See kool, nii nagu praegugi asub seal toomemäeveerul kohe Baruti silla all. Sellel oli nagu üks sümboolne tähenduski, et kooli tuli minna üsna järsust mäest üles. Ja Heari sinna pärale saada. Nii ilusasti ütleb Tartu muusikakooli kohta Helju Tauk kelle muusikutee siin majas alguse saanud. Vanadel majadel on eriline võlu. Kuigi koolipere on alati noor, säilitab maja otsekui osakese neist kõigist, kes siin kunagi töötanud ja õppinud majale annavad hinge ju inimesed. Jutu jätkab praegu Heino Elleri nime kandva Tartu muusikakooli direktor Ago Russak samuti selle kooli vilistlane. Kuseks meie nimekaid õpetajaid kõigepealt muidugi Heino Eller, kes siin küll ei ole õppinud, aga kes Tartu muusikakoolile no tema näo kujundamisel andis väga palju 20 aastat õpetuste siin kompositsiooni ja muusikateooriat. Nii et tema käe alt kujunes välja siis juba põlvkond, kes praegu tegutseb siin edasi. Võtame Johannes Bleive, on meil õpeteks olnud 1940.-st aastast. Ja eks ulatuse Heino Elleri mõju kaudselt uuesti tagasi tema õpilaste näol. Võib-olla võtame siis nüüd kaasaega, kus Meie õpilased teevad ikka muusikusest nagu ilma Vabariigis. Nimetagem Peeter Lilje, et ERSO, peadirigenti või Anssi loojat, kõigile tuntud nimi, meie laulupidudest, Mati ufert, Estonia kontsertmeister, no meie oma õpetajad, meie vabariigi teenelise kunstitegelase nagu Alo Ritsing, Vaike Uibopuu, Peeter Lokk kultuuritegelane Aare Allikvee, teeneline õpetaja, Heino kostabi. Lauljad muidugi Voldemar Kuslap, Kaiv Kondrat, Laine mustassaar, Silvia Vestmann. Ja see on väga-väga pikk, võib-olla see nimekiri. Sest pärast seda meil on lõpetanud juba üle 1000 noore muusiku Ursuses, kõik tegelevad meie vabariigi muusikapõllu. On toredaks traditsiooniks siis kujunenud, et just olgu see siis ja kooliaastapäev või mingisugune ümmargune nulliga või viiega lõpeb, siis koguneb meil alati endisi õpilasi, vilistlasi, kooli tulevad, lihtsalt käivad. Siin koolimajas käivad meie pidulikutel kontsertitel ja see on kuidagi niisugune hea ja soe tunne. See vilistlaste kontakt ei seisne ainult kooliaastapäevade ringis vaid ma pean ütlema, et meil kontakt oma vilistlaste ka on väga tihe ja just tööalane kontakt. Väga paljud meie lõpetanud on ju lastemuusikakoolides õpetajateks ja nii iga eriala küll klaver, keelpill, akordion. Need käivad igal aastal väga mitu-mitu korda laste muusikakoolides, meie õpetajad. Ja seal tehakse konsultatsioone, kuulatakse meie endiste õpilaste tööd. Antakse ka hinnanguid, kui ollakse seal mingisugustest, vabariiklikus või regionaalses riides. Nii et kuidagi need sidemed on kõik pidevalt olemas. Ja. Kohapealse laste muusikakooli, õpetajate kollektiivi suhteid ja sealseid tõekspidamisi, et paratamatult see, mis on õpitud ja kuidas on oldud oma õpingu ajal, eks ikka formeeruga. Homme tähistab Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool oma 60 viiendat aastapäeva. Küllap on kohal jällegi palju vilistlasi üheskoos rahvusvahelise Üleliidulise mainega muusikud ning need, kelle nimi ehk vabariigi üldsuselegi laiemalt tundmata. Ente TÖÖ, muusik, Admasse külvajaina ja arendaja täna on niisama vastutusrikas ja tähtis. Ent heitke põgus tagasitilk algusaastatel. 1919. Jaanuar. Tartus alustas tööd vabakunstnik August Niilenderi esimene Eesti muusikakool. 1919 september. Eesti helikunsti seltsi, Tartu kõrgemas Muusikakooli direktor Johan Aavik 1922 detsember ühinesid mõlemad õppeasutused Tartu kõrgem muusikakooli nime all. Ametisse jäid kaks direktorit Aavik ja miilender. 1920. Viis. Märts ümbernimetamine Tartu konservatooriumiks. Juhtkonna vahelised arusaamatused. 1927 Aavik lahkub õppeasutusest haridusministeeriumi otsus Tartu konservatoorium likvideerida. 