Vikerraadio. Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Pasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on täna stuudios veel Urve Eslas, tere, Urve. Tere ja Mihkel Kunnus. Tere, Mihkel. Tere. Mõtlesime, et täna räägime millestki päris keerulisest, võtame ette Janek Kraavi artikliseeria reaalsus, teine erinevus, mis on ilmunud siis tänases sirbis, see on osa sarjast postsõnastik. Ja nagu artikli pealkiri juba viitabki, jätkab see siis seeria ja seriaalsuse teemat. Aga enne, kui me läheme selle võib-olla natukene käest libiseva ja kindlasti väga mitmekülgse ja väga mitmest tahust käsitlemist väärivad teemani. Vaatame, mida üldse tänane sirp meile pakub. Urve sulle vist jäiselt midagi silma, sa tegid tublisti märkmeid. Veiko Õunpuuga intervjuu on siin pikk ja põhjalik, aga mõned mõned sellised lõigud on ka üsna üldiselt rääkivat filmist kinost, muust sarnasest ja, ja üks lõik näiteks on selline, mis mu meelest on päris valgustav. Veiko õunpuu leiab, et kinno tuleks minna ilma eelhäälestuseta ja tingimusi esitamata sest selge ettekujutuse omamine sellest, kuidas asjad peaksid olema. See on halb positsioon ükskõik millest rääkides. Väiksed näpunäiteid ka meie edasi selle teema käsitlusel. Kahtlemata mulle endale jäi sirbist silma arhitekt Villem Tomist, selline kriitiline ja isegi irooniline artikkel, kas ja kus kohtub tallinn merega, mis käsitleb admiraliteedi basseini äärse kvartali arhitektuurivõistlust mille me omistame, osutab siin sellele, et selle ala arendamisega aastaid tegelenud Hillar Teder on muuhulgas oma arhitektide meelest väga selliste keskkonnavaenulike ja ebaprofessor Sealsete ideede kaitseks võrrelnud Tallinnat Dubaiga. Ja siin artiklis on veel muidki selliseid üsna sarkastilise märkuseid asjaajamise kohta. Et selline aktuaalne ja mingis mõttes ka natuke valus lugu sellest, et meie asjaajamise kultuur ei ole ikka päris see, nagu meile võib-olla endale meeldiks mõelda. Ja väga tore on siin selline pikem Kivisildniku teema ka sirbis lehekülgedel kaheksa, üheksa Sirel Heinloo räägib komöödiakirjanduse tehniline ülevaatus annab ülevaate Kivisildniku tekstidest ja võtab selle sellise. Võiks isegi öelda vägatiivilt teoreetilise vaatluse alla ja samuti on siin Pille-Riin Larmi intervjuu kivisildikuga, mille pealkiri on, kuidas teha, Jürgen Rooste, selg prügiseks. Aga Mihkel, ma vaatan, tänasest sirbist väga ei hooli, sul on seal hoopis midagi muud. Mul on mitu asja näpus, näiteks sirbi vahel on Eesti Kultuurkapitali kolmanda jaotuse stipendiumide eraldised. Mind alati huvitab see sellepärast, et näha, mis asjad on tõlkimisel ja mis asjad on ilmumisel näiteks Vukotski, kunstipsühholoogia tuleb bahtinni, Dostojevski poeetika, probleemid tõlgitakse eesti keelde. Samuti näeme, et Reneedeegaardi arutlus meetodist antakse välja siis arvatavasti uue tõlkena. Ma tean, et ta esimese Eesti vabariigi aeg on ilmunud, siin me näeme, et näiteks Ilmar Vene saab selle järeldusena kirjutamisest 520 eurot, mis on siis küll jah, sihuke ütlemine niimoodi, et õilis, õilis rahvasaadik, Toobal saaks sellega ju terve päev otsa ringi sõita, põlistada ja oma valijatele majoneesi viia. Aga siis tuleb selline surematu teos. Aga rohkem ma tahaksin äkki ta loomingust struktuuri looming on erakordselt tuumakas, mitte looming tavaliselt tuumakas ei oleks, aga siin on näiteks Jaak Jõerüüdi luuletused, Andrei Hvostovi mälestusi natuke. Siis Peeter arvustab Jüri Kolkja, Jüri Kolgi on mingid uued lühilood ja ma olen ise ka täitsa Jüri Kolgi fänn, et ta on hea näide sellest pidutandist, kes debüteeris siis, kui ta mõistus peas oli, ütleme umbes neljakümneaastaselt, et varasemalt ma ei soovita debateerida või nagu mõni võib-olla natuke ja väga põhjalik ja ülevaatlik, kes see on mihkel mutilt, siis on Joosep lehti ja lootuste luhtumine märkmeid neoinfantiivsusest. Isenesest, infantiilsuse teema ja lapsikuse teema ja lapseeteema on minu arust väga suur eksistentsiaal. Näiteks kui me mõtleme juba sellise klassiku nagu Johannes reisin ka mängiva inimese teooriale, siis ta ütleb seal sissejuhatuses. Et raamatut reisiks on see, et inimkultuur on olemuselt lapsik, olemuselt mänguline ja kes sellega nii-öelda intuitiivselt nõus on, see ei pea seda raamatut edasi lugemagi ja ausalt öelda, kui ma lugesin seda teist sõna, siis ma mõtlesin jah, tõepoolest, et inimkultuur on väga lapsik, et tõepoolest mängime, inimesed mängivad aeg ja teevad tähtsa näoga mingeid rituaale. Kas või ma ei tea usurituaalid mõelda, et noh nii-öelda vahel tuleb selge pilk ette ja siis me näeme, et need on väga mängulised ja igatahes ma soovitan väga seda esseed, see on väga huvitav, et kuidas ühiskondlikud olud soosivad infantiliseerumist ja vastutuse eemaletõukamist. Selge, suur tänu, et siis kallid raadiokuulajad, täna lugege sirpi ja nädalavahetus