Tere tulemast kuulama järjekordset saadet sarjas lood ja laulud ning tere tulemast Pearu Paulus. Rõõm sind näha, sa oled üsna sünonüümne sellise ansambliga nagu to pick start ikka, kui see ansambel kuskilt läbi käib, siis sinu nägu kangastub üks kolmandik sellest. Kas too quick start on selline masin, mille kaudu sa kõige paremini ennast defineerid või on see pigem selline mantel, mille sa oled selga saanud, et inimesed seostavad sind selle ansambliga niivõrd palju? Jah, ma, ma olen alati pidanud ennast nagu bändi liikmeks, mis puudutab nüüd ansamblit, juhust, kaart just teha. Ma ei ole kunagi nagu peanud ennast nagu eriliselt kõrgemale tõstma ennast nagu nagu teistest bändiliikmetest, et nagu me siin osadel kombeks on, et nii-öelda kõigepealt öeldakse solisti nimelist, siis nagu bändi nimi, et ma ei ole seda kunagi vajalikuks ei saanud. Nagu see ka tänases saates välja tuleb, et to start ja kaks kestnud action, siis on täpselt selline asi, mis on jah olnud selline asi, mis on juba päris pikka aega kestnud ja mee kooslus on, on, on pikka aega koos olnud ja oma oma teravused. Ma loodan juba selleks ajaks maha lihvinud kõik nurgad, et, et see on selline harjumuspärane seisund küll jah. Tegelikult on sinu lauljatee üsna varakult vist alguse saanud, sellepärast et juba, kui vaadata seda nimistut nendest lauludest, mis tänasesse saatesse oled välja valinud siis juba poisikesena saitsoleerida. Ole hea, ütle, kust see tegelikult tuli, et Sa hakkasid laulma, et see sulle meeldima hakkas ja sellest sai sinu amet. Ega ma ise seda ei mäleta, ühesõnaga väidetavalt mängis raadio juba lapsest peale nagu voodi ääres. Ilmselt see oli vikerraadios ilmselt hea ja sealt siis tulid igasugused laulud, Jaak Joalat ja ja täismäed, sellel ajal noored noored mehed laulsid. Ja siis vanaema pani ühel hetkel tähele, et ma hakkasin nagu laulma neid laule oskamata õieti hula rääkidagi, aga, aga noh ütleme, et salvestasin siis seda, mida ma kuulsin ja laulsin nagu järgi. Ja sellesse hakkas, et siis siis ikka mingil sünnipäeval, Tal oli vaja laulda ja ja siis juba lasteaias oli vaja laulda ja siis oli vaja koolis laulda ja esisel kooli kõrval tekkis üks tähendab mind suunati nagu solistiks ühte ütelda naisansamblisse, siis kus ma siis? Mis siin ka see esimene lugu siis, kust, kust see pärit on ja, ja siis nii ta läks, et tegelikult, eks poisikesest peast oli rohkem selline isegi lausa sunduslik tegevus, et noh, kes seal poisina ikka on üks huvitavamaid asju kui, kui mingi laulmine. Aga ühel hetkel arst juba sihukest ikkagi juba mingi 13 või niimoodi muret, ma hakkasin nagu mõtlema selle peale, et miks mitte see võiks kunagi olla nagu tegevus, mida ma ka teen, kui ma täiskasvanud olen ja nii-öelda, et, et võib-olla siis sellises jah, teismeeas hakkas, hakkas see mõte võib olla idanema, et miks mitte proovida. Sa oled valinud avalauluks. Ave Maria, kui vana sa seal oled sellel salvestusel ja meenutada neid aegu, ole hea. No mis sa seal võin olla mingi 12 tekki või kuskil niimoodi 12 13. Vot see ongi see aeg, kus nüüd siis mul ema laulis naisansamblis ja siis ühel hetkel võeti siis mind sinna nagu sellist solisti laulma ja mingeid siukseid vahenumbreid tegema. Siis ühel hetkel öeldi lihtsalt, et nüüd lähme raadiosse. See oligi hästi tore, et, et sai, sai