Alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios Urve Eslas, tere Urve toredate Mihkel Kunnus. Tere, Mihkel. Tere Peeter ja ajalehe sirp peatoimetaja Ott Karolin, tere ott tega. Oti kutsumise põhjus seisnebki selles, et Meie siin väikest viisi tähistame. Tagantjärele võib vist öelda sirbi 70 viiendat sünnipäeva selles mõttes tagantjärele, et paar nädalat tagasi toimus sellele sünnipäevale tähistati pühendatud konverents ja nüüd on selle konverentsi tekstid jõudnud ka ajalehes ajalehte Sirp, aga neist me jõuame rääkida, siin saate peale põhjalikumalt kindlasti veel vaataks, mida muud lähemat on sirbis, sest mind ennast isegi natuke üllatas täna hommikul lehte kätte võttes, kui paks see on ja kui palju erinevaid asju siin on. Mihkel, mis sulle silma jäi? Kohe algusest jäi mulle silma mure horisondi pärast, ajakirja Horisont pärast. Ja seda igati jagan ja siin polegi rohkem nagu et oleks väga kahetsusväärne, kui see täiesti kinni pannakse või selle, kui juba rahastamine lõpetati. See mulle jäime, meeldis. Meelis Oidsalu kirjutatud arvustus. Sellele õpetaja Tammiku rehabiliteerimine, lesin siis. Priit Kruusi mononäidend õpetaja elust ja selle õpetaja elukutse nii-öelda müstifitseerime, sest see artikkel kutsub mind kohe vaidlema mitmes kohas. Et kui Oidsalu tooksin välja õpetaja-õpilase suhe on peale muu ilus, aga võimusuhe õpetaja on suuremal või vähemal määral valitseva ideoloogia võimukas agent siis selline sõnastus, võimukas, agente, valitsev ideoloogia, see tekitab automaatselt otsi, eks ju, et mis, mis tahes kasvatustöö noh siis on ka iga lapsevanem on valitseva ideoloogia võimukas agent ja nii edasi. See õpilase sõidratsi õpetaja. Trotsi õpetajaks ka jah, Vena üldse ja kultuuri edasikandmine, kui me anname kultuuri edasise kultuur peab olema mingis vormis ja kui me selle järgmisele põlvkonnale edasi kanname, siis magan edasi vormi. Selle nimetamine valitsevaks idioloogiaks on kahjulik, et selle, see lõpeb mingis. Et sul on mingi probleem sõnaga ideoloogia, ma saan aru, jah. Ei sellesse rahastuses valitseva ideoloogia võimukas agent, mul on raske ette kujutada, et selline tegelane võiks olla positiivne, midagi. Ja jah, siis tulevad kohe silme ette need staal voosi filmidest sellised hallides mundrites pahalased umbes niimoodi, jah. Aga kui näiteks hüpata kohe päris mitu lehte edasi, siis on omamoodi väga sihuke virgutav ja humoorikas ja tore artikkel Rebecca Põldsamist, Põltsamaa Põldsam, Põldsam Põltsamaalt ja naised omavahel inspiratsioonist korruptiiv majanduses ja see on nagu naljakas selles mõttes, et ma ei saa aru, kas te teete nalja selle veid ütleme, feminismi veidram tiiva üle lausa esindab seda. Aga igatahes on see kuidagi väga värskendav, et näiteks siit võib lugeda ette ühe lõigu, et käti häkker on tuntud küberpunkar, kulturist, õppejõud, seks, positiivne feminism, mida iganes, see ei peaks tähendama antud Frankfurdi koolkonnast välja kasvanud teooriatest ja pornograafiast mõttekriips keegi, kelle sarnane paljud noored haritud humanitaarid praegu olla tahavad. See on väga koomiline kirjeldus, sellepärast et see mingis mõttes mulle tunne, isegi tabav. Selles mõttes väga koomiline. Naljad vahel tabavad terava Ani kui tõsised jutud Urve diplomaati diplomaate ja see siin on üksjagu head lugemist. Ma tõstaks esile kahte lugu, võib-olla rohkem lihtsalt ei jõua. Peeter vaatab mind juba pilguga, mis ütleb Brutrutrutu. Üks neist on Piret Berniku lugu. Piret on kaitseuuringute keskuse teadur. Tema kirjutab küberjulgeolekust muuhulgas seda, et kuigi Eesti vastaste küberintsidentide koguhulk möödunud aastal ei kasvanud muutus veidike past nende iseloom ehk siis poliitiliselt motiveeritud rünnakuid oli üksjagu. Siin on muidugi need paar paar sellist küsimust, üks on see, et kui palju me kasutame seda sõna küberüldse ja mida see, mida see sõna lõppkokkuvõttes hakkab tähendama, sellepärast et kui me räägime küberrünnakutest, siis jääb tunne, et, et need ei ole nagu päris rünnakud eksis, justkui on mõeldud leevendama mingisuguseid muidu väga keerulisi sõnu, näiteks kübersõda. Just, eks ju, et ei ole Nasku tegu sellise päris asjaga ja teine asi, mis Küberi puhul on veidike problemaatiline, minu arvates on see, millest ka Edward Lucas homses Postimehes räägib oma uue raamatu küberfoobia puhul ilmumise puhul. Ja see, et kui me räägime millestki, mis on seotud küberiga siis inimestele jääb mulje, räägime millestki, millest me nagu ta nagunii keegi aru ei saanud. Nii et parem on lihtsalt lehvitada kõrvu ja, ja laste parajasti sellest kõrvadest mööda kõik see, mis puudutab küberit, kuid tegelikult on tegu äärmiselt huvitava teemaga. Ja teine teine teema artikkel, millele tahaks tähelepanu kiiresti juhtida, on Kai Kaarelsoni lugu sellest mismoodi riikide käitumise põhjuseid tuleb aeg-ajalt lisaks ajaloole ja kultuurile otsida ka inimloomusest. Seda soovitan ka lugeda, kindlasti. Jah, ja väga hea artikkel või intervjuu on Hille Hanso siis kus süürlased kõnelevad oma elust nii-öelda lihastele taustaga süürlased. Aitäh mulle endale sirbist ka paaresse silma. Kõigepealt juhin tähelepanu Mart Soidro raamatu arvustusele retk raudse eesriide