Kaks nädalat tagasi oli meie stuudios Kunstiteadlane Ene lamp, et rääkida totalitaarsetes riikides toimunud kultuuripoliitikast. Kõigepealt me rääkisime Saksamaast Hitleri Saksamaast, siis jõudsime ka itaalia juurde, aga itaalia juures jäi meie jutt pooleli. Me rääkisime natukene turistide näitusest, mis toimus Saksamaal, mis sai vastandlike vastukajasid, aga kui nüüd laiemalt rääkida itaalia kultuuripoliitikast, missugune oli Mussolini maitse ja tema eelistused? Itaalia fašismi kultuuripoliitika oli diktatuuri Maatest kõika vähem programmilise fašistlik liikumine rõhutas enam kirg kui teooriat. Ja erinevalt kommunistidest, kes unistasid maailmarevolutsioonist, ei olnud fašistid, messeanistlik kutt ja ei kavatsenud eksportida oma süsteemia. Teooria nappus pani fašiste algul siiski propagandaks slooganid otsides ringi vaatama ja Nad vaatasid fu'd turistide poole sest lisaks marinetti ja Mussolini sõprusele ühendas mõlemaid liikumisi agressiivsuse, nooruse, jõu ja optimismi kultus. Ja mõlemad tegid panuse tehnikale. Olid masinausksed ja futuristidelt tee üle ka tegelikult fašistide tervitus ja kõnetus, vorm. Aga tegelikult Mussolini oli kunsti vastu ükskõikne, võiks öelda, et ta oli kunstivõhik. Hitler on kaevanud, et tema riigivisiidi ajal ei suutnud Mussolini Ufyyd siis vaadata üle kolme pilti. Kunst ei huvitanud teda. Tema armuke, kunstikriitik Margarita Sarfati mõjutas teda ja öeldakse, et see hoitis kunstipoliitikat ära. Suurematest banaalsustest vallak sinnapoole ikkagi paratamatult tdi kis. Sest kui poliitiline haare laienes, hakkas Mussolini unistama Italia impeeriumist ja itaalia likus rahvuslikus Sai kontseptsioonis kõige kesksemaks ja puturismi kosmov poliitilisus modernism oli seda paratamatult enam ei sobinud ja kunstis hakkasid vaikselt esile nihkuma realistid, traditsioon, realistid. Ja nad olid koondunud rühmitusse Novetsientoitaliano, mis näitab juba ka 19. sajandi itaalia minevikku pöördumist. Ja nemad kutsusid välismõjusid minema rookima ja olema rahvalik ja Mussolini-ile. See väga meeldis tema kui endine ajakirjanik innustus populismist ja hakkas ise näitustele pealkirju välja mõtlema. Niisugused pealkirjad nagu võitlus vilja eest või nad kuulavad raatiast Tuutse kõnet. Ja selles staadiumis tuleb siis kunsti ka nisuke alle koorilisus, mis on võrreldav Hitleri ajastu natsionaalsotsialistliku allegoorilise sekka, kus on töökangelane või ema ja ühel perioodil esineb Nõukogude kunstis ka ja itaalia kultuuripoliitikale on üldiselt siiski iseloomulik, et seda teostaks tee pooldajate toetamise, mitte vastaste hävib, mis seal mingisuguseid vangistamise toimunud vangistamistest rääkimata. Lihtsalt Novičento kunstnikele anti rohkem tellimusi, aga tegelikult ühtegi hismi ei pandud Itaalias keelu alla. Neid võis näitustele panna selliseid töid ja ka kunstikoolis võis õppida nii sellist moodi nagu taheti. Ehkki kunstnikke hakati suruma ühtsesse ameti ühingulisse organisatsiooni, mis totalitarism stikule riigile väga tüütu, milline on kõik käpa alla saada jäi kunstiellu siiski toimima, väljaspool seda ka jäid eragaleriid pisikesed ära näituseid korraldati ja seda kõike dirigeeritud. Kolmekümnendatel üldse on iseloomulik teatud konservatismi pealetung. Aga nüüd, kui Itaalia hakkas laienema Aafrikasse, kas kavatseti ka selle impeeriumi mingisuguseid monumente või mingisuguseid sümboleid? Jah, olid nihukesed kolossaalsed kujud. Seda ta püüdis isegi võistelda Vana-Egiptuse monumentaalskulptuuriga pannal ei tule siis Aafrikasse. Itaalia