Lood. Eelmisel nädalal arutlesin mina nimede üle, kuidas emad-isad oma lastele nimesid valivad. Mina käisin nimede uurija juures ja sai teada, palju huvitavat. Tõsina rääkis põnevaid asju näiteks seda, et inimese nimi võib olla armastusmuinaslood. Nii tasakesi Kunnas. Äkki ta. Poeg vaiksemalt magab aga siis, kui me see tähendab ärasmus väga iseenesest kolksu kukkuma. Putukaid istub mikrofoni peal. Imelik putukas, siine, must ja. Tume. Emissilaniga kärbes. Mis Kõseta? Ohtlik koidik. Kuidas mulle tundus, järsku tsil päike, putukas on tegelikult nii rasked, mikrofon kukkus alla. Üks putukas ei saa ju olla väga paks ja kaaluda 90 kilo. Ma vist läksin hoopis oma ninaga mikrofoni vastu, sest ma tahtsin seda putukat hästi lähedalt vaadata. Kas sul on ka kodus putukaid? Ma mõtlen praegu näiteks kardinapuu peal peegli ääre peal või objektooke juba? Ma loodan, et ei ole, vähemalt mitte. Kas siis lendas? Me ei näinudki, millised ta silmad olid ja kas tal olid ikka kõrvad peas. Miks ta siia raadiomajja üldse tuli? Ma vaatan järele, mis päeva peale otsustas istuda. Tead, kus ta istub. Laupäev, 20. märts. Keeva tee algus 850. Muidugi, selge, ma tean, miks ta siia tuli. Ta tahtis mulle meelde tuletada, et mina tuletaksin sulle meelde, et kevad on kohe käes. Kuule, putukas, ma tahaks sulle selle eest aitäh ütelda. Mul oli täitsa meelest ära läinud, et päris kevad algab. Kus sa läksid? Seal kadunud Flex kadu ja luu. Kui ilmud välja ja kõhud ära, ilmud välja ja kaovad ära. Inglite kevadine rahutus, millest suured inimesed räägivad, siis muigavad. Ei tea. Mina olen igatahes küll täiesti rahulik, isegi kui kevad tuleb. Aga tead, mis pühapäeval ma käisin Haapsalus Haapsalu vanaema juures ja siis me käisime mererannas, mitte päevitamas, sest natuke lund veel maas. Vanaema arvust ei saa märtsikuist päevitada, kuigi oleks vabalt saanud. Kui me kõndisime, siis päike paistis täpselt sama soojalt nagu suvel. Kes siis vanaema ütles, et kuule, kuidas merejää sulab? Ma kükitasin täpselt jääääre peale ja panin käed silmade peale, siis nii kuuleb ju paremini. Olin hästi tasakesi. Ja siis ma kuulsin ühte mõnusat krõbinat, mis tuli mere pealt. Vanaema ütles. Krõbin ongi merejää sulamine ja meri krõbiseb iga kord märtsikuus niimoodi. Ilus krõbinali. Mulle meeldib teha, et see oleks nagu keegi oleks kõrva sees. Krõbistaks seal vaikselt ja mõnusalt hästi krõbedaid, küpsiseid süüa. Nii soe oli, et oleks vabalt võinud Rico väel olla, aga mul polnud trikood Haapsalus kaasas. Kahju. Ma pole mitte kunagi saanud lume peal käivitada. See võiks lahe olla, sest siis poleks nii palav päevitada, kui suvel. Vanaema istus seal mere ääres pindi peal silmad kinni ja ütles kogu aeg. Lase oma nina peale ka päikest, aga tuppa läksime, siis oli tal endal nina punane nägu Klaunil. Appi tema putukas on jälle siin mikrofoni pead. Kas sina kuuled, kuidas ta kõnnib? Vaipa, lase natuke, kuuled. Ära siis unusta laupäeva hommikul kell kaheksa 50 üles ärgata. Muidu ei näe, kuidas kevad tuleb. Mõtlesin, et oleks ta juba päriselt kohal. Aga mind ei pea laupäevani ootama, mina tulen juba homme tagasi. Õnneks. Tõtt. Kuidas mina läheb, kuuled homme samal ajal mina lood, kirjutab Eeva kov, jutustab Külli Teetamm. Toimetab Tiina Vilu.