1927 esimene september alustas tööd Tartu kõrgem muusikakool, direktor, sama kooli kasvandik Haarald, Laksber. Kooli ülalpidaja Tartu helikunstiselts õppejõud, õpilased ja õppetöö korraldus jäid põhiliselt samaks. Tolleaegne koolikorraldus erines praegusest muusikakoolitööst õige suuresti. Kõigepealt see, et seal õpetati ainult muusikasse puutuvat. 1931. aasta vastuvõtutingimustest loeme. Tartu kõrgema muusikakooli õpilaseks võivad olla mõlemast soost isikud, kellel on sellekohased muusikalised eeldused ja vähemalt algkooli esimese klassi kursusele vastav haridus. Koolis oli ettevalmistusklass ja alg-kesk- ning kõrgem kursus, kusjuures iga kursus jagunes kolmeks astmeks. Sisseastumisvanus ettevalmistusklassi kõikus õige suurtes piirides. Kompositsiooni erialale võeti vastu üheksast 25 aastani. Klaveri ja viiulialale üheksa kuni 15 aastasi oreliklassi. Astuja vanus võis olla 15 kuni 20 aastat. Tšello 10 kuni 16, laulmine 18 kuni 25, klarnet 14 kuni 20, trompet 15 kuni 21 eluaastat. Ette valmis klassi astujaid, korraldati katsed muusikalise mälu, kuulmise ja rütmitunde määramiseks eri aineid, oskusi ei nõutud. Küll aga need olid olemas, see paigutati vastavalt tasemele juba mingile järgmisele kursusele. Sisseastumismaks oli kaks ja pool krooni ja õppemaks 40 krooni aastas. Alates teisest õppeaastast võis kunstinõukogu vaesemad andekad õpilased osaliselt või täielikult õppemaksust vabastada või neile stipendiumi määrata. Koolilõpetajaid nõuti vähemalt kuueklassilist algharidust. Pedagoogilise harusse võeti ainult täieliku keskharidusega õppureid. Neid, kes tol perioodil kooli täieliku kursuse lõpetasid, oli 100 ringis. 20 aasta kohta pole seda palju. Kuid osa Tartu kõrgemas muusikakoolis õppinuid läks üle konservatooriumi, osa lõpetasid selle eksternidena. Tartu koolis sai õppida ka vabakuulajana valitud aineid, tõsi küll, siis oli õppemaks õige soolane. Ent sedagi moodust kasutati ohtralt, eriti nende inimeste poolt, kel teine eriala oli juba olemas. Niisiis oli Tartu kõrgemal muusikakoolil täita suur osa muusikahariduse ja muusikaarmastuse levitamisel. Kooli õpilaskontserdid, mida juba esimesel tööaastal anti ülikooli aulas viis ja õppejõudude esinemised moodustasid ülikoolilinna kultuurielus olulise lõigu. Eriti hinnatavad olid kontserdid üldhariduskoolides. Paljudki head traditsioonid, mille poolest Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli tänapäev on rikas, said alguse juba nimeandja ja tema kaasaegsete ajal. Ei ole võimalik ühes saates üles lugeda kõiki, kes Tartu muusikakoolis õppinud, õpetanud püüame anda vilistlaste mälestuskildude kaudu edasi selle kooli õhkkonda ja omapära ka muud tumisi. Meie vestluskaaslastest on ajas kõige kaugemale tagasiulatuvad mälestused muusikateadlasel pianistid heljud haugil, kes võeti õpilaste nimekirja üheksa aastasena. Mina sattusin algkolmandale oma meelest ja õppisin klaverit Leonid Milki juures kes oli tuntud kui kontserteeriv pianist, aga rohkem vist veel kui saatja. Ta oli hea noodist lugeja, mida meilgi õpilastel oli võimalik nautida. Ja kuna tookord esinejad ei tulnud ju oma pianistidega külalisesinejad, siis tema oli ka mõnigi kord ühe või teise külalise saatjaks. Tema abikaasa oli rootslannast, lauljat tar tihti, nad tegid õpilaskontserte koos nii ühe klaveri ja teise lauluõpilased klaveritundidega ei tehtud kaugeltki nii suuri sisulisi probleeme, kui ehk hilisematel aastatel. Õpetaja tulima käisin tunnis pärast kella viie teed või kohvi. Seisis akna alla, ütles mängi nüüd, siis hüüdis mulle. Käes. Ja siis ma võtsin Fadjeesi, siis ta andis üles mingi Bachi, mängis selle lehest maha nagu lõhn, mina vaatasin suurte silmadega. Seletas ta võrdlemisi vähe, parandas vigu. Panin päris hulga mänginud, kui ma sain teada näiteks, et nukk turm tähendab öömuusikat või mina lihtsalt mõtlesin, et on niisugune sõna nagu etüüd või ma mäletan väga hästi ühte põnevamatest