taha, mis räägib Tarmo Vahteri raamatust Karuks istus vangitornis, 1980 aastamis, raputas Eestit. Soidro arvustus on väga poleemiline, kohati kriitiline. Juhib tähelepanu väga teistsugusele käsitlus võimalusele, nii et tasub lugeda. Ja teine artikkel, mis mulle väga meeldis, nad ei tea, kas on peatoimetaja kirjutatud või toimetuse ühislooming on siis sirbi avang pealkirjaga selge sõnum kus räägitakse sellest, et riigikogust tsirkus jätkub. Sedakorda arutas kuluhüvitiste teemat riigikogu vanematekogu, aga ei jõudnud eriti kuskile. Ja artiklis öeldakse, et jääb mulje, et Toompeale Riigikogus oleme valinud 101 kõige abitumad, sest kuidas muidu seletada tõsiasja, et just nemad ei ole suutelised tööle tagasi koju jõudma. Olen sellega igati päri ja siia ma lihtsalt tahaks ise lisada, et kõik need korrad mõne tuttava riigikogu liikmega rääkinud sellest, et kuidas on ikka võimalik, et riigikogu liikmete palgad muudkui tõusevad. Sõltumata sellest, mis muidu riigis toimub, siis riigikogu liikmed laiutavad abitult käsi ja ütlevad, et nemad küll muudaksid midagi, aga nad ei saa mitte midagi teha, et see ei sõltu neist. Nii et mõtlemapanevat on siin sirbis päris palju, aga nüüd hetke pärast võtamegi, siis ette sirbi, sünnipäevavasar. Jätkub kultuuris vasar stuudios Urve Eslas, Mihkel Kunnus, sirbi peatoimetaja Ott Karolin ja mina, Peeter Helme, nagu lubatud lühendama siis tänase saate sirbi 75.-le aastapäevale, aga ega me vist nüüd päris nii ka ei võta, et hakkame heietama seda, mis on selle aja jooksul juhtunud, vaid pigem, kui me saadet ette valmistasime. Arutasime üle, et kuidas üldse sirp kultuurimaastikul on ja kuidas üldse kultuuriajakirjandusel Eestis läheb ja nagu või oli see Mihkel soovitas, et võib-olla tuleks alustada saadet üldse sellest, et ma esitan otile lihtsa küsimuse. Kuidas läheb? Ahah, läheb hästi, aga ta kohe nagu mingi hoog sisse mõtlesin. Ajakirjandus on selline asi, mille puhul mulle tundub, et kehtivat kaks eeldust, mis justkui ka tegelikult teineteist välistavad, aga esimene eeldus on see, et ajakirjandus ei ole päris ajakirjandus. Seal küll päris ajakirjandusreeglid ei kehti ja teine eeldus on see samas kultuuriarendus on midagi väga erilist, ehk siis, et igaüks seda teha ei saa, isegi mitte iga ajakirjanik ei saa seda teha, see on ikkagi autonoomne väli ja sihuke nõuab mingeid eriti spetsiifilisi oskusi. Ja noh, ma võin küsimus vastu on, et kuivõrd mõlema selle eeldusega nõustute või mis see meile ütleb. Kas sa ütlesid ennist just nende vahel on mingi vastuolu. Ma ei tea, kas on vastuolu, aga noh, kui kui ta ei ole ei üks ega teine, siis ta ei saa olla nende kooslusi. Saan ma aru, et sa nagu väljendasid oma tunnet, et sa tunned, et tajutakse seda kultuuri. Ei, ma jah, et ühelt poolt tunde väljendus, aga võib olla ka pigem nagu mitte niivõrd empiirkas lähtudes, kui püüdsin. Teo eetilisemalt, kusjuures ma selle tunde väljendusega olen nõus ja siin siinsamas sirbis, eks ju, kui räägitakse sellest horisondi murest siis tuuakse seesamune asi esile, eks ju, et noh, seal on küll otseselt kultuur ja teadus siis, et mil määral teadus on kultuuri osa ja võib-olla ka, et mis, mil määral peaks olema teadusrubriik sirbi osa, mis õnneks on. Aga ma olen selle tundega nõus, jah, poolest teda peetakse korraga eriliseks. Mis on, võib-olla väljendab selliseid huvitavalt, teda tõrjutakse eemale klassifitseerimise kaudu. Noh, selles mõttes, et on eriline, aga samas ka tähendab see, et vaat siin meenub mulle Uku Masing, kus ütlesite, et kui, kui ohtlik on see, kui tunnistatakse keegi geeniuseks, siis see tähendab, et tema on eraldi kategooria, tema mõistmisega pole meil asja. Seda on ilus, ilus ja vaadata lihtsalt, aga see, et kas me peame teda mõistma või temaga suhestuma teda kuulda võtma, et see pole enam meie asi, siin ta pole, ta pole lihtsalt väga tark, ta pole suur meie vait on geenius. See viibki kultuuri ja kultuuri, ägenenud sellisesse oma mulli ja, ja, ja noh, et kuidas ta on olemas ja eks ole siis siis siit me jõuame kohe tibusammuga põhiseaduse preambuli, nii, ja mis juskui, põhjendage ära, miks me seda toetame eksamil ta, miks ta meil olemas on, aga nagu süvitama ei, absoluutselt ei mõtle sellele ja siis tegelikult ma pean teistel selle mõttega nagu ajend oligi see, et kui ma kaks aastat tagasi alustasime, siis koguse jutt tol ajal käiski selle üle, et kas sirp on viisada ajakirjanduslik ja et noh, et peaks laskma ajakirjanduslik, mis, millal peeti siis silmas seda, et ta oleks, on professionaalsed ajakirjanduslikku lähtuks mingitest ajakirjandusreeglitest. Ja nüüd, kui konverentsil Rebekka Lotman tegi väikese statistilise analüüsi Sis vaates muti tagant ja siis minu pärast valikut perioodi, et siis tema hääldus oli, et sirp on muutunud liiga kirjanduslikuks siis mul tekkiski nagu noh, et see on selline. Ma üldse ei taha mitte kuidagi selles mõttes nõus, et mul on sellega tegelenud, aga pigem mu küsimus ongi see, et või isegi väide, et mõnes mõttes peabki tegelema vist sellega sirbi ja üldse kultuuriajakirjanduse puhul, et kuidas kõige mõnusamalt hoida seda tasakaalu sellised nagu päris ajakirjanduse ja siis natuke nagu hullumeelse