Itaalias-ist oli minu arust. Me oleme teda näinud dokumentaalkaadrites, kuidas ta kõnesid peab dokfilmides kui palju ta esines maalidel, kui palju oli temast tehtud filme, ütleme, mängufilme. Teda kujutati üsna sageli ja tema süüt laused said ka mingil määral võib-olla natukene karikatuurselt suunavateks. Näiteks kui ta hakkas Roomast, kuna Rooma stiilis pealinna ümber kujundama siis oli tal tarvis teostada ümberehitusi. Alguses suhtus ta Vana-Rooma mälestistesse suure respektiga. Ta siis laskis taastada õige mitmeid nii vabariigi kui impeeriumi aegseid ehitisi. Aga kui mustised jäid tema suurtele plaanidele ette, siis tuli need lammutada kõhklematult. Ja niimoodi Mussolini, sõjaväeparaadid tänav murti läbi muistsete keisrifoorumite ja siis tuli päevakorda lammutamine. Mussolini kutsus kirkat haarama ja kirkaga vibutavat utschet võis tol ajal siis tihti näha dokumentaalfilmis. Ta oli kunsti maaliaineks ja ta esines fotodel ja öeldakse, et plakatite lemmik kujundiks sai suruõhupuhur automaadi kõrval, mis samuti oli populaarne. Aga Mussolini auks peab ütlema seda, et kunsti see tõrjunud ühtegismi ei tõrjunud tagaa arhitektuuris modernismi ja teised uhkustas oma modernismi armastusega. Ja paiguta tee. Siis sobitati näiteks antiiksed varemed kokku modernistlik ehitustega. Ja uus linnaosa, mis musuliinil pooleli jäi eur näituse linnaosa. See kujutas tegelikult endast sünteesi vana roomalikust klassitsismiski ja modernismi arhitektuurifantaasiatest ja seal said tööd erinevate kunstiliste tõekspidamistega. Arhitektid. Meil on, kas teile tundub, et arhitektuuris olidki kõige suuremad noh, niisugused saavutused, mis meieni on jõudnud sellest perioodist Nojaa, kindlaksiti sest kujutava kunsti on itaallased lihtsalt noh, nagu ära peitnud ja ignoreerivad teda, nii et isegi näitustele pannakse dete haruharva. Natuke veel ja jah, piinlik ja eksponeeritakse ka tahtlikult pahasti Mikita papida peale kinnitatud maaliit umbes niimoodi. No see on küll päris otsene propagandistlik asjasse. Lähenemine, ma ütleksin jah, aga Mussolini tegi ka piisavalt test pidi propagandat, nüüd me jõuame Nõukogude Venemaale. Venemaa situatsioon oli, kuidas sealt ta mitmetähenduslik. Tegelikult seal mõjusid kultuuri arengule siiski totalitarismi kõige negatiivsemad omadused mõjus see diktatuur püsis oma rahva vastu suunatud terrori najal. Ja kui nüüd võrrelda teiste riikidega, näiteks kui juutide jälitamine Saksamaal kõrvale jätta polnud Saksamaal võrreldavat kestvat ohutuse seisu, nagu Venemaal oli ja Itaaliast rääkimata. Itaalias oli ju vastaste kimbutamine ainult võrreldav huligaansuse ka selle kõrval, mis Venemaal toimus. Ja muidugi kultuuri arengut takistas minevikku halastamatu purustamine. Ja takistas ka see, et haritud inimesed lahkusid või hukkusid. Ja veel kodus sõda hävitas. Kogu normaalse elukorralduse ja maal valitses laos. Aga see algsituatsioon pärast revolutsiooni loovintelligents oli väga pahempoolne, radikaalne isegi, ja ta läks alguses selle võimuga kaasa, mis olid kunstnike lootused ja soovid. Vene avangard põlgnes tegelikult futuristlikest ja utoristidelt, nad võtsid üle poliitilise ekstremismi, aga tegelikult neil omal poliitik ka kogemust ei olnud ja nad ei kujutanud ette, mis selle tagajärjel võib tulla. Avangardi loosungiks oli üldse, kunst peab maailma muutma, peab muutma inimest ja kui revolutsioon tegi nagu puhta platsi, siis nad lootsid, et nad saavad seda loosungit teostada ja praktikas ja pakkusid siis võimudele oma teeneid. Aga kuna intelligentsi