sellesse samasse vanasse Radiomaias tuldud ja siis selles kuulsas esimeses stuudios siis ära lauldud, et nalja. Mis selle ansambli nimi oli toona? Mäletad? CA ta nimi oli aimes. Kuna ta oli aiandus-mesindusseltsi naisansambel, siis siis nimi oligi aines, ehk siis nii-öelda see aiandus Mesindusseltsi siis sinna sisse põimitud. Enne selle loo käivitumist rääkisid sellest, et kuskil sellises teeni tekkis mõte, et huvitav, kui lauljaamet võikski olla sinu elukutse siis mis selle tunde õigupoolest tekitas, et mis selles laulmises oli sellist, kas ahvatlevat või mõnusat, et sul hakkas meeldima. Lihtsalt ma mäletan seda, et ta hästi palju oli selliseid esinemisi, kus siis pärast tuldi potsutati ja ja, ja et nii tore ja kena ja kihvt ja eriti kui ma olin ikka väiksem muidugi siis prouad nutsid ja vaatasid, et noh, et äkki äkki äkki välja, noh, et kus sa seal siis ise nüüd sellel alal seal nagu päris hästi aru saada, et kas sa laulad nüüd siis hästi või on sul see hääl, kui sa tajud nagu või, või sa saad aru, et sa kellelegi nagu korda läheb või meeldib, et siis noh siis lõpuks ongi selline tunne, et, et aga, aga, aga miks mitte ja ja ikka ikka ja ikka see soov laulda ja publiku ees olla kuskile kadunud, et ja, ja nii ta jäi. Ühel hetkel olid sa mahavoki solist, mis sinna selle vahemikku mahub. Sellest hetkest, kui sa mõtlesid, et ikka võiks lauljaametit pidada ja Mahavok siis sinuga toimus. No sinna vahele jäi muusikakool ja noh, kus ma siis trompeti ka sisse astusin. Kuna ma läksin peale kaheksandat klassi, siis nagu põhikooli tänapäeval öeldakse, eks ju, läksin Georg Otsa nimelisse Tallinna muusikakooli, kus siis alguses ikkagi on nagu laulmist õppima asuda, aga kuna seal alles peale keskkooli võeti vastu laulmise erialale, siis astusin sisse, trompeti ka, mida ma siis kooliajal ja muusikakoolis laste muusikakoolis oli mänginud ja Georg Otsa nimelises muusikakoolis oli Uno Naissoo imeline noorte näetegi, kas lauljate konkurss või heliloojate konkurss, igatahes otsustasime osa võtta kursuseõega ja Merike Susi on ta nüüdseks on siis tuli Merike Moksi ja siis me kirjutasime ühe loo kahekesi ja siis nimelise ansambel, seitsmes meel siis taga veel saatis meedia, siis tegime selle loo ära ja siis kõigil oli muidugi suur üllatus, et ma üldse lauland keegi ei teadnud seda koolis ja siis sain selle esimese preemia. Ja peale seda siis tuli see Coop ansambel, mida me siis tegime Tabivere kandis seal. Ja noh, see oli selline minu elu esimene selline siis niisugune, et jess, et vot hakkab midagi looma, et ma olen laval, ma olen, ma saan laulda. Ja seal me tegime igast ütleme selle Abopite loomulikult, aga, aga ka tegime juba seal sellise ansambel level footytjuu loomingut näiteks ja et see oli kõik hästi niisugune põnev ja huvitav, et aga siis ühel hetkel poisid võeti Anne Veski saatebändi ja, ja mina jäin nagu üksinda kõlkuma ja siis me proovisime veel ükskord seda bändi kokku panna teiste poistega ja mingi aeg isegi sai sellega tegutseda ja siis jälle tuli see aeg, et siis need poisid jälle läksid kui juurde mängima ja siis ma olin jälle sihuke viies ratas vankri all. Ja, ja siis aga siis tekkis niisugune jutt, et kuule, et aga tule kaasa oled transamees ja siis vaatame, mis edasi saab, et, et võib-olla seal kuskil hakat mingit vahe