sellisel seletamas, mitte vajava erilisuse vahel, et kuidas teile tundub Tasakaalu küsimus sellepärast, et kui Miinaga päris hullumeelsuses, kui sa tsiteerisid siin Rebekka Lotman, et siis on illustratsiooniks juurde pandud ka üks temast vaid üks külg seitsmeteistkümnenda juuni sirbist aastast 2005 kus ta esitas seal konverentsil vaatajatele küsimuse, mis žanrissse kuulub antud artikkel, mis peaks olema intervjuu, mis kahe kolmandiku osas kahe kolmandiku sisu osas koosneb sissejuhatusest, siis on natukene intervjuud, siis on intervjueerija kommentaarid ja küsimused toimetab peale ja siis lõpus toimetaja kommentaarid. Et see on selline hea näide hullumeelsest kultuuriajakirjandusest, selliseid asju võib ju vahel teha, aga kui ainult sellist asja teha, siis ei maksa tõesti loota, et kultuuriajakirjandust võetakse muu ajakirjanduse osana. Teine äärmus on üldiselt jah või tõsiselt, teine äärmus on siis see, et kultuuri ajakirjandus on umbes üks külg ühes tavalises ajalehes, eks nagu me seda päevalehtedes näeme, on sisepoliitika, välispoliitika, sport, kultuur, midagi veel surmakuulutused. Et ilmselt ongi vaja sellist tasakaalu, kus lugeja peaks kogu aeg natuke pingutama, nii et tal oleks huvitav, aga mitte nii, et lugeja ennast lollina tunneksin. Kuidas see tasakaal leida? Kes seda oskaks? Aga minu meelest on see žanriline lahusus päris hea, hea põhimõte ja seda on, seda on sirbis kohati ka üsna hästi tehtud, ehk siis et sinuni erinevad rubriigid. Oleks vast veider see, kui sellist, võib-olla siukest väga loomingulist lähenemist žanrile, mis tahes Chanel hakataks kasutama igal leheküljel. Aga see, et osad leheküljed või osad rubriigid kannavadki edasi, sellist suhteliselt traditsioonilise kultuuri meedia iseloomu Admeistis võivadki olla ju natukene eksperimentaalsemaid, mis on minu meelest ka lahutamatu osa ühe sellise ajalehe puhul nagu sirp ehk siis päris sassi ajada või kokku segada, et siis siis siis hakkavad need probleemid peale. Jah, nad kuidagi nagu ei tahaks ainult silbist kõneleda kuidagi nagu üldisemalt vaata kultuuriajakirjandust ikkagi. Selles, et see, mida sa räägid, sitkagi samuti aimdub, et sa nõustud selle eeldusega, et kul tuge, aga see ei ole päris ajakirjandust. Vaata, see päris ajakirjandus on, on hästi keeruline termin, ta on üks ajakirjanduse liik, jah, aga mis see päris ajakirjandust siis minu meelest tuleks uudistada. Mis on seal päris, päriselt? Igal valdkonnal on oma erialaväljaanded. Kui ma käisin mõni nädal tagasi Soomest, siis ma sain Soome ajakirjanike liidust kaasa paar väljaannet nende ajalehest juurnalisti, kas see on äkki see kõige rohkem päris ajakirjanduse, ajakirjanike, tehtud ajakirjandus ajakirjanikele. See on sihuke enesereflektsiooni teha. Kusjuures hiljuti sain Marek Tammega kokku ja ta ütles, et et tõesti Eesti ajakirjandusel puudu. Mees reflektsioonist kohe, et näiteks iganes tal võetakse kokku Eesti ajakirjanduses, vaadake selle plusse-miinuseid tema tegelasel näiteks moonde ja midagi sihukest vist, et kus iga nädal ilmub üks ülevaade, kus siis reflekteeritaks enese üle ja vot see on nüüd küll üks huvitav, kas, kas sirbis võiks olla näiteks ma tea metaajakirjanduslik külg või jääks ka liiga varju? No eks see uitmõte tegelikult ju see võis ka sellist nagu meediaküljed ikka, aga aeg-ajalt on aga üsna kaootiliselt ja võib-olla isegi tuleb tunnistada, seal on veel kautilisemaks, et meil siin koduleheküljel on see, kui on nii-öelda kui viiejaotust, siis on meedial täitsa olemas, aga sinna nagu sisu me oleme viimasel üsna vähe tootnud. Ja võib-olla noh, miks see nii on, ongi mingisugune sisemine kõhklus või küsimused, et kust me võtame endale selle ja kui me võtame nagu endale selle kompetentsiõiguse teisi ikkagi, nagu mõnes mõttes konkurent analüüsida. Aga ka iseennast üheks, et Postimehes me oleme proovinud teha sellist asja veel kord aastas ilmub aruanne lugejale sellise pealkirjaga siis väljaanne või. Kord aastas, aga ma ütlesin sulle praegu ettepanek juustust absoluutselt, aga ma ütlen nüüd kogemusele tegemisest on olemas ja mis esialgu ta oligi plaanitud sellise ja analüütilise sissevaatena ka võib-olla natuke kriitilisena kriitikat ei saa kuidagi sellest välja lülitada, eks. Aga, aga ta on aja jooksul siis kujunenud selliseks pigem selliseks just nimelt nagu ülevaate andmiseks just sellist pigem kirjeldavaks kui analüüsivaks, et võib-olla selline veidike rohkem kriitikat, veidike rohkem analüüsi ja tõepoolest võib-olla sagedamini ilmuv selline ülevaade oleks päris huvitav. Iseasi on see Näiteks lugejalt. Järsult nõus, aga et tulen korraks tagasi küsimuse juurde, mis päris ajakirjandus on, et siis noh, et see, mida ma mõtlen tegelikult, kui me vaatame inimesi kasvõi nagu nende haridusliku tausta, et siis ikkagi need kestavad kultuuris, ajakirjandust üldjuhul ei ole mitte ajakirjanikuharidusega õpinguid, ajakirjandust või siis on õppinud seda juurde, eks nende põhiline või peamine eriala mingi mingi kultuurivaldkond, eks ole, ja ajakirjandust annakas omast huvist uut õppinud või siis lihtsalt töö käigus sellega ja ennast kiiresti kurssi viinud. Et jah, loomulikult nii-öelda peavoolumeedias või päevalehtedes