Alustame meie järjekordset muusikalist neljapäeva. Barroc vestlevad muusikateadlane Helju Tauk ja kunstiteadlane Villem raam. Kontsert osast võtavad osa. Riikliku akadeemilise teatri Vanemuise solistid Lehte Mark, Endel Ani, Teo Maiste, Meie kammerorkestrist, ansambel ja üliõpilased Irja Eeessaar, Liina Reivat, Tiiu Heinsalu, Toivo peaske, Tõnu Reimann, Andres Einasto ja Tõnu Tarum. Kallid kuulajad, kui 16. sajandi lõpul surid sellised suured heliloojad nagu lasso ja palestiina kes viisid kulminatsiooni renessansi perioodi muusikas siis pärast seda me näeme uue ajastu sündi ka kunstis. See ajajärk, Varok ei ole mitte sisuliselt vastandlik renessaansile vaid kõik need suured püüdlused, mis sünnivad renessansi ka koos, need õieti realiseeruvad sisuliselt alles baroki ajal. Samal ajal aga on ajastu ise muutunud. Ja elu on kujunenud teistsuguseks ja sellega vastavalt ka kunst väljenduslikult muutub hoopis erinevaks renessansi omast. Barokk tähendab õieti, see sõna on võetud portugalikeelsest varrukast, mis peab tähendama ebakorrapärast kalliskivi. Talle on antud selliseid tähendusi kui ebatavaline eriskummaline ja võib-olla me siis vaataksimegi täna, milline ta nii üldjoontes on. Kuna tema taga nii eredaks, eredas avaldub just kujutavas kunstis võib-olla siis natuke räägite meile sellest, milline oli ajastu, millised need peamised jooned, mis määravad uut kunsti Baroki ei saagi nagu vaadata ilma renessansi itta ja sellepärast on paratamatu, et me täna natukene tuletame meelde seda õhtut, mis meil viimase talve lõpu poole samas saalis toimus. Renessansiõhtud. Renessansi lõpetame, kui me nüüd tahaks rääkida õigustest rangetes raamides, lõpetame üldiselt aastaga 1600. Itaalias algab barokk natuke varem Prantsusmaal, natukene hiljem meil Eestis veelgi hiljem. Ja nii satume siis tervikuna seitsmeteistkümnendasse sajandisse, millele lisandub siis järgmisel sajandil 18. sajandil nõndanimetatud hilisbarokk, mida me nimetame lõbusa sõnaga rokkov. Et kogu seitsmeteistkümnendat sajandit paremini mõista kogu baroki kunstilist loomingut paremini selgitada endale. Selleks peaks heitma väikese pilgu dolla Euroopa poliitilisele majanduslikule arengule selle arengu, mis moodustab tegelikult tausta kogu loomingulisele tööle. Kui renessansi ajal. Tõusis päevakorda linn ja linnaühiskonna mõju inimkonna loomingule, siis barokiajastul, see kasvab veelgi tugevamaks. Koos linnaga kasvab lihtrahva alamakihi mõju ja tema kultuuri lisandumine kõrgema klassi kultuuri. Kogu Euroopa on haaratud suurest majanduslikust murrangust. Linnades arenevad tööstuse ettevõtted, tekib omalaadne varajane proletariaadi ja see loob spontaanse opositsiooni valitseva kihi vastu, kes elab üle Fjotalismi lõppperioodi. Ja samuti opositsiooni kiriku vastu katoliikluse vastu kellele anti esimene löök juba renessansi lõpupäevadel, nõndanimetatud reformatsiooniga luteri juhtimisel. Ja renessansi lõpul baroki algul plahvatavad mõlemad poolused nii võimsalt kokku, et nappendeerivad määravad kogu seitsmeteistkümnenda sajandi pingelise üldmeeleolu ja ilmasele pingeta tugevate vastuolude kokku põlkumiseta. On üldsegi mõttetu hakata lahti mõtestama barokk, kunsti, barokkmuusikat ja kõike, mis sellega kaasas käib. Vaatame lühidalt õige põgusat, üksikute maade kaupa. Itaalia, kus renessanssiajastul õige tugevad üksiklinnad, määrased kogunsti, nivoo langeb seitsmeteistkümnel sajandil võrdlemisi mahajäetud seisundisse, puudub kindlam tsentraalvõim, jääb üksinda valitsema room kui ainukene Itaalia suure barokikeskus. Siiamaani omavahel võidelnud väiksed Kyodaalid peavad alistuma kuningavõimule, kes tuntud ö Masariini juhtimisel saavutavad luid 14 10.-le absoluutse võimu. Kogu kunst koondub Prantsusmaal kuningakoja ümber ja teda teenindava fatalismi ringkondades. Inglismaal, kus 1000 600 algul seitsmes alguse saanud jooksu Toiumide Suurbritannia sünd, kus Inglismaaga ühendatakse Šotimaa, Kanada ja Inglismaast, kujuneb suur mereriik kaubanduse riik, tööstusriik, kus talupoeg kond hääbub. Tegelikult kõik läheb linna ja kus ta koos Hollandiga paneb toime esimese kodanliku revolutsiooni. Sellel taustal sünnib Inglismaal võrdlemisi terav sarkastiline kunst mida võiks kokku võtta ühe nimega son kodart. Holland ja praegune Belgia Flandria, ühesõnaga Madalmaad, seal toimub hoopis eriline areng. Madalmaadest saab mereriik, kes sõidab laevadega Hiinasse, Jaapanisse mööda Atlandid ja väikene maa muutub korraga suure maailma omapäraseks keskuseks. Kõik see rahvastiihiline spontaanne jõud, mis siiamaani pole suletud, see paiskub lahti kõikide nende suurte kaubanduslikud operatsiooni tagajärjel. Ja algab omapärane, väga intensiivne elu. Selle elava lihtrahvalikult juhitud Madalmaade kõrval elab edasi Hispaania viimast katoliikluse jahvyotalismi perioodi püüab päästa, mis päästa on, tekivad suurteks staatilised kunstnikud ja nii edasi. Samal ajal Põhja-Euroopas. Me teame kuningavõimu keskendumisega riigis tekivad võitlused, mida meie tunneme Põhjasõja ajal. Teame rootslaste sissetungi siia ja teave samal ajal Vene riigi muutumist esimese suure võiks öelda barokkvalitseja Peeter Esimese juhtimisel uueks, nii-öelda kogu Euroopa baroki kajastavaks riidiks. Sellel suurel poliitilisel, majanduslikul ja ideoloogilise võitluse taustal elab edasi renessansi sisse juhitud inimvaimu