Kauni Salthy jõe ääres Salzburgis Austrias sündis 1756. aastal poeglaps. Ta kanti kiriku sünniregistrisse Johan Greysos, Toomus, Wolf kangus teofiilus. Tema isa Leopold Mozart, kes omal ajal õpingud ülikooli õigusteaduskonnas katkestas ja muusikale pühendus, töötas kohaliku piiskopi õukonnaorkestri viiuldaja Anna perekonnas oli veel teine laps. Wolfgang vist viis aastate vanim. Isa, Leopold Mozart. Ta tuli pärast missat oma sõbra õue trumpetisti šahhtneri saatel koju. Laua ääres istus Kuueaastane Wolfgang ees täis kirjutatud noodipaber. Kuid näised sõrmedele oli rohkem tinti sattunud kui paberile. Isa kummardus noodipaberikohale ja küsis, mis sa teed? Klaverikontserti, vastas väikemees uhkelt. Luba ma vaatan. Ta võttis kompositsiooni kätte ja raputas pead. Kes küll suudab niimoodi ära määritud paberilt midagi välja lugeda. Siin on ju rohkem tindiplekke kui noote. Ta ulatas paberi šahhtnerile. Mõlemad jälgisid noodikirja, muigasid algul, kuid muutusid siis tõsiseks. Imelik, pomises isa. Täiesti nõuetekohaselt kirjutatud, kuid ma pole poisile seda veel õpetanud. Vaata neid tärtse siin, ütles šahtnärija, näitas noodilehele, kas pole julge? Seda küll, kuid kas mängida saab? Sa kirjutad liiga raskelt. Aga see on kontsert, isa. Ah, sa arvad, et kontsert peab ilmtingimata raske olema ja no näita siis meile, kas sa seda ise ka mängida? Wolfgang nõustus alsemaid ja istus klaveri juurde. Algul läks kõik päris ladusalt. Kui aga keeruline koht tuli, läksid sõrmed segi ja mängija vaatamata püüdlikkusele, takerdus. Näedsa arvashahtmer, sai, valitseb veel oma helisid. Peab ainult hoolega harjutama, küll siis läheb. Avastas autor. 1762. aasta algul käis Leopold Mozart oma lastega kontsertreisil Münchenis. See möödus edukalt. Noored esinejad vaimustasid oma kuulajaid muusikasõprade toetusel ja pealekäimisel kavatses Leopold Mozart nüüd lastega Viini sõita. Plaanis olid ka mõned kontserdid linnades, mida teekonnal läbiti. Enne teele asumist tehti kohalikule ülem piiskopile lahkumisvisiit. Pärast pikka ootamist võttis kirikuvürst neid vastu. Külaliste tervitusele armulikult vastanud ütles vaimulike Mariannele. Mulle räägiti isa olevat suur lauljatar. Kas küünid juba ülemist tood laulma. Vargsi vaatas tüdruk isa poole ja ei teadnud, mida vastata. Julgust. Mu laps keelitas kirikuvürst. Ma tahan teada, milline ulatus su häälel on. Isa noogutas tütrele julgustavalt ja väike laulja demonstreeris oma oskust. Vaevata võttis ta kõrge too duubli duubli Väike-ööbik. Sa sooritasid eksami õnnestunult ja võib kindlasti Viini sõita, aitäh. Aga nüüd sina, mu poiss. Pöördus ülempiiskop Wolf kangi poole. Mida sa oskad? Laulda, ma ei oska teie pilistlik kõrgus, vastas väikemees südilt. Oskan ainult mängida, aga selleks vajan klaverit. Klaverit. Siis peame minu muusikasalongi minema. Kuidas soovite, olen valmis. Teatas Wolfgang. Sellel korral Wolfgangil esineda ei tulnud. Saanud oma leivaisalt reisiloa ja soovituskirja passov piiskopile ning 25 taldrik reisikulude katteks asusid kolm Mozartit ühel hilissuvehommikul teele. Kolmandal päeval jõuti esialgsesse sihtkohta. Siin tuli neil viis päeva oodata, enne kui