Homme esilinastub Maria Avdjuško dokumentaalfilm hunditund ja nüüd mul on hea meel tervitada klassikaraadio stuudios Maria Avdjuško tännast, tere tulemast. Tere. Tere. Marja. Kuidas sa näitlejanna tööst tegid sellise hüppe? Dokumentalistid? Ei oska ise ka kuidagi seda põhjendada, aga see kuidagi äkki tuli, et ma ei ole nagu teinud enda jaoks selliseid plaan elus, et nüüd ma hakkan dokumentalistika, et lihtsalt see projekt oli kuidagi õhus ja keegi seda mõned aastad ei teinud ja siis ma mõtlesin, et teen. Palun väga. Kuidas siis endiselt see idee hakata hundist tegema dokumentaalfilmi, et ilmselt seal olid mitmed põhjused, mitmed ajendid, mis sinnamaani viisid? Ma tegelikult arvan, et noh, ma olen tootjana olnud koos väga paljude ideede sünni juures et see teha hundist, filmi, selleks ei ole vaja sellist nagu ülevalt poolt mingit kõrgemat teadet, et nüüd on nagu õige aeg, et see oli nagu kuidagi õhus olemas. Matist võiks nagu teha filmi, et pigem oli nagu kummaline, et keegi seda teinud ei olnud ja väga kahju on sellest, et keegi ei teinud teda siis, kui ta elus oli. Aga jah, et eks ma siis püüdsin seda auku täita. Kui palju on üldse hundist sellist dokumentaalset materjali Eesti ma ei tea r-i varahoidlates või kuskil mujal. No ma midagi ikka leidsin, et ma päris paljud töötasin nii filmiarhiivi inimesi kui, kui rahvusringhäälingust Peeter Pätsi ja, ja ikka käisin ja käisin nende juures, aga noh, ma ei saa öelda, et need oleks olemas tohutud hundikogud, aga aga mingite õnnelike juhuste tõttu ma ikka leidsin sinna filmi väga huvitavat materjali. Ma olen tõesti rõõmus, et ma ise nagu olen kuidagi tundnud selle filmi tehes, et mingisugune hea õnn nagu saatis mind, et võib-olla tõesti see mati kohalolek oli tunnetatav, seda tehes ka, et see oli hästi tore. No sa kindlasti ise ju tundsid Mati Unti, millise mulje inimesena ja millise mõju professionaalina Mati sinule. Noh, ta on selline inimene, ega teda ei ole võimalik nagu paari sõnaga nagu tõlgendada, ma arvan, nagu enamus meist, me oleme ikkagi ühest äärmusest teise võime kalduda ja erinevad inimesed kirjeldavad mid täiesti erinevalt. Noh, ta oligi väga vastuoluline inimene ja ma kohtusin matiga tegelikult väga ammu lapsepõlves ja ta oli tulnud meie juurde Tartusse elama, kui ma olin oma ema ja kasuisaga Evald Hermakülaga, elasime Kalda teel. Ja siis ma sain tuttavaks taga, ma olin nelja aastane, ilmselt ja hiljem, kui ma õppisin lavakunstikateedrist, oli minu õppejõud ja siis hakkas nagu meie selline tõsisem koostöö pihta. Ta oli väga-väga mitmekülgne inimene ja väga erudeeritud inimene ja minu enda jaoks Maria jaoks võib-olla üks, üks huvitavamaid inimesi, kellega nagu elus lähedalt olen kokku puutunud ja sõbraks saanud. Tema see pärand on nii rikas, et sellest annaks teha nagu mitu filmi, et lihtsalt see, mis mina tegin nagu praegu selle aasta sees tehtud film, et mul on väga hea meel, kui keegi leiab veel uuesti nagu sellesama teema juurde. Tint ütles, kui sa teatasid oma kavatsusest saada näitlejaks. Seda ma talle nagu ei öelnud, et tollel ajal me nii väga ei suhelnud, et ma sattusin taga kokku siis, kui ma juba õppisin, ma ei mäleta, kas kolmandal või neljandal kursusel ja siis ta tõesti kutsus mind tolleaegsesse noorsooteatrisse