Tere tulemast, kuulame järjekordset saadet, sarjas lood ja laulud ning meil on lauljatar Hanna-Liina võsa ja tere aitäh kutsumast ja ilma pikema jututa hakkame sinult siis välja pinnima. Kuule, mis on just sinu jaoks need kõige armsamad või märgilisemad või olulisemad sinu senisel muusikuteel. Aga see muusikutee pidi kuskilt alguse saama ja kõigi käest ma olen üritanud kabiinide seda, et miks just muusika, kas kunagi oli ka teisi variante laual? Põhimõtteliselt ei ole mitte kunagi vist olnud muid variante, ma olen üles kasvanud tegelikult muusika sees erinevates tantsusaalides nii-öelda, kus tantsiti rahvatantsu ja karakter tantsumu, vanemad olid tantsijad ja enamus vabadest õhtutest ma olingi seal toomklubis kuskil laua all. Ma pidin kannatama kujas ootama, kuni nad oma trenni lõpetavad. Ja kuidagi see muusika oli alati osa päevadest. Ja samas ma käisin ka laulmas juba väiksest lapsest peale Ave Kumpase juures ja kuidagi see on väga loomulikult tulnud ja ei ole mingit muud alternatiivi, nagu näinud. Mina mäletan sind ka ETV tütarlaste koolist ja, ja lisaks sellele väga varakult hakkasin kuulma juttu sellest, kuidas sina oled viin siis laval olnud teatris, noorte teatris, et kuidas need kaks ust sinu jaoks avanesid? No üks avanes loomulikult koolist, kuna kooliteater oli meil kõva, siis ma tegin kaasa, nendes lavastustes oli esimene kooliteater või üks esimestest, kes tegi muusikalavastusi muusikale siis. Ma muudkui seal vihkasin neid teha. Ja samal ajal käisin ka Eesti televisiooni tütarlastekooris laulmas, kus me saime sellist teistsugust tampi. Aarne Saluveer oli meie juhendaja ja, ja tema eeldas meist ikkagi kõrget taset ja et me tutvuksime väga raskete kuri partiidega ja proovid olid pikad ja väsitavad ja hääleseadet saime ja ja need olid kuidagi paralleelsed minu jaoks. Ometigi praegu sa oled, võib ütelda spetsiifilisse muusika lahtrisse jõudnud kõik sinu muusika tegemised laias laastus on ühte või teistpidi teatriga seotud. Kas sa oled kunagi mõelnud, et topistaks lihtsalt poplaulja olla või, või on kohese teater sind oma käpa alla saanud või? Või unistad sa, et kunagi kassist vabaneks sellest teatrist, aga teeks midagi suurt, natuke teistsugust? Kusjuures ma olen selle peale väga palju mõelnud viimasel ajal ja tundub ikkagi, et ma olen hingelt näitleja, mul ei ole seda poplaulja geeni. Selleks on vaja mingit natukene teistsugust iseloomu, ma arvan ja ja mingit ambitsioonikus ja ka heas mõttes edevust. Et sa nii-öelda oledki, ma ei tea, kuidagi pakkuda ennast välja teisel moel natukene minu jaoks. Et teater on selline. Sa saad sinna natukene peitu pugeda natukene, mitte nii otse ja avatult oma oma hinge avada nii-öelda, et vaid läbi mingisuguse rolli läbi karakteri, aga samas kasutades selleks muusika keelt. Hea küll, võtame ette siis esimese loo, mis tänaseks oled saatesse valinud. Me lubasime, et me teeme huupi seda valikut, täna panen silmad kinni ja panen sõrme peale ja vaatame, mis sõrme alla jääb. Sest meie lubadus oli, et me tee kronoloogilise idee, kronoloogia Eestiski alg algjäi hoopis selline lugu. Nagu olgu nii, see on tegelikult üks viimaseid, mis ma olen nii-öelda salvestanud ja see on pärit siis kõikide väikeste tüdrukute