Nüüd te teate, et minul on üks natuke salapärane sõber, kelle nimi on sina. Veel on, mina olen väikevend teema, kes on silmad, arst ja isa, kes uurib kivimeid maa sees. Mina mõtleb kangesti oma venna ja nabanööri peale, et kuidas ikkagi toit sellest läbi pääseb. Miina lood. Tead, ma olen jällegi siin oma kullast trepi peal. Täna ma olen printsess, mitte ülemõue, ta. Isa läks emaga venda riidesse panema ja mina pean siin pingi peal vaikselt ootama nagu ma ei kavatsegi päris vaikselt oodata, nagu mingi muumia. Vaikselt oodata on igav. Ja ma mängin natuke hoopis lossi ja siis, kui lossi trepi pealt läheb üles mõni arst, kellel on samasugune sinine pluus ja sinised püksid nagu olid minu venna ämmaemandale siis ma küsin kõik küsimused ära, mida ma küsida tahan? Vohh, eriti selle nabanööri kohta. Ma lihtsalt pean teada saama, mismoodi see sööks sellest peenikesest nöörist läbi mahub. Üks kaks, kolm, neli, viis, kuus käite putrepampic, ah, trippam kullast. Kaks kalddire. Kere mille nimi on mina ja minu nimi on Kaielne allik lastearst. Väga tore. Ma tahtsin teie käest küsida mõned vastused oma küsimustele. Kui ma oskan sulle vastata, kindlasti ma kõiki vastuseid ei oska mitte kunagi vastata. Proovime ma olen üks nii tähtis küsimusse, ma tahtsingi küsida, et millest on tehtud nabanöör? Nii nagu sinu muinasjutumaailm on kullast treppikene ja Lassikene, nii on ka nabane üks imeline asi, kas sa tead, ta on kasvatanud sinu pisikese vennakese kestes pisikestest nähtamatust kahest rakukeseks, nii toredaks, suureks, peaaegu poole kolmemeetriseks ja, ja peaaegu nelja kiloseks poisiks. Kujuta ette, mida see nabanöör peab tegema. Mööda seda nabanööri, jooksevad nagu kolm talukest ühte suuremat toru pidi tuleb kõik selleks, mis sinu vennakene saamiseks vajab ema kõhus. Kuidas toitsid ikkagi läbi mahuk kütsi, piim ja kohupiim, lehm ja nüüd ma räägin sulle, oledki kohupiima ega leiba. Vaikselt jookseb. Veri. Selles peres on kõik toiduained, mis on alguse saanud küll kohupiimast, piimast ja kõigest muust, mida sinu ema sööb, aga ema on nii tark olnud ja loodus on loonud inimese ja loomakesed sama moodi, et nad oskavad selle toidu teha vedelaks. Ja vaata sellise punase vedela vedelikuna jookseb ta sinu venna juurde ja muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb ja su vennakene kasutab seda üheksa kuu jooksul selleks, et kasvada nii suureks ja seda ühte toru pidi saab tema siis valmistoitu. Mida sina pärast hakkad suu kaudu, teist kahtepidi pisikest toru tuleb siis see toit tagasi, mida tema enam ei tarbi. Mul on selleks juba teised kohad, kus sina selle ülejäägi ära anna. Ja nii see käib ringi ööd ja päevad, ööd ja päevad. Ja tead sa, kui palju nädalaid see on? 39 40 nädalat. Oi, see on pikk aeg, aga lootus teeb imet. Sinu venna sünd ongi ime. Üks suur toru viib lapsele süüa ja kaks väiksemat toovad siis äkki tagasi ja ema jälle sööbio ja annab kõik kasuliku oma pisikesele beebikesele kesta, seal kõhus muide ujub Tanjovee kotis ja kas sa tead, et ta seal üldse hingagi, sellepärast et nii on loodusteinud, et ei peagi hingama, sest ema annab talle kogu selle, mis meie saab ame hingamise kaudu kopsude kaudu hapniku ema annab selle läbi jällegi nabanööri oma beebikesele