Esimesel augustil 1854. aastal avaldas Karl Marx ajalehes New York Tribioon artikli kus võib lugeda järgmiseid ridu. Kaasaegne hiilgav inglise romanistide koolkond, kelle piltlikult eredalt kirjeldused avasid maailmale rohkem poliitilisi ja sotsiaalseid tõdesid, kui seda olid teinud kokku kõik poliitikud. Pubitsistide moralistid kujutas kõiki kodanluse kihte alates au väärsetest garantiidest ja hinnaliste riigi paberite omanikest, kes vaatavad ülevalt alla igasugusele äritegevusele kui millelegi alandavale ja lõpetades väikese Bootniku ja advokaadi abiga, kuidas neid kirjeldasid Dickens Häkkeri Charlotte remonti ja proua käsk täis eneseteadvust, väites türannia, vaimu ja ülbust. Kuna täna möödub 100 aastat inglise kirjaniku William Feckeri surmast tahaksingi, rääkida sellest inglise rumanistide koolkonnast, kuhu sekkeri kuulus ja muidugi ka temast endast, tema elust, loomingust ja võitlusest prillide tagant vaatavad mulle otsa hallipäise härrasmehe targad läbitungivad silmad. Pisut laianinal on irooniliseks naeratuseks kokku tõmbunud huuled. Põlgus loen ma sellest naast, aga ka kurbust, üleolekut ja uudishimu. Ta näib minult küsivat. Mida arvate teie minust, Teie, 20. sajandi inimesed? Kas te mõistate, missuguste raskustega mul tuli võidelda? Kas teile uue ajastu inimestele pakubki veel midagi, minu looming? Auväärt härra ujuja, meid pissektori. Ma püüan vastata teie küsimustele. Sekkeri loomingut on tõepoolest raske mõista. Mitte tundes neid keerulisi vastuolusid, mis olid iseloomulikud eelmise sajandi 40.-te aastate Inglismaale. Neil aastail võitleb inglise tööstuskodanlus ajalooliselt hukka mõistetud aristokraatia vastu. Seoses sellega, et Inglismaal oli kõige suurearvulisem kõige kontsentreeritum kõige klassikalisem prollitariaat oli ta erakordse võitluse Ariiniks töölisklassi ja kodanluse vahel. Selle võitluse üheks peaetapiks oli tšartism, mis algas 19. sajandi kolmekümnendail aastail. Lenin nimetas seda esimeseks laiaks tõeliselt massiliseks poliitiliselt vormistatuks prollitaarlikuks revolutsiooniliseks liikumiseks. Sotsiaalne võitlus Inglismaal määrab kindlaks inglise kriitilise realismi sisu ja iseloomu. Kirjanduse pea teemaks muutub sotsiaalne teema. Sotsiaalne romaan muutub põhiliseks kirjandusliku žanriks temas peegelduvat Inglismaale iseloomulikud sotsiaalsed vastuolud, rahvamasside vaesus, valitseva klassi luksuslik elu, töölisklassi julm ekspluateerimine. Nii näiteks kirjeldab Elizabeth kaaskel oma romaanis Mary paaton hirmsat olukorda, milles elasid Manchesteri linnatöölised ja näitab, kuidas tekkib nende hulgas tšartistlik liikumine. Charlotte Brontë aga näitab romaani Šiaali, ludiitide masinalõhkujate võitlust ettevõtjatega. Suured inglise realistid näitavad oma loomingus ka keskklasside diferentseerimist. Nende inimesed laostusid kapitalismi võidumassi tõttu, kuid samal ajal ei kaotanud lootust tõusta sotsiaalsel eluredelil. Paljastavad kirjanikku kodanliku ühiskonda, kodanluse rahaahnust ja valskust, aga teiselt poolt nad püüavad kaitsta kodanliku ühiskonna aluseid, püüdes teda ainult reformeerida ja kaotada tema negatiivseid külgi. Teiste sõnadega, nad püüdsid leevendada klassi antagonismi. Siit tulenebki üks inglise realismele omapärane joon. Esiplaanile tõuseb ent kõlbeliselt täiendav isiksus, kelle abiga siis püütakse lahendada sotsiaalseid vastuolusid. Nime näeme, et kõlbeline ümberkasvatamine on inglise