Tänase saate tunnussõna on taastamine. 40 aastat tagasi oli see kõige levinum ja võiks koguni öelda kõige populaarsem sõna- sest taastamine puudutas otseselt või kaudselt kõiki inimesi. Sõjas kannatada saanud linnades tekkis vähemalt Eesti ajaloos oma ulatuselt esmakordne üldrahvalik liikumine mille eesmärgid olid sõnastatud paljudes loosungitest. Aga mille peamõte oli oma kätega parandame sõjahaavad. Selle tõenduseks kild raadioreportaaži-ist, mis on salvestatud 40 aastat tagasi suvel 1948. Tervist ja jõudu taotlejad. Missuguse käib see või asutuse töötajaid, olete väärismetalle ja metallmärk kohustuse täitmiseks. Praegu töötate näiteks 80 tundi. Kuna algaste kohustuse täitmisega 16. mail kaasas on ka edaspidi täitsa kohe üle 80 kõvasti. Nii et saba ikka kindlasti täis. No loodan. On näha, et kodulinna taastamine on tallinlastele südamelähedane punase käesidemega töödejuhataja leian üsna pea, kuna seltsimees Saukas, sest tema, see on, on alalises liikumises kollektiivide vahel. Hommikust seltsimees haugas, tere tööd ja toimetusi palju, vōi väga paljus, 21. on juba väga lähedal, peab arutama. Missugused kollektiivid praegu taastavad pea aasta pärast ei mäleta. Lubage mulle, ma ütlen kohe, mul on siin üles märgitud, aga eriti kas huvitav teid, kõik kollektiivid või ütelnud suuremalt kesin töötavat, algame suurematest. Kõige suurem on meil täna olnud juba keskrajooni elamute valitsus kohalik tööstusministeerium, metallmärk, gaasivarustuse trust ja töötasid saunade pesumadrus ja tema algatas ka selle kõige suurema objekti taastamise üleskutsega. See lindistus oli tehtud Vana-Posti ja Kuninga tänava vahelisel territooriumil, kus praegu asuvad Kirjanike maja ja raamatukauplus lugemisvara. 40 aastat tagasi muudeti sealne varemete rägu lühikese ajaga haljasalaks niisamasuguseks, nagu on Harju tänava Niguliste kiriku poolne haljasala, mis valmis 1948. aasta jaanipäevaks. Tallinlaste suuremad ühistööobjektid asusid sel aastal Kadrioru mererannas. Estonia teatrimaja vastas ja seal, kus praegu on komsomoli nimeline staadion. Muidugi jätkus Tallinnas, Tartus, Narvas ja mujal tööstusettevõtete, kultuuriasutuste ja elamute taastamine. Aga räägime ühe tööstusettevõtte taastamisest, mis polnud ei suur ega asunud linnas, vaid üsna kaugel ääremaal nimelt Sõrve poolsaarel, kuhu sõda oli järele jätnud peaaegu tühja maa. Meenutab praegune Pärnu mees Lembit järvekülg, kes märtsis 1948 asus seal piimatööstust taastama. Ühte 44. aastal, 27. oktoobril viidi il Sõrves tühjaks evakueeriti Saksamaale. Nad saabusid tagasi Sõrve sääreni 46. aasta kevadel. 40 10. aastal oli neil juba piima riigi müügikohustused peal oli Sõrve hädasti vaja meierei sõrme naine herm Luuba kutsus kui vallamajja vallaktiivi ja seal moodustati Torgu põllumajanduslik ühistu, mille esimene ülesandeks oli ehitada Sõrve meierei. Koorejaam ei tulnud kõne alla, kuna Kuressaare oli ligi 50 kilomeeter maad, mis ei võimaldanud koore köiti eta k kaks meiereid mõlemat, nii turgu kui sääre olid varemete. Siis leiti änga külas rahva talu karjaköök ja hinnalist ehti ajutiselt käsi meierei adi, 600 liitrine käsikordade Uralski endised või tööstude kolikambreid saadi silkja Pork võimasin ja silk jabur käsi- või press 18.