Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Üles. Tere, Eestis elav Aserbaidžaan, lane Orhan, oktain. Tere. No teie tulite meie saatesse, kaks laulu näpus, ühte mäe, kuulame päris saate lõpus, aga esimene just kõlas ja paljude omaaegsete nõukogude inimeste suur iidol muslimmaguma aias oli siis see ma valisin seda sellepärast nagu ta ise ütles, ta näitajad on väga kuulus inimene muuseas, kui ka maailma, eriti siis endise nõukogude liidu liikmesriikide seas ja ja nüüd, kui ta on meie seast lahkunud. Ma arvan, et ei tohiks teda ära unustada, et seepärast ma valisingi teda. Ja mul on suur au, et ma sain siia saatesse tulla, eks ma ei saanud seda enam öelda ja just tema lossis välja valida. Võib-olla kaks sõna, Velmaga majevistid, kas ta teile nagu omal ajal meeldis ka, kui te tükk maad noorem olite ja, või, või te pidasite teda pigem selliseks, noh, mõnes mõttes aserbaidžaani sümboliks, eks ole, tõeliselt huvitav laulja vee olid ikka laulud, mis meeldisid ka või ta mulle meeldinud küll. Tegelikult üks peamisi põhjusi, miks oli, seal oli veel seepärast, et muss, limaga päevi laulusõnu kirjutas minu abikaasa vanaisa. Et seepärast ma valisin välja ja tabalovski, et ma abi kaskovskilt ma valiks just nimelt sellele, et seepärast ma ka no näete, maailm on väike. Aga teie, Arhan, räägime nüüd siis teist, kus te täpsemalt sündisite ja milline oli teie lapsepõlvekodu ja lapsepõlve aeg üldse. Ma sündisin 1989. aastal Aserbaidžaanis Mägi-Karabahhis täpsemalt siis angi Lanni rajoonis ja sündisin sel põhjusel seal, kuna mu ema ema ehk siis teisisõnu vanaema oli sünnitusarst Aserbaidžaanis ning ema leidis, et seal on parem sünnitada, aga tegelikult mu isa elasime Eestis 1983.-st aastast saati. Ning jah, põhimõtteliselt võib öelda, et pere kogu perega me elamegi juba sellest ajast saati Eestis ja meile väga meeldib siin teie vanemad, mõlemad aserbaidžaanlased msni. No aga kuidas te siia sattusite? Tol ajal nii Eesti kui ka sanktsioon, kuuldused madalamad nõude liidu liikmesriikide hulka ning tol ajal kergem ringi reisida ja isa oli tol ajal satun teistesse, talle väga meeldis siin ja seepärast ta otsustas, et alustab oma uue eluga just nimelt Eestis. No isa pidi siin leidma ka töö ja ilmselt see ei olnud siis ka probleeme. Ta töötas, tabas politseinikuna, ta töötas kolm aastat ning seejärel ta otsustas tegeleda ärinduse Kelling. Ta tegeleb sellega tänase päevani. Nojah, tol ajal oli ta siis tubli, Nõukogude miilits, võib nii öelda seega siis teie lapsepõlvekodu ja lapsepõlveaega olid mõistagi Eestis. Oli siis see lapsepõlvekodu ja lapsepõlve aekas kodukohta, võiks öelda, et see oli nagu killuke Aserbaidžaani keset Eestimaad või tundsite ennast, et noh, et te olete nimodi sulandunud siia ja ei olnud sellist või siiski hoidsite seda Aserbaidžaani mitmel erineval moel ka oma kodus. Pigem üritasime olla ikkagi avatud, suundusime üsna kiiresti Eesti ühiskond Eesti elus seal. Ja me ei elanud kaugel sellest raadiomajast, elasime Kunderi tänaval siin 14.