õpetajatest tookord Johannes Plavet, kes siis ju ehk vaevalt aasta või poolteist oli konservatooriumi lõpetanud. Sest ta oli kuidagi väga sisukas inimene, kuigi ma temast midagi aru ei saanud. Ta oli äärmiselt vaikne, ta liikus 10 sentimeetri kaupa. Ta tuli särada härrased, kiirgava pilgu, heites saali seinal olevale kellale suurele, mille järgi tunnid käisid siis Imahtas midagi naeratades ja ja siis me kogunesime kiiresti, läksime tema järgi tundi teooriatundides. Me käisime mitmes eas inimesed läbi, isegi. Me ei tea, mida me sealt aru saime. Lapsed seletati nagu vähe, küllap vanemad said kiiremini aru ka. Nii mõnigi asi on mulle tagantjärele selgeks saanud mõnigi süsteem, mida mina iga üksiknähtuse Kaupo hoolega hea laps pähe õppisin. Alates helistiku märkidest näiteks mul polnud aimugi, et nad kõik on ühe ehitusega, näiteks seda võiks niimoodi ära õppida. Küllap seda peeti endastmõistetavaks võiks veel meelde tuletada veel varasemast lapsepõlvest. Ma usun, et võib-olla sõjaaja algusest või oli Evald turgan, kes oli viiuliõpetaja tegelikult äärmiselt võimekas viiuliõpetaja, nagu me teame, ansamblimängija Tartu kvarteti liige. Tema juurde sattus õppima minu lapsepõline ja siiamaani minu ehk kõige kauase sõbranna. Virbe väärib murumaa. Ja tema kutsus siis mind midagi saatma klaveril, see oli minu esimene niisugune kogemus väga-väga ere taga löö üsna hirmutav. Aga kahju, et see koostöö nirutu katkes meil sealt oleks olnud palju õppida. 1940. aasta tõi kooliellu muudatusi. Senine Tartu kõrgem muusikakool kohandati vastavalt nõukogude haridussüsteemile keskastme õppeasutuseks, mis oli täielikult riigi ülalpidamisel. Avati ka uus rahvapillide osakond. Ent ümberkorraldused ei jõudnud veel kõik teoks saadagi. Kui alanud sõda paiskas kõik rööbastelt välja. Et õpetajate ja õpilaste suurem ja kuuli siiski Tartusse jäänud, alustas muusikakool 1942. aasta veebruaris taas õppetööd. Ka järgmine õppeaasta algas hilinemisega. 43. aasta sügisel võeti niigi ruumikitsikuses olevalt koolist osa ruume ära ja järgmise aasta jaanuarist läks kogu koolimaja sõjaväe käsutusse. Raskuste kiuste püüti tööd siiski jätkata. Tunde peeti õpetajate ja mõnikord õpilaste kodudes. Tänu eeskätt lauluõpetaja Salme kannile suudeti enamik koolivaradest siiski päästa ja säilitada. Vabastatud tartus alustas õppeasutus taas tegevust 1944.-na oktoobris. Muusikute käsutusse anti mõlemalt maja korrused. Seni oli vaid olnud teine korrus, kiretoriksay Uudopmann. Alates 1950. aasta sügisest setu muusikakool, keskeriõppeasutus, kus on ka üldhariduslikud ained. Aasta varem eraldus laste muusikakool. Tulen veel kord tagasi 44. aasta sügis-talve. Linda Tamberg oja, kes oli juba mitu aastat ülikoolis õppinud, astus siis sissemajja, mille aknais taas kõlas muusika. Nelja aasta pärast kirjutati tema nimele välja Tartu muusikakoolidiplom number üks. Kiitusega. Oli kange tahtmine midagi muud teha, midagi rohkem hingele. Ja läksin siis keset mingisugust ebamäärast õppeaastat Tartu muusikakooli sinna tookordsesse lossi tänava majja ja ütlesin, et ma tahaks hakata õppima, siin küsiti minu käest, et loomulikult klaverit ja mina siis vastasin uhkelt ei orelit ja sinna ma jäin sisse õppima, alguses orelite pärast orelite klaverit paralleelselt ja lõpetasin klaveriosakonna 48. aastal sõda ju tegelikult käis veel ainult Tartus oli sõda selleks ajaks tänud, kuidas see miljöö ja õhkkond siis oli? Meil see oli hirmus palju entusiasmi. Põlesime soovist õppida ja tööd teha, aga muidugi meie tingimused olid praegusega võrreldes ikka väga erinevad. Näiteks Me käisime varumas oma koolile küttepuid, siis käisime taastamas Tartu linna koristamas, varemeid mäletan raekoja tagant, sealt sellelt, mis nüüd, plats, sellest koristasime ära suuri kivimurakaid. Ja, aga nii palju, mis õppimisse