-ks juuniks 1948. aastal avas Torgu meierei oma uksed piima vastuvõtmiseks. Et see kõik toimus küll käsitsi, aga sel ajal oli rahvas nii üksmeelel, et olid nõusid ise meiereis abistama. Piima koorida kondiauruga, siis tuli teha. Jah, muu seal ei olnud mitte midagi. Piima sai loendatud tehtud lihtsalt üks pliid, kus Monteerisime sisse ühe meeter korda kaks plekkvanni ja seal sees soojendasime piima koodimees kui ka pastöriseerime koort piima nõudes. Ainuke viga, mis selle meierei asuva valikuga oli hoone oli olemas, aga puudus puhtale kaev tänu tublidele, ent Sõrve poistele suurantsuse ruudi ja, ja Vonnile, kes olid Ilmo nurisemata nõusid iga päev meiereis vedama piimakannudega puhast vett, nii et sai, võib pesta. Kui palju siis päevas tuliga piima sisse. Esimestel päevadel tuli kolm-nelisada leidel, aga see piima kogus tõus pidevalt nii suvepäevadel oli tahab ligi 1000 liitrit piima, mille koorimine võttis mitu-mitu tundi koorelauda võimsus tahab võimaldanud rohkem üheksa siis hakkasin vaatama, et saaks tehniliselt täiuslikuma meierei endale. Pidev arutelu joadsega, kumbat, meiereid, hakkame taastama kas Scargid või või sääre. Aga muidugi variant sääre suhtes oli see, et see oli spetsiaalselt ehitatud meierei, see 20.-te 30.-te aastate vahel. Puhastamiskulud olid tunduvalt väiksemad, kui seda oli kargi meie veel, kuna kargi meierei joodi õlitatud vanas mõisaaegseid piimaköögis. Seal oli müürid varisenud ja lagi sisse vajunud. Puitlagi kõrvalrahvas oli kõike väga vaimustatud, lõi kohe käed külge, meierei taadiumiseks sõjaväe käes. Kui ta oli, oli olnud seal leivatööstus sees, sai kõik selle rämpsu ja kivirämpsu raviramise välja veetud ja algas siis meierei taastamine, sai mets maha võetud, Kuressaare veetud palgid, palgid laudeks aetud, aknad tehtud, ennituse organiseerinud, võttis oma peale Herman Luuba ja aseesimees, sepp Johannes. Minu jäigi töötluse mehhanismidega komplekteerimine. Et me ennem töötasin Tõlluste koorejaamas, mis kuudel Pihtla piimaühingu alla, siis ma teadsin, et võitööstuse juhataja seltsimees kreek oli peal ja sõjatoonud autoga ära kõik meierei sisseseade, mis oli juba ära rüüstatud ja tõi oma lattu. Ja siis ma käisin seal, komplekteerisin äranid, mis pulja vajalikud olid. Seltsimees kajandi poole, tüüdi esimene poole ja sealt öeldi, et kui on asjad korras, tooge need rüüstatud masinad siia. Meil on liivalaia tänavas töötuba ja seal remondime ära. Ja läkski niiviisi remonditi ära ilusti ja siis ma sain oma kaks tublid mehaanikuid, üks oli muda Johannes, kes ka vana piimatööstuse tegeles ja teine oli talk Albalt kohalik Sõrve mees. Ja ise tegime, ei madjota paigutust, projektid, torustikud, mõõtsime ära, projektiivsema ära palju vaja läheb ja siis hakkas meil juba masinate montaaž sügisel. Plaani kohaselt pidi Sõrve aurumeierei käiku minema esimene mail 1950. Ja nii planeeritud, nii läks ka käiku. Jätkame taastamisjuttu aga juba teises seoses. Nimelt on minut mitmes kirjas palutud selgust saada saksa sõjavangide kasutamise kohta taastamistöödel. Üks kiri, mille on saatnud J paar Tartust on üsnagi kategooriline. Seal väidetakse saksa sõjavangide kinnipidamine sunnitöölistega võrdsetes tingimustes