Tõepoolest, ma läksin päris mahuka portfelliga koju tähendab õieti väeossa ja järgmisel päeval otsisin, on nii suure lauatüki, hakkasin sinna peale neid tükke monteerima ja kui ma ei eksi, ülejärgmisel päeval oli see aparaat valmis. See oli Hartley skeemi järele tehtud enda ergutusega saatja. Ja mul on praegu veel elavalt silmade ees, kuidas minu vanaisalik kolleeg, read, paid hoiatas mind ärasa antenni otsekohe pooli külge pane. Siis on, too on niisugune, sul ei vasta keemia, pane tingimata kondensaator vahele või teeninduktiivneside. Mul oli kaunis segane ettekujutus sel ajal veel induktiivsest sellest ja siis ma jäin selle variandi juured, panin sinna kondensaatori vahele ja, ja teisel-kolmandal päeval toimus esimene side ikka sedasama Richard paidega Eskolmerripsiga. Võite ette kujutada, minu elus on olnud pärast seda ka põnevaid momente, aga seekord ma värisesin täiesti kätest Kuige jalgadest, aga side sai peetud ja see oli esimeseks amatöörsideks. Nii aparaat oli olemas, aga ei olnud kutsungit. Siis juhatati mind eelmistest ettekannetest tuntud Vitali Suigusaare juurde ja küsisin selle käest, et kuidas saada kutsungit. Ja tema vastus oli väga lihtne, aga missugused kutsungi endale soovite? Ma ütlesin aga, et kas siis mingit kindlat korda ei ole? Nõiameil on olnud küll siin üks süsteem, aga, aga praegu võite valida tegelikult, mis te soovite. Võtke aga niisugune sidemes, nii väga. Tavaliselt tähele ei ole. S peab ees olema, kolm peab kah olema. Aga need kaks viimast tähte, mis tähistavad teie isikliku raadiojaama, see on täiesti teie vaba valik. Ma jäin hetkeks mõtlema. Ma mõtlesin, et ma võtan sealt tähestiku lõpust, panen kaks tähti ühtemoodi ritta, et enamasti on ikka nii tehtud, et üks täht on üks, teine, teine ja võtsingi omale siis Eescolm y y. Sõrgessaar oli sellega väga nõus. Ütles, et jah, tore, seda tõesti kellelegi ei ole inima, siis olingi Eescolm y y. Nii jäi veel küsimus, kuidas saaks antenniga. Toimib. Sealsamas ruumis lae algus raadioklassis sidepataljonis oli üks mõrd, antenn, teate niimoodi kaks pulka pandud ristisid, jooksid traadid seest Toa äärest teise ja raud raudtraadist muide tehtud selle õppevahend. Ja mina ühendasin sealt selle, selle antenni traadiga, oma saatjaga läbi kondensaatori, selle pooliga. Ja teate, ta töötas suurepäraselt kõikide kõikide teoreetiliste arutluste vastaselt, töötas lihtsalt suurepäraselt. Nii, sealt sidepataljonist õnnestus mul pidada umbes 100 sidet Euroopa maadega ja ka ükside Põhja-Aafrikaga. Peale sõjaväeteenistust heitsin uue saatja natukese parema. Võib-olla võiks öelda, ta oli küll ka veel enda järgutusega Hartley, aga lambiks oli juba üks F 410 Philipsi kinovõimendaja lõpplamp. Tali korralikult ära piinatud lõpplamp juba ja oli kinovõimendist välja võetud, aga minu otstarbeks kõlbas ta suurepäraselt. Ka selle ma sain meie tuttava Edward Jacobi abil. Siis sain ka ühtlasi juurde Aasia ja USA Aasia ja Ameerika kontinendil. 1000 936. murd, 37. aasta talvel ehitasime uue saatja, ehitasin uue saatja lampidele kuus A kuus. See oli siis juba Crystallossilaator või nagu praegu öeldakse, kvart kvartsess ostilaator. Ja siis sagedaseks vahendaja esimene siis 46 Ameerika lampselli, teine sageduse kahendaja lõppaste oli kaks korda kuus, l kuus. Võib-olla vanemad radioamatöörid mäletavad seda lampi, tema vastaks praeguse kuus peegolmele. Õieti oli selle prototüübiks ja antennid, seitsin juba korralikud sepp antenni ja sellele järgnes ka tagajärgede järsk paranemine. Toon oli nüüd alati mul üheksa võimsusele endise kahe, kolme, nelja vati asemel 40 vatti. Ja samuti ka oli antenn juba korralikult arvestatud, arvutatud saatesagedusele ja kõik see mõjus muidugi soodsalt. Ja enamus sildasid toimus sel ajal 20 meetri lainealal. Aga otsemat teed, inimese