Künka veerul keskpajusid jõekalda keeruna onu valge tare läve ees veel ikka halv ja vana mees, just nagu istuks endisena ja mängitaks seal väikest, kena ning käärealist lapselast. Rõõmus ema toast õue astub naerdes tena, nüüd suudleb vanakest ja last kolm korda rõõmsalt rinda, annab sisse väiksele. See habras patriarhaalne unenäopilt, mis oma ettevõttes lausa idüllilisena tundub ometi sügavalt traagilise taustaga kuid Ševtšenko selle 1850. aastal uurenburgis kirjutas, oli ta tsaari isiklikul korraldusel soldat tiks antud pageldatu, kellel osaks langenud viletsust ja vaenumeelt vanaisa kunagine issameie hoopiski mitte ära hoida ei olnud suutnud. Tervele Ševtšenko loomingule on säärane traagiline tausta omale. Ja muidugi on see väga mõistetav, kui peame silmas tema õega ja tema saatust. Ent niisama omane on poeedi isiksusele ülev pürgimus mitte iialgi lasta end maha murda, ikka vastu pidada edasi minna kirkalt kangastuva tuleviku poole. Üheksandal märtsil tähistatakse Ševtšenko 100 viiekümnendat sünniaastapäeva. See tähtpäev on ülemaailmne, sest juba ammu on suure poeedi looming läinud üle emakeele piiride ja omandanud maailmakirjandusliku kaalu. Ka eesti lugejale pole ta rasseftšenko tundma. See oli 28 aastat tagasi 1936. aastal, kui Jüri Sumakov poeedi 75. surmapäeva puhul tema luulest andis ülevaate loomingus ja seda illustreeris esimeste eestikeelsete tõlgetega. Nõukogude ajal oli üksiknäiteid Ševtšenko värssidest tõlkinud mitmed meie luuletajad. Kuni 1961. aastal poeedi 100. surmapäeval ilmus eestikeelne kopsaar volikogu, mis hõlmab peaaegu poole tervest tema värss pärandist. Eesti keeles on välja antud ka Ševtšenko jutustused, samuti Ivantšenko noorsooraamat trassi lapsepõlv, mis kõneleb luuletaja eluloost. Ilmumas kirjandusteadlase hing, Kuulovi ilukirjanduslikult kujundatud Ševtšenko biograafia mis annab õige põhjaliku ülevaate nii poeedi kui inimese kujunemisest ja olemusest. Praegu piirdume šeff tšenkost kõneldes ainult mõne eluloolise peajoone meenutamisega, kuivõrd need on olulised tema maailmakirjandusliku tähtsuse mõistmiseks. Kõigepealt tuleb nimetada seda. Tulevane poeet sündis ukraina pärisorja perekonnas. Niisiis sai maast madalast tunda kõige rängemalt sotsiaalset ja rahvuslikku survet. Tol ajal oli säärasest keskkonnast kultuuritippudele tõusmine väga erandlik nähtus. Arusaadav, et see kajastus päris orise sünnipäraga kultuurimeistri loomingustki ja andis sellele erandlikult iseloomuliku ilme. Silmapaistvalt andekas nooruk, kellest tema omanik sel ajal võis kõnelda inimeste omanikest. Mõisnik Engel, Hart tahtis teha endale õue. Kunstniku sattus Peterburis ühendusse ukraina ja vene kunstnike kirjanike ringkondadega kes ta orjusest vabaks ostsid ja võimaldasid tal saada kunstnikuhariduse. See tähendas ühtlasi usalduse pääsemist Tsaari-Venemaa progressiivse mõttega, mida hoopiski mitte polnud maha murda suutnud Nikolai esimese eriti reaktsiooniline valitsus, sest ajal, kus isegi geomeetria teoreemide tõestamisel nagu räägitakse kombeks, oli alata umbes nii, et jumala armust on kolmnurga nurkade summa 180 kraadi. Sel ajal oli ometi tekkimas traagiliste teegaabristide jälgedesse astuv revolutsiooniline demokraatia selliste aatlejatega nagu Belinski ja hertsel. Eilne pärisori Ševtšenko, kes kujutava kunsti kõrval elavalt luulet hakkas harrastama, mille trükitud tulemusteks olid romantiline värsivihik, kopsaar ja kasakate ülestõusule pühendatud poeem Aid, Amakid Läks oma käsikirjalisest loomingus vaadati üle igasuguse ametlikult lubatud piiri. Tuleb märkida tema sidemeid Kiievis loodud noorte Ukraina patriootide salaorganisatsiooniga