Siiani meie kirjanduslike kolmapäevade enamik eeskavasid on täidetud olnud luulega. Täna vahelduseks oleme kava täitnud lühiproosa ka nii, nagu te teate, meie tänase õhtu pealkirjaks on novellide Jaminiatuuride õhtu. Tänase õhtu jooksul kuulete nii näitlejate kui autorite esituses novelle, novellete minia tuure meie eesti kirjanduse kõige vanematelt meistritelt kuni tänaste noorte algajate kirjanike nii välja. Lubage sellega alustada. Kõigepealt Eduard Vilde lühijutu, teine Joosep esitab riikliku draamateatri näitleja Jaanus Olgulas. Ümber kaela kinni tahaks ära. Mõnikord ka tema seda viirust jälgides maarjamaad missasid ja see muutub varsti polkudesse, nagu ta utoopia tegevuse jätkab, siis sul kedagi naersai. Eva-Maria hakkasid täie nael, nael misega taati politseisse viima. Siis tulin mõisust ära. Juhan Smuuli surma laulu esitab näitleja Heino mandril. Algas iga päev peale lõunat. Polgolm algas niivõrd täpselt, et ta järgi oleks võinud kontrollida kronomeetreid. Ta ei kiirustanud minutitki ega jäänud minutitki hiljaks. Enne saabumist oli minu päeva parim aeg. Raskekujuline liigesepõletik, mis mind öösiti hambaid kilistama joiguma pani ning palavikku 40-ni üles kruvis. Jättis ajutiselt nagu malaaria-le kohta, loovutades mu küünarnukid, randmed, sõrmeliigesed ja põlved rahule. Tegin lühikesi uinakuid ja kogusin jõudu malaariaohu ja õhtul algava valu närimisele vastupidamiseks. See oli 1941. aasta detsembrikuus Chebarculi isolaatoris. Olin tollal 19 aastane ja kaalusin 43 kilo. Seitse saarlast, kes lamasid samas ruumis kõik kergemini haiged rääkisid minuga juba nädal aega mingi imeliku ja ähvatavaleebusega pilkudest, mis nad omavahel vahetasid. Taipasin, et minuga on lõpp. Kuid isegi paar korda hommikuti sosinal lausutud läbi jättis mind täiesti ükskõikseks. Lummutusliku tööd, mille tõid kaasa piinab liigesepõletik, täielik liikumisvõimetus. Ja lisaks pagan teab kust tulnud. Malaaria piirasid mind sisse. Ja kõik, mis neist palaviku mähitud kuminaga läbi murdis, kaotas oma teravuse. Pool kolm tuli malaariahoog mulle kuhjati katteks kõik, mis kuhjata oli, vat kuued, mingi mantel, padi jalgadele. Toodi klaas kuuma vett, millega püüdsin sulatada kogu keha täitvat jääd. Algul hakkasid hambad külmast logisema, siis värisesin juba üleni. Aga hiljem lihtsalt hüplesin. Kui hoog haripunktile jõudis, vallutas mind alati võitmatu soov pugeda raudahju, mis ruumi keskel hõõgus kuid jalad ei liigu ja kui liiguksidki hoiaksid, seltsimehed mind kinni. Peale malaariatundi olin nagu läbipekstud, lamasime võimetuna ja toibusin alles siis, kui liigestes närima hakkas. Nii läksid päevad, mõtlesin väga vähe, kõik see, et kunagi oli rahu, oli päike, oli, meri oli kodu tundus mingi eelajaloolise ajana tuhandete aastate kaugusel pooleldi ununenuna ja ebareaalsena, mille juurde ei suuda isegi mõttesse ehitada kindlat silda. Tuli kriis. Ma tundsin seda endast. Kuid täie selgusega teadsin seda siis kui üks haigetest juba parem, kes viimastel päevadel kõige sagedamini minu voodi ümber tiirutas ja kaastunnet pakkus. Teised aitasid aga kaastunute pakkunud. Lipitsevalt küsis. Jääb