Nagu läbi udu, paistavad vastamisi viimse võimaluseni pinges poiss ja vanamees, kaval rebane. Suhtlevad napilt, ajavad omavahel juttu ja sellest tekib korraks õhku elekter, iseäralik pinge, nagu ikka, kui tegemist on tõeliste lava isiksuste kokkupõrkega. Ja mille puhul on nii raske tõmmata piiri kui palju on põhjuseks tekkinud Kunst kitsamas tähenduses. Kui palju lihtsalt meie teadmine edenes, tegijad need olid Jüri Järvet, polooniusena, Juhan Viiding, annetena. Rohkem ma ei mäleta. Osad on kindlasti põhjuseks vaatamisest möödunud veerand sajandit. Kuigi on etendusi veel varasemast, seisavad otsast lõpuni silme ees. Otsisin mälu värskendamiseks välja oma toonase arvustuse. Ainus, millest targemaks sain, oli, kuivõrd arvustuste kirjutamise laad ja toon on vahepeal muutunud. Kuivõrd muutunud vabamaks, subjektiivsemaks ja ütlen ausad, lobisevamaks. Toonased arvustused isegi parimatel kriitikutel olid tänase pilgu läbi nähtuna palju Nornatiivsemastonisega tehnikas hinnangulisemat kasin oma sõnavaraga ja Stambi rohkemat. Ühelt poolt kumas sellest kahtlemata läbi toonane ühiskond, kroonulik reglementeeritud, teised võisid kautorid olla lihtsalt ülemõtlemisest krampi sattunud. Ärme unustame, et kriitik avaldas toona maksimaalselt kaks kuni neli arvustust aastas. Ja mõistagi tahtis ta selle kõik panna. Igatahes ka selle arvustuse najal ei suutnud ma midagi rohkemat välja selgitada. Toonast elamuste kohta välja arvatud etenduse kontseptsioon oli keeruline ja mõnevõrra seganegi. Mu mäletamist mööda ei olnud see lavastus suursündmus. Igaks juhuks lugesin märkmikust ülevaadet sellel teemal korraldatud arutelust, nagu neid toona tehti. Tuli välja, et osaliselt olin ma mööda pannud või, või ei valdama enam tolle ajastu ideoloogiliste tekstide keerulist interpreteerimist, tehnikat näiteks, et väga paljusid asju ei öeldud toona mitte sellepärast, et nii mõeldi, vaid et peeti silmas mingit ülemat, kasu või mingit kavalat keerdkäiku. Ma nägin, mis kirjas oli. Kokkuvõttes jääb ühineda Jaak Allikuga kes kirjutab kõnealuses ülevaates, kuidas teda oli 14 aastat varem jätnud ükskõikseks Ants Eskola Hamlet kuna ta ei saanud poisikesena pihta tema sõnad. Ta ei saanud poisikesena pihta, mis seal toimus. Ja ilmselt on sama lugu mõne praeguse Viidingu orgustajaga kelle hulka mina tookord 24 aastaselt ilmselt kuulusin. Olgu mainitud, et tol ajal küpses inimesed aeglaselt. Ma võin muidugi isiklikule kogemusele toetudes öelda et selles kunstiinimeste ringkonnas, kellega ma tookord intensiivseid läbisin ja kuhu kuulus ühe staarina Juhan Viiding ise ei peetud lavastust supersaavutuseks ega Hamletit ennast Johani Tiprolliks. Mis ei tähenda, et keegi oleks emba-kumba materdanud. Ei neid võeti kui oma seltskonda kuulu ja viisi pärast head tööd, lihtsalt seal oli peatatud pikalt ja see pole ka praegu oluline. Mis aga on oluline on see, et kuigi mul puuduvad andmed, et Juhan Viiding oleks teatrilaval rohkem ametiga kokku puutunud ameti kui keegi küsiks mu käest, kes on Eesti Hamlet, vastaksin ma kõhklematult une pealt. Juhan Viiding. Järgnevalt püüakski seda põhjendada. Ma jagan nende inimeste, sealhulgas Juhan Viidingu mõnede sõprade arvamust, mille kohaselt ta polnud hea näitleja. Seda arvamust olen kohanud tänini. Arvan, et see johtub Viidingu isiksuse väga tugevast omapärast, mis vajutas pitseri kõikidele tema rollidele. Aga suur näitlemiskunst samastub enamuse jaoks ikkagi oskusega lava ümber kehastuda, mis justkui eeldaks suhteliselt neutraalset mingi mingit moodi keskmist algmaterjali, millest annab lava kergemini kujundada mida tahes. See ei välista, aga