Tere hommikust, eile jõudsime tulemusele. Loodan, et te olete minuga sama meelt. Et jumala kohta saame midagi öelda vaid piltlikult. No näiteks, et ta on kõigeväeline, kõige väelisus on midagi, millega mõistus vist võib suuremate tõrgeteta leppida. Sest looja ei saagi olla muud kui kõikvõimas. Aga iseenesest on see täpsustus tarbetu, kui jumal nagunii on loonud kõik, siis ta ju on kõigeväeline kõikvõimas. Ja tegelikult ongi seesamasugune metafoor nagu kuuvalgus, päikesepunatähevirvendus. Taolised nähtused eksisteerivad meis endis ainult ja Me väljendame nendega oma muljet. Jeesus ütles temasse poolehoiuga suhtuvale õpetlasele, Niko Teemusele. Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest. Kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevas häid asju. Ja sellepärast ta ei rääkinudki midagi taevast vaid üksnes juhatas teed, kuidas sinna jõuda. Õnneks jah, tõesti, õnneks on see nii, et me ei ole päral, vaid teele. Paulus sõnastas oma lootuse. Sest poolikult meie taipame ja poolikult meie ennustame. Aga kui tuleb tervik, siis jäetakse poolik kõrvale. Praegu me ju näeme aimamisi nagu peeglist siis, aga palgest palgesse. Praegu ma taipan poolikult. Siis aga taipan kogunisti nii nagu jumal mindki on taibanud, kogunisti. Paulus on lootusrikas. Ükskord, kui jumal on kõik kõiges, kui meil ei ole enam vaja kasutada sõnu, kui oleme täielikult temas, taipame täielikult. Ja siis tuleb ots, kui kristus loovutab kuningriigi jumalale ja isale. Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm. Surma kaotamisega ei saa alustada surma on maailmas, kus me elame, vajalik ja paratamatu. Meie aga ootame tema tõotuse järgi uusi taeva heida ja uut maad, kuigi meil ei ole aimugi, millised need olla võiksid. Paulus tsiteerib üht algkristlikku hümni kus öeldakse, maksimum, mida tulevase ajastu kohta inimesel üldse on võimalik öelda. Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimmeelde ei ole tõusnud. Selle on jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. Asi ei ole üksnes inimese kujutlusvõime piiratuses vaid palju sügavam. Piiblis on rohkesse nõndanimetatud kuldsalme mida ristiinimesed teavad peast ning ikka ja jälle kinnituseks kordavad. Üks neist on kirjas heebrealastele. Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti. See näib väitvat, et jumal on absoluutselt muutumatu. Ja niimoodi skalastiline dioloogia teda kujutleski. Ent muutumatus on inimlik postulaat ja me saame seda võtta üksnes lootuses, et tema on ustav meie suhtes ega tagane tõotustest, kui ka meie ustavaks jääme. Semiootik Juri Lotman ütleb, et jumalat võiks kujutleda kui suurt pedagoogi kes imetabase kunstivaral demonstreerib. Demonstreerib protsessi, mille käik on talle juba ette teada. Teist mudelit võiks esindada eksperimentaatorit Klooja kuju kes viib läbi suurt eksperimenti, mille tulemus on talle endalegi üllatav ja ennustamatu. Ja see teeb üksusest ammendamatu informatsiooniallika. Selle psüühe, millele on omane isekasvav logos, nagu kõneles ära kleitas, palvetagem sa kõige kõrgem. Me täname sind, et sa silmitsed, leebe naeratusega, Me püüdlusi ja pürgimusi. Aamen.