otsiv vaim ikka hakkab vaatama, et aga kuhu veel minna, mida veel teha. Ja muidugi minna võis veel kõrgemale sagedusele, sest alla seda oli ju enam-vähem kõik teada juba. Ja kuivõrd Eestis ei olnud veel 10 meetri lainealal sidet peetud, siis hakkas mind eriti see laineala huvitama. Ja aga siis ma põrkasin esimest korda ja peaaegu ülepääsmatute raskuste ette kui ka saatja, nii ebatänapäevaselt, kui ta oli ehitatud, töötas korralikult 10 meetri peal, aga vastuvõtja tegin nisukesi vigureid nagu noor selg, keda on esimest korda püütud vankri ette rakendada. Sain poolid peale, kõik oli näha, et ta peab 10 meetri peal käima, nii kui käega hakkasin nuppu keerama ja Jaama üles leidsin käe juurest ära tõmbasin, oli läinud. Ja siis avastasin jalgratast. Ei tea mitmendat korda elus, et käe mõju on seda muuseas pikematel lainetel minul ei olnud veel esinenud. Ja siis ma pika pliiatsiga või selletaolise pulgaga. Esialgu keerasin neid nuppe, sest kiiresti oli vaja ära pidada, esimene side. Ja esimene side toimuski 25. veebruaril 1000 937. aastal prantsuse amatööri F3 ka haaga? Jah, kui nüüd tagantjärele mõelda, mis viga siis oli kah sidet pidada sest sel ajal olid järg järjekordne päikeseplekkide maksimum. Ja kuigi minul selle aparaadiga prantsuse tõttu oli ainult 60 sentimeetrit antenni, selle otse vastuvõtja taga oli siiski hääle tugevus enam kui kui hea. Veidi hiljem, 18. märtsil 1009 37. aastal, oma 23. sünnipäeval töötasin Brasiilia raadioamatööri p y kaks d n, mis andis mulle ühtlasi ka diplomiõiguse töötatud kõikide kontinentidega. Siis muidugi hasart oli suur, nagu öeldakse, ja töötasin palju. Tulemus oli see, et ühel hommikul postiljon tei ja ladus minu laua peale 43 kirja ja kaarti. Ja see tuli sellest, et umbes nädal aega tagasi oli olnud väga hea levi ja ma olin töötanud väga paljude kaugete teeks jaamadega ja sel ajal oli moodika kah, nii et kui kauge, huvitav teeks, side oli peetud, siis saadeti otsemat teed postiga kohe kaart koju kätte. Kuivõrd meie, Eesti raadioamatööride aadressid ja nimed olid kõik ülemaailmses Coolbeti sees, siis oli neil väga lihtne seda minu kodusele aadressile saata. Edasi mida veel võiks meenutada, 27. novembril 937. aastal õnnestus ühe tunni jooksul töötada viie väliskontingendiga hommikul kella kaheksa, 30-st kuni 930-ni, aga Euroopa jäi pidamata. Sellepärast et Euroopa ei olnud lihtsalt sel kellaajal kuulda 20 meetri laine alla. 12. detsembrini 937. aastal, esimene foonesid eestist 10-l meetril, inglise raadio Jan kleidi keeguusti Haaga. Üldiselt oli raskusi tehnilisest küljest, sest selles väikelinnas, kus ma elasin, ei olnud vahelduvvoolu, oli alaline vool 220 volti. Pinge ja tööstusvooluks oli 440 volti, mis teha, 440 volti, kõlbas küll anoodpingeks, aga kuidas lampe kütta? Õnneks tuli päästev idee, võtsin Philipsi raadioaparaatide juures oleva vibraatori, panin selle käima, sain pulseeriva vaeldav pulseeriva alalisvoolu või õieti nagu mina arvasin siis vahelduva voolu ja sain omale siis sealt transformeerida. Õige küttepinge 6,3 volti. Noh, eks töötingimused niisugusel juhul eriti hiilgavad ei olnud, aga seda kõigi korvas suur vaimustus. Ja et näidata, kuidas selleaegsed, amatöörid ikka ikka tõesti asjahuvilised olid. Ma toon teile ajakirja raadiotehnika 1000 936. aasta veebruari esimene XI numbrist amatööri nurgast ühe ühe väljavõtte. Eescolm tee Kaareperes hankis endale ränikristalli ja ehitab endale uut kaheastmelist saatjat. Kuna vooluallikana elektrile võrgu puudumisel anoodpatareid läheksid liiga kalliks, muretses ta endale ettenägelikult võimsa farmeri, kavatseb õppida töötama nii, et parema käega saadab morsevõtmega vasakuga vänta Pumformerit. Ju siis ikka sel ajal entusiast aga oli. Muide esimesed raadioamatööride eksamid toimusid kolmandast kuni seitsmenda maini 1000 938. aastal ja ma pean oma suureks häbiks ütlema, et ma oleks peaaegu läbi põrunud. Nimelt ma ei suutnud meie kadunud vanameistrile Friedrich Holbraile tema soovi järele seletada detektor astme töötamise põhimõtet aga muud näitajad olid niivõrd head, nii et tagajärjeks oli siiski. Siiski sain loa kätte antud välja 38. aastal. 