Ja see läheb siia. Ei rääkinud ja seega on. Tere head kuulajad. Tere. Head tere. Head rääkijad. Te olete nii nagu kepphobuseomanikud siin ja tegelikult ei ole need sugugi kepphobused, vaid latid just nimel. Kui selles maailmapildi saates räägime täna lastest ja moodsast kunstist ja üks selle projekti autoreid on Annely Köster ja koos sälli stuudio lastega ja veel paljude lastega üle Eestimaa. Olete te kaks aastat usinalt tarkusi kogunud, jaganud vastastikku ja saanud selle maailmapildi hoopis kirju maa. Ja me oleme laste kadunud musumäele, et koos Eesti See kunsti meistri Leonhard Laapiniga luua siia üks Eesti mets ja kuna Leonhard Lapin on neid metsateemalisi toredaid installatsioone ennegi päris palju teinud, siis on see nüüd juba järjekorras viies. Rägastiku pulkade. Miks seda moodsat kunsti teile küll õpetatakse? Lõbu perest, Lõbu pärjaksid, saab natsa targemaks, käe endi kogemusi ajaviiteks läheneda ja kodusem mõndasid väiksemaid projekte iga veel ja kuidas siis, mille võrra te olete siis nüüd targemaks, rikkamaks saanud joonistamise puhul iga igasugust asja tantse kunstilabürinti näiteks tegime vega seenele, varjendi kollaaži oleme teinud väga välja, üks selle projekti väljamõtlejatest on ka vanu. Joome nüüd. Päeval käisime Lõuna-Eestisse, tegime Piusal päris ürglooduse rüpes kunsti ja, ja siis tegime Tartus Toomemäel, mis on ka niimoodi üsna vaikne koht, park ja nagu pooleldi mets. Ja siis lõpuks me otsustasime tulla siia Tallinnasse musumäele keset linna installatsiooni ka Eesti mets. Aga kõigest sellest võib-olla oskab lähemalt rääkida Leo Lapin, kes seda konkreetset asja juhendas, nendesse Eesti mets on üks selline installatsioonide sari pidama, alustasin São Paulo biennaalil, kus ma esindasin Eestit, nüüd oli siis võimalus lastele ka teha sellist rahvusvahelist kunsti siin, nii et me lihtsalt siin musumäe paviljoni Väikse templikese sisustasime puiduga puitliistudega ja lapsed seda väga innukalt siin tegid. Ja, ja siin oligi lihtsalt selline väike keskkonna kujundamise projekt moodsa kunstiga ajutine sealt muidugi nagu ikka, see installatsioon on lühiajaline ja, ja siin ei olegi võib-olla see lõpptulemus niivõrd tähtis, kuivõrd see protsess, sisese osalemine, kuidas kõik see asi käib ja samuti ka see ideed, et suhelda puiduga, mida autokoormate viisi Eestist ära viiakse välismaale ja tegelikult nagu teha endale selgeks, et see puit kuulub selle Eesti metsa juurde, mis meil siin ümberringi kasvab puude näol, nii et siin on mitmeid selliseid plaane, mida võib olla raske seletada, aga mida inimesed, kes siin osalevad ja ja niimoodi mänguliselt, mänguliselt realiseerivad, ise läbi elavad ja, ja nad tunnevad seda, katsuvad puitu, saavad mõne pinnukese, võib-olla isegi sõrme, mis antud juhul polegi võib-olla paha ja tunnevad puidu lõhna ja kuidagi see lihtsalt arendab nende väljendusvahendite maailma oma neile oioi. No mis seal seal slaide See mets on valmise lapsed, lapsed siin söövad neid Snakse ja joovad mahla ja eks see käibki koos ja hiljem selle ära koristama, siidi siit, nii et see on siin võib-olla, ehkki see on see Eesti metsa, siis on see kadunud ja jääb ainult dokumentidesse nagu väga suur osa nii-öelda moodsast kunstist. Ühesõnaga see on tõesti kaunis, ikkagi midagi ebatavalist, ma arvane sõnaga, kui lihtsalt heita hunnik hagu kuhugi koduõuele, siis ta ikkagi võib-olla sellist muljet jätta, kui ta siin linnakeskkonnas, kus sellist materjali näeb väga-väga harva, teda näeb