realistlikkus kirjanduses sotsiaalse küsimuse pea lahenduseks. Kõige suuremaks erinevuseks prantsuse kriitilisest realismist ongi inglise kirjanduse moraliseeriv tendents ja kristliku humanismi propageerimine. Pärast 1848. aasta revolutsiooni lüüasaamist nõrgeneb Inglismaal töölisliikumine. Engels kirjutas, et prantsuse 1848. aasta revolutsioon päästis Inglise kodanluse prantsuse tööliste sotsialistlikud loosungid ehmatasid inglise väikekodanlus jäädes organiseerisid inglise töölisliikumist, mis kulges palju kitsamates raamides kui töölisliikumine Prantsusmaal kuid omas palju praktilisemat iseloomu. Just siis, kui tšartion pidi andma otsustava löögi. Toimus sisemine lõhenemine liikumises, millele järgnes Välini lüüasaamine. 10. aprillil 1848. aastal saavutasid kapitalistid võidu kogu rindel. Töölisklassi poliitiline tegevus on surutud tagaplaanile. Sellest ajast algab inglise realismi langus. Dickens eemaldub sotsiaalsest problemaatikast. Seklari leevendab oma satiiri ja hakkab rääkima kompromissi vajadusest. Kodanlikud kirjanikud käsitlevad oma teostes tühiseid teemasid, kammerlike probleeme, sotsiaalseid konflikte hakatakse bioloogiseerima. See ongi kodurealismi sünd, mis on Inglismaal nad oralismi variandiks. Realistliku romaani sotsiaalset üldistused asenduvad faktide kirjeldamisega. Elu kujutatakse paatiliselt sotsiaalsetest konfliktidest minnakse mööda. Sotsiaalne romaan asendub olustikulise romaaniga Fahte menüüd. Mille poolest erineb Beckeri looming teiste kriitiliste idealistide loomingust. Püüame selgitada, milles seisab tema loomingu omapära. Sekkalist sündis 1811. aastal kalkutas ja veetis lapsepõlve Indias. 1800 seitsmeteistkümnendal aastal sõidab ta Inglismaale ja õpib erakoolis, kus ta enda sõnade järgi saab vähe leiba. Palju malka. Pärast kooli lõpetamist astub ta Cambridge'i ülikooli, kus õpib ühe aasta. Juba koolis hakkab Beckeri kirjutama paroodiaid ja joonistama karikatuure. Sekkeri oli väga andekas karikaturist ja illustreeris oma romaani ise. Aastal 1830 sõidab sekkeri veivarisse, kus ta tutvub köitega ja uurib saksa kirjandust. Saksamaalt siirdub ta Itaaliasse, kus ta õpib tundma Itaalia maalikunsti. Tagasiteel Inglismaale külastab ta Pariisi. Kahe aasta pärast saab ta suure päranduse ja hakkab igasuguste äriasjadega tegelema. Näiteks kirjastas ta nelja ajalehte aga välja arvatud viimane, põlesid nad kõik läbi söödat Seklari poliitilist karjääri esitab oma kandidatuuri parlamendi, kui teda ei valitud. Ja lõpuks kaotas ta oma suure varanduse sama kiirelt, kui oli selle saanud India pank, kust ta raha oli hoiul, jäi pankrotti. Sel puhul märkis häkkeri, et on vaja teha igasuguseid lollusi. Enne kui saada targaks inimeseks. Alguses töötapteekeri publitsistina toon ühe radikaalse ajalehe toimetaja ja samaaegselt korrespondent rahvusvahelise poliitika alal. Leheveergudel esineb ta roopa monarhistlike režiimide kriitikaga. Neljakümnendail aastail hakkab ta satiiriajakirja Panš kaastööliseks peanesele, kirjutab Tarja olukirjeldusi. Ilukirjandusse tuleb ta juutustustega. Nene järgneb reisikiri Egiptusest, aga tõelise menu tõi talle snoobid. Raamat, millele järgnes, et üksteise järel edevuse laat pen, tenniseelukäik Henry esmanud veerg, hiinlased ja teised. Juba esimestes töödes on väga opositsioonilised meelestatud. Ta nimetab kapitalistliku ühiskonna laadaks, kus kõik ostetakse ja müüakse ja kus egoism ja auahnus