Dirigent ja muusikapedagoog Tiia Lotman nõus rääkima meile oma õpetajast jama aegsest kolleegist Gustav Ernesaksast. Aga diaLotme, enne kui me selle teema juurde jõuame, palun palveta räägiksite oma esimesest kokkupuutumisest. Koorijuhtimisega teil kujunes niimoodi välja, et teist sai enne koorijuht ja siis te hakkasite seda ametit õppima. See toimus kaugel Siberis. Kõikidega teate Siberis Krasnojarski krais, kus oli täielikult kolhoos ja metsade keskelt sattusin ma päeval Saarovi, kultuurimajja ja kultuurimajas. Dekoratsioonide ja kolide hulgas oli klaver pianiino ja ma puresin sinna ühe niukse tee ühe uru ja mängisin. Neid lugusid, mida Ma äsja muusikakoolis olin mänginud ja see tekitas palju elevust, sest klaver oli juba ammu seal seisnud ja ei olnud õpetajat, ei olnud mängijat, sest suurem osa olid seal väga head bajaani mängijad, tõeliselt väga head kunstnikud. Ja siis toodi meid sealt kolhoosist ära sinna Sahharovi keskusesse, kus ma hakkasin elama eesti perekonna juures kus oli natuke ruumi ka minu jaoks. Ja siis olin ma seal nende ülikute Lasteklaveriõpetaja ja ühtlasi klaverisaatja lauljatele ja tantsijatele ja ja siis ka ühele väikesele koorile, mis moodustati seal. Laulsid nad seal kurikuulsaid õhtu, laulepimbomm, siberi rahvalaule, seal ja nõnda edasi. Nojah, see on arusaadav, aga siiski teil ei olnud ju koorijuhtimise kogemust, oskust, kuidas te neid siis juhtisite siis ühehäälselt toimuvasse laulmine või kuidas soni? Tähendab, ma ei tulnud selle peale, et see peaks koorijuht olema. Kui sa saad neljahäälse teose ette ja sa tunned noote, siis sa lihtsalt need inimkambad jaotad vastavalt sellele, kuidas nad häälitsevad ja koor on poole tunniga loodud. Tähendab, elementaarne on, et nad viisi peaksid ja siis siis ei ole see mingi probleem, õpetasite neli häält selgeks ja ka teie saaksite seda teha kindlasti igaüks. Koorijuhtimine on nagu autojuhtimine, ei vaja erilist õppimist. See praegu otseselt dirigeerimisel raisatakse nii palju aega. Muusikakoolis neli aastat ja konservatooriumis viis aastat tähendab terrigeerimisele kui tehnikale omaette, see on kootav mõttetu ajaraiskamine. Kolme, nelja ja viie peale terrigeerimisega tegeletakse mõttetult palju. Nonii nüüd me jõudsime juba põhimõtteliste küsimuste juurde. Te saite Siberist tagasi, te tulite muusikakooli Uno Järvela juures, õppisite muusikakool sai läbi ja siis saite te suunamise konservatooriumi. On niimoodi. Ja, ja ma olin ainuke, kes sai suunamise konservatooriumisse. Seda arutati kümnendas klassis, ma mäletan, 10. klass oli teisel korrusel ja me venitasin oma kõrvad hästi pikaks, et kuulata, kuidas Laine Karindi ja Uno Järvela kõike neid asju otsustavad. Terve suur komisjon. Ja siis ma sain suunamise konservatooriumisse. Kusjuures tegelikult Uno Järvela oli Gustav Ernesaksa õpilane ja tema õpilased sattusid siis Gustav Ernesaks õpilasteks nagu pärand. Nii on teil meeles esimesed kokkupuuted kontaktid Gustav Ernesaksaga. Teil kui üliõpilasel? No ma olin ääretult uhke selle üle, et Gustav Ernesaks on minu õppejõud. Me kohtusime Kaarli puiesteel selles eramajas, kus iga klass oli, kuidas kellelgi vedas, kas elutuba magamistuba kunagi olnud, mis oli natuke väiksem sisseköök koos ahjuga või vannituba ja kõikides nendes ruumides oli siis nüüd, kus ta oli, konservatoorium oli paigutatud kapill. Kuninglik Köök, klaveriga, Kuninglik vannituba, klaveriga ja nõnda edasi. Gustav Ernesaks, aga ma kohtusin selle hämara trepi peal oleks minust mööda läinud nagu mägi. Aga mina kui kilu astusin talle ette teele risti ette ja ütlesin talle, et ma olen tema õpilane. Ta ütles, et ole pealegi. Aga kuna ta must mööda ei