23. septembril. Siis oli aga juba nagu öeldakse, hammasveres ja mind huvitas, aga mis, kui ma 28 megahertsi peal sain, saate käima, mis võiks olla 56 megahertsi peal, mis oli teatavasti see niinimetatud viie meetri lainealases. Ja, ja siis ma üritasin katseid teha sellesama sellesama kahe kuusel, kuuega, buss Bullis panna käima viie meetri peal ja tõesti, ma sain ta nii palju käima, et katseringiga läks taskulambipirn parajasti roosaks. Nii et ta käis, aga muidugi vastuvõtja peal seal, ütles mõistu sellest, seal ei olnud enam midagi teha. Siiski ma võtsin teistel madalamatel lainealadel üsna palju kõikidest võistlustest osa ja mulle on jäänud meelde üks mammutvõistlus, mis kestis üheksa päeva, see oli ükskord Harrell tegi katset, et lasta mehi töötada üks terve nädal pluss veel üks nädalalõpp. Ja õnnestus siis selle üheksa päevaga töötada 450 sidet. Edasi 19. aprillil 1000 940. aastal õnnestus töötada kõikide Ameerika Ühendriikide osariikidega ja ma arvasin veel mõni aeg tagasi, et see oli esimene, Eestis, aga ei olnud. Esimene oli vanameister Richard Paide ees viis C. Ja ma olin alles teine. Noh siis kui oli nendest võistlustest ajalehtedes jutt, siis ajalehed hakkasid kirjutama. Ja siis hakkasid mulle ka väga veidrat kirjad tulema. Esimene kiri, mis mind hämmastama pani, oli kellelgilt Jon Kerult Ameerika ühendriikides. Kindlasti oli see mees olnud kunagi Jaan Karu Eestimaal aga ta oli mitukümmend aastat tagasi välja rännanud Ameerikasse ja kirjutab, et küll läks süda soojaks. Kui ühel päeval lühilainel 20 meetri lainealal kuulsin oma armast eesti keelt. Olge kena mees ja saatke teinekordki. Siis kirjutas üks isa Eestist ja palus üles otsida tema poega, kes on mitmekümne aasta eest Ameerikasse välja rännanud ja kellega temal mingit sidet enam ei ole. Kahjuks see minu võimuses ei olnud. Aga siis tuli üks tõsisem lugu. Nimelt ühel heal päeval sain kohtust kutse, kus mind kutsuti tunnistaja eksperdina kohtusse. Ma läksin kaunist segaste tunnetega sinna oma teada ma ei olnud midagi seaduse vastu eksinud, aga kutse oli kutse ja tuli minna. Läksin sinna. Väga muidugi teate isegi, kuidas kohtus on tõsine asutus, tõsised mehed ja tõsine jutt. Ja pidin siis kuulama niisuguse jutu ära, et Narvas on mõned koolipoisid võtnud kätte ehitanud lühiultralühilainesaatja. Ja nüüd küsiti minu arvamist, kas nende saatejaama lained võisid ulatada noh, üle paarikümne kilomeetri. Ja kuna Meie Eesti Raadio oma tööühingu välipäevadel oli just eelmisel aastal töötatud ainult 11 kilomeetri kaugusele, see leidja 38. aastal 40. aasta tagajärjed veel ei olnud fikseeritud see 21 kilomeetrid, mis minu kolleeg Bows amet rääkides siis ma võisin puhta südamega öelda, et noh, kui kahe kiriku torni vahel oli võimalik töötada ainult 11 kilomeetrit, siis võite need poisid rahumeelega rahule jääda, et nemad oma oma kodudest selle ultralühilaine peal küll kaugemale ei saanudki mõnesaja meetri peale ja poisid muidugi olid päästetud, siis viimane side enne seda toimus 16. aprillil minu jaamas 1009 40. aastal. Selleks ajaks oli jõudnud pidada 561 sidet, enamik neist ei eksist 110 maad ja 39 tsooni. Puudu jäi Mongoolia. Nüüd mõni sõna lühidalt, aeg jookseb bändide amatöörbändid olukorrast. Ma pean ütlema, et amatöörbändid on, olid sel ajal rohkem, kui me praegu üldse suudame unistada. Esiteks 80 meetri bänd oli kolme koma viiest megahertsist, nelja megahertsi, hästi lai ja hästi puhas, mitte ühte jaama