Täna räägime mõnest ideoloogia probleemist sõjajärgsetel aastatel. Tahaks seda teha niimoodi, et alustan kõige lähemast ja mastaabid väiksemast sellest, kuidas rahva poliitilist valgustamist organiseeriti. Ennaga nii palju, et olen alati imetlenud inimesi, kes julgevad hüpata vette tundmatus paigas. Seda nii otseses kui kaudses tähenduses. Ja niisugusteks. Vete hüppajateks pean ma paljusid neist, kes esimestel sõjajärgsetel aastatel hakkasid elukohtadel korraldama ja juhtima. Sageli polnud ei teadmisi ega oskusi olivaid käsk või hea tahe, mis iga kord siiski ei taganud edu. Eriti raske oli muidugi nendel, kelle otseseks ülesandeks oli inimesi kasvatada. Elu oli täis vastu oksusi, ideoloogia töös suurenesid pinged. Sageli tuli seletada seletamatut seda, mis ilus olivaid kõlavates loosungitest ega leidnud katet elus. Mõni aeg tagasi ajasin ma pärnus juttu kauaaegse pedagoogi, sotsialistliku töö kangelase Linda soovikuga. Tunnen teda aastakümneid väga ausa ja tööka inimesena ja ausalt ja hea tahtega hakkas ta pärast Eesti NSV vabastamist juhtima partei Pärnu maakonna komitees agitatsiooni ja propagandaosakonda. Siis olid ikka praktilised küsimused niivõrd peale pressivad, et otsesest teoreetiliseks kasvatuseks vaevalt aega jätkus. Meil tuli sepalt silda ehitada siin vabastatud Pärnus. Meil tuli võtta Parvele kõik niisugused perekonnad, kus olid läinud mehed rindele või kes olid kaotanud oma toit ja siis oli ikka põhiliselt individuaalne töö inimestega ja minu uks oli ka lahti parteikomitees hommikust kuni hilisõhtuni ja oli nii tihti selliseid kordi, kus ma õhtusöögil ei jõudnud, sest see kell seitse sule kui meie söökla. Aga kusagilt mujalt ka midagi saada ei olnud. Väga, ma ei saanud jätta inimest ukse tahame ega tema küsimust lahendamata. Ja mõelda, et ma pean nüüd jooksma sööklasse. Viimaks ükskord niisugune veider lugu tuligi, et maalt tulid inimesed, kuna meil oli ka maakond koos linna tulid inimesed ja küsisid, et kus on siin soovik, me teame, et see peab andma lahendusi paljudele küsimustele. Nende ette ilmusin sest nad olid väga üllatunud, et ei, see peab üks mees olema ja keegi ei uskunud, et naised võivad ka riigielu küsimusi lahendada ja abi osutada nendele, kellel seda vaja. Jah, meil olid loengute organiseerimine ja minu meelest see teine niisugune suund oli jõuda iga inimeseni selle parteilise sõnaga. Me korraldasime siis niimoodi, et kuna transport oli vähe, et igal pühapäevaks seadsin kokku kõnelejaid D-grupi saime ühe masina, üks võttis siis näiteks Vändra suunas seal kergu eaka maja, Dow Riia tegi siis ringi peale ja esines seal siis kolmest, neljas kohal, teine aga läks kuskile Pärnu-Jaagupi kanti aresse ja ja kolmas, võib-olla Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla kanti ei olnud parteitöölisel puhkepäevi, vaid see puhkepäev kulus vahetuks suhtlemiseks inimestega. Kõnekoosolekutel valitses tavaliselt imelik kord, et esialgu inimesed nagu veidi pelgasid, meid seisid ukse juures või kaugemal, kuulasid küllaltki vaikselt, kui nad olid nagu lahti sulanud. Siis algas allesse küsimuste vool võtsid kauem aega ja nendele vastamine kui otseselt see ettekanne, no ettekanded olid alati suunatud vastavalt sellele, kuidas nõudis