Mina lood. Üks kevadine putukas tuletas minule meelde ühe väga tähtsa asja. Sel nädalal algab kevad. Mina käis ääres ja kuulis oma kõrvaga, kuidas merejää sooja päikese käes krõbisedes sulavad. Ninalood. Tere jälle. Mul on nii hea meel, et sa mind kuuled. Tead, kui imelikke sõnu ma leidsin? Need sõnad on eesti keeles päriselt olemas, need on isegi raamatus raamatus kirjas. Kuule nyyd, kunst, imelik Kõnio siis kuhu siis ema harjutama tööderdama siis veel törts ja tohla pea, Campi, kuidas nüüd, terad saavad olla eesti keeles olemas? Mitte midagi aru, aga need meeldivad mulle küll. Hõlst Osiis ema hurjutama ööderdama Tuts jätahna pea täiega naljakas. Tahad, ma ütlen selle välja, mis need sõnad tähendavad? Mu vanaema paksus sõnaraamatus on kõik öeldud. Hõlst see on kerge, avar üleriie. Näiteks kui paned kardina endale ümber istuli seljas Husisema, tähendab see siis emauss, Huusiseb metsa. Harjutama on noomima see tähendab kellegagi õiendama, lihtsalt leebem Herdama on jalgu järel vedades kõndima. Vana näide näiteks mõnikord lööberdab meil kodus. Tort on tavaline aevastus. Näiteks tekivad päris tihti tortsud tohla pea selles arvasid vist ise ka ära, see on tohman tatuna. Ma küll ei tahaks tohla pea olla. Aga seda vanaema sõnaraamatut. Ma lugesin tegelikult sellepärast, et tänaval, pühapäeval, kui me Haapsalus mererannas käisime ja lumi seal krõbises oli hoopis emakeelepäev. Sa vaata kalendrist ise järele, kas sul on ka märtsikuu peal emakeelepäev kirjas? Noh, ja siis oli seal Haapsalu koolimajas üks kontsert, kus oli palju lastelaule eesti keeles ja pärast kontserti pidi iga laps, kel suure paberi peale kirjutama selle sõna, mis on eesti keeles kõige naljakam. Vanaema teadis juba ette, et igal lapsel peab see sõna kaasas olema. Siis ta andiski mulle kodus sõnaraamatu. See oli nii paks, et mul pidin näpud pooleks murduma. Ja tead, mis sõna ma välja valisin. Mitte ainult ühe sõna, vaid kolm. Ma valisin lokk. Mulle tundub see kelm mõnus sõna, ma pidin sinna paberile sõna juurde pildiga joonistama ja ma tegin sinna oma kassi marmori. Kui ta joob sooja piima. Ja see on tal otsas siis tarest kleebitise suur paberkoolimajja suure koridori seina peale. Mulle tundub küll, et see eesti keel on üks ilus keel aga natuke imelik keel on taga. Mõnikord ma mõtlen, et miks peab aken olema aken ja tomat. Peab olema tomat. Miks ma ei võiks öelda hoopis nii? Emme teesi köögi Tomad lahti? Nii palav on? Või siis vanaisa, kas selle salati sees ikka aknaid ka on? Kes on otsustanud, et asjadel on täpselt need nimed, mis neil praegu on? Täitja on päike ja moos, on moos ja jääpurikas on jääpurikas ja kõik. Ma ei teagi. Ja mulle tundub, et ma tahaks seda teada küll. Seda peaks küsima mõnelt hästi targalt inimeselt, kes teab eesti keele sõnade kohta kõike, kus kõik need sõnad eesti keelde üldse tulid. Isa teab kõiki nende kivimite kohta. Ema teab seda, mis on inimeste silmade seis. Sigma arstid teavad seda. Aga sõnade kohta, kas sa tõesti eesti keele sõnade kohta ka midagi teavad? Ma ei usu küll. Ma tean, mis ma teen. Ma otsin üles ühe eesti keele, õpetaja on koolis kõikides tundides üks ja sama õpetaja aga nüüd muutsin üles ühe sellise õpetaja, kes oskab õpetada ainult eesti keelt. Ja lähen talle külla koos selle raadiomikrofoniga. Sest selle ma võtan ju alati igale poole kaasa, kus toimub midagi huvitavat. Siis ta ka kohe teada, mis me seal rääkisime. Mul tuleb meelde, et ma olen teie käis nii palju kirju ja luuletusi ja joonistas, ei saanud. Ma tahtsin aitäh Velda margitile Annabelile, Maretile, Aleksandril, Pärnumaalt, kes on kümneaastane. Ja Aleksander kirjutas mulle imeilusa luuletuse. Ma loen selle teile kõigile ette. Linnumaja. Meie maja akna taga seisab kena linnumaja maitsvaid teri, sinna viin Etsaks teri, linnud süüa. Väga tore. Mul oli kohe nii hea meel ja ma loodan, et te mulle veel kirjutatud aitäh, annan. Ma sain hästi hea mõte, ta kirjutab, et ta mängib oma nelja-aastase õe Marianniga rongi ja hobust. Ma proovin oma selle Rasmusega ka. Siis siis oli veel tore luuletus Marisel. Selle ma loen ka kohe ette. Õunapuule Me õunad, minu magusad õunad, enne tuleb võtta õunad, minu magusad õunad. Braavo. Nii tore. Tšau siis. Boss, tšauhh, mis polegi tegelikult eesti keeles. Ei, aga mina ju räägin sinuga praegu eesti keelt, lihtläbi, tšau ka eestikeelne sõna olema. See vanaisa siis ütles ükskord, kui madala aknadel tšau, karjusin, et räägi eesti keeles, mis sa siin chautad. Aga ei, ikkagi tegelikult ikkagi. Mina lood, kirjutab Eeva kov, jutustab Külli Teetamm. Toimetab Tiina Vilu. Minale saad kirjutada aadressil mina RÜE kui Miina lood. Viker raadio Gonsiori 21, Tallinn 15. Null 20 ninalood.