enda tööd teaduse ja filosoofia näol. Kui renessansi perioodil teadus ja filosoofia olid nagu kunsti ja luule kõrval haludeks, see käis nagu läbi esteetilised Prismi, sageli siis nühid barokiajastul. Seitsmeteistkümnel sajandil muutub teadus tegelikuks tõeliseks teaduseks täiesti omaette iseseisvaks nähtuseks, mis tegelikult on meie tänapäeva teaduse aluseks. Galileo Galilei paneb maakera pöörlema koperlikus planeetide süsteemi, mis tänapäeval muutunud kosmonautide tähelepanu objektiks. Tuleb terve rida teisi mehi ütleb, et kogu elutunnetuse alus on kogemus ja kompamine, ütleme nii, oma meeltega elu tajumine tuleb Deckartrin, luuakse uued komeedid süsteemid ja tuleb Leimis, teised mehed, kes ütlevad kogu olemise alus, on mateeria Tuled, materialismi õilsaid, mis tahtmata kajastuda kunstis ja kogu barokk unsitada pärast tähtis on tohutu kiindumus ellu. See on eluiga, pisinähtuse, armastust, temast joobunud olek kus iga mateeria osa üht üheväärselt huvitav, ühe pääselt põnev ja tuntud vene kunstiteadlane Alpaatov näiteks analüüsib Rembrandti ära kadunud poega, seda ütlevad selle pojad. Tallad on sama põnevad, sama elamus tegud, kui selle ära kadunud poja isa elamuslik näkku. Sellel taustal läheb Lahtis muusika ja ja kujutav kunst. See vastuolu ju väga selgesti avaldub selles, kas või kes kellele tehakse muusikat, kes nii-öelda majandab muusikuid, kelle jaoks on tarvis kirjutada sellel ajal muusika nii nagu nähtavasti teisedki kunstiga väga tugevate propagandistlikel huvide teenistuses. Ta peab võitlema selle eest, et taastada vaata kui kiriku kaduma või lagunema hakkavat võimu. Temalt oodatakse seda teda majandavate teda soodustavate kihtide poolt, et ta toetaks samal ajal põhja pool protestantlikud kirikud. Temalt oodatakse seda, et ta toetaks abservatistika monarhiat Prantsusmaal. Ja muusika on selles mõttes seotud võrdlemisi kitsaste ringidega. See on see aeg, kus muusikud elavad õuede juures kirikute juures ja paratamatult on sunnitud kirjutama sellisele ühiskondlikule tellimusele. Kuna ka muusika, noh, selline abstraktne kunst võrdlemisi on võimeline minema üle nende nõudmiste, siis me näeme muidugi barokiaja suurteosed eeskätt muidugi endal juba On kaugelt sügavamale läinud ja hoopis teisi eesmärke tegelikult teeninud, kui need, mida, milleks võib olla nii, neid kirjutama pandi samal ajal muidugi sellest kitsast auditooriumist, tollel ajal on ka olnud selles mõttes kasu, et muusika, see kuulajaskond oli küllaltki teadlik, küllaltki haritud, küllaltki huvitatud, see esitas nõudmisi. Ja teisest küljest muidugi oli muusikutel siiski mõningal määral võimalik omaloomingulisi kavatsusi oma ande võimalusi kasutada, nii et selles mõttes võib-olla need olud olid piiratumad välja arvatud võib-olla Henderil, kes juba sellise esimese kodanliku aja kunstnikuna nii isemajandavad, töötas ja kirjutas hoopis nii, ütleme laiemalt eriti sellistest ühiskondlikest sõlmpunktidest ajendatuna kujutavas kunstis, nähtavasti see vahekord rahvakaal avaram ja laiem Ja kohati on juba ei ole. Ja siin on mängib kujutavas kunstis mängib väga suurt rolli nagu Ardituuriski jällegi traditsioonide küsimus. Meil on unustada ühte asja, et vaatamata kõigele sellele mõjule, mida avaldab kunstiloomingule ühiskondlik taust ja poliitiline situatsioon on kunstiarengul oma sisemised seadused. Ja nende seadustena vormi seaduste areng väga tihti mõjutab kah kujutava kunsti hilisematki öelda. Etappi ajastul on selge see, et seal, kus on valitseval kohal kas kuningast ärist luid, teist Prantsusmaal või katoliiklik kirik Hispaanias, samuti Roomas valitsev tugevam malt renessansi, klassikalistest traditsioonidest välja kasvanud niisugune intellektuaalsem kallak. Tuletame meelde ühelt poolt puseni Prantsusmaal, kes võrreldes näiteks Ruubelsi või Remplandiga nende pillid enam-vähem on mingil määral silmade ees on hoopis külmem, hoopis asjalikum võiks nimetada. Ta aimab, et ära järgneva klassitsismi olemuse ja samal ajal Hispaanias, kus kus niisugune eks maatiline kiriku ja inkvisitsiooni surve tugevam. Seal tekivad taolised mehed nagu Ribera, kelle suurde ekstaasi langenud figuurid kiriklikus maalis ja kirikus temaatikas määravad nii-öelda baroki üldpildi. Kuid minnes Madalmaadele, kus rahvas tegelikult on nii domineerival kohal ja kus rahvas ammendab oma traditsioonidest mitte antiiksuse mitel Rooma või itaalia renessansivormidest vait nendest hilisgooti, kas välja kasvanud rahvapärastest nähtustest, tuletan meelde, kasvõi ei äkki oma niisuguse väga-väga lähedase elu detailide armastamisega hiliskootilise realismiga. Et hakkab nüüd juurduma kahke Madalmaade barokk ja saab hoopis teist laadi ilme kui Itaalias, Hispaanias või Prantsusmaal. Kuid ometigi kõiki neid täis erinevaid nähtusi ühendab üks niisugune Parockile ainult Parockile omane stiilitunnetus. Ehk teiste sõnadega. Sisemine ideoloogiline võitlus ei sünni mitte väljapool roki kui stiili nähtuse piire, vaid selle enda sees. Ja need ühendavad ühised jooned, mis võimaldavad meid galaktiliseerida võrdlemisi kergelt kogu baroki kui terviknähtust. Aga seda teeme siis natuke hiljem. Nüüd kui tahta vähem rääkida nihukesi üldistavaid mõtteid ja minna konkreetsemaks, siis me peaksime üle minema žanrite küsimuse juure. Nimed muutuvad, need saared, mis õige, said algus hakkasid juurduma