olukord, oli siis mõne praktilisem majandusküsimuse lahendamine ei, mõne uue partei valitsuse otsuse selgitamine, see sai siis üheni pühapäeva käigus tervele maale korraga nagu kord peale tehtud. Linda soovik rääkis sellest, et inimesed esialgu pelgasid esinejaid hoidsid ukse juurde ja küllap piilusid alt kulmugi. Kas see oli umbusaldus? Seda kindlasti, sest sõjajärgsete stalinliku aastate kogu õhkkond oli umbusalduse õhkkond ja seda tajub tee. Seda võimendasid ühelt poolt sõnade ja tegude, lahkuminek võimuorganite tegevuses teiselt poolt aga ka otseste vaenlaste propaganda lähtusse siis bandiitide pesitsuspaikadest või eetrist. Ja eks märgatavalt mõjusid nõndanimetatud ära ootajad, kes kuulutasid Hendid küll apoliitiliseks, aga tegelikult olid kodanliku korra ajast pärit vaadete ja hinnangute levitajad. Ja omajagu kahju tekitasid mujalt tulnud inimesed, kes kohalikke olusid ei mõistnud, kuid püüdsid elu oma mallide järgi vormida. Siiski kasvas nende inimeste arv, kes ajastu vastuolulisusest ja tihti põhjendatud umbusust hoolimata püüdlesid marksismi-leninismi tegelike väärtuste poole. Need inimesed oskasid kõige paremini hinnata propagantistidele sõna. Nemad olid esimesed, kes Nõukogude võimu ettevõtmistele käed külge panid. Meie jutuajamisel rääkis Linda soovik mulle ka sellest, kui raske tegelikult siis propagandistile oli. Ideoloogiarindel oli see stalinismi pealetungi aeg, mida iseloomustasid äärmuslikult teravad otsused ja ägedad diskussioonid, kus heitlused käisid mitte ainult vaadete vahel vaid sõna otseses tähenduses elu ja surma peale. Vahetevahel ma võtan koduselt raamaturiiulit ja lehitsen filosoofia ajaloo esimest köidet mille autorite reas tolleaegsed filosoofiaässad, Aleksandrov miitil ja teised ning mis eestikeelses tõlkes ilmus 1947. aastal. Juba 40 aastat poleks seda köidet tohtinud minu raamaturiiulil olla sest see korjati ära, kui kahjulik teos. Olid ju 1947. aastal alanud üliägedad vaidlused filosoofia ümber mis kulmineerusid 24. juunil 1947 partei keskkommi Nende sekretäri Andrei Ždanovi kõnes filosoof Aleksandrov raamatu Lääne-Euroopa filosoofia ajalugu maha materdamiseks. Kuna toonased heitlused filosoofiatandril aitavad sügavamalt mõista olukorda ideoloogiarindel üldse. 40 aastat tagasi palusin mikrofoni juurde akadeemik Gustav Naan. Alexandra Vi raamat ilmus teatavasti 1946. aastal. Mis juhtus edasi? Samal aastal sai Stalini preemia, pärast seda luges Stalin selle teose läbi nähtavasti küllalt tähelepanelikult, kutsus Aleksandra vee enda juurde koos mõne teise juhtiva showosoofiga rääkis ära oma märku, et selle teose pool üsna varsti pärast seda 1947. aasta jaanuaris korraldati filosoofia Instituudis teose arutamine arutamise tulemustega ei olnud aga rahul keskkomitee sekretär, poliitbüroo liige Ždanov ja tema eestvedamisel sama 1947. aasta suvel korraldati põhjalik diskussioon selle teose arutamine juba keskkomitees. See kestis 10 päeva ja kui esimene arutelu vaheline küllalt asjalik ja tagasihoidlik, siis teine läks juba autori materdamiseks ja koos sellega ka kogu olukord filosoofiarindel tunnistati mitterahuldavaks. Põhilised etteehitajad olid objektivism vennagu tol ajal oli kombeks väljendada professor lekk pseudoobjektiivsus