki ilusti, noh, räägime, eks ole. Namis rääkida, vaat nendel on niisugust tõendit vaja, et nemad tahavad minna edasi, nemad ei ole üldse Pala valla inimesed. Aga nemad ei saa edasi minna, neid võetakse kinni. Mina küsin, et kas teil siis dokumente ka olnuid? Nemad ütlevad, ei ole, et meil ju Saksa sõjaväes olime, et, et meil võeti dokumendid ära. Siis saksakeelsed dokumendid ja noh, siis ma hakkasin juba päris neid usaldama, mina ütlesin mina praegu ei saa mingisugust tõendit anda, aga tulge rahulikult, homme me ei lase teid arreteerida ega mitte midagi, tulge ilusti. Täitevkomitee esimehe käes on pitsat. Tema annab, sest meie andsime nendele koduminekuks lubasid, kui nemad tulid metsast ja väga paljud tulid. Ja väga paljude kässar veel tänu kirje, kui nad olid oma kohtadel hästi jõudnud kodu Rakverre, Narvale, Tal ja Kohtla-Järvelt ja järgmisel päeval nad tulid öösi. Mulle näis, et nad olid nii räpased ja kõik olid ilusti puhtaks pesnud ja arglikult tulid, seisid niiviisi käed kõrval ja müts selja taga ja vabandasid. Ja mina rääkisin siis täitevkomitee esimehele ja selle asetäitevkomitee esimees, muidugi meil oli luba ja õigus anda nendele dokumente, et nad lähevad. See siiski rahulik kohtumine peegeldab ühte külge sõjajärgsete Nõukogude organite töös. Aidata inimesed õigele teele koduteele. Kuid kõik kohtumised nende niinimetatud metsavendadega polnud sugugi ohutud. Otepää valda läksin ma siis, kui ma olin ajakirjanik, üks aasta ma olin juba töötanud ja siis mul oli seda julgust ja oskust ja käia ühes talus olin, ma ööbisin seal ja läksin siis Otepää täitevkomiteesse tuli mulle vastu üks aastat 40 mees seal ja ütles, et kas sa oled võõras võõras, no mis sa tuled siis meie valda, mina kohe taipasin ja mina ütlesin, tulin oma tuttavate juurde ja ütlesin siis perekonnanime, kus mina ööbisin ja olin. Ja tema ütles, et kas sa ikka õieti räägi, mis mul teie valda siis on vaja tulla, mul ei ole mingisugust eesmärki Teie valda tulla. Ja siis ta tuli mulle järgi, tahtis näha, kas ma lähen sinna ja tee peale hüüdis mind, et kuule tüdruk, kuule ma räägin sinuga veel juttu, kas sa oled linnast ja ma olen linnas, no kuidas seal linnas tahan, kuidas ametiasutused on kõik üle võetud ja ja, ja kõik ja mina ütlesin, et aga te peaksite seda teadma, sellest on juba üle aasta mööda, kui nõukogude võim tuli siia sisse. Mina ikka sind, tüdruk hästi ei usu. Et sina ikka oled mõni spioon, kes aga mulle rääkida, mina hakkasin naerma, enne endal oli nii kangesti hirm. Naersin minust küll iialgi spiooni ei saa. No hea küll, ma lasen su minna, tema läks teise poole ja mina läksin siis sinna, kus ma ööbisin. Kevadkülvi ajal sõitsin Tartumaa täitevkomitee esimehe seltsimees Tõnuristi ka valda, mõned kilomeetrid enne Otepääle jõudmist oli meie teele asetatud suur palk kolmekesi, meie ei suutnud seda palki teelt kõrvaldada, ainult jäi ümbersõit üle heinamaade ja nii sõitsimegi Willisega ja olime tagasiteel. Kui me saime umbes poolteist kilomeetrit ära sõita, siis kostsid metsast lasud, meie tervituseks, nemad siis ei juhtunud sellel kohal olema, kus meie parajasti sõitsime ja hiljem kas automürina peale või kuidas märkasid meie ärasõitmist. Ähvarduskirja saadeti mulle, saadeti mulle Postimehe juurde, isal oli niiviisi kirjutatud, et kui sina oma ajakirjandust tööd jätkad ja inimesi rahu ei pea ja neid kritiseerib, käis ühest vallast teise ja kaitset punaseid, siis me sulle lõpu teeme. Aga ikka ajakirjandus pidi ohvreid tooma. Maal ringi liikudes võis bandiitidega kohtuda. Väga sageli olenes sellest, kuidas nad olid, kas nad olid väga agressiivsed või või nad olid siis ühesõnaga mitte agressiivsed. Näiteks Aakre vallast pärinev komsomolikomitee sekretär Elmar Vaher, kes oli meie ajalehe aktiivne kirjasaatja Se, tapeti bandiitide poolt 1946. aastal. Sama kurva saatuse osaliseks sai teine meie lehe kaastööline Tartumaa komsomolikomitee