on umbes laulma või proovima midagi teha ja ausalt öeldes oligi selline tühi kui või sellel hetkel ja, ja saigi siis minna sinna kaasa ja, ja sõidetud siis mööda seda suurt nõukogude liitu sellel ajal ringi ja nähtud eri paiku ja kohti ja sai näha tõesti väga-väga suurepärast lauljat väga lähedalt kõrvalt, kuidas ta esines ja mida ta enne seda tegi ja, ja ja noh kontserdite hulk, mis sellel ajal oli seal midagi metsikut, selles mõttes, et seal võis olla neli kontserti päevas, näiteks. See periood kestis näiteks kolm nädalat. Et noh, need on sellised asjad, mis hetkel tunduvad nagu ulmelised. Aga see kõik oli ja, ja aga siis lihtsalt see ühel hetkel ma sain aru, et Ma pean edasi liikuma, et noh muidu Mikey jäägi kaste tõstma ja siis otsustasin ikkagi edasi minna omal käel ja sattuski niimoodi. Et kuidagi kuidagi ma sattusin sellesse Colombina teatrisse, kus siis Kaari sillamaalija sellel ajal seal Väike-Maarja-Liis laulis ja siis oli mingisugune muusikaline oratoorium siis mida me siis laulsime ja mind siis sinna võeti solistiks, sinna taha võeti jällegi mängima ansambel Mahavok, eks siis vot sealt siis tekkis see suhe ja eks ma siis hakkasin ikkagi hirmsasti ka mõtlema, et oi-oi kui tore oleks ikkagi, kui kui saaks Heiniga mõne loo teha ja nii edasi, et kuidagi oli ka, et Karenaku loobus või kuidagi neil ei olnud nagu seda solisti sellel hetkel sellist kindlat ja siis sai tehtud mõned lood, et aga, aga, aga see kõik oli ikkagi selline. See aeg oli täpselt selline ja just siis toimusid igasugused juba rahvarinne. Ja kõik see eesti vabanemine ja kõik see, et kuidagi nagu inimestel olid mõtted mujal või, või noh, ütleme sellise popmuusika juures võib-olla vähem, et siis olid siis oli see inspee Ivo Linna ja teater, Lasnamäe ja kõik sellised asjad, et aga jah, mingid lood, me salvestasime ja, ja üks nendest on siis lugu kamis, täna kõlab, et see, see oli siis esimene lugu, mis mis sai sisse lauldud ja. Ansambel Mahavok, solistiks tänane saatekülaline Pearu Paulus ning laulu pealkirjaks luigelaul. See saade on paslik koht veel kord üle meenutada, kuidas said kokku kolm meest, Alar Kotkas, Ilmar Laisaar ja sina? Mismoodi teie teed, ristusid? Kuskil sinna? Suve paiku jällegi sai vist kedagi restorane Neis asendatud, tonaatan, restoran oli nagu kännu kukk sellel ajal. Ja, ja see põhitantsis puhkas ilmselt ja meie siis mingi kokku klopitud seltskond, asendasime seal. Aga Ilmaril, Alaril, nendel oli ka bänd, aga kuidagi neil oli lauljaga mingi probleem, ma täpselt ei mäletagi, mis seal oli, aga ühesõnaga nad otsisid uut lauljat ja siis. Ja siis noh, minuga ühendust võtsid ja ütlesid, et kas sa ei tahaks. Nemad sellel ajal siis jällegi mängisid kuulsas regati baaris Pirital tegime siis proovi ja kõigile sobis mulle ka. Juba siis oli näha, et nad võtavad nagu asja hingega ja juba juba siis oli sellist nagu professionaalset lähenemist asjale, nagu näha, et mulle ka väga meeldis ja nii me kokku saime, et alguses siis oli ka täpselt niimoodi, et mängisime siis nii-öelda selle aja popitajaid edetabeli lugusid seal ja kuni siis ühel hetkel olises tuli pakkumine kas te ei tahaks välismaale Soomes töötada, et et seal restoranides mängida ja et siis see oli niisugune asi, mida, mis, mis väga nagu ahvatles ja eks me siis läksime sinna, tegime