üldiselt oli pärast revolutsiooni distantseerunud, siis võimudel oli koostööks partnerit vaja ja nad võtsid avangordistide pakkumise vastu. Aga tegelikult meeld linnuks võimudele enam realistid. Pealegi ei olnud kommunistidel ühtse kindlat kultuuriprogrammi. Nad olid niivõrd hõivatud tud revolutsiooni tegemisest, et neil ei jäänud aega. No mõni isik seal nagu Luunatšarski lihtsalt kõikus ja oli küllaltki suur olupoliitik. Ja siis, kui realistid hakkasid üle tulema, siis kahanes võimude poolehoid avangard teile. Nii et see oli üks lühikene aeg kuskil 17 kuni 23, kus alanc artistid said välja pakkuda oma fantastilisi ideid oma revolutsiooniutoopiaid kunstis. See oli ainult viis lühikest aastat aga tulemused, saavutused on väga suured, mida maailm siiamaani imetleb. Võib-olla isegi mõnikord läheb moega kaasa selles imetlemises. Kui nüüd tagantjärele vaadata, mis olid kõige suuremad saavutused sel ajal Seda on niimoodi raske hinnata üksikuid saavutusi, nisukesi, uljaid, huvitavaid projekte ja seda küll. Ja kokkuvõttes võiks seda Avancarty esiletulekut, et niimoodi iseloomustada. Et ta kehastas tuleviku müüti ja riigi ehitamise. Ühes staadiumis on müüti teostamine hästi oluline ja nagu avangard tegi selle ära kõige moodsamat vahendit tega. Totalitaristlikul Saksamaal tehti seda siis allegooria vormis, aga Venemaal oli see siis nihukeses modernistlikus vormis ka tehnika kõikvõimsus. See oli aluseks. Nad uskusid, et tehniliste vahend, et kas saab uut maailma luua. Üks näide selle kohta vist on datlini projekt kolmandale interdantsionaalile 2019 20. Jah, see on üks muljetavaldava maid ja see oli pöörleva torni kavand. Torn oli tegelikult majaks mõeldud valitsuse residentsiks ja tema liikumine oli kooskõlastatud astronoomiliselt ja pidi viima valitsuse ühendusse kosmiliste jõududega. Ja see torn liikus, see pidi tagama, et valitsuse stagneerunud seal sees. Ja siis veel kõik need kavatised olid mõeldud massipropagandaks pöördumiseks massi poole. Ja tornis olid ka massipropagandavahendid, hääle kõvendajat pidid seal olema ja torni tipus ekraanidel oleks saanud näidata Ta filme ja valgusinfot edasi anda. Isegi see makettali viie meetri kõrgune, mis siis veel oleks teostatum, kui kõrge see siis oleks, fakt on see, et niisugune asi muidugi jäi teostamata. Ja ta muidugi oleks vajanud nisukesi tehnilisi materjale, mida tol ajal üldsegi polnud. Oleks vähemalt pleksiklaasi, terast, plastmassi ja 20.-te aastate Venemaal ei olnud leibaki. Aga kus kohast algab niisugune murrang, kus kohas te näete, et suunamuutus algab kruvide kinnikeeramine algab õhustiku külmenemine. See algas tasapisi, võib-olla nisukest kindlat piiri sündmust ei oskagi nagu mainida sel puhul, aga ma tahtsin veel natukene rääkida sellisest asjast, et kuidas rahvas, see mass, kelle poole avangu artistid pöördusid, kuidas rahvas võttis seda kunsti vastu neid projekte teostada tee ajutistes materjalides, nii palju, kui neid sai teostada. Ta puus ja tsemendis, monumendid konstruktsioonid. Aga töölisele jäid nad täiesti aru saama tuks ja on kirjeldatud juhtumeid, kus töölised, kui nad vähegi said, lihtsalt lõhkusid neid ja nimetasid modernistlik kõks puuslikaks. Et see ei olnud üldse populaarne. Erinevalt Itaaliast, kus puturism oli niisukese mainega, et isegi tänava poisid mängisid futuristaja, tahtsid vutt, turistid olla, aga Venemaal see avangard ei saavutanud Niukest massi vastukaja ja veel ette arvata. Aga kas see, et ikkagi Venemaal, kui oleks aeg antud, oleks massitasemelt võinud