ja veel pikka aega pärast sõja lõppu oli konventsioonide jäme rikkumine. Hulgaliselt hukkus vange näiteks Leningradi maantee ehitamisel. Ilmselt on kirja saatnud silmas pidanud Haagi rahvusvahelist konventsiooni sõjavangide kohtlemise kohta, mis sõlmiti 1907. aastal ja mis kehtis ka teise maailmasõja aastatel. Ma kõigepealt püüan meenutada mõnda sätet sellest dokumendist. Seal on öeldud, et sõjavangide suhtes ei tohi kohaldada tavalist vanglarezhiimi, vaid üksnes tõkestust. Nendele tuleb kindlustada toit selles ulatuses, mida saavad oma maa, sõjamehed. Ja vange võib nende huvides rakendada ainult tsiviiltöödel, mitte mingil juhul sõjalistel töödel ja nõnda edasi. Me teame, kuidas suhtus hitlerlik Saksamaa nendesse nõuetesse. Fašistlike surmalaagrites ja orjatööl hukkus sadu tuhandeid Nõukogude sõjavange. Muidugi ka Nõukogude liidus hukkus saksa sõjavange. Näiteks pärast Stalingradi, kui üle 100000 nälginud ja külmavõetud sakslase end vangi andsid. Kümneid tuhandeid polnud võimalik päästa ka parimate meditsiini vahenditega. Aga miks Saksa vange nii kaua siin hoiti? Pärast sõda ju mingit Saksa riiki ei eksisteerinud, mingeid kokkuleppeid kellegagi sõlmida polnud võimalik. Peale selle tuleb arvestada, missuguseid tohutuid purustusi tekitasid fašistid meie maale. Meil aga polnud vajalikul määral töökäsi, et rahvamajandust taastada. Ikkagi 20 miljonit Nõukogude inimest hukkus möödunud sõjast ja ettenähtud ulatuses polnud võimalik ka mehi punaarmeest koju lasta sest üsna kohe pärast sõda teravnes rahvusvaheline olukord Trumani aatomipommistrateegia väljakuulutamise tõttu. Seepärast rakendati saksa sõjavange paljudes kohtades meie maal rahvamajanduse taastamisel ja seda ka Eestis, Tallinnas, Tartus, Narvas, Kohtla-Järvel ja ka mujal. Arvan, et meil oli selleks moraalne õigus. Mis aga puutub Leningradi maanteeehitamisse, siis tõepoolest osalesid seal ka sõjavangid et olnuks nende massilist hukkumist, seda ei mäletanud ka meie teedeehituse veteran Vladimir Käsper. Kindlasti võis olla tööõnnetusi, võis olla haigestumisi. Pole õige öelda, et sõjateenistus ainult karastab mehi. Ta samuti ruineerib neid, nii et tekib soodumus paljudeks haigusteks. Kahjuks aga ei õnnestunud leida dokumente Leningradi maantee-ehituse kohta. Kuna tööde organiseerija ehitustrust number 17 suunati pärast siinsete tööde lõppemist kohe Kaug-Itta. Edasi aga mõned mälestuskillud, mis peaksid aitama teatud kujutlust tekitada sõjavangide rollist meie taastamistöödel meenutab Hardi tiidus. Vangidega õige tihti kokku, eriti siis, kui ma tulin tööle raadiosse, see oli 48.-le, kas tal siis oli veel vana raadiomaja ja keldris olid ruumid, kus me töötasime, aga maja ehitati ja ehitajad olid sakslased, sõjavangid, nad tulid igapäevahommikul korralikult, täpselt kellaajal tööle. Alguses tulid lauldes, siis laule hinnatakse, keelati ära, nende sinnad vilistasid väga meeldivalt. Ja siis nendel oli töödejuhataja, nende oma ohvitser, oli opmann. Kes need paigutas tööle, seal insener nähtavasti nadi seltsi pioneeriohvitser aneeritame, sapööriohvitser, jäi siis tema ülemus või endaga Hoffmann see alati tuli alla keldriruumi, kus mina töötasin, tuli mõjulisega hommikul, siis ta nüüd