Tänase saate tuntud raadiohääl on hea kolleeg Hillar Nahkmann, tere tulemast. Tere. Kuulajad teavad sind õige mitmest saatest. Sa teed regulaarselt päeva südameid. Saadet maailm täna kuus ja oled asendamatu asendus liigega Nemo turniiris. Ja üldse suur mälumänguhuviline, tean seda omast käest öelda, kuna me sinuga koos esindame vikerraadiot ka ühel mälumänguturniiril räägiks võib-olla alguseks paari sõnaga mälumängud tundub jälle kohutavalt populaarseks muutunud, kui vaadata kas või meie telekanaleid. Mul tuleb esimese hooga kohe vist neli erinevat mälumängu meelde. Miljonimäng muidugi Kuldvillak. Kahevõitlus, ruudumäng 33 küsimust on selle kahevõitluse asemel, jah. See on nüüd uus nimi, jah, tõepoolest. Aga jälgid sa neid ise ka ja milline sulle neist kõige huvitavam tundub? Jälgin küll tihti näiteks sõltub, kes seal mängib, kui mõni väga hea sõber mängib näiteks 33 küsimust, siis ma vaatan seda niikaua, kuni kuni ta seal mängib. Kui on vahest sellised nõrgukesed mängijad, keda ei tunne, siis no siis ei ole nii suurt pingeruudumängu, vaatame kõige vähem. Ma ei oska isegi öelda, miks ta on vist rohkem ristsõna sõpradele, ma olen ka suur ristsõna sõber, aga ta siiski natukene klassikalisest mälumängust see mäng. Kuidagi erineb. Kuldvillak praktiliselt vaatan iga kord, kui on võimalik, kui mind lihtsalt kodus ei ole või teleka juures, siis jääb see vaatamata ja kuhugi. Kuldvillak, kus natukene allapoole jääb, jääb miljonimäng. Aga sellest ma vaatan miljonimäng paljudelt teistelt kanalitelt, nii et võib-olla kokkuvõttes ma vaatan teda rohkem nii-öelda mitme kanali peale. Ja ise oled ju ka vist kuldvillaku korra osalenud. Ma olen kaks korda osalenud, ükskord ma olen võitnud ja teinekord tunud, teiseks ühes mängus. Nii aga mida võib-olla raadiokuulajad vähem teavad, on see, et Hillar Nahkmann on pidanud ka õpetajaametit. Kas see oli Keilas? See olid Keilas oma armsas Keila esimeses keskkoolis, praeguses gümnaasiumis. Ja ka sealtkandist tuleb siis see muusika mälestus ka välja. Lapsepõlves ma suurpidudel käia ei olnud ja seetõttu, kui paljud on vilu rääkinud, et peol mingisugune laul on mingisuguse mälestusega meelde jäänud, siis minul on üks selline tore lugu. See oli 80.-te aastate esimeses pooles esimese veerandi lõpp ja meie koolis tegutses tantsuansambel spekter mis oli üle Eestigi tuntud ja nende juht Aare Andres Tooming on minu teada tantsutundjate inimeste hulgas praegugi suhteliselt tuntud inimene, ma ei tea enam, kas ta praegu tegutseb tantsuõpetajana ja tantsugrupi juhina ja meil oli toimumas siis õppenõukogu. Õppenõukogu toimus kõik õpetajad koos, arutavad, kuidas siis eelmisel veerandil on meil koolis olnud õppeedukus ja missugune on olnud käitumine ja ja klassijuhatajad annavad aru, kui palju oli kahelisega pila siia, viielisi õpilasi, noh, ainult viielised, eks ole. Muide, kas ma tohin vahele küsita, mis ainet sina õpetasid ja kas olid klassijuhatajaga? Ajalugu oli ja siis ma vist veel ei olnud, kas juhataja, sest ma olin nii noor, noorele kohe ei antud aga, aga üks hea kolleegi, kes ütles, et enam sa tõeliseks õpetajaks ei saa, kui nad klassijuhataja olnud, aga see selleks, et hakatises neljandatele klassides pihta, meil oligi kool alates neljandast klassist ja samal ajal ansambel spekter peab all siis tantsuproovi. Ja kui meie räägime õppeedukusest, kuidas nii õpilasi paremini õppida panna, siis algusta puhub laul kui toonud nyyd nõu niukseid, tiitšers liivaskidze, loun seal vana pink Floydi tuntud hittvoole, jah, jah. Ja see oli sellel ajal väga kuum kuum pala ja loomulikult tantsuansamblid tahtsid selle järgi ka tantsida, nii et samal ajal kostis üleskutset alt, et õpetajad, jätke mind ükskord rahule ja võidunud nyyd ja meil pole haridust, meil pole haridust vaja. Jätke meid rahule, õpetajad, palun jätke meid rahule ja meie arutame siis õpetajate toas kooli õppe- ja käitumisnii-öelda olukord, kas kõik said aru sellest? Ma kardan, et ei saanud, paljud ei kuulanudki, mis seal oli ja aga sina küll mina küll jah, seda laulu teadsin juba ja lihtsalt, kui ma kuulsin, tähendab no kes need ingliskeelseid sõnu seal tollel ajal, nii palju hoolega koolis ja, ja võib-olla see, need sõnad ei kosunudki läbi seinte nii puhtalt ma lihtsalt ise teadsin seda laulu väga hästi ja jätsime lihtsalt lauldakse. Ja ega tollel ajal võib-olla inglise keele oskus ei olnud nii kõva kui tänapäeval me koolis kõik arvame. Ma ei mäleta, kas ma ütlesin või tegin märkuse ka, aga ma mõtlesin, ma vist parem ideed paremini, parem mitte, et äkki keelatakse seal all treening ära, aga nad tantsisid muuseas väga hästi tollel ajal, aga, aga see oli lihtsalt selline ääretult suur kontrast. Ei, üleval arutatakse noh, nii-öelda õpilast õppeedukust ja all siis lapsed laulavad kooris just selles laulus, et õpetajad jätke meid lõpuks ükskord rahule. Huvitav, kas pink Floyd seda nagu tõsiselt ka mõtles või seda sõnumit? Minu teada ta mõtles küll aga teise nurga alt, et see oli vist selle vastu protesti, et õpetajad üritavad lapsi teha väga ühelaadsed näiteks tahavad õpetaja õpetajat vähemalt Inglismaal siis ütleme niimoodi kus pink Floydi inglise mänd, eks ole, et, et tahetakse nagu teha nad sarnasteks nagu telliskivid ja siis õpilased on klassis nagu Telliskivifirmasse oli ka nende video Palestiina, see oli selle vastu proteistega seal noh, otseselt otseselt hariduse vastu olid, võib-olla välja ei astu, protest teatud teatud õpetamise vormi vastu, vähemalt vähemalt ma loodan, et ma mõtlesin täpselt, sest nad ise on ju minu minu teada väga haritud mehed, intelligentsed inimesed, et nad ei saanud ju põhimõtteliselt lõpetamise vastu midagi, olla ka lihtsalt teatud tüüpi õppevormi vastavust. Nii ja meie samuti hariduse vastu ei ole, aga selle loo kuulame siin igal juhul ära illustreerimaks siis Hillar Nahkmanni üht muusika mälestust, aitäh, palun.