määravad kõik teod. Sekkere mõistab hukka monarhia, unistab kodanlikust vabariigist ja üldisest võrdsusest. Bekkeri maailmavaatele avaldas suurt mõju tšartism. Ühelt poolt aitas tšartistlik liikumine kaasa sekkeri kriitilise suhtumise arengusse. Teiselt poolt muutub tekkeri, nagu Dickenski rahutuks pärast 1840 kaheksandat aastat. Nii kirjutab sekkeri oma emale, et ta ei ole tšartist, vaid ainult vabariiklane jäi, ta ei tunnista vägivalda ja eraomandi kaotamist. Peamine vastuolu Bekkeri maailmavaates seisab selles, et ta ühelt poolt kritiseerib kodanliku ühiskonda, teiselt poolt aga suhtub eitavalt ühiskonna revolutsiooniliste ümberkorraldamisse. Sellel seisukohal on paljud. Just selles vastuolus peitub Beckeri pessimismi juur mitte aga isikliku elu ebaõnnestumistest, nagu püüavad seda näidata kodanlikud kirjandusteadlased. Alates 1851.-st aastast peab sekkeri loenguid 18. sajandi inglise kirjandusest nagu Dickenski. Nagu Dickens, nii käis ka Bekkeri kaks korda Ameerikas 1852. ja 1855. aastal. Elu lõpus kannatas tekkereid tõsiste närvihäirete all. Kui ta 1864. aastal suri, lebas ta laual lõpetamata romaan linist väed. Heidame nüüd pilgu Thatcheri loomingule ja vaatleme eeskätt tema suurt satiirilist romaani edevuse laat. Eeltööks sellele teosele on kahtlemata snoobide raamat. Selles raamatus annab kirjanik 45 satiirilist portreed. Järgmises Noobi kontseptsiooni. Snoob on isik, kes on alandlik nende vastu, kellel on kõrgem seltskondlik positsioon ja üleolev nende suhtes, kes seisavad temast allpool. Snobism on inglise ühiskonna eebeedeemiaks ja sekkeri uuribki. Kuidas Seebeedeemia avaldub konkreetselt eri inimtüüpide juures, kuidas keegi tunne enam huvi inimese omaduste vastu vaid ainult arvestab tema positsiooni. Huvitav on märkida. Efekkeri alustab oma portreede sarja inglise kuninga raaž neljandaga. Seda materjali kasutab tekkeri ära ka oma romaanis edevuse laat, milles ta annab ammendava Karekteristiga 19. sajandi esimese poole inglise aristokraatia-le ja inglise kodandlusele. Kõrgemas seltskonnas müüakse kõike ja ostetakse kõike. See on teose põhiidee. Me ei näe siin traditsioonilist süžeed ega traditsioonilist kangelast. Süržeeks on autoris sõnade järgi elu ise. Kangelast aga ei või olla, kuna kaasaegses ühiskonnas on peakangelaseks raha. Romaanis kulgeb kaks paralleelset tegevusliini. Mees on kaastegevad aristokraadid, teises pankurid, kaupmehed ja pöörded, tegelased. Nende tegevuse aluseks on üks ja see sama moraal. Rahaahnus, nii nagu Baronet krooli ihaldab oma rikka tädi pärandit, nii oleneb ka meeliasse isiklik õnn tema isa positsioonist. Börsid. Meie eest möödub terve rida kujusid, kes võivad esile kutsuda ainult tülgastust. Kujutades aristokraatia esindajaid, pühendab Bekkeri terved leheküljed oma mõtete väljendamiseks perekonna laastumise, teeskluse, rahaahnuse ja palskuse kohta. Kodanlasi tabab deklari satiirinool. Kirjanik näitab, et ühiskond nagu kalagi hakkab mädanema peast ja kõrgemate klasside laastumine rikku Palamaid klasse, kuhu tungivad egoism, lipitsemine ja teised aristokraatlikus, seltskonna põhiomadused. Aristokraatia elulaadi on ta suurepäraselt kirjeldanud peatükis, kuidas mitte millestki elada. Lahedalt. Peatükk algab nõnda. Meie edevuse laadal ei leidu vist küll ainustki inimest, kes oleks nii väikese uudishimuga, et ta kunagi pead ei murra oma tuttavate majanduslike ressursside üle või nii äärmiselt