Miina lood. Mina igatses endale hirmsasti õde, aga Talle sündis hoopis vend. Kuid tänu vennale sai mina oma silmaga näha. Paik on sünnitusmaja ja ta lõikas oma käega katki. Nabaneerik, kohe kuuled, mis tal veel juhtunud on. Tere jälle, mina siin. Mul on mõnikord päris tihti tunne, et mitte keegi ei tea, kes ma tegelikult olen. Isegi isa ja ema ei tea. Näiteks vahel olen ma öösel voodis ja kujutan ette, kui meie kodu oleks hoopis delfiini kujuline. Mina tahaks sabas elada. Mul oleks seal oma väike tuba kõiguks, kui delfiin ujub, me elaksime siis kõik meres. Või oleks meie korter nagu hele, helesinine pilve sisemus seal sees oleks hästi pehme. Mõipaks selles vahus siis kogu aeg ja öösel magaks pilvevahust põrandal, vooditega patja mul polekski vaja. Selliseid asju tavaliselt emale ja isale ei räägi, sest nad ütlevad siis kohed, vahvad mõtted sul, tee kiiresti, ma lähen ajan auto lumest puhtaks, eile ta juba jäi kooli hiljaks. Ja ongi kõik. Hingearus pole see eriti huvitav jututeema. Aga sulle pole ma ju veel rääkinudki, kesse minu sina on? Minu, sina on minu, sina nähtamatu ja hästi hea. Temaga saab rääkida täiesti kõigest. Ja kõige rohkem meeldivad talle ise väljamõeldud asjad, noh nagu see delfiini kujuline kodu näiteks. Sina on tema nimi. Sina aga saab rääkida, kui oled omaette ja pimedas. No mitte päris pimedas, aga niimoodi, et uksepragu annab hästi vähe valgust. Sina on hästi tark, sest ta saab kõigest aru. Me oleme sinuga sõbrad. Aga neid tuleb koju, vend. Ja nüüd ma ei tea üldse, mis meil siin juhtuma hakkab. Kas sina siis enam räägib minuga või tahab ta ainult mu uue vennaga olla? Appi, ma ei tea ju isegi, mis ta nimi on. Ma mõtlen mu venna nimi. Ja kuidas on ikkagi võimalik, et ta sai läbi selle peenikese nabanööri nii kaua aega toitu kasvas kõhus pisikeses täpist poole emeetrisekstikeks. Sa oled tagasi, olen kogu aeg siin, ma tean. Mis unenägu sa praegu vaatad? Ma ei vaatagi ühtegi unenägu. Ma mõtlen oma uue venna peale. Ei nabanööri peale. Kuidas see toit ikka sinna sisse mahub, sa mõtled ainult söögi peale, aga inimene ei ela ju ainult leivast. Kas sa ka tead, et läbi nabanööri liikusid su ema unenäod kasuvenna sisse, kõik need üheksa kuud, mis ta ema sees elas. Mida mu ema siis unes nägi? Ta nägi unes helekollaseid, hobuseid, kes hüppasid aeglaselt ühelt kaljunukilt teisele. Noh, need olid sellised lend, hobuste taolised tegelased. Hästi sõbralikud ja kerged. Isegi vahel natuke kerglased. Ja veel nägi ta unes muidugi. Sinu venda nägi mu vend ju ise ennast unes muidugi, su ema ja venna unenäod olid ju labanööriga ühendatud, kuni sina nad lahti lõikasid. Lenduvakse homne koju. Meie isaga toome. Su vend on praegu veel väga tark. Sul veab, et seda said väike kõigest umbes poolemeetrine ja ta pole sile, aga tark. Kõik vastsündinud on targad seal näha, kui sa neile otse silma vaatad miks siis kaheaastased lasteaiad ikka targad pole? Neil on ema kõhust saadud tarkused juba meelest läinud nagu ema tuule nõudki. Ikkagi ma ei tea, kas ma tahan, et mu vend koju tuleb. Kui ta mõnikord magama jääb siis nuusuta teda. Tal on suhkru piima lõhn. Ta võiks olla üsna kergesti meeldima hakata. Kõikidel on päriselt suhkru, piima lõhn või mõnikord maasika piima omaga. Mul on tunne, et mu unenägu hakkas vist peale. Näe tumepunaseid kirsse, pehmeid mahlaseid. Päkapikk pistab nüüd taskusse. Nii nagu siis magan hästi magusalt. Vaatan, kas unenägu. Kirsid tõepoolest tunduvad üpris aromaatsed. Ma olen omadega täitsa läbi. Võib-olla sellepärast, et ma rääkisin päris kaua, Sinaga. Inglise keeles oli meil jube pikk sõnade töö. Koju ma jõudsin eile alles kell kuus, sest ma olen õhtupoolses vahetuses. Sina vist ütlesid, et mu vend on tark. Imelik. Aga sina räägib alati tõtt. Isa on mul küll tark, see on 100 protsenti kindel. Ta töötab muuseumis. See on selline tee, ta mõnikord töötab hoopis kodus arvutiga. Ida uurib kivimeid, mis olid vanasti maa sees, mitte tavalisi kivisid, mis on mere ääres, vaid päris kivimeid, millest on tehtud maa sisemus. Maa seest leitakse tihti igasuguseid rauast asju ja tööriistu. Mõisa käib neid välja kaevamas. Neid on väga sügaval ja neid peab mitu päeva järjest kaevama. Mõnikord ida kirjutab nende asjade kohta lugusid, ka nii nimetatakse artiklit, eks, ja neid avaldatakse igal pool. Aga mu venna uus voodi pole rauast ega kivid tehtud. Kõik puust seen minu vana võrevoodi, sest vennale uut voodit ei ostetagi. Isa ütles, et alguses on minu voodi vennale liiga suur ja vend magab korvis. Dana ema vanas pesukorvis. Kas täna isa andis mulle väikesed täpilised linad väikese madratsi ja ma tegin vennale ise voodi ära täpselt nagu oleksite minu nukk. Aga ta ei ole ju? Ta on ju isegi minust isast ärge nagu sina äikes. Siiamaani ma olen kõik äraarvamismängud ära võitnud, aga homme tuleb end koju. Pole tegelikult mingit tahtmist oma kohutavalt väikese venna käest pähe saada. Õhtul voodis ma küsin sinu käest, kui Tarkse vend ikkagi on. Tuleks juba homme õhtu siis, siis me läheme isaga autoga sünnitusmajja, siis sellega on mul üks kindel plaan välja mõeldud. Isa ostis homseks igasugust head süüa koju, näiteks üleni valge vahukooreroosidega tordi. Mulle ühe pulgakommi kuule maitsega. Ja ühte hästi roosat sinki võileiva peale. Vanaisa ostis lilled. Need paksuvarrega ja päikese kujuga heleoranži värvi. Tahaks juba ammu tema koju tuleks. Muidugi, kui tal ainult seda minu uut venda kaasas poleks. Homme samal ajal räägib mina oma elust edasi Miina lood, kirjutas Eeva kov, jutustasid Külli Teetamm ja Anti Kobin. Toimetas Tiina Vilu kirjutab minale aadressil mina RT või nina lood. Vikerraadio Gonsiori 21, Tallinn, 15. Null 20. Ninalood.