renessansi ajal. Nad baroki suures niukses kunsti, kvantitatiivset kasvus ja otsingute mitmekesisuses saavad täie eluõiguse ja õige barokiajastul arenevad välja suured žanride rühmad. Ja ma arvan, see kajastub muusikas samuti slaide neist mas pärast püüan. Rääkida. Ja see on selline ajastu, kus vastamisi väga teravasti pandud selline traagiline pinge, nagu siin on räägitud rahulolematus kriitika olukorra suhtes ja teiselt poolt väga suur elurõõm ega ilmaasjata siis sellel ajastul ei ole nii palju selliseid ulakaid, rahvast, Tseenegi isegi muusika, mis tavaliselt selliste küsimustega ei tegele. Kas veidi valdi näiteks oma aastaaegade süüdis, kirjutab joobnud talupoja, sellistest õudustest Urve unenägudest? Sama on ju ka kujutavas kunstis, nagu me pärast siin näeme filmis. Need on vaja väga suuri kontraste ka muusikas. See on aeg, kus kujunevad suured tsüklilised vormid, kuna nende sees on võimalik rohkem mõnda kontraste, sest et kontrastan tsükli osade vahel. Kontrast on osade eneste liigestuses. Ja kontrast tuleb ka esinejate koosseisu arvulises kasvamises ja selle vastandumisest üksiku solistiga tähendab nihukse massiivse monumentaalseid suurejoonelise ja peenelt töödeldud sellise figuratsioonilisest detaili jälgimisega. Millised need žanrid siis on? Kõigepealt on väga olulised vokaalsümfoonilised suurvormid nagu oratoorium, nii nagu ta alguse saab tegelikult noh, palvetamisest ja palvesaalist, kus see nimi on pärit, võetud kasvata kiiresti üle oma piiride. Ja kuigi piibliainestiku siin aluseks see ainestiku valitakse, selline, et ta reastaks otseselt kaasaega. No kui me vaatame näiteks endale oratooriumi, siis ta võtab sellised suured rahvaliikumised ülestõusud türanni ja ükskõik millisel ajal ja millise türannia vastu oma ainestikuks oma oratooriumides. Koori osatähtsus kasvab väga suureks ja koorinumbrid omavahel lükkuvad nii vastamisi väga suure jõuga, lüürilised seal väga tugevad dramaatilised koorid. Me nagu näeme ooperioratooriumi žanri välja tungimist kirikust välja tungimist vaimulikult ainealalt kontserdivormiks või teine renessansi rüpes sündinud vorm, ooper see on ju seotud põhiliselt antiigiga antiiktragöödiaga siin on samuti väga palju barokliku, kui me vaatame, kõigepealt me rääkisime siin niisugust üle ülikihtide propagandast, nende toreduse, nende võimekuse näitamisest inimestele, mõjumisest ooperid väga palju taastavad üksikuid sündmusi, selliste suur nike elus abiellumise sünnipäev ja nii edasi. Samal ajal on siin väga palju dramatismi väga palju tõsiseid kokkupõrkeid tegelaste vahel edasi, väga suurt tähelepanu pööratakse lavakujundusele tohutult aega ja hoolt, eriti tolleaegseid tingimusi arvestades. Noh näiteks kasvõi sellised kolossaalset linna piltide perspektiivsele kujundamisele laval rõivas vastus on väga selline, noh, kirev ja huvitav. Ja teiselt poolt muidugi sellised autorid nagu Monte Verdi eelkõige oma väga tugeva tunde paatosega ka muusikas muidugi nõuab kaugelt rohkem, kui seni oli tarvis, suureneb orkester sellelt orkestrilt nõuab hoopis uut, see on niisugune nõndanimetatud erutatud ärev stiil, kus ta hakkab kasutama kas või sellist vibreerivad üleni pinget täis võbisevalt mõtet nagu seda orkestrit, Remoloog või põnevat nägusat orkestrit pitsikaato. Võib-olla, et sellest nihukest selgemat pilti anda. Me kuuleksime kõigepealt noh, nihukese otsese jõuavaldusena, kõige võimsamat kõikidest instrumentidest ja kõige mitmekülgsemalt orelit, lihtsalt ühte väikest lõiku Bachi oreli Tokaatas, treeni, noor noomis hästi, nagu minu meelest edasi annab üht sellist tugevat kontrasti registrite vahel dünaamilist kontrasti ja võimsust, mida selle aja kunst endast sisaldab. Kuulasime muidugi ainult väikest katkendit, kuna meil ei ole praegu võimalik selliseid suuri toodi tervikuna kuulata, aga vaat selline suur tunde paatos ja mingisugune sisemine tugev enesekindlus, millega siin heidetakse väljakutse. Need on tõesti just omased väga nii sellele ajastule, millest me praegu siin räägime. See on aeg, kus muusikasse tuleb, mitte enam selline noh, idealiseeritud, võib-olla, ja siiski suurel määral sageli kaldume puht vaimulikuga seotud inimene, kes ei ole veel kangelane, nakkus oli renessansi ajal baroki ajal, inimene on väga sageli nendes suurtes teostes antud kangelasena ükskõik kas see on nagu Bach, kes inimlikustab mööda Kristuse tema kannatustega, tema, noh, sellise väga sihukese suure ohvri inimliku väärtusega. Või On see siis rahvas või on need nagu Henderil väejuhid, mitmesugused üksikud kangelased alati need inimesed on väga tugevad, väga jõulised ägedate tunnetega ja need tunded põrkuvad tugevasti kokku. Me kuuleksime lehte margi esituses ühte aariad, hendagi ooperis. Sip jooned, see on vere litsi aaria, milles on juttu sellest, kuidas täna südamed uksetest pole veel kadunud. Tema hingevärinat. Ja veel selline nähtus nagu kontserdivormi kujunemine, kontsert, võistlemine siin on vastandatud tervele orkestrile, olgu siis üks solist, kui see on soolokontserdis või mitu solisti, kui see on sellele ajastule väga omases kontsert Togrossa vormis. Need kirjutavad väga paljud selle aja autorid, eriti aga Itaalia Volodja viiulikooli suurmeistrit nagu Corelli nagu Vivaldi nägu ka Bahia Hendel ja paljud teised. See on aeg, kus hakatakse suurt tähelepanu pöörama instrumendile