lemmik multifilmist lumekuninganna ja igavene talv. Inglise keeles Frozen. Ja mul õnnestus seda dubleerida eelmisel aastal. Ja see oli mu esimene multifilmi dublaas üldse kunagi. Aga ma salaja unistasin sellest küll, et äkki mul õnnestub seda teha. Ja kuigi algselt mind pakuti välja teise rolli peale, siis ma nii hirmsasti tahtsin seda konkreetset laulu laulda ja ma ütlesin, et las ma katsetan, et ma proovin seda sisse laulda ja, ja vaatame, kas läheb nii-öelda seal Hollywoodis läbi, jah, sellepärast et tegelikult ju sinna saadetakse Disney kompaniisse mitu häälevarianti nemad lõpuks valivad, kes seal on nagu hääle testid ja igale rollile vähemalt kolm erinevat häält. Et nad valivad ja lõpuks õnnestuski niimoodi, et mina sain siis selle Elsa rolli seal endale ja anna, kes siis algselt, kelle häält ma pidin tegema, selle sai hele kõrve. Nii et ma olen väga rõõmus selle üle ja see on saanud küll väga-väga palju kuulajaid. Youtube'is, ma arvan, kõige rohkem, mis mul üldse on olnud. Külma sana ju miinust jaagu. Küsimus just sobibki minule. See on selline esitus, mille puhul, kui ma seda kinos oma vennalastega vaatasin, siis ma mõtlesin, et püha müristus, kõik mikrofonid on lukku lauldud ja ja need kõrged noodid, ma ei tea, kus sa selle võhma võtsid, sa vihkad päris palju sporti tegema paralleelselt või kuna õnneks selle loo puhul oli see võimalused, sai linti laulda ja sai seda viimistleda täpselt nii heaks, kui ma ise nagu suutsin seda teha. Vahepeal võtsin õhku ja panin, panin lindi seisma ja palun nüüd ma hingan ja siis paneme edasi. Aga selle tekstiosa sisse näitlemine või dubleerimine siis kirjeldavale hea seda elamust ka, mis oli sinu jaoks võib-olla selline ahhaa-elamus, et et oh suu, nii see käibki, sest tegelikult see ei ole väga kerge astuda kellegi teise jalatsit, et see nii-öelda ei ole jah, ja tegelikult inglise keeles on see rääkimine ju natukene teistmoodi, et lauselõpud lähevad kuidagi ülesse ja kui sa proovid seda kõike täpselt nii-öelda eesti keeles järgi teha, siis võib natuke tobedalt välja kukkuda, et nagu räägiks eesti keeles, aga ameerika aktsendiga. Nii et sedapidi natukene jälgima ja ei saanud päris üks-ühele seda teha. Aga tegelikult alguses on nagu võtab vedama, aga pärast ei saa pidama natukene sele dubleerimisega, et väga mõnus on. Ja saab kuidagi hästi väikeste nüanssidega mängida ja minu enda jaoks ka kuma pärast seda nägin seda multifilmi, siis ma isegi ei tunne ennast seal natukene ära. Hoopis mingi teine hääl tuleb. Sa oled jah, nagu sa ennist ütlesid, ka väga teatriga seotud ja näitlemine on osa sinust. Kuivõrd sa tunned, et see tasakaal, see näitleja laulja on publiku jaoks teinekord kuidas ütelda, ebavõrdses seisus, et inimesed ikkagi näevad sind pigem kui lauljad ja kas nad võtavad sind piisavalt tõsiselt. Liana. No see on huvitav, jah, ma olen kogu aeg mõelnud, et umbes niimoodi see võrdlus võiks olla, et need on ju laulja ja kas ta ikkagi näitlemisega hakkama saab, aga nüüd kui ma olen näiteks Soomes, teen seal, mängin ooperifantoomi, siis mind vaadatakse, kui näitlejad seal. Dirigent ütleb, et see on ju väga kerge, sinu jaoks oled ju näitleja. Ja siis see oli minu jaoks nagu esimest korda, kui keegi nägi mind