puutub, siis oli seda entusiasmi küll hirmus palju. Ja vaba hetk sai kasutada klasse, kus ikka vähegi Nende sees ei olnud ja harjutada ja ja tegime oma tööd küll minu arvates väga nii suure südamesoojusega ja meil õpetajad olid samuti kõik niisugused väga, meid kaasakiskuvad ja siuksed hästi toredad. Toredasti nagu oskasid meid tööle panna ja meid innustada, keda meenutaksite oma näitlejatest kõige soojema sõnaga, aga muidugi oma eriala õpetajat õpetaja Aleksandra Semm-Sarv. Tema oli täitsa harukordne inimene. Temas oli seda olemist ja kirge väga palju. Ja kõike, mida ta tegi, tegi ta hiiglasuur armastusega ja ta ise niivõrd põles selle sees, et ei saanud kuidagi ükskõikseks jääda. Need palad, mida ta õpetas, need olid talle nii nii lähedased ja ta neid nii õudselt toredasti suutis nii õpilastele edasi anda neid mõtteid, mis sealt pidid välja tulema. Nii et see oli küll üks väga, väga huvitav ja väga tore isiksus minu õppimise aastail ja ka hiljem säilitasime temaga väga kauaks, väga sõbralikud suhted siis teiseks, ma tahaksin meenutada õpetajatest õpetaja Voldemar kliimandit, see, vot siis ka üks suurepärane õpetaja oma alal solfedžo ess. TEMA solfedžotunnid olid minu jaoks küll lausa pühapäev, nii et ma käisin nii palju kui vähegi võimalik, igasuguseid solfeitsasid kuulamas. Siis minu oreli erialaõpetaja oli seltsimees Kajara, sellega saime kahvaga toredasti hakkama, oreli harjutamised olid omaette ilmus neid harjutada sai nimelt hommikul seitsmest kaheksa ning siis kuidas me siis seal mõnikord pimedasse üle varemete kobistadesse komistades siis õigeks ajaks sinna oreliklassi jõudsime. Nii et need olid kõik niisugused toredad, omamoodi põnevad momendid. Esinemisi oli meil muidugi oma kooli saalis olid esinemised ja siis oli ka ülikooli aulas. Peale selle oli tookord väga palju niisugusi kontsertbrigaade, milles me siis esinesime vastavalt riiklikutele, tähtpäevadele või valimistele millelegi, käisime esinemast koolimajades või asutustes, koolis eneses koolipeod, väga toredad need koolipeod tookord ei olnud, nii et õpetajad ja õpilased on siis nii omaette, kumbki õpetajat valvavad ja õpilased tantsivad vaid kõik tantsisid koos. Lõbutsesid koostajad tegid igasuguseid tükke ja improviseeritud etteasteid ja nii et need olid kuidagi niisugused, aga meid nagu ühte liitvad üldse need vahekorrad tookord õpetaja õpilase vahel olid teistsugused, ei olnud niisugust õpetamise tendentsi niukses võib-olla tänapäeva kooli mõttes, vaid selline ühine töö ühise ühise eesmärgi teenistuses. Ja siis peale selle muidugi olid niisugused üritused nagu mingisuguses argipäevad, ma mäletan, käisime kelgutamas, mine, õpetaja Semm-Sarv laskis ka kelguga sad kassi Toomest alla. Nii et ei olnud midagi. Et nüüd ühed on niuksed, soliidsed ja teised, siis rabelevad toredad mälestused nendest tolleaegsetest sõpradest, seal oli üks väga tore mees, ma ei teagi, mis, mis alal ta seal koolis oli, kas oli ta ja hoidja või võib-olla keegi teine teab paremini. Üxanskink tema oli alati meil nii abivalmis, kui midagi oli vaja, siis ikka ta elas samas majas teisel korrusel ja tema juurest sai siis kõike, mis hädapärast just vaja läks, näiteks me saime sealt neid tahmaklaase, kui meie talleri eriala eksami ajal hakkas äkki peale päikesevarjutus üks aasta siis me saime igale üks anskingugest omale klaasitüki ja läksime kõik ühiselt, õpetajad ja õpilased õue päikesevarjutust vaatama, selle asemel, et eksamit edasi teha. Pärast oli muidugi seda mõnusam ja seda vähem närveerimist eksamit sooritada. Tõesti, see oli väga armas kool ja kuidagi see suhtumine õpetajatesse ja kõikidesse inimestesse, kes seal koolis liikusidki, kantselei, personalidirektor, kaasa arvatud kõik oli niisugune väga-väga soe ja kodune. Jätkab Helju Tauk, kes 1947. aastal hakkas taas käima