sul raha järele? Kulub endale ära, vastasin. Siis kogedes ta seosetult ja keeras näo kõrvale. Seal oli nii raske ja nii tingimata vajalik see küsimus ära lahendada. Et ta ninajuurele ilmusid, higipiisad. Ja ma sain aru, mida ta mõtles selle. Ei, Eino siisiga. Mul tekiste vastu terav vaen, säärane ahnus kohutas mind ja ma vastasin. Jääb küll. Kui palju jääb? Küsis ta endise ärevusega. Palju ei jää 2000. Ma valetasin. Mul olid tollal 42 rubla, kuid mul on elus olnud nii vähe isiklikku raha, et ma kordki kas või ainult sõnades tahtsin olla jõukas mees. Võib-olla tahtsin ma sellise summa nimetamisega teda piinlema panna. Igatahes viimasena saavutasid. Mehe kael tõmbus punaseks ja ta küsis nüüd juba kiirustades ja sosinal kus ausad. Siin vastasin ja surusin kukla vastu patja. Ma olen ikka su vastu hea olnud, ütles mees mu peas kumises ikka su vastu hea olnud. Ning mõtlesin, et ma pole kunagi kuulnud üht meest nõnda teisele ütlevat. Nad räägivad, vanad naised kiriku õues. Ma olin ikka su vastu hea olnud, pea siis meeles, sosistas meesia, lahkus. Kuid sellele mehele ma olen võlgu kahe asja eest. Esiteks ei taluma temaga kohtumisest saadik inimesi, kes tunnevad ainult neile kasulikku kaastunnet. Kes haletsevad, aga ei aita ja kes ligimese rasket aega meelde tuletades teatavad ka mina nutsin. Teiseks on tema seotud mu esimesel luuletusega. See juhtus nii. Samal õhtul ilmus ootamatult isolaatorist kaardipanija. Meie kaardipanija oli kaval mees, ta pani kaarte ainult nendele, kelle kohta ta varem oli kõik välja uurinud ja jutustas nende minevikus tehtud mõtlemispausidega ja haruldased tummaks, lööva täpsusega. Minevikku selgeltnägemine pani paljusid uskuma, aga kavalpea näidatud Tulevikku. Mäletan siiani ta pomisevat häält. Naine valge peaga enne mäe siin mustaverd naisterahvas, kaks last, tulekahju, pikti esiti merede, väike vesi, siis suurem vesi, kõik kooskõlas meie ühise marsruudiga. Siis pikk maantee, kroonu maja. Algul lõpetas ta sõja 1941. aasta jõuludeks. Aga nädal enne jõule muutis kurssi ja hakkas rääkima küünlapäevast olles mineviku suhtes täpne, isegi halastamatu. Mahlistab tulevikku ilusates värvides. Ja savine kraavichall pistis talle pihku kolm rubla sest nii palju maksis õnnelik tulevik ja küünlapäevaaegne sõjale. Teda kasutasid isegi naisVerskrid neilegi, ta kõneles tõlgi kaudu täpselt seda, mida nad ootasid ja tahtsid. Kolme rubla ta neilt ei võtnud. Kuid juhtus, et vabastati päevaks-kaheks töölt. Meile arusaamatu ja nähtamatu haiguse tõttu. Kaardipanija käis mööda ruumi, liikus ühest voodist teiseni keda saatis too, keda huvitas raha minut padjas. Keegi ei lasknud panna. Liigesepõletik näris mind täie vihaga. Ja äkki oli ta minu voodi ääres kaardipanija ja asja vähe kulunud, maavillasest pintsakus tõrva müües, villane sall kaelas, segas käes 36 lehelist määrdunud saatuste pakki. Ma nägin esmajoonistamistlike tugevaid ja osavaid käsikaardipakki ja alles siis ta nägu, mis detsembri külmast näpistatuna kõrgus nagu uus vaskviieline. Aga kõrge palaviku tõttu ma midagi muud seal ei eraldanud. Tahad kaarte panna? Küsis vask. Viieline. Ei