saanud, siis ta pidi ikkagi seisatama, vaata mulle otsa. Ja siis me järgmine kord kohtusime juba klass ja neer, esimene kohtumine sellest hiljem juttu ei olnud. Noh, ei olnud. Aga mulle jääb ta meelde, sest tegelikult ma olin ehmatanud oma julgusest ja oma mõttetusest. Ja teiseks jäigi niukene, segane tunne sellest olukordadest endast. No tavaline inimene ei kujuta hästi ette, kuidas dirigeerimist õpetatakse, kas siis õppejõud hoiab sul käsi, alguses näitab, kuidas sa pead käed hoidma, mis asendis või millal läheb niisuguseks sisuliseks analüüsiks? Juba kolmandast proovist alates oli vaja Gustav Ernesaksal teist kontsertmeistrit, see tähendab seda. Et kui on suured teosed, siis üks kontsertmeister mängib saateosa ja teine kontsertmeister mängib kooriosa. Ja kuna ma olin omal ajal õppinud eri klaverit, Ma ei tea, kes tuli klassi ja küsis, et kas teie hulgast ei võiks keegi seda teise kontsertmeistriosa täita siis imelikul kombel ütles Gustav Ernesaks minu nime. Ja samal minutil olin ma seal ka tööl. Nii et ma ei olnud seal ainult tema õpilane, vaid ma olin tema kontsertmeister. On see palgatöö? Jah, see on palgatöö. Nii ja neid muidugi huvitab selle suure dirigendi, selle suure isiksuse töö metoodika, kuidas tema tonnid välja nägid, olid nad mõnes mõttes erilised. Töömetoodika pealkiri oli ramm. Ma arvan, et tema südamisi tuksunud süda rinnus seda vaid tema rinnus tuksus ramm. Ja kõik keerles ümber selle. Tegelikult pandi meid ühte koos viienda kursuse üliõpilastega. Tavaline nähe oli see, et tunnis oli ikkagi kuus üliõpilast, sest ta ei tahtnud ilmselt oma aega raisata sellega, et üht ja sama asja hakata korrutama iga 45 minuti tagant. Mida peab tegema, mida peab olema midagi Peaks terrigeerima. Vaid ta selgitas seda meile kui grupile samal ajal Me ju joondusime nende järgi, kes olid juba lõpetajad ühe silmaga. Me kuulasime, mis Gustav Ernesaks rääkis ja teise silmaga vaatasime, mis lõpetajad tegid. Ja kui me ei ole ju päris saamatud või andetud, siis me ikkagi juba olime esimesel kursusel nagu viienda kursuse omad. Te õppisite üks, teised ütleme siis ka niimoodi. Me ju kuulasime üksteise repertuaari ja, ja kõike muud. Mitte kunagi tegelikult ei olnudki tunnis üks õpilane, vaid ikka paar tükki kindlasti. Te olete kusagil kirjutanud, et teie arvates ei ole päris õige, et võetakse läbi mingisuguse suure teose avamäng või, või suuri aariaid. Et see praktiline töö dirigendile on hoopis lihtsam hoopis? No ütleme siis madalamal tasemel, et kahehäälset laulu selgeks õpetada, see peab olema asi, millega igaüks hakkama peaks saama. See kindlasti ei käi see koolitöökohta, kuna ma olen inglise kolledži muusikaõpetaja, siis käis praktikantide kohta, kes näitasid üles saamatust kui nad tegelevad kooli kooridega klassi tundidega ja nad pelgavad alustada kõige lihtsamast variandist. Võib-olla saavad suuremate teostega paremini hakkama kui lihtsate lauludega, võiks öelda nii. Tahaksin meelde kuulda teie tähelepanekuid tõesti nendest dirigeerimist tundidest erialatundidest, sellest atmosfäärist, kui palju ta rääkis üldkultuurilist juttu. Ma võiks öelda, et ta ei rääkinud. Ja võib-olla selle korvamiseks räägin mina sellest nii palju, et võib-olla mul pole enam aega lauldagi. Kui ma mõtlema hakkan. Kohatise eduga ma pean siis kappama kuskile. Sest ma tahan alustada ajastust heliloojast sisemani uudishimulikuks. Ma tahan peensusi teada. Ja kui ma need asjad olen välja uurinud, siis tavaliselt ei ole mul enam probleeme heliteosega. Sinnamaani, kui mul üks või teine asi jääb selgusetuks, siis ma olen tige, õel ja tuhinaga edasi. Aga nagu ma kordan veel üks kord, et RAM ja veel kord RAM, siis oli