nagu ei võiks kellegi isikupäraga ilma suurema varjamise või ümber kehastamiseta esteetilist naudingut pakkuda. Ja Viidingu poolse kindlasti oligi nii. Ja Viiding erines tunduvalt igapäevasest elust. Temas oli kogu aeg tunda erilist vibratsiooni, mis muutis ka elus iga tema sõna ja liigutuse mingis mõttes väga kunstisarnaseks. Ja ehk seepärast mõned tema sõbrad, kes teatrit muide tundsid ja armastasid tema näitlemisest, ei hoolinudki nad. Nad puutusid Juhan Viidinguga igapäevases elus piisavalt kokku, nii et need olid tema isikupäraga lihtsalt harjunud. Vabalt vaadatuna ei üllatanud neid, nad ütlesid, et elusa juha palju huvitavam kui laad. Agarad ei asetanud end tavavaataja olukorda, kellele kõik paistis ehk teisiti. Aga see arutluskäik nagu mõistete kuuluvus žanris elu, mitte žanrissse kunst. Tõsi, ta on, treeningu puhul sõltus rolli resultaat tavaliselt rohkem sellest, kuivõrd see roll ühtis esitaja enda isikupäraga. Kui palju selles rollis oli midagi Juhan Viidingu rikku, mida kasvatada ja arendada, nagu see tuli suurepäraselt esile, näiteks lavastuses mängib pillimees, oli villimismändi, mängib pillimees, kus Viiding mängis linna, luuletajat on ilmne, sääraseid rolle pole just liiga palju maailmas. Hamleti roll kuulus kahtlemata nende hulka, mille olemuse ühtis paljuski Juhan Viidingu enda olemusega. Et on seda laval mänginud, mõistagi tugevdab tema enda Hannetlikust. Ometi ma tahaksin teatri praegu kõrvale jätta perena, ma tahaksin kõrvale jätta kogu loomingu, kui selle all mõelda, mingeid taieste loomist. Ma tahaksin rääkida kultuurist ja ühiskonnast laiemalt, sest Viidingu puhul oli elu Hamlet lihtsalt palju laiem ja tähtsam kunsti. Hamlet. Ei pääse mööda mõnest sõnast ametikohta. Muidugi näeb igaüks ametit omamoodi võimalus erinevateks tõlgendusteks kuulub suurte tööde olemusse. Liiati nagu uurijad on tõestanud Shakespeare oma loo koostanud eri allikatest ega pole suutnud neid erinevad lõimi rahuldavalt kõrgemal tasemel põimida, mis tuleb, mistõttu tulemus olevat kuidagi Hirga harga. Tunnistan, et mind pole annetti võimalik eklektika iialgi häirinud. Võib-olla sellepärast, et ma pole kunagi tundnud vajadust seda näidendit mõistuslikud analüüsida sest emotsionaalselt mõjub ta mulle nii tugevalt. Ja sellel emotsionaalsel tasandil on minu jaoks vähemalt niikaua, kui mälu ulatub, alati selge olnud, millest tükk räägib. See minu tõlgendus on kindlasti kõike muud kui originaalne. Ma lähtun monoloogist olla või mitte olla. Minu jaoks jätkub handeti põhitähendus järgnevates ridades peitumas vastanduses. Eks ole, mis oleks üllam, kas vaimus taluda kõik nooled, mis saatus paiskab, või tõust hädamere vastu vaev lõpetada, sur mida peab väärikas inimene tegema, kui ta mõistab, et võita, ei ole ta lõpuks niikuinii mingit šanssi. Kas kohe lõpetama või kõige kiuste siiski edasi võitlema. See küsimus on Euroopa kultuuris äärmiselt juurdunud. Ja minu lemmikmõtlejad on need, kes väidavad, tõeline heroismi enim vaimusuurus peituvad just selles kõige kiuste võidelda nii kaua kui suudad. Seda tegi ju ka Hamlet. Sest minu meelest ta saab algusest peale aru, et ta ei saa võita. Hannetan võitleja õilsa, ent ette nurjunud ürituse eest. Räägiksin endale vastu, sest hambet astus võitlusse Juhan viidigi võidelnud mu meelest just eriti kaua, vastasel korral ta võiks praegu istuda siin meie keskel. Ent siiski siiski enne kui langetada otsus, kas edasi võidelda või mitte, tuleb kõigepealt ikkagi endale teadvustada olukord, milles viibitakse ja miks on valik möödapääsmatu. Sellest ametlikus algatki. Lahendus. Otsustamine emma-kumma tegutsemisviisi