avangardi kunstiga kontakti luua, nimelt usu alusel? Ikoonid põhinesid juttinglikkusel ja olid jumala suhtlemise märgid. Ja võib-olla oleksid siis ka ütleme, Need, abstraktsed suplematistlikud tööd muutunud märgiks, mis oleksid saanud kommunikatiivseks, aga see oleks nõudnud aega. Ja muidugi usku asuti jälitama ja avangardi asuti jälitama, tema ja sealt ei tulnud midagi välja. Aga siis veel kodusõja aastatel esines omapäraseid rahvakultuuri ja kunsti põimumisi ja need olid spontaansed tänavafestivalid, kus olid koos ortodoksi protsessiooni ja palagan nii elemendid ja niisugune suur ühine kulgemine, kus liikusid kaunistatud sõidukid, vaimustatud rahvamass, klounid, köietantsijad ja nihukesed, nukuteatri nukud. Ja see kõik põhines sellel, et taheti äratada masside loovust ja kontakt niisukesel tasemel saati ja need olid ka omamoodi massietendus, tused võiks ju võrrelda siis natsionaalsotsialistliku Saksamaal toimunud asjadega ja need avaldasid ka mingisugust mõju või näiteks korraldati Peterburis paleeväljak kul revolutsiooni aastapäeva puhul. Improvisatsiooniline revolutsiooni ülistab etendus, kus jällegi pealtvaatajate mass tehti osaliseks ja olid paks lava, ühel pool aristokraadid, teisel pool revolutsionäärid, kes põrkasid kokku sillal, kus nad võitlesid. Ja taustal oli primitiivselt talvepalees valgustatud aknad ja näitlejad etendasid seal, võttis poose ja siis Aurora saluteeris ja oli ilutulestik Neeva kohal ja selle toimumise tahtlikku Juuslikkusega taheti näidata, et inimesed muutuvad Tulevikku ühiskonnas loovaks ja hakkavad ise kunsti tegema, et noh, niisugune moment oli oluline. Ja avangardi kunst suutis selle ka rahva hulka minna. Need vaesed ja segadust täisaastad olid siis mõnes mõttes väga viljakad ja väga loovad. Ja väga värvikad tervikuna emotsionaalsed. Nüüd, kui me räägime kirjandusest, siis tekkis niisugune ühendus nagu rap seal siis Venemaa prolentaarsete kirjanike assotsiatsioon mis hakkas esindama niisugust jäika, karmi kritiseerivad, ründavad joont, mis tegutses kuni 32. aastani kuni tuli see esimene kirjanike kongress. Praegu võib juba öelda kurikuulus kongress. Kas kunsti vallas toimusid muutused sujuvamalt, kas seal on mingisuguseid tähiseid nimetada? Kunst käris kirjanduse järel ütleme selles osas ja siis kirjanike kongressil kuulutati välja sotsialistliku realismi top maantee, mõtlete seda? Ja seal ta tuli ametlikult. Nonii, kohe esile. Ja selle dogma puhul on huvitav see, et tal ju õieti otsest autorit ei olnud. Ta Nõukogute kultuuri juhtimises jäi siiski sellele karmile käele vaatamata väga palju anonüümseks ja see oli üks märk, tema on laialivalguv, vusest vastu rajati autorit, nagu ei olnud kuigi kulissedes rist selle sotsrealismi väljatöötamisel ühelgi tegutsenud olevat korkit ja Stalinit aga siiski otse autorsust ei omistatud. Ja nüüd, et see sotsrealism üldse välja kuulutati, see näitab, et riikluse arenkoli nihkunud, et nad olid müüdi tasandilt jõudnud ideede tasandil ja see idee tuli välja kuulutada Ta ta ja kuulutati siis sõnastuslikult välja. Ja Nõukogude kunstile oli ka iseloomulik see, et sõnastuslik pool muutus piltides ja kujutes oluliseks, kõike pidi saama võimalikult täpselt ümber jutustada, võimalikult täpselt sõnastada. Ja Se verbaalsust kultus. Ja mitte ainult kujutav kunst vait, isegi arhitektuur ja muusika pidid olema sellised, mida sai võimalikult ammendavalt jutustada. Seda seotakse niimoodi, et Venemaal oli tegemist siis esimese põlvkonna kirja oskajatega, et kultuuritase määras