seda tööd ja ja siis ühel hetkel jällegi oli see teema, et just Eestis juba tekkis oma raha ja kõik sellised asjad ja oli tunne, et lihtsalt sellest õhtu sisustamisest lihtsalt tantsitamisest võib-olla sai nagu vähemalt juba villand ja mõtlesime, et äkki äkki võiks proovida teha midagi Eestis ja eestikeelset mingit sellist tantsulisemat värki ja ja nii ta läks, et. Ma ütlen, esimese loo tegime. Naerata juba, see oli selline kuidagi hästi kiiresti läks nagu rahvahulka ja võeti väga hästi vastu ja see oli nagu selline märk, et äkki me teeme midagi õieti ja ja noh, ja siis juba meie esimene kassett tuli seal kus siis neiu mustas kleidis ja kõik need lood siis siis juba siis juba oli selge, et tuleb seda teed mööda minna. Tuubil Start, sina, Ilmar ja Alar, Te olete kindlasti ka üsna erinevate ise loomudega inimesed, isiksused, et et kuivõrd palju ta aegade jooksul, kui nüüd tagasi vaadata teie loomingu pagasit, olete nagu ühte nägu läinud või või kas toimus mingisugune sukkade maha nügimine ja natuke nagu ühte nägu minemine ka? No kindlasti kolm meest ühes toas koos ja tihti on niimoodi, et ikka tekib pingeid ja selliseid lahk arvamusi loomeprotsessi juures, et keegi arvab, et see peaks nii olema, keegi arvab, et see peaks olema, et see on selline ikkagi. Noh, ma ei ütleks, et egode võitlus, aga see on ikkagi selline, noh enda, mingisuguse. Kui sa, kui sa teed midagi üksinda, siis sa ei pea nagu kellelegi tõestama otseteed seda nagu, nagu sulle tundub, eks ju. Aga kui, kui on ikkagi selline mitme autoriga asi, siis seal ikka ikka igaüks püüab nagu oma oma mingit mõtet kaitsta ja noh, tihti on ikka ka selliseid intensiivne semaid, vestlusi ja arutelusid, aga, aga muidugi aastate käigus see kõik juba lihvitakse maha sellised asjad, teravused ja, ja noh, ma olen seda võrdlust ennegi toonud, et noh nagu ma võrdlen nagu abieluga seda, et see on täpselt nii, nagu kaks inimest soovivad, eks ju, et kas nad tahavad koos edasi minna, järelikult eks ju, arvestada üksteisega. Et noh, ei ole ju päris nii, et ainult mina, mina, mina, mina, mina samamoodi on selles selles koostöös, et täpselt tuleb arvestada teise inimesega, kuidas mida sa ütled, kuidas ütled ja, ja kõik sellised asjad. Või siis oled nii suur ego, et sa teed kõike üksinda, et noh me oleme mõistnud seda, et parem on ikkagi nii ja nagu praegu on ja ja sellest ka omad järeldused teinud, et ja lugu siis armastus võidab, alati on selline, kus see on üks esimesi lugusid, mida üldse ansambel to start siis salvestas. Autor on Elo Kongo, kellega meil oli siis väga niisugune tore koostöö ja ja tema on väga palju häid lugusid kirjutanud oma oma oma elu jooksul ja meie olime sellised noh, veel ütleme, sellised kõhklevad või noh nagu väga palju ei olnud oma oma lugusid kirjutanud ja, ja just panime seda. Ma esimest kassetti kokku ja tegelikult see armastus võidab alati, osales ühel laulukonkursil 92. või kolmandal aastal korraldati mingi Via Baltica nimeline lauluvõistlus, on mingi selline asi oli ja siis laul võitis esikoha. Ja ma mäletan selle Preemia oli Nashville'i sõit siis Ameerikasse. Ja siis Alar Kotkas ja Elo Kongo käsid seal nässu, oli seal, meie olime niuksed kadedad. Aga tore on see, et et elu kogu selle loo on kirjutanud ja tore on see, et ma olen saanud seda lugu