inglihingeline, et ta ei imesta, kuidas temal haamride Johns, mis, mis omadega läbi tulevad. Kõige lugupidamise juures, mida tunnen näiteks tšenkinstite perekonna vastu, sest lõunast on igal hooajal paar-kolm korda nende pool pean ma tunnistama, et nende kandideerimine pargis, suures Landoos, Aderi kasvulakeedega hämmastab mind ja jääb mulle mõistatuseks surmatunnini. Sest kuigi tean, et ekipaaž on ainult üüritud, jääte Schenkinstite teenijad ei saa muud palka peale korteri ja kosti peavad need kolmlakeediase tõld aastas maksma minema vähemalt 600 naela. Ja siis veel suurejooneliselt ei need mõlemad pojad eetonis, kallid Kulernandid ja õpetajad tütardele reisida välismaale või sügisel is põrni või uue tingisse iga-aastane ball õhtusöögiga kantsleri juurest, kust muide on ka enamik senti tsite lõunaid valitud külalistele, nagu mulle väga hästi teada. Sest kui olin kunagi kutsutud ühele niisugusele Dyneele, et täita tühjaks jäänud kohta märkasin otsekohe, et see laud oli hoopis erinev nendest tavaliste lõunat omast, millele kutse saavad Schenkyldsite tagasihoidlikumat liiki tuttavad. Veel kord, kes olgu tal ka kõige sõbralikumad tunded maailmas, tahes-tahtmata ei küsi. Kust Schenkinsid selle raha välja võtavad. Kes Schenkins lõppude lõpuks on. Me kõik teame seda paela ajakiri alati ameti nõunik. 1200 naelase aastapalgaga tõi ta naine kaasa suure varanduse. Mitte midagi toonuta. Taali, mis klint. Üks pagigamshieri Väike-mõisniku 11-st lapsest kalkuni jõuluks on köitmist oma perekonnalt saab ja selle eest peabki ja surnud hooajal enda pool pidama paari-kolme sõsarat ning andma oma varjuvendadele, kui need linnas käivad. Kuidas Shinkins omaga välja tuleb, küsin mina, nagu kindlasti küsivad kõik tema sõbrad. Kuidas on see võimalik, et ta juba ammu pole pankrotis jääda, läinud aastal polooniast üldse tagasi tuli nagu see kõigi üllatuseks sündis? Küllap oleme kõik külalislahke võõrustajaklaase kokku löönud ja ühtlasi imestanud, kuidas pagana pihta ta jõuab selle veini kinni maksta. Romaan on üles ehitatud Rebecca Sharp'i elu Luuna vaesest perekonnast pärinev tekki saab varakult aru, et raha on kõikvõimas ja hakkab juba noorest peast valetama, silma kirjatsema, et ainult haljale oksale jõuda. Sekkereni näitab meile pekki iseloomu kujunemist kui midagi juhuslikku ja individuaalseid vaid kui teatavat ühiskondlike suhete produkti. Kirjanik küsib kogu aeg lugejalt, mida te temast tahte kommenteerides pekitikusid ja ütleb, et me ei saanudki teisiti toimida. Nii kirjutab ta ühe järjekordse pekitembu kohta. Ta oleks kindlasti ka vooruslik, kuidas saaks 500 naela rendi aastas terve teki elu on, püüa kindlustada endale kindel sissetulek ükskõik millisel teel. Ja kirjanik laseb tema elust 95 protsenti õnnestuda. Et lõplik kaotus reljeefsemalt välja tuleks. Ebaõnnestunud püüa sundida Gioossedli enesega abielluma. Püüa võrgutada sör bit, kroolid Ettevaatamatu abielu Roodoniga lootuses pärandusele, mis jääb lõpuks saamata. Vahekord kiis teeniga. Need etapid, pekielus võivad lõpus katastroofini välja viia. See viimane on kahtlemata tingitud vajadusest vastu tulla kodanliku lugeja nõuetele, millele vastavalt pahe peab saama karistuse voorus aga võidu. Sest Beckeri isee mõista pekid süüdi avantürist ja intrigaan pekki võitleb kodanliku ühiskonnaga tema enda relvaga. Seda näitab kujukalt järgmine katkend. Vähesed naistuttavad, kes Remekal olid välismaal