ja siis Sofia parteilisuse leninlik stalinliku printsiibi mõni ütles alahindamine, mõni ütles, koguni ignoreerimine olid muidugi veel teatavad peensused, näiteks jaanuari diskussioon selle üheks keskseks punktiks oli tahtmine kaotata. Vastuolu kahe hinnangu vahel 1944. aastal oli olnud liidu keskkomitee otsus mitmeköitelise filosoofia ajaloo kolmanda köite kohta. Ja mõte oli selline, et Saksa klassikaline filosoofia ja selle tipp heegel ei olnud lihtsalt konservatiivsed, vaid ka teatavas mõttes reaktsioonilised ja valmista heidate ideoloogiliselt isegi fašismi. Keskne punkt oli selline, et heegeli dialektika ja Marxi dialektika vastandlikkus on kodanliku ideoloogia ja töölisklassi ideoloogia vastandlikkus. Nii et heegel oli siin kodanluse ideoloog. Nüüd aga 46. aasta viimastel päevadel. Stalin lasi käiku uue formuleeringuga, et Saksa klassikaline filosoofia eriti heegeli So Sofia oli aristokraatlik reaktsioon prantsuse revolutsioonile ja prantsuse materjalis, mille ja nüüd kuidas sobitada kokku aristokraatlik ideoloogia ja kodanluse ideoloogia selle üleses kõvas Sophiet murdsid, tead, esimesel diskussioonil, aga teisel juba hullemad asjad, noh, tagajärg oli see, et Aleksandrov vabastati töölt keskkomitees. Taali 40.-st kuni 47. aastani. Keskkomitee propaganda, valitsuse ülem. Tol ajal oli kaks valitsust, kaadri, valitsuse propaganda, valitsus, propaganda, valitsuse koosseisus olid siis need osakonnad nagu propagandaosakond, teadusosakond, kultuuriosakond ja, ja teised, nii et kogu ideoloogia värki. Aleksandrov juhtis vatult enne sõda kogu sõja ajal ja pärast sõda. Aleksandrov kutsuti väga tihti Stalini juurte ja, aga paljud ettevõtmed läksid käiku kohe hõiskas Aleksandrov ettepanekul või Aleksandrovka kaudu. Noh, 46. aastal näiteks võeti vastu minu meelest väga mõistlik otsus loogika psühholoogia õpetamisest keskkoolis, aga sellest ei ole asja saanud 40 aastat algul selle tõttu, et ei olnud õppejõudu, et vahepeal olid mõlemad alad täiesti välja sulatatud. Ja hiljem minu meelest tekkis juba tõsine sisuline kahtlus, bürokraatia ei vaja loogikatega loogilist mõtlemisse, argimõistuslik, ligadi-logadi mõtlemine loogikavaba sobib temale kõige paremini. Nii talle endale kui ka massiteadvusse Ta manipuleerimiseks minna sellest asja saab, tähendab Daile loogika, õpetaja, mehest vastavat ettevalmistamisest ja nii edasi ei tea. Siis väga mõistlik samm oli samuti 46. aastal ühiskonnateaduste akadeemia loomine oli kaks tähtsamad, noh, kõige kõrgema taseme kooli partei organisaatorite kool liidu keskkomitee juures, kõrgem parteikool, samuti keskkomitee juures ja nüüd loodi siis kolmas, kõrgema kvalifikatsiooniga juba teaduskraadidega spetside ettevalmistamiseks. Ja nüüd vast keskendume tähelepanu sellele, missugust rolli etendas Andrei Ždanov. 