instruktor Lembit Tamming, Saare vallast pärinev Aksel kiisel, samuti Postimehe kirja saatja. Tema maja süütati kulakute käsilaste poolt ja vanemad tapeti. Tema pääses ainult, et teda momendil ei olnud. Kuuldud meenutuskillud kinnitavad taas, et pandi dismi. Metsavendlus oli sõjajärgsete aastate traagiline tegelikkus. Ent seda tegelikkust ei tunne me veel kuigi põhjalikult ega oska vastata paljudele küsimustele. Meil pole täit selgust kõigi nende motiivide suhtes, mis sundisid mehi relva haarama ja metsa minema. Ja üldse, kes need mehed ikkagi olid. Kõik polnud ju endised kodanlikud, tegelinskid või kulakud, saksa fašistide käsilased või panuse truumani aatomipommistrateegiale teinud kodanlikud natsionalistid Polnud ka elanikkonna valdava osa suhtumine nõndanimetatud metsa vendadesse esimestel aastatel sugugi üheselt hukkamõistev. Miks ajalooraamatud käsitlevad nähtust lihtsustatult mustvalge põhimõttel. Alles mõni kuu tagasi söandas ajaloolane Evald Laasi tuua avalikkuse ette mõtlemapanevad arvud. Kuni 1947. aasta novembrini tehti Eestis kahjutuks 8468 terroristi ning lisaks olid selleks ajaks lõpetanud võitluse ja legaliseerunud rohkem kui 6600 inimest. Seega koguarv üle 15000. Endised sõjamehed võivad kinnitada, et seda oli tugev diviisi täis. Aga võitlus jätkus ka pärast 1947. aasta novembrit. Metsale Reedutajate arv mõnel pool isegi kasvas. Miks näete, küsida on palju, aga vastust veel pole. Küsitlesin võimalike motiivi variantide asjus miilitsapolkovnik Rudolf Cucuret, kes sõjajärgsetel aastatel oli juhtival miilitsa tööl Pärnu- ja Läänemaal ning isiklikult on juurelnud rohkem kui pooleteise 100 noil aastail. Kinnivõetu süüasja. No siin on momente väga palju siin võib-olla meie omad vead omal ajal kas või võtame 40. aastal, 41. aastal? No need tuleb veel teaduritel sügavalt analüüsida. Aga uurimise käigus mulle siiski andis tunda see moment, äpp palju Vinchiesid süüdistaval tol aeg läbi viidud poliitika, nagu seda oli väljasaatmine, inimene lihtsalt ütles, et niis, kui tuli okupatsioon, mina nägin selles nagu enda päästjad. Ja hiljem kui punane armee vabastas Makartes teda ja sama ajal ideedesse, mida ta endaga kaasa tõi. Aga ma nendesse ei uskunud ja võtsin relva kätte, läksin metsa, astusid nõukogude võimuvas. Vot siin rida selliseid momente, loomulikult tolle aeg. Me kasutasime legaliseerimise käigus Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm, andes juhtnööre vii õpetlikku näpunäiteid, mismoodi tuleb suhtuda illegaalidesse nende toetajatesse, et poliitilisel saaks õigesti aru. Lihtsurelik talupoeg. Aga kas sellele talupojale alati anti selleks võimalust, kas polnud mõjuvamaid tegureid, mis teda mujale kallutasid. Ulatan nüüd mikrofoni Leonhard Saluveerele, kes pärast sõda töötas õpetajana mitmel pool Lõuna-Eesti koolides. Pärast sõda oli külas kasutusel kogu aeg termin klassivaenlane ja küla kurna ja tehti siis kulakutaks talumehi. Ma tean ühel juhul ka. Need, mehed isegi varjasid ennast koju, jäid naised. Ja siis neil oli tihti nii nagu valmis pandud, dollar keedeti kõvasti puskarit, puskarit ja toovituses ja kints ja, või kui siduja haarama neid leidis, muidugi püüti ära osta ja viina pakuti ja, ja siis tihti need rahvakaitsemehed olid ise purjus ja rikkusid seadusi. Ei anta, külas oli see liivamajapidamine, käidi ka selle peremeest ja poolverepoega Valdrid taga otsimas seal midagi 48. aastal, kui ma mäletan, olen ühel pühapäeval olime kodus õdedega ja isa Emoldis kuhugi kirikusse läinud, veni küla peal järskult kõvad paugutamisel nägime, kui tuli sealt mäe otsas liivamaja pidamatult tule alla, hobune vankriga taga lehm ja peal oli siis karjapoiss, kelle nimi oli iga Valtel Ado karjapoistele liigavete Voluli debiilsem. Tema aitas karja seal hoida ja siis sellest edasi hooldati seal ja tulite alla. Kolm meest oli seal püssidega peal. Peatas seal külavahel hobuse kinni ja tulid ka