Lood ja laulud saatele on järjekordne külaline, sedapuhku põhirõhuga, võib öelda instrumentalist, selleks on Siim Aimla. Tere tulemast. Uue nime ette võib panna päris palju tiitleid. Muusik, instrumentalist, helilooja, õpetaja, arranžeerija. Millise tiitli kõige meelsamini tahad enda külge pookida? Mulle meeldiks, kui minu nimeta saaks panna selle ametinimetuse muusik. Kui ma teiste Ahult olen selle ära teeninud, siis sellest täiesti piisab. Teatud inimeste kohta öeldakse, et ta on põllumees. Et seal tihtipeale ei tooda välja kohta, on väga-väga laia profiiliga, ta külvab ja künnab ja juhib traktorit ja võtab kartulite, paneb kartulit. Minu meelest see on kõik selle ühe ameti erinevad osad. Ja on täiesti loomulik, et muusik natuke ka õpetab ja mängib pilli ja kirjutab natukene ka enda lugusid. Ja minu arust sellest see elukutse koosnebki. Et selles ei ole minust midagi imelikku. Põllumees õpetab ka poegi välja, et näed, et see on kartul ja ära traktoriga kivi otsa sõida. Kas muusika oli kohe selge valik või oli muid mõtteid? Muusika nagu ilmselt väga paljudel teistel ka oli puhas juhuste kokkusattumus. Ma olen seda korduvalt rääkinud, hea meelega räägin ikkagi, et on teatud võtmeisikud, kes mind muusika juurde suunasid. Kunagi minu tädi Anne Anne parijõgi, kes, kes raadiomajas muusikasaateid tegi teatas, et RAMi poistekoori on ettevalmistusosakonda sisseastumine ja sisseastumiskatsed ja siis ma läksin viie aastasena sinna kuueaastase rihma kuidagi. Ja siis otsustaval hetkel, tolleaegne ettevalmistuskoori juhataja Liidia rahula arvas, et ma võiksin pürgida muusikakeskkooli. See on väga kummaline, nii, Lydia rahula ise on seda väitnud hiljem. Ja mina tean ka seda, et ega ma mingisugune kuldkõri ei olnud tol ajal viisipidamisega oli ka vist nii ja naa. Ma ei tea, mis ajend tal oli, et mind sinna suunata. Ja sinna muusikakeskkooli ma sain vist ka niimoodi üle noatera kuidagi sisse ja sedagi tänu selle tõttu, et ma et mulle kui niisugused üldaine pool lugemise kirjutamise ta matemaatika, see oli nagu sujuv, laulsin seal ka ühte lastekaitsepäevalaulu ja siis kuidagi arvati, et ma võiksin seal hakata õppima. Ja nii ta nagu läks siis, siis oli 11 aastat muretu. Siis noh, ma valisin mingid erialad endale klarnet ja koorijuhtimise juurde ja no siis tekkis juba see nii-öelda sõprade halb mõju, et saksofoni, ta džäss ja ja kui ma olin mingil hetkel juba läinud Soome õppima ja olin seal mõned aastad olnud, siis mul tekkis järsku terav arusaamine, et see, millega ma tegelen, ongi see, millega ma tahan tegeleda. Ja siis ma hakkasin nagu ise initsiatiivi võtma. Soome minek oli samamoodi sõbralt, järsku sokutasid mulle need avaldused ette ja ütles, et nüüd on vaja minna Soome saksofonist juurde tundjas? Ma olen olnud eluaeg sihuke kuulekas poiss, otsin jah, muidugi. No võta ette esimese loo, mida sa tahaksid tänases saates kuulajatele tutvustada. Ma võiksin hakata peale hilisemast ajast, et üks viimase aja vahvamaid plaadistusi oli koos ansambliga Tafenau Aimla kvintett. Sellest siis tekkis plaat, pühendus. Ja vahva oli see sellepärast, et sellest plaadist sai ka vinüüli versioon tehtud, õigemini vastupidi. Et