sõnaga lakitud ja värvitud kujul ainult puitu, eks ole. Ja paljud linnalapsed võib-olla ei olegi näinud sellist Bilbast, millest siis mööblit ei jää, midagi muud ka tehakse hiljem. Ja lapsed, et siis on nagu varesepesa igaüks muidugi ette kujutada tahab, aga varesepesa ja tõesti niimoodi vares seal noka vahel neid oksi tassib ja ristides. Ise analoogia on väga hea, sellepärast et eelmine aasta oli just Helsingis, oli suur näitus arhitektuurimuuseumis loomade tekstuur ja seal nii teaduslikud kui puhtarhitektuuri aspektist võrreldes loomade ja inimeste ehitusi ja selgus, et loomad on palju tugevamad ja silmapaistvamad ehitusmeistrit kui inimesed, sest loomade kõrgemad hooned nende mõõtmetega võrreldes on seal mingid kolme kilomeetri kõrgused, aga inimene pole selliseid hooned veel suutnud püstitada, rääkimata sellest, et nendes pesades ja koobastesse igal pool on väga hea ventilatsioon, õhuvahetus, soojarežiim, nii et tegelikult miks mitte sõnaga inimene on ka ju põhimõtteliselt ühe jalaga Ta ju veel loomariigis ja, ja siin, enne, kui me tulime seda installatsioon ehitama, oli siin purustatud prügikaste ja, ja mudeleid ja kõiki, nii et me lihtsalt nüüd näitame seda inimlooma teisest aspektist loovaste ehitavastas aspektist, nii et nii et me oleme tegelikult nii või teisiti seotud nii selle varesepesaga kui kogu loomariigiga. Aga lihtsalt meie analüüsivõime võib-olla annab meile võimaluse teha ka midagi muud kui ainult ainult instinktide varal elada. Projekt lapsed ja moodne kunst, miks niisugune projekt sündis? Miks nimekad kunstnikud hakkavad koos lastega mängima, kuna see projekt on väga laialdane, siis ei saagi siin olla päris ühte ja ainust põhjust. Üks aspekt on kindlasti kunstiline kunsti seisukohast lähtuv ja seisneb nimelt selles, et tahame me endale seda tunnistada või mitte. See pikk nõukogude okupatsioon on tõesti jätnud suuri auke meie kultuuri teadvusse ja meie arusaamisvõimesse meie võimes vabalt ja eelarvamusteta võtta vastu ja kaasa minna modernse mate kultuurinähtustega. Ja teine olulisem aspekt on see, et kunst tänapäeval ei ole ammugi enam kitsapiiriline ja suletud valdkond. Tahame selle projekti läbi arendada laste loovust ja kasvatada neid kui tulevasi võimekaid inimesi, ükskõik mis alal nad siis tegutsema ei hakkaks, et see on lihtsalt üks komponent nende niisugusest terviklikust ja avatud maailmanägemisest. Sellist stuudio laste töid vaadates on küll niisugune tunne, et need on sündinud suure lusti, rõõmu ja ja ka armastusega ei ole kusagil näha, et midagi oleks sunniga tulnud. Ma arvan seda, et minu jaoks on samamoodi oluline kui laste jaokski protsess, milles need tööd sünnivad. Et see õhkkond ja see töö tegemine iseenesest peab olema selline mõnus ja vaba. Ja kui protsess on nii laste kui õpetaja jaoks nauditav, siis tulevad ka need tulemused, mida sa siin esile tõstsid. Jah. Aga stuudia, tunnid on üks asi ja see projekt on juba midagi suuremat ja laiemat, kui siiamaani pidi ikkagi juhendajalt tulemus selline algimpulss, mida nad siis nagu ise edasi arendasid siis nüüd see aasta on päris palju nii-öelda projekte ja ideesid juba laste endi pea sõlminud. Nii et see on nagu selline põhiline edasi liikunud. Minu arust, vot minu puhul on oluline võib-olla rõhutada seda, et kuigi ma olen jõudnud oma lühikese elu jooksul küllaltki palju õpetamisega tegeleda ja olen õpetanud üliõpilasi õlimaali ütleme seal kaheksal, kaheksa kuni 12 13 aastastele lastele, ma ei pea ennast