pääl amatöör. Seitsme megabänd oli 7,0 kuni 7,3 samuti mitte ühte kõrvalist jaama, ainult raadioamatöörid ja nii edasi veel 14,0 kuni 14 400 ja ühtegi kõrvaljaama ei, ma hakkasin hiljuti mõtlema, et aga no millest siis tuli see, et need bändid nii puhtad olid praegu veel paremad aparaadid, vastuvõtjad ja igasugust müravastased seadmed ja, ja siis ma leidsin, et see asi oli väga lihtne. Esiteks oli vähe elektrimasinaid, järelikult vähe elektrihäireid. Teiseks bändides oli saatjaid väga vähe ja bändid ise olid tublisti laiemad praegu. Ja kolmandaks, mida ma siis muidugi ei oskanud iialgi, arvata oli see, et otse vastuvõtja oli ikke madala tundlikusega k ei, ta võtnud ühtegi neid segajaid ka nii palju ei ta võtnud jaamu kani põllu. Ja siis tuli sõda, sõda, mis tõi muret ja leina igasse maale igasse linna igasse tänavasse. Ka meie raadioamatööride jaamad konfiskeeriti. Plommiti ja sünged sõja-aastad ei lasknud muidugi mitte mõeldagi mingisuguse töötamise peale kuid elu jäänud seisma. Saabuksid jälle rõõmsamad ajad. Ja kui 45. aastal sõda lõppes, siis tekkis kohe kange tahtmine ehitada raadioaparaati. Ja kui ma siis Tartu linnas nagu seekord ette nägi, sidekontori ülemale, näitasin ette üksikosad, lubati nendest ehitada vastuvõtja. Ja samal aastal hiljem ma sain ühe Ühe punaarmee ohvitseri käest kingiks ühe ühe trofeedeks võetud tanki vastuvõtja ja siis ma sain selle baasil ehitada oma esimese Supery elus. See oli 28 megahertsi super. Ja sellega ma siis hakkasin tasapisi amatööre kuulama. 1000 946. aastal asutasid Tartu raadioklubi. Mul oli õnn olla ka nende esimeste liikmete hulgas ja selle klubi liige, ma olen tänaseni. 1000 947. aastal tegime ettevalmistusi klubi kollektiivjaama ehitamiseks ja varsti saime ka tööloa. Kui ma ei eksi, Me alustasime, töötatakse 48. aastal sellisel operaatoriteks jama, ülem loomet Domera. Edasi, kus ta jõudu, Heino Raudsep, Uno nõmm, Georg Rajasaar ja nende sõnade kõneleja. Ja kui me siis tahtsime tööle hakata, siis me leidsime, et väga raske on tööle hakata, kuna ühes ühes päevas on ainult 24 tundi. Igaüks tahtis kolm-neli tundi töötada, aga kuidas sa kuue seitsme mehega ikka saad nii palju töötada vaja ikka magada ka. Ja siis ei saanud muidu, kui tuli lihtsalt graafiku järele hakata töötama. Ja sellest ajast on mul väga ilusaid mälestusi. Oli tore endal töötada ja oli tore vaadata teiste tööd. Ja eriti on mulle meelde jäänud sellest ajast saadik, eks noor raadiooperaator, kelle nimi oli, kust ta jõudu. Just sel ajal anti Nõukogude Liidu raadioamatööride käsutusse 20 ühemegahertsi, 15 meetri laineala. Ja ma mõtlesin, et noh, vast ehk õnnestub, et pean selle esimese side ära, läksin selle vaikse mõttega kah klubisse ja enne mind oli just jõudu, kus ta olnud valves ja tõuseb üles ja ma küsin, et no mis sa oled teinud ka, ta oli väga pika toimega mees. Suurt midagi tegin, ühe side 20 ühemega peal. Jõudis ette minust. Noh, kus ta kali veel teine väga tore mälestus, nimelt me töötasime kvartsidega, siis meil oli küll see marki saatja, mis oli enda järgutusega ka, aga me siiski helistasime kvartsedega töötada ja ma ei mäleta kuskohalt ma raskete raskete pingutustega sain ühe kvartsi, mis võnkus seitsme megahertsi lainealal. Ja muidugi, see oli väga ka väga hinnaline minu silmis kui raadioamatööri silmis ja alati, kui ma siis sinna klubisse tulin ja nägin oma sõpra Gustad jälle seal ta oli parasjagu midagi ehitanud ja see kvarts vedelas haamrite ja tangide ja ja, ja traatide ja, ja igasuguste asjade hulgast siis mulaati, külmavärin käis üle selle, pistsin vaikselt ikesele kvartsi laua äärde poolt keskele, et viimati kukub maha ja siis me oleme jälle jalamehed. Ja siis ma ükskord, kui see asi paranenud, ütlesin, kus ta kuule, kus ta. Kui sa ennast ei parandaja, seda kvartsi