pühendage loomingule. Aga nüüd lähemegi edasi oma tänase peateema juurde. Jätkub kultuurisaade vasar stuudios Urve Eslas, Mihkel Kunnus ja mina, Peeter Helme. Nagu saate alguses lubatut, keskendume täna Janek Kraavi artiklile, mis laiub sirbis üle kahe külje, seeria seriaalsus, teine erinevus, mis on siis ilmunud sarjas postsõnastik kus Janek Kraavi erinevaid tänada tabas meid kultuuriruumis ümbritsevaid mõisteid katsub lahti seletada. No Janek Kraavi alustab oma artiklit tõdemusega, et automatiseeritud tootmisprotsess ja tarbimisharjumused näitlikustavad ealist pintsamat korduskultuuritasandit, kus seerialaadsetes struktuurides partiid järjed, sarjad ja muu selline ja seriaalse menetluse põhiprintsiip on elementide järjestikune järjestikuste väliste osade kordus. Noh, see on suhteliselt raskepärased sõnastatud, mida te siin tegelikult ütleb, on ju lihtsas keeles see, et tänapäeva maailm laias laastus põhinebki sellel, et meil toodetakse kas identseid või väga sarnaseid esemeid ja me oleme harjunud sellega, et meid ümbritsevad standardiseeritud Pahandused jah, siin on see identsuse erinevuse küsimus muidugi kogu aeg sees, eks ju, selleks et saaks tekkida seriaalsus, selleks ei saa olla pärisidentsust, selleks peab olema just nimelt toimuma mingisugune väike muutus. Kas mingisugune muutus jutustuses näiteks, milles ju põhinevad, millel põhinevad need seriaalid, mida me näiteks televisioonist vaadata, või näiteks filmid, mis mida toodetakse seerijatena aga ka toodete puhul, eks, et selles mõttes, et sul oleks tooteseeria selleks sul peaks seal toimuma iga toote puhul mingisugune mingisugune muutus, mis eristab teda eelmisest tootest. Nii et need kaks asja käivad nagu koos päris identsus, identsus iseenesest ju seeriat ei loo. Täpselt siin kraavi ütlebki, et hiis kapitalistlik massproduktsioon liigub paindlikuma seeriate või väikeste kaubagruppide tootmise suunas kus siis oluline on see, et võib-olla toodetakse ühte ja sama, ütleme telefonimudelit, aga mõne korpus on roosat ja mõne sinist, mõne musta ja mõne valget värvi ja selle tõttu tekib kohe teatav erilisuse efekt, mis on võib-olla illusoorne, aga noh, selles mõttes, kas tunded saavad olla illusoorseid. Aga kui me seda artiklit loen, ma ei tea, kas ei samamoodi tunne, et siukest korduvust seda kuidagi noh, otseselt ei halvustatav, tuntakse mingit häiritus selle suhteliselt, kõik on nii niisamasugune, et nagu ei olda rahul sellega, et kõik korduvad, ma ei tea, kas teile jäi selline tunne? Mulle jäi küll selline tunne, et minu meelest siin pinna all on Janek Kraavi rahulolematu, ma isegi ütleks, et kriitiline ta oleks kuidagi latentselt rahul olema. Miski närib jah. Aga kas siin ei ole nagu selliste maailmavaadete erinevuse küsimus, et juhul kui me näeme maailma näemegi selliseid jätkuvuslikuna ja sellise korduvuslikuna, et miski justkui ei muutu, kõik jääb alati alati samaks väga väikeste variatsioonidega, siis meile tundubki, et see võib-olla ei ole hea ja ei ole õige, Easid tekib vajadus sellest välja murda ja luua mingisugune katkestus, mingisugune nihestus, täiesti uus kvaliteet. Aga samas, kui me vaatame maailma sellise väga fragmenteerituna siis sellisel puhul jälle selline jätkuslikus ja seriaalsus kodu turvatunde, kas pole, eks, et see sõltubki sellest positsioonist kõik parajasti loo autor on ja mulle tundub, et ta pigem pigem jah viskleb sellises igavese kordumise valus kui, kui sellise pidetuse Gidetuse ja pinna puudumise tundes. Mulle tundub, et pigem ta on võtnud automaatselt omaks sellise moodsa maailma hoiaku mis siis vähemalt viimased 60 aastat teise maailmasõja lõpust alates lääne kultuuri iseloomustab nimelt see, et kogu aeg on vaja murranguid, kogu aeg on vaja mingisugune kultuurireaalsus nii-öelda valmis ehitada ja siis ehitada selle peale uus ja selle vanad tõed kukutatakse kuulutada, et mulle tundub, et talle ei anna rahu see, et võimalik on ka selline teistesse reaalsusel põhinev areng, mis ei ole niivõrd teatud varasemate tõdede automaatsele hävitamisele, vaid lihtsalt liigubki tasapisi edasi see seeriate kaupa. Nojah, see arusaam mõtteviisis on tõepoolest ju laiem, kultuuriline, filosoofiline, eks ole, et see, et kas üleüldse on võimalik järgmine teooria näiteks tuletada eelmisest, kas maailmale tõepoolest, nagu ma ütlesin, on mingisugune jätkuvuslikus juba, kasvõi ideede tasandil. Eks see mõte ju ju tunnistati üsna, mitte kehtivaks kasvõi juba sel ajal, kui, kui ma riskin tüübiks minemisega ka sel ajal, kui heegel põlu alla langes, eks, et selles mõttes, et ei saa justkui luua mingisugust kindla tuleviku suunas suur mõeldud protsessi, vaid maailm ongi sekku sinna protsessi selliselt, et ükski pikemaajaline plaan ei ole tegelikult tõepärane. See noh, korduvuse häda ja hädaldamine sellepärast noh, see on ju koguja teema, isenesest