Tartu muusikakoolis seaduli haid kodu Tartus pere elama Valka. Seal lõpetas ta keskkooli ja asus tööle, kuid. Sõitsin iga nädal selles rongis, kus vaguni keskel Tepluska põles ja vagun oli pime, veel rong sõitis kolm tundi Valgast Tartusse. Oli väga suur igatsus oli kooli tagasi minna. Minu õpetajaks määrati Aleksandra Semm, tookordne hilisem Semm-Sarv. Aga see oli täiesti erakordne, täiesti ainulaadne õpetaja selles mõttes. Mul on tema paljude õpilaste hulgas ehk eripositsioon olnud, et ma olen mõned aastad saanud temaga ühes korteris elada. Ta oli väga kollektiivselt inimlikult mõtte inimene, tal ei maksnud midagi jagada ükskõik mida teise inimesega. Tal oli ühiskorterist kaks tuba ja poeg, kes oli minuga ühe vanune. Esialgu ma peatusin lihtsalt temaga ühes toas õpetajaga. Me ajasime ö diviisi juttu. See kõik oli avastuslik minu jaoks mitte keegi ei olnudki ju nii rääkinud elust ja inimestest ja kunstist ja armastusest. See, mis arv oli väga sukestiivne inimene, tal olid niuksed, sundivad suured silmad. Ta ei olnud ehk mitte väga hea klaverimängija, see oli ainult väga muusikaline klaverimängija. Ja mis ta näitas, see, see käsi istusterslaverisese käsi ütles just seda, mida oli tarvis öelda. Kaua aega läks mööda, enne kui ma aru sain, mis tähendab näiteks käsi laskub klaverile just nagu läbi paksu veekihi ja temal ta laskus, minul läks lips klaveri peale ja see, mismoodi ta rääkis elust see tegi muusika jaoks lahti see, kuidas ta kohtles inimesi, see tegi väga tähelepanelikuks one mitmedirektori all õppinud ja töötanud selles koolis. Kõige erilisem ka direktorina oli Aleksandra sarv mille pärast ta tundis sisimas südamega oma südame ja mõistuse koostöös inimesi. Ta taipas ka seda, kus neil on raske, kus nad on nõrgad, millises eas mingisugused probleemid võivad olla, tal oli väga valus, kui keegi mingi tema jaoks põhilise aususe vastu eksis. Ta oli üsna arusaav, kui keegi lihtsalt inimlikult ja oma noorusest eksis. Ta pragas väga inimlikult ja mitte kunagi kedagi solvates, ta võis karjuda peale ta möirgas saali teisest otsast, kus olid proovis ja kõik ta oli väga temperamentne, aga ta usaldas väga inimesi, ta oli ka väga usaldusväärne. Ta oli väga julge. 40.-te aastate lõpuski aitas ta inimesi, kellel oli võib-olla probleeme, mis alati ei olnud õigustatud. Ja tänu temale mõnedki inimesed said edasi õpetada või töötada meie koolis. Ja seda selle kooli väga suureks kasuks. Noh, eriti tahaks selles mõttes esile tõsta Arthur Robert hõuni. Ta oli väga haritud mees, aga üldse mitte muusikalise haridusega kuigi väga palju muusikat kuulnud. Ja tema oli see inimene, kellest meie õppisin sõna ütlemata, kuidas võib inimene andunult muusikat armastada. Kui ta tunnis kuulas meiega muusikat, siis see, kuidas tema nägu vajus imeilusaks ja kuidagi hardunuks ära. No vot see, see annab mõista teda kui sügab võib-olla muusika väga targale inimesele, meie olime noored lollid. Aga me aimasime ka midagi ja tema oli pist esimene, kelle juures me saime nautida isikliku plaadikogu võlusid. No siis muidugi see, kuidas me muusikat õppisime pärast sõda veel enne teda oli muidugi üsna humoorikas, meie literatuuri õpetajaks muusikaajalooõpetajaks oli Simm, kes. Lehvitas muidugi lokke, dirigeeris kirglikult tähendab plaat ei olnud ja mängima kukkusime meie, Valdeko virukame, õppisime ühel ajal praeguse Tartu kompunist dirigendiga. Mõlemad enam-vähem midagi, lugesime noodist, tema läks ees lüües takti vehkides kätega ja meie katsudes mängida mõnes taktis mõne noodi õigesti ka üldse püsisime temaga koos. Ja see oli väga erutav ja ja mingi mulje siiski andis, enne kui plaadid hakkasid tulema, sinna võttis natuke aega. See õppetöö oli ehk rohkem, võib-olla kirglik, kui midagi muud, aga võib-olla see on väga tähtis, ei tea, me olime väga