paremini hoidma ei hakka, siis ma pistan järgmine kordsele tasku ja sa ei saagi töötada, kus ta ei olnud midagi, vaatas mulle korvata pikalt otsa ja jäin sama. Tulen järgmine päev sinna, täpselt samuti, kvarts seal. Siis võtsin selle kvartsi, panin tasku, ütlesin Kurst Gustama, hoiatasin sind, aga sina vastutad nüüd ise tagajärgede eest. Nii, tulin järgmisel päeval oma valvesse tööle, panen telefonid pähe ja kuulen ainult hirmsat raginat. Mõtlesin hulla Tartus Riia tänavas ei ole niisugust olukorda veel olnud, kus nii kõva raginat mitteks signaal läbi tule. Mõtlesin, et ega see asi päris puhas nüüd küll ei ole. Ja ütlesin, kus talled, kus ta siia jaama valvesse, et ma olen telefoni juures, kutsun side sidekontorist eksperdid välja, et siin on midagi nihu. Läksin ukse taha ja tulin veidi aja pärast tagasi astusin jaama ruumi ja nii, kui kus ta kuulis, et ma tulen uksest sisse oli ta parajas kahe tooliga roninud ahju otsa midagi küünitama sealt ja kukkus suure kolinaga maha sealt. Ja siis ta tegi külmanõunikega midagi und, läks uksest välja ja läks koju ja pärast siis kui mina ronisin sinna üles ja siis ma leidsin väikse segaja saatja sealt mis oli siis selle eest, et kvartsi taskusse pann. Aga ega me selle pärast vihased ei olnud, töö käis edasi ja ma mäletan tänase päevaga kolleeg, kus ta jõudnud kõige soojemate tunnetega järgneval aastal tööklubis läks ilusti kollektiivjaamast sammuma. Läks mööda aastaid 1000 957. aastal. Kas mul on aega? Saali ütleb, on küll, ma püüan kiirustada, 1000 957. aasta jaanuaris tüli Moskva Alma vee, üleliidulise ta safi keskkomiteest, seltsimees purdeyney Eesti raadioamatööride tutvuma, astus ka meie klubisse sisse ja küsis, aga mikspärast teil ei ole individuaalsaatjaid, miks teil ei ole individuaalraadioamatööre? Noh, ütlesin, et mis meil nüüd individuaaljaamu vaja on, et meil on isegi kollektiivjaam olemas ja no on küll, aga ikka igal pool mujal on ja teil võiks kah olla, teil on siin vanu amatööre siinse seltsimees rajasaar ja teie ise ja te võiksite ikka võtta individuaalload ka. Noh, tema oli ikka suure kõneoskusega mees ja veenis meid lõpuks ja andsimegi paberit sisse. Tulemus oli see, et kolmekesti seltsimehed Raudsep, Heino Raudsepp, kes praegu siin on Georg Raesaar samuti siin ja nende sõnade kõneleja saime umbes aasta jooksul load kätte ja siis läks, läks töö lahti. Mõne päevaga oli saate koos ikka kvartsiga ja ja töö hakkas päris ilusti minema. Nüüd on mul üks huvitav mälestus sellest perioodist, nimelt oli avarusse lennanud esimene kosmoserakett maailmas mis viis ülesse sputnikul. Ja siis olime meie nõukogude liidu amatöörid, kõik kangelased, kõik soovisid meile õnne kõikidele lühilainebändidel. Ja minu püüdis kinni üks Luksemburgi amatöör, kes ütles, et oi tere. Tore on sinuga kohata. Ma olen insener, muuseas, elukutselt ja mul on üks küsimus sulle ytle, mis see kütus on, millega see nõukogude rakett üles läks? Ma kuulsin, et teil on üks eriline kütus, mis viib paremini raketid ülesse kui teised. Ütelge mulle see asi ära? Ma ütlesin muidugi, et ma ei tea seda ja ma ei saa selle kohta midagi ütelda. Kui ta tagasi tuli saatele, siis oli ta kaunis külm minu vastu ütles. Nojah, ma saan aru, te ei tohi muidugi ütelda seda. Nii et oligi huvitavaid mälestusi ka sellest ajast saadik 1000 958. aastal. Kunagi, kui ma juttu rääkisin Arvo kallastega, kes oli meie Tallinna raadioklubi pea Praator siis ta ütles, et aga miks sa Carley tee kuupantenni? Ma ütlesin, ma ei teagi, mis asi see on. No vot, ma saadan sulle natukene, joonistan sulle ja saadan sulle andmeid teesi antenn omale, vot siis sul alles lähevad. Lähevad alles teed eetris lahti. Ega mul see asi südamerahu ei andnudki enam, ma hankisin mujalt ka veel ehituskirjeldusi. Jama, ehitasin täiesti 58. aasta jaanuaris antenni valmis ja nagu mu kolleeg Arvo oli ütelnud, oli jänesel teine minek ikka. Läks aasta mööda. 