-st täpsemalt ning käis siin Tallinna mardi lasteaias kuni seitsmenda eluaastani ning hiljem läksime kooli Kadrioru Saksa gümnaasiumisse. Teid pandi kohe eesti lasteaeda ja sealt edasi eesti kooli, see oli täiesti loomulik. Jah, see on täiesti loomulik, et noorena on hästi kerge õppida, ka noor inimene suudab kiiresti adopteerida ja üldse informatsiooni kiiresti aktsepteerida, seepärast ma leian, et vanemad tegid õige otsuse. Au ja kiitus teie vanematele tõepoolest, aga mis keelt teil kodus räägiti? Kaalseptsioonilt, kodus, aserbaidžaani väljaspool kodu Eesti ja vanemad rääkisid ka eesti keelt vabalt, vajadusel. Jah, just, et vähemalt pigem ütleme ausalt räägivad, kes tasemelt nemad. Paraku kompetents sealt veel ei räägi, aga nad räägivad täiesti keskmiselt, et isa on eesti kodanikke. Ta on noh, tal on eluaegne elamisluba selle pärast, ta ei ole veel kodakondsust ütleme aktsepteerinud veel, aga, aga jah, nad räägivad mõlemad täiesti. Arusaadavalt ja teil endal muidugi kodakondsus on jah, loomulikult ja teie kahel vennal samuti just neid, kes räägivad täpselt samamoodi väga hästi eesti keelt aga meenutaks veel pisut seda lapsepõlveaega, et noh, kindlasti siis ikkagi erines teie kodu, ütleme teie lapsepõlvesõprade kodudest, kus te ka ilmselt ju aeg-ajalt käisite. No me kodus ikkagi teeme eelkõige aserbaidžaani pärast toitu siis lapsepõlvekodus oli meil aserbaidžaanipärane vaip, mäletan nädal kui ka seina peal, et see oli väga huvitav ja siis aserbaidžaani pärast suveniirid olid ja, ja Eesti Aserbaidžaani lipp alati kõrvuti. See oli nagu nii-öelda peamised aspektid, mis mulle on meelde jäänud. Lapsepõlv lapsepõlvest. Ja eesti lipp ei olnud mõistagi mitte sinimustvalge, vaid teine lipp, aga see selleks nagu igal pool? No nõukaajal oli ju ikka päris lihtne edasi-tagasi sõita ja ei olnud ka teab mis kallis, vist. Jah, ma usun küll, et ma ise ei reisijalt kaheks ringi eriti. Teid ei võetud palju Aserbaidžaani kaasa või ikka vahel võeti. Küll aga võeti pärast ikkagi Nõukogude Liidu lagunemist, lagunes 90-ni. Ja muidugi, te olite siis ju kaheaastane, kui tekkis praegune Aserbaidžaani vabariik just samal aastal, kui Eesti maagagi see asi. Me käisime päris regulaarselt tegelikult, et ma sündisin seal siis paari kuu pärast toodi tagasi Eestisse ning aeg-ajalt käisime seal aasta võib iga pooleteist aastane käismandoktsioonis. Kas teil on meeles mõni selline kord, kus te sõitsite jälle koos vanematega Aserbaidžaani ja et äkki tajusid, et mu esiisade maad, inimesed on kuidagi teistmoodi omased, kuigi mulle Eestis väga meeldib Eestis on sõbrad ja nii edasi, et ühesõnaga te tundsite nagu mingit, no ma ei tea, kuidas öelda verekutset. Tõi mulle meeldib asotsiaal väga, käin seal sageli, aga ning seal on omad privileegid, nii nagu on igal riigil, aga siis, kui ma olen kogu oma elu elanud Eestis ja seepärast ma leian, et mul on tunduvalt lihtsam elada Eestis kui Aserbaidžaanis, võitle aastat rohkem. Ma käisin noorena seal, siis, siis oli seda emotsiooni võib-olla rohkem, et huvitavam ja nii edasi adrenaliini rohkem, aga mida vanemaks saan, seda rohkem ma saan aru, et et minu kohta on ikkagi siin Eestis, et mitte mitte Aserbaidžaanis. Kuni sinnamaani välja, et kollete tükk aega Aserbaidžaanis õrnas tekib koduigatsus Eesti järele, justkui suur oli, on teie suguvõsa ja kus