kurillosemetoodivuse vennaskond, mille revolutsioonimeelsele tiivale ta sai lausa juhtivaks ideoloogiks. Kui organisatsiooni paljastamine teistele noortele unistajatele, kes eriti ohtlikke äärmusi ju ei olnud harrastanud, kaasa tõi üsna leebed karistused, siis hoolitses Ševtšenko iga nuhtlemise eest tsaar isiklikult. Vähe sellest, et poeet saadeti Uurali ja Kasahstani steppides soldatid ka kirjutamine ja joonistamine oli tal keelatud, sest Nikolai, esimesel oli ilmselt hästi selge pilk säärase mehe loomingu kaalu hindamiseks. Ševtšenko ei olnud oma käsikirjalistest värssides ju üksnes tema enda kõige pühamat isikut solvanud vaid ka kõigutanud sotsialistliku impeeriumi kõige olulisemaid aluseid. Kui pärast kümneaastast vintsutamist lõpuks Ševtšenko le saabus vabastus uue tsaari Aleksander teise armust. See arm oli muide küll komis kahtlase väärtusega asus poeet elama Peterburi ja oli seal lähimaid sidemeis. Tsermiževski ja Tubro Ljuuboviga. Oli aeg, kus tema kunagised sõbrad Kürillosemetoodiuse vennaskonnast koos vene liberaalidega heas usus ja lootuses ootasid lähenevat pärisorjuse likvideerimist tsaari poolt. Ševtšenko äsjane pagendatu aga teadis, et niimoodi ei saa kaasaja valurikkaid vastuolusid lahendada ja kirjutas elu lõpuaastail oma võib-olla kõige revolutsioonilisem luuletused. Vene revolutsioonilise demokraatia vaimus. Tänapäeval on meie ees Ševtšenko looming kui suur tervik mis kajastab nii hästi faktilise täpsusega kui ka poeetilises kujundlikkuses üldistatuna autorit ennast ja tema aega. Kõige esimene iseloomulik On, mille me nüüd välja tõstaksime, on selle rahvalikus. 19. sajandi esimese poole maailmakirjandusele omane selle suure ühiskondliku murrangu esteetiline kajastamine mis algas suure prantsuse revolutsiooniga eelmise sajandi lõpus. Kultuuri alal peegeldas inimeste muutunud elutunnet uus suund, mida nimetatakse romantismi. Eks Ühelt poolt murdes senise klassitsistliku suuna puitunud kaanoneid sai see teiselt poolt realismi otseseks ettevalmistajad. Isegi esimesi realismi saavutusi nimeliselt endasse hõlmates ka Balzaci ja alli käsitati kunagi kui rumentikuid. Revolutsiooniline romantism, mille suurnimede hulka kuulusid viron Shelli hiljem Victor Ko omandas uusi värvinguid eriti Ida-Euroopa maades kus see muutus rahvuslik revolutsioonilise liikumise ideelised relvaks. Kui Puškini ja Lermontovi olitseptšenkole mitmeti õpetajateks võib näiteks mikski süvitsi ja pätterfi loomingut pidada tema omale tüüpiliseks paralleelnähtuseks. Üks romantismi iseloomulikke jooni oli sügav huvi rahvaluule vastu. Ukraina rahvaluule koos rahvalikke loberimustega ongi Ševtšenko loomingu üheks kõige olulisemaks. Eks selles kätkeb ühtlasi tema maailmakirjandust rikastav omapära. On palju selliseid luuletusi tema loomingus, mille suhtes ei olda siiani täiel selgusel. Kas tegemist pole hoopis poeedi poolt üles märgitud ukraina rahvalauludega? Asi on ju seda keerulisem, et paljud Ševtšenko luuletused on sama hästi kui rahva lauludeks saanud. Niivõrd harmoonilise seoses on ukraina rahvalaulikute kopsaka paaride poeetiline stiil tema omaga. Chefftšenkost kui romantikust on põhjust rääkida, eriti tema varase loomingu puhul kuhu paljude kaunite lüüriliste luuletuste kõrval kuuluvad sellised silmapaistvad poeemid nagu Haida makid ja Katerina. Viimane juba tugevate olustikulis realistlike joontega. Eestlasele tohiks muide sellest perioodist erilist huvi pakkuda üx kasakate heroilist minevikku kujutav eepilise koega luuletus nimelt Hama liia 1800. 