tööle ja see kutsumine oli ka nagu täiesti uskumatu, et see oli nagu muinasloost, et see oli tõesti nii, ta, ta ütles mulle, et jahmaria kui sa tahad, et ma langen põlvili, aga näppe sahtli vahele lööma ei hakka, aga ma väga tahan, et meie vahel tekiks selline loominguline koostöö ja see tõepoolest tekkis me palju aastaid, töötasime tihedasti koos. Aga mis ma võin öelda, et Mati oli, mina kaotasin oma isa väga varakult ja ma olin selles noores eas väga ebakindel, võib-olla siiamaani. Aga ma otsisin väga sellist isafiguuri, et Mati kindlasti oli tollel ajal mulle see ka Kui näha inimesest dokumentaal eriti sellisest vastuolulisest inimeses nagu Mati Undist, siis kindlasti tuleb valida mingisugune perspektiiv või üritada portreteerida inimest mingist teatavast nurgast, et inimesest ilmselt mingisugusesse tund aega kestvas dokumentaali panna ei saa, et milline see perspektiiv sinu jaoks oli, et mis aspektist sa mati hundile lähenes? Täpselt nii, et need ajalimiidid on väga konkreetsed ees ja tõesti nagu kõike sinna sisse panna ei saa. Väga paljud asjad jäidki välja, et väga paljud teemad, millest oleks tahtnud rääkida. Aga ma tegin oma valiku, võib olla niimoodi, et need inimesed, kellega ma kohtusin, need on nagu pärit sellisest kahest väga tugevasti olulisest sõpruskonnast Eesti kultuuriloos, et üks on niinimetatud Tartu vahingu salong, mis ühendas väga palju vaimuinimesi ja kus toimusid ka lisaks sellisele lõbusale koos viibliselega tolleaegses tähenduses nagu teadusseminarid, kus inimesed valmistasid ette mingi teema ja peeti tõepoolest loenguid ja sõideti bussidega välja ja see oli selline nagu väga-väga nihukene, intensiivne ja huvitav sõpruskond. Ja teine oli, kui Mati Unt elas Tallinnas mustamäel, Vilde teel, siis noh, seda nimetatud kirjanduslikuks salongiks, seda tõepoolest ka oli seda, et siis need inimesed, kes sinna kuulusid, et et see ongi niisugune sõpruskondade sisesed inimesed, kes matid väga hästi tundsid, et need selles filmis räägivad. Ja, ja ongi nii, et igaüks räägib oma lugu, et võib-olla tõesti sellel ei olegi mitte midagi ühist selle päris matiga, aga malati nagu tuletan endale meelde ühte lauset, mis mind kuidagi kummitas seda filmi tehes ka, et see oli see, Mati Unt ütles, et meil ei olegi nagu iseloomu, et see kõik, mis teised nagu, mis näevad, et see panebki meid nagu kokku, et annab meile need raamid, et võib-olla noh, see oli nagu mingi õigustus või. Kas sulle endale sai seda filmi tehes kuidagi selgemaks, et kes on Mati junn? Mis ma küll öelda ei saa, et, et ei, ei, vist ei saanud, et just vastupidi, need piirid veel laienesid, et et ega ma küll ei oska sellele küsimusele vastata, aga ma lihtsalt nagu tunnen puudust temast sellest tänapäeva maailmas, et nii võiks öelda võib-olla, et, et sellisest mõtlejast, nagu ta oli sellisest kirjanikust, sellisest loojast ja lavastajast ja et ma tunnen puudust ette, et on tõesti täiesti unikaalne. Mida Mati Unt just nimelt kirjanikuna ja lavastajana sinu jaoks tähendas, et kui sa hakkasid temaga koostööd tegema toonases noorsooteatris siis matil oli ju väga selge nii-öelda teatriteoreetiline aspekt, millelt ta lähtus, et mida need teemad sinu jaoks on, on tähendanud. Noh, kui modaga tuttavaks sain, siis ta oli