võib-olla kultuuriloo üks kõige tuntumaid pessimist. Aga kui me läheme näiteks eesti keelde ja vaatame selle sõna nii-öelda Kuidas see sõna kõlab, eks näiteks kord korduvus ja see on nagu tegelikult positiivselt tähendusega selles, et ma küsin, kas kõik on korras? Kas kõik saab korda, teeme, teeme korda? Jah, eks seekord kordades kord tähendab, tähendab mingit mingit positiivsust kindlasti. Ja see, et asi peab olema uus, niisugune modern tähendab modernistlik ellusuhtumine, et asi peab kogu aeg paremaks minema ökoloogilise mõttes või nii-öelda keskkonna eetilises mõttes on see, see on see väga halb, see on väga halb, sest sellel põhineb see kasvumajandus iseenesest nii-öelda roheliste maailmavaate või nii-öelda tuumprobleem ongi see, kuidas saaks asja kõik igasugused aineringet tsüklisse lihtsalt, et nad käivad tsüklis käivad ringi ringi, kaheksa korda saaks asja korda jah, kuidas saaks inimese elu elutsükli korda, sest praegune häda ongi see, et tsüklid on lahtiselt, eks ju, kogu aeg imetakse mingeid fossiilseid ja taastumatuid maavarasid sinna tsüklisse sisse, ta nagu niisugune suur spiraal. Aga hea oleks, kui ta lihtsalt käiks kogu aeg ühte ja samamoodi. Et see aine, mida me välja hingame, mida põletame, et see tarbitakse kuskil taimedesse, fotosünteesi siin niimoodi muudkui käikse käiks oleksid tsüklis ja et asi oleks korras. Aga kultuuris seda küll heaks ei peeta, sest et minu meelest see ongi see, mis siin ka selle seeria ja seriaalsuse artikli autorit Janek Kraavi närib, et tänapäeva kultuuris kipuvad jube olulisel kohal olema kõikvõimalikud sarjad, järje, et uusversioonid ja need on ju tegelikult selline suletud tsükkel, selle asemel et uusi ideid välja mõelda, võetakse jälle ette. Ütleme üks kuuekümnendatel seitsmekümnendatel populaarne film ja tehakse sellest nüüd uute parasjagu moekad, seksikate näitlejatega uus versioon ja uut ideed ei kuskil. Aga minu meelest siin tuleb välja väga hästi see vastuolu selle vahel, mis on selline sotsiaalne tegelikkus ja mis on siis kunsti roll, eks, sest kui räägitakse sellest, et kunst laagi pakkuda inimestele turvalist maailma või selle üle kirjeldamist pidevat vaid peab justkui pakkuma ka sellist informatsiooni, mis võib inimest väga häirida mis on ka põhjus näiteks miks iga kord, kui räägitakse kultuuri rahastamisest, siis leitakse, et ei kunstile kunagi esitada tellimust sellepärast et kunsti eesmärk kohati ongi öelda inimesele asju, mida ta ei taha kuulda, kaasa arvatud siis näiteks kasvõi kasvõi tõepoolest see, et et tule jätkust ei ole tõsikindlust ja näiteks teha väga kurba ja kurja kriitikat mingisuguste instantside suhtes püüavad justkui mingid noh, nende kunstnike arvates vale tõdesid maailma süstida, eks ole. Aga samas, kui nüüd mõelda teise külje pealt just nimelt sellise natuke sellise sotsiaalse või sotsioloogilise isegi Celiadalt siis selle külje pealt on, on tõepoolest selline Sirjaalsus noh nagu nagu, kui sa alguses ütlesid, et me räägime väga keerulisest asjast täna siis tegelikult see reaalsus on midagi väga lihtsat ja turvalist. Eks, sest mõtleme korraks mõtlema korraks nendesamade televisiooni ronis nähtavate seriaalide peale. See reaalsus annab just nimelt mingi sellise sisemise struktuuri, uuris pidevuse sellele maailmale, mis muidu kipub inimese jaoks võib-olla laiali kukkuma ja see hoiab seda justkui püsti, sest mõtlema korraks selle miinimumnarratiivi peale, mida, mida Aristoteles kirjat kirjeldas. Asjal peab olema algus, keskpaik ja lõpp. Aga isegi seda ei ole maailmast võtta maailma kogeda, see ei ole isegi alati seda sealt võtta, eks, sest minevik hajub. Mida enam anname oma minevikku ära käest, näiteks oma oma mälu anname käest ära erinevatele vahenditele näiteks Google'i otsingule ja kui suur osa meie mälust on kirjades meie kirjavahetuses. Aga mis siis juhtub, kui ühel hetkel me enam postkastile ligi ei saa, mis juhtub meie mäluga, ehk siis meie mälu muutunud fragmentaarsekse väga hajuvaks? Meie tulevik, mille me ju ehitame sellesama minevikku najal või mineviku peale on sõiduk täiesti käest ära kuku, justnagu ei olekski seda ei suuda seda enam justkui hallata ja tundub täiesti juhuslik, kuna ja tulevik on ju täiesti teadmata, eks. Aga mida teevad seriaalid, seriaalid annavad just nimelt selle. Jätkumise või selle liimi, mis aitab seda laiali lagunevat maailma koos hoida. Mõelgem näiteks kas või lõpu peale, jah. Üldiselt, kui tuleb viimane osa mingis seriaalis, siis teame, et see viimane osa selles seriaalis jah. Näiteks Peter Me mõlemad vaatame ühte saksa seriaali parajasti. Deutschland, 83. Just nimelt on ju ette teada, et seal on ainult kaheksa osa. Nii kurb, kui see ka ei ole jah, et hea seriaal lõpeb ära. Sa tead, et seal on see viimane osa ja sa hakkad seda, vaatame, sa võtad selle teadmiseks, et nüüd on sellega kõik