42. aastal sõitis autor nimelt Stockholmis suunduval laeval Tallinasse kust pöördus Peterburi tagasi ja luuletus on loodud Läänemerel. Kirjeldades legendaarse haarse, mitte küll ajaloolise kasakapealiku Hama liia mereretke Türgi maale sai luuletaja oma meremuljed kahtlemata just sügiseselt Läänemerelt. Ilmekas võrdlus, mida ta luuletuses Bosporuse kohta tarvitab, kui allikal härjal tal värises, nahk võiks igatahes suurepäraselt. Sügisest. Suure ukraina poeedi loomingu ajaloolise tausta mõistmiseks, selle ühendame revolutsioonilise romantismiga ja romantilise rahvaluuleharrastusega rõhutades Ševtšenko tähtsust Ukraina omapära vahendajana. Maailma kirjanduses ei ole meil siiski öelnud kõike olulist. Romantismi raamides arenes realism, arenes pikapeale neist raamidest välja ja omandas uue suure suuna tähtsuse. Sellele suunale sai põhiliseks gaasia ühiskondlike vastuolude ja arenguprotsesside tõepärane kainelt järjekindel kujutamine. Realistlik elu nägemine arenes üha ka Ševtšenko loomingus. Juurdudes Ukraina rahvalaulude poeetilise toite pinnasesse, kasvas tema luule kui puu. Tamm muidugi, et kujun tehtu krainalik oleks otse üllatavalt kiiresti täis. Kui Lenin 1914. aastal selle pool, et tsaarivalitsus keelas poeedi 100. sünniaastapäeva tähistamise märkis selle surveabinõu kui rahvaste vangla olemuse paljastamise tähtsust. Siis pidas ta sealjuures kahtlemata silmas sedagi, et just Ševtšenko oli esimene, kes Tsaari-Venemaad sellest küljest oli iseloomustanud. 1845. aastal kirjutatud luuletuses kaugasus. Ühes neist, mis talle peagi ränga nuhtluse pidi tooma ironiseerib ta tsaaririigi Anastus poliitika üle lausa hävitavalt. Mäed ja mäed, ühtsoodu ümber pilvekeerud. Lähevad Köljev, neil võrsub verest niiskede veerud. Peegi aegades jalgkotkas Promeetiost vaevab taevast päeva roideid, raiub südant, rinnast kaevab, kaevad, kuid ei jõua juua. Elu kandvad Urmas südamest. Siis jälle toibub nagu naerdes surma. Meie põues hing ei sure. Ja tahe ei väsi merd, ei suuda põlluks, künda ahnitse ja käsi. Ehk kes ei pane hinge ja elavat sõna jumala vägevust laitma. Väetiondamana. Ei meis vastast tülis Su tööde ülekohtumeest. Meliiskon nutta, nutta, nutta. Verehigist silmaveest saab kasin leibki mõru maitse. Ei joobnud, uinuv õiguskaitse meid timukate pilke eest. Millal kord küll virgub, õigus? Millal heidad juba puhkama, kord väsinud, jumal elada, meid lobad. Usk suv väe ja vaimu sisse, elad meie meeles, tõuseb õigus, tõuseb Preius, kiitus igas keeles, üksnes sinule. Siis kõlab igavesi aegu. Aga veri voolab, Yoeena voolab õena, praegu. Mäed mäed, ühtsoodu ümber peelevegeerud, vaeva külv, neile võrsub verest niiskede veerud. Seal meie armust viimne raas pool näljased puupaljalt rahvalt. Ozpriiusega Kistibavalt jakk käitel jaht. Kas vähe maas? Vellanas otsitatud Key? PRi pisarad sesse voos võiks uputada võimumehi kõik keisrite järelsooga koos. On's vähe leinas, nutnud, lesed ja siis ala neiukesed. Ons isade vähe nutnud verd ja ema pisarad, kui liituks needi jõed. Nad võiksid täita merd. Põretab meri. Au ja kiitus. Nonii, sulastele koertele, kuid sullegi saar, kisake au ja kiitus auga teile mägihiiud jäises sinikumas Augadeile julged rüütleid. Teid peab meeles, jumal, võidelge. Võit on teie. Jumal aitab üha. Teie poolt on au ja õigus. Teie püüdon, püha. Ei võeta Sults oma tööd ja ahelaisse sind ei panda. Kuid Meil meil tark on, iga mees loeb haagirja õndsust, usub vangimajas kui palees ning kaasa armus, kui trooni ees meil hiilgab kuld, shake pussa, Roosub külm, meie õpetame teid, mis maksab sool, mis maksab leib? Meil kristlastel on kõik, mis vaja, kool, kirik, jumalisega. Vaitsak, Lia hinge täis, meil ajad mitte sallida ei saa, et meie antud pole see jätsurreki ette teele, kui