Minale usaldati tähtis ülesanne. Ta jääb esimest korda oma vennaga üksinda koju. Ta mõtles selle üle, kas Eestis ikka sünnib liiga vähe lapsi. Muidugi tahab ta kangesti teada, mis saab tema uue venna nimeks. Mina lood. Hommikul ma olin lapsehoidja madin, väga tubli lapsehoidja. Niidan vend jälle nende käes ja muidugi ei näe temaga üldse vaeva. Ma mõtlen, nad ei püüagi talle mitte midagi õpetada. Nad lihtsalt annavad talle piima, Mussitavad teda ja teevad kulli, kulli jutti, liigili, mõni mõni muud seesugust. Ise nad veel ütlevad, et mu vend saab kõigest aru. Miks need siis vähemalt ei püüa talle midagi huvitavat õpetada? Siis tal oleks kindlalt lasteaias ja koolis pärast lihtsalt. Õnneks olen mardil mina suur õde sest ma vist unustasin sulle ütelda, aga ta nimi on ikkagi Mart. Ma ei tee sellest väljagi, et nad panid talle vastu minu tahtmist, Mart sest see on nende meelest üks ilus eesti poisslapse nimi. Minu arust on see ikka üks üpris imelik nimi siis. Ma ei tunne ühtegi marti. Mina kutsun teda ikkagi Rasmuseks ja sina on minuga täiesti nõus. Rasmus on palju ilusam ja sobib ka paremini. Vanaisa oli juba hommikul kell kuus keldris, sest tal on unehäired päris tihti ja meie moosiriiul on juba ammu katki. Nii et temaga polnud mingit muret. Ta ütles alguses, et ta tuleb mind ja venda ikka üles vaatama, aga siis ta vist unustas ära. Igal juhul polnud teda tükk aega toas. Ema ja isa siis läksid sinna nimepaneku kohta. Sinnasamasse vist, kus minu nimest Miina üksi ära unustati. Rasmus magas, ma näpistasin teda natuke põsest, siis näpistasin teda ninast. Siis ma pigistasin ta suurt varvast ja sosistasin talle kõrva. Siis ta ärkas õnneks üles, ta vehkis kätega ja oleks äärepealt nutma hakanud. Aga siis ta nägi mind, vaatas selliste suurte öökullisilmadega. Ma tõin kohe raamatu, kus on pildid ja inglisekeelsed sõnad piltide all. Et mismoodi seda asja selles keeles öeldakse seal enne juust ja hiir ja kass ja sellised asjad. Noh, teate küll see siis ma uss ja kätt suhteliselt lihtne. Tegelikult on need esimese klassisõnad. Ma näitasin rasusele pilti ja siis ütlesin kõva häälega sõna ta kuule, päris nii, et ta sai tegelikult aru, et see on huvitav. Talle meeldis siis, kui ma olin kõik sõnad ära öelnud, ta hakkas suuga liigutusi tegema, minu järgi ta harjutas, kuidas peab suud liigutama ja natuke ta tegi hääli ka. Esimese tunni kohta oli ta küll tubli ja ma tegin ühest väikesest märkmikust talle päeviku. Sinna ma panin kirja tema nime Rasmus siis mis päeval ja mis tund on ja mis hinde ta sai? Ta sai viie. Ja siis ma panin sinna veel oma allkirja kõige alla. Siis Rasmus hakkas nutma, ma näitasin talle veel juustu ja hiirepilti, siis ma tõin tema kõriseva jänese ja lutti, aga ta nuttis ikka edasi. Ta sülitas luti kohe välja. Ma püüdsin panna raadio kõvemaks, siis ta kuulab muusikat. Pärast ma panin teleka käima, ta ei vaadanud üldse teleka poole. Arvutit ma ise ei tohi mängima panna, aga ma arvan, et arvutiga ta poleks enam midagi nutnud. Siis ma läksin vaatama, mis vanaisa teeb. Ja vanaisa tuli üles ja võttis Rasmuse sülle ja Rasmus nuttis ikka edasi. Siis vanaisa mõtles, et tal võib nähe liiga märg olla ja me hakkasime koostada vahetama, polnud seda kunagi koos vahetanud. Aga see oli päris raske ja märg ja me pidime selle ära saama. Siis mees aimegi mähkme ära ja panime uue asemele. Jäi natukene viltu, aga sellest ei olnud midagi. Aga vend nuttis selles pusimisest veel hullemini, ta lausa röökis nii kõvasti, kui ta jõudis. Mul oli kõrvadel isegi valus. Siis vanaisa võttis ta sülle, nii et oli natuke nagu vanaisa õla peal kõhuga. See käis vennaga toas ringiratast. Siis vennal vajusid silmad natuke kinni ja siis lõpuks päris kinni. Pärast me saime ta korvi tagasi panna. Vanaisa ei julgenudki enam keldrisse tagasi minna ja me tegime põrandal puslet. Vanaisa leidis külmkapist seda magusat kondenspiima, mida isa salaja öösel seep. Semi, taimesine purgi lahti. Jube hea oli. Natuke pärast seda tulid koju ema ja isa ja ütlesid kohe välja selle kurva uudise, et vend on nüüd kirjas ja nimi pandud. Mark. Läksin teise tuppa ja alles pärast tulin välja. Ema ütles, et neile nii meeldis Mart ja et see on nii lihtne ja ilus. Ja et ega ma ju vihane pole. Ma olin vihane küll. Aga see läks peaaegu üle. Mina võin talle ju ikka Rasmuse öelda. Siis ma küsisin ema ja isa käest, kas nad pühitsesid kohvikus jäätisega venna nime ära. Ka. Ema ütles, et tema võttis kaputsiino ja isa võttis Kresso. Ja sellega nad pühitsesidki ilma jäätiseta. Ma küsisin siis, et mis asjad need espresso ja cappuccino veel on. Ja sain teada, et need on ühed suurte inimeste kanged joogid, mis sobivad pesitsemiseks. Rasmus ise muidugi magas nagu laisk kass oma korvis. Nii ema ja isa ei saanudki kohe aru, mis ma talle vahepeal juurde õpetanud olen. Aga nende nimedega on küll üks imelik asi. Miks nad ikkagi panid vennale mart ja miks minu vanaisa on alati olnud Vambola. Miks on isa Peeter ja ema Moonika? Ja miks mina pean olema Miina kui mu pinginaaber saab rahulikult terve elu olla, Kätlin. Miks ma ei saanud endale uut venda, kelle nimi oleks Rasmus kuigi ma nii kõvasti soovisin? Tegelikult ma ju ikka soovisin endale hoopis õde. Mul peaaegu oli see juba meelest ära läinud. Jah, aga hammema tulen jälle. Kuidas mina läheb, kuule, hom jälle samal ajal mina lood, kirjutab Eeva kov, jutustab Külli Teetamm. Toimetab Tiina Vilu. Kirjuta minule aadressil mina RÜE või mina lood vikerraadio Gonsiori 21, Tallinn 15. Null 20. Ninalood.