nad elavad. Meie suguvõsa on üsna suur isa poolt on siis neli venda ja üks õde ja emal on kolm venda. Aga Vicky elab ikkagi Aserbaidžaanis. Eestis elab ka palju sugulasi, lähedased sugulased, aga enamusele ikkagi Aserbaidžaanis. Ja need, kes on Eestis, nad tulid samamoodi, kes tööle, kes leidis siit abikaasa või kuidas? Oli enamus ikkagi tulid töölisi ja ja osal olid abikaasade juba siin olid ka kuidagi tulnud Eestisse kas vanemate kaudu või, või kuidagi teistmoodi. Nagu ma ütlesin, Nõukogude Liidu ajal oli kergem reisida, ehk siis igaüks on oma õnne leidnud. Siin. No lisaks sellele, et on olemas, eks ole, Eesti Aserbaidžaani kogukond on teil oma sugulastega veel omaette, selline väike mini-kogukond, eks nad kõik elavad Tallinnas elavad ikka mööda Eestit laiali ka. Ja kui tihti te kohtute omavahel oleneb, võib öelda. Noh, vahest on kuus mitu korda vaest on paari kuu tagant ja see oleneb, oleneb tihtipeale oleneb üritustest tegelikult, et kui on pulmad, siis mõtteliselt kohtume alati, aga aga kui alla üritusi, sünnipäevi või muid üritusi, siis kohtume harva. Pulmi ikka tuleb ette. Viimasel ajal päris palju jah, et aasta jooksul juba siin neli, viis pulmi olnud tavaliselt oli mitu vastavalt vahetanud, et ma arvan, et generatsioon juba suuremaks kasvanud, et sellest on võib-olla see tingitud. Need pulmad on peetud kõik Eestis? Jah, enamjaolt on Eestis just nimelt Tallinnas. Jääb Eestis ja Tallinnas väljaks aserbaidžaani pulm. Ligikaudu tollane pulmast loomulikult 150 inimest, kuni 200 Aserbaidžaan pärased toidud, eestipärased, toidud, eesti sõbrad, Vene sõbrad, seal hommikud aserbaidžaanlased ja lasevad nii Aserbaidžaani lugusid kui ka Eesti ja teise lugusid ja seal tulebki välja. No mingite pulmatraditsioonid ja rituaalid on juba omal kohal. Kindlasti on, siis ma võin teile öelda, aga sanktsioonitraditsioon ongi aserbaidžaani muusika. Toit peab olema aserbaidžaanipärane. Iiliti suurt rõhku pannakse pilafi peale, eesti keeles kirjutatakse lapses ja sellised, ütleme, väiksed aspektid. Kui pulmas on 150 200 inimest, et kust te neid pulmi siis peate, näiteks peetakse lillepaviljonis seal Pirital siis selline restoran on nagu Viktoria on Ülemiste taga, seal peetakse üsna palju. Ja Viimsis on peetud ka mitu korda talveaias. Nendes kohtades saad täitsa häid pulmi korraldada. No ma ei kahtle selles uhked kohad. Ja üsna hiljaaegu oli teie enda pulm eelmise aasta juunis ja siis oli jälle 200 inimest. Ei olnud, siis oli rohkem 550 kuni 600, isegi ei ole võimalik. Väga suured pulmad olid, kust neid siis kokku tuli kõik Aserbaidžaanist siis loomulikult ka Aserbaidžaanis tuli Eestist tuli, mul tulid, kuna ta Eestist isegi sinna ja meile ka väga meeldis, et noh, minu poolt oli Ligiga 150 inimest ja abikaasa poolt siis 300 korda, noh tema on kogu elu seal elanud. Kõige tuttavad sõbrad ja sugulased ja lähinaabrid, ütleme, ülikoolikaaslased ja nii edasi ja nii edasi, et päris palju inimesi jäeti nagu kutsumata kahes nemad solvusid ka, et noh, paraku üle selles aga inimesi kutsuda, vot see ongi suht maxima Barakat. Ja teie pulm oli siis, kus pakkus suss alali nimi, selle koha nimi? Aa teie pulm oli ikkagi