orgil, ärdiidus, hügieedisyinenud ja nii edasi hakkasime jutt ajasite uudiseid, aktidele, sigaretti ja nii edasi, me saime siis päris hästi läbi ja nad ehitasid selle vana raadiomaja ikkagi valmis ja oligi kokku lepitud, selle valmis saavad. Siis nad saavad koju siis teda veel või korraldasime nendele miitingu lahkumise miitingu. Nendel oli siis uus Saksa lipp, see muidugi uus, aga see oli taastada saksa lipse ja Weimari vabariigi lipp ja see oli must, punane ja kollane või tahaks kuld olema, kui sa kulda võtagi kollane. Ja see anti eile, siis oli kaks pilti ka, mida nad kandsid, üks teine pilt. Ja teine oli Karotam ja seda mäletad, hiired pandi siin veemaja ritta, ema ütlesin veel ka paari saade sõnanic on isegi kui tõlkija. Ja siis nad läksid ilusti rivikorras, marssisid Balti jaama, see oli 49. aastal, kui selle Hoffmanni oli juttu, kas ta vangilaagri elust ka midagi rääkis, kuidas elamistingimustel söögi kaloodia? Ei, sellest küll olid Eesti küll väga vähe juttu. Nähtavasti tuba hakati, oli vist vähe sellepärast, et apteegi ehk ainult küsida, aga alati komandöri sigaretti pakkusin, ta oli alati väga õnnelik ja oli näha. Siin võis olla probleem. Aga toiduga ma ei tea, nad olid küll väga hea välimusega kõik need, ma ei tea, mismoodi nad laagris võisid elada. Aga töömehed, kuidas nad olid? Oi, tegid minu arust tööd. Vana raadiomaja on ikka hästi ehitatud, kui nüüd vaadata, aga hiljem oli sedasama ohvitseriga, võis ta Opmanniga meediumi kapten küll huvitav asi, et 64. või viiendal aastal tuli Saksamaalt meile, eks televisiooni delegatsioon. Ja siis olin mina hele tõlgiks, meie uskonna juures olin, tõlkisin nende jutuajamist edasi-tagasi ja ja üks mees jäi hiljuti vaatama ja lõpuks tuleb juurde, et noh, tiiduse kirjeldasin mehhanismina. Kas te mind enam ära ei tunne, ma ütlesin, et ei tunne siis tuli välja seesama mees, kes oli meil töödejuhataja, oli nüüd seal Saksa televisioonis juhtival kohal minu arust oli ta isegi peainsener seal Saksa demokraatlikus vaba jaja, siis oli demokraatliku vabariigi ja seal no mis ta nüüd rääkis nüüd, meil on palju aega, sest et need oli väga tihe programm, Nad läksid meilgi, võtab aega edasi, aga vähemalt see oli tal meeles midagi suitsu kui sinija, helista ja tõi mulle kaasa ka veel mitu pakki seda Saksa sigarette, et lõhet Talev võlg äravaks. Selles mõttes ta tõi mulle tagasi. Aga noh, siin Tallinna peal liigutuseks neid saksa sõjavange võis näha mitmel pool tööl ja võis küll näha ja nad Estonia teatri- ja kontserdisaali ju kannate, aastasid. Tegelikult võis ehitamine, mis sealt aastaid on piirid, olid veidi ümber, ehitasid, tegid suurt tööd. Mäletan, kui sai valmis kontserdisaal, siis tehti neid oli ka esimene kontsertehitajatele. Kogu saal oli, oli neid täis seal ja ma olin ka seal kontserdil, ma mäletan seda. Tuleb meelde, et üks suuremaid sõjavangide laagreid oli Endla tänava ääres, kus praegu on taksopark ja sõpruse puiestee algus. Kuna meie pere aiamaa oli siis kohe peaaegu laagritara ääres, sai ka läbi traadilaagrisse piiluda. Mõned korrad tulid sõjavangid ukse taha. Arvasin, et küsivat süüa. Mullaga polnud midagi pakkuda, sest ennast ise majandaval koolipoisil varusid ei olnud. Nemad aga