meie poole, mina ei mäleta, mis nad täpsetelt tahtsite. Nõudeid ma teatas kooliõpetaja taolist ja siis enam pikka juttu ei olnud, hakkasid minema, paugutasid püsse, ma mäletan ja sõitsid sinna hallikase poole odavamad valla maakoole. Ja hiljem kuulsin, et olid, lasen selle karjapoisi maa ja mitte keegi ei julgenud taga küsida ka uurida seda asja, siis rahvas oli hirmu täis mitte kuskilt nii-öelda õigus, tol ajal nagu ei saanud pea ja see, et need rahvakaitsemeeste seas oli ka küllaltki selliseid marolteeritsejad, joodikud, kes kasutasid ära seda juust, seda võimalust, et sai juua ja sait võtta valimatult parandust. Teine juust, olime vennaga mõlemad Obinsas kooliõpetajateks, aasta olime korteris seal Obinitsa kaupmehe kalju juures, Taali samuti küla kurnaks tehtud, otsiti. Ja käige teda haaramas kätte ei saadud. Ühel ööl magasime muidugi sügavalt käis kõva kloppimine väljas, aga juba siis, kui uks lükati lahti ja püssidega mehed tulid tuppa. Meid aeti seal nurka kokku ka peretütar ja pereema ja hakati muidugi nende käest nõuda, kus on peremees, kes ei ole veel selge, kooliõpetajat hakkasin vastuvõtmis oma voliga, sissetungimine lasti, võid ära minna, aga maja hakati läbi otsima. Perenaisel oli muidugi laual jällegi Pealt puskarit ja nagu tookord oli kombeks. Ja siis ma nägin esimest korda, kuidas need asjamehed, püssimehed, kes olid võib-olla ametlikul käigul teeklaasitäie panid kohe puhtaks Indiale nii edasi ja pole siis ime, et võeti peremehe asemel kinni perepoeg. Pihlajaamast mindi peale, sõideti kuhugi Võru poole ja hiljem kuulsin lahti pere poolt. Leonhard Saluveer rääkis rahva kaitsemeestest, kes nad olid elanikkonna kaitseks ja võitluseks panditismi vastu. Moodustati valitsuse määrusega oktoobrist 1944 maakondade täitevkomiteede juurde rahva kaitsepataljonid ja valdade täitevkomiteede juurde. Rahva kaitsesalgad. Pataljonid olid täiesti sõjaväestatud organisatsioon. Salgad Aga koosnesid kohalikest aktivistidest. Rahvakaitse üksused tegid palju ära ja kandsid võitluses panditismiga rohkeid ohvreid. Kuid ometi oli nende ridades väärituid, kellest võib ka tagantjärele ainult halba rääkida. Ehkki nendesse üksustesse võti inimesi range individuaalse valiku põhimõttel polnud ingel puhas ankeeti iga kord siiski garantiiks. Isiklikult puutusin rahva kaitsemeestega lähemalt kokku 1947. aasta esimesel poolel Haapsalus. Mäletan mõndagi neist purjuspäi linna vahel tuigerdamas, kuigi üks, kas ei ole veel kõik, tekkis teinekord rahvakogu hinnang siiski ühe või kahe järgi. Töötas sel ajal ka miilitsapolkovnik Rudolf Kukkor. 47. aastal ma võtsin jaanuaris vastu maakonna siseasjade osakonna. No ja loomulikult selle koosseisus oli ka rahvakaitsepataljon pataljoni komandör, kui mälu ei eksi, vist oli Gaminski. Mina olin assike pooles tuur tööks, territoriaalorganites olin ka noorsõjas ja partisaniliikumise karrastus. Mul oli nii, et ma olin läbi teinud, kui ma ei eksi, siis kusagil Ki. Minule isiklikult tuli selles pataljonist kõrvaldada ligi 20 inimese. Hiljem ma ühega puutusin kokku, kes isegi pöördus minu poole, võttis osa võitlus, pandi Tiismiga, käis Arangutel ja nii edasi, et ma toetaks ja annaks temale tõendi, et tema saaks veterani loa kätte. Ma keeldusin isegi välja on täiesti ebakaines olekus. Sai teada, et grupp läks operatsioonile, korrapidaja loomulikult teadis, kus toimub operatsioon, siis tuli sinna tagantjärgi ja hakkas peaaegu puhtal kujul maratööritsema. See oli mul võõras sõja käigus tagalas olles meie keegi puna armeenlastega alandanud enna autoriteeti, selline oli seal Haapsalus. Saate lõpus täna kommentaari ei ole, teema ju veel jätkub, kuigi mitte kohe järgmises saates, vaid mõne aja pärast. Ka uuel aastal ootame kuulajate kirju. Tuletan meelde, millisel aadressil. 200 100 Tallinn Lomonossovi 21, Eesti raadiopropagandasaadete peatoimetusaeg 40 aastat tagasi tuleb ühisel jõul selgeks rääkida.