kaugeltki mitte vedagoogiks, see, miks ma olen sellesse projekti järjest enam sisse läinud, on lihtsalt see, et kunstnikuna ma pean väga tähtsaks inimese võimet genereerida vabalt kuidas seda öelda, isiklike või, või personaalseid mõtteid, mis otseselt ei tulene mingitest eeskujudest. Kahtlemata me kõik oleme mõjustatud millestki, aga iga päev võib enda ümber näha siiski väga palju seda, et inimesed ei ole vabad oma tegemistes. Ja ma olen avastanud seda, et lasteaias on päris palju seda alles, kui nii võib öelda ja hiljem kipub kaduma minema see niisugune vabaja, pretensioonitu suhe asjadesse. Muidugi on ka neil omad niisugused spetsiifilised lapserlikud probleemid ja, ja ealised probleemid ja seal on ka omad dogmad nii-öelda, aga, aga üldiselt ma usun seda, et kui õnnestub hoida ära selliste kivinenud arusaamade pealetungi mõnekski ajaks, kuni laps juba hakkab jõudma täiskasvanu ikka, siis sellega on väga palju saavutatud, et tõenäoliselt kujuneb temast siiski selline inimene, kes suudab ise oma elu juhtida ja oma tegude eest vastutada. Öeldakse, et laste maailm on seal liivakastis ja, ja mängumaailm, Teie panete nad silmitsi väga tõsiste asjadega, õpetajate neile päris pisikestele väga keerulisi sõnu ja seda, mis nende sõnade taga peidus on. Miks just alustasite moodsast kunstist, miks mitte koopamaalidest ja ma ei tea, kust? No nagu ma ennist juba seda rõhutasin ka, et, et selle järgi on tõesti olemas eluline vajadus. Ja muidugi oleks kurb teha midagi ainult puhtalt vajaduse pärast, kuna see tegevus on paratamatult nii väga atraktiivne ja värvikas ja lõbus ja rõõmus ka meie endi jaoks, siis ei ole raske leida energiat, et seda läbi viia. Pealegi on moodne kunst ja kultuur ja see keskkond, kus need lapsed praegu kasvavad ja kus nad on täna ja minu arust väikeste laste puhul. Kui nüüd minna niimoodi pedagoogikas, siis on minu arust just õige lähtuda tänasest Jakati tagasi minema, siis praegune keskkond ja kultuur on see, mida nad iga päev enda ümber hoomavade tajuvad ja hakata nagu tagurpidi kunstiajaloos tagasi minema, et kõigepealt tänane päev ja siis hakata hoopistükkis minema tagasi tagasi tagasi ja alles siis jõuda välja nende koopamaalidega sest vanema kultuuri mõistmine nõuab juba teatud sellist mõtlemisoskust ja, ja ajutööd ja see teatavasti areneb välja lastel siiski alles peale puberteediiga. Loota, et seitsme kaheksa aastased lapsed mingeid loogilisi järeldusi ja ja asjade omavahelisi seoseid tabavad ja kokku viivad, on siiski pisut ennatlik, kuna väike laps peamiselt õpib ikkagi järele aimamise teel ja oma keskkonnast, et see on ka sellest põhjustatud. Kuigi meie Anneliga oleme nüüd nagu asjas sees ja seestpoolt vaatame seda projekti lapsed ja moodne kunstis püüda seda analüüsida, siis võiks lähtuda siin nendest kahest olulisest sõnast, esiteks lapsed omal ajal oli see selliseks demagoogiliseks hüüdlauseks, et lapsed on meie tulevik, aga nii see ju tegelikult on, sinna ei ole midagi parata ja üks asi on nüüd see, kuidas konkreetne lapsevanem suhtub oma lapsesse ja laps lapsevanemasse, niisugused perekondlikud suhted aga ühiskonnas tervikuna siiski ma arvan, et lastesse suhtutakse üldiselt ikkagi veidi nagu alahindavat. See on nüüd võib-olla veidike karmilt öeldud, aga vahel mul lausa jäänud mulje, et last peetaks nagu infantiilseks täiskasvanuks, et ta on nagu selline ebatäielik olend, et ta on nagu alaväärne selles suhtes, et temast võib muidugi kunagi midagi saada, kui ta