küsisid, kas saksakeelseid raamatuid juhtub olema. Mõne andsin koolile tüürist muidugi. Kord sain lugeda sõjavangidele määratud ajalehte, mille nimi oli, kui ma ei eksi, Nuias leebel. Korduvalt võis sõjavange kinos näha küll üksikult, küll rühmiti. Jooksid ju pärast sõda pikka aega kinodes saksakeelset trofeed, filmid. Ja ma üllatusin, kui 1945. aasta sügisel, kui olin opereti kolm musketäri etendusel marssis teatrisse ka tosin saksa mundris meest paari punaarmee ohvitseri saatel ja võtsid kohad sisse vana glooria Palazzy kullatud loosides. Taas sõjavangid. Aga selle seiga meenutamine viib ikka mõtted tagasi 1943.-sse aastasse, siis märtsikuus käisin ma esimest aastat Tallinnas õppiva koolipoisina elus. Esmakordselt Estonia teatris mängiti Priit Argna operetti tütarlaps kodumaata kesksetes osades Milvi laid, Aarne Viisimaa, Friidi Hallap, agulüüdik. Kuigi õhtu oli kevadiselt valge, oli tekkinud hästi paks udu. Mäletan, kui hakkasin üle Viru väljaku teatri poole minema, käratati mind saksa keeles peatuma. Kõnnidel sekeldasid välihallis, automaatorid, näod kurjad peas. Ma ei saanud millestki aru ega saanud teisedki eraisikud, kes samuti ootama pidid. Siis hakkas Tartu maantee poolt ostma Iseäralikku kõlksumist, õigemini rütmitud klõbinat, mis tuli järjest lähemale. Kui klõbin minu kohale jõudis, nägin läbi uduliniku nõukogude sõjavangide kolonni, kelle puukotad vastu munakivisillutis lõbisesidki. Nägin katkisi, sineleid, näljast vaevatud kõhnu nägusid. Kuskilt udust kostis sakslaste kärkimist. See oli õnnetute inimeste õnnetu rivi, mis venis aeglaselt Mere puiestee poole. Puhu lõpuks klõbin kaduski. Kui istusin juba teatrisaalis, mis täis meeleolukaid viise. Kulla ja toredate kostüümidesära elas mu kõrvus edasi. See puutaldade sünge klõbin. Ja ta on tulnud kõrvu aastakümneid hiljemgi, kui juhtul operetimeloodiaid kuulama. Jätkakem meenutamas on pensionär Karl Elias, kes 40 aastat tagasi töötas Eesti raudteevalitsuses. Kuni 46. aastal anti rendile valitsusele ülemiste rabanud, mis meil oli ju selle kütteturustuse kokkuleppe, me anname turba Tallinna linnale, aga ei hakanud kuskil Eestis ju turvast ringi vedama, aga meile anti küttepuid ju anti selle eest. Noh, seal oli maal igal pool tülidele, sinna läks ju küttepuid oli ja kitsa peale vaatad veel veduritele ei anna puid. Laval ei olnud omal töölisi, ainult tehniline personal oli nendel, kõik olid väga tublid, mehed olid vanad mehed, aga töölisi kusagilt võtta, raske töökida minna. Sakslased anti seal, kus Dvigateli tehase seal oli, see vangilaager oli määratit, vot nüüd ka sinna tähendab ei taha minna, mõtlesin mina küll, eks ma lähen, sõjaväe valvurid ei antud, pidime kõik raudteevalvurid ise võtma, tulime, siis tegime proovide valmis, nõrgad. No ja siis oligi direktor truu kartul, aga tubli minnes oli kohe organiseerimise. Seda lihakombinaat saaks konte. No ja piima kommidesse, piima, tavalist, hapupiima, kõiki jah, loss ja kõiki tähendab ja ja kohe piimanõudega toodi ja siis mina auto poolt saime tangu kruupe hirsi ja kõiki ja kõigepealt olid nad kõvad suitsumehed, olid mina seda poleks uskunud, et nii korvpalli suitsetavad ja mina veel mani nendel Donner vetele suitsetatud sööge