on jällegi nagu teistmoodi, et seal kultuuritoimetaja paljud ikkagi on ajakirjanduse haridusega ja siis on ennast, kuna seda enam, et mis on ka arusaadav, sest nemad katma kõiki valdkondi. Ma isegi seda hariduse erinevust võib olla väga välja ei tooks, võib-olla on üks aspekt, aga vast mitte kõige olulisem, aga ma hakkasin korraks mõtlema selle peale, et tõepoolest, et sellist päevalehtede kultuuriküljed nad ju on minu meelest üsna lähedased sellele, mida see nii-öelda sinu definitsiooni järgi päris ajakirjandus teeb, ehk siis seal on olemas ju kultuuriuudised ja seal on olemas eelkõige kultuuri ja on ka arvustused, analüüsid, ülevaated, ehk siis, et seesama asjaga kultuuri arvamused näiteks just nimelt sellised, mis seovad seda mingisuguse laiema ühiskondliku kontekstiga ja nii edasi, ehk siis justkui ta on selline väike mudel, väike ajakirjanduse mudel ühe külje peal, kus on enam-vähem kõik rubriigid olemas, sporti võib-olla mitte väga sageli ja aga, aga enamus selliseid tunnuseid on sealsamas olemas, eks. Et neid võib olla päris niimoodi vastandada isegi. Kui siit veel nii-öelda edasi kiusata sind, et siis võiks ju öelda, et aga võib-olla siis, kui me räägime kultuuriajakirjanduses, siis peavoolu meedia kultuurikülgedest ei räägigi. Sellega ma jälle päriselt ei ole vast nõus, sellepärast et meil on olemas ju ka näiteks Postimehe arvamuskultuurilisa, kus on noh, see on ilmselgelt peavoolu meedia toode, eks. Aga samas no ma ütleks, et kui ma löön nad kõrvuti sirbi AK, siis mõlema üle on hea meel, et väga suurt erinevust ei ole. Aga vot kui sa niimoodi ütled, et kui me räägime kultuuriajakirjandusest, siis äkki räägiks peavoolu meedia kultuurikülgedest, siis ise ju vabatahtlikud ronid elevandiluu torni. Ja tegelikult muidugi provotseerisin ise jagan seda seisukohta. Mul on tegelikult üks küsimus, kui sa ütlesid, et et milline, nagu peaks olema siis see kultuuriajakirjanduses kelle jaoks peaks tegijate või lugejate ja sellisel juhul milliste lugejat, õe ja ühiskonna ühiskonna tegelikult ju. Kui sa niimoodi küsid, ideaalis ikkagi ma arvan ka kultuuriajakirjandus, eks olla selline, mis omab väga tugevat ajakirjanduslikku vundamenti. Ehk siis, et sa ikkagi tead, kuidas lugusi. Kas väikesed asjad, kuidas sa teed, et kuidas ja mis, mis asi on juhtlõik, milline on mõistlik väljadest? See, kuidas sa selle selle kohta on hea tervis on lihtsalt käsitööoskusi. Ütleme siis ajakirjandus, käsitööoskust võiks ikkagi olla ka kultuuriajakirjandusel ja, ja noh, et tuleb tunnistada, ega tihtilugu ei ole alati, ehk siis et, et meilgi, ma arvan, et paljudele autoritele on kõige keerulisem on pealkirja panemine mis on üks asi, mis kusjuures eristab dialoog meediat, kultuuriajakirjandusest on see, et kuulge Postimehes selle kuskile siis ma tean, et ma võin, mis pealkirja panna, aga see mitte kunagi ei lähe läbi, sest hoopis teised tingimused peamiselt see, palju külgi palju veega on ja mis on nagu olge head ja mõte see või arvates ja pealkiri, et nagu seal ei tegele, meil on siis vastupidi, meil on ikkagi nagu pealkiri, vaata et kõige rohkem nagu autorikaitse all ja, ja noh, et kui sa oled ikkagi ühte sõna muudad, siis see nõuab ikka päris päris põhjalikke läbirääkimisi, et sellega lõhkuda üks selline, mõnes mõttes suvaline võrdlusi, erinevus. Mina tahan sõnast kinni hakata. Peavoolu meedia tõsiselt ei saa aru, mida tähendab. Mul on selles sõnalansseerinud vist üks Eesti suuremaid erakondi, kui ma ei eksi. Siis ma ei saa aru sellest sõnast on just nimelt see, et, et hea küll sõna ise kasutama, et kui on vaja, aga see, mille kohta me seda kasutame, see on ju ammu muutunud. Peavoolu meedia ei ole väljaanded. Paberi peavooluväljaanded ei ole isegi mitte päevalehed internetis. Peavoolu meedia on sotsiaalmeedias. Ei, no mingis mõttes on see üldse selles mõttes väga, mingis mõttes selles vale sõna, et kui mõelda sellele, mida rääkis pereraadio, sest täna sel talvel Priit Hõbemägi esinedes selle ajakirjandusõppejõuna, siis ta tegi veel väga selgelt vahet ajakirjandusele ja meediale ütles, et neid, ma olen nõus, et meedia on kõik see, mis toimub nii-öelda ilma toimetamiseta, ajakirjandus on see, mis tegeleb tõe otsimisega ja kus on olemas oma kindlad formaadid ja toimetajaid ja nii edasi. Selle eristusega ma olen ka nõus ja minu meelest seda eristust tuleks ka võib-olla rohkem toonitada, kohati ütleb väike, uhke ajakirjanikuna. Jah, ma arvan, et see nii-öelda peavoolu sõjaväe kasutamine siit tuleb nüüd analoogina kultuurimaailmas, kus on ka selgelt peavool peavoolunähtused, mis suudavad ja tahavad kõnetada võimalikult erinevaid sihtrühmi ja siis on niisuguse niši teosed, mille eesmärk ei olegi laia kõlapinda, noh, ütleme siis nagu sellise nagu mahulist laia kõlapinda tekitada, pigem nagu sellist sisulist, et noh, et see on üks võimalus seda helistada Isegi sellerisse, aga ma ei oleks päris nõus, muidugi ei tahaks, ei tahaks saada, jätkaks sellega ta otiga, vaidleme, aga isegi selle eristusega ma ei ole päris nõus, sellepärast et. Me oleme teinud katseid lugejatega katsetanud nende peal erinevaid tekste ja kuna me saame ju jälgida seda, et kui palju ühte või teist