saab täiskasvanuks, aga senine nagu tulgu ise toime ja eriti nagu las nad asjatavad seal omaette ja mängivad ja teevad öeldakse ju lapsemäng. Ja, ja noh, laste asi, et kõikidel nendel väljenditel on natukene selline, noh, kas just halvustav, aga, aga veidike alavääristav varjund juures. See teine sõnapaar moodne kunst, see on kindlasti ka asi, mis paljudes inimestes tekitab. Noh, kas ta tekitab suure küsimuse, võidab, tekitab elevust paremal juhul seda on raske öelda, aga ma arvan, et enamus inimesi ei kujuta ette või visualiseerib tegelikult üldse, kui öelda moodne kunst, et mis see on. Sest mis seal salata, kunstnike hulgas on palju veidrikke ja nad teevad palju veidraid asju, aga see ei ole kindlasti asja tuum siinjuures. Et ma ootan, kunst on siiski ka loomulik osa kaasaegsest elust. Võime siin kõige laiemalt öelda on selle sajandi niisugusest tehnilise progressiajastu elust. Ja üks oluline aspekt või missioon kindlasti selle projekti juures on see, et me püüame ületada omal kombel lõhet loovuse ja tarbijalikkuse vahel. Need kaks asja ei välista teineteist. Öeldakse tarbijamentaliteet, et see on midagi, midagi sellist äärmiselt halba, aga samas me kõik tarbime. Võib-olla võiks meie eesmärgiks olla tarbida võimalikult kultuurselt targalt tulevikku vaatavalt ja võtame isegi sellise asja nagu kompuutri mäng, kui see on üks hea kompuutri mäng, kus see pildiline pool on juba väga ahvatlev ja kaasatõmbav siis kui nüüd ükskõik, kas laps või täiskasvanu mängib seda mängu, siis ühest küljest ta tarbib nüüd seda valmis pilti, mis on talle ette antud. Aga samas ta siiski loob ta kogu aeg võtab vastu mingeid otsuseid, ta, ta sekkub sellesse protsessi, et võib-olla see võiks olla näiteks niisuguseks lihtsaks näiteks missugune tegelikult meie arvates on ka selle projekti põhiprintsiip, et me ei tahaks eemalduda sellest kõige lihtsamast igapäevasest elust, mis meie ümber on, vaid näidata seda, et see kunst või moodne kunst, ükskõik, kuidas me seda ka ei nimeta, kuulub loomuliku osana selle sisse. Ja siis alati, kui midagi sellist suuremat ette võetakse. Kindlasti on inimestel ka huvitav kuulda, et kuidas seda korraldataks, kuidas seda läbi viiakse ja kust tekivad need rahalised ja muud vahendid, et midagi sellist ellu viia, siis ma usun, et meie projekt kujuneb ka päris heaks näiteks selle kohta, et on võimalik ühendada erinevad institutsioonide jõupingutused ja toetused. Ühe sellise eesmärgi elluviimiseks, mis tõesti ma siiralt usun, peaks nagu meile kõigile kasuks tulema, võib-olla see toimib märkamatult ja ei sünni homme ülehomme, sest tõesti, me oleme leidnud väga head mõistmist näiteks kultuuriministeeriumi poolt kultuurkapitali poolt, aga samas ka Eesti ettevõtlus on ikkagi tegelikult. Eks, päris tubli ja Ma olen märganud seda, et vahel on isegi ütleme, klassikalises mõttes ärimehega tunduvad nagu kergem jutule saada ja ta mõistab paremini, kui, kui mõnigi riigiametnikele esmaseks kohustuseks või tööülesandeks on, kuigi on ka väga sümpaatseid ametnikke, kes on täiesti omal kohal ja teevad tõesti seda, mis tarvis on. Ja neid kunstnikke, kes on nõu ja jõuga kaasa aidanud, on ju ka palju. Jah. Selle koha pealt projekt muidugi ei ole nii suur, et siin väga suur hulk kunstnikke saaks kaasa lüüa, mahuks kaasa lööma nii-öelda, aga püüdnud just leida iga konkreetse alalõigu peale inimese, kes selles vallas on kõige kõvem käsi ja kuna asi on mitmetahuline, siis on need need kunstnikega tõesti seinast