meil au dirigeerida meeskoori asju. Ja minul oli au õpetada RAMi lauljaid, neid lauljaid, kes ei omanud muusikalist haridust selles mõttes, et nad ei mänginud mingit pilli ka ütleme klaverit lihtlabast. Et nad oleks võinud ise kodus töötada häälepartiid, ega nii et tavaline nähtus oli see, et Gustav Ernesaks istus uhkes proovisaalis riiulipult kõrgendus, kus tähistus talulitool, kus ta istus, tal oli kepp, alati, kui ta dirigeeris ja mina kõrvalruumis töötasin siis rühmaga või ühe või kahe inimesega. Minu jaoks oli see väga normaalne, seda enam, et Gustav Ernesaks ei soovinud, et keegi õpiks ilma, et konservatooriumis oleks kellelgil juba oma koor, ansambel või duett või midagi taolist, millega saab praktiliselt töötada. Tema jaoks oli praktiline töö äärmiselt suur näitaja. Asi, mida praegu ei ei nõuta. Nii väga. Asi on selles, et ta täna õpetas, suured tööd said tehtud. Ja seda tuli rakendada ja asi, mida ma ikkagi ei väsi kordamast on, et näiteks kõik meie lastemuusikakoolid ja isegi kui see on konstruktsioonis väga palju teoseid, mis äsja valmis tehakse, äsja ära õpitakse, need peavad minema esitamiseks rahva hulka, kunagi suunata neid õpilasi, seda muusikat viima, rahva hulka, kuma dirigeerimist tunnis olen siis ma pean selle mingi teose valmis tegema kooriga, olgu see kasvõi konservatooriumi segakoor ja sellega peab minema esinema, seda peab minema, näitama sellega tööd tegema. Kas tema iseloomust rääkides on õige öelda, et ta oli mõnikord äkkvihaga, aga ta unustas probleemi, andestas kiiresti ta ei kandnud vehaanseni. Ma ei mäleta, et oleks vihastanud, tähendab, vihastamine tähendab mingit määratust või midagi halvasti ütlemist või või midagi taoliste äkkviha, ma mõtlen midagi taolist. Agatha kurjustas küll. Ja vihastada ikkagi see, kui üliõpilane tuli tundi ja midagi ei osanud. Tähendab, et ema jaoks lihtsates asjades üliõpilane ei orienteerunud. Et ta ei olnud ise uurinud võimalusi, mis teos pakub. Ja siis ta tavaline liigutes oli see, et ta rusikaga põrutas. Alguses ta üritas põrutada vastu, kui klaviatuur lõpeb, selle puupakku vastu ta sai haiget, see oli olnud. Aga, aga siis avastas ta järsku, et hästi põriseb see noodipult, mis oma aastat. Ja siis ta oma ümmarguse rusikaga põrutas sinna ja siis oli kaks efekti visuaalne, et, et olinevad, rusikas tõuseb. Ja siis teine oli see võimas plärakas, mida siis see noodipult seal resolaatoril andis? Ma ei tea. Võib öelda küll, et see tusatuju tal väga ruttu üle läks. Sest ma võiks öelda, et edasi hakkas ikkagi turtsuma omal moel. Ma hakkan praegu mõtlema, et kas võiks selle mingi kassi tortsatus on selle jaoks vaetiigrid ei andnud välja huvitamis, loomakene võis niimoodi ajada silmad kisse ja niimoodi turtsakas olla. Kas üliõpilane Tiia koolis tihti seda plärtsatust? No ma istusin seal ju hommikust kuni keskpäevani. Ja maika kuulsin jah, mõnikord enda kohta enda kohta ma kuulsin seda plärtsatust siis, kui ma kavatsesin nalja teha, et pareerida mõnda niisugust väga tõsist muusikast ütlemist mingi naljaga mille puhul tal tundus, et, et ma võtan asju liiga lihtsalt. Ja siis, kui ma tahtsin minna abielluma ja ma ütlesin talle, et mul on kiire. Peamine on, aga tal oli ameerika külaline. Ja siis olin ma üliõpilasena seal terrigeerimas ja tegelikult kuna see mulle erilist probleemi ei valmistanud, see õhus vehkimine siis olin ma seal paras musternäidis, aga ma ütlesin talle, et ma pean minema abielluma. Ja siis ta pani oma pläraka, kehtib siis, kui ma tagasi tulin. Otsekohe pärast seda, kui ma abiellun, tulin, ma tulin kohe uuesti tundi tagasi siis tuli teine plärtsakas, hoolimata sellest, et ma vilgutasin oma vastsaadud sõrmustas