siin läbi. Ja sellel on hästi kõrged ootused, alastakse elu elus päris. Jah, aga kujutame nüüd ette seda, et kuidas elus asjad lõpevad. Täiesti ootamatult, nad lihtsalt lõpevad ära ja pärast seda ei olegi enam midagi. Ja saan nüüd selle teadmisega hakkama, et selles mõttes on just nimelt seriaalid annavad sulle. Noh, esiteks nad annavad sulle mingisuguse minevikku, nad annavad sulle mingisuguse oleviku. Lõpuks nad annavad sulle ka lõppu, mis on, mis on ju suurepärane viis, kuidas maailma kirjeldada enda jaoks, nii et see oleks hea ja turvaline. Treenivad lõpuga ühesõnaga inimest, kas ma olen sellega täiesti nõus, aga vaata, sa alustasid juttu sellest, et mainisid kunsti rahastamist ja seda, et kunstnikelt ei saagi midagi tellida, sest et nemad võivad öelda mingeid ootamatuid asju, mis minu meelest on see väide selles mõttes muidugi naiivne, et kui mõelda maailma kunstiajaloo peale, siis kunstnikud on alati kellegi teenistuses olnud ja alati tellimusi täitvad tellimusi muidugi täitnud, teinekord niimoodi ootamatult ja mitte päris nii, nagu tellija tahtnud asesse ongi kunstniku ülesanne ja ma arvan, et intelligentne tellija arvestab ka sellise võimalusega, isegi loodab sellist võimalust. Aga sa jõudsid need sellest kunsti kunsti autonoomsusest välja siis sarjade kui turvalisuseni ja mõlemad paistsid sa justkui heakskiitvat, et kas ei ole veidi skisofreeniline. Aga see ongi skisofreeniline, sest need kaks poolt just nimelt peavadki minu meelest teha väga selgelt koos, eks ole, üks on see, et, et kunstiasi kohati ongi öelda asju, mida sa ei taha teada teha su elu ebamugavaks, vastikuks, sest see on mingis mõttes oluline, eks, et just nimelt pakkuda mingit täiesti uut vaata viisi, mis kõik varasema lammutab sinu jaoks. Aga samal ajal on ju vaja kuidagi seda maailma koos ka hoida, et see päris tükkideks ära ei kukuks ja selja seda prolli jälle täidavad. Minu meelest väidab just nimelt seriaalsust. Edavad maalid pakuvad sellist turvalisust siia maailma natuke. Aga kujuta nüüd ette maailma, kus oleks ainult üks või teine selles, see oleks minu meelest tõeliselt halb variant. Aga see ongi ju see, mida paljud kultuurikriitikud ongi kritiseerinud, vaadata näiteks tänapäeva suurtel raamatumessidel toimuvat Data, mida Hollywood toodab, või vaadata, mida siis telesarjad pakuvad, et üha enam on samade elementide kordamine samades süžeede väga sarnaste ideede kordamine. Näiteks lastekirjanduse Messidelt, naasvad kirjastajad ohkavad aastast aastasse, et peale Harry Potterit midagi uut ei ole, on jätkuvalt ikka kas siis mingisugused laps, võlurid ja nende koolid või siis mingid jandid teismelistest vampiiridest. Eetsee seriaalsuse oht ongi selles, et ta kipub nahka panema katsetamise. Aga milleks uudsus kogu aeg? Kui noh, igav on sellepärast vot paksuks söönud ja meile siga mäda häda igavuse üle, selles mõttes, et no milles igavus tuleb juustust. Üks asi, Urve ütles, kaiksed, katame mälu ära, aga see on mingis mõttes mälu needus, kui meil on väga hea mälu, siis tunduvadki kõik asjad, need on juba olnud sihukese vanainimese tarkus, eksju sealt kõike juba näinud, kõik on tüdinud, siis on siis on aeg ära surra. Siin tuleb vaadata ka seda, et tegu mälu mälutehnoloogiaga, et salvestusmehhanismid on plahvatuslikult arenenud ja selles mõttes nüüd me saame teada sellest, et kõik kõik on varasemalt juba olnud. Aga iseenesest, kui me võtame niisuguse müütilise maailmatundemaailmatunde näiteks, kus puudus kiri siis maailmas oli uudsust selles mõttes, et mälu oli nii kehv, et tegelikult traditsioonilised kultuurid seal on minu arust väga-väga huvitav paradoks, sest traditsioonilised kultuurid, mis isenesest rõhutavad seda edasi kandvust, jätkust, pidevust samasugust ja sihuke konservatiivsus. Et traditsioonilistes kultuurides on tegelikult olnud kogu aeg väga halb mälu. Et see üllatuslik, et nad mäletavad võib-olla seda, mida vanaisa rääkis paar põlve tagasi, noh see juba kaob ära. Kas on elavas mälus näiteks mälestusi? Põhjasõjast? Ammugi mitte, ongi see on üks asi ka, mis tekitas tohutu pettumus 19. sajandil igasugustele rahvaluuleuurijatele, kes meeleheitlikult üritasid näiteks kas või Eestis rahvaluulest leida jälgi eestlaste muistsest usundist, lootusetu asja tuleb taha. Aga nüüd, kui tulla korraks tagasi Peeter selle juurde, mis sa näitena tõid sellisest justkui seriaalsusest, et, et kirjandus Messidelt tagasi tulevad kirjastajad on õnnetud sellepärast, et pole uusi ideesid, kõik püüavad kirjutada uut Harry Potterit, siis see on minu meelest hoopis kolmas nähtus. Et see isegi ma ei nimetaks seda päris reaalsuseks, et see on pigem, see on pigem matkimine ja matkimine ju ei ole päris see, mida ei, ei ühe ega teise all silmas pidada ta nüüd küll kaudselt ja servapidi sellega seondub. Aga aga see reaalsus jah, peaks pigem oma meile