959. aastal toimusid Aleksandr Sergejevitš Popovi mälestusvõistlused. See oli ülemaailmne võistlus, mida korraldas Nõukogude Liidu raadiospordi Föderatsiooni. Või sel ajal ma ei mäleta, kas föderatsiooni oli, vist ei olnud, oli keskraadioklubi. Ja siis ma seadsin omale väga kõrge ülesande esineda korralikult sellel võistlusel. Ja siis ma noh, jaam oli mul korras juba antenn oli üleval ja asusin kõvasti tööle. Öösel kell 24, null null algasse võistlus ja terve pere võttis siis minu poolt sellest osa. Minu poeg oli sel ajal 13 15 aastane, seistes minu kõrval, ütles isa. Minu koht on sinu kõrval läbi selle läbi. Ja ta pidas vastu vist kuni kella neljani öösel. Ja abikaasa käis teisest toast ka testi vaatamas. Saab juba esimesest sidet või? Ei saa. Aga ma lihtsalt tutvusin esimene veerand klindieetriga ja küll siis hakkasid laseksin sidet ka tulema, aga öösel muuseas ja levi ei olnud. Aga lõpuks, kui järgmise päeva lõunal kell sai 12, siis oli mul siiski nii palju sidemeid peetud, et mul oli tõesti minu. Ma olin oma sihini jõudnud ja individuaaljaamade klassis, nagu pärast selgus, olime võitnud. Aga noh, kui ma pidasin, kui ma ei eksi, vist donetski raadio meestega raadiojaama meestega. Järgmisel päeval sidet, kelle operaatorite hulgas oli seekord kah, kui ma ei eksi, seltsimees jäi lenko. Täna meie hulgas on? Ma küll päris kindlasti ei mäleta, aga vist nii see oli. Siis mulle öeldi seal, et nojah et, et te töötasite küll ikke, aga ilma SS piita ikka sellest asjast midagi välja ei tule tellite amplituudmodulatsiooni tahategi midagi saada, siis tuleb esse spida. Nemad võitsid muuseas kollektiivjaamade klassis. Ja eks siis meie ühine tuttav Arvo Kallaste hakkas mind jällegi võtame Sizetike SPD Speed, aga mul oli see asi niivõrd tundmatu, et ma ei julgenud selle asjale läheneda. Ja alles hiljem, kui meie kolleegid n lohk ja mõned teised Tallinna mehed olid juba edukalt tükk aega sele sideviisiga töötanud, siis mina kah nende aktiivsel abileriti seltsimees kallaste abil sain lõpuks nii kaugele, et sain oma jaamanistes piiga käima ja siis oli, võiksin teist korda öelda, et jänesel oli teine minek. Siis aga hakkas minu tähelepanu pöörduma küll ultralühilainele. Viiendal detsembril tutakse 59. aastal tulles Tallinnast minnes Tartu poole, oli väga külm ilm ja ilm oli selge ja külmetasime tee peal pojaga kõvasti, jõudsin koju. Äkki heliseb telefon, helistab mulle praegune füüsika ja astronoomiadoktor. Einasto, Jaan Einasto ütleb, et kuulge, teie kunagi soovisid, et ma informeerin teid, kui virmalised on, praegu on virmalised taevas, kui te midagi saate teha, siis tehke kohe. Ma hüppasin oma raadiojaama juure, keerasin vastuvõtjad käima, saatjat käima ja tõepoolest ma kuulsin esimest korda neid susisevaid Vucisevaid hääle eetrist, mis olid siis Aurora signaalid? Otsemat teed andsin, siit ju sain vastuse, vastas mulle Soome raadioamatöör oha üks N-L ja nii sündis esimene Aurora side. Ja ma pean ütlema, et ma olin väga nördinud, kui ma seda sidet pidasin, sest mulle tundus, et ma pidin oma vastuvõtjaga kogu aeg selle soomlasele järele jooksma ja ma ise mõtlesin, et kulla mees, kui sa juba töötad nii pikka aega ultralühilaine peal, miks sa kvartsiga ei saada. Ja kui ma siis ükskord kirjakirjaga tema käest küsisin, seletas selle asja kohta, siis ta ütles, et kallis mees, et mina ikka töötasin kvartsi ja külla kätte ja vaadake, kuidas teie vastuvõtja sagedase stabiilsusega lugu on. Tuligi välja, et, et oli siis sealse häda, aga selle asja parandasime kohe ära. Tegime kvartsiga tüüritud kvartsiga stabiliseeritud konvertarid juba kolmekesti, need olid siis tartust. Uuel kaks t e Heino Soomets, kes täna meie