selle verbaalsust kultuse. Ja et siis inimestele oli lugemine ime ja nad ei tundnudki teistsugust suhtumise viisi kunstiga. Kui siis ainult sõnaline. Ühesõnaga, kui on pildi all ikka selge tekst selge pildi nimi, siis ei ole mingit Ja ja pilti sai vaadata ja jutustada. Ja muidugi pered, Viisniklik realism pakkus selleks siis hästi palju võimalusi, eeskuju, aga diftniklik realism oli kriitiline realism. Ja nõukogude kunstiteemad polnud üldsegi mitte kriitilised. Nad olid ainult õppinud rätlikud, nad näitasid, milline elu pidi olema. Ja siis veel, et kommunistliku propaganda iseärasus oli see erinevalt näiteks natsionaalsotsialistlikust või fašistlikust. Ta lubas maiseid hüvesid rahvale, mis oli muidugi mõistetav, eriti arvestades Venemaa sotsiaalset seisundit, materiaalset seisundit, rahva materiaalset olukorda ja maalidelt vaatasid siis vastu õnnelikud ja naeratavad ja puhtad ja korralikud inimesed. Ja siis optimistlik, kogu lugu tuli enamasti jutustada ja tihti täheldatud selle ebaloomulikust noh näiteks tati naist, suruõhu, puurika, metroo, ehitaja, raskel ja ohtlikul tööl. Ja sel ajal maailmas vist ainult Jaapanis, Indias veel töötasid naised maanil. Me rääkisime eelmises saates näitustest Saksamaal, kus olid siis no negatiivses valguses modernistlikud tööd. Niisugust asja oli ka Nõukogude Venemaal, 32 oli Leningradis vist niukene. Jah, see oli selline ettekavatsetud massiivse kriitika näitus võimude poolt. Ja 15 aastat oli olnud kommunistliku režiimi ja siis aastapäeva näitusena korraldati näitus ja ülehulk aja lubati osa võtta seal ka avangardi kunstil ja kõik hakkasid rõõmustama, et nüüd lubatakse avangardil jällegi välja tulla ja tööd pandi näitusele. Aga nende tööde vastu organiseerib tee kriitika kampaania ja seal kasutati siis formalismi terminit kõige tihedamalt. Kriitikud olid juba tasalüli tatud ja see oli siis nagu viimane kord, kus avangardi kunsti eksponeeriti avalikult. Millal algasid vahistamised, arreteerimised, ülekuulamised? Kunstnike Sveits Need käisid kogu aeg selle aja piiri seal ei ole võimalik, ei ole Venemaal võimalik määrata, et selleks ajaks navi paarid olema ja, ja see noh, kestev hirmuõhkkond see muidugi mõjutas skulptuuri juba alateadvuse kaudu inimeste kõiki kunstnikke sunniti astuma ühteainsasse organisatsiooni kunstnike liitu, mitte hakates siis ülevalt poolt juhtima. See oli üks tegur ja võib-olla nokute arhitektuurist tasuks rääkida. Sest et Venemaa oli 30.-teks aastateks vähemalt saanud maailmas suurvõimuks. Ja ta oli arendanud omale tööstuse ja vältinud muuseas ülemaailmset majanduskriisi. Ja tal oleks teoreetiliselt pidanud olema võimalus teostada fantastilisi ehitusplaane. Aga ehitamine läks seal visalt. Jaa, modernismivastane võitlus algas arhitektuuris loomulikult samaaegselt kujutava kunstiga aka eriti hoogustus ta kolmekümnendatel tel aastatel. Ja võib-olla Razukane kauem püsis modernism arhitektuuris. Noh, siin võiks veel rääkida ta sellest, et Venemaal ja Saksamaal tõrjuti samaaegselt modernismi ja mõned saksa naiivsed pahempoolsed arhitektid sooritasid selliseid eksimusi, rännakuid, näiteks saksa arhitekt Bruno taut emigreerus Moskvasse ja Ta nägi, kuidas ja mida seal ehitatakse, palus ennast tagasi lasta. Sest see meil ja rääkis nagu iseenda eest. Ja Nõukogude Venemaa püüdis äratada rahvusvahelist tähelepanuarhitektuuris sellega et ta korraldas konkursse, kust kutsuti osa võtma välismaalasi kolmekümnendatel aastatel. See kurikuulus Nõukogude palee, mis ehitamata jäi, siin võtsid osa üsna