Täna räägime Eestimaa talurahvast 40 aastat tagasi seega kevadel 1948. Talve selgroog oli siis ruttu murdunud, nii et juba aprillis kandsid põllud künni ja külvimeest. Kuid midagi väga olulist oli murdunud ka eesti külaelus talupoja elamises olemises. Mis nimelt, selle ütles välja 19. aprillil 1948 alanud Nõukogude Eesti talurahva kolmandal kongressil. EKP Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm. Pikki-pikki sajandeid kestnud eratalunduse üksik talundusi ajajärk on saabumas sotsialistlik. Talupojad on viimastel kuudel andunud ligi 50 esimest kolhoosi, meie vabariigis, täpsemalt 48. Kolhoosi tekkimine Eestis on kõige Jaak, kolmanda kongressi vaheajal on aset leidnud meie töötavad Aloraga, kolmandast kongressist võtavad esmakordselt osa nii noorde kolhooside liikmed kolhoosid ja kolhoosnikud kehastavad Eesti Põllumäe tulevikku. Homset päeva. Lubage seltsimehed esitöötava talurahva kolmanda kongressi saadikuid kolhoosnike palavalt tellitada meie kongressi Nõukogude Eesti valitsuse ja Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee nimel. Jah, ajalooraamatud kirjutavad, et just sellel 1948. aastal muutus oluliselt meie talurahva teadvus. Ta hakkas mõistma Nõukogude võimutaotlusi ja võttis omaks kollektiiviseerimise mõtte. Me nüüd tagantjärele teame, et niisugune käsitlusviis on äärmiselt lihtsustatud. Teame, et elu maal oli 40 aastat tagasi ülimalt keeruline et talupojal mingit valikuvõimalust polnud ja nõnda edasi. Teame ka vabariigi juhtkonna püüdlusi vältida kiirustamist põllumajanduse kollektiiviseerimisel, millest aga midagi välja ei tulnud. Teame sedagi, kui vähe oli selles asjas vabatahtlikkust ja kui palju oli sundust kuidas see kõik paistis talupoja poole pealt, seda palun meenutada Julius Põldmäe, kes ise pikki aastaid kolhoosi esimees olnud ja põhjalikult Harjumaa kolhooside arengulugu uurinud. Võime tagantjärgi seda rääkida nii ja teisiti, kas sina maksis minna, kas pidi minema? Ma olen päris kindel, et iga eesti mees sai aru, et teist teed ei ole päris selgelt kolhoosist tulevad, kuigi sellest alguses sõjajärgsetel aastatel ju räägiti väga tagasihoidlikult kolhoose tegemisest 40. aastal võeti vastu meie riigivolikogus maadeklaratsioon. Seal on öeldud selge sõnaga, et maa antakse maantee vähese maaga talupoegadele põliseks kasutamiseks ei või, riiklikkude majapidamiste sulgudes sovhooside organiseerimiseks. Ja samas ütleb lauset, et igasugused katsed sunniviisiliselt talupoegadele peale sundida kolhoosides ühinemist tulevad tõkestada, kuna need on kahjulikud riigi ja rahva huvidele. Sellest muidugi võistlusi välja lugeda. Kergemeelsem lugeja, et kolhoos ei tule, aga see sõna seal vahel, et vabatahtlik on asi. Sellest muidugi iga mõtlev inimene sai aru, et ta võib küll olla vabatahvliga tegelikult. Ta on kolhooside tee, see tee, kuhu, nii kui tuleb minna. Ega sinna ei tahtnud nii väga kippuda keegi võib-olla ainult üksikutel, kel midagi muud nagu peale hakata ei olnud. Võtame suuremat, kelle talud olid enne olnud üle 30 hektari olid nüüd kärbitud 30 hektari peale, ta oli enne teinud kõva tööd, et seda suuremat talu korras hoida. Nüüd jäi tal 30 hektari peale vastavalt pidid oma oma loomi vähendama. Ega ta ei tahtnud nüüd kõigist loomadest korraga lahti saada, tahtis neidki hoida, mis tal olid alles jäänud, sest noh, ta ei teadnud, missugust