ikkagi väga kuulus kirjanik, ma ei tea, võib-olla kõige tuntum kirjanik sellel hetkel Eestis. Ja, ja tema lavastused tegelikult ei saa öelda, et tal oleks olnud mingi oma teema, et need olid tõesti nagu seinast seina, ta võis lavastada kõike nagu klassikat, moodsat dramaturgiat, kõike, et et ja alati oli tal olemas selline väga huvitav oma lähenemisviis. Ses mõttes oli ta ka väga huvitav töötada, et ta võttis endaga kaasa palju muud veel, mis sellesse materjali nagu esmapilgul ei puutunud ja tassis kohale kirjandust. Ja need näitlejad, kes tahtsid lugeda ja tahtsid areneda, et nendel oli see võimalus tõepoolest antud. Jah, ma mäletan seda muideks seda päeva justkui kuupäeva küll nimetada. Me olime draamateatri puhvetis ja Mati ütles, et vot nüüd on selline aeg käes, et nüüd ma enam ilukirjandust ei kirjuta. Ma olin noor näitleja, ma mõtlesin, et vaata, kui kahju, et ta sellise otsuse on teinud, aga aga ju see kirjutamine oli talle mõnes mõttes raske või sellest räägitakse ka sellest filmist, et ju tal oli see valge paberihirm või või see kirjutamine tuli raskelt. Ma lihtsalt ise mõtlen nagu selle peale, et tänapäeva maailm on nagu hästi kaugele läinud sellest sõna võimust või sõna kesksusest, et kogu maailm on kuidagi sellise pildi ümber, et kõik, mida me nagu tarbime, on just nimelt see pildiline pool maailmast, et sellepärast võib-olla on see film nagu oluline, et ta jälle toob nagu mingisuguste inimeste juurde selle mati tagasi kes võib-olla jõuaksid siin hoopis teistsuguse ringi kaudu muidu et ma loodan vähemalt väga, et võib-olla on mingisuguseid noori inimesi, kes temast nii palju ei tea ja vaatavad seda filmi, leiavad teiega Matiku kirjaniku juurde. Seda küll ja, ja seal mitmed inimesed, kellega on intervjuud tehtud, et ma rääkisin Ingo Normeti ka see film ei ole jäänud, ütles nagu hästi toredasti, et jah, et võib olla tõesti on kuskil olemas mingid poisid, nagu olid omal ajal hunti vahing üks siis vooremaal ja teine Aravul ja vaatavad seda filmi hakkavad ennast ka kuidagi vaimselt üles töötama, et, et see annab neile mingisuguse tõuke nagu edasiliikumiseks, et äkki selles on ka see õigustus olemas. Tavaliselt dokumentaalfilmiloojal on musta materjali siis nagu kümneid, kui mitte ma ei tea, sadade tundide pikkuselt, et kas seda kõike kokku pannes tekkis ka selline tunne, et vot tund aega on film, eks ju, aga tahaks tegelikult väga palju rohkem sisse panna, kui see ajaline raamistik ja lubab, et tekkisid seal mingisugused fragmendid sellest filmist. Kindlasti tahaks seal kuidagi näidatava esile tuua. Ja see, see on hästi huvitav protsess. Ma tõepoolest nagu avastasin, selle jaoks on nagu Ühel hetkel sa oled nagu tõesti mees metsas ja täiesti eksinud, et sa ei tea, kuhu sa lähed ja mida sa teed, et et kõik need plaanid või kõik need ideed, mis peas on olnud kuulevad lihtsalt su ümber laiali. Aga kuskilt jälle tuleb see mingisugune uus rida kokku, et, et noh, et seda materjali on tõesti väga palju ja seda materjali nagu niimoodi kuidagi enda peas nagu kanda ja seda, selle filmi sa pead kuskil enne valmis tegema, kui sinna montaažiruumi vähendama või vähemalt nagu mingis suuna leidma, eks ole. Et see on väga-väga põnev ja huvitav ja muidugi ma tänan oma Monteerijat, Kerstit, kes