Bakuus. Kuhu see pulm ära mahtus, õues jäi seal ikka hoone sees don suht pulma majandada, nimi kandiskümmessuseleb ja uhke koht oli väga suur, kõrged laed ja, ja noh ütleme nii, et Eesti sõbrad olnud väga üllatunud, et nad sellist kohta. Et neile meeldis väga see paras punn, seal ju väga vinge, aitäh kutsumast mittepäevase pulm kestis päeva viie paiku, algas ja kestis, kuni seal ühenditele Selle taustal, kui Eestis on kuidagi väga levinud see elukaasluse, et elatakse koos, aga abielus ei olda, siis selle taustal üks võimas aserbaidžaani pulm kõlab küll väga märkimisväärselt. Komplemendas kuidas teie elu siin siis muidu Orhan on kulgenud, et lõpetasite Kadrioru Saksa Gümnaasiumi ja mis edasi sai? Lõpetasime? Põhikoolis Kadrioru Saksa gümnaasiumi keskkooli lõpetasin EBS Gümnaasiumi edasi ma läksin Tallinna tehnikaülikooli bakalaureuseõppesse Rafas suhteid õppima. Siis seejärel ma läksin ajateenistusse ja kirde kaitseringkonna pioneeripataljoni. Herald tulin tagasi Tallinnasse, läksin jälle Tallinna tehnikaülikooli magistriõppesse rahvusvahelisi suhteid õppima ning vahel ma läksin tööle välisministeeriumisse seire osakonna ning lõpetasin magistrikraadi ning välisministeeriumis töötasin kuni selleni alguseni. Ning nüüd ma olen rohkem, siis ütleme, keskendu perekonna peale ja, ja töötan siis oma pereettevõttes, mis tegeleb kinnisvaraga. Ja pere on teil vahepeal suurenenud pere on ühe lapse võrra suurem, et teil on väike poeg Emil. Aga kuidas Eesti sõbrad on tekkinud, et on see olnud liht? Või olete nagu tunnetanud, et noh, et eestlased on rohkem sellised, hoiavad nagu omaette või millised on teie sellised kogemused, ütleme, eestlastega suhtlemisel? Väga palju eestlasi minu meelest eestlaste puhul on kõige tähtsam see, et, et oskaks Vaikvaatselt eesti keelt, et kui sa oskad seda ja oled normaalne inimene, noh, kuidas nüüd täpsemalt selgitada, eks selles, seda peab iga inimene ise aru saama, aga kui sa oskad adekvaatselt eesti keelt, siis ma usun, et keskmine eestlane annab sulle võimaluse. Võimaluse andmine on juba iseenesest väga suur asi. Et ja nii mul ongi tulnud, sõbrad on olemas lasteaiast, koolist, ülikoolist, kaitseväest ja nii edasi, et igalt poolt on tulnud sõbrad ja noh, nüüd on neid ütleme üsna palju. Kas nemad on tundnud huvi ka, ütleme mingite niisugust Aserbaidžaani noh, alustades mingitest kommetest ja lõpetades Aserbaidžaani köögiga, et on neid ka huvitanud seoses teiega arvestades teie päritolu, niisugune Aserbaidžaani reaalsus olete tundnud, et, et neil on see suurt huvi pakkunud ütlevat hoopis teisest rahvusest. Jah, kindlasti on suurt huvi pakkunud ja mulle tundub, et iga aastaga inimesi huvitab üha rohkem Aserbaidžaan, kuna Aserbaidžaan on ikka kib suutnud euro koopas ennast valgustada just nimelt selle eurovisiooni võiduga ja siis selle viimaste Euroopa olümpiamängudega. Ja seepärast inimesed küsivad päris palju. Küsimus seal saab siiani kohta ja huvitavate Aserbaidžaani, ütleme kultuurist. Aga tulles nüüd tagasi Eesti juurde, siis meie väike maa on üsna paljurahvuseline. Kas teile ei tundu, et elatakse ikka üsna oma suletud süsteemides? Ma olen nõus, et Eestis on tõepoolest väga