seina, võiks öelda. Ma lihtsalt loeks nimesid, kes mulle pähe tulevad, ma loodan, et nüüd ei pahanda, kes äkki ununevad nimetamata. Eelmisel aastal lõid kaasa meil mal nukk Kaarel Kurismaa maremiko Anu Purre. Tänavu on Mark homme. Leo Lapin, Ain Nurmela ja tõesti me ei kasuta nagu ainult ütleme, puhtalt kujutav kunstnikke abi, vaid vaid sõltuvalt valdkonnast, kui meil järgmisel aastal tuleb päevakorda tehnilisem pool nii-öelda kunst läbi masina, võiks öelda, siis tahame kaasata ka selliseid tuntumaid arvuti, disainereid ja teisi. Tänav on, kui magus võib olla kunst. Ja sügisel sel sügisel tuleb nüüd kohe tervenisti kaks näitust. Mõlemad avatakse kolmandal septembril ja kõigepealt kell neli avame me näituse Adamson-Ericut Muuseumis, kus siis lisaks projektis lapsed ja moodne kunst osalenud lastetöödele saavad välja pandud ka huvitavamat tööd, mis selle aasta kunstimuuseumipedagoogika keskuse laste poolt tehtud on, just nagu moodsa kunsti võtmes. Ja seejärel läheb lahti, siis näitas, kui magus võib olla kunstgaleriis vaal. Kuna me näeme sellel projektil tõesti päris suurt missiooni, siis on muidugi meie sooviks ka see, et seda projekti ja neid näitusi ja seda kõike, mis lapsed teevad, märgata, takse, tähele pandaks ja seetõttu me ka püüame nii sisu kui vormi osas jääda suhteliselt üldarusaadavaks ja kõneleda inimestega. Eks muidugi lastega aga, aga ka kõigi täiskasvanutega sellises lihtsas inimlikus keeles ja sellest tuli ka näituse pealkiri, kui magus võib olla kunst. Sest me tänavu võtame luubi alla hea ja halvamaid see küsimus, et mida üldiselt peetakse heaks ja halvaks maitseks ja meie siis omakorda näitame seda, mida meie peame ja kindlasti jäävad ka mõned otsad lahti, sest kunst tavaliselt ei soosi seda, et kõik saab lõpuni selgeks ja järgmisel aastal tahaksime koguni lastega võtta ette nii tõsise asja nagu inimsuhete teema ja keskkonnateema. Ühesõnaga see kõik, mis siis suurt või väikest inimest ümbritseb, on need siis teised inimesed või on see siis selline liikumatu element ja järgmine aasta kannab praegu sellist tingliku töö, pealkiri hea ja halb. Kõik need ülesanded, mis me lastele anname, siiski mõtleme, et nad oleks Neile heakohased, kuigi, kuigi vahel me anname neile ka nii-öelda mingeid pähkleid, et nad natukene saaksid pureda nende kallal, aga kui kaasaegne moodne kunst sageli armastab lausa mingeid jõhkraid vaatemäng ja, ja nii-öelda läheb väga sügavale, mingisse intriigi laskub, siis seda me muidugi teha ei kavatse. Aga selline kergem just nimelt selle maitsepinnal intriig, ma arvan, on siin täiesti lubatud ja teretulnud ja, ja see oli ka üks põhjus, miks me võtsime barbi üheks niisuguseks tegelaseks või teemaks tänavu. Sest mis seal salata, barbi on kujunenud nagu mingiks sümboliks või king nimetuseks. Ja seda seostatakse just massikultuuriga. Ja me tahame nüüd uurida seda, mida see tegelane tegelikult endast kujutab. Ta on ju tegelikult ikkagi nukk ja elu annab, ütleme talle, laps, kes temaga mängib ja, ja see, mis mänge ta mängib. Rütwards firmast mõttel Toys istub ja kuulab sind. Tee jutt Anneli ja nanopealt. Teie kahekesi olete ja muidugi selle projektiga tegelenud, aga Rutt on väga palju kaasa aidanud, kaasa aidanud, see on võib-olla vale sõna, sest tegelikult ikkagi on Sally stuudio ise asja eest võtnud. Minu jaoks on see muidugi lihtsalt huvitav pakkumine alguses tunnistada, ausalt intrigeeriv pakkumine, aga kuna ma olen näinud ühe korra näitus Barbie moderne kunst