Tere eetris portaal rooga, kommentaari esitab Kristjan Port. Kuues saad raputavad e-kirjade skandaalid presidendiga Hillary Clinton pidas millegipärast ülal oma isiklikku veebiserverit, kasutades selleks mitte riigi julgeolekuteenistuse, vaid kellegi kolmanda osapoole abi. Kuuludes riigi tippjuhtkonda. Kardetakse nüüd, et piltlikult öeldes vannitoas hoitud serverist liikusid läbi mitmed riigi julgeolekut puudutavad detailid mis on suure tõenäosusega jõudnud nüüd ka paljude kirjavahetuses mitte osalenud riikide luureteenistuste kätte. Väidetavalt serveri sisu kustutatud ja keegi ei saanud ka teada probleemi täpsemat sisu. Valimiskampaanias osalevad konkurendid kasutavad loomulikult riigi julgeoleku ohtu seadmist, need Clintoni vastu ka ära. Samas kas oleks olnud kasu, kui välisministri kirjavahetusest olnuks hoolitsenud keegi pädevam osapool, sest värskemate uudiste järgi olevat keegi teismeline häkkinud sisse luure keskagentuuri direktori John Brennani meilikontosse jaganud juhtumi tõestamiseks sellest leitud materjali avalikkusega. Lisaks väidab sama. Kes on käinud kamp sisejulgeoleku eest vastutava riigisekretäri otsani kirjakastis? Nende juhtumite ühiseks tunnuseks on mugavus või mõni muu nimetatud isikute subjektiivne otsus pidada osa kirjavahetusest väljaspool riikliku ameti poolt tarnitud turvalisemat teenust. Meie jaoks ei olegi aga probleem isikute valikutes, vaid selles, kuidas suur. Milline riik taolistele olukordadele reageerib? Küsimus pole isegi, kas ta seda teeb, sest Edward Snowdeni juhtumi asjaolud annavad aimu, et üldiselt selliseid küsimusi avalikkusega ei kooskõlastata. Aga hoolimata Snowdenile järgsetest pahameelelainet ustest paistab need protsess kulgevad skeemi järgi, mida kirjeldas kaheksa aasta eest nii Harvardi kui Oxfordi ülikoolide professor ja interneti juuraküsimuste ekspert Jonatan Citroën. Ta nimetas internetti kollektiivseks hallutasinud. Katsiooniks idealistlikult pettekujutelm, maks, noh kõik teavad ju, et internet ei ole illusioon, aga see, mida seda arvatakse olevat ja millisena loodetakse ka püsivat, on professori arvates illusoorne. Džit Rann peab interneti sündi unikaalseks ajalooliseks juhuseks. Millele tekkis ootamatult globaalne, kõiki igal ajal ühendab demokraatlik võrgustik. Loomulikult kaasnes uue keskkonna populaarsuse kasvuga mitmete uudsete tehnoloogiate ja huvipoolte areng tänu millele igavesti vaatlik kõik ühendav fenomen on muutumas illusiooniks. Vastavalt ei pane enamus inimesi seda isegi tähele, väidab sõnutensiit Frein. Ja õigemini on nad siis ise nendes muutustes oluliseks katalüüsijaks arvestades internetis leiduva räpase ohtliku energiaga. Ajal, kui inimeste argieluline hakkama saamine on üha rohkem sõltuvuses info- ja Eriti personaalset laadi infovahetusest hakkavad lõppkasutajad lõbuks ise karmimaid reegleid ja suuremat kontrolli paluma. Mida need nähtamatud ametnikud Teile ka hea meelega tarnivad Clintoni Brennani ning võimalike veel kellelegi suure kaliibriga tegelase e-kirjaturvalisuses saalikesed elustavad seda sama turvalisuse tõstmise vajaduse trendi et treener oli õigus ka selles, et inimesed võivad küll deklareerida soovi omada vana ja idealistlikult läbipaistvat ning demokraatliku internetikeskkonda. Aga kui keegi lisab sellele nähtusele uusi päitseid, siis ei panda seda tähele. Kanomeesti vahendatud värskeima uuringu järgi ei pane 75 protsenti ameeriklasi nende internetti kasutada. Ütlemise pealtkuulamist pahaks juhul kui neid sellest informeeritakse ja ka nõusolekut küsitakse. 10 protsenti olid seejuures jäigalt jälitustegevuse vastu. Samas kui teise poole 10 protsenti distaoline privaatsuse riive võimalus täiesti ükskõikseks ja enamus peaaegu et kahest 1000-st uuringule vastanutest. Pidasid privaatsuse vähenemist otstarbekaks kompromissiks, lootes, et nad saavad vastu turvalisema internetikeskkonda.