palju erinevatest rahvustest inimesi kuid ütleme, välispäritolu ja inimesed pigem suhtlevad oma omavahel rohkem kui kohaliku rahvaga. Aga ma usun, nagu ma enne mainisin, peamiseks põhjuseks on see kompetentne eesti keel, et vanem generatsioonil on raskem Eesti ühiskonda sulanduda, kui on seda noorem generatsioon, on selline tunne, et vanem generatsioon annab rohkem võimalusi välispärit inimestele, kui, kui seda annab vanem generatsioon. Aga see on minu isiklik arvamus, loomulikult. Aga näiteks Orhan, kas te seal oma aserbaidžaani kogukonnas, Eesti aserbaidžaani kogukonnas, kas teil on seal vahel ka mõned sellised avatud üritused, millest tegelikult võivad osa saada ka näiteks teistest rahvustest inimesed alustas eestlastest, et mingisugused kontserdid, mis iganes Meil aastas korra peetakse Novrusparamise märtsikuul, et seal tavaliselt tuleb aeg-ajalt välispäritoluga inimesi, aga aga paraku. Mul on pigem tunne, et rohkem ikkagi peetakse aserbaidžaanlaste keskel neid üritusi ja mitte halvas mõttes lihtsalt sellepärast, et meil omavahel on küüritasi niivõrd vähe, et kõik inimesed tahavad oma inimesi igale, et pigem on selle selles mõttes, aga muidu võiks küll korraldada rohkem avatuid üritusi, mina oleksin sellest väga huvitatud. Ehk ettepanek, et veel seal, kui ma ei eksi, siis teie isa, mis seal aserbaidžaani kogukonna eesotsas Japto juhataja ja teil ei ole kaugele minna. Aga palju üldse aserbaidžaani rahvusest inimesi Eestis elab umbes? Ma arvan, et aserbaidžaanlased elab Eestis umbes orienteeruvalt 1000 ringis, üldse mitte vähe, jah, et ei ole. Ja kõik on ka Eesti aserbaidžaani kogukonna liikmed. Ma ei usu, et kõik on, et see ei ole võimalik, et on olemas aserbaidžaanlased, kes on, kes seal elavad, Eesti teises otsas ja nii edasi, et meie rohkem oleme keskendunud paraku Tallinna peal, kuna Tallinnas elab kõige rohkem saarlasi. Aga Me teame, et elavad ka muudes Eesti piirkondades, aga lihtsalt ei ole kahjuks kokku puutunud. Kas on teada ka mõni teie rahvuskaaslane, kes elab noh, päris maal ja kellel on talu ja loomad ja midagi sellist ei ole kuulnud? Viimastel aastatel olen kuulnud küll, et inimesed on läinud isegi küladesse elama, hakkame pidama täpselt nagu te ütlesite, et seal lehmi ja siis lambaid ja nii edasi. Aga seda teeb ka täpsemalt vanemad inimesed, sest nende jaoks on see huvitav, nad tahavad sellist rahulikumat elu ja nii edasi. Et pigem need noorem generatsioon ikka on rohkem keskendud Tallinna peale ehk suurlinna peale. Ja saavad siin hakkama, ei ole te kuulnud, et mõni teie rahvuskaaslane ta kohe mitte kuidagimoodi ei saa siin hakkama ja kaalub sellist varianti, et võib-olla sõidaks tagasi või, või midagi taolist või kuidas näiteks võrreldes Aserbaidžaaniga, et noh, et kuidas teile tundub, et siin on lihtsam tööd leida ja vot sellised elutähtsad asjad ju ka kõik, eks ole, et kuidas te selle kohta teate? Ma usun, et iga välismaalane, kes valdab kompetentselt eesti keelt, tal on üsna kerge leida Eestis tööd, küsimus on nüüd, missugust tööd, aga, aga töötajal on küll kerge leida, tuleb osata lihtsalt eesti keelt. Teie tuttavad, teie sugulased, töötleme teie tegutsete kinnisvaraäris, aga