tema vürstlik kõrgus piiskop teatada suvatses, et nõustub imepoissi. Just nimelt ainult imepoissi kuulama. Marianne puhkes nutma. Selline külm vastuvõtt ja lakooniline teade mõjusid Mozartile masendavalt. Ta tahtis otsemaid edasi sõita. Isa Mozartit püüti veenda otsust muutma. Jutuajamisse, sekkus Wolfgang. Kui Nannerl laulda ei tohi, siis ei mängi kamina. Ta ütles seda kui iseendastmõistetavat. Kohalik muusikasõber püüdis teda teisiti häälestada. Sa ei kavatse meid ju ometi ilma jätta rõõmust sind kuulata. Küsimusele vastas väikemees omapoolse küsimusega. Kas teie mehed muusikat ikka pistavad ka. Lõpptulemuseks olijate Wolfgang esineski üksi. Isa saatis teda viiulile. Suures pidulikult dekoreeritud saalis kuulas teda piiskop ja veel umbes 50 inimest, peaaegu eranditult vaimulikud. Ettekannete lõpul kajas tagasihoidlik ja Lloyd aplaus. Piiskopi viipe peale astusid isa ja poeg tema juurde. Piiskop ütles poisile paar, tunnustavad sõnad ja surus väikemehele paberisse mähitud raha tüki pihku. Hotellitoas selgus, et paberisse oli tukat mässitud. Leopold Mozartit ründasid muremõtted. See siis ongi honorar kontserdi ja viiepäevase ooteaja eest mõtles ta. Nii madalalt sisindavad kõrged härrad meie kunsti. Kui me ise Viinis samuti suhtutakse, siis võin endale ette kujutada, millise võlakoormaga me koju tagasi pöördume. Edasisõiduks Lynci kasutasid Mozartit laevaühenduste kuid enne laeva sadamast lahkumist leidis aset juhtum, mis Wolf kangi väga erutas. Purde ääres istus vana, peaaegu pime kerjus, kes reisijate tähelepanu äratamiseks oma viletsa viiulil mingit meelt liigutavat viisikest mängis. Wolfgang oli kirjusele juba rahatüki pihku surunud, kuid talle tegid tuska poogna alt kostev vinguv heli ja ta tahtnuks meeleldi pilli enda kätte võtta ja ise kerjuse heaks mängida. Isa ei nõustunud sellega. Kuid poiss ei suutnud viiuldavad kirjust silmist lasta. Vanake, kummardused, mõned talle visatud Hellerid maast üles korjata. Kaotas järsku tasakaalu ja kukkus vette. Poiss karjatas. Selles karjatuses oli selline meeleheide, et kõik poisi poole vaatasid. Isa ja teised reisijad püüdsid väikemeest rahustada, kuid see ei andnud tulemusi. Vahepeal tõid madrused uppuja veest välja ja vanake tuli teadvusele. Kuid viiul kiikus laevast üsna kaugel veepinnal. Wolfgang rahunes veidi, kui talle öeldi, et kerjus päästeti kuid karjatas siis järsku. Aga viiul, millega hakkab ainemees endale nüüd leiba teenima? Ta palus isa anda kirjusele Ducatimis, piiskop talle eelmisel päeval kinkis, et vanake saaks endale uue viiuli osta. Vaatamata sellele, et see raha Leopold Mozarti eelmisel päeval nii palju tuska valmistas tundusse ära kinkimiseks siiski liiga suurena. Ta andis kuldne, millele teised reisijad, keda poisikese käitumine sügavalt liigutas, oma andamit lisasid. Lõpuks saadi selline summa kokku, mille eest nagu kinnitati poisile kerjus endale palju parema pilli osta võib, kui vettekukkunu. Kogutud mündid pandi rahakoti ja Wolfgang läks kellelegi käekõrval veel kord kaldale ning ütles paar lohutavat sõna ja andis koti pimedale moose kandile. Vanake saanud hääle järgi aru, et andjaks oli laps, haaras