instrument, kus siiani polnud oluline, milline on tema tämber, millised on tema spetsiifilised võimalused, kas või tehnilised võimalused, vaid anti mängida sellele pillile see meloodia, mis parajasti pilli ulatuse sisse ära mahtus. Nüüd hakatakse seda enam, et see on aeg, kus minnakse elule lähemale, kus pillide kaudu tämbrite kaudu saab väljendada sidet eluga, sageli isegi päris konkreetseid sündmusi, konkreetseid nähtusi hakatakse jälgima instrumentide numbreid ja järjest rohkem nii tuntakse huvi, rõõmustatakse üksikute pillide väljendusvõimaluste üle, olgu see siis klahvi instrumendid nagu orel ja klavessiin või eriti keelpillid eesotsas viiuliga ja muidugi ka üksikud puhkpillid. Ja nii nagu me rääkisime siin koosseisude kasvamisest. Vaat see selline põhiline kontrast kontraste, võib-olla kõige olulisemaid joon üldse baroki juures just selles žanris avaldub väga selgesti. Võib-olla me kuuleksime veel ühte väikest lõiku Vivaldi aastaaegade süüdist, selline sõit, kus on antud igale aastaajale kolm, neli Läks taraktiivset numbrid ja sügises. Me näeme seda, kui lähedal on läinud Vivaldi päris lihtrahvale. Seal on talupojatants ja laul, osa seal on lõikuspidu, seal on selline üldrahvalik rõõm ja naljategemine. Ja siin senine krossolik põhiprintsiip tähendab jälle monumentaalseid, üksiku vastandamine, raskus, kergus, fortepiano avaldub väga selgesti. Selles on väga palju musitseerimise rõõmu ja kahtlemata sellist juubeldavat oma pilli, valitsemise rõõmu. Seda nendes muusikas, mida me praegu kuulasime, panime nüüd rääkinud žanrites, võib-olla me nüüd räägiksime ka konkreetsemad sellest, kuidas üksikutes Kustises need põhitendentsid siis nii otseselt juba väljendusvahendite vormide kasutamises avalduvad. Ja kuna siin jälle väga ere on just kujutava kunsti osa, siis võib-olla räägiksime sellest Ma siiski paar sõna kirjandus kohta, samad otsingud, samad nähtused, mis praeguste muusika osas, kerkivadki suured vormid nagu nagu sonaat ja nii edasi. Nähtus kirjanduses saab ka oma äärmise tugeva väljenduse romaan servantese kaudu muutub maailmakirjanduse öelda Juht nähtuseks. Samal ajal Prantsusmaal kerkivad taolised suured tragöödia ja draamameistrit nagu Korney rassiin ja loopedeeveega Calderon Hispaanias. Ja tekib taoline komöödiameister nagu mulje. Ja see on väga tüüpiline, et see oli kõik seitsmeteistkümnendal seal. Ja ärgem unustagem ära, et see seitsmeteistkümnes seal on võluvalt vastuoluline, võluvalt mitmekülgne ja ühe niisuguse võimsat Tuleb difow oma Robinson Crusoe tekib esimene seiklusromaan, mille nii-öelda areng kestab tänapäeval ja kõik see sai alguse seitsmeteistkümnendal nõndanimetatud baroki sajandit. Kujutavas kunstis on samasugune žanrite mäng. Kas te kunagi varem võistle kujutella natüürmort Tili Võlu vana nagu barokiajastu, kus viinamarjad, roosid, lilled ja muud asjad on muutunud kogu elu väljendajaks, kus väikene mesilane, vaid kärbes või sääsk selle ploomi või mingisuguse arbuusi koore peal on täpselt nii, nagu ta elus on ja ei mõju sugugi mingisuguse Natralistliku imitatsiooni, Navaid teiste hingestatud elamusena. Samal ajal võid selle portree barokk On ju inimese maapealse inimese enda väärtuse isegi enda rekla maalimise ja enda ülistamise nähtuseks ja ei ole iialgi portreeri tugev olnud, kui ta oli VII sajandil taolised mehed nagu Velaskes Frans hals vandeid, Rubens Rembrandt. Nende kõrval on raske hiljem ja varem leida ühtegi niukse ampluaaga. Portreemeistrit ei tehta mitte ainult üksikportreed, mitte ainult autoportree, vaid tekivad suured grupiportree otsused. Mis lõpuks vead välja rämbrandi uues kuulsale ö valdkonnale, mis tegelikult on suurt gruppi portree ja lõpuks sõidab kõike neid maastik tuleb sisse, meri tuleb sissemets ja mäed. Ja nende taustal sünnib olustikumaal, mis sulatab endasse senise kiriku maali senise ajaloomaali, kõik muutub üheks nii-öelda kaasaegseks olustikuliseks nähtuseks, eriti Madalmaade osas kus elu oma vastuoludega on nii võluvad kõrvuti, kus mingi piiblikangelane kuskil Hollandi külas on mingi väga tõsise nähtusega seoses ja sealsamas kõrval aia ääres kükitab poiss ajab oma asju ja nii edasi vedas kuskil mujal siga, tuhmi poris ja kõik elu oma kontrassidega paiskunud korraga baroki olustikumaali raamidesse. Ükski teine maa peale Madalmaade ei suutnud anda olustikumaale sellise jõuga, kui ilmad andsid. Me teame, et Hispaanias ja Prantsusmaal võitleb olustikku žanr tugevalt veel klassikaliste traditsioonidega. Aga mis aitab neist saalidest rääkida? Me nägime nende kaudu, kui mitmekülgseks oli kulist kuulinud ja kuid teadlikult viljeleti seda mitmekülgsust. Aga nüüd siis peaksime küsima selle kõige olulisem ju tõepoolest. Kuidas me siis endil ära seletame baroki, kui kunsti ja kuidas ta galakteriseerime ennast. Üks hea tuntud vahend on võrdlus. Katsume võrrelda baroki natukene renessansi ka kui renessansi kompositsiooni iseloomustas niisugune selge frontaal reaalne rahulik hoiak, kõik piltide peal seista enam-vähem nii nagu mina siin seisan teie ees, vot nii sümmeetriliselt ei pöörab nägu, teine poolega vasakule, paremale, kus valgus on hajutatud nagu hääl fotograafi juures sinu näol täpselt võrdselt teravus, ega väljahüpe sind ei häiri. Kus kontuurilineaalne joon on selgelt loetav, rahulik ja kõige selle taga on mingi ideaalinimese esitamine ilusas