sissetulekut hakkab uues süsteemis saama, kuidas elama hakkab. Uusmaasaajad olid saanud omale värskelt kätte kuni 12 hektarit, üksikutel juhtudel 15 hektarilise talud. Need olid riigilaenu abil omale ostnud lehma, hobuse. Need hakkasid nüüd esimest rõõmu tundma oma lehmapiimast oma hobusega, harimisest ega nendelgi nii suurt tahtmist kohe üle minna ei olnud, ma mõtlen nii. Ja kui me võtame need üksikud, kellel midagi ei olnud ja kes ka midagi ei olnud omale võtnud ega saanud siis selle elu oli ikka kergem olnud alati ja selle elu läks niisamuti kergelt edasi. Ega tema ka ei tahtnud eriti omale seda peale võtta, nii et ma ei ütleks, et nii väga suure optimismiga hakati kolhoosidesse püüdma. Mul on hästi meeles üks noormees, kes oli mõisa teomehe pojana sündinud. Ta oli olnud talus, sulane oli isamaasõja läbi teinud, tuli ühte tallu, kus talu peremees oli sõtta jäänud, sõjas surma saanud. Ta jäi sinna talusse sulaseks, võib-olla ta ka rohkem oli seal talus ja, ja temaga kui jutt tuli kolhoosiminekust, mul on veel praegu silma ees, kuidas ta rusikaga vastu rindu mind keegi kolhoosi ajada ei saa. Sest minu minevik on nii hea, et mul ei ole tarvis sinna minna. Ja kui 25. märtsil pool küla oli tühjaks jäänud siis oli see mees, kes jooksis hiigla kiiresti ringi, paber peos. Võtke mind kolhoosi. See on ainuke pääsetee. Ja ma arvan, et niisugune tee oli paljudel-paljudel kes sinna läksid. Astume arhiivilindi vahendusel veel kord ajas 40 aastat tagasi. Tegemist on talupoegade koosolekuga Anija valla alavere külas. Täna on meil päevakorras järgmised küsimused. Esiteks kolhoosi põhikirja arutamine ja vastuvõtmine. Teiseks kolhoosnike isiklike majandite maa suuruse ja loomade arvu kindlaksmääramine. Kolmandaks kolhoosinimetuse vastuvõtmine. Sõna on harimaa parteikomitee sekretäril, tellid Meeli, palun. Lubage ETK alla. Nõukogude Sotsialistliku vabariigi Harjumaa Anija valla Alavere küla töötavad armastajad ühinevad tema vabal tahtel põllumajanduslikuks artelliks, et ühiste tootmisvahenditega ja öise organiseeritud tööde rajada kollektiivne, see tähendab ühine majapidamine, saavutatud täielik võit kulakute ning kõigi Kuulsite, kui pidulike sõnadega algas toona ühismajandi põhikiri. Kuid millal alavere külas kolhoos asutati? Arhiivilindikarbil kahjuks kuupäeva ei ole. Palun taas appi, Julius Põldmäe. Asutamiskoosolek toimus kaheksandal septembril 1948. aastal. Tulevase kolhoosi liikmed võtavad ka seal sõna ja lepivad kokku Jaan piiburi ettepanekul Ta kolhoosi nimeks Laanovi nimeline kolhoos. Kolhoosi esimeheks valitakse Evald Kuuskla. Ta mitmes kolhoos võis olla siis Harjumaal. Harju esimene kolhoos moodustati 25. jaanuaril 1948 Harku vallas kolhoos, sangar. Praegune ranna sovhoosi koosseisus käivadki lõpuks nii-öelda oli kuuskolhoosi siis tuli pikem vaheaeg. Suvekuudel ei tehtud. Sügiskuudel läks uuesti lahti ja esimesed olidki Anija vallas. Nähtavasti sellega seletatav ka, et seal oli väga energiline partorg Harald Ilves ja seda nimetatakse hiljem parteikonverentsil oktoobris. Esimene sekretär Rudolf Meijel märgib seda ära mitmed vallad, et on niisugused Harjumaal, kus ühtki kolhoosile tehtud. Samal ajal on nisu Teeeffinikud vallad nagu Anija kolme kolhoosiga esirinnas. Ja mitmes ta võis olla, see on raske. Jah, mul on muidugi kirjas ka kusagil, kui ma hakkaksin kirjast otsima