kasuks on. Ja Juhan Viiding teadvustas valikut teravalt ja halastamatult. Mis oli siis Eesti Hamleti elunurka ajanud? Miks ähvardas elu võtta tema jaoks alandavaid vorme? Kõrvale kõik isikuloolise, millel kindlasti oli oma osa, aga mis minu sügava äratundmise järgi ei olnud määr. Samuti välistame ohu füüsilisele eksistentsile, eks ole. Kui Taani prints oleks võtnud omaks Helsingori lossis kehtivad reeglid võimeliste lahedasti ära elada ja võinuks ta viilinud. Asi on sotsiaalses ja hingelisest taluvuses. Asi on südametunnistuses. Juhan Viiding oli väga mitmekülgne inimene. Paratamatult me kõik, kes me teda tundsime, tundsin teda erinevate aspektide pealt. Aga ühes kahtlevad vähesed Dali harva nähtavalt tundlik inimene see tähendab, tal oli raskem kohaneda mitmesuguste ümbruskonnas leiduvate jõhkruse ja labasuste vormidega ja temast välja pritsib iroonia ning isegi künism tegelikult kaitsekiht selle labasuse ja jõhkuse vastu. Nõukogude aeg oli teadagi tobe ja kurja aga seal vastu pidada. Jänese kinnitust leida aitas ühelt poolt haritlaskonna valdavalt suur omavaheline solidaarsus. Teisalt rahva üldiselt soosiv suhtumine, sest kunstnikud seisid vastavalt üldlevinud kujutlusele, rindejoonel olid piiril, kandsid endas toonast eestlaseks olemise raskust. Nagu teame, suhtumine kulmineerus loomeliitude pleenumi ja laulva revolutsiooniga. Kitsama riikliku tasandil kestis veel mõnda aega. Loomeinimesed olid Parlamendis, saadikud välismaal. Hakkasid fookuse kiiresti vahelduma inimeste ihade ilmas nihkus rõhk vabaduse saavutamiselt, selle kasutamisele ja nagu vabas ühiskonnas normaalne, tekkis tohutu sihtide paljusus, millest kunst ja kultuur polnud kaugeltki mainsadega pealsed. Läänest kandus üle kiiresti kogu see edonism, asjade kultus, tarbijalikkus peatestis, eesti rahvuslik kodanlus, nii hästi, väike kui suur. Enamiku kunstiinimeste saatus terves vabaturumaailmas on anda jumalale, mis jumala kohusnik keisrile, mis keisri kohus. Mis tähendab ikka tuleb teha kommertsi saadud rahaga, teha seda, mida hing igatseb. Osa kunstiinimesi taasiseseisvunud Eesti vabariigis suutis uute tingimustega kiiremini ja kergemini kohaneda. Võtta asja filosoofiliselt kõikides ja nii kergesti ei läinud. Osa neist olengi tagasi tõmbunud, hoiavad nii-öelda madalat profiili. Me ei märka neid lihtsalt, kuna uusi tegijaid on nii palju, aga kui me hakkame mõtlema teinekord, kus on üks või teine või kolmas, siis me näeme, teda pole olemaski enam. Selliste hulka kuuluvad eeskätt keskevanemaealised, nooremad on nimumsemad. Osa põhjust on selleski, et Eestis toimus see protsess kirjeldus kursiga. Vanade ajalooliste rahvaste juures oli selleks kõigeks rohkem aega ja see kulges valutumalt. Et tagasi teema juurde. 10 aasta eest oli tõusik suhtumine kultuuri juba tekkimas. Naljakaid situatsioone esines legendaarne, kuidas näiteks üks uusrikas daam leheintervjuus kuulutas, kuidas ta tahaks rajada endale talveaia, kus tähtsatele külalistele temasugustele ratsarikastele võiksid ajaviidet pakkuda kunstimeistrid. Juhan Viidingu oli selles loos nimepidi ära toodud, temaga mõistagi eelnevalt sellest rääkimata. Ja ma tean, et see solvas vihikud hingepõhjani. Näis nagu aimanuks Juhan Viiding kätte, et kuigi bürokraatia, Ematslikus, mis tulemas, on küll oma, see tähendab eesti, mitte vene, aga need on siiski bürokraatia ja matslikus. Jumalikust aimas, et siin tuleb sellistki, mida vene ajal ei olnud Est kordan, Vene ajal oli rindejoon selge ja kindel. Pottimine oli rabe, toores ja nõme, nii nõmedat sellesse jumala kombel kuidagi isegi üle olla. Nüüd aga ähvardas kottimise olemus