taha. Protesteerisime. Ma pole kunagi sallinud ennustamistega khatipanemist. Ikka on ja kui ette tead, ütles kaardipanija rahulikult. Halba ta ei tee. Kolm rubla. Maksuta mina maksan. Ütles mu endine kaasatundja kärmesti vahele. Nii palju, kui mul jõudu oli, hakkasime vastu. Kuid nende kahe ees olin jõuetu. Ja kaardipanija ladus mu rinnale kaardid välja kõige keskele ärtu soldati, see on minu. Ning siis kõige musta maagia seaduste järgi ehitati soldat ümberkaartidest lehvitada. Ütles kaasatundja sosinal kaatripanijale. See võttis ärtu soldat tilt kolm kaarti. Kõige all, see tähendab otse minul lebas Potjas surmaga. Kaardipanija ütlemata ühtki sõna korjas kaardid rinnalt kokku panid, kus see tõusis ja väljus. Kaasatundja läks talle järele. Samal õhtul pärast mureliku arsti külaskäiku sain teada, et mul jääb elada veel kolm päeva. Muidugi seda ei ütelnud ars vait, ütles kaasa tundjale kaardipanija. Kaasatundja tõi selle uudise minule. Seda teadsid kõik haiged osa ei uskunud. Aga osa varjas oma uskumist liiga halvasti. Kuid tähtis on see, et ma ise jäin peaaegu uskuma. Juba kaks nädalat libisesin külma tühjuse poole ja loogiliselt pidin ükskord selleni jõudma. Ma jäin endiselt ükskõikseks. Aga meestele, kes olid mind nii palju aidanud, kui nad suutsid ja kui neil võimalik oli. Neile Ma siiski mõtlesin. Samal õhtul jagasin ära oma seljakoti sisu, mõned särgid, kampsunid, kolm paari villaseid sokke, pintsaku kingad mehed ei võtnud, nimetasid kaardipanijad loba ajajaks. Kuid hoolimata sellest, et varandus jäi minu koiku alla, teadis igaüks igaks juhuks, mis tema oma on. Ja kaasatundjale, kes kaardipanija tõi, sosistasin kõrva. Ta noogutas rahulolevalt ja kõikemõistvalt. Möödus kõige raskem kogu haiguse ajal. Ja esimene, mis ma hommikul mäletasin, oli, Vist igaüks meist tahaks maadele jätta oma jälje mälestuse märgi endast, mis püsiks kauem, kui me ise. Olles ise kadunud, elaks ta edasi inimeste seas. Ja alles tema kadumisega Kauksime lõplikult. Ka mina tahtsin jätta oma jälje. Kuid kuidas mu käed siiski liikusid? Enne malaariahoog oli pea selgem. Ja ma otsustasin kirjutada luuletuse surmalaulu. Tollal olid mu teadmised luulest ja luuletamises samasugused kui iga kuus klassi lõpetanud koolipoisina. Ma mäletasin nii palju, kui neid lugemikutes anti Koidula, Liivi, Jakob Tamme Underi sügisemaru, suitsu, kerko, kella ja käkimäe, kägu. See oli peaaegu kõik. Ainus luuletuskogu, mida ma hästi tundsin, oli Lutheri lauluraamat. Ja kuigi ma kirko kella väga armastasin ning ta minu tolleaegse olukorra ja meeleoluga sobis pidasin seda liiga lihtsaks, et laenata sellelt vormi ja meeleolu oma monumendi aluseks. Ma pidasin ja seda mõne kätte sattunud loomingu numbri varal tõeliseks luuleks sellist, millest ma aru ei saanud. Barbaruse intellektuaalne ja filosoofiline luule tundus mulle kõige paremana. Kuna ma sellest kõige vähem taipasin. Nii ja teades, et mul on aega kolm päeva hakkasin kirjutama. Esimesel päeval suutsin kirjutada kuus rida. Ma ei mäleta sellest kaotsi läinud luuletusest mitte midagi rohkem kui alguse kunagi jäi kustusiiviuses sinakas kuma ja Linnutee valgustab