vaimustatud. Kõigest piss tuli kavaleski preliididest, katseturjaanist, arvuti on jaanist. Kõik need just uued rahvuslikud intonatsiooni tulid põnevad, väga palju mängiti tulimegi nootüpati kahekesi kallale, mängiti seda väga palju ültse mängiti koos kooli, õhkkond oli väga rõõmus. Eesti NSV rahvakunstnik Jaan Rääts meenutab Kõige rohkem on mul meeles muidugi esimene päev, kui ma läksin laste muusikakooli uksest sisse, see oli 45. aasta detsembrikuu seas. Ma olin tookord nii abitu ja ei osanud midagi teha, läksin saali uksest sisse, mäletan, ma jäin kesksaali lihtsalt seisma. Seni kui tuli minu juurde üks, teine juba nähtavasti kohanenud oludega õppur. Ehk siis küsis, mida ma soovin. Selleks osutus minu hilisem konservatooriumi kaaslane Eevi Ross ja siis ma kohtusin esimest korda oma tulevase klaveriõpetaja Alexandra sarvega. Temaga juba esimene kohtumine, väga meeldiv ja muidugi väga põnev oli kogu see aeg mil ma tema käe all õppisin. Kõigepealt juba üks huvitav omadus tema juures, tema jaoks oli ka lastemuusikaüliõpilane justkui oma kolleeg, lihtsalt selle vahega. Kolleeg alles alustab õpinguid TEMA pühendas meid maast madalast kõikidesse probleemidesse, mis teda ennast erutasid. Aleksandra sarv oli väga selge maailmavaatega inimene, ta oli kommunist ja oma õpilastesse ta maast madalast süvendas samasugust elutunnetust samasuguseid elu põhimõtteid. Ja ma arvan, et vähemalt elus on sellest kõige rohkem küll siiamaani kasu olnud sest nendel keerulistel aegadel ei, ei olnud tal kõik asjad nii selgeks mõeldud ja igaüheni jõudnud nagu tänapäeval. Ja seetõttu toomas muidugi Aleksandra sarv sinna maailmavaateline kindlus erilise tähenduse kõigi tema õpilaste ja kindlasti kõigil oma kaaslaste jaoks. Nii palju kui mina tean, on tema õpilaste hulgas palju, õppisin hiljem astunud parteisse tol ajal me olime kõik komsomoliaktivistid, kes Temairose õppisime, mina kästusin just tollal komsomoli. Kohe sai minust ka komsorg, ma mäletan, aga kogu seda komsomolitegevust juhendas kuidagi vaimselt ikkagi Aleksandra sarv. Huvitav on ju see ka veel, et ega tema tollal ei olnud ise veel partelige Temastus patesse, hiljem hiljem oli ta ka muusikakooli direktor. Alguses, kui ma tema juurde õppima läksin, siis ta oli lihtsalt õpetaja, tema niisugune isiksus, kes kõigile avaldas tugevat mõju ja ja kui tema midagi soovis, siis ta selle ka ellu viis nagu iga tugev isiksus. Muidugi temast kui muusikust rääkida, see on veel omaette peatükk, milles on muidugi, see on seal hästi suhtunud kompositsiooni harrastusesse. Temal oli juba kurbi kogemusi. Jaan koha nimel tappis ka tema juures ja sensarlootilised temast tubli pianist, aga Jaan kohaks hoopis heliloojaks. Ja see kurvastas õpetajat väga, siis ta muidugi mõtlesin, et kuni mina hakkan ka tegelema kompositsiooniga, siis läheb tal teine pianist ka veel kaduma. Läkski. Muusikakoolis juhtus väga palju põnevat, muidugi kogu see vaimsus mulle väga meeldis ja meeldib siiamaani, kui ma mõtlen nii mineviku peale kõigisse asjadesse suhteliselt kuidagi loomulikult ja lihtsalt ja kõige tähtsam asi oli, muusikamuusikasse ei suhtutud ka mitte nii moemallide järgi ja paljudel seejuures ka minul ei olnud kodus isegi raadiot, näiteks. Nii et muusikat väga palju kuulatud tänaval valjuhääldit all. Seda tegid muidugi paljud linnaelanikud tollal Tartus ei olnud ka muidugi sümfooniaorkestrit. Mäletan, Aleksandra sarv kirjeldas mulle, kuidas kõlab sümfooniaorkester seal lini, vapustav kirjeldus, aga muidugi ma ise ka ei olnud tollal üldse veel kuulnud sümfooniaorkestrit. Esimest korda kuulsin siis, kui ma tulin Tallinnasse õppima, mees vist 19 aastat vana ja siis tuli muidugi õpetaja kirjeldus kohe meelde ka. Ja nii ta oli, jah, aga ega ma ei ütleks, et praegu, kus on tõepoolest Igalühel suured plaadikogud ja võib