mingisuguse, mingisuguse jätkuvusliku loo matkimise väliselt. No aga seda on ju ka metsikult, tänapäeval ei ilmu ju enam-vähem ükski tõeline rahvusvaheline bestseller, ilma et ta ei tõotaks, et tuleb ka teine, kolmas, neljas, viies, kuues osa. Kui mõelda selliste positiivsete näidete peale, siis võtame näiteks selle George Martini jää ja tule laulu, mille järgi on siis Troonide mängusari tehtud, kui palju raamatuid seal on ja kuidas kõik kannid oigavad mõnust, teades, et see sari tõenäoliselt veel kohe ära ei lõpe. Aga tähendab, minu arust on väga-väga hea metafoor või mitte lihtsalt metafoor, vaid näide on elu ise. Sest mis asi on üks organism, see on iga organism nii-öelda mäletab, tõeliselt, mäletab, see tähendab moonutusega kehvalt, mäletab oma oma vanemaid. Ja evolutsioon baseerub sellel iga organism on mingis mõttes kordab oma vanemat elukaart, aga ta teeb seda natuke logisevalt natuke kehvasti, sest see on nagu täiesti. Noh, elu on antoloogiliselt mäluline ja, ja sinna Kunder armastab seda rõhutada, et mälu on alati moonutab ja eks ju midagi läheb kaotsi. Midagi. See oli huvitav, et vigadest siis sisuliselt sünnib uus kvaliteet, eks ju see on see, mida sa tahad. Sünnib küll, aga muidugi evolutsiooniline. Seda tuleb minu arust rõhutada miski, mis, mis käiku loovuse kohta, mis nad eesti perverssed ülehinnatud voorus. Aga see, et enamik mutatsioone on kahjulikud. Et elul ei tule välja, eks ju, oma vanemate kordamine enamikel juhtudel Lasilam nässu see organism hukkub. Mutatsioonid on väga-väga harv, on kasulikud. Muidugi jah, need haruldased, kasulikud meditatsioonid, need viivad elu edasi kõige otsesemas mõttes, eks ju. Ja tänu sellele toimub niisugune hargnemine. Või näiteks liigiteke panovoia šimpans lihtsalt üks Jõgisatus vahele sinna. Ja käis kordamine, kordamine lõpus oli niimoodi, et kuna mõlemal liigil olemas noh, liigimälu on Untoloogilised kehv, tekkis ristumisbarjäär, tekkis kaks erinevat liiki ja kogu elu mitmekesisus on tekkinud selles mõttes niimoodi tekkinud kehvast mälust. Elu nagu kehva mäluga aine. Aga ta muudkui visalt ja visalt üritab korrata ennast. Aga selle puhul on huvitav see, et kus siis need katkestused tulevad, mis loovad tõeliselt uue kvaliteedikultuuris, näiteks kui me mõtleme Noh, siin võib arutleda selle üle, et kas see, kas see on kehval kehvast mälust liigitekke puhul, on enamasti see, et tekib mingi füüsiline barjäär, noh nagu ma ütlesin, jõgi tekib vahele või üks grupp rändab teise kohta ja nad enam omavahel suguliselt läbi ei käi ja vaikselt nii-öelda läheb kehvaks harjumused, harjumused, harjumused kogunevad, kogunevad ja siis lõpuks niimoodi selle vanavanapopulatsiooniga läbikäimist ei olegi. Rassid on samamoodi tekkinud muidugi rassirassid olemasolev moekas eitada praegu uue ajastu kreatsionismi, okei jah, kinnitama rass ei ole olemas. Palun väga, aga kuulame äkki vahele muusikat, mis ka on inspireeritud loomulikult sarjadest antud juhul ühes sarjas, siis. Jätkub kultuurisaade vasar stuudios on Urve Eslas, Mihkel Kunnus ja Peeter Helme. Nüüd meie tänane jutt tõukub Janek Kraavi pikast esseest sirbis, mis käsitleb seeriat ja seriaalsust. Jõudsime oma jutuga väga kaugele evolutsioonini ja oleme nii-öelda ajaliselt läinud, vaata et kõige algusesse. Ja selle pinnalt ma hakkasin just mõtlema, et Janek Kraavi enda artiklist tegelikult rääkidesse reaalsusest on väga postmodernismikeskne ja pidevalt rõhutab seda, et tegu on tänapäeva nähtusega postmodernistliku hiliskapitalistliku nähtusega ja mina ei saa sellega päris nõus olla. Kui ma mõtlen kas või Valter ja minipeale, kes on ju kirjutanud oma klassikalise essee kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul, siis ta ju tegelikult räägib kasseriaalsuse valgetest räägib sellest, kuidas juba vanad kreeklased tundsid kahte moodust kunstiteoste, tehniliseks rep produtseerimiseks nimelt metallivalu ja vermimist ja hiljem tulid juurde erinevad trükitehnikad. Siis see on ju ka reaalsuse tehnika, millest ta räägib. Nii et kõik uus on hästi unustatud vana, tuleb vist nõnda labaselt tõdeda. Jahil tegudega on just sellega, et on hästi-hästi unustatud. See rahutus, mis siin, noh, see väga hästi, ütlesid Peeter Janek ravil on siin mingi rahulolematus ja rahutus, ütleme, et see on nagu niisugune. See on väga halb rahutus, aga see on kuidagi nii omaseks saanud, mõtleks mingile mode. Modernism on meile vist nii sisse imbunud, et isegi meie oma siniste sokkidega vaikinud narratiiv stagnatsiooni erakonnast oma kurikuulsas kõnes mainis, et meil, et meil ei peaks olema. Meil ei ole vaja suurt narratiivi, vaid piisab sellest, kui on kindlustunne, et elu läheb paremaks muudkui aga iseenesest, see on väga suure narratiivi. Jah, et elu peab kogu aeg paremaks minema ja. Progressiusk, mis on tegelikult noh, testis on väga halb elu, ei