me tegime vinüülplaadi ja siis tegime ka lisaks CD. Ja see on sellepärast oluline, et, et see sai tehtud küllaltki vanaaegselt, et me mängisime selle lindi peale. Lindi pealise Master tehti veel omakorda teise lindi peale ja siis ma võtsin need suured lindipakid seljakoti ja viisin need Londonisse vinüülivabrikusse ja siis sealt siis kraabiti need vinüülplaatideks, et see oli niisugune vahva protsess. Et kordagi siis nii-öelda arvutist läbi siis ei käinud. Ja õnneks läks täppi see, mida need helimehed väitsid alguses, et jah, see saund on kindlasti palju parem on seda väärt. Et, et on küll elusam ja soojem helipilt seal vinüülplaadi peal. Ja sealt võiks valida välja selle loo, millega Koit Saarmäe, kes siis selle salvestusega tegelasoli eriti rahul helipildiliselt selle loo nimi on panni. Raivo Tafenau, kes käis ka lood ja laulud, saates meil külas täpselt samamoodi selle plaadi valmimist kui ka üldse sinuga koostööd meenutavad väga heade sõnadega, et et mis selle plaadi pühendus salvestuses veel oli erilist või selles koosseisus, mis tekitas sinus sellise tunded, vot siit peaks ühe pala sellesse saatesse valima. Kogu see bänd õnneks me ei pea ainult minevikus rääkima, et see on tegelikult aeg-ajalt mängime ikkagi nüüdki koos. Ja niisugune ansambel, kus on kaks sama pilli esindajat kõrvuti on väga inspireeriv noh, peale selle, et seal on kõik kõik muusikud väga head ja, ja kõik on ka sõbrad, mis on ikkagi väga oluline ka. Aga tihtipeale muidu saad teise saksofonistiga kokku ikkagi väljaspool lava ja siis kas siis nii-öelda konkureerivat tingimustes et antud hetkel siis me saame olla laval noh, võib-olla ka võib öelda natukene siis konkureerides natukene, aga aga seal ei ole midagi. Nagu see konkurents ei ole kuidagi nagu õel või vihane, vaid, vaid pigem see, et saab teise mängija käest ehk siis mina Tafenau käest nii palju ideid ja nii palju häid impulsse, et see aitab endal ka paremini mängida. Tegelikult kõik need rollid, mis meiega selle saate alguses ette lugesime sinu puhul alates tõesti siis pillimängust õpetamisest kuni väga sage roll, mis sul on arranžeerija, olgu see siis väiksematele koosseisutule või bigbändi telekas, heliloojaga, tegelikult mahub ikkagi piisavalt sellesse jadasse. Mulle tundub, et sul läheb väga-väga palju auru paljudele muudele asjadele. Ja selles mõttes, et helilooja on vist minu kohta palju öelda, et see kõlab nii uhkelt ja suurelt. Džässmuusikaringkondades on juba nagu väga-väga tavaks saanud või väga tavaline asi, et et improviseerivad muusikud ka kirjutavad ise lugusid. Sest ega improvisatsioon on ka reaalajas komponeerimine heal juhul võimalik improviseerida ka ju lihtsalt erinevaid tehnikaid kasutades mitte väga loovalt. Samamoodi nagu sõnadega on võimalik ringi käia niimoodi, et ei ütle midagi loovat või üldse mingit mõtet välja, aga ikkagi räägid, et samamoodi on pillimängu impulisatsiooniga. Aga tegelikult oli, ma mäletan küll küsimus loomingu kohta, see on vastavalt ühest küljest vastavalt vajadusele vastavalt tujule. Et oli üks periood elus, kus ma olin saates Jüri Üdi klubi muusikuna ja seal sai kirjutada päris palju muusikat, iga nädal