hulgas on ja ilma üksar vargaks c q, keda me kahjuks täna siin ei näe. Tegime konvertarid ja siis juba töötlesime kolmekesti ja meil oli õnn ja mul on hea lokaal patrioodina ütelda, et me olime siiski esimesed kolmekesti, kes need uued kosmosediplomid viisime ära Tartusse. Niisiis kirjutas minule 1000 962. aastal 61. aastal Ivo gladeks Tšehhoslovakkiast okka kaks veetseegee punast ja ta tegi ettepaneku, et temaga peaksin meteor sidet. Ma olin natukene sellest asjast kuulnud, aga päris selget pilti olnud ta seletas mulle kirjas ära selle ja me hakkasime katseid tegema. Kahjuks mina oma kätega nii kiiresti anda ei saanud, kui oli vajalik. Ja esimese aasta jooksul sellest midagi välja ei tulnud. Esimene side toimus 13. augustil 1000 962. aastal. Mis SAISis liidust meteoriidiga tehtud, seda nüüd teevad väga paljud seltsimehed ja see on tõesti kujunenud, eks väga huvitavaks sideliigiks. Edasi oli osavõtt välipäevadest, ma ei hakka enam aega raiskama nendega pikalt kirjutama, umbes samal ajal, mõni aasta hiljem. Ma püüdsin oma kogemusi, mis ma olin kogunud ultralühilainel edasi anda ka ajakirjale raadio ultralühilaine nurga kaudu ja see koostöö selle toreda amatöörraadioajakirja tähendab raadiotoimetusega on jätkunud tänini. Ja ma pean ütlema, et sellega on palju küllalt tööd olnud, aga ma olen õnnelik, et mul on olnud võimalus selle kaudu kokku puutuda paljude sadade nõukogude liidu raadioamatööride, eriti ultra lüüdan amatöörid, aga kõikides NSV Liidu osadest kokku võib-olla pooleteise 1000 kirja ümber olen saatnud. Mul on õnneks külalisi käinud Põhja-Jäämere äärest kuni Kesk-Aasia vabariikideni Kaukaasia eest Siberist kuni Saaremaani. Ja ma võin öelda, et kõigil meie kolleegidel siin ja kaugemal on ikka ühed ja samad rõõmud, Ühed ja samad mured ja ühed ja samad püüdlused. Mida ütelda siis kokkuvõtteks? Olen väga rõõmus, et 40 aastat tagasi sattusin kontakti raadio mad turismiga. See meie ühine hobi on minu elupäevi võrratult palju rikastanud. Olen leidnud palju sõpru maailma igasugustes maades. Ja kui mul oleks võimalus oma elu teist korda alustada, siis kindlasti ma alustaksin uuesti raadioamatöörina. Ja ehkki mul on seoses selle alaga olnud ka vähem rõõmsaid päevi, olen ma siiski kindel, et raadioamatöörid on üks kõige sõbralikum liik inimesi kogu maailmas. Nii arvavad ka paljud teised. Leidsin vennasvabariigi gruusia raadioamatööri Uueff kuuse FB Sergo Gignatseeguuessel kaardil sellise mõttetera. Yours rõhutada piis vutiäss, vaid seda vajab, kui maailm oleks rahvastatud ainult raadioamatöörid, aga siis oleks tee rahule niisama lai kui maailm. Selle mõte oli esimesena väljendanud Ameerika raadioamatöör P9 AC. Ja Ma olen sügavalt veendunud, et raadioamatöörid on kogu maailmas andnud suure panuse rahvusvahelise sõpruse süvendamiseks. Tänu raadiojaamad turismile olen ma oma kaasinimestes avastanud palju ilusat ja head, mis muidu oleks ehk jäänud varjatuks. Ja heites nüüd pilku tagasi 40 aastase tegevusele raadioamatöörina. Tahaksin eelkõige südamest tänada oma abikaasat, kes 40 aastast 40-st aastast 38 aastat on minuga kannatanud ja elanud ühe raadioamatööri abikaasa naise raskeid päevi. Ma tahaksin siiras tänu avaldada NSV Liidu sideministrile Alma keskkomiteele üleliidulise raadiospordi Föderatsiooni presiidiumile keskraadioklubile ajakirja raadiotoimetusele, kes minu tagasihoidliku tööd on korduvalt tunnustavalt hinnanud. Erilist tänu tahaksime avaldada ENSV Ministrite nõukogu esimehe asetäitjale, seltsimees andnud Greenile ENSV siseministrile ja meie raadiospordiföderatsiooni presiidiumi lugupeetud esimehel, seltsimees Bruno Saulile ja Alma eestivam valikukomitee esimees seltsimees raudsepale kes oma tunnustusega on mind eriti rõõmustanud tänuvõlglaseks jäänud ka Eesti raadio, spordiföderatsiooni