silme ees. No aga miks see teine kärsakas tuli, see ei olnud ju ära teenitud Joosis rõõmu plärtsatust, seda ka olemas. Te ütlesite, et teil ei olnud sellega probleemi, kas te mõtlete seda niisugust tehnikat või, või teose lahtimõtestamist? Miks on siis käivad ikka käsikäes kuidagi sest tol ajal oli minul seitse ansamblit sest ma tahtsin iseseisvust rahalist iseseisvust omada. Mul oli vaja klaver osta. Endel toitme, koolid, meil omad plaanid, mis me teeme. Kõik oli kiiresti saavutada vaja ja seitse ansamblit oli paras. Et saada tööpraktikat. Ansamblit olid ülemkohtus eri asjade uurijad, meesansambel, naisansambel köievabrikus. Ma asendasin kedagi. Siis oli siin insenerid, keda ma mõnikord kõiki asju ma nüüd ka ei räägi. Nonii, aga kas õppejõud ei öelnud, et teede haltuurat tudeng tormata ühest tunnist teise raha järel? Ei tormanud kuskile, ma läksin piisavalt rahulikult lihtsalt abiks. Kuulge, nädalas on ikkagi seitse päeva ja ja kui natuke varem üles tõusta ja hiljem magama minna, siis ja noorus on kukil, siis võid teha igast asju. Jõuab palju just. Kas tal oli lemmikõpilasi, mis te arvate? Küllap tal oli, ma arvan. Sest ma usun, et ta rohkem muskus poistesse. Et ta juba varakult võis arvata, et küllap naised hakkavad siis putru keetma või igal juhul ma saan aru, et ta niimoodi natuke skeptiliselt suhtus meie tegemistesse. Ja võib-olla need, kes ta meile eeskujuks, seaduse korralik Uno areng tol ajal võib-olla Olev Oja, kes mõlemad tegid meeskooriga tööd siis, kui Gustav Ernesaks juba natuke tagasi tõmbus. Eri Klas, vigurvänt, kes seal hakkas juba tundi tassima orkestri partituuri, kes oli kadunud kadunud tunnist ja siis ilmus orkestri partituuri kaija, siis sukeldus, ütlevad Gustav Ernesaks, aga mõlemad uurima lihtsalt juba sümfooniaorkestriteoseid. Ja ikkagi oli jah. No kas naiste hulgas olite teie lemmiklaps? Mina tema lemmiklaps taandabe oli väga palju ära ta kaitses rahu, lindusin loomi, muusikat, kõike muud. Hästi palju oli minu arvates liikumist Moskva suunas, kust tuligi rahu kaitsta ja kõike muud, tal oli väga palju tiitleid, kõike muud ja ta oli väga palju ära. Ja siis sain ma tema käest niukse väikese kirja. Et selle, sellest, sellest, sellest kuumemani mind ei ole. Ja siis ta kirjutas alla, Tiia on pealik. Vot see lause meeldis mulle väga. Sellepärast, sest et nendele noorematele üliõpilastele, kes siis olid Gustav Ernesaksa õpilased me saime siis peensusteni koos natuke arutada läbi niuksed kohad, mis, mis hästi välja ei tulnud ja me saime neid uurida ja ma sain selgitada oma arvamusi ja, ja, ja kui Gustav tagasi tuli, siis olid meil need asjad kõik väga hästi läbi töötatud. Ja see oli sellepärast, et ma olin lihtsalt tema kontsertmeister. Ja võib-olla ta lihtsalt selles osas noh, harjus minuga, sest ma olin ju tema kõrval kogu aja Mõningates mälestustes on öeldud, et kui ta mingit asja tegi, et ta püüdis anda maksimumi, ütleme ka tavalises kooriproovis, et noh, et muidu võetakse taiad, küll ta nüüd esinemisel tuleb. Temal niisugust suhtumist ei olnud, on see tähelepanek õige või on teil ka teisi tähelepanekuid? See ei ole õige, ta püüdis, sest ta andis maksimumi Taali enamusjaolt siis püsti. Ja mõningatel harvadel juhtudel, kui ta lihtsalt tema suur ja võimas kogu lihtsalt jäi teise kontsertmeistri ja, ja üliõpilase vahele. Siis ta istus seal ääre peal. Aga põhimõtteliselt oli ta tegevus valmis. Vot see, mida ma praegu teistelt näol ole valmis midagi tegema, oleks hüppevalmis ära uinu. Nagu puul on see uinuv pung, et kui ladva ära lõikad, siis hakkab uinuv buum ennast kuskile võrsena üles ajama. Näita seda, et sa oled millekski valmis. Ja tema oli kogu vaja