peaaegu üks või kaks lugu. Ja siis, kui on niisugune eeldus lood, et tal on nagu justkui vaja siis ma teen seda hea meelega. See on mõnes mõttes isegi lihtsam kui Arranžeerimine. Göranžeerimise töö ei ole nagunii kõrgelt hinnatud, kui heli loomine siis arranžeerija, tead, millest ma räägin. Et vahel on lihtsam enda materjaliga ringi käia, et kui sa organiseerid kellegi teise teost ja kui see algmaterjal ei ole nagu liiga inspireeriv või, või isegi mitte väga hea siis pärast sa kuulad neid kahte versioon ja, ja ütlen, et, et arranžeerija panus oli nagu suurem. Ma ei räägi siin endast, aga, aga maailmas on ju näiteid küll ja veel, kuidas pisikesest olematust viisijupist tehakse tohutu suurteos. Arranžeerija nimi ei panda isegi plaadi ümbrisele. Selles on võlu, et, et ma ei usu, et keegi arranžeerija väga kibestunud oleks, et see on niisugune kulisside taga oleva nööritõmbaja sihukene sisemine rõõm, et ta kuulab päris hästi kõlavat autor John Smith seal kuskil, aga tegelikult see on ju minu teod. Lepime kokku, et selles ei ole ka midagi halba, et arranžeerija töö on kõigest suurel määral nagu looming. See on põnev. See on väga-väga põnev. Kui oli meil juttu veidikene ka Jüri Üdi klubist ehk passiks siia tutvustada järgmiseks looks midagi seal. Jah, see eelmine aasta sai lõigatud kokku üks niisugune plaadike nimega juhi Üdi klubi laulud. Tuleb välja, et kui ma seda kuulan, siis mul on tunne, et Ma olen võib-olla isegi rohkem bluusimees kui džässimees, sest et kõik väga paljud lood on siukse pluusiliku helikeelega. Aga kui Lenna ei solvu, siis kuulaks tema lauldud laulu sügis öösel venna ukse taga. Üks kahest loost, kus ma julgesin klaverit mängida seal otse-eetris. Et ärge siis randanud Remmerit, kuulake siis kriitilisega. Nii pime veel ei laula, kukk. Vend magab, aga me ei maga. Venna uksele. Lukk. Kes küll mõistab põrsa hinge? Kes saaksid aru meie? Häda ajab suured härjad. Viiteid venna paksu poole kuulda meiega. Meil on kurv ja külm ja väänab. Aga veel ei lükka, tekib. Ei tuleb vend on uhkeks läinu talle maja tähtsam hõidei tellisseina poole Pole veel näinud öelda vend Ago. Nii kiiresti nagu te pidite neid lugusid Jüri Üdi klubi saatesse, mis paar hooaega ETV kahel jooksis kirjutama, siis kas sul tekkis ka mõnikord selliseid kriisimomendid, kas üldse teinekord ka väsid ära, ma saan aru, sa, sa võid füüsiliselt teinekord võib-olla vaimselgi väsida, aga kas sa muusikast kunagi ka väsid või muusika sinust? On olnud niisuguseid hetki küll, kus on tõsi küll, väga harva kus muusika tegemine, tundub, et on. Mingil hetkel tundub, et see on nagu töö, et enda mäng ei paku enam midagi, ta on nii palju neid samu noote mänginud ja ma ei oska midagi rohkemat pakkuda, siis. Siis tekib küll siukene. Ei taha või ei teki siukest, et ei taha, ei teki, aga, aga tundub, et Enda musitseerimine tundub nagu igav ja mõttetu. Aga tegelikult idee on selles, et miks on hea just saada teha nii, et kord mängid pill ja siis siis arranžeerinud midagi. Et need ühest küljest täiendavad 11 erinevat tegevused, aga siis saab samal ajal puhata sellest teisest tegevusest. Peaaegu oleks öelda, et eks ma siis lähen merele, aga sinna