44. aastal toodi Ždanov Leningradis keskkomiteesse ja hakkas juhtima ideoloogiat, kusjuures nii palju, kui mina olen aru saanud, neil oli kõva kanakitkumine ja tõsised printsipiaalselt lahkhelid Ždanovi ja Alexandra vee vahel. Ždanov tahtis Aleksandrovitš lahti saada eelkõige selle tõttu, et paljud asjad, juhendid Ta tähtsamad andis Stalin vahetult Alexandra Vello Ždanovi pea. Teine nähtavasti tegur oli see, et Ždanov oli küll mees number kaks partei liinis, noh, nii-öelda teine sekretär, kuigi selles kohta liidu keskkomitee ei ole, aga sellel kohal oli tal ennast veel kindlustada, sest enne seda oli malenkov neid ülesandeid täitnud. Ždanov alustas sellega, et olid need kuulsad ideoloogilised otsused esimehed 46. aastal, seega enne juba filosoofilist diskussiooni ajakirjades veel seda Leningrad kohta ja siis järgned, kuni seal 40 Teised, ja see oli muidugi kaudselt tugevaks löögiks Alexandra pihta, sest Alexandra vastutas kogu ideoloogia eest ja järelikult sai süüdistate teda selles, et Ta oli lubanud niiskes ja asju nagu, ütleme, Sošenka ja samas ehmatav aja apoliitilisus ja jällegi parteilise printsiibi ignoreerimine kirjanduses ja kunstis. Koit Aleksandrov oli küllalt kindlalt sadulas ja sellega teda veel sealt välja lüüa ei saanud ja isegi esimese diskussiooniga tema raamatu kohta ka metaalles teine diskussioon. Ja nüüd siis edasi oli akadeemik Aleksandrov mõned aastad filosoofia instituudi direktor pärast Stalini surma, kui tuli see ministeeriumide ühendamine ja siis sai Aleksandrov kultuuriministriks on ja mõne aasta pärast põles läbi naistega ning seis oli juba elu lõpuni 61. aastani nii-öelda pagendatud Viisakas pagendus, mitte liiga kaugele minski oli seal akadeemias filosoofia instituudis sektori juhataja ja ülikoolis vist kateedri juhataja, läks Alexandra vee läbipõlemine, oli üks tugev löök ideoloogilisel rindele üldse selles mõttes, et nüüd sai täieliku ülekaalus lahmiv paljastav purustav jõud või need jõud, mille eesotsas kahjuks oli taanov mõnes mõttes küllaltki mõistlik mees, aga mitte selles, kui palju see mõju avaldas. Konkurents, ütleme malenkoviodeeriaga. Aga selle aktiivsusega muidugi Tajal tekitas nähtavasti mõlenkovilbeerial ja teistel meestel kange tahtmine tema ja siis nii et noh, Leningrad lahed, keda ta oli üle toonud nagu kuis need soov paljastada ja hävitata. Seda hävitamislugu Me võisime lugeda Rahva Hääle hiljutise järjejutuna. Seepärast me sellel ei peatu. Muide, Ždanov etendas olulist osa ka kommunistlike ja töölisparteide sõjajärgse koostöö organiseerimisel olles 1947. aastal moodustatud komminformi keskseid tegelasi. Kuid temal lasub suur osa süüst, et NSV Liidu ja Jugoslaavia suhted 1948.-st aastast peale järsult halvenesid. Andrei Ždanov suri 52 aastasena. 31. augustil 1948. Välja kuulutatud lein oli muidugi Üleliiduline. Igas töökollektiivis tuli rääkida lahkunu erakordsetest teenetest ja tõotada tema eeskuju järgimist. Eestimaal tuli üldisele juurde veel erinüanss. Lahkunu oluline osa Eesti rahva ajaloo pöördelistes sündmustes ja mandaadi järgi oli ta Eesti NSV ülemnõukogu saadik. Illustratsiooniks kõne katkenud leinamiitingut, kus osalesid Tallinna kunstiala töötajad. Seltsimehed Nõukogude Liidu rahvlai ja kogu maailmatöötajaid on tabanud raske kaotus seltsimees Andrei Ždanovi surmaga. Seltsimees Andrei Ždanov Kuulus Lenini ja Stalini lähemate õpilaste sekka oli pikema aja kestel seltsimees Stalini kõige lähemaks kaastööliseks meie maa kindlustamisel kommunismi ehitamisel uue sotsialistliku kommunistliku kultuuri loomisel. Seltsimees Ždanov oli lähedalt seotud ka Nõukogude Eesti saatusega. Pööre ja sellele järgnenud nõukogude