saa minna kuhugi paremaks, näiteks et rahva aga kogu aeg kasvada tootmine ei saa kogu aeg, kas on halb, sa lähtuti, festivale? Ei lähtu õigest ajast. Võimalik. Aga täiesti teistmoodi, pane nüüd tähele, mitte see, et maailm objektiivselt muutuks kogu aeg paremaks, et elu objektiivselt muutuks, kuidagi paremaks, kogu aeg või et see progress tegelikult oleks, aga inimeste arusaam sellest, vaat see võib muutuda. See on selline väga stalinistlik lähenemine, lihtsalt ütleme, et elu on paremaks läinud, Elva lõbusamaks läinud ja, ja nii ongi. Aga siiski ma nagunii relativistlikke, oletan, konkreetsed arvud on olemas, eks, et kui me vaatame näiteks rahvaarvu kasvu siis on olnud meeletu või see on täiesti objektiivne, et esimene miljard saadi kuskil 1800 vaikselt tiksutati ära võib-olla teine, teine tuli juurde seal sajandivahetusel, aga siis tuli niisugune eksponentsiaalne hüppe ja noh ära harjutud. Huvitav on see, et see, see müütiline maailmatunne pole kuhugi kadunud, et ühesõnaga see, kuidas 20-st tähendab ma täiesti pöörases erakordses, et see on muutunud normiks, seda tajutakse normina, et mingi suur kiirendushoog. Ja tõepoolest, eks inimeste elutunne on samamoodi müüdiline võtavadki, et noh, niisugune kiirendus on normaalne. See on ikkagi ka seotud mäluga ja, ja just nimelt kehva mäluga ega sellega, kuidas, kuidas siis tajutakse seda enda ennast maailmas. Vaata, kui me mõni mõni saade tagasi rääkisime õnnest, siis on mõõdetud inimeste õnnelikkust ka selle ka sellistes olukordades, kus nad just Peaks olema õnnelikud ja ja on leitud, et tegelikult nende olukord ei ole väga palju seotud, et üldse sellega, kas nad on õnnelikud või ei ole, ehk siis noh, oletame, et inimene on teinud läbi väga ränga õnnetuse, ta on kaotanud selle järgi selle järel liikumisvõime. Ja pärast seda, kui ränk õnnetus on juhtunud, siis tõepoolest tal on mingiks perioodiks on nagu õnne, tujude ja õnnetunde langus on märkimisväärne, aga pärast seda hakkab jälle jälle kasvama. Kas tema enda olukorras on läinud midagi paremaks? Ja ja see seal Tähendab seda, et elu läheb kogu aeg paremaks jah, sest tema enda enda sisetunne selle kohta, et, et kõik on jälle hästi, see on justkui pidevalt kasvanud. Selle kohta on isegi öeldud, et ratastooli jäämine lotovõit on aasta möödudes sama sama kaaluga inimese Annelikkusele. Et sellist kujundit kasutatakse jah ja kusjuures selle õnnelikkusega ja mis on ka kahtlemata väga huvitav teema, aga kurjad teadlased on näidanud, et see on inimesi nii-öelda iseloomujoon peaaegu või see on umbes nagu silmade värv, ei jala jalanumber või et et see tõepoolest, see sõltub oludest väga vähe, et mõni inimene on väga kehvades oludes, kui õnnelik. Ma olen kohtunud sellist hälvet. Aga mõni on, mine õnne turistid, mida ja mis, mis ka ei oleks, on või kui me võtame sellesama koguja, eks ju, vanast testamendist siis teadupärast ta oli oma tsivilisatsiooni tipul, eks ju, ega palju paremaks minna ei saanud, ta oli rikas ja tark kuningas, aga ikka oli tal nii-öelda nägu mossis peas. Kõik kordub, kõik kordub jälle. Aga minu meelest on üks huvitav aspekt veel seriaalsuse puul ja eriti just sellisel juhul, kui me tuleme, nüüd tuleb tuleme nüüd nende seriaalide just nimelt nende, mida me näeme teles näiteks nende seriaalide juurde siis nad on muutunud järjest rohkem ka hea kunsti, näiteks mis on päris huvitav ehk siis mingisuguse rollis mida kunagi kandsid romaanid palju tugevamalt, kui nad kannavad seda nüüd on hakanud nüüd kandma just nimelt need seriaalid ja miks siin on osa on seotud selle kurjakapitalismiga ehk siis raha tuleb juurde sinna, mis, mida, mis inimestele meeldib, mida inimesed vaatavad ja kuna just nimelt seriaalid, tööstus on saanud tohutuid raha, siis seda seetõttu, et nähakse selles noh, suurt sellist tulevikku ja siis seetõttu on kõik paremad stsenaristid, paremad kirjanikud kolinud siis raamatu kirjutamise laua tagant hoopis stuudiosse hakanud kirda stsenaariume seriaalidele, mistõttu ka see on toimunud ka niisugune huvitav nihe selles kohas. Et sellise hea kirjandusliku elamuse küll siis visuaalsel kujul ja sa saad ka väga suurepäraselt kätte seriaalidest, mis on nüüd võrreldes võrreldes mingisuguse perioodiga, vaatame ajas tagasi. Jah, mingisugune noh, 30 aastat, 40 aastat muutunud. Et leida sealt juba ja muidugi need põhjused on suhteliselt objektiivsed, üks teine objektiivne põhjus on selles ka, et kuna telesarjad on siiski suhteliselt uus kunstiliik, siis kõigepealt võttis aega, et seda harjutada, seda formaati on lihvitud. Ja kui sa mainisid 30 40 aastat tegelikult muutus on isegi veel lühem, see muutus on viimase 10 aasta muutus ma just enne vaatasin 2010. aastal ilmunud Ameerika uurija sellise kirjandus ja popkultuuri uurija Ohio Ülikooli professorissioonasse mullivanni ühte artiklit, mis käsitleb