olnud, ei hoidunud siinpool kanalit teda mitte ainult külastamast, vaid keeldusid teda tundmastki, kui temaga avalikkuses kokku puutusid. Või otse hämmastav, kuidas need kõrged daamid tema korraga olid unustanud. Ja Rebecca polnud see üllatus kindlasti hoopiski mitte meeldiv. Kohtumisel ooperi- fuajees lükkas leedi taierzais tütred enda taha, otsekui võiks kokkupuude Rebeccaga neid rüvetada ja jäi neid oma seljaga varjates oma väikesele vaenlasele väljakutsuvalt silma vaatama. Kuid selleks, et pekid kohmetava panna, oli tarvis hoopis lõikavamat pil kui isegi vana jäine kreis oma Tigerdades silmadest saata suutis. Kui leedi Nelamool, kes Brüsselis kümneid kordi Rebecca kõrval oli ratsutanud haid pargis Missis kroolid lahtist tõlda kohtas, jäi mileedi äkki puru pimedaks ega seletanud enam oma endist sõbratari. Ka pankuriproua mississe. Plankinstro ei suvatsenud pekid kirikust tunda. Kirikus käisbeki nüüd korrapäraselt, et oli meeltülendav vaatepilt, kuidas ta sisenes Roundoni kõrval, kellel oli käes kaks suurt kullatud servadega palveraamatut ja pärast sügavaimas harduses jumalateenistust kuulas. Rodon tundis end algul riivatud tema naise vastu osutatud halvakspanust ning kaldus tusa ja raevuvoogudesse. Ta ähvardas duellile kutsuda kõik mehed, kelle häbematult naised vööd ei kohtle. Rebekat vajaliku lugupidamisega. Olles VEKi kõige kõvemad käsud, palved sundisid ta jääma sündsa käitumise juurde. Sai saama püstolitega mind seltskonda sisse tulistada. Seletas Rebecca heasüdamlikult. Ära unusta, kulla mees et olin kõigest kuvernant. Ja sina vana, vaene, rumal poiss oled oma võlgade täringumängu, igasuguste muude pahede pärast kõige halvemas kuulsuses. Küllap saan aja jooksul sõpru nii palju kui vaja. Seni aga pead olema paipoiss ja igas asjas oma koolipreili sõna kuulama. Kas mäletad, kuidas sa märatsesid, kui kuulsime, et su tädi on parandanud peaaegu kogu oma varanduse pidile ja tema naisele oleksid selles pasundanud tervele Pariisile? Kui ma sind poleks taltsutanud? Ja kus viibiksite siis praegu? Säkk pelada võlavanglas ja mitte Londonis, nägusas kõigi mugavustega kodus olid niisuguses marus, et olid valmis venda ära tapma. Sa kurikain, sina. Aga mis oleks aidanud, kui oleksid edasigi vihaseks jäänud kogu maailma vihavimm kokku ei saa enam tädi varandust meile anda ja on palju mõistlikum, kui oleme sinu venna perekonnaga pigem sõbrad kui vaenlased. Nagu need lollid biootid. Kui su isa kord ära sureb, on viis krooli meile väga kohaseks paigaks, kus talve veeta. Ja kui peaksime kunagi pankrotti jääma, võid sa enda hooleks võtta prae lahti lõikamise ja tallid. Kuna mina võin hakata kuvernandiks leedi Jeyni lastele Pikk ja tema pojuke surevad. Ja siis me saame seal Roodoniks ja Miliidiks. Kuni on elu, on ka lootust. Armas mees. Ja ma kavatsen sinust veel midagi teha. Kes müüs hobused? Kes maksis su võlad? Paralleelselt pekielulooga kulgeb õlivoorusliku meelias CD-elulugu. Mõned kriitikud nimetavad teda Fecariidiaaliks. Mulle paistab, et see kuju on ainult kodanlike romaanide kangelanna Tepp. Paroodia on vooruslik, aga see tuleb tema naiivsuses diarumalusest, sellest ta ei saa aru inimestest ega oska hinnata olukordi. Teatud sümpaatiaga suhtub kirjanik Tobynisse, kes on suuteline suurteks tunneteks ega allu kodanliku ühiskonna käitumisnormidele. Kuid see, et ta terve elu juukse valediaali järel idjaliseerides rumalad ja vaimulagedad miili