kosmose igavest päeva. Ja päike varjab vaid töödeks oma elustava soojuse. Et ometi paista igavesti. Kuue rea järele tuli malaaria peale malaaria, higine väsimus ja õhtul liikmete põletik palavikuga. Kuid iga päev tegin kuus rida. Ja kummaline surm, millest ma kirjutasin, ei tulnud lähemale, nihkus isegi kaugemale. Võib-olla oli siin otsustav tunne, ma kirjutab. Tähendab, ma elan. Kolmandal päeval mulle lubatud viimasel päeval tundsin end juba veidi paremini. Viimased kuus rida tulid kergemini ja olid vist isegi rõõmsamad. Ja kui koitis uus hommik neljanda päeva lumine kirgas hommik võtsin ta vastu nagu suure kingituse. Ja teadsin, et ta pole viimane. Minu voodi juurde tulid kaasatundja vaatas mind arusaamatusi ja etteheitega ning üle hulga ajama naersid. Ta küsis kolm rubla, mis ta kaardipanijale andis. Kuigi see oli rumal. Maksin talle ära. Ma hakkasin sellepärast, et mul oli padjal, oleme valmis luuletus. Kuid ma ei suutnud jätta lisamata. Ütle kaardimoorile, et ta on loll nagu ruum. Minu esimene luuletus surma laul läks kaduma. See on hea, sest ta oli küll esimene, aga samuti viimane, mida kihutas kirjutamast, surm. Ainus aga, millest väärt on laulda, on elu. Järgmiseks esineb Juhan Saar. Väike lugu tsüklist tinglikult dialoogid. Loo pealkiri läbisõidul. Maa kaupluse ees peatus Volga kärarikkalt, kaassõitjad lükkas mind autost välja. Just mina pidin siit kauplusest ostma uue pudeli veini, sest olime jõudnud minu kodukanti. Saad ilma järjekorrata hõigati mulle järele. Katsu aga saada. Leti ees oli suur dopinimesi. Kuna julgust oli küllalt võetud, trügisid neist mööda ja seisingi kõigi ees. Pudel veini mulle paras saha. Hüüdsin uljat, sest teadsin, et see alati mõjub. Vihmatastaat minu selja taga müüa käsi, mis haaras juba pudeli järele, peatus poolel teel vööl süntaadi poole, et visata mõne vaimukuse. Kuid sõnad jäid kui kinni. Isa, sina ütlesin ainult taadi nägu läks laiale naerule. Minale. Poiss kurivaim, kuidas sa siiakanti sattusid? Ma olen läbisõidul, vastasin kohmetult. Ma näen, et sa oled läbisõidul vehita, staat mõtlikult. Juhtus nii ootamatult ei jõudnud ette teatada, sedagi. Ütlesin kiiresti. Kas sa koju ei tulegi? Päris taat. Ma ei tea, ütlesin kõhklevalt. Mul on kole kiire. Ma näen, et sul on kole kiire, vastas ta vaikselt. Mind oodatakse kibelesi minekule. Jah, sind oodatakse, ohkas staatia, pöördus müüja poole, andke talle ära. Minul ei ole kiiret. Ma ostan ainult leiba. Peitsin pudeli mantli põue. Millal sa tuled siis? Küsis isa. Ma ei tea siis, kui jällegi siiakanti juhtub. Läbisõidule jah, läbisõidule kordasin ja mul oli väga halb olla. Jüri Tuulik esitab oma novell letti õpetaja jutustus. Johaniga oli midagi lahti. Ma nägin seda kohe. Läksin klassi poisid olusid muidugi jälle nagu 100 grammofoni. Viienda klassi õpetaja peaks tundides kõrvaklappe kanda ning seadsin korra majja. Neli poissi kasutasin tahvli juurde seisma, näoga tahvli poole. Et nad vigureid ei teeks. Ma panin siis kohe tähele, Juhan kuidagi vastumeelselt näotahvli poole pööras. Aga ma kutsusin siis Endli vastama. Ta ütles, et tal on õppimata. Mikson õppimata