Rõndame koos Hendrik Relve Tena rändame ikka edasi seal Lõuna-Ameerika riigis nimega Venetsueela. Juba eelmistes saadetes on ilmselt välja tulnud, et Venetsueela tõesti mitu nägu ja eelmises saates kõnelesime ühest sellisest inimkultuuri osas nagu neerude või Venetsueela kauboide kultuur. See on väga tähtis Venetsueela laste jaoks, see on lausa nende rahvuslik uhkus, võib öelda, aga täna täna on siis nagu selle eelmise saate jätk ja ei ole ka sellepärast, et me räägime nendest samadest Rohtlatest koos. Need neerud on sajandeid ringi ratsutanud, aga täna räägime sellest diagnost nagu teise külje pealt, siis sellest, milline on selle Liana loodusväärtused ja need on tõesti suured, sealne vee-elustik ja maismaa elustik, need loomad ja linnud. Neid on seal tõesti meeletult palju ja eks oli see ju ette teada, et peab olema tohutu eluküllane loodus ja see oli see üks tähtsamaid põhjusi, miks me Venezuelas tingimata tahtsime ka ära käia just seal Jaanus. Ja selles saates tänases saates saab ka selgeks, et milline oli siis teekond sinna Lianusse. Need muljed, need esimesed muljed sellel teekonnal ja ka esimesed muljed siis, kui me juba kohale jõudsime. TA loba. Kreeme laane, neelan. Eluruumide ja labaideaali Tade iga. Ta keeme Laare. Selle kena Venetsueela laulukese nimi on noor Rohtla, tütarlaps, see on õieti Venetsueela kauboide laul. Väga tüüpiline Venezuela kauboide laul ja noh, meil siin on rohkem tav see põhja-ameerika, kauboid, kultuur ja nende muusika, selline kantristiil ja muu. Seda me teame suhteliselt hästi, aga Lõuna-Ameerikas jah, seal on ka kauboid olemas kunagi varem me ju rändasime Argentiinas ja seal olid hoopiski kautšod, sealset kauboid, aga vaat siin needseelas on nad siis neerud ja see nende muusika see on siis loomulikult hispaania keeles ja ta on just lõuna ameerikapärane. Ja kui nüüd selle laulusõnadele mõelda, siis kui teda tõlkida, siis see on umbes niimoodi, et kaugusest kostab palmipuude nii välja sinu aknani, koostsikaatide lauluga, minu kitarri ja lauluhääl. Ja minu hobu on mul siin kõrval ja taevas on täiskuu ja et ma soovin, et sa teaksid, et ma ei taha sind vahetada, ei kuupaiste, ei tähesära, ei millegi muu vastu ja nii edasi. Selline igatsev kena meloodia. Ja kui mõelda ja nüüd, et kui üks rändur läheb rännuteele, siis temalgi on see üheks motivaatoriks ikka seesama igatsus. See igatsus on tihti nii nagu sellel Venetsueela Koboll niisugune üsna ebamäärane väljendamata niisugune salasoov, aga kui tõesti lähed rändama, sa oled ette valmistanud juba kodus, et mis sind seal igas reisipunktis ootab. Ometi sa loodad seal kogeda veel midagi, mingeid toredaid elamusi näha, midagi ilusat, mida sa kunagi varem ei ole näinud, see sind aina uuesti rännuteele viib. Ja noh, mina kui looduseinimene mul on muidugi need rännuigatsused seotud nagu looduse igatsusega ja ikka loodad näha midagi uut, et midagi niisugust inspireerivat seal looduses, kus sa nüüd varem ei ole käinud. Ja nüüd Venezuelas oli kahtlemata see Liana selline, kus ma lootsin kogeda midagi, mida ma kunagi varem ei ole näinud. Aga kodutöö oli muidugi tehtud ja, ja see, et mida seal Yano noh, nii loodusteaduslikult endast õieti kujutab, see