laulda ja see lugu on üldse väga ilusaid rõugu. Tunne elajad Aituvust nagu kangast. Kõrgus ka juba haiguus, vaid kuulen ja. Kire kuumad hetke, mis neil olla? Mälestusteretkel lävi armasta. Elu oli seadu, kõik, mis kaunis, on ka orm. Vales kohas peadu. Kas veel? Kuidas ikkagi teie tööjaotus, kuidas välja näeb kolm meest paadis kuidas saab kokku üks laul? No eks need on erinevat moodi juhtunud, aga põhimõtteliselt on ikkagi niimoodi, et kuna Ilmar Laisaar on meil ikkagi selline praegu diplomeeritud pianist, eks ole siis on ikkagi selline, noh, ütleme tema on meil alati siis see, kes noh, ütleme me paneme kõigepealt kokku sellise noh, kõigepealt lepime kokku, et mis, mis tüüpi lugu võiks olla, et ja, ja siis kuulatakse, tehakse mingi järgnevus saavutatakse mingi konsensus ja siis juba siis ma katsun sinna mingi meloodia peale sebida ja siis ütleme siis, Alar on ikkagi selline produtsendina kõige tugevam ja, ja ütleme siis, tema töö on siis kõik nii-öelda helikeelde või noh, kõlama panna ja nii ta nii ta enam-vähem olla. Nii kuum on tunne on üks laul, mille sa teie kolmiku loomingust oled välja valinud tänasesse saatesse. Miks just see lugu ja kuidas see sündis, ole hea, meenuta sedagi. Sündis kuidagi niimoodi hästi ja, ja ja noh, see lugu on siiamaani meil kavas ja, ja kontserdil ja vot see on niisugune lugu, millest ei väsi ja, või noh, millest ei saa, nagu küll, et ja ja maast isegi mõtled, et pahane, täitsa täitsa õnnestunud asi, et sellises versioonis, mida me nagu hetkel kontserdil teeme, et lihtsalt üks mõnus lugu, mida on alati halal Nii kuum on tunne ansambel tuugik stardi esituses Pearu, niipea kui ta tulite lagedale oma lugudega, need said väga kiiresti hittideks. Väga kiiresti järgnesid ka tuurid ja see paisus päris päris mureks olid torud laval ja oli seal löökriistamängijaid üks uhkem kui teine ja, ja tulevärk ja, ja suur-suur, publik. Kui sa nüüd meenutaksid neid aegu selles mõttes, et, et teiega tegi, et kas see liitis teid kokku, kas see kuidagi kasvatas teid just isiksustena, et sest selline tähelepanu ja selline tähelend ikkagi mõjutab inimest? Teiste inimeste otsustada, et ma ise arvan, et see ikkagi kuidagi negatiivset ilmselt ei mõjutanud, et lihtsalt kuidagi see tõesti tuli nii, nii äkki ja see oli nagu lumepall selline seal oli lihtsalt selle tempo tagatise jõudnudki nagu süveneda, mis tegelikult nagu toimub või mis mis värk on, et noh, võib-olla tagantjärele mõtled ja analüüsid seda, et noh tore uskumatu värk. Sellel ajal lihtsalt olid selles hetkes ja, ja oli vaja jälle seda teha, teist teha oli vaja uusi lugusi kirjutada. Paras selline hundiratas oli ausalt öeldes see kõik kasvastama niimoodi, et noh, mõtlesime, et areng peab olema, bänd läks suuremaks, siis mõtlesime, et aga miks mitte teha siis produktsioonitiim, et et võtta veel nagu enda hõlma alla siis mingeid artiste ja teha teha nendega muusikat, et neile kirjutada muusikat. Tõesti, tõesti väga pingeline aeg, ma mäletan seda stuudiost praktiliselt välja ei saanud ja ja noh, see lihtsalt ühel hetkel ütleksin, mina väsisin sellest küll ära, et noh ma olen ka tiimimängija, aga siis lihtsalt ühel hetkel see kuidagi kurnas ära või, või see temp tempo oli natuke liiga liiga. Raju, et võib-olla sellepärast oli ka siin mingi periood, kus me väga