seriaalsust võrdleb telesarju siis endisaegade ajalehe jutt jutusabaots, ajalehe lehesabas jutujärjejuttudega ja luuletustega. Ta võrdleb näiteks ka sonettidega telesarju ja tema toob välja selle, et pärast sellist teatavat nagu tõmblemist telesarja maailmas, mis toimus seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel, kui sarjad olid pikad natuke ka ebareegli ased, teinekord tehti väga mitu episoodi väga lühikesena Aja jooksul vahele võisid jääda hooaegadele pikad pausid, siis nüüd on jõutud toonud oli esimene sellise 13 episoodilise hooajani, mis nagu väga hästi näib toimivat, et kõigepealt on üks pilooti, siis 12 osa ja see missioon Sally Mann nimetab seda soneti hooajaks, et siis on, et iga episood oleks siis nagu, eks soneti rida. Ja see ongi saanud tekkida tänu sellele, et lihtsalt väga palju sarju on tehtud, väga palju asju, katsetatud raha voolab järjest enam televisiooni, siis on rohkem raha katsetada, rohkem raha eksida, ehk siis rohkem raha teha vigu. Ja nii, et see võrdluskirjandusega on täitsa omal kohal, sest see on ka huvitav, et kui ma nende mõttes võrdlesin Janeck Gravity seda ameeriklastest, Janek Kraavi on mingisugune rumal rahutus sees, sellepärast et mis asi on see reaalsus, siis Ameerika uurija võtab väga rahulikult, tema ei küsi, kas on hea või halb lihtsalt mis asi see on? Et sellise ameerikaliku optimismiga semiootikasisest. Mulle tuleb meelde, et kui testisi semiootika osakond reklaamivideo Sis Peeter Torop ütlebki, see on kultuur, on korduste süsteem või midagi sellist, noh et sõnugaktsioon kultuur ongi see, et mida muudkui korratakse. Noh, inimene on selline väga kultuuriliselt loom tõmmata väga palju vaeva nägema sellega, et asju korratakse. Ja noh, ma ise olen nagu kärsse pidi pedagoog. Ja ma aastast aastasse kordan ja tegelikult põhiprobleemid ongi selles, et mingi ABC suurele hulgale selgeks teha. Et selle noh, see uudsuse uudsuse luul, et seal tohutu liialdus. Ja, ja seda ei ole vaja. Kindlasti mitte kõigile inimestele. Inimliigi on edukaks teinud just see, et ta suudab ütleme, üks primaar suudab väga hästi korrata teise tegevust. Seda kutsutakse õppimiseks ja see on inimesele väga, väga, väga võimsalt arenenud nendes omadus. Ta kultuurisse uudsus ju peamiselt peabki esinema mingites nüanssides, eks kui me tahame lugeda uut ja põnevat raamatut või vaadata uut ja põnevat filmi siis kindlasti ei tohi see raamat olla liiga uus, liiga uus, see peab olema ikkagi alguse, keskpaiga ja lõpuga, mitte mingisugune kummaline kummaline tekst, mida võib lugeda ükskõik mis nurga alt ja millel ei ole klassikalist narratiivi ja sama filmiga meeldiv vaadata liiga revolutsioonilisi filme. Meile meeldib vaadata selliseid filme, mis tekitavad meis mingisuguse realismi illusiooni, kuigi me kõik teame, et see on realism oma väga spetsiifiliste reeglite järgi, millel ei ole reaalsusega midagi pistmist. Ja vot siin on huvitav. Urve mainis ka ennem Aristotelesest Veiko Õunpuu samas sirbis selles intervjuus ütleb, et ta tahab loost välja rabeleda ja nii-öelda indogermaani Aristotelese kukele saata. Piltlikult öeldes võib-olla sellepärast ma ei viitsigi tema filme vaatamas, ma arvan, ei sallita võib-olla selle Jällegi tuleme tagasi selle juurde, millest päris alguses juttu oli, et need on need kaks erinevat valu, mida, mida, mida valutatakse, eks üks on see valu, et et elu on niigi pragmentaarne, tahaksid, et oleks midagi kindlat, mingi kordus, mingise reaalsus ja teine on see, et kõik nagunii kordub, et andke mulle ometi midagi, mis lõhuks selle narratiivi ära selle siis sellest, kasvõi selle miinimumnarratiivi, eks andke mulle ometi midagi uut ja need on need kaks paralleelselt jooksvat aru saama, eks. Et ei ole üks parem kui teine ta lihtsalt. Kaks kaks põrgut, meenub trovski ühes kohas ütleb ka, et noh, et ongi kaks põrgut, üks on see, kui kõik on täiesti uus, teine põlvkond, see, kui kõik on täiesti sama. Ja noh, ja ma arvan, et see on päris tugevalt seotud aga selle inimese enda ja, aga et vanem inimene lihtsalt on, on näinud kõike ja noh, siis talongiaeg jah. Võib-olla see minu Francis kõik, kes ütles, et üle kaheksakümneaastased tuleks vahe lastega. Nojah, kui sa enne ütlesid siin, et te preteerida tasub alles siis, kui sa oled neljakümneaastane, siis ventax, et et. Sihuke mõistus peas. Seaduse järgi ei tohiks filosoofiast üle pea rääkida enne, kui sul on 50 täis tiksub. Nii et tegelikult räägime asjadest. Muumipapa ütles, et mälestusi ei tohiks kirjutada enne neljakümnendat eluaastat ja kusjuures Tolstoi hakkas kirjutama minu arust väga huvitatud. Kahekümnendates hakkas kirjutama oma mälestusi juba niimoodi tuli ääretult varaküps selle koha peal vähemalt väga hästi kirjutas mõni. Peeter siis panime paika, et selles mõttes, et kui sa tahad nagu niisugust turvalisust jätkuvuslikust