millekski valmis. Kas dirigente saab ka iseloomustada tema dirigeerimist tehnika löögitäpsuse järgi mõnikord öeldakse, et tema dirigeerimine oli kuidagi ebamäärane, et mehed pidid sellega harjuma. No kuulge, need on eriliselt. Ma ei tea, mis sort lauljad need on, kellele peab näitama välja nootide vältuste 10 sõrmega. Ja tegelikult Soomes on kaks dirigenti, kes kuueteistkümnendik näitab välja sõrmedega, et käed hakkavad siblima Lähevad üksikuid noote välja. Gustav Ernesaksa sõnul oli tarvis kujundada tervikut mitte nokitseda üksikasjades, vaid kujundada tervikut, ütles ta. Ja tema dirigeerimise maneer oli piisavalt täpne, et kõik ära näidata, mis ta soovis, kõik nüansid ja peensused, mida ta soovis näidata. Tema käsi oli ju niukene matsakas, võiks öelda, tal ei olnud mingisugune pikad Nõia-Ella sõrmed, mis koonduvad need noodid kuskile kokku vaid ta võttis neidki just niimoodi suurelt mahukalt ja rasvaselt. Kas tema kõrv oli hea või väga hea aga kus võiks seda teada? No ma arvan, kui kolleegia proff ilmselt teil oli mingeid tähelepanekuid. Tähendab, minu tähelepanek oli tema raam mis sel ajal oli võimas nagu orel. Küllap ta võiks ka praegu olla võimas nagu orel ja selleks oleks vaja täpselt pool koori veel juurde. Temal oli peensusteni välja valitud registrit sellel orelil tenor, teine tenor, see saamatu teie teravalt selles mõttes, mis, mis alati kipub esimese tenori varju jääma. Võimsad bassid, mis tal oli. Tähendab, kui ta suutis selle oreli ära häälestada, nagu te teate, orelit häälestada loo ette üks kibe töö siis tal oli hea kõrv kahtleseks muutusse, kõrv see, kui ta näiteks hakkas klaveril midagi ette mängima, siis polgu kannatustel piires ta vajutas pedaali maha ja enam üles ei tõstnud. Ja paljud meesautojuhid on täpselt samamoodi, missugune pedaal autoga jala alla jääb, sinna ta jääb. Kuna Ma tegin ju läbi kõik need autojuhikursuseid ja kogu selle sisu, vaatasin, kui mees võtab mingi pedaali, siis peab ikka kõvasti karjuma, ennem kui sa jala jälle üles tõstad. Gustav Ernesaks oli samamoodi, kui ta hakkas oma oopereid ette mängima, eriti, kus olid seal laialt klaverisaated. Ja sumin hakkas peale siis tegelikult kuni lõpuni ma sellega ära ei harjunud. Aga ma ei öelnud talle kunagi, et vanake, Me ütlesime tema kohta, vanake, vanake, tõmba üks varvas kõrgemale, natuke, ma ei öelda seda mitte kunagi. Vot praegu ta kuulab, mis ma räägin temast. Ja neid tiitleid ja ütlemisi on erinevaid olnud, no laulutaat on olemas, eks ole, ja laulu. Saatmisel õpilaste jaoks oli ta vanake vanake ealisi oli ta professor, siis oli ta maestro. Aga vanamees mitte kuhugi. Aga vähemalt vanake, siis ütlesid ka need, kes olid tegelikult kooristamast vanemad jah? Jah. Lihtsalt niukene pöördumine, kus ta otsa sai, tont seda teab, aga, aga sel ajal, kui mina olin juba üliõpilasena seal, siis vanake levis. Ja siis me ju olime palutud tema juurde kõikidele sünnipäevadele, alates esimesest aastast, kui ma olin üliõpilane ja seal oli õige palju vanakesi juurdekasv vanakesele, see, mida me vanaksime, kingime siis oli mina oma suud lahti, pole teinud, et, et tema poole pöörduda, vanake. Ja mis on olnud Tiia Lotme pöördumine. Ma arvan, et ma olen pöördunud tema poole nimeliselt lihtsalt, Nii sünnipäevale mindi levinud komme, üliõpilased läksid siis eelmisel õhtul enne kahteteist ukse taha, jah. Ja, ja see oli meie päev. Te tahate teada, mis päeval toimus, seal platsid on teada seltskonna klatši, mis ma olen täpselt jumala vale inimene klatšima. Nii pagana õnnetu juhus. Ernesaksa pere oli suur ja vägev pere meie jaoks. Sest Stella Ernesaksa oli ka vägeva olekuga naine, kuigi ta võis olla, ütleme kunagi