pikalt endalegi kirjutanud mitte midagi, sest et lihtsalt ei olnud nagu mingit sellist soovi või või ei tulnud sellest vaimu väele nagu öeldakse. Aga seal loomulikult see oli ka väga tore aeg ja sinna sinna vahele jäiga no ikka päris mitu lugu, mis täitsa ja siiamaani nii-öelda meeldivad ja vaimustust iseendaski esile kutsuvad, et vaata täitsa täitsa täitsa toreda asjaga sai hakkama. Et üks, üks selline kooslus oligi huvitav ja siis seesama Class Act mis loodetavasti ka siis selles saates sõna mängida. Arbet Ines siis Maiken ja Hedvig Hanson olid kolm sellist, meie säravat lauljannad, siis kes, kes tegid sellise bändi kahjuks kahjuks nüüd ainult paar lugu on selles esituses aga, aga, aga jah, et eluliga bändil jäi lühikeseks, aga kas see oli võib-olla selline kui me kirjutasime ikkagi popmuusikat ja oli selles mõttes mingisugune surve või, või ikkagi see, et sa pead kirjutama hitti, eks ju, kõik need asjad, mis seda loostiiti teevad, peavad siis olema seal sees ja nii edasi, aga aga, ja see oli siis selline seltskond, kuhu me lihtsalt kirjutasime paar lugu, mis, millel ei olnud sellist nagu hiti pinget või, või see on lihtsalt selline, et voh lahe, teeme sellist lahedat muusikat ja, ja noh, tähendab, mõlemad lood on väga head ja väga hästi välja kukkunud, aga et see esimene mis täna kõlab, et lihtne Hayer võib-olla lihtsalt natuke parem kui see teine, et igal juhul väga hea lugu. Too quick start on teinud koostööd aastate jooksul päris palju erinevate tekstitegijatega. Jana hallas ja kaari on vist olnud need põhilised, kellega te olete koostööd teinud. Ja et kaariga algas, algas see koostöö kõigepealt mis oli ka väga tore, viljakas pikaaegne. Noh, ma arvan, et kaaril tekkis ka nii, nii palju nagu. On on palju inimesi, kes tahavad edumudelit nii-öelda jäljendada või jälgida, et talle talle tuli nagu lõpuks nii nii palju tööd ja nüüd tekstipakkumisega, et noh, ma sain aru, et ta ise ka nagu lõpuks väsis ära sellest, et noh, palju sa ikka kirjutad, keegi ei tahtnud mingisugusest, ma tea, mis teemast kõik tahtsid ikkagi ju mingist armastusest või tunnetest ja siis, et ma kujutan ette, et see päris keeruline, et et selles mõttes alati olen inimestele, kes suudavad sõnu ritta seada, alt üles, vaadanud suure lugupidamisega, et ta ise ei oska seda teha ja minu jaoks keeruline Jana Hallasega koostöö, kuivõrd see erines koostööst kaariga, et tal oli kindlasti sootuks teistsugune juba ilmavaade silmavaade, aga ka temaga läksite te sageli ka inglise keele peale üle. Just et võib-olla see ongi see selline kõige ise loomustavam joon seal, et noh, kui ma nüüd ei eksi, siis nii kuum on, tunne on esimene lugu, mis on Jaana tekstile kirjutatud. Sealt edasi siis just nimelt, kui nüüd siis tulid need Eurovisiooni lood ja nii edasi, siis siis need saidki inglisekeelsena esitatud. Jana hallas kirjutas minu arust sinna väga häid tekstid. Vanavõhiku lugu, mis täna kõlab. See kõige-kõige paremini, võib-olla iseloomustabki seda seda perioodi ja lihtsalt väga tore, Rootsi, Rootsi tüdruk, kes, kes seda luu laulma tuli ja noh, selle sellega oli ka niisugune hästi tore lugu, et et lugu oli olemas, aga, aga lauljat ei olnud ja tähtaeg pressis peale ma mäletan ja eks me siin proovisime kohalikke lauljaid ka, aga kuidagi nagu ka ikka, midagi jäi