minuga istus ja istus selles pisikeses montaažiruumis nagu, nagu ma ei tea, sadu tunde, ma arvan, et noh, muutsime ta ka väga lähedaseks. Kuidagi niukene, intiimne ja tore olemine oli, aga tõesti on teemad, millest on kahju, et nad sisse jäinud näiteks. Näiteks üks teema oli, mida ma tahtsin kindlasti nagu ka lisada, oli see, et Mati Unt alustas ka nagu luuletajana, kui ta kirjutas luuletusi, mis olid väga toredad ja ta oleks võinud ka luuletajaks saada, et tal oli see, see sõna ja vormitunnetus nagu niivõrd tugev. Ja teine teema oli tema enda õpetajad elus või tema mentorid, kelleks olid siis Ain Kaalep ja Alliksaar, et kogu see teema komisjon kultuurilooliselt suhteliselt huvitav, et et noh, Kaplinski rääkis sellest, missugune oli Alliksaar ja, ja Paul-Eerik Rummo, kelle enda jaoks on ka olnud Alliksaar tohutuks iidoliks, et need on väga, väga huvitavad sellised tõesti, need vääriks nagu eraldi teemana täiesti käsitlemist. Et kahjuks jah, need sisse jäänud, aga ma andsin kõik need mustad materjalid üle teatri- ja muusikamuuseumile. Et kõik need intervjuud on seal, et kui keegi tunneb huvi, siis ta saab sealt neid vaadata. Palun väga. Martin Hunti kirjeldatud anarhistina keset sellist Nõukogude sotsrealistlikku reaalsust. Kuidas see aspekte Undis välja tuleb, selles dokumentaalis seal filmis, mille sa oled teinud, et kuidas hunt iseennast käsitles. Sellises suhteliselt peale suruvas kultuurikeskkonnas. Ta ise räägib sellest niimoodi, et ta tunneb suurt vajadust olla nagu dialoogis maailmaga. Kui ta ütleb midagi, siis ta ootab, et see maailm vastab. Et noh, ta oligi inimene, kelle jaoks oli publik ja kogu see, tema ümbritseb sõpruskond ja inimesed, kes, kes olid ta ümber, need olid väga-väga olulised, võib-olla olulisemad kui paljude teiste jaoks kuidagi kuigi ise Dali introvert siis ta vajas nagu seda maailma, et kogu see teatrisse minek on ikkagi ka kõik nagu seotud sellega, et seal olid inimesed. Seal oli seltskond mitte sellepärast, et seal joodi, vaid sellepärast, et seal juhtub kogu aeg midagi. Välit, naisnäitlejannad ja olid draamad ja olid rekvisiidid, autorid ja kogu aeg loodi nagu midagi. Aga mis puutub hunti, kui lavastajast ja kirjaniku, siis tõepoolest minu meelest on suur selline provokaator või või kuidagi talle meeldib provotseerida mingi ideede ümber ja nõukogude ajal paistis see, ma arvan eriti silma, et, et ta lavastajana ka, et ta ei ole võib-olla selline suur selline visuaalse kujundi looja, aga need teemad ja need käsitlused ja on väga provotseerivad olnud, et võib olla, kui ma kellelegi ka nagu tänapäeval paralleeli toon, siis võib-olla Trier on natuke samas suunas, et ta, ta on ka selline, et ta võtab mingisuguseid asju, mis on nagu inimestele nagu lausa valusad, teinekord? Jah, ta ei ole siukest suurt loo jutustaja, aga just need teemad on olnud nagu sellised võib-olla natuke, mitte päris argielust. Sellest võib-olla tuleme tänapäeva teatrimaastikule, et selline, kuidas öelda teatrikeele anarhism, mille jõuliselt tõi sisse omal ajal Von Krahli teater üheksakümnendatel, et alguses ja, ja on arendanud seda edasi, noh no teatri mingisugused projektid samuti, eksju, et tekib tunne kohad. Et kas meil tänapäeval on enam nagu teatrimaailmas või kunstimaailmas