parem, tähendab Jetsioon pidigi asurahu olema. Läkis hinnasele Dievioosidel nudki saaksid seda Belamuurid, nagid, mõned suured pakid, sisin juba oma tubakavabrik, tegi neid siin, noh, see jälle kirjutas kaks paki välja ja viisin sinna paberosid, nad jagasid kõik nii täpselt ära omavahel, see oli niisugune nagu mingisugune valuuta, ainult mina olen aru, nad viisid teistele sinna laagri ja siis andsid nendes midagi Zaitset hommiku sõivad laagris Lõuna-said tugevalt menti õhtuga ja siis õhtul süüdisaid veel omakorda laagrist. Ja vot sihvakas süües hammas tegid tööd ka. Hommikul läkski, valvurdasin paar tükki läksid väravasse saadetis 100 meest või 150 160, nagu ta oli ja andis allkirja, tule ära, tuleksid tagasi see valveküsimuseks raudteevalvurid, kes seda karjuvad, valvata, eks ole, kas panevad lõikama siis akud, Saklasin oma juurdevõtet, kirjutas raipetajated, nisuke silk, paneme teleteivast otsa ülesse nurkade, et vot selles eest töötate ja kui välja lähete, siis on juba hädaohtlik, et siis võib valvureid lasta. Panime üles, töötasid ühe päeva, teine päev tulevad rääkima, et teeme niukse lepingu, räägime kokku, et meie ükski jooksu lähe. Ma olen nõus sellega, aga sisant ausamalt, ausõna, me jooksu ei lähe. Ja siis võtsime need maha, lubasime käijad käivad metsas ringi ja Kuubalt puhkus masinatel remontimas tuli teha, tead, mehaanikud käivad ringi ja niisama jalutada, korjavad omale mingi pohlavars ja midagi, nad tegid seal omale teed, seal oli midagi nende jaoks, nad viisid seda kaasamal laagrisse, polegi nendega vestlust nii lihtne, tähendab, et mehed läksid nii, meil lohakas ka valvurid, noored poisid olid püssid, me saime siis selle valveosakond protokolliosakonnast ja padrunid ka. Haned, kukkust, kajakaid, Ulaskmalt lähed, padrun ta. Ükskord tuli fot laagris kontroll, ühel oli siis ainult üks tõrge, padrun oli järele jäänud ja see oligi, oli kõik ja võeti vangidele ja vot siis õiendamist siis tapalt oliks rongi, koostasime elloli valvuriks ja sellel oli Vene vintpüssipadrun oli, ja siis iga laupäev lasin ta eraldi linnadelt nädal, nii kui padrunid ära lasin, jälle uued padrunid asemel nende vastu kontroll, tulistuslike padrunid olemas ja siis sügise poole veel, kui olid nad tööl, siis oli üks valvur oli, tema oli nii mugav, inimesed siin kontori juures, hommiku näitas, marss, sinna nad siis nad ladusid ümber need turba, need aunad ja koristasid ja näitasid, vot marss sinna. Ja siis oli niimoodi kokkuleppel Lady sistelekvaatorit püssi, et siis teavad, tulles tulid lõunale, näeb, kas raudtee tasus nende meeste tööjõu eest. Laager oli niimoodi, et iga kord ma käisin kahe nädala tagant andmas selle allkirja sinna, kõik läks tundi tagada turbaragaunismi leping, meil oli jälle tonnides tagi Tarvutise töö. Aga see aasta läks meil väga hästi korda. Ilus suvi oli, Tallinna rahvas sai tugevasse, turvastan naljaga, tassi tuli ka vahele, üks oli, rääkis noor poiss ja räägib puhta selgelt eesti keelt. Nende sakslaste hulgas ma küsin, kust sa pärit olete, vaata, ma, mina tulin siia ja siin oli siin õppisi keel, ära valeta mulle. Paruni poeg, asjad nende sees oma sees oli ka neid niukseid, neid nukkisi või? Üks kord ei tulnud enam tööl ma