tooge mõni näide, millega näiteks teie tuttavad sugulased siin tegelevad. No mõni üksik näide. Väga paljud töötavad näiteks restoranides kes töötab kokana, kes töötab seal ettekandjana, kes teeb šašlõki ja igasuguseid inimesi on igal pool, töötatakse aga lihtsalt, see on esimene mõte, mis pähe pähe torkinud, ütleme niimoodi. Ka mõni arst kindlasti on varsti olemas. On igal pool, töötatakse tollis, on olemas siis ega seal ja et väga palju erinevat ametikohta. Eestis, niisiis elab sihuke paras hulk teie sugulasi ja te aeg-ajalt kohtute ja siis on selline aserbaidžaani, sugulaste kohtumisõhtu, siis teie pool või kellegi teise pool, eks ole, et siis on pikk laud ja seal ümber on hästi palju inimesi, jah. Jah, selliseid üritusi on ka muidugi selliseid üritusi, kus me lähme kellelegi maale suvilasse ja siis istume seal, räägime, oleme õhtuni koos, et igasuguseid õhtusel üritusel. Ja siis peab laual olema ainult Aserbaidžaani tõid igasugust sugust, peamiselt metsale, šašlõki või ütleme ausalt ära rahvusvaheline ja rahvuslike, et sellepärast meile meeldib kõige rohkem laulate ka või suhteliselt harva. Et üritustel näiteks sünnipäeval talle ja nii edasi lase nagu lastaks Aserbaidžaanipäraseid lugusid, seal tantsitakse aga laulmist pigem arvel. Ka need sugulased, kes teil näiteks elavad Aserbaidžaanis ja mujal, et on nad siin näiteks teil külas käinud ja. Ikka aeg-ajalt käivad onudki, vaata eliit käivad, vanaema käib üsna tihti endale, meeldib siin Eestis peamised asjad, mis Eestis meeldivad. Aserbaidžaanlaste, keda ma olen siin kohanud, on see, et Eestis on puhas ökoloog Ocean puhas siis toidutooted on väga head, piimatooted on eriti hea siis see rahu ja vaikus ja nii edasi. Positiivseid aspekte on väga palju. Aga vanaema elab, kus Aserbaidžaanis väga pakkus, talle meeldib siin ja talle meeldib pakuga. No vanaemast te olete lapsena ikkagi siis lahus kasvanud, eks ole, et vanaema on olnud Bakuus ja teie siin, aga kui isal-emal on olnud puhkuse midagi, et siis on need võimalused olnud, et olete saanud koos vanemaga olla. Just võib põhimõtteliselt nii-öelda, et kas siis mina lähen Aserbaidžaani vanaema juurde või siis temalt lapsi, et need on. Aga noh, me peame ka selle variandi üle õnnelikud olema, peab olema õnnelik sellega, mis käes on, mitte sellega, mida ei ole. Mida teie aserbaidžaani vanaemad ei lõpetanud on, mäletate, ta on kindlasti mulle. Reaalselt lõpetanud, siis ta on õpetanud mulle kabet mängima ja selliseid ütleme vaikseid aspekte. Aga elu tarkustest kindlasti on õpetanud mulle vanaema midagi, ta on näiteks öelnud, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ja ma arvan, et sa väga õigesti öeldud on üsna tihti sele ütleme pealegi igapäevaelus mis on väga palju aidanud. Nagu te ütlesite, selliseid erilisi aserbaidžaanipäraseid, kombeid, riitusi nagu teie koduses elus täna ei ole või, või midagi siiski natuke on, näiteks seoses lapse sünniga. Lapse sünniga on niimoodi, et noh, tavaliselt esimestel päevadel inimesed tulevad, õnnitlevad ja, ja tulevad, külastavad meid aga 40 päeva pärast lapse sündi tehakse üks suur üritus, kus kõik siis lähedased inimesed ja tuttavad saavad tulla last vaatama. 