muutuda. Sind kotitakse nii, et arugi ei saa. Neist nagu aimanuks Juhan ette näiteks ka seda, et kõik kunstimeistrid peavad hakkama oma kaupa üles kiitma, seda müüa. Nii et massipublik ei hooli ega tea, kas kihte kaup on ka väärt. Sest nemad otsustavad hääle valjuse järgi. Nyt reklaamiga panna rahvast uskuma, et kehv värsised iks on parem kui poeet Juhan Viiding. See on ju nii, vaadake, kui palju geeniused praegu ümberringi Lipendab. Seejuures on tragikoomiline, et ilma igasuguse kahtluseta oleks Juhan Viiding tehniliselt uute nõudmistega suurepäraselt hakkama saanud. Ja kes siis veel, kui mitte tema muuhulgas ka ülivaimukas seltskonnajuhuluuletaja, kelle kaherealisi reklaamilauseid ihataks praegu mistahes Eesti reklaami Kantor. Võtame ka isiksuse tasandil. Tunnustus, muu säärane fiiling ei oleks kaotanud absoluutselt mitte midagi, vaid ainult võitnud. Sest ta oli ju suurepärane meediafiguur, nagu praegu öeldakse. Ent paistab, et temale tundus see väljavaade kuidagi mage ja alandav. Kokkuvõtteks Juhan Viiding tahtnud säärast elu jälestas seda väljavaadet. Ta pidas seda vaimurüütel alandavaks. Salaste mõistis, et pääsu pole. Mäletaja mõnikord jutuses arutlesime kunstniku koha ja rolli üle ajal värietappidel. Ja tsiteerisime mõnuga kuskilt loetud väljendit selles, kuidas lossi või mõisa esinema kutsutud artistile pärast etteastet pakuti ka keelekastet. Aga neid ei lubatud saali päris külalise juurde, vaid neile ei öelda, aeti köögis. Ja irvitasime selle üle lõbusalt, sest kunstnik oreool oli siis selline, et mõtte talle kööki kaetakse, tundus täiesti võimatu, kui, siis ainult selleks teda päästa imetlemata külaliste tähendusest. Nüüd nüüd paistab, et paljud kunstnikud on rahul köögi ikkagi. Ja nüüd tuleb kõige hullem, elava fantaasiaga kunstnikuna Juhan Viiding, võib-olla mõistis, tasapisi hakkaks temagi uute oludega kohanema, temagi lepiks varsti köögiga. Inimese psüühika on ju nii ehitatud, et ei saa igavesti taluda, ei nimetatud kognitiivset dissonantsi, see tähendab ta ei saa igavesti käituda oma põhimõtete vastu. Seepärast hakkabki ta oma tegevust õigustama ja see ettekäände otsima, miks ta nii või teisiti teeb. Juhan Viiding võiski karta, et Hamleti küsimus kaotab tema jaoks oma selged piirjooned, hägustub ja laguneb laiali. Juhan Viiding, Eesti Hamlet protesteeris sellise asjade käigu vastu oma tundliku natuuri iga rahuga. Seepärast otsustas ta käituda, kuni pea veel selge. Ta keeldus kompromissist. Olen arvanud, et ainus võimalus ellu jääda oleks olnud Juhan Viidingu jaoks hakata totaalset tola tegema šveiki tee, lüüa kulpi ja kaasa kiita lendamisi, mõelda, mida õigeks pead. Arvan ka, et Viidingu saatusest saab tõmmata mingi viida Eesti poliitikasse. On vaieldud, kumb oli vene ajal rohkem vaja, kas neid, kes hoidsid kõige kiuste nii-öelda Eesti asja käigus astus isegi parteisse selle nimel või neid, kes apasid tissidentideks? Vastus on ju lihtne. Mõlemat oli vaja ilma dissidentide tooreks kokku mängijatel meelest läinud, mille nimel dokument, käibevahend oleks muutunud eesmärgiks. Nii on ka kultuuris vaja nii hästi neid, kes suudavad säilitada tasakaalu kommertsi ausa kunsti vahel. Kui on vahepeal neid, kes ei mängi kokku mitte mingil tingimusel. Sest nendel kokkumängijatel, kui neil on ka kaine pea. On ikka kalduvus ja oht hakata kujutama see kommertstilulilu, et see ongi see hea, ongi väärtus ja nad hakkavad seda ise uskuma. Seepärast peab keegi ikka aeg-ajalt meenutama, mille nimel kõik toimub. Juhan Viiding on mitte kokkumängimise võrdkuju. Selles seisneb tema Haanetlikus. Vabandan veelkord, et rääkisin vähe teatrist.