pigem näitlejana kui lauljana, kuna ma olen võib-olla ooperiteatris nii-öelda laval ja teised on nii-öelda puhtalt lauljad siis see minu nii öelda näitlemise pagass mängib seal kuidagi teistmoodi rolli. Aga üldiselt see on minu jaoks väga kokku sulandunud juba. Minu jaoks ei ole need erinevad asjad üldse, minu jaoks on see üks tervik. Ja noh, võib muidugi mõelda, kui ta oleks ainult laulja, võib-olla siis ta laulaks veel paremini, et oleks ühe asja peale keskendunud või et kui ta oleks ainult näitleja, et siis ta oleks lõpuni välja näitleja. Aga ma olen selline kuldne kesktee seal vahepeal kogu aeg olnud ja ma tunnen, et see ongi minu tõdevas võib-olla. Et laulmise peale ma nii-öelda eraldi kunagi väga ei mõtle. Ega ma seal näitlemise peale ka eraldi mõtle. Pane näpp järgmise loo peale. Ahhaa hoopis teine lugu. No mul on kaks varianti, nüüd siin, mõlemad esitajaks on Liisi Koikson hoopis. Aga kui sa ütlesid, et ma valiks need laulud, siis sa ütlesid, et et need peavad olema sellised, kus ma ühel või teisel moel olen olnud seotud kas siis esitaja või loojana või mis iganes. Siis Liisil on kaks laulu, mille puhul ma olen nagu natukene olnud juures. Üks neist on mäng, millele ma aitasin ta natukene sõnu kirjutada, kuna ma olin lihtsalt, et tal kaasas tema ühes bändilaagris, juhuslikult istusime laua taga ja ja nuputasime seal natuke neid sõnu. Ja, ja teine on hea. Milles ma küll ise kaasa ei teinud, aga ma arvan, et ma võin öelda, et ma olin natukene selle laulu muusaks. See laul natukene. Kui see kirjutati, rääkis minust. Et võib-olla, et oleks saade natukene intrigeeriva, siis võib seda näiteks lasta. Liisi Koikson ja hea küll. Laul pealkirjaga hea esitajaks küll Liisi Koikson, kuid muuseumi on meil täna lood ja laulud saatesse külaliseks ikka Hanna-Liina võsa. Ja selle lauluvalikuga kaasneb mul kohe see ilus mõte, et omamoodi sa oled ümbritsetud sõbrannade poolt, kes on sinu kolleegid ja samas nagu niisugune mõnus puhvertsoon ka Maarja-Liis Ilus ja Liisi Koikson on sinu väga head sõbrannad. Trete omamoodi selline üks põlvkond lauljatari oled lahked, head, tohutult andekad. Et kuidas on läinud nii et, et te olete selline, kas siis trio, aga, aga et selline võrgustik ja siuke soe mull on teie ümber tekkinud? Ma täpselt ei tea, eks me oleme ikkagi eraldiseisvad nii-öelda inimesed ja ei ole selline Väike-Kädina koor, kes käib koos ja siis muudkui vaide, Gladsime. Et ei ole tegelikult, et liisiga mul on omad jutud rääkida, vaarikamaa omad jutud rääkida, nendel omavahel on ka kindlasti omad jutud. Aga meie jah, teemad ju kattuvad, meie huvid tuvad, eks me saame üksteiselt nõu. Maailmapilt ja maailmanägemine ja see idealism on meis kõigis nagu sarnane. Ja me oleme nii-öelda tulnud enam-vähem nagu samast kohast kõik, et viisi küll Kilingi-Nõmmes, natuke kaugemalt, aga põhimõtteliselt sama muusikaline selline rada on olnud. Ja Liisiga me tegelikult Me küll lapsena nägime 11 Liisi käis alati laulukarusselli des ja mina olin seal koorist, aga aga me ei olnud üldse sõbrad sellel hetkel, aga kuskil kui ma Ameerikast tagasi tulin, siis me hakkasime rohkem suhtlema ja Maarjaga olime vahepeal ka 10 aastat pausi, kus me üldse eri rääkinud. Maariga, te olete ka