seda täpselt üleval, mitmes ta oli. Aga ta on vist 10. kolhoos, aga võimalik, et aga on 809. Alavereski avas koosoleku partorg Harald Ilves ja nüüd on ta mikrofoni juures praegu tuntud-teatud sotsialistliku töö kangelane. Kuid jutt tuleb teisest, Anija valla kolhoosist. Kuivõrd mina olin siis Anija vallas parti algofoni sekretär siis minu poole pöörduti mitmete talupoegade poolt, et mis siis nüüd meil edasi saab, siis mõtlesimegi seda, et arutama asja. Aga selleks ajaks oli juba kolhoos, moodustatud ka Rapla lähedal uue elu, kolhoos ja Olbri oli selle koloodi esimeheks valitud. Et lähme siis vaatame, kuidas siis kolhoosnikud elavad. Ja läksimegi siis sel ajal, kui kartul õitses, kooperatiivi saime veoauto ja kui ma ei eksi, 17 talupoega, kes olid asjast huvitatud, istusidki autokasti ja sõitsimegi sinna Olbri juurde, vaatasime tema põlde, üldse asjaajamist ja, ja tulime tagasi ja hakkasime siis seda arutamis, metskeeme. Ja siis ma mäletan kolm vist või neli talupoega, üks oli nendest, oli Anija valla täitevkomitee esimees Gustav Lehiste, temal oli talu Kuusemäe külas. Siis oli Gustav Tüvi Johannes juhari õunpuu neli või viis. Selliste erksamad talumeest. Ütlesid, et mis ikka ACME meel ka tegema. Me tegimegi siis esialgu initsiatiivgrupi, kui oli kolm avaldust, kolhoos, Ahtmisi, sain luua eesti gruppi, edasi tehti selgitustööd ja avaldusi tuli midagi 14-le 15-le ringis. Aga ju, kui juba kaheksa tuli, siis võis organiseerida kolhoosi. Ja nii me siis tulimegi kõik. 28. augustil, mul on väga hästi meeles Anija rahvamajasse kokku. Et panna alus nüüd siis kollektiivsele majapidamisele inimesi tuli rohkem tunduvalt kulli avalduse esitajaid. See oli lihtsalt uudishimu poolest ja kuivõrd mina nagu seda koosolekud, siis, kui Ani valla partorg avasin siis ütlesin, et vot nii need talumehed on avaldusi kirjutanud, aga meil on rohkem rahvas siin, et võib-olla tahab keegi veel ehk oma avaldust meile siin esitada. Täpselt ei mäleta, kas keegi ühines minu ettepanekuga, kuid enamus läksite välja Feneesise kuulutasimegi Anija kolhoosi koosoleku avatuks. Päevakorra esimene oli juhatuse valimine, põhikirja kinnitamine, revisjonikomisjoni valimine, palju poleemikat tõusis üles seal kolhoosile nime andmisel. Ja ma mäletan, talumehed tegid ettepaneku, kahel pool töötades paneme nimeks Anija, kuivõrd Anija talupoegadel on kuulsat revolutsioonilised traditsioonid ja teised ütlesid, paneme edasi. Ja nii see vaidlus toimuski ja, ja ma ei tea, kes see mees oligi, suitsetage, jätame mõlemad nimed. Ja nii jäidki mõlemad pooled rahule. Ja saigi kolhoosi nimeks Anija Edasi kolhoosi esimeheks Gustav Lehiste, kes sel ajal töötas Anija valla täitevkomitee esimehena täitevkomitee esimees, siis vabastasid tema ära ja hakkaski kolhoosist juhtimas. Adavere küla talupoegade koosolekul esines veel partei maakonnakomitee esimene sekretär Rudolf Meijel kelle juhtida oli kollektiviseerimine kogu maakonnas. Temagi on täna mikrofoni ees. Mis sellest ajast meelde on jäänud? Alguses muidugi läks see asi nii aeglaselt, üksikud initsiatiivgrupid ja tavaliselt otse initsiatiivgrupi loomise juures oli eriti oluline keda panna sinna gruppi juhtima Harjumaal me siiski suunasime tähelepanu sellele, et Kund võimalik on olemas Eskest, eriti põllumajandusharidusega inimesi ja möödanoolbreiga, mul oli jutuajamine isiklikult, kui