üldse võimalust provotseerida. Et see provokatsiooni arsenal on kuidagi noh, mitte võib-olla päris tühjaks veel tõde ja paugutatud, aga seal on päris mitmed sõjariistad, on seal juba nii-öelda ära kasutatud mitmed korrad, et kas me tänapäeva teatrimaastikul on võimalus süstida midagi, mis oleks reaalselt provokatiivne. Teate, kui mina, nagu sellele kõigele vaatan, siis minule ikkagi tundub, et see kõik on pärit täpselt sellest ajast, mis oli minu ümber minu lapsepõlves sama Hermaküla-Toominga hundiaeg. Et see on konkreetselt minu jaoks nagu selle selle nähtuse nagu kaja või selle nähtuse uus sünd. Ja muidugi on liigutud nagu samm edasi, et see narratiivsuse puudumine nagu üldse ja, ja nagu sa ütlesid anarhiat, et minu jaoks ei ole see nagunii uuenduslik võib-olla, sest ma olen nagu seda näinud enne. Aga noh, jah, maailm meie ümber on muutunud, et et väga raske on teha midagi, mis oleks väga oluline ja kõigile. Ja sellepärast oligi tollel ajal see teistmoodi, sest siis oli teater väga, väga oluline. Ja siis oli tõesti see Vanemuise teater selles provintsiaalses sellises sõjaväelinnas, mis Tartu tollel ajal oli, ta ei olnud lihtsalt ülikoolilinn, niuke vaimne keskus, vaid ta oli ikkagi väga niukene, allasurutud linn. Et see, et seal oli korraga selline teater, mida tuldi vaatama üle Nõukogude Liidu, mis oli oluline, et, et see oli nagu imetlusväärne nähtus. Seda nagu rohkem ei ole kordunud, kõik käisid tollel ajal teatris ja see tähendas väga palju Ja see nii-öelda kultuuriinstitutsioonide particulariseerumine on ju üks meie tänapäeva fenomene kindlasti, et meil on nii-öelda Sa ütlesid ka teater, mingisugune muusika, kontsert ei ole enam juba puhtalt sellepärast, et seda pakkumusliku tasandit on niivõrd palju ei ole enam üksikult võetes nii oluline, et et sestap just nimelt seal raamistikus peaks nagu välja käima mingisugust sellist, iga kord mingisugust muud, midagi huvitavat, midagi, mis tõmbab midagi, mis nagu tooks inimesed teatrisse, eks ju. Aga noh, me teame, et see arsenal, millega seda teha, on lõppkokkuvõttes nagu eksju kokku kuivamas. Kui me nüüd vist ilmselt ei lähe tagasi jälle mingisuguste, ma ei tea kesksete inim olemist kirjeldavate mõistete või mõtete juurde, mis ju tegelikult on ju ka teatris ju alati olnud kesksel kohal. No see on minu meelest nagu hästi selline võib-olla kahe otsaga teema, et raske on seda öelda, et seda teatrit, sest kõiki neid kultuuris ütlusi on meie ümber korraga nagu liiga palju, et tegelikult noh, minu enda inimvõimete piirid on piiratud, et ma ei suuda ammu enam seda kõike nagu jälgida. Ja sellest tulenevalt ma tihtipeale mõtlen sellele, et kas seda kõike on nagu kellelegi vaja. Et kellele me seda teeme, et väga paljud üritused jäävad nii marginaalset, eks, et inimesed näevad päeva ja tulevad kokku ja teevad ja lõpuks ongi see nagu uss nendel sugulastele ja perekondadele ja see jääb nagu kuidagi nagu nii nurgataguseks. Et noh, kahju on sellest. Aga kui ma nagu mõtlen kõigele sellele, siis mulle tundub tegelikult, et mingi uus tulemine on kindlasti kuskil peidus, et praegu oleks midagi halvasti, et kindlasti on praegu väga huvitavaid asju, võib-olla lihtsalt alati ei jõua sinna on ju ja alati need ei pääse nagu sellise orbiidile või inimeste