ETV koorist juba tahad ja et lapsepõlve juba sõbrannad. Vahepeal elu läks laiali, aga nüüd on jälle, kõik on nagunii-öelda ringiga, kõik asjad ikkagi tulevad tagasi. Pane näpp järgmise loo peale, meil on siin nimekiri laual. Jälle üks hoopis teine lauljatar kes laulab laulu unistus igavesest päevast. See oli minu üks esimesi professionaalseid koos ühe heliloojaga ja produtsendiga, kelleks oli Priit Pajusaar kes nägi mind kunagi, kui ma laulsin siis selles samas ETV kooris ja me laulsime dekoltee klubis eurolaulu palana, meil oli üks euro popukas popurrii Fury. Ja siis Priit Pajusaar oli seal saalis ja siis ta noppis mu sealt välja lihtsalt nende tüdrukute seast ja tuli pärast seda esinemist minu juurde, ütles, et nüüd on vaja midagi teha koos. Et kas ma, kas ma olen selleks valmis, ma olin nii noor sellel ajal ma ei saanud üldse aru, millest räägibki, Ghanas olid siis, no ikka, ma arvan, kuskil 12 13 me tegime ühe või kaks sellist naljakat diskolaulu. Ja, ja siis oli mul ühel hetkel võimalus osaleda eesti eurolaulul kui bäkki lauljana. Me laulsime Sis bäkki Evelin saamolile ja ma mäletan, kuidas ma tegelikult nii hirmsasti tahtsin ise seda soolot laulda. Unistasin sellest, et äkki äkki megi kuidagi sanis seda solisti osa selles laulda. Aga seekord ei läinud. Ei läinud õnneks ma mäletan, et kui see salvestus oli, siis mul oli 40 kraadi palavikku, mul oli mingi tohutu õhtukleit, oli seljas ja krunn oli peas. Aga ma isegi vist ei näinud midagi, sest et väga hai olin sellel hetkel aga ilusti elatud. Evelin Samuel ja unistus igavesest päevast üks paljudest ilusatest lauludest tema esituses eurolaulu ajaloos, aga siis üheks taustalauljaks, tänane külaline, Hanna-Liina võsa. Kuivõrd sinu jaoks on üldse oluline, kas sa laulad kiivi, isa, laulad soolot või sa oled Aldonsa või sa oled see põõsas teine vasakult. Et kas, kas sinu jaoks on oluline ka, et mitme mitmenda järgu roll sul on? Na arvan, et midagi on nagu isiksuse ikkagi kinni, et et ma muudkui sinna etteotsa nagu kuidagi trügin, et mitte, et ma nagu trügiks üldse, aga kuidagi ikkagi ma nagu satun sinna. Ma vist ei olegi peale seda konkreetset näidet bäkki kunagi laulnud. Ja ma mäletan väga konkreetset seika, kui ma olin Soomes kuskil 10 aastat tagasi, tegin etendust sprei mida lavastas siis ka Georg valves. Mul oli kõrvalosa seal selline koomiline, kõrvalosa, aga valves kogu aeg ütles mulle taanalina vähemaks, päevaksed, asin, teine inimene on peaosas ja peab nagu särava ja sina siin mingisugune liiga palju nähtaval. Ja siis nagu üritasin olla nagu terve selle etenduse ajal nagu hoida ennast tagasi, et mitte nagu liiga aktiivselt mängida. Kuigi praegu, kui ma mängin, siis kahes operetis Estonias nii-öelda siis Subreti rolli, mis on ka kõrvalosa, aga selline koomiline kõrvalosa siis ma seda väga ei tunne. Et ma nüüd pean nagu ennast tagasi hoidma või kuidagi olema rohkem nähtamatu, et need rollid on kirjutatud natukene üle võlli juba ja ma saan neid ka nagu mängida täpselt nii. Nii suureks kui ma tahan, et ma kuidagi ei varjuta nii-öelda pea jäärolle. Kas vastab tõele, et sa ei karda ei hunti ega hunti, et selles mõttes, et sulle võiks päris pööraseidki roll, kui ta ju sel juhul absoluutselt selles