natukene ülevas natukene tõstetud vormis. Ja nüüd vaadake loodustele, nende piltide taustal tuletage meelde perutšiinutu taolisi mehi, kus Itaalia puud on nii kui linnusuled õrnalt taeva foonil, läbipaistvad klaarid, selged jõgi kuskil mägede vahel voolab rahulikult. Ja nüüd korraga te kujutage ette, et aastal 1600 tekib Euroopas suurt tor, suur tuul, mis selle põhjusele kuulsite, algu oleks olnud, see oli see suur majanduslik muutuma sotsiaalne muutumine, ideoloogiline võitlus ja mõtlesin torm, ballett keerama kogu barokk-kunsti. Ja kõik see rahulik ilmastik muutub. Tuul keerab inimest nagu rulli keeratud riivad. Wolf. Taevast läheb pilved, päike pooleldi kaob ära, poolmaastikul helev valge pool on täitsa tume, peaaegu päeva kõrvaldavad öömaastikud. Arhitektuuris valgus vari, heletumedus mängib sama rolli, mis, mis maali kuulsis pärast seda taeva pilveminekut. Kadrioru lossi fassaad, kui te vaadate külgvalgusega mängib heletumedus, pind hakkab liikuvalt fassaadi, rahu on kadunud, sale sammas keerad nagu Borgisse vinti Berliini käes ja teeb selle. Teate need Püha Peetri kirikus paavsti, selle suure palga hiini sambad. Ja 40 aasta pärast hiljem Tallinnas juba siin kuskil altarite kontserdi juures üksikkolonn sammas enam ei ta seista, üksta läheb kokaks, kui ta on võimsamad, eks ole. Karniisi jooksevad sirgelt läbi, ta murdub, jookseb ümber nende sammaste ja rahutu ja ja nagu ma ütlesin, mingisugune keeris haarab kõike. Kompositsioon, mis oli renessansist täiesti ühe sellel serval nüüd korraga diagonaali sisse kollased panevad laua, selle asemel, et panna teda pildi servaga paralleelselt otse ühest pildi ees turvast taha nurka. Võtke Rembradi tuntud pilt istub lõbusalt Saskijaga ja pokaal käes on sellise baroki sümbol. Ta on just seljaga teie poole, vaatab üle õla ja Saskia teistpoolt seljaga teie poole ja vaadata üle õla koketselt kõik ainult keerlema. Või võtke sama Berliini mingisugune proserpina röövery, muu taoline. Te näete kõik need kehad, jalad on üks ringi seotud, see hirmus keelemine, mässamine, spiooni lihtsalt rääkides Watson, Barack. Ja kui tahate näide mõisteid omale reaalseks teha, siis on need ju võimaldas sõnadega edasi anda. Me peame paratamatu, vaatame natukene pilti ja teeme seda õige ruttu ja põgusalt. Aga enne kui pildi vaatamise juurde minna, ma tahaksin öelda, et kõige selle taga on siiski inimese tohutu elu, armastus, hirmus hümn elule. Ja kui Rembrandti autoportree tõstab ülese suure niisugustes sulgedes kana ja kana tahab, piilub ühe silmaga valge ja teine pool nägu, must pine, peaaegu, siis on see suur kana ees peaaegu sama tähtis, kuid tema ise, eks ole see suur elu nautimine, elurõõm, elu hindamine. See on kõige alus ja selleks kasvab välja inimesega enda niisugune hindame enda reklaamimine, enda väljamängimine suures eludiaatris. Ärge unustage ära, et seitsmeteistkümnes sajand on ka teatrisajand ja siis inimene tahab Pikema. Olekud on, paned kontsad alla, kontsad tulevad jalgade alla. Talle ei meeldinud Reining ta ovaalid Talimendi ruut veidusele pikaks ta teeb, kirikul lossiks. Ehitab, villasid, toob parukad pähe, juukseotsad lähevad samasugusesse polti, nagu ma rääkisin sellest tuulest kistud figuuri stiili juures. Ja suured säärsaapad Pealt tohutu laiali vajuvad kortsu alla, eks ole, lõõts Molikult jalas ja suured kaabud suurte servadega. Kuulge renessanss ei kujutle taolist asja, see oli võimaga taolist asja tol ajal läbi viia, aga barokk teeb seda ja ta armastab maalida seda. Ta armastab maalija lahinguid, kus seal tumedas suitsu valged hobused, püstolid, ragisevad, son, baraki mentaliteet ja samal kuskilt mingisugune pühaiines oma suurtes juustes pöörab haletsevalt pea viltu, joodab halastust ja seesama nüüd tänapäevalgi nii väga armastavad peahoiak alt üles seal säält barokist pärit. Ja üldiselt tänapäeval on raske leida asja ja eset ja laadi, mis mingil määral poleks barokiga seotud. Aga teie laual suured lõuad, toredate kartulite lihapaaridega, nadolid, ovaalsed, eks ole nad ümmargust ringi taolised. Seal tuli barokist kõik, eks ole. Nii, nii et see oleks üldine üldine karakteristik rabarocki kohta, eriti jamis, kribinal tihti tuleb muidugi meie aeg on läbi. Filmimees. See on väikene valik, 10 minuti valik, Dresdeni galerii baroki saanud. Ma püüan paari sõnaga nelja D-rida neid pilte. Siin näete, kui te muudki taipad, heledad plekid, tumedad taustad, suur rahvakirves inimesed segamini, lihtrahvas oma tegevuses, meri lainetab, laevad jällegi valgusele läksid mingisugust rahu ega tasakaalu pole ees, inimeste tegevus taga tõuseb mingi vana gooti katedraali torn. Siin näed jällegi laev oma lihtsuses oma kõige viletsusega ja ometi see viletsus mõjub kuidagi huvitavalt, põnevalt köitvalt nagu elu alati, neid köidab siinide suurt panoraammaastiku jällegi kogu aeg midagi virvendab. Paatos tuleb sisse, siin näete vana maja, aga suured irooliselt puud, mitte läbipaistvaid tumedat rasketki roosilised. Ja lõpus teate seal lõbus kõrtsis sellide perioodis barokis haarab nii Flandriat kui kui Hollandit. Rahvatüübid kuni karikatuurini välja viidud. Võlu ja maalija räägitakse vanas Hollandis tol ajal peaaegu iga neljas inimene mingil määral seotud maalikunstiga. Ja nad armastasid Maarjat kujutada. Sinna tegutseb jällegi tugev tumedahoone tagapõhi ees, heledad plekid