Vana-Narva selts korraldab homme, 31. jaanuaril Narvas ajaloopäeva juured. Me võime praegu Vana-Narva Seltsi juhataja proua Vilma Taalberg käest küsida, kuidas niisugune ideeajaloopäeva korraldada. Teil tekkis? Eks ta niiviisi tuligi, et kui räägitakse kõikidest ajaloosündmustest, ütleme lähiajaloosündmustest siis 31. jaanuar sai saatuslikuks Narvale ja millestki ju tegelikult algaski Narva tragöödia. Sellest ei teata või ei taheta teada ja sellest ei räägita. See oli siis 60 aastat tagasi. Viis aastat tagasi, jah, 31. Jaanuar 1944. Mis siis Narvas juhtus? Tollase saksa võimu poolt saadeti Kobu tsiviilelanikkond Narvast välja. Ühest küljest see oli muidugi väga õige samm, sest Narva oli rindelinn ja on teada ju, et kuu aega hiljem Narva linn punalennuväe poolt täiesti purustati. Aga ometi oli see meie jaoks tragöödia, sest 20000 narvalased pidid mingisuguse kolme-nelja päevaga Narvast lahkuma jättes maha kogu oma elutöö. See ei olnud niisugune organiseeritud evakueerimine tegelikult Narva lastele anti ainult üks rong ette ja seal oli suurem osa hõivatud taganevad saksa sõjaväelastega. Aga narvalased ise pidid tulema Narvast ära, nii kuidas keegi says oli külm, väga külm talv oli 44. aasta talv. Jaanuar eriti. Ja nii siis tuldi ühe käe otsas, laps teise käe otsas, mingisugune kontsert, hea oli, kui sul oli jalgratas, kuhu sa said veel midagi panna või, või kelk või. Inimeste teadvusest kadunud. Ega seda ju palju ei teata. Ja kurb on see, et ka tänased narvalased seda ei tea. Ja niisiis me otsustasimegi, et vähe sellest, et me teeme ajaloopäevad me paneme püsti Narvas k. Kuhu see tuleb, see tuleb vabaduse ja hariduse tänava nurgale, seal on niisugune väikene kõrgendik ja sinna siis on see rajatud. Eemalt ta tuletab natukene meelde langetatud peaga leinavad naist, esikülg on tal siis lihvitud ja seal on siis tekst mul meeles kuldne kodukotus. Edasi tuleb siis Narva 31. Jaanuar 1944 ja teine arv siis on seal peal, see on siis kuus null 3944. Pärast seda. Kuuendat null kolm, 44 Narvat kui niisugust enam ei olnud ja võib-olla, et keegi kunagi satub sinna kivi juurde ja hakkab mõtlema, et aga miks, mis, mida need kuupäevad siin tähendavad, eks kähkab veel kunagi uurimas seda asja, mida tänapäeval keegi teha ei taha. Ja sellele mälestuskivi avamisele järgneb kell üks päeval Narva Eesti gümnaasiumis terve konverents. Kõigepealt muidugi on see meie endi jaoks et uuesti mõtestada seda, mis oli meil, mida see meie kodulinn Narva endast kujutas kus siis meie juured on? Teiseks tahame teadvustada teistele, aga ka endale, miks niiviisi juhtus, taustaks me kõneleme sellest rindeolukorrast jaanuarist 1944? Muidugi ka räägime oma mälestustest, kuidas keegi Narvast ära läks. Aga pisut puudutame ka küsimust, vaat Narvas kuuldub ju väga tihti praegu praegugi veel niisugust ütlemist, et meie ehitasime Narva üles, see on meie Narva aga miks siis neil ei lastud ehitada, miks meid ei olnud ehitamas? Tahame puudutada natukene ka seda küsimust. No ja aitab meil seda oma lauludega natukene sisustada, siis Tõnu Depet. Ja kõige lõpuks on teil veel ühe kultuuriraamatu esitlus. Kui rääkida Narvat puudutavast ajaloolistest raamatutest siis harilikult need raamatud on kirjutatud kõik ajast mis puudutavad küll taani, küll rootsi külvene, mis iganes aega ja lõpevad kusagil 1000 918920. Uuesti algab ajalugu Narvas 1944.-st aastast. Ja nüüd see 18 kuni 44. Seda aega nagu ei oleks Narvas olnudki. Ja see on nüüd esimene raamat. Õieti Narva gümnaasium ärgitas seda kirjutama ja ühtlasi ka kultuurielule Narvas 1918 kuni 1944. See on üsna sisukas raamat väga paljude fotodega. Ja loodame, et see on esimene raamat et sellele järgnevad veel teised raamatud, mis samuti seda aega puudutavad, sest see on tõesti nii tänasele põlvkonnale kui ka Siis peaks see raamat olema koguni kahes keeles välja antud. Proua Vilma Taalberg, keda Vana-Narva selts laupäeva hommikul Narva kõige rohkem ootab mälestuskivi avamisele konverentsile ja raamatuesitlusele. Kõige rohkem ootame me muidugi oma vana narvakaid aga me oleme palunud sinna ka kultuuriministrit, kes ilmselt ka Narvas on, kuna meie suureks rõõmuks ja Narva suureks rõõmuks toimub Narvas praegu Schopeni konkurss, mis on rahvusvaheline pianistide konkurss ja ootame muidugi ka rahvastikuministrit, sest oleks ikkagi nii palju asju veel, mida tuleks arutada. Ja ma arvan ka, et praegusi narvalasi, kelle emakeel on vene keel, et nad näeksid fotodeltki, kui kaunis linn oli Narva enne teist maailmasõda. Ja ja ma pean ütlema, et Narva praeguste elanike suhtumine sellesse meie kivisse on küllaltki positiivne. Oli teate isegi niisugune, keegi pakkus välja isegi niisuguse võimalused, aga Nikse siia pandi see kivi, miks seda ei pandud Peetri platsile kasvõi näiteks sinna, kus vanasti Lenini ausammas, siis. Nii et jah, loodetavasti on kasu sellest. Aitäh Vana-Narva seltsile, kes kogu selle ajaloopäeva laupäeval korraldab ja loodan, et see kulgeb teil nii, nagu te olete mõelnud. Aitäh teile.