koerte lei viskame, et päikse eest ei maksa meil, et tasu ainult me ei, ta ju kristlastena teile paa meelpeskust täis saab, kõht n veel nii mõnda õppida meilt kuluks ja sõbrameelsus oleks tuluks. Ruumist tuleb puudu, meil suur seeder, mõõtmata on seni kui vanglad rahvasumm ning soomlasest Moldaablaseni meel kõigis keeltes, kõik on tumm. Nii hea on põli meil muuseas meil pühast piiblist, munga sugu loeb õpetlikku väga lugu. Seakarjus nooreseas lõi sõbralt üle naise kena sõbra surmas, nüüd on Ena taliste taevaliste seas. Kas näed nüüd te sõge kari teid, püha risti, armei hari, meilt saate õppust, meil on nii. Nööri nüli ootab taevasüli veel suguselts KiK savi mis kõik ei oska või ei tea, me planeete, loeme tatart, peame prantslast põhjame ning noid noid ristiinimesi müüa või kaardimängus üle lüüa, Nov mõnda ütleme pros toit, eks J. Toohoid, cute vaeva headus, hispaanlased ei ole Me ning vargavaraga ei tee kui juudidzeefti. Meil on eadus. Ja apostli seadust mööda armastate vendi, lobisevad variserid, issand, neab teid endid. Teie armastate vennannaka, mitte hinge. Jendülite seadust mööda naisel tarvis kingi sohipojalt kaasavara tütrel karusnahku, endal sõda, laps ja naine. Milleks siis end risti lüüa, jumala poeg lasid Meie eest vahest tõest kristus kannatasid või et Ainapilkaksime nagu nüüd su nime subtemplid, mör ja suitsu painid, ikoonid, pühitsetud veed, supeldid, Con lunaannid ei väsi kummardamas need, kel süükson sõjad surmapatud, eks, venna verd meil paljud joo. Kes sulle kingiks vaipu, too, mis tulekahjud, varastatud? Valgustatud rahvas tahab valgust viia, muile näidata, kuid päiksepaistet tõde sõlmituile. Kuidas vanglaid püstitada, vangiraudu, anda, nuut punuda, eks kõik õppima teid panda andke ainult ära oma viimanegi mägi lauskmaal merel, seal on juba meie võim ja vägi. Pidid tühjaks jooma tsaarimürgipeekri. Ei unusta sind iial ja sõber pea meeles, kui venda. Sa hingena jälle Ukrainasse, lenda koos kasakaväega kurgaanide peal ja kaldal ja stepis seal lendas seal sala koos kaasake väega seal pisaraid vala ja mindki siis vangist ootast epis seal. Vaikned tuuluke Ukrainast kaste hõbedaga, toob mu mõtteid sinu juurde. Venna pisaraga tervitad sa neid, must sõber. Jälle meenub sulle step kurgaanidega meri. Rahvusliku rõhumise paljastamisele liitub üha selgemini sotsiaalse ülekohtu kujutamine ja seda täiesti revolutsioonilises vaimus. 1844. aastal kirjutatud satiiriline poeem unenägu ründab tsaari veel kui kogu ukraina rahva rõhujat. 1845. aastal kirjutatud läkitus surnud elus ja sündimata kaasmaalastele lõpeb veel üleskutsega sotsiaalseks üksmeeleks Ukraina rahva eri kihtide vahel. Kaelustage 11, vennad on mu palve teile. Kuid pagenduse aastail jõuab poeet oma loomingus sellisest ühegi üldsusest lõplikult üle. 1850. aastal kirjutab ta selliseid värsse. Kui teaksite härrakesed, kuis nutavad Mele inimesed Eilookste siseleegijaid ning jumalat, siis ilmaaegu ei ülistaks nagu praegu ei naeraks meie pisaraid. Kes teab, miks taret salus viisiks on hüüdov vaikseks paradiisiks. Notaris piinad tundsin vaid ning esmakordselt nutsin süütult. Ons mingid kurja ilma peal, mis elanud, ei oleks seal ses hütis paradiisiks ühitus. Ei paradiisiks hüüda või väikest hütti, salus harvas seal tiigi kaldal küla servas. Hoopis põrgu. Julmalt pures ränk orjatöö ja leiva mures kapalvehiks polnud aega seal. Mingi minu Emakesel eal. Jõu röövis vara, vaesus, kuri tööd rühmates. Ta noorelt suri. Küll aste keskel nutta, siis sai isa noorelt, Leinumeid tabas. Hauda viis ja meie nagu hiirepojad, kes kuhu roomas küllalt ojast vett tassida oma koolist sain, kuid vennad