lõuendil, tema seljal ja mujal rahunenud seljaga teie poole ja siin viiul, mis aborniga tegelikult barokiajastul ja niisugune musitseerib moment, tüüpiline dollaja. Ta olevat raskelt langev Tatari ja siis need toredad rõivad, rõivamaterjalid jällegi muusikas, eurod, motiivistik. Elurõõm vokaaliga. Vaadake punast valget rõivast jäätisele kontrast, kukk, vana mees, suured kontrastid ja kartmatu elu kõige tavalisema detaili. Esiletoomine. Armastavad koerad istub tünni otsas. Kanaaria linn. Jällegi nende hollandi meistrite poolt väga armastatud, ilusa kalli rõivariidemaalimise võlu, väikene anekdoot seal seest õnnetu kirja lugemine nähtavasti. Märkamatult läks üle teisele figuuril teisele tööle kätepesija. Vaibad oli hollandi vaipa, tema, Kartmatu elurõõmu ja naudingu esiletoomine natüürmort paremat kätt seotud suure figuur stiiliga. Heledat tumedat figuurid kõrvuti pandud. Tavaline bordellis, see, mida tol ajal väga armastati maalida suured kübarad, kallid riided. Ja siis niisugune äärmine, äärmine peen valguse, õhu ja ruumitunnetus, mis toob oma varase poeesia ja see ei mõju mitte tavalisi, just nüüd teeb ühe ühe loo armaskile lugemisest, talub terve elu, mõjub tervikuna seal hoopis sügavam, hoopis suurem nähtus, kui ta tegelikult näitab olevat. Tuuleb sisse aken lahti ja kuulsada firmordid sinna või on sõnad ülearused. Kogu see maailma nautimise rõõm on niivõrd käega katsutav ja silmaga tajutav. Hõbe klaasja rikkus, kõik see erutab inimesi, haarab neid. Ja vot sillerdav rõõm asjadest. Maastikud näete ööd maastikul väga-väga nii tugevate varjumiste valgusega mänglev pilves taevas, kuskilt paistab valgust läbi midagi muud, kui me nägime renessanss maastikulise algetes. Jahistseenid. Suure paatosega puude kujutus. Kaob kuskile pilvede vahel ära. Tuntud Raystali juudi kalmistu, müstilise, pooleldi ja niisuguse iroonilise maastikukäsitlusega. Ja lõpuks suur konsultatsioonimeister Rembrandt kus ta kõik minevikku toob kaasaega ja annab Nendele tugeva sügava kaasaegse elamuse. Noremradi Saskia, tuntud, kõik see, millest enne oli baroki olemuse puhul räägitud siinse väljendub ime selgelt tajutavat. Rembrandt oma linnuga pool nägu täiesti valge pool tumedas ja lõpux. Rembrandt Saskia ka suur elurõõmul seal sümboolne näide. Kõik keerleb, pöörleb. See oleks lühidalt vanuses nisugune õige üldine garaatoristika Bologist, kujutavas kunstis ja tema üldisest taustast ja nüüd kuidagi katsuma neid silmaga võib-olla kergemini konkreetsemaid Maltajutavaid nähtusi siduda muusikalise loominguga, mis on tõesti, nagu te ütlesite, märgatavalt abstraktsem ja kus raskem, nagu neid neid Krakteriooni tabada. Need vahendid ei ole lihtsalt nii, nii mahlakad, nimekad, nad ei ole nii kombatavad kui siin. No kus me võime peatuda ja vaadata ja aru saada? Muusikas me näeme sedasama tohutut Rikkust sisuliselt ja tohutut rikkust erinevates meeleoludes, sedasama säravat rõõmu asjadest, kui me mõtleme näiteks kuu varastele, piibli sonaatidele, millise sellise lapseliku uskumisega ja samal ajal väga selge kujutamisega. Ta maalib meie ette pilti tohutu Koljati raskest sammust ja tillukese Taaveti väga kindlasti tulemust, millega ta kolleti juurde tuleb ja sellest lihasest sõimust, millega siis koljat Taaveti üle külvab. Ja lõpuks sellest konkreetsest kiviheitest, millega kolledzis kummuli kukub ja raginaga kokku vajub ja sellest, kuidas siis välgukiirusel pistavad plagama ehmunud kolleti kaaslased ja kuidas Iisraeli väed siis või need sõdurid suure kiiruga taga ajavad, neid ja maa tapavad. Ja milline suuri üldine rõõmupidu siis lahti läheb või kui me vaatame seda, kuidas näiteks oratooriumides kõrvu kõige sihukse tõsisema, kõige sügavama sisuga, nii sügava sisuga, et sa võid kaasa minna, ükskõik kui sügavale ikkagi sa sinna ei jõua, et sa tunned, et sa oled nagu põhjani jõudnud selle kõrval Kristuse sündimisega seotud väga soojad, väga lihtsad karjuse stseenid või minu pärast Pahkeda Me peame üheks filosoofilise maksja võib olla üheks raskemini jälgitavaks autoriks. Samal ajal on nii humoorikas, nii muhe, kui ta räägib seal sellisest talunaisest, kes tahaks palju poegi saada või nagu me hiljem näeme siin kohvi kantaadis naeratab väga mõnusasti Jaan, see papa pahna, kui teda on kutsutud. See kõik on ka muusikas olemas ja nüüd tahakski natuke vaadata, mis siis siin on konkreetselt uut vahendites ja muusikalises mõtlemises üldse. Me peame kõigepealt mõtlema sellele seosele, kuna meil on praegu nii eredad, sellised pildid silmade ees. Siin me rääkisime sügavusse minekust frontaalses teemale minekust, eemaleminekust joonest. Renessansi, muusika on lineaarne muusika, selles mõttes me siin rääkisime eelmine kord, et see muusika on kihiti asetatud meloodiates koosnev nende meloodiate vahel paratamatult tekib mingi hormooni ja kui mitu melootilist liini korraga kõlab, see oli omal ajal võib-olla rohkem häiriv. No see oli paratamatus ja sageli see kooskõla ei olnud nii nagu see pidi olema, aga seda pidi välja kannatama. Järsku hakatakse tajuma neid võimalusi, mida need kooskõlad enesega kaasa toovad, seda tekstiga seda sisuga kaasa minemise võimalust. Ja sellega tekibki harmoonia, kuulmine, harmoonia, tunnetamine, tekivad sidemed üksikute akordide vahel. Järsku muusikas olid akordid? Me teame, ooper tekkis juba renessansi ajal juba enne seda üks hääl