40 päeva ongi nagu ütleme meie suurim nii-öelda kultuur või rituaal. Et lapse sünniga seoses pannakse rõhk sellel 40. päeval, siis on laps juba suurem, silmad avatud ja nii edasi. Kuidas eesti kultuurielust osa saated käite ka teatris ja arvestades teie soravalt eesti keelt, siis tegelikult, et see keel teil pidevalt sellisena püsib, siis ilmselt saad ütleme ka paljudest asjadest, mis on eesti keeles ka osa, kas just pidevalt regulaarselt, et kuidas sellega lood on. Käeli eesti üritustel ja sünnipäevadel saanud sealt väga palju huvitavaid asju teada igapäevaelust siis ma loen eestikeelseid raamatuid ja nii edasi, et sa nende ürituste kaudu ütleme jah, tõepoolest, ma olen kursis Eesti eluga. Ja minu meelest on väga oluline olla kursis Eesti eluga. Et Eesti igapäevaeluga ja noh, elu on igal pool selline huvitav ja värvikas Eestimaal on muidugi rahulik võrreldes mõnede muude kohtadega siin maamunal, et noh, on omad nääklused ja asjad, aga siiski suhteliselt rahulik vist olen nõus, on loomulik. Kas te loete eesti autoreid või lihtsalt eestikeelseid raamatuid? Ma noorena lugesin rohkem eesti autoreid, koolist oli ka ju väga palju kohustuslikke kirjandeid, aga praegu ma loen rohkem ikkagi välismaa autorite raamatuid, aga tõlgituna eesti keelde, sest kas teil eesti autorite hulgas tekkiski lemmik ka, ütleme, kes eriti meeldis või kas nüüd lemmik on nüüd raske öelda, aga on küll kindlasti autost, kes, kes mulle meeldib. Ma peaksin nüüd mõtlema niimoodi otseselt pähe Mihkel laudele hästi kirjutanud raamatu. Ja eks seal on veel praegu näiteks Andres Herkel on ka kirjutanud väga häid raamatuid ja tal on Aserbaidžaani kirjad. Keegi tahab aserbaidžaani kultuurist veidike huvitada, sest ma arvan, et see on tõepoolest hea raamatusse, mida võiks, ütleme Eestis olev inimene lugeda ja natuke nüüd informeerida, kui missugune on Aserbaidžaan ja kuidas seal elu on ja nii edasi. Andres Herkelile on loomulikult Aserbaidžaaniga täiesti erisuhe on seal oma töö pärast korduvaid koordi olnud ja tunnetega. Ma olen näinud, aga ma väga lähedal ei ole, aga ma arvan, et eks joob veel kohtuda. Kindel see ja Aserbaidžaani kirju tasub, tasub tõesti lugeda, et see annab Aserbaidžaanist päris korraliku pildi. Aga ja teie, Orhan, olete siis meil täna rääkinud endast Teie keel ja kõik see, kuidas te siin olete hakkama saanud, on väga tore, et seda kõike on rõõm kuulda ja te olete valinud ka meie saatesse lõpuloo. Räägime sellest ka kaks sõna, et kes neile nüüd laulab ja miks te selle loo valisite? Selle loo autor ja selle loo nimi on seal see tähendab siis sinu jaoks eesti keelde tõlgitud Alisson selle loo sellepärast, et ta on tänasel päeval šanss väga tuntud lauljanna ning kuna esimene lugu oli vanamoeline ning ma tahtsin, et oleks ka üks nii-öelda nüüdisaegses Nonii kultuuris siis üks lugu ja, ja seepärast ma otsustasingi just nimelt valida selle naisterahva la, ma ei julgenud nii-öelda, et et on asemel Nonii üks kuulsamaid lauljanna, et kui mitte isegi kõige kuulsam tänasel päeval Suurepärane ja veel kord aitäh teile, Orhan Actain saatesse tulemast eel olid stuudios Haldi Normet-Saarna ja maris Tomba. Kuulmiseni.