valmis kujul ja ta kasutab seda jällegi oma rakukeste kasvamiseks eiga raku juurde tuleb palju juurde ja nii kasvab ja kasvab ja kasvab ja kasvab, kuni järsku tuleb tunne, et nüüd ma olen valmis. Nüüd ma pean hakkama vaatama, mis toimub suures ilmas ja kus on see mina või ei, tal kas sa oled kõik need juuksed ja küüned juba kõhus, kõik juuksed ja küüned kasvavad ka koos ja, ja vahepeal need juuksed tulevad ära ja need ujuvad seal vees tema juures. Ja tema muide, tead, mis seal vees teeb, tema ujub seal vees, aga temaga kogu aeg neelab seda vett, sest tema kogu aeg treenib oma kõhtu selleks, et välja tulla ja sööma hakata, et soolikad tööle hakkaksid, ma juba kõhus toimetab, paneb rusikad suhu sõrmi mõni, kas sa tead, sünnib juba niimoodi, et kohe vesivill on sõrme peal, suurest imemisest kõhus? Nii hästi harjutab, ma lähen koju, siis ma vaatan, kas minu vend on ka hästi harjutanud, et kas tal on pöidla peal vesivill, aga miks need alguses sellised punased ja kortsus on, mina ütlen sulle, arstitädi nad minu jaoks ei ole ükski beebi kortsus, nad on kõik väga kaunid. Sulle tundus aga tegelikult õrnal niisugused armsad sile, et nad on tõesti natukene punasemad, kui sinu nahavärv on, aga see on kõik sellepärast, et ta on tulnud hirmus kiiresti kõhus kasvada, tal palju suurem on. Kuidas sulle nüüd ütlen, hemoglobiin on üks selline punases veeres veerides hapnikukandja, et ta kasvaks kiiremini, siis tal seda kandjat rohkem vaja, aga rohkem seda organismis on seda punasemaks, nahavärv läheb. Aga pärast sündi hakkab see kõik tagasi minema pärast tunde, samal ajal see oli nagu sinagi ja tema vene protsent läheb sama suureks nagu sinul on, aga peale sündion ta kaks korda suurem, nii et ta täiesti vägeva verega. Aga miks siis beebi nutma hakkab, puina ema kõhust välja tuleb? Valus, mina arvan nii. Kui beebi elab seal Kõukeses, kus tal soe piime, kus ta ujub ja kui tulnud on tund, kus ta tahab mina näha ja hakkab kõvasti tegema emaga koos, et siia maailma jõuda, siis eks see töö on ka natukene valus ja kui ta satub see ilma, siis ta ehmatab, sest mis siis nüüd juhtus, ei olegi enam pime. Pole enam nii soe ei ole nii turvaline ema kõhu vastas olla, see kõik ehmatab teda. Ja tema hakkab siis nutma sellepärast et see on tema jaoks natukene liiga suur ehmatus. Aga kui me paneme ta emme kõhu peale tagasi, kus ta tunneb oma emme südamel lööke maalõhna ja seda emme tunne, kas sa tead, ega nad siis ei karjuki. Ja ma nägin minu venna panniga emme kõhu peale, siis ta enam ei nutnud. Ja vaata siis veelgi, kui targad silmad tal on, kuidas ta oma ema silmi otsib, kui sügavalt ta vaatab ema silmadesse, sest ta usaldab teda nüüd elu lõpuni ja seal on nii palju armastust, et sa vaata, kui ilus on äike ja head aega, häda ega rõõm oli sinuga kaasal tore, kui sellised, vaat meie majas ringi liiguvad ja uudishimulikud, et me püüame teid aidata. Elu sees poleks isa ema neid vastuseid teadnud, arstid on nii targad. Sellepärast nad oskavadki teha, nii et laps saab ema kõhust hästi välja. Ja siis mehitakse ta korralikult ära. Seda ei mäletagi enam. Mina lood, kirjutas Eeva jutustas Külli Teetamm. Küsimustele vastas doktor Kai-Elna Allik. Toimetas Tiina Vilu. Kuule, homme jälle samal ajal. Ninalood.