ei saanud. Miks? Mul oli Heile häälemurre? Niisuguse vaimukuse eest koolis üle ühe ei anta. Siis kasutasin kalju püsti, tal olid ometi juuksed siledad ja ma ütlesin klassile. Näete, milline peab üks korralik soeng olema. Panid loomulikult prioliini peale? Ei pannud, ütles pois rahulikult. Aga puhas taskurätik on seal täna loomulikult kaasas? Ei ole, ütles poiss. Loomulikult lisas keegi vaikselt. Ma lasin tal siis ülesannet lahendada, ise vaatasin Juhanit. Armetult vaikne seal tahvli juures, et mul hakkas temast kahju. Ma läksin ta juurde ja küsisin tasakesi, mis sul viga on? Ei ole mul viga midagi, ütles Juhan õlgu kehitades. Mulle tundus see vastus nii imelik, et malastasin poisi pinki istuma. Aga Juhan võttis kohe vihiku pihku ja hakkas ülesannet tegema. Seda oli väga harjumatu vaadata. Ja terve tunni mõtlesin, et Johaniga midagi juhtunud. Vaheajal õpetajate tuppa minnes ütlesin, et minu arvates on Ergma Johaniga midagi lahti. Mille järgi sa seda otsustad? Küsis vene keele õpetaja. Liiga vaikne. Kas ta siis on hea, kui sa nuttes klassist ära tuled? Küsis ta vastust ootamata. Niiviisi just ei tasuks küsida, aga inimeste kahjurõõm on piiritu. Ent järgmisel vahetunnil rääkis juba vene keele õpetaja ise. Johaniga midagi korrast ära. Istub nii vaikselt, et ümber ei vaata. Aga enne seisnud üldse paigal. Järgmisel vahetunnil ütles matemaatika õpetaja. Ergma tundub mulle täiesti imelikuna. Mis ma ütlesin, mainis vene keele õpetaja peale, juhataja ei lasknud asja isevoolu minna ning kutsus Juhani õpetajate tuppa. Kas sul on midagi viga? Küsis ta hoolitsevalt. Ei ole, vastas poiss. Kas kodus on kõik asjad korras? On küll, vastaspoisina. Kasinalt midagi varastatud pole? Kooris lauluõpetaja. Johan vaatas ta kahvatu näoga suurte silmadega. Ei ole, ütles ta kõlatult. Lasksime tal ära minna. Kordades vene keele õpetaja omaette. Mulle tundub, nagu oleks ta põrutada saanud, mõtiskles matemaatikaõpetaja. Nad on ju veel väikesed, nii väikesed. Ohkas joonistusõpetaja. Siis tuli ta näole soe naeratus ja ta sosistas. Aga ükskord sindrinahk lõi ta minu tunnis tindipotiga vastu tahvlit. Ja minule kleepis kalendri selja peale lisas matemaatikaõpetaja. Niisugune tragi poiss. Ma läksin koridori ja vaatasin, kuidas Johan jalutas korralikult, käed vastu külgi oma viienda klassi tüdrukutega. Ma kutsusin ta enda juurde, silitasin pead ja ütlesin. Räägi ära, mis sind vaevab. Mitte midagi, vastas poiss peaaegu hääletult. Aga miks sa niisugune oled? Ma ei tea, laskis Juhan pea norgu. Ma tõstsin ta koonu ülespoole ja ütlesin leebelt, räägi minule. Poiss vaatas mulle otsa suurte hirmunud silmadega ning ütles luksudes. Ma otsustasin hakata korralikuks. Autorid näitlejad ja tänase õhtu korraldajad tänavad tähelepanu eest tuleval nädalal. Kogu maailm tähistab suure ukraina luuletaja Trašenko 100 viiekümnendat sünniaastapäeva. Järgmine kirjanduslik kolmapäev on meil samuti pühendatud sellele suurele kirjanduslikule sündmusele. Siin esinevat Septšenko tõlkijad eesti keelde kümmekond noort näitlejat. Vokaal ja instrumentaalsoliste õhtu tuleb järgmisel päeval neljapäeva õhtul kordamisele.