nimekad arhitektid, modernistid löögorbesie ja valt märkuroopius. Igatahes nad avaldasid oma arvamust ja kohkumust, kui žürii kuulutas tulemused välja, sest hinnatud oli nii etletilisi ja retrospektiivseid kavandeid, et rahvusvaheline arhitektuuriajakirjandus pidas neid žürii tulemusi arhitektuuri arengule maailmas ohtlikuks ja pöörduti kirjatega isiklikult Stalini poole. Žürii hinnang tühistada, aga muidugi, kui Stalin Sepus sismite keelavalt. Et tema ise helistas kõike vanamoodsamaid, jäetletilisemaid, kavandeid. Seda projekti võiks natukene veel meenutada, tammel kõigile silmad olid, tal oli niisugune torniga Jõgeval pidule mõist Lenini kuju, mis selle projekti kohta veel võib öelda? Ta pidi saama maailma üheks kõrgeimaks ehituseks. Ja Lenini kuju oli 100 meetri kõrgune, kujukese üksinda koju hoone oli vist üle 400 meetri ja noh, sel juhul vähegi pilvise ilmaga kolleks lenin ilma peata olnud, nagu kriitikud irvitades mainisid. Ja kogu selle projektiga tegeles aastakümneid terve instituut, aga noh, ehitamata ta jäigi ja ta oli samasugune utoopia idee nagu Hitleri partei toom suured ehitusplaanid Berliinis või Nürnbergis. No fakt on see, et spetsiaalne tsemendi, betooni mark töötati välja just selle ehitise aksist, eriliselt tugev ja hoone rajamist alustati kaugele, jõuti. Lammutati maha lunastaja kirik, mis nüüd on uuesti üles ehitatud ja sinna jäi suur auk ja vahepeal oli seal bassein. Ja ühesõnaga selle hoone alusmüürid on ikkagi jõutud. Missugust rajatiste veel nimetaksid, kas see Dnipro Kressi hoone ja see, see kompleks ja hüdroelektrijaam? Need pro, kes oli veel nisuke funktsionalismi vaimus tehtud rajatis aga siis Volga-Doni kanali lüüsid meenutasid ta ampiirähi, tõsi ja triumfikaari ja olid dekooriga üle kuhjatud. Ja kui te nüüd neid v ehitusi nimetasid siis arhitekt ja kriitik Nikolai papp, Bernai räägib stalinismi ärilisest innustumisest, veest ja haljastamisest ja niisutamisest. Ja tema peab seda kultuuriidamaisuse jooneks. Et selle kaudu siis nõukogude kultuur kaldus ida mõisusse Stalini isiku läbi. Tõenäoliselt ja. No meie rääkinud repressioonidest meile rääkinud kurvast saatusest, mis tabas enamatki, kirjanikke, loovinimesi, kunstnikke, need on omaette teemat, aga kui me nüüd võrdleme neid kolme totalitaarsed riiki, Itaalia, Saksamaa, Nõukogude, Venemaa, kas teati teineteise üksteise olemisest, kas neid omavahel võrreldi, kas need vastandati, kas ütleme, Venemaal oli teemad ka Saksamaal toimub midagi niisugust või mis see vaikiti täiesti maha? Saksa masse suhtuti ikkagi nagu vaenlasesse, aga vahepeal muidugi need poliit sellised lähenemised ja niisugused asjad olid. Aga kunsti ja kultuuri alal vist küll mitte Mussolini sisse ja Itaalias toimuvates arengutes. Stalin suhtus mõningasse huvi ka ja siis teatud sümpaatiaavaldusi isegi ühel ühel etapil oli. Ja muidugi Mussolini ja Hitler töötasid ju koos ja Mussolini kunsti poliitikkagi mõnevõrra muutus siis Hitleri mõjul. Aga mida võiks veel rõhutada, see klassitsism tuli esile ja kõikide nende kolmemaad arhitektuuris ja klassitsismi esiletulek tõenäoliselt määras ka Euroopa stiili arengu. Protestisid, need modernistid protestisid Moskvas nende vanamoodsate Nõukogude palee projektide eelistamise puhul aga tegelikult kogu Euroopa arhite tuuri areng hakkas pöörduma klassitsistlikus suunas mõneks ajaks ja see oli totalitaarsete riikide ees kujute enne. Aitäh Kunstiteadlane Ene lamp, me rääkisime kultuuripoliitikast totalitaarsete riikides, mina olen saate toimetaja Martin Viirand.