tõusis esile keerukast häältekoest kujunes juhtiv meloodia, seda saatev akordika. Nüüd näeme funktsionaalsete sidemete teket üksikute akordide vahel tulevad peafunktsioonid. No me teame tuunika suhtumine dominant. Ja me näeme järsku näiteks, kuidas tekib pingetsehh, barokne pingejuht, toonist toonikasse, see pooletooniline juhtu on mittena, täistooniline juhtu, on, tahab, paratamatult tahab minna edasi. See on väga tugeva pingega seotud. Edasi me rääkisime siin sellisest väänlevast välja nagu rabeleda tahtvast peaaegu, et kohtame seda väga palju ka siin, eriti seoses kramatismiga, mida on selles muusikas väga palju. Muidugi, see tähendab ka üldist emotsionaalsuse kasvu tunnete avaldamisel võimaluste seda ringi väga suurt laienemist, kirikulaadid, need neutraalsed, enam-vähem omavahel, kõik nii võrdsustatud laadid, nendest tõuseb esile kaks laadi, milledest kujuneb alus järgnevate sajandite kogu harmoonilise süsteemile. Ma suur ja minul kujunevad võimalused seoses funktsionaalsete sidemetega, kujunevad võimalused modelleerimiseks. See on tohutu rikkus, mis järsku helilooja ees avaneb ja peab ütlema, et suuremad nende seas nagu Bach on siin läinud üllatavalt kaugele ja üllatavalt lähedale meie kaasajale. Võib-olla me kuuleksime, kui me mõtleme sellele tugevale sisemisele kontrastile, millest Varokoni tulvil kahte väikest lõiku oratooriumi kooridest, Need on Bachi h-moll messist pärit. Kui me siin rääkisime sellest, et siin on surm ja elu otsekui vastamisi seatud siis siin on just selleks väga ere näide, sest ühe koori lõpus, Me kuuleme puuri laulvat sellest, kuidas Kristus risti löödi. See on selline väga raske paigal püsimine. Näete niukseid, tumma valu, väga sügavat kannatust ja selle kõrvalised, tohutu valguse sissesööst võitmatud üles tungiv kolmkõla särama. Suur järgnevas osas, kus Kristus on üles tõusnud Kui edasi meloodika renessansi meloodiajoonis oli väga ühtlane, ta oli nii-öelda ette valmistatud ja tagant põhjendatud, nii nagu see oli vähegi võimalik. Iga hüpe ei tohtinud olla mitte ootamatu. Ja kui veel tagasi pöörduda, dissonants kui niisugune oli üsna ohtlik neis välditi ja kui neid anti, siis jälle väga põhjendatult, jälle ette valmistatud ja väga hoolikalt lahendades. Nüüd just mängitakse selle dissonants, siga. Mis puutub meloodikasse, siis meloodika omandab tohutu suure kaare. Need on peaaegu lõpmatud meloodiad, nad ei ole mitte nõnda liidistatud, nagu me oleme seda harjunud kuulama näiteks klassikalises muusikas, kus väga ilusate korrapäraste Kadraatidena nelik taktidena kulgeb meloodia vaid see on selline sekventside järgnevus. Ühest mõttest jälle teise vaba üleminek, see on väga omane Parockile. Peale selle on ta väga rikkalikult grammatiline ja temas on jälle seesama pöörlemise tunne, see keerutamise, see otsimise tunne, kui me kuuleksime nüüd ainult väikest katkendit, jälle haamul Messi esimesest koorist, son koorifuuga, mille teema just kuidagi väga nii ere tasti on. Varuklik. Ja selle vaba arenemise ja selle peaga improvisatsiooni lisuse kõrval, mis on nii omane Parockile cadema üksikutes vormides väga selge organiseeritus, milles see avaldub. Nende selliste otsivate mõtisklevate meloodiate kõrval on väga palju motoorikat seose teine poolus. Need on rühikad väsimatult edasi rühkivad meloodiad, nad arenevad sekventsilised, nende puhul on meetriline organiseeritus väga tugev. Rõhulised taktiosad on väga olulised, nad viivad üha edasi üha edasi, see on nagu millegi väga suure ehitamine, kus kangekaelselt ja vääramatu tahtega asetatakse kilikivile. See on teine voorus, me näeme seda jälle siin Bachi juures ja hiljem veel Hendeni juures. Selles on just enesekindlust ja, ja tahet võib-olla eneses ületada neid kõhklusi, neid kannatusi, mida samal ajal inimene nii väga teravalt eneses tunneb. Seda loogikat, nihukest, selget mõtte arengut, me näeme ka selle ajastu tähtsamates vormidest, milles tahaks ka paar sõna ütelda, need on suuga, mis jõuab kulminatsiooni, Bachi ka, eks ole, ja sonaat, mis hakkab baroki rüpes kujunema edel mõlemad instrumentaalse tormid ja mõlemad vastandlikud vormid fuuga, see on tähelepanu kontsentreerumine. See on üks teema, mida on püütud võimalikult mitmest küljest valgustada, tema ümber arutada, seda teemat iseenesega kõnelema panna. Ja teiselt poolt sonaat, mille alus on kontrastis, siin on kaks teemat esialgu baroki ajal, nad ei ole veel erinevad teemad, neid hakkab eristama helistik. Tuunika põrkab kokku dominandiga ja hiljem uuesti laheneb metoodikasse. Selle pinnal arenevad need väga olulised vormid ja võib-olla natuke peatuksime sonaadi juures. Sonaat kujuneb esialgu nagu kahes plaanis kirikusonaat, seon kaugemal olustikulistes tantsuvormidest nagu tõsisem rõhutatult aeglaste osadega, kasvõi juba sellepärast, et algab aeglaselt ja temas on vastandatud tema kontrasti aluseks on homofonilise stiili tähendab sellise akordilise ainumeloodialisega ainumeloodiani juhtimisega stiili ja teiselt poolt polüfoonilise stiili kõrvutamine. Aga kammersõnad on lähemal iba renessansi ajal levima hakanud tantsu süüdile, Nendes eriti kiiretes osades on väga palju rõõmsat ja päris rahvalähedast tantsunisust. Peale selle veel võib-olla märgiksime, trios on alati, see ei kujuta endast midagi erinevat peale esinejate koosseisu, muide trio sonaadi neli esinejat, nimelt