pisikuste jai, tähendab, eks ta ise tööle jätsid sisse või kusagil Bay kuskil teise kohta aspetse pärast hakati ära võtma, viisid siia selle Ilmarise ja masinatest tehase Krullijasin võeti spets palju ära ka nende hulgakesi spets töömehed olid repressise vanemmehaanik, ütleb, et näed, näitab mulle, vaata, see, mis seal siis on? Rakk verast ma ütlesin, mina ei tea minuga, ta pole eesti sõna rääkinud, et mitte mina ei tea, midagi näinud oli, ükskord olid pühapäeval kõik tööle poolpäevadel ilusad ilmad olid, et vot, tuleb veel lisatööd teha ja siis saavad veel lisatoidu, saavad ja valvuritel 100 grammi kaustasime veel ja siis selle ühe nende, kes oli vanem, sellele ma andsin ka 50 grammi viinandastani, nii rõõmus ja mina rääkima sellele seal saksa keeles fantahteadiga arbadetajad ja tuleb minu juure otsa samana sisse, kes oli Rakverearst ütleb, ütelge mulle, mis te tahate, rääkige mulle eesti keele maatsis, tõlgin ära siis nii sulaselgelt läks eesti keelt. Huvitav, mitu oleks tulnud midagi küsima, ma küsisin, nende pressimeestega tuleb ka rääkinud, mitte ei tule rääkima ka, vot nii, uhke, kas ta oli või, või Stahli löödud või mis tal võivad ma sellest aru ei saanud, teatali sakslaste hulgas või sõdinud, vangi langenud ja kolm üheksa tahta, kes Saksamaal läinud nendega tekkis vaidlusi seal nende juures, istusin seal ja siis üks veelt vee peal, see oli siis kangesti protestivaimule tähistama. Et mikspärast, mina pean, vot siin augus olema, tegema seda tööd siis ma mõtlesin, et Saise Krikmann, tead, vot sellepärast sa seal augus, kui mina läks siit sõjamees, otsiks mina Augusult, sina oleks üleval siin istunud sammu, vaataks minema ja enam ei võiks kaks, kolm nädalat rääkida porises ainult teised naersid Veltri peal olnud ja ikka Veltri Velda, nende elutingimused olid siis küllaltki rahuldavad. Nemad isegi ütlesid, et Nad pole nii head toitust oma sõjaveski saanud, nüüd saad kõhu täis, iga kanti süüa, tegid ka töö. Ma rääkisin laagriülem, aga ta oli, ütles, et no mis ma teen nendega kuus sugulast, nad on mõnul ära tapmudexus sõjal. Aga mis ma teen enda ütlesid, aga nad on nii tublid mehed. Seal ta näitas, et üks uks nii kui rääkisete juurde, nii kohatult sinakas mõõtma, kohutasine valmis, ütlesite, aga proovima rääkida siin oma võtaks valvuriga teoks tegemas, ma pean suur rääkima kibedaks osa sihukeses ja tehtud on nendel kohe läheb see töökütjad valmis. Need 150 60 ja vahest isegi rohkem pole neid vange, kes käsitöö, oli palju lihtsam nendega kui minul oli 10 valvuri, vaat nendega oli mul igal laupäev. Pühapäev kestab, koju, kestab täna Aramina kestab, sinna vaatad, kes tööle ei tulenenud padrunid ära lastud. Jah, taastamistööd. Praegu mõtlen kahetsusega oma rollile nendes töödes 40 aastat tagasi. 1948. aasta kevadel, vara sai kord Harju tänavalt töötatud, siis tulid eksamid, ekskursioon Moskvasse, TÖÖ pioneerina, Chris. Sügisel siis sai labidas mulda löödud tulevasel Lenini puiesteel. Aitasin korrastada Kadrioru randa. Kord osalesin ka komsomoli nimelise staadioni ehitusel. Väheks jäi, tekkis isegi võlatunne. Aga tänaseni on meeles see tohutu üksmeel, mida rahvas ilmutas oma kodulinna taastamisel. Sellist hindu pole küll hiljem enam näinud.