leida, siis sa oled lihtsalt iga noor. No, ma ei tea, sellega, ma arvan, on ka nii ja naa, et mulle tundub, et tõesti, tänapäeva selline tohutult kiire elurütm, mida me normaalsuseks peame, on need asjad ka natukene paigast ära löönud, võib olla. See selle, sellega on väga-väga huvitav, et Mihkel Mutt ka selles neoinfektiivsusest siis mainib. Mulle tulid ja sellepärast meeldib, ta mainib paljunemist, eks ju. Et seda mainis juba Tammsaare, ütles, et masinad teevad kõike palju kiiremini, eks ju, aga siis on inimene oma punniga üheksa kuud rase, noh see oleks ju piinlik, kõik muud protsessid jäävad järjest-järjest kiiremaks, aga mitte mitte ükski protsess pole nagu paljunemistsüklit kiirendanud veaks seda kompenseeritud inimeste hulgaga. Sellega läks halvasti ja tuli palju. Aga selles mõttes on huvitav, et tõepoolest kõik asjad lähevad järjest kiiremaks. Samas, eks ju, laps on niisugune paarikümne aasta projekt, et see nagu jääb mingiks veidraks pudelikaelaks, et seal noh et siin on huvitav konflikt, eks ju, kas kas me teeme oma eluga kiirelt ära, noh, rokkareid ütlesidki, eks ju. Sure noorelt efektiivsust tõstab efektiivsust, võtke, genedas, rääkisid kehvast mälust, mis rokkareid, sedasama tekki tegi juba Aleksander Suur ära, elas kiirelt, suri noorelt. Väga efektiivselt ja aga aga see noh, et efektiivselt elamine on minu arust, see võtab selle, meie ühiskonna paradoksi väga hästi kokku. Et kui me tahame väga efektiivselt elavdasime, peaks kiirelt oma elu ära tegema. Vaata. Kas tegelikult meie isikuna paradoksi ei seisne hoopis selles tahame küll elada väga efektiivselt, aga samas ka igavesti, ehk siis, et et see intensiivsus oleks seal igas hetkes olemas, aga samas, et see elu kestaks sama pikalt vähemasti veel pikemalt, kui, kui neil rokkareid, kes siis rääkimata neist rokkaritest, kes surid noorelt, aga ka sellise inimese elust, kes ei ela nii nii intensiivselt. Selle igavesti elamisega mul tuleb meelde. Mihhail Lotman mainis oma blogis Tuglast, et kui Tuglase käest küsiti, kas sa ei tea, et suitsetamine lühendab eluiga teab küll, eksju, võtab elu vähemaks, aga ta võtab sellest ebamugavast otsast. Ebameeldiva mast otsast. Sest iseenesest, kui me oma elu pikendame, mis mind alati paneb imestama need, kui intervjueeritakse mingi 115 aastastest kümneaastast, eks ju. Et inimesed on olnud olnud, ma ei tea, 40 aastat olnud äkid, raugad taimed peaaegu tihti eksivad kruiisiodav ratastooliga ringi. Jumalast rauas. Mis elu see on, aga minu meelest me ei tea, mis sina ise ei ole öelnud. Igatahes mina olen väga nõus selle mõttega, et inimesed tegelikult peaksidki palju rohkem surema, palju rohkem võtma, eeskujuks taimesid. Taimed on sellised rahulikud, tegelikult pidevalt uinuvad olekus saavad oma eluga suurepäraselt hakkama, ei tee mingeid lollusi. Jah, sellega sellega on hästi huvitav asi, mulle tuleb meelde siin Daniel Tennetti Darwini ohtlik idee, see raamat, kus ta mainib, et kui räägiti, et kuidas evolutsioonipsühholoogid, evolutsioonibioloogid üritasid pihta saada unemõistele une fenomenile, miks organismid magavad? Järsku käis sähvatus selles mõttes, et ei pea seletama mitte magamist seletama ärkvelolekut et ega magav organism ei ole kuidagi vähem elus kui mittemagav ja taimed sisuliselt kogu aeg magavadki. Taimed saavad magada tänu sellele, et nad on teinud oma ainevahetuse automaatseks, inimesed on ainult hingamine, automaatne, võiks ka muidu rahulikult magada, aga ühed paagitsevad tühjaks ja teised saavad täis ja me peame, eksju. Silmad lahti ajama ei hakka, hakkame tegutsema ja sellega käib kaasas ka selline nii-öelda teatav intensiivsuse tõus, mida me nimetame teaduseks, eks ju, me peame reageerima ja see on tüütu, noh, mõned mõned organismid peavad isegi teadlikult hingama, näiteks võidis vaalad, Nad saavad magada end mingi 11 minutit, sellepärast hapnik otse pinnale tulema. Inimesed, vähemalt hingamine ootamas vaatselt taimedel käib ka söömine ja muu selline värk, et sellepärast saad rahus magada kogu aeg, kes ei magaks. Jõudsime oma jutuga need lõpuks väga kaugele seriaalsusest ja seerijatest. Ei tea, kas need mõned raadio tol ajal oli kuidagi tolku, selles saates selles mõttes ka, et me vist päriselt ei suutnud vastata küsimusele miks tänapäeva maailmas seeriates reaalsus ikkagi nii hinna sees on, aga ehk me suutsime natukene avada neid taustu, mis meid psühholoogiliselt mõjutavat mõtlema sellistes seeriate kategooriates. Tänan kuulamast. Stuudios olid Urve Eslas, Mihkel Kunnus ja Peeter Helme. Sellega lõpeb siis tänane vasar. Järgmine nädal me eetris ei ole, siis on eetris peaministrist ujundadega siniste sokkidega meetrist peaministri tund, aga meie saadet jääb nüüd lõpetama siiski veel üks muusikapala, mis natuke tuletab seda seriaalsuse teemat meelde, mille rajalt me vahepeal hälbisime. Kuulmiseni.