graatsiline võimlemisõpetaja. Tolm minutil, kui ta meile vastu tuli, oli ta peale selle, et tal oli omal kodus kolm poega sisse momentaalselt oli selge, et kui tal oli kohvitass käes, see huvitav põll oli ees. Et siis me olime tema pereliikmed ja praktilised, peab ütlema nii, et kui nad mõlemad kodus olid vastu võtsid siis me tundsime end ääretult kindlalt. Näiteks kui perenaine kuskile ära irdus, siis võis Gustav Ernesaks aga ka natuke kõhe olla. Sest kui ta näiteks kirjutab oma raamatuid, siis teeb ta nalja palju ja leiab igasuguseid huvitavaid fraase enda väljendamiseks. Aga kui me seal niimoodi koos olime, siis ta uuris meid hästi tõsiselt. Ja see tema natukene niuke kinnine tõsidus alguses võib-olla isegi tekitas natukene, mitte hirmuga nihukeste ebamugavust tundes, et on meist nii palju, ütleme üle igatepidi kanti ka oma kodus. Nii et te märkasite, et ta vaevus isegi oma kodus teisse süüvima teid uurima, kuigi te olete ju noh, ütleme siis igatipidi temast ju allpool. Ja ta uuris konkreetselt, kuigi ta oli klassist teade saanud üht kui teist meie kohta. Aga seal ta küsis konkreetselt. Tiia, mida sina oled teinud, mida sa praegu teed kuuna, mida sa praegu teed? Mida üks või teine teeb ja, ja siis oli ka aruandmine. Ja mõnes mõttes võiks ka mõelda, nii et, et võiks olla ju iga Laine Karindi räägib, mis tema on, on teinud säält. Ott oli ju hoopis teise liini peal, ta oli ju allveeujuja täna poeg, tema poeg Gustav Ernesaksa poeg. Me olime temaga ühel kursusel. Aga tegelikult kuna igaüks rääkis seda, mis tööga on seotud, siis see huvitas meid. Me olime jumala vaiksed. Ja pärast, et seda nihukest tõsist kuulamiste ja arutelu leevendada, siis järsku ilmus see aeg, kus Gustav Ernesaksa kinkis meile oma noote raamatuid. Siis kinkides oma teist raamatut, küsis ta, mis esimeses on kirjutatud. Tuli niisugune väikene mäng, mis lehekülg viis on kirjutatud, mitu lehekülg seal üldse on, mitu trepiastet on, mis selles raamatus kõige tähtsam on? Loomulikult oli ta ebameeldivalt üllatunud, kuid mõni ei olnud seda raamatut, ei, mul seda raamatut ei ole, noh, ta töisele teises toas kinkis sellele äditsejalisele raamatu. Aga igal juhul, tähendab kriitika huvitas teda väga, mis tema rammi kohta öeldi pärast kontserte, mis tema raamatu kohta öeldi midagi. Ja muidugi huvitas teda see ka väga, mis tema enda kohta Öeldi. Kuigi te seda otseselt meie käest küsima ei hakanud, aga, aga oli näha, et mõnikord, kui ta tusane oli, et siis on kuskil midagi öeldud, ütleme mingisugused märkused, ükstaskõik, mis talle tundusid, võib olla ebaõiglast. Nii et kui sa sinna läksid, pidid olema küsimusteks valmis. Ooh. Ega siis nüüd mu kogu aja ei ole küsimusteks valmis ja kuidas see küsimusteks valmini visioon, et ma kodus mõtlen küsimused ja vastused välja või selleks, et ühte ja teist hein oli mure, kuidas me igakordse pakasega, sest 11 oli ju jumala pime ja, ja külm. Ja selleks, et nüüd kuidagi oma oma noort noort olemist päästame, mõnikord keerasime kella. Oleks ükskord võtsime kellaga kaasa ja tõmbasime sealt kolm tundi taha pooli otsimisele, kelle käes ja läksime tema juurde. Kell on juba 12 või 19, eriti hilisematel aastatel. Kui ta vanemaks jäi, siis meie kell 12 oli kuskil kella seitsme-kaheksa ajal, kui me tema juurde Läksime raha, et saaks soojemal ja valge omal ajal. Just just, sest nii huvitav oli vaadata, kuidas me kõik nii järgimööda, ikka vanemaks ja vanemaks läksime. Kas tonnist kuni tundjaid juurde tagasi minna, kas seal oli pinget, oli see lahe lõtva õhkkond, mis seal oli? Lahe jalad ta nüüd küll ei olnud, sest ühel juhul teda väga palju repertuaari kaasa ikka meeskoori repertuaari ja aga