meiesuguse elu kolhoosi organiseerisime. Algul ta pundis kõvasti vastu tähendab, aga tema oli põllumajanduse eriala inimene ja siis. Ma seletasin, et no et oleks tarvis ikka sinutaolist meest esimeheks ikke et see vestab organiseerida tunne põllumajandust ja ja siis ta lõpuks sai tõusja, vot sarnaselt nende nende initsiatiivgruppide juhtide valimisel eriti me pöörame tähelepanu sellele oma majapidamises juba tulemusi näidanud inimene ja kellel oli küla seiskust, usaldust ja autoriteeti, siis neid muidugi siis püüdsime soovitada, tähendab, valida initsiatiivgruppide juhiks hiljem nende kolhooside organiseerinud nende arv oli tohutu ja muidugi eks seal siis selle kaadri valikul mitte alati ka ei, asjad ei läinud kõige paremini. Mul tuleb meelde, see oli Rapla vallas, seal oli Kailisa tippgrupp loodud ja siis crop organiseeris rahvakoosoleku kutsus mind sinna esinema, kui ma selgitava sõnavõtu ära teinud ja lõpetanud siis üks vana halli habemega mees, mul on isegi ta nägu veel veeres praegust vaheldus niimoodi, et väikeste meile sellest kolhoosi asjast pikalt ja laialt, aga mina ütlen, et vaat selle kolhoosi esimees, selle valimine on see kõige tähtsam. Toob isenesest näited, et võtame kaks perenaist külas, et anname nendele kummagile kõik materjalid jahu, piima, koore ja suhkru ja nii edasi, nii edasi ja laseme tee Hagoogi. Vaat üks teeb nisse koogi, et keele viib alla ka teenedel. Et siga ka ise, et vaat sellepärast peab, vaatame, kolhoosijuhiks oleks valitud niisugune inimene, kes seda asja tunneb. Aga tal oli sulatõsi, see on noh, vanainimese elutark, jutt. Praktiline elu näitas ka, et see seal, kus ikkagi oli õnnestunud kolhoosi juhtima panna tubli inimene ja temale kaaslaseks juhatuse liikmed ka aktiivsed ja tormi saatorid ja kaadrivalik oli tehtud, siis elu hakkas ka liikuma. Kolhooside moodustamisega kaasnes mõndagi, mida pole seniajani päris selgeks saadud. Näiteks kui me räägime klassivõitlusest sõjajärgsetel aastatel, mis oli objektiivne paratamatus ja tegelikkus siis põleme puudutanud võimuorganite neid suuri vigu ja sagedast omavoli, mis vältimatult teravdasid olukorda ja soodustasid pandiitluse püsimist. Rohkesti ebaõiglust esines nõndanimetatud kulakuks tegemisel. Selles olid subjektiivsed tegurid enamasti ülekaalus objektiivsete ees. Veel praegugi meenutatakse traagilisi situatsioone, mida see ülekohus kaasa tõi. Kulaku paberid tähendasid üle jõu käivaid riigi norme ja makse kulakuks tunnistatud ei võetud asutatavatesse kolhoosidesse, kuigi näiteks Lenin ei välistanud võimalust, et põllumajanduslikesse kommuunidesse võib isegi mõisniku võtta, kui tegemist on korraliku inimesega, kellel pealegi on väärtuslikke kogemusi suur majapidamise töö korraldamisel. Meil võrdsustati kulaku nimetus rahvavaenlase nimetusega. Kuigi seda suisa välja ei kuulutatud, olid kulakud sisuliselt Lindpriid, mida näitas ka nende kohtuliku arutluseta väljasaatmine. Ma ei astu siin nende kaitseks välja, kes olid tõelised küla kurnajad ja kelle toetusel bandiidid võisid elutseda vaid nende tuhandete tublide põllumeeste kaitseks, kellele kulaku silt ülekohtuselt külge kleebiti. Aga nüüd siis sellest, kuidas 40 aastat tagasi kulakuks tegemisega lood olid. Abiks on taas Julius Põldmäe ja Rudolf Meijel. Ma olen ka kuulnud nii, et öeldi, Ettetud, nii, ja nii suur arv peab neid välja