kumbki mõisas rügas ning kroonu soldat, eks Nat pügas. Ja õed. Õed, kui rasked pain teid piinab, kallid saatus, kalekuist, arvute külm murret, tee käest orjuses läks noorus Ale ja aariusestelkoltu pale. Mis tegusid me kõik ei tee siin paradiisis lunastaja, sinu õnnistatud maa, eks meie käes, põrguks saa, kuid palume sult paradiisi ning vendadega rahuviisi, koos elame nad kündku vaid ja nuttes kast põllumaid. Ent vahest ei, ei või ma teada, kuid näib sa ise võtsid seada. Kui jumal sai, tahaks nii meid paradiisist uskeim vaevaks võtta, Lions isegi meid, issand, naerad taevas ja nõu pead härradega seal. Kui seada asju ilma peal. Salu Vaarjulist on tee kui puhtast lõuendist ning pajupõõsaid tiigi kohal vees tasaoksi kastes vohab. Eks ole? Päris paradiis. Kuid vaata, küüsi kuuled siis, mis toimub paradiisis üha? Eks muudkui rõõmus kiidulaul sind aina ülista saab püha suud, vääde tegusid ja au, mis v. Ei ühtki kiidusõna Vaidideeri, pisarad ja mõõna, vaid teotust kõikjal, kuuled, sa ei leidu maa peal pühaks peetud ja näib, et juba ise ka sa oled inimestest neetud. Ševtšenko lähtus rahvaluulest ja päris orise ukraina talupoja eluvaadetest jõudes oma aja ühiskondliku mõtte esiReida. Kas te ise oli teadlik oma poeesia suurest novaatorliku jõust ja tulevasest maailmakirjanduslikus tähtsusest? Luuletuses kuulsus, mis seal kirjutatud, mõned aastad enne surma heidab ta kuulsuse ülaküll sapist nalja. Suhtumist oma loomingusse väljendab ta hoopis südamlikumalt samasse tsüklisse kuuluvas luuletuses muusa, milles ta kreeka luule jumala fuibos apolloni tütre poole pöördub, nii. Kuidzina orjakirgas Ühe safaibuse hell õde, püha ning süles, sinna kandsid sa kus laiub kallis kodumaa keskel lagendikku käed barrinnal. Sa mähkisid mind vabal pinnal, Kuib Reiust halli uduga. Mind hällitasid hella käega, mingi laulsid, võlupilte lõid ja mina. Oh jaa, lahked naised seal kõikjal mulle võluväega. Nii lohutust kui abi tõid. Epis inim tühjas stepis maapaos süngel ajal särasid kui lill, mis õitseb õrnalt põllurajal Ombsest mustast kasarmustki puhtana sa tõusid nagu püha linnukene ülal, taevas sõudsid minu kohal kuldselt tiivul lauldes tegid ringe justkui eluandva veega, pisestasid hinge. Elan ja mu kohal helgid, kui tähekene taevatelgile vajalikkus, elussa, pühadus Murr rõõmustaja, sa oled saatuseks mull mind ära hülga. Hommikul ja õhtul öö ja päeva ajal mu juures viibi, annan nõu ning õpeta valest hoiduks tõtt kuulutamas suu ei roiduks ja palves kergendust saaks põu. Kui surm mu kutsub siit maailmast siis ema gene sängita poeg mulla rüppe magama ning omas surematust silmast üksainus piiski pillaza. Eeskätt on Ševtšenko loomingu väärtuste autoripoolset kokkuvõtet nähtud 1845. aastal kirjutatud luuletuses. Kui ma suren, siis matke millele traditsioon on andnud pealkirjaks testamendi. 31 aastane poeet ei olnud seda kirjutades kaugeltki loomingulise tee lõpul. Küll aga oli ta saavutanud oma kunstilise täisküpsuse. See revolutsioonilise elutunde meisterlik luulendus, ühendatud nii tüüpilise Ukraina maastikutaustaga on üle sajandi vahemaa läkitatud otse meilegi kuulakem seda. Kalme peale üles kallil kodumaal Ukrainas laias stepis üles, et sealt laiad põllupinnad ja kaldad üha oleks näha, oleks kuulda, kuidas jõgi mühab. Kui kord tuleb tal Ukrainast sinimerre viia ja vaenu verd, siis jätan mahamäed ja põllud siia ise aga õhinaga sinna, kus on jumal, toton palveks. Seni mul endi jääb võõraks, Hiiumaal. Matke mind ja üles, tõuske orjaikke vastu. Preiust kuri, vaenlase veri pühaveena kastku. Tuletage peres uues peres vabas suures siis mind veel del lahkelt meelde. Haiksess juhtu juures.