teadvusesse. Millegipärast väga nagu usun sellesse noorte põlvkonda, et ma, ma näen seal nagu kasvamas nagu hoopis teistsuguseid inimesi, kui nagu see meie põlvkond omal ajal oli, et on tõesti väga palju väga erudeeritud noori ja selline kummaline, täiesti teistsugune mõtlemine, mis kiire nagu nagu videoklipil mõtlemine teinekord, et et see pilt pannakse kokku kiiresti kiiresti kiiresti, et, et see on väga huvitav ja tundub jah, et seal niukene täiesti uus maailm on meie lähedal, mis on sarnane nagu mingi ulmekirjandusele, kus nagu inimesed rohkem sellekteerunud, et see ebavõrdsus on ju alati olnud, eks ole, aga aga noh, võib-olla nüüd see tuleb nagu nende inimeste vahel rohkem esile, et ühed ühed muutuvad selliseks nagu halliks massiks ja siis muutuvad, tulevad sellised täiesti eriline liik, tuleb. Elame-näeme, et, et see on põnev. Nagu ma seda nimetasin, seda, seda uut, sellist mingite noorte inimeste liiki siis tollel ajal olid see, mis oli, eks ole, sealsamas selles see 60.-te 70.-te aastate põlvkond, see oli ka nagu tsivilisatsioon tsivilisatsioonis. See oli täiesti nagu teistsugune, teistsugused inimesed. Ma ei tea, kuidas nad sündisid sellel kohutaval nõukogude ajal ja nende sünniaastad on pärast sõda, et see oli õudne Stalini aeg korraga nagu selline, nagu nagu tohutu hulk nagu andekaid inimesi ja nagu vaimsusele elatud elu või või see, et nagu ka minu filmis ütleb, ma tsiteerin oma ühte staari Kersti Kreismanni, kes ütleb, et, et tollel ajal ei mõelnud üldse sellele, et raha, mis raha, raha, ei ole oluline, et noh, et kõik, mis on oluline, on teatripiletid, raamatud, kontsertide, maksa, mitte midagi, mis raha. Võib-olla selles ongi asi, et tänapäeval on kõik kalliks läinud. Kui sa rääkisid väga elavalt sellest noorte põlvkonnast ja noorte mõtlemisest, siis mida sa arvad, mida selline uue mõtlemisega või sellise postmodernistliku killustatud mõtlemisega noore või pildilise mõtlemisega noor, kui ta sinu dokumentaali vaatab, et kuidas, et võib teda kõnetada, no ilmselt selle kaudu, et hunt ise on omalaadne postmodernist, aga milline suhe seal tekkinud? Oh, see on mulle endale ka üllatuseks, et kui ma seda teada saaks, oleks väga huvitav, et ma väga ootan seda tagasisidet, et ja ma olen väga avatud sellele dialoogile, et kui, kui keegi tahab tõesti minuga sel teemal rääkida või, või räägiks mulle seda, mida tema selles filmis nägi, võib-olla, mida ta seal tundis, et ma oleks väga rõõmus, kui sellised dialoogid toimuksid, et et ja et elame-näeme, et, aga, aga noh, põneval ma tahaks väga, et ta jõuaks nende inimesteni. Kus esilinastus toimub ja kus ma seda filmi näha saame? Esilinastus toimub homme sõpruse kinos aga ta jääb nüüd Tallinnas jooksma Artises ja sõpruses ja ta käib ka samm-sammult läbi Eesti, et kuhu ta täpselt jõuab, et et see on nagu noh, kuhu kutsutakse, ja ma tean, et ta läheb Saaremaale ja mingid järgmised punktid ongi kindlad. Jah. Nii et homme, 24. septembril on võimalus siis vaadata esimest korda Maria Avdjuško dokumentaalfilmi hunditund kus räägitakse eesti kultuuriloos väga olulisest kirjanikust lavastajast, publitsistist õppejõust Mati Undist. Maria Avdjuško. Ma tänan, et saite aega tulla siia klassikaraadio stuudiosse ja palju jõudu esikale ja sealt edasi.