Frankfurdi ajaloo muuseumisse oli kaks aastat tagasi, ma arvan. Ma küll mõtlesin, et see on meie oludes ilmselt täiesti vastuvõtmatu, aga kui Anneli Evano tulid selle pakkumisega, siis mul tekkis küll mõte, et miks mitte ja, ja ma arvan, et see protsess on praegu ka käivitanud. Meil on tänavu mitmeid väga sümpaatseid toekaid toetajaid ja konkreetselt firmumatel on meile antud projekti jaoks tõepoolest suure suure hulga Barbiisiiti ja barbi mööblit ja igasuguseid neid väikesi asju, mis veel sinna barbimaailma kuuluvat, selleks et lapsed saaks siis nüüd oma kontaasiale vastavalt need asjad uuesti ja võib-olla veidi ebatavaliselt kokku panna, mitte nii nagu päris sellises koduses mängus. Ja ma olen lihtsalt päris palju kuulnud kultuuriinimeste hulgas sellist negatiivset hoiakut, olen märganud, Barbinnangu sümboliseerib peaaegu et koos McDonald, siga, et ühe pärast raiutakse vihmametsi maha, aga barbi hinnangul sümboliseeriks just seda tarbimist. Aga samas nüüd nii palju, kui ma ise olen siinsele barbi maailmaehitamist kõrvalt näinud, siis ma olen aru saanud, et see tegelikult on lihtsalt ikkagi tegeliku maailma väike mudel ja, ja kõik see, mis on tegelikus maailmas olemas, nüüd on võimalik läbi mängida siis Barbi ja tema sõpradega, niiet. Ma usun seda, et see kerge intriig, mille nüüd nimi barbi esile kutsub, pakkuse esiteks meile võimalust nagu selliseks kunstiliseks mänguks Barbiga ja ma arvan, et ta pakub vaatajale noh, päris kõvasti mõtlemisainet. Ja üks oluline asi on minu arust siin veel, et ta on sest juba niivõrd tugev sümbol, see nukk, et ta tekitab inimestes tõesti, nagu eelpool ütles, väga palju selliseid kaksipidiseid, mõtteid, aga nagu siin päris meie jutuajamise alguses sai öeldud, et selle projekti üks suuri ja põhilisi eesmärke on see, et kasvatada neist nendest lastest selliseid tolerantsed ja avara silmaringiga ja isemõtlevaid inimesi ja minu arust ükski asi ei ole ju ise iseenesest hea ega halb, heaks halvaks muudavad asjad meie ümber inimesed, kes nendega tegutsevad, nendest kõnelevad nendest mõtlevad ja, ja omast küljest ma loodan, et see projekt on natukene avanud ka nüüd nende inimeste silmi, kes selle nuku on just nagu asetanud sinna halva poole peale. Sest kui me nüüd vaatasime neid töid, mis lapsed tegid siis endale täiesti fantastiliselt ja nad olid nendega nukkude ja selle nukumaailmaga äärmised loovalt ja rõõmsalt ringi käinud ja nad väga nautisid seda tööd ise. Ja mina nüüd küll ei julge öelda, et sa oled mõne lapse loovuse kinni pani või või mõnda last nagu vaimselt ahistas, ma julgeks lausa otse vastu vastupidist väita. Lapsed matkivad mängides täiskasvanute tegemisi mängus asetuvad täiskasvanute maailma, et meil, kes me peame ennast suurteks tähtsateks tarkadeks, tasuks mõnikord väga tõsiselt suhtuda just nimelt sellesse, kuidas nad mängivad, mitte mitte, millega nad mängivad, vaid just nimelt kuidas nad mängivad ja millest nad räägivad ja missugustesse situatsioonidesse, kas või sellesama barbi asetavad laps mängib lukuga, seda, mida ta näeb ja tunneb, ta tahaks veel lisada, palju on vanemaid, kes meil üldse mängivad koos lapsega, kes mängivad koos nukuga, kes mängivad koos autoga. Miskipärast jälgivad seda eemalt, distantsilt ütlevad, see on halb ja see on hea. Aga ma olen siiski vaadanud perekondades. Vähe on emasid, kes istuvad selle nuku või autoga maha ja teevad selle mängu koos kaasa. Et me saame ka seda Rõngu suunata loovalt vanema seisukohalt. Ja see