ma olen nagunii ilma tüdimuseta. Ja kuna mul viimasel ajal on olnud võimalus seal päris palju aega veeta, siis siis toidab ka väga palju. Sa räägid purjelauaga sõitmisest ja seda ka mitte ainult mul on tulnud mõned hobid ikka veel, sest et iga kord ei ole ju tuult, kui tahaks minna mehele piisavalt kõva ja siis olen elustanud vana hea hobi süsta sõitmise ja siis natukene hakkasin purjetama see suvi, et on võimalus absoluutselt iga ilmaga leida mingi meheline tegevus, kui vastavat aega seda aega on. Võtame ette kolmandana. Võiks siis jätkata nagu eelmise loo ideed natukene koostööd luuletajatega, seda kohta elavatega kunagi aastal 2004. Ma tutvusin luuletaja Jürgen roostega Rootsis raamatumessil ja temast sai mulle väga hea sõber ja ka hiljem kolleeg, ehk me ikkagi teeme tihtipeale igasuguseid asju koos. Mulle kuidagi see kirjanike ja luuletajate seltskond väga-väga meeldib, teisi on kaldlisandunud Asko Künnap ja vahel Jaan Pehki, Nendega on väga-väga meeldiv. Ja nendega koos me tegime mõni aasta tagasi plaadi eesti keel nagu nuga. Siit võiks kuulata avalugu tavaline eesti idioot, kus siis Jürgen Roostal loeb oma teksti ja sellest nagu innustatul don siis seal all muusika. Ta ju ei ole otseselt nagu laul netel viis ei ole, aga ta on nagu ikkagi selgelt see, see, seal, see lugu mitte illustreerida luulet, vaid vaid see on ikkagi see lugu. Tavaline eesti idioot. Tere härra, tahtejõuetu, pask. Jood hämaramaalt? Minu õnneks on kõik hästi ja paplippar, ma võin osta endale seitsme tollase pesumasina ning lõhkuda selle veel samal ööl. Ma võin leida tõelise õnne sittuda selle pääle veel tossama elus. Ma võin vaadata võsareporterit ja hiliseist udu, erootikaprogrammi, sest kui ma just ei joo naist, ei põruta võima teha kõike, sest ma olen jumal. Tavaline. Mind on palju, mu nimi on leegion ja ma valin alati Edgari. Mitmete mulle meeldiks, aga nii mõnus on teile käru keerata. Siin ma olen saatana väike abiline. Kõik on korras nagu alati. Ma vihkan end. Armastan sind ega suuda meie kahe vahel valida. Kui küsin, kuidas mul läheb, vastan. Nii nagu eestlasel ikka. Eriti uhke olen ma selle üle, et ma ei tunne ühtegi hiinlast, mustlast, juute, venelast, ületlast, katoliiklased, intellektuaal ega venelasi. Saage aru, mina pole surnud. Palun kasutage, kohtasin tumedapäist. Säärane läheb hundiks. Nõnda hoiatas juba vanaema Edasis, keegi kuulas seelikutes veendülal. Naerdi. Oleks pidanud. Tõeline kostja, tõeline võitlus, see, kes lõpuks oma peret ei tapa kedagi aegleebee rajal alla miljonite vaatamatu pilguga. Mööduval kaunitari, keda tabab mõni südame-veresoonkonna haigused, sest tal pole kurku ja ega enese ja ini vussi sodiga villal pole turvavööd. Ilusasse kolvaid. Kuule tormi. Veetakse IRL, tema on tõeline. Saab aasta viimasel päeval koju. Enne eelmise loo käivitamist rääkisid sellest, kuidas kohtasite Jürgen roostega ja saite headeks sõpradeks ja üleüldiselt nii-öelda pulli teha ei ole mingi probleem, sinu jaoks on vist päris hea käivitaja see, kui saab midagi, kas eksperimenteerivaid või siis väljakutsuvat teha. Alustades sellest, et olla tänavamuusik, kas või jazzkaare puhul, kes teinekord selliseid