tulema. Ja, ja küllap need siis tehti ka nii palju, kui tarvis on, nagu äraviimisel oli ka ikkagi oma arv, mida tarvis oli täita ja nii me oleme plaanimajandusega õppinud seda tegema igal pool ja tahame püüdlikult täita ja täidame siin Harjumaa kõigi kolhooside kõik materjalid ükshaaval, kõik lehed minu sõrmede vahelt on läbi käinud ja kui ma olen siis näinud. Neid pabereid muidugi kulakute tegemise otseselt nendele ma ei pääse juurde, sest seal on praegu veel märkus arhiivis juurde, et need on osaliselt salastatud ja neid kasutada ei saa. Aga nii palju, kui protokollides on läinud, need seal Lähen, kuidas on tehtud kolhoosi juhatuse liige, kes on asutamiskoosolekul, kui lugupeetav ümbruse talupidaja on valitud juhatusse, kellelgi olnud mingisugust kahtlust tema vastu, äkki leitakse ta, on kulak sellepärast et ta on enne sõda kunagi ammu pidanud karjapoissi omal või suvilist või midagi taolist. Ja kui nüüd noh, nii juriidilisest seisukohast sellele läheneda, siis tegelikult ei oleks selle põhjuse pärast saanud kulakuks teha. Sõjajärgne kulakute vormistamise määrus oli niisugune, et kes olid võõrast tööjõudu kasutanud saksa okupatsiooni ajal sõjaeelsest olukorrast ei olnud üldse juttu, aga, aga tegelik tegemine läks just selle järele, tunnistab, tulid niisugused ütlesid, et vot ma tean, et selle pidas seda Taluteenijatega. Tulid inimesed, kes ütles, mina ise olin seal teeni ja sellest aitas. Minu käest on üks inimene palunud abi, et ma aitaksin tal selgeks teha, kus asub see talu, missuguse majandi piirides, kus tema on olnud oma nord, põles karjapoiss. Mina ütlesin, et ma ei ole nurgaadvokaat, ma seda saan hakata seda asja ajama, aga ma võin teile juhatada. Vot minge arhiivi, otsige sealt ja, ja võib-olla leiate siis sealt. Kui ma pärast siis oma huvides seda asja vaatasin. Ja siis ma nägin, et see talu omanik oli kulakuks tehtud, tema karjapoiss oli olnud ja milleks ta nüüd tahtis teada ta sellepärast, et et kahe tunnistajaga kindlaks teha, et tema oli olnud seal teatava aja karjapoiss ja seda oma töö staažina juurde panna. Mul tekkis kange kahtlus, et tema ise oli ka üks tunnistage seda meest oma kunagist peremeest, kelle naha peal tema nüüd sai oma töötajas ihule aitas kulakuks teha. Ma mäletan seda aega, kui seda küsimust arutati keskkomitees ka esimese sekretäri tega nõupidamisel. Siis mäletan, seltsimees Karotamm ütelus selle kohta, et kulakuks tegemine peab olema väga põhjalikult läbi vaadatud küsimus, et ei tohi teha, vigasid, et mõnda korraliku majapidamises keskliku teha. Kullake. Ma mäletan, et kaheksanda pleenumi ettekandes ja 50. aastal ma olin sel ajal keskkomitee liige, ma õppisin, aga meid kutsuti ka pleenumile. Siis selles ettekandes oli märgitud ka minu nime, et mina nagu oleksin Harju maakonna partei aktiivile ütelda selliselt, et Meil ei ole kulakuid, vaid neil on olemas keskmik ja nende hulgas on tugevaid keskmikud, et ei saa neid ütelda. Nad on kulakud, aga muidugi see asi täpselt nii ei olnud, seda natukene nagu moonutati. Jutt oli selles, et tuleb väga hoolikalt seda küsimust vaadata, et mitte keskmiku arvata kulakuks, kui tal on korralik majapidamine. Sellessess karutamad ütles, et et on olemas, ütleme, suuremad perekonnad, kus kõik perekonnaliikmed töötavad korralikult. Et majandatakse ja talu on korralik Talon, mitu hobustel palju lehmi, aga