tõmbab ka tema kujukese distanilt. Viimase kahefunktsiooniline sekkeri romaanis võib muidugi vaielda meelejaszekkeri juures kodanliku mo realiseerimist, mida nii armastas Dickens sekkeri kordaks järjekindlalt, et elu nukuteater, kus ka tema ise kaasa mängib, edenedes vähemarioneetidest, kes ta romaani lehekülgedel tegutsevad. See kere lubab endale mõnikord laita oma tegelasi, mõnikord suruda nende kätt, kuid kunagi mitte õpetada. Kirjanik ütleb ära õpetaja, jutlustaja ametist. On ainult ajalugu üles kirjutav sekretär. Ta ei usu, et on olemas võimalus muuta olemasolevat korda. Ja seepärast ta leiabki, et ainukene asi, mida kirjanik saab teha, on kirjutada tegelikkuses tõetruult. Sekkeri stiili aluseks on kibe iroonia, irooniast on läbi imbunud paljud sekkerika rekteeristikat. Näiteks loeme bet krooli sai koolis halbu hindeid ja see on imestamis väärne, kuna ta oli nii piiratud, et see oleks pidanud garanteerima edu. Romaan lõppeb sõnadega Taani tas vani taadu. Kes meist on õnnelik sees sina ses maailmas, kellel meest on kõik soovid täitunud või kui, siis kes meest lepiks sellega, tulge lapset. Tõmmake Meti eesriie ja pangem nukud kasti, sest meie etendus on lõppenud. Nagu me näeme, on romaani lõpptulemus pessimistlik. Õnn on võimalik, aga selle saavutamine on juhuslik. Õiglust ei ole ja polegi, kust teda otsida. Maailmas valitsevat vaat valitsema egoism, rahaahnus ja isiklikud huvid. Kui kes ei leidnud, mida ta võiks vastandada, oma laadale õnnestus tal anda paljastav pilt inglise ühiskonnast 19. sajandil. On vähe teoseid, mis oleksid kirjutatud niisuguse paljastava jõuga nagu edevuse laat. Esimene raamat, milles sekkeri avaldas pärast 1840 kaheksandad aastad on romaan pen tenniseelukäik. See on romaan kompromissist, romaan sellest, kuidas kunstnik kapituleerus kapitalistliku ühiskonna ees son, romaan, mille teemaks on noormehe saatus, kodanlikus ühiskonnas. Teema, mida käsitlesid oma loomingus Dickens Maal, Jabalzac Bekkeri ei realiseeri seda noormeest nii nagu seda ja sageli digiDickens kuid ei küüniga Balzaci üldistusteni. Teatavas mõttes on see teoska lahutatud Ilus joonidest. Esimene pettumus on noormehele naisi müüdavus, keda ta arvab end armastavat. Teiseks pettumuseks on ülikoolis Nobism. Siis hakkab ta mõistma, et parlament, ajakirjandus, enamik teda ümbritsevatest inimestest on müüdavat. Aga prindeenis ei satu konflikti kodanliku maailmaseadustega ja võtab nad lõppude lõpuks vastu. Pen teenis ei ole sekkereile positiivne kangelane kirjanik, näitan pen tennise piiratust jast Nobismi kuid samas ta ei ole antud kassa tiirilises plaanis. Autor annab mõista, et ta teatud mõttes on pendennisega solidaarne. Katkendid sellest romaanist kuulete homme õhtul ultralühilainel kell 19 30. Edaspidi pöördub sekkeri 18. sajandi poole, mis annab talle võimaluse säilitada kriitilist tendentsi, puudutamata sealjuures kaasaja teravaid probleeme. Oma loolises romaanis Henri esman annab kirjanik realistliku pildi 18. sajandi Inglismaast. Sekkari kujuda peaasjalikult inglise maadel konna, elu ja kombeid. Duellid Kaardimäng, pettus, kuramaaži, seon, realistlikuks fooniks, aga ka sõjad, poliitilised intriigid, äädissoni, stiili kirjanduslik tegevus leiab romaanis kajastamist. Keskne kangelane, söör Henry on täisvereline realistlik kuju, mida kirjanik näitab nii ühiskondlikku elu keskpunktist niga isiklikus elus. Romaan on kirjutatud Henri ess mondi