mõttes? Rollide puhul ma arvan, mida pöörasem, seda parem, et võib-olla sulle ongi pakutud liiga turvalisi asjuseni? Mul on jah, selles mõttes, kui on nagu liiga liiga turvaline ja liiga, liiga lihtne see väljakutse, siis siis ma ei ole nagu rahul, lõpuks siis ma tunnen, et ei ole nagu midagi tehtud. Kuidagi ma alati otsin rollidest ka seda seda dramaatikat tegelikult minu jaoks ma olen leidnud ka, et igal sellel rollil, mida olen mänginud, meil on oma nagu selline dramaatiline alltekst isegi kui see tegelane võib-olla tundub koomiline. Meil on siin täna selline süsteem, et meil on nimekiri laual, me ei liigu kronoloogilist jada pidi Hanna-Liina poolt valitud lugudega, vaid ta paneb nüüd näppu järjekordsele luule ja otsustab seda meile. Paneme siis vahelduseks minu enda nii öelda kirjutatud, aga ma ei saa öelda, ma olen muusika autor, siis järgmisel laulul. Sõnade autor on Kristiina Ehin. Selle laulu nimi on, kes armastab pimesi teist ja see on minu plaadilt särav vaikus. Kuulama seda ja räägime siis natuke veel sellest loost. Ära. Kes ei ole tunnistaja? Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et et see projekt või väga halb sõna vist on tegelikult kasutatud projekt selle kohta, ka see ettevõtmine, mis päädis plaadiga, särab vaikus oli, võiks öelda, üks õpetlik tegelikult sinu jaoks, sellepärast et sa kindlasti avastasid endale eneses väga palju uusi tahke. Sa võtsid ette julgustükki, sa ju siis armusid, Kristiina Ehini tekstidesse, valisid neist välja need, mis sind kõige enam kõnetasid, lõid nendele muusikaga sise või siis koostöös Kristjan Randaluga ning lausa valmistasite ka ühe etenduse. Ja, ja neid etendusi kahjuks väga palju ei mängitud. Ja said sa ka ühelt poolt kiita, teiselt poolt nahutada. Et kui sa nüüd suudaksid kuidagi kuulajale kokku võtta, et, et mis on see, mida sa kõige rohkem sellest projektist kaasa said? No õpetlik oli see kindlasti. Aga ma sain ikkagi jälle aru, et kui sa midagi väga tahad teha, siis maailm mängib sinuga kaasa ja see sünnib nagu kui sa midagi väga soovid. Ja selle konkreetse ettevõtmise puhul see tuli kõik nii hingest ja südamest, et kõik see, mis nagu tundus utoopiline, see jäi kuidagi kõrvaliseks, lihtsalt tuli ära lahendada ja see asi tuli endast välja lasta. Mis oli esimene tekstidest sellist, et, et nad sind kõnetama hakkasid, just need tekstid, mis lõpuks sinna etendusse või plaadile jõudsid, ma millegipärast arvan, et tema needsamad tekstid olid enam-vähem sama tunnetuse pealt kirjutatud kui mina sellel hetkel tundsin, need tunded, mis minus olid, olid, ma arvan, Kristiinast, kui ta need tekstid kirjutas ja sellepärast see selline äratundmine oligi. Et ma täpselt ei tea. Loomulikult. Ta on siiski kirjanik, Kristiina ja, ja palju nii-öelda on tema asjades välja mõeldud kindlasti. Aga vähemalt see, mis ta oli välja mõelnud, see oli minu jaoks nagu tõde. Me räägime valdavalt Vi tervenisti kogust. Viimane Monogaablane, kust sa oma tekstide valiku siis selle etenduse jaoks tegid? Kui sa kokku võtaksid selle luu, mida sina tegelikult nende tekstide kaudu tahtsid jutustada, me võiksime teha sootuks teise intervjuu Kristiina Ehini, küsida Viimse Monogaanlasega, tahtis ütelda. Aga mida sina