oli suures joones selge ja püüan seda siin nüüd hästi lihtsalt ja laias plaanis kirjeldada. Lianod, need asuvad siis seal Lõuna Ameerika kahes riigis, need on siis kaks naaberriike Venetsueela ja Kolumbia ja nad levivad seal siis Venezuela idaosas ja siis Kolumbia lääneosas, nii et riigipiir poolitab nagu pooleks. Ja nad on tõesti tohutu tasased alad enamasti täiesti ilma puudeta, sadu ja sadu kilomeetrit lähed otse ja maastik on enam-vähem ühesugune. Mingis mõttes, kui nüüd vaadata niisuguse maailmapilguga, siis nad meenutavad ju aafrika savanni ka need asuvad ju troopikas. Ja aafrika savanni test on meil, kuula, rändaja saadetes väga palju juttu olnud. Ja muidugi. On selge, et siin, teisel mandril on see elustik, need taimed ja üldse ilme selles troopilises Rohtlas siiski täiesti teistsugune, kui on Aafrikas. Ja muidugi me oleme rääkinud ka ju veel ühedest Rohtlates, need on seal Lõuna-Ameerikas, nad on Lõuna-Ameerika lõunaosas. Need on need pampaatia stepid seal kusagil Argentiinas. Mille poolest need Rohtla siis erinevad need Lianodest? Ikka põhiliselt selle poolest, et ilmastik on väga teistsugune. Need pampadja steppi tasuvad ikka palju jahedamas kliimas Liano subtroopikas ja sellepärast on seal Ilme ikka väga teistsugune. Aga siin Lianos aastaring jaguneb kaheks selgelt eristatud nähtavaks aastaajaks. Üks on siis vihmaaeg ja põuaaegne, soe on kogu aeg. Aga vihmahooaeg kestab maist detsembrini ja siis kõikat vihma tulema kapsis seda ikka tuleb vahetpidamata väga suure hooga. Ja siis nii-öelda imbuvad täiesti veteääretasa täis. Mitmed alad ujutatakse päris tulvavetega üle ja siis vihmad lõpevad ja jaanuarist aprillini tuleb jälle kuudepikkune põuaaeg siis ja kohe peaaegu üldse. Ja siis need suured veekogumid, need tõmbavad aina koomale ja lõpuks, kui on see põuaaja lõpukuud sisanud Jaanus, täielik veepuudus. Meie olime minemas nüüd just niisugusel väga heal ajal. Ta oli lõppenud, see vihmaaeg ja natukene oli kestnud ka juba kuiv aeg, aga vett pidi oleme ikkagi annus külluses. See oli siis veebruarikuu ja nende loomad ja lindude elurütmid seal Lianos need siis käivad samamoodi nagu need aastaajad. Et neil on rasked ajad siis kui on väga märg või on väga kuiv. Aga enamiku aja aastast ja ka just see aeg, kui meie nüüd pidime minema, siis on lindudel ja loomadel seal Lianos vett just nii parasjagu. Ja siis see elu seal tõesti täiega keeb, taimed õitsevad, rohi kasvab putukad, roomajad, linnud ja imetajad. Kõik leiavad endale siin oma toidu ja elupaiku. Ja sellepärast on see elurikkus seal nii väga suur. Kui natuke rääkida numbrite keeles, seal nendes jõgedes ja järvedes, neid on ka seal rohtust täitsa palju, elab kalaliike ligi tuhatkond või siis linde, keda sa seal võid kohata, neid on kokku loetud nii 350 erinevat liiki ja imet tajaid, neid kusagil 50 liikinud täiesti võrreldamatult kordades rohkem kui meil siin Eestimaal. Ja see Leanud eluküllus oli meid siin kohe täiesti ees ootamas ja meil oli ka kindel koht, kuhu me pidime välja jõudma, selle koha nimi oli ato else trall. See on siis niisugune karjamõis seal kusagil kaugel troopilise Rohtla sügavuses. Sealt me pidime saama siis öömaja ja süüa ja sealt