puudu ja siis läbi läbi meie rootsi Pablisheri siis saime, saime selle kontakti, mõtlesime tüdrukule looja ja hommikul ta lennukiga tulija kohe stuudiosse läks, laulis sisse ja siis sai see lugu ära antud nii-öelda Eurovisiooni komisjonile ja nii läks. Aasta siis oli 2002 ja eurovisioon leidis aset siinsamas meie enda kodumurul ülekantud tähenduses. Ja millised emotsioonidel olid, kui põnevil pinevilde olite, kuivõrd kergesti see üleminek linnahalli lavalt Saliiniga sinna Saku Suurhalli ikkagi toimus? Tahan rõhutada seda, et selline näol oli tegemist väga professionaalse lauljaga. Kuidas ta kõike tegi, kuidas ta kuidas ta selle loo nagu enda omaks tegi ja vaeva nägi ja see oli nagu. Minu jaoks ma mäletan, selline puus, kogemus, sest et tihtilugu meil oli nii, et pakkusid meil mingile lauljale lugu, siis oli laulis sisse, siis noh, kas ma võin ära minna, ei olnud midagi sellist, et umbes, et kas sa ise oled rahul, et laulad lihtsalt ära, siis saaksid ruttu stuudiost välja, et kas sa ise jäi rahule sellega, mis te siin tegite, nii et selline. Et seal oli see hoopis teistmoodi ja, ja siis oli selline hästi hästi inspireeriv ja, ja meeldiv, meeldiv kogemus ja nii-öelda Eurovisiooni esinemine ja kõik see muidugi seal jällegi olid mingid omad väiksed heliprobleemid ja mingid asjad, aga noh, see kõik on selline. Ma arvan, et see kolmas koht oli väga hea ja et. Ei tekkinud mingit sellist tunnet, et pagan küll, et esikohta Lynni ligidal. Mis siis esikoht esikohtade ligidal, 2000. aastal, aga seal oli jälle omad põhjused, miks seda esikohta võib-olla ei tulnud, aga ütleme, et üks, kaks aastat järjest Eesti oleks võitnud, siis oleks ju, ma tea Eestil riigi arvele pauk pandud. Seda pole ka vaja. Kuivõrd teile ikkagi tundub, et, et Eestis on see lauljate tase selles mõttes paranenud, et enam ei pea või kas peab võtma väljaspoolt oma laule esitama taolises konkursi olukorras, et see tekitas päris palju poleemikat toona, et miks ikkagi oma kodumaist lauljat ei ole valitud, et kas see ongi see tee meelest, no lihtsalt ei küündi või peab liiga palju kätt hoidma või? Jah, no vot, siin on nagu mitu mitu põhjust asjale, et noh, kuidas ma toon, ma toon võib olla näitaja spordist, et noh, nagu on mingid põlvkonnad andekad ja me ütleme, et Eesti Eesti puhul on niimoodi, et me oleme väike maa, eks ju, et et meil on üks Martin Müürsepp ja millal järgmine tulevad, seda me ei tea, eks ju, et noh, lauljatega on samamoodi, lihtsalt ühel hetkel ei ole seda tüüpi lauljad lihtsalt võtta Eestist ja nii lihtne see ongi, et ega asi ei ole selles, et peaks ilmtingimata välismaalt võtma. Kindlasti mitte, aga lihtsalt sellel hetkel meil olid selliseid lauljat, kes, kes laulsid hoopis teistsugust muusikat, teistsuguse tunnetusega ja nad noh see, mida meie tahtsime, sellist tüüpi lauljad, lauljanna ütleme, ei olnud lihtsalt olemas ja et kas me oleks pidanud selle pärast jätma oma loo esitamata või? Noh, ma arvan, et mitte, et kindlasti tänapäeval juba vaadates meie noori noori lauljad sinna eriti, ma ütleksin, ma olen nii positiivselt üllatunud näiteks meie meie näitlejad nagu noorte näitlejate musikaalsust, et kuidagi see musikaalsuse laulmise oskus on tänapäeval nagu nagu näitlejale juba noh, tavaline asi või et kõik näitlejad laulavad, et see on hästi-hästi, kihvt