Tere, sügise hommikust apostlite tegude raamatus jutustatakse, kuidas Ateena filosoofid kutsusid Pauluse enda juurde Areo paagile ning nõudsid aru, mis veidraid asju ta jumalast räägib. Paulus ei alustanud vastandamisega, vaid otsis ühist. Ja see, milles ta, kuulajad stoikud ja Epiguurlased olid temaga sama meelt on jumal ei ole kaugel ühestki meist sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme nagu ka mõned teie luuletaja-ist on öelnud. Sest ka meie oleme tema sugu. Võiks öelda, et Sonia panteism jumal võrdub loodus. Ladeageeri deus CV Natura. Ongi ainult et kristlase jaoks ei ole see viimane sõna, mida jumala kohta öelda. Ning mõelda, võime vaid stardipositsioon. Kõik, mis on, see on jumala loodu. Ja ka see, mis talle vastu hakkab, ei ole pärit kusagilt mujalt, vaid viimselt jumala juurest. On tõsi, et hetkel võib paista teisiti. Aga meil ei maksa unustada, et kui kosmilise sümfoonia son dissonants siis ei ole see helilooja fopa, vaid terviku jaoks vajalik. Ajalõik, mida meie saame vaadelda, on tühine viiv. Olene kui rohi väljal prohvet Jesaja sõnadega. Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, kui issanda tuul puhub selle peale. Tõesti, rahvas on nagu rohi. See, mida meie näeme, on tärkamine ja hääbumine, lained ja vool, kulgemine, koguja sõnadega rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti. Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kus ta jälle tõuseb. Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole. Keereldes keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku. Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis. Keereldes puhub tuul ning alustab taas oma ringkäiku. Saalomoni tarkuseraamatus öeldakse. Sest hingeõhk meie sõõrmeis on suits ja mõtlemine, ainult säde meie südame tuksumisest. Kui see kustub, siis meie ihu muutub tuhaks ja vaim astub otsekui hõre õhk. Ajapikku unustatakse meie nimi ja keegi ei meenuta meie tegusid. Meie elu möödub otsekui pilvevari ja hajub, nagu oleks udu taga aetud. Päikesekiirtest ja viilu tähendab palavusest. Sest meie elu on mööduv vari. Et inimese elu on põhus ja iseenesest täiesti tähtsusetu ei ole avastus vaid tõik, mida tuleb julgeda teadvustada ega pea püüdma unustada. Kuid ei maksa salata sedagi, et jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumala näo järgi lõi ta tema ka meie oleme tema sugu. Jumalas algab ja lõpeb kõik Pauluse viimsete piirideni pürgivas visioonis. Siis tuleb ots, kui kristlus loovutab kuningriigi jumalale ja isale. Olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe. Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm. Sest ta kõik alistanud tema jalge alla. Kui aga kõik alistatud temale, siis alistub ka poeg ise sellele, kes temal on alistanud kõik, et jumal oleks kõik kõige ees. Ei tea, milleks kosmilist draamat on tarvis. Aga tohime teada, et ka praegu. Jumal ei ole kaugel ühestki meist. Palvetagem. Ma ei ole kaugel ühestki meist, aga meie ei tunne seda. Anna, et võiksime kõige tähtsamad taibata enne, kui me päevad on haihtunud nagu hommikune udu. Aamen.