pidi meid siis viidama iga päev loodusretkedele ümbrusesse. Ja muidugi olin ma kodus ka siis selgeks teinud, et mis koht see Hatto Elsa tra all siis täpsemini ikka on. No see on üks niisugune tohutu suure alaga karjamõis pindala kokku 50000 hektarit. Ma ei tea, kas te kujutate ette, mida tähendab 50000 hektarit na, kui tuua siia Eestisse võrdluseks siis Lahemaa rahvuspark, meie kõige suurem rahvuspark, Lahemaa rahvuspargi kogu maismaa osa, see on enam-vähem sama suur. Ja see Hatto Elcedrali karjamõis, tema ajalugu on ka väga huvitav, väga pikk ulatub sajandite taha. Kusagil sealse veiste karjatamine algas ikka oma 400 aastat tagasi, umbes samal ajal kui mujalgi Leanudes mäletate, eelmises saates oli sellest juttu. Ja nüüd kuskil hiljem, 20.-st sajandist on teada, et see Sava karjamõis kuulus ei kellelegi muule kui Rockefeller ite dünastiale. Rokans Vellerite dünast. Nad asuvad hoopis USA. Et kuidas neile siis siinse karjamõis kuulus. No nad olid pururikkaks kad ja neile kuulus ka muid maid Venezuelasse, mitte ainult Venetsueela said ka mujal Lõuna-Ameerikas ja Rockefelleri olid siis selle Hatto else tralli omanikud ühtekokku. Nii 70 aastat pärast seda müüdi see juba Lõuna-Ameerika rikastele ja siis omanikud vahetusid, rändasid nii-öelda ühe jõuka perekonna käest teise kätte ja nii kuni Hugo Chavezi ajastani välja siis Hugo Chavezi ajal läks karjamõis ühe ropsuga riigi omandusse. See juhtus tegelikult üsna hiljuti, 2009. aastal, ühes varasemas saates oli ju sellest juttu sellest Hugo Chavezi ajastust ja sellest, kuidas kahetuhandendatel aastatel vilets õelas sel ajal riigistati, suurfirmasid ja eraomandit kohe järjepanu natsionaliseeriti terveid tööstusharusid korraga. Ja nüüd, kui see läks niimoodi poolvägisi juba riigi kätte, Ta siis kartsid paljud, et nüüd pööratakse selle karjamõisategevust täiesti pea peale. Õnneks nii ei läinud, karjamõis sai tegutseda enam-vähem samamoodi tegutseb ka praegu, nagu ta oli eelmistel aastakümnetel tegutsenud aga seal karjamõisa tegevusharud Need on küllalt originaalset, kellelt iseäralikud nendest tasub pikemalt rääkida. Siin on siis arendatud juba aastakümned kahte näiliselt täiesti vastandliku tegevussuunda. Esimene suund on siis veiste pidamine, niuke traditsioon, irooniline tegevus sajandeid vana, et teatud maa-aladel seal Hatto eelsetraalis peetakse, väga suur müüt mitme 1000 pealise veisekarju ja püütakse sellega siis saada ka korraliku majanduslikku tulu. Aga vot see teine tegevusharu, see on päris huvitav. Teiseks tegeldakse siin looduse kaitsmisega ja nendel aladel seal karjamõisas, mis on ka väga suured, seal on juba pikka aega olnud keelatud täielikult jahipidamine ja väga hoolega hoitakse siis teatud loomaliike teatud kooslusi tervikuna kaitse all. Ja neid mõlemat, et ala ja tegevust saab seal arendada, sest ta on ju tohutult suur. Nii et ühes osas arendatakse karjandust teises, siis nagu looduskaitset, mõlemad mahuvad siia ära. Aga selle looduskaitsele omakorda on oma kindel tagamõte. Ja see on see, et sellega püütakse kohale meelitada turiste. No muidugi mitte igasuguseid turiste, see on see kogu maailmas on ju üks osa turistidest, on just need, kes on siis kiindunud