vabariigi väljakuulutamine juulis toimus lähedase seltsimees, igav seltsimees Ždanov oli eesti bolševikele ja juhtivaid nõukogudetöötajaile suureks õpetajaks. Võiks öelda, et tema lühikese tööaja kestel Eestis andis seltsimees Ždanov määratu suure õpetuse kõigile juhtivaidide uuditöötajaile kõigile Eesti bolševikele, nõukoguliku tööstiiliga ja bolševiku ennastsalgava tööga. Kõneleja oli tolleaegne Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitja Nigol Andresen, kes 1940. aastal Johannes Varese rahvavalitsuse välisministrina suhtles isiklikult Tallinnas viibinud Andrei Zdanoviga. See aga ei takistanud tal saamast sellesama laviini ohvriks, mille oli veerema pannud Ždanov. Me oleme korduvalt oma saadetes rääkinud EKP keskkomitee ideoloogia otsustest aastatel 1946 kuni 1948. Need olid kirjanduse draamateatrite repertuaari ja filmi suur elukohta. Selles sarjas viimane otsus Vanomoradeli ooperi suur sõprus kohta tuli ilmale 10. veebruaril 1948. Nagu eelmised, oli ka see terav lahmiv ja materdav koos morateedi ooperiga võti hammaste vahele ka Šostakovitši, leedi Mekvet Tsenski maakonnas, mis kuulus helilooja 30.-te aastate loomingusse. Šostakovitši, Prokofjevi, Hatšhaturjan, sepaliin, Popov, Piaskovski ja teised kuulutati rahvavastasteks formalistideks antidemokraatlike tendentside kuulutajateks muusikas. Ma palusin stuudiosse seda otsust põgusalt kommenteerima ja otsuses tehtud järeldusi meenutama helilooja Valter Ojakääru. Ma olen lugenud näiteks Moskva heliloojate liidus peetud koosoleku stenogrammi, kus Ždanov oli selle koosoleku määrav isik ja kus kõigepealt kolm suurust Šostakovitši, Prokofjevi ja Hatšhaturjan olid, olid just need kolm kurjategijat ja selles mõttes noh, kurb oli, lihtsalt lugeda seda, kuidas inimesed püüdsid seal koosolekul midagi rääkida, aga noh, selge on see, igaüks teab, et nad ei saanud seda rääkida, mis nad mõtlesid. Ja me teame ka tagantjärele, et nad olid suured ja jäid suureks. Ka Eestis hakati selle otsuse põhjal formaliste ja rahvavaenlasi heliloojate hulgas otsima. Aasta pärast olid nad käes nende eesotsas Mart Saar ja Cyrillus Kreek kui läbini dekadendid kosmopoliit. Pärast EKP keskkomitee kaheksandat pleenumi 1950 represseeriti Tuudur Vettik, Alfred Karindi ja Riho Päts, keda kõiki me tunnustame tänapäeval Eesti muusikaajaloo suurkujudeks. Ma läksin 51. aastal Mart Saare juurde õppima, aga siis veel need ajad nagu veel ei olnud, päris taandunud. Ja siis mul on meeles üks üks huvitav detail. Seda ei rääkinud mulle Mart Saar ise, vaid tema abikaasa kurtis ükskord ma läksin tundi ja Saar ei olnud veel valmis, oli teises toas, pani ennast vist veel korda, abikaasa rääkis seda, et õppejõudude käest nõutakse partei ajaloo lühikursuse õppustest osavõtmist ja ta ütles, et saar on nii vana inimene, ta on nii väga mures ja ta kardab ja ta oli hirmuga õppinud pool esimesest peatükist pähe. Ja ma mõtlesin, et see praegu oleks võinud olla paremini kasutatud, võib-olla mõni õli, tore laul oleks võinud saada selle ajaga kirjutatud, kui ta õppis neid, seda ja me teame selle lühikursuse kohta ka praegu, et noh Pähe õppida seda ei ole ju mõtet, otsiti ja nõuti süüdlasi. Kuigi süüasi polnud kellelegi päris selge. Eks siis ilmusid