kuulata mistahes muusikat mis tahes ajastust ja mis tahes ettekandes. Rohkem muusikast oleks, kui tollal oli, kui me kuulasime kasvõi tuntud Nõukogude interpreetide kontsert ülikooli aulas aga Tartus käisid tollal kõik suured kuulsused mängimas, siis taolised suurkujud nagu Richter nemad olid alalised külalised nii Tartus kui Tallinnas. Ja neil oli kõigil aega pärast tulla ka muusikakooli, sageli toimusid jutuajamised. Aleksandra sarv oli muidugi kõigi kohale sõitnud kuulsustega alati isiklikult tuttav või püüdis tuttavaks saada mitmed haruldased muusikat, nagu näiteks Maria Grünberg, oli tema lausa lähedasi inimesi ja viibis alati tema kodus, kuda Tartusse sõites ja muidugi kõik see, mida Need suured muusikud rääkisid, siis oli muidugi juba järgmisel päeval ka meilegi teada kõik see põnevam osa sellest. Sest ega meie tollal ei saanud ka vene keeles aru ja siis oli õpetaja kaasabi informatsiooni vahetama, seal väga oluline noodid, mis müügile tulid, Tartusse said kõik kohe ära ostetud. Ma arvan, me olime hästi informeeritud kõigest sellest, mis tollal loodi just nõukogudemuusikas. Kõik uued Šostakovitši teosed olid meil õige ruttu kättesaadavad ja selles vaimus me elasime. Ma ütleksin, väga meeldiv oli. Ja on peale see, mis arvan, õpetajatest veel mõnedki meeldivalt meelde jäänud. Ja noh, kõige rohkem ehk Artur hõun kes mõne aja oli ka literatuuri õpetajaks, muusikakoolis, tema loengud ma käisin nii vabatahtlikult kuulamas. Aga veel rohkem muidugi käisin temaga kodus. Siis temal oli plaate ja seal olidki esimesed elamused Bachist Mozartist. Sellised tõelised ja sügavamad elamused. Sellepärast et tema oskas ka selle juurde veel väga palju põnevat rääkida. Ja ma arvan, et niisugused kohtumised selliste inimestega paratamatult muutvad väravaks elus. Vähemalt nüüd, kui ma ise ka natukene tegelen pedagoogilise tööga, siis ma püüan küll võimalikult palju nende kahe inimese praktikast lähtuda ja neid meenutada. Muidugi selle tasandini jõuda on võimatu, see nõuab erilisi ilmselt sünnipäraseid omadusi, aga selle poole püüelda tuleb ja selle poole püüelda. Väga tahaks. Eesti NSV teeneline õpetaja Aleksandra Sarv õpetas Tartu muusikakoolis 29 aastat 19 nendest oli ta kooli direktor. Viimased 15 aastat on selles ametis tema õpilane Ago Russak. Kui palju on Tartu muusikakooli õpetajate hulgas praegu neid, kes nende samade seinte vahel on alustanud oma muusikaõpinguid? 80 protsenti kindlasti meie õppejõududest on siin saanud oma muusikalise keskerihariduse ja huvitav, kui vaadata Vanemuise orkestrit, siis kui palju on seal teiega saadik pool kindlasti? Siin on ka juba niisuguseks nagu praktiliseks kogemuseks tulnud. Et õpilased seal kolmandal-neljandal kursusel hakkavad kaasa lööma Vanemuise töös, olgu see siis kas kooris või orkestris teiselt poolt sidemed Vanemuise, meil on jällegi nii väga head ja aru saavad. Vanemuise orgestrandid on meil kohaga aastastena nettena õpetajateks Vanemuise Omalt poolt. Mõistvalt suhtub meie vajadustest, see on teil sõprussidemeid, teiste nõukogude liidu muusikakoolidega on küll ja tihedad sidemed on meil Tseesise muusikakooliga, aga toredaks traditsiooniks on kujunenud siin sõprusfestivalid mis on toimunud Moldaavias tirasbolis siis Lätis, Daugavpilsis, seal on terve koolide ring kus siis üle viia aasta kohtutakse erialati ja viiakse läbi ka õpetajate nõupidamisi istuma eriala õpetamise osas. Seal on Läti, Leedu, Valgevene, Pihkva situatsioonist ja muidugi Moldaavia jaga Gruusia koolide esindajad, just nii perifeeria koolid, et me saaksime tasemelt ennast võrdväärselt näidata, kas ka koolireform toob uusi tuuli teie kooliellu ja kahtlemata, kui analüüsida praegust muusikaõpetajatega kaadriseisu vabariigis siis on õige muidugi suund, et õpetajad oleksid ükskõik mis astmel kõrgema haridusega. Paraku, aga