poisi käe, silitas seda ja ütles, et sa oma õrnade käikestiga veel paljusid paljusid õnnelikuks teeksid. Kolmapäeval, kuuendal oktoobril 1762. aastal saabus maestro Mozart koos oma kahe lapsega Viini. Tuli tavalisi kõikidele pealinna saabuvatele võõrastele kohustuslikke formaalsusi, täita esitada dokumendid ja läbida tollikontroll. Eriti viimane võttis aega. Raskusi tekkis klaveriga. Nähtavasti olid Mozartit tolliametniku teenistusaja vältel esimesed reisijad, kes nõudsid koos sellise instrumendiga linna sissepääsud. Mingid seletused ei aidanud. Siis astus Wolfgang julgelt ette ja selgitas uhkustundega hääles. See on minu tööriist, härra ülem tolliinspektor. Hakkan sellel keisrinna ees mängima. Ülikohusetundliku ametniku pahur nägu omandas hoopis teistsuguse ilme. Ta vaatas imestunult läbi prillide väikemehele otsa ja ütles. Tahaksin näha, kuidas A päkapikumees sellise suure kasti juures askeldada. Mitte suu peale kukkunud Wolfgang vastas. Käskige ainult Kastvankrilt maha tõsta, siis näitan teile kohe. Kui see aga liiga tülikas olema peaks, siis mängin teile midagi viiulil. Wolfgang palus isa käest viiuli ja esitas sellise hooga ühe menu. Etti, et tolliametniku pahameel nagu käega pühiti. Vaat kus täitsamees. Missugune võlur. Usu või ära usu, pomises ta vahetpidamata. Nüüd oli tolliametnik vastu, tulevikus ise andis kõik vajalikud viisad ja palus luba Mozarteid nende peatuskohas külastada. Teated omapärase trio isa ja tema laste Priumfist olid ka keisrikotta jõudnud ja keisrinna avaldas soovi imelapsi näha. Nad kutsuti keisri perekonna kõige kitsamas ringis toimuvale akadeemiale žünbrunny lossi. Seal võeti neid sõbralikult vastu. Keisrinna oli oma kahele nooremale tütrele teinud ülesandeks esinemiste vaheajal Mozarti lastega tegeleda. Noored printsessid tasusid saadud ülesannet väga agaralt täitma. Juhtisid külalisi läbi saalide ja näitasid kõiki ilusaid, et libe parkett sai elavalt edasi-tagasi jooksvale Wolf kangile saatuslikuks. Ta libises ja kukkus täies pikkuses maha. Kümneaastane printsess Karoliine pahvatas valjusti naerma, kuid seitsme aastane Mari Aalto Anett ulatas kukkunule käe ja abistas teda tõusmisel. Poiss oli oma põlve vigastanud, kuid käitus vapralt ja hoidis pisaraid tagasi. Ta ütles teda abistanud Marie antuannetile. Printsess, te olete väga lahke. Tahaksin teiega abielluda. Selle peale hakkas printsess Karoliine veel rohkem naerma. Temaga liitus Wolfgang õde Marianne Marie antuanet vaikis kohmetult. Kui lapsed salongi tagasi läksid, märkas keisrinna Wolfgang lonkas. Ta küsis, mis juhtus. Printsess Karoliine kõige jutukam laste seas seletas ja ei vaikinud ka Wolfgang abieluettepanekust. Tema majesteet naeratas ja küsis väikeselt peigmehelt. Kuidas sa sellisele mõttele tulid, mu poiss? Tänulikkusest, majesteet tooli mu vastu, nii hea. Vastas väikemees. Keisrinna tõmbas poisi enda juurde juurde, vaatas talle teeseldud tõsidusega silma ja küsis, mis muusika selle kohta ütleb, kui sa talle truudust murrad ja sellist ilmalikku soovi ilmutad. Hetkeks poiss vaikis ja ütles siis. Tal tuleb sellega lihtsalt leppida, sest poissmees ütleb mu ema on ainult poolik mees.