presiidiumi, teistele liikmetele, alma viiva komitee töötajatele, vabariikliku raadioklubitöötajaile ja kõigile mu häälele, kolleegidele ligidal ja kaugel, kes mulle aastate jooksul on palju palju sõbralikkust osutanud. Olge terved. Taak meil on ametlik päevakorraosa ettekannete osa, läbi praegust on sõna meie vennas föderatsioonidel kes palusid oma muljeid avaldada, muljeid avaldada kõigepealt võib-olla Leningradi föderatsioonile Slova pritsitablettidest pretsedendi presiidium liberaalsele ning Ratskuva ning raskete terasid tavaliselt veel ees. Taris kallaste arvu. Seltsimees lohk Enn Juhani poeg. Seltsimees Rahuoja, Eevald Villemi poeg. Seltsimees Saarep, Olev. Ja seltsimees elfi Tõnu Karli poeg. Samuti lubage mul vabariigi siseministeeriumi kolleegiumi nimel autasustada leitside töötajaid, kes on eriti silma paistnud raadio amaturismi valdkonnas. Seltsimees Fellorcass. Viibib kohal, ei viibi. Seltsimees Heiki Palusaar. Seltsimees Heldur Albrei. No arvestades, kuna sidelased on alati tööpostil, kui käivad igasugused praasnikud, siis on arusaadav, miks need täna siin ka ei viibist. Ilma Upsar samuti vist Pärnus, nähtavasti seltsimees Väino Kallas. Matti tähema. Seltsimees Silvar vesingi ka ei ole. Kõige kõige paremate soovidega kõikidele meie parimatele radistidele, et nende järel joonduks kogu meie noorsugu selle suure programmi realiseerimisele, mis meie ette on seadnud kogu partei programm kui konkreetselt 24. kongressi otsuseid selleks teile kõigile palju jõudu ja tahet ja tugevat tervist. Föderatsiooni presiidiumi nimel lubage ka veel aukirjad üle anda. Seltsimees Henno ustavile Seltsimees Ilmar Ottossonile seda vist. Gunnar Vaidla Ses Viktorolule. Seltsimees Aavo Talvet Seitsmes Olev saarepile Aleksander Jetmarile. Karl Kalle Maale. Ses Paul Sammetile See on meie raudvara, kes jäägu alatiseks meie keskele. Autasustamiseks sõna- alma keskkomitee esimehel seltsimees Raudsepal Kallid juubilari lubad nagu teie näol tervitada täna juubeli tähistamist päeval kõiki meie vabariigiraadio sportlasi soovida nendele eelolevaks perioodiks veel tõhusamalt oma armastatud ala viidelemist. Aga eriti, mida tahaks, tahaks, et suuremad massid noorsugu tuleks sellele huvitavale tehnilise hobi juurde selle toreda perspektiivika spordi juurde, mis on otseselt otseselt kutsutud nii kommunistlikule kasvatustööle kaasaaitamisele meie kommunismiehitaja noore põlvkonna väljakujundamisele kui ka nendest oskuslikud riigikaitsja vajaduse korral väljakujundamisele. Ühtlasi lubatagu Alma Eesti NSV keskkomitee presiidiumi ülesandel üle anda mõningad autasud parimatele raadio spordi viljelejatel. Alma Eesti NSV keskkomitee presiidium autasustab märgiga aktiivse aktiivse töö eest järgmisi seltsimehi. Margus nõlvakud. Kuido miili juust. Mati Tähemaad. Järgmisi raadio sportlasi, kes täitsid klassifikatsiooni nõuded Alma Eesti NSV keskkomitee presiidiumi otsusega on omistatud meistrikandidaadi spordijärk lubada kui üle anda vastav tunnistus ja rinnamärk. Esko riive Albert Matti kainen. Ja Tõnu Tammsaar, taim. Taim saab jah, vabandust. Ei ole kohal. Aktiivse osavõtu eest raadio spordi arendamisel Eesti NSV-s ja seoses NSV Liidu raadio materialismi 50. aastapäevaga algab Eesti NSV keskkomitee autasustab alljärgnevaid aktiviste aukirjaga Bruno Sauli. Vambola Roose. Heiki palu saart. Alderi Reinot. Eino Matti kanjonid. Ilmo Juks Saart. Edo vesterid. Ants Oidsalut. Silver. Eino Soometsa. Juhan Põldleri Matti Raudjalga. Reino Kuke. Ja Jüri Raiki Minu Disco prostatis niiskim farmaatsia. Kallaste. Niimoodi nüüd kohalikud seltsimehed, kes tähendab vabariigi teistest rajoonides, kellel on öömaja veel vormistamata niipea kui siit saalist lahkute, registreerimislaua juures ma võtan teie soovid vastu ja kõiki veel majutatakse minu poolt kõik.