just loodusesse, keda huvitab eelkõige loodus- ja just meie eestlastest rühm oli ka peamiselt selline. Ja oli teada, et kui me nüüd sinna läheme siis öömaja, mis meid seal ootab, see on üsna algelile üsna mugavustega. Ja et selle eest tahetakse üpriski soolast hinda samasugust nagu kusagil linnas väga mugavas hotellis. Aga meie olime sellega päri, sest teisest küljest pidi selle soolase hinna ebamugavused üles kaaluma võimalus asuda ehtsas kolkakülas, kus elatakse niisugust Lianeero igapäevast elu. Ja et siit me pääseme siis tõesti lähedalt ja põhjalikult. Vaatleme seda haruldast ja elust kubisevad troopilist Rohtlat. Turismi, no sellel on oma nimigi maailmas, selle nimi on ökoturism. Ja vot seda ökodoristliku seiklust, seda menüüd sealt ato LZ rallist tõesti ootasime. Ja ühel hommikul me siis asusimegi teele sinna Liano karjamõisa poole, ausalt öeldes ei olnud küll hommiks, oli lausa sügav öö. Kell kolm öösel äratas äratuskell ja täiesti pool lubades kugistasime kiiresti alla oma hommikukohvi ja võileivad ja sõitsime seal karakase lähedal, kus me olime lennujaama ja algas Niuke siselend, see olnud pikk natukene üle poole tunni. Aga selle ajaga. Me saime tervelt 400 kilomeetrit need sõela sisemaale. Ja sealt edasi me pidime siis veel minema bussiga loksuma veel mitu tundi. Ja nüüd hommikul, kui seal lennukis olin, no väga uimane ja tahaks nagu magada, aga väljas oli juba valge ja kui ma korragi aknast välja vaatasin, siis oli uni nagu peoga läinud. Sest ilm oli selge. Ja see maastik seal all oli nagu peo peal. Ja seda oli väga huvitav vaadata. Alguses olid need või need sõelamäed ja, ja niuksed, mäeahelikud, varsti asendusid need siis tasase maaga ja tegelikult olimegi nüüd jõudnud siis sinna Lianasse. Aga no see Liano ei olnud nüüd niisugune, nagu meie sihtmärk oli, see oli nüüd niisugune tihedalt asustatud Lianov. Siin oli päris palju külasid ja teid ja oli näha siiski ka see, kui erineva ilmega võivad olla need erinevad tasandikud seal all seal kõrgematel maadel laius nisugune, no mis oli juba praeguseks ajaks veebruarikuuks täiesti pruuniks kõrbenud. Ja madalamal oli niiskemates osades oli kõik ilusti rohetav ja otse roheta lihannas oli inimese poolt enam-vähem täielikult kasutusele võetud, notari tehtud põlluks või karjamaaks ja põldudel kassas seal igasuguseid maisi ja uba ja, ja nisu ja muud. Aga siis karjamaadel sõid siis seal kitsed ja veised ja muud kariloomad. Ja vot praegusel ajal on väga suur osa Lianostes selline inimese poolt täielikult kasutusele võetud. Jaa, jaa, loodustavad seal väga vähe alles jäänud. Ja õige varsti siis maandusime sinna Parinase linna lennuväljale Parinase linn, tema nimi tuleneb kohalikust indiaani keelest ja see tähendab tugevaid tuuli. Ja nimi pärineb siis sellest teatud aastaaegadel. Tõesti, siin Parinose ümbruses puhuvadki pikka aega väga tugevad tuuled. Ja see Parinase linn, seal elab praegusel ajal nii 400000 elanikku, nii et pole ta nii väike linn, midagi peaaegu nagu Tallinna suurune. Ja noh, ilmelt oli ta üsna ausalt öeldes niukene, tavaline ilmetu. Aga kõik need sõelased, seda linna teavad, sellepärast et siin linna lähistel on kasvanud üles nende suurriigi juht Hugo