teksti loetakse siis see arusaam, justkui selliseid spetsiifilisemaid keerulisemaid, pikemaid, rohkem süvenemist nõudvaid tekste loetakse kuidagi vähem. See on täiesti vale. Et näiteks selles samas Postimehe AK-s arvamuskultuurilisas pikad sisukad tõepoolest spetsiifilised tekstid saavad tohutult lugejaid. Ehk siis jällegi, et klikk. Tead, ma ei tea seda spetsiifikat nii täpselt seda, seda, kuidas seda mõõdetakse, ma jah, et ma saaks sulle öelda, mille järgi või mis seal peab olema, aga, aga see, et inimesed on viibinud sellel lehel seda saab jälgida, seda saab siis, siis seda saab vaadata, et kui palju neid jälgimisi seal on olnud ja, ja see minu meelest see vastandus jälle on üks nendest, mis päriselt ei tööta. Jällegi, ma olen nõus, ma ütlen, et ma ei tea, miks ma tulin, peaks kuidagi võtsin niukse provokatsiooni lähtekoha ette, et tegelikult muidugi. Meie sõnum on samamoodi, et pigem tahtsingi mässata selle väljendi kultuuriajakirjandus vastu, et et tegemist on ikkagi esimese tasandil ajakirjandusega, mis on keskendunud kultuurile. Ja, ja et need põhimotiivid, ma arvan, on ikkagi samad. Kas sa kirjutad kultuurinähtusest majanduspoliitika nähtusest, et ma arvan ikkagi, et sa mingi noh, tõesti sama käsi taskus mingi alati üks ja sama, ehk siis, et võime küsida siinkohal, eks ole. Et, et on ju selge, et arvustus formaadina võimaldab palju suuremalt subjektiivsust ja kujundlikkust kui näiteks uudislugu, aga see jonn, selline eripära, et sõltu kuidagi nagu selles, kas tegemist kultuuriajakirjanduse või või siis nii-öelda seal teise lähisajakirjandusega Aga üks huvitav asi, minu meelest on see žanripiiride lõhkumine ja just nimelt teadlike tahtlik lõhkumine, mitte see, et ups ei tulnud välja või et käsitööoskused olid päris selgeks õppimata ja see on minu meelest see koht, kus kultuuriajakirjanduses saab teha lubada endale rohkem sellist vabadust ja julgust. Ma mäletan, kui me hakkasime tegema skulptuuri saadet, skulptuuri kaja, jah. Siin samas Vikerraadios ja võtsime selle päästis Urmas Vadi suurtelt tugevatelt õlgadelt. Siis soovitus andis Urmas kaas andis, toona olid just nimelt sellise trite, et lõhkuge žanripiire nii palju kui võimalik rääkis väga entusiastlikult loo, kuidas nad ükskord olid toonud toimetusse tolmuimeja ja, ja lasknud siis jupike aega lihtsalt tolmuimeja mürinat otse-eetrisse, kuna see sobis sellel hetkel sinna selle käsitletava teemaga niivõrd hästi kokku. Ja vot see nüüd on selline asi, mida ma ei kujutaks näiteks ette, et ERR-i uudistesaates päris sellist sellist asja teha saaks. No see ei teeniks ilmselt püstitatud eesmärki, ma arvan, see see ei teeniks ka selles mõttes, et rahvusringhäälingu seaduses sõnastatud eesmärke, mis Eesti rahvusringhäälingul on ma arvan, et selliseid asju võibki endale lubatakse teatud saatesse mingis teises saates, siis mitte et igasugusel sellisel saandubiilid piiride lõhkumisega nihutamisel peab siiski mõte olema, et kõiki, neid asju võib ju teha, kui on ise ka aru saada, mille jaoks nii võetakse. Võib-olla Eesti kultuurileht on, eksisin sirbi kohe päise all ja see kultuurilehte sirp tegelikult ta nagu infitseeritatud tõsidust ja et kui me räägime, et on lihtsalt üks ajakirjandust teiste seas, siis mul on tunne, et see erilisus oreool seal ei ole nagu päris tühja koha pealt tulnud, et kui mõtleme sellele noh, ta nagu intellektuaalide häälekandja, et kui ma ütlen seda, siis ma arvan, et te olete nõus. Ja nüüd, kui me läheme selle juurde, et kust see intellektuaal ei mõista, üldse pärineb Treifussist nii-öelda skandaal afäärist Stahlist siis Emil Zola ja kes seal need teised tegelased olid, tähendab, siis tõusid nii-öelda intellektuaalid või tähendab õigemini nad ei olnud veel intellektuaalid, vaid loovisikud eelkõige kirjanikud tõusid nagu barrikaadidele ja hakkasid ühiskonda väga tugevalt nii-öelda läbi kompama. Et sirp ühest küljest ta tõepoolest kajastab lihtsalt nii-öelda kultuuriuudiseid. Aga teiselt poolt aju pretendeerib ja põhjusega üks kõige ja ühiskonna kõige sügavamalt ana analüütilisemalt lähenev sügi just intellektuaali mõttes selle prantsuse intellektuaalimates, kes nii-öelda kuidagi neutraalselt poliidi erakondadeüleselt üritama analüüsida kultuuri ja see Nissani tegelikult sirbil täitsa olemas, sina, sotsiaalia leheküljed, et noh, võiks öelda, et mis neil pistmist mingite kaunite kultuuridega või miks siin vahel on diplomaat ja mis on siis nii-öelda võiks öelda välispoliitilise analüüsi ja raske ka ajakirjandusväljal täiesti. Et miks ei peaks olema raamatu teatri vahel võiks küsida eriti eriti nende inimeste poolt, kes arvavad, et kultuur on tilulilu ja siis järsku on nii-öelda kõige tõsisemad asjad kõige raskemal kujul vahel. See on tõsi, aga ma küll ütleks, et eks ole, kultuurileht tähendab tegelikult sihtasutust, kus on kokku 14 väljaannet ja et see, see kõige süviti minevam ja see on võib-olla isegi seal ajakirjades nagu vikerkaar ja mis on selles mõttes nagu nädalale kultuurikontekstis, meie oleme need, kes peavad nagu, kellel on tegelikult kõige lühem aeg reageerimiseks ja kes on nii-öelda nii-öelda kõige kiirem meedia kiiremini reageeriv väljaanne sellesse kontsernis. Ja