on meil siiski, millest ka vanemaid selle koha pealt õpetama. Ja praegu ma lähen natuke teemast kõrvale, aga enne kui vana ütles, et tunne on mõnikord, et laps on meil, lapp, täiskasvanu on täiskasvanud, kehtivad erinevad reeglid. Kunagi. Me arutasime Viivi Variksaarega täheke, sest me jõudsime välja momendini, et eesti keeles on väga palju vanasõnu, kus lapsesse suhtutakse A la laps räägib siis, kui kana pissib ja see on iseloomulik just meie ühiskonnale. Last ei võeta kui võrdset Brüsselis kujutava kunstimuuseumis, kus vanemad lähevad näitust vaatama. Meie lasteaias ma pole kuskil näinud nii ilusat tuba laste jaoks, kus laps saab lõikuda, voolida, värvida, seal lapsest kujuneb välja midagi, ta tahaks sinna muuseumisse minna. Tähendab, mis on minule maailmas silma hakanud, on see, et igal pool on valikuvõimalus, seda on täis kõikvõimalikke mänguasju ja keegi ei vaidle, kas need barbi või Sindi, kuhu rong või käbi tähtis on see. On olemas valik ja kasvatatakse valivaid inimesi, minul on jäänud selline mulje. Laps läheb kauplusesse koos vanemaga, vastutab vanema, otsustab laps, aga peab olema, valida ja hästi palju. Ja see ongi Maren vanema töö, et kuidas ta seda oma last kasvatab, mida ta õpib valima ja kuhu ta välja jõuab, kas ta õpib mängima kõikide asjadega või valib sealt ühe. See on tähtis, et kõik asjad on olemas just nimelt see, mis on teie eesmärk. Et ta suudaks valida, otsustada mitte lasta endale peale suruda kellegi teise poolt seda valikut. Kui me siiski tahame ja loodame olla vabade inimeste ühiskond, siis see võib mõnel hetkel olla valus ja vaevarikas, aga see on ilmselt noh, ainus võimalus jõuda selleni, et noh, selleni absoluutselt ei jõuta muidugi kunagi ega kusagil, aga ütleme, et võimalikult palju inimesi siiski on, on võimelised ja pädevad ise otsustama ja oma tegude eest vastutama. Oma lapsi jälgides olen vaadanud, et mas sooviksid nendest kasvaksid inimesed, kes suudaks siis meie reklaamiuputuse ajastule ise valikuid teha, ise otsustada, mitte vaadata kõiki asju. Et see on halb, see on hea seal mustvalge, vaid mõelda ise välja, mis on roheline, mis on sinine, mis on talle kasulik ja mis ei ole talle kasulik. Jah jaa, muidugi lõppude lõpuks me teeme seda asja siiski sellepärast, et see meile väga meeldib ja meile väga suurt rõõmu valmistanud tundub, et nii lastele kui ka siis meile, juhendajatele ja ka teistele asjaosalistele, kes sellega kuidagipidi seotud on ja me püüame siis omakorda seda rõõmu nagu jagada kõigi teistega, kes siis tulevad vaatama teoseid ja meie näitusi ja mulle tundub tõesti, et meil on nüüd nii nagu päriseluski, et meil on seinast seina, et meil on esindatud isegi see pool, mis puudutab kergelt siis reklaami ja kommertsi ja seda asjade elu. Ja kuni selleni välja, et tõesti me oleme teinud ainult kahe käega liivast kunsti mis on juba peaaegu selline ürginimese toiming. Ma üldiselt ei, ei ole müstikaaldis inimene, aga mina olen alati uskunud sellesse rääkides nii-öelda päris või suurest kunstist. Siin seesama niisugune eelarvamuslik lauset päris kunst, aga, aga noh, nii nagu seda tavaliselt nimetataks professionaalsest kunstist, ma usun, et see rõõm või kirg või, või ka mistahes muu meeleolu, kui see on tõesti sinna sisse pandud selle teose looja poolt, siis ka uuesti tuleb millalgi sealt välja ja on vaatajale-kuulajale või muul viisil selle asja vastuvõtjale saab ka osaks ja, ja muutub selle läbi ka see teos talle nagu mõistet. Maksja lähedaseks.