ideid välja pakub või siis tõesti ka otseesituses, Jürgen loeb luulet ja sina jällegi improviseerid sinna juurde kõrvale ja peale. Et mis sa arvad, kust see tuleb, et, et sinule selliseid väljakutsed meeldivad. Seda ma ei tea, kust ta tuleb, aga tõepoolest see on nii, et kui muusika paljub üleüldse kunst väljub nii-öelda tavaraamidest, siis see on väga hea, et muusika ei kuulu ainult kontsertsaalides sõja džässiklubidesse. Üleüldse linnaruumi kunsti idee, linnaruumi muusika idee on minu jaoks väga-väga oluline. Et me tahame näha linnas skulptuure ja igasuguseid asju arhitektuuri tahaks ka näha niisugust, mis läheb veel kunstivaldkonda. See on sellepärast vahva, siis sa esined inimestele, kes ei tule sind spetsiaalsed kuulama vaid sa lähed, üllatad või segad inimesi, kes on siis teevad oma igapäevaseid toimetusi, näiteks tänaval kõnnivad või või mõni töötab kuskil büroos seal akna all mänginud siis, ja vastuvõtt on väga erinev. Ja see on väga hea, et majanduse meeldib, mõnele ei meeldi, ükskord kutsuti politsei ja see on väga hea, et kutsuti politsei minu arust muusika ja kunst on ka niisugune, mis ei tohiks ideaalis ükskõikseks jätta. See peaks nagu natukenegi kõnetama ükskõik mis viisil. Ja see, kui kihingutud politseis on nii nii tugev argument, et seal järelikult teda teda häirib. Noh minu ida ideaalne publik oleks näiteks see maal juba vanem ja rahulikum, aga vanasti ikkagi pähis veriselt. Võitsin selle poolt ilma igasuguse tulemuseta muidugi et publik oleks kriitilisem, võtaks minu kontserdile vahel siis tomatit kaasa, et kui ma teen mingit, et noh, tõepoolest midagi eksperimentaalset näiteks sama Jörgeniga koos et kui neile ei meeldi, et nad siis loobiks tomatitega või ütleks vähemalt puu või või jätaks lihtsalt plaksutama. Aga seda ei ole kunagi juhtunud minu kontserdile ka mitte kuskil kellegi teise kontserdile etendusel, mis on ka õudselt halb ja see on väga paha. Ja ma olen muidugi teooriast tugevam kui praktikas, ma ei ole ise ka ühtegi tomatit kunagi visanud ega ei ole ka puu karjunud. Olen küll kõva häälega öelnud ja enda nii palju kolistades, kui vähegi julgen poole pealt ära läinud. Aga see on ka kõik minu julgust kõikide saavutus. Et mulle meeldiks, kui inimesed suudaksid olla kunsti vastu kriitilised, et siis nad võtaksite seda tõsisemalt. Võtame siia siis järjekordse loo. Nüüd sihukse terava juttu, seda mulle väga meeldib rääkida, kontrastiks võiks võtta ühe leebema loo, mis ei ole üldse minu lugu, ega üldse minu ansambel. Ma küll mängin seal kaasa, mängisin seal kaasa. See on Helin-Mari ahtriplaat kuulatusele, grandi ja see on üks neist vähestest salvestustest, mille kohta ma võin öelda, et ja et seda baritonsaksofonisoolot ma võin kuulata, nii et ei hakka. Häbi kõlab võib-olla uhkeldab ma õnne, kui natukene rahul või nii, kuna see salvestusprotsess oli nii vahva, oli ühes soome stuudios. Ja kuna see lugu ja siis helin mahi poolt tehtud seade on nii vahva siis kuidagi see, see on selle loo meeleolu nii kuidagi minu meelest nii õige. See on siis wind Mil Sofjohmaid ja kuulaksin eestikeelset varianti tuuleveski. Ja neid kuuma koiduga nagu puudu meile taga. Ilma nägu, mis