eelkõige selle jutustusega tahtsid ütelda, mis sa kokku panid põhjal? No see etendus päädis kuidagi sellega, et see tütar laksis, keda ma mängisin, seal abiellus iseendaga. Aga see tee sinnani, et abiellus iseendaga. Oli see, et oli lihtsalt saanud kõrvetada ja, ja pettunud armastuses nii mitu korda, et ta lihtsalt enam ei jaksanud ja, ja talle tundus, et abielu iseendaga on võib-olla kõige õigem ja võib-olla siis, kui ta on iseennast aktsepteerinud ja iseennast hakanud nii-öelda lõpuni nägema kõikides värvides ja ennast armastama, siis siis ka kõik muu võib olla loksub paika. See oli üks suur armastus, mis, mis minu jaoks seda ta plaat ja seda etendust ja seda ettevõtmist nii-öelda kannustas. Pane näpp järgmisele laulule meie tänasest nimistus. Paneme siis selle värvilised unistused mis oli, ma arvan, esimene laul, mida ma sain soolona kunagi laulda, ma arvan, et ma olin siis väga väike, võib olla 11 või 12 ETV kooriajal. Ja selle kirjutas Toomas Voll kunagi lastelaulu konkursile lastelaul 95 mäletan. Ja siin kuuleb minu eriti sellist lapselikku häält, mis mul sel hetkel oli. Unistused on need, mis annavad mõtetele tiivad. Hanna-Liina võsa õrnas teenias laulmas värvilised unistused eetriväliselt, kui me seda lugu ka siin omavahel kuulasime, siis sa naersid ohjeldamatult aga samas ei julgenud sellele otsa vaadata, kas on midagi sellist, mida sa oled teinud, mille puhul sa mõtlesid, selle oleks võinud küll tegemata jätta. No noorena ikkagi see, see julgus ja see hulljulgus võtta ette mingeid asju on täiesti märkimis, ütleme et noh, minu Ameerikasse minek oli juba julge ja ma ainult kiidan takka, et ma olin tollel ajal selline sinisilmne ja selline võidukas agana see, kui sa neid ei, ma olin kaks takti ette saates ja ma valisin endale näiteks lind jooni laulu. No see on väga tavapärane ka tänapäeval, et lapsed lähevad lauluvõistluse Laulukarusselli, siis laulavad Whitney Houstoni arst ei räägi. Aga no see lihtsalt ei tule välja nii hästi, kui sa tegelikult arvad, et seal tuleb. Et see on naljakas, kuidas sai huule, seda ikkagi samamoodi nagu ma praegu kuulsin seda laulu, et poistel räägitakse häälemurdest ja see on väga nagu ta saab väga hästi aru, et kui poiss räägib peenikese häälega või kui aasta hiljem räägib nagu ikkagi juba väikemees. Tüdrukutel sellest nagu väga ei räägita, vaid kuidagi minnakse sujuvalt mööda sellest. Ja siis selles viimati kuuldud laulus just oli see kuidagi tundus mulle, et see oli täpselt häälemurde ajal sisse lauldud etniks. Aga ega ma nagu ei tunne väga suurt piinlikkust. Need hetke on kindlasti loomulikult väga palju olnud, aga see kõik on minevikus. Eelmist lugu kuulates sa ütlesid ka, et nüüd paneme timmilo, oleme siis äkki selle timmilooleid paremini timmi vahepeal siin on liiga palju juba seda õhkamist olnud. Et jah, kord sai oldud sellises bändis nagu Atandoun, seda tuletatakse mulle viimasel ajal kogu aeg meelde. Ja tahetakse teha Kambekija ja sellega tahetakse kõike teha. Aga ma olen üldiselt selline inimene, kes ikkagi vaatab kogu aeg edasi nagu ettepoole ja see, mis on olnud, see on olnud ja ma hea meelega tegelikult ei soojenda midagi üles. Väga hea ei lähe, tagasi ajast hakkas, see on selline võib-olla tore