on siin tavaliselt nokkaks sooloinstrumenti, kes omavahel imiteerides konkureerivad. Olgu need siis näiteks kaks viiulit, siis on omaette liini järgi bassiinstrument. Lõpuks on siis mingi klahvpill, ütleme, klavessiin, kes siis toetab akordiliselt, kusjuures veel üks märkus, see on ju generaalbassi ajastu, see on see aeg, kus harmooniat veel esialgu ei kirjutata päris täpselt välja, vaid märgitakse lihtsalt need akordi põhijooned passijoon ja sellel pinnal improviseerib siis esineja ise seda kurdikat ja võib seda muidugi ka vajadust mööda kaunistada. Edasi on meil võimalik kuulata ka natuke hispaaniapärast muusikat, see on samuti seitsmeteistkümnenda sajandi autor. Sebastian Turun, see seade on küll hiljem tehtud ühe Kataloonia komponisti poolt aga püütud nii võimalikult stiili lähedale jääda. Tekst on Hispaanias nii väga tuntud, väga armastatud, klassikaline tekst, kus pöördutakse, noh, sellise kibeda etteheitega noore kaunitari poole ja öeldakse, et nüüd on siis tulnud selline aeg, kus kõik ilusad naised valetavad, kus nad ei hooli nendest laipadest, kes jäävad kahele poole, kui nad tahavad võita. See on antud väga tõsiselt, see mõte edasi. Siin on hispaaniapärast karmust. Kui me vaatame näiteks itaalia lauludes on palju rohkem sära ja kui seal on kirge, siis see kirg on selline aval lahtine päästseeres helist ähvardavat võib-olla natuke sünged, mida me kuuleme siin selles kõrgemas harmoonias võib-olla ka teatud määral särab andlikus rütmis mida on laulus imekaunist, kloorisest. Kui ooper hakkas Itaalias arenema, siis areng kulges läbi mitmete koolkondade. Selle esialgse arengu kulminatsiooniks oli jälle puhtmuusikale tagasi läinud väga sädelev virtuooslik. Napoli koolkond, mille üheks tähtsamaks heliloojaks oli Alessandro Scarlatti. Me kuuleme temalt väikest laulu, milles on just väga palju elu, armastust, eriti loodusearmastust, kuna see läheb tagasi sellise väga värske ja kaste pisarates hommiku juurde. Ja samal ajal on selles muusikas juba Järgneva Rocco sellist juba natuke kergemat kraatsilisemat õrnemat liikumist, nii et see kujutab nagu omaette üleminekunähtust. Ja veel üks teos, samuti juba sellise rokokooja baroki vaheseisvast autorist, Bachi ja Händeli kaasaegsest telememalist, kes oli noh, selline väga viljakas, väga ohtra sulega kirjutas väga palju erinevas žanris, lisaks oli väga aktiivne muusikamees organisaator, kes nii nagu see baroki hilisema ajal juba sünnib, püüdis viie muusikat laiema auditooriumi ette. Me kuuleme temalt ühte lõiku tema suuremast tsüklist kolm trio sonaati ja kolm Scertsot. Need on kirjutatud nii, nagu ta ise ütleb metodoloogiliselt ja ta on siin püüdnud, tähendab aeglastes osades, kus teatavasti märgiti välja vähem noote, kui need tegelikult mängiti Zeroodi bituriski, läbipaistev, selge ja interpreet või siis sinna mõningal määral lubada vabadusi abinootide kaunistuste lisamisega. Tema püüdis selle teksti siis täpselt välja kirjutada sellesse mütoloogiline siis kärtsu, mida me kuuleme, on kolmeosaline, taan, tüüpiline niukene kammersonaat. Kiire-aeglane-kiire on siin omavahel vastamisi seatud. Kui te kuulate esimest osa, pandi tähele, siin on väga toredad helistiku kõrvutused omavahel väga julgelt, ta läheb seal rihma soolist tooma, suuri, enesele erilist peavalu sellest tegemata. Selles randas, mis järgneb lõpus, on väga palju. Tantsu oli suht head tuju ja õiget tõsist mõtiski elu ja nii nagu me siin nimetasime Krist homofoonilist akordilist ja sisult väga enesesse pööratud aeglases keskmises osas. Ja lõpuks Bachi kohvikantaat, see on siis natuke mõnusaks ja ühtaegu võib-olla ajastu olustikku ja arusaamiseni vahetult meie juurde toovaks. Me näeme siin seda Bachi, kes kõrvuti väga arvukalt kirjutatud kiriku kantaatidega kirjutas ka omal ajal üsna tundmatuks jäänud, aga väga toredad, paarkümmend ilmalikku kantaati. Pikk Ander, kes on selle teksti autoriks, jutustab, et 18. sajandil kohvi sissetoomisega vaimustus kohvi vastu läks nii suureks et prantsuse kuningas näiteks keelas ära Pariisis kohvi joomise, mille tulemusena naised hakkasid surema nagu katku ajal keeldusid lakkamast, enne, kui see seadus muudeti. Ja samuti mõned justiitsSaksamaal tegid sedasama ja isegi oli selline tasu, et need nuuskurit tähendab näiteks lõhnajärjel ära, tundsid kohvi ja siis inimesed ära üles andsid, said ühe neljandiku trahvitasust siis enesele sellega innustada niisugust võitlust kohvi vastu. Bach on siin oma huumorisoont nii väga muhedasti näidanud ja see on teiselt poolt jälle meie barokiga, mis meid on huvitanud, aga seotud see on ainult see elulähedasem lihtrahvaliku kodanikuga rohkem seotud, mis räägib meile kodusest elust, parajatest, muhedatest, Torinatest omavahel, jutustades siis võitlusest kohvi pärast Vapaslendriaani perekonnas. No on ikka sadatuhat murret. Nad on eliku Pihus saar. Uusi riideid. Toovad rahvast väljas, ei tohi aknast näha. Ahala. Onni juurde. Nordlaadur. Laduma. Vaeva? O. Nüüd käib ja otsib Palazlendriaan ja teab, et tema oma liitioni rõõmuks mehele j ja kuid Liis räägib Marxini. Ning keegi kosida ei saa, kes pole mul ees, et vaatand ka lepingusse kliias seisma pea, et mulle luhalakka. Lõppes muusikalise neljapäevaülekanne heliloojate majast täna tutvustati, barokkstiili vestlesid muusikateadlane Helju Tauk ja kunstiteadlane Villem raam.