Tere hommikust. Üleeile oli jutuks, et jumal ei ole kaugel ühestki meist. Eile hommikul jõudsime ka täpselt vastupidisele tulemusele. Iga lause, mille sees on sõna on, on jumala kohta eksitav. On ainult universum ja kõik, mis selle moodustab. Kumb siis on õige mõlemad, kui juba kvandi kohta ei saa öelda, kas ta on osakene või laine. Kuidas saaks olla liiga lihtne? Midagi jumala kohta öelda? See peabki olema paradoks. Sõnana on jumal üks taolisi termineid nagu aeg, ruum, põhjus, õigus, headus, mille taga pole midagi meeltega haaratavalt. Nimetus on väljendus mitte primaarsele, vaid teaduslikule reaktsioonile. Ei ole võimalik öelda, näita mulle jumalat, siis ma alles usun, et ta on olemas. Me saame näha noote ja Pille aga ei näe helisid. Me võime näha paraboolantenni, aga me ei näe magnetvälja. Sõna jumala tingmärk. On lapsik vaielda selle üle, kas kasutada tingmärgiks eff või hoopis p või midagi muud. Kas ütelda jumal, saatus või loodus ning oma maitse teistele pealesurumiseks tõestada. B on olemas ja teaduslikult tagatud, eff aga meiste. On ju täiesti selge ometi, et loodus, saatus, juhus, kõike määravate printsiipide na on ühelt poolt sama mis jumal. Teisalt samad sõnad väikeste algustähtedega tähendavad midagi hoopis muud, kui suurtega. Jumal on selles seoses vaid kood viide millelegi või kellelegi mis või kes on maailma taga. Kes annab universumile tähenduse ja maailmale. Mõte. Võib ju arvata, et kui jumala seal on palju nimesid vahetatavad kõik, ükski pole täpsem teisest. Aga iga nimetus tingib oma erilise kimbu adjektiive ja verbe shell demondani arutleb. Piibel ütleb, et jumal kardab, et jumal vihastab, et jumal armastab. Kuid need kõik on sellised meeleliigutused ja tunded mis ei saa jumalasse eluneda meie vormi kohaselt. Ja meie ei saa neid ette kujutada tema vormi kohaselt. Ainult jumal üksi saab ennast tunda ja oma töid tõlgendada. Ja ta teeb seda meie keeles hägusalt, et ennast alandada ja laskuda meieni maisuses. Kuidas saab temaga kokku sobida tarkus, mis tähendab hea ja kurja vahel valimist kui ükski kuri teda ei puuduta? Milleks jumalale mõistus ja arusaamine, mida meie kasutame, jõudmaks hämarate asjade kaudu nähtavate asjadeni kui tema jaoks ei ole mitte miski hämar. Ja õiglus mis jagab igaühele tema osa ja on ellu kutsutud ühiskonna ja inimeste ühiselu tarvis. Kuidas saab see olla jumalas? Või kuidas saab jumalas olla mõõdukus, mis tähendab piiri pidamist kehalistest naudingutest millega jumaliku, seal ei ole midagi pistmist. Antani leiab, et kõik, mida me temast saame öelda või mõelda on piltlik ja puudulik. Palvetagem. Sina, kellel ainsana on surematus kes elab ligipääsmatus valguses keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Sinu päralt olgu au ja igavene võimus. Aamen.