noh, koos Õpetajate lehes õpetajate lehega siis, et et kuhu sa konteksti paned, et, et mina jällegi vaadates meie ülejäänud aeg ju siis olen, mõtlesin sust võtabki selle põhimõtte, et noh, et ikkagi nagu nii, süvitsi ei saa minna, sest esiteks leiba võtta oma veel oma vendadelt tõdelt ja teiseks lihtsalt ei jõua. Nojah, ja keegi ei ole ka vajadust, kuna on olemas piisavalt väga huvitavaid väljaandeid, mida samamoodi võiks lugeda ja kust saab selliseid kätte. Aga kuulame vahele muusikat nimelt selline tuua, mis koosneb küll vist ühest tegelasest küll tänan, trenn, trenn, ja trenn on siis teinud muusikapalade daily, meil song, mis räägib ka natukene reageerimise kiirusest ja pealkirjade panemisest ja ajakirjanduse sügavusest. See laul koosneb siis sellise ajalehe Daily mail Pealkiri. Jätkub kultuurisaade vasar stuudios Urve Eslas. Mihkel Kunnus, sirbi peatoimetaja olin ja mina, Peeter Helme ja räägime kultuuriajakirjanduses, selle ajendiks on siis sirbi 75. sünnipäev ja rääkisime päris palju nüüd formaatidest ja kultuuriajakirjanduse ja niinimetatud päris ajakirjanduse erinevustest sarnasustest. Aga tegelikult on siinsamas sirbi kaante vahel üks tekst, mis võtab meie leitud asjad väga ilusti kokku. Nimelt Tiit Hennoste ettekanne Sirbi aastapäeva konverentsilt. Institutsionaalne kultuuri, meedia, uus avangard ses maailmas. Hennoste esitab oma ettekande 11 teisina. Ja räägib sellest, mis seisus on siis skulptuuri ajakirjandus. Ja osa neist reisidest on siis kirjeldavad, osa neist on soovituslikud, osa neist on, võib võib-olla öelda selliseid unistuslikud ja osa on ka hoiate mõniga melanhoolne olla. Aga ma arvan, et sitta alguses, et ei ole ajaraiskamine, kui selle alguses ette lugeda, et siin alustab ajaloost ja ütleb, et täna taas samasugune aeg nagu 20. sajandi alguses. Et selle kirjeldamiseks pole vaja isegi uusi ise sõnu, selle iseloomustamiseks uusi sõnu ja ta tsiteerib nüüd oma raamatut mis on siis 20 20. sajandi algusest ja et need näidata, kui hästi see käib 21. sajandi alguseks ja ma loen siin need asjad ette. Tantsinud sõjad ja revolutsioonid hävitasid miljoneid elusid, lammutasid vanu riiki ja tõid kaasa miljonite miljoniteni ulatuvad põgenikelained. Poliitikas oli uute autoritega Saarset ideoloogiate levitamise katsete aeg. Tehnoloogia arengus toimus meeletu hüppetehnoloogia lubas ületada aja ja ruumi piire. Suurlinnad üha kasvasid ja ühtlasi kasvasid seal ka kuritegevus. Rassi mässud ja vaesusteaduses toimusid olulised murrangut, mis aitasid luua teaduskultust. Samas lagunes loodusteaduslikult laena pilt, inimeste elu, mõtte otsingute sihukeseid, erinevaid idamaade usundid, salateadused ja pseudofilosoofiat. Valitsev USA Euroopa-keskne maailmapilt hakkas lagunema ja muutuma kõrgkultuuri võimekas, murenema, meelelahutus vallutas üha suurem osa maailmast. Võib-olla pole ainult nõus sellega, et teaduses on väga suuri murranguid. Aga noh, see võib olla ka selline nukk, nukra füüsikaõpetaja pilt, pilk, aga, aga muidu on väga tabav. Testi sajandiga ei ole väga midagi muutunud või oleme kuidagi tagasi jälle selles kohas, kus 20. sajandi alguses oldigi ja Hennoste läheb ju nende üldühiskondlik. Sedastuste pealt siis. Kultuuri-kultuuriajakirjanduseni ja esitab küsimuse, et mis on siis skulptuuri ajakirjanduse roll sellises maailmas? Noh, ta veel ütleb veel, veelgi enam ta ütleb seda, et meil on revolutsiooniline situatsioon tekkinud lugejad ei taha enam endist Rootsi ja väljaanded enam ei saa endist moodi. Noh, see situatsioon on tõepoolest minu meelest see, mis Mihkel ütles, et ta on selline melanhoolne, mõned neist punktid melanhoolselt, minu meelest enamus neist punktidest on kirjeldatavad melanhoolselt täna. Üsna kurb pilt. No mida, midagi on kadumas, eks kadumas ja me saame aru, et niisugune noh jah, traditsiooniline meedia. Me teame, eks ju, et see on jah, kuidagi kadumas. Võtame mõned märksõnad kokku, et kuulajad saaks aru, kellel parajasti sirpi käes ei ole. Teie täiendage, mina ütlen mõned, mis mul jäid silma. Tekkinud on selgrootute tekstide maailm. Toodetakse tapeeti, referaate, kus kirjutaja, isegi. Ühtegi oma mõtet sinna juurde ei lisa või, või ei suuda selle refereeritud materjaliga dialoogi astuda. Kirge ei ole üha enam, selle asemel laiutab tuimus, puudub igasugune ideoloogia, kaasa arvatud toimest toimetuste sees. Kui nüüd veel edasi vaadata ja jõuab siis kokkuvõttele, et kultuurimeedia olulisem roll tänapäeval on küsida eetika üle. Ja just see küsimine peaks olema kultuurimeedia roll. See nüüd minu jaoks nõuaks küll natukene rohkem lahtiseletamist, sest ennem alustasime sellisest olukorrast, kus heidetakse kultuuri meediale, millega ma olen osaliselt nõus, muide, see üldse ei ole see, et ma nüüd hakkaksid vaidlema sellega, mida Hennoste ütleb. Aga, ja need kaks asja justkui on minu jaoks vähemasti vastuolus, võib olla, keegi oskab mulle seda ära seletada, et ühtepidi heidetakse siis ette kultuurimeediale seda, et ta on kaotamas midagi väga, väga olulist ja need väga olulised asjad seonduvad pigem siis sellise sisukuse kire ideoloogiaga. Ja siis järgmine järeldus, mis sellest tehakse, on see eetika, on see, millele tuleks