Tere, pühapäeva hommikust. Rootsi kirjanik Torn, Lindgren kirjutab oma mälestustes. Keegi ei saa tõestada, et mina on olemas. Mina udupilv, fluidum, tundmatu kaashingitsev tuleleek hirmuäratava pimeduses. Võib-olla sellepärast me kirjutamegi sõna mina ebamugavusi õdinaga, jah, postikkuse ja meeleheitega. Seda, mida ma just praegu teengi. Õudus tuleb võib-olla tajumisest, et sa kukud alla lõputusse, pimeduse šahti. Et sa juba algusest peale oled pääsmatult kadunud. Ja mitteolemine on ainus loomulik olek. Pidevalt ei suuda keegi nõnda oma elu tajuda. Ent vahetevahel kipub küll kallale tunne, kas mind üldse olemas on. Tean, et enamik oskab selle absurdi kogemuse peletada. Aga ehk on parem vastu pidada, leppida sellega, et minul endal ega miskil muul ei ole mingit tähendust, kui universumil ei ole tähendust. Kui seda tähendust ei ole väljaspoolt siis seda ikka inimene ise ei loo. Petab ennast. Martin puberi, Franz Rosens vaigi ja Abraham Joshua Herscheli järg. Hirmutus dialoogiline Esseli arvates pole religioon inimesele mitte viis otsida jumalat, vaid vastupidi. Jumal on religioonide kaudu inimese otsinguil. See otsing ei tarvitse olla kerge kummalegi. Juudi filosoof Emmanuel levinas jaoks on oluline küsimus. Kus oli jumal holokausti ajal. Levinas teeb jumala puudumisest oma filosoofia tugipunkti nimetades täiskasvanulikumaks usuks usaldust puuduva jumala vastu. Vastandina lapse usule lohutavasse kristliku taevaisasse. Evangeeliumides, kus vangi heidetud Ristija Johannes kahtleb kas Jeesus on messias, kes taastab Taaveti kuningriigi ei vasta Jeesus otse, kestavan, keda oodatakse vaid käsib jutustada tegudest, mida ta teeb. Ja me ei saagi teada, kas sellest piisas Johannesele võimete. Aga meie probleem on selles, et mida vägevamad imed mis tol ajal võisid aidata uskuda, seda raskem hilisematel seepärast Jeesus keelduski tegemast legitimatsiooni imesid. Mis tahes teod ei taga, et kellelegi kuulutuse sisu oleks jumalik ilmutus ja mees oleks see õige. Veel enam, et jumal ise oleks inkarneerunud Kristuses. Ja kel kõrvad on kuulda, see kuuleb. Kes tõe seest on, kuuleb tõe häält. Aga risk on ja jääb, kogu elu on valik. Judaismi traditsioonis on tulevik avatud mess ja ootuses kes veel ei tule ning kelle funktsioon üleüldse ei ole konkreetselt määratletav. Peenskussaa juhib tähelepanu ühele Talmudi tuntud ütlusele. Taaveti poeg tuleb alles sel hetkel, kui tema tuleku lootus on kadunud. Nii et võib levinassi kombel öelda, et jumala puudumine on olulisem jumala kohalolust. Aeg, mil alustasin oma teoloogiastuudiumi pool sajandit tagasi oli radikaalse kompromissitu usuteaduse tippaeg sajandi alguse Karl partia Emil Brunneri dialektiliselt dioloogia edasise faasina. Uue testamendi ekse kesis jagan Rudolf Bultmanni Herbert Brauni hoiakut. Meie põlvkonda raputas anglikaani piiskop Johan Robinsoni, 63. aastal ilmunud Honistugaad kui nimetada vaid mõnda. Kirik oli nõukogude totaalse silmakirjalikkuse ja pugejalikkuse maailmas. Kant. Kerge oli tõmbuda punkrisse, piirata ennast vaenuliku välismaailma vastu. Elada turvalises getos, kus lubati rahuldada usulisi vajadusi. Ent teine võimalus oli avatus ja absoluutne ausus. Absoluutne muidugi jutumärkides, aga ikkagi see tähendas kõigepealt viimset ausust oma isiklikus usus. Püüdliku dogmadest ja kiriklikust autoriteedis kinni hoidmise asemel alasti. Looja ees seismist. Saagu mis saab. Ega seda üksinda ei julgenuks. Minu õnn oli tutvus ja sõprus Uku Masinguga. Ent kaaslasi leidis ka kaugemalt. Paljud pida Paul tillison. Süstemaatikuna kirjutanud ei suuda ma praegu enam pooldada. Aga üks on jäänud tema kindlus, et jumal halastab patusele kuivaid, annad ennast tema halastuse meelevalda. Tillis taipas, et luterlik usu läbi õigeksmõistmise printsiip ei kehti ainult usulisi eetilises vaid ka usulisi intellektuaalse elus. Usu läbi ei mõistvalt õigeks mitte ainult seda, kes on patus vaid seegi, kes on kahtluses kahtlases Olerk koguni kahtlus jumala suhtes ei tarvitse meid lahutada jumalast usku olemas igas tõsises kahtluses, usku tões kui tõesse. Isegi siis, kui ainus tõde, mida suudame väljendada, on see, et meil pole tõde. Kui aga seda kogetakse põhjani ja kogetakse nähtena, mis üksipäini loeb siis jumalik on siinsamas. Ning see, kes kahtleb sellises hoiakus mõistetakse õigeks tema mõtlemises. See on tõesti paradoks. Tillis ütleb selleta ma poleks suutnud jääda teoloogiks. Mõistsin varsti, et ei ole olemas mingit paika jumaliku kõrval. Ei ole mingit võimalikust arteismile, ei ole mingit müüri religioosse ja mitte religioosse vahel. Püha hõlmab mõlemad iseenda ja ilmaliku usklik olla seal olla huvitatud tingimusteta. Ükskõik, kas see huvi, see hoolimine väljendub ilmalikul või kitsamas mõttes religioossel kujul. Pole võimalik jõuda jumala juurde õige mõtlemise töö kaudu või intellekti ohverdamise kaudu võidelda, alistades võõrale autoriteedile nagu kiriku ja piibli õpetused. Ühendust jumalaga, ei raja vagaduse, Theodega moraalsuse teod ega mõistuse teod. Need tulenevad sellest ühendusest, kui nad ei valmista seda otse nõnda, kui sind mõistetakse õigeks patusena kuigi mitte õige, oled õige. Just niisamuti kahtuse olekus oled tõeolekus. Ja kui see kõik voolab kokku ja sa oled meeleheitel elu mõtte pärast siis sinu meele heidu tõsidus on selle mõttekuse väljendus. Milles sa ikkagi oled? See tingimusteta põhjuseta tõsidus on jumala siin, olu väljendus selles kogemuses, et temast ollakse täiesti lahutatud. Palvetagem alandlikult Jeesuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au. Nüüd ikka ja igavesti. Aamen.