Ma ei suuda Tallinna konservatoorium ja ka osaliselt pedagoogiline instituut vähemalt selle sajandi vältel veel neid nõudeid kõikides astmetes täita. Et paratamatult jääb keskastmele, see on siis meie tasemele. Kui ka üldhariduskoolide olles nii et me oleme koera otse vahetult seotud pedagoogilise kaadri ettevalmistamisega ja nende nõuetega ja nende suundadega, mis on ära toodud koolireformis Loomulikult peavad ka praegused õppurid lõbusaid pidusid, millest mõnikord isegi Toomemäel jalutajad pisut osa saavad. Kui mõni kursus oma puhkeõhtu aiapeona teeb. Nad korraldavad kursuste vahelisi loomingulisi konkursse ja teevad muusikat, teaduslikke konverentse. Aga meelejäävaks on möödunud aasta toimunud konverents Ungari muusikast, Ühe Ungari ja Saksa sõprusühingu kollektiivliikmed, isegi niisugust ülelinnalist seal sõprusühingu ürituste juures on meie osatähtsus väga suur. Ja neid on isegi toimunud meie majas. Nii et sinna on haaratud meie õpilased küll oma eriala tähendab spetsiifiliselt juba muusikaga, aga ka niisuguse väiksiniku uurimusliku tegevusega. Mis siis konverentsi päevakorras on ette nähtud? Selles saates on kuuldud mälestusi aastakümnete tagant. Võib ju öelda, et kaunist kaugusest paistab kõik teisem läbi kerge nostalgilise udu. Aga Annely Traksi, kellele 1982. aastal anti Heino Elleri nimelise Tartu muusikakoolidiplom number 1000 kiitusega ja kes praegu õpib Tallinna riikliku konservatooriumi kolmandal kursusel koorijuhtimise erialal ei saa veel kuidagi nostalgiast kahtlustada. Mis siis on teile jäänud kõige enam Tartu koolist meelde? No eks kõige enam seostuvad mälestused ikka õppejõududega. Ja millegipärast just vanemate staažikamate õppejõududega. Näiteks Heino Kostabi, Aare Allikvee Ja muidugi minu enda eriala õpetaja Valve Lepik, Heino Kostabi veetlus mind oma kohutava rahuga. Ta absoluutselt igas situatsioonis rahulikuks jääda ja huumor, see oli tal alati kõrval olemas ja tema tunnid olid niivõrd huvitavad, et mul oli lausa kahju, kui jälle tundsin, et tund on läbi, tema andis neile solfedžo, Aare Allikvee, tema rääkis väga palju juurde kohustuslikule materjalile. Ja kes suutis kõik tema jutu üles kirjutada. Nüüd on päris huvitav nende inimeste konspekte lugeda. Valve Lepik. Mulle meeldis oma tööstiiliga talis ametki väga rahulik inimene. Ja tal oli suur püüd oma õpilasi aidata absoluutselt igas olukorras, mis on just selle kooli eripära. Meie Tartu muusikakool oli niivõrd väike, et kõik õpilased tundsid 11 ja sama tihe suhtlemine, toimus ka õppejõududega suhelda lihtsalt kui inimene inimesega. Õppejõu ja õpilase barjäär kadus nagu ära ja me kool oli küll väike, aga just see väiksus tõmbas sega õpilasi sinna majja, nii et peaaegu hommikust õhtuni oldi seal majas. Ja selline Ühe taru tunne, mesilaspere tunne, kogu aeg olemas. Kui seal majas viibida. Koolis on väga palju, tegelikult õpilaskontserte ja õpilased käivad brigaadidena väljas küll haiglates ja lasteasutustes. Ja samal ajal on õpilaste koolisiseselt kontserdid koolimajas endas kus ka teiste erialade õpilased käivad väga suure huviga neid külastamas väljaspool kooliüritustest teed väga meelt, igasugused spordilaagrid ja suusalaagrid. Seal tuli taas esile see peretunne nagu ja kõik väga tahtsid sinna minna alati. Suusalaagrid toimusid Sangastes. Ja nüüd, kui ka meenutamine tatart inimestega neid päevi, siis millegipärast meenuvad need väga tihti. Just need koos suusatamised ja, ja vastlapäevad ja nääriõhtut, kas need olid ainult õpilaste või ka õpilaste õppejõudude ühisettevõtted, see oligi just oraatorid. Vot seal. Ja seal seal sai jällegi näha, kes on tegelikult kes ja õppejõud avanesid päris toredalt. Järjepidevus ja head traditsioonid on tugevad. Jätku Tartu muusikatalus, seda oma peretunnet ka kõigi järgmiste pereheitmist ajaks.