lagedale karje, ristid ja huupi lahmivad. Aga mõni mees tuli ise pakkuma. Mul see lugu ei tulnud hästi välja. Selle võid ka otsusesse õiendisse kirjutada. Formalistliku Loona. Nii olevat heliloojate liidus olnud. Tõenäoliselt eks seal püüti kuidagimoodi teha nii, et hundid oleks söönud ja lambad ka terved, aga kui palju see õnnestus? Ma olen lugenud neid protokolle koosolekutest ja muidugi, eks need olid sama kurvad kui Moskvas või mujalgi. Jah, ja kui praegu lugeda, ütleme veel tagantjärele selle perioodi ajakirjandust ja me räägime praegu avalikustamise uutmise tingimustes, inimesed ei oska diskuteerida ja ei oska valida sõnu. No lugege seda ajakirjandust ja, ja tuletage meelde neid väljendusi siis praegu ollakse väga delikaatsed veel sellega võrreldes. Teie mängisite siis Eesti raadio estraadiorkestris. Või kandis orkester sel ajal isegi veel oma esialgset nimetust džässorkester ma ei mäleta. Kõigepealt meie tegevuses tuli põhjalik muutus sellega, et niisugune Tšassilik kava roogiti välja ja ka orkestri koosseisus tuli muutusi maguna. Orkestri raskuspunkt läks keelpillidele ja estraadimuusikale. Üks saksofonimängija läks ära Estoniasse fagoti mängima, teine õppis mängima, poed, tromboonimängija Ülo Raudmäe läks Estoniasse trumpetisteeris kitse, mets läks Estoniasse, no ühesõnaga. Orkester sai teise näo ja seda üsna üsna mitmeks ja mitmeks aastaks. Meile muidugi oli see seetõttu kurb, et enamus meid olime üles kasvanud džässi hõlmas ja kuna see oli korraga põlu all, siis tuli sellega hakata edaspidi lihtsalt tegelema, nii asjaarmastaja likul kombel kuulamisega praktiliselt teha seda enam ei saanud. Väga paljudel nähtustel on oma vastuolulised küljed ja üks vastuoluline külg, võib-olla isegi osalt positiivne, kõige selle kurvastuse juures, mis ta esialgu meile tõi, oli see, et tähelepanu koondati eesti rahvuslikele suundadele ergutati polkasid valss, Rain blendereid ja sedalaadi muusikat ja ma mäletan sel perioodil Edgar Arro, Leo Tauts siis näiteks Valgre Saaremaa valss on pärit sellest ajast terve rida teisi heliloojaid koondas oma tähelepanu sellele valdkonnale, kuigi praegu nüüd juba 40 aastase vahemaa tagant vaadates paljugi sellest loomingust on oma esialgse tähenduse kaotanud. Aga kui mõelda kas või sedagi, et näiteks Uno Naissoo, kes sel ajal õppis Elleri juures oli kirglik džässiinimene ja olles sunnitud sellest loobuma, koondas ta oma tähelepanu eesti rahvamuusikale. Ja hiljem, kui 50.-te aastate teisel poolel jälle olud džässi osas lahtisemaks läksid siis oli tal sellest väga palju kasu, et ta oli just nimelt Eesti vanemat rahvalaulu uurinud. Kõnesolev otsus puudutas tugevasti ka konservatooriumi tööd muusikaõpetust üldse ja samuti kontserditegevust. Muide, EKP Keskkomitee 40.-te aastate ideoloogia otsustest on otsus ooperi suur sõprus kohta ainuke, mis on ametlikult tühistatud. Lõpuks veel jaanuarikuu tõi saatesarja kuulajatelt kümmekond kirjaosale, neist on vastus teele läinud. Ülejäänutele läheb neil päevil. Eriti aga ühte kirja silmas pidades tahaksin öelda, et saatetegija võimuses ei ole kellelegi aastakümnete eest osaks saanud ebaõiglust hüvitada. Seda tuleb kõigepealt taotleda, ikkagi kohalikelt organitelt. Avalikustada jah, seda küll.