väike meenutus. Hapendownia, naerab. Ansambel Abdundoun, lugu naeratus ja kes sinna ansamblisse toona kuulusid või kuidas sa üldse moodustati? No seal olid Tartu poisid, Henrik Raave ja Meelis Niinepuu ja nende tantsutüdruk Kätlin poisid siis jah, vist olid juba teinud kas ühe plaadi või mingi kassett, tee vähemalt, või siis mingi singli ja siis neile tundus nagu, et üks nais seal on ikkagi puudu sellest bändist ja siis nad pöördusid. Ma arvan, et taaskord ele Viilupi poole, kes oli siis meie ETV koori mänedžer ja ma ei tea, kas nad otseselt küsisid minu kohta või, või see oli, et kas teil on mõnda tüdrukut, kes laulaks. Ja siis kuidagi mina sattusin sinna orbitaalpoksi stuudiosse ja laulsin neile paar seda sellist refrääni sisse. Ja siis tuligi päris plaat ja siis ma sain endale esinejanime Hanka mis oli ka minu nii-öelda hüüdnimi siis. Eve poolt ja, ja kooris üleüldiselt. Ja, ja siis me käisime suvetuuril ja ja klubides ja said ikka popartisti melu ja sain ja maitsta ja kuidas tundus. No, ega tal mingi suurem asi asi ei olnud, mina jagaks pidin nii-öelda täitma seal sellist väikest auku, mul oli tunne lihtsalt, et tantsima seal ilusasti ja ilus välja nägema ja väga-väga suurt väljendusvabadust mul nagu seal ei olnud. Tee on sinu repertuaaris väga palju selliseid lugusid, kus on otsesõnu sügav sügav sisu ja kas on selliseid momente olnud, kus teadis, et sa oled emotsionaalne inimene? Ei ole võimalik laulda, sest et lugu läheb nii hinge ja laval on raske laulu lõpuni laulda. On küll olnud selliseid hetki, aga siis tuleb professionaalsus nagu mängu ära unustama natukene selle isikliku ühenduse. Aga mis see nõks on, sel juhul? Lihtsalt ei mõtle pare nagu aju lukku. Ja lihtsalt laulad, et noh, tegelikkuses ma võin praegusel hetkel vist iga looga leida mingisuguse oma sellise minna nagu, kuna mu emotsioonid on nii nii-öelda pinnal kogu aeg, et mul on väga lihtne sinna ligi, aga seda, et kui ma teen ooperifantoomi, on seal päris mitu hetke, kus ma ikkagi nii-öelda pisarad silmas ja ma laulan neid laule, aga kui ma nagu väga isiklikuks, siis siis tõesti tõmbab, klopi kurku ja seda ma ei saa endale lubada. Aga neid hetki on, on olnud küll. Aga ma olen ikka kogu aeg öelnud, et ei tohi noh, siis ei ole nagu mõtet siis see laulja või seisma. Jäänud mahutada siia saatesse veel kaks lugu. Millise neist kahest võtame? Võtame praegu siis? Ühe vana, ma ei tea päris palju vanu laule olen siia leidnud. Aga Maarja-Liisiga koos esitatud lauluaeg, mis me siis see oli minu üks ja ainuke Eurovisiooni katsetus. Sinna see jäi, see oli kuskil aastal 97 ja Maarja-Liisiga laulsime sellist toredat duetti. Priit Pajusaar arvas, et me oleme head sõbrannad, et see on nii kihvt, kui kaks sõbrannat laulavad, aga tegelikult ei saanud üldse läbi sellel ajal isegi vaadanud tekstidele otsa. Ei salvestuse ajal, kui, kui ka lõpuks, siis. Nõnda kõlas siis aastaid-aastaid tagasi Eurolaulul duett esitajateks Hanna-Liina võsa, Maarja-Liis Ilus laulu pealkirjaks. Ja, ja see oli selline periood, kus siis noored tüdrukud võib-olla elasid hoopis teistsuguste võngete najal tänaseks, nagu me teame ja tänases saates oleme rääkinud, on need võnked üsna ühtlustunud, te olete saanud väga-väga