ja positiivne. Positiivne asi, minu arust. Ühest konkursist liikusid justkui välja ja teisest konkursist korjasite endale artiste peale eurolaul sai eesti lauluks midagi nagu muutus väga ta enam sinna ei tikkunud. Aga Birgit Õigemeelesaitide superstaari tõest ja tegite te temaga koostööd õige põhjalikult ühe plaadi jagu. Kirjelda sedagi koostööd ja kas just see lugu 365 päeva ehk inglise keeles tühjendulin. Teis on see kõige armsam teie koostöös? Ei kasuta, kõige armsam on lihtsalt selle laulumaa. Ma lisasin täna siia nimistusse ühel teisel põhjusel mõlema. Mul on väga kahju, et see lugu ei pääsenud sellel aastal nagu esindama Eestit. Et ma isiklikult väga uskusin sellesse loosse, arvasin, et seal oleks, võiks päris hästi minna. Iseenesest koostöö Birgitiga oli oli ka see, et Birgit tuli superstaari võitjaks. Ja kindlasti see oli seal igatpidi tore kogemus ja võib-olla selle plaadi pealt kõige paremini hinge jäänud lugu on, kas tead, mida tähendab, eks ju. Minu arust ka selline tore hästi-hästi õnnestunud lugu, aga aga just, miks ma selle loo täna valisin, on see, et just selle selle tõdemusega, et pagan, et tegelikult nägime päris palju vaeva, et see lugu kõlaks nagu ta kõlab ja ja lootsime, nagu, et ta võiks kõrgema koha saada, aga kahjuks seekord ei läinud nii. Birgit Õigemeel tõi Hanson end täis. Tegelikult on see meie üks armastatumaid küsimusi siin selles saates. Kui üks laul sünnib, siis mis toimub selle loojaga ehk sinuga? Kas see on midagi, mis on pigem keskendumise ja metoodilise töö vili või antakse ikka ülalt ka midagi? See on lihtsalt jah, et ma arvan, et see on lugusid, kui kirjutad nii palju lugusid, kui meil on õnnestunud siin kirja panna, siis äkki noh, on olnud selliseid lugusid, mida sõna otseses mõttes peab sünnitama ja lugusid, mis on tõesti niimoodi nagu plaksti tulnud lihtsalt kergelt ja kas see nüüd on tähtede seis või kellelegi jagatud inspiratsioon või mõte, siis? Jah, mine võta kinni, et aga, aga ma arvan, et on, on nii ühte kui teist ja vastane kui, kui mingi loo kallal rohkem pusida, kui esialgu tundub, et olen ise ennast ka mitu korda tabanud mõttelt, et kuulates takkajärgi mingit lugu, siis meenutades, kuidas ta sündis, siis siis tihti õhku tuleb ikka tunnistada, et see, see otsus, mis lõpuks vastu võeti, on ikkagi reeglina parem kui see, mis võib-olla alguses tundus. Nii et tegelikult teie kolmikul tuubi stardis, kas teil on selline võiks ütelda päris hea filter selle peale, et mis toimib ja mis ei toimi. Ja kindlasti, et et kuidagi kuidagi oleme jah, niimoodi kokku klappinud, et, et kui sealt kui sealt nagu läbi läheb, siis peaks nagu toimima ka. Võtame ette tänase viimase loo taaskord tuubi stardi esituses ja oled valinud midagi ammust, midagi muud. Räägi ka selle laulu sünnist. No see on nüüd meie seni viimase plaadi pealt lugu ja eks selliseid, mis, mis ka nagu endale väga meeldib ja puudutanud ennast. Selline hea hea, mõnus, mõnus lugu, mis, mida kuulates on alati endal tore, tore feeling ja selline mõnus mõnus meeleolu, et see on meie viimane viimase plaadi pealt lugu ja ja kuidagi väga sümboolselt nagu ka pealkirjas. Kes sooviks ja seda saadet lõpetama, midagi ammuste, midagi uut, ekse aitäh peale siia saatesse tulemast ilmselt jätku ja peatse kohtumiseni aitäh kutsumast.