hiilib köitjad, endal söödavalud Millegi järve äärde mahajäetud kell lööb järjest uusi tundeid laadal päeviks. Maailm nagu kaja ikka saama, kordab nagu tuule veskid, käivad nutiringide, müüdud taskud, tühjad. Väige jälle slaidid liikide. Miks küll suvine möödus ruttu, kas seal üldse nägin, siin oli armastus Reot jäädoles vaikseid nähes sündmus kui romaan elab. Ja need Ta liiva, meie näod ja nimed. Lained neist on käinud, nukrus istub kili peaehteid kadusid kui lend õilsaid. Suve Yalex. Taskud õnnest, räige jääl tädid miks küll suvi möödus? Kas seal üldse räägin, sõit oli armastus ja rõõm. Kuuled vaikset lähesseinimus, laoliks koeramäed. Ja need tilli Tallinnas meie näod ja nimed, sead, lained neist ei käinud lukku siis Ludki viib. Sest et kadusid kui lennud. Kui said suved, Yalex seda Napoli sinu. Spiraal. Kuulate ikka saadet, lood ja laulud meil on täna külas Siim Aimla, kes ka just kõlanud Helin-Mari arteri esitatud loos tuuleveskid mängis ja soleeris. Kas sa naudid pigem stuudios salvestamise protsessi või otse live'is esinemist? Need on väga erinevad, loomulikult aga stuudios peaks ikkagi muusik aeg-ajalt käima, et saada aru ja kuulata, kuidas ta tegelikult mängib. Stuudioprotsess on väga õpetlik ja, ja teinekord maa peale toob. Aga stuudios mänginud seal on mingisugune eriline ja teistmoodi võlu. Kui kontserti andes kontserte anda on niikuinii väga tore ja inimestele mängida on ju väga vaimustav kogemus, aga stuudios on teine asi, sest et keegi ju tavaliselt ei ütle eriti džässiringkondades, et, et mis, mis on õige, on või, või et miks see soolo on parem kui too teine. Tavaliselt niisugust produtsenti meil stuudios ei ole džässi salvestades. Aga eelkõige ta on nagu, kui puhtalt egoistlikult vaatenurgast vaadata, siis ta on jah, väga valus ja õpetlik, et ega see lint ei valeta küll seal sa kuulad ära, kuidas tegelikult mängid. Ja lisaks muidugi see nii-öelda see kõige põhilisem loovuse asi, et kas sa suudad improviseerida mingi loo jutustada, see on ikka väga oluline või noh, tegelikult kõige olulisem veel veel olulisem kui tehniline sooritus ja kõik muud. Aga et kas, kas seal jutus mingi iva on, ühesõnaga? Üks meie selliseid Stam küsimusi selles saates on. Kui sa kirjutad blood uut laulu heliteost siis on see midagi, mida antakse kuskilt mingi laeng, mis tuleb justkui ülalt või on see puhtalt metoodilise töö vili. Üldiselt jagunevad ju nii-öelda heliloojad või, või laulude-lugude kirjutajad kaheks ühed, kes ütlevad, et neile antakse, ainult vahendavad ja teised ütlevad, nad, loovad. No on ka see kolmas variant, kes ütlevad, et mõlemat kasutatakse. Et loomulikult selleks, et kirjutada, selleks peab olema mingi mingi tehniline pagas olemas. Kindlasti aga see, kust kuskil mingi meloodia või asi tuleb, mis on ju nagu ta polnud üks tähtsamaid elemente. Seda ma ei tea, seda vist küll tehnikaga nagu väga ei saa, see on ikkagi niisugune, mis, mis tuleb teinekord lihtsalt pilli mängides mõningad laulad ja imised midagi. Ja ma ei oska öelda, kus ta, kus ta nagu tuleb, eks ta kuskilt siis, eks ta siis kuskilt kõrgemalt tuleb. Ma ei tea. Panime järgmise loo, mis see on ja miks see sulle oluline