keskenduda. Minu jaoks on siin mingi hüppe, millest, mida ma päris ei suutnud jälgida. Millal sa ei lugenud teksti lõpuni? Sest et ta lõpetab selle sõnastusega, et toimetaja on see, kellest kõik algab ja kellega kõika lõpeb. See ongi see eetiline moment, et igaüks võib mingisugust tapeeti toota ja seda avaldada aga toimetaja peaks olema see, kes siis sellele kriitilise pilguga otsa vaatab ja kes teebki selle valiku, mis on hea ja mis on halb, eetiline valik, pressivabadus on nii-öelda või tähendab sõnavabadus. Pressivabadus on siis nii-öelda toimetaja vabadus valida, millist teksti avaldada ja millist mitte. Jah, et mulle tundub, et mõnes mõttes ennast ootab kultuuriajakirjanikud sedasama, mida ma loodan, enam mitte, aga mida me igatseme ka kunstniku puhul laiemalt ehk siis sellist romantilist suurt kunstnikku kelle ainuüksi ruumi sisenemine paneb juba inimesed nakatama ja kelle iga sõna ammutatakse ja mis läheb nagu noh, jällegi vaatame ka meie lähiajalugu, et siis kõik need loomeliitude pleenumil ja ja Tuinjuski esimeses riigikogus olid kõik see, et ikkagi endiselt nagu sellist tõsist korüfeed ja et mulle vähemalt noh, mõnes mõttes lugesin ennast tekstist välja, et nõukogude kultuuriajakirjanik võiks selline Mulle vaat-vaat, see seletas mulle tundub praegu arusaadavam, sellepärast et Peter, loomulikult ma lugesin teksti lõpus ja ma lugesin ka sellest kohast edasi. Kuhu sina poole siia. Sellepärast, et veel edasi hakkab rääkima seal sellest, et mismoodi selle asemel et maailmas seletada, nagu filosoofid on seda teinud siis Marxi järgi jah, aastasadu tuleks hakata seda lõpuks ometi muutma ja mulle tundub ka, et kui ta räägiksin kirest räägib siin sellest, et peab tekkima tagasi mingi sisu, mingi ideoloogia ja nii edasi siis lõpp lõppkokkuvõttes minu meelest just sellist tugevast kunstniku hingest, kes siis oleks paberisse kehastunud jah, kas siis selle toimetaja näol või tõepoolest sellise väljaande näol, vot see on see, mida otsitakse ja sellise kultuurilise kangelase otsing Kas kangelase vaid vaata need märksõnad isegi kordudekse selg rootustab p ja nii edasi, et noh, et ei, oleks tõesti nii lödi ja, ja, ja ma saan nagu täiesti aru, et ideoloogia puudumine, okei, ideoloogia, võib-olla on jälle see halb sõna ka maailmavaate puudumine. Et siukseid, lödile või udule sa ei saa toetuda kuidagi või vähemalt ei ole selgust. Mulle tuleb meelde, see oli vist äkki sundise, kes ütles, et härra proovib konfronteeruda, eks vastasega vaid ole sihukust lödi ja udupilv, eks ju, see kurnab ta ära, väsitab ära nätsutada ära. Kui see meie nii-öelda positiivne tugi on samasugune, ehk see, millele ei saa toetada. Et on niisugune noh, lõdine, udune ja kiirutav, noh siis on asi halvasti. Ma küll arvan, et vähemalt nagu toimetuse ideoloogia selline välja nagu silp ei saa endale lubada ühelt poolt ja sellepärast ma olen kõik rahastatud me ei saa kellelegi ühtegi teooriat esitada ja teiselt poolt teeks palju igavamaks, ma arvan, sirbi näiteks, ehk siis ma tahan jõuda selleni, et nagu toimetuse ideoloogiast selles osas ma ei ole nagu väga veen veendav, aga toimetaja eks ole, nagu erinevat toimetajat, kellel on väga selge maailmavaade ja nad võivad ka ühes väljad vaat väljaandes selgelt minna vastuollu, mida, noh, ütleme minu ja Valle-Sten Maiste, mehe sotsiaalvõimete seisukohad mõnikord lähevad. Aga siis paneme mõlemad ühe artikli mingil teemal lehte ja, ja siis on juba nagu edasi lugeja asi, eks ole. Et selles, aga sellega ma selles ma olen nõus ja et sellist Julgemad maailmavaatelist valikut ühelt poolt muidugi võiks olla. Aga noh, teiselt poolt ikkagi jällegi see ootus, et kõik, mida tehakse, peab saama päästetud ja kõik, mida tehakse, peaks saama sellise objektiivse tagasiside ei hakka siin üldse kriitika objektiivsest kõnelema, mis on täiesti võimatu nähtus. Aga et siin on mingi mingi mingi vastuolu jällegi ja, ja, ja jällegi, ma ei ole väga veendunud, kuigi tegelikult oleks lihtsam teha sellist sirpi, kus on väga selge näiteks peatoimetaja maailmavaade ja kõik ainult tulistavad, nagu panin ainult autoritena sama maailmavaade, ainult lasen, tegeletakse isegi lihtsam teha. Aga ütle, kuidas öeldakse, juhtkiri sünnib, kas seal ei ole kas selles ei avaldu kohati mindi, maailmavaateline ei olnud ikka ikka ikka. Enamjaolt kirjutan mina, aga mitte alati. Et ma arvan, et seda sõna ideoloogia tuleks mõista tingimata parteipoliitilist tahet mitte, kui sa ise rääkisid sellest, et ühest küljest on selliste tegijate ootused, kõik, mis toimub, peaks saama kajastuses, see ongi see koht, kus toimetuse peab olema ideoloogias ideoloogia väljendub teatud standardites. See, et sellise teksti tasemest allapoole ei lähe, sellise ürituse tasemest allapoole ei lähe või sellise ürituse ütleme kaalukusest kaalukus ongi nüüd selline toimetuse subjektiivne hinnang, mis on kaalukas ja mis ei ole ja see oli ka nii-öelda ideoloogiat, mitte parteipoliitilises tähenduses, aga aga ma arvan, see on just selline ideoloogia, mis ühel hästi toimiva toimetusel peaks olema, et et on endal mingisugused arusaamad, mida tehakse. Ja enam sitta pimesi, aga mulle tundub ikkagi, et üks asi, mis natukene