Chavez. See Venezuela ümberkujundaja, see vastuoluline mees, keda paljud Venezuelas väga armastavad ja paljud täiega vihkavad. Ja kogu selle Hugo Saavese noorus möödus õieti siinkandis. Aga siis me läksime kiiresti edasi juba bussiga ja see oli mitu tundi kestev reis. Algul sõitsime korralikul asfaltteel hiljem juba katteta teel ikka sügavamale sinna hõredalt asustatud Trohtlus osasse. Ja selle sõidu ajal oli siiski huvitav vaadata seda Venetsueela tavalist maaelu, mida sealt aknast paistis, nii palju, kui seda paistis sina selles asfalteeritud tee osas mis kestis kah mitu tundi. Siin oli asustus ikka päris tihe. Vahepeal oli ikka kohe küla külas kinni ja oli näha. Ajad olid niisugused väiksed, lihtsad majakesed majade ümber päris suured aia- ja põllulapid. Ja see, mis silma hakkas, oli nii, kui sa kuskile sinna küla vahele jõudsid. Nii oli siis seal tee ääres ridamisi palju lett. Lettide taga seisid inimesed ja üritasid kogu aeg midagi müüa, niisugust odavat Kraami nipet-näpet, mingeid jooke, mingeid maiustusi, mingeid puuvilju, tühiseid, asjakesi ja nad kauplesid nendega seal kogu aeg ja siis meie veeennetuelalses saatja seletas, et need kõik, kes siin on, et neil kõigil puudub tegelikult luba kauplemiseks ja Venetsueela ranged seadused võivad panna loata kauplemise eest inimesi hoobilt vangi ja sealsamas kõnnivad ringi politseinikud ja nemad ei tee väljagi sellest samast nende silme all kulgemast illegaalset kauplemisest. Ja no vot siin on jälle taustaks seesama Venetsueela riik, et ta on ju niisugune praegusel ajal niuke poolsotsialistlike siin nagu neid vaeseid inimesi kuidagi soositakse ja ja hoitakse neid ja lastakse neil niimoodi üsna vabalt toimetada ja mitteametlikke äritsemine, sellele vaadatakse läbi sõrmede, sest kui nad seda ei saaks teha, siis nad tõepoolest jääksid ikka täiesti nälga ja vot siis nad muutuksid ju riigi suhtes väga rahulolematuks. Seal tee peal sõites oli veel alatihti nii, et buss tuli seisma jätta, sest meid tõkestas politseipatrull ja seal nendes tõkestatud kohtades siis vaadati üle kõik autod, nende paberid ja furgoonautod otsiti ka lausa läbi. Ja siis me küsisime, et no et mida nad siit nüüd siis otsivad ja vastus oli, et põhiliselt karja varastelt kokku hangitud veiseliha. No nendest karistama varastest, nende tegutsemises stiilist, sellest oli eelmises saates juttu, aga vot see koguse varastatud veiseliha kokkuostjad viivad seda lausa furgoon autodesse, sest seda on tõesti palju ja vot sedasi politsei otsib, aga nad otsivad ka muud salakaupa, sest salakaupa liigub Venetsueela teedel alailma. Ja üks Venetsueela eripära on muidugi ka see, et kui sa katki seal selle keelatud kaubaga vahele, siis ei ole veel kaugeltki kõik kadunud, sellepärast et politseiga annab läbi rääkida politsei. See on avalik saladus, on Venezuelas äraostetav. Aga meie teekond läks ikka edasi ja mida kaugemale me sinna Rohtlasse jõudsime, seda viletsamaks muutus ja seda hõredamaks jäi asustus. Viimaks oli tee ikka pärispea aegu olematu, rappusime tohutult suurte aukudega teel, aga lõpuks jäime seisma värava ees ja värava peal oli suurte tähtedega kirjutatud Hatto Bels all. Me olime jõudnud kohale ja selle