headeks sõpradeks. Kuivõrd oluline on sinu jaoks tegelikult? Sul on oma mõni selline väga konkreetne nõuandja, mis puudutab sinu tööd teatris, kas sul on sellist üldse? Nõuandjat mul päris ei ole, kui siis minu vanemad ikkagi ju ema eriti tema on alati ikkagi öelnud, et et kui vähegi võimalik, siis Eestis nagu peab tegema asju ja eriti kui Estonias ikkagi pakutakse, siis see on väga suur asi jätab tegema, et kui ma ütlen, et võib-olla ma ei jaksa neid midagi seal kuskil teha, siis tema i ikkagi sildu ei saa põletada ja noh, selles mõttes emaliku nõuannet kuulen temaga. Ja eks me ikkagi nagu arutan erinevate inimestega. Aga üldiselt ma oskan ka ise nii-öelda intuitsioon piisavalt arenenud, et et saad aru, milles ma peaksin kaasa lööma, milles mitte. Meie saates me oleme nüüd hüpanud ühelt kivilt teisele nii-öelda ja tegelikult sul on olnud väga palju rolle, sul on tegelikult juba ka märkimisväärne hulk plaate. No neli, viis, neli isegi vist nagu mis ma ise olen nii-öelda ise ärandil seal taga olnud. Ja tänase saate viimane lugu pärinebki plaadilt, mis on talvemaiguline pimedas, on valge. Miks sa selle omal ajal üldse käima lükkasid selle ettevõtmise ja miks just talveplaat? Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ma ei mäleta, mis, nagu see tõuge oli selle jaoks kindlasti tutvumine Marty tärniga oli selle üks tõugetest kes siis tutvustas mulle sellist džässimaailma siin Eestis ja ka väljaspool ja arvas, et ma võiksin hakkama saada või teha mingisuguse sellise plaadi. Tema aitas mul teha neid seadeid siis keelpillikvartetile ja bändile. Ja ma arvan, et see oli tema jaoks ka kõik uus ja tahtis ise proovida ja mina tahtsin proovida, kas ma saan hakkama, et ise midagi välja anda ühte plaati. See oli taaskord väga õpetlik ja nüüd ma olen juba nii-öelda ise kolm plaati välja andnud täitsa oma omadel jõududel omade kulude-kirjadega. Et ju see on mingi selline ambitsioon, mis mul ka nagu on olemas nii-öelda panna kokku asju ja produtseerida nii-öelda. Et mul on alati olnud see kuidagi suurem pilt silme ees. Ta ei ole mitte mingit lihtsalt, et ma tahan need laulud linti teha, vaid mul on alati käib see koos visuaalne pilt ja see helikeeleline pilt ja ka nii-öelda kontsert. Nägemus juba, et kuidas laval võiks välja kõik näha, hiljem. Sa oled saate lõpetuseks valinud välja sellelt plaadilt nimi, luu pimedas on valge. Miks just selle? Sest et see on esimene lugu, mille mina olen kirjutanud nii sõnad kui kui viisi ja marti, siis aitas mul seda nii-öelda pillikeelde ümber panna. Ja nagu ma hiljuti kuulsin, siis see on valitud Tartu tantsupeo kuskile kavasse ja selle järgi tehakse üks suuremat sorti rahvatants. See oli täiesti üllatav ja ootan huviga, et mis, missugune rahvatants võiks sellel taustal tulla siis esitusele. Ja me kõik koos huviga seda ootama, sellisel üleval noodil on hea meel lõpetada Hanna-Liina võsa, aitäh stuudiosse tulemast, oma lugusid meiega jagamast. Ja edu aitäh kutsumast. Taan alles läinu numäelve ääres keeb jääl jäägma. Kas ehk keegi käega või käinud, jään salaja. Vaikselt. Eks see maapind, hingad, mets saanud. Ki liin Peile, köiku joon, suikunud pimeda. Siin. Körval. Siinus tee veel. Puhkan P. Q-le ees söödale needeed. Jääde.