memuaaride vormis. Geen on stiliseeritud vastavalt Epuhhine sekkeri oskab imepäraselt täpselt ja värvirikkalt mees silmade ette manada tolaja kombeid vaata et käitumisnorme ja isegi riietust ning kodukultuuri. Henri esmond, Antheckeri positiivne kangelane, kirjanik näitab oma kangelase elu traagilisest aspektist. Isegi kodanliku ühiskonna tekkimise ajal satub õilsate hingeliste omadustega inimene traagilisse vastuollu olemasoleva korraga. Esmalt tahab elada mitte toetudes päritud õigustele, vaid oma hingeliste omadustele õelsusele, tarkusele, kindlatele vaadetele. Inimlikkuse nimel ohverdab ta kõik, millel on väärtust ühiskonnas, tiitlirikkuse, karjääri, armastatud naise, aga see nii esmandi aktiivse protestini. Ma olen inglane, ütleb Esmon. Ma võtan oma kodumaad niisugusena, nagu ta on. See on faktiliselt sama kompromiss, mida me märkisime juba pen tennises ja mis on iseloomulik kirjanikutele pärast 1840 kaheksandad aastad. Oma järgmises suur Omaani avaldab Seklari aastal 1855 kas see on kirjutatud memuaaride stiilis. Milles on näidatud ühe perekonna saatust kolme põlvkonna jooksul. Neucamsid on laiali pillatud mööda maailma nende seas kraate pangategelasi, intelligentne sekkeri kirjeldab, kuidas rahalised vahekorrad pikapeale surmavad. Inimlikud perekondlikud vahekorrad selles romaanis häkkereid kritiseerib teravalt aristokraatia ja kodanluse kuid nagu Tygenski ei astuda välja kapitalistliku korra, kui niisuguse vastu vaid ühiskondliku anda konismi üle moraali valdkonda. Ilmneb, et ühiskonnas esinevad pahed ei ole kapitalistliku korra sünnitused vaid on seotud individuaalse moraaliga. Dickens näitab peamiselt klasseerunud elemente linna laastatud Väike-kodandlust võlavanglate ohvreid, keda ta katsub tõsta üles, müüd asotsiaalset trippi, kuna nimelt nendes ta näeb humaansuse ja vooruse kehastajaid. Sekkeri kuju ta peaasjalikult kõrgema seltskonna esindajaid ja paljastab neid halastamatult. Dickensi kriitika pehmendub sellega, et ta hüpparboliseerib oma negatiivseid tegelasi, mis annab nende kujudele sageli koomilise värvingu. Tema loomingus on palju sentimentaalsus. Feckeri on sentimentaalsus, melodraama, Jabaatuse, Nonii ahjuroopi tuleb nimetada ahju ruubiks, armastas ta korrata ja kritiseeris korduvalt Dickensilt, kelle realism näis talle Miti küllaldasel määral järjekindlana. Erinev on nende huumoripalet sekkereil meiei leia koomilisi situatsioone, mis kutsuksid välja heasüdamliku naeru. Sekkeri kirjeldab iga isikut iga asja matemaatilise täpsusega kusjuures iga kirjeldust läbib kas salvav iroonia või paljastav satiir. Sekkere kritiseerib kirikut kooli Parlamendi kasvatussüsteemi kunstikirjandusteadust kuid ta ei puuduta tema poolt kritiseeriti ühiskonna aluseid, nagu oli juba eelpool öeldut. Lugedes tema romaane, tutvume 19. sajandi esimese pool inglise ühiskonnaga, selle epohhi suurimas satiiriku kujutluses. Meie lugejat köidab sekkeri, karakterite ja keskkonnasuurmeister kui satiirik, kes halastamatult lahkab meie silmade ees kapitalistliku ühiskonna mäda paised. Ja võib vabalt öelda, et paljud leheküljed sekkeri loomingust panevad mõtlema ka kaasaja probleemidele sest eksisteerib ühiskond, mille vastusseckeri võitles. Meie teame nüüd, et sotsiaalseid küsimusi ei lahenda moraalse enesetäiendamise teel. Aga tekishalt ei ole surnud, ta elab. Ujuja meedbys sekkeri. Teie teoseid ei ole aegunud, sest suur kunst ei aegu kunagi.