kirja all oli niisugune pilt. See seletas seda, mida siin Hatto eelsed rahlist tehakse. Siin oli siis kujutatud hobuse seljas kiirelt kappavat veisekarjust ja kolme looma. Ja need kolm loomolitses veis krokodill ja kapibara. Nii et siis noh, veis kui siis karjanduse sümbol siin ja krokodilli kapibaara siis kui metsiku looduse sümbolid, no kes ei tea, kapibara, see on siis maailma kõige suurem näriline tôesti, fantastiline elukas, aga temast me räägime ühes järgmises saates, õige pikalt. Aga siin nüüd selles väravas ajasime korda oma rahaasjad, saime loa karjamõisa siseneda ja siis sõitsime juba ööbimiskohta. Milline see ööbimiskohta oli seal niisugune päris suur aiaga piiratud ala, seal kasvas päris palju puid, nii et ta nägi välja täitsa nagu niukse pargi moodi ja ja seal siis oli laiali pillata, Sult näha niisugusi väikeseid kivist valgeks lubjatud majakesi. Ja meile tehti kohe selgeks, kuidas me elusin, hakkab kulgema. Et iga päev korraldatakse kaks loodusretke, kui ilm vähegi lubab, üks, siis varahommikul kohe päikesetõusu järel ja teine õhtupoolikul enne päikesel loojangut ja et päike tõuseb siin alati nagu kella pealt nagu troopikas ikka täpselt ühel ja samal ajal siin siis täpselt kell seitse. Ja et hommik ja õhtu on need parimad loomade vaatlusajad. Et päevakuumuses loomad suurt ei liigu, siis nad puhkavad, peavad sind siesta. Ja samamoodi pidime siis ka meie käituma, et hommikul hästi virgalt ja energiliselt tegutsema, päeval kõht täis, magama puhkama ja õhtul siis juba, kui päike on madalamal, siis jällegi üks huvitav retk sinna Rohtla avarustesse, nii et selles mõttes oli see ju vahva, et me pidime elama siin Rohtlas samades rütmides nagu loomad. Siin Venetsueela karjamõisas, kus me neid retki pidime tegema, oli plaanis siis liikuda peamiselt kahe vahendiga, kas siis autoga või paadiga miks mitte jala? Sellepärast vahemaad on siin tõesti väga-väga suured. Ja meile näidati ka seda retke autot, mis oli ootamas järgmist hommikut. See oli niisugune veomasin päris võimas kastiga kahe teljeveoline masin. Põhjus selles, et siinset teed on peaaegu olematud ja auto läheb igalt poolt läbi pääsema. Ja selle autokastis olid siis pingid, kus me pidime siis istuma ja kasti eesotsas oli nii selline platvorm, et sinna sai ronida redelit mööda üles, sinna mahtus korraga kolm inimest ja seal sai siis seistes ja reilingust kinni hoides vaadata igas suunas ümberringi seda avarat vaadet, mis seal tasandikul avaneb. Ja vot selline autoga liikumine, tundub, et see on ju pole nagu õige looduses liikumise vahend teeb koledat müra ja kõik loomad lähevad minema. Aga on see loogika oli siis see, et et ega neid loomi siin tee ääres siis lause ajal tee peal enamasti polegi, nad on seal kusagil kaugemal. Aga Rohtla omapära on ju see, et see on lage maa ja siit näeb hästi kaugele mitme kilomeetri ulatusse ja siis meil on kaasas klid ja nendega me siis otsime sealt avarusest neid loomi, siis jälgime neid niimoodi binoklitega. Aga siis see paat, sellest saime ka siis aimu, milline see on, millega me retkedele hakkame minema. See oli niisugune, tundus niisugune kohmakas, ta oli sugune lameda põhjaga hästi lai, kindlasti väga kehva