läks selle repertuaari läbimängimiseks ja ma pean tunnistama näiteks, et kui sa otsid kooridele no kasvõi oma Ellerheina või, või koolis seda, see on ikka kohutav aeg, et ma lappan hunnikutega Panoote läbi, ma pean läbi mängima läbi uurima kuskil muidu tean kas soovin teda kavasse võtta või midagi taolist. Ja sinna see aeg läks ja siis kolisesid kõik klaverid ja mõnikord oli see kolin nii kõvad, ei saanudki aru, kas see laul on hea või halb, ausalt öeldes. Sest kahe klaveri peal neljal käel ja kõike seda muusa ikka hea mürina kätte, küll seal seal klassis pinged tekkisid, võib olla näiteks eksamite ajal, kui Gustav Ernesaks oli rahu kaitsmas ja kuskil ära olnud, ütleme nädalate viisi. Ja siis ilmus auväärne žürii klassi, seal oli Jüri varist, seal oli dirigent Ratassepp ja kõik nad reastusid sinna oma vihases järjekorras. Ja kui me siis hakkasime seal ytlema asju, mida me arvasime nii olevat. Ja mõni asi oli metsa poole ka, tähendab, me arvasime, et on nii, aga pärast tuli välja, et on, no siis oli niuke pinge, noh, me ei tahtnud Gustav Ernesaksale mingit käkki kokku keerata, et, et sellel eksamil, kuhu ta tuli peaaegu et külalisena Me midagi ei oska, tähendab, et me oskame Walestiku. Mis tähendab midagi ei oska, tähendab, et me oskame asju valesti nii nagu tema poleks soovinud insta istuse, tal oli käed olid näo ees ja ta piilus kuskilt pöidla ja nimetissõrme vahelt meid. See oli tal huvitav poos ja kuna ta selle sellise poosi sisse võttis sellise niukse asja, siis me ei teadnud, kuhu vaadata, kas me vaatame vastu seinark ja ohumärk, tähendab, see oli niuke kahtlane värk. Sest mis seal dirigendile ilma koorida saab olla, kas ta vaatab seina, vaatab ohumärk või vaatab maha või hakkab nutma, ma ei tea, palju seal võimalus ikka on. Ja poolt siis tuli naer peale, teisel juhul muidugi sealtpoolt naerda, mitte midagi, eriti. Kui rääkida veel konservatooriumist, siis alati ta kuskile kirjutanud, et, et noortel vihastele meestel oma uute ideedega oli konservatooriumis raske. Et vana kaardivägi oli suhteliselt, no ma ei tea, kas siis tardunud te nimetasite ka Arvo Ratassepa? Jah, sest paljudel juhtudel oli ikkagi niimoodi, et kui toodi sinna väga uut repertuaari, mis maailmast oli vaevaga hagetud ja nõnda edasi, siis küsitikat, milleks üliõpilasi sellega hullutada? Et tegelikult me peame ikka istuma eesti muusikas ja Karl August Hermanni Skinny rohkem, et see on väga hea materjal õppimiseks. Aga inimestel oli ju muusikakool juba lõpetatud ja see ajajärku olid kõik juba läbi sumistatud. Ja sellepärast pidi konservatooriumis midagi uut toimuma. Seda ma kordan veelkord ja ei väsi kordamast sinnamaani, kui mul lõuad liiguvad, et konservatooriumisse peab alati midagi uut toimuma. Ja õnneks sealt samas konservatooriumi radadelt viis minu tee mind Moskvasse Moskva konservatooriumisse, restoran Moskva riigirjaga palju rääkinud ja ma võin veel paremini rääkida, aga tegelikult oli see minu elus üks õilis ajajärk ja ma usun, et ma olen selle võrra 1000 korda targem ja. Kas teil on kahju, et te seal rohkem ei olnud kauem ja rohkem seal õppinud Moskvas? Esiteks hakkasin ma sel talvel õrnalt ära külmuma siis oli tol ajal niimoodi, et ma ei tea, kuidas see poste liikus rahade liikunud eriti hästi. Tähendab minust ei peendiumi päevast läks tükk aega edasi. Millal ma tegelikult raha Tallinnast sai, mis mulle järgi saadeti? Sisse otsisin raha metroojaamadest, kus alati oli, pillutan uhkete kassade juurde ja tegelikult maksis leivatükk, maksis üks kopikas ja midagi maksis viis kopikat. Nii et tegelikult, kui ma leidsin 20 kopikat, siis elasin ma hästi ära. Ja muidugi omaette elu oli Moskva riikliku