ta ei ole tegelikult. Eks Bladaator sellises vaimus soigus ehitud maakonna aktiivile Venemaa järgib klassikalisi, ikka pidi see olema igas külas pidi oma kulak olema ju. Mõnes teises maakonnas oli see asi nagu keerulisemat, Harjumaa on üldse kehvem maa. Põhjapoolne piirkond oli paepinnasel väike mullakiht ja, ja siin Harjumaal, no me ise nimetasime meie Ukraina oli Rapla, Raikküla, Juuru ja see piirkond tähendab, kus olid paremad maale, aga muidu Harjumaal nõudis maa väga palju töö, et sellest midagi saada. Selle tõttu võib-olla see nisukene kehvik. Majapidamine oli siin küllaltki suures ülekaalus. Võrreldes Mulgimaaga ja Tartuga ja Tartu maakonnaga, Järvamaa ja nii edasi, kus olid ohtu tugevamad talud ja suuremat majapidamised, et oli küll ka neid kulakute määramisi kohalike koosolekutel seal vallas, kus arutada ka mõningaid otseselt ka täitevkomitee muutis kui leiti, et see on küllaltki põhjendatud. Kas võiks arvata, et need, kes siis kõik sel ajal kulaku paberid said endale, kas need olid siis nii aktiivsed rahvavaenlased, need oleksid hakanud siis kolhoose lahustama, kui nad oleksid sattunud. See on niisugune konksuga küsimus natukene, millele joonis raske on vastata, aga ma olen oma elus püüdnud õiglaselt ja õigusega läbi ajada ja, ja ma ei saa siin teisiti vastata. Ja mina isiklikult arvan, et suur osa nendest, kes 25. märtsil 49 ära saadeti nendega me saatsime ära kolhooside esimehed ja brigadirid, et need olid korralikud talupidajad. Minu naabri külas oli mees, kes olid väga väiksest popsi kohast mitmelapselisest perekonnast olid kasvanud, algkooli lõpetanud, ainult talusulane olnud raha kokku hoidnud, ostnud päris korralikud talu omale ja ehitanud ilusa korraliku maja pärast kolhoos sai oma kontori isegi sinna ja see mees tunnistati kulakuks. No temal ei olnud küll mitte midagi kulakuga ühendustest hääldada. Läks kaks kätt taskus, talusse, naistel veel jõulud, ta pidi ju kellegagi seda talu pidama, kas siis sulasega või tüdrukuga. Ja ma ei tea, kas tal pärast lõpuks enam oligi tüdrukut või sulast tegi ise oma töö ära seal perega, kui lapsed hakkasid tulema, plekk oli külge jäänud, ta kunagi oli teenijat pidanud, sellest aitas kulaku tegemiseks. Ma mõtlen, et kui nendest, keda me kulakuteks tookord tegime, keda tehti, kui nendest võib-olla 100-st mõni üksik inimene oleks hakanud vastu töötama siis see tema vastutöötamise kaal, osakaal oleks olnud küll kümneid kordi väiksem kui nende meeste kaal, kes oleks korralikult tööle hakanud. Ja ma olen päris kindel, et kui niisugune mees, kellel oli noh, niisugune kartus, et teda võidakse kulakuks teha see oleks vist pannud siis mitte 100 protsenti ma jõustuks, oleks 120 protsenti oma jõust ohverdanud, selleks et ta väga hästi töötaks, et tema kohta keegi ei tohiks midagi öelda. Aga see oleks meie üldisele koloonias on seal tuld hoopis kasuks, mitte kahjuks. Aga ega tihti ei aidanud ka see, kui inimene siiski hästi töötas, ega siis ei olnud ka alati garantiiks, kui oli plekk küljes. Nojah, ega muidugi see see ei päästnud ja eks neid hästi töötanud mehi ei ole ka kukkunud küll. Kahjuks me täna Harjumaalt kaugemale ei jõudnudki kuid maaelule 40 aastat tagasi on pühendatud meie järgmisedki saated. Kes soovib sõna sekka öelda, palun. Meie aadress on Tallinn 200 100, Lomonossovi 21. Eesti raadiopropagandasaadete peatoimetus.