manööverdada. Aga sellel oli ka oma mõte, et ta nii madala põhjakaal, sest siin need jõeharud ja luhad, need on tihti sellised, et vesi on seal väga madal. Ja kui tahad läbi pääseda, siis peab ka paat kergesti läbi, pääseme nendest kohtadest ja see liikumise võimalus mööda veeteid. Sanna põikasin Lianos täiesti uusi perspektiive, sest neid jõeharusid ja sood. Ta ja igasuguseid asju on siin väga palju. Vett pidi pääseb paikadesse, kuhu maismaad mööda kohe mitte kuidagi ei pääse. No ja nüüd seal juba sealsamas õue peal siis öeldi, et võite siis vaadata ka oma toad üle. Järgmistel öödel ööbite ja mulje oli siis niisugune, et oli ikka tõesti tagasihoidlik see toakene küll. Sinna ei mahtunudki õieti mitte midagi muud kui üks voodi ja pesemisnurk ja õieti rohkem nagu ruumi ei olnudki. Ta oli niisugune hästi hämar, sest aken oli väike, noh, seal see troopikaasi, et aken peab olema väike, et see halastamatult troopikapäike siia tuppa ei ulatuks. Ja siis, kui ma seda toa seinu niimodi hoolikamalt vaatasin, siis ma avastasin, et paistab valgus läbi. Et, et seal on, missugused praod. Et lausa päevavalgus paistab läbi. Noh, mõtlesin siis, sellest pole midagi, tuuldubki paremini. Aga kui ma olin esimese öösin ära veetnud, siis selgus, et on ikka küll. Sest hommikul avastasin, et terve mu keha oli ikka putukate poolt ikka väga põhjalikult cupla söödud, ma ei olnud magades seda märganud. Ja siis ma ei saanud algul aru, et mis pagana putukad, kust nad siiani pääsesid, siis taipasin, et ja muidugi need pidid olema need kihulased, niisugused märkamatult väiksed elukad, kes tulevad just sealt seinapragudest läbi. Ja nähtavasti olin ma teinud selle vea, et ma ei olnud sääsevõrku väga hoolikalt voodi kohale riputanud, kusagil oli jäänud mingi avavus, selle olid nad üles leidnud. Jaa, muidugi järgmistel päevadel olin ma tähelepanelikum ja hoolikam. Nii et kihulased mind rohkem kiusanud, aga, aga üldiselt oli see elamine muidugi no tagasihoidlik tõesti. Aga kui ma läksin sealt toast õue ja natuke seal ringi kõndisin, no siis oli see täiesti vastupidine elamus. Milline vahva paik juba üksi linnuliikide hulk, kes sealsamas pargis ümberringi olid, see oli juba täitsa vapustav. Nad kõige rohkem oli seal näha iibiseid, naiibised on sellised, päris suured linnud. Hästi pika ja kõvera nokaga, no neid oli seal ikka kohe rühmade kaupa seal puu otsas. Praegu olid nad lihtsalt vait, aga pärast saime kogeda seda, et igal hommikul päikesetõusu eel hakkasid nad kooris laulma ja laulsid siis ikka niimoodi nagu iibiste nokk on seatud. See on niisugune omapärane hääl, mida nad teevad. Raske kirjeldada, noh, meenutab nagu midagi hanede kaagutamine ja konnade krooksumise vahepealset. Väga, see oli väga tugev ja väga üksmeelne see koor. Nii et äratuskella polnud vaja hommikul pannagi, natuke enne koitu äratasid meid iibised ja kui seal nüüd ringi vaatasin, siis muidugi hakkasid kohe silma väga toredat punast värvilinnud, need olid punahaarad, maailma ühed kõige suuremad papagoid ja tõesti erepunased, suured linnud. Ma ei olnud neid vabas looduses kunagi saanud nii põhjalikult vaadata ja ka pildistada nagu siin. Aga see oli ju nende loomulik paik. Selline Lõuna-Ameerika