konservatooriumi ühiselamus, kus oli rahvusvaheline seltskond koos. See oli väga põnev ja ma olin šokolaadi juures terrigeerimises ja ta leidis, et ma olen piisavalt dirigent. Ja siis kasutasime oma aja selleks, et kolm korda päevas käia kontserdil Moskva riikliku konservatooriumi suures saalis. Üks kontsert oli päeval hommikul kuskil kell üks, siis oli kell kolmi õhtune kontsert. Ja seal olid loomulikult maailma parimad üksused kohal. Ja see oli see, mis andis mulle selle jõu ja vägevuse. See, et ma nägin, mis maailmas tehti jälle väike vigur, ma tahan seda öelda. Meie terrigeerimis üliõpilased ei käi Estonia kontserdisaalis kontserdidel. Nad ei käi seal väga vähesed üksikud teevad seda ja nad ei täienda seda külge ja sellega kaotavad nad oma muusikalised ribikondid. Veel üks teema, kuidas suutis ta hoida oma suhteid võimukandjatega, parteil advikuga parteis ta ei andnud. Minu arust sinna, kus ta oma nina pistis, seal jumaldati, ütleks ma? Jaa. Ma arvan, et tema nimega huultel ajasid ka teised oma asju ja mis selle rammi probleem võis olla, võib-olla oletame, kavade koostamine. Tähendab, võib-olla seal oleks ta soovinud teisiti midagi teha, võib-olla seal olid mingid järeleandmised usuma, sest mängides kohatise eduga neid suuri teoseid, mida ta kontsertide alguses laulis. Kusjuures minu jaoks on kõik hinnatud heliloojad Šostakovitši, kavalevski, mida väga palju tuli ette. Kõik need on ju Venemaal väga hinnatud heliloojad. No esimene koomiline probleem võib-olla oli siis, kui ükskord oli läbi-lõhki eesti muusika laval, oli vist Kristian Jaak Peterson või kesta ka polnud selle vana õlilambi juures ja siis tulid vanad eesti laulud, süda tuksub, tuustuks, tõusis istuli, lendav vene nagu kuul, keegi enam ei saanud aru, mis siis edasi sai ja siis tuli see maailma suurim ootamatus, et et lasti lahti üks kui teine inimene ja kus ta oli lõpmatuseni vaikne. Seda ta oskas väga, näiteks et ta tõmbas nagu tigu oma silmad sissepoole ja puges karpi. Tähendab, kui tal midagi ei meeldinud, siis ta hakkas musitama ja korjas ennast. Mis asi veel peidab niimoodi, et tõmbab tagurpidi käik ja hops lännu tigu vist kõige kiiremini. Kilpkonna läheb aega, saba ajab ikka välja. Aga tähendab see selline kapseldumine. Ja, ja praktiliselt siis ma arvan, et ühelt poolt oli natukene võib-olla abitu selles mõttes, et ta ei teadnud, et mina teha rumalate inimestega, kes arvavad nii nagu tegelikult ei ole. Viimasel ajal taasiseseisvunud Eestis on Gustav Ernesaksale ka, no ma ei tea noh, niisuguste Toris suhtumist üles näidatud nüüd tagantjärele see ta oli tagalas nõukogude tagalas või on veel mingeid põhjuseid? Kuulge, need jutud ajavad öökima, lihtsalt pidi olema. Tähendab, miks ta ei pidanud seal olema, igaüks tegi sel ajal oma tööd, tema töö oli ju ikkagi suur muusika, kõikus ta taevas või põrgus. Ta tegi vägevaid tegusid ja kui ta oli seal nõukogude tagalas ja tegi seal oma koori ja oli seal, miks ta võinud seal olla? Kas on veel midagi, mis on talle ette heidetud? Võib-olla on talle heidetud et ta ei näidanud väga välja oma isamaalist hoiakut otseselt? Ei, ei, sõnades, ei kembelnud sellega, vaid ikka läbi muusika läbi laulusõnade ütles oma südame, et välja see on mu isamaa on minu arm. Mida edasi siis võtab mind kokutama, kui ma pean hakkama tõestama tõestamatut? Sõber on öelnud, et muusika on põõsasse peidetud kahurid või mis temal need olid. Ja, ja muusika kaudu võib ära teha kõik, mis, mis vaja öelda on või head teha, võib halba teha. Tema on selle muusikaga head teinud. Aitäh Tiia Loitme, me kuulsime tähelepanekuid mälestusi Gustav Ernesaksast, see oli maailmapildisaade. Mina olen Martin piiranud.