Tere hommikust. See, mida meie suudame endasse mahutada on kasin kild. Jeesus ütles, mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema tõe vaim tuleb, juhib ta teid kõigesse tõesse. Nii ütles Jeesus oma lahkumise eeljüngritele kes olid temaga hulga aega koos olnud ning arvasid, et mõistavad teda. Aga see ei olnud nii. Ees ootasid väga valusad sündmused ja Jeesusest ilma jäämine, kui ta löödi risti. Ja see tunne, et ei saa millestki aru, on üks nendest kogemustest. Milleks inimene jumalaga kohtumisel on kõige vähem valmis vääramatu tõekogemus, et maailm on pimedam ja valgem, sügavam ja kõrgem, kui me kujutleme ja välja kannatame. Palju on maailmas kannatusi, mille põhjust ega mõtet ei taba. Ameerika kirjanik aissepaševis Singer on öelnud jumalast rääkides. Ma saan temast aru nii nagu kolmeaastane laps, kes veel vähe sõnu teab isa, ema, leib ja täiskasvanute kõnelusest ainult neid sõnu kuuleb, mida ta juba varem tunneb. Meie arusaamine on nii piiratud ja sellepärast arvan ma, et jumal ennast meile ainult väga väga väikeste osade kaupa ilmutada võib. Jumala ees oleme nagu väike laps laual. Ta võib taibata, kas vanemate hääletoon on sõbralik või vaenulik kui sõnade tähendus ja lauset sisu jääb talle mõistatuseks. Eesti kirjanik Viivi Luik on teinud veelgi drastilisem võrdluse, kes on koertega kokku puutunud, see teab, et peremehe iga lahkumist elab koer dramaatiliselt üle. Lähed pooleks tunniks poodi tühine pisikäik. Kuid koer lõõtsutab, eilastab tema süda taob, ta kraabib ust ja ulub nagu oleks igaveseks lahkutud. Sa ei saa talle kuidagi selgeks teha, et lahti pole midagi, et sa oled poole tunni pärast tagasi. Koer ei mõista, mida tähendab poole tunni pärast. Viivi Luik ütleb halastamatult. Oleme jumala koeral, kellele võib 1000 korda öelda, et lahti pole midagi, kuid me ei suuda seda mõista. Sest meie ei taju aega nii nagu jumal. Meie südamed taovad nõulume ja arvame, et kõik on läbi. Ega pane tähelegi, kuidas jumal meid lohutab ja meie üle muigab. Uskumine nõuab isiksuse nähtamatut jätkust, tema ulatuvust millegi ainelisest fikseerimatu suunas. Kui keegi kogeb, et tema usk on olnud taga järjetu ei tühista see usu ole samas olu, ta on kunagi uskunud, on tookord seda mõistnud, mõistmine, aga lihtsalt urunenud. Teoreemile, mille ma koolipõlves ära tõestasin, ei hakka täna enam hammas külge. Kus ma olen seda teoreemi kunagi mõistnud. Jumala eest võitleb inimene oma surmatunnini ikka ja jälle nurjub, mõistmine, mis kord nii õnnelikuks oli teinud. Võib koguni väita, et mõistmist väärtustab tema dünaamilisus, tema sõltumatus, tema tagatiseta olek, inimlik võimatus tunda mõistmist isikliku omandina. Palvetagem. Sina, kes sa jääd väljapoole meie haardeulatust. Ära lase meid lootusetusest lämbuda. Aamen.