pärsib seda Meiegi puhul sellist julgust neid valikuid teha on ikka see pikalt räägitud kultuuri-le pühendatud meedia kummi ahanemine, eks ole, et kuidas ikkagi noh, päevalehtedes on tekstid peaaegu täiesti hea, kui üks külg on nädalapäevas, eks ole, kultuurile ja siis justkui, et me oleme siis nagu see viimane koht veel, kus saab pikalt ja põhjalikult käes. Aga et nagu väidan vastu, et möödas ja kui me vaatame, kui palju on tekkinud omaalgatuslikke väljaandeid, noh, kas müügileht või kasvõi sama nihilist, et siis tegelikult neid kohti on ja mulle tundub, et leian, et midagi ei jää, miski jääb täiesti kajastamata, tegelikult enam nüüd ei ole. Ja et me oleme natukene nagu võib-olla otsustame lähtudes kontekstis, mis enam tähiselt ei päde. Sellega ma olen täitsa nõus, jah. Tekivad sellised uued asjad, blogid, eks ju. Jah, siukesed platvormid. Aga muidugi seda toob ka ennast välja, et noh, nende neid iseloomustabki põhilise asjana see, et seal puudub toimetaja. Või siis igaüks tahab olla iseenda peatoimetaja ise. Väikse väljaande pead. Jah, või, või siis mitte lihtsalt ainult iseenda, vaid teed oma blogi, kuhu korjata erinevaid tekste, linke kokku, et niisuguseid asju on ju ka päris palju. On aga jällegi, kui nii-öelda tänase provotseerima tulin selgelt, et siis aga miks peab iga teos ühesõnaga, mis siis juhtub, kui mõni kultuuritähtsusega teos saabki ainult selle, sellise isal on peatoimetaja blogi tagasiside ja midagi rohkem saagi. Eks see räägib ka selle ürituse kandepinna kohta päris palju, näiteks nojah, see on tõenäoliselt tavaliselt kultuuritegelased ja loovisikud, nad üldiselt tahavad palju ja nad tahavad olla keskel natavad särada. Mulle meenub üks Linnar Priimäe artikkel staarindusestidest, ütleb põhimõtteliselt ainult üks või vähemalt mingis mingis ruumis. Ja kui selle staari ehk täheruum läheb väga väikeseks, eks ja siis ta hakkab tundma ennast. Adekvaatselt, et mitte öelda tühiselt. Ja see tekitab temas frustratsiooni, küll aga minu meelest see olukord, mida kirjeldasime, et ei ole nii, et sirp on see ainuke ja tegelikult pikki tekste saab avaldada nii. Selle olukorra võtab päris hästi kuju Marju Lauristini teksti sirp kultuuriväljale ühiskonnas juurde lisatud juunis number neli sirbi ja teiste kultuuriväljaannete hüpoteetiline asend eesti kultuuriväljal on siis erinevate joonte peale asetatud erinevat kultuuriväljaanded, sirp paigutub peaaegu keskele, kus siis ühte telge pidi erinevad endine. Kuna ja teises otsas on uueneb ja noor ja teine telg on siis sõltumatus ja teises otsas võime turgia sirp läheb üsna keskele, mis minu meelest võikski olla sirbi jaoks kõige ideaalsem positsioon üldse, mis tähendabki kõike ei pea kajastama. Küll, aga kõik, mida circa kajastab, on automaatselt tsentraalse väärtusega. Ja samal ajal rajal tuleb ise toimetuses hoolega jälgida tasakaalu nii kvaliteedi mõttes kui tekstide pikkuse ja kõnetatavaldadesse mõttes ja nii edasi. Minu meelest on siin üks üsna oluline asi veel ja see nüüd seondub selle Hennoste, Hennoste looga ka, mis muide on väga-väga hea lugu. Siis ma soovitan tõesõna lugeda inimestel ehk siis see, mida sa just enne ütlesid Marju Lauristini loo kokkuvõtteks ja see, mida mina tahaks öelda nüüd Hennoste loo juurde siia lisaks on see, et see alguses irooniana mõeldud ütlus, et hea leht teeb ennast ise see peakski jääma irooniaks, sellepärast et niipea kui arvatakse, et hea leht peabki minema isevoolu teed, niipea lähevad asjad äärmiselt halvasti, siis hakkab just nimelt olemas ja juhuslikkus sinna sisse, siis hakkab tulema see selgrootud tekstid, siis hakkab tulema ideoloogia, puudus refer plaadid ja nii edasi see toimetaja töö puudumine, eks millele millele Hennoste viitas stiihia ja, ja see on just nimelt see, mille vastu ma saan aru. Tuleks seista nii Hennoste kui siis kaudselt. Marju Lauristinilt. Tumedad tungid ja bioloogia ja niisugused asjad. Loomu koorub välja, skulptuur on ju mingis mõttes korsetti iseloomuga lahti. Tulles nüüd sellesama Lauristini joonise juurde, kus Sirp on tõesti selliseid kesksel positsioonil, et noh, tegelikult selline kesk keskel olemine on ikkagi ka nagu kahe otsaga või kahe teraga mõõk, et et ühelt poolt on, jah, see on tugev positsioon, seal on, keegi peab seal olema ja keegi seal on selgelt, nagu ta on kõige vähem mõjutatav igasugust välisteguritest, sest need on igasugustes tingimustes piisavalt kaugel. Et ükski nagu selle äärmuse vastase äärmus ei hakka piisavalt sind ründama. Teine ongi see, et, et tähelepanu mõttes on keskmine koht kõige mitte tähelepanuväärsem. Ehk siis, et teda märgatakse kõige vähem. Ehk siis kõige aeglases alati palju atraktiivsemad ja, ja noh, et Ma jällegi ma ei ütle, et see kuidagi halvasti on, aga see on mõnes mõttes täpselt see olukord, kus praegu kahju Selle tõdemusega me peamegi lõpetama, ehk siis on nagu on. Aga sirbile. Täna on Urve, Mihkel Ott ja meie saadet jääb lõpetama, eks ajakirjandusteemaline lugu, mida ott pakkus, see on siis ööl Robinsoni ja World Hartlow lugu News peit Bremen. Začintrosting Piipol ehk siis, et lehemehed kohtuvad nii huvitavate inimestega. See lugu pärineb aastast 1947 Kuulmiseni nädala pärast.