on? Me võiks võtta vahelduseks natukene suurema ansambli. Aastate jooksul on saanud tegeleda erinevate bigbändidega otsa kooli big bändiga ja politsei ja piirivalve, orkestri big bändiga ja Estonian Dream Big bändiga. Ja siis võiks võtta ühe niisuguse rahvaviisitöötluse nagu pikk ingliska mis sai salvestatud tol ajal veel puhtalt ainult piirivalve big bändiga. Ja see on sellepärast vahva lugu, et selles loos mängib saksofonisoolot minu viimane õpetaja, soomlane Jonatan raud. See on siis Eesti Rohvris pikk ingliska, minu seadus ja piirivalve õhtest. Piirkolbiitland esitab. Eesti piirivalve bigbänd esitas sinu seades muusikat, kuivõrd lihtne on tegelikult ennist, meil oli juttu sellest, et mõned muusikapalad on, on vähem ja mõned rohkem inspireerivad. Mida sa teed siis, kui üks muusikapalale, mida sul on palutud seada osutub siiski ebahuvitavaks sinu jaoks ja see muutub sinu jaoks käsitööks? Ega käsitööl midagi viga ei ole. Eieiei ilma käsitööta ei ole mitte midagi. Ma ei ostaks sihukest lauda kohutavalt kunstiliselt Puusepalt, kelle laud kokku langeks või et ostan väga kunstilise lühtri endale, mis meil on väike viga, mis ei näita valgust. Samamoodi kui pillimees peab ikkagi oskama pilli mängida, väike sorts loovust või kunstiliselt ka juures on, siis on väga hea. Aga see, et ka asenseerimine mõttes käsitöö on suurel määral kõige kõige alus ja see, kui mingi lugu ei ole esmapilgul huvitav või on lausa nagu jube. See on võib-olla hoopis vastupidine, et see paneb hoopis hoopis mõnusa männitööle. Keerulisem, võib-olla just teinekord, et sulle antakse ette mingi jube hea lugu siis tee sellest midagi, siis on juba see aukartus looja toime, mis nüüd, mis nüüd, mina? Mina ei tea midagi, aga noh, siis ikka midagi saanud ikka kuidagi. Valmis õpetatud. Palun tutvusta meile järgmist enese jaoks armsat lugu. Nüüd numbri järgi juba aastaid tagasi koos kahe soomlase, pianist Aleksei Toomahila ja trummar Tuomas Timoneniga. Ja Araabia ralli all mängis bassi. Tol ajal oli meil ansambel Fainest ehk siis väga lihtne koos lühenditest finn. Hästi. Ja siit võikski kuulata nimilugu. Fainest. Ansambel Finest koostöös siis Eesti ja Soome muusikat siin musitseerivate Siim Aimla, üks nende seast ja tema on ka meie tänane saatega külaline. Mida andis sulle tegelikult Soome-periood? Ennist ütlesid, et sa olid lihtsalt hea poiss ja läksid soomlasest õpetaja juurde. Aga, aga mida see periood sulle lõppeks ikkagi andis? Ta andis mulle elukutse, ta andis mulle džässmuusika ja kõik need oskused, mida, mis mul džässivallas praegu on. Ma olin seal päris pikka aega ka, ma tegin seal kaks kooli läbi, esimene oli poptsiast konservatoorium ja selle lõppedes astusin ma siis tolleaegse nimetusega kooli Studia. Seal olid samad õpetajad kui Sibeliuse akadeemias vähemalt, mis saksofonipuud puudutas räägitagu mis tahes loovuse puudumisest ja kõigest, aga seal osatakse väga hästi õpetada ja seal on sellealast teadmist ikka väga palju. Seal on väga palju häid muusikuid ja ja see on väga hea koht õppimiseks. Võtamegi kohe kiiresti ette veel ühe loo, et meile veel kaks laulu mahuksid siia saatesse. Võtame siis ühe niisuguse loo, kus ma mängin