lõuna ameerika ongi puna haarade kodumaa. Ja siis sealsamas jalutasin ringi, niisugused suured ilusad haned, nende keha, esiosad olid valged, tagaosad olid hele, pruunid, need ei olnud mingid koduhaned. Nad olid täiesti metsikud linnud. Ja. Ma arvan, et need olid vist Orinoko, haned, Ühed nendest paljudest vaneliikidest, kes siin elavad, aga need olid siis lausa siia õue peale tulnud ja, ja ühe puu otsas nägin veel ühte niisugust lindu, kelle oli hästi suur nokk, suur lind ja kael sulgedest täitsa paljas. See pidi olema mingisugune raisakotkaliik. Ja, ja siis veel vaatasin puude võrades, kohe nägin seal kunutamas ühte sellist sulepalli täiesti liikumatult, silmad kinni. No vaatasin hoolikamalt, muidugi see oli kah niisugune keskmise suurusega öökull ja siis tõin juba binokli, uurisin teda hoolikamalt, tal olid niuksed, huvitavad kõrvad kõrvade otsas olid nagu tutid ja tegelikult ta üldse ei tukkunud. Ta lihtsalt ei talunud seda päevavalgust. Aga ta oli seal ikkagi valvamas valvamas oma pesa, sest seal oksaharude vahele peidetult oli siiski näha, et seal oli üks pesa kuhjatis ja aeg-ajalt küünitasid sealt välja pisikesed kakupoegade pead. Ja, ja siis ma vaatasin, et ühe madala võraga puu juures oli keegi väga andunult midagi pildistamas. Kõik need sündmused käisid ju mõne minuti jooksul ja siis ma muidugi pidin minema lähemale. Mis sul siin huvitavat on ja polnudki väga lähedale vaja minna, oligi selge, mida ta seal püüdis oma pildile saada, sealt rippus puu otsast alla üks ilmatu suur ta rippust sõna otseses mõttes sabapidi puu otsas. Ja pea alaspidi haaras siis esikäppadega sealt kusagilt okste vahelt küpseid vilju. Ta oli niisugune suur tumepruun ahv suure kaela, hästi suure peaga. Oma varasematest Lõuna-Ameerika kogemustest ma teadsin, et kahtlemata see on müra, väga haruldane juhtum, näha möire ahvi sedamoodi sabapidi rippumas, siinsamas õue peal. Kihutasin kiiresti tuppa, Arsin kaamera, tulin tagasi, noh, juhtus see, mis nendel puhkudel tihti juhtub, et noh, määrafoli juba puuvõrasse ära kadunud ja rohkem ma teda ei näinud. Aga mis siis sellest kohe esimese poole tunniga oli ju selge, et kui siin õue peal komistan otseselt nii paljudele lindudele ja elukatele, no mis siis rääkida veel nendest rohtavarustest siin meie öömaja ümber. Me olime tõesti täiesti keset elurikast troopilist Rohtlat ja juba järgmisel päeval päikesetõusu ajal seisis ees meie esimene pikk avastusretk kusagile sinna kaugusesse. Tänane saade on siis selle kena ja igatsema Venetsueela kauboilaulu saatel läbi saade sellest, et millised need Venetsueela troopilised Rohtla tehke, Yanot siis on ja kuidas kulges meie teekond nendeni. Ja milline oli siis täpsemini see paik, kus me Rohtla järgmistel päevadel avastama hakkasime. Aga järgmine saade, see on nüüd siis selline eriline, nagu neid selles saatesarjas aeg-ajalt, et oleme teinud, et stuudios on kaks maailmarändurit ja teine neist on Raivo Blumer Raivo Blumeron, rännanud mitmetel maailma kontinentidel, aga tema eriliseks huviks on mäed mägedes matkamine ja tippude vallutamine. Meie jututeemaks ongi siis kogu maailma kõrgemad maastikud ja tippudele püüdlemine. Rändame koos Hendrik Relvega.