flööt. Seal vahva nimega lugu. Lood ja nende nimed sünnivad erinevat moodi. Vahel sa tead, et ma tahan kirjutada sellenimelist lugu, saad nagu mingi impulss, impulsi või, või idee. Näiteks kunagi kirjutasin tsoone, kus seitse venda, no see on, kohe on selge, millest jutt, käib ikkagi soome tundra kaklevad vennad ja noh, seal ei ole mingit küsimust. Aga mõne looga on nii, et loo valmis, kas siis on nimi see või teine või mul näiteks tihtipeale nii, et sama nimi on käinud erinevate lugude pealkirjaks. Ja siis on üks puder ja kapsad. Aga sellele loole ma sain nime, nii et ma kuulsin hommikul vara varahommikul raadiost. Et on valitud Eesti kõige ilusam lause ja selleks sai ema tuli koju. No see on tõesti väga ilus lause ja siis kahmasin selle oma loo pealkirjas ka. Selles koosseisus mängib Virgo Sillamaa kitarri, Ahto Aarne trumme. Ahaa, ja halli on passi ja mina isa, siis löö. Võib-olla see kõlab natukene selline trafaretne küsimus. Palju oleme rääkinud tänases saates saksofonist Just kõlanud loos mängisite flööti kui mitu instrumenti tegelikult sul nii-öelda käpas on? Aa see on see küsimus, jah? Noh, ma võiks öelda, et ma natuke saksofoni mängin, jah. Aga see on ka kõik. Et see, mis ma teiste pillidega teen, see on ma saan saarte hääle kätte mingisuguse flööti, natukene tänkkan ja klarnet ei ole täitsa võõras. Minu eriline, vaat üks hobi on vaskpillid teatud kõrgusega vaskpillid, tromboon muidugi eriti, aga selle süsteem on natukene keerulisem, seetõttu ma olen rohkem mänginud rinnaalti ehk Alt Horni Altsarve ja need on küll nii, nii meeldiva saundiga pillid ja neid ma ikkagi aeg-ajalt harjutan, jah. Mõnel nurgatagusel esinemisel isegi võtan välja, vahel. Aga noh, see on, oskamiseks on seda palju nimetada. Sest ma tegelikult ei, ausalt tegelikult nagu ei Jäputajat vahel mul on saksofon ikkagi niisugune tunne, et kuidas küll on õnnestunud kuskile lavale pääseda kunagi. Ja vot, ja siis on ja siis on teine pooltoon ikkagi alati peab ju ennast kuidagi kaitsma ka. Et siis võtad võrdluseks mõned tohutud virtuoosid, kes mängivad aga kiiresti. Ja siis kuulad näide, mõtlen, et mitte kunagi elus ma ei suudaks nii kiiresti mängida, mitte kunagi elus, ma ei tahaks seda plaati enam kuulata, sest et seal nii igav ei tea, noh ei tea. Mitte miski ei vabanda kunagi oskamatust või tehnika puudumist, et ma vabandan ennast sellega välja. Aga, aga tuleb vist välja, et see ei ole ka nagu kõik võib olla aeglemast aeglasemate nootidega on ka võimalik midagi välja öelda ja see on huvitav. Ta on ju võtame tänase viimase loo Kui nüüd minna plaadistustes kronoloogiliselt tagasi siis me alustasime ühe mu kõige värskema, enam mitte nii väga värske plaadiga pühendus. Et need siis võiks lõpetada esimese plaadistusega, mis ma eestist tegin. See oli koostööhelil mahi arteri Ain agana ja Mihkel Malgandiga. Kus me siis mängisime eesti vaimulikke rahvalaule ja lauluraamatu lugusid? Selle plaadi nimi oli Mu süda, ärka üles. Ja sealt võiks kuulata pala aukiitust, olgu igavest. Siim Aimla, suur aitäh stuudiosse tulemast meiega ma lugusid jagamast ja loodetavasti väga tähtsate kohtumisteni. Aitäh kutsumast. Ja siis oli ta Teed.